VaataJ.S.PANIUS
KODUS JA
VÕÕRSIL
J. S. Panius,
...J.S.PANIUS
KODUS JA
VÕÕRSIL
J. S. Panius,
Kodus ja võõrsil.
Mälestisi eelrevolutsiooni ajast.
Mis meist tuleb? Väetist Venemaa
lõpmatuile põldudele.
„Ants Raudjalg
Joh. Semm’i raamatukaupluse kirjastus Võrus.
1930. a.
V. Pohlaku trükk Võrus 1980. a.
o.-äsfs:
Koolitatud poeg.
Hõissa! Kool on läbi. Ja hästi: kiitusega.
Laalala! Mis nüüd enam viga? Kõik ilm on
lahti minu ees! Nüüd olen ma ju tark mees.
Trallala!
Ime, et minusuguse haridusega mehed
virelevad kirjutajatena, vaevlevad ametnikukestena politseis, postis, renteis. Mina juba nii
jukerdama ei hakka! Kus ma mees: koolis
ikka esimene. Ja ligi tosin aastaid koolis käi
nud. Oskan hästi Vene keelt... ja pagan,
mida mina kõike ei oska, seda võin õppida —
selleks ju ma koolis käinud, et kõik nüüd libe
dasti läheks. Saan koha, saan hää koha.
Ent... ei saa! Ei saa kuskilgi! Ei polit
seis, ei renteis, ei postis.
„Olete eestlane?"
„Ja muidugi!"
„Luteruse usku?"
„Ja muidugi!"
„Meil ei ole kohta."
„Teil ei ole kohta — minule?!"
„Ei ole" on ükskõikne vastus. Ja kui ma
esimestel katsetel üllatatuna vahtima jään,
seletatakse armulikult:
^Kirjutajaks — on tarvis õppida, teenijaks
— teie ei kõlba. No vahest õpilaseks, aga
õpilasi meie ei vaja."
Käin läbi kõik asutused. Juba alandlikult,
usu oma tarkusse kaotanuna. Kuid tagajärg
on sama: ei ole kohta. Linnas ei ole kohta.
3
Mõtlen katsuda õnne mõisates: minu lelle
poeg on hariduseta mees, ent pea juba mõisa
valitseja.
Saen sammud kodukoha lähema mõisa
poole — Partsi.
On juba kogemused, et kohta otsides tuleb
olla alandlik, mõisas eriti.
Mõis asub metsa veerel. Hiilin enne
ümber mõisa mitu tiiru julgustuseks. Sest see
„Vaene Villem,“ nagu rahvas kutsub mõisaomanikku, näib olevat kikstu mees: näe, maan
teegi läbi mõisa sulgenud ja see juhtinud või
matuid orge mööda kaugelt ringi ümber mõisa.
Viimaks astun õuele.
Enesetunne ja seesmine uhkus viivad
minu suurtrepi ette — siit sisse! Ent siis võ
tab juhtimise enese kätte mõistus ja viib mu
köögitrepi ette: ainult siit kaudu võib midagi
loota. Astun mingisugusse trepitaolisse juurdeehitisse. Vastu tormab kari koeri, pardid pa
terdavad, kanad kaagutavad, kutsikad komber
davad jalus. Olen sattunud loomlasse! Siit
vist kööki ei pääse! Ent siiski: tagaseinas
paistab auk ja sääl taga veel mingi ruum —
sinna edasi!
Säält väljubki nokkmütsis härrasmehevõitu mees. Teretan viisakalt ja kergitan kü
barat: parem olla ettevaatlik, olgu ta kes ta
on. Aga kuidas nüüd?
Panna müts pähe või jääda seisma paljaspäi? Siin loomlas ja pagan teab veel kelle
ees? Panen kübara pähe.
„Müts maha!“ Kurjalt, käskivalt. Ratsapiits plaksutab saapasääri vastu.
Võiks ju ka võtta, kui siin sellest söönuks
saadakse, aga nõudel — ei see oleks enese
alandus!
4
„Müts maha, mats!* röögatakse.
Veri paiskub mul pähe, hinges tõuseb
torm, et kronksninale otse otsa hüppaks. Nüüd
ei paljastaks ma pääd, kas või maiku maha
sadaks. Ise ta kirjutavat Hafer kolme f-ga,
aga nõuab teiselt pää paljastamist. Ise ei os
kavat lugeda oma kirjutustki. Tuleb meele
välkkiirelt ühe talupoja jutustus, kuidas ta te
malt saanud tähe sülla hao pääle, millega läi
nud metsniku juure. See uurinud, uurinud
tähte, aga aru tast ei saanud. Talupoeg tul
nud tagasi härra juure: metsnik ei oskavat lu
geda. Härra loeb ja loeb oma kirjutatud tähte
ja küsib mehelt: „Mis ma sulle lubasin?* Mees
targalt: „Kolm sülda puid, härra.“ Ja saanudki
puud hao asemel.
„Votma müts maha voni ees!“
„S-siga!“ sisistub mul iseenesest suust. Ei
oska midagi targemat öelda ega mõistlikumat
teha. Jooksen välja, otse metsa. Langen põõsa
alla ja nutan. Nutan kibedasti ja kaua. Mitte,
et ma jälle kohast ilma jäin, vaid omast jõue
tusest, oma rahva armetusest.
Enam ei suuda ma kohta otsida, enam
ei suuda end lasta alandada. Jään tohe isa
tallu: siin on tööd ja leiba küll. Töö on küll
raske, tööpäevgi pikk valgest valgeni, öödki
veel lisaks, aga siiski rahustav, terve. Astud
adra taga, hobused puristavad ees, kuldnokad
karjana karglevad taga vaos, päike lõõmab,
tuul vestab muinasjutte.
Läheb mööda tädimees, kaeb mu kündi,
hirvitab ja naerab: „See mõni haritud mehe vagu:
kõver kui seatee.“ Ning pistab isale: „Selle
jaoks es maksa sul küll oma poega koolitada.“
Nagu noaga torgatakse mulle südamesse.
Ja vist isale ka.
5
Heinal. Üks armsamaid töid üldse. Niidan,
keerutan, püüan teistega ühes lüüa.
„Su koolitatud poeg niidab sitemalt, kui
mu koolitamata poeg,“ naaber salvab mu isa.
Mu koolitavus muutub narritamiseks.
Minu isa on ainuke kogu ümbruses, kes oma
poega on koolitanud ja nüüd teda kõik isad
parastavad, kes oma poegi mitte ei ole kooli
tanud.
„Sul es tulõ tast poja koolitamisest ka
midagi vällä,“ närib mu isa popski. „Saa-ei,
näe, kotustki.“
Ma põlen kui põrgus — omas kodus; isa
kõrvetub kui nõgestes.
„Kaarli poig, näe, ol-õi suurt koolitatugi,
a’ kae kos om tal kotus! Mõisnikega puha sõit
ja! Su poig ei saa!“
Keerutan, et vikat katki.
„Maaha visatu raha. Tolle iist nuumanu
parem tsiga.“
Hinge võtavad seest. Minul ja isal ka.
Ei taha inimesi enam nähagi. Teised lähevad
kirikusse, pidule, talgudesse, ma konutan kodus,
loen, kirun, närbun, hävinen. Hävinen ja teen
isade silmis koolitamise naeruväärseks. Parem
ära siit!
Põgenengi kodust.
Võõrad võimumehed.
Talurahvaasjade komissari juures Võrus
teenib mu hää tuttav. Lähen sinna. Saan
koha ja palka — poolteist rubla kuus.
Kui saavutamata kõrgel asuvad nüüd mu
silmis kõik need kirjutajakesed, ametnikukesed
politseis, renteis, postis, kes saavad juba palka
viisteist, kakskümmend, kakskümmend viis
rubla kuus.
6
Ivan V a s s i I j e v i t s c h Mielhard
oli tolle komissari nimi. Saksa võõbas venestunud leedulane. Ta oli üks noist Vene amet
nikkudest, keda meie rahvas pidas isegi hääks.
Juba üksi tolle pärast pole huvita vaadelda
tagant järgi noid ametnikke ja noid aegu, mis
nüüd, sõdadele järgnevates raskustes põhjen
damatult mälestame isegi „hääde“ aegadena.
Maailmatu pikk ja lodev, kui halvasti
keritud hoi, logiseb ja nagiseb ta erakordselt
pikkadel jalgadel. Käed ulatuvad tal põlvedeni,
küünivad huvitavalt ümberhaarama oma tagu
mikku, kus sõrm otsib üles kõige sügavama
tsombu, kuhu sisse tungib kui pulk ja on kä
tele peatuseks naelana. Suur, paljas pää, nägu
habemes ä la Aleksander III.
Tõuseb hommikul — uriseb ürginimesena,
veab taga pikki koivi, neid imelikult siputades,
kõrvale pildudes, nagu tahaks neid sootuks
otsast ära siputada. Istub, võtab erilise noa,
hakkab seega kirju lahtistama: tema kõige
tähtsam ja innukam töö. Avab meisterlikult
kõik ümbrikud, et neid ümberpöörtuna veel
kord võib tarvitada. Ainult juba kord ümberpöördud ümbrikkude avamine rikkumatult eba
õnnestub. Kuid niisuguseid ei tohi saata talle
vallavalitsused. Neid saatvaid kirjutajaid ta
peab juba meeles.
Loeb siis mõned avatud kirjad. Teeb
mõnele märkme sinise pliiatsiga. Harilikult
niisuguse, mida täita ei saa.
Säeb siis märkmetega paberid teiste kes
kele teatavatesse intervaalidesse, et paistaks,
nagu oleksid kirjad kõik läbi uuritud. Annab
kirjad kirjatoimetajale, ümbrikud mulle valla
valitsustele ettekirjutiste sissepanemiseks.
7
Urahtab midagi ja läheb tagasi oma tuppa.
Või silmitseb pääle urahtamist täitmata pabe
rite hunnikut. „Need nagu ei väheneks!“
Ümbrikute avamisega ja urahtelemisega
on oma töö teinud. Võtab vihmavarju, mis
kunagi on olnud valge, nüüd ebamääraselt hall,
keerutab see kaares selja taha sabana vibutama, asetab käed tagumikule varna, ning
sammub, jalgadel nõtkudes, jalgu kõrvale pildu
des, koosolekule, s. o. Vene kluppi. Kuid mitte
kunagi ei välju ta ilma oma halli vihmavar
juta, olgu ilm põudsest põudsem.
Lõunaks jõuab tagasi, tõsisena, tähtsana,
ametlikuna, nagu polekski klubist tulnud. Ida
Feodorovna, ta naine Paide sakslastest ja meie
peame veenduma ta ametlikus käigus, et ta
pole teinud napse ega tipse. Ainult ta nägu
õbetab.
Heidab jalast saapad, asetab need toakingadega, sirutab selili diivanile. Teeb uinaku.
Ida Feodorovna tekib kantseleisse lobisema
või kutsub mõnda meist magamistoas midagi
tõstma, midagi teise kohta asetama.
Ivan Vassiljevitsch ärkab. Silmitseb: keegi
ei näe, avab pähitsel kapikese, võtab säält kon
jaki või rummi pudeli ja teeb ruttu tipsud.
Pistab võtme püksitaskusse. Sirutab enese jälle
diivanile, urahtab: „Nuda!“ Ning unisteleb
laisalt, jõuetult, nagu Oblomof.
Köhateleb. Urahteleb. Viiakse kantseleist
pakk pabereid alla kirjutada. Ta upitab enese
istukile.
Urahtab, kergitab kirjade pakki.
„Nuda!“ Võtab sulevarre värisevatesse kätesse.
„Nuda! Ma oleksin siia nagu oma resolutsioonikese kirjutanud^, urahtab kirjatoime
tajale. Vaatab paberit päält, vaatab alt, sil
mitseb eest, vahib tagant.
8
„Ei! Siin ei olnud! kirjatoimetaja seletab
kindlalt.
„Hm, hm!44 Ja jälle vahib paberit igalt
poolt.
„Siin oleks nagu midagi maha hõõrutud...“
„Ei ole!44 on jälle kindel vastus.
„Hm, hm!.. Oleks nagu oma resolutsi»
oonikese kirjutanud . .Uriseb habemesse,
sügab tagumikku ja hakkab alla kirjutama.
„Teie resolutsioonikene on sellel paberil“,
kirjatoimetaja rõhutab ja näitab varuks hoita
vat paberit mingisuguse tema resolutsiooniga.
„Nuda!.. Mul oli resolutsioonikene ...“
Nii nad teavad mõlemad, et resolutsioonikesed olid. Üks kirjutab resolutsioonikesi, teine
hõõrub neid maha, kulutab selleks kummide
kuhjad. Kannab taskus siledaid klaaspulke ja
teravaid nuge mahahõõrutud kohtade silu
miseks. Sest neid resolutsioonikesi ju täita ei
saa: lendaks siis komissar ja kaoks kirjatoi
metaja.
Kuid ikkagi kirjutab komissar resolutsi
oonikesi ja kirjatoimetaja hõõrub neid maha.
Nii päevast päeva, aastast aastasse. Üks ei
ütle, et neid resolutsioonikesi ära hävitada ei
tohi, teine, et neid täita ei saa.
„Nuda!“ urahtab, allakirjutamiseks toodud
paberit lugedes, „nii oli ka minu resolutsioo
nikene/4
Kuid päris meelt mööda talle see sõgesikumäng siiski ei ole. Otsib kellele viha
valada.
Kantseleisse hiilib Aleksandri valla kirju
taja ühes vallavanemaga. Hiilib tasa, et saaks
asjad õiendada kantseleiga, ilma komissarita.
Kuid juba komissar on kuulnud läbi lahtise
9
ukse kellegi tulekut. Komberdab kantseleisse,
jalgu siputades, urisedes.
„On au esitleda Teie kõrgeaususele: Alek
sandri valla kirjutaja!“ Ametnikud kumardavad sügavalt, pühalikult.
„Hm, hm!“ komissar urahtab. „Pole näha,
et oleksite kirjutaja/4 Urgitseb sõrmega tagu
mikus.
Vallakirjutaja heitub verest ära: ei oska
enam eed ega aad.
„Nuda!“ kuuldub urin.
Vallakirjutaja lükatakse nagu vette: mille
poolest pole ta kirjutaja?
„Nuda!“ hürahtab. „Vallakirjutaja ilmub
oma ülemuse ette austavamalt.44
Kuidas esineda veel austavamalt? Küll
hiilisid nad tasa sisse kui hiired, küll peitsid
kübarad juba trepile, küll tegid sügavad kumardusedl Aga ikka vähe!
„Nuda! Vallavanem on austavamalt riides.44
Jälle-on kirjutaja kimbus, jälle ei oska
midagi enese kaitseks ütelda.
„Vallakirjutaja ei ilmu oma ülemuse ette
rätik kaelas.44
Vaat, kus viga! Kuid nüüd algab ka
epistel. Teeb sellest rätikust riikliku tähtsusega
küsimuse: kirjutaja ei austa oma ülemust, seega
ka mitte tsaari, ei ole riigitruu, ei tohiks ametis
püsida, tuleks kohe vallandada jne.
„Näe, riigikeelt korralikult ei oska, aga
riiki mõnitada oskate!44
Selline seisukoht hävitab kirjutaja lõpu
likult. Paistab, et kõik oleneb ainult komis
sari armust (tõelikult see teisiti ei olegi). Ja
kui ametnikud juba on tulnud sellisele arusaa
misele, siis tahab ta olla ka armulik: „Nuda!
Seekord jäägu! Ma olen hää mees.44
10
Siputab jalgu ja kaob oma tuppa. Siin
on võim! Selle vastu ei saa kantselei oma
kummide ja klaaspulgakestegagi mitte.
Teine kord satub ta kätte Meeksi valla
kirjutaja, keda ta üldse ei salli: on liialt tark,
tarvitab võõrkeelseid sõnu ja saadab kirju
ümberkäändud, vanades ümbrikutes.
„Nuda! Evolutsiooni te tunnete, revolut
siooni teete, separatism on teil südames, aga
kus on patriotism?.. Nuda?!“
Ja algab. Ning lõpeb kirjutaja pisaratega.
Siis alles rahuldub.
Nii pea iga päev oma suursündmus. See
järele diivan ja tipsud. Sekka tüli Ida Feodorovnaga. Siis kahmab ta vihmavarju ja läheb
Vene kluppi juba avalikult.
Jõululaupäeval köhateleb oma toas kaua.
Ja kõlisteleb raha. Teame: nüüd säeb pulka
desse hõberaha ning on hädas raske problee
miga — kuidas sünnitada pikemad pulgad vä
hesema rahaga.
Siputeleb siis kantseleisse. Väga armulik
nägu pääs. Kirjatoimetajale annab pikema ja
jämedama pulga viiekümnekopikalistest, kokku
viis rubla, minule lühema ja peenema pulga —
viiskümmend kopikat.
Ma jätan tänu ütlemata. Lahkun ja tagasi
enam ei tulegi. Mis teda vihastab hirmsasti.
Ta saab palka ühes kantseleikuludega
232 rubla kuus, ent kirjatoimetajale maksab 25
rubla ja mulle juba kolm rubla; kantselei pääle
kulutab vahest 10—15 rubla.
Ühel komissaride konverentsil ta peab
tähelepanuäratava referaadi. Temast kõnel
dakse, temale avaneb tee tõusule. Ta määrataksegi Riiga kõrgemale kohale.
.11
Ent sellest referaadist ei olnud midagi
tema oma: algult lõpuni kirjatoimetaja Süiti
(nüüdne Võru linnapää) töö.
Olen jälle kohata ja rahata.
Leian viimaks teenistust Koiola valla kir
jutaja Veske juures — söögi eest. Vist oli
tillukene tasukene ka — ei mäleta. Kuid kuigi
kauaks ei ole siin püsi: kuu paariga on kõik
mahajäänud tööd tehtud ja ma pean jälle edasi
rändama. Siis leian samasugust tööd Sõmer
palu vallakirjutaja Matsi juures kah paariks
kuuks, siis veel Nursi kirjutaja Udrase juures
— ja siis olen lagedal. Kuhugi minna ei ole.
Lähen lihtsalt linna tagasi.
Ja nüüd satun ma huvitava võimumehe
juure: teise talurahvaasjade komissari parun
Artur Kleisti manu.
Siin on kantseleis mitu meest, kirjatoime
taja mu hää tuttav Johan Keiss (nüüdne Võru
maavalitsuse sekretär). Poen ka sinna. Palka
ei lubata, küll aga süüa. No seegi on maasik
marjaks! Ainult hirmu ajab nooresse nahasse
see taltsutamata parun. Uksedki hirmust värahtelevad ja valust vabisevad, kui ta ühest toast
teise tormab. Kantseleisse hüppab, et paberid
laualt lendu paiskuvad, laud küljiteleb ja tool
ta all aiateleb. Rusikaga virutab vastu lauda,
et auk taga. Kraesse kargab möirgates liht
salt häämeelest.
Tugev, noor, sihvakas, imposantne. Tõu
line kui mõisa pull. Külluslikult täis toorest
jõudu. Igapidi parunlik, nii uhkes sammus kui
kergetes kätes. Eriti aga röögatistes ja kärkimistes. Ratsapiits peos, hundikoer kõrval,
kronksninaga paruness teisel pool, sama pikk
ja tõuline kui ta ise. Mõlemad ragistavad r-i
kolmekordselt.
12
Ainult kubernerist veel hoolib, teised on
temale „trõn-trava“, nolgid.
Kui kuberner Antslas jahti peab ilma
tema teadmata, prahvatab: „Vaata raibet, ei
lausu mulle sõnagi 1“ Kuid ise on siiski hirmul:
ehk tuleb teda ka revideerima.
„Mis te arvate, Ivan Petrovitsh, kas ta
siia ka ronib?“ usutleb kirjatoimetajat.
„Ei tule.“
„Aga kantseleile heitke siiski pilku!“ Ja
läheb „Ressoursesse“ pummeldama. Muu mure
kandku kantselei mõnekümne rubla eest.
Oi, kuidas ta armastab vallaametnikke
tuuseldada! Kärgib, sõimab ja hirmutab neid
kui saatan. Pigistab neid, karistab neid — ja
ise pärast naerab.
„See lontrus mind mäletab!
Tõsi, Ivan
Petrovitsh ?“
„Ei unusta ..
„Peab meeles, sukin sõn!“
Peavad meeles. Peavad meidki, kirjuta
jaid, meeles.
Vaatad: teisel pool tänavat kössutab mees,
vargseid pilke heidab kantselei poole — teame,
üks vallaametnik. Anname märku, et kas
parun sees või mitte. Ei ole, jookseb ametnik
ruttu kantseleisse, annab midagi või saab
midagi, ja lipsab siis ruttu ukse taha. Läbi
ukseprao sosistab: „Lõunaks tulge „Kandlesse!“
Ei unusta meidki, peab meeles. Meilgi
on päevad.
Aga kes meiega ei oska künda, harva
pääseb saunast. Küll tuleb vaikselt ukse taha,
kobisteleb, köhateleb, ootab. Teeb sammu edasi,
kaks tagasi, valmistab mõttes ette, mis sees
ütelda, kümme korda käe paneb ukselingile.
13
«Kuulge, üks mõlkus on jälle ukse taga",
parun rõõmustab, kui juhtub olema kantseleis.
«Tõmmake orikas sisse!"
Vallavanem või kirjutaja astub heitunult
üle läve. Kõik ettevalmistatu on äkilisusest
pääst pühitud. Ta väriseb. Ta ka teab, et
värisema peab, aupaklik olema peab. Kübar
peos juba ukse taga, ta lööb enese kohe sir
geks, kui komissari silmab.
«Tere, kõrgeaulik komissari härra!"
Kumardus aupaklik, madal.
No see mees saab! Tahab olla ametlik,
tahab piirduda komissariga, jätab kõrvale pa
runi. See mees saab! Sest mis on üks talurahvaasjade komissar? Ametnik, võimas amet
nik. Kuid see võib olla iga venelane. Aga
kas parun olla saab! Ei saa! Vaat, seepärast
peab ütlema: kõrgestsündinud paruni Ka kü
barat ei oskanud ta panna vöörusse põrandale,
tilliteleb teist näppude vahel kui suurt varan
dust. Nüüd ei saa käsa riputada külgedele
„po shvam.“ See mees ei pääse!
„Kes te olete ?“ parun pärib rahulikult.
„See ja see vallakirjutaja, härra komissar 1“
„Siis oskate ka Vene keelt?“
„Oskan, härra komissar!“
„Kuulge, Ivan Petrovitsh, tema oskavat
Vene keelt?“ parun tähendab irooniliselt kirja
toimetajale.
Kirjutaja juba kahvatub.
„Kas see ongi Vene keel, mis te pudistate?“
„Teie kõrgeausus ...“
„Ivan Petrovitsh, tõlkige Vene keelde, mis
ta kõneleb.“
Kirjutaja juba hirmub, väriseb, kaotab
tasakaalu, hakkab tõesti patrama, kogelema,
14
mökitama, eksima. Ja egas ta võõras Vene
keeleski jumalteab kui kodus pole.
Nüüd parun muudab tooni: näägutav kõne
viis vahetub parunlikult kärkivaga.
„Sukin soni44 röögatab ta, „ma keeran su
kõveraks, kui oina sarve!“
Ja algab see kõveraks keeramine praali
misega, mõnitamisega, vahel ka sõbralikult
tonksamisega ning lõpeb mõnepäevase arestiga.
„Kõrgeaulik parunihärra, kas ei saaks
vähemaga44, ametnik algab väga alandlikult.
„Eee, kanalje! Või vähemaga?44
„Palun väga, parunihärra 1“
„Parunihärra vähendab ilma palumata
poole võrra.44
Suur ja armulik nagu tsaar manifesti
andmas. Vist eneselgi on tal omast suurusest
ja armulikkusest hää meel.
„Parunihärra, jätke juba kõik!44 ametnik
mangub edasi.
„Eh, sterva! Juure saad, kui veel potrad!44
Jälle on ta vali ja kuri.
Ametnik kumardab ja tänab seegi eest.
Hää veel, et niigi läks.
Hoidku, kui mõne ametniku pääle on tä
helepanu juhtinud mõni mõisnik. Siis ei ole
pääsu.
Kuberner Paschkovi ei salli: see ei anna
mõisnikkudele alati õigust. Kui Paschkov
Liivimaa kuberneri kohalt lahkus, on teda
saatma ilmunud Võru jaama maakonna poolt
kolm tähtsamat vallavanemat. Neil on aura
had rinda riputatud.
Parun Kleist silmitseb neid kurjalt.
„Need milleks?44 ta küsib, osutades auraha
dele.
„Kuberneri saatmiseks.44
15
„Kanaljel Minu vastuvõtuks teil neid efi
ole!“
Vallavanemad on täbaras seisukorras:
paneb veel viimati kinni. Küll põhjuse võib
leida.
„Kas te kuberneri rohkem kardate kui
mind?“
Vallavanemad vaikivad.
„On ta hirmsam?“
„Ei ole“, vallavanemad vastavad.
See parunit rahuldab: kuberner ei ole
ametnikkudele siiski mitte kohutavam kui tema
Ta ise ootab ja ootab abikuberneriks
määramist. Elabki ameti lõpukuud Riias, ootes
kõrget kohta.
Meie Võrus nälgime: ei saada meile söögi
raha ega maksa palka. Nälgime ja teeme ka
parunit: laseme ta kutsaril etterakendada tema
kaks saledat valget, istume uhkelt ta toredasse
Inglise sõidukisse ja kihutame kuhugi maale,
kus süüa saab. Vahel tuleb ka mõni ametnik
ja viib meid „Kandlesse.“ Suuremas hädas
on ta suur teenijaskond.
Ka ta krediitorid hakkavad kihelema, ei
jõua ära oodata ta abikuberneriks määramist.
Viimaks lasevad ta toasisseseade aresti alla
panna. Ta suur korter, kogu alumine kord
praegusest Võru linna algkooli majast, antakse
kirjatoimetaja Keissi hoiu alla.
Nüüd tunneme ka meie lõbu suurtest ruu
midest ja toredast korterist. Senini oli kant
selei all ja meie tarvitada nurgatoake ukse
kõrval. Vist tunneme meiegi, et parun olla on
päris hää.
Kolm rubla rahagi saatis oma suure teenijaskonna toitmiseks. Sööme, joome, sõitleme
ja oleme rõõmsad. Ning loodame, et kord
16
^•alkagi saame (mina küll mitte, sest minul pole
üldse palka). Hirm on ainult, et kui ta kord
koju tuleb ja siis mõnda meist maha ei löö.
Ühel pühapäeval leban mõnusalt diivanil
ja vahin alasti pilte, mis ta raamatukogust
kätte sain. Niisugune huvitav raamat, mida
veel omad silmad pole näinud... Kae, mis
parunil kõik ei ole!
„Ssukin ssön!44 kuulen äkitselt röögatust.
Parun, kurat!
Oh sa taevas, kuidas ma siis kantselei
poole lidun! Enesel hirm: ära tapab! Olen
päris üksi. Keiss „Kandles“ mängimas „Ilumäe piimatüdrukut44, muu pere laiali valgunud.
Parun mulle järele, et uksed oigavad. Viimases
kantselei nurgas peatun: põgeneda enam ei
saa — parun on järel. Vaatan, et millega
talle virutada. Kuid ta on niisugune mehe
mürakas, et ta mind tuhaks võib teha. Parem
juba katsuda ta viha vaigistada.
„Kõik on korras!“ tänitan põgenedes.
„Midagi ei ole juhtunud.44
See teda nagu üllatab, ta peatub. Siis
virutab tooliga lauda vastu ja röögatab: „Aga
arest?44
„Seda ma ei tea, seda teab kirjatoimetaja,44
vastan kavalalt.
„Kus see koerapoeg on?.. Oina sarve
keeran!44
„Kandles44.
„Siia tuua!44
„Ta mängib näitemängu ...“
„Kõige kuradi näitemängu ja „Kandlega“
ta siia tuua!44
Olen rõõmus, et välja pääsen. Toon Keissi
„kõige kuradiga44 tema juure, s. o. näitemäng
17
2
ja rahvas jäävad ootama, kunas parun oma
sekretäri keerab oina sarve.
Parun hüppab otse seinale, kui kirjatoi
metajaga sisse astume. Ime, et talle kaela ei
karganud. Vist ei ole ta enam „kuberner“. Või
hoidis teda eemal minu, kui tunnistaja, juures
olek. Peksab lauda, murrab toole, kärgib ja
paugub ning tormab siis välja.
Kadus. Komissarikski määrati uus —
Võnnu komissar Sobolevski. Tõsine Vene
mees.
Nädalapäevad oleme päris peremeheta.
Jooksva töö peame tegema, alla kirjutab pabe
ritele teine kohaline komissar, kuid palga maks
jat ei ole kedagi.
Siis ühel päeval ilmub Sobolevski. Viskab
kuue seljast, istub laua taha ja laseb meil suure
arhiivi tema eest mööda kanda. Pühapäeva
hommikust õhtuni. Siunab, sõimab eht Vene
moodi, aga krossigi ei maksa. On töö tehtud,
käseb meil, kahel abikirjutajal, jalga lasta. Talle
jätkuvat kirjatoimetajastki.
Kirjatoimetaja Keiss tema juure aga ei jää :
palka pakub närust. Läheb ära teise komissari
juure. Nüüd on Sobolevski lagedal. Hakkab
mind kauplema. Ma olen üliõnnelik. Ometi kord
korralik koht! Olen küll veel vähe vilunud, aga
julgust on hoolimatuseni.
Kuid palka lubab ta — viisteistkümmend
rubla! Ja üksi tehku ma kõik töö. Senini vihtusime kolme mehega, vilunud mehega eesotsas.
Kõigest viisteistkümmend! Ta ise saab
kõige kantseleiga kokku kakssada kolmküm
mend kaks rubla. Häbematus! Oo, venelasel
seda jätkub 1 Viimaks lubab seitseteistkümmend
ja pool, rohkem mitte krossigi.
Jään. Ja olen kuradirõõmus. Nii ruttu ja
18
kergesti põrgutähtis koht käes. Mis sest, et
tööga hakkama ei saa! Ei saa? Küll saan, kui
hädas olen! Ja Sobolevski ütleb enese olevat
ka kange mehe, tegevat suurema jao tööd ise.
Kui kantselei vastuvõtnud, sõitis tagasi
Võndu. Ega näidanud enda Võrus. Käskis
minul paberid saata temale allakirjutamiseks
Võndu.
Vaat sulle töömees ja suurema osa töö tegija!
Nüüd olen siis mina täieline komissar.
Püüan ihust-hingest täita kõik vahekirjad ise,
et näidata oma oskust. Ainult mõned üksikud
kirjad saadan Võndu täitmatult.
Natuke meelehärma tekitab asjaolu, et
vallaametnikud enda enam kantseleis ei näita.
Ei kutsu keegi enam „Kandlesse“, ei saa ka
enda neile näidata „komissarina“. Keegi ei
hooli, keegi ei värise.
Sund tuli säält, kust ei osanud mõteldagi.
Need paberid, mis saatsin komissarile täita, tu
lid tagasi niisugustena, et ma neist sõnagi aru
ei saanud: käekiri täitsa lugematu, üks kõve
rate konksude joru, kiirkiri.
Ja millisele vallale see ettekirjutus läks,
see kirjutaja oli pea kantseleis: mis siin kir
jutatud on?
Algul olin minagi nende hiroglüfidega ot
satu hädas, pikapääle ja mitmest kirjast õppi
sin neid juba tundma. Võisin vallakirjutajatele
ette lugeda.
Mu tähtsus natuke tõusis. Lasin neid kirju
lendu juba sagedamini. Olin nagu enesega ja
oma kohaga rahul, ainult palka ei saanud: So
bolevski ja raha püsisid kindlalt Võnnus. Ta
ise ei mõtelnudki tulla Võrru: ootas enesele Võn
nus rahukohtuniku kohta, veel vähem mõtles
ta raha tuua Võrru.
19
Kuid ma olin siiski rahul: komissari kir
jatoimetaja ! Ja päris üksi ning omaette. Küll
raha ikka tulema hakkab, kui juba oma väär
tust kord saad näidata. Enne väärtus, pärast tasu.
Võõrsile.
Siis tuleb äkitselt telegramm Kaunasest:
„Koht vaba. Sõitke kohe.“
Otse rabab: kui kaua ma olen seda kohta
ootanud, kui palju lootust kaotanud ja nüüd,
kui mul enesel koht juba käes — sõitke kohe!
Kui ma siingi kaheaastase heitlemise järele ja
lule hakkan jõudma. Ja sääl ? Kontoritöö, mida
ma ei tunne, Saksa keel, milles ma puudulik
— ning siis võidakse uuele ootajale ütelda:
koht on vaba, sõitke kohe 1 Siin aga olen oma
koha ka kaotanud.
Ei sõida 1
Kuid pea olen jälle valmis sõitma.
Siis kaob jälle julgus.
Heitlen edasi-tagasi rammetuseni. Siis
saadan telegrammi: sõidan. Teise telegrammi
Sobolevskile, et kohast loobun. Sobolevskilt
tuleb kohe vastus: lahkuda ei tohi, kantseleid
üksi jätta ei tohi. Ja veel mitu „ei tohi“.
Isegi ei tea enam, mis tohin või mis ei tohi.
Olen kui hullunud. Ja kahju on ka hirmsasti
omast praegusest kohast: ikkagi juba komis
sari kirjatoimetaja ja oma seitseteistkümmend
ja pool rubla kuus.
Ei tohi! Aga tema tohib mind vallandada
jalapäält, tohib mulle palkagi mitte maksta,
tohib enda kantseleis mitte näidatagi! Tohib
teha kõik. Mis ori siis mina temale olen ?
Saan kantselei üle anda veel nooremale me
hele, kui ise olen, laenan sõbralt kümme rubla
raha, teiselt tuttavalt paremad riided selga ja
20
kihutan vaksali poole, olles segane hirmust ja
äpardusest.
Vaksali teel tuleb tuttav vastu, kes ai
tas mulle koha Kaunases sobitada. Heitunud
ja pelglik: olla saanud teate, et nõuded Kau
nases hirmus suured — ja ikka see Saksa
keeli Ärgu ma sõitku.
