Hindrik (ka Hendrik või Heinrich) Prants (1858–1932) oli Eesti ajakirjanik ja harrastusajaloolane. Ta sündis Vastseliina kihelkonnas ja käis sealses kihelkonnakoolis, täiendas end Helsingi Ülikoolis. Oli Postimehe kaastööline, 1888–1893 ka toimetuse liige. 1894–1902 oli ajakirja Linda (Pärnus) ja 1906–1919 Ristirahva Pühapäevalehe toimetaja, 1912 ka Tallinna Päevalehe väljaandja ja vastutav toimetaja. Laia silmaringiga viljakas harrastusajaloolane, kes avaldas esimese suurema Eesti ajaloo ülevaate (1912–1913), samuti raamatuid soome-ugri rahvaste ajaloost ja kultuurist.
1887. aastal tegi Jakob Hurt üleskutse ajalehes Olevik, kus andis teada koostamisel olevast “Setu-raamatust” ja palus Võru- ja Tartumaa “suguvendadel”, kes setodega rohkem kokku puutunud, panna kirja, mida nad setode kohta teavad. H. Prants haaras üleskutsest kinni ja juba mõne kuu pärast kogus ta rahvaluulet nii Setomaalt kui Vastseliina kihelkonnast. Ka paaril järgneval aastal tegi ta kogumisretki samas piirkonnas, lisaks Lüganuse ja Simuna kihelkonnas. Hurt koondas tema saadetud materjali omaette köitesse (H II 3), mis sisaldab ligi 700 lk rahvaluulealast materjali.
Eesti Kultuuriloolises Arhiivis on tallel tema kirjad ja postkaardid J. Hurdale, millest esimene on kirjutatud 1887. a juunikuus. Selles annab ta teada, et on kogunud peamiselt laule, „aga ka juttusid ja ebausuarvamisi „Satserina [Saatse] ja Ultina [Ulitina] pool nurgas, Kolosuva [Kolossova], Zäbinä [Säpina] ja Zesniku [Sesniki] külas“. Prantsu elulooraamatust [Hindrik Prants. Minu elukäik. Mälestusi ja pärimusi] selgub, et kogumispiirkonna valiku taga oli tuttav luuletaja Elise Aun, kes elas ise Ulitina mõisas, nii et Prantsul oli seal mugav ööbida. Järgmine kogumisretk toimunud Misso v naabrusse Luhamaa nurka. Saak olnud lahjem kui Satserinas, sest „siinpool olid käinud juba mitmed korjajad“. Prants peatus oma lelle Karl Prantsu juures Vungi külas. Järgmisel aastal käis ta Obinitsa ümbruses. Saak olnud suur, kuigi väiksem kui Saatses. Ta kogus siiski rohkesti rahvajutte, enda sõnutsi suuremalt jaolt vanadelt meestelt. Jutte saanud mitmesaja lehekülje jagu.
H II 3 köite vaatlemisel selgub, et Prants on saadetud materjali puhul kohamääratlustes väga üldine. Setomaalt pärit lugusid tähistab harv märkus lehe ülaservas: „Seto jutu“. Erandi on ta teinud pala pealkirjaga „Vana soldanni õnn“ (H II 3, 421/4 (134)) ees, kuhu on kirjutatud „Lindora kõrtsi ligidalt Hilana külast Vassila jutu“. Arvatavasti on ta sellega silmas pidanud Hilana Taarkat, tuntud laulikut, kes valla dokumentides oli kirjas Vasila Taarkana. Järgnev jutt „Mõtsa pittu mehest abimies“ (H II 3, 424/8 (135)) on tõenäoliselt samuti tema käest kuuldud.
Juttude kogumisaastaks märgitud valdavalt 1889. See aasta ei tähendanud kogumisaastat, vaid daatumit, mille oli köitesse kirja pannud J. Hurt. Rein Saukas on märkinud, et kogujanumbri saab Hindrik Prants 5. aruandes (1. VI 1888), kus kirjeldatakse ta 1888. a. esimest saadetist. Köite materjali jagab Hurt enda arvestuse järgi kümneks saadetiseks, sh võtab 24. aruandesse (10. II 1889) kokku kolm Prantsu saadetist ja 1887. a. laekunud materjali. Seega pole H II 3 materjali võimalik saadetisteks jagada kooskõlas aruannetega, nagu teiste kogujate puhul, vaid kokku on võetud terve suurkogumise aegne materjal, mida on siis vastavalt aruannetele 10 saatmiskorda.
