Teated 1905. aasta liikumise üle Teated Hans Pöögelmanni üle Ajaleht „Edasi" 1905. aastal Narwa „Kiir" ja kaastöölised
«Kt)LWAJAj> raamatuladu LEEN1NGRAD - 1926
J. DEPMAN
SANDARMIWALITSUSE SALAKIRJAKOGUST
Teated 1905. aasta liikumise üle Teated Hans Pöögelmanni üle Ajaleht ,,Edasi“ 1905. aastal Narwa ,,Kiir“ ja kaastöölised
\
KÜLWAJA» raamatuladu LEEN1NGRAD - 1926
Kirjand
f
Ek
1}0S?>
J пн. «Коминтерн», Центр. Изд-ства Народов СС<Л\ Ленинград, Екатерингофскип пр., 87. Ленинградский Гублит № 8153.
Тираж 1000 экд.
I
1905. aasta liikumise kohta käiwad teated.
1905. aasta sündmuste kohta Ees tis on teadetekogumine osawõtjaie ja pealtnägijate suust laias ulatuses käimas. Sel teel kogutud teated käiwad peaasjalikult sündmuste kohta linnades ja teistes suurema tes keskkohtades, kus sündmustekäigule «tegijaid ja nägijaid» leidub. Loomulikult on raskem otsekohe seid teateid saada sündmuste kohta üksikutes wähemates kohtades, kuid need teated ise ei ole terwe liiku mise kujutamiseks mitte wähema huwitusega. Tsaariaegse sandarmiwalitsuse arhiiwis (polilsei-departemang] on meil teine ülirikas teadeteallik olemas 1905. aasta sündmustekäigu kirjeldamiseks. Siia saatsid hoo lega, mis parema ülesande wääriline, omad aruanded ja teated kok ku küll kubernerid, küll kuber mangu - sandarmiwalitsused, küll raudtee-sandarmid ja iga teist wärwi ametlikud ja wabatahtlikud nuhid. Missuguse hoolega nad seda tegid, näitab see, et Eestimaa kul*
4
bermangu sandarmiwalitsuse üle male polkownik parun Noldele 1905. a. politsei-departemang mitu korda märkusi tegi liiga üksikasja liste teadete eest. Politsei-departemangu ja teiste isewalitsuse ametkondade arhiiwidest Eesti kohta käiwate ainete üles otsimise kallal iöötawad asjast huwitaiud seltsimehed juba mitmendat aastat. Wäikene osa selle töö suu rest saadusest on irükisgi ilmuda wõinud. 1 Järgnewates ridades awaldame mõned aktid 1905. aastasündmuste kohta, ning eelpool tähendatud põhi mõttel eestkätt nende üksikute sündmuste kohta, mis suurematest; keskkohtadest körwal asusid. laan Sihwer. Loomulik on meie üksikuid aktiiükka 1905. aasta sündmuste kohta alata sm Jaan Sihweri kohta käiwate teadetega ja seda sedaenam, et isegi lähemad seltsimehed 1 Eesli kirjanduseloo ained Wene isewalilsuse arhiiwides, toimetanud J. D e pman: 1) Narvva «Kiir» ja teised Narwa lehed. Tsensor Л\. Punits. 1908— 1915. 2) testi ajalehed Peterburis 1905—1917: «Edasi», «Kiir», «Tööline» jt. Lähemal ajal ilmumas: Tartu ja Tallinna iöölistelehed 1905 — 1917. «Kiihvaja» kirjastus Leeningradis.
5
sm Sihweri revolutsioonilise tegewuse esimese ajajärgu üksikasju peaaegu sugugi ei tunne. Seda asjaolu tõendab ka see, et kõik sm. Sihweri kohta käiwad kirjutu sed tema tegewuse esimesest aja järgust täitsa waikides mööda lähewad (waata Töörahwa kalender 1919—1920, Peterburis 1919). Tuleb see, muidugi, sm Sihweri isikust. Tema kuulus nende rewolutsionääride hulka, kelle kohta Lenin ütles, ei on olemas rewolutsionäärisi, kes «ilma sõna lausumata surma lähewad», kel kõnelemiseks aega ei jää. Sm. Sihwer asus 1905. aastal rewolutsiooni wõitlusesse küsimata sellest, millega see temale isikli kult ähwardab, ja sunnitöölt pääse des asus ta uueste rewolutsioonitöösse, ilma et tal aega oleks jää nud ehk mõttesse oleks tulnud oma tööst pikemalt rääkida. Sellepärast on meie kohus nüüd tagant järelegi tema tegewust 1905. aastal arhiiwiaktide järele kujutada. Awaldame need aktid muutmata kujul. Politsei-departemangu VII asjaajamise akt nr 7449, aastast 1905: «kontori-'
ametniku Sobolewski, koolid õpetaja Sihweri ja teiste üle, keda süüdistatakse kriminaalsea duse §§ 121., 123. ja 126. põhjal».
6
Blank А.
Salakiri. Poliisei-depariemangu. Teadusius uurimise algamise üle„ 1. Uurimise-asja nimelus: kontoriieenija Sobolewski, kooliõpe taja Sihweri ja teiste süü distamine kriminaal-seaduse §§ 121., 123. ja 126. ettenähtud kuritegudes. 2. Uurimise algus: 23. detsembril 1905. a. 3. Uurimise üleswõimise ja toime tamise koht: Riia. 4. Kes uurimist toimetab ja missu guse prokuröri walwel: Liiwimaa kubermangu sandarmiwalitsuse ülema abi riitmeister Papadshanow Riia ringkonna kohtu prokuröri abi 5uslo walwe all. 5. Süüdistamise alus: PeterburiWarssawi raudtee polilseiwalitsuse Tallinna-Pärnu osakonna ülema kirjaga nr 152, 25. det sembrist sel aastal sissetulnud kirjawahetus. Liiwimaa kubermangu sandarmiwalilsuse ülem; polkownik Wolkow. № 10954. 29. detsembril 1905. a.
7
Liiwimaa kubermangu Sandarmivvalitsuse ülem. 29. detsembril 1905. a. № 10955. Riias.
Salakiri.
Politsei-depariemangu. (51ank A saadetud sellega ühel ajal.) Peterburi-Warssawi raudtee sandarmiwaliisuse Pärnu-Tallinna tee osakonna ülem saatis mulle oma kaaskirjaga nr 152 25. detsembrist sel aastal kirjawaheiuse, millest selgib, et kontoriametnik Sobolewski ja kooliõpetaja Sihwer wiimase raudteeieenijate streigi ajal sõjariistadega warustatud raudieeteenijate ja kõrwaliste isikute salga eesotsas omawolilisell rongidega Liiwimaa kitsarööpalistel teedel üm ber kihutasid ja ähwarduste abil sundisid nende teede ametnikka töötamist lõpetama. Selle tagajärjel on minu alla usal datud sandarmiwalitsuses kriminaalkohlupidamise seaduse § 1035. kor ras uurimine alatud tähendatud isi kute wastu, neid süüdistades kuri tegudes, mis kriminaal - seaduse §§ 121., 123. ja 126. ette nähtud. Uurimise toimetamise olen ma oma abi rittmeister Papadshanowi peale pannud. Polkownik Wolkow.
8
Telegramm Pihkwast 22. jaanuaril 1906. a. Waslus 20 maksetud. Peierburi, krahw Wiitele. Palun Teie Hiilguselt peatset kodanlist kohust ehk minu wabastamist. Minu kinniwõimise põhju seks olewad teod sündisid enne Liiwimaal sõjaseaduse wäljakuulutamist. Minu perekond on ilma leiwaraasuia. Pihkwa wangimaja poliitikaline Sihwer. Selgitada. 23. jaanuaril [siseminister]. Teateid nõuda. 24. jaanuaril [politsei-depariemang]. Politsei-departemang. 28. jaanuaril 1906. a. № 772.
Salakiri.
Liiwimaa kubermangu Sandarmiwalitsuse ülemale. Politsei-departemang palub Teie Kõrgeausust wõimalikult pea tea teid saata tagajärgede üle, mis uurimine Pihkwa parandus-wangimajas kinnipeetawa Sihweri üle on annud, nagu ka asja seisukorra ja kinniwõtmise põhjuste üle ning ühtlasi teatada oma otsus tema wahi alt wabastamise wõimaluse üle. Abi-direktori asemel Sawitski.
6
Liiwimaa kubermangu Sandarmiwaliisus. 3. weebruaril 1906. a. Nš 1283. Riia. Wasfuseks Nš 772 peale.
Salakiri.
Politsei-departemangu. (Blank A saadetud 29. detsembril 1905. a. nr 10954 all.) Pihkwa parandus-wangimajas kinnipeetawa Sihweri kohta on uurimine järgmist kindlaks teinud: 12. detsembril 1905. aastal ilmus Sihwer Tallinna-Pärnu kitsarööpa1 ise tee Mõisaküla jaama insener jalowelski juure kolme tundmata isikuga ning ennast Mõisaküla sot siaaldemokraatide komitee esi mehena esitades ja teatades, ei Mõisaküla sotsiaaldemokraadine komitee tegutseb samasuguse Riia komitee käsul, andis insener Jalowetskile «Pärnu sotsiaaldemokraat ide komitee» esimehe allkirjaga teadaande ning nõudis enda tarvvitamiseks erilist rongi, millel sõites ta Pärnu-Tallinna kitsarööpalise raudtee teenijaid streigile kihutada tahtis. Kui talle rongi ei antud, siis seadis Sihwer teiste isikute abiga omawoliliseli rongi kokku, millel lähemast jaamast weel sel samal päewal ühes Sihweriga neljasajaliikmeline sõjariistus salk sisse sõitis, raudteeteenijaid terrorisee-
10
rides, mille tagajärjel ka tähenda tud raudteel streik lahti puhkes. Peale selle andis Sihwer oma all kirjaga sõidulubasid isikutele,^ kes rewolutsionääride poolt ärawõeiud maakohtadest läbi sõita tahtsid. Kõige selle tagajärjel saatsin ma 23. jaanuaril N° 823 all Pihkwasse nõudmise, et Sihwer selles asjas iile kuulataks, ning ühes sellega tõstsin ma tema wasiu süüdistust kriminaalseaduse §§ 125. ja^ 126. põhjal; walwe abinõuks on wõeiud wahi all pidamine ning sellepärast loen ma wõimataks Sihweriijvahi alt enne tema kohtuasja lõpule jõudmist wabastada. Sihweri üle kuulamise andmed ei ole weel siia jõudnud. Polkownik Wolkow. Teatada, et tema palwe tagasi on lükatud. 13. weebruaril. [Siseminister.] Pihkwasse. Sandarmiwalitsuse ülemale. Teatage kooliõpetaja Sihwerile parandusmajas, et tema wabasiamise palwe täitmata on jäetud. Direktori asemel Subowski. 17. weebruaril 1906. a. № 872.
11
Blank G.
Salakiri. Poliisei-depariemangu. Teadusius uurimise lõpulejõudmise iile. 1. Millal ja mis N2 all Blank A sisse on saadeiud: 29. detsembril 1905.a. N2 10954 [waata ülemal]. 2. Uurimise lõpulejõudmise aeg: 7. mai 1906. a. 3. Millal ja mis N2 all uurimisematerjal prokuröri käite saadetud: minu abi rittmeister Papadshanowi kirjaga N2 70, 7. maist sel aastal, Pärnu kreisi 3. jaos* konna kohtuuurija käite. 4. Süüdistatawate arw: wahi all — 1. Süüdistatawate ja asitunnisiusie nimekiri on siin juures. Liiwimaa kubermangu sandarmiwalitsuse ülem polkownik Wolkow. N2 5867. 8. mail 1906. a. Süüdistatawa kohta käizuad teated:
1. Nimi, seisus, wanadus: S i h w e jv Jaan Hansu poeg, Mõisaküla alewiku talupoeg, Pärnu krei sist, Liiwimaa kub. 2. Walwe abinõu: Pihkwaparanduswangimajasse asetatud.
12
Uurimiseakti juures olewate asitunnistuste nimekiri.
1. Telegrammi ärakiri. 2. Tartu rahwaasemikkude koos oleku otsused. Liiwimaa kubermangu Sandarmiwalitsuse ülem Polkownik Wolkow. Kohtu ministeerium.
12. nowembril 1908.a. № 11011.
I departemang. III kriminaal jaoskond.
Sellega saadetakse Politsei-depariemangu teated riiklise kuriteo eest süüdimõistetute üle. 1. Seisus, nimi, wanadus: talupoeg Jaan Hansu poeg Sihwer, 26 aastat wana. - Kohtuotsus ja tema tegemise aeg, süüdistuse sisu ja paragrahwid: Jaan Sihweri süüdistuse asjas kriminaalseaduse §§ 51. ja 131. punkt 1. järele. Peterburi kohtu palati otsusega 26. oktoobrist 1907. aastal mõisteti Sihwer kri minaalseaduse § 131. punkti, põhjal wiieks aastaks kindlu sesse, missugust karistust tarbe korral 1906. aasta 22. nowembri seaduse põhjal muuta wõib; uurimise-wangis olemise aeg üks aasta ja kümme kuud loe takse sellest ajast maha.
3. Kohtuotsus astus seaduslikku jõusse ja teostati: 12. nowembril 1907. aastal omandas kohtu otsus seadusliku jõu; teostatud Riia ringkonnakohtu prokuröri , läbi 4. nowembril 1908. aastal. Sedawiisi oli 12. nowembril 1907 aastal maksma hakanud kohtu otsusega sm. Sihwer peale eelwangistuse aja mahaarwamise weel kolmeks aastaks ja kaheks kuuks kindlusesse asetatud. Sedawiisi oleks kindluses istumise aeg pida nud 1911. aasta algul lõpule jõudma. Kuid meie teame, et sm. Sihwer alles 1917. aasia weebruarirewoluisiooni ajal sunni töölt lahti sai. Sellest tuleb ole tada, et temale weel teisi süüdisi 1905. aastast leiti, mis esialgset kohtuotsust kõwendada lubasid. Selle kohta käiwaid akte ei ole seni üles leida õnnestanud. Küll leidub aga politsei-departemangu aktis nr 7449, kust eelmine kirjawahetus wõeiud, weel üks paber kooliõpetaja Jakob Sih wer i kohta, kelle all, arwalawaste ka J. Sihwerit tuleb mõista. Selle paberiga liikuma pandud uurimise käigust ei ole aktis nr 7449 jälgi järele jäänud. Kiri ise on järgmine:
14
Blank А.
Salakiri. Politsei-depariemangu. Teadusius uurimise algamise üle. 1. Uurimise-asja nimetus: Jakob Sihweri, Johan Komstomi, Jaan Endsini, Hans Betlemi ia teiste süüdistamine kriminaalseaduse § 131. ettenähtud kuritegudes. 2. Uurimise algus: 11. juulil 1906. a. 3. Uurimise kohi: Tallinn. 4. Uurimise toimetaja ja järelwalwaja: eraldatud sandarmikorpuse alampolkownik Tihonowitsh Tallinna ringkonnakohtu prokuröriabi A. Grüni ülewaate all. 5. Süüdistamise alus: 1905. aasta 3. ja 4. detsembril tegid Hans Betlem, kooliõpetaja Jakob Sihwer, tema abiline Johan Komstom ja wagunirattamäärija Jaan Endsin Tallinna - Pärnu kitsarööpalisel raudteel nekrutisalga sõidu ajal nekrutite hul gas kihuiusetööd selleks^ et nad koju sõidaks, teiste sõna dega, kihutasid nekrutisi üles oma sõjamehekohustuste täit misest kõrwale hoidma. Eestimaa kubermangu Sandarmiwalitsuse ülem Polkownik Mesenisow. № 1372. 11. juulil 1906. a.
15
Liiwimaa kubermangu sandarmiwalitsusele edasi antud. J о h. Lehman. Woldi jaama teenija Joh. Lehmani süüdistamine kriminaal-seaduse para~ grahw 129. järele.
(Politsei-departemangu VII asjaaja mise akt nr 7727 — 1905. a.) Ajutine
Liiwimaa kubermangu Sandarmiwalitsuse Olem. 18. jaanuaril 1906. a. Riias. № 639.
. , . -
oaiaKiri.
Politsei-departemangu. St.-Peterburi-Warssawi raudtee Sandarmiwalitsuse Tallinna jaos konna ülem saatis minu abilisele Tartus kirjaga 8. detsembrist 1905. a. N2 132 all kirjawahetuse, millest näha on, et 4. detsembril Woldi jaama juures olewas pritsimajas peetud koosolekul selle jaama telegrafist, Tartu maakonna, Saadjärwe walla talupoeg Juhan Jaagu poeg Lehman waliisusewastase kõne pidas, milles sõjariistus wastuhakkamisele üles kutsus. Selle tagajärjel alustas minu abi line rittmeister Pokroschinski kriminaal-kohtupidamise korra paragrahw 1035. põhjal uurimist, tähen datud Lehmani kriminaal-seaduse 129. paragrahwi järele süüdistades. Polkownik Pawlow.
16
14. juunil 1906. a. teatab rittmeister Pokroschinski politsei-departemangu, et uurimine 21. mail lõpule on jõudnud ja süüdistatawat taga otsitakse. Süüdistuse-akii juure lisatud asitunnistused: 1) 5 eksemplari «Eesti keeles trü kitud rewolutsioonilise sisuga laulu, mis «AYarseljeese» pealkirja kannab, 2) 2 blanki pealkirjaga «Ülewenemaaline raudteelaste ühisus», 3) 1 eksemplar Bebeli broschuuri «Ametiühisuste liikumine ja poliiti lised parteid», 4} 1 eksemplar eestikeelset trü kitud lehte «Rahwaasemikkude koosolek». Seda kõike oli, nähtawaste, süü distamiseks küllalt. Asja järgnewa käigu üle aktis teateid ei ole. Peeter Laius. Talupoja Peeter Laiuse süüdistamine kriminaal- seaduse paragrahzu 7 26.järele
(Politsei-dep. VII asjaajamise akt № 7726 - 1905. a.) Ajutine Liiwmma kubermangu Sandarmivvalitsuse Olem. 18. jaanuaril 1906. a. № 651. Riias.
; .
Salakiri.
Politsei-departemangu. Tartu maakonna 2. jaoskonna kohtuuurija saatis oma kaaskirjaga
17
№ 3560 18. detsembrist 1905. a. minu abilisele Tartus Tartu politseimeist rilt saadud kirjawahetuse, millest näha on, et Tartus läinud aasta 12. detsembril olnud korratuste ajal Tartu maakonna Kodijärwe walla talupoeg Peeter Mihkli poeg Laius kinni on peetud, kes korratust sünnitawat ja linna miilitsa [kas oli sel ajal mingi «linnamiilils» olemas? Tõlkija] peale tuld andwat rahwarnurdu üles kihutas rahwast laiali ajama tulnud linnawahtide komando kallale tungima ning ise linnawahiide numbrid üles märkis. Kinni peetud Laiuse juurest leiti kirjawahelus, mis tema kuriteolist tegewusi awalikuks teeb. Ettetoodu põhjal alustas minu abi Tartus ritimeister Pokroschinski kriminaalkohiupidamise korra paragrahw 1035. põhjal uurimist, tähendatud Laiusi kuriteos süüdistades, mis kriminaalseaduse paragrahw 126. eite nähtud. Polkownik Pawlow. Riiimeister Pokroschinski teatab omakorda 11. jaanuaril 1906. a. poliisei-depariemangu, et ta 19. det sembril Riia ringkonnakohtu prokuröriabi W. A. Elmani ülewaate all uurimist on alustanud ning et uuri mise alustamise põhjuseks on olnud peale eelmises kirjas eite toodud 2
18
Laiuse tegewuse weel asjaolu, ei Laiuse juurest läbiotsimisel on lei tud pilet pealkirjaga: «Eesti sotsiaal - demokraatlise töölistepartei Tartu grupe liige» ning kwiitung «sama ühisuse kassasse maksu maksmise üle». 14. juunil teatab sama rittmeister Pokroschinski, et ta 23. mail uuri mise lõpetanud ja 26. mail Riia ringkonnakohtu prokuröriabi ette kirjutuse tagajärjel terwe akti Tartu maakonna II jaoskonna kohluuurija kätte on toimetanud, ja ei süüdistaiaw talupoeg Peeter Laius Tartu politseiwaliisuse juures olewas arestimajas wahi all on. Süüdis tuse asiiunnistusena ei ole ikkagi Laiuse «kuriteolist iegewusi awalikuks toowast kiriawaheiusest» muud nimetatud, kui partei liikmekaart ja maksukwiiiung. Ka selle asja järgnewasi käigust ei ole aktis midagi näha.
II. Hans Pöögelmann. Elulolised andmed. 7. Politsei-departemangu VII asjaaja mise akt nr 5 anne II — 1906. aastast. Eestimaa kubermangu Sandarmivvalitsuse Olem. 18. jaanuaril 1906. a. Nš 126.
Salakiri.
Politsei-departemangu. Selle aasta 17. jaanuari tele grammi № 190 tagajärjel saadan
19
Politsei - departemangu nõutawad teated kõikide isikute üle, kes po liitilistes süüdistusasjades aresieeritud ehk minu käite usaldatud Sandarmiwaliisuse uurimise all on. 128 aresteeritud ja minu käite usaldatud Sandarmiwalitsuse uuri mise all olewast isikust on 69 isiku süüdistusasjad erilise nõupidamise kätte saadetud. Need wiimased isi kud langewad järgmistesse gruppedesse: II. Salajase Eesti rewolutsiooni komitee liikmetest on kaheksa ares teeritud, kuna seitsme ülesleidmaiaks jäänu, nimelt: N= 6. Hans Pöögelmanni................
kohta aresteerimise käsk on antud ja nende üle selle aasta 11. jaa nuaril № 85 all tagaotsimise isirkuläri jaoks tarwilikud teated Poliisei-departemangu saadetud. Eestimaa kubermangu Sandarmiwalitsuse ülem polkownik parun Nolde. Teatele wõtta. 25. jaanuaril. Politsei-departemangu direktor Wuitsh. 2*
20
2. Politsei-departemangu VII asjaaja mise aktist nr3, anne I— 1906. aastast. Siseministeerium. Poliisei-depariemang. Eriline jaoskond. 28. jaanuaril 1906. a. № 1510.
.
Salakiri.
Kuberneridele, linnapealikuiele, ülem-poliiseimeislritele, kuberman gude sandarmiwalitsuste ülematele, raudteede sandarmiwalitsuste üle matele, walwe-jaoskondade ülema tele, piiripunktide sandarmiohwitseridele. Wiimasel ajal on mitmel kohal üte terwe riigi läbiotsimiste ja aresteerimisie juures paljudele waliisusewastaste organisatsioonide liik metele õnnestanud ära põgeneda. Sellega Teile tagaotsitawate isikute nimekirja saates palub Politseidepartemang iseäralisi abinõusi tarwitusele wõtta, et selles nime kirjas ülesloetud isikud nende asu koha leidmise korral saaks läbi otsitud, aresieeriiud ja saadetud wastawa kubermangu Sandarmiwalitsuse Ülema kätte peate nende isikute, kelle üte erand on tehtud, ja ühtlasi sellest Politsei-depariemangule teatada. Direktor Wuitsh. jaoskonna ülema eest W. Saitsew.
21
Lisa: tagaoisiiawate nimekiri. Eestimaa kubermang: Pöögelmann, Hans Gustawi poeg; asukoha ülesleidmise korral läbi otsida, aresteerida ja Eestimaa » kubermangu Sandarmiwalitsuse Ülema kätte saata, Politsei-departemangule teatades. Jaoskonna ülema eest W. Saitsew. s. А. M. Q . .. . Politsei-deparlemang. VII asjaajamine. 31. jaanuaril 1906. a. № 1015.
oaiaKin.
Kuberneridele, Linnapealikuiele jne. [ühe sõnaga: kõigile, kõigile, kõi gile, nagu eelmisesgi kirjas]. Sellega kaasas saates poliitilistes süüasjades tagaoisitawate nimekirja palub Poliisei-departemang wastawaid wõimukandjaid, kui nad kel legi nimekirjas seiswa isiku asu kohta leiawad ehk teateid saawad, mis nende isikute ülesleidmist wõiks kergendada, sellest Politsei-departemangule teatada. Direktor Wuiish. Asjaajaja Sawitski. Nimekirjast: N§ 9. Pöögelmann, Hans Gustawi poeg, Liiwimaa kubermangu Wiljandi maakonna Aidu walla talu poeg, 30 aastat wana, luteriusku.
Elas wiimasel ajal Tallinnas, ka dus sealt, arwatawasle, Peterburki. Otsitakse taga kui isikut, kes sala jase rewoluisioonilise komitee liik meks oli ja kes selle eest on administratiiwsel teel maalt wäljasaalmiseks ette pandud. Tundemärgid: keskmist kaswu, kõhnapoolne, näowärw puhas, walkjad juuksed, wurrud harilikud^, walged. Ülesleidmise korral saata Eesti maa kubermangu Sandarmiwalilsuse ülema kätte. Asjaajaja Sawitski. s. A. M. Polilsei-depariemang. Salakiri. Eriline jaoskond. 5. detsembril 1906. a.
№ 23547.
Kuberneridele, Linnapealikuiele jne. Politsei - departemangul on au ülesloetud wõimukandjaiele tea tada, et isikute hulgast, kes otsi mise tsirkuläris 28. jaanuarist 1906. aastal N§ 1510 ja tema lisades üles loetud olid, ainult neid läbi otsida ja aresieerida tuleb, kes siia juure lisatud nimekirja on jäetud, kuna teiste ülesleidmise korral ainult nende tegewuse ja läbikäimise jä rele salajane walwe sisse tuleb seada. Ase-direkiori kohuste täitja Harlamow. Jaoskonna juhataja Wassiljew.
23
Nimekirjas [aresteeriiawaie]: Eestimaa kubermang: Pöögelmann, Hans Gustawi poeg,. -*
Selle järele tuleb «Aidu walla talupoja Hans Pöögelmanni» nimi weel mitmele korrale politsei-departemangu 1906. aasta kirjawahetuses eite, nagu ka lähematel järgnewatel aastatel. 3. Politsei-departemangu erilise jaos konna aktist nr 259, anne II11913. aas tast «Eestimaa sotsiaaldemokraadine partei. Legaalne kirjandus».
9. septembril 1912. aastal kirju tab politsei-departemang Eestimaa sandarmiwaliisusele ette ajakirjast «Uus Ilm», mida Hans Pöögelmaiin Ameerikas toimetab ja missugune leht ennast soisiaaldemokraallise töölistepartei häälekandjaks tunnis tab, need kirjatükid wenekeelses tõlkes politsei-departemangu sisse saata, «mis tähelepanemise wäärilised on». Selle ettekirjutuse põhjal hakkabgi Eestimaa kubermangu sandarmiwalitsuse ülem järjekindlalt igast «Uue Ilma» numbrist täielikku tõlget politsei-departemangu saat ma, nii et neist õige kehakas akt tekkis. Tõlkeid toimetab keegi A. Sobach Tallinnas, nad kirjuta takse suure hoolega masinal ümber,
24
kõik pealkirjad ja nimed punase vvärwiga trükitult: nähtawaste peeti ierwet ülesannet wäga tähtsaks ja iga «Uue Ilma» rida «tähelepane mise wääriliseks». 21. jaanuaril 1913. a. paneb poliisei-departemangu direktor järje kordsele «Uue Ilma» numbri tõlkele resolutsiooni peale: palun «Uues Ilmas» leiduwate teadete põhjal ülewaade teha Ameerika Eesti sot sialistide ühenduse üle. Selle resolutsiooni tagajärjel tehtakse järgmine ülewaade: «Ameerika Uhisriikides olewasse «Ameerika sotsialistidesse ühendu sesse» kuuluwad kõik Eesti orga nisatsioonid, nagu: New-YorgiEesti soisialistline ühisus, samasugune ühisus S.-Franciskos, Portlandis ja Bostonis. Ühendusel on oma kesk komitee ja häälekandja «Uus Ilm». «Uus Ilm» ilmub New-Yorgis Eesti keeles ja awaldab oma weergudel rewolutsioonilise sisuga kirju ja Wenemaalt saadud teateid, ena maste wale wõi laimawa sisuga. Lehe weergudel ilmuwad ka Eesti sotsialistliste ühisuste kassaaruanded ja teated nende ühisuste iegewuse üle. «Uue Ilma» toetuseks pannakse piduõhtuid toime. Organisatsioonide iegewuse aru annetest 1912. a. kestes on näha, ei nende koosolekutel siseparteilisi
25
asju arutatakse ja poliitiliste ainete iile kõnesid peetakse. Organisat sioonidel on omad raamatukogud. Leiduwad weel teated selle üle, et nooresoole soisialistliste ideede külgepookimiseks hinnata noorsoo lehte «Young Soe. Mag.» laiali lao tatakse. Ühest «Uue Ilma» kirjatükist on näha, et Ameerika Eesti soisialist liste organisatsioonide keskel wiimasel ajal tungi märgata on Amee rika soisialistlise partei külge lii tuda, milleks ainult weel keskko mitee otsust oodatakse. 18. weebruaril 1913. а.» Sellesama otsuse «Uue Ilma» kohta annab politsei-departemang 16. oktoobril 1913. a. Liiwimaa ku bermangu sandarmiwalitsuse üle male kindral Wolkowile, kui see 9. oktoobril teatab: «Minu käite usaldatud Sandarmi walitsuse poolt kriminaal-seaduse § 126. põhjal wastutusele wõetud Johannes Jaani poja Kirkmanni juu rest leiti läbiotsimisel käsikiri, mil lest näha on, et ta rewolutsioonilist eestikeelset lehte «Uus Ilm» sai ja laiali laotas. Kirkmanni juurest seda lehte ei leitud, kuid süüdistamise juures oleks teda waja, mispärast Poliisei-departemangu palun seda mulle saata ja otsus anda selle lehe sihi üle».
26
III. „Edasi" —1905. 18. nowembril 1905. aastal pöörawad gümnaasiumi kooliõpetaja õi gustega lulius laagu poeg Sõr mus ia Iwan Maksimi poeg Möl der trükiasjade peawaliisusesse palwega, et neile lubataks Peterburis eestikeelset wäikekaustalisi poliiti lisi päewalehte «Edasi» nime ali wälja anda, mille wastutawaks tosmetajaks lubab olla Julius Sõrmus. 24. nowembril annab trükiasjade peawalitsuse ülem A. Bellegarde sellekohase lubatunnistuse nr 13748 wälja. Lubas on tähendatud, et leht.i Ima eeltsensuuraia ilmub. See oli wähemalt ülearune iindiraiskamine, sest sel ajal ei ol nud ju enam ühtegi eeltsensuura all olewat lehte olemas. Isegi tsensor Truusmann Tallinnas oli selleks ajaks, peale kuberner Lopuhini ka hekordse kaebtuse tema peale ja triikiasjade-peawalitsuse ettekirju tuste tagajärjel eeltsensuurasse leh tede saatmise nõudmise ära jätnud. «Edasi» esimene nummer ilmub 3. detsembril pealkirja all: Edasi. Wenemaa sotsialdemokratline tööliste partei. Kõige maade proleiarlased, ühinege! Alla kir jutanud: Toimetajad wäljaandjad: J. Mölder, J. Sõrmus. Wastuiaw toi metaja: J. Sõrmus.
27
Möödaminnes olgu tähendatud, et kõne all olew J. Mölder, selle aegne üliõpilane, keegi muu ei ole, kui praegune Eesti kindral konsul Leningradis. «Edasi» nr 1 algab järgmise juht kirjaga, mille siin, kui dokumendi, muuimatalt awaldame. Teisel kohal — seerias «Eesti к i r j a n d useloo ained Wene isew а 1 it s u se ar hiiwides(«Külwaja» kirjastus) peatame pikemalt terwe «Edasi» loo peal ja toome weel mõne tüki 1905. aasta «Eda sist». EDASI!
Edasi, töölised! Edasi proleiarial! Suur Wene rewolutsioon kut sub meid. Ta hüided lähewad ikka waljumaks, ta jõud kangemaks. Meie kõige suurem waenlane, kahepeaga elukas, lamab surmawalt haawatud meie ees maas. Tamm, mis rahwa elu laeneid aasia-sadasi kinni pi danud on, on purustatud ja need laened lööwad ikka kõrgemalt kokku, nende tõkked lähewadjkka tugewamaks. Ei ole enam jõudu, mis neid laeneid tagasi suruda jõuaks, maru lähenemist takistada suudaks. Mühise wägewamalt.maru! Tõuke iugewamalt, torm!
28
Meie teame, et maru järele waikus tuleb, ei tormi järele päikene paistma hakkab, uue elu päikene. Senini oleme meie enestele wangikodasi ja raudu walmistanud, siis peab aga isegi mälestus nen dest kaduma. Senini oleme meie nälginud, pilkases pimeduses kõn dinud, üks teist taga kiusanud, tapnud, siis peab aga aina küllus, walgus, wennasius waliisema. Niisugune on see kord,kuhu poole meie püiame, mis meie sihiks on. See kord on sotsialismus. Ja meie, töölised, meie, prpletariai, oleme need, kes selle korra idusi eneses kanname, kes sotsialismuse eest wõitleme. Ja see tund mus, et meie see klass oleme, kes terwe inimese soo parema tulewiku eest wõitleb, kes niisuguse korra eest wõitleb, kus enam ei ole к 1 a s s i s i, waid kus on ainult inimesed — see tundmus peab meie rindu uhkusega täitma. Sellepärast, edasi, töölised, edasi proletariatl Ei pea takistust olema, mille ette meie seisatama jääksime, ei pea raskust olema, mis meid tagasi kohutaks. Kõik wäiklane, kõik isikline olek peab meilt kaduma. Meie peame püha-toimetajate sarnased olema, kes tulewiku korra altaril ohwerdawad.
29
Niisama kristall selged, nagu meie ideal on, peame meie ka ise olema. Ja piiidmine, ennast oma ideali kõrgusel hoida, peab meie terwet olemist wangi wõima, päewa ajal, kui meie raskes töös oleme, öösel, kui meie karedas woodis lamame. Oleme meie aga eynasl niisugusele kombelisele kõrgusele jõudnud tõsta, siis ei ole midagi ilmas, mis meid meie ideali kätte saamast takistada wõiks, siis ei ole meil haawad walusad ega surm hirmus. Niisugusele kombelisele kõrgu sele kutsume meie kõiki oma selt simehi üles. Ja siis edasi! .. Suur Wene rewolutsion kuisub meid! * Warsti hakkasid kaebtused uue lehe peale kokku woolama. Peter buri kuberner teatab 9-st det sembrist, et Jamburi kreisis on konfiskeeritud «Edasi» nr 1, milles «rewolutsioonilise par tei manifest» irükilud. Siin on jutt tööliste saadikute nõukogu, ülevenemaalise talupoegade ühi suse, s.-d., s.-r. ja Poola sotsialisilise partei keskkomiteede manifes tist, mille awaldamise eest kõik selleaegsed lehed wastuiusele wõeii. 13. detsembril teatab «Eesti aja kirjanduse järele walwaja» Harry .
30
Jannsen manifesti awaldamisesi «Edasis» isensuura-komiteele, kes samal päewal otsustab «Edasi» nr 1 peale aresti panna ja Sõrmuse ning Mölderi wastu süüdistust tõsta krimminaal-seaduse 129. paragrahwi punktide 1. Ja 3. põhjal. Weel samal päewal jõutakse trükiasjade peawalitsusele sellest teatada, kes ka samal päewal kohtupalati pro kuröri kätte süüdistuse saadab, ning 15. detsembril tuleb wiimaselt wasius, et 15. detsembril «Edasi» kohtupalati poolt kinni on pandud. 16. detsembril saadetakse otsus linnapealikule täidesaatmiseks ja ielegrahweeritakse kuberneridele, kuid samal 16. detsembril jõuab weel «Edasi» nr 4 ilmuda. Siit leiab Jannsen uueste süüdistamise põhjust kirjatükis «Kas olla wõi mitte olla», ja Peterburi isensuurakomitee otsustab weel kord Sõr must 129. paragrahwi põhjal wastutusele wõtta ja «Edasi» nr 4 ka aresti alla panna, missugune otsus ka kohtupalati poolt 20. detsemb ril kinnitamist leiab. Nüüd, kus «Edasi» kõikide paragrahwide järele wagaks tehtud oli, tuleb korraga 12. jaanuaril 1906. a. politsei-departemangu ülema poolt teade, ei «Edasi» nr 1 «teatud re volutsiooniline üleskutse «Mani fest» ära olla trükitud» ja et sellest
31
seda ja seda järeldust lehe kohta tegema pidawat. Trükiasjade-peawalitsuse ülem, endine Eestimaa kuberner Bellegarde, teatab õige pilkawa wiisakusega politsei-depariemangu ülemale, et süüdistus lehe wastu ammu juba tõstetud ja leht ise kinni pandud on. Siis läheb 7 aastat mööda, kus «Edasi» asjast kihku ega kahku kuulda ei ole, kuni wiimaks 10. mail 1912. aastal tsensuura-komitee korraga «Edasi» nr 4 (16. det sembrist 1905.a.) kirjatükis «WittePlehwe» kriminaalseaduse paragrahwide 128. ja 1034. rikkumist leiab. Ja nüüd tehakse 1905. a. detsembri «Edasi» nr 4 aresti alla panemise otsus, ning saadetakse 10. mail 1912. aastal märkusega «Kiire!» linnapealikule ja posfiülemale «tarwilikkude korralduste» tegemiseks, teiste sõnadega: ära korjamiseks ja postil kinnipidami seks! 24. oktoobril 1912. aastal kinnitab kohtupalat weel korra aresti «Edasi» nr 4. peale ning 19. augustil 1913. a. teatab kohtu palati prokurör palati otsusest «Edasi» nr 4 ärahäwitamise üle, mis 5. septembril linnapealikule iäidesaatmisehs läkitatakse. Ka sellega ei olnud weel «Edasi» lugu lõppenud, sest nr 4 peale oli weel ju teine kaebxus olemas.
32
Selle kaebtuse iagajärjel tegi palat otsuse weel kord «Edasi» nr 4 ära häwiiada, millest prokurör^ 16. nowembril 1913. aastal trükiwalitsusele teatab. 21. jaanuaril 1914. aastal saadab wiimane kohtupalati prokurörile linnapealiku teate, et «Edasi» ühtegi nummert aresti all ei ole, mispärast tema häwitamise otsust toime saata ei saa. Sellega lõpeb «Edasi» kohta käiw kirjawahetus amelkohtade wahel. Kokkuwõte: neli nummert «wäikekaustalist lehte» ja üle kaheksa aasta igasugu üliekstselleniside kirjawaheiusi, rida kohtuotsusi lehe kinni panemise ja ärahäwitamise üle «ühes kõikide tema trükkimiseks walmistatud abinõudega» ja, arwatawaste, wastawad autähed ülesnäi datud hoolsuse eest.
IV. Narwa „Kiir“ ja tema kaastöölised. [Politsei-departemangu arhiiwist 1913.) Eestimaa kubermangu . Sandarmiwalitsuse ölem. Salakiri. 2. aprillil 1913. a. № 686. Tallinnas. Walwepunkii asjaajamisest.
Politsei-depariemangu Erilisele Osakonnale. Narwa linnas ilmuw eestikeelne töölisteleht «Kiir» tõmbas terwel
33
oma ilmumise ajal enese peale tähelepanekut oma eriliselt sotsiaal demokraatide sihiga. Oma niisu guse sihi kuulutas ia wiimaks ka awalikuli ühes oma esimises numb ris juba wälja, nimelt № 14, 14-st septembrist 1912. aastal, kirjatükis «Kas on tööliste häälekandja olemasolemine õigustatud», milles sele tatakse, et kui töölised ennast juba waimliselt «kodanluse ja pastorile» mõju alt on wabastanud, siis ka nende majandusime wabanemine enam kaugel ei ole», et olewad eestikeelsed ajalehed, mis kodan luse huwisid kaitsewad, tööliste häälekandjateks olla ei wõi, sest et kummagi klassi huwid üksteise wastu käiwad, mispärast Eesti iöölisieklassil on õigus oma hääle kandjat asutada ja nõuda, mis teiste rahwaste töölised ammu juba teoks on teinud {sakslaste «Vorwärts», Austraalia «Arbeits-Zeit», soomlaste «Tyomies», wenelasie «Звезда» ja «Правда», lätlaste «Zihna» ja teised). Kirjatükk lõpeb «Kiire» toetamise üleskutsega: «Eesti töölistel ei ole senini oma häälekandjat olnud. Meie peame kõik oma waimlise ja ainelise jõu pingule tõmbama, ei «Kurt» eluwõimelikuks teha, teda nii kõrgele tõsta, et ta wõiks iga 1 ehega wõistlusesse astuda ja rah wahulkade huwide kõrgusele tõusta. 3
34
Ta on wäike. Kuid kogume kõik jõud kokku selleks, et «Kiir» suu reks ja tugewakspäewaleheks muu duks, sest tal on elamise õigus. Wäga rõõmustawaks nähtuseks on see, et «Kiire» põhikapitali jaoks juba annetused kokku tulema hak kasid. Äratundmine, ei igal klas sil oma ajaleht peab olema, mis klassi kasusid kaitseb, peab töölisi weel enam taga kihutama oma lehe kasuks töötama ja kaasa mõjuma, et praegune «Kiir» muutuks üleüldi seks Eesti töörahwa häälekandjaks. Meie tunnistame, et töörahwa hääle kandjal eluõigus on, sellepärast peame tema tugewaks tegema, et ta meie ajaloolist teekäiku walgustada wõiks.» See «Kiire» awalik tunnistus, et ta tahab sedasama teed käia, mida käib Läti põrandaalune leht «Zihna» (Wõitlus), mis üleskutseid Wenemaal olewa riigi- ja ühiskonna korra kukutamiseks awaldab, mää rab küllalt selgelt selle lehe sotsiaal demokraadise sihi ära. «Kiire» hilisematest numbritest on näha, et ta enda laiendamiseks ühendu sesse on astunud mitte üksi Eesti sotsiaaldemokraadiste grupedega Narwas, Peterburis ja Soomemaal, waid ka Ameerika sotsialistide gru pedega, kelle awalikuks häälekand jaks on eestikeelne leht «Uus Ilm».
35
Nende sidemete ja ühenduste tõttu hakkasid «Kiire» toimetusesse tä hendatud Eesti sotsiaaldemokraa tide grupedelt rahalised toetused ja kirjad tulema; wiimasi wahetab «Kiir» iseäranis «Uue Ilmaga», mis sugune leht ka oma weergudel Venemaal olewa riigi- jaühiskonnakorra kukutamiseks üleskutseid awaldab. Täieste kindlat ja selget sotsiaal demokraadist sihti omandades hak kas «Kiir» järgnewates numbrites kõwa kihutustööd tegema selleks, et ta Tallinna tööliste hulgas laiali lagunemist leiaks, missugusel ees märgil lehes mitu korda ilmusid üleskutsed Tallinna töölistele aine lise ja waimlise toetuse asjas. Sel eesmärgil käisid «Kiire» toimetuse nimel ja Peterburi sotsiaaldemo kraadise grupe wolitusel Tallinnas selleks eriliselt saadetud delegaa did ~ Narwa wäikekodanik Johan nes Jüri poeg Käspert ja Lehtse walla talupoeg (Paide maakonnast) August Joosepi poeg Sep man. Lõpuks awaldas «Kiir» oma 13. numbris, selle aasta 31. jaanuarist, awalikult oma kaastööliste nime kirja, kus leidub suurem osa endisi ja praegusi rewolulsiooni-tegelasi: J. A n w eit, R.Astrem, W.5uk,< J. Depman, J. Elbe, R. Eli ser, Lilli Ibrus, W. Kan 3*
36
H. Kiilaspea, W. Kin gissepp, J. Kirkmann, A. Koni, J. К ä s peri, N. Köstner, J. Lilienbach, K. Luts, W. Maasik, M. Mõru, O. Miin ih e r, A. Oi nas, W. Puss, O. Sternbeck, R. Treufeldt, A. Tõnürist, rohuteadlane R u d. Wallner, A. Weiler, Helena Oiglas, A. Blauberg, A. Keskküla, R.Janson,M. Martna, H.Pöögelmann. Toime pandud walvve ja Peterburi kubermangu Sandarmiwalitsuse üle ma abilt (Jamburi ja Oudowa maa kondade jaoks) saadud teadete põhjal selgib, et ajalehe «Kiire» nimeliseks toimetajaks on Pada walla (Rakwere maakonna) talu poeg Anton Kaarli poeg Arm, -tõelisteks lehe juhtideks aga on: j 1) Wõru maakonna (Liiwimaalt) - talupoeg Willem Daaweiipoeg Buk, kes juba 1907. aastast poliitilise jäA relwalwe ja kirjawahetuse põhju seks on ja korra juba Ballimaa L~ piiridest wälja oli saadetud; 2) toimetuse kontori juhataja, kirjawahetuse toimetaja ja rahaliste asjade ajaja Narwa wäikekodanik Johannes Jüri poeg Käspert, kes Narwas poliitilises süüdistuses uuri mise all on olnud; 3) korrektori kohuste täitja, juriskonsult ja kaastööline, Tallinna
37
maakonna Juuru walla talupoeg Jaan Jaani poeg Anwell, kes 1912. aastal juba korra Peterburi Kohtupalati poolt aresti on mõiste tud süüteos, mis kriminaalseaduse paragrahw 129. eite nähtud; 4) lehe sõnumitekorjaja Narwa wäikekodanik Robert Jüri poeg Kokkasson, linawabriku tööline, kes ka juba kord poliitilises süü distusasjas kirjawahetuse aineks on olnud; 5} kaastööline Narwa wäikeko danik Gustaw Hansu poeg Hapsai, kelle üle ka Narwas juba kirjawahelus käimas on. Samadest allikatest saadud tea detest selgib, et ajalehte «Kiir» trükitakse Narwas «Pihlaka» trüki kojas, mille tõeliseks omanikuks on Narwa wäikekodanik Reinhold Mihkli poeg P õ d d e r, kes Peter buri kubermanguSandarmiwalitsuse poolt wastutusele wõetud ja korra juba Wologda kubermangu wälja saadetud oli. Ajalehe «Kiire» kaastöölistest on: 1} Aidu walla (Wiljandi maakon nast, LiiwimaaltJ talupoeg Hans Gusiawi poeg Pöögelmann, praegu New-Yorgis Eesli soisiaaldemokraatlise lehe «Uus Ilm» toi metaja, oli warem 1905. aastal Tal linnas tekkinud Eesti rahwuslise partei liige, missugune partei endale
38
ülesandeks tegi sõjariistus mässu abil Eestimaale iseseiswust nõuda; peale selle partei häwitamist pidi Pöögelmann maalt wälja saade tama, kuid kadus ära ning seisab Politsei - departemangu tsirkulär № 1015 põhjal 1906. aastast iagaotsitawate nimekirjas; 2) A s t r e m, Robert Mardi poeg, Waiwara walla (Rakwere maakon nal talupoeg, kes praegu Peter buris asub ja keda warem Politseidepartemangu tsirkuläriga taga otsiti; on praegu Peterburi Eesli karskuseseltsi «Usiawuse» juhatuse esimees, missugusel seltsil ka sotsiaaldemokraatline siht on; 1910. aastal laotas selts sotsiaaldemo kraadise organisatsiooni ja revo lutsioonilise punase-risti korjanduseraamatuid laiali; 3) D ep man, Jaan Jaagu poeg— Peterburi ülikooli üliõpilane, kes j alalisi ühendusesidemeid Tallinna j sotsiaaldemokraadise rühmaga alal j hoiab; 4} Elbe, Johannes Adolf Tõnise poeg, Worbuse walla {Tartu maa konna) talupoeg, seisis 1910. aas tal kriminaal-seaduse paragrahw 129. põhjal süüdistuse all; 5) Ikmelt, Jaan Jaani poeg, Keila walla talupoeg Tallinna maa konnast, kes Tallinnas ka kriminaal-
seaduse 129. paragrahwi põhjal süü distuse all oli; 6) Eli ase r, Roman Iwani poeg,, Sangaste walla (Tartu maakonna) talupoeg, on Tallinnas kohaliste kuriteoliste ühenduste nõuandjaks; 7) Ibrus, Liina Hansu tütar, Wiljandi maakonna talurahwast, sei sis kriminaalseaduse 102. para grahwi põhjal süüdistuse all; 8) Kann, Wladimir Wassili poeg, Tallinna wäikekodanik, Peterburi ülikooli üliõpilane, seisab alalistes sidemetes Tallinna sotsiaaldemo kraatide organisatsiooniga; 9) i К i i 1 a s p e a, HansHansu poeg, Wiljandi maakonna Heimthali walla talupoeg, Soome sotsiaaldemo kraatide partei liige, warem Tartu karskuseseltsi «Sõbra» liige; 10) Kirk ma n , Johan Jaani poeg, Uue-Wändra walla (Pärnu maa konna) talupoeg, oli kriminaal-seaduse paragrahw 126. põhjal süü distuse all; 11) Lilienbach, Juhan Juhani poeg [Jüri poeg], Rakwere maa konna ja samanimelise walla talu poeg, oli Ballimaall wälja saadetud; 12) Maasik, Willem Jaani poeg, Wõru maakonna Waslseliina walla talupoeg, oli kriminaal-seaduse pa ragrahw 126. põhjal uurimise all; 13) Sternbeck, Otto Jüri poeg, Paide maakonna Albu walla talu-
40
poeg, sai 1905. aastal Marta Lepa rewolutsionääride grupes aresteeritud ja oli juba enne seda po liitilistes süütegudes wastutusele wõeiud; у % 14) Tõnu rist, August, endine kooliõpetaja, kes Jõhwi wallas rewolutsioonilisest liikumisest osa wõttis; 15) Keskküla, Aleksander Mardi poeg, Tartu maakonna Saadjärwe vvalla talupoeg, oli kriminaalsea duse 126. paragrahwi põhjal uuri mise all ja põgenes wäljamaale; 16) Martna, Mihkel Jüri poeg, Haapsalu maakonna Welise walla talupoeg, 1905. aasta rewolutsioonilise liikumise ninamees, põgenfes wäljamaale. «Kiire» ümber koondunud Narwa sotsiaaldemokraatide rühma kõik püüded Tallinna töölisi oma poole tõmmata, et selle kaudu lehele aine list toetust saada, ei ole senini suuremaid tagajärgi annud, waatamata ülemal nimetatud Käsperti ja Sepmani Tallinna sõitude peale. Sellepärast tuli umbes kuu aega tagasi selleks otstarbeks Narwasi Tallinna «Kiire» kaastööline Tartu maakonna Kongota walla talupoeg August Johani poeg Koni. Järeleluuramise teel saadi teated, et tä hendatud Koni ilma passi sissekirjulamata Walga maakonna ja walla
41
talupoja August Augusti poja О a iliti juures, Suurel turul № 17, kor ter 3, elab ja kohe hoogsasse tegewusesse asus «Kiire» laialilaotamise ja müümise alal, milleks talle «Kiirt» Narwast bagaasis järele saadeti. 30. märtsil saadi teated, et «Kiire» toetajate osaühisuse asutamise ja «Rahwa Sõna» wäljaandmise küsi muse arutamiseks selle ühisuse liik med koosolekut 31. märtsil kokku kutsuda tahawad,mida kusagil linna ümbruses mõeldakse ära pidada. Sellepärast sai 31. märtsil Koni ja teiste tuntud soisiaaldemokraatlise rühma liikmete järele walwe kor raldatud, mis kella 2 paiku kokku tulnud isikute kinniwõtmisega lõp pes. Kinni wõeti: 1) ülemal tähendatud August Koni, 2) Tallinna maakonna Saue walla talupoeg Johan Johani poeg Sai ma n , 3) Tallinna maakonna Rapla walla talupoeg Oskar Peetri poeg Kõppo, 4) Rakwere maakonna Salme walla talupoeg Aleksander Tõ nisson, 5) Tallinna wäikekodanik Oskar Kaarli poeg W e r i n g, 6) Tallinna maakonna Kohila walla talupoeg Jüri Jüri poeg Rästas, 7) sama walla talupoeg Otto Jüri poeg Rästas,
42
8) sama walla talupoeg Hans Hansu poeg Jerils, 9} Tartu maakonna Wara walla talupoeg Kristjan Mardi poeg Grünbach, 10) Narwa wäikekodanik Karl Mihkli poeg Laur, 11) Rakwere maakonna Undla walla liige Alma Mihkli tütar Hopf e 1 d, 12) Tallinna maakonna Saue walla liige Klaara Mihkli tütar Salman, 13} Rakwere maakonna Maarja walla talupoeg Johannes Hansu poeg Klein ja 14) Pärnu maakonna Halliku walla talupoeg Jaan Jakobi poeg О i i о n son.
Peale selle sai läbi otsitud ja läbiotsimise tagajärgede põhjal kinni wõetud Wiljandi maakonna Puiatu walla talupoeg Jaan Kaarli poeg Saks, kes olewate teadete järele «Kiire» ja «Uue Ilma» müügi ja laialilaotamise aagendiks oli. Isikute läbiotsimisel leiti asju, mis koosoleku eesmärki selgelt näitawad: August Koni, Johan Salmani, Jüri Rästase, Otto Rästase, Hans Jeritsa ja Karl Lauri käest leiti «Kiire» ja «Rahwa Sõna» tellimiste wastuwõimise kwiilungiraamatud. Oskar Kõppolt, Aleksander Tõnis sonilt, Oskar Weringili ja Kristjan Grünbachilt wõeii ära kirjawahetus
43
ja taskuraamalud, mille sisu weel uurimise alla iuleb; teistelt ei saa dud midagi. Koni ja Salmani kor terile läbiotsimisel leiti «Kiire» ja «Rahwa Sõna» laialilaotamise aru anded ja kassaraamatud. Ettetoodud teated näitawad kül lalise selgusega, ei tähendatud koosolekul kinniwõelud isikud Eesti sotsiaaldemokraatlisesse töölisteparteisse kuuluwad, missuguse or ganisatsiooni ülesanne on jõuga Wenemaal olewat riiklist ja ühis-j kondlist korda kukutada, et need-] samad isikud lubata ja seaduse-, wasiasest koosolekust osa wõtsid, kus taheti parteielu küsimuste aru tamist ette wõita, eriti sotsialistliste ideede laialilaotamise küsimust töö liste hulgas, selleks trükisõna ära iarwitades, ometi ei anna kinniwõtmise ja läbiotsimise tagajärjed larwilikku alust, et nende isikute wastu wõiks kriminaal - süüdistust tõsta kriminaal-kohtupidamisekorra 1035. paragrahwi alusel, sellepärast saab tähendatud isikute kohta käiwkirjawaheius saadetud selleks, et nad administratiiwsel teel karistatud saaks Isanda Eestimaa Kuberneri sundusliku määruse II jao 1. ja 2. punkti rikkumise eest, missugused määrused ära keelawad mitte üksi igasugu kokkutulekud ja miitingud riiklise korra ja julgeoleku wastu
‘44
sihitud sammude arutamiseks, waid peale selle igasugu parteiliste koos olekute kokkukutsujate^ kohuseks teewad neist koosolekutest koha likule politseile teatada. Polkownik Tihonowitsh. {Märkused politsei-departemangu poolt:] «Lääneraioon». Eriline osakond. 5. apr. 1913. Sissetulekute № 11.378. Eesti organisatsiooni akti panna. 22/IV.
[Kõik ettetulewad nimed on ise suguste märkidega äraiähendatud, mille põhjal isikud, arwalawaste, patu suuruse järele sellesse wõi teisesse kahtlaste isikute nimekirja asetati.] Politsei-departemangu erilise osa konna akt № 259, jagu 3, aastast 1913 _ «Eesti sotsiaaldemokraat iale erakond: awalik kirjandus». *
Tsensuura-walitsuse arhiiwistwõedud Narwa «Kiire» kohta käiwast kirjawahetusest1 on teada, et Eesti 1 Waaia: ]. Depman, Eesli kirjanduseloo ained Wene isewalilsuse arhiiwides. «Kiir» ja teised Narwa lehed ja tsensor Pukits. «Kiilwaja» kirjastus, Leeninqradis, 1926.
ajalehtede «järelewalwajale» M. Pukitsale ülesandeks oli eriti Narwa töörahwa-lehtede üle teateid anda. Toome paar wäikest näitust niisu gustest «teadetest» politsei-departemangule. Töörahwa ajakirjandus.
ölewaade 21. septembril 1913.a. «Narwa Kiir» 14. septembrist 1913. a. teatab, et ta marksistlise töörahwa - ajalehena esiotsa kaks korda, peatselt kolm korda näda las ilmuma hakkab. Kaastöölisteks olewat paremad Eesti marksistlised ajakirjanikud. Juhtkiri «Wõitlus olemise eest» seletab: töölisteliikumisele, eriti töörahwa ajakirjandusele, on ras ked wõitluspäewad kätte jõudnud. '«Olemise õigust tuleb nüüd wõitluse teel omandada. Walitsewad klassid ei ole weel suutnud ära har juda töörahwa isetegewusega, kui kõrwaldamaia pahega.» Kõik kodaratesse pistetawad tõk ked ei suuda aga mitte liikumisi seisma panna. Tööliste meeleolu ei tohi langeda, kuigi nende aja kirjandus ajuti on sunnitud waikima. Nad peawad ühinema ja oma aja kirjandusele kõlblist ja ainelist toe tust andma. Märkuses «Okkaline teerada» teatatakse Wene töölisie-lehe «See-
46
*
wernaja Prawda» kinnipanemise iile. «Ei wõi kahtlust tõusta, et töörahwa ajakirjandus, hoolimata kõikidest tema wastu iarwitusele wõetud abinõudest, siisgi edasi elama saab. Wenemaa töölisteliikumine on nii kaugele arenenud, et töölisieklass ilma oma eriliste ajalehtedeta elada ja areneda ei wõi.» «Praegusel silmapilgul on töö rahwa tähtsam ülesanne — oma ajakirjanduse eluõiguse eest wõidelda. Kõik jõupingutus töölisteklassi suud sulguda on asjata.» Lehes leiduwod töölisieajalehe «Narwa Kiire» heaks saadetud an netuste nimekiri: Riiast — 16 rbl. 85 kop', ja Peterburist (automobilistidelt] — 24 rubla 50 kop. Politsei-depariemangu erilise osakonna arhiiwi akt nr 351, jagu 2, aastast 1913 — «Tööliste küürimised majanduslistel põhjustel». Tööliste sotsiaaldemokraadine liikumine.
Ulewaade 28. weebr. 1914. a. «Töö Hääl» (Narwas, 20. weebruarist) mõistab juhtkirjas administratiiwset tööliste wüljasaatmist hukka. Leht kirjutab peale muu: «Teisest küljest toowad need wäljasaatmised iöölisteliikumisele teatawat kasu: tegewamad ja teadli-
47
kumad töölised saawad, nii ütelda, plaanikindlalt üle riigi, ka kõige pimedamatesse riigiosadesse, jao tatud, kus nad töölisteklassi ideesi laiali wõiwad laotada. Administ ratsiooni poliitika on bürokraatide arwamise järele wäga peenelt wälja mõeldud, kuid tema tagajärjed on head ainult iöölisteklassile.» Seesama «Töö Hääle» nummer teatab, et õigeks on mõistetud kinnipandud töörahwalehe «Kiire» toi metaja ja wäljaandja, kes Saksa maa sotsiaaldemokraailise partei esimese maiproklamatsiooni awaldamise eest kohtu all olid. See olewat, teatab leht, esimine juhtumine Wenemaal, kus ühes toi metajaga ka wäljaandja wastustusele wõeti ja kus mõlemad enne kohtuotsust wahi alla wõeti ja kohtu otsuseni kinni peeti. Lehi iarwitab sündsat juhust ja awaldab teist korda ülemal tähen datud proklamatsiooni täielikult. Politsei-departemangu IX asja ajamise akt nr 341 —1914. aastast— «Tööliste käärimised majanduslistel põhjustel».
VaataKõigi maade töölised, ühinege!
Eesti Kirjastuse...Kõigi maade töölised, ühinege!
Eesti Kirjastuse Ühisuse
Põhikiri
LENINGRAD, 1924.
Eesti Kirjastuse Ühisus.
Eesti Kirjastuse Ühisus tekkis kaks aastat ta-
gasi Leningradis grupi seltsimeeste erialgatusel, kes
mõtlesid kogu jõu kokku wõtta meie oludes eesti
keelse kirjastuse soetamiseks. Mõtte üleswõtjad leidsid
sooja osawõttu terme rea asutuste poolt, mille hulgas iseäranis W. K. P. Keskkomitee Eesti Osakond
elawalt esines.
Kaks aastat, tagasi, 1922 aasta märtsis, elustati tekkinud mõte' ja Eesti Kirjastuse Ühisusele
pandi organisatsiooniliselt alus. Kohe alguses koon
das ta oma ümber 20>ne inimefelise rühma, kes ka
tema ümber esialgu kogu raske majandusliku aja«
järgu üle elas. Praegu, kus ühisus aastast aastasse
uusi pooldajaid oma ümber kogunud ja kuS ühisus
julgelt wõib öelda, et ta oma jalgealuse täiesti kindlale alale pannud, seisab meie ees meel viljarikkama
töö saavutamiseks laialisemate ringkondade
koondamine, missugune ülesanne viimsel üle
üldisel koosolekul juhatuse õlgadele eelseisroal tööaaStal pandi.
Eesti Kirjastuse Ühisus säädis alguseS kohe
omale ülesandeks kirjanduse soetamise järgmistel ala
del: poliitiline, põllumajanduslik, teaduslik, näitekirjandulik, ilukirjanduslik jne. Üksikute ajajärkudel on
—
2
seda ülesannet wastawalt turu ja üleüldse lugejate
tarnete kohaselt osaliselt muudetud. On olnud nende
üksikute alade ürnberwahetust ühelt kohalt teisale
nende tähtsuse järele. Nii näituseks säädis ühisus tänawu oma päämiseks ülesandeks järgmiste alade kir
jastamise : sm. Lenini tööde, näitekirj mduse ja põlluteadusliku kirjanduse kirjastamise, aga läinud aas
tal pöörati tähelpanu teistele aladele.
Missuguseid tagajärgesid on ühisus oma kirjaStuslikus tegkwus saawutanud?
Eesti Kirjastuse Ühisus on kahe aasta wältel
üleüldiselt 75 trükipoognat wälja lasknud, millest poliitilist kirjandust 16 trükipoognat, põllumajandusliku
— 10, teaduslikku — 14, näitekirjandust — 20, ilu
kirjanduslikku — 15. Pääle oma raamatute kirjastamist on ta abiks olnud meie riiklikkudele kirjastus
tele, nagu riigikirjastus ja läänekirjastus, nende raamälute kirjastamisel.
Käsikäes kirjastusliku tegewusega käis raamatutc müügi korraldus ja ka meie maakooüde marus»
tamme üheskoos rahwahar duse komissariaadi rahwuswähemufe osakonnaga eestikeelsete kooliraama
tutega. Siin oli töö palju raskem, sest esiteks puu
dus ühisusel kooliraamatute rväljaroalik ja teiseks üle»
üldse raamatute müügi alal andis ennast malufastt
meie turu tingimused tunda, sest pole kellegile uudiset wiimse ajani on rahakurss järjesti kõikunud, mille
tõttu mingisugust normaalset kauplemist ei wõi olla
kaugel metsanurkades asuwate asundustega ja küla
dega, kus siiski kogu meie tegerouse ajal päänine
ostja on asunud. Kõigi raskuste pääle waatamrta
on katsutud sellest olukorrast wälja pääseda. Kooli
raamatute puudust katsuti ührSkoos rahwahariduse
kommissariaadiga Eestist währgi wastawate raama
tute muretsemisega kõrvaldada, aga müügi aSjuS
— 3 —
lep eraforbfelt kerged tingimused seltsimeestele, kes
maal kirjandust laiali laotawad. Mindi isegi tihti nii
kaugele, et ühisus raamatuid alla oma hinna walja
saatis.
Missugused wäljawaated on Eesti Kirjastuse
Ühisusel lähema tuleviku paale?
Eestkätt kirjastamine. Tänarnu kahe kuu vältel
on Eesti Kirjastuse Ühisus juba 26 trükipoognat
rvälja annud. Käsil feisawad terme rida töid eelpooltähendatud aladel, mis oma esialgse tarna järele ligi
.200 trükipoognat nõuavad. Ühisus on enam kui
kindel, et ta jõuab eelseiswaks koolide töö hooajaks
nii kaugele, et kõik maakoolid wõiwad saada tatmt*
lised õperaamatud, mille teostamine täsikäeS riigikirjastusega läbi wiiakse. Ühisus on enam kui kindel,
et käesolewa aasta wältel suudab ta oma lugejatele
100 trükipoogna ümber sm. Lenini rahvalikke tõid
anda, mida seni eestikeelsel raamatuturul pole olnud.
UhisuS on enam kui kindel, et uus näitekirjandus ja
ilukirjandus mis seni ei ole näinud eestikeelset kir
jastajat, meie kirjandusturule ilmub.
Eesti Kirjastuse Ühisuse tänawune kirjastamine
et lähe ka mitte ainult raamatute kirjastamise alal,
waid ühisus wõttis käesolewal aastal W. K. P.
Keskkomitee ettepanekul tema häälekandja „(šöajt* kirjastamise oma pääle. Ajalehe tähtsust silmas pida
des, mi? eestlastel siinpool Uurali ainukeseks hääle
kandjaks, toetas ühisus La varemalt ajalehte. Tule
vikus saab raamatute ja ajalehe kirjastamine kokku,
kõlas sündima. Pääle selle algas märtsist ühisuse kir
jastusel kuukiri „Säde" ilmuma, mis tahab nii roanadel, kui ka noortele häälekandjaks olla ja kanda
sädemeid sinna, kus neid seni pole näha.
Wäljawaated raamatute laialilaotamises on ka
paranenud. Rahauuendus mis meid kindla rahakursfi
— 4 —
juure tõi, kindlustab siin meie tööd. Esiteks tekib lu*
gejatel wõimalus raamatuid palju kergemini osta,
sest kindla rahakursi juures pole kurssiwahet, mis seni
ennast walusasti tunda andis. Teiseks on meil wõimalus käsikäes trükitööde odanemisega raamatute hin
dasid alla poole kruwida. Kolmandaks loodame, et
eelseisew aasta meie ühisuse liikmeteks uued sajad liikmed toob igast nurgast laialt Wenemaalt, mis side.
meid kirjastaja ja lugeja wahel meelgi rohkem kiud»
lustab ja meelgi rohkem ühisel jõul anutab raama
tuid odawamaks teha.
Säärased on meie wäljawaated ja säärased üles
anded seisawad meie ees. Meie kutsume kõiki kirjan»
dussõbrasid kaugetest küladest ja linnadest meie ühi
suse ümber koondama. Meie kutsume kõiki poliitilisi,
kooli ja wäliskooli asutusi ühisuse liikmeks astuma.
Meie kutsume kõiki majanduslikke asutusi — kõiki
koperatiiwisid, kõiki põllutöö artellisid, kõiki põllu,
meeste ühisust — oma liikmeks astumisega ühisuse
ümber liituda.
Kõik töölised ja talupojad, kõik manad ja noo
red, kõik seltsid ja ühisused, kõik koolid ja klubid, —kõik teie, kes asute meiega ühes wäerinnas, asuge ühi
suse liikmete ritta! Alus on kindlustatud. Töö on
laiendatud.
Kõik töölised ja talupojad, kõik manad ja noo
red, kõik seltsid ja ühisused, kõik koolid ja klubid, —
kõik teie, kes toojate kirjanduse järele, olge kõige
energiliste mateks uute lugejate ja edustaajate wõitjateks!
Tuhanded uued lugejad ajale
hele!
Tuhanded
uued
kirjastuse
e d и S t a j a d.
Eesti Airjastuse Ühisuse
9õhikiri.
Ühisuse eesmärgid.
1. (Eesti Kirjastuse Ühisus asutatakse (Eesti
organisatsioonide kultuur-haridusliku tõS toetamiseks,
neile õpetliku ja muu kirjanduse kirjastamiseks ja W.
S. F. N. W- pinnal olewate Eesli koolide warustaMiseks õperaamatutega.
2.
Nende ülesannete teostamiseks:
a) kirjastab Kirjastuse Ühisus eestikeelset
kirjandust nõukogude Vabariikide pinnal;
b) warusiab oma liikmeid mitmesuguse kir
janduse ja õpeabinõudega;
cl) korraldab wahetust wäljamaa kirjas
tustega ;
g) ühes W. K. P. E.Sti sektsioonidega peab
silmaS Eest! organisatsioonide kultuur-hariduslikke
Nõudeid ja wõtab abinõusid tarwitusele nende ra
huldamiseks ;
h) organiseerib tarrviduse järele oma osa
konnad ehk esitused teistes linnades;
i) oma ette jäetud eesmärgi saawutamiseks
astub ühisus asutustega, organisatsioonidega ja
— 6 —
eraisikutega ühendusse, teeb lepinguid, wõtab oma
paale kohustusi ja muretseb omale tarwiSminewot
inwentaari;
j) astub tema huwidele wastawate asutuste-,
seltside ja ühingute liikmeks.
3. Ühisusel on kõik juriidilise isiku õigused
on oma pitsat nimetuse ära tähendusega.
2.
ja
Ühisuse koosseis.
4. Ühisuse liikmeks wõiwad olla kõik EeSti or
ganisatsioonid, nagu: poliitilised klubid, koolid, torn»
muunad, artellid, põllumajanduslikud seltsid, ühisu"
feb, kooperaliiwid ja teised organisatsioonid ning ük
sikud isikud5. Ühisuse igal liikmel on üks otsustan) IjaäL
6. Ühisuse liikmeid roõtab wastu üldine koos
olek. Üldine koosolek wõib liikmete usastumõtmife
õiguse juhatusele edasi anda.
7. Ühisuse kohustusi ja kahjust kcnnawad ühi
suse liikmed täiendawalt pääle liikmemaksu, milline
summa kindlaks määratakse üldisel koosolekul, kuid
mit e üle kümnekordse liikmemaksu suuruse. Selleks
annarvad liikmed kohustuse ühisusesse astumisel.
3.
Ühisuse sissetulekud.
8. Ühisus tekitab omale järgmised kapitaalid r
a) jooksev), b) tagawara, d) erakorraline.
9. Jooksev) kapitaal sünnib liikme- ja teistest
maksudest (osamaksud) kui ka mitmesugustest sisse
tulekutest.
10. Liikmemaks üksikutele isikutele on kaks
rubla ja 50 kop. sisseastumise maksu.
Märkused: 1) Kõik asutused maksmvad eran*
drta 10 rubla liikmemaksu ja 1 rubla sisseastumise
maksu-
2) Liikmemaksu wõib maksta, kas rahos wõi
natuuras, kusjuures naturaalset maksu hindab juhatus
üldise koosoleku poolt saadud juhtnööride järele. Liikme
maksu maksmine wõib sünk ida järkude wiisi, millised
tähtajad lindlaks määrab üldine koosolek.
3)
Osatähtede edasiandmine on keelatud.
12. Jookstw fopitool läheb ühisuse tkgrwuskepitaaliks ja cn ta kohustuste kindlustuseks. Ühi
suse likwiderrimise puhul maksetakse liikmetele liikme,
maksud tagasi ainult pääle wõlgade kustutamist.
13. Tagawara kapitaal sünnib ühisuse igaaastasest puhtakasu mahaarvamisest, mis mitte olla
ühe mnenbitu eelmise aasta puhtast kasust ei wõi olla,
kuni see kopüaal ei kujune pooleks osaks jooksmast
kapitaalist.
Edaspidine suurendamine oleneb üld
koosoleku sellekohasest otsusest.
Togawarakapitaal
määratakse kahjude katmiseks.
Tagowarakapitaali
hoitakse ja kulutatakse üldkoosoleku sellekohaste ot
suste järele.
14. Kui togawarakapitaal kahjude katmise pu
hul alla eelmises paragrofis tähendatud normi lan
geb, täiendatakse eeskätt tagowarakapitaali järgmiste
aastate puhtast sissetulekust kuni normini.
15. Üldkoosoleku otsuse põhjal wõib ka erilisi
kapitaalisid luua. Nende kopitaalide tekkimise ja kulutomise määrab kindlaks üldine koosolek.
16. Jooksma ka Pila oli suurendamiseks on ühi
susel õigus wõtta awanst ja toetust, teha laenusid riik
likkude ja ühiskondliklude asutuste, kui ka eraisikute käest.
Ühisusest lahkunud liikmetele maksetakse liikme
maks tagasi ainult pääle aruande aaSta lõppu.
4. Ühisuse kasud ja kahjud.
17. Puhtakasu jagamine, pääle togawarakapitaali,
mille suurus § 13 ära on tähendatud, sünnib üld
koosoleku otsuse järele, tarwitades seda eeskätt joskSwa kapitaali suurendamiseks, erikapitaalide loomiseks
ja ühisuse tööstuslikkude tarwituste pääle.
18, Ühisuse läbikäigust sündinud kahjud, kaetakse
tagawarakapitaalist. Kui kahju sel teel on wöimata
katta, oleneb üldkoosolekust selle kahju katmine teis
test summadest ehk jagada kahju ühetasaselt ühisuse
liikmete pääle. Mis ühe ühisuse liikme käest aasta
jooksul saamata jäi, jagatakse ühisuse teiste liikmete
pääle. Mõla äramaksmiseks määratakse igale Võlg
nikule tähtaeg, mitte kauem aasta lõpuni, kusjuu
res määratud summa mittemaksmise korral nõutakse
fee kohtu teel sisse.
5. Ühisuse juhatamine.
19. Ühisust juhatab:
a) juhatus.
b) liikmete üldine koosolek.
A. Juhatus.
20. Juhatus on ühisuse täidrsaatew wõim. Ta
juhatab ühisuse kõiki asja ja esitab ühisust ilma eri
liste Volitusteta kõiges asjaajamises ja läbikäimises.
31. Eriliselt on juhatuse kohus:
a) ühisuse jooksev) töö;
li) ühisuse liikmete üldkoosolekute otsuste
elluwiimine.
d) eelplaanide, säädluste ja instruktsioonide
Väljatöötamine üldkoosolekule ettepanekuks;
g) ühisuse tegewuse aasta aruannete kokkufäädmine ja eelarwete tegemine;
h) rahasummade wastuwõtmine ja Väljaand
mine eelarwe ja üldkoosoleku otsuste järele;
— 9
j) ühisuse teenijate palkamine ja lahti laskmine;
k) ühisuse kirjawahetuse juhatamine ja üldse
ühisuse jookswate asjade ajamine;
l) teised kohustused, mis olemas põhikirjas
ära tähendatud kui ka põhikirja piirides üldkoos
olekute otsuste põhjal juhatuse pääle pandud.
1
j
22. Juhatus on kohustatud mitte hiljem kui
neli kuud pärast operatsiooni aasta lõppu aasta
pääkoosoleku juhatuse poolt kokku kutsuma kokkusäätud
aruande läbiwaatamiseks ja kinnitamiseks.
23. Juhatus seisab koss mitte wähem, kui kol
mest liikmest, keda üldisel koosolekul kinnisel hääleta,
misel walitakse: neile juure Valitakse sama korra ja.
rele mitte wähem kui kakS kandidaati, kes ajutiselt
puuduwate juhatuslukmete aset täidawad ja nende
wäljamineku puhul nende asemele astuwad.
24. Juhatus walib oma hulgast esimehe ja abi.
Juhatuse liikmete ametite jagamine ja kohustuste täit
mise järjekord määratakse kindlaks juhatuse enese
poolt.
Märkus: Kõik jooksew kirjawahetus ja doku
mendid kirjutatakse alla ühe juhatuse liikme poolt; lepinguid ja kohustusi kirjutab alla esimees ehk selle abi ja
tiks juhatuse liige.
25. Juhatuse koosolekud on siis otfufemõmmli»
fed, kui sellest osa wõtawad mitte wähem, kui kolm
juhatuse liiget nende hulga- esimees wõi tema abi.
26. Kellegi juhatuse liikme haiguse ehk äraoleku
puhul, astub selle kohale kõige rohkem hääli saanud
kandidaat.
27. Küsimuste otsustamin: juhatuse koosale»
kutel sünnib lihtsa häälteenamusega. Juhtumistel,
kui hääled proleks lähemad, on esimrhr hääl otsuseandew.
-
10
—
28. Üldine koosolek wõib juhatuse liikmetele
lasu määrata kas kindla palga näol ehk tasuna koos
olekute eest. Juhatuse liiget wõib tegewusest kõrwaldada üldkoosoleku otsuse põhjal kinnise hääleta
misega. Kaeblusi juhatuse pääle antakse üldkoosole
kule, kuid mitte muidu kui juhatuse läbi, kes seda
oma otsusega üldkoosolekule ette kannab.
B.
29.
Üldkoosolekud.
Üldkoosolekute tegewufeks on:
a) juhatuse ja rewisjonkommisjoni liik
mete walimine ja nende armu kindlaksmääramine
ühisuse volinikkude, kandidaatide ja asetäitjate
walimine kui ka juhatuse, rewisjonkommisjoni,
wolinikkude, kandidaatide ja asetäitjate kõrval
damine;
b) juhatule ja rewisjonkommisjoni liikmete
tasu kindlaksmääramine;
d) põhikirja täiendamine ja muutmine;
g) juhatuse orgaoni instruktsioonide ja õi
guste läbiwaatamine ja kinnitamine;
h) aruannete ja eelarvete läbivaatamine jts
kinnitamine; kasu ja kahjude jagamine;
i) ühisuse ttgeruse lõpetamise küsimuse ot
sustamine;
j) kommrsjonide asutamine ühisuse Legewusse puutuwate küsimuste väljatöötamiseks;
k) liikmemaksude ja ühisuse erikapitalide
maksude, kui ka ühisuse kapitalide hoidmise ja ku
lutamise korra kindlaksmääramine;
l) juhatuse pääle sisse antud kaetuste läbi*
waatamine;
di) juhatuse,
rewisjonkommisjoni liikmete
ja volinikkude kõrwalekaldumiste js wõõriti tege»
— 11 —
Wuse küsimuste läbiwaatarnine ja wastulusele wõt°
mine;
n) olemate ja wäljoantawate dekreetide põh
jal elutu inwentaari muretsemise küsimuste otsus
tamine;
o) ühisuse laenude küsimuste otsustamine
ja juhatusele luba andmine ühisuse nimel laenu
teha riigiasutustelt, kooperatiiwsetelt organisatstoonidelt ja eraisikutelt;
p) ühisuse liikmete «väljaheitmine ja
r) üldse kõikide küsimuste läbi «vaatamine,
mis juhatuse wõimupiiridrst üle ei käi.
30. Üldkoosolekuid kutsub kokku juhatus mitte
wähem kui üks kord aastas. Pääle selle kutsutakse
üldkoosolekuid kokku torwiduse järele juhatuse otsu
sel ehk rewisjonkommisjoni ehk ühe kümnendiku ühi
suse liikmete nõudmisel. Kui juhatus kaks nädalat
päöle nõudmise teadaande äraandmist koosolekut
kokku ei kutsu, kutsutakse koosolek rewisjonkommisjoni poolt kokku.
31. Üldkoosoleku kokkukutsumise kord määra
takse üldkoosoleku enese poolt. Igal juhtumisel tuIeb üldkoosoleku kokkukutsumisest «lähemalt nädal
aega enne koosolekut kuulutada, ära tähendades
paewakorra punktid, mis koosolekul arutusele tulervad.
32. Üldkoosolekud peetakse ära, kui neist wähemalt üks kolmandik ühisuse liikmetest osa wõta°
amb. Kui koosolekud kutsutakse kokku küsimuste ot
sustamiseks: ühisuse tegevuse lõpetamiseks, seltsi
meeste wastutawuse muutmiseks, kahjude jagamiseks
ja põhikirja muutmiseks, on need otsuse wõimulised, kui neist mitte wähem, kui poo! ühisuse liikme
test osa wõtawad.
— 12 —
33. Km üldkoosolekuks määratud päewaks
§ 32 ära tähendatud arw liikmeid kokku ei tule, siis
kutsutakse mitte hiljem, kui kahe nädala jooksul eel
misel koosolekul ülessäetud päewakorra läbiarutamiseks uus üldkoosolek kokku, mis kokkutulnud liikmete
armu pääle, Vaatamata otsusewSimuline on.
34. Üldkoosolekut juhatab isik, keda üldkoosЫеГ selleks walib.
35. Üldkoosolekutel on igal liikmel ainult üks
otsustaw hääl, kusjuures hääle edasiandmine keela
tud on. Ühisuie üldkoosolekust wõiwad osa wõtta
fa juhatuse poolt kutsutud wõõrad.
36. Juhatuse liikmed wõtawad üldkoosoleku
test osa üheöiguslikult teiste liikmetega, kuid ilma
otsustama hääleõiguseta järgmiste küsimuste läbiwaatamisel: 1) juhatuse tegewuse arrvustamine;
2) neile tasu määramine; 3) neid kohtulikule wastutufele «võtmine. Samasugune kord on maksew ka
juhatuse kohta tema poolt walmistatud aruande
läbivaatamise juures.
37. Põhikirja muutmise, erilise kapitaali jaoks
maksu kindlaksmääramine, seltsimeeste wattutarvuse
muutmine ja ühisuses tegewuse lõpetamise küsimuste
otsustamiseks on tarnis üle kahrkolmandiku kooswiibijatr häältest
Muud küsimused otsustatakse
lihtsa häälteenamusega.
Häälte pooleks minemise
puhul jääb küsimus otsustamata.
38. Üldkoosolekute protokollid kirjutatakse erilisse
raamatusse, ehk kirjutatakse eriline protokoll, millele
alla kirjutab koosoleku juhataja, koosolekul wiibiwad
juhatuse liikmed ehk wähemalt üks liige. Protokollile
pannakse juure koosolekul wiibiwate ühisuse liikmete
nimekiri. Nimekiri peab kinnitatud olema koosoleku
juhataja ja koosolekul wiibiwate juhatuse liikmete
poolt. Üldkoosoleku sääduslikud otsused on makSwad
— 13
ühisuse kõikide, nn osawõtjate kui ka puuduwate, liik»
mete kohta,.,
39. Üldkoosolekutel on seltsimehel õigus ühe
ehk teise küsimuse kohta oma arwamist awaldada ja
nõuda selle arwamise sisse kandmist ühisuse protokolliraamatusse.
40. Kui ühisuse liikmete arw üle kolmesaja
tõuseb, siis wõib üldiste koosolekute asemel moünit*
kude koosolekud kõiki asju otsustada, Wäljaarwatud
ühisuse likwideerimise küsimus. Üldkoosolekute asemel
wolinikkude koosolekute tarwitusele wõtmine sünnib
üldkoosolekul kahekolmandiku häälteenamusega teh
tud otsuse põhjal. Juhtumistel, kui liikmete arw alla
kolmesaja kahaneb sünnib wolinikkude koosolekutest
üldisele koosolekule üleminek samasuguse korra järele.
41. Volinikud walitakse ühe aasta pätile —
uks toolini* kooperatiiwi iga 5 liikme pääle, kusjuu.
res ühisuse liikmed toite ronsi jagatakse üldkoosolekul
Väljatöötatud juhatuskirja järele.
42. Wolinikkude koosolekud arutawad asju selle
põhikirja §§ 30—39 ära nähtud korra järele.
6. Rervisjonkommisjoir.
43. Rewisjonkommisjon seisab koos mitte Vä
hem, kui kolmest liikmest ja kahest kandidaadist, keda
Valitakse üldisel koosolekul kinnise hääletamisega
ühe aasta pääle liikmetest, kes mitte juhatuses ei ole.
Märkus:
Rewisjonkommisioni liikmed wõiwad oma töö eest üldkoosoleku otsuse Põhjal wastawat
tasu saada.
44. Retvisjonkommisjoni kohus on*.
a) mitte wähem kui kord aastas ja ka tarwiduse järele rewideerlda kassat, Varandust, aasta
aruannet ja üldse ühisuse tegewust;
— 14 —
Ъ) üldkoosolekul aruanne nii juhatuse aasta
aruande kui ka rewideerimise tagajärgedest kogu
aasta jooksul ette kanda.
45. Kaebtusi rewisjonkommisjoni pääle an
takse üldisele koosolekule, kuid kommisjoni läbi, kes
seda HheS oma otsusega üldkoosolekule ette kannab.
7. Arwej-idaririne ja aruanded.
46. Ühisuses peab õieti arvepidamist ja aruan
net peetama.
47. Ühisuse aruande aasta algab 1. jaanuaril
ja kestab 31. detsembrini. Esimene aruande aasta loe
takse ühisuse arvamisest 31. detsembrini.
43. Enne aruande ettepanekut üldkoosolekule,
rewideeritakse aruannet ühes kassaraamatutega rewis
jonkommisjoni poolt läbi, kes selle kohta oma otsuse
teeb järgmisel üldkoosolekul.
49. Aasta aruanne peab malmis olema ning
juhatuse ja rewisjonkommisjoai liikmete poolt alla
kirjutatud mitte hiljem, kui kaks nädalat enne üld
koosolekut, millele ta kinnitamiseks ette pannakse.
Selle kahe nädala jooksul peab aruanne teatud tundi
del juhatuse ruumides kõigile sooarijatele kättesaadav»
olema waatamiseks.
50.
Üldkoosoleku poolt kinnitatud aruanne
seisab ühisuses, kuna ärakiri saadetakse wastawatele
asutustele kui ka teistele ühisustele, teile liikmeks
ühisus on.
— 15 —
8. Ühisuse tegewuse lõpetamine.
51.
Ühisus lõpetab oma tegewuse:
1) ühisuse liikmete üldkoosoleku otsuse põhjal.
2) kui ühisuse liikmeid on alla miie ja et
täiene uute liikmetega kuni
oleku kokkukutsumiseni.
likwideerimise
koos-
52. § 51 äranähtud juhtumistel on juhatus
kohustatud wiibimata kokku kutsuma üldkoosoleku
ühisust likwideerimise korra kindlaksmääramiseks.
53. Üldkoosoleku otsust ühisuse likwideerimise
aSjus teatatakse asutusele, kes ühisuse põhikirja registteennub ja. kuulutatakse ühes kohalikus ajalehes.
54. Ühisust likwideerimist toimetab juhatus,
lut seda üldkoosoleku otsuse põhjal mitte teiste isikute
paale ei panda. Likwidaatorite orm et tohi mitte
alla kolme olla.
55. Likwidaatorid alluwad üldiste määruste
alla, mis maksawad juhatuse liikmete kohta, kui ka
rewisjonkommisjoni rewtdeerimise alla.
56. Likwidaatorid täidawad ühtsuse kohustusi,
laaroab ja nõuawad tema nõudmiste järele. Uusi
kohustusi oma pääle wõtta wõiwad likwidaatorid
ainult sel juhtumisel km selleks üldkoosoleku poolt
wolitus on antud.
57. Kui ühisuse waranduseft kahjude katmiseks
ei jäiku, siis nõuawad likwidaatorid ühtsuse liikmetelt
juuremaksu nende oma pääle wõetud kohustuste
wöimupiirideZ (§ 10).
58. Pääle ühisuse palkade tasumise ja liikmetele
liikmemaksu tagasimaksmise, annawad likwidaatorid
Aejäänud waranduse ühistegewuslikkude ehk teiste üld
kasulikkude tarbete jaoks üldkoosoleku sellekohase ot«
Me põhjal.
— 16 —
59. Pääle likwideerimise lõpetamist sääwad liikwidaatorid aruande kokku, mida rewisjonkommisjonk
otsusega üldkoosolekule kinnitamiseks ette pannakse.
Pääle likwideerimise aruande kinnitamist teatatakse
sellest asutusele, kes ühisuse registreerinud, was«
tawaks mahakustutamisel ja ajalehes avaldamiseks.
Sama asutusele antakse üle ka ühisuse raama»
tub, kirjavahetus ja dokumendid.
on ainuke asutus Nõukogude Venemaal, kes varustab kõiki kultuur-hariduslikke
asutusi ja eraisikuid
KDIEE UUEWft j. ka
"kSTgE MHEWA
EESTIKEELSE KIRJANDUSEGA,
mis ilmunud Nõukogude Venes kui ka Eestis. Iseäranis pööraku koolid tähelpanu E. K. Ü. pääle, sest koolide nõudmised täidetakse alati kõige kiiremas korras.
E. K, Ü. ladus on alati, saadaval
suuremal arvul igasugust kirjandust,
mis võimaldab rahuldada kõigi tellijate
nõudeid.
E. K. Ü. ladus olevat kiriandust
müüakse enneolemata odavate hinda
dega ja kollektiivselt tellides antakse
kõrged protsendid.
Kõigile Eesti Kirjastuse Ühisuse liikmetele hinnaalandus oma kirjanduse päält 20
protsenti, teiste kirjastuste ja Eestis ilmunud kirjanduse ning „Edasi" päält 15 prots.
Eesti Kirjastuse Ühisus, LENINGRAD, Fontanka 27.
Типогр. Эстонок. Педаг. Инст.
Ленинград, В. О. I линия, 52
Ленинградский гублит № 5050 .
Тираж 500 экз. № 29.
OSALISED:
Wastutaw tööline.
Tema naine.
Sõber.
Aeg: Olewik.
Tuba wastutawa töölise korteris. Suur kirjutuslaud
kuhjatud raamatute Ja ajalehtedega. Woodi. Toolid. Kella
kolme ajal öösel. Laua ääres, pää kätel magab reast, töö.
lise naine. Koputatakse.
Naine (ärgates):
Kes seal on?
Mina, Marikene! (palitu
taskust paistavad ajalehed, kaenla all paks
portfell). Sa ei magagi weel?
Wast. tööl, (sissetulles):
Naine:
Ei, ma tantsin!
Wast. tööl.: Täna sain täitsa ootamata kutse ühele
koosolekule — siiamaani kestis. — Päewakorras
olid wäga huwitawad küsimused.
Ja kujuta
omale ette...
Naine:
See ei huwita mind mitte põrmugi!
Wast. tööl.:
lahti on?
Sa oled pahane? Noh, mis siis jälle
Naine: Ma ütlen ju — mind ei huwita teie koos
olekud.
6
—
Wast. tööl: Mis sa siis pahandad? Ega see siis minu
süü ei ole, et koosolek nii kaua kestis! Meerits
esines resolutsiooniga...
Naine: Ah, jäta mind rahule oma resolutsioonidega!
Wast. tööl.: Marike! — Ma ei saa sust aru! Mis
siis õieti on? Milleks sarnane toon?
Naine: Ah, sa ei saa aru? Wõi nii? Muidugi,
mõista! Kui siin oleks jutt koosolekutest ja re
solutsioonidest — siis oleks sul kõik päewaselge!
— aga, kui asi su naisesse puutub — kus sul
selleks arusaamist wõib olla?!... See kõik on
mind ära tüütanud. Mõistate? Wastik on!
Wast. tööl.: No, mis sa kisendad? Ega ma kurt
ei ole? Räägi tasamini. Mis sul siis on? Mis
sugune kärbes sind jälle on hammustanud?
Naine: (kõwastl): Ma räägin tasa! Mul on wastik
sarnane elu! Päewad ja ööd koosolekutel ja
istangutel, haudud resolutsioone, jooksed ringi
nagu hull koer! Ma pean aga üksi kodu istuma,
nagu wang, siin nelja seina wahel i Uhtkl sona
ei kuule sult kunagi! Muud sul meeles ei ole
kui need lollid koosolekud ja kuigi kodu tuled
tuhnid ajalehtedes.
Wast. tööl.: No, kuule. Ma olen wäsin’d. Tahaks
natuke puhata! Mul on mõtelda tarwis! Homme
hommikuks pean aruande tegema. Heida parem
magama!
7
—
Naine: А! Sa paned mind magama! Su aruanne
on sul rohkem kui mina! Küllalt! Silmapilk
ütle mulle — saab sarnane elu weel kaua kestma?
Kes ma teil õige olen?! Kas naine wõi ori?
Wast. tööl.: No, jäta.
segad mind.
Heida parem magama.
Sa
Naine: Mina segan? Nii! Kas wastate mulle wõi
ei? Mis on teil kallim, kas mina wõi teie istangud ja koosolekud?
Wast. tööl.: Marikene! Ära soni! Mul on kiire
töö. Ma pean mõtlema. No, ole hea, no, heida
magama!
Naine: A! Mõtlema peate teie! Aga, mis te siis
mõtlesite kui naist wõtsite? Omandasite uue
asja, keda ükskõik kuhu panna wõis? Orja?
Ilma hingeta olewust? Ei! Austatud härra!
Ma nõuan, kuulete, nõuan, et teie silmapilk wastaksite, kui kaua mõtlete teie weel mööda koos
olekuid jooksta, mind siia nelja seina wahele
jätta, wastikutes ajalehtedes tuhnida?
Wast. tööl.: Aga ma nõuan, et sa ei karjuks, nagu
kipuks sulle keegi kallale. Sa äratad ju kõik naab
rid üles. Mis sa tahad? Et ma mööda koos
olekuid sind weaks? Wõi tahad sa, et ma kodu
istuks ja su seelikut kinni hoiaks? Jah? Ma
olen üle pea ja kaela wastutawa töö sees ...
Mul on punktipäälsed asjaajamised. Pean hom
8
—
mikuks aruande walmistama. Aga sina, selle
asemel, et sest kõigest aru saada, mulle rahu
anda, wõimalust töötada, teed nii suurt kära,
teatmata, mis põhjusel! On sul kodus igaw
istuda? Mine jaluta, loe raamatuid, hakka kur
sustel käima, lõpuks hakka teenima!
Naine: Ja? Tänan nõuandmise eest! Tänan! Sa ta
haks ju häämeelega nii sisse seada, et meie üle
üldse üksteist ei näeks. Mõistan. Nüüd ma alles
m .. õ .. i.. stan! Nüüd ma tean missugused istangud teid nii awatlewad. Et ma sest ennemalt aru
ei saanud!
Wast. tööl.: Wat’, kus weel nummer!
Naine: Ja! Ja! Nüüd on mulle kõik selge! — Sina —
sina — mitte koosolekutel pole sa alati, waid oma
armukese juures! Waat’ mis!
Wast. tööl.: Oled sa hulluks läinud?
Naine: Ja, ja sul on armuke ja seal sa oled kõik
päewad ja ööd, aga mind petad sa mingisuguste
koosolekutega.
Wast. tööl.: Mari! Ma keelan sulle sarnaseid asju
rääkida! See on alatu!
Naine: Miks Madisson mööda koosolekuid ei jookse?
Nad on niisamasugused töölised, kui sinagi! aga
oma naiste jaoks jätkub neil ikka aega!
Wast. tööl.: Madisson ja Allik pole wastutawad töölised, mina olen wastutaw tööline.
9
-
Ma wastutan ema töö eest. Ja, kui mult
homme küsitakse, miks ma aruannet ei ole
walmistanud — siis wastan, — et selles mu
armas abikaasa süüdi on! Kui wõimata loll see
kõik on?! 24 tundi töötan ma järgimööda, aga
mulle öeldakse, mul olla armukesed! Kuidas
meeldib see teile?
Naine: Aga kuidas see teile meeldib, et ma ainult
ööse oma meest näen? Kui ma millegist rääkida
tahaks — siis tuled sa oma resolutsioonide, aru
annete ja referaatidega? Ja, kui ma ütlen, et
sarnane elu mind ära on tüütanud — siis soowitatakse mulle magama heita. — Ma räägin, et mul
üksi igaw on — soowitatakse jalutama minna!
Silmapilk wasta mulle. Keda sa kosisid, kas mind
wõi seltskonna tööd? Kellele awaldasid sa armas
tust, kas mulle wõi resolutsioonile?
Wast. tööl.: Praegu kahjatsen ma, et ma sulle ar
mastust awaldasin — aga mitte resolutsioonile —
see poleks mulle wähemalt perekonna tülisid tei
nud ega lollisi küsimusi ette pannud!
Naine: A—а! Wõi nii? Sarnasel juhtumisel — ma
teid kinni ei pea! Wõite suudelda oma resolut
sioonidega. Jääb ainult üks pääsetee — lahu
tada!
Wast. tööl: Ole hea! Kas wõi praegu! Ma olengi
juba lahutatud! Palun sind mitte segada! — Ma
walmistan aruannet (kirjutab).
—
10
Naine: Wastutaw tööline! —Kui keegi tunneks seda
töölist! Tirann! Piinaja! Häbemata! (nutab).
Wast. tööl.: Noh, asi läheb ikka hullemaks! (läheb
naise Juure). — Noh, kuule, noh, jäta! Ma ei
wõi kannatada naiste pisaraid. No, Marikene,
saa ometi aru — sea end minu asemele! Mul on
wastutaw töö, hulk kõiksugu asjaajamisi! Ma ei
wõi ju ometi kõigest sellest lahti ütelda, seepä
rast, et sul igaw on?!.. Seltsimehed, olge hääd,
wabastage mind tööst - mu Marikesel on igaw!
Noh, jäta järele, noh ära ole nii! — Noh, ma
annan sulle oma sõna niipea, kui ma selle töö
walmis saan — oleme koos, läheme teaatrisse,
ettelugemistele — teeme wäljasõitusi, loeme
„Orast".
Naine: Pole tõsi, seda räägid sa niisama, et rahus
tada!..
Wast. tööl.: No, kas sul häbi pole nii rääkida?
Päris tõsi! Ma olen praegu ülepea töö sees, no,
niipea kui walmis saan...
Naine: Ega sa ei waleta?
Wast. tööl.: Marike!
Naine: Noh, hea küll, hea küll! Ära pahanda kallis!
Ma olen ju nii tüdind — ikka üksi ja üksi!
Wast. tööl.: Noh waat’ kui hää — oled rahuline?
Ole kallis, heida magama — ma pean weel töö
tama (istub laua juure, hakkab kirjutama).
11
—
Naine: Aga räägid sa õigust, et sul armukest ei
ole?
Wast. tööl.: Marike!
Naine: Noh, hea küll, ära ole tige.
Sa, wõib olla,
tahad ehk süüa?
Wast. tööl.: Ei, kallis (kirjutab).
Naine: Ehk jooksid sa piima?
Wast. tööl.: Mari! Sa segad ju! Heida magama!
Naine: Kas sa saatsid Liinele kirja ära?
Wast. tööl.: Kirja? Ah, ja, saatsin, saatsin! Alles
praegu tuli meele. Sul on tema käest ka kiri —
ma unustasin selle riiuga koguni ära! Kuhu ma
ta panin? (otsib taskutes).
Noh, kuhu ma
selle siis panin? Siin ei ole. — Wististe palitu
taskus — (otsib palitu taskutes), — Ka siin ei
ole! Noh, kus ta siis on? (otsib portfellis). —
Kurat wõtaks!
Naine: Kas sa pahemasse tasku ei waadan’d?
Wast. tööl.: Ei ole. — Kuhu ta siis ometi wõis
jääda? Ah, kurat — ma jätsin ta ühes resolut
siooniga koosolekule.
Naine: Mis? Koosolekule? Kuidas sa ometi resolut
siooni asemele oma pead sinna ei jätnud?
Wast. tööl.: Aitab, aitab — homme saad sa kätte.
Naine: Ei, sa kaotasid selle ära!
Wast. tööl.: Ma räägin ju ometi sulle, et ma selle
ühes resolutsiooniga ära andsin.
—
12
—
Naine: Kuidas see teile meeldib? Wõerast kirja
ühes resolutsiooniga ära anda.
Wast. tööl.: Mis sa siis nüüd õige tahad? Et ma
praegu ööse su kirja järele jookseksin? See on
terwe ja homme saad sa kätte. Ega sa homseks
ära ei sure.
Naine: Aga ma tahan praegu — silmapilk anna
kiri siia!
Wast. tööl.: Mari!
Naine: Ära lõuga! Ma pole kurt! Anna kiri siia!
Wast. tööl.: Tähendab...
Naine: Anna kiri siia!
Wast. tööl.: Oled sa hulluks läinud?
Naine: Ei, seda oled sina! ja sarnasele ini mesele läk
sin mina mehele! Jumaluke, mis eest mind küll
nuheldakse? Ei nii edasi kesta ei wõi —lahutus,
lahutus, lahutus!
Wast. tööl.: Ole nii hea! Kas wõi kakskümmend
lahutust! Mina ka sarnase warandusega enam
elada ei suuda! Õnnetu hädapasun! Hullumeelne!
Naine: Mis? Mina hullumeelne? Oma jalga ei tõsta
ma enam siia! Küllalt! (Hakkab riidesse panema).
— Küllalt!
Wast. tööl.: Mari jäta need wigurid! Kuhu mõtled
sa ööse kella kolme ajal minna?
Naine: See ei ole teie asi! Suudelge parem oma
aruannet. (Läheb, wisates kinni ukst).
13
—
Wast tööl.: Mari!!! Ah, kurat [käib ärribult mööda
tuba, siis hakkab kirjutama}. — (Koputatakse) —
Sisse! (tuleb sõber wäsinult, tüdinenult) — Sina?
Niisugusel ajal! Mis on juhtunud?
Sõber: (wiskab mütsi käest, — langeb toolile). Ma
ei suuda enam!
Wast. tööl.: Kuidas!? Mida ei suuda enam?
Sõber: Ei. Sa ei oska enesele ettekujutada, missu
gune koledus see on. Tuled koosolekult kodu —
seal tormab naine nagu tiiger mu kallale. — Kar
jub, et ma petta teda — käia armukese juures.
— Nõuab lahutust. — Tõstis öösel sarnast kisa
— ei jäänud muud üle, kui tulin tulema. —
Utle, kas su juures wõib ööd magada?
Wast tööl.: Kuidas, sinuga on seesama lugu?
Sõber: Kas sul ka?
Wast. tööl.: Oleks sa mõni minut warem tulnud,
oleksid alles lahingut näinud? Ja lõpuks jooksis
see hullumeelne naine kuhugile ära.
Sõber: Kõige hullem on see, et mul on hommikuks
aruanne.
Wast tööl.: Mul niisamuti. — Noh, wennas, mis
kuradi pärast me õige naised wõtsime?
Sõber: Ja — а —, mis kuradi pärast...
Wast. tööl.: Waat’ mis, sõber — sülitame kõige
selle peale! Mängime õige rahustuseks üks partii!
Läheb ?
—
14
—
Sõber: Olgu!
Wast. tööl, (malekujusid seades): Ja mis kõige
koledam on, et meie naistel sugugi loogikat ei
ole. Sa räägi talle kuidas tahes, tema ajab ikka
oma jonni. Noh sinu käik!
Sõber: Ja, mis puutub siin loogikasse... noh seal...
Naine [tuleb wihaselt, riietub end): Ärge arwake,
et ma tagasi tulin! Hommikul lähen ma täiesti
ära. Ega ma öösel ometi uulitsal wõi magada.
Sõber: Tere! Te wabandate, et nii hilja.
wenis pikale.
Koosolek
Naine: Teame neid koosolekuid {läheb laua juure,
lööb käega malekujud laualt). — Põrgusse!
Ma tahan magada! Te wõiks siin weel miitingut
pidada! {mõlemad korjajad vaikides põran
dalt kujukesi).
(Mari heidab riides woodisse, palitut peale võttes.)
Wast. tööl.: Noh, mis, heidame magama.
Sõber: Aga aruanne —?
Wast. tööl.: Ah, kus siin öösel... (Panemad pali
tud maha, wast. tööline kustutab tule).
(Eesriie.)
Kunsti, kirjanduse
ja teaduse ajakiri
АЖ
Toimetus:
H. Pöögelmann, A. Sisask, E. Teiter.
„ORAS“ ilmub 1925 aasta jooksul kolm nummert,
umbes 15—18 trükipoognat (240—290 lehekülge).
Põllumajanduslik ajakiri.
Wast. toim. W. Kirik.
„Põllumees" ilmub „Edasi" kaasandena 26 nummert
aastas (umbes 400 lehekülge).
Aastatellimine maksab:
1 aasta — 1 rubla.
„Edasi" tellijad saawad „Põllumehe" hinnata
О А £лв
уу пеаналеймолись- кенерсивве* на.н вены втнасв вессобс-нн
Ilmub igal tööpäewal.
W. К. P. keskkomitee ja Põhja-Lääne
büroo Eesti sektsioonide häälkandja.
Toimetus: K. Treufeldt, J. Palwadre,
H. Pöögelmann, A. Sisask, W. Kirik.
Hõik „Edasi" aastatellijad saawad hinnata kaasandena 1925 8. jooksul:
1) „Edasi seinakalender 1925 a. pääle. 2) 26 nummert „Põllumeest" (ilmub 1. jaanuarist pääle 16 leheküljelisena, senise
8 Ihk. asemal, mis aasta jooksul annab umbes 400 lehekülge
praktilisi ja kasulikke näpunäiteid meie põllumeestele. 3) Umbes
1000 lehekülge huwitawat ilukirjandust (romaane jne.), iga
nädal 16 Ihk., mida igaüks eriraamatuna kokku köita wõib. 4) 12
raamatut ja nimelt: M. Gorki „Walitud tööd“; Ed. Aibel „Kar
tuli kaswatus ja kartuli tähtsus wäikep611upidamises“; A. P. Jurmaliat „Kuidas korraldada piimamajapidamist"; Maksupoliitika
külas; Maksim Gorki „Kuidas mina õppisin"; M. Gorki „Wangikoda"; „Ilulugemised"; E. Blonina „Naistöölised Internatsio
naalis"; „Tormipuhangud" (noorte luuletused); P. J. Dõschler
„Maja- ja põllupidamise süsteemid Põhja- ja Kesk-Wenemaal";
Ed. Aibel „Seakaswatus"; A. P. Jurmaliat „Kuidas toita piimakarja".
„Edasi" tellimishind ühes kaasannetega ja lisadega:
Linnades:
Maal:
1 kuu . . . . 1 rbl. — kop.
3 kuud ... 3 „ —
5 „ 50 »
6
»
12
...1 „ - »
»
Moedud
Peterburi Ee. ti kirjastuse nimekiri. Wõrdlew tsentimeetri, tolli ja wersoki
suurus.......................................
33
17. riigitr. Peterburis, 7- r, 26
2
3
4
5
25
kündis |0. (22.) aprillil ^870
5. mai
8— чч
märts ^88Z -
28. пот. 1820 — 5. aug. 18Y5
PäikeD- ja kuuwarjutuscd 1SLV. a.
(Teated Pulkowa tähetornist)
Täielik kuu ma r jutus on 3. mail,
mis Eestimaal näha. Üleüldiselt on warjutuse algus näha Eroopas, lääne-Aastas,
Aafrikas, Atlandi okeaanil, põhja- ja lõuna»
Ameerikas. Lõpp on nähtaw lääne-Eroopas,
lääne-Aafrikas, Atlandi okeaanil, põhja- ja
löuna-Aasrikas.
Osaline paikesema r jutus on
18. mail, nähtaw ainult Austraalias.
Täielik kuuwarjutus o n 27. o k toob r.t I. Eestimaal on ainult lõpp näh
taw. Üleüldiselt nähtaw põhja-Ameerikas,
Waiksel okeaanil, Aastas, Austraalias, India
okeaanil.
Warjutuse keskpilk . . k. 16,13 m.) Peterburi
Kuu wäljatulek marjust k. 17,59 „ }
aja
Warjutuse lõpp . . . k. 19,0 „ J järele
Osaline p äikesew arj utus 10. nowembril pole Eestimaal näha. Üleüldiselt
on ta aga nähtaw põhja-Ameerikas, Atlandi
okeaanil, lääne-Aafrikas ja Eroopa äärmi
ses lääneosas.
Aastaaegade algused Tallinna ajas
Kewade algus on 21. märtsil . k. 0,23 min.
Wwe
"
„ 21. juunil . „20,4
„
Kugrse
„
„ 23. septembril „ 10,52 „
Xalroe
„
„ 23. detsembril „ 5,39 „
....Oöpäewa arwamine keskööst kesk
ööni, lugedes 0 tunnist kuni 24 tunnini.
Pühad ja tähtpäewad
Kirikupühi peetakse Wenemaal mana kalendri järele
1. jaan, uueaastapäew
6.
„ kolmel, p. uue kalendri järele
7—8.„ jõulud roana kalendri järele
19.
„ kslmek. p. tv. k. j.
22.
„ 1905. a. 9. jaan. mäl. p.
2. weebr. küünlapäew u. k. j.
13-14.,, roõinädal u. k. j.
15.
„ küünlapäew ro. k. j.
17.
„
roastlapäew u. k. j.
20—21.,, roõinädal ro. k. j.
24.
„ roastlapäew ro. k. j25.
„ palroepäew ш k. j.
3. märts, palroepäew ro. k. j.
12.
„ iseroalits. kukutam. p18.
„ Pariisi torn. mäl. p.
25.
„ paastumaaja p. u. k. j28.
„ palmip. p. u. k. j.
1—14. apr. kooliroaheaeg
1. apr. suur nelj. u. k. j.
2.
„ suur reede u. k. j.
4„ palmip. p. ro. k j.
4— 6 „ lihaw. p. u. L j.
7.
„ paastumaarja p- ro k- j.
8.
„ suur nelj. ro. k- j.
9.
„ suur reede ro. k. j.
11-12.,, lihaw. p- ro- k. j-
6
1. mail rahwusw. töölistepüha
6.
„ jüripäew w. k. j.
13. „ ristipäew u. k. j.
30- „
„
w. k- j.
23-25. „ nelip. u. k. j.
30-31. „ „
w. k. j.
24. junn, jaanipäew u. k. j.
2. juut einamaarja p- u. k. j.
7.
„ jaanipäew w. k. j.
15.
„ einamaarja p. w. k. j.
25. jaagupipäew u. t j1. juulist 1. septembrini kooliwaheaeg
6. aug. Kr. selet. p. u. k. j.
7.
„ jaagupipäew w. k. j.
15. „ rukkimaarja p. u. k. j.
19. „ Kr. selet. p. w. k. j.
28.
„ rukkimaarja p. w. k. j.
1. juulist 1. septembrini kooliwaheaeg
29. sept, mihklipäew u. k. j.
12. okt. mihklipäew w. k. j7. now. proletaarlise rewolutsiooni
tusepüha Wenemaal
10. ,, mardipüew u. k. j.
23. „
„
w. k. j.
25.
„ kadripäew u- t j.
8. dets, kadrip. w. k. j.
23.
„ kuni 7. jaan, kooliwaheaeg
25-27. „ jõulud u. k. j.
mäles-
7
Jasmiwr — Näärikuu
Nädalapäemad
Nädala- |
£ päewad 1
2£
Reede
Laup.
Pühap.
Esmasp.
Teisip.
Keskn. G
Neljap.
Reede
Laup.
Pühap.
Esmasp.
Teisip.
Keskn. B
Neljap.
Reede
Laup.
3
4
5
6
7
8
9
10
11
12
13
14
15
16
17
18
СО Jq
« z
NZ
Dets.
1
2
3
4
5
6
7
8
9
10
11
12
13
Neljap.
Reede
Laup.
Pühap.
Esmp-^
Teisi p.
Keskn.
Neljap.
Reede
Laup.
Pühap.
Esmasp.
Teisi v-C
14
15
Keskn.
Neljap-
19
20
21
22
23
24
25
26
27
28
29
30
31
Jaan.
1
2
16
17
18
19
20
21
22
23
24
25
26
27
28
29
30
31
Märkused
Päikese tõus ja l o o s a m i n e k
I Peterburis I Tallinnas _ Tartus
tõus loos. tõus lüot. tõus loosi
t. m. t. tn. t. m. t. m. 1. m. t. m.
Aaan. 4 9 0 15 10 8 57 15 13 8 45 15 16
11 8 54 15 21 8 51 15 25 8 39 15 66
' 18 8 43 15 38 8 41 15 41 8 28 15 52
,, 25 8 30 15 54 8 28 15 56 8 21 16 5
I
8
19
20
21
22
23
24
25
26
27
28
29
30
31
Nädalapüewad
W ana
k a le n d e r
Pühap.
Esmasp.
Teisip.
Keskn. S
Dieljap.
Reede
Laup.
Pühap.
Esmasp
Teistp.
Keskn. E
Neljap.
Reede
U us
j
kalender
!
W ana
ka le n d e r
Nädalapäewad
15
16
17
18
19
20
21
22
23
24
25
26
27
28
29 i
Pühap.
Esmasp.
Teisi p.
Keskn.
Dkeljp.H
Reede
Laup.
Pühap.
Esmasp.
Teistp.
Keskn.
Neljap.
Reede 3
Laup.
Pühap.
2
3
4
5
6
7
8
9
10
11
12
13
14
15
16
Mär
kused
|
U u s ||
k a le n d e r!
Weebruar — Küünlakuu
1
2
3
4
5
6
7
8
9
10
11
12
1?
14_[ Laup.
Weeb.
1
Päikese tõus j a loojaminek
Weebr. 1
„
8
„ 15
„ 22
„ 29
। Peterburis
tõus! loos.
t. m.i t. m.
8 14,1613
7 57 116 31
7 38 16 50
7 18,17 5
6 58'17 25
Tallinnas
tõus looj.
t. m t. m.
8 12' 16 15
7 55 16 32
7 37 16 51
7 17 17 6
6 58 17 26
Tartus
tõus | looj.
t. m. i t m.
8 5 16 21
7 50 |16 39
7 32(16 56
7 14(17 10
6 56 (17 27
Peterburis
tõus looj.
t. m. t. m.
8 44 15 0
8 55 14 5
9 1 14 55
9 3 14 59
Tallinnas
tõus 1 looj.
t. m. t. rv.
8 41 15 3
8 52 14 59
8 58 14 58
9 0 15 2
Tartus
tõus looj.
t. m. t. m.
8 30 15 14
8 41 15 10
8 46 15 10
8 49 15 13
Mv edud
Meetrisisteem
Pikkusemõedud
1 meeter on on 1,406 arssinat.
10 meetrit on 1 dekameeter ehk 14,06 arss.
100
„ ehk 10 dekameetrit on 1 hektomeeter ehk 140,6 arss.
1000 meetrit ehk 10 hektomeetrit on 1 kilo
meeter ehk 0,937 rversta
Meetri osad
Vio meetrist on 1 detsimeeter ehk 2,25 wersokit.
Vioo
„
ehk Vio detsimeetrist on 1 tsentimeeter ehk 0,225 wersokit
Viooo „
ehk Vio tsentimeetrist on 1 milli
meeter ehk 0,022 wersokit
1 kilomeeter —. 10 hektomeetrit
1 hektomeeter — 10 dekameetrit
1 dekameeter
10 meetrit
1 meeter — 10 detsimeetrit
1 detsimeeter — 10 tsentimeetrit
1 tsentimeeter — 10 millimeetrit
20
Murdarwu 2547,295 meetrit wõib lugeda sära
miselt: 2 kilomeetrit, 5 Kektomeetrit, 4 dekameetrit, 7 meetrit, 2 detsimeetrit, 9 tsentimeetrit ja 5 millimeetrit
Pinnamõedud
Aluseks on a a r ehk 100 ruutmeetrit (um
bes 22 Wene sülda)
100 aari on 1 hektar (umbes 0,9 dessatinist)
Mahutusemõedud
Aluseks on liiter ehk Viooo kantmeetrist ehk
1 kantdetfimeeter
(umbes 0,003 kantarsstnat ehk 3 karnitsat)
100 liiterit on 1 hektoliiter (umbes 8 Wene
ämbrit ehk 3Vz tsetwerikku)
Raskusemõedud ehk kaalud
Aluseks on 1 kanttsentimeetri keemiliselt puhta
mee raskus Celsiuse 4 kraadi juures, mida
kutsutakse grammiks (umbes 22Vž
dooli)
1000 grammi on 1 kilogramm (umbes 2,4
Wene naela)
1000 kilogrammi on 1 tonn (umbes 61,048
puuda)
Wene nrõedud ja nende wõrdlus meetri*
mõõtudega
Pikku semõedud
1 penikoorem — 7 wersta
.1 werst = 500 sülda . . .. 1,0668 kilomeetr
22
Raskusemõedud ehk kaalud
1 berkowits = 10 puuda. . 163,805 kilogr.
1 puud — 40 naela .... 16,380
1 nael — 32 loodi
96 sol. . 0,40951
l lood = 3 solotnikku . . . 12,797 grammi
1 solotmk = 96 doolr . . . 4,2657
Üks nael on 25 kanttolli puhta mee raskust,
1 puud = 40 naela on 1000 kanttolli puhta
roee raskust
Eesti mõedud
Raskus emõedud
1 leisik — 20 naela
Pinnamõedud
1 tiin — 3 Liiwimaa ehk Riia wakamaad =
= 6 Tallinna wakamaad —2 Kura waka
maad — 2400 ruutsülda
Ajamõedud
1 aasta = 12 kuud -- 52 nädalat = 365
(366) päewa
1 päew — 24 tundi
1 tund — 60 minutit
1 minut — 60 sekundi
24
1 nädal — 7 naerva
Kaubanduses luetakse ühes kuus 30 päerva
ja ühes aastas 360 päerva
Mitmesugused mõedud
1 geograafia penikoorem = 6,9569 ,versta =
— 7,420437 kilomeetrit
1 merepenikoorem—4,7362mersta—1,8522 kilo
meetrit (maakera meridiaani min. pikkus)
1 sõlm ebk Ingl, penik. — 1,7371 wersta —
-- 1,8532 kilomeetrit — 6080 jalga (jarmi-tatakse laewasõivus)
Merekaubanduses tarwitatakse järgmist
möetust:
1 Inglise tonn — 100 kantjalga
1 Peterburi standart — 165 kantjalga
1 standart peeneid puid on umbes 3 tonni
1 laad puid — 55 kantjalga, 1 last puid —
— 70 kantjalga
1 Riia last ----- 12 Riia tonni = 6-/r Inglis
tonni — 400 puuda
1 keel kiwisüst ----- 850 kantjalga
100 tsetwerti nisu = 16,12 tonni (ä
62,0278 puuda)
100 tsetwerti seemet ----- 15,07 tonni
100
„
rukkid ------ 14,51 „
100
„
kaeru ----- 9.67 „
Kõmmu nistlise partei Eestimaa
keskkomitee kirjastuseta-»
Peterburis, Fontanka 53, k. 9. Teles. 4 36 02
Postiaadress: Петроград. Фонтанка 53.
Эстское издательство
Töörahwakirjandus
1. H. Pöögelma n n. Ühtlane elamiseraha üks kommunismuse nurgakiwidest.
Jutlus Eesti kommuuna-tööwäetemplis
2. K. Zetkin. Wõitlus wabaduse ja
rahu eest Wenemaal........................... 2
3. L. Trotski. Nõukogudewalitsus ja
rahmuswaheline imperialismus. Moskwas 21. aprillil 1918 peetud ette
lugemine .............................................. 6
4. R. W a kman n. Imperialismus . .
5. G. S i no n> j e w. Töölistepüha 1. mai
6. Elagu Esimine Mai! Kommunistlise
Internatsionaali üleskutse kõige maa
ilma töörahwale 1. maiks 1919 . . .
7. H. Pöögelmann. Kommunistline
Internatsionaal................................. 18
8. K. Radek. Anarhistid ja nüukogudeWenemaa.............................................. 3
9. M- K o n k o l. 1871. a. kommuunLühike kirjeldus Pariisi tööliste üles
tõusmisest 1871. a.................................. 6
10. J. Steklo w. Miks me kommunistid
oleme? Seletus Wenemaa kommunist
lise partei nime kohta..................... 5
4
16
4
3
26
11. G. Sinowjew. Meie partei aja*
loost. Peterburi organiseerijate-kommunistide koosolekul peetud kõne . . 9
12. Wenemaa kommunistlise partei (enam
laste) programm. Wasta rvõetud
partei VIII kongressil Moskwas 18—23.
märtsil 1919................
7
13. H. Pöögelmann. Ääremärkused
Wenemaa kommunistlise partei pro
grammi juure.................................... 3
14. H. "Pöögelmann. Mõned põhi
jooned majanduslise elu korraldami
seks Eesti töör. nõukogudewabariigis 8
15. Jaan A n w e l t. Töörahwa moimurvalitsuse kindlustamisest................ 12
16. L. Trotski. Oktoobrirewolutsioon 24
17. J. Stern. Ajaloolinematerialismus 4
18. F. Mehring. Ajalooline materia
lismus .............................................. 50
19. K. Kautsk t). Marxi majanduslised
õpetused............................................
20. J. Steklo ro. Karl Marx. Tema
elu ja tegewus................................
21. A. ^unatsharskijaG- Sinowi e w. Marx ja sotsialistline rewolutfion 10
22. K. Kautsky. Karl Marx ja tema
ajalooline tähtsus........................... 15
23. N. Leni n. Karl Marx
24. K Marx. Wabameelsed walitsemas 10
25. Karl Mar x. Mõtteteaduse wiletsus.
26. Karl Atcrrx ja Friedrich En
ge ls: Kommunistlise partei manifest.
(Eessõnadega) . ... ........................... 14
27
26з Kommunistlisest manifestist. I.
K.
Kautsky eessõna
.....................4
26bKommunistlikest manifestist. IL Marxi
ja Engelsi eessõnad.....................2
26äKarl Marx ja Friedrich En
ge l s: Kommunistline manifest. (Ees
sõnadeta) ............................................ 8
27. Fr. Engels. Kommunismuse põhjus
mõtted ...........................................
28. Fr. Engels. Sotsialismuse arene
mine teaduseks
.............
29. F. Mehring ja P. L a f a r g u e.
Friedrich Engels............................
30. Karl Marx Kölni wannutatudmeeste-kohtu ees.
Friedrich Engelsi
eessõnaga.........
31. Anton Pannekoek. Saagijagamine....................................................4
32. A. 33 ebei. Ristiusk ja sotsialismus
33. W. L i e b k n e ch t. Teadus on jõud,
jõud on teadus
34. Jljin(Leni n). Riik ja rewolutsioon
35. G. Sin o w j e w. Lenin (Uljanow).
36. H. P ö ö g e l m a n n.
Nõukogudewalitsus Wenemaal.....................
37. N. Bucharin. Klassiwõitlus ja rewolutstoon Wenemaal.................
38. R. Bucharin.
Wõimurvalitsus
(„Klassiwõitlus ja rewolutfioon Wene
maal" II)........................................
439. N. M. Lükin (R. Antonow). Kuda
tsaari-isewalitsus langes............
40. P. Arski. Wene rewolutfioon^ teed.
28
41. W. Kingissepp. Jseseiswuse ikke
all
:............................
42. S- D. Kataj a> Kodanluse irmuwalitsus Soomes........................
43. Kuusinen.
Soome riigipöörest.
Cnesearwustus................................
44. A. Arnold. Kommuuna surnukehad
45. Bucharin jaPreobrashenski.
Kommunismuse aabits.................
46. Roosa Luxemburg. Kas paran
dus roõi pööre ................................
Sõjawäekirjaudus
1. Tarwilikumad sõjaasjanduse üksikud
sõnad ja ütelused Wene ja Eesti keeles 7
2. Õppigem sõjaasjandust.......................... 1
3. I. Mis asjamees on punase-sõjawäe
soldat. — II. Pea meeles, seltsimees
vunasesõjawäelane.............................. 1
4. Meie lipp.................................................. 1
5. I. Juhatuskiri punasesõjawäelasele. —
II. Juhatuskiri sõjariistadega ümber
käimiseks. — III. Õia püssi! . . . . 1
6. Wisshnjakow. Kuidas eaks märgi*
laskjaks saada. Käsiraamat noorema
tele instruktoritele (westetes)
5
7. Õppige kuulipildujaga ümber käima! 1
8. Algin. Meelespidamiseks punasesõjawäe instruktorile........................... 8
9. Marssimise juhatused.......................... 2
10. PüssÄaskmise juhatukiri...................... 3
29
11. Eesti punane-sõjawägi ja töörahma
kultuur................................................ 2
12. J. Jürgens. Punane-söjawägi ja
Eesti kultuur.................................... 2
Põllumajanduslik kirjandus
1. Kii: Talukogukonnast sotsialistlise
kommuunani............ 4
2. P. Dösshler. Miks ja kuda põllutöökommuunasid asutada..............
3. Jaan Anwelt. Miks kommunistid
mõisadejagamise wasta on..........
Teaduslik kirjandus
1.
2.
3.
4.
5.
6.
7.
A. Wallner. Kaswatus ja aridus
töörahma riigi ja majandusteaduse
seisukohalt............................................ 47
A. Wallner. Ons kool ja eriti töö
kool meie ariduseasutuse ideaal? . . 8
J. Jürgens. Uus ilmamaade ja
usuküsimus........................................ 27
K Timirj asew. Punane lipp . 7
A. Lunatsharski. Kuidas sündis
teadus? Kuidas sündis kunst? . . - 4
A. Lunatsharski. Üleilmline ja
klassiline kultuur ......... 8
91. Wallne r. Proletariaadi kultuura põhijooned................................ 50
Õpetlik kirjandus
1. Dr. 9l l e k s a n d r o w s k i. Lugemiseterwisoid.............................................. 5
Nooresookirjandus
Maksim Gorki.
Kuidas mina
õppisin.................................................. 6
2. Lucian Descaves- Püssipoiss.
1871. a. Pariisi kommuuua ajaloost 6
3. W. Buk. Kahekesi............................ 4
1.
Ilukirjandus
1, Eessaare Aadu. Wiimne pauk 11
2. Eessaare Aadu. Kalal .... 8
4. Eessaare Aadu. Raudtee ääres 4
5. Eessaare Aadu. Masti. ... 30
6. Eessaare Aadu. Metsa sermal 4
7. Nikolai Sõsojew.
Kirg ja
mõistus ................................................ 17
8. M' E. Saltõkow (S t s h e d r i n).
Mõnda......................................,. .
9. A. A m n u e l. Maraa (Marat). Ühewaatusline näidend Prantsuse suure
rewolutstooni ajast...................... .15
10. Kurt Eisner. Mai-nowellad . .
Ajakirjandus
„Kl a s s i w õ it l u s". Piltidega kuukiri.
I aastakäik 1919. Kaksiknumbris 1/2,
31
1/4 ja 5/6 ä 16 r-, nr 7 8 r., nr. 8
30 r., nr 9 14 r., nr 10 14 r.f nr 11
32 r., nr 12 16 r. Terme 1920. aasta
käik . . .142
Teine aastakäik. Ilmunud nr 1-2
25 r., nr. 3-4-5 40 r
„Eesti Koo I" nr 5 16 r., nr 6 20 r.,
nr 7 16 r.f nr 8-9 30 r., nr 104142
32 r , nr 13 16 r
Terme kogu................'......................... 120
,,Töörahwa Kultuur" nr 1-2 32 r.,
3-4 35 r., nr 5-6 40 r
Terme 1920. aastakäik
107
Eestitöörahma kom muuna nõu
kogu dekreedid, määrused ja teada
anded nr 1 16 r., nr 2 10 r.........
Terme kogu
26
Noored üles. I. Toim. H. Pöögelmann.................................................. 20
Piltpoftkaardid
1. J. Sihwer. 2. J. Anwelt. 3. J. E.
Sõrmus. 4. J. Jaures. 5. W-Liebknscht.
6. K. Liebknecht. 7. P. Lafargue. 8. Eesti
kommunistliste sõjawägede konianderide
kursuste ostmised lõpetajad. 9. Eesti ***
kommunistlise kütipolgu ratsaluurajatekomando Betseris. 10. Eesti kommunist
lise diwiisi soomusrong. 11. Eesti
kommunistline kütipolk läheb eelmistele,
seisukohtadele. 12. N. Lenin. 13. L Trotski.
14. G. Sinowjew. 15. F. Mehring. 16.
32
A. Bsbel. 17. F. Lassalle. 18. K. Marx.
19. F. Engels. 20. R. Luxemburg. 21.
M. J. Kalinin. 22. J. Rabtshinski. 23.
Punaste surnukehad Tamperel. 24. W.
Õssip (tapetud). 25- J. Jegorow (L).
26. J. Kuppar ja J. Schüts- (t.) 27. M.
Saarits (puusärgis). 28. H. Wilbach.
29. A. Tischler. 30. M. Peterkop ... i5
Seiuapildid
1. Karl Marx. 2. N. Lenin. 3. L- Trotski.
4. Jaan Anrvelt. 5. Roosa Luxemburg.
6. K. Liebknecht. 7. Pariisi kommunaaride
mälestusemüür. 8. G. Sinowjew. 9. F.