Nagu puuga kopsatakse pähe, lüüakse
säält välja seegi natukese kuraasi, mis sääl
veel järele jäänud. Lasen voorimehel hobuse
keerata tagasi linna. Midagi enam ei märka,
midagi enam ei tunne. Mingisugune uim val
dab, rammestus riisub tahte. Ärkan, kui voo
rimees peatub linnas kantselei ukse ees ja
lausub sõbralikult: „Tekke nüüd ruttu, nuurherr!“
Nagu käsu järgi ronin maha vankrist ja
tõusen üles trepist kantselei ukse ette. Ukse
ees varisen kokku, pea langeb uksele, silmist
purskab vett. Pea vajub kordkorralt madala
male. .. ning pilk peatub saabastel. Need ju
Partsi saapad! Ja riided ka Partsi omad!
Raha taskus Süiti oma. Kuidas lähen ja viin
need tagasi ning ütlen: ma ei sõitnudki.
„Oi, oi, kus mees!“ naeravad. Ennem
juba hukk.
Kuivatan silmad, hüppan voorimehele,
kes trepi ette ootama jäänud, ja hüüan:
„Sõida, kihuta, rongile peame jõudma!"
Jõuamegi. Ning teen oma esimese sõidu
raudteel, täitsa võõraste inimeste keskel, täitsa
tundmatuil mail.
Ühel ööl jõuan Vilno jaama. Tuleb oodata
Kaunase rongi. Istun platvormil pakile.
Ümber kihab tundmatu elu: joostakse,
kisatakse, vannutakse, rongid huikavad, alaline
põhkatamine, rigin ja ragin. Nagu põrgus!
21
Kodus isatalus nüüd magatakse, vaikselt,
rahulikult. Hein on kuivalt kokku pandud,
õhtul on kõht maitsevat körti täis söödud,
võileibagi on ema juure annud. Oih, kuidas
maitseks küll kuum kört! Kõht on nii hirmus
tühi! Silmad tikkuvad kinni. Uinuda aga ei
tohi. Midagi ei tohi siin... Kodus on leiba
ja tööd ... Mul aga ei ole. Ma olen siin üksi,
nagu kodust hüljatud. Miks?.. Kurgus kipi
tab, silmis kuumendab — tahaks nutta, tahaks
üksi olla, vaikselt, segamatult.
„Barin, vajate hotelli? Ilus ja hää ja prei
lid — oi-oi-oi! Kui kompvek! Niisuguseid ei
ole teie veel näinud! Lähme!“
Räpane juut asub mu kompsukese kallale.
Ma puhken nutma: olen veel naiiv ja elukoge
musteta, tunnen enese alandatuna ja mahajäe
tuna. Suudan enda kaitsta veel pisaratega.
Öösel tormab rong läbi pika tunneli ja
peatub Kaunase jaama ees. Libisen vagunist,
sammun roidunult sinna poole, kuhu kõik
sammuvad.
„Hei, pan, sõidame !w üks naljakas voori
mees tänitab. Ronin ta vankrisse ja istun
kellegi tundmatu kõrvale. Pika sõidu järele
sõiduk peatub suure maja ees. Võõras mu
kõrvalt ronib maha ja kaob majja. Mina kobistan enese ka maha.
„Palju läheb ?“
„Üks rubla.“
„Üks rubla? Seesamakese sõidu eest!
Olge ikka ristiinimene!“
„ Ristiinimesed võtavad palju rohkem.
Teid oli ju kaks meest!“
Nüüd näen, et juudiga tegemist. Taipan
ka, et mind tüssatakse. Maksan ja jooksen
hotelli.
22
^Kallist numbert soovite?" mangub noor
juut. „Kas siin ristiinimesi ei olegi?" küsin ene
selt ja tunnen hirmu.
„Kallist numbert pan soovib?" juut nurub
edasi.
„Viiekümnekopikalist!“
„Meil joht niisugust ei ole!" juut mõnitab.
„Otsige mujalt!"
„Ei ole! Millised teil siis on?"
„Kõige odavam üks rubla."
„Andke siis kaherublaline!" röögatan.
Kuradid siin igal pool! Ära riisuvad,
paljaks teevad! Millega ma koju sõidan, kui
kohta siit ei saa?
Hommikul avan oma kompsukese ja kustu
tan nälga leiva ja hapukurkidega. Ülejäänu
mässin ^Postimehe" sisse ja viskan kõigega
aknast välja. Kadugu kõik, mis kodumaalt!
Hapnegu juba kõik!
Nüüd aga edasi Schraubneri vabrikute
direktori juure. Arvan, et mõjukam on sinna
sõita voorimehel. Ka ei tunne võõrast linna
ega tea direktor Galdinschi aadressigi täpsalt.
Voorimees ütleb teadvat väga hästi Schraubnerit ja ta direktorit — kes neid siin ei teaks.
Kõlistan, enesel kole hirm südames:
kuidas küll saan hakkama oma viletsa
Saksa keelega? Kui ei riku kõike ära juba
esimesel sammul!
„Palun direktoriga kokku."
„Mis asjas?" ukseavaja juurdleb.
„Direktor on mind kutsunud," suurendan
asja.
„Palun, palun!"
Jumalale tänu: sellega sain hakkama!
Mina sain aru temast, tema näis saavat aru
minust.
23
Tagatoas tõuseb pragin: keegi kõneleb
nii kärkivalt, pragisevalt, ent siiski nii mulisevat Saksa keelt, millest ma pea midagi aru ei
saa. On üks r-de murdlemine ja kurgupära
kuristamine — sellist Saksa keelt pole ma joht
veel kuulnud. See pragin peatub minu ees.
„Mis asja?" kärgatab mees kui aam.
„Tulin direktorihärra kutsel."
„Kes olete?"
„See ja see Eestimaalt."
„Ei tunne, ei tea". Ja hakkab pragistama
midagi kurjalt, millest ma enam aru ei saa.
„01en ma Schraubneri direktori juures?"
Ja muidugi, seda ma olla!
Võtan appi Vene keele ja hakkan asja
klaarima põhjalikumalt, ent direktor laseb
mulle avada ukse Saksa keeli.
Otsas kõik! Esimesel sammul juba läbi
kukutatud, häbistavalt läbi kukutatud! Oli tarvis
mind siia kutsuda ainult selleks? Kurat võtaks!
Nüüd ei ole raha enam kodugi sõiduks. Ja mis
ma enam sinnagi sõidan? Säälgi kõik sillad
purustatud, vahekord võimumeestega võimatu.
Uitan kaua linna mööda, ilma et midagi
näeks linnast. Kuni mind äratab imelik ühe
tooniline jorutamine. Näen, seisan suure, se
nini nägemata suure kiriku ees, nagu meie
Toome varemed, kui need oleksid terved. Pikk
rodu sante kummalgi pool läve laulavad mi
dagi imetaolikulkeelel, millest suudan eraldada:
„Sventa Maria, Sventa Maria" alalised kordu
mised.
On nad õnnelikumad kui_ mina? Astun
suure võlvi alla. Siin ripub Õnnistegija kuju
ja tema ees astja püha veega. Kõik nõtkutavad põlvi Õnnistegija ees ja kastavad silmi
veega ning lähevad kirikusse. Minagi lähen.
24
Suur kirik sammastel. Pildid, kujud,
vaikne pühalikkus. Kõrgel kaared, kui taeva
võiv.
Korraga kõlab tasa, monotoonselt, kau
gelt, nagu teisest ilmast, pühalik tundmatu
laul. Laul, mis südamesse tungib kui tuli
Midagi sellist pole iialgi tunnud. Nii mono
toonset ja jorutavat, ent siiski sind nii valda
vat. Kellukesed kõlisevad, preestrid valgeis
rõivis liiguvad pühakojas, inimesed langevad
põlvili kui hein vikati ees.
Tunnen enda mitte enam nii mahajäetuna:
siin oleksime nagu mingi üks pere, kuigi kõik
võõrad ja ma isegi võõras kirikus võõrausulisel pühal.
Rahvas voolab kirikust välja ja kisub
minu ühes.
«Tere!"
Sõnatuks jähmatun.
„Vaat, kus teid kohtan!"
Preili P., direktor Galdinschi proua õde,
kõnetab mind.
«Tere!" vastan.
„01ete juba siia jõudnud?"
„Siin ja juba välja visatud."
«Kust?"
„Direktori juurest."
„Galdinsch viskas teid välja? Võimata 1“
«Eestlasele ei olevat siin kohta."
«Seda ütles Galdinsch? Võimata, võimatal
Aga siiski: ta on vahel nii imelik lätlane.
Kuid lähme tagasi!"
«Tänan! Teist korda ei taha uksest välja
lennata."
«Lähme — ja asi sellega! Tulete juba
mulle külla."
25
Lähen. Ei saa minemata jätta. Ta...
ta oskab ju nii hästi käskida!
Ta viib mu sootuks teise kohta, kui see,
kus minu viis voorimees hommikul.
„Siis ei olnudki too direktor, kes mu hom
mikul välja viskas?" rõõmustun.
„Väike mees, pika habemega?"
„Paks kui tõrs ja ilma habemeta."
„01i küll." Mu saatja ei suuda vaigistada
naeru. „Too oli päris direktor, Galdinsch on
ainult vähekese direktor... kodumaa jaoks
direktor."
Vaat sulle pirakas! Oled enese direktori
ees narriks teinud. Ja su eestkostja ei olegi
direktor! Ei olegi too loodetud vägev mees !
Astub sisse väike, nässakas mees, suure
habemekolkmega. Astub sisse, näeb teda
teretavat võõrast — ja ei tee väljagi. Kah
mab poja õlale, tütre sülle — ja jookseb tsoss,
tsoss tuba mööda.
Ma seisan sirgelt, et ka mind nähtaks.
„Jvan Andrejevitsh, meil on võõras, uus
kontorist Eestist," ta hääl lausub.
^Teenistus ei ole sõprus... teenistus ei
ole sõprus"... ta jorutab laste kisa sekka ja
kargab karuna edasi, lapsed kukil.
Olen masendatud. Ei hooli siin sinust
keegi! Ei päris direktor, ei „ vähekese" direktor.
„Niemets, pierets, kolbasa!" hõiskab ta,
jookstes võidu lastega.
Ma olen täitsa verest ära. Ka preili P.
lahkub toast.
„Näe, lapsed, milline niemets (sakslane)
meile sõitis!" Ja näitab minule.
Juba pilkab! Juba narritab mu viletsat
Saksa keelt! Kui kaduda õige siit sõnalausumata.
26
„Vene keelt kui vett, Saksa keelt kui savi,
Poola keelt kui poti põhjast," ta leelutab min
gil Läti viisil.
Vist ma ei oleks välja kannatanud ja mõne
rumalusega hakkama saanud, kui sisse ei oleks
astunud daam suursuguse, uhke, energilise kõn
nakuga — proua Galdinsch, saadetuna oma õest.
„Maman, keela lapsi! Ära rebivad mu
habeme," habemik kaebab. Kuid daami tulek
on rahu ja vaikuse tuppa toonud ilma sõnatagi.
„Tere!" habemik pajatab ning tsuskab
mulle pihku oma käe. „Mamsel, too tint ja
paber!"
Kohe lastakse minul kirjutada palvekiri
Schraubnerile, vabrikute omanikule siin, ja
madaam Galdinsch ise läheb seda viima. Pea
ta on tagasi — ma olen vastu võetud!
„Siis tööd ja hoolt, siis tööd ja hoolt!"
Galdinsch hüüab ja mind nagu pilgata püüab.
„Muidu võite uppi lennata."
Ja kohe viiakse mu tohe.
Tahaksin ümber vaadata, enda koguda,
ette valmistada, aga kohe pistetakse päitsed
pähe. Vea, sõber: vea, et uppi ei lenda. Ent
kuidas ma vean, kui kõik on võõras ja
tundmatu ?
Kergem on uppi lennata, kui enda üles
vinnata.
Kerge amet.
Vabrik! Tõsist vabrikut pole ma veel näi
nudki. Nüüd seisab ta äkki minu ees, nagu
salapärane kivist hiiglane. Kohutavana pais
tab ta: nagu tundmatu imeloom kõrge müüri
taga. Ähib ja tehib ja nagu salakavalalt sind
neelata tahab. Inimesed tema sees ja tema
ees mustad ja tahmased ning õelad iga vastu,
kes puhas ja valge. Vaenulikult sind vahivad,
27
ilma et nad isegi teaksid, kes sa oled või mis
sa tahad. Oled sa must ja tahmane, oled selt
simees ja sõber, oled puhas ja kraega — oled
härrasmees ja rõhuja.
Sest on ju 1905. aasta.
Sellest kõigest ei ole mul täit taipu, sest
vabrik on mulle võõras ja mul ei ole nende
võõraste inimestega mingit pistu. Aga neil näib
olevat: läbistudes õue, tunnen instinktiivselt,
et mulle suhtutakse vaenulikult.
Vabriku ninasõõrmetest ja suuaukudest
rullub välja must vihalehk ja imbub kõigisse,
kes või mis tema ümber. Kõikjal lasub see
needusena. Raua ragin, masinate mürin kõr
vulukustav.
Pääseme kontorisse, madalasse puumajja
Niemeni kaldal. Ukse avades, viskub vastu
kirjutusmasinate klõbin. Silmapilguks klõbin
peatub: mind kõõritatakse. Siis klõbiseb jälle
sajakäeline elukas. Galdinsch ees, mina koh
kunult taga, sammume läbi kruviosakonna naelaosakonda, meie osakonda.
„Ein Este“, kuulen tasast sosinat selja
taga. Seegi kõrgilt.
„Eh, lapsed, lapsed, raiskus olete kõik,
Kinderchen!“ Galdinsch jorutab vene-saksakeelset segu. Ja siis minule: „Sääl teie koht!“
Ei esitlemist, ei mingit muud tseremoniid.
Mulle otse haavav, nagu: Lauk, lõiale!
Ronin puldi taha toolile. Mis siis nüüd?
„Üles puua teid kõiki!“ Galdinsch joriseb,
olles istunud omale kohale minu vastas.
Istun. Ootan. Vaatlen. Näen, et minust
vanemal kohal Galdinsch ise ja üks minuva
nune noormees. Alamatel kohtadel noorureid
palju. Oma vahel kõneldakse Saksa keelt,
Galdinschiga Vene keelt. Õnn seegi.
28
«Andke tolle kõrgeaulikule panile tööd 1“
Galdinsch hüüatab.
Naaber hüppab mu juure. «Valters", esit
leb ja sirutab mulle käe.
Ma hüppan maha kõrgelt, keerlevalt too
lilt ja sirutan talle ka käe.
«Ettevaatust: see tool pöörleb!“ Valters
õpetab. „Maha tulles peate siia seisatama,
näete? muidu võite kõigega uppi lennata.“
Kurat, või seda tullakse mulle õpetama!
„Niemets, pierets, kolbasa, kupil konja
bes hvosta", Galdinsch jorutab.
«Teate, mis see on?" Valters mind pin
nib. „Teate ?“
Muidugi ei tea ma: esimest korda elus
näen säärast paberit.
„See on spetsifikatsioon."
Kui tähtsalt. Nagu: see on tuhat dollarit.
„Ja see?" Ootab. „Ka ei tea?" Jälle
ootab. „See on faktuura."
Juba nagu kümmetuhat dollarit.
„See on order, see ... ega te sedagi ei tea?"
No see on juba nagu eksamitamine ja
mu läbikukutamine!
„Popovna, popovna, popovna moja," Gal
dinsch ümiseb juba Poola viit.
Kuhu olen ma sattunud?
«Eestlased on üldse viletsad kommersandid", Valters naeratab.
Jalust maha lööks selle ninaka lätlase!
Kuid ei tohi teha kurja nägugi.
«Hei papp, kas mõistus napp?" Galdinsch
jorutab.
See on juba rahvuse solvamine! Siin tahe
takse sind, kui eestlast, alandada ja siis ära
visata, kui kõlbmata rahva liiget.
«Kust pärit olete?" Valters juurdleb.
29
Surun hambad kokku ja vastan: «Võrust.*
«Võru on sääl pool Tartut?*
«Siin pool.*
«Aga teie olete ju eestlane?*
«Muidugi.*
«Aga Tartu on ju Läti linn, seega võib
Võru olla sääl pool Tartut.*
«Und näete!*
«On! Kooliski õpetati seda. Meie ülikool
on Tartus ja ..
Kõigest hoolimata hakkan naerma. Valters keerab mulle selja ja läheb ära omale
kohale. Solvus.
Mulle ei anta enam tööd.
Õhtul lähen koju, nagu peksasaanud koer.
Koju? See on: Galdinschi poole, sest mulle
lubati sääl esialgu korter.
Ent seda pole enam üldse vahest vaja.
Galdinsch sõidutab kodus lapsi ratsa. Ja
mind ei ole nagu olemaski. Kuni lapsed uinu
nud. Siis tekib lauale töö. Galdinsch töötab
ise ja paneb ka mu töötama. Igal õhtul. Püha
päevad ka läbi. Vahetpidamata ja halastamata.
Ainult lühikese öö jätab mulle. Lõhub ise ka
tööd veoloomana — ja omast vabast ajast.
Mis mulle arusaamatu. Teeb üldse kodus kõik
keeruliesd tööd ega õpeta neid kontoris kelle
legi. Aga minule kodus õpetab. See mulle
jälle mõistatus. Ning kortergi mulle nende
juures on muutunud esialgsest kindlaks —
imelik!
Juba esimese kuu lõpul laotakse mu ette
palgana nelikümmend viis kuldrublat. Ma otse
ehmun: mis eest?
Minule on antud juba mitmed tähtsad
tööd, mis senini Galdinsch sooritas, muuseas
ka palgaraamatute lõplik valmistamine. Ent
30
viimane on olnud ikka komistuskiviks valmis
ta jaile: tormates tulevad arvestada tuhandete
tööliste palgad, need märkida paberist kotikestel ja kotikesed üldsummaga anda kassa raha
neisse panemiseks. Ja hoidku, kui siis kuski
viga osutub! Ent ilma veata ei olla möödunud
pea ükski palgapäev.
„Tuleb!ft kuuldub tasane sosin. Ja amet
nikud vajuvad pultide külge. Ükski ei soovi
pikselööki saada.
Tuleb jah — pan, nagu siin vabrikute
omanikku kutsutakse. Tuleb — ja kontor nagu
vabiseb. Suur, kõhukas, silmad keerlevad peas,
välguvad, õgivad, hüpnotiseerivad. Liigutadagi
ei suuda ta vaate ees. Võimas ja vägev see
miljonite kuningas. Kui lõvi ja ühtlasi ka madu.
Värised ta ees.
„Kes valmistas palgad?" möirgatab.
„Mina“, ma piuksatan.
„Soo! Ei osanud veata: Schraubneri juu
res ei tohi olla vigu!“ Mürahtab kui vabriku
korstnast.
„Suur viga?“ ma küsin juhmilt.
„Pole küsida minult! Eksida ei tohi!“
Ma oleksin pidanud vaikima, nagu siin
mõistlikuks kombeks, aga miski kisub lahti
minu suu ning ma lausun: „Esimene kord...
enam ei juhtu . .. Ma maksan kinni“ ...
„Maul halten!“
Metslooma röögatus! Millest heituvad sei
nadki. Keerab ümber ja kaob ähkides.
Pikselöök on kogu kontorit rabanud: ei
hingatagi enam. Oodatakse aina minu nimetähe nõksatust seinal märgiks — pani kabinetti
lõpparve järele.
Ent kell seinal ei helistu ja nimetäht ei
lange.
31
Mind ei visata välja.
Jäetakse vahest järgmiseks korraks.
Kuid järgmiseks korraks ma oskan juba
muuta kogu palgamaksmise süsteemi. Ja vigu
enam ei juhtu või kui juhtub, siis jääb võima
lus neid parajal ajal üles leida. Panini nad
enam ei jõua.
Ma olen seega juba enesele saavutanud
mõnesugust kaalu. Ent soetanud ka kadestajaid
ja vaenlasi.
Midagi rebeneb.
Uu! huugab kruvi vabrik.
Vii! vilistab naelavabrik.
Nüüd südatöö ajal? Mis pagan nüüd lahti?
Vabrikute õued kubisevad tahmastest
töölistest. Uusi töölisi puistab välja iga must
mulk. Ei nad mahu enam õuele: väravad
lüüakse lahti, must mass valgub vabriku ette
tänavale otse pani akende alla.
Üks üliõpilane kõneleb ja viskleb kätega
õuel, mitu töölist tänitavad tänaval. Nagu õõt
suv meri lainetab inimestest mets. Kõmin,
sumin, kisa ja kära.
Pan jookseb telefoni juure. Jookseb ühe
telefoni juurest teise juure: saatke sõjavägi,
politsei... politsei ja sõjavägi, kõik, kõik, ruttu,
ruttu! Vabrikud mässavad!
Lööb lömmi seinal telefonid; küllalt hästi
ei anna nad üle ta suurt viha, pillub uksi, et
need purunevad: küllalt kiirelt ei oska need
ta eest avaneda. Tema töölised mässavad!
Tema, Schraubneri töölised! Kellele nii hästi
makstakse!
Oo, see must mass võib lömaks pigistada
kontori seinad! Arvelauad ei klõbise enam,
salkadena seistakse, vahitakse hirmul õuele.
32
Ei töötata, panigi ei peljata. Tolle musta massi
pärast värisetakse. Pan oleks nüüd nagu sõ
ber ja kaaslane.
Kuidas see must mass mühab ja kohab!
Ning hõiskab! Isegi tahaks selle keskele kaduda,
mürada, mässata, lõhkuda. Purustada seda,
mis sind kütkestab, ülekohtusena tundub. Ja
mis sellele kurjale inimesele ei paista ülekoh
tusena, kütkestavana? Kõik, mis talle armas
ei ole. Oleks nüüd kodumaal! Küll müraks!
Küll näitaks neile, kes sind orjaks on alanda
nud!
Oo! Kui julge, kui tugev, kui purustav on
inimene massis! Ka kartlik ja äraheidutatud
hing. Vägevana tunneb enda massis, õigena,
kohtumõistjana kampas.
Hirmus on mass-inimene.
Hirmus on ka äkitselt seisatanud vabrik:
nagu salakaval loom tsosiseb ja visiseb ta ku~
saltki nägematust lõõrist, nagu urisev koer enne
kallalehüpet. Suits ei paisku õhku rõõmsate
sületäite viisi, vaid õredalt narmendades laskub
alla katustele. Tumedad aknad vahivad, kui
kurjusse koondunud silmad, mustad lävemulgud,
kui ammuli lõustad. Ei puhkimist, ei ähkimist,
ei väledaid väntamisi, ei korrapäraseid elavlülide liikumisi. Lamab kõhuli, ja sa ei tea,
mis ta pääs pesitseb ja kunas ta su kallale
hüppab.
Ühest mulgust paisatakse välja kobar ini
mesi. Vehitakse, hõisatakse, karjutakse. Kä
rust puistatakse õuele paks meister. Naer,
naljatused, hõisked.
„Et sa saksa koer siit kaod!“
Paks mees kaobki, koerana roomates, tah
masesse kokku.
33
3
Vana raamatupidaja Hagebölling tuleb
kontori poole. Nägematuna, tillukesena, aland
likuna tahab ta tahmamäest läbi pugeda. Ta
haks tunda pääs küüntest kübarat, et tad keegi
ei näeks, ükski kisakõri ei teotaks. Mis need
inimesed siin ometi kisavad?
„Seisa! Kuhu sa ronid ?“
„Töhe pean minema, tohe, sõbrad!“
Kolmkümmend kaheksa aastat on ta tööl
käinud sakslasele omase täpsusega, kuidas
võib ta nüüdki tööle minemata jätta?
„ Streik on, mõistad ?“
Ei, tema seda ei mõista. Tema ei ole
seda sõna kuulnudki. Või kui ongi, siis ei
mahu see tema pähe. Ta sammub edasi.
Ta surutakse tahmamäe sisse.
^Niisugune valgekäekene, pani tagumiku
kaapija1“
Vanamees hakkab nutma. „Pan võib mu
vallandada 1.
Õues ja tänaval aina keeb. Kodunt rut
tab Schraubneri noorem vend Maks. Astub
otse tahmamäe keskele. Kaheks lõhestub tahmamägi ja laseb peremehe läbi. Pää seljas
ja julgelt, otse väljakutsuvalt hõljub ta tahmameres, kahel pool meeste müür. Kardetakse
tad? No ja: kümme meest ta keeraks kerra,
tuhat meest vallandaks, kui teda puututaks.
Sammub ja ähib, ahmib õhku: mäss!
Üks tahmatomp tossab ta ees: tööline
tossutab häbematult paberossi. Ometi on see
vabrikus ja vabriku õuel keelatud kõige val
jemalt.
Pan, sammudes tast mööda, lahmab talle
üle näo. Tööline tõmbub vinna kui vibu ning
virutab rusikaga panile vastu pääd. Pani kübargi lendab tahmametsa.
34
Möirgates hüppab pan töölise kallale.
Tööline lendab uperkuuti kruvikastide taha.
Mis nüüd saab ? Taevas, mis küll nüüd
tuleb ?!
Tahmametski tarretub. Kisatakse, vehitakse, joosisteletakse. Nähtavalt on sündinud
midagi väljaspool kavatsusi. Viimaks eraldub
tahmamäest väike salk ja läheneb kontorile.
„ Sisse tulevad!
Kontorisse tungivad,
pange uks kinni!“
Kisajaid leidub, kuid ukse sulgejaid ei leidu.
„Andeks paluma tulevad.“
Viis meest astuvad kontorisse. Ei tereta,
ei avalda mingit viisakust Mustad, tahmased,
pesemata, näod õlist ja söest läikivad.
„Töö seisma ! Kontor välja miitingule!0
Kui käskivalt. Nagu oleksid mõned pa
nid. .. No kas ei ole hullud! Kontor tohib
streikida! Pan pillub siis kõik kus kurat. Mis
siis meist ja meie perekondadest saab? küsit
letakse, olles siiski kole hirmul ka mühavast
tööliste merest. Kogutakse juba ühte salka,
kõik jaoskonnad kokku meie jaoskonda. Meid,
kui muulasi peetakse millegipärast tolle mä
ratsevale massile lähemalolevateks. Sakslane on
sõber muulasega, muulane sakslasega. Kõigil
ainult üks küsimus: kas lähme miitingule?
Kõigil ka vastus: siis homme lendad kohalt.
Mis teha, kuidas olla?
Juba kõlistatakse kärusid. No kärul väljalohistamine oleks hullem kui surm!
Kontor lõdiseb.
Äkitselt lööb tahmamets tänaval laine
tama, kui oleks tast kihutanud üle suur torm.
Trügimine, kisamine, jooksmine, hädaldamine.
Tormatakse tagasi vabrikusse, joostakse kon
tori taha puuriitade vahele, lidutakse pani
35
õuedele. Nagu varblaste parv kulli eest haohunnikusse.
Ja nagu kullid varblaste keskel, keerlevad
kasakad ratsa, nuuditades paremale ja vassakule poole, ette ja taha. Kuhu keerutavad,
sinna auk tekib, kuhu tormavad, sääl tahmamets taganeb, põgeneb, lidub, et hakka või
naerma. Võiduväljale jäävad ainult kasakad.
Vabrikusse ja puuriitade vahele ei pääse ligi
kasakad. Ent isu näib neil olevat ratsutada
veelgi tahmametsa keskel. Liialt kiirelt lagunes
see mets. Kihutavad tänaval edasi-tagasi,
keerlevad ja tiirlevad, kui võimsad kotkad
saaki varitsemas. Päikese käes säravad ja
kiirgavad. Kas veel julgeb keegi streikida ?
Kas veel söandab keegi nina pista täna
vale ? Ei!
Kasakad koonduvad salka, et lahkuda
võidukalt. Ent siis pistavad kihutama hullu
pööra, üks siia, teine sinna, kuhu aga kellegi
hobune kannab. Nagu oleksid tulised parmud
hobuste kallale karanud.
Ja on ka: vabriku külgedel on hulk to
rusid, mis võib täita vabriku reservuaaridest
veega mitmesugusteks otstarveteks, nagu täna
vate pritsimiseks, tuletõrjeks jne. Nüüd on
need torud täidetud kuuma veega, mille joad
juhitakse kasakate kaela.
Kuidas nüüd kasakate hobused hüplevad !
Kuidas nad eest ja tagant puristavad, kuidas
saba siputavad, kuidas väherdada püüavad!
Naera kas või lõhki, kuigi inetu on naerda
teise õnnetusest.
Vabrik rõkkab tuhandest august. Rõkkab
ja saadab mõne rauatüki siplevasse pessa.
Kampas on ju inimene mõtlematu ja hull.
36
„See on halb, see on väga halb!" pajata
takse kontoris mõtlikult.
„Mis küll nüüd
tuleb?"
Vabrikud suletakse. Kõik töölised val
landatakse. Noorele panile, kes sai tööliselt
lüüa, ostetakse Berliini vabrik ja ta saadetakse
ära sinna.
Kontor vaid töötab, see on: käib koos
kontoris istumas. Saksliku täpsusega, mitte
minutitki hilinedes. Kaks nädalat ta peab nii
istuma, siis lubatakse vabrikud avada uuesti,
kuid juba uute töölistega.
Kuid ei saanud täis need kaks nädalat:
midagi rebenes ootamatult.
Kord sügisel, millegipärast on eriti mee
les too moment, poeb meie jaoskanna telefoni
kappi prokurist Michelson (juut).
Kõneleb
natuke, hääles imelik kõla. Nimetab sõna,
mida pole kuulnud muidu kui sosistades. Vis
kab siis kapiukse kinni, seisatub, vaatab meid,
nägu kavalalt looritatud, ning pajatab lühidalt:
^Konstitutsioon on antud." Nagu ütleks: „Naelavabrikus on tööline rihma vahele jäänud."
Ainult suunurges tuksateleb ja silmad sädelevad.
Kaval!
Oleks meist keegi mõhatanudki. Oli mingi
segane tunne, seegi tühine. Ei osatud päriselt
toda konstitutsiooni ette kujutada Mis ta on
või mis ta annab. Naabri jaoskond avaldus
talle isegi vaenulikult.
Ainult vabrikud algasid tööd enne kahenädalalist tähtaega. Oli see ka mõni konsti
tutsioon või muu, ka ei osatud hästi seletada.
Pan ennast enam ei näidanudki. Kas kah
konstitutsioon ? Töölised meid, kontoriste, enam
ei tereta. Meie ei saa neid teretamata jätta:
oleme viisakad. Töölised meile enam teed ei
37
anna. Meie ei saa neile teed andmata jätta:
kardame juba neid.
Oi jaa! Imelik ja päris kena on siiski
see konstitutsioon ka. Ei pruugi enam täpsalt
tööle tulla, see on otse purschuilik ja rumal.
Pool tundi hiljem, vähemalt. Ja keegi ei tohi
seda panna pahaks. Otse ümberpöördult: peab
pidama revolutsioonlikuks ja edukaks. Tööline
on nüüd kõige targem olevus siin ilmas ning
ilma temata ei tohi teostuta midagi. Kõik, mis
ta ütleb ja arvab, on hää ja õige.
Nagu laata peetakse. Ja kõigil on aega
küllalt. Kõik kõnelevad, vaidlevad, on hirmus
targad. Kõige targemad on miitingumehed.
Need otsustavad kõik keerdküsimused silma
pilkselt, kuigi neid küsimusi pole suutnud maa
ilma targad lahendada senini.
Miiting miitingu järele. Üheltki ei tohi
ega taha puududa. Ühel lubatakse kõik rik
kad vaeseks teha, kõik vabrikud tööliste kätte
anda, kõik varandused õiglaselt jaotada (no mis
sa hingekene veel tahad!), teisal — kõik rõhu
jad ratastega üle sõita, tsaari kõige trooniga
ümber lükata, papid minema kihutada ja ise
valitsema hakata. Oi, mida senini mõtteski ei
ole julgenud tahta! Kolmandal — juudi „Bundi“
miitingul — et usku ei ole vaja, kirikut ei ole
tarvis, rahvuslus on kõige kurja juur — kõik see
praht kolikambri! Kõik rahvad on üheväärsed.
Istud nagu parun — see on nii ütelda
ainult parun, parunid on ju ka ülearused —
ajaloolises raekoja saalis, kus kord Napoleon
võis istuda, kus senini suurte nimedega suu
rused tohtsid istuda — istud nüüd kasukas
seljas, kübar pääs, kalossid jalas (need võivad
olla ka porised) nosid seemneid, sülitad neid
revolutsioonselt põrandale, suitsetad mõnuga
38
paberossi, revolutsioonilikum veel, kui oma kee
ratud vilkat ja kuulat tarka kõnet noist ilma
asjust, mille too Marx nii otsatu ilusasti on
osanud seletada. Miks küll kõike seda nii kaua
ilma eest salajas hoitud? Kui ilus ja õnnelik
see maailm küll juba võiks olla!
„Aga kui Marx eksis?“ küsib ometi Galdinsch! „Mis siis?46
Et Uskmata Töömaid peab veel leiduma
ka kaks tuhat aastat pärast Kristust! Marx
võis nüüd eksida!
Armas on see konstitutsioon ja üks üpris
hää asi! Ainult armas ei ole, et nüüd juut tä
naval suga aisad kokku ajab, teelt ei käändu
ja teeb, nagu oleksid sa õhk või veel midagi
tühjemat. Armas ei ole ka, et nüüd igapäev
mitu korjandust. Kord poliitiliselt kannatanud
Skirgailole, meie töölisele, kord Skirgailo pere
konnale, kord mõlematele kokku, kord ühele orga
nisatsioonile, kord teisele. Kõigile pead andma
heldelt ja seega nagu mõnda oma poliitilist
pattu lunastama, seega tasa tegema sigadust,
et sa oled kontoriametnik, aga mitte tööline.
Ei tohi küsida, kuidas seda raha tarvita
takse, ei tohi näha, et Skirgailo ilmub miitin
gutele juba joobnuna, ta armuke siidsukkades.
Ent siiski, kaasa kisub, hõiskama paneb!
Joositeled, askeldad, kõneled, hõiskad, tahad
olla revolutsioonilikum, kui sa seda seesmiselt
oled või olla saad.
