VaataUusim mööbel ja teisi arhitektooni uudsusi. I anne...Uusim mööbel ja teisi arhitektooni uudsusi. I anne
Esimene anne.*------.--- 1933,
Uusi ai---
ja teisi arhitektoonL uudsust. ILmub—
võima tost %öÖda. Koos ta ja-paljundaja^*
p.lllep /endine joonesLaja-tisler- —
-
mööolivahrikuls/.-*-------Aadress: Tallinn, V.Patarei 2-3.-—-¥ööb 11 joonis on vaid siis hea^ Kui—*
iima tisleri töö rohKendamata võima--*
ta paremat teha. -------- -------- -------Jär&itrüKK Keelatud.. —
ANDE HIND unes saatekuluga 25 3. 3
eks9mplaart või 5 annet Kr.l.- Anne
milles mööoli osa värvidega 73 s.
Saksa mööbli kataloog NiöTfner-Möoel"
viimane väljaanne, ühes lunamaksuga
Kr.5.MAS3TAA9I3T. Mööbli jne. Joonised,
mis maaratnd tööde teostäjatiQ, tehaK^se harilikult masstaabis 1:10, mõni
kord aga ka paberil oleva ruumi suu
ruse järele/ nagu käesolevas trüki
töö t e 3 .
PEITSIDEST. tarvitage ainult keemili
selt puud ok3i teenivat ?J5lr&geen-vahapeltsi järgmistel põhjustel: l/ et
selle järel ei ole tarvis ei vahatamist ega pclituriga Katmist, sest see
annab ühtlasi ka ilusa aiat läike. 2/
imbub sügavale puusse ja ei pleegi
iialgi välja. 3/ ci karda vett ega
vee nritarne id. 4/ annab iga puule rik
kaliku ja loodusliselt värvilise puu
tooni. Hirageon on viimaag aja leiu
tis ja vedelal kujul müügil.
"IRACEEN i! KÄSITLUSEST . Mi raaeeni kan
takse peltsltava pinnale paksu uju
va korrana ja pehme, ilma ntetallrongata,harja3pint3liga. Kui peitsi
lamme on rasva sarnaseks paksuks tõm
bunud cerutakse see pikki puud üheta
saselt pintsliga läbi. viimane toiming
on läbi vineeri jne. imbunud liimi
ärapanemiseks. Kuivada lastakse 12-24
tundi ja võimalikult jahedas ruumis.
/järgneb/.
nende jooniste kollektsioon.
Z)
Tooli tugilauJ Kinni
tatakse peale
liimi pcldiga. viimast
Katab or
nament.
ELUTUBA-SOeCITUBA-1-
^ '
*-.1 -' <
T
-!—
MAGAMISTUBA
—}y
+
+
ELUTUBA
Toolid voetakse
lenek. 6. Aaderdud
on mõeldud tei
sest puust ja
ncleerituna.
dr—
* **—1^* '"***.-* *—!*<"
K ^/' ^ V
^
^
31lher-klaasl
ja poleeritud
osadega.
Laud nagu
leheküljel 3.
voi Rchstruktsiooni uudsusi. Ilmubvõimalust mööda. Koostaja-paljundaja—
P.lllep /endine Joonestaja-tigHeE---moöbli vabr 1knis/.------- ----- --------Aadress: Tallinn, V.Patarei 2-$.- - —
Konstruktsiooni uudsused saavad olema
koitis annetas huvitavad ja kergelt- —
teostavad-------------------------------
järeltrüKk keelatud
^- 4-- 4- 4
^
^
ALLALASTAV LAENAGI: Kaubaladusse jne.
0
o
Märkus:
-------±1----------1--f
ICnn,
1 lehek. on Lapsevankri juhed.
Survepael pannakse ümber seotava
puntra ja surutakse jalaga Kuni geotui.
Selle peal võib Ka tapeedi rullide
jne. puntraid siduda.
KOTI LAHTIHOIDJA ja TOSTEAITAJA. /Proovitud/.
Kotisuu Keeratakse ümber ko"t ihoidj a A ääre
seestpoolt väljapoole ja Kinnitatakse
Konksule ^ otsa. Nöörist C tõstetakse
keeramise moodi veslloodl ja viiakse
põlvede najal aida põrandast mada
lamal 3eis va vankrile.
yott,
Kui liistud sees tehakse viikide ja põl
vede kohad korralikult märjaks ja pannakse
kuivama. Peale tarvitamist pannakse vahepulgad lamavalt nuutide sisse.
+t4t+(W*t!^ --- 1---- 4————-j—
^---- !--- -h-----^^
Läbilõige loomulikus suuruses
PÜKSTE PRFSSIWISF LIISTUD,
mis pannakse saarTe viikide kohta//Proovitud/
Nende liistude järeltegemine müügi sihiga
keelatud /E^V. patent Nr. 1739/.
VEDRUTAV ISTFLAUD TALU TOOVANKRILE. /Proovitud/.
Mutrite A abil keeratakse see is^e peelepuude peale pingule. Kongsud liiguvad pcclumarguste raudade
peal.
ODAV H09VPIP1NK.
/Proovitud/.
Pingi pulgad
MASSTAABJE JÄRELE PERSPEKTIIVIS JOONESTAMISE VALEM.
Käesolev pilt Kujutab kubik meetrilise keha joonestamist.
Esiteks tehakse joon A, selle järel punktid J3 ja
Viimaste kohta lüüakse lauasse naelad * mis joonlaua
tL?eks on. Siis tõmmatakse jooned D, E, F, tehakse
masstaap ja märgitakse tstrkiiga asja kõrgus.
/sügavuse joonte H ja K masstaabi järele mõõtmise
üle järgmises an?eg/. Kui punktid B ja ^ koos,
tähendab vaade ligidalt, punktid kargel vaade
xorgelt. Silma vaatepunkt 0 on keskei.
VaataTartu linna Pedagoogiline Muuseum
Ekskursioonikomi...Tartu linna Pedagoogiline Muuseum Ekskursioonikomisjoni Toimetised nr. 1.
E. Eisenschmidt Tartu linna V algkooli juhataja
Juhiseid ekskursioonide Korraldajaile
K./U. „L 0 0 D US“, TARTU.
Kari Orviku
TUISKLIIV Hind 1 kr. 90 senti. SISU: Rannal. Tuiskliiv. Luide. Kujunev luidestik. Surnuc luited ärkavad. Tuultest. Luidete rändamissuunast. Vired. — Teksti selgitavad 30 pilti.
Karl Orviku
MAAVARAD
(Geoloogilisi ja majanduslikke andmeid Eestis leiduvate maavarade kohta.) Raamat on varustatud rikkalikult piltide,diagrammide ja võrdlustabelitega, mis pakuvad rohkesti uudset ja üllatavat materjali.
Eerik Laid
EESTI MUINASLINNAD 124 lk., 33 joon. ja 1 kaardiga. Hind 1 kr. 50 senti. Muinaslinnadel pole mitte ainult teaduslik tähtsus. Nad on vaba Eesti mälestussambad, suurimad tunnistused sellest jõust ja kultuurist, mis siin oli loodud enne maa langemist. Käesolev teos on soliidne ja põhjalik aruanne sellest, mis Eesli muinaslinnust praegu on teada. Ma usun kindlasti, et see teos leiab hindamist ja äratab lugu pidamist Eesti muinasjäänuste kohta. Prof. A. M. Tallgren.
Eerik Laid
KODUMAA MUISTSED PELGUPAIGAD 30 lk., 6 joon. Hind 30 senti. Eesti muistsete pelgukohtade ja pelgukoobasie arheoloogilised registreerimised, kirjeldused ja katsed nende pelgupaikade ajaloo liste funktsioonide kindlakstegemiseks.
H. Moora
EESTLASTE KULTUUR MUISTSEL 1SESEISVUS-AJAL
93 pildi ja 2 värvilise kaardiga. Hind 3 kr. 50 senti. Kogu eestlaste muistsest kultuurist annab mag. H. Moora teos selge ülevaate. M. J. Eisen. „Eesti Kirjandus11. H. Moora teos on meie eestikeelses teaduslikus kirjanduses sündmuseks. Loodan, et meie koolielu juhtivad võimud hoolitsevad selle eest, et see raamat iga ajalooõpetaja ja iga kooli raamatu kogusse läheb. H. Sepp. „Postimees“.
Tartu Linna Pedagoogiline Muuseum Ekskursioonikomisjoni Toimetised nr. 1.
E. Eisenschmidt Tartu linna V algkooli juhataja
Juhiseid ekskursioonide korruldoluile
K./U. „L 0 0 D USM, TARTU, 1933.
ENSV TA Kirjandusmuuseumi
Arhiivraamatukogu 42170
O/ü. «Trükikoda Ed. Bergmann*, Tartu, 1933.
Saateks Ekskursioonidel on kooli jooksvas õppetöös täita suu red ja tähtsad ülesanded. Need ülesanded on leidnud fik seerimist ametlikkudes õppekavades ja neile on korduvalt õpetajate tähelepanu juhitud Haridus- ja Sotsiaalministee riumi vastavate ringkirjades. Ekskursiooni korralik läbiviimine nõuab õpetajalt suuri pingutusi, palju eeltöid ja mitmekesist ettevalmistust. Juba sobiva koha leidmine ekskursiooniks tekitab õpetajale teatavaid raskusi, eriti algajale õpetajale, kui ta õppetööd peab alustama vähetuntud ümbruses. Pole kerge ekskursioo niks vajalikkude andmete kogumine, sest neid tuleb sageli hankida mitmesugustest allikatest ja mitte iga kord ei juhtu neid käepärast olema. Ka pole mainitud allikate olemasolu õpetajale alati teada. Kuid eriti valusasti annab õpetajale tunda ekskursioonide korraldamise töös eestikeelse metoo dilise kirjanduse puudus sellel alal, kust õpetaja leiaks vaja likke näpunäiteid ekskursiooni juhtimise tehnika üle. Õpe tajal tuleb enesel katsetada. Ei esine harva seepärast eks kursioone, mis muutuvad lihtsateks jalutuskäikudeks või lõbureisudeks ja taotlevad üht ainsat sihti meelelahutust. Et pakkuda õpetajale teatavat abi ja kergendust eks kursioonide korraldamise töös, moodustati 1932. aasta sügi sel Tartu Linna Pedagoogilise Muuseumi juurde ekskursioonikomisjon (juhataja E. Eisenschmidt, liikmed : O. Ignats, J. Karma, D. Koppel, A. Parts ja j. Võites). Komisjon seadis enesele ülesandeks: 1) ekskursioonidesse puutuvate materjalide kogumise, 2) nende materjalide metoodilise läbitöötamise kooli õppetöö seisukohalt, 3) läbitöötatud materjalide kättesaadavaks tegemise koolidele kui ka teis tele asjast huvitatud isikutele (huvireisijatele). Selles suunas tööle asudes otsustas komisjon koostada üksikasjalised kavad nende ekskursioonide kohta, mis Tartu koolidele kõige kättesaadavamad, kuid seejuures mater jalirikkamad ning huviküllasemad. Nendeks on komisjoni
4
arvates järgmised ekskursioonid: 1) Haaslavale ja selle ümbrusse (koostab J. Võites), 2) Saadjärve ümbrusse, s. o. Vooremaale (koostab O. Ignats), 3) Elva-Vapramäe ümbrusse (koostab J. Karma), 4) Otepää ümbrusse (koostab E. Eisenschmidt), 5) Peipsi rannikule ja Alatskivi ümbrusse (koos tab A. Parts) ja 6) Taevaskoja ümbrusse (koostab D. Koppel). Mainitud töödega loodavad komisjoni liikmed valmis saada 1933. aasta sügiseks Kuid eeskätt otsustas komisjon koostada lühikese üle vaate neist metoodilistest algnõuetest ja praktilistest näpu näidetest, mis hädavajalikud iga korraliku ekskursiooni läbi viimiseks. Selle töö tulemusena ilmubki käesolev kokku võte, mille on koostanud komisjoni juhataja ning mis on komisjoni poolt läbi kaalutud ja vastu võetud. Tahaksin loota, et järgnevatest ridadest õpetaja leiab kasulikke näpu näiteid ekskursiooni juhtimiseks ning suudab süvendada eks kursioonide tähtsust jooksvas õppetöös. Tartu, 8. mail 1933. a.
E. Eiscnschmidt, Tartu Linna Ped. Muuseumi ekskursioonikomisjoni juhataja.
Ekskursioonide ülesandeid. Ekskursioonide ülesanneteks on : 1) Õpilaste teadmete rikastamine nende kodukohas, lähis- ja kaugümbruses esinevate looduslikkude, geograafi liste, ajalooliste, kultuuriliste jne. -teguritega, neid tundma õppides, vaadeldes, hinnates ja võrreldes. 2) Õpilaste ergutamine isetegevusele, iseseisvale vaatlu sele ja uurimisele. 3) Mitmekesisuse, värskuse ja huvi toomine jooksvasse õppetöösse. 4) Õpilaste klassis omandatud teadmete süvendamine ja jäädvustamine. 5) Huvi ja armastuse arendamine õpilastes kodumaa looduse vastu, teritades õpilase silma nägema huvitavat ja ilusat ka seal, kust harilikult möödutakse mõistmatult ja külmalt. 6) Korra ja ühistunde kasvatamine õpilastes väljaspool kooli. 7) Tahtejõu ja elurõõmu arendamine õpilastes niisugu ses suunas, et ekskursioonil esinevad ebamugavused toidu, korteri ja ilmastiku suhtes ei muutuks õpilaste silmis mitte vintsutusteks ja kannatusteks, vaid huvitavateks sündmusteks argipäevaelus. 8) Õpetajate ja õpilaste üksteisele lähenemine, mis võimaldab õpetajal õpilaste individuaalsete omaduste pare mat tundmist ja õiglasemat hindamist.
Ekskursioonide liigitus. Ekskursioone võime liigitada nende ulatuse, kestuse ning üldpõhimõtete suhtes järgmiselt: 1) Õppekäigud toimuvad õppetöö ajal ja võivad kesta 1—6 tunnini. Neile rajatakse kooli või kodukoha lähisümbruse tundmine (vaba loodus, töökojad, mitmesugu
6
sed asutised jne.)._ Iga vanema klassiga tuleb seda piir konda laiendada. Õppekäigud on rakendatud üksikute õppe ainete teenistusse ja seepärast olgu nende kavad piiratud väikese arvu vaatlusobjektidega. 2) Õppereisud on määratud kooli (kodukoha) kaugümbruse tundmaõppimiseks ja võivad kesta 1 2 koolipäeva. Nende siht olgu mitmekülgne, käsitella tuleb kaugümbruses esinevaid looduslikke, geograafilisi, ajaloolisi, kultuurilisi ja teisi tegureid, arvestades seejuures õpilaste eelteadmeid, võimeid ja arenemist. Algkoolide seisukohalt võib õppe reise kasutama hakata alles 4. õppeaastast alates ja tuleb piirduda eeskätt oma maakonnaga, sest nimetatud piirkond pakub harilikult küllaldaselt vaatlusobjekte algkooli õppe kavale vastavas ulatuses. 3) Õpperännakud (turism) ei ole otseses seoses jooksva koolitööga, sest nad toimuvad väljaspool ametlikku koolitööd (peamiselt suvevaheajal) ja võivad kesta pikemat aega. Õpperännakud süvendavad suurimal määral õpilastes kodumaa-tundmist, eriti selle tänapäevaseisundit, lubavad õpilastel põhjalikult nautida kodumaa looduse ilu, seovad õpilast tuhandete niitidega kodumaa külge ja karastavad õpilase tervist ning tahtejõudu. Õpperännakuid tuleb tõsi selt soovitada keskkooli vanemate klasside õpilastele. 4) Kooli üldväljasõidud (sõidud või minekud rohelisse) on mõeldud kooli üldise meeleolu ja ühistunde loomiseks ning võivad kesta kuni üks koolipäev.
Õpetaja eeltööd ekskursiooniks. Ainult korralikult ettevalmistatud ekskursioonid suuda vad täita oma ülesanded ja muutuda väärtuslikuks teguriks õppetöös. Eeltöödele asumisel pidagu õpetaja silmas järg misi nõudeid: 1) Igaks ekskursiooniks, ka lühemateks õppekäikudeks, tuleb koostada üksikasjaline kava. 2) Ekskursiooni kava tuleb õppetöö seisukohalt põhja likult läbi mõelda, kokkukõlastada maksvate õppekava nõue tega ja kohandada õpilaste võimetele, arenemisele ja teadmetele. 3) Ekskursioonide kavad koostatakse terveks õppeaastaks ette ja need tuleb märkida klassi töökavasse ning esitada õppenõukogule heakskiitmiseks.
7
4) Ekskursiooniks valitud objektiga (maastik, töökoda, muuseum, asutis) peab õpetaja koolitööst vabal ajal põhja likult tutvuma, ja tarbe korral selleks valitud maa-ala läbi matkama, et tutvuda selle üksikasjadega. 5) Et olla võimeline lahendama ekskursioonil tekkivaid küsimusi, peab õpetaja tutvuma teatava ekskursiooni alasse puutuva kirjandusega. 6) Ekskursioon peab toimuma takistamatult ja kavas ette nähtud piirides. Et vältida ebameeldivaid takistusi, tuleb õigel ajal ühendusse astuda (kas kirjalikult, traadi teel või isiklikult läbi rääkides) vastavate isikute ja asutistega sõiduja külastamisloa hankimiseks, külastamisaja kindlaksmäära miseks, öökorteri saamiseks jne. 7) Õpilasi tuleb ekskursiooniks korralikult ette valmistada.
Ekskursiooni kava koostamine. Silmas pidades eespool-tähendatud metoodilisi nõudeid, tuleb ekskursiooni kavas fikseerida: 1. Klass. 2. Aeg (näited : septembrikuu algus, maikuu lõpp, enne jõulu, veebruar). 3. Koht (näited: Raadi kruusaauk, Vasula mets, Ropka park, Maarja surnuaed, „Postimehe“ trükikoda, J. Künnapuu savitööstus, Eksport-tapamaja, Otepää ümbrus jne.). 4. Teema (näited: viljade levik, park sügisel, männi metsas, künklik moreen-maastik, kevad aias jne.). 5. Vaatlusülesanded (näide : ekskursioonil Otepää ümb russe võib olla teemaks: «Künklik moreen-maastik“, vaat lusülesanded : jälgida vaguni aknast maapinna (reljeefi! muu tust Tartust Pukani, koostada ümbruse kirjeldus, registreerida kuuldud laululinnud laulu järgi, jälgida ümbruse pidevat tõusu Meegaste mäeni, selgitada moreen-maastiku üld pilti, toetudes otsesele vaatlusele mõne kõrgendiku laelt jne.). 6. Matkakava (marsruut), peatused, puhkeajad jne. 7. Vältus (näited: üks päev, 2—3 tundi, 1 tund jne.). 8. Kulude eelarve.
8
Õpilaste ettevalmistamine ekskursiooniks. Enne ekskursioonile asumist peab õpetaja varakult sel gusele jõudma (õppekäikudel mõni päev enne seda), kas õpilased on võimelised lahendama ekskursiooni ülesandeid, toimetama vaatlusi, mõõtmisi ning kas õpilased on teadlikud korranõuetest ekskursioonil. Selleks on vaja: 1) Õpilastega läbi võtta (korrata, kui sellest varemini juttu olnud) ekskursioonil vajalikke üldteadmed. 2) Meelde tuletada korranõuded ekskursioonil. 3) Õpilasi tutvustada kavatsetud matkakavaga, vaatlus objektidega ja töö-ülesannetega. 4) Korraldada õpilase ekskursiooni märkmik. Pikemate ekskursioonide (õppereisude) puhul on väga soovitatav lasta õpilastel märkmikku sisse kanda matkakava, vaatlusobjektid, töö-ülesanded ja muud vajalikud andmed selles järjekorras, nagu õpilased neid matkal ees leiavad. See võimaldab õpi lastel teel iseseisvalt orienteeruda ja arendada isetegevust. Üksikute sissekannete vahele märkmikku tuleb jätta vaba ruumi täjendavate märkuste ja kirjelduste tarvis matkal. 5) Õpilasi tuleb varakult tutvustada ekskursioonil vaja liku varustisega (kehakate, õppetarbed, toit).
Liiklemisvõimalusi ekskursioonidel. Ekskursioonidel kodumaa mitmekülgseks tundmaõppi miseks on kahtlemata suurima väärtusega jalarännakud. Kuid neid saab eduga kasutada ainult õppekäikudel kodukoha lähisümbruse tundmaõppimiseks ning õpperännakutel, kus ajakulu pole mõõtuandev ja kus osavõtjate arv pole suur (võimaldab kergemat toitlustamist ja öömaja leidmist taludes). Ekskursioonidel kodukoha kaugümbrusse pääsemiseks kooli töö ajal tuleb kasutada mitmesuguseid mehaanilisi liiklemisvahendeid. Säärase ekskursiooni matkakava koosneb see pärast kahest eriosast: 1) tuleb mingisuguse liiklemis-vahendiga jõuda ekskursiooni sihtpunkti ja 2) asuda sihtpunktis ekskursiooni ülesannete lahendamisele. Ei ole eriti tähtis, missuguseid liiklemisvahendeid kasutada kodukoha ja eks kursiooni sihtpunkti vahemaa katmiseks, sest vaatlusi toime tatakse siin vähe, teinekord sugugi mitte, näiteks sõitude puhul öösi. Kuid asudes tööle ekskursiooni sihtpunktis tuleb ainsa liiklemisvormina harrastada jalarännakut.
9
Mehaaniliste liiklemisabinõudena võivad meil tulla kõne alla ainult rong, laev ja auto (veoauto, omnibus). Viimasel ajal on moodi läinud autode kasutamine ekskursioonidel, sest on ju autol vastuvaidlematuid paremusi teiste liiklemisabinõude suhtes: autoga pääseb kergesti igale poole, autoga võib kiiresti maha kihutada suured vahemaad, ekskursioon pole seotud tülika sõiduplaaniga, paraja arvu osavõtjatega on ekskursiooni kulud minimaalsed, sõit autoga võimal dab osavõtjatel rohkem tarbeid kaasa võtta (toit, rõivad, ööbimistarbed) ega väsita nii õpilasi nagu pikad jalarännakud. Kuid ka suuri puudusi on autosõidul, mida tuleb arvestada: ekskursioone tabavad tihti autoõnnetused, mis tingitud eeskätt meie halbadest teeoludest; õpilased võivad autosõidul kergesti haigustuda, eriti tuuletõmbuse _ pärast; paljud õpilased kannatavad „merehaiguse“ all jne. Õppetöö seisukohalt tuleb autosõidu suurimaks puuduseks lugeda selle provotseerivat mõju tervet matkakava lihtsalt maha kihutada, „ei ole aega“ kuski peatuda ja töösse süveneda, püütakse rohkem kilomeetreid ära sõita, mille kurvaks järelduseks on teinekord ekskursiooni ülesannete sootuks unustamine. Sää rasel ekskursioonil puudub kasvatuslik väärtus, saavutatakse vaid negatiivseid tagajärgi, kasvatades õpilastes pealiskaud sust. Autot tuleb kasutada ainult ekskursiooni sihtpunkti jõudmiseks, mingil tingimisel aga mitte terve matkakava mahakihutamiseks. Jalarännakutel võivad õpilased liikuda kas vabalt või korraldatud ridades. Vabalt liikudes valib iga õpilane endale meelepärasema tee — üks liigub tee ääres, teine hüppab üle kraavi ja sammub põlluäärsel teerajal jne. Vabalt võib liikuda maanteedel, metsas ja üldse vabas looduses. Hoiduda tuleb ainult heinamaade ja põldude tallamisest. Kuid vabalt liikudes tuleb siiski käia koondatud rühmas, kusjuures ette- ning kõrvale-jooksmised, samuti mahajäämine pole lubatud. Korraldatud ridades (paarikaupa) tuleb liikuda linnas, alevis ja mujal rahvarikastes kohtades. See on tarvilik sel leks, et õpilased rahvahulka ära ei eksiks, mis salgana liiku des kergesti võib juhtuda: siis takistab korraldamata salk rohkem üldliiklemist kui paarides liikumine; viimaks, vaba liikumine jätab korraldamatuse mulje ja kutsub esile kooli kohta lugupidamatustunde.
10
Et paarides liikumine toimuks korralikult, tuleb õpeta jal järgmist silmas pidada: 1) Paaridesse kogunemise tehnikas tuleb õpilasi harjutada enne ekskursioonile minekut. Õpilased peavad võimelised olema ekskursioonil kiiresti ja rüsinata paaridesse seisma, kui selleks antakse käsklus. 2) Paaridesse rivistuvad õpilased kasvu järgi — lühe mad ette, pikemad taha. 3) Paarid peavad asetsema üksteisest väljasirutatud käe kaugusel. See distants tuleb säilitada ka käimisel. 4) Kahe õpetaja ekskursioonist osavõtul liigub üks õpe taja ees, on teejuhiks ja määrab käimise tempo, teine õpe taja liigub taga ja valvab korra järele. 5) Ühe õpetaja osavõtul tuleb määrata teejuhtideks kaks täiesti kindlat ja korralikku õpilast, kes teed tunnevad,, kes pole hajameelsed ja suudavad õiget sammu pidada. Õpe taja ise sammub kas taga või kõrval ja peab tervet õpilaste rühma silmas. Rongi ja laevaga ei pääse alati ekskursiooni sihtkohta. Tuleb teinekord kilomeetreid jalgsi matkata, enne kui ekskur siooni ülesannete lahendamisele saab asuda. Mitmepäevaste ekskursioonide puhul, kus õpilastel tuleb kaasas kanda ka ööbimistarbed ning toit, muutub säärane jalarännak õpi lastele väga raskeks. Sellisel korral tuleb palgata voori mees õpilaste pakkide ja pealisrõivaste veoks. Voorimehel tuleb kõik aeg liikuda ühes ekskursiooniga, et õpilastel alati või malus oleks kaasavõetud asju kasutada, näiteks palituid vihma puhul, kaasavõetud toiduaineid peatuste puhul kehakinnitamiseks jne.
Ekskursiooni Juhi kohustest. Vastutus ekskursiooni hea kordamineku eest lasub täie likult ekskursiooni juhil. Ekskursiooni edu või ebaõnnestu mine oleneb sellest, kuidas ja kui suures ulatuses suudab juht maksma panna alljärgnevaid ekskursiooni põhinõudeid: 1) Ekskursioonil peab valitsema kindel kord. Õpilastel tuleb ekskursioonil töötada eritingimustes, kus palju kiusa tusi ja hädaohte igal sammul on varitsemas: seal tormavad õpilased rüsinal veel liikuvale rongile — „kartuses“ maha jääda; seal sunnib massipsühholoogia õpilasi ülemeelikutele tegu dele — püütakse viimasel silmapilgul tormava auto eest üle
11
tee joosta, et näidata oma julgust ja kärmust, või jälle, min nakse hulgana paati ja hakatakse sügaval kohal vallatama, et näidata oma kartmatust; seal mängitakse peitmist rukki põllul; seal tormavad õpilased indiaanlaste sõjakisaga lepi kusse, kasumetsa või pargi võsasse ning hakkavad oksi murdma, puid rikkuma jne. Ainult kindla korra maksma panekul kaovad säärased pahed. Kui ekskursioonist võtavad osa mitu õpetajat, siis tuleb ühel neist täita ekskursiooni juhi kohuseid ja temale peavad vastuvaidlematult, alluma nii õpetajad kui ka õpilased ning täitma juhi korraldusi. Juhil olgu ekskursioonil diktaatori õigused. 2) Väljatöötatud ekskursioonikavast tuleb kõrvalekaldu matult kinni pidada. Tuleb kindlasti hoiduda matkal juhus likult üleskerkinud teemade pikemast käsitlemisest, mis õpi laste tähelepanu kõrvale juhivad ja asjale ainult kahjuks on. Loodus on nii rikas mitmekesistest nähtustest, ja kui õpe taja ei oska õpilaste tähelepanu õigesse rööpasse juhtida, siis saab vaevalt ettenähtud ülesannete lahendamisele asuda. Seepärast tulebki teotseda ainult koostatud kava piirides. 3) Ekskursiooni kurjaks vaenlaseks on pikad ning üksik asjalised seletused õpetaja poolt, sest need väsitavad asjata õpilast. Ei tohi unustada, et looduses, kus nii palju näh tusi õpilase tähelepanu mujale juhivad, õpilane võimeline pole õpetaja pikki seletusi kuulama: seal ronib sipelgas õpilase jalal ja kutsumata külalist tuleb ära ajada; seal keer leb kurjalt sumisedes õpilase pea ümber herilane; seal hüp pab oksalt oksale väle orav. Kui korranõuded on hästi maksma pandud, siis istuvad ja kuulavad õpilased küll päris vaikselt, kuid nad soomustavad endid õpetaja pikkade sele tuste vastu ükskõiksuse ja hajameelsusega. Pikkade sele tuste õige koht on klassis. 4) EJcskursioonil tuleb tegelda ainult konkreetse mater jaliga. Õpilasi tuleb tööle rakendada, kus nad võivad tege likult tutvuda looduses esinevate nähtuste ja esemetega, neid vaadeldes, mõõtes ja kirjeldades. Lühidalt, õpilastel tuleb tööle rakendada mitte üksnes pea, vaid ka lihased ja meeled. 5) Kunagi ei tohi lootma jääda õpilase mälule. Kõik ekskursioonil kuuldud või töötulemustena saadud and med tuleb järjekindlalt märkmikku sisse kanda, et neid hiljemini kasutada klassis jooksva töö juures. 6) Ekskursioon täidab oma, ülesande ja jätab osavõtjatele kustumata mälestised siis, kui osavõtjate keskel valitseb
12
ülev meeleolu, sõbralik vahekord ja heatahtlik suhtumine ekskursiooni miljöösse. Ekskursiooni juhist sõltub see suu rimal määral. Kui õpetaja (juht) suhtub elurõõmsalt ekskur siooni raskustesse ja oma meeleolu ei lase langeda äpar duste puhul ning kui ta on igal pool elavaks eeskujuks, siis õpilased vastavad samaga. Mitmesugused raskused ja eba mugavused ekskursioonil, nagu öökorteri, toidu ja ilmastiku suhtes kutsuvad õpilastes harilikult esile nurina ja rahulole matuse,. kuid õpetaja mõjul, kui ta oskab seda teisest seisu kohast valgustada, paistavad õpilaste silmis need raskused ja ebamugavused huvitavate sündmustena igapäevses elus. Et olla õpilastele eeskujuks, ei tohi õpetaja endale lubada mingisuguseid eralõbusid ja suuremaid mugavusi ei toidu ega ööbimisvõimaluste suhtes. Kõiki raskusi tuleb ühiselt kanda.
Ekskursioonide töömeetoditest. Ekskursioonide läbiviimisel kasutatakse kaht meetodit: illustreerivat ja uurivat (euristilist). 1) Illustreeriva meetodi puhul õpilased tutvuvad eks kursioonil tegelikult sellega, millest neil kujutlus juba olemas, millest neile klassis räägitud. Näiteks, kevadisel ekskursioonil algkooli VI klassiga Alatskivi ümbrusse õpilas tel on kujutlus Peipsist, järve rannikust, rannikul asetseva test venelaste tänavküladest, venelaste elust-olust, nagu juur vilja kasvatamisest, kalastamisest, siis Peipsi madalikust ja sellel asetsevatest soodest, heinamaadest ja lodumetsadest, siis kujutlus Juhan Liivist, tema elust, tööst ja loomingust ning viimasest puhkepaigast Alatskivi kalmistul. Ekskursi oonil näevad õpilased seda tegelikult — see on elav illust ratsioon klassis läbivõetud materjalidele. Illustreeriva mee todi puhul langeb eeltöödele pearaskus. Järeltööd piirdu vad peamiselt jutustusega ekskursiooni käigust, muljetest, korraldatakse kollektiivselt ekskursiooni album, koostatakse mõned kirjandid jne. 2) Uuriva meetodi puhul langeb pearaskus töödele eks kursioonil ja sellele järgnevatele järeltöödele klassis. Eeltööde tarvidus piirdub vaid sellega, et õpilasi ette valmistada ise seisvalt töötama ja et nad võimelised oleksid õpetaja, juha tusel toimetama vaatlusi, mõõtmisi, kirjeldusi ning tegema vastavaid järeldusi. Näiteks, kevadisel ekskursioonil algkooli V klassiga Pühajärvele õpilaste otsesed teadmed eks
13
kursiooniks valitud maastikust on kaunis väikesed — IV klassis on sellest juttu olnud, kuid seda paremini tuntakse kodukoha ümbruse loodust, pinnavorme jne. Ekskursioonil asuvad õpilased uurivale tööle, koostavad otseste vaat luste põhjal künkliku moreenmaastiku kirjelduse, jõuavad selgusele selle maastiku looduslikkude ja teiste tegurite suhtes, uurivad Pühajärve randjoont, poolsaari, lahti, tutvu vad nende nimetustega, vaatlevad ja kirjeldavad Hobusemäge jne. Säärasel viisil ekskursioonil kogutud materjalid töötatakse hiljemini klassis põhjalikult ümber, koostatakse ühi sel jõul õige pilt läbimatkatud maastikust, mis omakord aluseks seatakse teiste, kaugemate maastikkude läbivõtmiseks klassis.
Ekskursiooni järeltööd. Igale ekskursioonile peale selle sooritamist kas otsekohe või hiljemini peavad järgnema mitmesugused tööd klassis, kus läbi võetakse ja läbi töötatakse kogutud materjalid. See juures tuleb silmas pidada järgmisi võimalusi: 1) Meelde tuletada ekskursiooni käik, toimetatud vaat lused, mõõtmised, koostatud kirjeldused jne. 2) Valgustada ja selgitada kõike seda, mida õpilased nägid ja kuulsid ekskursioonil. 3) Täiendada ja süvendada ekskursioonil ülestõstetud küsimusi. 4) Siduda ekskursioonil nähtud üksikasjad teatavaks ter vikuks. 5) Ekskursioonil kogutud ja kaasatoodud materjalid ära kasutada praktilisteks töödeks klassis ja kooliaias. 6) Koostada ekskursiooni-muuseum kaasatoodud ese metest. 7) Koostada ekskursiooni-album õpilaste kirjanditest, kogutud päevapiltidest ja õpilaste originaal-joonistest ning diagrammidest. Lisaks eespool-mainitule tuleb õpetajal koostada aruanne ekskursiooni üle ja esitada see hiljemini õppenõukogule tead miseks. Aruandes tuleb fikseerida ekskursiooni täpne aeg, vältus, õpilaste arv ning töötulemused.
Korranõuded ekskursioonil I. Ekskursiooni edu sõltub suurimal määral ekskursioonil valitsevast korrast. Seepärast on vaja aegsasti õpilasi tut
14
vustada korranõuetega ekskursioonil ja need valjult maksma panna. Rongis (ka trammis). 1) Rongi lähenemisel õpilased paaridesse korraldada ja platvormi äärelt eemale viia. Tungi ärahoidmiseks rühm kaheks jaotada (poolitada), et võimalik oleks õpilasi kahelt poolt vagunisse juhtida. Õpilasi kohalt mitte varem lubada lahkuda, kui rong on seisma jäänud ja sõitjad vagu nist väljunud. Vagunisse juhtida õpilasi rahulikult ja mää ratud järjekorras. Hoiduda tunglemisest, tõuklemisest ja närvitsemisest! 2) Rongi peatuspaikades õpilastel mitte lubada rongilt lahkuda. Ka trepil või uksel seismine ei ole lubatud. 3) Reisijate kohta käivaid määrusi tuleb täpsalt täita. Soovitatav on reisijate kohta käivad määrused lasta õpilastel sõidu vältel sisse kanda ekskursiooni märkmikku. 4) Sõidu ajal vagunist vagunisse mitte liikuda. 5) Sõidu ajal vaguni avatud aknast pead mitte välja pista, sest kergesti võib puru silma sattuda ja halvemal juhul esile kutsuda silmapõletiku. Ka peakattest võib ilma jääda, kui ettevaatamatult pea välja pista avatud aknast. 6) Mõni minut enne raudteesõidu sihtpunkti jõudmist õpilastel lasta oma asjad kokku koguda, siis rongi peatudes õpilased rahulikult vagunist välja juhtida ja veel kord vagun läbi käia ja kontrollida, kas midagi maha pole unustatud. Rongilt lahkudes õpilased üle lugeda! J alarännakul. 1) Läbi rahvarikaste kohtade liikuda korraldatud rida des paarikaupa, väiksemad ees, suuremad taga. Paaride vahe maa olgu küllalt avar, et sammumist mitte takistada (välja sirutatud käe kaugus). Liikuda rahulikult, ridadest õpilasi mitte lubada välja joosta. Liikudes säilitada tarvilikku rahu, mitte lärmitseda ega möödaminejate kohta märkusi teha. 2) Maanteel ja vabas looduses võib liikuda vabalt, kuid koondatud rühmas. Ette- ja kõrvalejooksmine, samuti ka mahajäämine on täiesti lubamatu. Õnnetuste ja äparduste puhul tuleb peatada terve rühm. Kui juhi märguandel rühm peatub vajalikkude vaatluste toimetamiseks või vastavate seletuste saamiseks, peab rühmas valitsema täielik vaikus ja kord. Rühma peatamiseks, kokkukutsumiseks või üldise korralduse tegemiseks olgu juhil kaasas vile või pasun.
15
3) Kui ekskursiooni juht peatab rühma vajalikkude seletuste andmiseks või matkal leitud esemete demonstree rimiseks, asetuvad õpilased ümber juhi kahes ringis (ringide raadius veidi üle meetri), lühemad õpilased esimesse ritta, pikemad tagumisse ritta esimeste vahekohtadele. Soovitatav on säärane asetuse tehnika õpilastega läbi võtta enne eks kursioonile asumist. Seletuste andmisel või esemete de monstreerimisel õpetaja pöördub aeg-ajalt ringi. Sellise asetuse puhul on õpetajale garanteeritud teadmine, et terve rühm teda kuuleb ning näeb demonstreeritavaid esemeid. Väiksema arvu õpilaste puhul (alla 15) see asetus pole tarvilik. 4) Õpilastel on viisiks tarbeta lilli noppida ja seda sageli massiliselt, ning hiljemini neid hoolimatult ära visata (tütar lapsed), samuti oksi murda, keppe lõigata, keppidega õienuppe ning puudelt ja põõsastelt lehti maha peksta (poeg lapsed). Säärast südameta looduse hävitamist tuleb võtta kui õpilase tooruse ja kasvatamatuse nähtust ning kindlasti hukka mõista. Selle pahe ilmsikstulekul tuleb õpilastele selgitada loodusekaitse tarvilikkust. Lillede noppimine, tai mede kitkumine ja oksakeste murdmine on lubatud ainult õppetöö huvides ja õpetaja teadmisel. 5) Peatuspaikadel loobitakse sageli murule maha muna koori, paberit, toidujäänuseid ning rüvetatakse muul viisil ümbrust. Sellest inetust kombest tuleb kindlasti hoiduda ja kõik sellised jäänused tuleb hoolega kokku korjata ja ära peita või maha matta; äärmisel juhul võib ka ära põle tada, kuid sel puhul tuleb olla väga ettevaatlik ja õpetaja jäägu tule juurde selle täieliku kustumiseni. 6) Tulega oldagu äärmiselt ettevaatlik, nii kuivas met sas kui ka öömajal viibides, eriti kus magamisasemeks õled. Ööbides ruumis, kus magada tuleb õlgedel või heintel, nagu lakas või küünis, võib valgustada ainult elekter-taskulampidega. 7) Argu kutsutagu kohalikkude elanikkude meelepaha esile, tallates nende heinamaid ja põlde. Liikuda võib vaid olemasolevaid teid ja jalgradu mööda. Ainult seal, kus talla mine ei tekita kahju, võib liikuda vabalt, nagu metsas, söödil ja karjamaal. Põllupeenral ja kitsal jalgteel liikuda hanereas ! 8) Suplemine on lõbus ning tervisele kasulik toiming, kuid ekskursioonidel, kus massipsühholoogia sunnib õpilasi ülemeelikutele tegudele ja uhkustamisele, millele võivad järg
16
neda kurvad õnnetused, tuleb suplemisest kindlasti hoiduda. Ka paadisõit on ekskursioonil küllaltki ohtudega seotud, see pärast tuleb olla äärmiselt ettevaatlik, eriti nooremate õpi lastega. Kui õpetajal puudub kindlus õpilaste võimetes paadisõidus, siis tuleb sellest loobuda. 9) Kergesti võivad õpilased ekskursioonil külmetada, juues sooja kehaga külma vett. On ekslik arvata, et palava ilmaga ja kuuma kehaga külma vee joomine kaotab janutunde. Just vastuoksa, külma vee joomine aina suuren dab janutunnet ja mõneminutise rahuldustunde järel algab veel tugevam janu. Et janu on sageli petlik tunne ja seda eriti ekskursioonidel, kus ühe õpilase janu üle kaebus kutsub massilise janutunde ka teistes õpilastes, tuleb võimalikult hoiduda joomisest matkal. Janutunnet võib kaotada jalgade ja käte pesemisega või suu loputamisega külma veega. 10) Jalarännakul toimuvad kõik õpilase kehalised funktsi oonid palju kiiremini kui harilikult. Seepärast tuleb teha sagedamaid peatusi võsa, metsa või salu läheduses, tarbe korral ka teeäärsetes taludes, ja õpilasi lubada lühikeseks ajaks vabaks oma loomulikkude tarvete rahuldamiseks. Ka siin peab õpetaja silm valvel olema, et ei toimuks midagi lubamatut. Eriti tuleb tähelepanelik olla peatuste puhul taludes, kus õpilased võivad ära rüvetada kas hoonete ümbruse või isegi mõne kõrvalise hoone (sauna, küüni). Pahanduste vältimiseks parem juba selles asjas nõu küsida mõnelt koha likult elanikult. 11) Rõõmsa meeleolu loomiseks ja matkaraskuste võit miseks on parimaks vahendiks laulmine, mida rohkesti tuleb kasutada. Selleks tuleb varakult õpilasi ette valmistada. Vältida tuleb ainult ebakohaseid laule. 12) Õpilased suudavad täita ekskursiooni ülesandeid ja jälgida õpetaja seletusi ainult siis, kui nad on korra likult välja puhanud. Väljamagamata õpilased on loiud, närvilised, ärrituvad kergesti ja satuvad sageli teistega tülli, nende meeleolu langeb tühiste põhjuste pärast ja nad kaota vad huvi iga asja vastu. Seepärast tuleb hoolt kanda, et öö oleks ainult puhkamiseks. Peale kokkulepitud märgu annet (õhtupalve, laulud, koraal või mõni isamaalaul) valitsegu magamisruumis täielik vaikus ja kord. Ka hommikutundidel valitsegu vaikus seni, kuni õpetaja annab käsu ülestõusmiseks. 13) Ühiskoolide ekskursioonidel tuleb õpetajatel eriti valvel olla, et midagi lubamatut ei toimuks õpilaste vahel
17
ning taks mõju tajad
et liiga vaba vahekord poeg- ja tütarlaste vahel ei ära seltskonnas võõristust ega kahtlust kooli kasvatusliku suhtes Ühiskoolide ekskursioonidel olgu kaasas õpe mõlemast soost. 14) Nii korra kui ka ühistunde huvides peavad õpetajad magama õpilastega ühises ruumis (vastavalt soole). Ka pole sünnis, kui õpetaja lubab enesele suuremaid mugavusi aseme ja koha suhtes, kui seda on võimaldatud õpilastele.
Korranõuded ekskursioonil II. (Õpilase märkmikku sissekandmiseks.) Väga soovitatav on lühidalt formuleeritud korranõuded lasta õpilastel sisse kanda ekskursiooni märkmikku. 1. Mine rongile ja lahku rongilt rahulikult ning õpetaja poolt määratud järjekorras. 2. Ära lahku rongilt selle peatuspaikadel. 3. Ära seisa rongi peatuse ajal vaguni trepil ega uksel. 4. Ära liigu sõidu ajal vagunist vagunisse. 5. Täida täpsalt reisijate kohta käivaid määrusi. 6. Sõidu ajal ära pista pead välja avatud aknast. 7. Matkal liigu õpetaja korralduste kohaselt kas koonda tud rühmas või paarikaupa. 8. Kunagi ära lahku rühmast õpetaja teadmata ja loata. 9. Peatuste puhul seletuste saamiseks võta aset ringis ümber õpetaja sulle määratud kohal. 10. Seletuste ajal ära tegele kõrvaliste asjadega. 11. Tunne halastust ning armastust sind ümbritseva looduse vastu —- ära nopi asjatult lilli, ära riku puid ega põõsaid. 12. Ära rüveta peatuspaikadel toidujäänustega ega muu prahiga ümbrust — korja see kokku ja vii õpetaja poolt näidatud kohale. 13. Ära talla heinamaid ega põlde — liigu vaid olemas olevaid teid ning jalgradu mööda. Kus teed või rada pole, liigu õpetaja juhtnööride kohaselt. 14. Õnnetuse või äparduse puhul teata sellest otse kohe õpetajale. 15. Ära lase oma meeleolu äparduste või raskuste puhul langeda — võida kõik matkaraskused rõõmsa lauluga. 16. Ära kunagi ekskursioonil tegele tulega — jäta see õpetaja hooleks.
18
17. Ära joo matkal külma vett, sest sellega ei kustuta sa janu kuigi kauaks, vaid talita sel puhul õpetaja nõuande järgi-
......
18. Ara tülita õpetajat suplemise loa nurumisega, sest suplemine on ekskursioonil keelatud. 19. Öömajal viibides loobu peale õpetaja sellekohast märguannet igasugusest jutuajamisest, sosistamisest ja naerust ning täida öörahu nõudeid hommikuni, kuni õpetaja tõus miseks käsu annab. 20. Täida korralikult ja parima tahtmisega kõik õpetaja käsud ning ülesanded — seega aitad kaasa ekskursiooni heaks kordaminekuks.
Õpilaste varustis ekskursioonil. Õpilaste varustis ekskursioonil oleneb: 1) ekskursiooni vältusest, 2) ekskursiooniks valitud sihtpunktist ja 3) liiklemisabinõude kasutamisest ekskursioonil. Lühematele eks kursioonidele (õppekäikudele) lähevad õpilased otse koolist, seepärast erilisi ettevalmistusi need ei nõua varustise suhtes — kehakatteks harilik kooliülikond, kehakinnitamiseks paar võileiba jne. Pikemate ekskursioonide (õppereisude) puhul tuleb õpilaste varustise küsimus hästi läbi mõelda ja vasta valt tarvidustele ning võimalustele rohkem või vähem varustist kaasa võtta. 1. Kehakate. Sobivamaks rõivastiseks ekskursioonil vabasse loodusse on kantud, kuid korras ülikond (tü tarlastel kleit), mis ei karda maaslamamist, vihma ega teisi ekskursioonil juhtuvaid äpardusi. Kaasa tuleb võtta paran duste tegemiseks papi sisse pistetud nõel ja veidi niiti (mässida ümber papitüki). Ka jalatsid olgu kantud ja jala järgi vajunud. Kindlasti tuleb hoiduda uutest jalatsitest, tütarlastel lisaks sellele veel kõrgete kontsadega jalatsitest, sest need osutuvad õpilastele suurimaks nuhtluseks ekskursioonil. Ihupesu tuleb kaasa võtta üks vahetus tagavaraks, et higis tamise või vihma puhul võimalus oleks öömajale jõudes niis ket pesu kuivaga vahetada ja seega hoiduda külmetamisest. Peakatteks on kõige sobivam harilik õpilase nokkmüts (vor mimüts) poeglastele ja barett, pearätt või ka vormimüts tü tarlastele. Tütarlastel tuleb hoiduda õlgkübaratest, mis eks kursioonil võivad saada rikutud (murduvad). Kaasa võtta veel 2—3 taskurätti ja 1—2 paari sukki. Jalarännakul kan
19
natavad jalad väga sageli higi ja hõõrdumisvigastuste all, kuid seda on võimalik kergesti vältida sageda jalgade pesemi sega (jalad tingimata peale pesemist korralikult ära kuivatada, mitte liikuda märgade jalgadega!) ja kuivade sukkade vahe tamisega. Ekskursioonidele linna ning selle asutistesse võivad õpi lased minna ka harilikus kooliülikonnas (kleidis), sest rõivaste rikkumise hädaoht on siin märksa väiksem. 2. Ööbimistarbed. Kui õpilased peavad ekskur siooni sihtpunkti jõudmiseks osa teest jala käima, siis tuleb olla väga ettevaatlik varustise valikuga ja ainult kõige hädavajaisem varustis kaasa võtta. Selleks sobivad villane tekk või palitu, mida võib kasutada ka kehakattena vihmase ilma ja külma puhul, siis veel voodilina ja padjapöör (õlgedega täit miseks). Peapatjadest ja vateeritud tekkidest tuleb kindlasti loobuda, sest nende kandmine matkal muutub õpilastele väga koormavaks ning halvab nende osavõttu õppetöös. Kui aga ekskursiooni sihtpunkti jõudmiseks kasutatakse autot või teisi liiklemisabinõusid ja õpilastel pakke kanda ei tule, siis võib kõiki tarbeid suuremal määral kaasa võtta. 3. Puhastusvahendid. Kaasa võtta käterätik, seep (seebikarbis) ja hambahari. Tütarlastel veel kaasa võtta juuksekamm ja väike taskupeegel. Üldiseks tarvitamiseks tuleb kaasa võtta 1—2 riide- ja saapaharja ning mõni karp saapakreemi. 4. Toiduaineid tuleb kaasa võtta vastavalt ettenäh tud matkakava vältusele kas üheks, kaheks või kolmeks päe vaks (viimasel juhul 2 koolipäeva ja pühapäev). Tuleb kind lasti eelistada lihtsaid toiduaineid ja selleks on eeskätt ha rilik rukkileib. Hoiduda tuleb soolastest toiduainetest, sest need tekitavad janu. Maiustiste kaasavõtmise keeldu tuleb rõhutada, sest need tekitavad janu, põhjustavad korrarikku misi ja pole soovitatavad ühistunde huvides — tekitavad keh vemates õpilastes teatavat kadedust ja meelekibedust. Ka tuleb hoiduda toiduainetest, mis põhjustavad ebameeldivaid üllatusi. Nendeks on eeskätt pehmed munad ja paberisse pakitud või — munad purunevad seljakotis ja või sulab pa beris päikesepaistel ning tagajärjeks on rikutud ja määritud asjad õpilase seljakotis. Seepärast tuleb kaasa võtta ainult kõvakskeedetud mune, võid aga kindlates nõudes (plekk karbid, alumiiniumist võitoosid). Võid võib kaasa võtta ka teisel viisil — leivapätsil ots ära lõigata, sisu välja õõnes
20
tada, õõs võiga täita ning lõpuks äralõigatud osaga (koo rikust kaantega) võitagavara kindlalt suruda leiva külge ja siis paberisse pakkida. Tuleb nii korraldada, et õpilased matkal kaasavõetud kuiva toidu juurde küllaldaselt piima saaksid. Rohke piima joomine aitab kaasa janutunde kaotamiseks. Väga soovitatav on, et õpilased pikematel ekskursioonidel saaksid ka sooja toitu, sest tervishoiu seisukohalt pole luba tav, kui õpilased peavad kaua aega läbi ajama ainult kuiva toiduga. Lisaks toiduainetele tuleb kaasa võtta veel nuga ja ple kist kruus piima joomiseks. Kui aga lootust pole piima saada, siis kaasa võtta suhkrut ja teed. Tuleb hoiduda kaasa võtmast klaas- või portselan-nõusid, mis teel kergesti purunevad. 5. Õppetarbed. Igal õpilasel olgu kaasas aegsasti korraldatud ekskursiooni märkmik. Selleks on kohane väiksemakaustaline kaustik, mille võib nööriga kas kaela või nööbi külge siduda, või mida võib taskus kanda. Märkmiku külge tuleb siduda ka pliiats ja kummi. Soovitatav on õpilastel kaasa võtta eks kursioonidele vabasse loodusse mallist kombineeritud kõrgen dikkude ja lohkude nõlva nurgamõõtmis-riist (malli keskele kinnitada niit, niidi otsa raskuseks nööp), mis nööriga tuleb siduda märkmiku külge. 6. Seljakott. Väga ebakohased on ekskursioonil käeskantavad kohvrid, portfellid ja kartongid. Need väsita vad pikapeale käed ära ja — mis peaasi takistavad käte vaba tegevust. Kõik kaasaskantavad esemed tuleb asetada seljakotti või kui nad sinna ei mahu, siis siduda seljakoti külge, näiteks tekk või palitu. Kui seljakotti pole, siis võib seda ise lihtsalt valmistada, näiteks padjapöörist, sidudes paraja pikkusega nöör või pael (parem pael, sest see ei sooni õlgadesse) otstega padjapööri külge selle kinnistesse nurkadesse, lahtine osa tuleb kinni tõmmata nööri või paela keskosast moodustatud jooksva silmusega. Ka võib selja kotti valmistada käterätikust, seda pikuti kokku pannes ja servadest kinni õmmeldes (traageldades).
Õpetaja varustis ekskursioonil. Lisaks isiklikkude tarvete rahuldamiseks kaasavõetavate varustisele peab õpetajal kaasas olema õppetööks tarvismine
21
vaid riistu ja vahendeid ning- seda vastavalt ekskursiooni tarvidustele. 1. Ümbruse kaart. Kõige kohasemad selleks on Vene üheverstased kaardid (tellida võib ametliku kirjaga Kindral staabi topograafia-osakonnalt Tallinnast, väiksemad lehed ä 10 senti, suuremad lehed — veidi kallimad). Kui õpilased on harjunud lugema topograafilist kaarti, siis on otstarbekohane neid muretseda suuremal arvul ning õpilastele matkaks välja jagada (3—4 õpilase peale üks eksemplar). Enne õpilastele kätteandmist tuleb kaardile märkida punase joonega matkakava ja venekeelsetele kohanimedele eestikeelne nimi tušiga peale kirjutada (mitte tindiga — läheb niiskuse käes laiali !). Väga kohased on tarvitada ka D. Koppeli poolt koostatud turistide kaardid (äratõmbed D. Koppeli atlasest „Eesti kaardistik“, Orioni kirjastus, Tartu), kuid kahjuks on seda kaardimaterjali vähe: 1) Tallinna ümbrus, mõõt 1:100 000, 2) Viljandi ümbrus, mõõt 1:100 000, 3) Viru rannik, mõõt 1:300 000, 4) Otepää ümbrus, mõõt 1 :50 000 ja 5) Voore maa mõõdud 1:100 000 ja 1 :300 000, hind ä 10 ja 15 senti. Kaardi tarvitamisel õpilaste poolt ekskursioonil on suur kasvatuslik väärtus — see arendab õpilaste isetegevust, aitab selgitada maastikuvorme, eriti pinnavorme, ja pakub õpilas tele lakkamatut huvi reisida kaardi järgi. 2. Vajalikud käsiraamatud, nagu reisujuhid (Tartu juht, Turist Kagu-Eestis, Rändur Eestis jne.), taimede, lindude, liblikate, kalade jne. määrajad. 3. Mõningaid riistu ja vahendeid tööks ja tegevuseks vastavalt tarvidustele : mõõterihm, mall, baromeeter, kompass, taimepress, karbid ja pudelid putukate korjamiseks ja surma miseks, liblikapüüdmise võrk, geoloogiline vasar, fotoapa raat, binokkel, elekter-taskulamp jne. Neid asju võib kand miseks õpilaste vahel välja jagada. 4. Reisuapteek.
Reisuapteek. Väiksemad vigastused, nagu nahakriimustused ja päikese põletused, siis kergemad haigused, nagu kõhuvalu, seedimisrikked, peavalud, nõrkus päikesepaistese ilmaga jne. on ekskursioonidel sagedad nähtused. Seepärast peab eks kursioonil kaasas olema kogu lihtsamaid vahendeid õpilas tele esimese arstiabi andmises ja vähemalt üks kaasasolev
22
õpetaja peab oskama anda vajaduse korral esimest arstiabi. Reisuapteek peab sisaldama järgmisi vahendeid: Arstirohud: 1. Jood — kriimustuste ja väiksemate haavade desin fitseerimiseks (hoida ainult kindlas klaaskorgiga pudelis, kork igakordse tarvitamise järel lapiga kinni siduda — soovitatav kummiriie). 2. Tümoolpiiritus — haavade ja hõõrutud kohtade pese miseks. 3. Hoffmanni tilgad — minestuse, meelemärkuseta oleku, südamenõrkuse puhul päikesepaisteste ilmadega 10—20 tilka veega sisse võtta. 4. Palderjanitilgad — ehmatuse, südamekloppimise puhul ning erkude rahustamiseks 15—20 tilka veega sisse võtta. 5. Boorvaseliin tuubis — haudunud kohtade ja päikesepõletatud haavade võidmiseks. 6. Oopiumitilgad — kõhuvalu ja kõhu lahtioleku puhul 5—10 tilka veega sisse võtta. 7. Hambavalutilgad (Chloral. hydrat. Camphor. aa 3,0 OI. menth. pip. 0,5) — vatitükiga haige hamba õõnsusse panna. 8. Aspiriin — külmetuse puhul 1 pulber sisse võtta õhtul (ettevaatust higistamise puhul!). 9. Lämmastikhape — ussi hammustuse puhul happesse kastetud tikuga haavale vajutada, et mitte tervet nahka vigas tada. Ussi hammustuse puhul esimesel võimalusel arsti poole pöörduda! (Hapet hoida nagu joodigi!) Sidumisabinõud: 1. Marlisidemed (ä 5 ja 8 sm laiad) — haavade sidu miseks, haavade katmiseks (marlitükk mitu korda kokku panna, piiritusega niisutada ja siis haavale peale panna). 2. Hügroskoopiline vatt — piiritusega niisutatult haa vade pesemiseks, polstriks haavade sidumisel. 3. Rauavatt — verejooksu sulgemiseks ninast jne. 4. Kolmenurgelised rätikud — haavade sidumiseks, käe kaela sidumiseks, pea sidumiseks jne. 5. Kautšukplaaster (leukoplast) — väiksematele haava dele sidumismaterjali kinnitamiseks.
23
Arstiabinõud: 1. Maksimaal-termomeeter — kehasoojuse mõõtmiseks. 2. Anatoomiline näpits — pindude väljavõtmiseks jne. 3. Anatoomilised käärid (lahtivõetavad). 4. Vedrunõelad. Soovitatav on reisuapteegi jaoks lasta valmistada kas tuge vast papist või nahast vastava suurusega karp, kuhu kõik tarbed sisse mahuvad ja neid sealt kergesti igal ajal kätte saab. Seda karpi võib rihmaga kaelas kanda või asetada seljakotti.
Kelle loal |a kui kauaks võib õppetööd katkestada ekskursiooni toimepanemiseks. (H. S. M. ringkiri nr. 3643, 13. V 1930.)
Ekskursiooni toimepanemiseks võib katkestada õppetööd kas terves koolis või üksikus klassis: 1) koolijuhataja loaga mitte rohkem kui üheks päe vaks; 2) koolijuhataja põhjendatud ettepanekul a) omavalit suste poolt ülalpeetavates koolides ning kõikides erakooli des kohaliku maa- või linnakoolivalitsuse loal ja b) riigi koolides H. S. M. loal mitte rohkem kui kaheks päe vaks; 3) pikemaajalisi ekskursioone kodumaal ja välisekskursioone võib korraldada ainult Haridus- ja Sotsiaalministee riumi igakordsel loal.
Sõiduhinna alandus raudteel. (Väljavõte veotariifist nr 93, R. T. nr. 35—1931, art 242.)
Ministeeriumide või koolivalitsuste poolt registreeritud õppeasutiste või pikemaajaliste kursuste õpilaste ja õpeta jate vedu õppereisijatena toimub 3. klassis 50% hinnaalan dusega, arvesse võttes mitte vähem kui 10 reisijat. Õppereisu korraldajad peavad andma võimalikult kolm päeva enne kavatsetavat sõitu lähtejaama ülemale selleko hase kirjaliku avaldise, milles tähendatakse: sõitjate arv, väljasõidu aeg, lähte-, siht- ja peatusjaamad, peatuse kestus ning tagasisõidu aeg esialgsest siht- või mõnest teisest jaa mast ja andmed, kelle poolt ja millal on registreeritud õppeasutis või kursused. Jaamaülem teatab, mis päeval ja missuguse rongiga on võimalik korraldada sõitu. Sõidu
24
korraldaja peab võimalikult mitte hiljem, kui 1 tund enne määratud rongi väljumist ilmuma jaama ja esitama hinnaalandusetunnistuse sõidudokumendi saamiseks ning sõiduraha maksmiseks. Õppeasutiste või pikemaajaliste kursuste sõitude korral antakse sõidudokumendiks lisamaksukviitung, mille järgi raha vastu võetakse, ning iga sõitja jaoks antakse kontrollkupong, mis on maksvad ainult ühes lisamaksukviitungiga, millel tähendatud vastavate kontrollkupongide numbrid. Kontrollkupongid kompostreeritakse. Tarvitatud kirjandus. 1.
Hariduse- ja Sotsiaalministeeriumi ringkirjad ekskursioonide kohta (nr. 3643, 13. V 1930 ja nr. 25, 2. I 1922). 2. Algkooli õppekavad. Haridusministeeriumi väljaanne 1928. 3. H. Anso. Õpereiside juht. Tallinn, 1924. 4. B. E. Raikov. Metodika ja tehnika ekskursii. Moskva, 1927. 5. J. Lang. Tartu juht koolidele ja huvireisijaile. 1931. 6 «Riigi Teataja" nr. 35 — 1931, art. 242.
Sisu. Saateks........................................................................................................................ ^ Ekskursioonide ülesandeid................................................................................ Ekskursioonide liigitus................................................................. Õpetaja eeltööd ekskursiooniks ....................................................................................6
Ekskursiooni kava koostamine............................................................................. ^ Õpilaste ettevalmistamine ekskursiooniks....................................................... 8 Liiklemisvõimalusi ekskursioonidel.............................................................................8
Ekskursiooni juhi kohustest................................................................................ ^ Ekskursioonide töömeetoditest.............................................................................z 1O Ekskursiooni järeltööd..................................................................................... Korranõuded ekskursioonil I .................................................................................^ Korranõuded ekskursioonil II (Õpilase märkmikku sissekandmiseks) . 17 Õpilaste varustis ekskursioonil...................................................................... Ä r
#
orv
Õpetaja varustis ekskursioonil.................................................................................^
Reisuapteek................................................................................................. .. ! Kelle loal ja kui kauaks võib õppetööd katkestada ekskursiooni 3
VILSANDI LINNURIIK Hind 1 kr. 45 s. Raamat on varustatud rohkete teksti selgitavate piltidega. Alma Thomi raamatut võib soovitada kõigile, kes vastu võtlikud looduse suurusele ja ilule ja kel kallis loodusekaitse kõrge aade. b Piiper, „Postimeesu. Eestimaa taimestikku ja loomariiki käsitlevate raamatute arv on äärmiselt piiratud. Seepärast ongi säärane raamat, nagu Alma Thomi .Vilsandi linnuriik', eriti tervitatav. ..Vilsandi linnuriik" ei tohiks puududa üheski raamatukogus, eriti meie koolides Sgr., „Vaba Maa*.
G. Vilberg
MEIE KEVADETAIMED Hind 60 senti. Säärasel raamatul peab olema tähtis koht uues koolis loodus loo õpetamisel ... J. Käis. ,Eesti Kirjandus\
G. Vilberg
EESTI TAIMESTIK (Abiraamat taimede tundmaõppimiseks.) Teine täiendatud trükk. 60-f-260 lk., 537 joon. Hind 4 krooni, köites 5 krooni. .Eesti taimestiku' teise trükki on mahutatud kõik taimede liigid mis seni Eestis omamaistena tähele pandud. ' jooniseid sisaldab raamat tervelt 557, mis raamatu käsitamist tunduvalt kergendab. Oma täielikkuse tõttu on ta hädataryilik igale kodumaa taimestiku uurijale, eriti suurt tähelepanu väärib ta aga õpetajate ja õpilaste käsiraamatuna.
G. Vilberg
HARJUMAA Maateaduslik lugemik. 224 lk., 52 joon. Hind 2 kr. 15 senti. Vilbergi raamatut võib julgesti soovitada kodumaa-tundmise sõpradele, eriti noorsoole lähemaks tutvumiseks Põhja-Eestiga.
Vaata
JOH. KÄIS
ESIMESED
VAOD
EMAKEELE
LUGEMIK ... JOH. KÄIS
ESIMESED
VAOD
EMAKEELE
LUGEMIK
TÖÖRAAMAT
II ÕPPEAASTA
SÜGISEST JÕULUNI
II õppeaasta
Esimene pool
Lõbusaid päevi
koolis.
Nr. 1
Valter ei taha lugema õppida.
l.
Nüüd oli ka Valtril aeg hakata koolis käima, — poiss
oli juba kaheksa aastane. Ta tundis küll pildiraamatust lõvid,
tiigrid ja mõned muud elajad. Aga kui ta pidi raamatut lu
gema, kus esilehed, kaaned ja väikesed ning suured tähed
olid, siis Valter ei näinud raamatus muud kui naljakaid jooni,
millest üks oli sirge ja teine kõver, ja mustad kõik nagu
kärbsed.
Valtri meelest oli lugema-õppimine see kõige üleliigsem
asi maailmas.
,,Aga kui sa lugeda ei oska, siis teised, targemad veavad
sind ninapidi,“ arvas isa. „Sa jääd rumalaks nagu vana saa
bas, ja kõik teised poisid naeravad sind. Siis sa ei saa mitte
midagi sellest kõigest teada, mis raamatuis seisab, ja kõik
ilusad muinasjutud jäävad sul lugemata. Kõnnid nurmel, siis
härg möliseb sulle : „M-m-m 1 Mis sa ka oled ? Näe, ma olen
parem kui sina.“ Musti müriseb väravalt: „Mina olen sinust
targem.“ Kõnnid metsas, siis kõnelevad puud isekeskis:
„Näe, seal see loll Valter tuleb, kes lugeda ei oska/4 Väike
liblikaski ütleb : „Ma oskan kõik, mis mul tarvis, aga näe,
Valter ei oska, mis ta peaks oskama. Ta õpiks selle küll pea,
kui ta nii laisk ei oleks/4
„Aga ma ei taha lugeda, noh; ma tahan joosta ja män
gida Iu jonnis Valter.
„Või sina ei taha!44 ütles isa. „Tead sa ka, kus su taht
mine on. Ema taskus. Hommepäev lähed kooli lugemist
õppima.44
2.
Kui Valter õhtul magama heitis, mõtles ta: „Täna öösi
ma magama ei jää. Ootan, kui kõik on magama jäänud, siis
lähen jooksen metsa. Seal on palju lõbusam kui koolis/4
Seda mõeldes uinus Valter varsti. Une-Mati lähenes, ja
Valter magas nagu kott hommikuni.
Hommikul Valter arvas asja järele. Aga mis siis, kui
hakkaksin hoolega lugema! Ega ometi vitsa pärast. Kas ma
seda tühja kardan? Mitte sugugi. Aga hull oleks küll, kui
rumalaks jääksin. Ja härg peaks end minust paremaks! Ja
Musti sõimaks mind! Ja teised poisid ütleksid naerdes: seal
see loll Valter on, kes midagi ei mõista 1 Näitan neile, et
minagi võin õppida. Homme loen nagu mees.
S. Topelius.
Mõtlemiseks i Valter pidas õppimist liigseks. Mis oli siis tema
meelest vajalik ? Miks Valter arvas, et metsas on lõbusam kui koolis ?
Kui Valter tõesti oleks öösi metsa põgenenud ? Miks ta otsustas hakata
siiski õppima ? Kas Valter hakkas lugema „nagu mees“?
Harjutuseks.
Kirjutan tükist välja isa, härja, Musti ja teiste sõnad (ilma jutumär
kideta). Algan nii:
Laisk Va Iter saab tõrelda.
Isa: Kui sa lugeda ei oska, ..............................................
Härg: M-m-m! ................................................................
Musti: ...................................................................................
Puud: ...................................................................................
Liblikas:
.........................................................................
Valter: Aga ma ei taha ..............................................
Kuidas väike Andi kooli astus.
t.
Kui ema väikese Andi esimest korda kooli viis, ütles
koolipreili imestudes:
„Oi Jumal, kui väike! Vana ta siis õieti on ?“
„Kuueaastane ikka teine juba — seitsmenda peal, pole
ta enam nii titeke ühtigi,“ ütles ema.
„Ei, kallis, niisugust ma vastu võtta ei või. Meil koolis v
muidugi väga kitsas, pole ruumi suurtelegi, ja te hakkate
veel sülelapsi tooma. Mis ma nendega teen ? Ei, seda ei või..
„Illike,“ hüüdis ema, „ärge nüüd vaadake, et ta nii väike
on, — poiss on terane kui naaskel! Ja Õppida tahab teine
ka kangesti, muudkui ajab aga peale: vii ja vii kooli. — Aga
Andi, kõnele ometi ka koolitädiga, muidu arvab, et keeletu
oled.“
Andi nuusatas, keerutas mütsi ja ütles :
„Mul on Muri 1“
„Mis Muri see on ?“ küsis koolipreili naerdes.
„Ah, ta kõneleb koerast 1“ vastas ema poisi asemel.
„Meil on koer Muri, pole teine suur asi midagi, aga nii Andiga
ühes, muudkui jookseb aga poisile järel, ikka jalaga seltsis.
Ega neid miski asi lahuta !“
„Tema on aga asi 1“ vastas Andi haavunult. „Ta on hea
koer! Teenida mõistab ja — ennäe, seal ta ongi 1“
Ja väike poiss näitas sõrmega akna poole. Tänava
poolt aknast vaatas karvane koera pea sisse. Ema kõige suu
remaks ehmatuseks vilistas Andi korraga nii kuidas veel vähe
jaksas.
„Mis sa teed 1“ pahandas ema, „mis nüüd koolitädi sust
arvab 1 Mis ! Ja kooli ta niisugust koera poissi ei võtagi..
Koolipreili aga naeris, nii et pisarad olid silmis, Andi ja
tema Muri üle, kes oma peremehe vile peale kohe haukumise
ja vingumisega vastas. Naerdes ütles ta:
„Noh, hea küll, olgu nii, saatke siis poiss kooli.“
Ema ja poiss läksid välja. Rõõmsa haukumisega kargas
Muri neile vastu ja lakkus esiteks Andi näo üle. Koolipreili,
kes akna juures seisis, kuulis veel, kui Andi talle ütles:
,,Tead, Muri, ma jälle astusin kooli! Sa ära tiku enam
minu juurde.“
2.
Kui väike poiss truu Muri saatel kooli tuli, võeti ta
teiste laste poolt naeru ja tönkamisega vastu.
,,Vaadake, vaadake, poisid, kus mees tuleb ! No see on
alles koljat! Ja koer ka teisel kaasas. Vaat’, kus alles
koer! Ha-ha-ha!“
Väike poiss ei pannud neid märkusi tähelegi ja turtsus
ainult ninaga. Koolipreili aga ütles :
„Te ei tohi väikest poissi nokkida. See on patt, kui
väikestele liiga tehakse.“
Siis Andi pandi esimesse pinki istuma ja tund algas.
Vanemad õpilased arvutasid, vähemad õppisid tähti hääldama
ja väike poiss laulis nendega kaasa: „A-a-a ... M-m-aa ..
Väljas, akna taga, mullahunniku otsas võis näha Muri kar
vast pead, kes oma peremeest ootas. Muri istus vaikselt,
nagu aru saades, et väike poiss praegu tõsist tööd teeb.
Ainult harva tõstis ta oma karvaseid kõrvu, kuulates imelikke
hääli, mis kostsid koolist.
Nii hästi algas Andile esimene päev koolis, ja koju minnes
vilistas ta rõõmsasti ning laulis oma ette : ,,A-a-a 1 M-a-a-a .. 1“
Muri kõndis poisi kõrval ja vaatas uhkesti ringi, nagu tahaks
öelda : „Vaat’, mis mehed me täna jälle oleme, käisime koo
lis õppimas !<£
(„Lastelehest“.)
Mõtlemiseks : Mis Andi kodus tegi ? Miks ta nii noorena kooli
tahtis ? Miks ta hakkas kõigepealt oma Murist rääkima ? Ja õpetaja ei
pahandunud sugugi, vaid ainult naeris selle üle. Miks nii ? Mis oleks siis
juhtunud, kui õpetaja ei oleks poistel keelanud väikesele Andile liiga teha ?
Kuidas läksid Andil järgmised koolipäevad ?
Harjutuseks.
1. Kirjutan tüki 1. osa (niipalju kui jõuan) ja panen kõik kirja
vahemärgid värvpliiatsiga.
2. Kirjutan tüki 2. osast ainult selle, mis Andi kohta käib, õpilaste
ja koolipreili sõnad jätan välja. Pealkirjaks:
Andi koolis
Kui väike poiss
Väike poiss ei pannud
II õppeaasta
Esimene pool
Sügis käes.
Nr. 2
Väikesed marjulised.
1.
Noored perepojad Kaarel ja Jaan ei olnud enam
kaua karjamaa] käinud. Karjamaa asus teisel pool sood, kas
vatas ilusat noort metsa ja lagedal rohkesti palukaid.
Ilusal õhtupoolikul läksid poisikesed oma suviseid mängukohti vaatama. Palukad olid üleni punased. Neid kasvas
siin nii palju, et kõrgemad mättad marjadest aina punetasid.
Oli palukaid küllalt söödud, otsustati neid ka koju
kaasa viia.
„Mina rebin nad ühes vartega ja seon kimpu,“ ütles
vanem vend Kaarel, „siis läheb korjamine jõudsasti “
Jaanil hakkas ilusatest marjavartest kahju. „Aga kui
kõik marjulised ikka värsi rebiksid/4 küsis ta, „kas siis palu
kad tuleval aastal meie karjamaal veel õitseksid ja marju
kannaksid ? Jätame varred parem kasvama ja teeme torbikud
marjade jaoks.44
Nii sündiski. Puuhalgudest, mis raismikul sülda laotud,
kisti kasetohtu. Sellest tehti suured torbikud ja täideti need
palukatega.
2.
Karjamaalt lahkudes läks Kaarel üleannetuks ja tahtis
oma jõudu näidata. Ta võttis maast vembla ja hakkas sel
lega noortel kuusetaimekestel oksi küljest peksma.
„Ainsa hoobiga teen kuusel kogu külje lagedaks 1“ Nii
hooples Kaarel oma jõuga, kui ta ühe hoobiga kolm oksakest
oli maha löönud.
Seesugust nurjatust ei võinud Jaan sallida. Kuid Kaarel
oli temast palju tugevam. Jõuga ei suutnud ta puukesi kaitsta.
„Kuule, Karla, kui sa noored kuusekesed nii ära laasid,
kust me siis ilusaid jõulupuid saame?44 tuli Jaanil meelde
küsida.
See aitas. Kaarel märkas nüüd, kui armetuks ta puukesed oli peksnud, ja viskas vembla käest.
M. Kampmann.
Mõtlemiseks : Karla oli vist varemgi üleannetusi metsas teinud.
Mis nimelt ? Aga kui Jaan oleks siiski Karlat keelanud ja kui Karla ei
oleks keeldu kuulanud ? . . . Kas Karla edaspidi ikka rikkus puukesi ?
Harjutuseks.
Harjutus nr. 1. „E m a k e e 1 e töö vihu s.“
Lepiku rahvas kartuleid võtmas.
1.
Sügis oli veninud pikale. Rukkid olid lõigatud, niisama
odrad, kaerad ja herned. Valge kõrs oli aga veel põldudel
näha. Lehed langesid puudelt. Rändlinnud olid juba läinud
lõunamaile. Vaikus ja rahu oli looduses. Tundus, nagu oleks
see jäänud juba talve pikka und ootama.
Kuid mõned looduseannid olid veel kogumata. Muu seas
magasid veel kartulid maas.
Hallide sajuste päevade järel tuli korraks jälle selge
ilm. Päeval oli õige ilus, taevas kõrge ja sinine, lehtmetsad
kirjus värvide säras. Aga öösiti oli külm. Ja ühel hommikul
märgati, et külm oli kartulivarred ära võtnud. „Nüüd on aeg
minna kartuleid võtma,“ ütles Lepiku peremees.
2.
Sügise värskes õhus oli lõbus kartulimaal töötada. Pere
mees ajas vaod adraga lahti. Siis rahvas kaevas labidate ja
kookudega kartulid mullast üles ja nobedad käed noppisid
need korvidesse. Noppimist toimetasid lapsedki meeleldi ja
usinasti. Korvidest kallati kartulid vankrikehadesse, milles
need koju sõidutati ja talvisesse hoiukohta — keldrisse paigutati.
Päike oli loojunud ja õhtu pimenes, kui kartulivõtjad
koduõue jõudsid. Oli nõnda külm, et lapsed kohmetanud käsi
hingeõhuga pidid soendama. Kuid läbi toa akna kumas lõ
bus, leegitsev koldetuli õue. See oli sügisõhtu külmas pime
duses väga armas ja veetlev. Pea olid kõik toas koos,
oodates kuumi kartuleid, mis perenaine tuhas õhtuks oli
küpsetanud.
Harjutuseks.
Kirjutan tüki teise osa vihku nii, nagu sünniks see kõik just nüüd.
Muudetud sõnad kriipsutan alla. Algan nii :
Kartulivõtmine.
Sügise värskes õhus on lõbus ..............................................
Peremees ajab .............. .................................................
Vares ja koer.
Vares: Vaak, va-vaak,
kuhu kadus mu saak —
kuhu viidi rukkihakk ?
Koer: Sellest tehti kena kakk.
Sain isegi selle koorukest närida,
sul ei maksa seda järele pärida.
Vares: Vaak, va-vaak,
kuhu kadus mu saak —
kuhu viidi põllult oder ?
Koer: Sellest tehti maitsev puder.
Anti mullegi veidi maitseda,
sest et karja aitan kaitseda.
Vares: Vaak, va-vaak,
kuhu kadus mu saak —
kuhu jäänud nisupea?
Koer: Sellest sepik tehti hea.
Näha sa seda ei saa —
mina ka, mina ka!
A. Taar.
Mõtlemiseks: Kust leiab vares praegu toitu ? Ja kust pakasel talvel ?
Kes oleks võinud sedasama küsida, mis vares küsis ? Vares arvab, et
viljasaak oli tema oma, peremees arvab vist küll teisiti, kui näeb vareseid
hakkidel või rõukudel. Mis ta siis teeb ?
Harjutuseks.
Kirjutan kõik varese küsimused korraga, ilma kordamiseta. Samuti
koera vastused ; nendes aga sõna ^sellest* asemele panen asja nime (rukkihakist, odrast, nisupeast).
Sügisel.
Vihma sajab sahinal, valab kui oavarrest. Vaata, kuidas
katusetorud voolavad I Karja-Murigi on pugenud oma put
kasse varjule ega julge sealt nina välja pista; tuvikesed on
läinud räästa alla peitu.
Toas, jah seal on niisuguse kurja ilmaga hea istuda,
pealegi veel, kui vanaema korviga puid toob ja tule ahju pa
neb. Vanaisal on külm, ta ongi juba hästi ahju ligi nurka
istunud ja popsutab seal piipu.
Lastel on isast hale meel, kes niisuguse sajuga peab
väljas teel olema. Väike Mäidu sest küll palju ei hooli: ema
on talle õuna andnud, suure, suure õuna, nagu neid ainult
aida taga vana õunapuu otsas kasvab. Selle puu on vanaisa
sinna istutanud.
„Tuleb 1“ kilkab korraga väike Peedu, kes akna alla
pingile on roninud ja välja vaadanud. „Isa tuleb 1“
Ta on isa kõnnaku ja vihmavarju juba eemalt ära tund
nud. Nüüd ei jäta ka pisike Tiina järele, enne kui ema ta
akna alla pingile tõstab. Ta tahab ka näha, kui isa tuleb.
Kiisu, — temal ei ole muuga tegemist, ta püüab märga
kanapoega, kelle vanaema tuppa kuivama toonud.
Küll lapsed järele valvavad, et kiisu talle kurja ei teeks,
kui aga isa enne kodu on ja näha saab, kas ta ka lastele midagi
kaasa on toonud.
A. Kitzberg.
Mõtlemiseks: Kellel on halb vihmase ilmaga?
Mõistatis: Maa täis, org täis, mets täis, pihku ei saa pisutki.
Harjutuseks.
Vastan lugemispala sõnadega. Mis teevad : Karja-Muri ? Tuvikesed ?
Vanaema ? Vanaisa ? Mäidu ? Peedu ? Tiina? Isa? Ema? Kiisu? Algan nii:
Igav on sügisel.
Karja-Muri on pugenud oma putkasse varjule ..................
Tuvikesed on
Rändlinnukeste õhulaev.
1.
Viis väikest rändlindu alustasid sügisel pikka reisi kau
gele soojale maale, kus leidub rikkalikult toitu. Nad lendasid
hulk aega üle maade, jõgede ja järvede, üle mägede ja metsade.
Viimaks jõudsid nad suure mere rannale. Selle mere
taga asus soe maa, kuhu linnukesed rändasid. Endi keskel
olid nad head sõbrad ja oleksid heal meelel ka üheskoos üle
suure mere lennanud. Kuid nende tiivad olid tillukesed ja
nõrgad, nad ei usaldanud nii pikka lendu ette võtta. Nüüd
ootasid nad, et keegi neid kannaks üle laia mere.
Ei kestnud kaua, kui linnukesed nägid suurt kala lige
male ujuvat,
„Armas kala, kas võiksid meid üle mere kanda ?“ palu
sid nad.
„Minu seljast kukuksite karsumdi! merre,“ lausus kala ja
kadus sügavasse vette.
Sattus lammas sinna tulema.
„Lambake, kanna meid üle suure mere!“ palusid jälle
linnukesed.
„Ei saa,“ vastas lammas, ,,ei oska lennata ega ujuda!
Kuid oodake vähe. Varsti tuleb suur lind, kel on hästi pikk
nokk, pikk kael ja väga pikad jalad. See võib küll teiesuguseid linnukesi üle mere viia.“
2.
Mõne silmapilgu pärast kuuldi ülal õhus kohinat ja
palju suuri linde jõudis rannikule. Need olid kured. Nad
hoidsid kaelu õieli ja lehvitasid õhus tiibadega üsna aega
mööda, nagu polekski lendamine raske.
„Kas kannad meid üle mere ?“ hüüdsid linnukesed esi
mesele kurele.
„Mul on juba täis koorem seljas, kuid mu neljas seltsi
mees on veel vaba. Katsuge, et talle nobedasti selga asute!“
Teine ja kolmas suur lind lendasid mööda. Siis järgnes
neljas. See lubas nad kaasa võtta. Ruttu istusid väikesed
rändlinnud viiekesi tema selga suurte tiibade vahele.
„Kas olete juba paigal ?“ küsis kurg.
„Piip, piip, piip!“ vastasid linnukesed.
„Hoidke endid kõvasti kinni 1“ hoiatas kurg. Ise alustas
ta teiste seltsimeeste kannul lendu üle suure ja sinise mere.
Sellest ilusamat ja uhkemat õhulaeva pole vist kuskil
nähtud. Väikesed rändajad ta seljal olid üliõnnelikud.
Mõtlemiseks : Keda oleksid linnukesed veelgi võinud paluda ja
rais oleks neile vastatud? Kure turjal lennata ikka ei saa. Aga kes
võiks tõesti linnukesi üle mere sõidutada ? Kuidas võivad linnukesed ka
omal jõul üle mere lennata ?
Harjutuseks.
1. Kirjutan vihku ainult selle, mis jutukese tegelased räägivad üks
teisele. Nende sõnad algavad ja lõppevad jutumärkidega. Panen need
märgid iga tegelase sõnade algusse ja lõppu.
Iga uue küsimuse ja uue vastusega algan uuest reast. Algan nii :
Linnukeste õhulaev.
„Armas kala, kas võiksid meid üle mere kanda ?“
„Minu seljast kukuksite karsumdi! merre.“
2. Kirjutan jutukest algusest vihku niipalju kui jõuan ja näitan püst
kriipsudega, kuidas poolitada sõnu ühest reast teise viimiseks.
Sügis.
Päike ei paista, päike ei sära,
kõik linnud väikesed lendavad ära.
Õues on külm, seal lapsed ei mängi, —
vara läheb pimedaks, vara poevad sängi.
Vihma sajab rabinal, vihma nii palju,
tuul on nii kuri, tuul on nii valju,
rebib kõik lehed ja ulub: „u-huu 1“
Käes on oktoober, see sügisekuu.
J. Oro.
Harjutuseks.
Kirjutan laulukese vihku peast. Enne loen selle veel kord hoolega
läbi. Uuest reast algan ainult uut salmi.
Magav õun.
1.
Aias kasvas suur õunapuu. Ilus punane õun rippus tema
küljes kõrgel oksal. Väike Leida jooksis aeda. Ta tuli õunapuu
alla ja vaatas ülespoole.
„0i, mis küps õun!“ hüüdis ta rõõmsalt. „Kas ei võiks
ma sind endale saada ? Armas õun, tule alla 1“
Kuid õunal oli lehtede varjus hea olla. Lehed olid ta
magama suigutanud. Seepärast ei kuulnud õun lapse kõnet.
Leida ootas pisut ja palus uuesti:
„Armas õun, ärka ! Oled ju küllalt uinunud."
Kuid õun ei liikunudki rohelises sängis, vaid naeratas
ainult unes.
Siis mõtles Leida:
„Pean endale kedagi appi kutsuma." Ja kui päike hele
dasti paistis, ütles tütarlaps päikesele: „ Armas päike, ärata
õun unest!“
„Tahan katsuda," vastas päike ja silus õuna põske. Aga
õun ei liikunud paigast, vaid magas edasi.
2.
Tuli lind ja istus puu otsa.
„Armas linnuke," palus Leida, „kas võid õuna unest
äratada? Laula õige kõvasti ja heledasti, nii et õun laulu
kuuleb!“
Siis puhastas lind oma noka ja alustas nii ilusat laulu
viisi, et laps seesugust enne polnud kuulnud. Kuid seegi
ei aidanud. Õun püsis vagusi oma voodis.
Viimaks tõusis aias tuulehoog. See nägi Leidat õunapuu
all seisvat ja küsis sõbralikult:
„Sa tahad vist meelsasti punast õuna ? Oota aga, ma
äratan ta unest."
Mis tegi nüüd tuul ? Ta ei paitanud õuna nii hellasti
kui päike. Ta ei laulnud nii ilusasti kui linnuke. Ta hakkas
ikka kõvemini ja kõvemini puhuma. Puh, puh! õõtsutas ta
õuna. Ja päris õige. Õun ärkas ehmudes ja hüppas oksalt
alla Leidale põlle.
Rõõmsasti jooksis Leida õunaga minema ja hüüdis:
„Tänu sulle, hea tuul 1“
R. Reinik.
Sõnade tähendus
Meelsasti — meeleldi, hea meelega.
Õõtsutama — üles-alla kõigutama.
Mõtlemiseks : Miks Leida arvas, et õun magab ? Keda Leida
oleks võinud veel paluda ? Kuidas oleks Leida võinud ise õuna äratada ?
Mis lind see võis olla, kes aias nii ilusasti sügisel laulis ?
Harjutuseks.
Kirjutan tükist lühikese lookese ainult sellest, kuidas Leida, päike,
lind ja tuul katsusid õuna äratada.
Kõik Leida, päikese, linnu ja tuule sõnad jätan välja. Algan nii:
Õun ei taha ärgata.
Leida palus õuna alla. Kuid õun .....................................
Päike silus õuna põske. Aga ..............................................
Henn ja leevike.
Henn, pisike poisike, sammus jõele,
veest ilusaid kive läks otsima õele.
Laululind leevike lepikus hõikas,
sügis kaskedelt kollaseid lehti lõikas.
„Ütle, leevike — lind, miks laulad veel ?
Näe, käes on sügis, — kas kurb pole meel,
teades, et lehed pea langevad puult?
Kas sa ei karda ka külma tuult ?“
„Ah, mis sest tuulest, kui kõik on nii ilus! —
Näe, kuidas sügis puid kullaga silus...
Jah, peagi lehed puust tuul rebib maha,
siis ma vist küll enam laulda ei taha.“
J. Oro.
II õppeaasta
Esimene pool
Minu isamajakene.
Nr. 4
Minu vanaema.
Vanaema helde, lahke
oli kallis minule,
oli minu lapsepõlve
soojendaja päikene:
Kuis ta õnnis pehmel käel
minu peakest silitas,
armurikkal häälel, sõnal
õpetas ja juhatas I
Kuis ta heldeist silmist läige
lendas minu põuesse I
Lustil hõiskasin ja laulsin
nurmel, väike karjane.
Hauas hingab vanaema,
aga minu südame
jäänud läige tema silmist,
tema kuju kullane.
Kullerkupud, jaanililled
eide haual õitsegu,
tähesära, päiksehiilgus
kallist kalmu ehtigu 1
Anna Haava.
Harjutuseks.
Kirjutan luuletise vihku (niipalju kui jõuan) ja näitan püstkriipsu
dega, kuidas poolitada sõnu ühest reast teise viimiseks.
Mis ma täna öösi nägin.
1.
Oli kesköö, kui uni ära läks. Kõik magasid. Kuulsin
teisest toast jutukõminat ja naerukihinat. Ronisin voodist
välja ja läksin vaatama. Piilusin salaja ukse vahelt.
Ja mis ma nägin! Laine nukk ja ema kohvimasin pida
sid pulmi. Mõlemal olid paberist roosid rinnas ja nukk hoidis
kohvimasina vändast kinni. Pulmalisi oli kõik põrand täis.
2.
Pada ja pann tegid kahekesi muusikat, teised kõik tant
sisid. Tuletangid keerutasid pudrunuiaga ja isa vildid hüp
pasid ahjuroobiga. Kõik lasksid läbisegi labajalavalsse Kohvi
tassid ja teeklaasid veersid kui värtnad ühest seinast teise.
„Ärge niipalju lärmitsege 1“ taples vanaema kolmejalgne
iste: „Pererahvas ärkab üles, vaat’, siis on me lõbul ots.“
Seda ei pannud aga keegi tähele.
3.
Niikaua naerdi ja tantsiti, kuni üks kohvitass põrkas
vastu suhkrutoosi. Kohvitassil käis kõrv küljest ära ja suhkru
toos läks ümber. Kõik suhkur põrandale laiali.
„Kas ma ei öelnud 1“ pahandas vanaema iste.
Kõik ehmusid hirmsasti ja jooksid oma kohtadele. Mina
pugesin voodisse tagasi. Ema arvas hommikul, et rotid on
seda pahandust teinud.
Mõtlemiseks : Unenäo-pulmalisi oli veel teisigi. Kes need olid ?
Mis nad tegid ? Mõtlen teissuguse lõpu pulmapeole.
Harjutuseks.
Kirjutan tükist välja kõik koduste asjade nimetused : esmalt ainult
ühe asja kohta ja siis selle kõrval sama nimi paljude asjade kohta.
Kirjutan nimesid peast. Algan nii:
Kodused asjad.
Nukk — nukud.
Kohvimasin — ...
Kodukohakene.
Mu kodune kohake kena ja vaik
ja õitega ehitud ilusam paik:
seal puhub nii lahkesti kosutav õhk
ja paitab rahu ja lillede lehk.
Oh kodune kohake, kena ja vaik!
Oh kodune kohake, ilusam paik.
K. A. Hermann.
Jüts reisimas.
Aino ja Leida võtsid nukud ning hakkasid neid söötma ja
ravima. Jütsile nukud ei meeldinud. Ta tahtis hobusega
sõita ja reisida. Ta pani tooli põrandale pikali. Sellest sai
hea reisivanker. Järi ta sidus ohjadega hobuseks ette.
Siis pani mütsi pähe, kuhu ta ema tolmuluuakese oli
tutiks ette sidunud. Nii arvas ta enese rohkem reisimehe
nägu olevat.
Ta võttis veel ühte kätte pasuna ja teise piitsa. Siis
istus vankrisse. Nüüd oli mees reisivalmis.
Jüts rändab kaugele, kaugele. Aga väike viga oli Jütsi
meelest see, et nii vabalt edasi ei pääsenud, kui oleks taht
nud. Majariistad olid tüliks ees. Teispool tuli sein vastu.
Küll oleks mees edasi kihutanud, aga ei pääse.
Emagi ütles naeratades: „Tasa, tasa, Jüts 1“
Kui ikka hästi edasi ei pääsenud, võttis Jüts oma sõiduki
ja hobuse ning läks õue — vabadusse... Seal ta tundis end
jälle nii üksinda.
„Kust saaksin endale reisikaaslase ?“ mõtles Jüts.
Aga siinsamas nägi ta väikest toakoera Lustit. „Näe,
temast saab mulle hea reisisõber,“ arvas Jüts.
Nüüd Lusti reisijaks ja Jüts küüdimeheks. Oh seda
rändamist siis, kui lõbusasti see läheb 1 Ei puud ega muud
ole teel ees näha.
Nõnda olid lapsed igapäev hoolega töös ja mängimas.
Ei läinud neil aeg millalgi igavaks ega pikaks. Vanemad
vaatasid rõõmsa lootusega laste tegevust ja liikumist.
Mõtlemiseks: Kuidas Jüts oleks «reisinud*, kui tal oleks olnud
mänguhobune ? vanker ? auto ?
Mõistatis: Kaks jooksevad ees, kaks ajavad taga, aga üksteist
kunagi kätte ei saa.
Harjutuseks.
1. Kirjutan tüki 1. osa vihku ja näitan püstkriipsudega, kuidas
poolitada sõnu ühest reast teise viimiseks.
2. Harjutus nr. 2 „E m a k e e 1 e töövihu s.“
Minu isamajakene.
Minu isamajakene
linnu pesa sarnane,
siiski ma kui linnukene
igatsen ta järele.
Selge allikas seal jookseb,
sealt ma lapsepõlves jõin ;
kenas koplis paju õitseb,
sealt ma pajupilli tõin.
Kena sirge kask seal seisab,
temast magust mahla sain,
pihlakpuu seal õues õitseb,
temalt magust marja sõin.
Vaikne kena kohakene,
kõige kallim surmani;
armas isamajakene,
minu meeles alati!
M. Körber.
Harjutuseks.
Kirjutan luuletise (või paar salmi) peast. Enne aga loen veel kord
hoolega läbi. Pärast kirjutamist vaatan, kas ei leidu vigu.
••
••
r 11 õppeaasta •l
•
! Esimene pool l
••
••
Kodusest elust.
Nr. 5
Hooletus.
Salme ema kasvatas oma aias mitmesugust keeduvilja.
Kord ütles ta oma väikesele tütrele:
„Salme, kas sa näed väikesi kollaseid munakesi kapsalehtede alumisel küljel? Nendest kasvavad ilusad, aga väga
kahjulikud röövikud. Täna pärast lõunat käi sa kõik vaod
läbi ja pigista kapsalehtedel munad puruks, et meie kapsad
ilusaks ja terveks jääksid.'4
Salme arvas, et tal selleks tööks veel aega küllalt on.
Ta jättis sel päeval ema käsu täitmata ja unustas selle vii
maks hoopis.
Ema oli selle järele paar nädalat haiglane ja ei võinud
aeda minna. Kui ta jälle terveks sai, võttis ta hooletu tütre
käekõrvale ja viis aeda kapsaid vaatama.
Röövikud olid kapsad nõnda ära söönud, et paljad kont
sud ja raod seisid veel püsti. Häbistatud tüdruk puhkes oma
hooletuse pärast nutma.
Ema aga ütles: „Tänasida toimetusi ära viska homse
varna.44
Sõnade tähendus.
Raod — lehevarred ja sooned; lehtedeta oksad.
Kontsud — lehtedeta varred.
Mõtlemiseks: Miks Salme ei täitnud ema käsku ? Missuguseid
aedvilju rikuvad veel ussikesed (röövikud, tõugud) ? Kuidas neid hävita
takse ? Mõtlen veelgi lookese sellest, et kui kohe ei tee, siis on pärast
juba hilja.
Mõistatis: Suvine poisike, sajakordne kasukas seljas.
Harjutuseks.
Kirjutan lookese nii, nagu jutustaks Salme ise. Ema sõnad kirjutan
hoopis lühidalt: „Salme, täna pärast lõunat käi kõik vaod läbi ja pigista
kapsalehtedel munad puruks.® Algan nii:
Kui ma hooletu olin.
Minu ema kasvatas oma aias ..............................................
Parem ja vasem.
Salme ristiema käis meil. Ta oli väga lahke ja tõi
Salmele uue ilusa nuku. Ta võttis Salme sülle ja andis talle
kompvekki. Ja lahkudes ta silitas Salmekese pead.
„Tule homme meile! Meil on väike hea tütarlaps. Ja
meil on mitu ilusat nukku. See pole pikk tee.“ Nii lausus
ta minnes.
Hommikul ärkas Salme aegsasti. Oli kiiresti vaja tõusta.
Oli palju, palju toimetusi. Pidi nukud riidesse panema. Pidi
nende riideidki pisut kohendama. Siis võis minna. Ja ema
saatis Salme väravale.
„Seal see maja paistab. Minnes jõuad teeharule. Pööra
siis paremat kätt 1“ Nii õpetas ema.
Salme kõndis teed mööda. — Küll see on lõbus ! Mängime
kogu päeva — nii mõtles ta. Ja siis ta jõudis teeharule.
Ema käskis paremat kätt pöörata. Seda Salme mäletas.
Aga kumb on parempool? Seda nüüd Salme ei teadnud. Ja
ta mõtles kaua. Ei aidanud, pidi koju tagasi pöörama.
„Ema, kumb on parem käsi?“ Nii küsis Salme. Ja
näitas mõlemaid käsi.
„Vaata, seesama ta on. Sellega antakse kättki teretu
seks.“ Ja ema sidus punase lõnga Salme parema käe ümber.
Nüüd Salme pidas meeles. Ja siis ta läks uuesti teele.
Ega olnud tal enam vaja teelt tagasi pöörata. Küll ta nüüd
tundis parema käe ilma lõngatagi.
Mõtlemiseks : Parema ja vasema käe olen vahetanud ise ka mõni
kord ära. Millal see oli ? Salme oleks võinud teeharult ristiema maja poole
ikka edasi minna. Miks ta koju tagasi tuli ? Kus elavad minu ristiisa ja
ristiema ?
Harjutuseks.
Kirjutan tükist ainult selle, mis Salme tegi. Kõik muu jätan välja.
Algan nii:
Ristiema kutsus Salme külla.
Hommikul ärkas Salme aegsasti. ......................
Kass — laste õpetaja.
Nuru istus hommikul toolil. Ta kastis käpa keelega
märjaks ja tõmbas siis mõne korra üle silmade.
„Nüüd tuleb võõraid," arvasid lapsed. „Näe, kass peseb
silmi 1 Vist tuleb tädi sealt kaugelt, sest Nuru tõmbab käpaga
õige kaugelt kõrvade takka. Siis tuleb ikka kaugelt võõraid."
Ja lapsed hakkasid ootama tädi tulekut. Tädi oli ennegi
käinud ja lastele külaleiba ja muud toonud.
Päev jõudis õhtule. Tädi ei tulnud täna ühtigi. „Miks
pesi Nuru täna silmi, kuna võõraid ometi ei tulnud ?“ Nii
pärisid lapsed emalt.
„Nuru tahtis teid õpetada," vastas ema. „Peab olema
puhas ja viisakas ka siis, kui võõraid ei tule. Peab iga hom
miku end pesema, juukseid siluma ning korralikult ja puh
tasti riidesse panema. Viisakat ja puhast inimest on alati
hea meel näha, on endalgi parem olla puhas ja viisakas."
Mõtlemiseks s Millal räägitakse veel, et külalised tulevad? Muidugi
võib juhtuda siis samuti, nagu selleski lookeses . . .
Mõistatisi: Ümber ilma ulatuvad, ümber pea ei ulatu. Öösi
kinni, päeval lahti.
Harjutuseks.
Kirjutan tükist ja täiendan ise:
Nii õpetab ema.
Peab olema pahas ja................................................................
Mardisandid.
Akna taga: tok-tok-tokk!
Kes seal koputamas ?
On seal vares-näsunokk
varbaid nokitsemas ?
Või on nõiad, kurjad tondid
pugend räästa alla?
Ei, seal väiksed mardisandid
tahtvad tuppa tulla.
Seal on Salme-sinisilm,
Jüts ja Peedu väike
ehtind end, oh sa ilm,
kirevaks kui päike.
„Mardid tuppa tulla laske,
mardid õnne toovad !
ukse taga seista raske,
varbad külmetavad."
Tulid tuppa mardisandid,
oi, mis ime sündis!
Mardid toas kui väiksed tondid,
üks neist kätel kõndis.
J. Oro.
Harjutuseks.
Kirjutan luuletiee järgi lühikese jutukese nii, et oleks vastus küsi
mustele : Kes läksid mardisandiks ? Mis mardisandid tegid ukse taga ?
Mis nad tegid toas ? Pealkiri sama.
Mardisandid.
Salme, Jüts, väike Peedu ja
mardisandiks. Nad ehtisid end
läksid
II õppeaasta
Esimene pool
Mardipäeva lõbud.
Nr. 6
Väikesed mardisandid.
1.
Oli mardipäeva õhtu. Ats ja Eevi mängisid nurgas kivimängu, ema istus laua ääres ja kudus sukka. Korraga jättis
aga Eevi mängimise ja ütles:
„Täna on mardipäev. Täna tulevad mardisandid.“
„Aga kas te lugeda ka oskate ?“ küsis ema, „sest mardid
tahavad, et lapsed oskaksid lugeda, muidu panevad nad lapse
suurde kotti ja viivad ära."
„Kas tõesti ikka kotti kohe ?“ küsis Eevi hirmuga.
„Ei pane ühti," tähendas Ats, „mina küll marti ei karda."
„Aga kui paneb kotti ja viib siiski ära," hädaldas Eevi.
„Läinud aastal uskusin ma ka seda," seletas Ats, „ja
kartsin ka, kui mardisandid tulid uksest sisse ja käskisid
lugeda, et panevad mu kotti. Aga nüüd tean, kes need mardi
sandid olid. Need olid ju Otsa Juku, Teistre Miku, Mäe Aadu
ja Uuetoa Peedu. Pärast sain teada."
„Aga neil olid ju niisugused hirmsad näod," tähendas
Eevi.
„01id küll, aga need olid paberist. Riieteks olid neil
pahupidi kasukad. Vaata, Eevi, mina oskan ka niisugust
mardinägu paberist teha ja teen endale ka. Ja lähen veel
täna õhtul ise Otsale mardisandiks, panen Juku lugema, —
vaatame siis, kas oskab. Pealegi antakse mardisantidele igal
pool hõberaha." Nii seletas Ats ja hakkas emalt luba paluma
mardisandiks minna. Ema oli viimati nõus, aga käskis Eevi
ka ühes võtta, sest sellel olevat muidu kodu üksi igav.
2.
Lapsed otse särasid rõõmust. Ruttu tehti paberist mardinäod, tõmmati pahupidi kasukad selga, ja varsti näeme kaht
väikest mardisanti üle Otsa läve astumas.
„Meie oleme mardid, tuleme kaugelt maalt," ütles Ats
karuse häälega. „Tulime teile ja te peate andma meile hõbe
raha."
„To-hoh 1" ütles Otsa ema, «missugune mart siis kohe
raha hakkab küsima ?"
Ats sai aru, et ei olnud õige kohe raha küsida, ja ütles:
„Tulime ka vaatama, kas teie lapsed oskavad lugeda. "
Nüüd tuli Otsa Juku nurgast, võttis riiulilt raamatu ja
astus mardisantidele lähemale. Jukul oli aga niisugune kel
mikas nägu ees, kui ta raamatu lahti lõi ja sealt lugema
hakkas. Ta luges:
„Küll tulid aga meile täna rumalad mardisandid."
„Ei, niiviisi seal kirjutatud ei ole," kärgatas Ats, „poiss,
sa ei oska lugeda, panen su kotti."
Juku lükkas aga raamatu Atsile nina alla ja ütles:
„On küll nii kirjutatud. Säh, loe ise."
Nüüd oli aga Atsi lugu täbar ja poolnutuse häälega ko
geles ta: „Ma-ma, ei os-oska lugeda!“
Kõik pahvatasid toas naerma ja Otsa ema ütles:
„Küll on aga mardisant, teisi lugema sunnib, aga ise ei
oska. Kuid esimene asi, kui uksest sisse saab, on rahaküsimine. Häbi peaks sul olema 1"
Atsil oli ka tõesti häbi. Ruttu tõmbas ta Eevi käistpidi
toast välja, ja meie väikesed mardisandid sammusid kurva
meelega koju tagasi.
(„Laste Rõõmust**.)
Harjutuseks.
Kirjutan tüki näidendina kahes vaatuses :
M a r d i s a n d i d.
1. vaatus.
Kodu s.
Lapsed ......
Ema : . . .
Eevi: . . .
A is: . . .
2. vaatus.
Otsal.
Ats: . . .
Otsa ema : . . .
Ats: . . .
Juku [loeb) : . . . jne.
II õppeaasta
Esimene pool
Veelgi kodust ja
koolist.
:
:
Nr. 7
Ilmari sulepea.
t.
Ilmar on juba suur ja käib koolis. Isa on ostnud Ilmarile
ilusa punase sulepea. Ilmar armastab oma sulepead väga.
Sulepea armastab Ilmarit ka, aga Ilmar ei tea seda.
Esiteks oli sulepea küll kurb, et ta Ilmari omaks sai. Parema
meelega oleks ta tahtnud mõne vanema poisi käes krabinal
üle paberi lennata.
Pärast hakkas aga Ilmar sulepeale meeldima. On ju
vähe nii häid ja hoolsaid poisse kui Ilmar. Sulepea loodab,
et Ilmarist saab kord tubli ja tark mees.
2.
On ilus sügisene päev. Koolitunnid on lõppenud. Rõõm
salt vaatab päike klassiaknast sisse ja meelitab lapsi välja.
Ruttu,' ruttu püüavad kõik õue.