Mehring. 10. F. Engels...................... ä 15
UU,,J. UUMUJIL JILUUMJ _ ШШ1.И1И <1 >1 I
........... ... ...........................
1) Raamatud, mille inda siin ära pole tähendatud, on ttimt’
kirja trükimise ajal meel trükist ilmumata. 2) Waremilmunud raamatute ja ajakirjade inna alammäär on 4 rubla
trükipoogen (16 raamatu- ehk 8 ajakirja-lehekülge, kaaned
kaasa arwatud), see on umbes pool inda sellest, mi* praegu
uute mäkmandmine maksma läheb. Я) Korrapidamise ja tökjllu kokkuoidmjse tarbel müüdakse kirjandust ainult kohemakse»
tawa raha eest. Saadetakse pealepandud maksuga, tui osa
innast ette on saadetud. Asutustele ja organisatsioonidele
suuremate tellimiste pealt 10 protsenti innaalandust. Pakki
mine ja saatmine tellija kulul. 4) Tellida roõtb seeria nime
tuse ja numbri järele (ilma raamatu roõt wäljaande nimeta,.
VaataNr. 1692
LEMBITU TÜTAR
TAARALASE näidend-revüü...Nr. 1692
LEMBITU TÜTAR
TAARALASE näidend-revüü
kolmes vaatuses proloogiga
TAVET MUTSU Teaterkirjastus Tallinn
Nr, 1692.
Lembitu tütar
Näidend-revüü kolmes vaatuses proloogiga
Taaralan e
TAVET MUTSU Teatrikirjastus, Tallinn.
Käesolewa pearaamatu wõi osade
ärakirjutamine on keelatud. Eksijad
wõetakse wastutusele. Mänguloa an
nab Tawet Mutsu teaterkirjastus
Tallinnas.
„Teaterkirjastuse" trükk S. Karja 21. Tallinnas. 1929.
TEGELASED.
Linda.
Laulik.
Mall.
Poolakas.
Tark.
Rootslane.
Ordumeister.
Venelane.
Frits.
Poisikene,
Franz.
Tütarlaps.
Jaan.
Murueide tütred.
Nõid.
Inimesed.
I. vaatus — Vabadusaja lõpp.
2. vaatus — Võõraste valitsus.
3. vaatus — Vabadusvõitlus ja iseseisvus.
PROLOOG.
Ma sinule, sa Eesti tõusev sugu,
Kes rõõmustad end jälle priiusest,
Siin tahan jutustada mõistulugu
Me möödaläinud, vanust aegadest —
Neist aegadest, mil alles hädakisa
Meil kostis ühelt vainult teisele,
Ja näidata, kuis Eesti vaim, nii visa,
Kord pääseb siiski viimaks võidule.
Nii — käies ajaraamatute rada —
Me muistseid pilte näeme silma ees,
Ja, mis on kestnud seitse aastasada,
Siin läbielame nüüd mõne tunni sees.
Siin kolmes pildis Eesti rahva saatus
Su silme eest kui lendes läbi läeb ...
Kuid — olgu sest — kui lõpeb
viimne vaatus,
Küll igaüks siis isegi ju näeb.
ESIMENE VAATUS.
Mets. Esiplaanil mõned kivid ja kännud. Tagapool
tulekuma. Videvik. Inimesed põgenevad kompsud
seljas ja süles.
I. inimen e. Oh, häda! Oh, häda!
2. inimene. Taara avita!
3. inimene. Raudmehed tulevad.
4. inimene. Põgeneme, põgeneme!
5. inimene. Aga kuhu? Aga kuhu?
6. inimen e. Soode ja rabade taha.
M all (kümne aastane tütarlaps, mähkmetes
laps süles, komistab). Võtke mind kaasa, võtke
mind kaasa!
6. inimene. Pole aega! Igaüks hoo
litsegu enese eest.
Mall. Ma ei suuda. Võtke vähemalt
see laps!
7. inimene.
päästa võib.
Päästku
igaüks,
mis
Mall. Oh, mu joud on otsas! (Kohendab
enese istuma, vaatab lapse peale ja laulab. Viis: Kus
on, kus on kurva kodu?)
Oh sa vaene, oh sa väeti,
Mahajäänud marjuke!
Kõigist sind nüüd maha jäeti,
Kuhu viin sind varjule?
6
Taaralane
Lembitu on sõjas langend,
Surma sülle suikunud;
Kõik ta kangelased raugend;
Sinu kodu hävitud!
Oh sa vaene, oh sa väeti!
Oled üksi, abita.
Kõikidest sind maha jäeti . . .
Taara ise avita!
Tark (vana, halli habemega ja pikkade juustega
mees, pikas mustas kuues).
Laps !
siin üksi pimedas metsas!?
Mis teed sa
M all
vanake?
Kes sa oled,
(tõuseb ehmudes üles).
Tark. Ära karda mind, lapsuke! Sa
tahad teada, kes ma olen? Seda ei tea ma
õieti isegi: olen nii vana, et oma nimegi
ei mäleta, — Ma elan seal kaugel metsa
põhjas ja inimesed nimetavad mind lihtsalt
vanaks targaks. (Rahutult, räägib rohkem ise
enesele.) Aga täna ei võinud ma koju jääda,
ma tunnen eneses imelikku rahutust...
mu kõrvus on kõiksugu hääli... ma kuu
len nagu sõjariistade kõlinat ja naiste ning
laste nuttu... mu süda ütleb mulle, et
midagi hirmsat on sündimas. Ma pidin
tulema ja vaatama, mis see tähendab. Ehk
võid sina mulle midagi seletada? Aga enne
ütle, kes oled sina?
Mall. Ma olen Mall, Lembitu kasu
tütar.
Tark. Lembitu kasutütar. Aga miks
oled sa siin?
Lembitu tütar
7
Mall. Vanaisake, kas sa siis midagi
ei tea? Et meie linn on maha põletatud,
külad hävitatud ja rüüstatud, raudmehed
riisuvad ja tapavad kõik, mis ette juhtub!
Tark (äärmiselt üllatatult). Kuidas? Linn
maha põletatud. . .raudmehed. .. Mis teeb
siis Lembitu ?
Mall. Ka sedagi ei tea sa veel! Noh,
siis ütlen ma sulle — Lembitut ei ole
enam — ta langes täna lahingus.
Tark (põrutatult). Lembitu
(Vajub kännu otsa, katab näo kätega.)
langenud!
Siis see
oligi mis mu süda nii valusalt aimas.
Lembitu, Lembitu! — miks pidid sa nii
noorelt langema ja just nüüd, kus sind
kõigerohkem tarvis on! Kes on nüüd veel
see mees, kelle sõjasarve hääl üle maa
ühest piirist teise kostaks, kelle sõna peale
terve rahvas, kui üks mees üles tõuseks.
Kas võisin ma aimata siis, kui sa alles
poisikesena mu põlvedel kiikusid ja mina
sulle esivanematest lugusid pidin jutustama
kas võisin ma aimata, et Taara mind
vanaspõlves niisugust õnnetust näha laseb.
Lembitu, Lembitu! Sa eestlaste au ja uhkus,
kelle vahvust ja tarkust, õiglust ja heldust
kõigil maal imestati, — kui sina langesid,
siis on kõik kadunud ... siis on kõik
kadunud . . . (Järsku.) Mall! Kus on Lembitu
naine?
Mall. Ta on surnud, Ta ei tahtnud
põgeneda, vaid julgustas viimse silma
pilguni teisi võitlusele. Ta ütles: „Kus
8
Taaralane
Lembitu on, seal olen ka mina.“ Raudmehed lõid ta oma ukselävel surnuks.
Ainult mina pääsesin selle lapsega tagaukse
kaudu põgenema. (Toimetab lapse juures.)
Tark (pühalikult). Rahu sulle, kallimeelne
naine! Aga mis laps sul seal on, Mall?
M all. See on Linda — Lembitu tütar.
Tark (tõuseb,) paljastab pea). Lembitu
tütar... Linda! Siis ometi ei ole Lembitu
sugu veel maapealt kadunud, siis ei ole
Taara meid veel täiesti maha jätnud. (Tõstab
käed üles.) Taara! Ma olen eluaja sind tee
ninud ja su salamõtteid uurinud, aga nüüd
näen ma, — et ma liig nõder olen neid
mõistma. (Laseb käed vajuda.) Mu silmad
kustuvad mu rahva õnnetust nähes —
Jäta mulle siis see viimane lootus, see
teadmine, et sa selle lapse — Lembitu
tütre — oma kaitse alla võtad, et sa seda
Eesti õrna taimekest ei lase hukka saada,
vaid et sa teda varjad ja lased tugevaks
kasvada tulevasteks õnne aegadeks, mida
minu vaimusilmad nagu kauget koidukuma
aimavad. (Tostab käed.) Taara! kui sa mind
kuuled, siis anna mulle märki! (Kõuemürin.)
Kuuled Mall! Taara on meie palvet kuulda
võtnud. Ära siis karda midagi, kõnni julgesti
oma teed ja kanna hoolt lapse eest, rohkem
isegi, kui enese eest, sest tea: — temas
peitub kõik Eesti tuleviku lootus, temas
elab edasi Lembitu vaim; praegu küll
vaevalt hingitsedes, nagu tuha all hõõguv
Lembitu
tütar
9
tulesäde, aga tuleb kord aeg, kui ta väge
vana lõkkena leekima lööb ja rahvale uut
õnne koitu kuulutab. (Õnnistades.) Ja sina,
Linda, Lembitu tütar! Sa oled küll kõik
kaotanud, mida inimesed oma õnneks
nimetavad, aga selle eest oled sa omale
ühe vägeva kaitsja leidnud. Sellepärast ära
sinagi karda! Sa saad küll viletsust ja
ohtu näha, vangipõlve ja ahelaid kanda,
aga ära lase kustuda oma hinges seda
vabaduse tuld, mis Lembitu sinule on
pärandanud. Ära kuula ei meelitusi ega
ähvardusi — jää truuks iseendale. Ka
kõigesuurem hädaoht ärgu hirmutagu sind,
vaid looda, et kord paremaid aegu näha
saad, sest seda on Taara mulle tõotanud.
Ja nüüd lähen ma ja viin Taarale oma
viimase ohvri. (Läheb.)
(Aegamööda on kuuvalgus tõusnud.)
Mall. Milline imelik vanamees, see
Tark. Taara ise vastas temale! Ja kui
julgelt tema sõnad kõlasid! Ma ei saanud
küll kõigist hästi aru, aga ometi on mu
süda nüüd palju rahulisem. (Võtab lapse jälle
sülle.) Noh, Lindakene, mis meie siis nüüd
kahekesi peale hakkame? Sa naeratad ja
vaatad nii armsalt mulle otsa, nagu ei
aimakski, missugune õnnetus sind on
tabanud. Ah, nüüd korraga teed niisuguse
kibeda näo! No jah, see on praegusel
korral igatahes kohasem. Ära sa aga häält
tee, siis oleme mõlemad kadunud. Pane
aga parem jälle silmad kinni ja jää magama.
lo
Taaralane
Mu oma silmad kipuvad vägisi kinni, aga
seda ei tohi, tahan ainult vähekese jõudu
koguda. Ja siis peame vaatama, kust enestele
peavarju ja toitu leiame. (Tuleb ettepoole, istub,
kiigutab last põlvedel.) Noh, mis On, — kas
sa ei taha ikka veel magada? Oota, ma
laulan sulle unelaulu:
Uinu, väikene Lindakene, äia, äia!
Lindakene, lillekene, äia, äia!
Ei sul isa hoidemassa, äia, äia!
Ema armu aitamassa, äia, äia!
Ise sa, kanni, kasva kauniks, äia, äia!
Kasva kauniks, sirgu suureks, äia, äia!
Ehtigu sind murueite, äia, äia!
Taeva taati andku tarkust, äia, äia!
(Vajub kivi kõrvale maha, laps kaisus, ja jääb magama.)
M uru e id e tütred (tulevad heljudes, igaülel oksake käes, jäävad poolringis laste ümber seisma.
Laul. Viis: Hinge hellal igatsusel).
Vaiksel ööl siin puude vilus
Metsa põues sügavas
Puhkad, lapsukene ilus,
Uinud unes magusas.
Aga isa silm ei maga,
Sinu üle valvel ta.
Kui sa oled ikka vaga,
Siis ta sind ei unusta.
Usaldad end tema kätte,
Siis sind kaitsvad vaimuväed,
Ja sul teevad varju ette,
Et ei leiaks kurjad käed,
(Pistavad oksakesed püsti magajaile ümber.)
II
Lembitu tütar
Kindlalt kaitseb sind see vari;
Maga aga mureta.
Tulgu vaendlasi küll kari,
Ei nad sind ei puuduta.
(Kaovad. Sarvehääl, trummipõrin, sammude mürtsud,
relvade kõlin. Laul lava taga. Viis: Du bist verrückt,
mein Sohn.)
Raudmehed oleme
Ja tuleme nüüd Saksamaalt;
Me himust põleme,
Kõik hävitada Eesti raalt.
Hüüdkem siis valjemalt;
Las eestlased kuulevad:
:,: Et nüüd hoidke alt, et nüüd hoidke alt,
Kui raudmehed tulevad!:,:
Ordumeister (mõõgavennaste ordu riie
Siia, Frits ja Franz! Otsige see
metsaserv läbi! Kaugemale ta ei võinud
pääseda, sest mets on igast küljest ümber
piiratud.
tuses).
Franz. See on meie käes tühine asi,
muudkui hakkame peale. Tule Franz!
(Lähevad Malle ja Linda poole. Kõuemürin. Mehed
põrkavad tagasi. Donnerwetter!
Ordumeister
Maria!
(lööb
risti ette).
Sancta
Franz. Ja! Ära kohutas teine!
on üks nõiduse temp.
See
Ordumeister. Noh, miks te otsimise
järele jätsite? Laske edasi!
12
Taaralane
Fritz. Ei tea. .. aga mis tühjast siis
nii otsida — aastane lapseräbalas.
Franz. Jah, see nagu polekski täis
mehe töö — lapsega jännata.
Ordumeister. Juhmid olete küll
mõlemad. Kas teie siis aru ei saa, milline
hädaoht meid selle lapse poolt ähvardab?
Temast kasvab ju omal ajal inimene, ja
kui temal osagi oma vanemate vaimust on,
siis ei tohi meie siin maal kunagi julged
olla. Või kas olete unustanud, kuidas
Lembitu täna võitles, kuidas ta meie mehi
nagu loogu maha niitis, ja kuidas tema
nainegi kolm sakslast teise ilma saatis.
Ei, meie peame selle soo maapealt ära
hävitama, või vähemalt oma võimusesse
saama.
Fritz. Õige ta ju on: ma näeksin
kõigesuurema lõbuga, kuidas ta mul piigi
otsas siputab, aga kust teda siin pimedas
tead otsida.
Franz. Ja, see on ikka täbar küll.
Ordumeister. Modonna nimel, leid
ma ta peame. Ja kes ta leiab ja mulle
kätte toob, selle löön rüütliks.
Fritz. Ohoo, see juba tasuks vaeva.
Ordumeister. Olge aga siis kärmed!
Mina lähen vaatan, kas kõik oma kohal
on, (Ära.)
Lembitu tütar
13
Franz. Kerge öelda — olge kärmed.
Teised pidutsevad laagris ja meie peame
siin mööda metsi kolama.
Fritz. Seda minagi ütlen. Ja pealegi
veel tühja kõhuga. Ptüi!
Franz. Pea, siga, sa sülitad ju mulle
habemesse. (Tõukab.)
Fritz. Ära tõuka ! Vaata, et kisun su
habeme kõigi juurikatega välja. (Märkab
lambakintsu Franzu kaenlas, lahkelt.) Kuule, mis
sul seal kaenlas on?
Franz. Lambakints. Sain niigi palju
külast näpata; see on kõik mu sõjasaak,
Fritz. Oh, sa kuldne mees! Mis meil
nüüd viga!
Franz. Mida’s sina sellest nii rõõ
mustad?
Fritz. Kuidas siis, ega sa ometi seltsi
meest ilma jäta. Ega minugi suu pole
sarvest.
Franz. Mõni seltsimees sa mul oled:
jätad mu lahinguväljale uimaselt lamama
ja ise putkad ei tea kuhu.
Fritz. Mis sa
Anna juba!
sellest
veel
räägid.
Franz. Sul ju omal suur pundar puusa
peal, nähtavasti oled paremini varustatud
kui mina.
Fritz. Siin pole midagi söödavat, need
on rebase nahad.
14
Taaralane
Franz. Ohoh! Sellepärast siis sul oligi
nii kiire; oskasid aega kasulikult tarvitada.
Fritz. Igatahes. Ma võin selle kintsu
ära osta, kui sa nii kade oled. (Võtab vöölt
koti ja viskab Franzule mõned hõbetükid.) Ega
mul hõbeda puudust ei ole. So, anna nüüd
pool siia. (Võtab kintsu, hakkab lõikama.)
Fran z. Ja, jah, ma näen, sa oled ikka
külas päris vahva mees olnud; lahingus
hoidsid ikka rohkem minu selja taha.
Fritz. Oli su seljast niigi palju kasu.
Pagana vintske liha, ei saa teist pooleks.
Franz. Too siia, sa ei saa sellegagi
hakkama. (Lööb kintsu kännu otsas mõõgaga
pooleks.) Säh!
Fritz. Kohe näha, et sa oma vana
ametit veel unustanud pole. (Hakkab aplusega
sööma.)
Franz. Mis see sinu asi on! See on
jah minu amet: olen aus lihunikusell, ei
salga seda ja pole mulle sugugi tarvis seda
nii tihti nina peale visata. Mis sa siis
teeksid, kui mina sulle igapäev ette laulak
sin, mis asjamees sina enne olid.
Fritz. Katsu sa seda teha, siis ma su
kaela väänan.
Franz. Nojah, näib, et sinagi oma
vana ametit pole unustanud: ütle õige,
mitu kaela sa oma eluajal oled väänanud?
Fritz. Ära sa mõtle — saan sinu
omaga ka veel valmis.
Lembitu tütar
15
Franz. Ära ikka ole nii väga tragi.
Alles ikka Saksamaal pääsesid võllast,
juba hakkad siin jälle.
Fritz. Kuule, täna õnne, et meid
praegu keegi ei kuule — omavahel võib ju
rääkida, mis tahes — aga peaksid sa rüütli
ees sellest niiksatama, siis...
Franz. No mis sa temastki nii väga
häbened, ega‘s temagi alati nii püha mees
pole olnud.
Fritz. Kas sa tundsid teda juba
varemalt ?
Franz. Muidugi tundsin.
Fritz. Mis ta oli?
Franz. Harilik teeröövel.
Fritz. Oo — see on ju siis mulle
päris paras paarimees.
Franz. Seda küll. Aga mulle, õigust
öelda, terve see kupatus ei meeldi. Mõtlen,
et kogun siin natuke varandust ja pistan
Saksamaale tagasi.
Fritz. Miks siis üldse sealt ära tulid?
Franz. Eks ikka see rahaahnus, mis
muud.
Fritz. Aga minule meeldib küll siin
väga. Muidugi, need eestlaste sõjanuiad ei
meeldi ka minule sugugi, aga pruugib siis
minul just ette hüpata. Muidu aga — tapa
ja röövi niipalju kui süda kutsub ja oled
tubli mees veel pealegi. Vanad patud andis
piiskop andeks ja kui nüüd veel Lembitu
tütre leian, saan viimati rüütliks.
16
Taaralane
Franz. Kuule, juba rüütel tulebki ja
sina alles siin.
Frits. Oi, sa pagan!
(Jookseb ja komistab kännu otsa.)
Ruttu otsima!
Appi!
Ordumeister. Mis seal on? Kes
karjub ?
Fritz. Mina, Fritz. Sattusin vaenlas
tega kokku
Ordumeister. Vaenlased? Kus nad
on ?
Fritz. Põgenesid metsa.
Ordumeister. Taga ajada! Kinni võtta!
Aga ruttu !
Fritz. Kohe, kohe, rüütlihärra. (Läheb.)
Ordumeister. Franz, mida sina veel
ootad?
Franz. Midagi. Fritz luiskab, polnud
siin kedagi vaenlast.
Fritz (Tarka kaasa vedades). Mis sa vale
tad, Franz! Näe, üks on siin!
Ordumeister. Aa — tubli poiss,
Fritz. Aga kus on teised? Palju neid oli?
(Targale.) Tunnista, vanamees!
Tark. Ma ei tea, mis tunnistust sa
mult tahad?
Ordumeister. Mis sa hulgud siin
metsas ?
Tark. Käisin vaatamas sinu hävitus
tööd külas. Tagasi tulles kuulsin appihüüdu
ja tulin vaatama, kes tarvitab abi.
Lembitu tütar
17
Ordumeister. Tunneme juba nii
sugust juttu. (Fritzule.) See on väga hea, et
ta kinni püüdsid: see näib olevat pagana
usu preester. Temalt saame kindlasti teada,
kus on Lembitu tütar.
Tark. Sa eksid, võoras, äraandmine
pole siin viisiks.
Ordumeiste r. Tühi jutt. Vasta siis,
kui sinult küsitakse! Kõigepealt, kes sa
oled?
Tark. Palju rohkem õigust oleks mul
küsida seda sinult: kes oled sina ja mis
õigusega sa siin talitad?
Ordumeister. Mina tulen püha
Rooma paavsti käsul tooma teile, paganatele,
õndsaks tegevat ristiusku ja püha kiriku
õnnistust ja võitma seda maad püha neitsi
Mariale.
Tark, Ma ei tunne ei sinu Rooma
paavsti ega neitsi Mariat. Tunnen ainult
sind, niipalju kui seda sinu tegudest näen;
ja mis su teod mulle näitavad, on hirmus.
Sa talitad siin hoopis teistsuguse õiguse
põhjal, ja see on rusikaõigus.
Ordumeister. Vastuhakkajatega ei
saa teisiti. Ags kes mulle sõnakuulelik on,
sellele tahan hea isand olla.
Tark. Kes on sind siia isandaks
pannud? Võin sulle ainult ühte öelda:
kuni leidub siin maal veel põlvekõrgune
poisikene, niikaua ei ole sa selle maa isand.
i8
Taaralane
Ordumeister. Vanamees, ära vihasta
mind! Parem ütle mulle, kus on Lembitu
tütar ja ma tasun sulle hästi. Ole minu
nõus, see on sulle palju kasulikum.
Tark. Ütlesin juba — ma ei ole äraandja.
Ordumeister. Mis äraandmine see
on? Ega ma talle midagi kurja ei tee, ma
kasvatan ta kristlikult üles ja kannan ta
eest isalikult hoolt, Teen seda kõik selgest
armastusest.
Tark. Su keelel on mesi, aga südames
mürk. Olen küllalt vana, et su sõnu mitte
uskuda. Mitte õnnistust ei tulnud sa tooma,
vaid tapma ja röövima; mitte armastus ei
kihutanud sind, vaid ahnus ja saagihimu.
Ordumeister (lööb mõõgaga). Säh
sulle, teotaja, see on su kangekaelsuse palk.
(Tark langeb. Metsas kuuldub
haldjate nuttu ja oigeid.)
marduste
kiljatusi,
Franz. Kui õudne siin on! Lähme
siit ära!
Ordumeister. Mis sa kardad! Üks
vastuhakkaja jälle vähem.
Fritz, Vastik vanamees. See oli talle
paras. Siiski — mina läheksin ka meeleldi
siit kaugemale.
Ordumeister. Võib ju ka minna.
Lembitu tütar meie käest ikkagi ei pääse.
(Lähevad.)
Lembitu
tütar
19
Laulik (kandlega. Viis: Kuu kumab kõrgelt
ülevalt).
Oh kellele nüüd kaeban ma,
Mu kurbust, mis nii lõpmata,
Et valust lõhkemas on rind
Ja nutust märg on mullapind!
Mis see
targa juure.)
oli? Nagu oigas keegi. (Läheb
Vana Tark! Mis sul viga on?
Tark, See oled sina, Vanemuise saadik.
Õnnistatud olgu sinu tulek, just sind
igatsesin ma enne surma veel näha.
Laulik. Mis on sinuga juhtunud?
Sa oled haavatud. Oota, ma kannan su
koju ja seon haava kinni.
Tark. Jäta! Sellest ei oleks kasu —
minu aeg on möödas. Hoolitse elavate eest!
Laulik. Tark, sa ei tohi surra; mis
saaks siis meist. Sinuga läheks hauda
kõik meie esivanemate kallis pärandus.
Tark. Tarkus ei sure.
Laulik. Aga kes õpetab meile ja meie
lastele teda tarkust, meie vanemate usku
ja kauneid kombeid —
Tark. Seda teed sina, laulik. Selleks
andis Vanemuine sulle selle kuldse kandle.
Sina maapeal ja Taara taevas — teie hoolde
jätan ma Eesti rahva hinge, Lembitu tütre.
(Tõuseb.) Taara, kaitse ja õnnista Lembitu
tütart! (Sureb. Laulik asetab ta maha ja suleb ta
silmad.)
20
Taaralane
Laulik.
Rahu
sulle,
Vana
Tark!
(Istub kivile, võtab kandli, — viis endine.)
Mu armus kannel, ole sa
Veel ainukene trööstija!
Sest algab meil nüüd raske töö
Ja Eestis pime orjaöö.
Eesriie.
TEINE VAATUS.
Avamäng.
Mets vähe harvem kui esimeses vaatuses. Aegamööda
läheb valgemaks. Tagaplaanil rüütliloss, mille kõrval
taluhurtsik.
Linda (noor neiu, eesti riides, köiega puu
või posti külge seotud).
Ordumeister. Tubli, Fritz! See
tüdruk, kes nii kaua meile muret tegi, on
nüüd kahjutuks tehtud. Selle teo eest
nimetan su paruniks ja kingin sulle selle
mõisa, kus sa senini opmanniks olid.
Fritz. Tänan, ordumeister!
Ordumeister. Sa pead aga valvel
olema, et ta kunagi teada ei saaks, kes ta
on; et ta uskuma jääks, et ta orjaks cn
loobud ja selleks peab jääma.
Fritz. Küll ma selle eest juba hoolt
kannan.
Ordumeister. Nii, nii. Ole aga siis
tubli ja vahva. Minu ja meie püha piiskopi
Õnnistus olgu sinuga. (Ära.)
Fritz. Kas kuulsid, Linda? Mina olen
nüüd siin peremees ja sa oled minu oma
ihu ja hingega.
Linda. Seda ma näen. Olen valmis
kõik tööd tegema, mis sa käsid.
Taaralane
22
Fritz. Mitte tööst üksi pole jutt. Ma
olen kuulnud, sul olla peigmees, talupoiss
Jaan. Aga minul, kui parunil on sinu kohta
suurem õigus. Sa pead kohe minuga mõisa
tulema,
Lin da. Ma ei mõista, mis õigusest sa
kõneled ja mis sa mult veel nõuad.
Fritz. Küll näed.
esimese öö õigus.
Minu õigus on —
Linda. Parun, ma hoiatan sind: —
täna on jüriöö.
Fritz. Mis see mulle korda
Tule. (Hakkab rebima.)
läheb.
Lin d a. Appi, appi!
Jaan. Eemale, kõlmatu!
Fritz.
ette, ori!
Mis see tähendab? Põlvili mu
Jaan. Tänasest peale pole enam orje.
Linda, sa oled vaba.
F ri tz. Siis sure, mässaja! (Tungib kallale.)
(Päästab Linda lahti.)
Jaan (haarab Fritzu sülitsi ja murrab ta maha.
Taga hüüded: Hõissa, jüriöö! Tulekahju kuma. Laul:
„Mõisad põlevad, saksad surevad jne.)
Fritz. Ordumeister, appi!
Ordumeister. Mis see on? Orjade
mäss! Madonna, kaitse meid ! (Tungib peale.
Jaan kargab talle vastu,
mõõgaga maha.)
kuid Ordumeister lööb ta
Fritz. Tänan, ordumeister, see oli abi
õigel ajal.
Lembitu tütar
23
Ordumeister. Jah, ma näen, sinul
oleks võinud halvasti minna — õnneks on
ta nüüd surnud. Aga peab ütlema, vahva
poiss oli.
Fritz. Häbemata oli ta, nagu nad
kõik. Pean nad raudu panema, et nii
kergesti lahti ei saaks.
Ordumeister. Tee seda. Mina pean
minema, mul on seal naabritega sekeldusi.
(Lähevad.)
Linda (kummardub nuttes Jaani üle).
Jaan. Linda!
Linda. Jaan, sa elad, sa ei ole surnud!
Jaan. Ei, ma ei ole surnud. Aga see
oli siiski raske löök. Peaaegu oleks see
mu elu maksnud. Kanna mind kuhugi
varjulisse paika, kus ma aega saan toibuda.
(Linda toetusel ära.)
Fritz (ahelatega). Kus see tüdruk nüüd
on? Ahah, tule aga siia, ei sa pääse mu
käest enam kuhugi. (Seob käed.) Sa pidasid
mu vastu kurja nõu, aga vaata, mis sest
välja tuli. Istu nüüd siin ja mõtle järele,
ehk saad siis targemaks.
Venelane (bojaarikuues,
tuleb luurates lähemale).
pika habemega,
Fritz. Noh vana livan, mis sina siin
luusid ?
Venelane. Mina vaatap jilus tjudruk.
Fritz. Kas sul Peipsi taga tüdrukuid
vähe ?
24
Taaralane
Venelane. Oo kjull. Mina tahan see ka.
Fritz. Kui sa end siit ei korista, siis
kutsun ordumeistri.
Venelan e. Oo — ei taha: ordumeister
paha mees, raibe mees. Juba mina Ijaks.
(Lindale.) Ei kardap, jeesti tjudruk — minul
Moskvas poig Pjotra — kjull tema sinu
võtap.
Fritz. Mine, mine ja ära enam siia
oma nägu näita! (Trügib venelase välja.)
Linda (laulab, iga salmirida
näiteseinte taga. Viis: Lätsi küiiä.)
kordab koor
Oh, seda ohtu orjapõlve, orjapõlve,
Oh seda pikka piinapõlve, piinapõlve.
Olen mina noori neitsikene, neitsikene,
Olen mina piiga peenikene, peenikene,
Kas minul süüdi sündidessa, sündidessa,
Kas tegin kurja kasvadessa, kasvadessa,
Et pean kandma kammitsaida, kammitsaida,
Olema orja ahelassa, ahelassa.
Ei mina oska ohkeid hoida, ohkeid hoida,
Ohkeid hoida, kaebtust köita, kaebtust köita.
Seni ma ohkan, kuni elan, kuni elan,
Seni ma nutan, kuni nõrken, kuni nõrken.
N Õid (inetu vanamoor, tuleb hiilides sisse,
räägib kähisedes).
Linda! (Vahe.) Linda, kas
üksi oled? (Tuleb lähemale.) Mis sa istud
siin pea norus ja laulad niisugust kurba
laulu ?
Linda. Pole rõõmustamiseks põhjust.
N õid. Ja mis põhjus on sul siis kur
vastamiseks ja peanorutamiseks ?
Lembitu tütar
25
Lind a. Seda ei maksa küsidagi.
N õid. Äh, äh, äh! Või nii — ei maksa
küsida. No ega ma siis küsigi. No ega ma
siis küsidagi. Aga vaat, mis ma sulle ülten :
kõik on su oma süü.
Linda. Mis sa mind kiusad, sa tige
nõid ?
N õid. Ah, äh, äh! Sõimaku küll mind
inimesed nõiaks või kelleks tahes — sina
ei peaks mitte nii ütlema; sinule olen ma
ainult head soovinud. Mis? Kas sa ei usu
seda? Jah! ja praegugi soovisin ma sulle
ainult head. Ja mina ütlen sulle otsekohe,
heast südamest: kõik on su oma süü. Kes
käsib sind nii turtsakas, nii kangekaelne
olla? Mis sa sellega arvad võitma? —
Mitte midagi. Ainult kahju teed omale.
Aga katsu vähe lahkem, vähe järelandlikum
olla — vaata — kohe hoopis teine asi.
(Saladuslikult.) Vaata, meie armuline parunihärra on niisuguse helde ja lahke südamega
härra ...ta kutsub sind mõisa ... No,
noh! Jää nüüd ikka rahule, ära ninna
karga... Nojah, et siis ära jälle nii rumal
ole, et vastu punnid. Mõtle, mis sul mõisas
viga elada: ei pruugi sul seal rasket tööd
teha, ei haganaleiba süüa. Ka neid kaltse
(Puudutab Linda käist.) ei pruugi sa kanda —
käi kas siidis ja sametis.
Linda. Ära puutu mu riideid! Tuhatkord ennem kannan ma neid kaltsusid,
nagu sina neid nimetad, kui et ma neid
26
Taaralane
sinu siidi ja sameti vastu vahetaksin. Nad
on mulle armsad, sest ka nemad seal
(Näitab välja.) kannavad niisuguseid riideid.
Nõid.
sead!
Nemad!... Päh!... talupoja
Linda. Häbene ometi minuga niimoodi
kõnelemast. Mina olen ju niisamasugune
kui nemadki.
Nõid. Nojah, nojah — seda minagi
ütlen, et kas see pole küllalt suur arm
meie parunihärra poolt, et ta sinusuguse
peale silma on heitnud.
Linda. Kuidas julged sa mulle nii
sugust juttu rääkida! Iga su sõna on
häbemata vale. Mõisahärra arm ja heldus...
Vaata ja kuula vähegi, mis seal väljas
sünnib, ja ütle siis, kas see on su mõisa
härra kiidetud arm ja heldus. Noh, kuula
ometi!
Hääled (kuuldub vankrite loginat, hobuste
puristamist, üks hääl jorutab).
Igav ja pikk oli linna tee,
Öö oli pime ja pilkane — nöö.
Jaani kell lõi — jõua, jõua,
Kaarli kell lõi — kliua, kläua.
Nõõ, saaks koidu ajaks linna!
Linda. See on mõisa killavoor, mis
läbiööd linna läheb. Mehed jorutavad laulu,
et uni peale ei tükiks, sest nad on mitu
ööd juba magamata.
.
Lembitu tütar
27
Hääl (jorutab).
Jiut, tiiut, tee oli viltu
Kõrtsinaine kõndis viltu
Valas aga viina mõõdu viltu ...
Linda (valusalt). Kuuled! Sellest ei ole
veel küllalt, et ta neid ihulikult orjaks tegi
— ta tahab ka nende vaimu orjastada —
ta õpetab neid seda põrgulaket, seda hirm
sat viina jooma, et selle abil iga inimlikku
tundmust nende südames hävitada... Ja
vaesed, õnnetud inimesed, kes ei oska
vahet teha hea ja kurja vahel, joovad, et
silmapilgukski oma eluviletsust unustada
ja ei märkagi, kuidas nad selle läbi ikka
sügavamale ja sügavamale viletsusse lan
gevad.
Nõid. Ah, sina tüdruk! Kes sind
õpetas nõnda rääkima!
Linda ja hääled. Kes õpetas! Kas
ma ise seda küllalt ei näe? Peaks pime
või kõlvatu olema, et seda mitte näha.
(Rehepeksu kolksud.) Kuule! Seal lõpetatakse
praegu mõisa rehepeksu, mis terve öö
kestis; nüüd lähevad nad põllule tööle;
terve päev voolab higi — kes ära nõrkeb,
viiakse talli juure.. . ja tuleval ööl kordub
seesama lugu . . . ikka kuni laupäevani ...
(Kaugel lõikajate laul: heleli, hele-ee! Ahah, —
veel pole valge väljas, aga juba nemad on
põllul tööl. Ja kubjas oma kepiga on järel...
(Piitsaplaks ja karjatus.) Ahh !! See oli opmanni
nahkpiits, mis jälle mõnele õnnetule verise
vorbi selga lõi! (Peidab näo käte vahele.)
28
Taaralane
Noid. No mis valu siis sinul sellest
on ?
Linda. Sa südameta inimene!
on ju minu vennad ja õed.
Nõid.
õdesid.
Nad
Lollus. Sul pole ju vendi ega
Linda. Nad on mu sugurahvas. Mina
ei salga oma sugurahvast nagu sina.
Nõid (tigedalt naerdes). Ah jaa... ma
ju unustasin, et sinu Jaan ka nende hulgas
on. Nojah — see on ju hoopis teine asi.
(Linda laseb pea norgu.) No vaata praegu, kui
rumal sa oled: seda Jaani, seda rumalat
talupoissi pead sa paremaks, kui armulist
parunihärrat. Kuidas võib ometi inimene
nii juhm olla. Mõtle ometi vähe: — mis
on Jaan! Üks talupoisi molkus, kellele
meie armuline parunihärra iga silmapilk
piitsa võib anda, sellepeale vaatamata, et
sel poisil karu jõud on. Ta on ikka üks
tööloom ja muud midagi. Vaata aga selle
vastu meie parunihärrat: kui ilus, kui
peenike, kui lahke ja helde...
Lin d a. Mine ja jäta mind rahule!
Nõid. Ah, või nii? . . Oh seda kangust,
seda kangust küll sel tüdrukul. See on sul
vist küll juba sinu vanematest... (Saab
sõna sabast kinni, lööb omale käe suu peale.)
Lin da (kargab üles). Nõid! Mis tead sa
minu vanematest? Räägi mulle minu
vanematest! •
Lembitu
tütar
29
Nõid (kohmetanult, siis häbematalt). Mis
ma neist siis pean teadma? Ena mul asja
kellest vaja teada. Eks nad olnud sama
sugused matsid kui need teisedki seal.
Või kes teab — olid ehk koguni mõned
kaabakad.
Linda (langeb kummuli kivi peale, pea käte
vahel).
N Õid (vähe pehmemalt). Ja mis Sa neist
ilmaaegu küsidki ... ükskõik kes nad olid.
Sa muretse aga parem eneses eest. Noh,
kuidas siis arvad selle asja kohta? Mis?
Kas sa midagi ei vasta? Ei? Oh seda
kangust, seda kangust!... Noh, hea siis
küll . ... ma võin ju ka ära minna, aga pea
sa mu sõnad meeles. (Minnes.) Kuuled sa,
Linda, pea meeles, mis ma sulle ütlesin.
(Ära.)
Laulik
(laulab. Viis: Mis sa nutad, mis sul
viga).
Kaste pisar koidu ajal
Langes lille äärele;
Seal ta kurval kaebekajal
Ohkas, nuttis ärdasti:
„Rändan üksi mööda ilma,
Väeti kastetilgake;
Parem, kui siin tunda külma,
Poeksin mulda varjule!
Aga päike kostis talle:
„Ära vala pisaraid!
Vaata ümber, kaugemalle —
Seal on neid veel tuhandeid.
Sinu isa — see on meri —
30
Taaralane
Ema — pilved taevateel;
Ehteks teid, kui kuldseid teri
Nopib päike enesel’
Sul on väge, võimu palju
Kõigis paigus looduses:
Sa võid murda kange kalju
Mässavates voogudes.
Sina joodad põllupinda
Karastava kastena,
Ehid ilul ema rinda
Kevadiste õitega.
(Astub lähemale.)
Neitsike, sa oled ise
Hiilgav kastetilgake:
Sa ei tea, mis imelise
Kuulutan sul sõnume.
Lin da (tõstab aegamööda pead, vaatab kui
võlutud lauliku otsa; sõnade juures „sinu isa" tõuseb
üles, astub vähehaaval ikka lähemale.) Kes sa oled?
Laulik. Ma olen laulik.
Linda. Kust said sa selle kandle?
Laulik. Vanemuine andis.
Lin d a. Kust võtsid sa need sõnad?
Laulik. Enese südamest. Vanemuine
on nad sinna istutanud.
Linda. Miks tulid sa siia?
Laulik. Vanemuine saatis mind.
Linda. See kõik on nii imelik...
nagu unenäos ... Niisugust laulu pole ma
iialgi kuulnud ja ometi oli ta mulle nii
Lembitu tütar
31
tuttav... iga sõna oli nagu minu enese
südamest, iga sõna tõi nagu uut elu mu
hingesse. Ja mul on aimdus, nagu oleksin
ma midagi sarnast ometi kord kuulnud ...
millalgi ammu, ammu, kauges lapsepõlves...
Ah! Miks ei tea ma midagi oma lapse
põlvest, oma vanematest!
Laulik. Seda tulin ma sulle ütlema,
Linda... et sa teaksid, kes sa oled.
Kuula siis: sa olid aastane laps, kui su
kasuõde raudmeeste eest põgenedes sind
siia metsa tõi. Murueide tütred kasvatasid
ja imetasid sind, kuni sa inimeseks said.
Nad käivad ka praegugi igal ööl su palgeid
punaga ja su juukseid kullaga ehtimas. Taara
ise valas su pähemõistust ja su südamesse
julgust, sest tea Linda — sa oled kuning
likku sugu, sa oled Lembitu tütar!
Linda. Ah! kui see tõsi oleks!
Laulik. See on tõsi. Ma nägin, et
meeleheitmine su üle võimust võtab, ma
teadsin, et surmamõtted su südames pesit
sevad, ja sellepärast tulin ma sulle ütlema.
Elu on ilus, Linda, ja sinu elu on alles
ees, sinu päike on alles tõusmata, aga ta
tõuseb kord ja sa näed, kui kaunis on elu.
Ainult oota ja kannata!
Linda. Siis on ometi see tõsi, mis
minu vaimusilma ees vahest nagu une
näos heljus; mis ma oma südames arg
selt aimasin, aga ei oskanud sõnades
Taaralane
32
avaldada. Seda kõik oled sina mulle ütelnud,
laulik; ole sa õnnistatud!
Laulik. Olgu õnnistatud, Taara!
Li nda. Ja mis pean ma nüüd tegema?
Laulik. Ma ütlesin: oota ja kannata.
Lin d a. Kui kaua?
Laulik. Kuni saabub aeg. Praegu
pole veel aeg. Ja nüüd pean ma minema.
Linda. Ära mine, laulik!
räägi veel!
Jää veel,
Laulik. Ei ole veel aeg, mil ma vabalt
võin rääkida: siin maal on võõrad, need
ei salli mind. Ma tohin ainult ööpimeduses
mööda hurtsikuid käia ja, kus mure ja
ahastus lämmatama kipuvad hinge, seal
kõlab minu kannel julgustavalt ja lohuta
valt. Siis siluvad kortsud näol ja silmis
vilguvad sädemed. Aga kadedate võõraste
pilgu eest pean ma end peitma. Ja ka sina
peida need sõnad oma südamesse ja ära
ilmuta neid kellelegi. Küll tuleb aeg. Ja
kui aeg käes, siis tulen ma jälle. (Käega
õnnistades ära.)
Fritz (ratsapiits käes). Aa! siin sa oledki.
Väga hea! Ma tahan sinuga mõne sõna
juttu puhuda.
Linda. Isandal
juttu puhuda.
Fritz.
Ära ole
pole orjaga midagi
ikka nii
pirtsakas!
Lembitu tütar
Kuula enne, mis
mul
33
sulle ütelda on.
(Laulab. Viis: Sealt Läänemere kalda pealt.)
Mind vaata, kena neiuke,
Kas pole poiss ma peenike,
Mind vaata igast küljest sa,
Ja ikka leiad laitmata.
Nüüd tähel pannud olen ma,
Et väga ilus neiu sa.
Ja armust põksub minu rind...
Kas tahad armastada mind?
Noh, mis sa ütled selle peale? Kas ma
vastust ei saagi?
Linda. Kui mu käed vabad oleksid,
siis saaksid sa niisuguse vastuse, nagu sa
seda just väärt oled.
Fritz. Haa! Ma näen, et väga hästi
tegin, kui su käed raudu panin. Sa oled
nüüdki juba ninakas küllalt, mis veel siis,
kui sa vaba oleksid.
Linda. Kui lugu nii on, mis vastust
sa siis veel ootad? Hakka aga siis pikka
mööda minema pealegi!
Fritz. Häbemata tüdruk! Mis su arus
on, et sa minuga, oma isanda ja paruniga,
niimoodi julged kõneleda. Põlvili peaksid
sa mu ette langema, mu käele peaksid sa
suud andma. Ära unusta, kes sa oled: alatu
orjatüdruk, keda ma iga silmapilk ...
Linda (kähvatades sirgeks). Mina tean
väga hästi, kes ma olen. Aga sinule ei
pruugi ma seda nina peale kirjutada. Mõtle
parem järele, kes sa ise oled.
34
Taar alane
F ritz. Mis sa sellega tahad ütelda!
Linda. Ei midagi. Ainult seda, et minu
vanemad olid vähemalt ausad inimesed,
kuna sina...
Fritz. Noh, noh, — ütle välja!
Linda. Tead seda isegi. Küllalt sellest,
kui näed, et see minugi ees saladus pole.
Fritz.
kahetsema.
Haa, tüdruk!
(Tahab
üles
Seda
tõstetud
sa pead
piitsaga kallale
tormata.)
Poolakas (tema kaasas Poola tantsu grupp
Poola rahvuslises ülikonnas). Pea! Milline toores
inimene — pruugib kaitseta naisterahva
vastu piitsa! Niisuguseid kombeid Poola
maal ei tunta.
Fritz. Mis õigusega sa ennast minu
asjadesse segad? Mis õigusega sa siin
peremeest mängid ?
Poolakas. Just sellesama õigusega,
mis ordumeistergi.
Fritz. Oota, küll ordumeister su mine
ma kihutab.
Poola kas. Ordumeister on viimasel
hingetõmbusel. Tänasest peale on sul
tegemist ainult minuga. Mine ja valva, et
keegi meid segama ei tule, sest va „Hirmus
livan ‘ on siin lähedal luusimasFritz. Ah, mu härra, palun väga
vabändust. Ma ei teadnud seda. Mis aga
neisse orjadesse puutub, siis on nad nii
sugused kangekaelsed, et nendega ilma
Lembitu
tütar
35
piitsata midagi teha ei ole. Ja ega nad seda
pahaks ei panegi Veel kord vabandage.
(Minnes.) Neetud poolakas tuli parajal ajal
segama. Noh, pole viga — eks me veel
näe, kuidas asjad arenevad. (Ära.)
Poolakas
(Laulab. Viis: Siis istume me
sääl).
Ma ennast tutvustan:
Ma olen Poola pan.
Ja sind, mu neiu, mina tervitan.
Sest sinu ilu, see
Mul võitnud südame,
Mu ülikena eesti neiuke!
Ma olen poola pan;
Sind siiski armastan,
Sest kõike kaunist mina kummardan,
Mu väike puurilind,
Ma tahan kaitsta sind,
Et rõhutult ei ohkaks sinu rind.
(Poola tants.)
Nii siis, mu armas ... tule mu kaenlasse !.
Linda. Mul on nälg ja haigus vapustab
mu ihu. Palju mõistlikum oleks, kui vaa
taksid, kuidas nälg ja katk ümberringi
möllavad, (On kuulda oigeid.)
Poolakas. See mind praegusel korral
ei huvita ja pole mul selleks ka aega:
pean naabreid valvama. Nojah, mis ma
ütlesin — juba üks siin. (Rootslane tuleb.)
Rootslane! No, mis tuul sind mere tagant
siia ajas?
Taaralane
36
Rootslane. Arvan, et mul siin sama
sugune õigus on olla kui sinulgi Ma sind
ei sega, meil on siin ruumi mõlemil.
Poolakas. Ei, sinuga ei soovi ma
midagi tegemist teha. Sina oled teist usku
kui mina. — Küll me sinuga veel siiski
kitsal teel kohtame. (Läheb.)
Rootslane
(Rahvuslisesriides, laulab. Viis:
Jõua ju kaugelta.)
Oh, tere, eesti
Tulin kord ka
Mõndagi sust
Tahtsin näha
neid.
vaatama teid.
kuulnud ma;
silmaga.
Nüüd näen, et küll on vist
Kanda sul siin raske rist.
Tahaksin sind aidata,
Kui mu omaks saaksid sa.
Linda
(laulab).
Jää terveks, võõras mees,
Näen, et süda sul on sees.
Ainus viga on sul see:
Sa ei ole eestlane.
(Tagapool on näha, kuidas venelane ja Fritz millegi
üle tingivad ja lõpuks kokku lepivad.)
Venelane (must kaftan seljas, selle all
punane särk, punased püksid, lakk- ehk värvilised
saapad, müts punase voodriga, lõõtspill kaenlas).
Eks ma ütle: juba Roots roal, ei Vene
lane vaene teagi.
Rootslane. Jah, see on juba kord
sinu saatus, ikka hiljaks jääda.
Lembitu tütar
37
Venelane. Aga nüüd otsustame ruttu,
kes meist siin üleliigne on, kas sina, või
mina.
Rootslane. Muidugi sina, sest mina
olin ju enne siin.
Venelane. Noh, seda otsustab alles
jõud. Tule välja, vaatame järele. (Fritzule.)
Tsuska siis sa ka sekka!
Rootslane. Ah, see häbemata ära
andjal See on sulle küll paras seltsimees.
Noh, kui nii, siis targem annab järele.
Head tervist, neiu Linda. Kahjuks suutsin
sinu heaks küll väga vähe ära teha. Las
vähemalt jäävad need raamatud Eesti
lastele mälestuseks, (Paneb raamatu maha.)
et Rootsi onu nende hariduse eest hoolt
kannud.
Linda ja rootslane
(duett).
Jää terveks igavest!
Ütlen sulle südamest.'
Armsalt sind ma mäletan,
Ikka meele tuletan.
Venelane. Päh! Kas see ka mõni laul
on? Vaat’ kui mina alles... (Laulab. Viis:
Stenjka Rasin.)
Venemaa on suur ja vägev,
Venemaa on lai ja pikk.
Vene mees on tark ja tugev,
Venernaine õnnelik.
Ennast küta ma ei taha;
Asi kõik mul oleks hea,
38
Taaralane
Aga see on ainult paha:
Viin mul tihti segab pea.
Tule Linda, naiseks mulle,
Sea mul majasse üks kord,
Siis truu mees ma olen sulle,
Tasun sulle tuhatvõrd.
Vaata Linda, kas ma ei ole üks mõnus
mees! Mis mul hinge peal, see on ka keele
peal, salata ega varjata pole mul midagi —
ühesõnaga — duschaa-tshelovek. Minuga
saab sul tore elu olema. Anna mulle oma
käsi ja kaup on koos.
Linda. Sa näed ju, et mu käed alles
ahelas on.
Venelane (kratsib kõrvatagust). Oige
küll! Paha lugu ... päästaks su käed lahti,
aga... oota, ma lähen enne, küsin parunilt
nõu.
Linda. Kui tema nõu oodata, siis
peavad nad küll igavesti ahelasse jääma.
Venelane. Ma usun, sul on õigus.
Noh, ükskõik, — teen oma vastutuse peale;
silmapilk — (Võtab ahelad kätest, viskab minema.
Läheb valgemaks.) So! — Sa oled prii nagu
lind.
Linda. Tänan sind! See oli suure
meelne tegu, seda ei unusta ma iial. Kuule
kuidas sinule Taara mäel kiitust lauldakse.
(Laul: Mu kõige kallim laulu hääl on minu keisrile.
Võiks ka lauljate rong üle lava minna kõige ees
„Pernu Postimees“, nagu ta lehe esiküljel kujutatud
oli.)
Lembitu tütar
Venelane.
rahul?
39
Nii et sa oled minuga
Linda. Ja. Ma tunnen, kuidas uut
jõudu mu liikmetesse voolama hakkab.
Ometi kord võin ma vabalt liikuda, kuigi
ma võõrana pean elama oma maal, mis
sakslane mu vanematelt röövis.
Venelane. Jaa ... maa... vaata, see
on juba hoopis teine asi . . . Parun on siin
juba mõnda aega peremees ja ma ei tahaks
teda meeleldi pahandada... Aga, kas tead
mis? — Sülita parem selle maa peale:
mõni asi see maa nüüd — va kartulimaa!
Vaata, kus ikka minul on maa — kasvatab
sibulaid ja kurke kui puru. Kas sul seal
ruumi vähe on.
Linda. Ei, ma tänan. Olgugi siin
ainult, — nagu sina seda mõnitades nime
tasid — kartulimaa, aga ta on ometi mu
vanemate maa ja on mulle palju armsam,
kui kõik sinu Sarmaatia lagendikud.
Venelane. Ei, selles asjas ei või ma
midagi parata — parun on minu hea sõber,
ja ma ei taha temaga tüli norida, muidu
võib ta kergesti vaenlaseks saada. Ja õigust
öelda — ma teda natuke kardangi, sest tal
on vägev suguvõsa.
Linda. Noh, siis on meie jutt ka
otsas.
Venelane. Mine ikka! Meie jutt
alles algab. Oota, kui ma sulle kõik ära
räägin, kuidas meie elama hakkame, siis sa
40
Taaralane
alles näed, kus ikka elu on. Kõigepealt
kingin sulle ilusa uue sarafani ja viltsaapad ;
need hilbud viskame kus seda ja teist.
Siis hakkan sulle vene keelt õpetama, sest
meie lapsed tohivad ainult vene keelt
rääkida. Ja vaata, mõne aja pärast oled sa
ise juba päris vene „baaba“. Eks ole tore.
Suurt tööd sul ka ei ole, ainult kaksteist
korda päevas pead mulle samavari panema.
Muidu võid päevad otsa päevalille seemneid
nosida.
Linda. Ei. Niisugune elu mind ei
meelita.
Venelane. Tohoo, hullu! Missugust
elu siis sina veel tahad. Või ei meeldi ma
ise sulle? No siis tunned sa mind alles
vähe. Oota, ma näitan sulle, mis mees
õieti olen ja mis ma kõik oskan. (Vene tants.)
Noh, kas polnud vahva, mis? Tule, ma
õpetan sulle ka!
Linda. Minul oleks raske sinu pilli
järele tantsida ja pole selleks ka tuju. Õpeta
parem parunit!
Venelane. Oo — ei see parun vene
pilli järele tantsi. Temal on saksa pill,
mille järele tema tantsib. Kuule! (Laul:
Die Waht am Rein, selle sekka kauged kahurimürtsud.)
Saksakeelne laul. Nähtavasti paruni semlakid. (Vaatab.) Ja ronivad üle minu aiamulgu.
No see on juba hoopis käest ära. Oot’ oot’
küll ma nad varssi minema kupatan. (Läheb
mängides lõõtspilliga: „Mnoogi leeta, mnoogi leeta,
pravoslavnõi russki tsar“.
Eesriie.
KOLMAS VAATUS.
Avamäng: vabalt.
Lava seesama. Tagaseinal lossi asemel varemed,
hurtsiku asemel ilus talu, mõlemad alul valgustamata.
Üldiselt koiduvalgus. Kaugel veel mõned kahuripaugud. Linda Istub ja nopib karikakra õit.
V e n e 1 a n e (jookseb hingeldades). Ma sain
kolki, ma sain haledasti kolki, mind aetakse
taga! Oi, kui palav mul on! (Teeb nööbid
lahti.) Pea! Mul tuli tore mõte: teen enese
päris tundmatuks, otsigu siis — (Kisub
kaftani seljast, viskab minema, jääb punase särgi ja
pükstega.)
Linda. Ja mis sa siis nüüd õieti teed?
Venelane (tähtsalt). Ma teen
luutsiat.
Lin d a. Niisama lihtsalt?
revo-
Venelane. Minu käes käib kõik
lihtsalt. Mis sa siis veel tahab? (Võtab mütsi,
pöörab punase voodripoole peale,
üleni punane on.) Näed, mis
nii
et ta
nüüd
enne must oli,
on nüüd punane.
Linda. Ja mis sellest kasu on?
Venelane. Oo — kasu on palju.
Kõigepealt: näed, kas sakslased julgevad
veel mulle järele tulla — ehee — ei julge.
Teiseks on ju niimoodi palju lahedam
elada — ma ei saa isegi aru, kuidas ma
seda vana kuube nii kaua kannatasin.
42
Taaralane
Ma olen nüüd hoopis naga teine inimene,
nagu uuesti sündinud. Ja mis peaasi, kui
kena, kui moodne! Eks ole, Linda, nii
meeldin ma sulle palju rohkem?
Linda Ei tea esiotsa veel suurt kiita.
Venelane. No miks ei tea — ikka
kohe hoopis teine mees. Vanast pole mär
kigi järel. Vanasti sundisin sind omale
naiseks tulema, aga nüüd annan sulle vaba
voli — vali keda tahad. Aga kui sa peaksid
julgema kedagi teist valida peale minu —
no siis hoia oma nahk!
Linda. Ikka seesama vana laul.
Venelane. Oh ei — ka laulud on
mul .nüüd aina tuliuued. Oota, ma laulan
sulle üks väga tore ja moodne laul: (Laulab
Marseillaise viisil.)
Ma olen üks eht proletaarlane
Ja tapan maha pursuid.
Linda (hakkab valjusti naerma).
Venelane. No, mis sa naerad? Kas
polnud vahva laul?
Linda. Viis oli väga ilus, aga sõnad
olid küll vist su oma tehtud.
V enelan e. Iseenesestki mõista. Sellest
võid sa näha, kui tark mees ma olen. Ma
ei armasta üldse teistest eeskuju võtta, sest
mina olen see mees, kes teistele eeskuju
näitab. Kas hakkad nüüd aru saama, et
minu sarnast teist meest maailmas ei ole,
et ma kõigetargem, kõigetugevam ja, mis
Lembitu tütar
43
peaasi, kõige edumeelsem (revolutsiooni
lisem) olen. Ma toon sulle paradiisi maa
peale, ma viin sind õnnemaale, kus pudru
mäed ja piimajõed on ja kus praetud põr
sad kahvlid seljas mööda tänavaid jookse
vad. Kas sa nüüd veel ütled, et mind ei
taha ? (Linda naerab.) Aga mis sa jälle naerad?
Linda. Ära pane pahaks, aga kui ma
sind nii vaatan, siis tuleb mulle vägisi üks
lugu meele, mis vanaisa Kröloff mulle kord
jutustas.
Venelane. Käigu põrgu vanaisa —
mina ei . tunnista mingit vanaisa .., ma
võin ise oma vanaisa olla kui tahan. Aga
huvitav oleks siiski kuulda, mis see vana
päevavaras sulle rääkis.
Linda. See lugu on väga lihine —
madu ütles mehele: „Vana kesta a’asin
maha, nüüd ma enam ei tee paha, heitkem
sõbraks, vennike!" Mees tal kostis, malga
tõi: „Ehk küll ussil kest on uus, kuri kihvt
tal siiski suus.“ Ning siis ussi surnuks lõi.
Venelane. See on pilkamine, see on
teotus, see on kontrrevolutsioon. Seda ma
sulle ei kingi. Tule, läheme tribunaali —
küll seal sind õpetakse, mis tähendab saboteerima. (Hakkab Lindat kättpidi tirima; korraga
kuuldub viis: „Deutchsland, über alles“ — jääb kätt
silmadele varjuks pannes kaugusesse vahtima; laseb
käest lahti.) Aga kes sealt siis tuleb? Oh, sa
pagan — see on ju parun oma semlakkidega. See mait on jälle ühe äraandmisega
hakkama saanud, ta tuleb muidugi mind
44
Taaralane
siit välja ajama. Oh sa tuline pirakas küll —
usu nüüd veel kodanlast! Aga keda ma
süüdistan — ma ju ise lubasin teda siin
omapead talitada. Vott sulle nüüd ilma
annektsioonideta ja kontributsioonideta. (Põ
rutab jalaga.) Hei! Kõik proletaarlased siia
— näitame sellele valgekaardile! Keegi ei
tule — mu tribunaalid on kõik sääred
teinud. Pole minulgi muud, kui lase jalga.
(Lindale.) Aga oota, tüdruk! Ega see veel
sellega pole jäänud: ma varitsen ainult
paraja aja ja küll ma siis i sind veel
kägistan. (Ära.)
Jaan (Manisfestiga, jookeb hõisates sisse).
Lembitu tütar! Sa oled vaba. Eesti sa'
seisad lootusrikka tuleviku ees.
(Hele valgus — tagaseinas paistab Eesti talu.)
Linda. Jaan ! Vaata seal tõuseb praegu
päike,., see on meie õnnepäike. Ta valgastab meie kodu! Päike, päike, kui ilus
oled sa! (Näiteseinte taga koorilaul: Linda veime
vakka valmib kalli kaasale.) Aga vaata, juba tuleb
must pilv läänest ja varjab ta ära. (Valgus
muutub tumedamaks.)
Jaan. Kuid see hetk oli ometi ilus,
kuigi ta nii üürike oli. See ei unune kunagi,
sellest ammutame jõudu tulevasteks võit
lusteks.
Linda. Ja, seda läheb tarvis ja vist
õige pea.
Jaan. Oleksin kohe valmis sinu eest
kellega tahes võitlusesse astuma.
Lembitu
tütar
45
Linda. Ei, Jaan, sa oled alles nõrk
ja relvatu. Mine puhka veel, kogu jõudu.
Jaan. Puhkamisest pole juttugi, aga
jõudu koguda tahan küll. (Ära.)
Fritz. Haa! Eks ma ole jällegi siin.
Kas näed nüüd, et minu vastu ükski võim
ei aita? Üks tuleb, teine läheb, aga mina
olen siin põline ja häda igaühele, kes mind
julgeb puutuda Kas näed, kes mul siin on,
(Näitab sõdurit.) tema juba ei lase kedagi
võõrast oma jalga siia tõsta. Eks ole tõsi,
Franz? (Patsutab sõdurile õla peale. Tuleb Linda
lähedale.) Noh, mu tibukene! Mis siis muidu
teie pool ka head kuulda? Oled muidugi
selle aja sees targemaks saanud, oled roh
kem järele mõtelnud!? Nüüd oled valmis
mind kahe käega vastu võtma, mis?
Linda. Ei!
Fritz. Ei? Tohoo, põrgu! Kas ikka
veel nii kangekaelne? Ah soo! sul ju nüüd
käed vabad, sellepärast sa nii uhke oledki.
No olgu peale — kahjuks ei saa ma neid
enam siduda; pole enam need ajad. Aga
siiski — näe mis ma veel teha võin: ilma
minu näpupassita ei tohi sa paigast liikuda.
Kas on nii, Franz?
Franz. Jah, mina keelan.
Fritz. Ja, jah! ära sa mõtle ühtegi...
venelane tõi sulle küll revolutsiooni, aga
mina toon okkupatsiooni.
46
Taaralane
Noid. Linda, Linda! Mis sul arus on,
et sa niisuguse mehe tahad tagasi lükata.
Kas ma sulle ammu juba ei öelnud, et
ega meie armulise parunihärra vastu ikka
keegi ei saa, ja näed nüüd, kui tuline õigus
mul oli. Sa olid küll tema vastu häbemata,
aga veel pole hilja seda heaks teha. Kui
sa nüüd teda ilusasti palud ja tema käele
suud annad .. .
Linda. Mine minust eemale sa kõlvatu 1
Nõid (parunile). Jah, jah, parunihärra
ta ütleb, et on nõus.
F r i t z. Hea küll. Selle üle on meilveel aega küllalt rääkida: meie jääme ju
nüüd päriseks siia. Aga nüüd kõige pealt,
Linda, too meile süüa: meie oleme näljased
kui hundid. Too kõik, mis sul on: leiba,
liha, võid, mune, piima, kartuleid, pekki...
Franz. Mina käsin.
Nõid.
toob. (Toob
Ja, jah, parunihärra,
küll ta
leiva ja või-püti, annab Franzule teine
teise kaendlasse.)
Fritz. Vaat nii! Siin maal maksab
ikka elada. Senini olin ainult parun, nüüd
saan varsti herzogiks. Peaks ma ainult
selle Jaani nüüd kätte saama, sest nagu
ma kuulen, pole see mässaja veel surnud
ja voiks mulle takistusi taha. (Marseillaise
helid. Franz ehmub, läheb vaatama.) Mis pagana
kära seal lahti on? Fui! mis halb musiik.
See paneb mul ikka kõhu valutama.
Lembitu tütar
47
Poisike (läheb üle lava, mängib nõela otsa
kinnitatud paberist tuuleveskiga, seda keerlema puhu
des).
Fritz. Hei, poiss, tule siia! Ütle mulle,
mis maja see on. (Osutab talu.)
Poisike. See on Jaani talu.
Fritz. Või nii? Minu maa peal! Ütle
talle, ta tehku aga aegsasti rattad alla, või,
kui tal omal ei ole, siis ma võin talle
need rattad kinkida.
Poisike. Suur tänu soovimast. Mina
võiksin parunihärrale ka midagi kinkida,
olge head! (Annab veski.)
F r i t z .(mõtlemata
võtab vastu).
Mis see on?
Poisik e. Propeller.
Fritz. Ah, sina nadikael . . .
Franz. Baron, komm, komm ! Vaterland
ganz kaput!
Fritz (vaatab). Donnerwetter! Katsume,
et minema saame! (Jooksevad ära, hoiab tead
vusetult veski nii, et see keerlema hakkab.)
Nõid (ähkides järele). Ach, mein Gott,
ah, mein Gott, parunihärra, mis nüüd saab!
Linda. Head teed sulle, parunihärra!
Laulik. Õnn sulle, Lembitu tütar!
Linda. Ole tervitatud, Laulik! Kus sa
nii kaua viibisid?
Laulik. Aeg on saabunud ja ma tulin
nagu lubasin. Vabalt ja julgelt võib nüüd
48
Taaralane
kõlada laul üle maa, sest täitunud on kõik,
millest enne vaevalt unistada julgesin.
Vaata seda maad oma ümber, seda maad,
mis Peipsi rannalt käib Läänemere rannani
ja Munamäe metsalt murult käib lahke
Soome laheni; vaata neid mühavaid män
nikuid, neid muistseid Taara tammikuid,
neid kasesalkusid, mis sinivetes peegel
duvad. See on sinu vanemate maa, — see
on sinu maa, sina ja su rahvas on vabad,
vabal maal!
Tütarlaps. Lembitu tütar! Tahtsin
sutle selle lillekimbukese tuua. (Ulatab lille
kimbu.) Need on esimesed kevadlilled meie
aasalt. Ma sooviksin, et meie Eesti tütred
oma isamaale niisamuti ehteks oleksid, kui
need lilled meie aasale.
Linda (suudleb tütarlast). Tänan sind,
väike armas virvekene! Kes sind õpetas
nõnda kõnelema?
Tütarlaps. Laulik. Tema on mulle
nii palju ilusaid lugusid jutustanud ja
õpetanud mind oma isamaad armastama.
Poisikene. Ka minule on ta palju
jutustanud, eriti sinu isast Lembitust ja
teistest kangelastest. Kuidas ma tahaksin
nende sarnaseks saada!
Linda. Tubli, mu noor kangelane.
Niikaua kui meil sarnasetd mehepoegi
kasvamas, on meie kodu hästi kaitstud.
Võib olla, et ma sinu abi õige varssi vajan.
Lembitu tütar
49-
Poisike. Lembitu tütar, sinu kaitseks
olen valmis oma elu jätma.
Laulik. Süda läheb härdaks, kui neid
noorukesi kuuled ja vaatad.
Linda. Tänu sulle, laulik, see on sinu
töö vili.
Laulik. Jah, tänu Taevaisale, — ei
või olla ülimat õnne, kui näha oma töö
vilja. Vaata neid noori: kas see ei ole tuli,
mis nende silmist särab, kas see ei ole
leek, mis nende südamest tõuseb, kas see
ei ole valgus, mis nende peade ümber
kumab? See on priiuse tuli, see on teaduse
valgus, see on armastuse leek — armastus
isamaa vastu, armastus sinu vastu, Lembi
tu tütar! See on see leek, mis Kalevipoja
käed kaljukammitsast päästab, et ta võib
tulla oma rahvale õnne tooma — Eesti
põlve uueks looma.
Poisike. Idast läheneb vaenlane nagu
kohutav rahepilv. Ma lähen talle vastu.
Laulik. Oota tulipea! Kus on Jaan,
tema peab meid juhtima. Tulge, seame
endid valmis ja siis — löögu kõik peerud
kahel otsal lõkendama. (Ära.)
Linda
(laulab. Viisil: Vennad võtke vahvast
laulda).
Eesti pind! sa ööde vilu
Küllalt kaua tunda said.
Nüüd, kui näind sa päikse ilu,
Ärkab elu sedamaid.
Taaralane
50
Usun nüüd su saatusesse:
Tulgu küll, mis tuleb ka,
Ei sind enam orjusesse
Keegi suruda nüüd saa.
(Internatsionaali helid.)
Venelane (sessamas ülikonnas, kuid ham
buni sõjariistus: püstolid, kinsaalid, mõõk, käsigranaadid, padrunirihmad ümber keha, hiilib sisse).
Ahaa, sakslane on läinud, see on hea, nüüd
on paras aeg. Noh, tüdruk! Nüüd oled sa
mul käes, — nüüd ma su kõri pigistan.
(Läheneb Lindale.)
Linda. Oh, kui hirmus!
(Taganeb. Vene
lane haarab ta viimati kinni.)
Jaan (astub äkitselt vahele). Käed küljest,
Sa punane koletis! (Mõlemad tõmbavad mõõgad.)
Venelane. Mis sina, kirp, minust
tahad ?
Jaan. Muud midagi, kui et sa ennast
silmapilk siit koristad! Siin on meie maa
ja sinul pole siit midagi otsida.
Venelane. Pea lõuad, neetud valge
kaartlane! Või teie maa? Ma vilistan selle
peale — kui see mulle meeldib, siis on
ta minu maa. Aga kõigepealt tahan ma
seda ninatarka plikat seal õpetada. Eest
ära. (Tungib peale.)
Jaan. Elu või surm!
mõõkadega. Tagapool
pragin. Jaan taganeb.)
kuuldub
(Algab kahevõitius
sõjakära ja püssi-
Lin da (põlvitab. Sel silmapilgul kostavad
korraga Porilaste marssi helid, ühtlasi kostavad lahin
gukära sekka ka suurtüki mürtsud. Venelane hakkab
aegajalt taganema; Jaan tungib peale.)
Lembitu tütar
51
Fritz (hiilib sisse, tal on nüüd rohkem kaa
baka välimus; ta tõmbab saapasäärest noa ja tahab
Jaanile selga torgata.)
Elagu Landeswehr!
Hurraa!
Jaan
.
(ühtlasi ennast venelase vastu kaitsedes
annab tagasikätt löögi. Fritz langeb maha, kuid ajab
ennast veel üles ja püüab jalust kinni haarata. Jaan
pistab mõõgaga. Fritz jääb lamama. Kogu aeg kestab
võitlus venelase ja Jaani vahel edasi).
Fritz. Sa võitsid, Jaan. Mis saab nüüd
minu lastest?
Jaan. Sinu lapsed võtan oma hoolde.
Neil ei pea midagi viga olema.
Lind a (aitab Fritzu välja).
Venelane (on kulissideni surutud; laseb
väsinult mõõga langeda; hingeldades). Dovolno,
dovolno, tavaristsch! Nitsevoo, ne naado
bolsche!
Jaan. Mis tovaristsch sa mulle oled!
Kõrilõikaja! (Vaheajal on sõjakära vaikinud.)
Venelane. Laadna, laadna! nitsevoo...
pole viga! Lepime ära!
Jaan. So! Või nüüd tahad leppida?
Aga teinekord tuled jälle siia meid kollitama.
Venelane. Ei tule, jumala eest, ei
tule.
Jaan. Leppimise vastu pole mul mi
dagi. Aga enne peaksid end mu mõrsja ees
vabandama.
Venelane. Linda, ära pane pahaks.
Küll ikka on molodets, see sinu Jaan.
Ära tahtis minu tappa.
52
Taaralane
Jaan. Ja. Ega meie pool nalja mõisteta.
Venelane. Ja nüüd mina ütlen: anna
käsi ja oleme aõbrad; mina jätan sind
rahule, sina jäta mind rahule.
Jaan. Ega ma pole su kallale tulnudki
Venelane. No ja — ükskõik — ei
ole. Mina kogemata tulin, aga.,, lepime
ära. Tule, ma annan sinu pruudile üks
ilus kingitus!
Jaan. Pea veel natuke. Enne pead
meile pühalikult tõotama, et sa enam üle
selle piiri ei astu.
Venelane. Nu, vot tehe jei Bogu.
(Lööb risti ette. Enesele.) Tfu! kodanline eel
arvamine
Jaan. Olgu siis. (Annab kätt.) Meest
sõnast, härga sarvist.
Venelane. Tot, vot: meest sõnast,
venelast sarvist. (Läheb ära.)
Jaan (vaatab naeratades venelasele järele).
Näib, et sa kogemata tõtt ütlesid. Aga noh,
ega ma sind ka rohkem ei usu kui silmaga
näen. (Pistab mõõga tuppe.)
Lin da. Minu elupäästja. Kuidas peak
sin ma sind tänama. Võta aupalgaks see
lill! rohkem mul anda ei ole.
Jaan. Milline ülendav silmapilk! Viim
ne orjuse pitser on me pealt ärapestud,
mineviku ülekohus on lepitatud. Sa oled
jälle vaba ja ma seisan iga silmapilk valvel,
et meie iseseisvust mingi hädaoht ei äh
vardaks. Kui nüüd ometi Lembitu veel
Lembitu tütar
53
korrakski hauast võiks tõusta ja näha, et
tema ohver mitte asjata ei olnud. Aga ma
tean: tema vaim valvab praegugi meie üle
ja õnnistab meie kätetööd.
(Laul: Eesti vaprad vanemad jne.)
Lin da. Sealt tulevad juba meie rahva
vanemad.
(Rahvas, sõdurid, põllumehed, kalurid, poisike käsi
töölised, naised jne. tulevad hüüetega: „Õnn Lembitu
tütrele! Ole tervitatud vaba Eesti esimene kodanik,
Jaan ! )
Linda
(jagab lilli).
Jaan. Tänan teid, mu tublid kodanikud!
Mis võib kaunimat olla, kui see, et terve
rahvas nagu üks mees oma kodu ehitami
seks ja kaitseks kokku astub.
Linda. Kus on nüüd laulik, kes üt
leks sõnad, mis praegusel silmapilgul ko
hased.
Laulik. Need sõnad on teie kõikide
sudames. Laske nad vabalt voolata, siis
tekid laul, mis kostab üle Eesti. (Laul: „Mu
isamaa, mu õnn ja rõõm." Loomulikult tõuseb publik
püsti. Kui aga laul publikut kaasa tõmbab, siis pöör
duvad näitlejad publiku poole ja ühinevad temaga
üheks kooriks.
Teine vaatus.
Fritz: ahelad, ratsapiits.
Venelane: lõõtspill.
Kolmas vaatus.
Linda: karikakra õied, lilled.
Jaan: mõõk.
N õid: leib, võipütt.
Poisike: paberist tuuleveski.
Tütarlaps: lillekimp.
Fritz: puss.
LAULUDE VIISID.
Esimene vaatus.
Avamäng: vaba valiku järele.
Oh, sa vaene, oh, sa väeti. Viis: „Kus on, kus on,
kurva koduu ehk „Nagu pääsu, päevalindu"
M. Hermann. Laulmise õpetus koolidele I anne
Nr. g, Ihk. 20. Ka M. Hermann. Laulmise
õpetus koolidele I Nr. 66. Ka VI Eesti üldise
laulupidu meestekoorid Nr. 7, Ihk. 7. Ka
Tamman. Kooli lugemise raamat jne.
Uinu, väike Lindakene. Leelutus. Motiive võib
leida M. Saare, J, Aaviku j. t. lastelauludes,
ka mardilauludes jne.
Vaiksel ööl siin puude vilus. Viis: Hinge hellal...
Dr. K. A. Hermann. Eesti rahvalaulud sega
kooridele I vihk Nr, 37, Ihk. 68. Ka Rahva
laulukoorid I Nr. 20. Ka Tamman. Kooli L. R.
sõnadega: Tähekene, miks sa vilgud.
Raudmehed oleme . . . Marss „Rändan ma rõõm
sasti." I. M. Sommer. Naljakad laulud Eesti
meestekooridele. Lõpposa ,,Naljakast segalaulust“ Nr. 3. (6 viimast takti lõpust välja jätta.
Oh, kellele nüüd kaeban ma. Viis: Kuu kumab
kõrgelt. Dr. K. H. Hermann. Eesti rahvalaulud
segakooridele I vihk Nr. 8, Ihk. 18. Ka „Rahva
laulukoorid" II vihk Nr. 32.
Teine vaatus.
Avamäng: vabalt.
Oh seda ohtu-orjapõlve. Viis: „Lätsi külla." Tuleb
laulda aeglases tempos ja veidi teisendatult
laulu sõnade rütmile vastavalt. Leidub erinoodina. Üldiselt tuntud.
Lõpe, lõpe, põllukene. Dr. K. A. Hermann. Eesti
rahvalaulud segakooridele I vihk. Nr. 7. Ka
A. Lemba. 5 laulu segak. Nr. 5. Ka Tamman
kooli L. R.
Kaste pisar. Viis: Mis sa nutab, mis sul viga.
Dr. K. A. Hermann. 'Eesti rahvalaulud sega
kooridele I vihk. Nr. 36, Ihk. 67.
Mind vaata, kena neiuke. Viis: Sealt Läänemere
kalda pealt. Kuhlbars. Rooli kannel. Nr. 135,
Ihk. loo. Ka Kuhlbars. Vanemuine ehk 4.
kordne laululõng. Nr. 8.
Ma ennast tutvustan. Allegretto „Naljakast segalaulust." Nr. 3, sõnadega: Siis istume me sääl.
I. M. Sommer. Naljakad laulud Eesti meeste
kooridele.
Oh, tere, Eesti neid. Viis: Jõua ju kaugelta.
M. Vares. Kalevala konts, laulud II anne Nr. 38.
Venemaa on suur ja vägev. Viis: Stenjka Rasin
— Volga, Volga, matj rodnaja. Üldiselt tuntud.
Leidub erinoodina.
Mu kõige kallim lauluhääl. Dr. K. A. Hermann.
Koori ja kooli kannel II anne Nr. 26. Ka C.
F. Kok. Vaimulikud ja ilmalikud laulud Nr. 24.
Die Wacht am Rhein. Leidub enamasti kõigis
Saksamaal ilmunud klaverikoolides. Selle ase
mel võib aga ka mõni teine tuntud saksa laul
olla, näit. Deutschland, über alles.
Mnogi leta, pravoslavnõi russki zar. Preobrashenski
marss. Kuhtbars. Skoljnõja gusselki Nr. 60,
Ihk. 40.
Kolmas vaatus.
Avamäng: vabalt.
Linda veimevakka valmib. 2 salm laulust „Vaprad vennad, kallid kaimud." Üldiselt tuntud.
Viis leidub Uues kiriku lauluraamatu viisiraamatus lisas sõnadega „Vennad, vaata, lippu
tõstab."
Marseillaise. Rahva laulukoorid II vihk. Nr. 23.
Ka erinoodina.
Eesti pind, sa ööde vilu. Viis: Vennad, võtkem
vahvast laulda. Kuhlbars. Kooli kannel. Nr. 138.
Ka Grenzstein. Kooli laulum. rmt. III j. Nr. 22.
Internatsionaal, Nüüd üles, keda needus rõhub.
Tööliste seas üldiselt tuntud.
Porilaste marss. M. Hermann. Laulmise õpetus
koolidele 1. Nr. 48. Ihk. 78. Ka erinoodina.
Üldiselt tuntud.
Eesti vaprad vanemad. 3 salm laulust ,,Eestimaa,
mu isamaa. Kuhlbars. Kooli kannel Nr. 128.
Ka Rahva laulukoorid III v. Nr. 63. Ka Grenz
stein. Kooli laulum. raamat. V jagu. Nr. 10.
Mu isamaa, mu õnu ja rõõm.
VaataANTON SUURKASK
ELU
UNISTUSEDELU TÕED
A. Suu...ANTON SUURKASK
ELU
UNISTUSEDELU TÕED
A. Suurkask’! kirjastus, Viljandis,
19 2 9
A,
/
Co
Anton Suurkask.
Elu unistused
elu tõed.
VW?
Luuletised 1902—1918.
A. Suurkask’! kirjastus, Viljandis.
1929.
J. & O. Lepiku trükk, Valgas,
| ENSV TA Fr. R. Ki r
Ai
aiüi ilm. •
toi
Need laulud on väljavõte trükist ilmumata luuletiskogust,
2000-leheküljelisest käsikirjast.
Anton Suurkask 1908. a
Sündinud
7. aug. 1873. a.
1
'
!
Õhtul metsas.
Hää on olla metsas,
kui kustumas õhtul eha
ja hämarad varjud
heidavad puude all maha...
Nii unenäolik jutt ja sosin
on lehtede sahinas kuulda,
mis sünnitab ümbruses magusat armsust,
toob rinda imelist rahu...
Ja hämarus suurdub,
tiheneb varjavaks katteks...
Mets mõtetes suigub — —
ka lehtede sahin jääb vaikseks...
Liginev öö
astub kuulmatul sammul,
salajal rammul,
kui määratu vöö,
siduvalt läbi looduse,
vajub üle kauguse ...
5
Kõik uinub pehmes unerahus
ja leiab puhkust, kosutust.
Lai unevaip on vaikses õhus,
mis varjab päevaväsimust...
Mustas öökuues,
sügavas unes
unistab mets ...
Harva vast sääseke
suriseb pimedas õhus.
Aeglaselt tuuleke
liigutab latvade lahus ...
Ma pigistan silmad kinni ja tunnen,
et midagi armsat mu südames liigub...
Siin metsa unistustes igatsust kuulen,
mis magusa une hõlma mind kutsub;
une-hõlma, kus ilusad kujud
liiguvad vaimu eest mööda, —
neidude naeratus, nooruse tujud
paisuma panevad rinna!
Leheke pudeneb,
oksalta libiseb,
langeb kuulmatult maha,
tasa mu pähe...
See on kui tervitus,
sõbralik soovitus
uinuvailt puudelt — —
ja magusaim naeratus,
õnnestav tuksatus,
libiseb palavailt huultelt!...
Ma metsast ei saa ära minna,
jään kauaks sinna, —
kuulen suikuvaid, salajaid häälesid...
Tunnen magusaid, uimastavaid õnnesid...
Elan sügavas aimuses kaasa
looduse tunnetes,
mis hõljuvad läbi metsa, üle aasa,
roosi-õhulistes lainetes...
Hää on olla metsas,
kui kustunud õhtul eha
ja sügav pimedus
täidab uinuva metsa ...
Siis unenäolik jutt ja sosin
on lehtede sahinas kuulda, —
mu ümbrus täis nõidlikku, magusat armsust,
mis rinda toob imelist rahu...
1907. a.
Sügisaimus.
Midagi ju lehvib läbi õhu —
liigub, lainetab, kui unistus ...
Surub südamesse kurbus-rõhu! —
Looduses on vaikne väsimus,
mis kui leinaline udu-vari
murupinnalt üles kerkineb ...
Ähvardava surmalaine rulliv hari
kaugelt mühisedes ligineb.
Õis nurmel nüüd õhkab
ja väriseb tasa!
Vist surma ta märkab
seal metsade taga,
kus tume mühin kerkib, tõuseb — —
tuul langenud lehtedes vingudes keerleb ..
7
Ja väsimus suurdub,
ta kõigesse juurdub,
mis suvel ilutses, õitses
ja õnnestas, armastust maitses —
nüüd surmale vastu
see väriseb nuttes ja nõrgalt,
sest hauasse astu
ja kaduda — kurblik on küllalt!
Eks vanakenegi taha elu maitsta?
Ta püüab surma vastu ennast kaitsta,
et veel võiks elada ja seda tunda,
kuis süda tuksub, tõstab väsind rinda!
Sest elu on ilus, on raskustes, vaevaski ilus —
ei tahaks, ei tahaks veel uinuda mulla all vilus! —
Seepärast lilleke ka nutab
kastepisarates
ja värisedes kaebab
õhtul õhates!
Eks õitseda kaunis, nii armas ju olnud —
miks kare sügis nii ruttu on tulnud ?!
Kuid ajal ei halastust ole,
kaastundmust ei tunne —
me kallima wara
viib kalgilt ta ära!
Sest on mu tundelik süda täis leina ja nuttu:
miks kaob kõik elu ja ilu nii kurvalt, nii ruttu?!
1907. a.
8
Lehestikus.
Õrn sosin räägib salasõnu,
leht lehe vastu sahiseb ...
Ma kuulan, — imeline mõnu
mu südamele ligineb.
See on kui õnnis armukõne,
mis kannab magus lillelehk;
kui ilus laul, mis metsa üle
toob kõrvu pehme tuuleõhk .
Ja lehtede all õrnus, ilu
end lillekattel laotab —
siin sirutub noor taimeelu
ja päiksevalgust ihaldab! —
Puu tüvele end toetades
ma seisan — õnn mind ümbritseb ...
Rind kerkib tasa lainetades —
hing miskit armsat ihaldab!
Üht pehmet kätt, kes tasakesi
ja hellalt puudutaks mu pead ...
Siis läheksime kahekesi,
üksteisel’ oleksime head!
Meid linde laul ja lilleõhud
kui unenäos saadaksid,
ja armastuse salajutud
me südamesse kostaksid ...
Nüüd aga üksi seisan, kuulan,
kuis lehtedes tuul sahistab .. .
Üht igatsuse laulu laulan,
mis loodusest hing osastab.
Mu ümbruses on ime-ilu,
õrn salasosin, armujutt...
Ja igal pool noor, priske elu
a’ab mullapinnas võimsalt juurt
1908. a.
9
Rannas.
Vaikne, pehme tuuleke
lehtis libistab ...
Hõbeselge laineke
randa silitab.
Tasa hingab sügavusevoog,
uinub maruhoog ...
Üle valge rannaliiva
lendab liblikas.
Usaldab ta nõrka tiiba
laintel lehvimas ?
Aga — selge merepeegel,
päik’sel hiilgades,
meeliteleb ilupettel
kaugel’ kutsudes. —
Pea peituda võib päik’sepale
ja ärgata võib uinuv voog —
ei jõua liblik merest üle,
vaid teda matab tormihoog
sügavuse sülesse,
määratu meresse ...
Rannas lainte vulin,
vete sulin;
eemal metsa kohin,
tuule tuhin,
sulavad nii pehmelt üheks viisiks,
muutvad õhu armsaks heliriigiks .. .
Kõrvu kostab hääli salajaid,
mis toob südamesse tundeid ilusaid
nagu puhas, läikiv merepind,
peidab sügavasti õnnis rind
noore elu magust armastust,
elusaladuse pühadust! —
Kevad jälle,
ilm on iluehtes, —
tuhat värvi
särab lillelehtes.
Elu tõstab põrmust oma idu,
loodus peab hõiskel rõõmupidu.
Nooruse käes lehvib võidulipp, —
Kuldsel kumal särab kauge mäetipp ...
Laine laulab, laine paisub,
laine laulab võiduviisi, —
läbi looduse see kaikub,
täidab haljaid Taara hiisi:
„Noorus, ära jää norgu,
tõrju uimastuste und —
kevade sul rinnas olgu,
elu ärkamisetund!
Sidugu sind ühendusevöö,
saatjaks olgu haridus ja töö.
Noorus, ärgu kustugu sul sära silmast
ega rinnast vaimustuse sund;
kuni elu veel on leida ilmast,
täitku hinge kevadine tung:
püha vabaduse hosianna,
elumurest muljund rindadesse kanna!“ —
Vaikne, pehme tuuleke
lehis libistab ...
Hõbeselge laineke
randa silitab.
Tasa hingab sügavuse voog,
uinub veel marude hoog! —
1909.
Sügislaul.
Üle koltunud raja
lehvib nüüd midagi,
nagu nutulik kaja
kaugele edasi . . .
Läbi looduse liigub
sügis, võitmatus väes . . .
Viimne lilleke kiigub
külmade tuulede käes . . .
Pea on kadunud ilu,
närtsib, mis haljendab veel —
sügis, nii sume ja vilu,
õudselt haigutab eel! —
Langend lehekeste sahin
metsas kurbust kuulutab —
väsind, leinaline kahin
läbi laane lainetab . . .
Tundub, nagu tina-raskelt
rõhub loodust surma võim —
pisar läigib õie palgelt,
närtsib viimne haljas taim . . .
Tihti ööde külm ja sadu
kordamisi vaheldub, —
kõigile toob kurba kadu,
mis veel elab, hingeldab! —
Nüüd salalik surma värin
käib läbi pimedast ööst,
ning nutu ja õhkete helin
toob tunnistust hukkavast tööst,
mis sügise karedus kannab
ja ohvreid kalmule annab. —
Tahaks, sooviks ühes nutta,
loodusega leinata;
valust, vaevast osa võtta
suure surmalauluga . . .
Salaline, magus iha
tõuseb hinges ülesse,
et ka sügisel mu keha
suiguks surma sülesse!
Armas on ju tööde lõpul
väsind tundel uinuda —
loodust täitval leinalaulul
külma hauda kaduda . . .
Äga kuula! — põhjapiirelt
tõuseb üles kiirelt
tume tormide kohin — —
kas nüüd uinuda tohin?
£i! — mind kutsub elu,
kui see on ka talvine, vilu!
Sest eesmärk pole veel käes,
vaid raske tormide väes
pean veel võitlema,
saatusega heitlema,
kuni pika talve järgi
tuleb kena kevade —
toob mull’ ühes õiepärgi,
kui ma jõudnud võidule. —
Sest ma laulan uneviisi,
uinuv loodus, sinule!
Surm küll täidab kodu hiisi —
lootus veel jääb minule:
kindlalt kaob kord talve vilu,
päike loodust äratab, —
tuleb kevad, lille ilu
tuhatkordselt laotab!
1909. a.
13
Metsas.
Metsa vilus
on armas ja ilus,
rinda toob rahu,
õndsuse õhu.
Puuladvus kohin,
nii salalik sahin,
kui vestaks suil’ juttu,
mis kaotab nuttu.
Suil’ lilled sääl õits’vad
ja linnuk’sed laul’vad,
see rõõmu toob põue,
viib ilude õue.
Siis vaheks ajaks
rind vaevast saab vabaks,
ja magusas rahus
võid puhata rohus.
Kui rahutus vaevab
ja elu sind piinab,
siis loodusest otsi
sa rahu ja tröösti.
(Siberi taigas, 1904 a.)
14
Õhtul magestikus.
Nagu kullavool, kui tuleläige
heidab pikkamisi üle looduse
veerev päike ilul punetades
oma viimse õnnistava valguse.
Kaljutippudel ta pehmed kiired
unenäoliselt mängivad,
orupõhjast aga pimedusepiired
salaliselt välja venivad ...
■ Uv.
Järve lainetes on nagu verevirve,
Kalake seal lustil laksu lööb ...
Punaläige heidab üle pilve,
päike jälle mäe taha kaob.
Orust tõuseb valge uduvari,
nagu küjuksid seal salalised käed...
Kõrgel punetab veel kaljuhari,
pimeduses suiguvad ju mäed...
Varsti kaugel, kaugel vaatepiiril
viimsed ehajooned kustuvad...
Kõrges sinitaeva uhkel võlvil
esimesed tähed ilul säravad...
(Krasnojarskis, 1904. a.)
15
Kevadõhtul.
'/
Tasa pehme tuuleke^£,
metsa s'säm s t a b,
nagu soniv huuleke/T^
lehis** sosistab, + *
*U4c^
.
Rahuvalm end^
üleuŽoause — *
päeva vaeva Kaotab
H>*^4£une rahusse.S
Hommikul.
Uut eluvärskust tõid mulle
sa kuldne hommikukoit,
sest laulan ma kiitust sulle,
sa taevane leegitsev loit.
Su jumalik valgusevoolus
maailmasid õnnistab,
ja uusi idusid põrmus
ta elule äratab...
Oh, kuidas su poole kõik elu
täis ihaldust sirutub, —
suil’ naeratab lillede ilu,
sind linnulaul ülendab.
Nii pühalik palve-sumin
on hommikul looduses,
kui magus õndsuse värin
end liigutab lehtedes...
See imeväega tõest’ tungib
nii sügavalt hingesse,
et piinav igatsus vaikib,
õnn asub mu põuesse.
Kui lapsuke naeratades
Käed sirutan ülesse
ja rõõmsasti palvetades
pilk tungib mul kõrgesse!
(Kanskis, 1904. a.)
2.
Hnton Suurkask.
„Elu unistused — elu tõed“.
17
Sügis.
Lehed kolletavad,
käes on sügise.
Vilud õhud sõudvad
üle väljade.
Looduses on tunda
tumma igatsust,
nagu täidaks teda
une-väsimus.
Päike kaugelt vaatab
üle metsade —
viimast tervist saadab
tühja’ nurmele!
Pimedusevari
öösel suureneb;
tuul on tihti vali,
sadu sahiseb.
Ja ma seisan mõttes;
vaatan kaugele:
kas sealt hallis pilves —
surm ei ligine?!
(Irkutskis, 1904. a.)
18
Nommelill.
Helepuna-õiekene
üksi õitseb nõmme peal;
kuldseil’ taevatähtedele
naerateleb õndsalt seal.
Siis, kui hommikune kaste
ehib tema pääkest,
nõidusline ilupaiste
hiilgab õielehtedest.
Päeval selged päiksekiired
hellalt teda suudlevad;
kuldsed õnnistuseviired
temast üle heituvad.
Kanarbik ja haljas sammal
rüpes teda hoiavad;
tormiilmal, ööde külmal
soojas hõlmas varjavad. —
Ilus nõmmelillekene,
õitse nüüd veel õrnasti,
sest et päik’sekiirekene
jagab elu sinule!
(Angara jõe kaldal, 1904. a )
9*
Hfüf
Tähele.
oma kuldse kiirekse.
Vaikseis mõtteis mina vaatan,
salasoovitusi saadan
sulle, armas täheke, ;
sinitaeva võlvile.
Hingöš,igatsused4õu^’vad,
—MfM&f ~~
sinu poole
poole
a*H
tahaksin siit ktfakttete,, AUT
tähteriiki rutata!
Ei seal enam eluvaevad,
! põrmulise murepaelad,
mind ei suuda siduda, < ;
rinda raskelt rõhuda.
Seal kui valge pilvekene,
sinu seltsis edasi.
Üle kauge ilma raja,
; läbi otsatuma aja
rändaksime üheskoos '
sinitaevas, õhuvoos . . .
(Borsas, 1904. a.)
Ohtu rahu.
Vaiksel õhtu rahutunnil
küll on õnnis puhata,
päeva väsimuse sunnil
unehõlma uinuda.
Siis on kõige kõvem ase
väga pehme sinule;
lihtne, kare kehakate
; ; üliarmas ihule:
muremõtte muljutused
rahutumat und ei too.
,;
Magus unerahu laotab
su üle tiib asid —
pehmesti ta kinni katab
raskeid päevavaevasid.
vU-söse
(Harbiinis, 1904. a.)
21
Viimsed tervitused.
Viimne linnukene
lendas kaugele;
viimne lillekene
närtsis nurmele!
Nendele ma hüüdsin
viimsed tervised, —
kurval tundel panin
sõrmed kandlile.
Mäng’sin viimse viisi
õhtu-õhusse...
Pisar aegamisi
veeres palgele.
Sest, kes teab, kas iial
võin ma tereta’
maikuu koidukumal
loodust lauluga ?!
Tasakesi toetan
pead käe najale —
kurvalt unistades
Vaatan kaugele!
(Vladivostokis, 1904. a.)
Sest veel...
Õiekene, veel ma suudlen
hellasti su pääkest;
veel su seltsis rõõmustelen
vaba kõigist vaevadest.
Sest, kes teab, kas teine aasta,
kui kord tuleb suveke,
ehib elu veel mu rinda,
või on kustund tuluke ?!
Ehk vast juba kooljakuues
hingan kalmukambrissa,
muru alla, mulla põues,
kaugel võõrsil üksinda . . .
Õiekene, sest veel suudlen
hellasti su peakest, —
lapselikult rõõmu tunnen
sinu lehkvaist õilmetest!
(Mukdenis, 1904 a.)
Pilvetombukene.
Üks pilvetombukene
on siniõhu sees,
kui valge vahukobar,
mis mere laenevees.
Seal otsatuses üksi
nii tasa libiseb;
just nagu kullavirve
ta ümber väriseb.
2
Sest päike imeliselt
ta serva palistab —
õrn pühadusepaiste
seal ilul leegitseb ...
Ma vaatan ja mu süda
täis kuuma igatsust:
oh, kuidas sooviksin ma
ka sarnast vabadust! —
j
Kuid pilvetombukene
kaob ära kaugele —
tumm igatsuse valu
mul tardub palgele!
(Hiinamaal, 1904. a.)
/xUjir ^Lj^t \
24
Vaikse ookeani kaida!.
Laine laine järgi veereb
kohisedes kaldale;
valge vahukobar keerleb,
tuiskab kaljuseinale.
Mõttes istun kalju serval,
vaatan alla laintesse —
vaatan, kuidas kaljukaldal
laine peksab kõrgesse...
Tunded, imelised tunded
täidavad mu südame —
sealgi nagu liiguks lained
valges vahus kaldale.. .
Õhtu jõuab ... päike vajub
nagu mere laintesse ...
Punetaja läige hõljub
üle laineharjade ...
Õhtu jõuab! — võib ju olla,
o et ka varsti minule
elupäike vajub alla,
kustub läige kulmule ?!
(Koreas, 1904. a.)
25
Kevadel.
Juba orus ojakene
vahulaineil vuliseb;
rõõmuhüüd ja linnulaulud
laanelahust heliseb.
Juba päik’sekiirekene
mahedasti meelitab,
põrmupõuest eluidu
tasakesi äratab ...
Uued eluhääled tõusvad,
läbi õhu hõljuvad —
õnnetundeid sünnitades
südamesse tungivad!
Küll on armas haljal murul
paisund rinnal kõndida,
esimesi õiekesi
hellal armul tervita...
(Ussurimaal, Imanis, 1905. a)
Metsa vilus.
Ärmas on halja metsa vilus
mõtteid mõlgutades kõndida;
looduse värskuses, helluses, ilus
õnnelik olles viibida.
Pehme tuuleke lehis liigub,
salajuttusid sosistab ...
Linnuke painduva oksa peal kiigub,
lauldes häälekest helistab.
Metsa all hõljuval õhuvoolul
kannike õrnalt end nõtkutab —
hääleta sõnal, nõiduval mõjul,
armust ja õnnest ta jutustab.
Lindude laulud ja lillede ilu,
lehis sosistav tuuleõhk,
äratab põues mul õrnust ja elu, —
kustub kurbus, murede rõhk.
Nagu lapsuke, rõõmsamal meelel
tahaksin õnnel ma hõisata,
lillede ilule, lindude keelel,
jälle siis sõnata vaikida.
Kuulda, kuis laulud, lõbu ja ilu
metsa all hellasti heliseb;
näha, kuis armastus sünnitab elu, —
põhjatus õndsuses väriseb!...
1906. a.
27
Saju ajal.
Sajab ja sajab vihma,
kõik taevas on pilves ja sume —
ja tuba on tume —
mind võtab hämarus hõlma...
Udused varjud tõusevad, vaovad
ja üksteise järele kaugele kaovad...
Siin toas on vaga,
kuid eemal üks neiu laulab...
ja seina taga
nii tasaselt vihma sajab,
kui nutaks keegi, kel süda on kurb,
meel nukker ja tuju on raske, —
kuid siiski pisarais naerata’ võib
ka läbi raskema õhke...
Südames midagi liigub,
hõljub kui üksik vari
sügisel kuuvalgel ööl —
kaob ja uuesti ilmub;
tõuseb kui mägede hari
määratul kaljusel rinnal...
Kuid õues sajab,
sajab sahinal tihedat vihma...
Vari varju taga ajab —
kauguse hämarus võtab neid hõlma..
Mul on, kui kuuleks kurba juttu
ja närtsind lillekeste nuttu,
mis nurmelt, niidult nõrgalt kostab —
tall’ langend lehte värin vastab...
28
— Sügis! jah, sumedalt sõuab,
armuta ohvreid nõuab —
kõik suve ilu on närtsinud aasal ja nurnii ligi kui kaugel. —
jmel,
Raskelt toetan pääd käe na’ale,
süda tasa väriseb —
lillekeste leinamaale
viimne viis veel heliseb! —
Sajab, jah sajab vihma,
kõik taevas on pilves ja sume
ja tuba on tume —
mind võtab hämarus hõlma...
1911. a.
29
Suveöö unistus.
Mul on, kui tunneksin unes
üht magusat unistust,
mis äratab ülesse põues
nii imelist igatsust!
See hõljub, kui suveöö hõiske,
täis õnne, täis kutsumist...
Ja liikuma paneb ta kõike,
mis jutustab õrnusest...
Ja õhk on nii soe ja vaga,
ei lehekest liikumas puul.
Ka ööpik laulab veel tasa,
nüüd südant süütaval suul.
Kuid selles õrnuses, ilus
ja vaikuses sõnata,
öötaeva all kastevilus,
ma pole üksinda —
vaid midagi imelist õnne
mu rinnale ligineb;
kui õieke langeb mu sülle,
mu hingega ühineb.
See on kui maa ja taevas,
kui keskööl salalik kuu;
kui paradiis maapealses vaevas
õrn, naeratav neiuk’se suu...
30
Sest määratu õnn mu rinnas
nüüd sügavalt lainetab!
Ta hiilgab ilul, on hinnas,
mind värinal meelitab ...
Ma koidukullani kuulen
Öölaulu nii ilusat,
ja rinna sees liikumas tunnen
suurt õnne, üht pühamat!
Ehatäht.
Kui õhtune hämarus täidab maailma
ja õues on tume ja vaga,
siis paistab mull’ hele täheke silma —
seal kõrges, ööpilvede taga.
Kord varjudes peitub, kuid jällegi vaatab
kui häbelik neitsi sealt alla.
Ta tervitust uinuva’ ilmale saadab,
mis täidab öövaikuse valla.
See lehvib kui unistus lillede õitel,
kui magus joovastus õhus,
ja vabastab nagu salajail kätel
kõik seda, mis rinda mul rõhus.
Siis imelik õnnis rahu asub
mu tormiste tundmuste ilma, —
ta mõjul mu hing ja ihugi kosub —
kõik karmus kaob pehmuse hõlma ...
Siis heleda’ tähele vastuseks saadan
hulk südamesoovisid üles!
Ma õndsuse ilusas unenäos vaatan
ta hiilgust seal otsatus süles.
1912 a.
32
Wam
ett
<
Mets unistab...
Mets unistab ... õhtune vaikus...
Jõe kaldal õrn uduloor...
Üks hõiskehüüd laanes kaikus,
kus vaikinud lindude koor ...
Veel pilvedes eha jume,
kui neitsilik punastus,
kuid metsa all venib öö tume
ja varjude viirastus ...
Õrn lilleke naeratab unes —
öökaste tal annab suud ...
Ja pehmes, nii paitavas tuules
veel latvasid hõljumas puud ...
Üks värisev hüüe nüüd liigub
kui igatsus läbi öö!
Kas koitu sealt ülesse kutsub,
kus kahvatu valgusevöö ? —
Ma k-uuAan .. . mu südpnt täidab
õrn tundihus ja leegi$sely rind, —
kõik mõtteid öö igatsus köidab
ja kaisutab hellasti mind...
Ma pigistan silmad ja suigun,
kui magusa unenäo sees,
ja vaimus ööhäältega hõljun
siin otsata ilude ees ...
3.
Rnton Suurkask.
„Elu unistused — elu tõed."
1912.
a.
33
Võitlus ja võit!
Lustilised lumehelbed
õhutantsu tantsivad —
nagu udusuled valged
laialt maha langevad.
Tali tapleb kevadega,
külm ja soojus võitlevad.
Taevatütred lilledega
võitjat üle külvavad.
Kevad astub, roosioksa
hoidvad kõrges tema käed.
Ei tal vastu seista jaksa
vaenulised vanad väed.
Noorus värskel rammul võidab,
noorus elu uuendab;
teelt ta kõrvale kõik heidab,
mis vast edu takistab. —
Tere, kevad! mets ja muru
sulle kiitust häälitseb.
Kauge üksik laane kuru
hõiskeist vastu heliseb ...
Ärkamise laulu kuuldes
süda süttib, väriseb ...
Elu ärkab, ärkab lauldes —
päike kõrges leegitseb ...
1913 a.
34
Õhtul järve kaldal.
Siin järv on nii peegelpuhas,
mind mõtetes uinutab . . .
Seal kalda varju sees luhas
üks kalake sulksatab . . .
Ja õhtueha kui kulda
vee sängisse asetab;
kui kustuva päikesetulda,
mis pilvesid palistab . . .
Õrn hämarus varjusid veab —
suur, vangistav unistus . . .
Ju loodus end unele seab,
mis tundub kui õnnistus . . .
Üks sitikas suriseb õhus,
kui kokkukõlata toon . . .
Maa tume ... kõik kohad on rahus ...
Kordkorralt kaob ehajoon . . .
Järv hallilt ja sügavalt läigib,
kui peidaks suurt saladust . .
Üks täheke kõrgelt ju helgib —
ma saadan tall’ tervitust! —
v
Siin öine loodus mind peidab
nii pehmesti hõlmasse, —
mu tundmus ta rahusse heidab
ja mõtete unesse . . .
1913. a.
35
Purje paadi laul.
Mu sõber, nüüd purjed sa lahti tee,
me sõit laeb üle mässava vee, —
siit tõttame määratu’ merele
la lainete vabale perele.
Ehk tuul küll on kuri,
kuid vastu peab puri.
Ja laksuva’ lainete harjade peal
On kuulda me lustilik lauluhääl:
Hallii hiihoi, hallii hohoi,
ei hooletu siin olla või!
Soot kinni seo purjede poomile
ja käsi siis kindlasti tüürile.
Paat lain’te peal lendab kõrgele,
vaht tuiskab ja pritsib me palgele.
Las mässata meri,
meil julgeks jääb veri.
Jõud, vahvus tuikab me südame sees,
sest tormi ei karda mehine mees.
Hallii hiihoi, hallii hohoi,
tuul suure laine vastu tõi!
Rand vaatepiiril kaugele jääb,
sõit lain’te peal kiiresti edasi lä’eb, —
kui linnutiivul me sõidame
ja vägevaid laineid võidame.
Meil kindel on käsi,
ei võideldes väsi.
Las laksuda laine ja tuisata vaht,
me sõidame, kuni ees naeratav laht.
Hallii hiihoi, hallii hohoi,
veel ees on veteväli lai!
1908. a.
36
Eelaimus.
Kuhu tõttad tuulekene?
Millest laulad tormihääl?
Kellel’ hõiskad linnukene,
lehestikus oksa peal?
Lillekene, miks sa õitsed?
Kellele sa ehid end?
Sügav meri, mida mõtled,
kui on vaikne sinu pind?
Tuul see tõttab koidukoju;
vabadusest tormilaul!
Linnukene rõõmulugu
valgusele hõiskab aul.
Lillekene võitlejaile
võidupärjaks ehib end, —
tänutäheks uinujaile,
keda matab mullapind . . .
Vaikne meri hindab jõudu,
salavõimu voogudes,
ja kui kaob vaikus, udu —
tung siis tuikab lainetes . . .
1908. a.
/
37
Meri mässab.
Meri mässab, meri möllab —
vahulained veerevad
üle kaljurahnude...
Vihma taevast maha kallab,
piisad tormis keerlevad
üle lain’te harjade.
Meri mässab, kallas ägab,
laine raske rõhu all —
näib, kui nõtkuks kindel maa ...
Lõpmata nii randa häigab
kihiseja laine-vall —
meri vaikida ei saa.
Meri mässab, ärrituses
paisub tema hiiglarind
sügavuse tungist üles.
Valges vahulainetuses
kerkib, vajub vetepind,
tormi võimsas kaisutuses.
Meri mässab. Üle lain’te
valge puri vilksatab,
nagu üksik tormilind,
kes end vahel kastab vette,
jälle õhku sirutab —
lain’tel laeva metsik lend!
Meri mässab ... Kõrge taevas
nagu vajuks madalaks —
lainetega kokku sulab...
Kostab hüüe surma vaevas...
Ilm lä’eb öiseks, pimedaks...
Laine laksub, — maru laulab !...
1917. a.
38
Looduse hõlma!
Välja, õitseva looduse hõlma
tahaksin rõhu alt rutata;
läbi ilusa kevadeilma
rõõmulauluga kõndida.
Lilled ja linnud, sinine taevas,
päiksepaiste nii meelitav,
äratab tuhandeid tundmuseid rinnas,
on nii armas ja elustav.
Terve ilm on kevadehtes,
lõpmata laulu ja kenadust...
Tuulehoog sahistab haljais lehis —
ümbrus täis ilu ja armastust!
Süda mul paisub ja rahutus veres,
hinges suur igatsus ilmutab —
sügavas, sügavas tundmuste meres
hiilgavais voogudes lainetab...
Välja, õitseva looduse hõlma
ruttan ma hõiskava rõõmuga;
teretan kenamat kevadeilma
õnnetundmuses lauluga!
1908. a.
39
Kevadõhtu eel.
Õrn, helkiv laine virvendab,
kui hõbeläige üle vee.
Järv tasa, hellalt lainetab —
üks õnneunistus on see...
Ja järve kaldal tärkab taim,
õrn kevadine valge õis.
Uut elu hingab ärkav vaim —
ta vabaneda vangist võis...
Siin kuusemets... üks muinasjutt
puuladvus tasa sahiseb;
kui rõõmulauluks muutund nutt,
mis armuõnnes väriseb...
Ja päik’sekiir kui elutuld
nüüd puistab üle maa ja vee...
Täis elu muheneb sest muld —
suur ülestõusmine on see!
1917. a.
40
Päike.
Päike, elu sa tood
ja uueks kõik lood.
Kuhu su valgusekiired
iial langevad,
siis tumedad surmapiired
sealt kaugevad...
Ja ärkab elu
täis hõiskamist, ilu!
Päike, kui sa hommikul,
pühalikul tunnil,
kerkid kuldsel koidikul —
ärkab kõik su sunnil.
Läheb lahti uinuv silm,
elu tõuseb unest.
Rõõmsas ärkamises ilm
hiilgab sinu tulest.
Pühaline palvevõim
liigub hinges tasa —
igavese elu aim
kaugele viib kaasa ..
Tööle sirguvad nüüd käed,
julged, eluvõimsad —
kõrged õnnistusemäed
töödest üles tõusvad ..
Kui kõrgest taevast läkitad
keskpäeval soojust alla;
kõik vilud võimud kütkestad
ja läbi elu-valla
siis tuksub vägev Looja võim,
mis kõike muudab, täidab.
Ka sirgub võimsaks nõder taim
kõik täiusele püüab.
On näha, tunda igal pool,
et edupüüe liigub . . .
kui kuldne sädemetevool,
ta ülespoole kiigub . . .
Kõik küpseb, muutub tõsiseks
ja elutõde tunneb —
töö muutub raskeks, higiseks,
meil’ kohust peale paneb . . .
Siis välgub vili elupuus,
ja terve seeme sigib,
kust ärkab kevadel kord uus
noor elu — tööle valmib . . .
Päike, kui õhtul looja lä ed,
hingama siis jäävad eluväed.
Une-ingel silmi kinni vaotab,
magus rahu väsimust siis kaotab.
Pimeduse varjud suurduvad,
üle maailma venivad . . .
Lootusega, et pea jälle näevad
päikest, magama kõik jäävad.
Kaugelt näha nõrka õhtuvalgust —
mis öö järgi tõotab uue päeva algust...
1917 a.
42
Oö.
Siis, kui vaatepiiril välgub
õhtul eha punav vöö,
viimne kustuv valgus vilgub,
võtab võimust vaikne öö.
Pimeduse pehme süle,
tihe varjuvalla rüüd,
laotab ennast kõigest üle —
ümbrus nägematu nüüd...
Mustendavas metsa rahus
öökull korraks häälitseb...
Kõrges taevas, pilvelahus,
ehatäht ju leegitseb...
Elu hingab... ööde õhus
puhates jõud sigineb...
Uinuv maa ja valvav kõrgus
nägematult ligineb...
Unekujud pimeduses
udu tõusul hõljuvad...
Igatsused viirastuses
kuldakangast kujuvad .
1917. a.
43
Mereõhku . . .
Mereõhku tahan mina
sügavasti hingata!
Kuhu upub taevasina,
sinna sooviks tõtata . . .
Kaugel paadi puri kiigub . . .
lain’tel lendab valge lind . . .
Igatsus nüüd hinges liigub,
rahutust on täis mu rind!
Päike paistab, laine läigib, —
sügavus täis ööd ja und . . .
Eksiv mõte hinges sigib----kutsub — kutsub salasund!...
Mereõhku, vabal merel,
tahaksin ma hingata, —
kaugel, läikivatel lain’tel,
puhtas õhus puhata . . .
1917. a.
44
Pühas templis.
Ma vaatan tuult ja lehtemängu,
head õhku hingan himuga;
end heidan halja heina sängi,
rind paisub elujanuga.
Ja päik’sekiir mu üle heidab
energiat, noort elutuld . . .
Õrn õis end häbelikult peidab —
seal süüta naeratusekuld.
Siin valgus, soojus, vaba elu,
noor armastus ja magus õnn,
ning tuhatkordne lilleilu------siin mulle püha tempel on!
Sügistorm.
Mets mühiseb tormilaulus
ja ägavad kõrgemad puud.
Täis hääli on laane kaugus...
puu ladvad annavad suud.
Ja taeva all pilvede kari,
hall põgenev argade hulk.
Neil kannul on virvendav vari, —
seal kaob, kus metsas lai kolk.
On hüüdu, on üksikuid sõnu
puu latvades mühina sees ...
Tuul tormab, kui tunneks ta mõnu
siin põliste mändide ees...
Ja metsa all elu nüüd kuulab,
ta kuulab ja — väriseb, —
kuis sügistormi hääl laulab,
et tali pea ligineb...
Sest kanarbik nõmmela kolkub,
vaob longu ka haljendav hein,
ning sügava laane sees ilmneb
suur sõnata kurbus ja lein...
1917. a.
46
Valged lained.
Valged lained mürisedes
ranna poole ruttavad;
kalda rinnal lagunedes
üle liiva veerevad.
Sügisine päike heidab
pehmet valgust üle vee.
Pilve vari lain’tel lendab —
nagu tume, looklev tee...
Tormi kihutusel pilved
üle taeva liuglevad.
Merel valged vahulained
võidujooksul veerlevad.
Üksik kaljukambak seisab
rannas raskelt liiva peal.
Temast üle laine paiskab —
nagu lumi tuiskab seal.
Kaldal valged merelinnud
lain’tel saaki otsivad...
Mõned murdund lauakillud
lained randa kannavad...
Tormilaul käib üle mere,
vägev, võimurikas viis...
Kasvab kõrgeks lain’te pere —
naer ja nutt on kuulda siis...
Sügisine päike paistab
läbi tormipilvede.
Rüsinaga laine paiskab
vahtu üle kivide...
1917. a.
47
Öine sügistorm.
Tormav tuul ja mühav maru,
sügisisel õudsel ööl,
veerleb üle metsa, aru,
võimsal hävitusetööl.
Kolletanud lehte sadu
puude okstelt variseb.
Suve ilu, lein ja kadu
raagus puudes väriseb!
Langend lehed pimeduses
tormitantsul keerlevad...
Viimsed lilled ahastuses
surmalaulu kuulevad...
Valkjad varjud võidulennul
libisevad pilve all...
Põgeneva suve kannul
tormab sügis sume, hall.
Surmauni sigib õues, —
matused on looduses.
Tühjal põllul, leina kuues,
kõnnib elu surma ees. —
Mässab tuul ja mühab maru
pimeduses õudsel ööl;
vingub vihas, üle aru
tormab hävitusetööl...
1917. a.
48
II.
See oli poisikene!
See oli poisikene, süütu poisikene,
kes viimse veeringi kord andis vaesele,
ehk küll tal endal oli tühi kõhukene,
heameelel oleks ostnud ühe saiak’se!
Ta aga märkas kerjus-eide kortsund palge peal
nii kõrvetavaid näljahäda pisaraid,
ja kuulis, kuidas sosistas ta väsind hääl,
kuis palves väljasirutatud käsi tasa värises...
See oli poisikene, süütu poisikene,
kes vagal meelel kirikusse tõttas palvele,
ja viimsed kopikad siis ohvrilaekasse
ta pani armsa ema õpetuse järele.
Ta väikest rinda täitis pühalik aukartus,
kui kõrgest kantslist kostis õpetaja hääl...
Nii salaliselt ohvritule kumav valgus
siis välkus altaris, seal püha laua peal...
See oli poisikene, süütu poisikene,
kes nägi oma ümbruses nii palju imelist —
kuis oli laane sügavus siis salaline,
täis arusaamatust, täis saladust ja mõistatust...
4. flnton Suurkask.
„Elu unistused — elu tõed“.
49
Ning jõed ja järved mustendavas põhjas
siis peitsid palju tondikujusid...
ja kõige sügavamas kohas, varjuvallas,
võis näha Ähti maja kuldseid harjasid...
See oli poisikene, süütu poisikene,
kel oli puhas süda, nagu kastetilk,
mis karastades kastab kannikese õilmet,
ja milles peegeldub õrn, ilus koiduhelk.
See poisikene uskus, et kõik inimesed,
Kes elasid siis tema ümbruses,
on nõndasama rõõmsad, õnnelised,
kui tema ise omas süütus nooruses...
Siis oli poisikene, süütu poisikene,
nüüd on ta aga meheks kasvanud,
ja kõik see hingepuhtus imeline
on nagu uduvari ära kadunud!
Nüüd silm on selge, elutundja vaade,
kõik mõistatusekujud läinud, kadunud;
ning mehekohus, siht ja püüe, aade —
kui kaljumägi rinna peale rõhunud!
1902. a.
50
Tasane igatsus.
Hellasti liigub mu põues
tasane igatsus,
nagu pimedal öösel
unenäo magusus:
Sooviksin korrakski näha
sind veel, mu koduke —
õnnedest unistades
istu’ su murule!
Kuulda, kuis tuttavas orus
allikas vuliseb;
näha, kuis lilleke ilus
õrnasti õilmitseb.
Tahaksin tuttavaid kohti
korrakski vaadata, —
läinud rõõmu ja kurbust
meelde veel tuletada.
Sest mu põues nüüd liigub
tasane igatsus,
nagu pimedal öösel
unenäo magusus...
(Hiinamaal, 1904. a.)
Sest isamaa ja koduke.
Üks isamaa, üks koduke
on armas südamel’,
kus kasvasin ma lapsuke,
kord elukevadel.
Kus hoidis hella emake
mind õrna armuga;
kus kõndis kallis isake
käekõrval minuga.
Kus laste seltsis murule
ma läksin mängima
ja halja metsa kurule,
kus lilled, kõndima.
Siis oli ilus elada, —
rõõm, õnn kui lilleloor
kõik ehtis kuldse läikega
ja hõiskas süda noor...
Need mälestused armsamad
veel hinges heljuvad, —
kui kuldsed tähed ilusad
öö varjus vilguvad. —
Sest isamaa ja koduke
on armsad südamel’,
kus kasvasin ma lapsuke
kord elukevadel!
1911. a.
Tormi eel.
Kui tõusevad tuuled
ja kerkivad lainete mäed,
kui vingumist kuuled,
mustpimedaid pilvi sa näed,
siis tea, et ärkamas meri,
suur meri, mis araks teeb mehi,
kes elu mõnu on maitsnud
ja tormides pole end kaitsnud.
Neil aga kui teras on meel,
kes rändasid tormide teel —
nad pidid ju igat sammu
võitma, kui raugeski rammu,
sest saatus ei tunnud nalja,
kui tõukas neid lain’tele välja ...
Ja siis, kui ärkab meri,
ka tuksatab nende veri!
Nad julgeks jäävad
ja merele lä’evad —
juhivad laevade sõudu,
kasvatavad eneste jõudu,
tormidega võitlemiseks,
saatusega sõitlemiseks ...
Torm kasvatab kangelasi,
võitmata vägilasi,
kuid murrab ka mehi,
kui puudest lehti...
Kui tõusevad tuuled
ja kerkivad lainete mäed;
kui vingumist kuuled,
mustpimedaid pilvesid näed,
siis tea, et puhastus tuleb
vägeval, võitmatul sammul,
kus laiskade valitsus langeb
ja aset teeb nooruse rammul’.
Ootke, ei ole kaugel see tund,
millal torm teie mõistmatuse und
jäljetult minema pühib,
välgunoolesid sihib
ülevalt alla
ja läbi orjusevalla
käib kohutav kõuekärgatus —
võimude vabastus!
1909. a.
54
Läbi tormide.
Tuul vingub ja öö on pime,
ei tähtesid seleta silm,
sest taevas on pilvedes, tume,
ja mässamas tormine ilm ...
Kuid läbi see metsiku tormi
ja läbi sest koledast ööst,
ma astun julgesti üksi —
käed kõvad ja karmid on tööst.
1907. a.
55
Vanne.
Raudsele vandele tõstan käe üles,
viimsele suurele vandele.
Süda on leekivas tahtmisetules,
tõotus libiseb mu huultele:
Meri, sa otsatu meri,
suur jõud su lainetes peitub ...
meri, kes mässad kui veri,
mis südames praegu mul tormab,
kuule mu vannet,
kui ohvrit, kui annet,
mis tõotab mees,
kes nõrkuse sees
nii mõndagi korda viibis,
kuid uuesti tugevust leidis.
Kuule mu tõotust,
sügavat, rasket vannet,
mis tõuseb ärganud jõust
ja ilmutab enesetunnet:
„End tahan ma võita
igal elutunnil
ja kiusatust köita
tugeval tahtmise sunnil.
Mu elu, mu tööd
olgu rõhutud vendade kasuks;
ma tahan tõrjuda ööd,
et päiksekiir hingedes asuks.
Ja vabadus, vaimuvalgus
olgu võitluste lipu pealkirjaks,
et elu lõpp ja algus
kord kaunimalt kokku kõlaks ...
Meri, sa määratu meri,
nõnda vannub mu mõistus ja veri:
kui langen ma nõtruse alla,
siis tee sügavus valla
ja neela mind armuta ära
kui laevuk’se ara,
kes kaheldes tormiga merele sõitis,
kus laine teda võitis
Kuid, ma tahan võita,
julgesti välja sõita,
mässav meri, su lain’tele,
mis ahmavad kõrgele ...
Võit on selle, kes edasi tungib,
lodevust töödele ohvriks toob;
kes ennast tugeval tahtmisel sunnib,
see suure tuleviku enesele loob.
1908. a.
57
Kas?
Kas peab siis surema,
kahvatult nõrkema
see suur ja võimukas tung,
madalate arvamiste all’,
surutud sügaval’,
kus ligineb meeleheitmise tund ?
Peab siis rinnas kustuma,
söena mustuma,
see leek, mis mägede tipuni üles võib tõusta ?
On siis võimu,
niisugust laimu,
mis meest tema pühamas püüdes võib võita?
Ja vaata —
laine tuleb,
müürina langeb,
kui määratu mägi,
võitmata vägi,
mu püüete sihil mu peale . .
Sellega kaasas on vahtu, nii must kui pigi,
mis ahnesti matab mu tööde ja püüete higi...
Ja kihinal, kahinal kuulen ma naeru, pilkajate
[hääli...
Mõru tundmus tõuseb rinnas üles,
joodab südant äädika ja sapiga, —
tunnen ennast jälgi kaisutuse süles,
kataks’ silmad, põgeneksin häbiga,
põgeneksin kaugele siit ära,
võõra ilma sisse aset otsima. .
Hävitaksin igatsuste kallist vara,
rinnas kindlaks kasvand püüded kõigega.
Maitseks’ üürikese elu rõõmu,
jooksin puhtast õnnest suure sõõmu .
58
Äga, — kodumetsa kohin,
kaljuvalla tuulte tuhin,
jutustavad minevikust,
kujutavad tulevikust
hoopis isesugust aega,
valmind vilja kogumise päeva ...
Peavad siis mu pühad püüded
surma sülle suikuma?
Vaimustavad võiduhüüded
laane põhja kaikuma?
Kas?
Ei! Nagu palav hoog käib südamest läbi
ja soonte sees tuliselt tuikab mu veri
ei suuda mind takista’ „suuruste‘ vägi,
ei tagasi tõrju mind tormine meri!
Tungin üle mägede,
üle vihaste lainete
edasi, sihil sinnapoole,
kus on rajatud inimsoole
tõsine õnne alus,
ühtlane elu õigus. —
Ka pole ma üksi
sel sihil edasi püüdmas,
vaid tuhandeid teisi
näen enese ees ja kaasas ...
Sest murrame müürid ja kaevame mäed,
meil tööga on raudaseks kasvanud käed!
1909. a.
59
Vaade sinavasse kaugusesse.
Kauge nooruse unenägu,
kuhu, oh kuhu kadusid sa ?!
Viisid mu elust üht ilusat jagu,
unistust — magusat otsata . ..
Peitud sa sinava metsa taga,
mis vaatepiirel kui udune joon ? ...
Mul põues soov nii sügav, nii vaga:
kas tema sealt ükskord veel tagasi toon ?
Kas
mis
Siis
siis
maitsen veel seda magusat õnne,
õieõhuna kaisutas mind ?
kaoks kuldkiirte sees eluvanne,
otsatus õndsuses hõiskaks mu rind! —
Kuid sõnata vaikus ja sinav kaugus,
kui peidaks suurt pilget ja kibedust...
Kordkorralt kaob vaatepiiril valgus
ja öö seal laotab pimedust...
1912. a.
60
Torm kutsub!
Torm kutsub mind merele,
lainete perele,
kus must kui öö on pilvevari
ja vahutab, tuiskab lainete hari —
kõrgesse ülesse,
pilvede poole,
siis jälle sügavasse sülesse,
langeb tagasi voole...
Nii, nagu määratu hiiglase rind,
kerkib rahutu pind;
ja lainete mäed,
nagu metsikud väed,
pahinal,
kahinal
tormavad ranna liiva peale.
Laksudes
vahu sees
kuulen tormi kiunuva hääle:
„Mees, tule merele,
lainete perele,
metsiku voogude sängi!
Siis me üheskoos
algame laintevoos
vägevat võitlusemängu..."
Ja veerev voog
paiskub mu jalgade ette.
Tõuseb kõvemaks tormi hoog —
kalda liiv kordkorralt kaob vette.
Ma taganen samm-sammult
ja tormi rammult
tunnen ägedat ärritust veres:
ma palavalt tahaksin,
et praegu ma oleksin
kaugel, seal mühavas meres,
kerge paadiga,
katkenud purjega, —
ja algaksin vägevat võitlust,
metsikut sõitlust,
vihase merega,
laksuvate lain’tega...
Siis tunneks’ kuidas jõud
mu südames tuikab,
kui lainete sõud
mind võitlema huikab,
elu ja surma peale välja,
kus pole lodevust, nalja,
vaid laine võib katta,
sügavus matta,
kui natuke hooletu oled,
või tüdimust tunned —
Aga mu käsi
ei väsi;
las mässata vesi!
Ma tüüri pean,
katkenud purje sean
ja tean,
kus üle tormava vee,
kui lõpeb kardetav tee,
kesk mere süles
kerkib saarestik üles, —
kus raugevad tuuled
ja vendade, õdede huuled
hõiskavad vägevalt „hosianna“
ja maitsevad vabaduse manna.
Küll on seal ilus!
Ja puude all vilus
on julge’ võitlejate kujud,
62
keda matsid tormide tujud,
vanaduses, või nooruse eas
kesk võitlejate reas ...
See on see saarestik,
kus koidukullas
tõuseb üles ihaldatud kallas...
See on see saarestik,
kuhu tuhanded püüdvad,
ühenduseks üksteist üles hüüdvad,
ja edasi tungivad,
kuni kaovad,
voogudesse vaovad...
Kuid muist? — Need ometi kord võidavad!
Sest tunnen ma tungi,
võitmatut sundi,
vägevais voogudes võidelda,
elu ja surma peale heidelda.
Ja mu käsi
ei väsi,
ehk mässab küll vesi!
Kui ka ilma tüüri ja purjeta,
paadi viimase killuga,
aga edasi, kuni veel silmades sära
pole kustunud ära!
Ei kohuta laine,
ei torm,
ei tuultest lõhutud vene,
ei surm —
edasi!
Torm kutsub mind merele,
mässava lainete perele!