Igal õhtul keeran Tõnissoni pildil seinal
pää allapidi ja jalad ülespidi see eest, et ta
sääl kodumaal sotsialistidele julgeb nii hooli
matult hoope jagada. Igal hommikul päästab
madaam Galdinsch ta piinast. Iga päev aga
haaran esimesena Tõnissoni lehe, ent mitte
sotsialistide lehe.
Rebenenud parandatakse.
Jälle uugavad viled, jälle lastakse vabri
kutel toss välja, jälle kisab vabrikute ümber
tahmamets. Nüüd ei lepita enam vabrikutega:
kogu linnas peab liikumine seisatuma. Ka
kontorisse tuleb käsk: Vanalinna miitingule!
Revolutsiooni päästma!
Oi kuramus, kuidas see kontori paneb ki
hama! Kes tahaks minna, pelgab, kes ei tahaks
minna, ka kardab. Lähed, näitab ust pan, ei
lähe, tööliselt selga võmm. Meie, muulased,
hüppaksime välja siiski, ent sakslased veere
taksid siis kõige süü ainult meie kaela.
Meie suu on suletud. Laseme salamahti
tuua kontorisse õlut, viina. Joome ise, veel
rohkem meelitame jooma sakslasi. Kuraasi on
juba kõigil, nii meil kui neil. Kui siis tuleb
ähvardav käsk — kontor välja, oleme kõik
ühelmeelel revolutsionäärid. Sakslased kõige
kangemad. Need berliinlased, münchenlased ja
hannoverlased, kes oma Vilhelmit otse jumal
davad.
Nagu suur jõgi voolab inimmass Nikolai
prospektil (nüüd Vabaduse tänav). Jõurikas ja
hoorikas. Kuhu oma pääga ulatub, sääl ees
kõik tegevus seisatub: ärid suletakse, tööstu
sed pannakse seisma, logisev „konka“ peata
takse. Kogu äripäivsele tööle ja elule kopsatakse
kui puuga pähe.
Voolame kõike valdavalt edasi ning lau
lame vägevaid, revolutsioonlikke laule. Kõik
paljastatud päi. Kes pääd ei paljasta, sel lüüakse
kübar lossi või nägu nässu. Kuid niisuguseid
tsaarlasi on vähe. Shandarmivalitsuse ees
sunnitakse shandarmgi meile au andma. Tekib
siin küll rüselus, ja shandarm laseb jalga, kuid
kus siis rõõm: shandarmeeria juba kardab!
40
Üks töövoorimees kihutab ees tuhatnelja,
püüab pääseda hoovi. Kümned käed haaravad
koorma järele. Ning silmapilkselt tuiskab jahu
laiali tänavale. Päike, seisatu ja kuu, konuta
paigal, kui meie lähme, meie, revolutsiooni
päästjad! Mis mõte on siis ühel jahukotil!
Kõik revolutsioonile!
Jõuame viimaks Vanalinna suurele väljale,
mille keskel Prantsuse-Vene sõja mälestussam
mas. Välja ümbritsevad kolm kosteli (kirikut)
ja majad. Ainult paar tänavat lõppevad siin,
nagu umbes reservuaaris. Kui sulgeda need
tänavate suud, siis oled kinni, nagu mõrras.
Keset välja, kasti otsas kõneleb meie
Skirgailo. Ta ümber mets mehi, naisi, püha
likus, revolutsioonses ekstaasis. Valmis kargama
iga kallale, kes julgeks avalduda kontrrevolutsioonselt.
Meil, kontoristidel, puudub vajalikul mää
ral see pühalik ekstaas, seepärast jääme seisa
tama rahvakogu äärde. Aitab sellestki.
„Seltsimehed, võit on meil! Tsaari trooni
alused on läbi ussistatud. Veel üks naks ja
ta lendab troonilt! Ta langeb meie jalge ette,
seltsimehed. Vana, mädanenud kord variseb
kokku tööliste vasarate hoopide all. Ükski
jõud ei suuda seista tööliste jõu vastu!“
Suur see meie jõud siin õige on? Mõni
tuhat. Tsaaril olla siin samapalju sõdureid,
kui linnas elanikke.
Kuid, pagan, kaasa kisub 1 Ei mõtle tsaari
jõule, või kui mõttesse vilksatubki niisugune
kontrrevolutsioonlik rumalus, siis põgened
temast. See jõud on ju mäda, ainult näilik.
Maha seegil
Maha! Nagu maru kohiseb! Kuidas vere
soontes mässama kihvatab 1 Rusikad tõusevad,
41
kaikad keerlevad, isegi revolvrid paugutavad.
Naised langevad meestele kaela. Põllenööridega
tõmbaksid ümber vihatud trooni.
Kõnelejad vahelduvad. Vaimustus tõuseb,
oma vägevuse tunne kasvab. Usk muutub kalju
kindlaks, et ega seltsimehed-sõdurid meid ei
puutu. „Enne ei huika ükski vabrik, enne ei
avane ükski töökoda, enne ei tee lahti oma
uksi ükski äri, enne ei saa valgustust elektri
jaamast ükski asutus, kui on täidetud meie
nõuded."
Kuulete nüüd ? Kas kuulete, kõik te,
kes seda mädanenud korda veel jalul hoida
püüate ? Kuulete ?
„Kes vastu paneb, selle sõtkub revolut
sioon porri ja astub temast üle."
Lõikav huige. Nagu jahil koertele.
Mis see’s? Signaal? Milleks?
Vaatan selja taha: eemal majade ees pikas
reas lamavad — soldatid! Püssid palgel...
otsaga meie poole! Vahruna meid ümber pii
ranud. Kust nad sinna said ? Kunas nad sinna
tulid? Ülearused küsimused! Vaat, kas nad
ka lasevad või mitte? Kas nad tõesti lasevad?
Mass lööb rahutuks. Kõneleja aga lõhub
edasi: Milline uue maailma looja peaks kartma
noid kõdunenud korra kutsikaid! Ja ega nad
julgevat lasta.
Kuid paljud löövad kartma ja hakkavad
trügima äärtest massi keskele. Sääl on ikka
teiste taga julgem. Minagi nihkun nagu süga
vamale. Mulle paistab, et Galdinsch ka: ta on
ikka minu kõrval. Või ei nihkunud ma pai
gastki? Ma ikka vist liikusin. Ja mul on
häbi Galdinschi ees. Galdinschil on nagu häbi
minu ees. Või liikusime massi sisse mõlemad ?
Mõlemad pelgame...
42
Haliloo!
Teine signaal?
Üdini paneb vabisema. Mass kiheleb,
karjub, trügib keskele kokku.
Märkan, et seisame Galdinschiga hõreda
puudena rüseleva massi veeres. Tahaks tor*
mata otse massi südamesse, eemale surmast.
Kuid ei liigahtu. Sest Galdinsch seisab paigal.
Lätlane seisab paigal, siis eestlane seisabki.
Ootan põrgupiinas, et ta sammu astuks. Ta
silmad otse tungivad pääst välja vahtides, mil
lal mina paigast nihkun. Ja mõlemad otse
lõdiseme hirmust.
Ning viha täidab hinge: miks pean ma
siin räpaste juutide ja tundmata poolakate
keskel kärvama? Täitsa ilma kasuta. Parem
oleks võinud hukkuda kodumaal Bessobrasovi
või Orlovi keppide all. Nagu saatuse kapriisil
visati mind nende eest ära siia juutidega koos
surema.
Üks punase rätikuga naine lällutab, saja
tab pooltotralt, hullustuses tõstab oma seeliku
üles ja näitab sõduritele paljast tagumikku.
Kolmas signaal!
Nüüd... nüüd! Kuum laine paiskub üle
pää. Mõtted pääs töötavad välkkiirelt. Silma
pilgul elad läbi aastad ... Eila lasksid solda
tid Minskis Kurlovi käsul miitingu pihta. Sajad
jäid turule . .. Põlved nõtkuvad . .. silmad pi
menevad ... surm . .. kuul... ema ... ema
kene, Jumalaga... Jumalaga!
Mass heidab pikali, hüppab üles, jookseb,
tungib kobarasse. Ma olengi nagu pikali, Gal
dinsch minu kõrval oleks ka nagu pikali. Mina
enne teda, ei, ei! Ma olen püsti ja tema ka on
püsti. Või ei olegi meie lamanud! Ei saa enam
aru. Ainult mingit ürgalandust tunnet, mis on
43
surmahirmust tugevam, kui sa pead olema lät
lasest nõrgem. Kõigist teistest võiks olla, kuid
mitte omast lähemast naabrist lätlasest. Ons
sellel ajaloolised või verelised põhjused? Väi
kesed oleme mõlemad. Ja kumbki ei taha olla
teisest veelgi väiksem. Kumbki ei taha teisele
järele anda. Vabadussõja järele me andsime
neile, sest tundsime enda olevat võrratult üle
naabrist.
Kogu elu näen silmi ees mööduvat. Otse
reaalselt elan läbi veel kord, kuidas ma ema
käest ära põgenen, kui ta mulle vitsu tahab
anda, kuidas ma Palupera liivakule jooksen,
liiva sees ära väsin, kuidas vend mu siin kinni
püüab, ema kätte viib, kuidas mulle vitsu an
takse. On nii valus, nii valus... Ei, see on
kuul!.. Meie Isa, kes Sa oled taevas ... imelik,
et valu ära kaob_ pühitsetud saagu Sinu
_
nimi... verd veel ei näe... ja jalul püsin ka
ikka. Galdinsch seisab ka minu kõrval...
Ikka veel elan?.. Ikka veel sihivad püssid.
Oo laske, laske! Tapke ruttu, ärge piinake!..
Terve igaviku elan läbi.
Siis pistavad tahmased kogud jooksma.
Galdinsch ka, mina ka. Üks mulk on avatud,
kuhu lidub iga revolutsionäär mädanenud korra
kutsikate eest.
Ei lastud üldse. Humaanne kuberner Verevkin, pärastine Eestimaa kuberner, hoidis ära
verevalamise. Laskis avada sõdurite rõnga ja
uue ilma loojad minema kihutada.
Juba teel koju poole leiame seintel kuu
lutused, et sõjaseadus maksma pandud ja kõik
võim kindluse komandandile üle antud. Strei
gid, miitingud, koosolekud ära keelatud surma
nuhtlusega.
44
Mis siis nüüd? Minna tööle? Siis on ka
surmanuhtlus. See on ka kindel, see on ka
välja kuulutatud, kuigi teaadanded pole sein
tele kleebitud. Kaks meest on juba meie kes
kelt kadunud. Kumb surm on nüüd surmavam?
Vabriku läheduses oleme pea kõik kontori
ametnikud jälle kokku korjunud.
Pan tuleb vastu. Täis suurust ja võimu.
Otse väriseme ta ees. Vanad mehed ka, need
veel rohkem kui noored: neil on perekonnad.
„Mis kaaberdate siin, kui tööl ei ole?"
Keegi ei julge vastata. Igaüks püüab
enda varjata, et teda ei nähtaks.
„Kes homme tööle ei ilmu, saab lõpuarvel"
Läheb nagu vana Jumal ise.
Välk on rabanud mehi. Lähed — surm,
ei lähe — ka surm, ent enne surma vallandus.
„Galdinsch jootis meid purju", juba nuri
setakse.
„Vedas meid välja... no ütelgu nüüd,
mis edasi?"
Galdinsch vaikib.
„Kas lähme tööle?"
„ Minge!"
„Teie ei tule?"
„Lähen, ütlete: Galdinsch läks, ei lähe,
ütlete: Galdinsch ei läinud. Nüüd tehku iga
üks nii, nagu õigeks peabl"
See vastus ei meeldi sakslastele.
Jutt ei laabu. Ent lahkuda üksteisest ka ei
suudeta: koos on õnnetuski kergem, hirmu mo
mentidel on tänaval kõbusam, kui kodus vaikses
nurgas, kus ettekujutus kõik ohud suurendab.
Keerame sisse joomakohta ning võtame
enese täis, ka needki, kes muidu tilkagi ei joo.
Purjus inimesele on põrgugi taevas, purjus
inimesest on Issandalgi raske saada jagu.
45
Väljas aga ragiseb ja pragiseb. Me sees
soojeneme ja julgeneme. Meil vaprus ja vah
vus üha kasvab. Kui oleme kogu öö enda
julgustanud, kaperdame hommikul kontorisse,
rind ees ja pää seljas. No tulge nüüdl Ko
mandant, pan, töölised 1 Tulgu nüüd meie kallale
kõik kolm korraga! Me ei karda!.. Vist kar
dame küll hirmsasti, kuid teeskleme kartmatust.
Töölisedki tulevad tööle: streik on nurju
nud. Tööliste ridadest on mõned langenud.
Vabrikute all saarel lamab Skirgailo, shandarm, mitu teist.
Ent töö jätkub. Kuni ühel päeval min
nakse matma Skirgailot kogu revolutsioonliku
jõuga, kogu linnaga. Maetakse ära, peetakse
käredad kõnedki ära, revolvritestki paugutatakse.
Ning voolatakse siis linna otse vangla kallale
seltsimehi säält vabastama, vägevad laulud
suus, kange revolutsioonide süda sees. Voolab
jõgi, otse meri, millele ei suuda olla tõkkeid.
Majadki teelt ära pühkida suudab... kuni
hoidub ta koos.
Tuutu, tuutul Till, till, till! Nagu maru
tormavad tuletõrjujad. Nagu oleks neil tuli
ees ja tuli taga. Meie kallale? Otse meile otsa?
Ei! Ei läbe meile heita pilkugi. Tormavad
edasi otse tööliste linnaosa poole.
Põleb! Tööliste linnaosa põleb!.. Issand
Jumal, või põleb?! Revolutsioonlikule vaimus
tusele kallatakse vett kaela. Kui ehk minu
korter põleb ? Kui minu varanatukene tules
hävineb? .. Revolutsioon on revolutsioon ... ja
seda võib ka teine kord teha, aga tuli on tuli
ja see, saatan, ei kannata! Ja egas minu pärast
revolutsioon veel hävine ... aga varanatukene
hävineb. Tuhanded vist nii mõtiskelevad. Ning
revolutsioonliku jõe küljest hakkab tilkuma
46
tuhandeid tilke ja tilgakesi, kuni järgi jääb
veel tillukene revolutsiooniline ojakene.
Ja selle kallale kargavad äkki kasakad,
nagu mühisev maru, kisa ja käraga. Nende
hobusedki on hullunud, metsikud, otse otsa
hüppavad, maha tallavad Nuudid vuhisevad,
inimesed põgenevad, röögivad, langevad. Kui
õnnelik oled, kui värava alt hoovi pääsed!
Ei küsi enam häbist ega porist, ei revolutsioonlikust uhkusest. Roomad kui koer, kui aga
nuudi eest pääsed. Muhke täis klopitakse täna
val lidujad, olgu need revolutsiooni tegijad või
revolutsiooni tegemist päält vahtijad. Pigemini
on need päält vahtijad, revolutsiooni tegijad
on osanud juba väravatealuseid leida.
„Äh, või lippu tahad, verekoer1“ tööline
tänitab, ronides värava alt hoovi, kuhu mina
enese olen vedanud. „Vars torka enesele ta
gumikku! .. aga lippu sa ei näe!" Rebib lippu
varrelt, ja siis jookseme hoovi soppidesse.
„ Varre teeme vastse... ja lipp on jälle endine...
aga vana varrega vastne lipp on juba vastne
lipp" .. Jookseb, rõõmusteleb, sügab selga.
Vana tagasi.
Aasta on möödunud 17. oktoobri vabadu
sest — ja seda vabadust nagu ei olekski enam
olemaski. Ei, ta on siiski olemas — kisklemi
seks, heitlemiseks, maiguks suhu. Ja kätteta
sumiseks.
Just aastapäeva ööl kopsatakse ohvitser
maha, heidetakse pomm politseiülema pääle,
vangistatakse töölisi.
Vihased on mõlemad pooled, nii monar
histlik kui sotsialistlik. Ja meie, kontoriamet
nikud, nende kahe käsikivi vahel, sest meie ei
saa pooldada kumbagi.
47
Naelavabriku juhataja aetakse vabrikust
põgenema, uuele lastakse viis pauku.
Nüüd algab viimane võitlus: kumb kumma
võidab, pan töölised või töölised pani — vab
rikud suletakse määramata ajaks. Ainult kon
tor peab töötama ja töölistele lõpuarveid val
mistama. Vaevalt on töölised töölt lahkunud,
kui kogu vabrik ja ümbrus kubiseb sõjaväest:
tööliste ninamehi tuldi vangistama. Kuid hilja.
Siunatakse Schraubneri, kes ilma politseimeist
rile teatamata sulgenud vabrikud. Kes veel
vabriku ümbruses logelemas, tabatakse, van
gistatakse. Kontor muutub sõjalaagriks, meie
sõjavangideks, kes töölistele sööda valmis
peame valmistama — palga.
On raha paberikottides, milledel tööliste ni
med pääl, politseimeister võtab need enese kätte.
On lõpuarve päev. Juba vara hommikul
kiheleb vabrikute ees töölistest mets. Kisa,
kära, vandumised, nutt. Ja peenikest, hirvitavat vihma sajab. Palka ei hakata maksma.
Neli tundi on töölistel juba oodata lastud.
Politseimeister istub kontoris, rahakastid ees
ja joob teed.
Tööliste saatkond tuleb pani juure, nõuab
palka.
„Nõudke temalt," pan osutab politsei
meistrile.
„Tollelt koeralt ei võta meie krossigi
vastu! Teid oleme teeninud, teilt nõuame palka!"
„Molu kinni, lontrused! Teie julgete mi
nult nõud al“ ..
„Kelle lontrused me oleme, lurjus!"
„Välja, sunnikud!"
Kuid politseimeister on nad juba kinni
nabinud.
48
Tänav vaevalt tõstab kõrgemat tooni,
kuuldes oma esindajate vangistamisest. Ta on
juba närbunud, vaevunud.
Juba hämardub. Juba on vihm kõik läbi
leotanud, kuid oodatakse. Naised hädaldavad,
lapsed nutavad... ent politseimeister istub
kontoris rahakottide ees. Ja haudub oma vähekesi haavatud pääga kättemaksuplaane.
Siis, shandarmid kõrval, sõjavägi selja
taga, hakkab palka maksma, s. o. töölisi kinni
nabima. Kes palga järele tuleb ja küünitab käe
raha järele, see vangistatakse, kui ta vähegi
kahtlane. Kuni mehed enam palga järele ei
tulegi.
Hilja ööni mühiseb tänav, muutudes jär
jest naiselikumaks, nutulikumaks. Vihma aga
udutab ja udutab. Pisaraid voolab ja voolab.
Ohked ja sajatused täidavad õhku.
Öö pimeduses viiakse suur salk töölisi
vanglasse, otse teiste seltsimeeste silmi all.
Kõik vaatavad päält vagusi: sest see mäda
nenud ja kõdunenud44 kord, see vana kord on
tagasi tulnud ja jälle võimust võtnud. Uus
kord on surnud ...
Surnud!.. Veel mitte. Vaevalt avatakse
uuesti vabrikud, kui endised, nüüd tagasitulnud
meistrid vabrikutest välja kärutatakse.
Vaevalt saadakse jälle hakata paraaditama,
keisripühi pidutsema suurte sõjavägede hulka
dega, kui meie vabriku nurgale, kust väeosad
mööda peavad voorima, punane lipp üles ker
kib. Lehvib uhkelt ja trotslikult.
Kahurväeosa ei saa mööda minna puna
sest lipust, peatub, ohvitser käsutab salga mehi
lippu maha tooma. Mehed katsuvad ronida
katusele.
Rauatükid lendavad neile kaela.
Lipp lehvib endiselt, ulatub paraadilegi vaatama.
49
4
Kahuri ammuli suu keeratakse vabrikut vastu.
Käib kärakas... ja lipp ühes vabriku nurgaga
on kadunud.
Uus on minema peletatud, vana on tagasi
tulnud. Keiser on jälle pääl ja Marx all.
Konstitutsioonist on ainult halb maik suhu
jäänud.
Ka Leedu ärkab.
Mis rahvusest?
Niisugusele küsimusele saad siin harva
vastuse. Rahvust laiemates hulkades ei tunta.
Kes te olete?
Oo! sellele järgneb kohe kaunis iseteadlik
vastus: katoliiklane, või tagasihoidlik: luterlane.
Rahvused on siin nii segamini, et vaevalt neis
vahet teha suudetaksegi.
Koolis olen õppinud, et Kaunas asub
Leedumaal. Ent seda Leedumaad pole ma seni
veel siin näinud. Küll Poola-, Juudi- või Vene
maad. Ehk asub ta Vilnos?
Ka siin leian ees juudi ja poola linna ja
suure mäe Gediminase kindlustuse varemetega,
Leedu muistse uhkusega ja suurusega. Kuulsa
Ostra Brama kosteli trepid ja esine on täidetud
küll hallides vammustes maameestest ja nais
test, kuid need kõnelevad Valge-Vene keelt.
Vähe on siingi seda Leedut.
Astub keegi võõras su juure, algab kõnet
Poola keeli, astud sa ise sisse võõrasse kohta,
on viisakaks kombeks alata kõnet Poola keeli.
Ka Vene keelel on igal pool võim, ent Vene
keeles võib toiming nurjuda või liialt kallineda.
Kord võttis Leedu riik enese alla määratu
maa-ala Väina jõest kuni Musta mereni ja
Preisi piirist kuni pea Moskvani. See oli Suur50
Leedu, millest leedulane nüüd uhkeldades kõ
neleb ja millisele mälestades ta ei suuda oma
naabritega käesoleval ajalgi sõbralikku vahe
korda astuda.
Kui Leedu 1586. aastal Poolaga ühines,
hakkas Poola kõrgem kultuur Leedu omapära
hävitama. Algas poolastumine. Ning on jõud
nud nüüd nii kaugele, et Leedu rahvuslastegi
peredest pole kadunud Poola keel. Poolastu
mine on edenenud mitmeti põhjalikumalt ja
ohtlikumalt, kui meil kadakustumine: kuna
meil tekkis sakslase ja eestlase vahele kadakline kiht, keda eestlane põlgas ja kellele saks
lane ikkagi üle õla alla vaatas, võeti siin lee
dulane vastu Poola seltskonda vahenditult,
puhtpoolakana, niipea kui ta Poola keelt kõne
les ja Poola meelsust avaldas. Isegi meelsus
polnud tähtis: see pookus külge ajajooksul ise
enesest, nii võimas on ümberrahvustamisel poolakus.
Mis küll Leedu rahvast alles oleks jäänud,
kui tal oleks puudunud oma rahvalaul? Sest
trükitud kirjandust kuni revolutsiooni algpäevadeni siin pea ei olnudki; ka rahvas on kirja
oskamatu. Ainult rahvalaul suutis rahva, kui
niisuguse, alles hoida.
Rahvalauludest on tähtsamad „dainosft-laulud, niiütelda ajaloolised ja elu-olu kirjeldavad
laulud; siis „raudos“-laulud ehk tundelaulud.
Pääle nende veel „gesmes“-laulud vaimuliku
sisuga.
Pärast Ladina kirja tarvitamise ärakeela
mist Vene võimude poolt 1863. a., ei tärka
Leedu kirjanduse alal umbes kahekümne aasta
kestes pea ühtki tähtsamat taimekest. Samal
ajal Hilferdingi poolt kokku seatud Vene tä
hestik leedulaste jaoks ei too parandust. Kuna
51
1864.—1869. ilmus Vene tähestikuga veel kaks
kümmend raamatut, ilmub neid 1870—1879.
kõigest kuus ja 1880.—1884. ainult üks raamat.
Ladina kirja keeld tõi Leedule vaimupimeduse,
riisudes rahvalt trükisõna täitsa.
XIX sajandil tekitab elevust Paschkievitsch
oma lõikavate pilkelauludega ja ksends (prees
ter) Stasdelis äratab huvi kirjanduse vastu oma
õige õnnestunud vaimulikkude lauludega. Proo
sakirjanduse alal tuleb ära märkida piiskop
Gedroizi Uue-Testamendi tõlge; Dsukantas seab
kokku leedukeelse aabitsa ja ajaloo ning Kurschaitis ilmutab esimese grammatika. Lavrentius
Ivinski kalendritel on pea sama poolehoid, kui
Mats Tõnissoni kalendritel, kuigi teises suunas.
Umbes samal ajal hakkab ka ajakirjan
duse alal võsusid tärkama, kuid Preisimaal,
kus elab hulk leedulasi. Kuid ei leia suurt
levinemist, sest on trükitud Gooti kirjas, mida
Suur-Leedu ei tunne, kes tarvitab ainult Ladina
kirja.
Dr. Bassanovitschi õhutusel ja eestvõttel
tekib 1883. a. Preisimaal esimene Leedu ajakiri
„Auschra“ (Koit). Küll juba natuke varem hak
kas ilmuma Kurschaitise „Keleivis“ (Rändaja),
kuid Gooti kirjas ja seega rahvale lugematu.
„Auschra“ kasvatas leedulastes iseteadvust ja
nõudis Leedule omaette arenemise võimalusi.
Hiljem järgnevad „Garsus“ (Kaja), „Schviesa“
(Valgus), „Vapras“ (Kirikukell) ja „Ukininkas“
(Põllumees). Viimast toimetab Leedu Jakobson
Kudirka — rahvusliku ärkamise tõsisem juht.
Veel mõned teisedki lehed vilksatavad ajajook
sul, kuid üldiselt jääb Leedu rahva suur ena
mus kirjandusest puutumata.
Alles 1904. aastast alates, millal Leedu
keelele eluõigus antakse ja Ladina tähestik
52
jälle tarvitusele võtta lubatakse, hakkab Leedu
tardunud kehha tulema elujõudu. Milline see
veel 1906. a. osutub, paistab järgmistest amet
likkudest andmetest: Kaunase kubermangu
1.247.600 katoliku usku elanikku loevad aja
lehti 11.773 eks, neist 5949 leedukeelseid ja
5824 eks. poolakeelseid. Poolakaid arvatakse
siin elavat katoliku usku elanikkude üldarvust
10 protsenti, seega umbes 125.000. Nii loevad
sada tuhat poolakat või poolastunud leedulast
rohkem ajalehti, kui üks miljon päris leedulast.
Ka majanduslikult on Leedu nõrk, maha
jäänud. Tööstus on sakslaste ja juutide ning
poolakate võimuses, kaubandus pea täielikult
juutide käes Leedu intelligents väga väikearvuline ja väikevõimeline Kõige tugevam ja
kõige tegevam on vaimulik seisus, ksendsid.
Ksendsid püsivad hulgal ajal Leedu liikumise
eesotsas nii majanduslikkudes ettevõtetes kui
ka rahvuslikkudes edasirühkimistes, kuigi kle
rikaalses vaimus.
1905. aasta toob Leedu atrofeeritud orga
nismi uut elu. Juba hakatakse end koondama
rahvuslikule tegevusele ka Kaunases Vilno
eeskujul, kus ilmuvad juba mõned lehedki.
Vist 1906. aastal oli see, kui Kaunasse
asutati esimene Leedu selts „Daina“ (laul).
Vilnos oli juba oma „Saule“ (päike). Seltsi
avamisele kutsutakse lätlasi ja meidki, eestlasi
(kõigest kolm neid tolkorral Kaunases oligi).
Lähme. Vaatame kutsetel näidatud aadressi
ja otsime seltsimaja, vähegi vastavaid ruume
ühele kubermangulinna seltsile. Ei leia! Väike
„kuchmisterskaja“ asub sääl, kus selts peaks
asuma — söögimaja?! Astume siiski sisse.
Vänget küüslaugi lõhna viskab vastu kui ko
paga, kitsas toas lõunastavad juudid, voorime53
hed, töölised. Oleme ikkagi aadressiga eksinud.
Sääl astub tagatoast Vene riigiduuma liige
advokaat Leonas ja palub meid tagatuppa, mis
raasike puhtam ja ilma söömalaudadeta. Siin
leiame eest akadeemik Dombrovski (prelaat),
ühe majadeomaniku, veel ühe advokaadi, ühe
hambaarsti-preili, teise ämmaemanda-preili,
organisti ja veel mõned tundmata kutsega isi
kud. See kõik see Leedu rahvuslik eliit. Pee
takse tsipakene avamiskõne, „kuchmisterskaja“
vahelhüüetuste kaasmängul, mis pikaldase ja
puise kõne elustab ja mitmekesistab ning söögilõhnaga pipardab. Siis lüüakse lahti mõned
viiulisoolod, siis istutakse laudade taha ja püü
takse ka midagi kõnelda päris Leedu keeli —
ja Leedu rahvuslikule ärkamisele Kaunases on
alus pandudki. Väikselt ja vaikselt. Väikse
malt kui sinepiivake. Ei siiski mitte: kõige
tähtsamaks ja elustavamaks kujuneb hümnide
laulmine, päris võidulaulmine ilma auhindadeta.
Kui leedulased oma pikaldase, Kudirkalt mitte
ammu loodud, hümni „Lietuvos“ pühalikult ette
kannavad, ei raatsi lätlased oma „Deevs, svehti
Latviju“ laulmata jätta. Ja nende näolt võib
lugeda — meie võit! Siis kihvatab meiegi,
kolme eestlase, süda tulisest tulest ja veres
paneb kihama mingisugune taltsutamata vimm.
„Mu isamaa, mu õnn ja rõõm“ läheb iseenesest
lahti. Galdinschki hüppab harmooniumi taha,
mängib ja laulab meile kaasa kui hull Minagi,
üpris halb laulumees, tänitasin kaasa oma
parima laulu elus Vist võis küll meie näolt
lugeda: meie võit! Vähemalt temperamentlikumalt ja hoogsamalt.
Esimest korda kõlasid siin koos kolme
naaberrahva hümnid, viletsas söögimajas. Ja
kes võis meist tolkorral aimatagi, et juba viie
54
teistkümne aasta pärast võime siinsamas laulda
samu hümne juba iseseisvate riikide kodanik
kudena?
Nimelt, pääle vabadussõda kutsus Leedu
välisminister Purickis Kaunasse kokku Eesti,
Läti ja Leedu ajakirjanikkude kongressi. Ta
heti kolme riigi sulemeeste kaudu mõju aval
dada valitsustele, et need Eesti-, Läti- ja Leeduliidu looksid eeldusel, et Leedu saab Vilno
omale. Ja see kongress peeti, mulle paistis,
sama „kuchmisterskaja“ ruumides, kus meie
kord võidu laulsime oma hümne. Kuid nüüd
olid need ruumid suurepäraselt ümberehitatud,
Leedu kunstnikkude maalidega kaunistatud;
lauad olid täidetud kallidest söökidest ja joo
kidest, Leedu muusikakunstnikud hellitasid meie
kõrvu oma mahedate paladega... ja meie laul
sime jälle oma hümne. Kuid juba ametlikult
ja asjalikult, vahest ka väikeselt vaimustatult
— viinadest. Nüüd tuli ka Leedu kuldsuu,
nimekam ajakirjanik, hallpää Tümas (ksends)
eestlasi hukka mõistma meie tagasihoidlikkuse
pärast Leedule Vilno nõutamise asjas. Liit
Leedust, Lätist ja Eestist 1 Koos kolme hümni
helide all I Siis võisime tähendada, et kolme
hümni helid on siinsamas juba koos kõlanud,
nüüd igatseme viie hümni helisid. Me, eestla
sed, ei võinud minna koos leedulaste ja lätlas
tega poolakate ja soomlaste vastu.
Suur-Leedu vaim patriootlikus nooruslik
kuses lehvib nüüd üle väikse Leedu. Noorus
likud üleääre purskedki on nüüd mõistetavad
ja vabandatavad. Kõik on muutunud, väliselt
leedustunud. Meie endine sakslane Veigeldt
on nüüd leedulane Veigeltis, poolaka Laurinaiti
nimi on nüüd Laurinaitis, isegi Herrmann on
muutnud oma nime Hermanaseks. Vene ajal
55
Poola ja Leedu vahel laveeriv tark ja väga
kaval Karmeliti kloostri prelaat Olschevski on
tõsine leedulane Olschauskas ka siis veel, kui
Leedu kohtud ta oma naise tapmise pärast
mõistavad kaheksaks aastaks sunnitööle. Meie
Irboska kangelase kapten Johannes Lutsari,
kes pagulasena Leedu õhuväes teenib, kohtan
Lutsarasena.
Väline värv on muutunud, kas ka sisu,
raske öelda.
Tangide vahel.
„Äh, see „Vanemuineft on ju ka pahn!
Ja direktor ise on ka jätis, vana joodik!44
madaam Galdinsch prahvatab, kodumaa asja
dest kõneledes.
„Mis Te lorate 1“ pahvatan ärritatult, olles
poisiklikult vaimustatud „meie Vanemuisest44,
mis tol ajal uhket elukäiku algas. Tõusen laua
juurest upsakalt
„Ma ei luba enesele näkku karjuda hä
bematusi ! Ise poisikene alles!“
„Ärge lubage!“ Võtan kübara ja lahkun.
^Nägemiseni l44 Püüan olla rahulik, väga ra
hulik, nagu ei oleks sündinud ei midagi.
Madaam vaikib
„Tere lõunast!44 ütlen lõunale tulles kõige
igapäevasemalt.
Madaam vaikib.
„Hääd päeva !“ sõnan rahulikult lahkudes.
Pingutan enese kas või pooleks, et väljenduda
harilikuna, igapäevsena.
Madaam vaikib.
Mida rohkem ma kõnelen, seda enam
madaam kannatab. Galdinsch püsib nüüd ter
ved päevad kontoris, õhtutel on tal nüüd
tähtsad koosolekud.
56
Madaam on üksi, madaain vaikib.
Mul on kahju, mul on hirmus kahju temast.
Peaksin ühe ropsuga selle olukorra lõpetama,
ühe viipega kannatuse kaotama, üheainsa
väikse vabandusega, kuid ei suuda: suu ei
avane vabandamiseks.
Parem ma lahkun siit korterist.