Ka Ilmar ruttab. Kiiresti paneb ta raamatud kokku. Ise
ajab naabri Jukuga juttu. Nad tahavad täna seltsis koju
minna. Sulepeagi on kirjutamisest väsinud ja igatseb koju
puhkama.
Seal juhtub aga õnnetus. Ilmar unustab sulepea lauale.
Küll hüüab sulepea Ilmarit, küll püüab ta rabeledagi, aga kõik
asjata.
Ei kuule Ilmar sulepea hüüdmist, ei näe ka tema rabe
lemist. Rõõmsalt vadistades lähevad nad naabri Jukuga klas
sist välja.
3.
Päike on vajunud metsa taha. Ainult tükike taevast
säravate tähtedega paistab läbi klassiakna. Ja kui vaikne 1
Ei ole kuulda midagi peale seinakella tiksumise: Tikk, takk,
tikk, takk.
Vaene sulepea on ikka veel klassis laual. Tal on hirm.
Järsku kuuleb ta oma ümber sosistamist.
„Ilmar on oma armsale sulepeale halb olnud,“ lausub
kurvalt klassitahvel.
Sulepea vaikib ja kuulatab. Nutt kipub talle peale.
Selgesti kuuleb ta, kuidas lauad ja pingid, tindipotid ja muudki
asjad üksteisega kõnelevad. Rõõmsa sosinaga kiidetakse häid
lapsi. Kurvalt ohates kõneldakse halbadest. Vastu hommikut
uinub sulepea.
4.
Ilmar on voodis. Isa, ema ja väike õeke magavad juba.
Ilmarile aga ei tule uni. Koolist koju jõudnud, leidis ta, et
tema ilus sulepea on kadunud. Küll tahtis ta otsima minna,
aga ema ei lubanud.
„Küll isa ostab uue“, ütles ta.
Kuid Ilmar uut ei taha. Uus ei või kunagi nii ilus olla
ega nii armas ka.
„Kuhu võis ta jääda,“ mõtleb Ilmar ja ohkab. Ema
kuuleb seda ja ärkab.
„Miks sa ei maga ?“ küsib ta.
Ilmar hakkab nutma ja räägib emale, et ta ei saa unus
tada oma armast sulepead.
„Ära nuta, pojake, homme leiad üles,“ lohutab ema.
5.
Juba hommik. Klassis on veel videvik. Sulepea ei
maga enam. Igatsusega ootab ta Ilmarit. Natukese aja eest
käis majahoidja ahju külmas ja põrandat pühkimas. Sulepeal
oli hirm, et maha kukub, kui lauda liigutatakse. Aga ta ei
kukkunud.
Nüüd on jälle kõik vaikne. Lauad ja pingid, tindipotid
ja muudki asjad vaikivad. Kui sulepea nende öist kõnele
mist oma kõrvaga ei oleks kuulnud, siis võiks ta arvata, et
nad on tummad.
Järsku läheb uks lahti. Väike poisike tuleb joostes
klassi. See on Ilmar. Kiiresti läheb ta laua juurde ja leiab
sealt oma armsa sulepea.
„01ed ikka veel elus,“ sosistab ta, „iialgi enam ei jäta
ma sind maha.“
J. Kuulberg.
Mõtlemiseks: Kuidas juhtus, et Ilmar unustas sulepea? Missugune
see sulepea oli ? Mis rääkisid öösi asjad klassis õpilastest (tahvel, pink
tindipott, tool jne.) ?
Harjutuseks.
1. Kirjutan tüki teise ja kolmanda osa nii, nagu oleks see olnud
juba varem. Muudetud sõnad kriipsutan alla.
Ilmar unustas sulepea.
Oli ilus sügisene päev ............................................................
2. Kirjutan iga osa sisu õige lühidalt (nagu tunnis ette valmistatud).
3. Kirjutan ise:
Minu ko oli asj a cl.
II õppeaasta
Esimene pool
Talv ligineb.
Nr. 8
Mikul muhk peas.
Kui Mikk ühel hommikul õue läks, leidis ta pehme pori
asemel maas teravaid konaraid. Nende otsa oli valus astuda.
Aukudes konarate vahel oli vesi jääks külmunud. Kuid jää
oli valge ja ei kannatanud sugugi pealeastumist, sest ta oli
alt õõnes. Mikk läks aida taha lombile, kus jääd rohkem
pidi olema.
Õigus ! Ka lompi kattis jää, kuid selge läbipaistev jää.
Sel seisis vesi all ja läbi jää võis lombi põhjagi näha.
Mikk katsus jalaga jää kõvadust. Jää kandis peal. Ja
kui sile ning libe ta veel oli I Just nagu klaas. Tsiu ja tsiu!
laseb ta kahel jalal lombi ühest otsast teise. Sai suure, pika
sõidu.
Mis sellest, et käed külmetavad 1 Neid võib ju püksi
taskutesse pista. Ja Mikk hakkaski liueldes käsi taskus hoidma.
Kui ta esimest korda kinniste kätega jääle tormas, et
umbjalu liugu lasta, libisesid tal mõlemad jalad alt. Mikk
kukkus põmmdi! tagurpidi jääle. Kel käed taskus, kukub
ikka rängasti. Jalad läksid ülespidi ja pea käis vastu jääd.
Nüüd sai liuglemisest küllalt. Kätt kuklal hoides jooksis
Mikk suure kisaga tuppa õnnetust emale kaebama. Ema soris
Miku juukseid ja leidis kukla tagant suure muhu.
„Oh, kulla pojuke,“ ütles ta, „sa oled ju tugeva põmmu
saanud!“
Siis tõi ema laia kööginoa, vajutas selle lapiti pööratud
teraga mitu korda muhku ja ütles:
„Varesele valu, harakale haigus, mustale linnule muu
häda! Minu laps saab terveks." Ja Miku muhk hakkaski
alanema.
M. Kampmann.
Mõtlemiseks: Mikuga oleks võinud jääl mõni teinegi äpardus
juhtuda. Missugune ? Mis ta siis oleks teinud ?
M õ i s t a t i s : Hambaid pole, aga pureb.
Harjutuseks,
1. Kirjutan tükist vihku niipalju kui jõuan, aga nii, nagu oleks see
lugu juhtunud minu endaga. Algan nii:
Kuidas s ai n muhu pähe?
Kui ma ühel hommikul õue läksin, leidsin pehme
2. Vastan küsimustele: Mis on konarlik ? Mis on sile ? Mis on libe ?
Mis on kare ? Kirjutan enne küsimuse, siis vastuse :
Mis on konarlik ? Konarlik on halb tee, puukoor....
Talve tulek.
„Kõik loodus peab surema 1“
nii hüüdis tali vihaga.
Külm põhjatuul maast üle käis,
kõik paiskas paksu lume täis.
Siis vaikis metsas lauluhääl,
ja rohi tardus aasa peal.
Kõik lilled olid surnud maas,
veepinda kattis kõva kaas.
Kuid ära hõiska, talveke,
silm petab, rõõm on varane:
nii kergelt kaduda ei või
see elu, mida Looja lõi.
Kord tuleb, tuleb tunnike,
et lõpeb tali tuisune,
siis ärkab elu põllu peal,
ja metsas kõlab lauluhääl.
G. E. Luiga.
Mõtlemiseks : Mida vihane põhjatuul kõik ähvardas teha ? Mis
ütlesid talle lapsed ? Mis tardub külma käes ? Mis sulab soojas ?
Lumehelbed jutustavad.
1.
Esimest lund sajab. Valged udusulgsed helbed tantsivad
õhus üles-alla. Paar neist laskub aknaruudule, mille taga
istub väike laps ja vaatleb lumehelvete tantsu.
Kui ilusad valged on nad, ja missugused kenad tähed ja
täpid on neil küljes! Keskel seisab mõnel lumehelbel ime
pisike kuusnurk, kuus ülipeenikest nõelakest seisavad iga
nurga küljes, nõelakestel on jälle mõlemal pool oma väike
sed tipukesed.
Lumehelbed tulevad kaugelt. Pilved on nende laevad ja
vedurid. Kaugete merede ja maade tagant tulevad nad meile
külla. Kes aga kaugel käinud, see ka palju näinud ja võib
sellest palju rääkida. Ja lumehelbed võivad ka seda.
2.
Esimene kõneles : Meie, lumehelbed, rändasime pilvega
üle laia, laia maa. Külm tuul puhus, ja kõik vesi muutus
jääks. Hüppasime alla põllule ja katsime noore orasepõllu
pehme vaibaga. Varjasime uinuvad lilled metsas ja aasal,
samuti ka tuhanded putukad, liblikatuped ja tõugukesed kinni,
et neil külm ei hakkaks.
Üks lapsuke läks läbi metsa ja istus väsinult kivile.
Seal uinus ta magama. Isa ja ema ootasid teda, ja kui ta ei
tulnud, siis läksid nad teda otsima. Jälgi mööda, mis olid
jäänud värskesse lumme, läksid nad metsa järele ja leidsid
siit oma lapse.
„Oh häda,“ nuttis ema, „mu laps on surnud!“
„Ei 1“ hüüdis isa, „teda on lumi kaitsenud.“ Ta hõõrus
last lumega, viis ta aegamööda sooja kätte; laps toibus ja sai
terveks.
3.
Teine lumehelve jutustas : Kaugelt maalt purjetas laev
sadamasse ja just sel ajal, kui lund sadas. Keegi mees astus
kaldale ja ütles:
^Tere, lumehelbekesed ! Tüki aja järele näen teid jälle!
Seal kaugel maal paistis päike liiga palavasti. Nii puud, loo
mad kui ka inimesed nõrkesid palavuse käes. Üleliigne soo
jus teeb seal inimestele ja elajaile kahju ja haigusi. Oh, mis
annaks seal inimene peotäie lumehelvete eest 1 Ka mina olen
väsinud ja haiglane, aga nüüd vist paraneb kõik.“
See mees läks läbi lume majakese juurde; seal elas
vana emake. Lumehelbekesed olid tee õrnalt üle riputanud
nagu mõnel pühapäeval.
Majakese ette oli vennakene lumememme teinud ja laskis
nüüd ise kelguga mäelt alla liugu. Mees vaatas üle lumise
aia kõike seda pealt, võttis lund, surus selle palliks ja viskas
venna pihta.
Vennake lõi silmad üles ja jooksis kiljatades mehele
vastu, kes ta sülle võttis ja tuppa viis.
„Eks ma öelnud," ütles sisseastuja võõras, „siis tulen
ma tagasi, kui lumi maad katab .. .“
„Lumi maad katab! Ja, ja...“ rõõmustus ema ega
teadnud, mis öelda.
4.
Lumesadu lõppes. Päikb tuli pilvede tagant välja ja
paistis nendele lumehelvetele, mis aknale olid jäänud. See
paiste oli nii palav, et helbed sulasid ja muutusid veepiiskadeks. Päike paistis veel natuke, ja juba olidki piisad aknalt
kadunud.
„Jumalaga, jumalaga 1“ said nad veel lapsele öelda, kes
akna taga istus, „nüüd hakkab meie lugu otsast jälle peale ;
nüüd peame jälle pilve minema, seal lumeks saama, et kuhugi
maha langeda. Hea oleks, kui jälle aknale langeksime, mille
taga lapsed istuvad, kes neid lugusid armastavad kuulda, mis
me jutustame."
Mõtlemiseks : Mis jutustaks kolmas, neljas . . . lumelielve ? Kus
saavad lumehelbed oma reisil kauem puhata ? Kus ei ole neil rahulik
lamada ?
Mõistatisi: Ihu must, valge särk. Pehmem kui vill, külmem
kui kivi, lendab kui lind ?
Harjutuseks.
Kirjutan tüki 1. ja 2. osa (kuni sõnadeni: „Üks lapsuke .. .“) nii,
nagu jutustaks seda ainult üks lumehelve. Muudetud sõnade lõpud kriip
sutan alla. Algan nii:
Nukela.
t.
Väike Hilda oli vanemate ainus laps. Seepärast sai ta
kõik mänguasjad endale, mis vanemad tõid. Käis isa või
ema kuski väljas, siis Hildale ikka midagi toodi. Ühel päe
val tuli isa linnast ja tõi talle väikese maja nuku eluasemeks.
Nukud olid Hildal ju enne mänguasjaks.. Seda nukkude uut
kodu Hilda nimetas Nukelaks.
Nukelas oli kõik, mis meil elumajadeski. Seal olid koduloomadegi jaoks oma ruumid. Hobune seisis tallis. Leh
mad ja lambad olid laudas. Kukel ja kanadel oli oma puur.
Kass istus toa uksepakul. Koer vahtis tooli all, nagu ootaks
kassi endaga mängima.
Hilda istus laua äärde nukule süüa pakkuma. Aga kui
nüüd nukk ei osanud süüa ega kass näuguda ega ükski neist
liikuda, tüdis Hilda viimaks neist ära. Ta oleks endale soo
vinud niisuguseid mänguasju, mis oskavad süüa, liikuda ja
häälitseda.
2.
Ühel päeval naabri Alma tõi Hildale põlle sisse peide
tud kompsu. Hilda tegi kompsu lahti. Oi imet! Kompsust
tuli välja päris elav pisitillukene kassipoeg.
Nüüd Hildal jälle häda: Kuidas seda oskad hoida! Nii
sugust polnud tal veel enne olnud.
Ta pani kassipoja põrandale. Aga seal hakkas see valju
häälega näuguma ja Hilda järele jooksma. Oh sa heldekene!
Mis taga peab küll peale hakkama ?!
Korraga tuli Hildale meelde, et naabritädi oli oma lap
sele keetnud rõõska piima ja siis last süles hoidnud, kui see
nutma hakkas.
Hilda jooksis ruttu kambrisse, võttis rätiku, pani kassi
poja sinna sisse ja hoidis süles. Pärast, kui ema tuli lehmi
lüpsmast, pakkus talle ka sooja piima. Oi, kuidas kassipoeg
seda ilusasti oskas lakkuda 1
Nüüd algasid Hildal lõbusad päevad. Kassipoeg lakkus
hea meelega sooja, rõõska piima ja kasvas päev-päevalt suure
maks. Hüppas ja mängis ilusasti ja magas süles. Niisugust
nukku Hilda oli just soovinudki Hilda hüüdis teda Katiks.
8.
Ühel päeval oli Kati nii haiglast nägu. Ei söönud ega
mänginud.
„Mis tal ometi peaks olema ?“ mõtles Hilda.
Ta hoidis teda süles, silitas ja pakkus üht ja teist söö
mist. Kuid miski ei aidanud. Viimaks võttis rohupudeli ja
andis väikesele Katile rohtu. Siis viis ta Kati sängi pehmele
asemele magama. Nii oli ema Hildagagi teinud, kui ta haige oli.
Juba natukese aja pärast tuli Kati asemelt ja hakkas
Hildaga mängima.
Mõtlemiseks: Kes olid Hilda mänguseltsilised? Või ei olnudki
tal neid? Missugused loomakesed on lastele head mänguseltsilised? Kui
das nad mängivad? Kuidas teadis Hilda kassile head rohtu anda? Kas
oligi Kati haige?
Harjutuseks.
1. Kirjutan laste mänguasjade nimed, kui neid on igaühest üks ja
kui neid on palju. Lapse nime valin ise.
Laste mänguasjad.
(Hildal) oli mänguasju: nukk...........................................
Kaupluses on väga palju mänguasju; seal on nukud, . . .
2. Kirjutan ise:
„Mis (Hilda) tegi kassipojaga.“
........ pani kassipoja põrandale. Aga seal hakkas see..............
Kassi-koera.
Koer ja kass on mõlemad koduloomad, aga harva lepi
vad nad kokku. Enamasti valitseb kassi ja koera vahel vaen,
nii et riiakate inimeste kohta öeldakse: „Nad elavad nagu
kassi-koera 1“ Aga mõnikord saavad kassi-koera nii suureks
sõbraks, et nad teineteise eest tulest ja veest läbi lähevad.
Jõepere Nuru ja Muri olid teineteisega suured sõbrad.
Teine püüdis sõpruse ülesnäitamises teisest ette jõuda. Kumb
neist midagi suupärast leidis, selle jagas ta õiglaselt teisega.
Iseäranis maiad olid mõlemad liha peale. Aga kes kas
sile või koerale liha annab? Kass aga mõtles:
„Kui ei anta, võtan ise!“
Varsti leidis Nuru salaurka seina alt, mille rotid sinna
olid õõnestanud. Ta puges sealt sisse, ja oh seda rõõmul
Auk viis otsekohe toidukambrisse.
„Mis nüüd viga liha võtta: keegi ei näe!“ mõtles kass.
Ta võttiski vaagnast hea tüki hammaste vahele ja lippas
minema. Toa taga andis ta muist Murile, ja mõlemate sabad
kiitsid süües.
Nii sündis mitu päeva. Perenaine märkas liha kadumist
ja arvas süü rottide selga. Otsis, leidis rotiaugu. Kohe pani
perenaine lõksu augu suhu ja mõtles:
„Kui rott öösi august sisse poeb, küll ta siis lõksu läheb!“
Teisel hommikul läks perenaine toidukambrisse ja vaatas
lõksu. Kes oli sees? Nuru!
Perenaise süda läks täis. Ta võttis kassi kõige lõksuga
ja viis peremehe juurde:
„Vaata, kus lihavaras! Mis nuhtluse talle määrame ?“
Peremees kostis: „Pista kotti, seo suu kinni ja viska
jõkke!“
Perenaine täitis karvapealt kohtuotsuse.
Muri vaatas kõike seda haleda silmaga pealt. Jõgi jook
sis käredasti ja viis koti kõige kassiga ruttu perenaise silmist.
Aga ka Muri oli kadunud.
Tüki aja pärast tulid Nuru ja Muri kõrvu õueväravast
sisse, mõlemad vesimärjad. Muri oli jõkke hüpanud, koti
suust hammastega kinni haaranud ja koti kaldale tirinud. Seal
oli ta koti lahti närinud ja Nuru välja lasknud. Kass ei ol
nud uppunud, sest kott ujus vee peal.
Vahepeal oli perenaise viha jahtunud. Kassile anti süü
andeks, ja Muri ning Nuru elavad mõlemad alles Jõepere talus.
(„Lastelehest“).
Mõtlemiseks: Jätkan seda lookest nii: Muri toob midagi suu*
pärast, peremees tahab karistada Muri; Nuru aitab Muri . . .
Mõis tatis: Neli teevad aset, kaks näitavad tuld, üks heidab
magama.
Kõnekäänud.
Sõber sõbra eest läheb läbi tulest ja veest; sõber aitab
igas hädas, päästab..............................................................................
Naabrid elavad nagu kassi-koera; nad alati............................•
Muri leidis midagi suupärast; see oli..............................................
Perenaine arvas süü rottide selga; ta mõtles, et ............................
Muri ja Nuru sabad kiitsid süües; sabad.....................................
Perenaise stidaläkstäis;ta...........................................................
Perenaine täitis otsuse karvapealt; ta tegi . . . nagu kästi.
Perenaise viha jahtus; perenaine..................................................
II õppeaasta
Esimene pool
: LoOIllüd — laste
: mänguseltsilised II.
Nr. 10
Mis Tiitsu tegi.
1.
Iga palukese, mis ema Mikule juhtus andma, jagas see
Tiitsuga, sest nad olid suured sõbrad. Tiitsu oli ka väga ar
mas, tikkus aga sääraseid asju tegema, mida Miku ja Raksi
ei sallinud; ei tahtnud ka igakord ühes joosta. Juhtus Miku
Tiitsut sabast kiskuma või katsus teda vähekeseks sülle
võtta, siis kiskus ta käe kohe katki. Raksi aga mõistis nõnda
hammustada, et mitte just väga valus ei olnud.
Ühel ilusal päeval ajasid Miku ja Raksi aias teineteist
taga. Tiitsu kutsuti küll ka mängima, kuid see ei tahtnud,
jooksis aeda karusmarja-põõsa alla, ja sealt teda enam kätte
ei saadud. Miku ja Raksi mängisid siis kahekesi.
2.
Taga müüri nurgas, otse müüri ääres, kasvas kõrge lõh
mus ja lõhmuse lähedal oli sirelipõõsas. Sinna oli Miku isa
kuldnokkadele majakese üles pannud, et nad seal varju leiak
sid ja oma pesa võiksid ehitada.
Miku oli mõnigi kord tahtnud kuldnokkadele külali
seks minna, aga oksad olid liiga kõrgel, ja isa ning ema ei
lubanud ka. Mida Miku kätte ei saanud, seda ta viimaks ka
enam ei tahtnud; ta arvas paremaks oodata, kuni suureks
kasvab. Raksi oli sellega täiesti nõus.
Tiitsul olid aga teised mõtted. Et kuldnokki kätte ei
saa, seda ta juba teadis, aga neid väikesi hallivatimehi, Varb
lasi, oli lõhmuse kõrval väga mõnus püüda. Ta oli neist
juba mõnegi murdnud. Sellest ta ei lausunud muidugi Mikule
ja Raksile sõnakestki.
Tiitsu hiilis tasahilju sirelipõõsasse. Varblased püüdsid
parajasti sireli otsas lehepõrnikaid, ajasid vallatades juttu ega
pannud Tiitsut tähelegi.
Korraga tõusis varblaste hulgas kisa; kõik lendasid lõh
muse otsa. Tiitsu oli ühe kinni napsanud. Küll hurjutasid
teised, aga Tiitsu ei lasknud enam linnukest lahti.
3.
Miku ja Raksi kuulsid kisa.
„Kull on aias," ütles Miku.
„Jah,“ haugatas Raksi.
„Lähme ruttu appi!"
„Jah, jah!" kräuksus Raksi.
„Kutsume Tiitsu ühes."
Raksi jooksis põõsa alla, aga Tiitsut ei olnud.
Miku tõmbas suure õhinaga vitsa kätte ja Raksi haukus
mis jõudis. Nõnda jooksid nad kulli ära ajama.
Tiitsu tuli parajasti sirelipõõsast, varblane suus, kui
Mikut-Raksit pärale jõudsid.
„Mis sul suus on, Tiitsu ?“ küsis Miku umbusklikult.
Tiitsu ei vastanud.
„Sul on ju linnuke suus?" päris Miku pahaselt.
Tiitsu ei vasta.
„Ah, sina kurjategija, või murdnud linnukese. Valu
säärasele!" ütleb Miku ja kipub linnukest ära võtma.
„Valu jah!" haugatab Raksi ja tormab Tiitsu kallale.
Tiitsu pistab plehku, Raksi ja Miku järele.
4.
Küll Tiitsu jooksis, aga aiast välja ei pääsenud.
oli väle järele, Miku ei jäänud ka kaugele maha.
Raksi
Tiitsu laskis varblase suust, ronis viimaks kõrge tulba
otsa ja arvas, et sealt müürile suudab hüpata, aga müür oli
liiga kaugel.
Nüüd oli vallatu Tiitsu lõksus.
Aga Raksi ei ulatu Tiitsut maha tõmbama. Miku ka ei
küüni.
„Raksi, jää sa valvama, ma lähen kutsun isa.“
Raksi jäi Tiitsut valvama, Miku jooksis ja hüüdis isa.
Miku jutustas muidugi Tiitsu pahateo ära, isa võttis Tiitsu
tulba otsast, viis murtud linnu juurde, andis talle vitsu ja
keelas kangesti ära linnukesi murda.
Raksi ja Miku aga matsid linnukese maha ja valvasid
hästi järele, et Tiitsu aias linnukestele viga ei läheks tegema.
E. Enno.
Mõtlemiseks : Kes oli süüdi, kui Tiitsu kriimustas Miku kätt ?
Mis tegi Raksi, kui Miku talle haiget tegi? Mis oleksid teinud Miku ja
Raksi, kui nad ise oleksid Tiitsu tulba otsast kätte saanud ? Kuidas oleks või
nud Tiitsut sealt kätte saada? Kas Tiitsu jättis linnukeste püüdmise järele?
Harjutuseks.
1. Kirjutan tüki esimese osa minu enda jutustusena. Muudetud sõ
nad kriipsutan alla. Algan nii:
Minu sõbrad.
Iga 'palukese, mis ema mulle juhtus andma, jagasin ma
2. Kirjutan tükist välja liitsõnad, mida võib jagada kaheks (kol
meks) arusaadavaks sõnaks, ja näitan püstkriipsuga, missugused sõnad on
liidetud.
Liitsõnad.
Iga | kord, . . .
Esimene ratsutamine.
Juku tahab ratsutada — väikese, elava hobuse seljas
ratsutada. Poiss Juhan on ta küll paaril korral enda ette
Valge turjale võtnud ja elumaja juurest alla tallini sõiduta
nud, aga see oli ikka seks korraks.
Iga kord, kui hobused töölt koju tulid, oli Vana-Leenul,
Juku hoidjal, tegemist, et väikest peremeest rahustada. Ta
tahtis just väikese hobuse turjale ja nimelt vana Valge varsa,
väikese täku selga.
Poiss Juhan oli teda ka juba mõned korrad katsunud
varsaga sõidutada — see oli aga iga kord eest ja takka üles
löönud ja ära jooksnud.
Peremees, Juku isa, oli küll öelnud, et lapse tahtmist ei
tohi alati täita, aga Juhan oli hea laste sõber, ta katsus väi
kese mehe soovi korda saata. Harjutas ja meelitas väikest
täkku söögi-vaheaegadel, sest vana Valge oli tema tööhobune,
õpetas täku juba leiba sööma ja viimaks tuli Juku igatsetud
silmapilk, kus väike teda oma turjal kannatas.
Pärast korrati seda muidugi õige tihti, aga Jukul ei läi
nud tema esimene ratsutamine väikese täku seljas mitu aega
meelest — ta jutustas tihti seda emale ja isale, kuidas VanaLeenu teda hoidnud, Muri haukunud, pardid ja haned kõr
vale jooksnud ja Juhan suukõrvast täkku juhtinud — küll
see olnud ilus 1
M. Nurmiku lugemikust.
Mõtlemiseks: Missuguseid soove oli veel Jukul? Kuidas võisid
need täide minna? Kui varss oleks Juhani käest lahti pääsenud?.. Mis minul
on väga hästi meeles oma mänguajast?
Harjutuseks.
Kirjutan tüki järgi lühikese lookese :
Kui Juku ratsutas.
Juku tahtis ratsutada ..............................................
Poiss Juhan võttis ta ..............................................
Aga Juku tahtis just..............................................
Juhan oli hea .................................................................
Viimaks tuli silmapilk.............................................
Juku jutustas oma ratsutamisest, et .....
n õppeaasta :
5
Esimene pool
Veelgi koduloomade ellist.
Nr. 11
Liinu.
1.
Liinu oli hea lüpsilehm. Kui ta rõõmsa ammumisega
lõunal või õhtul koju tuli, siis anti talle veel sületäis toorest
rohtu ette. See maitses Liinukesele hästi.
Väike Raksi ei näinud aga seda sugugi hea meelega, et
Liinuke paremat sai kui teised. Ta tuli rohusületäie teisele
poolele ja hakkas käredasti haukuma. Liinuke arvas aga
enda õiguse oleval rohtu süüa. Ta puhus vihaselt ja hakkas
koera eemale tõrjuma. Karjane kutsus koera ära. Siis võis
Liinuke jälle rahuga hakata rohtu sööma.
2.
Nüüd tuleb perenaine lüpsikuga. Liinu seisab ees ilu
sasti vagusi ja laseb rahuga lüpsta. Kõht on tal täis ja meel
hea. Piima saab palju; see on maitsev ja rammus. Paks
koor kerkib peale, millest saab ilusat võid.
Ööd magab kari kodus. Hommikul aetakse ta jälle metsa
sööma. Suvel, kui päevad pikad ja palavad, käib kari ka
lõunal kodus. Loomad saavad juua, vilus magada ja lehmad
lüpsta. Õhtupoole aetakse nad jälle metsa sööma.
Mõistatis: Neli andjat, neli kandjat, kaks tulenäitajat, kaks
koeratõrjujat, üks parmupiits ?
Harjutuseks.
Kirjutan tüki esimese poole nii, nagu sünniks see lugu praegu (olevikus).
Tüki teise poole aga kirjutan nii, nagu oleks see juba olnud (minevikus).
Muudetud sõnad kriipsutan alla. Algan nii :
Liin u.
1.
Liinu on hea lüpsilehm. Kui lõunal või õhtul koju tuleb,
siis antakse ........................................................................................
2.
Nüüd tuli perenaine......................................................
Meie lapse sukad-kingad.
Aha ai, aha pai,
kust me laps need sukad sai?
Ema kudus päeva kaks,
sukk nüüd soe, pehme, paks —
aha ai, aha pai,
nii see laps need sukad sai 1
Aha ai, aha pai,
kust me laps need kingad sai?
Kingsepp vasaraga lõi
kok-kok-kok ja koju tõi —
aha ai, aha pai,
nii see laps need kingad sai!
Tipa tapp, tipa tapp,
siia sinna kipp ja kapp
käib me laps ja laulu lööb,
võid ja leiba peale sööb —
aha ai, aha pai,
sest nii lõbus olek sai.
E. Enno.
Harjutuseks.
Kirjutan luuletise vihku ja panen kõik kirjavahemärgid värvilise
pliiatsiga. Kirjutan salmides.
Paha siga, mitu viga.
Kord lasti sead kesale. Hakkasid teised seal kõik ilu
sasti kes sööma, kes tuhnima, aga igaüks ikka teeb midagi.
Ainult on üks väike kollanokk, põrsas, kes rohtu ei söö ega
tuhni ka.
«Mispärast sa ei söö ?“ küsib emis.
„Kus ma’s võin süüa," kostis põrsas-ninatark, „kui oha
kad torkavad."
„Siis tuhni," ütleb vana siga.
«Kärss on kärnas, ei saa," viriseb aga noor omasoodu
vastu.
Jääbki siis seekord niisama, ja põrsas kohutab aga peale
päeva käes. Kodus, noh seal sööb teine jälle nii palju, et pa
neb ikka oma jao nahka ja teiste oma ka veel.
Teinekord lähevad sead jälle kesale. Aga mis vana
virinakene — jälle niisama.
«Mispärast sa siis ei tuhni ?“ küsib põrsaema.
„Maa on külmunud, ei saa,“ vastab põrsas, et aga
ennast kuidagi vabandada. Noh, ära on siis vana siga ka
vihaseks saanud, käratanud teine korra:
„Oh sa, laiskvorst, temal maa jaanipäeva aegu külmu
nud. Pole sinu kärss kärnas, pole maa külmunud. Laisk
sa oled!“
Ei siis põrsal enam muud kui hakka aga tuhnima...
O. Luts.
Harjutuseks.
Harjutus nr. 3 .Emakeele t ö ö v i h u s.“
Lammas ja tall.
Mää, memmeke, mää!
See lilleke pole ju hea!
Suu teeb nii mõrudaks,
kõhugi valusaks.
Hea memmeke, mää !
Pää, pojuke, pää!
See, katsu, siin õieti hea!
On magus maitseda,
sööd, paneb kõpsuma.
Hea pojuke, pää !
Mää, memmeke, mää!
See lilleke pole ka hea!
Suus on veel mõrudam,
kõht palju valusam.
Hea memmeke, mää!
Pää, pojuke, pää!
See rohuks siin kõhule hea!
Rips tõmba ribinal,
kraps tõmba krabinal.
Hea pojuke, pää!
Mää, memmeke, mää!
Pipp kõhule üksi on hea.
Suu teeb nii magusaks,
kõht ei jää valusaks.
Hea memmeke, mää!
E. Enno.
Harjutuseks.
Kirjutan luuletise järgi lamba ja talle kahekõne. Algan nii :
Lammas ja talleke.
Talleke: Mää, memmeke, see lilleke pole hea
Lammas: Pää, pojuke, katsu seda, see on hea.
Talleke: ...................................................................
Tark hiir.
1.
Hiir tuli august ja nägi seal ligidal lõksu.
„Ennäh,“ ütles ta, „seal seisab lõks! Oh te kavalad
inimesed! Seadnud kolme pilpa najale raske telliskivi üles ja
pannud ühe pilpa külge tükikese pekki; seda riista nimetavad
nad nüüd hiirelõksuks. Kena küll, kui me, hiirekesed, tar
gemad ei oleks. Me teame aga väga hästi: niipea kui peki
külge puututakse, prantsti! langeb kivi maha ja lööb maia
hiire puruks. Minge metsa, ma tunnen teie kavalust!“
2.
„Aga,“ rääkis ta edasi, „peki lõhna nuusutamine ei või
ju kahju teha. Paljast nuusutamisest ei või kellegi lõks kinni
kukkuda. Pealegi on mulle peki lõhn üle kõigi asjade armas.
Natuke pean sest magusast lõhnast ninna tõmbama".
Ta jooksis lõksu alla ja nuusutas pekki. Lõks oli aga
väga õrnasti üles seatud; vaevalt puudutas ta ninaga pekki —
prantsti! kukkus kivi maha ja lõi maia hiire surnuks.
Mõtlemiseks: Miks langes hiireke ikkagi lõksu ? Ka lapsed teevad
mõnikord seda, mida teha ei tohi. Mõtlen mõne lookese niisugusest lap
sest (õun, kompvek meelitab).
Harjutuseks.
1. Kirjutan tüki esimese osa nii, et oleks juttu ainult ühest ini
mesest ja ühest hiirest (ainsus).
Tark hiir.
................................................................ Oh sa kaval inimene !
.................................................... Seda riista nimetad sa
lõksuks. Kena küll, kui ma, hiireke, targem ei oleks.
2. Harjutus nr. 4 „E m a k e e 1 e töövihus'.
••
••
! II õppeaasta ;
J Esimene pool l
••
••
Jõüdke, jõudke,
jõulukesed!
Eit ja taat.
1.
Elasid eit ja taat Ei nad olnud rikkad ega vaesed. Oli
igapäevane leib, oli süüa ja juua parajasti. Oma majagi oli
neil, ning hobune tallis ja mullikas laudas. Taat käis tööl,
eit toimetas kodus.
Istusid eit ja taat jõuluõhtul ahju ääres pingil. Laual
säras väike kuusk ja ahjus valmisid maitsvad toidud.
„Küll on me elu räbal ja vilets,* kaebas eit.
„Pole tal suuremat viga,* vastas taat. „On igapäevane
leib, on süüa ja juua parajasti 1“
„Räbal me söök, vilets me jook 1“ ohkas eit. „01eks see
minu tegemine, tuleks see minu tahtmine, küllap meelsamat
mõtleksin, küllap paremat ütleksin!*
2.
Aga äkki oli jõuluvana toas, nina punane, habe takune.
„01gu siis sinu tegemine, tulgu siis sinu tahtmine,* ütles
ta eidele. „Täna, kallil jõuluõhtul, võite soovida kolm soovi,
mis jalamaid lähevad täide.*
Juba tahtis eit soovida siidsukki ja kuldkingi, hõbepõlle
ja sametsalli; kuid taat pani käe ta suule. Jõuluvanagi hoia
tas targasti:
„Ara rutta, ära tõtta ! Ei edevus õnne too, ei toredus tar
kust anna. Mõtle hästi järele, mida soovid, et pärast ei
kahetseks.*
Ja jõuluvana läks.
3.
Istusid siis eit ja taat lauda. Eit tõi ahjust põrsaprae
ja kapsapoti, tõi jõulusaia ja verikäki. Sülti ja sinkigi sahv
rist kaunisti kandis.
Sõid nüüd sülti ja sõid nüüd sinki, praele ja kapsastele
asuti juurde. Saiagi tublisti söödi. Kuid eit vangutas pilka
valt pead, mossitas matsutades suud:
„Mida’s see sink, keda’s see kapsas, paremat see praadki
pühadeks pole I Saia ja võid ma nüüd sööksin, aga kõrvali
seks kuluks maotäis maksavorsti nagu sakstele.*
Vaevalt sai öelda viimase sõna, kui laual vedeles mak
savorst, jäme kui juurikas, pikk nagu palk.
Taat sai pahaseks. Miks ei pidanudki pahandama, kui
eit nii rumalasti soovis. Kas siis paremat tahta ei mõistnud,
targemat teada ei olnud?
„Et kasvaks see vorst sulle ninasse kinni!“ hurjutas taat*
4.
Vaevalt sai öelda viimase sõna, kui vorst kargas otsaga
eidele ninasse; kinni ta kasvas.
Sellest sai naerdagi taat. Eit nagu elevant, londiga loperdab siia ja sinna.
Naeris ja irvitas taat, kõhtki värises ■’ naerust.
Aga kaua sa ikkagi naerad. Mõtles, et pahagi on, kui
eit nagu elevant londiga loperdab siia ja sinna. Toob ta vett,
siis on lont tal jalus, komistab, märjaks teeb põranda. Kan
nab ehk puid või talitab loomi, ikka see segab. Ja on see
veel üldse kellegi eit, kes vett ei too, puid ei kanna ega
talita loomi laudas!
Mõtleb ja arutab taat:
„Parem küll oleks, kui vorst kaoks jällegi ära!“
Ja kadunud oligi vorst. Eit oli nii nagu enne: vett võis
tuua, puid võis kanda ja loomigi talitada laudas.
Kuid soovitud olidki soovid, rohkem neid üle ei jäänud.
Kõik oli nagu varem.
Aga eit istus lauda, sõi saia"ja kiitis:
„Küll on kuldne me elu! On sülti, on sinki, on saia,
on liha . . .
Mida’s see maksavorst ka ei ole — ei santki sihukest
söö 1“
(„Laste Rõõmust*4.)
Mõtlemiseks: Kus elasid eit ja taat? Mis tööd tegi taat? Mida
tahtis eit? Taat pahanda?, et eit soovis maksavorsti. Mis olid taadi
soovid? Kui pärast londi kadumist oleks veel võinud kahte asja soo
vida . .. Mis oleks siis juhtunud? Mis oleks'minu kolm soovi pühiks?
Mõistatis: Nahktuba, odraivad sees.
Harjutuseks.
1. Kirjutan tüki 1. osast ainult jutukese eidest.
Algan nii:
Eit tahab paremat elu.
Elas eit. Ei ta olnud ............................................. .....
2. Kirjutan ise :
Mis on minu igapäevane toit.
Leib, piim, .................................... ........................
Mis on jõululaual.
Vorstid, sült,............... ........................................
3. Harjutus Nr. 6„Emakeele töövihu s.“
Jõuluteel.
Üle lume lagedale
viib meid jõulu rõõmus tee,
tee viib orust mägedele
üle külmetanud vee.
Olgem rõõmsad, velled hellad,
laulu lajatagu keel!
Helisegu jõulukellad
lumerikkal talveteel!
Uhke kuuse tuppa toome
jõulurõõmuks lastele.
Tuju lõbusama loome,
jõulutuju kõigile.
Olgem rõõmsad, velled hellad,
laulu lajatagu keel!
Helisegu jõulukellad
lumerikkal talveteel!
Särab kuusk ja särab tuba,
lapsed rõõmsad kuuse ees.
Kuulge, kuulge, tuleb juba
lastesõber, jõulumees !
Olgem rõõmsad, velled hellad,
laulu lajatagu keel!
Helisegu jõulukellad
lumerikkal talveteel!
J. Oro.
Mõtlemiseks: Kes sõidab jõuluteel? Kus on sõitjad teise salmi
ajal? Salm: „01gem rõõmsad...* räägib jõulurõõmust. Miks see salm
kordub ?
Harjutuseks.
Lõpetan poolikud laused:
Jõuluteel.
Jõuluõhtul lapsed sõitsid....................Tee viis..................
Tee oli kaetud . . • . . Õhus helisesid................Laste tuju
oli........................Nad unistasid, kuidas.......................................
Kaugel helisesid ikka „
"■-/•w
'j
m
•• |
Jouluool.
Oi, seda lund, oi lumekest, mida sajab ja sajab!
Oi seda talvist tuulekest, mis väljas seal juttu ajab !
— Tuul kõneleb kuule ja tähile, ta kõneleb jõuluööst;
puud lumega kaetud, nad kuulavad, mis räägib tuul imede-ööst.
Oi, seda tuult, ta kõneleb, et tulemas jõulumees,
ja oi, kui ta tuleb, siis säramas tal lumeke taga ja ees;
ning pambud tal seljas, ka vitsakimp — vist lastele, arvab
[küll Endu, —
ei, see on selleks, kui varesed teel, neid hirmutab, et tõuseksid
[lendu.
Oi, seda lund, oi lumekest, mida sajab ja sajab !
Oi, seda talvist tuulekest, mis väljas seal juttu ajab!
— Tuul kõneleb säravast jõulupuust ja sellest, mis Endule
[toodi.
Küll mängis Endu, see latseke, ta väsimus viimaks viis
[voodi . . .
J. Oro.
Harjutuseks.
1. Kirjutan ise:
„Mida jutustab tuul jõuluöö1“
Algan nii:
Tuul kõneleb kuule ja tähile jõuluööst.
Puud kuulavad
. Tuul jutustab, et
II õppeaasta !
Esimene pool J
Jõulud on ukse ees.
Nr. 13
Jõulupuud toomas.
1.
Jõululaupäeva hommikul ärkas Miku vara, aga ema ja
õde Leeni olid veel varem üles tõusnud. Emal oli tegemist
ja toimetamist, Leenigi oli endale ette sidunud põlle; ta oli
pliidi juures ametis, puhus tuld paja alla, nii et põsed pungil.
Miku ootas, kuni ilm juba valgemaks muutus, siis val
mistas end metsaminekuks, sest jõulukuuse toomine oli tänavu
jäänud Miku tööks, kuna isa oli suvel haigeks jäänud ja surnud.
Miku mähkis enda isa poolkasukasse, mis ulatus poisil
allapoole põlvi.
Kinnitas kasuka keskpaigast vöörihmaga
kinni ja pähe tõmbas kitsenahast mütsi. Kirve vöö vahele
pistnud, oli Miku varustatud, nagu mõni vana metsamees
kunagi.
„Ära sa aga liiga sügavale metsa mine,* õpetas ema,
„eksid viimaks ära.*
Miku kuulas ema õpetust tähelepanelikult. Eksimise
kartust tal aga ei olnud. Mitu korda on ta käinud metsas.
Iga puu ja põõsas tuntud, kuidas niisugusel korral eksimist
karta.
2.
Ilm oli vaikne, kui Miku metsa poole teele astus, päike
oli tõusnud juba, üle puulatvade liikusid hallid pilved. Mets
ei olnud eluta.
Kui Miku ühe heinaküüni lävel jalgu puhkas, lendas
tedrekari lähedalolevate kaskede otsa. Hallid kudrutajad ematedred nokkisid nobedasti urbi. Isased, süsimustade läikivate
sulgedega, erk-punased lapid silme ääres, kiikusid uhkelt
ladvas ja lasksid kuulda oma kõhisevat rõõmuhüüdu. On
neil tedrekukkedel aga silmad: Mikut nad märkasid varsti ja
lendasid parinal minema.
Küüni kõrval kasvas poolkuivanud kask, selle poolt
kuulis Miku korraga kummalist häält, ikka: tõrrrr... ja
tõrrrr!.. • Kirju rähn ! Miku tunneb seda pikanokameest.
Suvel aga, kui mets kohiseb ja lindude laul alati rõkkab, ei
ole rähni põrinat nii selgesti kuulda.
Edasi astudes kohtas Miku haaviku-emandat — jänest.
See kuulis vist lume krudisemist Miku jalge all ja jäi küünal
sirgelt tagumistele käppadele istuma.
Miku lõi kirvesilmaga vastu puutüve. Puu oksilt sadas
lumi padinal alla. Miku jäi valgeks nagu mölder, jänes aga
pistis väledasti jooksma.
3.
Tasakesi tõusis tuul. Lagedal väljal oli näha halle varje,
mis kihutasid edasi nagu kehata ratsanikud. See oli tuisklumi, mida tuulepuhangud üles keerutasid ja metsa servani
viisid. Miku jäljed kadusid varsti.
Metsas oli aga veel vaikne. Siin ei olnudki suurte puude
all mõnes kohas lund. Miku nägi pohlavartega kaetud mät
taid. Suur sipelgapesagi oli lumest pooleldi paljas. Miku aga
ei näinud siin enam seda kihavat elu, nagu ta suvel oli tähele
pannud. Sipelgate-pere oli nüüd sügaval pesa põhjas talvekorteris.
Aeg kulus erksaid oravaid vaadeldes. Heameelega oleks
Miku tahtnud tabada üht neist nõelsilmalistest elukatest, kes
kohevil sabaga ühe puu otsast teise hüppasid ja kõrgel imestudes vaatama jäid inimlast, kes ennenägematu külalisena siin
mühavas metsa-riigis.
4.
Paras kuuseke õlal, sammus Miku metsast välja. Nüüd
alles sai ta aru, mis see saladuslik mühin männiladvus tähen
das : lagedal kees ja kihises lumi nii, et polnud enam näha
maad ega taevast. Endiste jälgede leidmisest ei olnud nüüd
enam juttugi.
Miku hakkas umbes sinna poole minema, kus arvas ole
vat kodu. Soo peal oli hangi, mis ulatusid Mikule rinnuni.
Ta superdas mitu korda käpakile langedes lumes ja kippus
väsima, sest suur kasukas segas liikumist.
Heinamaa-metsa ta jõudis, kuid siin ei osanud ta enam
õiget sihti hoida. Ta ei näinud enam tuntud heinaküüne ega
kuhje, arvas, et on hoidnud väga palju põhja poole ja pöördus
järsku vasemale.
Varsti sattus ta aga padrikusse, mis
suguse ta teadis olevat raba läheduses.
Nüüd jäi Miku kurvaks: kodu pidi olema nii kaugel, aga
tema jõud oli lõpukorral. Ilma kuuseta oleks kergem käia,
aga kuidas võib Miku jätta kuuse.
Kodus ootavad ema ja Leeni. Ta võttis viimase jõu
kokku ja sammus edasi, teadmata, kuhu poole ta läheb. Eh
mudes märkas ta, et juba hämardub.
Miku langes nuttes hange. Ta ümber tuiskas lumi. Tuul
vihises läbi metsa, puuoksad murdusid praginal.
5.
Kodus oodati Mikut asjata. Kui tuul tõusis, kartis ema
kohe, et Miku tuisuga ehk teelt kõrvale võis sattuda ja metsas
eksib. See kartus suurenes, kui juba hämardus, aga jõulupuutooja ikka veel ei ilmunud.
„Ei aita muud, kui pean hobuse ree ette rakendama ja
Mikut otsima minema/ ütles ema.
Vana kõrvike nagu teadis, et noor peremees on hädaohus,
sest ta rühkis vahvasti läbi hangede.
Hobune puristas ja jäi sagedasti väsinult seisma. Tuul
rabas ta lakka ja sundis pead keerama ikka allatuult.
Ema hüüdis Mikut. Ei olnud aga kuulda Miku vastuhüüdu kuskiltki.
.
Korraga märkas ema lumes musta kogu. Ta juhtis
hobuse sinna poole. Siin oligi ,Miku juba pooleldi lume all.
Ema haaras ta kätele, hüüdis ja raputas lume tema riietelt.
Miku avas silmad.
„Ema, armas ema ! Ma väsisin ... arvasin, et suren ...
Silmad sulgesin .. . nägin valgeid kogusid oma ümber... Vii
mind koju, ema.*
„Küll me sind ootasime, Miku/ rääkis ema. „Aga kas
sa jõulupuud üldse ei leidnud ?“
Nüüd ärkas Mikule meelde: „Jõulupuu 1 See peab siin
olema : ma pidasin tema tüve käes, kuni langesin hange.“
Nad leidsidki kuuse pisut maad eemal. See oli samuti
lume alla tuisatud nagu kuusetooja ise.
6.
Nüüd algas tagasisõit. Varsti jõudsid nad koju. Ema
vabastas Miku märgadest riietest, aga ahju peale sooja ema
Mikut ei lubanud minna : ta kartis, et poja käed on palju külma
kannatanud ja nüüd järsku palavasse minnes hakkavad sõr
med kibelema.
Kuuselt sulas lumi kohe. Ta seati keset tuba. Ema tõi
ehted ning sidus küünlad kuuse okste külge. Jõuluvalgus
säras varsti.
Miku ja Leeni seisid ristiskäsi, nende nägudel oli õnnelik
naeratus. Ununenud oli eksimine metsas ja külm säng hanges.
Kui aga ema lastele maiustisi jagas, siis tuli Mikule
meelde vana kõrb, kes teda üles leida aitas. Miku tahtis, et
ka kõrvil jõulud oleksid. Ta avas rehealuse ukse ja läks pani
mitu sületäit ristikheinu hobusele ette.
Hele valgus tungis toast loomade eluruumi. Laste piimaandja, vana kirjak, sirutas kaela ukse poole, lambad unusta
sid mäletsemise ja isahani tõstis oma kollaka noka kõrgele,
tehes üllatunult „kaaga-gaa!“ Mikul järel ilmus ema rehe
alla, külimitt kaenlas. Jagas loomadele leiba ja hanedele teri.
Pärast mindi tuppa, kus lapsed istusid laua äärde ja
ema luges jõululapsest, kes tõi inimestele valgust, lunastust
ja jõulurõõmu.
(„Laste Rõõmust.44)
Mõtlemiseks : Kui vana võis Miku olla ? Missuguseid loomi oleks
võinud Miku metsas veelgi näha ? Mis häält need teevad ? Millal Miku varem
metsas käis ? Kes oleks võinud päästa Miku, kui ema ei oleks teda leid
nud ? Mikul pidi veelgi loomi olema. Mis need said pühadeks ?
M õ i s t a t i s i: Jala tulevad, hobusega lähevad. Tuleb kui kuningas,
läheb kui sant.
• Harjutuseks.
1. Kirjutan tüki esimese osa (või rohkemgi) lühendatult nii, nagu
oleks see lugu juhtunud minu endaga. Algan nii:
Jõululaupäeval.
(Miku jutustab.)
Jõululaupäeval ärkasin vara. Ootasin, kuni ilm juba val
gemaks muutus, siis.............................................................
2. Loen veel kord jutukese 2.—4. osa, panen tähele, missuguseid
hääli kuulis Miku metsas ja kirjutan sellest. Algan nii:
Metsas pole talvelgi vaikne.
Isased tedred, süsimustade ..................................... lasksid
kuulda oma .................................... . Küüni poolt kuulis
Miku korraga ..........................................................................
3.
Kirjutan tüki 6. osast :
Ka loomadele tuli jõulumees.
{Miku jutustab.)
Kui ema meile maiustisi jagas, tuli mulle meelde vana
kõrb, kes mind
II õppeaasta
Esimene pool
Jõulu muinasjutt.
Nr. 14
Kuusk.
1. Antsukest kutsutakse õue.
Jõuluöö. Antsuke puhkab voodikeses ja näeb uneski
asjakesi, mis ta jõulupuu juures kingituseks saanud. Seal
ärkab ta korraga tasase muusika peale üles ja hõõrub uniseid
silmi sinakal valgusel, milles ta voodi näis hõljuvat. Siis
arvab ta kellegi hüüet kuulvat. „Tule, laps!“ kutsub teda
keegi.
Antsuke tõuseb istukile ja kuulatab. Kes kutsub teda
nüüd, öösi? Ja kuhu kutsutakse teda? Aga uuesti kostub
sama hääl ta lähedalt, nagu seisaks hüüdja jõulupuu taga
varjul, mis voodikese kõrval kuupaistel hiilgab.
Antsuke tuleb voodist ja käib naeratades ümber kuuse:
vahest on seal keegi ta omastest ennast ära peitnud ja teeb
temaga nalja. Aga imelik! Kuuse juures ei ole kedagi.
Ainult jõulupuu ehted kõrisevad tasa, kui Antsuke okste külge
puutub. Ukse poolt aga hüüab jälle keegi: „Tule, laps I Tule,
laps!“
Poisike läheb. Ühes temaga hõljub imelik valgus ja on
nagu teejuhiks, kuhu minna. Uksed avanevad iseenesest vä
hemagi hääleta. Antsuke on lävel ja vaatab kartlikult välja.
Õues tuiskab. Lumekübemed mängivad seal väsimata oma
ringmängu. „Tule, laps! Tule, laps 1“ kostub endine hääl.
„Kuhu siis ?“ mõtleb Antsuke. „Külm on ju.“ Ometi ei
jõua ta imelikule kutsele vastu panna; ta astub lumistunuid
trepiastmeid mööda alla ja imestub, et tal pole sugugi külm.
Paljaste jalgade all krudiseb lumi, kuid tundub nagu käiks ta
pehmel soojal murul.
2. Antsuke kingib võõrale lapsele oma särgi.
Majakese kõrvale, väikesesse aeda läheb teekond. Aia
nurgas silmab Antsuke tumedat kogu. Lähemale minnes leiab
ta, et see on naisterahvas, kes hoiab pool-alasti last süles ja
püüab väetikest oma hingeõhuga soojendada.
„Ära nuta, ära nuta!“ ütleb ema lapsele. „Vaata, sealt
tuleb ka laps, kes pool-aiasti.44
,,Mispärast olete nii siin ?“ küsib Antsuke rõõmsalt. „Siin
on külm."
„Meil ei ole mujale minna, Antsuke," vastab lapse ema.
„Kas teil siis kodu ei ole?"
„Ei, meil ei ole kodu."
„Temal on ju külm," ütleb Antsuke lapsele näidates;
võtab siis oma ainsa katte, särgikese, seljast ja ulatab võõrastele.
„Aga sa ise ?" küsib ema lapsele särgikest ümber mässides.
„Mul on kodu,44 vastab Antsuke ja tunneb, et tal särgita
on veel soojem kui enne. Lapsuke ema süles on sooja saanud
ja hakkab rõõmsalt häälitsema. „Kuuled, Antsuke/4 ütleb
ema, „ta tänab sind.44
Ja Antsukesel on võõra sõnadest ja lapse häälitsemisest
lõpmata hea meel. Isegi kingitused ununevad ja soe voodike
ja omaksed ja ... Kõik, kõik unustab rõõmus andja.
,,Oodake, ma toon teile maiusasju jõulupuu küljest,“
ütleb ta ja jookseb kambrisse.
„Kas teil ka jõulupuu oli ?“ küsib ta tagasi tulles.
„Ei meil ei olnud jõulupuud,44 vastab lapsukese ema.
,,Me oleme siin võõrad, koduta, kust peaksime jõulupuu saama?
Õhtu saatsime külmas laudas mööda. Mu lapsuke magas
sõimes, karedatel heintel.44
„Teil ei olnud jõulupuud ? Teil ei olnud jõulupuud ?“
kordab Antsuke nukralt. Ta ei suuda aru saada, kuidas võib
olla jõulusid jõulupuuta. „Oodake,44 ütleb ta jälle, „ma toon
teile jõulupuu.44
3. Jõuluõhtu pühitsemine jõululapse juures.
Antsuke jookseb uuesti kambrisse, toob väikese jõulu
puu aeda ja paneb võõraste jalgade ette lumme. Ta ei jõua
küllalt imestuda imeliku valguse üle, mis ta ümber hõljub ja
teda nagu näib kandvat. Aga siis tuleb mure. Nad istuvad
küll kuusekese juures, vaatavad, kuidas nõrgad jõuluehetega
koormatud oksakesed tuule käes värisevad, aga jõulupuu on
pime. Kuidas saab siin küünlaid põlema süüdata, kui tuul
tule ära puhub ?
Seal naeratab laps ema süles ja sirutab käekesed välja.
Kohe läheb kuusk valgeks. Okste küljes hiilgavad säravad
taevatähed. Imelik valgus, mis Antsukesega ühes käis, laotab
end nende üle välja, tuul vaikib, lumekübemed muutuvad
hõbedaseks ja liuglevad aeglaselt alla, kuuske särava korraga
kattes. Lapse pea ümber hiilgab imelik ring nagu päikese
kiirtest punutud pärg. Kui Antsuke silmad üles tõstab, näeb
ta üleval lõpmatuse meres ingleid lehvivat. Kostub tänulaul
sellele, kes maailma tuli kurbi trööstima. Kaua, kaua tahaks
Antsuke lapsukese juures istuda ja laulu kuulda.
Aga hommik läheneb. Tähed kuuse küljes muutuvad
kahvatuks, imelik valgus kaob, laul jääb aegamööda tasase
maks ja kostub, nagu kannaks pehme tuuleõhk teda kuskilt
lõpmata kaugelt. Ema ja laps kaovad tähtede säraga nagu
ilus unenägu. Varsti ei näe Antsuke enam muud kui lapsu
kese ilusaid silmi ja päikesekiirtest punutud pärga. Nagu
läbi udu sirutavad kellegi pisikesed käed Õnnistades Antsukese
poole. Antsuke laskub ja palvetab oma lihtsat hommikupalvet,
mis ema talle õpetanud.
Kaua ta on nii põlvitanud, seda ei tea Antsuke, aga kui
ta silmad lahti teeb, on jälle lumijja tuisk tema ümber. Jõulu
puu on kustunud, ehted kõrisevad abitult tuule käes nagu
paludes, et neid varju viidaks. Siis hüüab keegi: „Tule,
laps !“ Antsuke võtab kuuse, läheb kambrisse ja poeb asemele.
4. Jõululapse tänu.
,,Kus su särgike on ?“ küsib ema Antsukeselt hommikul.
„Särgi andsin sellele poisikesele...“ Antsuke hakkas
emale imelikku unenägu jutustama, jääb aga korraga vait ja
vaatab mõttes jõulupuule. Oli see siis tõesti ainult unenägu?
Ta paneb kähku riidesse ja tõttab aeda. Aias pole aga ühtegi
jälge ega tunnust, et seal öösi keegi käinud, ainult tuul kee
rutab lumehelbeid vihisedes ringi ja ehitab hangi.
Kuid seal! Mis näeb Antsuke ? Aia nurgas kasvab
väike kuusk, mida seal enne keegi ei ole näinud. Õigus, sel
kohal istus ta öösi lapsukesega ja ta emaga.
Igal jõuluööl hakkab pisike kuuseke aianurgas särama
ja käharatel okstel hiilgavad taevatähed. Kui siis Antsuke
kuuse juurde maha istub ja üles vaatab, näeb ta seal, lõp
matus valgusemeres, ingleid lehvivat, ühtlasi kostub tänulaul
sellele, kes maailma tuli, et kurbi südameid trööstida. Ja kui
hommik läheneb, kui tähed kuuseokstel tumenevad ja imelik
valgus kahvatub, siis ilmuvad kaks ilusat lapsesilma päikese
kiirtest punutud pärjas ja kellegi pisikesed käed sirutavad
õnnistades Antsukese poole.
O. Luts.
Mõtlemiseks : Mis on selles lookeses unenäolist ja muinasjutulist,
mida tõeliselt ei või olla ? Mis on selles muinasjutus samuti kui Jeesuse
sündimiseloos ? Kust Antsuke oli Jeesuse sündimisest kuulnud ? Millest
see võis tulla, et Antsuke nägi und jõulupuust, jõulukingest ja Jõululapsest?
Kuhu jäi Antsukese särgike ? See jõuluöö unenägu muidugi ei kordunud.
Aga mis kordus uuesti järgmisel jõulupühal? Mis jäi Antsukesel oma une
näost sügavasti meelde ?
Harjutuseks.
1. Kirjutan muinasjutu 1. osa (niipalju kui jõuan) Antsukese enda
jutustusena. Muudetud sõnad kriipsutan alla. Algan nii:
J õ ulu muinasjutt.
(.Antsuke jutustab.)
Jõuluöö.
Ma puhkan voodikeses ja näen uneski asju,
mis ma jõulupuu juures kingituseks sain....................................
2. Kirjutan tüki 2. ja 3. osa järgi lühikese jutukese :
Mis Antsu ke aias nägi.
Antsuke nägi aias naisterahvast. See hoidis pool-alasti
last süles .............................................................................................
Lähemaid teateid saab näituse büroost:
Tartu Maavalitsus (Promenadi 2)' tuba 17,
telefon 1-01.
Eesti Põllumeeste Selts Tartus.
RUD. PARIS
TALUMÖÖBEL
KIRJASTAJA:
EESTI PÕLLUMEESTE SELTS TARTUS
PEALADU: E. K.-Ü. "POSTIMEES"
Postimehe" trükk, Tartus 1933.
Saateks.
On ebaloomulik, et talumööbel, mööbel,
mille keskel kasvab enamik eesti rahvast, mis
annab meie suurima ühiskonnakihi kodudele
ilme, on püsinud väljaspool avalikku tähele-
panu. Kui meil paari viimase aasta kestel
on avaldatudki eestikeelseid trükktooteid
mööbliküsimusest, siis käsitlevad need eeskätt
linnaelamute sisustusülesandeid. Linnamööbli
ja härrasmajade sisustusvõimaluste harutlu-
sega pole aga lahendatud talumööbli küsimus.
Eesti maaomase kodukultuuri arendamh
sel talumööbli tähtsust silmas pidades otsus
tas Eesti Põllumeeste Selts Tartus 1932. aas
tal välja kuulutada talumööbli kavandite üle
riiklikud võistlused ja erilist tähelepanu
juhtida oma järgnevail põllumajanduse näi
tusil ka talusisustamise väljapanekuile. En
dastmõistetavalt pole nende sammudega veel
kohe võimalik anda talumööbli suhtes lõp
likke lahendusi. Kuid säärane tegelik selgi
tustöö koos praktiliste rakendusnäidetega
omab otsustavat tähendust. Sellega on esi
tatud võimalus elukutseliste mööblivalmista
jate, arhitektide, kunstnikkude ja talurahva
koostööks meie talumööbli arendamise sihis.
3
Säärane ühise sihi taotlemine on seda häda
vajalikuni, et meil puuduvad talumööbli alal
kaugemad traditsioonid, ja luua neid tradit
sioone maaolude praktilistele nõuetele vasta
valt ning rahvapärast kunstimaitset rahulda
valt on võimalik ainult sellise pidevama koos
töö tagajärjel.
Käesoleva väljaande ülesanne on ainult
talumööbli küsimuse ülesvõtmine üldistes
joontes. Selleks on püütud piltlikke näiteid
tuua ja tähelepanu juhtida rohkelt esineva
tele lahendusviisidele. Näited on võetud pea
miselt Tartu Eesti Põllumeeste Seltsi üle
riiklikule võistlusele esitatud kavandite hul
gast. Ühtlasi on selgitavat pildimaterjali
saadud ajakirjalt „Taluperenaine“, mille toi
metusele lahke vastutuleku eest avaldame
siinkohal tänu.
Kuna Eesti Põllumeeste Selts Tartus on
otsustanud edaspidistel sügisnäitusil korral
dada talumööbli kavandite ja valmismööbii
osakonda, siis saavad need ulatuslikumalt
kaasa aitama meie talumööbli arengule.
Kasvagu sellest Eesti Põllumeeste Seltsi
algatusest viljakas kaasaaitav tegur meie
maamööbli kujundamisele ning liitugu seal
koostööks kõik, kellele meie laiemate rahva
kihtide kodukultuuri küsimus on südame
lähedane.
4
Talumööbel vajab enne kõike, väljudes
rakenduslikust seisukohast, teisi materjale ja
vorme kui linnamööbel. Selle mööbli vormid
ja materjal peavad olema kohased tegeliku
maaelu nõuetele. Talumööbli kujundamisel
peetagu silmas selle ehituse lihtsust kon
struktsioonides, et seda võiks tarbekorral val
mistada ise omal jõul kodusel teel, või seda
võiksid külatislerid teha, kellel puuduvad
sageli keerukamad sisseseaded puutööks.
Üheks oluliseks nõudeks on talumööbli oda
vus, sest selle valmistamine peab olema raha
liselt jõukohane ka kümnetele tuhandetele
väike- ja keskmajapidamistele. Samuti nõuame
ka talumööblilt suuremat vastupidavust ja
tugevust. Ei sobi üldiselt taludesse poleeri
tud ja vahatatud mööbel, sest säärase mööbli
korrashoid on kulukas ja aeganõudev.
Ka
pole soovitav üldiselt talumööblite valmista
misel tarvitada vineeri, kuna see on kallis ja
vähe vastupidav maamööbliks, mille korras
hoid ja puhastamine toimub veega pesemise
ja märjalt pühkimise kaudu. Seepärast peaks
tarvitama talumööbli valmistamisel neid puusorte, mis kasvavad meie maal ja on hõlp
sasti kättesaadavad, ning rakendama mööbli
valmistamisel lihtsamaid ehituspõhimõtteid
ja tarvitama mööbli vastupidavuseks ja kor
rashoiu hõlbustamiseks õlivärviga katmist,
peitsimist ja lakeerimist.
Kuid endastmõistetavalt on võimalik maa
elamute sisustamisel, arvestades suuremaid
5
Joonis nr. 1
E. Volberg: vaade peretuppa
majapidamisi, tarvitada kõiki neid materjale
ja tehnilisi abinõusid, mida tarvitatakse linnamööbli valmistamisel.
Seejuures tuleb
vaid kaaluda, millistes ruumides ja missugu
ses ulatuses seda võiks teha.
Kuid eelöeldu ei tähenda veel seda, et
meie maamööbli valmistamisel lihtsamais
konstruktsioones, käepärastolevate puusortidega ja odavamate ning vastupidavamate katmisviisidega peaksime loobuma ilunõudeist.
Ei! Kõik need materjalid ja ehitusviisid
võimaldavad tervel määral luua esteetilist,
kunstimaitselist sisustust ja omapärast, ilu
tundele vastavat kogupilti meie elamutes.
Selleks on tarvis ainult vaeva näha vormi
küsimusega mööbli valmistamisel või telli
misel, on vajalik kaaluda, mida meie peame
nõudma oma tubade sisustamisel mööblivalmistajalt, et see annaks huvitava, maitseka
ja otstarbekohase mööbli meie kodudele. Ja
sääraseks kaalumiseks annab tugeva aluse
see, kui ainult mõtleme, et mööbel valmista
takse meile aastaiks ja aastakümneiks, et
meie peame tema keskel viibima püsivalt ise
6
Joonis nr. 2
E. Volberg: vaade elutuppa
ja temaga esindama ka oma ilutunnet ja tähe
lepanu oma kodu vastu igale võõrale ja küla
lisele, kes üle läve astub meie majja.
Enne kui asuda aga lähemalt talumööbli
vormiküsimuse juure, on vajalik puudutada
meie talude ruumijaotust, millest oleneb
mööbliüksuste iseloom ja nende kokkukÕlastamine.
Nagu üldiselt tuttav, ei valitse meie talu
des tänapäev ühtlast ruumidejaotuse põhi
mõtet. Ruumide arv ja nende rakenduslik
iseloom sõltub talumajade vanusest, juureehitistest ja talude jõukusest.
Harilikku
tüüpi talumajad sisaldavad kolm tuba ja
köögi, kuid esineb ka nelja- ja kahetoalisi.
Ruumide arvust ja pere suurusest sõltub loo
mulikult nende sisustamisel ka mööbliüksuste
arv ja iseloom. Kuid mööblivormide valikut
mõjustavad ka taluomanike erinevad vaim
sed huvid ja praktilised nõuded. Et igal
erijuhul on mitmed lahendused aja- ja asja
kohased, seda peetagu kogu mööbliküsimuse
ülesvõtmisel silmas.
Kõrvale jättes kõiki neid üksikasju ja
7
Joonis nr. 3
E. Purfeldt: vaade peretuppa
loendamatuid ruumide jaotuses üleskerkivaid
eriküsimusi, võtame mööblivalmistamisel alu
seks kõige üldisemaid maaelamutes esine
vaid põhimõtteid.
Nagu mainitud, sisaldab üldine taluelamu
meil kolm tuba, millele seltsivad kõrvalruu
mid. See ruumide arv jääb nähtavasti meie
taluelamutes ka edaspidi üldiseks. Need on
peretuba, elutuba ja magamistuba.
Peretoa ülesanne vastab üldiselt söögi
toa omale, kuid peretuba on ühtlasi ka talu
majapidamises esinevate sisetööde kohaks,
eriti talvel, kus peretoas tehakse rida naistetöid, nagu kudumine jne., ning korraldatakse
ka vajalikke talu meestetöid. Samuti on suu
rema talu pere juures peretuba ka magamis
toaks. Seega on peretuba meie taludes kõige
mitmekesisema iseloomuga universaalruum,
mis jääb ühele osale taluinimestest alaliseks
töö- ja eluruumiks. Need mitmekesised pere
toa ülesanded nõuavad peretoa mööblilt liht
sust, vastupidavust ja rakenduslikku ise
loomu. Peretoa mööbel on seetõttu püsinud
Joonis nr. 4
A. Kotli: elutuba-köök
oma lihtsais vormes ja vastupidavuses kõige
tüüpilisemana meie taluruumide sisustuses.
Ka edaspidi peaks selle toa mööbel omama
tugevaid ja lihtsaid vorme. Seal peaks hoi
duma eeskätt ülearuse mööbli kuhjumise
eest, sest selle ruumi mitmekesised ülesan
ded nõuavad korrashoiu hÕlbustust ja suu
remat vaba ruumi. Peretuppa kuuluvad kol
metoalise taluelamu süsteemis lauad, vastav
istemööbel, söögikapid ja tarbe korral voo
did ja riidekapid.
Siin on võimalik seina
ehitatud kappidega ruumi kokkuhoidu teos
tada ainult kõige uuemate ehitiste juures.
See lahendus olgu üldiselt teada ning ärgu
jäetagu kõrvale seda kasustamisvõimalust
ühelgi ümberehitusel meie taludes.
Üht sellist lihtsat lahendust peretoas näi
tab pilt nr. 1. Harilikult tuleb aga arves9
Pilt nr. 5
Sööginurk köögis. „Taluperenaine“ nr. 3, 1930
tada meie seniste maaelamute peretoa sisse
seades kõigi tarvilike mööblitiiüpide omaette
ehitust. Neid tuleb stiililiselt ühtlustada, et
kogu ruum võtaks ka väliselt huvitavama ja
maitsekama ilme, nagu näeme joon. nr. 1—12.
Laudade ja pinkide kõrval oleks soovitav
peretoas tarvitada järisid, taburette — kui
hõlpsasti käsitatavat istemööblit. See annaks
toale elavama ja rõõmsama seadeldise, pin
kide süsteem tooks aga ruumi arhaistlikuma
ja tüsedama vormikõne, mida selgitab joo
niste nr. 1 ja nr. 2 võrdlus.
Nagu istemööbel ja lauad peavad pere
toas olema vastupidavad sagedasele ja mit
mekesisele tarvitusele, nii olgu seal ka kapid
tugeva ehitusega ja hõlpsa rakendusega. Ena
mik kappe meie talude peretoas täidab puh
veti- ja söögikapi ülesannet; seal asuvad iga
10
Joonis nr. 6
N. Espe: vaade söögituppa
päev korduvalt tarvitatavad nõud. Kuid sel
les ruumis esinevad ka sageli riidekapid ja
kirstud teenijatele.
Üldise mööbli stiili läbiviimiseks olgu
juhtivaks korduvus vormide iseloomus ja kau
nistavates motiivides.
Kui näiteks tarvita
takse raskemõõtmelist vormi kappide ehitu
sel, siis püütagu seda. võimalust mööda kanda
ka laudade ja toolide vormidesse. Samuti on
samalaadiliste ornamentide esinemine suuri
maks teguriks ühtlustamisel.
Väiketaludes, kus ruumide arv on eriti
piiratud, võib peretoa söögitoa ülesannet
siduda ka köögiga, mis annaks meile nn.
elamisköögi, nagu näitab pilt nr. 4. Selline,
äärmiselt praktiline ja kokkuhoiuline toatüüp eeldab aga meie oludes palju hoolt kor
rashoiuks, sest meie talude majapidamine
kannab elamiskööki rohkesti pori ja mustust,
kõnelemata veel säärasest köögist, kus val
mistatakse karjatoitu. Kuid tarvilike seina
pinkkastidega ja töölaudadega võiks säärane
11
Joonis nr. 7
A. Kotli: vaade elutuppa
toatüüp olla meie väikepõllupidajaile ideaa
liks. Selle eelduseks on tarvis läbi viia ainult
mõned korraldused üldise töötegemise suh
tes, et ruumi võiks hoida puhtana. Loo
mulik, et sel juhul on mõeldav eraldi kõr
valruumina magamistuba. Ka võiks väiketalus, kus pereliikmete arv on eriti väike*
siduda köögiga kogu peretuba, mis samuti
tooks suure hÕlbustuse teiste ruumide lahen
dusse.
Sellist sööginurga korraldust kõige
napimal kujul näitab pilt nr. 5, kus kitsas
kööginurk moodustab kokkuhoiulise söögiruumi. On endastmõistetav, et jõukamates
taludes võiks tarvitusele tulla ka erituba söö
gitoana, nagu näeme joonisel nr. 6.
Mis puutub kolme ruumiga talutüübi elutoasse, siis on see tavaliselt ruum, milles
töövaheaegadel puhatakse, loetakse, tehakse
kirja- ja puhtamaid töid ning võetakse võõ
raid vastu. On kahju, et linna mõjul kohati
12
Joonis nr. 8
L. Mey-Starkopf: vaade elutuppa
ka maal sisustatakse see ruum ajast ja arust
läinud saalimööbliga ja peetakse seda ruumi
peamiselt võõraste vastuvõturuumiks. Selle
ruumi kaunistamine, selle mööbli vormide ise
loom võiks leida rohkem viimistlust. Esiteks
et tule elutoa mööbli tarvitamisel arvestada
igal tingimusel mööbli lihtsust, nagu see on
vajalik peretoas, vaid siin on võimalik kulu
tada rohkem tähelepanu kaunistuslikule kül
jele.
Suuremat vormirikkust ja isikliku
maitse arendamist võimaldab elutuba juba
selle poolest, et mööbel pole seal määratud
nii üldiseks ja mitmekesiseks tarvitamiseks,
seal puuduvad otseses mõttes universaallaud,
standard-istemööblid ja söögi-, köögi- ja rii
dekapi segatüübid, nagu seda sageli leiame
peretubadest. Ka on võimalik selle toa puh
tama iseloomu tõttu rakendada seal mööblivalmistamisel riiet, mis annab ilutunde lahen
damiseks mööblile sootuks avaramaid võima
lusi. Ja kogu selles ruumis võimalik seinaja pÕrandavaipade ning muude dekoratiivriiete tarvitamine annab ka mööbli vormide
kujundamisele suurema tähtsuse. On aru
saadav, et meil selle toa sisustamisel puudu13
Pilt nr. 9
A. Volberg: eesti rahvuslikel ainetel valmis
tatud mööbel
vad samuti igasugused traditsioonid, ja nende
loomisele tuleb alles asuda.
Mis puutub elutoa üldisse mööblistiili,
siis võib seda kas arendada meie primitiivse
mast maamööbli tüübist, kaunistada rahva
päraste motiividega, või võtta tarvitusele
moodsamaidki mööbliliike. Kõigepealt peab
aga põhjalikkusega kaaluma oma isikliku
maitse suunda ja arvestama tegelikke läbi
viimise võimalusi.
Ühe praktilise ja ajakohase elutoa sisus
tuse esitab arhitekt A. Kotli (vt. joon. nr.
7), mis sisaldab lihtsate konstruktsioonidega
ühepoolse kapiga kirjutuslaua, raamatute
riiul-kapi ja omakootud riidega kaetavaid
diivaneid ja toole.
Peaaegu senise talutoa omaga sarnlevat
sisustuslaadi esitab kunstnik Lydia MeyStarkopf lihtsa, kuid kõike arvestava seadel
disega (joonis nr. 8). Huvitava osa toas moo
dustavad kastalustega istekohad nurgas, mida
14
Pilt nr. 10
Vaade elutuppa. „Taluperenaine“ nr. 4, 1930
Pilt nr. 11
Elutoa nurk. „Talupere naine“ nr. 1, 1932
15
Joonis nr. 12,
L. Mey-Starkopf: vaade magamistuppa
võib kasustada panipaikadena taliriiete jaoks
jne. Pealt ärakäivad kõvad polsterpadjad,
mida ka toolide juures tarvitatakse, on ilu
sad, mugavad ja mittekallid. Kirjutuslauda
asendab tavaline lauatüüp külgedele ehitatud
mahukate sahtlitega.
Pilt nr. 9 esitab rahvuslikel motiividel
valmistatud mööbli arh. A. Volberg’ilt, mis
näitab maitsekat ja omapärast mööblit rahva
pärase ornamentikaga.
Salgamatult on elutoa sisustamisel piira
matud võimalused, kui arvesse võtta kõiki
neid moodsaid mööbli vorme, mille käsita
mine kodusel teel ei ületaks võimalusi. Pil
did nr. 10 ja 11 toovad näiteid diivanite ühen
damisest väikesemõoduliste raamaturiiulitega,
millised asetatakse sel juhul diivanite otskülgedesse.
Kuid kõiki neid mööbliüksusi
soetades peab eeskätt arvestama nende häda
vajalikku tarvidust.
Mis puutub meie taluelamute magamistu
badesse, siis on mööblimuretsemisel eeskätt
tarvilik lähtuda vaid kõige vajalikumast ja
püüda leida neid mööbli vorme, milliste kor16
Pilt nr. 13
Vaade magamistuppa. „Taluperenaine“
nr. i, 1931
rashoid puhtuse mõttes on hõlpsam. Tava
liselt oleme harjunud nägema talu magamis
toas panipaika kõigele ülearusele ja kõigele,
mida võõraste eest tuleb koristada.
Mis puutub magamistoa üldstiili, siis
tuleb arendada võimalikult lihtsaid vorme,
millele võib vahest anda lõik- ja ornamentkaunistisi. Üldine ajakohane nõue on ma
dalavõitu sirgjoonelise sängi vorm, mille otslauad võivad olla väljalÕigatud jalgadega või,
mis küll puhastamise mõttes pahem, kinni
sed, põrandani ulatuvad. Laste sängid pea
vad kinni samast vormist, nende küljelauad
on aga kõrgemad, tihti hõredatest pulkadest,
redelitaolised. Laste kasvamist arvestades
on väga praktilised väljatõmmatavad voodid.
Seda tehakse kas otstest, või kui vajatakse
17
2
£^vaad^
CfVAAOS;
l&L
Joonis nr. 14
E. Eolberg: taburette
18
Joonis nr. 15
N. Espe: pink
ööseks laiemat aset, siis külje pealt. Prae
gusel ajal on laialt tarvitusel nn. öökapid,
väikesed kapplauad voodite juures, mille alu
mist osa — kappi — tarvitatakse saabaste
hoiukohaks, pealmist plaati lambi aluseks
jne. Magadistoa kappide juures tuleks roh
kem rõhku panna nende avarusele ja süga
vusele. Kummutite asemel on soovitavam
üks kolmandik kapist varustada riiulitega,
sahtlitega ja seda tarvitada pesu panipaigaks.
See osa kapist, mis on määratud pesu jaoks,
võib olla ka varustatud eri uksega.
Üks mööbliese, mida ikka harvemini
leiame maal ja mis oma ilu poolest ületab
kummuti, on riidekirst.
Riidekirstu võib
samuti pidada üldises stiilis mööbliga, teda
võib ka katta dekoratiivse riidega ja tarvi
tada istmeks. Riiete mahutamise hõlbusta
miseks võiksid kaasa aidata osalt ka elutoas
ja magamistoas leiduvad kahekordse põhjaga
diivanid, kuhu mahutatakse taliriided või
magamisriided. Tervishoiu seisukohast peaks
püüdma magamistuppa tuua rohkem valgust
ja päikest ning sisustuse lihtsust, mis ker
gendab korrashoidu.
Kui asuda üksikute mööbliliikide vali19
Joonis nr. 16
N. Espe: toole ja pinke
kule, siis peetagu siin silmas neid laialdasi
stiili ja komplekteerimise võimalusi, mida
pakuvad meile taluelamute ruumijaotused.
On tarvilik arvestada kõigepealt ruumide
suurust ja neid praktilisi nõudeid, mis üles
20
Pilt nr. 17
E. Kuusik: toole Seltskondlikust Majast
T allinnas
kerkivad igal erijuhul. Siin maksab juhis,
mis ei luba ehitada ühe ruumi jaoks eri stii
lis, lahkuminevate proportsioonidega tunne
tatud ja eri kaunististega varustatud mööblit.
Küll võib olla ühes ruumis mitut süsteemi
istemööblit, laudu ja kappe, kuid neid ühen
dagu ühtlane maitse suund, vormi iseloom,
ornamentatsioon või teadlikud vormide ja
värvide kontrastid. Aga teravalt kõige selle
juures peetagu silmas praktilisust, sest möö
bel on osalt siis juba meeldiv, kui selle vor
mid on arenenud meie elunõuetest ning ta
21
Pilt nr. 18
E. Kuusik: toole Seltskondlikust Majast
Tallinnas
vastab igati käsitusele ning on ka hinnalt
jõukohane.
Xstemööblina võiks mööbliliikide alalt
soovitada talumajja järisid ehk taburette.
Nad on hõlpsasti rakendatavad kõigis ruumi
des, võtavad vähe ruumi, on kergesti ümberasetatavad ja ei valmista ehituse suhtes min
git raskust neid kodusel teel valmistades.
Joon. nr. 14 näitab taburettide tüüpe: lauast,
kõrkjanöörist, riidepaelast või nahkribadest
põhjadega. Kui seda nõuab üldine mööbli
iseloom, siis võib taburettide jalgu kaunis22
Pilt nr. 19
L. Mey-Starkopf: toole
tada lõigetega või raami ääri ilustada orna
mentidega. Järidega rakenduslikus suhtes ei
võistle küll joon. nr. 15 esitatud vahepealne
tüüp, kuid selle istemööbli praktilisus laseb
soovitada teda nii peretoa- kui ka köögi
mööbli hulka.
Mis puutub pinkidesse, siis esinevad need
laialdaselt meie talu peretoa istemööblina.
Olgu siin tähelepanu juhitud sellele, et otslaudade vähesed lõiked teeksid selle mööbli
sootuks huvitavamaks vormi mõttes, nagu
näitavad joonised nr. 1 ja 3. Ning veelgi
suuremat vormirikkust annaksid pingile pulkjalgade asemele asetatud profileeritud laudjalad, mida võiks samuti kaunistada lõik- või
pÕletisornamentidega, nagu näitab joonis
nr. 16.
23
Joonis nr. 20
J. P.: tugitooli tehniline joonis. „Taluperenaine“ nr. 1, 1931
Kui on küsimus rahvapärasest stiilist,
siis ei tule unustada neid võimalusi, mida
pakub eesti rikkalik ornamentika õllekannu
del ja muul puutööl, koguni mitte vaibaornamentikat.
Nende lõikmotiividega ilustatud toolitüüpe esitavad erhitekt Kuusiku kavade
järgi valmistatud
toolid Seltskondlikust
Majast Tallinnas — pildid nr. 17 ja 18. Sa
muti Tartu Eesti Põllumeeste Seltsi talumööbli kavandite võistlusele esitatud kunst
nik N. Espe joonised nr. 16. Seljatoega too
lide valmistamisel tarvitatakse samuti tooliselja loodispuude, eriti keskpuu profileerimist või ristpuude lõikeid, nagu näitab joo
nis nr. 19. Kõik need vähesed lõiketööd
24
Joonis nr. 21
E. Volberg: magamistoa ja elutoa tugitoole
annavad istemööblile sootuks viimistletuma
ilme.
Kui eespool on jutt istemööblist, mille
praktiline iseloom sobib eeskätt pere- ja elu
tuppa, on huvitavaks ja mugavaks vaheldu
seks tugitooli tarvituselevõtmine elu- ja ma
gamistoas. Neid tooli liike võib samuti val
mistada lihtsate konstruktsioonidega kodusel
teel. Sellise toolitüübi konstruktiivset puu
ehitust selgitab joonis nr. 20. Huvitavat
maapärast vormi näitavad arhitekt E. Volbergi tugitoolide joonised nr. 21. Nende juu
res on tarvitatud nii kõrkjanöörist kui ka
riidest põhjakatet.
Kui seda nõuab kogu toa sisustusstiil,
võib tarvitada tugitoolide kaunistamiseks ka
25
Joon. nr. 23
A. Roosileht: pehme polstriga tugitool
lõikornamente ja profiile tugitooli seljatoel,
küljetugede esikülgedel ja jalgade vahepuudel, nagu näeme joonisel nr. 21. Pole või
matu maalgi omal jõul valmistada lihtsate
konstruktsioonidega veelgi mugavamaid peh
me polstriga toole, mille üldvormi annab
joonis nr. 22, ja iste- ning lamamismööblina
pehme polstriga sohvat, diivanit, nagu näeme
joonisel nr. 23.
Joon. nr. 22
A. Roosileht: pehme polstriga diivan
26
Pilt nr. 24
Diivan.
.,Taluperenaine“
Salgamatult nõuab säärase mööbli valmis
tamine tegijalt suuremat tähelepanu ja vaeva.
Kuidas kodusel teel toime tulla pehme pols
termööbli ehitamisega, võib tutvuda lähemalt
kunstnik A. Roosilehe kirjutisest ajakirjas
„Taluperenaine“ nr. 11 1932. a.
Puhkemööblina on soovitav tarvitada eluvõi magamistoas diivanit, mille valmista
mine pole niivõrd keeruline, selleks piisaks
raamidele kinnitatud madratsist, mis kae-
Joon. nr. 25
N. Espe: peretoa laud
27
Pilt nr. 26
I. P.: kirjutuslaud. „Taluperenaine“
nr. 1, 1931
takse omakootud vaibaga. Säärast diivanitüüpi esitab pilt nr. 24.
Mis puutub laudade vormidesse, siis siin.
peetagu silmas kõigepealt laua ülesannet
ning toa vormi iseloomu, kuhu laud on mää
ratud. Ühegi teise mööbliliigi vorm ja kon
struktsioon pole sel määral sõltuv toast ja
tarvitamise iseloomust. Talu peretoa-, samuti
köögilauad olgu tugeva ehitusega. Pealmise
lauapinna materjal ei tohi olla kuuse- ega
männipuu, see annaks kuludes ja pestes
pinde.
Ühtlase kunstilise toa kogupildi saami
seks võib tarvitada lauajalgadel lõikekaunis28
Pilt nr. 27
Klapp-kirjutuslaud.
„Taluperenaine“
nr. 2, 1930
tust. Kuidas oleks võimalik ühtlustada stii
liliselt laua välimust tooli vormidega, näitab
joonis nr. 25, millele vastaks joonisel nr. 16
ülareas esitatud tooli vorm. Seal on laua
otslaudadeks antud samasugune lõikevorm
kui tooli seljatoel. Säärast vormi ühtlusta
mise põhimõtet leiame samuti joonistel
nr. 1, 3, 6 ja 9, mille algmed ulatuvad rahva
pärase maitse juure. Ülaltoodud näited anna
vad salgamatult ruumis huvitava rahvapärase
arhaistliku vormikõne kogu mööblile.
29
Joon. nr. 28
A. Roosileht: elutoa nurk
Mis puutub elutoa laudadesse, siis seal ei
valitse tänapäev laudade mõõtudes ja vormis
kindlat reeglit. Diivanite ja kušettide juure
võib tarvitada madalaid, nn. teelaua tüüpe,
töölauad mõistagi peaksid omama harilikku
Joon. nr. 29
Pakk-kastist riiul
30
Joon. nr. 30
E. Volberg: „kasvav kapp“, I variant
kõrgust. Elutoaiaudadena, seal, kus tehakse
osalt ka kirjatööd ja loetakse, võiks soovi
tada lihtsaid, kahel pool riiulitega laudu,
Joon. nr. 31
E. Volberg: „kasvav kapp“, II variant
31
Joon. nr. 32
L. Mey-Starkopf: puhvetikapp
nagu näitab pilt nr. 26, või ühepoolse kapiga
kirjutuslauda, mida esitab joonis nr. 4. Üldi
selt on soovitavad ümmarikud lauad oma
mahutuse ulatuse poolest. Ka pole ülearune
küsimust tõsta säärasest kirjutuslaua konst
ruktsioonist nagu pildil nr. 27, mis hoiab raa
matuid ja kirjutusmaterjali tolmu eest ning
on sobiv hoiukoht dokumentidele. Üldiselt
peab iste-, lamamismööbli ja laudade ning
sinna kuuluvate riiulite kokkukõlastamisel
arvestama koduseid võimalusi ja isiklikku
maitset ning sellest lähtudes asuma mööbli
valmistamisele.
Üht sellist elutoa nurga
moodustamist koduste abinõudega näitab
joonis nr. 28.
Kui asuda kappide küsimuse juure, siis
on laudade kohta mainitud mitmekesisuse
põhimõte siin samuti maksev: kappide ehi
tuslik iseloom sõltub sellest, milleks ja kuhu
nad on määratud. Joonis nr. 29 esitab riiulit,
mis valmistatud väga lihtsal viisil — papp
kastist. Seda võib tarvitada raamatute pani32
Pilt nr. 33
Puhvetikapp.
Taluperenaine“ nr. 3, 1930
paigaks või muuks otstarbeks ja uksega varus
tatuna annab see algelise kapitüübi. Pere
tuppa ja kööki tuleks soovitada kõige lihtsa
mat, nn. kasvavat kappi. Kasvava kapi pare
mus seisab selles, et teda võib tarbekorral
laiendada, juure lisades selle ala- või ülaosale
samasugustes mõõtudes ja vormes kappe või
riiuleid, nagu näitavad joonised nr. 30 ja 31.
Säärase kapi valmistamine oleks otstarbe
kohane ja odav ning selle laiendamine sün
niks orgaaniliselt rahade ja rakenduse seisu
kohast. On loomulik, et kappe võib valmis
tada igast meil esinevast puusordist. Jooni
sel nr. 32 võime näha tänapäev levinud puhvetikapi vormi kahe pealmise ja kolme alu
mise jaotusega. Kapi üldine vorm on mada
lavõitu, võrreldes endiste puhvetikapi mõõ
tudega. Hõlpsamaks ehituseks tarvitatagu
raamidele ehitatud uksi, kuna silepindadega
ukse ehitus nõuab vähemalt ristamisi kolme3
33
Joon. nr. 34
E. Volberg: üldvaade kööki. „Taluperenaine“
nr. 12, 1932
kordselt liimitud lauapindasid, et takistada
uksi kiiva tõmbumast.
Moodsat puhvetikappi esitab pilt nr. 33.
Ta koosneb madalamast alaosast ja ühelt poolt
sahtlitest. See kapi vorm on tänapäeva eba
sümmeetrilise ehitusprintsiibi näiteks, mida
võib rakendada ka teiste mööbliliikide juu
res. Kuna nüüdisajal tarvitatakse pesuhoiuks
vähem kummutit, siis on eriti riidekappide
juures, mille üldmõõdud nii sügavuses kui
laiuses on kasvanud, selle uue ebaühtlase jao
tuse põhimõtte rakendamine tarvilik: pesu
hoiuks ehitatakse riidekapi üks pool riiuli
teks. Ka on võimalik siduda riidekappi pesu
kapiga nn. kasvava kapi põhimõtte alusel:
ehitatakse samasuguses kõrguses pesukapp ja
liidetakse see riidekapi külge.
Talu köögimööbel! Sinna on senini rän
nanud kõik vananevad lauad, toolid ja
34
Pilt nr. 35
Nurk ülesoomemaalisel põllumajanduslikul
näitusel 1932. a. Viiburi Martaliidu poolt
esitatud väiketalu köögist. „Taluperenaine“
nr. 9, 1932
kapidki. Ja ometi — see ruum, mis meil
taludes on olnud toamööblile hauaäärne,
peaks omama kõige otstarbekohasemat erimööblit, peaks vastama kõige rohkem tege
likkudest kogemustest kasvanud nõuetele.
Köögimööblil puuduvad aga kõikjal üldmaks
vad vormid, sest selle iseloom on otseses sõl
tuvuses majapidamise suurusest, isiklikest
tarvetest ja võimalustest. Ilunõuded — need
olgu viimastena arvestatavad köögimööbli
ehitamisel ja need võiksid avalduda vaid köö
gimööbli värvimisel. Kapid, lauad ja pingid,
mis paigutame kööki, peavad olema lihtsate
vormidega ja kergesti pestavad. Selleks tu
leb neid katta õlivärviga. Joonised nr. 34 ja
35 toovad paar näidet köögi sisustusest.
Eespooltoodud vähesed näited ei või
malda talumööbli küsimusse tuua kindlaid
ettepanekuid. Nende ülesandeks on tähele
35
panu juhtimine mitmekesistele lahendustele,
mis meile tulevikus esitab talu sisustamine
vastava talumööbliga. Selleks, et kindlaks
määrata meie elulisi nõudeid ja rahvuslikke
kunstitarbeid maamööbli suhtes, on tarvilik
levitada teadmisi meie maamööbli väljaku
jundamise vajadusest. Kodune elupraktiline
korraldus ning koduse ümbruse vormi mõjud
ja maitse, millele põhilisi jooni annab eeskätt
mööbel, on meie stiilitunde ja kunstimaitse
esimesi arendajaid. See on ka meie kodu
tunde tiheduse määrajaid.
36
Rutake õnnepileti omandamisega!
Eesti Põllumeeste Seltsi
Vahi koolid
«••••■
v
»
Vastu võetakse mõlemast soost
õpilasi, kellel on 6-kl. algkooli
haridus.
Vastu võetakse mõlemast soost
õpilasi, kellel on 6-kl. algkooli —
keskkooli haridus.
Lähemaid teateid saab koolijuhatuselt, Tartu
kaudu. Telefon Tartu 2-54.
Eesti Põllumeeste Seltsi Vahi koolitalu
pudelipiim ja aiasaadused
on kvaliteedilt parimad ja hinnalt odavamad.
VaataJOHANNES BARBARUS
E. V.-r.
VIII
KOGU VÄRSSE
...JOHANNES BARBARUS
E. V.-r.
VIII
KOGU VÄRSSE
& POEEME
1927 — 1982
Mõningaid trükieksimusi, mis kauge korrektuuri tõttu
teksti libisenud, palutakse enne lugemist lahkesti
vaevaks võtta vastavalt parandada:
Lhk. 3. 3. rida alt — Wresen — pro Dresen.
„ 31. 1. 99 ülalt (2-ne plaan) -- aineil — pro laineil.
„(1-ne plaan) -- ärtu — pro härtu.
» 42. 5. 99
„ 42. 9. 99 alt
(2-ne plaan) -- vabrilgl — pro vabariigi
„ 49. 9. 99
„
(1-ne plaan) -- fakel — pro fakkel.
„ 52. 1. 99 ülalt (1-ne plaan) -- lainil — pro laineil.
„ 55. päälkirja klambrin — guasl — pro quasl.
„ 60. 6. rida ülalt — hingelisi — pro hingelisi.
„ 120. 8. 99
„
— liit — pro silt.
„
— Lnn — pro Linn.
*> 121. 9. 99
„ 124. 10. 99 alt — oli — pro oli.
JOHANNES BARBARUS
E. V.-r.
VIII
KOGU VÄRSSE
& POEEME
1927 — 1932
Tallinna Eesti Kirjastas-Ühisaae trükikoda, Pikk tän. 2. 1932.
„Horizontoj" -- valik värsse esperantokeelsen
tõlken (tõlkija Hilda Wresen).
*
llmuman (valmis käsikirjana) : Jaan Vahtra, —
monograafia.
■
EELSÕNA,
Moto: Der menschliche Geist schatft
sich eine elgene Realität . . .
(Die literarische Welt.)
Olen pikemat aega vaaginud, kas viiiku vältusel kuhjunud
ajalaule, millised meeleldi kõrvale jäet eelmiste kogude puhtluulelisest loomingust, erlraamatuna üldse välja anda ?
Kui järgnev põimendus toimunud, siis päämlselt sel põhju
sel, et aeg ei seisatu, vald sööstab meie vaimu kaudu igavikku,
Jätten järele lainetusi, mille amplituud päev-päevalt väheneb:
ajalaulud iganevad, nagu inimene Ise, kes omakord — kaudu aja voolab minevikku.
Olen katsunud läheneda sellele aja voogavusele ja alalisele
teisumlsele puhtloova printsiibiga: ühineda vahenditult kõige
ümbritseva eluga, vahel isiksuse haihtumiseni — sulada ühte sel
lega kõigen tema varjamatun otsekohesusen ja siirusen, luuen
puhtisendilise realiteedi — oma vabariigi, oma „E. V.-r.“i, mis pole
identne ametliku „E. W.“-ga, sest igal luuletajal on oma
lipukavand, oma sisemine riigikord, mida ta kaitsma
peab, ehk kui tal seda ei ole, siis pole ta luuletaja...
Pole ime, kui loominguvabariiki iseloomustab põhjalik erinemine
üldsusest ja tavalikkusest, sest: luule on sageli autori
maapagu. . .
*
Kuigi: „aeg modelleerib inimesi, inimene aega", pean tun
nistama, et käenolevan kogun tingimata aeg on rohkem modelleerind mind kui mina aega, kuigi olen katsunud „väljuda enesest
kui tõe lähtekohast." Pean tunnistama: sen põimendusen räägi
vad kaudu mu suu rohkem teised kui ma ise, — kõnelevad kihid,
rahvas, inimesed, — ka need tähtsuseta olevused ja põlatud töö
loomad, kes muide on pidanud vaikima, — need väikesed inimesed
— pigemini objektid kui subjektid, kel pole sõnaõigust ega suurt
kuulajaskonda, kelle hääl pole küiinind rahvatribüünini ja kõne
tooli paraadlikkuseni, — selle näitelavalise & teeskleva isamaalsuseni, — sest:
halveimad patrioodid on, kes tänavnurkel
hurra! karjuvad...
5
Ka „E. V.-r“än esinevad värsid on omamoodi „isamaalaulud“,
kuna nad väljendavad meie rahva (just mitte väikese osa!) tunne
tusi ja suhtumisi, registreeriden ajalisi sündmusi ideeliselt seisu
kohalt. (Nii mõnelgi värsil peaks pääle selle-ajaloolise dokumendi
väärtus olema.)
Kõike seda arvestaden, laskem siis aeg räägib oma mitme
kordse ja paljundet suuga, oma tuhande keelega! Kel kõrvad, —
see kuulgu! . . .
*
Kui meie — ülemiljonillsest rahvahulgast nood sada luuletis
kogu lugejat (milline optimism!) raamatun haistavad apokrlvallsi
mõtte & idee julbatusi (= valesti väljakukkumist), siis süüdistagu
nad aega, elu, olukorda ja neid suuri „lsamaalasi“, kes kaukahuviden kipuvad liiga tegema oma vähemale vennale. Mind süüdis
tada ei saa, sest esinen ise prokurööri osan. Olen teotsend ümbrit
seva elu siira väljendajana, — üldsusele kuulmata jäänud nõrkade
ja kaugete („väljarändajad!“) mõtteavalduste häälekõvendajana . .
Audiatur et altera pars!
Ü1 e j ä[ä vale luuleanalfabeedilisele osale eesti
rahvast (s. o. umbes 1.100.000-le) on aga ükskõik:
kas üldse kirjutetakse, või mis kirjutetakse —
seega mu värsikogul on kunstilist ja ideelist vas
tutust kanda ainult saja inimese een. Olen õnnelik,
kui mu kogu luule lugemisest täitsa võõrdunud „kultuuritegelasi“,
kes kogu meie vabariigi iseseisvuse ajal ka ühtki rida proosat
ei ole sirvinud, taas trükitähe manu juhatab, kuigi see peaks
sündima prokuröörliku nuhkiva tagamõttega, sest viimast (— taga
mõtet!) võib meil rohkem leida kui harilikku puhast mõtet . . .
*
Tiivustet noist „suurepäraseist luule väljavaateist“, astun
külma rahuga üle meie elu ümbritsevast „suurest üks-ta-puhast“, —
rõõmusten, kuis:
„päeviga saabuv haarab uuest vormist,
kant minutite, sekundite tormist“ . . .
Pärnu, sügis, 1932. a.
J. BARBARUS.
6
E. V.-r.
(TSÜKL ESIMENE)
E. V.-r. — AVANG
Kellele Maarja-, kel Tuulemaa,
Eesti — okkaline luulemaa:
nõgestega aia äären, ohakate umbrohuga,
ikaldusaastate nälja hädaohuga.
*
Vihmade vintsutada, sadude sarjata,
võimata väljade varasi varjata:
Eesti — pilvede penide pureda, —
murravad mudaks mulla mureda.
*
Taevas i n a helgib ainult vabariigi lipun:
must, — mure, öö, mille kohal ta ripub.
Oleme ise valge asetanud alla, —
haua poole valgus meile akendel valla.
*
9
Eesti sündind emast, — vene revolutsioonist)
luuletaja lipukavand, — jälgige joonist:
...
s
i
n
iPü
(pustm
u
ttt aloodin!),
v a
1
g e:
ne
koidiku kumma kastnud vabariik alge.
Poeetide põuen — päike, peerg — tuleriit:
südame põlevkivi, koks, kukersiit,
kuigi ka hingen vahel udu mingi:
rappa rajat süda, — sood ümberringi.
*
Vihmade vintsutada, tormide tallata,. . .
ei ma taha omi pisaraid kallata,
Eesti, — su vettinud väljadelle lisaks . . .
Ärgu mu värss saagu kaebeks — kisaks!
Ikaldusaastal, 1928.
10
E. V.-r. LINNULENNULT.
Moto: Linnulennult kas te näinud,
pilvedega kaasan käinud?
J. B.
1.
Vaibad, — soode ja rabade
tikit kanarbiku pleekinud lillaga,
— Eesti maastik:
salude vahel — põlde, aasade sillaga,
taamal ruuduna raiesmik — laastik.
Üle väljade vabade
aerotiibade sirutet lend:
vaatle isamaad, vaatle endi
*
Nõnda vist kevadel hanede kaelad
sihivad pilvedest kaikuva „ga-ga“-ga,
silmin Lõunamaa sinine meri,
rändude võluga — seikluste saagaga,
näljased otsivad põldudelt teri.. *
Samuti minu pupillide taelad
jänunevad järele luule,
mis kant kahe tiiva ja tuule*
11
Majade konnakarbid rannikule poetet,
tagaseinaks vabrikute varemed, — Pärnu,
katuste punaga rohelusest kelgib.
Meri nagu peni lakub kallaste kärnu,
taamal — kalurite üttide telgid
seljaga sinetava metsa vastu toetet.
Mõtiskelen: on see unen, või ilmsi ?
elukohaks: 28, Viimsi!
*
Horisondil paatide liblikud valendavad
üle lainte harjade õitseva muru
hõljuden, — vahulille õislehel’ lasku
purjede tiivad tahaks: tuul et ei suru
rusikaga fokkriide pingutet tasku...
Juba mu silmad põlde ruutudel maletavad:
salude vahed — aasade sillaga,
majade malendid — sirelite lillaga.
12
2
Vaat: väliseljakud — oosid,
vitsiku karjasega tursunud turjal;
orgudest paisub künk — kaamel kühmjas,
rändrahn veeretet käel kurjal
kaldale järve, mille vesi näib ühmjas.
Taamal majade tikutoosid
pilvede peegeüdusse heidavad varju:
kastavad vette õlekatuste harju.
Viljandi — tsükloop, — järve monookel
silmitseb sõbralikult õhku ja ümbrust:
varemed — vastu, kaldal — kantsid.
Venivad varjud veen — sooritaden kümblust.
Sakala Saiome, kellele tantsid?
surmale suikunu suudluse ootel,
mineviku verine Jokanaani pää
ei su käte vahel elusaks lääi
Virvendab Võrtsjärve lihvitud peegel, —
Haigutav udude amalgaam pinnal,
mõnulevad majad — õhukupud
maakera mulla mügerlisel rinnal;
paistavad tornide teretavad nupud:
maantee käärul kirik — keegel,
keegli otsan — kukk, ehk rist...
Äkselt, nagu maa alt kist:
kt-
Tartu — Emajõe sängin,
pilved vooguden peegeldavad,
taevad teevad toaletti,
vette pitsi heegeldavad ...
Vaatlen tänavate ketti,
majadega malet mängin.
Toomelt („Poeet, kust idioot!“)
püüab kalu silme noot.
*
14
Ole tervitet Eesti Parnass!
Katuste kandikud, ladvastikud lõigutavad,
aedade avarusist puude buketid
rohelist spleeni taeva poole haigutavad...
Ootavad ostjaid „ Kaubahoovi* letid...
On’s meie muusidel kodune, kas?
pudukauplusist pehkinud pinnal,
väikekodanlisen laixnurohken linnan.
3.
lähemalt õhust, kui mujalt on keelat
,, üle vait alla* oma isamaale vaatan:
taamal tuuliku tiivade crueifix.
Kuigi nagu Jeesust mind avatleks saadan,
sügavalle süvenend idee fixe, —
kui teiste maade eetrit kopsesse neelat,
ei siis lipitsejat lahkesti laani,
kumarda kiusajat madalalt — maani.
*
15
Tasandikud, luidestikud, kõrgustikud kõhnad,
paelana jõgi läbi mergelsavi,
vesi, — niidid, pais on suga,
vilksatab hõbedana hirmunud avi:
veepinnal virvendab jooksev juga ...
Monotoonsed maanteede mõhnad:
tõusud + langused looklevad veena,
tõttavad kuhugi tolmuse teena.
*
Kandur, näe! põllul, — juba aastasadu
inimene otsib oma elumõtet mullast,
sahaga selgitab südame sihti,
unistaden: salveden viljade kullast.
Ent see juhtub sagedasti — tihti:
ahtraks jääb aas, viljatuks vagu...
tummana tukub siis varjusurman talu,
sosistab salaja sünge salu.
*
Inimene maanteel... vanker vurab,
nõlvakul karjaloomi, — kirjud kannid, —
murude mänguasjad vitsikute vahel.
Päikse rebu praadub Peipsijärve pannil,
pahemal lookleb raudtee ahel,
Saadjärve silmad — käel kural, —
nõnda kannab mind pilvede tee
kaudu Jõgeva, mööda Mustvee*
16
Rakvere rajal... jääb nägemata Narva, —
viisnurk, vasar & sirp Vene piiril.
Arvan, et võin õhust kõrgelt tunda
silmade sihtivate laske tiirils
Aseri—paremal, kurale—Kunda,...
Meri taob maasse mõne terava talva:
Mungalaht, Papilaht, Koiga,... juba Tallinna
vaatepiiril kerkib — tumeda vallina.
4.
Lehvivad vabrikukorstnail suitsulipud,
tõstekraanad sadaman hiivavad spleeni,
dokkide tõusvate tervitab telling,
kergitab paigalolu — seisusordiini
laevade liuglemiseks ehitet helling.