63
Lõhutud paati ma sean
ja seda kindlasti tean,
et kui ka langen mina hauda,
ei leita enam mu paadigä lauda,
kuid see aade,
see valgus, see päike,
mille eest võitleme,
vägeva võimudega sõitleme,
see ometi kord — võidab!
ja tuhandeid rindasid õnnega täidab..
1909. a
64
Kütketest ärkamine.
Kaua kui needmine
segas mu mõtete sõudu,
halvas mu jõudu;
ja kustus selge teadmine,
kui õhtune päikesekiir,
mil mustaks laeb punetav viir
ja algab öö —
vangistav vöö
laotab laialt end looduse üle,
kui puistaks määratu süle
und ja tardumist alla ...
Nõnda mu luule
koorma all kummargil õhkas!
Sõna tardus siis suule,
uinus ja kadumist aimas ...
Ja vaikis valu ja vaibus viha
ning kustus leegitsev iha.
Siis kadus mu püüe
ja rindu kinni jäi hüüe, —
mis enne seal tormina paisus,
see tardus nüüd unenäo kaisus ...
Raske vaikus ...
Äga, seal sähvatas pimedast pilvest alla
loogerdav välk kui tuline madu, —
järsk raksatus, mürin ja läbi öise valla
sahises raske, kuid elustav sadu.
Torm tõusis,
möirgas kui metsikus valus ärgates
ja tormas läbi laane, puid murrutades ...
Vesi tõusis,
vesi sõudis,
jõudis kindla paisu taha,
5.
Anton Suurkask.
„Elu unistused — elu tõed“.
65
kuhu pandud palgid maha,
kivid kindlalt kihutatud,
et saaks voolus takistatud.
Sinna siis põrkasid vood
tugeva tammi vastu
kui vahva võitlejate root,
kes sammu ei tagasi astu.
Ja vesi tõusis,
laine kerkis —
käis kõrvulukustav raksatus
läbi mässava’ voogude,
tormi hoogude ...
Kui ähvardaks tasuv hukatus.
Nüüd värises kindel tammi sein,
ta murdus kui hein,
ja rüsinal tormasid laksuvad veed,
kaasa kiskudes kive ja palke
kui udusulgi, kui kimbukest õlgede salka,
ja murdsid hõisates vabadusele teed!...
Rõhk on kadunud,
tõke on murdunud —
vaba mu tunnete tee, —
mis takistas, murtud on see! —
Kui võidupüha nüüd peavad mu meeled
ja jällegi kõlavad kullased keeled
mu südame kandli peal hellalt...
Langes needmise vanne,
ärkas rõhutud anne
ja uuesti helgib lootusetaevas,
mis õhkas öövaevas !
66
1910. a.
Aratushüüd,
Kõva kui terase kõlin,
kui mõõkade helin,
kostku see aratushüüd:
aeg on virguda,
aeg ju sirguda —
ülesse tõusta nüüd!
Kaua see uni küll kestis,
kaduvus lõppu meil’ vestis
sügavas surma süles...
Lahti nüüd mingu hauad,
lõhkegu kirstude lauad —
uinujad, tõuske üles !
Ida pool taevas ju koidab,
valguselainetes loidab —
naeratab kevade algus.
Elutung looduses tuksub,
võitlema elu eest kutsub —
juurduma peab nüüd julgus!
Mehi ja raudaseid käsi,
mis kaljusid murdes ei väsi,
on elava’ elule tarvis.
Kui pole meil Eestis mehi,
kel’ mehisus rinda ei ehi
ja kadund on noorus ja tervis,
siis tõuske Kalevid kaimud,
muistsed Eesti vaimud,
kui kevadel tormihoog.
Pühkige und ja udu,
roidunud mõtete kudu —
paisugu vaimustav vool...
Kõva kui terase kõlin,
kui välkuva mõõkade helin,
kostku see äratushüüd:
aeg on virguda,
aeg ju sirguda —
uinujad, ülesse nüüd!
1912. a.
68
Haua laul,
Nagu surmarahusse
vaikib mu rind ...
Sügavasse hauašse
langeb elu ilusam hind —
nooruse armastus nagu otsatu meri
millest lainetas mu rahutu veri..
Uinuge nüüd väsind tunded
magust puhkamise und,
kuni langend viimsed kütked,
jõudnud vaba koidutund,
millal uued soovid a’avad
hinges haljaid idusid;
tunded elustatud saavad,
maitstes uusi rõõmusid ...
Seniks —
õhtu jõuab,
öötund sõuab;
viimsed kiired,
ehaviired,
valgustavad värsket hauda,
kus ei ole risti leida!
Ainult õhtutuuled sosistades
ühte nime nimetavad ...
Kalmu üle kahistades
langend lehed lendavad ...
Kallist surnut matsin
külma mullasse,
viimse pilgu saatsin
alla hauasse,
kuhu igavesti
jääb see hingama,
kes mull’ õnneõisi
pidi jagama,
kareda elu sees,
võitluste teel —
tõuseva’ tormide ees,
lainete veel...
Külmalt üksi astun
nüüd ma edasi!
Ükstakõik, mis leian,
käies radasid
läbi kaljurahnude,
üle lain’te laidude,
sinna, kus tõuseva tormi eel
lehvivad võitluste lipud,
kus on meeste meel
kindel kui teras; kui mägede tipud
on kõrged neil soovid,
selginud sihid. —
Õhtuõhk nii pehme,
kuumust jahutab ...
Metsa kohin kerge,
rinda rahustab...
Magus unevina
surub silmades, —
nagu raske tina
tundub liikmetes ...
Tahaksin pääd panna
murumättale,
magusasti jääda
puhkeunele
ja siis ärgata kord,
või — ka mitte!
1909. a.
Töö laul.
Kirvred kätte,
astke ette,
vennad, vabavõistlusele!
Võsad maha,
et võiks saha
künniks viia põldudele!
Suured rabad,
laiad luhad
muutke nurmeks, niitudeks!
Küll siis vaevad,
rasked päevad
saavad tööde võitudeks!
Vennad, püha Eesti pinda,
vanemate verehinda,
hoolsa tööga harige.
Meie kallist kodumulda,
nagu puhastatud kulda,
omaks varaks pärige.
Võtke tööga oma tagasi;
astke hariduse radasid.
Murdke müürid, mis on ajajooksul
eduteele tehtud ülesse, —
kevad lõhub tõkked kangel voolul,
vesi tungib mere sülesse...
Ilma rahvastega astke edusammu,
siis ei rauge kalevlaste rammu.—
Eesti põllumees su raudsed käed
võitvad ära vaenulised väed, —
rohke vili täidab sinu salve,
koju tood kord tõsist õnnepõlve...
Töö on Eesti võidu lipukiri,
töö on meie olemise põhi;
tööle truudust meie vannume,
kuni mulla põue kaome! —
Jõudu tööle,
Eesti põllumees!
Lõpp saab ööle —
tulevik on hiilgav ees...
1909. a.
72
Lapsepõlve mälestused...
Need lapsepõlve puhtad mälestused
on nagu kuldsed tähed taeva kõrguses . . .
Nad ilmuvad kui õndsad viirastused
mu mõttes vaikselt pühalikus õrnuses.
Veel nagu tunneks, kui mind emakene
käe kõrval murumaale juhatas, —
just nagu kõrvus kõlab tema häälekene,
mis elu vastu siis mind õpetas . ..
Ma tunnen ema kätt, mis silus pääd mul,
kui noorelt ju mind tormid tõukasid.
Oh armas, imearmas oli see küll —
kõik kurbused mu väik’ses rinnas vaikisid.
Ka kõiges puuduses ja tihti silmavees
mul siiski oli ilus, armas elada,
sest et siis emake käis juhatades ees
ja kõik mu mõte, meel see oli temaga...
Jah, lapsepõlve puhtad, kallid mälestused
on nagu kuldsed taevatähed kõrguses, —
mull’ ilmuvad vast nii kui viirastused
ja täidavad siis südant õndsuses ...
1914. a.
73
Ei saa!
Unistab mets ja unistab maa, —
kuid mina? — ei mina unista’ saa!
Kõrges kõrvetab elutõe päike,
eemal on välkude helk ja äike,
peletab unistust kaugele —
higi nõrgub mu palgele ...
Mina ? ei mina nüüd unista’ saa —
kibuvitsu täis põuane maa! —
1912. a.
74
Raagi !
Ära räägi armastusest
mulle, murelapsele,
sellest õnnest, rõõmustusest,
mis saab osaks teistele.
Emaarm on hauapõhjas,
mullas magab isake —
nende arm mul oli ainus,
mis tõi rõõmu rinnale!
Räägi mulle tormilaulust,
tööst, mis teevad raudsed käed;
räägi murest, räägi valust,
kõik, mis elutões näed !
1912. a.
75
Torm — mees.
Torm mässas väljas ja südame sees
ja sellest vankus ja värises mees,
mees mehine, tugeva hingega,
kes palju on võidelnud eluga.
Ma vaatasin — kumb neist võitjaks jääb ?
Kas mees nüüd nõrkeb ja hukka lä’eb?
Äeg ruttas. Mees seisis kui kalju kesk merd,
ehk ümber kees aina küll lainete keerd . . .
Torm — mees, nad mõlemad tugevad,
kui ükteisega rinnu koos võitlevad.
Ma nägin: mees tormi armastab,
sest võideldes jõudu ta kasvatab.
1915. a.
76
Aeg on ...
Aeg on naerda, aeg on nutta,
aeg on õnnel hõisata,
Äeg on üksteist kaissu võtta,
suudelda ja armastada.
Äeg on elus tõde tunda,
kallist kulda koguda.
Aeg on õlal koormat kanda,
aeg on hauda kaduda!
Äeg on kevade, on suvi,
sume sügis, tali ka.
Igal ajal oma huvi,
mis käib kaasas meiega.
1915. a.
77
See paneb mõtlema.
See paneb mõtlema, et meie elu
võib silmapilkselt ära kaduda —
meid vastu võtab haud, nii vaikne, vilu,
kus võime rahuunes uinuda . . .
See paneb mõtlema, et kõik peab jääma
meist maha, mis meil kallis elu sees . . .
Saab au ja kuulsus kurvalt kahvatuma,
kui seisame kord surmatunni ees . . .
See paneb mõtlema, et meie ihu
kui närtsind taim kord kantaks kalmusse,
ja aja jooksul on ta põrm ja pihu,
üks peotäis, mis kaob mullasse . . .
See
see
kui
kui
paneb mõtlema, et kõik, mis elab,
elab selleks, et kord kaduda,
õhkehüüd, mis otsatuses kõlab,
mälestus, mis ilma nimeta . . .
1917. a.
78
Otsides
Üksi käisin. Kurb mu süda.
Mida tahtsin? Ei sa tea,
sina, kes sa nägid seda,
et mul norgu langes pea.
Mina ? Mina tahtsin leida
inimest, üht inimest,
kes end vale alla ei heida,
kes on puhas südamest.
Ära küsi, miks ma tahtsin
leida seda inimest?
Ei sa aru saada suuda
iial nendest soovidest!
1915. a.
79
Elusügis.
Märkamatult hallalumi
langeb meie juukstele.
Palgel närtsib suvejumi, —
päike vajub kaugele.
Eiusügis nägematult
kurva tõena ligineb;
tuleb meile ootamatult,
veres sala sigineb ...
Hallalumi tasa sajab —
palgel elutõe vaod ...
Mälestus veel juttu ajab —
kauged noorusunenäod ...
Hing siis elab unistustes,
lapsepõlve päevades,
kuna elu, naeratades,
tõttab hauda kaevates!
1917. a.
80
Mineviku mälestused
Pikemate päevade peatused,
armsamate aegade aimused,
suveöö sumedad sonimised,
eha valgeta ihkamised
ilmuvad hilja veel sügiseöödel,
kaugusest välkuvad valgusevöödel...
Kõrges lä’eb selgeks siis taevane telk —
hiilgab sealt mälestuste helk,
mis kui meelitav tähtedekuld
sütitab väsinud südames tuld.
Ja imelik õndsus siis rinnasse asub,
mis nähtud vaevu ja võitlusi tasub.
Siis paistab töö, mis eluteel tehtud,
siis vaetud vaev, mis võideldes nähtud,
ja head teod, kui pärlite read
ehivad hõbedaläikelist pead.
Siis tunnistab tõde: ei elu oln’d tühi,
vaid kõigel, mis tehtud, all väärtuslik põhi.
1917. a.
6. Anton Suurkask. „Elu unistused — elu tõed.‘
81
Õnnetuste aeg.
(Saksa okupatsiooni ajal.)
Pikk on õnnetuste aega,
pikk ja kibe kurnaja;
sooja südant külma käega
muljub, musta murega!
Siis on
kurvad
Rinnas
silmad
nädalad ja päevad
— aasta pikkused!
pakitsevad vaevad,
niisked, udused...
Südames on valutuli, —
leinalipud lehvivad!
Paastupalve, paastuõli
ohvrilambis põlevad ...
Pikk on õnnetuste aega,
pikk kui pime igavik ...
Saatus varjab raudse käega,
mida toob kord tulevik! —
1918. a.
82
Elusügise öötunnil.
Üksi istun... Öö on pime...
Akna taga vingub tuul...
Kuulan — elusügis sume
riisub lehti põõsal, puul...
Mõtlen: iluaeg — ta oli
üürike, üks silmapilk!
Elutõde karmilt tuli —
kustus silmis rõõmuhelk ...
Kaugelt läbi pimeduse,
välgub hõõguv lootuskiir ...
Kas kord uue iluduse
kutsub üles punav viir ? —
Tõsiselt mu peale vaatab
läbi akna sügisöö ...
Ja mu mõtteid, meeli täidab
nähtud vaev ja tehtud töö ...
Nüüd? Oh, nüüd ma üksi pole
avab mineviku ilm...
Vaates käidud teesid üle,
kaob pimedus ja külm.
Mineviku kannatused
nagu tähed välguvad, —
raskel kaalul võitlemised
eluvõlga tasuvad...
1918. a.
83
Mul on, kui tuleksin ...
Mul on, kui tuleksin sügavast orust,
ja väsinud valust ja vaevast,
kus matsin ma hauda rõõmu ja noorust
ja jätsin mu lootuste taevast.
Ju öökull huikab kesköö tundi —
hääl rändab kui eksija metsas ...
Ma tunnen õhus üht salalist sundi,
mis lainetab minuga kaasas.
Nüüd sammun üksinda külmas udus,
mu rinnas on leinatunded.
Eel haigutab vastu pime kaugus
ja keerlevad tuulehood vinged ...
1913. a.
84
Kuhu lä’en ?
Kuhu lä’en mina kurba lindu ?
Kuhu saan vaeseke puhkama ?
Laulud lahked on väsinud rindu
sügise halla ja külmaga!
Ä y&OJL......... -
-talve-uni,
jäätanud rahu ja üksikus...
JCermi ta twsu- tants«J-4a -tuü*
nagu suur metsik^ftieeletus ...
O •
Kuhu-siifr mina lä’etyuksik lindu?
Kuhu võin heita ma1 unele?
_ „
,
-ei-suuda" m» tõusta loncki — tykuL* #4^ b ?Mc
maha viot lang on siinflumele
»fli
!
1913. a.
85
Kõrves !
Ma olen kui üksik rändaja kõrves,
kel kodu kuskil ei ole!
Mu ainsad sõbrad on tähed seal kõrges
ja kõrve lai tühjus nii^ kole ...
Siin liiva sees mitmedki pleekinud kondid
mull’ näitavad, mis mind kord ootab ...
Kui tõusevad tormid ja tuiskude tondid —
mind kõrve liiv jäljetult matab .
Üks kõik! Eks kaduvus võtab mind hõlma,
ja vaikivad mu tunded ja valu
Ei paista ka enam see pettepilt silma
mu unistus — oaasi viir — salu. .
1913. a.
86
Tuleviku lävel.
Kui
ees
siis
üks
läbi uduse kauguse
paistis mu tulevik,
hävitas kõik mu õndsuse
piinavaim tondilik . . .
Nüüd tumedad pilved tõusevad —
kaob lootuse kaugusemaa . . .
Öö varjud kui haua seest kerkivad------mul raske, — ei hingata saa!
Ja kahjurõõmus, tondilik naer,
kui irvitus heliseb nüüd . . .
Kes sõuab merel ? Nii raskelt käib aer —
ees paistab hall surmariiüd . . .
Mu tunded nüüd abi otsides
kui põgenev lindude parv,
nad lendavad ümber eksides — —
kas täis on mu aastate arv ?
ju kustumas püha tuluke
mu südame altari peal . . .
Ja üksik vilkunev täheke
öö kauguses langeb nüüd seal . . .
Kui oodates tuleva tunni ees,
mis õnnetust kuulutab,
ma istun pilkase pimeda sees —
hing hoigab, — rind valutab! —
1918. a.
87
Kes siis tuli?
Kes siis tuli, kui ma olin
üksik musta mure käes ?
Lootus tuli, teda tundsin
aimuses ja usuväes.
Tema tuli nagu neitsi,
palgel õnne naeratus, —
andis ennast minu seltsi —
1 ‘.kohe kadus kurvastus. ' ) ;
>
’
Kätt mu õla peale pannes
ütles: „Lähme edasi!
Õnnetuses, nii ka õnnes,
käime seltsis sedasi“!
Nagu kevadine tundmus,
suur ja sügav südames,
liikus . ... ja ma polnud enam
' *.üksik mure metsa sees ...
’i
)
1913. a.
88
Eluvõitluses.
Ma suudlen tormi, ma suudlen päikest,
ka kaisutan mustavat sügisööd!
Ma ihaldan vägevalt põravat äikest
ja armastan kirglikult välkude vööd.
Ma tunnen, kuis tuli, kuum elutuli,
mu soonedes põleb ja tuikab ja keeb.
Mind huikab eluvõitlus nii vali,
ja raudne saatus mind võitmatuks teeb.
Siin seisan^ rusikas kätel su vastu
ma tulen, mu saatus, ei karda ma sind.
Üht sammu eõtahama tagasi astu,
täis võitluse jSuSSvpaisub mu rind.
Sind suudlen ma — torm, sind suudlen ma —
sind kaisutan sügavmust tormide öö! [päike;
Mu.taevasjnürijtab *äge«rd* äike
ja hiilgab $rgjrf$£älkude vöö
1917. a
89
(J
Sa olid ainukene!
Sa olid ainukene
truu süda minule,
mu hella emakene —
ma kallis Sinule!
Sa olid ainukene,
kes tundis, mõistis mindi
Su arm nii imeline —
ei unusta ma Sind!
Sa olid ainukene!
Teist südant ma ei tea
kes Sinu vääriline,
täis armastust, nii hea.
*
Sa olid! — Nüüd ei ole
Sind enam! Vaikne surm
tõi magust rahu Sulle
ja mull’ jäi — elu kam?!
.
III.
Suurreede.
Suurreedc on minu hinges,
suur leinapäev südames ...
Rist seisab Kolgatal kõrges,
öö pimeda pilvede sees.
Seal risti löödud mu püüe,
mu nooruse igatsus — —
ju vaikinud valu hüüe,
ta viimane ahastus ...
Tekk templis on kärisend lõhki —
silm kurba tõde seal näeb —
see mõistatus avar ja lahti,
kus elu teo raskusi vaeb...
Äll Kolgata orus mu tunded
täis kohkumist seisavad;
ja kaugelt mu töö ja püüded
kui eksijad vaatavad. —
Suurreede on praegu mu hinges,
suur surmapäev südames —
rist seisab Kolgatal kõrges
nüüd vere hiilguse sees!
1908. a.
91
Matused.
Matused on minu hinges —
ühte surnut maetaks’ seal...
Hingekella lüüaks’ põues —
õudselt kumab kaebav hääl!
Vaiksel valul kõik mu tunded
leinarongi saadavad;
nende vagad lauluhääled
tumedasti kostavad ...
Puusärk lastaks’ alla hauda —
matusliste hulk end seab.
Mõistus nagu õpetaja
haua päetsis kõnet peab ...
Viimaks lõpvad laul ja palved,
kellahelid vaikivad:
tööle astvad külmad tunded,
haua kinni ajavad ...
Ja ma vaatan ristikirja
vastu eha välkuvat:
„Noore-ea lootust siia
elutõed matsivad“. —
1906. a.
92
Tormine tundmus.
Üks tundmus kui tormine meri
mul asetseb südame sees ...
Sest tugevalt tuikab mu veri,
kui lainekeerd kaljude ees,
kus tuiskab lainerind kõrgesse üles,
siis langeb ja vahutab voogude süles.
See tormine tundmus, ta paisub
kui keskööl marude laul, —
alt sügavast ülesse kutsub
hulk vaimusid nõidlikul aul...
Siis vägevaks leegiks saab kirgline idu
ja algab tormitsev ihade pidu...
Kuid laine tuiskab ja möllab,
ränk maruhoog rullib merd,
mets rannal ja kaljusein kohab
ja ähvardab lainete keerd...
Nüüd selles üks uinuja pea üles tõstab —
kui võitlusehüüe öötormi seest kostab !...
1908. a.
93
Nurgakivi.
Usinasti kõik mu tunded
täna töötavad —
raudarasket nurgakivi
üles seavad,
mille peale kõrge koda
peab kerkima, —
kaljukindla’ müüridega,
uhke mööbliga ...
Oma jõud on juhatajaks,
töötab kõige ees,
tema tahab selles kojas
olla peremees.
Mõistus seisab veidi eemal,
vaatab, manitseb:
„Nii ja nii on tarvis teha,
muidu pudeneb!" —
Nõnda kivi kivi peale
kindlalt liidetaks’;
ühendatud nõul ja võimul
raskus võidetaks’...
1907. a
94
Suusamees.
Ei tunne tuska suusamees,
tal takistust ei ole ees,
vaid vabalt lendab nii kui lind
ja ikka rõõmus on ta rind!
Lai lumeväli ääretu,
kus külma käes kõik hääletu.
Seal hiilgel pärlid, välgub kuld
kõik kohad on täis teemanttuld.
Ja selles ilus, hiilguses
on libisemas suusamees.
Kõik peegeldub ta südames,
mis välgub vastu ümbruses.
Nii edasi lä’eb suusamees,
tal takistust ei ole ees —
lä’eb läbi metsa, üle mäe,
ei vabal teel ta lõppu näe ...
Ja tuleb koju suusamees,
siis kõik, mis nägi ümbruses,
on heljumas ta rinna sees
nii imelises hiilguses. —
Ja kui talv loodust vangistab
ning lume rohkus takistab,
siis lendab lustil suusamees,
tal tõket kuskil pole ees.
Mälestus.
Üks puhas kuju mu meelde
jäi sügavalt järele . . .
Üks kuju, nii õrn, nii ilus,
tõi õnne mu hingele . . .
See hõljus kui lillelehk õhus,
kui unistus kuuvalgel ööl . .
Mu südame haavasid sidus
nii pehmelt kui unenäo vööl
Nüüd õnnis tunne mu põues
kui taevas vees peegeldub .
ja üle see puhtuse, ilu —
õrn mälestus lehvitab . . .
Üks igatsus!
Siit tahaksin kaugele minna,
kus koit annab taevale suud . . .
Ma sirutaks’ tiivad, lä’eks sinna,
ei ihkaks siis midagi muud.
Mu soovid kui heledad jooned
seal taeva all liuglevad,
kui puhtad allika sooned,
mis mägedelt langevad.
Seal hommiku koidukullas
hing hõljuks kui unistus . . .
ja ihu puhkaks maamullas —
üks kustunud väsimus . . .
1913. a.
7. flnton Suurkask.
,Elu unistused
elu tõed“.
97
Unenägu.
Üks unenägu see oli,
üks virvendav viirastus,
mis sala mu ligi tuli
kui taevane pühadus .
Ma tundsin, et süda paisus,
ja tundsin, et tuksus mu rind —
just nagu unenäo kaisus
üks tundmus meelitas mind.
Ma märkasin kevadepidu,
suurt hõiskamist looduses . . .
Ja aimasin imelist idu,
mis tärkas mu südame sees . . .
Kuid korraga kadus see uni,
see vaimustav viirastus.
Mu õnn? — ta kadunud oli . .
see magusam mälestus.
Nüüd süda on kurb ja põues
suur rahutus lainetab,
sest seda, mis nägin ma unes,
hing ilmsi veel ihaldab! —
1913. a.
98
L.i sa tea!
Mina tahan — — mis ma tahan?
Ei sa seda tea!
Ja kui sina seda ei mõista —
vast see ongi hea?
Sest kui minu püüded, mõtted
sulle ilmuksid,
astuksid kord sinu ette —
sina kohkuksid!
Sina ütleksid, et vaimud
unund haudadest,
vabanend on hiiglakujud
kirstulaudadest . . .
Mina tahan — — mis ma tahan?
et sa seda ei tea,
selle tõttu oled mulle
sõber ülihea. —
Minu hiiglased mu põues,
surnukirstudes,
on ju rahutumas unes —
päikest oodates !..
1914. a.
99
Tõde elu seest
Mina — mis ma ütlesin,
ära seda usu!
Äga mida mõtlesin —
seda võiksid usku’..
Kuid, et sina seda ei tea,
see on ütlemata hea!
Ei see mulle rõõmu tee,
kui mu sõbraks saaksid;
selle juures kindel see —
vaenlaseks mul jääksid.
Sõber koorib naabrimeest —
see on tõde elu seest.
Äus ja vahva vastane
vähem ta mind vaevab,
kui üks armas sõbrake,
kes mul hauda kaevab. —
Et mu mõtteid sa ei tea,
meile mõlemail’ see hea.
1914. a.
100
Luine vana.
Luine vana, vikat õlal,
astub sala hiilides...
Kaarna kari raipe kallal
pidutujul kisades ...
Hallid varjud läbi küla
udu kombel kiiguvad.
Venivad sealt üle valla —
linna poole liiguvad ...
Kahvatuvad roosad palged,
eluhüüe väriseb ...
Käed on nõrgad, huuled valged
viimne õhke heliseb! —
Tarretuse õudne udu
kujub surmalinasid...
Oh, mu kodu! oh, mu sugu!
oh! — kui palju haudasid! —
Terashallid leinapilved
toovad külma üle maa ...
Puhuvad nüüd tuuled vinged —
ah! ma hingata ei saa ! —
Luine vana keerutades
vikatiga vihistab, —
üle haude kihutades
kurja naeru kihistab...
Võõras raakija.
Ta räägib — jah, temagi mõtleb,
kuid, võõras on mulle ta keel.
Vist ilusaid sõnu ta ütleb —
ei siiski neid mõista mu meel.
Ta kõnes on mõistuse säde,
on mõte, mis võrdlusi teeb, —
kuid mulle jääb võõraks see tõde,
mis välja ta sõnadest keeb...
Ta silmadest välgub kui tuli,
pilk sütitab salaja mind.
Üks taevane tundmus see oli
ja selles paisub ta rind ..
Ta räägib ja — imelik asi! —
mul tundub, kui mõistaks’ nüüd ma.
See tundmustekõne on tõsi,
on sõnata selge mull’ ka.
1917. a.
102
Saladused.
Kust ma sain need igatsused?
Kuis need soovid ärkasid?
Hinge pühad saladused —
Kunas, meel, neid märkasid?
Vist nad ööde pimeduses
rinnas a’asid idusid?
Kõik mu tunded unistuses
salasõlmi sidusid.
)
■>
Märkasin, et hele tuli
põles hinge altaril.
Miski võõras tulnud oli,
lehvis templi võlvidel...
Sest nüüd soovid, igatsused
leegitsevad rinna sees.
Kauged, pühad saladused —
* ' juba ilmuvad mu ees...
j
1918 a.
103
Ära küsi!
Sa ära küsi, mis põues
mul sügavalt lainetab,
mis lauliku aimuses, hinges
end salaja ilmutab.
Sa ära küsi, mispärast
mu pale on tõsine, kurb,
kuid varsti jälle mu silmist
lööb lõkkele tuline kirg.
Sa ära küsi, kui kuuled,
et hõiskab mu kandle viis —
mispärast aga mu huuled
end kramplikult suruvad siis
Sa ära küsi, kuis jõuan
ma pisarais naeratada,
kuis laimulainetes suudan
ma seista nii rahuga?
Jah, ära küsi! — Sa seda
ei iialgi mõista või,
mis jõudusid lauliku süda
kuld elupeekri seest jõi!
Seal kaugel . ..
Kas seal kaugel metsa taga
peitub õnnis igatsus —
igatsus nii süütu, vaga —
suve ööde unistus?!
Kas seal kaugel, vaatepiiril
hingab puhas armastus,
naeratades koidukiirel,
nagu taeva õnnistus?!
Jah, seal kaugel, seal neil kodu,
kuhu ükski ligi ei saa!
Nagu unes läbi udu
paistab õnnistatud maa . .
1912. a
105
Viimne sõit.
Tormi tõukel möllab meri,
lairTtel laeva pillutab, —
aga tuul on sõiduks peri,
hullul kiirul kihutab
laeva koduranna poole,
kuhu veereb lain’te voole.
Nagu hiigelluige tiivad
valged purjed paisuvad;
kiirel käigul laeva viivad —
vahutükid keerlevad.
Tüüri taga sõidurada
kihab, keeb kui põrgupada.
Meremeeste kanged käed
tormi vastu võitlevad,
aga — hukatusemäed
sügavusest tõusevad
raksub, paugub laevakere ...
julge siiski meeste pere.
Tüüril, nagu raudne kuju,
seisab kindel meremees —
hirmu ei too tormi tuju,
südidus on südames:
juhib laeva julge käega,
võitleb väsimatu väega.
Juba paistab kodukallas
tormi musta pilve all . . .
Aga, kalju vetevallas
peitub ranna lähedal,
salalikult varitsedes,
oma saaki ahnitsedes.
Kui ju meestel kindel lootus
koduranda pääseda,
lõpeb järsku magus ootus
hirmsa ehmatusega:
kalju lõhub uhke laeva,
neelab meeste võiduvaeva. —
Väsimatult möllab meri,
kalju kohal keerleb vaht, —
matab julgeid meremehi . . .
Lauakilde täis on laht.
ftinult lained võivad kanda
surnukehad koduranda!
1909. a.
107
Kojuigatsus!
Kaugel on mu kallis kodu,
ilmataga isamaa, —
tema suveööde ilu
ei vist enam näha saa!
Selgesti küll paistab päike
idamaadel iluga,
aga minu kurba hinge
ei ta suuda rõõmusta’.
Mustad murepilved tõusvad
vaatepiiril ülesse —
õndsad igatsused sõudvad
igaviku öödesse . . .
Nagu põuavälgu valgus
kaugusest veel kumendab,
mille kiirtes viimne lootus
silmapilguks seisatab! —
(Mandžuurias, 1904. a.)
108
Leinanõmm.
(Saksa okupatsiooni ajal.)
Närtsinud, kuiv on nõmmemaa,
kõrbenud kuiv.
Ei siin elu tärgata saa — —
põudne on päev!
Kaobki kanarbik nõmme peal,
tuiskab veel liiv ...
Vaikuses uppumas eluhääl —
viimne on viiv ...
Puhub kõrvetav lõunatuul —
jänus on maa ...
Laulud vaikinud lauliku suul —
hüüda ei saa! —
Tõsiselt nõmmel siin seisavad
üksikud puud.
Palava liiva peal luituvad
kooljate luud ...
Pilvita taevas tuim, tardunud —
surmast näeb und ...
Lemanõmmeks maa kõrbenud-----raske on tund ! —
1918. a.
109
Raskel ajal,
(Saksa okupatsiooni ajal.)
Mu mõtted kui rahutud linnud,
nad lendavad taevasel teel...
All paistavad tuhanded kalmud
ja juurde neid kaevetaks veel.
Näen leina, nuttu ja valu —
kuum ahastus kõrvetab verd...
Surm läbi käib linna ja talu...
Näen hukatust, häda kui merd! —
Kalk surve end sirutab välja —
must, hirvitav, verine tont!
Sööb paljaks me lootusmaa halja —
Ööl hulub kui näljane hunt! —
Kus abi? Ei leida, ei näha!
Külm udu me põllule vaob ...
ja udu sees mägede taha
mu lootus, mu igatsus kaob!...
1918. a.
110
Tõotatud maa.
Mu haud on üks rahutempel.
Nutt, kaebus on keelatud seal.
Kõik vaikne .. kalm ehtinud õitel,
kui ohvrid, mis altari peal...
Mu elu? See oli suur võitlus!
Torm tõukas ja ümbritses mind —
üks alalõpmata heitlus,
nii kaua kui tardus mu rind ...
Sest haud on mu rahutempel,
mu palava võitluse lõpp;
on palgaks mu püüetel’, töödel’ —
üks kalmutäis maakese lapp !
Nii kallilt ta ostetud mulle,
nii lõpmatu kõrge see hind, —
sest jätke see rahupaik mulle
ja ärge siin segage mind! —
Mu põline kodu, mu tempel
on emak’se mullamaa sees ...
ja kalmu peal koidiku ehtel
kõik lilled on pärlitevees ...
Sest, rändaja, pole sul luba
mu rahu-und segada —
see koht on puutmatu, püha,
on võitleja tõotatud maa! —
1918. a.
111
Kui hea oleks!
Kui hea oleks jääda magama,
igavesti uinuma!
Ei tahaks enam ärgata,
seda ilma märgata,
mis on toonud tuhat valu,
mürgitanud minu elu...
Jah! hea oleks jääda —------Tahaks rahu saada!
Mis kui sügav taevasina,
pehme nagu surmalina,
uputaks mu valutunded,
mässiks kinni mõtted selged,
nii et miskit ei suudaks ma mõtelda,
sõnades välja ütelda,
mida on elu mulle kingituseks toonud —
igatsetud õnned kõik õnnetused loonud...
Tahaks! jah, tahaks kaduda,
kui eilse-päeva valu mälestus...
Hing ihkab kuhugi vajuda,
kus lehvib suur, sügav unustus...
Seal hääletu vaikus
mind ümbritseks
ning õhtune valgus
teeks uniseks...
Kui hea oleks jääda uinuma,
väsinult heita nüüd magama!
Näe, õhtu-varjud ju venivad —
mind sügava unele kutsuvad! —
12. II. 1916
112
V.... >1
IV.
Vari.
Raskelt, pikkamisi heidab
tume vari üle maa;
korraks nagu päikest peidab
leinalise looriga . . .
Vainul vaikne valuvärin
liigub läbi loodusest . . .
Hingekella kaebav helin
kõrvu kostab kaugusest.
Tungib läbi musta varju,
hõljub üle metsade,
kerkib üle kõrge kalju,
^ile laia merevee . . .
Vaatlen — vari võimsalt suurdub,
lehvib nagu leinarüüd . . .
Rahva rinda mure muljub —
üle maa käib tume hüüd! —
Ei see vari lihtsalt kao,
õnnetus ta kannul käib;
ei ta üksi hauda vao —
palju elu kaasa viib!
1904. a.
8.
Hnton Suurkask.
„Elu unistused — elu tõed“.
113
Neiule!
Kellele pead ennast andma?
Kelle sülle südant kandma?
Kelle oma olema?
Sellele, kes kindel meesi,
iseseisvalt rändab teesid,
rajab laande radasid.
See teeb neiu rõõmsaks naiseks,
kihlab kalliks kaasakeseks —
sellega saad õnneliseks!
1911. a.
114
Armastuse õied.
Armastuse hellad õied
kuumas rinnas õitsevad.
Siidipehmelt õrnad eied
puhast südant seovad.
Ainult rikkumata hinges
sigib õnne igatsus —
kevadises õie-ehtes
ilmub elu magusus.
Taevatuli põleb silmas,
koiduroosid palgedel . . .
Kalli kaisutuste hõlmas
armujook on huuledel. —
Armastuse hellad õied
ainult ükskord õitsevad,
aga nagu raudsed köied
surmani meid seovad!
1918. a.
115
Võõrad — omad.
Sind vargsi vaatan — Su silmades
on leegitsev, sütitav säde . . .
Neis sügavais sinivoogudes
mull’ ilmub üks tundmatu tõde . . .
Su palgerooside naeratus
on virvendus päikesekullas;
õrn igatsev, magusam meelitus —
hüüd muinasjuttude vallas . . .
Kes kutsub? Ei tea! — Vist südame hääl
nii tuksub, kui kõneleks põues?
Üks sosistab, sosistab hellasti seal —
kui roosilõhn kevadel õues . . .
Kust tuli see? — Näen, Sa silmitsed mind —
õrn küsimus ilmub Su pilgus:
„Sa võõras, — mul siiski, kui tunneksin Sind l
Miks vargsi mind vaatad ? Kus julgus ?“
„Ma olen võõras!“ nii vastab mu pilk,
„mind juhus Su teele on toonud.
Kuid mullegi tuttav Su silmade helk —
see kevadet rinda mull’ toonud ..
Sa ligined mulle ja hellasti
on käsi kätt vastu võtnud.
Üks tundmus seob magusalt, õrnasti —
vist süda on südame leidnud! ?
1918. a.
116
Elu magusus.
Magus on neidu armastada,
ilust inglikest suudelda!
Kes tohib kudrukest kurvastada,
kui ihkab ta peiukest kallistada?
Säravad silmad ja õhetab pale,
huuledel jänunev õiekuu kaste;
rind täis igatsust, lootust, meel hale,
süda lööb armule tugevasti.
Nõnda üks valminud neiuke vaatab
mehele mehisel’ silmasse;
magusat ihaldust südames süütab,
meelitab õnnede hõlmasse...
Sest magus on neidu kallistada,
ilust inglikest suudelda.
Kes tohib temakest kurvastada,
kui süda noor ihaldab armastada?!
1914. a.
117
Üks vari.
Mu naabri aknal on kardinad
ja kardina vahel õrn neiu.
Ta õmbleb... ja sõrmed nii nobedad...
Ma mõtlen: kes on küll ta peiu? —
Nii valge ja puhas kui riie ta käes —
ma usun — on tema süda ...
Mis mõtleb ta nõnda meeldivalt, tões?
Ei suuda ma seleta’ seda. —
Ta tõstab pääd. Pilk sätendab tuld,
täis nooruse armastust, iha.
Ma tunnen, see puhas hingekuld
meest õnnelikuks võib teha...
Seal kardin liigub ja neiu kaob
kui vari, mis unenäos kaugeb ...
Mu süda nii ime-rahutult taob ...
Ma mõtlen: õnn ? — ruttu ta raugeb ?
1915. a.
118
Ma armastan!
See on tõsi — ma armastan teda,
kas usute seda või ei usu ?
Häbi küll nii lausa on ütelda seda —
ma ihaldan anda tal musu !
Noh, ütelge mis tahate,
ma kauem end varjata
sest tema armastus on
eks näe, — kuis ta mu
kuid asi on tõsi,
ei suuda,
mõnus kui mesi —
meelt ei muuda!
Jah, nõnda! — Mu asi on pagana paha,
mu südamega pole enam nalja:
ma armastan talupoja — haput kalja,
mis vee kisub silmist välja!
1914. a.
119
Kuulus Mari.
Kord elas üks kuulus Mari,
kes naabreid küll erutas.
Tal ikka punetas hari —
lori-juttusid kõõrutas.
Kõik asjad ja ilmavärgid
ta teadis kui aabitsast.
Missugused naistel on särgid,
ju tundis ta undrukust.
Mis maal või linnas sündis,
mis naabrieit kuulutas,
see teda erutas, sundis,
et hoolsalt kõik tuulutas.
Ta teadis ka neidude vead
ja poissmeeste elulood.
Missugused lambad ja sead —
ah! — ta tundis kõik rabad ja sood
Ja kosilastest? — Oh taevas!
Mis nendest ei teadnud kõik ta! —
See teda kangesti vaevas,
keda Jass võtab kosida ?
Tal omal ju tütar ka oli,
nii väike ja tige kui kass.
Siis algas pagana nali,
kui neile tuli Tõistre Jass.
Noh, tütar? — siis oli nii vaga
ja armas, kui sulanud või!
Kuid ema, see sundis taga,
nii et poiss end haigeks seal sõi.
Siis viimaks — oh pimeda häda!
läks koledaks kurjaks see kass,
sest Liisa sai üheksasada
ja sinna läks kosja nüüd Jass.
Nüüd Mari tuld turtsus ja tõrvas,
ta ähkis kui vihane härg,
nii kaua kui ära ta kärvas
ja kokku kuivas kui kärg ...
Ta tütar jäi vanaks kui kõbi —
pikk nina ja ripendav lõug.
Ja tuli kord kõhutõbi —
siis otsas oli see tõug!
1917. a.
121
Tõistre Tõnis.
Tõistre Tõnis, uhke mees,
sõidab, kallis hobu ees.
Saan on uus ja väikene,
läigib nagu päikene.
Tõnis ohje nihutab,
külast läbi kihutab,
nii et lumi aina keeb,
sõidumehel nalja teeb.
Neiukesed vahivad,
südamed neil põksuvad —
vast ehk Tõnis, uhke mees,
peatub nende ukse ees ?
Neiud, ärge vaadake,
Tõnist kosja oodake —
saani ees see linalakk
võlgu on veel uhke täkk.
Saan, mis lakil vaabatud,
maalri käest on laenatud.
Kasukas ja nahkne müts —
andis võlgu kaupmees Jüts.
Talumajad ripakil,
oru kaldal upakil.
Nabrad nurmel vahivad,
varesed seal jahivad —
Tõistre Tõnis, uhke mees,
laisk on suure talu sees.
Otsib endal’ rikast naist,
aga ei leia teda va’est!
1917. a.
122
Armastus.
Üks rääkis, et armastus olla
õrn kevadelilleke;
kui taevaõnnistus tulla
ta alla maailmasse.
Ja teine, et armastus olla
kui metsik tormihoog,
mis pääsenud jõuliselt valla —
siis kõrgelt lööb rahulik voog
Ja kolmas, et armastus olla
kui vagane ohvritall,
kes ennast ära anda —
ka rõõmus on risti all.
Ja tuhandet moodi nad rääk’sid,
kuid tundsid kõik huvitust;
nad sõimasid, kiitsid ja laitsid
ja — ihkasid armastust!
Kuid armastus nendega mängib,
kui looduse loomisetung;
ja kui ta ehk ükskord vaikib,
siis — surnud ilm sulle — head und!
1912. a.
123
Mis sa räägid!
Sina ütled, et ma üksik,
vaene terve valla sees.
Mina vastan: pole tõsi —
ma ei ole üksik mees.
Mul on mõtteid — oh kui palju!
ei kõik jõua nimeta’;
nad on seltsilisteks mulle —
truud ja sõbrad otsata.
Salved täis mul hingekulda,
vaimuvara külluses . . .
Kas veel üksik, vaene olen?
Mis sa räägid, rumal mees!
1914. a.
124
S i s u.
I_hk.
Lhk.
I.
II.
Õhtul metsas................
5
Sügisaimus..................... 7
Lehestikus.........................
9
Rannas.............................10
Sügislaul.........................12
Metsas.............................14
Õhtul mägestikus ... 15
Kevadõhtul.....................16
Hommikul.........................17
Sügis.................................18
Nõmmelill.............................19
Tähele .................................20
Õhtu rahu.........................21
Viimsed tervitused ... 22
Sest veel................
.23
Pilvetombukene .... 24
Vaikse ookeani kaldal . 25
Kevadel................................. 26
Metsa vilus.........................27
Saju ajal.............................28
Suveöö unistus .... 30
Ehatäht.................................32
Mets unistab .................... 33
Võitlus ja võit.....................34
Õhtul järve kaldal ... 35
Purjepaadi laul.....................36
Eelaimus.............................37
Meri mässab.........................38
Looduse hõlma .... 39
Kevadõhtu eel.................... 40
Päike..................................... 41
Öö.........................................43
Mereõhku.............................44
Pühas templis.................... 45
Sügistorm.............................46
Valged lained.................... 47
Öine sügistorm .... 48
See oli poisikene! ... 49
Tasane igatsus.................... 51
Sest isamaa ja koduke . 52
Tormi eel.............................53
Läbi tormide .................... 55
Vanne.............................- 56
Kas?..................................... 58
Vaade sinava’ kaugusesse 60
Torm kutsub.....................61
Kütketest ärkamine . . 65
Äratushüüd........................ 67
Haualaul.............................69
Töölaul.............................71
Lapsepõlve mälestused . 73
Ei saa!.................................74
Räägi!..................................... 75
Torm — mees.................... 76
Aeg on.................................77
See paneb mõtlema . . 78
Otsides................................. 79
Elusügis.................................80
Mineviku mälestused . . 81
Õnnetuste aeg.................... 82
Elusügise öötunnil ... 83
Mul on kui tuleksin . . 84
Kuhu lä’en?.........................85
Kõrves.................................86
Tuleviku lävel.................... 87
Kes siis tuli?.................... 88
Eluvõitluses........................ 89
Sa olid ainukene .... 90
III.
Suurreede............................. 91
Matused ................................. 92
Tormine tundmus ... 93
Nurgakivi.............................94
Suusamees.........................95
Lhk.
Lhk.
Mälestus .............................96
Üks igatsus.........................97
Unenägu .............................98
Ei sa tea.............................99
Tõde elu seest...................100
Luine vana.......................101
Võõras rääkija...................102
Saladused...........................103
Ära küsi!...........................104
Seal kaugel.......................105
Viimne sõit.......................106
Kojuigatsus.......................108
Leinanõmm...................... 109
Raskel ajal.......................110
Tõotatud maa.................. 111
Kui hea oleks.................. 112
IV.
Vari....................................... 113
Neiule ...............................114
Armastuse õied . . . .115
Võõrad — omad .... 116
Elu magusus.......................117
Üks vari...............................118
Ma armastan .................. 119
Kuulus Mari.......................120
Tõistre Tõnis.................. 122
Armastus.....................
123
Mis sa räägid!...................124
Ilmusid trükist
Anton Suurkask’i kirjutatud
uued raamatud:
13 Mälestuspärg unustamata poja kal
mule.
Pühendatud stud. theol. Heino Suurkask’i mälestu
seks. Hind 1 kroon.
23 Uued Vaimulikud laulud.
435 uut, algupäralist ja ajakohast kirikulaulu tuntud
viisidega. Hind 3 krooni.
33 Rändaja laulud.
Luuletised.
Hind 2 krooni 50 senti.
43 Elu unistused — elu tõed.
Luuletised.
Hind 2 krooni 50 senti.
53 Raamat leinajaile.
Tröösti-, lootuse- ja julgustusevested kõigile neile,
kes surma läbi kalli kaotanud.
See raamat ei tohiks puududa ühelgi, kelle pere
konnas surm külas käinud. Tarvilik noorele ja va
nale. Hind 1 kroon 50 senti.
Kes hinna ära saadab, neile saadetakse raamatud (saate
kuludeta) postiga koju kätte.
Tellimise aadress:
Kirjastus A. Suurkask, Viljandis,
Uueveski tee 16, oma majas.
O/Ü. „KODUKÄSITÖÖ“ LTD.
THE ESTONIAN ORGANISATION FOR
THE SALE OF NATIONAL HANDICRAFT
CATALOGUE
Eesti rahvuslikkude käsitööde müügiorganisatsioon O/Ü „Kodukasitöö“ valmistab ja eksporteerib mitmesuguseid käsitöid. Tööd valmista
takse Eesti rahvuslikkudes mustrites või Eesti kunstnikkude originaalkavandite järgi.
Iga rahvas loob omale rahvakunsti. Kuna rahvakunst
ükskõik
milles ta avaldub — on rahva loodud, siis peegeldub temas rahvuslik
omapära ja stiil.
Eesti rahvuslikud käsitööd on värvirikkad ja tööviisilt mitmekesi
sed. Neis leiduvad mustrid on arusaadavad ja pakuvad rohkesti mater
jali aegloolistele stiilidele.
Eesti rahvakunst on loodud Põhjamaa lumerikka talve ja lillerikka suve mõjutusel, ning temas on väljendust leidnud Eesti rahva are
nemiskäik oma rõõmude ja muredega, niisama ka looduse vormid ja
värvid.
Neid rahvakunsti salvedes leiduvaid mustreid,
elustatult ja
kombineeritult, tarvitatakse meie töödes. Seetõttu nad on omapärased,
värvirikkad, stiilsed ning on huvi äratanud välismail.
Ualmisla.ia.kse ekspordiks :
1)
Varrastel koelud {ööd — spovdiavliklid :
sweatrid või pulloverid, mütsid,
sallid, kindad, sukad.
Sweaitid ■.
a) lumespordiks — heledad värvid suurtes mustrites,
b) tagasihoidlikumad värvid maal kandmiseks, golfiks ja muuks
spordiks,
2)
c) vestid heledates värvides — daamidele.
põrandavaibad — villa- ja karvalõngast, kušetivaibad, seinavaibad, sohvapadjad, laudlinad, ukse- ja aknaeesriided,
Telgedel koelud {ööd:
vaasid, lambijalad, lillepotid ja muud tarbeasjad.
Kahvariides nukud.
Eesti Kirjandusmuuseumi
arhiivraamatukogu
Nf
The Estonian organisation 'for the sale of National Handicraft
„Kodukäsitöö Ltd“ manufactures and exports different National hand
made articles. The articles, destined for sale, are wrought either from
Estonian national models or the designs of Estonian artists.
Every nation has its own distinct expression of art represented in
some way or other which, originating with the people, indicates the
characteristics of the
The Estonians
and their articles are
comprehensive. The
nation.
apply various methods of work in their handicraft
very rich in colour, as also their range is most
patterns being simple and lucid offer an interes
ting study of ancient Estonian art.
A point of interest in Estonian handicraft is the influence dis
played not only by the bright Summer hues, but by the severe northern
Winter, as well as by the tragic history of the nation.
National designs are used in the work, in consequence of which
the articles are of original design, rich in colour, and have attracted
interest and
appreciation in various foreign
Countries.
Manufactured jot Rxpovi :
1)
Knitted Sport Wear: —
Sweaters, jumpers, caps, scarves, gloves and
stockings.
a) Sweaters for Snow Sports in bright colours and large patterns.
b)
c)
2)
Plain colours for Sports and Country Wear.
Knitted vests for Ladies’ Wear.
Hand-woven Articles : — Carpets of wool and elk-hair, sofa covers,
tapestries, sofa cushions, table-cloth, casement-cloths, door-curtains
4)
and upholstery material.
Coloured Embroidery : — table-cloth, napkins, towels, cushions.
While Embroidery of all kinds: — table-cloth, napkins, handkerchiefs
5)
and bed-linen.
filigree: — casement-cloths (also in square patterns), table-cloth,
3)
7)
pillow day-covers and bed-spreads in all sizes.
Lace, for various uses: — pillow-lace, filigree and bobbin-lace.
Estonian National Dresses: — blouses, head-wear, skirts, belts and
8)
Leather Articles : —
9)
cigarette and cigar-cases.
Pottery: — Vases, lampstands, flower-pots and other utensils.
6)
dress- ornam ents.
10)
Ladies’ handbags, portfolios, albums, pocket-books,
Dolls in National Dress.
S/A. ,,Kodukäsitööa est l’organe central de la fabrication et de la
vente des travaux manuels nationaux d’Estonie, à l’intérieur du pays
aussi bien qu’ à l’étranger.
Les ouvrages destinés à la vente sont tous exécutés d’après les
dessins nationaux ou les esquisses originales des artistes estoniens.
Chaque peuple possède son art national qui, exprimé de quelque
façon que ce soit, est créé par le peuple lui même, et par conséquent
reflète l’originalité et le style nationaux.
Les ouvrages manuels du peuple estonien, peuple nordique, sont
riches en couleurs et en compositions de dessins. Ces dessins sont très
simples et fournissent une multitude d’éléments aux styles historiques.
Cet art national ancien appliqué aux travaux manuels modernes
est créé sous l’influence de la nature du pays et des couleurs des pay
sages locaux, surtout de l’hiver neigeux du pays nordique et de l’été
riche en fleurs. Les époques successives du développement du peuple
estonien, avec leurs joies et leurs douleurs, y ont trouvé leur expression.
Ces trésors anciens de l’art national sont appliqués à nos travaux
manuels, en faisant revivre ses dessins et en leurs donnant des combi
naisons nouvelles.
Comme tels ils sont d’un caractère original, d’un style prononcé
et riche en couleurs, qui les a fait hautement apprécier à l’étranger, où
ils ont suscité un vif intérêt.
Soni fabriqués pout l exportation :
1)
2)
3)
4)
5)
6)
7)
à chaîne — articles de sport, sweaters ou pullovers,
bérets, châles, gants, chaussettes;
Sweatees : a) pour le sport d’hiver en couleurs claires et à grands
dessins, produisant un effet joyeux et charmant dans la neige;
b) pour les sports d’été (golf etc.) en couleurs moins claires ; c) gilets
pour dames en couleurs claires.
Tvavaux tissés sur des métiers: tapis, en fils de laine et de foil, tapis
de couchettes, tapis muraux, coussins de canapé, nappes, rideaux
et portières, tissus pour meubles.
Broderies — en couleurs : nappes, coussins de canapé, serviettes.
Broderies de blanc: nappes, mouchoirs, linge de lit, serviettes.
Travaux filés: rideaux, couvertures de table, de coussin et de lit, en
Tva.va.ux iissés
tous formats.
à toute fin.
Dentelles
Costumes nationaux estoniens :
blouses, coiffes, guirlandes, jupes, cein
8)
tures, broches, bijoux.
Travaux en cuir: sacs à main, mappes, albums, boîtes à cigares, porte
9)
Travaux de céramique :
feuilles.
10)
4
vases, pot à fleurs et autres articles.
Poupées en costume national.
1.
1.
Spordikomplekt talispordi jaoks.
Complete set of Winter Sport Wear.
1.
Un complet de sport pour l’hiver.
5
f§§|!|
2.
2.
Pullover — golfi ja teiseks spordiks.
Golf sweater.
2,
3.
3.
Cap
Pullower — pour le golf et autres sports.
Spordimüts Muhu ornamendiga,
pattern work of Island Moon,
3
Béret de sport, avec ornements
de Muhu (île estonienne).
7
4. PÕrandavaip karvalöngast. Valmistatakse mitmesuguses suuruses ja erimustrites.
4. Carpet of elk-hair. Made to order in
various sizes and many special patterns,
4. Tapis — en fils de poil, de toute
grandeur à dessins différents.
9
râJÉ it
#
5.
5. Villased põimitud^(gobelään) sohvapadjad ja laudlinad.
Cushionsÿand table-cloth.
5. VCoussins de canapé et nappes de fil de laine.
6.
Divan covering.
6.
10
Diivanikate —• villane.
6. Couverture de divan — en laine,
Snow Sports’ Wear — sweater, scarf, cap and mittens.
Complet de sport — béret, gants, châle et sweater — pour le sport d’hiver.
15
m m ..
12.
14
12. Suve sweater — daamidele.
Ladies’ sleeveless jumper.
12. Sweater d’été pour dames.
13.
13. Kirju tikandusega laudlina, kodulinasel.
Homespun table-cloth with coloured inspun.
13. Une nappe brodée sur toile.
14.
14. Kirju tikandusega laudlina, kodulinasel.
Homespun table-cloth with coloured inspun.
14. Une nappe brodée sur toile.
15
I
17. Nahktööd (Ed. Taska töökojast) : Külalisteraamat, rahakott, paberossitoos, tikutoos,
tuhatoos,
17. Leather Goods (Workshop of Ed.Taska): 17. Travaux -en cuir (de l’atelier Taska):
album, porte-monnaie, boîte à cigaret
Visitors’-book,
purse for metal coins,
tes, boîte à allumettes, cendrier.
cigarette-case, match-box and ash-tray.
18. Linad salvrätikutega, kirjutikandus, kodukoetud linasel riidel.
18. Table-cloth and napkins in coloured
18. Nappes avec serviettes, broderies en
embroidery on home-spun linen.
couleur sur toile (travail domestique).
19.
19.
Filigree.
Võrktööd (fileed).
19.
Travaux filés.1
19
20-21.
22.
20-21. Haapsalu rätikud — koetud villasest lõngast.
Hapsal Shawl, wool-woven.
20-21. Châles d’Haapsalu — tissées en fil de laine.
22.
Mittens.
20
Labakindad.
22.
Gants.
23.
23.
Basque cap.
Baskimüts.
23. Béret de basque.
26.
Valge lina, tikanduse ja kõlapitsiga.
26. White embroidered
table-cloth with lace.
26-a.
26. Nappe blanche, avec
broderies et dentelles.
Osa eelmisest linast.
26-a. Border of embroidered
table-cloth with lace.
26-a. Une partie de la nappe JVà 26.
33
27.
27.
24
Aknaeesriie võrkpitsiga.
Casement — cloth with net
embroidery.
27.
Rideau avec dentelles filées,
28.
28.
28.
29.
29.
Sall.
Scarf.
Rug of elk-hair.
Châle.
Väike vaip, karvalõngast.
29.
Un petit tapis en fil de poil.
25
31.
31,
Leather hand-bag.
Nahk käekott.
31.
Sac à main en cuir,
gj
mmmII
32.
32. Ümarik lina, võrktöö (filee).
Cloth of filigree work.
32.
32-a.
32-a.
Corner of same.
Nappe filée.
Osa eelmisest linast.
32-a. Une partie de la nappe JVL 32.
29
55.
55.
Estonian national ornaments.
Eesti sõled ja preesid.
35.
Broches estoniennes.
34.
34.
Ceramic. — Vases.
Keraamika — vaasid.
34.
Céramique — vases.
35.
35.
Ceramic.
Keraamika.
35.
Tallinna Eesti Kirj astüš-ÜMsüse trükikoda, Pikk tiin. 2.
Céramique.
1929.
Price-list.
MW»
1. 9.
2
3.10
4
5
6
7
8
11.24
12
13
14
15
16. 22. 25
Nimetus
Denomination
Kr.
$
£
Frcs.
Spordikomplekt
Snow Sports Wear
Complet de Sport
72.50
19.60
4:6:0
500.—
Pullover
Golf Sweater
Pullower
45.—
12.—
2:10:0
310.—
Spordimüts
Cap
Béret de Sport
8.—
2.20
0:9:0
55.—
220.—
60.—
12 : 5 : 0
1510.—
30.—
8.20
1:14:0
200 —
150.—
41.—
8:7:0
1030.—
Sohvapadi
Cushion
■ Coussin
20.—
5.50
1:2:0
140.—
Sohvapadi
Cushion
Coussin
16 —
4.40
0:18:0
Sõrmikud
Gloves
Gants
5.50
1.50
0:6:0
40.—
Suvisweater
Jumper
Sweater d’été
34.—
9.—
1:18:0
240.-
16.—
4.40
0 :18 : 0
115.—
0:18:0
115 —
0:6:2
40.—
0:4:0
25 —
-
Põrandavaip
Carpet
Tapis
Linad
Table-cloth of
woollen
Nappes de fil
Diivanikate
Divan covering
Couverture de
divan
Laudlina
Table-cloth
Nappe
i
Laudlina
Table-cloth
Nappe
4.40
16 —
1
1
Spordikindad
Sport gauntlets
1 Gants
Labakindad
S Mittens
Gants
115 —
1
5.50
I
3.70
1.50
!
j
l—
|
|
N» N»
18
20. 21
23
26
27
28
29
30
31
32
33
34
35
Nimetus
Denomination
Kr.
$
£
Lina 6 salvrätiga
Table-cloth with
6 napkins
Nappes avec 6
serviettes
23.—
6.25
1:5:6
160 —
Haapsalu rätik
Hapsal shawl
Châles d’Haapsalu
12 —
3.30
0:14:6
85.—
6—
165
0:7:0
42 —
170.-
46.—
9:9:0
1160.—
Aknaeesriie
Casement
Rideau
70 —
19.—
3 :18 : 0
480 —
Spordisall
Scarf
Châle
15.—
4.10
0 :17 : 0
100 —
Vaip
Rug
Tapis
35. -
9.50
2:0:0
240.—
Kirjamapp
Portfolio
Mappe
55.—
15 —
3:2:0
380.—
9.50
2:0:0
240 —
13.60
2:16:0
350.—
Baskimüts
Basque cap
Béret de basque
Kõlapitsiga valge
lina
Table-cloth
Nappe
Käekott
Hand-bag
Sac à main
Lina, võrktöö
Cloth of filigree
work
Nappe filée
1
35.—
50.—
Frcs.
Sõled
Estonian national
ornaments
Broches esto
niennes
Vaata DIE ESTNISCHE
STAATSBÜRGERSCHAFT
VON
EUGEN M... DIE ESTNISCHE
STAATSBÜRGERSCHAFT
VON
EUGEN MADDISON
VERLAG VON A. KEISERMANN
TALLINN (REVAL) 1929
DIE ESTNISCHE
STAATSBÜRGERSCHAFT
VON EUGEN MADDISON
VERLAG VON A. KEISERMANN
TALLINN (REVAL) 1929
Kirjast, o.-ü. „Täht“ trükk Tallinnas, V. Pärnu mnt. 31. 1929.
I.
Die Staatsbürgerschaftsfrage ist verhältnismässig leicht .zu
lösen in Fällen, wo man es mit alten Staaten zu tun hat.
Viel ernster und verwickelter gestaltet sie sich in Zusammen
hang mit den erst kürzlich in die Gemeinschaft der Völker auf
genommenen jungen Staaten. In diesem Falle genügt nicht die
Kenntnis der jeweils geltenden Staatsbürgerschaftsgesetze, die
Analyse ihrer einzelnen Normen, —da wird es zur Notwendig
keit einen Rückblick in die Vergangenheit zu tun, einen
Forschungsgang in die Geschichte des Staates zu unternehmen.
Der Staat entsteht nicht in einer fertigen Form; er ist kein
Gebäude, welches nach einem bestimmten, vorher bestätigtem
Plane erbaut, bei seiner Einweihung fertig dasteht. Bei der
Entstehung des Staates ist es bloss erforderlich, dass die unbe
streitbaren Kennzeichen des Staates zu ersehen sind, dass die
jenigen Vorbedingungen gegeben sind, die das Vorhandensein
des Staates bestätigen. Alles andere — die Staatsbürger
schaftsfrage miteinbegriffen — ist schon Aufgabe des neu
geschaffenen Staates. Das will aber nicht besagen, dass bei
der Gründung des Staates die Staatsbürgerschaftsfrage über
haupt keine Regelung erfahren hat, denn ein Staat ist undenk
bar, wo das Volk fehlt, dessen Bevölkerung sich nur aus Aus
ländern zusammensetzt. Beim Entstehen des Staates ist es ja
auch im all gemeinen bekannt, wer sein Volk, wer seine Bürger
sind. Zu den Bürgern des neuen Staates gehören de facto
alle auf seinem Territorium lebenden Personen, die vor der
Gründung des Staates Untertanen desjenigen Reiches waren,
dessen früheren Gebietsteil der neue Staat einnimmt. Die
spätere Gesetzgebung kann bei der näheren Normierung der
Staatsbürgerschaftsfrage erhebliche Änderungen des sich
ergebenden de-facto-Zustandes vornehmen; sie kann z. B.
Personen, die ausserhalb des Staatsterritoriums leben, als
Staatsbürger anerkennen, oder umgekehrt Personen, die in
3
den Grenzen des Landes leben, oder die bei der Entstehung des
Staates de facto zu den Bürgern gehörten, als solche nicht
anerkennen. Hieraus ergibt sich, dass der Betrachtung der
Gesetzgebung das Kennenlernen der Entstehungsgeschichte
des Staates oder allenfalls die Feststellung des Entstehungsmoments vorangehen muss.
Im vorliegenden Falle würde sich die Frage vornehmlich
darum handeln, wann der estnische Staat ent
standen ist. In dieser Beziehung gehen die Ansichten aus
einander, was dadurch zu erklären ist, dass es in der Ent
stehungsgeschichte Estlands drei Zeitpunkte gibt, die als Ent
stehungsmomente des estnischen Staates in Betracht kom
men könnten. Das wären: der 28. November 1917, als der
estnische Landesrat sich für den alleinigen Träger
d er höchsten Ge walt im Lande erklärte (Staatsanzeiger
Nr. 1 — 1918); d e r 24. F e b r u a r 1918, an welchem Tage das
Manifest des Ältestenrates des Landesrats (resp. Landtages)
an alle Völker Estlands veröffentlicht wurde, welches Estland
in seinen geschichtlichen und ethnographischen Grenzen von
disem Tage an für einen selbständigen demo
kratischen Freistaat erklärte (Staatsanzeiger Nr. 1 —
1918), und der 11. November 1918, als die estnische
Provisorische Regierung in ihrer Deklaration an die Völker
Estlands kundgab, dass sie ihre zeitweilig behinderte Tätigkeit
wieder aufgenommen hat (Staatanzeiger Nr. 1 —1918). Diesen
Zeitpunkten entsprechend, betrachten die einen den 28. Novem
ber 19171, die anderen den 24. Februar 19182 und noch andere
den 11. November 19183 als den Gründungstag des Est
nischen Freistaates. Auch besteht noch eine vierte Version4,
welche die Entstehung des Estnischen Freistaates auf Ende
Mai 1918 verlegen möchte mit der Begründung, dass zu dieser
Zeit die de-facto-Anerkennung Estlands seitens der Allierten
erfolgte (am 3. mai — Grossbritannien5, am 13. Mai — Frank
reich6 und am 29, Mai — Italien7. Dt. Josef Kunz8 findet
aber „die britische Anerkennung des „Conseil National Esthonien“ zu einer Zeit, da der estnische Staat noch nicht
existierte, das Gebiet de jure noch zu Russland gehörte und
von deutschen Truppen besetzt war,“ nicht richtig. Nicht uner
wähnt zu lassen wäre auch noch die Auffassung9, nach
welcher sich Estland am 28. November 1917 wohl zum Est
nischen Freistaat proklamierte, nicht aber seine Unab
hängigkeit erklärte und infolgedessen in der Konföderation mit
4
Russland verblieb. Diese Auffassung: kann überhaupt nicht
ernst .genommen werden, denn eine Konföderation zwischen
zwei selbständigen Staaten kann nur auf vertraglichem Wege
Zustandekommen.10
Welcher von diesen Tagen wäre also als der Gründungstag
des Estnischen Freistaates anzunehmen? Meines Erachtens
wäre es wohl am richtigsten, „die Selbständigkeit Estlands vom
28. November 1917 an zu rechnen, als der Landesrat sich
für den einzigen Träger der höchsten Gewalt in Estland
erklärte, nach dessen Verordnungen und Verfügungen man
sich in Estland zu richten hat, bis die vom Landesrat unver
züglich auf Grundlage eines demokratischen Wahlgesetzes
einzuberufende Konstituierende Versammlung Estlands Zusam
mentritt, um die staatliche Ordnung Estlands festzusetzen und
damit im Lande endgültig eine gesetzgebende und voll
streckende Gewalt zu schaffen.“ 11 An diesem Tage fand die
Vereinigung der drei staatenbildenden Urelemente statt: die
Obergewalt über ein auf einem bestimmten Territorium leben
des Volk wurde geschaffen. Ebenso war an diesem Tage der
Tatbestand „Staat im Sinne des Völkerrechts“ gegeben. Nach
Dr. Josef L. Kunz,12 auch A. Verdross,13 sind die Be
dingungen, von deren Erfülltsein die positive Völkerrechtsnorm
das Vorliegen des Tatbestandes „Entstehung des Staates“
abhängig macht inhaltlich folgende: ,,a) eine Rechtsordnung
muss sich in der Regel durchsetzen (Faktizität, Effektivität);
b) sie darf keiner anderen als direkt der Völkerrechtsordnung
unterstellt sein (Völkerrechtsunmittelbarkeit); c) die Weise
der Konstituierung dieser Rechtsordnung und ihren Inhalt be
stimmt diese Rechtsordnung selbständig, weil ihr dies von dem
übergeordneten Völkerrecht überlassen, eingeräumt ist (Souve
ränität, Verfassungsautonomie)“. Diese Vorbedingungen lagen
am 28. November 1917 vor und sie blieben auch bestehen, unge
achtet dessen, dass vom 28. November 1917 bis zum 24. Feb
ruar 1918 der Bürgerkrieg im Lande andauerte14 und vom
25. Februar bis zum 11. November 1918 Estland die Invasion
der deutschen Truppen überleben musste.
Was stellte der Landesrat oder der Landtag vor, der sich
für den Träger der höchsten Gewalt in Estland erklärte? Er
war keine einfache Selbstverwaltungskör
perschaft, sondern Estlands Volksvertre
tung. Am 12. April 1917 (am 30. März a. St.) bestätigte die
russische Provisorische Regierung die Verordnungen über die
5
zeitweilige Gestaltung der Administrativverwaltung und der
lokalen Selbstverwaltung im Gouvernement Estland (Samml.
der Verordn, und Verfüg, der Regierung Nr. 173 — 1917,
Art. 952). Auf Grund dieser Verordnungen (Teil III) wurde die
Verwaltung des Gouvernements Estland in seinen neuen Gren
zen bis zur Herausgabe eines Gesetzes über die neue Admi
nistrativordnung des Baltikums dem Gouvernementskommis
sar der Provisorischen Regierung übertragen. Neben dem
Gouvernementskommissar sollte ein temporärer Gouverne
mentslandesrat bestehen (nicht eine Gouvernements-Land
schaftsversammlung, wie in den inneren Gouvernements Russ
lands), der aus den Abgeordneten der Städte und Kreise zu je
einem Vertreter auf 20.000 Einwohner gebildet wurde, wobei
die Städte mit einer kleineren Einwohnerzahl je einen Vertreter
zu entsenden berechtigt waren. Laut der Verordnung der Pro
visorischen Regierung vom 4. Juli desselben Jahres (v. 22. Juni
a. St.) über die Inkraftsetzung der Verordnungen vom 12. April
(Samml. der Verordnungen und Verfügungen der Regierung
Nr. 173, Art. 953) wurde das Wahlrecht Personen beiden Ge
schlechts, die das Alter von 20 Jahren erreicht haben, einge
räumt. Kraft derselben Verordnung vom 4. Juli wurden die
Mitglieder des Landesrates von den Kreiswahlversammlungen
und der Stadtabgeordnetenversammhmg und die Mitglieder der
Kreiswahlversammlungen ihrerseits von den Gemeindever
sammlungen zu je einem Vertreter auf 1000 Einwohner durch
allgemeine, gleiche, unmittelbare und geheime Abstimmung
ohne Unterschied der Geschlechter und unter Sicherstellung
einer Vertretung der Minorität gewählt. Zur gemeinsamen
Kompetenz des Gouvernementskommissars und des Gouver
nements-Landesrats gehörte die Verwaltung der Sachen der
allgemeinen Administrativverwaltung und der lokalen Selbst
verwaltung im Gouvernement, die Regelung der Landwirt
schaft usw. Ausserdem gehörte zu den gemeinschaftlichen
Obliegenheiten des Kommissars und des Landesrates die Be
arbeitung der Fragen betr. des Projektes für die zeitweiligen
Verordnungen über die Administrativordnung des Gouverne
ments Estland und die Regelung der lokalen Selbstverwaltung
auf der Grundlage der allgemeinen, gleichen, geheimen, un
mittelbaren Abstimmung ohne Unterschied der Geschlechter
nach den Grundsätzen des proportionalen Wahlsystems. Auf
Grund des Anhanges zu Abschnitt I der Verordnungen vom
4. Juli hatte die Festlegung des inneren Reglements der Tätig
6
keit des Landesrats, sowie die Einsetzung und die Bestimmung
der Pflichten der vollziehenden Organe (laut der Verordnung
vom 12. April aus einer Person bestehende oder kollegiale)
nach den von dem Landesrat herauszugebenden Instruktionen
zu erfolgen. Nach Bildung der temporären Gouvernements
und Kreis-Landesräte wurden alle in Verwaltung der Adelsiandtage, -Komitees, -Konvente, der Landratskollegien, Kreis
deputierten und Kreisversammlungen, sowie aller übrigen
Adelskörperschaften und auch die in Verwaltung der wichtig
sten kirchlichen Fürsorgeorgane und Konvente stehenden An
gelegenheiten, mit Ausnahme der ausschliesslich die Stände
und Konfessionen betreffenden, der Zuständigkeit dieser Kör
perschaften enthoben. Die übernommenen Sachen, sowie die
dazu gehörigen Archive wurden dem Gouvernementslandes
rate in Verwaltung gegeben. Ferner musste auch alles mit
diesen Angelegenheiten in Verbindung stehende Eigentum,
Kapitalien, Einnahmen usw. dem Landesrat übergeben werden.
Gleichzeitig war die Liquidierung des Hauptamtes, sowie
anderer Nebenbehörden der Gouvernementsverwaltung, sowie
vieler anderer spezieller Ämter vorgesehen. Mit der Über
wachung der Gesetzmässigkeit der Tätigkeit des Landesrats
wurde der Gouvernementskommissar betraut. In den Grenzen
seiner Zuständigkeit handelte der Landesrat selbständig. Die
Verordnungen des Landesrats, gegen die Berufung eingelegt
wurde, wurden der Administrativabteilung des Kreisgerichtes
zur Entscheidung vorgelegt. Der Landesrat hatte das Recht
im Rahmen seiner Kompetenz obligatorische Verordnungen zu
erlassen.
Aus allem dem geht hervor, dass die so geschaffene Selbst
verwaltung in gewissem Sinne die Estland gewährte Auto
nomie war15: sie war gleichzeitig die Landesverwal
tung und die Selbstverwaltung. Der Landesrat oder
der Landtag war Estlands Volksvertretung, das von ihm ins
Leben gerufene Exekutivorgan, die Landesverwaltung — Est
lands Regierung, während der Kommissar der Provisiorischen
Regierung die russische Zentralgewalt am Orte vertrat. So
stellte sich die russische Provisorische Regierung zu dieser
Neuordnung16 und dieselbe Ansicht vertraten auch die die
Autonomie anstrebenden Volksführer. Der Landesrat oder der
Landtag war die estnische Volksvertretung, das estnische
Parlament; wenn er auch nicht in den Verordnungen der Pro
visorischen Regierung vom 12. April und 4. Juli als solches
7
bezeichnet wurde, so wurde er doch im amtlichen Verkehr so
genannt und als solches anerkannt.
Bei der Eröffnung des Landesrats oder Landtages am
14. Juli 1917 äusserte sich der Gouvernementskommissar u. a.
folgendermassen: „Die Tür,17 die mit sieben Siegeln versiegelt
jahrhundertelang für uns verschlossen geblieben war, hat sich
heute geöffnet und die Volksvertretung tritt über ihre
Schwelle, um die Verwaltung des Landes in die
eigene Hand zu nehmen... Ihr seid die Abge
ordneten des Volkes und das Volk unterstützt
Euch... Die -neue Geschichte unseres Heimatlandes beginnt
mit dem heutigen Tage“.18 In dem an die russische Proviso
rische Regierung gerichteten Begrüssungsschreiben, erklärte
der Landesrat, dass er „der Regierung seine Unterstützung
zusagend,... in der zeitweiligen Regelung der allgemeinen
Verwaltung des Landes, sowie der lokalen Selbstverwaltung
nur eine Übergangsstufe zum endgültigen Ziel, d. i. zur Auto
nomie auf demokratischer Grundlage in der Russischen Föde
rativen Republik sieht.“19 Gelegentlich des Aufstandes des
Generals Kornilow fasste der Landesrat am 11. September
1917 folgenden Beschluss: „Die Erklärung des General-Kom
missars Onipko zur Kenntnis nehmend und im Auge behaltend,
dass die Provisorische Regierung das Volk... bis zur Konsti
tuierenden Versammlung bringen muss, erkennt der Zeitweilige
Estnische Landesrat die Provisorische Regierung als alleinige
unumschränkte Trägerin der höchsten Gewalt im Reiche an
und ist der Ansicht, dass nur die Vorschriften der Proviso
rischen Regierung, der erblichen Trägerin des souveränen
Volkswiillens, als gesetzliche Akte erfüllt werden sollen usw.“20
Auf Grund dieses Beschlusses erklärte der Landesrat in seinem
Aufruf an das Volk Estlands vom 13. September 1917: „Der
Estnische Landesrat fordet die Bevölkerung Estlands auf
den Frieden aufrecht zu erhalten... Unsere Selbstverwaltungs
organe, unsere Gemeinde- sowie Kreisräte müssen sich einzig
und allein nach den Befehlen und Verordnungen der revolutio
nären Provisorischen Regierung, des Stellvertreters derselben,
sowie des vom Volke gewählten Estnischen Landesrats richten.21
Am 8. September beantragte die bolschewistische Partei des
Landesrats die Neuwahlen des lezteren.22 Hinsichtlich dieses
Vorschlages fasste der Landesrat am 9. September folgende
Resolutionen: 1) Estlands jeweiligen Temporären Landesrat,
solange ein vollständigerer nicht geschaffen ist, als Estlands
8
rechtsmässige Volksvertretung anzuerkennen; 2) auf
Grund des § 12, Punkt 7 des Gesetzes vom 30. März (12. April
n. St.) eine Kommission zu wählen, die den Gesetzentwurf für
Estlands zukünftige Selbstverwaltung, sowie Landesverwaltung, auszuarbeiten und dem Landesrat zu unterbreiten hat;
3) die Basis, auf welcher die Ausarbeitung des Projektes zu
erfolgen hat, wäre der Grundgedanke, dass Estland ein auto
nomer Teil des demokratischen föderativen Russlands
bleiben wird; 4) der von dem Landesrat angenommene
Gesetzentwurf kommt in der Estnischen Konstituierenden
Versammlung zur endgültigen Entscheidung.23
Alle diese Einzelheiten und noch viele andere geben ein
klares Bild davon, was der Landesrat oder der Landtag ver
körperte. Der Landesrat war die Landesverwaltung,
welche gemeinsam mit dem Vertreter der russischen Provi
sorischen Regierung berufen war Estland, als einen autonomen
Teil Russlands zu verwalten. Er unterstellt sich nur der Ober
herrschaft der russischen Provisorischen Regierung und der
zukünftigen russischen Konstituierenden Versammlung.
Als was trat die russische Provisorische Regierung in der Entstehungs
geschichte des Estnischen Freistaates auf? Am 15. März 1917 entsagte
Zar Nikolai II dem Thron. In seinem Abdankungs-Manifest heisst es: „In
diesen entscheidenden Tagen im Leben Russlands haben Wir es als unsere
Gewissenspflicht erachtet, unserem Volke die Vereinigung und Zusam
menfassung aller Kräfte zur schnellsten Erlangung des Sieges zu erleichtern
und in Einverständnis mit der Reichsduma es für gut befunden, dem Thron
des Russischen Reiches zu entsagen und die Herrsohermacht niederzulegen.
Da Wir Uns von unserem geliebten Sohne nicht trennen wollen, übergeben
Wir die Thronfolge Unserem Bruder, dem Grossfürsten Michail Alexandrowitsch, und erteilen ihm Unseren Segen zu seiner Besteigung des Thrones
des Russischen Reiches. Wir legen es Unserem Bruder zu Pflicht auf, in
voller unverbrüchlicher Einigkeit mit den Vertretern des Volkes in den
gesetzgebenden Institutionen das Reich auf der von denselben festzule
genden Grundlage zu regieren, und ist er gehalten dies mit seinem unver
brüchlichen Eid zu bekräftigen. Im Namen meiner heissgeliebten Heimat
rufe ich alle getreuen Söhne des Landes zur Erfüllung ihrer heiligen
Pflicht auf, dem Zaren in den schweren Stunden der Prüfung, die das
ganze Volk zu überstehen hat, Gehorsam zu leisten und ihm zu helfen,
gemeinsam mit den Vertretern des Volkes das Russische Reich auf die
Bahn des Sieges, des Wohlergehens und des Ruhmes su lenken.“ (Samml.
der Gesetze und Verfügungen der Reg. Nr. 54 — 1917, Art. 344).
Der Grossfürst Michail Alexandrowitsch antwortete am 16. desselben
Monats in seiner Absage:
„Eine schwere Last hat mir der Wille meines Bruders auferlegt, indem
er mir den Allrussischen Zarenthron zu der Zeit des beispiellosen Krieges
und der inneren Unruhen übertrug. Gemeinsam mit dem Volk von dem
Gedanken beseelt, dass das Wohl des Landes uns das Höchste ist, bin ich
9
fest entschlossen nur in dem Falle die Oberherrschaft zu übernehmen,
wenn dies der Wille unseres grossen Volkes ist, dem es obliegt auf dem
Wege einer allgemeinen Volksabstimmung durch seine Vertreter in der
Konstituierenden Versammlung die Regierungsform und die neuen Grund
gesetze des Russischen Reiches festzusetzen. Gottes Segen herabrufend,
ersuche ich alle Bürger des Russischen Reiches sich der von der
Reichsduma ins Leben gerufenen und mit Machtvoll
kommenheit ausgestatteten Provisorischen Regie
rung unterzuordnen, bis die in kürzester Zeit auf Grund der allge
meinen, direkten, gleichen und geheimen Abstimmung einzuberufende Konsti
tuierende Versammlung durch ihre Entscheidung über die Regierungs
form den Willen des Volkes kundgibt.“ (Samml. der Gesetze und Verfüg.
Art. 345).
Aus obigem geht mit aller Deutlichkeit hervor, dass die
russische Provisorische Regierung, wenngleich aus der Revo
lution hervorgegangen, die vollkommen legale Regierung
war, die auch de jure von den Fremdstaaten anerkannt
wurde.24 Als solche hatte sie in Estland ihren Stellvertreter —
den Gouvernementskommissar. Am 8. November 1917 wurde
in Petersburg die Provisorische Regierung gestürtz und die
Herrschaft der Räte setzte ein. Durch diese Umwälzung war
jegliche legale Zentralgewalt, der sich, die einzelnen Teile Russ
lands zu unterwerfen verpflichtet gewesen wären, vollständig
vernichtet. Diesem Umstand Rechnung tragend und gleich
zeitig veranlasst durch die am 15. November 1917 n. St. von dem
Rat der Volkskommissaren veröffentlichte Deklaration der
Rechte der Völker Russlands (Samml. der Gesetze und Ver
fügungen der Arbeiter- und Bauernregierung Nr. 1—4, 1917),
welche u. a. „Das Recht der Völker auf freie Selbstbestimmung
anerkannte, dieses Recht bis auf die Separation und die Grün
dung eines selbständigen Staates ausdehnend (Punkt 2)“, fasste
der Landesrat am 28. November 1917 zwei Beschlüsse, die die
Selbständigkeit des Estnischen Freistaa
tes besiegelten. Der erste Beschluss25 hinsichtlich der
Zusammenberufung der Estnischen Konstituierenden Versamm
lung lautete:
„Von dem Grundsätze der Selbstbestimmung der Völker ausgehend,
beschloss der Landesrat: 1) zwecks Festsetzung der Staatsordnung, der
Erschaffung einer demokratischen vollberechtigten Gewalt in Estland,
sowie der Entscheidung anderer Fragen die Estnische Konstituierende
Versammlung einzuberufen; 2) bei der Ausarbeitung des Wahlgesetzes
das entsprechende Gesetz der Allrussischen Konstituierenden Versammlung
als Basis zu nehmen, wobei die Durchführung der erforderlichen Änderun
gen, die Herausgabe von Instruktionen, die Festsetzung der Fristen für die
Wahlen und das Zusammentreten der Versammlung, sowie die Bestimmung
10
der Mitgliederzahl der gemeinsamen Entscheidung des Präsidiums des
Landesrats, des Ältestenrates und der Landesverwaltung überlassen bleibt.“
Mit dem zweiten Beschluss26 erklärte sich der Landesrat
für den obersten Gewaltträger im Lande. Es heisst in dem
selben:
„Da die Staatsgewalt in Russland infolge allgemeiner Ordnungslosigkeit und des gegenseitigen Kampfes einzelner Parteien brachliegt
und eine Zentralgewalt, der sich alle Teile des Reiches unterordnen
könnten, fehlt, hält es der Landesrat, als gesetzmässig auf demokratischer
Grundlage erwählte Landes- und Volksvertretung, für seine Pflicht, zum
Schutz gegen die in Russland immerzu anwachsende Ordnungslosigkeit
und die gefahrbringenden Folgen des inneren Krieges, sowie zur Sicherung
der volkspolitischen Zukunft Estlands, folgendes kundzugeben: 1) Der
Estnische Landesrat erklärt sich für den alleinigen Träger der höchsten
Gewalt in Estland, nach dessen Verordnungen und Bestimmungen sich
alle in Estland zu richten haben, bis die vom Landesrat auf Grund des
demokratischen Wahlgesetzes ehestens einzuberufende Estnische Kon
stituierende Versammlung Zusammentritt, um durch Festsetzung der
Staatsverfassung eine endgültige gesetzgebende und regierende Gewalt im
Lande zu schaffen;.... 3) während der Zeit, da der Estnische Landesrat
nicht tagt, steht dem Präsidium des Landesrats und dem Ältestenrat
gemeinsam mit der Landesverwaltung, als der Vertreterin der höchsten
Gewalt in Estland, das Recht zu, eilige Verordnungen und Erlässe zur
Regelung des Lebens zu veröffentlichen und in Kraft zu setzen, bis der
Landesrat nach Wiederaufnahme der Sitzungen über diese Verordnungen
entscheidet.“
Gleichzeitig wurde an diesem Tage beschlossen, dem
Generalsekretariat der Ukraina anlässlich der Übernahme der
Obergewalt und der Proklamation der Ukrainischen Republik
ein Begrüssungstelegramm zu senden.27 Die angeführten Ver
ordnungen, sowie auch andere vom Landesrat getroffenen
Massregeln lassen keinen Zweifel übrig, dass an diesem Tage
der Estnische Staat entstanden ist.
Der Bürgerkrieg beginnt. Der Landesrat obgleich von den
Bolschewisten gewaltsam aufgelöst, unterbricht aber seine
Tätigkeit nicht, so wird z. B. am 7. Dezember seitens des
Ältestenrates des Landesrates und der Landesverwaltung in
einer öffentlichen Anzeige bekanntgegeben, dass die Wahlen in
die Estnische 'Konstituierende Versammlung am 21. und
22. Januar stattfinden.28 Am 3. Dezember übergibt der Landes
rat seinem ersten Gesandten im Auslande, Prof. A. Piip, der
mit der Vertretung der Interessen Estlands im Auslande
betraut war, die Vollmachten. Bald darauf werden auch noch
andere Gesandten für den Auslandsdienst ernannt.29 Am
19. Februar beschliesst der Ältestenrat des Landesrats ein aus
drei Personen bestehendes Rettungskomitee zu bilden, und
11
diesem bis zur Gestaltung normaler Zustände alle Staatsgewalt
zu übergeben (Staatsanz. Nr. 1 — 1918). Der Bürgerkrieg dauert
bis zum 24. Februar 1918. An diesem Tage wird das Manifest
an die Völker Estlands veröffentlicht, welches „Estland von
diesem Tage an in seinen geschichtlichen und ethnograpischen
Grenzen zum selbständigen demokratischen Freistaat“ prokla
miert und an diesem Tage tritt die Provisorische Regierung
ihr Amt an. Im Bestände dieser Regierung waren auch Minis
ter für nationale Angelegenheiten der Deutschen, Schweden
und Russen vorgesehen (Staatsanzeiger Nr. 1 — 1918, Tages
befehl Nr. 5 des Rettungskomitees über die Bildung der
Regierung). Ferner erlässt das Rettungskomitee seinen Befehl
Nr. 1 an die Völker Estlands und die estnischen Truppen,
welcher u. a. vorschreibt, dass „in Anbetracht dessen, dass
der Estnische Freistaat im Manifest über die Proklamation
der Selbständigkeit seine Neutralität im gegewärtigen Kriege
erklärt hat, den estnischen Truppen, sowie den estnischen
Bürgern verboten wird, in keiner Weise an dem russisch
deutschen Kriege teilzunehmen.“30 Am 25. Februar besetzen
die deutschen Truppen Tallinn (Reval). Die Provisorische
Regierung ist gezwungen zurückzutreten. Sie unterbricht
aber keineswegs ihre Tätigkeit: sie bleibt in ständiger Verbin
dung mit den Vertretern Estlands im Auslande, ebenso mit den
Selbstverwaltungsmitgliedern, die das geheime Rundschreiben
der Provisorischen Regirung vom 6. März 1918 zur Direktive
für ihre weitere Tätigkeit nehmen.31 Die Okkupation Estlands
durch die deutschen Truppen dauert bis zum 11. November
1918, von welchem Tage an die Estnische Provisorische
Regierung ihre behinderte Tätigkeit wieder aufnimmt.
Am 19. November wurde eine Vereinbarung32 zwischen
dem Generalbevollmächtigten des Deutschen Reiches für die
Baltischen Lande, Herrn August Winnig, und den Vertretern
der Estnischen Provisorischen Regierung, den Herren Ver
kehrsminister Peterson, Dr. Konik, Rechtsanwalt Birk, Kauf
mann Puhk und Heinrich Luht, in Riga abgeschlossen, in
welchem es u. a. heisst: „1) Die oberste Regierungsmacht im
ethnographisch-estnischen Gebiet wird ausgeübt vom Estni
schen Ministerium in Form einer Provisorischen Regierung,
die dem Estnischen Landesrat (Landtag) verantwortlich ist.
2) Die gesamte Verwaltung in diesem Gebiet wird, soweit es
nicht schon geschehen ist, vom 21. November an von den est
nischen Verwaltungsbehörden übernommen....... 9) Die
12
Parteien sind beiderseits gewillt, die weiteren Beziehungen im
besten Einvernehmen zu regeln.“ Diese Vereinbarung kann
meiner Anschauung nach nicht anders aufgefasst werden, als
die de-facto-Anerkennung Estlands seitens des Deutschen
Reichs. Zu allem dem ernannte der Generalbevollmächtigte,
A. Winnig, Hauptmann Naumann zu seinem Vertreter bei der
Estnischen Provisorischen Regierung.33
Aus allem Vorhergesagtem folgt, dass nach dem 28. No
vember 1917 ausser dem Estnischen Landesrat und den von
ihm gebildeten Körperschaften, keine andere Institution exis
tierte, die sich als Trägerin der obersten Staatsgewalt in Est
land betrachtete, oder als solche betrachtet werden konnte.
Der Bürgerkrieg endete günstig für den Landesrat. Die fak
tische Invasion34 der deutschen Truppen konnte es nicht
ungeschehen machen, was entstanden war und weiter
dauerte — den Estnischen Freistaat und seine legale
Regierung, den Estnischen Landesrat nebst seinen Institu
tionen. Ich hebe hier das Wort „1 egal e“ besonders hervor, —
sei es auch dass dem Prinzip der Legalität nicht immer beson
dere Bedeutung beigemessen wird35 — denn, wie oben aus
geführt, wurde Estland mit dem Sturz der russischen Provi
sorischen Regierung seiner Verpflichtungen Russland gegen
über enthoben, andererseits könnte aber auch „in der Proklamierung des „Selbstbestimmungsrechts“ durch die Sovetregierung die Zustimmung des Altstaates Russland zur
Enstehung der durch Loslösung vom Mutterstaat neu ent
standenen Staaten erblickt werden.“36 Die Besetzung Estlands
durch die deutschen Truppen konnte wohl faktisch die Tätig
keit der estnischen gesetzgebenden Organe behindern,
nicht aber die Estland zur Existenz berechtigenden Vorbedin
gungen beseitigen. Dem Umstand, dass während dieser Zeit
zwischen Russland und den Zentralmächten der Brest-Litowsker Vertrag ohne die Beteiligung Estlands unterzeichnet (am
3. März 1918) und ergänzt wurde (am 27. August 1918), ist
keine Bedeutung beizumessen, denn Estland war schon
entstanden. Der Brester Vertrag spricht bekanntlich in
dem Estland betreffenden Teil vom Zweck der Besetzung des
estländischen Territoriums durch die deutschen Truppen.37
und die ergänzende Vereinbarung — vom Verzicht Russlands
auf das estländische Gebiet,38 d. h. Russland bestätigt in einem
konkreten Fall das von ihm den Völkern früher zugestandene
Selbstbestimmungsrecht.39 Keiner von diesen Verträgen
13
könnte folglich für die Selbständigkeit Estlands grundlegend
sein. Infolge dessen ist auch das Dekret des Allrussischen
Zentral-Exekutivkomitees der Sovets vom 13. November 1918
über die Annullierung des Ehester Vertrages (Samml. der
Dekrete 1917—1918, Staatsverlag, Moskau, 1920)40 vom
Standpunkt der Selbständigkeit Estlands bedeutungslos, ebenso
auch der Artikel XV des Waffenstillstandsabkommens von
Compiegne (11. November 1918), welches die Kündigung des
Brest-Litowsker Vertrages und der ergänzenden Vereinbarung
vorsieht.41 Das russische Dekret wäre aus dem Grunde nicht
von Bedeutung, da es durch die Annullierung des BrestLitowsker Vertrages an der Tatsache des Bestehens des Est
nischen Freistaates, dessen Gründung selbst vom Gesichts
punkte der russischen Gesetzgebung (Deklaration der Rechte
der Völker Russlands) vollkommen gesetzmässig vor sich
gegangen war, nichts änderte. Tatsächlich verneint auch dieses
Dekret das Vorhandensein Estlands nicht, indem es erklärt,
dass „die arbeitenden Massen Russlands, Livlands, Est
lands, Polens, Litauens, Finlands, der Krim, der Ukraine
und des Kaukasus, befreit durch die deutsche Revolution
von dem Drucke des von dem deutschen Militarismus diktier
ten räuberischen Vertrages, nunmehr berufen sind, selbst
über ihr Schicksal zu entscheiden.“ Das geht mit aller Deut
lichkeit daraus hervor, dass Russland in der Absicht, dem
am 22. November 1918 ausgebrochenen estnischen Freiheits
kriege den Anschein eines Bürgerkrieges zu geben, am
8. Dezember 1918 die Unabhängigkeit der Es t ländischen
Sov et-R ep ub 1 iк deklarierte und alle sovetrussischen
„Militär- und Zivilmächte, die mit Estland in Berührung
kamen, aufforderte, „der Regierung und den Truppen der
Estländischen Sovet-Republik in ihrem Kampfe zur Befreiung
Estlands von dem bürgerlichen Joche jegliche Hilfe zu
gewären“ (Dekret vom 8. Dezember 1918, Nr. 269.)42 Ebenso
deutet das Waffenstillstandsabkommen von Compiegne,
welches Deutschland zur Kündigung des Brest-Litowsker
Vertrages und der ergänzenden Vereinbarung verpflichtet, die
Existenz der auf dem russischen Territorium entstandenen
Staaten an, indem es verlangt, dass „toutes les troupes allemandes qui se trouvent actuellement d a n s les t e r r i toi res qui faisaient partie avant la guerre de la
Russie devront.... rentrer dans les frontieres de l’Allemagne“ (XII).
14
Die Existenz Estlands als Staat erkennt dagegen der Ver
sailler Vertrag expressis verbis an (28. Juni 1919), vornehmlich
der Artikel 349, nach welchem deutsche Truppen sich u. a. „in
keiner Weise in Massregeln zu Landesverteidigung einmischen dürfen, welche die provisorischen Regie
rungen von Estland, Lettland und Litauen etwa ergrei
fen.“43 Aus dem Umstand, dass nach Art. 292 dieses Ver
trages „Deutschland anerkennt, dass alle mit Russland oder
irgendeinem Staate oder irgendeiner Regierung, deren Gebiet
früher einen Teil Russlands bildete.... vor dem 1. August
1914 oder seit diesem Tage bis zum Inkrafttreten des gegen
wärtigen Vertrages geschlossenen Verträge, Übereinkommen
oder Abmachungen aufgehoben sind und bleiben,“44 könnte
man schliessen, dass auch die Vereinbarung, die am 19. Novem
ber 1918 zwischen dem Generalbevollmächtigten des Deut
schen Reichs, Winnig, und der Estnischen Provisorischen
Regierung geschlossen war,45 ihre Gültigkeit verloren habe, —
jedoch in Betracht ziehend, dass, einerseits, vom Standpunkte
des Vertrages von Versailles alle die Verträge, Übereinkom
men usw. ausser Kraft traten, welche besonders für
Deutschland von Interesse waren und, anderer
seits, die betreffende Vereinbarung vollkommen den Art. Art.
116, 117, 292, 293 und 433 entsprach, d. h. zugunsten eines
Gebietes abgeschlossen war, dessen Unabhängigkeit Deutsch
land anzuerkennen und als dauernd und untastbar zu achten
verpflichtet ist (Art. 116), wäre man zur Annahme berechtigt,
dass diese Vereinbarung durch den Versailler Vertrag ihre
Gültigkeit nicht verloren hat, umsomehr, da Estland an der
Unterzeichnung des Vertrages von Versailles nicht teilgenom
men hat.
Wenn wir alles Gesagte in Betracht ziehen, dürfte es
keinem Zweifel unterliegen, dass Estland am 28. November
1917 entstanden ist. Was das am 24. Februar 1918 veröffent
lichte Manifest anbelangt, in welchem „Estland in seinen
geschichtlichen und ethnographischen Grenzen von nun an für
einen selbständigen demokratischen Freistaat“ erklärt wird,
so müsste dieses Manifest meines Erachtens als erste estni
sche Verfassung angesehen werden: es setzt im schon
geschaffenen Staat die Staatsform (demokratische Republik)
fest, sieht das Staatsterritorium vor, spricht von der Institu
tion, in deren Händen die Staatsgewalt liegt, bestätigt die
Grundrechte der Staatsbürger usw.46 Der 11. November 1918
15
aber schuf nichts Neues: an diesem Tage gab, wie schon oben
festgestellt, die am 24. Februar gebildete Provisorische Regie
rung kund, dass sie ihre behinderte Tätigkeit wieder aufge
nommen habe.
Es ist selbsverständlich, dass, da Estland als selbständiger
Staat schon am 28. November 1917 oder, sagen wir, selbst am
24. Februar 1918 entstanden war, die mancherseits zurzeit der
Invasion der deutschen Truppen gemachten Versuche einen
Baltischen Staat zu gründen keine Bedeutung haben. Bekannt
lich beschloss der auf Veranlassung der estländischen und
livländischen Ritterschaft, mit Unterstützung des Oberkom
mandos der deutschen Truppen sowie nach Gutheissung seitens
des Deutschen Reiches47 gebildete sog. vereinigte Landesrat
von Livland, Estland und Ösel in Riga, am 11. April 1918, die
vereinigten Herzogtümer Livland, Estland nebst Riga und den
vorliegenden Inseln zusammen mit Kurland in ein Staaten
gebilde als baltisches Herzogtum zusammenzufassen und den
deutschen Kaiser zu bitten, die Herzogskrone zu übernehmen,
„damit dank dieser Personalunion eine enge Annäherung des
neuen Staates an Deutschland erfolgen könnte.“48 Durch Aller
höchste Kabinettsorder vom 22. September 1918 erkannte
Deutschland Livland und Estland „als frei und selbständig“ an,
worüber am 27. September eine vom Kaiser unterschriebene
Mitteilung an den Vorsitzenden des Landesrates abgefertigt
wurde. Diese Mitteilung wurde erst am 16. Oktober dem Baron
Pilar von Pilchau übergeben und am 20. Oktober in der Kom
missionssitzung des Landesrates veröffentlicht. Darauf be
schloss der vereinigte Landesrat am 7. November 1918 die
Wahl eines zeitweiligen „Baltischen Regentschaftsrates“, der
die neue Verfassung durchführen sollte. „Ehe aber dieses
geschehen konnte, fand am 9. November der deutsche
Zusammenbruch statt. Der Kaiser dankte ab, und die neue
republikanische Regierung beeilte sich, die estnische und let
tische Republiken anzuerkennen.“49 Es bedarf hier noch
der Erwähnung, dass die Ritterschaft, sich auf die Capitulationen und deren Confirmation vom Jahre 1710 und die Artikel
9 und 10 des am 20. August 1721 zwischen Schweden'und
Russland zu Nystadt abgeschlossenen Friedensvertrages
stützend, mit welchem der Ritterschaft u. a. die Vertretung
des ganzen Landes zugestanden wurde,50 als „verfassungs^
mässige Körperschaft“51 auftrat, wobei doch diese Akte als
nur historischen Wert besitzende überhaupt nicht und insbeson
16
dere nach den Verordnungen der Russischen Provisorischen
Regireung vom 12. April und 4. Juli 1917 in Betracht kommen
könnten.52 Nachdem die Ritterschaft die Ungesetzmässigkeit
ihrer Handlungsweise erkannt hatte, war sie bemüht mit
Hilfe von А. О. K. 8 die von den deutschen Truppen wieder ins
Amt eingesetzten Gemeindeältesten der Vorrevolutionszeit,
sowie die Vertreter der auf Grund der „Verwaltungsordnung
für Liv- und Estland“ (Verordnungsblatt für Liv- und Estland,
herausgegeben vom А. О. K. 8, Dorpat, den 7. Juni, Nr. 24 —
1918) gebildeten Stadtverwaltungen hinzuzuziehen, um damit
im Auslande den Anschein zu erwecken, als sollte das Vorhaben
in Einverständnis mit allen Volksschichten durchgeführt wer
den. Wie gesagt, missglückte aber die Bildung eines einheit
lichen Baltischen Staates.53
Am 22. November 1918 brach der estnisch-russische Krieg
aus — kein innerer Krieg zwischen der bürgerlichen und der
Sovetregierung Estlands, wie es einige zu deuten suchen.54 Er
begann mit der Stürmung der Stadt Narwa, die Ende November
fiel; aber schon am 24. Februar 1919 konnte der Oberbefehls
haber der estnischen Truppen der Regierung der Republik
berichten, dass der Feind aus den Grenzen Est
lands vertrieben is t.55 Die Lage blieb unverändert bis
zu der am 2. Februar 1920 erfolgten Unterzeichnung des Frie
densvertrages mit Russland. Der Zweck des Krieges russischerseits war, wie es der russische General Kostjakoff während
der Waffenstillstandsverhandlungen (auf der Sitzung v. 9. De
zember) bemerkte, Estlands Gebietwied er zurück
zugewinnen, da Russland auf Estland nach der Annullie
rung des Brester Vertrages souveräne Rechte besässe.56 Russ
land hatte das Selbstbestimmungsrecht der Völker deklariert,
hatte mit dem Dekret vom 8. Dezember 1918 die Unabhängig
keit des Estnischen Freistaates anerkannt, — wenngleich
des estnischen Sovet-Freistaates, so immerhin des est
nischen Staates. Der Krieg selbst wurde nach den
internationalen Methoden der Kriegführung geführt (z. B.
Kriegsgefangene wurden behalten). Am 19. November 1919
kam der Vertrag über die Geiseln57 mit Russland zum Ab
schluss. Am 1. September 1919 erhält das estnische Aussenministerium aus Moskau ein Radiotelegramm des Aussenkommissars Tschitscherin, in welchem der estnischen Regierung
(im Radio heisst es die „Tallinner“ Regierung) der Vorschlag
gemacht wird, mit den Friedensverhandlungen zu beginnen.58
2
17
Am 31. Dezember 1919 fand die Unterzeichnung des Vertrages
über die Einstellung der Kriegstätigkeit zwischen dem Est
nischen Demokratischen Freistaat und der
Russischen Sozialistischen Föderativen Sovet-Republik statt.50 Der Friedensvertrag wird zwischen
Estland und Russland, d. i. zwischen zwei Staaten ab
geschlossen.60
Damit könnte ich die Übersicht über die Entstehungs
geschichte des estnischen Freistaats beenden und zur Betrach
tung des estnischen Staatsbürgerschaftsrechts übergehen. Im
Interesse der Vervollständigung der gegebenen Übersicht
jedoch möchte ich ein wenig bei der Entstehungsgeschichte
einiger gleichfalls als Resultat des Weltkrieges entstandenen
Staaten verweilen. Die Geschichte ihrer Entstehung beweist,
dass der von mir verteidigte Standpunkt der richtige ist, d. h.
dass der estnische Staat am 15./28. November 1917 ent
stand.
Nehmen wir, z. B. unseren Nachbarstaat — Lett
land. Es besteht kein Zweifel über die Zeit seiner Ent
stehung: er entstand am 18. November 1918.61 An diesem
Tage deklarierte die vom lettischen Volksrat gebildete Regie
rung die Unabhängigkeit Lettlands62 und dieser Tag muss als
Geburtstag Lettlands angesehen werden, wenngleich S. Meierovitz, der Leiter des im Oktober 1917 in Petersburg gebildeten
Ausschusses für auswärtige Politik des Nationalrats, noch am
14. September 1918 aus London telegraphieren konnte: „Recognition (Lettlands) assured, text in few weeks“63, und
Arthur James Balfour am 11. November 1918 von neuem auf
die der britischen Regierung am 30. Oktober desselben Jahres
gesandte Denkschrift antwortete: „Le Gouvernement de sa
Majeste considerait avec la plus profonde Sympathie les aspirations du peuple letton et son desir de se liberer du joug alle
mand“ und dass „il etait heureux d’affirmer de nouveau
qu’il est pret ä reconnaitre le conseil national letton comme un
corps independent de fait, jusqu’ а ее que la Conference de la
paix pose les bases d’une ere nouvelle de liberte et de bonheur
pour le peuple letton.“64 Erst an diesem Tage lagen alle Vor
bedingungen vor, die nötig sind zur Entstehung eines Staates;
wenngleich der lettische Volksrat (Nationala Padome) nicht
das, was der estnische Landesrat war, nämlich die vom Volk
gewählte Vertretung, sondern aus Vertretern der politischen
Parteien bestand65, er hatte jedoch trotzdem das Vertrauen des
18
ganzen Volkes. Von diesem Volksrat nahmen nur die kommu
nistischen Linken und die äussersten, deutschfreundlichen
Rechten nicht teil.
Weiter würde Polen zu betrachten sein. Wie bekannt,
waren die Zentralmächte mit der Schaffung eines polnischen
Königsreichs beschäftigt66, andererseits kannten die Entente
hauptmächte Polen schon während des Weltkrieges „comme
nation“67 an, wobei auch Russland nicht desinterressiert an der
Selbständigkeit Polens blieb.68 Polen, als selbständiger Staat,
entstand jedoch nach Abschluss der Waffenstillstands Verträge
und nachdem auf dem Territorium Polens von Polen selbst die
Regierung gebildet wurde. Schätze! sagt vollständig richtig,
dass „die Entstehung des neuen polnischen Staates frühestens
auf den 11. November 1918 datiert werden kann.“69 Auf den
selben Standpunkt stellt sich anscheinend auch Tvardovski,
indem er sagt: „Die volle Unabhängigkeit erlangte er (der pol
nische Staat, E. M.) erst mit dem Aufhören des Einflusses der
Okkupationsmächte, das u. a. in der Proklamierung der Unab
hängigkeit Polens durch den Regentschaftsrat 7. Oktober 1918
Ausdruck fand.“70 Zu der Zeit waren alle Vorbedingungen
gegeben, die die Entstehung eines seltbständigen Staates be
gründen, wobei diese Vorbedingungen bei Entstehung des est
nischen Staates schon am 15728, November 1917 gegeben
wären, d. h. vor der deutschen Okkupation und vor Beendigung
des Weltkrieges. Daraus ersehen wir, dass die Geschichte der
Entstehung des estnischen Staates verschieden ist von dersel
ben der Entstehung Polens. Polen entsteht nach dem Zusam
menbruch der okkupierenden Mächte, Estland aber bevor die
Okkupation überhaupt beginnt. Der Unterschied besteht ferner
darin, dass die polnische Regierung nicht von einer vom Volk
gewählten Vertretung gebildet wird, sondern von politischen
Parteien. Die Entstehung Polens gleicht mehr der Lettlands.
Alle Akten, die bis zur vorher angegebenen Zeit (11. Nov. 1918)
Polen betreffen, bereiteten den Boden zur Entstehung des pol
nischen Staates, sie schufen aber nicht den polnischen Staat,
während es mit Estland entgegengesetzt der Fall war: der
estnische Staat war geschaffen, weshalb alles das, was später
geschah, nur die Existenz des schon entstandenen Staates
befestigen musste.
Dasselbe sehen wir auch in der Geschichte der Entstehung
der Tschechoslovakei und Südslaviens: auch
da gehen gewisse Vorbereitungen zur Entstehung des Staates
2
*
19
voraus. Die Existenz der Tschechoslovakei kann vom 28. Ok
tober 191871 an gerechnet werden, denn erst an diesem Tage
waren alle Vorbedingungen zur Entstehung dieses Staates ge
geben. Damit ist aber E. Benes72 nicht einverstanden; er sagt:
„Sonst stimme ich der Meinung des Präsidenten Masaryk zu,
dass wir den rechtlichen Bestand der Tschechoslovakischen
Republik von der ersten alliierten Anerkennung nach der Pro
klamation unserer Selbständigkeit, d. i. von der Note Pichons
vom 15. Oktober 1918 an rechnen sollen“. Die angegebene
Note73 jedoch gleichwie alle anderen Akten,74 die in Bezug auf
das Volk (Nation) der Tschechoslovakei, den in Paris befind
lichen tschechoslovakischen Nationalrat und die tschechoslovakische Armee gegeben waren, konnten nicht den Staat
schaffen, sie konnten nur die Entstehung dieses Staates vor
bereiten. Es kann auch nicht ungesagt bleiben, dass auch der
tschechoslovakische Nationalrat, der als Regierung de facto
von den Ententemächten anerkannt wurde, keinerlei Volks
vertretung, sondern das Produkt der Parteien war.
Ebenso steht der Fall mit der Entstehung des König
reichs der Serben, Kroaten und Slowenen. Als
Tag seiner Entstehung kann der 7. Dezember 191875 gerechnet
werden. Ich kaum mich nicht mit Fauchille einverstanden er
klären, der der Meinung ist, dass wir es hier nicht so viel mit
der Entstehung eines neuen Staates, als mit der Erweiterung
eines alten Staates zu tun haben. Er sagt: „II faut citer aussi
l’Etat serbe-croate-slovene. Mais, en realite, cet Etat est moins
un Etat nouveau qu’un Etat ancien, la Serbie, considerablement
agrandi et ayant adopte une denomination nouvelle.“76 Wie be
kannt, bildeten nach Zusammenbruch der österreichischungarischen Wehrmacht die die südlichen Teile der Monarchie
bewohnenden Südslawen „Nationale Regierungen“, die aus
„Volkskommissaren“ zusammengesetzt waren.77 Die Vertreter
dieser Regierungen bildeten in Zagreb einen Nationalrat
(Narodno Vece), der am 19. Oktober 1919 die Unabhängigkeit
des südslawischen Staates ausrief.78 Am 13. November 1918
beschloss die montenegrische Velika Narodna Skuptschina mit
dem brüderlichen Serbien in einen Staat unter der Dynastie
der Karragjorgjevice sich zu vereinigen.70 Am 24. November
1918 wurde „die Vereinigung des Staates der Slowenen, Kroa
ten und Serben mit Serbien und Montenegro in einen einzigen
Staat“80 beschlossen. Am 1. Dezember 1918 proklamierte der
Thronregent „im Namen Seiner Majestät des Königs Peter I die
20
Vereinigung Serbiens mit den Ländern des unabhängi
gen Staates der Slowenen, Kroaten und Serben in ein einziges
Königreich der Serben, Kroaten und Slowenen.“81
Am 7. Dezember wurde die erste Regierung gebildet und
zum 20. wurde aus den Vertretern der einzelnen Vertretungen
der verschiedenen Teile des Landes die temporäre allgemeine
Skuptschina zusammengestellt.82 So entstand der neue Staat,
aber auch er entstand erst nachdem zu seiner Entste
hung gewisse Vorbereitungen gemacht waren. So, z. B., be
schlossen noch am 20. Juli 1917 die Vertreter der sämtlichen
Südslawen, Serben, Kroaten und Slowenen (Pakt von Korfu)
die Bildung eines gemeinsamen Staates.83 Gleich den Polen und
Tschechoslovaken hatten auch die Südslawen ihr National
komitee (in London)84. Aber alle diese Umstände konnten noch
nicht den Staat schaffen. Der in Rede stehende Staat entstand
nachdem alle nötigen Vorbedingungen zur Entstehung dieses
Staates vorhanden waren.
Aus allem diesem sehen wir, dass die Entstehung des est
nischen Staates anders erfolgte als die der genannten Staa
ten. Estland entstand und kämpfte um seine Existenz; die ge
nannten Staaten entstanden aber nachdem andere Völker diese
Entstehung errungen hatten. Die Entstehung Estlands könnte
mit der Entstehung Armeniens, Aserbeidjans, Finnlands und
der Vereinigten Staaten von Amerika verglichen werden.
Damit die Übersicht über die Entstehungsgeschichte des
Estnischen Freistaates beschliessend, können wir zur Betrach
tung des estnischen Staatsbürgerschaftsrechts übergehen.
II.
In der vorstehenden Übersicht war ich bemüht, die An
sicht, dass der Estnische Freistaat am 28. November 1917
entstanden sei, nach Möglichkeit zu begründen und hoffe, dass
mir dies auch gelungen ist. Von diesem Tage als dem Geburts
tage des jungen Staates ausgehend, wären in der die Staats
bürgerschaft betreffenden Gesetzgebung drei Zeitabschnitte zu
unterscheiden: der erste dauerte bis zum 4. Dezember 1918,
an welchem Tage die Verordnung des Landesrats vom 26. No
vember über die Staatsbürgerschaft veröffentlicht wurde und
in Kraft trat (Staatsanzeiger Nr. 4 — 1918); der zweite schliesst
21
am 16. Nov. 1922 mit dem Inkrafttreten des von der Staats
versammlung am 27. Oktober 1922 verabschiedeten Staats
bürgerschaftsgesetzes (Staatsanzeiger Nr. 136 — 1922).85 In
diesen Zeitraum fällt auch der Abschluss des Friedensver
trages zwischen Estland und Russland, die am 30. Dezember
1920 ratifizierte estnisch-lettische Konvention vom 19. Okto
ber 1920 (Staatsanzeiger Nr. 221/222 — 1920)86 und der
zwischen dem Estnischen Demokratischen Freistaate und der
Ukrainischen Sozialistischen Sovet-Republik abgeschlossene
Vertrag sowie das dem letzteren beigefügte Übereinkommen
über die Optierung der Staatsbürgerschaft (vom 25. November
1921. Staatsanzeiger Nr. 8/9 — 1922)87, welche seitens Estlands
am 16. Dezember 1921 ratifiziert wurden. Der dritte Zeit
abschnitt beginnt am 16. November 1922.
Hinsichtlich der ersten Periode wäre zu bemerken, dass
der Landesrat oder der Landtag in seiner damaligen Gesetz
gebung die Staatsbürgerschaft nicht näher normierte. Infolge
dessen entsteht die Frage, wer zu jener Zeit als estnischer
Staatsbürger angesehen wurde. Diese Frage hatte nicht nur
eine theoretische, sondern auch praktische Bedeutung, wie z. B.
in Fällen, wo die Vertreter Estlands im Auslande von den dort
lebenden Esten um Ausfertigung von Pässen angesucht wur
den, (dass Recht der Ausfertigung von estnischen Pässen
wurde seitens der Britischen Regierung u. a. dem Vertreter
Estlands in London, Prof. A. Piip, eingeräumt)88, wo sie die
Interessen der estnischen Bürger bei den Behörden ver
treten mussten usw. Im Zusammenhang mit dieser Frage steht
auch die Staatsbürgerschaftsfrage des sog. „Baltischen Herzog
tums“, denn bekanntlich vertreten manche Kreise die Ansicht,
dass im Jahre 1918 ein einheitlicher Baltischer Staat mit einer
besonderen Staatsangehörigkeit gegründet worden sei.
Wie oben erwähnt, kann es keinen Staat ohne Volk geben:
fehlt dieses, so ist auch die Existenz des Staates undenkbar.
Ferner wies ich schon darauf hin, dass im neuen vom Mutter
staate losgelösten Staat alle diejenigen Personen zu Staats
bürgern zu zählen sind, die zur Zeit der Entstehung des Staates
innerhalb seiner Grenzen lebten und bis zu diesem Moment zur
Bürgerschaft des Mutterstaates gehörten. Prof. Piip’s Behaup
tung, dass am 28. November 1917 als estnische Staatsbürger
de facto alle Einwohner anzusehen waren, die der administra
tiven Gewalt des Landesrates unterstanden,83 ist meines
Erachtens nicht präzise genug, denn die administrative Gewalt
des Landesrats erstreckte sich auch auf Ausländer (Engländer,
Franzosen usw.), während hier nur von Personen, die zur
russischen Untertanschaft gehörten, die Rede sein konnte. Mit
dieser Berichtigung wäre der Auffassung des Prof. Piip bei
zupflichten. Im allgemeinen waren aber zu jener Zeit das rus
sische Staatsangehörigkeitsgesetz (Samml. der Gesetze, Band
IX, Ständeverfassung. §§ 836—857), sowie einzelne Normen
hinsichtlich der Staatsangehörigkeit die in den Zivilgesetzen
(Samml. der Gesetze, Band X, I Teil), im Baltischen Privat
recht (Provinciairecht der Ostseegouvernements, Band III)
und in den Strafgesetzen (Samml. der Gesetze, Band XV) ent
halten sind, massgebend. Nach diesen Gesetzen gehörten zur
estnischen Staatsbürgerschaft die Frauen der estnischen
Bürger und die während der russischen und estnischen
Staatsbürgerschaft der Eltern geborene Kinder. Das Aus
scheiden aus der estnischen Staatsbürgerschaft war über
haupt nicht möglich, da die betreffenden russischen Gesetze
diese Möglichkeit nicht vorsahen. Der § 325 des Strafgesetz
buches verfügt, dass „Personen, die das Vaterland verlassen
und ohne Genehmigung der Regierung in ausländische
Dienste treten oder die Untertanschaft eines fremden Staates
erwerben, in Strafe verfallen und dabei in russischer Unter
tanschaft verbleiben.“00 Was die obenerwähnte baltische
Staatsangehörigkeit anbelangt, so muss man zugeben, dass von
einer solchen überhaupt nicht die Rede sein kann, wenn man
in Betracht zieht, dass, wie oben gesagt, das Bestehen des
Estnischen Staates die Möglichkeit der Bildung eines balti
schen Staates, zu dem auch Estland gehört hätte, ausschloss,
dass die Gründung eines solchen Herzogtums, wenngleich beab
sichtigt, doch nur auf dem Papier verblieb und die Gesetze zu
jener Zeit das Ausscheiden aus der estnischen Staatsbürger
schaft überhaupt nicht gestatteten. Die Personen, die sich zu
Staatsangehörigen des Baltischen Staates zählten, waren fak
tisch entweder estnische Staatsbürger (frühere russische
Untertanen, die der Zuständigkeit des Landesrats unterstellt
waren) oder russische Untertanen bis zur Gründung des selb
ständigen Lettischen Freistaates (18. November 1918).91
Die betreffenden russischen Gesetze fanden durch das vom
Landesrat am 19. November 1918 erlassene zeitweilige Ver
waltungsgesetz nachträgliche Bestätigung (Staatsanzeiger Nr. 1
— 1918).92 Dieses Gesetz bestimmt: „Bis zum Erlass neuer
Gesetze oder bis zur Abänderung der ehemaligen Gesetze
23
gelten diejenigen gesetzlichen Bestimmungen, die bis zum
24. Oktober 1917 (nach dem alten Stil. E. M.) innerhalb der
Grenzen des jetzigen estnischen Staates in Kraft waren,
soweit diese Gesetze durch den Beschluss des estnischen
Landesrates, der am 15. November 1917 (a. St. E. M.) ange
nommen wurde, durch das Manifest des Rettungskomitees vom
25. Februar 1918 und durch die früheren Verordnungen und die
vorliegende Verordnung der Provisorischen Regierung nicht
geändert sein sollten.“
Die selbständige estnische die Staatsbürgerschaft regelnde
Gesetzgebung setzt, wie im zeitweiligen Verwaltungsgesetz
(Staatsanzeiger Nr. 1 — 1918)93 vorgesehen, mit der Verordnung
des Landesrates über die Staatsbürgerschaft des Estnischen
Demokratischen Freistaates vom 26. November 1918 ein, die
am 4. Dezember 1918 mit der Veröffentlichung im Staatsan
zeiger in Kraft trat.04 Bevor wir zur Betrachtung dieser Ver
ordnung übergehen, wäre noch zu bemerken, dass die estni
sche Gesetzgebung die Ausdrücke „Untertan“. „Untertan
schaft“, „Staatsangehöriger“ und „Staatsangehörigkeit“ nicht
kennt, sonder hierfür die Bezeichnung „Staatsbürgerschaft“
und „Staatsbürger“ gebraucht. Die estnische Gesetzgebung
hat sich nach der in Frankreich geltenden Losung gerichtet:
„11 n’y a plus de sujets.“ Das ist durchaus begreiflich, denn es
ist Brauch geworden, die Bezeichnungen für obige Begriffe der
jeweils im Staate bestehenden Regierungsform anzupassen. In
einem monarchistischen Staat ergibt das Verhältnis des Indi
viduums zum Monarchen den Begriff der Untertanschaft, in
einem republikanischen Staat dagegen wird dieses Verhältnis
als Verhältnis des Individuums zum Staat und nicht zum Organ
der Staatsgewalt betrachtet und mit „Staatsbürgerschaft“
bezeichnet. Das Individuum ist ein Untertan in einer Monarchie
und ein Staatsbürger in einer Republik.05 In der estnischen
Gesetzgebung ist die Staatsbürgerschaft aber nicht nur als Ver
hältnis des Bürgers zum Staat gedacht. Sie ging vielmehr bei
ihrer Entwicklung von dem Gesichtspunkte aus, dass der Staat,
das aus Staatsbürgern zusammengesetzte Volk selbst ist, dass
der Bürger nicht dem Staate unterstellt ist, sondern wie der
Präsident der Tschechoslowakischen Republik, T. G. Masaryk
erklärt:06 „Der Staat bin ich“ oder bescheidener: „Auch.ich
bin der Staat.“ Darum ist es auch nicht zutreffend, wenn Villecourt behauptet: „Notre notion de nationalite s’ у traduit par
le terme de „citoyennete“ qui marque non pas la possession de
24
droits civils et politiques dans leur plenitude, mais la s u j e ti.on ä l’Etat“,07 wobei er sich auf eine mangelhafte Über
setzung des § 27 des Grundgesetzes bezieht.08 Von der Staats
bürgerschaft spricht „das Manifest an alle Völker Estlands“,
die temporäre Verfassung vom 9. Juni 1919 (Staatsanzeiger
Nr. 44 — 1919), ebenso das Grundgesetz, wo neben dem Artikel
über die Grundrechte der Bürger sogar der Artikel über die
Pflichten derselben fehlt. Diese sind in den anderen Artikeln
zu suchen.00
Die Verordnung des Landesrates, sowie auch alle weiteren
die Staatsbürgerschaft betreffenden Rechtsakte geben nicht den
vollen Begriff der Staatsangehörigkeit, jedoch dieser Begriff
würde auch schwer zu definieren sein. Es würde schwer sein,
besonders vom Standpunkte der estnischen Gesetzgebung
zu behaupten, dass derjenige ein Staatsbürger ist, der die
„droits civils et politiques dans leur plenitude“ besitzt, denn es
gibt auch Bürger, denen diese Rechte abgehen, die aber trotz
dem Bürger sind. Darum geht der Landesrat auch nicht näher
auf den Inhalt der Staatsbürgerschaft ein, sondern bestimmt
nur ihre Grenzen. Die Verordnung des Landesrates erkannte
als estnische Staatsbürger Personen an, die folgenden drei
Anforderungen entsprachen: 1) Personen, die innerhalb der
Grenzen des Estnischen Freistaates leben; 2) die bis zum
24. Februar 1918 Untertanen des früheren Russischen Reiches
waren und 3) die aus Estlands Gebieten gebürtig waren oder
in den lokalen Namensverzeichnissen der Einwohner, die die
Behörden des ehemaligen Russischen Reiches hier im Lande
oder bezügl. dieses Landes führten, verzeichnet stehen (Samrnl.
der russ. Gesetze, Band IX, Ständeverfassung, Ausg. 1889,
§ 858).100 Der erste Punkt spricht nicht vom Domizil, wie es
Villecourt annimmt,101 sondern vom faktischen Aufenth а 11,102 sei es auch dass es im zweiten Abschnitt des § 1
heisst, dass infolge zeitweiliger Abwesenheit aus
Estland, deren Dauer, vom Tage der Veröffentlichung dieser
Verordnung an gerechnet, von der Provisorischen Regierung
festzulegen ist, die betreffende Person nicht des Rechts
auf die Staatsbürgerschaft verlustig geht, was
so aufgefasst werden könnte, als beziehe sich diese Bestim
mung auf Personen, deren Wohnsitz sich in Estland befindet,
die aber zur Zeit der Veröffentlichung der Verordnung zeit
weilig ausserhalb der Grenzen Estlands weilten. Die Dauer der
zeitweiligen Abwesenheit wurde aber von der Regierung nicht
25
festgesetzt, woraus die' Administrativpraxis folgerte, dass die
Bestimmung dieses Abschnitts unerfüllt blieb. Dass dieser
Punkt faktischen Aufenthalt vorschrieb, geht auch aus dem
Motivenbericht der Regierung zu dem im Jahre 1922 in die
Staatsversammlung eingebrachten Staatsbürgerschafts-Gesetz
entwurf hervor, welcher besagt, dass nach Punkt 1 des § 1 des
geltenden Gesetzes (Verordnung des Landesrats. E. M.)
ursprüngliche Bewohner des früheren Estlands, die zur Zeit des
Inkrafttretens des geltenden Gesetzes zeitweilig im Auslande
weilten, zu Ausländern gezählt werden konnten.103 Wenn man
der Auffassung, dass der § 1, Punkt 1 vom Domizil spricht,
beistimmt, so müsste man, den zweiten Abschnitt des § 1 in
Betracht ziehend, bekennen, dass Personen, die ihren Wbhnsitz in Estland hatten, zur Zeit der Veröffentlichung der Ver
ordnung jedoch ausserhalb Estlands weilten, dabei aber den
P. P. 2 und 3 des § 1 entsprachen, das Recht auf die
estnische Staatsbürgerschaft, nicht aber die
estnische Staatsbürgerschaft b e s a s s e n, d. h.
sie konnten ihre Rechte geltend machen, sie konnten z. B.
die Ausfertigung eines estnischen Passes beantragen, konnten
die russische Untertanschaft beibehalten oder die Staatsange
hörigkeit eines anderen Staates erwerben. Ferner wenn man
von der Einleitung zum § 1 der Verordnung des Landesrats
ausgeht, die ausführt, dass die Bürgerrechte des Est
nischen Demokratischen Freistaates unabhängig von der
Nationalität und der Konfession, allen Personen, die den vorste
henden Bedingungen entsprechen, zustehen, so ergibt sich die
Frage, ob die betreffenden Personen ipso jure,105 d. h. gegen
ihren Willen, estnische Staatsbürger waren, oder bloss das
Recht auf die estnische Staatsbürgerschaft besassen. Nach
den einzelnen Paragraphen der Verordnung scheint es, als
wären sie estnische Staatsbürger ipso jure, jedoch aus dem
Rechtsspruch der Administrativkammer des Staatsgerichts
vom 23. N0V./7. Dez. 1923 in der Angelegenheit Adolf Pilar v.