Ent kui vajalik on just nüüd meie, muu
laste, kokkuhoid! Saksamaalased osutavad
meile, kui kõige kurja juurele kontoris. Schraubner isegi on veendunud, et ega need muulased
Lätist ja Eestist temaga ühes suunas sikutada
ikkagi ei taha, need rahvuslased noilt Baltimailt, kus sakslaste mõisad põletatakse ja rii
sutakse.
Pineva ja asetamata tööga tuleb meil
käes hoida positsioonid, tuleb kokku hoida ja
üksteist toetada igal juhul. Lätlased ongi kokku
needitud oma kuuma lätlusega. Kus neid kaks
koos, sääl lätlus kanges hoos, kus neid aga
kolm, sääl lätikeelne laat. Meie, eestlased,
oleme tagasihoidlikumad, näeme lätlaste kärat
sevas rahvusluses nagu mingit kekslemist.
Kaks eestlast võõraste keskel võivad patrioot
likult põleda ja rahvuslikult säriseda ka võõras
keeles, lätlasel peab kõrvus kõlama oma keel;
teisedki peavad teadma, et nad on lätlased.
Ilma keeleta ei ole rahvust.
Väikese Eesti koondise oleme siiski suut
nud luua Galdinschi maja ümber. Oleme üles
otsinud kõik Kaunase eestlased ja kontakti
loonud Vilno sõjakooli junkrutega. Huvitav,
et meile meie riikluse iseseisvuse ajal vaenu
likud Nõukogude-Vene sõjaväelised suurused
Kork, Kukk ja Martin siis kõige tulisemas
rahvuslikus leegis lõõmasid, kuna hulk praegu
seid Eesti kõrgemaid sõjaväelasi, siis junkrud,
57
tagasihoidlikult suhtusid välistele rahvuslikku
dele eneseavaldustes.
Usklikuid on usk ajanud vastamisi, rah
vuslasi võib lõhestada rahvuslus. Vähemalt
meie siin, rahvuslikku õitsituld kohendades,
oleme üksteisele patriootlikkude tukkidega vastu
vahtimist virutanud. Nüüd tuleb mul õitsitule
juurest lahkuda.
Mööduvad päevad. Madaam vaikib endi
selt. Mina teretan ja nägemistan endiselt.
Siis madaam ei kannata välja, avab suu ja
algab:
„Teie, nähtavasti, ei saanud sõnast „lorate“
hästi aru, ei tunne veel küllalt Vene keelt...“
„Sain täitsa.“
„Siis olite liialt ärritatud..."
„Normaal täitsa."
„Siis... siis!.." madaam ei suuda enda
valitseda. „Siis... lendate siit!“
„Ma isegi arvan, et siia enam korterisse
ei kõlba 1.."
„Siis lendate kohalt 1“
Heitun. Ei oletanud nii järsku pööret, ei
pidanud asja nii tõsiseks. Kuid ähvarduse ees
taganeda, ei, kas või nui pooleks ! Mitte!
„Ma olen Teie siia kohale asetanud, ma
saadan Te siit kahe nädala jooksul ka minema !“
Keerab selja, põgeneb.
Olen talitanud rumalasti, nii rumalasti,
et isegi enda vabandada ei söanda. Ei üht
ees, ei teist taga Ei tea ma isegi, kas too
„Vanemuise“ direktor joodik või mitte. Ei tea
seda madaamgi mitte, aga näe, sattusime vaid
lusse ja nüüd ei saa kumbki enam edasi, nagu
sikad purdel.
Kumbgi ei taha alla jääda. Ma jääks alla
häämeelel, kui madaam laseks mul vabalt alla
58
jääda, aga mitte ei sunniks mind alla jääma.
Nüüd ei saal Räbal, rumal, närune 1 Tean, et
see daam kõigega toime tuleb, oma tahted ikka
teostab. Järjelikult minule siin tuule alla laseb.
Ta sõidab ära maale mõisa ühe kindrali
perekonda.
Galdinsch ei puuduta sõnagagi minu- ja
madaamivahelist tüli. Ta nagu ootab, kumb
eestlane kumma võidab. Ta ise ei ole senini
veel kordagi suutnud võita oma eluseltsilist.
Ta nagu sooviks võitu mulle.
Kolin prokurist Schkubersi juure korterisse.
Ta on lätlane saksameelsest äärest, kuna Gal
dinsch venemeelsesse ääre kuulub. Tema naine
peab oma meest suuremaks meheks kontoris,
madaam Galdinsch nimetab jälle oma meest
direktoriks, kuigi ta vaevalt abidirektori auast
mel asub. Ja et veel selgunud ei ole, kumma
mees siis tõesti suurem osutub, on naised oma
vahel kõvasti tülis. Mulle ei või see kahjuks
tulla. Kõige kasulikum oleks mulle kolida
otse mõne sakslasest võimumehe juure, kuid
seda ei suuda teha. Ennem siis juba lähen
vastu langemisele.
Kahju lahkuda oma väiksest toakesest,
kus üle kahe aasta saadetud nooruspäevi iga
vikku
Kahju Galdinschi väikestest lastest,
kes vahel su otse vihale tüütasid, kuid siiski
jäid armsaiks mudilasiks; kahju unistavast
preili P-st, kellega veedetud pikad õhtud lühi
dalt, kelle ainukesega sobis Eesti keel südam
likult. Aed siin ümber kohiseb nii koduselt,
uibud noogutavad otse aknast sisse, sirelid
saadavad tuppa kodumaa lõhna. Kahju, kahju 1
Kahju madaamistki!
Heitlus on hargnenud nüüd ka meie eneste
keskele. Olgu! Heitlen siis kuni langen. Hak59
kan ennast kindlustama, enese ümber kaas
võitlejaid koguma. Kuna meie jaoskonnas
kontoripuldid ritta asetatutena moodustavad
ühe ühise laua, mille keskel Galdinsch õpeta
jana käsklusi jagab, ja meie tema ümber koolipoisikestena paistame, võtan ma kaasteenijad
enese järgi ning asetan puldid ümber kokku
kahekaupa. Uue korralduse järgi võib vanemat
meist aimata ainult habemest.
„Puua teid kõiki üles!...“ lauliskeleb
Galdinsch lõunalt tulles oma sõbralikku väljen
dust, märkab äkki muutust, tumeneb, küsib
külmalt: „Pan nii korraldas?“
„Ei, mina!“ vastan süütult. „Valgus ei
paista nüüd enam selja tagant.“
Ei kõssagi, pead silitab, habet tõmbab
läbi peo. Taipab, et siingi on alanud heitlus.
Kahju on temast, hääst mehest.
Vaevalt on ta vaikides tööd alganud, kui
meie stenografist võtab kopeerimiseraamatu va
helt kuivatuslehe ja loeb kõvasti lehelt: „Ar
mas Margareete!..“ Tuleb lehega Galdinschi
juure. „Ohoo!a lõugab. „Armas Margareete!
Kes see on? See on ju.-..“
Hüppan pantrina ta kallale ja kisun talt
lehe. Ei või lasta tal enam sõnagi edasi lu
geda: avaneks veel suurem halbtus, kui see
Margareete, proua Galdinsch.
Kui hullusti võid sisse kukkuda! Kopee
risin äsja oma kirja... ja sunnik on jäänud
kuivatuslehele.
Mina õpin kiirkirja, proua Galdinsch õpib
kiirkirja. Ja ainuke Margareete on ta siin.
Miks ei peaks siis minu kiri temale olema?
Kuid siiski on ta ühele kolmandale, kes Mar60
gareete nimegi ei kanna. Stenografist kas
meelega või rutuga luges Margareete. Kuid
vaikima pean, toda kolmandat isikut avaldada
ei tohi: oleks veel suurem äpardus, kui juba
on Margareetega.
Näen oma elus esimest korda, kuidas
mees ühe naisterahva pärast silmi ees võib
kokku variseda, vananeda, Galdinschi ei oleks
enam meie keskel nagu olemaski, on keegi virila
näoga, vaikiv vanake. Kes enese tunneb kõige
viletsamana, kõige väetimana, täitsa teotatuna,
et parem vajuks meie keskelt maa põhja. Et
neid eestlasi saatan sööks! Alatud ja kavalad
kui kuradid! Kisklevadki oma keskel, et jälgi
segada. Sest mis see muud ikka on, see tüli
minu ja tema naise vahel, kui kaval silmapetus!
Hale, otsatu hale on teda.
Kaasteenijad südames hõkerdavad: see,
mida nad nii kaua on ootanud, on teostunud.
Galdinsch hakkab suhtuma mulle eba
määraselt sõbralikult, viisakalt, lahkelt. See
on halb, see on väga halb! Kõik on muutunud,
kõik on ebaloomulik, võlts. Ta tahab olla en
dine, mina püüan tegeleda endiselt, ent väljen
dub kõik võõralt, õõnsalt, sunnitult, vaenulikult.
Mis küll saab, mis mind ees ootab? Olen nüüd
üksi ja abita. Olen erk ja ettevaatlik, kui
metsloom hädaohus. Valmis ka hoolimatalt
murdma. Ent lööki ei tule. Ei taipa ka, kust
see tuleb või millal see tulla võib. See tead
matus tapab.
Parem juba heitlus, võit või lang.
Muutun närviliseks, ärritatavaks, ise
meelseks, lõpulikult kinniseks. Galdinsch see
vastu revolutsioonseks väljendustes, hoolimatalt
loopides kurje sõnu võimude ja riigikorra kohta.
61
Kiusatus.
Galdinsch vangistatakse. Kontorist Gottkievitscb, nüüd sakslane ja Saksamaa alam,
esivanem aga Poola mässu päälik Chotkievitsch,
kes Saksamaale pages, viiakse ka ära. Vabrikustki veel hulk töölisi, viimased sikad.
Nagu lehmakauplejad laadalt karja ajavad
tapamaja poole, valusasti säru andes tõrkuja
tele ja hullajatele, nii aetakse nüüd tööliste
karju tänavaid mööda vanglate poole. Meie
vabrikutest ja teistest vabrikutest.
Jälk, hirmus! Iga shandarm, iga gardavoi paneb keha värahtama — kas nüüd mind?
Jäetakse. Ei viia. On häämeel, kergem. Ent
säälsamas täitud kibedusest, etteheitest — miks
siis sina oled see, keda ei viia? Ja see pais
tabki imelikuna, et mind ei viidud, aga Gal
dinsch viidi. Galdinsch oli ju ainult sõnades
revolutsionäär, kuna meie Gottkievitschiga sa
laja tööliste keskel vähekesi tegutsesime. Või
on siin juba oma mõju avaldanud minu üle
minek Schkubersi poole? Rõõmusteled ja kurvasteled. Oled usu kaotanud õigusse, häässe.
Näed aina igalpool omakasu, teistest üle tor
mamist. Ainult ise, muu mingu põrgusse!
Pan veereb. Ähib, puhib. Peatab minu
juures. Judin jookseb üle keha: mis nüüd?
Minu käes kord?
„Annan tööjõudu juure?“ Ei möirgagi!
Meie jaoskond on eritöödega raskendatud
jaoskond, uued jõud oleksid aina takistuseks.
Ja kindlasti oleksid need uued jõud sakslased.
Aitaksid siit meid eemale tõrjuda.
„Ei ole tarvis 1 Saame jooksva tööga hak
kama, kuni... Galdinsch vabastatakse,“ vastan.
„Vabastatakse!..“ pan hürahtab, millest
mõistan, et vabastamine alles küsitav.
62
„Saate hakkama osakonna juhatamisega ?a
„Saan!“ on minu keelel, kuid ehmun ise
omast valmisolekust. Mis saab siis Galdinschist? Vabastatakse ta siis üldse, ehk kui
vabastatakse, võetakse ta siis veel tohe tagasi ?
Võin ma ta siit tõrjuda eemale, jätta ta pere
leivata? Et ma nüüd osakonda juhatada os
kaks, tuleb ju ainult sellest, et ta mulle kõik
tööd kätte õpetas, mida teistele ei ole õpetanud.
Aga võin ma siis enese otse peremehe
ees tunnistada pankrotiks ? Näidata, et siin
ilma Galdinschita kõik nullid osutuvad ? Oodata,
kunas madaam Galdinsch mu siit minema la
seb kihutada ? Ütelda, et ma neid töid ei oska,
mida iga päev toimingi? See on ju hirmus!
Sellast enesealandust ei suuda ma taluda, see
oleks ju rahvuslik auhaavamine. Eestlane ei
saa hakkama töödega, millega tuleb toime la
hedasti lätlane. Jumal halasta!
Ja avaneb mulle ilmaski enam võimalus
tõusta suure vabriku jaoskonna juhatajaks?
Vahest vanana veel, enne surma hirvituseks.
Nüüd aga pakutakse. Ütlen aga ära, kohe jääb
töö lonkama. Küll siis pan samme astub, et
Galdinsch vabastatakse.
Ütlen — oskan, olen korraga suur mees,
ütlen — ei oska, vabastatakse Galdinsch. Kiu
satus on suur.
Siis kisub üle huulte: „Ei saa hakkama../
Kössun toolile, nagu oleksin mürki võtnud.
„Ma uskusin, et saate,“ pan lausub ja
silmitseb mind kauem kui vaja. Kaob pettunult.
Räbal, näru olen ma! Ei maksa mul vi
letsa eestlasena siin enam vireledagi! Parem
üldse siit ära. Ei tohi oma rahvast teotada.
Kurat! Kui aga üks lollus on tehtud, siis
vähemalt näitan, et tööd siiski võin teha. Et
63
eestlane ei ole vähem, kui kõik teised, kes en
nast peavad nii suureks ja targaks. Rinnad
kokku 1 Sa Looja, kust vahel see jõud ja ener
gia inimeses võib tõusta! Nagu toobriga. Töö
ei olekski enam töö, see sulab lausa su ees.
„Poisid, lõhume! Näitame, mis me võime!
Mitte ühtki võõrast appi meile võõraist jaos
kondadest! Ise teeme oma töö!“
Lätlased on iseenesest tragid Galdinschi
pärast, sakslased Gottkievitschi pärast — töö
hävineb otse.
Mõne päeva pärast tuleb pan jälle kiusama.
„Mis tööd teil tegemata
„Kõik on tehtud. “
„Soo, soo?l“ Märkab vist, kust poolt
tuul puhub.
Pea kaks nädalat vihume halastamata
tööd, pea vahetpidamata päevad kui ööd, et
midagi tegemata ei jääks. Energiaküllust ja
jõutagavara jätkub lobinala, kuni teatatakse
Galdinschi vabastamisest. Siis on kõik otsas.
Lihatombuna langen toolile poolunne. Magan
pärast öö ja päeva, teisegi lisaks juure.
Kuid rahvuslik au on päästetud, usun.
Ja Galdinsch on ka vaba. Enesetunne on siiski,
kui peksasaanud penil. Ei ole võidust midagi
võitnud, küll aga peremehe lugupidamise kao
tanud, kaasteenijates asjata kadedust äratanud,
et neid paar nädalat käsutasin, sõpra mitte
ühtki soetanud, ka Galdinschigi mitte, sest va
bastasid ta ju pani sõidud kuberneri ja koman
dandi juure, mitte minu rumalus ametis. Eks
pan oska ta nüüd köita kontori külge, kui ai
nuke aitaja.
Täna peaks ka mööduma madaam Galdin
schi poolt minu lennutamiseks määratud täht
aeg... Oh, kuidas see saatus inimesi narritada
64
tihkab, kuidas Vestmanni Piibelehele alla pai
sata raatsib, kui just Vestmann pääl peaks
hõiskama ja Piibeleht all ägama I
„Trinke no cli ehi Tröpfchen !a
Palju nädalaid on päike Niemeni taha
veerenud, palju vooge on revolutsiooni veriseid
jäänuseid puhtaks uhtunud, hoolsasti ollakse
eneselt maha loputatud verevat võõpa, kui kõik
tundub jälle sellasena, nagu ei oleks midagi
teistsugusena kunagi olnudki. Jälle on ilus ja
armas siin maailmas elada.
Meilgi ei tarvitse enam tööliste ees vä
riseda, ei pruugi karta, et võmm kuklasse või
kuul keresse saadetakse; ei pea määrdinud
rõivaid kandma ja töölistega ühes miitingutele
jooksma; ei pea töölises üksi nägema maailma
valitsejat. Mitte midagi enam niisugust. Võid
tunda, et kaunis on see maailm ja kaunimad
veel inimesed ses ilusas maailmas. Nüüd al
les märkad seda ilusa maailma ilu ja elu. Kõi
gil on jälle võimalus tegeleda enesega, aga
mitte ainult tolle verise revolutsiooniga. Töölinegi võib jääda rahulikult rahule: tema eest
hoolitsetakse paremini, kui ta paigal püsib.
Kõikjal hõisk, kõikjal elu. Rühitakse ta
gant järele tasa elama toda revolutsioonis
kaotatud elu ja mõnu.
Schraubnergi tahab olla heldem, õilsam:
tõstab palku vabrikutes, kergitab tasu kontoris.
Muretseb leiva eest, hoolitseb ka lõbu eest.
Tööliste söögisaali juure ehitab teatri, suure ja
toreda. Avarad ruumid töölistele tantsida, luk
suslikud kabinetid enesele kõike seda ilu ja
elu päält vaadata. Vahel isegi sekka lüüa ja
mõnda ilusatütrelist töölist eriti õnnelikustada.
Kedagi ei ole unustatud.
65
5
Ametnikudki tahavad olla väärikad oma
vägevale isandale: mängivad töölistega ühes
„ teatrit*, hõiskavad, söövad ja joovad rõõm
sasti ning laulavad peremehele — ta elagu!
Töölised äratavad üles oma isanda sünni
päeva hommikul ilusa lauluga. Neilegi on vil
land revolutsioonist ja vantsimisest Skirgailo
taga, kes osutus provokaatoriks.
Maailm on muutunud ilusaks ja inimesed
ses maailmas sõpradeks.
Minulgi ei paista enam olevat vaenlasi.
Nagu sõpru oleks, kuigi liigun nüüd sakslaste
keskel. Tulevad meile külla, kutsuvad meid
külla. Joovad meil õlut, joovad kodus õlut.
Laulavad meil „Trinke noch ein Tröpfchen!*
ning joovad õlut pangede viisi, laulavad kodus
„Trinke noch ein Tröpfchen!* ja joovad siingi
õlut pangede viisi. On rõõmsad ja kõnekad,
kuid jätavad oma naised-tütred norutama, sest
neist ei ole „Trinkeni“ laulajat ega pangeliste
tilkade joojat. Minust ka mitte, veel mitte.
Ning olengi ma jäänud naistega naljatajaks.
Kuid need naljad on natukesed ja hõisked
üürikesed.
Ja siis ei olegi see maailm enam nii ilus,
inimestelgi ses maailmas pole kuigi armas.
Nagu tööorjade kari venime hommikul
täpselt kell kaheksa kontorisse, mitte minutitki
hiljem. Ja nagu koolipoiste jõuk sibame kell
kaksteistkümmend lõunale. Minutitki ei tohi hi
lineda kell üks olla tagasi. Kell 6 õhtul longi
koju. Kõik täpselt ja reeglipäraselt. Nagu
hammasrattad.
Täna arved, numbrid, homme arved, numb
rid, tunahomme arved, numbrid... suvel kui
talvel, hommikul kui õhtul... ilmast-ilma! Va
hele söök, jook, uni — ja arved, jälle numbrid.
66
Niisugused numbrid, mis ei luba eksida juuksekarvagi. Iga eksituse taga peituvad kümned
ja sajad — puhast raha! Või sinu saatust.
Vahel on neid numbreid liialt palju — ja
nad tahavad su lämmatada, vahel on neid
liialt vähe — ja siis tapab su päeva otsatus.
Istud, vahid tundidekaupa ühedele ja samadele
numbritele, istud hommikust õhtuni.
Ning
ootad, millal võivad hakata su hammasrattad
logisema. Täpne ja eksimata tohid sa olla ka
töötuses ja istumises. Sama täpne ja eksi
matu, kui sääl vabrikus kruvvelõikav masin
pikas masinate reas: üks raiub paraja traadijupi ja küünitab see edasi teisele otsa terita
miseks, see teine, teritanud otsa, ulatab kruvi
edasi kolmandale pää otsa pressimiseks, neljas
saades kruvi kolmandalt, lõikab renni pää
sisse, viies hakkab lõikama vinte. Ja ikka nii
edasi, käies läbi kümmekond masinat, enne
kui väike kruvi valmilt viimasest masinast
välja hüppab. Seisatuks üks masin, või ei
oleks valmis teine masin vastu võtma naabrilt
kruvi, kohe on terve masinate-rea töö nur
junud. Samuti on ka kontoris. Päevast-päeva,
kuust-kuusse, aastast-aastasse tuleb orjata täp
selt kuni langed kuhugi puldi taha või kassa
ette surnuna, nagu äsja laekur pärast nelja
kümneaastast tööd ja istumist.
Siis vahele söök, jook, uni ja — jälle
otsast pääle! Ilmast-ilma. Täpselt ja shablooniliselt, kui masin sääl vabrikus. Ei midagi
elavat, isegi võitlust ja heitlust enam mitte.
Ja kõige see tulemus? Miljonid pere
mehele, tuhanded enesele. Hing tuimunud,
tahe tahmunud. Oled vaid masin, töö-, söögi-,
magamisemasin. Kuni sedagi olla suudad.
Üks käib küürus ja kogiseb, kui kulunud
67
kruvimasin, teine tudiseb ja logiseb, kui vana
ratas, kolmas vingerdab salajaste valude või
muses ja kannab pudelikesi ja pulbrikesi taskus.
Noored ja terved veel naeratelevad, kuni isegi
hakkavad tallama todasama teed, enne veel,
kui suudavad vananedagi.
Kas minagi pean hakkama käima üldist
rada? Kas minagi kägardun numbritele, söö
misele, joomisele, magamisele? Eks minagi!
Kellelegi ei ole siin vaja su hinge, keegi ei
taha su südant. Poolakas on kõrk omale kul
tuurile, ei sa temale kõlba; leedulane vilets ja
väeti isegi, ent temalegi oled sa võõras ja
kasutu; sakslane sind ei salli; venelane vaatab
sulle viltu; juut jääb juudiks kõikjal — matimeheks. Kuhu sa lähed oma Eesti hingega?
Ei kuhugi! Käi täpselt kontori ja kodu vahet,
mõõda truult sängi ja söögilaua vahet... ning
otsi teist sõbralikumat maailma klaaside taga,
kus mittesõbrad muutuvad sõpradeks.
Elu olgu ilus siin ilmas! Ei oska ta seda
olla, siis teeme ta ilusaks.
„Trinke noch ein Tröpfchen!
Trinke
noch ein Tröpfchen!“
Hõissa!
Mis meist tuleb?
Selle maja uksed on nüüd mulle alati
avatud, kust mu kord välja visati. Elu on
neid naljakalt eestlasega narritanud, mind aga
ahvatleva saksa söödaga õnge otsa meelitanud.
Millega see viimati kõik lõpeb? Juba kerkib
minu silmi ette Läti patrioot Galdinsch säält
Needra kihelkonnast ja tema eluseltsiline, Eesti
rahvuslane Kreutzwaldi kantsist, kes kumbki
kumma rahvast ei ole tahtnud pidada niipalju
suureks, et maksaks seega kokku sulada,
68
valides omavaheliseks ühendajaks sidemeks
sootuks võõra keele. Et kummalegi ei sünniks
ülekohut. Ja lapsedki ei ole lätlased, ei ole
ka eestlased. Kolmas, võõras rahvas on neist
tulemas — venelased. Naljaks on neile ema
„Tere-tere“ ja „Jumalaga!" ning isa „Labrit,
kungsT Kord kustub neil mälestuski, et nad
Eesti perest ja Läti verest.
Nii kaovad kaks võsukest väikestest rah
vastest — juba oma lastes. Mis jääb aga jä
rele, kui üks on suurest rahvast ja teine tillu
kesest? Siis peab kaduma väiksem juba võsuna.
Suuremal on eluõigus.
Mina pean kaduma! Mina, kes ma olen
väiksemast rahvast ja üksi tema rahva keskel.
Issand Jumal, võis midagi niisugust mulle
kunagi mõttessegi tulla! Ent nüüd on see
siiski meelitavam, kui kõik muu maailm. Ja
suudab noorus kaua norutada või asju sügavalt
arutada 1 Rõõmudele ja muretusele ta elab.
Kuid üksinduse tundidel kerkib südamesse
kodumaa. Hinges midagi närib, südames va
lutab, etteheited ei anna rahu. Peotäis kulda
kuu lõpul nagu küsiteleb: selleks sa ainult
elad ja oled, et kõhtu täita ja hõisata?
Inimene ei elavat ju mitte üksi leivast,
ka rõõmudestki mitte. Tahaks enesest anda
midagi ka teistele, kaaskodanikkudele; tahaks
ennast nagu ohverdada, enesele raskusi val
mistada, millegi pärast võidelda ja häda, kan
natusi kanda. Aga kellele sa enese siin annad
või kelle pärast kannatad? Kellelegi pole sind
vaja. Kellelegi ei suuda sa südamest anduda
nii, et see sind rahuldaks. Vahel tekib nii
sugune rahuldamatus enesega ja kõige ümbrit
sevaga, et põgened inimeste keskelt linnast
välja mühisevate tammede varju, sirgete pap
69
lite keskele. Hing kisendab kodumaa järele
seda kõvemini, mida kindlamalt sulle selgima
hakkab, et sa sellele kodumaale kaotsi lähed.
Püüan tühja hinge täita kirjandusega.
Saan Soomest Aino Kallas’e hiljuti ilmunud
teosed: „Meren takaa" ja „Ants Raudjalg.“
Need viivad mu virilal hingel lõpulikult põhja alt.
„Neil kohtadel Põhja-Liivimaal on palju
väikesi umbjärvi, rabarannaga soosilmi" loen
ja otse hõljun meie Kiisa-järve kamaral, vettegi
vajun, nagu karjapoisina, õõtsun, nagu suurel
palakal, mis otsadega kinnitatud kuhugi kõrge
male ja keskelt vette veninud.
„ Järved on ise keskelt põhjatu sügavad...“
Meie Marujärvel põhja ei olevatki.
„Isa oskas kõike ja teadis kõike...“
Oh, mis need isad küll ära ei oska! Os
kab sood muuta põldudeks, teha kõik sepatööd
ja puusepatööd, parandab saapad ja valmistab
hobuseriistad, ainult rätsepatööd teeb võõras.
Oh see vana kägardunud isa, kes kunagi
ei väsi ja alati eesotsas rühmab! Saaksin
jälle tema kõrvale!
„Ants oli juba suur poiss...“
Suurtel poistel tuleb kooli minna ja sada
korda korrata: „Eto stul... eto stol". Hommi
kul riputab kooliõpetaja suure lauatüki nööri
otsas ühele poisile kaela, nagu härjale lõkatsi,
ja see poiss peab siis kui paharet ümber luu
rama, et kinni püüda eestikeelse sõna piuksataja ja temale siis kaela visata selle „Vene
vande". Kuid ära on kõik õppinud tummaks,
keegi ei lausu enam sõnagi, naeratelevad aina
ja kõnelevad kätega. Siis tuleb neid provot
seerida kõnelema, et lahti saada lõkatsist. Vii
mane lõkatsi kandja jääb lõunata või õhtul kinni.
Nii tuubitakse meile Vene keelt ja Vene meelt.
70
Vastu tuleb sellele hakata!.. Aga miks
sa ei hakka! Miks siin mõnuled ?! Ja vajud
võõrasse vaimusse, kui umbjärve põhja.
Mõnuled siin ja vajud võõrasse võimusse,
kui umbjärve kamaral vette, et enam säält
väljagi ei rabele.
„See oli tema aadliraamat, orja-aadel.
Seitse põlve tööorje, — selles kõlas nagu, — nagu
— piitsa plaksatus.“
Seitsmenda põlve tööori!.. Mina aga olen
oma esivanemate reas juba kaheksas! Issand
halasta! Miks peame kannatama niisugust
julma ülekohut?
Nad — Ants Raudjala esivanemad — as
tuvad aeglaselt üksteise järel mõisa poole, iga
ühel kümnisekott seljas, pääs — mässumõtted.
Minu esivanemate rodu käis samuti küü
rus, kümnusekotid seljas. Või kui ei käinudki,
kui kroonuvallamehed, siis võõraid orjama pidid
nad siiski, peavad nüüdki! Andma oma suu
rema töövaeva teistele. Selle tööorjuse eest
oled sina, kaheksas võsu esivanemate reas, siia
ära põgenenud, — et siin sootuks ära kaduda
üheksandamana, oma lastes! Muutud venela
seks või sakslaseks. Issand Jumal, miks sa
meid nii karistad ?!
„Mis meist saab! Väetist Venemaa lõp
matuile põldudele...“ Nagu roosaga lüüakse
näkku: — sõnnikuks oled sa Venemaa põldu
dele ! Kurat võtaks! Siis muuks ei ole meid
maailma loodud ?! Kõik meie esivanemad sääl
Uurali kõrgustikkudel, Volga ja Kaarna mada
likkudel, Ülemiste ja Laadoga ümbruses pole
muuks olnud, kui sõnnikuks, rammuks lodeva
tele, kuid piiramatult siginevatele slaavlastale.
Ei, selleks ma ei taha saada !..
Hehehe! keegi hirvitab hinge sügavusest.
71
Eks kõik ole algul samuti viselnud. Elavalt
suremine pole ju kerge. Ent vaata enda läbi,
juba mõtledki sa võõras keeles, mitte enam
emakeeles. Ainult aega on tarvis, üpris lühikest
aega, et umbjärve põhja vajuda kiirelt.
Kurat I
Riputan kodu seinale, oma laua kohale
sildi: Mis meist saab ? Sõnnikut Venemaa lõp
matuile põldudele.
Kas seegi aitab! Kas seegi suudab su
peletada eemale lihapottide juurest, vabastada
võõrastest veetlevatest võludest?
Väetiseks oleme määratud teistele rah
vastele.
Kui kurb, kui lootusetu!
«Tuleb teisi, meist vägevamaid, kes kodu
maa mullast lahti ei lase.
Samm edasi, kaks tagasi.
Kaunas asub kui küna põhjas ja külgedel
Niemeni ning Viilia kokkujooksuvahelisel ma
dalikul. Ühelt poolt palistavad linna «Rohelised
Mäed* ja «Petrovka* mägi (nüüd võivad nimed
olla juba teised) suure tammistikuga, mille taga
ilus Mickieviczi org suliseva ojakesega (suure
luuletaja tillukest majakest, kus ta kord siin
elas ja luuletas, hoitakse alles, kuigi see põi
giti tänavale ulatab ja liikumist takistab) teiselt
poolt, Niemeni taga, Aleksoti mägi eellinnaga
mäeveerul. Mägedele enestele linn ega agulid
tõusta ei tohi: siin algab vägev kindlustevöö.
Sinna ei ole pääsu ka harilikul surelikul. Ja
seepärast teatakse säält ka rääkida imesid:
mõne tunni jooksul võidavat kindlused veest
ümber piirata, raudteed käia mägede alt, ka
hureid olla siin musttuhat; langevat üks fort
vaenlase kätte, võidavat teda hävitada hõlp72
sasti teisest. Kindlus ühesõnaga võitmatu.
Palju selles tõelevastavat, jäi minul teadmata,
küll aga võis näha linna ümber sügavat ka
nali, mille põhjas rööbastikku mitu raudset
püstaeda. Ja langes see vägev kindlus saks
laste kätte peaaegu vastupanuta, jättes vasta
sele saagiks üksi kahureid tuhandeid.
Kitsas ja tolmune on linnas, kuid ilus ja
lahe mägede veerudel. Siin jätkub rohelust
ja õhku kõigile leedulastele ja poolakatele, saks
lastele ja juutidele. Siin on lõbus leedulastega,
palav poolakatega, soe sakslastega ja juttu juu
tidega. Kõikidele oled juba vastuvõetav. Pi
dud, tantsud, mängud...
Kodumaa on õige kaugel...
Sääl tuleb kiri koduvallast — tulgu ma
õige sinna kirjutajaks.
Vallakirjutajaks? Külameestele tõugata
ja tõmmata! Ei I..
Aga miks siis mitte? Miks just tõugata
ja tõmmata? Sa ise juhi neid oma ideaalide
poole.
Aga palk, palk on ju väike! Ainult osa
kene praegusest.
Korralikult elada siiski võid. Ja noile,
kes kärgatasid „Müts maha, mats 1“ võid ehk ka
sõrad vastu ajada. See viimane on kõige meel
divam, see juba midagi maksab.
Enese rahulduseks või petmiseks saadan
vallale palvegi. Valigu, minema mind sinna
ju keegi ei saa sundida. Ja egas nad mind ilma
„käe andmata ja silma nägemata* ei valigi.
Südametunnistus on seega vaigistatud,
nüüd alles on mõnus hõisata.
Kuid õnnetuseks, tuleb mõne aja pärast
teadaanne: ma olen valitud!
No nüüd on alles seisukord! Teed sammu
73
edasi, paned kaks tagasi. Viimaks heidan kõi
gele käega, saagu mis saab!
On jälle aeg, kus tööd kontoris vähe.
Ilma tööta aga on päev kole pikk. Kord lähen
ühe noore ametniku juure midagi õpetama.
Kõnelen, seletan, naljatan. Kuulen, pan tuleb.
Tuleks nüüd ruttu omale kohale põgeneda.
Kuid otse füüsiliselt valus on põgeneda. Ei
liigahtu, jutlen edasi.
Pan vaatab, ootab, annab mulle võimaluse
omale kohale siirduda. Ma aga seletan edasi.
See paistab juba traditsiooni rikkumisena: pani
tulekul olgu kõik oma kohtadel, kui sõdurid
loetelul.
Pan ähib, kuid veel ootab.
Mu keha värahteleb, hinges on hirm.
Mu silmi ette kerkib mu esivanemate rida
vabadusihkega, — ja mina kaheksas reas...
Kõnelen, ei vaatagi panile.
„Mis ?!“ möirgab.
Mulle paistab, et seinad värisevad, ma ise
vaon maapõhja miljonite raskuse all.
„Mis te siin lobisete ?“ mürahtab käskivalt.