Majade rägastikust kirikute tipud:
Oleviste uhkeldav — kõrk antenn,
vaesus all, kun tänava renn.
E. V-r.
2
17
Kandvad kalmistulgi laibad oma ristit
keha ei pääse veel pääle surma survest,
ahelaist lahti ei saa inimene hauan:
mure vahib vastu malmi kullatet urbest,
künkad kõik kettiden, raot rauan.
Vllisten vaibuvat viisi — Valse triste’i,
vingub vahel tuul, punub päike pärga,
suudleb lillesilma haual-pisarmärga.
*
Linn nagu hirmund: vankrite põgin
rahutu, — raudtee, tramme vurisev vinge,
askelduvi inimeste sõelumine kiire.
Midagi kotkalennust siirduman hinge,
teeme kui Toompea kaljudel tiire,
— südamen mootori halltõve login,
propelleri õhkutung pakitseb poorin,
laulab ruumi paisat rakukeste koorin.
*
Patkuli trepilt vana orjaaeg vahib, —
alla, kun võimule allund rahvavalg.
Tõtaten Toompeale, ei taipa ministrid,
kumb neist parem: Pikk, Lühike jalg,
karjääri avaneks et kergest’ registrid,
kahel otsal põleksid peerud & tahid . .
Tõkkejooks õnnestub sellel, kes ergem,..
valitsustoolil juba istmikul kergem.
18
Kõndiden kõrgelt — läbi Viru ja Harju,
astuden õhun üle väravate torni,
tahaksin unest’ kive lupja kasta t
mälestused maalivad mineviku morni,.. .
muistne küps, — et õhku lasta,
Vaatke vanapiiga viirastuste varju:
minevik — suur, vaja varemaeg sulgu,
olevik olgu, tulval tulevik tulgu!
5.
Säinad ja lahed lausa sukelduvad silmin:
Naissaar, Aegna, neemed merre hüppel,
sirutavad saared, — Lääne laiutavad käsi,
lainte loksutavan laisklevad rüppen.
Silmadega kui ju väsin,
südamkaameraga filmin,
sõrmedega kompan — käin:
juba peon mul Soela väin.
2*
19
Ei ma näind, kuis värtnad — poolid
Kärdlan ketrasivad kangast,
all kas paas, ehk madal madar ?
Möödusin kui Ristna pangast,
kaugel Kassaar, — „kataitt — kadar,
vete vahun vooge voolib,
ümber udulinik — aur,
tuukrina — mu silme kaur.
*
Noodsaarest — Narvani, Lääne rannikute pitsist,
Sõrve merest, — piiriks Lätimaa — Irbeni,
meridiaanide pigistavad pihid.
Kompassi uuesti kohendame kirdeni:
Ruhnost mööda — Peipsini sihid:
27-idapikkus kuu GreenwichMst...
Litsuvad laiuskraadid — torkivad tangid,
merest ehk maad, Eesti, juure kord hangid ?
*
Üle selle maa lehvib sini-must-valge,
Haanja munamäest — saareni Kokskäri
vabariigi varda valitsev toonus.
Linnulennult võib ju olla ka peri:
puudub kui kõrgustike karastav koonus,
pöörata kuhu poeet võiks palge, —
aero, = mäe aseaine, õhul on pind,
inimene tiival, nagu oksalgi lind.
20
FILMVÄRSS.
(PÄÄLINNA NEGATIIV).
1.
Milline kummaline sügise õhtu:
vedur on vihane, ära nagu arust,
vastupeksvast vihmast, läbi söösten marust,
ähvarden piksepilve poolekski lohku.
Taamal aga soodesüled kuis auravad,
suruden üles oma märjast rüpest
pilvi, — kui suitseks saunad laupäeva küttest.
Vagunid joobnuina tuigerdavad, jauravad.
Ja vilksatab : Raasiku, Lagedi, Ülemiste ...
Seitse lööb õhtune tornikella gong,
saabub kui Baltijaama pire rong.
Hingen mul rahutuse terav piste s
Kuskilt olen põgenend iseenda eest,
tänavate mõrda — aet vaistust, ujund,
kalana, silmin teiste randade kujund,
— välja elu magedast, seisvast veest.
21
Tahaksin ajada end püsti nagu Oleviste,
sirgena astu üle ümbritseva rädi.
Vaatan: üksteisest kuis rahulikult läbi
tõmbavad tänavad lugematuid riste.
Mõni neist ei-kuhugi välja meid vii,
inimese elu vahest jookseb nõnda umme,
— sulgeva müüri krohvi määrdinud lumme,
et matkajal taganemistee ainnlt prii.
2.
Ja inimesi sõelub ... All vihmavarju-seene
jalgur kisub köötsi, ise sammub nagu torn:
mõttesse vajund — ilme kohutavalt morn.
Pisaraid sügisesi nõrgub jalgteele.
Lisaks klaverkeeltelt ülalt sajab helivihma
kaudu avat akna... veetorude saksofonid
häälitsevad kaasa, nagu undaksid telefonid:
trummnahal tunnen oktaaviderihma.
Nunnekuja kuhilad all katuse kaabu
lakkamatult matkavad muistseid radu,
minevikku hüüden, mida ähvardab kadu:
aeg mis möödund, ei iial enam saabu.
22
Ja järsku mööda kõnniteid, Lühikest Jalga
Moosesena Siinailt — ledib Patkulilt alla
lõõtsutaden rahvasaadik, hõlmad tuulen valla,
raju een keegi oma kabuhirmu ei salga.
Portfellin kaenla all — käsulaude tal virn,
pää kohal pajapõhjast mustem pilvmägi, —
sammude müdin»] taevane ratsavägi
ründab, — inimnägudel närvitsev hirm.
Trümmisid põristab paraadiline kõu:
risti ja põiki piksepiikide sähvatusi,
tulisõrme hoiatusi, hukatuse ähvardusi,
vaatke! kõik taganeb eel selle jõu.
Ikka lähemalle, lähemalle kapjade plaginal:
pilvede ratsanikud, hobulakkade lehviden,
millede kahurvägi rasketel rehvidel
järgneb galopina — rataste raginal.
23
Tühjenevad kabuhirmun platside sõõrid,
juba lööb valusalt traati ja karda
— vihma vastu Raekoja gootilist sarda ...
Uluvad iilidest tänavate lõõrid...
Armutult peksab torm majade rõuke,
lõpeb nõuda õhtu ja saabub sügisöö,
koomal’ ümber linna tõmbub müüride vöö,
tallab jalg astuv valgeid rahetera-tõuke.
*
Kisub mu südagi öön ennast kerra
— linade lumme. Kuulen, voodin kui keeran end:
tornikell tunde taob, pooli & veerandeid ...
unelmad sõuavad unelmate perra.
Juba end valmistan vastu narkoosiks,
uni — öö kloroform kustutab aja,
kõrvadest kumiseva ruumigi kaja,
väsimuse mürk toim’vaks osutub doosiks.
Tõuseb mingi laul alateadvusest üles
tahaksin öelda nagu midagi õrna,
sosistada kusagil kuulavasse kõrva ...
Pää — ööpõlvedel, patjade süles.
24
Ja mu mõtted kui suits, kui udu-lend-suled s
arvud tõusvad kuskilt: Aja, Ruumi & võimaluste.
Uinuvad inimesed taga nummerdet uste,
kustuvad silmin ja majaden tuled.
4.
Hommikul valgus läbi luukide filtri
sisse murrab, silm tunneb lõbu sest helgist,
vihma järel lahti löönd taevasest nelgist...
alt kuuled kärgatusi, kurjustusi kiltri.
Mehhaanilise kõnnakuga argipäev astub,
tuulutav auto ajab lehkavat vagu;
sõiduki neelab kitsas pöiktänav — pragu,
inimesed tõttel — nagu kallistuseks vastu.
Ämblikuna silm näht pinnast, vormist, värvist
kinni haarab: sõrmede vahel tabat hetked,
üksteisest mööda sihit sammude retked,
ellu hüppab kõrgevoolupinge igast närvist.
Platside noodad täis kihavat loomust,
tänavate hõlmad pärra tõukavad lisa.
Turgudel tõuseb fortissimoks kisa,
kauplejad pingutavad häälpaelte toonust.
25
Turu nurgal kordnikud-keerubid valvel,
paradiisi väraval, eraldaden muust,
võtta kes tahaks Hää-Kurjatunde puust.
Kerjuse käsigi almuseks palvel.
*
Tornide mõrravaiad usklike püügiks
laotavad agulini tänavate võrke,
pastorid-kalurid iga patuse tõrke
neavad, neil monopol jumalamüüglks.
Vaatan eluvahtu linna riisuval kurnal:
imeline kujutella, kui ei kõnniks siin keegi,
kaoks kui inimesed ... Nõnda läbi seegi
astu võib, haiged kui suikund kõik surmal*.
Äridki jahmataks, kuis kohkuks vitriinid,
keegi kui ei suunduks enam sisse ja välja,
maakera puhtaks pühit katku, kui nälja,
järel jätaks haigutavad tänavate liinid.
Nüüd siin pankur kuldkalana ujub,
liiguten tasa omi pehmeid uimeid,
varitseden saaki ka siis, kui meid
ammu on pühkind ta kõikvõimsad tujud.
26
Küüru litsut töötu häbin silmad lööb maha,
süüdi nagu oleks, kui paluks veel andeks,
sisemiselt ainult paisub needeks, tas vandeks,
ilma et lood üldse: naine, leib, raha.
Vaatab ümberringi — elu hall, sootu must:
pennigi leida pole tühjunud kukrust,
laotab viletsus nimeta nukrust...
võimalused sulet, pole rõõmudesse ust,
*
Ja ikka tõukab tänav teisi õnnetuid uusi,
haarat oled masendavast raskest filmist,
pisar kipub veerma ema hardund silmist:
piima pole rinden — all näruse bluusi.
Ent põuen, kun nooruslik süda kord tuksus
kivina kuumana — tükk valus raske.
Keldritoan rõsken teda välja nutta laske,
kõnniteil kui laiutab karusnahke luksus.
27
5
Astub nii sügis. Juba pudeneb lehti...
Elada: tund, päev, aasta, ehk sajangud,
viletsuse täidet aina rulluvad ajangud,
elu nagu selleks, et surmal* end ehti.
Nälg vahib näkku — seljataga kel vangipõli,
masinate apokalüptiline ulumine,
väntade askeldus, poltide surumine,
hinge kust nõrgund aina tahma ja õli.
*
Toompea vahib aga kõrgilt, üsna mornilt,
viletsusest pööritab, — härrastel ökk.
Mäelt Harjuvärava „Kick in de Kök“
libastuman, loskunud tasakaalult, vormilt.
*
Tänavate hõlmad ikka püüavad kalu ...
sadaman aurikud röögivad, tõttel...
Oleks siis tähendus ujumise mõttel,
kui see viiks üle mere kannatuste valu!
28
„E. V.-r.“
(POEEM KAHEL PLAANIL.)
Moto asemel: Esmakordseltkuuluteti „E. V.-r.“ Pfirnun välja. Kuulutan seda oman poeemln teist
* korda. . .
J. B.
I
Ajalukku plakat:
E. V.-r. on hakat.
Seitsme sajangu ududest,
kaugete kannatuste kududest,
lepalinnu leinalaulest,
orjaaege ähmast-aurest,
vabadusse äkki hüpe.
Eestimaa — taas emarüpe,
tõstnud rahvas orjakäe,
mis te lootus? vaat! ennäe:
lehvib sini-must-valge,
peidab punalipp palge.
Seitsme sajangu öö
langes nagu vallandet vöö.
29
Kargas kartsale kikas,
tõusis teiba tiivuline,
sabasulin siivuline,
kirevana: kukerekuu!
lahti laulune suu.
Vahtis vaene. Vahtis rikas,
kandamina kanden kõhtu,—
„kikas õnne kireb õhtu,
punaharja puneten, —
ilma uut, — teist uneten,
lehvivi lõpuste lokuten
koriseva kõriga kokuten.“
Vaatab vaene vabadik:
pilve alla punapäike...
Popsi peoski püssitikk
pööraks otsa — tuleläike,
valvaks vaese vabadust:
tahetakse tabaust,
riivi risti rajada,
auku alamaid ajada.
Vahib vastu vastik lõustik,
tekib tarbeasi — tõusik,
klassivõitlus virgub visa,
kommunism me ristiisa!
30
Kana kartlikult kõõrutas:
muna murega muneda,
(uimane urvake uneta!)
kuhu kanda,
paika panda?
Sekund sündmusi sõõrutas
ajalugu lüpsis lehma:
tahtis tõsta, kista kehva
pimedusest päikse paistel',
naeru näole nutunaistel’.
Kahtlus kõhklejaten käärib:
võitlus vabadust kas väärib,
kui hüüud: ,,kõigi maade
töölised
ühinege!“ — tuhmid nagu, —
öölised ?
Lämbub marseljees, inter
natsionaal.
Kas lõpp revolutsioonil — fi
naal ?!
Lehvib aineil lõvilakka,
tõukab tormidest meid takka
Briti kiskja käpaga,
paitab palja päkaga.
Rahvuskodanlaste lõõm:
„Mu isamaa mu õnn ja rõõm!“
Lehvib sini-must-valge,
peidab punalipp palge.
Ruttab, ruttab ruunake,
siht nüüd sirge — suunake,
traavib, traavib täkuke,
paisub pikapäkuke,
tulevane tuhuhoost...
Ah, mis saab sest sünniloost ?!
I
Taipab kommunist sest plaa
nist,
paiskab sekka kõrikraanist:
„Hundil onneed hullud jutud,
karul kõned kavalad!“
El voolanud kevadised veed,
Küünlahärmatis puiel — paks
pakane,
linnast koju veer’vad nagiseden reed,
talv tuiskab üle põlde lumilakane.
Paljud jalgsi
koju tõttel, võtten julgust,
poolvargsi
suuaugu mulgust:
„Linnan vabariik loodi,
võlla kommunism poodi...“
Kord tõus, kord mõõn:
„Mu isamaa, mu õnn ja
rõõm!“
32
Mis küli valmib värdjast
ähitakse ümber ärdast’?
Tööline tahtis tööriiki,
vaene vaeste vabariiki,
punariiki paljaspüksi.
Ütlemata jäägu üksi:
mida soovis luuletaja,
— utoopia huuletaja.
See on vistist kõigil selge?!..
tõstaks praegu, pööraks tel
ge ...
Ah, mull’ meeldib raskejõus
tik,
löön sind, vaimuvaene
lõustik,
kellest rasked riigitoolid, —
parempoolsed panmon*
goolid !
Kass oli käpaga kaenud,
salamahti silmi pesnud:
külalisi kuulutanud,
vaenulisist valju vestnud...
Torm oli taevaid tuulutanud,
raju pilveriite raenud...
Varahommik vahib vaosta,
pilvepanga püksipraosta,
rõngad ringina raotud,1)
tähiseina taeva taotud:
üheksa ühtlast ümmargust
kuulutavad kangel kadu;
võlvilt vahib võre-madu,
keelab kõrgile kummar
dusi.
NB! ') Sakslaste Pärnu saabumisel —
25. veebruaril (1918. a.), nähti taevan
võrelisipllvepöörlseid,päikserõngald,
— kokku üheksa üksteise lähedusen.
Autor.
E. V-r.
3
33
Tänavail täägid teretavad»
võimsa värvid veretavad,
kun sini-must-valge alles, —
„Deutsc&land, Deutscftland
ttber alles/'...
Kartsa!!! — nii kiiver ki
sendab,
südame sappi sisendab:
räuskab raudrist, sõimab si
nel ...
aadlil ainult õnnelisel
särab seen ja särab väljan:
— „nüüd kord Eesti närtsib
näljan!.
U
Mära ei märkigi märatse,
kikas kirev ei käratse,
ei ta peksa teiban tiibu,
kuigi lootus veel ei hiibu..
Täkud tallin taltsana:
hobu hirnub hirmusilmii,
taevas — tume, päike pil
vi!,
mehed maan on maltsana
alandlikkus asub alpi,
tänutunne taltsasse;...
Sooviks saksik meie skalpi,
käkiks kartlik kaltsasse.
Vahib vasik vastikuna,
põrnitseden paiskab polgu,
määgija mornina mäletseb,
naine nägus nastikuna
jäägermehi jäletseb, —
vihavaen, kui viiaks’ võlgu:
siga süüaks’ sõraline...
Eesti — mulk, maa mõraline,
piiri pole pidevat,
sõlme, silmust sidevat...
Vaikus vahib väravast,
õudus õõnsail silmil õuest...
Kõrgi kõrist käravast
kõne kõmiseman kõuest:
Sakstel’ sõbralikult siutsub,1)
põllumeeste plaane
piuksub
maaliit — meelitav meduusa,
tõotab truudust kaudu
tuusa.
’) (kanapoeg, ehk sõnasõnallsen naljatõlkeu — Httlinersohn).
#
Asjaolud ahelduvad,
väljavaated vahelduvad...
Kõrgid kiivrid kõlisevad,
vaenuvankrid võrisevad:
piiri poole pannaks’plehku,
käivad käed & jalad
kähku.
Koer kuuvalgel hundand,
ulund,
üheksa—kuid üksi kulund,
kiivrid kuni kohanenud,—
peldikpotikspohanenud...
Rahvuskodanlaste lõõm:
„Mu isamaa, mu õnn ja
rõõm!4*...
Tööline taipas täbarat,
rahvusriiki räbalat:
vaeste viletsus jäi viiki...
Ei sest tule rahuriiki!..
36
Mõõgad murti küll muredad,
aeti alatumad auku,
püssid, padrunid perra,
kuulipritsi lindid kerra,
piigid penile pureda,
poleks et peletavat pauku,
et kõik relvad rooste
sööks,
— aeg on uuestsünniks —
4
tööks!
3
Oi, horisont kui hymen käri
seb s
Euroopa avaman on ust,
— kolm tarka Hommikust:
sirp, vasar, viisnurk — täht,
(kas neid kord Naatsaretin
näht ?)
Lääs — keran siil ja ise väri
seb ...
Läind Kotkas Lõuna, Lõvi
Läänest,
Atlandi ookeani äärest
suupisteks sirutaman
küüsi.
On terve Eesti kitsas kartser,
laine turjal laevu pantser,
maa pääl mõõk teeb ana
lüüsi.
Idast imena imab,
kommunism koiduna
kimab:
viisnurk—vaeste vabadus,
kiirest’ kipub kidanema,
imelikult idanema.
Viletsate visadus
rikub rikkarahva rahu:
pakub punavägi pahu . ..
Koidutäht kui põlev plotski,
teispool piiri trotsib Trotski.
Taeva tagumik on tulvan,
nagu nägu Kaana pulman:
tursund tõusang tunane,
porsunud peramik punane...
Ülal hõõgub taeva tael,
%
— paistab paigal põhjanael.
37
Asjaolud ahelduvad...
väljavaated vahelduvad...
Kires jälle kõrgel kikas,
riiki rajas vaesel’ rikas...
sekund sündmusi sõõrutas,
ajalugu lehmi lüpsis,
kana kavalalt kõõrutas,
kerkis, kerkis värske
küpsis.
Nõiub nõid:
võiab võid,
paneb pannile pläraka:
sirgub saiast sõjavägi,
kaader ei-mitte-millestki.
Kihutab kahur käraka,
vastu mürtsub mets ja
mägi,
läbistub võdin lillestki..
Rahvusline haputaigen
tõotab uuest’ uudisleiba,
Kaitseb kinnisvaraline,
paneb perä paisuma,
haarab haljaharaline,
taigna taevani tõusema:
kerkib lipp taas aiateiba,
— paljaspüksi püssi paitab,
antvärk avameelselt aitab
sini-must-valge värvilaiden. *
Sirgus sangareidki sõnul, —
voodin põõnutaden mõnul,
täristaden suletääki,
rumalusi võisid rääki;
kõrgilt kannuseid kõlisten,
trummi teistele põristen,
ise hoidsid oma nahka,
ei nad puutund sõjasahka.
Uimastus ajab aju umme:
karjub küla, algab alev,
ürgab üürnik, rõkkab
rikas,
joovastuse jorus pikas:
„Koju jõudnud kange Kalev
Lumelilled laokil lumme,
punalilled põõsaspuule,
veriheina vermetele,
tapuuima tervetele ...
Surmasuudlus sõdursuule,
leseleina lehtedelle,
ehahelki ema ehetelle:
veri veereb vermeiine,
lume lahits — hermeliinne.
%
(5000 H. P. =
E. W.)!
39
Kun siis papp? siin pahuline,
võitlus verevahuline.
Pastor, kun on kallis Kristus,
kaevikuin kas ühen
istus ?!
Nõndaks sõdur suure suuga
sõimas sõnul, mürtsus
muuga:
—„Mis sest, et frondil puudub
tank,
triallalla t
kui Tallinnan on Harjupank,
triallalla!«...
Tunda saivad riigirahad:
kehvik kaitses kodumaad,
vireles viletsaim — viimane,
kaeviku käsitööks kiimane,
tikuvõitluseks tiivustet,
traataia kärbistest krii
mu stet.
Neidki, keda varem trellid
eraldanud kõigist teistest,
tervitasid siin šrapnellid,...
peeti lugu neist kui meestest.
Moonak polnud moonavoorin,
kaebas kaevikute koorin:
— „Meil mere all on palju maad,
triallalla!
kust sõdur endal’ põlluks saab,
triallalla!“
Kes see kükitas kaevikun,
laotet lumevalgesse,
hirmul ilusasti istus,
pani püssi palgesse ?..
Ei see olnud Jeesus Kristus
valuvallan vaevikun!..
40
Kindral kõrk vaid kärkima,
kapral kuri kõnelema,
tükib takjas tõrelema,
muhku mujale märkima,
sinililli silmi alla,
vatsa virutaden valla.
Sündmusi võib ikka sirvi:
ärimees ajas hambad irvi,
pankur puhus habemesse:
— „Mine sõdi pordikpoega,
kõlista kehvik kannuseid,
saatuse sajatet annuseid!
Võitle vaesus varemesse,...
tõukan tagumiku toega:
meie oleme ju päri:
Eestiga võib teha äri..
Intendandil ilme itsin:
moonavoorid koju kulda
voorivad. Egas nõudma
tulda!..
(Kas neist keegi kinni sitsis ?!)
tõllad tagaselja sõiduks,
paar on een, üks hobu
pitsin,
varustajal vargus võiduks. ..
Kindralidki kullerdasid,
salamahti šullerdasid...
Mõni müksab mind: ,,miks
songid?
soomust sisaldid et
rongid!“ *
Tulid hangeldajad — haldjad,
sahkerdajad saksad suured,
kratid-spekulandid, kandjad
Juurdusivad julmad juured :
ladumehed loivad loomust,
soomusrongid suurta
soomust.
Sineli sitase, saastase,
võidunud vammuse verise
sõdur saab selga suure-sõjatapaaastase,
sõdi, ja sellen nüüd vappekülman erise!
Vaene ikka vahib vaenlast,
kratsib kukalt, kahmab
kaenlast:
täied tuska teevad — talgust
mütal maa all pole valgust,
tõusang tuhmina teretab
vaevaline veretab...
41
Silme eest sul kisun kirmi,
tõevalgust katva sirmi:
kuld, vaat kõliseb kassasse,
panga pergeli pajasse . . .
Sampanja südame ärtuässasse,»..
lakkur lõbumajasse
lääb kui, oo! mis lõbus
lõustik:
siin on taevariigin tõusik:
imeline ingel — hoor,
puudub libal luuleloor,
kõik on katmatu ja paljas,
raha eest ta naergi haljas.
Kaevikuin kaeb kapral kallist:
paitab põsel püssilaadi,
kuni tõus*vad kaitsevallist
sangarid. Nii sihil* saadi...
Kuulake veel veidi juttu!
sõda lõpul, pole ruttu:...
Kui siis viimaks saabub rahu,
moonakas ei mujal* mahu,
tõugatakse tänavaile,
kommunistil pole kodu...
Toompeal tukub riigikogu,
ragisevad raskeist toolid,
parempoolsed panmongoolid
mõisaid manavad omale,
punkt nüüd asendub komale,
— vabriigi väravalle
paisub plakat:
— „Meil mere all on palju
maad,
triallalla!
kust sõdur endal* põlluks
saab,
triallalla!*4...
Hiljem sõdur suure suuga
sõimab sõnul, mürtsub muuga:
— „Me Eesti Vabariigi au,
triallalla!
on vaadi otsan V..,. nau,
* E. V.-r. on hakat •. •
triallalla!“ ...
42
4,
Aastad arvul arenenud,
kümmik kiiresti kadunud.
Palju põlv me paranenud?
iseseisvus mis meil
andnud,
aktivasse üle kandnud?
I
Lõivusi lõpmatuid ladunud,
mõisnikele makse mangund,
(aated ausasti kõik
angund!)
nõnda rahvas roomav rühib,
parunitel pühkmeid pühi b:
sest see tõusikute tahe,
painav-pärandatav pahe:
orjameelsus omaaegne,
minevik, mis mõhku ei muutu,
arusaamine ei aegne:
parun-pühik, ära puutu !. •.
Vabadik vahib ikka vaesena,
asunik askeldab armetu,
töö on tulutu — tarbetu...
Pangad aga paisuvad paisena
orjameelsel organismil,
soodustaval sotsialismil...
Need, kes suure suuga sõdind
vaenlasel ei vastu võdind,
tagaselja taskuid toppind,
marju Maarjamaalt vaid
noppind,
Pilla poega, raiska rauka,
laiutavad — heiten loomust
krõbisevat kraami kauka:
riigivette, — saaden soo
aadlile uut adraraha,
must ...
— saksikule soetad saha! !
43
Tõuseb taevani tavaline
kaubamaja kavaline,
kohvik kõrge Kadriorgu;
kontor kuulus kesetlinna
rajat seks, et rikkaks
minna,
et kui tuleb: trahh-tra-rahh!
kurikuulus pankrottkrahh,
ei siis nina nõrgu-norgu,
raskemaks lääb rahatask,
käriseman valuutast...
Valitsusi valitakse,
targu tööga talitakse:
vabariigi vael vihiks
kerkib, keda koorekihiks
kerge käega kutsutakse...
Salamahti sutsutakse:
et see riigi raskus — rasv,
— kehva kulul kõhu kasv ...
Ahnitsus alles lääb hasarti,
saagihimu satub starti:
Venest saabunud optandid,
kohtunikud, kiriksandid,
Jõukus jõllitab vaid julmalt,
koitand, koppind inimko
toorus — tähistetav tulvalt
gud,
põrnitseb — pää põik, pa
tulevased vesivõsud, —
raadilt,
kullapalavik neid valdab,
kerglus, — kaalukas kakes veel kaalutleda mal
raadilt,
dab,
pääseb mängima suurt osa:
muud kui võetaks’ riigilt
diplomaadid tillukesed,
laenu,
kõnekunstin killukesed,
ent kui nõutaks, — see
riiki veavad taga — losa.
loob vaenu. ^
44
Veebruar veoautona
veereb välja võidukäral,
rügemendid raotuna,
sõdurite suude säral
rivistuvad; relvad randmel,
käsi kõrval: au andmel...
Käre külm on kinni kindrin.
Mehike — minister mustan
siirdub süravan silindrin,
käen — kaamed, külmad
kindad,
iseseisvust ise hindab,
targu taevasteni tõstab,
juhib juubelduseks juttu,
räägib rabaden ja ruttu,
pääde põrnitseb paraadi,
toonitaden taas tiraadi:
„Kalev kange koju jõudnud,
sadamasse sisse sõudnud,—
Lasnamäe laev valge,
vapper.
Taara tammikuten tapper,
— sõjavägi seisab, —
sangar...
Aviatsiooni avar — angaar...
Muistse maleva mees-mehi,
Eesti lipp maal, õhun ehi!*.. •
—„Elagu“ kolm korda kõlab,
„Porilaste“ perra põrab... ^
Iga juubel juhib juure
mõne surematu suure,
—kümnendaks: kolm kindralit
(pagun,... punavoodril palit!)
appi — ainsam admiral,
audoktore — neli naljaks,
valitsusel väärseks valjaks,
orje et oskaks ohjelda,
karmi käega kohelda,
alamaid veel alandada,
põhiseadust parandada,
et kord oleks Eestimaal,
kümneaastane kui kestvus
täitub taas, — kest... uus:
president et oleks pukin...
Tagurlus kui tuli tükin
vusiseb, a’ab vettind vingu,
lennutaden suitsulingu,
vabadus et lämbuks väeti:
nõnda kava kokku saeti!..
45
5
Juubli järel jooksev juubel
ei too muutust nagu muu
del :
tehasein tööline jääb tönt
siks,
väetikene vaevalt vantsib,
liikmed lõdvenevad löntsiks:
mehi muljutakse malgaga,
narritakse näljapalgaga,
kubja keppi kuklal tant
sib* • •
Orjapõlv nagu uuest’ algaks,
sündmusi kes sootuks sal
gaks t
isand omast-eesti verest,
ühest põlvenenud perest,
sõimun sõredam veel sak
sast,
nõrgub sappi suhu mak
sast :
käskija uus kurjem kiltrist,
higi tilgub poore filtrist...
I
Saatus säästku, et ei sünniks
emaihust ükski idu:
kullakesel kindel kidu...
iga põld pole kõlblik
künniks!..
46
Tohib tõusta pidutuju
— põgus peetaval paraadil?!
tuhmund kui tribüün-fassaadil
vabaduse veetlev kuju...
Korterein kui kitsain kidur
kiratseb ja külmab kehvik:
jalutsin-kimp, -laste lehvik:
peenikese pere pidur...
Vaimustus jääb vaesel varju,
võõraks jõuka joovastus,
juubeldusen loomastus,
kes saab Maarjamaast vaid
marju...
orjal: ohakad ja okkad,
nagu umbroht ise lõkkad
keset seda inimelu. • .
Kiske pääst see mõtiskelu!!..
Tõusik vaid kui sügistuul,
hüvedest hubane huul,
vilistab viise Viini operetist,
kaemata käed kartsaketist,
— kulmul kumab kerge
koidik,
laugel lõõmab lõbu loidik,
sampanja segab selget mõis
tust,
jalad jatkavad vaid võist
lust:
tasakaalu taotaden,
vapralt vaipu vaotaden,
kõndiden kannaga künden...
Sellisen seltskonnan süngen,
„õilisõrnan“ õhustikun
mestin mehed mehkelda
vad,
nagu põrsad põhustikun,
valit velled vehkeldavad,
mõjuten ministri mappi...
Pankrottmeistrid pahvatavad:
vaimun vabariigi vappi,
kanden kuningliku krooni,
tõsten tarviliku trooni
Toompea targutuste torni...
I
Mõõten ise mõtet morni,
kaalutlusil kahvatavad,
puudripalgeil punastavad...
Lõivusi lõpmatuid lunastavad:
kahjud korstna kirjutakse,
võlad välja virutakse... *
Arvutu arv nii mõnumüütel:
rikastub riigitöön rüütli järel
rüütel,...
ja ei saa aru ta sellest,
— oma vähemast vellest
kes kahe käega kümme suud,
söögil söötma, tööga täitma
peab,—muretsema muud..
Või ehk võetaks viimaks väita
vaesel pole vaja vammust,
kondilisel kehal katet?
Rõõmustagu rikka rammust,
kuni musta mulda matet,
alla ilma astuv asuk,
katab kord su kirstu kasuk
47
6
Perivett ujur umbes uju,
paendu puhanguten puju;
paita palet piissilaadel,
aima, mida arvab aadel!. •
Eesti mõisnik kuis sind mõseb:
peopesa jäljed põsel. • •
Tänutäheks tervita tääki,
kuulipritsi kallista:
raud võib rahustuseks rääki,
tank võib tormata tallista,
internatsionaali hirmu
tada,
vägivalda virgutada:
põrmu paisata proletariaadi,
noore-nõrga, taltund taadi,
klassiteadvus — kõigil
nõrk.
Klassivahe kõikjal kõrge,
vabadust veab koomal
võrge, —
pussak-pankurite pinnib,
viletsate viimast vinnib:
soovi suuremeelselt sõtkub,
nõrga neerukoht ju nõt
kub . •.
Selge! rajat rahvariigin,
vaesus, rikkus pole viigin:
tormab mööda tõusik teisest,
võõrastaden, — vaesest
veisest, —
väldib venda võsuke-võimutseja,
ungarlase, hiinlasega hõimutseja.
Möödund sellest aastad mitmed,
piserdusid verepritsmed:
meelen esimen detsember,
mässuvõre — nimbus ümber,
— enamlaste uus oktoober.
Leina looritusen loorber:
aasta — 1—9—2—4
seisab selgesti veel seni:
ühel ööl kuis hundas, ulus,
käremeelsus kallan kees,
kodanlane pelglik punus,
hirmuhigi otsa ees:
askeldas ja ahmis Akel,
vankus vabariigi fakel,
mürtsus mürsk ja praksus pank,
tänavaile tormas tank . •.
kuulipritsid klõbistasid,
püssid palju plõgistasid.. .
Verine oli vaese võitlus,
selguseta surma sõitlus:
Tööline sest vaevalt taipas,
kelle palgeid keegi paitas.
E. V.-r.
Nähti: vandeseltslik veri, —
(kuulist kist ja kurnat keri!)
tänavaile tõmbas laigu;
meeletuse mõru maigu
jättis järel jänuline
mässukatse. Tänuline
kodanik: et püssivõim
päästis. Sajatus ja sõim
jooksikuile joovis järgi,
valmistand kes verevärgi.
Maanteid, metsi nühiti,
jälgijärgi juhiti, —
politseid, kes päästma pidi,
puistaten kõik pahupidi...
*
4
49
Korraldeti klaperjahti:
lasti linnupriiks kõik lahti,
kuni kusagil koidiku jumel,
vabariigi valgel lumel:
laiguline punalipp, —
taeva poole tõstet tipp :
veri veerand vermeline,
pahtund pahaendeline,
lamab limukana laip,
käsil, jalgu! alles ahel,
= venna verest laotet vaip
kahe ilmavaate vahel...
Üksikuil, keda ei tahand salad
jõudsid üle piiri jalad,
needki külma võet ja viilin,
kurvad noodid puhkepillin t
leinamarssi lututavad,
taganemist tututavad:
luhta läinud lootus lünnak,
rebenenud reibas rünnak.
50
Mõnus minna manalasse,
kaduda kui Canadasse,
vaimuvalda — valik vaba:
räägib Rahumäe raba,
kaebed koltaist tukatuist,
hoigab urgas hukatuist...
Tuhmub teisi sunnitöödel,...
enne roimar pääseb,röövel
kohtuniku süda kivist,
polit.-vang ei lahku rivist,
antakse amnestia:
pääseb vabaks bestia...
... Vangimaju —valvel võrk...
kättemaksun kohus kõrk:
sõgedalt saab säru süütu,
pinnimisel patun püütu,
hirmutusel hõirvalt hõigat:
mässajaks, — kõik lootus
lõigat,
tauniv otsus — kavakindel,
nõnda rünnataks’noil rindel.
Eks kord kannataja Kristus,
vahel roimarite viskus,
ristil rippuden rõhutas,
andeksandmist õhutas...
Ent see kõigutaks me kohtu,
häiriks, viiks veel hädaohtu!
Öö kui tormav — londiline,
paisub proletaarseks pal
veks
käsi koltuud-kondifine :
vilgub viletsaile valveks
ehatäht, kui viisnurk viipel,
sirp-kuu, vasar pilveriitel,
õhtu udun õhuloss,
katkend lootuslaeva tross. ^
Asemel kodumaa kamara,
väljarännaku vana ra’a
valida?! Lõuna-Ameerika
lageda,
Brasiilia pampasse pageda,
kas Austraaliasse astu ? !
minna mõttetusel vastu...
Tööta tööline nii väidab s
„pole leiba, pole tsirkust!“
Nägu naeravat nälg näitab,
väldib valitsus siin virkust:
leidlikkuski lonkab lausa ;
halvab algatuse ausa —
asjaolu: pole tööd.
Koomal’ vinnake kõik vööd!
kuni möödub jälle juubel,
käskkomandol, sunnit suu
del :
— „ElaguI“ koim korda kõlab,
„Porilaste“ perra põrab...
4*
51
7,
Lehvib lainil lõvilakka,
tõukab tormidest meid takka:
Briti kiskja käpaga,
paitab pantserpäkaga.
Ruttab, ruttab ruunake,
siht nüüd selge — suunake s
asumaid kuis ausalt hanki,
taastada me metsalanki.
Vene karu viltu vaatab,
mesikäppa mõmiseb,
kõuena kaugelta kõmiseb:
Eesti eemalseisjaid jaatab,
salamahti sõprust soetab,
pakte paberille poetab,
naabrit nagu ei näegi,
sidemeid, sõlmi ei säegi...
Poolakaid vaid puhtalt pooldab,
hõimlastena uupi hooldab...
52
Kotkas kauge kõõritl,
vaatab veidi võõriti,
raudne rüütel raugematu,
— saksa sõdur silmitseb:
Balti maadel pilvitseb ...
Parunite pehmest pesast,
kõle tuul käib üle kesast,
paiskab põrmu põlispatu,
aadlilt haarab asumaa...
Esimese öö kun õigus ?!
vastik väljavaate võigus ...
tõttaks teutoon tasuma.
Naabrid ümberringi praaPvad,
uusi tõendusi traaPvad:
piiritusepaake merest.
Vaesekesed ära verest,
et meis ärkand viiking muistne:
kiirpaat kaob — tee järel
tuiskne,
lähenevad kauged rannad,
kuigi löövad tuld vaist
^
kannad.
Ärimehed halsivad ringi:
kuidas võlga riigilt tingi,
pangast laene taas planeeri,
ettevõtteidki saneeri...
Pankrottmeistrid pahandavad,
rahakurssi kahandavad,
kukutavad kõrget krooni,
tunnistavad: tarvis trooni
nende valit võimumehel’:
teine külg siis oleks lehel!
Kobrutaden koor’kiht kihab:
logeleval — lõdval lihal
tuhmub muide elumõte,
pallile kui pole tõte,
kui ei oota mõni raut...
sulle värsirea knock-aut!
Nuhib nuusib peninukki;
põrnitseb punnpõsil pankur:
president kas panna pukki ?
angeldusiks hanki ankur...
Nõndaks vahvad vaderid:
rahvariik neil paberil,
mida võidaks’ kista puruks
(tarvis teha täituruks
Eesti ... vaene vabariik!).
Keerlev karussell — pöörkiik
mugavad — ministri toolid,
norskavad kun panmongoolid,
näevad naudingulist und:
kõik see kaadervärk on
kuld,
särab seest ja särab väljast,
kuigi nõrkeb naine näljast,
lapsukene langeb longu,
hällist hüppab hädaorgu.
Ise vaatan hirmu silmil:
taevas tähita ja püvil1
Võõra võim võib vallutada...
Taara ei taha talutada:
et ei oleks paljas plakat,
— et E. V.-r. oleks tõesti
hakati..
53
Märkmeid „E. V.-r.ai lugejaile
Poeemi kahele plaanile paigutamine ei ole kapriis, vaid
vajadus, mis võimaldab autorille rööbiti pääteemiga käsitada
kõrvalteemi, paigutada paralleelselt assotsiatsioone, analoogiaid,
sisu süvendada meeleoluliste vahemärkustega, lasta kaasmänguna
käia kõrvalisi kõlasid, tarvitaden parenteesi, vahel isegi käredaid
kontraste ja lisaks: kaeviku rõvedusi, sõdurite „suurt suud" ja
mõnda uuesti vormeerit, ehk kogun] deformeerlt sõna, mis reegliteile ei allu.
Kõik see on tarvilik olnud loomingu seisukohalt. Lugejail
on ehk nii raskem, luuletajal — kergem! NB: Lugeden ja slrviden
jälgida plaani järjekorda ja ülekannet!
Sõnaseletusi: pikapäkuke — sõnamäng (päkaplkuke)
riimiks; r a e m a- (sõnast raendik) raendlkku tegema, riita laduma,
taastama ; pohanema (sõnast — poha, puha, puhanema) — kõik
millekski saama, (peldikpotiks pohanenud = kõik on peldlkpotiks
saanud).
Mõned sõnavassingud, — riimi ja rütmi võnkumised on
tahtlikud — vabalt visat.
J. B.
54
E. P. == EESTI PARNASS,
(guasl* kirjanduslikud riimid.)
1.
Ikka leidub veel, kes tulevad,
õndsan ootusen silmad sulevad:
hardumusen-südame anguden,
luule hingeõnnistust manguden, —
soov pisitilluke — milline tühisus:
„Laena mulle kannelt Vanemuine!...
tahaksin olla ka laulusuine! •.
Nagu oleks Parnass mõni „Laenu-Hoiu-Ühisus,“
ning luule diskonteeritav veksel!...
Tilk tõde viimaks väitel, — eks? sel:
sama tallat nagu pangamaja rada
Parnassigi tee, — klientisi sada,
(ent vähe neid, kannab keda sisemine rahutus,
kellele luule: kuuma südame jahutus...)
Kõigil ikka keelel sama korduv palve:
„Laena mulle kannelt Vanemuine l...“
(kasvab aina laenude arve,
ent nende tähtaeg pole kolmekuine.)
*
55
Ja nagu müüditseb piibel:
tulised hobused vankril põleval
Eiia taeva kandsid, — visata kuue
seljast sai ainult — tuldvõtva uue,
(silmad jäid pärani Elisaga mõlemail!),
— nõnda tulisõõrmelise Pegasuse tiibel
luuletaja, — osa saand prohveti vaimust,
nooruritest mööda Parnassile traavib,
(olgu een millised tõkked ja kraavid!)
hoolimata Peeteli poisikeste laimust,
tee veeren jõlkujaist, avasni pilkajaist:
hirvitajaist-kahjurõõmul kilavaist, kilkajaist:
„tule üles’ sa paljaspää!"
„tule üles9 sa paljaspää!“ . . •
Džunglist Parnassi hüppab karu, mõni lõvi:
lõhki kisub (arvustaja!) kaks viiest[kümnest,
kabuhirmun põgeneden räuskab veel
[mõni,
õhk aga väriseb imeteohümnest:
kuuega vett nagu löödi, nõnda elu
luuletaja lahutab, astub ilma peiu
läbi üsna sügavast — järsku kuivand
[jõest,
pidaden kinni luule nõiakepi tõest.
56
2
Kord oli aeg, — me luule halla sõitis,
„Noor-Eesti“ see, kes tuli, nägi, võitis, —
Euroopa omastas vaid kaudu akna klaasi:
seest välja näha hästi, väljast sisse — vähe,
nii ikka aknaga, kui kardinate gaasi
eest lükkama ei keegi suundu — läha,
kui sulel mõlemad veel ruudustiku pooled,
on kindel: lämmatusse kooled ...
*
Niisama buduaari siirdus Siuruaadel:
said armsaks elevandiluised tornid,
kuis matkati viiemeelemuinasmaadel,
et nägemata jäivad varjud mornid,
kõik argipäised asjad — askeldused,
töörahva viletsused — raskendused,
kõik velled tavalised — surelikud,
kes niidet vereväljul — mudan murelikud, • • •
kui järsku kaikus kisa: „tarapita!“
poeedid rünnakuks kõik rivistusid ritta,
koos vaimurelvul siirdusid vaid sõtta:
kord Taara kants vaja kodanluselt võtta!. ••
*
Kuulsime veel hiljem „Aktsiooni“
nõudvat ühiskondlist satisfaktsiooni.. .
57
3
Nüüd kõik on muutund, — olgu öeld mõnel hirmuks:
asemel Pegasuse vedur nagu hirnuks! . • .
Aeg ammu käristand lüüra lõõgsad keeled,
uueks on saanud meie süda ja meeled:
ringutab een terve ilm, — mered, mandrid,
telefonitraadistikud — ruumi tõmmat kandlid;
alasille ammu langend värsshaamri kõlts,
(vaja konstrueeri, — vaja on ehitada,
mitte ainult kõhelda, õlgu vaid kehitada!)
Tõtake vasaraga elu uut looma,
ridadega massigi alt üles* tooma!
südemeita luule on proosa, on võlts. •.
*
Või arvatakse: luuletaja saab kui paiuki,
vaim võib lüüa siis lapiti-laiuti ?!
vaadaten püült, kuidas toimitake massiga...
Millal siis hiir müngind teravkihvse kassiga?!
ikka kass ohvri tahab müngiden murda,
ikka peab pagema jünes eel hurda,
haavlitest rabat, peab maanduma lind:
verised tiivad, verine rind. • •
Või arvatakse: kaebatakse aine kui vühesust,
otsitakse kunstlikult tüiselu lühisust,
liigagi lühedalt, — me teame: Ei nüe
58
mõndagi asja, — peab sirutama käe,
eset et kuidagi tunnetada — obada,
tükikest pisikest kümnel sõrmel kobada ...
Maailm ei mahu mitte meie orbiiti,
elu peab vaatlema õigelt distantsilt,
ründama seda oma mõistuse kantsilt,
jälgiden südame Ariadne-niiti...
Kui keegi sõnul ümber elu tahab hõisata, —
ära iga narri pärast, luuletaja, seisata! • .
kuigi ka lugejal: leiba vaja — tsirkust,
ärgu sind häirigu palaganihõik,
väärtuseta sõna — selle, pää kelle põik!..
Edasi ründa, näita, värssjalge virkust!
Elu — ümberringi, seda vaja pole leida,
maailm on lahti, silmilt prillid ainult heida,
otsimata näed, kui pole tühi orbiit:
elu laulab ise meis, — toidab meelt viit...
4.
Nagu Aadam ja Eevagi Eedenist
väljusid, — luuletaja teegi vist:
ohakaist läbi, kaudu kibuvitsa okaste
lähtub, et sünnitada valun:
südame, meelte ja mõistuse talun, ...
temalgi muret on ohtrasti,
kanden enesen lunastusurja,
tunneten hääd, ja tunneten kurja.
59
Lugejaist aga: nii mõnelgi tähtsam
hipodroom, — milline täkk vereehtsam,
perumad millise tõumära jalad?
kaalutlevad nõnda me „sillataläd“ ...
Võivad oma vaimule toitu sest ammutada,
isamaatundmusi hingelisi rammutada:
maadleja mõni kui võidu saab matil,
kõrgemale teibaga hüppab teine latil. •.
Koorekiht ootab: peon äsjalõigat roosid
kuningaid külla.. .hiljem koormat neist loozid
Folies Bergere’i kui näitab end diiva,
tärkab siis kunstihuvi silmin, — täis kiima...
Tunneb siin Eestigi ennast Euroopan, —
kunstiund karuna magand kes koopan,
ärkab, — ta naudingul polegi pausi:
vaheajal lakkamatult taob aplausi. ..
Maksab kas vaadata lõkendavat nägu
vaimustustulval, kui kukub gongi kägu?
Vaevalt siin looja saaks rahulikult püsida,
oleks ju hää, kui vaja poleks küsida:
,,Laena mulle maadeteadust, Vanemuine !tt
Eesti kas on ikka ilman kultuursen,
või ta sümbooliks: kõht ketil kulduursel?!
andestage lahkest’, et olen avasuine!
60
ELUST
MU
ÜMBER
(TSÜKL TEINE)
LÕOKESED LINNA KOHAL
1.
Päikese esimesed kiired
tõstavad ülesse nurmedelt, kesalt
peenrailt ja künkailt terve eskaadri
lõokesi lõõritavaid — laulikute kaadri.
Kivilt kes tõuseb, kes soojalt pesalt,
lopendaden õhun — päised nahkhiired,
kant kahe tiiva sulelise pinna,
tüürivad kohale tukkuva linna,
mis nagu kalmistu:
majade-haudadega,
(aknad kõik sulet veel luukide laudadega!)
kohal mille mornid:
püstituvad ristidena kirikute tornid.. .
Rünnakuks valmistu!
värisev süda, — suu koidikusse valla,
libiseb laul langevarjuna alla ...
63
2
Ent varjusurmast linn ei ärka!
ainult korstnate suitsevate aur
laisalt — spiraalina siugleb ruumi. . .
Mõni vabrikuvile lõikab teravalt luuni,
millest peletet, lookeste laul
kruvib ikka kõrgemaile, keegi ei
märka,
sillerdus viimaks kuis õhku kaob nüüdki,
kõigil jääb kuulmatuks kevad’üleshüüdki:
sest argipäev algav
lööb kriiskava kisaga
surnuks luuleilma — kõige lüürilise lisaga,
sumbutab nõrgemat
laulu, mis elust ikka tiivutand kõrgemal.
Laulik ennastsalgav!
sinu koht — siin: tänavkivide sülen,
ära parem vahigi pilvedelle üles’!
64
TÜHJUND LINN,
1.
Oled jooksnud tühjaks omast verest,
inimesist, mõtteist lagedaks.
Merest, mis tõuseb ja mõõnab,
magedaks vahuks kaldal puruneb uhang, —
põõnab kun rahu kollakan riiün...
puhang eilset tuult kalda koltaile suhu...
Nõnda algab mu sügisanalüüs
tõttava südamega kärsikult — kubu ?
*
Tühjaks oled jooksnud naerust punasest,
armastusest lihalikust, hingelisest:
tunasest rõõmust hallid varemed püsti.
Pingelisest, pulbitsevast elujanu-näärmest
süsti seni saaksin sulle noorendavat lümfi...
Äärmist vaid vaibumist hajutad, kahju, —
liiviku] faua et ei jälgi enam nümfi,
sirutab sügis ainult käsivarsi lahju.
B. V.-r.
5
65
Jooksnud oled tühjaks vedureist, rongidest,
laevad väljund sadamast, autod garaažest,
salongidest, pansionest, hotellitubadest, —
tiraažest nagu langend välja inimesed loosidena,
(loteriilubadest meie sajang on ohter!)...
Roosidega saatjad, mõned nelkidega,—milleks ?
Sai neist armastust täis mõni kohver?!..
Süda moondub südamelle närbinud lilleks.
2.
Haigutavad korterid etiketitet akendega,
kikikõrvul kuulaten sinikat vaikust...
Rakendage tühjuse ette hobu-ramp!
Kalkust koormaks ?! Ei kihku-kõhku! —
Paigaitamp — seisak, ükski ratas ei veere,
õhku on palju, ja õhku on vähe ...
Inimene-rändur, eksind igaviku teele, —
elamise vajadusest mõte pant pähe.
*
Veab päike laisalt oma ämbliku võrku
rebeneva koena taeva, maa vahele,
haarmeina heiten kiiri nõrku pilvele,
lahele laoten karratet noata.
66
Kuhu on jäänud siis need hilpajad,
uksest sisse & välja elkujad,
kiikajad rannikul, kui laine kobab ihu,
välkujad alastusest, kui ümber rinde
vetepihu puruneb hõbedaselt roosaks,
pinde teisi vooliden kumeraiks vormeks ?
Saand suvepäevade luule taas proosaks,
pilvede purjed valmis sügise tormeks...
Õhtuks päev koostab omad horisondihõlmad,
videvikku lükib joonte tõttav elastilikkus.
Nõlvad veel püsti, süngelt kummuli orud . • .
plastilikkus tuhmub, mulle näivad tüvipuud:
torud — hiigla oreli metsmeeste templin ...
Jürikuud ootasin, sõi kass hiire — lootuse,
nüüd sellen sügise tulla-minna-kremplin,
kaotand olen oma südampanga totusse.
5*
67
3
Linn on tühjund. Jõuan mina seda täita ?
Sadamast põgenevad viimased laevad ...
Näita tööta töölisele — käed panna kuhu ! •.
Saevad päevad nälgind laste kirstulaudu ...
Puhu tuul, vingu, kiunu! Ulu koer kuule !
haudu kerkib juure: elu tõmbab end kokku
Ulub koer, — öögi ei pane korvi ta suule,
süda taob lakkamatult rahutuse lokku.
*
Hommikul katus rnaet sügisehalla,
murul lööb sädelema härmatis — kaste 5
talla seda armutult, talla jalgadega puruks!
aste et sulatava, palava sammu
suruks, — maast tärkaksid lilled — anemoonid .
Ammu see oli! Päev Jaani sai Pärtliks,
Mihklipäev muutis kõik värvid ja toonid...
Ei ma taha olla aja rebitavaks märtriks.
68
Milleks siis mina pean kandma aastaaega
hingen pööripäevi, nagu rebitav kalender?
Praegu kiili hommik — julgelt huikav vedur,
tender-päev järel, täis tohumusti süsi...
C-dur sümfoonia* rugby’ks — Honeggeri muutub.
Küsi, miks tänapäeva tõde surmab eilse,
küsi, miks sügis aju valusalt puutub,
arktiline jää täidab südame leilse!
*
Pihuks peksan sentimentaalsuse aknaklaasid,
meeleolu kõverpeeglid, hingepisilaste mikros
koobid,
vaasid kristallist, malahiidist ja portselaanist...
Hoobid on rasked, metallgi murdub,
raamist las lendavad maalid .. . keisripildid ...
Tundub t on hävitada raskem, kui luua ...
Tänavanurkadelt asetaksin sildid:
siia võite tühjuse üles puua!
Üle kõige olemise paratamattus ilgub,
süda siia-sinna tiksub — rahutu pendel.
Annaks selle kellegille, — jääb siis mis endal ?!..
Midagi külma, märga laubale tilgub.
* Beethoveni 1-ne sümfoonia.
69
ASJADE ELU,
Milline kummaline rahu!
kannavad raamatud kannatlikult päfilkirju...
elumure tuhatoosi tühikusse ei mahu...
Vaatlen söömiseks määrat puuvilju:
ei nad muuda taldrikul ilmet.
Katsuge olla nagu asi:
ta ei mõtle, et olla, vaid on.
Meid segab kulund mõtete sasi,
häirib hinge & vaimu distihon,
näol rahutus muudab aina ilmet.
Kes mõtlevad vähem,
need elavad rohkem,
sest mõttetus elule lähem.
Surm pesitseb Hamleti ohken:
„kas olla, või mitte olla?"
Olen minagi kurt ja tumm
Descartes’i väitele:
„Cogito, ergo sum!“
Kutsun teid teisele elukäitele:
„üldse mitte mõtelda, ainult olla!"
70
Tõest’ kindlast’ ei maga hotellin
ja vähkreb asjata voodin,
kes mõtleb, kui toa omal tellib,
kuis lamand siin vesiloodin
sajad inimesed tuna, ammu varem.
Mõni surnud ehk isegi kambrin:
käed patuse armastuse ümber,
mis kangestund külman klambrin . • .
Alles siis, kui avatakse number
käsi vabastakse naisthoidev — parem.
Siin mõnigi kihutanud kuuli
läbi südameastja, ehk aju,
ehk mürgi järel’ sirutanud huuli,
millest ümbrus mitte midagi ei taju,
ning elugi endiselt püsib.
Oo, lakka meelte haiglane ujutus!
katsu säilitada asjade rahu,
kuigi maailm on „Tahe & kujutlus",
peida mürgiste mõtete lahu,
vaiki, keegi kui selgitust küsib!
71
IRDUMUS,
1.
Täna tunnetasin järsku, et ma polegi inimene,
et ma võin olla hoopis midagi muud,
et tänavakivi mu teisik, mu ligimene,
et mul puuduvad liha ja luud.
\
Trottuaar olen, käien sammel mida tallatakse
ükskõikselt mitmekaliibriliste jalgadega,
vaevalt sääl pikemalt peatuda mallatakse
teravate kontsadega, nahkpehme taldadega.
Teeäärne taim olen — mõttein omin tukkuv —
värviliste ideedega õislehti mütsin;
aju vaid lill — ööseks tolmukuiga lukkuv,
ainult päikse kiired tend end avama kütsid.
Tunnen: olen putukas haarmetega uuriv,
tunnustav ainult elutungi — instinkti,
Tunnen: olen ellu tõuk katsesarvi puuriv,
suruden suud suusse — teravamat vinti.
Tunnen igal päeval — nagu keemiline aine:
vaheldun, lahustun, ühtun ja setin.
Nõnda kord lakkab mu olemine maine,
kulun kui lüli jooksvan päevade ketin.
72
2
Oo! ajukino — su valgustet ekraan
näitab mulle eneselle uskumatut filmi.
Milleks ümber palistuseks must leinaraam,
— ringi mu mõtete palju piksepilvi?
Paiskab krematooriumi korsten kord suitsev
õhku mu põrmu-pilveks haihtuvaks, klaariks.
Praegu mu süda veel kevadiselt tuitsev,
— kudrutav südant teist kaaslaseks — paariks.
Muutun järsku tormiks, kümnepalliliseks rajuks,
vilistan läbi metsast, telefonitraate st. . .
Muutun tuulest sasitavaks — koonlaliseks pajuks,
riismeteks kaldale uhut purjepaatest.
Olen Niagara, Zambesi, Imatra:
iseennast uputav, kuristikku tulvav,
Võin oma vahuga kilomeetreid katta,
kosena lükkida — ladisev, ulvav!
Kõigest kokkuvarisemisest lõpmatu häämeel,
tunnen kui hävinen, põlen enda tulen.
Juba olen lillalt loitev — hukutav väävel,
hõõgun meelte rõõmuden, leegitsen muren.
Laske siis! värsin et lahti end haagin
kõigest mis mina — metamorfoosiks.
Tunnen: on küllalt mu silmade paagin
mürki mu isiksuse surmavaks doosiks...
73
MUST KASS
1.
Päeval ta tõmbunud kerra,
ehk põrandalle visat kui boa,
küüned sirutet unistuste perra,
mõtted jooksvad nagu hiired üle toa.
Vahel pilusilmi tukub ja nurrub,
nagu ketraks keegi, tallaten vokki,
sekka närviliselt tõmblevad vurrud,
grimassiks-irveks moonuten mokki.
Üle suu vahel keelega limpsab,
piki karva end hoolikalt peseb.
Järsku haigutaden verejanu vilksab:
miski punane — kihve vahelt ese.
Tõmbab küüru end, ringutaden pakub
õrnaks silituseks mõnulevat turja.
— „Kass külaliste ootel end lakub 1“ ...
pole arvata loomast miski kurja.
*
74
2
,
Ent öösel: kuu halla sõidab, tähed
— söed tuhan pilvi järkjärgult kus tel...
Miks ikka üle tee risti lähed,
mind ehmatad treppidel, ustel ?
Miks ikka mu radadel hiilid?
Oo, tunnen su teravaid küüsi!
Läbi, paremalt — vasakule viilid
kõik teed, kun teen enda analüüsi.
Kõik kohkuvad, — sülitaden rajja
kolm korda, et vältida pahet.
Musta vöödina kaod hoovi — majja
sajab sõimu su järel kui rahet.
*
Sul avat veel pööningud. Katuselt
alla jooksvad väljavenitet varjud.
Ma tuleks nagu südame matuselt ?
Veren rahutus näugub ja karjub.
Ja järsku kaks fosforlist silma
jooksvad vastu, — otse minnu, otse hinge.
Tean: millegist helgest jään ilma,
tungib ihhu küünte teravate pinge.
Sellest südagi tõmbunud kerra:
must kass põuen luuraten magab,
küüsi siruten kõigi selle perra,
mis meeltele heldimust jagab.
75
ÖÖST HOMMIKUSSE
Olen pagend iseenda sadama,
öö väljasõitva laeva söepunkrisse
ja kuulatan:
oma südame lööke, — ümber pimeduse koks
ja üksinduse antratsiit...
Kui kõik teised on jäänud magama,
riietan meeled ma esitusmundrisse,
kellegile käegi ulatan
ja tajun: elu kauhkab — loks & loks,
mastide laulden tuulen vilistavat viit.
*
Las uhavad vood üle südame parda,
tean: lainetab kõik minust üle
ja kaob kui vaht.
Ballasti üleliigse ise piilun tekilt,
hävitan meeleldi päästerõnga,
hukkumise ainsama piksevarda,
mille neelab mere vahuihar süle,
ja kaldale kandub aina praht.
Lõikab rand rasva laine*lokse-pekilt:
liivikule meri veab valget lõnga.
76
Siis tuleb mu vere katlakütja,
labidaga süsi pillub meelteääsile, ...
ei vastu ma sõdi.
Ükskõik, mis kaar, N —> S, O -> W,
kui ainult välja jõuda, — kuhu?
On iga rand meis igatsustemütja,
vaim valmis viskuma liivsooja plaažile,
kui rahutuse sööb meid vähjatõbi,
kas enda põgeneda? ... Jookske enesest —>■
siis otse ilma sülle, elu suhu!..
*
Juba sõidab välja ja lahtipurji:
hommik — mu Lasnamäe valge laev,
otse ulgumerel’ tüürib.
Särab päikese plagu ta mastidel, fokin
ja vihtleb koidik
veriste tiibadega vahul laineteturji...
Oo! juba haihtub kõik öine raev,
loominguks päev kõige tulvava üürib . • .
Kahju laevaprakest, mis vaevlevad dokin:
maha jäävad, nagu plinkpaaktule loidik.
77
PÄEVAST ÖHE.
Öö, mu must neeger,
sa inimsööja!
neelad päeva elusa — seltsilise valge
ilma, et veri sest valguks su palge, —
sa südametu jazz-bandi trummilööja
vastu pimeduse nahka!. •
Taeva kummutet peeker
kõvasti surut päeva veriselle suule,
ümber öötõrv valgund pilvena kuule,
et raske on juhti mu mõtiskluste sahka
laotuse mustmulla viljakandvaks künniks,
jookseks et ilmaruumi ridade vaod ...
Laiuskraadel tukuvad mered, ilmajaod.
Tahan: igan värsin et juure
neid sünniks!
*
Öö, mu must neeger,
sa kelner frakin!
bloknooti märgi elu jooksvad arved:
meelte aktiva, passiva, südametarbed,
et kõik mu isik oleks arvude pakin!
Elamused koosta matemaatiliseks viiraks,
kun aju ja veri on reegel,
78
ja rusikan tuksuks suur elutung-tahe,
et mu hing oleks kaugel, nagu teispool lahe,
sellest, mida pean omaks ihuks.
Tahaksin olla ruumi laotet vaibaks,
lämmatada kõikide südamete nuukseid,
öö kui püsti ajab käharaid juukseid,
üle kõige eilse, mis tarretub laibaks.
*
Ja siis, mu neeger!
meelte toolid ja lauad
koomale lükka põue sumisevan baarin.
Rahu las astub nagu munk talaarini
Uksed sulge riivi ja aseta rauad
päeva veriselle suule!
Kuu kahvatu peegel
puruks löö, pilvede prügikasti heida,
roimari ilme tummpimedusse peida,...
keegi ei jälgi, vaikus lõõtsutab, kuule!
Las selleks öökski mu meelestik kustub,
las korraks kaovad piirid, kontuurid!
Kõrvalda ajust mõtte valusad puurid,
pilvtuhan viimne
täht-süsi
kui mustub!..
79
VABAKEVAD 1
1.
Taas võib tolmutada talvevaikust,
kloppida meelte toasseisnud vaipa,
ajada südameaknadki pärani.
Õhk kui täis on kevadekaiknst,
kipub siis eluvaist ületama taipu,
enesepalang küünib päikese särani.
Puhuvad tuuled, tõusul koiduangaarist,
terve maailm on täis elektrit,
x-kiirte oreool ümber mu mõtte.
Lendu kant millisest tiibade paarist ?
murduvad pilved vastu päikesespektrit,
kaotavad kiirten oma edasitõtte.
2.
Katkeb väiksuse puhterasedus,
kuulda nagu hoogurite, mootorite müha, —
see on koidiku verine sünd,
— üldrevolutsiooni ajutine asendus!
hommik on kõikide luuletajate püha,
puhkeva südamega pimeduse ründ.
Vaatke! sest rõõmgi mitmendan astmen,
palanguks paisub aju radioaktiivne . . .
(Ei ma tea, mis mõju on broomil!)
Meeled mu suplevad karastavan kasten,
tahan, et möödunud mure oleks viimne:
maandur kauge videviku aerodroomil!
80
VARAKEVAD 2
1.
Maailmameister — kevad tõukab päiksekuuli,
rekordiks uueks iga paisang värske:
päev meetrivõrra pikem eelmisest.
Nii endastki ma päikseid hiivan üles,
a’ab püsti elutahe, nagu hobu-kääl,
ja meeled traavivad — lakk lehviv puhte
tuulen.
*
Las’ idast koidik tõstab punalipu
eel pilvirügemendi. Minu südamtaktin,
mu vererütmin üle nõlvakute,
las’ kiirtepataljonid võitvalt ründavad,
et paisuks sajavõrdseks elu kõrgepinge
ja murraks läbi tõkkeist tulvav sõna.
*
Kõik riimid nagu riided seljast
ma värsil heitnud, — olla alasti
kord tahaks iga rida — liigend
E. V.-r.
6
81
sel kevadel, et tõmuks muutuks luule,
et päikest ammutaksid tähed — verelibled,
ja kannaks mõte endan kevadtuult.
*
Ei tunne liha-sisu katmatusest häbi,
miks varjata siin värsi õiget seksust?
võib näha isegi ta maksa, neere, üdi,
võib tuiksoont kombata, võib kuulatada südant,
kui rähni vastu roideoksi peksman,"
ja ümberringi kohab kopse mets.
*
Miks mitte sirutada vabalt värsi jalgu
ja lüüa ümber ihu lõõgsaid käsi,
kaks joota üheks janund huultepaari ?
kui loomgi rahutumalt puskleb, iniseb,
küll sõrga, kapja sagedamalt tõstab
ja irvihambul sugupoolsust haistab.
82
2
Tss! marseljeesihelid õhku palsat,
kuis värvud siristavad internatsionaali,
kuis punaharjel kuked kirevad,
et veren viisnurk, sirp, — sest vasar,
ning maailm suurim ääs ja alas,
kun vormin teoseks iseenese.
*
Teo järel päiksen iga lihas tuikab,
tung mahlade: alt — üles, — juurtest — latva
eel õitetiinsuse — jooks lehte klorofülli.
Ja nagu laine juba peksab randa,
jõed veterohked — üle kallaste,
nii inimsüdagi on vereuhjeist tulval.
*
Rõõm värvist, kõlast, lõhnast, igast kompest,
ja nagu aknail põleb päikse kiir
nii mõte vermeline laubal kumab:
siis idast toodangusse sammub elu uus,
kui koidik tõstab kõrgel punalipu,
ja tõkkeist läbi murrab tulvav sõna.
6*
83
VÄRSS = MU KEVAD
Juba lööb haljendama meelten
ja pääst kaob mõtete kulu
unistuste riismetega...
Nagu urvakesi pajju
uusi igatsusi ajju,
— rohelust tärkab tallat teede veertel,
ja veri murrab südame sulu,
kohiseden kõrvun pritsmete piismetega.
*
Juba ma kõnniskelen paljajalu
ridade peenrail, värsi vaipjal murul,
talla all maamulla värske lähedus
+ kevadine niiskus, —
varbaist mis meelteni piiskus.
Ja haarab mind imeline olemisvalu,
kui näen: igal kübemel, purul
miski on otstarve — oluline tähendus.
*
Vajalik, näen, iga kõrrekene,
mis tõstetakse nokaga kesalt
ja kantakse tiibadel kuhugi. • •
84
Nõnda mn mõtegi lendaks,
et teostuda — saada iseendaks,
iga puuoks tugi oleks, raag — ta
õrrekene.
Ärge kohutage linnukesi pesalt :
need mu meeled, millest laul tuleb
suhugi!
*
Laske, ma seisan! paljapäi — kõigeks valmis
kevade päikesen, lõunakaarelisen tuulen,
vaatlen veel kord seda: milline ime
peenraist teind rohelise, kutsuva voodi,
kohal mille lõoke laotab oodi ...
Järsku tunnen, et selleski salmis
tundmatut tunnen, kuulmatut kuulen, —
nõnda võib üllatuda valgusest pime.
Ja ma seisan paljajalu
varbad — juurtena mullan,
mu mõtete salu
kohab päikese kullan...
85
SUVE KROONIKA
Oh, mis teha mu meelte pilla-palladega ?
kevad* tuli külmadega, sügise halladega,
ainus kord kuulsin ma kägu.
Kaks korda näinud olen pilvedeta päikest;...
kuis olen oodand kõukärgatusi, äikest,. •.
tusane vahib taeva rõõmudeta nägu.
*
Kaaluks nagu helgust keegi päsmriga, vaega:
kaks kuud külma ja vihmast aega,
nõnda on möödund mu suvi.
Ja kui pääle selle soojuse-nälja
südame Noalaevast lendu laseks välja:
õlipuuoksa kas leiaks mu tuvi ?
*
Kõikjal aina kopitus, kõnts ja seened ...
vaimuelu suhten sel asjaolul teened:
loomingu kappiden pesitsevad koid.
86
Närivad ära ammu moest läinud rõivad,
milline kahju, oo, millised õõvad:
uut kust võtab looja mõttelend loid ?
2.
Vaim miks maha maet, Euroopa — kalmistu?
hauakõneks luulemohikaanlane valmistu:
peielised ootavad lohutussõnu!
Kuhu on jäänud uljad tuleviku-laevurid ?
muumiatenälj a sed minevikukaevurid
haudade rüüstamisest tunnevad mõnu .
*
Ja kodanik — rahul: ümberringi kõik vaikne...
Ainult luuletaja süda — see kahepaikne,
kärsik ei paigal seisa, kusagil püsi.
Lõõtsuvad veren teised tuuled, tal tormid,
paisaten segi elu tardunud vormid, —
kasuks, ehk kahjuks, ei looja sest küsi
KEVAD’ SÜGISEN.
Helge rõõmusõnum läbistab linna,
väledalt jalgel jookseb tänavate kaudu
otse mu südame — vutt, vutt-vudinal.
Läbi sügisise udude vimma,
nagu rebane, karten rebaseraudn,
hiilib õnn võpaten — selgroo judinal.
Varvaste kassikäppadega, sõrmede pääsusilmadega
läheneb kevad’ mul sügisen lillendaden:
karneval Kadripäeva kurinate, kuljustega.
Pupillen võib meelespea õitse nende ilmadega,
südamen lõoke lõõritada silierdaden,
hing üleujutet tulvavate uljustega.
Kuidas siis mai järsku kesk novembrit ?!
Kuulan sümfooniat — vere uvertüüri.. •
Kuidas too päike zeniiti siis asund?
Kannab teda taevas omal õlal — tuleämbrit...
Variseman näen mure Jeeriku müüri,
puhun ümber enda käien südame pasunt.
Pudenege telliskivid hingest, lubi lange
krohvitud seintelt mu südamekambri!
Argipäeva mustriga tapeeditet ajust
rebin kõik mõtted vanad rusude hange,
kõige oma elu olnu sulgeksin klambri,
meteoriitide rõõmustuksin sajust.
*
88
Viskan üle parda kõik kodanlised huvid,
tiivutan lahti oma südame Noalaevast,
vaatama, — näha kas kuiva murumaad
Lendu lasen korraks kõik meelte teatetuvid:
laigukene leidub ehk kungil sinitaevast,
tükike mandrit, — oksa õlipuust saan ?
Tunnen ainult lahtise taeva tumma sina,
lasen end kanda ajast, kantaks nagu last.
Lõõrilind-päevi oksalt oksale lendab...
Vaatlen oma liha, kui tõelist mina,
vaatlen oma vaimu — vastoluden pagulast,
põgenejat hädaohu eest iseenda.
Nõnda ma astun siis tänavate kurdu,
läbi sügispäevade lööva kadalipu,
kuulaten kevadist vere prelüüdi,
kaon möödasammuvate inimeste murdu,
poole miski kõrgema — kutsuva tipu:
madalan elan, — pole mina sen süüdi!
Luuletaja sageli varju poeb värssi,
erakuna elab salmi üksikun majan,
suleb kõik luugid, laseb kardinad alla.
Südant ainult lahtist ei saa ta pärssi:
sellest, et kevadet sügisen vajab, —
kõigile puhanguile silmad, suu valla.
ÜHE TALVE-HOMMIKU LÄBILÕIGE,
1.
Majad avavad luukide laud,
hõõruden akende silmi uniseid.
Kõlksahtub poeukse poldidet raud,
pühitakse luuaga kõnniteid lumiseid:
ühel ja teisel pool
lumi nagu sool
tänavate salven,
põhjamaa talven.
See on küürun kojamees,
kes musti sõnu pillub valgesse lumme,
kui hanged ei vähene kühvli een:
habe, suu, silmadki läinud sest umme...
Ise üleni härman,
pahur ja kärmas
sen räitsmete lubjan,
(trepil peremees-kubjas!)
Pilved aga puistavad edas’ konfettit
taevase vammuse rebenend käisest.
Milline kiht maapinnale settind
lakkamatust sajust — öisest ja päisest.
Majad — enne hallid,
nüüd lumevallid,
— kahel pool teed,
kun nagisevad reed.
90
Tõttajad kooli — lapsed jooksevad rüsinal
hakkide parvena jalaste pervale.
(Keegi ei löö suule — sõita ainult küsival!),
suuremad laskuvad küljeli servale...
Tähtis nende osa:
jalgu veetakse losa
läbi kohevil lume,
näol koidiku jume.
2.
Lahtistan minagi tunnetuseks poorid,
südamelt tõukan mure latid ja kangid,
kardinad rebin, hingest kisun uduloorid,
vallandan järsku meelte trellitet vangid:
visaku kukerpalli,
üle elu — muide halli
kesk tänava teed,
kun nagisevad reed!
Tunnen taas puhuvat värskemaid tuuli,
pole siis aega enam enese juurdluseks,
nagu, — kui suud tuleb vahetada, huuli
päeva jooksul mitmekordseks uueks suudluseks,
hingen millest värin.
Näen järsku ühen ärin,
gloobust vitriinil,^
juba rändan ma Ciilin.
Külmanud sõrmil raske helistada kannelt,
päälegi keeled kui lume-, jääniidist.
Tunnen hingen valusalt pigistavat pannalt,
mõtted mu rasked, nagu raiut graniidist, —
all põhjamaa taeva,
kun kannan luulevaeva,
ja südamen päikest,
kui säran lume läikest...
91
ELUST MU ÜMBER,
1.
Nagu ööpäev — poolega:
mustaga, valgega,
seisad mu een — kahe Jaanuse palgega:
elu . .. Oo, tähistage hoolega !
muutub kuis argipäeva kõver peegel.
Olete arvatavasti jälginud?
nägu üks naerul, teine kui nutul,
esimene tursund, teine kui nälginud,
(viimasest möödutakse põlastaval rutul!)
nõnda dikteerib karm tõsielu reegel. ..
*
Võib olla, kui tõusvad kord tuuled,
tänav lääb lippude marru,
kõuekärgatusi kuuled,
— jookseb siis siingi kahte arru
elu: kahte laagrisse, kahte klassi, —
ühel härraseid näete, — teisal: pööblit, massi,
ühed koidikusse tõttel,
teised pimeduse pagulased,...
kui kibuvitsakroonina laubal on mõtted,
ja säravate nägudega ründavad agulased,
92
et elu nagu foto-negatiiv,
ilmutusel kummalise tõeni viiv:
kõik mis valge, — see klaasil must,
ja vastuoksa. Oo, ärge küskige kust?
sarnane mõte järsku tärkanud.
Kas te siis tõesti pole veel avastanud?
varahommikul: tuleviku tänavaid pühkiv
ideede luuaga, — elu — keeriseisse rühkiv,
etendusest hommikusest vaatuse lavastanud:
vabrikuvilede uvertüüriga,
— kui: sipelgad nagu,
tõttavad ühed kündma elu musta vagu,
93
rutaten tööle koidiku tüüriga,
kui: kapitali parasiit
nagu ämblik võrgul aga,
uneski luuraten omakasu, — ei maga,
— pää all patjade valge riit...
*
Teie, auahned enesejumaldajad,
poeedid! ehk pooldate ämbliku imemist,
kärbsena söödaks kui vaja seks inimest ?!
Olete raudse vägivalla kumardajad ?
Kahurite, kuulipritse paitajad, — tääkide
toetajad ... kirikute, vanglate, kasarmute
tervitajad! Kas te ei näe,
üle selle ülekohtu mäe?
Miks ei julge teie avameelselt rääkida?!
paragrahvvi, silmusesse ikka kas armute?..
Või arvate, et peabki kõik olema vastuoksa,
et võim võib ideedki tõmmata oksa ? • .
Ja kuuliga hävitada tõrkuva vaimu,...
Mõte on surematu, on teil sest aimu ?!
Ja ajalugu pole mõni klassitahvel,
kust kustutada kirja saab tujukuse
tahtel...
94
3
Olete laulnud küllalt valgest naisest,
imetanud kuu teid meeleolu piimaga,
unistuste udaraga, iharuste viinaga,
olete värisenud õnnest maisest,
janukaid huuli kui suudlusiks ühendanud,
ridu käest kaamest armsamale pühendanud...
*
Tundmata teile kas käsivarred tõmud,
nahk mis pruun tööst, argipäeva päiksest,
tulval kaks silma kui mõtete äiksest,
südamen kevadisen piksepilve kõmud ? !
Oleme siingi ehk eriteile siirdunud:
üks laulab päevast, teine kui ööst...
Olete vaatlend naisi tulevaid tööst ?
auku vajund silmadega, loskunud rindadega,
ihu kes müüvad turul kindlaks määrat hinda
dega. •.
olete lavaliiliaiga ainult ehk piirdunud,
ega teagi viimaks käoorvikust kuhtunust,
nurmenukust — värvilt ja lõhnalt luhtunust ?!
*
Kas te ei leia? vaja kaitsta teisi, endid,
olgu meie värsilgi võrdluseks palged:
ööna ühed mustad, teised koiduna valged,
nõnda nagu ruutudelle asendet malendid
95
erinevad värvilt, — ühed kindlasti võidavad!
elu ei mängi ennast kunagi viiki,
ülem peab kartma vahel sõduri piiki,
rünnakuks kahurid, ratsanikud sõidavad,
et oleks: hästi mõeldud, valitud sammuga
viimseile kuningalle: šahh & matt!..
Ummistund kõrvu eest tõmmake vatt,
kuulake! kvadriljon hobuserammuga
astub elu... Jalgu seadke saman taktin,
laske endid kanda ühen kevadjää murdega,
kui hävinevad sillad koon viimase purdega,
illusioonid kui teostuvad faktin, ...
kui läbi tänavate, uulitsate
vaimustusen rühib ilm „Suur-paraad“ile,
sädelus silmin, — võrdne miljon karaadile,
kaudu avarate platside, jalgteede kitsate.
4.
Vaatke, mida valatakse koidiku tassi!
see on kange — kaua seisnud viin:
südamete läbimurd, mõttelaviin, —
see on kättemaks väljunud massi. . •
Peate siis otsustama: seista, või liikuda?
(pfiämine: sõber, naiivilt ära küsi :
langeb kui päälaele tuliseid süsi:
„kust need nii järsku, ütelge, kust! • .“
ise neid kogunud olete just!)...
maakera uuen kord hällin võib kiikuda.. •
96
5
Nagu ööpäev — poolega:
mustaga, valgega,
seisad mu een — kahe Jaanuse palgega:
elu. Oo, tähistage hoolega!
kõik mis puhas, — see puhkeb valgusen
(tumedad tehingud pimedusen toimuvad,
seadusteandjad ise päevpäevalt roimuvad!),
seisame alles suure koidiku algusen,
tervitame seda, mis uljalt tuleb,
kaudu eluväravate, surmal’ kas suhu ? . .
Olgu kõigil selge siht, — tõttame kuhu!
Semaforid ellu avat, kes nad veel suleb!
*
Astuge edasi! meie — see eelvfigi,
lükkub kelle soonten vere punane lõng:
kangaks koet südame süstiku-pooliga.
Meie, — kelle kopsuden innuskelev hõng,
silmin — ekstaas, tule põletava noolega,
— sära, mida ajalugu kord ainult nägi;
muusika kõrvun, millist kuuleb ainult kord:
ilmutust algelist kõuen ja tormin,
millest tulevpõlvedelle kajab akkord, —
kokkukõla saavutet sisun, kui vormin,
kord, kui kõik see, mis praegu veel eos
oleks täitsa lõpetet, valminud teos!
*
E. V.-r.
7
97
Olgu see värssgi mõnele tüürike,
enne kui pudeneb näppude vahelt
elu, — mille ümbert miljon purustet ahelt
heidet. Mis sest, et me olemine üürike,
poeedid,
proleedid!
Vaatke! tänav läind marru:
kahte klassi, kahte arru,
otsustage, millist siis valida rada!
selle, kun valat küllait verd ja pisaraid,
millele tulevik pillub punaroose vaid?
Oo, teie ülesanne — teisigi juhatada,
kui astub elu raudne mehaanika
raske elevandi sammuga:
ikka edasi,
edasi!
üle meist kvadriljon hobuserammuga. . •
Poeedid,
proleedid!
Noh, kas valdab viimaks teid paanika?!
kui läheneb tulevikutrummide müdin
ja värinad jooks’vad üle selgroo, üdin.. •
98
EROICA.
(TSÜKL KOLMAS.)
7*
EKSPROMT ÜHELE LOOJALE,
Aeg modelleerib inimesi,
— inimene aega.
Päev iga saabuv haarab uuest vormist.
Kant minutite, sekundite tormist,
vaim looja kaalub katsetuste vaega
ja kompab rõõmul aardeid esimesi...
*
Aeg rühib edasi,
ja inimene ajan
lääb välja enesest, kui tõe lähtekohast,
ta astub üle suurest üks-ta-puhast,
ei lepi sellega, mis keerleb kitsan rajan,
see olgu nii, ent mitte sedasi!. .
101
MATK ELLU 1
Häll, — minu esimene laev,
Vahemereks tuba, kun üles-alla kiikusin,
veren instinktide vedrutav lainetus.
Ema! ammu unund su vaev,
tuhuhood mulla all: närind maine uss
rinnad millest imesin, ellu millest
liikusin.
Olin nagu kevadine lind:
nokk kelle päikesen, suu täis kulda,
tiibaden elutahte laululised värinad.
Praegugi lennuvalmis rind,
hingen mu päike, laul siidamen, — pärind nad
sellelt, kes varakult varisenud mulda.
Häll hõljuv — algus, kirst — on lõpp,
sündida — sama, mis söösta lahingusse,
relvata rünnata sangarina saatust.
Iga ebaõnnestus — see olgu õpp,
valmistame ette elu järgmist kui vaatust,
uskuden ainult oma sõrmede ahingusse.
Finiši jõuab kord minugi start,
lõikab haud käärideta läbi elulõnga,
lahkun kui x kinni suu, silmad — olnd elust,
tahaksin hoida südamlipu punast vart
kõrgel heroiliselt, kui all kalmistu põnga,
väsind ise tundmustest, irdmõtiskelust...
1922. a.
102
MATK ELLU 2
Inimese ilmal’ toob käristav valu,
keegi amööbina pole meist jagunend,
proglotiidina arenenud lülist.
Lihalik taim tärkab kasvuna küllst,
sünniten inimlik ihu kui pragunend,
lõhestab laps — kiil elupuu halu.
Veri meid kuulutab nirisev, palav,
palakate puna — voodilinade koidik.
Haabade värin jookseb üle emaihust. . •
Laps miks ei lülitu terana vihust,
pilvede kõhust, nagu päikese loidik ? . .
Näib: päik’sekiiredki — veri, mis ta valab!
Armastus esimen’ inimverega märgit,
himude kosk kohab veren, kui lihan,
suu kui puret suu salvava suudlusega.
Kaugele jõuaksime sarnase juurdlusega:
hemoglobiini palju immitsevan ihan,
palju elun haavu hingehymenisse tärgit ?!
103
Armastus samuti — rasedus, sünd:
valulised igatsuse tuhuhood hingen,
kallistuskrambid kuis tukslevad lihasein.
See on veri, mis sülelusin vihasem
südamest südamesse kõrgeiman pingen
voolab — vereliblede janunev ründ.
Loojagi süda on nurganaine värisev,
armastusest haige ja tundmustest tiine,
poeedigi põuen on igatsuste imikud.
Vaatke! meie hinged kui verlstet linikud
hiilivad kaudu meie silme vitriine ...
Kord elu eesriie katki kistaks — käriseb.
Sellest meelten valuline — samm, iga retk,
ajun meil alati rõõmu-, mure kaksikud,
ikka nagu kistaks last tangidega hingest,
ikka nagu rabeleme nabanööri lingest...
Sellest me surrengi küllalt veel lapsikud,
kramplikult hoiden sellest kinni, mis hetk.
1922. a.
101
VÄRSSJUTT AJAST AMMUSEST,
1.
Pean end ise täna käe kõrval talutama,
vaatan, kuis taevas järsku rebeneb siniseks.
Viin omad mõtted kord lapsepõlve jalutama,...
kiirte ringhääiik nagu lunastust tiniseks,
koorub kui päike pilvede lumest,
— see olen mina — rõõsk nooruse jumest.
Tean, et möödund aastat nelikümmend täna
ajast, kun esmakordselt avanesid silmad,
lugude pilust pupillide sära
avastas järsku, et lahti maailmad,
ümber: talutare, — laual suitsenud lambiga,
tabaksin meelsast’ seda jäädvustada
jambiga.
Midagi helendavat läbi udu vilkus,
kuigi väljan talvine pakane paukus,
midagi päikselist hinge sest tilkus
vanaaasta ööl, koer uutaastat haukus,
ellu kui viskusin üsast, ema kõhust,
palakad verised sisikonna põhust.. .
105
2
Kevadel meelsasti silmitsesin päikest,
sirutasin käe nagu lille järel’ — noppimiseks,
taipu ei olnud mul ta kummalisist käikest,
sündsa oleks leidnud ta suhugi toppimiseks. * •
Minevik nõnda mu värsin destilieerub,
pääsen sinna vaimun, mille een muide
keerub.
Ja ma leidsin: on murulgi päikesesarnased:
tuli kuti, võililled, kumavad kullerkupud,
nägin, kuis laskusid mesilased karvased
õitele, — tühjaks jõid puhkenud nupud,
tõtaten edas’ juba koormava saagiga
— taimele ootavale tolmukate paagiga.
Arvasin isegi, et pilved on mesilased,
katavad kinni lahtitiibu päikse õie.
Juba minun tärkasid uudishimu pisilased:
milleks sinitaeval hall rasv, vahest võie?
Milleks vahest tuhmeneb laotus tinan,
inimeste silmadki vesisen vinan?
Tundsin, et inimeste hingengi pilvitus,
vaheldub rõõm, selle asendab mure.
Näis vahel: elu on mõnitav hirvitus,
kas või lapsena huku — juba sure.
Tundsin: kahju! libiseb midagi käest
paratamatult alla, nagu kivi veerev mäest.
106
Püüdsin siis olla ikka usin ja virk,
askeldasin päevade mured kõik rõõmuks,
olin nagu nobe ja väsimatu sirk,
kellele päev sai ainsaks vaid sõõmuks,
vaadaten: kammis kuis tuul rukkipäid,
minevikku kanden kõiki elamusi häid.
4.
Hiljem, kui avanesid imena raamatud,
võisin neisse tundide viisi ma vahti.
Alles nüüd nägin, kuis inimesed saamatud,
kuidas uusi ilmu rullub pidevalt lahti,
kuhu elumootor ründsurinal süüvib,
mõttelend teispoole reaalsustki küünib.
Olin täitsa väsimatu leidur — Kolumbus,
hingen uute võimaluste helendav hõllandus,
aJun mõte tärkav Ameerikana tundus,
kärises saladuse kirm — iga kõllandus, • . .
uudishimun seegi sai alla vahel neelat,
kuhu muide sissekäik lapsele keelat.
107
Ammutasin kõike eluraamatust — kingist,
meeled peidet unistuslaeka avastasid,
jooksin kui õpik kooli karedast pingist,
vaatma, kuis sündmused iseendid lavastasid.
Tundsin juba siis: mõte mõttega riimis,
sõna teise sõna rütmin lauseks liimis.
Sirutasid välja viimaks värsid omad käed,
mõttelend evis juba lendutõusuks tiivad.
Taipasin järsku, et hingen mul mäed,
kuhu mu tundmuste puhangud viivad:
ridade jalad valmis radadele asteks,
loomingrõõmust pisarad karastavaks
kasteks.
Võisin öön säravaid tähti ikka vahti,
maa pääle — alla tõin taevalaotuse.
Tundsin endan põlevat südame tahti,
leidsin üsna loomuliku enesejaotuse:
vaja oli teistele edasi anda,
seda, mis nägematu, koiduna kanda.
Nõnda olen käristand pimeduselinikuid,
rõõmu tundnud horisonde kumavast puhtest.
Kannan oman hingen ikka rahutuseimikuid,
suunatud oilen meelte väsimatuist juhtest;
tahaksin alati ma tervitada algust,
ammutada olematust esmakordset valgust.
108
5
Liigun iseenda leit päiksesüsteemin,
heidan planeedid — oman kuman mis kuhtund,
tunnen: olen üksus elu kosmilisen skeemin,
risti mis teistele rändteele juhtund.
Arvan: kokkupõrgete vältimatust rajust
valgust hangib inimkond meteorlitide
sajust.
Liha sünnib lihast ja vaim valmib vaimust,
oo, kuis tahaksin värsin oman idaneda,
kanda orhideena mõtet üht — ainust:
kuidas alt üles tuua inimesi ridadega ...
Mis te luuletajalt rohkem veel nõuate
ajal, mis suurvaimest aher ja põuane?!
1930. a.
109
RAJU EUROOPA KOHAL
1.
Sellal, kui näpud otsivad elektrilaineid
ja raadiost kostab järsk hüüd: „halIo!M
Kui Varssavi — saja-poolteise kilovatiga
rekordi antennitab,
kogub Euroopa kohal’ teistsugu aineid,
telstsugu pinge, mis evib hiigla hoo,
rõkkavuse sarnase: kõrvad sule vatiga,
kodanlase näo lõustaks pikaks mis
venitab.
Vaatke! juba diplomaadid õlgu kehitavad:
närviliselt sõrmed süütu laua klaviatuuri
taovad. Jooksevad silmad nagu hiired
paktide põhku, — laubal murepilved:
õhulossid varisevad, mida nad ehitavad,
lahkhelid hüppel, — mõte-orav kesk puuri...
Maailma läbistavad nägematud kiired,
hagijaist hirmutet sündmuste hirved.
*
110
Kapitalismi, vaat’! boamadu matsutab:
viimast veel suutäit kugistab jõllitaden,
vaadaten: ümber kuis taevas läheb muhku,
kõik maailm muutub tuhkhall-lillakaks
äiksepilv kobrana püsti a’ab — latsutab,
millele teine jookseb vastu tõllitaden,
vehkiden kätega, lüüen ühtepuhku,
sasiden taevastiku kraasituks —
viilakaks.
Väävlilised suitsusambad kerkivad võlvile,
aurab ülal laotuse kompostine kütis...
Järsku välja tuli lööb limpsava keele,
levib millest taevale lainetav kuma.
Langeb maa hirmunult, väriseden põlvili,
arvatavasti lõdisevad lapsed kuskil ütin,
ja isameie-palve tuleb usklikel meele,
pääsenu sosistab: „Jeesuke, aituma 1“
Ristlevad Ilmutusraamatu tulimaod,
jälle uus välgatus laiguliseks tähnib
taeva, mis Alpisid täis — Püreneesid ...
müdiseb, kohab tume tõmbetuulsus,
Piksest süüdat ragisevad pilvede raod,
kui vaskmadu siugleva sabaga sähvib,...
silmad mu tõmbavad millest klišeesid,
sööstab läbi ruumi miski rekordikuulsus.
*
111
Suurlinna trammid täna põravad ülal,
autod ja metrod raud-teras-taevavõlvi
mammuti raskeima sammuga tallavad:
välgub tulesüstik, aina loksutab suga.
Hirmust lähvad suureks silmad linnal ja külal,
võdinad õõva jooksvad naistel mõõda põlvi,
kui pilvede kraanad vett tänavale kallavad
ja perpendikulaarina sähvib piksejuga.
Tihedamalt jookseb piki taevakonkaavi
hiigelreklaam — pilve-kaubamaja tulestik,
kahvatub millest kõigi pühikute nimbus,...
Lunastaja laupa ei oreool võreta.
Vesi ainult rentslitest tulvaman kraavi,
tuulde on kistud puulehtede sulestik,...
sellest rajupuhang mu verregi imbus,
kosena pää — mõtteist ladiseb,
nõretab.
2.
Uuest’ kui sõrmestik maailma kobab,
mööduden raju, õhust helisid püüab,
kuulmatu kisa üle pääde meie levib:
püsti antennidena töötute käed,
südamete pikklaine vastuvõttu obab,
nälginud suu vahetpidamata hüüab,
igaüks kõrin häälekõvendaja evib,
silmaden saatejaama kõrgepinget
näed.
112
Juba kistakse lõhki klassivahede linik...
Bankettide pääsukesed — frakkiden härrased,
poolpaljad daamid (nagu riiet oleks väheJ),
kavaleerid — mundrite, ordenite koormat
võpatavad, — vaikib järsku saksofon-imik,
seisahtuvad jalad tantsust konnasilmen-kärnased,
lõdveneb piha ümber käte õrn mähe,
pudeneb põrmu pilk öine — hoorat.
Oo, mu kullakesed! tuleb kõigega harjuda t
elu pühib sündmuste luuaga kõntsa,
armutult rämpsu paiskab hunniku raju,
pühkmekasti inimkonna pehkinud pahna.
Nälginud suud võivad üle kõigest karjuda,
sumbutada pidutsemise pillerkaari õndsa,
kui vappekülm lõdistab hambutuid maju
ja nägematu käsi kasib ühiskonna tahma • • •
*
Kusagilt kajab järsku: „kõigile, kõigile !“
üleshüüuklavereid mängitakse võidu.
Moskva komintern internatsionaali põristab,
Leningradi R. V. — 53
1000-meetri-lainega levitab lõikvile:
ilma kannab vabrikute kontserdi — hõigu,
kaugele — kuulajate kõrvuni tõristab, • • •
vakatavad: Motala, London ja Stokholm.8
E. V.-r.
8
113
Kodanlaste kuulmenahad, südamed hellad :
Eiffelgi vaikib. Praha, Budapest, Rooma,
Bucarest, Lemberg, Heilsberg ja Tallinn
hirmunult saatejaamad välja lülitavad :
sest marche funebre’i Kremli taovad kellad,
Lunastaja haavu sõrmed uskmatu Tooma
tunnevad. Kuskil — udun tihedan, hällin
kuulipritsid tuld ja nikkelt sülitavad.
Ja telefon-hundava traadistiku paeltega,
telegraf lõgistava Morse’1 lõualuuga:
kõrgepingevooluga õhku traalivad,
tõtaten lähtekohast uudiste noosiga.
Kanad nii tormi eel õieli kaeltega,
kohevil tiibega, koorutava suuga,
ulu alla vadiden — vihma ootel saalivad,...
ehk mesilased hüvast’jätvad mettandva roosiga
Mässumeel suliseb: õhun, eetrin, — nagu kosest
hüppavad sõnad alla lahtistet sulust
südameisse sukelduvad raadiolaineist,
salto-mortalen — kaudu aju antenni • • •
Miitinguil kuulab rahvas uue-aja-Moosest,
tõtt ilmaorjastavast kapitali tulust:
„aeg juba vabaneda pankurite paineist,
rookida ummistund solgiveerenni!“
114
3
Ähvardused ümbritsevad kroonitud päid,
saatuslikult tunnikella pilgutav osut
läheneb minutile ... jääb veel vaid sekund,
kui lendavad pilbasteks kardkullat troonid.
Kuningatehukk kõigil loomulik näib:
tundub, nagu roogitud paiseist oleks kosut. . .
ainult need silmihõõrvad, täis nad kel und,
tänavail õits’vad kui lippude moonid.
Ja imestunult vaafvad rikkad, nälg kuis sammub,
ei ohvitseri, kindrali — kärgib, kes käseb 5
taamal vaid kärsaga käib koerakoonlase
politsei pelgav — haistev kaugelt mässu jälgi,
käien peninukina ründajate kannul,
vaaten, kuis astub iga jalg — võidujäse,
tema, kes ilmega võitmatu roomlase
rinda saanud mõnegi teenetemärgi.
Kuidas nõnda järsku suurte võim siis hääbus?
kuningate eneste näodki sest ammul’. . .
Neliteist trooni! Kaob uttu nende rivi . . .
Ajalooklambrid siin alatiseks sulen . ..
Kt valitsema ei pääseks mõni kroonitud kääbus,
astub mu värss jakobiinlaste sammul,
barrikaadiks — südame punane telliskivi.
Kuulen — miski kutsub ... Kostan: „tulen,
ma tuleni"
8*
115
EROICA.
(Värss-novell.)
1.
Aja püsti end» inime, sest mädasoost,
mis su ümber, mis jalge all lirtsub,
kui roostene vesi läbi varvaste vlrtsub,
maa higistab udude tuhuhoost!
Sina, kes vantsid laisalt pikkade koibadega,
pügalaina rihmad pastla soonind jalasääre,
veidi piibusülge, nilva jäänud suu ääre,
lööberdad kas hauani sulase loibadega ?
Või tõmbad kord jalga teised jalatsid — säärikud :
et krae ehib kaela, kun rätt praegu sõlmen,
ja kaelaside lõpeb = kirju muinasjutt hõlmen,
ka liigutused siginevad vastavad-väärikud.
Aja sirgu end sangar! küsi: „olla või mitte?!“
Suur hädakisa maal, sama appihüüd linnan:
olemanolu visat näkku kõigil kinnas,
kõikide elu nagu läinuks järsku rikke.
Suru välja soolaukaist end, põhjatuist mülkaist,
kahel küünarnukil litsu läbi orjuse tõkkeist,
ja leegistu silmade rahutuist lõkkeist,
jookse üle: ühelt teisele hüpaten künkaist!
... sest iga närviga, rakuga tajud :
et muide vajud, vajud, vajud!. •
116
2.
Oo, sa maat savi, mulla, liiva pori!
vaibana laotud vahel metsi — otse sohu.
Iial ei lõpe kraave nõristus — nohu ...
Teadke! maa — käskija, inimene — ori.
Sääl need talud koltail üksikud lõdisevad,
rõskusest rohelised, niiskusest hallid,
— taunitud olevused, ümber uduvallid.
Vaatke, sooserval heinaküünidki võdisevad!
Rehe all hammasrull murrab linaluid
krõmpsuva suuga, muljub kolgits, rabab roobits,
popsi käen välkuden, lüüen too vits
lemleid paiskab õhku, täiten tolmuga suid,
Mees ise närune, paklane, takune,
püksen pole inimest: täis aina tuult,
piibunosu suun, sööb vähjatõbi huult,
käsi tal korbane, verine, rakune.
Sulane väntab, väntab, — selgroog nõksub:
— „milline vägi meid hädaorust hiivaks ?“
lausub, — „tee milline saaks väljaviivaks?". • •
tunneb, kuis süda juba kiiremini põksub.
Ja äkki lööb korisema popsigi rinnan:
häälik mingi kurgust, kopse ragiseval rõõgel,
silmaden tuluke, nagu oraval, hõõgel:
— „eks ikka kergem ja parem oleks linnani"
Llnnan on sadam, kun aurikud, laevad
ootavad laadijaid, võib välismaile lipata,
et keegi ei kuuleks, võtab lähemalle kipata:
— „oi! saavad tasut sääl hästi töövaevad!"
117
— „Pakane värsi vee pääle tõmbab jää,
Mardiks ju vallandun, töölt liikkun lahti.
Maksab mul neid päevi siin viita, veel vahti ?!“
sulane lausub, omal norgu vajub pää.
3.
Vaatke noid maanteid — rästikuid vlngerdaman :
jalge een, — võsa, kahe vitsiku vahel!
saatjaks: kiviaedade, ahervarte ahel,
lehtede sahin ... Jookse, põgene hingeldaden!
Jooksvad siis tõesti teed ummiku, rappa ?
Nägeman silma pole, kuulman kun kõrva,
keegi kui toimi tahaks, teostada mõrva,
— lookleval põikteel sind riisu ja tappa ...
sest ümbrus ise sellele tõukab ja juhib!
kes siit veel roimari verejälgi nuhib ?
Ent maanteed on siiski nagu hargnevad jõed:
lingutavad — vahel kahe kraavi kitsa kalda,
seni kui suubuvad, enne peatuda ei malda,
suuretee sängi, — selle nooremad õed.
Keda ei läbistaks tunnetus jube:
vaatepiiril raba ainult, sookaelte larak,
kanarbiku lilla, millest üle lendab harak,
lõõtsub tuul vinguden kõledaiks tube, —
sest tuul on sangar: julgeb teha vilehäält,
puhuden sisse alt vundamendi, päält...
118
4
,
Vanker veereb laisalt üle kivide, kändude
külavaheteel, kaudu karjamaa, raiesmiku.
Sügis on talland maha suvise taimestiku,
hobu, neli ratast, — see abinõu rändude.
Tipivad kapja neli sitket tee savi:
sulane sõitjaks, pops kronuga küüdiks,
ja järsku muutub elu üsna muinasjutuks — müüdiks:
lahti ainult paigalolust — milline ravi!
Porisest rööpast rattad sisse, teisest välja,
häirib vaikust aeglane: „nõõh, tpr nõõhh!tt
Suitsupahv sekka, vahel ohe sügav: „õõhhl“
aet taga inimene elujanu, nälja.
Mehed on mornid, sünged, — mokkki löllin,
imelik tundmus asub spleenitama põue,
pole kui näha enam külialt-tallat õue,
istuvad kössin, riided takerdunud töllin.
Popsil pään närune kulund läki-läki,
vahivad silmad alt kulmude puhma:
— „kellel päevast päeva end pinguta, uhma?1
külmast nina punane — võrdne verikäki.
Sulane nokkmütsi litsub hästi kukla,
jutt ei sobi, ainult siunaja sõimu,
sõnu läbi hammaste, — kirub iga võimu.
Ent logisev vanker pole riigikogu jutla,
uuesti vaikus, ainult lõuapära musklid
vihast ja rahutusest närviliselt tukslid...
119
5
Vanker veereb võrlnal vabariigi maanteele i
taamal kirik kupliga, rist õhun — ülal
tõuseb nagu viirastuseks lummunud külal.
Popsil jumal halastamatu tärkab järsku meele.
Mööduvad kõrtsist: vajund kössi vana hoone,
ukse een minevikust säilind laslpuuga,
närin d mida hobused vaij astet suuga.
Maantee liit sirgema suuna võtab — joone.
Nõlvakul tuulik viskab hundiratast, pillub,
— klounina õhku paiskab käsi ja jalgu.
Vareste parv tõttab terade taigu,
lopendaden tuulen nagu hõlmade killud.
Sügis puude koonlad tühjaks kedranud lehist,
tuul tallab ikka veel päevade vokki.
Pole enam pihlamarju linnulgi nokki.
Turjalt jookseb vappekülm üle meie mehist.
Ja vanker veereb võrinal: „nõõh, tpr nõõhh l
saaks enne õhtut veel linna, • • • õõhh!“
6.
Taamal alev udun, agul kükitav paistab.
Kaubanaine vastu tulnud, peletab une:
— „mehikesed, võid teil ehk müüa on, mune?“
ninaga koormast ise vaheltkasu haistab.
120
Edasi linnahärra kõhukas, kerekas
küsib, kas popsil pole istme all linn?
Suuremaks kasvaks aldan puntrate pinu.
Näol lai naeratus õhetav-verekas.
Veereb vanker põrinal üle sillutise kivide,
hobune puristab, raputab päitseid,
paisaten tee veere suust vahuäitsmeid, —
vahele eellinna hüttide rivide.
Paisuvad majad. Lnn algab — kahel pool,
jooksevad kõnniteed, inimesist tallat;
vaateaknad varandusi täis on kallat,
nimestik uksel: jahu, suhkur, manna, sool.
Kerkivad ukse kohta, seintele sildid,
kõlguvad õhun: kellad, prillid, kullat kringel,
mannekeen aknal, kui maandunud ingel,
kinovitriiniden filmitsevad pildid.
Sisse ja väljapoole käivad ärilingid,
üles ja alla, — alla, üles tõusvad vaed,
mõlemad silmad nähtust täis vaid laed,
astuden poodi asjatundlikult tingid.
Nõndaks: ikka ühel pool — kaup, teisel — vihid,
loosungiks igal: kuidas teist saaks nööri.
Osta kas külakostiks pudel likööri?!
nagu seda armastavad „peenemad“ kihid:
Sest minna kuhu ööbima, koidab kuni hommis?!
Võtnuks kui mehikesed omavahel loovi:
pöörata vahest mõnda sissesõiduhoovi?
Vilksatas popsil: tal elab siin omik.
121
7,
Sõitjad uuest’ vankril) nagu purjedeta laeval»
veoauto ähvardab — koormaks rasked kastid.
Ainsamaks juhiks — taamal kirikute mastid.
Kõigest linna askeldusest kuma õhtutaeval.
Suunduvad kuhugi vanalinna soppi:
sulane vankril istub) pops vehib jalgsi)
vaatavad, hiilivad, viimaks nagu vargsi
pops julgeb näbrastund uksele kloppi.
„Sisse!“ hüüab perenaine: — märja veel kõhuga,
kaussidena rinnad — tulvil ploomirasva,
käsivarred, kaelgi võtnud lopsakalt kasva,
millised puusad, istmik raske rõhuga!
„Sarnane lapsi võinud imetada, võõrutada,“
sulane mõtleb, ise mõõdab naise liha,
— „lõpmata olla võib sihukese iha,“
järsku tagatoas keegi laulu võtab kõõrutada.
Pesunaise tütar ainus, seegi veel blond:
kõhnavõitu, tunda võiks kobamisel roideid,
pelgab vist kallistusi, rinna ümbert hoideid,
eksib kui ära põue sõrmede sond.
Patused mõtted, pesu kuivava hõng
vastu hoovab koridorist, minnakse õue
korraldama hobust, loomal väsinul nõue,
süüa ja juua, muide ähvardab kong.
Kui siis hiljem kõik neli istvad lauan,
mehedki avand omad kompsud-moonakotid,
auravad ahjust võet roogade potid,
esialgu vaikus nagu vaaraode hauan.
122
8
Rusik rabab kohmetust, vaibus saab hoobi,
sõnu purskab, sekka kostab kõditavat naeru,
hobugi väsind lääb erksaks, saanud kaeru:
sulane avand likööri pooletoobi.