Pilchau ist zu ersehen, dass sie über die estnischen Bürger
rechte oder nur über das Recht auf die estnische Staats
bürgerschaft verfügten. Das Staatsgericht führt aus:
„Der Kläger Adolf Pilar von Pilchau lebte bis zürn 3 5. Dezember 1918
innerhalb der Grenzen des Estnischen Freistaates. Da er in der Namens
liste der Einwohner verzeichnet stand und bis zum 24. Februar 1918
Untertan des früheren Russischen Reiches gewesen ist, besass er auf
Grund der Verordnung des Landesrats, da er allen Anforderungen des § 1
genügte, die estnischen Bürgerrechte. Nach § 4 der Ver-
Ordnung konnten die Personen, die den Bedingungen des § 1 entsprachen,
falls sie aus der estnischen Staatsbürgerschaft ausscheiden wollten, mit
einem entsprechenden Gesuch vorstellig werden.......... Der Kläger hat
sich aber nicht zur estnischen Staatsbürgerschaft
bekannt, auch nicht bei den Behörden des Freistaates
Schritte zwecks Erlangung eines entsprechenden
Personalausweises unternommen, ebenso nicht den Wunsch
geäussert aus der estnischen Staatsbürgerschaft auszuscheiden, sondern hat
Estland im Dezember 1918 verlassen. Darauf hat er im Auslande
als Untertan des früheren Russischen Reichs mit einem
vom früheren russischen General-Konsul in Stockholm am 17. März 1919
ausgestellten Pass gelebt. Der Kläger hatte die volle Möglichkeit, anstatt
sich zwecks Erlangung des Passes an den russischen Konsul in Stockholm zu
wenden, die Ausfertigung eines estnischen Passes bei den Vertretern
Estlands in Schweden, oder in Deutschland, wo er später lebte, anzu
suchen, wozu er das volle Recht hatte. Der Kläger hat dies aber
unterlassen und es für besser gehalten, Untertan des früheren Russlands
zu bleiben, denn es ist nicht zu ersehen, dass er die Staatsangehörigkeit der
Sovet-Republik erworben hätte. Da aber das Russische Reich und seine
Regierung nicht mehr existiert, so ist der Kläger als eine Person zu betrach
ten, die zu keiner Staatsbürgerschaft irgendeines existierenden Staates
gehört.“105
Ungefähr denselben Standpukt vertrat das Staatsgericht
in seinem Urteil vom 8. Juni 1923 in der Sache des Isak Judeikin, indem es ihn als estnischen Staatsbürger nicht aner
kannte.106
Im Punkt 2 des § 1 hat man zum Ausdruck bringen wollen,
dass die Bestimmungen desselben sich nicht auf Personen
beziehen, die die russische Staatsangehörigkeit
nach dem 24. Februar erworben haben, sowie auch nicht
auf die ehemaligen russischen Untertanen, die die Staatsbürger
schaft eines auf dem früheren Gebiet des russischen Reiches
entstandenen Staates angenommen haben. In diesem Sinne ist
auch die Erklärung des Innenministers bezügl. der „zur früheren
russischen Untertanschaft“ gehörenden Personen zu verstehen,
nach welcher als solche alle aus den Teilen des früheren Russ
lands herstammenden Personen anzusehen sind, sofern sie
nicht aus der früheren russischen Untertanschaft in die Staats
bürgerschaft eines anderen, sei es auch auf einem Gebiet des
früheren Russlands entstandenen Staates übergetreten sind.107
Diese Interpretierung ist vollkommen richtig, denn, erstens,
blieb Russland immer Russland, wenngleich sich einzelne Teile
von ihm lossagten, zweitens, hängt die Zugehörigkeit zu der
Staatsbürgerschaft nicht von der Regierung oder der Staats
form ab und, drittens, wäre es absurd vorauszusetzen, dass eine
Person, die russischer Staatsangehöriger ist, noch die russische
27
Staatsbürgerschaft annehmen könnte. Hieraus folgt, dass die
Bemerkung des Staatsgerichts in der Sache des Pilar v.
Püchau, „dass es nicht zu ersehen sei, dass der Betreffende die
Staatsbürgerschaft Sovetrusslands angenommen habe,“ und
ferner: „da das Russische Reich und seine Regierung nicht
mehr existiert, der Kläger als eine Person zu betrachten ist,
die zu keiner Staatsbürgerschaft irgendeines existierenden
Staates gehört,“108 nicht richtig ist, denn zum Staatenlosen
konnte man nur auf Grund des Dekrets der R. S. F. S. R. vom
15. Dez. 1921 über den Verlust der russischen Staatsangehörig
keit werden.100 Ebenso versaht Villecourt auf Grund der Redak
tion des 2. Punktes einen Unterschied zwischen den Unter
tanen des -ehemaligen Russischen Reiches und den Staats
bürgern Russlands zu machen. Die Verordnung des Landes
rats verlangte von der Person, die aus der estnischen Staats
bürgerschaft auszuscheiden gedachte, in dem diesbezüglichen
Antrag die Angabe der Staatsangehörigkeit, die sie zu erwer
ben wünscht, sowie die Vorlegung eines Beweises über ihre
Zulassung in die neue Staatsbürgerschaft. Villecourt bemerkt
hierzu: „mais quelle etait au juste la portee de cette clause,
notamment dans son application aux „personnes de nationalite
russe“ desirant garder leur qualite de sujet de ,,1’ancien Etat
russe“? Si cette expression peut se justifier par la date meine
du decret (novembre 1918) et par le fait que le Gouvernement
sovietique n’etait pas reconnu par l’Estonie, on ne voit guere
quel certificat pouvait produire un Russe pour justifier de son
acceptation par son gouvernement dechu.“110
Der Punkt 3 des § 1 spricht von der Herkunft vom Gebiet
des Estnischen Freistaates, sowie dem Verzeichnetsein in
den laut den Ständegesetzen geführten lokalen Einwohner
listen. Das will aber nicht besagen, dass unter der Herkunft
irgendwas anders, als das Verzeichnetsein in den örtlichen
ständischen Registern, z. B. das Geborensein auf estnischem
Gebiet, gedacht ist, so wie es Makarow annimmt111 und der
Innenminister in seinem Rundschreiben vom 15. November 1919
Nr. 6094 an die Kreis- und Stadtverwaltungen (Staatsanzeiger
Nr. 97/98 — 1919) erklärt.112 Dem ist aber nicht so: zwischen
diese beiden Begriffe wäre das Gleichheitszeichen zu stellen.
Dies bestätigt auch der Motivenbericht der Regierung des Frei
staates (s. Anmerkung 103), in welchem die Notwendigkeit des
Umredigierens des P. 3 damit begründet wird, dass die alte
Redaktion der Annahme Raum gab, als gehörten zu den
28
ursprünglichen Bürgern auch die Personen, die auf dem Gebiet
des jetzigen Estland geboren sind. Der § 1, Punkt 3 des Staats
bürgerschaftsgesetzes besagt: „Personen, die selbst oder deren
Eltern in den Listen der kommunalen oder Standesinstitutionen
verzeichnet standen.“ Dasselbe behauptete ferner der Innen
minister in seiner Rede während der Beratung des Staats
bürgerschafts-Gesetzentwurfes im Parlament. Der Abgeordnete
Bock beantragte den Punkt 3 folgendermassen zu fassen:
„Personen, die selbst oder deren Eltern auf dem das gegenwär
tige Estland bildenden Gebiet geboren oder in den Listen
der kommunalen oder Standesinstitutionen verzeichnet stehen.“
Der Innenminister erhob gegen diesen Verbesserungsvorschlag
Einspruch, indem er bemerkte, dass „bei der Festsetzung der
Staatsbürgerschaft einer bestimmten Person der Geburtsort
niemals von ausschlagender Bedeutung sein kann_ Schon
_
im zeitweiligen Staatsbürgerschaftsgesetz (Verordnung des
Landesrats. E. M.)... waren diese drei Punkte vorgesehen,
die im vorliegenden Gesetz enthalten sind. Wenn wir nun
neue Punkte hereinnehmen, so würde sich ein Widerspruch
mit den früheren Gesetzen ergeben, was nicht wünschenswert
wäre.“113 Dasselbe besagt auch der estnisch-russische Friedens
vertrag, — doch davon später.
Wenn man die Zahl der estnischen Staatsbürger bis
zum Moment des Inkrafttretens der Verordnung des Landes
rats mit der Zahl, die sich nach der Anwendung des § 1 dieser
Verordnung ergab, vergleicht, so ist zu konstatieren, dass viele
nicht mehr als estnische Bürger galten. Diese Personen
konnten jedoch die estnische Staatsbürgerschaft auf dem
Wege des Deklarationsverfahrens (§ 2) erwerben; Bedingung
war hier die Ansässigkeit, d. h. das Domizil. Für die Eingabe
des betreffenden Gesuchs war eine Jahresfrist vorgesehen. Im
Gegensatz zu der aus Russland hergebrachten Ordnung gestat
tete die Verordnung des Landesrats auch das Ausscheiden aus
der estnischen Staatsangehörigkeit (§ 4). Die Staatsbürger
schaft der Minderjährigen wurde bis zu ihrem 18 Lebensjahre
nach ihren leiblichen Eltern, die der Ehefrau nach ihrem Manne
bestimmt. Über die Staatsbürgerschaft der unter Vormund
schaft stehenden Personen, die den Bedingungen des § 2 ent
sprechen, entschieden ihre gesetzlichen Vormünder, jedoch
waren erstere berechtigt nach Ablauf der Vormundschaft oder
nachdem sie das 18 Lebensjahr erreicht hatten, ihre Staats
angehörigkeit nachträglich im Laufe eines Jahres selbständig
29
zu wählen (§ 5). Zu dieser Bestimmung wäre nur soviel zu
bemerken, als dass solche nachträgliche Entscheidung nur so
weit durchführbar wäre, als es die Gesetzgebung Sovetrusslands ermöglicht. § 6 sah - die Erwerbung der estnischen
Staatsbürgerschaft durch Naturalisation vor. Auf diesem Weg
konnten die estnische Staatsbürgerschaft diejenigen Per
sonen erlangen, die 5 Jahre ständig innerhalb der Grenzen
Estlands gelebt hatten. Das ergänzende Gesetz (Staatsanzeiger
Nr. 137/138 — 1920) räumt der Regierung das Recht ein, die
betreffende Frist zu verkürzen oder sogar völlig zu erlassen.
Die diesbezügliche Entscheidung unterlag der Zuständigkeit
des Innenministeriums. Bei der Aufnahme in die Staatsbürger
schaft wurde eine Staatsbürgerschaftsgebühr im Betrage von
Mk. 1.000.— von einer Person, die ununterbrochen 5 Jahre in
Estland gelebt hatte, erhoben, von allen übrigen dagegen
Mk. 2.006.—. In dieser Form bestand die die Staatsbürger
schaft behandelnde Gesetzgebung bis zum 16. November 1922,
d. i. bis zum Inkrafttreten des Staatsbürgerschaftsgesetzes.
Inzwischen kam, wie schon oben erwähnt, der Abschluss des
estnisch-russischen Friedensvertrages, der estnisch-lettischen
Konvention und der estnisch-ukrainische Vertrag, sowie das
letzterem beigefügte Übereinkommen über die Optierung der
Staatsbürgerschaft zustande.
Die Staatsbürgerschaft behandelt der Artikel IV des est
nisch-russischen Vertrages. Nach diesem Artikel haben
innerhalb eines Jahres vom Tage der Ratifizierung dieses Ver
trages die Personen nichtestnischer Herkunft, die auf dem
Gebiete Estlands wohnen und ein Alter von 18 Jahren erreicht
haben, das Recht, für die russische Staatsangehörigkeit zu
optieren, wobei der Staatsangehörigkeit des Mannes die Kinder
unter 18 Jahren und die Ehefrau folgen, es sei denn, dass
zwischen den Ehegatten eine diesbezügliche Vereinbarung
erfolgt ist. Diejenigen, die für die russische Staatsangehörig
keit optiert haben, sind verpflichtet, im Laufe eines Jahres vom
Tage der Option das Gebiet Estlands zu verlassen, doch behal
ten sie die Rechte auf Grundstücke, und sie haben das Recht,
all ihr bewegliches Vermögen mit sich zu nehmen. Ebenso
können die auf den Gebieten Russlands wohnenden Personen
estnischer Herkunft innerhalb derselben Frist und unter den
selben Bedingungen für die estnische Staatsangehörigkeit
optieren. Die Regierungen beider Parteien haben das Recht,
die Aufnahme in ihre Staatsangehörigkeit zu verweigern. Im
30
Falle enstehender Zweifel versteht man unter Personen estni
scher Herkunft solche, die entweder selbst oder deren Eltern
kommunalen oder ständischen Korporationen auf dem jetzt
Estland bildenden Gebiet zugeschrieben sind. (Anmerkung
zum Artikel IV).
Wie Makarow114 bemerkt, bestimmt der russisch-estni
sche Friedens vertrag nicht den Kreis von Personen, die vom
Standpunkt des russischen Rechts als Bürger Estlands zu
bezeichnen sind. Meiner Meinung nach ist das vollkommen
logisch, denn der Vertrag konnte garnicht vorsehen, wer vom
Standpunkt der russischen Gesetzgebung estni
scher Staatsbürger ist (das bestimmt bekanntlich
jeder selbständige Staat selbst). Der Vertrag, einen zwischen
zwei selbständigen Staaten geschlossenen Akt bildend, konnte
nur Bedingungen enthalten, nach denen keiner der vertragschliessenden Staaten bestimmten Personen, wenn er sie auch
nach seiner Gesetzgebung zu seinen Staatsbürgern zählte, ver
weigern konnte, die Staatsbürgerschaft des anderen vertragschliessenden Staates zu optieren. Eine ähnliche Bedingung
enthält auch der Artikel IV, wobei man von der Voraussetzung
ausgeht, dass bestimmte Personen nach den in Estland gelten
den Gesetzen estnische Staatsbürger sind: (ihnen ermöglicht
man die Optierung der russischen Staatsbürgerschaft), andere
aber, nach den in Russland geltenden Gesetzen russische Staats
bürger, (denen ermöglicht man die Optierung der estnischen
Staatsbürgerschaft). Vergleicht man den Artikel IV des Ver
trages mit den Bestimmungen des Landesrats, so lässt sich die
vollkommene Übereinstimmung derselben feststellen.115 Beson
ders decken sich der § 1 Punkt 3 der Verordnung des Landes
rats mit der Anmerkung zum Artikel IV. Dieser Artikel selbst
stellt wohl die Bedingung der estnischen Herkunft, die
Anmerkung erklärt jedoch, was im Zweifelfalle darunter zu
verstehen ist. Was die Frage anbetrifft, wer die russische
Staatsbürgerschaft zu optieren berechtigt war, so muss man
vom Standpunkt des estnisch-russischen Vertrages dieje
nigen Personen für dazu berechtigt halten, die die estnische
Staatsbürgerschaft entweder nach dem §2 der Verord
nung des L a n d e s r a t s, d. h. durch Deklaration,
oder nach dem § 6, d. h. durch Naturalisation
erlangt hatten. Doch dieses Recht hatten sie auch nach dem § 4
der Verordnung des Landesrats. Hier könnte man sagen, dass
31
ein ihnen zukommendes Recht durch Normen des internatio
nalen Rechts sanktioniert wurde.
Vom Standpunkt ausgehend, dass die Optierung gewöhn
lich in der Form vor sich geht, dass bei teilweisem Übergang
des Territoriums den dortigen Einwohnern gestattet wird
zugunsten desjenigen Staates zu optieren, der das Territorium
verliert, könnte man annehmen, das dieses Recht auch den in
russischer Staatsbürgerschaft stehenden Einwohnern der nach
dem Friedensvertrage an Estland übergegangenen Teile der
Gouvernements Petrograd und Pleskau zukam. Diese Frage
ist jedoch strittig, denn unter den genannten Einwohnern fanden
sich auch Personen estnischer Herkunft, d. h. Personen die
entweder selbst oder deren Eltern kommunalen oder ständi
schen Korporationen auf dem jetzt Estland bildenden Terri
torium, folglich obengenannte Gebiete miteinbegriffen, zuge
schrieben waren. Zweifellos stand dieses Recht denjenigen
Personen zu, die nicht im genannten Sinne Personen estnischer
Herkunft waren. Doch kann man unter keiner Bedingung
die Ansicht Villecourt’s teilen, dass die russische Staatsbürger
schaft auch Personen „russischer Nationalität“ („de nationalite
russe“) optieren konnten, die estnische Staatsbürger auf
Grund der Verordnung des Landesrats § 1 waren,116 denn nach
dem Artikel IV: „unter Personen nichtestnischer Herkunft“
sind nicht zu verstehen Personen russischer Nationalität, auch
nicht Personen die ausserhalb Estlands geboren sind, sondern
Personen die entweder selbst oder deren Eltern nicht kommu
nalen oder ständischen Korporationen auf dem jetzt Estland
bildenden Gebiet zugeschrieben sind.
Vom Standpunkt der Verordnung des Landesrats können
die estnische Staatsbürgerschaft ebenfalls im Auslande
lebende Ausländer erwerben, in Russland lebende russische
Staatsbürger mit eingerechnet (§ 6). Es versteht sich von
selbst, dass Russland, als souveräner Staat inbetreff seiner Bür
ger sich dem widersetzen könnte, jedenfalls aber enthält der
estnisch-russische Vertrag nichts, was nicht im Einklang stände
mit der Verordnung des Landesrats.
Was die sich in Estland befindenden sogenannten früheren
russischen Untertanen anbetrifft, so bezieht sich der Artikel IV
nicht auf dieselben, denn vom Standpunkt der Verordnung des
Landesrats waren sie Ausländer und zur Zeit der Vertrag
schliessung, nach den in Russland geltenden Gesetzen, rus
sische Staatsbürger.
32
Villecourt, der der Ansicht ist, dass der Friedensvertrag
bedeutende Änderungen in die Verordnung vom 26. November
1918 gebracht hat, weist u. a. auf folgende Änderung hin: „on
peut aussi remarquer que taudis que, par application du decret
du novembre 1918, le Statut du mari determinait celui de la
femme et des enfants de moins de 18 ans, la nationalite de la
femme et des enfants de moins de 18 ans ne suit celle du mari
et du pere Optant pour la Russie que s’il n’intervient ä ce sujet
aucun accord entre les epoux“.117 Dazu wäre zu bemerken,
dass hier kein Widerspruch zur Verordnung des Landesrats
besteht, denn der § 5, indem er vorschreibt, dass die Staats
bürgerschaft Minderjähriger bis zu ihrem 18 Lebensjahre nach
ihren leiblichen Eltern, die der Ehefrauen nach ihren Männern
bestimmt werde, hat nur die estnische Staatsbürgerschaft
im Auge, und spricht nicht davon, was mit der Frau und den
Kindern geschieht, wenn der Mann aus der estnischen Staats
bürgerschaft ausscheidet; aus dem § 4, der die Ausscheidung
aus der estnischen Staatsbürgerschaft behandelt, könnte
man gerade im Gegenteil folgern, dass das Ausscheiden des
Mannes aus der estnischen Staatsbürgerschaft auf die
Staatsbürgerschaft der Frau und der Kinder keine Wirkung
ausübt, sofern diese nicht selbst den Wunsch äussern aus der
selben auszuscheiden.
Die estnisch-lettische Konvention enthält
zahlreiche Normen über die Staatsbürgerschaft, wobei sogar
viele derselben sehr weitgehende Wirkung haben.
Im Gegensatz zum estnisch-russischen Vertrage spricht
diese Konvention nicht von Personen „estnischer Herkunft“
(эстонскаго происхожденш) und „nichtestnischer Herkunft“
(не эстонскаго происхожденш), sondern von Personen „est
nischer Nationalität“ (эстскаго происхожденш) und „lettischer
Nationalität“ (латышскаго происхожденш), dadurch das na
tionale Moment unterstreichend.118
Der Artikkel IV bestimmt: „Personen estnischer Natio
nalität, die am 17. Juli 1920 das Gebiet Lettlands bewohnten,
desgleichen Personen lettischer Nationalität; die um dieselbe
Zeit das Gebiet Estlands bewohnten, steht im Laufe von zwei
Jahren, von der Ratifikation dieses Vertrages an gerechnet,
das Recht zu die eigene Staatsbürgerschaft zu optieren, d. h.
die Esten die estnische, die Letten — die lettische Staats
bürgerschaft. Zu diesem Zweck müssen die Betreffenden
3
33
dem Konsul des Landes, dessen Staatsbürgerschaft sie optie
ren, von ihrem Wiunsch schriftliche Mitteilung machen“...
Wie aus diesem Artikel folgt, hatte der Staat, zu dessen
Gunsten die Optierung stattfand, nicht das Recht die Aufnahme
in seine Staatsbürgerschaft zu verweigern, wobei die Optie
rung selbst auf Grund einfacher Deklaration stattfand. Zweifel
los war das eine wichtige Änderung der Verordnung des
Landesrats, denn die Aufnahme von Ausländern in die est
nische Staatsbürgerschaft geschah nach dem § 6 der Verord
nung des Landesrats, durch Naturalisation, d. h. die Aufnahme
hing von der diskretionären Macht des dazu Befugten ab. Eine
weitere wichtige Änderung brachte der Artikel VII, nach
welchem bis zur Eingabe der Optierungsdeklaration sowohl die
Personen estnischer Nationalität auf lettischem: Territorium, als
auch die Personen lettischer Nationalität auf estnischem Terri
torium, zu den Staatsbürgern desjenigen Staates gezählt wur
den, auf dessen Territorium sie wohnhaft waren; doch erstreckt
sich diese Regel nicht auf diejenigen Personen, die vorder Rati
fikation dieses Vertrages mit den von den Behörden desjenigen
Staates herausgegebenen Auslandpässen versehen waren,
dessen Staatsbürgerschaft sie optierten. (Anmerkung zum
Artikel VII). Demzufolge wurden zu estnischen Staats
bürgern Personen gezählt, die es nach der Verordnung des
Landesrats nicht waren, andererseits wurden estnische
Staatsbürger zu lettischen Staatsbürgern gezählt, die nicht
mit einem estnischen Auslandpass versehen waren, d. h. sie
wurden aus der estnischen Staatsbürgerschaft ausgeschlos
sen, obgleich die Verordnung des Landesrats überhaupt keine
Ausschliessung aus der Staatsbürgerschaft kannte. Weiter noch
als die Artikel VI und VII gingen die Artikel XIII und XIV. Der
Artikel XIII verfügt: „Personen, die auf dem Gebiet eines der
vertragschliessenden Staaten unbewegliches Eigentum be
sitzen und auf dem Gebiet des anderen ihren Wohnsitz haben
und Personen im Besitz von unbeweglichem Eigentum, durch
welches die Grenzlinie führt, sind berechtigt im Laufe eines
Jahres von der Ratifikation dieses Vertrages an gerechnet,
laut der im Artikel VI des vorliegenden Vertrages genannten
Bedingungen, die Staatsbürgerschaft desjenigen Staates zu
optieren, auf dessen Gebiet ihr unbewegliches Eigentum sich
befindet“, während Artikel XIV seinerseits bestimmt: „Wenn
die im Artikel XIII genannten Personen von ihrem Optierungsrecht keinen Gebrauch machen, werden sie zu Bürgern des
34
jenigen Staates gezählt, auf dessen Gebiet sie ihren Wohnsitz
haben“.
Daraus folgt, dass in den im Artikel XIII ja XIV vorge
sehenen Fällen die Nationalität, sowie die Zugehörigkeit zur
Staatsbürgerschaft eines der Vertragschliessenden Staaten
keine Rolle spielt. Das Optierungsrecht ist abhängig von der
Lage des unbeweglichen Eigentums in einem der vertrag
schliessenden Staaten. Befand sich das unbewegliche Eigentum
in Estland, so konnte der betreffende in Lettland lebende let
tische Staatsbürger die estnische Staatsbürgerschaft durch
einfache Deklaration erwerben, befand sich das unbewegliche
Eigentum indessen in Lettland, so erwarb der in Estland lebende
lettische Staatsbürger die estnische Staatsbürgerschaft ipso
jure, wenn er nicht im Laufe eines Jahres die lettische Staats
bürgerschaft optierte; wenn sich das unbewegliche Eigentum
in Estland befand, so erlangte auch der in Lettland lebende est
nische Staatsbürger die lettische Staatsbürgerschaft, wenn er
im Laufe eines Jahres nicht die estnische Staatsbürgerschaft
optierte, d. h. er wurde aus der estnischen Staatsbürgerschaft
ausgeschlossen: endlich erwarben auf Grund des Artikels XIV
die estnische Staatsbürgerschaft die in Estland lebenden Staa
tenlosen, wenn sie in Lettland umbewegliches Eigentum
besassen.
Laut Artikkel VIII der Konvention, folgte die Frau dem
Rechtsstand des Mannes und die Kinder unter 18 Jahren dem
Rechtsstand der Eltern, d. h. eheliche Kinder dem Rechtsstand
des Vaters oder der Mutter — Witwe, uneheliche — dem
Rechtsstand der Mutter. Adoptierte und legitimierte Personen,
die zum Zeitpunkt der Adoptierung oder Legitimierung das
Alter von 18 Jahren nicht erreicht hatten, folgten ungeachtet ihres
Alters dem Rechtsstand des Adoptierenden oder Legitimieren
den. Staatsbürgerinnen eines der vertragschliessenden Staa
ten, die in ehelicher Verbindung zu einem Staatsbürger des
anderen Staates standen und infolgedessen die Staatsbürger
schaft des letzteren erlangt haben, sind berechtigt im Laufe
eines Jahres nach Auflösung der Ehe in ihre frühere Staats
bürgerschaft zurückzutreten. Da die Konvention nicht näher
bestimmt, welche Form solche Zurücktretung zu erfolgen hat,
ist anzunehmen, dass dieselbe in Form einfacher Deklaration
geschehen könnte. Die Verordnung des Landesrats kennt nicht
solche Fälle, woraus man folgern könnte, dass der Rücktritt
der Witwe oder der geschiedenen Frau in die estnische
3*
35
Staatsbürgerschaft gewöhnlich laut § 6 der Verordnung des
Landesrats, d. h. durch Naturalisation erfolgen musste. Diese
Folgerung wäre jedoch nicht richtig, denn nach dem zeitweili
gen Verwaltungsgesetz galten unter anderem auch die die
Staatsbürgerschaft betreffenden russischen Gesetze, sofern sie
nicht durch estnische Gesetze abgeändert waren; diese Gesetze
(Ständegesetz § 853) betstätigen jedoch, dass solch ein Rück
tritt in Form einfacher Deklaration zu erfolgen hat, wobei
dazu nicht einmal eine Frist festgesetzt ist. Folglich bringt die
ser Paragraph nur soweit Neues, als dass er die Rechte der
früheren estnischen Staatsbürgerinnen beschränkt, die das Un
glück hatten mit einem lettischen Staatsbürger verheiratetzuseinWenn der estnisch-russische Friedens vertrag auch noch
einigen Grund zur Annahme gab, dass bei der Optierung
die nationale oder Rassenzugehörigkeit massgebend sei,119 ob
gleich auch hier wie schon höher bemerkt wurde, im Zweifel
falle immerhin ausschlaggebend war, ob die den Optierungswunsch äussernde Person, gleichgültig welcher Nationalität
sie angehörte, oder deren Eltern in den kommunalen oder
ständischen Registern des heute Estland bildenden Territo
riums verzeichnet standen, so lässt der zwischen Est
land und derUkraine geschlossene Vertrag vom 25. No
vember 1921 über diesen Punkt keinen Zweifel mehr
übrig. Nach dem Artikel VI dieses Vertrages haben die von
dem zu Estland gehörigen Territorium abstam
menden Personen, die über 18 Jahre alt sind und zur Zeit auf
dem Territorium der Ukraine ihren Wohnsitz haben, das Recht
im Laufe eines Jahres von der Ratifikation dieses Vertrages
an gerechnet die estnische Staatsbürgerschaft zu optieren.
Unter denselben Bedingungen konnten Personen n i eht
es t n is c h e r Herku n f t, die ihren Wohnsitz auf dem
Territorium Estlands hatten, die ukrainische Staatsbürger
schaft optieren. Wie daraus folgt, fielen die Begriffe „Herkunft
vom Estland bildenden Gebiet“ und „estnische Herkunft“ voll
kommen zusammen.120
Das Optierungsverfahren und die Bedingungen waren in
dem dem Vertrage beigefügten ergänzenden Übereinkommen
festgesetzt. Der Art. I des Übereinkommens wiederholte den
Inhalt des Art. VI des Vertrages, ihn in dem Sinne ergänzend,
dass der Staatsbürgerschaft des Optierenden seine Kinder
unter 18 Jahren und seine Frau folgten, wenn ihrerseits nicht
der entgegengesetzte Wunsch geäussert wurde und wenn
36
zwischen den Gatten keine besondere Abmachung' betreffend
die Staatsbürgerschaft ihrer Kinder bestand. (Dasselbe ver
fügte auch der estnisch-russische Vertrag.)
Kinder, die vor Unterzeichnung des Vertrages gesetzlich
adoptiert worden waren, genossen alle Rechte der leiblichen
Kinder. Unter Vormundschaft stehende Personen und solche,
die zu einer selbständigen Existenz unbefähigt waren, konnten
der Staatsbürgerschaft ihres Vormundes oder Kurators folgen.
Das Optierungsrecht besass auch die Witwe der Person, der
dieses Recht laut Art. I zukam, ebenfalls die Witwe und die
vor Unterzeichnung dieses Abkommens geschiedene Frau
eines Staatsbürgers der estnischen Republik oder der
ukrainischen sozialistischen Sovetrepublik, wenn sie ihr Optie
rungsrecht auf Grund der in demselben Artikel genannten
Bedingungen begründete, wobei unmündige Kinder von Wit
wen der Staatsbürgerschaft der Mutter zugezählt wurden,
ebenfalls die Kinder der geschiedenen Frauen, wenn dieselben
der Vormundschaft der Mutter unterstellt waren. (Anmer
kung 1 zu Art. I.) Nach Anmerkung 2 zum Artikel I „erwarb
die Frau eines in Estland (der Ukraine) wohnhaften estni
schen (ukrainischen) Staatsbürgers, die sich zur Zeit auf dem
Territorium der U.S.S.R. (Estland) befand, sowie ihre Kinder
und Kindeskinder unter 18 Jahren, auf Grund einer von ihnen
ausgehenden entsprechenden Mitteilung die Staatsbürgerschaft
Estlands (der U.S.S.R.)“.
Die eben zitierten Bestimmungen stehen in bedeutendem
Widerspruch zu der Verordnung des Landesrats. Inbetreff der
estnischen Staatsbürgerschaft ist besonders die Bestim
mung der 2. Anmerkung des Art. I zu unterstreichen, die zu
dem § 5 der Verordnung des Landesrats in direktem Wider
spruch steht. Nach letzterem sind die Frauen estnischer Staats
bürger zu estnischen Staatsbürgerinnen zu zählen.
Die Herkunft vom Gebiet der estnischen Republik konnte
mit folgenden Dokumenten bewiesen werden: Geburts
und Taufscheine, ständische Urkunden und Zeugnisse,
Dienstzeugnisse, Zeugnisse betr. den Bezirk der Militär
pflicht, Schulzeugnisse und Diplome von Lehranstalten, Pässe
und sonstige Dokumente, die di e Zugehörigkeit der
betreffenden Person, oder ihrer Eltern zu
den auf dem Territorium Estlands befind
lichem Kommunalen (Stadt und Gemeinde) oder
ständischen Korporationen bewiesen.
37
Es muss darauf hingewiesen werden, dass in allen diesen
Dokumenten die Zugehörigkeit zu den genannten Korporatio
nen gewöhnlich vorgesehen war. Ebenso war es möglich, den
Beweis zu erbringen über die nichtestnische Herkunft von
Personen, die ihren Wohnsitz auf dem heute zur estnischen
Republik gehörenden Territorium hatten (Art. II). Ausser den
in den Artikeln I u. II genannten Personen besassen das Recht
auf Optierung der estnischen Staatsbürgerschaft noch:
a) Personen, die während des Weltkrieges aus Estland auf
ukrainisches Territorium evakuiert worden waren; b) Teil
nehmer am Weltkriege, die aus den zu Estland gehörenden
Gebieten ins Heer berufen oder mobilisiert worden waren,
und ihren Wohnsitz in der Ukraine hatten.
Desgleichen besassen Teilnehmer am Weltkrieg nicht
estnischer Herkunft, die das Territorium Estlands bewohnten,
das Recht auf Optierung der ukrainischen Staatsbürgerschaft
(Art. III).
Laut Artikel IV war die estnische (oder ukrainische)
Staatsbürgerschaft optierende Person verpflichtet ein dem
entsprechendes Gesuch der diplomatischen- oder Konsularver
tretung Estlands (der Ukraine) in der Ukraine (in Estland) ein
zureichen. Dem Gesuch mussten Dokumente beigefügt werden,
die das Optierungsrecht der betreffenden Person bewiesen
(Art. I, II u. III). Durch das Optierungsgesuch erwarb die den
Antrag stellende Person noch nicht das Recht auf die gewählte
Staatsbürgerschaft, doch wenn sie den in den Artikeln I, II
und III vorgesehenen Forderungen entsprach, so hatte der
Staat, zu dessen Gunsten optiert wurde, nicht das Recht dem
Optanten die Aufnahme in seine Staatsbürgerschaft zu ver
weigern, und andererseits hatte der Staat, auf dessen Terri
torium die betreffende Person lebte, nicht das Recht ihm das
Ausscheiden aus seiner Staatsbürgerschaft zu versagen.
Bei Prüfung des Art. III gewinnt man den Eindruck, als
stände derselbe im Widerspruch zum Art. VI des Vertrages
und zu den Art. Art. I und II des Übereinkommens, Es scheint,
als fiele in den im Art. III vorgesehenen Fällen das Moment
der zur Optierung unbedingt notwendigen Zugehörigkeit zu
den genannten Korporationen fort; auch scheint es als genüge
es zur Optierung der estnischen Staatsbürgerschaft, wenn
die betreffende Person einer der im Art. III genannten Forde
rungen entspricht. Doch faktisch besteht hier kein Wider
spruch. Das Moment der Zugehörigkeit zu den genannten
38
Korporationen blieb auch hier bestehen. Dieses Moment war
im Artikel VI des mit der Ukraine geschlossenen Vertrages
festgelegt und galt für alle Optierungsfälle. Das dem Vertrage
beigefügte Übereinkommen änderte daran nichts und konnte
nichts daran ändern, denn der Zweck des Übereinkommens
war (Art. VI, zweiter Abschnitt des Vertrages), was auch die
Einleitung zum Übereinkommen bestätigt, nur die Festlegung
des Optierungsverfahrens für Personen, die auf Grund des
Art. VI des estnisch-ukrainischen Vertrages berechtigt waren
die estnische oder ukrainische Staatsbürgerschaft zu optie
ren. Doch wie bringen wir den Art. III des Übereinkommens
mit den Art. Art. I u. II desselben Übereinkommens und dem
Art. VI des Vertrages in Einklang? Das kann man nur in dem
Sinne erklären, dass inbetreff der im Art. III vorgesehenen
Personen die Zugehörigkeit zu Estland oder der
Ukraine gehörenden Gebieten vorausge
setzt wird. Man setzt die Herkunft dieser Personen von
den genannten Gebieten voraus, ohne sie zu verpflichten die
im Art. II des Übereinkommens vorgesehenen Beweise zu
erbringen. Wenn den im Übereinkommen (Art. V) vorgesehe
nen Behörden das Material fehlte, um diese Voraussetzung zu
entkräften, mussten die betreffenden Personen in die ent
sprechende Staatsbürgerschaft aufgenommen werden. Mit
anderen Worten lastete in den im Artikel I des Übereinkom
mens vorgesehenen Fällen der „onus probandi“ der erforder
lichen Herkunft auf dem Optanten, während in den im Art. III
vorgesehenen Fällen des genannten Übereinkommens diese
Pflicht dem Optanten nicht auferlegt wurde, da die Pflicht das
Fehlen der erforderlichen Herkunft zu beweisen auf den die
Optierung durchführenden Behörden lastete.121
Der Optant erwarb die entsprechende (estnische oder
ukrainische) Staatsbürgerschaft von dem Augenblick an, wo
ihm das Dokument über die Ausscheidung aus der früheren
Staatsbürgerschaft eingehändigt wurde (vierter Abschnitt des
Art. IV des Übereinkommens).
In dieser Form verharrte die Gesetzgebung, betreffend die
Staatsbürgerschaft in Estland bis zum 16. November 1922, wo
das Staatsbürgerschaftsgesetz in Kraft trat. Die Notwendigkeit
dieses Gesetzes begründet der Motivenbericht der Regierung
zum Projekt des Staatsbürgerschaftsgesetzes folgendermassen: „Wie sich während des Bestehens der Republik
herausgestellt hat, entsprach das frühere, vom Landesrat
39
herausgegebene Staatsbürgerschaftsgesetz nicht allen Anforde
rungen, die das in normale Bahnen gelenkte Leben stellte. Die
einen geregelten Leben entsprossenen Erscheinungen ver
langten neue Bestimmungen, denen das geltende Gesetz nicht
mit hinreichender Autorität zu genügen vermochte. Einzelne
Fälle blieben vollkommen ungelöst, andere aber wurden der
allgemeinen Lage nach entschieden, da eine feste gesetzliche
Grundlage vollkommen fehlte. Eine derartige rein administra
tive Ergänzung der lückenhaften Gesetze konnte nur zeit
weilig geduldet werden. In Erkenntnis der anormalen Lage
setzte sich das Innenministerium zum Ziel ein Gesetzprojekt
auszuarbeiten, um die auf administrativer Erfahrung basieren
den Verfügungen zu beseitigen und sie durch feste gesetzliche
Normen zu ersetzen.“122
Das Staatsbürgerschaftsgesetz setzt sich aus drei Haupt
stücken zusammen: das I Hauptstück bezeichnet das Grund
element des Volkes der estnischen Republik, bestimmt
ferner, wer zur estnischen Staatsbürgerschaft gezählt wird
ipso jure, und ermöglicht einzelnen Kategorien von Personen
ein zeitweilig erleichtertes Vefahren bei der Aufnahme in die
estnische Staatsbürgerschaft; das II Hauptstück behandelt
den Erwerb der estnischen Staatsbürgerschaft durch Natura
lisation, während das III Hauptstück dem Ausscheiden aus der
estnischen Staatsbürgerschaft gewidmet ist.
Das Grundelement des Volkes der estnischen Republik
bilden alle „Personen, welche folgenden drei Anforderungen
entsprechen: 1) die ihren ständigen Wohnsitz bis zum Inkraft
treten dieses Gesetzes innerhalb der Grenzen der Republik
Estland haben; 2) die bis zum 24. Februar 1918 Untertanen
des früheren Russischen Reiches waren und .bis zum Inkraft
treten dieses Gesetzes nicht die Staatsbürgerschaft irgendeines
anderen Staates angenommen haben; 3) die selbst oder deren
Eltern in den Listen der Kommunalen oder Standesinstitutionen
auf dem das gegenwärtige Estland bildenden Gebiet verzeich
net standen.“
Unter dem im Punkt 1. erwähnten Wohnort oder Wohn
sitz ist diejenige Stadt, Flecken oder Gemeinde zu verstehen,
„wo die Person wegen ihres Dienstes, ihrer Arbeit oder ihres
Geschäfts ständig lebt oder wo ihr unbewegliches Eingentum
oder ihr Haushalt sich befindet“ (Richtlinien zum Staatsbürger
schaftsgesetz, erlassen vom Innenminister am 27. Oktober 1922,
Staatsanzeiger Nr. 148/149 — 1922),123 oder mit anderen Wor
40
ten ihr domicilium.124 Infolgedessen erweiterte sich die Zahl
der estnischen Staatsbürger bedeutend und kann sich auch
eben noch erweitern auf Rechnung von Personen, die sich zeit
weilig im Ausland aufhalten, deren Domizil sich jedoch inner
halb der Grenzen der estnischen Republik befindet und die
gleichzeitig den Forderungen des § 1. P. P. 2 und 3 entsprechen.
Bei Entscheidung dieser Frage ist der § 3975 und die folgenden
Paragraphen des Baltischen Privatrechts massgebend, die die
Rechtsstellung Abwesender behandeln. Denselben Standpunkt
vertritt auch das Innenministerium in seinen zahlreichen Erklä
rungen an ausländische Vertretungen, Stadthäupter und Vor
sitzende der Kreisverwaltungen.
Unter den Begriff der im Punkt 2 erwähnten anderen
Staaten fallen auch diejenigen Staaten, die aus den Teilen des
ehemaligen Russischen Reiches entstanden sind. (Richtlinien
zum Staatsbürgerschaftsgesetz), folglich gehört Russland
selbst nicht zu denselben, wie das auch vom Innenministerium
mehrmals erklärt worden ist.125 Infolgedessen wurden die rus
sischen Staatsbürger, die den Forderungen des § 1 entsprachen,
ipso jure zu estnischen Staatsbürgern gezählt. Unter den
im Punkt 3 erwähnten Listen werden die Gemeindelisten, die
Namensverzeichnisse der städtischen Steuergemeinden und die
Adelsmatrikeln verstanden (Richtlinien zum Staatsbürger
schaftsgesetz). Wie schon früher bemerkt wurde, bildet der
Punkt 3 nur eine genauere Redaktion des § 1 Punkt 3 der Ver
ordnung des Landesrats.
Villecourt stellt fest, dass das Gesetz in diesem I Artikel
die Prinzipien des „jus domicilii“ und des „jus soll“ kombi
niert.126 Nach meiner Auffassung liegt hier eine Kombination
der Prinzipien des „jus domicilii“ und des „jus sanguinis“ vor,
denn der Punkt 3. definiert die Herkunft als Abstammung von
den ursprünglichen Einwohnern Estlands.
Nach § 2 sind estnische Bürger: 1) Personen, welchen
die Staatsbürgerschaft auf Grund der §§ 2 und 6 der Verord
nung des Landesrats betr. die Staatsbürgerschaft zuerkannt
worden ist; 2) Personen, welche auf Grund der von Estland
abgeschlossenen völkerrechtlichen Verträge als estnische
Bürger anerkannt worden sind; 3) auf dem Territorium Est
lands oder ausserhalb desselben zur Zeit, wo ihr Vater est
nischer Bürger war, geborene .Kinder; 4) von einer Mutter, die
estnische Bürgerin ist, ausserehelich geborene Kinder; 5) die
Frau oder Witwe eines estnischen Bürgers; 6) von einem
41
estnischen Bürger in der gesetzlichen Ordnung adoptierte
und legitimierte Kinder; 7) Minderjährige, bis 18 Jahre alte
eheliche und uneheliche Kinder von Ausländern, vom Tage der
Aufnahme ihrer Eltern in die estnische Staatsbürgerschaft,
mit Ausnahme verheirateter oder verheiratet gewesener Töch
ter; 8) innerhalb der Grenzen Estlands gefundene Kinder, bis
das Gegenteil nicht bewiesen ist; 9) eine ehemalige estnische
Bürgerin, wenn ihre Ehe mit einem Ausländer in Estland annul
liert worden ist, wie auch die Kinder aus dieser Ehe.
Wie aus Obenerwähntem folgt, hat das Staatsbürgerschafts
gesetz sich zum Grundsatz des „jus sanguinis“ bekannt, wobei
der Grundsatz des „jus soli“ nur in einem Falle gilt (§ 2 P. 8).
Was die einzelnen Punkte dieses Paragraphen anbelangt,
so muss auf einzelne näher eingegangen werden. Vor allem auf
den Punkt 1. Dieser Punkt bezieht sich nicht nur auf die schon
abgeschlossenen Verträge (zwischen Estland und Russland,
Estland und Lettland und Estland und der Ukraine), sondern
auch auf die in Zukunft abzuschliessenden Verträge. Der
Punkt 6 gibt das Recht der estnischen Bürgerschaft auch
den von estnischen Staatsbürgern adoptierten Kindern, was
z. B. das deutsche Reichs- und Staatsangehörigkeitsgesetz
vom 22. Juli 1913127 nicht kennt, doch kennt eine solche Bestim
mung das französische „loi sur la nationalite du 10 aoüt 1927“.128
Hier ist die Einheit der Familie und die Populationspolitik aus
schlaggebend gewesen. Als Begründung für den Punkt 9 wäre
anzuführen, dass der Gesetzgeber es vermeiden wollte, dass
seine früheren Staatsbürgerinnen und deren Kinder der Will
kür ausländischer Gesetzgebungen preisgegeben wären, nach
denen sie sogar in Staatenlosigkeit geraten könnten. Doch
bestimmt dieser Punkt nicht, welche Rechtsstellung Frauen,
die die estnische Staatsbürgerschaft durch Heirat mit est
nischen Staatsbürgern erworben haben (Punkt 5), nach
Annullierung dieser Ehe in Estland einnehmen. Es muss hier
vorausgesetzt werden, dass sie in estnischer Staatsbürger
schaft verbleiben, denn der § 19, der die Ausscheidung aus der
estnischen Staatsbürgerschaft behandelt, enthält keine Bestim
mungen für diesen Fall.
Der § 3 ermöglicht es Personen, die nur den in den Punk
ten 1 und 2 des § 1 genannten Anforderungen entsprechen, die
estnische Staatsbürgerschaft in .deklarativer Form zu erwer
ben, sie mussten bloss eine diesbezügliche Mitteilung mit den
erforderlichen Beweisen im Laufe von 6 Monaten, gerechnet
42
vom Tage des Inkrafttretens des Staatsbürgerschaftsgesetzes
ab, an den örtlichen Vorsitzenden der Kreisverwaltung (Exe
kutive der Kreisselbstverwaltung) oder das Stadthaupt richten,
wenn sie bis zur Einreichung der Mitteilung wenigstens sechs
Jahre ständig ihren Wohnsitz innerhalb der Grenzen Estlands
gehabt haben. Wenn die genannten Bedingungen erwiesen
waren, musste der Vorsitzende der Kr eis Verwaltung oder das
Stadthaupt ein diesbezügliches Zeugnis betreffend die Staats
bürgerschaft ausstellen.129 Gegen eine negative Entscheidung
konnte nur dem Friedensgericht in der Ordnung des Verwal
tungsstreit Verfahrens eine Klage eingereicht werden (§ 4).
Der Zweck dieses Paragraphen war, staatenlosen Per
sonen den Erwerb der estnischen Staatsbürgerschaft zu
ermöglichen, besonders den unter dem Namen „Exempten“
bekannten ursprünglichen Einwohnern Estlands, die nicht
steuerpflichtig waren und daher auch nicht in die Listen der
Gemeinde- oder ständischen Institutionen eingetragen waren,130
doch konnten auf Grund desselben Paragraphen auch russische
Staatsbürger die estnische Staatsbürgerschaft erwerben.
Nach § 5 konnten, abgesehen von den im § 1 vorgesehenen
Bedingungen die Staatsbürgerschaft auch Untertanen est
nischer Nationalität des früheren Russischen Reichs erwerben,
die nicht die Staatsbürgerschaft eines anderen Staates ange
nommen oder denen diese nicht zuerkannt worden war, indem
sie, innerhalb der Grenzen Estlands, dem Vorsitzenden der ent
sprechenden Kreisverwaltung oder Stadthaupt, im Auslande
lebend, aber dem nächsten amtlichen Konsul oder diplomati
schen Vertreter Estlands oder dem Minister des Innern im
Laufe eines Jahres, vom Inkrafttreten des Staatsbürgerschafts
gesetzes an gerechnet, eine diesbezügliche Mitteilung sandten,
worauf seitens des bezeichneten Beamten ein diesbezügliches
Zeugnis be.tr. die Staatsbürgerschaft Estlands auszustellen war.
Dieser Paragraph bedarf keiner näheren Erläuterung, denn
der Wille des Gesetzgebers, Personen estnischer Nationa
lität in die estnische Staatsbürgerschaft einzugliedern ist
einleuchtend — besonders diejenigen, die im Auslande in die
Kategorie Staatenloser geraten waren. Doch auf Grund des
selben Paragraphen konnten auch russische Untertanen est
nischer Nationalität die estnische Staatsbürgerschaft erwer
ben. Abweichend vom § 1 Punkt 2 und § 3 spricht dieser Para
graph nicht nur von Personen, die nicht die Staatsbürgerschaft
irgendeines anderen Staates angenommen haben, sondern auch
43
von Personen, denen diese nicht zuerkannt worden ist. Das
bildet jedoch keinen wesentlichen Unterschied.131
Der § 6 bestimmt, dass ein estnischer Bürger nicht
gleichzeitig Bürger irgendeines anderen Staates sein kann.
Wenn man in Betracht zieht, dass kein Staat berechtigt ist
etwas einem anderen Staate vorzuschreiben, so ist dieser
Paragraph so zu verstehen, dass der Gesetzgeber nur festlegen wollte, dass es gleichgültig sei, ob ein estnischer
Staatsbürger zugleich auch der Staatsbürgerschaft eines
anderen Staates angehört. Demzufolge muss man ihn,
soweit die Macht des estnischen Staates
reicht, nur als estnischen Staatsbürger behandeln, d. h.
sogar diplomatischen Schutz gewähren, wenn die betreffende
Gesetzgebung des Auslandes oder ein diesbezüglicher interna
tionaler Vertrag das ermöglichen.
Wie bereits erwähnt, behandelt das II Hauptstück den
Erwerb der estnischen Staatsbürgerschaft durch Naturali
sation, wobei hierher auch der Erwerb der Staatsbürgerschaft
in Deklarationsform gehört.
Im Falle von Naturalisation wird das Verhältnis der Staats
bürgerschaft durch einen zweiseitigen Vertrag zwischen dem
Individuum, das die Aufnahme in die Staatsbürgerschaft
wünscht, und dem Staate, der sich bereit erklärt dasselbe in
seine Staatsbürgerschaft aufzunehmen, begründet. Jedoch
besteht immerhin Grund zur Annahme, worauf bei Erörterung
des § 13 näher eingegangen werden wird, dass dem Individuum
scheinbar ein Recht auf die Staatsbürgerschaft zuerkannt wird.
Für die Erwerbung der Staatsbürgerschaft auf dem Wiege
der Naturalisation oder Einbürgerung ist erforderlich, dass der
Reflektant auf die Staatsbürgerschaft wenigstens zwei
Jahre bis zum Tage der Äusserung seines Wunsches und
wenigstens ein Jahr nach der Äusserung des Wunsches
ständig auf dem Territorium der Republik gelebt hat. Ausser
dem ist die Kenntnis der estnischen Sprache erfor
derliches). Die Zeiteinteilung ist dem Staatsbürgerschafts
gesetz von Georgien nachgebildet, während der Forderung der
Sprachkenntnis die Gesetzgebung der Vereinigten Staaten von
Nord-Amerika zum Vorbild diente, wobei die Forderung der
Sprachkenntnis im Estnischen so zu verstehen ist, dass der auf
Eintritt in die Staatsbürgerschaft Reflektierende, die estnische
Sprache in Wort und Schrift verstehen kann (Richtlinien zum
Staatsbürgerschaftsgesetz). Beide Bestimmungen sind voll
44
berechtigt, schon um diejenigen Personen zu beseitigen, die die
estnische Staatsbürgerschaft nur zu dem Zweck erwerben
wollen, um frei im Auslande zirkulieren zu können.
Die vorgesehenen Anforderungen hinsichtlich der Fristen
und Sprachkenntnis können jedoch bei der Aufnahme von Aus
ländern in die Staatsbürgerschaft unbeachtet bleiben, wenn
diese besondere Verdienste auf gesellschaftlichem, staatsdienst
lichem oder militärischem Gebiet vor der Republik haben, oder
wenn sie durch ihre Gaben, (Kenntnisse und Arbeiten bekannt
sind oder wenn sie estnischer Nationalität sind (§ 9).
Nach dem § 6 der Verordnung des Landesrats konnte die
Regierung der Republik nach freiem Ermessen die vorge
sehenen Anforderungen hinsichtlich der Fristen fortlassen, das
Staatsbürgerschaftsgesetz bestimmt jedoch, obgleich es dem
Innenminister die Entscheidung darüber lässt, ob die genannten
Forderungen fortzulassen sind oder nicht, die Bedingungen
unter denen dieses geschehen kann. Flierbei muss darauf hin
gewiesen werden, dass diese Vergünstigungen auch im russi
schen Ständegesetz (§ 848) vorgesehen waren, ausgenommen
die Vergünstigung' inbetreff der Nationalität, was dadurch zu
erklären ist, dass vom Standpunkt der russischen Gesetzgebung
ein Russe nichtrussischer Untertanschaft undenkbar war.
Als Personen estnischer Nationalität sind diejenigen zu
betrachten, deren Eltern oder Väter Esten sind, bei unehelich
geborenen, wenn deren Mütter Estinnen sind (Richtlinien
zum Staatsbürgerschaftsgesetz).132
Personen, welche auf dem Wege der Einbürgerung die
Staatsbürgerschaft zu erwerben wünschen, müssen wenigstens
18 Jahre alt sein; jüngere Personen müssen hierzu die Geneh
migung ihrer Vormünder oder Kuratoren besorgen (§ 10).
Frauen und Kinder von Ausländern können den Wunsch
nach Erwerbung der Staatsbürgerschaft, falls sie den Anforde
rungen hinsichtlich der Einbürgerung entsprechen, unabhängig
vom Wunsch ihres Mannes oder Vaters äussern (§ 11).
Obgleich das dem Prinzip der Einheit der Familie widerspricht,
hat der Gesetzgeber, für die Freiheit des Individuums eintre
tend und aus populationspolitischen Erwägungen, doch für
möglich gehalten diese Bestimmung einzuführen.
In der Mitteilung betreffend den Wünsch die Staatsbürger
schaft zu erwerben, müssen angegeben sein: Name, Familien
name, Alter, Familienstand, Staatsbürgerschaft u. s. w. des
Reflektanten (§ 12). Die Mitteilungen müssen mit den erforder
45
liehen Zeugnissen dem Innenminister vorgelegt werden. Wenn
der Reflektant den Anforderungen hinsichtlich der Einbür
gerung entspricht und als dem Staat und der Gesell
schaft nicht schädlich befunden wird, wird ihm
auf Verfügung des Innenministers ein entsprechendes Zeugnis
betreffend die Staatsangehörigkeit ausgestellt, wobei gegen die
genannten Entscheidungen nicht weiter geklagt werden
kann (§ 13).
Wie aus Obengesagtem ergeht, gehört die Entscheidung
über die angeführten Sachen zur Diskretionsgewalt des Innen
ministers,133 doch müsste diese Entscheidung motiviert sein,
denn der Innenminister könnte die Frage negativ entscheiden,
nicht weil die Person dem Staat und der Gesellschaft schädlich
ist, sondern aus irgend einem anderen Grunde; in diesem Falle
hätte man es mit einer Erscheinung zu tun, die das französische
Verwaltungsrecht „detournement de pouvoir“ nennt und die
auch vom estnischen Staatsgericht anerkannt wird.134
Folglich konnte die betreffende Person dem Staatsgericht
klagen, dass die Entscheidung nicht gesetzlich sei, entweder
weil die Motive fehlen, oder weil zur Motivierung derselben
derartige Umstände gewählt worden sind, die mit Schädlich
keit für den Staat und die Gesellschaft nichts zu tun haben.
Besteht aber im ebenerwähnten Falle die IRlagemöglichkeit, so wäre der Standpunkt, dass nach der estnischen
Gesetzgebung Ausländer, die den Anforderungen der Naturali
sation entsprechen, ein Recht auf die Aufnahme in die est
nische Staatsbürgerschaft besitzen, nicht ganz unbegründet.
Als in die Staatsbürgerschaft aufgenommen gelten nur die
im Zeugnis betreffend die Staatsbürgerschaft angeführten Per
sonen (Anmerkung zu § 13), d. h. dass in dieses Zeugnis nur
diejenigen Personen aufgenommen werden können, deren
Staatsbürgerschaft von einer in die estnische Staatsbürger
schaft aufgenommenen Person abhängig ist. Hierher gehören
die Frau des Angenommenen (§ 2 Punkt 5) und seine Kinder
(§ 2 Punkt 7).
Vollkommen unbegründet ist der Standpunkt Villecourts,135
nach welchem „la naturalisation d’un etranger est sans effet
sur la nationalite de sa femme“.
Die von ihm angeführten Argumente sind folgende: „si ce
principe n’est pas formellement declare dans la loi, il ressort
cependant clairement: a) de la remarque faite ä Partide 13
qu’on ne peut compter comme admis dans la citoyennete que
46
les personnes mentionnees sur le certificat de citoyennete;
b) du droit reconnu par 1’article 11 ä la femme et aux enfants
d’un etranger, s’ils satisfont aux exigences de la naturalisation,
de formaler Да demande d’obtenir la citoyennete estonienne
independamment de la volonte de leur mari ou de leur pere.“
Hierzu genügt es zu bemerken, erstens, dass sobald ein
Ausländer in die estnische Staatsbürgerschaft angenommen
worden ist, er damit auch estnischer Staatsbürger wurde.
Die Frau eines estnischen Staatsbürgers ist aber nach § 2
Punkt 5 ebenfalls estnische Staatsbürgerm. Zweitens, dass
der § 11 in dem Falle Anwendung findet, wenn die Frau und
die Kinder die estnische Staatsbürgerschaft erwerben wol
len, doch das Haupt der Familie dieses nicht wünscht, und
drittens, dass in der vom Innenminister bestätigten Form des
Zeugnisses (Richtlinien zum Staatsbürgerschaftsgesetz) die
Frau vorgesehen ist.
Im Zeugnis könnten jedoch adoptierte und legitimierte
Kinder nicht vermerkt werden, denn der Punkt 6 des § 2
spricht: von den von einem estnischen Bürger in
gesetzlicher Ordnung adoptierten und legitimierten Kindern.
Das ist so zu verstehen, dass die Adoptierung und Legitimie
rung erst nach der Aufnahme des Adoptierenden und Legiti
mierenden in die estnische Staatsbürgerschaft erfolgen
musste. Im entgegengesetzen Falle stände das im Gegensatz
zum Punkt 7 desselben § 2, in welchem vorgesehen ist, dass
mit der Aufnahme ihrer Eltern in die estnische Staatsbür
gerschaft auch die ehelichen und unehelichen К i n der unter 18 Jahren die Staatsbürgerschaft ihrer Eltern
erwerben. Die Adoptierung ist jedoch möglich ungeachtet des
Alters. Folglich können sie älter als 18 Jahre sein.
Andererseits erwerben uneheliche Kinder durch Legitimierung
die Rechte von ehelichen Kindern, weswegen die vor der Auf
nahme in die estnische Staatsbürgerschaft legitimierten
Kinder unter den Punkt 7 des § 2 gehören würden.
Nach § 14 kann eine estnische Bürgerin, die mit einem
Ausländer in die Ehe getreten ist, nach dem Tode des Mannes
oder Scheidung ihrer Ehe oder Nichtigkeitserklärung der Ehe
im Ausland die estnische Staatsbürgerschaft wieder erwer
ben, indem sie den im § 5 genannten Beamten eine diesbezüg
liche Mitteilung zugleich mit einem entsprechenden Zeugnis
über das Aufhören ihrer Ehe sendet. Unter der Bezeichnung
„Estnische Bürgerin“ sind hier diejenigen Bürgerinnen zu
47
verstehen, die vor dem Inkrafttreten des Staatsbürgerschafts
gesetzes die ausländische Staatsbürgerschaft durch Heirat
erwarben und infolgedessen auf Grund des russischen Stände
gesetzes § 853 (Die Verordnung des Landesrats erwähnt
bekanntlich diesen Fall nicht) aus der estnischen Staatsbür
gerschaft ausschieden, ferner diejenigen Bürgerinnen, die wäh
rend der Gültigkeit des Staatsbürgerschaftsgesetzes mit einem
Ausländer in die Ehe traten, ohne den Wunsch zu äussern in
der estnischen Staatsbürgerschaft zu verbleiben (§ 19
Punkt 1), selbstverständlich unter der Voraussetzung, dass sie
durch die Heirat die Staatsbürgerschaft ihres Gatten erwerben
konnten. Den Punkt 9 des § 2 mit dem § 14 vergleichend, sehen
wir, dass das Staatsbürgerschaftsgesetz einen Unterschied
macht zwischen der Annullierung der Ehe in Estland und der
Annullierung derselben im Ausland: im ersten Falle wird die
Frau und ihre Kinder ipso jure in die estnische Staatsbürger
schaft aufgenommen, während im zweiten Falle die Frau die
estnische Staatsbürgerschaft durch eine entsprechende Mit
teilung erwirbt, wobei den Kindern nicht einmal dieses ermög
licht ist. Der Unterschied ist dadurch zu erklären, dass im
ersten Falle die Annullierung der Ehe auf estnischem Terri
torium geschah, im Wirkungskreis der estnischen Gesetz
gebung, während im zweiten Falle die Annullierung im Aus
lande geschah, wohin die Macht der estnischen Gesetzgebung
nicht reicht.
Die Kinder einer im § 14 genannten Witwe oder geschie
denen Frau, desgleichen einer ständig innerhalb der Grenzen
der Republik lebenden estnischen Bürgerin, die einen Aus
länder geheiratet hat, erwerben die estnische Staatsbürger
schaft, wenn sie 18 Jahre alt geworden, im Laufe eines Jahres
in der im § 14 festgesetzten Ordnung nicht den Wunsch äus
sern, in der Staatsbürgerschaft ihres Vaters zu verbleiben (§ 15).
Zum Vorbild für diesen Paragraphen diente teilweise der
§ 854 des russischen Ständegesetzes. Im allgemeinen muss
darauf hingewiesen werden, dass das Leitmotiv zu diesem
Paragraphen der Wunsch bildete, alle von estnischen Staats
bürgerinnen geborene Kinder in der Staatsbürgerschaft Estlands
d. h. der Mutter zu sehen. Was die innerhalb der Grenzen
Estlands ständig lebenden estnischen Bürgerinnen anbetrifft,
so sind hierunter diejenigen estnischen Bürgerinnen zu
verstehen, die bei der Heirat mit einem Ausländer die Forde
rungen des § 19 Punkt 1 erfüllt haben. Es ist selbtstverständlich.
48
dass hier Konflikte entstehen können. Die Beseitigung solcher
Konflikte wäre möglich, wenn ein gemeinsames Staatsbürger
schaftsgesetz existierte, das wäre jedoch vom Standpunkt der
Souveränität der Staaten unmöglich.
Frühere estnische Bürger, die aus der Staatsbürger
schaft entlassen worden sind, und auch diejenigen früheren
Bürger, die infolge von Minderjährigkeit mit ihren Eltern aus
der estnischen Staatsbürgerschaft entlassen worden sind,
können in derselben, im § 14 vorgesehenen Ordnung die est
nische Staatsbürgerschaft widererwerben (§ 16).
Nach der estnischen Gesetzgebung ist, ebenso wie nach
der französischen, ein früherer estnischer Staatsbürger kein
richtiger Ausländer, sondern ein in seine Familie zurückkehren
der „verlorener Sohn“.136 Was die wegen Minderjährigkeit aus
der estnischen Staatsbürgerschaft zusammen mit ihren
Eltern Ausgeschiedenen anbetrifft, so gewährt man ihnen,
gerade deshalb, weil sie bei der Ausscheidung ihrer Eltern aus
der estnischen Staatsbürgerschaft nicht ihrem Willen Aus
druck geben konnten, die Möglichkeit nachträglich ihren
Wunsch zu äussern. Diesen Wunsch können sie entweder
selbständig äussern, nachdem sie 18 Jahre alt geworden sind
(§§ 10 und 15) oder früher mit Zustimmung ihrer Kuratoren
oder Vormünder (§ 10).
Die estnische Staatsbürgerschaft wird vom Tage der
Ausstellung des Zeugnisses betreffend die Staatsbürgerschaft
an gerechnet (§ 17). Unter dem Tage der Ausstellung ist, ent
sprechend der Praxis, der Tag zu verstehen, an dem das
Zeugnis zur Einhändigung fertiggestellt war.
Den Überblick des II Hauptstückes abschliessend, wäre
noch hinzuzufügen, dass die im Naturalisationsverfahren auf
genommenen Personen eine Staatsbürgerschaftsgebühr zu leis
ten haben,137 und nämlich diejenigen, die innerhalb der Grenzen
der Republik mindestens zwei Jahre ständig gelebt haben im
Betrage von 20 Kronen (Eine Krone circa 90 deutsche Pfen
nige), alle anderen, d. h. diejenigen, die die estnische Staats
bürgerschaft laut § 9 erwerben, 30 Kronen, während von den
jenigen Personen, die die Staatsbürgerschaft auf Grund der §§ 4,
5, 14 und 16 erwerben, keine Staatsbürgerschaftsgebühr erho
ben wird (Richtlinien zum Staatsbürgerschaftsgesetz).
Das III Hauptstück normiert die Ausscheidung aus der
estnischen Staatsbürgerschaft. Das Staatsbürgerschafts
gesetz vertritt den Standpunkt, dass die Ausscheidung aus der
4
49
estnischen Staatsbürgerschaft, d. h. die Veränderung der
Staatsbürgerschaft, ein Recht des Ausscheidenden bildet.138 Im
Einklang mit dem s. g. „französischen Prinzip“,139 welches das
Ende der Staatsbürgerschaft vom Erwerb einer anderen Staats
bürgerschaft abhängig macht, erkennt das Staatsbürgerschafts
gesetz, wie aus Folgendem ergeht, das Recht des Individuums
auf Änderung, nicht aber auf willkürliche Beendigung
der Staatsbürgerschaft an, d. h.' der estnische Staatsbürger
gilt als entlassen aus der estnischen Staatsbürgerschaft,
wenn er die Bürgerschaft eines anderen Staates erworben hat.
Der § 18 des Staatsbürgerschaftsgesetzes bestimmt: „Die
Staatsbürgerschaft der Republik Estland hört mit der Entlas
sung aus der Staatsbürgerschaft auf“, dabei gelten für aus der
Staatsbürgerschaft entlassen: 1) mit Ausländern in die Ehe
getretene estnische Bürgerinnen, wenn sie im Laufe von
zwei Wochen den im § 5 vorgesehenen Beamten gegenüber
nicht den Wunsch äussern, in der estnischen Staatsbürger
schaft zu verbleiben; 2) in der im § 20 vorgesehenen Ordnung
aus der Staatsbürgerschaft entlassene Personen (§ 19).
Was den Punkt 1 des zitierten Paragraphen anbelangt, so
gilt er nur unter Voraussetzung, dass eine estnische Bür
gerin, mit einem Ausländer (auch Staatenlose mitgezählt)
in die Ehe tretend, die Möglichkeit hatte die Staatsbür
gerschaft des Mannes zu erwerben. Deshalb ist der Standpunkt
Villecourts140 als vollkommen falsch anzusehen, nach welchem:
„on ne trouve pas dans ce texte la reserve introduite dans la
legislation frangaise par la loi de 1889 et figurant de meine dans
nombre de lois etranger es, ä savoir que la fernme ne perd sa
nationilite d’origine par son mariage avec un etranger qu’autant
qu’elle acquiert la nationalite de son mari. D e c e f a i t, E s t onienne mariee ä un etranger peut se trouver
sans nationalite“. Gerade der Umstand, dass die est
nische Bürgerin von ihrem Wunsche in der estnischen
Staatsbürgerschaft zu verbleiben Mitteilung machen muss,
beweist, dass der Gesetzgeber nur mit dem Falle gerechnet
hat, wo mit der Heirat auch der Erwerb der fremden Staats
bürgerschaft verbunden ist; ferner äussert sich der Motivenbericht zum Staatsbürgerschaftsgesetz darüber folgendermassen: „Für Personen weiblichen Geschlechts gilt im allgemeinen
die Regel, dass sie bei der Eh'e Schliessung die
Staatsbürgerschaft ihres Mannes erwerben.
Um den Staatsbürgerinnen der Republik dennoch zu ermög50
liehen auch bei Eheschliessung mit Ausländern die estnische
Staatsbürgerschaft beizubehalten, ist im Gesetzprojekt für
solche Fälle die Form der Mitteilung vorgesehen. Ob
gleich das dem Grundsatz der Einheit der Familie
widerspricht, muss man das vom Standpunkt der Freiheit des
Individuums für notwendig und gerecht ansehen“.141 Ausserdem
wäre das garnicht in Einklang zu bringen mit der Idee und dem
zu verfolgenden Zwecke des Staatsbürgerschaftsgesetzes —
besonders aber stände das im Widerspruch mit dem § 20 des
Staatsbürgerschaftsgesetzes. Infolgedessen ist in der Verwal
tungspraxis folgerichtig daran festgehalten worden, dass eine
estnische Staatsbürgerin, die mit einem Staatenlosen oder
Ausländer in die Ehe tritt, in dessen Gesetzgebung (z. B. Ver
einigten Staaten von Nord-Amerika) es nicht vorgesehen ist,
dass die Frau die Staatsbürgerschaft des Mannes erwirbt, est
nische Staatsbürgerin bleibt, ungeachtet dessen, ob sie eine
entsprechende Mitteilung gemacht hat oder nicht.
Nach dem § 20 müssen Bürger der Republik Est
land, wenn sie aus der Staatsbürgerschaft auszuscheiden
wünschen, dem Innenminister eine diesbezügliche Mitteilung
einreichen, wofür Minderjährige bis zum 18. Lebensjahr der
Genehmigung der Eltern oder Vormünder bedürfen. In der
Mitteilung muss erwähnt sein, die Untertanschaft
welchen Staates zu erwerben gewünscht
wird, ebenso muss der Mitteilung der erforderliche Beweis
des Einverständnisses des anderen Staates beigefügt
sein. Wenn der Bittsteller nicht im Militärdienst steht und die
sonstigen auf einem Bürger lastenden Verpflichtungen142 erfüllt
hat, entscheidet der Innenminister über die Entlassung des
Bittstellers aus der Staatsbürgerschaft. Steht aber der Bitt
steller im Militärdienst, dann ist der Mitteilung noch die Ge
nehmigung des Kriegsministers beizufügen.143 Gegen eine Ent
scheidung des Innenministers kann in Ordnung des Verwal
tungsstreitverfahrens dem Staatsgericht geklagt werden.
Wie aus diesem Paragraphen ergeht, wird niemand aus der
estnischen Staatsbürgerschaft entlassen, oder richtiger, man
erteilt ihm nicht die Erlaubnis zum Übergang in eine andere
Staatsbürgerschaft, wenn das Einverständnis des betref
fenden Staates nicht vorgelegt worden ist. Was bedeutet das?
Das bedeutet, dass man die estnische Staatsbürgerschaft
gegen eine andere Staatsbürgerschaft eintauschen kann, nicht
aber einfach aus ihr ausscheiden — ins Ungewisse. (Das s. g.
4*
51
französische Prinzip, von dem vorher die Rede war.) Wenn
dieses Prinzip für den Punkt 2 des § 19 gilt, so gilt es auch für
den Punkt 1 desselben Paragraphen.
Was die Vorweisung des Einverständnisses anbelangt, so
können hiermit gewisse Schwierigkeiten verbunden sein. Ein
zelne Staaten könnten einverstanden sein das Einver
ständnis zur Aufnahme zu geben, andere jedoch
könnten die Naturalisation verlangen, doch im Einklang mit
dem § 6 des Staatsbürgerschaftsgesetzes und den früher an
dasselbe geknüpften Erläuterungen, muss letzteres bei der
Entlassung aus der estnischen Staatsbürgerschaft nur als
Einverständnis aufgefasst werden.
Es könnte auch der Fall eintreten, dass das Einverständnis
früher gegeben, später aber nicht eingehalten würde. In diesem
Falle wäre laut dem im § 20 erläuterten Grundsatz, dass die
Expatriierung eines Bürgers nur von dem Moment an in 'Kraft
tritt, wo der aus der Staatsbürgerschaft Ausscheidende die
neue Staatsbürgerschaft erworben hat, der aus der est
nischen Staatsbürgerschaft Entlassene als estnischer Staats
bürger anzusehen.
Nach § 21 verliert die Entlassung aus der Staatsbürger
schaft ihre Gültigkeit, falls die entlassene Person ein Jahr lang,
gerechnet vom Tage der endgültigen Entscheidung betreffend
die Entlassung, ständig innerhalb der Grenzen der Republik
leben bleibt.144
Dasselbe bestimmen unter anderem auch die früher behan
delten internationalen Verträge.145
Der Motivenbericht bemerkt hierzu, dass ,,im entgegen
gesetzten Falle die Entlassung zu einem Befreiungsmittel von
den Staatsbürgern auferlegten Lasten ausarten könnte“.146
Die Entscheidung betreffend die Entlassung bezieht sich
nicht auf über 18 Jahre alte Kinder der zu entlassenden Per
son, wie auch nicht auf ihre Frau, wenn letztere nicht den
Wunsch äussert, aus der Staatsbürgerschaft auszuscheiden;
Kinder unter 18 Jahren erwerben die neue Staatsbürgerschaft
des Vaters nur mit Einverständnis ihrer Mutter ('§ 22).147 Im
Zusammenhang mit dem § 20 entsteht hier die Frage, ob die
Ehefrau das Recht hat selbständig, ohne Zustimmung ihres
Mannes aus der estnischen Staatsbürgerschaft auszuschei
den. Villecourt148 bemerkt hierzu: „Les femmes mariees doivent de meme etre considerees, comrne le possedant. Mais
l’autorisation du mari est-elle necessaire? La loi est muette
52
sur ce point. Elle se borne ä dire que la liberation du mari ne
s’etend pas ä la femme, si celle-ci n’a pas formulee elle-meme
le desir d’etre liberee de la citoyennete estonienne. Il semble
donc que la femme ait un pouvoir propre de determination.
La loi reconnaissant (art. 11) ä la femme d’un etranger le droit
de formuler la demande d’obtenir la citoyennete estonienne
independamment de la volonte du mari, il est logique de penser
que la loi a voulu accorder le meme pouvoir ä la femme esto
nienne desirant quitter sa nationalite d1’origine“. Diese Meinung
ist vollkommen falsch. Der § 22 sieht nur zwei Fälle vor,
entweder dass Ausscheiden aus der estnischen Staats
bürgerschaft zusammen mit dem Manne nach Äusserung eines
diesbezüglichen Wunsches, oder das Verbleiben in der estni
schen Staatsbürgerschaft. Tertium non datur, denn nach dem
Punkt 5 des § 2 ist die Frau eines estnischen
Staatsbürgers estnische Staatsbürgerin, was
so zu verstehen ist, dass der Übergang der Ehefrau in
eine andere Staatsbürgerschaft nur zusammen mit dem Manne
erfolgen kann. — Sie kann wohl selbständig nach Entlassung
des Mannes aus der estnischen Staatsbürgerschaft entlassen
werden, doch ausschliesslich in die Staatsbürgerschaft ihres
Gatten.
Damit wäre das III Hauptstück und der Überblick dessel
ben abgeschlossen. Es wäre nur noch hinzuzufügen, dass das
selbe Hauptstück noch zwei Paragraphen enthält. Einer von
diesen (§ 23) ermächtigt den Innenminister zur Ausführung des
Gesetzes ergänzende Verordnungen und Richtlinien zu erlas
sen, der andere weist darauf hin, dass mit dem Inkrafttreten
des Gesetzes die Verordnung des Landesrats betreffend die
Staatsbürgerschaft ihre Gültigkeit verliert.
Zum Schluss noch einige Worte über die Staatenlosen.
Theoretisch dürfte zu denselben keine vom estnischen
Territorium abstammende Person gehören, die selbst oder
deren Eltern in den Listen der Kommunalen oder Standes
institutionen dieses Gebiets verzeichnet standen, ungeachtet
dessen, ob die betreffende Person sich in Estland oder im Aus
lande aufhält, denn ausschlaggebend ist sein Domizil, be
sonders da nach dem § 3073 des Baltischen Privatrechts „man
an zwei oder mehreren Orten zugleich domiciliert sein kann,
wenn man sie gleichmässig als Hauptpunkte seiner Verhält
nisse und Geschäfte behandelt, und unter sie, je nach Bedürfnis,
seinen Aufenthalt verteilt“.
53
Hierbei muss noch darauf hingewiesen werden, dass die
Praxis den Begriff der Herkunft vom estnischen Territorium
auch auf diejenigen Personen ausdehnt, die im Matrikel des
livländischen Adels verzeichnet standen, deren Güter sich aber
in den im Jahre 1917 an das Estländische Gouvernement ange
gliederten Teilen des Livländischen Gouvernement befanden.
In Staatenlosigkeit konnten folglich nur diejenigen vom
Gebiet Estlands abstammenden Personen geraten, die zur Zeit
des Inkrafttretens des Staatsbürgerschaftsgesetzes (16. Novem
ber 1922), nach der Verordnung des Landesrats noch nicht zur
estnischen Staatsbürgerschaft gehörend, ihr Domizil aus Est
land anders wohin verlegt hatten. Vor der Verordnung des
Landesrates, betreffend die Staatsbürgerschaft, welche bekannt
lich am 4. Dezember 1918 in Kraft trat, gehörten aber die
genannten Personen zur estnischen Staatsbürgerschaft,
weshalb dieselben, als die estnische, nicht aber die rus
sische Staatsbürgerschaft verlorene Personen zu betrachten
sind.
Von diesem Standpunkt ausgehend, könnte man nicht mit
Bestimmtheit sagen, dass diese oder jene vom estnischen
Gebiet abstammende Person, die gegenwärtig als Staatenlos
auftritt, auch tatsächlich staatenlos ist. Mir persönlich scheint
es, dass unter ihnen sich viele estnische Staatsbürger befin
den, die jedoch noch nicht ihre Rechte geltend gemacht haben.
Deshalb müsste die Staatsbürgerschaftsfrage einer jeden der
artigen Person unabhängig von anderen, oder von der Frage
im allgemeinen behandelt werden. Desgleichen müsste auch
die Frage der Staatsbürgerschaft derjenigen Person gelöst
werden, die nach dem Artikel XIV der estnisch-lettischen
Konvention in die estnische Staatsbürgerschaft gehören
müssten, die jedoch, vielleicht sogar auf estnischem Gebiet
lebend, als Staatenlose auftreten.
Bekanntlich konnten nach dem Artikel XIII dieser Kon
vention, Personen im Besitz von unbeweglichem Vermögen auf
dem Gebiet eines der vertragschliessenden Staaten, die ihren
Wohnsitz auf dem Gebiet des anderen Staates hatten — im
gegebenen Falle Personen, deren unbewegliches Vermögen in
Lettland lag, die jedoch selbst zu der Zeit in Estland lebten
— und Personen im Besitz von unbeweglichem Vermögen
durch das die' Grenzlinie hindurchgeht, im Laufe eines Jahres
von der Ratifikation dieses Vertrages an gerechnet, die Staats
bürgerschaft jenes Staates optieren, in dem sich ihr unbeweg
54
liches Vermögen befand. Sofern diese aber ihr Recht auf
Optierung der lettischen Staatsbürgerschaft nicht benutz
ten, mussten sie auf Grund des Artikels XIV zu estnischen
Staatsbürgern gezählt werden.
Aus alledem ergeht, dass die Staatenlosigkeit so
wohl der vom estnischen Gebiet abstammenden Personen,
als auch derjenigen, die auf Grund der genannten Konvention
das Recht auf die estnische Staatsbürgerschaft hatten, eine
Frage ist, die in jedem einzelnen konkreten Falle eine selbstän
dige Lösung verlangt.
55
Anmerkungen.
1. Prof. Dr. S. v. C s e к e y, Die Verfassungsentwicklung Estlands,
Jahrbuch des öffentlichen Rechts, В. XVI, 1928. S. 170, Fussnote 3,
Separatabdruck, Verlag von J. С. B. Mohr (Paul Siebeck), Tübingen
1928 (weiter zitiert unter Csekey); Prof. A. PiLp, Rahvusvahelise
õiguse süsteem (Das System des Völkerrechts). Tartu (Dorpat), 1927,
S. 42—45 (weiter zitiert unter Piip); derselbe, Iseseisvuse esipäevilt (Aus den ersten Tagen der Selbständigkeit) im „Iseseisvuse tuleku
päevilt“ (Aus den Tagen vor der Selbständigkeit) Tartu (Dorpat), 1923;
derselbe, Kümme aastat rippumatust (Zehn Jahre Unabhängigkeit),
„Vaba Maa“ (Das Freie Fand) Nr. 280 —• 1927; derselbe, Vabariigi
kümnes aastapäev (Der zehnte Jahrestag der Republik), „Vaba Maa“
Nr. 46, 1928; derselbe, Эстонская внешняя политика за 10 лкт.
(Die estnische Aussen Politik im Laufe von 10 Jahren), «Сегодня»
(Heute) Nr. 52, 1928; derselbe, Eesti esindajad välismaal (Die
Vertreter Estlands im Ausland), „Kaitse Kodu“ (Schütze das Heim)
Nr. 3 — 1928; derselbe, Eesti de jure tunnustamine (Die Anerken
nung Estlands de jure), „Kaitse Kodu“ Nr. 4 — 1929; Gaston Gail
lard, L’Allemagne et Le Baltikum, Paris, 1919, S. 77 "(weiter zitiert
unter Gaillard); M. Martna, Estland, die Esten und die estnische
Frage, Olten, 1919 (weiter zitiert unter Martna); A. Tarn mann,
Eesti iseseisvuse teel (Estland auf dem Wege zur Selbständigkeit),
Reval, 1923, S. 90 (weiter zitiert unter Tammann); W. S tanke vitsch, Судьбы народов Россш. (Die Schicksale der Völker Russ
lands), Berlin, 1921, S. 191; Pour l’Estonie independante, Copenhague,
1918, S.5; E. Maddison, La legislazione del 1925 in Estonia, Annuario di Diritto Compiarato e di Studi Legislativi vol. I. Rom., 1927, (auch
Separatabdruck); derselbe, Samorzad terytorjalny Estonij (Die
örtliche Selbstverwaltung in Estland), „Gazeta administracij i Policij
Panstwowej“, Nr. 3, Warschau, 1928; derselbe, 24. veebruari puhul
(Zum 24. Februar), „Eesti Politseileht“ (Estnisches Polizeiblatt),
1928, Nr. 81, S. 115 (weiter zitiert unter Maddison); E. M a d d i s о n u.
O. Angelus, Das Grundgesetz des Freistaats Estland, Berlin, 1928,
S. 1 (weiter zitiert unter Maddison — Angelus); J. Kukk, Kaks
„ülevõtmist“ (Zwei „Übernahmen“), im „Iseseisvuse tuleku päevilt“
(Aus den Tagen vor der Selbständigkeit), Tartu (Dorpat), 1923.
2. E. Laaman, Iseseisvuse sünd (Die Geburt der Selbständigkeit),
„Kaitse Kodu“ (Schütze das Heim) Nr. 3 — 1928; M. Morrison,
Punane Tallinn (Das rote Reval), Reval, 1921; Rasmus KangroP о о 1, Balti saksluse viimased vägimehed (Die letzten Machthaber des
baltischen Deutschtums), Tartu (Dorpat) 1918, S. 15; Hans Kruus,
56
3.
4.
5.
6.
7.
Saksa okupatsioon Eestis (Die deutsche Okkupation in Estland),
Tartu (Dorpat), 1920, S. 15; H. Pöögelmann, Mis vaheajal sündis
(Was inzwischen geschah), Petersburg, 1918, S. 28; Hans Rebane,
Balti parunid Eesti elus (Die baltischen Barone im Leben Estlands),
Tartu (Dorpat), 1918, S. 21; Memoire sur l’independance de L’Estonie
presente ä la Conference de la paix piar la delegation estonienne,
avril 1919, S. 58 (weiter zitiert unter Memoire); J. Soots, Vaba
dussõda kui Eesti rahva aate teostaja (Der Freiheitskrieg als Durch
führer des Ideals des estnischen Volkes), Reval, 1920, S. 6 (weiter
zitiert unter Soots); Дюшен, Республики Прибалтики. (Die Republiken
des Baltikums), Berlin, 1921, S. 14; H. Rolnik, Die baltischen
Staaten Litauen, Lettland und Estland und ihr Verfassungsrecht, Leip
zig, 1927, S. 49 (weiter zitiert unter Rolnik); L. V i 11 e с о u r t, La
nationalite estonienne, „Revue de droit internationale p'rive“, XXII,
1927, S. 490 (weiter zitiert unter Villecourt); A. Ander kopp, Eesti
riigikord (Die estnische Staatsform) Sammelwerk „Eesti“, Dorpat, 1927,
S. 1200; er ist allerdings der Meinung, dass der estnische Staat am
28. November 1917 entstanden ist; Paul Fauchille, Traite de droit
international public, Tome I. I-ere Partie, Paix, 1922, Paris (weiter
zitiert unter Fauchille), S. 258; Th. Korsakoff, La Constitution de
la Republique d’Estonie, in Revista de Drept Public, Nr. 3—4, Bucuresti, 1928, Separatabdruck, S. 3.
Der 24. Februar wird auch amtlich als Gründungstag der Republik
gefeiert (Das Gesetz, betr. die Feier- und Ruhetage, „Riigi Teataja“
(Staatsanzeiger) Nr. 155/156 — 1922 (Iseseisvuse päev — Tag der
Selbständigkeit).
E. v. Dellingshausen, Die Baltischen Landesstaaten, Langensalza,
1926, S. 29 (weiter zitiert unter Dellingshausen); R. Baltenius,
Die Balten in der Geschichte Estlands, Berlin, 1922, S. 11; Dr. T.
Hahn, Erinnerungen aus meinem Leben, Stuttgart, 1923, S. 420—-421;
Dr. Hugo G г о t h e, Staaten u. Völker nach dem Weltkrieg, Heidel
berg, 1922, S. 83; A. Winnig, Das Reich als Republik, Stuttgart u.
Berlin, 1929. S. 156; derselbe, Am Ausgang der deutschen Ost
politik, Berlin, 1921. S. 40 (Winnig spricht statt des 11. vom 13. No
vember) ; prof. А. M а k а г о v, Die Staatsangehörigkeit in Sowjetruss
land, Ostrecht, H. 1, 1926, S. 6 (weiter zitiert unter Makarov);
J äschke, Estland, Wörterbuch des Völkerrechts und der Diplomatie,
В. I, S. 289; Durdenjevski, Послевоенные конституцш Запада.
(Die Westeuropäischen Verfassungen der Nachkriegszeit), T. I, Lenin
grad 1924, S. 108 (weiter zitiert unter Durdenjevski); M. M i n t z,
Die nationale Autonomie im System des Minderheitenrechts, Riga,
1927, S. 120 (weiter zitiert unter Mintz); Prof. E. Berendts, Die
Verfassungsentwicklung Estlands, Jahrbuch des öffentlichen Rechts,
В. XII, 1923/1924, S. 191—192 (weiter zitiert unter Berendts).
Dr. F. C. Z i t e 1 m a n n, Russland im Friedensvertrag von Versailles,
Berlin 1920, S. 9 (weiter zitiert unter Zitelman).
Memoire, S. 46—47; Pour l’Estonie independante, S. 32—33; Piip,
S. 44; Gaillard S. 92.
Memoire, S. 50; Pour rEstonie independante, S. 33—34; Piip, S. 44;
Gaillard S. 92.
Memoire, S. 51; Pour l’Estonie independante, S. 34—35; Piip«, S. 44;
Gaillard S. 92—93.
57
8. Die Anerkennung der Staaten im Völkerrecht, Handbuch des Völker
rechts В. II, dritte Abteilung, 1928, S. 52, Fussnote 43 (weiter zitiert
unter Kunz).
9. E. Laaman, Eesti lahkumine Vene riigist (Estlands Loslösung vom
Russischen Reich) Reval 1920, S. 33; Memoire, S. 65.
10. P i i p, S. 5.
11. Maddison-Angelus, S. 1.
12. Kunz, S. 18—19.
13. Entstehung von Neustaaten und der Neustaaten nach dem Welt
kriege, Wörterbuch des Völkerrechts und der Diplomatie, В. I, 1924,
S. 284.
14. P i i p, S. 45.
15. Memoire, S. 25; Pour l’Estonie dndependante, S. 5; J. Tõnisson, Eesti
autonoomia tuleku päevilt (Aus den Tagen vor der Erwartung d. estn.
Autonomie), im „Mälestused iseseisvuse vöitluspäevilt“ (Erinnerungen
aus den Tagen des Kampfs um die Selbständigkeit), В I, Reval, 1927,
S. 5—10; Martna S. 91; Piip, Iseseisvuse esipäevilt (Aus den ersten
Tagen der Selbständigkeit), S. 39; derselbe, Maapäeva seadused
(Die Gesetze des Landtages), im „Mälestused iseseisvuse vöitluspäe
vilt“ (Erinnerungen aus den Tagen des Kampfs um die Selbständig
keit), S. 58; Gaillard, S. 75; Berendts, S. 191.
16. Piip, Maapäeva seadused (Die Gesetze des Landtages).
17. Die Tür des Schlosses auf dem Dom.
18. Tammann, S. 50.
19. Tammann, S. 53.
20. Tammann, S. 56.
21. Tammann, S. 57.
22. Tammann, S. 57.
23. Tammann, S. 58.
24. Die U. S. A. am 9. 3. 1917 (im Anzeiger der Temporären Regierung
vom 10. (23.) März 1917 Nr. 5 (51); England, Italien und Frankreich
am 11. 3. 1917 (im Anzeiger der Temp. Regierung vom 12. (25.) März
1917 Nr. 7 (53); Schweden (im Anzeiger der Temp. Regierung vom
19. März (1. 4) 1917 Nr. 13 (59); Iapan, Belgien, Serbien, Rumenien,
Portugal am 22. 3. 1917 (im Anz. d, Tempi Regierung vom 23. März
(5. 4) 1917 Nr. 16 (62).
25. Tammann, S. 66.
26. Tammann, S. 66—67.
27. Tammann, S. 70.
28. Tammann, S. 76—77.
29. Piip, S. 42.
30. .Tammann, S. 109.
31. Tammann, S. 135; Mälestused iseseisvuse vöitluspäevilt (Erinnerungen
aus den Tagen des Kampfes um die Selbständigkeit), S. 395—396.
32. Das mit Tintenstift geschriebene deutsche Orginal wird im Staats
archiv im Akt Nr, 24 der Staatskanzlei „Die Übernahme der Regierung
von den Deutschen“ aufbewahrt. Nach A. Winnig protokollierte die
„Vereinbarung“ Herr Köhrer, der sie als „den Frieden von Riga“
euphemistisch meinte. (Am Ausgang der deutschen Ostpolitik, S. 421).
Von dieser „Vereinbarung“ spricht Jäsohke (Wörterbuch des Völker
rechts und der Diplomatie, В. I, S. 289), sie ist aber F. Zitelmann nicht
bekannt, der wohl von der mit Lettland abgeschlossenen Abmachung
spricht (S. 85), die mit Estland abgeschlossene Vereinbarung aber nicht
erwähnt.
Das entsprechende Telegramm wird im Staatsarchiv in dem in der
Anmerkung 32 gennanten Akt aufbewahrt.
Piip), S. 45.
Kunz, S. 145.
Kunz, S. 60.
Dr. K. Strupp, Die Friedensverträge, В. I. Die Ostfrieden, Berlin, 1918,
S. 268—269, (weiter zitiert unter Strupp); Zitelmann, S. 24—25;
Reichsgesetzblatt, 1918, Nr. 77.
Strupp, S. 376; Zitelman, S. 25.
Мирные переговоры в Брест-Литовске. (Die Friedensverhandlungen in
Brest-Litowsk), Moscou 1920, S. 7 und ff).
Zitelmann, S. 15—16; Soots, S. 25.
Th. Niemeyer, Die Friedenschlüsse 1918—1921, В. VI, S. 714.
Soots, S. 29—30.
Zitelmann, S. 95; Der Friedensvertrag zwischen Deutschland und der
Entente, Charlottenburg 1919, S. 228 (weiter zitiert unter Friedens
vertrag).
Zitelmann, S. 37—38; Friedensvertrag, S. 151.
s. Anmerkung 32.
Maddison-Angelus, S. 1—2; Maddison, S. 115; Csekey, S. 170—171.
Dellingshausen, S. 28.
Dellingshausen, S. 29; Strupp, S. 271—272.
Dellingshausen, S. 29.
Dellingshausen, S. 27; Pour rEstonie independante, S. 20; Rechtskraft
und Rechtsbruch der liv- und estländischen Privilegien, Leipzig 1887;
E. Winkelmann, Die Capitulationen der estländischen Ritterschaft und
der Stadt Reval vom Jahre 1710 nebst deren Confirmationen, Reval
1865; K. Eliaser, Роль дворян въ местном самоуправлеши Прибалтшскаго края, (Die Rolle des Adels in der Selbstverwaltung des Balti
kums), im Sammelwerk Эсты, Латыши, их исторш и быт» (Esten und
Letten, ihre Geschichte u. Leben), Moskau 1916, S. 71—73.
Strupp, S. 273.
Gaillard, S. 87; Pour rEstonie independante, S. 20—25.
Dellingshausen, S. 29; Jäschke, Estland (Wörterbuch des Völkerrechts
und der Diplomatie), S. 289; derselbe, Kurland (Wörterbuch
des Völkerrechts etc.), S. 780; derselbe, Livland, (Wörterbuch
des Völkerrechts etc.), S. 833.
Makarow, S. 6; Durdenjevski, S. 108.
Soots, S. 14.
E. Laaman, Eesti lahkumine Vene riigist (Estlands Loslösung vom
russischen Reich), S. 119.
Piip, S. 45.
J. Seljamaa, Tartu rahu (Der Dorpater Friede), „Kaitse kodu“ (Schütze
das Heim) Nr. 3, 1928, S. 167.
„Riigi Teataja“ (Staatsanzeiger) Nr. 1 — 1920; Eesti lepingud välis
riikidega (Verträge Estlands mit auswärtigen Staaten), I. Reval 1923
(weiter zitiert unter Verträge).
Riigi Teataja (Staatsanzeiger) nr. 24/25 —- 1920; Verträge I; H.
Freund, Russlands Friedens- und Handelsverträge, 1924, S. 44 ff.; le
Recueil des Traites de la Societe des Nations, XI, S. 30.
59
61. Rolnik, S. 51; M. Walters, Lettland, seine Entwicklung zum Staat
und die baltischen Fragen, 1923, S. 359; M. Laserson, Die Verfassungs
entwicklung Lettlands im Jahrbuch des öffentlichen Rechts der Gegen
wart, Band XI, 1922, S. 221; Durdenjevski, erster Teil, S. 97; Düschen,
Die baltischen Republiken (Russisch), Berlin 1921, S. 38; Fauchille,
S. 258.
62. Deutsch abgedruckt bei Laserson, Die Verfassungsentwicklung Lett
lands, S. 221, und Walters, Lettland, S. 359; russisch — bei Durden
jevski, S. 98 u. 99.
63. Laserson, S. 220; Durdenjevski, S. 97.
64. Gaillard, S. 64.
65. Laserson, S. 221; Walters, S. 358; Durdenjevski, S. 97; Rolnik, S. 51.
66. Die Proklamation des Königreichs Polen vom 5. November 1916
(abgedruckt bei Roth, Die Entstehung des polnischen Staates, Berlin,
1926, S. 129 und Hans F. Helmolt, Die Wiederherstellung Polens,
Gotha, 1917, S. 24—25); Patent vom 12. September 1917, betreffend
die Staatsgeva.lt im Königreich Polen (abgedruckt bei Roth, S.
129—130, französisch —• bei J. Blociszewski, La restauration de !a
Pologne et la diplomatie europeenne in Revue generale de Droit Inter
national Public, 1921, Nr. 1—2, 2-e Serie, T. III, S. 81—82).
67. Schreiben der Französischen Regierung vom 20. September 1917 an
das Polnische Nationalkomitee in Paris (deutsch abgedruckt bei Roth,
S. 131, französisch — bei Blociszewski, La restauration de la Pologne
etc., S. 67—68); Schreiben "der Englischen Regierung vom 15. Oktober
1917 an das Polnische Nationalkomitee in Paris (deutsch abgedruckt
bei Roth, S. 132); Schreiben der Italienischen Regierung vom 30. Okto
ber 1917 an das Polnische Nationalkomitee in Pariis (abgedruckt bei
Roth, S. 132—133); Schreiben der Vereinigten Staaten vom 1. Dezem
ber 1917 an das Polnische Nationalkomitee in Paris (abgedruckt bei
Roth, S. 133); Noten über die Anerkennung der polnischen Armee als
kriegführende Armee (der französischen Regierung vom 28. September
1918 (Roth, S. 47), der englischen —- vom 11. Oktober 1918, der
italienischen —- vom 12. Oktober 1918 und der Vereinigten Staaten —
vom 1. November 1918); P. 13 der Rede Wilsons vom 8. Januar 1918
(Roth, S. 45, Gaillard, S. 141).
68. Aufruf des Oberkommandierenden Grossfürst Nikolai Nikolajevitsch
vom 1./14. August 1914 (Blociszewski, S. 13, Roth, S. 10, Walther
Recke, Die polnische Frage als Problem der europäischen Politik,
Berlin 1927, S. 205); Armeebefehl des Kaisers Nikolai II vom 25. De
zember 1916 (Blociszewski, S. 44); Aufruf des Petersburger Arbei
ter- und Soldatenrats vom 27. März 1917 (S. Recke, S. 272); Deklara
tion der russischen Provisorischen Regierung vom 17./3Q. März 1917
(Вестник
Временного Правительства Nr. 11 ;
Blociszewski, S.
55—66, Roth, S. 16, Helmolt, Die Weiderherstellung Polens, S. 69—71);
Art. III des Friedensvertrags von Brest-Litowsk vom 3. März 1918;
Erklärungen der russischen Delegation in Brest-Litowsk (S. Мирные
переговоры в Брест-Литовске т. I, Москва, 1920, S. 85).
69. Entstehung und Verfassung der polnischen Republik im Jahrbuch des
öffentlichen Rechts der Gegenwart, Band XII, 1923/24, S. 290.
70. Polen im Wörterbuch des Völkerrechts und der Diplomatie, Band II,
S. 284; S. auch Casimir Smorozewski, La Pologne restauree, Paris
60
1927, S. 46—47; Paul Roth, Die Entstehung des polnischen Staates,
Berlin 1926, S. 52; Durdenjevski, S. 56; Walther Recke, Die polnische
Frage als Problem der europäischen Politik, S. 322.
J. Pešek, ffistoire Tchecoslovaque, Prague 1925, S. 188; E. von
Glaise-Horstenau, Die Katastrophe, Zürich-Leipzig-Wien, 1929,
S. 370—372; Durdenjevski, zweiter Teil, S. 42; Rauchberg, Tschecho
slovakische Republik im Wörterbuch des Völkerrechts und der Diplo
matie, Band II, S. 729; Franz Weyr, Der Tschechoslovakische Staat
im Jahrbuch des öffentlichen Rechts der Gegenuart, Band XI, 1922,
S. 351—352; Jaroslav Papoušek, Der Kampf um die tschechoslova
kische Selbständigkeit, Prag 1928, S. 91—92; J. Opocensky, Der wie
dererstandene Tschechoslovakische Staat im Jahrbuch 1928, Die
Tschechoslovakische Republik, Prag 1928, S. 50; 0. Butter und B.
Ruml, Tschechoslovakische Republik, S. 5.
Der Aufstand der Nationen, Berlin 1928, S. 693.
Benes, Der Aufstand der Nationen, S. 597—598.
Zuschrift der englischen Regierung an den Pariser Nationalrat vom
3. Juni 1918, S. Benes, der Aufstand der Nationen, S. 485—486; Dekla
rationen der französischen Regierung an den Pariser Nationalrat vom
29. Juni 1918, ibid. S. 499—500; Erklärung der britischen Regie
rung vom 1. Juli 1918, ibid. S. 504—505; Deklaration der britischen
Regierung vom 9. August 1918, ibid. S. 538; Vertrag des Pariser
Nationalrats mit der britischen Regierung vom 3. September 1918,
ibid. S. 539; Deklaration der japanischen Regierung vom 9. September
1918, ibid. S. 546; Deklaration der Vereinigten Staaten vom 2. Sep
tember 1918, ibid. S. 558; Vertrag der französischen Regierung mit
dem Pariser Nationalrat vom 28. September 1918, ibid. S. 562—563;
Note der italienischen Regierung vom 24. Oktober 1918, ibid. S.
603; etc.
.J. Zolger, die Verfassung Jugoslaviens im Jahrbuch des öffentlichen
Rechts der Gegenwart, Band XI, 1922, S. 185.
Fauchille, S. 258.
Durdenjevski, zweiter Teil, S. 100; Žolger, die Verfassung Jugosla
viens, S. 182.
Durdenjevski, S. 100; Žolger, S. 184; Schwarzlose, Serbisch-KroatischSlowenischer Staat (Südslavien) im Wörterbuch des Völkerrechts und
der Diplomatie, Band II, S. 523.
Durdenjevski, S. 100; Zolger, S. 183. ,
Durdenjevski, S. 100; Žolger, S. 184.
Durdenjevski, S. 100—101; Žolger, S. 184—185.
Durdenjevski, S. 101.
Gmelin, Serbokroatisch-italienische Differenzpunkte, im Wörterbuch
des Völkerrechts und der Diplomatie, Band II, S. 527.
Fauchille, S. 312; Glaise Horstenau, Die Katastrophe, S. 377; Beneš,
Der Aufstand der Nationen, S. 391.
Csekey, S. 238—240; Rapport au conseil de la Societe des Nations
(Questionnaires), Geneve 1927, S. 155.
Verträge I.
Verträge II.
A. Piip, Iseseisvuse esipäevilt (Aus den ersten Tagen der Selbstän
digkeit), S. 57.
Piip, S. 48.
61
Подданство
(Untertanschaft), S. 323 (weiter zitiert
unter Hessen).
August Winnig, Am Ausgang der deutschen Ostpolitik, S. 51; Rolnik,
S. 51; Jäschke, Lettland (Wörterbuch des Völkerrechts u. der Diplo
matie, В. I. S. 825—826); Mintz, S. 108.
Csekey, S. 220—221.
Csekey, S. 221.
Die Verordnungen der temporären Regierung treten mit ihrer Ver
kündung im Staatsanzeiger in Kraft, wenn in der Verordnung kein
anderer Termin angegeben ist.
Hessen, S. 123.
Erwiderung auf die Kundgebung der Vorsitzenden des Abgeordne
tenhauses und des Senats etc. anlässlich des 10. Jahrestages der Unab
hängigkeit am 28. Oktober 1928, Prag 1928, S. 15.
Villecourt, S. 491.
Der § 27 des Grundgesetses sagt: „Stimmberechtigt ist jeder Bürger,
der zwanzig Jahre alt geworden und ununterbrochen wenigstens ein
Jahr lang in der estnischen Staatsbürgerschaft (Eesti kodakondsuses)
gewesen ist.“ Seine Übersetzung klingt: „Chaque citoyen, ä partir
de 20 ans, jouit du droit de vote, s’il est sujet estonien depuis
au moins une annee.“
Maddison — Angelus, S. 16.
Makarov, S. 7; Villecourt, S. 492.
Villecourt, S. 492.
E. Maddison, Eesti kodanikud ja nende põhiõigused (Die Staatsbürger
Estlands und ihre Grundrechte), Sammelwerk „Eesti“ (Estland),
Dorpat, 1927, S. 1186; Makarow, S. 9.
I Riigikogu protokollide lisad (Die Beilagen zu den Protokollen der
I Staatsversammlung) Reval, S. 1302 (weiter zitiert unter RPL).
E. Maddison, Eesti kodanikud ja nende põhiõigused (Die Staatsbürger
und ihre Grundrechte), S. 1186.
1923. a. Riigikohtu otsused (Die Entscheidungen des Staatsgerichts
vom Jahre 1923), Dorpat, 1924, S. 120—121 (weiter zitiert unter RO),
Entscheidung nr. 59.
im RO nicht veröffentlicht.
Juhtnöörid Eesti demokraatliku Vabariigi kodakondsusse vastuvõtmise
kohta 6. veebruarist 1919 (Instruktionen, betr. die Aufnahme in die
Staatsbürgerschaft der demokratischen Republik Estland vom 6. Feb
ruar 1919), Staatsanzeiger Nr. 16 — 1919.
RO, Entscheidung nr. 59.
Makarow, S. 15.
Villecourt, S. 493.
Makarow, S. 7.
„2) Die Gebürtigkeit der Person bedeutet den Ort, wo die Eltern bei
ihrer Geburt ständig lebten.“
I Riigikogu protokollid, 8. istungjärk (Die Protokolle der I Staats
versammlung, 8. Sitzungsperiode), 1922, Reval, S. 787.
Makarow, S. 7.
E. Maddison, Eesti kodanikud ja nende põhiõigused (Die Staatsbürger
Estlands und ihre Grundrechte).
Villecourt, S. 494.
Villecourt, S. 494.
118. Auf diesen Standpunkt stellt sich auch das Staatsgericht in der Ange
legenheit des Adolf (Abram) Gutmann (Nichtanerkennung als Staats
bürger Estlands): „Die verneinende Antwort des Innenministers grün
det sich auf den § 7 der Estnisch-Lettischen Konvention, wonach die
Bestimmung, dass eine Person als Staatsbürger desjenigen Staates ge
zählt wird, in dessen Grenzen sie lebt, sich auf die Bürger estnischer
und lettischer Nationalität bezieht1' („Eesti Politseileht“ — Estnisches
Polizeiblatt — Reval 1923, Nr. 8/9, S. 120, im RO nicht veröffentlicht).
119. Piip, S. 49.
120. E. Maddison, Eesti kodanikud ja nende põhiõigused (Die Staatsbürger
Estlands und ihre Grundrechte), S. 1187.
121. E. Maddison, Opteerimisest Eesti-Ukraina vahelise lepingu järele
(Über die Optation nach dem Vertrag zwischen Estland und der
Ukraine), „Vaba Maa“ (Das Freie Land), Reval, 1922 Nr. 100.
122. RPL, S. 1300.
123. Csekey, S. 240.
124. Das Staatsgericht, das am 17. Mai 1927 über die Klage des Moses
Kolomoitsev, betr. seine Staatsbürgerschaft, beriet, fand, dass der
Kläger: „im September 1922 nach Estland nur mit dem Ziel gereist ist,
um seine Frau nach Russland zu bringen, woraus zu ersehen ist, dass
Kolomoitsevs ständiger Aufenthaltsort (domicilium), wie ihn der § 3066
u. and. des Baltischen Privatrechts vorsehen, niemals in den Grenzen
der Estnischen Republik gewesen ist“ (im RO nicht veröffentlicht).
125. Auf diesem Standpunkt steht scheinbar auch das Staatsgericht; in der
Anmerkung 124 angeführten Angelegenheit versuchte der Kläger zu
beweisen, dass er, da die Ukraine zur russischen Föderation gehört,
seine Staatsangehörigkeit nicht ändern konnte, das Staatsgericht fand
jedoch, dass dieser Umstand das Bestehen der Ukraine als selbstän
digen Staat nicht verneint.
126. Villecourt, S. 500.
127. A. Romen, Reichs- und Staatsangehörigkeitsgesetz, 1923, Berlin, S. 24.
128. Jules Valery, La nationalite frangaise, Paris, G. 27, S. 24.
129. Das Staatsgericht erklärte in seiner Entscheidung vorn 13/24 Novem
ber 1925 in der Angelegenheit des Miron Sinder, dass der Vorsitzende
der Landverwaltung und das Stadthaupt nicht das recht haben, die
Herausgabe des Zeugnisses zu verweigern, selbst wenn sie überzeugt
sind, dass dass vom Standpunkt der staatlichen Sicherheit und des
Vorteils begründet wäre, denn aas Staatsgericht fand, dass der § 3
dem Vorsitzenden der Landverwaltung und dem Stadthaupt vor
schreibt in Bezug auf die zu einer bestimmten Kategorie gehörigen
Bittsteller nur festzustellen, ob die im § 3 vorgesehenen Forderungen
belegt sind und im bejahenden Falle, diesen Personen das Staatsange
hörigkeitszeugnis auszugeben (RO Nr. 47 — 1925). Auch RPL, S. 1302.
130. RP, S. 786—787.
131. In der Angelegenheit Kolomoitsev (Anmerkung 124) fand das Staats
gericht, dass „der Umstand, wie Kolomoitsev die Staatsbürgerschaft
der Ukraine erwarb, d. h. ob er selbst in die Staatsbürgerschaft trat
oder ob er als ukrainischer Staatsbürger gerechnet wurde, keine
Bedeutung für die Angelegenheit hat.“ Auf denselben Standpunkt
stellte sich auch die administrative Praxis.
63
132. Der Begriff „estnische Abstammung“ ist ein rein ethnographi
scher Begriff und steht in keinerlei Zusammenhang mit dem im
§ 20 des Grundgesetzes den Staatsbürgern Estlands gewähr
leisteten Recht der Bestimmung der Nationalität (E. Maddison, Zu
einem Prozess, „Eesti Politseileht“ — Estnisches Polizeiblatt —
Nr. 13/14 — 1926).
133. „Die Entscheidung darüber ist vollständig der Diskretionsgewalt des
Innenministers übergeben, da das Gesetz die Weiterklage über eine
diese Sachen berührende Entscheidungen nicht gestattet (RO Nr. 47 —
1925)-.
134. E. Maddison, Uued väljavaated (Neue Ausblicke) „Eesti Politseileht“
(Estnisches Polizeiblatt) Nr. 2 — 1928.
135. Villecourt, S. 503—504.
136. Hessen, S. 321.
137. „Riigi Teataja“ (Staatsanzeiger) Nr. 183/184 — 1925.
138. RPL, S. 1304.
139. Hessen. S. 261.
140. Villecourt, S. 504.
141. RPL, S. 1303.
142. Gemeint sind Steuern und Lasten.
143. Hier hat der § 7 des Gesetzes betr. den Dienst in der Wehrmacht
(Staatsanzeiger Nr. 43 — 1926) Änderungen gebracht. Während der
§ 20 des Staatsangehörigkeitsgesetzes nur die im aktiven Dienst
der Wehrmacht befindlichen Personen vorsah, spricht der genannte
§ 7 davon, dass die 18—30 jährigen Staatsbürger aus der
Staatsangehörigkeit vor Abtragung der Pflichtzeit im stehenden Heer
und in der Reserve befreit werden können nur mit Zustimmung des
Kriegsministers,
144. Vgl. § 24 des Reichs- und Staatsangehörigkeitsgesetzes vom 22. Juli
1913.
Hessen, S. 137 («Ни одно государство не потерпит, напримкр, экспатртцш
подданнаго, не сопровождаемой оставлешем отечества». Kein Staat
duldet z. В. die Expatriierung eines Untertans, die nicht verbunden
ist mit dem Verlassen des Vaterlandes).
145. Der estnisch-russische Vertrag, Art. IV, vgl. auch die estnisch-lettische
Konvention, Art. X und den estnisch-ukrainischen Vertrag, Art. VIII.
146. RPL, S. 1304.
147. Vgl. § 18 des Reichs- und Staatsangehörigkeitsgesetzes vom 22. Juli
1913.
148. Villecourt, S. 505.
VaataA. Saali
Walitud Kirjatööde
Kogu
Hilda
E...A. Saali
Walitud Kirjatööde
Kogu
Hilda
EESTI KIRJANDUSE SELTSI
KIRJASTUS
A. Saali
Walitud Kirjatööde
Kogu
VI
Tartu, 1929
Eesti Kirjanduse Seltsi kirjastus
A. Saal
Hilda
Ajalooline jutustus XIV aastasajast
EX LIBRIS
G. Vilberg
Tartu, 1929
Eesti Kirjanduse Seltsi kirjastus
J. & A. Paalmann'i trükk. Tallinna, W. Karja tän. 12.1929 a.
Lugejale.
Eesolew jutt „Hilda" tahab lugejat tutwustada suure
sündmusega Eesti ajaloos, mis siiamaale meie rahwale
wistiSti oli weel tundmata. Aastal 1870 leidis Bre-
meni ülikooli raamatukoguhoidja dr. Kohl oma raama-
tukogust toana käsikirja, mis oli jäänud hoopis unus-
tusesse ja kõigist tähelepanemata. See seanahasse poo-
gitud ja hoolega kirjutatud alasaksakeelne käsikiri kandis
nime: „Renneri Liiwimaa ajaraamat". Johann Renner
oli sakslane, elas mitu aastat meie maal orduteenistu-
ses ja kirjutas Eesti wanemast ja omast ajast ajaloo-
raamatu, mis awab mitmed koguni uued allikad meie
ajaloo-teadusele.Kohe wõttis noor saksa õpetlane
Konstantin Höhlbaum selle kirja trükkipanemise oma
kätte ning teenis enesele sellega doktori aunime.
Renneri Liiwimaa ajaraamat leidis iseäranis meie maal
suurt tähelepanu, sest temas olid marjul mitmed siia
maale aimamata asjad, mida Renner kirja pannud enese
nägemise Põhjal. Üks tema ajaraamatus kirjeldatud
tähtsamatest sündmustest on Eesti rahwa mäss aastal
1343, mis on wõetud eesolewa jutu põhjaks. See mäss
käib nagu merine niit Eesti rahwa ajaloost läbi ning
täidab meid weel wiie ja poole aastasaja järele Müri
naga. Ligi poolteistsada aastat oli endine waba eestlane, kes weel wõõra walitsust ei olnud tundma õppi
nud, orjuses elanud, ning kosutanud oma kurnatud jõudu,
siis ärkas ta igatsus isaisade wabaduse järele niisuguse
jõuga, et ta kauem enam oma orjapõlwe ei jõudnud
kannatada, waid oma mäega katsus wõita enesele wabadust. Sellest suurewiisilisest wabadusewõitlusest, mis
kui häwitaja merelaine laastates käis üle maa, ei ole
eesti keeles minu teada meel mujal kirjutatud kui
Bornhöhe jutus „Tasuja", milles nimetatakse kuulust
mässu jüripäewa ööl 1343. Sellepärast olen ma jul
genud saata ,Hildat" oma armsate suguwendade ja
-õdede sekka, et neile anda wäikest pilti pimedamast Eesti
ajaloo osast.
Kui selles jutus siis mõned osad lõpewad teisiti, kui
wahest lahke lugeja soowib, siis palun selle peale mõtelda,
et aeg, millest lugu räägib, seda teisiti ei lubanud. Kus
terme rahwas nutab, seal ei wõi üksik inimene hõisata.
Tartus,
augustikuul 1890.
Kirjutaja.
1. Tondiloss.
Külma wihma
ja lumerätsakat
sadas sega
mini maha, nii et kaks metsaründajat olid läbimärjad ja külmetasid kangesti, ehk küll olid kii
relt oma teed käinud, et weel enne kottpimedat
sügiseööd wälja jõuda. Aga öö oli ammugi
juba oma pimedusekatte üle maa ja metsa lao
tanud, ning ikka weel uitsid mehed mööda
metsa, ilma et oleksid teadnud, kuidas wälja saada.
Näha ei olnud weel midagi muud kui pimedust,
ja peale wihma padina, mis ülewalt puude oks
telt kaunis walju tuule käes maha kukkudes sün
dis, ei kuulnud nad mingit muud häält.
— Püha Maarja, meie oleme hirmsasti
ära
eksinud, et enam paigastki ei saa, ütles
teine
lühem mehike wärisewal häälel, mis näis
roh
kem kartusest kui külmast tulewat.
— Kuidas nii, Maarja
kummardaja,
küsis
teine kindla, wähe põrisewa häälega, nagu ei
puutuks halb ilm ega eksimine temasse sugugi.
Meie astume ometi ühtepuhku edasi, kuidas
Wõid sa siis ütelda, et me paigastki ei saa?
7
— Waata, Wiboane, meie oleme sellel kohal
olnud täna juba kaks korda.
fuur
tamm
Siin on jälle see
— see manitseja märgilaud, mis
käseb tagasi pöörda.
Seda üteldes jäi ta seisma ja näitas käega
edasi.
— Sul on ju päris kassi silmad, et nii kott
pimedal ööl näed lugeda puid.
Mina ei märka
muud, kui nagu oleks ilm jäänud wähe selge
maks.
Wististi on pimeduse kott lõhki rebene
nud.'
— Ei, Wiboane, meie oleme jõudnud
lagen
diku ette, wastas wäiksem mees, keda ta seltsi
line Maarja kummardajaks kutsus.
Waata, kas
sa ei näe ka seal üle lageda mingit suurt musta
kogu, kõneles mees natukese aja terawama wahtimise järele edasi. — Püha Maarja, kui see
wiimati on see hirmus
„tondiloss"! Ma olen
kuulnud, et selle ees olla wäike
Ja häda sellele, kes selle ligi julgeb
tammega.
minna.
lagendik suure
Häda ka meile, kui meie ruttu ümber
ei pööra.
Armas
Wiboane, lähme ruttu siit
hirmsast kohast ära, — muidu oleme meie ka
dunud.
Ma märkan, et iseäraline
kuri wõim
meie ümber weab oma wõrkusid kokku ja meid
tahab saata hukatusesse, sest mõtle, Wiboane, juba
kolmat korda oleme pidanud ilma tahtmata siia
tagasi tulema.
8
Ma ei tahtnud enne sulle sellest
midagi ütelda, waid siit nii kaugele ära minna
kui aga wõimalik, — ja nüüd oleme ometigi jälle
siin.
Meie käime ratasringi. Nõia paelad, ära
seletamata kuri salawõim on meid
oma küüsi
saanud — ma aiman õnnetust, hädaohtu, huka
tust.
Wiboane, Wiboane, kuidas pääseme siit
weel hingega?
Wiboane naeris lühidalt.
— Mis loomad need londid sinu
usu järele on? küsis ta üksluiselt.
Maarja
Niipalju kui
mina ristiusku tunnen, ei ole sel usul ühtegi
niisugust abijumalat, keda tondiks hüütakse. Ja
sina austad seda usku, pead ta kombeid, hüüad
Maarjat õnnes ja õnnetuses appi — mis
on
tondid, mis on see kuri salawõim, kes meid weab
ringi siin pimedas metsas?
\
— Ära räägi nõnda, meie oleme hädas, ma
ei ten muud kui seda, et inimene kõiki peab kartma,
ägas mehike suures hirmus.
Ah kui me täna
siia metsa ei oleks tulnud!
— Waene tondiuskuja, sõnas teine osawõtliku
häälega. Ära weel meelt heida. Kui sa seda
kohta
tunned, siis on meil ikka
weel
lootust
Meie peame täuama õnne, et
me oleme.
Astume aga ikka
wälja pääseda.
teame,
kus
edasi.
— Tondiloss
ei ole enam kaugel,
hüüdis
seltsimees kähisewal häälel.
9
— Ära ole narrike, looda oma Maarja peale,
manitses
Wiboane
poolpahaselt,
kui nägi, et
mehike hakkas tagasi minema. Sel wiisil wõime
hommiku walgeni mööda pimedat metsaalust
külma wihma käes ümber tampida. Kus sa
siis weel tahad leida teed, kui
pimeduse pärast
sõrmegi ei näe pista suhu. Lähme ometigi kurja
ilma eest tuulewarju, kui maja on nii ligidal.
— Aga seal ei ela ju ühtegi inimest.
— Seda parem, siis on ta terwelt meie päralt.
— Seal
elawad
tondid
—
kaelamurdjad,
ägas kartlik mehike.
— Nendega saame walmis, kostis Wiboane
naeratades. Meie wõime kyrd ka tontidele tonti
teha.
Lähme!
wihma
käes
Mul ei ole siin külma tuule ja
lõbu
kauem külmetada.
Peame
Wähe puhkama ja liikmeid soojendama, enne kui
edasi wõime minna.
Noh, tule ühes!
Ta wõttis seltsimehe käest kinni ja tõmbas ta
enese järele.
Keha poolest nõrk mehike oli
ka
külmast ja kartusest nii kohmetu, et ta ei wõinud
mõteldagi wastupanemise peale.
— Sealt ei tule keegi eluga tagasi, ümises
ta- wärisedes.
Kas sa ei ole kuulnud, mis ton
dilossist räägitakse?
Oh,
meie oleme
elusalt
kadunud!
Aga seltsimees ei pannud ta hädaldamist tä
hele, waid astus otseteed täheudatud suure musta
10
kogu poole, mis oligi kardetud tondiloss. Wihma
rabinast, mis kange tuulega wastu müüri lan
ges, wõis kuulda, et nad seisid lossi müüri ees.
Pimedus ei lasknud aga näha ainustki ust ega akent.
Wiboane katsus käega, kas kustki august ei pää
seks wihmawarju, aga ei tunnud muud kui külma
jäätanud müüri enese ees.
mise
järele
jäi
ta
Kauase asjata otsi
wiimaks
ühte
lagunenud
müüriauku seisma,
kuhu wihm enam peale
ei sadanud, ning tõmbas oma seltsimehe ka
järele,
kuue
kes külma ja kartuse pärast lõdisedes ta
hõlmast
kinni
hoides
ei
sam
jäänud
mugi maha.
— Soo, paremat marju meie täna wististi
enam ei leia, ütles Wiboane ennast müüri najale
toetades. Parem pool muna kui tühi koor. Jääme
niikauaks siia,
kui ilm paraneb.
Et aga aeg
ei läheks igawaks, siis kõnele nüüd, mispärast sa
pead neid lagunenud müürisid nii wäga karde-
tawaks?
Kaua aega pidi Wiboane oma kartlikku selt
simeest julgustama ja trööstima, enne kui ta sai
niipalju julgust, et hakkas tasakesi rääkima.
— Tondiloss on päris tontide elupaik, algas
ta wiimaks tasakesi, nagu kardaks ta,
murdjad waljumat kõnet kuuleksid.
et
kaela-
Oma lapse-
põlwes juba kuulsin ma ema käest, et suures
Kannewere laanes olla hirmus maja, kus wanasti
11
elanud roaga kurjad saksad, kes waestele inimes
tele teinud
ütlemata
ülekohut.
Kui need
ära
surnud, siis et ole keegi enam läinud sinna lossi
elama.
Kadunud sakste wanem poeg
ehitanud
enesele uue lossi, praeguse Kannewere mõisa, ning
sellest ajast saadik jäänud loss Kannewere laanes
üksnes tontide eluasemeks. Päewal olid uksed
ja aknad ikka kinni, enamasti päris kinni müü
ritud, aga öösel läksid nad
iseenesest lahti, ja
kui keegi üle lüwe sisse astus, siis wajusid uksed
iseenesest ta taga
kinni ning keegi inimene ei
näinud iialgi enam julget sisseastujat — ta oli
toutide roog. Mina ise tundsin ühte julget meest
meie kuulsa roanema Lembitu
näha tondilossi.
soost, kes tahtis
wõttis toaga mungakese
Ta
ühes, et see heidaks tontide roastu püha ristikesi
ette ja wangistaks nende roäge, aga ei tulnud
enam tagasi.
'Teda on
mitmed sõbrad
käinud
otsimas ja kes neist lossi uksest sisse julgenud
minna, on ikka jäänud kadunuks. Öö ajal on
imelisi hääli kuuldud, nagu ohkamisi
ja uppi-
hüüdmisi — üleüldse on kõik see lugu nii kohutaw
ja hirmus, et
nüüd
enam
keegi eluarmastaja
meelega ei lähe tondilossi ligidale.
Seal toalit-
seb äraseletamata kuri salajõud, mingi igawene
toanne lasub ta peal — — — Wiboane, kas
sa ei kuulnud midagi? küsis ta natukese
kuulamise järele, kõigest kehast wabisedes.
12
aja
Wiboane kuulas ka, aga tema kõrwu et puu
tunud peale
tuule
wingumise ja wihma kabina
midagi iseäralist.
— Sõbrake, sa oled liiga kartlik,
Need pole
ta siis seltsimeest.
muistsed jutud.
olen ka
Ma
waigistas
muud kui enne
palju sarnaseid
lugusid kuulnud, aga ei pea neist mingit lugu.
Sa wõid ju isegi arwata, kuidas siis munk wälja
Pääsis, kui ta seltsimees sisse jäi.
— Räägitakse, et see munk ise just tondipealik
olnud, kes
meelitanud inimesi sinna hukatusepaika. Tema elawat praegugi weel — mitu ini
mest on teda pimedal ajal siin metsas
näinud
üniber uitmas.
Äkki jäi rääkija jälle Mait, tõukas küünarnu
kiga Wiboane
käe wälja,
külge ja
sirutas
sõnagi suust.
oma
Wärisewa
pärast oleks saanud
ilma et hirmu
Wiboane märkas kohe, et sõbral
oli midagi näidata.
Ta wõis pimeduse pärast
waewalt aru saada, kuhu poole mehike käe oli
Wälja sirutanud. Siiski jäi ta pimedusesse wah-
tima,
nagu wõiks
silm
sellest
läbi
tungida.
Kõik waatamise waew oli aga asjatu, sest peale
musta müüri ja pimeda taewa ei puutunud talle
midagi silma. Ta tahtis praegu küsima hakata,
mis tal näidata olnud, kui äkisti
lossi ees walgeks.
Walgus jälle
Teisel
kadunud,
põõsad läksid
silmapilgul oli see
ning müürile tungisid
13
weel paar laterna
mis näisid tulewat
tulekiirt,
Imestusega waatas
mingi liikuwa kogu poolt.
Siin
Wiboane seda nähtust.
inimene
liikumas,
kellel
oli tõesti keegi
laternatuli hõlma
all
seisis ning kes siin ettewaatlikult walgustas.
Üksisilmi sinnapoole wahtides nägi ta jälle kor
raga walgust müürile langewat.
ka
kogu
samal silmapilgul
wingumise
wahel oli ka
roostetanud
Ühtlasi kadus
müürisse.
Tuule
nagu wähe manade
ragisemist kuulda, siis
uksehingede
jäi kõik jälle Mait.
Seda oli ka. Wiboane seltsimees
näinud. Ta
kõik pealt
hoidis kätega kui tangidega Wibo
ane käewarrest kinni ja sai waewaga weel paar
korda hüüda: — Tondid, tondid!
Siis oli ta ka juba kadunud.
Wiboane ei pannud
seda mitte kohe tähele,
sest see ootamatu nähtus
oli ka teda täitnud
imestuseja põnewusega ning wangistanud ta meeli.
Mis imelik
nähtus
see oli?
Kes
oli
see
mõistatuslik inimese- wõi tondikogu siin sügawas
metsas mana lagunenud lossi juures, mida igalpool kardeti?
Kas elas keegi siin, wõi oli tal
siia muud tegemist?
Need küsimused ootasid ta peas asjatult was-
tust.
Nagu näha, oli neil tondilugudel ka ikka
oma
põhjus,
kõnelnud.
14
millest seltsimees
talle praegu
— Toomas! hüüdis ta sõpra.
Nüüd alles
märkcks ta, et ta
oli üksi.
Ta
imestlemine kaswas seda leides weel suuremaks.
Ta pidi juba peaaegu uskuma hakkama,
seltsimees
mis
Kas ei olnud ta
talle tondilossist jutustatud.
ka wahest tontide
kätte sattunud ja
selle nägemata ja äraseletamata salawõimu läbi
ära
kaotatud, kelle sisse
ta
nii
kindlasti
ise
uskus?
Wiboane ei olnud ebausklik ega kahtluste sõber.
Ta tahtis
selgust saada ning
järelemõtlemiseta selle koha
sammus pikema
poole, kus ta oli
näinud tonti müürisse kaduwat. Pimedas ei
Wõinud ta ometi midagi iseäralist leida. Ühe
sugune külm müür oli tal igalpool ees.
Nst ei
leidnud ta kustki, nagu oli lootnud. Nii pidi ta
wiimaks
uskuma jääma, et see nähtus oli kas
silmawiirastus wõi tont, kes peaga joosnud läbi
müüri.
Otsimisest ja mõtlemisest wäsinud,
hakkas ta
üksi edasi kõndima wüikest teerada mööda,
saada weel parajaks ajaks koju.
et
Toomas oli kadunud ja jäi ka kadunuks.
2. Päästmine.
Wihma padises weel ikka puude otsast maha
ja wäike koiduke ei jõudnud oma noorte kiirtega
15
Wibo-
ka weel otsatut pimedust ära ajada ega
anele teed näidata.
Ta oli juba tükk aega käi
nud, aga ikka weel metsast mitte wälja jõudnud.
Ilmade tormis ja marus harjuuud Wiboane ei
pannud seda tähelegi, ta mõtted wiibisid tondi
lossi juures, mille üle ta asjata
otsis
seletust.
Korraga kuulis ta enese ligidal tumedat möir
gamist ja selle järele kohe heledat kiljatust.
Ta
jäi kuulama. Mõlemad hääled olid kordamööda
jälle selgesti kuulda.
— Karu, karu —
ja üks inimene,
ümises
Wiboane iseeneses ja hakkas märga metsaalust
mööda sinnapoole ruttama,
kust
hääled tulid.
Wististi oli keegi õnnetu inimene karu küüsis.
Mõne silmapilgu järele oli ta jõudnud min
gile wäikesele lagendikule, kuhu noore koidu nõr
gad kiired saatsid wühe walgust. Wiboane teraw
pimedusega harjunud silm nägi peagi üht musta
liikuwat kogu,
kes kargas praegu ühe teise, eest
ära põgenema kogu peale.
Silmapilguks jäi
liikuw wari seisma ja hele naisterahwa hädakisa
kajas waljusti metsa.
Sellest nähtusest oli Wi-
boanele arusaamiseks küllalt.