Prants oli hoolikas ja tõsine koguja, kelle jaoks Jakob Hurt oli suur autoriteet. Kirjades palub ta Hurdalt näpunäiteid, kuidas seto murret kirjutada, kas pikalt: „ii, uu, üü“ või kaksikhäälikutega: „ie, uo, üö“. Hurt on otsustanud viimase variandi kasuks ning Prants järgib seda kuulekalt. (Toimetatud juttudes on sellised diftongid märgitud siiski häälduspärase pika vokaalina: ii, uu, üü.) Prants kuuleb ka seto murdele iseloomulikku „tumedat õ-d“ ja küsib, kuidas on sünnis seda tähistada. Materjalist selgub, et ta on kasutanud selle tähistamiseks üsna läbisegi vene õ-d (ы) ning tildega i-d (ĩ). Vahet nende tähenduse vahel pole märgata, ka ühes ja samas jutus võib kõrvuti paikneda nii näiteks sõna ыnnõ kui ĩnnõ. (Siin toimetatud juttudes on ĩ asendatud kõikajal ы-ga.) Jutuvariantide kohta küsib ta: „Peab üks jutt, mis kahes kujus olemas on, kahekordselt kirjutatama, või on ühest küll?“ [14.06.1887] Hurt on soovitanud tal eri variandid üles kirjutada, neid tähistab koguja sõnaga „teisend“. Õpetuse järgi kirjutas Prants kogutud materjali kaks korda ümber. („Hurda juhatuse järgi tuli mul kõik täpselt nii kirjutada, nagu ette öeldud, mingi omapoolse muudatuseta, nagu seda tegid paljud korjajad, mistõttu algkuju polnud täiesti usaldav“).
Lisaks küsib ta kirjades veel: „Kas mõned jutud ja laulud, mis koguni ropud, jah, hoopis häbemata on, mida ma kuulda sain, ka üleskirjutamises soovitavad on, või ei sünni nad selleks?“. Oma Obinitsast kogutud materjali iseloomustades mainis ta, et jutuaineses esines „igasuguseid pappide ja diakonite seiklusi, mis nendel taluinimestega olnud, iseäranis naistega“. Vennastekoguduse taustaga ja kõrgeid kõlbelisi väärtusi hindav Prants tundis ilmselt end sellistest juttudest häirituna, ja kuigi tema kogus selliseid jutte esineb, siis ilmselt mitte kõiki. Ta mainib väljaandes „Minu elukäik“, et osa neist ei pidanud ta kohaseks Hurda kogusse saata, vaid heitis kõrvale.
Oma kirjades Hurdale mainib ta delikaatselt, kuid järjepidevalt ka rahaküsimust. „Tihti ei taha nimelt meesterahvas enne suudki lahti teha, kui peab viinaga päästma, ja palka mõistavad nad küllalt pärida. Sõnu „to miä säs saks tu iist and“ on kohe kuulda, kui aga laulu paluma hakkad. Ma julgeksin siis seda alandlikku palvet ette panna, et kui see võimalik on, ehk mulle vähe abiraha muretseksite.“ Ja Hurt saadab talle tõesti tasu. Kirjas daatumiga 20.03. 1889 on tänusõnad: „Avaldan oma südamelist tänu viimse aruldase sisuga saadetud kirja eest. Olgu küll, et ma sugugi palgasaamise mõttes oma jalga vanavara korjamiseks ei tõstnud, on siiski rõõmustav, kui vahegi ka „zuvva nühkmise“ tenga näha saan. Olen Teile, armas Dr, ülitänulik, et nii palju minu töö toetuseks olete suutnud abi anda.“
Lõviosa Seto kogukonnaportaalis olevatest Prantsu kogutud seto muinasjuttudest (64) on imemuinasjutud, loomamuinasjutte on 5, lisaks on esindatud üksikud novell-, rumala vanapagana ja legendilised muinasjutud, mis mõnel juhul on kontamineerunud imemuinasjuttudega. Juttude hulgas on ka naljandeid, mis on liitunud mõne muinasjutusüžeega. Pikemad liitumisahelad koosnevad kuni viiest eri tüübist. Muinasjuttude hulgas esineb nii üle Eesti populaarseid süžeesid, nt „Havi käsul“ (ATU 675), kui ka ainult Setomaal tuntuid, nt „Õde põgeneb venna eest“ (ATU 313E*), „Hundile määratud peigmees“ (Ee 425R*), „Pulmast röövitud pruudid“ (Ee 530B*). Peamiselt Setomaal on tuntud tüübid „Käteta tüdruk“ (ATU 706) ja „Imelised lapsed (ATU 707). Nii Seto- kui Võrumaal esinevad muinasjututüübid „Hobune abiliseks“ (ATU 314), „Koer peigmeheks“ (ATU 425A). Prantsu juttude hulgas esineb Eestis ka vähetuntud tüüp ATU 480D* (lugu „Halva tütär“), milles nii hea kui halb tüdruk saadetakse talvel pakase kätte. Hea tütar on alandlik ja viisakas ning saab selle eest tasustatud, kuid halb tütar sureb.
Hindrik Prants on talletanud hulga väärtuslikku pärimust oma kodukandist ja selle ümbrusest. Ta tunnetas oma töö tähtsust ja oli materjali käsitlemisel vastutustundlik, korrektne ja hoolikas.