Sagemini tõusvad käed, käivad klaasid ringi,
kõrgemaile paiskub aina räuskav õõts,
kotist võet välja, ürgab sulase lõõts,
vahekord kodune sigib juba mingi t
Käsilisist vabad kui näpud, pilli klahvest,
eksivad kogemata noorukese bluusi,
võtavad mujalgi käbada, nuusi,
tuba suitsupilvin piibu vängeist pahvest.
Pops kuraasitab — tantsuks proovib jalgu,
äbarik kukk nõnda losa veab tiiba.
— „Ega’s uus pudel veel meestel’ tee liiga!“
perenaine lisab. Veri pähe võtab valgu.
Grammofon saab seadeid, siis algab alles pall,
uhutakse polkat, kuis juhtub, et mürtsub
põrand; noorte veren juba midagi sürtsub.
Nagu kokku räägit, lakkab järsku trall.
Lõppend vaevalt viimased plaathelid, noodid,
pimedus, viin saavad kupeldajaks — soosijaks,
väsinud inimeste paaridesse loosijaks, —
nõndaks: neli magajat, kahed vaid voodid.
Millisest hommik neid tabab, leiab poosist?
Äripäev, askeldused, jälle elumured
milline õnn: õhtul ajutiseks sured,
hommikul ärkad, hõõrud silmi narkoosist.
123
0.
Jälle loksub vanker üle kivide, kände:
pops üksi, nukker, läigib silmen vesi,
hardus miski valdab, nähen taas esimesi
kodukoha tuttavaid kaski ja mände.
Ahastus, haledus mehe rõõgava rinna
valuliseks pinnib, et hingata raske;
tahaks end riputada nööriga kaske s
südamerahu jäänud selje taha — linna.
Lõhkeman pää, meele kohal tuhat tuska,
lõdiseb tuulen, nagu teeveerne remmelg:
kuidas pääle kõige julgeb silma vaata memmel?
Paisena valu, kas või pussiga suska!
Ent juba paistab mahajäetuna hurtsik,
tagaseinaks: jändrikute tähistega raba.
Koer jookseb vastu, rõõmsalt liputen saba,
nainegi lävel, vaade veidi turtsak.
Kõigest tahaks vaadata mööda, pilke loovi,
silmade röntgen kiirgab vastu, läbi põuest;
hiilib ette — maha, iga ese, küna õuest
tahab nagu usutleda, süümet patust proovi.
Lõpeks vaid selgub, oldud põrgit, pole viga:
kaaslase pahameel tingit hoopis rutust,
mis oli selgund naabri peremehe jutust,
kutsuvast popsi appi veristama siga.
Ja kähku, olnud püstijalu raband — veidi söönud,
võtab suure noa, laseb käia üle tahust...
Värsi looma örri kuulda, liud verevahust
tulvil: käsi tappev otse südamesse löönud.
Hoiden veel korisevat looma karmilt koonust,
pops märkab: temagi süda jooksnud tühjaks
murest, — ei miski säili alatiseks — ühjaks,
tunneb elutahet taas, lihaste toonust.
124
10.
Jooksvad risti-rästi teed, kujad, kõnnirajad,
sulane sumab, haisten tööd, ringi eksib,
muhelden näitsik mõni tipib, vastu keksib,
õieli kaeltega põrnitsevad majad.
Käib veidi ujedalt, sest jalan veel pastlad,
aegsast’ annab teed, kui ujub mõni uljas:
lihunikunäoline turuvürst puljas.
Tõukavad töötut kannast, kindrist näljaastlad.
Huntsantsak mõni, lakut vurle oma portfelli
kallistab kramplikult, — tähtsuse soonega
näol: kokkukõlan püksi triikraua joonega,
vaat seda uhkeldavat, edvistavat selli!
Eks siin nii mõnigi end hangeldanud isandaks,
äriga, kelmusega, tööliste higiga,
upitund ministriks mustategude pigiga,
kui sest ka hiljem kivid, kännudki kisendaks.
Suli tuleb vastu: kuklan müts — made in England,
käed omal taskun, mine näe sinna ära,
peon kas puss, ehk... revolvripära!?
Parem juba mööduda eemalt: nii kindlam.
Keegi pole sangar, lisab teadmatus hirmu:
raginaga taamal miski laperdab, lugistab.
Sadam see, aurik ahne propsisid kugistab,
neelaten aplalt laudu, kaiäärseid virnu.
Korstnast nõgi, suits, paiskub masinatest aur
mastidest kõrgemaile — halli sügistaeva.
Silitaks käega, nagu hobust, seda laeva,
häirib hammasrataste krigin, kete laul.
Küsib: kas ehk tööks ei saaks panna kätt külge?
Vastuseks kubjas kõripõhjast järsku röögatab,
nõnda nagu aurik ulgumerel vahel öögatab:
„ei!M ise siluden omi vurrusid hülge.
125
Nõnda päev päevale järgneb, saabub hommik t
kõrvuti ahtakene piht, laiad õlad;
oleks kui raha, ei puuduks kokkukõlad,
mõtiskeleb sulane, süda omal lommik.
Võtab lausa unistada avarusist, ulgumerest,
välismaa sadamatest, saabub kust rikkana,
usub blond pääkene lemmikut plikana,
ainult miski aimus läbi sähvatab verest.
11
.
Ent elu ei leeluta legende, ballaade;
muinasjuttu, valmi ei saa soojendada toiduks.
Muutuks mu südagi telliskivist koiduks:
leivast ühest söönd saaks kui töötud kõigi maade
Pesunaise näol astub asjalikkus tuppa
hommikul ühel, lausub sulasele: „ütle!
kauaks nõnda magad, sööd, narrid viimaks tütre ?“..
Noorukene kõneluse pääle võtab nutta.
Lööb iga sõna lausut — vasar, nagu peitel,
meeltele, ajju, süda võpatab solvest.
Selge: mees töötu peab lahkuma kolmest.
halastamatu otsus valmib kiirelt meeleheitel.
Nagu ilmaloomises — päevast saab õhtu.
Sulane kompsud kogub kokku, võtab hiili, —
murdvaras muukrauda varjab nõnda, viili,
Kottpime öö laskub, ei näe mitte mõhku.
Tukuvad majad, ümber loksuvad veed,
merelt hoovab roiskuvat sügise hõngu,
tuul kammib õrnalt poste-traatide lõngu
tähistavad tuled vilkvad sadama teed.
Läheneb vargsi laeval’.. . seisatab ... kuulatab • • .
valind juba päeval peiduurkaks päästepaadi,
— moodne Diogenes — elupagulase vaadi. • •
kuidas presendi alla poeb, end ulatab?:
126
12.
Vaevalt mõne sekundi suigatas, magas:
hommikut ootas, millal ookeani kurdu
laev sööstab — vahuroosid lainetuste murdu
jäänd, — mõtles nägematu, peidet elav pagas.
Kannatust sangar! küllap päästetakse tross,
väljumiseks hiivat, sõiduvalmis ammu ankur.
Laev, mille sisikonna täis toppind lankur,
suitsevana kaob mere suhu — pabeross.
*
Ärkab juba linn: samme tõttavate iadin
tänavate tühikusse kõledalt kajab,
lisaks suist jahvatavaist häälitsusi sajab:
turunaiste, töömeeste keelepeksu vadin.
Kailegi läheneb häälte sumbutet kõmin,
astuvad tallad üles rippuvast trepist,
tipivad üle laeva pardast, selle tekist,
kapteni kajutisse kaob jutumõmin.
Pilust presendi näeb: keegi neist mundrin,
küljel revolver, tääk teispool ripub,
— politsei. Täbaraks asi nüüd kipub,
jänesena süda hirmu hagijatest tundis.
Tuhniti katiaruumin, kurjalt söepunkrin nühiti,
taskulambil valgustati iga pimedat nurka;
viimaks, mine tea! meie pagulase peiduurka:
millest nende silmad päästepaadile juhiti ?
Polnud palju vaja, juba haaratigi turjast,
lohisteti välja, rinnust raputas võmm,
vastuseks viimast tabas koonu alla jomm,
lööja ei taiband isegi, kas hääst või kurjast.
127
Pigemini tasakaalust välja viis äpardus
sulase, — lahti tahab rabeleda, putkata,
auriku teisega et reisi võiks jätk ata...
Osalt ei meeldind võmmi ametlik näperdus.
Ent haaravad klambritena mitmed juba käed,
rusikaid nööritakse, peab taltsutama suud.
Asi lõpeb sellega: tuleb istu — kümme kuud,
võimule vastuhaku eest.. • Kas nüüd näed !
13.
— „Vaat sul nüüd välismaa, vaat sulle Amsterdam !..“
avab kui ukse vangla kambri, mis pitsitab,
pilgaten lausub vahi kirvenägu itsitav.
Vaat! kuhu toonud mehe mõtlematu samm.
Vähe siin valgust, veel vähem aga õhku,
kergem oli hingata päästepaadin jänesena...
„Mõistis kas aimata saatust hüll säärasena ?!“
mõtles ise õhtul, heiten lautsiku põhku.
Ent uni ei saabu: puudu käsivarred atvad,
aprakesed sõrmed naise, kobaman pihta,
laskuden alla poole. Seda sallida ei tihka:
huuled kui teised suu mahlaka katvad.
Viirastused hõljuvad, unen himurus painab,
— haaratud liha vere uimastavast vingust:
näeb blondi pääd, tunneb plika sooja hingust,
kuni viimaks hommik rahu, kainestust laenab.
— „Noh! kuidas magasid, und hääd või halba
nägid ?“ küsib sisse astuv tuttav vahilõust
(sündind juba mõni gorillade tõust!)
— „tead, hukkund „lootsik“ su — aurulaev
„Malva“!..
128
— „ Vaevalt väljund sadamast, mööda saand saartest,
karile jooksnud, põhi pragunenud riivest,
pole enam juttu olnud päästepaadi hüvest,
lained löönud üle laevast kõigist tuulte kaartest.*4
Sarnane jutt vappekülma lõõtsus, õõva,
tundis meie vang: meri kohas temast üle,
hauaks oleks saand lainte hällitav süle.
Kratsib ise kukalt, nagu oleks sääl kõõma.
Kuidas nüüd Milvile teataks, et elun,
kellel ta vangistusest pole ehk aimu?!
palub siis vangivahti härdalt nagu kaimu,
oleks et soosijaks tähtsan sen mõtiskelun.
Ja selgub, et lõusta all varjul soojem hing,
kaastundlik süda, vang lootust kuhu kastab.
Nõnda siseiln välistoetusel’ vastab.
Oo! üsna kergelt hargneb piirav nõiaring.
Vaevaga ridu veab, keele kaavitaden sedeli
koostab: „võtan naiseks, kui kongist siit tulen,
oota mu lemmik, käed kord ümber su sulen!*4
paber ja pliiats loond südamete redeli.
14
Tigusammul venivad päevad ja ööd,
oo! ei tea mis kõik ära ei annaks:
anduvat naist kuis taas voodi kannaks ...
mõtleb kui magab, teha käristaden tööd.
Milline lõõm miilab lihasten, põuen!
Leiab vahel väsinuna hommik meie õnnetuma,
koidik kui puserdab ruskavat kuma.
Saabub nõnda talv, lumi nagiseb õuen.
Taliharjapäev lõpeks möödub, — juba kevad
varblaste nokkadega kusagil siristab,
sulane kärsitusen hambaid vaid kiristab:
linnud nagu oksal, nõnda armastaks ka nemad.
E. V.-r.
9
129
Kannatust, rahu! nõnda kirjan oli lohutanud
lemmikut halisevat, et elu on hapu.
Kuidas endan pärsib himu roomava tapu?
mõnigi ulm teda öösel oli kohutanud.
Viimaks, kui akna taga sääskede sumin
painavalt katsesarvi surus läbi trellide,
kuuldus vahel kilkeid: naiste, nokastanud sellide,
kaua seisis kõrvun elu helisev kumin.
Suvi sammus laisalt. Käis päike juba uljalt,
paiskus siis hoovigi, töötuppa leitsak:
õitsengu helvete õhetav räitsak,
loodangul tulikera punetas puljalt.
Sttgispoole suve alles avanes uks,
vaheteti rõivastus, — maailm oli lahti,
lahkumisel sõbrana tänas vangi vahti,
ärevusest kiire omal siidamvere tuks.
Kuidas esmalt harjumatult tallasid jalad
tänavate kive, silmad pelgasid valgust,
mõtteid täis pää — uue elu hoogsat algust,
südamen soovid — kevadkudevad kalad.
Lõppu pole kõnniteil, tänavate rodul,
risti-rästi põiklevad majakeste rivid.
— „Vaadake vangi!“ nagu sosistaksid kivid.
Majja tormab. Õnneks ainult nooruke kõdun.
Kohmetus algusen, kuni viimaks pisarsilmil
siilelevad, suudlevad, liituvad lõõgsalt,
haarmetega otsivad üksteist kuis hoogsalt.
Arvate, lõpp on nüüd vändataval filmil ? ..
Veri on põskedel värviks valgund, mingiks,
tõuseb kui nooruke, lausub: „sule ripsmed!44
Kuulda ainult varvaste tagatuppa tipsmed.
— „Vaata nüüd, kallim, mis toon sulle kingiks!“
130
Hilpudesse mässit mingi pundar, leivakäntsak,
ringutab tõuguna, — näha läbi mähkme.
Kõrvaga tabab lisaks nahiseva ähkme.
Sülle mehel’ paisatakse äsjasündind väntsak.
— „Isaks oled istund end, — mina olen ema,“
innukalt lausub, ise sumbutab nuukseid,
silitaden pääd — mehel sõrmitseden juukseid.
Sulane last suudleb, näib kõik nii kena.
Ämmgi saabub külast, käsi laotab lahkelt:
— „Väimeespoeg, lapsel isa hädasti vaja!“
lauda katten lausub; toidust rikastub maja:
taldrikuid kolm, kolm nuga ja kahvelt.
Klaasi tõsten pesunaine tervist joob, punatseb,
lausub: „lapsed unustage unistused, ulmad,
minge registreeruge, korraldame pulmad,
ruumi meil jätkub siin!“ lisada suvatseb.
— „Seni kui inimestel moeks — kanda särki,
nälga pole karta ja riiet saab selga;
töö aiva suureneb, ei siin kulusid pelga,
tuleb kui täiendada sisseseadevärki“.
Epiloog:
Naised pesutööl... last sulane kiigutab,
mõtleb: enam pole ümber soid ja rabu,
ainult et tööd ei leia, piinlik oleks nagu ...
Läiknahkse saapaga hälli müksib — liigutab.
Püsti virgu, sangar! läbi muremaast murra,
inimese õnn, see on ruutjuur (]/) isikust.
Võta omal’ eeskuju taudide pisikust.
Vägitegu —■ elada, mitte surra!
9*
131
VÄLJARÄNDAJAD.
(M. S-le, emigreerund sõbrale.)
Moto: Me Isamaa —
kas pisarate, nälja klsamaa ?..
1.
Pimedusega kuis võitleb valgus, —
ööle siiski järgneb päev.
Teada viletsusist ainult algus,
lõppu üldse kas kord näeb?
*
Oo, te piinatsüdamlised jaamaesisel!,
oo, te vaevatnäolised sadamain!
Oo, te punasilmil nutet-vesiseil,
hädade ja mure madalmail!
*
Ankur milline küll hiivaks ahastusi,
vedur, rong, — mis mure pääle võtaks ?
Aero milline neid hingelahastusi
maa päält taeva viima tõttaks?
2.
Esimene väljarändaja:
Oh kuhu panna pää? Kaks kätt kui rasked klambrid
ta haaravad, et vaigistada vaeva.
Ei ole Lasnamäel meil oota valget laeva
ja trelle taga vist me jaoks on kambrid?
*
Teine väljarändaja:
Jah, kuhu panna pää, — täis raskeid muremõtteid?
Mis lõpuks valida? Kuul, mürk, ehk silmus,
või hüpe ruumi, parem hüppest vette?
Nii mõnigi meist proovinud neid võtteid:
teind enda käega risti elul’ ette, —
kõik läbi — süda külm, kui kordnik lävel’ ilmus.
*
Esimene väljarändaja:
Kun on me vabariik? Ei rahvast oma enam,
kui kadund veri näolt ja liha kondilt.
Me peame põgenema isandate frondilt:
on nälga surra võõrsil hoopis kenam.
*
Kolmas väljarändaja:
_
Ei seda kodumaad sa tunnustada omaks,
Irboska varjud kun veel käivad ringi,
kun vabasurm on mõistet vabaks tingi...
Jään mina vabariigi uskmatumaks Toomaks.
*
Teine väljarändaja:
Mu süda-kompass pooldab Lõunanaba,
veel hingen lootus, veren tüüriv siht,
kui kohviistandusin piitsast vorbil piht,
veel hüüan: ^jumalaga, kodu soo ja rabal**
133
3
Rändlinnud tulevad, rändinlmesed läävad t
kevade jõgede rutt kisub kaasa, —
emalt rebib lapse, — naiselt abikaasa,
üksikud perekonnad lõhkumata jäävad.
Ilmamerre suubub inimene — tilk,
lühikene elu — üks hetk — ainsam pilk.
*
Kikivarvul süda oma saatuse pärast,
ringutate käsi: te päästerõngad udun,
lunastus — eesmärk kosmilisen kudun.
Ainult teie silmade palavikusärast
meridiaanide-, ekvaatori-vööd
rulluvad — valgusten ümbritsevat ööd.
*
Canada... Vancouver... Stuart-Lake’1 näed,
fata-morganana pilvede põhuni
Austraalia Sinimäed hõljuvad õhun.
Horisont lahti — kui semafori käed:
troopika tõukab katsesarvi kuumi, —
Ameerika, Brasiilia kutsuvad ruumi.
134
4
Väinade eleegia loksub laevaninan,
ahastavad poolsaarte ringutavad käed,
kusagil upuvad lumiharjun mäed ...
Oo, kõik me elu on vintsutuste vinan:
kurbust täis jaamast tõugat vagunite lint,
muret üle vete kannab auriku vint.
Näete, kuis meri tõukab ette kõrge rinna!
pardale kauhkab lainte soolane piid ;
kaldal nii tugev, — aurik ulgumerel kild, —
hällina õõtsuvana kiigub kohal pinna.
Õun nagu oksal, — ema käel inimjaps:
ookeani keskel — viiekuine laps.
*
Relsel, käest kinni hoiden, vagunite paarid
lohistavad vaevalisi mööda mandreid,
telegraafipostide mängiden kandleid.
Kokku litsut liha, silmad lahti — angaarid:
horisondist horisonti lendab pilk,
akna taga postide, traatide vilk.
Te sõrmitsete silmega tukkuvaid linnu,
(päeval nad magavad, öösel on valvel!)
te imetlete semafore käsi, mis palvel, —
kraanade elevandilondilisi vinnu,
seni kuni nägemused uued ekraanil:
tänavad, majad, võõrad jaamad esiplaanil.
135
5
i
Pehme sadama sülega, — Marseille — linn-värav,
kraanade kätega, dokkide õladega,
„Messageries maritimes“ — salamõladega
laevu saadab, — juhiks: paake — silmastik särav.
„White Star Line“, „Cunard Line’i“ tuiksoon arteeria
viib väljarändajate järgmise seeria.
Korstnate silindrid suitsu pahvivad taeva,
mastide ristid, — küljen raadio-Lunastaja.
Lippude pesu, — „S. S. S. R-i“ oma — punastaja
eraldab aurikuist kommunistliku laeva.
„Rue Cannebiere’il“ mets plakatite kõigub, —
proletariaat siin omi loosungeid hõigub :
esimene mai. .. Voolab sadamast, — „Vieux-Port’istw
töötavate hulkade manifestatsioon:
kapitali vastu tänav — demonstrande joon.
Internatsionaal kõlab mõningast koorist,
tagaseinaks aurikud: parem-, pahemal käel
tammuvad kaasa mastid lippude väel.
Sammu kaasa, me kodumaa sini-must-valge,
tõsta kõrgele, tööline, lippude marli!
Kaasa huikavad vedurid jaaman—Saint-Charles’i.
Raskelt astub aeg ~ mastodont. Tunnetan: jalge
all hukub tal ülekohtu rasvane limuk, —
tuleviku koidik hiilib, — kirvega timuk.
*
186
Väljarändajad jaluten eel ärasõidu
loomaaian Marseille’n: „oh, ütlemata arn
kiskja tiigripoeg käsivart haarama varmas,
kui võrrelda nendega, — saanud kes võidu:
poliitilisen klassisõjan haarand võimu
ja vanglaisse, porri litsund lähema hõimu..
Ja:
Väinade eleegia loksub laevaninan,
ahastavad poolsaarte ringutavad käed,
kusagil Upuvad lumiharjun mäed ...
Oo, kõik me elu on vintsutuste vinan:
kurbust täis jaamast tõugat vagunite lint,
muret üle vete kannab auriku vint • ..
ELAVATE POOLT JA MANALASTE VASTU,
1.
Minu tervitus sulle — luule eelvägi!
Värssroodude, pataljone riind
ei kunagi lakka, ei iial saabu rahu...
Olgu tervitet, kes esmakordselt midagi nägi!
Uute horisonde punetav sünd
olgu see viinaks ja sakramendiks pahu!
sedasi,
edasi!
*
Olge tervitet jalamehed, ratsurid!
Kahurlased, mürsurid, laskeks
relvad omal seadke: vastu avaliku arvamise.
Tahan: elu oleksite esimesed katsurid,
et kunagi ei lähaks teile raskeks:
olla, jah t olla, ja olla ainult ise!
sedasi,
edasi!
*
Kaugusse sööstke vaid pilkude pikksilmaga,
mõttelennuaerod ikka surmasõlmeks valmis,
tundmatusse tungige ridade piilurid!
138
Olgu x luulevaenulise, rajuse ilmaga,
olge päiksepaistelised, naerulised salmis,
teie! südamega südame manu hiilurid t
sedasi,
edasi!
*
Ärge hoolige isegi hüvast toonist!
mööduge rahulikult kopitund klassikuist:
kahvatust kirjaneitsist, kohmetust Kreutz
waldist,
isegi Kristjan Jaak Petersonist,
rääkimata teisist haudadest tassituist,
tõlkureist, mõnestki kadaklisest bardist!
sedasi,
edasi!
2.
Milleks meie luulel ala Hingedepäevi
pööninguile kanname vaimudelle toitu?
Olgu vaid neetud, kes sinna meid juhat!
Tänapäeva inimene — kaugustesse näevx
loodangul päikse juba tervitame koitu,
sõnade märklauaks: aasta 2000.
sedasi,
edasi!
*
139
Ärge komistage! kalmistut Bergmann, siin Liiv
(keegi mind tembeldab laipade teotajaks?)
Olen kord lood juba nekrofoobiks • • •
Tean: iga manalane — elavaile riiv...
vaevalt saaks olla ta tulevpõlve ootajaks,
— tühjund orbiidid: teiste silme teleskoobiks,
sedasi,
edasi.
*
Ärge peatuge sääl, kun laian kaaren
niitnud on võõradki, võtnud loogu!
Terigi küllalt on muinsuste salven:
Whitman, Verlaine, Baudelaire ja Verhaeren,
Goethe, George, Riike masendavad hoogu ...
Teadke! iga jäljendus algupärast halvem...
sedasi,
edasi!
*
Lilli ärge kandke, ei pärgi pange hauale:
elu ei lõpe, vaid algab kun kalmistu.
Vaatke! palju autoreid elab teie sean!
140
Raamat värske asetage lugemislauale
ja avage tänapäeva salmistu:
pärib surmapäälse poeet eluean
sedasi,
edasi!
*
Ja sina, uustulnuk, kelle nime ma ei tea,
tervitus sulle: süda, käsi, ole hea!
Meelen pea: peab olema pääletungi luulen,
midagi fluiidilist, nagu juuksed tuulen . . •
Kui ründate tulevikku — üle mu haua,
meenutage! moodustan ainult hüppelaua .
sedasi,
edasi! • .
KOOSTIS
Eelsõna
ihk. 5
E. V.-r. — tsükl esimene:
E. V.-r. — avang............................................................ Ihk. 9
E. V.-r. linnulennult
.......
„
Filmvärss (püülinnn negatiiv).................................. .............
E. V.-r. (poeem kahel plaanil)
....
„
E. P. — Eesti parnass................................................... .............
11
21
29
55
Elust mu ümber — tsükl teine:
Lõokesed ilnna kohal
Tühjund linn
Ihk. 63
.
»
65
Asjade elu.
99
70
Irdumus
99
72
Must kass .
99
74
Ööst hommikusse .
99
76
Päevast öhe
99
78
Vabakevad 1
99
80
Vabakevad 2
99
81
Värss = mu kevad
99
84
99
86
Kevad’ sttgisen
99
88
Ühe talve-hommlku läbilõige
99
90
Elust mu ümber
99
92
Suve kroonika
•
•
•
14B
Erolca — tsükl kolmas:
Eksprompt ühele loojale....................................Ihk.
101
Matk ellu 1...............................................................................
102
Matk ellu 2...............................................................................
103
Värssjutt ajast ammusest.....................................................
105
Raju Euroopa kohal.................................................. „
Erolca (värss-novell)
.......
110
„
Väljarändajad.......................................................................
Elavate poolt ja manalaste vastu
Tallinna Eesli Kirjastus»Ohlsuse trükikoda, Pikk 1, 2.
1933.
Rahvakultuuri tõstmine ei ole ainult riigi ja omavalitsuse kohus ja ülesanne, vaid eeskätt rahva elutahte avaldus, mis teostub seltskonna poolt organiseeritavas vabaharidustöös. Ringkond nõmmelasi koostas ja esitas 5. jaanuaril 1928 Nõmme Haridusseltsi põhikirja hrade H. Anso, M Vilu ja
Seltsi juhatus: Vasakult I rida: abies. A. Tamm, esim. dr. H. Mäe, abies. A. Künkmann. tirida: B. Meihusalem. Th. Truusmann. P. Radiko.
K. Hermanni allkirjadega siseministeeriumile. Sells regisiree* riii 7. jaanuaril 1928. a. 11. jaanuaril peeiud asutajale koos* olekul võeii esimese liikmena vastu Rudolf Alas. 22. jaa* nuaril 1928 peeii «Rahvateatris* pidulik selisi avamise pea* koosolek, kus valiti esimeheks H. Anso ja juhaiusliikmeiks pr. Kevend, hrad M Vilu, K. Hermann ja J. Aumann. Samal koosolekul oisusiaii asuda rahvamaja ehitamise eeltöödele, mis sest ajast peale läbistavad punase niidina kogu seltsi tegevuse.
Tähtsamaisi sündmustest seltsi elus oleks mainida: 25. jaan. 1928 asutati laulukoor ja 7 erialalist osakonda. 21. aug. 1929 asutati Nõmme rahvaülikool. 1. dets. 1929 otsustati teha ettepanek Nõmme seltside ühendamiseks. 6. veebr. 1930 kinnitati rahvamaja ehitusprojekt ja ehitus» krundi obrokileping. 21. juunil 1930 õnnistati seltsi lipp. 22. juuniks 1930 korraldati koos teiste seltsidega Nõmme II laulupäev.
Seltsi revisjonikomisjon. (Vasakult: H. Truus, J. Vaöa, A. Grünberö.)
9. sept. 1930 ühines seltsida Nõmme laulu» ja muusika» selts „Ühendus“ ja seltsi nimi muudeti „Nõmme Hariduse» ja Bahvamajaselisiks“; valiti auliikmeks seltsi asutaja ja I esi» mees Hendrik Anso. 4. nov. 1930 ühines seltsida Nõmme teatriselts „Läm» meküne“. 30. aug. 1932 muudeti seltsi põhikirja, määrates juha» tüse volituste kestuseks 3 aastat. Otsustati korraldada 1933. aastal rahaline loterii ja 1934. aastal Nõmme III laulupäev. 7. jaanuaril 1933 asutati seltsi lasteaed. Seltsi lähtsamaiks tegevusharudeks on kujunenud välja: teater „Lämmel<üne“, sümfooniaorkester, segakoor, meeskoor, Nõmme rahvaülikool ja lasteaed. 4
Selisi esimeesteks olid: Hendrik Anso — 22. I 1928 — 30. V 1929, Juhan Aumann — 30. V 1929 — 1. XII 1929, dr. Hjalmar Mäe — 1. XII 1929. a. peale. Juhaiusliikmeiks olid: 4 aega R. Alas ja B. Meihusa* lem; 3 ae^a K. Lall, A. Künkmann ja P. Radiko; 2 ae£a J. Aumann ja N. Pelovas; 1 aeö pr. Kevend, M. Vilu, J. Koop, pr. Muöur, A. Süsi, H. Sallerl, O. Embach, H. Anso, A. Muöur, H. Vepper, G. Sallerl, A. Tamm ja Th. Truusmann. Selisi revisjonikomisjoni moodustavad selisi asuiamb sest peale korduval! taöõsi valiiud: esimees A. Grünber£>, H. Truus ja 1. Vaöa.
End. iealriselts „Lämmeküne“ juhalus^ Vasakult I rida: A. Künkmann, esim. P. Grünfeldt, P. Padiko. II rida: hr. V. Oxford ja A. Jürgenson.
Teater JLanimeküne“. Teairiselts „Lammeküne" põhikiri registreeriti 16. nov. 1929 ja avamiskoosolek peeti 10. jaan. 1930. a. Esimesse juhatusse valiti esimeheks kirjanik P. Grünfeld, abiesimeheks A. Künkmann ja juhaiusliikmeiks hrad Radiko, Jürgenson, 5
End. teairiselts ,,Lämmeküne“ esimees P. Grünfeldt.
Teatrijuhi A. Künkmann.
6
Malkus, Oxford ja dr. Hero* des. Näitejuhiks valiti H. Sots* Soisilovski. Teatri üldjuhiks on A. Künkmann. Vaatamata suurtele ras* kustele lavastati 15. veet> ruaril 1930 „ Rahvateatri s“ H. Raudsepa „Mikumardi“ erakordselt suure menuüa. Hiljem lavastati veel mitmeid näidendeid ja korraldati asja* armastajaist koosnevale näi* ieirupile kursusi. Teatri koos* seisu kuulub 42 isikut, neist 24 näitlejat. 1930./31. a. lavastati 5 näidendit ja 3 õpilaseten* dust, 1931./32. a. — 13 näi* dendit, 1 operett, 2 laste*
Näitejuht H. Sois Sotsilovski.
Stseen näidendist ..President Nuiatust“.
ja 2 õpilaseiendusi. Külastajaid oli 1929./30. — 967, 1930./31. — 1400 ja 1931./32. a. — 2301 isikul. Tanu näitejuhi ja naib lejaskonna agarusele ja püsivusele korraldati 1932. a. teisel poolel 10 etendust, mida külastas üle 1000 leairisõbra.
Teater „Lämmeküne“ näiilejaskond. (Keskel vasakult: näitejuht H. Sots, teatrijuht A. Künlv mann, orkestrijuht H. Truus).
7
Orkestrijuhi H. Truus.
Orkester. Teatrijuhi A. Künkmanni algalusel asuiaii ieaier „Lam" meküne“ juure asjaarmasiajaisi sümfooniaorkesier, määra* ies orkestrijuhiks hra Harry Truus’i. Orkester koosneb 15 mängijast. Orkester esineb kõigil ieairieiendusiel, viimasel ajal ka rahvaülikooli kontsertidel. Orkester on suure menuga esine* nud ka üldnõmmelisiel aktustel ja oräanisaisioonide pidudel.
Orkestri liikmed (keskel juhi H Truus).
Orkester mängimas (juhib H. Truus).
Laulukoorid, Selisi segakoor algas tegevusi 1928. a. sügisel hra Vedro juhtimisel. Temale järgnes koorijuhi kohal hra K. Grünvald ja 1929. a. alul õp. E. Vilibert. Lauljate arv oli 30 ümber. Selisi algatusel korraldati 1930. a. suvel Nõmme II laulupäev
9
Laulukoor ,,EsIonias“.
ja sellele jarönes pea ühinemine „Ohenduse“ kooriöa, vali» des koorijuhiks H. Truus’i. Viimase kaitseväe teenistusse mineku puhul kutsuti koorijuhiks Karl Leinus, kelle suur vilu» mus peaöi viis kooriliikmeie arvu 60—70 peale. Asutati ka meeskoor sama juhatajaga. Koorid esinesid suure menuga kohalikel aktustel, kor» raldasid iseseisvaid kontserte, millest enamik kanti üle raa» diosse, samuti esines koor ka rinöhaälinöu stuudios. Koori» liikmete arv kasvas käesoleval ajal 104 peale, kellest 70—80 kaivad alatiselt harjutustel. Möödunud aastal andsid koorid 3 avalikku kontserti, neist 2 Nõmmel ja 1 Tallinnas „Estonia“ kontsertsaalis.
Laulukoor Nõmme II laukipäeval.
10
Laulukoor Saaremaa laulupeol Kuresaares.
Huvitav on märkida, et enamik püsivaid lauljaid on keskealised, kes on seotud teenistusega, aga. siiski harju* tustelt ei puudu. Osa neist on Nõmme „põliseid“ lauljaid, kes koondusid „Ühenduse“ kauaaegse esimehe ja koorijuhi J. Neümanni ümber juba 1920. aastal. „Ühendus'e“ koor või* iis osa alates 1922. a. iga aasta maakonna laulupidudest ja *päevisi. ^Ühenduse" raskuste puhul viis hra N. Pelovas koori üle Nõmme kodanike ühingu alla ja hiljem, kui ühing muutus poliitiliseks rühmaks, asutas koos A. Kiigemägi ja Th. Trausmanniga Nõmme laulu* ja muusikaseltsi „Ühendus“. Seltsi koor võttis 1929. a. osa Pärnumaa laulupeost, 1930. a. Tartumaa ja Nõmme Jt laulupaevasi, 1931. a. Lati üid* laulupeost Piias ja 1932. a. Saaremaa laulupeost Kuresaares.
Laulukoor Läti laulupeol Riias.
11
Dr. Hjalmar Mäe, Nõmme rahvaülikooli juhataja ja selisi esimees.
Nõmme rahvaülikool. Rahvaülikool asutati 21. augustil 1929, määrates juhalaiaks dr. Hjalmar Mäe. Rahvaülikoolile näis pind Nõmmel soodus oleval, tegevus paisus väga suureks ja sellega ka juhataja abide arv. Tegevuse illustreerimiseks olgu arvud: kolme õppeaasta kestes korraldati 85 loengõhiut, 175 loengul, 8 aktust, neist 3 raadiosse, 15 kontsertõhtut, neist 4 raadiosse, 2 õpilaste tööde näitust, 15 kursust 1296 õppetunni ja 423 kursuslasega, loenguid külastas 6418 kuulajat, 1931./32. õppe aastal keskmiselt igal loengõhtul 95 kuulajat. Rahvaülikooli algatusel asutati Eesti linnarahvaülikoolide juhatajate ühing, kelle esindajana võttis Nõmme rahvaülikooli juhataja osa III rahvusvahelisest õppefilmide konverentsist Viinis 1931. a. Tulemuseks oli õppefilmide soetamine välismaalt. 1931./32. õppeaastal näidati ühenduses 12
Rahvaülikooli juhatus. Vasakult I rida: juh. abi J. Aumann, juhataja dr. H. Mäe, aih A Tamm abi M. Vilu; II rida: abi E. Radik, end. abi ü. Embach
loengutega rahvaülikoolis 27 filmi. Lekioriieks oli rahvaüli* koolis 23 isikut Nõmmelt ja 24 isikul väljast, viimaste hulgas minister Piiskar, dir. G. Ne\g M. VaJbe, Chr. Brüller. Ed. Hubel, F. Olbrei, E. Peterson, M. Martna, W. Kupffer, G. Ollik, dr. E. Pab lon j. t. Rahvaülikooli kirjastusel ilmus trükis kogu „Laule Hõimupäevaks". Rahvaülikoolile, kes peamiselt tegutseb Nõmmel Norm
Rahvaülikooli naisosakond (keskel juhataja E. Radik).
13
Rahvaülikooli käsiiöö-kursuslased iööde näitusel. (Keskel juhataja pr. I. Uusdlmasie).
me algkoolimajas ja ,, Rahvateatris", asutati ka Kivimäe osakõnd Kivimäe alökoolimajja ja naisosakond Hiiu algkoolimajja.
Lasteaed, Nõmmel iundus vä£a suur puudus eesli lasteaia järele, kuna kauemal ae£a püsinud L. Kann i lasteaed sulões oma uksed ja lasteaeda kuuluvad lapsed valgusid kadakasakslikesse lasterin^idesse. Lasteaedade püsivuse raskus seisis nähtavasti nõrgas majanduslikus kindlustuses, mis sundis kõrget õppemaksu nõudma, ja võõrkeele õpetamise puuduses. Arvestades neid asjaolusid üüris selts Vabaduse puies teel nr. 65 N. Valdmanni päralt olevad ruumid ja asutas oma
Lasteaia asukoht Vabaduse pst. 65.
14
Lasieaia juhataja prl. Jakobson.
eesli õppekeelega lasieaia, kus ka hästi ja head saksa keelt võõrkeelena õpeiaiakse. Kuna selisi lasteaial majanduslik seljatagune on tugev, võib ta ka lasteaia õppemaksu vaga madala hoida ja nii ühe suure puuduse Nõmmel kõrvaldada. Lasteaia korraldajaks maaras seltsi juhatus hra A. Künk* manni, lasteaednikuks maaras aga kauaaegse Haapsalu lasteaedniku prl. Jakobsoni.
Lasteaia saal.
15
NÕMME LANE! Toeta oma ainust haridus* likku ordanisalsiooni osies selisi rahalise loierii pileieid ja astudes ioeiavaks liikmeks
VaataHommikuks
Saledus ja tervisevõimlemise
tabel.
...Hommikuks
Saledus ja tervisevõimlemise
tabel.
Kokkuseadnud:
B. lepik.
Diplom. kehalise kasv. õpetaja.
Hind 25.snt.
ENSV TA
Kirjandusmuuseumi
Arhiivraamatukogu
30979
Saavutage ilu
ja tervise!
Igal inimesel peavad kogu kehas töötama koos-
kõlastatult süda, kopsud, sisenõrestus-elundid, liigen-
did, lihased ja nahk. Sarnase kooskõla saavutamiseks
peame palju harjutama. Ühtlasi saavutame sellega
siis ka tervise, jõu ning ilu.
Tänapäeva mehhaniseerunud elu arendab inimest
ikka enam ja enam ühekülgselt. Inimene spetsiali-
seerub ühele kitsale alale ja tagajärg — tegevuseta
olevate elundite ja lihaste kiduraks jäämine. Tehes
tööd nõrgenenud lihastega võib juhtuda Õnnetusi, näi-
teks: astudes üle tänava võib nikastuda jalg; tõstes
raskust võib haigestuda käsi jne. Kättesaadavam va-
hend elundite ja lihaste kooskõlastamiseks on võim-
lemine. VÕimeldes arendame kogu oma keha ning saa-
vutame jõu, ilu, tervise, vastupidavuse jne.
Harjutused olgu koostatud asjatundlikult. Selleks
peab igaüks omama hää võimlemistaibeli või -raa-
matu. Kelle lihased igapäevase töö juures seisavad
tegevuseta (vaimutöölised), või kes kalduvad rasvumi-
sele (tüsedusele), peavad tingimata võimlema. Võim-
lemisega karastatakse keha ja kaotatakse üleliigne
rasvakude. Ühtlasi saavutatakse võimlemisega ka ke-
ha ilu.
Juba Plato soovitas omas töös ..Seadused" hoolit
seda oma keha eest ja väljendas seda järgmiselt:
2
„Ei ole hing see, mida kasvatatakse ja ei ole seda ka
keha, vaid on inimene, keda ei tohi kui tervikut poo
litada, üht poolt ilma teiseta arendades ja õpetades*,
sest mõlemad on üksteisest olenevad, ning alles koos
nad moodustavad inimese," Ainult hästiarenenud ter
ve ja tugeva kehaga inimene võib luua püsivaid väär
tusi ja elulisi ideid."
Kehakultuur on edu pant.
Kehaline kasvatus arendab tervist, jõudu, ilu ja
vastupidavust. Keha arendamine tugevndab tahet ja
energiat. Tugevatahteline inimene on isand enda üle
ja võib valitseda ka teisi. Energiline, terve ja vastu
pidav inimene ei jää kunajgi hätta, ka majandusli
kult rasketel aegadel.
Tänapäiv nõuab naistelt peaaegu samapalju kui
meesteltki, sellepärast peavad naisedki omama terve,
tugeva, ilusa ning vastupidava keha. Abielus pole
naine enam nõrgem pool, kelle ülesanne vaid kodu
korrashoidmine. Tänapäeva naine peab olema elutor
mides väärikaks kaaslaseks ja abiliseks mehele, alles
siis on kindlustatud kooselu.
Naised, ärge olge kehakultuuri avaldusis passiiv
sed päältvaatajad, vaid sammuge aktiivselt kaasa!
Alles kehakultuuri abil võite elada Õnnelikult.
Kuidas saada terveks, tugevaks
ja elurõõmsaks?
,,'NÕiarohi" sellõks on:
1. Võimelge iga päev kodus vähemalt 10 minutit.
2. Vähemalt kord nädalas võimelge võimlas, või
tehke spordiharjutusi väljal.
3. Harrastage mõnd spordist mängu.
4. Tehke vähemalt kord nädalas matk vabasse
loodusesse, võimalikult kaugele linnast.
3
5. Minnes tööle või tulles säält, ärge kasutage
sõidukit, vaid kõndige.
6. Hoolitsege, et keha oleks alati puhas.
Alustage juba täna nende juhtnööride täitmisega,
siis saavutate peagi tervise, jõu ja elurõõmu.
Kuidas alata harjutamisega?
Alul tuleb harjutada vähe ja kergelt. Järk-järgult tõusku harjutuste raskus ja kestvus. Peab har
jutama niipalju, et keha tunneb väsimust. Tüse ini
mene harjutagu pikaldasemalt ja kauem, kõhn aga
kiiremalt ja lühemalt. Harjutada võimalikult väheste
riietega. Soovitavaim on võimelda täiesti alasti. Et
harjumata keha ei külmetaks, selleks harjutada kii
resti ja vähem. On hää teha harjutusi peegli ees, et
kontrollida oma liigutusi.
Tähtsaim põhilause, mida harjutamise juures unus
tada ei tohi, on: „Iga harjutuse eel kogu end vaimliselt! Mõtle ainult harjutuse läbiviimisele! Kontsent
reeri end! Kontsentratsioon annab harjutustele jõu,
ilma selleta on nad väärtusetud.“
Kus, kunas ja kuidas harjutada?
Harjutusi võib teha igalpool, kus on tarviliselt
puhast õhku. Et võimeldes vajab keha palju hapnikku,
siis on parim harjutuskoht vabas õhus (aias, rõdul
jne.), kuid võib väga hästi harjutada ka toas. Vii
masel juhtumil harjutusi peab tegema avatud akna
juures. (Oleks soovitav, et aknad oleksid avatud ka
öösel magamise ajal. Peetagu ainult silmas, et ei
tekki tõmbetuult).
Sobivaim aeg harjutamiseks on hommikul, 5—10
min." pääle ülestõusmist. (Enne loputatagu suu ja pu
hastada hambad). Muidugi võib harjutada alati, kui
on vaba aeg.
4
Harjutada ei või;
1. Pärast ülestõusmist hommikul esimese 5—10
minuti kestes.
2. 10—15 minutit enne söömist lõpetada harju
tustega.
3. Kahe tunni kestes pärast söömist.
ä. Enne magamaheitmist vähemalt ühe tunni kes
tes. (Õhtul umbes 1 tund enne söömist lõpetada har
jutustega).
Teistel aegadel võib harjutada alati. Pole soovi
tav harjutada, kui tuntakse füüsilist väsimust. (Siis
peab enne pisut puhkama).
Harjutused tulevad sooritada alati jõuliselt, kus
juures sügavalt sisse ja välja hingatakse. Igaüks peab
leidma oma kehale kohase rütmi (tempo) harjutusteks
ja sellest rütmist oleneb ka hingamise rütm. Hinga
mise rütm peab alati olema kooskõlas harjutuste
rütmiga.
Pärast harjutusi hõõruda keha tugevasti väliaväänatud niiske rätiga, kuni läheb keha punas eksi.
Siis pesta toasseisnud veega keha hästi puhtaks ning
loputada külma veega. Kui pole võimalik kogu keha
pesta, siis pesta vähemalt ülakeha.
Tabeli tarvitamisest.
Tunnid tabelis on koostatud inglise hommikuse
võimlemise meetodil. Hommikuse lühiajalise „tunniga“ on võimalik läbi töötada kõiki lihasgruppe. Iga
hommikused harjutused on järgmised:
1. Ringutus ülestõusmisel.
2. Kerge hingamisharjutus.
3. Sügav hingamisharjutus.
4. Tipu hingamisharjutus.
Märkus: Kopsu ülemiste tippude õhundamine
tuleb sooritada järgmiselt: 1) hingata sügavalt sisse.
5
2) paenutada rind vähe ette paremale küljele ja su
ruda vasaku käsivarrega vastu (rinda, 3) sirutada
uuesti keha, 4) paenutada rind vähe ette — vasa
kule küljele ja suruda parema käsivarrega vastu rinda,
5) sirutada keha, 6) rinda ette paenutades välja hin
gata.
5. Sõrmede harjutus, vere ringvoolu elustamiseks.
6. Kereharjutused — painutused (käed, rind, keha
esi- ja tagakülg ja küljed).
7. Rippeharjutus.
8. Tasakaaluhar jutus.
9. Tugiharjutus.
10- Jalgaideharjutusj.
11. Rahustavaid harjutusi (rahustav käik, rahus
tav hingamine).
Tarvitage pingega tehtud harjutuste järele lõdvendusharjutusi (käte harjutuste järele käte lõdvendus jne.).
Märkus: Lõdvenduseks nimetatakse pingevaba
de jäsemete või keha raputamist. Täidab osaliselt
massaaži aset.
Tabeli keskel kaiks „tundi“, kus on näi
datud, millises järjekorras ja missuguseid harjutusi
teha hommikul. Tabeli äärtel kujutatud harjutusi võib
asendada vahelduseks tabeli keskel olevate harjutus
tega. Seltega võimaldub koostada üut „tundi“, mil
line füsioloogiliselt vastab tabelis toodud „tunnile."
Nii võib muuta „tundi“ raskemaks või kergemaks,
vastavalt oma keha arengule. Hingamisharjutused (nr.nr.
1, 2, 3) võivad alati jääda ikka samadeks, samuti
ka sõrmede lahutamise harjutus (nr. ä) vereringvoolu suurendamiseks.
Teine tund algab samuti hingamis- ja vereringvoolu elustavate harjutustega (esimeses tunnis 1, 2,
3, ä) 16 ja 17 harjutuste vahel teha käte lõdvendisi.
Tunni lõpuks rahustavad harjutused (nr. 25).
6
Harjutusi, milliseid võimalik, tuleb teha nii pa
remale kui ka vasakule poole.
Soovitav on harjutuste nr.nr. 9 ja 10 ja nr.nr. 19
ja 20 vahele asetada tagavara-harjutusist kõhulihaste
harjutusi, kas nr. 34, nr. 38 või nr. 36. Nr.nr. 10 ja
11 ning 20 ja 21 vahel nr. 41. Nr.nr. 12 ja 13 vahele
ning 22 ja 23 vahele nr. 38.
Nagu juba eelpool mainitud, võib vahelduseks
asendada tabeli äärtel kujutatud tagavaraharjutusi ta
beli keskel olevatega. Milliseid tagavaraharjutusi võiks
võtta tabeli keskel asetsevate harjutuste asemele, näe
me allolevast tabelist:
1. TUND.
Nr. 6 asemel nr. 48.
Nr. 7 asemel nr. 49 või 50,
Nr. 8 asemel nr. 27, 37 või 39.
Nr. 9 asemel nr. 28, 29, 37 või 39.
Nr. 10 asemel nr. 52 või 53.
Nr. 11 asemel nr. 42 või 44.
Nr. 12 asemel nr. 40.
Nr. 13 asemel nr. 30, 31, 32, 33 või 51.
2. TUND.
Nr. 17 asemel nr. 26, 21 või 31,
Nr. 18 asemel nr. 28 või 37,
Nr. 19 asemel nr. 29, 30 või 39.
Nr. 20 asemel nr. 52 või 53.
Nr. 21 asemel nr. 42, 43 või 44.
Nr, 22 asemel nr. 40.
Nr. 23 asemel nr. 47.
Nr. 24 asemel nr. 45 või 46.
Käesoleva tabeli kohta ligemaid seletusi on võisnäfik saada kehalise kasvatuse õpetajalt Bernhard
Lepikult Tattninas, S. Karja 18, k/m. ..Spordist".
B. Lepik
Diplom, kehal, kasvat õpetaja.
7
DAAMIDE HOMMIKUNE SALEDUS- NING TERVISVOIMLEMISE TABEL
Enne tabeli tarvitamist
läbi lugeda sõnaline osa!
Esimene tund
\Y
Harkistes sirgede jalgade tost- 27. Põlvväljasäädes
mine, käte abil.
ringid.
kõrvale,
kere
-
Kerge hingamiseharjutus. 2.
■■‘w—■'
”
Siig;|av hingamiseharjutus. 5.
10.
Varvasseis taha, painutus taha 29. Istudes, põlvväljasääde kõrvale,
kuni käsi puudub jalga.
painutus kõrvale.
9. Kere painutamine kõrvale.
Rippes, põlvede
tõstmine ette
jt
e,
T:p hingamisehariutus.
Rusikasse piqistadud
sõrmede lahutamine.
5
Käed kõrval, kattega suure
nevad ja vähenevad ringid.
6.
Tasakaalu hoides, joonel käik, 12. Eestugilamangus, käte kõverdavarvastel.
mine ja sirutamine.
Käte lõdvendamine. 7.
13.
&i
Olgade hood kätega. 8.
14.
jala kaheksad.
Kere ringid.
Lendhüpe kõverdud jalgadega
taha.
3
45‘. Lendhüpe kõrvale.
Rütmis, rahustav käik.
Ülessirutus vahelduva jala tõs
48. Reie lõdvendus pingil.
tega taha.
Teine iund
VI Harjutus
harjutus
esimesest
esimesest
tunnist.
tunnist.
30. Rätsepistes, vaheldumisi jala
15. Käte suured ringid.
Turfalsetsus jalgade
Isteseisus, sirge jala tõstmine.
£f. Turjalseisus jalgade iahufamindi
lahutamine ette. taha.
-kõrvale.
_
, ■>
22.
J| 20 _K‘PPSeisus kere näitamine. 21. Kaalseis ette._
VaataA -it joo-
Truudus
võidab.
Romaan
elust.
I anne...A -it joo-
Truudus võidab. Romaan
elust.
I anne. Hind 20 senti.
Joh. R. He:dmets’a trükk, Põltsamaal, 1933.
TRUUDUS VÕIDAB. ROMAAN ELUST.
KIRJUTANUD M. MARK.
Põltsamaal 1033. Joh. R. Heidmets’a trükk, Rottsamaal, 1933*
Lugejaile. Käesolev romaan oma tegelastega algab Eestis. Kujutab lugejale siiski lõunamaa elu ja ilu. Esildab ka looduse suurt võimsust. Romaan on dramatiline, lugejale tulevad ette ägedad kahe" võitlused ja kättetasumised. Kahe sõbra lastest saab seaduslik abielupaar. Noorik aga armub oma endisesse armastajasse ja nad põgenevad Itaaliasse. Reisu võimalust andis neile õnnelik võiduloos. Itaalias armus ilus Eesti naine tsir kuse artistisse ja põgenes oma armsama juu rest. Ta armsam tüdines selle juhuse tõttu Itaa lia elust ja reisis ühe Helveetsia mõisnikuga, keda ta kord uppumissurmast oli päästnud Helveetsiasse. Sääl kohtas ta oma endise armsa maga, kes ühe kaupmehe proua teenijana Helveetsiasse oli reisinud. Elutüdimuses heitis neiu end Neinschateli järve, kust teda päästis ta endine armastaja. Lugege järgmisi ilmuvaid andeid. Iga anne läheb järjests põnevamaks.
Autor.
I Augustikuu päike paistis palavalt ja va'm;stcs iga päevaga rohkem ja rohkem juba valkjaks löönud rukkipõldusid. Linnud siristasid oma lõbusat viit ja mesilased sumisesid lilletel. „Metsatalu“ õueväravas, rukkivälja ääres rääkisid kaks hallipäist vanataati ja silmitsesid juba peatselt val mivat rukkipõldu. Eemalt vilja väljade tagant paistis tugev lehtpuu mets mis nagu müür talu põlde ümbritses, ja millest vis tiste „ Metsatalugi* oli oma nime saanud. Metsaserval oli suur loomakari söömas, kes äge dalt endi kallalt söödikuid eemaie tõrjusid, kuna eemalt suured heinakuhjad vaatlejaile silma puutusid. Metsa tagang oli näha kerget pilvitust mis vaatle jate südameid rahulolemisega täitis. Oli ju põud küllalt kaua kestnud. Esimene neist pruuni habeme kontsuga keskmist kasvu, kaunis tugeva lõua ja ninaga, selle taluperemees Rein Mihkelson, hüüdnimega Metsa Rein. Teine aga valge pika habeme ja kasvu poolest pikk vanahärra, tema noorepõlve sõber Madis Kaval, hüüdnimega Mäe Madis. Rein patsutab oma sõbrale õiapääie ja ütleb: „ Vaata Madis, mis sa õige arvad, eks mul ole ilus koht, vaata kus rukkipõld, ei ole siin ainustki kõhna pead, kõik pikad ja jämedad nagu seasabad, ja aia eest olen ka kõigiti hoolitsenud, vaata kuis õunapuud on murdu õunu täis, nõnda samuti ka marjapõõsad, vaata ringi, kas näed siin midagi laita*? Madis vaatab esiti rukkipõldu siis rohuaeda, silitab oma habet ja lausub: „Tõsi jah. Noh ega see ka ime
3
pole, sest mul tuleb veel praegu meelde kuidas sina oma hoolsuse ja korralikkuse eest kroonuteenistuses ülemate käest kiitust teenisid". Köhatab ja räägib edasi: „Egas minugi kohal suurt viga ei ole, aga ta asub ju väga mägisel maal ja ka põllud on kive täis, mis sa sääit suuremat tahta oskadki. Poeg käis ka siiamaale koolis, no oli aga ka kaunis osav õppija, Lasksin paar taivet kihelkonna koolis käia, edasi ei mõtelnudki koolitata aga poiss tahab veel edasi õppida, et siis oleks kroonu teenistuses kergem ja hõlpsam teenida*.— Madis kellel suure jutustamisega väga palav on hakanud jätab oma jutu pooleli, pühib otsalt higi ja rää gib edasi : „No on aga pagana palav ilm, tee tolmas nagu kütis, rahvast oli turul ka nõnda palju, ega siis ka ükski asi hinda maksa, kui nõnda palju kokku vee takse. Kas teil oleks ka külma vett käepärast see tolm ajab nõnda jänutama"? Metsa Rein kes siiamaale ainult kuulas sai nüüd ka oma suud lahti teha ja ütles: „Muf on ka paremat märga kui vesi, miks meie siis vett joome tegin teist siin tütre sünnipäevaks, sai ikka ära vähendada ka, aga kuulukse ikka veel vaadi põhjapeal tubliste loksuma*. Hüüab oma tütart. „Anni tule siia", mine too keldrist meile siia toobiga õlut". Anni kes nähtavasti aias marju korjas tuli ka kohe ja peagi oli ta vahutava õllekannuga vanameeste juures. Mäe Madis vaatas noort tütarlast suure huviga naeratas ja ütles: „Vaata, vaata kus mul saab alles virk mini, kohe sõna pealt käsk täidetud". „No miks siis ei pea virk olema kui inimestel on jänu, peab ju hädalistele appi ruttama*. Naljatas Anni omalt poolt vastu. Rein näitas käega oma sõbra peale ja ütles Annile. „See mees ongi see minu hea vanasõber kellest ma nii mitu korda olen sulle rääkinud, olime üheskoos teenis tuses ja saime väga hästi läbi, ei olnud meil Cihte halba sõna üksteisele ütelda. Võib olla saame tulevikus sugulastekski eks meil ole ju ühel poeg ja teisel tütar". Annil oli seda juttu pealt kuulates piinlik ja lippas minema jättes vanad mehed jällegi kahekesi.
4
„Kuule Madis, tõmba õige hobune õueväravast sisse, lase siia suure puu alla päeva varju, tal loomal on ju parmusid kallal kui puru, ma ise lähen toon reheait sülega heinu ette". Ütles Rein ja ruttas ise rehe poole. Madis ei olnud ka laisk pois, tõmbas hobuse õue sidus tähendatud suure puu külge kinni, Rein tõi heinad ette ja asi oli jälle joones. „Soo, nüüd võime jälle juttu edasi puhuda, tule läheme istume sinna pingi peale, seal puu varjus veidi mõnusam". Kutsus Rein oma külalist. Vanad mehed võtsivad endile mõnusad platsid, aga Mäe Madisel mõlkus meeles ikka Anni, ta ütles: „Rein, on suli aga üks pa gana viks ja virk tütar, ei tea missuguse poisi sülle see linnuke peaks ka lendama". Ise aga mõtles, mul on ju ka poeg, ja ega ta mõni talu poiss ei olegi, võib olla ehk saab Adu selle asjaga hakkama, kui kodu lähen räägin kohe Adule, et Metsa Reinul niisugune tore tütar on, kui ta niisuguse toreda tüdruku kätte saab, võib tõepoolest õnnelik cl!a. Rein oli selle vahepeal tubaka kotist varda võtnud ja õngitses sellega oma piipu ise sealjuures manades: „No küii on piibu pergel, lõõrid teisel kinni ummistanud anna kas minu pärast korstnapühkija kätte, kui mitte ise ei taha kribiks hakkata". Varsti on aga rein oma tööga valmis, topib oma piibu täis, pakkub ka sõbrale, see tõrgub esiti vatsu võtmast, paneb siiski ka oma piibu täis, Rein lööb tulerauaga taela tüki põlema, paneb ka taelatüki Madise piibu peale ja peagi tossavad mõlemil piibud täies hoos. „Mul läheb kui viinavabriku korsten". Ütleb Rein. Madis nihutab ennast Reinule lähemale, võtab tas kust karjajaagu pudeli välja ja ütleb: „Räägid viina vabriku korstnast, no maitseme, midamocdu see kraam ka mekib mis selle suure korstna all on valmistatud. Viisin vasika turule sain oma kuus rubla kätte, no võtsin siis ka oma poole toopi ära, — ei tea kuidas teda paganat lahti saada.
5
Rein tõmbas taskunoa millel ka igaks juhuks korgivinn küljes oli, ulatas selle Madisele, sõnades: „kannan seda a'ati taskus siis on tarviduse korral võtta." Madis puuris pudeli pealt korgi ära ja pakkus Reinule. „No-noh kelle käes selle suus". Ütles Rein ja Madis oli ka esimene kes oma suu kibedaks tegi, nõnda võtsivad mehed paar korda ja jutulõng hak kas veel libedamini hargnema kui enne. Madis kiitis aga ikka ja ikka jälle Annit. Rein tunneb headmeelt, et teisel tema tütar silma torkanud, sõdib ikka vastu: #Noh, mis ilu temal ikka suurt rohkem kui teistel, noor inime ikka ilus. Ja ega minul ka enam teisi lapsi ole kõik mis siin on jääb temale. Vanem tütar on mul juba mehel je temal on kõik juba käes. Väimehel on ka kaunis kena koht ise aga on ta nõnda kidsi, et ei raatsi pudelit viinagi osta41. Madis pani seda kõik kõrva taha, mis aga Metsa Rein oma tütrest ehk tema kaasa varast rääkis. Anni kes ära nägi, et meeste jutt nõnda ruttu lõp peda ei tahtnud, ja et pudel ka juba seltsiliseks oli tekkinud ruttas kambri, vaimlstas lihtsa toidu ja kutsus isa ühes oma sõbraga toitu võtma. Toidu lauda istudes tuletati esimesena jällegi pudelit meelde, pakuti ka Annile, Anni võttis küll pudeli vastu pani selle suu juurde aga ei teinud mitte suudki märjaks. Madisele kes muidugi niisugust asja hoolega jälgis ei jäänud see muidugi silmade vahele. „Noh-noh tehke ikka suu ka kibedaks". Sundis ta Annit. Anni tänas, et iema jnba küllalt võtnud ja ulatas oma käest pudeli oma isale. Rein rüüpas lonksu ja ütles Madisele: „Nüüd see vii kodu oma teise poolele, ega temagi suu seinapragu ole, eks tema ole selle vasika jootmisega kõigerohkem vaeva näinud." Oma vana sõpra ja Annit tänades lahkus nüüd Mäe Madis. Metsa Rein saatis oma külalise väravast välja, pani värava kinni. Mäe Madis kergitas veel korra kübarat ja läks.
Päike oii juba ioojas kui Mäe Madis koju jõudis. Perenaine kes muidugi teda ammugi ootas, tuli vana mehele väravas vastu, tegi selle lahti ja laskis sisse sõita. Mehe äraoleku üle vähe pahane olles küsis ta tusase häälega, «Kus sa täna nõnda kaua olid, alati tulid ikka ju lõunaks koju“? «Kannata, kannata nüüd vähe, las ma võtan ikka hobuse enne lahti, eks ma siis seleta. Perenaine aitas Madisel hobuse lahti rakendata, viis hobuse kopli sööma ja ruttas suure kiirusega koju. Madis võttis taskust oma pooliku pudeli ja andis eidele ise sealjuures lausudes: «Tõin ka sulle tilga rohtu, eks sina ole ka mõnedgi sammud selle vasika pärast astunud". Eit võtab pudeli vastu, paneb ka korraks suu juurde ja annab siis vanamehele tagasi, vaatab sealjuures tera selt teisele otsa ja küsib : «Sina vist oled päris palju täna trimpanud"? «Jah! Sai teist oma jagu. Linnas võtsime vasika ostjaga head liigud. Koju tulles oli ka, see pudel mis siin praegu on. Pidin ikka tervelt koju tooma, teepeal läksin oma vana sõbra Metsa Reinu poole sisse. Oli parajasti tee ääres oma rukki põldu vaatamas. Noh! Kui sa kord juba selle mehega jutu peale saad, ega siis enam nõnda hõlpsasti lahti ka ei pääse. Hakkasime veel oma kroonu elu rääkima kuidas siis rõõmsad olime ja kuidas nüüd ühtelugu vanadus päev päevalt läheneb. Oh, meel läheb kohe kurvaks kui mõtled, et iga tund sind surma poole viib"! Ah sind ka oma surmaga ja kurva meelega, iga kord kui vähe viinaauru peas on, läheb sinu meel kur vaks. Mine parem kohe magama siis kaovad sinu kur vad mõtted kõik iseenesest". «Tõsi, tõsi. Madis kobis ennast riidest lahti, läks voodi ja peagi norskas nõnda et tare põrus. Kui Madis järgmisel hommikul ärkas, tundis tema tugevat peavalu ja ütles eidele: «Kuule mul pea valutab
7
nõnda et silmad tahavad pea luust välja tulla, kas ei jäänud õhtul sinna pudeli põhja tilkake pea paranduseks"? „Seda ei olnudki sul koju tuua, see tilk mis seal põhjas oli, sellegi lõpetasid enne magamaminekut ära. „Näed seda vanainimese olekut, ei kannata tühja kuigi palju. Ei maksa teist räbalat enam teinekord võttagi". „Nii räägid sa alati kui pea valutab, läheb aga peavalu mööda, kõik peavalud ja vaevad meelest läinud. Miina nõnda oli perenaise nimi, — Toob söögi lauale. Noh tule joo hästi kanget kohvi ilma suhk ruta, see on nõndasama hea kui viingi pea paranduseks. Madis võtab seina äärest pingi, veab selle raginal laua juurde, joob kohe kaks kruusi täit kohvi ära, vaa tab korra liha taltreku peale ja küsib: „Kas sul silku on ? Liha seda ei taha mitte nähagi, silk see on ikka töömehe toit". Miina toob silgu taldreku lauale. palju kui süda kutsub".
„Säh söö nõnda
„Kus Adu on"? küsis vanamees järsku. „Küllap laskis jalga. Ütles eit veel kui uksest välja läks, et läheb ära, mis temagi veel püüdvat kui isal aega magada küll on". „No-noh! Kui palju minagi seda aega ära olen raisanud, sa tead ju isegi kui harva mina väljas käin No, kus ta siis õige läks? „Lina leotamise auku läks puhastama. Näed ju ise, rukki lõikuse aeg on ju käes, sellejärele tuleb lina kiskumine ja ega tänavu nende tööde vahet suurt ei tulegi". Noh see Adu on ju päris tubli poiss, mõistab juba isegi korda pidada, kui ta tuppa tuleb küli ma siis räägin, temale". — Madis ei saanud veel ütelda mida ta rää gib, kui Adu juba astuski uksest sisse. ,.Mis kellaaeg on? Küsis Adu, — näe juba vee rand üheksa peal, Mul on küll üks pagana tark kõht, ära tundis millal keskhommik käes on".
„Seda näha on. No tule aga söö nüüd kõht täis". Adu pani mütsi akna kõrvale varna otsa, istub lauda vaatab isale otsa ja räägib: „Me;e taat pummel das eile vasika vist puha maha, ega muidu nõnda kaua ära ei olnud No karda sina minu eest. Kas ma mõni poisinolk olen, kes rahast ei oska lugu pidada.. Kus seda nii hõlpsasti saada on, sa tead isegi kui raske teda kätte saada on. Vaata aga ette kuidas sina ise hakkama saad, et sa omi sõpradega jooma ei kuku. Noortel inimestel tuleb seda vahest kogemata ette. Eks ma tea seda omast käest ära. Ja juhtub nüüdki. Ega see ammu ei olnudki, alles eile pidi joomaks minema. Sõitsin linnast kodu poole. Tee ääres juhtusime vana metsa Reinuga kokku. Kas sina Adu tunned seda metsa Reinu"? „Kus mina teda tunnen. Ja kui tede näinudki olen kas mina teda nõnda tähele olen pannud". Oota! Las ma nüüd räägin, sellel lool on omajagu tähtsust ka, Rein on nüüd küll vana mees, aga tal on ju pagana ilus tütar. Vanamees kutsus mind oma poole sisse, näitas ja rääkis oma majapidamisest". „Kas ta tütart ka näitas"? Küsis Adu, Ei ta just teda nüüd näitama hakkanud, aga eks ma vastanud teda ise seda rohkem. Minu mõtte järele on ta kaunis virk ja tubli tütarlaps. Teist temasugust olgu ikka otsida, Vanamehe juttu kuulates hakkasid Adu silmad särama. Ta küsis isalt. „Kas tead mis ta nimi on“?.s „Noh kas siis nimi veel teadmata jäi. Anni on ta nimi. Kui vanamees käskis teda minule õlut tuua, siis hüüdis teda nimepidi". „5išs ma teda veidikene tunnengi. Olen teda paar korda näinudki, üks kord tantsul ja teine kord metsas kiige aü. Ega teda laita küli ei saa". „Ja vanamees lubas kõik temale, sest tema! enam kellegile midagi anda pole, teistel laste! on juba käes, mis neil saada oli, No ega sellel tüdruku! austajatest puudu ei või olla. Katsu aga sina poiss tragi olla". „Ära sina isa nüüd minu eest karda, küllap mina hakkama saan".
9
il Metsa Rein istus toas ja mõtles ; Olen ise juba vana mees ja ega’s eitki nooremaks lähe. Mõtles ja mõlgutas mõtteid. Järsku hüüdis ta: „Kuule Anni! Mine kutsu ema siia, tahaksin temaga üks väike plaan pidada. Ise mine põllule ja riisu sarade ümbert puh taks. Ma tulen ja tõstan ise pärast otsa". Kui eit tuppa tuli hakkas Rein kohe oma jutuga peale. „Kuuled, mina hakkasin täna ühte suurt plaani hauduma". „Ei tea mis plaan see siis õige oli?" „Ma pidasin kohe plaani Anni tuleviku üle. Mis sa arvad, kas ei peaks hakkama Anni pulmade peale mõtlema? Kolm aastad on juba tema leeriskäimisest mööda. Siis oli ta kaheksateistkümne aastane". — „Anni sai juba juuli kuu sees 21 aastad täis" vas tas Leena. „Nojah, sellepärast ongi tarvis tema mehelemi neku peale mõtelda. Mina arvasin, et kas ei peaks tema kaasavara peale mõtlema hakkama. Läheks lasta tema jaoks riidekapigi teha. Ei tea missuguse töö see tisler siin mõisas peaks tegema. Kas sina oled kuul nud või näinud tema tööst midagi"? „Mis mina naisterahvas nüüd niisugustest asjatest tean. Ja pealegi on neid siin koln“. „Ega mina siis neid kahte ei räägi mina räägin seda vana Kraubergi poega. Noh tead selle vana igavese väljavahi poega Joosepit". Joosep mõisa endise väljavahi poeg. Vana Krauberg teenis mõisas kaua aega ja sehe eest oli härra temale annud tüki maad ning materjali maja ehitami seks. Vana väljavaht suri aga enne ära ja poeg päris selle omale. Nüüd oli ta! ka juba maja peale ehitatud ja Joosepil oli nüüd oma päriskodu. Tema tegi tisleri tööd kodus ja käis ka väljas tegemas. „Ah so, nüüd ma tean küll. Ükskord käisime Anniga Jõe lehtmel. Saime näitas meile oma uut kappi ja kummutit. Ja ütles, et need olla Joosepi tehtud. Need olid küll ilusad".
10
Noh mis sa arvad, kui toome selle mehe siia. Laudu meil ju on“. „See on nüüd küll rohkem sinu asi, minul selle vastu küll midagi pole. Eks vast söögiga nüüd natukene rohkem tüli ole, aga eks Anni aita ka. Ju kuidagi ikka hakkama saab. „No-jah. Ma lähen nüüd väljale ja viskan need riised seal sara peale. Annil ehk juba ammugi riisutud. Kus sina nõnda kauaks jäid? Küsis Anni kui vana Rein väljale jõudK „Eh. Ei saanud arugi kuidas see aeg läks. Pida sime emaga aru et lasta sinule ka niisugust kapdi teha nagu Jõelehtme Salmel on. Kas need meeldisivad kah sinule"? ,,Meed olivad küli ilusad, poleeritud ja särasid nii mis lust näha. ,,Noh hea küll pühapäeval lähen kutsun Joosepi siia, . . , Ehk ma võin täna õhtulgi korra mõisa juu res ära käija. Teeme siin valmis”. Töö lõpul pani vana Rein piibu tossama ja üLes: ,,Ma lähen õige siit kohe mõisa juurde, mis ma sinna kodu veel kõmbin, ega mull mõned valla jalad ole”. Isa jutt tegi Annile päris rõõmu. Ta lippas kerge! sammul koju poole. Süda hakkas kiiremini tuksuma ja tahtmatult tulid laulu sõnad üle tema huulte. „Jõua ju kauge!ta“. Kui Anni koju jõudis, oli ema juba talli juures ja lüpsis lehmi. Anni haaras lüpsi pange ja lendas kui lind emale appi. — Kui nende loomade talitus valmis sai, jõudis ka Rein vahepal koju. Ta teatas oma mõisas käigu taga järjed ära. Tisleriga oli neil kaup tehtud. Tuleku aeg oli neil esmaspäeva peale kindlaks määratud ja nõnda läksid kõik rahuliku südamega magama. Iseäranis kerge ja rõõmus oli aga Anni süda. Hommikul säädis Anni kõik toad korrale, nagu ikka siis kui võõras sisse elama asub. Palju seal küll sääda ei olnud sest seal majas ei olnud kunagi korra puudust märgata.
11
Pühapäeva pealelõunat rakendas Metsalast noore kõrvi vankri ette, pani.vihmakuue seiga, ise sealjuures sõnades. „Näe hakkab pilvitama, oleks ikka hommiku kohe ära läinud. Nüüd jää veol viimaks vihma kätte'*. Ilm o!i ka nõnda lämmatav palav, et iga silmapilk võis oodata äikest. «Egas see mõis «Lätimaa" taga ole, et sa nõnda väga kardad". Noomis perenaine. iMetsa peremees tõi rehealt piiliroovarrega piitsa,, viskas selle vankrisse, ronis ise ka, pani piibu otsa tuis ja sõit läks Lehtsalu poole, Kui Metsa peremees tisleri juurde sisse astus, lõpetas tisler parajasti ühe laua värvimist. See oli ka viimane töö enne ärasõitu. «Tere jõudu". Ütles Metsa peremees, kui sisse astus. «Jõudu vaja". Vastas Joosep, ja pakkus Metsa peremehele istet. Metsa peremees, istet mitte vastu võttes, toetas käe tooli seljataguse peale, ja vaatas tera selt üht värskelt värvitud kappi, ise sealjuures sõnades: «Küll tehakse aga nüüd kõik asjad ilusalt ja puhtalt välja. Kes vanasti niisugust mööbli' talu tubades nägi. Löödi lauad kokku, tõmmati vahest veidi värnitsaga üle ja oiigi kõik korras". Jah, nüüd ei mõista igaühele tahtmise järgi tehagi'* vastab Joosep «Kas see läheb mõne talumehele, või sakstele? Mina oma aruga arvan kuli, et ega talumees omale ikka niisugust jõua muretseda". „Ei lähe ka talusse, läheb siia sama mõisa härrale". «No-jah ! Seda ma arvasin. — No ei tea, kas jõudsite oma töö nüüd valmis ? Mina tulin nüüd selle pärast, et kraami ära viia. Ja ehk tulete ka kohe kaasa"? «Ei. — Kraami võib küll nüüd õhtul ära viia, aga ma ise tulen hommikul järele. Kui teil vankrit tarvis ei ole, võivad tööriistad nõnda kauaks peale jääda, kui ma ise sinna tulen, eks siis tõstame maha“. Metsa peremees pani tööriistad vankri peale, istus ise vankri servale, ja sõnas ülespoole vaadates: „Ei tea kas jõuan enne vihmaveel koju, aga eks ma katsu kau nis ruttu sõita. Tee on päris hea. — Nägemiseni siis". Rein andis hobusele piitsa, rabas aga kGhe ruttu ohjadest tagasi tõmmata, sest et hobune oli isegi üle liiga erk. —
12
—
Koju jõudes iõmmas Rein vankri kõige koormaga kuuri alla. Anni kes isale vastu oli ruttanud aitas hobuse lahti rakendada, sest vihma hakkas juba tibama. Isa läks kohe tuppa. Anni viis aga hobuse talli ja andis heinad ette. . . Esmaspäeva hommikui hakkati tisler-meistert juba varakult ootama. Keskhommikuks küpsetas perenaine panniga üha, lõi tublisti mune peale, kuna Annl kohvipaja juures ametis oli. Helevalged linad pandi lauapeale, noad kahvlid pandi käepärast. Nõnda oli kõik meistri mehe vastuvõtuks valmis. „Pea nüüd meeles" ütles ema, „et sina Anni, võtad toidu, tegemise ja lauakatrnise oma peale, nõnda kaua kui meister siin on“. „Mina oma vana värisevate kätega ei saa ikka selle asjaga nõnda hästi hakkama". „Noh, sa kardad teda just kui mõnda härrat. Ega’s”see asi ikka nõnda hull olegi. Näe, vahest jahil käies sõid mõisa härradki talumatsi laua pealt. Ei tea kus ta nõnda kauaks peaks jäämagi kell on juba kümme". „Ema läheb akna juurde ja vaatab välja. „Näe — juba tulebki, ei tea kus see koera näru peaks olema, kargab viimaks häkki kallale". „Koer magab reheall" vastab Anni. „Näeb õige noorevõitu mees olevat" räägib ema, ikka veel akna kõrvalt piiludes. „Noor ikka" kordab Anni. Saab aga vaevalt lause lõpetata, kui uksele koputatakse. ,,Sisse‘£! hüüab Anni. Joosep astub sisse, teretab hommikust. Annit teretates vaatab Joosep hästi teraselt temale otsa. Seda sama teeb ka Anni omalt poolt. Pagana julge plika. Mõtleb Joosep iseeneses. No niisugune peab ka inimene oiema. Anni pakub võõrale istet mille Jooseb tänades vas tu võtab. Anni hakkab kohe võõrale lauda katma. Oma töö ga va*mis saades, palub võõra sööma. Joosep tänab, nagu ikka pruugiks et ta enne söönud, aga läheb siiski iauda öeldes: „Eks söök lähe ikka söögi peale". Metsa peremees, kes ise oli läinud heinamaale kuh jasid vaatama, tuli parajasti uksest sisse. „Tere hommi kust, jätku leivale" ütles ta sisse astudes. Kas meistri mees juba ammu siin, jäin vist kauaks"? — 13 —
Anni jõudis paraja! ajal kolu, Ernal oli supp juba valmis keedetud. Laud kaetud. Kutsus Anni Joosepi sööma. „Pa!un kohe lauda istuda", palus ta kui Joosep tuppa tuli. „Näete, aeg ju isegi hiline, Taiu kohas ju nõnda palju tegemist, ei sa igakord õigel ajal", „Ei ole viga", vastab Joosep, „ailes paari tunni eest sõime". „Ega see ei tähenda. Lõuna peaks ikka õigel ajal olema". Anni vaatas vee!, kas kõik on laual mis tarvis, ja kui ta kõik leidis korras olevat ütles: *Olge head ulatage aga ise mis tarvis. Ma pean emale appi minema". Enne kui ta toast välja sai, astus isa juba uksest sisse. ,,Tulge, aga tulge peremees ise ka lõunale11 üties Joosep. Anni tõi isa jaoks ka taldreku lauale ja täks siis oma töö juurde. Kui Joosep söömise lõpetas, sundis peremees teda veel sööma. Sööge, aga sööge, ega siis nõnda ruttu vee! söömist lõpetata"? ,.Tänan, tänan". „No-jah andke aga peremehe leivale armu, ega peremees seda ära leida". Naljatas peremees omalt pooli vastu. „No ärge kartke armuandmist. Küll teinekord vitsutan nõnda et teil vesi silmist tilgub". Vana Rein lõpetas ka söömise. Tisler võttis tas kust paberossi karbi, pakkus peremehele ja võttis ka omale ühe, mõlemad panid tule otsa. Suitsetamise ajal suurt juttu ei aeta, mehed tõmbavad rahulikult oma pabe rossid lõpuni. Viimaks tõuseb tisler toolilt üles ja ütleb : „Nüüd tarvis jälle töö juurde minna, hommikul jäi isegi hilja pääle", Võtab mütsi ja läheb töö juurde. Teisipäeva hommikul on juba varakult kuuri juures kerve kopsimist ja sae vingumist kuulda. — Ei või ju ka hiljaks jääda, mõtleb tisler, viimaks mõtlevad, et ma olengi üks suurem „vedelvorst“ siin maakera peal. Nüüd töötas tisier suure hoolega. Sööma käis teda palumas alati Anni, seal juuues öeldes tihti peale mõned naljasõnad, milledega ka tisler võlgu ei jäänud.
juures fÕmbaS fa Anni kõvasti oma rinnale ja suudles teda kaua ja palavalt! — Esimesest joovastusest ärkate?, rääkis noormees edasi: „Anni! Armas! Jääme sõpradek'. ütleme siit maalt üksteisele sina, kas lubad Anni ?“ Annl ei va5lanud. „Miks sa vaikid Anni?" — Anni vaikis edasi. „Kas kardad sina mind, või ei taha sa üldse, et siin istun ?“ „Tahan ! Joosep ! tahan!91 „Sa kaJis tüdruk! Üte kas armastad mind?*' „Jah! Jah! Ma armastan sind, sina kallis poiss! Ta surus ennast kõvasti Joosepi rinnale. Nõnda istusid Joosep ja Anni üksteise ligidal, nõnda et nad kuuisivad üksteise südame löökisid. Kuu tõusis vahe peal ikka kõrgemale ja vaatas üle metsalatvade noori inimesi, kes viibisid armu ilmas. —--------— — Häkisti kuulevad suurt müdinat ja lõõtsutamist. Enne, aga kui kumbki teiselt midagi küsida sai jooksis neist mööda jänes ja tema järel koer. Anni tundis endi koera ära ja hüüdis; „Vaht! Vaht! Kus sa jooksed, tule siai Koer tuligi natukese aja pärast suure jooksuga tagasi. „On aga teil ... — anna andeks Anni. Su! tahtsin ütelda, üks sõnakas „Vaht.““ „Peab olema" vastas anni. „Kas sina oled teda nõnda õpetanud?" „Jah! Kui ta veel noor oli, niisama ka mina. Siis käisime kahekesi ühes karjas." Anni kellel juba hirm hakkas, et aeg väga hili seks läheb. Tõusis püsti ja tahtis äraminema hakkata. Kuid Joosep tõmbas tema ümbert kinni ja ütles: „Armas Anni, kas meie võiksime veel kunagi kohata?" Anni kellel juba lootus kaduma hakkas, et Joo sep teda enam kohtamisele ei kutsugi. Tundis sellest suurt rõõmu. „Jah meie võime," vastas tema.
17
-
„Aga millal siis ja kus kohal"? «Homme õhtu! kiil! oi saa, aga olgu laupäeval." Joosep, kes tahtis sel õhtul koju minna vastas: „Mina mõtlesin laupäeva õhtul koju minna". „Ega sellest viga ole. Sina jäta minek vähe hil jemaks siis mina tulen ka kaasa". „Jäägu nõnda. Ja nüüd, hääd nägemist! kallis Anni!“ „Hääd ööd ! Joosep". Nõnda lõppes nende armastajate esimine koos viibimine, Hornmikul kui päike juba aknast naeratates sisse vaatas tõusid ka Joosep ja Anni üles. Töö, läks järg mistel päevadel oige suure hooga. Ja laupäeva õhtuks oli Joosepi! kummut valmis. Kui Anni õhtul läks Joosepit sööma kutsuma, särasid tema silmad rõõmust. Oli ju ka kahekordne rõõm. Ilus kummut oli valmis ja ammu oodatud koh tamise aeg jõudis kätte. — Vana Rein tuli ka parajaste hobustega väljalt, pani hobused vankri külge kinni ja läks ka sinna, et järel vaadata, kui kaugel tööjärg meistril ka on. Nähes, et kummut juba valmis imestas ta: „Noh* kummut juba valmis", „Ega’s see nõnda ruttu olegi, nädal juba täis ka kui tegema hakkasin". Vana Rein vaatas veel kummutid ümberringi ja kiitis „Näha ikka, et kuulsa meistri töö. — Igapidi korralik"! „Ega siis muidu ka ühegi tööga leiba saa, kui korralikult ei tee.“ „Hää küll, lähme ära õhtule", ütleb vana Rein. «Täna laupäeva õhtu, ega siis nõnda pimedani ei maksa töötada." Sell ajal mil mehed juttu vestsid, oli Anni kibe dasti oma töö kallal ametis. Ema oli sead juba ära söötnud ja ei olnudki enam muud kui lehma lüpsmine. Viimaseid kahte lehma hakkas ema lüpsma ja Anni läks sööki lauale panema. Laud kaetud, istus täna
18
—
õhtul kõik pere korraga lauda. Harilikult sõivad ikka ema ja Anni peale teisi. Ema oli omale ka puhtamad riided selga pannud ja vaigepõlie ette. Söömise ajal küsis vana Rein: „ei tea kui palju mul nüüd juba võlgu kaelas on"? „Ah! mis nüüd sellest, eks me siis arvesta kui palju on, kui töö valmis saab". Ega Rein seda ka sellepärast ei küsinudki, et võlga ära tasuda, ennem oli veel hirm, et viimaks küsib laupäeva õhtuks raha. Ja seda oli just nüüd Reinul hoopis vähe. Tuleval nädalal lootis ta saada. Ta pidi nimelt ühe lehma laadale viima ja siga oli ka juba ära kaubeldud. Ta küsis aga niisama, moodu pärast. Et Rein nüüd sellepärast päris paljas poiss oli seda just ütelda ei võinud. Raha temal oli, aga Rein oli mees kes viimse kui penni viis intresside peale. Mis ta mul siin kodus ära teenib oli tema sõna ja põhimõte. Kui söömine lõpetatud aeti veel mõni sõna juttu. Anni muidugi seal juures ei olnud, sest temai oii kiire riiete vahetamne käsil Kui temal juba kõik korras oli tuli ka tema uuesti söögi tuppa tagasi. Joosep nähes, et Anni juba mineku valmis, lõpe tas ka ruttu oma jutu, jättis pererahvaga „nägemist“ ja läks välja — Kui Joosep ukse oma järel kinni pani, küsis Anni: „kas mina võin vaheks ajaks kiige alla minna, sest Jõeiehtme salme lubas ka sinna tulla". Vanematelt luba saades, jooksis ta ruttu Joosepile järele. Järel jõudes võttis ta kohe Joosepi käealt kinni ja küsis nalja toonil: „kus sa siis nõnda kiirelt tõttad, kas tahtsid mind maha jätta, või oli sinul meie rääki mine tänaõhtusest kohtamisest, meelest läinud"? Joosepil ei näitanud aga kuigi iõbus tuju temale nalja vastu teha olevat. Ta näis millegi üle väga mõt tes olevat. Ja Anni silm ei petnud, Joosep mõtles oma endise pruudi, oma teenija
19
Mira’da pea‘e. Ta teadis, et Miralda teda kodus ootab, ka teadis ta seda, et ta o i lubanud teda armasdata kuni surmani, — aga mis nüüd? Anni tuleb mind saatma ja kui nüüd juhtub, et Mira'da vastu tuleb! — Anni nihutas ennast temale ligema e ja vaatas temale naeratates otsa. Aga Joosepi nägu jäi tõsi seks. — „Miks sa nõnda kurva näoga oled, kas oled mil legi või kellegi peale pahane? Joosep püüdis enda näoilmet rõõmsamaks muula, mis küll sugugi korda ei läinud ja küsis vaslut „Kas ma näen välja siis väga kuri ?“ Ei näe kuri, aga paistab, et oled kurvem, või tõsisem kui alati." „Kurvastata pole mui küll millegi üle, ainult mõt lesin oma ‘öö peale vähe. Pidin nimelt homme mõisa härrale tema kapi üle andma. — Mõtlesin, et ei tea kuidas ta selle tööga ka rahul on! „Sul Joosep on ükskõik, olgu töö paruni-härra või talumatsi jägu" ütles Anni, „Eks ta pea nii olema," vastas Joosep, „muidu ei tule omaga välja, kui kõik läbi ei tee. „Kuidas isaga hakkama said," küsis Joosep Annilt. „Ei olnud suurt vigagi, lubas küli välja, aga väheks ajaks. Aga siiski paar tundi võin ikkagi ära viita. Ma rääkisin isale, et Jõeiehtme Salmega tahan kokku saada, ta lubas metsa kiige juure tulla" vastas Anni. Nii juttu ajades jõudsid Metsa Anni ja tisleri Joo sep Grauberg, tüki maad mööda metsaäärt edasi. Nad kuulsid juba eemalt rääkimist ja naeru. Ligemale jõu des võttis noormees taskust kel!a vaatas ja ütles: „Kell saab pool kümme." Ehk see kella vaatamine kõige tarvilikum ei olnudki. Aga se’les suhtes sai ta Annist natuke eemaldada. Ta teadis ju, et kui nad käsi-käes Anniga teiste hulka o'eks sammunud, siis kõik neid oleks tähele pannud, võibolla on mõisast ka mõned nooremad kiige juure tuinud, ja kes teab ehk on Miraldagi teistega ühes välja tulnud. Üksi ta muidugi tulema ei hakanud, mõtles Joosep eneses.
Anni keelle süda nooremehe kõrval, õnnelikult tuksuda võis. Ei teadnud seda aimatagi, et Joosep eneses kaksik võitlust pidas. Anniga oli ta nagu muidu ajavii teks, enne naljatama hakkanud, ja õhtul aias istunud, aga mis sa teed, kui veab ja veab, nagu makneedi raud. mis suurelt kaugelt asju enese külge tõmbab, Olgu mis on täna õhtul ei pea Miralda midagi märku saama. Anni vaatab Joosepi näkku, aimab ja mõtleb, miks Joosep täna nii iseäralik välja näeb. Joosep võtab tas kust rätiku, pühib nägu ja ütleb: „Soe hakkab". Nii nad jõudsid kohale. Mitmed nooremad olid kiige juure kokku tulnud. See oli aga ilus koht looduse poolest Metsa ääres, kus kasvasid puud. Kiige ümbrus oli tasane nagu toa põrand ja noormeeste poolt hästi korras hoitud. Puude all olid pingid ja toolid. Ja peaasi oli see, et Lehtsalu mõisa härra, üks kiiduväärt mees oli, kes alamatel elada laskis. Tihti peale oli ta mööda minnes noorte inimeste nalja päält vaatanud. Ta oli keskealine meeldiva väljanäge misega mees. Tema abikasa oli surnud, oma igavust lahutates jalutas tihti metsas, ühes oma truu koeraga. Käes kandis parun niisugust keppi mille peal istuda võis. Nii istus Lehtsatu härra tihti kiige juures, kus küla noo remad lõbutsesid. Parun ei olnud kunagi õhtuti seal,ega ka sell õhtul, kui Joosep Krauberg metsa Anniga selt sis kiige juure, jõudsid. Joosep laskis kohe silmad ringi käia, et Miraldat näha, aga õnneks ei olnud teda seal. Kiige juures oli ka toatüdruk Linda, keMe käest Joosep kuulis, et Miraldale külaline tulnud. Nüüd hingas Joosep kohe kergemalt. Nüüd võis Joosep mõned ringid Anniga tantsida. Anni oli ka oma sõprannat Jõelehlme Salmet silmanud, kes temale vastu tuli, ja teda eemal oleva puu alla pingi peale istuma kutsus, kus üks viisakas noormees istus. Kui Salme ja Anni tema ligidale jõudsid, tõusis noormees püsti ja Salme esidles oma tutavat noormeest oma sõprannale, üteldes-. „Minu tuttav Heinrich Raudsepp, ja minu sõpranna Anni Mihkelson". Siis palus noormees neiud istuma. Anni silmitses Heinrichi õige teravalt, ta oleks
21
Salmelt seletust soovinud, kes see haruldane noormees on Aga noormees võttis juttu, ja rääkis kõigist: inimes test, loodusest, lilledest ja võis ka igas asjas seletust anda. Anni õ eks peaaegu Salme vastu kadetaks läinud kui ta mitte õigel ajal Joosepit ei ofeks nsinud. Anni ültles : „Sa!me ja Heinrich lähme kiigele lähemale ja sõitma ka", sellega olid kõik nõus. Anni tahtis Joo sepiga kokku saada, ja saigi. Poisid pidasid nõu ja Joosep sobitaski teised nooremad ka kiigele, et mõni ring läbi õhu liikuda. Sellega olid kõik nõus. Iga noor mees tõstis oma tuttava neiu isteiaua peale, ja istus ise kõrvale Ka Joosep Anniga, Heinrich Salmega tegid kirjut rida. Nüüd sõnas Joosep: „Aga pikkamööda et neiud purju ei jää". „Mis sa kurat ennast nõnda õrnatundeliseks teed", kuuldi poiste hulgast räägitavad. „Anname hoogu", ja mõned tugevad poisid lõid kiige käima, et õhk vuhises. Nüüd tulid esimesed maha ja teised läksid peale. Nüüd asusid Joosep ja Heinrich kiiget ümber ajama. «Teeme neile ka hää sõidu", sõ nas Joosep. «Lööge aga aur sisse", hõikas Krati Juku kiige pealt. «Võtke enne ohjad, kui hobust sunnite, sõnas Joosep. Kiik käis täies hcos. Keegi karjatas ja lendas tükk maad edasi kännu otsa. Nüüd kadus kõigil kiiku mise tuju. Kõik hüppasid kiigelt maha ja jooksid vaa tama kas kukkuja ka palju haiket sai „Ei ole suurt viga", ütles Jõelehtme Salme, kes kukkujale kõige enne appi ruttas, «ainult nina jookseb verd", mõned tõid mütsiga allikalt vett, nägu pesti puhtaks ja poiss toibus varsti. Poisid kes kiiget ümber ajasid pahandasid ise keskis, „ise kässib auru juure anda, aga ise ei kannata välja". Nüüd algas tants, Henrich Raudsepp mängis pilli. Joosep Anniga olid esimesed tansu platsil, iga noormees võttis oma neiu tantsima. Ega Jõelehtme Salmed vahtida lastud, keegi võeras, olles seltskonnale
22
-
tundmata noormees palus Sa^et tantsima. Kui tants lõppes viis võõras noormes Salme koha pääle ja istus ise kõrvale. Nüüd esiidas fa ennast Salmele ja ütles: „Et tema nimi on Arthur Mändmets. Iga normees viis oma neiu oma koha peale. Ka Joosep Anniga istusid pingile. Kui Krati Juku oma plikaga istet võttis, vaatas Juku harjunud viisi järele kohe kella. Kell saab ju üksteist kümmend. Joosep kes Anniga lõbusas jutu vahetamises oli, pani siiski tähele, et kellaaeg ju nii kaugel on. Ega kedagi aeg läheb omamoodi edasi peaks tõega minekut tegema. Anni palus, et Joosep teda Salme juure saadaks, mida see ka tegi. Nüüd Jättis joosep Salmega, Anni ja Heinrichiga hääd aega, kergitas mütsi ja läks. Tei sed tantsisid veel mõned tantsud, mida seltskond soovis. Nüüd pidid Anni ja Salme teistega leppima. Arthur Mändmets palus kohe Anni tantsima. Salme tan tsis mõisatoa Lindaga. Kratti Jukul oli ükskõik keda kätte sai. See kord o!i lal mõisa karjase tütar Miili. See oli ka kena neiu, keskmise kasvuga, ilusad mustad juuksed, mida Miili alati ühes patsis kandis. Miili oli alati nähtavasti Johannes Kratti silmas pidanud. Ja kes seda teab mis tütarlapse süda sees ütles, kui Johannes ilusale Metsa Annile läheneda püüdis. Heinrich lõpetas mängu. Arthur Mändmets tänas hästi tubli mängu eest, lubas teine kord hääd liigud teha kui kokku juhtuvad. Nüüd lahkusid kõik tantsu platsilt, üksteisele häädööd soovides. Siis soovisid nooredmehed ennast saatjaks neiudele kellega nad pike mat tutvust tahtsid sobitada. Heinrich läks Salmega, Arthur pakkus ennast Annile saatjaks lootis neilt ka öömaja saada. Krati Johannes läks Miiliga, ka teised nooremad läksid koju.
—
23
-
Joosep oli ammugi enne koju jõudnud kui teised veel' tantsu platsilt lahkusid. Nagu toatütruk Linda rääkinud, et Miraldai üks küiaiine on, nõnda ka oli Miralda tädi oli Petrograadist, õetütart vaatama tulnud. Arvatavasti oli Miralda tädiie omast elust ja vahekorrast, Joosepiga kirjutanud. Tädi tahtis, ise ka oma silmaga, Miraida kavaleri näha. Selleks sõitiski tädi Miraldale külla. Tädi oli enne sinna jõudnud kui Joosepit veel kodus ei olnud. Nüüd oli Miralda kõik tädile jutustanud mis tal südames peitus. Ka seda, et Joosep teda armastata lubanud. Ja teda iialgi unustada ega maha ei jäta. „Siis võib see noor mees tubli küll olla kui ta oma sõna peab Aga siiski ei või sa Miraldake mitte uskuda, sest poistel on see moodiks ikka nii rääkida, aga vähe on neid kes oma sõna peavad, mõned on mitu aastat ühes elanud, siis näeb aga mõnda teist keda paremaks arvab ja hakkab sellega sõprustama. Sellepärast ei maksa neid uskuda." Miralda kuulatab ukse peal ja ütleb tasasel häälel *. „Tädi! Joosep tulebki". Tulija astus kergel sammul Miralda ette, kes ukse pääl seisis. Ta oligi teda juba ootanud. Joosep võttis Miralda käe, mida ootaja talle teretamiseks andis, ja surus kerge suudluse Miralda palavaile huulile. Nüüd läksid nad ühes tuppa. Miralda esitas Joosepile tädit. See oli aga lahe jutukas naisterahvas, linna rahvuses harjunud. Tädil oli ka Joosepi jaoks pudel veini ja teine pude1 kangemat viina ligi toodud. Joosep oligi muidu rohkem iseenda pidine, aga kui Miralda pudeli ja klaasi lauale tõi, muu tus Joosepi meeleolu rõõmsamaks. Nüüd räägiti kõigist juhtumistest. Miralda tädi ootas, et Joosep kosja juttu tema õetütrega ette võtaks, aga võta näpust, poiss ei teinud sellest väljagi. Aeg läks aga juba tublisti edasi, seinakell lõi kaks ja iga üks oli küllalt väsinud, Tädi oli juba teist ööd üleval, niisama oli ka Joosep päeva otsa töötanud, õhtul veel kiige juures teiste naljast osavõtnud. Ka Miralda oli oma ette perenaine olles tublisti väsinud ning sellepä rast soovisid kõik puhata. Miralda koristas laua ära ja siis läksivadki magama. . ,
24
Truudus võidab. Romaan
elust.
Hind 20 senti.
Joh. R. Heidmets’a trükk, Põltsamaal, 1935 ,a.
Homm.kul ärgates oli naisterahvastel seesama mõte ja loofus Joosepist, mis õhtulgi, mis aga lootuseks jäigi. Päeval võttis tädi kõige rohkem juttu iga asja kohta, ja miralda pani tähele, et Joosep tihti mõttesse jäi. Pühapäev läks mööda. Esmaspäeva hommikul läks Joosep jälle oma tööle. Ilma palju jututa jättis ta Uliraida tädiga niisama ka miraldaga head fermist ja sammus jälle ITletsale, kus Rnni teda igatsusega pidi ootama. ITliroldo ja tema tädi oüd jälle kahekesi. Waatasid kurcouit teine-teise otsa. Tädi pani fTliralda olekut tähele ja näqi, et tema õe tütre silmast pisar palgele veeres. Ta püüdis miraldet trööstida, mis aga asjata näis olema, sest Joosep oli fRiralda südame võitnud. Rüüd jäi tädile õe tütre selgem tulevik teadmata. Teisipäeva hommikul sõitis tädi jälle Petrogradi tagasi miralda oti nüüd üksi. Tädi oli läinud. Oleks kinogi ligemal, saaks vahest mõned sõnad rädkida möties miralda. Üks iseäraline tunne Joosepi pärast uu emas tema hinge. Ta mõtles üksi olles, miks Joosep tema vastu ükskõikseks muutib jn jõudis vi rnaks otsusel*', oma sõbranna Cindaga s*ile üle rääkida. Tema oli ka laupäeva õhtul metsas kiige juures olnud, ehk oli ka Joosepist midagi iseäralikku märganud. õhtu! otsustas miralda Cindaga kahata. See päev oli aga miroidale pikk, ei jõudnud õhtut oodata. Ta püüdis oma töödega päeva iühemaks teha, et igavusepiina töödega ära ajada. Wiimaks jõudis õhtu. Cinda oli ka omast tööst vaba. Rüüd läks miralda ja kutsus sõbranna oma tuppa. Cinda oli ka kohe valmis tulema. Tai oligi JTliraldale uudiseid rääkida. „Kas tead miralda," ütles Cinda, Jõelehtme Salmel on tore kavaler, peaaegu lööb mõisa poisid kõik üle." Kas tead ka, kui kaugelt ta pärit on ?“ küsis miralda. „0ievat kuskilt Talinna maalt ühe puusepa poeg. Jsa olema surnud, ema üksi elama. Kooliharidusi on tal ka oma jagu. See paistab ta olekust. Ja kui korralikult ta ennast üleval peab. Jga ühe vastu on ta viisakas ja vastutulelik. Jsa olnud jõukas mees selle tõttu, et vtahtnud poega koolitada. Heinrich Rautsepp on ta nimi. Heinrich*! tulid pisorad siimi, kui ta oma isast rääkis.
25
—
„1sa oli neljakümne-kaheksa aastane, kui suri ja mina olin siis kaheksateistkümne aastane. Sest on juba miis aastat möödas ja praegu olen kahekümne-kolme aastane", niiroiisi röökis Heinrich omast elust. Kui meie karjatse miiliga läksime, kutsus Salme meid oma juurde istuma pingile, kus nad Heinrichiga istusid. Siis kuulsin Salme karoaleri seisukorda ja nägin oma silmaga, et ta üks tõeliku olekuga noormees on". Jutustas Hinda. «Salmele on ka korralikku karoaleri tarrois," roastas ITliralda, „ta ise on ka igapidi korralik ja südame poolest on ta ka — ma usun — hea tüdruk. Seda panin tähele kui ükskord ühes laadal käisime. Haadal mängis üks pime manamees roiiuüt. Teised läksid tähelepanematult mööda, aga Salme jäi seisatama. Tal tulid pisarad silmi. Siis ta roõttis taskust ühe rubla ja andis pimedale, minul ei olnud küll seekord rohkem kui kümme kopikat sandile anda". „Siis oli teil ju mõlemil kaastunnet roacse inimese roastu ja nii peaks ka iga inime kaasa tundma, kui rüske on elada pimedal ja kõigil, kel terrois puudub, “ roastas Hinda. „Aga kuidas lugu meie Joosepiga laupäema õhtul oli, Kas temal ka mõni tuttam plika käepärast oli,,? küsis miralda. „Kas Joosep siis ise ei rääkinud," küsis Hinda. „Floh, ega ta nii rumal ole, et ta kodu midagi räägib, mis külas roõi kuskil mujal juhtub," roastas miralda ja sundides Hindat rääkima öeldes: «mis sa sest siis nii hoiad, räägi, kellaga ta nii rohkem rääkis". „€ga laupäeroa õhtul roõõraid kiige juures ei olnudki. Jõelehtme Salme ja metsa Anni. Wõõrastest oli üks Helmi nimeline. Söödi Tõnu tütar, sellel oli omal karoaler kaasas," roastas Hinda. «Kas metsa Annil ka mõnd tuttaroat oli"? „€i roöÕra>d ei olnud seal ühtegi, Joosepiga nad ühes tulid, noh, sellega ta ikka kõige rohkem kurameeris. Anni on ju ilus tüdruk ja juttu on temal ka laialt". Kahjuks jah ! mõtles miralda ja ütles: „6ks Joosep roõi Anniga küll trehroata, ta ju rikas ja ilus tüdruk Ja mis seal roeel sooroida jääb". —
26
—
• ., ”.^1 rnlnn s^a usu> Joosep selle asja pääle nn tõsiselt mõtleb, et Anni ilus ja rikas on, see on ju tõsi, oga minu meelest on Rnni natukene liiga kergats. J"1» hea küll mis see minu asi on, räägi meel roiimaks ,!J9a palju. Parem hakkan koju minema, jään roiimaks ukse taha". ITliralda saatis £indat ukseni ja jättis temaaa „hääd ööd". a Kui ITliralda ukse kinni pani ja üksi tuppa jäi, istus ta akna alla. Tuled põlesid roeel igas toas. Kurroalt roaatas ta aknast roälja. Kuu piis enne pilroe all oli tuli nüüd sealt roälja. Kuu roalgel paistis iga puu ja põõsas temale kui tuleks Joosep. Tal tuli meelde oma lapsepõli, kus ta roeel noor oli ja mängides roaest haiqet sai. Kuidas ta sus ema juurde jooksis, kuidas ema temal siis pead silitas ja ütles: „Rra nuta armas laps, küll kaik paraneb roarsti" Rga nüüd puhkab ema juba immu ega kaebada' nUUd hai9cr tCCb’ pole ke,le9i,e kurta Tal tuli mõttesse, kui istuks Joosep tema kõrroal, n°^u..na^ °l'd istunud. ITliralda, roaatas ringi. Kus on nüüd Joosep! Kas istub tema nüüd metsa Rnni kär mal ! 0, mõtles ITliralda, nõnda kergemeelne ei roöi tema Joosep olla, et ta oma sõna murrab ja teda unustab ! ITliralda roaatab jäitegi aknast roälja. Ta näeb kuidas puudelt lehed langemad, ja temale tuli meelde salm: Tuul puude ladrous kurroalt, Kui kaebaks, sahiseb. Üks koltund lehekene, Ju kaselt libiseb. Ja hiilgaro udu katab Kõik orud, karjamaad, mul mure hinges matab, Kõik rõõmu helinad! ITliralda tõust b püsti ja roaatab üles kuu poole. 5ee roaatab temale roastu, roaikselt ja trööstiroalt, kui kallaks ta roaikisf rahu kurroa neiu südamesse. Ta näeb kuidas pilroe tükikne kuu alt läbi ruttab, kui üksik ränd lind, kes teistest mõnesuguse takistuse pärast maha jäänud, ja nüüd igatsedes teistele järele lendab.