Ta
teadis, mis
siin oli sündinud ja mis tal tarwis teha.
Ruttu kargas ta jahinoaga
metsalise
kallale,
kes oma ohwri oli wõtnud sülle ja praegu ham
mastega teda lõhki tahtis kiskuda. Wälgu kiiru
sel tungis ta teraw nuga karule küljeluude wa-
16
hele, nii et see röökides maha langes. Aga tei
sel silmapilgul oli ta jälle kahe jala peal ülewal,
et ootamata pealetungijale mõjuwalt kätte maksa.
Tugewa mehe kange käsi aga
ja iga hoop
tõi
käis ruttu ringi
metsalisele uue
raske
haawa
Wiimase jõu ja hirmsa wihaga tormas
ta mehe kallale ja pigistas oma tugewate käp
kehasse.
pade wahele, nii
et Wiboanel hing jäi rindu
kinni. Ta meeled lippusid juba segaseks minema
ja wiimane
pääsmise lootus kaduma.
Meele
heitel sai ta meel oma noa elukale sügawasse
rinda majutada, nn et ta wõimetult ühes wõitjaga maha langes. Waenlane oli küll wõidetud,
aga wõitja oli ise saanud nii raskesti pigistada,
et ta
ennast
surnud metsalise
lahti ei jõudnud teha.
käppade wahelt
Talle oli tulnud niisu
gune rammestus peale, et ta langes
nestanud olekusse.
üsna mi-
See aga ei tuurinud kaua.
Ta süda sundis teda järele waatama, mis sel
lega on sündinud, kelle tema päästis
metsalise
käest.
Natukese aja ümberwaatamise järele silmas ta
ka Maheajal suuremaks
läinud
koidu malgusel
ühe inimesekogu lühema puu najal seiswat.
Ta
astus lähemale ja nägi enese ees seismat pikas
mantlis imeilusat kahwatanud naisterahwast.
Wüike käekorw ja latern olid ta körwal rohus.
Wiboane lähenemine näis talle jälle elu
tagasi
17
tootvat.
Ruttu tõmbas ta mahalangenud asjad
kätte, nagu et tahaks ta neid näidata.
— Ilus piiga, kas fee metsaline
sulle suurt haiget? küsis Wiboane
Nõidlik koidupuna tõusis neiu
on
teinud
osawõtlikult.
näosse.
Ta
naeratas wähe ja sõnas siis tasase, pehme hää
lega, wähe wärisedes:
— Ei
ole mul mingit
wiga — ma tänan
sind mu elu päästmise
eest.
oleks ma enam
seas.
elawaie
Ilma
sinuta et
Kuidas
sa
ise
pääsid? Mul oli nii suur hirm, kui sind nägin
karu küünte wahel, et jäin kangeks kui kiwipost
ja mitte et saanud appi tulla. Nii ott naisterahwad!
Nüüd olen ma wäga rõõmus, et ter-
welt oled pääsnud.
Tänuliku Pilguga andis ta oma wäikse pehme
käe
Wiboane suurde tugewasse pihku.
gistas seda soojalt ja waatas
nõidlikku nägu.
tal läbi südame.
See pi
imestusega neiu
Seal käis korraga imelik wärin
See oli sama nägu, mida
nägi öösel tondilossi kaduwat.
ta
Mis oli sel ke
nal neiul kardetawas lossis tegemist?
— Kuidas oled sa sattunud siia paksu metsa,
kus murdjad metsloomad iga silmapilk su ilusale
elule otsa wõiwad teha? küsis Wiboane.
— Tulin, ja karu juhtus mulle siin wastu,
oli neiu lühike wastus.
18
— Äga niisugusel ajal
ei
lahe keegi noor
piiga majast wälja.
— Eksid, mu elupäästja, kellel tarwis minna,
see läheb küll.
— Mis tarwidus wõis sul siis olla?
— Seda ei wõi
ma
ütelda, wastas Piiga.
Ma tahan oma Länulist meelt igal wiisil oma
elupäästja wastu üles näidata, ehk kui see
ei ole muidu
wõimalik, siis on
mul
mul südames
paigake, kuhu waikne tänu oma heategija wastu
leiab jäädawalt aset.
Lase wäliseks täheks weel
kord oma kätt pigistada ja mul rutata, et weel
õigeks
ajaks saan koju.
Mina oma
elust ei
hooliks, aga selle kustumisega peab ka üks teine
elu
kaduma
hirmsas piinas.
Taewas
tasugu
sulle su heategu.
Nende sõnadega tõmbas ta oma käe Wiboane
tööga tugewaks kaswanud sõrmede wahelt ära ja
tahtis minema hakata. Mees aga pidas ta kinni.
— Kosta mulle weel üks küsimus, ütles Wi
boane.
Tüdruk jäi oodates seisma.
— Kas sa tondilossi tunned? küsis Wiboane
põnewalt.
Seda küsimust ei olnud piiga wististi
oodanud.
mitte
Ta kohmetas, aga ometi walitses ta
ennast wäga hästi.
Natukese aja pärast sõnas
ta ruttu:
19
— Miks sa seda küsid?
— See peab wäga kardetaw koht olema.
— Jah, paljudele maksab ta elu.
ette, et sinna ei satu, see
iga mees
Waadaku
on
elawatele, kostis piiga ja hakkas jälle
— Oota weel wähe ja lase
haud
minema.
saatma
ennast
tulla, ütles mees ja lootis sel wiisil mahti leida
kätte saada
selle
mõistatuse
seletust,
mida ta
ise asjata otsis.
— Minu tee ei ole pikk,
wita ma
saatjat,
iialgi
on otsas, ma
pean
ja selleks
oli ta
minema,
ei tar-
Aeg
wastus.
taewa õnn olgu
sinuga!
Mõne silmapilgu pärast oli ta juba
Wiboane silmist.
ta pea huugama.
kadunud
Tänase öö juhtumised
panid
Tema terawat mõistust aus
tasid muidu kõik tuttawad ja ta isegi wõis ene
sega ikka rahul olla, aga
täna ei aidanud
detud pea teda mitte sammugi
edasi.
kii
Kuidas
Wõis ta sellest kõigest aru saada: noor koidukaunis neid öösi pimedas tondilossis, mida ta ise aga
peab nii wäga kardetawaks, et keegi inimene
sinna ei julge minna.
Siis ripub tema
elu
küljes weel ühe teise inimese elu, kes tema surma
läbi surma wõiwat saada! Kes wõib sellest mõis
tatusest aru saada ja seda ära seletada! On ta
niisama ebausklik kui mu seltsimees Toomas? Ei,
see ei wõi kuidagiwiisi olla. Siis ei hulguks
20
ta
mitte öösi siin pimedas metsas ega oleks
dilossi ligidalegi julgenud minna.
wõi ma ka
ometi
ton
Aga seda et
uskuda, et tema seal
oli.
Tema nägu oli ta küll, seesama mantel, seesama
latern — hm, minge, rumalad mõtted, tema ei
Wõinud ta ometigi olla! Aga ta läks siiski
ra
hutuks, kui ma tondilossist kõnelesin-------- see
wõis aga sellest tulla, et ta kartis seda. — Kui
das wõis ta ometi sinna minna, mida ta ise ni
metab elawate hauaks?
Nõnda arutas mees
oma
mõtteid,
ilma
midagi selgemat kätte oleks saanud.
Rahutult sammus ta sellepärast kodu
Ta tundis, et ta südamesse
sellest
et
poole.
juhtumisest
järele oli jäänud midagi, mis sugugi ei
olnud
seda moodi, et sinna
endist
rahu.
Praegu
tagasi wõis
ei tunnud ta
loota
seda küll
weel
Wäga selgelt, aga juba rääkis aimus temas oma
tumedat keelt.
Ikka rohkem ja rohkem hakkas ta seda kahet
sema, et ta mitte ei olnud küsinud, kes ta oli.
— Jah, kes ta on ja kust wõin ma teda
jälle leida? õhkas ta iseeneses ja
astus mööda
metsateed edasi, mida esimesed päikesekiired juba
läbi puude latwade nõiduwa paistega walgus-
tasid.
21
3. Patutunnistus.
Wihm oli päewn poole üle jäänud ja lõuna
päike paistis kaunis soojasti
metsa ja maad,
aga ei jõudnud ometigi enam maad kuiwatada.
Ainus inimene, kes sel ajal metsas kõndis, oli
keegi munk oma suure koeraga. Tal näis ajada
olewat õige tarwilik asi, sest muidu ei oleks ta
nii ruttu edasi tõtanud läbi sopa ja weeloikude,
mis pikaline sadu madalamatesse kohtadesse te
Seljas kandis
kitanud.
ta pikka mungakuube
ja käe otsas kaunis suurt kimpu,
mis
aga nii
hoolega kinni oli pakitud, et mitte ära
ei wõi-
nud arwata, mis tal oli seal sees.
Korraga jääb ta koer urisedes seisma.
— Neero, mis sul seal on, wait!
Ta
astub
lähemale
ja näeb
seal inimest
maas.
— Inimene, mis sa siin teed? küsis ta oma
kareda bassihäälega.
Munka
nähes
kargas
maasolija
ehmata
des üles. ♦
— Püha Maarja, ole mulle armuline, nüüd
on mu elupäewad wististi loetud, ägas mehike
meeleheites.
— Inimeselaps, mis sul
imestawa tõsidusega.
22
on?
rääkis munk
— Anna armu, ära wii
mul on
naine ja lapsed
mind hukatusesse,
toitjata,
kodus ilma
palus mehikene haledasti.
— Ole rahul, ma ütlen sind
su pattudest
lahti, ja nüüd tee, et sa koju saad.
Siin met
Wõi ei tunne
sas wõib su käsi halwasti käia.
sa tondilossi?
— Siis et ole sina, waga munk, mitte nõia-
lossist? ütles rõõmuga mehike, kes
ei
ole keegi
muu kui meie tuttaw Wiboane seltsimees Too
mas, kes hirmu pärast sealt ära jooksis ja siia
hiugetult maha kukkus ning alles nüüd toibuma
hakkas.
— Mis sa jampsid,
ma ei saa sust mitte
aru? küsis munk kuiwalt.
— Inimesed
mesi nõialossi
räägiwad, et
wedawat,
kus
keegi munk
tondid
iui-
nad ära
kägistawat, ja mina mõtlesin, et sina see oledki.
Anna andeks, püha isake, et nii rängasti eksisin.
— Eksimine on inimlik, ma annan sulle selle
andeks,
rääkis
munk armulikult.
Aga
nüüd
ütle mulle, kust sa siia said?
Toomas nägi, et see munk mitte tondilossi
munk ei wõinud olla, ning ta arg süda sai
julgust.
— Ma olin öösel
ära eksinud metsa ja õn-
uetuse kombel tondilossi ette wülja tulnud, kus
meie wihmawarju jäime, kuni
hirmus
tondi-
23
kuju tuli nähtawale.. Lossis oli hirmsaid kaebamisehääli kuulda, ühe sõnaga, kõik oli nii hir
mus, et ma andsin jalgadele walu ja tahtsin
ennast sel teel päästa. Ma jooksin niikaua,
kuni hing jäi rindu
kinni ja ma
kukkusin sur
nuks wäsinud siia maha. Kui ma ärkasin,
oli juba päike ülewal kõrgel ja ilm ilus, aga
ma ei jõudnud suure rammestuse pärast paigastki
minna.
Taewas teab, mis temaga sai.
— Missuguse temaga?
— Wiboanega.
— Wiboanega?
huga.
kordas munk iseäralise
rõ
Kas Wiboane oli ka seal?
— Jah, meie kahekesi olime ära eksinud.
— Kas tema ka ära ei joosnud?
— Ei, Wiboane
ütles, et see
tühi
ebausk
olla inimeste hirmutuseks ei tea kustpoolt lahti
lastud tühi lori, mis midagi ei tähendawat.
Tema tahtis sisse minna ja oleks selle tüki
ära teinud, kui ta
ukse wõi augu.
aga
kustki
oleks
Seal aga tuli tont
ka
leidnud
nähtawale
ja mu süda wäriseb praegugi selle peale mõtel
des. Ma usun, et ta wist enam eluga ei püäsnud.
Kahju sellest julgest mehest!
— Mis nägu oli sinu tont? küsis
pööris oma parema
kõrwa
ükski sõna ei läheks kaduma,
waga ei kuulnud ta hästi.
24
mehe
munk ja
poole,
sest pahema
et
kõr-
— Minu arwates oti tal naisterahwa nägu,
käes
Tal oli laternaga tuli
wastas Toomas.
ja kadus kui waim
müürisse.
kuulsin ma weel, siis
Natuke
panin ma
kolinat
Mis
jooksu.
peale seda sündis, seda ma ei tea.
— Naisterahwa nägu laternatulega,
munk iseeneses.
Hm, see on imelik.
ümises
öösi
Eile
ei olnud kedagi wahi peal.
— Ja muud ei tea sa enam
midagi?
küsis
ta waljult.
— Ei midagi.
— Seda ka mitte, kus Wiboane
päris
on?
munk edasi.
— Ka' mitte.
— Mispärast teie sinna metsa läksite?
— Mind
saadeti
Wiboane
järele, et teda
--------- Toomas jäi äkisti wait.
— Kes saatis sind tema järele ja
kuhu
pi
did sa ta toitma ? küsis munk elutoalt.
— Ah, seda ei tohi ma rääkida, see on saladus,
Wastas Toomas kimbatuses ja kahetses
ses
südamest,
et
iseene
ta nii ettewaatamatul toiifil
toälja oli lobisenud, mis talle kangesti oli
kee
latud.
Munk märkas, mis köitis Tooma keele.
See
asi oli temale toäga tähtis, ta oli saanud oota
matul totifil jälile, mis tartois
oli
teada,
ja
neid jälgi ei lasknud ta enam käest kaduda.
25
Urmas Mees, algas ta sõbralikult.
Sind
on wististi keelatud, et sa sellest asjast
legi
midagi
ei kõneleks.
Minule on see
ükskõik, mis käigud ja asjad
anel ees on, aga ma pean
sulle ütlema, et sala
kelle
ju
jn
Wibo-
oma ameti
poolest
sinul
ajamine on
asjade
suur
patt, mida keegi ristiinimene muidu andeks
saa
kui
kahetsemise
ei
ja ülestunnistamise läbi.
oma
kõige
salajamad asjad üles tunnistama, kui ta
igat
Minule peab iga inimene
seb andekssaamist.
ometigi
Ja pattudes surnud inimene
põleb põrgu igaweses tules, kuna süü ja sala
duse ülestunnistaja läheb taewa rõõmusse. Soo-
wid sa enesele igawest hukatust?
— Püha
Maarja
hoidku
eest mind
selle
kõige mu naise lastega!
— Noh, siis pihi, käskis munk.
Toomas oli suures kimbatuses.
Ta oli oma
sõna annut), et ta kellelegi hingele sõna ei lausu
oma tegemisest ja kohusest.
Talle oli ka
ära
see
terwele
maale wõiks tuua, kui asi wälja tuleb.
Ta oli
seletatud, kui hirmus suurt
südame ja meelega selle
kahju
poolt,
aga
siin nägi ta hirmust põrgu tuld teiselpool,
kui
ettewõtte
ta mitte oma saladust üles ei tunnista.
Munk
oli ju maga jumalamees, ja
ütles,
mis
tema
pidi Jumala tahtmine olema; selle
juures
ei
wõinud Toomas mitte olla kahewahel. Taewast
26
et
oli ta kuulnud Paljugi head, nii
suur
see
laud, mille ääres kõik õndsad hinged koos
is-
tuwad, praeguse wiletsa elu, raske töö ja waese
toidu juurest wäga kangesti meelitas oma poole.
— Maga isa, kas sa seda ka teistele räägid,
mis ma sulle tunnistan? küsis ta wiimaks otsu
sele jõudes.
— Rumal mees, mis minule räägitakse, see
on kõik minu südames luku taga.
inimene ei saa iialgi
seda
teada.
Keegi surelik
Ma
palun
Maarjat ja kõiki pühasid, et nad unustaksid su
patud ja sind õndsaks laseksid
ütle nüüd, kes saatis sind
saada. — Noh,
Wiboanet kutsuma?
— Harjumaa mehed, kes on koos Paala külas.
— Mistarwis on nad seal koos?
— Nad peawad selle üle nõu, kuidas
kõrge
ordu walitsuse alt lahti saada, et ei oleks enam
orduwendadele ja mõisahärradele maksusid maksa
ega orjust teha.
— Soo I ütles munk wenitades. Kes on need
mehed, kes seda asja oma jõuga tahawad teha?
ei tea mi
minule ei ole seletatud
— Neid on palju — kui palju,
nagi
selgesti,
weel kõike.
sest
ka
Kes sellest teab, see seda ei kõnele,
sest muidu wõiks asi wälja tulla ja kõik tühja
minna.
Ma usun,
et mõisahärrade
käsi käib
edaspidi wäga pahasti.
27
— Kas Kannewere härrast ka
midagi halba
kõneldakse? küsis munk.
— Oi, see on ju esimene
Kes on
rööwel.
see mees wallas, kes ei oleks saanud tema käest
keppi maitsta ehk puretada ta suurtest koertest?
Kui asi kord saab niikaugele, siis on tema
esi
mene ohwer, mida nii kaua maha surutud wiha
uõuab enesele.
— Millal on jälle
niisugune
koosolek,
kus
peetakse nõu kättemaksu üle?
— Kui ma siin mitte rohkem ei
uimane kui ühe öö, siis niipea, kui
on
wajunud
metsade
ole
olnud
püikesetera
taha alla ja
laotanud
oma pimeduse teki üle maa.
— See on teiste sõnadega täna öösi?
— Jah, waga isake.
— Kus kohal Paala külas?
— Arnnku sauna hurtsikus, suure metsa
lä
hedal paksu kuusiku sees. Wõõral on seda kohta
raske
üles
leida.
Kes
kohta hästi ei
seda
tunne, see ei mõista sinna minna.
— Kas neil on ka wahid wäljas?
— Seda ma ei tea.
Wististi on see asjata,
sest ega keegi kutsumata külaline sinna
mõista minna.
Saunahurtsik
ole midagi muud sees
kui wana inimene, kes
sisse laseb kutsutud külalisi ja saadab
28
ometi ei
on pime, seal ei
iseäralise
salaukse
läbi maa-alusesse
koopasse,
kus nõu
kogu on koos.
— Kust wõib see wanakene teada, kes kutsutud
on wõi kes ei ole? nõudis munk.
— Kes kutsutud on, see koputab seitse korda
ukse pihta ja ütleb kuuenda korra koputamise jä
rele kolme metsalooma nime. Siis teeb hoidja
talle ukse lahti.
— Missuguste loomade nimesid peab ta ni
metama?
— Ühe sõra-, ühe käpa-,
ühe
küüntekandja
nime.
— Ja muidu on ükskõik, missugused nimed?
— Ei, kõik peawad ühe tähega algama, sele
tas Toomas.
— Kas sa ei Wõi mulle weel selgemalt ütelda,
näituseks, kõik nimed üksikult.
— Mulle ei ole ka muud midagi üteldud,
see on igaühe
enese asi, niissugused
nimed ta
leiab nende tingimustega.
— Kas sa sellest, mis siin mulle kõnelesid, ka
teistele tahad rääkida? küsis münt
— Taewas kaitsku mind selle
eest — see
oleks ju mu surm, sest kes meie seast kord oma
sõna annud ja seda ei pea, see kaotab oma pea,
seletas mees sügawa tõsidusega.
— Siis annan ma su patud
rääkis munk pühalikult.
sulle
andeks,
Aga üksi siis mõjub
29
see, kui sa tõesti oma suu lukus pead sellest, et
sa oma süü üles oled
meeles!
minu
tunnistanud.
Pea seda
Muidu nean ma su igawesti ära ja
hirmus
needmine
saab
sind
igaltpoolt
leidma.
Toomas wärises seda kuuldes. Tal oli koguni
iseäralik tundmus selle munga wastu, keda ikka
weel kartis.
.
Munk aga muutis pea oma tee sihti, kui ta
Tooma silmist oli kadunud. Kui kedagi enam
ümberringi näha ega kuulda ei olnud, tegi ta
oma kimbukese, mida ta käe otsas kandis, ette-
waatlikult
lahti,
riideid wälja ja
selga.
wõttis
sealt
seest ülikonna
pani need mungakuue
asemel
Selle talituse järele läks ta jälle
Pime oli juba ammugi käes,
külasse jõudis.
edasi.
kui ta Paala
Ta küsis kellegi wanakese käest,
kus on Armiku hurtsik.
See waatas umbusal
dusega teeküsija otsa ning ütles siis:
— Kui sinna tahad saada, siis lase oma sil
mad kinni siduda — lahtiste silmadega ei
wõi
ma
sind
sinna toita ega
sulle ka
juhatada.
Munk laskis oma silmad kinni siduda.
teed
Siis
läksid nad kahekesi tükk aega, enne kui ta juht
seisma jäi ja teatas, et nad juba paigal olla.
Tooma õpetatud sõnadega sai ta sisse.
30
4. Zsand ja ori.
Orduwend Wilken von Ilsede istus oma toreda
lossi kõige uhkemas toas ja kiigutas ennast kiik
toolil
suu
heledalt põlewa kamina
ees.
Ta
wahtis üksisilmi enese ette, ja ta ärritatud pea
aju laskis nagu mõni hea
kunstietendaja talle
tuleleegist sajasuguseid pilte üles tõusta, mis te
gid ebausklikku sõjameest kui mitte üsna kart
Need pildid olid
likuks, siis ometigi rahutuks.
ta waewatud südametunnistuse kujutlused, millest
ei teadnud midagi keegi teine inimene kui ta
truu teener Goswin, kes praegu sisse astus
munga ülikonnas ja waatas terawalt enese ümber.
Tuba oli poolpime ja ahju tuli heitis koguni
iseäralist walgust maalitud
seintele ja
tammepuust majariistadele.
Sisseastujasse mõ
jus see nähtus nõnda, nagu
oleks
kogumise paik, kust kõik
head
Ahju suu
istuwa
Wad.
ees
liikus nagu ilmatu
siin
waimud
raskest
tontide
põgene-
lossihärra
wari
läbipaistev) tondikuju
suur
teisel seinal.
Sisseastuja köhatas juba teist korda, aga ikka
weel ei tõstnud
lossihärra
silmi
üles.
Ta ei
olnud teda mitte kuulnud.
— Tont Wõtku kõiki neid kisendawaid nägusid
— rääkis ta iseeneses.
mängu
Kui nad oma
jäledat
ei lõpeta, siis pean ma weel hulluks
31
Ma ei saa aru, kuidas ma
minema.
olen läi
nud korraga nii araks lambaks, et neid kartma
hakkan, kelle luidki juba sammal katab. Kes
minu käsu läbi otsa on leidnud,
need
on seda
ära teeninud ja nende hingedel ei ole ühtki õi
gust mind
käia punamas.
Pealegi et ole ma
oma käega kellessegi puutunud. Seda on Goswm
teinud. ' Nälg ja halb õhk on Joonut) neile
surma,
mitte Järwamaa ülem mõögaordu-wend
Wilken von Ilsede.-------Kole, lõikaw naer kõlas nende sõnade järje
läbi toa ja kajas
mitmest küljest
wastu.
Ise
oma hääle kajast kohkunud Muulas ta rmgt
enese ümber, kusjuures ta silmas imestawat
munka.
Natuke kohkudes hüüdis ta oma põruwa
häälega edasi:
_ Noh, Gosmin, kas sina ka juba ennast segad
mu piinajate maimude sekka? Mis põhjust on
sinul selleks?
Sa murdja lamba nahas, sa
lubjatud hunt —- — —
— Pea kinni, kõrge ordnwend, sa pead mmd
Maimuks, — ei, ma olen ilmsi su ees ja nõuan
Mustust nende sõnade üle, mis sa rääkisid praegu.
Põlastaw naer oli wastuseks.
_ Narr, sa julged mustust nõuda oma isanda
käest, ütles
ta wiimuks oma imestuse üle pere
meheks saades.
Kas sa siis tõesti usud, et mu
silm su maga mungakuue alla et näe?
32
— Ja, Wilken von Ilsede, kelle kasuks kannan
ma seda kuube? küsis munk rahulikult naeratades.
Kas ma enese pärast wagaduse katte all töösid
toimetan, mis walgust kardawad?
Mis ütled
sa selle peale? —
— Sa oled minu teener, minu tööriist —
. — Ja pean sinu tahtmist täitma, kõneles munk
elawalt wahele.
— See on iga truu teenri kohus, tähendas lossihärra kuiwalt.
— Ja kui truu teener on täitnud oma kohust,
see on, teinud oma isanda tahtmise järele, kas
wõib ta isand siis tema tööde üle kohut mõista?
Kui ta oma teenri töödes leiab ülekohut, siis
peab ta selle
ülekohtu wõtma enese peale. Kas
sa wõid tule üle pahandada, kui sa
ise süütad
oma maja põlema?
— Mistarwis
teed sa nii
palju
küsimusi,
mis iseenesestki juba selged küll on? andis lossihärra wastuseks.
— Kui asi on sulle selge küllalt, siis ei peaks
sa mitte nõnda rääkima, seletas munk rahulikult.
Ma olen sinu eest teinud Palju, mille eest ma
oma südametunnistusele wastust ei jõua anda.
Ma ei waadanud aga selle peale,
sest
et ma
sinu eest kõik tahtsin teha, mis oli mu jõus.
Kui sa sellest lugu ei taha pidada, siis on see
8
33
mulle täheks, et sul miud ei ole
enam tarwis.
Ma ei paku ka mitte enam ennast sinu teenis
tusesse, ma saan wististi ilma sinuta
läbi kui sina minuta.
paremini
Ahaha! Olgu nii, ordu-
Aga ära pane siis ka
härra, meie lahkume.
pahaks, kui mõnigi asi tuleb walge ette, mida
siiamaani kõige paksemad müürid ilma silmist
Warjasid. Mina leidsin jälle teenistust, ma olen
sellega harjunud, aga kuidas üks orduwend siis
läbi saab, kui äkisti terwe kari tonte ilmub nõialossist, seda arwa sina ise! Pealegi oli mul ka
täna wäga tähtsaid sõnumeid,
mis
rahwa kasuks jätan üksi
teada,
oma
ma nüüd
ilma et
liigutaksin sõrme ordu kasuks.
Need sõnad kõlasid juba
õige
ähwardawalt.
Nõrga mõtlemisewõimuga orduwend wahtis
ehmatades oma teenri otsa, kes temast mõistuse
terawuse poolest palju ees
kahjurõõmuga
oli ja seda tundes
oma
julgelt
isandat
silmitses.
Ta teadis wäga hästi, et lossihärra ei saa läbi
ilma tema abita ja et ta küsi wõis käia pahasti,
kui ta
hakkab tema wastaseks.
Wilken von Ilsede ise
Seda
tundis
ka wäga hästi.
Selle
pärast oligi ta ehmatanud ja ilma nõuta.
Kui
see mees, kellele ta
oma
oli usaldanud
kõik
hirmsad saladused, tõusis tema wastu,
siis ei
julgenud ta enam edasi mõtelda, mis saab temast
edaspidi.
34
Ta segane pea ei wõinud sugugi aru
saada, kuidas ta truu munk äkisti oli saanud
ta wastaseks.
— Goswin, mispärast sa pahandad, rääkis
ta waigistades.
Mina olen sinust pidanud ikka
suurt lugu, mida sa sellest juba wõid näha, et
sind olen walinud oma usaldusemeheks. Kes teine
inimene ilmas teab teise saladusi?
— Ja, naeris meelitatud teener heal meelel.
Keegi teine inimene ei oleks neid ka nii hästi
hoidnud kui mina.
Kes on tondilossi paremini
walitsenud kui mina?
Keegi inimene ei julge
minna praegu sinna lähedale. Hiljuti weel leid
sin ühe ebauskliku jänespüksi, kes kogemata sinna
juurde läinud ning sealt ära joostes oleks pea
aegu surma saanud.
— See on hea, kinnitas
lossihärra.
tean, et sinu peale julge wõin olla.
ei tohi keegi saada.
Kes seal aga kord on, see
peab ka sinna jääma.
Ta peab üheks kardeta-
Waks kohaks jääma, et keegi meie tegusid
uurima ei hakkaks.
Ma
Tondilossi
seal
Selleks olen ma sinu wülja
walinud, selles ametis oled sa ka mu usaldust
teeninud ja sellesse ametisse pead sa jääma.
Weel ühe küla kümnesemaks on su palga suuren
duseks. Kas oled rahul wõi nõuad weel midagi?
— Rahul täiesti. Tänan lahke lubamise eest.
Seda ei pea kõrge
orduwend mitte kahetsema,
et ta Goswini wastu on nii lahke.
2*
35
— Soo, siis on asjad kõik jälle wanas joo
Nüüd räägi,
nes, hakkas Wilken uuesti peale.
mis uudist sul on?
Inimesed peawad nõu ordu walitsust oma
õlgadelt maha raputada, algas munk.
See sõna mõjus kui wälgulöök orduwennasse.
— Kus peetakse niisugust
Ja kes on need
häbematut nõu?
nõupidajad? küsis orduwend
ärritatud olekus.
— Üsna sinu
enese
rahwa
seas, kostis
munk rahulikult. Ma käisin weel eile öösi nende
koosolekul, kuhu mind aga kinniste silmadega
weeti ja niisama tagasi
toodi.
Nende peamees
näib olewat noormees, keda hüütakse Wiboaneks.
— Wiboane! Haa, see on see ristiusust ärataganenud pagan.
elab see mees nüüd?
Kus
— siin ei ole teda mitte näha
olnud, sest ma
olen lasknud teda igalpool taga otsida.
— Tema
on siia
kutsutud.
seda ei tea ma ütelda.
Kus ta elab,
Praegu wiibib ta aga
sinu maa peal.
— Minu maa peal ja
kihutab
siin maarah-
wast minu wastu üles?
— Nii on, isand.
— Seda peab see poisike raskesti kahetsema,
ähwardas orduwend. Kas sa ei saa teda kätte?
Sa tead ju, mis ma
arwan — tondilossis on
Wististi tema jaoks weel ruumi. —
36
Õhkaw
teises toas segas ta
kiljatus
edasi-
rääkimist.
Ruttu kiskus
ukse lahti
lossihärra
ja küsis
sisse waadates waljusti:
— Kes seal on?
—
Mina, isa, wastas
kartlik naisterahwa
hääl.
— Mis sa siin teed?
— Ma tulin sind praegu sööma kutsuma.
— Imelik sööma
kutsumise wiis küll, pilkas
lossihärra.
— Oh, mul on hirmus peawalu ja ma eh
matasin pimedas, nii et wäike kiljatus tahtmata
huultelt libises.
— Rumal lapsuke, mis sa asjata kardad.
Sinu soontes ei oleks nagu sugugi rüütli werd:
kui kilk korra oma suu
tad sa
lahti teeb, siis ehma
poolsurnuks. Häbene ka wähe!
mine woodisse ja maga oma peawalu
Nüüd
hästi
Wälja. Küll ma oma ajal söömalauale lähen. —
Ah, weel üks sõna. Enne too
meile paar pude
lit head wiina minu töötuppa, et sellega
ahju
paistel liikmeid soojendada. Ruttu!
Tütarlaps kadus ja tuli mõne silmapilgu pä
rast jälle tagasi, kaks pudelit kallist marjawiina
käes.
Ta nägu lõkendas ja hõõguwad huuled
wärisesid,
kui ta
pani pudelid lauale munga
ette, kes silmapilgul üksi oli
toas.
Tuli kami
37
nas oli peaaegu ära põlenud, aga siiski andsid
wiimsed hõõguwad söed weel niipalju walgust,
et ta munka selgesti ära wõis tunda, kes noore
tütarlapse ilust näis olewat wäga waimustatud.
Ta tõusis ruttu üles ja näpistas piiga pehmet
kätt.
Kähku tõmbas see oma käe ära, nagu
kihwtine madu teda
hammustanud.
oleks
Ta ilusaist
silmist wälkus wihaleek sügawas põlguses selle
mehe wastu, keda ta
iialgi ei wõinud sallida.
Munga nägu oli talle nii wastik, et ta ilmaski
ta silmi ei wõinud waadata. Üks seletamatu
tõukas teda kaugele
wägi
sellest mehest, kellest
ta süda talle ütles, et ta teod kardawad päewawalget.
Munk naeris, ja ta naer kõlas koledasti.
Iseäralik hirm ajas wäriseja neiu hirwe sam
mul
põgenema.
Ta kargas toast wälja, nagu
sihiks hirmus munk teda kihwtise noolega.
Orduwend astus tuppa tagasi, munk istus
sõna lausumata
juures
laua äärde ja wiinarüüpamise
algas nende töö uuesti.
sid nad aga nii tasa,
Nüüd kõnele
et kellegi teise surelise
kõrw ei wõinud kuulda seda.
Ainult mõni üh-
wardusesõna tungis weel tumedalt läbi seina.
Pimedad salaplaanid olid pimedas ja
jas
tehtud,
teada.
38
millest
keegi
sala
midagi ei tohtinud
Õö oli juba ammugi käes, kui
lahkusid
isand ja
ning selle juures pigistasid
ori
teineteise
kätt wennaliku soojusega.
— Goswin, ma
rehkendan sinu osawuse ja
julguse peale — see närija uss meie elupuu kal
lalt peab langema! ütles lossihärra
weel ukse
peal oma truule teenrile.
— Wilken
von Ilsede, sa wõid
oma
pea
rahulikult padjasse suruda ja magusasti magada,
kui Goswin su eest wäljas on, tõotas munk.
Kui kõik on toimetatud, siis
Niikauaks head ööd!
Warsti oli ta pilkases
jälle.
näed mind
pimeduses
lossihärra
silmist kadunud.
Pikal sammul ja mõtetes astus Wilken
Ilsede mitmest toast läbi söögilauale.
Seal ei
olnud tal
kedagi muud
von
hinge
kui kaks orja, kes alanduses ootasid oma
ees
isan
dat, et talle söökisid ette kanda ja ära wiia.
Tütar
oli
kadunud;
wist
oli
ta
peawaluga
woodisse läinud, mõtles mehike ja ei murdnud
pead kauem. Naist ei olnud tal enam; see oli
juba lapsewoodist hauda läinud ja ainsa tütre
jätnud oma isa hoolde, kes
aga hoolis niisama
wähe tütrest kui enne oma naisest.
ja tihti ka
Tema kare
hirmus ümberkäimine oligi
olnud
pehme, õrna loomuga naise surmaja.
Selle jä
rele oli Wilken von Ilsede mõõgawendade or
39
dusse astunud, kus ta
nud heita.
enam abielusse ei
wõi-
Ordumeister oli temaga rahul ning
tõstis ta sellepärast Järwamaa ülemaks
ning
jättis ta tema isa lossi Kanneweresse elama.
Toitu puutumata läks ta oma magamistuppa,
kus hommikuni nähti tulewalgust.
Tütre Hilda tuba oli küll pime, aga tühi ja
ase oli puutumata.
5. Metsahurtsikus.
Selsamal ajal, mil lossis munk ja lossihärra
lahkusid
teineteisest,
istusid
ühes
kõrwalises
metsahurtsikus waewalise peerutule walgusel kolm
inimest
koos:
üks noor priske
tütarlaps, üks
wanamees ja Wiboane.
— Kukk on juba laulnud, ma pean
minema,
ütles Wiboane üles tõustes. Taewa wägew käsi
kaitsku teid!
— Wiboane, ära mine mitte täna öösi wälja,
palus neid
tasakesi ja silus sealjuures
õrnalt
Wiboane tugewat, suurt kätt.
— Kallis Wiida, miks ei peaks ma siis mitte
minema? See ei kõlba ju ka,
jasse jään, sellest wõiksid
et ma sinu
ma
wahest mõned inime
sed paha arwata, ja ma ei tahaks sinule ometi
mitte küüne wäärt halba teha.
40
— Wiboane, sa
oled mu wastu wäga
hea,
wastas tütarlaps õnnelikult ja tõstis oma mus
tad sõstrasilmad soojalt üles
Ta näost paistis
noormehe poole.
koguni isesugune joon,
mis
teda kõigist küla neidudest iseäraliseks, tegi.
ei
olnud
nagu sugugi
Ta
siit perekonnast.
See
iseäraline jume oli olnud aga Wiboanele hästi
meelt mööda, ja tüdruk, kes nagu iseäralise nõi
duse
wõimul enesele ei
leidnud kustki
õigeid
sõpru, hakkas sellepärast Wiboanet armastama.
Wiboane tundis seda ja oli wäga rahul,
Wiida talle oma
mesisilmadega mahedalt
waatas ja hea meelega kuulas ta
kui
otsa
kõnet kauge
test käikudest ja wabast ümberhulkumisest polis
tes metsades. Kui nüüd Wiboane mitme aasta
järele jälle kord oma kodumaale tagasi tuli, siis
oli noor piiga seda õnnelikum, sest see aeg, mis
ta ilma Wiboaneta elas, oli talle olnud
igaw.
Mispärast kõik
wäga
temawanused piigad te
mast hoidsid eemale, seda ei wõinud
ta enesele
ära seletada. Oli selles ta äkiline iseloom süüdi,
mis tihti kui häwitaw tuli kuiwa koo sees wäi-
kese asja pärast lahti läks, wõi tegid seda need
tumedad ettekuulutused tema
ta iialgi ei saanud õiget aru.
tulewikust,
millest
Ta tundis enese
olewat täiesti wõõra teiste seas. Ta oli ka kat
sunud omapoolt teistele läheneda, aga kui
kõik
katsed midagi paremat wilja ei kannud, siis jättis
4t
ta nad wiimaks hoopis maha ja elas iseenesele.
Seda suuremat lugu
nüüd pidada
mõistis ta
Wiboane sõprusest. Isegi see wana meheke, keda
ta oli
harjunud
oma
isaks
nimetama,
oli
tema wastu mõnikord wäga tuim, ühesilbiline
ja hoolimata. Ta oli ka järele katsunud uurida
neid Põhjusi, aga kui midagi paremat selgust ei
Tema ümber seisis
saanud, jättis ta katsed.
läbipaistmatu saladusekate, millest ta midagi läbi
ei näinud.
See tundmus rusus teda mõnikord
kibedasti ja muutis ta loomu weel iseäralisemaks.
— Wiboane,
kas
lubad
täna
siia
jääda?
küsis ta natukese aja waikimise järele.
— Mispärast pean mä siia jääma ja mitte
ära minema? küsis noormees.
— Ma olen kuulnud, et sa ka pidawat käima
nende seltsis, kes tahawad ordu walitsust ümber
lükata.
-- Kas see ei ole ka sinu tahtmine?
— Ma kardan wäga, et niisugune julge katse
nurja läheb ja siis käib meie kõikide küsi
weel
kõikide taht
mine on parandada rahwa käekäiku! Kas teie
kümme kord halwemini.
Ja teie
mõtlete ka selle peale, et kui wõit jääb ordu poole,
mis siis saab?
— Selle peale oleme ka mõtelnud. Aga lase
jääda see asi üsna wagüsi. Sellest ei tohi keegi
42
awalikult rääkida, weel wähem noored tütarlap
sed.
Kõik wõib weel wana
wiisi
jääda;
ole
üsna rahul!
— Aga mu süda on hirmus rahutu, waidles
tütarlaps
tasakesi.. Usu mind, Wiboane, sind
waritseb häda.
Mu süda ütleb mulle, et huka
tuse haud on sinu jaoks walmis, kui sa ei ole
ettewaatlik. Ära käi oma kalli eluga nii kerge-
meeleliselt ümber. Tuksub ta weel su rinnas, siis
on meie õnnetul rahwal ometi ükski kindel tugi
— jääb
aga
su südame tuksumine wait, siis
walitseb pimedus ja surm minu ümber ja kõik
rahwa suured plaanid wõiwad puruks
langeda.
— Ära ole laps, mu Wiida, waigistas Wibo
ane, ära usu oma keewalise aju mõistuseta kuju
tusi.
Ma ei
lähe kuhugi kardetawale
Kui Kannewere metsas mõni karu teele
kohale.
peaks
juhtuma, siis wõin ma sellega walmis saada.
Muud ei wõi mulle ometi juhtuda.
— Kannewere metsa lähed
sa?
küsis
piiga
kohkudes.
— Sealt läheb mu tee kodu poole.
— Aga seal on ju tondilossi
Noormees naeris.
— Seda ma tean, aga see oli mulle siiamaani
teadmata, et ka sina kardad tonte ja tondilossi.
— Tondilossi on palju inimesi ära kadunud.
43
— Ära tühja usu.
Mina olin kolme öö eest
tondilossi müüride all wihmawarjus,
ja ükski
tont ei puutunud minusse.
Neiukesel käis wärin kehast läbi.
— Wiboane, rääkis nüüd ka wanake.
asjas wõta parem Wiida nõu
heida nalja
Selles
kuulda ja
ära
niisuguste asjadega, mis ei
lase
enestega naljatada. Kui sul asja on koju minna,
siis mitte julgesti, mu poeg.
Inimeste teenis
tus, oma rähmale hea tegemine ott tõsise inimese
kõige ülem ja esimene kohus.
Sündinud asjad
saamad sulle kisendades kõnelema, mis su kohus
on teha.
Mina olen toana, minu jõud ei jaksa
enam midagi ette wõtta.
ülekohtuses
orduorjarnises
kondid ei tohi tööd karta.
Minu luud
mulda;
lähemad
aga noored
Ka mina olen igat
sedes seda aega oodanud, mil Wõiks oma pea
puhtaks pesta sellest häbist, mis wõõraste orjus
meie manemate wanematele juba peale pannud.
Aga see aeg ei tulnud, sest jõud puudus. Noo
red mehed, maadake ette, et tormiline jõud käes
on, enne ei wõi
kätt
tõsta.
Kui õnnelik ma
oleksin, kui praeguse noorpõlwe Mapratest tegu
dest oina esimanernatele teises ilmas wõiksin kõ
nelda! Siis saaksid järeltulewad sood kõigis keeltes
oma lastelastele Meel meie kiitust kuulutama.
Ma ei wõi sinuga praegu selgemalt kõnelda,
mõista ja saa
44
aru sestsamastki, mis sul tuleb
teha.
Priius olgu su päike, iseoma
jalal kõn
dimine su taewas ja su rahwas need hiilgawad
tähed seal sees.
mõtted su pead
Nüüd mine, poeg, kui need
täidawad. Õige taewas on
gele. Teisel silmapilgul oli ta jälle lahti ja tundis
weel ainult palawat suuandmist oma näol.
Isa
sõna oli niisugune käsk, mille wastu enam midagi
ütelda ei wõinud.
Wiboane astus wälja pimedasse öösse ja ka
dus warsti ukselt järele waatawa neiu silmist.
Sellegi pärast jäi see kauemaks wahtima, nii et
ta
silmad
juba
pimedusega
rohkem
harjusid.
Seal kuulis ta põõsastes tasast sahinat ja mingi
must
kogu liikus
nende
wahelt sinnasamasse
poole, kuhu tema kõige armsam mees oli läinud.
Imelik kartus asus ta südamesse ja ei annud
Ta pani ukse kõwasti kinni,
kustutas tule ära ja heitis asemele, aga uni ei
talle enam rahu.
tulnud talle mitte silmi.
Kas see must
liikuw
kogu oli tõsine nähtus wõi mõni silmawiirastus
ärritatud peaajus, seda
ära seletada.
tegi
ei ■ jõudnud
ta
enesele
Ta tundis ainult üht asja, et see
teda wäga
rahutuks,
ja
wahetpidamata
45
kõikusid ta silmade ees ähwardawalt kõiksugused
hirmsad pildid pahaaimamatu Wiboane pea kohal.
Aga
nad siis ometi Wiboauele
Tema on ju ka mees, kelles iga
mis kurja
wõiwad teha?
autu waenlane leiab tugewa wastase.
Need trööstiwad
mõtted andsid talle natuke
rahu ja lasksid une waiba wajuda wäsinud sil-
malaugudele.
6. Ootamatu külaline.
Wiida oli natuke
krabin ukse
laanest tõelisesse ilma.
des.
aega uinunud, kui tasane
taga äratas
ta otsata unenägude
Ta kuulas hinge pida
Kas see ei olnud wahest Wiboane? Siis
oleksid ta kartused kõik tühjad ja rõõm kahekordne.
Tasane kobin kestis wäikeste wahedega edasi,
ja Wiida kuulis selgesti inimese lõõtsutamist.
Ruttu kargas ta üles, läks pimedat tuba mööda
ukse juurde ja lükkas
lahti.
ettewaatlikult ukse
Pimeduses ei wõinud
ta midagi
luugi
näha.
— Kes seal on? küsis ta ärritatud häälel.
Selle küsimuse peale tuli inimene kohe nähtawale.
Wiida kordas oma küsimust.
— Kas Wiboane on siin? küsis hääl wäljast.
Wiida ehmatas. See oli naisterahwa hääl.
Kes ta wõis olla?
46
— Kes sa oled, öökuju, ja mis sa Wiboa-
nest tahad?
— Kes ma olen, see on sulle
ükskõik,
ütle
aga ruttu, kas ta on siin?
— Aga mis sa temast siis tahad, inimene?
küsis Wiida kannatamatult ja imelik wiha tõusis
tal selle inimese wastu, kes nõudis
nii tungi-
walt Wiboane järele. Ta ei mõistnud ise mingit
nime anda sellele tundmusele, mis muutis tema
äkilist loomu Päris tiigri sarnaseks.
Nagu hää
kuulda, pidi see naisterühmas
Meel noor
lest
olema ja muidugi ka ilus.
Ja kaks ilusat nais
terühmast, kellel mõlemail ühesugused tahtmised,
ei wõi iialgi olla sõbrad. Ta ootas kannatamatult oma kõige tähtsama küsimuse peale wastust,
aga wastuse andja ei näinud seda kuulwatki.
— Ära Piina mind nii kaua, armas laps,
ütles ta paludes ja ühtlasi ka manitsedes.
Ma
pean teada saama, kus ta on — ma pean talle
midagi ütlema, enne kui kõik jääb hiljaks.
— Jgawene taewas, mis on
nud? küsis Wiida kohkudes. Kas
siis sündi
teda ootab
õnnetus?
— Seda tahan ma ainult temale ütelda, ole
mõistlik ja ära miida mu kallist aega, andis
wõõras wastuseks. Ütle, kui sa tead, kus ma
temaga wõin kokku saada. Iga silmapilk wõib
hukatust tuua, mis tühja loriga ära wiidame.
47
Ma olen teda kaua otsinud, olen
kuulnud,
et
ta siin hurtsikus olla, olen joosnud,
rindu
jäi,
ei ütle sa mulle sedagi.
nüüd
ja
et
hing
Anna mulle wastus, kui see mees sulle
armas
on, kui sa ei otsi ta hirmust otsa. Räägi ometi!
— Ma tahan sulle
aga
ütelda,
üks
enne
tingimus, ägas Wiida.
— Mis aitab see mulle siis
weel,
kui
sa
oma igawate tingimustega kalli aja ära riisud?
Tee ometi Jumala pärast ruttu.
— See
ruttu.
läheb
mulle kolme
Wasta
Kes sa oled? Mis õnnetus on
küsimuse peale:
Wiboanel ees? Mis tundmus
ajab
teda
sind
süda-ööl otsima?
— Oh
sa
halastamatu,
hüüdis wõõras nukralt.
had sa ühe ausa
mehe
südametu
naine,
Oma uudishimule ta
elu ohwerdada.
Too
siis tuli siia ja maata, kes ma olen.
Ehk need sõnad lõikasid küll Wiida südamesse
ja haawasid raskesti tema
autundmust,
pidi ta nägema, kes on see
naisterühmas,
hoolitses tema Wiboane eest nii hellasti.
siiski
kes
Ta
ei wõinud teisiti.
Natukese aja pärast tuli
ta
raswaküünlaga
toa uksele. Wõõras naisterühmas
näokatte
näo
eest
ja
tõmbas oma
laskis uudishimulist ja
armukadedat Wiidat enese silmi waadata.
48
Kaks ilusat noort piigat seisid teineteise
ees,
ühel olid jooksust lõkendawad palged ja hõõgu-
wad huuled, teisel uneta ööst ning murest kahwatanud nägu.
Kaua ei suutnud Wiida
oma
wastase otsa waadata; ta teraw silm uskus ;u
esimese korraga nägewat, et
see Wiboanet
ar
mastab. Nägu oli talle aga tundmatu.
— Aga nüüd teised kaks küsimust, nõudis ta.
Esimese kohta ei ole ma saanud mingit selgust.
— Wiboanet ähwardab eluaegne wangipõlw
wöi näljasurm, kui ei saa manitseda teda enne
ettewaatusele. Minu kohus on teda päästa, see
tundmus ajas mu siia. . Nüüd sa tead, mis
teada tahtsid.
Täida sa oma kohus ka.
— Wiboanet ei ole enam siin.
— Ei ole enam siin! Kus ta siis on? õhkas
Wõõras piiga kohkudes.
— Ta läks juba esimese kukelaulu ajal siit
ära, ütles Wiida peaaegu meeleheitel. Oh, et ta
mu keeldu kuulda ei wõtnud! Kui õige oli mu
hirmus aimus. Aga kas see ometi ei ole tühi
kartus?
— Ma olen oma kõrwaga kuulnud, wastas
Wõõras. Ta on kadunud inimene, kui ma teda
enam kätte ei saa.
Kuhu poole ta läks?
Wiida näitas käega metsa poole.
— Puhas Maarja ja kõik Pühad taewas, seal
on ju tondiloss, õhkas wõõras. Kas ta oli üksi?
49
— Mingi kogu siit wõsastikust läks ta järele,
oli wastus.
— Ja kes fee siis oli?
— Seda ma ei tea. Ta ei käinud mitte sees.
Kui Wiboane waewalt oli kadunud puude wahele,
tõusis see kogu üles ja kadus sedasama teed mu
silmist.
— Siis on kõik kadunud. See kogu oli Gos-
win. Ta oli küsinud teed. Mulle ütles see, kes
mind juhatas siia. Ma ei jõua enam järele. Teie,
mu pühad, aidake mind!
— Kes on fee
Goswin, kellest
sa
rääkisid
praegu? küsis Wiida.
— Hirmus inimene, hirmsam kui surm,
oli
wastus, muud ei mõista ma temast ütelda.
— Ja siis usud sa, et Wiboanet ootab õnnetus?
— Ma tean seda, kui mitte taewas ta peale
armu ei heida ja imesid ei tee.
See teeb
mu
ärarääkimata õnnetuks.
— Sa armastad teda? uuris
Wiida wärise-
wal häälel.
— Seda küsimust ei ole mul waja wastata,
ainult niipalju wõin ma sulle siin kohe ütelda,
et mul ta puhkamiseks mingisugust Põhjust pole.
— Aga
mina armastan teda ärarääkimata,
plahwatas Wiida poolnuttes wälja.
Kui tema
enam ei ela, siis ei taha ka mina elada.
50
Wõõras piiga silmitses Wiidat natuke kohme-
tades.
Seda tunnistust ei olnud ta oodanud.
— Kui sa teda armastad, siis katsu tema
päästmiseks midagi ka teha. Kui sa tõesti ta
ära teenid, siis ei taha ma selle wastu midagi
rääkida.
Wiidä waatas lahkemalt ta peale.
— Kuidas pean ma seda peale
hakkama?
küsis ta siis waimustuses ja wõidulootuses. Ma
ei mõista midagi, mu meeled on praegu nii se
gased, et ei leia mingit nõu.
— Mina ei tea ka midagi, ütles wõõras
naisterahwas ja wõitles iseeneses ühe imelise tund
musega, mis kadeduse pärast teisele head nõu ei
tahtnud anda.
Miks peab tema minu nõu läbi
saama päästjaks ingliks? Leidku ta seda ise ja
tehku siis! Ta oli juba küllalt suuri eesõigusi
talle annud, kas pidi ta weel suuremaid andma?
Nende mõtetega
lahkus ta hurtsiku
Aga teel kahetses ta juba
kus inimese elu seisab
juurest.
kibedasti, et ta seal,
mängus,
oli
olnud
nii
enesekasupüüdja ja ei wõtnud appi oma plaanide
täitmiseks ka üht teist inimest, kes
hea meelega
selle tarwis kõik oleks ohwerdanud. Tagasimine
kuks ja halwasti tehtud asja heakspöörmiseks
ei olnud tal aga enam aega.
Ta
ruttama ja katsuma, kas weel midagi
pidi edasi
oli teha.
Wõimalik oli ju ka, et Wiboanel nii suurt häda-
51
ei
ohtu ees
olnud,
tema
kui
arwas.
Wiida aga heitis weel
oma
rahutuma
kartuses
südamega
kui enne woodisse. Nüüd ta teadis, et ta hirm
sad aimused mitte tühjad, tähenduseta
mõttepil-
did ei olnud. Tuhanded peaaju kujutlused kihuta
sid ta rahu kaugele ja tõid asemele kõige raskema
hingepiina, mis kihutab inimese meeleheitele wõi
hulljulgetele tegudele.
teadmata olekut
enam
Ta ei jõudnud niisugust
kannatada.
Ta
tahtis
näha, mis saab Wiboanest, ja mis ta tundmata
wastane teeb ning kes ta on. — Saagu mis
saab, ümises ta iseeneses, pani riidesse ja läks
tasa uksest wälja samasse poole, kuhu kõik kolm
tema ees.
7. Ometi on see tõsi.
Wiboane kõndis üksi mööda
poole.
metsa tondilossi
Tema järel käis weel üks teine inimese-
kogu, keda ta aga pimeduse
pärast ei wõinud
näha. Pealegi oli ta nii sügamas mõttes, et ka
kuulmisemeel täiesti oli wangistatud. Ta mõt
ted wiibisid selle
mis
talle
arusaamatu
ilmunud
nähtuse juures,
tondilossi
juures
ning
Pärast armsa neiu näol karu küünte wahel tul
nud nähtawale.
Need ilusad selged silmad, see
mahe õrn neiulik hääl ei läinud tal terwel ük52
sikul metsateel meelest. Ta ei suutnud seda juh
tumist kuidagimoodi kokku sõlmida, aga ometigi
näis ta lahutamatult ühes olewat.
seda saladusesõlme harutada, ja
ta tondilossilt leida.
Ta
tahtis
seletust lootis
Sellepärast kandsid jalad
teda usinasti kardetawa lossi poole.
Et inime
sed seda kohta kartsid, sellest ei pidanud ta mi
dagi lugu.
Kas ebausk
ei ole alati
ja kartus
üks olnud? Wahest oli see
kaunis piiga jälle
nõialossi juures, kelle magus pilt talle esimesest
nägemisest saadik enam
annud.
rahu ei
Ja
kus niisugune taewalik olewus wiibis, seal ei
Mõinud olla hädaohtu.
Siiski kuulis ta wahetewahel neid manitsuse-
sõnu, mis Wiida ja wanake talle enne teele as
tumist
olid ütelnud: mingi tasane hääl ütles
temas, et ta ei ole mitte õigel teel.
Ka Wiida
paluwad silmad astusid ta ette, tema hõõguwad
huuled manitsesid teda
truuks jääda
oma Manale tuttawale
ja mitte wõõrast
õnne
otsima
minna, mis oh! kui tihti on toonud ainult õn
netust! Juba wiiwitas ta jalg ja tahtis ümber
pöörda, aga
ta
noormehe julgus ja
ime nähaigatsemine Mõitis.
oodatud
Tume öökulli kisa
kajas ta ligidalt läbi metsa ja teine wastas
e/stpoolt — mis see temasse puutus! Ta as
tus ikka edasi ja pea nägi ta juba nõialossi
musta kogu enese ees.
53
tahtmatult na
Ta süda hakkas seda nähes
tuke rutemini tuksuma. Ta pidi tunnistama ise
enesele, et kõik hirmujutud sellest koledast pai
gast ei olnud jäänud mitte üsna ilma mõjuta.
Ta seisatas tükikese aega, et
oma silmi pi
meda kohaga harjutada ja enesele pärast war-
jupaika otsida.
Seal lõi korraga tugew käsi ta õlale.
Wiboane ehmatas wähe. See oli koguni oota
mata tulnud. Ta
pööris ruttu ümber ja waa-
tas ringi.
Tema kõrwal seisis inimesekogu pikas mustas
mantlis.
— Kes sa oled
ja
mis
sa tahad? küsis
Wiboane.
See naeris.
— Sa kardad tonte, ütles ta siis põrutawa
häälega. Kui sa mind tondiks pead, siis põgene
mu eest. Tondid on ju kaelamurdjad.
— Ohoh, tontidel enestel on ka kaelad, mida
murda wõib, ja ma tahaksin hea meelega mõne
tondiga kaelamurdmise peale wälja minna, rää
kis Wiboane,
kelle
kartus wäheldast wõõrast
mantlikandjat silmates sootuks ära oli kadunud.
— Sa oled täitsa minu mees, ütles wõõras
sõbralikult. Niisugust julget meest ei ole ma weel
näinudki. Ma usun, kui meie kahekesi kokku hei
54
dame, siis wõiksime julgeda peaaegu nende müüridegi sisse tungida. Ma olen ammu enesele
kaaslast otsinud, kelle seltsis nõialossi
sisemist poolt wõiks näha — üksi on muidugi
julget
natuke kole.
Kas sul on julgust minuga
ühes
sisse tulla?
— Julguse puudust ei ole mul mitte, wastas Wiboane kawalast küsimusest wõrgutatud,
aga öö kottpimeduses
ei wõi
meie ju midagi
näha ja sellepärast oleks meie käik hoopis asjata.
— Selle eest ei ole sul tarwis muretseda, ma
usun,
et see
käik näitab
meile uägemisewäü-
rilisi asju.
Nende sõnadega tõmbas ta oma laia mantli
alt pakikese wülja.
sellest
põlew latern
Paari silmapilgu järele oli
lahti harutatud.
Tuli oli
küll kaunis wüike, aga siiski jõudsid ta wirawad
kiired maad kaunis hästi ümberringi
walgus-
tada.
— Aahah — mis sa sellest arwad? küsis ta
naeratades ja laskis Wiboanele walgust silmi
paista.
Ise oma silmad hoidis
ta aga targalt
ta nägu ei näinud.
Ainult niipalju Mõis ta aru saada, et ta tund
warjus, nii et
noormees
matu seltsimees kandis mungakuube.
mehe natuke mõtlema.
Kas
See pani
ei olnud
wahest
kartliku Tooma jutul ühest mungast, kes inimesi
tondilossi wedawat, ka oma jagu õigust?
Mis
55
siis, kui see ka
tahtis wedada, et
lossi
teda
sinna jätta?
Need mõtted käisid
wälgu
kiirusel ta
peast
läbi. Munk näis neist mõtetest aru saawat.
— Ma näen, et mu kuub ajab sulle kana
Sa oled
naha ihu peale, pilkas ta Wiboanet.
ikka niisamasugune jänespüks kui kõik
wiimaks
teised.
Ma ei taha sind sugugi meelitada: kui
asja pead kardetawaks, siis mine rahuga oma
teed ja mina katsun üksi tontidega malmis saada
just niisama, nagu ka sina
üksi oma tontidega
lossiwaremeid malmis pead saama.
wäljaspool
Head teed!
Selle peale naeris munk iseäraliselt.
Ta oli
hästi trehwanud, need sõnad mõjusid paremini,
kui ta oli oodanud.
— Ma ei ole teisi tondilugusid uskunud ega
usu ka seda mungalugu, wastas Wiboane
kind
lalt. Kui seal midagi peaks olema, siis on mul
selleks ka oma jagu rohtu kaasas.
Mina ei saa
aru, kuidas rahwa seas sellest manast lossiloksist
nii kohutawad jutud ümber käiwad!
— Seda saad kohe ise näha, naeris munk
niisuguse
häälega, nagu
rõõmsamas tujus.
oleks ta
ka lõikaw kahjurõõm.
Kui Wiboane selle juures
oleks näinud ta nägu, mis
tiigril oma
56
täna kõige
Siiski kõlas selle naeru sekka
oli niisugune
kui
ohwrit enese küünte mahel nähes,
siis ei oleks
ta sammugi
ühes edasi astunud.
ka wäga
enam
selle mehega
Seda mõistis munk aga
osawasti ta eest warjata ning püüdis
lahke jutuga ta usaldust enesele wõita.
— Need wanad katkenud müürid warjawad
eneste wahel wäga palju tähtsaid saladusi, ütles
ta, ja teewad noore inimese silmad mitmes asjas
lahti,
mille
mõju
ta ei unusta
enam surma
tunnini.
Uudishimulikult käis Wiboane munga järele,
kes natuke aega müüri ääres midagi näis otsi-
wat.
Korraga läks müür lahti
awas end sisseastujatele.
ja pime käik
Munk astus
ees ja
walgustas pikka pimedat koridori, kust wastu
tuli läpatanud wana maja õhku. Kui Wiboane
sisse
oli
astunud,
wajus uks nagu iseenesest
praginal kinni ja mõlemad mehed olid kottpime
das kitsas pikas ruumis.
— Mispärast uks meie tagant kinni pandi?
küsis Wiboane mungalt.
— See uks awab ennast üksi sissetulemiseks,
naeris munk ja ta naer kõlas koledalt niiskete
müüride wahel edasi. Nägematu waimu käed
panewad ta
iga sisseastuja
tagant
kinni ning
mitme tagasipöörja ees ei lähe nad iialgi enam
lahti.
— Munk, ma ei mõista su kõnet. Mis need
sõnad tähendawad?
57
— Nende tähendust pead
sa toarsti
teada
saama, enne soowin ma aga sul näha ühte kohta,
mis on sulle iseäranis tähtis.
Wiboanel oli niisugune tunne, nagu oleks ta
priius
ukse
taha jäänud ja nagu ei oleks ta
nende wanade müüride wahel mitte enam oma
peremees. Ta himu oli warsti otsas selle koleda
pesa waatamisest ja lämmatama
misest, ning igatsus tõusis
õhu sisseneela-
lahke
metsaõhu ja
wabaduse järele.
Pikka koridori mööda, millest wiisid mõlemalt
poolt mitu roostetanud raudust müüri läbi wis-
tisti teistesse
ruumidesse, olid
nad
wiimaks
lõpule jõudnud, kus seisis toana luitunud wärtoidega pilt seinal.
See
pilt oli selle poolest
wäga iseäraline, et tal oma tükati ärakustunud
toärwide kohta oli toaga elutruu pea. Kätest
oli toaetoalt aru saada, mis ta nendega ületoal
hoidis, aga mustjas habe toiskas enesest rvarjugi
toärtfetoa laterna
tuletoalgusel, paksude huulte
ümber lehwis põlglik naer
koguni
luuletas
liikuwatki.
Wiboane
toalise toalguse
Oli
see
ja
silmad
näisid
tõesti ilmsi
toõi
erutatud kujutustoõim toae-
toirtoendusel
temale
liikumise
juurde — seda ei mõistnud ta isegi enesele sele
tada. Oli see nüüd kuidas ta oli, aga tontlik
kole oli see temale küll. Ta arwas irtoitamistki
kuulwat.
58
— Mis pilt see siin on? küsis ta seltsimehelt,
kui see üht wäikest madalal seiswat ust katsus
lahti teha.
— See on wana püha Antoniuse pilt, was-
tas munk. See on seisnud juba kaugelt üle saja
aasta siin seinal ja ikka on ta nägu weel kui
elus, ehk küll muidu terwe keha ajahamba kulu
tamisel pea ära kadunud.
lossiskäijad
See pilt on mitmed
nii ära ehmatanud, et nad
põge
nema panid ja tondid wihale ärritasid, ning siis
muidugi maailmast kadusid.
Uks kargas lahti ja wastu paistis pime sügaw
haud, mille põhja tulewalgus ei tunginud. Wibo-
ane astus wastumeelselt sellesse pimedasse hauda,
kuhu wiis
trepp.
wana,
poolmädanenud limane puu-
See oli keldrisarnane ruum, kust haisew
niiske õhk puhus wastu.
mata ja puhastamata,
Kõik oli siin korista
nagu ta niisuguses sur
nud kohas teisiti ei wõinud
millal siin wiimati weel
käinud?
maja.
Kole
on küll
ollagi.
Kes teab,
elawa inimese jalad
niisugune
mahajäetud
Mis siis ime, kui inimesed hakkasid teda
kartma.
Ühes seinas seisid mitmed uksed, kinni pandud
kõwade raudkangidega ja suurte kiwidega.
ukse taga nägi Wiboane weel kaunis
Ühe
würskeid
jälgi. Ukse kangist oli näha, et teda weel hiljuti
oli paigast liigutatud.
59
— Mis on nende uste taga?
küsis ta mun
galt, kes osawalt ära käänis tulewalguse nen
delt märkidelt,
mis tunnistasid inimeste käimise
jälgi.
— Meie wõime
kohe järele waadata, andis
küsitaw wastuseks.
Nende sõnadega läks ta ühe
kõrwalise ukse juurde, kiskus selle waewaga lahti.
Roostetanud hinged karjusid kisendades ja tegid
suures keldriruumis niisugust kära, nagu langek
sid kõik wanad müürid kokku. Selle sekka oli ka
nagu inimese hääli kuulda. Kui ta kõrwad teda
ei petnud, siis tungis talle mingi kaebaw hääl
nagu maa alt kõrwu.
— Tule mu järele, tee on lahti, käskis munk.
See uks wiis kitsasse ruumi, kus heljus weel
halwem õhk kui enne teistes sumbunud ruumides.
See oli wõlwialune, kust trepp jälle wiis kõrge
male. Seal seisis uks lahti ja mõlemal pool
ust sügawad augud müüris.
— Mis hääled need olid seal suures keldris?
küsis Wiboane ülewal lahtise ukse ette seisma
jäädes, kust sügaw pimedus waatas wastu.
— Neid hääli õpid sa warsti tundma, kui ise
ühes laulad, kostis munk ja irwitas selle juures
koledalt.
Sa mäletad wahest weel, mis
ma
sissetuleku juures sulle juba ütlesin, et tondilossi
uksed sissetungijate taga enam lahti ei lähe. Siin
all on sinu koht, sinu haud, siia sa lähed ja siit
60
sa enam wälja ei tule!
See on sulle määratud
rahwa üleskihutamise eest, siin on sul aega
plaanisid teha niikaua, kui sul lusti on ilma
söömata ja joomata elada, sest tondilossis seda
ajawiidet ei tunta.
Siin wõid oma uudisejanu
kustutada.
Ma wõiksin sulle weel anda ristiusu
õnnistust,
aga sa oled ju tagasipöörnud pagan.
Sellepärast lahkun
ma
sust ilma õnnistuseta.
Astu nüüd alla!
Wiboane oli kui maost salwatud.
Kas wõis
munk temaga heita nii koledat nalja — tõsi ei
Wõinud see ometi olla! Aga kui ta waatas tema
näkku, mida nüüd tema eest enam
siis pidi ta ehmatama.
Sealt
ei warjatud,
paistis põrgulik
torkaw oda talle
tigedus ja saadanlik naer kui
wastu.
— Wilets petis, taewa ja maa teotaja —
wagadusekuue kandja, hüüdis Wiboane ärarääki
mata wihaseks saades.
siin teha?
Mis
tahad sa minuga
Sina inimese jumaliku au wilets
mudasse tallaja! Ma näen, sa oled ühe kõlwatu
saadana kõige alatum ori, kelle ees isegi ristiusu
Jumal oma silmad peab maha lööma, et tema
loonud maailma niisuguse
juba oma
teotuse.
Kui sa ka
inetus töös wanaks ja halliks oled
läinud ja ikka õnnega saatnud inimesi hukka, siis
oled sa minuga wäga walesti rehnungi pidanud.
Kes teisele auku kaewab,
see langeb ise sisse.
61
Maata siia, see auk on sinu jaoks, siin on sinu
paik, et selge taewas ei pruugiks oma palet sinu
peale waatamisega roojastada.
Nende sõnadega tungis ta munga kallale, kes
tema tugewate käte all teisel silmapilgul julgesti
all sügawas oleks wingerdanud.
Aga enne kui Wiboane sai oma käsi munga
külge panna, tundis ta ennast mitmest tugewast
käest kinni peetawat.
See pealetungimine tuli ootamatult.
Ta ra
bas kõigest jõust, aga lahti raputada ei saanud
ta enuast mitte. Juba oli tugew nöör ta mõle
mad käed selja taha köitnud ning kisti ikka kõwemalt ja walusamalt kokku.
Ta nägi enese
ümber poolpimedas mitut meest.
Need olid ta
salaja pealetungijad, kellede wastu ta
ennast ei
teadnud walmistada.
— Wisake see pagan sisse!
möirgas munga
wihane hääl.
Tume mürin ja kolin tungis
alt pimedusest
üles; selle peale oli natuke aega oigamist kuulda,
siis jäi kõik wait.
munk oma
Wiboane oli kadunud,
kolme abimehega
üksi
seisis ülewal ja
waatas alla sügawasse keldrisse,
kus aga
ei
olnud midagi näha.
Ruttu kandsid mehed kiwe kokku ja müürisid
natukese ajaga augu kõwasti kinni. Kui töö wal-
62
mis ja mehed maimude kombel müüri aukudesse
ära kadusid, seisis munk Meel tükike aega uue
müüri ees, tegi oma salamärgid sinna peale ja
läks siis pikkamööda minema.
Koledasti kõlas ta põrgulik naer läbi keldri
müüride.
8. Hilja!
Sedasama metsateed mööda, kust läks weidi
aja eest Wiboane tondilossi poole, ruttas nüüd
see naisterahwas, kes
Wiida käest taga küsis
Wiboanet. Tal oli wäga suur rutt. Higi oma
hõõguwalt otsaesiselt pühkides jäi ta mitu korda
kuulatama, kas mingit häält ei kuuleks, aga ta
kõrwu ei tunginud muud kui tasane metsa kohin
ümberringi.
Wäsimuse
jalad enam käia,
pärast ei tahtnud
aga siiski
polnud
ta
tal aega
puhata.
— Tema päästis mu karu küünte wahelt, ei
kartnud oma elu pärast — ja mina pean siis
wäsinud olema, kui teda igawesest wangipõlwest
ja hirmsast piinasurmast wõin päästa, rääkis ta
iseeneses ja kiirustas wäsinud sammusid.
Ta ei
wõi weel mitte olla wäga kaugel, wahest jõuan
ma weel talle abiks. Helde taewas, laena mulle
täna weel jõudu, sa näed, et ma
oma kohuse-
täitmise Pärast ruttu pean saama edasi.
63
— On see aga paljas kohusetäitmine? mõtles
ta
edasi.
Kas
on kohusetäitmisel ja tänulisel
meelel tõesti nii suur jõud, et ta südaööl saa
dab noore tütarlapse magusast unest kõige kardetawamale teele? Kui ta on niisugune mässaja,
kui isa ja Goswin kahekesi kõnelesid, siis oleks
see minu poolt küll ülekohus tema päästmiseks
tööd teha.
Aga ta nuhtlus on hirmus; kui ta
ka oleks kurjategija, siiski ei tohitaks
halastamatul kombel hukka mõista.
teda nii
Aga kuidas
kurjategija olla — ta on minu
wõib ta
päästja, minu kõige ülem
heategija,
mu
elusüda
tuksub tema wastu soojemini kui ühegi teise noor
mehe wastu.
Tal on õigus, kui ta oma waese
rõhutud rahwa eest midagi teeb — see on
ju
ilma inimese õigusteta orjuses, kuidas wõib seda
inimese õige süda pahaks panna? Ta on mehe
eeskuju; mis on kõik noored rüütlid tema wastu,
kes edewalt hooplewad
wusega ja
toorelt
oma
julguse ja wah-
jalgade alla tallawad
ini
mese pühamad tundmused? Oh kui hea meelega
oleksin ka mina see piiga, keda
praegu nägin!
Tema tohib seda meest armastada, ta wõib seda
igaühele
ütelda — mul ei ole seda
suurt
õigust
maha
jäetud, wäga õnnetu olewat.
mitte.
Ma tunnen
määratu
enese
wäga
Mis ees
märk on mu hulljulgel teol? Omaks ei wõi ma
seda meest iialgi saada.
64
Aga
ennast ainult siis teiste
kas inimesed
heaks peawad liigutama,
kui nad ise sest kasu
saawad? Taganege, alatud mõtted!
sõbranna on mulle ikka ütelnud:
tegemine
Mu
emalik
Hildale, hea-
on inimese kõige ülem warandus, mis
ta enesele wõib koguda.
Laps, tee ikka ja alati
head!
Nende mõtetega oli ta jõudnud lossi juurde.
Ettewaatlikult silmas ta enese ümber, näha ega
kuulda polnud midagi.
wait kui hauas.
Kõik oli pime ja wait,
Ja see päratu waua maja oli
ka ise tõsine haud, siin närtsis
iga elu, mis
wägiwaldselt wõi kawalusega sisse wiidi.
lagendiku lossi
Tasa sammub ta üle wäikse
müürini. Tal näib tee olewat tuttaw, sest weidi
aja otsimise järele jääb ta müüri ees seisma ja
Majutab
ennast terme
keha
raskusega
wastu
müüri. See aga ei awa ennast täna enam nagu
sel ööl, mil Wiboane teda sealsamas kohas nägi
müüri sisse kaduwat.
Nüüd ei wõinud ta enam kahewahel olla, et
siit täna on käidud.
Ja see käik pidi iseäraline
olema, sest miks oli uks kinni
selgesti Mõis
pandud!
näha — muidugi
keegi kutsumata külaline
Nagu
sellepärast,
kurjategijat
ta
et
saagi
juures ei saaks segada.
— Hilja, hilja, õhkas ta ja pisarad
silmi.
s
wajusid
Põksuma südamega pani ta kõrwa wastu
65
külma kimimüüri ja kuulatas.
Üksikud tumedad
hääled kõlasid nagu sügamast maa alt ta kõrwu.
kuulatas
Ta
hinge kinni pidades.
kui waidlemine, aga ometi ei wõinud
See kõlas
sõna-
ta
dest aru saada.
— See on Wiboane ja Goswin, helde
tae-
was, mis saab küll sellest wiimaks? õhkas ta
surmahirmul. Kuis wõin ma teda meel päästa?
Kõik
uksed
on
kinni,
toorele
mõrtsukale
ja
kui nad ka oleksid
sellele
hirmsale
teha? — Püha
Maarja,
lahti, mis wõiksin ma
ometi
kuule oma lapse palwet ja Mii ta palawad
sü-
dameõhkamised Kõigekõrgema trooni ette, et
nuhtleks ülekohust ja päästaks ilmsüütuse
see
tige
duse ja õeluse wangist!
Seespool oli tüminat kuulda. Need pidid jala-
astumised olema. Ta kargas ruttu kui kerge hirm
põõsaste wahele tagasi, kuhu ta ennast ilusasti ära
Mõis peita ning sissekäigu kohta ka selgesti näha.
Tondilossist ei tulnud aga ometi keegi wälja,
nagu ta ootas.
Paar korda kuulis ta meel tu
medat tüminat, aga mitte enam nagu enne
gamas, Maid nüüd tuli see hääl nagu
sü
ülemalt
pilwede poolt. Ta armas kuulwat ka naeruhäält. See kestis aga ainult silmapilgu. Siis
walitses jälle endine hauawaikus.
Ta ei mõistnud enam oma tundmusi
seda.
66
Sügaw hingepiin ja ärarääkimata
Malitahas
tus ühe kalli elu pärast litsusid talle
Ta oli praegu sattunud niisugusesse
ojad silmi.
olekusse,
pisarate-
ta isegi eunast euam ära ei
milles
tunnud.
Sellest olekust
teda
äratas
mine ja tasane nuutsumine.
ümber ja nägi, et mingi
lõõtsuta
kahin,
Ta waatas enese
naisterahwakogu
tor
mas tondilossi poole.
See oli Wiida.
tema ära.
Ta tundis
ainsa
Aga mis plaan pidi tal
üksi julges siia tulla?
Pilguga
olema,
et
Wõi ei teadnud ta ton
dilossi karta?
Tal oli nõu teda
edasi
minna,
hakata
manitsema
mitte
see juba isegi silmas lossi
kui
müürisid ja ehmatades jäi seisma.
— Hirmus,
poolwaljult,
kõneles ta
hirmus,
nii
seda wõis kuulda.
et
iseenesega
põõsas warjulolew Piiga
Minu jalg ei ole weel enne
siia saanud ja nüüd seisan ma üksi pimedal
südaööl siin ilma abita, ilma trööstita. Ma ei
ole saanud kumbagi enam näha, ei teda ega ka
seda tundmatut piigat, kes mu südame on
nud nii hirmus rahutuks.
tei
Ma olen nende ala
tute kadedusetundmuste wastu sõdinud, aga uad
ei kao mu rinnast.
Oh, ta tahab lõhkeda;
ma
kardan, et mu meeled jüäwad segaseks.
Ma ei jõua kauem
wälja
kannatada
seda
teadmata olekut, mis mind piinab ärarääkimata
3*
67
walusalt.
Ma pean teada saama, mis temaga
on sündinud, kui see maksaks ka mu elu.
See
kole müüriware kõigi oma hirmudega
jõua
ei
mind tagasi ehmatada — ma tahan sisse
gida,
olgu
seal
mis
teada saan, kus tema on
sündinud!
See wõõras
tun
tahes ees, kui ma aga
ja
mis
piiga,
temaga
kes
on
kannab nii
suure hoolega ta eest muret, peab temaga kokku
saanud olema, sest muidu oleksin pidanud ma
teda teel nägema ehk kõige wähemalt siin leidma.
Siin on aga kõik wait kui hauas. Ükski asi ei
anna tunnistust neist wõitlustest, mis siin
pesid wahest üürikese aja
eest
lõp
werewalamisega.
Ainult meeltheitwa tüdruku süda heitleb ise oma
waluga.
Ma eksin ümber ilma plaanita,
ilma
nõuta, ei wõi ennast ega teda aidata) mis
kohustab teda siis
minust
suuremat
asi
lugu pi
dama kui igast teisest külatüdrukust, kellel pris
ked palged ja lahked silmad. Ja ometi oleks see
mu surm, kui ta kedagi teist wõtaks siin
ilmas
omale ja minu jätaks kõrwale. Seda ei tohi sün
dida, kellelgi ei ole tema peale suuremat õigust
kui minul, sest keegi hing ei wõi teda palawamalt
armastada kui mina.
Lossi müüris tuli äkisti must auk nähtawale
ja warsti ilmus sealt pika mantliga inimese
kogu. See oli munk) põõsas marjul olem neid
tundis teda selgesti.
68
Ta waatas teraselt
enese
ümber.
ei näinud
Üksnes rääkiw piiga
teda
mitte.
Ruttu tahtis warjulolija Wiidale mõne sõna
kõrwa sisse sosistada, et ta enese ära peidaks,
enne kui munk teda näeb, aga juba oligi munga
teraw silm teda näinud. Ruttu astus ta Wiida
poole, kes weel ei aimanud midagi kurja.
Kui
ta wiimaks munka silmas, oli põgenemine jää
Ta katsus küll ennast põge
nud juba hiljaks.
nemise läbi päästa,
aga
oli munk jõudnud ta
Ehmatusest uimane
mõne hea sammuga
järele ja
langes
wõtnud kinni.
Wiida
minestuses
tema tugewate käte wahel maha.
Hilja, hilja!
9. Asjatu katse.
Kui Wiida wähe toibus ja
enese lugu mär
kas, tuli uus hirm ta peale.
Ta tundis riie
test ära, et see oli seesama inimene, kes natu
kese aja eest ta maja eest läks Wiboane järele.
— Mis sa minust tahad? küsis
ta põlgli
kult ja katsus ennast lahti raputada.
Aga käed
hoidsid teda kui tulised
Ta
katsus teda
tangid walusalt kinni.
küünistada — hammustada,
aga see näitas mehele tegewat ainult nalja.
— Ohoh, sa ilus metskass, tahad
wist küll
mu silmad lõhki kriimustada, naeris ta koledalt
69
ja ta hääl tümises iseäralikult.
Wõid katsuda
aga julgesti.
— Kas lased mu silmapilk lahti? küsis Wiida
ärritatult.
— Rumalus, nii hea saagi pean
ma lahti
laskma. Kes ajas sind karu küünte wahele
jooksma? Wõi ei tea sa, et tondilossi juurest
keegi hing ei pääse?
Wihaga andis Wiida talle kõigest jõust tugewa
rusikahoobi wastu silmi.
walu pärast jalgadel.
dis
Aga ta tuigerdas ise
See hirmus mees kan
raud-silmawarju, ja ta oli oma käe hirm
sasti ära põrutanud.
Mees naeris uuesti.
— Lase lahti, kisendas Wiida meeleheites.
Wastuse asemel tundis ta
ennast weel walusa-
malt kinni hoitawat.
Mälgu kiirusel tõmbas ta kahe teraga noa
Möö wahelt ja tõmbas sellega mööda munga
käsi. Teraw riist ragises raua wastu. — Mun
gal olid raudkindad käes!
— Tondi peale ei hakka "ükski terariist, irwitas munk ja pigistas ta käed nii walusalt kokku,
et piiga ainus sõjariist, ta nuga, maha kukkus.
Ütle mulle, sa tige metskass, mis on sind
ajanud?
— Ma tahan oma armsamat päästa.
— Kes on su armsam?
70
siia
— Wiboane! Sina oled ta siia toonud, oled
ta tondilossi toimub — anna ta toälja!
Pilkato naer oli selle toastus.
— Mis on see mees sinule kurja teinud, et
sa ta järele lüürasid ja ta elu toaritsesid?
— Ohoh, tüdruk, kas sa tahad mind toastutusele toõtta, mis
eest ei ole mul
ma teen toõi ei tee?
kellelegi
Selle
Mis
toastust anda.
Wiboanega on sündinud, selle on ta ära teeni
nud. Nüüd sa tead juba küllalt ja
sellest
ära
enam räägi.
— Mis kurja on ta siis teinud?
— Iga teine küsija peaks niisugust julgust
igatoese
nud ordu Valitsuse toastu oma neetud keelt tartoitada.
Suuremat ^surmasüüdi
ei
toõi ilmas
enam olla. Nüüd sa tead.
— Kui üks mees oma surmani rõhutud sugurahtoa eest toälja astub, siis on ta austamise
ja
lugupidamise toäärt, toastas piiga
munga
karjutoast ülekohtust toihaseks saades ja kartust
kaotades.
Kui
loomale
kiputakse elu
siis hammustab ka kõige toagam
toalitsus on rahtoa elujõudu
kallale,
jänes. Ordu
rohkem kui
sada
aastat imenud — kes wõib seda pahaks panna.
71
kui ta kord ennast oma werekaanist lahti tahab
raputada?-------— Pea kinni,
munk wahele.
sa
rumal tüdruk, kisendas
Sa ei tea, et su julgus maksab
su priiuse, su au,
Su nõdrameelsed
su elu.
sõnad mõistawad su ilma päästmata hukka. Sa
tuled minuga ühes!
— Tagane minust, sa inetu inimesesoo teotus!
hüüdis Wiida teda põlgusega enesest lükates ja
ta raudsete käte wahelt lahti kiskudes. Ometi
ei läinud see katse tal korda.
Munga raudkäed
olid lahtimurdmatud.
— Ahahah! Sa tuled ühes, naeris ta ko
ledasti.
Tondilossis on
ka
sinu jaoks
weel
ruumi. Sa oled seda ise tahtnud.
Mis wõis nõrk neid tugewa mehe wastu!
Weel mõni silmapilk ja tondilossi uksed
sid läinud tema taga niisama
olek
igaweseks kinni
kui Wiboane taga.
Aga seal sündis ootamata ime.
Munk ei olnud weel kolme sammu oma saa
giga paigast ära saanud, kui järsku tontlik kogu
teele ette astus.
— Munk, pea! hüüdis see nii sügawa hää
lega kui see tal wõimalik oli. Häbemata inetu
tondilossi
tont
ja süüta
inimeste mõrtsukas!
Wärise oma ülema wiha ees, sa kõlwatu sulane.
Sa pead oma inetutest tegudest wastust andma,
72
ma nõuan sinu käest kõik süüta hinged tagasi,
mis sa elutoalt tondilossi toaremete
keldritesse
matnud. Lase lahti see laps!
Munk oli selle ootamatu juhtumuse üle
tuke kohmetanud.
na
Siis aga naeris ta jälle oma
sügatoa, põrisetoa häälega lühidalt.
— Hirmutis, kes sa oled? küsis ta siis külma
rahuga. Siin olen mina täieline isand ja kõigi
kutsumatute külaliste toalt waenlane.
Mind ei
toõi sa siin hirmutada.
— Ma toannun sulle hirmust kättemaksmist,
Su teod kisenda-
ütles hääl pühalikult edasi.
wad taetoa poole, kus õige Jumal elab' anna
toastust oma
tegudest.
Sa kannad toagaduse
kuube, et süüta inimeste seas pidada kui
lambakarjas hirmust lõikust.
hunt
Anna toälja Wi-
boane ja lase lahti see tütarlaps, kes sulle pole
teinud küüne toäärt kurja.
needma mu toanne nii
Muidu peab
tõesti
sind
kui praegu meie
pea kohal seisab pime taetoas.
Munk pani sõrmed suhu ja hele toile kajas
metsa ja koledasse lossi.
Mõne silmapilgu pärast
kostis tondilossist
tume toirin toastu.
Kõneleja tundis selle tähendust toaga hästi.
See oli appikutsumise märk, ning
sist tähendas, et seda kuuldud.
toastus los
Kui toeel mõni
silmapilk aega mööda läheks, tuleksid lossiton-
73
did wälja, ja
kätte
kõik, kes
puutuwad, on
kadunud.
— Põgene, laps, mis sa wõid, sosistas ligi
Muidu on kõik
karates wõõras Wiida kõrwa.
kadunud — tondid tulewad! Kui sui elu armas
on, siis kuule mu sõna.
Ruttu, ruttu!
Nende sõnadega kiskus ta Wiida munga käest
lahti ning hüüdis mahajääjale:
— Walmista ennast oma hirmsa nuhtluse
wastu, sa saadana eeskuju!
Teisel
silmapilgul
olid
põgenejad
põõsaste
Marjus.
Munk
pööris
enese
ümber.
Lossist
tulid
mustad marjud wälja.
— Wõtke nad kinni, need hullud näod! kisen
das ta juurderuttamatele kogudele. Nad peawad
oma hullu julgust
kahetsema.
Praegu jooksid
nad nende põõsaste wahele.
Ta näitas käega sinnapoole, kuhu põgenejad
ta silmist kadunud.
Kaua kestis käraja otsimine, aga wiimaks tulid
otsijad ometi ilma põgenejateta tagasi.
see on,
teie lambanäod!
möirgas munk hirmsas wihas.
Häbenege silmad
— Mis
peast,
otsimine
kolm-neli
meest ei leia kahte tüdrukut
üles, kellel ometi jooksmiseks jalgu ei ole. Kätte
pean ma nad aga saama.
74
Ta mõtles natuke aega
uut otsimiseplaani.
Korraga torkas talle hea mõte pähe. Ta naera
tas hea meelega.
See plaan näis olewat wäga
tark ja tulus.
— Werekoerad ahelate
möirgas
otsast siia!
Ma tahan näha, kas need mitte ei too
ta siis.
meile põgenejate
purukskistud
tagasi!
kehasid
Ruttu, ruttu, enne kui jooksjad pole
Hahah!
weel kaugel.
Kaks suurt koera, kes lossis tugewate ahelate
otsas juba mõni aeg olid nälginud, toodi wälja.
Munk ise
pani nad jälgedele.
Kohe
hakkasid
koerad rahutult ahela otsas kiskuma.
— Murra
maha!
hüüdis
munk ja
laskis
murdjad lahti. Teisel silmapilgul olid nad otsi
jate silmist kadunud.
Munk tundis neid koeri wäga hästi.
Nende
käest ei wõinud nad pääseda.
Rahulise südamega, nagu
oleks
ta
teinud
kõige suuremat head, läks ta ära lossi.
Tema
wastased olid saadetud kõrwale, ta oli täitnud
oma peremehe käsu — nüüd wõis ta rahulikult
hingata.
Iv. Aruandmine majapidamisest.
Kui
inimene oma sõbra
täitnud, siis tõttab
ta seda
soowi on
ilusasti
teatama, et näha
75
sõbra rõõmust nägu, kuulda ta tänusõnu ja en
nast rõõmustada
heategemise magusast wiljast.
Seesama tundmus ajas ka munga warakult lossi
oma peremehe juurde.
— Wäga hea, et tuled, ütles orduwend talle
juba uksele wastu astudes ja ta kätt raputades.
Ma tunnen oma Goswini.
Eile lahkudes ütle
sid, et sa enne end ei näita mulle, kui
täidetud.
mu käsk
Tänasest warasest tulekust märkan, et
see on läinud sul imeruttu korda. Eks ole tõsi?
Munk naeratas heal meelel.
— Poiss on oma parajal paigal.
Oli küll
tegemist, aga kes saab Goswini wastu? Temal
ikka pea ja süda õigel kohal.
on
Ma pean
ütlema, et ilma targa mõistuseta ja raudse jul
guseta niisuguseid asju keegi tont toime ei wõi
saata.
— See on tõsi, kiitis lossihärra järele, kellel
wastu
midagi
munga
enesekiituse
ütelda.
Sellepärast pean ma ka
ei
olnud
oma Goswi-
nist suurt lugu.
— Selle eest on ka mässamine juurteni hä-
Witatud, seletas munk edasi.
— Kas sa wahest ka mõnda teist weel ei ole
püüdnud?
— Kaks hullu
tüdrukut,
Wiboane järele tondilossini
76
kes narri
olid
kombel
joosnud,
et
teda — mõtle,
mis
arule hullukestel peas —
Ära Päästa!
— Mispärast olid need joosnud talle järele?
— Noh, armastawad Wiboanet kui
Mana
hobust.
Oh, see
oli
hirmutada,
kuidas nad tahtsid mind
oleksin
ma
mõni
wana
waresed
küll pagana nali,
memm,
just
kes
kui
kardab
tonti — mina, kes ma ise olen tontide pealik!
— Mis nendega siis tegid?
— Saatsin koerad peale, oli lühike, rahuline
wastus.
— Ja need murdsid nad ära?
— Ei, ma ei usu.
— Aga siis läksid
mis
Wiboanega
nad ju koju kära tegema,
sündinud.
Ja
ometi keegi teada; muidu tuleb
seda
meie
ei tohi
asi
kõik
päewawalgele.
— Ära karda. Sellest ei tea keegi elaw hing
midagi, waigistas munk oma isandat.
— Aga kui neid kahte tüdrukul ära ei mur
tud, kes järele olid tulnud?
— Neid ei murtud, waid nad
söödi
ära,
seletas munk. Koerad olid olnud mitu päewa
näljas ja niisugustele juhtumistele ette walmistatud.
— Soo,
See on hea.
soo, soo,
nüüd ma mõistan sind.
Siis ei jää jälgi järele
ega ole
iga tühja-tähja tarwis müüride wahele wedada.
77
Muidu wõiksid meie
kitsaks jääda.
laialised
keldriurkad weel
Wiboane on aga kindlal kohal?
— Tugema uue müüri taga, kõige wiimases
keldris, sa tead ju! — Korstna all!
— Tean, tean! Sinna sai ka tema isa?
— Jah, Wilken von Ilsede.
— Siin on su wapruse palk! Nende
dega laskis lossihärra weereda
wad rahatülid mungale pihku.
mõned
See kummardas
andjat nende eest peaaegu maani.
— Kas Harjumaa nõid on juba
nud? küsis siis lossihärra.
— Tont seda teab, kuidas
wastu peab.
sõna
hiilga-
mait
jää
see nõnda kaua
Ma kuulsin teda weel täna öösigi
oigawat. Ta peab küll mõistma nõiakunsti wäga
hästi, ega ta muidu nii kaua söömata
mata
elaks.
Kui mina
ise poleks
ja
joo
waremete
walwaja, siis peaksin ma peaaegu uskuma, et
talle keegi kannab toitu — aga ma tean, see
ei ole wõimalik.
— Pea teda siis hästi kinni. Ta wõib muidu
oma nõidusega meile ei tea mis kahju teha. Las
ta wintsleb seal niikaua, kui tal lusti on!
— See on ka minu mõte! tähendas süda
metu waremetewaht, munga riides küiw mõrt
sukas Goswin.
— Siis on mul weel üks inimene, keda sa vead
kõrwale toimetama,algaslossihärra jälle omajuttu.
78
— Kes see on? Niipea kui ma ta üles leian
ja kätte saan, ei tule ta enam iialgi su silmade
ette.
— See
on
Armik,
noor mees, keda wõib
kergesti ära tunda sellest, et tal näos
on suur
arm. Seda poisikest ei wõi ma iialgi uskuda,
ma arwan, tal ei ole minu wastu mitte head
mõtted
südames.
Parem
on,
kui niisuguseid
kahtlasi nägusid mitte näha ei ole, kui
et nad
wabalt ümber käiwad ja ei tea mis suurt kurja
wiimaks teewad.
— Sinu soow on minule kõige waljem käsk,
mida ma enne unes ega ilmsi ei unusta, kui ta
on täidetud, kinnitas truu ori.
— See on hea. Ma loodan sinu tarkusele
ja kawalusele.
su
kohus.
Mine siis nüüd ja tee, mis on
Walwa
hoolega
rahwas teeb ja mõtleb!
selle järele, mis
Kus paha näed, seda
karista oma arwamist mööda — selleks annan
ma sulle ordu nimel täielise woli. Tondilossi
pea aga ta täies kuulsuses ja ähwarda põrgu
hirmuga kõiki talupoegi, kes töö juures muude
asjade
peale
hakkawad
mõtlema.
Kas seisab
meeles?
— Nii kui kiwitahwlil — wiimane kui sõna!
Mehed lahkusid.
Lossihärra istus üksi natuke aega
sügamas
mõttes, siis helistas ta kella.
79
Teener tuli. Ta
kummardas sügawalt
oma
isanda ees.
— Lase Hildal siia tulla!
Teener läks.
Lossihärra ootab tükikese aega.
Aga
tütart
ei tule. Kannatamatult kõlistab ta teist korda.
Teener tuleb uksel nähtawale, jääb aga kõhklewalt seisatama.
— Noh, kus on Hilda?
— Ei ole
kodus, ütleb kohmetanud teener.
— Kus ta siis on?
— Ei tea, kõrge härra. Wist wälja läinud.
Täna on ilm ju õige ilus.
— Kui ta tuleb
minu
juurde,
käseb
siis
koju,
saada
ta kohe
lossihärra ja läheb teise
tuppa.
— Mis tont teda juba nii wara on ajanud
woodist wälja? küsis ta iseeneses. Kui mul teda
tarwis on, siis ei ole teda kodus. Olen üleüldse
teda liiga
enese tahtmise järele
kaswada: teeb, mis ise tahab.
üles lasknud
Nüüd wõib ta
weel oma wanale isale häbi teha.
iseeneses
tähele pannud,
et ta
rüütlist suurt ei hooli, ja ometigi
lal ta mehele peab minema.
See asi peab muutuma!
80
Ma olen
ühestki noorest
on aeg, mil
II. Kaks prigasüdant.
Põgenejad
piigad
olid
õnnelikult
pääsnud
munga käest lahti ja saanud põõsaste warju, nii
et munk neid
enam ei näinud ega mõistnud
järgi tulla. Wiida oli täiesti ilma mõtteta,
ta täitis oma tundmatu sõbra käskusid masinli
kult ja läks talle ilma wastu
panemata järele.
Tema juhataja oli munga mõttest ja appikutsumisest saanud wäga hästi aru ja teadis küll,
et siit üksi wäledad jalad neid weel õnnekorral
wõisid päästa.
Ehmatus ja hirm olid aga ta seltsilise jalad
otsekui kammitsasse.
pannud
Ta
kiskus teda
kättpidi enese järele, aga see läks nii aegamööda,
et
sel
wiisil
waenlaste eest põgenemine näis
olewat wõimatu. Küll
sosistas ta temale wai-
mustawaid ja ergutawaid sõnu kõrwa, oga see
kõik ei mõjunud palju.
Pidi ta tema jätma üksi oma saatuse hooleks
ning oma elu päästma? Siis oleks ta weel ehk
pääsnud.
Wiidaga ühes ei olnud lootust.
Need mõtted tulid talle pähe, aga ta häbenes
iseeneses sarnast asja mõtelda.
toonud neid
ühte, siis
maitsta laskma
Kui saatus
oli
pidi ta neid ka ühes
oma waljust.
Selles
mõttes hakkas ta kõwemalt Wiida
käest
kindlas
kinni,
et see temast mitte maha et jääks.
81
Ta kuulis üsna selgesti, kui munk oma käsualustele kange käsu andis põgenejad üles
ja tagasi tuua.
otsida
enese
Ta kuulis ka tagaajajaid
kannul ja oli walmis kõige wastu, mis aga iial
Wõis juhtuda.
Hääled tulid ikka lähemale. . . warsti wõidi
neid näha. . . ja siis olid nad kadunud —...
kadunud kõik ilusad lootused. . . kustunud loo
tuse wiimsed helkiwad tähed. . . nende ees pais
tis juba põhjatu sügawus. . . lahtine haud. . .
kole must taewas. . .
Ikka pimedamaks läks mõttes tulewikutaewas,
ikka raskemaks elu, ikka kurwemaks, ikka rohkem
tuli sinna ahastust ja meeleheidet.
Weel mõni
samm, ja tagaajajate käed haarawad nad kinni,
finni igawesti--------------Seal aga kadus korraga maa nende alt. Nad
kukkusid alla sügawasse hauda, kus pehme liiw
nad wastu
wõttis.
Kukkumine ei olnud neid
aga mitte palju ehmatanud, sest surmahirmus
ei wõigi enam ehmatust olla.
Ega surm
mast suurem ole, ja hirmsamat ei
enam midagi olla kui elusalt
sur
wõinud ju
maetud
saada.
Pealegi märkas Wiida seltsiline warsti, et taga
ajajad neist mööda ikka kaugemale jooksid.
— Taewale tänu, meie oleme päästetud! so
sistas ta oma seltsilisele tasa
kõrwa.
Ole ra
hul, õeke, see liiwaauk on meie päästjaks. Meie
82
ei ole mitte toore wäewõimu alla
üle walitseb kõrgem Wägi, kes
meie
antud,
teeb kõik
waen-
laste nõud tühjaks. Seesama juhtumine on pan
nud hõõguma mu südamesse uut julgust, uut
lootuse sädet.
Usu,
ei
waid see on õiglase
jää wõit,
truu
ja
kroon.
südame
kuni
puhkame,
Wõime ka
õeke, mitte
teisi
tigeduse
Oleme siin
suur
kartus
abitarwitajaid
meele
üsna
möödas,
kätte
ja
wait
siis
aidata; on aga
meie kehad külmad, siis on korraga neli armu-
rikast awitajat kätt kadunud.
kaua alles,
kuni
Hoiame neid nii
see meil korda läheb.
Nad
wõiwad weel ilmas head teha, kui puhas inim
lik süda juhib nende tegewust.
Wiida pigistas tummalt oma seltsilise kätt.
Ta oli sügawast südamest liigutatud, sest ta tun
dis küll, mis wõõras piiga oli teinud ka tema
eest. Aga rääkida ei saanud ta sõnagi. Oli
ka liiga kardetaw, sest kui kergelt
ei oleks neid
wõidud kuulda ja üles leida nende warjukohta.
Mõlemad jäid wait. Sammud lähenesid kau
mütsu ja
selle
peale kanget kirumist. Warsti tuli ka teine
hääl
gemalt.
Korraga kuulsid nad
juurde.
— Kas sa leidsid midagi? küsis keegi.
— Keda paganat sa siin pimedas pead leidma?
oli wastus nagu maa sees.
Lühike naer.
83
Kus sa siis praegu oleb
kuhugi neetud liiwa-
— Kukkusin üle kaela
auku.
Tont murdku kõikide liiwawedajate kaelad
kahekorra.
Siin
wõib
õige
inimene
seljaluu
katki murda.
Jälle oli kuulda naermist.
— Anna käsi, ma aitan su wälja. Hop! Soo,
nüüd oled eluga päästetud.
— Jah, aga puusaluud walutawad.
— Kas sa waatasid hoolega järele,
wahest
olid ka põgenejad seal augus? küsis teine nalja
tujul.
— Mine ikka, rumal, siis
oleksid
ka nende
kaelaluud murtud.
— Aga wahest on nad ometi mõnda
auku
kukkunud ehk kawaluse pärast ise seal warju ot
sinud, arutas teine.
Arusaamata on, kuhu nad
jäänud? Mis sa sellest arwad, kui me hakkaksime
aukusid läbi otsima?
— Tühi waew! waidles aukukukkuja wastu.
Minul ei ole enam lusti sisse kukkuda. Seekord
läks weel ilma suurema õnnetuseta mööda. Kes
teab, kuidas teine kord juhtub.
Ehk kuidas ta
had sa pimedas ka üles leida need kohad?
— Noh, eks siis
üles
leia, kui jälle sisse
kukud!
— Tänan selle eest, wastas kukkuja kibedalt.
Iga mees hoidku kõigepealt oma nahka. Tütar
84
lastele on juba sellest hirmust ka küllalt; tagasi
tulla ei julge nad ometi terwel eluajalgi
— Parem oleks ikka, kui wõiksime
enam.
saagiga
tagasi minna.
— Weel parem on aga, kui terwe kaelaluuga
tagasi läheme, seletas kukkuja.
*
— Rumal saab ka kirikus peksa.
— Ah sina pead mind siis sellepärast ruma
laks, et ma sisse kukkusin?
— Kus sa selle küüruga lähed?
sind just targaks,
Ma
pean
et sisse kukkusid ja ära ei
murdnud kaelaluud ega löönud nina wiltu, pilkas
seltsimees.
— Jäta ükskord oma edew lori, noomis kuk
kuja, muidu wõin ma weel wihastada sinu üle.
Ja minu wiha tunneb terwe tondiloss.
— Kõige paremini weel minu kiunuwad kõr-
wad, sähmas seltsimees wahele. Aga näe, siin
on mitmed augud näha, kas me ei waata neid
järele?
— Tee seda, kui sul on lusti.
Mina küll
ühes ei tule.
Põgenejad kuulsid kõiki sõnu selgesti, kuulsid
ka lähenewaid samme ja litsusid endid hästi ääre
ligidale augu põhja, kuhu nii kerge ei olnud näha.
Maa wärises, liiwa kukkus ülewalt kaela, ot
sija seisis augu äärel, nad kuulasid hinge pida
des. Nüüd oli tulnud otsustaw silmapilk. Nägi
85
ta neid — olid nad kadunud, jõudis pimeduse
waip neid weel otsija silma eest marjata —
Mida neiukeste südamed
olid nad päästetud.
tundsid, seda ei wõi keegi hing aimata, kes ise
ei ole kõikunud niisuguses surmahirmus eluloo
tuse ja surmakartuse wahel.
Wiimaks
läksid
ometi
sammud
kaugemale,
ilma et oleks sündinud midagi iseäralist.
Otsija
ei olnud näinud peitjaid sügawasse augu põhja
Hirmus kiwi
õõnsa ääre
alla.
südametelt,
mis tuksusid
ja Wiida seltsiline
selt
tahtis
weeres
kuuldawalt,
rõõmu
pärast päri
Raske on seda
waljusti hõisata.
nende
peaaegu
rõõmu
südames waikselt Marjul pidada, mis niisugusel
silmapilgul inimlist rinda paneb maru Mäel lai
netama.
Kui hääled
juba
et neid
waewalt
weel
olid jõudnud nii kaugele,
mõis
tõusis
kuulda,
Wiida seltsiline ettewaatlikult üles ja puudutas
oma kaaslasele külge.
— Nüüd
on
aeg
Kauem ei tohi me endid
ega
minna,
enam
ütles
ta tasa.
usaldada
hea
liiwaaugu Marju peale.
Ma
kardan, et munk ei jää mitte rahule selle
otsi
õnne
selle
misega, maid saadab oma mehed uuesti mälja.
Koidu hakatus on juba käes ja päewawalges ei
Marja see auk meid ühegi pimedusejüngri silmade
eest.
86
Osawalt kargas ta august wälja, ulatas Mu
dale käe ja aitas ka selle wälja.
Maikselt ruttasid nad mööda metsaalust edasi,
kuni wiimaks jõudsid wäiksele teerajale, kus käimine
— õigem ütelda jooksmine — oli palju lahedam.
Tüki maad olid nad juba ära käinud,
koitki
kullakarwaliselt ja
saatis
palmis taewa serwa
oma õrna walgust üle metsade ja
äkisti kuulsid suurt
jooksmise müdinat.
kargasid mõlemad teelt
kõrwale
kui
maade,
puude
Ruttu
warju.
Teisel silmapilgul tormasid kaks suurt werekoera
neist mööda.
Mõni samm mööda jõudes hak
kasid nad aga nuuskima, pöörsid
laste sihis ja siis otse nende poole.
Nüüd alles läksid mõlema põgeneja
lahti: koerad ajasid
tütar
tagasi
silmad
nende jälgi taga — munk
oli nad neile järele saatnud. Ehmatuse karjatu
sega
Kaks
langes
Muda
werejanulist
lähema
tigedat
puutüwe najale.
tondilossis ahelas
hoitud suurt koera seisid põlewail silmil tüdru
kute ees.
Hüpe, ja siis oleks nad
maha
tõm
matud ja teisel silmapilgul puruks kistud. Juba
seadsid mõlemad endid hüppeks.
— Püha Maarja, palu mu waese hinge eest,
õhkas Muda hingeahastuses.
Enne aga kui kiskja üles kargas
kallale tormas, kargas teine piiga
ja
Miida
wahele, las
kis enese Miida najale ja käratas waljusti:
87
— Pluto, Narri, mis teil on? Kas
teie
ei
häbene inimese kallale tilkuda?
Need sõnad tegid imet.
Koerad kohmetasid,
just nagu mõistaksid nad iga sõna, ja ei teinud
midagi!
Pealegi
näitasid
nad
olewat wäga
rõõmsad, nagu saaksid nad kaua aja järele jälle
kord oma kõige suurema sõbraga kokku.
Wiida
ei
mõlemad murdjad
oma silmi, kui
uskuda
tahtnud
ta
heitsid
jalgade
seltsilise
Kuidas
ette maha ja lakkusid ta käsi ja jalgu.
oli see ometi wõimalik?
Kui ta esimene ehmatus üle oli, küsis ta lii
gutatud häälel:
— Kelle koerad need on?
— Tondilossi koerad.
Nad on lastud meie
jälile, et meid puruks kiskuda.
— Ja nüüd on nad kui
lambad su jalgade
ees! Kuidas on see wõimalik?
— Et nad on sada korda mõistlikumad ja kannawad
paremat,
õiglasemat südant
rinnus
kui
need kihwtise mao südamega mehed, kes tahtsid
meid
hukka
saata ja on saatnud juba
palju
teisi süüta hingesid hukatusesse.
— Mulle on see kõik
suureks
mõistatuseks,
ma ei saa sinust sugugi aru, õhkas
hakkas
nutma.
Ta
ei
tagasi suruda, mis woolasid nii täiest
ja täiel mõõdul.
VaataPaide
Vabatahtlik Tuletõrje ühing
50 a.
E...Paide
Vabatahtlik Tuletõrje ühing
50 a.
E. HUNTI TRÜ Paide Vabatahtliku Tuletõrje Ühingu
50-ne aastane teenistus
«Jumalale auks, kaitseks ligemisele."
sos
Uks inimsoo elu ja varanduse kurjematest vaenlastest
on tuli, milline sama vana, kui inimsugu ise. Seepärast otsiti
juba muistsetel aegadel just inimese alalhoidmise instinkti
põhjal abinõusid võitluseks iule hävitava mõju vastu. Vare
matel aegadel sageli ettetulnud tulekahjud ületasid oma jõupoolest abinõud, mis olid olemas tulekustutamiseks, ning selle
tõttu langes tulekahjude ohvriks määratumad varandused ning
lugematud inimelud
Sarnane seisukord näitas selgelt, et on tarvilikud vas
tavad tehnilised abinõud ja distsiplineeritud meeskonnad
tulekahjude kustutamiseks.
Enne Vabatahtliku Tuletõrje asutamist oli Paides maksma
pandud määrus, mille järele tulekahjude puhul, mida teata
vaks tehti alarmeerimisega — kella helinaga ja trummi lööR H ff
misega
—
pidid
kodanikud
ilmuma
õnnetuskohale
abianda„ * • 1
•
.* . .
*
100. f .
, ,
. .
_ „ ,
,
Asutamise komisjoni esimees, peam. 1879 —1885*
miseks ja tulekustutamiseks. Selleks olid eriti kohustatud
esimees 1886-1894 a. Ühingu auliige.
3
O. von Gernet f
Asutamiskomisjoni sekretär. Sekr, 1879—1887 a.
4
majaomanikud, kelledel pidid olema ka vastavad abinõud,
nagu redel pootshaagid, ämbrid j. n. e. See kohustus tehti
teatavaks vastava trükitud määruse ülespanemisega seintele,
millised kandsid ka tarvilikkude kustutus abinõude kujutusi.
Ka olid tol ajal juba olemas väikesed puust käsipritsid, mil
listest on mõned alalhoitud Paide muuseumis.
Aeg nõudis aga oma õigust ning vastava ala kultuuri
ses arenemises ei tahtnud ka Paide maha jääda. Juba siin ja
seal kodulinnades tekkisid vabatahtlikud tuletõrje seltsid,
nagu Tallinnas, Tartus, Rakveres j. n. e., millede ülesandeks
ja sihiks oli senini püsinud ning kuldsete tähtedega kirjuta
tud siht — „Jumalale auks, kaitseks ligemisele".
Ka Paides jõutakse veendumusele, et ainult kodanik
kude vabatahtlik ja ennastsalgav koostöötamine võib luua
tugeva vastupanu jõu meie vaenlasele — tulele. Ning nagu
näha meie Ühingu kroonikast, tuli juba 15. augustil 1879 a.
(v k.) Paide Kodanikkude Klubis esimest korda kokku tule
tõrje asutamise komisjon, milline oli valitud tolleaegse Paide
linnavolikogu poolt ja kuhu kuulusid 4 liiget: Aktsiisi jaos
konna inspektor O. v. Gernet (esimees), laudseppmeister
G. Leinberg, maalermeister L. Lemberg ja kaupmees-tööstur
R. Hoffmann (sekretär)
Tähentatud komisjon oli Paide Vabatahtliku Tuletõrje
asutaja, ning esimese istangu kuupäev sai ka hra Lemberg’i
ettepanekul kinnitatud Ühingu'aastapäevaks. Komisjoni aga
rai ettevõttel töötati välja teiste tuletõrje seltside (Tallinn,
Viljandi ja Paltiski) eeskujul tarvilikud määrused ja kodu
kord, Samuti komandeeriti Tartus ärapeetud Ill-mast Balti
Tuletõrjepäevast osavõtma h-rad Leinberg ja Lemberg, kel
ledele eriliseks ülesandeks tehti tutvuneda kohapeal juba
töötava tuletõrje seltsi sisemise korraga, ning lasta end ka
instrueerida üldises tuletõrje asjanduses. Ühtlasi asus komis
jon ka ainelise külje kindlustamisele, mil puhul sai komis
jonile osaks kodanikkude häätahtlik vastutulek ning toetus,
mis omalt poolt kinnitas, et komisjoni poolt algatud tööle
tunnevad kaasa laiemad ringkonnad.
Komisjoni energiline algatus andis varsti tagajärgi:
juba 16. septembril 1879. a, kutsuti kokku esimene pea
koosolek, milline üksmeelselt kinnitas komisjoni poolt välja
töötatud määrused ja kodukorra.
Samal koosolekul toimiti ka valimisi ning asutati jaos
konnad.
Valitud said: Peameheks h-raRichard Hoffmann, temale
abiks h-ra Leinberg, varahoidjaks kaupmees Nigols, temale
abiks katelsepp Johanson ning laekuriks ja kirjatoimetajaks
h-ra O. v. Gernet.
Asutatud jaoskonnad olid järgmised :
L. Lemberg *1*
1, Ronijate jaoskond........................................... 11 mehega Asutamiskomisjoni liige, varahoidja 1880—1909
5
a.
2.
A Luik f
Peamees 1885—1914 a
6
Pritside jaoskond, mis jagunes 4-ks kolon
niks, igal kolonnil oli oma ülem ning joajuht.................................................. kokku 38 mehega
3. Veemeeste jaoskond....................................... 7 mehega
4. Korrapidajate ja päästjate jaoskond .... 14 mehega
Seega oli moodustatud 50 aasta eest Paide Vabatahtlik
Tuletõrje, milline koosnes 70 mehest. Peamees, tema abi,
varahoidja, tema abi, laekur ühes jaoskonna ülematega moo
dustasid n.^n. ^usaldusnõukogu* (Vertrauungsrat), kus juu
res peamees oli juhtivaks jõuks.
Tolleaegses Paide Vabatahtlikus Tuletõrjes oli maksev
kindel kord ja distsipliin mida tõendavad protokollid. Isegi
väiksema eksituse eest teenistuse alal järgnes raske karis
tus — väljaheitmine seltsist.
Korraldati agaralt õppuseid ja harjutusi, asuti kustutusabinõude muretsemisele ja alarmeerimise korra sissesead
misele. Viimase ülesande võttis oma peale kohaliku sõja
väeosa trummilööja, kes igakordse alarmeerimise eest trum
miga sai ühe rubla. Samal asutamise aastal sõitis peamees
Hoffmann tuletõrje peamehe kutsel Tallinna, tutvunema tu
letõrje sisemise korraga ning harjutuste viisidega.
Oma pritsikuuri puudumisel oli kustutusabinõude hoid
miseks linna poolt alguses ajutiseks tarvitamiseks antud üks
kuur, milline aga ei vastanud nõuetele. See asjaolu tekitas
uut muret noorele seltsile, sest ajakohase kuuri ehitamiseks
puudus krediit. Siiski püüti võimalusi leida uue kuuri
ehitamiseks ning varsti saadi ka selleks otstarbeks tuhat
rubla Kogukonna Valitsuse kapitalist toetust, kuna puu
duva osa otsustati korjandustega ja osatähtedega täita,
Pritsikuuri ehitus h-ra Leinberg’i poolt valmistatud plaani
järele, anti kohe välja ettevõtjale h-ra Jänes’ile, kes pidi
ehitustöödega algama kevadel 1880, aastal. Juba 12. juulil
1880 võis Paide Vabatahtlik Tuletõrje oma esimest aasta
päeva pühitsedes ühtlasi sisseõnnistada oma uue pritsikuuri.
Seks puhuks kogunes terve tuletõrje, kes peale pritsi
kuuri õnnistamist piduliku jumalateenistusega ja selle ava
mist paraadi marssis läbistas Paide tänavaid, minnes Valli
mäele, kus juures kodanikud vaimustavalt tervitasid tule
tõrjet, heites nendele lilli j. n. e. Peale seda oli ühine
koosviibimine Kodanikkude Klubi aias — sest oli ju see
päev rõõmupäevaks mitte ainult tuletõrjele, vaid kõigile
Paide linna kodanikkudele. Pidustustest võtsid osa ka küla
lised väljastpoolt, nimelt Tartust, Viljandist ja Rakverest.
1882. aastal veebruari kuul tehti algust seltsile lipu
muretsemisega ja nimelt peamehe h-ra Hoffmann’i poolt,
kes oli lipu pärast kirjavahetuses prl. M. Kabruzk’iga. Vii
mase algatusel kestis juba ligi paar aastat korjandus lipu
hääks, samuti oli toime pandud loterii, et saada raha lipu
A. Stamm.
Asutav ja auliige; Esimees 1894 — 1920 a
7
A. Limberg.
Auliige. Peamehe ahi 1909—1914. Peamees
1914-1917 a,
8
materjali ostmiseks. Agaral ettevõttel oli ka hää tagajärg:
juba veebruaris 1882 oli lipp tellitud, ning juba 27. juunil
1882. aastal võis Paide Vabat. Tuletõrje oma lipuga osavõtta tuletõrje pidustustest Tallinnas.
Pool aastat hiljem, 11. XII. 1882 rikastus Paide Tule
tõrje ühe korraliku pritsiga, millise kinkis tolleaegne Paide
linnapea h-ra Silsky, tähendades: „Eine Spritze sollt Ihr
haben, nur verrengt euch nicht den Magen."
1884 a. augustis sai linna poolt tuletõrje tarbeks ehi
tatud puurkaev turuplatsil, millega oli veemuretsemine ker
gendatud.
1885 a. paneb peamees Hoffmann oma ameti maha
ning tema asemele valitakse 3-st ettepandud kandidaadist
h-ra A Luik, kes püsib peamehena kuni oma surmani 1914
aastani Oma ennastsalgava töö ja energiaga samuti hää selt
simehelikkusega ja eeskujuliku tuletõrjujana võitis h-ra Luik
suure poolehoiu ning kuni tänaseni püsinud hää mälestuse.
1886. aastal detsembris saab Paide tuletõrje veel teise
uue pritsi, milline oli muretsetud seltsi oma kulul, aastate
jooksul kogutud rahaga.
25. märtsil 1887 saab asutatud muusikakoor Jaan Saar’e
juhatusel, — koor koosneb suuremalt osalt keelpillidest.
16. nov, 1888, a, kinnitati uus põhikiri, mis oli nõu
tud ministeeriumi poolt ning pidi olema venekeelne. Selle
põhikirja * järel sai 7. I. 1889. a. valitud esimeseks Paide
Vabat. Tuletõrje seltsi esimeheks h*ra R. Hoffmann,
29. juulil 1889. a. pühitses Paide Vabat. Tuletõrje oma
10, aastast juubelit ja 18. aug. 1904. a. 25 aastast juubelit.
On ligi 20 aastat möödunud asutamisest. Selts on võr
sunud suureks nii meeskonna kui ka abinõude poolest, kuid
tekib uus mure — pritsikuur jääb kitsaks. Ka sellest ras
kusest saadakse üle ning aastal 1906 kerkib puuehituse kõr
vale veel kivi juurdeehitus, milline ehitatud h-ra Nubian’i
poolt ning läinud maksma 1500 rubla. 1912. aastal saab
orkester puhkpillid.
Paide Tuletõrje pühitsedes oma 10 a. aastapäeva, võis
uhkelt tagasivaadata oma küll lühikese kuid tagajärjerikka
tegevuse peale ja eriti tegevusele, mis oli rajatud vabataht
likule distsipliinile alistumisele, mis on ka edasi kantud ja
püsima jäänud senini meie tuletõrjes. Tööd oli tehtud, kuid
selle juures ei tahetud veel jääda puhkama. Igapäevane elu
oma nõuetega ergutas neid, kes olid juhtivatel kohtadel, ikka
uute ülesannete täitmisele. Pidi palju vaeva nägema ja jõudu
kulutama, et kaasa tõmmata kõiki, kes vähegi suutis, tule
tõrje varustamiseks, sest oli ju tarvis muretseda kustutamisabinõusid, mundreid j. n. e. Selleks pidi olema raha,
ja just selle puudumine oli alaliseks takistuseks meie tule
tõrje tegevuse arendamisel.
Ed. Jürgen.
Auliige. Peamehe abi 1914—1922 a.
9
Kannatus, väsimata energia ja usk tulevikku ei rauge
nud meestel, leiti jällegi uusi võimalusi ja teid igasuguste
korjanduste loteriide jne. näol, et veeringute kaupa kokku
korjata summasi Paide Tuletõrje varustamiseks tarviliste väär
tusliste abinõudega. Kui raske ja vastumeelne on ka üles
anne koguda annetusi, siiski täitsid korjajad selle teades, et
nende vaev ja annetajate ohvrimeelsus läheb kaaskodanik
kude üldiseks kasuks.
10-nes aastapäev näitas, et Paide Tuletõrje on püsiv
ja hädatarvilik selts. Seda tõendasid ka järgnevad 25 a. 35
a. 45 a. aastapäevad, mis näitasid meeskonna süstemaatilist
juurdekasvu ja seltsi rikastumist abinõude juuremuretsemise
teel.
1905 a. olid sagedased tulekahjud, millised suuremalt
jaolt tekkisid süütamisest tol rahutul ajal. Siis isegi takis
tad tuletõrjet tule kustutamise juures, näit. lõigati lõdvised
läbi, veeaamid paisati ümber jne..
Paide Tuletõrje 35 aastapäev toob enesega kaasa rea
A. Ahlmann.
raskeid aastaid — nimelt 1914 a. alates ilmasõja aastad, mis
Peamees 1917—1928 a,
toovad endaga kaasa kaugele ulatavaid muutusi tuletõrje sise
mises elus. Hulk seltsimehi kutsuti sõjaväkke, ja eriti noor
tugev jõud — mispärast ka Paide Tuletõrje meeskond, milline koosnes juba kaugelt üle 100 liikmest,
sulas kokku 60 mehe peale.
Pealegi olid järeljääjad liikmed juba vanemas eas, mille tõttu oli loomulikult ka tuletõrje füüsiline
10
jõud ka nõrgestatud. Siiski, vaatamata nendele raskustele
suutsid tolleaegsed juhtivad jõud (esimees A. Stamm ja pea
mees August Limberg) meie linna tuletõrjet kooshoida ja
kaasvõitlejate kaasabil oli Paide kaitstud tulekahjude eest.
1917 a. puhkeb lahti revolutsioon, mis jällegi tuletõrje
tegevuses raskusi sünnitab — ja alles siis, kui kodumaa oli
puhastatud välistest vaenlastest, võis Paide Tuletõrje jälle
asuda korraldamisele ja organiseerimisele.
Ja võib öelda, et sellest ajast on Paide Tuletõrjel alganud uuesti õitseaeg.
Tolleaegne juhatus asub loovale tööle ja sisemisele kor
raldusele tuletõrjes, milline siiski nõuab veel aega ja pingu
tust, et saavutada ühte tugevat jõudu, mis suudaks täita omi
ülesandeid. Mööduvad mõned aastad ja ennastsalgav töö
hakkab vilja kandma. 1920 aastal valitakse Paide Tuletõrje
esimeheks h-ra Jaan Margus, kellel paremaks käeks on pea
mees h-ra Artur Ahlmann — isikud, kes on andunud Paide
Tuletõrje järjekindlale ja põhjalikule ülesehitamise tööle.
Meeskond suureneb aast aastalt, seatakse korda olemasolevad
abinõud ja muretsetakse uusi juurde. Nõnda on juba 1923
a. juurdeostetud kaks käsipritsi ning kavatsusel muretseda
mootorpritsi Viimase ostmist kinnitab peakoosolek 21. ok
toobril 1923 a. ning volitab juhatust selleks samme astuma.
Samal 1923 a. suureneb Paide Tuletõrje kahe jaoskonna
J. Margus.
Ühingu esimees.
11
J. Stephan
Auliige. Ühingu ülem varahoidja
12
võrra: IV pritsijaoskond ja hr-a Konrad Sitz'i poolt asutatud
Veekorraldajate jaoskond. Samal aastal teeb ka juhatus üles
andeks Tuletõrje liikmele Dr, Konstantin Sööt’ile asutada
Paide Tuletõrje juurde Sanitaar jaoskond, milline ellu kutsu
takse juba 11. juunil 1924 a, 22. juulil 1925 a. saab asu
tatud Lendsalk, kellel kustutusabinõudeks hüdropuldid. 1925
aastal, 23 augustil võetakse vastu uus mootorprits peale
pritsivõime proovimist. Ei saa vaikida sellest, et see päev
oli rõõmupäevaks mitte ainult tuletõrjele, vaid kogu Paidele.
Uue pritsi prooviks kogusid pea kõik Paide kodanikud turu
platsile, et näha uue pritsi võimeid, mis tulevikus asetama
peab inimeste piiratud jõu. Proov möödus hiilgavalt, mit
mes jämeduses veejugad, üksikult ja kolm korraga paisati
õhku, mis ulatasid kaugelt üle majade katuste. Siis viidi
prits jõe juurde ja täideti tema abil turuplatsil vee-reservuaar, mis jällegi näitas tema võimet. Ja nagu õhtusel koos
viibimisel linnapea Purfeldt, tänades Tuletõrje juhatust saa
vutuse eest linna kaitseks, tähendas muuseas, et „Paide ko
danikud võisid sel päeval imet näha omas linnas, kus Tule
tõrje suutis vett vastu mäge üles juhtida." Tõelikult on
prits oma võimet kinnitanud hilisematel tulekahju kustuta
mise puhkudel. Samal aastal sai ka asutatud mootorpritsi
jaoskond.
Viimastel aastatel lõpetas Ühing tehnilistesse jaoskon-
dadesse kuuluvate meeskondade varustamist mundritega.
Viimase saavutusena Paide Tuletõrjel osutub 1929 aas
tal ostetud mehaaniline redel, milline rahuldab täielikult ko
halikke nõudeid.
Käesoleval aastal otsustas peakoosolek
juhatuse ettepanekul osta väikese mootorpritsi.
Veevarustarnise suhtes on Paide linnas olemas 18 vee
võtmise punkti kaevude näol.
Paide Vabatahtlik Tuletõrje, peatudes oma eluea kuldse
kilomeetri posti juures, võib oma 50 aastase juubeli-päeval
rahuldusega ja tänutundega tagasi vaadata oma käidud teele
ja tehtud tööle, milline sagedasti seotud raskustega. Ta
võib uhke olla sellele, mis on suutnud ärateha oma kaas
kodanikkude abil ja nende heaks. Paide Tuletõrje ei hiilga
oma abinõudega ja varustusega, kuid siiski ei ole ta ka
viimaste seas selles suures peres, mis kaitseb meie kodu
maa varandust tule hädaohu puhul. Paide Tuletõrje suu
dab oma kodulinnas vastupanna inimsoo kurjemale vaen
lasele — tulele!
Paide Vabatahtlik Tuletõrje ei pane mitte suure tehtud
töö järele käsa rüppe,$vaid on valmis seda tööd jatkama edas
pidi, seades omale ikka lipukirjaks: „ Jumalale auks,‘kaitseks
ligemisele 1 “
Dr.
K. Sööt.
A. Grünberg.
Ühingu peamees.
Paide Vab. Tulet. Ühingu Sekretär
13
Pritsikuur.
14
Paide Vabatahtliku Tuletõrje Ühingu Juhatus
Vasakult paremale istuvad:
C. Thomson - esimehe abi, J. Margus - esimees, A. Grünberg - peamees, ja
J. Stephan - varahoidja.
Seisavad: R Reimann - abisekretär, Dr. K. Sööt - sekretär, E. Kõik - laekur ja H. Trantman - peamehe abi.
15
Mõnda Paide Vabat. Tuletõrje Ühingu koosseisust.
Paide Vabatahtlik Tuletõrje Ühing on Üle
riiklise Tuletõrje Liidu liige ja tegutseb ühinguna,
alates 1-sest jaanuarist 1926 a. tuletõrje normaal
põhikirja järele.
Paide Vabat. Tuletõrjes on liikmetena algu
sest kuni tänapäevani figureerinud mitmed silma
paistvamad omavalitsuste ja seltskonna tegelased,
kes oma tavalise töö kõrval leidsid siiski aega
heatahtlikult kaasa aidata tuletõrje töös, ning alis
tusid, vaatamata oma ametile või elukutsele, kor
ralikult distsipliinile. Asutajatest liikmetest püsi
vad veel praegugi ühingus auliikmetena h-rad
A, Stamm ja R, Hoffmann,
Juhtivaid ameteid on pidanud Paide Vabat.
Tuletõrje Ühingus :
Esimehed: R. Hoffmann 1889 a. — 1894 a.
A, Stamm 1894 a, — 1920 a, ja
J. Margus 1920 a. alates tänaseni.
16
Esimehe abid: Jaan Margus 1919 a,— 1920 a.
ja Carl Thomson 1922 aastast
alates tänaseni.
Sekretärid:
O, v. Gernet 1879 a,— 1887 a,
N, Grube 1887 a.,
J. Schroeder 1887 a. — 1913 a.,
E. Kõik 1913 a. — 1914 a.,
N, Douglas 1914 a. — 1919 a.,
J. Treumann 1919 a. — 1926 a.,
Dr. K. Sööt 1926 a. alat, tänaseni.