Ma ei tõsta päädki. Mu verest on hirm
kadunud, viha, trots, vastupanu on asemele
asunud. Näen enese ees ainult alandajat, kes
minu esivanemad on pannud käima küürus
kümnisekottide raskuse all.
„Käige omale kohale!“
Heidan oma pilgu panile täis trotsi, viha
ja, võib olla, ka suurust ning paendumatust.
Vahime üksteist kui kullid, õgime. Terast tun
nen oma silmades, võitlushimu, jõudu. Pan
keerab selja ja lahkub sõnalausumata.
Mu hinges mässab, kehas keeb.
Ära siit, ära siit! karjub kogu minu
olemus.
74
Ei, ei, ei! protesteerib jälle süda.
Ära siit, kus ollakse veel orjemad kui ori!
Kus inimesest ainult palk on jäänud järele.
Ära enne, kui isegi muutun palgaks!
Vaarun pani kabinetti. Pan vaatleb mind
rahulikult, pehmelt, nagu küsides, et mis siis
nüüd? Et ei maksa olnut võtta südamesse.
Oh, vaataks ta mind pigemini sööjana, kisk
jana ! Siis ma ei nõrkeks.
„Ma lahkun!“ pressin suust.
„Mis ?!“
„Ma loobun kohast."
„Schraubneri juurest ei lahkuta.. Schraubneri juures surrakse." Ta ei ole kuri, vihane,
otse isalikult sõbralik.
„Soovite palka juure?"
„Ei!“
„Saate parema koha ?Ä
„Ei!“
„01ete Ballimaalt?"
„Jah, eestlane."
Kõnelus katkeb.
„Noormees, te talitate mõtlematult."
Sellele ei oska ma vastata.
„Igale vabale kohale tormavad siia kümned."
Ka sellele ei oska ma reageerida.
„Kaua olete siin teeninud?"
„Neli aastat."
„Millal soovite lahkuda?"
„Millal lubate."
„ Sellest veel kõneleme...“
Ma kardan viivitust. Kohe saadan tele
grammi Võrru komissarile, paludes mind viibi
mata ametisse kinnitada. Kinni taganemise tee!
Ilus elu on otsas!
„Lahkun siit!" lausun kohale istudes.
„Lööge ta maha, vitsu andke siinsamas!"
75
karjatab hää Galdinsch. Ta hääles kõlab siiski
soojus, rõõm, ta sinised silmad vaatlevad mind
imetledes. Saan aru ta hingest, Läti popsipoja
hingest: ka tema tahaks vastu hakata, inimene
olla, kuid ei suuda enam — pere peras, vana
dus turjal.
Mind vaadeldakse kui kangelast, kes loo
bus ise kohast väikese kärgatuse pärast. Ar
mas seegi väike lohutus. Kuid kui kuuldakse,
et lähen vallakirjutajaks, muutun jaburaks,
rumalaks eestlaseks, otse kontori au teotajaks.
Kergemeelsena ja tuisupääna paistan ene
selegi: võib nüüd mõistlik inimene purustada
oma elu mingisuguste raamatuliste kujutluste
mõjutusel ?
Elu valmistab siiski üllatusi: viie aasta
pärast purustab ta ootamatalt minu siinsete
kaaslaste rahuliku põlve, paisates nad kõik
sõja eest laiali maailma. Galdinschi pere kat
sus pinda leida kodumaal, kuid ei leidnud siin
püsi — veeres ära Venemaale, kus Vene hüdra
ta hävitas. Mina olin juba suutnud enesele
luua oma kodu.
Kümned tuhanded eestlased ja lätlased
sammuvad nüüd vaikselt küürusselja Venemaa
otsatusse lõusta oma kümnisekottidega — oma
eluga. Kümned ja kümned tuhanded pikas
reas... hävinevad... Ent sedagi on saatusele
veel vähe. Kogu rahvas värisegu ja olgu val
vel — Venemaa täitmatuse pärast 1
Vähe veel, et oleme olnud talle väetiseks!..
Kodu — magus sõna.
See maja, kust kord mu välja visati ja uks
minu eest suleti, see maja uks on nüüd minu
eest suletud — väljapääsuks.
Kodu sääl põhjas — kibe sõna!..
76
Kus kuulen ma sääl raua raginat, tarmu
kat terase tilinat, sajade masinate väsimata
mürinat, mis minu kõrvadele juba muusikaks?
Kus vaimustun kõrkidest ja uhkeist panidest
ning pannadest, kes täis lõõmavat tuld ja rah
vuslikku üleolekut; kus siblivad ennasttäis
sakslased segamini laialõimeliste venelastega;
kus igavesti kärsitu juut rehkleb vaikse leedu
lase kõrval? Nende keskel sähvivad kuldtähtedena lipnikud, leitnandid, kaptenid, kihutavad
kuld juttidena kolonelid, kindralid — pooleks ristiinimestega. Et sõduril ei saa muud, kui seista
rentslis ja tülitada kätt taeva poole. Helisevad
sääl enam kümnete kostelide kellad võidu nagu
maapõuest kõmisevate Vene soboori kelladega?
Kus on sääl küllus, kus rikkus, kus toredus,
kus aristokraatne ümbrus? Ka tuiskavat tolmu
ja haisevat juudi räpakust pole sääll Ainult
lihtsad maamehed omas vaeses lihtlabasuses.
Kümneid kordi olen mõttes käinud pani
man ja oma loobumise kohast lapsikuks ruma
luseks tunnistanud, kümneid kordi olen säält
ka suletusui tagasi tulnud: võib eestlane ennast
häbistada sakslase ees?!
Vargsi enese eest, salamahti teiste eest
kihutan vaksali. Narrina torman vagunisse:
suletud maja on siin!.. Tema, mu südame rõõm!
Rong ähib, rong liigub... veereb musta
vasse tunnelkotti... kannab mu musta tule
vikku helgest, päikesepaistelisest noorusmaast.
Mägi langeb minu senise kodu vahele, mägi
katab minu noorusmaa.
Suits, suits ainult keerleb välja mäe mus
tavast suumulgust. Seegi hõreneb, narmendab,
haihtub, kaob...
Kaob mu noorusmaa, mis tundub kalli
mana kodumaast.
77
Põkk, põkk, põkk! põksuvad vagunirattad,
iga põksuga mind kandes kaugemale minu
noorusmaast, viies mind ligemale kodumaale,
vastu madalusele ja alandustelegi.
Poks, poks! peksab süda... iga põksuga
temagi unustusele lähemale ...
Elu ei ole norutamiseks. Heitlust ja võit
lust ta viskab vagunisse kui toobriga: kanade
ja munade korve, sibulate ja küüslaugi puntraid, kartuli- ja kurgikotte paiskab sisse igast
vaguni mulgust, nagu talvel pakasega külma
avatud uksest. Nende keskel siblivad ja trü
givad juudid, vanad ja noored. Pingipäälsed
ja pingialused täituvad nendest hoolimatult:
neile ei ole miski küllalt halb ega keegi küllalt
hirmutav enese läbisurumiseks ja oma kasu
saavutamiseks.
Takistused ja raskused on
neile vaid hüppelauaks võidule. Kuigi minu
kõrval enam kohta ei ole, määrdinud mustas
kuues juudivana pressib enese mu kõrvale, ja
kui ma ta imitsevast ninast nihkun eemale,
leiab siin koha ka veel tema naine, asetades
isegi oma kana korvi minu põlvele. Protesteerimised ei aita. „Ai-vai, minu pilet olep sama
hia, kui sinu pileti" Ja õige: minu pilet on
täpsalt samasugune, kui temagi pilet.
Üks huvitav rahvas siiski, kes kogu elu
võib ära kasutada ainult enese kasuks. Vagun
oleks täis ainult juuti, ainult teda kuuled, teda
näed, temaga põrkad vastamisi. Ent kus on
siis see pärismaalane, leedulane?
Temagi on siin, kuid vaikselt ja tagasi
hoidlikult, nagu peljates, nagu häbenedes, et
tema kord on valitsenud selle ja hulga teiste
maade ja rahvaste üle ja nüüd sulasena peab
leppima alandlikkusega ja madalusega teiste
keskel, kes suurtena ja väärikatena teda käsu
78
tavad ning teda väheväärtuslisena kohtlevad.
Millest see kõik nii on tulnud? Mis on suru
nud oma ajal nii kange ja nimeka leedulase
tema praegusse tagasihoidlikkusse, otse madalusse? Nagu teiste rahvaste sulaseks?
Küll ikka omariikluse ja iseseisvuse kao
tamine.
Kuramaale jõudes muutub vagun märga
tavalt: juudi aset täidab lätlane. Nagu kännustikulisel uudismaal tormatakse harkadraga
hüpeldes ja käratsedes edasi, mida veab perutsema löönud hobune. Sõnade lõppude jär
sud rebimised, kõnes jaunaskungside väljakisendamised, enese ja oma keele esilenihutamised on asunud vagunisse tüütavalt. Nagu
oleks vagunisse asunud Kuramaa kuningad,
käratsevad ja paljukõnelevad.
Nagu häädmeelt siiski tunned, uhkustki,
et valitseva venelase laia laiutamisega ometi
keegi võistelda suudab.
Ent Valgas asub vagunisse vaikus... või
Venemaa. Ainult venelane tunneb enesel siin
vabadust ja suurt laiust, mugavust ja kodusust,
temast täitub kogu vagun. Talupojalikult rõi
vastatud sõitjaskond avaldab ennast tasa, üksi
kutes lausetes, surutult, nagu kardaks kui
koolipingil, et võidakse talle visata kaela karis
tuseks krapp Eesti keele rääkimise eest. Kuul
dub ka küllalt valet Vene keelt või Eesti keelt
segamini Vene sõnadega. Minulgi on kergem
kõnelda Vene keeles, kui ununevas emakeeles...
Kurb. Kuhu me nii jõuame? Kauaks
meid nii jätkub?
„Oo, skolko ljet, skolko simft hüüatusega
võtab mind koolivend vastu Võrus. „Sind ka
näha! S kakimi sudbami?“
79
„Jäängi kodumaale."
„Siia?“
„Ei! Koduvalda kirjutajaks."
„Vallakirjutajaks?.. Snatschit, progoriel
tõi, bratets! Ei vedanud sul siis võõrsilI..
Palju palka saad vallameestelt?"
„ Kolmkümmend viis rubla ..."
„Palka ju on, aga, mõtle, muschiki, matsid."
Palka ju on! Ma valetasin palgale ju
juure kümme rubla. Sunnis, tule kodumaale
valetama! Ja valegagi paistad veel rumalas
valguses: läbipõlenud võõrsil!
„Elli, Elli, zii tii Antsu an!“ kõlab meie
kõrval — rähmikas härra paksu naisperega
veereb meist mööda.
„Midagi ei ole teil siin muutunud."
„Möödagi veeres siit muudatus: uus Eesti
raamatukaupmees oma perega. Nüüd ei ole
meil enam üksi Saksa raamatukauplus, nagu
siis, kui meie koolis käisime: eestlased on
juba võimul," koolivend hõiskab.
Imelikud need eestlased: ei hooli omast
keelest, aga võimule ronivad. Ja kui nüüd
tagant järele mõelda, et noodsamad vagunis
vaikivad või isegi Vene keelt kõnelevad eest
lased läksid ja aitasid omariiklusele nood lät
lased, kes vagunites nii uhkelt ja kekslevalt
oskasid esineda lätlasena, aga oma riiki luua
ja kaitsta vaenlase eest ei suutnud. Mis oleks
Lätist saanud ilma eestlaste abita? Kindlasti
mitte seda, mis nüüd.
Imelikud on eestlased: keegi ei või teada,
mis nende tagasihoidlikkuse ja vaikimise varjul
peitub.
80
Kodumaa kali.
Orus, mäeveerul asub pärnade varjus tel
liskivist vallamaja — minu uus kodu. Ees
lai, vaba vaade kilomeetrite kaugusele üle ma
dala heinamaa, mille keskel tiirutleb vingerdava
maona jõgi, palistudes vassakult haljaste põl
dudega mäekühmakutel, eest mustava metsaga
surnuaial. Pikal mäeveerul, põldude keskel
keerleb valendav kirikutee, kui päikesepaistele
pleekima tõmmatud maailmatu kangas, mille
üks ots kaob põldude vahele, teine lõpeb kase
salu taha, kust tagant paistab rahulikult Põlva
kiriku torn. Paremalt poolt piirdub vaade
Visse küla elamute kobaratega mäenõlvakul.
Otse kantselei akna ees valendab künkaveerul vana, kuulus Visse kõrts, kus rikkad
vallavanemad enese vaeseks on rõõmustanud.
Nüüd aga tegevuseta. Elukorteri aknast paistab
künka tagant Tilsi veski ja villatööstus. Natuke
eemal, üle orgude ja küngaste vahib vastu
pärnade keskelt Köstrimägi köster Mattissoni
asulaga.
Orud, künkad, metsasalud, jõgi, heina
maad, põllud segamini korratute aasade ja
rägastikkudega — ei, koht on siin kaunis! Ja
elamiseks mulle kolm korralikku tuba. Väike
aedki liivakul tiigi ääres, natuke vesist niitugi
ning mõned hektarid liivast põllumaad. Ainult
kõik hooletusse jäetud. No küll ma juba kõik
korraldan!
On just kohtupäev, rahvast vallamaja juu
res palju. Õuel seisatavad salgakesed mehi ja
naisi, kes kõvasti arutelevad — nähtavasti
kohtuasju. Teel vallamaja ja kõrtsi vahel lii
guvad pikaldaselt, paksudes kodukoetud rõivis,
tööst vaibunud „õiguse-otsijad“, kes pää norus,
81
6
kes ebaloomulikult rõõmus. Sest kuigi kõrts
kuiv, töötab kõrtsi kõrval asuv kauplus otse
võimu silmade all edukalt — märjukesega.
Sõidan õuele rahva keskele.
«Tere, kodumaa rahvas!"
«Tere!" on mõnelt lühike ja kuiv vastus.
Natuke mind silmitsetakse, vähekese vaada
takse ... ja vaieldakse innuga edasi.
„01en uus kirjutaja", seletan.
«Vai vastne kirotaja?" mõni viitsib nagu
imestada. „Om nätä küll nigu liina miis."
Ja kõik! Keegi ei tule mind tervitama,
keegi ei lähene kätt küünitama. Minu käsi ei
sirgu ka esimesena välja. Vahime natuke üks
teist, nagu need, kellel ei tarvitse enam iialgi
kohtuda.
Ometi üks! Krässus punapää eraldub
salgast ja suundub minu poole. Külarätsep,
tunnen ta ära, suur lõuamees, kange küla-advokaat. Vägev mees külameeste keskel, kes
isegi kuulsuse omanud viienda-aasta mässupäevadel. Nägu naeruline, sõbralik käsi sirus,
kuid salakaval ilme silmades.
„No tere, no tere!" ta hüüab liialt sõbra
likult, otse leevelt.
„Tere!“ vastan jahedalt.
„Hm!" mühatab, nagu järsust hoobist
tabatud.
«Hm!“ osatan külmalt.
«Muidu üteldi teil hää kotus olõvat sääl
Vinnemaal, a tulõtõ mii s . . . vallakirotaja
kotusõlõ."
„Liiga hää oli", vastan puudutatult. «Tar
vis halba kodumaa kalja ka larpida."
«Kae, tuu kodomaa taar rikk liinamehe
kõtu ärä."
82
Vahime üksteisele otsa, põrnitseme. Siis
keerame selja ja lahkume, tundes, et sõbralikke
suhteid ei või meie vahele tekkida.
Eh, ei osanud üht võimulepüüdjat teha
oma poolehoidjaks! Soetada tema abil enesele
sada sõpra. Oma vastaseks ta muutsin. Ja
tema järel sorkivad väikesed mehed ka.
Ei taha jääda kauemaks õuele meeste
pilkude alla, sööstin vallamajja. Iseäralik
vänge lehk, omane kinnistele ruumidele, kuhu
kauaks sisse jäetud tubakasuits, tungib ninna
jõuliselt, paks piibusuits ajab köhima. Seinal
ilutseb siiski silt: «Suitsetamine kõvasti kee
latud."
Avan ukse ooteruumi ja kantselei vahel
ja rühin edasi: kantseleis, barjääri taga, punase
laua ümber istuvad meest neli-viis väga täht
salt ja tõsiselt, muutuvad kurjaks, kui näevad
mind sisse tungivat. Nende ees laual puutu
matuse ja võimu sümbol «Meie Peeter", selja
taga seinal toredas mundris Nikolai II.
«Kes teil lubas?" kisendab peenikesel,
naisterahvalikul häälel mustahabemeline mees
laua taga.
«Uks kinni!" pajatab teine sõbralikum
bassihääl suurte vurrude vahelt.
«Tere!" vastan ja tahan kätt ulatada
meestele üle barjääri.
«Siin on kohus!" lausub peenike hääl üle
olevalt.
«Olen uus kirjutaja."
Prillides mees laua taga, kes kirjutab,
tõstab nüüd pääd ja sosistab midagi mustahabemelisele.
«Kohut ei tohi segada!" mustahabemeline
kärgatab, kes näib olevat siin peremees.
«Lähen oma korterisse."
88
^Korterisse pääsete teisest otsast.“
„Siit ka saab ...“
„Otto, kus sa oled?44 hõikab musthabe
hädaldavalt.
Vallakasak Otto ilmub lävele.
Minna tagasi? Näidata noile vahtivatele
külameestele ooteruumis, kuidas siin sind käsu
tatakse? Või lasta enda viia koguni Ottol?
Ei kumbagi! Sammun rahulikult edasi mööda
punaselauameestest.
„Meil on omal kirjutaja44 hõigatakse mulle
tagant.
Õige: vanast kirjutajast ei saadud muidu
lahti, kui eraldati tema ametist kohtukirjutaja
osa ja anti uue kätte, jättes vallakirjutaja ilma
tähtsamast osast sissetulekust. Vallakirjutaja
loobuski siis omast kohast. Mina olen siia
valitud ainult vallakirjutajaks, kuna kohus on
omale võtnud teise mehe, kuni minu isiku ja
poliitilise meelsuse selgumiseni. Eraldudes nii
täitsa vallavalitsusest, tekib nüüd nagu iseene
sest esile võimuküsimus: kumb on nüüd siis
tähtsam, vägevam, peremehelikum vallamajas
— kas vallavalitsus või vallakohus, liiategi,
et vallavanem ja too mustahabemeline pääkohtunik pärit ühest ja samast külast ja koguni
vaenulikud piirimehed, vallavanem rikas pere
mees, pääkohtunik aga väikekoha omanik, kuid
suurte võimupüüetega isik.
Minule on need asjaolud osalt veel tead
matud.
„ Võime mõista teie kinni..."
Jälle ei suutnud järgi anda parajal paigal!
Pääkohtuniku teha ju on, kas ta mind võtab
kohtukirjutajaks või mitte.
Seda parem vahekord sigineb vallavalit
suse liikmetega. Need on ümbruskonna jõu
84
kamaid peremehi. Nendega koos liitume kõik
kohtu vastu Ja nähtavasti kohtuliikmed, väikekohtade omanikud, ühes kohtukirjutajaga liitu
vad kõik meie vastu. Eaks vaenulikku jõuku
tekib vallamajja. Pea tutvunen ka kolmandaga:
valla nõukoguga. Ka tema tahab valitseda või
vähemalt toetada seda poolt, kumb pool hakkab
teisele alla jääma. Et vallavalitsus nagu pääl
tahab püsida, siis on nõukogu sagedamini
kohtu poolt.
Juba esimene kokkupuutumine nõukoguga
ei lõpe mulle õnnestavalt. Kartes näidata oma
oskamatust vallaasjades, püüan ruttu teha kõik
kirjalikud tööd. Päev lõpeb isegi liialt vara.
Nõunikud võivad minna koju. Kuid nad ei
lähe, nad ei hindagi seda, et ma nad kiirelt
istungilt vabastan.
„ Vanast istusime siin poolõ üüni“ tähen
dab keegi.
„No vanast! Vanast oli siin ka millegi
man istuda 1“ kahetseb teine.
„Ah sa arvad, et vastne kirotaja meid
ilma jätt?“ täiendab kolmas.
„No sedä ei olõ!“ kaitseb mind neljas.
Kõneldakse omavahel, kuid nii, et ma
kõik kuulma pean. Sõbremad nõunikud kahmavad mu kaenla alla — ja lähme! Lähme
liiku jooma!
„Mäel“, s. o. lähemas külakaupluses võib
kõike saada, mis liikudeks vaja. Meid, kui
võimumehi, juhitakse tagakambrisse. Kuid siis
satutakse kimbatusse: mind ei usaldata. Tõen
datakse väga süütult, et siin viinaga ei kau
beldavat. Pikapääle tekib siiski viinapudel
lauale ja õllekorv laua alla. Kõrvaliseks an
takse kuivanud kringleid ja soolaseid silke.
Üks määrdinud klaas hulga meeste kohta
85
antakse ka. Kuid seda suurem sigib sõprus:
üks klaas ja ühine silk aina rohkem meid seob.
Joome, hammustame silku pääle ja jürame
kuivi kringleid. Ning sõprus muudkui tõuseb.
„Võta, vennas, ärä korda kinni piä! Egas
muido sinost saa kirotajat ega santigi."
„Kirotaja piäb juuma."
„Tips tüü pääle om kui sann väsünü
kihäle."
„Juu ja piä miil!"
Patsutatakse mulle õlale, nimetatakse
mõistlikuks meheks.
„Kõnõldi, et olõd kõrk ja kõik — loril
Proosit!"
„ Proosit!"
Ka teisi nõukogu liikmeid tuleb siia taga
tuppa. Märkan, et need on enamalt jaolt pops
nikkude esindajad, kelle ninameheks rätsep.
Peremeeste esindajad on osanud mu võtta oma
kilda. Ma ei tohi aga olla erapoolik. Lasen
tekkida ka uustulnukile pudelid lauale — et
joogu! Ei joo: tulgu mina ja joogu nendega
koos. Vabandan, et ma enam juua ei jõua.
„Vai miiga ei kõlba üten juuma?"
„Ei kõlba miiga juuma, ei kõlba ka miiga
üten vidämä."
„Egas miigi sandi olõ, et su viina joomõ!"
„01õmõ mis mii olõmõ, aga valla sulasõ
mii ei olõ!"
Tellivad ise omale viina ja jätavad minu
viina puutumata.
Kroonuvalla mees.
Kes käivad vallamajas?
Kellel sääl asja on. Kes säält midagi
saada tahavad või kes sääl midagi andma pea
vad. Kummalgi korral on käija huvitatud, et
86
tema käik täituks võimalikult kasulikult. Kum
malgi korral on käijal tegemist vallaametnik
keega, pääasjalikult vallavanemaga ja kirju
tajaga, viimasega vahest kõige mõõduandva
malt. Ustakse isegi, et need ametnikud võivad
asjale anda käigu soodsalt või ebasoodsalt.
Võivad maksudega kannatada, võivad need ka
sisse nõuda kiires korras; võivad kodanikul
saadaoleva summa välja maksta kohe, võivad
maksuga ka viivitada; võivad anda välja tun
nistusi väga häid, võivad anda ka mitte päris
häid, koguni väga halbu; võivad kodanikul
käia lasta ühe korra, võivad ta kutsuda ka
mitu korda. Ja igal juhtumil võib kõik sün
dida seadusega kooskõlas, nii et kodanik neile
midagi ei saa teha. Neil on alati õigus.
Kodanikud on kõike seda tundma õppinud,
on sellest omad järeldused teinud. Eriti kui
kirjutaja on vallas püsinud mitukümmend
aastat ja on tõusnud vallas vägevaks võimuks.
Siis on siginenud ka üks osa kodanikke, kes
on seda olukorda kasutanud enese huvides. Need
kodanikud tahavad igal toimingul enesele soo
dustusi ja eesõigusi, isegi sellaseid, mida seadus
ja asjaajamisekord ei luba.
Astub kantseleisse niisugune soodustuste
ihkaja, seisatab, ootab, köhateleb. Annab sil
madega märku, kutsub näomoonutustega kõr
vale. Kibeleb, köhateleb. Viimaks ei kannata
välja, sosistab: „Kirotajaherr!tt
„Mis on?“
„Mul oli midägi üteldä.*
„Laduge välja!“
„Nii omavahel oles.*
„Siin on jutt kõigile.*
„No tulõ’n siiä!*
87
„Laske siis lahti!“ ütled kõvasti, astudes
tema juurde.
„Ma jütse midagi kööki," sosistab hool
davalt.
„Ma ei ole tellinud."
„Ma niisama... egas ma mässu taha."
„Siis viige ära!
„Egas ma sant olõ, et antud tagasi võta!
Tuu om niisama, hää mehe poolest." Ja katsu
sa mitte vastu võtta hää mehe poolest toodut!
Siis solvub tooja kõige sügavamalt.
Oh neid hää mehe poolest häätegijaid!
Kui nende omakasulikud lootused luhtuvad,
kujunevad neist kõige visamad vastased.
Kuid kaotada nad tulevad! Viin ja suits
tuleb vallamajast välja tõrjuda! Ja ka kindlad
töötunnid maksma panna, et ametnikkudel ei
tuleks oodata asjata rahvast ja rahval vahel
ametnikke.
Siis ametnikud võivad minna varakult
koju ja mina võin hüpata aeda siblima. Jätkub
kaheksastki kantseleitunnist.
Elustav päike veel paistab soojalt üle
künka otse minu aeda, lõokesed kõrgel lõõri
tavad, konnad tiigis aia veeres krooksuvad,
rohi tärkab, puud puhkevad, maa lõhnab elust
ja ärkamisest.
Taevalik on aias paljajalu ja särgiväel
sahkerdada, muda tiigist kärutada, sõnnikut
laudast veeretada ja liivakut muuta marjamaaks.
Oled nagu looja, nagu kõrbenud pinnale uue
elu tooja.
„ Jõudu!"
„Kulub ära."
„Kae, kirotajaherr om nakanu sõnnikuvidäjas".
„Töö see ka!"
88
„Seo mõni herrä tüü!*
Suur mees seisab minu ees, ma tema man
kui poisike. Pühapäevselt rõivastunud, habe
ajanud, valge rätiku ümber kaela mässinud,
näo pesenud, käed küürinud. Igapidi omas
paremas olemises. Aga leiab siit eest sõnnikuvedaja. See juba inimest peab vihastama:
kõikjal ainult töö ja sõnnik.
Jutleme ilmast ja tööst. Viimaks mees
sõnab: „Kirotajaherr“, — ise vist mõtleb, et
mis herr sa ikka oled! — „ma olõ iks asjä
peräst.*
„Laske lahti!“
„Lahti ei olõ midägi lasta, — ma taha
tunnistust.*
^Vallavanem on juba ära läinud.*
„Täämbä om jo vallavalitsusepäiv.* Mehe
hääles kõlab kurjus.
„01i!“ rõhutan.
„Sa kirota siis tunnistus valmis, ma esi
lää lasõ vallavanõmbal käe alla panda*, dik
teerib mees.
„Vallavanem peab ka teadma, mis sääl
kirjutatud on.*
„Midägi ei tiiä ta! Mis sa tiid, om tett:
vallavanõmb muudkui virotas pitsati alla *
„Nii ei lähe.*
„Tiid timä kunagi, mis sa sääl vinne keeli
vusserdadl*
„Tulge teine kord.*
„Tõnõ kõrd tulgu ma sedä maailmatu
maad laaperdama?! No ei!“
„Ootasime küll teid kaheksa tundi.*
„No selles tii olõtõ!*
Ma hakkan muda kärutama.
„Kuulõ, kirotajaherr! Ei massa paugupäält pahaneda! Ma olõ sino esäga vreunt
89
miis, olõ sullõ ka süüki liina järgi viinu, kui
sa sääl koolin kävet... ei massa kohe paugahtada.“
Häda on nende isa ja oma sõpradega!
Neid näib olevat pool valda. Pool valda näib
olevat mulle teinud kunagi suurt hääd. Ja
kõigile oled nüüd kohustatud tegema vastu veel
suuremat hääd. Eh, kodukohas ei maksa küll
kellelgi hakata ametnikuks!
„Seh, viska ja ..
Mehe taskust ronib välja viinapudel.
„Ma ei joo.“
„Juu, kui andas, püüä kinni, kui pakutas!“
„Ei!“
„Siis ma esi juu... Näed nüüd, et ei olõ
kihvt. Võta nüüd!“
Suskab pudeli mulle nina alla. Ei suuda
enda enam taltsutada, röögatan: „Sääl on vä
ravad !“
Mees ajab jalad harki, toetab käed puusa
ja pajatab rahulikult: „Kes sa niisugunõ olõd?...
Valla sulanõ! Mina aga olõ Rebastmäe perisperemiis! Mõistad!?* Virutab viinapudeli minu
lillepeenra kividel puruks ia sammub uhkelt
väravate poole. „Kõrk ka, sitavares!* mõmiseb.
Päike ei paista enam rõõmsalt, lõokesed
ei lõõrita lõbusalt, maa ei lõhna elust ja ärka
misest.
Ometi ei tahtnud ma temale paha, ainult
korda kaitsen ja viina tahan välja ajada valla
majast.
Ei saa veel masendavast muljest vaba
neda, kui mees on tagasi ja temaga vallavanema
abi lähekonnast.
„Panõ nüüd kirjä, et mino puult saa
kolmkümmend viis virsta Võrolõ!*
90
«Ainult kakskümmend viis", rõhutan.
«Kolmkümmend viis!" röögatab.
„Kakskümmend viis!" kinnitan.
«Olõd sa mõõtnu?"
«Seda pole tarvis."
«Siis panõ kirja — kolmkümmend viis!"
„Ei pane!"
«Kae kos kurat 1“
«Kolmkümmend võiks ära panna", vallavanema-abi arvab.
«Kakskümmend viis, nagu kõigile."
«Kirjota, vallavalitsus käsk! Sino asi om
vedädä sulgõ, vallavalitsuse asi kõnõlda", mees
õpetab.
«Teie asi on pidada suu!" hüüan ja viru-'
tan sule lauale ning põgenen aeda.
„Üts tsiga kirotaja, kurat! Ja viil oma
küla miisl" Sülitab, kahmab kübara ja läheb.
Oh, see oma küla mees ei oska kirjutaja
olla! Ei oska sulane olla, ei püüa ka herrana
maksvusele tõusta.
Aga kroonuvalla mees
tahab ise olla kas herra pääl või sulasena
herra all, omasarnaseid herrasid ta ei salli.
Kuid see mees mulle siiski meeldib: ei
paluskele, ei kumardele. Kindlasti ei tule mitte
enam nuruskelema: kirjutajaherra, no andke
päälegi siis tunnistus kahekümne versta pääle.
On uhke ja suursugune oma asja juures, kuigi
see asi on õiguslikult vähekese vildak. Kannab
kahju, jääb tunnistusest ilma, aga ei paendu.
Need kroonuvalla mehed on küll natuke hooletuvõitu, vaesevõitu, aga oma õiguse juures
sitked kui sarved. Ning valmid kroonut ja
kroonumehi haneks püüdma, kus aga saavad.
Eks mindki peeta teataval määral kroonumeheks, keda võib tüssata ja natukene narritada.
91
Mis teie siis nüüd tahate ?
Vist 1909. a. suvel peatub Helsingi üli
kooli professor Heikki Ojansuu minu juures
nädalaid. Ta uurib Eesti keele murdeid. Teeme
sõite vanemate inimeste juure kaugemale, lähe
maid kutsun ma vallamajja. Vallamajast väl
junud kutset ei julge ükski vanake jätta
täitmata, kuigi see täitsa erateel tehtud ja
päälegi veel palve.
Raskem on juba vanakesi panna kõnelema.
Mõne kullakatla suudad ajada üle äärte voo
lama ainult viinaga. Ka sedagi vahendit kasu
tan, kuigi ise südame põhjani olen vihastunud,
kui minu juures viinaga midagi püütakse
saavutada. Kui vanake juba lämmaks ja jutu
kaks on köetud, ilmub Ojansuu ja hakkab
sõnu üles tähendama. Ihu-hingega on ta siis
vanakese sõnades ja sõnade iseäraldustes.
Kuuleb niisuguseid peensusi ja erinevusi, mida
ise võhikuna omas murdes kunagi ei ole kuul
nud ega märganud. Nagu nirk on ta kuulamas
vanakese kõrval, pää kõverdi, kõrv kõneleja
suu lähedal (teine kõrv tal on teravast kuula
misest juba natuke tõrges), väike, kõhetu kogu
küürus paberi kohal.
Kui juba kõik vanad tühjaks imetud, ta
tahab uurida Põlva kirikuraamatuid. Avaldab
soovi minna õpetaja jutule.
Siin tekib minul juba väike hirm: kui
hõimlaste teadlasele sääl küllalt lugupidavalt
vastu ei tulda, kui sääl teda koheldakse nagu
meid, eestlasi, on harjutud kohtlema? Oleks
kole piinlik ja hirmus häbi näidata soomlasele,
kuidas siin meid veel mõõdetakse. Saadan
õpetajale teate, et lähen tema juure sel ja sel
päeval Helsingi ülikooli professori Ojansuuga.
Palun meid vastu võtta.
92
Määratud päeval ja tunnil sammume
kirikumõisa. Ilusas Maarjaorus uibuaedade
vahel asub õpetajamõis, kahekordne kiviehitis.
Alumisel korral asub teenijaskond ja mõisa
rentnik, ülemisel korral elab õpetaja ise.
Õpetaja juure pääseb kaugele etteulatuva suurtreppi mööda küljelt ja maja tagumisest otsast
köögikäiku kaudu. Suurtrepp on olnud mõis
nikkude kasutada, köögikäik eestlaste tarvitada.
Selkorral ma tahan ka tarvitada suurtreppi: ei tihka ju viia soomlast köögikäiku
mööda, liiategi veel professorit ja õpetlast.
Kuid hirm on siiski südames, mida ma Ojansuule muidugi ka ei tihka avaldada. Mõisatreppidest mul on olnud juba alandavaid koge
musi. Ja sellegi suurtrepi ette olen näinud
sõitma ainult parunisid ja vonisid tõldades,mille
rataste isesugune monotoonlik vurin isegi juba
mõjub mahedalt, suursuguselt. Sellest suurtrepist on mulle ka seletatud, et kui praegune
õpetaja Johann Christoph Schwartz oma isa,
praost Johann Christoph Shwartzi pojana kord
külapoistest rünnatud, ruttanud talle appi
köstri poeg Otto, kange poiss kui vägimees.