27
~
nõnda mõteldes läks ITüralda oma tuppa, et oma roalutaroale südamele magades rahu leida . . . Kui Joosep metsale jõudis, näitas kell juba kahek sandat tundi. Perenaistel oli juba keskhommiku-söõk malmis. Joosep ei läinudki toa juurde maid hakkas kohe oma tööga peale. finni läks temale sinna järele, teda sööma kutsuma. Kui ta kuuri märamate roahel Joosepi töötamist pealt oli roaatanud, andis ta jõudu töömehele, Joosep, kes tema tulekut tähelegi ei olnud pannud, kohkus, nii et ta ei saanud kohe jõudu mastugi mõtta. Wahtis tükk õega Annile otsa ja lausus alles siis . . . Tere jõudu maja. „Palun nüüd meistrihärrat keskhommikule" kutsus finni Joosepit naljatates. „fUles ikka tulin töö juurde. Ci julge hästi tullagi" ütles Joosep mastu „Hoh, ei ole roiga ega meje pererahmas nõnda kurjad olegi, et neid nõnda möga kartma peab." „6gas minagi ka nõnda arg ei ole, kui näin. Kuidas siis ka sinul see pühapäemane päero ja õhtu mööda läksid?" «Hakkame nüüd sööma minema, küll ma siis rää gin." Plad läksid kuurist roälja. minnes küsis Joosep uuesti kuidas Anni pühapäeroa mööda saatnud? „ITlis tal oli läks ikka nagu harilikult" roastas Anni, ja juba olidki nad ukse alk Kui Joosep kambri lõks ja lauda istus, nõgi ta, et ka üks roõöras noormees sööma kutsuti, näärmees oli kena roälimusega ja pidas ennast kaunis roabalt ja ko duselt ülal. Joosepi nägu muutus seda nähes tõsiseks. Ta mõt les iseeneses: Ci tea kes see mees peaks olema, kasta on mõni sugulane mõi on ta mõni mees kes ka Annile silmi tahab teha. Küll ma peale sööki Anni käest jä rele küsin. Söögiajal ei räägitud palju. Tehti kõik nii roaikselt kui roähegi sai. Ja Joosepil jäigi teadmata kes see roõöras oli. Peale sööki läks roõõras minema. Anni saatis teda märamani, ajasimad seal meel tükk aega juttu. Siis alles läks noormees kiirel sammul edasi. -
28
-
Kui flnni kõlalist saatmast tagasi tuli, ci läinudki ta tuppa, roaid tuli kohe Joosepi juurde. Ja Joosep iust seda ootaski. r 1 „Kui kaugelt roõõras sul oli?“ küsis ta enne kui Anni midagi sai ütelda. „01i üks kaugelt sugulane. Ta on nimelt üks agent, missuguse kohapeal seda ma ei tea." Jse aga mõtles* Kui nüüd Joosep teaks, et see poiss teda õhtul koju saatis, ja meel öõ otsa tema rooodiserroal istus ja teda üle kül las kõiksugu magusate armusõnadega. See jäi aqa Joosepi eest saladuseks. Õhtul oli Armi jällegi niisama rõõmus ja jutukas kui ennegi. Ja nõnda nädal läbi. Õhtuti istusid nad aias pingi peal, seal kus sellel Õhtulgi, kui nad esimest korda t uta roaks sairoad. Joosepil oli metsa Reinu juures tchesfi meeldin, elu. Wana Rein oli ise naljamees, ja Anni oli ka lahke ja lõbus. i x- ,^nnl mp€,£,is iseäranis Joosepile, sest ta oli alati lõbus ja lustilik, peale selle oli Annil roeel roäqa meeldin) hääl. Ühel õhtul küsis Joosep Annilt: „kas on sul roeel meeles Anni, kus meie roeel enne pidime minema, kui töö malmis saab? Tööga läheb roeel roaeroalt paar päeroa. „no, kas tahad ikka roeel seda suurt kiroi näha"? küsis Anni. „miks siis mitte; Wägogi!" „Cähme homme õhtul, siis on neljapäeroa õhtu ka, nagu roähe peenem õhtu". . . neljapäeroa õhtul tegi Anni kõik talituse roarakult malmis, et takistust ei tuleks. Ka isale oli ta ütelnud, kuhu ta tahab Joosepiga minna. Rüüd läksid noored kahekesi, käsi-käes ilusat loodust maadeldes, mööda kitsast teerada metsa serroal, kuni roiimaks tee jõe poole käänas. Jkka sinna poole, kus see ilus suur kiroi paistis, määratud kohale jõudes silmitses noormees suurt looduse imet, Annil oli ta juba enne nähtud. Joosep roaatas tükk aega, roõttis roiimaks Anni käest kinni ja ütles: „Kuule Anni läheme istume sinna, säält paistab kuidas lained üksteise järele tasase sulinaga -
29
edasi roeereroad." 3a Joosep roõttis ilusa naisterühma, kes tetna ees seisis, sülle, surus ta tugeroasti oma rinna coastu ja suudles teda kaua ja südamlikult. Annil olid juuksed lahti ja tasane tuul mängis nendega nii, et nad nõnda samuti kuuroalgel ammendasid, kui jõe tainedki. Kui Joosep Annit jälle suudles tuli temale häkiste meelde miralda. Ja see meelde tulemine rikkus tema tuju, nõnda, et ta tahtis kohe koju minna, tasa ja tar gu juhtis ta juttu sinna poole, kuni asimaks ütles: „Sul hakkab külm, flnnikene! hakkame koju tagasi minema.“ nõnda läksid nad jälle kahekesi üksteise käest kinni hoides tuldud teed. Tee peal oli Joosepil tundmus nagu käiks tema kõrroal ITliralda. Rägu räägiks ITliralda temaga: Joosep, ma armastan sind! Joosep, ma ei jäta sind kunagi maha, ka siis kui sa suudled flnnit ! Kui nad .koju jõudsid o id teised rahroas kõik juba magamas. Joosep palus finnilt luba teda oma tuppa saafa, et seal meel mõni sõna juttu ajada, finni oli sellega ka nõus. nad rääkisid üksteisega kaua. Alles hommiku eel läks Joosep oma tuppa. . . Reede lõunaks oli tisleritööl lõpp. Kapi oli mal mis. Jo mana Rein tasus ka töö kohe ära. Ka liigu pudel ei puudunud Rein oli selle salaja uude kappi pannud, kui Joosep kapit üle anda tahtis ja kapi ukse lah ti tõmbas roahtis temale sealt miinapudel masfu. „no, maata, aga maata niisugust meistrit on harroa leida, kes kapi teeb ja kohe liigu pudelgi seesnalja tas roana Rein. „Wötame aga siis tuplid liigud, eks kapi siis ikka kauem roastu pea." Pudelit seal lahti ei roöetud, maid mindi kohe kam bri, kus ka juba lõunasöök ootas. Kui sööma lauda oli istutud, roõttis tisler pudelil korgi pealt ära, igaüks, peale Anni roõttis söögi alla hea lonksu ja nõnda käis pudel paar ringi. Rein, kes pudelit kõige kauem suupeal oli hoidnud, kiitis aga ühte soodu tublit töömeest. ITluidugi mõista, et ta Anni ja tisleri roahekorrast aru sai. —
30
—
»Roh, niisugust meistrit ei ole naljalt leida, kes nõnda korraliku töõ teeb kui sina." Ütles ta. „flra enneaegu roeel kiida. Wõõp alles pääle pa nemata, tüdib olla, et läheb roeel puha käest nurja." „Rh, ja." Ütles roana Rein, „ pidin selle asja peaaegu ära unustama. „Kui palju, ja missugust roärroi pean tooma?" Joosep seletas Reinule kõik ära, kuidas roärroe roolida ja kuisugused tuua. Söömine lõpetatud, läks Rein kohe roälja, pani hobuse roankri ette seadis tööristad peale, ja oligi minekuks roalmis. Joosep jättis pererahroaga head jällenägemist ja läks ka roälja. Kui mehed juba roankril istusid, jooksis ka Rnni roälja, tegi neile öueroäraroa lahti ja sõit algas. Joosep lehroitas Annile taskurätiga ja Rnni roastas sellele käega roastu liigutades. Rõnda lahkus Joosep Krauberg ITletsa talust. Rga Joosepi lahkudes, lahkus ka Rnni hea tuju. Wiimcks aga trööstis ennast sellega, et ta Joosepit ikka kusagil juhtub nägemd ja kui mitte enne siis, — Joosep tuleb ju roeel tagasi. Kui Rein mõisast tagasi jõudis, hakkas ta kohe kartuli roagusid lahti ajama. 6ma ja Rnni tuliroad ka kohe roäljale. €ma, kelle süda nüüd — just roastuoksa Rnni südamele, hulga ker gemaks oli läinud, et roõõras ära läks, ütles: „Sai pä ris hirmu tunda enne, kui tisler siia tuli, et ei tea kui das selle söötmise ja talitamisega hakkama saab, aga ei olnud roäga roigagi. „€i minul küll hirmu ei olnud." Wastas Rnni. „Oli mis-tand oli, aga nüüd on see läbi. Rüüd on sul kapi ja kummut roalmis, kui roärroitud ka roeel saab, siis an süda rahu. Ilmad olid sell ajal kaunis ilusad, nõnda, et ITletsa pere oma kartuli roõtmisega olid roarsti lõpul, see oli ka roiimane hädalisem töö, mis takistas peremehe linna sõitu. Rüüd, aga kus töö tehtud, pani Rein ühel päeroal hobuse roankri ette ja sõitis linna, et kapi roärroid ära tuua. Oli ju seal muidki asju õiendata, aga see roärroimine —
31
—
oli ikka kõige tähtsam, sest ilmad hakkasid juba ühte puhku niiskemaks minema. Tisler, aga oli ütelnud, et parem oleks kui saaks ilusa ajoya roärroitud, kuiroaks rutem ära. „€i tea kas nüüd minna õige mõisa juurde maatama, kas Joosepil aega on. Siis saaks selle töö kaelast ära?" Küsis Rein oma teiselt poolelt. „Jäta täna meel minemata, siin on meel niisuguseid toimetusi, mis peoks enne ära tegema, kui seda tööd käsile mõtta. Ja pidid meel lambagi ära tapma, ega seda liha enam roäga palju ei olegi. Ja roõöraqa läheb seda ikka rohkem." nõnda jäi seekord mõisa minemata. Seilajal kui Joosep ITletsa talus töötas ja Hnni peale silma raiskas, töötas miralda hoolega Joosepi töö kallal. Kartulid olid temal juba peaaegu kõik üles roõetud, kui Joosep koju tuli. ITliralda tegi seda tööd, kui oma tööd. nüüd, aga märkas ta, et Joosep ei olnud tema roastu enam endine. Ta aü palju jahedam kui enne, juba te retamise juures märkas ta seda. Ka õhtuti ei tulnud Joosep enam kunagi tema moodi juurde, nõgu ta seda ennemalt tihti oli teinud. Kui ta midagi üldse rääkis, siis rääkis ta alati nagu peremees, endine lahkus oli tema mastil täiesti kadunud. „Ühel õhtul käis toatüdruk Hinda teda maatamas ja kui miralda teda ära saatma läks, küsis Hinda miraldalt. „Kas see on tõsi, et Joosep omale uue tüd ruku mötab?" *£i mina seda küll tea. Keda ta siis pidi roõtma?" Oleroat üks roanem naisterühmas, roist sugulane," miralda sai seda huuldes roäga kurroaks aga ta püüdis ennast nõnda näidata, nagu ei tähendaks see temale midagi ja ütles: „U?õib olla, ma korra lubasin ära minna!" miralda seda muidugi maletas. Teisel hommikul oli temal esimene küsimus Joosepile. „ma kuulsin eile õhtul, et sina omale uue talitaja lubanud mõtta, — on see tõsi?" Joosep kellele see küsimus tuli ootamata, ei mõist nud nõnda ruttu kuidagi kõrroale põigata, ta ajastas otsekoheselt, „lah, see on tõsi 1“ —
32
—
miröido kohkus roäga. Ta nägu kahroatas. Waeroalt suutis ta end jalul hoide. Ta läks sõna lausumata toast roälja. Wälja jõudes istus ta akna alla pingi peale jt) nuttis. Ta istus toaga kaua roäljas, aga Joosep ei läinud talle järele. Kui miralda juba ära toäsis istumast läks ta tuppa, et heita magama, flga und ei tulnud. Ta mõtles. See on armastus! Kas roõis Joosep tõesti teda nõnda külmalt enesest ära tõugata ! Rga, olqu, ma lähen ! — Ka Joosep ei saanud sel ööl silma kinni. Ta sai roaga hästi aru miralda roalust. Tai oli omalgi maius, mis mõin ma teha, kui ma armastan flnnit rohkem! mõtles ta. Teisel hommikul pani miralda omale paremad riided selga, ja läks ilma Joosepiga sõna rääkimata, omale uut teenistuskohta otsima. Ja tal ei olnud mitte halb õnn. Ta oli nimelt kuulnud, et ühest küla poest, umbes roiis mersta Cehtsolu mõisast, oli teenija ära läinud. Ta läks kahe sinna ja saigi kaubaga hakkama. Flüüd oli Joosep ITliraldast roaba. Ta mõis nüüd takistamatult oma flnni peale mõtelda. Tädi oli temal nüüd söögi keetjaks ja pesu pesijaks. Joosep unustas ITliralda peagi ära. Ta ootas pikisilmi, et temale metsalt järel tuldaks. miralda, aga elab nüüd oma uue koha peal. Süda oli aga siiski roeel Joosepi juures. Ta kirjutas ka tädile oma kurroastusest. Õhtutel oli ta alati poole ööni ülemal ja mõtles, mõtles alati oma Joosepi peale! Tal tulid meelde ühed laulu sõnad: mu tuba on tühi, ja kurblik mu meel. Ja süda nii üksinda roalus! Öö, tasane, ligineb pilroede teel. Õhk jahe, kui sügisel salus! Kõik mõtted ma saatsin ju ühte teed, Kus laularoad lained ja mängiroad roeed I Sääl laularoad lained ja mängiroad meed 1 Ja sätendab meri ia päike. Sääl säramad, soojuse roalguse teed Rägu armsate, silmade läige. mis roaigistab mõtteid, ja kergitab meelt, Ja liigutab rõõmule roaikiroat keelt Sääl kaugel on minu armsam 1 - 33 —
Kõik mõtted ma saadan ju Ohte feed, Kõik mõtted kauguste randa! £i rauge sääl lained, ei roäsi ka meed, €i armu sa siiski nad kanda. JTlu tuba on tähi ja kurblik mu meel Öö, tasane, ligineb pilmede teel. €i kunagi tule mu armas. ITletsa Rein oli kõik etfemalmistused lõpule miinud, FlüQd mõis sõit algada Joosepi järele. Kui ta Joosepi juurde jõudis, sidus ta hobuse aia külge kinni ja läks sisse. Joosep kes parajasti üht kirmemart raius ei pan nud tähelegi, et uksest tulija roöõras oli, ja ei maatanud, oma tõõ juurest üleski. „Tere, ja jõudu," teretas Rein. Ilüüd tundis ka Joosep ilma, et aega oleks saa nudki näha kes tulija oli, ta häälest ära. Ta roõttis termise mastu ja hüüdis „tädi too siia mõõrale istet!" Tädi tõi tooli. Rein istus ja maatas mõõrost nais terühmast hoolega. Kui tädi teise tuppa tagasi läks, küsis ta: „Teil oli siin enne üks noor naisterühmas, kus see on siis nüüd jäänud?" „ftra läks.“ Wastas Joosep. „See, nähti Õige korralik tüdruk oleroat, kes siin enne oli. Kui kaugele ta siis läks?“ „täks siia samma, poe juurde." €t need roastused nõnda lühikesed ja asjalikud olid, ei küsinud Rein enam edasi, maid tegi kohe juttu oma asjast. Ta küsis «tulin jälle teile järele, ei tea kas saate kohe tulla roõi on mõnda tähtsamat ees ?* Jaasep, kes seda järeltulekut ammugi oli ootanud, roastas ruttu, *ITliks ei, kohe, ikka kohe." „Kas seile tööga ka täna kohe hakkama saab?" Küsis Rein. „ITliks ei, kohe kui aga sinna saame." Ja nõnda läkski sõit metsa talu poole. Anni kes, kodus Joosepit suure igatsusega ootas, mahtis ühtelugu aknast õueroärama poole. Omal oga roalutas süda sees, ei tea kas Joosep tuleb täna roõi ei tule. —
34
—
Hkki nägi ta neid mõlemaid isaga tulemat. nägu muutus tal kohe rõõmsamaks. Ta jooksis neile õueroäramasse mastu. Joosep teretas Annit ja maatas sealjuures armastaroalt Annile otsa. €t Anni just teisiti tegi seda just ütelda ei sa. Tema silmist paistis meel palamam pilk Joosepile mastu. Kui Joosep lõuna ära pidas, roärmis tema kapi ühel korral üle. Anni, kes uudishimuga ja muidugi mõista meel mõnel muul põhjusel, oli ühtelugu Joosepi juures. Joosepil roaeroas, aga süda ikka meel sellepärast, et ta ei teadnud kes see noormees oli, kes sellel hom* mihul metsal oli ja kellele Anni rätikuga järel lehmitas. Ta tegi omale nõnda ükskõikse näo, kui mähe sai ja küsis: „Kes see noorhärra oli, kes siin tejl öö majal roiibis?" Anni põikles otsekohesest taastusest küll kõrroale, aga roastas roiimaks : „See oli üks isa poolt sugulastest." Joosep ei hakkanud ka rohkem selle üle järel pärima kes ta oli, ise mõtles. Oli kes ta oli! — Töö lõpetanud, korjas Joosep oma märmi potid kokku. täks toa juurde ja tahtis koju minna. Wona Rein, aga palus teda endale appi masina töö juurde. Ta pidi teisel päemal milja peksma hakkama. Joosep oli sellega muidugi hea meelega nõus! Ja nõnda jäi ta teiseks päemaks meel sinna. Hommikul marakult hakkas töö peale, masina jures oli ka palju teisi nooremaid, kes ühtelugu kui mahepeal mahti saimad, hullasiroad. nende hulgast, aga hõigerohkem Joosep ja Anni. õhtuks oli miljapeks aegsasti läbi. Õhtul aitas Joosep meel terakotid ka aita miia. Aüüd oli kapi ka juba ühepäema mahepeal kuimada saanud, nõnda, et Joosep ka nüüd koju ei läinud, sest nüüd mõis tema ka kapi teisel korral üle roärroida. Kolmandal päemal lõpetas Joosep oma töö lõpuli kult ära ja mõis nüüd metsalt lahkuda. Joosep töötas oma kodus nüüd päris hoolega. Kui aega sai käis ka tihti Annit maatamas. Kodus tööjuu res tuli temale ka tihti Hliralda meelde, tema kuju seisis tal ühtelugu silmade ees. Aga ta tahtis sellest kõigest lahti saada. Tahtis teda tingimata unustada. —
Järgmisel hommikul oli Uide peremehel aegsasti hobune rakendud, ning tarroismineroad asjad kõik rees. €nne kodust roäijaminekut rääkis Uladis Aadule. meie selle kauge maa tagant iga ähtu koju hakka käima. £äheme roa metsa Reinu poole öömajale." Kui aga sinna roõetakse." Arroab Aadu. „Pole kartust, Rein on ise tubli mees, kas ta siis mulle öömaja keelab." Aadu riietus ennast ka nõnda hästi kui metsa töö seda lubas. Ise aga mõtles, metsal on ju ka kena Anni, ei tea ehk saab kuidagi hakkama ! Juba kaunis roarakult olid nad metsa talu õues. Koer hakkas haukuma. Sellepeale läheb Rein roälja, keelab koera roagusi ja astub roõõrastele roastu. ..Tere hommikut!" Hüüab mäe madis, nüüd tunneroad roanad mehed juba üksteist ära ja Aadu as tub ka ligemale. Teretab ja esitleb end. Mlioh eks tulge kambri sooja, näed ilm on külm, et katsu aga ahju peale." ,rminul hakkaspäris roilu, selle sõiduga," ütles Aadu. nõnda astusid kõik kolmekesi kambri. Rein tõi toolid ahju ette ja ütles: „Panin just ahju küdema. Tuige istuge siia, saab kohe soem." mehed soendasid käsa ja madis tegi juttu ka öömaja asjust. „ei tea" ütles ta „tuüme siia teile tülinaks, kas teie meile ka öömaja peaks lubama?" Rein oli sellega ise täitsa nõus. £äks aga siiski roeel teise kambri, et seal ka perenaise otsust kuulda, kes roeel teises kambris teki all oli. Perenaise käest jaataroat roastust saades, läks ta kööki tagasi. Wahepeal oli ka Anni oma lehma lüpsi lõpetanud ja tuli ka roäljast sisse. Wõörad teretasid ka Annit ja Aadu kes muidugi Annit ka roähe tundis kutsus teda ahju ette sooja Anni astus küll ligemale aga roastas. „€ga minul nõnda kauget maad seljataga ei ole, et mul külm on." madis ja Rein rääkisid kumbki oma talu saaduste üle, kui palju keegi neist roilja sai jne. Aadu ja Anni aga naljatasiroad isekeskis. —
37
—
Päike oli kaunis kõrgele tõusnud ja paistis juba aknast sisse, kui noored inimesed rääkisid. Päikese pais tel oli flnni sama ilus kui hommikune taeroas. maksku mis maksab, aga selle tüdruku pan ma saama ! mõtles Radu. Wiimaks lõpetas jutu, üteldes: „Hobune on meil aga külma käes." Rein käskis hobuse rehealla tõmmata. Radu ja Rnni läksid roälja. Rnni tegi rehe roäratoad lahti ja noormees ajas hobuse sisse* Wõtis rakkest lahti, pani tekid peale, et loomal soe oleks. Ise katsus aga oma jutuga peretütre silmis hästi mäljapaista. Isa tuli ka toast roälja ja siis mindi töösse. Õhtuks tegid mehed kaks sülda puid roalmis. nõnda läks töö kuni kesknädalani. Kesknädala õhtul sõitis Radu koju, et toitu kodust järele tuua. Hea mee lega oleks Radu küll isa koju saatnud, aga et ilm kau nis külm oli ei tahtnud ta isat saata. Caupäeroa õhtuks oli meestel kaksteistkümmend sülda puid roalmis. Teise nädala nad töötasid roeel siis olid puud lõigatud. Kõik selle kahenädala õhtud olid Radu ja Rnni sügaroas jutuajamises. Radu oli ka oma otsuse peaaegu läbi roiinud. Ta sai sellest ara, et Rnni temaga roäga lahkelt ja roastutulelikult rääkis. Ühel päeroal rääkis Radu oma isaie, et Rnni temale roäga meeldib, ja kui kaupa saaks siis tema ka kohe on roalmis pulmade peale mõtlema. „Hlinul on see ammugi südame sooroiks olnud* roastas isa. „Katsu aga sina Rnniga hakkama saada küll mina roana Reinuga asjad joonde ajan. ITla räägin roeel täna õhtul selle asja temaga läbi.* mõeldud teh tud. — Kui mehed roiimast Õhtut metsa talus roiibisid. Rääkis madis Reinuga, aga Radu jälle Rnniga, Rnni toas. Kui Rnni ama tuppa läks, läks ka Radu temale järele Kahekesi toas olles mõtles Radu oma kindlat plaani ja südame saladust Rnnile roälja puistata. Kui ta Rnni järel tuppa astus roõttis ta Rnnil ümbert kinni ja surus teda tugeroasti oma rinnale öel des: „Rrmas Rnni mul oleks sulle palju ütelda, kas ma julgen seda." Rnni kes juba aru sai, kust poolt tuul pu hub, hoidis hinge kinni ja ootas põnerousega kas ta ammeti ütleb seda roälja, mis ta ammugi oli ootanud I — Radu kõhkles mähe aega — siis, aga kü^ —
38
—
sis ta otsekoheselt: „Annil Kas armastad sa mind, — kas tahad tulla minu eluseltsiliseks?!" „€i. nõnda mõtlemata ei roõi mina seda asja otsüstata, usun aga siiski, et sind armastan. Päris taas tuse järele tule aga hiljem 1“ „0lgu nõnda I Rga kui teinekord küsin siis loodan, et ma sinult taastuse saan niisuguse, kui ma seda ootan." „Räeme!“ taastas Rnni. Seekord nad kaugemale ei jõudnud. ITläe ITIodis ka ei olnud Reinuga kaugemale jõud nud. Rein omalt poolt oli küll nõus, aga et tal tütrega ennem sellest asjast juttu ei oie olnud, siis tahtis ta ka enne tütrega selle üle rääkida €i neid asju päris lõpule ei saanud miia, see oli muidugi loomulik. Rga natukene piinlik oli kõigil, nõnda, et jutt, kui nad kõik ühes koos oliroad enam hästi ei si ginenud. Ja mäe mehed sõitsid kodu poole teele. Kui roõörad läinud, hakkas kohe Rein Rnni käest küsima: ,Roh! Kui kaugel siis teie asjad Raduga on. Kas sa tahaks Radule minna, rnöi ei?“ Rnni ei taastanud kohe. Wfimaks andis ta isale sama otsuse missuguse ta enne Radule oli onnud. Oksi olles mõtles Rnni. Küll on hull see asi. Radu on kena poiss ja meeldib ka. Rga! Joosep! — ma armastan ju teda! — Rüüd ei ole ta ju mitu nädalat meil käinud I Wõib olla, et ta ei tulegi ja Joosep ei ole ka mulle ootamise kohta midagi [ütelnud, ma ei tea isegi mis ma tegema pean. „Rga mis sa isa araiad, kui Joosep mind tahaks?" — Isa soom oli aga, et tütar mäe Radule läheks. Radul on hobunegi ette panna. Joosep aga elab oma kättetõöst. üteldakse ju, et põllumees on põline rikas, aga amet mees ajuti rikas. — £aupäeroa õhtul tuli ka Joosep flnnit maatama, temale ei rääkinud Rnni sellest midagi, et Radu talle kosja lubas tulla, maid oli Joosepi roastu endiselt lahke. Kolm nädalat enne jõulupühi ühel neljapäecoa õhtul sõitis mäe madis oma paja Raduga ja meel keegi mõõras meeskaasas metsa Rnnile kosja. Rnni ei tahtnud esiteks Radu rotina roastu roõtta ja ütles isale, et ta Joosepit rohkem armastamat. —
39
—
Rga isa sooro oli kindel, et Rnni Rodule peaks mehele minema. Rüüd pidi ka Roni järele andma, kuna Radu tõotas Rnnit südamest armastada ja tema elu igatmoodi ilusaks muuta. Rüüd astus Radu Rnni juurde kes üksi istus, pani oma käe õrnalt neiu piha ümber ja ütles. „Kallis Rnni, ma armastan sind südamest, kas lubad ka mind roastu armastada?" Rnni jäi esiteks mõtlema, kui aga Radu oma sõnu meel kordas ei suutnud neiu enam nooremehe põimetele roastu panna ja lubas igaroesti tema amaks saada. Rüüd oli Radu meel hea ja nüüd roõis ta Rnnit omaks nimetada. Radu tõi omad roiinod roälja ja ütles, et joogem nüüd minu pruudi, Rnni tormiseks. Rüüd taheti ka pulmapäero kindlaks määrata. Otsustasid siis ühisel nõul pulmapäeroa keskmise püha peale. Rüüd oli siis ITletsa Rnni mäe Radu pruut. Rnni kosjajutt ulatas ka "Joosepi kõrrou ja tegi noo remehe südamele palju tusko. Ta otsustas Radule kätte tasuda kes temalt armastatud neiu oli julgenud ära roõtta Kuulda saades, et aga Rein Radut rohkem endale roäimeheks tahab kui teda, jäi ta süda rahulisemaks. . . Keskmisel jõulupühal oligi mäe Radu ja metsa Rnni pulmad. ITletsa peremees tegi oma roiimasele tüt rele rohked pulmad, õlut ja roiina oli palju. Pulmad peeti uhked ja suured nagu neid terroes kihelkonnas ennemalt ei olnud nähtud. Rüüd oli siis Radu lootus täide läinud, nüüd oli ta oma ammu igatsetud Rnni ükskord kätte saanud. Wana Rein õli ka roäimehega roäga rahul ei olnud äial roäimehele, ega roäimehel äiale midagi ütelda. Üksi Rnnit nähti tihtipeale mõttes seisroat ja oma suurte mustjate silmadega kaugele igaroikku roahtiroat. Kes roõis siis teise inimese südant läbi näha, kas ei olnud ta oma mehega rahul, roõi piinasid teda roeel Joosepi arm sad sõnad, mis noormees nii paljudel suroeõhfutel talle kõrrou sosistanud. Ütlematta ilus juunikuu hommik, päike roaatab kuumalt ülemalt alla. mets seisis kui roheline müür, kuna lilled oma iluga ümbrust kaunistasid ja endi ma—
40
—
gusu lõhnaga ümbrust jooroastasid, Kaks noort naisferahmuot .seisid teel ja ajasid isekeskis head juttu. Wälimusclr näha olid nad meel kaunis noored ja ilusad, kuna nende ilusat kehaplaani ja jumekust mõis päris haruldaseks pidada. Üks neist naisterahmastest oli Jõelehtme Salme, kuna teine, tema sõpranna oli metsa Anni. muuseas küsis ka Salme finnilt kuidas elu ka nüüd läheb ja kuidas ta oma mehe fiaduga rahul on, finni kes paljut ei tahtnud sellest kõneleda, andis aga siiski märku, et ta just siiski päris rahul ei olnud. „€ks ta nüüd läheb kah,“ ta ikka mu laulatatud mees ega säält kuhugi pääse, aga süda ei anna mul siiski hästi rahu. Joosep kes parajasti oma töö juures oli märkas ka feel jutustamaid naisterahroaid. Ta pani töö körroale, roaatas kaua jutustaroate naisterühmade poole nagu oleks tal nendega midagi tegemist olnud. Siis tuli sü* gam ohkamine nooremehe rinnust nagu oleks tal midagi kurba sündmust meelde tulnud. Siis asus ta jälle endise ogarusega oma töö juurde, nüüd jätsid jutustajad üks teisega jumalaga ja pöörasid iga üks oma poole. metsa finni kel poodi asja oli olnud tõttas oma tarbeid muretsema kuna Jõelehtme Salme sammud koju poole säädis, finni kodust ära olekul oli neile külaliseks tul nud üks endine finni tuttaro noormees, firthur mändmets. Ta jutustas sea! pererahroale oma ametitegerousest ja tööst ning kõigest kuidas tal käsi senini käinud, finni tuppa ostudes teretas külaline finnit roiisakalt ja püüdis ka {emaga juttu teha, et aga finnil kodune talitus ootas jättis ta külalise teiste hoölde ja läks uksest mälja. nüüd tuli ka fiadu ise sisse. Ta nägi mälja tusase näoga nagu oleks ta haige olemat, kuna riided olid lohakalt seigas ja ära kortsunud. Joosep, kes ka töö °li täna maremalt lõpetanud, oli ju täna laupäema õhtu; teadis sammud metsa talusse. Õuel kohtas ta finnit kes seal õhtust talitust hakkas tegema, olles mõne sõna juttu ära ajanud astus ta tuppa. Toas leidis ta Pilk kohe külalise üles, kellele ta põlastamaid pilke saatis, milest näha oli, et see külaline talle ei meeldinud. Joosepi põiastam maade ei näinud aga —
41
—
teda sugugi heidutatud, roaid ta roaatas igaühele aroameelselt otsa. lutt läks kord-korralt elaroamaks, kuna Joosep roiimaks toolilt tõusis ja ütles, et roaja roaadata saab ehk kusagilt pea parandust, tercnis nagu paha roeidi peale eilse pummeldamise, kuluks ikka natuke ära. Külalisel näis nagu igaroaks mineroat, ta tõusis toolilt üles ja heitis pilgu aknast roälja. Rnni, kes oma tääga lõpule oli jõudnud tuli ka tuppa, toas ringi toaatanud küsis ta, et kuhu Joosep on läinud? Kuulda saades, et Joosep natukeseks ära on läinud lõpetas Rnni selle jutu. Weidi aja järele tuli ka Joosep tagasi öeldes, et kõik on korras ning pani roiinapudelid lauale. nüüd läks pummeldamine täie hooga lahti. Rnni kui perenaine muretses roarsti ka suupärase sakuska lauale. Kui tuju juba küllalt kõrgele oli' tõusnud toodi Radu roana löötsapill roälja. mändmets kes ka pillimees oli, roõttis pilli enda kätte ja laskis lõbusad lood kuuldaroale. €t ta hea män gija oli kiitis seltskond ta osaroust ja rõõmustas ta an dekuse üle. Pummeldamine kestis hommikuni, siis hak kasid külalised minema. Joosep tegi kõige enne minekut, kuna mändmets püüdis roeel aega roiita. Roormees pidas plaani, et kuidas Rnniga saaks mõni sõna neljasilma all kõneleda, aga roõta näpust, Radu ei mõtlegi toast lahkuda, istub aga oma piibu kal lal ja tõmbab seda, nii et tuba on suitsu otst-otsani täis. Cöpuks tegi siiski minekut läks roälja ja roiitis seal aega. nüüd tuli ka Rnni roälja ja küsis, et kas rattal midagi roiga on. mändmets arroas, et nüüd saan ikka mõne sõna Rnniga ehk rääkida. Sealt tuli aga juba ka Radu pikkamisi üle ukseläroe roälja. Tusaselt pomises noormees enda ette „no kes tont teda jälle roälja ajas!" Rga oota, hül ma karoalusega sust lahti saan. Külaline tegi tegemist oma ratta kallal ja püüdis sedasi aega roiitc. Radu seadis roiimahs sammud õueroäraron poole ja ütles, et tarrois minna hobuseid roaatama. Sellejärele läks noormees tuppa ja leidis Rnni toast üles. „Rnni sa oled nii hea, millal roõiksin ma sind jälle roaatama tulla," Rnni roastas kurroalt, et eks sa püüa ikka tulla mind jälle —
42
roaatama, kuna tal pisarad silmi kipuroad. „Ära nüüd nõnda kurroasta trööstib noormees, ning tõmbab finni oma rinnale ja surub palama suudluse ta huultele. Flüüd jää aga jumalaga, aeg on juba minna. Radu tuli ka juba tagasi kuid roõõras pääsis enne toast roälja. „rioh kas hakkate juba minema," küsis Radu. Joh mis ikka teha, roastas teine, tänas lahke roasturoötu eest jättis jumalaga ja sõitis kiirelt ära. flüüd roötab Radu suure haamri selga ja läheb põllule kime lõhkuma, ,.Tühja ka," sõnab ta ega ma tööd karda olgu ees kiroid roõi kännud kõik teen maatasa. Kül on aga igaro sarnane elu, arutas Rnni kes nüüd üksi õuele seisma oli jäänud, ei ole sul ühtegi ini mest Neiltga sa juttugi tüdiksid roesta. Ta läks sireli põõsa juurde ja hakkas sealt endale õnne otsima. Äkki kuuleb ta, et keegi ;Õidab ja juba tulebki põõsa tagant rattamees nähtaroale. „Rh sina Joosep oled," sõnab Rnni tulijat silmates tuled ikka ka meie poole. „Kas oled üksi kodu"? küsis Joosep ja kas see lin na sell on ära läinud? wKas Rrthur möi küsis Rnni omakorda. Jema jah kes siis ikka muu". „Ta läks juba ammugi ära" seletas Rnni. eks lähme tuppa sõnab ta ning läheb ise ees. Hea küll, mul ongi sulle midagi ütelda. Toas istub Joosep kaskimatta toolile ia tõmbab flwni põlroedele ja ütleb ise. «Ütle mulle Rnni miks see Rrthur nii^tihti siin käib ja miks ta pilk nii iseäraliselt sinu peal roiibib". Rnni laseb pea Joosepi rinnale ja ütleb Illis seal pole midagi iseäralist pilku ta on ju meie Roduga tuttaro ja muud ei midagi. Ta ikka rahatega mees ja toob Radule igakord meeleparanduse rohtu. Joosep surub Rnni oma rinnale ja ütleb: „Rnni, armsam maata mulle sil ma siis jääb mu süda rahule. Rnni suudleb noortmeest ja sõnab. Jõest sa oled mul ikka meel endiselt kallis , kui ma sul silma roaatan ununeroad minu mured ja ma igatsen ainult sind. . . . Kui ju küllalt kallistud sõnab Rnm äreroalt aknast mälja roaadates, tea ehk roana Radu tuleb kodu ega te da usku ole, „Tõsi jah, sõnab Joosep ega teda usku ole, kallistab roeel annit ja läheb ära. —
43
—
Tlädala esimesel päeval osus Joosep jälle oma iga päevase töõ juurde, kuna tal töötagavara alati ees seI' sis. Tema töötoas mõis näha igasuguseid puutöid, nagu: uste-, akende- ja igasuguseid möõblitõid. Peale puutööde tundis ka Joosep rauatöid. Ümbruskonnas oli ta tuntud hea masinistina ja külamehed pidid tihtipeale omavahe lisel kõnelusel tunnistama, et kui juba tema masina peal on pale masinariket karta. Sellest tuli ka, et noormees raha puudust ei tunnud maid, et ta rahapung ikka ala liselt korralikult täidetud oli. Siis ei võidud ka paljuks panna kui ta coahest metsa Aaduga seltsis mõned väi kesed pummetdused pidas. Pealegi on Joosep väga noo bel noormees. Ta käib korralikult riides, ega jäta midagi rohkem soovida. Teda võis välimuselt rahkem linna-, hui maameheks pidada. €hk küll Anni juba ammugi metsa Aadu abikaasa on, ega peaks tal ümbruskonna noormees tega enam midagi tegemist olema nähtakse Joosepit tih tipeale metsatalus võõrusel. Külarahva suhu on isegi jutt tekkinud, et Joosep käima ikka endiselt veel Annit külastamas. , , „ . , . „ega seda tisleri Joosepit usku ole. seletavad külanaised. niikaua käib kuni viimaks Anni Aadu käest ära on meelitanud. „€i ole ka Anni Rohta midagi öelda," arutavad nad endamisi, ehk ta küli ka juba on talv läbi mehelgi olnud ja juba oma paarkümmend viis aastat seljataga, on ikkagi endiselt elurõõmus ja lustilik. Oma kehaehituse poolest on ta teistest naisterahvastest paljugi kenam. näojoontes on noorus veel täiesti alal hoidunud, kuna silmad armsaid ja lõbusaid pilke välja hei davad. Oma sätendavate silmadega mõista noortemeeste peale sügavat mõju avaldada. Ta mustjad paksud lo kid rippusid laialt üle ta õlgade alla, mis ta näoplaaniga hästi kokku sobisid. Ta kujutas mõnd luulelist näkineidu, või mõnd Kreeka muinaskangelase tütart, keda vali isa laskis kindlusesse kinni panna, et meesterahvad tema ilust võlutud ei saoks. — nii on ka lugu metsa Anniga. Ka tema pidi oma mehe j mres elama, tahes ehk tahtmata mõistlikku ja magusat elu. Ka tema oli oma mehe tallu nüüd elama asunud nagu vangi.
44
—
Joosep istub oma töötoas akna ail pingil ja mõlgutab mõtteid Tihti peale jäid ta mõtted Anni peale peatuma ta tundis otsekui kadedust sellest, et tal nii pal ju austajaid on. Sel ajal tuligi juba finni teed mööda kõndides, Joosepi akna kohta saades heidab ta pilgu oknast sisse kus nende pilgud kohtasid. Kui Rnni oli möödunud oli Joosepil tunne nagu oleks tal nüüd jälle kergem ja rahulisem olla, kuna ta töö tahtmine tagasi näjs tuleroat. Selle naisterühma maade oli nagu keroadine päike, mis äratab lilled ja puud roarakeroadel talroeuinakust. Jah, finni on ikka kena olemus küll mõtleb Joosep aga see linna mander kes seal tikub käima mulle kül ei meeldi. Anni silmist ei roõi kül midagi sellesarnast lu geda, aga kes mõib neid naisterahmaid kül uskuda. Joosep heitis kirme kõrmale, tõmbas mütsi peast ja hak kas juukseid käega silitama. „Pagan teab kust ma kuulsin, et mändmets pole tahtnud minema hakata see kord kui me seal pummeldasime, teinud ikka tegemist ja püüdnud aega roiita." £t aga Radu pole oma teist poolt üksi jätnud ei ole ta ka midagi kõnelda sAga oli kuidas ta nüüd oli Anni on ikka mulle hea ja Õiglane olnud, mis ma sest ikka niipalju haruton parem juba töö juurde asuda. Pean ju oma rublad uuesti tagasi teenima mis mul pummeldamisega läbi on läinud. Kes teab kuidas meel elu läheb ja mis Annistki roõib saada. Saan ehk meel Anniga paremasse ühendusse astuda. Pea mure on aga selle mana Aaduga, mis pa gan pean ma siis temaga peale hakkama. Rüüd on Joosepi tuju jälle heo. Kirmes rouhiseb endiselt läbi õhu kuna laastud nii sama kui kajakad mere kohal, üle pea lendarood. Töö sai töö järele Joosepi käes malmis. Kõik olid suurema hoole ja korra järele tehtud, ilusti märmitud ja lakheeritud nagu roabriku töö kunagi. Rüüd oli siis Joosepi meel jälle sedakorda rahul, oga kui kauaks, marsti oli Rländmets jälle mälja ilmunud, mõnda talusse tõi ta pilte ära, teisest kohast mõttis jälle uusi tellimisi masfu ja nii ta ajas oma ametiasju. Seal äris oli ju tööd laialt kus meie tuttaro mändmets töötas. Ta oli nagu sündinud selle töömeheks. —
45
—
Igasse majja kuhu ta sisse astus roõefi ikka mõni õmblusmasin ta käest roastu, ekk lasti päeroapilte suu rendada. Joosep mõtles, et näis kas mändmets ka flnnit jälle roaatama läheb. Joosep laks roälja ja roaafob, et mändmets longjbki juba metsa poole „Ro mine aga peale", mõtles Joosep, küll ma sinust ilma roägikaika roedamattagj mõitu saan. Tarrois õige fladuie märku anda, et maata asi on ikka nii, et see linnamees roõtab sul naise roarsti käest ära. Joosep tegi coeikese ringsõidu, et saaks ehk kusakilt seda elutilgakest kaasaroõtta. Wijmukese aja pärast kõndis Joosep juba metsa poole Raduf roaatama. \X7ana Radu istus üsna tusase näoga laua ääres ega näinud tal head tuju jutuks oleroat. Rahes Joosepi paksu taskut sõnab ta „Ro sul on raist seda elutilgakestki taskus", mul ongi tuju täna üsna halb, kas tead ütles ta Rohtsan on ka täna meil teeme aias üks ilusam pummeldamine, temal ka täna niisugune paha tuju. Raneme rahad kokku jo asi ongi korras, mina olen kohe nõus, seletas Joosep mis seal ikka mu retseda. Rüübati pudelist ja aeti juttu isekeskis. „Kas teate ka Grauberg ja Rohfson, ega mul just laita elu ka praegu ei ole, koht on juttis ja joones ning elu läheb mul kaunis hästi"! Koht oli enne ka ikka joones kui ma ta äiä käest sain, noh ma olen teda nüüd ka korraldanud ja harinud ja nüüd annab ta mul hääd saaki. Räe siin roa Jaani-ITläe manamees sai oma surest kohast roähem roilja kui mina." „£ks põld nõuab ju haolt. Kuidas sina põllule, — nõnda on ka põld sinale"! „Tõsi jah," aitasid teised kaaslased järele, muidugi hoolt ikka farmis.— Rüüd roiis Radu oma sõbrad rohtaeda, et roärskes kemadahus koosroiibimist edasi jätkata. Siin istuti nüüd pehmele rohule maha ja jäikati juttu edasi. Radu näitas ka oma sõpradele oma ilusat rohtaeda, mis ol; suurema hoole järele korda seatud. Hille peendrad olid ilusti üles tehtud, ning roeikesfe puigakeste ja iupjited kiini dega ümberpiiratud. Kõnniteed ilusti korda seatud ja peenikese liiroaga üle riputatud. Kõikjal roõis pere mehe korraldama! kätt silmata, VVahepeol oli Joosep pudeli roälja roõtnud ja laskis seda seltskonnas ringi käia. —
46
—
Kui kõik olid märjukest küllalt prooroinud, pandi see keskpaika murule maha, kuna tehti nalja ja puhuti juttu suurema agarusega edasi. Äkitselt ajas Radu end teiste ringist üies ja hakkas teraselt ühele kohale roaatama. Rohtson, kes muidugi ikka naljamees, oli Radu tegeroust juba märganud, ning sõnas Aadule naljatoonil. „Kuule Radu mida sa seal näed, kas topid niiti nõelale taha roõi mis ametid sa seal pead"? „Tule aga kohe tagasi ja pea oma napsukorda meeles"! Radu kes nagu uimastusest ärkab, sõnab, et mis seal nüüd niiti roõi nõela rääkida, tule raaafa parem kuidas minu Anni suure hoole ja aga rusega töötab. Cnne teisi oli aga Joosep Rnnit juba silmanud. Kärmelt tõusis ta üles ning hüüdis: „Kuulge proua Karoal, jätke nüüd töö ka roahel körroale ja tulge meie seltsi juttu ajama"! Rnni kes Joosepi hüüdu oli kuulnud jättis töö seisma ning tuli kergel sammul ning naeratama! näol meesterahroaste poole. Annil oli ka jutuandi, ning oma lõbusat meelt ei olnud ta ka roee! sugugi kaotanud, meesterahrooste juures sattus ta jälle jutuhoogu, ning naeris lökendoroolt ja tegi teistele oma lõbuga nalja. Joosep oli roahepeal pudeli mõtnud ning pakkus seda ka Rnnite ise sõnades: „rio proua eks tehke ka meile seda meelehead ja rüübahe meie pudelist"! Rnni kes esiteks ikka püüdis roastu tõrkuda roõttis roiimaks pakutaroa pudeli roastu, ning laskis roiisakuse pärast märjukest alla. Waheajal oii piduliste tuju kõigekõrgema tipuni jõudnud. Ropsutamise ja naljatamisega ei pandud tähelegi kuidas aeg möödus, ning päike oma kuldaroate kiirtega metsa latrou ilustama hakkas. Õhk hakkas juba jahenema ning eemal heinamaa peale tekkis hall uduroiir, mis kattis nagu siidi kate haljendaroat metsa ja pidulisi oma hõlma mässis. Worsti hakkasidki mehed külma üle kae bama, ehki nooriku soe silmaroaade meeste peal tüübis. Radu ajas end püsti ning sõnas : „Äh küll on aga külm, lähme parem tuppa"! „minge, minge tuppa peaie, sõnas Rnni ma lähen ka natukene ära, tarrois õige loo mad koju ajada. Kuidas öeldud nõnda tehtud. Kogu seltskond tõusis ja lõks ühiselt naljatades ning naerdes tuppa, kus jätkati koosroiibimist. Keegi Radu tuttaro, Johannes Kratt tuli ka oma roana sõpra roaatama.
47
Ta oli Cehtsalu mõisa kandimehe poeg, kes oma kohta oli ka coeike naljamees. Temalgi oli sõbra jaoks pudel märjukest kaasa roõetud, mis ta nüüd lauale pani. Anni kes tuppa astus silmas ka uut juurdetuljat. Külaline püüdis juttu ikka rohkem Anniga roõtta ning küsis, et kuidas ka pidutuju on, ning kas ka tema jaoks ruumi jätkub. Anni kes ei näinud uuest juurde tulijast suurt hooliroat, roiipas käega tooli poole ning sõnas „£ks istuge kui aega on"! Ise tõttas aga kiirel sammul kööki ning hakkas külalistele õhtust roalmistama. Warsti ilmus ta juba tuppa, taldrek keedetud mune täis ning meel mõningaid parimaid suupisteid kaasas. Selle aja sees kui Anni köögis toimetas ilmus üks külaline meel juurde, see oli proua Rohtson, kes muidugi oma abikaasa äraolekut tuli cuaatama. Joosep tõusis üles ning pakkus mõõrale roiisakalt istet. Proua Rohtson tänas lahke pakkumise eest, kuid sõnas ka kohe järgi, et ega siin olegi aega midagi istuda, aeg juba koju minekuks. „Tulin ka niisama kodust mäljc, et roaatcn kas näen oma teistpoolt kuskilt tulema. Polnud teist aga kusagil näha, mõtlesin, et kuhu ta mujale jäi kui süa!“ „Kaua ta siin siis teisa tülitab kui koju ei tule." ..Temal ju niisugune mood, et kus juhtub seda am „kibefa1" olema ega tema siis sealt enam tulema ei saa." Oma teisepoole poole pöörates sõnab ta „Albert me peame ju minema ka hakkama, on ju hommen tannis heinamaale minna !“ Aadu kes proua sõnu oli tähele pannud, hakkas nüüd seletama omalt poolt, et pole ikka asi nii hull proua Rohtson. „TTleil ju aega küll, ega siis Jumal meile kiiret pale loonud, eks me jõua ka"! Aadu jutu peale jäi proua lõpuks rahule n;ng ei kippunud enam nii koju. Aadu oli mahepeal jälle Rohtsoni juurde läinud ning ajas oma münast pehmeks läinud keelega elacoalt juttu. „Tead mis Albert, täna teeme päris nalja"! „mis me siis õige teeme roa sõber, küsis Rohtson sõbra juttu tagant aidates"! „Wahetame õige naised ära, mis siis ikka muud, saame ju uue kauba juures jälle liiku"! —
48
Truudus võidab. Romaan
elust.
iii
uit.
Hind 20 senti.
Joh. R. Heidmets’a trükk,'Põltsamaal, 1935
a.
;>
"T- .
,, /V«lp
■
a#y
.Jah, aga ajana sõber, on siis naised ka meie kaubaga nõus, naised taharoad ju ise eneste roaljtsejad olla I" ' V, nmis neil ka nüüd olla, seletas Radu edasi kuna ta nägu miinast ju Qsna punaseks oli muutunud. Kui mina ütlen kfil ta siis ka ndus an 1“ Tõsi jah aitasid teised omaltpoolt tagant; mahetage aga ära eks meie saame jälle liiku I Wahepeal tõdeti jälle pudelitest tuju, ning hoolitseti selle eest, et hea pidutuju ei mäheneks. Joosep pidas Radut silmas ning mõtles, et on teine ikka päris nalja mees. See on aga, hea et see mändmets siit ära on auranud. Tea mis niisugune nfifid täitsa meeste hulgas peaks ka toahtima. Saame me ilma temata ju sama hästi ja pareminigi roälja. Radu pakkus toeel toite ja toiinasid ringi. Teised roõtsid igaüks oma jao, kuna Joosep püüdis tagasi hoidlik olla. nii kestis meel naljatamine ja naer edasi kuna toiimaks proua Rohtson istmelt tõusis ja sõnas oma mehele. „Kuule Rlbert, nüüd hakkame küll minema, aeg on juba nii kaugel !* ITlehel ei näinud ka selle toastu midagi oleroat, sest ka tema oli päeroasest pummelda misest juba üsna roäsinud. — Peale abielupaari Rohtsonite lahkumist hakkas ka Joosep Grauberk minema, kuna Krati Juku meel Raduga midagi jäi rääkima. Olid ju nemad ka kõige sagedamini pudelit tõstnud ja sellest see nüüd tuligi, et Juku mär kas, et ta jalad ei tahtnud enam sõna kuulda.
Ütetsa talust koju poole kõndides keerlesid Joosepil igasugused mõtted peas ringi. Kaua pidi siis sarnane asi edasi kestma, kas siis tõesti midagi enam ette mõtta ei saa? Kas peab tõesti tema armastatud Anni selle tuima ja ükskõikse inimesega surmani koos elama?
49
3ah tõsi, flnnj oli tulles kui märku armud, et ta enda eluga just päriselt rahul ei olnud. Kuidas saaks aga flnnit kätte, ja mis peaks etteroõtma? Kas katsuks kuhugi kaugemale armastatud naisega ära põgeneda, mõj midagi sellesarnast. nõnda mõteldes oli ta märkamatult koju jõudnud. Ta palgelt paistis kurbus ja mure nii selgelt roäija, et ta mana tädi isegi seda tähele poni. „Hga Joosep sa oled täna hoopis kurma ja tõsise näoga, oled sa mjdagi paha kuulnud roõi pole su terroisega kõik korras?" „Pole suuremat midagi," sõnos Joo sep, kes nähtamasti ei tahtnud palju kõnelda, kuna ta laualt toitu hakkas mõtma, Peole söögi tõi tädi lehed lõuale ja sõnas et ehk tahad ka roärskeid lehti lugeda, Joosep kes suur jutu armastaja oli luges poolikul olema jutu kõigepealt läbi, kuna pärast hokkas kuulutuisi lugema. Juhuslikult pea tus ta silm loterii loosi numbrite" peal. „£oosimine siis juba läbi," sõnas ta ning hakkas roosatama numbreid terasemalt järele. Oli ju temalgi roõidulocsipilet maetud. Äkki jäi ta suuril silmil fuffaroat numbrit silmitsema mis tal silma oli puutunud. „Wöib see mõimolik olla roõi ei näe ma hästi," pomises noormees oma ette. Ki relt otsis ta taskust oma pileti roaija ning seadis lehes olema pi leti numbriga kõrrou. Jah eksitust ei roõinud enam oüa. Tõesti imelik ma saan roiirnati rikkaks, ma saan miljo näriks roõib see siis mõimalik olla. Joosepi ererous aina kasroafs, nii et mana tädigi pliidi juures seda tähele oli pannud. „mis sa sealt lehest nüüd leidsid siis Joosep poeg, kas mõned tähtsad uudised mõi midagi muud?" Joosep kes ei teadnud mis kohe mosfata teise küsi musele hakkas ju üsna kahetsema et ta enese nii ruttu oma mälimusega ära oli annud, kuid püüdis siiski midagi roastata. „Pole siin suuremat midagi, mul roisf üks roeike tühine roõit loosi piletiga tulnud, teab kas tosub toomise kulusidgi ära." Sellega jäi jutt rahule, kuid rahule ei jäänud aga mitte Joosepi maim. Ikka ja jälle pöördusid ta mõtted tagasi miljoni peale mis enam mitte kaugel ei pidanud olema.
50
Homme päero tuleb seda asja järele pärida, täna on aga juba hilja, pole enam muud midagi kui rooodisse puhkama. Woodisse heites ei tulnud aga uni. mõtted rändasid peas ringi ega annud noormehe maimule rahu. ITliralda kuju tekkis ikka ja jälle ta maimusilma ette. Oli ta ju tubli ja mõistlik inimene ja iga pidi korralik, oleks ehk roõinud teist edasi pidada, flga mis seal enam nii palju harutada, nüüd on ta juba korra ära ja tagasi ma teda enam ka ei roõta. Anni oleks juba teine asi oiemaf. On ta ju piltilus naisterahroas ning teda roõiks juba armastada. Olgugi, et ta juba teise mehe naine on, minu peale roaatab ta alati armsa pilguga, kuna ta oma Aadust suurt ei näi hooliroat. Flönda mõteldes oli ta miimaks hommiku eel alles magama uinunud. Keskhommiku paiku äratasid heledad päikesekiired ta unest üles. Peale einet otsustas ta Annile ka kirjas sellest teatada. Worsti oli ta mõte paberil, ning juba samal õhtul oli kiri Annil käes. Kirja lugedes paistis rõõmuläige nooriku silmist* Wõi siis nii on laad Joosep on siis nüüd miljonär, seda ei oleks roõinud mo kül mõtelda. Flüüd tundis ta süda mest kahetsust, et ta Aadule nii ruttu oli ära läinud. Jah eks olnud see mu roanemate õnnis tahtmine muud ei midagi. Hiis olen aga nüüd sest ära saanud rohkem kui mitte midagi Oli ta enne mis ta oli, nüüd oga peale selle haiguse mis ta põdes on ta päris roiletsaks jäänud. Oli tal ju alati sõna suus mis ta mulle ette kordas, et põllumees alla ikka põline rikas. Kus on aga ta rikkus? suuremat rikkust pole tal midagi kui ikkagi talupojal on. Joosep on ju nüüd temast palju ning mitu korda rikkam mees. Peaks aga Joosep nüüdki mulle sel lest märku andma, et ta armastus minu roastu jahtunud pole, ma oleks temaga nõus kas roõi ilma otsa põgenema. Peagi jõudis oodatud aeg kätte kus Joosep Annile teatas, et tahab talle millestki tähtsast rääkida. Joosep rääkis oma suurest Õnnest Annile ning küsis lõpuks An nile otsa roaadafes:
51
öO!ed sa küllalt õnnelik nüüd oma abielus ning kas tunned end rahul olema?" noorel naisel ei näinud aga see küsimus suurt neeldiroat. Paluroalt maatas ta Joosepile sjima ning seinas: „Rga Joosep, kuidas tuled sa sarnase küsimuse peale. Tead sa ju ise kül mu õnnelikkusest." „Kuhu ta aga täna siis jäänud on," sõnas miimaks Joosep, kes Radu ära olekut oli märganud. „€i olegi teist kodus, läks juba hommikul toora ära, ta läks linna siga toiima. näe isa on toana mees, ei taha pikka sõitu ette roõtta." „Wasta mulle Rnni, on sul meel kedagi teist süda mes olnud?" Sellega püüdis Joosep selgusele jõuda kui das on Rnnil suhted mändmetsaga. „Jäta niisugused küsimused, palus Rnni tead kui toalusad nad mul kuulda on. Tead sa ju kül, et ma üksnes sind olen südames kannud." „Hea kül jätame siis selle jutu, aga tead ma tahak sin ühe, mõib olla kaunis rõske küsimuse peale sinult kohe otsekoheselt coastust sooda." „Rroalda aga armas Joosep mis sul mulle ütelda on ega ära püüa minu eest midagi marjata. noormees maatas üüritoal pilgul naisterühmale silma. Kas maksab arooldada talle oma saami roõi mitie. neist silmadest paistis aga sälendaro armastus Joosepile tnastu nii sama nagu ennegi „Wasta mulle tõsiselt, oled sa nõus minuga kaasa tulema kui ma kuhugi kaugele reisiks?" „Kuhu kohta ja kui kauaks?" oli Rnni roastus. „rha praegust ei tea sulle just ütelda kui kauaks, aga roöib olla ka eluks ajaks. Õied sa malmis minuga põgenema, ära siit kuhugi kaugele kus meid enam keegi ei saa tülitama ja kus me toõime oma armastust rõõ muga maitsto?" „Jah ma olen," oli Rnni lühike mõstus kuna mci talle palgesse tõusis kuna ta toolilt üles oli kargemad. Joosep tõmbas ilusa naise haendlasse ja surus kuu mad suudlused ta huultele, mis nagu ei tahtnudki lõppeda.
Anni kel olid oma pakid juba malmis pandud ootas äremalt pimetiku saabumist.— minutid näisid talle igamikuna, ei tahtnud ega taht nud tulla see ammu oodatud õhtu.— flnni ei olnud oma põgenemisest ainuma sõnagagi mrrku armud. 3a kellele oleks tohtinudki ta seda amaldade, fladu oi* äro, kuna isa eest hoidis ta suurema hirmuga oma saladust. €ma puhkas tal juba mõne kuu mullapõues. Wmb olla oligi see parem, sest nüüd ei näinud ta silmad enam, et tema kollis tütar, keda ta nii hoidnud ja hellitanud, oma isamaja ja oma mehe ja maaemad maha jätab ning coõõra mehega kaugele ilma põgeneb.— Peagi jõudis Joosep kokkuräägitud paike, äremalt roaatas ta pimedas ringi põõsastikus polnud kedagi naha. Ta pani oma sumadani maha, jäi aremalt ootama, flnni ei lasknud ka end kaua oodata sest peagi ilmus ta pime dal teerajal nähtumale. Joosep tõttas tulijale kiiielt mastu, ning tõmbas ta oma rinnale.— „Kas kaua mind ootasid, küsis miimaks flnni sosinal nagu kardaks ta midagi." „€i mu kallis," sõnos Joosep, roaeroal! jõdsin rna kohale. Rüüd jätkasid mõlemad noored armastajad endi teekonda läbi pimediku Cehtse jaama poole. Jaamast miis neid sõit peagi Tallinna kust nad sadamasse sõitsid ja laeroale asusid mis järgmisel hommiku! teele pidi asuma ning enamjagu huroireisijaile kuulus. Järgmisel hommikul äratas laeroasolijaid tugero aururoile mis tähendas, et laetu hakkab ära sõitma. Tugemad masinad hakkasid tööle ning laero läks liikmele. Sadama sillalt iehroitasid omaksed reisijaile rätikuid järele ja saamisid neile head merereisi. Joosepil ja Annil polnud aga ühtki saatjat kaldal, neile ei lehmitanud keegi rätte järele ega seominud head teereisi. Wõib olla, on nende teereis isegi õnnelik, roõib olla, on ta ka Õige okkaline, kes seaa teab. G hommik ilus oli siis seisid enamjagu reisijaid laeroa lael, kuna meri oli peegelselge. Joosep toetas Anniga reelingule ning maalas mõttes kaugenema! linna, Caem tegi möimsaif omale teed läbi lainete, kaasa miies endaga rõõmsaid reisijaid.—
keegi hallpeaga manahärra kes ka paari seltsilise saatel oli ilusat ümbrust maatlemas!“ „Jah miks ei roöiks olla kui inimene ise seda tahab ja püüab. * Joosep silmitses luulelist roanahärrat lähemalt. Ta oli korralikult riietut ja kandis kerget suroimantlit käemarrel. Hägu oli monopoolne kuid siiski paistsid sealt kaks lahket sinist silma roälja. Ta mõib üks hea südamega inimene olla mõtles Joosep endamisi sest manahärra teguroiis talle tööga meeldis. Hiies kui päike juba oma kiirtega puude latrou hakkas kuldama, seadsid reisijad sammud jälle sumilate poole tagasi. Ühel hommikul roalmistasid reisijad endid kuulsa VUesumi roaatama minekuks ette. Ka meie Joosep ja Rnni tahtsid sellest osa coõtta, sest neidki oli Wesutoi uhke auru- ja suitsusammas coaimustanud. üii asusid siis huroireisijad ühiselt teele, Rajslcrahmad olid endid palama ilma tõttu enamus õhukestesse roalgetesse kleitidesse riietanud. Ka finni oli endale malge kallihinnalise kleidi selga pannud ja sammus Joosepi kõrtoal kuulsa Wesuroi poole.— Oleks nüüd Radu oma endist noorikut näinud, kes siin luulelises maakohas, uhkelt riietatult köndis. Tõesti ta ei oleks teda ära tunnud, ta ei oleks oma silmi uskunud.— Tasasel sammul lähemad inimesed edasi, igaüks omatoahel juttu puhudes. Juba eemalt paistab suur suitsu- ja aurupila? maatajatele silma. Wöimsalt tungib maapõuest suitsu ja palamat auru taeroa poole. Ülemalt langeb enamjagu aurust uuesti mihma näol alla, nii et roaatajaile näib see nagu mihma sadu. Tee ääred alid looduse poolt kõik ilusate lillede ja taimedega ilustatud. Siin mõis silmata piiniaid, kaktuseid ja palju teisi igasuguseid taimi, millele nimesid ei tead nud maatojad anda. Tihti tuleb finnil Joosepilt seletust küsida sest siin an ju nii palju näha, et silm maatiemjsega kipub roäsima Rnni pani ka tähele, et ta kaaslane sügaroasse mõttesse oli mõjunud.
56
«milleks sa nii mõttes oled kalllis," sõnas Anni kui ta pilk Joosepi näo peal peatus. «Pole midagi, ära muretse tuvikene, ma muidu mõtlen nende endiste Õnnetute aegade peale mis meie pidime mööda saatma!" €t juba kauemat aega oldi siin viibitud, oli Anni endale mõned tuttavad leidnud. Oli siin ju lõbusaid ja jutukaid hõrrasi ja preilisi küllaldaselt, kuna mõnedega oldi juba laeval tuttavaks saadud. Ilusa looduse sees ja rõõmsate kaasreisijate keskel ei tulnud endisele metsa Annile ta kodupõlv meeldegi. Ja milleks teda ikka meelde tuletada, oli siin ju igasugust ilu ja toredust silmata, ja sellega oma meeli lahutada. naisterahvastel meeldis rohkem roäljas roärsket õhku nautida, kuna meesterahvastel enamjagu klubides käimine meeldis. Tihti peale köis ka meie Joosep klubis, kus ta mõnusalt veinipudelite taga istus ja oma kaaslastega juttu puhus. Cõpuks võeti ka ette reis kuulsale Combardia madali kule. Ilm oli aruldaselt ilus ja pöiksepaistne kui rei sijad linnast mälja sõitsid, et jäiiegi uut laaduse ilu silmitseda. Siin oli otsekui taevalik kevad ärkanud. €i puudunud ka siin ilu mis ei oleks vaatajate tähelpanu äratanud. Siin puutusid silma uhked, lokkavad vilja põllud, mis sooja lõunamaa tuule käes õõtsusid. Peaasi aga mis silma puutus, oli nende kunstlik niisutamine, sest terved väljad olid väikeseid kaanale täis, mis mit messe harudesse jagunesid. Keegi härra, kes nähtavasti ka sellest kohast mi dagi seletust teadis anda, palus sõna ja hakkas ladusalt kõnelema. «Arvatavasti on ka siin meie hulgas mõningad reisijad kes on põhja Euroopast pärit, võibolla on siin mõni isegi sest väiksest Eestist pärit nagu ma isegi. Seal on kliima palju külmem kui siin, seal suvi on Õige lühike ja külm põhjatuul võidab varsti ilusa kevade ilu. Siin ilusal Itaalia pinnal on aga juba kliima märksa soem kui seal. Siin on kõrged mäed ahelikus ümber, mis kaitsevad maad külma põhja- ja kirdetuulte eest.
57
Taim on meil siin umbes sama pikk kui põhja Curoopas sügis. Sademeid on natukene rohkem kui hari likult, omha õhk natukene roiludam. Selle roastu on aga suroi märksa kuiroem, siis pole siin nädalate roiisi ühtki pilroetükki taeroas näha, maid kõikjal kas silm ulatab on sügam sinine taeroas, Selle roastu on aga siinsed põllupidajad abinõu leidnud. Rägu me näeme isegi, neid kanaale mis põldude roahel aset leiaroad, on hoolsad käed malmistanud milledest siis põua ajal mett põldudele las takse. Wihma sadab siin harroo, kuid selle roastu möga rängasti, siis rooolaroad roahutaroed ojad kanaaliäesse, kuna sealt nad inimeste kõtelõbi põldudele juhitakse. Rägu näeme kasroaroad siin peaasjalikult küprused, moaruspuud ja roiinapuud. Kõne lõpetas ta sõnadega, öeldes, kui kord põhjamaale tagasi läheme püüame ka endi põldudele siit eeskuju roõtta ja nendega eesmärgile jõuda." Kõik metsad, maad ja mererannikud käidi ja maa deldi läbi. Ka istuti õhtuti õlipuude salus uhkete piiniade marjul. Kõik ilusamad orud, lagendikud ja aasad said seltskonna tähelpanu osalisteks. Iseäranis meeldis finni! toretal Combardh madalikul kõndimas käia. Ikka ja uuesti jälle kutsus ta Joosepit seda ilusat kohta maatama. €i tõrkunud ka Joosep ku nagi oma Annile mastu, maid järgnes igale poole, kuhu aga see ilus naine teda kutsus. Selle ilusa naise pärast oli noormees jätnud maha oma kodumaa, oma roana elatanud tädi keda ta omal ema eest pidas ja hea südamega IRiralda keda ta oli kord nii sooja't armastanud. Kõik need oli ta nüüd maha jätnud, ja kaugele roõõrsile siia elama asunud. Paar korda oli Rnni ilma Joosepita roäljas käinud. Ta ei tahtnud tülitada teist, kes ka roahel teiste härradega seltsis tahtis ro-ibida. Anni sammus oma kahe sõbranna seltsis teed mööda edasi kui teine seltsiline tagasi jooksis ja kellegi noormehega, orroataroasti ome tulemase elu seltsilisega tagasi tuli. Peagi jõudis roäike seltskond tuntud kohale, kus nii mitmetki õhtud ennem oldi käidud. Seal kõrgete õlipuude salus olid koljusse raiutud istumis kohad, kus käisid roäljamaalased ja ka pärismaalased Õhtuti istumas.
58
Siin oli ha tõesti ülimaga tore ümbrus, mis otsekui mägise inimesi enda külge tõmbas. Uhked Õlipuud kum mardasid endi suurte okstega allapoole nagu tahaks nod kõike kes nende all istusid oma hõlma roõtto. Ilusad lilled, mis kasmamad peenardel ja murul küütuna andsid sellele ümbrusele meel ilusama ja luulelisema mõju. Rnni oma sõbrannaga istus ühe istme peale, kuna teine preili oma kamaieriga teisel istmel aset roõtsid. nimetatud armastajapaar oli pärit Soomest, keegi kaup mehe poeg ja tema pruut kellegi majori tütar, kes ka olid tulnud Itaalia ilusat loodust maatomo. Teine preili oli oga selle sumila peremehe tütar, kus Joosep ja Rnni olid endile korteri mõtnud. Rnni oli omo mõistliku jutu ja laheda olekuga selle preili usalduse roõitnud. Tihti peale käisid nad seltsis jalutamas ja juttu ajamas. Ka nüüd olid nad elamas jutlemises, ehk Rnni küll kõige poremini mõnedest sõna dest aru ei saanud ja mõned sõnad malesti roälja hääldas aga sijshi saadi omaroahel karda. Rüüd mõistis Rnni kui hädasti oleks tol möõrkeelt tarrois läinud, oleks pida nud ikka oma manemate õpetuste ja manitsuste järele tegema ja korralikumalt õppima, kuid mis see enam aitas nüüd oli kahetsus liik hilja. €laroas jutlemises kuulsid nad äkki kedagi läheneroat, ning peagi seisid kaks kor ralikult riietatud noormees! nende ees. noormehed tere tasid saksakeeles, ja küsisid miisakalt luba kas preilid lubamad neid oma pingile jalgu puhkama. Teine noor meestest oli nagu jutust näha miimi tuttaro, kuna teine ta sõber pidi oiema. mõlemad nooredmehed olid Itaalia päikese all kasroanud hästi jumekad ja meeldima näoga, ilusate silmade ja tumedate juustega. Rnni sõbranna oli ka oma tutroat juba esüdanud, see oli kellegi majapere mehe poeg Ragnard Groiter. Teine oli keegi näitleja Shrenard Schulnberg. noorhärrade sinna ilmumisel tõusid Soome huroireisijad üles ja sammusjd eemale püüdes nagu märku anda, et teistel oleks mõimalust rohkem mabamait juttu roesta. miimi tuttaro hakkas elaroalt jutlema ja naljatama ilusa suroila peremehe tütrega, kuna teine tema sõber 59
finniga juttu mõffis. noor itaallane silmitses finnit oma mustade silmadega, ning oli nagu näha tema ilust roaimustatud. Kuumaroerelise itaallase pilk oli ka finnile meeldiro kuna jutt ja naljatused kestsid Õhtuni. Rüüd märkas ka finni, et Õhtu on ju hiline ning, et tema Joosep tudib teda oodata. Rägu unest ärgates tõusis ta püsti ja sõnas oma sõbrannale, et aeg on Õh tule minemiseks, miimi oli ka sellega meeleldi nõus, ja nii tõusid kõik ühiselt üles ja hakkasid tuldud teed linna poole tagasi sammuma. Cinna lähedale jõudes püüdis finni märku anda, et ta noormeeste saatmisest enam ei hooli, sest nüüd roõimat nad isegi juba minna. lahkumisel püüdis finni saatja teda roägisi suudelda ning muid kallistusi talle osaks anda, millest aga finni püüdis tõrukdes kõrcoale põigata. Teel kõndides arroustas finni endamisi oma saatjat. Üsna mõistlik ja armastusmäärne noormees. Ta sõnad kumamad praegu meel mul hõrrous. missugune mõjum ja sügam maade, jah Joosep ei ole küll tema mastane.
Wahepeal olid ka klubis oleroad härrased naljatusesf ja mängust tüdind ning hakkasid koju minema. Ka Joo sepil oli isu täis ja ta lahkus, et minna koju. Teel kohtas ta finnit ja ta sõbrannat kes ühiselt koju poole kõndisid. Joosep ühines ka nendega, roõttis finnil käe alt kinni ning nüüd jätkati ühist teekonda sumila poole. Joosepil oli täna õhtul mängus õnne olnud ja nüüd OÜ ta tuju sellepärast üpris hea. Ta ütles Rnnile, et soomib meel teinekordgi minna klubisse, sest sealsed mängud meeldiroad taMe roaga, finnil oli ka see üsna meelejärgi, ta käis siis harilikult oma sõbranna seltsis jalutamas ning siis ei tundnud ta Joosepi järele just igamust. Ta tahtis ka selle itaalia nooremehega meel kokku puutuda, sest selle nooremehe kõnemiis oli teda möga maimustanud.
60
Kord jälle ühel ilusal õhtul kutsus Crene oma sõb rannat välja jalutama, et ilusat õhtut väljas silmitseda. „Kui Joosep klubisse läheb tulen ma meeleldi kaasal" Joosep oligi täna Õhtul tööga äretoal.
Päevane juh
tumine oli teda möga ärritanud, lugu oli juhtunud nimelt järgmine. — Joosepil meeldis tihtipeale kõndida mererannas. Hagu igakord nii ka nüüd oli meremees rohkesti suplejaid. Suplejate hulgas oli ka keegi vanahärra, kes Schveitsist pärit oli, nagu pärast selgus, nimetatud vanahärra oli täna olnud üpris heas tujus. Ujudes oli ta sügavale kohale sattunud. Wanahärral oli aga jõud otsa lõpenud, sest ta polnud artoanudgi, et seal võib mesi nõnda sü gav olla. Äkki vajus ta vee alla, ning oli uppumishä daohus. Joosep kes kaldalt sündmust pealt oli näinud, riietus end ruttu lahti, ja tõttas uppujale tugevate kätetõmmetega appi. Kui Joosep upumiskohale jõudis kerkis uppuja veel vee peale ja hüüdis korra appi. Joosep püüdis uppuja kinni ja tiris teda ujudes kalda poole. €hk kül päästetää raske oli jõudis Joosep upujaga Õnne likult kaldale. Kaldal tehti uppunule kunstlikku hinga mist, ning õõruti ta kangestanud keha ja sellepeale lõi varsti ta silmad lahti, nagu näha oli abi Õigel ajal tulnud. Peale selle toimetati vanahärra haigemajja, kus ta tervis õige kiirelt tagasi tuli. Haigemajast tuli vana härra varsti välja, lubades oma elupeastjale ta vaeva tasuda. ' Sel õhtul kui Anni oma sõbrannaga seltsis jälle ja lutama pidi minema, ei olnud Joosepil head mängu tuju, vaid ta tahtis end vabas looduses veidi lahutada. Ka Annil polnud selle vastu midagi kui kuulis, et Joosep soovib temaga Õhtul jalutama tulla. Annile tegid aga muret need itaalia noormehed kes pidid jälle, nagu kokku räägitud oli, nimetatud kohas Annit ootama. Tahtis aga ka Joosep nüüd sama koha peale minna, oleks ta võinud Annit kahtlustama hakata.
61
Selleks tõttas nüüd Rnni Crene juurde ja kõneles temale oma hädast, ning palus teda, et ta läheks naortemeestele mastu ja räägiks neile selle seisukorra ära. Õhtu saabudes läksidki Joosep ja Rnni seltsis jalu tama, kuna Crene oli enne ees ära läinud. Kui jalutajad jõudsid sinna, kus pidi Rnni enne Itaalia noartehärradega kokku saama, polnud neid seal, maid Crene istus üksinda pingil ilma ühegi kaaslaseta. Kui Joosep ja Rnni Crenele lähenesid, tõusis roiimane pingilt üles ja sammus neile mastu. Rnni märkas kohe, et sõbrannal oli salalik nägu nagu oleks tal mõni saladus südamel. Rüüd istus selts kond pingile ja hakkasid ühiselt juttu puhuma ja naljatama. Joosep märkas aga, et Rnni täna Õhtul meidi tu sane oli, ning küsis temalt osamõtlikult. „Rga Rnnikene, mis kurbus on siis sinu hinges täna, amalda mulle kõik. Rlati oled sa rõõmus ja lustilik ol nud uii, et sa isegi minu kurbust oled lahutanud." «Pole suuremat midagi roastas Rnni, pea meidi roalutab ja selle põrast on tuju ära!" Joosep surus oma kallimat mee! korraks mastu rindu, ning siis mindi roaikides koju, et päemast roäsimust maodis jälle mälja puhata. Teisel hommikul kui Joosep oli linna läinud roeikeseid sisseoste tegema tui Crene Rnnit külastama. Crene tõi Rnnile kirja mida üks Itaalia noormees talle eile oli Rnni jaoks annud. Kirjas oli lühidalt öeldud, et ta sooroiks Rnniga meel kunagi kokku saada, sest temale olemat Rnni juba sellest saadik meeldinud kui ta teda esi mest korda nägi. Ka paluti Rnnit teatrisse ilmuda, kus üks ilusam operett mängimisele tuleb. Oleks uüüd nõnda olema, et kui Joosep jälle roahest klubisse läheb, arutas Rnni endamisi, siis oleks mul köigeparem aeg nendega kohata. Sellest ajast aga kui ta selle manahärra ära oli päästnud ei näi ta suuremat klubist hooEimat maid käib selle manahärra pool aega roiitmas ja juttu puhumas, ehk istub kodus paigal. Rnni rääkis ka Joosepile, et õhtul ella teatris roäga humitaroad eftkanded. «Kummast sa siis nüüd rohkem sooroid osaroõtto, kas teatrist mõi mängu klubist?"
62
Joosep kasis nagu roeidi kiuste pärast just nagu ai mates teise mõtteid, et kummast siis sina rohkem soonik sid osaroötta, finni punastas roeidi selle peole ja Qtles, eks läheme siis ikka seltsis teatrisse, on ju palju lõbusam kui ka sina kaasa tuled. õhtu oli rahroast teater tungil töis, nii et tuli teed teha suure roaeroaga enne kui rahroamerest läbi pääses, ettekanded olid ka möga ilusad, nii et tasus ausalt tuleku ära, Peate ettekannete lõppu hakati ühiselt jälle koju poole kõndima. Koduteel arutati meel teatri juhtumistest ja toredast näidendist. Tehti ko muid roäikseid nalju, ning nõnda jõuti peagi koju. Ilusas ioodusüses Itaali maastikus ei pandud tähe legi kuidas aeg mõõdus. Oli ju sellest möödas kaks kuud aega kui Joosep oma finniga kodumaa maha jättis ja sealt ära põgenes. Paljud huroireisijäd on juba Itaaliast tagasi rändanud, igaüks oma kodumaale, kuna Joosep ja finni ikka siin edasi elutserood. Fl?ndele paistab siin elu möga meeldima!, näib nagu ei tahakski noored ar mastajad enam looduslikult ilusalt maalt lahkuda, mit med ennenägematta juhtumised olid nüüd neil juba läbi elatud, mida ei oleks roõinud oimaiogi, ja kes möjb seda teada mis roõib tuleroik meel tuua. Ühel päeroal tuli €ren? jälle Joosepit ja finnit kü lastama, olid nad ju endiselt meel heas roahekorras olnud ning käisid läbi nagu head naabrid kunagi, muuseas teatas ta, et tema ja tema peigmehe Ragner Graiteriga tuleroal laupõeroal, see oleks kolmandal augustil pulmapäem saab olema ja palus ka neid lahkesti osamõtma tulla. Joosep oli oma finniga üli õnnelik, nüüd ei tul nud enam noortel armastajatel meeldegi endisest mööda läinud roilefsustest. Siiski roohest tuli ka nendel mõttesse endised ajad kodumaal. Tihtipeale leidis Joosep ennast mõttes kodumaal olema ja siis tundis ta nagu salajast igatsust oma roana sõprade ja tuttamate järele.
Sel ajal kui Joosep ja finni end igat moodi kaugel kodumaast lõbustaroad, heidame ka pilku kodumaale ta-.
63
gasi ja roaafame kuidas elatakse nüüd seal Kuidas käib ka Anni seadusliku mehe käsi, ja kuie as elab tema roanaisa. Kõige pealt roaatame kuidas elab ir ana metsa Rein ja kuidas on ka tütre kadumine teile mcju aroaldcnud. esimestel päeroadel peale tütre kadumist oli isa meel roäga kurb ja rõhutud. Oli ta ju ema ainuke tü tar, ja nüüd oli ta nii häkiste kadunud. Wana Rein mõtles enne, et tütrega on midagi halba juhtunud, kuhu mõis ta siis muidu nii jäljetult kaduda. Peatselt selgus ega, et Anniga ühes oli ka Joosep Graoberg kõdunud, nüüd ei olnud enam kahtlust, tema tütar oli maha jät nud oma seadusliku mehe, oma roana isa ja kõik muu, ja roõöra mehega teadmatta kuhu põgenenud. Wana Rein, kelle peas enne roaid paar halli juust oli leida, on nüüd selle mõne kuuga hõbe halliks muutunud. Tööks ei näi tal enam tahtmist olema, tihtipeale näikse teda murelikult ringi käimas ja ohkamas, nähtaroalt *on tütre meeletu põgenemine tema peate suurt mõju aroaldanud ja roana mehelt elu tuju koguni ära roõtnud! Ka Aadu on enda iseloomu palju muutnud. Ta on palju kurroem ja tigedam kui enne. Tihtipeale püüob ta ennast roiinaga lohutada. Kui ta roast juhtub kusagilt roäljastpoolt tulema on tal ikka pudel taskus. „mujalt ei leia ma enam kusagilt rahu ega lohu tust, räägib ta oma tuttaroatele, aga siis kui roiin mul kurku rooolab ununeroad ära minu mured!" Ci jätnud ka roäimees oma äija kunagi sest kibedast elutilgost ilma. Sai ju ka tema oru mis isa süda nüüd tütre pärast tunneb. Õhtul kui juba päeroa tööst rahu on saadud isturoad roana metsa Rein ja Aadu kambris laua ääres roeel kaua ja arutarnad käes oleroatest sündmustest. „Kas töötaksid sa mu tütre roeel endale naiseks ta gasi?" niisugust küsimust on Rein juba ennemaltki oma roäimehele ette pannud. „Kes teab nüüd sellest rääkida ja kas ta ka üldse tulebgi, leob mis siis juba roõib alla ja tulla aga eks ta ole ikka mu naine ja mulle ikka ka roeelgi armas." Tööst meil just roaga halba ei ole, or< meil ju Juuli hea töö inimene tema abiga saame ikka edasi, loomade talituse juures on ta ka roäga mõistlik ja kärmas.
64
Jutt mis Radu rääk;s, poni roana Uletsa peremehe mõtlema, ta hakkab juba Juulit kiitma kas ehk peitub selle taga midagi kes roõib seda teada. Rga kui flnni enam tagasi ei tulegi, kui Radu hak kab roiimati Juuliga kokku elama, mis siis teha roõi kel lele pean ma siis oma koha jätma? Praeguses seisu korras ei roöi ma roeel midagi otsustada, eks näeme mis tuleroik taob. Öö tund oli juba kättejõudnud, kui roana raske sü damega ja mõteldes roeel kaua, magama uinus.
Ka Joosepi tädi ootas ja roaetas, millal tema roennapoeg koju ilmub, liii mõnedki päeroad on sellest juba möödunud kui ta kodunt lahkus. Ta käis ka tihti seal poes kus miralda teenis. Ta lootis temalt midagi selge malt teada saada, sest ta oli ka nende roahekorrast Joo sepiga teada saanud. ITliralda ei teadnud aga sellest loost midagi rääkida, muuseas kuulis Joosepi tädi miraldalt, et tema perenaine olla haige ja karoalseroat Shroeitsi minna terroist pa randama. „Kas mõtled ka ühes minna roöi," küsis ta miraldalt. „Teab nüüd seda, po'e roeel järele mõtelnud." ITliralda elas oma koha peal kui korrolik teenija kunagi. Perenaine pidas oma teenijast ka lugu nagu oma lapsest ja kinkis miroläale nii mitmedki head ja tarroilikud asjad. Wahepeal oli ka paljugi uut juhtunud. Karjatse miili oli Krati Johannesele mehele läinud, kuna Toa Cinda oli meie tuttaroa mändmetsaga kihlatut, jõelehtme Salmel olid küll pulmad roeel pidamaifa, kuid pulmadeks olid etteroalmjstused iga päero täies hoos. Kaarel Hansmann, Jõelehtme seeaegne peremees oli juba ennemalt rääkinud, et oma koha annab terroes koosseisus roäimehe kätte. Rüüd pidi siis pulmadest peale Heinrich Jõelehtme enda kätte roõtma. nii oli ajaratas edasi roeeredes, kodumaal mõnin gaid roäiksemoid muutusi toonud.
65
meie tuttaro abielu paar Rohtsonid elasid Ita enda mõitslikku abielu edasi. Koht peeti hoolega korras tdd sai ilusti tehtud ja kõik läks hästi. Ja mis on siis ahel abikaasal teisele midagi atelda kui on nad aks-teisega rahul. Peale muude oli Rohtsonite perekond alles hiljuti fihe uue ilmakodanikuga suurenenud, ja see aina suuren das abielu rahroa rõõmu. nii elati siis roahepeal kodumaal, mõnes majas Õnnelikku ja teises jälle õnnetumat elu, kuidas kusagil juhtus. — nüöd läheme tagasi endi peategelaste Joosepi ja flnni juure ja rocatame, kuidas nemad nüüd endi clupäeroi edasi soodomad. — Peagi jõudis Ragner öroiteri ja ITlilroi €rene Shroeldmanni pulmapaero kätte. Wõöraid oli mõlemite pulma* tegijate poolt kokku kutsutud. Ka ei puudunud peigmehe hea sõber Shrenhard Shulberg pulma peolt. Kui Joosep oma Anniga pulma majja ilmusid, oli pidu juba peale hakkanud. Rüüd märkas ka härra Shulberg, et see ilus naisterühmas, kes talle meeldis, et tal ka üks meeste rahvas kaasas oli. Kena naisterakroas, mõtles noormees eneses. Oleks aga tormis teada kes see meesterahmas temaga kaasas on, kas mõni tuttaro roõi ehk koguni — tema abikaasa. Peagi hakati toimetama pühalikku laulatustclitust. 5?e sündis muidugi ITlilroi kadus tema isa majas. Selleks oli ilus aroar saal selle kohaselt sisse säetud. taud oli pandud keskpaika tuba, mille peal põlesid kaks suurt küünalt, ning mõned lillekimbud olid asetatud, õnnest õhetaa^a nägudega seisis noorpaar laua ees mille teisel paol küljel õpetaja seisis, luigelt roaatas pruut õpetajale silma, tema silmist paistis cusus ja määrus mõstu. Pruut oli riietatud lumiroalgesse laulatuskleiti ja seisis kaunilt ja saledalt laulatus laua ees. Ka peigmees oli märksa kenam teistest meesterohroastest, näis nagu oleks ta oma mõrsjaga täiesti rahul. Waimulik pidas südantfiigutaroa kõne mis pruudile pisarad silmi tõi. Ideed olid nii selged kui hommikune kastetilk mis on seisma jäänud õrna roosilehfede roahele. — Wast küsime eneselt, mis peaks siis mõrsjal meel kurroas-
66
tada olema, hui ta seisab altari ees mehega beda süda mest armastab. Oli ju tema peigmees mõistlik ja suure meelne inimene kellest keegi ei teadnud midagi halba kõneleda. Õnnelikul pruudil aga tuli meelde tema armas ema, kes nüüd juba teist aastat hauas puhkab. Kui õpetaja oma kõne oli (õpetanud, tõttasid pulmalised noorpaarile ühe-teise võidu õnne soovima. Flüüd mindi söögiluppa, kus lauad olid juba kaetud. Kui küllalt oli söödud ja joodud ning pidutuju kõige kõr gema tipuni jõudnud ja õpetaja ara läinud läks tants lahti. Oli siin majas ju ruumisid küllaldaselt, kus pidurahiuas võisid endid lõbustada. Pulmalised lõbustasid end igö moodi nii kuidas aga kellegi! süda kutsus. Ühte ümarasse tuppa oli piljardi laud seatud kus mitmed pidulised end lõbustada püüdsid. Ühe laua ääres oli isegi kaardimäng suures haos. Ka; Joosep oli kaardi mängijate hulgas, sest temale meeldis? jälle niisugune ajaviide. Ka ruiisferohmasdest istusid! mõned seo! lähidai. Peaasjalikult aga mängijate seltsi* lisfd kellede hulgas istus ka Hnni vesteldes elavalt oma sõbrannadega. Shrenhard Shulberg stus ka teiste kaardimängijate hulgas ning püüdis aegu teistega ühiselt mööda, saata, tihti peale Rnnile piike heites. Shrenhard ja meel keegi teine noormees mängu lõpetades otsustasid! minna tantsima. Shrenhard palus Cjoned tantsima kuna teine noor mees Rnni tantsima viis. Tantsusaali jõudes vahetasid aga noormehed endi preilid ära, nagu oli kokku räägitud,, ning siis läks tants lahti. Rüüd alles sai Shrenhard Ro niga mõned sõnad rääkida. Ta maatas noorele naiste rahvale unistavalt silmi, millele ka Rnni vastas rõõmuga, noormees surus naisterahwast tugevalt enda vastu, ning tundis Rnnit sama tegevat. Surudes veel kõvemini neiut oma vastu küsis: „Tahad sa mind ka natukenegi armas tada, vasta mulle kallis." Selle noormehe küsimuse üle aü Rnni süda kuumust täis nagu oleks la palavikus. Ta ei vastanud aga sellele küsimusele midagi vaid vaatas talle naeratades silmi ning sõnas, et te olete töna natukene rõõmsam kui õigus mis pidi tähendama muidugi seda, et Shrenhard purjus oli.
67
Peale tantsu palus noormees flnnit jalutussaali, et roeidi jahutada tantsust palaroat ihu, „Aga kes on see noormees, sinuga kaasas? küsis ta nüüd Anni kätt oma pihus kõroasti pigistades. „See on keegi minu tuttaro," tähendas ta nagu po lekski see noormees tema elus kuigi tähtis. «Armastad sa teda?" päris noormees edasi, ent Rnni jättis seekord roastuse roõlgu. „Cubad sa ka mind armastada Anni, täota mulle seda." „ma tõotan," sõnas Anni end sohroa nurka suru des ja nooremehele unistaroalt silmi roaadates. noormees tõmbas ta oma rinna roastu ja surus ühe kuuma suud luse ta suule. Aeg oli juba hiline kui nüd mängutuppa jõudsid kuna rahroas enamjagu minema hakkas ja noorpaarile õnne söömis. mehed kes aga kaardilauas istusid olid kõroasti roiinanuru mõju all ega mõtelnudki roeel lahkuda. Shrenhard Õhutas mängu tagont ja pani suured summad roälja, kuid mängis meelega nii, et ta ise kaotas. Sellest sattusid teised suurde mänguhoogu millel näis nagu ei tahaks lõppu tullagi. Cõpu paole kaldus roöit Joosepi poole mis enne oli teiste käes olnud. Shrenhord oli en nast Joosepiga kokku mängima seadnud, et siis temaga paremini tutrouneda. Kesköö oli juba möödas kui lõpuks mängijad lah kuma hakkasid. Shrenhard aroaldas Joosepile sooroi tema korterit roaatama tulla, et siis teaks ka teda roahest kü lastada. loosep oli kaunis kõroasti purjus ega mõistnud sellest midagi arroata, maid oli rõõmus pealegi, et oli endale uue sõbra leidnud, flii jatkati nüüd siis ühiselt kolmekeisi teed Joosepi korteri poole. Kohale jõudes jät kati joomingut uuesti edasi, sest Shrenhardil oli ka pu del roeini selle tarrois kaasa roõetud. Kui Joosep juba üsna tugeroasfi roiinasfanud oli roõttis Shrenhard tasku räti, tehes nagu nuuskaks nina ning lehroitas sellega kergesti Joosepi ligidal, millest roiimane aga midagi paha ei teadnud aimata/muidugi oli siin ka rohke roiinaroötmine oma mõju aroaldanud ning Joosep uinus lauale magama.
68
Rüüd oli otsus Shrenhardi ja Anni käes* Shrenhard pani Annile ette, et nüüd oleks paras aeg siit lahkuda sest loosep oli nüüd juba kahjutuks tehtud, nõnda kui räägitud, nii ka tehtud. Joosep jäeti laua äärde magama, kes oli raske unerohu ja roiina mõju all. „Rga ü*le mulle Anni kas sa ka armastad seda Joosepit, roõi mitte?" küsib nagu mingi salajane hääl Anni körrous. Kas nii moodi sa pead oma ausõna mis sa nii mitu korda talle oled mandunud. Annil ei tulnud ago enam midagi meelde Joosepist sest nüüd ümbritses teda Shrenhardi armastus. Selle oja sees puhkas Jooosep pulma- ja ka ühtlasi armumäsimust mis ilusa Anni seltsis üle elatud. Kus on nüüd Anni armastus, kelle pärast so kodumaalt kau gele rändasid, hoolimatta kõigest kuludest mis pikal teel on ära läinud. Küsib keegi hääl Joosepilt siis kui ta al les laual puhkas. Joosep ei maganudki möga kaua. Teisel hommi kul o’i ta juba ülemal oma harilikul ojal. Ta ei saanud aru mis on temaga õieti juhtunud. Pea molutab nagu tahaks ta lõhkeda kuna südame pööritus peale kippus. See nagu polegi minu tuba kus mina olen, mõi ei tunne mina teda ise enam ära. Kus on aga minu Anni ma tahan teda näha saada, ning ta ajas end maeroaga rooodist üles. Tusaselt kõnnib ta Anni moodi juurde aga moodi on tühi. näib nagu poleks siin üldse keegi maga nud öösel sees. kuhu ta siis mõis kül jääda? Kas ma ehk olin nii purjus, et ta mind kartma hakkas ja ei tul nudki koju, mõib olla on kusagil söbronnade pool. Aga mis ma sest ikka nõnda palju mõtlen, parem lähen rooodisse tagasi oma pead parandama, ta ehk tuleb selle ajaga isegi kodu. Kui ta jälle ärkas oli päero juba õhtupoole jõudnud. Pea oli kül mähe selgem ja parem oli olla, aga Anni puudus ikka. JTla peaksin teda kusagilt otsima, aga kust, roast on ehk ta meel pulma majas. Ta kõndis toas tu saselt ringi nagu mõnda paremat nõu otsides, aga ei midagi ei tulnud meelde. Wiimaks roõtfis ta mütsi ja sammus toast roäija, et oma roana sõpra Gottfried Johann Aliendorfi maatama minna.
69
See roonohätra pidas loosepist palju lugu. flüüd lootis ka Joosep temalt poremot nõu leida, sest vana härra oli teda ju valmis igölpool aroitama. Kui Joosep flllendorfi korterisse jõudis, oli roona Shroeitslane kül kodus, kuid valmistas end jalutuskäigu vastu. Joosep surus südamlikult roonahärra kätt ning ütles, et tahab tolle mõne sõna rääkida. Wanahärra mõistis Joosepi tusasest näost, et midagi pahemat on juh tunud. Ta tõmbas külalise sohva peale ja küsis, mis on temale nii suurt meeleärma roolmistonud. Joosep on oga täna hoopis kohmetu näoga ega anna küsijale nii pea mingit selget vastust. Ta teeb tegemist oma kaabu serva kallal nagu otsiks ta sealt mingit head nõu, Rllendorf vaatab osavõtliku pilguga oma sõbrale otsa ja pa lub teda julgelt rääkida. „Te teate ju härra Grauberg, et mina teile, kui oma elupeastjale palju tänu võlgnen ja mida ma teile ka unustanud ei ole. Rääkige aga julgelt välja mis on siis Õieti juhtunud." Joosep kes nagu ennast oli kogunud ja julgust saanud roonahärra sõnadest, köhatas korra ja küsis, „ma tahaksin teilt paluda, kas teie panite Groiteri pulmas tähele mõnda iseäralist juhtumist." Juhtumist, ja veel mõnda iseäralist juhtumist, mis juhtumised siis need peaksid kül olema," sõnas vana härra arusaamatult. „Wast ehk panite tähele sellest naisterahvast kel lega ma seltsis pulma peol olin." „Te räägite seda naisterahvast ehk, kes teiega selt sis see kord merekaldal oli, sõnas roonahärra. „5ee sama joh, sõnas Joosep nagu vähe rõõmsa malt. „Kas teie ei ponnud ise tähele, et ta tantsis ühe teatri näitlejaga, no oga eks rääkige ometi mis temaga siis on juhtunud? „Teda pole kodus, pole terroel ööl olnud, sõnas Joosep” äreroalt. JTtina ise rohkem ei mäleta kui ainult seda, et meie seltsis pulma peolt tulime härra «Shulbergigo.
70
„nojah tpõibolio, kui fa selle näitlejaga seal fut maks sai ja temaga seal mäned korrad tantŠs, siis roõib see ka tööga mõimalik o! a, et nad kahekeisi kuhugüe kadusimad," . „Rga mis mina ütlen sellest Joosep, mina tunnen sind kui tublit meest, a<;a sinu sõbrannast ei tea ma suuremat midagi ütelda, \:as sa ise pole tema iseloomu tundma õppinud? „Hla ei ole ju ternoga meel kuigi kaua koos elanud, toaecocli neli kuud ja selle aja sees ei ole ma midagi ise äralist tähelepannud. " Reid sõnu oli noormees rääkinud rohkem pealis kaudselt kuid flllendorfi sõnad oid taile siiski kaunis malusad kuulda olnud. Ta püüdis asjata «ma äremust marjata, kuid mis tal siiski korda ei läinud. Wana Shmeitslane nägi siiski kuidas tema kauge põhjamaa sõber oma näojumet muutis. Roormehe nägu oli kahroatum kui muidu, ja mahete-roahel roõfsid seal mõned puna sed plekid põskedel aset. Joosep rääkis roanahärrale, et pra on ikka endi selt rcäga haige ja pole sugugi hea olla, peaks magama natukene meel, siis ehk läheb termis puremaks ja tuleb selle kadumisloosse selgust. Seda öeldes tõusis ta üles saa mis roanohärrale head õöd ja sammus oma korteri poole. Kodus roiskas ta end moodi ja püüdis rahutut südant magamisega rahustada oga see ei läinud ta! korda. Süda ei olnud mitte rahu), näis nagu rõhuks mõni ränk kirni südame peal. Ka pole tuba nii kodune nagu ta alati on olnud, kõik on nii roaikne nagu oleks ta mõni klooster mõi kabel. Jkka ja jälle kerkib talle Hnni kuju silmade ette ja maatab oma naeratamate silmadega talle otsa. Ta tõusis moodi>t üles ja hakkas asju silmitsema mis taas olid, et näha kas nad on kõik alles, mõi on ehk Anniga ühes ka mõned asjad kadunud. Seda sumadani pole aga kusagil näha, kus tal paremad riided ja kleidid sees olimad, no kuhu ta siis mujale on jäännd kui äraroiidud. „€ks ole nüüd kurat lahti ja ei mingit muud, asi näib ikka päris tõsine olemat. Tannis järgi maadata ehk on ka minul mõned asjad kadunud."
71
Cäbiroaadates leiab otsija endal käik asjad alles olema. «Isegi pudel roeini on siin, seda pole ma enne malt tdhele pannudki, no sellega pean ma enda kurba meelt küi lohutama, kollab siis uneingel ise Anni ase mel mull roastu naeratab"! Ta maias roeini klaasi, ja jõi mõned tugemad sõmud kanget meini. Talle nais nagu oleks see talle sü damerahuks olema. Peale selle heitis ta marsti moodi, et päeroa muredest ennast mälja puhata. Woodisse heites uinus ta peagi magama, sest oein ei jätnud ka oma mõju amaldamata. Hommikul ärgates aga ei ilmunud oadetamaf kusa gilt mälja ehk teda küll oadati, Joosepi rahutus aina kasmas ta ei mõistnud midagi mõteläü, kuhu mõis tema Rnni jääda. Päeroal käib ta jälle ema roana sõbra flllendorfi juures kurba meelt lahutamos Wcnahärra oskab oma lahedate sõnadega teda rahustada. Ta räägib enda elust mis ta on läbielanud ja püüab oma jutuga nooremehe kurba sQdant lohutada „ma tahan jutustada teile lugu, mis minu noorus eas juhtus ja mis ka pisut sarnane teie looga". Keegi preilikene oli minule heo sõber ja meie tihti kahekesi ilusatel suroeöõdel roabas käisime looduses jalutamas. Juhtumine oli ka kord pidul, kus leidsin oma tutaroa preilikese pidu majas lukkus ukse tagant. Ct mul endal ka selle toa tormis roõti taskus oli, aroasin käratult ukse ja astusin äkitselt sisse, nüüd nägin teda ühe roõõra härra seltsis sohroa peal käsi käes istumas, mind nähes kohkusid mõlemad, kas minu äkilisest ilmumisest, roõi kartsid nad minult kättetasumist. *Sa ju tead, kui leiad enda ar nastatud neiu teisega kahekesti üksikus toas siis ei ole ka ime kui nvnu nägu roiha ja põlgtuse tundemärke amaldas. Pärast leidsin parema ja mõistlikuma endale kes enam teiste peale silma ei heitnud, maid minule truuks jäi. Temast sai ka minule hiljemalt mõistlik abikaasa, nüüd on ta aga juba surnud ammugi", nii ütlen ka teile härra örauberg, kui see naisterühmas an muutlik ja pet lik nagu sügisõö, kel öeldakse üheksa poega olema, ega maksa siis sellepärast kurta.
72
V
:*
.
M. MARK
Truudus võidab. Romaan
elust.
Hind 20 senti.
Joh. R. Heidmets’a trükk, Põltsamaal 1935. a.
* \.
&,.: ■
»SL
i
2?
*■■
- V
Selle peale tõusis vanahärra luuast, tõi pudeli veini, valas klaasi täis ja kõskis sõpra kaasa juua parema meeleolu saamiseks. Kui klaasid tühjaks joodud pandi sigarid suhu ja hakati suure isuga suitsu Qlesse puhuma. „Kuule Joosep, kui nüüd suits läheb kahte rõnga, leiad endale uue, pa rema kallima/ Ka Joosepil polnud vanahärra naljatamise taastu midagi maid ta tõmbas tugevalt suitsu ja puhus suitsupilvi Üles lakke. Hüüd tõusis ka suits ka hes rõngas üles poole, mida ka vanahärra oli juba sil manud. „Tloh asi on korras milleks nüüd enam kurvas tada muud kui klaasid uuesti täis. Tervist Joosep, ning klaasid käisid kõlisedes kakku. Kas ikka veel kurvas tad, naljatas vanahärra edasi, kellele vein oli juba veidi mõju avaldanud, kas ikka veel leinad Rnnit taga. Ka Joosep sattus paremasse tujju. Ta kiitis igat pidi vana härra lahkust ja tema lahket vastutulelikust. Kui juba küllalt juttu aetud ja naljatatud tahab Joosep minekut teha, aga härra Rllendorf sunnib teda uuesti paigale, ning lubab talle veel midagi rääkida. „ Hiina kavatsen lähemal ajal šhveitsi reisima ha kata. Ka seal ei puudu looduslikult ilusaid kohti ning huvireisijate poolest ei jää ta sellest suvituskohast taha sugugi. JTluK üksinda aleks igav sõita ja siit ei taha ma teenijaid ka ligi võtta, sest kodus on mul tublid ja korralikud teenijad isegi. Wast oleksite nõus minuga seltsis reisima sest ma kavatsen reisu varsti ette võtta." „ITla ei tea nii häkitselt veel selle peale kindlat vastust anda, sõnas Joosep, oga hommen loodan härra Rllendorfile kindla otsuse tuua." nende sõnadega lõpe tas Joosep jutu ära tänas vanahärrat kõige lahkuse eest ja läks ära. Päike oli juba loojas kui Joosep tänavale astus. Kdnnjteed olid rahvast tungil täis kes olid Õhtusele jalutuskäigule tulnud. Ka Joosepil tuli tahtmine veidi jalutama minna. €hk juhtub kuidagi juhuslikult Rnnit ja Shrenhardi kusagil nägema. Ta sammus pikka mööda sinna poole kus Rnni oli alati jalutada armasta nud. Joosepil tekkis plaan pähe, ehk juhtun siin midagi
73
nägema kui enda siia põõsastesse peidan. Flõnaa mõteldes peidab ta end ühte tihedasse põsasse ära ja jääb maikselt ootama. Tüki aja ootamise järele kuuleb ta tasaseid samme ligineroat. Joosep tõsteb pea üles ja kuulatab teraroamalt, tasaselt räägib mahe naisterühma hääl mil les Joosep oma endise finni hääle ära tunneb. Joosep kuuleb roaikuses nüüd ainult ema südame löömist, siis on juba sõnu selgemalt kuulda. „Kallis Shrenhard, küll läheb aga see aeg sinu selt sis kiirelt mööda. Kas ka täna lähed tsirkusesse etendust andma ?“ „Jah mu kallis, sõnab meesterahroas tosaselt rää kides. Rüüd jõuaroad mõlemad armastajad legendiku peale ja sammuroad lähedal olema pingi poole istuma. Joosep silmitseb nüüd finnit lähemalt. Tal on taeraakarmasinine siidikleit seljas, mis tema ilusaid kehamorme roälja paista laseb. Jah kena oled sa küll mõtleb Joosep endamisi, aga seda kenamad meel on su teod. Joosep on taskust midagi rasket ja külma pihku mõtnud ja sammub hääletult istujate poole, firmestajad kes isekeskis õnnelikud olid ei pannud lähenejad tähelegi maid ajasid isekeskis juttu lilledest ja muust mis neile meelepärane oli. Selle ajaga lähenes Joosep hinge kinni pidades is tujatele, kes nüüd endiroahel midagi päris sosinal rääki sid. fikitselt praksatas üks oks astuja jala all ning andis luuraja ära. Shrenhard kargas kui aleks ta maimu enda ees näinud äkitselt püsti, kuna finni kiljatas kõmasti, kui ta enda ees nägi Joosepit laskemalmis sõjariist käes. Caskemalmis brauning käes astus Joosep Shrenhardile mastu. Wiimane oli põueoda kätte haaranud ja astus pealetungijale mastu. Kõlas hele pauk, ja kohe sellepeale teine ning mihane hääl sõnas. „!Tla õpetan sind näitle jaks sa kelmi" näitleja lamas nüüd maas ja küljest ni rises tal merd, kuna teine haaro jalas oli kust enam roähem merd jooksis finni oli käed silmeette pannud ja palus Joosepit, et ta ei surmaks mitte ilmsüütud inimest. Joosep oli Shrenhardi põueoda maast mõtnud ise üteldes:
74
„Sa näed minu käes seisab praegust tema elu, ma roõin teda surmata kui mul on tahtmine, aga ma ei taha. Cas elab edasi, ehk surgu oma haaroadesse kui heaks arroab." nKas tuled nüüd minuga tagasi/ pööras ta roihaselt Anni poole. „€i iialgi tule ma enam sinuga, miks tapsid sa tema ära, ma armastan teda rohkem kui sind, kai minema sa mõrtsukas ja ära puutu temasse mitte." Anni oli need sõnad äreroalt ja hingeldades rääkinud, kuna ta ise põlg likult Joosepit silmitses. „Ah nii, sedamoodi on siis sinu armastusega lood. Kas sa Arthur mändmetsa enam ei armasta, ja nii sama ka oma seaduslikus abielus meest. ITii on kõik sinu ar mastus sa truudusetu naine." Joosep oli neid sõnu äre roalt kahroatute huulte roahelt rääkinud. „ITla ütlen sulle, sõnas Annile üsna ligi astudes kui sa ka põlmili mu ees paluks, ei töötaks ma sind tagasi." Reid sõnu rääkides pööras ta end ringi ja põgenes nii ruttu kui tal jalad kandsid sest hirmsast paigast eemale.