Peamehed :
R. Hoffman 1879 a. — 1885 a
A. Luik 1885 a. — 1914 a.
Aug. Limberg 1914 a. — 1917 a.
A. Ahlmann 1917 a, — 1928 a.
A. Grünberg 1929 aastast alates
tänaseni.
Ronijate jaoskond.
Vasakul redelil: (alt ülesse) J, Petsch, H. Sidron, E Truuman. E. Mait,
Paremalt redelil (ülev. alla): A. Latt, H. Kuusk, K. Johanson, V. Sardis.
Keskel redelil (alt ülesse): - A. Vabtkerl, A. Piibor, F. Hannibal, V.
^
Priks ja E Busch.
Seisavad (vasakult paremale): G. Nau - jsk. juhataja abi, H. Trantman
ja K. Tahves - jsk. juhataja.
Pildil puuduvad0. Altoff jaosk, juh. abi J. Veeberson, E. Bach.
Peamehe abid s G. Leinberg 1879 a. — 1881 a.,
A. Schönhardt 1881 a. 1894 a.,
A, Jakobson 1894 a. — 1896 a ,
J, Sanberg 1896 a. — 1906 a ,
J. Toffeimann 1906 a. — 1 909 a.
A. Limberg 1909 a — 1914 3^
Ed, Jürgen 1914 a. — 1922 a ,
A. Grünberg 1922 a. — 1928 a ,
H. Trantmann 1929 a. aiates
tänaseni.
Varahoidjad : O. Nigols 1879 a — 1880 a.,
L. Lemberg 1880 a. — 1909 a. ja
J, Stephan 1909 a. alat, tänaseni.
Laekahoidjad : O.v, Gernet 1879 a — 1887 a.,
J, Schroeder 1887 a, — 1901 a ,
Mag. Brasche 1901 a. — 1913 a.,
M. Kõik 1913 a. — 1915 a ja
E. Kõik 1915 a. alates tänaseni.
Paide Vab. Tulet. Ühingu praegune
koosseis:
Juhatus:
18
Esimees Jaan Margus,
Abiesimees Carl Thomson,
Sekretär dr. Konstantin Sööt,
Abisekretär Rudolf Reinmann,
Varahoidja Julius Stephan,
Laekahoidja Emil Kõik.
Peamees — Adolf Grünberg,
Peamehe abi Heinrich Trantmann,
Adjudant Cristjan Bünsov,
Komando 1) Ronijate jaoskond—18 lii
get, juhataja Karl Tahves, abid
Otto Altoff ja Gustav Nau.
2) Mootorpritsi jaoskond —
22 liiget, juhataja August Eichfeldt,
abid — Bernhardt Grünberg ja
Adolf Tõnisson.
3) I pritsi jaoskond — 21 liiget,
juhataja Viktor Tomberg, abid
Aleksander Tibo ja Johannes Sakkol, jaoskonna vanem August Viikvaldt
4) II. Noortemeeste jaos"
kõnd — 13 liiget, juhataja Edu
ard Linnabet, abi Ferdinand Treu
5) III. pritsi jaoskond — 14
liiget, juhataja Paul Zahn, abi
Gustav Tiits.
Mootorpritsi jaoskond.
Vasakult paremale seisavad : I rida E. Limberg, A. Tõnnison jsk. juh. abi, A. Vähi, A. Pallok, M. Markin, A.
Jaksi, N. Tuiman, H. Gerber A. Kandelin. R. Keigo, P. Vasnevsky, A. Käsper, B. Griinberg - jsk, juhataja abi jja
A. Eichfeldt - jaosk' juhataja.
II rida t A. Grüntal, E. Ant, A. Samblik, P. Pallenberg ja E. Tiesel.
Pildil puuduvad: A. Riima, 0. Parder, K. Raud.
19
6) IV. prits i jaoskond—11 lii
get, juhataja Magnus Fuks, abi
Theodor Könnapuu.
7) V. Veemeeste jaoskond —
(pritsiga) — 8 liiget, juhataja Ha
rald Göttsch, abi Gustav Rosenfeldt.
8) Lendsalk — 8 liiget, juhataja
Eduard Steinberg, abi Aleksander
Fuks,
9) Veekorraldajatejaoskond
— 17 liiget, juhataja Feliks Trossi,
abid Otto Birken ja Robert Feldt.
10) Korrapidajate jaoskond—
26 liiget, juhataja Karl Johanson,
abid Eduard Tael ja August Kõr
vits.
11) Sanitaar jaoskond — 17
liiget, juhataja Dr. Konstantin
Sööt, abi Eduard Einmann.
1. pritsi jaoskond.
Vasakult paremale istuvad: J. Sakkol - jsk. juh. abi. A. Viikvalt - jsk. vanem, V. Tomberg - jsk. juhataja. ATibo
- jsk. juh. abi, ja J. Saarman.
1 *
Seisavad J I r. E. Vasnevsky, H. Tikkar, J. Viitman, J, Birkenfeldt, O. Ühtegi.
II rida J, Seera, P. Jürisson, A. Kost ja A, Niglas,
Pildil puuduvad : H. Rosveldt, O. Laube, K. Sarapik, J. Treier, M. Parker, J. Jürgenson, J. Grünstamm.
21
'
2. Noortemeeste pritsi jaoskond.
Vasakult paremale I E. Luste E. Pruuden, E. Rubis. A- Schnell, P. Randrüüt, J. Grünberg, F. Treu
E. Linnabet - jsk. juhat., R. Karask, V. Riiner, D. Piibor ja O. Viitman
22
jsk. juh. abi.
3* pritsi jaoskond.
Vasakult paremale s G. Tiits - jaosk. juh. abi, J. Lööser, J. Pöierpaas, M. Randrüüt, A
Västrik, A. Tiigi, J. Sakkeus, J. Bach. P. Zahn - jsk juhataja, J. Antsjak ja A Lusti.
Parker, A,
Mäe mann, A,
Pildil puudub : A. Sakkeus.
23
4. pritsi jaoskond.
Vasakult paremale : A. Lell, H. Linnabet, 0. Kodaniburk, H. Ühtigi, A. Mangmann, A, Einamann T. Künnapuu
jsk. juh. abi, M. Fuks - jaosk. juhataja, A. Niinepuu, A, Rosenbaum, H, Maider, A. Kallas ja K. Jaksi.
Pildil puudub : A. Lääts,
24
Veexnuretsejate jaoskond.
Vasakult paremale: G. Klementa, V. Elmanovitsch, H. Gõttsch - jsk, juh., G. Rosenfeldt - jsk. juhataja abi, J. Tikva
A. Hermanson ja K. Reino,
25
Veekorraldajate jaoskond.
Vasakult paremale istuvad ; G. Laas, 0. Birken, - jsk. juh. abi, F. Trossi - jsk. juhat, R. Feldt - jsk, juh. abi,
Chr* Vendelin.
Seisavad ; H. Heiter, A. Grosberger, L. Ohsoling, A. Seidelberg. A. Allikajaka ja R. Arbet.
Pildil puuduvad: R. Reiman, C. Biinsov, A. Spring, V. Krafft, O, Steinberg, B. Sablotsky.
Lendsalk.
Vasakult paremale istuvad* E. Steinberg - jsk. juhataja, A. Fuks - jsk. juh. abi,
Seisavad * A. Salakka, J. Laube, J. Einman, O. Laube, E Bünsov ja J. Luik.
27
Sanitaar jaoskond.
Vasakult paremale istuvad !
Prov- G. Lindtke, Dr. A. Müller, E. Einaman jsk. juhat. abi,
juhataja, Dr. P. Nääris, auliige Hr. Ed. Jürgen, Dr. J. Perker
Seisavad : I rida A. Pent, J. Andrus, A. Laks, V. Stein, J. Herbert, A. Reinart.
B rida E. Vimberg, J. Väin, J. Mäemat ja R. Kleinberg.
28
Dr. K. Sööt - jaosk.
Korrapidajate jaoskond
Vasakult paremale
i istuvad:
O. Kaberman, E. Tael - jaosk juh. abi, C. Johanson - jaosk juhataja, A. Kõrvits - jaosk.
^ juh. abi, H, Krabi ja E. Müller.
Seisavad; J. Garten, O. Simson, J. Rubis, P. Johanson, J. Lugus, E. Simson, A. Loho, E. Pahal, J. Klaus ja H. Juhvelt.
Pildil puuduvad : A. Stamm - auliige, A. Limberg, J. Preiberg, H Horn, H. Sepp, R. Lepp, F. Viidebaum, A. Repnaw.
29
1929 a. pidutoimkond.
Vasakult paremale istuvad i F. Treu, A. Kõrvits, H« Korn.
Seisavad l F. Trossi, A. Tõnnison ja E. Llnnapet.
VaataISE
VIGURID
LINOOLLÕIKED
1929
Ise
Vigurid...ISE
VIGURID
LINOOLLÕIKED
1929
Ise
Vigurid
Tagasihoidlikud tupitsad
Linoollõiked
1929. Paides
J. P. ühisgümnaasium
Saateks.
Kui puuduks inimestel need tumedad tungid, mis paidlasi Mündi metsa poole vea-
vad, poleks meil rahvaarvu juurdekasvu. Ja kui puuduks Isel paberimäärimise huvi, siis
poleks ka neid ,,Vigureid".
Esimese puudumine oleks meie hukatuseks, kuid viimasest poleks kellelgi sooja ega
külma; aga on ta juba olemas, siis rõõmustaksid mõned, kui teda poleks. Selle rõõmu
olemasolu tõenduseks Ise selle kaustakese valmistaski.
Sepitses selle meeldetuletuseks,
et mõni inimene võib ka selle läbi teisi rõõmustada, kui ta midagi ei tee — kui ta vaikib.
Avaldab ta oma mõtted, siis on ta halb inimene.
Vaikib ta aga, siis ei märka keegi
selles tema heatahtlikkust oma ligimeste vastu — vaid arvatakse teda uhkeks ja ei tea
mis veel . . . Ent too inimene vaikib selleks, et mitte rikkuda oma paha arusaamisega ja
võõriti tajumisega teiste hääd tuju.
KuivÕrt halvasti mõni, selle ilma tähtsuseta valulaps, selle ilusa ilma elu-olu ja valit
sejaid tajub?
Vaadake järgnevaid lehekülgi ja teie veendute selles isegi.
Sest nende
kaante vahele paigutas Ise täiesti muutmatult oma otsesed vaatlused — nii näeb ta seda
elu siin maamunal.
Milline ta tõeliselt, seda otsustagu lugeja ise.
Ise,
5
Tähelepanuväärsemaid lõpumärgi kavandeid
Õpilaste kavand.
Kujutab nende endi poolt
väljatöötatud õpetaja au
sammast.
Noh, õpetajate kavand
ikka.
Muidu suurepärane, aga
õpilastele, ei tea miks, ci
meeldi.
See kavand esitati
väljastpoolt kooli.
J. P. ühisgümnaasiumi õppejõud, nii nagu koolipoiss neid näeb.
/.
Direktor hr. August Reeben
(sünd. 12. XI. 1886),
7
8
IIL
Hr. Max-Erich Arvisto (sünd. 3. III.
1896) omab põhjatud ja mitmekülgsed
teadmised — õpetab jütsikestele: võim
lemist, matemaatikat, ladina keelt ja
mõtteteadust ning võiks veelgi palju —
kui aga jõuaks.
iv.
Hr. kunstnik August Roosileht (sünd.
14. II. 1887) — joonistuse-õpetaja.
10
V.
Majand.-õp. prl. F. Kekaläinen
(sünd. 2. III. 1889).
VI.
Kõrgem eesti keele Õpetaja prl. Ella
Kalja (sünd. 5. XII. 1897).
Võimlemise õp. prl. Henriette Laissaar
(sünd. 30. IV. 1899).
Ka eesti keele õp. prl. Marie Priideman
(sünd. 10. X. 1903).
12
VII.
Noodiõpetaja hr. Juhan Zeiger
(sünd. 28. VIII. 1897).
13
VIIL
Loodusloo õpetaja hr. Jaan Lapp
(sünd. 1889).
Hr. Johannes Lugus (s. 13. II. 1905)
õpetab kosmost.
14
i
IX.
Silmatorkav kaksikkuju:
prld. Helmi-Maria Viilip (sünd. 1. XII.
1896) ja Olga Puskar (s. 6. III. 1903).
Esimene matemaatika puurija ja teine
inglise keele ülemõpetaja.
15
X.
Kodanikuteaduse õpetaja hr. Mihkel
Kivistik (sünd. 21. VI. 1898).
ja füüsika magister hr. Karl Kask
(sünd. 27. V. 1895
16
XI.
Inimene, kel viisiks õpilasi nokkides
pilgata, õpetab ,,jalgadele" ingl. keelt,
prl. Johanna Antov (s. 15. XII. 1902).
17
IIX
Saksa keele õpetaja prl. Ilse Thomson
(sünd. 8. VI. 1897).
Saksa-inglise keele õpetaja prl. Thusnelda Thomson (sünd. 3. I. 1892).
Maateaduse õpetaja prl. Elsa Tamberg
(sünd. 26. IV. 1891).
Käsitöö õpetaja pr. Armilde Summer
(sünd. 20. II. 1903).
18
XIII.
Usuõpetaja hr. Oskar Juul
(sünd. 30. III. 1901).
Sõjaõpetaja hr. August Liiver
(sünd. 26. I. 1903).
19
Meie kooli vajalisem
ja tähtsam peronaal.
Kojavana — aunimega Majordomus.
Asjaajaja — roheline alles, pole suut
nud veel endale aunime teha.
20
J. P. ühisgümnaasiumi
naiskirjanikud.
Ksv. Linda Pruuden.
Ksv. Hilda Metsakond.
21
Viimaseid P. gümnaasiumi suuri ja väikesi realiste.
Ero Kustman.
Meie õpilaste ajaloos kõigi ae
gade suurim loovvaim kunsti
alal. On viimasel ajal pala
vikuline sõnnikuvedaja taeva
taadi kesapõllule. Muidu kõi
gis suhteis kaunis õigel teel.
Elmo Riisen.
Kustas — Ali Limberg.
Eks ole, kuidas mees on —
no meie Elmo on tore poiss ja
millise ilusa paksu nahaga
veel — oi, oi!
mis tulerauaga ühist. Iseenesest
Esilaskur,
salakütt
ja
kõik,
naljavend läbi ja läbi.
Eelmise lehekülje järg.
Äts Vilbok.
Paul Gutman.
Ise (autošarš).
Kah üks neist ühisg. moonakaist. Hää laskur — särab
alati märgist mööda,
Ideaalseim koolipoiss, ent koolipapa leiab siiski põhjusi
tüliks,
Ah sa närakas, keel läks
kurku . . j
23
Mis ma nägin tsirkuse loomaaias.
1) Kaelkirjak (Elmarus Krassit). 2) Karu (Turis Takkelius). 3) Isane lehm —ah jah — sõnn (Pau
lus Vihalemus). 4) Pime kana (kerkakas Juulius Tavaistis). 5) Ahv (Jutzibus Künnapeus). 6) Ka
ahv — veel ahvim ahv (Tsimmai-Ruudi). 7) Seda looma tunnen vaid teadusliku nimega (Edmuntus
Mustavit). 8) Kukk (Verae Kuk-kuk-kuk).
Ärge iludustelehekülge vahele jälke.
(Meie kooli õrnasco esindajad.)
Linda.
Hääsüdamlik, isamaalik, väär
tuslik naisolevus.
Anna.
Omab hiigelvõlu. Ent Aamori
nooled ei tabä tema süda
messe — langevad liig ma
dalasse.
Leida.
Kõigi naiselikkude omadustega,
kõige modernsemate kogemus
tega ja veel — oi, oi, oi —
kas või hetäär laureaat.
Eelmise lehekülje järg.
(Ühe teise kooli esindajad.)
26
Stella.
Frieda.
Erich,
Elagu flirt ja sport!
O naiste sugu, nõrkus on
su süü!
O õitsev noorusilu, o tem
perament!
Võrratu karskuse sõber —
hiiglane viina hävitamises.
Hans Sepp
Vaestemaja Eedi,
ja rahvamajale lubatud
toolid. Teeb nalja, mis?
aunimega linnapää — no
on naljanina.
H. Veem
ajab sportlaste asju ja
kus saab, sääl viskab nal
ja, et hoia piip ja prillid.
27
Muretu pensionär.
,,Mis viga poissmehepõlve pidada,
ja naistelt musi nosida."
28
Toekamad „ ninad"
„Porila“ ärimeeste seas
G. Laas — libe ärimees ja kuum
kinosõber.
E. Schvartz — kaval hebrealane.
K. Postel — kaalukam porilane.
29
Elektrivärk
patent 1929.
(Võhiku kujutis.)
Niisugune kuluks ka Porilassegi,
— kui aga seda juba sääl pole
kasutatud — noh, võib ju linna*
päält järele pärida.
30
Suure
maavalitsuse
esimehe seiklusi,
,,Kõtt, peletis, kelle
kuramuse tohlule sa
oma hännaalust näi
tad siin!“
31
cffiead lugejale
õpetanud need
kergemeelsed
leheküljed, tunnen,
et
olen
kohustatud
nende ees, keda pahandasin, vabandama. Olen austatud õpe
tajaid kui ka õpilasi ning teisigi luba küsimata puudutanud
mõni arvab, — kahtlemata kurjasti puudutanud.
See kõik
oleks andeksandmatu, kuid et see mitte nii pahatahtlik polegi,
loodan seepärast andestamist.
Loodan, et lugeja — lugenud
läbi saatesõna — õigel seisukohal selle kaustakese üle asub:
vaadelge seda kui tuju, kui ajaviidet, mis kellegi viriseja poolt
kerge käega ja nüri noaga linooli kraabitud — sarnane oli
minu ülesanne.
Sarnaselt tajugu ka lugeja seda.
Suudab see
kaustake tillukese mälestusena pakkuda tsipake lõbu ja aja
viidet — oleksin piirita rõõmus, — sest nii soovisingi.
Vaata Skizzen aus der Geschichte
des
Revaler Verein... Skizzen aus der Geschichte
des
Revaler Vereins für Männergesang
von
Ernst Siebert
Reval, 1925
Buchdruckerei der A.-G. „Ühiselu".
Skizzen aus der Geschichte
des
Revaler Vereins für Männergesang
von
Ernst Siebert
Reval, 1925
Buchdruckerei der A.-G. „Ühiselu".
Zum Festaktus am 9. Mar 1925, anläßlich
des 75-jährigen Jubiläums, vorgetragen
vom Präses des Vereins
Dr. Johannes Luchsinger.
Verehrte Fe st genossen, meine Damen
und Herren!
Der „Renaler Verein für Männergesang" gegrün
det am 5. April 1849, kann heute aus ein ununter
brochenes 75-jähriges Bestehen zurückblicken. Gestat
ten Sie mir daher, m. Damen und Herren, Ihnen
über die Entstehung des Vereins, seines Namens
und seiner Geschicke in kurzen, allgemeinen Zügen zu
berichten.
Bereits im Jahre 1843, also 6 Jahre vor der
Gründung unseres Vereins, bildete sich in Reval ein
Verein für Männergesang unter der Benennung:
„Liedertafel zu Reval", der unter der Lei
tung des späteren Gouvernements-Schuldirektors
Dr. Leopold Gahlnbäcks stand, und sich nur
aus aktiven Mitgliedern zusammensetzte.
Als im Jahre 1847, angeregt durch das Beispiel
der „Rigaer Liedertafel", der Beschluß gefaßt wurde,
dem Verein eine erweiterte Verfassung zu geben,
indem in seinen Bestand auch passive Mitglieder
aufgenommen werden sollten, erklärte der Musiklei
ter, Dr. Gahlnbäck, sich den dadurch hervorgerufenen
größeren Anforderungen nicht mehr gewachsen zu
fühlen und legte sein Amt nieder. Da es nicht
gelang eine paffende musikalische Kraft ausfindig zu
3 .
machen, sah sich der Verein genötigt seine Tätigkeit
auf unbestimmte Zeit einzustellen, bis sich, rote es
wörtlich im Protokoll heißt — durch die immer
währende Fluktuation von Künstlern in unserer Stadt
ein geeigneter Mann zur Uebernahme der musikali
schen Leitung fände. — Dieser Fall trat erst IV2
Jahre später ein, als das damalige Mitglied des
Theater-Orchesters, der spätere Musikdirektor und
Gründer des „Revaler Vereins für Männergesang",
August Krüger, die ehemaligen Mitglieder der
„Liedertafel zu Reval" rote auch andere Liebhaber
des Gesanges aufforderte, sich am 5. April 1849
zur Gründung eines „Männergesangvereins"
zu versammeln. Diesem Rufe folgten 19 Herren,
darunter 6 Gründer der ehemaligen Liedertafel. Gleich
zu Beginn dieser Beratung wurde die Frage erör
tert, ob die am heutigen Tage sich konstituierende
Gemeinschaft für eine durchaus neue oder nur für
eine Fortsetzung der suspendierten Liedertafel gelten
solle. Rach eingehendem Meinungsaustausch einig
ten sich die Versammelten dahin, daß der heutige
Zusammentritt der anwesenden Herren zur Stiftung
eines „Vereins für Männergesang" nur
als eine Erneuerung der seit mehr denn Jahresfrist
suspendierten Liedertafel betrachtet werden dürfe und
es wurde mit Majorität der Stimmen folgende
Erklärung zu Protokoll genommen:
Richt allein die anwesenden Herren, welche
der Einladung des Herrn Krüger gefolgt sind,
sondern auch diejenigen, an welche seine Auffor
derung gerichtet war und die zu erscheinen wohl
abgehalten sein mögen, sowie endlich jedes hier
lebende Mitglied der suspendierten Liedertafel, sind
faktisch als Mitglieder dieses „Vereins für
Männergesang" anzusehen, wenn nicht etwa der
eine oder andere sich selbst als ausgeschieden
ausdrücklich bezeichnet.
4
Wenn auch somit die „Liedertafel zu Reval" als
direkte Vorgängerin unseres Vereins zu betrachten
ist, umsomehr als über die Hälfte ihrer Mitglieder
sogleich der neuen Gemeinschaft beitraten, so beginnt
doch infolge der neuen Benennung dieser Gemein
schaft die Geschichte des „Revaler Vereins
für Männergesang", wie bereits eingangs
erwähnt, mit dem historischen 5. April 1849.
Unser hochgeschätzter Bruderverein, die „Reva
ler Liedertafel", ist am 2. Juni 1854 von
Eduard Plaesterer gegründet worden und
steht mit der alten Liedertafel zu Reval in keinerlei
Beziehung.
Auf der konstituierenden Versammlung kam
bereits der Entwurf eines Statuts zur Verhandlung,
welcher auch von der Versammlung angenommen
wurde und bald daraus die schon damals erforder
liche ministrielle Bestätigung erhielt. Diese Statuten
unterlagen im Laufe der Jahre verschiedenen zeitge
mäßen Abänderungen. Ebenso wurde ein provisori
scher Vorstand gewählt, dessen erstes geschäftsführen
des Mitglied Herr Oberlehrer Hausmann wurde.
Das Amt eines Vorsitzenden oder Präses — in
jüngster Zeit noch eines Vicepräses — wurde erst in
den achtziger Jahren des vorigen Jahrhunderts
kreiert, bis dahin war die Wahrnehmung der Inter
essen des Vereins einem Geschäftsführer anvertraut,
der zugleich den Verein nach innen und außen ver
trat. Daß der Verein auch ^ald nach seiner Grün
dung seine Tätigkeit begann, ist daraus zu ersehen,
daß er bereits am 10. August des Gründungsjahres
der in Reval weilenden Kaiserin Alexandra Feodorowna anläßlich eines ihr gebrachten Fackelzuges,
vor dem Palais in Katharinental, einige Lieder vor
trug. Derartige Serenaden sind im Laufe der Jahre
nicht nur hohen und Höchsten Personen, sondern
auch offiziellen Regierungsvertretern häufig gebracht
worden. An einer dieser Serenaden, die dem neu
5
ernannten Generalgouverneur der Ostseeprovinzen,
Baron v. Lieven/ zugedacht mar, konnte der Verein
sich nicht beteiligen, da der größte Teil der
Sänger dem SchwarzenHäupter-Gorps
angehörte und dieses in Paradeuniform ant gleichen
Tage zu erscheinen und zu fungieren hatte.
Die ersten Uebungen haben bereits in diesem
Hause stattgefunden, weshalb der Verein bei der
Kommission „des löblichen Schwarzenhäupter-Klubs"
darum nachsuchte, daß diese bewirken oder erlauben
wolle, daß für die Zwecke der Gesangübung das
obere Lokal dieses Klubs
— gemeint ist der
Brudersaal — jeden Mittwoch von 9—11
Uhr abends dem Verein zur Benutzung freigegeben
werde, woraus sehr bald die Bewilligung dieses
Gesuches erfolgte. Als Uebungslokale haben dem
Verein — beiläufig bemerkt — im Lause der Jahre
alle in Reval bestehenden deutschen Klubs, ja selbst
die Große Gilde gedient, bis dann 1911 das erste
Uebungslokal, der Schwarzenhäupter-Klub, wieder
bezogen wurde und hoffentlich für alle Zeiten fein
Standquartier bleiben wird.
Nachdem, wie es ferner im Protokoll heißt, durch
ein Zirkulär Aufforderungen an alle Freunde des
Männergesanges zur Teilnahme als aktives oder pas
sives Mitglied ergangen waren, ergab sich bereits
zum 1. September ein Bestand von 47 aktiven und
86 passiven Mitgliedern. Aber bereits im Novem
ber war die Wtgliedtzxzahl auf 200 angewachsen, so
daß sich die General-Versammlung veranlaßt sah,
infolge mangels eines geeigneten Lokals, welches alle
Mitglieder gegebenen Falles aufzunehmen vermochte,
die Zahl der passiven Mitglieder auf 150 Personen
zu beschränken, während die Aufnahme aktiver Mit
glieder einstweilen unbegrenzt bleiben sollte, jedoch
mit der Bedingung, daß der Angemeldete vor dem
Ballotement sich einer strengen Prüfung in Hinsicht
auf seine musikalischen Fähigkeiten zu unterziehen habe.
6
Wie wir sehen ist die Lokalfrage bereits vor 75 Jah
ren akut gewesen, es dürfte aber auch die wahr
scheinlich sehr starke Beteiligung der Mitglieder
bei allen Veranstaltungen und Zusammenkünften des
Vereins, so namentlich auch der Uebungsabende durch
die Passivität, mit zu diesen Resolutionen Veranlas
sung gegeben haben. Auf den regelmäßigen Besuch
der Uebungsabende wurde ein großes Gewicht gelegt,
wofür die außerordentlich rigorosen Bestimmungen
sprechen, die in der heutigen Zeit wohl nicht gut
anwendbar sind. So galten als triftige Entschuldi
gungsgründe nur Krankenlager oder dringende Ge
schäfte, doch mußten diese Abhaltungen noch vor
Beginn der Uebung dem Geschäftsführer schriftlich
mitgeteilt werden. Der Zuwiderhandelnde verfiel
einer Geldpön und im Nichtzahlungsfalle nach drei
maliger Monierung, dem Ausschlüsse aus der Akti
vität, was einem vollständigen Ausschlüsse gleichkam,
da die Aufnahme von Mitgliedern den gesonderten
Gruppen, aktiven und passiven, auch gesondert über
lassen war. — Interessant ist, daß eine Zeit hindurch
die zur allgemeinen Uebung in Aussicht genomme
nen Lieder gewissermaßen einer Klangprüsung durch
ein doppelt besetztes Quartett unterzogen wurden,
welches dann zu bestimmen hatte ob die Gesänge
geeignet wären auch den Zuhörern zu gefallen. Ein
Zugeständnis dem Publikum gegenüber, welches uns
heute unverständlich erscheint, sind doch der Musik
leiter und das musikalische Komitee die einzigen kom
petenten Instanzen welche, in dieser allerdings sehr
wichtigen Frage, die Entscheidung zu treffen haben.
Weiter heißt es: Wer nur in so geringem Grade
heiser ist, daß er seinen Geschäften nachgehn, Besuche
zu machen und anderweitige Gesellschaften zu frenquentieren vermag, der kann ebenso gut an den Gesang
abenden erscheinen, und ist er etwa durch Heiserkeit
oder sonstwie zu fingen behindert, so wird es fü
fein musikalisches Fortkommen nur gedeihlich sein.
7
den Uebungen, wenn auch nur hörend, beizuwohnen.
Fürwahr eine nachahmungswerte Bestimmung. —
Bereits in der ersten Saison fanden zahlreich besuchte
sogenannte allgemeine Versammlungen mit Damen
in der Börsenhalle statt, welche aus einer Gesangund einer Tanzabteilung bestanden, zu denen auch
die Primaner der Domschule und des Gouverne
ments-Gymnasiums Zutritt hatten. Diesen soge
nannten allgemeinen Versammlungen folgten in spä
terer Zeit regelmäßig veranstaltete Soireen in der
Börsenhalle oder im Schwarzenhäupterhause, welche
dann in den letzten Dezennien bis in die neueste
Zeit hinein durch Familienabende abgelöst wurden
und lebhaften Zuspruch finden. Das erste Liederfest wurde 1851 in der Börsenhalle veranstaltet
und hatte einen derartigen Erfolg, daß es im Som
mer im Badesalon wiederholt werden mußte. Diese
Sommerkonzerte im Freien sind vom Verein häufig,
— immer im Badesalon bis dieser im Sommer 1910
ein Raub der Flammen wurde — veranstaltet wor
den und erfreuten sich beim kunstliebenden Publikum
stets einer großen Beliebtheit. Es kann uns daher
nicht Wunder nehmen, daß in den 50-er und 60 er
Jahren des vorigen Jahrhunderts, als nur wenige
Auserwählte sich den Luxus eines Villenaufenthaltes
leisten konnten und der Badesalon den Treffpunkt
der deutschen Gesellschaft bildete, diese Konzerte als
musikalisches Ereignis und außergewöhnlicher Genuß
aufgefaßt und stark besucht wurden. Der musikali
sche Aufschwung in den 50-er Jahren, nicht nur bei
uns, sondern auch in Riga, Dorpat und vielen klei
neren Städten unserer Heimat, führte dann auch
1857 zum ersten baltischen Sängerfeste
in Reval, welchem 1861, das von 29 Sängern
und zahlreichen passiven Mitgliedern des Vereins
besuchte zweite Sängerfest in Riga folgte."
In demselben Jahr wurde, wohl in Hinblick auf
das bevorstehende Sängerfest, 'das in derselben Form
8
noch heute bestehende Vereinsabzeichen gestif
tet, nur mit dem Unterschiede, daß es anfangs ohne
Band getragen wurde. — Das Jahr 1866 verei
nigte nicht nur die Sangesbrüder des Baltikums in
Reval, sondern es waren auch St. Petersburg mit
einem Chor von 71 Personen, ferner Moskau, Twer
und Wiborg herbeigeeilt, um sich mit uns Balten
im Liede zu vereinen. Das Festkomitee dieses 3.
baltischen Sängerfestes bestand aus Vertretern des
„Revaler Vereins für Männergesang", der „Revaler
Liedertafel" und der „Eintracht". — Als Präses
fungierte das Mitglied unseres Vereins, der damalige
Syndikus des Rates, später das erste Stadthaupt
von Reval, Oscar v. R i e s e m a n n, unvergesse
nen Gedenkens, der bereits 1861 den Verein in
Riga vertreten hatte. Ueber diese, für die damalige
Zeit grandiose Veranstaltung liegen uns in der Zei
tung zum Revaler Gesangfest 1866 detaillierte Schil
derungen vor, unser Verein hat aber auch — wohl
einzig dastehend — die Freude, zwei Teilnehmer an
diesem Feste heute noch zu seinen Ehrenmitgliedern
zählen zu können, die damals vor nun 58 Jahren
als Festordner und Tanzvorsteher Augenzeugen jener
längst verklungenen, schönen freien Zeit gewesen sind.
Es sind dies die Herren Roman v. Äntropoff
sen. und Konsul Nicolai Koch, 61 resp. 55
Jahre Mitglieder unseres Vereins. Ein besonderer
Gruß gelte heute diesen Veteranen, die das gütige.
Geschick uns noch lange erhalten möge. — Mit dem
im Jahre 1880 in Riga veranstalteten und auch
von uns beschickten Sängerfeste, harten diese ihren
Abschluß erreicht, da das für das Jahr 1911 oder
1912 in Reval geplante Sängerfest, aus hier nicht
zu erörtenden Gründen, nicht zu Stande kam.
Die Sängerfeste gaben aber auch die Veran
lassung zur Gründung eines baltischen Sän
gerbundes, der sich, auf die Initiative Rigas
hin, auf dem ersten Bundestage 1863 in Riga
9
konstituierte und an dem als Bevollmächtigter unse
res Vereins Oskar v. Riesemann teilnahm. Der Sän
gerbund hatte aber keine lange Lebensdauer, da er,
mit der einsetzenden, hauptsächlich gegen die Ostseepro
vinzen gerichteten antideutschen Strömung in den
russischen Regierungskreisen, welche vom bekannten
Juri Samarin iu Fluß gesetzt worden war und zur
berühmten „Livlän dis ch en Antwort" Karl
Schirrens führte, seine Tätigkeit aufzugeben sich ver
anlaßt sah. Rur eine Sammlung von Bun
desliedern zeugt heute von der Existenz dieser
harmlosen, nur der Pflege des deutschen Liedes
dienenden Gemeinschaft
Auf dem alldeutschen Sängerfeste in
Dresden 1 8 6 5, war unser Verein durch eine
Delegation mit der Fahne, bestehend aus den Herren:
Heinrich Büttner, Alexander Broffe, August Iohannsen, Peter Barth und dem Musikdirektor August
Krüger vertreten. Wenn nur die baltischen Sängerfeste in erster Linie der gemeinsam auszuübenden
Kunst des Gesanges galten, so waren sie aber doch
zweifellos die Veranlassung, die das Band der en
gen Beziehungen anknüpfte, welche die deutschen
Gesangvereine in der Heimat und zum Teil auch im
weiten russischen Reiche miteinander bis zum heutigen Tage verbinden. Gegenseitig einander zugesandte
Berichte über die Tätigkeit, Mitgliederverzeichnisse, auch
gelegentliche Besuche einzelner Mitglieder in den be
freundeten Vereinen, Einladungen zu den Stiftungs
tagen oder festlichen Veranstaltungen, bildeten den
äußeren Beweis dieser Freundschaft, die aber erst
recht zur Geltung kam, wenn es galt einen befreun
deten Verein hier oder anderwärts anläßlich eines
historischen Gedenktages in irgend einer Form zu
ehren. Wenn auch zu den Jubiläen der hiesigen
Vereine, mit denen uns so manche gemeinsam voll
führte Großtat verbindet, die aktive Teilnahme unse
res Vereins eine selbstverständliche und große war.
10
so umreit wir mit einer größeren Zahl von Mit
gliedern doch nur zu den 50-jährigen Jubiläen der
„St. Petersburger Liedertafel 1890" und des „Rigaer
Liederkranzes 1901" vertreten. Die gastfreundliche
Aufnahme bei diesen Festen wird zahlreichen auch
heute hier Anwesenden noch in dankbaren Erinne
rung sein. Aber auch kleinere Abordnungen haben
wiederholt an den Gedenkfeiern anderer uns be
freundeter auswärtiger Vereine teilgenommen.
Das 25 jährige Jubiläum wurde be
reits im Kreise zahlreicher Gäste am 5. bis zum 7.
April 1874 begangen. Die St. Petersburger Lieder
tafel und der Rigaer Liederkranz waren durch Deputa
tionen vertreten und überreichten als Festgeschenk —
erstere ein Album, letzterer einen Pokal. Ferner
waren
vertreten, die „Revaler
Liedertafel"
und die Revaler „Eintracht", welche ebenfalls
Pokale übergaben. Der Vorstand überreichte dem
Verein ein A l b u m mit b e n Bildern der
zum Jubiläum noch 'lebenden Gründer. Der Vorstand bestand aus: August Arm
sen, Dr. Edmund A d e l h e i m, Theodor
Stempel, Heinrich Peterfen, Arthur
Ploschkus, Alexander Meyer, August
Krüger, Earl Brunow. Präses des anläß
lich dieser Feier gebildeten Festkomitees war Oscar
v. Niesemann. Am 5. April fanden statt der Festaktus und das Festkonzert in der Börsenhalle und
das Festbanquekt im Schwarzenhüupterhause. Dortselbst am Tage darauf der Festball. Am 7. April
veranstaltete ein aus Petersburger Musikern zusammen
gesetztes Streichquartett ein Konzert im Aktienklub.
Abends erfolgte die Abfahrt der auswärtigen Gäste.
Zum Festaktus wurde die große Fahne des
Vereins die Vorgängerin des neuen Banners,
von Frau Rosa Iohannsen, geb. Brosse, derGattin des Gründers August Iohannsen, überreicht in
deren Wohnung sie von einer Damengruppe gestickt
11
worden war. Von diesen Damen, die das kostbare
Symbol in mühevoller, aufopferungssrendiger Arbeit
gestickt haben, haben wir die hohe Freude als
einzige, die Witwe des damaligen Vorstandsgliedes,
Theodor Stempel, Frau Elise Stempel, an
dem heutigen Feste teilnehmen z i sehen. Unsere
ehrerbietige Huldigung gelte heute der mit den Ge
schicken des Vereins seit über 50 Jahren vertrautem
hochverehrten, gnädigen Frau!
Festlicher und im größeren Slyle als die Verhält
nisse es heute erlauben, wurde das 5 0-jährige
Jubiläum unseres Vereins im Mai 1899 begam
gen. Dieses Fest bildet einen Markstein in der
Geschichte des Vereins. Von langer Hand sorgfäl
tig vorbereitet, mit keinen finanziellen Sorgen be
lastet, von herrlichem Sommerwetter begünstigt, nahm
es einen außerordentlich harmonischen Verlaust der
in jeder Beziehung befriedigen konnte. Außer den
hiesigen Gesangvereinen, der „Revaler Liedertafel",
deren Chor zum Festaktus ein Begrüßungslied fang,
dem russischen Gesangverein „Gußli", dem „Jäkelschen" und dem „St. Nikolai-Gesangverein", waren
260 Mitglieder auswärtiger Vereine eingetroffen, 6
davon mit Chören und Soloquartetten- So die
„Moskauer Liedertafel" und der „Moskauer Männer
gesangverein" mit Chören und Quartetten, ebenso
mit Chören die Rigaer Vereine „Liedertafel, Lieder
kranz, Sängerkreis und Männergesangverein", welch
letzterer uns gar mit 2 Soloquartetten erfreute. Den
Höhepunkt des Jubiläums bildete das Festkonzert in
der für diesen Zweck vom Verein auf seine Kosten
gedielten Rotunde des Ausstellungsplatzes, welchen
der Estländische landwirtschaftliche Verein zur Jubi
läumsfeier zur Verfügung gestellt hatte. Unter der
Leitung unseres unvergeßlichen Musikdirektors Carl
Brunow, hatte das Konzert einen durchschlagenden
Erfolg. Auf dem Programme der ersten Abteilung
standen außer den Liedern ä capella, kleinere Chor-
12
werke mit Orchester, so der „Hymnus an die Ton
kunst v. Rheinberger, die gewaltige „Allmacht" von
Schubert-Lißt, welche unter Mitwirkung Herrn A. v.
Fossards, der die Tenorpartie übernommen hatte, zu
ergreifender Wirkung kam. Ferner gab das Beckersche Tonstück „Ave Maria" uns wieder Gelegenheit
uns an dem glockenreinen Gesang der Frau Helene
Luther, die wir heute unter uns zu sehen uns
ganz besonders glücklich schätzen, erfreuen zu können.
Die zweite Abteilung wurde durch den „Kolumbus"
v. Heinrich Zöllner ausgefüllt. Den „Kolumbus"
hatte in elfter Stunde der bei der alteren Genera
tion wohl noch in gutem Andenken stehende Opern
sänger Wollersen übernommen, da Herr Bernhard
v. Schulmann sich eine so schwere Indisposition
zugezogen hatte, daß er bei der Generalprobe viel
fach nur markieren tonnte. Die Tenorpartie sang
Herr v. Fossard. Da hier am Ort Ende Mai kein
Orchester zu haben war, so mußte das Laudiensche
Orchester aus Libau verschrieben werden, welches
feine Aufgabe auch ausgezeichnet löste. Die Rotunde
des Ausstellungsplatzes erwies sich aber auch als
vortreffliches Festlokal, welches bequem die 70 0
Teilnehmer der Jubiläumsfeier aufnehmen
konnte, während kein Saal unserer Stadt diese statt
liche Menge auch nur annähernd hätte fassen können.
Zum Festaktus wurde auch das von den Frauen
den Sängern gestiftete neue Banner, von
einem Damenkomitee, dessen Sprecherin die Gemah
lin des Präsidenten, Frau v. Hoerschelmann,
war, übergeben. Erwähnen wollen wir heute noch,
daß den Abschluß des ersten Tages ein zwangloser
Abend mit Damen bildete, unter dessen Darbietun
gen das Festspiel „Die 3 Türme", gedichtet, in Mu
sik gesetzt und dirigict von unserem jetzigen Ehren
präses, dem früheren langjährigen Präses des Vereins
Ehristoph Mickwitz, hervorgehoben sei. Zum
Jubiläum wurden in Anbetracht ihrer großen Ver-
13
bienfte um das musikalische Leben der Stadt und
unseres Vereins im Besonderen zu Ehrenmit
gliedern creiert: Frau Helene Luther und
Herr Bernhard v. Schulmann. Ferner der
Präses des „Rigaer Liederkranzes", Herr Robert
Braun, der Präses der „Moskauer Liedertafel",
A. de Lafontaine und der Präses der „St.
Petersburger Liedertafel", Herr A. Bogt. Im Ok
tober desselben Jahres wurde dann noch in Erinne
rung an das Jubiläum, das dazu Veranlassung gab,
die seit der Gründung des „Revaler Vereins für
Männergesang" nahen Beziehungen zu dem ältesten
Sängerverein nicht nur in den baltischen Landen,
sondern im ganzen Reiche von neuem zu kräftigen,
der Präses der Rigaer Liedertafel, Herr Max v.
Reibnitz, zum Ehrenmitglied creiert. — Präses
unseres Vereins zum Jubiläum war Edwin v.
Hoerschelmann, derVorstand bestand aus: Char
les Froese, Heinrich Nagel, Georg Ha
mann, Rudolph Lehbert, Dr. Julius Kusick, Friedrich Meybom. Musikdirektor
war Earl Bruno w. — Außer Herrn Lehbert,
den wir auch heute noch als eifriges aktives Mitglied
die Freude haben unter uns zu sehen, deckt alle
übrigen, um den Verein hochverdienten Männer,
schon längst der grüne Rasen. — Sie ruhen in Frie
den.— Die Damen Frau v. Hoerschelmann,
Frau Froese, Frau Hamann und Frau
Lehbert, die damals das Fest mitmachten und
auch heute durch ihre Gegenwart das Fest verschönen,
begrüßen wir in ehrfurchtsvoller Freude.
Die alljährlichen Stsitungstage wurden regel
mäßig begangen — nur während der Kriegszeit trat
durch das Sprachverbot bedingt eine Unterbrechung
ein — und zwar in den ersten Dezennien in der
Börsenhalle, zu denen auch die Aeltermänner der
„Großen Gilde" eingeladen wurden, aber nur in
dem Falle, wenn der Saal gratis abgegeben
14
war; später wurde zu diesen Veranstaltungen der
Badesalon benutzt, bis er, wie bereits erwähnt, dem
Feuer zum Opfer fiel. Die letzten Stiftungstage
fanden hier im Haufe statt.
Hier sei eingeschaltet, daß bereits zum ersten
Stiftungstage des Vereins ein vom damaligen geschäftsführenden Mitgliede, Oberlehrer Hausmann,
gedichteter Prolog zum Vortrage kam, dessen gedruck
ter, vorliegender Text aus dem Nachlaß des längst
verstorbenen Gründers des Vereins, Konsul Andreas
Koch, stammt und dem Verein in jüngster Zeit von
Herrn Andreas Koch jun. geschenkt worden ist.
Solche, an den Stiftungstagen gesprochenen Pro
loge sind in unserem Verein traditionell geworden
und entstammten in den letzten Dezennien, abge
sehen von wenigen Ausnahmen, sämtlich der Feder
unseres Heimatdichters Christoph Mickwitz.
Dieser durchaus humorvolle, die damalige Dich
tungsweise kennzeichnende, Erstlingsprolog sei hier
wiedergegeben:
Gesprochen am 5. April 1850,
als am Stiftungstage des Vereins
für Männergesang
Seit Menschengedenken will sich's gebühren,
An Wiegenfesten zu gratulieren.
Doch wer feiert Geburtstag, wer mag's wohl sein?
Nun wißt: unser singender Männerverein.
Denn heute vor'm Jahr ist's gerade gewesen,
Da that man hier eines Kindleins genesen.
Ein nt ann liches Kind war's, tüchtig und stark,
Gar wohl gegliedert, von kräftigem Mark.
Und als man es bald auch zur Taufe gehalten,
Da hatt's einen trefflichen Namen erhalten.
An dem man nur leider die Kürze vermißt,
Weil am Ende man leichtlich den Anfang vergißt.
15
Es hält sich manierlich, läßt viel sich nicht hören,
Mag Niemandes Ruhe und Frieden verstören;
Doch wie ihm die tönende Glocke erschallt,
Wird's munter und schreit mit großer Gewalt.
Und seltsam! Nur je in der Mitte der Wochrn,
Da öffnets den Mund und ihm sährts in die Knochen;
Da kann es nicht lassen nach Noten zu schreien,
Wie sehr man es stillet mit Eier und mit Wein.
An solchem Geschrei und wüstem Vollführen
Thun dann wohl die Leut' ein Behagen verspüren:
Es drängt sich herbei in Schaaren die Welt,
Und eilt es zu hören um schweres Geld.
Und Heuer sogar auf offener Straßen,
Da hat es geschrie'n ach, über die Maßen,
Bei Fackelqualm, Ianitscharenmusik,
Zum bitteren Aerger der Dame Kritik.
„Man sollte", so sprach sie mit drohendem Finger,
„Doch lieber behalten zu Hause im Zwinger
„Den plärrenden Balg, als des Publici Ohr
„So grausam zerreissen im nächtlichen Ehor".
Damit es nicht komme zu Falle und Schaden,
Ist zweimal acht Schultern die Pflicht aufgeladen,
Gar sorglich zu warten Tag aus Tag ein
Das wöchentlich schreiende Kindelein.
Doch wehe! in solch epidemischen Zeiten
Hatt's oft an Husten und Schnupfen zu leiden,
An Heiserkeit auch und — wer mich versteht! —
Am lähmenden Uebel der Passivität.
Und wie auch die Achte es mochten bewahren,
Doch blieb trotz pflegender Hut zu befahren,
Daß leicht wol das ein' und das andere Glied
Des Kindes zur Passivität sich entschied.
Und litt so das Kind nur partiell Paralyse,
Doch stand zu befürchten die tödtliche Krise;
Da rieth man doch lieber zu trennen das Glied,
Das also zur Passivität sich entschied.
16
Doch wollte man solcherlei Mittel nicht loben.
Auch hat sich das Uebel meist selbst schon gehoben:
Was nimmer dem klügenden Rathe gelang,
Das wissen geduldigem Warten wir Dank.
Run laßt uns des Kindes Geburtstag bedenken
Und solches mit redlichen Wünschen beschenken:
Es möge noch lange im rüst'gem Gedeihn
Harmonisch am jeglichem Mittwoche schrein;
Auch ferner an wackeren Gliedern sich mehren
Und wachsen fortan in Züchten und Ehren,
Und lieber stets öffnen den Mund zum Geschrei,
Als die Ohren dem lullenden Eiapopei.
Wir wollen es hätscheln in Liebe und pflegen,
In wärmende Hüllen und Windeln es legen:
In gutes Vernehmen, in festen Sinn,
Da tun wir getrost und hoffend es hin.
Und wird's mal schwach und will es erkranken,
Da lasset uns nimmer doch zagen und wanden:
Die muthigen Aerzte — sie geben's nicht auf,
Zu fristen noch länger des Lebens Lauf.
Und all' ihr versammelten Gratulanten,
So Leute vom Fach, wie Musikdilettanten,
O, lasset erschallen ein Hoch! dem Verein,
Dem heut' einjährigen Kindelein.
Seine Hauptaufgabe hat der Verein aber stets
in der Pflege des Gesanges gesehen und er ist seit
seiner Gründung überaus häufig an die Öffentlichkeit
getreten. Bereits in den 60--er Jahren fanden ge
meinsame Konzerte mit den hier bestehenden Ver
einen der „Liedertafel" und der „Eintracht" statt,
galt es nun dem Sängerfestfonds beizusteuern, oder
waren es Gedenktage für die Meister der Tonkunst
und Poesie. So z. B. die Uhlandfeier 1863, Beet
hovens 100-jähriger Geburtstag 1870 und andere
mehr. Stets fanden diese Konzerte, wohl wegen
der Lokalfrage, im Sommer statt, entweder im Bade
17
2
salon oder vor betn Schloß in Katharinental, auch
auf der Insel beim Iungeschen Pavillon, der in der
Folge der Schweikertsche Salon hieß und schließlich
das Sommerkasino der russischen Marine wurde.
Bereits 1863 hatte der Verein zur Entlastung
seines Dirigenten einen Gehilfen in der Person
Dr. Spittas gewonnen Als Dr. Spitta kurz
vor dem Sängerfeste Reval verließ, widmete er noch
dem Verein feinen von ihm gedichteten und kompo
nierten, immer wieder gern gesungenen und gehörten
„Abschied", dasselbe Lied, mit dem unsere Aktivität
den nach dem 50-jährigen Jubiläum heimreisenden
Festgenossen auf dem Bahnhof das Abschiedsgeleit
gab. Dr. Spitta folgte als Gehilfe Geißler und
nach dessen Tode 1868 Earl Brunow. Im Jahre
1883 wurde der Gründer unseres Vereins und sein
erster Dirigent, August Krüger, durch den Tod
abberufen, dessen Verdienste der dankbare Verein
durch die Errichtung eines Denkmals auf seiner
Grabstätte ehrte. Gestern hat eine Delegation auf
das Grab dieses unseres ersten Dirigenten in dank
barem Gedenken einen Kranz niedergelegt.
August Krügers Nachfolger wurde
Brunow. Da auch der Gründer des „Jäkelschen
Gesangvereins", Julius Jäkel, seinen Dirigentenstab
in seinem Verein etwa um dieselbe Zeit niederlegte,
wurde Brunow als Dirigent auch in diesen Verein
berufen. So machte es sich denn gewissermaßen
von selbst, daß diese beiden Vereine sich zur Auf
führung zahlreicher Oratorien und Werke unter ihrem
gemeinsamen Dirigenten verbanden. Dieses häufigen
Zusammenwirkens mit dem hochgeehrten Schwesterverein sei heute dankend gedacht. Den Höhepunkt
dieses gemeinsamen Strebens, zu dem auch der
Nikolai Gesangverein seine Mitwirkung zugesagt
hatte, bildete im November 1890 die Aufführung
der „Fritjofs age und des Feuerkreuzes"
von Max Bruch, unter der persönlichen
18
Leitung des Komponisten. Diese Auffüh
rung hatte nicht nur einen großen künstlerischen
Erfolg, sondern sie bedeutete auch eine ganz beson
dere Ehrung für unseren Brunow, dem der im
ganzen recht mürrisch veranlagte Komponist nach der
Generalprobe in Gegenwart des ganzen Chores
seinen Dank und seine Anerkennung für die so ganz
in seinen Intentionen einstudierten Werke aussprach.
Außer diesen gemeinsamen Aufführungen ist der
Verein in zahllosen eigenen Konzerten, die sich in
ununterbrochener Iahreskette durch die Dezennien
hindurchziehen, vor die Öffentlichkeit getreten, nicht
zum Eigenzwecke, sondern er hat sein Können von
jeher bereitwillig in den Dienst der Wohltätigkeit
und gemeinnützigen Institutionen gestellt und auch
seine Kasse herangezogen, wenn hie und da der
pekuniäre Erfolg den Erwartungen nicht entsprach.
Mit der Uebernahme des Dirigentenstabes durch
Brunow begann eine Zeit ganz besonders rastlosen
Strebens und Arbeitens aus dem vorgezeichneten
Gebiete. Unterstützt von einem überaus tatkräftigen
Vorstände, waren diese 20 Jahre, die Aera Bru
now, wie wir sie nennen können, was das Auf
treten vor der Öffentlichkeit anbelangt, wohl der
Kulminationspunkt im Leben des Vereins. — Hinzu
kam, daß sich zu Ende des Jahres 1889 das erste
Soloquartett des Vereins, bestehend aus den
Herren Gori Le h b e r t, Wolde mar v. Köcher,
Bernhard v. Schulmann und Edwin v.
Hoerschelmann, bildete, welches in seinen künst
lerischen Leistungen und stimmlichem Wohlklang uner
reicht dastand. Wenn auch die Ausübung des Lie
des in dieser Form nichts Neues darstellte, — hat
uns doch unsere deutsche Burschenschaft schon lange
vorher so manches schöne Quartett beschert — so
bildete das Auftreten eines Quartetts im Konzert
saale immerhin eine Neuerscheinung, die dem Publi
kum außerordentlich gefiel und durch die vollendete
19
Ausführung helle Begeisterung auslöste. Aus dem
Repertoir seien die von dem längst verstorbenen der
zeitigen Gehülfen des Musikdirektors, Heinrich
Greiffenhagen, dem Quartett gewidmeten Kom
positionen, wie z. B. „Unter dem Helme unter
Schild" — „Ueber dem Busch der Rosen" u a.
hervorgehoben, die als Perlen in der Literatur des
vierstimmigen Männergesanges zu bezeichnen sind.
Die Erfolge des Quartetts beim Publikum waren
nicht die Aeußerung eines mehr oder weniger überall
vorhandenen Lokalpatriotismus, sondern die Leistun
gen des Quartetts waren so hervorragende, daß im
Januar 1890, zur 50-jährigen Jubelfeier der St.
Petersburger Liedertafel, unter den zahlreichen in
einen Wettgesang eintretenden Quartetten, die Palme
des Sieges rückhaltslos diesem Ensemble zugesprochen
wurde. Aber kaum 5 Jahre war es ihm vergönnt
in der alten Zusammenstellung zu singen, da Köcher
1894 Reval verließ und erst 1904 wiederkehrte. In
dieser Zwischenzeit vertraten ihn abwechselnd die
Herren: Eonrad Locher, der auch wiederholt
Gehülfe des Musikdirektors gewesen ist, Max Jäkel,
Erik Gahlnbäck und Arnold v.Mickwitz.
Das letzte öffentliche Auftreten fand statt im März
1908, gelegentlich eines Vereinskonzerts in der Bör
senhalle, wo das Quartett u. a. auch in der Herr
schen Ballade, „Das Herz v. Douglas" mitwirkte.
In demselben Jahre wurde uns Bernhard v. Schul
mann durch den Tod entrissen, ihm folgte bald dar
auf Woldemar v. Köcher, - - 1917 ging Edwin v.
Hoerschelmann von uns und zu Anfang des vorigen
Jahres haben wir auch unseren Gori Lehbert, den
wir noch kurz vor seinem Hinscheiden mit seiner
Kreierung zum Ehrenmitgliede des Vereins erfreuen
konnten, zur letzten Ruhe gebettet. Auch Locher,
Jäkel und Arn. Mickwitz sind dahingegangen. Ver
stummt ist der liederreiche Mund dieser Sänger, die
den Ruhm des Vereins weitergetragen und ein wei-
20
teres unverwelkliches Blatt dem immergrünen Lor
beerkranze des Vereins hinzugefügt haben. — Ihrer
denkt man immerdar!
Diese allgemeine freudige Betätigung leitete dann
zu Anfang der 90-er Jahre den Verein noch auf
ein anderes musikalisches Gebiet hinüber, nämlich
zur Gründung einer Hauskapelle, oder wie sie
später offiziell hieß, eines Vereinsorchesters. Zum
ersten Male ließ die Hauskapelle ihre mit lautem
Jubel aufgenommenen Weifen am 5. Januar 1894,
dem traditionellen Weihnachtsabend des Vereins,
ertönen. Die Zusammenstellung war keine leichte.
Obgleich Streicher und zum Teil auch die Blech
bläser vorhanden waren, so fehlten außer der Flöte,
die anderen Holzinstrumente. Auch diese Schwierig
keit wurde überwunden, da sich einige musikalische
und für die Idee begeisterte Herren mit bewunde
rungswürdiger Energie an die Erlernung dieser mehr
oder weniger spröden Instrumente machten und ihre
Aufgabe auch in glänzender Weise lösten. Elf Jahre
hindurch ist dann das Orchester zu unseren Vereins
veranstaltungen und gelegentlich auch zu Konzerten
aufgetreten, ja, es hat einmal gar der Stadtver
waltung aus einer peinlichen Lage geholfen. Als
nämlich im Mai 1896 die Krönungsfeier Kaiser
Nikolai d. II. von der Stadt durch eine Festvor
stellung im Stadttheater begangen werden sollte,
erwies es sich, daß keine Musikkapelle zur Verfügung
stand, da die Revaler Theaterkapelle bereits ihr
Sommerengagement auswärts angetreten hatte. Die
Stadtverwaltung befand sich in einer peinlichen Lage.
Da bot die Hauskapelle ihre Dienste an, die mit
Dank angenommen wurden. Im Jahre 1905 wurde
das Orchester wegen mangels eines geeigneten Diri
genten — Brunow war 1903 zurückgetreten, sein
Nachfolger Eugen Petersen stand im Begriff nach
Eydkuhnen überzusiedeln — ausgelöst. Der Vor
gänger des Orchesters war ein ausgezeichnet einge
21
spieltes Hornquartett, bestehend aus den Herren r
Nikolai, Rullo, Gnadeberg und Chri
stiansen, welches sich zu den Vereinsabenden wie
derholt hören ließ.
1903 legte Brunow wie erwähnt krankheits
halber sein Amt nieder, dem er 20 Jahre so über
aus erfolgreich vorgestanden hatte, mußte aber bereits
IV2 Jahre später dem Rufe zur ewigen
Ruhe folgen. Tiefbewegt stand der Verein am
Grabe dieses als Mensch und Musiker gleich hervor
ragenden Mannes, der in der Erinnerung Aller,
welche seinem mit souveräner Meisterschaft geführten
Stabe gefolgt sind, in unvergeßlicher Erinnerung
bleiben wird. — Brunows Nachfolger wurde sein
bisheriger Gehülfe Eugen Petersen und nach
dessen Uebersiedlung ins Ausland, nachdem der
Kapellmeister Joseph Wilhelmi den Verein
ein halbes Jahr provisorisch geleitet hatte, im Herbst
1906 Alfred Kirsch fei dt. Seiner fachkundigen,
energischen Leitung ist der Verein gern gefolgt, bis
der ausbrechende Weltkrieg die Ausübung des deut
schen Wortes nnd Liedes in Fesseln schlug. Her
vorgehoben seien uur die zu seiner Zeit erfolgte
Fahrt des Chores nach Petersburg, wo dieser, unter
Kirschseldts Führung, neben anderen Chören am
Konzert im Adelssaal zum Besten der durch das
Erdbeben in Messina Geschädigten teilnahm und
ferner die Sängerfahrten nach Rarva, Wesenberg
und zweimal nach Hapsal. Herrn Alfred Kirschfeldt
heute hier als Ehrengast begrüßen zu können, ge
reicht uns zu besonderer Freude.
Während der Kriegszeit hat der Verein sich nur
mit Trauergesängen bei den Beerdigungsfeierlich
keiten verstorbener Sangesbrüder beteiligt. Proviso
risch haben den Chor der mit den deutschen Trup
pen eingerückte Herr Otto Gläser und Herr
Johannes Paulsen geleitet, dem wir auch an
dieser Stelle unseren Dank aussprechen.
22
Als sich während der unfreiwilligen Unterbrechung
während des Krieges das Bedürfnis nach Betäti
gung unter den Sängern immer mehr und mehr
geltend machte, vereinigte sich unser Chor mit dem
der „Revaler Liedertafel" unter der bewährten Lei
tung des Herrn Konstantin Türnpu. Zwei
Konzerte in der Estonia und zwei Sängerfahrten
nach Dorpat und Helsingfors, in der Periode 1920
Januar — Mär 1921, waren das erfreuliche Ergebnis
dieses Zusammenwirkens. Herr Türnpu hatte dann
auch die Liebenswürdigkeit unseren Chor zur Feier
des 72-jährigen Stiftungsfestes des Vereins einzu
üben und zu dirigieren, wofür dem, um das musi
kalische Leben Revals hochverdienten Manne, auch
an dieser Stelle der warme Dank des Vereins aus
gesprochen sei.
Das Bestreben nach Selbständigkeit trat aber
naturgemäß, namentlich mit der Wiederkehr norma
lerer Zeiten, zutage, und so haben wir denn die
Genugtuung nach einem Interregnum von mehreren
Jahren, seit dem Herbst 1921, in Herrn Walter
Sewigh einen berufenen und bewährten Vertreter
der Kunst, als eigenen Dirigenten erfolgreich in
unserer Mitte wirken zu sehen. Die Zeit seit der
Uebernahme des Dirigentenstabes durch Herrn Sewigh
ist charakterisiert durch ernste Arbeit am Wiederaufbau
des musikalischen Lebens und Könnens in unserem
Vereine. Cs galt vor allem aus dem alten Stamme
und der in den beiden letzten Jahren stets zuneh
menden Anzahl neuer Mitglieder einen homogenen
Chor heranzubilden, der seinem Dirigenten in seinen
Intentionen immer mehr zu folgen im Stande ist.
— Mit dem sich steigernden Können trat der Verein
allmählich auch an ernstere musikalische Aufgaben
heran, wie sie ein Blick in unser Konzertprogramm
überzeugen wird. — In der Periode seit dem Herbst
1921 ist die Aktivität mehrfach mit Darbietungen
bei internen Feiern des Vereins hervorgetreten, mit
23
steigendem Erfolge. — Im vorigen Jahre fand eine
durchaus gelungene Sängerfahrt nach Hapfal statt,
wo die Darbietungen des Chores mit großem Bei
fall aufgenommen wurden. — Aus der jüngst ver
gangenen Zeit fei noch das Bestreben der Leitung
erwähnt, auch die Passivität wieder in näheren Connex mit der Aktivität zu bringen, zu welchem Zwecke
musikalische Abende unter Hinzuziehung namhafter
Künstler ins Leben gerufen wurden. Den verehrten
Künstlern, Damen und. Herren, unseren herzlichen
Dank für die genußreichen Stunden.
Drei Soloquartette, das älteste aus den Herren:
A. Mattiefen, M. Schaefer, E. Wurmberg, I. Saar,
das zweite aus den Herren: Dr. F. Keller, W. Eichwaldt, O. Eichwaldt, I. Tobies und das dritte und
jüngste aus den Herren: C. Lehbert, H. Iucum,
W. v. Grünwaldt, 6. v. Rehren bestehend, haben
uns an manchem Vereinsabend durch ihre schönen
Gesänge erfreut. Ihnen allen, meine Herren, gilt
unser wärmster Dank.
Zum Schluß noch einige bemerkenswerte Ereig
nisse: so der im Frühjahr 1910 erfolgte Besuch der
Berliner Liedertafel, bei welcher Gelegenheit der
damalige Vorsitzende unseres Vereins, Herr Christoph
Mickwitz, auf dem von den beiden hiesigen Gesang
vereinen veranstalteten Kommers im Badesalon die
Gäste im Namen beider Vereine, in einer zündenden
Ansprache bewillkommte und in der Folge zum
Ehrenmitgliede der „Berliner Liedertafel" ernannt
wurde. — Ferner die aktive Teilnahme des Chors
unter der Leitung des Herrn Michael Schäfer,
anläßlich
des
70-sten Geburtstages
unseres Heimatdichters, Christoph Mick
witz, an dem, von der deutschen Gesell
schaft ihm. zu Ehren veranstalteten
Festaktus in diesem Hause und schließlich die
gemeinsame Beteiligung mit der Liedertafel vor bald
24
4 Jahren zur Säkularfeier unseres alten
Schwär zenhäupter-Klubs.
Wenn der „Revaler Verein für Männergesang"
heute ebenso gefestigt dasteht wie vor 75 Jahren,
so hat er es in erster Linie der unwandelbaren
Treue seiner Mitglieder zu verdanken, die trotz wid
riger Umstände, in der Wahrung der alten Tradi
tionen denselben Pfad verfolgten, wie ihre Vor
fahren, indem sie die dem Verein zugemessenen kultu
rellen Aufgaben zu lösen trachteten und dadurch den
Verein auf der musikalischen, nationalen und gesell
schaftlichen Höhe erhielten, die ihn seit altersher zu
einem anerkannten Faktor des deutschen kulturellen
Lebens in unserer Stadt werden ließen.
So lassen Sie uns in treuem Zusammenhalten
und ernster Arbeit auch in Zukunft auf den betre
tenen Wegen, nicht stille stehn; sondern weiter
schreiten, in der Verfolgung des gleichen alten Zieles
— der Pflege des deutschen Liedes und einer edlen
Geselligkeit, der Erhaltung des deutschen Geistes und
der Liebe zur Heimat, denn:
Treu und wahr,
Immerdar,
Sei fort und fort
Uns Losungswort!
25
Bericht des Vorstandes des Renaler Verein
für Männergesang über das Vereinsjahr
1924.
Das Vereinsjabr 1924 können wir als den Höhe
punkt in der Geschichte unseres Vereins ansprechen,
stand es doch zum größten Teil unter dem Zeichen
seines 75-jährigen Jubiläums.
Nachdem bereits im Frühjahr 1923 von der Gene
ral-Versammlung eine würdige, aber dem Ernst dev
Zeiten angepaßte, Feier beschlossen worden war, be
gannen im Herbst desselben Jahres die Vorarbeiten,
indem der Vorstand eine Reihe von Herren gewann,
welche in liebeswürdiger Weise ihre Mitarbeit zuge
sagt hatten und dem Vorstande mit Rat und Tat
zur Seite standen. Es waren das die Herren: unser
Ehrenpräses und Ehrenmitglied Christoph von
Mickwitz, Rudolph Lehbert, Theodor
von Rehren, Paul Schiffer, Erik Gahlnbäck, Karl Stempel, Richard Rank, Leon
hard von Krusenstjern und Hermann von
Rottb eck. Herr Leonhard von Krusenft j e r n wurde auf der General-Versammlung im
Frühjahr 1924 zum Vice-Präses des Vereins gewählt
und trat an seine Stelle der bisherige Vice-Präses
Dr. med. Friedrich Keller.
Dieses durch die kooptierten Herren und dem
Vorstände gebildete Festkomitee, teilte sich in einzelne
Sektionen ein, welche die verschiedenen in Betracht
kommenden Fragen eingehend prüfte und die Resul
tate dem Komitee vorlegte. Allen diesen Herren sei
26
an dieser Stelle der warme. Dank des Vereins für
ihre erfolgreiche Mitarbeit ausgesprochen. —
Die anfangs ins Auge gefaßte Einladung auch
einzelner Helsingforfer Gesangvereine zum Jubiläum
mußte aufgegeben werden, da dadurch stark erhöhte
Kosten hervorgerufen worden wären, wofür das
Komitee die Verantwortung nicht übernehmen wollte
und die Kasse nicht in der Lage war eventuelle
Kurzschlüße zu decken. Doch hatten wir die Freude
außer den Vorständen der hiesigen Gesangvereine,
der Vertreter des Schwarzenhäupter-Korps und des
Schwarzenhäupter-Klubs, auch Deputationen der
Rigaer Gesangvereine: „Liedertafel, Liederkranz,
Sängerkreis und Männergesang", unter ihnen auch
Alfred Kirschseld, der viele Jahre hindurch
unser Dirigent gewesen, sowie des Pernauschen und
des Dorpater Männergesangvereins als auswärtige
Gäste begrüßen zu können. Ganz besonders ehrte
uns die Gegenwart einer mit den Geschicken des
Vereins seit Dezennien vertrauten Gruppe von
Damen. Es waren das die Damen: unser Ehren
mitglied Frau Helene Luther, Frau Toni
von Hoerschelmann, Frau Käte Froese,
Frau L. Hamann, Frau E. Stempel und
Frau Lehbert.
In pietätvoller Weise ehrte der Verein am Vor
abend des Jubiläums seine verstorbenen Sanges
brüder. Nachdem am Vormittag eine Deputation
am Denkmale seines verdienstvollen ersten Diri
genten und Gründers Krüger einen Kranz nieder
gelegt hatte, fand um 7 Uhr abends auf dem Friedpose in Ziegelskoppel eine Gedenkfeier statt. Am
Grabe des ehemaligen Dirigenten zur Zeit des 50jährigen Jubiläums des Vereins, Karl Brunow,
versammelten sich die Teilnehmer. Der Ehor sang
zum Eingang das Lied: Wie sie so sanft ruhn. . .,
worauf Pastor Erich Walter -St. Olai in tief
empfundenen Worten der Gründer und Leiter des
27
Vereins und ihrer zielbewußten von hohen idealen
Gedanken getragenen Arbeit im Interesse des gesammten Deutschtums unserer engeren Heimat ge
dachte. Aber auch allen Sangesbrüdern die in
treuer, selbstloser Pflichterfüllung dem Verein ihr
Bestes gaben und nun auch zur ewigen Ruhe ein
gegangen sind, widmete er Worte aufrichtigen Dan
kes, worauf der Präses Dr. med. H. Luchsinger
mit Worten treuesten Gedenkens einen Kranz am
Grabe niederlegte. Hierauf sang der Chor das Lied:
Stumm schläft der Sänger. . .. Die Teilnehmen
den wurde nun zu den Gräbern der verdienstvollen
ehemaligen Leiter und Sangesbrüder geführt: Edwin
von Hoerschelmann, August Armsen und
Oskar von Riesemann, an derem jeden der
Präses mit Worten des Dankes einen Kranz nieder
legte.
Die Jubiläumsfeier begann am Freitag den 9.
Mai mit einer Fest-Generalversammlung im Schwarzenhäupterhause.
Präzise 12 Uhr eröffnete der
Präses des Vereins Herr Dr. med. Hans Luch
singer die Generalversammlung mit einer kurzer:
Ansprache, in der er in erster Linie aller Verstorbe
nen gedachte und dem festen Willen des Vereins
Ausdruck verlieh, durch ernstes Streben die erreichte
musikalische, gesellschaftliche und nationale Stellung
sich auch in Zukunft zu erhalten.
Dem alten Brauche gemäß erfolgte hierauf die
Kreirung der Senioren Das goldene Ehrenzeichen
für ununterbrochene 25-jährige Mitgliedschaft er
hielten die Herren: Vice-Präses Leonhard von
Krusenstjern, Geschäftsführer Bruno Arm
sen, Hernrich Hradetzky, Dr. med. Paul
Armsen, Gerhard Brockhausen, Einil
Fahle, Hermann G o e n s e n, Wilhelm
Goensen, Gerhard von Hueck, Dr. med.
Max von Middendorfs und Richard Rank.
Herrn Bruno Armsen überreichte der Präses
28
mit Worten des Dankes für feine 20-jährige Tätig
keit als Geschäftsführer des Vereins ein silbernes
Ehrengeschenk, worauf der Empfänger tiefgerührt
durch diese Ehrung der Versammlung seinen auf
richtigsten Dank aussprach. — Darauf wurden auf
Vorschlag des Vorsitzenden per Akklamation zu Eh
renmitgliedern kreiert:Alexander Rosenbaum,
für 50-jährige Mitgliedschaft, ferner die Herren:
Wilhelm Borchert, Rudolph Lehbert,
Eduard Bätge und I o h n v o n H u e ck. So
dann Herr Jakob Eberhard, der Präses des
Rigaer Liederkranzes, mit dem unseren Verein jahr
zehntelang freundschaftliche Bande verknüpfen und der
bekannte baltische Tonkünstler Otto MuyschelBerlin. Damit hatte die Generalversammlung
ihren Abschluß erreicht.
Der Generalversammlung folgte unmittelbar der
Festaktus.
Ein reicher Damenflor belebte das festliche Bild,
welches der schöne „Weiße Saal" des Schwarzen
häupterhauses in seinem Feiertagsgewande dem Auge
darbot, als die Stunde der Eröffnung des Festaktus
herannahte. Nachdem die Sänger sich itt den obe
ren Räumen paarweise geordnet hatten, stellte sich
der Vorstand an die Spitze und der Zug betrat den
Saal, gefolgt vom Vorstande der „Revaler Lieder
tafel" in corpore, den Vertretern der „Pernauer"
und „Dorpater" „Männergesangvereine", mit ihren
Fahnen und Bannern, von der Versammlung ste
hend empfangen. Als die angewiesenen Plätze ein
genommen waren und der Ehor auf dem Podium
Aufstellung genommen hatte, ertönte als Begrüßung
der Weihegruß von Richard Wagner, mit nach
stehendem, von unserem unvergeßlichen Christoph
von M i ck w i tz verfaßten Texte:
„Ein selt'nes Fest ward heute uns geschenkt.
Ein Fest dem jubelnd alle Herzen schlagen,
29
Ein Fest das weit zurück die Blicke lenkt,
Bis zu der Väter längst vergess'nen Tagen.
Du Sängerbund schon 75 Jahr —
In Ehren stand dein Wahlspruch „Treu und Wahr".
Das deutsche Lied, als Erbe uns vermacht,
Ist seit der BäLer Zeiten hier erklungen.
Sie hielten treu die tapfre Fahnenwacht
Und ihrem Banner folgten auch die Jungen.
Auch uns war immer deutsches Lied und Wort
Wegwart und Leuchte, war uns Trost und Hort.
Und heute reichen froh wir uns die Hand.
In frischer Kraft ihr werten Sangesbrüder,
Uns alle eint ein unzerreißbar Band,
Und freudig jubelnd tönen unsre Lieder.
Der heut'ge Tag stählt Kraft und Mut uns neu.
So bleiben wir der alten Fahne treu!
Als die weihevollen Klänge verklungen waren,
begrüßte unser Ehrenpräses Ehr. v. Mickwitz die
Versammlung in einer schwungvollen Ansprache. —
Erinnerung und Hoffnung — so führte er aus — das
sind die beiden Pole, die diesem Fest die Weihe geben.
Frohe Feste und ernste Zeiten in der Vergangen
heit. Immer schwebt uns aber das Losungswort
der Väter — unserer Stifter — vor Augen: „Aufrechter
haltung des deutschen Geistes in edler Geselligkeit".
Doch auch der Hoffnung für die Zukunft ist heute
durch die lebhafte Beteiligung am Feste die Bahn
gewiesen. Dieses gibt uns die Kraft im selben
Geiste wie bisher fortzuwirken.
Hierauf verlas der Präses einen, vom Senior
Ernst Sieb ert verfaßten, allgemeinen Rückblick
aus der Geschichte des Vereins. Der mit dem
Vereins-Motto schloß, welches der Chor hierauf
anstimmte.
Der Ehrenpräses überreichte dann den auf der
Fest-Generalversammlung zu Ehrenmitgliedern des
Vereins kreierten Herren das Diplom und Ehrenzeichen.
30
Jeder dieser Herren dankte für die ihm zu Teil
gewordene Ehrung und sei ganz besonders hervor
gehoben die Rede des Herrn Jakob Eberhard,
Präses des Rigaer Liederkcanzes, welche stürmischen
Beifall hervorrief.
Anschließend folgten nun die Glückwünsche und
Ansprachen der befreundeten Korporationen und
Vereine.
Als erste betrat eine Deputation der Damen
die erhabene Vorstandstribüne, wo die Sprecherin,
Frau Dagmar Armsen, hinweisend auf das
von den Frauen den Sängern vor 25 Jahren ge
stiftete Banner, als Schmuck für dieses eine Schleife
mit langherabwallenden Bändern in den Vereins
farben, sowie ein kostbares Gastbuch, welches zur Ein
tragung der Namen an ähnlichen Festen Beteiligter
dienen soll. Nachstehend die Worte:
All' was in deutschen Herzen gelebt,
Wie sie gelitten, gerungen,
Wie sie jubelnd zum Himmel gestrebt.
All' das habt Ihr gesungen.
Habt durch die Zeiten hin fort und fort
Treu zu dem Banner gehalten,
Wahr dem erkorenen Losungswort,
Hin durch der Zeiten Gestalten.
Da ihr das Banner von Frauenhand
Treulich in Ehren getragen,
Heute soll Euch das Ehrenband
Sprechen von glücklichen Tagen.
Sagen soll es, daß Frauengemüt
Heute, wie einst bei uns waltet,
Und, daß jenem nur Frauenhuld blüht,
Der uns das Leben gestaltet.
Heftet zum Banner den stillen Beweis
Wie Euer Lied uns geklungen:
Daß Ihr machtvoll, schmeichelnd und leis
Frauenherzen bezwungen.
(E. T.)
31
Im Namen unseres Ehrenmitgliedes Frau He
lene Luther, übergab Herr Christian Lu
ther einen aus dem Nachlaß unseres ersten Diri
genten Herrn Krüger stammenden silbernen Pokal,
mit der Bestimmung, das derselbe bei sestlichen Ge
legenheiten vor dem Platze des jeweiligen Dirigenten
des Vereins stehen soll.
Im Namen des Verbandes der deutschen Vereine
beglückwünschte den Verein Herr Volkssekretär I o h.
Beermann. Er wies auf die auch jetzt noch beste
hende Hochwelle im Nhytmus unseres baltischen San
ges hin, der sich immer wiederholt hat. Der Lieder
born unseres deutschen Volkes ist eine Urkraft vor
der wir in Ehrfurcht stehen und wer daraus trinkt,
erhält frische Kraft. Bewußt diese Kräfte ausstrahlen
zu lassen und sie anderen zuzuführen, sei die Auf
gabe des Vereins, zumal in der neuen Epoche des
baltischen Lebens in der wir stehen. Es gelte in
unsere Herzen den Klang, den Nhytmus des Ehores
baltischen Sanges zu pflanzen, des Sanges von Tod
und Leben, vom Ringen und Kämpfen und dem
sieghaften Sichbehaupten. Dann mögen Stürme
brausend toben, sie kommen und vergehen, aber die
Baltentreue muß bleiben.
Im Namen der Bruderschaft der Schwarzenhäupter begrüßte der Erkorene Aelteste am Wort, Herr
Klaus Scheel den Verein und betonte, daß die
Bruderschaft bereits an der Gründung des Vereins
Anteil genommen habe, welches Verhältnis bis zum
heutigen Tage fortbestehe. Die Gründung des Ver
eins sei in diesem Hause erfolgt und wenn jetzt nach
75 Jahren der Verein wieder hier sein Heim ge
sunden hätte, so sei das kein Zufall, sondern die
Bruderschaft habe bewußt durch Erbauung der Olaihalle und anderer Räume ihr Haus zu kulturellen
Zwecken den deutschen Vereinen zur Verfügung ge
stellt. In seiner Antwortrede wies der Vice-Präses
Herr Leonhard von Krusenstjern auf den
32
Zusammenklang her Begriffe in den Wahlsprüchen
beide Korporationen hin: Aut vincendum, aut
moriendum, sei doch eigentlich nichts anderes als:
treu und wahr, für seine Überzeugung zu siegen
oder zu sterben.
In kerniger Rede stellte der Vorsitzende des
Schwarzenhäupterklubs, Herr Dr. Erwin Thom
son, fest, daß der Klub den Verein als seinen
jüngeren Bruder betrachte mit dem er friedlich unter
einem Dache lebe. Und obgleich der jüngere Bruder
vom Himmel mehr Talente und Vorzüge erhalten
habe, so werde diese Tatsache doch vom älteren Bru
der neidlos anerkannt.
Der Präses des Theater-Vereins,
Baron
Alexander Rosen, überreichte mit begrüßen
den Worten als Erinnerungsgabe an das Jubiläum
eine in Silber gefaßte Revaler Theaterchronik.
Darauf betrat der Präses der „Revaler Lieder
tafel", Herr Leopold Jakobson, das Podium
und beglückwünschste den Verein in einer packenden
Ansprache, gedenkend der schon viele Jahrzehnte zu
rückliegenden und sich immer wiederholenden ge
meinsamen Tätigkeit beider Vereine und überreichte
als sichtbares Zeichen der Wertschätzung einen kost
baren silbernen Pokal.
Der Vorsitzende des Jäkelschen Gesangvereins
Herr Dr. med. Viktor Schröppe betonte die
besonders nahen Beziehungen beider Vereine zuein
ander, die mit der 1859 veranstalteten Schillerfeier
ihren Anfang nahmen und sich mit der Zeit immer
mehr und mehr entwickelt haben. Er dankte aber
auch dem Verein dafür, daß er in 75-jähriger treuer
Wacht und stetem Vorwärtsstreben, in seiner sozial
nationalen Gesinnung, das Erbe der Väter, das
Aufgehen im national-idealen Gedenken gefördert
und erhalten hat und überreicht als Ehrengabe den
künstlerisch hergestellten,
als
Akrostichon ver
33
arbeiteten Wahlspruch des Vereins, dessen sinnreicher
Wortlaut folgendermaßen lautete:
„Treu sein — was kann es Höh'res geben —
Und in der Welt voll Trug und Schein
Wahr sein und freudig all sein Streben
Immerdar nur höchsten Zielen weihn.
Sei unser Leben trübe, sei's voll Sonne,
Fort unaufhaltsam rauscht der Strom der Zeit,
Und nur was Schönes wir und Gutes schaffen
Fort lebt allein in der Vergangenheit.
Uns schwebe darum leuchtend vor, das
Losungswort: „Empor, empor".
Ferner übermittelte der Präses des St. NikolaiGesangvereins Herr Oskar Jngman mit der
Überreichung eines Gedenknagels für den Schaft
des Banners die Glückwünsche seines Vereins.
Sodann verlas Herr Drewerk als Vice-Präses
des „Tallinna-Meeste-Laulu-Selts" eine in warmem
Tone gehaltene Adresse.
Es folgten nun die Vertreter der von auswärts
eingetroffenen Deputationen.
Als erster sproch im Namen der Nigaer und
zwar: der „Rigaer Liedertafel", des „Rigaer Lieder
kranzes", des „Sängerkreises" und des „Männerge
sangvereins" der Vice-Präses der „Liedertafel",
Ältester der Großen Gilde Herr E r n st K e r k o v i u s.
Er äußerte seine Freude darüber, daß trotz der drücken
den Zeit der Verein es doch ermöglicht habe, den
Rigaer Vereinen die Gelegenheit zu bieten ihre un
wandelbare Treue auch durch die Tat zu bezeugen
und übergab als sichtbares Zeichen dieser freund
schaftlichen Gesinnung einen mit den vier Emblemen
der Vereine geschmückten wertvollen Pokal.
Es folgte der Präses des „Pernauer Männer
gesangvereins" Herr Lorenzon und übergab einen
kostbaren silbernen Pokal.
34
Der Vice-Präses des „Dorpater Männergesang
vereins" Herr Reinartz verlas eine Adresse und
überreichte ein sür das Banner bestimmtes Abzeichen.
Auf alle die Ansprachen, die häufig spontanen
Beifall auslösten, antworteten abwechselnd der Ehren
präses und der Präses. Daraus wurden vom Ge
schäftsführer die eingelaufenen Glückwunschtelegram
me und ein in warmem Tone gehaltenes Schreiben
des „Moskauer Männergesangvereins" verlesen, wo
mit das Programm des Festaktus erschöpft war.
Nachdem der Präses den Anwesenden in warmen
Worten für alle Beweise der Freundschaft und
treuer Anhänglichkeit gedankt hatte, erhob sich der
Ehrenpräses zu einem Schlußwort, in dem er her
vorhob, daß die heutige schöne Feststunde von neuem
bewiesen habe, daß noch der alte Geist in allen
herrsche, der Geist der Zusammengehörigkeit, der im
harmonischen Dreiklang auch jetzt noch uns Balten
verbindet, der durch keine Grenzpfühle und Schlag
bäume getrennt werden könne. Mächtig brauste
daraus das Heimatlied, getragen durch zahlreiche
Frauenstimmen durch den Saal und bildete den Ab
schluß dieser unvergeßlichen, würdigen Feier.
Am Abend fand das Festkonzert in der Estonia
statt.
Zwei Chorwerke mit Orchester: Hugo Brauns
„Lied des Glöckners" und Max Negers „Weihe
der Nacht", beide in ihrer Art in hohem Grade
stimmungsvolle Werke, bildeten die wesentlichsten und
dankbarsten Leistungen des Ehors. Auch die ä capslla Chöre: Hegars „Waldlied", Taubmanns
„Rosmarin", und d "A l b e r t s „Ermunterung" er
schienen als Neuheit auf dem Programm. In den
Werken von Kaun und Reger hatte das Altsolo
Frl. Klara Maria Elshorst aus Berlin über
nommen. Im Besitz einer wunderbaren, weichen
und ausgeglichenen Altstimme und in durchdachtem
35
Vortrage errang die junge Künstlerin einen starken
Erfolg. Ihre eigenartig herbe, fast novizenhafte
Vortragsweise brachte in den Sololiedern von S ch u=
b e rt, H. Wolf und Brahms besonders starke
Wirkungen hervor.
Als Instrumentalsolistin brachte Frau S. von
Antroposs-Hoerschelmann Klavierkompositio
nen von Brahms, Lißt, Palmgren und Wagner-Brassin mit dem ganzen Reiz ihres duftigen
Anschlages und ihrer bezaubernden Technik zu Gehör.
Eingeleitet wurde das Programm durch eine
Festouvertüre von Otto Muyschel, die den Ver
einswahlspruch „Treu und Wahr" paraphrasiert und
zum Schluß den Ehor mit dem dreimal gesungenen
Wahlspruch hinzuzog.
Bevor noch die abschließende Nummer, der Pilgerchor aus dem „Tannhäuser" erklang, wurde unser Diri
gent, Herr Walter Sewigh, durch einen prächti
gen Lorbeerkranz geehrt, den der Präses mit Worten
des Dankes und der Anerkennung überreichte, worauf
das Orchester mit einem Tusch einfiel.
So kann unser Verein auch auf diesen Teil seines
Jubiläums mit Genugtuung zurückblicken.
Am Abend, nach dem Konzert, versammelten sich
die Festgenossen mit ihren Damen zum Rout wieder
um irrt Schwarzenhäupterhause. Es war gelungen
im Weißen Saal das erforderliche Umarrangement
vorzunehmen und ihn in einen freien, strahlenden
Ballraum umzuwandeln, in dem dann die zwanglose
Begrüßung der Gäste stattfand. Als auch die letzten
Ehrengäste eingetroffen waren, riefen die Klänge der
Musik zur Polonaise; in endloser Reihe bewegten
sich die Paare durch den weiten Saal, das Auge
mußte an der reichen Fülle von Anmut seine Freude
haben, den der reizende Damenflor bei diesem Auf
marsch darbor, bis sich die Paare zum Imbiß bega
ben, der in der Olaihalle und dem großen Keller
36
serviert war, wobei noch in den Nebenräumen klei
nere Tische zur zwanglosen Gruppierung einluden.
Bald luden die Klänge eines Walzers zum Tanze
ein und unermüdlich huldigte alt und jung Terpsichore, bis die frühe Morgenstunde allmählich dem
fröhlichen Treiben ein Ende bereitete und die Teil
nehmer um eine bleibende Erinnerung reicher, einen
denkwürdigen Tag in der Geschichte unserer deutschen
Gesellschaft miterlebt zu haben, ihren Häuslichkeiten
zustrebten.
Im Brudersaal, den das Schwarzenhäupter-Korps
in dieser Veranlassung zuvorkommend eingeräumt
hatte, war eine Ausstellung der dem Verein gehören
den Wertobjekte und Erinnerungen untergebracht.
Auf einem großen Tische standen die zahlreichen wert
vollen Silbersachen und Adressen, die dem Verein
im Laufe der Jahre dargebracht worden waren, fer
ner Alben mit Photographien der Mitglieder und
Gruppenaufnahmen, während im Hintergründe das
erste Vereinsbanner und die alten Vereinsfahnen
gruppiert waren, alle überragt vom Banner des dritten
baltischen Sängerfestes in Reval 1866. Auch das von
den Damen gestiftete Gastbuch lag dort aus, um die
Namen der Festteilnehmer aufzunehmen. — Der
Vater des Gedankens dieser Ausstellung und ihres
Zustandekommens ist unser Senior Herr Karl
<51entp ei. Ihm sei auch an dieser Stelle der
wärmste Dank des Vereins dafür ausgesprochen.
Der zweite Tag vereinigte die Festgenossen zu
einem Herrenabend im Schwarzenhäupterhause. Nach
dem der Ehor einige mit großem Beifall aufgenom
mene Lieder, von denen die meisten wiederholt wer
den mußten, gesungen hatte, betrat unser Ehrenprä
ses, Christoph Mickwitz, mit warmen Applaus
empfangen, das Podium, um einem zu den Stiftungs
tagen des Vereins historischem Brauche zu folgen,
den Abend mit einem Prolog einzuleiten. Wahre
Lachsalwen durchbrausten in der nächsten Viertel
37
stunde den Saal, roelcbe - die köstlichen von Humor
strotzenden Verse hervorriefen. Ein Festspiel „Die
drei Türme", gedichtet und in Musik gesetzt von Ehr.
M i ck w i tz gefiel außerordentlich. (Hier sei einge
schaltet, daß der gedruckte Text sowohl für den Prolog,
wie auch für die Türme gegen ein geringes Entgelt,
dessen Erträge dem Denkmalsfond für E h r. M i ck w i tz
zugeführt werden, beim Vorstände erhältlich sind.)
Drei Quartette bestehend aus den Herren: a) Dr.
med. F. Keller, W. Eichw ald, O. Eich waId,
und I. To dies. b) Ehr. Lehbert, H. Jukum,
W. von Gruenewaldt und S. von Rehren
und c) E. Gahlnbück, H. von S i v e r s, Dr.
med. Ullmann und A. von Hunnius, erfreuten
durch ihre Darbietungen. Die in Form einer Festzeitung von Herrn Hermann von Nottb eck
verlesenen „Nachrichten" und das ebenfalls von ihm
verlesene „ABE" lösten ungeheure Heiterkeit aus,
ebenso fanden die von Herrn A. Eruse vorgetra
genen Kouplets reichen Beifall. Unterbrochen und
abgelöst wurden diese Darbietungen von einer Hoch
flut von Reden, wobei alle in Betracht kommenden
Momente als Motive für die Reden dienten und so
manches, von sangeskundigen Stimmen gesungene
„Hoch" durchbrauste den Saal. Es war ein Abend
aus einem Guß, voller Harmonie, Humor und Fröh
lichkeit, der aber auch ernstere Klänge aufkommen
ließ. Die vorbildliche Ruhe, die bei allen Darbie
tungen herrschte, bot den Beweis, daß sie das Inter
esse der Anwesenden hervorriefen. Nur zu schnell
vergingen die Stunden des Abends, der auch zu
gleich den offiziellen Abschluß des Jubiläums bildete.
Der Sonntag vereinigte noch einzelne Gruppen zum
Katerfrühstück, bis die Stunde des Abschieds heran
nahte und den heimreisenden Sangesbrüdern auf
dem Bahnhöfe das Geleit gegeben werden mußte.
Ein letztes Lied, ein letzter Gruß — wie brannte Hand
in Hand — ade, ade —auf Wiedersehn.
38
So ist denn auch dieses Fest mit allen seinen erhe
benden Momenten verklungen und gehört der Vergan
genheit an. Ein deutsches Fest in des Wortes voller
Bedeutung. Möge der Geist der Einigkeit, der auch
dem Feste sein Gepräge gab, seine werbende Kraft
bewahren und den Verein einer hoffnungsvollen Zu
kunft entgegenführen, zur Erhaltung der ihm vertrau
ten idealen Güter unseres Volkstums.
In die kaum verklungene Festfreude mischte sich
aber nur zu bald ein tiefer Schmerz, den der Verein
durch das Hinscheiden seines unvergeßlichen Ehren
präses, unseres Heimatdichters Ehr. Mickwitz, er
litt. Und gerade die noch frische Erinnerung an
das Jubiläum, welches durch die tatkräftige Initiative
und durch die aktive Betätigung unseres teueren
Dahingeschiedenen als Ehrenpräses bei allen Teil
nehmern eine bleibende Erinnerung hinterließ, erhöhte
unsere Trauer, war er es doch, der durch lange
Jahre hindurch bei allen wichtigen Begebenheiten des
Vereins durch seine Persönlichkeit und durch seinen umfaßenden Geist diesen Begebenheiten das ihr eigene
Gepräge verlieh, wie es überall war, wo Mickwitz
weilte. Die Heimat trauert und wir mit ihr. Am
25. Mai, seinem 74-jähcigen Geburtstage, schloß er seine
Augen zur ewigen Ruhe und am 28. hat der dank
bare und trauernde Verein ihm seine letzte Ruhstatt
bereitet. In der Kirche und auf dem Kirchhofe
sangen wir ihm die letzten Abschiedsgrüße und in
bewegten Worten rief unser Präses unserem
Mickwitz die letzten Dankesworte nach. Er aber —
unser großer Toter — bleibe immerdar in uns lebendig.
Am 29. Mai hatten wir die Freude unsere
Sangesbrüder des Rigaer Männergesangvereins hier
zu begrüßen, die herüber gekommen waren um ein
Konzert zu geben. Einer liebeswürdigen Einladung
zum gemeinsamen Mittagessen und zum Konzert hatten
Vertreter unseres Vorstandes mit dem Präses an der
Spitze Folge geleistet. Das Konzert erntete lebhaf
39
ten Beifall und freuten wir uns unseren lieben
Atti Kirschfeld nach langer Zeit wieder an der
Leitung eines Männerchores tätig zu sehen. Nach
dem Konzert vereinigte ein geselliges Zusammensein
im Schwarzenhäupterhause die Rigaer und die hiesi
gen Sangesbrüder, welches einen durchaus gemüt
lichen Verlauf nahm.
Nach dem Jubiläum ging unser Verein in die
wohlverdienten Sommerserien, die nur ein mal durch
einen Ausflug nach Romme unterbrochen wurden.
Seit dem Herbst ist unser Chor mit Vorbereitungen
zu verschiedenen vorhergesehenen Veranstaltungen be
schäftigt, unter anderem beteiligt er sich auch an den
gemeinsamen Uebungen der 4 hiesigen deutschen
Gesangvereine, welche das deutsche Requiem von
Brahms am Bußtage zur Aufführung zu bringen
beabsichtigen.
Im Januar des vorigen Jahres legten der bis
herige Präses Herr Ernst Siebert und der VicePräses Dr. med. Fritz Keller ihre Ämter nieder
und es wurden gewählt: zum Präses Herr Dr. med.
Johannes Luchsinger und zum Viee-Präses
Herr Leonhard von Krusenstjern.
An Veranstaltungen haben im vorigen Jahre
stattgefunden: Am 5. Januar der Vereins-Weihnachtsabend. Zum ersten Mal seit Bestehen des
Vereins d. h. seit 74 Jahren mit Damen Er fand
allgemeinen Beifall, so daß diese Abende wohl in
Zukunft immer so begangen werden. 3 musikalische
Abende für die Passivität, bei welchen uns durch
ihre Darbietungen die Künstler: Frau Dr. Fi nck, Frau
6. von Antropoff-Hoerschelmann, Frl.
Finck und Herr Pap mehl erfreuten.
Leider
haben diese Abende nicht den verdienten Anklang
gefunden und beabsichtigt der Vorstand für diese
Saison diese Abende in anderer Art zu veranstalten.
Reval, Januar 1925.
Vaata ABIELUSEADUSED
ROOTSI ABIELUSEADUS 11. JUUNIST 1... ABIELUSEADUSED
ROOTSI ABIELUSEADUS 11. JUUNIST 1920. A.
SOOME ABIELUSEADUS 13. JUUNIST 1929. A.
Abieluseadused
Rootsi abieluseadus 11. juunist 1920. a.
Soome abieluseadus 13. juunist 1929. a.
T oimetanud:
Olinde Ilus
Vera Poska-Grüntal
õigusteadlased
Eesti Akad. Naiste ühingu kirjastus
Tartu, 1930.
Kõik õigused reserveeritud toimetajatele.
K. Mattieseni trükikoda O.-Ü., Tartus, 1930.
Eessõna.
1909. aastal moodustasid kolm Skandinaavia
riiki — Rootsi, Taani ja Norra — perekonnaõi-
guste reformi võimaluste uurimiseks ja selle
põhiprintsiipide väljatöötamiseks ühise juristide
komisjoni.
Komisjoni töö tulemusena ilmusid nimetatud
mail täiesti uuel, s. o. mehe ja naise üheõigus-
luse põhimõttel baseeruvad abieluseadused:
Rootsis 11. juunil 1920. a., mis jõusse astus
1. jaanuaril 1921. a., Taanis 30. juunil 1922. a.
ja 18. märtsil 1925. a. ja Norras 20. mail 1927. a.
Peale komisjonist osa võtnud riikide on komis
joni töövilja põhiprintsiibid leidnud tunnustamist
veel Islandi uues 1928. aasta abieluseaduses
ja Soome 1929. a. 13. juuni abieluseaduses, mis
maksma hakkas 1. jaanuaril 1930. a.
Kõik nimetatud maad on abieluseadusis enam
või vähem muutnud ja omapärastanud seaduse
üksikasju ja tema tehnilist külge, jättes aga
püsima terves ulatuses komisjoni poolt välja
töötatud aluse ja põhimõtted.
Vaadeldes neid uusi põhjamaisi seadusi väli
selt, s. o. seadustehniliselt, ei saa neid pidada
1*
3
ideaalseiks, kuid sisult on nad oludele vastava
maid ja praegusaja tegelikule elule lähemaid, ja
et komisjon on perekonnaseaduseandluse alal
teinud monumentaalse töö, see on väljaspool
kahtlust.
Nimetatud seadused on meil veel vähe tun
tud. Oleme püüdnud käesoleva tööga seda puu
dust kõrvaldada ja neid seadusi laiematele hul
kadele teha kättesaadavaks.
On võetud Rootsi seadus kui kõige vanem ja
Soome seadus kõige hilisemana, seega võib jäl
gida teatud arengut seaduse välises küljes; ühed
ja samad põhimõtted on leidnud Soomes ots
tarbekohasema ja lihtsama väljenduse.
Neist seadustest oleme ilmutanud need pea
tükid, mis meil Eestis ei ole veel seaduseandlikul teel lõplikult korraldatud, ja jätsime välja
rea peatükke, mis käsitlevad abielu regist
reerimist, naitumise tingimusi, abielulahutust,
kuna see osa perekonnaõigusest Eestis novellide
kaudu korraldatud.
Rootsi seadust käsitlevaist võõrkeelseist töist
oleksid tähtsamaid:
1) „Les lois suedoises sur le mariage", Redaction Roger Reau, Les Presses universitaires
de France, 49 Boulevard Saint Michel, Pa
ris 1925.
2) Nyren, „Schwedisches Eherecht“.
3) Georg Stjernstedt, „Vära äktenskapslagar“.
Tartus, 23. oktoobril 1930.
Toimetajad.
4
Sissejuhatuseks.
Eessõnas mainitud riikidevaheline komisjon
leidis, et vanus abieluseadusis mehe eestkoste
võim on muutunud, eetika vaatepunktist vaada
tuna, anomaaliaks. Komisjon seletas oma mo
tiives, et kui mees on ainuüksi perekonna asjus
otsustaja, siis see ei garanteeri, et asi otsusta
takse kõige paremini.
Sellega oli kõrvale heidetud vana seaduse
selgroog ja uue abieluseaduse aluseks sai põhi
mõte — naine on abielus sama võimne kui
mees oma isiklikke ja perekonnahuvisid kaitsma,
ning sama korraldus- ja teovõimne kui valla
line naine või mees.
Igal abikaasal on tunnustatud oma vabadus ja
iseseisvus tema õiguste sfääris.
Seadus eelistab perekonnahuve isiklikkudele.
Siit vaatepunktist lähtudes on piiratud abikaasade
isikuvabadust. Piiramine on nii mehe kui naise
suhtes võrdne. Nii alljärgnevaid seaduste tekste
lugedes näeme, et seadusis on tarvitatud igal
pool ainult sõnu: „abikaasad“ ja „abikaasa“ —
tegemata vahet, kas see on naine või mees, sest
kohustised ja õigused on mõlemil ühetaolised.
5
Abikaasade huvide ühtlus põhineb määrusil,
mis käsitlevad ühist kohustist perekonna ülal
pidamisel, abikaasade ühist elustandarti ja naitumisosavara eest hoolitsemist.
Perekonna ülalpidamise kohustis lasub mehel
ja naisel võrdselt: „Abikaasad on kohustatud,
kumbki oma jõu kohaselt, rahaga, koduse tööga
või mingil muul viisil perekonda ülal pidama.“
Kodune töö, mis seotud majapidamisega või
lastekasvatusega, on perekonna ülalpidamise ar
vestusel täielise hinnangu osaliseks saanud.
Abikaasad peavad andma teineteisele infor
matsiooni oma vara ja tulude üle, mis perekonna
ülalpidamise kohuste määramisel vajalik. Ülal
pidamise mõiste alla käivad ka kummagi abi
kaasa isiklikud tarbed. Isiklikud tarbed leiavad
rahuldust perekonna ühisel nivool, selleks peab
toetust andma kumbki abikaasa oma jõu koha
selt. Sellest loogiline järeldus — rikkam peab
andma ka vastavalt rohkem.
Abikaasade varasüsteemi sisu on lühidalt
järgmine: kumbki abikaasa omab ja valitseb
vara, mis tema abiellu toob või hiljem — abi
elu kestel — soetab (soetamist tuleb mõista
kõige laiemas mõttes, nagu kink, pärandus jne.).
Abielu sõlmimise momendist kumbki abikaasa
omandab teatud õiguse teise abikaasa vara suh
tes. õigus, mis rootsi keeles kannab nime
„giftorätt“, ei loo ühist vara, vaid sisaldab teatud
määral varaühisuse printsiipi. Vara, mille suhtes
teisel abikaasal on „giftorätt“, nimetatakse naitumisosavaraks.
6
Naitumisosavara jagatakse abielu lõppemi
sel või varalahususe sisseseadmisel abikaasade
vahel ühtlaselt pooleks, nii et kumbki abikaasa
saab poole teise naitumisosavarast.
„Giftorätt’i“ tõttu on kumbki pool kohusta
tud „hoolt kandma oma naitumisosavara eest,
nii et see ebakohaselt teise kahjuks ei vähene“.
Lõppeks „giftorätt“ annab ühele poolele teatud
võimu teise poole vara valitsemisest osa võtta.
Teatud asjade suhtes peab olema mõlema kokku
lepe. Nii ei tohi üks abikaasa oma kinnisvara,
mille suhtes on „giftorätt“, teise nõusolekuta
võõrandada ega panditada. Sama määrus mak
sab vallasvara suhtes, kui see koostub abikaa
sade ühisest majakraamist või teise abikaasa
tööriistadest või on määratud laste isiklikuks
tarvituseks.
Võlgade eest vastutuse puhul maksab põhi
mõte: kumbki abikaasa vastutab ise võla
eest, mis ta enne naitumist või abielu ajal
teeb. Ta vastutab sel puhul oma erivaraga ning
oma naitumisosavaraga. Võla eest, mis abikaasad
teevad ühiselt, vastutavad mõlemad solidaarselt.
Samuti on vastutus solidaarne, kui võlg on
tehtud majapidamise või lastekasvatuse ots
tarbel.
Toimetajad.
7
Rootsi abieluseadus
Peatükk 5 1.
Üldmäärused abikaasade õiguslikkude suhete
kohta.
§ 1. Mees ja naine võlgnevad teineteisele
truudust ja abi; nad peavad ühiselt hoolitsema
perekonna heaolu eest.
§ 2. Abikaasad on kohustatud, kumbki oma
jõu kohaselt, rahaga, koduse tööga või mingil
muul viisil perekonda ülal pidama, nagu see,
abikaasade seisukorda arvestades, kohane näib
olevat. Perekonna ülalpidamiseks loetakse kõik,
mis ühiseks majapidamiseks, lastekasvatuseks ja
kummagi abikaasa eriliste tarvete rahuldamiseks
vajalik.
1 Peatükk 1: „Kihlusest“; peatükk 2: „Naitumise
takistustest11; peatükk 3: „Kuulutamisest“; pea
tükk 4: „Laulatamisest“ — on välja jäetud.
9
§ 3. Kui selgub, et sellest, mis abikaasa § 2
alusel andma peab, tema eriliste tarvete rahulda
miseks ja perekonna ülalpidamise kuludeks abi
kaasade majandusliku seisukorra kohaselt ei
jätku, on teine abikaasa kohustatud temale vas
taval määral tarvilikku rahalist abi andma.
Säärase toetuse peale ei ole õigust abikaasal,
kes on vara valitsemises kõlbmatuks osutunud
või mõnel teisel erilisel põhjusel ei suuda oma
kulusid reguleerida.
§ 4. Mis abikaasa §§ 2 ja 3 põhjal teisele
tema eriliste tarvete rahulduseks on andnud, jääb
viimase omanduseks.
§ 5. Jätab abikaasa silmanähtavalt oma ülalpidamiskohustise hooletusse, võib teda teise abi
kaasa nõudel kohtu teel kohustada toetust andma
ülalpidamiskuludeks, mille eest ta peab hoolit
sema, või mida kohus, tutvudes asjaoludega,
leiab õiglase olevat tema kanda panna.
§ 6. On abikaasa kalendriaasta jooksul pere
konna ülalpidamiseks kulutanud rohkem kui ta
on § 2 järele kohustatud, võib tema, kui vastu
pidist kokkulepet ei ole või kui olukorrast ei
nähtu, et see on sihilik olnud, teiselt abikaasalt
tasu saada selle eest, mis küsimusesolevatest
kuludest viimase osale langeb.
§ 7. Elavad abikaasad kokkuleppimatuse tõttu
lahus, on kumbki abikaasa sellest hoolimata
10
kohustatud § 2-es määratud alustel aitama teist
abikaasat ülal pidada; juhul, kui abielulise koos
elu lõppemises on süüdi peaasjalikult üks, ei
ole teine abikaasa kohustatud teda toetama, kui
seks ei ole kaaluvaid põhjusi.
Määrused laste ülalpidamise kohta esimeses
lõikes ette nähtud juhtudeks leiduvad abieluliste
laste seaduses.
§ 8. § 7. ette nähtud juhtudel võib üht abi
kaasat, mõlemi elutingimusi arvestades, olukor
rale vastavalt kohustada andma teisele abikaasale
tarvitada niisugust vallasvara, mis kuulus abi
elulise kooselu lõppedes ühisele tarvitusele mää
ratud majakraami või teise abikaasa tööriistade
hulka. Asja suhtes, mis ühele abikaasale kuu
lub ja teisele kasutada antud, ei tohi omanik
sõlmida kolmanda isikuga kokkulepet, mis teise
kasutamisõigust piirab.
§ 9. Vaatamata sellele, et kohus juba on kord
§§ 5 ja 7 ette nähtud toetuse suhtes otsuse tei
nud, peab kohus, kui üks abikaasa seda nõuab
ja olukorrad põhjalikult muutunud, uued korral
dused tegema.
§ 10. Kokkulepet asjaoludes, mis §§ 2, 3, 7
või 8 ette nähtud, peab ühe abikaasa nõudel
muutma juhul, kui kokkulepe osutub sümanähtavalt ülekohtuseks või kui seda nõuab oluliselt
muutunud olukord.
11
§ 11. Abikaasad on vastastikku kohustatud
teineteisele oma majandusliku olukorra üle aru
andma, mis on nõutav ülalpidamiskulude kind
laksmääramisel.
§ 12. Kumbki abikaasa võib perekonna ülal
pidamise või lastekasvatuse otstarbeks teha —
ka teise abikaasa suhtes kohustuslikke — säära
seid õiguslikke tehinguid, mis tavaliselt ülal
nimetatud otstarbeks ette võetakse. Siin ole
tatakse, et õiguslik tehing on ette võetud sihiga
ka teist abikaasat kohustada, kui olukorrast vastu
pidist ei järeldu. Kuigi abikaasa on alaealine,
võib ta sellele vaatamata õiguslikke tehinguid
sooritada.
Õiguslik tehing, nagu see esimeses lõikes tä
hendatud, ei ole teisele abikaasale kohustuslik,
kui isik, kellega see on sõlmitud, nägi või
nägema pidi, et see, mis õigusliku tehinguga on
nõutud, vajalik ei olnud.
Kui säärane õiguslik tehing on ette võetud
teovõimetu abikaasa poolt, ei ole see temale
kohustuslik.
Need määrused ei ole rakendatavad, kui abi
kaasad kokkuleppimatuse tõttu lahus elavad.
§ 13. Tarvitab üks abikaasa § 12 ette nähtud
õigust kurjasti, võib kohus temalt teise abikaasa
nõudel selle õiguse ära võtta; on ta teovõimetu,
siis võib eestkostja nõudel selle õiguse ära võtta.
Selle otsuse võib kohus tühistada, kui abi
kaasad, ja, juhul, kui see, kelle kohta otsus käib,
12
on teovõimetu, eestkostja seda pooldavad, või kui
tõestatakse, et olukord on muutunud.
Selles paragrahvis mainitud otsusest peab ko
hus viibimata teatama abieluregistreerimise asu
tisele ja selle üle kuulutuse avaldama ametlikus
ja ühes kohalikus lehes.
§ 19. Kui abikaasal eemalolemise või haiguse
tõttu pole võimalik oma asju ise korraldada ja
kui ta ei ole volinikku nimetanud ning kui te
male ei ole eestkostjat või hooldajat määratud,
võib teine abikaasa teda asendada juhul, kui
asjatoimetust ei saa kahjuta edasi lükata ja
toimetus tema tulusid või omandust tõstab, ja
juhul, kui see perekonna ülalpidamise tarvete
soetamiseks tingimata tarviline, temale kuuluvat
vara võõrandada ja panditada. Kinnisvara min
gil tingimusel võõrandada ega hüpoteegivõlgadega koormata ei või, ilma et kohus seda pole
lubanud peale seda kui üks riigis viibiv lähem
sugulane selleks oma nõusolu on avaldanud.
Need määrused ei ole kohaldatavad, kui abi
kaasad kokkuleppimatuse tõttu lahus elavad.
§ 15. Abielunaine saab laulatuse kaudu mehe
perekonnanime; kuid tema võib oma nime ühen
dada mehe nimega, kui ta sellest teatab vasta
valt kuninga poolt antud määrustele.
13
Peatükk 6.
Abikaasade varast.
§ 1. Kummalgi abikaasal on naitumisosa vara
suhtes, mida teine abikaasa abielu sõlmimisel
omab või hüjem soetab, ja mis, vastavalt all
pooltoodud määrustele, ei pea olema tema erivara.
Abikaasa vara, mille suhtes teisel on naitumis
osa, nimetatakse tema naitumisosavaraks.
õiguse suhtes, mis pole üleantav või mis
muidu isiklikku laadi, maksavad naitumisosa
kohta käivad määrused ainult niivõrt, kuivõrt
nad pole vastuolus sellega, mis säärase õiguse
suhtes eraldi maksev.
§ 2. Kumbki abikaasa käsustab oma naitumisosavara ise kitsendustega, mis järgnevatest
§§ 3—6 nähtuvad.
Abielu lõppemise, varalahususe ja kodulahususe
puhul saab kumbki abikaasa või tema pärijad
poole järelejäänud naitumisosavarast niivõrt, kui
võrt selle seadusega ei ole teisiti määratud.
§ 3. Abikaasa on kohustatud oma naitumisosavara nii valitsema, et see ebakohaselt teise
kahjuks ei vähene.
§ 4. Abikaasa ei tohi kinnisvara, mille suhtes
teisel abikaasal on naitumisosa, võõrandada või
14
hüpoteegiga koormata teise abikaasa kirjaliku,
kahe tunnistaja poolt tõestatud nõusoluta.
On teine abikaasa teovõimetu või viibib mujal,
annab eestkostja või hooldaja nimetatud nõus
olu. Erilist nõusolu ei ole tarvis, kui abikaasa,
kes kõnesolevat tehingut tahab ette võtta, ise on
teise abikaasa eestkostja või hooldaja. On abi
kaasa esimeses lõikes tähendatud tehingu nõu
tava nõusoluta ette võtnud, siis on see maksvu
seta, kui teine abikaasa, tema eestkostja või
hooldaja selle kohta tõstab vastuvaidluse. Hagi
tuleb esitada 3 kuu jooksul pärast tehingust
teadasaamist ja hiljemalt 1 aasta jooksul pärast
hüpoteegiga koormamise kohtulikku kinnitamist.
Mis selles paragrahvis kinnisvara kohta ette
kirjutatud, tuleb kohaldada ka päriliku hoonestusr
õiguse suhtes.
Teise lõike määrused kohtuliku kinnituse
suhtes maksavad ka kohtulikkude sissekannete
suhtes.
§ 5. Abikaasa ei tohi vallasvara, mille suhtes
teisel abikaasal on naitumisosa ja mis kujutab
enesest abikaasade ühisele tarvitusele määratud
majakraami või teisele abikaasale vajalikke töö
riistu või on laste isiklikule tarvitusele määra, tud, teise abikaasa nõusoluta võõrandada või
panditada.
On teine abikaasa teovõimetu, peab siiski tema
isiklik nõusolu olema, kui ta pole vaimuhaige
või nõrgamõistuslik. On ta vaimuhaige või
nõrgamõistuslik või on tema arvamuse nõutamine
15
eriliste raskustega või ajakuluga seotud, siis
pole säärane nõusolu nõutav.
On abikaasa I lõikes tähendatud õigusliku
tehingu nõutava nõusoluta ette võtnud ja kui
see, kellega õiguslik tehing sõlmitud, ei olnud
heas usus, õiguslik tehing on maksvusetu, kui
teine abikaasa selle vastu vaidluse tõstab. Ta
peab aga hagi esitama 3 kuu jooksul õigus
likust tehingust teadasaamisest ja hiljemalt 1 aasta
jooksul vara üleandmisest arvates.
§ 6. Keeldutakse §§ 4 v/õi 5 ette nähtud juh
tudel nõusolu andmisest, võib kohus, kui keeldu
miseks põhjusi ei ole, vastaval nõudel lubada
küsimusesoleva tehingu.
§ 7. On abikaasa teiselt abikaasalt kavatsetud
kuriteo läbi elu võtnud, või juhul, kui keegi teine
on ta sääraselt surmanud, roimast nii osa võtnud,
nagu see Kriminaalseaduse peatükk 3, §§ 1—6
ette nähtud, kaotab tema oma naitumisosa vara
suhtes, mis kuulus surnud abikaasale.
§ 8. Erivara on:
1) vara, mis abielulepinguga erivaraks on
nimetatud;
2) vara, mille üks abikaasa kolmandalt isikult,
samuti teiselt abikaasalt kingiks on saanud, tingi
musega, et see tema erivaraks jääks, või mille
üks abikaasa on testamendi teel samal tingimusel
omandanud, või mille üks abikaasa on pärandina
16
saanud ja mille kohta pärandusejätja on nime
tatud tingimuse üles seadnud.
3) vara, mis p. 1 ja p. 2 märgitud vara ase
mele on astunud, kui õiguslikus tehingus, mille
järgi see vara erivaraks sai, teisiti ei ole määra
tud.
Tulud ei ole selle paragrahvi õigusliku tehingu
alusel erivara, kui see õiguslikus tehingus eriti
ette nähtud pole.
§ 9. On abikaasad valmistanud nimistu varast,
mis kummalegi abikaasale või ühele neist kuulub
ja kui nimistu on nende allkirjadega au ja
südametunnistuse juures kinnitatud ja allkirjad ja
allakirjutuse kuupäev tunnistajate tõestusega on
varustatud, otsustab vaidluse korral nimistu, kui
ei tõestata või erilistest olukordadest oletada
ei tule, et see on ebaõige. Säärast õiguslikku
jõudu ei ole nimistul, kui arvamuste lahkuminek
tekib panditamisel, mis ette võetud 1 aasta
jooksul peale nimistu valmistamist, või konkursil,
mis- järgneb sama aja jooksul esitatud nõude
põhjal.
Peatükk 7.
Abikaasade võlasuhetest.
§ 1. Kumbki abikaasa vastutab oma naitumisosavaraga ja erivaraga võlgade eest, mis ta
enne abielu või abielu kestel teeb.
2
17
§ 2. Kui abielus võlg on tehtud mõlema abi
kaasa poolt, vastutavad mõlemad ühe eest ja
üks mõlemi eest, kui teisiti pole kokku lepitud.
Sama määrus maksab juhul, kui võlg on tehtud
ühe abikaasa poolt, mille eest 5. peatüki
12. §-i alusel ka teine abikaasa vastutab.
§ 3. Vastutavad mees ja naine koos võla
eest, mis on tekkinud 5. peatüki § 12 tähen
datud õigusliku tehingu põhjal ja tahab võlastaja
naise käest võlga sisse nõuda, peab ta hagi esi
tama 2 aasta jooksul, võla tekkimisest arvates;
lastakse see tähtpäev mööduda, on nõudeõigus
naise vastu aegunud.
Läheb naise vara konkurssi, ei ole tema kohus
tatud varemtehtud võla eest, mis esimeses lõikes
tähendatud, vastutama selle varaga, mis tema
soetab konkursi ajal või peale seda.
§ 4. Peale varajagamist varalahususe, kodu
lahususe või abielulahutuse tagajärjel vastutab
naine võlgade eest, mis § 3 ette nähtud, mis
enne varalahususe, kodulahususe või abielu
lahutuse nõuet tehtud, erivara väärtuseni, mida
tema omas enne varalahususe sisseseadmist,
kodulahususe või abielulahutuse otsustamist, ja
selle vara väärtuseni, mis vara jagamisel temale
määrati. Ei leia aga kodulahususe või abielu
lahutuse puhul varajagamine aset, vastutab tema
peale kodulahusust või abielulahutust eelnime
tatud võlgade eest ainult vara väärtuseni, mida
18
tema omas kodulahususe otsustamisel või abielu
lõppemisel.
Juhul, kui vara, nagu esimeses lõikes öeldud,
hüpoteegi alusel, või muidu teiste võlgade eest
eriti vastutab, ei tule vastavat osa vara väärtu
sest kaasa arvata.
§ 5- §§ 3 ja 4 (määrused ei ole kohaldatavad,
kui naine laiema maksukohustise on oma kanda
võtnud.
Peatükk 8.
Abielulepingust ja teistest abikaasade-vahelistest
õiguslikkudest tehingutest.
§ 1. Kihlatud või abikaasad võivad abielu
lepinguga määrata, et vara, mis ühele neist
kuulub või osaks langeb ja mis muidu tema
naitumisosavara oleks, on tema erivara. Abielu
lepinguga võib kokku leppida, et vara, mis
muidu ühe abikaasa erivara oleks, on tema
naitumisosavara, kui 6. peatüki § 8 vastupidist
ei järeldu.
Üle selle, mis siin määratud, ei tohi kihlatud
või abikaasad kokkuleppe teel ette võtta mingi
suguseid kõrvalekaldumisi sellest, mis see seadus
abikaasade varade üle sisaldab.
§ 2. Tahab kihlatu teisele kihlatule vara anda,
mis abiellumisel sellele kuuluks, või tahab abi
2’
19
kaasa oma abikaasale midagi anda, peab selle
kohta abieluleping sõlmitama. Säärane leping
ei ole nõutav siis, kui on tegemist tavaliste
kingitustega, mille väärtus on kokkukõlas andja
varalise seisukorraga.
Abikaasa poolt endale võetud kohustis abielu
kestel teisele abikaasale raha või midagi muud
anda, on jõuta juhul, kui vastutasu ei anta, ka
siis, kui esitatakse nõudmise kohta kirjalik
tõendus.
§ 3. Abikaasa, kes oma tuludest kalendriaasta
jooksul säästab, võib abielulepingu sõlmimiseta
enne järgneva aasta lõppu teisele vastutasuta
anda kuni pool säästisest. Säärane and on
võlastajate suhtes maksvusetu, kui mitte selle
üle ei esitata kirjalikku tunnistajate poolt tõesta
tud tunnistust, kus on säästise suurus märgitud,
ja kui andja veel vara omas, mis nähtavalt tema
võlale vastas.
§
Kui abikaasad abielulepinguta omavahel
lepivad kokku vara üksteisele iile anda, saab üks
abikaasa seda kokkulepet võlastajate vastu
ainult siis maksma panna, kui tõestatakse või
oludest selgub, et kokkulepe ei ole laadilt selline,
et tema maksvuseks on vajalik abielulepingu
sõlmimine.
§ 5. On § 2. ette nähtud kinkimine olnud
ja kui ei ole tegemist sama seadusekoha esimese
lõike teises punktis ette nähtud juhuga, ei suuda
20
kinkija tasuda võlga, mille eest ta vastutas, kui
kinkimine § 12 alusel maksvuse omandas, vastu
tab teine abikaasa selle eest, mis puudub, üle
antud vara väärtuseni, kui tema ei suuda tões
tada, et andjal jäi veel vara, mis ilmsesti tema
võlale vastas. On antud vastutasu, arvatakse see
üleantud vara väärtusest maha. On see täie
likult või osalt kingisaaja süüta kaduma läinud,
peab teda vastavalt vastutusest vabastama.
Kui andja vara on konkurssi läinud, või selgub
panditamisel, et vahendeid võlakatteks ei ole, või
juhul, kui ta kaupmehena on oma maksmised
lõpetanud, või kui selgub, et tema vara seisu
kord on nii halb, et esimeses lõikes ette nähtud
õigusepärane võlatasumine ei või järgneda, tuleb
teisel abikaasal võla eest nimetatud lõikes ette
nähtud määrani vastutada ka siis, kui ei ole
kindlaks tehtud, kui palju andjal puudub.
Juhul, kui hagi kingi tagasiandmise üle andja
konkursitombule esitatud, ei saa saaja vastutust
selle §-i järgi teostada.
§ 6. Toetab üks abikaasa teist tema tulu
toovas töös, tuleb temale vastav tasu tema töö
eest arvata ka siis, kui kokkulepet tasu üle
ei ole, kui nähtub, arvestades töö liiki ja teisi
olukordi, et vastav tasu töö eest anda tuleb.
Kui eelmises lõikes ette nähtud tasunõudmise
hagi enne kalendriaasta lõppu, mille kestel töö
sooritatud, ei esitata, on hagi esitamise õigus
aegunud, kui selle kohta pole teist kokkulepet.
21
§ 7. On abikaasa oma vara teisele valitseda
andnud ja kui abikaasad on kokku leppinud või
nähtub olukorrast, et see, kes vara vastu võtab,
võib selle tulusid perekonna ülalpidamiseks tarvi
tada, peab vaidluse korral selle üle, mil mää
ral tulusid selleks on tarvitatud, viimase seletust
arvesse võtma, kui vastupidist ei tõestata ning
see asjaoludest ei järeldu.
On abikaasa, kes vara teisele valitseda andnud,
õigusest, seda ülesannet tagasi võtta, loobunud,
siis ei ole see siduv.
§ 8. Määrused kokkuleppe kohta ühe abikaasa
ülalpidamise kohustise suhtes ja teatud kokku
lepete üle lahutuse ja abielu lõppemise kohta, sa
muti kokkulepete üle, mis puutuvad varajagamisse
või viimasega ühenduses olevasse, leiduvad käes
oleva seaduse 5., 11. ja 13. peatükis.
§ 9. Kihlatud või abikaasad võivad abielu
lepingut ka teovõimetutena sõlmida. Kuid selleks
peab olema eestkostja nõusolu, kui ei ole tege
mist säärase vara üleandmisega, mida teovõi
metu ise käsustada võib.
Samad määrused maksavad § 3 ette nähtud
üleandmise kohta; nimetatud paragrahvi_ määrusi
üleandmise maksvuse eelduste kohta võlastajate
suhtes peab samuti rakendama üleandmise nõus
olu saavutamisel eestkostjalt.
§ 10. Abieluleping peab olema kirjalik ja tun
nistajate poolt tõestatud. Kui eestkostja nõusolu
22
on nõutav, peab see olema siin ette nähtud viisil
antud.
§ 11. Abieluleping esitatakse selle koha koh
tule, kuhu mees kostjana nõudeasjas allub. Kui
mees ei ole kohustatud sääraseis nõudeasjus
Rootsi kohtu ette ilmuma, tuleb esitada leping
selle koha kohtule, kuhu naine kostjana allub.
Ei ole neid eeldusi asjakohasele kohtule allu
miseks, tuleb abieluleping Stokholmi Linna
kohtule esitada.
Kohus protokollib abielulepingu ja saadab sel
lest viibimata ärakirja ühes kuupäeva märkimi
sega, millal abieluleping kohtule esitatud, abieluregistreerimise asutisele.
§ 2 ette nähtud juhtudel tuleb kohtul kuulutus
avaldada selle üle ametlikus ja ühes kohalikus
lehes.
Ei sisalda abieluleping täielikke andmeid abi
kaasade nime, seisuse ja elukoha üle, peab
kohus need andmed nõutama ja nad edasi
andma registreerimise asutisele.
Ei esitata kohtule abielulepingu tõestatud ära
kirja, valmistab kohus ärakirja palve esitaja
kulul.
§ 12. Kihlatute vahel sõlmitud abieluleping
hakkab maksma abielusõlmimisega, kui ta esi
tatakse kohtule linnades ühe kuu jooksul ja maal
hiljemalt esimesel kohtuistungil, mis aset leiab
ühe kuu möödudes abiellumisest arvates. Enne
kohtule esitamist ei ole ta maksev.
23
Peatükk 9.
Varalahususest.
§ 1. Abikaasal on õigus varalahusust nõuda:
1) kui teine abikaasa jätab hooletusse oma
majanduslikud asjad, oma naitumisosavara käsustamise õigust kurjasti tarvitades või muul viisil
otstarbetute toimingutega põhjustab märksa selle
vähenemist, või kutsub sellega esile hädaohu
selliseks vähenemiseks, ja
2) juhul, kui teise abikaasa vara läheb kon
kurssi.
§ 2. Abikaasad võivad ühisel soovil varalahu
sust nõuda.
§ 3. Vara, mis abikaasa peale varalahususe
nõude esitamist soetab, jääb varalahususe
otsustamise puhul tema erivaraks.
§
Varalahususe otsusele järgneb varajagapiine; mis seejuures ühele abikaasale langeb,
jääb tema erivaraks.
§ 5. Varajagamiseni on kumbki abikaasa õi
gustatud niivõrt, kuivõrt see § 6 määrustele
vastu ei käi, oma naitumisosavara, mis temale
enne varalahususe nõude esitamist kuulus,
käsustama.
Abikaasa on kohustatud varajagamisel aru
andma oma vara valitsemise ja selle tulude üle.
24
§ 6. Kui varalahusust nõuab üks abikaasa ja
selleks mõjuva põhjuse esitab, tuleb ühe abi
kaasa vastaval nõudel, kui see tema õiguse kind
lustuseks tarvilik, naitumisosavara, mida teine
abikaasa § 5 vastavalt käsustab, väärtuseni, mis
sellest varast vara jagamisel esimesele abikaasale
osaks langeb, erilise hoolekande ja valitsuse
alla panna varalahususe nõude arutamiseni, kus
jaataval otsustamisel varaj agamine järgneb või
varalahususe nõue jäetakse rahuldamata.
Eraldamine teise abikaasa nõude puhul ei leia
aset, kui abikaasa esitab kohtu poolt heaks
kiidetud kindlustise osa suhtes, mis langeks varajagamisel abikaasale, kes eraldamist nõuab.
On varalahusus lubatud, on kumbki abikaasa
eelnimetatud viisil õigustatud nõudma, et naitu
misosavara, mis on teise abikaasa valitsemisel,
varajagamiseni erilise hoolekande või valitsuse
alla pandaks.
Esimeses lõikes ette nähtud määruse andmi
sel tuleb ka lähemalt määrata, kuidas seda vara
või selle tulusid perekonna ülalpidamiseks ja
muudeks vajalikeks kuludeks tarvitada.