See vopsinud külapoisid laiali ja tema saatel
tuldud siis kuni kirikumõisa suurtrepini. Õpe
taja poeg peatanud suurtrepil, köstri poeg
seisatanud all trepi ees, ning õpetaja poeg
pajatanud siis sõbralikult köstri pojale: „Du
dummer Jung, geh’ jetzt nach Hausel“
See võib olla ka anekdoot, ent väga ise
loomustav tollele ajale ja mõisate suurtreppidele.
Suurtreppidest on tehtud nagu mõni pühadus,
nende ettesõitmisest, neil vastuvõtmisest ja
ärasaatmisest nagu mingisugune väärtuslik
rituaal, kõrge kultus, mille osasaamisest olid
kõrvaldatud eestlased.
93
Kõigele sellele mõtiskelen Põlvale lähe
nedes. Kerkib silmi ette ka võimas pastori
kuju, — kui ta meid veel ei häbista?
Jõuame Põlvasse. Siis ei olnud Põlval
veel seda aleviku nägu, mis nüüd: kõik maa
pind kuulus kirikumõisale ja see ei lubanud
tekkida uutel elamutel oma pinnale. Ainult
üks kauplus võis olla ja seegi kirikumõisa
rentnikuna. Nii asus kihelkonnakool, apteek
ja Plaado vana rauaait teede nurgas ühel pool
ja lai roheline „hobuste-plats“ kiriku ees teisel
pool, mille ääres, sohu surutuna, kükitas ka
„pääkoolimaja“. Vastas omaette kerkis õpetajamõis, ulatudes ühe küljega aia sisse, teisega
tee veerele, millelt algas suurtrepp.
Astume suurtrepile. Õige kõrge ja lai lah
tine trepp. Kogu kirikuümbruslik Põlva paistab
siia kui peol, ja vist meiegi paistame kaugele
mustade tontidena valgel härbeni seinafoonil.
Kõlistan. Sees ei tõuse kobinat. Ootame.
Ootame. Ei avata. Helistan veel korra. Ja
jälle ootame. Ikka veel ei avata! Külm higi
tekib juba otsale. Köhatelen, kobistan kanna
dega, astun akna ette, et seest meid võidaks
näha — ja avataks ometi!
Vahin ümber, kas meid ka keegi näeb?
Põrgu päralt, oled kui peopesal kõigile näha!
Kõlistan vihaselt, helistan pikalt. Lööks
kõige selle kellavärgi lömaks, et see ei suuda
inimesi tuua ust avama! Taevas, kui tuleb
siit põgeneda häbiga, näidata hõimlasele, et
meid suurtrepist sissegi ei lasta.
Ootame. Veel ootame. Sõnagi ei lausu
kumb kummalegi, aga ootame.
„Saa-ai tii säält sisse 1“ hõikab keegi
eemalt vastashoonest, nähtavasti õpetaja kut
sar. „Minge köögitrepist!“
94
Kurat võtaks! Me tahame siit sisse pää
seda! Me ei lähe köögitrepist! Ja nagu minu
mõtet aimates, hõikab sõbralik hääl: „Seo
trepp om säkso jaos.“
Olen valmis põgenema, jooksma, maa
alla hüppama, ent Ojansuu võtab sedagi juh
tumit õpetlasena, uurijana, ega taha joosta
ühes.
Veame enese köögitrepipoolsesse otsa.
Siin on mõisa köögitreppidele omane ümbrus:
läve ees tiigis prääksuvad pardid, haned pater
davad ja kanad kaagutavad läveesisel, koer
kargab vastu kurjalt, kuid ei tee meist siiski
suurt välja. Loomad on omast hääolust igale
poole jätnud midagi olulist järgi.
Laskume madalale võlvi alla, nagu keld
risse. Poolpime. Kuhu edasi? Seina äärest
tõuseb üles kitsas trepp. Veame enese üles
toda treppi mööda. Jõuame valgemasse ruumi,
mis koridorina paistab olevat kahe eluruumi
vahel. Ka siit viib veel üks trepp üles kõrge
male. Koridori põrand värvimata, valge liivaga
üle riputatud.
Sammume valguse suunas.
Jõuame akna alla kahe ukse ette. Koputame
ühele uksele — sees vaikus. Teise ukse taga
kuuleme hääli. Astume sinna. Kaks plikat
säristavad pannidel liha ega vaatagi meie poole,
kui hüüavad: „Kirotustarõ om tõsõl puul!^
Nähtavasti ollakse siin harjunud eksitajatega.
Kuid siis rõbahtatakse mind ja hakatakse lüki
tama: meie ikka millegi poolest eraldume igapäivsetest eksitajatest.
Hüppame ruttu naiste juurest välja. Ukse
sulemegi kõvasti kinni. Aga kuulda on läbi
uksegi naeru ja parastamist: „ Visse kirjotajalgi asä vilto! Tiiä-äi kas Lulliga vai Mahdaga ?! — käü joba õpetaja man esäga.“ Ja naer.
95
Seisatame. Seedime kuuldud, nähtud.
Siia akna alla on asetatud ka pink istumiseks
ja hoovõtmiseks õpetaja manu minejatele. Pingi
all tönn kasulikkude söögijätistega. Nurgas
püsti luud ja muud koristamiseriistad. Pingi
otsa all söenõu. Kõik tarvilikud asjad. Ja
kõik korralikult omal kohal. Nägemiseks ja
õppuseks käijatele.
Köögiuks avaneb, meile hüütakse jul
gustavalt: „Minge sisse õnnõl“
Nii on need köögineitsid vist küll julgus
tanud siin tuhandeid pelglikke „loetajaid“ ja
noomitusele minevaid patuseid, kel enneaegne
armastus on muutunud kurvastuseks.
Koputame. Astume sisse „õnnõ.“
Siseruumidest väljub meie poole Johann
Christoph Schwartz.
„Tere!“ ütleme.
„No mis teie siis nüüd tahate?“ kõlab
vastu mõisniklikult, üleolevalt, hävitavalt, nagu
vahest enneaegsetele armastajatele.
Nagu puuga löödi pähe, sõnagi ei saa
me enam suust. Abitult tammume.
Mis meie tahame?
Visates nii ülalt meile näkku valusa küsi
mise, mis meie tahame, ta muidugi ei mõtlegi,
et niisuguse küsimusega meis õhutab sootuks
teisi tahteid, kui neid, millega meie siia tulime.
Mis meie tahame: Kõigepäält, et see
alandav köögikäik kaoks,... et needki kaoksid,
kes küsida maldavad: Mis meie siis tahame?
„Teie saatsite mulle kirja eila% jatkab,
tahes löögi mõju vähendada.
„Saatsin küll,... ja siin on professor
Ojansuu.“
Nagu „loetama“ või „sissekirjutama“ tul
nud tunneme endid siin olevat. Õpetlaselgi
96
on see liialt õpetlik. Teeb mõned märkmed —
ja me kaome. Sõnatult sammume kuni valla
majani, kuhu poolteist kilomeetrit. Alles söögi
laual avanevad keeled.
Imelik, kui vaadelda nüüd tagant järgi
meie tollekordseid tahteid ja praegusi saavutusi.
Kui need tahted üsjaga täitunud, kui leplikuks
oleme muutunud.
Ja vist kuni tema surmani ei tihka ega
söanda Põlva mehed nõuda endile teist käiku
õpetaja juure, kui too õõnes, pime köögikäik,
mida mööda meie Ojansuuga kord käisime.
Kümned tuhanded eestlased aastas käivad sama
teed ka iseseisvuse päevadel juba tosin aastaid.
Sest võimas valitseja on Schwartz omas
riigis, kellele ei leidu Põlvas väärikat vastast
ei koguduses, ei ka väljaspool kogudust, ei
üksikult, ei in corpore. Diplomaat, peenike
diplomaat omas Põlva koguduses, kus tema
suguvõsa on nagu põlistunud ja ainult demo
kratismi rünnakule alistub: praeguse Johann
Christophi meespere on jäänud eemale pastori
rüüst ja liialt demokraatistunud.
Ta rasketest seisukordadest sipleb välja
kaotuseta, konfliktid lahendab rahuga ja ilma
kahjuta enesele. Ent vaenlast siiski ei unusta.
Rünnata otse ei armasta, aga ümber haarata
oskab märkamatalt ja kindlalt. Lahinguid palju ei
kaota või kaotatudki lahingust ei too kaasa kahju.
Okupatsioonimeestele oli omamees. Ent
enamlasedki ei suuda talle teha kurja: püsis
paigal omas koguduses kogu sõja aja, ka enam
laste keskel, kuna teised õpetajad põgenesid,
talupojadki lasksid jalga enamlaste eest. Tema
aga püsis paigal — tervena! Lugupidamine
on temast suur Põlva koguduses. Ja ka hirm
tema eest.
97
7
Alati tõsine, pastorlik, pühalik. Pastori ikult pikaldane omas raskes kõnnakuski. Tüse
kerelt, vaga näolt, nagu Luterus. Naeratabki
jupilist, sunnitud naeru, nagu rasket kompen
satsiooni andes ilmalikkusele. Hääl on tal mahe
ja kõlarikas. Ütleb jutlust puhtas Põlva mur
des, on vanem põlv vaimustatud „omast
Vartsist“. Kehastab eneses tugevasti mõis
nikku, nüüd juba rängalt sordiini all.
See käik kirikumõisa lükkas mu jälle
heitlusse võõraste vastu, nende vastu, kes seda
tahtsid, mida meie ei tahtnud.
Põlva seltsimaja.
Põlva Rahvahariduse Selts, tegevusrikkamaid seltse Võrumaal üldse, on ellu õhutatud
Metste küla kooliõpetaja Jaan Vahtra (nüüd
kunstikooli „Pallase“ õppejõud) poolt. 1905.
aastale järgnenud natuke vabam õhkkond või
maldas juba niisugusegi seltsi asutamise, kus
rahvas ja rahva haridus esiplaanile oli juletud
asetada. Vormilikult olid seltsi asutajad Kioma
karskuseseltsi „Kindluse“ tegelased Jaan Toom,
Markus Kiusalaas ja nim. Vahtra. Avamiskoosolek peeti Põlvas 23. septembril 1907. a.,
millele oli üleskutsetega rahvast kokku kutsu
tud kogu kihelkonnast. Koosolekust võtab osa
umbes 50 inimest.
See noor selts puhkeb tegevusse suure
hoo ja värskusega. Tema ümber koondub ki
helkonna haritlaskond ja ärksamad kodanikud
üldse. Juhatusse valitakse kihelkonnakooliõpetajad Toomas Toiger ja Johan Kala, küla
kooliõpetajad S. Sabre ja J. Vahtra, apteeker
R. Bergman ja kohaomanikud D. ja J. Raudseppad.
98
Juba sama aasta lõpul on seltsil üle 160
liikme. Selts korraldab pidusid ja isegi ühe
näitemüügi.
Kuid juba järgmise aasta sügisel tekivad
seltsis suured lahkhelid. Üks osa liikmeid, kes
peavad enda 1905. aastast pääle käreineelseteks, loevad iga eluavaldist, mis kuidagi vast
olus seadusega, juba niisuguseks, mida tuleb
toetada. Kui siis ühe seltsiliikme, kes tapnud
mõrtsukalikult inimese, väljaheitmiseküsimus
üles kergib, pääsevad kired lahti: käremeelsed
sõdivad ägedalt inimesetapja seltsist väljaheit
mise vastu, liiategi, et see kuulub neile lähe
dasse ringkonda, kuna jälle mõõdukamast ring
konnast ähvardatakse otse seltsist lahkumisega,
niipea kui mõrtsukas seltsi liikmeks jäetakse.
Hääletusel kujunevad jõud pea ühesuurusteks,
tarvilikku enamust väljaheitmiseks ei saada,
ja mõrtsukas jääb seltsi liikmeks edasi. Koos
olek muutub nii ägedaks, et lõpul kirjatoimetaja
Vahtrale kiputakse kallale rusikatega võitnud
käremeelsete poolt. Viimased ei lase enda oh
jeldada ka mitte koosoleku juhatajalt. Viimaks
lõpetataksegi koosolek enneaegselt.
Mõrtsukaküsimus muutub nii tõsiseks,
õieti poliitiliseks küsimuseks, mis ähvardab
seltsi juba algul suretada või vähemalt lõhes
tada kaheks leppimatuks pooleks. Õnneks jää
vad järgmisel koosolekul käremeelsed nii tuge
vasti parajuslastele alla, et mõrtsukas siiski
seltsist välja heidetakse. Seega on suuremale
osale seltsi hõlma all tegevus jälle võimaldatud.
Kuid kahtepidi mõjub see tüliküsimus seltsi
edaspidisele arenemisele siiski halvavalt: seltsi
niigi juba viril poliitiline ustavus omab võimude
silmis veelgi suurema kaalu. Vanem ja mõõ
dukam element hakkab vaatama seltsile kõõrdi,
99
põlgavalt, eriti aga kihelkonna- ja kirikukonvendis otsustavad võimud. Kuna seni seltsil
võimaldati pidusid pidada leerimajas, hakatakse
nüüd takistusi tegema siin tegutsemisele. Kui
selts siis hädasunnil jookseb ühest kohast teise,
otsides enesele päävarju, ei leia ta seda mitte:
kogu Põlva aleviku maad kuuluvad kiriku
mõisale ja ilma kirikumõisa nõusolekuta võib
selts, nagu Noa tuike lennelda vee kohal, ilma
et ta pinda leiaks, kus oma kanda kinnitada.
Kiriklikkudele ringkondadele ja mõisnikkudele ei
näi selts mitte põrmugi meeldivat: on ju seltsi
ümber koondunud Eesti haritlased ja üldse
rahutu element.
Seltsimajaküsimus ripub õhus aastaid.
Ei leita talle mingit lahendust.
Pääle häbistamist kirikumõisa suurtrepil,
torman ka mina heitlusse seltsimaja pärast
hõisates. Mulle paistab, et siin on meie vastu
mõisnikud ja pastor — see üksi juba sütitab.
Kuid süttimisest üksi on liialt vähe: vastaste
käes on võim ja vägi, nende poolt seadus ja
konventki.
Tuleb tarvitada kavalust.
Minu asukoht vallamaja ümbruses on ju
ka kihelkonna keskkohas, kirikust eemal vae
valt paar kilomeetrit. Ümbrus ilus, maad kül
laldaselt, seltsi tegelased pääasjalikult siitpoolt,
miks siis mitte seltsimaja ehitada siia! Oleme
lahti kõigist Põlva patroonidest korraga.
Lasemegi lahti kange kõmu: seltsimaja
ehitame Koiola vallamaja juure. Vaatame, kas
Põlva laseb ära omist küüntest sissetuleku-allika?
Selle kõmu all kutsumegi kokku pääkoosoleku. Jälle palju ärevust ja põnevust.
Inimesed on aastaid kestnud asjata rabelemisest
seltsimaja asukoha otsimise pärast juba kanna100
tamatud, vihased, ollakse valmis seltsimaja kas
või kiriku taha rappa ehitama (kuid seegi on
ikka kirikumõisa päralt). Loomulik, et nii
suguse meeleolu juures Koiola isegi väga vastu
võetavana kohana osutub. Kuid üksi see nime
esile tõusmine tõsiselt, näib Põlva vastupanu
olevat murdnud: kirikumõisa saadik teatab, et
ka õpetaja olla nõus seltsile andma vana kirikukõrtsi.
Selle vastu ei suuda enam keegi seista:
paremat kohta ei ole Põlvast lootagi. Lüüakse
käed kokku pastoriga kümne aasta pääle, maks
tes talle sada rubla aastas renti ja ehitades
ise uus maja.
Hurraa! Oleme võitnud! Pesaase on käes!
Või on võitnud siiski kirikumõis? On saa
nud meie jälle oma kontrolli ja võimu alla?
Saab kümne aasta jooksul meilt rendi ja kümne
aasta pärast ütleb meile: sõbrad, võtke oma
maja ja kõndige ning koristage ta minu maa
päält! Või kuulge minu sõna.
See kõik võib juhtuda: olukord ja leping
ise on selleks soodne. Kuid siiski ei raatsi
mitte ükski lepingule vastu seista. Nii meeli
tavana ta paistab. Ka lohutame endid, et ega
ometi kümne aasta pärast olukord enam nii
räbal tohi olla, kui praegu. Usume otse, et
kümne aasta pärast meie oma lepingut isegi
parandada võime, aga mitte, et siis seltsimaja
meilt käest võidakse võtta.
Kuigi seltsil vaimustust jätkub koormate
viisi, ei ole temal raha mitte üle viiesaja rubla.
Seltsimaja aga tuleks maksma umbes kaks
kümmend korda rohkem. Ja mida rohkem
asume tegelikule tööle, seda enam kaob vah
vus, isegi usk kordaminekusse hakkab kaha
nema. Viimane eestseisuse otsustav koosolek
101
on Visses. Väljas tundub juba lumelagunemist.
Vanemad ja kaalukamad mehed avaldavad
kahtlust, kas üldse maksab käesoleval kevadel
ette võtta majaehitamist. Tuleks enne veel
raha koguda ja siis järgneval sügisel tööle
asuda. „Kahtlused matame hinge põhja! Rahva
ees oleme miljonärid!“ hüüab noorem koosolijatest. Otsus langebki ehitamise kasuks, ja
juba järgmisel päeval jookseme metsi mööda
ning ostame palke.
Siis algab üks äge materjalivedu. Isegi
õpetaja laseb vedada oma hobustega hulk palke,
ja üks vana peremees, endine marujoodik, kes
küllalt kannud oma kulda, küllalt hõõrunud
oma hõbedat Põlva kõrtsi paja pääle, Visse
kõrtsi veere pääle, see vanamees toob seltsi
maja ehitamiseks esimese nurgakivi.
Ja saabub ka see päev, kus asume kuulsa
Põlva kirikukõrtsi lammutamisele. Seltsi juha
tus, ehitustoimkond ja mõned seltsiliikmed ki
suvad maha kõrtsi katust. Nagu vanakuri ise
ta muudkui nagiseb vastu, aga järele ei anna.
Nagu kärnkonn istub mäeveerul, jõllitab tuh
munud silmi ja matsutab mustavat lõusta, mis
on õginud tuhandeid põlvalasi. Ei ta pole
karlnud kirikut ega heitunud kirikukella.
Tõstame suurt katuselahmakat. Nihkub,
raksub, rebeneb. Hopp, hopp, üks, kaks, kolm,
korraga! ja rakst ropsuga oleme katuse all.
„Kurat, kae katuse alla jäävad!“ hõisatakse teiselt poolt teed, kus neli kooliõpetajat
nahaparkija Ubarka hurtsikus „teevad tsirku“.
„ Kõrts kägistab karsklased, hahaha!“
Need ei ole seltsi poolt. Paljud ei ole
seltsi poolt. Paljud ei taha enda määrida selle
jandiga, millest niikuinii midagi välja ei näi
tulevat.
102
1910. aasta kevadel paneme siiski Põlva
seltsimaja nurgakivi. Suurim ja nägusaim seltsi
maja Võrumaal peab üles kerkima Põlva kirikukõrtsi varemetel. Kirikukõrtsi nurgakivigi jä
tame nurga sisse — no mis ta siis ära ei tee?
Rahvast on vaatamas murdu vana kõrtsi hävi
nemist ja uue seltsimaja tekkimist.
„Vanakuradi panva tagasi nulga sisse“.
„No kõrts tast iks jälki saa“, kuulduvad
arvamised.
Laseme nurgakivi õnnistada pastoril ja
papil.
Kirik ja kirikukõrts on ikka asetunud
parajas kauguses üks teisest. Egas seltsimajagi
tohi tikkuda kirikule lähemale: teeb ka müra
ja mürtsu. Ja kiriklikkudel ringkondadel näib
põhjust olevat meid meie seltsimajaga eemale
hoida kiriku lähedusest, liiategi kui seltsimajas
nähakse kõrtsi järeltulijat.
Kuberneri juures.
Suur maja on tõusmas kõrtsi varemetel.
Kümned töölised kõpsivad kirvestega hommi
kust õhtuni. Seinad muudkui tõusevad — ja
seltsil raha muudkui koab, ammu viimane kopik välja antud, laenugi tehtud, kus aga võimalik,
ning laenudki kõik juba seintesse maetud. Aga
ehitus raha otse sööb. Kuid keegi raha enam
laenata „kepimeestele“ ei usalda: puudub ju
seltsieesolijatel kindel varandus — kepimehed
oleme.
Kepimehed on ikka kanged omast jõust
teiste arvel tegutsema. Ka meie selts, kus
enamikus kepimehed, otsustab korraldada näiteinüügi ja loterii — küll siis raha kokku voolab!
Ilmas on raha küllalt, kraabi see ainult kokku.
103
Kuid kuberner, tuline, ei anna luba ei näitemüügiks ega loteriiks. Siis selts saab kole
kurjaks: tal on veel veres mässuaasta vahvust
ja nõudlikkust, otsustab üksmeelselt: „Veel
kord kuberneriherra käest näitemüügi luba
paluda, kui seda siiski ei anta, siis kuberneri
otsuse vastu protesteerida ja ülemale poole
edasi kaevata, advokaat Partsi Jurjevist voli
tada seda asja seltsi eest läbi tegema, mis eest
temale kuberneri juures käimise kuludeks 15
rubla määrata".
Parts vist niisugust halvamaigulist toimin
gut enese pääle ei võtnud — ei mäleta hästi —
sest näitemüügiks lubasid üldse tolkorral ei
antud või anti kõige piiratumal kujul häätegevatele seltsidele, kes kindlasti venestamise sihte
taotlesid. Põlva Rahvahariduse Selts ei olnud
häätegev, küll aga kindla revolutsioonilise pä
ritoluga ja rahvusliku iseloomuga. Kaks vastu
pidist omadust, mis siis siiski väga hästi kokku
sobisid: revolutsioonilikkus ja rahvuslikkus.
Viimaks veeretatakse see tänamatu üles
anne minu õlgadele: minna maadlema kuber
neriga.
Võtan asja väga tõsiselt, nagu niisuguse,
millest oleneb minu au või alandus. Olen vist
uhkegi, et mina’p see viimane päästerõngas
seltsile võin olla.
Algan siis. Endiste kaasteenijate abil,
kelledest mõned Võrus politseis teenivad, saan
seltsi kohta kõige paremad poliitilise ustavuse
tunnistused. Need taskus, tossutan Riiga. Loo
dan siingi kasutada oma endiseid kaasteenijaid.
kelledest paar meest õige mõjukal kohal kuber
manguvalitsuses. Kuid need loobuvad toetu
sest: olla lootuseta jant, muud midagi.
104
Vaat sulle lops! Ja need Riia mehed olidki
minu päätrump kodunt sõites- Keera nüüd
aisad kodu poole. Sõida koju häbistatult.
Longin siiski lossi ette. Ja astun sisse:
ettevõte tuleb lõpule viia!
Vastuvõtu ooteruumis juba hulk ootajaid,
auväärseid herrasid ja uhkeid daame. Kronksninaga ametnik, kuberneri „iseäraliste käskude
täitja64, tore isand, kes pragistab parunlikult
r-i, (osutuski paruniks) kõneteleb ootajaid,
mõnda Vene keeli, mõnda Saksa keeli. Mitmeid
teretab käega.
Üks suurte herrade ja daamide auväärne
vestluskoht! Osutun eemaletõrjutuna ja nagu
äraeksinuna omainimeste keskel. Vaatan kõr
valt ja kaen ilma kavalusi. Mul aega on. Ja
kes see teabki, millal see kõige kasulikum
moment osutub, algul või lõpul?
Kronksnina viimaks mindki küsib karmilt:
„Mis asjas?"
„Näitemüügi luba palun."
„Kellele?"
Kellele? Ütleksin seda teile prauhti, oleks
teilt eitav vastus viuhti. Nagu paar nädalat
tagasi.
^Haridusseltsile", vastan süütult. Põlva ja
rahva salgan seltsi juurest maha: ei maksa
suuri saksu liialt varakult ära heidutada.
„Näitemüügi lubasid ei anta, seda peaksite
teadma", kronksnina krooksub halvakspanevalt.
Imestun maamehelikult lihtsameelselt, nagu
kuuleks ilmaimet. Ka järgneva sammu mas
keerin saamatusega: kui kronksnina nõuab
minult palvekirja esindamist, vastan, et mul
seda ei ole. Sest sabas seistes olin pannud
tähele, et kronksnina palvekirju vastuvõttes
palujale ennustas palve tagajärgi — kellele
105
eitavalt, kellele jaatavalt. Kahtlemata ennus
taks minule eitavalt. Ning mina vahest ei
pääseks kuberneri jutulegi. Parem juba jäägu
see vastus tulemata, siis võib veel ümber vaa
data ja märku võtta. Vahest ehk kuidagi
kronksnina võita?
Jah, kronksnina tuleks võita! Aga kuidas?
Altkäemaksuga? Kuidas pääsen ma talle ligi?
Ei teagi, kes ta on. Olla vist parun Drachenfels või midagi sellelaadilist.
Talv aetakse välja talvega, parun tuleks
võita paruniga. Aga kust võtan siit paruni,
liiategi niisuguse, kes tahaks mind aidata ?
Mõttes peatun mitmetel, kelle nime olen näinud
ametlikkudel paberitel. Endisest ajast on siin
ka küll üks tuttav venelane, kõrgem riigiamet
nik, kuid maksab venelaselt abi otsida? Lubab
kõike, kuid ei täida kübetki lubadusest. Neid
ma juba tunnen. On südamlikud inimesed,
kuid halvad sõbrad. Tarvis oleks ikka saksa.
Viimaks peatun Samson-Himmelstierna, rüütel
konna sekretäri juures, kui kõige sobivama
mõisniku man. Esiteks ei põivenevat nad mitte
Saksamaa mõisnikkudest, seega vahest vastutulelikumad meile, teiseks tean, et üks Samson
on Varbuse, teine Rõuge mõisa omanik.
Juhin sammud rüütelkonna maja poole
(nüüd Läti saeima asukoht). Tänavalt kõrvale
viib omaette tee, nagu mõisasse sissesõit. Ja
sissesõidu algul mustad, kurjad kullid postidel,
nagu mõisategi sissesõidu algul. Isegi plakati
oskan manada postidele „Sissesoit keladut“,
ikka nagu mõisate puiesteede algul. Nagu
raske on olnud enda sundida sammuma mõi
sasse, samuti võimatu paistab olevat läbistuda
siit kullide alt. Mitmel korral keeran kullide
eest tagasi: ei suuda enda lasta alandada, nagu
106
mõisates. Ei suudaks ja teeks mõne lolluse.
Pea olen jällegi kullide ees: seltsi sissetulek
ja oma au on ka kaalul. Kullide ees edasitagasi marssimine lõpeb viimaks sellega, et
soostun tagajärjetult hotelli. Siin kohtan ehi
tusmeistri Plaado Põlvast, kes ehitavat Rõuge
mõisas mingisugust maja. Tal olevat ka asja
Samsoni juure. Ütleb Samsoni olevat päris
kena mehe. Lubab parajal paigal ka Põlva
asja puudutada.
Nüüd olen uuesti rüütelkonna maja ees.
Tõrjun pääst igasugused mõtted, vajutan uksele
ja hüppan sisse — nüüd ei ole enam tagasipääsu!
Mul ei lasta oodata kaua, võetakse jutule
ruttu. Ning käitlemine on viisakas. Tarvis
nüüd ainult tabada õiget tooni. Pean kasuli
kuks valgustada olukorda päris otsekoheselt:
et meile näitemüügiks luba ei ole antud, et
meil häätegev selts ei ole, et meie poliitiliseltki
pole päris pailapsed Vene võimude registris,
kuigi minul tunnistused seltsi kohta politseilt
kõige paremad. Siis teen ettevaatliku viidaku
käigu: lasen paista, et meie kakleme vaid Vene
värgiga, see-eest aga oleme pastori rentnik,
ehitame majagi kümne aasta pääle, pastor
aitab ka ehitada: veab palke, kive. Jutleme
õige kaua. Ka Samson laseb paista, et ta ve
nelastest vaimustatud ei ole, vähemalt selgelt
seda, et ta enda neist võrratult üleolevana
tunneb. Abikuberneriga ta ei tahtvat kõneldagi,
olla väga venevärki mees, kuberneri enesega
— no seda juba võida. Kuid midagi kindlasti
ei luba. Lubab aga teha, mis võib.
Teisel päeval kuberneri juures ei ole enam
minagi päris eemaletõrjutu: kronksnina ei ütle
palvekirja vastuvõttes, et näitemüügilubasid
107
üldse ei anta, ei tee takistusi ka kuberneri
juure pääsule. Näib mind nagu toetavatki.
Kui ma nüüd ise kuidagi asja ära ei riku,
õieti lühikest aega kasutan kuberneri juures
seletust andes. Siin ei jäta märkimata, et
Kähri preester seltsis kaasa rühmab (tõeliselt
küll ainult djak), et selts isegi Kähri õigeusk
likkude poolt asutatud (tõeliselt jälle üks kol
mest asutajast veneusuline). Ja vist ma isegi
oma alleshoidunud eht-vene keelega paistan
nähtava Vene mõju tõendusena seltsis.
Missugused kaalutlused siin mõõduandvad
võisid olla, jäi meile muidugi teadmata, kuid
tagajärg oli see, et seltsile näitemüügiks luba
anti. Arvan, et kõige mõjukamalt aitas siin
Samsoni toetus.
Näitemüük tõi seltsile puhast üle tuhande
rubla, aitas seltsi suurematest raskustest üle.
Kepimeestele usaldati nüüd laenu küllaldaselt.
Kus oli kõrts, sääl nüüd selts.
Näitejuht olen.
On mul näitleja-andi? Ei ole. Aga poiss
mees olen ja naitumiseas, seepärast sobivat ma
näitejuhiks väga hästi.
Ja mis ongi maaseltsi näitejuht? Tegelasteklanija, mööblihankija, kindel tööline näiteseinte
tõstmistel, schminkija, kosilane ja kümme teist,
kõige vähem igatahes näitleja.
Seltsimaja-avamist tahan üllatada peene
seltskonnaga — UArronge „Hasemanni tütar
dega*. Kümned sõidud ja käigud on suure
Hasemanni pere kokku toonud. Kuid kui ühe
tütre ema näeb harjutustel, et ma tema Iidat
oma naisena suudlen — ära viib tütre. Ja
jätab mu viimasesse hätta.
108
Tuleb alata sõite jälle otsast pääle. Käime
jälle naaber Ottoga, rikka vanapoisiga, saunas,
vihtleme kuumalt enese pehmeks, küürime
enese korralikult puhtaks, vahvustume poti
kuuma õllega, kraapime lõua paljaks, puhas
tame läikivaks Otto lihava, kuid laisa ruuna
ja sörkime kümne kilomeetri taha Iida ema
kumardama. Mitu korda laseb meil saunas
käia ja lõuga noorendada, enne kui Iida pää
seb jälle näitelavale minu naiseks. Kuid suu
delda ei tohi ma teda enam ka kaugelt mitte.
Oijaa, kuipalju häda! Kes noor, ei taha
olla vana, kes ilus, ei suuda olla inetu, kes
hää, see ei saa olla kuri. Ent kurja kurja
ossa ja inetut inetu ossa ei paenuta puugagi.
Kuid armas rahvas on siiski see suur Hasemanni pere. Ning jõuab üle kõigist raskustest.
Või märkamegi selles rõõmus raskusi —
seltsimaja on katuse all! Ahjudki juba küttuvad, eestseisus istub teisel korral omas toas,
toole kõlistatakse. Joosisteletakse, hõigatakse,
huigatakse, siunatakse ja sõimatakse. Kuid
kõike vaimustatult. Uus, seninägematu bensiinilampki susiseb koledasti lae all, tema suur
susingi on oma, armas, kuigi ta sagedasti on
tõrges. Ja meie seisame oma näitelava ees
ning ootame sinna üleshüppamist, niipea kui
kirvemehed säält põikpuudelt alla ronivad.
Suur, kindel, kõva näitelava, mitte enam tei
vastest kokkusoperdatud, nagu leerimajas.
„Üles, Hasemanni pere!“ hõiskan ja tor
man ees näitelavale.
„Näitelavale, „Rändaja ja tähed“ rahvas !u
köster Mattisson röögatab, kui Jeeriku pasu
nast ning astub näitelavale, et trepp raksub.
^Näitelava on Hasemanni jaoks!“ tänitan.
109
„Näitelava lubas esimees tänaseks laulu
koori jaoks!" Mattisson kärgatab.
„Pidustusi juhatab abiesimees", tähendan,
olles ise abiesimees, „ja abiesimees annab
näitelava Hasemannile."
„Ai, Jummal sundku!" Mattisson tänitab
kõuena ja veereb minu poole mäena. No nüüd
viskab minu väikese kere katusele!
„Kas või orava panen laulma, aga „Rändaja ja tähed" kannan ette hästi!" ta müristab
välkuvsilmi. „Seda ma teen. Võtke näitelava!"
„Kas või katusel harjutan Hasemanni, aga
ette ma ta kannan — ja hästi! Näitelava ma
ei vaja!"
Vahime üksteisele kurjalt otsa. Siis Mattissoni lai nägu lööb naerule ja ta kopsab
sõbralikult mulle oma puudalise käpaga õlale
ning röögatab: „Sõber Lutsuweer!" Ja raputab
mind häämeelest, et minu kondid kolisevad.
Siit pääle saame sõpradeks. Üks huvitavamaid
kujusid meie koorijuhtide-veteraanide peres.
Ta on kaks meest pikuti ja kolm meest
laiuti. Ning sõjakust ja jonnakust on tal mitme
mehe võrra. Ajab jalule kogu kihelkonna, kui
on vaja lahingut lüüa pastoriga. Ja sunnikuid,
mis siis lendleb, otse kirikumeeste keskel!