Pikapeale toibus Anni esimesest kohmetusest ja nä hes, et Joosep ära põgenes, hakkas ta oma seisukorda roaatlema. Shrenhardi oigamine kostis talle nüüd kõnnu, mis näitas, et noormees oli meel elus. Anni rebis oma aluspesu küljest mõned riideribad ja sidus nendega haaroad kinni nii hästi kui see tal korda läks. Selle peale roõttis ta nooremehe kaabu lähedalt maast ja tõttas sel lega lähedal olemast allikast mett tooma. Weega niisutas ta haaroatu pead ja andis ka talle juua. noormees toibus roarsti ja küsis, et kuhu tema roiharoaenlane on jäänud, ja miks ta teda päris ara ei tahtnud surmata. Rüüd hakkas juba Shrenhard rohkem toibuma kuid siiski suur roerekaotus andis end tunda. Anni aitas haaroatu istuma kuid ta oli siiski nii nõrk, et uuesti rohule tagasi langes.
75
tahedalt teelt oli kuulda auto mürinat, mis kiirelt lähines. Hoidku küll kedagi siia nüüd tulemast sosistas Hnni ning jooksis autole mastu, sest tal tuli nüüd uus mõte pähe. Ta lehroitas kergelt taskurätikuga püüdes märku anda et ta s0ita söömis. IHasin peatus ning paar härrat roaatasid aknast mälja. Hani palus härraseid endale appi et saaks haamatut haigemajja toimetada. Ühiselt kanti haaroatu autosse ja sõidutati haigemajja. Hinna jõudes paigutasid nad haige lähemasse haigemajja, nagu arstid tõendasid ei olnud haaroad mitte rasked, paari nädal» pärast arroati, et haige roõib juba lahkuda haigemajast. Flüüd saatis Hnni oma päemi Shrenhardi korteris edasi ja tahtis temaga õnnelik olla. Ta tundis end Shrenhcrdiga õnnelikuma olema kui kunagi kellegi teisega. Selle Itaalia noormehe maade on palju kirglisem ja sügamam kui sellel inimestel, kes on külmas põhjamaa süles,üles kasmanud. Cks ole ju lõunamaa päikesel palju kuumem ja heledam maade, seda tunnistaroad ka kirju ja roärmirikas taimemöö mis siin pinnal kasmaroad. Rii on ka lugu inimesega, nii on lõunamaa inimene polju teisem kui põhjamaa poeg. 'Hõunamaa nooremehe palam armastus oli Hnni südamele nii sama nagu päikesekiired Õrnale taimele. Shrenhard oli hariduse poolest polju kõrgemal järjel kui Joosep sellepärast mõis ta ka rääkida flnnile kõigest mis roiimasel tundmata oli. Hnni süda oli nüüd täieli kult Itaalia nooremehe päralt. Shrenhard oli juba niiroõrd paranenud et jällegi teatris näidentitest osa roöttis. Ka Hnni mõis teatri män gudest osa roõtta sest oli ju tema Shrenhard samas teatris näitleja. Hnni pani juba pikemat aega tähele et keegi kaas näitleja Shrenhardi peale armsaid pilke heitis. Kord tuli niisugune näidend, kus pidi kohe nooremehe roahel kaksikroõitlus ettetulema ühe neiu pärast. Üheks noormeheks oli Shrenhard, kuna teise meesterahaoa osa floreida enda peale roõttis. näidend oli hästi kätteõpitud ning pidi nüüd hästi mälja tulema.
76
fIoreida astus näitelavale nüüd meesterahva riides ning mängis ka ühtlasi armastuse osa. Peagi tuli näidendi põnevam silmapilk kätte. ' See noor Itaalia naisterahvas kes oli ennemalt Shrenhardi armuosaline olnud seisis nüüd oma armsamaga vasta misi, kelle oli üks võõras naisterahvas temalt äravõtnud. lust see äratas vihatule lõkkele floreida palavas rinnas. Ta oli juba mitmel korral vandunud Shrenhardile kätte maksta kuid ei olnud leidnud selleks parajat silmapilku. Flüüd näis aga selleks paras silmapilk tulnud olema kus ta võis kättemaksta. See ilus naisterahvas kelle pärast pidi nüüd kak sikvõitus tulema kahenooremehe vahel seisis seljanajakile jämeda puu najal ja vaatles võitlust pealt ja lau sus. „See kumb jääb teise võitjaks seda tahan mina armastada, sest mina armaslan vahvust.“ neiu luges üks, kaks, kolm ning lõi igakord lugedes käed kokku. Wasfased jooksid kokku põueodasid ees hoides. Shrenhard mõtles, et floreida ka nii sama näideniit mängib nagu temagi, floreida oga varitses seda silmapilku mil saaks oma oda vastase südamesse puurida. Wõitlus ei olnud pikk sest äkitselt puuris floreida oma oda sügavalt Shrenhardile rindu. Wiimane tuikus ja langes oiates maha. „miks tapsid minu sa floreida?" sosistasid ta kah vatud huuled, ning peale selle kaotas ta meelemärkuse. nüüd nägid ka pealtvaatajad, et asi oli tõsine aga mitte enam näidend, .näitelavale lasti kohe eesriided ette ning peagi toimetati arst kohale. Arstid vaatasid haava üle ja panid ta lahasse. Arstide arvates oli haav elukardetav. Waheajal oli floreida end ümber riietanud ning tõt tas haavatu juurde tagasi. Ta langes Shrenhardi ette põlvili ja palus ärdasti. „Kal!is Shrenhard, andesta mulle ma ei teadnud mitte suures meelesegaduses ja vihahoos, mis ma tegin. Sa teadsid, et ma sind palavalt armastan, sina aga
77
murdsid oma tõotust jo hakkasid Oht teist naisterahvast armastama. Seda ei suutnud ma aga kannatada ja sel lepärast ma tahtsin sulle kättemaksta." Shrenhard ei vastanud midagi toreidale vaid oigas ainult mõne korra mis tunda andis, et haavatu seisukord küllalt raske on. Arstide soovil oli haavatu üksinda kästud jätta, et tal oleks rahulisem olla. floreida ei leidnud aga enam kusagilt rahu. Ta tundis suurt kahetsust oma teo üle ja soovis nüüd, et haige haav võimalikult kergem oleks. Ta ei suutnud kaua rahutusele vastu panna mis tema südamesse maad oli võtnud, ja läks ühe kõrvalukse kaudu sinna tuppa kus Shrenhard haavatult voodis lamas floreida astus tasasel sammul Shrenhardi voodi ette ja silmitses oma magavat ohvrit. Sügav kahetsuse tunne tungis õnnetu naisterahva hinge, kui ta pilku oma ohvri kahvatule näole heitis. miks pidin ma kül seda tegema, kas pidi seda kõike tarvis olema, nii lendasid mõtted tal kiirelt peast läbi. Wõibolla on tol praegust suur valu sellest haavast mida ma talle lõin, kui ta peaks paranema kas hakkab ta mind veel kunagi armastama või ci? €hk armastab oma praegust mõrsjat endiselt edasi. — 3ah, ka see valu polnud sugugi kerge see mis ta selle võõra naisterahva armastamisega ja ühtlasi minu unustamisega mulle südamesse lõi. meeleheitlikult põlvitas naisterahvashaavatu voodi ette. Sel ajal kui floreida haige noormehe ees põlvitas, avas haige parajasti oma silmad, noormees kohkus esiteks ära kui nägi oma voodi ees võõrast naisterahvast põlvitamas, suur oli aga ta üllatus kui ta põlvitajas oma vaenlase ära tundis. „Ka!lis Shrenhard, ometi ükskord avasid sa oma silmad, tõota kas lubad mulle minu rasket süüd andestada või mitte, sellega võtaksid sa suure valukoorma mu hingelt ära.“
78
Haige noormees poni tähele naisterahva hinges ka hetsust oma teo Ole, mis ta äkilise meelega oli enne toime pannud. Ta vaimusilma eest lendasid kiirelt määda en dised õnnelikud ojad, kus ta selle naisterahvaga oli end õnnelikuna tunnud. — Kuidas oli ta teda enne palavalt armastanud ja tema omaks lubanud jääda. Siis tuli aga äkki see võõ ras naisterahvas nende õnne vahele. Tema vaade mõ jus nooremehe peale, nii et ta unustas oma endise armas tatud floreida ja oma südame temale kinkis. Floore kuumaverelise Itaalia naisterahva hinge ei olnud aga see mahtunud, tema sQda ali endiselt noore mehe küljes kinni ega saanud tema küljest end lahti kis kuda. Siis oli ta suures meeleheites hirmsa teo korda saatnud.
* nüüd aga põlvitas see naisterahvas tema voodi ees ja kahetses oma tegu ja palus temalt andeksandmist, noormees võttis oma jõu kokku, köhatas korra oma hääle puhtaks ja pööras pool sosinal naisterahva paole. „
„ mitte sina ei ole süüdlane floreida, vaid nii sama ka mina, mina ärritasin sind sellele teole ... noormees jättis jutu katki, äge palaviku hoog tuli talle peale. „Sa ära püüa rääkida palju, see on sulle raske ja sünnitab asjata valu, ütle mulle ainult üks sõna, sest saab mulle küllalt." Haige oli end vahepeal jälle kogunud ja sõnas floreida rääkimise peale talle silmi vaadates. „ITUda pean ma siis sulle vastama" ja noormees laskis oma silmad ringi käija, nagu püüaks ta kusagilt parajat vas tust otsida. Ta hinges oli käimas suur võillus ja pin gutus, millest ta nii kergesti jagu ei tahtnud saada. Jah, mida pean ma talle vastama, kas pean talle kõik andes tama mida ta teinud, j j selle kelle pärast see naisterah vas mind haavas, tema pärast unustama? floreida nägi ära, et noormees temale nii pea ei tahtnud vastata vaid millegi üle oma mõtteid pingutas, mida ka tema arusaama arvas, ning neiu oli meeitheitmas.
79
«Shrenhard, palus neiu murtud häälel, luba ma ro9tan su käe oma pihku, see rahustab mu meelt ja südameroalu, kui sa tõesti ei tahm enam mulle andestada ega taha mind enam näha, siis ei taha ma ka enam elada. ITta tahan siin sinu haigerooodi ees oma kurrood elupäeroad lõpetada, et sinul mitte enam rohkem teepeol ees olla. Reiu pilk oli nüüd nooremehe näo peale sihi tud nagu ootaks ta sealt meel midagi oma murtud süda mele. Siis oli kuulda ukse taga samme, keegi tuleb käis mõte tal peast läbi. Reroolroer läikis neiu käes, kõlas pauk ja roiimane langes põrandale. flrst kes koridorist tulles pauku oli kuulnud, kiiren das oma samme paha aimates ja tõukas äkitselt ukse lahti. — Ta ees lamas põrandal maas naisterühmas, kuna ta kõrroal lamas läikiro reroolmer ning hõre suitsupilm kattis toa. noor arst kogus end ruttu ta astus naisterühma juurde, kiskus tal riided rinna pealt lahti ja hakkas haaroa järgi maatama. Reiu oli kergelt haaroatud. Kuul oli küll südame poolt rinnast sisse tunginud aga oli ainult kergelt hoo manud. Haige oli praegu sügamas minestuses. Ruttu püüdis arst roerejooksu takistada. Ta tegi hädasideme, ning sidus haaroa kinni. Siis kõlistas ta omale abi kes haige aitaksid ära kanda. Kutsutaroad ilmusid peogi kohale. Rüüd pandi floreida, kes ennast ise haaroanud oli kanderaamile ja kanti kõrroaloleroasse tühja ruumi kus raroitsemine uuesti käsile roõeti. Shrenhard, kes alles isegi roäga haige, oli see juh tumine tundumalt põrutanud. Ta lamas oma rooodis suu res palamikus, kuna kahroatute huulte mahelt mõned se gased sõnad kuuldaroale tulid, flrst silmitses teda teraroalt, katsus pead ja roerelööki ning sõnas oma kaaslas tele. «Hingamine on kaunis korras poleks nüüd enam seda roahejuhtumist olnud selle naisterahroaga oleks ta roarsti tennisel olnud, sest see on nagu näha teda kõmasti
80
Ärritanud, äga siiski hoolsa ravitsemise läbi võib tast veel pikapeale terve mees saada.“ nüüd anti haigele rohtu, mis ta südant pidi rahustarna ja talle uut jõudu andma. Siis heideti pilku veel korraks haige peale, ning mindi teist haiget vaatama. floreidale anti samuti kangeid rohtusid, ning peagi lõi noor naisterahvas oma silmad lahti. „mis on minuga juhtunud, olid haige esimesed sõ nad. Kus on Shrenhard?" Rahustage, rahustage end preili, rahustas arst. Shrenhardil ei ole ju ameti mitte surmav haav. Püüdke aga võimalikult rahulik olla, siis tuleb tervis peagi tagasi. Rrst kes ka mõlemife haigete vahekorda tundis, püüdis nüüd haige meeleolu veel tõsta ja sõnas juurde. „!Tla loodan, et teie mõtted ühekorra kokku lähe vad ja et saate ühekorra mõlemad veel õnnelikud olema."
nüüd heidame pilku vähe tagasi ja vaatame kui das käib selle naisterahva käsi, kes ka selles kurbmän gus tegelane on ja kes oli Shrenhard Shulbergi armas tuse võitnud. Rnni kes 5hrenhardi juhatusel ja soovil oli esime sele kohale istuma pandud, et kogu vaatemäng oleks paremini näha. , Ta istus noore äbielupaari Ragner Groiteri ja tema abikaasa mjlvi €rene kõrval, noor proua oli Rnnile hea sõbranna ning ühtlasi armastas ka väga teatris käija. Ctendus oli olnud väga põnev, mil põhjusel ka ise äranis rohke pealtvaatajate pere oli kokku tulnud. Kui võitluse silmapilk kätte jõudis ja kõigile hirmus tõde selgeks sai mis näitelaval aset leidis tõusis saalis Üldine segadus. Rnni kes asjakäiku lähedalt oli näinud langes suurest ehmatusest minestusse, kuid toibus peagi hoolsa Rlilvi €rene ravitsusel. tflilvi abikaasa ei vao tanud aga Rnni peale kuigi hea silmaga. 81
Härra Ragner sai asjast roäga hästi aru ning teadis mil põhjusel oli terme kurbmäng sündinud. Tema arroates oli kõiges selles kurbloos Rnni süüdlane. Oli ju floreida temale sugulane ning nad olid olnud alati heas mahekorras. Ta 'püüdis aga oma meelepaha sellepärast alla suruda, et ta abikaasa aü Anniga heas roahekorras ja läbikäimi ses. €t ta oma noort abikaasat ei tahtnud pahandada, tegi ta parem end nagu erapooletuks. Wahepeal oli rahcoas teatrist juba lahkuma hakkanud, enamalt endi roahel sündmust arutades. ITlõned aru tasid asja üht, ja teised teist moodi. Küll orcoati, et on õnnetujuhusega tegemist ja roõib ka olla roihacoaenuga. Rnni seisis kui ei mõistaks ta enam midagi peale hakata. Rahroa kõne kõmises tal kõrrous, kuna peas igasugused mõtted lendasid, mis pean ma kül lõpuks tegema, küsis ta eneselt. Shrenhard on raskelt haacoatud, ja kas ta üldse enam paraneb on teadmata. Rüüd ei roõta mind ka Joosep enam coastu, kui ma tahaksin tema juurde tagasi minna. Küsicoalt, nagu nõu otsides, roaatas ta oma sõb rannale otsa ja sõnas: „Kollis Crene, andke mulle nüüd head nõu mis pean ma peale hakkama, nagu näete on asi kõige pahem. Kas roõiksite mind nii kauaks enda juurde roõtta, kuni näen kuidas kõik asi läheb ja saan endale mingit kohta muretseda?"
„miks mitte, heameelega, sõnas heasüdamline proua, ma aga ei tea oma pead seda asja otsustada maid rää gin enne sellest oma abikaasale, ma loodan, et tal ka selleroastu midagi ei coõiks olio. Wiimasel polnud ka selle roastu suuremat midagi ning otsustati siis ühisel nõul Rnni endi juurde teenistusse roõtta. Sellest ajast peale hakkas nüüd Rnni oma uues kohas elutsema. €t noorproua hea inimene oli ei olnud Rnnil tema teenistuses suuremaid raskusi. €lu paistis tolle siin parem kui ta seda oli endale enne julgenud ettekujutada.
82
Selle asemel oli aga Annil oma raskused siiski kanda, nüüd kus Shrenhard oli haigerooodis, ja Joosepist oli ta ka muidugi põlatud. Anni sai nüüd hingeliselt palju kannatada mis tema peale ka palju mõju acoaldas. Tema lõbus meeleolu oli täiesti kadunud ja selle asemel oli kurbusejoon noore naise südames maad roõtnud. Kuu aega oli Annil ilma mingi suurenw mahejuhfumiseta möödunud. Ta polnud oma uuest elukohast kellegile mingit märku annud ega polnud ta ka Shrenhordist midagi kuulnud. Ühel päeroal kui Anni oli jälle oma mõttetesse süroenenud, astus proua Groiter tuppa, nähes Annit süga mas mõttes ja mureliku näoga, küsis ta osaroõtliku näoga, mida see jälle peaks kurroastama. „€i maksa mitte nii palju kurroastada, see mõjub teil roiimaks terroise peale. Jätke moha kõik mured ja tehke rõõmus nägu ette." Anni oli oma proua juttu naeratades kuulanud ega lausunud sellepeale midagi. nähes, et proua otsib oma käekotist midagi, muutus Anni meeleolu roeidi rõõmsamaks. «Kas toote mulle kirja mõi mõningaid uudiseid." * Kirja mul just ei ole, aga uudiseid on mul natu kene küll," sõnas proua ja ulatas Annile kaks pilti ja kihlakaardi. «Shrenhard ja floreida on kihlatud, sõnas Anni sellepeale kuna ta palged ära kahmatasid, ja pärast uuesti punaseks muutusid. «Seda ma mõtlesin kohe. Tähendab nad on siis terroed ja juba kihlatud, nii see nüüdne elu on, esiteks tapatööd ja pärast kihlamad." Proual ei jäänud ka muud kui Anni sõnu tagant tõendada. «millal peaksid siis need pulmad olema?" «Oli kuulda, et teise kuu kümnendal, sõnas proua. «Tõesti imelik inimene roõib see Shrenhard olla.
83
Ta roõib andestada isegi enda mõrtsukale ja põrast isegi temaga meel abielluda 1“ „€ga roana arm ei roosteta," poolt juurde.
sõnab proua omalt
Proua roõttis kaardid laualt ja läks sellepeale uksest roälja. Anni jäi kesk tuba seisma ja roaatas minejale järele, kes ust enda järele kinni tõmbas. Sügaro kahetsusetunne roõttis flnni südames nüüd maad ja tasaselt sosistas ta oma kahroatute huulte roahelt. „Oh Shrenhard, miks olid sa ometi nii muutlik ja lasksid kõik nõnda sündida." Wiimaseid sõnu rääkides olid pisarad noorel naisel mõõda palgeid alla jooksnud. Sel päeroal kui Shrenhard Shulbergi ja ?loreida Helbergi pulmapäero oli, pidi flnni üksi koduhoidjaks jääma sest, et tema härra ja proua olid mõlemad pulma peost osaroõtma palutud. flnni käis tubades edasi ja tagasi ega teadnud mida etteroõtta. Ta roaatas tihti aknast roälja nagu ootaks ta sealt kedagi tulema, tõstis roaase kummutil, tõukas jalaga toole ja tõstis neid põrast jälle uuesti üles. Südamerahu oli täielikult tal kadunud kuna selleasemel oli pahameel ja kurroastus maad roõtnud. nõnda oti lõpuks õhtu kätte jõudnud ning päike roeeres metsade ja mägede taha parajasti looja. flnni läks kööki, et õhtust roalmistama hakata. Chk küll majahärra ühes oma abikaasaga pulmapeol oli, pidi ta hooroipöisile ikkagi midagi õhtust roalmistama. Õhtusöögil märkas ka tema, et flnni meeleolu just kuigi lõbus ei olnud, naljatades pöörab ta ennast suure kassi poole kes alati lauaääres istus, ja küsib temalt. „Kuule kass kas oled sa meie perenaisel mõne tald riku katki teinud, et ta meel nõnda halb on? flnni kes pliidi juurest hooroipoisi kõnet oli kuulnud lausus naeratades selle peale. „miks teie oma roana sõpra süüdistate tema ei ole midagi kurja teinud."
84
Hooroipoiss ei roastanud flnni jutu peale midagi* Heitis karra pilgu sinna poole naeratas ja ei reastanud rohkem sõnagi. Wahepeal oli sööja endaga malmis saanud ja läks mälja, et puid meel homseks malmis tuua. Peale õhtuste toimetuste walmissaamist läks flnni oma tuppa ja heitis moodi, et piinaroatest mõtietest sell moel mabaneda. Uni ei tulnud aga peale maid jättis ootaja saatuse hoolde. Kurroalt ja üksinda oli flnni nüüd omas toas ega teadnud millega oma kurbtust ja igamust ära peletada. Samuti hui flnni üksilduses istus, oli ka hooroipoiss Cndel üksi omas toas ja mõlgutas mõtteid. Talle kerkis tüdruku kuju tihtipeale silme ette kellega ta natukese aja eest kõnelenud oli. ..Paistab päris kena tüdruk olema kui läheksin natukene tema juurde aega roiitma. Pererahroas on ka kodunt ära ja mis ma siin ikka üksinda mähin." Sellepeale silus noormees oma pead, kohendas rii deid ja sammus tüdruku toa paole. Ta koputas ja kui toast sisse öeldi, astus Cndel üle läroe tuppa. „Wabandage, et teid tülitama tulen, mul tuli mõte teie seltsis mähe jutustada ja aega roiita. Rägu näha olete nii sama üksinda toas nagu minagi." „€ks istuge sõnas flnni ja roiipas käega tooli poole." Wõõras tänas, jäi aga püsti ja püüdis Anniga juttu teha. „Teie olete ka alati kodune inimene kas teil ka mõnd ”tuttamat pole kellega roõiks roahest igaroatel tundi del aega mööda saata?" „Pole mul siin suuremat tutrousi midagi, sõnas flnni. Olen roõöras siin linnas ega tunne siinseid inimeisi kuigi hästi." „Sama roiga on ka minul, et pole tutrousi ega ka sõprade ringkonda."
85
«minu elukäik oli ennemalt palju rõõmsam kui ta nüüd on, seletas hooroipoiss kes kõnelemise hoogu oli sattunud. Hiies aasta tagasi elasin ma oma hea abikaasaga rõõmsaid ja õnnelikke päeroi. Oleks sel ajal keegi mulle ütlenud, et see ilus elu peagi saab lõpetud, poleks ma seda kuuldagi tahtnud maid oleksin talle naernud näkku. Saatus aga ei tahtnud, et meie peaksime nii Õnnelikke päemi kaua elama. Siis tuli surm oma kurja käega ja roiis minult mu armsa abikaasa ära. flüüd on ta juba üle poole aasta mulla põues puhkamas ja kõigist neist maapealsetest mu redest roaba." «niisugune on siis minu elukäik olnud," seletas €ndel oma elulugu Hnnile. «Kas teie roast olete nüüd nii lahke ja jutustaksite ka oma elulugu minule mõne sõnaga." «minu elulugu pole just teab kui roosiline olnud, ega ole ka just kõige pahem. Wahel oli minu elumeri ilus ja roaikne kuid roahest ka tormine ja mässaro." «nii see on teie räägite päris tõsist juttu. €ga iga kord ei ole elumeri ilus ja roaikne, mõnikord on ta ka tormine." «Istuge ometi toolile, miks teie püsti seisate, teie olete ju isegi terme päero tööl olnud," sõnas Hnni. «Tänan, tänan küll saab, ega ma nii roäsinud ei olegi, mees kes riigiteenistuse on läbiteinud ei tohi ju nii ruttu ära roäsida." Ta astus naisterühmale lähemale ja sõnas: „Wast olete ehk roäsinud ma tülitan teid siin oma loriga, ehk tahate puhkama minna."
86
»Pote sellest midagi rääkis finni omalt poolt, ega sest puhkamisest nüüd nii häda ei olegi, flega ju on pikol õhtut kallalt, et juttu mesta." noormees roõtab finni käe ja sõnab: «Teid teeb roist rahutuks Shrenhardiga endine roahehord. «Teate teie siis meie endist roahekorda Shrenhar diga?" —■ „1ah ma tean sellest loost nii mõndagi, sõnas noor mees kui ma alles siia tulin siis härra rääkis mulle ühe korra neist juhtumistest." — finni kes enne, oli rahuliselt nooremehe kõnet kuu lanud, muutus nüüd rahutumaks, Flärroiliselt näppis ta pabarilehe kallal mis tal peos oli, nagu oleks see toiming ia| just nimelt tähtis. Weri oli näkku malgunud mis sel get tunnistust andis, et tal Shrenhardi meeletuletus ei meeldinud. «Preili Rnni, unustage möödunud ajad milleks neid kõiki nii südamesse mätta, fleg roõib ju kõij? haamad parandada ja teie eiulaema jällegi õigele teele paigutada." Wiimaseid sõnu rääkides oli noormees tugemalt finni kätt surunud ja talle sügamalt silmi maatanud, nagu otsiks ta sealt oma sõnadele kinnitust. «Praegusel korral oleme peaaegu ühesuguses seisukor ras," jutustas noormees nüüd juba hoogu sattudes edasi. «Kas ei roõiks meie endi roahel midagi tõsisemat ning paremat roahekorda luua. Oleks meil siis ju palju parem ja lõbusam jgaroaid aegu mõõda saata. Teie olete tõesti haruldane naisterahroas keda ma üldse olen kunagi kohanud. Teie silmaroaade on nii möjuro, et kes neid silmi on korra näinud nendest nõnda kergelt lahti ei saa. ITlida arroate minu küsimuste kohta preili Anni ja mida arroate mulle sellepeale roastata?" —
87
finnil, kes nooremehe juttu oli kuulanud, kattis nüüd kerge puna üle ta ilusate põskede. Kiirelt lendasid minetoiku marjud ta maimusilmade eest mõõda. Shrenhardi kuju kerkis jällegi ta maimusilmade ette, ehk ta teda kQi oli püüdnud oma meelest ära roõõrutada. Sellest see ka siis tuligi, et ta ci saanud nooremehe kQsimustele nii ruttu mastata. naisterühma silmadest luges aga noormees nõus oleku pilku mida aga see meel amaldada nii pea ei tahtnud. Kui noormees oma küsimust meel püüdis korrata ei jäänud ka Rnnii muud üle kui tema küsimusele jaatamal* mastata. Cõunamaa nooremehe silmamaade ei jätnud ka selle põhjamaa naisferahma südant liigutamata, kelle süda isegi armu igatses.
nii loas Rnni endale jällegi uue tutmuse Ragnerite hoomipoisi €ndel Weebreyga.
nüüd istusid mõlemad kaasteenijad ühiselt käsikäes ja ajasid juttu endistest ja praegustest aegadest. Rnni südamest olid peagi ununenud endised rasked haamad. — See noormees mõis oma jutuga ta rahutut südant maigistada ja endised mured ja molud eemale ajada. Rääkides ei pannud kumbki tähele millal aeg nii kiirelt möödus kuni suur seinakell ühekorra kaks lõi ning hilist öötundi kuulutas, noormees tõusis istmelt üles, surus meel korra tugeroalt Rnni kätt ning tegi minekut. Oma tuppa astudes kuulis ta, et keegi hobustega märama ette sõitis. „Wist on härra juba tagasi," rääkis ta enda ette ja tõttas mäljc, et hoomimäramaid omada. Raskeid märamaid lahti tõmmates nägi ta, et härra para jasti moorimehelt maha astus ja oma abikaasat järele aitas. Hoomipoiss termitas miisakalt, aitas noorehärral
88
sumadani tuppa kanda, jättis head ööd ja läks ale Öue enda ette roilistades tuppa. —
Joosep tormas kui hirmust aetud mööda pimedaid, tänamaid edasi. Ta ei teadnud isegi kui kaua ta olj nõnda tormanud kui miimaks suurt roäsimust oma kehas tundis. Süda peksis tormiliselt kuna tugem hingeldamine kiirest tormamisest tunnistust andis. Ta peatus Ohe tänaroaristsel ja mõttis kaabu peast, et end Õhtuse jaheda Õhuga meidi jahutada. Hirmus möödunud silmapilk ei tahtnud tal meelest ära nii ruttu minna, mida tegin ma kiil oma suures roihahoos, — küsib ta iseendalt. Peaks see haamatu nüüd tõesti minu kae läbi surema, mis saab siis edaspidi minust? la selles kõigis on süüdlane see nais terühmas, ci mitte keegi muu. — Kõrrous aga kumisesid ikkagi meel alles hilja kuuldud sõnad: „€i iialgi tule ma enam sinuga tagasi sa südametu mees, sa oled ta tapnud, — oled ta mõrtsukas." „Wõtku kurat niisugust naist T Kas pean siis mina õige teda meel paluma minema ? „Kui on ta juba korra läinud siis mingu ma tahan ta oma südamest täiesti mälja heita. Kui ei ole enam naisi siis ei ole ka see enam naine kellega mõiks läbikäija.4* Sammudes kuuleb ta, et keegi lähineb, oli juba jutu ajamist kaunis selgelt kuulda. Joosepil polnud taht mist kellegiga kokku puutuda, ta keeras teiselepaale tee äärt, et mitte kellegile oma äremat meeleolu näidata. Peagi märkas kõndija, et oligi ama korteri ukse ees. Tuppa astudes süütas lambi ning istus mäsinult sohmale, et mäsinud jalgu puhata. „On ehk ka mul närmide jõuks rohtu kadus, sõnas ta ja hakkas kapist midagi otsima ning tõi sealt punase meinipudeli mälja. Ta jõi ühe ju* tiga kaks klaasi täit pudelist ära, miskas siis klaasi lauale ja istus uuesti sohmale.
89
„Wana fillendorf lubas end reisuks roalmistama hakata, parem lähen maatan kaugel ta oma asjaga juba on. Puhkamisest ei tule mul nii-kui-nii praegust midagi mälja. Kohale jõudes tõttas manahärra talle rõõmust sära' mai näol mastu. ,.Tulge aga tulge tahapoole mu hea sõber, nagu näete olen end juba reisumalmis seadnud." „Tulge istuge siia ja kõnelege kuidas teie seisukord ka nüüd on? Kuidas on lugu teie finniga, on ta juba koju tulnud?" Joosepil ei meeldinud finni meeldetuletus, see kiskus jällegi manad haamad meel rohkem lahti ja tuletas allesjuhtunud sündmust talle meelde. „€i ole minu finnit kül meel kusagilt mälja tulnud ega tulegi. Ühtlasi on ka meie mahel igasugused roahekorrad lõpnud. Ulul pole enam isu siin linnas elada maid tahaksin siit meeleldi kiirelt minema saada. Prae gust ei ole mul tuju rohkem enam sest asjast kõneleda edaspidi räägin teile rohkem. Olen nüüd ka nõus teiega ühiselt pikka reisu ettemõlma." — „Teie rõõmustate mind oma sõnadega tõesti härra Orauberg, kui lugu nii on siis pole muud kui seatke aga endid reisumalmis, et meil enam ei oleks asjata takistuisi." Wanahärra jutt oli olnud Joosepile meelepärane. Ta jättis nägemiseni ja tõttas kiirelt oma korteri poole mis sealt mitte kaugel ei olnud. flüüd algas kibe asjadepakkimine ja korraldamine, milles ta kaunis osaro oli. Kaks suurt sumadani mõtsid kõik suurema jao kraami endi sisse kuna muist mähemaid asju roäiksesse käsikohrori äramahtus. — Kui kõik malmis oli uratas ta meel hoolega toas ringi nagu kartes midagi maha jääma. Kõik on siis seda korda koos, ega ole mul siia tuppa enam midagi mahajäämas. nüüd pole muud kui kiiremalt minema.
90
Ta jättis pakid esialgu põrandale nagu nad olid ja tõttas majaperemehele oma minekust teatama ja ka üht lasi lõpuarvet tegema. Härra Shrocldmann kellele Joosep oli juba ennemalt teatanud oma lahkumisest ei pannud nüüd nooremehe minekut ka palju imeks. Küsis muuseas uue reisu eesmärgist ja nii äkilisest sõidust. Kui Joosep oli oma korteri arme tasunud jättis ta korteri peremehega südamlikult jumalaga ja tegi minekut. „Õnn kaasa teile härra Grauberg, ning pidage ka mind meeles kui te võõrsil olete sõnas peremees lahkujäle järele. Joosep tõttas kiirelt minema, et voorimeest leida kellega saaks oma pakkisi Hllendorfi juure toimetada. Otsitav oli tal peagi käes, pakid pandi vankrisse ning sõideti ära. — Hommikul coara olid mõlemad reisijad jalul. Peagi oli rooorimees ukse ees kes pakid ja kohvrid peale pani ning siis algas Ühine sõit jaama. — Teel püüdis Joosep oma rusutud meeleolu ilusa loo duse silmitsemisega lahutada. Kaugemale ja kaugemale jäid neist iuttavad majad ja kohad maha, kuni lõpuks jaama jesisel peatuti. Hüüd oli vanahärral Joosepist suur abi. IToormees aitas tal pakkisi kanda mida vanahärrat kaunis ohtrasti kaasas näis olema. Rong millega nad roälja sõitma pidid oli jaamaesisel ja pidi mõne minuti pärast väljuma. nüüd oli vanahärral jällegi Joosepist suur abi. noormees avitas tol pakkisi peale toimetada, et õigeks ajaks rongile jõuda. Olid reisijad end vagunisse sisse seadnud kõlas vile ja rong hakkas tasaselt liikuma. — Joosep heitis pilgu läbi akna välja ja püüdis veel ümbrust silmitseda. Tal oli tunne nagu näeks ta seda maastikku veel viimast korda. Jlusad maakohad kadu sid kiirelt silmist, kuna vahetevahel mõned postid vaguniakendest mõõda vilksatasid.
91
Joosep tahtis oma meeleolu toeidi lahutada. Tal polnud enam isu üksilduses istuda ja aknost roälja roaadata. Teises roaguninurgas istus salkkond lõbusaid noor mehi kes endi roahel rõõmsalt jutlesid ja naljatasid. Joo: sep istus noormeestele lähemale, et saaks mast nende seltsis igamat aega mööda saata. noormehed alustasid lõbusa laulu üles, et endi ja teiste reisijate meeleolu tõsta. Joosep kuulas roaimustaduit ilusal laulu ja nüüd märkas ta isegi, et ta meeleolu märksa parem oli. Cauldes ja naljatades läks nüüd aeg kiirelt edasi. Joosep ja manahärra olid koguni rõõmsas meeleolus. Raljatades ja lauldes ei pandud tähelegi kuidas aeg möödus. Kiirel! tormas rong edasi, ikka lähemale ja lähe male roiies reisijaid oma eesmärgile. Hakkas juba lähe nema õhtuhämarus kui rong lähines Berni roaksalüe. Juba roõisid reisijad silmitseda kaugelt linnatornisid ja kõr geid maju. finn näis oleroat loodusliselt ilusal kohal, seda mõis ainsa pilguga kohe näha. Rong peatus peagi uhke jaamaesise ees. Reisijad, kes suuremad tuttaroad olid, pigistasid lahkumisel soojalt üksteise kätt ja astusid rongilt maha. — Härra flllendorfile oli jaama, tütar ja roäimees roastu tulnud, et oma isa roasturoõtta. Wanahärra meel oli ko guni rõõmus kui nägi, et ütar oli ka teda meelespiaanud ja temale roastu tulnud. Härra Hlltndorf tutroustas noorernhroale oma uut sõpra, ning siis asuti ühiselt teele linna poole kus roanahärral maja pidi olema. Hlaja oli ilusal kohol teda ümbritsesid tagaküljelt ilusad suured puud, mis selle majale meel suurepärasema roälimuse andsid. Peagi kanti reisilt tulnud roanahärrale ja ta sõbrale maitsero õhtusöök lauale, naljatades ja rõõmsas meeleolus istusid nüüd roõörad lauda ja asusid 92
kehakinnitama. Wana hallipeaga teener pakkus toite ringi ja maias kallihinnalisi roeinisid klaasidesse. Õhtusöögi ajal rääkis roanahärra ama uuest sõbrast, elupeastjast oma lauakaaslastele. „Kuulake teie koosolijad, alustas ta, see noormees kes istub siin minu kõrroal on minu hea sõber, kelle olen ma omale Itaaliast leidnud. See oli kord kui ma olin jälle oma igapäeroasel supelusel, kui mulle krambid lõid ja ma pidin oma elu sinna jätma. Siis tuli see noormees ja päästis minu ära sellest hirmsast surmast. Poleks teda seekord seal olnud, siis coõibolla poleks ma mitte enam teie seltsis siin!" Haod tõsteti ühiselt klaase ja lasti roanahärra ühes oma julge elupäästjaga elada. Kõik seltskond oli Joosepist roaimustatud ja tänasid teda tema roahroa teo üle. Iseäranis tänulik oli roana Hllmdorfi tütar, kes Joosepit tänas südamest tema roahrouse üle. Kagu see aeg oli aga Joosep ise koguni sõnakehro. Kui talt midagi küsiti ehk jälle tema auks klaase kokku löödi roastas ta lühikeste ja otsekoheste tänusõnadega. Tihtipeale pidi roanahärra oma sõpra rõõmustama ja elus tama, kui see jälle oma ette mõttesse jäi. Oli juba hiline õhtutund kui seltskond laiali roalgus, et reisilt tulijad saaksid puhkama heita. Joosepile oli ka roäsimus juba peale tulnud, nii polnud tal ka midagi selleroastu kui talle magamisase kätte juhatati. Peagi täitis suur roaikus maja. Hommikul ärgates oli kõigil meeleolu hea. Uni oli kõike hästi kosutanud, iseäranis heas tujus oli roanahärra. Rõõmsalt naljatas ta igaühega kes talle roastu juhtusid. Peale hommikusööki tahtis majahärra oma asjad kõik läbiroaadata mida ta ka oma sõbrale näidata lubas.
93
Pärast roiis roanahärra oma sõbra rohtaeda et roärsbes õhus jalptades aega toiita- Kesk aeda oli ilus roeibene purt^kaero, mis tibadena mett lilledele raiskas. Siin ja seal teeäärtes mõis igalpool ilusaid õitsroaid roärroilisi lillesi silmitseda, Kesk aeda oli ilus ilupuudest istutadud lehtla, kus kuuma päikesekiirte eest oli istuja kaitstud. Igalpool põis näha suurt maitserikkast ja hoolsat korraldajat katt. Köjk selle oli seadnud ja korraldanud roana flllendorfi tütar fllice, kui ta alles kodus oli. nüüd oli ta aga abiellunud enda mõisarentniku pojaga. €hk noormees kül just fllice seisuse roääriline polnud, aga et ta oli preili fllice südame kord ära roõitnud ei tahtnud ka roana härra noorteinimeste õnnele teele ette minna. Wanahürra oli mõisa annud siis roäimehe ja tütre kütte milles need nüüd elutsesid. Teener kandis roeinipudelid lehtlasse, ilusa, ümarguse laua peale ja pöördus minema. Wanahürra juhatas ama sõpradele istekohad kätte ning siis hakati roabas looduses lõbutsema. Wanahürra küsis roäimehe käest mõisa käekäiku järele, sest oli ta ju nüüd hulk aega kodunt eemal olnud. «Kuidas on aga lugu selle suroilaga mille me mine raal keroadel ehitasime. Kas on ka seal juba huroireisijaid sees?" „lkka on ka sõnas roäimees oma äiale karoalclt silmi roaadates. Suroila on koguni täis. Seal on kõigilt poolt huroireisijaid sees. FTlõned peatumad päris pikemat aega. Isegi Cestist on neid sinna kokku rooolanud. „ma kuulsin te rääkisite, et isegi Cestist olla seal teie suroilas peatajaid, rääkis nüüd loosep roahele. ITlul oleks ka hea meel kui näeksin hulga aja tagant oma rahroust."
94
Warsti peale selle tõi teener kirja, Wanahärra sil mitses posti templit ja märkas, et kiri oli ta enda mõi sast tulnud. , Kirjas oli öeldud, et härrat palutakse mingisuguse tungima asja pärast kadu sõita. mõne minuti pärast sõitsid Rüce ja ta abikaasa mõisa poole teele. Joosep ja manahärra jäid nüüd kahekesi aeda juttu ajama. Wanahärra otsustas nüüd meidi puhkama heita, sest ilm oli ka lämmatamalt palaro. Wanahärra jäi peagi mait mis tunnistust andis, et temast uni juba mõimust oli saanud. Joosep aga selle masfu ei saanud oma silmi kinni lasta. mõtted ei annud talle rahu. Tal tuli meelde kodu maa, kodused sõbrad, tuttamad ja ta lahkumine kodumaalt. Tute aga jälle peagi tagasi kõlasiroad ta mana tädi sõnad tal ikka kõrrous. Ka lTUralda kuju kerkib ta maimusilma ette. Selgelt on meel meeles tal need sõnad mis ta rääkind oli fTliraldale, siis kui Rnni tal meel tundmata oli. Kuidas olid nad kõndinud kahekeisi Rnniga ilusas Itaatlia looduses. Ja kus peaks olema siis nüüd see Rnni, see ilus Rnni. Ta on muidugi kaugel ja ei tea kui roo siline käekäik roõib tal seal olla. Rga kes on selles süüdi, et see asi nõnda pidi minema ? Wõib olla on ta ka õnnelikum praegust koi mina, kes mõib seda teada, mina poleks teda kül mitte enesest ära tõuganud, Selleskdigis on ta ise süüdi, et see nõnda pidi minema. On ta ehk endale jälle mõne uue leidnud kes seda teab, see oli ju la loomuses. Rga mis mina sellest nõnda palju mõtlen olgu tal neid nüüd roöi kümme ehk enamgi, minusse see enam ei puutu Cõpuhs sai uni mõtleja üle mõimust. Kaua ta ma ganud ei olnud se'lest sai ta aru sest päike polnud palju oma seisukohta muutnud. Wanahärra oli ka enda unest juba lahti saanud ja sammus loosepi paole. „Kuidas passis uni ko, mu noor sõber ja mida unes nägite head muidugi midagi?" 95
„ Hägin pma manu tuftamaiõ mastas Joosep." „Kos pii see finni, küsis roanohärra omalt poolt." „€i ojnud just finnj majd keegi teine sõnas Joosep." Kui unes nägite siis ehk näete ilmsi ka, sedasi ikka Öeldakse, ma olen kuulnud, „ Ka ik mõib ju olla, pea küsimus pn aga see kas ta mind üldse näha enam tahabki." nõnda räägiti ja arutati mitmesugustest asjadest mis meelde tuli. Joosepi mõtted olid ikka ja jälle uuesti ITliralda juures. Ta ei tudinud aimatagi, et temast põla tud ja unustad naisterahmas temast kuigi kaugel ei olnud. €t meeleolu parandada sammus ta rohuaeda, et ilusaid lillesid ja ilupuid silmitseda. Täesti otse kui paradiisis kõndimine on siin, imestas noormees. Siin leidub igat tuärmi lilli. Kui ka meie kodumaal sarnaseid ilusaid lilli leiduks. Rönda mõteldes ei pannud noormees tähelegi millal aeg oli möödunud ja et päike oli madalasse mõ junud. Joosep seadis nüüd sammud uuesti maja poole. nagu kuulsime juba, et eelnimetatud kaupmees, kelle juures meile tuttam ITliralda teenistuses oli, kaunis heal järjel elas, €t oga ta proua nõrga tennisega ali, siis soomitasid arstid talle kuhugile lõunamaale termist pa randama minna. Kaupmees tahtis oma abikaasa termise eest kõigeparema tahtmisega hoolt kanda, nii nad olid siis Ühel pöemal reisi Shmeüsi poole alustanud, et siin kuulsal ja ioodusliselt ilusal fllpi maadel oma termist raroitsfdi-. Wanaproua ei tahtnud mitte suurt teenijaskonda kaasa roõtta sellepärast sõitis ta ainult kahekeisi oma noore teenija ITUraldaga. Cigemale kuu aega oli nüüd sellest päemast juba möödunud kui termiseparandajad Shroeitsi jõudsid. Sumila milles nad aset olid mõtnud ali Ioodusliselt ilusal kohal ja linnale lähedal. Igapäem käis proua miraida seltsis mägedel jalutamas ja oma termist soojas kliimas tamitsemas.
96
M. MARK
Truudus võidab.
II anni!.
Hind 20 senti.
Joh, R. Heidmets’a trükk, Põltsamaal, 1935. a.
fe
Ilusatel õhtutel kui Uliralda oma tööst roaba oli ja kui proua ei tahtnud enam roäJja minna, jalutas üliraida üksinda ja ka roahest oma allestutrounenud sõbranna seltsis. — Hylenhausfi mõisapõllud ulatasid just Fleushatteli järroe lähedusse. Suroila oli ka loodusliselt ilusale järroe lähedale coeikesele mäekingule ehitatud, et rohkem huroireisijaid endapoole meelitada. Suroilast roaadates mõis saada maatleja roäga ilusa pildi, mäe rinnakult all pool seisis suur uhke järm mis päikesepaistel maatlejale roastu sinetas. lärme kallast ilustasid suured ja mõimsad ilupuud, mis oma oksi alla paole painutasid. Ühel maikscl ilusal õhtul tahtis Uliralda oma meelt meidi lahutama minna, ülimad*nad ju siin mÕÕrsil üksinda ega polnud ühtki kodumaalast kellega mõne sõna oleks juttu roestnud. €hk küll aeg kaunis hiline oli mõtles neiu siiski oma meelt ilusal õhtul meidi lahutada. Ta sammus mööda kitsast jalgrada ja silmitses ilusaid lillesid ja puid. mõned üksikud jalutajad tulid talle mastu kes mististe omalt jalutuskäigult juba tagasi tõttasid, Parem ongi kui teisi enam jalutamas ei ole, mõtles ITliralda iseeneses, ma tahan üksildust. Üksinda on mul palju parem kõndida, ma saan siis mabalt mõtelda ja unistada, ei ole kes mind eksitaks. Hända mõteldes ei märganud ta isegi millal ta oli järroe äärde mälja jõud nud. Flüüd oli aga järm täies omas suuruses neiu ees. Chataeroas roärmis järrne pinna ilusa roosa-punaka roärmiga üle. Suured puud peegeldusid meest roastu. ITtiraldale näis nagu poleks ta sarnast ilusat pilti meel kunagi näinud. Tuul mängis õrnalt laintega mis tasaselt laksudes roastu kallast käisid, näis nagu oleks ka järroelgi midagi mõttes. ITliralda istus järroe äärde pingile ja silmitses ilusat loodust. Ta istus üksinda pingi peal, aga ta mõtted käi sid kaugel kodumaal ringi.
97
■sc •~’^N mõtted lendasid lapsepõlvest kuni käesoleva ajani. Talle tuli meelde elu kodumaal ja sealsed inimesed. Kuidas ta oli Joosepiga õnnelikult elanud ja Õnnelikust elust unis tanud. nüüd oli aga see inimene kusagil kaugel ara ja on jällegi õnnelik teisega. Ta tõusis pingilt üles ja sammus pikki järvekallast edasi, et oma mõtteid ehk sel moel saaks lahutada. Tei selt poolt oli näha kõrgeid mäetippe mida ehapuna nagu kullaga üle külmas. Talle tuli meelde öösine unenägu mille üle ta oli kogu päetoa mõtelnud, mis mõis see küll tähendada, et ta oli teda meel unes näinud, miks pidi Joosep end meel te male näitama ja pealegi meel surnult. Wõib olla ongi ta juba surnud ja võib olla mitte. — Põõsast mööda sammudes lendas sealt üks lind parinal välja. Äkilisest parinast ehmatas neiu, sest ta oli kogu aeg ametis oma mõttetega olnud. Ta sammus pingi juurde tagasi, et meel natukene ilusat loodust silmitseda. Ta otsis taskust roeikese taskuraamatu ja hakkas sinna sisse oma igavuse peletamiseks kirjutoma üht tutroat laulu, mis tal meelde oli jäänud: Sel roaiksel õhtul olen üksinda, ma omast armastusest tahan mõtelda, mu armastus, see kurb on surmani, See tõusta pole võinud hõiskeni I Ja ununenud ainsas maotuses, Kui mõistmatuma elu sdaduse ees. ma oma pilku saadan kaugele Ja pisar kipub mulle laugele ! Salmisi lõpetades tõusis neiu pingilt üles ja sammus tutroat teerada mööda suvila poole tagasi. Ta mõtles, et kõik on nüüd juba suroilas puhkama heitnud, aga li gemale jõudes näeb ta, et suroila ümbruses meel küllalt ela ja liikumist on. mõned kes on õhtusel jalutuskäigul olnud puhkavad nüüd endid väljas pinkide peal ehk ja lutavad liivatud teede! ringi. miralda vaatles veel öhtuseid jalutajaid ja sammus oma toa poole, mõteldes ehk vast tema proua ootab juba.
98
Hylenhausti mõisa pärishärra Johan Gottfried Rllendorf oli end oma sõbraga juba küllalt roal ja puhanud ja karoatses sõbrale oma mõisa näidata kus tema tütar ja roäimees elas. Wanahärra teatas seda oma teendrile ka, et ta maale sõidab oma mõisa ja suroilat roaatama ning ütles oma teendrile, et ta ilusti maja järele roalroaks. Teendrile anti ka käsk, et ta auto malmis telliks. Peagi oli uhke tõldauto ukse ees millesse hallipeaga mana härra ühes oma noore sõbraga sisse astus. Kiirelt lendasid nad kõrgete majade rägastiku roahel edasi. Juht näis oma asja hästi mõistmat, masina käsit lemine näis tal mänguasi olemat. Peagi jõudsid nad linna piiridest mälja lagedale teele. Siin sai meel natukene aega sõitu, ning auto peatus pidur dades uhke Hylenhausti härrastemaja ees. Wäimehe ja tütrele oli roanahärra oma sõidust juba ette teatanud. Flüüd tõttasid mõlemad trepilt alla küla listele mastu. Peale termituste ja käesurumiste juhatati mõõrad sõõgituppa, kus laud igasuguste söökide-ja jooki dega kaetud oli. Peale lõunasööki mindi ühiselt rohtaeda ja parki roaatama. liusad kruusatud teed roiisid igalepoole pargi serma. Tee äärtes õitsesid mitmettõugu lilled, millele Joosep ei teadnud nime anda. Pargi keskel oli ilus suur tiik mille sees mäikene ilus saarekene asus. Saare peale miis kõrge malgeks märmitud kaarsild mis mõisatiigile meel suurepärasema ilme andis. Pärast peale lõunat pandi hobused sadulasse ja mindi metsa lusti sõitma. Wanahärra oma kõrge manaduse peale maatamata oli meel kirglik ratsutaja. Ta istus oma hobuse seljas meel üsna kindlalt ning oli elamas jutuaja mises oma külalistega. Päike oli juba alla roeeremas kui Hylenhausti mõisa saksad mõisa tagasi sõitsimad. Peale õhtusööki heitis roanahärra puhkama kuna Joosep kes oli mõisast omale juba ühe tutaroa leidnud,
99
kellega otsustasid nüüd ühiselt järve äärde meel jalutama minna, sest siinne loodus pakub iseäranis huini igale vaatlejale. Coojamineva päikese kumast punetavad kõrgete mägede tipud nagu oleks nad punasesse uduloori mähitud; Iseäranis kaugele küünivad kõrgete mägede varjud päikese loojenemise ajal, nad paistavad nagu hiigla mustad ko gud kus ei näi otsa ega äärt olema. €t mägedele jalutust Õhtuse aja pärast liiga kaugeks peeti, otsustati järve äärde kõndida. Hlõlemad nooredmehed sammusid nüüd kitsast jalg rada mõõda järve poole. Täna õhtul oli iseäranis palju rahvast järve ääres jalutamas. £ähedalt mõisast oli isegi nooremaid välja tulnud, et ilusat õhtut ära kasutada. Uks mõisa tööpoiss, kellel härmoonik kaasa oli võetud, kuid ise ta just suurem mängumees ei paistnud olema, mõisa toapoiss kes teadis, et Joosep hea mängumees on, toiimtas asja nii, et Joosp pidi mängima hakkama. Joosepil polnud ka selle vastu midogi, tantsuks tal suuremat huvi täna ei olnudki, pealegi polnud tal siinses tutvusringis ühtki tutavat preilit. Tal oli nüüd endaga isegi küllalt tegemist, nähes kuidas tantsijad paarid valsitaktis tast mõõda hõljusid tulid talle meelde endised õndsad ajad. Kuidas oli ka tema rõõmus ja Õnnelik olnud ning õnnelikust tulevikust unistanud. — mõned jalutasid teistest eemale järve äärde ning tulid lõbusalt juttu ajades jälle jalgrada mööda tagasi. Õhk muutus vahepeal juba märksa jahedamaks. Paks udu tõusis järve pealt üles ja hakkes kogu ümbrust oma kaisutusse võtma, natukese haaval hakkasid ka tantsijad ja lõbutsejad vähemaks jääma. Peagi kadus kõigil tantsutuju täiesti ning peagi oli järvekallas lõbut sejatest pea täiesti tühi. Joosep ja toapoiss sammusivad ka mõõda liivatud teed mõisa poole. 100
Rüüd ei sammunud nad enam kahekesi, maid neil oli ka keegi preili kaasas, kes nagu Joosep hiljem kuulis toapoisile tuttam preili pidi olema, nimetatud neiu elas samuti seal samas mõisas kus tema isa aidamehe ame tit pidas. Toapoiss läks oma futamat preilit koju miima kuna Joosep omad sammud kojupoale seadis. Samal Õhtul kui järmeääres koasmiibimist ja tantsu oli peetud, oli ka Rliralda ronijas jalutamas. Ct tal pol nud humi järroe äärde minna, seadis ta oma sammud mägedesse. Siin märkas ta mitmel pool jalutajaid paarisi, kes endid üksteise ligi hoidsid ja üksteisele magusaid armastussõnu kõrroa sosistasid. IRiralda tundis südames salajast igatsust, näis nagu poleks ta oma seisukorraga sugugi rahul. See oli aga kõik tühi unistus, ta oli siin ümbruses üksik ja pidi jääma üksikuks. Ühel ilusal päeroal läks proua oma teenija IRiraldaga jälle mägedesse jalutama. Hommikunepäike oli suure kaste juba ammugi ära kuimatanud. Selgel ilmal paistsid mäed kui ': laineta® meri maatajale silma, kuna all pool maa tuhandetes märroides säras. „Kui kena tõesti on siinne loodus, otse paradiislik, aga siiski on mul juba igatsus kodumaa järele, sõnas proua. IRa tunnen enda juba kaunis terme olemat olen juba tundumait paranenud, mis sa armad Rliralda kas hakkame marsti kodumaale tagasi sõitma?" Wiimaseid sõnu rääkides oli proua taskurätiga higi näolt pühkinud, ning jäi nagu mastust oodates Rliraldale otsa maatama. wminul on ükspuhas, kuidas proua ise arroab, kui das proua soomib nõnda teeme. Rüüd aga maatame meel seda ilusat Shmeitsi maastikku, et siis kui koju läheme teame seal jutustada. — Rliralda peatas äkki jutu ja jäi nagu midagi teraselt kuulatama. «Kas teie panite proua tähele üht hüüet mõi kiljatust, seal pool kus selle mäe kõrmal üks järsk kuris tik on. Ühekorra käisin ma teiste seltsis seal ülemal. Sinna miib kalju sermalt kitsas jalgrada. Kuulatame, mast on seal midagi juhtunud.* 101
„Teie Uliralda minge vaatama ehk on seal midagi juhtunud ja tulge teadustage siis mulle, ma istun niikau aks siia pingile puhkama." „ITta lähen kohe," sõnas Uliralda ning seadis sam mud minekule. Uliralda läks kiirelt edasi kuna ta ise endamisi mõt les ja aru pidas mis mõis küll seal juhtunud olla. Jalgrada mööda edasi sammudes kuulis ta peagi ärevat rääkimist, mis kuristiku poolt näis tulevat. £ähemale jõudes näeb ta üht naisterahvast kes rohule maha on pandud, ning üht noortmeest tema kohal kummardaroat. Wistisfi mõni õnnetus juhtunud armas Uliralda, roöib olla on see Õnnetu kuristikku langenud. Ta jäi lä hema põõsa marju seisma, et sündmust lähemalt silmitseda. Hoormees oli naisterahva kõrroal põlmili ja õõrus teda meelekohtadelt ning rääkis ise endamisi. „Sa minu kallis fllice, kuidas libisesid sa ometi ja langesid alla, oh mjkspärast lasksin ma sind ometi ees minna." nüüd tulid kaks meesterahroast jooksfes teine poolt mäge, teerada mööda lähemale. Teine noormees kandis mingit nõu käes kus nähtavasti vesi sees pidi olema. Õnnetul niisutati nüüd pead roärske veega ja tehti muid hädaravitsemist. See võis mõni arst olla, seda võis kohe näha tema osavast ravitsemisest haige juures. Õnnetu oli roaheajal juba meelemärkusele tulnud sest teda oli kuulda jub3 tasaselt rääkimas, mille peale ravitseja teda õrnalt suudles, nüüd aitasivad juuresoli jad naisterahva istukile, kuna ravitseja faile pudelist mi dagi rohtu juua andis, mille peale viimane toibus varsti. Peagi oli naisterahvas ravitsemisel nõnda palju kosunud, et võis püsti tõusta, nüüd alles nägi miralda et õnnetu üsna noor ja ilus oli, kuna see härra kes seda ilusat naisterahvast ravitses, seda noortmeest väga tänas, kes vee tooja nooremehega kaasas oli, üteldes: „Tänan teid südamest härra Grauberg, et minu abi kaasale appi tõttasite."
102
Reid sõnu oli ka Rliralda põõsa marjus kuulnud. Wõis see siis tõesti samane Grauberg olla kellega tema kord kodumaal tutfaro oli olnud? Aga see ei roõinud ju roõimclik olla, Qhenimelisi on ju nii palju. Grauberg pidi siis selle naisterühma päästja olema mõtles ITliralda edasi ning heitis uuesti pilku sinna poole kust ta neid sõnu alles oli kuulnud. Üllatades nägi ta nüüd, et seal tõesti sarnane meesterahroas seisis kui Joosep örouberg oli kelle juures tema kord teeninud oga näis see ju otse uskumata olema, kust mõis tema siia sattuda? Rüüd pean ma aga juba mi nema, roast ehk proua juba ootab mind ning noor tütar laps hiilis põõsa juurest eemale, ise püüdes end marjata, et teda ci nähtaks ja lippas kergel sammul minema. Kohale jõudes jutustas Rliralda prouale nähtud sündmust nii nagu ta tõesti oli olnud, ning peatas siis äkitselt kui jutt läks päästjate noortemeeste peole. Proua märkas kohe, et nende sõnade taga midagi peitub mida aga tüdruk mäljendada ei tahtnud. Teenijat julgustades küsis proua uuesti mida seal siis meel juhlus, „Teate proua ma nägin seal kuristiku juures oma roana peremeest kelle juures ma ennemalt teenisin, kui teile tulin. Joosep olla selle naisterühma kuristikust roälja aitanud, nii palju oli nende jutust arusaada. Kui ma ta nime kuulsin ei tahtnud ma kauem seal olla maid tulin tulema. Proua kes oli oma teenija juttu hoolega tähele pan nud lausus selle peale emalt poolt, et mõis ju ka olla teme. „Siis ehk läheb asjokäik nõnda, et mul hakkaroad teenijad käest ära minema," naljatas proua sealjuures ise JTliraldale otsa roaadates. „Seda nüüd just ei maksa karta, sõnas Rliralda omalt poolt roöib ju olla oli see keegi teine ja kuigi oli ta tema mis sellest."
paistab nüüd kurb ilme. Hurmalt roaatleb ta ümbrust mis ilusti roaatlejale silma paistab. Tasasel sammul lä henes ta järroele, kus kaldal ilusad roeeroosid tasase tuule käes õõtsusid. fleiu pilk lendab kaugete järroe peale nagu ootaks ta sealt kedagi tulema. Jällegi pöördus ta pilk tagasi roalgeile roesiroosidele mis oma päid tuule liigutusel kalda poole kõigutasid nagu tahaksid nad ütelda kaldal seisjale, flra kurroasta, tule siia meie juurde, siin on ilus elada. ITliralda nagu kuuleks neid sõnu, ta maatab ikkagi laintesse, liikuroaid roose ja räägib iseeneses: Teie armsad roosid, teie kutsute mind enda juurde, ma tahaksin küll teie seltsis uinuda sest seal jääks minu rahutu süda rahule. flga mis peaks siis tegema minu hea proua, kellega ma seltsjs siia olen tulnud, siis peaks ta üksinda kodu maale pöörama. — flga kui ilus on tõesti see mesi, näib nagu ootaks seal ees armastan» rind, nagu oleks seal elu igaroesti ilus. . . See naisterühmas kes enne oli kurroalt järroe ääres seisnud, on oma olekut korraga muutnud. Ta maatleb nüüd säraroal silmil malgeid järroeroose nagu ootaks teda seal armsama süda, nagu maetaks sealt mastu arm sama sjlmod. Ruttu laseb ta enda pilgu -ümber käija nagu tahaks ta näha kas on kedagi ümbruses ja heitis enese äkilisest kaldast järroe laintesse. „miralda!“ hüüab äkitselt keegi hääl, ning põõ saste roahelt tuleb keegi noormees kiirelt lähemale. Ruttu malmistas noormees end uppujale abi andma, sest mesi ei olnud sealt kohalt mitte liiga sügaro. Ta märkas peagi, et uppuja ei olnud kaldast roäga kaugel ja ujus kiirelt õnnetule lähemale. Ta sai uppujal keest kinni haarata ja hakkas teda kalda poole tõmbama. Kaldale jõudes pani ta õnnetu rohule maha. €t ta ainult minestuses oli lõi ta peagi silmad lahti ja silmas enda kohale kummardamas tuttamat noormeest. „Joosep, sina siin, kuidas roõib see olla mõimalik roõi näen ma und."
105
„Kõik on roõimolik, ma olin siin järroe ääres kõn dimas ja nägin sind järroe hüppamat. ma hQQdsin sind küll nimepidi aga sa ei kuulnud.“ UUralda ajas enese pQsti ja hakkas Joosepist pik kamisi eemalduma. „Kas tahad sa põgeneda minu eest, kas ei ole ma selle roääriline, et sa ei taha minuga rääkitagi." ITliralda jäigi seisma kuna Joosep talle tasasel sam mul lähenes. .Ütle mulle kallis ITliralda, kas suudad mulle andes tada meel mjnemiku eksitused?" ITliralda roaatas üüritoalt kasijale silma ja masfas. *mis tähendaroad sinu sõnad, mis on mul sulle andestada." .ITliralda ma armastan sind endiselt, roasta mulle kas mõid mind mastu armastada?" ttITtiks pärast sa räägid sarnaseid sõnu, sa tahad minu südant jällegi uuesti haamafa. Kuidas roõid sa mind armastada kui su süda on teise päralt." „mul ei ole enam ühtki teist kõik on möödas. Unusta kõik mis on juhtunud." .Kui see on tõesti nii ja sinu sõnad Õiged tahan ma sind endiselt armastada. Kuidas juhtusid sa siia järroe äärde küsis ITliralda ja maatas Joosepile uuriroalt otsa." .Oh ITliralda, see on pikk lugu kuidas mina siia sat tusin. Sellest on juba midagi paar nädalit tagasi kui ma Hylenhausti mõisahärraga siia sõitsin. See tuli kõik juh tumisi ja kõik see asi oli nii iseäralik. Tlüüd olen siin mõisas juba mõned nädalid olnud ja mitmed korrad järeoe ääres jalutamas käinud. Täna hommikul tundsin jälle üksildust ja tulin siia järroe kaldale oma igaroust eemale peletama, flga roasta mulle mis asi ajas sind niisugusele teole?" „Sa küsid mis ajas mind sellele teole, see sama ra hutu olek ja süda ajasid mind sellele teole." „£ubad sa mulle endine olla, kallis ITliralda," päris Joosep. „ma ei tea aga seda nii ruttu otsustada" roastas esimene.
106
Wost oled ehk rahul kui mina ise endi roahekorda otsustan? Waata see päike seal ülemal tudib meie süda meid soojendada ja kaks südant jälle uuesti ühte liita. Arglikult ja pikkamisi, nagu süüdlane paneb noor mees oma käe neiu piha ümber ja püüab teda suudelda mida roiimane aga takistada püüab. töpuks jäi noormees siiski roõitjaks ja surus oma huuled armastatud neiu huultele. „fteg läheb ehk juba lõunasse, ma pean koju mi nema, et oma prouale lõunat malmistada ta tuõib iga sil mapilk koju tagasi jõuda," sõnas ITliralda. „miks pärast proua linna läks," küsib Joosep ja pöörab end ITliralda poole. „meie tahame tuarsti kodumaale tagasi pöörata ja proua peab enne arstilt nõu küsima kas ta termis on kül lalt juba paranenud, et mõib reisu alustada." ITüüd aitas Joosep neiule mantli selga ja siis hak kasid pikkamisi järme kaldalt eemale kõndima. „ma tulen teid Õhtul maatama kui lubad" sõnab Joosep, kui nad teelahkmel seisma jäimad. „ITluidugi miks ei luba, nägemiseni siis Õhtuni." miralda läks oma korteri poole kuna Joosep mõisa poole sammus. lõuna oligi käes kui ta kohale jõudis. Wanahärra kellel Joosepi äraolek juba silma oli paist nud kõndis nüüd pikkamisi mõõda jalgteed talle mastu. Silmates oma sõpra teelt tulema oli roanahärra tuju jäl legi hea ning siis mindi seltsis naljatades mõisa poole. Seltsis astusid sõbrad sõögifuppa kus lõunasöök neid juba laual oo*as. Täna oligi maid mees pere lauas sest proua ftiice oli haiglane ega tahtnud oma toast -roäljci tulla. mitmekordne heameel oli „Hylenhausfi“ mõisahärral täna jällegi oma noore sõbra peale, kes seda kõik ise oli ära teeninud. Weiniklaasid lasti kaunis tihti ringi käija kuna tuju seda paremaks meel läks. €hk manahärra küll täna meini kaunis ohtralt oli pruukinud ei jäänud tema teramate silmade ees ükski asi marjule mis ta aga näha tahtis.
107
Kui sõbrad kahekesi omaroahel olid, märkas vana härra, et Joosepil ei ole täna mitte käik korras ja et ta tuju just käigeparem ei ole ning küsib: „Sõber, nagu näha pole teil täna tuju just käigeparem kas on keegi tuju jalutuskäigul rikkunud roõi nägite midagi järroe kal dal mis nii südamesse hakkas." „ITta nägin oma roana tuttaroat preilit järroe ääres täna, muud midagi" roastas küsitaro ja püüdis juttu see kord ära lõpetada. „ Joome siis nüüd leitud prejlikese terviseks," sõnas roanahärra ja roalas roeini klaasidesse. Sõbrad lõid klaa sid kokku ja rääkisid omaroahel naljatades edasi. Peaasi oli aga roana Rllendorfil, näha saada oma sõbra tutta roat neidu. Peale lõunasööki heitis roanahärra puhkama kuna Joosep sammus mõisa parki kus ta kõndides järeiemõtles möödunud ja läbielatud aegu. Päike oli roaheajal juba madalasse mõjunud, seda oli Joosep ka ootanud, sest nüüd lähenes ju aeg kus ta ITliraldaga pidi kohtama. ITliralda oli ka Õhtu saabudes oma körti ri ilusti maitserikkalt korda seadnud, laua õhtusöögiks kattnud, lilled roaasidesse pannud, nii et midagi enam sooroida ei jäänud. Proua oli ka koju jõudnud ning märkas oma teenija head tuju kohe kui see tema mantlit seljast äraroõtta aitas. Proua rääkis, et kuu aega on roeel ärasõiduni, nõnda oli tohter arroanud. Termis oli t üll juba kaunis hea kuid nii ruttu ei roõinud nad pikka teekonda alata, haigus roõis ju jälle korduda. „Teie olete roeel noor ja teil on hea ferrois käes, teie ei oska seda hinnatagi kui kallis see on kui ta uuesti inimesel tagasi tuleb 1 Sellepärast peab inimene teda ka hoidma." „Ka mina tahaksin teile midogi kõnelda, roõttis miralda sõna. Ula olin täna järvekaldal kõndimas teie
108
äraoleku ajal sest mul oli igaro üksinda kodus olla. Oli ju tänane ilm nii kena ja roäljakutsuro. Seal jalutades kohtasin oma roona tutaroat, härra öraubergi kellega hulk aega jutul olin. Ta küsis minu elukoha ja käekäigu järele, mida ma talle siis mõne sõnaga lühidalt jutustasin." „Ta ütles enda elama praegust siin Hylenhausti mõisas juhuslikult olla saanud headeks sõpradeks selle mõisa roanahärraga kelle juures ta nüüd roõõrusel on. Ta ütles muuseas, et see härra olla roäga heasüdamega inimene ja oma kõrge seisuse peale roaatamata peab ka alamatest inimestest suurt lugu, kes aga oskaroad temaga head roahekorda sõlmida. Kui me ühekorra sõitma hak kame, siis lubas Joosep meiega seltsis kodumaale tulla." ,Wõi sarnased lood olid mägestikus täna, siis nägite ka ühekorra mägedes roaremalt teda nagu rääkisite." Õhtu oli juba roahepeal kätte jõudnud kui uksele koputamine kostis. Uks tehti lahti ja Joosep astus sisse, nagu ta tulla oli lubanud. Kaupmehe proua oli Joosepile juba sellest ajast tuntud kui nad kodumaal elasid. Oli ju Joosep olnud alati nende hea ärisõber. Joosep jutustas mõne sõnaga oma elukoha ja palus proualt luba lUiraldat õhtul roälja kõndima. Proual,kes roastutulelik inimene oli oma teenija roasfu, ei olnud ka sellest midagi. Pealegi tahtis ta peale Õhtu sööki kohe puhkama heita. Head und sooroides astusid mõlemad noored inimesed toast roälja. — Õhtu oli ka täna roäga ilus. Täiskuu tõusis mäe tippude tagant üles ja näis punane olema nagu roarahommikune päike, noored inimesed kes uue tutrouse olid loonud, seadsid oma sammud läheduses oleroa mäekünka poole mis ka loodusest küllalt ilustud oli. ühelt poolt küljelt säras peegelsile järroepind kuna teisel paolel ker kis kõrge mäeahelik roaatajale silma. Kuu paistel oli kõik loodus üliroäga ilus. Kuu roaatas üleroalt just nagu õrnal pilgul alla kahe noore inimese peale kes nüüd nii üksmeelselt lähestikku
109
mäikese pingi peol istusid. Tasa maikselt rääkis nüüd noormees neiugo, kes oli kord nii maljult Oles astund. Ta palus andeks oma eksimist, mis ta tütarlapse mõstu eksinud oli. ITliralda ei süüdistanud ka teda just maga palju tal ei meeldinud üldse enam mineroiku meelde tuletamine, ta tahtis nüüd paremate pilkudega tuleroikku maadata. Toosep mõttis tütarlapse käe oma pihku ja sõnas: „Olgu siis nii nagu ma sulle ütlesin kallis ITliralda mil leks sul siis enam kahelda maksab." „!Tla ei roõi ju siin midagi otsustada nõnda äkitselt, kõik see naib nagu läbi paksu udu millest läbinäha on raske." „Iäta juba oma arroamised sest udust. Udu, olgu ta kui paks tahes ei suuda roastu panna kui päike kord oma kullaste kiirtega alla maatab." „Kui on meie roahekord ennem juba hea olnud, miks ei roõiks ta siis enam jällegi heaks muutuda, eks ole nii — kas lubad." „Sa tahad mind maid rahustada Toosep oma sõna dega tahad minu haarou uuesti lahti kiskuda." Toosep muutus neid sõnu kuuldes tõsiseks. Rõõmus läige oli ta silmist pea täiesti kadunud, maikides istus ta neiu kÕrroal ja näis nagu oleks ta kõnemõin e kaota nud. Täks enne hulk aega ära kui ta uuesti kõnelema hakkas. „Kas tahad sa siis, et meie mahekord peab külmaks jääma ja meie jäädaroalt peame üksteisest lahkuma? ITliralda, kas oled siis tõesti nii kiroiseks muutunud." ITliralda kes oli nooremehe juttu maikides ja tõsiselt kuulanud toetas nüüd oma pea nooremehe rinnale. Sellest järeldas noormees, et neiu just mitte külmaks ei olnud muutunud. Oli ju tal tõesti põhjusid teda põlata. — Tormiliselt surus noormees neiu oma rinnale ja surus pika suudluse ta huultele ning sõnas: „Rrgu o’gu nüüd enam mingit takistust meie õnne mahel, ma olen sind uuesti leidnud ega lase nüüd enam mabaks." Pikkamisi mõttis noormees oma põue taskust sõrmuse ja surus selle miraldale sõrme.
110
„See olgu meile tõendajaks meie kindla roahekorra üle." — • . nais nagu oleks nüüd ka loodus ilusamaks muutu nud. Kuu maatas alla ülemalt tumedalt taemamõlmilt nagu tahaks ta ütelda. Olge kindlad oma sõnas ja teos. ITliralda surus end roastu Joosepit ja sõnas. „Kflll on siin Shroeitsis aga suurepärane maastik, siin on ala line keroade." Tõsine ja maikne oli nüüd ITliralda nõgu kuupaistel nõista Joosepite ilusaim kui ta meel enne kunagi aü olnud. ITliralda amaldas sooroi juba koju puhkama minna, sest oli juba hiline õhtutund kätte jõudnud. Seltsis sammusid mõlemad armastajad sumiia poole. Koju jõiudes jutustas Joosep oma plaanidest ka roanahärrale, mida see ka heaks kiitis. Kuulda saades, et nimetatud tüdruk selle aja jooksul ühtki teist armastama ei olnud hakanud. Tlüüd näib paras aeg tulnud olema kus ma oma lu badust teostama peaksin hakkama, arutas mana Hllendorf enda toas istudes. Pean ma ju oma lubamist täitma ja oma elupäästjale tema osa andma. —
Paar nädalat peale selle jutuajamist kutsus roanahärra Joosepi oma kirjutustuppa, et temaga paremini ja põhjalikumalt labirääkida, Wajas ju tema noor sõber nüüd rahalist toetust ja seda oli manahärra otsustanud faile anda. „Teate sõber algas ta juttu. Ula otsustasin täna ama lubadust täita ja teile, teie kihluste puhul, roäikest kingitust,teha." Reid sõnu rääkides roõltis ta paksu kok kupandud rahapakikese ja sirutas selle nooremehe poole. „See oleks siis minu lubadus ja ka ühtlasi teile kih luste puhuks kingiks minu poolt,"
111
Joosepil ei olnud endm imestusel otsa, ta poleks nii suurt rahasummat oma sõbralt lootnudki mida see talle nüüd pakkus. Wõis ta ju sellega muretult omale uut eluaset alustada. noormees ei jõudnud ama lahket sõpra küllalt tä nada selle heateo eest mida see talle teinud. Wiimane lükkas aga nooremehe tänu tõrjudes tagasi. „Pole siin enam midagi tormis tänada minu kohus on oma elupäästjat ise tänada. —
Härra Rllendorfi suroilas peeti suurejooneliselt Joo sep Graubergi ja ITliralda Saare kihluse pidusiust. Olid kutsutud mõned tuttaroad Joosepi ja ITliralda poolt. Ka roana Rllendrof oli omalt poolt mõned lähe mad sõbrad pidustusest osa roötma kutsunud. Boore proua Büce termis tuli ka tema mehe hoolsa raroitsuse peale tagasi. Proua Rlice kuulda saades, et tema isa hea sõber olla kihlatud, soorois ka hea meelega seda pruuti näha saada. Ta saatis kuise neile õhtusöögile ilmuda, et ka roeel mõned sõnad saaks juttu ajada ja kuulda kuidas elatakse neist eemal kaugel põhja poolsel maal. noor proua Rlice sai ITliraldaga kohe headeks sõp radeks. Pea kogu õhtu istusid noored inimesed koos ja jutustasid kumbki oma kodumaa ilust. Ka Shroeitsi ilu satest metsadest ja suurepärastest jõgedest teadis proua Rlice roõõrasfele palju jutuslada. Kuulda saades, et nad aga juba mõne nädali pärast kodumaale tagasi taharoad pöörata, palus noor proua neid teinekord meel oma poole määrusele, said ju mõle mad perekonnad üksteisega hästi läbi. — Oli juba hiline öötund kui Joosep, ITliralda ja kaup mehe prouaga minema hakkasid. Südamliku jumalaga jätmise peale lahkuti lõpuks majast ja säeti .sammud koju poole. Joosep saatis naisterühmad oma korteri roäraroasse ja pööras siis sammud koju poole tagasi.
112
Teisel päeroal hakkas manahärra ärasõiduks etfemalmistusi tegema. €nne aga palus ta meel oma noort sõpra ennast külastama tulla kui ta sõitu kodumaale alustas. Joosep mõtfis kutse tanuga mastu ja lubas enne ärasõitu oma mana, hea sõbraga südamlikult jumalaga jätta. Waheajal möödusid päemad kiirelt edasi, nädal ka dus nädaii peale ilma, et keegi oleks tähelegi pannud kui kiiresti ajaratas edasi tormas, mõlemad noored inimesed Joosep ja miralda ei tunnud enam mõöral maal igamust. Tihti olid nad üheskoos ilusat loodust maatlemas mis tore Shmeitsi maastik neile pakkus. Ka miralda oli oma saa tusega nüüd täiesti rahul. Oli ju nüüdne käesolero aeg kõik rasked haaroad jälle kinni pannud mis raske minemik oli löönud, näis nagu näeksid nad nüüd alles tõe liselt kui ilus on kõik nende ümbrus. — Tihtipeale hakkasid mõlemad Õnnelikud noored ini mesed juba kodumaast unistama ja sinna ihkama. ITUraldal iseäranis tõusid igatsuse tunded kodumaa mastu. Tihti rääkis ta oma lapsepõlroest ja noorusepäimist kodumaal. „Kui armas oli lapsena kodumaa mainul mängida ja sealt lilli noppida mis meeldisid nii ülimäga." — „€hk küll siin on loodus palju ilusam kui ta seda on meie kodumaal, siiski on kodumaa pind mulle palju armsam, mul ei ununenud meelest kodumaa kullerkupud ja sinililled mis nii armsad ja õrnad mu silmile paistsid kui ma metsa all nende ilu maatlemas olin. mul näib praegu nagu kuuleks ma ilusal kemadööl õrna ööbiku laulu lähedal olemast metsast omale kõrmu kostroat." «ITlinul pole sinu tahtmise mastu midagi kallis miralda, kui on sul igatsus kodumaa järele siis sõidame nii pea kui saame, meil pole siin suuremat takistust enam midagi." Ühel jalutuskäigul kui nad jälle kahekesi olimad kõndimas tähendas Joosep: „Tead miralda, lähemate päeroade sees juba alustame sõitu kodumaa poole, ma olen teinud juba mõned ettemalmistused selleks." „See on suurepärane rõõmustas miralda. ma igat sesin juba ammugi kodumaad näha saada." —
113
Kodus rädkis miroida, et Joosep kamatseb juba lä hemal ajal Shroeitsist lahkuda ja kodumaale tagasi pöö rata pika äraoleku järele. „See on tore, et ka temal siit elust isu täis on ja et ta kodumaale tagasi tahab sõita, rõõmustas proua. Siis algame juba hommen reisi Selleks ajaks püüame endid reisumalmis seada.“ — Järgmi ei hommikul oli kõik reisu malmis korda seatud. Proua Rlice ühes oma abikaasaga saatsid mõõrad südamlikult teele. Pealegi andsid nad endi hobused linna sõiduks, et neil ei pruugiks enam r «ärimeest minna otsima. Tugeroafe! hobustel oli tee linna lühikese ajaga läbi Kutsor kes pukis toredaid loomi juhtis ümises rõõmsalt mingit lõbusat loulumiit enda ette.
traamitud.
Peagi peatuti ilusa Hylenhausti mõisa härrastemaja trepi ees. Wanahärra seisis juba trepil ja mõftis mõõroiil rõõmsa näoga roastu. Ta hoolas silm oli aknast juba märkanud, et talle head sõbrad kül'a söidaroad. Peale lahket terroitust palus ta külalised tuppa kuna kutsarit hobused hoomi ajada käskis, et loomad mõiksid roeidi puhata. Kuuldes sõbralt tema karoatsust muutus manaharra tuju halmemaks. „Kas juba nii ruttu tahate sõitma hakata ja meid siia maha jätta. Olime me ju head sõbrad ja mäga hääs läbisaamises. Rga noh mis sinna ikka parata igal on ju oma kodumaa armas. Rga ma tahaksin enne meel mõned sõnad nii neljasilma all kõneleda. Cäheme minu kirjutustuppa seal on selleks kõige soodsam koht. Kirjutustoas toetas manahärra leentooli pakkus oma sõbrale roastas lauda istet ning sigarit suitsetades algas: „ITlõtlesin teile rääkida meel mõned sõnad teile ma aosti tuttoroast preili Rnnist. Wast ta ehk ei humita teid enam aga meie ju roõime siiski rääkida mis meie teame. Keegi minu sugulane külastas mind mõne päeroa eest. Ta on Prantsusmaalt ja olla ka käinud Seldmannide pool.
114
Seal olles olla neid Na tütre ja roäimehe poole määrusele palutud, fih jah, ma unustasin ütlemata, et minu roennapojaga oli Na QNs teine noorhärra seltsis olnud Neile dde Itaalias elab. Ragnerite juures külaliseks olles on see noorhärra nende ilusa teenija peale haNNanud silma heitma, ega ole sellest pärast enam Nuidagi loobuda tahtnud. Sellest olla aga märhu saanud Ragnerite hoatoipoiss, kellel Na roist arroataroasti oli finniga roahekord olnud. Eõpuks läinud nad riidu kahekesi selle iluduse peale, noor. prantslane olla „Nütnud“ hooroipoisi härmad üsna Nuumaks, fisi oleks teab Nui halinaks tnõinud minna kuid härra Raaner saanud parajal ajal toahele ja lõpeta nud tüli ära. Peale selle juhtumise kohe oli härra Ragner tüdruku ametist lahti lasknud, öeldes, et mingu kuhu süda sooroib. nimetatud juhtumine olla preili finnit nõnda pahandanud, et lubanud otseteed kodumaale tagasi sõita." „Wõi sarnased iood siis on juba juhtunud, tähendas Joosep. See oli juba tema iseloomu sees, et ta niisuguste asjadega hakkama sai. Hea roõib see küll olla, et ta kodumaale lubas pöörata kuid mina temaga küll seal enam kokkupuutuda ei taha." Suur seinakell lõi teist pauku juba. See tuletas Joosepile meelde, et aeg on lahkumiseks, sest sõit pidi mäljuma juba kell kolm. Tasaselt tõusis noormees toolilt üles, et miimist korda jumalaga jätta. „0!en teile tõesti südamest tänulik teie lahkuse ja isaliku hoole eest minu roastu. Ulul pole küll kerge lah kuda kuid ei ole midagi parata." Wanahärral tulid pisarad silmi nooremehe sõnade peale. Ta tõmbas kapi ukse lahti, kust roäikese pakikese coälja roõttis ja Joosepile tasku surus sõnades. „Olgu see meel teile roahrouse ja truuduse palgaks mis olete ausasti ära teeninud."
115
Südamlikus käe pigistuses lahkusid sõbrad lõpuks üksteisest. Wiimased sõnad olid tal meel mis Joosepile kõrmu kostsid, ,.Sõitke mind meel korraks maatama mu hea sõber 1“ Rong oli juba jaamaesisel kui nad jaama jõudsid. €t reisijaid just mäga palju ei olnud ei teinud pile tite muretsemine kuigi suurt raskust. Peagi oli kõik ärasõiduks malmis seatud, ning sõit algas moodsas kiirrongis kodumaa poole. Rõõmuläige paistis kodumaale sõitmate reisijate sil mist kui nad maguni aknast silmitsesid maha jäämaid maakohti ja maju mis kiirelt iga minutiga neist eemale maha jäi. Tahtmatult mõtlemad mõned pealfmaatajad, miks rändamad tagasi ilusalt lõunamaalt inimesed ja linnud, mis sunnib neid lahkuma ilusalt maalt kus palmide salud, ilusad puad ja kirjumärmilised linnud lauldes Õhus keer emad. — Reid rändureid sunnib lahkuma sealt üks tunne, üks igatsem tunne kodumaa järele. See igatsus on tugemam ja mõimsam kui lõunamaa ilus loodus. . . Reisijad jõudsid lõpuks ilma suurema mahejuhtumiseta kodumaale tagasi. Joosep tundis rõõmuroärinat sü dames kui ta Tallinna maksalis rongilt maha ostus kus kõik oli tal nii tuttam ja armas. Rüüd kuulis ta jälle oma emakeel tigalpool räägitamat, mida mõõrsil nii harmajuhul kuulda mõis. Peagi oli korter leitud kus reisijad esialgu pea tuma jäid. Siin kodumaa pealinnas puhkasid reisijad end roäsitamost reisust mälja. Kaupmehe proua oli kõigerohkem pikast reisist roäsinud ja haiglane. Sellepärast otsustas ta meel nii kaua paigal püsida kuni abikaasa järele tuleb, et siis seltsis koju sõita. Joosep ja IRiralda maalasid Tallinnas kõiki ilusa maid ja tähtsamaid kohti mis neile humi pakkusid.
116
Paari päeroa pärast oli kaupmees, kes abikaasalt teaduse saanud, Tallinnas. Rbikaasade jällenägemise rõõm oli kirjeldamata, nähes oma abikaasat nüüd nii priske ja terme oli kaupmees koguni üllatatud. „lTla poleks roõinud aimata, et lõunamaa kliima nii parandaroalt rodib inimese peale mõjuda," rääkis ta imestaroalt. nüüd kirjutas miralda oma mana tädile jälle hulga aja tagant ja palus teda ennast külastama tulla. Teisel päemal sõitsid kõik seltsis tehtsalu poole. Waksalist mindi läbi metsa jalgsi, sest oli ju ilus kemadine aeg. Jooroastaroalt lõhnas roärske keroadine loodus nagu terroitades reisijaid, kes aasta pärast teda jälle roaafama tulnud. Jalgtee ääres mis heinamaalt läbi miis seisid too* mingad roalgeis Õitelooris kroonitud nagu laulatusele mi nejad mõrsjad. Õhku täitis lõbus lindude laul. See tu letas reisijaile meelde, et nemadki on kaugelt siia jõud nud ja on rõõmsad, et nende pikk tee on õnnelikult lõppenud. Oja kaldal kus roäikene sillake üle miis, kasroas natukene maad eemal suur kaheharuline toomingas, mille okstel rõõmsalt kaks ööbikut laksutasid. See sulatas meie reisijate südamed, iseäranis noortel armastajatel. Raerataroal pilgul maataroad Joosep ja miralda üks teisele silma n ng õrnalt surub Jaose p oma mõrsja kätt. metsast roälja jõudes lahkumod teekäijad üksteisele kätt andes. Kaupmees kutsus Joosepit ja miraldot ennast külastama meel enne kui nad Tallinna tagasi sõidaroad. Kaupmees läks küla poole kuna Joosep ja miralda ja'grada mööda oma maja poole läksid. Oli juba õhtu kätte jõudnud kui nad kohale jõudsid. Teekäijad istusid pingile mis sirelipõõsa alla oli tehtud. See oli Joosepi enda käte töö. „Kõik nii mõõraks ja maikseks jäänud, sõnas Joo sep ümbrust silmitsedes näib nõgu polekski enam see maja." miralda koputas tasa akna peale, mille peale toas kobinat kuuldi, miralda astus ukse poole kust roana naisterahroas roä‘ja tuli. tahkesti teretades asfus miralda talle roastu.
117
„Tere, tere preili kes teie siis olete, mitte sugugi ei tunne ?“ „Kas siis tädi Uliraldat enam ära ei tunne naeris ITliralda rõõmsalt/ „Wai ITliralda, tere, tere armas laps, kust sa siis siia jõudsid, eks läheme siis tuppa. Kas olete sealt kau gelt maalt juba tagasi ja kuidas on proua termis? Istu ometi tooli peale." „Tänan, tänan kail ma saan, mul on Qks roõõras meel roäljas." nFlliks fa siis sisse ei tule ja kes ta siis on ega ometi Joosep?" „Wist küll" kostab ITliralda naeratodes. Jutu peale astubki räägitam sisse. Teretades pigis tab ta oma tädi kätt. „€ks ma ole nüüd jälle tagasi nagu ennegi. ITüüd otsiti tädile linna kosti, kuna teine jälle oma poolt tõi teekannu lauale, mis alles pliidi peal soe oli, njng istuti Ühiselt lauda. Tädi päris kuidas nad kahekeisti kokku saanud. Joosep jutustas talle lühidalt loo ära, ning rääkis ka, et ta on nüüd miraldaga kihlatud. Siis mõttis Joosep roeinipudeli roälja kuna tädi oma poolt klaasid lauale otsis. Klaasid läõdi kokku ja lasti üksteist elada meel kaua. Peale Õhtusööki päris tädi meel mõningaid asju jä rele, et aga linnast tulijad mäsinud olid ja puhkama taht sid heita lõpetati jutuajamine ja mindi puhkama. Hommikul ärgates jutustati meel palju mis läbi ela tud ja mis nüüd uuesti ette tuleb roõtta. Kui Tallinna minekust räägiti oli ka tädi sellega nõus. Ühel päemal kui ITliralda oli oma roana peremehe, kaupmehe poole läinud rääkis tädi Joosepile ühe jutu mida ta ütles alles hiljuti kuulnud olemat ja millest tahab nüüd kõneleda. „Tead ka, alustas ta juttu. Wana metsa Rein on oma koha roanema tütre kätte annud, kuna Radu, Rnni mees olemat oma isa tallu tagasi kolinud.
118
„WJana Rein ootanud kui töfart tagasi tulema, aga kui roiimoks tunnud end haiglase olema kortnud, et ehk sureb ära ja koht jääb roiimaks roõõraste kätte. Casknud siis roöimehe ja tütre oma juure kutsuda ning lasknud siis koha coanema tütre nimele kirjutada. Wäimees on oma koha nüüd rendile annud ja ise metsale kolinud, et olla parem koht. Radu pale kül hea meelega tahtnud metsalt ära minna aga pole midagi ol nud parata, roana Rein ei muuda enam oma plaani mis ta korraks efteroõtnud. Oleks Rnni kadu olnud, poleks ka Rein oma kohta teise tütre kätte annud. Tont teab kuhu ta läks ütelnud roana metsa Rein, et tast enam midagi ei kuule. — mõni päero peale selle kui teine roäimees metsale kolinud ilmunud ka Rnni äkitselt koju. Kuulda saades, et Radu metsalt ära ja oma isa tallu tagasi läinud olnud teise meel päris paha. Rga kes on selles süüdi siis muud kui ta ise. Rüüd on ta alles õe juures, eks näis kui kauaks ta nüüd sinna jääb." „K«s sulle seda lugu kõike nii täpselt jutustas", pä ris Joosep omalt poolt? „Kes mulle rääkis mis sa sellest küsid, ega ma roana inimene siis ometigi maletama sulle ei hakka. — Krati miili oli siin kõrroal emale rääkinud ja ema rääkis minule, miilil olla meel paha olnud, et Rnni koju tulnud, ega siis Johannes enam nüüd kodus seisa, nagu ennegi kui Rnni alles kodus oli. Tihtipeale olla Johannes metsal olnud." Õues kostsid jala sammud ja ITliralda astus tuppa oma pakkisj seina äärde maha pannes. Peale lõna läks Joosep härra juurde kuulama kuidas majaga lugu jääb ja ühtlasi teatama, et ta linna elama läheb. Härral olla meel päris tusane olnud kui kuulnud, et sarnane tubli mees tahab jällegi ära minna, aga nüüd roõib ju igaüks minna kuhu tahab.
119
„mul jäi ka teile arme tegemata enne kui teie ära läksite röökis parun ja roõttis rahatasku roälja. Siin on teie raha." Tänades roõttis Joosep raha roastu ja lahkus siis möisahörrat jumalaga jättes. Teisel päeroal sõitis Joosep örauberg öhes oma pruudi ITliralda ja roana tädiga Tallinna. Warsti tuli ka Uliralda tädi Petrogradist oma õetütart roaatama. €t ta roana ja haiglane oli ei sooroinudki ta enam tagasi minna maid lubas siia elama jääda ja oma elupäeroad kodu maal lõpetada. Kaua ei elanud Grauberg üüri korteris, mõne päeroa põrast oli Joosepil ja ITljraldal suur ja ilus kahekordne maja linna ostetud, kus nad endid ka jäädaroalt ühendasid.
Vaata J. PARIJÕGI
KÜLALISTE
LEIB
EESTI KIRJANDU... J. PARIJÕGI
KÜLALISTE
LEIB
EESTI KIRJANDUSE
SELTSI KIRJASTUS
KÜLALISTE LEIB
J. PARIJÕGI
KÜLALISTE LEIB
JA TEISI
EESTI MUINASJUTTE
H. MUGASTO ORIGINAAL-PUULÕIKED
EESTI KIRJANDUSE SELTSI KIRJASTUS
TARTU, 1933
G. ROHT’I TRÜKK, TARTUS 1933
Jutuõhtud pirrutule valgel.
See oli siis, kui vanavanaisa oli alles poisike.
On neljapäeva õhtu. Rehetare ahjus hõõguvad vii
mased söed, suits on välja läinud ja uks suletud, ainult
õrna vinetist heljub veel parte all leitseaugu poole. Ahju-
rindel põleb pird, heites ebaühtlast valgust suitsunud
seintele ja partele.
Täna ei tehta tööd, sest on neljapäeva õhtu. Ema
ei ketra, vanaema ei koo vööd ja vanaisa on torganud
poolelivoolitud puulusika seinaprao vahele.
Istutakse
kolde ees pirrutule ümber ja aetakse vaikselt juttu. Aeg
ajalt käib rehetare uks, sisse astub mõni poiss või tüdruk
naabertalust — tulevad sinna neljapäeva õhtut veetma ja
videvikku pidama. Nüüd kõneldakse päevaseist sündmu
sist ja heidetakse nalja. Viimaks hakkavad noored paluma
vanaisa:
„Jutusta meile mõni vanaviisi jutt!"
Vanaisa tõrgub vastu:
„Ei tule midagi meelde... olen juba kõik ära jutus
tanud ...“
„Tead küll," paluvad lapsed. „Jutusta kodukäijatest
või haldjatest või näkkidest. Jutusta nüüd!"
Mõninga puiklemise pääle jääb vanaisa nõusse ja
alustab veniva häälega juttu metshaldjast. Nüüd jääb
rehetares kõik vaikseks, ainult pirru praksumist ja kilgI
laulu on kuulda vanaisa jutu sekka. Lapsed kuulavad
suud ammuli, nagu tahaksid neelda iga sõna, mis tuleb
vanaisa suust. Aeg-ajalt uuendatakse pirdu ahjurindel...
siis hakkavad tantsima pikad varjud seintel ja nurkades,
just nagu liigutaks end sääl keegi. Nüüd peatub vanaisa
jutus ja ütleb pojapojale:
„Too mulle õige esikust kibuga kalja, suu kuivab."
Pojapoeg läheb, kuid püüab ühe kõrvaga kuulata,
mis vanaisa edasi räägib. Külmas ja poolpimedas esikus
käivad judinad üle selja: kui nüüd mõni säärane tuleb!
Kui vanaisa selle jutu lõpetab, peab jutustama veel
ja veel, kuni väsib. Lõpuks laulab vanaema mõne vana
laulu ja kuulajad annavad üksteisele mõistatisi. Siis käib
peremees väljas ja lausub tagasi tulles:
„Tähed näitavad juba keskööd, peab minema puh
kama."
Võõrad lahkuvad, teised hakkavad magama heitma.
Pojapoeg ronib ahjule vanaisa kõrvale ja küsib:
„Kust sa tead nii palju jutte?"
„Eks ma ole kuulnud oma vanaisalt ja isalt," seletab
ta ja kohendab pääalust.
„Kust teadsid sinu vanaisa ja isa?"
„Eks nad kuulnud jälle oma isadelt. Nii ikka põlvest
põlve. Kui sina suureks saad, siis jutustad jälle oma
lastele minult kuuldud jutte."
il,
i
Nii peeti vanasti jutuõhtuid. Nüüd neid enam ei
peeta, nüüd on raamatud, ajalehed ja raadio. Aga vanad
muinasjutud ei ole kaduma läinud, nad on kirja pandud,
ja praeguse põlve lapsed võivad neid lugeda raamatuist
6
Külaliste leib.
ord oli suur ja jõukas talu. Kari oli
suur ning rammus ja salved olid nii
vilja täis, et talul oli ikka kahekolme aasta leib ees. Sääl talus
käis palju külalisi. Perenaine võt
tis neid kõiki lahkesti vastu — jät
kus leiba omadele, jätkus külalistele.
Viimaks tüdis perenaine külalistest. Hakkas
mõtlema: „Küll oleks hää, kui külalisi ei käiks,
saaks ise rohkem töö juures olla ja see, mis küla
lised ära söövad, jääks kõik järele."
Läks siis targa käest nõu küsima, kuidas
külalistest lahti saada. Tark Õpetas: „Võta aidavõtmed, viska need aida ukse eest kolm korda üle
katuse aida taha, ise hüüa: „minge külalised ja
külaliste rabi *) !“ Küll siis külalised kaovad."
Perenaine läks koju, võttis aidavõtmed, vis
kas need kolm korda aida ukse eest üle katuse
aida taha ja hüüdis igakord: „Minge külalised ja
külaliste rabi!"
*) Kaapekakk.
7
Perenaine läks koju, võttis aidavõtmed, viskas need kolm
korda aida ukse eest üle katuse.
8
Sellest ajast pääle kadusid talust kõik küla
lised, ükski ei tulnud enam. Aga nüüd polnud
laudas enam karjaõnne ja vili ikaldas iga aasta.
Viimaks olid salved tühjad ja nälg tuli majja, pere
naisel polnud endal midagi süüa ega perele anda.
Läks siis perenaine jälle targa juurde oma
häda kurtma ja nõu küsima. Tark ütles: „Kes
külalistele annab, sel pole iialgi puudust, sest
külaliste osa on ju ka loodud. Sa enam külalisi
ei tahtnud, seepärast pidin külaliste leiva ühes
külalistega ära saatma."
Nüüd hakkas perenaine tarka paluma, et see
jälle nii teeks, et külalised tagasi tuleksid. Enam
ei pahandaks ta kunagi nende üle.
Tark õpetas jälle: „Kui nüüd koju lähed, siis
võta aidavõtmed, viska nad kolm korda aida
tagant üle katuse aida ukse ette ja hüüa igakord:
„tulge külalised ja külaliste rabi!" Küll siis küla
lised tagasi tulevad."
Perenaine läks koju ja tegi kohe targa õpe
tuse järgi. Võttis aidavõtmed, viskas need kolm
korda aida tagant üle katuse aida ukse ette ja
hüüdis: „Tulge külalised ja külaliste rabi!"
Kohe hakkasid külalised talus käima. Ja oli
perenaisel jälle karjaõnne, vili kasvas põllul, mõne
aastaga olid salved taas vilja täis. Oli leiba oma
del ja jätkus külalistele. Varsti oli talu veel jõu
kam kui enne.
9
Nälg.
äiusse tulnud uus peremees.
See
olnud küll suur ja tugev mehekola
kas, aga igavene laiskvorst, pole
viitsinud midagi teha. Aelnud päe
vad otsa ahju pääl või logelnud
Õues.
Seda näinud nälg ja tulnud tallu. Esiteks
vaadanud tänavalt, siis uidanud õues ringi, pärast
läinud tarre. Asunud viimaks parsile, heitnud
sinna magama, jalad rippunud parte vahelt alla.
Nüüd lagunenud majas kõik riistad, põllud
jäänud sööti, aiad langenud maha ja inimestel
pole olnud midagi suhu panna.
Mees hakanud nälga ära ajama — ei nälg
tee väljagi, põõnutab päälegi parsil ja kooditab
kondiseid jalgu. Viimaks kurtnud mees naabri
tele oma häda: „Nälg tuli tuppa ega taha enam
kuidagi ära minna.“
Naabrid andnud mehele nõu tööle hakata,
siis minevat nälg ära.
Siis mees hakanudki majas hoolega tööle,
parandanud riistu, kohendanud sängisid ja teinud
ustele uued põõnad. Nüüd pole näljal majas enam
10
midagi teha olnud, läinud toast välja ja asunud
lehmalauta. Ka sinna läinud peremees järele,
kohendanud sõimesid ja hakanud hoolega tali
tama. Siis läinud nälg ka säält ära ja hakanud
taas luusima õues ning põldudel. Igale poole läi
nud aga peremees oma tööga järele. Viimaks pole
näljal enam mujal asu olnud, kui läinud aiamulku
dele kükitama ja vahtima. Peremees teinud ka
aiamulgud üles. Nüüd pole näljal enam kuski
asupaika olnud ja lahkunud talust. Vaadanud küll
veel tänavalt tagasi, aga siis läinud sinna kaugele,
soomülgaste vahele.
11
Leivajatk kadus.
anasti elanud ühes vaeses saunahurt
sikus lesknaine oma kahe lapsega.
Naine käinud külas päeviti tööl,
toitnud ennast ja lapsi nii hästi-halvasti kui saanud — paljuke see
üksik lesknaine ikka jõuab! Lapsed
olnud alles väikesed, pole neist olnud asja mingile
tööle. Sääl jäänud aga ema ühel päeval raskesti
haigeks — kes teab, kus enese raske töö juures
ära venitas —, ja mõne päeva pärast surnudki
ära.
Nüüd tulid lastele rasked päevad. Mõneks
päevaks jätkus leiba, siis oli otsas — paljuke sel
vaesel lesel tagavara oli! Lapsed otsisid üles
viimased koorukesed ja sõid ära kõige väiksemad
raasukesed, kuid kõht jäi ikka tühjaks. Istusid
siis ema sängi ette ja hakkasid haledasti nutma.
Kui nad nii juba kaua olid nutnud, tuli hall
vanamees tuppa nende juurde ja küsis:
„Mis teil viga, lapsed, et nii haledasti
nutate ?“
„Ema suri ära, ja meil pole midagi süüa/*
kaebasid lapsed. „Kõhud on tühjad."
„Kas teil siis emast enam midagi toidupoolist
järele ei ole jäänud?"
„Ei ole, kõik on otsas."
Hakati siiski otsima ja leiti kapinurgast tü
kike leiba ja ühe vana anuma põhjast pihutäis
jahu. Sellest keetis hall vanake putru — sai suure
vaagna täis —, tõi leiva kõrvaseks, pani lapsed
sööma ja õpetas:
„Igakord kui söönud olete, lakkuge lusi
kad ilusasti puhtaks ja leivaraasukesed, mis üle
jäävad, pange targu paigale, — siis ei lõpe toit.
Aga seda ma teile veel ütlen ja kõvasti keelan, et
lusikaga ei tohi kunagi kausi äärele koputada, —
siis kaob kohe leivajatk ja lõpeb viimne toiduraas."
Siis läks hall vanake ära.
Nüüd oli lastel hää põli — puder ei lõppenud
kausist ja leib kapist. Ainuke mure oli — järele
jäänud raasukesed hoolega ära korjata ja alles
hoida, sest nendest see uus leib igakord tuligi.
Ühel hommikul, kui lastel juba kõhud täis
olid, ütles noorem:
„Ma õige koputan lusikaga kausi äärele."
„Ära koputa!" keelas vanem. „Siis kaob
leivajatk ära."
Sedaviisi siis jäigi. Teisel hommikul hakkas
noorem jälle ütlema, et tema koputab aga kausi
äärele. Vanem õde ei jõudnud veel keelatagi, kui
noorem lõigi kolm korda lusikaga kausi äärele.
13
Nüüd oli lastel hää põli.
14
Esiteks ei olnud midagi, aga kui kauss tüh
jaks sai, ei tulnud enam uut putru asemele ja
leivaraasukestest ei kasvanud uut leivatükki.
Nüüd istusid lapsed jälle ema sängi ette ja
hakkasid nutma, et hall vanamees tagasi tuleks ja
nende leiba uuesti jatkaks, aga hall vanake ei
tulnud tagasi.
15
Sant.
Ieb kord laupäeva õhtul vana sant
külla. Ta on väga hädine ja vilets,
suure vaevaga komberdab kepi na
jal edasi. Läheb esimesse tallu ja
palub:
„Lubage vaesele sandile öömaja
ja paluke leiba/'
Ihne perenaine vastab:
„Ei meil ole öömaja anda, ja suid on omalgi
palju, kes leiba tahavad/'
Sant läheb teise tallu, palub taas öömaja ja
suutäit leiba. Ka sääl ei anta midagi, saadetakse
edasi. Sant käib läbi kogu küla, kuski ei võeta
teda öömajale ega anta palukest leiba. Viimaks
tuleb kõige jõukamasse tallu ja palub jälle:
„Andke vaesele sandile öömaja ja paluke
leiba!"
Jõukas perenaine ütleb:
„Ei meil ole ruumi, mine aga edasi. Ja leiba
ei täi ka igale hulkujale anda."
Kurvalt läheb sant uksest välja.
16
Teenija-tüdrukul tuleb hale meel vanakest
nähes. Tasakesi läheb ta välja ja juhatab sandi
sauna.
„Ehk saad siin ööd olla“, ütleb tüdruk, „saun
vihtlemisest veel soe.“
Veidi aja pärast läheb tüdruk jälle sauna ja
viib sandile tükikese leiba.