§ 7. Naitumisosavara, mida üks abikaasa § 5
alusel käsustab, võib, vaatamata varalahususe
nõudele või sellega ühenduses olevale otsusele,
tema võla eest panditada. On aga säärane vara
vastavalt § 6 erilise hoolekande või valitsuse
alla pandud, ei või seda tema võla eest pandi
tada. Küll võib seda teha siis, kui teine abi
25
kaasa ka võla eest vastutab või kui see vara kas
hüpoteegi alusel või muul viisil eriti selle eest
vastutab.
§ 8. Läheb abikaasa vara enne varajagamist
konkurssi, või on konkursi tagajärjel varajagamine tühistatud, tuleb naitumisosavara, mida see
abikaasa § 5 alusel käsustab, konkursivalitsuse
hoole alla panna, kuni varajagamisel kindlaks
tehakse, mis sellele abikaasale osaks tuleb,
Konkursivalitsus aga ei ole takistatud seda vara
tarbe korral võõrandama.
Konkursi puhul eraldamine § 6 alusel ei ole
maksev.
§ 9. Ei ole varalahususe nõude kohtuliku aru
tuse kestel nõude esitamise aegse abikaasade
varandusliku seisu passiva ja aktiva nimistut
koostatud, tuleb seda pärast varalahususe otsus
tamist teha. Varade nimistule peab abikaasa
vande all alla kirjutama ja ärakiri sellest esi
tatakse kohtule.
Ei ole varanimistu ärakirja kolme kuu jook
sul, varalahususe otsustamisest arvates, esitatud,
laseb kohus magistraadiliiget, provintsiaalprokuröri, kohtuteenijat või mõnd teist vastavat
isikut nimistu koostada.
Kumbki abikaasa peab vande all tõetruult oma
aktiva ja passiva üles andma. Ülesande täitja
saadab varanimistu ärakirja kohtule.
On nõutud varalahusust ja hagi esitatud ainult
ühe abikaasa poolt ühes kaaluvate põhjuste esita26
misega, tuleb kohtul ühe abikaasa nõudel eel
nimetatud ettekirjutuste järgi kellelegi teha üles
andeks koostada varanimistu.
Ülesande täitja annab kummalegi abikaasale
ühe varanimistu eksemplari ja saadab kohtule
selle ärakirja ühes kuupäeva märkimisega, mil
abikaasad varanimistu kätte said.
Esitatud varanimistu tõelikkust peavad abi
kaasad kohtu ees vandega tõendama, kui seda
nõuab üks abikaasa või võlastaja, kelle nõue1
enne varajagamist tekkinud.
Peatükk 13 1.
Varajagamisest.
§ 1. Varajagamine, mis varalahususe, abielu
tühistamise, kodulahususe, abielulahutuse või ühe
abikaasa surma puhul aset leiab, toimetatakse
selles korras, mis päranduseseaduses päranduse
jagamise kohta ette nähtud, silmas pidades käes
oleva peatüki määrusi.
Mis selles peatükis abikaasa suhtes ette nähtud,
maksab ka tema pärijate suhtes, kui abikaasa
surnud, sedavõrt, kuivõrt see teisiti ei ole
määratud.
1 Peatükk 10: „AbieIu tühistamisest; peat. 11:
„Kodulahususest ja abielulahutusest"; peatükk 12:
„Erimäärused abielu lõpetamise kohta abikaasa
surma tõttu" on välja jäetud,
27
§ 2. Vastutab abikaasa võla eest, mis on
tekkinud enne varalahususe nõude tõstmist, abi
elu tühistamist, kodulahususe või abielulahutuse
saavutamist, või juhul, kui varajagamine leiab
aset ühe abikaasa surma tõttu, enne surma
juhtu, tuleb võla eest vastutaja abikaasa naitumisosavarast temale tulev vara võla katteks,
või juhul, kui mõlemad abikaasad võla eest
vastutavad, selle osa võla katteks, mis temal
tasuda tuleb, maha arvata.
On võlg tekkinud enne abiellumist ja abielu
sõlmimisel vastutas erivara või 6. peatüki § 1
teises lõikes mõeldud vara, mis varajagamisele
ei lähe, kas hüpoteegi alusel või muul põhju
sel eriti selle võla eest, või kui abikaasa enesele
võla saanud majanduslikkude toimingute hoole
tussejätmise tagajärjel või mõne muu ebakohase
käitumisega kas kõnesoleva vara soetamisel või
suurendamisel, tuleb esimeses lõikes tähendatud
varast selle võla katteks ainult see osa maha
arvata, mis nimetatud varaga võlatasumisel
puudu jääb.
§ 3. On võlakohustiste katteks § 2 alusel
osad eraldatud, jagatakse abikaasade naitumisosavarade ülejääk abikaasade vahel ühesuurus
teks osadeks, kuivõrt 6. peatüki § 7, 10. pea
tüki § 5 või 9, 11. peatüki § 22 või 23 teise
lõike määrused või ka alljärgnevad määrused
§§ 4 kuni 12 teisiti ei määra.
§ Q. Jagamisel võib kumbki abikaasa või,
juhul, kui teine abikaasa surnud, ellujäänud abi
28
kaasa temale kuuluvaid rõivaid ja teisi ese
meid, mis ainuüksi tema isiklikuks tarvituseks
määratud olid, välja jätta, siiski aga mitte suure
mas väärtuses, kui see abikaasade varanduslikku
olukorda arvestades kohane on.
§ 5. Läheb naitumisosavara § 2 alusel ühele
abikaasale võla katteks, on teisel abikaasal õigus
abikaasade naitumisosavarast kahjutasu saada.
§ 6. On abikaasa oma majanduslikud toimin
gud hooletusse jätnud, oma naitumisosavara
käsustamise õigust kurjasti tarvitanud või muu
oma seisukorraga mitte kokkukõlas oleva käitu
misega põhjustanud naitumisosavara olulist
vähenemist, on teisel abikaasal õigus abikaasade
naitumisosavarast kahjutasu saada. Kui sellest
ei piisa ja kahjutasuks kohustatud abikaasal on
erivara, tuleb poole puuduva vara vastutasu
võtta erivarast, mis peale võlgade katmist üle
jääb.
§ 7. § 6 ette nähtud kahjutasu õigus on
abikaasadel ka siis, kui teine abikaasa naitumis
osavara on tarvitanud erivara soetamiseks või
suurendamiseks, või säärase vara, millest 6. pea
tüki § 1 teises lõikes juttu ja mis varajagamisel
arvesse ei võeta, või võlgade katteks, mis enne
abiellumist tehtud, millest § 2 teises lõikes juttu.
§ 8. Abikaasa, kes on oma erivara oma
naitumisosavara suurendamiseks kulutanud, saab
naitumisosavarast vastavat tasu.
29
§ 9. Ei tasuta ühele abikaasale tulevat kahju
tasu täielikult, siis pole temal puuduva osa
alusel teise abikaasa vastu nõudeõigust.
§ 10. 10. peatüki § 6 või 10 või 11. peatüki
§ 24 alusel makstav kahjutasu tuleb varajagamisel võtta säärasest teisele abikaasale tulevast
varast, mis viimase võlgade katteks ei lähe.
Sama määrus maksab toetuse kohta, mis abi
kaasa teisele 11. peatüki § 26 alusel ühekordselt
maksma peab.
§ 11. Vastutavad abikaasad vastavalt § 2 soli
daarselt võla eest, võib kumbki neist nõuda
emba-kumba, kas maksab teine nii suure osa
sellest võlast, mis temale tuleb, või annab esi
mesele abikaasale maksu kindlustuse. Ei tehta
seda, tuleb nõude esitaja nõudel ja juhul, kui ta
ka ühtlasi võlatasumise kohta kindlustuse annab,
ülalnimetatud võlaosa katteks vara sellest varast
anda, mis varajagamisel teisele abikaasale pä
rast teiste võlgade katmist üle jääb. Esimene
abikaasa on sel juhul üksi võla eest vastutav.
§ 12. Kui varajagamine järgneb ühe abikaasa
surma tõttu ja kui vara, mis siinjuures ellu
jäänud abikaasale osaks saab, on tähtsusetu, tema
on õigustatud teise abikaasa naitumisosavarast
võtma tavalist vallasvara, tööriistu ja muud
vallasvara, mis tema kutse jätkamiseks vajalik,
kuigi seetõttu pärijate osa väheneks.
30
§ 13. Osade eraldamisel on kumbki abikaasa,
või, juhul, kui üks neist on surnud, ellujäänud
abikaasa õigustatud oma ossa saama tööriistu
ja muud vallasvara, mis temale ta kutse jätka
miseks tarvilik. Peale selle on kummalgi abi
kaasal õigus oma ossa saada seda, mis kuulus
tema naitumisosavara hulka. Tal on õigus saada
seda maatükki, mis tema naitumisosavara hulka
kuulus, samuti muud tema naitumisosavara hulka
kuuluvat vara, mille vastu tal erilistel põhjustel
huvi on, ka siis, kui see vara väärtuselt ületab
temale tuleva osa ja kui ta sularahas teisele
tema osa puudujäägi katab.
Kui ühe abikaasa erivara läheb teise abi
kaasa vastutasu katteks, nagu see § 6 või § 7
ette nähtud, tuleb vastutasu võtta säärasest Va
rast, mis abikaasa ise õigustatud üles andma.
Juhul, kui üks abikaasa surnud, on õigus, mis
esimeses lõikes ette nähtud, pärijatel ainult ala
nevas joones; neil on säärane õigus ainult
maatüki suhtes, mis abikaasa otseliinis ülenevalt
sugulaselt või selle pärimisõigustatult on oman
danud.
§ 14. Kui üks abikaasa varajagamisel on loo
bunud sellest, mis käesoleva peatüki määruste
järele temale osaks saab ja kui ta ei suuda võlga,
mis enne varajagamist tehtud, tasuda, siis vastu
tab puudujääva osa eest teine abikaasa selle
väärtuseni, mis tema selle tõttu enam sai, kui
ta ei suuda tõestada, et esimene abikaasa peale
varajagamist omas vara, mis ilmsesti tema tolle
31
aegsetele võlgadele vastas. On loobuja abikaasa
konkurssi asetatud, või on panditamisel sel
gunud, et tema ei omanud küllaldaselt aktivat
võla katteks või kaupmehena oma maksmised
lõpetanud või kui osutub nii maksujõuetuks, kus
võib oletada, et ta võlga, nagu esimeses lõikes,
ette nähtud, korrapäraselt õiendada ei suuda,
vastutab teine abikaasa võla puudujääva osa
eest väärtuseni, mis nimetatud lõikes ette
nähtud.
Kui on varajagamine toimunud ühe abikaasa
ja teise abikaasa pärijate vahel ja kui pärijad
on enam saanud, vastutavad nemad solidaarselt
maksukohustise eest, mis esimeses lõikes mõel
dud.
§ 15. On vara jaotatud, võib kumbki abikaasa
selle üle tunnistuse kohtule esitada. Kohus peab
viibimata tunnistuse esitamisest ja esitamise kuu
päevast abieluregistreerimise asutisele teatama,
samuti seda avaldama ametlikus ja ühes koha
likus lehes. Kui abikaasa varajagamisel suurel
määral oma Õigusest loobunud ja kui tema vara
läheb nõude alusel, mis ühe aasta kestel pärast
varajagamise tunnistuse kohtule esitamist tõs
tetud, konkurssi, tühistatakse varajagamine võlastajate nõudel, vastavalt konkursiseaduse mää
rustele.
Kui üks abikaasa surnud ja tema pärijad on
loobunud, ei ole esimese lõike teise osa määru
sed rakendatavad.
32
Peatükk
ii1.
Abikaasade lepitamisest.
§ 1. 11. peatüki § 2 esimeses lõikes ette näh
tud juhul või mingisuguse abikaasadevahelise
tüli puhul, või kui nad ei jõua kokkuleppele
ülalpidamise kohustises või 8. peatüki § 6 või 7
ette nähtud küsimusis, võib üks abikaasa paluda
selle Rootsi koguduse õpetajat, kus abikaasad
hingekirjas, või üks neist hingekirjas, või sää
rase võõra koguduse õpetajat, kelle vaimuli
kud talitused lubatud ja kuhu hingekirja abikaa
sad või üks neist kuulub, või selle koha, kus.
abikaasad või üks neist elavad, esimese astme
kohtu eesistuja poolt vahemeheks määratud isi
kut, või koguduse poolt, kus abikaasadel või
ühel neist elukoht, § 2 alusel abikaasadevahe
liste tülide puhul vahemeheks määratud isikut
neid lepitada.
§ 2. On kogudus otsustanud, et koguduses
tuleb abikaasadevahelise tüli asjus vahemehed
valida, või on muidu tarvidus säärase vahemehe
järgi, peab maal koguduse eestseisus, Stokholmis ja teistes linnades magistraat, või kus magistraati ei ole, linnavalitsus vähemalt ühe mehe
ja ühe naise valima. Vahemehed valitakse ka
1 Peatükk 15: „Protsessimäärused“; peat. 16:
„Üldmäärused“ on välja jäetud.
3
33
heks kalendriaastaks. Paneb üks vahemees enne
seda aega, milleks ta valitud, oma ameti maha,
tuleb ülejäänud ajaks keegi teine nimetada.
§ 3. Vahemees kutsub abikaasad enda juurde.
Tal peavad abikaasade leppimatuse või tüli põh
jused teada olema ja ta peab katsuma abikaasasid
lepitada.
34
Soome abieluseadus.
II osa.1
Abikaasade õiguslikud vahekorrad.
1. peatükk.
Üldmäärused.
§ 30. Kui abielu on sõlmitud, peavad mees ja
naine, teineteist toetades, ühel nõul toimima pere
konna huvides.
§ 31. Abikaasad on omavahel üheõiguslikud,
kui mitte järgnevaga teisiti ei ole määratud.
Abikaasade eestkosteõiguste kohta oma laste
suhtes maksavad erimäärused.
§ 32. Naine saab näitudes mehe perekonna
nime. Ta võib siiski, kui ta soovib ja sellest
enne laulatamist laulatajale teatab, tarvitada seda
1 I osa: „Abielu sõlmimine" on välja jäetud.
3'
35
nime, mis tal oli enne naitumiist, ja oma mehe
nime nõnda ühendatult, et tema nimi tuleb enne
mehe nime.
Abielus sündinud lapsed saavad oma isa pere
konnanime.
§ 33. Abielu ei piira abikaasa lepingutetegemise võimet niivõrt, kuivõrt 2. peatükis teisiti
ei ole määratud, ega ka tema õigust esineda koh
tus nõudjana ja kostjana.
Abikaasad võivad ka omavahel sõlmida le
pinguid, arvesse võttes siiski 3. peatüki mää
rusi.
2. peatükk.
Äbikaasade varandus.
§ 33. See varandus, mis abikaasa omab näitu
des, kuulub ka edaspidi temale. Niisama on tema
varandus ka see, mis tema saab abielu ajal.
§ 35. Kummalgi abikaasal on naitumisosa
teise abikaasa varanduse suhtes. Selle põhjal
saavad varajagamisel ellujäänud abikaasa ja sur
nud abikaasa pärijad või kumbki abikaasa poole
abikaasade varanduse puhasvarast sellekohaselt,
mis IV osas lähemalt määratakse.
Naitumisosa ei ole varanduse suhtes, mille
kohta abielulepingus või kingituseaktis või testa
36
mendis on erimäärused, ega ka selle suhtes, mis
on tulnud niisuguse varanduse asemele. Kui on
peale selle määratud, et naitumisosa ei ole ka nii
suguse varanduse tulude suhtes, siis tuleb ko
haldada ka seda määrust.
Õiguse kohta, mida ei saa edasi anda või mis
iseloomult isiklik, tuleb naitumisossa puutuvaid
määrusi kohaldada ainult niivõrt, kuivõrt need ei
ole vastuolus niisuguse õiguse kohta eraldi maks
vate määrustega.
Kui abikaasa varandus on läinud konkurssi,
siis ei ole kummalgi abikaasal naitumisosa teise
abikaasa varanduse suhtes, kui teine abikaasa
aasta jooksul, arvates konkursi algamisest, esi
tab selle kohta kirjaliku nõude § 43. nimetatud
ametnikule. Kirjaliku nõude suhtes, millest siin
kõneldakse, tuleb kohaldada neid määrusi, mis
nimetatud paragrahvi teises lõikes on antud abi
elulepingu kohta.
§ 36. Kumbki abikaasa valitseb oma näitumisosavara §§ 37.-39. määratud piirides.
§ 37. Abikaasa peab hoolitsema oma vara
eest, mille suhtes teisel abikaasal on naitumisosa,
nõnda et see vara põhjuseta ei väheneks teise
kahjuks.
§ 38. Abikaasa ei tohi võõrandada või võla
eest panditada kinnisvara, mille suhtes teisel
abikaasal on naitumisosa, kui viimasenamainitu
selleks pole andnud kirjalikku nõusolu.
37
Kui üks abikaasa teise nõusoluta on teinud
esimeses lõikes nimetatud tehingu, siis on see
tühine, kui teine abikaasa selle kohta esitab
nõude kuue kuu jooksul pärast seda, kui asjar
olud temale on saanud teatavaks. Kui abi
kaasa sureb enne nõude esitamise aja möödu
mist, siis on tema pärijatel samasugune õigus,
arvates tema surmast.
Käesoleva paragrahvi määrusi tuleb kohal
dada ka niisuguse teise maa peal asuva ette
võtte suhtes, mis maa valdamisõigust võib võõ
randada kolmandatele isikutele maaomaniku ar
vamust küsimata.
§ 39. Abikaasa ei tohi teise abikaasa nõus
oluta võõrandada vallasvara, mille suhtes viimasenamainitud abikaasal on naitumisosa ja mis
kuulub abikaasade ühiselt tarvitatava korteri
vallasvara hulka või teise abikaasa tarvilikkude
tööriistade hulka või on määratud laste isiklikuks
tarvitamiseks. Kui teise abikaasa arvamust ei ole
võimalik nõutada või seda tuleks nõutada suurte
raskuste ja ajakuluga, siis ei oie tema nõusolu
tarvilik.
Kui esimeses lõikes nimetatud vara on võõ
randatud määrustevastaselt ja omandaja ei ole
toiminud heas usus, siis on võõrandamine tühine,
kui teine abikaasa selle kohta hagi esitab kolme
kuu jooksul, arvates sellest, kui võõrandamine
temale teatavaks sai, või hiljemalt kuue kuu jook
sul, arvates sellest, kui varandus oli omandajale
38
üle antud; nõudjal on õigus pidada mainitud
varandust oma hoole all nii kaua kui selle kohta
\õib kohaldada esimese lõike määrusi.
Käesolevas paragrahvis võõrandamise kohta
antud määrusi tuleb kohaldada ka panditamise
suhtes.
§ 30. Kui abikaasa §§ 88. või 39. mainitud
juhtudel keeldub nõusolu andmisest kinnisvara
kinnistamiseks või vallasvara võõrandamiseks või
panditamiseks, siis võib kohus nõudmise peale lu
bada seda siiski, kui keeldumiseks ei leita olevat
mõjuvaid põhjusi.
8. peatükk.
Abielulepingud ja abikaasade-vahelised kingitused.
^ 31. Enne abielu või abielu ajal sõlmitud
abielulepingus võivad kihlatud või abikaasad
määrata, et naitumisosa ei ole niisuguse varan
duse suhtes, mida üks või teine neist omab või
või mida tema hiljem saab. Samas korras võib
ka leppida kokku selle kohta, et abikaasal on
na.tumisosa varanduse suhtes, mille suhtes temal
varemsõlmitud abielulepingu järgi ei oleks olnud
niisugust õigust.
Peale siinnimetatud erandite ei tohi kihlatud
või abikaasad omavahelistes lepingutes teha
39
erandeid sellest, mis on määratud abikaasade
varanduslikkude vahekordade suhtes.
§ 92. Abieluleping tuleb sõlmida kirjalikult.
Teovõimetu isik peab muretsema selleks ka oma
eestkostja kirjaliku nõusoleku.
§ 93. Abieluleping tuleb esitada selle koha
kohtule, kus mehel on korter ja kodu, või kui ta
ei ole Soomes, siis Helsingi raekohtule (raastuvanoikeus).
Kohus kannab abielulepingu vastavasse proto
kolli ja toimetab viibimata kuulutuse lepingu esi
tamisest ametlikkudesse ajalehtedesse.
Kui kohus ei pea istungeid, siis võib abielu
lepingu maal esitada kohtunikule, kes peab
hoolitsema selle eest, et selle §-i teise lõike mää
rused täidetaks.
§ 99. Abieluleping, mille on sõlminud kihla
tud, hakkab maksma abielu sõlmimisega, kui sae
esitatakse kohtule või § 43. kolmandas lõikas
mainitud juhtudel kohtunikule ühe kuu jooksul,
arvates päevast, mil abielu sõlmiti; muidu mak
sab abieluleping sellest päevast, mil see on kan
tud kohtuprotokolli.
§ 95. Kui kihlatu tahab teisele kihlatule k:nkida vara, mille viimasenamainitu saab abielu
sõlmimisel, siis tuleb kohaldada § 42. abielu
lepingu kohta antud määrusi. Niisuguse kingi
suhtes tuleb kohaldada ka §§ 43. ja 44. mää
40
rusi. Abielu ajal ei tohi üks abikaasa teisele vara
kinkida.
Eespoolöeldu ei maksa harilikkude kinkide
suhtes, mille väärtus on kokkukõlas kinkija seisu
korraga.
Kui kihlatu on kohustunud abielu ajal vastu
tasuta andma teisele abikaasale raha või muud
varandust, siis ei ole see kohustis siduv, kuigi
selle kohta on sõlmitud kirjalik leping.
4. peatükk.
Perekonna ülalpidamine.
§ 46. Abikaasad peavad oma võimete kohaselt
rahaga, koduse tegevusega või muul viisil võtma
osa perekonna ülalpidamisest.
Perekonna ülalpidamiseks loetakse seda, mida
vajatakse abikaasade seisukorra kohaselt ühise
majapidamise ja lastekasvatuse tarvis ja kum
magi abikaasa eriliste tarvete rahuldamiseks.
§ 47. Kummalgi abikaasal on õigus hariliku
kombe kohaselt muretseda ühiseks majapidami
seks ja lastekasvatamiseks tarvilikud vahendid;
seda, mida on tarvis abikaasa eriliste tarvete
rahuldamiseks, peab ta muretsema ise.
§ 48. Kui see, mida abikaasa perekonna ülal
pidamiseks peab rahas andma, ei ole piisav
41
nendeks kuludeks, mille eest tema peab hoolit
sema, siis on teine abikaasa kohustatud kohaste
summade näol andma tarvitamiseks vajalise raha.
§ 99. Kui abikaasa jätab silmanähtavalt hoo
letusse oma kohustise perekonna ülalpidamisest
osa võtta või anda raha teise abikaasa tarvita
miseks, siis võib kohus kohustada teda andma
teisele abikaasale iga kuu, iga nädal, või muul
sobival ajal raha nendeks ülalpidamiskuludeks,
mille eest ta peab hoolitsema, või mis kohus,
tutvudes olukorraga, leiab olevat põhjendatud
tema kanda usaldada.
Nõudja palvel võib niisuguses asjas, millest
kõneldakse esimeses lõikes, teha esialgse mää
ruse, kuni asi on lahendatud kohtuotsusega.
§ 50. Nende kulude eest, mis abikaasal ka
lendriaasta kestel on olnud perekonna ülalpida
miseks üle nende kulude, mis tema oleks olnud
kohustatud tasuma, ei ole temal õigust nõuda tei
selt abikaasalt nende kulude tasumist, välja arva
tud need juhud, kus ülekulutused on olnud suured
ja nõudmine on õiglane olukorda arvestades.
Tasumise nõuet ei või esitada pärast ühe aasta
möödumist, arvates kalendriaasta lõpust.
§ 51. Ka sel juhul, kui abikaasad vahekordade
halvenemise tõttu elavad lahus, peab abikaasa
§ 46. määratud alustel osa võtma teise abikaasa
ja nende laste ülalpidamisest, kes on viimasenamainitud abikaasa hoolitsemisel; kui siiski üks
42
abikaasadest on peaasjalikult süüdi kooselu lõpe
tamises, ei või teist abikaasat kohustada andma
temale ülalpidamisraha, kui seks ei ole eriliselt
kaaluvaid põhjusi. Abikaasat võib ka kohustada
andma teisele abikaasale tarvitamiseks niisugust
vara, mis kuulub nende ühiseks tarvitamiseks
määratud korteri vallasvara või teise abikaasa
tööriistade hulka või on määratud laste isikli
kuks tarvitamiseks. Kui abikaasa vara on sel vii
sil antud teisele abikaasale, siis ei piira leping,
mille omanik sõlmib selle varanduse kohta kol
manda isikuga, mitte nimetatud tarvitamise õi
gust.
5. peatükk.
Abikaasade võlad.
§ 52. Kumbki abikaasa vastutab üksinda
nende võlgade eest, mis ta teinud enne abi
ellumist või selle ajal.
Võla eest, mille üks või teine abikaasa on tei
nud perekonna ülalpidamiseks, vastutavad mõ
lemad abikaasad solidaarselt.
Teise lõike määrusi ei tule kohaldada rahavõla suhtes, mille üks abikaasa on teinud, ega ka
siis, kui võiastaja teadis, et abikaasad vahe
kordade halvenemise tõttu elavad lahus.
43
§ 53. Võla eest, mis mõlemad abikaasad tei
nud abielu ajal, vastutavad mõlemad abikaasad
teineteise eest, kui ei ole teisiti kokku lepikud'.
§ 54. Kui võlastaja tahab ühelt abikaasalt
nõuda niisugust teise abikaasa poolt tehtud
võlga, millest kõneldakse § 52. teises lõikes, siis
peab ta nõude algatama kahe aasta jooksul,
arvates tähtpäevast, või kui võlg nõudmisel tasu
tav, siis arvates võla algusest; nõudeõigus kus
tub, kui nõuet selle aja jooksul ei ole esitatud.
§ 55. Kui abielu lõpetamisel leidub võlg, mis
tehtud mehe eriliste tarvete rahuldamiseks, siis
ei ole naine kohustatud vastutama selle eest nii
suguse varaga, mille tema abielu lõpetamise järel
on oma tööga teeninud.
§ 56. Kui üks abikaasa kurjasti kasutab oma
õigust niisuguse võla tegemiseks, mille eest ka
teisel tuleb vastutada, siis võib kohus temalt
võtta nimetatud õiguse. Niisuguse otsuse võib
kohus tühistada, kui abikaasad selle kohta kokku
lepivad, või kui muutunud olukorrad annavad
selleks põhjust.
Kohtuotsus tuleb viibimata välja kuulutada nii,
nagu kuulutamise kohta on määratud juhtudel,
kus keegi määratakse eestkostmise alla. Kui
otsus tühistatakse, siis tuleb ka sellest kuulutada
samal viisil.
44
6. peatükk.
Erimäärused.
§ 57. Abikaasa saab oksjonil ja konkursil oma
võla eest, mis ta andnud teisele abikaasale, ra
hulduse alles kõikide teiste võlastajate järel;
temal ei ole oma võla kohta ka pandiõigust või
eesõigusi ega ka arestiõigust teise abikaasa va
randuse suhtes.
Ülalöeldu ei maksa siiski niisuguse võla suhtes,
mis on tekkinud ühe abikaasa poolt teise vastu
tehtud kuriteol, ega takista ka pandiõiguse tek
kimist maksmata kaubahinna kohta ega piira
abikaasa konkursitombu õigust.
Kolmandatel isikutel, kellele ühe abikaasa võlg
teiselt abikaasalt üle läinud, ei ole ka suuremaid
õigusi, kui abikaasal enesel oli, kui ta teadis või
pidi teadma, et võlastajaks oli võlgniku abikaasa.
Siinöeldu ei maksa siiski võla suhtes, mis abi
kaasa juures toimetatud sundtäitmisel või abi
kaasa konkursi puhul on läinud kolmandatele
isikutele.
§ 58. Kui abikaasa võõrandab või panditab
abikaasa nõusolekuta sellele kuuluvat või ühist
vallasvara, siis on teisel abikaasal õigus seda
tagasi lunastada. Kui saaja ei ole toiminud heas
usus, või kui vastutasu ei ole antud, siis saab
abikaasa varanduse tagasi tasuta.
§ 59. Kui abikaasa on kriminaalse teoga põh
45
justanud teise abikaasa surma, või võtnud osa
niisugusest kuriteost, siis ei saa tema naitumisosa põhjal varajagamisel osa kadunu naitumisosavarast. Kui kuritegu on väike, siis võib ko
hus kaaluda, kas kuriteol peab olema niisugust
tagajärge.
§ 60. Abikaasal on õigus nõuda, et teine abi
kaasa võtaks osa kummagi vallasvara nimistu
valmistamisest ja et, juhul, kui ühel või teisel
abikaasadest ei ole naitumisosa teatud varan
duse suhtes, siis sellest tehtaks nimistusse mär
kus. Kui seda nõuet ei täideta, siis määratakse
abikaasa palvel usaldusmees nimistu valmistami
sel teist abikaasat esindama. Nimistu juurde
võib abikaasa hankida avaliku notari, politsei
komissari või omavalitsuse esimehe tõenduse
selle kohta, mis päeval nimistu temale on esita
tud. Kui varanduse kohta tekib tüli, siis lahen
dab kohus, missugune tõestusjõud on nimistul.
§ 61. Kui abikaasa, täitmata jättes § 45. esi
mese lõike määrusi, enne abielu on kinkinud va
randust teisele abikaasale ja võlastaja hiljem
kinnitab, et varanduse kinkimist tuleb pidada
niisuguseks kingituseks, millest nimetatud lõikes
kõneldakse, siis peab abikaasa tõestama, et asi
ei ole nõnda.
Seda, mis eespool öeldud tõestamise kohus
tise kohta, tuleb vastavalt kohaldada ka siis, kui
abikaasa abielu ajal on kinkinud varandust tei
sele abikaasale.
46
§ 62. Kui abikaasa, nõnda nagu § 45. esime
ses lõikes öeldud, enne abielu on kingituseaktiga
andnud varandust teisele abikaasale ning hiljem
ei suuda tasuda võlga, mille eest ta kingituse
andmise ajal juba vastutas, või mille eest vastu
tus tekkis ühe aasta kestel pärast seda, siis vas
tutab teine abikaasa puuduva summa suhtes kin
gituse väärtusega. Kui on saadud vastutasu, siis
tuleb see kingituse väärtusest maha arvata. Kui
kingitus kingitusesaaja süüta on hävinud täieli
kult või osaliselt, siis väheneb tema vastutus
sellevõrra. Kui kingituseandja on konkursi
seisukorras, siis ei või nõuda temalt selgitust
selle kohta, kui palju andjal puudub.
§ 63. Kui abikaasa annab teise abikaasa valit
semisele oma vara, siis on viimasenanimetatud
abikaasal, kui ei ole teisiti kokku lepitud, või
muud ei või pidada eeldatuks, õigus kasutada
varanduse tulu perekonna ülalpidamiseks aru
andmise kohustiseta; ta peab siiski andma abi
kaasale selle osa tuludest, mis silmanähtavalt ei
ole ülalpidamiseks kulunud.
Abikaasa võib igal ajal tühistada esimeses
lõikes nimetatud ülesande, kuigi teisiti oleks
kokku lepitud.
§ 64. Kui abikaasa aitab teist abikaasat tema
tulutoovas töös ja tahab selle eest saada tasu, siis
peab ta tõestama, et selle kohta oli lepitud kokku
või et tasumaksmine oli määratud või et tasu47
maksmist töö iseloomu ja teisi olukordi ar
vestades võib pidada õiglaseks.
Kui tasu suhtes ei ole kokku lepitud, siis ei
või selle kohta esitada nõudmist hiljem, kui ühe
aasta möödumisel selle kalendriaasta lõpust, mille
kestel töö tehti. Niisugune tasu, mis hiljem tasu
takse, loetakse kingituseks.
§ 65. Need tarvilikud esemed, mis abikaasa
oma isiklikuks tarvituseks on muretsenud selle
varandusega, mis teine abikaasa ülalpidamise
kohustise põhjal on temale andnud tarvitada,
on eelnimetatud abikaasa oma.
§ 66. Kingituseakt, kirjalik nõusolek, abielu
leping ja nimistu, millest juttu § 35. teises lõikes
ja §§ 38., 42., 45. ja 60., peavad seaduslikkuse
omandamiseks olema varustatud kuupäevaga,
asjakohaselt olema alla kirjutatud ja kahe teovõimse isiku poolt õigeks tunnistatud.
48
IV osa.1
Vara
jagamine.
1. peatükk.
Üldmäärused.
§ 85. On abikaasa surnud või abielu lõppe
nud kohtuotsuse põhjal, tuleb abikaasa või sur
nud abikaasa pärijate nõudel vara jagamine ette
võtta, peale juhtude, kus kummalgi abikaasal ei
olnud naitumisosa teise vara suhtes.
Jagamine tähendab kummagi abikaasa naitu
misosa õiguse teostamist; kui abikaasadel on
ühist vara, siis tuleb mõne asjaosalise nõudel
see vara samuti jagada.
§ 86. Abikaasa surma ja varajagamise vahe
lisel ajal valitsevad surnud abikaasa varandust,
mille suhtes ellujäänud abikaasal on naitumisosa,
tema ja pärijad koos.
1 III osa: „Abielu lõpetamine" on välja jäetud.
4
49
Ellujäänud abikaasa on õigustatud nimetatud
ajal edasi valitsema ka niisugust vara, mille
suhtes teisel abikaasal oli naitumisosa; ta on
siiski kohustatud aru andma varajagamise
juures selle varanduse valitsemise kohta peale
surmajuhtu, niisama ka varanduse tulude kohta.
Kui abielu on lõpetatud kohtuotsusega, siis
tuleb teise lõike määrusi vastavalt kohaldada
kummagi abikaasa õiguse kohta oma varanduse
valitsemise suhtes.
§ 87. Enne kui kõik teadaolevad võlad, mille
eest vastutas surnud abikaasa, on makstud, või
nende maksmiseks tarvilised summad eriliselt
hoiule pandud, ei tohi toimetada jagamist, kui
mitte ellujäänud abikaasa ja kadunu pärijad selle
kohta üksmeelselt kokku ei lepi, või kadunu
varandus ei ole määratud konkursile.
§ 88. Kui abikaasadel oli ühist võlga, siis on
abikaasal või surnud abikaasa pärijatel õigus
jagamise juures nõuda, et sellest enne jaga
mist tasutaks teise poole osa, või et selle tasu
mise kohta antaks kindlustis.
Ühise võla eest, mis on tehtud perekonna,
ülalpidamiseks, loetakse abikaasad vastutavateks
sellises vahekorras, nagu nemad oleksid pida
nud andma varandust ülalpidamiseks.
§ 89. Kui abikaasade varandust lahutades
mingi vallasvara eseme kohta olukordadest ei
50
selgu, ega pole ka võimalik tõestada, kumma
abikaasa varanduse hulka see ese kuulub või
et see on ühisvara, siis tuleb vaadata sellele,
nagu oleksid abikaasad selle saanud ühiselt ühe
suguste õigustega.
§ 90. Jagamise juures, mis toimetatakse abi
elu tühistamise puhul, tuleb seda vara, mis abi
kaasal oli abielu sõlmides, või mille tema selle
järel on saanud pärandina, kingitusena või testa
mendi põhjal, niisama ka seda, mis eelnimetatute
asemele on tulnud, pidada niisuguseks varandu
seks, mille suhtes teisel abikaasal ei ole naitumisosa.
§ 91. Abikaasal on õigus enne jagamist
võtta enesele temale kuuluvad rõivad ja teisi ese
meid, mis on määratud ainuüksi tema isiklikuks
tarvitamiseks, siiski mitte enam, kui abikaasale
olukorda arvestades võib pidada õiglaseks.
§ 92. Kui abikaasa on niisuguse vara suuren
damiseks, mille suhtes teisel abikaasal on naitumisosa, tarvitanud oma muud varandust, siis saab
tema või tema pärijad vastutasu kõige esime
sena mainitud varandusest.
§ 93. Kui abikaasa varanduse puhasvara § 99
põhjal kindlaksmääramisel selle väärtusest on
maha arvatud nimetatud paragrahvi 2—4 lõikes
nimetatud võlad, siis tuleb teisele abikaasale või
surnud abikaasa pärijatele anda vastutasu nii
4*
51
suguse vara puhasvarast, mille suhtes ühel või
teisel abikaasal on naitumisosa.
§ 94L Kui abikaasa, oma majanduslikke asju
hoolimatult ajades, vara valitsemise õigust, mille
suhtes teisel abikaasal on naitumisosa, kurjasti
tarvitades, või mingi muu oma seisukorraga
mitte kokkukõlas oleva toiminguga on põhjusta
nud niisuguse varanduse olulist vähenemist, siis
saab abikaasa või surnud abikaasa pärijad vastu
tasu, mis vastab eelnimetatud asjaolude põh
justatud varanduse puhasvara vähenemisele
nõnda, kui määratud § 93. Niisugust vastutasu
võetakse siiski mitte enam, kui pool sellest
vastutasuks kohustatud abikaasa varandusest,
mille suhtes ei ole naitumisosa niivõrt, kuivõrt
varandus ei lähe võla katteks.
§ 95. Vastutasu tuleb ka anda nõnda, kui
§ 94. määratud, kui abikaasa on tarvitanud va
randust, mille suhtes teisel abikaasal on naitumis
osa niisuguse varanduse muretsemiseks ja suu
rendamiseks, mille suhtes ei ole naitumisosa või
niisuguse võla maksmiseks, millest on kõnel
dud § 99. 2—4 lõikes.
§ 96. Vastutasuks, mida jagamisel ei ole suu
detud tasuda, ei ole abikaasal või surnud abi
kaasa pärijatel enam õigust.
§ 97. Kui abielu on lõpetatud kohtuotsusega,
tuleb enne jagamist ja kahe kuu jooksul arva
52
tes sellest, kui kohtuotsus astub seadusejõusse,
abikaasade varandusest ja võlgadest koostada
nimistu, kui mitte § 82. määruste põhjal ni
mistu juba varem ei ole koostatud.
2. peatükk.
Jagamise toimetamine.
§ 98. Jagamine tuleb toimetada selles kor
ras, nagu on määratud päranduse jagamise
kohta, sellejuures täites ka käesoleva peatüki
määrusi.
§ 99. Pärast seda, kui abikaasade varandus
on eraldatud ja see vastutasu, mille abikaasa
§ 92. põhjal saab, on arvesse võetud, siis mää
ratakse selle varanduse ülejääk, mille suhtes abi
kaasadel on naitumisosa, eraldi kummagi abi
kaasa varanduse osa suhtes nõnda, et varanduse
väärtusest arvatakse maha need abikaasa isik
likud võlad, mis on tekkinud enne abielu lõpe
tamist, ja nendest võlgadest, mille eest abi
kaasad vastutavad kumbki teineteise eest, nii
palju kui tema osale langeb.
Kui varandus, mille suhtes ei ole naitumisosa,
abielu sõlmimisel või siis, kui see abielu ajal
abielulepinguga määrati või kingituseaktiga või
testamendiga abikaasale anti niisuguseks varam
duseks, oli panditamisega või muidu eriliselt võla
58
kindlustuseks, siis tuleb seda võlga esimeses lõi
kes nimetatud väärtusest maha arvata ainult siis,
kui seda võlga ei suudeta tasuda sellest või selle
asemele tulnud varandusest. Sama määrus mak
sab ka võlgade suhtes, mis abikaasa on teinud
niisuguse varanduse muretsemiseks või suuren
damiseks, mille suhtes ei ole naitumisosa.
Kui võlg on tekkinud sellest, et abikaasa on
hoolimatult ajanud oma majanduslikke asju või
muidu toiminud oma olukorraga mitte kokku
kõlas oleval viisil, siis võib seda võlga esimeses
lõikes nimetatud väärtusest katta ainult sel kor
ral, kui seda võlga ei suudeta tasuda sellest
varandusest, mille suhtes ei ole naitumisosa.
Kui abielu kuulub tühistamisele, tuleb enne
abielu tekkinud võlad esimeses järjekorras katta
niisuguse varanduse väärtusest, mille suhtes tei
sel abikaasal § 90. põhjal ei ole naitumisosa.
§ 100. Peale seda, kui on toimetatud § 99.
määratud korras ja § 91. lubatud eraldamine abi
kaasa nõudmisel on sündinud, antakse kum
malegi poolele, temale §§ 93., 94., või 95. põhjal
kuuluva vastutasu lisaks, pool sellest, mis on
järgi jäänud niisuguse varanduse väärtusest, mille
suhtes ühel või teisel abikaasal on naitumisosa,
niivõrt, kuivõrt § 59. või § 78. kolmanda lõike
määrused seda korda ei muuda, või kui teine
pool ei saa lisa §§ 101. ja 102. põhjal.
§ 101. Kui, nagu § 88. esimeses lõikes öel
dakse, on esitatud nõudmine ühise võla tasumi
54
seks või selle kohta kindlustise andmiseks, kui
see ei sünni, siis tuleb anda, kui abikaasa võtab
kogu võla oma vastutusele ja selle kohta annab
kindlustise või, kui pärijad seda teevad, temale,
või nendele selle eest, mis jagamisel muidu oleks
langenud vastaspoolele niisuguse varanduse li
saks, mis ei lähe teiste võlgade katteks, või
nimetatud poole muu varanduse ülejäägist nii
palju, mis vastaks nimetatud poolele võlaosale.
§ 102. Kahjutasu, mille abikaasa abielu lõpeta
mise puhul on kohustatud tasuma teisele abikaa
sale, tuleb sedamööda, kui selle peale õigus
tekib jagamisel, tasuda niivõrt, kuivõrt sellest
langeb kahjutasu maksma kohustatud abikaasale
või niivõrt, kuivõrt temal muidu on varandust,
mis ei lähe võla katteks. Sama määrus maksab
ka teisele abikaasale tasutava ülalpidamisabiraha
suhtes, mille peale on tekkinud õigus.
§ 103. Abikaasa, kes jagamisel peab varan
dust ära andma, võib ise otsustada, mida tema
soovib ära anda. Kui ta seda ei tee, siis otsusta
vad seda jaotamist toimetajad. Niisuguse varan
duse asemel, mida ta tahab jätta enesele, võib
ta anda raha, varanduse jaotamisel tema kind
laksmääratud väärtuse kohaselt.
Kui abikaasa peab saama varandust teiselt
poolelt, siis on temal õigus, vaatamata esimese
lõike määrustele, omale saada töövahendeid ja
muud vallasvara, mida temal on tarvis oma kutse
55
jätkamiseks, niivõrt, kuivõrt see võib sündida
ilma tunduva kahjuta teisele poolele.
Esimese lõike määrusi tuleb kohaldada ka sur
nud abikaasa pärijate suhtes niivõrt, kuivõrt
abikaasale teise lõike põhjal antud erilisest ees
õigusest muud ei järgne.
3.
peatükk.
Erimäärused.
§ 104. Kui abikaasa jagamise juures on loo
bunud sellest, mis temale oleks osaks langenud,
ja hiljem ei suuda tasuda enne jagamist tekkinud
võlga, siis vastutavad surnud abikaasa pärijad,
igaüks iseenese ja üksteise eest, või teine abi
kaasa selle osa eest, mis puudub, tema poolt
üleliia saadud varanduse väärtusega. Kui abi
kaasa on konkursi seisukorras, siis ei või nõuda
selgitust selle kohta, kui palju temal puudub.
Esimese lõike määrusi ei kohaldata, kui ja
gamine on toimunud abikaasa surma puhul, nii
suguse võla suhtes, mille eest vastutas surnud
abikaasa.
§ 105. Kui jagamine on toimetatud, siis an
navad abikaasa ja surnud abikaasa pärijad selle
kohta koostatud protokolli kohtule; protokolli
sisseandmisest ja sisseandmise tähtpäevast tuleb
viibimata kuulutada ametlikkudes ajalehtedes.
§ 106. Kui abikaasa või surnud abikaasa pä
rijad ei ole rahul jaotamisega, siis maksab mää
rus, mis on antud päranduse jagamisega mitterahulolemise puhuks.
§ 107. Kui kummalgi abikaasal ei ole olnud
naitumisosa teise abikaasa vara suhtes, siis on
abikaasal või surnud abikaasa pärijatel, kes
muidu § 85. põhjal võiksid nõuda jagamise toi
metamist, õigus nõuda, et abikaasade varandus
tuleb eraldada §§ 104., 105. ja 106. määratud
tagajärgedega, ja tuleb siis ka kohaldada § 85.
määrusi ühise varanduse jagamise kohta, nii
sama ka arvesse võtta §§ 89., 97., 101. ja 102.
vastavaid osi.
57
V osa.
Ühised määrused.
1. peatükk.
Ülalpidamisõiguse kindlustamine.
§ 108. Kui abikaasa, kes on kohustatud või
kes ülalpidamiskohustise täitmiseks on kirjalikus,
tunnistajate poolt alla kirjutatud lepingus kohustunud andma varandust teise abikaasa kasutami
seks või teise abikaasa ja laste ülalpidamiseks,
on jätnud täitmata oma kohustise ja nõude peale
ei ole andnud kindlustust selle kohustise täitmi
seks, siis võib kohus ülalpidamise kindlusta
miseks otsustada, et määratud osa abikaasa pal
gast, selle järele, kuidas see sisse tuleb, maks
taks teisele abikaasale. Määrust niisuguse palga
kinnipidamise kohta ei või siiski anda niisuguse
maksu tasumiseks, mille kohta on õigus tekki
nud rohkem kui aasta tagasi, arvates kinnipida
mise palve esitamisest.
Kui maksukchuslik abikaasa on oma laste
58
hooldaja või on kohustatud ülal pidama väl
jaspool abielu sündinud last, siis ei või palgast
kinni pidada rohkem, kui nii palju, et tal võima
lus jääb täita oma ülalpidamiskohustist ta laste
vastu.
§ 109. Määrust palga kinnipidamiseks tuleb
paluda abikaasal, palvele juurde lisades kohtu
otsuse või teise dokumendi, millega on määratud
maksukohustis, kohtutäiturilt, kes peab, kui ta
on nõus palvega, viibimata oma otsusest kirja
likult teatama niihästi asjaomasele tööandjale või
sellele ametnikule, kes maksab palka, kui ka
maksukohuslikule abikaasale. Kohtutäituri mää
rust, mida loetakse sundtäitmiseks, tuleb kohe
täita, kuigi selle kohta edasi kaevatakse.
Tööandja on kohustatud nõudmisel esitama
kohtutäiturile määruse andmiseks vajalikke tea
teid.
§ 110. Kui palgast kinnipeetud summa maks
takse kellelegi teisele peale selle abikaasa, kes on
õigustatud seda saama, siis võib mainitud
summa välja nõuda tööandjalt või sellelt ametni
kult, kelle ülesandeks on palgamaksmine.
§ 111. Kohtutäituril on õigus tema poolt välja
antud palga kinnipidamise määrust muuta, kui
selleks tekib põhjus.
Kui abikaasa on tasunud tähtajalise maksu ja
andnud kindlustise oma ülalpidamiskohustise
edaspidise täitmise suhtes, või kui teistel põh
59
justel ei ole tarvilik määrust enam maksma jätta,
siis kohtutäitur peab määruse tühistama.
§ 112. Palgasummast, mis on peetud kinni
juhul, kui abikaasad elavad lahus oma vahe
kordade halvenemise tõttu, ei või välja nõuda
ülalpidamiskohusliku abikaasa teisi võlgu, välja
arvatud juhud, kus võlastaja muidu ei võiks
kätte saada temale kuuluvat summat ning kui
teise abikaasa ja laste ülalpidamine ei olene
sellest palgast. Samu määrusi tuleb kohaldada
vastavalt ka palgasumma suhtes, mis abielu lõp
pedes on kinni peetud abikaasa nende laste
ülalpidamiseks, kes on teise abikaasa hoole all.
Kui abikaasa varandus on antud konkurssi,
siis ei tule konkursi ajal palka, mis kuulub konkursitombule, kinni pidada teise abikaasa või
laste heaks.
§ 113. Eespool palga kinnipidamise kohta an
tud määrused maksavad ka abikaasale makstava
pensioni ja kinnitussummade kohta.
2. pe a t ü k k.
Erimäärused.
§ 114. Kohus võib, vaatamata sellele, mida
ta on otsustanud abikaasa ülalpidamiskohustise
kohta või õiguse kohta kasutada teisele abikaa
sale kuuluvat vallasvara, ühe või teise abikaasa
60
nõudmisel oma määrust muuta, kui seda nõua
vad täielikult muutunud olukorrad.
Otsust, millest kõneldakse § 49. teises lõikes
ja § 81., võib tühistada, kui olukord annab
selleks põhjust.
§ 115. Lepingu, mille abikaasad on sõlminud
perekonna või teise abikaasa ja laste ülalpida
mise kohta, või abikaasa õiguse kohta kasutada
teisele abikaasale kuuluvat vallasvara, võib kohus
abikaasa nõudmisel muuta, kui ta leiab, et leping
on silmanähtavalt ebaõiglane või kui muutunud
olukorrad annavad selleks põhjust.
Samad määrused on maksvad ka siis, kui
kahjutasu ja varanduse jaotamise kohta abielu
lõppemise puhuks tehtud leping on silmanähta
valt ebaõiglane.
§ 116. Kohtuotsuse laste hooldamise või abi
kaasa ülalpidamiskohustise kohta võib kohe täita,
nagu oleks ta astunud seadusejõusse, kuigi selle
kohta edasi kaevatakse. Sama määrus maksab
ka otsuse kohta, mis puudutab abikaasa õigust
kasutada teisele abikaasale kuuluvat vallasvara,
või abikaasalt võlgade tegemise õiguse võtmist,
mille eest vastutab ka teine abikaasa.
Kui abikaasa ülalpidamiskohustist puudutav
otsus hiljem muudetakse või otsus tühistatakse,
siis otsustab kohus, kas abikaasa saab tagasi
kõik selle, mida ta juba maksnud, või osa sellest.
61
Sisukord.
Lk.
Eessõna..........................................................
Sissejuhatuseks...................................................... 5
Rootsi abieluseadus..................................
Üldmäärused abikaasade õiguslikkude su
hete kohta...................................................... 9
Abikaasade varast.......................................... 14
Abikaasade võlasuhetest................................17
Abielulepingust ja teistest abikaasade-vahe
listest õiguslikkudest tehingutest ... 19
Varalahususest.................................................... 24
Vara j ägamisest................................................27
Abikaasade lepitamisest.................................33
Soome abieluseadus...........................................35
Abikaasade õiguslikud vahekor
rad ................................................................... 35
Üldmäärused.....................................................35
Abikaasade varandus......................................36
Abielulepingud ja abikaasade-vahelised kin
gitused ..................................................
63
.J. Treufeldti & A. Kalluse trükk Kuresaares
1930.
8.
-
Aabitsa laul.
Kui mina olin alles poisike,
Siis emm tõi mulle aabitse
Ja ütles : „Sannu õpi lugu,"
Sest sinu taat on tarka sugu
Sa pead ka niisama saama,
Nõnda mainitses mind ema.
„Esmalt kui mina linna lähen
Saia sulle toon ma kohe.
Uue mütsi „ ula" ette,
Kui sa õpid tähed kätte".
Siis hakkasin ma õppima
Sain kätte ühe päewaga.
Teisel päewal weerisin
,J a tähti kokku nöörisin.
Aga kolmandamal päewal
Unustasin kõik ükshaawal.
Wiimaks „e" jäi üsna üksi,
Siis sain õhtul mööda püksi,
Mina pisut pahandasin sest
Ja tõmb'sin lehed aabitsast.
Wiisin õue, matsin maha,
Kaaned wisksin kapi taha,
Aga neljandamal ema
Küsis: „Sannu, kus ,sinu naama?'
Mina aga ütlin; ma ei tea,
See jäi eile laua peal,
a
Ema ütles : „ Otsi ruttu !
Pärast isa tuleb kottu.
Kui ta näeb, et sa ei loe,
Siis teeb sulle uue krae."
Ma küll ennast ots'ma tegin
Hirmu pärast kaksipidi.
Wiimaks ema tuli appi,
Nuuskisime nurgad läbi,
Ema oli pannud seda tähel,
Kaaned paistnud kapi wahel,
Wõtnud lahti, waatnud sisse:
Sees poln'd mitte ühte „S"-sse.
Ema tõmbas mokad torru.
Ja mina ise jooksin kurru.
Siis mull tehti aabits oksist,
Mis käis läbi poisi püksist.
Ja siis tehti tähed trükki
P.... peale mitu tükki.
Õppimine jäi niisama,
Ei mind õppind enam ema.
Nüüd kõige lollim teiste seast
Ei mõista ühte salmi peast
. Ei tunne mina raamatust,
Mis walge peale tehtud must.
4
Torgu mõis.
Oh sa, tore Torgn mõis,
Olid enne au täis !
Ja, ja, ja.
Kes on sulle nõnda teind
Et su au nii hai waks läind ~
:,: Oi, oi, oi. :,:
Odrapõllud rulliti,
Rahwast nõnda sunniti
Ja, ja, ja
Kus on nüüd sinu rahwasund
Ja see tihe põllukünd~
:,: Oi, oi, oi. :,:
Põllud kündis teomees
Oma rammus ruun tal ees.
Ja, ja, ja.
Kupja kepp ja kutsri malk
Olid teometi.e palk.
:,: Oi. oi, oi :,:
Kohtu wilja nopiti,
Mõisa aita topiti.
Ja, ja, ja.
Nüüd on tühi mõisa ait,
Et sealt läbi paistab koit.
:: Oi, oi, oi. : ,:
Kohtu oinas pidi' siis
Kaaluma ikka leiskat .wiis.
Ja, ja, ja.
Siis olid liha aidad täis Nüüd seal ripub roti reis.
:,: Oi, oi oi. :,:
Tore oli Maasi mõis.
Teab, kes seal kaudu käis.
Ja, ja, ja.
Ei nüüd ole enam säält
Tee pealt kuulda kuke häält.
:,: Oi, oi, oi. :,:
Kus nüüd kanad, kus nüüd munad~
Mis kõik enne mõisa kanti~
Ja, ja, ja.
Ei nüüd enam ühte muna,
Kanast rääkida ei sõna.
:,: Oi, oi, oi. :,:
Kus see tore õllepruul,
Oli ilus kui üks kuul.
Ja, ja, ja.
Nüüd see wana lagund küün
Paistab nii kui laewa tüür.
:,: Oi, oi, oi. :,:
Rehemajad olid head,
Mis sa ise parem tead
Ja, ja, ja.
Nüüd on hoopis teised ajad
Lagunud kõik mõisa majad.
:,: Oi, oi, oi. :,:
Teomehe mure.
Kewadel aprilli kuus,
Kui algab mõisa teenistus,
Siis on teomehe mure Wõtab peosse adra kure,
Teises peos tal on j u ohjad,
Hobused need ees on lahjad.
Neil on ümber kõwad paelad,
Katki söönud nende kaelad
Sellega on sööma wali,
Et sandist tehtud rangi pali.
Teomees jätab seisma saha,
Istub kiwi otsa maha.
Waatab, kui on kupjast rahu,
Pistab piibu suitsma suhu.
Rõõmsasti seal piipu tolmab,
Kubjas aia tagant silmab.
Aga waat ! mis näeb ta äkist:
Kubjas tuleb aia nukist J
Ütleb : „ Wedel, ära weni l
Tead, kui ma sind tööle pani l
Kas see pole sul nüüd laiskus,
Et sa hobustega seiskus.''
Wiimaks teomees aralt kostab,
P~ibu püksi tasku pistab :
„Ega's ma poleks muidu istundHobu wäsind, piip oli kustund."
Koigi jäFWel.
Ükskord olles Koigi järwel
Mõtlesin oma elu järel.
Sedakord oli kange pala',
Nõnda et ei saanud kala.
Mõtlesin, kui ilm oleks wilu,
Küll siis saaksin rohkem kalu,
Mõeldes, et see järw on sügaw,
Wiimaks hakkas minul igaw.
Tuli meele: nelipühi
Ega's kirik pole rahwast tühi.
Seal on ikka inimesi
Nagu kalu täis siin wesi.
Aga mis ma sinna lähe,
Warandust mul wäga wähe,
Ja neid, kel warandus on napp,
Ka kerkus noomib püha papp.
Ükskord tehti kerkus jutlus„
See oli püha papi ütlus :
„Paranda ja pööra patust,
Kes sa nende sisse satud !
Paranda ja katsu warem;
Kuis sul kahjatseda parem.
Kui tood kerku hästi raha,
Kustutan su patud maha",
Kuulasin küll kikkis kõrwu,
Siiski ei saand kõigist aru.
8
Ma hakkasin siis isima,
Muist pidin järel küsima.
Need papi sõnad olid nii,
Mis seekord kerkus räägiti :
Kes raha toob ja tunnistab,
Küll seda preester õnnistab.
Oh sina paradiisi lill,
Üks waga taewa lambatall l
Sul jumal patud kustutand,
Sind paradiisi istutand.
*
Siis papp saab palgaks mõnedsa'ad
Wa ülekohtust mammunat.
Sellest elawad kõik preestrid,
Ja kõik pühad mungad, kloostrid.
Tumala mats.
t 905 oktoobri kuus
Oli sakstel raske õnnetus,
Wist seda öli teinud orjapiits,
Mis ära seletas nüüd suits
See nuhtlus tulnud jumalast
Mis peale hakkas Tumalast
Kui mina tulin Salust talgust,
Nägin metsas tulewalgust :
Siis põles Eerusaadu küün,
Kus sees oli kõigeparem hein
9
Seda noolis punaruske pull,
Mida hoidis kroon u panderull.
Sealt salust kurwalt nägin ma
Kaks mahajäetud talu ka.
Talude peal olid rasked rendid,
Selle järel põllud sandid.
Põld oli nii kui Pöide raba:
Wärawa ees seisis taba.
Taba järel oli ketid,
Kas wõi köida kinni rotid.
Tunnete seda· Tumala matsi?
Waadke kõrbend küüni platsi.
Tunnete seda Kareda wikki ?
Ma tahan teha talle tükki.
Härra waatas trepigi maha,
Proua jooksis woodi taha.
Sõjaseadus Saaremaal,
Ja kõige kangem Karedal
Mehed said kõik mõisa aetud,
Seadused neil ette loetud.
Mehed kuulasid kui ahwid,
Küll olid kanged paragrahwid ·!
10
Aastal t 906.
Kui aasta number sai 1906,
Siis sündisid Saare!!laal haledad lood.
Nende kalliste pühade ajal kõik ööd
Tegi sõjawägi Saaremaal kohutawat tööd.
Siis esmalt läks Jööri see rüütlite salk,
Tema järele marssis suur sõjawäe polk.
Seal saatsid nad korda selle mõrtsukatöö.
Meil kõigil weel meeles see kohutaw öö.
Siin ohwitser kamandas: andkem nüüd
[tuld l
Ja saarlaste werega wärwiti muld.
Siis läksid nad Pihtla ja mõtlesid teel :
Sealt wõtame wangi selle kirjutaja weel.
Siis wõtsid nad wangi keda kätte aga
[said
Ja sõjawäega seltsis edasi tõid.
Me sõjawäega seltsis olime teel.
Hilisõhtul Kuresaare jõudsime weel.
Seal pimedas keldris nädalat wiis
Meid warjul hoiti, armu poln d loota meil
[siis
Maailmast oli lõppend kõik halastus ja arm,
Meid iga päew ootas poomise surm.
Meid madrused walwasid, püssid neil käes,
J a tugewad trellid weel akende ees
Ühel hilisõhtul aru meil anti siis weel :
Laew sadamas ootamas ja walmistab teel
1
11
Siis toodi meid wälja sealt wõlwide alt.
Meid saatmas oli Saaremaa rüütlite salk.
Siis madruste wahel m~id ritta weel seati
Ja püsside wahel läbi Kuresaare weeti.
Kui laewa astusin, siis mõtlesin weel :
Kes teab kus ots sel kardetawal teel Kas Peterburi piiril, wõi Riiamaa ra'al,
Wõi Põhjamaa põliste metsade maal l ?
Laew sadamasillast end lahti siis tegi,
Ja minu sil m wiimast kord weel Saaremaad
[nägi,
Mu waade sai segatud suitsust ja weest
Ja Kuresaar kadus mu silmade eest
Oh meri, sügaw, ma üksnes näen sind
Su wahused lained need kannawad mind ?
Me sõitsime õhtust poolt poole ööd,
Siis lõpetas aurik oma kiikuwat teed
Ja Riia Düüna kaldal, kus raudne on aed,
~eal kahwatanud palged terwitasid meid,
Oös nukralt, waikselt seisime seal,
Kus sillad kõik särasid tulede wäel.
Meil madrused järel ja ohwitser ees,
Tal paber, kus wangide süüdistus sees,
Tema risti ja põiki uulitsaid wiis .
Kuis waewas meid igameest wäsimus siis.
Siis awanes uks, mis teras ja rauq.
Seal aigutas terwise, . nooruse haud l
Sinna sisse nüüd astu, sa Saaremaa mees,
Kelle süda kord wabaduse järele kees!
12
Kassatski laul.
Üht laulu katsun kirjuta,
Mis teistel alles teadmata.
Selle laulu leidsin karjamaalt,
Sealt Musta Mihkli mulgu alt.
Ja nüüd ma walan kena kella,
Mis kõlab läbi mitme walla.
Üht kuulust meest kord tundsin ma
l(assatski nimepoolest ta.
Küll see oli ükskord kuulus mees,
Kui Koljat Israeli ees.
Saaremaal kõik teda tundsid,
Nuttes oma põldu kündsid.
Linnarahwal tegi tüli
Sest tal oli kange woli,
Nüüd seadus temast üle käis,
Tal' pandi ümber raudne köis.
Öösel linnast ära kadus.
Saatan teab, kus tuul teda puhus.
Wõttis ette pika käima
Ja läks üle Wäikse wäina.
Wana jää tal' wastu tuli Tee siis kewadine oli.
Wäinast ta ei saanud üle
Telegramm teda wõttis süle.
L3
Sest telegramm sinna ette lõi;
Urädnik mehe linna tõi.
Küll siis ta süda walutas,
Kõik sooned lõhki käristas.
Aga nüüd, mis sinna teha
Hiljaks jäänud oli wäha.
Kuldsed olid sul paletid Nffüd saad kenad raudsed ketid.
Wangi kuub sul pandaks selga
Nüüd sa tasud oma wõlga Linna saksad rõõmsast naersid,
Naerdes talle selga pöörsid. ·
Talupojad keelt tal' näitsid,
lsekeskis nalja heitsid :
Seni uhkust taga a'ad,
Kui oma näpud kõrwetad.
Oti mõis
Kui lähed mööda Põide kergust,
sulle silma ergust
Ounaaed ja tore loss,
Kus elab wana aaderkass.
Penikoormat on tal piiri,
Kopikat ei maksa üüri.
Suurt wilja kaswatab ta põld,
Ja kõrget renti maksab wald.
Oleks see tal üksi mõisa
~aistab
14
Peale selle on weel teisa Üks on U ndus, teine Koigi s.
Walitseb kui keiser riigis.
Kole suur ta loomakari,
Kaladega Koigi järi.
Laseb kalad jä1wes seista
Sa maailma randu rüüsta
Tamse piimamamsel.
Nüüd on jälle uudist Tamsel:
Hähistud sai piimamamsel,
Kes seal mõisa õues kõndis,
Kahel hallil pihta andis.
Ükskord naabriküla poisid,
Kui nad teises külas käisid,
Tõstsid kõrtsis tüli riidu,
Nähes Tamse piimaneidu.
Poisid teinud palju paha :
Ajand wankri wedrud maha.
Siis mamsel nelja ohjaga
Küll püüdis halle pidada.
Siis päew oli soe ja paistis maad
Ei tea mis piimast täna saab,
Kas wabrik wastu wõtab weel,
Wõi saadab uuest• koduteel,
Kui härra sellest aru sai,
Uräädniku ta mõisa tõi.
Siis protokoll sai kirjutud
Ja koerad poisid karistud.
15
Meremehe lani.
Kett kõliseb ja ankur tõuseb üles
Ja wesi laksub laewa rinna ees,
Weel punab õhtupäike taewa serwalt,
Kui jumalaga jätab merimees.
Laew tõuseb ja wajub weteema süles,
Wett käega silmist pühib merimees.
Neist pisaraist, mis päiwitanud palgelt
Tekk märjaks saanud tema jalge ees.
Laewamehel käiwad kurwad mõtted
[pähe:
Ei tea kas näen ma enam kodumaad!
Pea taganeb kurbus, küll siis saab
[rõõmu jälle,
Kui wäiksesse Liibau linna jõuame.
Mul eile õhtul raha taskus oli,
Ja täna enam mitte kopikat :
Mind eile õhtul kaardid kangest petsid
Ja trullatarka mängis kaardimoor.
Mul sadamase neiud wastu tõtsid
J a armastasid mind kui pöörased.
Kuid rahast ja kotist ka mind ilma
[jätsid
Nad olid ehtsad warga sulased.
Marjawiina mina küll ei taha
See on mulle palju kahju teind
Nüüd wiskan topka karjajaaku ära
Ja lähen jälle rõõmsalt merele.
16
Ema süda.
R. Th. Hansen'i ja Fr. Saebelmanri'i wiis.
Üks paigake siin ilmas on,
Kus warjul truudus, arm ja õnn ;
Kõik, mis· nii harw siin ilma peal,
On pelgupaiga leidnud seal
Kas ema südant tunned sa ?
Nii õrn, nii kindel, muutmata,
Ta sinn rõõmust rõõmu näeb,
Su õnnetusest osa saab.
Kui inimeste liikuwat
Au, kiitust, sõprust tunda saad,
Kui kõik sind põlg'wad, wihkawad,
Kui usk ja arm s'ust langewad.
Siis ema süda ilmsiks lä'eb,
Siis weel üks paik suil' üle jääb,
Kus nutta julged igal a'al Truu kindla ema rinna na'al.
Mõnd' kallist südant kaotsid
Mis järel' nuttes leinasid,
Aeg andis teised tagasi :
Ei ema südant - iialgi l
L. Koidula.
17
Jõua ju kaugeita.
Rannarahwa wiis.
1. Jõua ju kaugelta
Maru lainte laugeita,
Paadikene, rannale,
Las' mind armsa rinnale.
2. Kus, kallis, kurdad sa ?
Laine ehk sind laewaga
Mattis merde magama,
Surmas sind su armuga ?
3. Oot, oot, mu tütreke !
Homme saab ehk peiuke
Meie randa rändama,
Soomest siia sõudema.
4. Küll ohkas neiu rind,
Waikseks jäi ka wete pind,
Wood ja tuule hääledki
Peig ei tulnud iialgi ...
J. Kunder.
Ilus oled isamaa.
K. A. Hermann'i wiis.
Minge üles mägedele,
Tuule õrna õhule!
Waatke alla oru põhja,
Üle lille hiilguse !
18
•
Waatke, kuidas oja keerleb
Läbi luha läikiwa l
Ja siis hüüdke alla orgu :
; , : Ilus oled, isamaa! : , :
Waatke, metsad pilwe poole
Tõstwad latwu uhkuses !
Kuulge, kuidas kaasik kohab
Lehkawates lehtedes !
Waatke, jõed, järwed läikwad
Metsas wirwendusega !
.Ja siis hüüdke üle metsa :
: , : Ilus oled, isamaa ! : , :
Waatke, rohke rukis hällib
Uhke nurme nõlwadel !
Tõuwili tõotab anda
· ohket saaki sügisel !
R
Wiljapuude okste otsas
Hiilgwad anded iluga !
.J a siis hüüdke üle nurme :
: , : Ilus oled, isamaa ! .: ,
Waatke, karja lustipidu
Leherikkas lepikus !
Kuulge karjalaste laulu
Wastuhelkjas wõsikus !
Waatke, kuidas kõrgel wõlwil
Taewas helgib sinaga!
Ja siis hüüdke taewa poole:
:: , : Ilus oled, isamaa ! :,:
M. Weske.
19
•
Kui kallist kodust läksin.
F. Schuberti ja J. Aawiku 'wiis..
l. Kui kallist kodust läksin
Ma kurwalt kaugele,
Siis ütles kase warjul
Mull' hella neiuke:
~Nii selge kui see allik
On minu armastus,
Siit käib küll õhtu õhul
Su järel igatsus l"
2. Ma nägin mõnda· kaske
Ja mõnda allikat ;
Ma nägin mõnda neidu
Mul naeratelewat :
Ei olnud kask, ei allik
Nii armas ometi,
Ei waatnud wõõras neiu
Nii õrnalt iialgi.
3. Kui kaugelt jälle koju
Ma rõõmul rändasin.
Ja allikat ja kaske
Ma jälle terwitin :
Kask oli ära kuiwand
Ja allik mudane ;
Mu neiu oli läinud
Ju teise kaenlasse.
Dr. M. Weske.
20
Ants oli wäike saunamees.
Rahwawiis.
Ants oli wäike saunamees,
Saun oli suure metsa sees.
Hundid, karud käisid sees,
Rebane istus ukse ees.
Ants läks mõisa kaebama
Suure uhke tõllaga :
Seitse siga tõlla ees,
Wana emis kõige ees.
Puupöör oli püksi ees,
Sassis habe rinna ees.
Sambla tort oli piibu sees,
Siiski oli kõigist ees.
Ants läks naist kosima,
Sai suure naise ta.
Ants on nii kui õlel(õrs,
Naine suur kui õlletõrs
Kohe pealr pulmasid,
l\ nts naisel andis urwasid.
Ants läks ise woodisse,
Pani naise toobrisse.
Sest siis juhtus õnnetus:
Naine Antsul jäi küürakuks.
Rahwa suust.
21
Eestimaa, mu isamaa.
F. A. Schultzi wiis.
t. Eestimaa, mu isamaa,
Kuis mull' armas oled sa!
Murrawad ka tormid, tuuled
Taara wiimsed tammepuud,
Siiski hüüawad mu huuled:
: , : Eestimaa, sull' annan suud! : , :
2. Eesti waprad wanemad
Waimuwallast waatawad.
Peas neil paist'wad pärli kroonid,
Wõidulaulud nende suus.
Neil on kuninglikud troonid,
: , : Kuldsed kandled palmipuus . , •
3. Eestimaa, su mehe meel
Pole mitte surnud weel !
Peab surm ka rohket lõikust
Suure sõjakäraga :
Truiks jääme isamaale
: , : Wiimse weretilgani l . ,
Fr. Kuhlbars.
Kui Kungla rahwas . ••
K. A. Hermann'i wiis.
1. Kui Kungla rahwas kuldsel
Kord istus maha sööma, ·
a'al
Siis Wanemuine murumaal
Läks kandle lugu lööma.
J , : Läks aga metsa mängima,
Uks aga laande lauluga. : , :
2. Sealt saiwad lind ja lehepuu
Ja loomad laululugu ; .
Siis laulis mets ja mere suu
Ja Eesti rahwa sugu.
: , : Läks aga jne. : , :
3. Siis kõlas kaunist' laulu wiis
Ja pärjad pandi pähe.
Kui murueide tütreid siis
Sai Eesti rahwas näha.
: , : Läks aga jne : , :
4. Ma laulan mättal, mäe peal
Ja õhtu hilja õues,
Ja Wanemuise kandle hääl,
See põksub minu põues
: , : Läks aga j ne. : , :
Fr. Kuhlbars.
Kui ööbik laulu laksn1ab.
l. Kui ööbik laulu laksutab
Sääl pärnapuude wilus,
Siis mõni mees wast aru saab,
Et neiuke on ilus
:,: Jah, kui see laul meil korda läeb,
Ei meie kimpu jää l :,:
23
2. Ma pole keelesolkija,
Ei tea ka, mis aabits,
Waid kehwa linakolkija,
Mu päralt wänt ja roobits.
:,: Jah, kui see la ui . . .
8. Kui mina sellest aru sain,
Et peremees sõi liha
Ja minul hapud kapsad ees,
Siis tõusis minus wiha.
:,: Jah, kui see laul . . .
4. Ma kausi ümber keerasin
Ja sõin nüüd liha, tangu,
Ning pikapääle kosusin .
Kuid peremees jäi .kängu.
:,: Jah, kui see laul . . .
5 . Kui tahan, wõtan priiuse
Ja nihutan end kõrtsi,
Sääl wiskan topka näosse -Ei minu waim siis närtsi.
:,: Jah, kui see ]aul . . .
6. Kui aknast wälja waatasin,
Kõik. taewas oli lilla
Ja setu walge ruunaga
Läks üle kiwisilla.
:,: Jah, kui see laul .
24
7 Üks härra ütles preilile :
„Oh, liebe Klaara mein' !
Kui annad mull' üks musuke,
Siis olen ewig dein l"
:,: Ja kui see laul •..
8. Kui kümme musu saanud ta,
Siis naeris: „ haa-ha haa !
Küll peaksin loll ma olema,
Kui naiseks wõtaks ta."
:,: J ah kui see laul .•.
9. Hans tahtis minna heinale
Ja wõttis selga reha,
Mart tanguputru tublisti
Täis witsutas siis keh L
:,: J ah, kui see laul . • .
tO. Ma panen piipu tubakat,
Et suitsetada wähe.
Jorss haaras pudruluusika
Ja wallas Maril pähe.
Jah, kui see laul .. ,
11. Üks kodukorra paragrahw
Ei luba palju juua,
Kuid haige hambale üks klahw
Wõib ainult terwist tuua.
:,: .Jah, kui see laul .
Dr. M. Weske.
25
Isamaa hiilga wa pinnale paistab.
Soome wiis . A. Kunileid.
Isamaa hiilgawa pinnale paistab
Kodu meil kaunike, kallike.
Isamaa sinawa wõl wil ta waatwad
Wilkuwad koidud meil orusse.
:,: Hoi la, fa la, la, la ;
I::.Ioi la, la, la, la la,
Oitse ja haljenda, eestlaste maa ! . ,
..
Kukulind kaunisti kõrwu meil kostab,
Aratab ülesse looduse;
Helinal õhud ja hääled meil hüüdwad,
Helinaid saadawad südame.
Hoi la, la, la, la la ! jne.
Wa!wamas isamaa waim meie wahel,
Looduses liikumas leonula ;
Süda ei aina wõi wangissa wiibi, Hõiska ja helise, õnnis suu !
Hoi Ja, la, la, la, la ! jne.
1
L. Koidula.
Kas tunned maad •
Prantsuse rahwawiis.
l. Kas tunned maad, mis Peipsi rannalt
Käib Läänemere rannale
Ja Munamäe metsalt, murult
Käib lahke Soome lahele ?
26
See on see maa, kus minu häll
Kord kiikus ja mu isadel.
Sest laulgem nüüd ja ikka ka :
See ilus maa on minu kodumaa ·!
2. Siin teretawad metsa Jadwad
Nii lahkelt järwi, rohumaid ;
Siin taewa wihmal oras wõrsub
Ja päike paistab wiljapäid.
See on see maa jne.
8. Siin kaswab eesti meeste sugu
Ja sammub wabadusele:
Siis kaswab priskelt eesti neiu
Ja sirgub eesti mehele.
See on see maa jne.
4. Siin tõstab rahwas põllurammu
Ja matab endist wiletsust;
Siin püüab rahwas waimu walgust
Ja wõidab endist pimedust.
Oh tõotagem südamest
Me mehed olla igawest f
Ka laulgem nüüd ja lõpmata :
Sa kosu, kaswa, kallis kodumaa !
Dr. M. Weske.
27
Käänu kukk.
: , : Käänu kukk tuli toast wälja,
Raputas ja tegi nalja : , :
.: , : Lendas üle Tohwri aia,
Et saaks naabri kanu kaia. : , .
: , : Tohwri kukk aga kodus oli,
Sellepärast tekkis tüli. : , :
: , : Algas neil sääl kukesõda,
Kanad kurwalt waatsid seda :
: , : Tohwri Toomas ja ta wend,
Nende käes üks wettind känd. : , :
; , : Kui Kohwri Toomas seda nägi,
Et Käänu kukel suurem wägi, : :
: , : Teibapinust wäädi tõi,
.Ja Kännu kuke maha lõi. : , :
::.. , : Käänu Mihkel aia taga
Ahwardas säält malakaga : : , :
: , : „Ära sina kukke maha löö,
See ei ole mehe töö ! : , :
.: , : Kuked on küll wäiksed loomad,
Siiski palju tulu toowad ! : , :
: , : Kewadel, kui ilmad soejad,
Toowad kanad kirjud pojad " : ,
Pea õitswad
...........
Pea õitswad lilled, pea õitswad roosid„
Sel kewadisel kenal aal.
Neid nopib neiu ja nopib peiu
Ning kingib oma kallimal
Sest, ütlen weel üks kord :
Noorus on ilus aeg,
Noorus ei tule iial tagasi !
Ei tule, tule ta,
Ei enam iialgi,
Noorus ei tule iial tagaisi.
Üht neidu kallist, kel sinisilmad„
Ma armsaks pean nii lõpmata!
Ma tahaks olla küll tema peiu,
Ta pilt mul seisab silma ees.
Sest, ütlen weel üks kord jne.
Meil kaswab aedas üks marjapõõsas„
Neist marjust nõrgub kord walmis wiin
See jook mul tihti nii hea maitseb
Ja lõbusaks teeb alati.
Sest, ütlen weel üks kord jne.
„Ära joo wiina weel noorukene„
Ära käi nii tihti kõrtsu teed."
Nii ütles hellasti neiu mulle,
„Siis . armastan sind surmani.•
Sest, ütlen weel üks kord jne.
29
Kui wanadusest ju hallid juuksed
Kord katma saawad meie pead.
Siis mõtleme ka kõik selle peale
Ja ühes koos weel laulame :
Noorus on ilus aeg,
Noorus on ilus aeg ..•
Noorus ei tule iial tagasi !
Ei tule, tule ta,
Ei enam iialgi,
Noorus ei tule iial tagasi.
Mu isamaa armas.
M. Hermann'i wiis.
Mu isamaa armas,
Kus sündinud ma,
. , : Sind armastan ma järjest'
Ja kiidan lauluga ! : , :
Ei seedrid, ei palmid
Ei kaswa me maal ;
: , : Meil siiski kenad männid
Ja kuused kased ka. : , :
Ei hõbedat, kulda
Ei leita me maal ;
: . : Meil wiljakandwat mulda
On küllalt igal pool. : , :
Oh õitse weel kaua,
Mu isade maa l
ao
: ,
Ja
Su
.Ja
. ,
Ja
: See maa. kus palju wahwust
waimuwara ka ~ : , :
hooleks end annan
truuks sulle jään
: Niikaua, kui kord suren
oma hauda läen ! : , :
Fr. Kuhlbars.
· Kus pidu iial peetakse.
: , : Kus pidu iial peetakse,
Seal näha wõite mind : , :
Meil käiwad kannud ringi
Ja ülendawad hingi - Eks juua wõi ju weel.
Ja ega's pole muud, kui pinguta :
Laul käib üle kõige!
: , : Juheirassa, juheirassa,
j uheirassasassa !
Poisid, pangem torud hüüdma t .,.
, : Me laulumehed oleme,
Eks seda kõik ju tea. : ,
Me rändame siin ilmas,
Ei pea sihti silmas Eks rännata ju wõi
.la ega's pole muud jne.
3L
: , : Kui pidu juba lõppenud
Ja kõigil kurb on meel. : ,
Weel käiwad kannud ringi
Ja ülendawad hingi,
Eks laulda wõi ju weel
Ja ega's pole muud jne.
Laulge poisid.
Eesti rahwawiis.
K. A . Hermann.
Laulge, poisid, laulge, peiud, .
Laulge, naised, laulge, neiud!
: , : Hõissa ja hõissassa ! : , :
Sööge saia, sööge liha,
Jätke jonni, jätke wiha !
: , : Hõissa ja hõissassa ! : , :
Siin on neiud noorukesed
Kust kui roosinupukesed f
: , : Hõissa ja hõissassa ! . ,
Küll on pulmad, küll on sajad,
Küll on noorel paaril maja ;
; , : Hõissa ja hõissassa! : , :
Poisidi miks te pill ei hüüa ?
Mina tahan kepsu lüüa !
: , : Hõissa ja hõissassa l : , .
Unustage tööd ja piina l
Jooge õlut, jooge wiina l
. , . Hõissa ja hõissassa f : , :
Rahwa suust A. Thomson.
32
Kuldrannake.
A. Läte wiis.
Kuldrannake, kuldrannake,
Mil' jõuab laew su kaldale!
Ju wara kalli koiduga
Su poole wõtsin purjeta,
Silm siiski weel ei kallast näe
Siit üle kõrge, üle kõrge laintemäe„
Kuldrannake, kuldrannake,
Mil' jõuab laew su kaldale !
Siin alles wõõra ilma piir,
Ei läigi ranna siniwiir
Sealt üle ei urnere wee,
Kus lõpeb minu, lõpeb minu laewa tee.
Kuldrannak~, kuldrannake,
Mil' jõuab laew su kaldale 1
Ma õhkan siin kui wäsind lind,
Et waikne elumere pind,
Ja torm ei laewa lendes a'a,
Ei mina weelgi, ei mina weelgi randa saa.
Kuldrannake, kuldrannake,
Mil' jõuab laew su kaldale !
Ma õhtueha paiste sees
Sind näen sinetamas ees .
Oh siiski raske elutee,
Ta lõpeb üle, lõpeb üle merewee.
A. Reinwald.
83
Linda laol
Fr. Silcheri wiis.
Säält Lääne mere kalda päält
On kuulda Linda leina häält ;
Ta ohkab raskest südamest
Ja leinab kallist kaasakest:
2.
Oh Kalew, et nii wara sa
Ju pidid surmas närtsima t
Ma olen üksi ilmas nüüd,
Ei olnud mul, ei sinul süüd .
.s. Mu pika leina pisarad
Su mängu-muru täidawad ;
Kus, kaasa, rõõmus kõndsime,
Sääl lainetab nüüd tiigike.
-4.
Sääl mängib ükskord rõõmsasti
9u kõige noorem pojuke,
Su kotkas ja su rauda-rind,
Mu tuike ja mu pesalind.
-5. Oh Kalew, tule uuest sa
Weel tedretütart kosima l
Kui kaua, kallis, tahad sa
Küll kalmukambris wiibida?
45. Kui kuuled sarwe pae päält
Ja wainult Wanemuise häält:
Siis kalmud katki purusta
Ja tõuse uue jõuga !
l.
Ei saa siis Linda leinama,
Ei silmawesi woolama:
Siis elan uue iluga
.Ja uuest hõiskab Eestimaa!
Willi Andi.
Saaremaa laul.
Ma waatan paadist kiikriga,
Kui kaugelt paistab Saarema.a.
Ei paremat ole kuskil maal,
.Kui suisel ajal Saaremaal.
.Mu pruut on walge nagu t11i,
Ma nägin teda muJlu sui
Ei paremat ole jne.
Tal mustad juuksed, walge kael
Ja kaela ümber sametpael.
Ei paremat ole jne.
Ma rüüpan merest soolast wett
Ja räägin armsamale tõtt :
Ei paremat ole jne
Kui tahad minu naiseks tulla sa,
Pead Saaremaale sõudema I
Ei paremat ole jne.
See Soaremoa on wäikene moa
Ja siiski saarlane laulab koa :
Ei tede poisid mede poiste wastu ei soa
Ega teil pole sedigesi laulusid koa.
Sinised silmad.
Eesti rahwawiis K. A. Hermann.
$.inu ilusad sinised silmad,
Uks ainus kord nägin ma neid,
Su kullased läikiwad lokid,
Ei iial neid unusta wõi. : , :
Ära nõua minult rikkust ei wara,
Ära nõua mult hiilgawat au,
Waid nõua üht südant, mis puhas
Ja sulle on surmani truu.
Sinu ilusad sinised silmad,
Kui polek1; ma mitte neiel näind,
Ei oleks mu südame rahu
Nii otsata kaduma läind.
Su ilusad sinised silmad,
On hingesse põlema läind;
Su ilusad kullased juuksed
Mu ihale wõrgu on teind.
Rahwa suust.
Rõõmu laul.
1. Olgem rõõmsad alati
Kuni nooruspäewad !
Pea noorus ära kaob,
Wanaduse warju waob,
Silmad kurtma jääwad.
86
2. Kus on need, kes enne meid
Lahkunud maailmast?
Ammu juba igamees
Puhkab waikse haua sees,
Kadund meie silmast.
3. Meie elu üürike,
Kärmest' mööda jõuab,
Surm meil tuleb rutuga,
Nopib ära nutuga,
Kõiki hauda nõuab.
4. Eesti rahwas elagu,
Eesti isad, emad l
Elagu kõik Eesti neiud,
Elagu kõik Eesti peiud,
Elagu kõik nemad l
5. Wabariik meil elagu
Wabadust meil kaitstes l
Elagu meil isamaa,
1$aswagu meil kodumaa
Onne, rahu maitstes !
6. Kadugu kõik kurwastus,
Tüli, waen ja wiha l
Eemal jäägu meist kõik paha,
Kaugel jäägu kurjus maha,
Hääd meil püüdku iha!
M. J. Eisen.
37
Siidilipp ja hõbepurjed.
Siidilipp ja hõbepurjed,
Kuldne laew läks merele, wallera !
Laewal olid noored mehed
Keda hüütaks madrusteks, wallera r
Laew saj laintest randa aetud,
Ankur lasti meresse, wallera !
Sinna tuli ilus neiu
Oma wenda otsima, wallera !
"Noored mehed, kenad mehed
Olete mu wenda näind ?" wallera t
.Neiukene, noorukene
Kuidas wend sul wälja näeb ?" wallerar
„Wennal olid sinisilmad,
Lokis juus ja kübar peas," wallera !
„ Ütle, kena neiukene,
Mida annad leidjale ?" wallera l
„Esimesel' leidijale
Annan siidirätiku, wallera !
Teisele ma leidijale
Annan kuldse sõrmuse, -.vallera l
Kolmandale, kenamale
Annan iseenese, wallera !
Tahan talle eluaja
Olla purjepesija, wallera !
Ehk küJl walges wahtus meri
Walgemaks teen purjed weel" wallera!
J a siis noored mehed läksid
Merel' -rõõmsa lauluga, wallera !
88
Üks kask meil kas was õues. .
Fr. Schu bert'i wiis.
J. Üks kask meil kaswas õues,
Just maja ukse ees,
Ta oli lapsepõlwes
Mu armas seltsimees.
Ta andis wilu, warju,
Ta mahl mind kosutas,
Ta kohin sagedasti
Mu südant rõõmustas.
2. Kui suureks sain, siis pidin
Ma kasest lahkuma,
Ma tahtsin wiima~t korda
Ta all weel istuda ;
Ta lehed kohisesid,
Kui lausuks salaja :
Jää, sõber, isamaale,
Siit leiad rahu sa !
8. Nüüd olen kodust kaugel
Ja mõnda waewa näind,
J a mõni kallis lootus
On minul tühja läind.
Ei kase kohin taha
Mu meelest kaduda
Waid kostab mulle k.õ rwa:
Siit leiad rahu sa !
K. E. Malm.
89
Õrn ööbik.
K.
Ramm'i wiis.
Õrn ööbik, kuhu tõttad sa
Nüüd lahkel lehekuul?
Kas mõisa aias hõisata
Sa tahad roosipuul ?
Wõi metsas toorel toomingal
Saab hüüdma sinu suu,
Kui tähed hiilg'wad taewa all
Ja walgust walab kuu?
Ei mõisa aias hõisata,
Wõi laulda saa mu rind,
Sest wanema te werega
On wõietud see pind :
Ka metsas toorel toomingal
Ei laulma saa mu huul,
Waid talupoja akna all,
Seal pühal pärnapuul.
. Kui jõuab õnnis suine öö,
Siis laulan talle ma ;
Et unuks meelest päewa töö,
Jääks rahul magama.
Kõik öö siis hääled heljuwad
Ta kauni kambri sees
Ja unenäod ilusad
Tal seis'wad silma ees.
Kui aga taewas kumab koit
Ja kaob pime öö,
40
Siis laulan : föuseb priiusloit
Ja wajub orja wöö,
Sest idataewa · serwassa
On näha koidutuld
Ja uue] ilul särama
Löönd Eesti muistne muld. G. Wulff.
Wäike postimees.
Rahwawiis.
Kui rõõmus on mu meel,
Kuis lustil laulab keel !
Ma rändan mööda ilma,
Ei karda sooja, külma ;
Kord olen siin, kord sääl,
Ma oma reisi pääl,
Ja ikka hüüab mu hääl :
Ma olen wäike postimees,
Maailm on lahti minu ees,
Hallo, hallii, hoi lallalla :
On lahti minu ees, walleraa.
Kas kena kewade,
Wõi sume sügise.
Kas suwi wõi kas tali,
Kui külm on wäga w~li,
Mul ikka rõõmus meel
On oma reisi teel,
Ja sekka hüüab keel :
Ma olen rõõmus postimees,
Maailm on lahti minu ees jne.
41
Kui mina rõõmsasti
Kord jõuan kü!asse,
Siis kõik mull' ruttawad wasta,
Ei taha mööda lasta :
Mul kirjad, pakid pä.äl,
Need teewad rõõmu sääl,
Ja wahel hüüab mu hääl :
Ma olen wäike postimees,
Maailm on lahti minu ees jne.
Kui mul on otsas tee
Ja jõuan kodusse,
Siis naine wastu tõttab,
Mu riided seljast wõtab,
Siis kõigil rõõmus meel,
Et olen ei us weel,
Ja sekka hüüab mu keel:
Ma olen rõõmus postimees,
Maailm on lahti minu ees jne.
Kui ükskord suren ma,
Eks kõik mind mäleta,
Ma püüdsin õigust Ilmas
Küll iga mehe silmas.
Mu haud siis seisab sääl
a ristil kiri pääl,
Mis ise soowis mu meel :
Siin hingab wäike postimees
Nüüd rahul waikse haua sees jne.
K. A Hermann.
42
Wanapoiss.
.. Ma wanapoiss küll olen ilmas,
Uks rahuline rändaja,
Aga siiski tütarlaste silmas,
Nii kui üks kurjategija.
Neil tihti süda täis.
Sõimawad, wanapoiss:
:,: Mis ootad, mis waatad,
Et sa ei wõta naist ? :,:
Ma õnneliste seltsis ilmas
Weel hilja aegu tundma sain,
Ke111 pisaraid ei olnud silmas,
Ja iial pindu torkamas ;
Ma nende terwist joon,
Neil õnnesoowid toon
:,: Ja hüüan : oh ela -Hääs õnnes wanapoiss ! .„
Kes wanast poistest n.~iu noore
Weel mõrsjaks omal meelitab,
Ma sellel soowiks teisepoole,
Kes tema silmi krHmustab l
Siis maijal paras palk,
See noore naise malk,
:.: Küll meelitused maksab,
Ta meheks õpetab. :,:
Kas elan maal, ehk elan linnas,
Kuid olen mõistlik wanapoiss,
48
Ma ikka seisan täies hinnas,
Mul süda rahu, rõõmu täis.
Ei iial taha ma,
Teid, neiud, meelita !
:,: Ma kardan, et köidate,
Mu jalgu kammitsa l
Ei öösetelgi unerahu
Noor naisemees saa maitseda.
Kes wanapoiss ei mõista olla,
Saab lüüa küünarnukiga
Taat, tõuse ülesse,
Ja jookse apteeki !
:,: Too Liisil rahu pulbrit
J a m uile liikweri !
Siis tuleb õnnetumal meelde,
Ta end'ne waba eluwiis :
Ta sala kartes astub teele,
Jalg õnnetuma kõrtsu wiib !
Ta pooles rõõmus sääl,
Silm wiibib ukse pääl :
:,: Sääl kärkimisel kostab,
Ju naisukese hääl:,:
Kui kallis kullaline elu,
See eest mul wanal poisil on ;
Ei iial tunne muret, walu,
Ei tea, mis maksab kaklus-wiis.
Kas jänus kalja joon,
Ehk kõrtsust wiina toon.
44
:,: See ikka nii sünnib,
Kui s iial on mu soow. :,:
Kas täna süüa saand ehk pole,
See eest ma wastan isegi :
Ei pisaraid sest silma tule,
Ei mul, ei teistel ammugi.
Küll olen õnne sees,
Mina wana poissmees,
:,: Ei sultaniga taha
Ma seisust waheta :,:
Kui wahel õhtu ämarikus
Mu üksik süda nukraks läeb
Ja tuleb meelde armu õntsus,
Silm naesemeeste rõõmu näeb,
Siis sala nutan ma, -Teen rõõmu wiinaga.
:,: Ja terwis-kõneks hüüan:
Hing armu unusta ! :,:
Pruudi pärg.
Me pruudi pärga punume,
Sul kaunil roosi lillil,
Ja tantsule sind saadame
Nüüd kenal pulma pillil.
:,: Ilus haljas, ilus haljas,
Ilus haljas pruudi pärg. :,:
45
Mul aias kaswab kauniste,
Küll mirta mitmet sugu ;
Kus wiibib armas peiuke,
Kas neist ei peeta lugu?
:,. Ilus haljas, ilus haljas,
Ilus haljas pruudi pärg. :,:
Pruut ketras seitse aasta teed
Kuld lõnga wärtnal walmis,
Kui hebemed nii peenik'sed
Ta ehted kudus, palmi.s.
:,: Ilus haljas, ilus haljas,
Ilus haljas pruudi pärg. :,:
Kui seitse aastat mööda said,
Siis tuli koju peiu,
~la et ta pulmad kaasa tõi,
Meil pärja pärib neiu.
:,: Ilus haljas, ilus haljas,
Ilus haljas pruudi pärg. :,:
Kalju lossis.
_ Mäe otsas kaljulossis,
Oitses mul üks lilleke :
Lossi härra ainus tütar
Oli minu armuke
Wõtsin õhtul kandli kätte,
Sammusin siis lossi pool',
Lossi aken seisis lahti,
Minu kallim laulis sääl.
46
Kurwad laulud lõi ta mulle,
Kurwalt kuulsin ma ta häält.
Aasta pärast läksin jälle,
Sedasama tutwat teed.
Lossi aken oli kinni,
Armuke ei laulnud sääl.
Surnuaialt kõlas mulle
Tumedalt üks tuttaw hääl:
„Olen lahti ilma waewast,
Tule ka mu juurde nüüd;
Teistel armastus on magus
Meil wiha karikas !"
Kodust lahkumine.
Kodu sinust pean lahkuma,
Jäe jumalaga nüüd l
Teise paika pean minema,
jumalaga nüüd !
Sffs weel sulle kurwa meelega
Laulan nõnda kui. teeb lahkuja :
Jäe jumalaga nüüd l
Jäe jumalaga nüüd!
Oh kui paistad oma iluga,
Mu armas kodumaa !
Teretan sind niidu, nurmega,
Mu armas kodumaa l
Ehk küll sinust pean lahkuma,
Ei sind siiski äraunusta,
JC
47
Mu armas kodumaa !
Mu armas kodumaa l
Ojakene sa mind saadad nüüd
J a kurbki olen weel,
Kodu sinu pool on minu hüüd,
Suli' kõlbab minu meel,
Metsa ääres, mäekingu· peal,
Laulab sulle wiimist kord mu heal:
Jäe jumalaga nüüd !
läe jumalaga nüüd l
Öö tulekul.
Öö nüüd jõuab jälle
Oma rahuga,
Kuldne õhtupäike
Läinud hingama.
Heinamaalt weel kõlab
Kena laulu hääl,
Õrnalt ööbik laulab
Halja oksa pääl.
J õe wcsi woola b
Läbi heinamaa,
Woolab läbi metsa
Merde hingama.
Une waip nüüd wajub
Üle metsa, maa
Kaitsjad rahu tiiwad
Meid nüüd kaitse ka l
48
Kes purjetaod on laewaga.
Kes purjetand on laewaga
Seal waikses Balti meres,
~ee on ka j uh tund nägema
Üht saarekest ta süles,
Mis kutsutakse Saaremaa,
Kus elab eesti rahwas,
Kes sinna asund wanal a'al,
Kes iga tOöle wahwas.
Kõik noored mehed enamest
On wahwad meremehed ;
Ei karda tormi wägewust,
Ei murdjaid merelaineid.
Nii pea kui käia suudawad,
N ad mere peale tõt'wad.
Ei hooli noortest neidudest,
Kes nende järel1 nutwad.
Seal uhked pargad, aurikud
Neid oma turjal kandwad,
Ja wõõrariigi linnasid
Neile näha andwad.
Kui õnnelikult lõppeb reis,
Ja wõõralinna jõudwad;
Siis ikka meremehed neis,
Elurõõmu, lõbu nõudwad.
Seal uhkeis trahterite sees
Nad kallist napsi joowad,
Seal unustab ka meremees,
Mis torm ja lained toowad
49
Siis õhtul suurtes saalides,
Kus elu, walgus särab,
Ei puudu meripoiga seal,
Kus kannel, klawer mürab
Seal uhkel parketpõrandal
Siis meripoiga tantsib,
Noor neiu tema rinna na'al
Nii ilusasti walsib.
Kui tantsust juba tüdinend,
Ta oma kurku kastab
Küll õllega, küll wiinaga,
Mis ise wälja ostab
Kõik meremehel saada on,
Mis iganes ta nõuab,
Ja noore neiu rinna na'al
Ta sadamasse sõuab.
Nii rõõmsalt elab meremees,
Ees olgu surm, ehk elu,
Kõik wärisewad tema ees,
Kui waja, annab walu.
Kui laewal jälle peal on praht,
Siis tarwis walmis panna,
On otsas meremehe lust,
Sest waja mere)' minna.
Nüüd jumalaga jäägu kõik,
Kes mulle armsad olid.
Kõik noored neiud ja see paik,
Kõik kes mind saatma tulid.
fiO.
Laew jälle laia merele
On jõudnud täies purjes,
Kui tõuseb torm ja lainite möll,
Laew on kui surma warjus.
Jah hirmsad lained on küll seal,
Mis tahtwad laewa murda.
Me' poisid kõrgel reili peal,
Ei siiski nemad karda.
Ei nemad sellest hooligi,
Kui tuleb merel surra .
.Ja näit'wad, et ka surreski
Oma julgust nad ei murra .
. Üht w~ikest hüüet kuuldaks weel,
Üht hüüet: „jumalaga"
Ja pea waikib seegi hääl,
Mees märjas hauas magab.
Kosilane.
Nüüd mina tahan kosja minna.
Külasse, ei mitte linna
Armas sõber, sina tead
.Juhata, kus neiud head.
Armas sõber sina tead :
Neidudel on kõigil wead.
Ma tahan neist nüüd laulu luua,
Wead kõik walge ette tuua.
Lehma Liisu laisk kui lodi,
Soowib soojaõlle podi,
51
Alati ta magab kaua,
Nii kui linnas mõni proua.
Woki Wiiu see on kuri,
Uriseb kui wana muri,
Kui ta saab weel tanu pähe
Eks siis kurjus suureks lähe.
Kalmu Kata see on uhke,
Ta pääl waates naerma puhke,
Juukstest teeb ta sarwed pähe ~
Huuli wärwib ka ta wähe.
Kui ta läheb kuskil aga,
Siis on poisid ees ja taga.
Mulgu Miina see on maias,
Alati ta elab saias.
See ei aita perenaiseks,
See teeb warsi koha waeseks.
Armas sõber, nüüd on teada
Et tahan wanaks poisiks jääda.
Kuule sa wa' küla käli,
Kurdlas on neid tükki neli :
Esimene wäga wana,
Lossutab kui wana kana.
Teine hirmus paks ja jäme,
Kolmas wäga kotakane,
Neljas ilusam kui ingel,
Alati minu meelest kringel.
Seda mina kosiks juba
Taat ja em' ei anna l uba :
52
Ladwapuust ei raiu laastu,
See on elusäädust' wastu.
Armas sõber nüüd on teada,
Et pean wanaks poisiks jääma.
Pesen särki, paikan püksi,
Parem elada on üksi
Parem oma raha hoian,
Kui mina teise tütart toidan.
Käänu kukk.
Käänu kukk tuli toast wälja,
Sapitses ja tegi nalja.
Lendas Tohwri Tooma aeda,
Et saaks Tohwri kanu kaeda.
Tohwri kukk aga kodus oli,
Nende wahel tekkis tüli.
Algas kole nokasõda,
Kanad kurwalt waatsid seda.
Wiimaks panid pledima,
Kukk jäi maha sõdima.
Tohwri Toomas ja ta wend,
Nende käes üks wettind mänd.
Seda nemad saagisid,
Ja kuke tüli waatasid
Kui Tohwri Tot>mas seda nägi,
Et Käänu kukel suurem wägi,
Siis ta wõttis suure wäädi,
Tõmbas kukel ümber koodi.
58
Käänu kukk siis langes maha,
Tohwri aida nurga taha.
Kui see Toomas kukke lõi,
Siis Käänu Mihkel lõunat sõi.
Ei tea kust ta seda teada sai,
Oli seal ka sedamaid.
Kui Mihkel kukke pikkas nägi,
Omal suured silmad tegi.
.. Sauna otsas aia taga,
Ahwardas sea!t malakaga.
Ütles : ,,On see mehe töö,
Waata, et ma sind ei löö !
Ma olen õppind kroonumees,
Mis oleksid sa minu ees."
Toomas seda kuuldes kohkus#
Mihkel kaebas wallakohtus'.
Wallawanem, wolikogu,
Arutas seda kuke lugu :
Sul on Mihkel õigus küll,
Kuid too meil selge protokoll,
. Mihkel oli kange mees
Oma õige asja ees.
Rääkis laialt, wäga kurwast
Oma kuke halest surmast
Wiimaks selle pika lori
Lõp~tas seal Tuigi Jüri
Utles: ,,Mehed, lep'ke Ara,
Muidu tµleb suurem kära.
-54
Toomas osta sa toop wiina
Muidu kohus teeb sul piina.
.. Wõtab kukk sul' wilj a tera,
Ara a' a teda kohe ära.
Kukel pole wiite meelt,
Rääkimiseks antud keelt.
Kanad on küll wäiksed loomad,
siiski palju kasu toowad.
Talwel lööwad toas lärmi,
Teeniwad ka naistel wärwi.
Kewadel, kui ilmad soojad,
Toowad kanad kirjud pojad.
Sui, kui linnas patisaksu,
Nende eest saab kallist maksu.
Kõige rohkem saksa sugu
Arm.a stab ju kana pugu .
. Aga kõige suurem kasu
On see kallis woki rasu 0
Sõrwe põualaul.
Kes lugend "Eesti Postimeest",
On leidnud wäikest tüki kest,
Mis kirjutab me' Saaremaast,
Sest kuulsast Sõrwe põua a'ast.
See õnnetus oli sellest tulnd,
Et Sõrwes wihma puudus olnd,
Kõik wili põllul, rohi maas
Oli närtsind kanges palawas
Siis tulid kokku mitu mee~t
Nõu küsisid üksteise käest.
Neil targemad siis andsid nõu :
See palaw ilm ja kange põud
Seepärast nõnda waewab neid,
Et)üdrukud ei kata päid.
Nad käiwad kõhud punnis ees,
Ei ükski kanna mütsi peas.
-~ See paha patu mangeniit
On wihma pilwed wiinud siit.
Siis käsk sai antud kohtu poolt
Las külakupjad kanda hoolt :
Tüdrukute] anda walu,
Kokku a'ada koolielu'
Seal tarwis järelwaadata,
Kes talwel prilland poistega.
Käsk siis lendas läbi walla :
Tüdrukud kõik waate alla l
Kes ei täida kohtu käsku,
See saab koldse passi tasku.
Siis süda walus, igaüks
Ju hirmupärast sinna läks.
Palja peaga, palja jalu
Jooksid kohe koolielu.
Kolmest külast jooksid kokku
Nii kui kärbsed tõrvarakku.
Istsid pinki neli rida,
Kõigil hirmust tuksus süda,
Kas ta jõuab see eest kosta,
Ennast patust puhtaks pesta •
.56
Siis linnast tellit' wanamoor,
Üks „rinnatiti rewisor"
See neid wõttis läbi lüpsa,
„ Titi" pealt oli kopi k maksa.
Kohtumees ja weel üks teine,
Waatsid kuidas wananaine
Pingi seigas piipu mopsis,
Sülges peosse ja jälle lüpsis.
Ma tunnen kõik need neiud küll,
Kes olid sinna kokku tulnd.
Siin paigas ühte nimetan See oli teisepere Ann.
Ta astus ette õige tasa,
Päästis lahti jaki aasa.
Wana moor see tuli nurgast,
Wähe lonkas ühte põrgast
Kargas kinni Anne na ppi,
Hüüdis: Isa, tule appi l
Oh sina waene, sa oled eksind,
Talwel poiste seltsis keksind.
Katsu ennast parandada,
Et wõid weast lahti saada
K:uid iäägu kõik see laul ja lori
Ja see tüdrukute kari.
Ma pööran ennast ümber nüüd :
Te. ; ärge mõistke mulle süüd,
Et olen laulu walmis te1nd
J a mõnes kohas ropuks läind.
Kui · ükskord rohkem aega saan,
Siis laulu ümber kirjutan.
67
Lutika Wiiu.
Kord elas meil ilus ja punane neiu
Keda meie pool kutsuti Lutika Wiiu
Ter.ia hoidis kõik poisid oma kütkes ja
paelas
Ja tihti ka rippusin mina ta kaelas.
Kord rääkisin sellest oma isal ja emal
Et Lutika Wiiut tahan kosida omal.
Siis kärkis mu isa, et wärises tuba,
Et Lutikaid majasse tuua ei luba.
Ei kohkunud mina sest tagasi sammu
Olin silmini, kõrwuni armunud ammu,
Ma ütlesin Wiiul', et lähme siit linna,
Ma wõin seal sind õmbluse kooligi panna.
Ehk mina küll enne olin paar korda
[käinud.
Kuid Wiiu polnd kordagi linna weel näinud.
Suu ammuli wahtis ta härradele näkku
Läks teistega rinnuli kõnniteel kokku.
Kui puhkama istusime raatuse platsil,
Siis püüdsid kõik waata, mis plika on matsil.
Ta esmalt nii ehmunud seisis nii smirna,
Kui külmanud kasukas wisatud warna.
Kui pärastpool toibus ja linnaga harjus,
Siis hakkas tal külge see moodide haigus.
Mul süda läks pahak'3 kui maksin need sotid
Mis Wiiu oli ostnud kõik:smingid, fokstrottid..
ö8
Küll sihtis tema rihtis, küll linnas laweeris,
Küll ehtis tema ennast, küll tuba möbleeris.
Siis asi oli topsis ja karter fassongis,
Ja Wiiu käis õppimas õmblussalongis.
Ma ise sain Lasnamäel paemt.udu tööle.
Nii möödus aeg müdinal pulmade poole.
Siis kuulsin mina ükskord tema omast jutust
Et Wiiu oli sobitand sakstega tutwust.
Ta ütles, et leidnud oli omale kunnid
Kes õhtutel annawad praktika tunnid.
Siis hakkasid käima meil preilid, madonnad
Kes olema pidid kõik Wiiu sõbrannad.
Ta alati õhtul läks nendega wälja,
Tuli tagasi kodusse koidu eel hilja
Nii kaua tema nurus ja meelitas, ma ogus,
Kui wiimane raha oli puudri eest mängus.
Kord ilmus ka isand, kes jälle ta tundja
Mul tutwustas ennast kui tundide andja.
Siis Wiiu kui madu, ta mangus, et kodu
Ma toime laseks panna üks wäikene pidu.
See isand polnd ihnus, tal raha oli hästi„
Lõi tuhanded lauda ja tuua mind kästi
Siis tassisin küürus kui kaamel Sahaaras
Tõin ära mis leida oli restoraan Taaras.
Kõik präänikud, magusad koogid ja tordid
Liköörid, kõik weinide paremad sordid.
õ9
Küll saiwad seal lõbu, küll saiwad seal rialja
Ma magusat wiina jõin nõnda kui kalja.
Kui hommikul alles mul mälestus märkas
Ma leidsin end kägaras puukuuri nurkas.
Siis telliti linnast üks lamawoi auto
Ja saadeti tööle mind paemurru auku.
Küll nägin n:iina risti, küll nägin mina
[waewa,
Mina wandusin ära' selle pidu ja päewa.
Mind üllatus tabas, kui tulin ma koju,
Nii uhkelt olid uinunud isand ja Wiiu.
Seeasi ei teind mulle enam nalja,
Ja Wiiut ei lubanud kunagi wälja.
Kui nägi, et panin teda aresti alla,
Sai wihaseks Wiiu kui ema gorilla.
Küll wandus ja sõimas, küll soowis
.
[mind sinna.
Kuhu kohta oli tõesti mul wõimatu minna.
fy\eid Jmtsuti jälle kord restoraan Rooma
Ühte peenikesse lihwitud seltskonda jooma.
Kus lauad kõik kaetud ja muusika saalis,
Ja kõrgemast seisusest publikum praalis.
Mina nägin kui s härradel tõusis weel tuju~
Kui jälle said na.ha minu poisipea Wiiu.
Ka mina sain salaja Wiiu peal uhkeks,
Ja mõtlesin: Wiiust suu pühkige puhtaks.
Siis p·ärast weel õhtul wõi hiljapääl öö_
se,
Sai kobitud kuhugi numbrisse sisse.
1
60
Küll oli seal Jõbu, küll oli seal janti,
Küll kisati, karjuti, tehti jatsbanti.
Ja oh seda Wiiut ja oh seda Wiiut,
Ta laulis seal wälja kõik soolod ja triiod.
Siis nägin kui kaugel ta arenend kunstis,
Ta püksata laua peal plastikat tantsis.
Ka tihti nad kadusid kõrwal kabinetti,
Kui küsisin öeldi, et teewad toaletti.
Mull' anti ka neiuks üks Ella Formoosa,
Kel nägu oli lilla ja nina tal roosa.
Nii hullu ei ole ma näinud weel ilmas,
Mind puudriga üleni ära kõik tolmas.
Küll tegi ta minuga tükke ja draamat,
Ja näitas mul sohwa pear fatamorganat.
Siis ütles üks härra, et meeldin ma talle,
Hea palga eest teenistust anda wõib mulle
Sain härralt jootraha ja tegime maha,
Ta andis mul Tondile ööwahi koha.
Tööwaewast sain lahti ja puhata mahti,
Muud polnud kui lagunend putkast mul
[wahti.
Kuid imeks ma panin, et ühegi korra
Mu ametisse ei tulnud mind waatama härra
Ja hommikul alati tulles ööwahilt,
Ma leidsi!1 ees kodust kommoraga ühist.
Ei keegi wõi kujuta ette mu muljet,
Kui nägin nii selgelt öölahingu jäljed
61
Kõik tuba oli segi ja suitsuga wingus,
Ja woodil kõik jalad olid kõweras kängus.
Ka kojamees wandus, et toast siis käige,
See haarem kus kurat kuu jooksul siit wiige.
Siis ütlesin Wiiul: sa raisku mul lähed,
Kui ööseti joomas sul käiwad siin mehed.
Sa täna weel õnne, et sind siin weel peeti.
Sa kõigutad muidu mu autoriteeti.
Mats, tänasest päewast mind Wiiuks ära
[hüüa,
Ma olen nüüd preili, mu nimi Sohwia.
Nüüd hoopis ma elama lähen hotelli,
Wõid otsida omal teise samase lolli.
Siis aimasin pettust ja taipasin asja
Kuhu kadus mu härra, mu kuupalga maksja.
Küll olin mina tola, küll olin mina ani,
Ta sinna kui lolli mind wahtima pani.
Ma olin nii pigis, mul wesi tuli ahju,
Mul raha kõik läbi ja Sohwist mul kahju.
Siis lonkisin linnas kui põrunud kala,
Et jälgile juhtuda kuskil tal sala.
Oks ainus kord nägin weel teda Ernestis
Ja härrat, kes putkast mind wahtima pettis.
Kui ära sealt tahtsin ma tassida Sohwia
Siis lasti mind wiisakalt Wenesse wiia.
Küll oli see Wiiu, küll oli see Wiiu,
Ta sageli tegi mul tüli ja riidu.
62
Piibulaul.
Kui mina alles noor weel oli',
Siis mul piibu himu tuli.
Piibu tegin kase pahast,
Pakikoti lamba nahast.
Siis ma wõtsin salamahti,
Wana taadi pakilehti
Ja weel mõne tuletiku,
Kaasa tuli naabri .Juku.
Lendasin siis linnu lennul,
Juku jooksis minu kannul
Naabri aida nurga taha,
Sinna istusime maha.
Seal ma piibu täis siis täitsin,
Tikust tule peale süütsin,
Suitsetasin selle täie,
Jukule ma täitsin uue.
Juku ka nii ahnelt wõttis,
Piibu seinad soojaks küttis.
Ise kiitis : „Oh mis hea,
See .. paneb üsna purju pea."
Akist piibu maha viskas ;
Kangest „põksuma" ta kiskus.
Küll siis oli kena nali,
Kuidas Juku wintis oli.
Mulle ta ei teinud wiga,
See wa' pahast piibu naga.
Ühel päewal isa märkas,
68
See kui pind tal silma torkas.
Ütles emal : ,,Kas sa mõistad,
Meie poisil suitsuriistad
Mis me' poisiga nüüd teeme,
Kas teda weidi karistame ?
Piip mul taskust ära wõeti,
Raiepaku peale seati,
Nurgast sits suur kirwes toodi,
Sellega piip puruks löödi.
Ema raius pakikoti
Kirwega weel puruks - katti.
Küll min u silmist wesi tilkus,
Kui ta käes see kirwes wälkus.
Püksid siis mul maha aeti
Kepiga mind läbi soeti.
Ei sellest hirmust hoolind ma,
Sain ikka piipu põleta.
Ostsin omal uue mopsi,
Tubakat ka terwe topsi,
Ilus neiu, naabri Netti
Tegi mul uue paki koti,
Uhked paelad, tored tutid.
See eest kaisutasin Netit.
Lubasin tal warsi wiia
Linnast wärsket kollast saia.
Nüüd tubakat ma pruugin auga,
Panen mõlemasse lõuga,
Piibu kolmandaks weel suhu,
Siis on minu hingel rahu.
64
Uisulaul.
ön päks
Ilm
ja udune,
Ei uisk lähe täna Muhust ä'ä.
:,: Wale reisu-reisu op, :,:
Ei uisk lähe täna Muhust ä'ä,
Uisk seisis sildas, härjad sees,
Ja kapten kõndis kõrtsi ees.
:,: Wale reisu-reisu op, :,:
Ja kapten kõndis kõrtsi ees.
Kui kapten kõrtsist wälja läks,
Nägi ta, et ilm oli ikka paks.
Wale reisu - jne.
Ta kamandas oma seitse meest,
Kes pikutasid päewa eest
Wale reisu jne.
Tõuske üles, pange riidesse ja
Olge walmis weerand tunniga.
Wale reisu jne.
Seadke korda purjed, kliiwrid
Ja uisu mastis topseegiid.
Wale reisu jne.
Siis reidil( wälja sõitis uisk,
Et põhjast keeris sopa tuisk.
Wale reisu jne.
Siis Peedu Andrus purje seab
Ja Kolga Kaarel rooli peab.
Wale reisu jne.
Uiskus oli soppa poole sääre,
Tuul tahtis uisku wiia ääre.
Wale reisu jne.
Siis mitme tunni järele
Uisk wiimaks jõudis Wirtsusse
Wale reisu jne.
Kes tahab ennast rõõmusta,
See sõitku mootorpaadiga.
Wale reisu jne.
Ei rõõmusta meid mootorpaat,
Waid uisu ahtris õllewaat.
Wale reisu jne.
Sest must oli Kata hing.
Wanapoiss ma olen, selleks mind
[kõik neiud sõimawad,
Aga teadke ka, et ise selles süüdi
[kõik on nad :
Palju kordasid ma olen juba kosja·
[tee peal olnd,
Aga mitte midagi ei ole sellest
[wälja tulnd.
Sest et must oli Kata hing,
Kõik ta armastus oli mäng.
Mind ta püüdis tüssata,
Ninapidi wedada.
66
Kord mul oli kena tutwus ühe
[õmblusmamsliga,
Näitas nii, et päris südamest wist
[armastab mind ta.
Kõik mu kingid wõttis wastu ja siis
[tegi mulle kniks,
Mõneaja pärast teisega ta laulatama
[läks.
Sest et must oli mamsli hing jne.
Peretütrega siis hakkasin ma
[a meseeri ma,
Ja tal sünnipäewaks kinkisin ühe
[kullast prossi ka,
Aga pidu peal ta ümber olid teised
[poisid kõik,
Mina üksi nurgas istusin ja olin
[üsna waik.
Sest et must oli jne.
Silmi tegin ma siis ükskord ühe
[tantsijannale,
Kes mu rahakotti pigistas ja pinnis
[hooisaste .
•Ja kui otsa oli lõppenud minul
[wiimane kui penn,
Siis ma aru sain, et olin talle ainult
[mängukann.
Sest et must oli jne.
Meeldis mulle ükskord jälle kena
[köögi ka take,
67
Oma karbonaadiga ta wõitis minu
[südame,
Ja me oleks peaaegu juba pulmad
[ära teind,
Kui see kurg ei oleks katal mitte
[ennem wõõraks käind.
Sest et must jne.
Meeldis mulle weel üks kena
[armas noor ja ilus neid,
Pika patsiga ja oli tal weel lühikene
(kleit.
Aga ükskord nägin warjusid ta kardina
[peal kaks,
.Ja akna taha kostsid musud aina
(pliks ja plaks.
Sest et must jne.
Nüüd ma olen juba tark ja kaunis
[wanapoolne mees,
Nüüd ka tean, et naistel kõigil ikka
[wigurid on sees
Naisewõtmisest ei taha enam asja
[saada ka,
Parem juba igawesti wanaks poisiks
[jään nüüd ma
Sest et must jne.
68
·S l S U K 0 R D:
Lhk.
Aabitsa laul
Aastal 1906
Anta oli wäike saunamees.
Eestimaa mu isamaa .
Ema süda
Uus oled isamaa .
Isa.maa hiilgawa pinnale paistab
Jõua ju kaugelta.
Kalju los3is .
Kas tunned maad
Kassatslii laul
Kes purjetand on .l aewaga .
Koigi järwel .
Kodust lahkumine
Kosilane
Kui kallist kodust läksin
Kui kungla rahwas
Kui ööbik laulu laksutab
Kuldrannake
Kus pidu iial peetakse
Käänu kukk .
Linda laul
Laulge poisid
Lutika Wiiu .
Ma waatan paadist
Meremehe laul
3
11
21
22
17
18
26
18
46
26
13
49
8
47
51
20
22
23
33
31
õ3
34
32
58
85
16
Lhk.
Mu isamaa armas
Oti mõis
Pea õitswad lilled
Piibulaul
Pruudi pärg .
Rõõmulaul
Sinised silmai
Sest ·must oli Kata hing
Siidilipp ja hõbepurjed
Sõrwe põuala.ui
Tamse piimamamsel
Teomehe mure
Torgu. mõis
Tumala mats
Uisulaul
Wanapoiss
Wäike postimees .
Öö tulekul
Õrn ööbik
Oks kask meil kaswas
VaataJaan Kägu
Mo elu lugu
Kes soovivad
hästito...Jaan Kägu
Mo elu lugu
Kes soovivad
hästitoimetatud, äärmiselt mitmekesise ja huvitava sisu
list erapooletut ajalehte, need loevad „UUDISLEHTE“
„UUDISLEHT“
ilmub 2 korda nädalas ja maksab tellides ainult 50
senti kuus. Tellimisi võtavad vastu kõik postiasutused.
Peakontor — Tallinnas, Harju tän. 37. Telefon 27-41.
"MAALEHT"
oma rikkaliku sisu poolest
on ajaleht kõigile, eriti põl
lumeestele
,,MAALEHES“ ilmuvad
kõik päevauudised, teated Riigikogu ja valitsus
asutuste tööst, õpetlikud kirjutused asjatundjate
sulest, hea romaan, mida saab raamatuks köita.
Kõigil „MAALEHE“ tellijatel hinnata kaasas —
„Poliumehe nädalleht."
„MAALEHT“ ilmub 3 korda näd. ja maksab telli
des 60 snt. kuus, 3 kuu peale 180 snt., 6 kuu
peale 350 s., aastas 7 krooni.
Peakontor:
Tallinnas, Harju tän. nr. 37.
"Jutuleht"
on tõeline elupeegel.
„Jutulehes“ hulk huvitavaid jutte, igas lehes 2 väga
head piltidega romaani, vested, hindmõistatused jne.
„Jutulehe“ lugejad saavad Väga huvitava raa
matukogu sest kõiki „Jutulehe“ romaane saab raa
matuks köita. , Jutuleht*' ilmub kord nädalas ja mak
sab tellides 45 s. kuus. Tellimisi võtavad vastu kõik
postiasutused.
Toimetus ja talitus: Tallinnas, Harju tän. 37.
+,11.030
Jaan Kägu
Mo elu lugu
algusest piale kuni siia maani
;
Kirjastus «Rahva Raamat*
Tallinn 1930
,,Estotrükk" Tallinna, S. Karja 8.
Eesti Kirjandusmuuseumi
arhiivraamatukogu
Nr
iia3$3466x
1.
Kus on kirjutatud kuda ma siia
maiima piale tulin.
Mo isa nimi oli Arkaadi Kägu, aga mitte niuke kägu, kis on lind ja laulab puu otsas, oopis
inime Kägu ja ema nimi oli Madli Murakas ja
mõlemad olid sündind Nihatus nigu minagi, mis
on üks maa koht Talina ligi.
Ja enne ku kurg mo tõi, oli mo üsa üteld Madlile sõniku koorma otsas, et kuule Madli et mis sa
õige arvad ku ma su ää võtan ja Madli oli nuusand nina ja üteld, et ei ma tea arvata kedagi et
eks sa tee kudja tahad ja nii moodi mo isa võtt
mo ema omale naiseks.
Aga siis tuld jälle vene jaabani sõda ja mo
isa Arkaadi võetud ka Soldatiks ja läind sõtta ja
kus oid sõasl niuke kange mees et keiser and oima
käega mo isale korgi risti. Oid neli aastat sõas
ja tuld siis tagasi ja sel samal pääval nii kui tagasi
tuld, nii kurg visand üio kõpsti koe aknast sisse.
Kus isa oid selle üle irmus vihane ja esimene
asi mis ma oma elus tegin oli see, et akkasin suu
re äälega naerma et 'isa nii vihane et oiudu ini
mestel on ikka ea (meel ku lapsukene ma ilma
piale sünnib. Ja isa taht mind siis aknast välja
visata ja võtki mul juba jalast kinni, aga kus ma
olla pand nii ifmsaste karjuma, et isa ehmatand
3
enesel jalad ja käed nõrgaks ja nii moodi põle
saandki mind aknast välja visata.
See kõik keda ma nüüd siin olen mo elu loo
esimises ipia tükis kirju,tand, juhtus üks tuhat ühek
sasada neljandal aastal veepruari kuu 29 päeval, mis
sellest aast saadik on jäänud mo sünnipäevaks ja
mudu oleks ea kõik aga niuke rumal asi on et sünni
päe käib iga nelja aasta takka ja ku nii moodi ar
vata, siis ma alles olen kuue aastane, nigu mo
sõber otu mulle alles Jija aa eest seletas, et pian
uueste kooli ka minema mudu saan trahvi nigu
nüüd on niuke siadus et kes kuue aastased on piavad kooli minema.
ja olen mitu korda Toom pial käinud ministre ärrade juures et kas saaks ehk nii moodi
teha et veepruari kuu sees oleks iga aasta 29 pääva aga ministre ärrad räägivad, et kust kuram uis
nemad seda ühte päiäva võtavad et ega nendel
põle nii moodi nigu poes et muudku võta aga päe
vas! riiuli pialt. Ja olen päkkund raha ja kõik
aga ei aita kedagi.
Kus nii kui olin sündind, kus küla naised
jookst kõik vadinal kokku ja rääkind et vaata kus
on alles poisi jurakal pia otsas et pia kolm korda
suurem kui poiss ise ja rääkind, et küll sellest
vist tuleb tark mees ja nii ongi nüüd tuld.
Ma naiste latrapiisest suurt ei oolind oopis
akkasin koe esinaisel päieval proovima et kas äält
ka saan teha et viimaks olen tumm ja kussa niukese küüruga pärastises elus lähed et ei saa äältki teha.
Muudku aasin suu lahti ja tegin nii irmust
kõva äält, et oid koe Talina kuulda ja Talinast
saadetud ruttu ratsa politseid vaatama et kisse
Nihatus pii kõvaste karjub et kas mäss või kuda,
nigu sel ajal olid suured mässu ajad.
4
Eks rno ea ääl on mo pärastises elus palju
kasu toond nigu siis ku ma lehma karjas käisin
ja karja maa oli maantee ääres, kus autud sõitsid
irmsa porinaga ja nii kui lehmad kuulsid et autu
tuleb kus pistsid metsa iga üks ise kanti ja ma
muudku jotsjgu üles. Mul sai elu täis et mis peituse
mängu lehmad mooga mängivad et ei saand päjživa aa! änam magada ega kedagi aja aga lehmi
möda metsi taga ja tulin siis ea mõtte ipiale.
Kus siadsin lehmad kõik ilusaste ritta ja kar
jusin iga lehmale irmsa äälega kõrva sisse ja leh
mad jäid kõik kurdiks, ei kuuld änam kedagi muud
ku käisid lollakate nägudega ringi ja nigu autu tuli
... kuule Madli, mis sa arvad...............kurg visand mo koe —
aknast sisse . . ,
ei jookst änam keegi ää. Vat ei kuuld keegi autu
põrinat.
Äga ega ma tiand, et nad päris kurdiks jäid.
Kus üks pae ma fmagan ilusaste karjas rahulikku
und ja ärkan üles, vaatan ei lehmi põle änam kus
kil. Akkasin siis otsima, kus lehmad kõik kolmekeste keset maan teed pikali ja surnd. Olid kur
jad vaimud jäänd autude alla. Vat ei kuuld keegi
autu põrinat.
Esimine pae mo eluis läks päris aste, kus sai
nii irmsat moodi piima juua nigu m'a enne põld
joond ja ma nägin nii moodi koe ää et see ilma
5
€lu on päris tore elu ja ku nii moodi edasi läheb
siis pole äda kedagi.
Vaevalt oli mõni tund mo sündimisest mööda
läind ku mind pandi juba ema juure magama. Kus
mul oli esteks kangeste äbi et ise meeste rahvas
ja mine nüüd naisterahva juure magama ja tahtsin
protsessima akata et ega niukest asja ka põle et
laske mind isa juure magama, aga mis sa ing prot
sessid kui ise rääkida ei oska — lõin käega ja
mõtlesin et soravnoo kuda vene keele ütelda ja
läksin ema juure magama.
2.
Kuda mulle nimi pandi ja muud
asjad.
Teisel pääval nigu silmad lahti tegin nii oli
koe uni läind ja vaatan et isa oopis teist moodi
läind. Et eila seisis iluste sirgel püsti, aga täna
tuigub nigu oleks piast põrund.
Mulle oli niuke asi jälle imelik ja uus vaadata
ja ega ma põleks asjast arugi saand, kui mitte mo
ema madli põleks tuld tuppa ja üteld isale et ui
essuke näe isa juua täis. Mjä sellest sain siis koe
targemaks et vat ku inime tuigub siis on juua täis.
Eks isa tuikus ka nigu emane lutikas möda
tuba ümber ja vajus siis mo juure ja koe praalima,
et mis so nimi on et miks pärast ilma nimeta siia
maa kera piale tuld.
Ma ei tiadnud ka et miks pärast ilma nimeta
kust siis ma pidin tiadmja alles1 teist pääva elasin
siin maa kera pial. Ja tahtsin vasta käratada, et
ise juba vana mees et sõas käind ja kõik ja tuleb
mo käest küsima, aga näe ei oskand rääkida veel.
6
Varsti piale seda akkasid isa ja ema arutama
keda mulle nimeks panna.
Mulle oli juba sündimisest piale meeldind Ni
klil ai nimi ja muudku tahtsin jälle vägise rääkima
akata et mis tühja nii kaua selle juures mõtelda et
pange Nikulai pauhti ää ja asi vask, aga ei saänd
jälle frjääkida oopis mingisugune vau-vau tuli suust
välja mulle ja teistele naeru piale.