Kui võit ikkagi ei tule, virutab rusikaga laua
pihta, nagu puusepp partsuga palgile, röögatab
veel oma vägeva sunniku ning otsib koha
kuskilgi tagatoas laua taga. Ent laual peab
siis loksuma pudel ning Otto kõrval istuma
sõber, ka vaenlanegi võib olla, aga tingimata
keegi peab istuma, kellele ta võib oma karukäpaga õlale patsutada ja röögatada: „Sõber
Lutsuweer!" Miks just Lutsuweer, ma ei tea.
Kui koori juhatab, olgu laululava talapalkidest, muidu variseb see kokku tema vä110
geva vehkimise all. Pääle rukkirehe ei olda
nii läbimärg, kni tema pääle koorijuhatamist.
Taosed kaelas viltu ja vestinööbid vallali,
vahib ta siis pärast väsinult põrandale. Aga
seda temperamenti, seda hoogu, tuld ja hinge,
mis ta siis ka flegmaatilistele inimestele edasi
annab, seda jätkub ka kuulajatele.
Tulgu öösel tuld või tõrva, vett või viina,
täpselt ja kindlalt on ta pühapäeva hommikul
kirikus oreli taga, jäägu siis orelist järgi tükid
või jupid. Siis lämmatab oreli ja koguduse
oma bassiga, kui vanapagana pasunaga.
Olgu laulupidu Tallinnas või Tartus, Mu
dilas või Virilas, Mattisson oma abikaasa ja
lipuga on osa võtmas alati. Ning on otsatu
õnnelik, kui tema koori lipp osutub kõige
vanemaks.
Pidupäev ongi käes. Küll 1910. aasta
lõpp, kuid vihma valab. Meile ennustuseks,
et ainult vihma, tuult ja tormi tuleb oodata ees?
Ise aga põled kahest otsast, kõrbed kes
kelt — äpardustest, hädadest, hirmust ja õnnest:
seltsimaja on valmis! Üks Hasemanni tege
lastest tahab loobuda mängust otse pidu eel,
muretsen talle asemiku üle öö teisest kihel
konnast.
Aga kui siis seisad, maja pidulikku ava
mist toimides, rahva ees, pää kohal valge tuli
susisemas, nii valge, millist pole siin veel
nähtud, oled õnnelik sellest helgest valgusest,
suurest ruumist sinu ümber, tahutud, vaigust
lõhnavatest seintest, valgest põrandast jalge
all, sadadest, pühalikult sinule vahtivatest ini
mestest. Kõigest, kõigest! Oma maja! Omas
majas asume! Oleme üle kõigist raskustest!
Ei varisenud kokku raskuste all! Häämeelest
ja liigutusest tahaks otse hüpata.
111
Ja kui siis hüüad Söötiga: „Nad ütlevad,
sa kaod ära, kui uinuv laineke, su elu asjata,
ei kanna sind miski sihile", — siis täidab sind
fanaatiline usk, et sihile kord jõuame! Suudad
seda fanaatilist usku teistelegi edasi anda.
Ei ole eluilmaski nii suust ja südamest
kaasa hõisanud: „Võta nüüd Issandat väge
vat kuningat kiita!“ kui tolkorral pastor
Schwartzi vaimulikul talitusel. Siiski: kui olin
enamlaste eest üle kolme kuu surmahirmus
paoskelnud ja sattudes vabanedes kirikusse,
siis hõiskasin nii suust ja südamest, et suudki
avada ei suutnud, ainult pisarad voolasid.
Põlva kirikukõrtsi asemele oli nägus seltsi
maja kerkinud. Kihelkonna kultuurline arene
mine võis nüüd koonduda seltsimaja ümber
— ja koonduski. Kuna algul kardeti, et külasimmanid külanoorsoo seltsi pidudest eemal
hoiavad, selgus peagi vastupidi nähe: külasimmanid kuivasid kokku. Meeldiv mäng ja
ilus laul näitelavalt, suured, hästivalgustatud
ruumid, ergutav orkester meelitasid alati seltsi
pidudele nii ohtralt rahvast, et alati osa pidulisi majja ei mahtunud, kuigi saal enesesse
rohkem mahutab, kui Võru „Kannel“.
Tuli küll ka algul mõnesugust rahvamanuminekut osutada, et rahvast kasvatada vastu
võtlikuks kunstipärasemale toidule. Nimelt
tuli kaotada kõõrdivaade seltsile vanemas põl
ves. Too põlv tundis kirjandust pääasjalikult,
vähemalt algul, Jenovevade, Hirlandade, Apoloniuste ja Leilide kaudu, samuti võis ta osata
hinnata näitelava ja seltsi samasisuliste näi
dendite kaudu. Toome muuseas ka „Jenoveva“
näitelavale. Sa halastus, seda rahva tungi!
Tudisevad vanakesed ja värisevad eidekesed
täidavad saali juba mõne tunni enne etendust.
112
Murd muutub nii suureks, et otse hirmule ajab.
Läbi akna vahitakse, ümber maja kõnnitakse.
Südatalvel hakkavad seltsimaja räästad tilkuma.
Näitelavagi okupeeritakse. Jumalakeeli palu
takse: „ Kulla poig, lasõ no üte silmägagi kaia läbi
ussõgi!“ Ja tuligi kõik näitelavauksed avada
vahtijatele riidehoiuruumist. Vahitakse ja uu
ritakse ning — isegi valatakse pisaraid.
Osavõtt on pidudest nii rohke, et lühikese
aja kestel selts suure osa oma võlgadest tasub.
Põlva omab hää kuulsuse oma korralikkude
etenduste poolest. Ja seda ta võibki: nagu
peoga on siia kokku visatud hulk noort haritud
jõudu — mõneks aastaks.
Jälle veeremas.
Ligi kolm aastat olen juba rüselnud Põl
vas. Minu tegevusega peaks vald rahul olema:
hulk lootusetuid võlgu on sisse nõutud, eriti
„pääraha“ Venemaal elavatelt vallameestelt,
vallamajast viin välja tõrjutud, asjaajamine kiire
ja ühtlane kõigile, kooliõpetajad ei käi enam
palga järel asjatult, vallavaesed oma abiraha
otsimas mitu korda.
Ootan, et nõukogu kõike seda ka hindab
ja minu väikest palka suurendab, liiategi, et
vald õige suur ja mina isegi omal kulul abilise
pean pidama.
Nõukogu aga palka ei suurenda. Ma ei
oska teda ka paluda, küll aga nõuda. Tema
aga ei taha nõudmist täita.
Nähes, et nõukoguga minul asjad ei edene,
vallakohus algab rünnakut minu vastu: otsus
tab asuda kohtupäevadeks ka vallavalitsuse
kantseleisse ning minu säält tolleks ajaks välja
tõrjuda. Isegi minu korterist tahetakse osa
anda kohtukirjutajale.
113
8
Vallavalitsus reageerib sellele seega, et
laseb kaotada eraldi kohtukirjutaja koha ja see
ühendada vallakirjutaja kohaga. Kuna aga
pääkohtunikule seadusega õigus on jäetud oma
tahtmise järgi kohtukirjutaja palgata, jääb pääkohtunik endise kirjutaja juure. Midagi oluli
selt ei muutu, ainult vahekord vallavalitsuse
ja kohtu vahel veelgi halveneb.
Mulle ei meeldi niisugune väike kiskle
mine, salajane sissisõda. Heidan käega kohtule
ja tema sissetulekutele ning hakkan otsima
teisi võimalusi oma sissetuleku suurendamiseks.
Endisest teenistusest vabriku juures on
hinge jäänud midagi vabrikulist masinate muu
sikaga ja suurte suitsujugadega. Mõtted koon
duvad siingi mingisugusele masinate mürale,
tahmastele inimestele, suitsupahmakatele. Mil
lise tööstuse võiks siin lahti lüüa? Või mitte
millistki? Ei! — igas kohas võib midagi ette
võtta, tarvis ainult õieti tabada olukorda ja
momenti. Näiteks minu endine peremees —
jälle viivad mõtted Schraubneri juure — tuli
Saksamaalt Kaunasesse lihtsa rauatöölisena,
asutas sääl sepikoja ja nüüd, mõnekümne aasta
järele, on tõusnud üheks rikkamaks vabrikan
diks Venemaal.
Milleks konutavad siin kasutamata suured
savimäed, peites omas põues sitket savi, kui
kallist rasva? Kas see ei kõlbaks savitööstuseks? Või jälle ilusad kruusa- ja liivakünkad?
Otse meelitavad sementkiva valmistama.
Muretsen kirjandust vastavatelt aladelt,
teen plaane, valmistan ilusaid kalkulatsioone,
kindlustan suuri sissetulekuid. Mässan isegi
tikutööstusega ööd ja päevad, tahan salaja töö
lisena mõnda vabrikusse sisse tungida — õppima
ja saladusi avastama. Kui mõni kava juba
114
küllalt küps ja kindel paistab olevat, plaanid
hääd ja sissetulekud suured, pööran rikkamate
tuttavate poole — tulgu kaasa õnnele ja rikku
sele ! Keegi minuga kaasa ei tule, keegi rikka
maks saada ei taha. Üksi rikastuda kaob mi
nulgi julgus, üksi kaotan isegi usu oma kavade
suurepärasusse.
Hakkan siis otsima alasid, kus võiksin
tegutseda üksi omaette.
Minu aia veeres asub tiigike, nurmede
keskel orus vesirikas heinamaa, miks mitte
kaevata ka sinna tiigid ja katsetada kalakasva
tusega? Või rentida naabritelt jõe äärest poo
lenisti valmid tiigid ning asuda tööle suure
jooneliselt. Ka maasikatest ammutatakse ilusat
raha. Kui muudan õige oma viletsa aiamaa
maasikaplantaatsiaks ?
Käin ümber raskete mõtetega, vahin siia
ja sinna, kui kuri koer, et tabada toda õiget
ala ja märgata toda parajat paika, kus võiksin
sissetulekuid soetama hakata. Rikkust ilmas
jätkub, oska aga kinni püüda 1
Kuid tinditilgutaja on ikkagi needitud
paberi külge. Raske on temal tõusta töösturiks
või sulevedajal saada loodusepõue peidetud
varanduste väljaotsijaks, liiategi veel ei millestki
millegi loojat. Piirdun viimaks oma paberinärimisega. Kuid hing ei jää siiski päris ra
hule. Ei suuda leppida loomusunnilikult sellegi
asjaoluga, et vallal on suur nõndanimetatud
toitluskapital, kuid vallal ei ole õigust seda
kapitali kasutada; peab seda hoidma Vene riigi
väärtpaberites ning leppima ainult temalt saa
dava neljaprotsendilise intressiga, kuid viimasegi
tarvitamine on tugevasti piiratud. See kapital
aga kasvab alatasa magasiaitadest ülearuse
vilja realiseerimise arvel: kevadel laenatakse
115
valla inagasiaidast vilja, sügisel tasutakse see
kaunis kõrge ootusega, millest tekibki ülejääk,
mis rahaks muudetakse ja jälle toitluskapitalile
juure lisatakse. Kõikide valdade säästsummad
pea selles kapitalis seisavadki, selles valdadele
surnud väärtuses ja jõus, mida aga kasutab
riik, makstes valdadele madalat protsenti. Kas
ei saaks seda raha kuidagi liikvele lasta? Ta
surnud seisukorrast vabastada? Nähtavasti on
siin võimsad määrused ja korraldused, mis
aastakümneid selle kapitali on kütkes hoidnud,
kui seda keegi senini ei ole vabastanud.
Hakkan uurima juriidilist kirjandust, kuigi
see mulle ainuke vastumeelne osa kirjandusest.
Vist olen mina pime kana sarnane, kes koge
mata ka terakese tabab, — mina leian kustki
raamatust mingisuguse seletuse toitluskapitalide
kohta, millest paistab, et Venemaal neid kapitale
võib kasutada ka laenu-hoiuühisuste asutami
seks.
Haaran sellest kinni, kisun valla enese
järele ja hakkan maadlema võimudega toitlus
kapitalide valdade võimupiiridesse andmise
pärast. Loomulikult ükski instants Liivi kuber
mangus minu „leidusta õigeks ei tunnusta,
minu rünnakud ametiasutustele tühjuvad. Jonni
pärast viin asja Vene senatisse. Ja ime —
võidan! Valdadele antakse luba toitluskapitale
tarvitada valdade laenu-hoiukassade asutami
seks. Seega on suurimad valdade kapitalid
kistud valdade eneste võimupiiridesse, pandud
nad oma ümbruskonna hüvede tõstmise teenis
tusse. Vene riigi väärtpaberid muutuvad ra
haks, mis rahva kätte valgub. Nii mitmegi
valla suured kapitalid on juba rahva kätte
laiali läinud, kui Vene riik hävineb ja temaga
ühtlasi ka väärtpaberid väärtusetaks muutuvad.
116
Ent raha rahva käes on muutunud reaal-väärtuseks. Hää seegi sellest minu võidust Mulle
enesele aga toob see võit suurt meelekibedust
ja maksab hulga uneta öid, isegi tõukab minu
siit uuesti veerema.
Asun õhinal laenu-hoiuühisust asutama.
Pean loomulikuks, et mina sääl asjaajaja koha
saan, olles ettevõtte hing ja eesvõitleja. Nii
mõtlen. Kuid mulle vaenulikud ringkonnad
hakkavad väga energiliselt kohtukirjutajale teed
tasandama sellele kohale. Ka hakatakse valla
valitsuse, eriti minu pääle igasuguseid kaebusi
saatma ülemusele. Kuigi mitte ükski kaebus
põhjendatud ei leita olevat ega otseseid taga
järgi ei anna, tüütavad nad ära ülemuse ja
vihastavad mind hinge põhjani. Avalikke heit
lusi armastan, meeldib mõõta teisele teenitud
hoope, ergutab ja virgutab saada ka teistelt
vastu valusaid ausaid lööke. Jõu ja energia
lööb mühama, tahte ja mõtte otse kihama. Elu
toob. Ent võimetuks väsitavad su salaurgitsused!
Loobun laenu-hoiuühisuse ellukutsumisest.
Hakkan otsima enesele teist kohta, — ära siit.
Sõidan 1912. aasta suvel Moskva. Umbes
nädalalise otsimise järele avaneb võimalus saada
koht. Suhted vabrikutega ja suurfirmadega
endise koha päevilt ning Schraubneri tunnistus
avavad uksed jällegi võõrsil õige avaralt. Hõi
sates rühin koju, ei läbe enam püsida siin,
kuigi kogu Moskva kiirgavas pidurüüs: keiser
oma õuekonnaga on Kremlisse tulemas. Ei
mäleta milliseid mälestuspidustusi peeti. Kogu
Moskva otse lainetab, Kreml, Punaneväli, Ljubjanka, kirikud otse tulemeres, lillede, roheluse
ja lippude all päris küürus.
Püüan jõuda linnast välja enne pärispidustusi, keisri päralejõudmist. Kuid kauge117
male Bologoe sõlmjaama ei jõua. Liikumine
raudteedel lõpetatakse, meid, kolmandaklassi
reisijaid, karjatatakse ühte kitsasse jaama
hoonesse ning piiratakse schandarmitest, Kas
või kärva, aga väljapääsu ei ole, isegi aknale
ei tohi läheneda. Mitu tundi vaevleme vangi
dena. Kuid ei oska seda eriti väga pahakski
panna, pead kõike seda päris loomulikuks ja
vajalikuks: keiser ju sõidab, suure Venemaa
suur valitseja. Kõige nähtud hiilguse ja ette
valmistuste järele tema vastuvõtuks, muutud
ise nii tillukeseks ja tähtsusetuks, et õnneks
pead, kui avaneks võimalus oma ihusilmaga
keisrit nähagi. Nojaa, roningi, keiserliku rongi
saabudes, akna lähedale.
„Kuhu roomad,
koerapoegi" röögatab schandarm, valmis mind
kas või läbi torkama.
Aga siit eemaltki võin silmitseda keiser
likku rongi tühjal jaamaesisel. Schandarinite
pühalik-mõrudad näod, ametnikkude põrmuni
alandlikud küürud, kindralite kullas säravad
mundrid — see kõik, mis näen. Ühest aknast
noogutab pääga vana, kipras näoga proua —
keisri ema. Keiser ise ses rongis veel ei sõitvatki. See olla ainult keisri ema rong. On
selgi toredust ja pikkust! Vagunid-köögid hulga
valgete kokkadega, kes kiirelt askeldavad;
vagunid-magasiinid toiduainetega, isegi vagun
elavate lehmadega öeldi olevat.
Kui keiserlik rong kadunud, vabastatakse
meie. Teel paneb imestama sõdurite rohkus
raudtee veeres: iga silla juures mitu meest,
kogu tee nii tihedalt neid täis, et mees meest
vabalt näha võib.
Kodus ei kõssagi, et mul koht mujal juba
varuks. Reipalt toimin oma kohustusi vallas,
isukalt vean Põlvas seltsi koormat, — veel
118
väikesi ohvreid kodumaale. Ja siis: Jumalaga!
Jumalaga juba jäädavalt!
Ent hinges midagi närib, jürab, süüdistab.
Lähed siis nüüd söödaks, sõnnikuks tollele päris
Venemaale!
Lõpeb see hingeline heitlus seega, et
Venemaa kohast loobun.
Hakkan kohta kuulama kodumaal. Kirja
nik Sööti soovitusel avaneb võimalus pääseda
Tartu laenu-hoiuühisusse. Ühe suure, sõõriku
laua juures Karl Parts ja Eduard Aule — vist
olid nemad — takseerivad mu üle ja dikteerivad
mulle ette tingimused.
Võtan need vastu.
Isalik Parts ja asjalik Aule lohutavad veel, et
tingimused pärastpoole paranevad, tarvis olla
ainult ise mees.
Noorena on usk oma võimetesse hirmus
suur, nii ka minul, liiategi, et olen Schraubneri
vabriku juures asuvat riigihoiukassa osakonda
juhatanud. Kui siis Parts tähendab, et esimene
kuu on proovikuuks, nii kombe pärast, loobun
ilusast kohast jalapäält, — proov ma ei ole.
Pärast kahjatsen küll hirmsasti. Parts ja
Aule kohtlesid mind ju väga häätahtlikult, õig
laselt, ent mina — Jumalaga! Poisikeselikult,
muud midagi.
Heitle nüüd edasi siin väiklastes kisklemistes külameestega ja rätseplikkude rätseppadega. Ent paras sulle!
Lämbutan enesepiitsutamist hoolimata töös.
Ja kui kohaotsimistest täitsa olen loobunud,
tuleb mulle kohapakkumine.
Olen hobusekuuri harjas saelaudadel ja
võtan vastu heinu, kui tekib alla sõnniku otsa
peen isand. Tutvustab enda alt sõnniku otsast
üles, mina enda alla saelaudadelt. Teeb mulle
ettepaneku tulla ära Võrru kavatsetava kirjas119
tusühisuse ja raamatukaupluse juhatajaks. Võru
rahvuslikult mõtlevad ringkonnad tahtvat ene
sele luua koondumise võimalused ja kogumisekoha raamatukaupluse näol vastukaaluks väherahvuslikule punasele voolule, kes olla ka koon
dunud raamatukaupluse ümber. Ka olla tarvis
tõkkeid teha kadaklusele.
Hüva. See mulle juba meeldib. Kõrgelt
õrrelt annan nõusoleku.
Täiendan enda natuke „Postimehe“ juures,
— ja 1912. aasta lõpul olen juba Võrus. Joo
dikute jorutuste keskel ja lutikate kaasabil
saadan mööda jälle hulk uneta Öid ühes kitsas
hotellitoas, et rajada ettevõte, millel ei puudu
omad teened Võru linna ja maakonna kultuurlises elus ja rahvuslikus arenemises. Esimene
puhtmaakonna ajalehtki Eestis saab siit oma
alguse.
Ja Põlva?
Meie kihelkondade kultuurline edu on suu
resti olenev üksikutest tegelastest. Kord ühe
kihelkonna kultuurelu tõuseb, kord langeb, seejärele, kuidas just juhtub teataval momendil
tegutsemas olema üksikuid eesrühmajaid. Põl
vasse oli neid tegelasi mõneks aastaks nagu
peoga visatud. Ja nagu luuaga nad ka pühi
takse mõne aasta kestes: enne mind on lahku
nud õpetajad Vahtra, siis Kala ja Üsler, surm
riisub kirjatoimetaja Meisteri, laekuri Bergmani,
juhatuseliikme Toigeri. Hoolikas ja mõõdukas
esimees Niitov ei taha ka enam ametis püsida
pääle kaaslaste kadumist.
Ja asuvad vastsed jõud vanade asemele.
Ning elu võib alata uut ringkäiku, — hoogsa
mat või võimetumat, see temal ükspuha.
Käsikirjana: „E.V.-r.“ tsükl värsse & poeeme (raamatuna ei Ilmu!).
i
MAAILM ON LAHTI
MAAILM ON LAHTI!
I Ole tervitet, kosmost kauguste, avaruste võlu! Tunnen: mu meeled täna on alasti. . . Tunnen, kuis südamvere immitsus-osmos poeb läbi hinge membraani & kõlu... Tunnen: täna terve maailm on alasti .. . Tunnen: päevad selged, öö — läbipaistev, lõpmatus hoovab. Tunnen: ruum, aeg — omin kallistusin helged, kiirus on käega katsu & haistev, igavik-kilpkonn jalge een roomab.
On’s see kõik minu, — mu silmade avat? Kõik: horizontide kutsuv askus, taevas täis pilvede palakaid-linu, mandrite hästi dekoreerit lava, puude ladvul suvepäikese raskus?
7
On’s see kõik minu? Jah, kõik mida näen, kõik: mida haistan, kompan & kuulen. Iga mu värss — ekraan, hing — kino, helisevan rean — antennide käed,... terve maailm saab filmiks mu luulen. * Oo! need on tuuled, mida kopsudesse püüan, — õhk, mida hinganud kõikide rinnad. Sirutan vastu maailmal’ täna huuled, (kuigi ainult üks, keda armsamaks hüüan) suudlen teid kaugusens külad & linnad! Tunnen enda ümber täna metsade hõlmu, mandrite rütm kisub hõljuden kaasa, mägede järsk geomeetria hõikab. Loen vaid põldude igatsusi õrnu lillede naeratusen. Rohelusen aasa värvide dissonants silmkille lõikab. Tunnen, kuis leevendavad laksuvad lained lootusetust: tormaten tundmuste taigu, rõõmu & häämeele ulgumerelt uhuvad.
8
Hõljuvate voogude käed on kained, astuvat näen nende vahulisi jalgu kaldale kergelt, — zefiirid kui puhuvad.
Näen, — pää kohal: päike — punane moon, kiired, täis nõrguvat uima & oopiumi, langevad helbetena, pudenevad maani. Kuis seda valgust kogu kehaga joon!.. Näen, kuis sulab ülal pilvede lumi,... vanker sääl sõiduks, ei tarviteta saani.
Saabub kui öö, — näen: mustal areenil tähtede akrobaadid salto-mortalen taeva trapeetsilt järsku hüppavad ruumi. On’s miski viga gravitatsiooni teoreemil, kustuvad tuled et võlve portaalen ?.. püüan meteoriitide sädemeid kuumi.
Tean: saab tänapäev igavikuks kord, tunnen aja põgeneva nõiduslikku sarmi; avat — elu kaduvate kallistuste käed. Kõigen sellen tuksub miski ülim akkord... Ah, kuis ei taha, et mu südame armi alles pääle surma, mu lugija, näed!
II Maailm on lahti! avat meile väravad: looklevad ruumi lõpmatud õhuteed, tähtedeni ulatab inimeste lend. Öösiti linnad ilutuleden säravad: tornide kaeltel briljantide keed, tunned sääl pidu-, kontvõõrana end.
Maailm on lahti! maailm on avat! astun sinna läbi mu südame ukse, aknad mu meelte aet päiksesse pärani. Elu nagu lehitsetav Ilmutuse raamat, ümber vaid: dünamote, mootorite tukse, masinate laul — küüniv hümnitseva kärani.
Vaikus on surmat: häälekõvendaja vinged, raadiogrammide: S. O. S! Tunnen: läbi närvikava sõela elu kurnat, kisab nõirasteenik: „oo, päästke me hinged!“ f ox-troti neeger karjub sekka: „o, yes!“
*
10
Maailm on lahti! nii näitsikud hommikuti» avaden akna, päeva avastavad uue» raputen tolmu» — eilse tänavaile, — tunase, raputen vaipu kord laiuti, pikuti, riputavad tuulutuseks härraste öökuue: väljapoole voodri, —tõusva koiduna punase.
Ah, nõnda lükata luugid eest hinge, lahtistada päiksele siseilma ruudustiku, uuele rõõmule sirutada vastu: lihased käte, mille ringutav pinge sukeldub saabuvate päevade uudustikku: eilsest ja enesest välja vaja astu!
Põimivad, vaatke! antennide lülistikku raadioämblikud traatide niiti: tervel maailmal, igal katusel kõrvad, kahed, ehk kolmed kuuldeorganid ülistikku .. . Maakera teeb mulle täna visiiti,... meeled on alasti, meeled on õrnad!..
11
III Igal hommikul tuksub mu näpu all ajalehin puis — terve kosmose, maakera, — mandrite tuiksoon, ookeaane, saarte. Jutustab sündmusist traat & metall kõigi ilmjagude, kõigi ilmkaarte, millest aina täitub — läheb suureks silmtera.
Ise maailm end mu laual’ serveerib kõrvale hommikuse eine ja tassi: „ETA“ ja „LETA“,— ,,Wolffu, „Reuter“, „Stefaniu teatavad, - mida mu uudishimu veerib, tungiden vähema linnani, maani. Venemaa kõneleb huultega „TASS’i“. *
Hommikuti teen nagu ümberilma tuuri, tunnen endan tuksuvat M o r s e’i & H u g h e s’i, kuulen: depešide sosistavat tooni, — Havas’i rääkivat — tel.-agentuuri.
Tunnen, et riietab ümber meie muusi, — aeg: metalli, klaasi, betooni.
12
IV 1. Kõik luugid on lahti, kõik aknad on avat! Lükake eemale mõistuse kardin ja ideede pesu, mis looritab meeli! Vaatke vaid lihtsa silmaga ruumi, oma ümber! Vaatke, kuis lainetab hommik tänavail, turgel, ja ajameri lõõtsub: inimesi randa! See on päev, mis ründab: päikse lipuga, kiirte tääkidega. See on keskpäeva tipp, — torn helistav kellu: elu, surma & matuse, — põristav trumme: plaanvankri ratastega, kisendav auto metallise: pasundava saksofoni kõriga üle teie mõtiskelust, — üle! jah, üle!
13
See on elu, mis tungib pääle astuvate jalgadega tänavail, rünnaten argipäeva kortsund grimassiga. Ja linnast linna sööstab traatide kisa, elektri alarm: depešide ähvardused, hoiatused, äritehingud, — kasude, kahjude, dividendi, võlgade, roima, pankroti, elu & surma, viha & armastuse telegrammid. Kaudu kaablite isegi: üle Atlandi, Vahemere & Vaikse ookeaani puhuvad börside vilud tuuled; rajuna väärtuste langus paneb lõdisema pangad, nagu loomad, kes tõrguvad tapamaja lävel. Ja kontoriten logistavad naeru kirjutusmasinad tippijate kõditusel: näppude een aga tähed, nagu jänesed hüppel: paberi lumme jätten sinna jälgi.
14
2,
Kusagil tsiteeritakse, dikteeritakse: vehitakse kätega, žestikuleeritakse, jalgadega tallatakse: üles & alla treppide astmeid. Undab telefon — majast-maija; kaks kuulman kõrva, kaks rääkijat suud, üks: Ja! üks: Ei! Ja juba tormavad õhinal ekspressidelle, semafoorest läbi väile portfellidega härrased, et püüda kinni kasu, ehk põgeneda kahju eest vaguni vilkuvate tuledega. Ent kompassi sihitlusel, laev lähtub merele — mastide paagiga, sadamast vinnaten: vaeseid & rikkaid, rõõmu & muret ... vastu millegille muule, kui paigalseis.
15
8,
Ja reisijaid rühib: hotellid on palavikun, liftide elavhõbe tõuseb & vaob: kraadilt kraadile. Reisiväsimusest haiged: kaovad Inimesed kohvrite & portfellidega nummerdet tubade kuubid esse., haigutavad kuldsete hammastega patjade valgele kutsele. *
Uued rongid tungil jaama, uued laevad jõudman sadamasse; lahtiste tiibadega: aeroplaanid maanduvad. Ja autobusse punane süstik mööda maanteid ruumi koob kangast, kahe kü!a, linna telgede vahel*.
See on XX sajangu: elu = 100°o, kuhu meile avat: krediidi laiad aknad & luugid,
16
et näib: nagu taevas, maailmgi tervik: üks ilmajagu — ainnlt! Ei miski Aasiat, Euroopat, Ameerikat, — üksainus planeet, ei raasse, ei rahvaid, ei musti, ei valgeid ... Kõik tõelikkus — illusioon, ja illusioon olgu tõelikkus!
*
Nõnda loožide sülelusen õhtuti teaatrein inimesed istuvad, argipäeva reaalsust raputen maha, — unustavad, vahtiden ruumi, et dekoratsioonide taevas, lava lükkivad pilved pole ehtsad, ja et näitlejate mäng pole elu, vaid mäng ... Laskem ennast tüssata, kui seda meil vaja!
Maailm on lahti
2
4.
Nõnda elame: mitmel plaanil, mitmel pinnal ruumi ja aja, päeva & öö: nõnda põleme, — kuni meeled valvsad jäävad nagu sõdurid puhkama: ümber — öö kaitsekraav, tähtede traataiaga...
*
Tuled kustuvad majun, säravad aknad pimestavad; hällilaulu leelo vaikselt uinutab, kui lainetab: antennide muusika; London, kui Moskva, Leningrad & Daventry helistavad raadiokandleid üle merede & mandrite, üle mägede & ookeaanide: keeled mu südameni tõmmat.
1$
5
Kui pääle päeva agoonia, Eilne mattub surisängi, ajalehed sõrendatult toovad möödunud sündmuste nekroloogi, siis hõõrud taas silmi, peletad une narkoosi,
ja näed:
taas lainetab hommik tänavail, turgel, & ajameri lõõtsub: inimesi randa ...
Siis, mu lugeja! usu iseendasse, nagu mõnda ülemusse, usu oma meeltesse, nagu käskjalgadesse, ole kui aken, — väljavaateks: vahelduv, lõõtsutav sajang, — ümberringi:
elli = 100°/o*
2*
19
V Ma süda on avat: sulle, mulle & kevadelle, jooksen, nagu lapsed, vastu oma emadclle: lahtiste kätega, lahtiste meeltega elusülelusse haaravasse tulvaval rõõmul. Kõikjanuneval sõõmul sööstun kosmosse naeravasse raamatu-kandliga, ridade keeltega..., sulle,. . . mulle, — kevadelle heliseda tahan ... Tunnen: kui kitsas mul on enese nahan.
*
Tunnen, kuis tuksub veri — liha protoplasma, tunnen: võin tüvega, okstega kasva, rohelusel lehte: alt-üles’ — nagu puu, avaruste avatlusse tõusta, — maiseist mahlust tiine. (Pulski sest nii kiire!) Vahelduvat elu näen lõusta ... Juured et mu mullan, ja pilveden suu, kannan endan maad, — taevast läbi omi lauge näen: kõik on minu, — kõik: lähedane, kauge.
20
Tunnen: olen maja, — saja aknaga, uksega, — avanevad kõik ainsa südame tuksega, näen, mis sünnib ümber: Elu-Surma tänaval; käiakse sisse — minnu, välja: kõiksugu jalgadega, kasimata taldadega. Tunnen: puret janu & nälja meeled mu, — koerad kui, ruumi hüppel väraval. Hing —: mitmepikkusega lainetus raadion, süda on avat, — kihab, keeb — nagu staadion.
21
ATELJEE
. De la peintare
SIUTSI — MINU NAISE PORTREE
VARIANT ESIMENE; Kui sa nii istud: tagaseinaks pisilinna perspektiiv, õlgade eleegia piha ahtakese kumerusen, — siis oled nagu laps, kes ema juurest kistud, lind, kellel haavlist purustet tiib, abitu üksinduse unarusen,... ja su süda tuksub: ära! ära! maade kuu avarus, — suurlinna kära.
*
Nagu pilveke Siinai mäel: lakakene lebab su otsaesisel, laotuse sina — silmade tiigin. Jeesus istub su paremal käel kaastunde ilmega vaaten vesisen: temalgi igav on taevariigin . • . Lõokesed tõusevad lendu peopesalt ühen su soovidega südame kesalt.
24
Aprilli ilm su pilvisel näol varjutab palgete kitsast ilmet, oksalt lendab oksale pilkude lepalind. Ent sinu juuksein kukuvad käod, kutsuden kevadet, — muutuks ilm et, — päikese kiired et sõrmitseks sind ... ja ... ilm oleks ümber nagu muinasjutt, verel: kevadjõgede romantiline rutt. *
Kui sa nii vahid: õhtuti hing, — määgiv uteke nagu, tähtede hundisilmad põlevad öön, — tahavad kustuda silmade tahid, väheneb laugude laskuvate pragu, koomale tõmbub ripsmete vöö, — surub siis pisilinn värvita häilust, torgaten öhe kiriktornide phallust. *
Istmelt siis tõused: puusaden varjat, —lakand pääsukeste lend, kärsitust masendab minoorne aste ... Tunned: Aeg, Ruum — pea ühejõused, — raske neist välja sul suruda end ... Ripsmeil sordiinitet pisarate kaste: lakkamatult tuksub vaid süda: ära! ära! maade kun avarus, — suurlinna kära.
25
VARIANT TEINE
Umber Veneezia vettind kulissid, mineviku kuulsus — kaudu koppind annaalide; laguunide vette, vaatad, Campanile joonistab gondlite varje, kun istvad turistid ... Tiziani, Tintoretto, Veronese maalide päike oma kulda silde kumerusil toonistab. Palazzo ducale pitsistik raamib: sarnane ümbrus sobiks suurilma daamil.
*
Sina aga lapsena: tuvikeste miiting Markuse platsil, — õhun, ümber su kihab tiibade lendlevate vuhisev puhang, millega kaasa kist, — lendu viid hing; ent siinsaman tuvi laskub su piiial, jalge een: suleliste lainetav uhang ... Inimesed ümber vaid võõrad, — nagu mask’sed, Markuse rõdul: traavil täkud vasksed.