Sant tänab teda ja ütleb:
„Vaata, kas see on leib.“
Tüdruk vaatab — ei ole leib, on sai.
Nüüd ütleb sant:
„Pea aga see endale, ei minule ole midagi
vaja. Mina olen see, kes kõikidele annab. Taht
sin aga katsuda, kas siit küla rahvas vaestele ka
midagi annab. Sina oled ainuke, kes mulle midagi
andis. Ja selle eest ei pea sul eluajal millestki
puudu olema."
Tüdruk läheb tuppa ega julge pererahvale
sandist sõnagi kõnelda. Kui teisel hommikul jälle
sauna läheb santi vaatama, on sant kadunud.
Aga sel tüdrukul ei olnud kogu eluajal mil
lestki puudust, ei päävarjust, leivast ega riidest.
2
17
Kuidas mees varastamise maha jättis.
inu vanaisa teadis kõnelda, et kui
tema poisike olnud, siis elanud
Vaaraku küla taga üksikus talus
mees, kellel olnud paha mood teiste
oma näpata. Kõik hakanud talle
näppu, mis kuski vähe ripakil
olnud. Sõitnud küla põldude vahel, siis võtnud
ikka vihu või kaks võõrast vilja ja peitnud oma
vankrisse teki alla. Vooris käies varastanud teiste
hobuste eest heinu ja kaeru, kord on tabatud ko
guni Rebasnõmme Jaagu leivamärsi kallalt. Ves
kil olnud temaga päris häda — näpanud siit kotist
ja säält kotist. Küll on naabrid teda hurjutanud
ja karistanudki, midagi pole aidanud. See olnud
tal kohe nagu haigus ega ole ta sellest kuidagi
lahti saanud. Kui muud pole näppu hakanud,
võtnud naabri õuest puupulga või vitsarao ja too
nud selle ära.
Kord tulnud mees hilja õhtul laadalt ja näi
nud tee ääres puu najal täistopitud heinakotti.
Kohe tulnud mehel himu see ära võtta. Vaadanud
vilksti ümber — kedagi pole lähedal nägemas
olnud. Roninud siis vankrilt maha, tahtnud koti
18
Kott käänanud mehe maha ja asunud ise põigiti paale.
19
kaenlasse võtta ja ära tuua. Nüüd olnud aga lugu
lahti! Kott käänanud mehe maha ja asunud ise
põigiti pääle, olnud nii kõvasti mehe pääl, et mees
pole kuidagi alt ära pääsenud, küll rabelnud siia
ja sinna. Mitu tundi rabelnud. Siis hakanud
viimaks kotti paluma ja lubanud varguseameti
hoopis maha jätta, kui aga nüüd eluga pääseks.
Siis lasknudki kott mehe lahti, ja sest ajast
pääle pole mees enam võõrast vara puutunud. Kui
vahel tulnudki vargusehimu pääle, saanud sellest
kohe lahti, kui heinakotti meelde tuletanud.
20
Kuidas poiss vandumise järele jättis.
pa peremehel oli sulane — ise alles
noor poisinolk, aga vali vanduma,
kui vähe midagi oli. Ega tema
suust kunagi mõistlikku juttu kuul
dud, ikka oli teine-kolmas sõna kur
jast. Mõnikord vandus tulist kurja,
nii et suu suitses. Küll pahandasid poisiga pere
mees ja perenaine, hurjutasid naabridki, aga poiss
ei saanud lahti halvast moest.
Ühel päeval sõidab peremees sulasega üle
soo Viina-Märdi veskile. Peremees sõidab ees,
poiss oma koormaga mõnisada sammu järel. Mõ
lemad kõnnivad ree kõrval maas. Korraga vajub
poisi jalg läbi lumekamara soo sisse. Kohe hak
kab poiss vanduma, et mis, pagan, see on, et soo
sisse vajud! Ja nüüd ei pääse poiss enam paigast,
kisub ühe jala välja, teine vajub sisse. Ja eemalt
tuleb suur must kogu, keerleb ümber ree, moondub
pärast tulekuuliks ega lase poissi kuhugi. Mida
rohkem poiss vannub ning manab, seda sügava
male vajuvad jalad. Viimaks hakkab peremeest
appi hüüdma. Peremees tuleb tagasi, näeb küll,
et poiss soo sees hädas, kuuleb ta vandumist, aga
21
seda ei näe, et tulekera tantsib poisi ümber. „Mis
sa ometi vannud!“ hüüab peremees eemalt. „Vajud sedaviisi läbi soo maa põhja.“
Poiss jätabki vandumise — kohe kannab teda
lumekamar ja kaob tulekuul. Siis hakkab poiss
peremehe kõrval edasi minema, ei usalda sõnagi
rääkida, ise väriseb kogu kehast.
Aga sellest ajast pääle ei tulnud enam vande
sõna poisi suust.
22
Kuidas tööjõud kadus.
ana Sirgu Peet oli igavene ihnuskael
ja kraapija. Perel ei olnud tema
juures hõlpu, kihutas taga vara hom
mikust hilja õhtuni. Ei andnud ta
kellelegi õiget puhkeaega ega söögitundi. Teinekord pidid töö juurde
minema leivapala suus. Ei peetud Sirgul nelja
päeva õhtut ega lastud laupäevalgi varem töö
juurest ära, tuli rahmeldada suure pimeduseni.
Ühel laupäeval võeti kogu perega järve luhas
loogu. Rehad välkusid mis võisid, aga vana Peet
kihutas ikka taga. Juba vajus päike madalale,
naabrid lõpetasid töö ja läksid laupäeva Õhtule,
aga Sirgu omadest ei tohtinud keegi õhtulejäämisest hingatagi. Isegi keelt kastma järve äärde ei
lubanud Peet kedagi. Tal oli endalgi suur janu,
kuid ei raatsinud töö juurest lahkuda, näris aga
huuli ja rahmeldas loogu võtta.
Korraga kuuldi järve põhjast imelikku paugu
tamist, just nagu oleks mitu puuseppa sääl tööd
teinud. Siis tuli järvest noor naisterahvas, pott
käes, ja pakkus heinalistele juua. Esiteks jõi vana
peremees ise, siis võtsid ka teised heinalised. Oli
hää hapu taar. Nüüd küsisid heinalised:
23
„Mis sääl järves paugutatakse?"
„Sääl lüüakse rattaid kokku," vastas naiste
rahvas.
„Mis rattaid?"
„Tööjõu äraviimise rattaid. Nendega viiakse
tööjõud ära neilt, kes laupäeva Õhtul pääle päeva
tööd teevad."
Seda üteldes võttis naisterahvas kaljaanuma
ja kadus järve. Nüüd kuulsid kõik, kuidas järve
poolt sõideti müdinal just nagu suurte ratastega
üle Sirgu heinamaa loovõtjate vahelt läbi. Keegi
ei näinud midagi, aga müdinat kuulsid kõik, kui
das see käis üle heinamaa ja kadus jälle järve.
Kõik jäid rehavarte najale seisatama ja kuulatasid
imelikku müdinat.
„Noh, mis te vahite ammuli sui!" hüüdis vana
peremees. „Selle nurga võtame täna veel loost
üles."
Kõik hakkasid jälle tööle, kuid töö ei edene
nud põrmugi, tööjõud oli täiesti kadunud. Kas
tõmbasid rehaga või ei tõmmanud, see oli ükskõik:
heinamaa tükk ei vähenenud.
Ja nüüd hakkas Sirgu omadel minema kõik
tagurpidi, iga tööga jäädi teistest maha, ehk küll
vana Peet nüüd veel enam sundis kui enne — töö
jõud oli ära viidud. Asi ei paranenudki enne, kui
Sirgul sai peremeheks noor Peet, vana Peedi poeg.
See laskis jälle perel pidada neljapäeva õhtuid ega
teinud laupäeviti üle päeva tööd. Siis tuli tööjõud
vähehaaval tagasi.
24
Mehe pärisõnn.
ord elasid naabruses kaks meest.
Mõlemal olid ühesuurused talud,
aga üks oli rikas, teine vaene. Ri
kas tegi tööd parajasti, kõik Õn
nestus ta käes; vaene algas enne
päikesetõusu ja lõpetas hilja õh
tul, kuid midagi ei läinud tal korda. Mis ta õhtul
naabrist ette jõudis, seda tegi naaber järgmisel
päeval kerge vaevaga tasa. Naabril olid alati sal
ved vilja täis, vaene pidi aga lisa tooma magasiaidast.
Ühel õhtul mõtles vaene mees:
„Katsun Õige ka öösiti tööd teha, ehk jõuan
sedaviisi naabrile järele.“
Rakendas uuesti härjad adra ette ja läks taas
väljale kündma. Jõudis vaoga naabripõlluni ja
märkas, et ka sääl keegi künnab.
„Kas sa näed“, arutas mees, „ka naaber öösi
väljas. Sellest see rikkus tuleb.“
Pidas härjad kinni ja läks naabrit vaatama.
Ei olnudki naaber ise, hall vanamees oli, kes kün
dis paari hallide härgadega.
25
„Kes sa oled?“ küsis mees poolkohkunult.
„Hää vaim või paha vaim?“
„Ei ole kumbki", vastas hall vanamees, „olen
naabri õnn."
„lmelik küll*', kurvastas mees, „naabri põllul
töötab tema õnn, minul ei ole Õnne."
„Sina ei tunne oma õnne," õpetas nüüd võõ
ras. „Mine homme õhtul kopli suure kase alla,
sääl näed oma pärisõnne."
Järgmisel õhtul läks vaene naaber kopli suure
kase alla ja jäi ootama oma õnne. Kesköö paiku
nägi kase ladvas halli mehikest, kelle ümber suru
sid sääsed. Hall mehike mõõtis ja kaalus neile
midagi kätte.
Mees vaatas võõra tegevust tükk aega päält,
kuni see kase ladvast kadus. Siis hakkas kodu
poole sammuma ega mõistnud midagi arvata. Vii
maks mõistis: naabri õnn on põllutöös, tema Õnn
on kauplemises — mida see mõõtmine jä kaalu
mine muud tähendas.
Kohe andis mees talu käest ja asutas poe.
Kuidas hakkas nüüd kõik hästi minema! Mees ei
võinud arvatagi, et ta nii osav on kauplema. Rik
kus kasvas silmanähtavalt, ei olnudki vaja enne
päikese tõusu tõusta ega pärast loojaminekut tööd
teha, kõigega saadi hakkama parajasti töötades.
See tuli kõik sellest, et mees oli leidnud oma
pärisõnne. Mees jäi osavaks kaupmeheks sur
mani, ja tema suguvõsas oli mitu põlve häid ning
jõukaid kaupmehi.
26
Paradiisilind.
t tagasi peeti kord
ir»T»r«WT»i<
Söögilaua taga ütleb isa oma
väikesele pojale:
„Mine aeda ja too mulle üks
õun!44
Poiss läheb aeda, võtab puu küljest õuna ja
tahab tuppa tagasi minna. Sääl märkab aga aia
ääres pihlaka oksal väikese linnukese, kes imeilusasti laulab. Poiss seisatab ja jääb kuulatama
seda ilusat laulu. Nüüd tõuseb lind lendu, laskub
teise puu oksale ja laulab sääl. Poiss läheb järele,
kuid lind tõuseb säältki lendu ja läheb kolmanda
puu oksale. Poiss läheb ka sinna järele ja kuu
latab silmapilgu.
Siis tuleb talle aga meelde, et peab isale Õuna
viima. Kohe pöördub ta ümber ja hakkab minema
toa poole. Nüüd on aga imelik — poiss ei tunne
ära ühtegi kohta. Sääl, kus enne oli lagendik,
mühab nüüd põline mets; kus enne olid suured
puud, lainetab rukkipõld. Aed on sootuks teis
sugune, ait, laut, maja — kõik hoopis võõrad.
Võõrad inimesed kõnnivad õues, keegi ei tunne
27
poissi ega tunne tema kedagi. Riidedki on teis
sugused ja keelemurre võõras.
Poiss küsib oma isa järele, keegi ei tea
midagi; ka naabrid pole sellenimelisest mehest
midagi kuulnud. Minnakse kirikuõpetaja juurde;
see vaatab vanadest kirikuraamatutest järele —
jah, enam kui kolmesaja aasta eest on sääl talus
küll sellenimelisi inimesi elanud, aga nüüd puhka
vad nad ammu mullas ja nende suguvõsagi on
otsa lõppenud.
Kui poiss seda kuuleb, hakkab ta silmanäh
tavalt vananema: saab esiteks noormeheks, siis
keskealiseks, siis vanaks ja Õige vanaks tudikeseks. Ja siis langeb kokku ega jää tast muud
järele kui kamalutäis tolmu.
See poiss oli kuulatanud paradiisilinnu laulu,
seepärast ei pannud aega tähele.
28
Võõras kuld.
ord hukkus Nõva rannas suure tor
miga võõramaa laev. Lõi laeva päris
pilpaiks, mehed katsusid lauatükkidel ujudes randa pääseda. Sellelt lae
valt uhtusid lained ühe suure tünni
randa, mis oli ääreni kulda täis.
Enne veel, kui merehädalised jõudsid randa ujuda,
leidis selle vaadi Päraküla vanamees. Läks kohe
koju, rakendas oma tõmmud härjad vankri ette ja
sõitis kullatünni ära tooma. Laevamehed nägid
küll merelt, et kullavaat on rannas ja vanamees
vinnab seda vankrile, kuid ei saanud midagi pa
rata. Pidasid siis meeles tõmmud härjad ja musta
koera, et nende järgi otsivad pärast mehe üles.
Jõudsidki mehed viimaks suure vaevaga randa
ja hakkasid otsima kullaviijat. Päraküla vana
mehe õues nägidki kahte tõmmut härga ja musta
koera. Läksid siis sisse ja hakkasid kulda tagasi
nõudma. Vanamees oli jõudnud kullatünni ära
peita aita ja salgas kõik maha. Tema pole ran
nas käinud ega nende kulda näinud — mis kulda
nad nõuavad? Tehku aga, et minema saavad!
Siis vihastusid võõrad mehed ja ütlesid: „Kui
ei saa meie kulda tagasi, siis ei pea ka sina seda
29
Ait usse täis.
30
tarvitada võima." Keerasid kanna päält ümber ja
lahkusid talust.
Teisel päeval läks mees aita kullatünni vaa
tama — kogu ait musti usse täis, et kubiseb, ei
ole kuhugi jalaga astuda. Mees kartis usse mater
dama hakata, püüdis neid välja ajada — ei mõ
tetki, aida nurgast tuleb uusi juurde ühtepuhku.
Tahab kulda võtta — kuld usse täis. Kõik aja
vad kaelad püsti ja nõuavad süüa. Paar päeva
peab mees ussidega sõda, siis saab aru, et seda
see merimeeste ähvardus tähendaski. Isegi elu
tuba tuli usse täis.
Nüüd rakendas mees jälle tõmmud härjad
vankri ette ja viis kullatünni aidast ära, viis küla
taha liivaauku ja mattis sinna. Kuid ussid ei kadu
nud elumajast. Siis kaevas mees kullatünni liiva
seest välja ja uputas järve põhja, kuid ussidest ei
saanud ikkagi lahti. Ainult nii palju sai, et ussid
kadusid toast ja aidast ning läksid ahju alla. Sääl
oli väike auk, kust nad sees käisid söömas. Igal
õhtul pidi mees augu ette kummarduma ja usse
sööma kutsuma. Kolde ees oli piimakauss, kus
nad kordamööda käisid piima lakkumas.
Seda söötmist ei tohtinud mees jätta. Kui ta
mõne päevagi vahet pidas, siis läks ise kohe üle
keha paiste ja kari hakkas kahanema.
Nüüd on see mees juba ammu surnud. Kas
aga need ussid veel ahju alt toas käivad, seda
jutustaja ei tea.
31
Vanaema jutt Lauritsast.
pg|g|Ig|g apsed, hoidke Lauritsat! Laurits, see
a!““
on tulehaldjas. Vanemad inimesed
mäletavad ja teavad, et Laurits käib
kolme punase koeraga. Tal endal on
tulekarva riided, tulekarva silmad,
tulekarva habe ja juuksed. Ena
masti nähakse teda sügiseti, lauritsapäeva ümber.
Siis ta käib ringi, vaatab ahjutuld, hoiab katlaaluse-tuld ja kaitseb kahjutuid, et tige leek ei pää
seks valla ega teeks inimestele halba.
Hoidke, lapsed, Lauritsat, suured, olge ta sõb
rad! Muidu käsib mõnel koeral katla alla minna,
ja — teate isegi, et tuli siis põlema ei lähe. Siis
ei saa muidu, kui peab võtma kolm peotäit ahterukkeid ja panema katla alla põlema, — siis läheb
koer ära.
Lapsukesed, lapsukesed, ärge ütelge ühtki
halba sõna, ärge tehke halba tegu! See kurvas
tab Lauritsat, ta silmad lähevad märjaks, pisaraid
hakkab langema. Suveõhtuti võib näha põõsaste
all Lauritsa pisaraid — pimedas nad hiilgavad
mis ta sinna nutnud halbade laste pärast, kes
tulega ei mõista ümber käia.
32
Aga vana Peet kihutas ikka taga. („Kuidas tööjõud kadus".)
Lauritsa koerad, need on kärmed käima ja
peremehele teatama, kui kuski tulega halvasti
umber käiakse. Sinna ta teeb tuleaseme, ei jäta
muud järele kui musta mulla. Nii ta karistab.
Kord mees ja naine peksid rehte. See oli
mõni päev enne lauritsapäeva. Varakult olid mees
ja naine tööl. Esimese kukelaulu ajal oli rehi juba
välja aetud. Taheti parajasti peksma hakata, kui
punane mees tuli rehe väravatele ja ütles: „Jõudu!“
„ Jõudu tarvis!44 võttis naine tervise vastu ja lisas
juurde: „Eks too oma jõud ka.44
Siis läks punane mees rehealuse keskele, lade
mete pääle, ja hüüdis koeri: „Tulge, koerakesed,
hüpake, koerakesed, üheskoos tööd tehke — mul
on vaja vahet teha!44 Tegi siis tule kuivade lade
mete sisse, rehi läks vuhinal põlema. Koerad kar
gasid ühelt poolt teisele poole, kaitsesid seinu,
valvasid vahet. Veidi aja pärast oli töö tehtud,
tuli kustunud. Siis jooksid koerad välja, nende
järel läks ka tulekarva mees. Mees ja naine nägid,
et rehi oli tulega pekstud: õled olid alles, aganad
alles ja pahmahunnikust paistsid puhtad terad —
tuli ei olnud midagi rikkunud. Aituma tulehald
jale Lauritsale! Mees ja naine said kuni koiduni
hää une magada.
Teisel rehekorral — see oli just lauritsapäe
val — tahtsid mees ja naine jälle tulega rehte
peksta, nagu nad viimati nägid. Ajasid rehe välja,
tegid tule lademete keskele, kuid tuli ei kuulanud
enam sõna. Küll hüüti: „Laurits, Laurits, tule
3
33
appi!“ Laurits ei tulnud, tuli kargas lakke, säält
lakka ja katusele — kõik põles maani maha. See
tuli kõik sellest, et nad lauritsapäeval rehte peksid
ja tulega halvasti ümber käisid. Aga Laurits läks
metsa, nuttis põõsa alla mitu tulist silmapisarat,
mis igal suvel hiilgavad jaaniussidena ja kõigile
meelde tuletavad, et lauritsapäeval ei tohi tuld
puudutada, kui Lauritsat ennast juures ei ole.
34
Jutt Külmamatsist.
hei suveõhtul olid kõik Alaküla mehed
kõrtsis, istusid laua taga, jõid viina
ja õlut. Suvi oli olnud ütlemata hää,
viljad kasvasid säärased, missugu
seid kaua poldud nähtud. Istusid
siis mehed viinaklaasi taga ja jõid
hää viljasaagi pääle ette.
Korraga läks kõrtsiuks lahti, sisse astus näru
ses riides kerjus ja palus öömaja.
„Ei siin kõrtsis anta igale sandile öömaja,"
ütles kõrtsimees.
„Ehk saaks kuidagi", palus vanamees uuesti,
,,kuhu ma vana inimene vastu ööd lähen? Pikutaksin veidi siin kõrtsipingil."
„Mine aga, mine edasi!" pahandas kõrtsi
mees. „Hakka nüüd igale sandile öömaja andma."
Nüüd hakkasid kõik kõrtsilised santi hurju
tama ja välja ajama ega lubanud talle kogu Ala
külas öömaja. Koertega lubasid õueväravalt mi
nema kihutada.
Võõras vanamees pööras siis ümber ja hak
kas minema, ukse päält vaatas veel korra tagasi
ja pomises:
35
„Küll te Külmamatsi veel kord mäletate!“
Kõrtsi juurest läks võõras vanamees Alaküla
meeste põldude vahele, puudutas käega üht vilja
ja teist vilja. Kõndis kõik Alaküla meeste põllud
läbi, kuni jõudis Mäeküla maadeni.
Siis läks Mäeküla vabatmehe juurde ja palus
öömaja. Vabatmees oli võõra vastu väga lahke,
andis süüa ja öömaja.
Päikese tõusu ajal tulid Alaküla mehed kõrt
sist koju. Kõigil oli nii külm, et hammas ei käi
nud hamba vastu. Kes aga koju sai, see tarre
ahjule ronis ja magas sääl kuni teise päevani.
Kui siis mindi põlde vaatama, nähti, et kõik
viljad olid külma võetud. Selle suve tööst ei olnud
midagi loota. Aga Mäeküla meeste põldudel ei
olnud midagi viga.
Nüüd teadsid mehed küll, et kerjus, kes öö
maja palus, ei olnud keegi muu kui Külmamats, ja
tema see õnnetusetooja oligi. Küll kahetses kõrtsi
mees ja kahetsesid mehed, et Külmamatsile öö
maja ei andnud, kuid teha polnud midagi.
36
Kaevust saadud õnn.
!Ü havere mäe all talu õues on sügav
kaev.
Korra hakkas peremees
kaevu sügavust mõõtma. Võttis
pika lati ja laskis selle kaevu — ei
latt ulatu põhja. Võttis siis pika
larsnrjsrTe köie, sidus selle lati otsa ja laskis
uuesti kaevu — nüüd ulatus küll põhja. Hakkas
aga mees latti välja tõmbama, tõusis kaevu põh
jast suur kohin, vesi kees ja vulises. Ja latt oli
nii raske, et kuidagi ei jaksanud teda kaevust välja
tõmmata. Kutsus peremees sulase appi. Tõmba
vad siis kahekesi, tõmbavad — tuleb ... juba latt
veepinnal. Nüüd näevad mehed, et lati otsas ripub
poisike, üsna väike, aga nii raske, et annab kahe
kesi tõsta. Mehed kohkuvad esiteks, tahavad lati
kaevu tagasi lasta, aga poisike hakkab härdasti
paluma, et ärgu lastagu teda kaevu tagasi, vaid
päästetagu ära. Küllap tema meestele vaeva tasub.
Mehed tõmbavad poisi kaevust välja, kohe
vaikib kaevus vee sulin ja kohin. Poiss võtab
põuest raudsahad, annab need peremehele ja
ütleb: „Pane need sahapuu otsa ja mine kündma!“
Siis võtab kirve, annab selle sulasele ja lausub:
37
Mehed tõmbavad poisi kaevust välja, kohe vaikib
kaevus vee sulin ja kohin.
38
„Sellega hakka puutööd tegema!" Mehed vaata
vad saadud asju ega pane tähelegi, kui poisike
kaevu juurest kaob.
Teisel päeval paneb peremees saadud saharauad sahapuu otsa ja hakkab kündma. Töö läheb
nii kergesti, et lust näha, ei ole hobusel vaeva ega
mehel raske. Ja mulla teevad need saharauad nii
kohedaks, et seeme kohe hakkab idanema. Sügisel
sai mees põldudelt nii hää saagi, nagu veel
kunagi polnud saanud: salved olid kuhjaga täis.
Nii õnnestus mehel nüüd iga aasta viljasaak; mõne
aastaga sai ta jõukaks meheks.
Sulane hakkas oma kirvega puutööd tegema.
Mis tööle aga käe külge pani, see korda läks.
Võttis enese sulasest lahti ja hakkas omaette
elama. Ehitas endale maja ja sai jõukaks meheks.
Ei teatud kellelgi nii hääd tööõnne olevat kui
temal.
Pikapääle sai Ärina mõisahärra asjast
teada. Kurjal härral oli kade meel teiste õnnest,
kutsus mehed mõisa ja võttis nende käest kaevust
saadud asjad ära. Siis laskis oma põlde künda
nende saharaudadega ja andis õnnekirve oma puu
sepa kätte, et see tema töid teeks. Aga saharauad
ei teinud härra põldu kohedaks ega õnnistanud
tema viljasaaki. Mõisapõidudel ikaldus vili täiesti
ja sügisel jäid salved tühjaks, õnnekirvega ei
olnud mõisa puusepal midagi pääle hakata. Mis
ta selle kirvega tegema hakkas, see raisku läks.
39
Nüüd vihastus härra, laskis mehed mõisa tuua
ja pani nad keldrisse kinni — miks asjadel tema
käes õnne ei ole! Aga öösi tuli see kaevupoisike
— seesama, kes need asjad andis — päästis
mehed keldrist, tõi tagasi saharauad ja kirve. Sa
mal ööl jäi härra haigeks ega julgenud enam neid
asju tahta. Mehed elasid õnnelikult ja jõukalt kuni
surmani. Aga kuhu need saharauad ja see kirves
pärastAsaid, seda ei tea keegi.
40
Näkk õnnistas vähisaaki.
ga need näkid siis alati kurja tee ja
inimesi uputa, mõnikord teevad ka
hääd, annavad hääd kalasaaki või
muud.
Minu poisikesepõlves elas siin
samas Tapiku kandis vana sauna
mees, Karja-Jüriks hüüti, sest käis igal suvel küla
karjas. Sellel õnnistanud näkk kord vähisaaki.
Ükskord — kevadel suurvee ajal — läinud
Jüri jõe äärde vähile. Osav kalamees ja vähipüüdja nagu ta oli — pani kahad vette, tegi tule
üles, sest öö oli vilu, ja heitis tule äärde pikutama.
Käis vahetevahel kahasid vaatamas ja pikutas
jälle. Aga vähiõnne pole sugugi olnud. Aeg olnud
juba kaugelt üle kesköö, aga temal polnud veel
ühtki vähki püütud. Mõtelnud küll, et mis ime
see täna on, et ühtki vähki ei saa. „Aga olgu
pääle“, löönud käega, „pikutan veel veidi, tulin
korra selle pääle välja." Ja heitnud jälle tule
äärde maha. Siis ei tea, kas jäi tukastama või
oli ilmsi, üks suur mees tuli jõe poolt tema juurde,
tõukas külge ja ütles: „Mis sa magad, Karja-Jüri,
mine vähki võtma!“ Kohe olnud Jüri jalul, haa
41
ranud koti kaenlasse ja läinud. Ta teadis küll, et
see oli näkk, aga oli säärane julge mees, et ei kart
nud. Tuli kahade juurde — need vähke täis, läks
luha poole — veealune aina mustendab vähkidest.
Võtnud siis Karja-Jüri vähke niipalju kui jaksanud
kanda ja tulnud oma teed. Ei ole ta pärast enam
kunagi nii palju vähke saanud kui seekord. Arvab,
et see ei olnud tookord keegi muu kui näkk, kes
talle need vähid saatis.
42
Näki särk.
ord tuli üks naine õe poolt võõrsilt
ja eksis ära. Hakkas siis hää õnne
pääle edasi minema, et eks ükskord
ikka inimeste juurde jõua, kellelt
koduteed küsida. Kõndis siis huupi
edasi, kuni jõudis välja mere äärde.
Sääl ta nägi ühe naisterahva kivil istumas.
Kohe mõtles naine, et see on näkk, ei keegi muu.
Ta teadis, et näkid tulevad mõnikord veest välja
kivile istuma ja ennast inimestele näitama. Tahtis
tast sõnalausumata mööda minna, sääl hakkas aga
näkk teda sõbralikkude sõnadega enda juurde
meelitama. Kui naine meelitusest väljagi ei tei
nud, hakkas näkk paluma: „Kulla naisuke, tule
nüüd väheseks siia, kuule, mis ma sulle ütlen, tule
nüüd, tule!“ Siis naine läkski sinna ja näkk ütles
talle: „01e nii kallis inimene ja otsi mu pääd!“
Nüüd võttis näkk särgi seljast, pani selle pää
alla ja heitis naise ette maha. Naine hakkas ta
pikki juukseid lahutama ja pääd otsima. Varsti
pani aga naine tähele, et näkk nihutab ennast tasa
kesi vee poole ja kisub teda kaasa.
Naine ei teinud sellest esiteks väljagi, muud
kui kaabitses edasi. Aga kui näkk ta ees ikka
43
Naisele jäi ainult särk kätte.
44
ja jälle ennast nihutas ja pääotsimist segas, tuli
naisel vana harjunud sõna suust: „Kas sa püsid
ometi paigal, va’ näkk!“
Kohe kargas näkk püsti ja kadus merre, nai
sele jäi ainult ta särk kätte. Selle ta pidas endale
ja võttis kaasa pääotsimise palgaks. Hakkas siis
jälle edasi minema. Sai varsti ühe mehega kokku,
kes ta õigele teele juhatas, nii et õhtul aegsasti
koju sai.
Kodus hakati imelist näki särki kogu perega
pidama. Kes kuhugi raskema töö juurde läks, see
pani näki särgi selga, sest see ei kulunud ühegi
töö juures.
Viimaks anti särk karjasele kanda, kes teda
omakorda lõhkus ja kulutas. Tõmbas mitu suve
teiste karjastega mööda metsi, kuid särk oli ikka
uus ja terve nagu ennegi.
ükskord juhtus, et kaugelt sugulane tuli sinna
külla. Kõneldi ühest ja teisest, viimaks kaldus jutt
karjase imelisele särgile. Külaline küsis: „Kust
te niisuguse saite!" Perenaine ütles: ,,See on
näki särk, sain selle juba mitme-mitme aasta eest
mere äärest."
Kui külaline kuulis, et see on näki särk, läks
lähemale ja hakkas käega katsuma. Nii kui ta
seda näpuga puutus, läks särk tükkideks, ja kui
neid tükke puudutati, pudenesid needki tolmuks.
Nii see oli: näkk põgenes pääotsija käest näki
nime kuuldes vette ja näki särk pudenes näki särgi
nimetamise ajal tolmuks.
45
Kuidas näkk kangast jõkke vedas.
inu vanaema jutustas, et siinsamas
Patikese küla all jões elab näkk.
Vanasti näidanud ennast sageli ini
mestele ja näitab mõnikord veel
nüüdki.
Kui tema noor olnud, siis läi
nud kord perenaine ühes tüdrukuga jõele kangast
loputama. Pannud kanga künasse ja sõitnud keset
jõge. Sääl loputanud kanga ilusasti ära ja haka
nud siis kangast künasse tagasi lettima *). Pere
naine ise lettinud, tüdruk hoidnud mõla põhjas, et
küna paigal seisaks. Saanud juba kanga peaaegu
kõik künasse lettinud — küünart neli-viis veel jää
nud jõkke —, kui korraga tunneb, et keegi rebib
kangast jõkke tagasi. Mõlemad ehmatanud nii,
et pole osanud midagi pääle hakata, veealune aga
rebinud kangast ikka edasi. Kui viimaks veel
lühike jupike kangast künasse jäänud, haaranud
perenaine kangast kinni ja hakanud tagasi kis
kuma. Kuid pole saanud veealuse vastu, vägisi
kiskunud kanga käest. Viimses hädas hüüdnud
*) Lappama, kangast kokku panema.
46
perenaine: „Tule Jumal appi, nüüd viib näkk
kanga ära!“
Nüüd lasknud näkk kohe kanga lahti ja pere
naine lettinud ta uuesti künasse. Näkk kaob siis
kohe, kui ta nime nimetatakse.
47
Kaevunäkk.
uvel oli kogu küla rahvas kodust ära
kaugemal metsas heinal, ainult lap
sed ja mõni vana inimene olid kodus.
Lapsed kolasid omapääd ringi, män
gisid igasuguseid mänge ja tegid
koerust, mis kellelegi meelde tuli.
Viimaks mindi salgas külavahele kõndima, asja
ees, teist taga.
Jõuti külavainule, küla kaevu lähedale, ja
nähti kaevuraketel võõrast poisikest, punane särk
seljas. Võõras poisike hakkas kohe teisi enda
juurde kutsuma, aga need ei usaldanud minna, sest
kodus oli kõvasti kinnitatud, et kaevuraketele ei
tohi minna: kaevus elab näkk, kes lapsi juukseid
pidi kaevu kisub.
Kui lapsed võõra kutse pääle kaevu juurde
ei läinud, võttis võõras poiss maast kivi ja viskas
lastekarja poole. Aga nüüd see ei olnudki enam
kivi, oli ilus punane õun. Igamees tahtis õuna
endale, läksid viimaks tülli. Võõras poiss viskas
ikka kivikesi — nüüd juba kaevule lähemale ja
lähemale —, ja neistki said õunad. Nii meelitas
poiss lastekarja kaevu lähedale ja pildus ühte-
soodil õunu nende sekka. Nüüd olid kõik koba
ras kaevu ümber koos. ühe suurema õuna pärast
läksid kaks poissi päris kaklema. Suurem hoidis
õuna kõvasti pihus ja tänitas teisele: „No tule,
tule, kas arvad, et sind, näkki, kardan ?“ Vaevalt
saanud näki nime nimetada, kui võõras poiss,
punase särgiga, sulpsti kadunud kaevu. Nüüd
märkasid kõik, et neil ei olegi õunad käes, vaid
kivid. Aga poleks see poiss näki nime nimetanud,
oleks näkk nad kõik kaevu viinud.
4
49
Näkineiul meheks.
hei mehel oli kaks poega. Vanem oli
tark ja terane, hakkaja iga töö pääle.
Nooremast polnud suuremat asja,
tema käed ei hakanud kuhugi töö
külge, lonkis niisama metsas ja mere
ääres ringi ja puhus pilli. Isa pani
ta karja, kuid karjahoidjat temast ei saanud, laskis
loomad vilja ja mujale paha pääle. Siis pani isa
ta sigu hoidma, kuid siingi polnud poisist asja.
Sead käisid omapääd, poiss aga logeles. Viimaks
kihutas isa laisa poisi majast välja.
Nüüd olid mehel kibedad päevad. Polnud
enam päävarju ega palukest suhu panna. Luusis
mõned päevad mere ääres, siis hüppas merre.
Sääl tuli aga näkineid, võttis poisi oma õlale
ja viis merest läbi tühjale saarele. Nii oli poiss
päästetud. Siis ütles näkineid: „Luba nüüd mulle
midagi selle eest, et su päästsin.“ Poiss vastas:
„Mul pole midagi lubada." — „Luba iseennast,
tule mulle meheks/' Poiss ei mõistnud selle pääle
midagi vastata, mõtelnud: „Kuidas sa ikka näki
naiseks võtad...“ Palus siis kolm päeva mõtle
miseks aega. Näkk oli sellega nõus ja kadus.
50
Poiss oli nüüd üksi tühjal saarel, kõht tühi, riided
märjad, päävarju ei kuski.
4*
51
Poiss oli nüüd üksi tühjal saarel, kõht tühi,
riided märjad, päävarju ei kuski. Paar päeva pani
sedaviisi vastu, siis hakkas kahetsema, et näki
pakkumist vastu ei võtnud.
Kolmandal päeval oli näkineid jälle sääl ja
küsis kohe: „Kas oled järele mõtelnud, kas
võtad?“ Poiss oli nüüd kohe nõus. Ja siis moon
dus äkki kõik ümber. Tühja saare asemel oli tore
loss, nii tore loss, missugust poiss polnud uneski
näinud. Toredad toolid ja sohvad, põrand nii
libe, et ei oska sääl käiagi, üks ümmargune laud
oli, sääl olid pääl kallid söögid ja joogid. Teeni
jad seadsid kaks ilusat tooli laua äärde, kuhu
poiss oma pruudiga istus. Muud rahvast istus ka
laua äärde, need olid aga neist alamad. Nii peeti
poisi ja näkineiu pulmapidu.
Siis hakkas elu minema rõõmsasti. Poisil
polnud midagi teha, võis päevad otsa mängida
oma pilli. Pikapääle märkas poiss, et naine käib
igal neljapäeval kodunt ära. Ei teinud esiteks
sellest väljagi, aga pärast hakkas küsima, kus ta
käivat. Naine ei ütelnud ühtigi, kus ta käib, sele
tas aga, et ta peab igal neljapäeval ära käima.
„Ära sa aga kunagi vaata, kuhu ma lähen“, ütles
ta mehele, „siis pead siit lahkuma ja mina pean
igavesti leinama.*'
Poiss ei teinud esiteks asjast väljagi ega
püüdnud ka vaadata, kuhu naine läheb. Pika
pääle aga tulid kõiksugused mõtted: kus ta käib,
mis ta teeb ... mine tea kellega sõbrustab? Sinna
52
ukse taha ta läheb, teenijatüdrukud võtab kaasa...
kogu päeva on ära lukus ukse taga.
Nüüd tuli mehel kange tahtmine näha, kus
naine käib ja mis ta teeb. Laskis oherdiga seina
sisse augu ja hakkas vaatama, kui naine jälle ühel
neljapäeval ukse taha kadus. Ega sääl olnudki
midagi — keset tuba oli kuldvann, sääl teenijad
pesid ta naist, muud midagi. „Ime küll", mõtles
mees, „miks ta mul seda vaatamast keelab/'
õhtul tuli naine tagasi, leinariided seljas,
kurb ja tusane. „Mis sa nüüd tegid, miks sa ei
pidanud minu keeldu? Nüüd pead siit lahkuma ja
mina pean igavesti leinama. Hakka kohe minema!"
Küll palus mees, et ööd lubaks veel siin olla, kuid
naine ei lubanud. Ja jälle moondus kõik endiseks
tagasi — uhke loss kadus, poiss seisis tühjal saa
rel, vanad karjaseriided seljas. Taas võttis näki
neid ta õlale ja viis tagasi sinna, kust ta tema too
nud, siis kadus.
Poiss ei uskunud esiti oma silmi, istus kaua
mere kaldal, viimaks hakkas kodu poole minema.
Kodus leidis kõik teisiti, uued hooned ja teis
sugune kõik muugi. Talus elas hoopis võõras
rahvas. Mees küsis oma isa ja ema järgi — keegi
ei teadnud midagi, ei ole neist midagi kuuldudki.
Viimaks otsiti vanadest kirikuraamatuist ja leiti,
et sellenimelised inimesed on juba enam kui kolme
saja aasta eest surnud. Kui poiss seda kuulis,
suri ka kohe ja pudenes tolmuks.
53
Kuidas sulane näkkide saladused teada
sai.
ord saatis peremees sulase jõe
äärde kalu püüdma. Sulane püü
dis, kuni jäi hilja pääle, pime tuli
kätte ja vihma hakkas sadama.
Mehel polnud mujale vihmavarju
minna, kui ronis kummulikäändud
paadi alla, mis oli säälsamas jõe kaldal.
Veidi aja pärast tulid jõest kolm näkki, ei
pannud meest tähelegi, asusid paadi lähedale
juttu ajama, üks ütles: „Mina tean midagi.”
Teine ütles: „Mina ka tean midagi." Kolmas
ütles, et temagi teab midagi.
Mees jäi kikiskõrvu kuulatama, mida need
näkid siis teavad. Ja siis hakkas esimene jutus
tama: „Siit suure tee äärest pool versta eemal on
talu, sääl on õuevärava vahel maa sees rahakast,
ainult väike nukk ulatub välja. Keegi ei tea, et
see on rahakast, kõik arvavad, et on kivi. Seda
kasti oleks hõlpus kätte saada, kui minna südaöösi ja veidi kaevata.”
Teine jutustas: „Teie teate küll, et siit mõni
hää verst allapoole ehitatakse jõele veskitammi.
54
Seda on ehitatud juba mitu aastat, tuhanded on
ära kulutatud, aga tamm ei saa ega saa valmis:
mis päeval tehakse, see öösi lõhutakse. Asjaga
saadaks aga hõlpsasti hakkama, kui keegi taipaks
tammi kohale mõlemale poole kalda äärde ristid
vette panna."
Kolmas kõneles: „Mina tean, et kuninga
tütre silmad on haiged, juba kaua aega. Kõige
targemad tohtrid on silmi arstinud, kõik rohud on
ära proovitud — midagi ei aita. Aga silmad saak
sid kohe terveks, kui neid maarjajää-veega pesta."
Sulane pidas kõik hästi meeles, ja kui näkid
ära läksid, tuli paadi alt välja ja läks koju. Järg
misel ööl läks rahakasti ära tooma. Oligi värava
vahel rahakasti nukk näha nagu kivikühm. Kae
vas siis rahakasti välja ja tõi koju.
Nüüd oli sulane rikas mees, raha enam kui
seitsmel mõisasaksal kokku. Peremees nägi ka,
et sulasel palju raha, ja hakkas pärima: „Kust sa
said?" Sulane ei teinud asjast saladust, vaid
jutustas ära, kuidas ta paadi all lamades näkkide
juttu päält kuulas.
Peremehel tuli ka kange rahahimu. Läks tei
sel õhtul ise jõe äärde paadi alla ja jäi kuulatama.
Varsti tulidki näkid. Esimene ütles: „Kas teate,
et rahakasti enam ei ole värava vahel maa sees.
Keegi on meie juttu päält kuulanud ja rahakasti
ära toonud. Vaatame, ehk on nüüd jälle kuulata
mas." Hakati otsima ja leiti peremees paadi alt.
55
Kohe võeti peremees kinni ja tuuseldati ta vaese
omaks.
Sulane aga läks möldri juurde, kes veski tammi ehitas, ja pakkus ennast ehitaja-meistriks.
Mölder ei olnud muidu nõus võtma, kui pangu
mees käsiraha sisse, sest nii paljud olid käinud
ehitamas, aga ükski pole sellega hakkama saanud.
Sulane siis maksis ka summa sisse — raha tal ju
oli —, palkas töömehi ja hakkas ehitama. Enne
aga pani mõlemale poole kalda äärde ristid vette,
nagu näkk oli Õpetanud. Nüüd läks ehitus jõud
sasti: mis tükk ikka paigale pandi, see sinna ka
jäi, keegi ei lahutanud ära. Kui tamm valmis oli,
sai sulane jälle mitu tuhat rubla.
Nüüd ostis ta endale uhked riided ja läks
kuningalinna. Kui mees kuninga ette lasti, lubas
ta kohe kuningatütre silmad terveks teha. Kunin
gas ütles: „ükski ei ole veel mõistnud minu tütre
silmi terveks teha; kui sina teed, oled kõige targem
ja saad mu tütre endale naiseks/' Sulane pesi
kuningatütre silmi maarjajää-veega, ja kohe said
silmad terveks, nagu poleks haiged olnudki. Nüüd
oli kuningalossis rõõm suur. Kohe peeti toredad
pulmad. Kui vana kuningas suri, sai sulane tema
järel kuningaks.
56
Näkk sulaseks.
ord elas Pikkjärve kaldal talumees,
kes ühel kevadel ei saanud endale
kuidagi sulast.
Viivitas esiteks
kauplemisega, ootas ikka, et pärast
saab ehk odavamini, kuid jüripäev
jõudis kätte, ja mehel ei olnud
ikkagi sulast. „Nüüd on lugu lahti", mõtles mees,
„jää viimati päris ilma sulaseta — keda saadad
siis mõisa või kes teeb kodused tööd?"
Sääl tuli aga jüripäeva hommikul tallu noor
tugev mees ja pakkus ennast sulaseks. Peremees
oli kohe nõus võtma, küsis aga enne, palju ta
palka tahab. Võõras mees ütles: „Kui aasta täis
teenitud, siis annad mulle vikati, millel on kada
kane lüsi, kadakast löepulgad ja mis on otsa pan
dud kadakavitsaga ja kinnitatud kadakast kiilu
dega. See oleks mu aastapalk, muud palka ma ei
taha." Peremees mõtles: „Nalja heidab vist
võõras mees, ega see siis mõni palk ole. Aga eks
ma anna talle selle vikati ja palga ka, mis ta
väärt on."
Jäigi siis võõras mees tallu ja hakkas sula
seks. Oli nii hää töömees, missugust talus veel
57
pole olnud. Teadis kõik asjad ette ära ja tegi
kõik ilma käskimata.
Kui aasta täis sai, küsis sulane oma palka
kätte. Peremees ütles: „Ma annan sulle täie
sulasepalga ja soovitud vikati pääle kauba.“
Sulane aga ei tahtnud muud kui kadakase loega
vikatit, nagu kaup oli.
Sai selle kätte, ütles peremehele: „Tule nüüd
minuga järve äärde ja vaata, mis ma teen.“ Mindi
siis koos järve kaldale j peremees hakkas aimama,
et siin ei ole tegemist pärissulasega. Järve äärde
jõudnud, hüppas sulane kohe vette ja kadus. Siis
hakkas järve vesi lainetama ja mässama, ehk küll
tuule raasugi ei olnud kuski.
Veidi aja pärast tuli võõras mees järvest välja
— nüüd jäi järv jälle vaikseks — ja ütles pere
mehele: „Mina olen Pikkjärve näkk, elasin siin
kogu aja üksi ja olin järve peremees. Mineval
aastal tuli siia Suurjärve näkk, ja ma ei saanud
tast muidu võitu, kui pidin tema vastu minema
vikatiga, millel on kadakane lüsi, kadakast löepulgad, vits ja kiilud. Seda aga ise ei saanud
teha. Teenisin selle sinu juures ja sellega ta välja
ajasin. Nüüd olen jälle järve peremees. Ole
meheks aitamast. Tule mõnikord järvele kalale.'*
Seda öeldes kadus näkk ja mees ei näinud
teda pärast kunagi enam. Aga kalaõnne oli tal
alati.
58
Näkineiu kingitus.
inu vanaema teadis kõnelda, et kord
elanud siin Auksi järve lähedal
talus vaene vanemateta tütarlaps,
õel perenaine andnud talle kõige
raskemaid töid teha, sõimanud ja
kurjustanud veel päälegi. Vaes
lapsel pole muud lohutust olnud, kui käinud järve
kaldal nutmas, isa ja ema taga kurtmas.
Ühel päeval istunud ta jälle järve kaldal ja
nutnud oma vanemaid taga. Siis tulnud järvest
ilus neiu, pannud talle käe õlale ja küsinud: „Mis
nutad alati?" Nüüd jutustanud vaeslaps, et elu
on raske, perenaine Õel ja kuri, keegi temast ei
hooli. Ja töö olevat nii raske, et käib üle jõu.
Siis võtnud võõras neiu oma põllest ilusaid
valgeid kive ja puistanud need vaeslapsele rüppe;
ise ütelnud: „Vii need koju, pane oma kirstu, aga
ära kellelegi asjast kõnele, ainult oma peigmehele
võid ütelda, kui see kosja tuleb/' Vaeslaps võtnud
kivid vastu ja hakanud kodu poole minema. Võõ
ras neiu aga kadunud jälle järve. Teel mõtelnud
vaeslaps: „Kes mulle ka kosja peaks tulema?"
59
Kodus pani vaeslaps kivid kirstu ega kõnel
nud asjast kellelegi. Teisel päeval tuligi vaes
lapsele rikka talu poeg kosja. Nüüd tulid vaes
lapsele võõra neiu sõnad meelde. Ta viis peig
mehe aita oma kirstu juurde ja näitas talle saadud
kive. Aga need ei olnudki kivid, vaid selge kuld.
Nüüd oli vaeslapsel hää elu. Aga seda näkki
pole keegi enam pärast näinud.
60
Ihasalu mehe naine.
hasalu mees käis igal suvel mitu korda
paadiga Soomes kaupa toomas. Kui
ta kord jälle Soome sõitis, nägi um
bes keset merd inimest seliti vee
pääl. Mees arvas esiteks, et lained
kannavad uppunud laevameest. Kui
aga lähemale jõudis, nägi, et ei olegi mees, vaid
on naine, elav naine. Mees pidas paadi kinni,
tõmbas naise paati — oli ilus noor tüdruk.
Mees tegi tüdrukuga Soome reisi ära, tõi ta
koju ja jättiski sinna. Tüdruk oli lahke meelega
ja töökas, meeldis kõigile. Mõne aja pärast võt
tis mees merest leitud tüdruku endale naiseks ja
elas õnnelikult. Kunagi ei olnud nende vahel
juttu sellest, kust tüdruk pärit oli. Naine ei tei
nud ise juttu, mees ei pärinud ka. Kordagi ei
tahtnud naine mehega merele minna ega käinud
isegi võrku laskmas, nagu teised rannanaised.
Talitas aga kodu ümber ja kasvatas lapsi.
ühel päeval, just seitse aastat pärast naise
leidmist, asutas mees jälle Soome sõitma. Ime
likul viisil hakkas naine nüüd kaasa kippuma.
Mees pani imeks, et mis see siis tähendab: seitse
61
aastat pole kordagi merel käinud, nüüd tahab
korraga kaasa sõita? Võttiski naise kaasa, et on
seltsim sõita.
Keset merd tuli mehele äkki meelde, et seitse
aastat tagasi ta leidis siit lainetelt naise. Pool
nalja pärast küsis naiselt:
„Kas mäletad ka, kust ma su sain?"
Naine jäi tõsiseks ja ütles:
„Mis sa vana asja meelde tuletad, ärme sel
lest parem räägime/'
Sõideti veidi maad edasi ja mees lausus jälle
ilma paha aimamata:
„Kas sa siis tõesti ei mäleta, kust ma su
sain?"
Nüüd jäi naine hoopis kurvaks ja hoiatas
meest:
„Ära räägi sellest, kui sa tahad, et ma su
naine oleksin ja lapsi kasvataksin."
Mees arvas kõik naljaks, et miks ei tohi siis
sellest kõnelda, ja ütles kolmat korda:
„Siit lainetelt ma su leidsin, täna seitsme
aasta eest."
Mees ei saanud oma sõnu lõpetadagi, kui
naine püsti kargas, üle parda hüppas ja lainetesse
kadus. Küll seilas mees sel kohal edasi-tagasi ja
hüüdis naist, kuid naine ei tulnud enam tagasi.
See naine oli näkk. Seitse aastat, näe, elas
mehega, aga siis kadus kohe, kui nimetati seda
kohta, kust ta oli saadud.
62
Haldjad nutavad.
iinsamas Hiiemäel kasvas vanasti tore
mets, põline tammik. See oli sääl
kasvanud juba mitu-mitu põlve,
keegi ei teadnud, kui vana ta oli.
Oli külale iluks ja varjuks. Kevadel
käisid noored inimesed sääl mängi
mas ja kiikumas. Keegi ei puutunud Hiiemäe
metsa, igaüks hoidis seda nagu oma silmatera,
isegi karjapoisid ei lõiganud säält endale keppi
ega murdnud ühtki oksa.
Selles tammikus elasid haldjad. Et inimesed
nende elukohta ei puutunud, siis tegid haldjad ini
mestele aina hääd. Kõik külmad udud ja viljaroosted, mis soo poolt tulid, puhusid nad laiali,
enne kui need küla põldudele jõudsid. Ühtegi
hunti ei lastud küla karjale lähedale, kõik hirmu
tati metsa tagasi, nii et mitu põlve ei teatud, et
hunt oleks külas murdnud lambatalle või hobusevarsa. Isegi karja juurest ära läinud loomad
juhatati karjastele kerge vaevaga kätte.
Sääl tuli aga ühel mõisahärral mõte põline
tammik maha võtta, — saaks palju kalleid tarbepuid. Küll hoiatasid ja palusid vanad külamehed,
63
et härra seda ei teeks, sest tammikus elavad hald
jad. Mõisahärra naeris meeste hoiatuste üle ja
pani talvel saed sisse. Nüüd võeti kogu tammik
maha, isegi külameestele lubas härra säält tarbepuid tuua. Mõni tõi, mõni ei toonud. Võeti kõik
maha, ainult väike võsastik mäenõlvale allika üm
ber jäi järele.
Kui tuli kevade ja puud hakkasid lehte mi
nema, kuuldi Hiiemäe võsastikust haledat-haledat
nuttu. Kõik teadsid, et haldjad nutavad kadunud
kodu pärast.
Ja sestsaadik ei teinud haldjad inimestele
enam hääd. Külmad udud ja viljaroosted pääse
sid alt soost takistamata küla ja mõisa põldudele.
Hundid hakkasid jälle murdma küla lambaid ja
hobusevarssu. Kui karjasel juhtus kaduma mõni
lehm metsa, siis seda enam ei leitudki.
Aga igal kevadel puude lehtimise ajal kuul
dakse Hiiemäe võsastikust haledat nuttu — sääl
nutavad haldjad oma kadunud kodu taga.
64
„Siit lainetelt ma su leidsin, täna seitsme aasta eest."
(«Ihasalu mehe naine".)
Haldjas kaitseb noori linde.
ks need metsloomad ja -linnud ole
loodud ka inimese tarvis. Neid võib
lasta küll, kui seda päätoiduseks
vaja. Aga noori loomi, kes täis
kasvanud ei ole, küll lasta ei tohi —
need on haldjate kaitse all.
Ükskord elas noormees, kes armastas jahil
käia. Kui laskis täiskasvanud looma või linnu,
siis ei olnud midagi, haldjad ei teinud väljagi, —
sai oma saagi ilusasti kätte. Aga kui juhtus
laskma mõne noore linnu, siis saatsid haldjad talle
mitmesuguseid õnnetusi ja äpardusi.
Ühel päeval luusis noormees jälle metsas,
püss seljas, tahtis lasta tetri. Ei näinud tükil ajal
ühtegi tetre, viimaks nägi eemal põõsaste vahel
koguni suure parve noori tedrepoegi. „Saab
neidki,“ mõtles mees ja hiilis tasakesi lähemale.
„Noore linnu liha ongi palju magusam kui vanal."
Sai juba peaaegu laskekaugusse, kui kuulis, et
keegi tegi: „tss ...“ Kohe tõusis tedreparv lendu
ja laskus maha palju kaugemal. „Ära ehmusid/'
mõtles mees ja hakkas uuesti hiilima. Jõudis
linnuparvele juba õige lähedale, kui kuulis, et
5
65
Mees jooksis tedreparvele järele mitu-mitu tundi.
66
keegi neid jälle hoiatas. Linnud tõusid lendu ja
laskusid maha tükk maad eemal. Ja nüüd algas
sõit: igakord, kui noormees jõudis linnuparvele
lähedale, tehti tss!... ja linnud lendasid ära.
Mees ei jätnud ka jonni, jooksis tedreparvele
järele mitu-mitu tundi. Viimaks nägi noormees,
et tedreparve ees jooksis noor naisterahvas, võttis
ikka midagi põllest ja puistas tedrepoegadele
süüa, aga kui noormees lähedale jõudis, siis tegi
tss!... ja linnud lendasid ära.
Nüüd sai noormees aru, et see oli metshaldja
tütar, kes hoidis noori linde. Kohe jättis ta taga
ajamise ja hakkas kodu poole minema. Aga hald
jas oli ta ära eksitanud, nii et mees sai terve päeva
käia, enne kui jõudis metsast välja õigele teele.
Sest ajast pääle ei lasknud ta enam kunagi
noori linde.
5*
67
Haldjas karistas metsavahti.
alulaande tuli uus metsavaht. See oli
hoopis teissugune mees kui endine
metsavaht Simu. Vana metsavaht
Simu tundis oma metsas iga puud ja
põõsast, teadis täpipäält, kus mis
sugused loomad ja linnud asuvad.
Tema kasvatas üles oma pikal eluajal mitu noort
metsa. Minu vanaisa mäletab veel seda aega, kui
Liivalaanes ei olnud ühtegi puud; Simu ajal istu
tati sinna mände ja nüüd on sääl tore mets. Vana
Simu elas rohkem metsas kui kodus, talvel käis
noorte puude oksi ja latvu lume alt päästmas, kui
tuisud metsa lund täis ajasid. Söötis talvel kitsi
Reiu kaasikus ja andis jänestelegi toitu. Ega
tema ajal tohtinud metsa minna ükski puuvaras
ega salakütt. Räägiti, et vana Simu osanud lin
dude ja loomade keeli, neid olevat metshaldjas ise
talle õpetanud. Küllap tal metshaldjatega oli ka
muidu hää läbisaamine ja küllap need tal aitasid
metsa hoida. Vähe küll, mis torm tema ajal puid
murdis, ja ühtegi metsa-tulikahju ei teatud juba
mitu põlve.
68
Kui vana Simu suri ja tema asemele tuli see
uus metsavaht, siis muutus kõik teiseks. Uus
metsavaht haris küll hoolega oma palgamaad, aga
metsast ta suuremat ei hoolinud. Ei seda olnud,
et tema oleks läinud talvel noorte puude oksi ja
latvu lume alt päästma või riputanud heinakõrsi
Reiu kaasikusse kitsedele toiduks. Ja kui tarbe
puud vaja oli, siis lõi huupi mitu puud maha, enne
kui sobiva leidis. Tema ajal hakkas jälle sigima
metsavargaid ja salakütte. Mõnikord laskis metsa
vaht isegi talledega kitse või tõi noore tedre koju.
ühel päeval laskis metsavaht jälle kitseema
ja tõi selle koju. Väikesed kitsetalled jooksid
kogu tee metsavahile järele, jäid alles metsa ääres
temast maha, ise määgisid haledasti.
öösi tuli metsast suur hall mees, läks metsa
vahi tuppa, istus voodiäärele ja hakkas metsavahti
muljuma. Muljus kuni hommikuni, siis läks tagasi
metsa. Hommikul olid metsavahi luud-kondid
haiged, vaevalt suutis liigutada käsi ja jalgu. Tei
sel õhtul tuli sama vanamees uuesti metsavahti
muljuma. Vaevalt suutis metsavaht hommikul
voodist tõusta. Kolmandal ööl käis hall vanamees
veel kord, nüüd jäi metsavaht haigeks, oli mitu
nädalat raskesti haige.
Minu vanaisa ütles, et see hall vanamees oli
metshaldjas, kes käis metsavahti karistamas.
69
Metshaldjas karistab noormeest.
gas metsas on ikka oma metshaldjas
ehk metsavana, kes selle üle on ja
seda valitseb. Kõik puud, lilled ja
rohud on tema; kõik loomad, lin
nud ja putukad seisavad tema voli
all. Kes kuidagi metsaseadusi
rikub, seda karistab ta armutult.
Kord kõnnib keegi noormees metsas, püss
seljas. Sääl näeb ta kuuseladvas ilusa linnu, kes
rõõmsasti laulab.
Ulakas noormees hüüab:
„Maha, sa muidukisendaja!"
Paneb püssi palge ja laseb. Pauk käib ja
lind kukub surnult maha. Kui püssirohusuits lah
kub, näeb noormees, et põõsa tagant astub välja
imelik vanamees. Sel on kasetohust kübar pääs,
kuusekorba moodi kuub ja püksid, hall habe on
nagu kuusesamblad.
„Mis kurja see väike laululind sulle tegi, et
sa ta maha lasksid?" küsib vanamees kurjalt.
Noormees läheb punaseks, hakkab kogelema
ega saa sõnagi suust.
70
„Mis kurja see väike laululind sulle tegi, et sa ta maha
lasksid?" küsib vanamees kurjalt.
!
71
„Näita mulle oma püssi!“ ütleb vanamees
taas.
Nüüd puudutab vanamees käega püssi ja
lausub:
„Et sa laululinnu oled maha lasknud, siis olgu
see sulle trahviks."
Annab siis püssi noormehele tagasi ja kaob
ise põõsa taha. Noormehel hää meel, et ilma
karistuseta metsavana käest pääsenud, võtab
püssi ja hakkab kodu poole minema.
Kodu välja ääres tahab veel niisama paugutada. Paneb jälle püssi palge ja laseb. Kui pauk
käib, on kõik kohad paksu suitsu täis, nii et noor
mees midagi ei näe. Kui suits lahkub, ei näe
noormees ikkagi. See oligi metsavana karistus,
et noormees oma püssipaugust pimedaks jäi.
72
Puuvaras ja metshaldjas.
las kord mees, kes armastas metsas
käia puuvargil. ühel jõululaupäeva
õhtul, kui teised sõitsid kirikusse,
rakendas mees hobuse ette ja sõitis
jälle metsa. Ise mõtles: „Kõik inime
sed sõidavad kirikusse, vana metsa
vaht muidugi ka, keegi ei ole nägemas, võin koju
tuua missuguse koorma puid.“
Jõuabki mees teiste nägemata metsa, laob
pääle suure koorma puunotte ja hakkab minema
kodu poole. Siis läheb ilm äkki pimedaks ja just
nagu tihe udupilv tuleb mehe ja hobuse ümber.
Mees vaatab, vaatab — udu sees kõnnib maa
ilmatu pikk hall vanamees, asub hobuse kõrvale,
haarab selle suu kõrvalt kinni ja hakkab talutama.
Mees lööb esiteks kartma: ei tea, kes see võib
olla; siis aga teeb südame kõvaks: „Mis ta mulle
ikka teeb!“
Lähevad siis tüki maad sedaviisi edasi, mees
koorma kõrval, võõras hobuse suu kõrval, kõige
ümber tihe udupilv. Korraga märkab mees, et
hobune on valges vahus. „Imelik küll“, arvab
mees, „koorem ei olegi raske ja tee on hää, kui
73
das ta hobuse vahule võtab?“ Lükkab siis mõne
noti maha, koorem läheb esiteks nagu kergemaks,
kuid varsti on veel raskem kui enne.
Jõuavad kodule lähemale, mees lükkab veel
mõne paku maha, et eks pärast too ära. Nüüd
aga näib, et ei olegi kodutee, on hoopis võõras
tee. Ja udu on veel tihedam, nii et hobusetalutajat võib vaevalt näha. Siis läheb tee jälle aega
mööda tuttavamaks, kuid koorem on hobusel nii
raske, et hobune lõõtsutab ees. Mees lükkab veel
mõne noti maha. Jälle läheb tee võõramaks, ümb
rus võõramaks ja hall vanamees paistab hobuse
kõrval nagu udusammas.
„Küll on imelik“, mõtleb mees, „kuidas see
udu täna petab: oled juba kodu lähedal, sääl läheb
aga kõik jälle võõraks/'
Sõidab edasi, hobuse jõud on juba lõppemas.
Sääl paistab aga jälle läbi udu koduvärav, kuid
hobune on peaaegu maha langemas. Mees lük
kab maha viimsed puud. „01gu“, mõtleb enda
misi, „eks pärast too ära."
Vaevalt on mees viimsed puud maha lükanud,
kui kaob koduvärav, hall vanamees ja udu. Mees
leiab, et on sõitnud järve äärde, kuus versta ko
dunt, hobune on põlvist saadik vees.
Aga poleks mees neid viimseid puid maha
lükanud, oleks ta väravast puiega sisse sõitnud,
siis oleks uppunud; nüüd oli ainult hobune põlvini
vees.
Ei läinud mees enam kunagi vargile.
74
Metshaldja tule ääres.
sa läks pojaga metsa viisukoori tooma.
Käisid esiteks koos, pärast läksid
lahku, isa korjas omaette, poeg
omaette. Tuli õhtu, hakati koju
minema, kuid nüüd oldi teineteisest
nii kaugele mindud, et ei saadud
enam kokku, Küll hõikasid ja hüüdsid mõlemad,
aga üks ei kuulnud teist. Pime tuli pääle, poiss
lõi juba kartma.
Korraga kuulis poiss metsas hääli. Esiteks
kartis, pärast võttis südame rindu ja läks häälte
poole. Nägi eemal tuld, tule ääres istus vanaeit,
nuttev laps süles. Poiss ei kartnud midagi paha,
istus ka tule äärde soojendama. Istusid siis mõle
mad tüki aega tule ääres, poiss soojendas, vanaeit
kussutas nutvat last. Viimaks ütles vanaeit
poisile:
„Hoia sa veidi minu last, ma lähen süüa
tooma/'
Poiss võttis lapse sülle, hakkas kiigutama,
vanaeit läks metsa. Mõne aja pärast tuli ta tagasi,
kasetohust torbik käes. Sääl olid sees magusad,
75
magusad marjad. Sõi neid ise ja andis ka poisile.
Siis andis eit poisile kuusekäbi, ise ütles:
„See on selle eest, et mu last hoidsid."
„Mis ma selle tühja käbiga teen," mõtles
poiss, kuid pani käbi siiski tasku.
Siis tuli poisil magus rammestus pääle, pani
pää mättale ja uinuski.
Kui hommikul ärkas, oli juba suur valge.
Tulest ja vanaeidest ei olnud enam jälgegi. Nüüd
sai poiss aru, et ta oli olnud metshaldja tule ääres
öömajal.
Tõusis üles ja hakkas koju minema. Leidiski
kohe õige tee ja läks oma viisukoortega koju. Isa
oli juba ennemalt kodu. Kui poiss käe tasku pis
tis, leidis, et taskus ei ole käbi, vaid kullatükk.
76
Ussimägi.
omirme mõisa väljal on Ussimägi.
Sääl on palju usse. Sääl on mäe
sees koobas, kus elavad ussid oma
kuningaga. Tulevad suvel küll mäe
seest välja roomama, aga talveks
poevad kõik koopasse, kus magavad
kägaras talveund. Ussikuningas ei tule küll ku
nagi välja, olgu siis, kui on ussidepüha või kui
teistele ussidele liiga tehakse.
Kord läks üks mees sinna mäe lähedale ho
bust vaatama. Hobune sõi säälsamas mäe jalal.
Mees mõtles:
„Mis ma tast koju viin, õhtuni veel palju
aega, las sööb päälegi.“
Hakkas siis üle mäe kodu poole minema.
Jõudis mäe otsa, korraga langes jalgealune sisse
ja mees kukkus alla. Ei saanud esiteks pimeduse
pärast arugi, kuhu ta kukkus. Pärast hakkas
ühest nurgast valgust paistma ja nüüd mees nägi,
et oli kukkunud ussidekoopasse. Sääl oli neid usse
mitmesuguseid, küll musti, küll sarapuu-karvalisi,
kogu koopa põrand oli täis, nii et kihas. Mõned
lamasid niisama kägaras, teised roomasid mööda
77
Pärast hakkas ühest nurgast valgust paistma ja nüüd
mees nägi, et oli kukkunud ussidekoopasse.
78
põrandat, sisisesid ja liigutasid oma keeli. Aga
tagaseinas, veidi kõrgema koha pääl, oli üks suur
uss. Sel oli punane kroon pääs, ja säält see valguski tuli. See oli ussikuningas.
Mees oli nii kohkunud, et ei saanud sõnagi
suust. Seisis aralt ühe koha pääl paigal ja kartis
kogu aja, et nüüd-nüüd tulevad ussid teda nõe
lama. Viimaks hakkas ussikuningas rääkima:
„Kas sa neid oled ka palju surmanud?4'
Mees kogeles:
„Ei ole, ei ole ühtki tapnud!"
Nüüd visati mehe ette umbes temasuurune
tammepakk, ussid läksid kohe selle kallale ja
närisid mõne minutiga tolmuks. Ussikuningas
ütles:
„Sinu Õnn, et sa neid tapnud ei ole, muidu
oleks sinuga sedasama tehtud, mis tammepakuga.
Mine nüüd välja!"
Kui mees maa pääle jõudis, sai julguse tagasi,
hüppas hobuse selga ja hakkas kodu poole kihu
tama. Enne aga hüüdis ussikoopa poole:
„01en neid oma eluajal küllalt tapnud!"
Kui nüüd hakkas usse koopast tulema! Ussi
kuningas ise oli kõige ees. Kõik ajasid mehele
järele. Küll mees kihutas mis hobune aga võttis,
ei pääsenud usside eest kuhugi. Kui jõudis põllu
äärde, olid ussid kannul. Mees oli viimases hädas.
Siis äkki hüüdis üks hääl ülevalt:
„Sõida risti-rästi! Lase ristitud maa pääle!"
79
Nüüd hakkas mees sõitma risti-rästi ja laskis
viimaks põllule, kus vaod käisid ristamisi. Siis
jäid ussid maha, sest üle risti nad kurja teha
ei saa.
Aga sest ajast pääle ei tapnud mees enam
kunagi usse.
80
Ussikuningas.
orra tahtnud mees näha ussikuningat. Ta oli targalt kuulnud, et kes
ussikuninga krooni kätte saab, see
saab kõige õnnelikumaks ning tar
gemaks inimeseks maailmas. Ussikuningas tulevat välja ainult siis,
kui on ussidepüha või kui teistele ussidele liiga
tehakse.
Et mees ei teadnud, millal on ussidepüha,
seepärast läks ta ühel päeval metsa ja hakkas usse
tapma. Tahtis sedaviisi ussikuningat välja mee
litada. Luusis metsas kogu päeva, otsis põõsaste
alt usse ja tappis neid nii, et käed väsisid. Ussi
kuningat ei tulnud ikkagi välja. Pahaselt läks
mees koju.
öösi näidati talle unes, et mingu homme metsa
samasse kohta, kus ta eile kõige rohkem usse tap
pis, siis saab ussikuningat näha. Aga kellegagi
ei tohi sõna kõnelda.
Vara hommikul tõusis mees ja hakkas sõna
lausumata metsa minema. Naine sõtkus parajasti
leiba ja talle näis mehe olek imelikuna. Ta tegi
tainase käega mehele ristimärgi järele ja lausus:
6
81
„Issa ristike olgu sinu juures!“
Kui mees metsa jõudis, sinna kohta, kus ta
eile kõige rohkem usse tappis, — hakkas igast
kaarest usse kokku tulema. Neid kogunes mehe
ümber nii palju, et mees muud ei näinud kui usside
päid ja liikuvaid keeli. Viimsena tuli ussikuningas. See oli suurem kui ükski teine uss ja sel oli
pääs tulipunane kroon. Mees oli nii hirmul, et
ei saanud paigastki ära. Ussikuninga krooni võt
misele ei olnud mõteldagi.
Sääl käis korraga hele vile. Nüüd kogunesid
kõik ussid ühte hunnikusse, mis sai nii suur nagu
heinakuhi. Korraga visati ülevalt usside ette
mehesuurune tammepakk. Kohe tulid ussid kuh
jast ja närisid selle lühikese ajaga tolmuks. Siis
kadusid kõik metsa. Üks hääl aga ütles ülevalt:
„Täna õnne, et naine sulle hommikul risti
märgi järele tegi, muidu oleks sinuga sama teh
tud, mis tammepakuga. üle ristimärgi ussid kurja
ei tee/'
Sest ajast saadik ei ihaldanud mees enam
ussikuninga krooni ega tapnud asjatult usse.
82
Uss helmesteks.
vanaema kõneles alati, et püha
päeval ei tohi metsas marjul käia.
Ka mets tahab pühapäeva pidada.
Ja kui keegi lähebki pühapäeval
marjule, siis metshaldjas eksitab
selle ära või karistab kuidagi muul
mu
viisil.
Kui vanaema noor olnud, siis elanud siin
samas naaberkülas tüdruk, kes armastanud püha
päeviti metsas marjul käia. Teised hoiatanud küll,
et: „käi, käi, senikui metshaldjas tuleb!“ aga tüd
ruk pole hoiatusest hoolinud. Ja toredust armas
tanud too tüdruk, ehtinud oma käised litritega,
pääs kandnud värvilisi linte ja rinnal suurt solge.
Siis hakanud ilusaid helmeid tahtma. Mõtelnud:
„Korjan palju marju, müün ära mõisasse ja linna,
siis saan helmed."
Ühel pühapäeval läheb tüdruk jälle metsa,
suur korv käevarrel. Ise mõtleb: „Kui nüüd veel
paar pühapäeva käin metsas ja hää saak on, siis
saangi kokku helmeste hinna." Läheb siis sinna,
kus tal hääd marjakohad teadupärast olid, kuid ei
leia midagi. Ja mets on koguni imelik, isesugused
6*
83
rohud ja põõsad igalpool, mida ta enne polnud
näinud. Ja just nagu teisi inimesi oleks ka metsas,
kord vilksatab põõsaste vahelt hele pihik, kord
nagu hõikaks teda keegi. Läheb edasi ja edasi,
aga marju ei leia kustki. Viimaks jõuab Uvanõmmele, kus tema teada pidi kasvama ainult kanar
bik; nüüd on siin säärane hää marjamaa, mis
sugust ta veel polnud näinud.
Kohe hakkab tüdruk hoolega marju noppima.
Saab vaevalt paar korda pihuga võtta, kui hall
vanamees tuleb põõsa tagant välja ja küsib: „Mis
sa teed siin?“ — „Marju korjan,“ vastab tüdruk.
„Mis sa marjadega teed?“ pärib vanamees edasi.
„Müün ära ja ostan helmed/' seletab ehmunud
tüdruk. „Maksab sul selle pärast vaeva näha,“
lausub hall vanake. „Ma kingin sulle helmed."
Võtab taskust ilusad helmed ja riputab tüdrukule
kaela. Ise kaob sama äkki nagu tuligi.
Tüdrukul hää meel, et nii kergesti ilusad hel
med sai, jätab kohe marjakorjamise ja hakkab kek
sides minema kodu poole. Kodus hakkab peeglist
helmeid vaatama — ei olegi helmed, uss on kaela
ümber. Ja teised leidsid, et korvis ei olegi marjad,
vaid kiviprügi.
Vaat' see oli kõik seepärast, et käis pühapäe
viti marjul ja ajas toredust taga.
84
Jutt mehest, kes teadis ussisõnu.
inu vanaisa kõneles, et kui tema
poisike olnud, siis elanud Leeli
saunas vana Märt, kes osanud lin
dude ja loomade keeli ning mõist
nud ussisõnu. Kust ta seda kõike
oli õppinud, seda ei teadnud keegi.
Aga usse ta ei kartnud ja võis oma sõnade abil
ussidega teha, mis tahtis.
Minu vanaisa ise oli ükskord näinud, kui Leeli
Märt seisis võsastiku ääres ja kutsus ussi, vilistas
veidi ja pomises sõnu. Siis tulnud kohe uss, sää
rane paras, ja jäänud vana Märdi ette paigale.
Märt pannud ta endale ümber kaela, siis põue, uss
pole mehele midagi teinud. Pärast saatnud ussi
jälle metsa tagasi. Aga seda pole keegi näinud,
et Märt oleks kunagi mõnd ussi tapnud või neile
muidu halba teinud.
Kord oli mõisa vaimuvägi Karjasoo lähedal
heinal. Oli palav päev, usse oli palju liikvel, üks
tigeloom tuli põõsast ja nõelas Pärtli vaimutüdruku
jalga. Jalg paistetas üles, suure vaevaga komber
das tüdruk koju. Nüüd ei osatud muud teha, kui
saadeti vana Leeli Märdi järele. Märt tuli ja küsis:
85
„Kas mäletad seda põõsast, kust uss välja
tuli?"
„Mäletan küll, miks ei mäleta," ütles vaimutüdruk. „Suur sarapuupõõsas teekäänaku kohal.
Sääl, kus mineval aastal Reiu Mihkel vikatit tuisa
tes sõrme veristas.“
„Siis lähme metsa," arvas vana Märt.
Mindigi metsa. Tüdruk leidis ka kohe põõsa
üles ja näitas:
„Siinsamas nõelas/'
„Hää küll", ütles Märt, „siruta nüüd jalg
välja!"
Tüdruk pani silmad kinni ja sirutas jala välja.
Vana Märt hüüdis kolm korda:
„Tule siia! Tule siia! Tule siia!"
Siis vilistas tasakesi ja pomises sõnu, millest
tüdruk aru ei saanud. Nüüd tuligi sama uss, kes
tüdrukut nõelanud, Märdi ette ja hakkas talle otsa
vahtima.
„Ime puhtaks!" käskis Märt.
Kohe ajas uss kaela õieli ja hakkas haava
imema ning lakkuma. Tüdrukul oli hää külmatunne jalas, muud ta ei tundnud. Veidi aja pärast
käskis Märt ussil tagasi minna, ja tüdruk tundis,
et jalg ongi terve.
Nii arstis ta ühtepuhku ussinõelamist ega
olnud külarahval muretki. Isegi lapsed käisid jul
gesti Karjasoos marjul ega kartnud midagi, sest
Märt oli ussidel keelanud lapsi nõelata.
86
Nii tegi ta ussidele teed.
87
Üks uss ei pidanud aga Märdi keeldu ja nõe
las Marguse karjapoisi jalga. Märt kutsus küll
ussi tagasi ja laskis jala terveks noolida, aga
ähvardas kogu Palumäe ja Karjasoo usse:
„Kui veel lapsi nõelate, ajan teid kogu Palu
mäe metsast ja Karjasoost välja!'4
Sel aastal ussid ei puutunudki lapsi, aga järg
misel aastal nõelas üks Kaevumäe peremehe poega
just oma Õue all. Nüüd lubas Märt ussid ära saata.
Ta käis soo risti läbi Paluga kõrtsist kuni
Kõrgerabani ja küla alt kuni Karjasoo teise ääreni.
Nii tegi ta ussidele teed. Kui soo oli läbi käidud ja
teed tehtud, käskis Märt ussidel minna. Siis hak
kas usse tulema kokku nendele teedele kogu Palu
mäe metsast ja Karjasoost, kuni kõik teed olid täis.
Ja siis hakkasid ussid minema. Läksid loogeldes
kogu söögivahe, kuni kõik olid läinud.
Pärast seda ei nähtud kogu Palli küla ümb
ruses ühtki ussi, niikaua kui elas vana Märt. Nüüd
on vana Leeli Märt juba ammu surnud ja ussid
vähehaaval tagasi tulnud. Miks Märt neid ussi
sõnu oma pojale ei õpetanud, seda vanaisa ei
teadnud.
88
Kuidas mees ussikoopast õnne leidis.
ihala mõisas elas vanasti kuri härra.
See peksis kord oma kokka, kihutas
ta siis mõisast välja ja ütles:
Kokk oli üksik inimene, tal pol
nud külas kedagi tuttavat ega omast,
nii ei olnudki tal mujale minna kui metsa. Luusis
siis mees mõne päeva metsas, toitis end metsa
marjadega ja muretses, kuhu küll talveks minna,
sest aeg oli sügisene.
Sääl nägi mees ühel päeval suure kivi, mille
alla viis suur auk. Mees arvas, et siit leiab ta tal
veks päävarju, ja astus august alla. Kui ta alla
jõudis, kohkus hirmsasti, sest oli sattunud ussikoopasse. See oli suur koobas, usse täis. ühe
seina ääres veidi kõrgemal kohal oli suur uss,
punane kroon pääs, see oli ussikuningas. Teised
ussid roomasid põrandal edasi-tagasi ega teinud
mehele vähematki häda. Mees tahtis ümber
pöörda ja august välja minna, kuid ussikuningas
ei lubanud.
„0!ed kord siia tulnud, siis pead ka kogu
talve meie juures elama/'
89
Nüüd andis ussikuningas märku, ja kõik ussid
tulid üksteise järel valget kivi noolima, mis oli
säälsamas koopa keskel. Kes seda kivi korra
noolis, see jäi uniseks, roomas laisalt koopa seina
äärde, tõmbas enese kerra ja uinusid. Nii käisid
kõik ussid kivi noolimas ja jäid siis magama. Ka
väljast tulnud ussid käisid kivi noolimas ja uinu
sid siis kohe.
Viimaks ütles ussikuningas mehele:
„Nooli ka kivi!“
Mees läks kivi juurde, tõmbas korra keelega
üle kivi ja tundis kohe imelikku rammestust kogu
kehas. Läks kivi juurest eemale ja uinus sinna
samasse.
Kui mees jälle ärkas, oli koobas ussidest tühi,
ainult kuningas oli endisel kohal.
„Nüüd võid välja minna/' andis ussikunin
gas luba.
Mees tuli august välja ja nägi, et kevade oli
käes. Ta oli kogu talve maganud ühes ussidega
koopas. Siis, kui ta koopasse läks, olid puud
raagus, lilled närtsinud ja rohi koltunud. Nüüd
olid puud lehes, lilled õitsesid ja linnud laulsid.
Mis aga kõige imelikum — mees mõistis nüüd lin
dude keeli, sai aru kõik, mis linnud laulsid ja ise
keskis kõnelesid.
Parajasti ajasidki kuuse otsas kaks ronka
juttu, üks ütles:
„Siit seitsme päeva tee ida poole on suur linn.
Selles linnas on suur veehäda, kõik kaevud ja alli
90
kad on kuivad. Sellest hädast oleks kerge lahti
saada, kui keegi läheks linna taha, lükkaks pai
gast ära suure halli kivi ja kaevaks selle kivi ase
mel veidi, sest kõik linna veesooned on selle kivi
all kinni."
Teine ronk ütles:
„Kuningalossis ollakse suures mures, sest
kuningatütar on kaotanud kalli imesõrmuse. Seda
imesõrmust oleks aga kerge leida, kui mindaks
kuninga aeda ja otsitaks suure õunapuu alt."
Mees kuulas ronkade juttu hoolega ja arutas:
„See tuleb mulle õnneks. Mina tahan linnale
vett anda ja kuningatütre sõrmuse üles otsida/'
Seadiski siis kohe sammud linna poole, kus
pidi olema suur veehäda. Jõudis seitsmendal päe
val sinna, läks linnahärrade juurde ja lubas lin
nale vett anda. Linnahärrad ei uskunud, ütlesid:
„Siin on käinud kõige targemad kaevumeistrid, pole suutnud linnale vett anda, kuidas sina
seda teed, lihtmehike? Aga võid ju katsuda. Kui
annad linnale vett, saad palju raha, sest linn on
suremas janusse/'
Nüüd võttis mees labida, läks linna taha,
nihutas halli kivi paigast ja kaevas kivi asemel
veidi. Kohe pääsesid sinna kivi alla kinnipandud
veesooned lahti, kõik kaevud tulid puhast vett täis
ja allikast hakkas jooksma selget vett.
Linnarahvas oli väga rõõmus, andis mehele
nii palju kulda, et see sai kohe rikkaks meheks.
91
Siis ostis mees endale uhked riided ja läks
kuningalinna. Palus kuninga ette ja lubas üles
otsida kalli imesõrmuse. Kuningas ei uskunud, et
mees sõrmuse üles leiab, sest kõige targemadki
otsijad polnud leidnud. Lubas siiski mehel kat
suda oma õnne.
Mees läks kuninga rohuaeda, siblis veidi suure
õunapuu all ja leidiski üles kalli sõrmuse. Kunin
gas tänas meest ja andis talle palju raha.
Nüüd oli mehel hää elu. Tal polnudki enam
vaja kokakohta otsida, sest oli ise rikkam kui tema
endine härra.
92
Rahakatel.
õela mõisa väljal on Katlamägi. Sel
mäel on seepärast säärane nimi, et
selle mäe sees on juba vanast ajast
suur rahakatel. Seda katelt ei saa
naljalt kätte, sest see tuleb välja
ainult ühel ööl iga saja aasta tagant.
Aga millal see öö on, seda ei tea keegi.
Vanal ajal oli üks mees seda katelt peaaegu
juba kätte saamas, aga ei saanud. See mees oli
läinud ühel Õhtul metsa hobust tooma. Pole hobust
leidnud, jäänud hilja pääle ja sattunud Katlamäele.
Läinud siis üle Katlamäe, saanud juba üles, kor
raga komistanud. „Mis ime see on, et komistad,"
mõtelnud ise. „Lage maa igal pool, ei kivi ega
kändu kuski." Hakanud lähemalt vaatama —
sang, katlasang. „Hee!“ mõtelnud jälle mees.
„See on kindlasti rahakatel." Vaadanud lähemalt
järele — rahakatel jah. Suur sang ulatub maa
seest välja, katlaäär ka näha, raha ääreni täis.
Nüüd toonud mees suure hoova ja hakanud
rahakasti välja kangutama. Ise lubanud sääljuures: „No kui selle kätte saan, siis annan kohe
poole vaestele!" Kangutanud, kangutanud — ker
93
gesti tulnud katel maa seest välja. Küll olnud
suur katel, ja ääreni raha täis! Juba olnud katel
peaaegu kõik maa seest väljas, kui mehe pääst
poolvargsi libisenud mõte läbi: „Vaestele oigu
nüüd küll lubada, aga ega ma anna, kulub see
raha endalegi ära.“ Vaevalt saanud mees niiviisi
mõtelda, kui rahakatel suure kolinaga alla kukku
nud ja hoovagi alla viinud. Suure vaevaga pää
senud mees alla kukkumast.
Sinna katla asemele tuli suur auk ja vesi voo
las kohinal sisse ja on sääl tänapäevani. Aga seda
rahakatelt pole pärast keegi enam näinud.
94
Maa-aiuoe linn.
ord olid mõisa teomehed Linnamäe
lähedal õitsil. öö oli jahe, mehed
tegid tule üles, istusid tule ääres
ja ajasid juttu. Hobused sõid
eemal. Umbes kesköö paiku läks
üks õitsiline tule juurest eemale
hobuseid vaatama. Hobused leidis üles, aga kui
tagasi tahtis minna, langes tihe udu maha ja mees
eksis ära. Küll käis mees edasi-tagasi, kuid ei
osanud tule juurde tagasi tulla.
Viimaks jõudis linnamäe juurde ja hakkas
arvama, kus pool õitsituli võiks olla, Kui mees
sedaviisi seisis linnamäe jalal ja aru pidas, läks
äkki mäekülg lahti ja säält paistis tore linnavärav.
„Mis kummitus see siis on!“ hüüdis mees
kohkudes, aga lahke väravavaht andis käega
märku, et tulgu aga mees lähemale ja astugu
linnaväravast sisse.
Mees võttiski viimaks südame rindu ja läks
linna. Siin olid toredad majad ja uhked kauplu
sed. Linnainimesed olid kõik vanamoodi riides,
tulid mehele lahkelt ning sõbralikult vastu. Iga
95
Äkki läks mäekülg lahti ja säält paistis tore hnnavärav.
96
kaupmees kutsus teda oma poodi ja pakkus kaupu.
Kõik palusid, et ta nende linnast ostaks kolm asja.
Mees läks viimaks ühte kauplusse sisse.
Toodi ette kõiksuguseid toredaid asju ja paluti, et
ta aga ostaks. Hind tehti igale asjale nii odav, et
enam odavam olla ei saagi — üks kopik. Mees
võttiski ühest poest toredad valjad, teisest —
hõbeplaatidega leid ja maksis kummagi eest
kopika. Kolmandast poest tahtis osta kirju vöö,
kuid enam ei olnud kopikatki raha. Kui kaupmees
ja linnarahvas nägid, et mehel kolmanda asja ost
miseks enam raha ei olnud, hakkasid nad hale
dasti nutma. Siis kahvatusid inimesed, kadusid
majad ja poed nagu udu, mees seisis jälle üksinda
mäejalal — linn oli maa sisse tagasi läinud.
Pärast sai mees targalt teada, et Linnamäe all
on juba vanast ajast üks linn. Mitmesaja aasta
tagant tuleb linn kord ühel ööl maa pääle. Kui
siis linnarahval korda läheb kellelegi müüa kolm
asja, pääseb linn needusest ja jääbki maa pääle.
Küll kahetses mees, et tal kolme asja ostmi
seks raha ei olnud, kuid midagi ei olnud parata.
Aga seda maa-alust linna pole keegi enam pärast
näinud.
7
/
97
Peretütar ja vaeslaps.
anasti elasid ühes talus peretütar ja
vaeslaps. Vaeslaps oli hää ja ilus,
peretütar kuri ja inetu. Ema armas
tas ja hoidis väga oma tütart: tegi
talle kõige ilusamad riided, söötis
ning poputas kõige paremate sööki
dega ja kõige maitsvamate jookidega, tööd ei lask
nud teha mingisugust. Vaeslapsele oli võõrasema
kuri: andis talle selga kõige viletsamad riidehilbud, söögiks andis kuivanud leivakoorukesi, aga
rasket tööd pidi vaeslaps tegema vara hommikust
hilja õhtuni.
ükskord talvel andis võõrasema vaeslapsele
suure korvi ja ajas metsa marjule, ise ähvardas:
„Vaata, et sa selle täis korjad! Kui täis ei
korja, siis ei tohi koju tulla."
Nuttes läks vaeslaps metsa. Ei kustki leia
marju — igal pool sügav lumi. Viimaks eksis ära
ja jõudis ühe väikese majakese juurde. Pikkade
hammastega vanamoor vaatas aknast välja ja
küsis:
„Laps, mis sa otsid?"
Vaeslaps ütles:
98
„Otsin marju. Pean selle korvi täis korjama
ja koju viima."
Vanamoor ütles:
„Kulla laps, kust sa nüüd talvel marju leiad!"
Siis hakkas vaeslaps nutma ja ütles:
„Võõrasema ütles, et kui korvi täis ei saa, siis
ei tohigi koju minna."
Selle pääle ütles vanamoor:
„Võta luud ja pühi minu aknaalune puh
taks, siis saad marju."
Kohe võttis vaeslaps luua ja pühkis vana
moori aknaaluse hoolega puhtaks. Säält leidis nii
palju marju, et sai vähe ajaga korvi täis.
Nüüd kutsus vanamoor vaeslapse tuppa sooja.
Vaeslaps läks, istus ukse kõrvale pingikesele, avas
kotikese, kus olid leivakoorukesed, mis kasuema
talle lõunaks kaasa pannud, ja hakkas sööma.
Sääl majakeses oli kolm härjapõlvlast, need olid
vanamoori pojad, need hakkasid paluma:
„Anna ka meile lõunat!"
„Mis ma teile annan", ütles vaeslaps, „mul
pole muud kui kolm leivakoorukest, mis võõras
ema kaasa pani."
Andis siiski igale ühe leivakoorukese, ja
härjapõlvlased sõid.
Kui nüüd vaeslaps hakkas kodu poole minema,
ütlesid härjapõlvlased:
„Mis me sellele hääle lapsele soovime?"
Esimene ütles:
99
„Mina soovin, et kui ta kõneleb, siis tal kuld
munad suust välja tuleksid."
Teine ütles:
„Mina soovin, et ta kuningaprouaks saaks!"
Ja kolmas soovis, et tal hää elu oleks.
Vaeslaps tuli koju, andis marjakorvi võõras
emale ära. Aga kui ta kõnelema hakkas, siis lan
gesid tal suust kuldmunad rüppe. Võõrasema sai
vaeslapse pääle väga kadedaks. Ta tahtis, et ka
tema tütrel kuldmunad suust välja kukuksid, ja
saatis oma tütre metsa marjule. Andis kaasa väi
kese korvi, lõunaleivaks pani kotti mett-leiba.
Peretütar läks metsa ja jõudis sama hurtsiku
juurde, kus vaeslapski oli käinud. Pikkade ham
mastega vanamoor vaatas aknast välja ja küsis:
„Mida sa otsid, lapsuke?"
„Marju otsin," kohmas peretütar.
„Kust sa neid talvel leiad?" küsis jälle vana
moor.
„Ei tea!" turtsus peretütar.
Nüüd ütles vanamoor:
„VÕta luud ja pühi minu aknaalune puhtaks,
siis leiad marju."
Peretütar ütles:
„Vaata kus mul veel asjamees! Mina hakaku
tema aknaalust pühkima. Ei seda ole!"
Nüüd kutsus vanamoor peretütart tuppa sooja
ja lõunale. Kohe läks peretütar sisse, istus keset
100
tuba ja hakkas sööma mett-leiba. Härjapõlvlased
küsisid endale ka leiba, aga peretütar vastas:
„Mis asjamehed te mul olete, et teile leiba
pean andma? Mul endalgi vähe, kust ma veel teile
annan.44
Kui nüüd peretütar lõunat oli söönud ja koju
hakkas minema, ütlesid härjapõlvlased:
„Mis me sellele halvale lapsele soovime?“
Esimene ütles:
„Mina soovin, et tal igakord kärnkonn suust
välja kukuks, kui ta kõneleb/4
Teine ütles:
„Mina soovin, et ta kunagi mehele ei saaks!44
Ja kolmas soovis, et tal halb elu oleks.
Peretütar läks koju, hakkas kõnelema —
kärnkonn kukkus suust välja. Kui nüüd perenaine
nägi, et vaeslapsel kõneldes kuldmunad rüppe lan
gevad, tema tütrel aga kärnkonnad maha sajavad,
siis vihastas ta ja kihutas vaeslapse hoopis majast
välja.
Vaeslaps läks jälle metsa ja eksis ära. Härja
põlvlased tulid ta juurde ja küsisid:
„Mis sa kõnnid siin üksi metsas?44
Vaeslaps vastas nuttes:
„Võõrasema ajas mu kodust välja ega lubagi
enam tagasi minna.44
Nüüd juhatasid härjapõlvlased vaeslapse
ühele teerajale, mis viis kuningalinna poole. Vaes
101
laps hakkas seda mööda edasi minema. Aga
kuningapoeg oli tulnud parajasti jahile ja juhtus
vaeslapsega metsas kokku. Kui ta nägi, et vaes
laps nii ilus oli ja tal kõnelemise juures kuld
munad suust langesid, siis ta viis tema oma lossi
ja võttis pärast endale naiseks. Nüüd oli vaes
lapsel hää elu. Aga kuri peretütar ei saanudki
mehele ja tal oli halb elu.
102
Saunalaps ja peretütar.
aunaema tegi saunas leiba. Tütar käis
emale pääle ja palus kogu aja:
„Ema, tee ka mulle kaapekakk,
tee nüüd, ole hää!“
Viimaks tüdis ema, tegi kaapekaku, pani selle ahjupaistele küp
sema. Kui kakk valmis, andis selle tütre kätte ja
ütles poolpahaselt:
„Mine taga metsa!"
Tütar täitis ema käsu täpipäält: võttis kaku
ja hakkas metsa minema. Läks ja läks, kuni nägi
tee ääres kraavis sandi. Sant hakkas saunalast
paluma:
„01e hää laps, aita mind kraavist välja!"
Tütarlaps aitas nii palju kui jõudis ja sant
ronis kraavist välja. Nüüd palus sant edasi:
„Pese ja vihtle mind kuski saunas!"
Saunalaps viis sandi sauna, mis oli säälsamas
lähedal. Saunas ütles sant:
„Toa taga on linaluude hunnik, küta nendega
sauna."
103
Tüdruk läks aga, palus külast puid, küttis
sauna ilusasti soojaks. Viis sandi parsile ja viht
les teda.
„Lauda taga on virtsalomp, too säält virtsavett ja pese mind sellega," soovis sant edasi.
Saunalaps tõi aga külakaevust värsket vett ja
pesi sellega sandi ilusasti puhtaks.
„Too nüüd lakast penni päält vana hobuse
nahk ja kuivata mind sellega."
Tütarlaps võttis aga enda ümbert palaka ja
kuivatas sellega. Lõpuks ütles sant:
„Võta nüüd leeaugust tuhka ja keeda mulle
sellest putru."
Saunalaps jooksis jälle külasse, palus säält
jahu ja keetis päris ilusa pudru.
Nüüd pani sant tütarlapse ette kaks karpi —
üks oli ilus ja hiilgav, teine oli tuhm ja tume —,
ja käskis võtta ühe karbi endale vaevatasuks.
Saunalaps valis tumeda ning tuhmi karbi ja hak
kas koju minema. Tee pääl haukusid küla koerad:
„Auh-auh, saunalaps tuleb, kulla- ja hõbedakarp käes!"
Küll hurjutas ja hirmutas laps koeri, aga
miski ei aidanud. Kodus võeti emaga karp lahti —
oli kulda ja hõbedat täis. Nüüd hakkas saunarahvas elama hästi ja jõukalt.
Seda lugu kuulis ka peretütar. Kohe käskis
ta ema saialeiba küpsetada. Laskis endale teha
saialeivast kaapekaku ja käskis ütelda: „mine
metsa!"
104
Läks siis ka peretütar metsa poole. Leidis
sandi tee äärest, kes palus:
„01e hää laps, aita mind kraavist välja!"
Häda pärast aitas ta sandi kraavist välja ja
viis ta siis lähemasse sauna. Sant palus teda kõike
seda teha, mis saunalastki. Karvapäält täitis pere
tütar sandi soovid. Küttis saunaahju linaluudega,
pesi santi virtsaveega ja kuivatas hobusenahaga.
Keetis tuhast putru ja küsis siis karpi vaevatasuks.
Sant pani ta ette kaks karpi: ühe ilusa ja läikiva,
teise tuhmi ning tumeda. Peretütar haaras läikiva
karbi ja jooksis kohe kodu poole. Teel haukusid
küla koerad:
„Auh-auh, peretütar tuleb, tule- ja tõrvakarp käes!"
Küll meelitas peretütar koeri võileibadega,
aga miski ei aidanud. Kodus võeti karp lahti, —
tuld ja tõrva tuli välja, kargas tütrele näkku, nii
et eluajaks jäid mustad plekid näole.
105
Imekivi.
üla taga metsa ääres üksikus hurtsi
kus elas lesk ema oma pojaga. Kül
lust neil ei olnud, aga nälga ka ei
tuntud. Põllulapike andis leiba, leh
mast saadi piima.
Poiss oli tasane ja veidi saa
matu. Teised külapoisid ei sallinud teda ega võt
nud oma seltsi, tema aga arvas:
„Küllap ükskord leian ka mina õnne!“
ühel päeval saatis ema poisi linna. Andis
paar naela võid kaasa, käskis ära müüa ja saadud
raha eest endale osta, mis tahab. Poiss müüski
või ära ja pidas aru, mis peaks ta saadud raha
eest ostma. Vaatas üht ja teist asja, ei leidnud
midagi meelepärast ja hakkas juba kodu poole
tulema.
Linna värava taga nägi meest, kes tahtis
hukata vana kassi. Poisil oli kassist hale, sobitas
mehega kaupa ja ostis kassi ära. Kodus ema
tõreles esiteks poisiga, miks see vana kassi ost
nud, kuid leppis varsti, sest nüüd oli neil üks
loom majas rohkem.
106
Linnavärava taga nägi meest, kes püüdis hukata vana
koera.
107
Teisel nädalal saatis ema jälle poisi linna
võid müüma ja lubas nüüdki osta, mida poiss aga
soovib. Jälle ei leidnud poiss meelepärast asja ja
hakkas tulema. Linnavärava taga nägi meest, kes
püüdis hukata vana koera. Poiss andis või eest
saadud raha mehele ja sai koera endale. Kodus
ütles emale:
„Tõin linnast koera. Ära pahanda, nüüd on
meil juba kaks looma juures/'
Andis kassile kolde ette tassiga piima ja koe
rale konte, ise kõneles:
„Pole viga, küllap leiame meiegi kord õnne."
Kolmandal nädalal läks kõik jälle samuti.
Müüs või ära, ei leidnud meelepärast asja ja hak
kas tulema. Nüüd nägi linnaväravas meest, kes
tahtis materdada musta ussi.
„See on majauss," ütles poiss mehele. „Ära
seda surma, müü parem mulle."
Mees oli rõõmus, et leidis tühipaljale ussile
ostja. Poiss pani ussi põue ja rõõmustas:
„See on majauss, see toob kindlasti õnne."
Kodus oli ema esiteks pahane, et poiss ussi
koju tõi, kuid leppis viimaks ka sellega. Eks see
ole ka jumalaloom.
õhtul pani poiss kassi ahjuauku magama,
koerale tegi aseme ukse kõrvale, aga ussi võttis
enda juurde voodisse. Kui hommikul ärkas, oli
küll kass ahjuaugus, koer ukse kõrval, aga voodis
ei olnud ussi, vaid ilus tütarlaps. See tänas poissi
ja ütles:
108
„01e meheks, et mu ostsid ja voodisse ma
gama panid. Seeläbi pääsesin nõidusest. Mina
olen kuningatütar, kuri nõid moondas mu ussiks,
ma pidin nõidusest siis pääsema, kui mõni noor
mees mu pääle halastab ja voodisse magama
paneb. Sina oled seda teinud. Tänuks kingin
sulle imekivi, mis kõik su soovid täidab."
Andis noormehele kivi ja lahkus toast.
Nüüd oli emal ja poisil hää põli. Kõik, mida
sooviti, seda muretses imekivi. Ei olnud millestki
puudust ega ühtegi muret.
Asjast sai teada mõisahärra, kes oli poisile
kade imekivi pärast. Läks ühel päeval küla taha
hurtsikusse ja küsis imekivi näha. Poiss ei tead
nud aimata midagi paha. Andis kivi härra kätte.
Härra pistis aga kivi tasku ja soovis enda kohe
kaugele meresäärele toredasse lossi elama.
Nüüd oli poisi kurvastus suur. Kahetses küll,
et härrat oli usaldanud, kuid midagi polnud parata.
„Pole viga", ütles ta viimaks, „mul on ju selt
silised kass ja koer. Jagasime üheskoos õnnepäevi, jagame nüüd ka muret."
Andis loomadele süüa, pani kassi magama
ahjuauku, koerale tegi aseme ukse kõrvale, ise
heitis voodisse.
öösi võtsid kass ja koer nõuks poissi aidata.
Tema päästis nende elu, nüüd on nende kord
tänulik olla. Läksid tasakesi hurtsikust välja ja
otsustasid ujuda üle mere kaugele saarele, — ehk
saab imekivi härra käest kätte.
109
Hommikul on mõlemad sõbrad mere ääres ja
hakkavad ujuma. Ujuvad päeva, ujuvad kaks,
ujuvad mitu päeva. Viimaks ühel õhtul jõuavad
saarele. Peidavad endid mere kaldale põõsa alla,
et siis öösi lähevad lossi.
Härra pidutses sel õhtul hilja ööni. Kesköö
oli ammugi möödas, kui härra magama läks.
Nüüd tulid sõbrad põõsa alt välja ja hiilisid lossi.
Käisid läbi mitu tuba, kustki ei leidnud imekivi.
Viimaks tulid härra magamistuppa, ka siin ei
olnud kivi. Härra magas suu lahti ja norskas
kõvasti. Kass hüppas öölauale ja vaatas härra
suhu — sääl imekivi oligi hammaste taga. Härra
kartis kivi eest nii, et seda öösi suus hoidis.
Kuidas kivi kätte saada? Kass leidis hää
nõu — sülitas härrale suhu; härra hakkas unes
läkastama ja köhis kivi välja. Krapsti haaras koer
kivi hammaste vahele, ja mõlemad sõbrad katsu
sid, et lossist välja said.
Nüüd hakati kohe ujuma kodu poole. Esiteks
hoidis koer kivi suus; kui ta väsis, hakkas kass
kivi hoidma. Nii ujuti rõõmsasti edasi ja kanti
kordamööda kivi.
Kui kodurand juba paistma hakkas, mõtles
koer:
„Võtan õige kivi kassi käest ära ja viin poisi
kätte, siis arvab, et mina see tooja olengi, ja hoo
litseb minu eest rohkem.4'
Hakkas kassi käest kivi tahtma, aga kass ei
andnud, sest ta oli veidi aja eest mõtelnud samu
110
mõtteid mis koergi. Hakkasid rüselema, kivi
kukkus kassi suust merre. Nüüd oli mõlemal
häda suur; kahetsesid küll oma tegu, aga midagi
polnud parata. Kuidas sa lähed peremehe ette
ilma kivita, kas võtabki enam vastu? Mis neist
nüüd küll saab?
Hakkasid siis mõlemad haledasti nutma, kuni
tuli mere põhjast kala ja küsis, mis neil viga.
Sõbrad jutustasid loo ära ja kurtsid, et neil pole
enam kuhugi minna.
„Pole viga“, ütles kala, „sellega saame hak
kama/'
Lõi sabaga sulpsu ja ujus mere põhja. Tõi
säält imekivi välja ja andis sõprade kätte. Nüüd
ei mindud kivi pärast enam tülli, kordamööda
kanti seda suus ja anti kodus ühiselt peremehe
kätte.
Poiss oli rõõmus, et imekivi jälle kätte sai.
Nüüd hoidis ta seda hoolega ja elas õnnelikult
kogu eluea. Aga kuhu see imekivi pärast sai,
seda ei tea keegi.
111
Kuidas saunapoiss sai kuningaks.
anasti elasid kauge metsa ääres pere
mees ja saunamees. Peremehel oli
poeg ja saunamehel oli poeg, mõle
mad olid päeva päält ühevanused.
Ühes nad kasvasid, ühes mängisid
ja tegid vallatust.
Saunamehe poeg oli ilus, tugev ja osav; pere
mehe pojale ei oldud ilu antud, samuti tugevust
ega osavust. Muidu oli hää poiss küll ja sobis
saunamehe pojaga nii hästi, et üks ilma teiseta
midagi ei teinud ega ette võtnud.
Aga kõik kiitsid ikka saunamehe poega, pere
mehe pojast ei tehtud väljagi. Pikapääle sai pere
mees saunamehe poja pääle kadedaks ja hakkas
koguni kartma, et see pärast tema poja eest kõik
ära võtab. Läks siis nõialt nõu küsima, kuidas
saunamehe pojast lahti saada. Nõid küsis:
„Kas tahad teda surmata, või muidu eest ära
saata?"
Peremees ütles:
„Surmata ei tahaks, kui saaks muidu eest
ära saata, et minu poega nähtaks ja tähele pan
daks/'
Siis andis nõid mehele hobuoblika ja õpetas:
112
Kohe võttis vaeslaps luua ja pühkis vanamoori aknaaluse
hoolega puhtaks. Säält leidis nii palju marju, et sai vähe
ajaga korvi täis. (^Peretütar ja vaeslaps".)
Kni saunamees õhtul koju tuli, ei leidnud oma poega
kustki, ainult väike kesik tuhnis aia ääres.
8
113
„Anna see saunamehe pojale süüa, siis moon
dub ta seapõrsaks.“
Peremees läks koju, andis saunapoisile oblika.
See sõi ja moondus kohe seapõrsaks. Kui sauna
mees õhtul põllult koju tuli, ei leidnud oma poega
kustki, ainult väike kesik tuhnis aia ääres. Seegi
pistis metsa poole jooksma, niipea kui saunamees
õue astus.
Saunamehe poeg elas nüüd seapõrsana met
sas. Tuhnis maad, sõi, mis kätte sai, ja magas
öösi põõsa all.