Kus mo ema Madli Murakas rääkis siis isale
kõvaste auku pähe, et paneme põngerjale nimeks
mõne saksa nime et Kotvrit või nii et siis mõisa
ärra ehk võtab edas pidi poisi oma juure toa poi
siks ka ku saksa nimi, aga kus isa nüüd sellega.
Kus isa lõi rusikaga vasta lauda nii et iüks laua jälg
tuli a_.lt ,ää ja käratas et mo isa nimi oli Jaan ja olgu
tema nimi ka Jaan.
Ema ei julgend vasta ka rääkida, et viimaks
isa lööb tajl ka ühe jala alt ää ja nii moodi tuligi
siis et mo nimeks pandi Jaan Kägu Arkaadi poeg
ja olen siia maani jäänd selle nimega ja põle teist
nime võtt nigu mõned mo tuttavad on teind.
Nigu oli mo ea sõber Juku, kis muud ei teind
kui imes sõrme ja nii kaua imes kui põld sõrme
änam olemaski ja siis akkas teist sõrme imema,
selle nimi oli vanasti Juku, kus nüüd tuli mulle
linnas üks päe vasta ja oopis Johanneseks läind.
Nii uhke koe. Ja üks teine sõber oli ka, kui seltsis
sla karjas käisime oli ikka Sass, nüüd oopis Alek
sander ja ei tee moost änam väljagi muudku ma
üksi olen jäänud Jaaniks oma ea vana nimega.
Teine päe mo elus läks nisama lõbusaste ku
esimene pää muudku kaanisin piima ja mõtlesin
ise et küll see ilma elu on naljakas et kui tükk aega
on valge oid et siis läheb pimedaks ja ku,i tükk aega
on pii me oid et siis l äheb valgek s j a et ei tia m iks
see nii moodi on.
7
Eks mul ole praegugi ähi veel selle pärast et
et väkesest piast nii lollakas olin põld ambaid suus
ega kedagi ja numbreid ei oskand ka lugeda, esteks
tulli imo arvates setse siis kolm ja siis alles üks.
Nüüd ma olen palju targemaks saand tunnen kella
ja kõik ja olen igate pidi tark ja arusaaja inime.
Kui juba mai tia mitu korda oli pimedaks ja
valgeks läind, siis võttis mo ema mind sülle ja pani
mulle toredad riided selga ja ütles et vaat jaanike
täna tuleb kool meister ja ristib so ää, et ole nüüd
viisakas poiss ja ää kisendama pista.
Kus siis tuli tädisid ja onkleid igast kandist ja
soid me toitu nii et kole oli koe vaadata ja mul
. . . nii et laua jalg tuli
alt ää . , .
. . • kus siis tusi tädisid ja
onkleid igast kandist . . .
tilkus süda verd et ei tia mis eest kõiki puha
jumala mudu toidetakse et ega siin mõni vaeste
maja pole. Äga ma ei saand ka sinna midagi pärata
sest ei oskand rääkida ja selle pärast otsustasin
inimeste keele varsti ää õppida et siis panen oma
sõna ka maksma.
Kui siis võõrad kõik me joogid ja söögid olid
kinni pistnd, tuli üks mees kellel oli niuke naljakas
karva tutt lõua otsas, mis nigu ma pärast
aru sain, üütakse inimese juures abemeks.
Ja ema ütles siis mulle et Jaan ole nüüd iluste
vait et kool meister tuli ja oie ontli poiss, et nüüd
8
akkab ristimine. Ega ma tiand mis see ontii poiss
ja ristimine tähendab ja oleks raudu ilusaste vait
ja kõik oid, aga kui kool meister akkas (mulle külma
vett pähe viskama, see ajas mo elu täis et aarasin
kahe käega kool meistre abemest kinni. Et kisse
poisike on et võib nii moodi vett pähe loopida.
Kus koolmeistril olla akand nii valus et last
mo prantsti kääst maha kukkuda ja mulle tuld suur
muhk pähe. Mõned inimesed räägivad siia maani
et ma sellest kukkumisest jäänd eluks aaks lolla
kas ja muhk olla mitu aastat pias oid nigu muna
mägi, aga mia niukest juttu ei usu. Võib olija et
kis nii moodi räägivad on ehk ise maha kukkund
ja ise lollakaks jäänd, see võib küll olla aga ma
nii moodi põle.
3.
Kiida ma käima, rääkima ja raita
õppisin tundma.
Piale ristimist ma elasin mai tia mitu kuud ja
olla iga päevaga suuremaks läind nigu pärast mulle
räägiti ja üel ilusal suvisel soojal päiäval olla ma
kiigust välja ronind et katsun ka kuram kahe jala
piai käia nigu teised inimesed ja käind prõnts
prõnts paar sammu, kus jalad olla oid kõverad
nigu looga puud ja ma ise olla tuikund just nigui
oleks juua täis oid. Äga m(a psÕld juua täis oopis
jalad olid kole nõrgad ja pand siis padavai jälle
prõnts prõnts kiigusse tagasi. Paar päeva iljem ma
olla jälle teind käimisega proovi ja olla juba käind
nagu täitsa mees ja taht siis mo isa Arkaadi suuri
säärega saapaid ka jalga panna et siis nigu rohkem
mehe moodi, aga eks saapad olla oid nii suured
9
et ma kadimd ühe saaipa sisse koe ää ja nina otsa
pole ka välja paist.
Eks isa tuld parajaste tuppa ja vaadand, et
mis kuramu asi see niuke on et saabas ise liigub
ja irmus ääl tuleb saapa seest väjlja. Kus pand
padavai tuast välja et appi appi, et vaimud saapa
sees ja küla rahvas jaost kõik kokku vaatama kõi
gil malakad käes ja akand saabast materdama. Ma
olla siis pia pist saapa seest välja ja saand kä
malakaga ea matsu pähe ja siis oid kõigil ea meel
et põle vaimu ega kedagi oid.
Mul üksi põld ea meel, sest kellel enne ea
ea meel on oid kui ea matsu pähe saand.
Miila ma inimeste keelt õppisin ja rääkima
akkasin seda ma äste ei mäleta aga teised räägi
vad et mo esimesed sõnad oid niuksed et ema ae
käi deenele. Kus ema ehmatand seda, kuuldes nii
ää et last tangu, pudru põhja kõrveda ja isa and
jälle selle eest emale ea kere täie peksa. Äga valla
vanem läind jälle parajaste mööda ja tuld lahu
tama ja isa and talle ka paar tükki vastu vahti
mist Ja valla vanem' viind mo isa selle eest kinni.
Kus küla naised vangutand siis mo üle piad
et oi essuke et ku esimiste sõnadega niukest lolli
juttu suust välja aäb mis tast siis veel saab ku ta
suuremaks kasvab ja päriselt rääkima hakkab.
Siis ku ma juba terve aasta otsa maa kera
pjal olin elanud sain esimist korda peksa. Vat
nigu mul oli niuke rumal mood et toppisin oma
nina alati sinna kohta kus põld vaja ja üks päe
akkasin isa-ema kummuti sahtle kallal sörkima et
mis sial on jaj leidsin maiimatu uiga nisukesi nallakajid paberisi kes olid iga te moodi värvi ja numbred ja pildid olid pial.
Ma vaatasin et kuramu ilusad paberid, korja
sin kõik iluste kokku ja akkasin paberitega tuba
10
tapetseerima. Muudku lõin pintsliga paberi ühe
külje liimi täis ja plärtsti vasta seina ja nii moodi
kõik paberid läbi. Kus tua seinad olid kõik mailmatu kirjud ja numbreid täis ja mul oli imo töö üle
niuke ea meel nigu ienne põld oid.
Süs vantsisin pika toimega sia lauta kus isa
ja ema sigja tapsid ja lõin rinna ette nigu jõu mees
ja ütlesin et ida ja ema ae, jätke dia tapmine poo
lele ja tulge vaatama mid ma kummutit leitud pa~
beli lipakatega tegin.
Kus ema lasi ehmatuse pärast sia lahti ja siga
pistis karjudes valla maja poole omal nuga seigas
nigu läheks kaebama et teda tahetakse ää tappa
. . . jalad oid kõverad nigu
looga puud . . .
.,. siga pistis karjudes valla
maja poole . . .
aga isa tegi nisama suguse rumala näu ette nigu
pärast poole oli me kooli koolmeistrel kui rehken
duse tund oli ja pidime välja arvama et kui kol
mest võtta kolm ää palju siis järele jääb ja keegi ei
tiadnud ja koolmeister arvas ka nii et igi pullid
tulid pia laest välja !aga ka ei tiadnd.
Vaevalt oli poolteist tundi ehmatusest mööda
läind kui isal ja emal tuli jälle mõistus pae tagasi ja
panid padavai tua poole jooksu et vaatama keda
ma ofin teind.
Mis piale seda tuli seda ma aste enam ei mä
leta. Muudku seda tian iet meil oli suur ao virn
õue pial kus oli mai tia mitu kümmend ao kubu
11
teisel pääval oli sial lage plats ja isa püksi rihm
oli nii ära kuiund et ainulit vask pannal oli järele
jä Ind.
Mõned mo küla inimesed räägivad et ma olla
jälle sellest päavast piäle rumalaiks jäiänd mis põle
Õigus, sain oopis palju targemaks selles mainitud
suhtes et niukesed värvilised numbritega paberi li
pakad üütakse rahadeks ja nendega ei tohi tuba
tapetseerida nigu ma olin teind.
4.
Kiida ma esimist korda juua
tais jäin.
Ku ma viie astane (olin, nigu mo isa arkaadi
ütles, et nüüd sa kuri nahk oled viis aastat siin
mallina pial eland ja ara põle veel surnd, et võta
siin on püksid ja pastlad ja pane jalga ja tee nigu
oleks täitsa mees ja mine kiriku juure ja vaata kua
kuda maalimas elatakse. Ja viis kopkat sain veel
piale kauba kelle eest võisin vassi ja saia osta.
ja et püha (päe oli, keerasin pastlad jalga ja
püksid ka ja padavai koe kiriku poole, kelle torn
paistis üle metsa me juure. Ise mõtlesin et elu lä
heb iga päevaga ikka toredamaks ja et kui nii
edasi läheb ja tuleva (paista jälle viis kopkat saan
siis saja aasta pärast fon juba ligemale rubla jä
kuram kussa sellega.
Lähen niulkeste mõtetega ikka iiuste kiriku
poole, korraga vaatan üks tuleb vasta. Vaatan
ja vaatan et kisse niuke on et tuleb vasta. Esteks
ei tund ää, aga kui ligemfiale jõudis siis sain aru
et oli Näraka Kusti kis oli mo ea sõber mootst
palju vanem, ligi kümne aastane ja juba suur elu
mees käis külas ehal ja kandis püksi taskus mail12
matu suurt nuga keilsel oli nöör otsas et tää ei kauks
suitsetas ja jõi Viina nigu Pudeli Karla kis enne
ei võtt viina pudelit suu pialt ää enne ku tühi
oli ja siis tõrnmas väljaspoolt pudelit sõrmega nigu
oleks lehma lüpst ja siis tuli ikka veel pudelist
üks tilk.
Noo ja noh, eks Näraka Kusti tulnd mulle vasta
ja kus jäi koe seisma vat ehmatas ää et mul ka
juba pastlad ja kõik et täitsa meheks akkand.
No, et kussa nüüd lähed siis ka oma aruga,
koe küsima.
Ma vasta, et kus ma ikka lähen et püha
päevane päev, et lähen õige vaatan korra kiriku
. . . Näraka Kusti tuli
vasta , . .
. . . ja suust tuli naljakat
asja välja . . .
juure keda sial nooremad inimesed teevad ja et sa
vist tulid sialt poolt et ei tia kas vassi on veel,
et ostaks ka õige ühe pudeli.
Vat ega ma põlnd enne vassi mekkida saand
ainult üks kord ku isa linnast tõi koe terve pudeli
täie ja oli juua tjäis piaga pudeli maha pilland, ma
lakkuisin keelega ää, kus. oli alles kuram magus
ja ea nii mitu pääva nägin sia karjas magades
unes kuda vassi pudel tuli ise mo juure aga kui
parajasti tahtsin jooma akata siis ärkasin üles põld
vassi pudelit enam kuskil.
Äga eks Näraka Kusti kõrvad läksid koe kikki,
et viimaks saab ka vassi ja koe mo käe alt kinni,
13
et ku tahad täitsa mees olla piad liigud tegema,
et pastalde ja pükste liigud.
Ma ei porgand ka, tule taevas appi, viis kopkat taskus, läbi ja läbi rahadega mees ja kuda sa
jätad viälja kiristamata, pialegi niukesele eale
sõbrale nigu Näraka Kusti.
Kus vajusime siis seltsis kiriku poole ja Kusti
akkas ääri veeri mööda uurima at palju sul siis
raha on ja keda vass enne toit et parem osta kortel
viina et vass naiste jook ja ega sa naine põle
või nii.
Ma esteks punnisin vasta ja rääkisin et eila
alles saj irmsasti joodud (aga ise põld kedagi joond
mudu ainult ajasin käu jaani) ja niine tia kas on
ea võtta aga Kusti lubas siis kõikidele plikadele
rääkida et mul juba paistlad jalas ja kõik ja joob
veel naiste jooki.
Ja nii kui Kusti niukest ullu juttu oli rääkind
et tahab plikadele rääkida et ma olla naine või
nii, kus lubasin koe viina osta ja jäi sellega.
Eakene küll eks jõutsime pika piale kiriku
juure, kus inimesi oli koos nigu merd koe ja kirikul
oli mailmatu pikk torn pial ots vasta taevast nigu
ma enet elu inime kus lälks plikade juure ja rääkis ead
juttu ja naeris hobuse äiälega ja plikad ka ähäh.
Piale seda läksime kortsu leti ääre ja kusti
käratas kortle viina välja kelle jõime kahekesi
ää ja ma Imaksin kelle eest viis kopkat. kahju
küll aga noh põlnd kedagi teha. Kisse siis naine
tahab olla ku omal viis kõva aastat juba turja
pial püksid-pastlad jalas ja kõik.
Panime siis suitsud ka ette ja tulime kortsu
uksest välja nigu vanad jooma mehed kis iga päe
viskavad paar niukest kortle täit ääl. Vaevalt sain
uksest välja astuda korraga tunnen et akkan lolla
14
kaks minema. Ega ma põld enne nii palju viina
võtt, ainult isa pudelist piin vähe mekkind, aga
see ei teind lollakaks.
{Küsisin siis kusti käest (et kas sa akkad ka
lollakaks minema või on mul üksi nii moodi aga
kusti ei vaadand mo poolegi mudku nuuskas nina
ja ütles et mis isa enam lollakaks lähed et sa ju
sündimisest saati lollakas juba.
Oleks ma suurem oid oleks niukese sõna eest
vastu piad tõmmand aga ma põld suur sellepärast
ei teind talle vaesele mehele kedagi ja läksin edasi
korraga tunnen et ei saa änam sammugi edasi ja
kirik silmade ees kõik tagurpidi, torn koe vasta
maad.
Siis ma sain aru et akkan juua täis jääma. No
d taht teistele näidata ika et ise täitsa mees ja
kõik, pastlad jalas ja tühjast ühest kortletäiest
korraga juua täis. Nii moodi põle mehele kohane,
pialegi kes tahab olla täitsa mees. Kus tegin siis
naerukile näu ja ütlesin kirstile et näe kirik kuri
vaim läind tagurpidi, et aga naljakas, alles oli iluste ja nüüd torn vasta maad.
Ja nii kui olin saand seda ütelda nii ei jaksand
enam kätt ega jalga liigutada mtmdku kukkusin
tötsti maha nii juua täis nigu surnu koe.
Kus Kusti arvas et ma nisama teen vigurid
nigu me pool kantis oli niuke mood et nii kui
keegi viina oli võtt, siis enne ei jätt järele kui ei
jäksand änam käia ja tuli roomates koju nii kusti
ka et tahan vana meestele järele ahvida ja koju
akata roomama ja lõi mulle jalaga vasta ribi konte
et ää ole pundar kaltsu, tõuse üles ja käi mo järel.
Äga ma ei tõust. Kusti võttis siis mo jalast
kinni ja rebis aia ääre nõgeste sisse, kis nii sindne
moodi kõrvetasid et aelesin sialt koe välja- Mai
ha mis raa kõik sial rääkisin ja oigasin ja vahest
15
tuli niukest naljakat asja suust välja, keda ma en
ne põld näind ja üleüldse oli sant ja paha.
Kusti küsis siis mo käest et kas süda läiqih
ka ja ma oigasin vasta et kust ma tian kas ta läi
gib või ei läigi põle elu aeg südant näind ja et
piaks aga siva pia selgeks saama kooberdaks koju
ja ejdaks magaima nii et ei tiakski et juua täis oled.
Äga eks Kusti oid kaval. Kus akkas koe mul
le auku pähe rääkima et tohoo kuram miks piad
selgeks ei saa see nigu käki tegu. Et ma piaks
nüüd veel üe kortle täie viina ostma;, et viin pi
dada niuke olemia et ku oled pailu joond ja paha
on akand et isdis piab veel võtma ja siis läheb kõik
ise enesest mööda ja põle äda kedagi änam.
Eks ma loll jäin nõusse ka, et piaks ikka vii
na veel ostma et pia asi kuda juua jtäis olemisest
ruttu lahti saaks. Äga vat põlnd raha änam kel
lega viina osta. Viis kopikat oli esteks ja see oli
juba läind. Korraga Kuistil ea mõte pähe, et ma
annaks oma pastlad et nende vasta saab pool toopi
koe, et ta olla üks kord saand pastalde eest ja
ma võtku pastlad jalast ää küll siis viina saab.
Ma uuristasin sõrmega nina jia akkasin vastu
rääkima, et kuda kuram, kuda sla annad pastlad
ää alles esimest päeva jalas j/a anna älä. Ja ütle
sin ei et pastlad küll ei saa. JJa Kusti koe et no
kui ei taha põle vaja ja et sure äiä nigu Kohru
Mart oli surnd ää selle pärast et oli pailu viina
joond.
Nii kui ma seda juttu kuulsin et viinast võib
ää surra, võtsin koe pastlad jallast, et säh parem
annan pastlad kui suren ja Kusti tuli natukese aa
pärast tuikudes tagasi ja rääkis ea naerukile näuga et kõrtsimees võtt pastlad küll vasta ja and
viina ka aga kortel oid ääre tasa täis ja ta akkand
16
vähe vähemaks rüüpama ja rüüpand kogemata
kõik ää.
Äia ei oskand selle piale muud kedagi ütelda
muudku akkasin suure äälega nutma et nüüd on
paistiad läind ja ise juua täis ka ja et mokas, kuda
ühe sõnaga ütelda.
Kus Kusti koe vasta et kuda mokas et sul ju
puhta uued püksid jalas et nende eest saab ka
ühe kõrile viina ja lähme kahekesti siis on kin
del et saab. Eks mta siis tuigerdasin enese püsti
ja vaamsin kõrtsi tagasi et tulgu mis tuleb egas
siis tühja viina pärast ää ka ei või surra.
Muudku aasin kortsus püksid maha ja kortsu
mehele et olge eaks kas saaks nende eest natike
viina. Kortsu mees kallas sõna lausumata kõrile
viina täis ja pani püksid leti alla. No ma võtsin
siis ea käraka nii et kõik kohad raksusid koe, aga
nii kui jõin nii lõi pähe ja igale poole.
Kus akkas valus koe viinast või mai tia kel
lest. ja veel teine kord raksus ja kolmas kord ja
neljas kord ilma et ma oleksin tilkagi võtt. Äia
ehmatasin ää vat juua täis piaga ei saand üste axu
et mis kuramu asi see on et viina ei võtagi ja ikka
lööb edasi ja tahtsin ennast ringi keerata et kat
sun kudagi moodi välja kooberdada ja vaatan
mo oma ea isa lajatab püksi rihmaga vasta^mo
selga. Siis ma alles sain aru mis asi see kõige
aja raksus.
Mõned inimesed räägivad et ma olla piale
seda nii irmsat moodi peksa saand et olla piale
seda piast nõrgaks jäänd ja mõned jälle räägi
vad et põle õigus et ma oll^ juba sündimisest
saati niuke pooltotäkas oid. Äga ma ise arvan et
põle kellelgi õigus, olen ikka taevas tänatud oma
mõistuse juures ja aru saajaks inimeseks jäänd.
17
2
Kuda raa kõrtsust kodu sain seda raa ei tia
siia maani. Muudku seda tian et korra päeva ei
saalid kuskile istuda ja ema ajas iga päe omikust õhtuni ikka ühte ja seda sama joru et oh sa
elasštaja ja armuline, ise viie aastane ja joob oma
pastlad ja püksid kortsus maha ja ikka niimoodi
jälle otsast piale nigu pidada olema niuke lind papukoi või kuda, et see pidada ka omikust ohtani
ühte ja seda sama jõra ajama. Ega mai tiä käs
on, ma niisama olen kuuld.
Ma rääkisin küll vasta ja püüdsin sleletada
kuda oli kõik et Müraka Kusti tuli vasta ja kõik,
aga mis rao rääkimine aitas, jõra algas jälle otsast
piale ja kestis kolm nädalat kuni jaani päävani,
siis akkas uut moodi jõra pitrooliumi pärast kelle
ma olin kaevu kalland.
5.
Kuda ma esinaist korda poodi
läksin.
See oli jälle üks päe umbes sel aal ku maasi
kad akkasid valmis saama. Ega ma siis ei tund
veel kella ega kalender! ega kedagi ja selle pärast
arvasin aega ikka nii moodi, et ku maasikad akkasid valmis saama ja ku rukist akati lõikama siis
- oli ikka veel suvi aga kui tuppa toodi niuke puu
kellel okkad olid küljes aga raudu oli päris arilik
kuuse puu siis ma sain aru et on juba talve. Äga
mis kevade ja sügise olid seda ma sel aal veel ei
tiand. Nii rumal olin koe.
Nooja noh eks see oli sel aal kui maasikad
akkasid valmis saama eks ema-isa, ise juba vanäd
inimesed aga ikka veel nalja vennad, vat saatsid
mind poodi mis oli kolm versta mo kodust eemal
18
et mine too kümme naela pitroolit ja podeli täis
liikvat. Ja andsid raha ka viis kümmend kopkat,
kelle sidusin iluste rätiku sisse et ära ei kauks.
Ega ma teind sel suurel tähtsal pääval änam
tööd ega kedagi egas kuram poodi minemine mõni
iga päävane asi pole. Muutku akkasin juba ommikust piale ennast sättima ja pesin näu ka puh
taks kis oli jõulust saati pesemata. Kus ema andis
mulle veel puhta särgi selga ja isa vana katkise
kaabu päe nii et ku peeglist vaadata oli mailmatu
tore poiss koe.
Eks akkasin siis lõuna paiku minema pitrooli pläsku ües käes ja liikva podel teises käes
ja rätik rahaga kõvaste ümber kõhu siutud et äü
ei kauks, nigu mo oma em,a madli oli õpetanud*
Vaevalt olin saand poolteist tundi nii moodi
käia ku olin poe juures nigu vana viis kopkat.
Eks kuram sial oid paar tuttavat mo küla
poissi Silgu Peeter ja Kribala Märt kus istuvad
poe ukse ees nigu uhked saksad.
Noh Jaan keda sa tulid poest ostma, koe kü
sima ja ma rääkisin iluste ä|ä et vat petrooli ja
liikvat, ei valetanud ega kedagi.
Nii kui poisid kuulsid et mul viiskümmend
kopkat vask raha nööriga ümber kõhu, kus tulid
koe mõlemad mo juure ja teretasid kättpidi, et
teretere ja kõik, et eks paku siis ka ead suitsu et
ise raha" mees või nii ja suitsu ei pakugi.
Ma sel aal veel suurt ei suitsetand muudku
üks kord kõrvetasin nõgese lehti karja maal ja
keerasin paperi sisse lotskisse et see pidada see
kõige parem tubakas olema ,aga nii kui sain jüe kor
ra lotskit tõmmata nii olin kärts-põrmu pikali
maas ja siad tuhnisid selle aia sees poole vaka
maa kartulid üles kelle eest ma sain peksa. Piale
seda ma palju põle suitsetanud ainult vahest ar
19
va ku isa tuast ära on tõmman piipu ja siis tuleb
niuke ea uimastas pähe nigu oleks viina jooncL
Äga niukest asja et ma alati suitsu kaasas kan
nan, niukest asja sel aal veel põld.
Ja ütlesin tuttavatele poistele et praega põle
ja kus poisid koe vasta et sul raha mailm, et osta.
Ma rääkisin küll, et raha on parajaste pitrooli ja
liikva jauks, ise mõtlesin et saab nii moodi kurjast
vaimudest lahti, aga kus poisid sellega nüüd. Äkkasid mulle niukest asja rääkima et võta pool plasku täis pitoolit ja kalla kaevust vett piale nii et
täis saab et see pidada nisama ea olema nigu pä
ris petroolgi ja vaata et põleb veel paremgi.
. . Eks akkasln siis lõuna
paiku minema . ..
... ja padavai kaevu juure et
kallan muist vett tagasi...
Ja küsisid mo käest et kas tiad kuda tehakse
pitroolit? Ma ei tiadnd, kust kuram ma pidin
tiadma, põlnd koolis käind ega kedagi. Kus Silgu
Peeter rääkis siis pikalt ja laialt, et pitroolit saab
nii moodi ku puud põlevad püütakse tuli kinni ja
pannakse plekk nõu sisse ja kallatakse vett piale
ja nii ongi pitrooli valmis.
Ja rääkisid mulle nii kaua auku päe kuni ma
viimaks akkasin uskuma ja teised andsid au sõna
ka koe et see ei pidada kedagi tegema kui pitroolile vett juure kallad, kelle piale ma ostsin siis
pool plaskut pitrooli ja ipodeli täis liikvat, karbi
20
suitsu ja mai tia mis kribukrabu veel, kompusi,
vassi ja kõik.
Siis ku oli kõik ära söödud ja ära joodud ja
suitsud ära suitsetatud läksime kõik poe suure kae
vu juure ja kallasime plasku iluste ääreni vett täis
nii et ei saand arugi et vett oli juure kallatud vat
mõlemad on ühte nägu.
Eks mul süda valutand • küll natike ku koju
poole akkasin tulema ja põlnd ea tundmus aga ise
mõtlesin et põle äda kedagi ja nii ku kojo sain
andsin koe plasku ja podeli ema kätte et tee keda
tahad ja põle änam iminu asi.
Nii moodi jõudis oh ta kätte ja ema kallas
plaskust pi.roolit lampi et siis nigu valgem. Kus
ma ähmi tais et viimaks kuram plahvatab nigu
poisid olid rääkind et veega pidada pitrooli pailu
paremini põlema ku mudu.
Äga lamp ei akkand põlema tee keda tahad
koe. Muudku tegi suss-suss ja sätsus aga põlema
ei akand. Ema jukerdas lambi kallal poolteist tun
di ja läks siis saunast isa ää kutsuma et mis kur
ja vaimu asi see lon et lamp põlema ei akka.
Ja mul koe niuke aimdus et eks vesi vist rik
kus pitrooli oopis ää. Kus aarasin koe plasku
ja padavai kaevu juure et kallan muist vett tagasi
siis jääb selge pitrooli järele ja nii moodi põle äda
kedagi. Eks tegingi nii ja kallasin muist vett plas
kust ää ja panin jplasku jälle vana koa piale tagasi
ja tegin niukese näu nigu põleks kedagi oid.
Kus isa tuli ka siis suiure ooga tuppa ja akkas
lampi kruttima aga lamp põlema ei akkand. Ja ni
gu ma olin ette aim and, ja võttis jälle püksi rih
ma ja küsis mo käest irmsa äälega ,et poiss sindre!nahk, mis kuramu tükki sa jälle oled teind?
Ma esteks ajasin vasta et põle kedagi teind
ja süüta nigu ingel taevas aga pärast pidin tunnis21
tarna kõik kuda oli ja kuda poisid rääkisid ja
veel seda, et nüüd on pitrooli jälle ea, et kallasin
vee kaevu. Ja et ära sdle pärast löö et oli ikka
täitsa mees.
Äga isa efi oolind mo oiotusest. Ändis nigu
jaksas. Mitte selle pärast et muist raha ära rais
kasin, oopis selle pärast et olin kaevu vee ää solkind. Äga kust ma tiadsih et see nii oo, vat põld
jo veel kooils käind ega kedagi.
6.
Kuda me maja maha põles.
Ma olin oma aru järele juba maailmas elanud
mitusada päeva või veel rohkemgi kui korraga
ühel ilusal päeval kui päike paistis kangesie paiavaste ja mo koer, kelle nimi oli enne oid peila aga
ma panin talle uue nime neeru, oli palavusest nii
uimane et akkas ise enesest tagurpidi käima ja kuk
kus siis tötsti maha, vat sesama päe läks me maja
põlema mis põld minu süü nigu siia maani arva
takse nihatus kus ma olen üles kasvand ja pool
oma elu east elanud.
Ja kus kuram läks ise enesest nii põlema et ei
saand änam ää ka kustutada ja muud kedagi ei
jäänd järele ku üks ää põlend kardula pabu kelle
ma sõin pärast ää ja paar põlend palgi otsa ja
üks liigetega nuga kelle puu pia oli ka ää põlend.
Vat see asi tuli kõik nii moodi et teised olid
läind eina maale eina tegema ja ma jäin üjksi mo
koera neeruga kodu oidma et ei tuleks mõni võõ
ras inimene keda mo isa ja ema ja ma ka põle
enne elu ealgi näind ja tuleb ja viib kõik ää mis
meil on. Ja kus isa ütles veel et kuram olgu kõik
22
korras ku rae kodu tagasi tuleme ja oia sa oma
nahk ku midagi ää on kadund ehk pahasti on.
Kus mul oli üksi päine mailmatu tore laaber
dada, käisin sahvres ja sõin sia rasva ja kõik ja
nägu läikis rasvast nigu uus vask raha koe. Nigu
öeldud, päike paistis nii, et kole oli koe vaadata
ja mul akkas uni suurest palavusest kangeste piale
tulema. Äga kuda sa eidad magama ku nii moodi
kästud et piab kodu oidma ja vaatama et keegi
kedagi ää ei viiks. Ja nigu ma olin juba maast
madalast piale aru saaja inime ja sõna kuulelik
ka, lõin omale pudru nuiaga vastu piad et uni ää
läheks ja nii ku panin kolksti nii uni täks mai tia
kuhu ää ja akkasin siis kodu Järele valvama. Esteks käisin kõik koad läbi et kas kõik on alles,
siad ja lehmad ja lambad ja kanad jä siis sidusin
nööri pidi kõik ühte kokku ,et keegi ää ei kauks,
aga siis akkas uni jälle irmsaste piale tulema. Ja
kuna mul pudru nuiaga vasta piad löömisest oli
maailmatu suur muhk pähe tulnd siis ei taht änam
teist korda lüüa muudku rääkisin mo koera nee
rule ää et eidan natike magama ja oia sa ka natike
kodu et mis kuramu eest sa mudu süüa saad.
Noojanoh eks eitsin siis päikese kätte rohu
piale pikali tuduma ja tudusin poolteist tundi järge
mööda. Kus nägin veel mailmatu ead unenägu et
läksin omiku sigadega karja ja neeru iluste kaa
sas ja korraga keset teed puha uus viie kopkane
vask raha. Eks ma raha koe karnapsti maast
üles ja padavai nii kuda jalad võtsid kojo poole
tagasi et mingu siad nüüd kus kuram et mis mul
viga ,mul viis kopkat. Ja nägin veel unes, et jooasin suure kiirusega nigu nurmi koe kis pidada ka
kange kiire jooksu mees olema, tua uksest sisse
et teistele ka näidata keda ma ldtsin, nii kui toa
23
uksest sisse jooksin ,nii raha mai tia kuda libises
mo käest äiä ja veeres voodi alla.
ja nii kui raha oli voodi ääre alla kukkund
nii ma ärkasin üles, kus päike paistis ikka veel
nigu kuri vaim ja oli mo nii lolliks võtt et ma ei
iiadnd änam kas olengi elus või põle. Siis panin
sõrme suhu ja ammustasin ea raksu ja siis sain aru
et olen elus edasi ja põle äda kedagi.
Äga selle piale vaatamata ei saand aste käia
ja mo koer neeru kis põld kedagi valvand oopis
oli ka rnooga seltsis ea läraka aega rnagand, see
aukas iseenesest tagurpidi käima ja nii moodi oli
me kahekeste lollakad nigu seejvaldi ullumeelsed
ja ma naersin irrnsa äälega.
Kus siis tuli mulle mo une nägu jälle meele
ja olin ise nii uimane et ei saand aru kas olin
raha leid unes või ilmsi ja panin padavai koe tup
pa voodi alt ära kadund viit kopkat otsima et
ehk leiab kuramu jüles ja mis siis viga jälle elada.
Ostan koe terve naela saia ja jääb kaks kopkat
iü:e ka veel. Äga eks voodi alune oii nii pime et
kui sial oleks pidand sööma akkarna, siis põleks
lusikast ka suhu näind panna ja mul ei aidand
muu nõu ku võtsin küünla, et akkan küünla tu
lega otsima j a et eks nii moodi ikka üles leiab, ku
nmdu ei leia.
Vaevalt olin saand nii moodi pool tundi raha
otsida ku korraga kuulsin, et väljas irmus kisa.
Eks mul käis koe mõte piast läbi et nüüd on vist
vargad tuld ja tahavad kedagi ää viia ja kus pä
rnu nii kuda jalad võtsid uksest välja vargaid ää
ajama. Äga nigu ma aru sain põld sial vargaid
ega kedagi oopis üks lehm oli ühele kanale ja
laga pähe astund ja see tegi innust kisa, nigu nad
olid kõik ühte kokku siutud et ää ei kauks.
Ma siis ajasin asja jälle iluste jutti ja et leh
24
mad ka piast rumalaks päikese käes ei läheks,
ajasin kõik ilusti lauta ja läksin tuppa tagasi et
akkan raha edasi otsima, aga nii kui tua ukse
poole läksin nii pidin ehmatusest pikali kukkuma,
nii nõrgaks võttis jalad. Kus tua uksest tuli suitsu
välja nii mis kole koe, vat küünal kellega ma raha
otsisin oli jäänd voodi alla ja eks voodi sindrenahk oli vist põlema akkand.
Ma akkasin esteks suure äälega appi karjuma
maja kuram põleb ja tulge aidake kustutada aga
keegi ei kuuld mo äält piale mo koera kis ei teind
sellest väljagi et maja põleb ja muku magas päi
kese käes edasi.
Kus varsti akkas juba tuld igalt poolt välja
tulema ja ma sülitasin küll nii piale nii et suu lagi
oli kuiv, et ää kustuks, aga ei aidand kedagi. Ega
mul ei aidand änam muu nõu ku pistsin eina maa
poole plagama et kutsun isa ja ema appi et maja
põleb aga poole tee pial tuli meelde et loomad
piaks vist laudast lahti laskma et mudu põlevad ää
ja ku tagasi jõudsin olid pritfsi mehed juba pritsuga
sial ja õieks võib olla pritsind ka aga põld vee
nõu ja selle pärast pritsu mehed vahtisid nisama
pialt ja teised inimesed ka.
Ku maja juba maani oli maha põlend siis
jõudsid ema ja isa ka ähkides ja puhkides kohale
aga põld änam kedagi vaadata oli kõik ää põlend.
Kus isa siis vaatas nii kurja näoga mo piale nigu
üks kord ku ma ajasin piima ämbre ümber ja kü
sis mo käest et kuda sa ometi selle põlema oska
sid panna ja akkas rihma otsima kellega mind
peksta ja ma ütlesin vasta et ega ma põle pand,
et välk lõi maja põlema, liigu ma olin vanemate
inimeste suust vahest kuuld et välk pidada va
hest maju ka põlema panema ja et nii moodi saan
peksust pääseda ,aga kõrval seisjad inimesed ak25
kasid kõik suure ääiega naerma, et taevas põle pil
ve raasugi ja tal välk.
Ma selle piale ei oskand änam kedagi ütelda
ja akkasin pika toimega püksa jalast ää võtma nigu isa oli käst. Mis edasi juhtus võib iga üks
arvata.
7.
valasid pitroolit sisse ja panid tule külge, kus akkas
ise enesest suitsema ja mühisema ,nii et kole koe
oli vaadata.
Ja piale tule kahju läksin isa ja ema juuree kis
mind olid pekst ja tükk aega nutt oma põlend maja
juures, läksin nende järele kiriku juure, sest isa
ja ema jäid sinna ööseks kortsu magama, vat muud
kohta põind ja sialt panin padavai minema ise ei
teadnki kuhupoole, muudku aga et saaks aga
eemale ja oma ette elama. Äga üks räbal viga oli
see et ei saand änam käia nii kui enne vat peks
akkas oma mõju avaldama.
Olin juba mai tia mitu tundi käind ja ümber
ringi akkas pimedaks jninema aga ma läksin ikka
vahvasti edasi liigu sada viiskümmend meest nii
kaua kui korraga tunnen et jalad ei võta änam.
Et jalad väsind. Eks mõtlesin siis, et võib ju na
tuke jalgu puhata ja eks siis või jälle edasi minna,
aga nii kui maha istusin nii käis koe irmus valu
selle koha pealt läbi kus istutakse ja niuke tund
mus oli nigu oleks keegi naaskliga turgand. Kus
ma kargasin suure ehmatuse pärast püsti ja vii
maks kuram istusin mõnele nõelussile pähe, aga
sial põld nõel ussi ega kedagi muudku see koht
kus istutakse oli peksmisest kangeste valusaks
jäänd ja selle pärast ei saanudki ma istuda.
Vahe pial akkas juba päris pimedaks minema
ja ma litsusin ikka varvast edasi, et tulgu kas või
räbalam, aga tagasi ka ei lähe parem suren juba
nälja ku peksu surma ehk söögu metsas mõni karu
või unt ää ikka parem ku kodu tagasi minna.
Ma oleks niimoodi vist umbes sada aastat ehk
rohkem käind otse teed mööda edasi aga vat kõht
akkas tühjaks minema, ta põld süüa saand. Kee
rasin siis tee pialt paksu metsa sisse, et metsas
marju maailm mustikaid ja iga suguseid, et pistan
27
sdal kere täis aga oli juba nii pimedaks läind et ei
näind marju otsida. Ühe ainsama leidsin suure ot
simise piale ja ku selle ära sõin siis jõudsin aru
saamisele, et see põldki mari oopis oli niuke asi
keda lambad vahest inaha pillavad.
Mulle eiteind see kedagi mulle oli see ükskõik
kas mari või mitte mari aga pia asi oli see et kõht
oli tühi ja jalad väsind. Ja pime piale selle veel.
Nutt akkas ka vägise piale tulema aga ma ei last
tulla. Nigu mo isa oli mitu korda üteld et naised
nutavad aga mehed ei nuta ja ma ka koe ambäd
risti et las kõht olla tühi ja las jalad olla väsind
mis kuram see moo asi on ma muudku lasen edasi
nii kaua ku üks kord maha kukun ehk kuni
üks kord undid metsast välja tulevad ja mo ää
söövad.
Kaaberdasin siis nii moodi teed mööda edasi
korraga vaatan et tuled paistavad ühest kohast,
korraga vaatan et tueld paistavad ühest kohast.
Kus mo meel läks koe rõõmsaks, et kus tuli, sial
inimesed ka ja et ehk saab kuidagi moodi natuke
süüa, et eks siis või edasi minna. Läksin siis pä
ris tulede juure koe ja vaatan et maja. Ja maja ees
maas kaks mailmatu pikka raud latti, kus olid nii
kuramu pikad et ma otsa ei näinudki. Ma akkasin siis uurima nigu mul on loodusest antud niuke
ea omadus et akkan iga asja uurima mis |mind uuvitab, et mis kuramu asi see niuke on et mis j auks
nii pikad raud latid maha on pandud ja akkasin
mööda lattisid edasi minema ja käisin poolteist
tundi, aga otsa ikka veel ei tule. Mul tuli jube
tundmus piale ja akkasün tagasi tulema et viimaks
läheb tee põrgu ja et ega niukest asja ka põle et
ma põrgu lähen et kodusest põrgust tuld ja nüüd
korraga jälle põrgu.
Eks tulin siis selle maja ette tagasi kus tuled
23
põlesid ja akkasin vaatama et ehk saab kuidgi moodi tüki leiba keha kinnituseks. Kus maja ette olid
vahe pial inimesed tuld kõigil suured pambud käes
ja seisavad piale nii moodi nigu ootaks viimast
päeva. Ma pidin juba rääkima akkama et lollakad
mis te ootate akkake parem kodu minema, aga
kus korraga ma ehmatasin nii ää nigu me enne
põld ehmatand.
1
Kus akkas kiole innus mürin ja kolin |a ter
ve rida majasid veeresid mööda raudlattisid selle
maja ette kus inimesed seisid ja kõige ees oli niuke
maja nigu mia enne poldi näind mailmatu suur
korsten pial ja sultslu tuli välja. Ma põld niukest
asja elu aeg näind et majad akkavad ise enesest
veerema ja inimesed tolad ka muudku ronivad
pampudega ustest sisse ei ooli keegi oma elust ega
kedagi.
Ma akkasin siis suure üälega karjuma et tule
taevas appi nigu mo ema ikka ;alati rääkis, et essukerre, kas te ei näe siis et rattad all ja võib jää vee
reda ja veereb viimaks põrgu kõigega tükis et tulge
siva maha enne ku veereb aga mo rääkimist ei
kuuld keegi. Muudku üks ütles et mis sa klunn
jõrad, et tule ka piale ja sõidame kahekeste linna.
Nii kui ma seda kuulsin et linna, kus jätsin
karjumise koe järele, et viimaks saabki nii moodi
linna kus ma oma elu aa sees veel põld käind.
Eks ma olin kuuld küll linnast rääkima ja isa
oli käind mitu korda ja iga kord toond mailmatu
ead linna saia ja selle saia pärast linn mulle kõige
rohkem meeldiski. Ja hüüd kuram omal ea linna
sõita ja ma õleks ikka tõesti (nende majade piale
läind kellel rattad all olid aga vat kartsin natike
põld enne niukese asjaga sõit.
Äga nigu see võõras mees mind 'kutsus kangeste kaasa uutmoodi nimega klunn, mis mulle kan
29
gesti meeldis ronisin padavai trepist üles maja sisse
ronida, käis koe naljakas klõnks ja maja akkas
liiukma.
Ma põld niukest asja enne näind et majal
rattad all j a läheb edasi ja, metsad lendavad ise
enesest mööda nii et kole koe vaadata ja akkas
kangeste kahju sellest, et ma oma elu nii äda oht
likku seisu korda pand. Eks ma kõige rohkem
kartsin seda asja et läheb sindrinahk äkitselt üm
ber, keda siis teha?
Ma ei võind kaua niukest asja pialt vaadata
kuidas kõik ise enesest mööda jooksevad isegi
mäed ja niukesed asjad keda ma muidu tean et sei
savad paigal nigu me juures kodus, need ka muudku lasid valuga mööda, nii et lust oli näha ja sial
juures oli kõikse aeg irmus mürin ja kolin.
Eks ma siis akkasin aru saama et näen unes
või nii sest kuda päriselt saab niukest asja ette
tulla ja katsusin nina et kas tunnen ja vaata imet
tundsin, sellest järeldasin et une nägu see küll põle.
Noh kui ta une nägu põle siis on ta nõidus ja
niikui selle mõtte peale tulin läksid jalad nõrgaks
koe ja akkasin suure äälega karjuma et pidage
kinni ja laske mind koju minna. Kus siis tuli uk
sest sisse üks suur tärnidega ärra ja akkas ühte
inimest otsima kelle nimi oli pilet või nii. Kus
küsis iga ühe käest ja mo käest ka ja rääkisin läbi
nutu et ei ma tia põle kuuld ega näind niukest,
mille piale tärnidega ärra sai kurjaks ja pööras
teste inimeste poole, et kelle põngerjas see niuke
on, et ilma piletita. Kuid kõik vaatasid mo piale
ja naersid suure äälega, nigu oleks ma ei tia ku
suur äbi teo tegija.
Tärnidega ärra küsis mo käest et kuda su nimi
on ja ma pidin ütlema et Jaan Kägu, aga siis mõtle30
sin ümber, et ütlen parem klunn see nigu viisakam
ja ütlesin et klunn.
Kus kõik akkasid jälle suure äälega naerma
ja tärnidega ärra keda üks üiidis krand|ruiskiks,
akkas ka naerma, et ta näeb seda isegi et ma klunn
olen, aga vat mis nimi.
Ma nägin ää et niukestele inimestele ei maksa
vastu rääkida ja rääkisin ilusti kõik südame pialt
ää kuda oli kõik ja kuda maja põlema läks ja kuda
ma kodunt ää põgenesin ja kuda ratastega majasse
sattusin keda teist moodi üütakse vakuniks nigu
ma pärast aru sain.
?
Nojanoh, eks rääkisin iluste südame pialt kõik
ää ja nii kui olin rääkimise lõpetanud nii vakun
jäi põmmdi seisma ja mind aeti välja, et see kord
jääb veel nii moodi ilma trahvita, aga ega teine
kord änam ei jiäe.
Ma ei saand veel passiibagi ütelda, nii ea meel
oli, kui vakunid akkasid jälle veerema ja nati kese
aa pärast põlnd änam 'kedagi näha.
Oli juba nii pimedaks läind, et ei näind änam
Kedagi aga mul oli kangesti ea meele olu selle pä
rast et olin oma aru saamise järele sial samas
koas tagasi kust minema olin akanud, vat nisama
sugune maja oli nigu sialgi kus ma väkunisse ro
nisin.
Eks istusin siis üe kivi uniku piale maha ja
akkasin ootama millal valgeks läheb et eks lähen
siis edasi ja vaatan mis tuleb, aga näe kurivaim1,
jäin kivi uniku piale magama ja ärkasin alles siis
ülesse kui väljas oli mailmatu suur valge.
Kus ma ehmatasin jälle ää et ei tia kus kohas
ma nüüd olen, sial kus ma väkunisse ronisin, olli
teisi majasid ka juures, aga siin oli paljad paar
kribalat maja. Jah, esteks ehmatasin ää, aga siis
ajas naeru piale, vat muist majasid olid ää lendand
31
nigu ma vakuni aknast ise nägin kuda lendasid.
Ei siis põld änam ehmatust ega kedagi.
Muudku akkasin teed mööda edasi minema
ja käisin nii moodi terve päeva läbi, ainult vahe
pial noppisin metsas marju keda sõin kõhu täis.
Ma oma aruga olin juba pool maa kera ära
käind ja ootasin miila nüüd iina maa vastu tuleb
ja jalad läksid ka all nõrgaks juba, korraga vasta
õhtat vaatan et ües kohas ka maja ää põiend ja
mees ja naine nutavad juures, et näe oli ja nüüd
põle änam.
Ma astusin siis ligi ja vaatan kuda moodi see
siis põlema läind kas nii moodi nigu me majagi,
aga nii kui ligi astusin, nii süda läks nõrgaks ja
ing jäi kinni — see oli me oma maja vare, ja
mees ja naine olid mu isa ja ema.
See kord ma peksa ei saand ja kõigil oli ea
meel et ma omalt ümber mailma reisult olin ela
valt tagasi tuld.
Ja mul omal oli ka ea meel.
8,
Kuda ma kooli pidin minema.
Nii moodi veeresid mo elu päevad ikka sur
ma poole ja ma jõudsin aru saamisele, et elu kedagi
erilist uvi ei paku kui ise kedagi nisukesi ei tee,
•SJfBBS E'f'[BÜ ;S3Tp5f
Kui ma olin kaheksa aastaseks saand, akkasid niukesed jutud ringi käima et ma olla piast na
tuke põrund et alles kaheksa aastane aga juba
oma isa maja põlema pand ja mööda mailma ringi
koland et niisuguse piaks küll ullu majasse panema,
aga isa ja ema mind sinna ei pand, panid oopis
veel tillemasse kohta — kooli.
32
Ja selle pärast ma olengi nü,üd natuke ise äraliseks jäänd ja saan ise ka aru et ma põle nisuke
nigu teised inimesed maa kera pial ja arvan ,et see
on tulnud koolist kus ma käisin kolm aastat ja
tegin selle aa sees esimese klassi läbi nii mis nak
sus koe.
Eks see oid nigu ma veel mäletan üel ilusal
sügise pääval kus tuli vihma nigu ämbrest ja ma
olin loomadega karja maal. Korraga vaatan et
ema tuleb suure jooksuga ka karja maale ja kar-
• • • Ma pidin pikali kukkuma . . .
jub ma ilmatu kauge maa tagant et jaan ae tule
koju et tule ruttu koju.
Ma mõtlesin et soh et nüüd on vist kodus
jälle isa ja ema vabel irmus kiskumine lahti ja ema
kutsub mind appi isa peksma aga see kord põld.
Kus isa ja ema istusid iluste tõsiste nägudega laua
ääres ku ma tuppa astusin ja isa kutsus rao oma
juure ja ütles et:
„Noh, Jaan, kurivaim, sa oled juba üheksan
dat aastat ja piad nüüd kooli minema nigu kõik ris
tiinimesed on koolis käind ja täna tuli valla ma
jast käsk et omme omiku olgu poiss koolis nigu
viis kopkat.“
t3
3
Kus mul läksid seda kuuldes jalad nõrgaks ja
pia läks uimaseks nigu üks kord ku ma ronisin
ühe mai Imatu kõrge puu otsa linnu pesa otsima
vat siis läks ka pia uimaseks ei saand änam kinni
oida ega kedagi muudku tulin kartsum ülevalt alla
aga ea oli et mailmatu suur (eina unik oli all ja kuk
kusin pead pidi sinna sisse ja nii põld äda kedagi.
Eks ma olin juba ammu kart et teevad vii
maks niukse sindre tüki ää et panevad mo kooli
ja kus ma selle abiga siis iänam lähen, nigu mo ead
sõbrad pudi romps ja käki kaarel olid mulle rää
kind et oia sa kooli eest nigu me oidsime kus ela
sime terve talve läbi metsas ja kannatasime nälga
ja külma aga kooli kuram ei läind.
Ja kui isa ja ema olid mulle kõik iluste ää rää
kind et omme omiku mudku levakott Selga ja kooli,
nii panin padinal läbi vihma kohe pudile kus rääki
sin rompsile ää et mis äält ja ing nüüd tahad teha
omme kuram mine kooli.
Eks romps mudu on oid ikka tark poiss kus
teeb niukse vibu et laseb versita maa piale aga sel
les asjas ta ei oskan d ka änam kedagi rääkida
muudku ütles et nüüd on läbi kõik et parem poo
enese üles enne ku kooli lähed ja üks surm kõik ja
küsis veel et mis sul leiva kotis on et kui liha
ka on, siis ta annab mulle poomiseks ead nööri,
aga ma andku siis liha selle eest temale.
Ma ütlesin siis vasta, et ma praegu ei tia veel
ja et ma kõike liha küll ei anna et natuke või/n
anda parem söön ise enne kõhu täis et nii kui nii
arva liha saab ja anna seegi suu täis ää kussa
selle küüruga lähed.
Kus romps läks siis külmalks nigu jää ja ütles
et me vahel olla sõprus nüüd lõpetatud et ta ei
taha niukese sõbraga tegu teha kis akkab ennast
34
üles pooma ja pargib enne kere liha täjis nagu siga.
Ja läks minema.
Äia tulin silis jälle läbi vihma padinal koju
ja jõudsin lõpuks aru saamisele et parem käin ikka
koolis ää ja vaatan kuda sial on ja kui räbal on
eks siis või pärast poole üles puua ja kõik teha,
aga mis jauks siis enne puua kui põle näindki,
kuda koolis on.
Ja määrisin kodus pastlad iluste kõik sia
rasvaga sisse kus läikisid nigu kurjad vaimud
ja ema pani mailmatu suure leivakoti valmis ja
nii moodi ma eitsin magama et omikul kella viie
aal oma kolgata tee konda algada.
9.
Esimltie päe koolis.
Nigu ma mo eluloo eelmises pia tükis juba
rääkisin, tuli valla majast üks päe käsk et vat jaan
kägu arkaadi poeg ja kõik piab kooli minema
nigu kõik teised inimeste lapsed käivad koolis.
Ma ajasin küll vasta et ega ma põle inimese laps,
aga sest ei oolitud kedagi.
Kus määrisin siis pastlad kõik iluste sia ras
vaga sisse nii et läikisid nigu kurjad vaimud ja
ema pani leiva koti valmis ja kella viie ajal tõusin
maast lahti ja akkasin üksi päine kooli maja poole
vantsima.
Ja tee pial mõtlesin ise enesest, iet jää jumalaga
nüüd maiim ja kõik, et ega (elusalt ,änam koju tagasi
ei tule, nigu ma olin kuuld kuda teised poisid
kis juba koolis olid käind rääkisid et pidada peksa
saama nii mis kole koe, sada korda rohkem ku
35
kodus. Et kus Kuke karla oli saand sool vee sees
liutatud vitsadega niukese naha täie et ing taht
seest välja minna, selle pärast et ta oli and kool
meistre orikale leiva tüki süüa kelle olnd nöör otsas
ja orikas söönd leiva tüki ää ja nöör läind ka kõhtu
aga ots jäänd suust välja rippuma ja karla akand
siis nööri otsa pidi orikast mööda kooli oovi ringi
vedama aga orikas põle taht nii moodi teha ja
surnd ää.
Nii et mul käisid külma judinad üle keha kui
mõtlesin selle piale et antakse soola vitsadega
niukesi kere täisi et ei tia änam ku vanagi oledMõtlesin esteks et söön leiva koti tühjaks ja eidan
puu alla magama ja piale seda lähen kodu tagäsi
ja räägin isaemale ää et aeti tagasi koolist, aga pikä
mõtlemise järele jõudsin siiski aru saamisele et
lähen ja vaatan korraks ää kuda koolis on ja
võtsin metsast veel ea malaka ka kaasa et nii kui
kooli õpetaja mind lööma akkab nii lajatan vasta käi
nigu isa oli mulle suvel ütelnd, kui ma külapoistega
kiskuma piin läind ja peksa saand, et sa põle ka
kellegi poeg, et nii kui keegi sulle piraka annab
nii anna kaks tagasi koe. Ja ma olen seda ead õpe
tust siia maani meeles pidand.
Päike oli juba päris kõrgel ku ma kooli maja
juure jõutsin ja poissa ja tüdrukuid oli nii palju
koos nigu ma enne põld näind. Kus tegid irrnust
kisa ja jooksid mööda kooli maja oovi nigu aruldased olevused koe.
Ei tia ku kaua nad veel oleks joost aga kor
raga käis kella elin ja kõik trügisid siis kooli maja
uksest sisse nii et pidi ukse paigast ää viima ja ku
kõik olid sisse trügind siis läksin ma ka maiimatu
suur malakas kääs ja leiva kott seljas.
Vaatan kõik kuram istuvad, eks ma istusin
36
ka siis ühe naljaka pingi otsa piale ja vaevalt
sain istuda ku tua uks läks lahti ja sisse astus üks
pika abemega mees kellest ma sain aru koe et see
on sesama kool meister kelle orikas ää suri.
Kus kool meister vaatas vihase näuga iga ühe
piale ja ütles et teie kutsikapere ja et te risud mul
aste õpite ja kis õppida ei viitsi, selle jauks on
malakad juba soolas.
Piale seda tõi kool meister mai tia kust koalt
naljaka raamatu välja kelle pial oli suur punane
kukk ja ütles et nüüd piab iga üks omale niukese
kuke aabitsa ostma kellest õpitakse lugema.
Ma pidin ‘suure äiälega naerma akkama et
mis käujaani see kool meister nüüd ajab kis seda
enne näind et kukel aabits on mo tiada kukel põle
muud kedagi kui suur punane ari ja kannuksed,
aga et aabits, seda ma küll ei tiadnd.
Siis akkas kool meister üks aaval iga^ ühte
proovima et kas lugeda oskab voi ei oska. fcsteks
küsis plikade käest ja need oskasid kõik iluste
lugeda nii et lust oli kuulata, aga poistest ei tiadnd
keegi kedagi.
Viimaks tuli kord mo kätte. Kool meister tuli
mo juure ja 'kärajas et mis su nimi oo. Ma ei ehtnatand ka ää ja kärutasin vasta et jaan kägu kuram
eluaeg oid arkaadi poeg ja nüüd ka veel. Siis
kool meistler käratas et misjauks sul nii suur mala
kas kaasas on et kas tahad akata mind peksmäi
või keda?
Ma rääkisin siis välja nigu isa oli õpetand et
nii lkni keegi arm,ah nii annan kaks vasta j ai äsi
nudi. Et selle pärast ongi malakas kaasas.
Kus kool meister läks kuuldes näust punaseks
nigu änamiaste lipp ja akkas oigama et ta on ka
oma elu aal lapsi näind aga niukest põle veel
näind nigu ma pidada olema.
Ja enne ku ma sain aevastadagi, aaräs mul
juustest nii kõvaste kinni et mui pidi pia nahk üle
kõrvade ää tule ma ja viis mo nurka seisma aga
ise läks vaatama ead soolast vitsa.
Ma mõtlesin et ega niukest asja ka põle et
alles pool tundi saand koolis olla ja juba akka
peksa saama. Tulin nurgast ää, riigu ma olen olnd
alati vaba mees ja teind keda ise olen taht ja nüüd
tuleb mingi sugune abe ja paneb mo nurka seisma.
Et ega niukest asja ka põle ja tutki, kuda vene
keele ütelda.
Äarasin oma leiva koti ja malaka ning panin
padavai uksest vlälja koju poole nii kuda jalad
võtsid.
10.
Kuda mind noori otsas uueste
kooli viidi.
Nigu eelmisest pia tükist juba tiada jooksin ma
koe esimesel pääval koolist ää kui põlnd veel poolt
tundigi saanud koolis olla. Sest kool meister akkas
mo j aoks ead soolast vitsa otsima aga panin selle
aa sees plagama et kodus nii kui nii saa 'iga päev
peksa ja kui nüüd koolis akatakse ka veel piale
kauba andma et niukest asja ka põle.
Jõudsin kodu ja rääkisin isale il uste kõik ää
kuda asi oli et näitasin kool meistrile malakast
ja ütlesin et ega mina änam küll kooli ei lähe ja
mis viga nii moodi edasi elada kuda enne elasin
ja kui keegi küsib kas olen ka koolis käind siis
38
koe ea vasta ütelda Gt miks ei ole, Gt pool tundi
on ikka koolis ka oldud.
Ma arvasin csteks et isal on ca meel ja akkab
suure äälega naerma aga isa tegi niukese kurja
näu ette et mul akkasid külma judinad üle kõhu
käima. Isa akkas siis pikka mööda püksi rihma
ää võtma ja siis ma sain juba aru mis tuleb.
Ise mõtlesin et no küll on kuri vaim väljas
kuhu aga sa ka ei lähe, igal pool muudku üks
peks ühe teise piale. Ma saan aru oleks ma veel
kedagi pattu teind või nii, aga põle kedagi teind
ja ole ea muudku võta sahkarn vasta, ise juba
kümne aastane ja varsti akka pruuti vaatama ja
muudku lase ennast peksa.
Ja selle aa sees kui isa pika toimega püksi
rihma ää võttis kellega mind peksma akata, panin
padavai uksest välja metsa poole, et elan parem1
metsas kuram paar pääva aga kooli ei lähe ja
kodu ka ei lähe.
Ja mul on veel selgesti meeles kuda läjksin
vänta-vänta metsa poole ja nutsin suure äälega
aga pärast nutt läks mööda ja akkasin lora laulu
laulma, keda ma küla poistelt olin kuulnud.
Istusin siis metsas kännu pial pool teist tundi
ja akkas kange külm sest septembri kuu oli juba
käe ja vihma tibas ka alla. Kus korjasin siis suure
imiku agu ja tegin tule üles, et saaks natike sooja
ja akkasin tule pial orgi otsas silku praadima, mis
olid mo selja koti sees, ja päris tore oli nii moodi
olla. Sõin kõhu ilusaste täis ja eitsin tule äärde
magama ja magasin nigu inimene ikka magab, kis
pole kedagi pattu teind ja igate pidi täitsa mees.
Kus magasin ilusaste ja näen ead und kringli
saiadest, korraga tunnen et üks kuram lööb mind
39
jalaga. Ma mõtlesin ei unes lööb ja magan edasi,
aga tunnen et üks lööb ikka edasi, jalaga vastu
selga. Ärkasin siis üles ja vaatan — mu oma isa
laub mulle jalaga ribi kontide vahele.
Kus mul läks isa nähes uni nigu käega pühi
tud minema, aarasin leiva koti ja tahtsin ää joosta
aga isa aaras mo kraest kinni ja ei last jooksta.
,,Vaata mul nõia poega või laseb koolist jal
ga ja tuleb metsa magama. Ma sulle kuramusele
näitan, kas saan sust inimese last või ei saa 1“
Mis piale seda juhtus, sellest ma ei taha ea
meelega kirjutada. Vat vaikse metsa all kus keegi
...Päris tore oli nii moodi olla...
...Nüüd marss kooli poole....
kedagi ei näe võib ju palju juhtuda ja mooga juh
tus ka kurb asi.
Äga noh mis mööda see mööda ja räägime
parem seda, mis siis tuli.
Kui isa mo kere oii täis parkind sidus mind
nööriga oma külge kinni ja ütles et nüüd marss
kooli poole. Ma rääkisin küll, et kui sa tahad an
na mulle veel üks kere täis aga ää kooli vii. Kuid
isa süda oli nigu kivist ja ei oolind mo palvest
kedagi.
Läksime siis nii moodi kahekeste kooli poole
ja kui sinna jõudsime siuti mind nööriga kõvaste
kooli pingi külge kinni et ma ei saaks ää jooksta.
40
Ja nii moodi sunniti mind vägise Koolis käima
nigu sia põrsast kis ei taha lauta minna.
ja järgmises mo elu loo pia tükis tahan ma
kirjeldada kooli elu nii nagu ta oli ja nagu ta mulle
meelde on jäänud algusest lõpuni.
11.
Kiida kooli ela üleültse oli.
Nigu ma mo elu loo eelmises pia tükis musta
tindiga valge paberi piale oma käega olin kirjutand, kus isa viis mind nööri otsas vägise kooli
nigu siga aetakse lauta, ja siuti nööriga kooli
pingi külge kinni et ma ää ei saaks jooksta, nii
akkas mo kooli elu piale, mis kestis algusest lõ
puni üks aasta ja siis veel üks aasta, ja et ma
piale teise aasta lõppu olin niisama loll nigu siis
kui ma kooli läksin, visati mind koolist välja ja
öeldi et ää parem änam tagasi tule ja ma tahtsin
veel ea meele pärast kool meistrile minna aitäh
ütlema aga ei lastud änam sisse, anti oopis jalaga
tagant.
Et see koolis käima aeg on elu sees olnd väga
kurb aeg, selle pärast mai taha sellest palju kirju
tada ja katsun ääri veeri mööda minna nigu valit
sus läeb riigi kogus arupärimisest nii mööda et nigu
põleks kedagi oid või nii.
Muudku esimene päev istusin nööriga pingi
küljes kinni nigu me küla suur püssimees Vere
Jüri kis üks päe oli akand kiriku juures juua täis
piaga nuaga vehkima, see siuti ka nööriga aja kül
ge kinni et ää ei saaks jooksta ja ma olin ka nüüd
nii moodi. Et nigu mõrtsukas koe.
41
Esimesel kooli pääval põld kedagi ise äralikku
muudku see et kooli õpetaja oli nina täis võtt ja
tuli klassi ja akkas kooli laste käest küsima, et kis
tiab ütelda et kisse Kolumpus ja keda ta ead tegi.
Ja kärsu sass kis oli suur poiss ja juba linnas mai
tia mis aiguse pärast tohtri juures käind, see tõu
sis püsti ja ütles et kolumpus see on üks tohter
talina linnas. Kus kool meister sai siis vihaseks ja
ütles et lollakas see on oopis klompus aga mitte
kolumpus, et kolumpus see on see, kis leidis amee
rika maa üles ja kui teda põleks oid põleks nüüd
ameerika maad ka oid.
Selle piale aevastas kool meister nii irmsa
äälega et me kõik arvasime et soh, nüüd kooli maja
lagi kukub sisse aga ei kukkund, ainult paar akna
ruutu läksid suurest põrutusest puruks.
Mille piale kool meister ütles et nüüd on kiukraahvia tund läbi ja akkab rehkenduse tund.
Ma ei saand äste aru mis asi see niuke on et reh
kendus ja mõtlesin et sehkendus ja oli ea meel et
saab sehkendada, aga pärast tuli välja et põld nii.
Kus kool meister võttis niukese valge asja kätte kis
pidi olema kriit ja tegi tahvle piale maümatu suu
re posti ja küsis et mis nummer see on. Keegi ei
tiadnd. Siis kool meister ütles et vaat see on num
mer üks, et see on niuke jurakas. Küsis siis rao
käest, et noh kägu, mis see on ja ma ütlesin ka
koe suure äälega: „See on niuke jurakas."
Vaevalt sain ma nii moodi ütelda kui kõik akkasid suure äälega naerma ja kool meister aaras
kahe käega piast kinni, et no küll on inimese lapsi
maa kera piale loodud, et ei pia ühte nummertki
meeles. Ma ei tiadnd ka selle piale kedagi rääkida,
muudku istusin pingi piale maha.
42
Siis tegi kool meister veel mailmatu suure
numbre ria tahrvle piale ja igal numbrel oli oma
nimi, nigu setse, neli, kuus ja nõnda edasi. Eks
ma olin kuuld küll numbre nimesi, aga ega ma
tiadnd et nad nii moodi välja näävad. Mul jäid
meelde ainult kaks nummert, see jurakas, mis pidi
olema üks ja null, kes oli ümmargune nigu vankre
ratas.
Kolmas tund oli piibli loo tund. Mul on ved
täna päävani meeles kuda kool meister luges piiblest nallakaid lugusid kuda iisraeli lapsed oid kõr-
Kool meister.
Kuda me istusime.-
bes ja põle kedagi juua oid ja üks löönd kaikaga
vastu seina ja vett akand tulema nii et kole koe.
Kus lapsed akkasid seda juttu kuuldes suure äiälega1
naerma ja mulle ajas ka naeru piale, et niukest
asja põle keegi enne kuuld et kaikaga vasta seina
lüües akkab seinast vesi välja jooksma, aga kool
meister sai kurjaks, et mis kuradi naer see ilmast
ilma püha kirja juures on ja lubas selle, kis veel
naerab, piibliga surnuks lüüa, mille piale me jäime
kõik vakka.
Piale piibli loo tupdi tuli laulmise tund. Mul
oli jälle ea meel, et saab ometi viimaks laulda,
nigu ma olin sündimisest saati ea laulu mees ja
43
ega praegu põle ka kedagi laita, lauluäält nigu
merd koe.
Kus kool meister lasi igal lapsel niukese pika
joru teha, mis akkas madalast piale ja läks ikka
kõrgemale ja kui ma olin ka niukse joru teind,
ütles kool meister et sa laulad nüüd kolmandat äält»
et sul ea jäme ääl nigu jõelehtme kiriku torn. Ma,
mõtlesin, et nii moodi ikka ei lähe, et mul üks ai
nus ääl on ja kuda inimene saab siis kolmanda
aäle pial laulda kui ainult üks ainus ääl, et oleks
kolm äält, siis võiks kolmandat küll laulda aga põle
ju. Tahtsin akata rääkima, et ei sest tule kedagi
välja, aga juba akkas laul piale et kui kungla rah
vas kuldsel aal.
No panin ka siis toru üüdma, katsusin küll
teha teist ja kolmandat äält, aga tulid kõik niukesed ohuse ääled välja, et teised ei saand laulda
ega kedagi.
Kooli õpetaja ei saand esteks vist aste aru,
et kust kohalt riiuke kole obuse ääl tuleb ja vaa
tas kartlikult ringi, et ehk on ise teind aga siis ku
akkas arusaamisele jõudma, kus aaras mo kraest
kinni ja käratas et käi kuram välja nii kauaks
ku laulmise tund on lõppenud.
Ma ei akkand vasta ka punnima, muudku la
sin enese nööriga ukse külge kinni siduda, et ää
ei saaks joosta ja laulsin väljas üksi päine rõõmu
laulu nii et metsad ja mäed kajasid vasta ja põld
ka kellegil ütlemist kedagi.
44
12.
Kuda ma kooli Õpetajaga sõbraks
salu.
Piale laulmise tundi põlnd änam mingi sugust
tundi ja kooli õpetaja käratas, et käige nüüd põrssa
näud oma koju tagasi ja et omme omiku olete kõik
kella kuue ajal siin ja kis koju jääb, sellel saab nahk
üle pia piä võeiud.
Ütles nii moodi ja eitis ise põrandale magama
ja ajas suust koledat aisu välja. Me käisime kõik
järge mööda nuusutamas ja kis kange mees oli
sellel põld äda kedagi, aga kis nõrgem oli, sel
lel võttis ikka pia ringi käima. Mul põld äda
kedagi, ma olin maast madalast piale mukse aisuga
arjund liigu meil kodu oli ka ilmast ilma kole ais.
Mai tia kellest, aga oli.
Üks tüdruk, kis ka seda aisu käis nuusuta
mas, pidi ää surema, nii kole oli oid, kus kuk
kus maha ja ei Ijigutand änam kätt ega jalga.
Eks siis tirisime selle oja ääre ja oidsime tükk
aega ta pia vee sees, kus plika pistis siis kisama
nigu oleks teda keegi uputada tahtnud ja nii moodi
tuli talle jälle elu sisse.
Eks iga üks läks siis jälle oma kojo poole,
ainult tola jäin üksi paini kooli maja juure til
kuma, et ports maad käia ja mine tia kas (saab
omiku õigeks a,aks tagasi ja kooli õpetaja vii
maks 'tõmmalbki naha üle pia ää nigu ta oli luba
nud ja kus ma mukse küüruga lähen ku põle
nahka seljas ega kedagi.
Kolasin siin kooli maja ümbruse kõik läbi
ja tpika piale akkas kuramu igav. Eks uni akkas
ka piale tulema ja läksin siis klassi tuppa kus
kooli õpetaja põrandal magas ja eitsin ka sinna
pikali.
45
nii et olin igalt poolt saand ja põld kaevata kedagi
et pole saand või nii.
Kus isa tuli alles omikul kojo ku ma kooli
akkasin (minema ja ütles et ta rääkind kool meist
rile kõik ää, et saab alles nahk üle pia võetud,
et alles kahe teist kümne aastane aga joob vanal
mehe jeest.
Ma rääkisin küll vasta et kooli õpetaja ise
pakkus ja jõime sina sõprust ja kõik aga sellest
põld kasu kedagi.
Isa võttis too käe kõrvale ja viis kooli tagasi,
selle piale vaatamata et mä käte ja jalgadega vas
ta aasin.
*
Nii moodi äkkas piale mo kooli aeg, mis kes
tis ühte jutti kolm aastat ja selle aa jooksul tegin
läbi ühe klassi koe nii et põld ädia mitte mingil
sugust.
See kooli aeg on mul veel praega selgeste
meeles, kus kai alles tehtud krutski tukka ja niukest koerust, et nutt tuleb piale ku akkad veel
selle piale mõtlema.
Aga tois taöödas see möödas. Noorus on ilus
aeg, naarus ei tule iial tagasi.
Kuda mo kooli elu läks ja oli, sellest ma
olen pikemalt kirjutand mo elu loo raamatu teises
jaus.
ESIMISE JAU LOPP.
47
Lähemal ajal ilmub trükist
o elu lugu"'
99
2. anne
Lõigake allolev kupong välja, lisage
juure 50 senti rahas ehk postmarkes,
saatke ümbrikus kirjastusele „RAHVA
RAAMAT“, Tallinn, Narva mnt. 12
ja teile saadetakse raamat postiga
koju kätte.
Välja lõigata!
KIRJASTUS ,,RAHVA RAAMAT"
Tallinn, Narva m. 12
Saatke mulle Jaan Kägu „Mo elu lugu"
2. anne.
Nimi:
Aadress:
Siinjuures 50 senti rahas (postmarkes)
|
|
I
Igaüks, kes soovib omale
suurimat rõõmu valmis-
I
tada,
I
loeb naljaküllast
ajakirja
nr. 2.
Professor Eiseni eessõna. Palju
huvitavaid anekdoote ja nalju.
Paremaid kriminaaljutustusi leiate
Saksamaal kuulsust võitnud
„UUS NICK CARTER’is“
Praegu müügil: (tervikanded)
SURMATOOVAD ROOSID
KURADISONAAT
MUST KOLMIK
TONGI KASUL (Hind 20snt.)
Müügil kioskides ja raamatukauplustes.
PEALADU:
Tallinna (Balti) jaama
raamatukaupluses
TELEF. 16-34
Sealsamas saadaval suuremas vali
kus igasuguseid välismaade uue
maid ajakirju, ajalehti
ja raamatuid.
VaataPEEGLIHÕBETAMISE
ÕPETUSE
KÄSIRAAMAT.
ESIMEN...PEEGLIHÕBETAMISE
ÕPETUSE
KÄSIRAAMAT.
ESIMENE TRÜKK.
RAAMATU KOKKUSEADJA JA VÄLJAANDJA
PEEGLIHÕBETAJA H. B.
J. NURMBERG’I TRÜKK, VILJANDIS.
EESSÕNA.
Käesoleva raamatu järele on paljudel igat-
sus olnud, palju inimesi on küsinud töötamist
päält vaadates minu käest selle töö saladusi ja
kahetsenud, et ei ole niisugust õpetust raamatu
kujul olemas. Inimesed vaatavad vanadesse iga-
nenud halliksläinud peeglitesse, mis enam ei
näita nägu ehk halvasti, mõnel ei ole seda ole-
maski. On vana, katki läinud ja nii päris ilma.
Kui näebki äris uut peeglit, see maksab raha,
on isegi nii kallis, et suuremat peeglit ei ole
võimalik igalühel väiksema sissetulekuga inime-
sel muretseda. Ka kalliduse pärast ei muretse
suuremaid peegleid rändajad inimesed, kes ela-
vad teiste korterites, sest suurem peegel võib
ka väga kergesti ühestkohast teise vedamisel
puruneda. Aga kui hõbetate ise omale peegli,
mis nii odav teile kätte tuleb, siis ei karda ega
kanjetse teie kui peegel katki läheb. Senini on
see töötamise ja peeglihÕbetamise kunst kinni
hoiduniTd vabrikutes, töökodades ja üksikute
isikute käes, kes teile peegleid müüvad ja suurt
raha teenivad.
Kuid kultuurinimene ikkagi ilma peeglita
läbi ei saa, sest peegel on majas teise mööbli
kõrval esikohal mitte luksusasjana, vaid päris
tarvisminev asi. Olgu näiteks kas läheb sulle
puru silma, ei ole sul võimalik oma viga ilma
4
peeglita näha. Sellepärast olen kokku seadnud
selles väikses käsiraamatus peeglihõbetamise
retsepti (õpetuse), mille järele iga inimene,
olgu mees või naisterahvas võib omale ise peeg
lit hõbetada, kas vanat halliksläinud klaasi
uuesti üle hõbetada, ehk päris uut klaasi hõbe
tada. VÕib ka teistele tasu eest töötada, kes
ei soovi seda ise teha vaid laseb teist teha. Võib
olla esitatakse küsimus, kas on võimalik niisu
guse raamatus oleva õpetuse järele ilma prak
tikat nägemata seda tööd ära teha? Selle peale
võib vastata jaatavalt, kui täidate selles raama
tus olevad juhatused, millised teid selgesti ja
järjekorras viivad edasi, kuni teile tekkib peegel
ilma teie arusaamata ja uskumata silmade ette,
mille üle teie isegi rõõmustama saate ja selle
raamatukese Õpetliku sisu üle väga. tänulik
olete.
RETSEPT (ROHUD)
Portsjon
jaotatult.
Esiteks kui hakkate klaasi hõbetama, siis
on teil kõige ennem tarvis valmis muretseda
hõbe ja teised tarvisminevad rohud (lahud).
Selleks siis teil selgelt jaotatult grammides ret
sept. (Kõikide ainete nimed). Missuguste nimede
järele saate osta kõik rohud apteekidest ja suu
rematest rohupoodidest.
Lisan juure veel praegused hinnad, et tead
matult mõnele müüjale ülearust hinda ei maksetaks.
ROHU NIMED.
Nr. 1. Argentum nitricum, neliteist grammi.
Üks gramm maksab kümme senti.
Nr. 2. Ammonium gausticum,
nelikümmend
grammi, kolmekümne protsendiline. Üks
gramm maksab üks sent.
Nr. 3. Natrium-gausticum, kaksteist ja pool
grammi. Üks gramm maksab üks sent.
Nr. 4. Schtannom-cloratum, kristall. Seda läheb
nii vähe, et väikse töö juures ostate üks
gramm. Üks gramm maksab kolm senti.
Nr. 5. Väävlihape.
Nr. 6. Suhkur. 50 grammi ehk üks kaheksandik
naela, see maksab kaks senti.
Nr. 7. Destilleeritud
ehk filtreeritud puhas
lume- ehk vihmavesi.
Märkus See portsjon on võetud ülem
määraks kahekümnele ruut jalale klaa
si hõhetamise tarvis. Võib hõbetada
6
selle portsjoniga kakskümmendkuus
ruutjalga. Ja see läheb maksma kaks
krooni kümme senti. Nii maksab
teil ühe ruut j ala klaasi pääl hõbe ai
nult kaheksa kuni kümme senti.
ROHTUDE SEGAMINE JA NÕUD, MILLE
SEES TULEB ROHUD SEGADA.
Nõud olgu klaasist ehk emaileeritud ja puh
tad, kaetud kaane ehk korgiga.
Retsept Nr. 1. See on kõva (kuiv) aine
(hõbe). Nimi Argentum nitricum, nelitest gram
mi pane kolmeliitrilise pudeli ehk purgi sisse
ja lisa (vala, kalda) juure retsept Nr. 2 Ammonium-gausticum nelikümmend grammi, see on
vedelik. See tähendab: need kaks rohtu kokku
sulama panna ühte eelmainit nõusse, kaetud
kaane ehk korgiga. See segu (rohi, lahu) ei
lahtu nii ruttu aga kinni katta tuleb rohkem
sellepärast, et mitte puru sisse ei sattuks. Nii
siis laske seista, kuni need kaks rohtu ühte ära
sulavad. Võib ka vahel liigutada. Sulamise aeg
on üks tund, ehk nii kaua, kuni ei ole enam
näha tükke.
On see nii valmis, siis võita teist rohtu se
gada — retsept Nr. 3. Natrium-gausticum kaks
teist ja pool grammi. See on jälle kõva kuivaine.
Pane ühe liitrilise pudeli ehk klaaspurgi sisse ja
lisa juure kakssadaviiskümmend grammi destil
leeritud ehk filtreeritud puhast vihma- või lumevett ja lase seista kuni see rohi (lahu) vees
ära on sulanud. Sulamise aeg üks tund ehk nii
kaua kuni ei ole enam näha tükke, võib ka lii
gutada.
Kui see on ära sulanud, siis vala lahu ehk
vedelik käesolevast pudelist esimesele juure —
see tähendab nõusse,
milles sulasid neliteist
grammi argentum-nitricumi ja nelikümmend gr.
ammonium-gausticumi. Loksutage segi ja siis
lisage saadud segule kolmtuhat grammi destil
leeritud ehk puhast filtreeritud vihma- või
lumevett juure — loksutage segi, see on siis
valmis hõbe klaasile valamiseks.
Märkus. Nüüd arvate võib olla, mis hõbe
see on. Ei saa ehk seda vedelikku klaasi
peale kallata või jookseb maha. Aga ei,
see hoiab end väga tihedalt keemiliselt
koos.
Iiõbetamise aegu peab klaas olema
laua peal loodis ja siis valate iga ruutjala kohta ükssada kakskümmend viis
grammi ehk niipalju kui see vedelik
kuhjaga klaasil seisab.
Nüüd võtke retsept Nr. 4. Schtannom-cloratum kristall — see on kõva kuivaine.
Valage õhukese taldriku peale destilleeritud
ehk filteeritud puhast vihma- või lumevett, pan
ge seda rohtu puhta noaotsaga vähehaaval vee
sisse ja liigutage (segage) niikaua kuni ära
sulab ja veele vähe hallika värvi annab. Seda
läheb vee sekka nii vähe, et kaaluda on tülikas
ja ei tee ka mingit viga, kui rohkem ehk vähem
läheb ja see vedelik, rohi, lahu nimetatakse peit
siks.
Märkus. See vedelik on töötamise juures
väga tähtis, et mitte ei unustaks selle
tarvitamist omal kohal sest see on, mis
võtab hõbeda klaasi külge kinni.
Nüüd võtke retsept Nr. 5—6—7. Seda tehke
täpselt nii. Pange viissada grammi destilleeri
tud ehk filtreeritud puhast vihma- või lumevett ühte veiksemasse nõusse, kas kruusi või
kastruli sisse ja lisage juure viiskümmend gram
mi (ehk üks kaheksandik naela) peenikest
puhast suhkrut. Sulatage suhkur vees ära, siis
pange tulele keema. Kui juba keemahakkamisel
on, siis tilgutage viisteist tilka väävlihapet juu
re, pange keedu nõul kate (kaas) peale ja laske
viisteist minutit ummuses kaane all keeda. On
see aeg ära keenud, siis võtke tulelt ära ja laske
ära jahtuda. Kui vedelik on jahe, siis valage
pudelisse. See nimetatakse suhkruvesi. Seda
vedelikku läheb hõbetamise juures Õige vähe
tarvis ja sellest saab mitmeks ajaks. Seda võib
ka vähem olla, siis tuleb ikka see hulk kas
pooleks või neljaks jagada. Siin on võetud suu
rem norm sellepärast, et suurem kogu on parem
keeta kodusel teel.
Märkus. Suhkruveel on hõbetamise juu
res suur tähtsus, sest suhkruvesi lahu
tab hõbeda teistest ainetest ära, ilma
suhkruveeta ei lange hõbe iiltse klaa
sile peale.
Nii on teil siis valmis kõik tarvisminevad
ained peegli hÕbetamiseks. Ja need rohud,
lahud segate teie valmis siis, kui on teil juba
klaas ära puhastatud hÕbetamiseks valmis, ai
nult enne peitsimist ja suhkruvett tarvitate hõbe
sekka iga ühesaja grammi hõbeda juure kaks
grammi suhkruvett ja enne hõbeda klaasi peale
valamist.
KLAAS JA KLAASI PUHASTAMINE.
Vana peegliklaas.
Kui on sul vana peegel mustaks läinud, siis
võta peegel raami seest välja ja pane hõbetatud
—
9
küljega ülespoole lauale. Võib olla harilik laud,
ainult tasane ja kaetud kas mõne vana linaga või
kattega, millel ei ole kõrgeid õmmelusi ega muhkusid, et klaasil mõni koht ei jääks kõrgele,
mille läbi klaas võib puruneda. Nii ei tohi ka
see alus liivane olla, mis kuidagi klaasi liiku
misel võib kriimustada. Sest kriimustatud pee
gel ei ole ilus.
Nüüd tuleb teil enne vana hõbe pealt maha
võtta. Selleks tuleb tarvitada rohtusid ja toi
mida järgmiselt. Esiteks leotage veega seebi
kivi vedelik. Ja määrige sellega hõbe pool sisse.
Natukese aja pärast, kui kuivaks lööb, määrige
teist ja kolmat korda veel, siis laske liguneda
kaks kuni kolm tundi. Ning siis võtke üks puu
pulk ja hõõruge hõbe lahti. Siis loputage veega
puhtaks.
Kui selle abinõuga ei tule hõbe lahti, siis
tuleb võtta teine, see on salpeetrihape, mis võtab
ilma vaevata puhtaks. Salpeetrihappega tehke
hõbe märjaks, laske kümme minutit seista ja lo
putage veega puhtaks.
Seebikivi nimetasime siin sellepärast, et on
odavam ja igalpool kättesaadavam, aga salpeetrihapet saab ainult apteekidest. Ühe peegli vana
hõbe mahavõtmiseks keskmiselt peeglilt kulub
ära umbes kümne kuni viieteistkümne sendi
eest, muidugi peegli suuruse järele. On teil va
na hõbe nii ära puhastatud, siis loputate klaasi
puhtaks ja tõstate laualt kõrvale. Klaasi all olev
riie sellest mustusest puhtaks ja aseta
ge jälle niisama tagasi lauale. Klaasil on siis üks
kõik missugusele küljele uue hõbeda valate. Sel
le töö juures tarvitage kas kaevu- või vihmavett,
ükskõik kuid ta olgu puhas. Nüüd võtate raua
menningut, segate veega parajaks pudru sama
10
seks, panete klaasile kas mõne lusikaga või puupilpaga, määrite klaasi üleni täis ja hakkate siis
hõõruma, s. o. klaasi lihvima, (puhastama)
edasi-tagasi klaasi mööda, nagu puud liivapaberiga, mida iga inimene on näinud. Niimoodi
hõõrute kõige rohkem viisteist minutit, siis on
teil igasugune klaas igasugusest mustusest
puhas.
Seda rauamenningi pudru veega segatult ei
pruugi korraga palju valmis teha vaid tarvidust
mööda, klaasi suuruse järele. Tööriista, millega
hõõruda tuleb, nimetatakse poleerimise padjaks
ja ta on kirjeldatud tööriistade kogus, raamatu
lõpuosas. Kui olete nüüd klaasi nii ära puhas
tanud siis valate (kaldate) vett klaasile ja hõõ
rute pehme puhta käsnaga (shvammiga) rauamenningu klaasi peal hästi lahti, vedelaks ja tõs
tate klaasi ühe käega servi ülespoole põiki ja
teise käega valate vett kõrgelt klaasile, nii et
vesi kõrgelt kõvema hooga lööb klaasi hästi puh
taks. Vett võib valada (kallata) kruusiga. Vesi
peab olema puhas, ükskõik kas kaevu- või lohuvesi. Ja valate (kaldate) niipalju klaasile peale
kuni klaas on täielikult puhas nii et mingisugust
mustust enam silma ei paista.
Siis võtate klaasi laualt kahe peo vahele
ehk kahe käe vahele, sõrmed sirgu hoides nii et
sõrmed ei puutuks klaasi puhastatud küljele ja
nii tõstate siis klaasi laualt kõrvale ja panete
püsti seina najale puhastatud küljega vastu
seina ja kui mujale kuhugi tugedes siis ikka nii
et klaasi puhastatud külg oleks kaitstud külgepuutumise eest, sest peale seda pesemist ei tohi
enam klaasi puhastatud küljele ei käega ega
millegi muu asjaga puudutada, sest ta on väga
tundelik mustust külge võtma, mis peegelduses
—
11
—
nähtaveks jääb ja määritud koht ei võta ka enam
hõbedat külge.
Märkus. Ruum, kus hõbetate peeglit,
peab ennem hästi puhastatud olema lah
tisest ja liikuvast tolmust ja kaheksa
teist kuni kakskümmend kraadi soe.
Nüüd puhastate jälle sama laua, mille peal
klaasi puhastasite, puhtaks, riie tuleb laualt ära
võtta ja laud veega üle loputada. Nüüd panete
lauale kaks kolmekandilist puu liistu mis töö
riistade kogu kirjeldusest leiate. Liistud panete
nii laia vahega kuidas teil töötamisel olev
klaas nõuab, nii et liistud jäävad teine teise
klaasi ääre alla. Kui klaas on väga lai ja õhuke,
siis nii klaas jaotada liistudele et ei paenduks.
Kui tarvis, siis võib ka kolm liistu olla. Nüüd
panete klaasi liistudele lapiti, nii et klaasi
puhastatud külg jääb ülespoole (päälepoole).
Siis võtate, mis tööriistade kogus kirjeldatud
nimega peitsimise padi ja kastate taldriku peal
oleva vedelikuga hästi läbimärjaks (ligedaks).
See vedelik nimetatakse peitsiks (peitsimine)
selle padjaga, mis olete märjaks teinud, hõõrute
klaasi puhastatud külje
hästi tihedalt üleni
märjaks (ligedaks). On see klaasi külg nii üleni
märjaks (ligedaks) hõõrutud, siis tõstate jälle
klaasi ühe käega serva peale poolpõiki üles ja
valate veega üle — aga nüüd juba des
tilleeritud ehk puhta filtreeritud vihma- või
lumeveega, kaldate kruusiga kõrgelt vett klaa
sile peale,
silmaspidades, et klaas saaks
üleni ära uhutud, pestud, mitte millegi as
jaga hõõruda vaid
vee kukkumine
üle
klaasi teeb klaasi puhtaks, klaas on nüüd puhas.
Lasete tagasi endisse asendisse liistude peale
ja vaadake et klaas on loodis nagu enne. Nüüd
12
—
kaldate hõbeda peale. Teil peab teada olema
käesoleva klaasi suurus ja selle järele mõõdate
hõbeda klaas- ehk emaileeritud nõusse, millega
kaldate klaasi peale.
Näiteks kui on teil klaasi suurus kolm ruutjalga, siis selle tarvis kaldate hõbedat suurema
nõu seest väiksema sisse, sellesse nõusse, mil
lega kohe klaasile valate. Selle klaasi peale
läheb siis kolmasada seitsekümmendviis grammi
hõbedat, Nüüd kaldate grammiklaasi sisse, millel
grammimärgid peal, selle hõbeda sekka valami
seks seitse grammi suhkruvett ja kaldate seda
hõbedale sekka. Ning nüüd aegaviitmata kal
date selle käesoleva portsjoni klaasile peale
pikkamisi jooksvalt ja madalalt nii et klaas
üleni täis, sest hõbe mis küll näha vedel, veesarnane, ei jookse nii laiali kui vesi, vaid peab ka
kaldamisega aitama, sest hõbe hoiab keemiliselt
kokku ja võib ka mõne koha ilma hõbeta jätta,
mida pärast halb täita. Hõbedat tuleb klaasile
valada klaasi suuruse järele teatud osa, see on,
et tuleb hõbetamisel olev klaas ära mõõta ruutjalgadeks ja iga ruutjala peale tuleb valada sadakakskümmend viis grammi hõbedat, kui soo
vitakse õhemale klaasile keskmist hõbedat ja
üks kord valatakse, aga kui hõbetada paksemat
klaasi, siis valada hõbedat pool rohkem, see on
kakssada nelikümmend grammi. Et ühekorraga
ei seisa nii palju peal, siis tuleb kaks korda
valada.
. Kui olete hõbeda klaasile peale valanud,
siis laske see klaasi peal viisteist minutit seista,
võite ka vähe liigutada. Ühes klaasiga võtate
liistu otsadest, teisest teise käega kinni, tõstate
vähe üles ja lasete tagasi, nii et mitte hõbedat
maha ei kalda, vaid et hõbe liiguks klaasi möö
13
da ühest otsast teise ja vajuks klaasi peale ühe
tasaselt kinni; ülearune aine ühes veega jääb
järele, mis peale hõbeda klaasile vajumist tuleb
klaasi pealt maha kallata. Selleks tõstate klaasi
ühe käega jälle poolpõiki serviti üles, siis ku
kub vesi klaasi pealt maha. Ja valate, pesete
jälle kohe, kruusiga vett kõrgelt klaasile lastes,
sest niisuagune pesemine viib hõbeda pealt ko
gunud mustuse puhtaks.
Olete nii klaasi ära loputanud, siis jääb
veel hõbeda peale niisugune hall kui tolmukord,
mida vesi ei kõrvaldanud. Selle pühite siis see
misnahaga õrnalt ära ja loputate veel kord vee
ga hästi puhtaks. Siis panete kuivama. Nüüd
näitab teile peegel juba nägu. See hall tolmu
kord ei tee küll suurt viga, aga parem on, kui
ikka õpetuse järele puhtaks teete.
Nüüd on teil peegel ära hõbetatud ja panete
hõbetatud klaasi kuivama hÕbedaküljega vastu
seina, püsti serva peale, ja lasete kaks tundi
kuivada.
Selle vaheaja sees koristate laua, mille peal
hÕbetasite, puhtaks, võtate liistud ära ja teete
laua kuivaks. Siis panete jälle klaasi tagasi
tasaselt tasase laua peale, hõbetatud külg üles
poole ja hakkate dekateerima, see on hõbedat
pealt kinnitama.
Selleks võtate üks tükk puhast valget vanat
ärakulunud linast riiet ehk marlet ja panete
puhta valge puuvilla ümber. Puuvilla võtke um
bes vähema kanamuna suurune topus.
Selle puuvillatopuse teete nii nimetatud piiritus-schellakiga märjaks, kaldale puuvilladele
niipalju peale, et hoopis märjaks saab, aga mitte
tilkuma ei hakkaks. Sellega siis dekateerida
klaasilolevat hõbedat kinni, see tähendab toi
14
mite nii, et mitte ei hõõru, vaid lööte käesoleva
topusega hõbeda peale. Sellest löömisest jääb
juba isegi paras jagu hõbedale külge ja kui
näete, et puuvillad juba enam välja ei anna, jää
vad kuivaks, siis valate jälle juure, ja nii edasi,
kuni on klaas ära dekateeritud. Siis jääb peegel
jälle kuivama. Kuivamise aeg kaks tundi. Kui
peegel on ära kuivanud, siis tuleb teda värvida.
VÄRV JA VÄRVI SEGAMINE.
Värviks tarvitate
nimelt tina-menningit,
paremat puulakki, sikatiivi ja terpentiini.
Värvi segamine toimub järgmiselt. Võtke
üks osa sikatiivi, üks osa lakki ja terpentiini
poolteist osa ehk grammides jaotatud näiteks
kakskümmend grammi sikatiivi, kakskümmend
grammi lakki ja kolmkümmend grammi terpen
tiini. Nüüd panete kõik need värviained kokku
ühte nõusse, segate segamini siis panete värvi
mulla, see on tinamenningi sekka. See värv tuleb
segada hariliku puuvärvi sarnane ja värvida
tuleb ka hariliku värvi pintsliga, mitte mõne
vana kõva kontsuga, vaid pehme pintsliga ja
värvida tuleb õrnalt järjekorras edasi, mitte
kõvasti ega kaua hõõruda ühe koha peal nagu
puud värvitakse, sest puule hõõrutakse värv
kõvasti sisse, kuid klaas värvi sisse ei tõmba,
vaid kuivab peale. Värvi ärge tehke korraga
palju valmis, ainult tarvidust mööda klaasi suu
ruse järele ja kui teie ei tarvita seda värvi mu
jale, siis ei ole ka tarvis osta rohkem kui tar
vis läheb peegli jaoks. Värvi läheb ühe ruutjala
peale kakskümmend grammi alammäär. On pee
gel ära värvitud siis jätate kuivama. Parem sama
laua peale, kus seisis värvimise aeg, ja lasete
15
kuivada kaksteist tundi. Peale kuivamist tuleb
teil teine külg, peegli vaatekülg puhtaks teha.
Selleks panete peegli hõbeda küljega vastu lau
da, millele midagi peale on laotatud, kas mõni
riie või lihtsalt paber, sest nüüd ei ole enam
määrimist karta ning võtate tüki villast riiet
ja peenikest kriiti. Sellega puhastate peegli vaatekülje puhtaks. Pärast veel pühite linase ehk
sitsi riidelapiga üle, kuni näete, et on puhas.
Sellega on siis
valmis.
teil peegel tarvitamiseks
Märkus. Kui tuleb ette, et teil on roh
kem kui üks peegel hõbetada, siis tehke
seda tööd järjekorras. Esiteks mõõtke,
mitu ruut jalga teil summa klaasi on
hõbetada, siis selle järele muretsege
kogu rohud ja tarvisminev materjal
valmis. Siis hakake järjekorras puhas
tama raua menningiga. Kui olete kõik
klaasid ära puhastanud
ja pesenud,
siis segage rohud valmis ja seadke
laud loodi, mille peal hõbetate. Kui teil
ei ole käepärast loodlauda, siis võite
seda teha veega, panete liistud lauale,
klaasi peale ja kallake klaasi peale vett,
siis näete, missuguselt klaasi küljelt
vesi maha jookseb, seda tõstke kõrge
male, nii et vesi seisab ühetasaselt üle
klaasi. Nii on klaas kõige paremini
hõbetamiseks loodis. On kõik nii korda
seatud, siis hakkate järjekorras peitsima ja hõbetama, iga klaas kui on ära
peitsitud, siis kaldate suurema nõu
seest hõbedat tarvisminev osa vähema
nõu sisse ja lasete iga ühesaja grammi
—
16
—
hõbeda juure kaks grammi suhkruvett,
lööte vähe ruttu klaas pulgaga segi ja
aegaviitmata kaldate klaasile peale, kui
hoiate kaua suhkruveega segatud hõbe
dat käes, siis läheb hõbe selle nõu
külge ennem, kui saate klaasile valada.
Pidage meeles, et teie mitte suhk
ruvett ei kalda suurema hõbeda ports
joni sisse enne valmis, vaid ainult enne
klaasile valamist.
Piiritus-shellakk valmistage kohe
pudelisse valmis, võtke kaks loodi pruu
ni shelläkki, ajage pudelisse ja lisage
juure viissada grammi piiritust, tähen
dab shellak piirituse sees ära sulatada.
Kui hõbe on klaasile valatud, ei ole
just tähtis, et ta viisteist minutit klaa
sil seisaks, vaid seda näeb silmaga; kui
hõbe hakkab klaasile vajuma, siis hak
kab ka kohe teile nägu näitama ja vastu
peegeldama selgelt.
Asi oleneb hõbeda ja ruumi sooju
sest. Kui on hõbe ja ruum külm, siis
võtab rohkem aega, enne kui vajub klaa
sile ja on ka rohkem mustusega segi,
aga kui ruum ja hõbe on normaalselt
soe, nagu öeldud kaheksateist kuni
kakskümmend kraadi, siis langeb hõbe
ruttu ja puhtalt klaasile ja ei tarvitse
nii kaua vedelikku peal hoida, siis jääb
rohkem mustust hõbeda peale. Kallake
siis juba ülearune klaasilt ära, kui näe
te, et hõbe puhtalt ja selgelt vastu
peegeldub.
17
UUS KLAAS.
Uue klaasi hÕbetamine ning klaasi
valimine ostmise juures.
Uut klaasi tuleb osta, selle juures on täht
sam osa klaasi valimine.
Iseäranis õhukest
klaasi tuleb hästi järele vaadata, sest õhuke
klaas on alati mulle täis ja paksuselt ebaühtlane.
Sellepärast tuleb teil klaas enne ostmist hästi
läbi vaadata, et ta oleks esiteks ilma mullideta,
kriimustusteta ja ühtlaselt paks ja õgev. Alati
juhtub kätte klaasi, mis ei ole ühepaksune, seda
on enamasti ainult Õhuke klaas. Paksul klaasil
ei tule seda palju ette, et ei oleks ühepaksune,
küll juhtub aga, et on kuidagi kriimustatud ja
vähe kõver. Kui klaas on kõver, siis peegel lai
netab ja ei näita õiget nägu.
Kui on teil juhus, et ostate klaasi ära ja ei
saa seda nii kohe hõbetada, jääb klaas kaue
maks kodu seisma, siis hoidke teda päikese eest,
sest päikese käes seisnud klaas on peegliks täi
esti kõlbmata ja jääb peegliks tehtult halliplekiliseks. Hõbetada tuleb uut klaasi osalt nii
sama kui eelpool kirjeldatud vanat klaasi. Uue
klaasi pesete esiteks sooja veega puhtaks enne
kui hakkate poleerima ehk puhastama. Panete
klaasi jälle tasasele lauale, millel mingisugune
vana, tasane, kuid liivast ja klaasi kriimustavatest ainetest puhastatud riie on peale lao
tatud.
Klaasi panete siis riide peale ja hakkate po
leerima (lihvima, puhastama) selleks määratud
poleerimise padjaga, mis tööriistade kogus on
nimetatud. Siis segate raua menningi veega
pudru sarnaseks seguks, panete klaasile laiali
ehk määrite padja peale ja hakkate edasi-tagasi
18
hõõruma. Kui rauamenningu Segu läheb kuivaks,
siis tilgutage vett klaasi peale juure.
Kõige vähem tuleb teil puhastada väikse
mat klaasi viisteist minutit, kui on teil
tahtmist, siis võib ka kauem puhastada.
On teil klaas nii ära poleeritud, siis valate
vett klaasile ja hõõrute klaasil oleva rauamenningi segu veega hästi lahti, vedelaks. Selleks
on teil tarvis pehme kummi shvamm, millega
klaasi hästi puhtaks teete, rauamenningi klaasi
pealt ära pesete.
Siis tõstate ühe käega klaasi serviti poolpõiki üles ja kaldate kruusiga kõrgelt vett klaa
sile,niikaua kuni klaas jääb täiesti puhtaks pu
nasest rauamenningust. Pesemiseks võib siin
olla kaevu- või lohuvesi, kuid ikkagi täiesti pu
has igasugustest kõrvalainetest.
Pärast seda pesemist ei tohi enam käega
ega mingi muu asjaga klaasi puhastatud küljele
puutuda, sest puudutatud kohale jääb peeglis
plekk nähtavale, mis teeb peegli inetuks ja teie
ei tea ka, kust see on tulnud.
Nüüd panete klaasi põrandale, puhastatud
küljega vastu seina, parem on kui panete ka mi
dagi serva alla, kas väiksed puutükid ja kui
käepärast, siis pinkide peale.
Teete jälle laua puhtaks endisest mustu
sest, asetate lauale kaks kolmekandilist liistu ja
loodite loodlauaga Õigeks; kui ei ole loodlauda
käepärast, siis teete seda veega, niisama kaldate
lapiti liistude peal oleva klaasile vee peale. Kui
vesi seisab klaasil ühepaksuselt üleni, siis on
klaas loodis, nii et võib hõbetada.
Nüüd panete klaasi kahe liistu peale ja hak
kate peitsima, selleks kastate peitsimise padja,
mis tööriistade kogus nimetatud, taldriku peal
19
oleva peitsiga hästi läbimärjaks (ligeks) ja hõõ
rute edasi-tagasi klaasi mööda, nii et klaas saaks
üleni peitsiga kaetud. Peits tehke valmis enne
tarvitamist valge õhukese taldriku peale destil
leeritud ehk filtreeritud puhast lume- või vih
mavett. Siis pange puhta noa otsaga eelpool
nimetatud retsept schtannom-cloratum veele
juure ja segage, liigutage kuni ära sulab ja veele
vähe hallika värvi annab. On klaas ära peit
situd, siis tõstke jälle ühe käega klaas poolpõiki
serviti üles ja kallake veega üle. Nüüd mitte
enam kaevuveega vaid destilleeritud ehk filtree
ritud puhta lume- või vihmaveega. Lasete klaasi
tagasi liistudele ja nüüd valate hõbeda klaasile
ja toimite nii edasi, nagu eelpool kirjutatud vana
klaasi juures, kuni valmimiseni.
Kui valmistate omale Õhukesest klaasist suu
rema peegli ja seda raamisse panete, siis pange
klaasi tagakülje ja laua vahele iga ruut j ala koh
ta neli korki, siis ei vajuta' teie kunagi klaasi
puhastamise juures katki, on sama vastupidav
kui paks klaas.
TÖÖRIISTADE KOGU.
Iga töö, mida hakatakse tegema, nõuab töö
riistu. Olgu siin nimetatud kõik peegli hÕbetamise juures tarvisminevad tööriistad.
Poleerimise padi. Võtke üks tükk
puud, pikkus, -kaheksa tolli, laius
kolm
tolli,
paksus
kaks
ja
pool
tolli,
hööveldage õigeks ja lööge ühele küljele paks vilt
ehk mitmekordselt villast riiet, võib olla ka va
na puhtakspestud riie, väikeste naeltega ser
vade ja otsade külge kinni. Vilt ehk riie tuleb
hästi sirgu tõmmata. See on siis poleerimise
20
padi, mida tarvitate rauamenninguga klaasi
puhastamise juures.
Siis on peitsimise padi. Võtke tükk
puud, kuus tolli pikk, kolm tolli lai, poolteist
tolli paks, panete ühele küljele valget puhast
puuvilla õhuke kord ja lööte jälle puhtaks pes
tud valget linast riiet üle puuvillade naeltega
servade ja otsade külge kinni. Seda patja tar
vitate siis ainult klaasi peitsimise juures. Mõ
lemad padjad tulevad peale töö ühekordset tar
vitamist puhtaks pesta ja ära kuivatada.
Siis on teil tarvis kaks kolmekandilist
puust liistu, mille peale panete hõbetamise
aegu klaasi. Jämedus neil liistudel igast kül
jest poolteist tolli ja õiged, pikkus klaasi suu
ruse järele, mitte lühemad kui klaas.
Need asjad võib iga inimene ise teha, sest
nad on nii lihtsad, et valmistamine ei vaja min
gisugust keerulist tööd ega teadmist.
Siis on teil tarvis grammi-klaas, millega
mõõdate kõik vedelad ained ja vee. Kuivad ai
ned mõõdetakse grammides juba ostmise juu
res teile kaaluga kätte.
Kui on teil väike töö ainult enda tarvis, siis
võib kulude kokkuhoiu mõttes seda grammiklaasi ka laenata ja pärast töötamist tagasi
anda.
Parem oleks, kui neid grammiklaase oleks
kaks tükki, üks suurem, saja kuni kahesaja
grammiline, millega mõõdate suuremaid vede
liku kogud, ja teine kümne kuni kahekümnegrammiline, millega mõõdate suhkruvett hõbeda
sekka enne klaasile valamist.
Kui mõõdate grammiklaasiga ühte vedelik
ku, siis enne teise vedeliku mõõtmist igakord
klaas veega ära loputada.
21
Veel on teil tarvis üks tükk seemisnahka,
võib olla poole ruutjala ümber. Selle teete enne
tarvitamist veega märjaks, pehmeks ja seda
tarvitate, kui hõbe on klaasile vajunud, siis
jääb hõbeda peale hall mustuse kord, mille selle
nahaga õrnalt ära pühite. Igakord ka niisu
gust mustust hõbeda peale, mis vääriks pühkimist ei jää. See oleneb rohkem temperatuurist
hõbetamise aeg. Peale tarvitamist pesete selle
naha veega puhtaks ja panete kuivama.
Siis on teil tarvis üks pehme kummi
shvamm, millega pesete klaasi poleerimise aeg
rauamenningust puhtaks.
Peale tarvitamist
shvamm puhtaks pesta, vesi välja pigistada ning
kuivama panna.
Siis on teil tarvis üks klaaspulk, klaasi äär,
mida igast poest saate kus klaasi müüakse ja
selle eest ei võta ka keegi raha.
Niisuguse klaaspulgaga on kõige parem ja
puhtam rohte segada kui tarvis on.
Nii on teile nimetatud kõik tarvisminevad
tööriistad peeglihõbetamise jaoks.
Märkus. Puust tööriistad võivad olla
ükskõik mis puust, kuid tarvitamise
küljed peavad olema õgvad ja puhtad
liivast, et klaasi ära ei kriimustaks.
Seemisnaha kohta oli eelpool öeldud
mõõt umbes poole ruutjala suurune.
Seda sellepärast, et niisugused tükid
on alati poes rohkem müüa, võib olla
aga ka suurem ehk vähem, kuid väga
väikse lapiga on siiski tülikam pühkida.
Lõpusõnas olgu teile öeldud, et kui võtate
selle töö ette, siis pidage järjest omal raamat
ees ehk õppige ennem pähe ja toimige täpselt
õpetuse järele. Kuigi juhtub teil vahest eksi
tus ehk unustate midagi, siis ärge püüdke mitte
viga enam parandada vaid hakake uuesti otsast
pihta, sest selle töö juures ei ole midagi võima
lik parandada, sellepärast ei maksa aega viita,
sest see materjal ja töö lubab oma liigodavuse
poolest mitu korda üle teha. Töötamise juures
ärge olge kohmetu ega kartlik, vaid energiline
ja julge. Sellega olete kätte saanud selle raama
tukese soovitud kasu.
VaataTHEODOR USSISOO
GEOMEETRILISTE
PJND- ja RUUM...THEODOR USSISOO
GEOMEETRILISTE
PJND- ja RUUMALADE
ARVUTAMINE
I JAGU
RIIGI TÖÖSTUSKOOLI KIRJASTUS
TALLINN, 1929
£■ H-OSL •
THEODOR USSISOO
GEOMEETRILISTE
PIND= JA RUUMALADE
ARVUTAMINE
I JAGU
RIIGI TÖÖSTUSKOOLI KIRJASTUS
TALLINN, 1929
Riigi trükikoda — Tallinn, Niine tän, 11.
J4633
Saatesõna.
Geomeetrilise õpiraamatu puudumisel, mis
rahuldaks tööstuskoolide ja õppinud tööliste
nõuet pind- ja ruumalade arvutamisel, leidsin
olevat tarviliku anda välja vastava lühikese
käsiraamatu.
Kuna senised kallihinnalised ja paljuile
õpilasile kättesaamatud geomeetria Õpiraamatud on määratud alg- ja keskkoolidele, kust
valemite leidmine Õpilasile aegaviitev ja raske,
olen püüdnud mahutada käesolevasse käsi
raamatusse neid praktilisi valemeid ja näiteid,
millega tööstuskoolide Õpilastel, kui ka Õppi
nud töölistel tuleb tegutseda.
Et pindalade ja mahtude arvutamine pal
judele tihtipeale tekitab raskusi, on siin iga
valemi jaoks antud selle lahendamise käik.
Julgen loota, et see käsiraamat osaltki
suudab kõrvaldada pind- ja ruumalade arvu
tamise käsiraamatu puudumist nii tööstus
koolides, kui ka Õppinud tööliste keskel.
—
Tallinn, oktoober 1929 a.
TH. USSISOO.
I.
Pindalad.
Planimeetria tähistused.
Arvutamisel märgitakse pikkuse, pinna ja ruum
ala mõõdud teatud tähtedega:
Kõrgus märgitakse tähega li
a
Alus
55
55
2 p (y2 ümbermõõtu=p)
Ümbermõõt 25
55
r (R)
Raadius
55
55
d (D)
Diameeter 55
55
a
ja b
Kaatetid
55
55
c
Hüpotenuus 55
55
l
Apoteem
55
55
S
Pindala
55
55
Püstküliku pindala.
Püstküliku pindala võrdub aluse ja kõrguse
korrutisega.
k
S — a .h
Näide: Leida püstküliku pindala, kui
a = 25 sm, h = 15 sm*).
S = 15.25 = 375 sm2.
*) Märkus: Meetermõõdu aluseks on võetud Vm-ooo-ooo osa Pariisi
linnast läbimineva meridiaanjoone pikkusest, mida nimetatakse meet
riks. 1 meeter (m) = 10 detsimeetrit (dm) = 100 sentimeetrit (cm)
= 1000 milimeetrit (mm).
6
Kolmnurga pindala.
Kolmnurga pindala võrdub aluse ja kõrguse
poolkorrutisega.
B
c
Näide: Kui suur on kolmnurga pindala, kui
alus = 32,8 sm ja kõrgus = 12,5 sm?
c 32,8.12,5 onc 9
^ =----- ö----- = 205 sm2.
Rööpküliku pindala.
Rööpküliku pindala võrdub aluse ja kõrguse
korrutisega.
= a. h
Nä|ide: Leida rööpküliku pindala, kui alus
= 7,5 sm, kõrgus =11,7 sm.
[S = 7,5.11,7 =87,75 sm2.
7
Trapetsi pindala.
I. Trapetsi pindala võrdub aluste poolsumma
ja kõrguse korrutisega.
•'
6
(a + 6).Ä
2
Sirgjoon, mis ühendab trapetsi kaldkülgede
keskkohti, on trapetsi kesk joon.
II. Kui asetame trapetsi aluste poolsumma
trapetsi keskjoonega, võime ütelda: trapetsi pind
ala võrdub trapetsi keskjoone ja kõrguse kor
rutisega.
Näide: Trapetsi alused a = 23,8 sm ja
b — 28,2 sm. Kõrgus h = 13,2 sm. Leida
pindala.
^ ..
M 23,8+28,2 oc
Keskjoon EF —------ ^------ =26 sm;
S = 13,2.26 = 343,2 sm2.
Korrapärase kuusnurga pindala.
Hulknurka, mille küljed ja nurgad isekeskis on
võrdsed, nimetatakse korrapäraseks hulknurgaks.
8
Korrapärase hulknurga keskpunktist hulknurga
külgedele tõmmatud ristjooned on korrapärase hulk
nurga apotjeemid, mis on isekeskis võrdsed.
XX
Et leida korrapärase kuusnurga pindala, peame
liitma üksikute kolmnurkade pindalad.
Näide: Korrapärase kuusnurga külga=22,4 sm
ja apoteem l — 19 sm. Leida korrapärase kuus
nurga pindala.
Kolmnurga pindala
22,4.19
212,8 sm2.
2
Korrapärases kuusnurgas on 6 ühesuurust kolm
nurka, nii et ta pindala
S = 212,8.6 = 1276,8 sm2.
Hulknurkade pindala.
Neli-, viis-, kuus-, seitsenurka j. n. e. nime
tatakse hulknurkadeks.
Jaotame korrapärase viisnurga diagonaalidega
kolmnurkadeks ja arvutame igal kolmnurga pind-
9
ala eraldi. Saadud kolmnurkade pindala summa
moodustab hulknurga pindala.
Näide: Kui suur on viisnurga pindala, kui
kolmnurkade alused on AC = 37,5 sm ja AD =
= 45 sm, ja kõrgused BF = 6,4 sm, CH — 12,8 sm
ja GE — 9,6 sm?
AC . BF 37,5.6,4
1. A ABC pindala =
120 sm2
2
2
AD . CH 45 . 12,8
2. A ACD pindala =
288sm2
2
2
AD . GE
45.9,6
3. A ADE pindala =
216sm2
2
2
Viisnurga pindala
S = 120 sm2 + 288 sm2 + 216 sm2 - 624 sm2.
Ring.
Ringi pindala saame n abil.
~ on ringi ümbermoõdu suhe diameetrisse.
7i = 3,14
Ringi ümbermõõt = 2 tzr.
Ringi pindala = tzr2.
10
Näide: Ringi raadius = 8,4 sm. Leida ringi
ümbermõõt ja ringi pindala.
Ringi ümbermõõt — 2.3,14.8,4 = 52,75 sm.
Ringi pindala = 3,14.8,4.8,4 = 221,56 sm2.
Ringlõike pind.
Kui ringlõike kõrgus ei ole suurem, kui 1/g
labimõõdust, siis võrdub ligikaudne pinnasuurus
sidejoone pikkusele, korrutatud 2/3 ringlõike kõr
gusega.
AB on ringlõike sidejoon, CD — kõrgus.
Näide: Ukse pealis, millel ringlõike kuju, tuleb
täis täita. Ukse laius on 1,55 m, ringlõike kõrgus
= 0,36 m. Mitu ruutmeetrit on ringlõike pind ?
Vastus: 1,55 .0,36.2/3 = 0,37 m2.
-
11
Elüps.
Ellipsit võime endale ette kujutada kui kahelt
poolt kokku surutud ringi. Ellipsil on kaks telge
— suur (2 d) ja väike (2 6).
Ellipsi ligikaudne ümbermõõt võrdub poole
suure telje pikkuse ja poole väikese telje pikkuse
summaga korrutatud u-ga.
. (a -j- 6).
Ellipsi pindala võrdub ligikaudselt poole suure
telje pikkuse ja poole väikese telje pikkuse ja
7i-korrutisega.
S — u . a. b.
Näide: Suure telje pikkus on 20 sm ja väikese
telje pikkus on 12 sm. Leida ellipsi ümbermõõt
ja pindala.
2 p = 3,14
8 = 3,14 .
/20
90
12\
+~J = 3,14.16 = 50,24 sm.
12
^ = 3,14.10.6 - 188,4 sm2.
Pythagorase lause.*)
Iga täisnurkse kolmnurga kaatetitele ehitatud
*) Pythagorase lause leiutajaks oli Kreeka mõttetark Pythagoras,
kes elas VI sajandil enne Kristust.
12
ruutude summa võrdub sellesama kolmnurga
hüpotenuusile ehitatud ruuduga.
Jagades võrdhaarse täisnurkse kolmnurga kül
gedele ehitatud ruudud diagonaalidega võrdseteks
kolmnurkadeks, nagu see joonisel näidatud, saame:
-^1+
4" -^3 +
+ ^6 + P 7 + ^8
ehk
a . a b .b = c . c.
Seda võib tõestada ka iga täisnurkse kolm
nurgaga, näiteks:
a . a -j- b. b — c. c.
13
Näide 1. Täisnurkse kolmnurga kaatetid
a = 4 sm, b = 3 sm. Leida hüpotenuus:
c.c — a.a-\-b.b — 4.4 + 3.3 — 25;
c — ]/ 25 — 5 (sm).
Näide 2. Täisnurkse kolmnurga hüpotenuus
g = 15 sm, kaatet b = 9 sm. Leida kaatet a
a.a-\- 6.6 = c. c;
a .a = c. c — b .b — 15.15 — 9.9 — 144;
a = |/ 144= 12 (sm).
II.
Kehade pindalad ja ruumalad.
Stereomeetria tähistused.
Pindala
märgitakse tähega S
Küljepindala
Põhjapindala
Täispindala
m
Moodustaja
V.
Ruumala
Kuubi pindala.
Kehal on kolm mõõtu: pikkus, laius ja
kõrgus.
Kuubil on 6 külge ja iga külje pindala — a.a.
Järelikult võrdub kuubi pindala kuuekordse
ühe külje pindalaga.
14
—
St = 6 . a2.
Näide: Kuubi serv =
8 sm. Leida kuubi pind
ala.
Pindala = 8.8.6 = 384 sm2.
Kuubi ruumala.
Kuubi ruumala saamiseks korrutame tema serva
kolm korda iseendaga.
F = a.a.a ehk V = a3.
Näide: Kuubi serv on 9 sm. Leida ruumala.
Ruumala = 9.9. 9 = 729 sm3.
Rööptahuka pindala.
Rööptahuka külgpindala võrdub aluse ümbermõõdu ja kõrguse korrutisega.
Sk=2.a.h-sr2.b.h =
= 2 (cl + b) . h = 2 p . h.
Rööptahuka täispindala võr
dub külgpindala ja 2 aluse
pindala summaga.
£, = 2(a+6).Ä + 2.a.& =
— 2'p.h-\-2a.b.
Näide: Täisnurkse rööptahuka pikkus a—12,3 sm,
—
15
—
laius b = 17,5 sm ja kõrgus = 14,7 sm. Leida
täisnurkse rööptahuka pindala.
S'k =2(12,3+17,5) 14,7 = 876,12 sm2.
St = 876,12 + 2.12,3.17,5 = 1306,62 sm2.
Rööptahuka ruumala.
Rööptahuka ruumala leidmiseks on tarvis tema
kolm mõõtu isekeskis korrutada.
Rööptahuka ruumala võrdub pikkus X laius X
kõrgus.
V=a.b.h
Näide: Rööptahuka aluse üks külg = 12 sm,
teine külg = 15 sm, kõrgus = 25 sm. Leida
ruumala.
Ruumala = 12.15.25 = 4500 sm3
Kolmnurkne prisma.
Iga rööptahuka külgpindala võrdub põhja ümbermõõdu (perimeetri) ja kõrguse korrutisega.
Kolmnurkse prisma külgD
pindala
Sfc ~~ a . li + b. h + c. li =
= (a -j- b —j- c) . li = 2 j). h
Näide: Kolmnurkse prisma
aluse üks külg on 12,8 sm,
teine külg on 32,47 sm ja kol
mas külg 17,23 sm. Kõrgus Ä
on 51,2 sm. Leida pindala.
Külgpindala = (12,8 + 32,47 +
+ 17,23). 51,2 = 3200 sm2.
C
16
—
Püramiidi pindala.
Püramiidi tipust põhjale risti tõmmatud sirg
joon on püramiidi kõrguseks (sirgjoon OT on püra
miidi kõrgus).
Kui püramiidi kõrgus langeb põhja keskpunkti
ja tema põhjaks on korrapärane hulknurk, siis
on see püramiid korrapärane.
Et leida korrapärase nelinurkse (ruut) püramiidi
pindala, tuleb tõmmata külgtahu kõrgus, mida ni
metatakse apoteemiks. Korrapärase püramiidi
apoteemid on kõik isekeskis võrdsed.
Korrapärase püramiidi
pindala leitakse järgmiselt:
Kolma . I
nurga ^^ ptndala
C
„
TDC pindala =
„
TBG pindala = 0 9 -
„
TABpmdah = aol
Sellest järgneb, et korra
pärase nelinurkse püra
miidi külgpindala võrdub põhja ümbermõõdu ja
apoteemi poolkorrutisega.
n _(® a -f- ® ö) . I 4a .1
^
2 ------- = 7rfS— : - la.l - - p . /.
Püramiidi täispindala võrdub külgpindala ja
aluse pindala summaga.
St — 'p . I -f- CL2.
—
17
Näide: Korrapärase nelinurkse püramiidi aluse
külg on 11 sm ja apoteem 15 sm. Leida pindala.
Külgpindala = 2.11.15 = 330 sm2.
Täispindala = 330 + 11.11 = 451 sm2.
Näide: (Pythagorase lause põhjal).
Antud on serv c — 25 sm ja aluse külg a — 14 sm.
Leida püramiidi külgpind.
B
B
Joon. näeme, et täisnurkses kolmnurgas ABD
apoteem l on üks kaatet ja
1
CL
aluse külge 0 on
A
A
teine [kaatet. Serv c on hüpotenuus. Pythagorase
lause põhjal leiame apoteemi.
I2 = c2 —
= 252—(-- ~)2= 625 — 49 = 576;
l = ]/576 = 24 sm.
Sk = 2.14.24 = 672 sm2.
—
18
—
Püramiidi ruumala.
Korrapärase nelinurkse püramiidi ruumala võr
dub põhjapindala ja kõrguse 1/g korrutisega.
3
Näide; Korrapärase nelinurkse püramiidi aluse
külg on 16 sm ja kõrgus 24 sm. Leida ruumala.
Aluse pindala = 16.16 = 256 sm2;
T7 256.24 OA.Q 3
V = —õ— = 2048 sm3.
õ
Näide: (Pythagorase lause põhjal). Antud:
apoteem l - 18, aluse külg a — 6. Leida püra
miidi ruumala.
Kõrguse leiame pythagorase lause abil:
A2 - 182 — (|)2= 324 —9 = 315;
A=l/315 = 17,7;
1
7-6-6-17, = 212*.
Tüvipüramiidi pindala.
Tüvipüramiidi küljed kujutavad trapetsi. Tra
petsi pindala võrdub aluste poolsumma ja kõr
guse korrutisega.
(a-\-b) .1
S
—
19
Tüvipüramiidil (obelisk) on neli külge. Järjeli
kult tüvipüramiidi külgpind võrdub aluste ümbermõõdu poolsumma ja apoteemi korrutisega,
o
4a+ 4b
S*= -----2---- J =
_ 4
.1
Näide: Apoteem
l — 9 sm, aluseküljed
a — 5 sm, b — 3 sm.
Leida külgpind.
ji
i(5 + 3)9 = 144 sm2_
Silinder.
Silindri külgpindala = 2 tc r. h
„
täispindala = 27ur.A + 27tr2
„
ruumala = tc r2. h
Näide: On antud silinder,
£ mille raadius r = 12,5 sm ja
kõrgus h = 16 sm. Leida si
lindri pindala ja ruumala.
£Ä = 2ur.A = 2.3,14 .
. 12,5.16 == 1256 sm2;
St = 2izr.h -4-2TZ1'2 — 2.3,14.
.12,5.16 + 2.3,14.12,5.
. 12,5 = 2237,25 sm2;
L
F = u r2. A = 3,14.12,5 .
. 12,5.16 = 7850 sm3.
Õõnes-silindril tuleb esiti leida kogu silindri
ruumala ja siis Õõnsuse ruumala. Nende vahe
annab õõnes-silindri ruumala.
— 20 —
Koonus.
Koonuse külgpindala võrdub aluse ümbermõõdu ja moodustaja y2 korrutisega.
:r.m
«
ok
2 xi
—
———-
— Ti r m
Täispindala võrdub külgpindala ja aluse pind
ala summaga.
2tir.rn
= —2” -f- tc r2
Koonuse ruumala võrdub aluse pindala ja
kõrguse Va korrutisega.
Ruumala
7;r2 .Ji
3
Näide: Koonuse kõrgus on 12 sm, moodus-
21 —
taja 13 sm ja raadius 5 sm. Leida pindala ja
ruumala.
2.3,14.5.13
204,1 sm2;
Sh
St = 204,1 + 3,14.5.5 = 282,6 sm2;
7=
3,14.5.5.12
314 sm3.
Tüvikoonuse pindala.
Tüvikoonuse kaldpinna laotus kujutab trapetsi,
mida siis ka trapetsi valemi järgi arvutatakse.
Külgpindala saamiseks poolitatakse mõlemi ringi
ümbermõõtude summa ja korrutatakse saadud
summat kaldpinna moodustajaga.
Näide 1: Tüvikoonuse alumine raadius on
12,5 sm ja ülemine 7,5 sm. Moodustaja on 20 sm.
Leida külgpindala.
22 —
Alumine ümbermõõt = 2.3,14.12,5 = 78,5 sm;
Ülemine
,,
= 2.3,14 .7,5 = 47,1 sm;
~rr..t • j i c
(78,5 -J- 47,1). 20 10CC1
2
Kulgpmdala Sk = --------- -—----- = 1256 sm2.
Näide 2:
Sk - 3,14 (12,5 + 7,5). 20 = 1256 sm2.
Kera pindala.
Kera pindala võrdub suurringi 4-kordse pind
alaga.
S = 4tzR2.
Näide: Kera raadius = 10 sm. Leida pindala.
S= 4.3,14.10.10= 1256 sm2.
Kera ruumala.
Kera ruumala võrdub kera pindala ja raadiuse
1/3 korrutisega.
—
Näide:
ruumala.
23
-
Kera raadius on 9 sm.
4.3,14.9.9.9
3
Leida kera
3052,08 sm3.
Õõneskera.
Oõneskeral (kuul) tuleb esiti leida kogu kera
ruumala ja siis õõnsuse ruumala. Nende vahe
annab õõneskera ruumala.
„ __ 4 tt(iž3—r3)
V~
3
Näide. Õõneskera raadius on 8 sm. Õõnsuse
raadius 5 sm. Leida õõneskera ruumala.
V=
4.3,14.(512—125)
3
1620,24 sm3.
Lähemal ajal ilmub ^Geomeetriliste pindja ruumalade arvutamine IICC ja „Geomeetriliste ülesannete kogu Icc, mis oleks järjeks
käesolevale käsiraamatule.
Käsiraamatud
alg-, kesk- ja kutsekoolidele.
1. Th. Ussisoo. Geomeetriline joonestamine tehnikaja käsitöökoolidele (II täiendatud
trükk).
2. Th. Ussisoo. Geomeetriline ornament. (II trükk).
3. Th. Ussisoo. Projektsioon-joonestamine.
4. Th. Ussisoo. Puutöö algkoolidele I vihk.
5. Th. Ussisoo. Puutöö algkoolidele II vihk.
6. Th. Ussisoo. Puutöö algkoolidele III vihk.
7. Th. Ussisoo. Plekktöö algkoolidele I vihk.
8. Th. Ussisoo. Punumistöö algkoolidele I vihk.
9. Th. Ussisoo. Papptööd algkoolidele.
10. Th. Ussisoo. Pussnoatööd algkoolidele.
11. Th. Ussisoo. Saetööd algkoolidele.
12. Th. Ussisoo. Ümarkiri.
13. Th. Ussisoo. Plakatkiri puusulega.
14. Th. Ussisoo. Masinkiri (V trükk).
15. P. Madisson ja Th. Ussisoo. Planimeetria.
16. P. Madisson. Stereomeetria. Th. Ussisoo joonestustega.
17. A. Behrsing ja Th. Ussisoo. Laste geomeetria.
18. P. Tamm ja Th. Ussisoo. Puutehnoloogia I jagu.