ühel päeval tuli kuningas sinna metsa jahile
ja eksis ära. Sai viimaks kokku seapõrsaga, kes
hakkas temaga kõnelema päris inimese keeli:
„Juhatan su metsast välja, kui võtad minu
kaasa oma lossi."
Kuningas mõtles:
„lmelik on küll seapõrsast lossi viia, aga olgu
pääle — on tütrel asjaks, millega mängida."
Oli siis asjaga päri, ja nüüd hakati minema.
Seapõrsas vänderdas ees, kuningas läks järel.
Jõuti kuningalossi. Tütrel oli väga hää meel
seapõrsast, viis ta kohe oma tuppa ja andis süüa.
Ja nüüd nad hakkasidki ühes elama. Kuningatütar
mängis seapõrsaga päevad otsa, andis talle süüa
oma kausist ja tegi oma tuppa magamisaseme.
ühel päeval — just aasta sest päevast, millal
poiss seaks muudeti — sõitis kuningas kogu
perega välja jalutama. Põrsas hakkas kuninga
tütart paluma:
114
„Palu oma isa, et lubaks sul mind ka kaasa
võtta!"
Kuningas ei olnud esiteks nõus, aga pärast
ikka lubas. Sõideti siis linnast välja, kuningas
prouaga ees, tütar põrsaga järel. Tee pääl hak
kas põrsas jälle paluma:
„Suudle nüüd mind!"
Kuningatütar esiteks ei olnud nõus, et kuidas
sa seapõrsast ikka suudled. Aga põrsas käis ikka
pääle, et ega seda siis keegi näe kinnises tõllas,
et sellega ta teeks suure hääteo. Viimaks hakkas
kuningatütar mõtlema, et mis sellest siis ikka on
— puhas roosa kärss... ja keegi ei näegi kinni
sesse tõlda.
Võttis siis põrsa sülle ja andis talle suud.
Vaevalt oli ta seda teinud, kui tõllas enam ei
olnudki seapõrsast, oli ilus tugev noormees. Nüüd
jutustas noormees, kuidas ta seapõrsaks moondati ja kuidas ta nüüd suudluse läbi jälle inime
seks tagasi saanud.
Kui lossi tagasi sõideti, oli kõigil ilusa noor
mehe üle häämeel. Noormees jäigi nüüd kuninga
lossi elama ja sai pärast kuningatütrele meheks.
Kui kuningas vanaks jäi ja suri, sai saunapoiss
tema asemele kuningaks. Siis otsis ta üles oma
isa ja peremehe poja ja tõi nad oma lossi. Isa
elas kuningalossis hõlbupäevi, peremehe pojast
sai aga kuninga lähem nõuandja. Aga seda kurja
peremeest, kes poisi oli seaks moondanud, ta küll
oma lossi ei toonud.
115
Kolm venda.
anasti elas rikas mees, kel oli suur
talu ja muidu jõukas elujärk. Sellel
mehel oli kolm poega: kaks vane
mat olid targad ja hakkajad, kolmas,
noorem, oli veidi saamatu. Vanemad
vennad olid uhked ja iseennast täis,
noorem oli aga tasane ja hääsüdamlik.
Kui isa suri ja ka ema vanaks jäi, ei teadnud
ta, kellele talu pärandada. Seepärast ütles ta
ühel päeval poegadele:
„Minge nüüd välja, leidke igaüks endale
pruut. Kellel on kõige ilusam pruut ja kes sellelt
toob mulle kõige ilusama kleidi kingituseks, see
pärib talu.“
Pojad läksid kodunt välja. Kahel vanemal
olid pruudid teada, nooremal ei olnud kedagi.
Vanemad vennad läksid oma pruutide juurde, noo
rem ei teadnud kuhugi minna. Ta läks siis teed
mööda edasi, kuni jõudis metsa. Istus sääl kivile,
hakkas oma asja pärast muretsema ja viimaks
nutma.
Kui ta nüüd nii kivil istus ja nuttis, tuli kivi
alt välja hall vanamees ja küsis:
116
„Mis sul on, kulla pojuke, miks sa nutad ?“
Poiss jutustas talle oma asja ära. Et neid on
kolm venda, ema ei tea kellele talu pärandada,
saatis neid pruute otsima ja neilt kingitusi tooma.
Hall vanamees ütles:
„Ära nuta midagi, küll saame asjaga hak
kama. Tule aga mulle järele."
Nüüd nägi noorem vend kivi all maa-aluse
käigu. Sinna läks vanamees ees ja poiss järele.
Sääl maa all oli tore mõis. Kõik säras kullast ja
hõbedast. Aga muid loomi sääl näha ei olnud
kui ainult rotte. See oli rottide mõis.
Poisile näidati säng ja kästi magama heita.
Poiss heitiski magama. Tüki aja pärast äratati
ta jälle üles, anti kätte toredasti meisterdatud
kleit ja kästi koju minna, üteldi veel, et kui poi
sil edaspidi midagi vaja läheb, siis tulgu jälle
sinna.
Rõõmsa meelega läks poiss koju ja andis
kingituse ema kätte. Mõne aja pärast tulid ka
vanemad vennad ja andsid ära oma kingitused,
aga noorema venna toodud kleit oli kõige ilusam.
Ema ei tahtnud talu nooremale pojale anda,
saatis kõik uuesti välja ja lubas talu sellele, kes
oma pruudilt kõige ilusamad kingad toob.
Vanemad vennad läksid oma pruutide juurde,
noorem aga metsa kivi juurde. Istus kivile ja hak
kas nutma. Varsti oli hall vanamees sääl, viis ta
maa alla ja pani magama. Kui ta jälle üles ära
tati, olid toredad kingad voodi ees.
117
Jälle olid noorema venna toodud kingad
kõige ilusamad. Ema ei tahtnud aga nüüdki talu
temale anda, vaid saatis veel kord kõik välja.
Nüüd lubas talu sellele, kes oma pruudilt kõige
maitsvama saia toob.
Kolmat korda läksid vennad välja, vanemad
vennad oma pruutide juurde, noorem kivi juurde.
Nutmise pääle tuli nüüdki hall vanamees välja ja
küsis, mis poisil viga. Kui poiss asja ära seletas,
ütles taas vanamees:
„Pole viga, lähme aga alla!"
Viis poisi jälle rottide mõisa ja käskis ma
gama heita. Seekord ei tulnud aga poisil und.
Vaatas voodist ja nägi, kuidas saia tehti. Suur
kari rotte oli künas taigna sees ja sõtkus saia.
„Seda saia ei söö vist küll keegi," mõtles
poiss endamisi ja jäi siis magama.
Kui sai valmis sai, aeti poiss jälle üles, anti
sai kätte ja kästi minna. Kodus leidis ema, et
jällegi on noorema venna sai kõige maitsvam.
Nüüd ütles ema:
„Ei ole midagi parata, pean talu sulle andma.
Aga minge veel kord, tooge igaüks oma pruut
siia. Kellel kõige ilusam pruut, see saab kind
lasti talu."
Teised vennad läksid kohe oma pruutide
juurde, aga noorem oli hädas — tal ei olnudki
pruuti. Tahtis siiski kivialuse vanamehe käest
nõu küsida. Läks siis jälle kivi juurde ja hakkas
118
nutma. Hall vanamees tuli välja, kuulas asjaloo
ära ja ütles:
„Pole viga, küllap leiame nõu, lähme aga
alla!"
Mindi alla. Sääl võttis hall vanamees vana
luuakontsu, pani sellele kuus rotti ette, poisi ja
kolm rotti pääle istuma ja saatis tulema.
„Kena lugu küll“, mõtles poiss, „minagi ei
mahu siia õieti istuma, kuhu need rotid siis ma
huvad?"
Kui veidi maad oli sõidetud, ütles üks rott:
„01eks see luuakonts tõld ja rotid ees hobu
sed!"
Kohe moondus luuakonts toredaks tõllaks ja
rotid uhketeks hobusteks.
Veidikese aja pärast ütles teine rott:
„01eksin mina pruut, tema peigmees ja teie
kahekesi pruutneitsid!"
Kohe moondus ta imeilusaks pruudiks ja tei
sed kaks kenadeks pruutneitsideks. Nüüd ütles
veel kolmas:
„01eksid meil kõigil uhked riided ja hobustel
säravad riistad!"
Vaevalt sai ta seda ütelnud, kui kõik nii juh
tuski. Nüüd sõitis noorem vend kuuehobuse tõl
laga koju, nii ilus pruut kõrval, missugust ema
veel polnud näinud. Varsti tulid ka teised vennad
oma pruutidega, kuid jahmatasid kõik ega mõist
nud enam kolme lugeda: nii ilusat neidu polnud
nad eluilmaski näinud.
119
Nüüd ei viivitanud ka ema ja andis nooremale
pojale talu kätte kogu värgiga. Aga noorem poeg
ei tahtnudki enam talu, ütles vaid:
„Ma ei tahagi enam teie talu, mul isegi tore
mõis!“
Ütles ja istus oma pruudi kõrvale ja sõitis
tagasi rotimõisa. Sinna ta jäigi oma ilusa naisega
ja hakkas rotte valitsema.
120
Seitse venda ja seitse õde.
ord elas kaugel metsa põhjas üksi
kus talus seitse venda. Isa ja ema
olid ammu surnud, õdesid neil ei
\
olnud — nii nad elasid üksi ja oma! ette, naisterahva hingegi ei olnud
1 majas. Kõik kodused tööd ja tali
tused tegid vennad ise.
Kui kõige noorem vend ka juba mehearuliseks ja naisevõtmiseealiseks oli saanud, hakkasid
vennad aru pidama, et peaks õige naised koju
tooma. Et aga ligilähedal kellelgi tüdrukuid
teadupärast ei olnud, otsustati nii, et kuus vane
mat venda lähevad laia maailma naisi otsima,
noorem jääb aga koju maja pidama. Teised otsik
sid siis väljast igaüks endale naise ja tooksid ka
nooremale vennale naise koju.
Sedaviisi jäigi. Kuus vanemat venda seadsid
reisipaunad valmis ja läksid teele, noorem jäi koju
maja pidama ja naist ootama.
Sammuvad siis vennad kosjateed, käivad läbi
mitu valda ja kihelkonda, kuid ei leia seitset
neidu, kes oleksid nõus neile tulema. Viimaks
121
seavad sammud linna poole — sääl rahvast mõne
sugust, ehk leiab säält ka sobivad naised.
Lähevad edasi, jõuavad vana saunahurtsiku
juurde. Hall vanamees istub hurtsiku lävel ja
küsib:
„Kuhu noormehed lähevad?"
„Naisi otsima!" hüüavad vennad vastu.
„Minge aga minge", ütleb vanamees, „ja
tooge ka mulle naine, olgu aga ilus ja noor."
Vennad naeravad:
„Vaata kus on vanamees — ise hall nagu öö
kull, aga ilusat ja noort naist tahab."
Mehed lähevad edasi, unustavad peagi vana
mehe. Varsti jõuavad võõrasse linna. Astuvad
esimesse majasse sisse ja räägivad ära oma asja:
neid seitse venda, kuus siin, kõige noorem kodus;
tahaksid võtta endale naised ja viia koju ka noo
remale vennale.
Samas majas ongi peremehel seitse tütart,
kõik juba täiearulised ja meheleminemisealised.
Vennad hakkavad kosjakaupa sobitama, neiud on
nõus tulema. Kõige vanem vend saab kõige va
nema õe, teised vanuse järgi nooremad Õed, kõige
noorem õde läheb kaasa koduse venna tarvis. Kui
kaubad koos, hakkavad kuus venda tagasi minema
kodu poole, kaasas seitse õde.
Jõutakse saunahurtsiku juurde. Hall vana
mees istub jälle lävel. Näeb vendi ja seitset õde,
tõuseb lävelt ja läheb vastu, ise rõõmustab:
„Väga hää, et ka mulle naise tõite!"
122
KSige noorema õe viib vanamees sauna ja võtab endale
naiseks.
123
„Ära rõõmusta, vanataat/' ütlevad vennad.
„See pole sinu tarvis, see on meie kõige noore
male vennale, kes on praegu kodus."
Nüüd pomiseb vanamees midagi, siis puudu
tab oma kepiga esiteks kuut venda, siis kuut
vanemat õde, kes kohe moonduvad hallideks kivi
deks sauna ette. Aga kõige noorema õe viib
vanamees sauna ja võtab endale naiseks.
Noorem õde ei taha aga sugugi halli vana
mehega elada, muretseb ja kipub ära. Vanamees
on kuri ega luba teda minna kuhugi. Pikapääle
saab tüdruk teada, et vanamehel ei olegi südant
sees, vaid see on kuski mujal, ja et vanamees
enne ei sure, kui surmatakse ta süda. Tüdruk
hakkab vanameest meelitama, et see ütleks, kus
ta süda on. Vanamees ei taha esiti ütelda, viimaks
annab järele ja ütleb:
„Et sa nii väga tahad, siis ütlen sulle, kus mu
süda on. See on voodis padja sees."
Tüdruk jääb sellega rahule, aga ei usu, et
vanamees õigust räägib, ühel päeval läheb vana
mees metsa, tüdruk jääb koju. Ta korjab metsast
lilli ja ehib nendega vanamehe padja, õhtul tuleb
vanamees koju, näeb lilledega ehitud patja ja
küsib:
„Miks sa padja oled lilledega ehtinud?"
„RõÕmustan vanakese südant," vastab tüdruk.
Vanamees puhkeb naerma:
„Padja sees nüüd kellegi süda!"
124
Teisel hommikul läheb vanamees jälle metsa,
aga tüdruk hakkab paluma, et ta ütleks, kus on
ta süda!**
„Kas ma pean sulle seda ütlema?“ kahtleb
vanamees. „ütlen siis päälegi: minu süda on ukse
sees.“
Kui vanamees kodunt ära on, korjab tüdruk
kirjusid sulgi ja ehib nendega ukse. Vanamees
tuleb õhtul koju, näeb sulgedega ehitud ust ja
hakkab jälle naerma:
„Ukse sees nüüd minu süda!“
Nüüd hakkab tüdruk nutma ja nõuab, et
vanake ütleks, kus on ta süda. Vanamees tüdineb
viimaks päälekäimisest ja seletab:
„Minu süda ei olegi siin, see on ühe linnu
sees. See lind elab aga ühes kirikus, mis on siit
väga kaugel/*
Teisel päeval läheb vanamees jälle kodunt
ära, tüdruk jääb üksinda koju. Istub ukse lävel ja
peab aru, kuidas vanamehe juurest pääseda.
Selle aja sees tuleb aga kõige noorem vend,
kes jäi koju maja pidama, vendi otsima. Jõuab
hurtsiku juurde, tüdruk küsib ukselävelt, kuhu
noormees läheb ja keda ta otsib.
Noormees jutustab kõik ära, kuidas neid
olnud seitse venda ja kuidas kuus läinud laia maa
ilma naisi otsima, jäänud kadunuks ega ole tagasi
tulnud tänapäevani.
„Kui asi nii on,“ ütleb tüdruk, „siis tule tuppa
minuga leiba võtma. Ehk leiame nõu.“
125
Viib noormehe tuppa ja jutustab talle, kuidas
vennad neile kosja tulnud, kuidas kõik seitse õde
vendadega kaasa läinud ja kuidas vanamees nad
hallideks kivideks moondanud sauna ette, ainult
tema jätnud inimeseks ja võtnud endale naiseks.
„Kui nüüd vanamehest tahame lahti saada,'*
ütleb tüdruk lõpuks, „siis peame kinni püüdma
selle linnu, kelle sees on vanamehe süda/'
Noormees ei pea pikka aru, otsustab kohe
minna otsima seda lindu, kelle sees on vanamehe
süda. Võtab tüdrukult teemoona kaasa ja astub
edasi. Kui kõht tühjaks läheb, istub mättale,
võtab leivakoti seljast ja hakkab sööma, enne aga
hüüab:
„Kes minu külaline tahab olla, see tulgu
sööma!"
Kohe tuleb metshärg noormehe juurde, heidab
kõhuli maha ja hakkab ühes temaga sööma. Pä
rast sööki ütleb:
„Kui sul kunagi abi peaks tarvis minema, siis
kutsu mind." Seepääle kaob härg jälle metsa.
Noormees võtab pauna selga ja läheb edasi.
Sammub kuni lõunani, siis avab pauna ja hakkab
jälle sööma. Enne aga hüüab metsa:
„Kes minu külaline tahab olla, see tulgu
sööma!"
Nüüd tuleb võsastikust suur metssiga ja
küsib:
„Kas mind kutsusid?"
Noormees ütleb:
126
„Kui minu külaline tahad olla, siis võta mi
nuga leiba/'
Metssiga hakkab ühes noormehega sööma.
Pärast sööki ütleb:
„Kui sul kunagi abi peaks tarvis minema, siis
kutsu mind."
Jälle läheb noormees edasi. Kui Õhtu kätte
jõuab ja ta õhtust söömakorda hakkab pidama,
hüüab jällegi metsa:
„Kes minu külaline tahab olla, see tulgu
sööma!"
Seekord lendab noormehe juurde maailmatu
suur öökull, sööb ühes temaga õhtust ja ütleb
lahkudes:
„Kui sul abi tarvis, siis hüüa mind."
Noormees tänab hää lubaduse eest ja heidab
puhkama. Järgmisel hommikul reisib jälle edasi.
Varsti hakkabki kauge maa tagant see kirik
paistma, kuhu ta peab minema. Rõõmsalt sam
mub noormees edasi. Korraga on aga takistus
ees — suur lai jõgi. Mees käib jõe kaldal edasi
ja tagasi, kustki ei pääse üle. Viimaks mõtleb
poolkogemata:
„ Oleks see eilne metshärg siin, kes minuga
ühes sõi, küll see jõe tühjaks jooks."
Kohe ongi metshärg sääl, joob jõe tühjaks
ja läheb oma teed. Noormees läheb kuivi jalu
jõest läbi ja reisib edasi. Jõuab kirikule juba üsna
lähedale, kui jälle uus takistus teel: suur kõrge
müür ees, ei saa enam edasi.
127
„01eks see suur metssiga siin, kes minuga
eile ühes lõunat sõi, küll see müüri maha lõhuks,"
mõtleb jälle noormees.
Vaevalt saab mees niiviisi mõtelnud, kui
metssiga ongi sääl ja lõhub müüri nii maha, et
sõida läbi või tõllaga.
Nüüd ongi kirik siinsamas. Noormees astub
sisse ja hakkab otsima lindu. Sääl ta lendabki
kõrgel lae all edasi-tagasi. Mees jookseb siia ja
sinna, ei saa kuidagi kätte.
„01eks nüüd see kull siin, kes eile minuga
sõi!" soovib ta viimaks. „Küll see linnu kinni
püüaks/'
Kohe ongi kull sääl, püüab linnu kinni, toob
noormehe kätte ja lendab oma teed.
Noormees võtab linnu tugevasti kaenlasse ja
hakkab tuldud teed tagasi minema. Nüüd ta käib
tee poole rutemini ära kui tulles. Jõuab sauna
hurtsiku juurde, vanamees parajasti kodunt ära.
Tüdrukul häämeel, et noormees linnu kätte sai —
nüüd saavad vanamehest lahti. Ta peidab noor
mehe kogu linnuga vanamehe sängi alla ja käsib
olla vagusi.
Varsti tulebki vanamees koju ja kurdab
tüdrukule:
„Mu süda teeb nii haiget, tea kas hakkan Õige
surema?"
Heidab voodisse ja oigab. Noormees pigis
tab lindu kõvemini — vanamees aietab ja kurdab,
et südamevalu aina kasvab. Viimaks kägistab
128
noormees voodi all linnu ära, samal ajal sureb ka
vanamees voodis.
Nüüd tuleb noorem vend voodi alt välja,
võtab vanamehe halli kepi ja puudutab sellega
tüdruku õpetuse järgi kive, mis olid sauna ees —
kohe on kivid jälle elavad vennad ja õed. Kõik on
rõõmsad, tänavad nooremat venda ja õde, kes
neid nõidusest päästsid.
Siis... siis jah läksid kõik seitse venda
oma naistega koju ja elasid õnnelikult, ja elavad
tänapäevalgi, kui nad ära pole surnud.
9
129
Pöialpoiss.
ip*- ■
isid kord mees ja naine. Nendel ei
olnud last. Naine soovis nii kan
gesti last ja ohkas ühel päeval:
„01eks mul ometi poeg, siilipikkunegi, oleksin sellegagi rahul V*
Aasta pärast sündiski naisel
poeg. See oli just siilipikkune, nii nagu naine
soovinud.
Aastad läksid, isa ja ema jäid vanemaks, aga
poeg ei kasvanud karvavõrtki, jäigi siilipikkuseks,
nagu oli sündides. Hakati teda seepärast kutsuma
Pöialpoisiks. Elas siis Pöialpoiss isa ja ema juu
res, mängis nende põlvedel ja rõõmustas vanu
inimesi, sest teisi lapsi neil enam ei olnud.
Kui Pöialpoiss sai kaheksateistkümne-aastaseks, siis ütles isale:
„Mis ma su juures muidu jõudeleiba söön,
pane mind karja. Künnimeest ega puuraiujat
minust ei saa.“
„Kuidas sa, väike, karja lähed", arvas ema,
„kaod rohu sisse ära."
„Ei kao,“ ütles Pöialpoiss. „Köitke mind
130
<
musta härja saba külge, siis ei kao kuhugi ja
hoian karja hoolega."
Teisel päeval köitiski isa poisi musta härja
saba külge ja saatis karja. Hoolega hoidis Pöial
poiss karja: kui õhtul koju tuli, olid kõik loomad
alles ja tublisti söönud.
Ühel päeval tuli kuningas sinna metsa jahile
ja eksis ära. Jõudis viimaks musta härja juurde
ega mõistnud enam kuhugi minna.
Pöialpoiss ütles:
„Juhatan su metsast välja, kui võtad minu
endale väimeheks."
Kuningas naeris:
„Vaata, kus mul juhataja!"
Oli siiski asjaga nõus. Pöialpoiss näitas tee
kätte, kuningas hakkas minema. Jõudis juba
metsa äärele, kui mõtles:
„See oli nüüd küll lubada, ega ma teda see
pärast siis väimeheks võta."
Vaevalt sai nii mõtelnud, kui uuesti eksis ja
tuli jälle musta härja juurde. Pöialpoiss ütles
teist korda:
„Kui võtad minu endale väimeheks, siis juha
tan su metsast välja."
Kuningas lubas teist korda. Jälle näitas poiss
tee kätte ja kuningas hakkas minema. Jõudis juba
metsast välja tee otsale, siis mõtles:
„Jäägu lubadus lubaduseks, väimeheks ma
teda ei võta."
131
Kohe eksis kuningas uuesti ja oli veidi aja
pärast jälle musta härja juures. Kolmat korda
võttis poiss lubaduse, kolmat korda juhatas ku
ninga metsast välja; kolmat korda murdis kunin
gas sõna ja tuli tagasi musta härja juurde.
Nüüd ütles Pöialpoiss:
„Miks sa ei pea oma lubadust? Ikka võtad
sõna tagasi, kui oled metsast välja saamas, seda
viisi ei pääsegi metsast välja. Anna oma kindel
mehesõna, et võtad mu väimeheks, siis pääsed
metsast välja õigele teele."
Nüüd andis kuningas kindla mehesõna ega
võtnud seda enam tagasi ja pääses poisi juhatuse
järgi metsast välja.
Pöialpoiss ei kõnelnud kodus asjast sõnagi.
Aasta pärast ühel talveõhtul vitsutas isa piimapiitti, siis palus poiss:
„Isa, tee mulle pirdudest väike saan!"
Isa tegi. Nüüd palus poiss jälle:
„Pane õlekõrtest aisad ja rakenda kukk saani
ette."
Isa täitis ka selle soovi. Poiss istus saani ja
palus kolmat korda:
„Ava nüüd uks, ma tahan kosja sõita!"
Isa avas ukse, poiss sõitis üle läve välja ja
kadus isa-ema silmist enne, kui need jõudsid kolmegi lugeda.
Pöialpoiss sõitis aga otseteed kuninga lossi
ja nõudis kuningalt tütart endale naiseks, nagu
132
see mehesõnaga oli lubatud. Kull oli kuningale
see asi vastumeelt, sest kuidas sa annad oma
tütre pöialpoisile; kuid parata polnud midagi; oli
andnud oma mehesõna.
Tehti siis mõlemale, nii Pöialpoisile kui kuningatütrele uhked pulmariided ja mindi laulatu
sele. Kõik imestasid ja kahetsesid, miks ilus
kuningatütar peab minema Pöialpoisile. Ilus
kuningatütar nuttis kirikuski. Aga kui kirikuõpe
taja laulatusesõnu luges ja noorpaari käed kokku
pani, ei olnudki altari ees kuningatütre kõrval
enam pöialpoissi, oli ilus suur noormees. Nüüd
oli kõikide rõõm suur, kuningatütrel kadusid pisa
rad, ta hakkas ilusat noormeest esimesest silma
pilgust armastama.
Kui nüüd Pöialpoiss mõne aja oli elanud
kuningalossis, siis laskis ühel päeval rakendada
hobused uhke tõlla ette, võttis kuningatütre kaasa
ja sõitis vaatama oma isa ja ema. Need muret
sesid kodus, et oli poeg, küll tilluke, kuid siiski
armas, — enam aga ei ole. Sõitis ühel päeval
pirrust saaniga uksest välja ja jäigi kadunuks.
Kui Pöialpoiss kuningatütrega kodu uksest
sisse astus, ei tundnud teda isa ega ema.
„Ei sina ole meie poeg,“ ütlesid mõlemad.
„Meie poeg oli tilluke, sõitis pirrust saaniga, mil
lel olid õlekõrtest aisad ja kukk hobuseks. Sina
oled suur, sõidad uhke tõllaga ja toredate täkku
dega/*
133
Nüüd võttis poiss välja isalt saadud pirrust
saani ja kuke — kohe tundsid isa ja ema oma
poja. Istusid siis kõik tõlda ja sõitsid kuninga
lossi. Elasid sääl õnnelikult ja elavad ehk prae
gugi, kui nad pole surnud.
134
Märkus.
Käesolev muinasjuttude kogu on koostatud Eesti
Rahvaluule Arhiivis olevate originaalide järgi. Muinas
juttude sisu ja sündmustik on edasi antud enam-vähem
täpsalt originaalide järgi, mõnel juhul on mitu teisendit
sulatatud kokku üheks jutuks. Vormi ja sõnastuse on
autor andnud vabalt, umbes nii, nagu tema arvates vanad
jutustajad võisid jutustada.
Juttude valikus on silmas peetud algkooli noore
mat iga.
J- P-
135
Sisukord,
Jutuõhtud pirrutule valgel..................
Külaliste leib....................................................
Nälg..................................................................
Leivajatk kadus................................................
Sant..............................
Kuidas mees varastamise maha jättis . .
Kuidas poiss vandumise järele jättis . .
Kuidas tööjõud kadus...................................
Mehe pärisõnn................................................
Paradiisilind....................................................
Võõras kuld . • •.......................................
Vanaema jutt Lauritsast..............................
Jutt Külmamatsist...........................................
Kaevust saadud õnn ..................................
Näkk õnnistas vähisaaki..............................
Näki särk........................................................
Kuidas näkk kangast jõkke vedas ....
Kaevunäkk ........................................................
Näkineiul meheks...........................................
Kuidas sulane näkkide saladused teada sai
Näkk sulaseks................................................
Näkineiu kingitus...........................................
Ihasalu mehe naine.......................................
Haldjad nutavad...........................................
Haldjas kaitseb noori linde ......................
Haldjas karistas metsavahti......................
Metshaldjas karistab noormeest.................
Puuvaras ja metshaldjas..............................
Metshaldja tule ääres...................................
Ussimägi.............................................................
Ussikuningas....................................................
Uss helmesteks................................................
Jutt mehest, kes teadis ussisõnu ....
Kuidas mees ussikoopast õnne leidis . .
Rahakatel........................................................
Maa-alune linn................................................
Peretütar ja vaeslaps...................................
Saunalaps ja peretütar...................................
Imekivi............................................................
Kuidas saunapoiss sai kuningaks ....
Kolm venda....................................................
Seitse venda ja seitse õde..........................
Pöialpoiss........................................................
Järelsõna....................................................
VaataOma rahwuse nimel
Sädemete ootel...
Märt Kadak...Oma rahwuse nimel
Sädemete ootel...
Märt Kadaka.
Eesti Kultuur-Ajaloo Selts
Tallinnas, 1933.
W. Ehrenpreis'i trükk, Tallinnas, Rüütli tän. 11. 1933. a.
1^313
Saatesõnaks.
Eesti Kultuur-Ajaloo Selts algusest peale jäl
gib oma isamaa elu arenemist ja püüab
selgitada
tema seisukoha kujunemist üldpoliitiliselt, majandus-
liselt ja waimukultuuriliselt — teiste riikide ja rahWaste peres.
On püütud ka kirjas ja kõnekoosolekuil aegajalt
awaldada awalikkusele
omi mõtteid ja seisukohti.
Sihiks — awameelselt kõhklemata wäljendada
omi
tõekspidamisi, sel korral, kui poliitiliste kombineerimiste tuhinas ametlikud Eesti elu waimlised ja
majanduslised juhid kipuwad unustama oma kuuluwuse eestlaste hulka ja kaotama jalge alt eesti mehe
ja naise tee, ega lase end juhtida Eesti maimust.
Käesolewaga saadame awalikkusele esimese wihu
Seltsi wäljaandel ilmumast teosest „Oma rahwuse
nimel."
Iga wihk on täiesti iseseisew ja lõplik
mõtete kogu.
Eesti Kultuur-Ajaloo Selts.
-
Sädeme ootel.. ♦.
Et häwitakstme endis selle papagoimõistuse ja saaksime täis loowat waimu!
Meie ei taha põrmugi olla need pessimistid,
kes ka roosilisemail hetkeil kõikjal näewad waid halba
ja on alati elulootuseta. Kui see pessimism wanasti
oli üksikute elusttüdinute silosoofide ilmawaate ja usu
põhialuseks, siis nüüd on see „taud" wallutamas
ikka enam ja enam masse riiklikus ühiskonnas. Ja
nii wõib märgata praegu — ühelt poolt massilist
elutüdimust, elamist momendile ja närwewapustawale sensatsioonile, — teiselt poolt elatakse waid
parasiteeriwalt kultuuri loomingu saawutusil. Mood
sas keeles nimetatakse seda kõike tsiwilisatsiooniks.
See pessimism on lopsakalt end laiutamas ka
meie Eesti kodus. Ja praegusel hetkel on aeg ka
kõigiti soodne, et langetada nõutult pea ja lasta
kätel jõuetult ripneda. — Aeg on halb! Ei ole see
elamine midagi wäärt! Waat olid ajad aastaküm
neid tagasi! — Za nii edasi on kuulda targutamist.
Ei! Waikige teie sõgedad! Laske asjatundjail rääkida! Laske rääkida wäljamaalasil!
Laske
rääkida neil suguwendadel-õdedel, kes kauemat aega
elanud eemal oma isamaast — wõõrsil. Siis kuu
lete nende suust üksmeelselt ainult ühte: siiski, prae5
gusel raskuste ja wiletsuste ajal on Eestis kõige
parem elada.
Kui asi nii, miks ollakse siis pessimistid, nukrad,
elusttüdinenudki? Milles on toiga? Millest on siis
õieti puudus, et kadunud elurõõm? Ja seisame kõik
tegewusetult ja kössi wajunud, nagu ei tea millises
suures leinas ja matusepäewade ootel.
Keegi mu sõbrust tähendas hiljuti praeguse
momendi kohta, et kui saata praegu mõnele Marsi
elanikule waid statistilisi andmeid meie planeedi
ainelise seisukorra üle — kuidas nisu ja teiste söödatoate ja joodatoate ainete ning tööstuses ja kau
banduses tarwisminetoate materjalide ja kulla tagawarad, siis ei saa see Marsi erapooletu kõrwaltwaataja muud otsust teha ja esimese postiga ka
meile teatada — Maal ei ole materjaalfet kriisi.
See toõib igasugu diplomeeritud ja diploomita
majandus- ja poliitikategelaste! Leha meele pahaks.
— Et noh, seda me teame isegi. — Tartois toaid
kaotada tollipiirid, lähendada rahwaid, kaotada relwad, asutada PawEuroopa, siis on paradiis maa
peal ja kõik warad ühtlaselt ja õiglaselt jaotatud.
Need „targad" jätawad aga kahjuks arwestamata,
et juba Frankfurti kongressist alates, sada aastat
tagasi, on kirjutatud tänaseni tuhandeid kilosid raa
matuid, wäitekirje, artikleid ja peetud sooje kõnesid
— kõik Euroopa päästmiseks. — Mis sellest, nende
6
„tarkade" loogika järgi, et enne neid juba woolanud minewikku hiigla higijõed, auruna energiat tõus
nud eetriwalda, raisatud waimlisi ja ainelisi warasid
— kõik Euroopa päästmiseks. 3a mis siis sellestki,
kui ikka ja ikka sipleme hädas ja püüame asjatult
takistada ajaloo paratamatut käiku ja mitte õppida
rikkalikust minewiku kogemuste salmest.
Milles on siis wiga?
Millest on siis õieti
puudus? — Inimsugu nagu ootel, nagu mingi
uuestsünni, ärkamise eel .... Wõi on see algtõuge
ja dünaamiline jõud, mis elule liikumise annud,
wormitust ja hingetust massist inimese wälja aren
danud, kogu ilma liikuma ja tiirlema pannud, siis
Wägew
Loow Waim ja Elutunne on wääramatu,
on täiuslik, on absoluut!
nüüd kõigil pead segi ajanud. — Ei!
Oleme arutanud ja wäiteid — eeldusi Püstita
nud, kuid wastusele pole jõudnud. Asume siis tei
sele teele ja läheneme küsimusele rohkem dialektilise
metoodi järgi.
Ühes tões oleme kõik weendunult ühel nõul,
et tänapäewal on taas wäljajõutud mõistuse ja keha
tippsaawutusteni. Ja oleme tunded ning waimu
eemale tõrjunud. Ei ole enam usku iseendasse ja
usaldust kaaskodaniku wastu.
On pandud Euroopa mõtlema ja surutud waba
mõttelend külma loogika kalkulatsiooni raamidesse.
7
Kas maksab meil nii jumaldada mõistusekultust,
kas ei oleks juba aeg wõtta rewideerimisele prae
gune tunnetusteoreetilisel loogikal põhjenew elu ja
kalkuleerimine? Awage juba kord silmad, teie „targad" ülikoolikateedril, saage täis loowat maimu
ja jätke juba kord sorkimine waikse sõnakuuleliku
ametnikuna Ohtu-Euroopa õpetlaste jälil!
Mõistus Pole ju kunagi midagi loonud.
Kõik looming ja loow mõte ning waimustus on
jumaliku sädeme-tunde produkt.
Mõistus aitab
waid seda loomingut konserweerida ja alal hoida —
raamatukogudes, muuseumides ja arhiiwides.
Tunne loob ja awab elus uusi wäljawaateid
ja suuni, mõistusetöö on kogemuseabi andmine.
Nii siis loomingus on tõeline elu elamine.
Mõistus on uniwersaalne, internatsionaalne,
maine, kehalik ja konserweerija, tunded —
loowa maimu ja ideede läte — individu
aalsed, rahwuslikud- tõulised, waimlised, loo
mad ja igawesed.
Positiiwne elu on waid loomingus!
Nahwus loob, indiwiduaalsus loob ja rikastab
inimsoo kultuuri warasalwi wäärtustega. Rahwus
8
on waid siis püsiw, kui ta seda teeb käib.
wiib edasi — edule!
See tee
Saage lahti teie „kateedritargad" mahalugemisest! Kui ei, siis andke teed loowale, rahwuslikule maimule!
Oleme wäsinud ja uimased.
Mõistus on
looma maimu wälja tõrjunud, teinud meid tooreiks
instinktide orjadeks ja maha jätnud raskeimas hädas,
ise irwitades kõrwalt selle üle! Mõistus on rööwinud meilt usu tundeloomingusse! Mõistus on hämitanud meis usu oma isiku wäärtusesse!
Eestlased, turaanihõimud, see mõistus on
wõõrapäruse tunde produkt! See mõistus on
asetanud inimesed wormipuuri.
See mõistus on
tuhandete aastate jooksu! waid selleks loonud kul
tuuri, et häwitada kõige jõhkramal miisil inimsugu!
Kõik, kõik waid sõjajumala teenistusse!
Ei tohi neist ridadest ja mõtteist aru saada,
nagu eitaks meie sõda, eitaks teadust ja kultuuri —
kõige halbtuse häwitajana ja hüwe loominguna. —
Sugugi mitte! Kõik loow eksisteerib paratamata,
nii kui paratamata Peab kaduma kõik, mis on para
siitlik, mahakiskuw ja elutakistaw.
9
Ärge katsuge takistada seda looduse paratama
tut käiku!
Ärge unistage Pan-Euroopast, PanBaltikumist, Põhjariikide liidust, relwade wähen-
damisest! ! 1
Tuletame meelde siinkohal, et neid Euroopariikideliite tuhandeüheksasaja kolmekümnekolme aasta
jooksul on olnud juba mitmeid ja mitmeid igasugu
kujul. Aga nii nagu nad ka kunstlikult külma
mõistuse sünnitatud, nii nad ka kohe lagunesid üksi
kute liikmete — riikide tugewnemisel.
Ainsam loomulik riikide ja rahwaste
ühinemisworm on — rahwuslik ühinemine,
weresugulaste hõimrahwaste liitumine. See
oleks ühtlasi loowa maimu koondamine
wägewaks jõuks.
Jah! Meie peame sõdima ja looma, häwitades nõrki ja parasiite! Relwad ei ole loodud mitte
muuseumide tarwis!
Loowad rahwad, ^indiwiidid-rahwused aga ei
Loow rahwus ei rikasta ka oma mõis
ast — statilist elu — ega koorma oma ajusid tühise
bagaaschiga. . . Loow rahwus ei jäta oma tule
mastele põlwedele tuupimiseks ajalugu — lõbusaid
lugusid teise peksasaamisest, et õhutada sel teel rah
ihka sõdu.
waste wihawaenu.
10
Olgu see kõik waid näiteks, kuiwõrt
on wõõ-
praegu meile, eestlasile, sel
kujul serweeritaw ametlik teadus ja kultuur
poliitiline papogoiorientatsioon.
ras ja tappew
Meie, eestlased, peame elama, sest tahame elada
ja luua!
Elutunne sunnib, meis pesitsew Loow
Waim kohustab!
Ohtu-Euroopa kõdunema mõistuse, külma loo
gika austajad — ülikoolikateedreil istujad — mui
dugi waidlewad wastu. Tuletame meelde härrade
Looritsa ja Tammekannu elulootuseta mõnitust eest
laste kohta. Asjata ootame sama akadeemia juh
tide perest wastuseletusi, waigitakse muigega.
Tähendab, meie noored, tulewased Eesti
elu edasikandjad õpiwad neilt, kes ise on
usuta ja kahtlejad! ! !
Kuhu jõuame nii, tahaksime küsida nende
ilusate rektorikõnede
puhul,
mida
oleme kuulnud
sügisestel immatrikulatsioonidel?!
Aga! On wale kõik, tühi lora, mis siin kokkujampsitud! — Kõik, suur ning wäike, wana ja
noor — ülikoolidesse, konserwatooriumeisse, kunsti
koolesse.
Õppigem usinaste pähe ja rikastage
oma mõistust puuniasõdadega, eriti ladina ja kreeka
11
autoreid tuleb hästi mõista (sest ei ole kaugel aeg,
mil- ei aita Filosoostateaduskonnas enam ühest
semestrist, et jõuda selgusele, miks Thukididesel on
kuskil kirjutatud a ja mitte o)! Mõistke heliredeleil
käia ja tundke wärwisegamist (teie wärwipimedad!)
Lisaks, tutwuge ka natuke minewikus — arhiiwitolmus, koltunud paberite hulgas! Siis oleme kõik
doktorid ja diplomeeritud ning . . .
Aga loo
ming ? . . . Lubage küsida! . . . Tühja kah! . . .
Siis ütleb meie papagoiloogika ja mõistus, et tee
me ajalugu armsale Eesti rahwale, laulame kui
Schaljapin ja maalime kui Nembrandt. — Ei,
mingit wasturääkimist! — Kui meie esiwanemad,
osawalt suigutatud hüpnoosunne, on harjunud usku
ma ja sõnakuulelikud olema, kuidas tohiksime meie,
noored, mõelda teisiti!!!
Nii siis edasi selles näiwas edus! Ikka
kirjutame, räägime ja tuubime teadust! Iga kolmas
kodanik wõib lähemas tulewikus kanda doktoridiploomi oma moodsa kuue nööpaugus, mis kindlasti
näitab meie seismist ülikõrgel kultuuritasemel!
Ent — pessimism tungib ikka enam ja enam
sookswahaigusena luusse ja lihasse, teeb walu ning
määrab meid wäljasuremisele!
12
Meil puudub Elukandja, jumalik süda — Tunnel
Oleme wälispidi toredas hiilguses, oskame
orienteeruda ja Longleerida peadpööritawa osawusega loogika keerdküsimusis, süllogismide rägastikus,
aga — elada ei oska, elada ei suuda!...
Äuwitaw oleks teha statistikat (tawalises ankeedi
korras), kui palju on meil häwinenud ja weel häwinemas puhtakeadusega tegelewaid noori, ärksaid loowaid waime, keda sunnitud minema wastollu oma
isiklike tõekspidamiste ja meenetega, mis wiinud neid
noori hingeliselt kokkuwarisemisele ja pettumusile —
elust ja Eesti asjast.
Neid on olnud ja on praegugi. Teame mit
meidki, kes lahkunud me ülikoolist sääl walitsewa
wõõrapärase doktrinäärsuse ja dogmalikuse tõttu.
Näiteks, silosoosia teaduskonnas, kust paaksid
tulema me Eesti paremaid ideolooge, rahwusliku
aate kandjaid ja noorsoo kaswatajaid, walitseb jes
suhtes päris sihita kobamine, mille muuga seletada
sedagi kurba tõsiasja, et mees, kes meie rikkale koge
muste salmele — wanawarale kõige lähemal, mürgi
tab selle tähtsama teaduskonna õhku labasustega.
Kas teab härra Loorits midagi Saksa ja Wene
noorsoo kasmatusest?
Kuidas sääl minewikku ja
päris müütilisi kangelasi seatakse kaasajale eeskujuks,
lihtsalt, et sütitada rahwuslikku maimustust ja õhu
13
taba kõlblatele tegudele ja kalliks pidada, kõik mis
on oma! —
Mäletawasti kuskil on keegi sakslane tähenda
nud, et nemad eksisteeriwad just tänu oma waimukangelastele, loomale maimule. Sõjad on aidanud
seda loomingut häwitada, kateedrilistujad aga häwingust järelejäänut pisku konserweerida ja lappida.
Ohtn-Euroopa sammub praegu oma
waimnelu konserweerimise ja ratsionaliseeri
mise teed. —
Juba Platon ja Aristoteles,
Thales ja Anaxagoras ütlesid kõik.
Nüüd aga
ülistatakse kõike labastamist ja rõmedusi, et aga olla
moodne ja kiiremini läbi põleda.
1922 a. sügisnumber „Aeg" tsiteerib kellegi
L.-Euroopa elu-olu tundja mõtteid. —
. See
waimuelu ratsionaliseerimine, mõistusega leitud argipäema realism, pole mitte ainult waimuluule ja
tundeloomingu, maid ka armulaule surmanud. Ei
tea, kes siin kõige suuremat mastutust kannab, kas
lääne sotsiaalpolitika, lääne eetika süsteemide waljus
ehk kogu see supp, mida oleme keetnud oma ^kõrge
mate elumõtete" wirrwarris, kus kätkist algades
on meid õpetatud wähem inimene olla elus,
kui surmas, — wähem isamaalane olla kui
sõjalane".
„Äri ja raha wahib siin igast urkast wastu.
Aineline jõukus on mõõduandew, ostetakse ja paku
takse ennast müüa ... ja kaubaotsijaid on palju".
14
Siin peitub ka meie pessimismi juur,
siit oleme omandanud ka oma elupõlgawa ilmawaate, alatise norutamise- ja wirisemisewaimu. Kas
teeme seda edasi, hoolimata hädaohust — rahwuslikust hukkumisest? Ma rõhutan just rahwuslikust,
sest rahwus on ju hulga orgaanilisem üksus
fui riik.
Ainult tubli rahwuslane wõib olla hää
ilmakodanik.
Edasi!
maa
Aus Eesti on ärkamas!
Me tahame aga rahus minna edasi ja luues
wäärtusi, kaunistada oma koda ja hoolitseda enda
ja omaste igapäewase leiwa, kehakatte ja waimutoidu eest.
Aus Eesti ei pea olema mitte enam wõõra
mõistuse ori! — Me tahame jääda wabaks, loo
maks rahwaks, teades et oleme seda aga waid siis,
kui meie austame endis seda omapärast tundeilma.
Meie ei taha kauem olla selgrootud müüva
mad olewused ja mängida rahwuswahelise lõbu
naise osa!
Loodame, kõik ärksad manad ja noored, et tu
leb tund, kus uus luud roogib meie kojad puhtaks
kaksipidi mõtlejaist ja kõhklejaist!
15
Uus waim asugu meie kodadesse ja pe
letagu kangele, ühes loojenewa päikesega,
meist selle pessimismi, elutüdimuse ja wiriseja maimu!
Wabadusjoja tundeloomingus walminud Eesti
riiklus ja rippumatus kohustab!
Elagu Eesti mõte ja Uus Loom Waim
me riiklikus ülesehitawas töös!
Meie tulewik on loomingus, sest loomingus
on elu!
Lahti järelesörkimisest Õhtu-Euroopale ja meie
läheneme oma hõimudele ja nende elurõõmule ja
elujõule!
VaataEESTI TÖÖLISTE HARIDUSLIIDU
PÕHIKIRI
EESMÄRK...EESTI TÖÖLISTE HARIDUSLIIDU
PÕHIKIRI
EESMÄRK.
§ 1. Eesti Tööliste Haridusliidu eesmär
giks on arendada, toetada ja juhtida tööliskonna
kultuurilis-hariduslikku liikumist ja edendada
vaha haridustööd.
TEGEVUSVAHENDID.
§ 2. Enda eesmärgi saavutamiseks Liit:
a) toetab oma liigete kultuurilis-hariduslikke algatusi ja ettevõtteid;
b) juhib ja korraldab kursusi, loenguid,
Õpiringe, õpikäike ja huvireise, dramaatilisi ja
muusikalisi ettekandeid, mänge, võistlusi ja
pidustusi;
c) asutab, peab üleval ja toetab õppeasu
tusi, rahvamaju, raamatukogusid, lugemistube
ja -laudu, spordivälju, õppevahendite ladusid ja
jaamu, muuseume;
d) kirjastab teaduslikke ja ilukirjandus
likke trükitöid, õpi- ja käsiraamatuid, broshiiüre, lendlehti, ajakirju ja ajalehti;
e) korraldab koosolekuid, päevi ja kong
resse ;
f) peab ühendust teiste oma- ja väljamaade
1
samasihiliste organisatsioonidega ja ettevõte
tega ja astub tarbekorral nende liikmeks.
TEGEVUSPIIRKOND.
§ 3. Liidu tegevuspiirkonnaks
vabariik.
on
Eesti
JUHATUSE ASUKOHT.
§ 4. Liidu juhatus asub Tallinnas.
ÕIGUSED.
§ 5. Liidul on kõik juriidilise isiku õigu
sed. Ta võib omandada, pantida ja võõrandada
vallas- ning kinnisvara, sõlmida lepinguid jne.
§ 6. Kohustuste eest, mis üksik liidu liik
meks kuuluv organisatsioon enda peale võtnud
ilma liidu nõusolekuta, ei vastuta liit.
§ 7. Liidul on oma pitsat pealkirjaga:
„Eesti Tööliste Haridusliit".
VARALISED ABINÕUD.
§ 8. Liit saab sissetulekuid: a) liikmemak
sudest; b) toetusrahadest seltskondlikkudelt,
riigi- ja omavalitsuse asutusilt; c) kingitustest,
pärandustest; d) enda varandusist ja ettevõt
teist; e) korjandusist, loteriidest, pidudest ja
muudest seaduslikult lubatud allikaist.
LIIKMED.
§ 9. Liidu liikmeiks võivad kuuluda: a)
tööliste kultuurilised, ameti-, kutse- ja majan
dusorganisatsioonid (koperatiivid), üleriiklikud
liidud ja ühingud ning b) vastavad kohalikud
organisatsioonid juhtumisel, kui neil puudub
üleriiklik keskkorraldus.
§ 10. Liikmeid võtab vastu Liidu juhatus,
2
otsustades küsimuse koosolevate liigete häälte
enamusega.
§ 11. Keeldub juhatus võtmast mõnd orga
nisatsiooni Liidu liikmeks, võib vastuvõtmise
küsimus tulla rahuldamata jäänud organisat
siooni vastaval sooviavaldusel arutamisele Liidu
asemikkudekogu koosolekul. Asemikkudekogu
otsustab küsimuse lõpulikult koosolevate ase
mikkude absoluutse häälteenamusega.
§ 12. Liidu liikmeks astunud organisat
sioonid maksavad Liidule liikmemakse asemik
kudekogu poolt määratud normi järgi ja täht
aegadel.
§ 13. Liikmeid, kes ei täida oma kohustusi
Liidu vastu asemikkudekogu poolt määratud
tähtaegadeks, arvatakse liidust lahkunuks, endi
liikmeõigused saavad nad tagasi nende kohus
tuste täitmisega enne tegevusaasta lõppu.
§ 14. Organisatsioonid, kes soovivad lah
kuda Liidu liigete hulgast, esitavad lahkumise
teadaande kirjalikult Liidu juhatusele. Orga
nisatsioon loetakse Liidust lahkunuks sest päe
vast, mil ta on õiendanud kõik oma kohustused
ja vahekorrad Liiduga, kuid mitte varemalt kui
jooksva tegevusaasta lõpust.
§ 15. Liidu asemikkudekogu võib organi
satsioone, kelle tegevuse ta tunnustanud kahju
likuks Liidule, välja heita Liidu liigete hulgast;
väljaheitmise küsimuse otsustab asemikkude
kogu koosolevate asemikkude % häälteenamu
sega.
§ 16. Liidu liigete hulgast lahkunud või
väljaheidetud organisatsioonide poolt makstud
liikmemaks ei kuulu tagasimaksmisele.
3
JUHTIVAD ORGANID.
§ 17. Liidu tegevust juhivad: a) asemik
kudekogu; b) juhatus.
ASEMIKKUDEKOGU.
§ 18. Liidu otsustavaks asutiseks on asemik
kudekogu. kelle otsustamisele kuuluvad eriti:
a) Liidu eelarvete ja aruannete kinnita
mine;
b) Liidu juhatuse ja revisjoni komisjoni
liigete valimine ja nende ametist vallandamine
enne tähtaega;
c) kinnisvara omandamine, pantimise ja
võõrandamise küsimuste otsustamine ja voli
tuste andmine vastavate lepingute sõlmimiseks;
d) liikmemaksu määramine;
e) Liidu asutiste ja ettevõtete kodukordade
kinnitamine;
f) liigete väljaheitmine;
g) põhikirja muutmine ja
h) Liidu tegevuse lõpetamine.
§ 19. Asemikkudekogusse valib iga Liidu
liikmeks olev organisatsioon iga enda eelmise
aasta aruandes näidatud 250 liikme pealt ühe
asemiku, kusjuures üle tervete 250-nete ulatav
125 liiget annab õiguse valida ühe asemiku.
Organisatsioonid, kel liikmeid alla 50, võivad
saada esinduse asemikkudekogus, koaleerudes
asemikkude valimisel teiste organisatsiooni
dega, või saata asemikkudekogusse sõnaõigu
sega asemiku. Asemikud valitakse organisat
siooni üldkoosolekul. Liidu juhatuse liikmed
võtavad osa asemikkudekogu koosolekust hääle
õigusega.
§ 20. Asemikkudekogu koosolekud on järje4
ja erakorralised. Järjekorralised koosolekud
kutsub kokku juhatus vähemalt kord aastas ja
hiljemalt kolme kuu jooksul pärast tegevus
aasta lõppu. Erakordsed koosolekud kutsub
kokku juhatus järjekordsete määramisel, enese
algatusel, revisjoni komisjoni või vähemalt
kolme liikmeksoleva organisatsiooni juhatuse
kirjalikul nõudmisel.
§ 21. Asemikkudekogu koosolekute kokku
kutsumine sünnib kirjalikkude teadaannete
kaudu Liidu liikmeksolevate organisatsioonide
juhatustele vähemalt kuu aega enne koosolekut.
Teadaandega koos saadetakse liigetele ka koos
oleku päevakord.
§ 22. Asemikkudekogu on otsusevõimuline,
kui on koos vähemalt üks kolmandik ta liige
test. Otsused tehakse koosolijate häälteenamu
sega, väljaarvatud § 18 pkt. a, b, d, mille otsus
tamiseks tarvilik koosolijate absoluutne häälte
enamus, ja pkt. c, e, f ja g, mis otsustatakse
koosolijate % häälteenamusega.
§ 23. Jääb osavõtjate vähese arvu tõttu
asemikkudekogu koosolek pidamata, siis pee
takse hiljemalt ühe kuu pärast teistkordne
koosolek, mis ilmunud liigete arvu neale vaata
mata on otsusevõimeline kõigis pidamata jää
nud koosoleku päevakorras olnud küsimustes.
JUHATUS.
§ 24. Oma otsuste täitmiseks ia Liidu as
jade ajamiseks valib asemikkudekogu kaheks
tegevusaastaks vähemalt viieliikmelise Liidu
iuhatuse ühes tarviliste arvu kandidaatidega.
Iga tegevusaasta lõpul lahkuvad juhatusest
pooled liikmed ja kandidaadid — esimese tege
vusaasta lõpul liisu, järgmistel ametivanuse
5
järgi — kelle asemele Liidu asemikkudekogu
valib uued. Asemikkudekogul on õigus lahkunud
juhatuse liikmeid ja kandidaate viimaste nõus
olekul uuesti tagasi valida. Juhatuse liikmed ja
nende kandidaadid valitakse kinnisel hääleta
misel.
§ 25. Liidu juhatus ajab asju Liidu põhi
kirja ja asemikkudekogu otsuste põhjal ja pii
rides. Enda tegevusest annab juhatus aru ase
mikkudekogule.
§ 26. Liidu juhatuse ülesannete hulka kuu
lub eriti:
a) Liidu asjade tegelik korraldamine ja
Liidu ettevõtete, asutuste, ja varanduste valit
semine ja järelvalve, võlakohustuste väljaand
mine ja laenude tegemine asemikkudekogu poolt
antud eelarvete ja juhtnööride alusel;
b) uute liigete vastuvõtmine;
c) Liidu esindamine kõigis era- ja ameti
asutustes, isikute ees ja kohtus, kui mõnda neist
ülesannetest asemikkudekogu ei ole annud mõne
teise asutise või isiku korraldada;
d) aruannete ja eelarvete kavade valmista
mine ja ettepanekute tegemine asemikkude
kogule ;
e) palgaliste tööjõudude ametisse võtmine
ja vallandamine.
§ 27. Juhatuse liikmed jagavad ametid
omavahelisel kokkuleppel.
§ 28. Juhatuse koosolekud kutsub kokku
esimees, kas enese algatusel, sekretariaadi otsu
sel või vähemalt kolme juhatuse liikme nõud
misel. Juhatuse koosolekud on otsusevõimelised,
kui neist võtab osa vähemalt pool juhatuse liik
meist. Otsused tehakse koosolijate liigete abso
6
luutse häälteenamusega. Otsused protokolleeritakse sekretäri poolt või tema juhtimisel või
vastutusel.
SEKRETARIAAT.
§ 29. Liidu juhatuse otsuste täidesaatmine,
otsekohene järelvalve Liidu asutiste ja ettevõ
tete tegevuse järgi, juhatuse koosolekute ette
valmistamine ja rutulise iseloomuga vähemaulatuslikkude küsimuste otsustamine juhatuse
koosolekute vahepeal kuulub Liidu sekretariaa
dile, kelle liigeteks on. Liidu esimees, sekretär
ja laekahoidja. Sekretariaat annab aru enda
tegevusest Liidu juhatusele igal juhatuse järje
kordsel koosolekul.
TOIMKONNAD JA KOMISJONID.
§ 30. Eriülesannete täitmiseks võib Liit
asutada eritoimkondi ja komisjone, kelle liik
med valib see organ, kes toimkonna või komis
joni kutsub ellu. Sama organ määrab ka kind
laks toimkonna ülesanded ja võimupiirid.
§ 31. Toimkonnad ja komisjonid võivad
kutsuda osa võtma endi töist asjatundjaid ja
endi koosseisu täiendada koopteerimise teel, kui
neile see õigus anti asutamise juures.
§ 32. Toimkonnad ja komisjonid valivad
omale juhatused ise. Endi tegevusest annavad
nad aru sellele organile, kelle poolt nad loodud
ja Liidu juhatusele viimase sellekohasel nõud
misel.
KONGRESS.
§ 33. Tähtsamate tööliskultuuriliste ja
-hariduslikkude küsimuste arutamiseks võib
Liit tarbekorral kokku kutsuda kongressi, mille
7
aja, koka, esinduse ja päevakorra määrab Liidu
juhatus. Kirjalikud kutsed ühes kongressi päe
vakorraga saadetakse Liidu juhatuse poolt kõi
gile Liidu liikmeksolevaile organisatsioonidele
vähemalt kaks kuud enne kongressi.
§ 34. Kongress valib endale juhatuse ise.
Kongress on otsusevõimeline kui on kokku tul
nud vähemalt 1U hääleõiguslikke asemikke.
Otsused tehakse lihthäälteenamusega.
REVISJONIKOMISJON.
§ 35. Liidu juhatuse, asutiste, ettevõtete,
toimkondade ja komisjonide tegevuse ja asja
ajamise revideerimiseks ja aruannete läbivaa
tamiseks valib asemikkudekogu üheks aastaks
vähemalt kolmeliikmelise revisjonikomisjoni.
Revisjonikomisjonil on õigus oma tööst osa
võtma kutsuda asjatundjaid.
§ 36. Revisjonikomisjoni kutsub esimesele
koosolekule kokku juhatus või asemikkudekogu
poolt määratud kokkukutsuja. Koosolekuid peab
komisjon tarbe järgi. Lähem tööjaotus komis
jonis kuulub komisjoni enda otsustamisele.
§ 37. Enda tegevusest annab revisjoniko
misjon aru vähemalt üks kord aastas Liidu
asemikkudekogule.
TEGEVUSE LÕPETAMINE.
§ 38. Liidu tegevuse võib lõpetada asemik
kudekogu. Tegevuse lõpetamisel volitab asemik
kudekogu Liidu tegevust, ettevõtteid ja vahe
kordi teiste asutiste ja isikutega likvideerima
Liidu juhatust või valib selleks erilise likvidee
rimise komisjoni ja otsustab, kellele omandu
seks või kelle korraldusse anda likvideerimisest
ülejääv varandus.
Kirjast, o.-ü, „räht“ trükk, Tallinnas, V. Pärnu mnt. 31.
VaataEesti kirjastajate
ja raamatukaupmeeste ühingu
põ...Eesti kirjastajate ja raamatukaupmeeste ühingu
põhikiri
J
O.-ü. „Vaba Maa“ trükk, Tallinnas 1931.
A \
Eesti kirjastajate ja raamatukaupmeeste ühingu
põhikiri, mis nimetatud ühingu peakoosoleku poolt 30. mail 1926. a. vastu võetud ja siseministeeriumis 14. aug. 1926. a, nr. 409 all registreeritud.
§ 1. Selle põhikirja allakirjutajate poolt asuta takse Tallinnas Eesti Kirjastajate ja Raamatu kaupmeeste Ühing, mille tegevuspiirkonda kuu lub terve Eesti Vabariik. Märkus: ühing jaguneb: a) kirjastajate ja b) raamatukauplejate sektsioonideks, kes or ganiseeruvad oma sisemise tarbe järele. § 2. Ühingu eesmärgiks on: kirjanduse ja raa matumüügi ala korraldamine ja edendamine, ning kirjastajate ja raamatukaupmeeste hu vide kaitsmine.
3
-w ^« amatuko
§ 3.
Oma eesmärgi saavutamiseks on ühingul õigus: ellu kutsuda ettevõtteid ja ühinguid raamatuasjanduse edendamiseks ja korralda miseks; asutada raamatukogusid, kirjanduse muuseumi, toime panna näitusi, välja kuulu tada võistlusi, avada ladusid, välja anda oma erilist ajakirja, käsiraamatuid, katalooge jne., kokku kutsuda ülemaalisi ja kohalisi kirjasta jate ja raamatukaupmeeste kongresse; kind laks määrata liikmete-kirjastajate raamakaupmeeste-vahelised kirjanduse müügi tingimised, korraldada koosolekuid,, õhtuid jne. raamatuasjandusse puutuvate küsimuste üle. § 4. ühing omandab ja võõrandab liikuvat ja liikumata varandust, pärib testamendi järel, astub seaduse poolt lubatud lepingutesse ja ta litab üldse juriidilise isiku õigustega. § 5. Ühingul on pitsat: „Eesti Kirjastajate ja Raamatukaupmeeste ühing.” 6.
§
Ühingu liikmeteks on kirjastajad ja raama tukaupmehed nii isiklikud ettevõtjad kui ka ju riidilised isikud, kes neil aladel tegevad. Liik meid võtab vastu juhatus. Juhatuse otsuse peale võib peakoosolekule kaevata. § 7. Ühingu liikmed maksavad iga aasta liikme maksu, mille summa määrab aasta peakoosolek. 4
Liikmed, kes viimase poolt määratud tähtajaks pole õiendanud oma liikmemaksu, loetakse ühingust väljaastunuks. §
8.
Igal ühingu liikmel on õigus: kasutada ühingu ettevõtteid ja asutusi peakoosoleku poolt määratud reeglite järgi: tarvitada ühingu kaasabi, vahetalitust ja kaitset; saada ühingu poolt väljaantud ajakirja ja katalooge ja ma hutada neisse õrna kuulutusi kindlaksmääratud tasu järgi ja saada teistelt ühingu liikmetelt kindlat hinnaalandust kaupade pealt. § 9. Iga liige on kohustatud: oma liikme ja teisi maksusid õigel ajal tasuma, täitma kõiki põhikirjas ettenähtud ja peakoosoleku poolt kindlakstehtud määrusi: teatama äri edasi andmisest või voliniku muutmisest juhatusele 2 nädala jooksul, teatama ühingu juhatusele igast juhtumisest ja firmast, kes maksud õi geks ajaks tasumata jätab, tegema raamatukauplejatele hinnaalandust kaupade pealt vaid oma ühingu liikmetele. Märkus : õpetajatele, koolidele ja raamatuko gudele võib hinnaalandust anda ainult pea koosoleku poolt vastuvõetud kodukorras mää ratud piirides.
§ 10. Ühingu asju ajavad: 1) peakoosolek, 2) ju hatus, 3) revisjoni komisjon, 4) teised komis jonid, keda peakoosolek valib, ja põhikirjas fik seeritud sektsioonid. 5
§ 11.
Ühingu asju ajab peakoosoleku otsuste ja põhikirja alusel juhatus, kes koos seisab viiest alalisest liikmest, kelledest vähemalt kolm pea vad krjaatajäte sektsiooni kuuluma, mille juu res üks neist raamatukaupluse omanik peab olema ja kahest kandidaadist. Juhatuse liik med valitakse peakoosoleku poolt kolmeks aas taks. Iga aasta lahkuvad juhatusest kaks lii get. Esimesel kahel aastal liisu järele, kolman dal üks liige valimise vanuse järele. Juhatuse asukoht on Tallinnas. Märkus : Põhikirja ja kodukorra vastu eksi jate ühingu liikmete vastu võib juhatus surveabinõusid kodukorra järele tarvitusele võtta vaid kodukorras ettenähtud vahekohtu otsu sest olenedes.
§
12.
Juhatuse koosolek on otsusevõimeline kui kolm liiget koos. Otsused tehakse häälte enamusega. Juhatus valib enese hulgast esi mehe, esimehe abi, kirjatoimetaja ja kassahoidja. Märkus : Juhatuse otsused on ühinguliigetele kohustavad. Juhatuse otsusi tühistada võib peakoosolek, kusjuures igasugused juhatuse otsused kuni peakoosolekuni maksvaks jäävad.
§ 13. Juhatuse koosoleku kutsub kokku juhatuse esimees, tema abi ehk üks neist, kui seda kaks juhatuse liiget nõuavad. 6
§ 14.
Ühingu nimel kirjutavad alla esimees ja kirjatoimetaja ehk nende abid, või asaajanii seks valitud isikud. § 15. Ühingu korraline peakoosolek peetakse iga aasta esimesel poolel, mille päeva juhatus määrab. Koosolekust antakse teada kutselehtedega ja kuulutuse läbi ajalehis vähemalt kaks nädalat enne koosolekut. § 16. Erakorralisi koosolekuid peetakse juhatuse äranägemise järgi ehk kui Vio liigetest või revisjoni komisjon seda nõuavad, kus juures koosolek kokku kutsutakse kuu aja jooksul, nõudmise, päevast arvates. § 17. Koosolekute kvoorum on Vio liikmete üldi sest arvust, peale teistkordsete, mis kokku tulnud liikmete arvu peale vaatamata otsusevõimelised. Teistkordne koosolek kutsutakse kokku mitte hiljem kaht nädalat peale esimest koosolekut. § 18. Korralise peakoosoleku võimupiiri kuulub: 1) läinud aasta aruande arutamine, 2) eelarve vastuvõtmine, 3) lisakrediitide määramine, 4) liikumata varanduse omandamine, võõran damine ja pantimine, päranduse vastu võtmine, 5) põhikirja muutmine, 6) juhatuse, revisjoni komisjoni ja teiste komisjonide valimine, 7) ju7
hatuskirjade väljatöötamine juhatusele ja ko misjonidele ja 8) muude küsimuste arutamine juhatuse või teiste liikmete ettepanekul. Märkus : ühingu liigete ettepanekuid peab kolm päeva enne koosolekut juhatusele teada antama.
§ 19. Koosoleku juhataja ja protokolli kirjutaja valib koosolek. Protokolli läbivaatamiseks mää rab koosolek kolm liiget, kes sellele ühes pro tokolli kirjutajaga alla kirjutavad, mitte hil jem kui kaks nädalat peale koosolekut. § 20. Küsimused otsustatakse lihtsa häälteenamu sega. Kui hääli ühepalju poolt- ja vastu — otsustab küsimuse koosoleku juhataja hääl. Põhikirja muutmiseks ja liikme väljaheitmiseks ühingust on 2/3 häälteenamust tarvis. Märkus : Kirjastajate poolt jällemüüjatele ühinguliikmetele raamatute pealt jällemüügiks antava °/o alam- ja ülemmäärade otsustamine ei kuulu peakoosoleku kompetentsi. §
21.
Revisjoni komisjon valitakse üheks aastaks ja seisab koos kolmest liikmest, kes eneste hul gast juhataja valivad ja kahest kandidaadist. Revidendid võivad ühingu tegevust igal ajal revideerida. §
22.
Ühing saab sissetulekuid liikmemaksust, annetustest, pärandustest, abirahadest, oma ettevõtetest ja muist ettenägemata allikatest 8
§ 23. Kui ühing- mingisugustel põhjustel oma tegevuse lõpetab, siis läheb ülejääv varandus Eesti Rahva Muuseumile Tartus. § 24. Likvideerimise korra määrab viimane pea koosolek. Ei saa teda kokku, siis viimane ju hatus.
9
Eesti kirjastajate ja raamatukaupmeeste ühingu
kodukord. Ühingu eesmärgiks on raamatute levitamise ja kauplejate ühendamise teostamiseks koon dada võimalikult kõiki kirjastajaid ja raamatukauplejaid ühingu ümber ja maksma panna kindlat müügikorda raamatuturul käesoleva kodukorra alusel. § 1. Raamatukaupleja saab kirjastuselt tavaliku kaupmehe en gros ostu °/o, ja seda ainult siis, kui ta on mainitud ühingu liige. Märkus : Asutuste ja isikute (autorid-isekirjastajad) suhtes, kes ei ole elukutselised raamatukauplejad ja kirjastajad, kuid omal ajal ühingu liikmeks vastu võetud, tuleb tarvi tada üksiku raamatuostja norme.
2. Ühingu liikmed võivad sõlmida oma vahel eraleppeid % ulatuse ja muude äriliste tehingute kindlaksmääramiseks. Raamatud, mis piira tud arvul trükitud ja selle tõttu eriti kõrgehinnaliseks kujunenud, kuid selle juures on üld tähtsusega, võib kirjastaja raamatukauplejatele müüa ja komisjonimüügile anda märksa madalama %-ga kui tavalikult. §
il
§ 3.
Väljaspool ühingut seisvatele kaupmeestele ei või kirjastaja ega jällemüüja mingisugust vaheltkaupleja hinnaalanduse % anda. Märkus : ühingu liige ei või tõeliku arve ase mel fiktiivarveid anda oma tegevuse maskee rimiseks.
§ 4. Nii raamatukaupleja kui ka kirjastus või vad õpetajaile, kogudele ja koolidele maal selle määruse maksvuse vältel oma enese heaksarva misel anda (või andmata jätta) kuni 10% hin naalandust. Igasugused muud preemiad ja täiendavad lisakaubad raamatukauba pealt loe takse kõrgema % meelitamiseks ja eksijad võe takse vastutusele kodukorra alusel. Reklaam materjaliks, mis kaasa antakse raamatutega, võib kasutada ainult seesuguseid artikleid, mis on eriti määratud teatud firma kaupade mitme külgseks tutvustamiseks. ' § 5. Kirjastaja ja raamatukaupleja võivad oma juhatuse liigetele, kaasosanikkudele (või liige tele) ning teenijatele anda kas hinnata (või alandatud hinnaga) oma ladus olevaid raama tuid, kuid ainult sel määral, mida viimased isik likult kasutavad (mitte edasimüümiseks). 6. Autoritele võib peale lepingus ettenähtud priieksemplaride honorari (lepingus ettenäh tud tähtaegadel) tasuda ka raamatutes, kuid ainult 10% hinnaalandusega. Ainult sel puhul, kui autor esitab mõne ühinguliikme allkirja vii mase nõusoleku avaldamisega omandada (mis §
12
ka tegelikult peab sündima) autorilt honorari arvel saadud raamatud, võib kirjastaja anda autorile tema kirjutatud raamatult sama % kui raamatukauplejalegi. Jätab aga peale seesugu se allkirja andmist raamatukaupleja raamatud ilma kaaluva põhjuseta omandamata (ja autori omaks), siis loetakse seda kauplejat kõrgenda tud %-ga müüjaks üksikostjale. § 7. Raamatukauplejad võtavad müügile ainult ühingu liigete poolt kirjastatud raamatuid (väl ja arvatud eriseisukorras ühingud ja riiklikud asutused, kelle otsekoheseks eesmärgiks ei ole kirjastus) ja kirjastajate-mitteliigete töid ai nult sel juhtumisel, kui viimane komisjoni-ladu mõne ühingu liikme juures avab ja oma raama tute levitamist ainult selle komisjoni-lao kaudu toimetab. Komisjoni laopidaja saab kirjastajatelt-mitteliigetelt vähemalt 40% raamatu kaa nehinnast, 8. Oma tegevust väljaspool äriruume võib iga ühingu liige arendada agentide kaasabil, mil lise instituudi kohta on maksvad järgmised normid: §
Agent on ettevõtte teenija, kelle tegevuse eest ühingu ees vastutab agenti pidav ettevõte, milline vas tutus võib olla eriliselt kindlaks määratud. Agendil ei või olla linnades ega alevikkudes kindlat avalikku müügikohta; agentideks ei või olla ajalehe müüjad tänavail, välja arvatud perioodiliselt ilmuvad väljaanded ja nende tellimiste vastuvõtmine. Agent tohib müüa raamatuid ainult nende määruste järele, mis on maksvad teda pidavale ühinguliikmele ühingu põhikirja, kodukorra ja peakoosoleku otsuste järgi. Suuremat hinnaalandust agent ei tohi anda. 13
Trükist äsja ilmunud raamatuid agentidele müü giks anda ei või kirjastaja, enne kui on võimaldatud samade raamatute müügikssaamine kõigile ühinguliikmeile. Kooliõpperaamatute müük agentide kaudu on kee latud.
§ 9. Korratumatest arveteõiendajatest tuleb ühingu juhatusele teatada, kes vastavad nimed oma järjekorralistes bülletäänides avaldab. § 10. Nii pea kui müügil oleva õpperaamatu trüki kõrvale on uus trükk ilmunud, loetakse vanast trükist raamat pruugitud raamatuks. On raa matu ilmumisest viis aastat möödunud, jääb tema edaspidine hinnamääramine vabaks. § 11. Odavate nädalate korraldamisest ja selle kestvuse ajast, mis ei tohi ületada kaht nä dalat üks kord aastas, teatatakse ühingu ju hatusele, kusjuures esitatakse täpne nimekiri ja hinnad nende raamatute kohta, mis tule vad odavamate hindadega müügile. Odava nä dala mõiste alla ei käi mitte kõik laosolev kir jandus, vaid teatavad raamatusordid, mida vähe ostetakse või üldse ei tarvitata. Uudised ja raamatuturul otsitavat kirjandust ei või kolme aasta jooksul peale raamatu ilmumist harilikust hinnast odavamalt müügile lasta. Odavaid nädalaid ei või korraldada 20. augus tist kuni 20. novembrini. § 12. Kui kirjastaja või pealaopidaja ühe või teise müügil oleva raamatu hinda olulistel põhjustel on sunnitud muutma, siis on ta kohustatud sel lest ühingu liigetele teatama 10 päeva enne uue
14
hinna maksmahakkamist. Uus hind tuleb temp liga kaanele märkida. Hinna muudatusi müügil olevatel raamatutel ei ole õigust ette võtta 20. augustist kuni 20. novembrini. § 13. Kodukorra ja põhikirja vastu eksinud liik me süü lõplikuks kindlaksmääramiseks annab ühingu juhatus selle liikme vahekohtu kätte, mis hariliku vahekohtu põhimõttel ja viisil kokku kutsutakse, süü „ei” või „ja” kindlaks tegemiseks juhatuse poolt esitatud küsimuste ulatuses, ühingu liige, kes kuu aja jooksul vahekohut vastu pole võtnud, loetakse ühingust väljaastunuks. Märkus : ühingu juhatusel on õigus oma ära nägemisel, kui ta süüaluselt on nõudnud se letust, mille viimane peab esitama kolme päeva jooksul, ringkirjaliselt keelata juba enne vahekohtu otsust ühingu liigetele äri lises ühenduses olla süüdistatud ühingu liik mega.
§ 14. Eksinud liikme karistuseks võib juhatus peale kahjutasu nõudmise tarvitada ka ajutist väljaheitmist kuni ühe aastani. § 15. Kodukord ja põhikiri on juhatusele kui ka igale ühingu liikmele vankumata kohustavad. § 16. Juhatuse otsused, mis puudutavad osa või kõiki liikmeid, tehtakse neile teatavaks kirja likult või „Raamatu Teatajas.” § 17. Ühingu liige võib ühingust lahkuda, sellest kolm kuud, ja äri likvideerimise puhul üks kuu 15
ette teatades. Kõiki kohustusi, mis see liige varemini oma peale võtnud, kohustub ta kandma mitte ainult lahkumise teadaande sisseandmise päevani, vaid tegeliku lahkumise päevani. Kõik põhikirja kui ka kodukorra otsused on maksvad tema kohta tegeliku lahkumise silmapilguni. §
18.
Selle kindlustuseks, et ühingu liige põhi kirja ja kodukorra määrused täidab, annab ta juhatusele vastava allkirja, milles lubab eelpool nimetatud määruste vastu eksimise korral ühingu kasuks maksta iga kord kahjutasu 100—1.000 krooni ühingu juhatuse määrami sel. Mittemaksmise korral lubab allakirjutanud ühingu liige kahjutasu sunniviisiliseks sisse nõudmiseks kohtulikku nõudmist enese vastu tõsta ühingu asukoha järele Tallinnas. § 19. Sissenõutud kahjutasusummade kasutamise määrab ära iga aasta korraline peakoosolek. § 20. Eelolev kodukord on maksev sisemaa raa matutega, väljamaal ilmunud eestikeelsete raa matutega ja lastekirjandusega kauplemise kohta. Allakirjutanu kohustub ülevalnimetatud määrusi kui ka edaspidi põhikirjas ettenähtud korras maksmapandavaid korraldusi kõrvale kaldumatu pidama ja lubab nende rikkumise korral temalt kui rikkujalt ühingu juhatust kahjutasu nõuda iga rikkumise korral kuni Kr. CT/ZJr: ühingu juhatuse määramisel pärast vasxava vahekohtu otsust.
VaataEESTI
HARIDUSLIIT
ÖPIRINGI KAVA Nr. 5
Lav...EESTI
HARIDUSLIIT
ÖPIRINGI KAVA Nr. 5
Lavakunsti
õpiring
Koostanud Albert Üksip
' . -j
EESTI HÄRIDUSL1IDU KIRJASTUS
TÄLLINNÄS 1932
Firma J. Ratassepp'a trükk
Tallinnas
—
Lai t. 43
ENSV TA
Kirjandusmuuseumi
i ..y raamatukogu
Sibil
Sissejuhatus.
Näitekunst on kunstiharu, mis haarab laie
maid rahvahulki palju võimsamal kujul kui
mingi teine kunstiharu, ja seda seepärast, et
vaatleja-kuulaja on tihedas kontaktis loova isi
kuga: ta mitte ainult ei näe-kuule valmis kunsti
tööd, vaid jälgib ka ise loomisprotsessi, vähe
sellest, ta võtab ise aktiivselt osa sest prot
sessist, on tarviline lüli ses toimingus. Kuid
nagu ükski asi pole ainult talendi asi, nii ka
lavakunst nõuab peale kalduvuste ja eelduste
veel ka vastavaid oskusi. Näitekunsti, nagu
iga asja, peab õppima. Ja selleks on peale
praktilise „teaatritegemise“ veel väga mõju
vaks abinõuks teaatrikunstisse puutuvate küsi
muste arutamine omavahel õpiringides, kas või
alljärgneva kava järgi.
Ent mitte ainult „teaatritegijaile", näitlejaile,
ei tule kasuks niisugune õppimine, vaid ka
harilikele vaatlejaile. Vajaliselt ettevalmista
tuna me suhtume hoopis teisiti pakutavale
lavalt kui ilma niisuguse selgitamiseta. Tähen
dab, ka teaatritarvitajaile võivad niisugused
õppetunnid olla kasuks ja ergutuseks. Me are
neme sedasi.
Kuidas üldse korraldada õpiringe, sellest
annab kujuka ja selge juhatuse E. Kubjase
raamat „Õpiringid“.
Meil puudub peagu täiesti teaatrisse puutuv
kirjandus. Peame seepärast leppima selle vähe
sega, mis meil on. Põhiraarnatuks kõnealuse
õpiringi moodustamisel võiks olla minu „Teaatrikunsti aluseid",E. Venderi kirjastus, 1931, kuna
abiraamatuna võiks tarvitada J. Metua „Näitleja-asjaarmastaja käsiraamatut^ T. Mutsu kir
jastus, 1927. Kes oskab võõraid keeli, võib
leida huvitavat materjaali lugemiseks ja õppi
miseks minu raamatukeses mainitud biblio
graafias. Kahjuks on enamik neist raama
tuist kallid, kuid nende järkjärguline muretse
mine seltside raamatukogudesse oleks väga
soovitav.
Siberi iikaip.
<
I.
Mis on kunst ? Kas iga osavusega seotud
oskust võime nimetada kunstiks? Kaunid kuns
tid. Kunsti tekkimine ja eeldused selleks. Ilutunne ja selle avaldused.
II.
Ons sportlikud mängud sport? Teaatrikunstide koht teiste kunstide peres. Missuguseid
kunstiharusid tunneme veel? Mis on kunstis
tähtsam: kas sisu või vorm? Sisu, süžee, vorm.
Kirjandus: Albert Üksip — Teaatrikunsti
aluseidIhk. 11—14 ja 36—40 ja eessõna.
III.
Teaatrikunsti mõju rahvahulkadele. Näitleja
kunsti iseärasused. Teaatrikunsti tekkimine ja
arenemine: looduse nähtuste järeleaimamisest
ja omasuguste osatamisest. Leida mingi teine
seletus teaatrikunsti ja näitlemise tekkimisele.
IV.
Žest, miimika ja kõneand näitleja relvadena.
Kas oskab iga näitleja ühtviisi tarvitada neid
relvi ? Milline neist on tähtsaim ?
Kirjandus: Üksip, /. c. Ihk. 15—21.
J. Metua — Näitleja-asjaarmastaja
raamat, Ihk. 14—17.
käsi
V.
Kes on näitleja? Talendi määramine. Impro
visatsioon. Pantomiim. Stsenaarium. Näidend
tänapäevases mõttes.
VI.
Kuidas suhtuvad improvisatsioon ja näidend?
Teaater ja kirjandus. Nende kooselu head ja
halvad küljed. Kas on teaalrikunst internat
sionaalne või rahvuslik? Kas mäng või sõna?
Kirjandus: Üksip, l. c., Ihk. 21—26, 40—43,
44—45, 69—71.
VII.
Näitleja käsitöö. Miks võivad teaatris töö
tulemus ja edu saabuda ruttu, kiiremini kui
teistel kunstialadel ? Selle nähtuse hea ja halb
külg. Kas on võimalik õppida teaatrikunsti ?
Äutosuggestioon ja suggestioon.
VIII.
Teaalrikunst kui kollektiivne kunst. Dist
sipliin teaatris Millisena tahame näha head
näitlejat? Kas näitleja peab olema haritud
inimene või piisab tal ta oskusest ja andest?
6
Kirjandus: Üksip, L c., Ihk. 19—25, 27—36,
40- 41, 44, 57—60, 63—68.
Metua, l. c., lluk. 41—46.
IX.
Näitleja ja näitejuht. Kas on näitejuht teaatris hädatarviline? Milline on hea näitejuht?
Lavastamine. Lavaseadeldis. Liikumine laval.
Miks liigutakse laval enam kui elus? Elutõde
ja lavatõde.
X.
Lavatöö. Näidendite kärpimine. Milleks on
teaatris vaheajad? Pausid. Osa õppimine. Proo
vid. Kuipalju peab tegema proove ? Meele
olu loomine laval: teatud meeleolust tekkinud
näidend peab looma publikus teatud meeleolu.
Kirjandus: Üksip, l. c., Ihk. 45—58, 60,
65—68.
Metua, l. c., Ihk. 5—13, 17—38, 41—44,
47—56.
Lõppsõna.
Miimika ja grimmi kohta puuduvad meil seni
kahjuks raamatud, milledest võiks ammutada
algelisimaidki teadmisi nende tähtsate harude
üle. Kuid on lootusi, et lähemal ajal sel alal
midagi ilmub.
7
Hääldamise ja lavakõne kohta on ilmunud seni:
K. Otto (R. Engelbergi aineil) „Hääldamise
ja ilulugemise õpetus", E. Venderi kirjastus,
1931, mida võiks tarvitada põhiraamatuna õpi
ringides hääldamise õppimiseks.
Hääldamise kohta peale mainitud teoste vaata
veel: Üksip, 1. c., Ihk. 40—41, 60—62. Metua,
1. c., Ihk. 26 — 37, 40.
Hääldamisharjutusi võiks õpiringides ühen
dada vaidlustega teaatrikunsti üldküsimuste üle,
nii et iga õpiringi koosolek algaks harjutustega
ja sellele järgneks pärast lühikest vaheaega
vaidlusõhtu õpiringi kava kohaselt. Niisuguseil
kombineeritud koosolekuil oleks see paremus,
et neis otsene praktiline töö oleks seotud
sisuka ajaviitega, puhkusega.
Sääraseist vaidlusõhtuist osavõtmine osu
tub kasuks mitte ainult teistele, vaid eeskätt
just korraldajale, juhatajale ja referendile, ergu
tades teda eriti energilisele mõtlemisele. Hästi
organiseeritud ja juhitud vaidlusist, arvamiste
kokkupõrkest, purskab, prantsuse vanasõna
järgi, tõde. Õpetades õpime kõigepealt ise!
VaataEESTI
HARIDUSLIIT
ÖPIRIN6I KAVA Nr 12
Eesli kir...EESTI
HARIDUSLIIT
ÖPIRIN6I KAVA Nr 12
Eesli kirjanduse algkursus EESTI HARIDUSLIIDU KIRJÄSTUS TALLINNAS 1933
Firma J. Ratassepp’a trükk Tallinnas
—r—,
—
Lai t. 43
, ! u.mimi i ui
| ENSV TA Fr. R. Krentzvaidi aigi, | | Kir j andusmu ue;■;:r. j
f A-RHHVRAANV TUKOGU j
Eesti kirjanduse algkursus. Selgitavaid märkusi õpiringi tööst. Eesti kirjanduse ülevaatlikus algkursuses on tundmaõpitavad meie kirjanduse iseloomuliku mad arenemisjärgud üksikute kirjanike töö kaudu. Õpiringi töö sihiks olgu emakeelse kirjanduse arengupildist ülevaate omandamine ja töötamine selle aine kallal nõnda, et sest osavõtjad Õpik sid vaatlema ja arukalt lugema kirjanduslikku teost, leidma iseseisvalt selle väärtusi, oman dama kirjandusest käsituse kui tingimata vajalisest elutarvidusest. See töö võib anda soovitavad tagajärjed ainult siis, kui õpitakse tundma tõepoolest kir jandust ennast, s. o. loetakse teoseid, analüseeritakse neid, katsutakse leida üles nende väär tused. Kirjandusloo õpperaamatule toetumine on teisejärgulise tähtsusega. See olgu esmajoo nes faktiliste andmete allikaks. Samuti ei tule Õppida pimesi kirjandusloo raamatu antud hin nanguid, vaid palju enam tuleb katsuda leida üldise keskustelu ja vaidluste kaudu ise hin nangud. 3
Teose lugemisel tuleb tähelepanu pöörda sellele, millest kõneldakse ja kuidas kõneldakse teoses. Need mis ja kuidas moodustavadki kir jandusteose. Rida küsimusi võib kerkida luge jail: Millest kõneleb teos? Kas kirjanik tahab teosega viia meid mingisuguse otsuse langetami seni, missuguse idee ta tahab sisendada lugejale ? Missugune olustik on teoses, kuidas ta on antud ja milleks ta on antud ? Mis vaateid, tõekspida misi esindavad romaani tegelased, mis on neid liikuma panevad tõukejõud? Kas tegelaste ku jud ja teod on usutavad? Missugused tundeelamused kirjanik on pannud teosesse, kuidas suhtub ta ise tegelasile ? Kuidas kirjanik toob üksikud tegelased ja sündmused teosesse ja lii dab nad kõige muuga ? Mis on teose keelelis teks, stiililisteks jne. väärtusteks ? Ja lõppeks: Mis üldmulje teos tekitab teis? Katsuge leida selle mulje põhjused. Kavas antud küsimused on toodud näiteina, mis küljest ja mis asjust referent võiks valgus tada teost. Need on mõeldud esmajoones ergu tamiseks õpiringi tööst osavõtjaile samalaadiliste küsimuste asetamiseks. Luuletuste analüseerimisel tuleb pöörda tähelepanu luuletuste heale ettekandele. Igast kõnesolevast luuletajast oleks vaja paar luule tust hästi ettevalmistatult kanda ette kuulajas 4
konnale, teisi aga vajadust mööda põimida referaati. Opiringi tööd raskendab teatava määrani see, et meil ei ole ühtki küllalt ulatuslikku kir jandusajalugu ega valimikku parimaist teoseist. Põhiraamatuks on nähtud ette V. Ridala „Eesti kirjanduse ajalugu" I, II, III. Vanemate autorite töid võib leida järgmisist raamatuist: G. Suits ja M. Lepik: Eesti kirjandusajalugu tekstides. G. Suits: Eesti lugemiseraamat I, II. K. J. Pe terson : Laulud, päevaraamat ja kirjad. — Luu lest pakuvad läbilõike: K. E. Sööt ja G. Suits: Eesti luule ja G. Suits: Eesti nüüdislüürika. Mitmesugust muud saatematerjaali võib leida V. Ridala põhiraamatus antud joonealuseist mär kusist. Siin ei ole need loeteldud, kuna nende saamine oleneb ligidalolevast raamatukogust.
5
1. Eesti kirjanduse algus ja n. n. valgus tusaja kirjanikud. Selgitavaid küsimusi: Mis tegi e. kirjanduse heaks katooliline aeg ? Missuguse murrangu ja miks tõi usupuhastus? Millal ja kuidas hakkas tekkima vaimuliku kirjanduse kõrvale ilmalik kirjandus ? Kes olid XVIII s. lõpul ja XIX s. alul tähtsaimad ilmaliku kirjan duse viljelejad? Missugune L.-Euroopa vaimne liikumine ergutas saksa soost kirjanikke tegut sema e. kirjanduspõllul? Missugune on valgus tusaja kirjanike koht e. kirjanduse üldises aren guloos ? 2.
Kristjan jaak Peterson.
Selgitavaid küsimusi: Missugust kir jandusala viljeles Peterson ? Millega erineb Peterson oma aja kirjanikest ? Missugune on Petersoni ainetevald, kuidas käsitleb ta seda? Kuidas võiks nimetada Petersoni luule põhi laadi? Miks Petersoni algatatud lüürikalaad suri ühes autoriga ? Missugune on Petersoni tähtsus e. kirjandusele ja millal sest saadi teadlikuks? 7
3.
Suve jaan ja J. W. Jannsen.
Selgitavaid küsimusi: Kuidas arenes eesti jutukirjandus pärast valgustusaega? Mis Suve Jaan tõi uut e. kirjandusse? Milles on J. W. Jannseni peamine tähtsus? Kes ja millal katsusid anda välja ajalehte enne Jannsenit? Missuguseid Jannseni jutte peetakse algupäraseiks ja mis neis on huvitavat ? Missugust Jann seni luuletust tuntakse üldiselt?
4. F. R. Fählmann.
F. R. Kreutzwald.
Selgitavaid küsimusi: Missugused ühised ideed juhtisid Fählmanni ja Kreutzwaldi? Missuguseid Fählmanni muinasjutte-müüte tun nete ? Mis määras on neil rahvaluulelist alust ? Mis on Kreutzwaldi tähtsaim töö ? Missugune oli selle mõju eesti ellu ? Kui suur on «Kalevi poja" sugulus rahvaluulega ? Mis tõstab Kreutz waldi eesti suuremate vaimuinimeste sekka? 5. Ärkusaja tundeluule. Koidula. M. Weske. F. Kuhlbars. Ä. Reinwald. Selgitavaid küsimusi: Missuguseid Koidula laule tunnete ? Weske, Kuhlbarsi, Rein8
waldi ? Mis ühist on kõigi nende luuletajate töis ? Mis iseloomustab igaüht neist ärkusaja luuletajaist eraldi ? Mis tõi ärkusaja lüürika uut eesti kirjandusse? Miks ärkusaeg just lüürilises luules saavutas oma väärtuslikema?
6. Ärkusaja jutukirjandus. J. Pärn. ]. Kundcr näitekirjanikuna. Selgitavaid küsimusi: Missugused olid ärkusaja poliitilised ja ühiskondlikud ideed ja nõuded ? Millest nad kasvasid ? Kes olid ärkusaja juhtideks ja kellele nad tugesid? Kui das ärkusaja ideed kajastusid algupärases jutu kirjanduses? Kes on „Kroonu onu“ tegelased?
7. Venestusaja mõjud eesli kirjandusele. Selgitavaid küsimusi: Mis tõi venes tamine eesti avalikku ellu ja eriti kirjandusse? Kes olid venestusaja tähtsaimad luuletajad ja kirjanikud ? Missuguseid . Bergmanni laule tun nete? Missugune kirjandusliik puhkes sel ajal eriti õitsele? Mis on annud Bornhöhe eesti kirjandusele? Kas tunnete „Tasuja“ ja „Villu võitluste" sisustikku ja kujusid ? 9
8. Eduard Vilde. Selgitavaid küsimusi: Missugused uued ideed tõi realism kirjandusse? Millele oli pöör dud ärkusaja kirjanduse tähelepanu? Mis tõusis realismi huvialaks? Mis laadi on Vilde esime sed teosed? Missuguste teostega Vilde tõuseb eesti realismi suurmeistriks? Mis suund on neis teoseis? Milles erineb «Külmale maale“ siiamaalseist külajuttudest? Kes on «Mahtra sõja" tegelased? Missugused on Vilde kunstiküpsei mad novellid ? Mis väärtusi esindab «Mäe küla piimamees"? 9.
Eduard Vilde.
Selgitavaid küsimusi: Missuguseid Vilde näidendeid tunnete? Mis põhiküsimust käsitel lakse «Tabamatu imes"? Miks «Pisuhänd" kuu lub eesti parimate lavateoste hulka ? Kuidas võiksime iseloomustada selle näidendi üksikuid tegelasi ? 10.
Ernst Peterson.
Selgitavaid küsimusi: Missuguseid Petersoni tähtsamaid töid tunnete ? Kuidas ku jutavad Petersoni teosed eesti maaelu? Milles erineb Petersoni elukäsitus Vilde omast? Kes on 10
Petersoni juttude tähelepandavaimad ja iseloo mulisimad kujud? 11. Juhan Liiv. Selgitavaid küsimusi: Mis osa on J. Lii vii eesti proosakunsti arendamises ? Kuidas J. Liiv kujutab eesti külaelu? Kes on „ Varju" tegelased? Mis on „Nõia tütre" ainestikuks? Missuguseid aineid käsitab Liiv oma luuletustes ? Mis on ta luuletuste põhitooniks? Missugustes luuletustes on Liiv annud oma parima? 12.
Äugust Kitzberg.
Selgitavaid küsimusi: Missugustes jut tudes ja kuidas Kitzberg käsitab eesti külaelu? Missuguses kirjandusalas on Kitzbergi peamine tähtsus? Mis on „Tuulte pöörises" aineks? Mis aega see kujutab ? Kuidas ? Kes on „Libahundi" tegelased? Mis tundeid äratab see teos teis? Miks ? 13.
Gustav Suits. V. Ridala.
Selgitavaid küsimusi: Mis sihte taoteli „Noor-Eesti“? Mis iseloomustab G. Suitsu noo rusea luulet? Mis põhitoon on „Tuulemaas“ ja hilisema aja luuletusis? Missugused Suitsu luu letused mõjuvad teisse eriti sügavasti? Miks? il
Missuguseid V. Ridala loodusiaule tunnete ? Mil les on Suitsu ja Ridala luule erinevus? 14.
F. Tuglas.
Selgitavaid küsimusi: Mis laadis are nes „Noor-Eesti“ proosakunst? Millest kõneleb novell „Popi ja Huhuu“? Millest „Maailma lõ pus"? Kuidas jutustab Tuglas? Milles Tuglase juttude kirjeldav element erineb kirjeldavast küljest realistlikus kirjanduses? 15.
M. Under.
H. Visnapuu.
Selgitavaid küsimusi: Missuguse kir jandusliku liikumisega langeb ühte Underi ja Visnapuu esilekerkimine? Missuguseid Underi luuletusi tunnete? Missuguseid Visnapuu omi? Mis kummaski luuletajas on teile eriti külge tõmbavat ? Miks ? 16.
M. Metsanurk.
Selgitavaid küsimusi: Kas on midagi ühendavat Metsanurga ja vanemate realistide vahel? Kuhu juhib ta oma eritlused? Mis on Metsanurga tähelepandavaimad teosed ? Kes on „Punase tuule" tegelasiks ? 12
17. Ä. Gailit. Selgitavaid küsimusi: Missuguseid Gailiti töid tunnete ? Mis iseloomustavat on tema jutustamislaadil ? Millest kõneleb „Toomas Nipernaadi"? Mis on selle romaani peategelast tegutsema sundivaks jõuks? Milles on Nipernaadi ebatavalisus ja ühtlasi külgetõmbavus? Miks? 18. Ä. H. Tammsaare. Selgitavaid küsimusi: Mis laadis al gas Tammsaare oma loomingu? Mis teed kaudu ta jõudis „Tõe ja õiguseni"? Kes on selle ro maani I osa peakujud? Mis aega kujutab see teos? Kes peategelasist paistab teile eriti huvi tavana ? Miks ?
Vaata A. SUURKASK
ÕPI LUGEMA
Suured lähed.
ABD... A. SUURKASK
ÕPI LUGEMA
Suured lähed.
ABDEGHIJKLMN
O PRSTUVÄÕÖÜ
Waiksed lähed.
abdeghijklmnop
rstuväõöü.
Piiri-pääri pääsukene,
Kus su annas pesakene?
Meie maja räästa all
Pesa kõrgel üleval.
Toita sul seal väiksed pojad,_
Mullegi nad imearmsad!
Maiel väike pupikene,
Üliarmas nukukene.
Küll ta teda söödab, joodab.
Õhtul magama ka saadab.
Hommikul, kui Maie ärkab,
Pupikest ta kohe märkab,
Võtab teda armsalt sülle
Ja siis räägib õrnalt talle:
„Vaata, väike, päike tõuseb.
Ärgata ta meid ka käseb!"
Väike kassipojukene
Liisil siin on süles,
Armas kassi-emakene
Õlale läks üles.
Liisi süles kiisukesel
Soe ja väga mõnus
Heameel sest Miisukesel
Avaldab ta laulus.
Vaata EESTI OMAPÄRA
ANTON SUURKASK
See on Eesti t... EESTI OMAPÄRA
ANTON SUURKASK
See on Eesti torupill,
Mängib: uu-uu, till-lill-lill.
Kui ta hüüab rõõmsalt valtsi,
Keerutavad paarid tantsi.
Tantsib noor ja tantsib vana,
Torupill ei mahti anna
Muidu nurgas norutada,
Pead aga tantsul keerutama.
Uu-uu, uu-uu, till-lill-lill
Hüüab lustil torupill.
Leiba künas hapentakse,
sõtkutakse, kastetakse
Kuni paras tainas valmib,
Millest leiba teha sünnib.
Siis sest pätsid pätsutakse.
Pikerguseks vormitakse.
Munakastel silitakse,
Kuumas ahjus küpsetakse.
Nõnda valmib leivakene
Soe, maitsev pätsikene.
Kui siis laps sööb värsket leiba,
Määrib kanikale võida,
Oi, küll see siis hea maitseb,
Tühjakõhu eest ta kaitseb.
Kaks on vana, üks on noorem,
Minu emakene armsam.
Vanaisa, vanaema,
Minu ema, seisab tema
Nende juures, sest et nemad
Emale ja mulle armsad.
Ema jalake,
Kallis käeke
Kergelt ketramas,
Virgalt töötamas.
Üks haspeldab ja teine ketrab,
Nii kumbki omaette tõttab,
Et töö võiks ruttu edeneda
Ja lõnga palju valmineda.
Siis kääripuudel kääritakse
Ja telgedele aetakse,
Et seal siis valmiks kena kangas,
Mis lõksutakse koe-lõngas.
Sest vurise nüüd vokikene
Ja keerle kerilauakene.
Et lõngad telgedele läeks
Ning laps sealt sooja riiet saaks.
Ikka siuhti, jälle säuhti
Lendab süstik kärmesti.
Likat-lokat, kinni lõngad
taob suga kõvasti.
Sõkelaude hele lagin,
Süstik laulab vingudes;
Niie-rattakeste nagin,
Suga tabab paukudes.
Riiderulli käände lõgin,
Lõimepoom kui vingudes
Annab jaokaupa järgi. . .
Nõnda valmib kena kangas,
Riie ilus ihule.
VaataSPORT
A. Suurkask‘i lastekirjandus Nr. 54 — Vil...SPORT
A. Suurkask‘i lastekirjandus Nr. 54 — Viljandis, 1933.
(957:
Lövijõud on nendel meestel,
Rasked, raudsed pommid kätel
Tunduvad kui mänguasjad,
Nagu plekist tühjad kestad.
Spordi harjutuse läbi
Kasvis kätes kange vägi.
Mees kui tugev tamme tüvi,
Tunneb elust rõõmu, huvi.
Hulk mehi siin on üheskoos,
Neil sportimine täies hoos.
Küll hüpatakse, tumitakse
Ja diskust, kuuli tõugatakse.
Ka teatejooks on läinud lahti, —
Ei kell’gi pole aega vahti.
Siin sülikoos kaks kanget meest,
Ei kumbki kohku teise eest, —
Nad tõstavad ja maadlevad
Ning mitmet viisi võitlevad.
Nii hoolsalt harjutavad nad
Ja kangemaks veel kasvavad.
Küll neil on jõudu, oi oi oi!
Näe, ühest tammest kaks nüüd sai.
End rammumeesteks peavad
Ja — tamme lõhki veavad.
Eh, kus äge võidujooks,
Kui aga teistest ette saaks.
Iga mees siin pingutab,
Tormihoona vingutab.
-Äh! Kui aga teistest ette saaks,
Kui nad aga seljataha jääks!*
Nõnda kõik nad mõteldes,
Kergel jalgel tormates
Ähivad ja vehivad,
Võiduhimus rühivad.
Oks neist pärib võiduhinna,
Kes saab kõige enne sinna?
Mehed peavad harjutama,
Sportides end karastama,
Et nad kangeks kasvaksid,
Mehismehed oleksid,
Kellel võitlemiseks rammu,
Eluks astu kindlalt sammu.
Mees kõrgushüppeid sooritab,
End võistlusteks ta valmistab.
Võitjaile saab aupärg!
Tulgu siia, kelle järg?
Sportlased, nüüd astke ette,
Saate auhinnad kätte.
Rõõmuhõiskel, rahva kiidul
Seisate nüüd lõpuvõidul.
— Eluvaim, kui ingel, ehi
Meie noori võidumehil
Hind 25 senti.
Litograafia 1. Männik ja G. Linholm. Tallinn, Vana Kalamaja 32.
VaataA.SUURKASK
PILDID
JA
ÜKS-KORD-UKS
A. Suurk...A.SUURKASK
PILDID
JA
ÜKS-KORD-UKS
A. Suurkask‘l lastekirjandus Nr. 55 — Viljandis, 1933.
Üks-kord-aks.
1X 1= 1
2X 2= 4
2X 3= 6
2 X 4= 8
2 X 5 = 10
2 X 6 == 12
2 X 7 == 14
2 X 8 == 16
2 X 9 == 18
2 X 10 == 20
2 X 11 = 22
2 X 12 == 24
2 X 13 == 26
2 X 14 == 28
2 X 15 == 30
2 X 16 = 32
2 X 17 = 34
2 X 18 = 36
2 X 19 == 38
2 X 20 = 40
3X 3= 9
Mina oskan peast
3 X 4=12
Üht-kord-ühte.
3 X 5 == 15
3 X 6 == 18
Kas sina ka oskad?
3 X 7 = 21
3 X 8 = 24
3 X 9 = 27
3 X 10 = 30
3 X 11 = 33
3 X 12 == 36
3 X 13 == 39
3 X 14 == 42
3 X 15 = 45 1957:151
Oinas
lugeda
3 X 16 == 48
3 X 17 == 51
3 X 18 == 54
3 X 19 == 57
3 X 20 = 60
4 X 4 = 16
4 X 5 = 20
4 X 6 = 24
4 X 7 = 28
4 X 8 = 32
4 X 9 = 36
4 X 10 == 40
4 X 11 = 44
4 X 12 == 48
4 X 13 == 52
4 X 14 == 56
4 X 15 = 60
4 X 16 == 64
4 X 17 == 68
4 X 18 == 72
4 X 19 == 76
4 X 20 = 80
5X 5=
5 X 6=
5 X 7=
5 X 8 ==
5X 9 =
5X10=
5 X 11 =
5 X 12 =
5 X 13 =
5 X 14 =
5 X 15 =
5 X 16 ==
5 X 17 =
25
30
35
40
45
50
55
60
65
70
75
80
85
Rähn toksib puusse augu
sealt leiab ussikesi mida sööb.
Faasan.
o o t o o 00 00 00 N A N N 0 . 0 0 0 0 ) C LET C I
xx xx xxx xxxx xxxxx xxx
18 = 90
19 = 95
20 = 100
6
7
8
9
10
=
=
=
=
=
36
42
48
54
60
7 = 49
8 = 56
9 = 63
10
70
8 = 64
9 = 72
10 = 80
9 = 81
10 = 90
10 = 100
100 = 1000
Rants läks metsa jalutama,
Loomajälgi nuusutama,
Kus on kõndind kits ehk jänes?
Kas on hunt vast käinud laanes?
Leiab jäljed,sõit läeb lahti,
Alata võib lõbust jahti.
Kodukene metsa serval.
No, vaat! kus väike kokake,
Oks armas maiasmokake,
Teeb munakooke magusaid,
Nii kollaseid ja krõbedaid.
Küll tema teab, mis maitsevad
Ja suhu otse sulavad.
Täis munavahtu peoke,
Kuid naerul armas näoke.
Teeb kõike sorti kookisid,
Biskviite, moosi-tortisid.
Ja väike koka abike
Neid kannab lõunelauale.
Kaks koera noored, nobedad
Ja jooksma väga väledad.
Neil silmad peas kui rosinad,
Ning nuuskima on usinad.
Oi, kui nad kassi märkavad,
Välk-kiirelt kohe kargavad.
Siis pole muud kui tolmujutt.
Üks küünte rabin, jooksu-rutt.
Nad öösel õues valvavad,
Kui varas tuleb-salvavad
Tal säärest nii, et valuga
Peab põgenema hirmuga
Ja jätma oma kurja nõu,
Sest koerte valvata on õu.
Väike Anni
Kannab kanni,
Ilust lillekest.
Sünnipäev on tõistre Mannil,
Sinna käik nüüd väiksel Annil.
Õnnesoovikest
Tahab sõbrakesel öelda,
Tema käekest pigistada
Armastusega.
Väike koergi ühes lippab,
Rõõmu pärast haugub, hüppab.
Püüab rutata.
Hind 25 senti.
Litograafia 1. Männik ja G. Linholm. Tallinn, Vana Kalamaja 32.