26
Peatad hetkeks Ponte Rialto’1: assina lookleb all — Canal Grande, — palazzode minevik peegeldub veen. Lahtisest aknast hüppab hääl kontraltol alla, kun mustaden kaabuden bande ... Muumiakitsas-profiil voogen, — peen, näen suunurkaden tukslevat närvi, taban su näol ilmapõlguse värvi. *
Õhtul ainult, siis, kui magavad tuid kirikusimsel — all jumalema hõlma, majade, lootsikute tulestik lahel. Siis nagu poleks: päevi, nädalaid, kuid, hing nagu astund üle ülikõrge nõlva, mis ikka seisnud su igatsuste vahel. Rahu siis täis su rindade tassid, kudrutavad tuvid, — põuen nurruvad kassid. *
Kui siis viimaks siit ärasõidul: kõrgem matemaatika, — mäed integraalidega uuest’ su ümber: lumen harjad ja tipud, . . . südame hipodroomil traavlid pea võidul: muinasmaa ootab sind varjatud graalidega, silmadega juba kõigel saabuval ripud. Ununud siis päevi painajalik rodu, süda ei tuksu sul: kodu! kodu! 27
VARIANT KOLMAS
Kui sa nii seisad: vaadaten sillalt, — tualetiks: Seine’i peegel, tõuseb jõesängist kaldal neitsi-Notre-Dame, tornide üleshüiid ümber, — Eiffel teisal: majade sakistikku ületav keegel. Sildade vikerkaaren kaldastiku raam haarab, et mööndud ise jooniseks — maaliks suurlinna lõuendil, — asfalt ekraaniks.
*
Roheluse saar, ümber majade laevastik: Luxembourg’i aed... Eeslid: Jeesustena sadulan — sõidul Jeruusalemma lapsed — ümber fontääni... Siniseks muutub su silmade taevaslik, ripsmete palmioksad hardumusest madalan, häbeneden nagu taamal seisvat Verlaine’i, marmorin mõtisklevat: nümfide, fännide ümbritset hüplevate jalgade jaunide.
28
Siin — Pariisin, — hing: avat vitriin, — südamen mannekeenid ajavad juttu, vaateaknal Hamletiti frakin, Ofeelia, klaaside taga hall kuningas Lear ... Mineviku varjud, oo, põgenege uttu, tänapäev pole sulle, daam-kameelia! Teras ja raud tuksub uulitsate süstolin, mõte kui kuul silme sihtivate püstolin.
*
Pakuvad baarid sulle isteks rüppe, väsind kui: emalikud toolid sametpõlvedega, koduselt askeldab Dõme, Montparnasse. Silmad ühelt laualt teevad teisele hüppe, jälgiden pilkude lendu surmasõlmedega... Tänavail kihab vaid elukirju mass, autobused, trammid jooksvad risti-põiki, paisaten segi — paigalt nihuten kõiki.
29
Koidikul, — puhkeb kui lillede turg aroomide uimaga, lõhnade sosinaga, — roosidest vikerkaar, sina selle keskel. .. Millise ilma siin loonud Demiurg : apelsiini õisi kun müüakse tosinaga, nelgid & teeroosid lilletari põskil. Sina aga kahvatu — habras ja murduv: lillede tapamajan kaastundest kurduv.
*
Ent su õigel, kui veneeziarätt: lamab kõige kaduva jube melankoolia, mõtete tähestik, kohal argipäeva tühjuse Esmalt nii kaamena näen su kätt, — sõrmede otsen elu-pude — magnooüa .. . Avastanud ammu su nukruse põhjuse sellest Pariisi häälekõvendaja vestab: seni kuni pisilinn — muregi kestab.
80
ETÜÜD 1 Kuldas pean tõmbama joone, millise valima värvi! milliseid mahutama toone, nagu neid kuju su pälvib?
Ükski joon pole täpne, nii õige, ükski värv nii leevendav — mahe .. . Ujub mu silmin su laugude lõige, südamen ripsmete paariga kahe. *
Looritab pilku must ilmamure vina, raskuse vaim pupillide helgin. Äkselt su naer täis meelespeasina, säravad tähed hinge taevasen telgin. *
Tahan su palgeilt kõrvaldada varje, ümber su suu rõõmugammasid voolin. Karjusena tõrjun kulme kortsukeste karje, — jooni, mis saatus ju otsa ette soonind. *
Sõõrmete õislehed kohal su suu, lokkide laskuvasse leina end peidad. Näha ainult huulte Hää-, Kurja-tunde puu,... kes sest paradiisist välja mind heidab?! 31
ETÜÜD 2 En face, — kurblik rõõmude helk, silmade võidujooks ripsmete jalgega, laugude vahel puhkev pilkude nelk kasvab minnu teravajoonelise palgega. Ja nagu ööst vedurite sööst läbistab äkselt mu südame jaama: pean, pean õnnemaa slatjaama saama!
*
Jookseb profiilist üle varjude mäng, murede pilvitus laigutab põske. On’s su silmin vaid armastuse surisäng, haud mu südame, — kalmistu rõske?! Või on neis minu õnnemaa reis: ülestõusmine vaimu & üha?! Embkumb olgu neis: kas arm ehk viha!
Suletsilmi vaatad, nagu meedium, — näed: läbi minust. Laugude taga suurt valgust tunnetan. Lootuste pikksilma säen, otsiden südammerel mandrite algust. Ja milline visa rõõmu & joovastuse kisa: ilmajagu kuues kui kerkib veen, — kisendab, hõiskab mu veresireen.
32
PORTREE KAHEL PLAANIL 1. a: Sinu portree, — see rongikäik lip pudega, võidutseva elutahte uhke ründ. Pään sul mäed — ideede lumetippudega, kõrgete harjade, kuristikke sünd. Ja su silmad & käed= ^revolutsiooni pääletungi väed tõkkejooksul takistuste üle-barrikaadide, sissemurd pilkude, tung — püssilaadide.
b: Nüüd su portree — kobkund vägede põgenemine, laugude, ripsmete alistuv hoid: südamen ärevus, spleen, meelte sõgenemine, rammetus liikmein, kõn nak vaibund — loid. Äkselt on lakand, nagu tuulgi purjest, õrnus. Nüüd etteheit silmest — peakurjest sirutab mürgllist, süüdista vat kida, vaatled mind nii, nagu äsjaloet rida.
*
Sinu portree, — see torm kümnepalliline, meelte & mõtete tulvaline hulg. Kulmude trots kaarten kumerain malliline, laugude taga suurte sündmuste kulg. Näen su südame hõõguvat tahti, ja su „mina“ näoaknast, mis lahti, — hüppel, nagu elanikud põlevast majast: eemale leekide kõrvetavast rajast. Maailm on lahti
Vaikus nüüd sinun, — sise ilma eleegiline südame kallaste tõus & mõõn vaibund. Kuis tuha all tu luke leegillne kustum an pilkude tahiline lõõm. Ja su kuhtunud ilme murdjoonlst hirm vaatab vastu, et Rubikonist siiski kardetav astu on üle . . . Kallistusist tühjendad käed & süle. 3
33
2. a: Sinu portree, — tung ülespoole kõrgustiku, aeroplaani õhkupuuriv, tiirlev lend. Taga energilise ripsmete võrgus tiku pupillide helgin näen äkselt end. Näen: su suu — mind mäs siv püünis, kun, nagu linnukene kulli küü sis, tuksub mu süda valuline huul tel, kahe leeksüdame tõmbetuultel.
Sinu portree, — stiilne monument marmorist, sülelevad joonte & pindade vor mid. Vaevalt seda teadsin ma enne sinnu armumist, et sul hingen on katedraalid, tornid. Vaatlen, kuis uhkelt su nina domineerib, ikka su nägu nagu aabitsat veerin, sina, — mu siseilma ABC, ütle, kas huulte kaudu sinnu viib tee?!
b: Unelused õhulised paisku vad kuristikku, tiivaline Ind langend alla ja . . . rasuks. On veel jäänud su meelte Ilutulestikku midagi, millesse kiinduk sid, usuks? Tunned järsku: su suu on alasti, et su tundmusil kingi pole jalaski . . . Rabelev õhku enne hing — entusiasmin, ringutab käsi nüüd valulisen spasmin.
Nüüd su vaade nagu murt obelisk, hing, — kalli vaasi puru nenud killud. Ja su armastus, — ketas, nagu disk, mida sa enesest eemale pillud,.. . lahkumise valu veel naeratuspudemein, eneseohverdus ripsmete udemein... Oled nagu teemant söeks põlend, — tuhaks, tahan, et tuul sind mu südamunl uhaks!
34
TÜTARLAPSE PORTREE
Silmade fookusen, een ripsmete loor: kaks meelespead & inglikoor. Arg — pelglik pilk, kui kastetilk sädeleb laugude krookusen.
*
Ent su ihad kui hiired vargsi üle palge põgenevad pakku, nagu päikese kiired puserdavad häbipuna põskede akku.
*
Huulte kaks tõmblevat tiiva tõusevad lendu, kui räägid. Raja järel’ — allikale viiva igatsuste lambakari määgib.
*
3*
35
Põaen vald südame tuvike kudrutab tuiksoonte pulsil. Entusiasmi kruvike kerkib tundmuste kursil. *
Näen: otsaesisel* mõtete päike, sinine unistus laskunud sume, sähvatab läbi sellest silmade äike ... päälael lokkide piksepilv tume. *
Vaatlen su graatsilist nina, — põskede nõlvakuil hälbib: laiali valguv silmade sina ... (kes selle tähelpanu pälvib?!) *
Tunnen su sõõrmete õhku: kevade tuulena puhub. Patt seda pärlkarpi lohku, meri mis kaldale uhub.
36
Kaua mu pilkude tiiris püsind (kes uskuda võis!) huulte märg — kastene iiris, — roosakas puhkenud õis.
Järsult ent astud: trotsiv koon võidukana ületab kaela graniiti. Naeratusel avanev igemete joon hammaste pärlid ajab huultele niiti.
Ja su jalge tujukas sälg traavib tuulde meelte lehviva laka. Minu südamesse jäänud sest jälg (kas või välja kratsima hakka!). *
Kumiseb kõrvun sul teadmatus, — aaria, — unelmate muusika flöõdiline; rabeleb puurilind veren — kanaari a,. *. kujutluste vikerkaar lookleb vöödiline. *
37
Kõrgele tõuseb rinde kumer ekstaas, oo, su hing alles valge aster, mille ümber nagu kallis vaas: neitsiliku ihu õrnroosa alebaster.
38
DAAMI PORTREE
Sinu lehviva naeratuse palmipuu all, nagu eksootilisen filmin, igatsuste dervišid põlvitavad palvel. Pilkude ahvipojad mänglevad silmin, troopikaööna kulmude mall, laugude taga terve džungel valvel.
*
Ümberringi eiukõrve kahvatud luited, südame liivik ... Oodaten tuult janunev hing nagu lahtine puri ... Kärsitu oled, — närid hammustaden huult: aastate jäljed näol, — ihade uited ... kuidas too noorus juba sündiden suri?!
39
Aga ma vaatlen su suud — näo värsket oaasi, (käinud sääl luuletajad suudlusi jooman),... Mu uudishimu kaelkirjak sirutab kaela, — su muie, — nagu Maarja Jeesust ilmale tooman lunastust lubava! d sosistad ,,ja“-si kaudu avat huulte ekvaatori-paela.
*
Fata-morganad horisondi panoraamel... reisija rahutu seisma jääb: lehviva naeratuse palmipuud õhun . . . Pean üksi olema, kes edasi läeb: mina see tülpinud, ükskõikne kaamel?! meeleldi värvilise pettepildi lõhun . •.
40
CLOSERIE-DES-LILAS1) —PARIISI MAASTIK (Värsid kolmel plaanil) 1.
On’s see kirik, kuu end pihti? Tänavkurdu kutsub trammiliin. On sul elun mingit sihti, inimene-manneke en ? Altariks kui puhvet — baar, palveks — suitsu rõngaskaar.
Istun ilmaema rüpen, baari puhvet — emarind. Hing mu startind kaugushüppena — kodust eemal lennand lind. Oi, viiuldai! ilm suur ja lai.
Laud ja tool, inime & klaas. Jõhv ja kanifool viiulkeelel taas.
Keel ja poogen, nagu naine, mees armatsemishoogen, liitund helides.
*
Siin poeet kui Jeesus sdimen, ümber kahejalgsed veised. Ajukanga koen ja lõimen mustriks vfirvid uued—teised. OI, viiuldai! ilm suur ja lai.
*
Naer ja nutt, irvitus & ai! Tundmustel on rutt, rändav viiuldai!
* *
‘) Kohvik Pariisin, kun muu sean Pariisi eesti seltskond koondnda armastab.
41
Klaas ja pudel, klaasin õlekõrs. Kunstnikule — mudel kaari rõdu — õrs * Värv ja pintsel, perspektiiv & foon: istun tooli kintse!, aevastab süfoon. *
Purskab naer avat suu süfoonist. Minu süda — laev, — kaldal* aet t sü kloonist.
42
Istun linna tänavsuun: St.-Michel, nurk — Montparnasse. Majad = hambad lõualnun,... öö on must — angoora kass: tähesilmad hiirepüügil, oksjonil mu süda — müügil:
— „KoImat korda!“ mürtsub gong. Näen huulel huule kildu. Pilgud õhku, — sööt = plng-pong, üle laude võib neid pildu: silme, südammuru-tõnist... sekka röhatusi kõrist.
Suitsupilved, — Siinai mäel istub jumal, — lahti taevas, Jeesus isa paremkäel... Siin Pariisi mere laevan kõik me endan hukkujad, unlstustn tukkujad.
Hing kui kustutamispaber imeb endasse öötinti. Pää kui terarikas naber ... Mõte jookseb kinolinti: Felix Ormussoni vaim üle tee — kuutõven taim.
2
Mis ma saaks siin jumalarmuks? pihtim pahulisel — Vin-d’Anjou. Jumalemasse ma armuks, lunastaja = suudlussuu. Ilmutus = siidsuka säär, — jalga ümbritsev futläär. *
Hinge matk, — südamkeemia. Ihalduste katk = epideemia: * Daam kui — lill, cafe rõdu — vaas. Süda flööt on — pill, kuulata tend raas! *
Peaksin södamlilli kastma: alkoholi vajab suu. Kitsas põu, kui oleks astma, hing — raudvõrre sulet puu, — asfalt pääl, all — toitjad juured, lehed oksil = mõtted suured...
*
Siis mu ajun tõusang, — koidab, (ümber neegrlnahkne öö) — pimedus kui vaimu toidab, särab otsal mõttevöö. Taevan hõõgub tähesüsi, öine leek, mu paäluun püsi!
*
43
Kolmas = hurt haistab saagi jälgi. Keha kõhn tal — muri, vaeseke võib nälgi! *
Ainult mink huultel’ annab verd. Silmavaade — tsink teispool hinge merd.
Tulvil tass, — täis mu põu nii valus. Öine Montparnasse — südamtassi alus. 44
Arm siin kloroform. Narkoosin epileptilised käed ümber naise, — mees nii poosin: rinnal pää, suu kohal näed: huulte oopium kui moon, kihvtikarlk valge koon.
3
Käib gargon kui ülempreester, tullen säält, kun puhvet — pühapaik, arve = pattude register, keelat viljast magus maik suun. Kõik täna andeks antud, hing ju paradiisi kantud. *
Äkki: Veesuv — tulesööja suust. Näeb publik seesuv: leek on kõrgem puust. * Sama lõust = mõõganeelaja. Kärgib kõigest jõust valvur — keelaja. * /
Kaob koomik, asemel taas uus. Pilliks: trumm, harmoonik, midagi veel suun.
Luuletaja südamleeki neelab, purskab sllmetuld. Hää end laugepälksen pleekl, soe on rlpsme kiirtekuld. Lubavate suude lõõga seot. Näe, neelan ihamõõga!
* Tõmban lahti hinge lõõtsa, keha käsiliste real mängin aaria kirgõõnsa, sõrmed Jooksman klahve pääl, libiseden üles, alla, — kolmel pinnal helid valla. *
*
Kolmel pillil mängib kloun-artist. Tunnen südamvillil pää nüüd päält on kist.
Käsiliste, passe maru: rinnalõõtsast tormab hing. Kl nüüd enam saa ma aru, elu — nagu nõiaring: põlvenend kas olen ahvist?! Lahti käsi lasknud klahvist.
45
Kadund see, ahvitantsitai sammub üle tee, Darvin kantsitai. *
Habe pikb, kulmud, silmalaud — rasked — Igavik, lahti nagu haud. *
Haaraman näen inimesi raskeid melankooliaid. Pühi palgelt silmavesi! Vihkan (sest et elan) kooljaid,... naine, hardumusest norun, paradiis siin — hädaoruni
Lilletar, naerust suu veel pahvil: — „Ostke, härra, paar lilli oma ahvil*!“
Pariisin, mail 1927. a.
46
Vaat, kui palju südamtukseld ümberringi, — soonte pulss, kSsivarsten armulukseid, — veri — kui valuuta kurss tõuseb, kerkib üles — pähe, väärtusi kas ilman vähe ?!
VÄRSSJUTUD
*
V VÄRSSJUTT SURIJAST TÜTARLAPSEST
1. Astub koidik kikivarvul, kiirte lugematul arvul, hurtsikusse akna pilust piilub, — voodin sõrmitseb: räbalaist, kust määrdind linust värvuke surija põrnitseb. Vaatab imestava näoga: seinal tunnikell on käoga, keti otsan rasked poldid, tiksub laisalt kellaraag. Näeb: kui luustik, — need ta kondid, kopsun saeb köhasaag.
*
Haigus kõllatanud naha, käsivars kui küünlavaha, korvivitsad — väljund roided. Paberina huulte nahk tõrjub tagas’ lapse oiged, — hingamine raske — vähk.
Maailm on lahti
4
49
2,
Kes säftlt vaatab, väljub seinast osavõtuks ema leinast? Kristus kibuvitsa kroonil, ingleid voodi kohal paar. Istub uhkena kuldtroonil taamal viimne vene tsaar. *
Lõikand välja isa lehest, miks ta lugu peab sest mehest, miks ta asetanud pildi: Isa Marxi päetsi poetand, alla loosungiga sildi: proletaarse fraasi soetand?! *
Nõnda võite aguliten, hurtsikkambrein-vaguniten leida, — milline kolmiiksus: tsaari, Kristuse & Marxi, tagant lutikate luksus vahib punetaden vargsi. *
Vahib vaesus igast praost, ema põsilt — nälja vaost. Dissonantsina silm paitab: ,,vara tööle, hilja voodi“ ... (mis see fraas sääl seinal aitab?!), kas nii ,,rikkus tuppa toodi4*? 50
3, Vaatab kuhtund kurva näoga laps: ükskõiksed kõik ta ümber; jälle kugistab kell käoga, Kristusel sest nägu süngem, Marxi habe püvil — hall, tuhmund keisri peon kuldpall. *
Tss, tss! laps vaibub unne, silmi n kustuv süsi hõõgub. Ei neist minuteist saa tunne: kopsuden kuis miski rõõgub, südamel vaid kiire — rutt: see on surma kutsuv jutt. *
Tiisikus söönd puna palgelt, silme all kui süsi, — viirud. Nõnda juba elualgelt ümber surmaingli tiirud .. . Ema nutet silmega, ahastava ilmega. *
Otsa een külm piiskleb higi, tunnikellast kägu kukkuv kuulutab, et tund on ligi. Und näeb värvukene hukkuv: jookseb oja .. ., puud on õiten . . . astub üle, ... — raskust võiten. 4*
51
4, Astub koidik kikivarvul, kiirte lugematul arvul, hurtsikusse akna pilust piilub: — voodin lapse laip. Ei siin rääki maksa ilust: pääle visat räbal-vaip.
Tss, tss!.. laps surma unne vaibund: oma näolumme ... Miks siis keegi teda’i aitand! Marx, ei tsaar, ei inglid, Kristus, ei ka arst, kes palgeid paitand,.. abitult ta päetsin istus ...
52
VÄRSSJUTT TUDIKESEST, SURMALE SUIKUVAST i. Kõik käivad kikivarvul: surm kõljub tubaden, padjun istub tudike tukkuv, — näeb und, ärkab viivuks, — naera ten, pulssi katsu lubaden, küsitleb arsti: „on’s ligi ju tund?“
— ,,Veel mitte, veel mitte !u tõukab usutletavat sund varjama tõde, — ise kahvatab jumen . .. — „Olete tervem, nähke kosutavat und! magage hästi seni, kuni jälle tulen!“ *
Lamab: nägu hall — juukste valgen lumen, põskede kortsud suunurkadeni voolit. Süstimisest arstimi roosastub jumen, jääb veel ehk elada: päev, õhtupoolik. * Kõik käivad kikivarvul... Hääbumise lõhn hõljub: nii sügisel lillede puhmad hingavad. Nägu nii närbiv ja kõhn küllalt veel uljas, surma hülgav & uhmav.* *
53
Laskuvad laugudelle unelused linikuna, mineviku veest püüab mälestuste kalu: näeb ennast järsku emarinnal veel imikuna, näeb: juba laps jooksev aasal paljajalu. *
Kuhu on kadund need muretuse päevad? miks ainult mineviku mälestused kallid? Nõnda, pääd kammiden, sõrme vahel’ jäävad: juuksed, mis olid kord mustad, — nüüd hallid. *
Oo, kuis need päevad, täis sõdu, on väsitanud, ei see aeg rühkiv enam pole rohuks. Elust ta välja kasvand, — nõnda kõike käsitanud, silmadki muutund kaheks veeta lohuks.
2. Kõik käivad kikivarvul: need on ta õed, üks toonud kaasa oma tütre, teine poja. Pole teda sallind, — ent muutlikud tõed: häämeel neil suur, — raha pärivad, koja.
Need on ta õed, — varem hurjutanud kurjalt, kiskund nii mõnegi rõõmu ta palgelt. Nüüd aga ootavad andeksandi surijalt: pole nende elugi kirjutet valgelt. 54
Need on ta õed, — väga muutlikud jumen, — küsivad arstilt: ,,kas elab veel kaua?“ Vastus, nagu sammud külmad valgen lumen: — ,,tahate aegsalt juba valmis kaeva haua?u
*
*
*
Kõik käivad kikivarvul,... isegi kass sammub püstikarvul, põhjuseks: sülekoer — vastik Muffi, — valge puudlinäru — julm koeraklutt, (pael seot kaela teisel — edevalt puhvi, rind omal lõvina, saba otsan tutt,) surija jalge manu voodi end poetand, varemalt kass rõngan varbaid tal soendand.
*
Surm hõljub tubaden,... kelle see leebe, pehme ja kätkiv sülelus lai kutsub ta vastu tundmata teele, viimast kord keha keegi haarab ja kannab? Kõike seda lubaden, tunneb, kuis nägematu käsi teeb pai, kellegiile vaibuden andeks veel annab.
3, Täna viimast korda koit kustutas tähed, tänavail taevaste. Metailine — raske laotus, — tummtume, — kuhu? pimedusse lähed kellade tilad kui taovad vaske.
Tunneme kõik nende valusalt vahedaid lööke oman südamen, iga oma närviga. Nõnda saame vabaks, heiten kõlisevaid ahelaid, linn ei lakka aga ärkamast lärmiga.
* *
*
Inimene armastab, sureb kinnisilmi; ööbik nagu laulden, — laud tudike suleb. Tuba nagu täis oleks talviseid pilvi: sammume vaikuse valgen lumen. * Hauda viind surm elu, kummalise aja: möödund romantika — kimp illusioone. Sinna, kun seisab praegu unistav maja, aeg uus püstitab gigandilise hoone. 56
DELIRANDID 1. Mängis üks viiulit, teine puhus flööti aguli restoraanin tülpinud joomareile, — õhtuti, — kaasa joodi, lahkelt kui pakuti, (kästi minna suupisteid tooma ka neile)... hiljem klaasi äärgi puhtaks lakuti, kuni kogu elu läks umbrohtu, sööti. * Nädalapäevi aina — lällutus, trall, õhtuti poogent hoia, koba taas käsilisi, ümber: õileauru-, piibu-, paberossi-pilved, pudelite ümber mehi, naisi nagu mesilasi, — jutud neil rasked, himud ilased, nilbed: tänavnaiste, voorimeeste, lihunikke pall.
2. Kui siis hommikul horizondi pilust ämblikuna päike poeb, — võrguks koob kiired, avavad pilved tuulepuhangul lehviku, koju tuikel delirandid, — jalge een hiired. Tõttava töhe mõne kohtavad kehviku,... paiskub kuskilt õhang hinge kevadisest ilust. *
57
Kahekesi nii: maja seinu, aedu kobaden, — ämblikuid miljoneid põgeneman pakku nSevad: täis neid kõik tänavad, seinad, hirmunult vahivad mõlemad akku, — putukaid täis on teeäärsed heinad, — nõnda nad sammuvad: üksteist obaden. *
Jõuavad välja viimaks Vabaduseplatsile, — näeb teine: kasse täis roheline avarus, — kollaseid, vöödilisi, halle & kriimseid, — hüppab neist üle, tõrjub: ükski ei kavalus suuda ta’st peletada eemale viimseid, kuni viimaks seltsimehe turjal’ poeb kaksile. *
Vaatab säält hirmunult ärkavalle linnale: kiriktorni kellanööril saatan võtnud turni, püüden õhust sumisevaid kärbseid ja sääski. Seinu mööda alla väiksed paharetid kurni viskavad (sarvi veel pole neil pääskü), olgugi luterlane, — lööb ristimärgi rinnale. * Näeb, kuis jooksvad kääbuskuradid tingliga platsile, — reisi, mööda sääri sööstvad üles hulgana: tontide tuisk õudne mingi .. . Näeb: jumalema istub sarviku süles, pisiperglid tantsivad naerden ümberringi, .. . politseikordnik eemal fox-trotib ingliga ... 58
VÄRSSJUTT LOHUTAMATUST
Ah, kuis nii ihkad sa rahu, pimedus, — see sinu valgus. Hommik su hinge ei mahu, valus — iga päeva uus algus. *
Tahad, et oleks süsimust elu su ümber ja sinun. Tahad: poleks elul ei akent, ei ust, — olla: nagu pimeks teht kinon. *
Vaikuski kisendab võikalt, lõpmatus tundub nii kitsas; hoovab sinnu kannatusi kõikjalt, valu — suur: löö van eluvitsan. *
Haprana õnn, — kui kauge miraaž, mure vaid lähedal, ligi. Väike su meelte rõõmu tiraaž, südamen arm miks ei sigi? *
Või ka sellen on miski akkord, eelistad kõigist ehk dissonantsi? Üksindus sul ehk, kui mõnel rekord: kauemini teistest fox-trotti tantsi? 59
VÄRSSJUTT ÜHEST PEREKONNAST
.
1
Katusekambrin õhk on paks, lõhnade segu: toidu jäänuste, mähkmete, lasteuriini, higi keemiline ühendus. Lutikate, kirpude nuhtlusen vähkrete: nartsuden voodi, — te, imikud — kaks, teile adresseerit mu ridade pühendus.
*
Kun teie isa? Varahommikul viidi lahtiste mõõkade, relvade vahel... Ei sääl aitand ema raseda kisa, ületas kahvatusen lubja & kriidi, kuulis, kuis kätele suruti ahel.
Nõnda mu väetikesed, nõnda on lood! polnud veel kaugel isa tõrkjad sammud,
60
polnud veel päike tõusnud taeva servast, algasid emal sünnivalud, tuhuhood, lõppesid vaesekesel erutusest rammud, . õnneks sai haarata veel voodi pervast.
Vanaema nurgan: aastakümneid ju pime, midagi kuulis, instinktiivselt nagu taipas kätega kobas, kepp juhiks tal pihun, — voodini tuigerdas, — kohkus: mis ime! värisevil käsil seda vallandada aitas, terana oli mis variseman vihun.
2. Nõnda nüüd vähkrete: vend & õde, varitset taudidest, ähvardet näljast; tuleb vahel tänavalt tundmata isa, alasti ema kelle ehen: nagu tõde . . . Hädaga, näljaga mehe otsind väljast, ainult et vaikiks laste südantpurev kisa. *
Trellide taga: taevas sinine, laotus, korstnate suits tõuseb haihtuden õhku, habemesse uppund — isa tõeline mõtten
parem kui vabaduse-, elu oleks kaotus! meeleheitel langeb oma aseme põhku, silmusena kaela seot riideriba võtten. *
Et väljaspool müüre elu endiselt sammub: üle kõigi vaeste, viletsate, rõhutute, üle väeti laste, naiste, üle hallraukade. Nagu siin vangivaht, sääl politsei tammub, seisten een kassade: röövit & lohutute, een: rahvahulgan tühjaks teht kaukate. *
Vanaema vaestemajan heitman on hinge: just nagu meri tungiks kohiseden pähe, millised unelused surmaeelsed-lapsikud, — näeb: jumalema ümber voodi teeb ringe,... tõest! ühest lunastajast ilmal’ on vähe, — sellest ta kätel õnnistegijaina — kaksikud...•
• . • ja jumalemal täpselt ta tütre on ilme, ... kustub äkselt kõik een surija silme.
62
PISILINNA TSÜKL
HOMMIK: 1
Mall ja ähmane laotuse kl te, tähtede paberossid pilvede tuhan kustuvad inglite väsinud suun. Ah, ma ärkan suuren üks-ta-puhan pisilinna needusega liban & luun, hingen — sireen laeva, kaikuv vabrikvile. *
Raudbetoon, — taeva tusane teras raskena litsub maale kumera kaane, tukkuvate linnadega, inimestega all. Unistusin vaevaltki välja siit saame: kuhu sa lähad, kui maakera-pall, kui su jalg kinni keerlevan keran.
Taevas = öökabaree, — päevaks suleb uksed, ripub ainult säravana päikse reklaam laotuse tänaval, pilvede Broadway’1 *). Näib, nagu jalutaks poolilmadaam trotuaaril, — kindlaks määrat, tiksi ta’le loodul vaid: tuulen lahti poisspea kuldblond juuksed. *) Broadway = New-Yorgi päätänav. Maailm on lahti
5
65
HOMMIK: 2
Korstnate ohvrisuits — majade hingeaur lõõride kopsust spiraalina puhkeb ülesse: — juga hall taevaste halla. Nõnda mu südame hümn, needelaul: õhupall punane hingest pääseb valla, kaduden pilvedesse tõusangul uhkel. *
Ei sa litsu mind maha veel, võida, ei sa suru mind kaotajana õlgadelle, millele järgneks plagin kahjurõõmukäte. Ei oma raskusega üle minust sõida, pisilinn, kuivand kui su elusoon — läte, istun oma meelte siis tiivustet tõldadelle. *
Tõusen vaid lendu, jätten tukkuvaid maju, majaden inimesi, inimesin mõtteid, mõttein suurte tõdede tõmbeid — nature-morte’e. Tahan, et tunneks mu veren tuksuv aju päikse hõõglambi miljoneid volte, prooviden mõttelennu surmasõlmi-võtteid.
66
ARGIPÄEV
Elan üsna õhutee jalun, pää kohal laotusen lookleb liin: Stokholm — Tallinn — Königsberg — Berliin. Sest reel valusamini paigalseisu talun, kuulen: propeller kui pilveden puristab, mootor bensiiniga kurku kuristab. *
Miski mõte jääb õhku rippu, tänavate kohal kõigub kujutluste laip: pole mulle ehitet, ant lendav vaip; kinnitet rist kiriktorni vaid tippu, tähendab: kanna seda seni, kui langed, seni, kui tuisust risti ümber tekkind hanged. *
Ulata, öö, su päästerõngas! lõpmatusse laotu, linnutee lint, igavikku puurib aju rahutu vint, igatsuste lind sipleb püünise lõngas: — ,,kas siis tõest’ nii vähe lahti teid?! oo, mu linnal veel sadam & reid!“
5*
67
PUHKEPÄEV Elan linnan, kun kirikuid neli: kukega kaks, — kaks vaid ristiga. Igal puhkepäeval usklikke kellade heli kutsub, kui viidan aega preferansi, vistiga. *
Kiriku uksed: — lahti Mooloki lõuad neelavad elusaid inimesi matsutaden. Rutem rühi, vanamoor! taeva et jõuad: pühakirja sadulan paradiisi ratsutaden.
Kui siis küllalt juba pastor on pajatanud, orelgi sekka lõokesena lõõritanud, kui juba küllalt papp uskmatuid sajatanud, naerulisi nägusid noomivalt kõõritanud, — *
siis: kirik nagu kõht heidab välja uksest: neelat toidu veel seedimatult sooja (söönd liig täis end pääle nädalise nälja!). Või see kõht kandja — Lunastaja tooja? *
Kristus aga ahastavalt kõlku jääb ristile altarin üksinda sirutama käsi. Kutsuksin õige ta bridge’ile, vistile, kas ta sest rippumisest veel ei väsi?! 68
ÕHTU, 1
Istun nagu sütel, — järsku võpatan püsti, nagu koolipingilt kunagi, kui minult küsti: — ,,kuulsast Kartaagost mis ütelda võite ?“ — „Nagu kõigest, mis olnud ja enam ei ole, et isegi linnade saatus on kole: hukkumine ühe teiste soodustab võite!“
Käin edas’-tagas’, — mu sammude karjatust kostvat kuulen nurkade üksindusest varjatust. Ümber mul: seinad, lagi laskuv, all — põrand, — kõigest kuuest kandist mu ilm on sulet, nõnda ei näe keegi rõõmu, mu muret, isegi aru ei saa: päevad kuis võrand. *
Istun jälle. Õrnad mu meelte katsesarved, soostuvad mõtted nagu kiilide parved,.. . miski minun lahti end rebib ja puskleb: mille pean hävitama, mõtlen iseendan,... ,,ceterum censeo esse delendam?“ kas oma südame üksi mis tuskleb?!
69
ÕHTU, 2
l. Pilvede vatt... — öö pehme samet, täiskuu ründab, — läbi poeb võrgust. Täna mu südamel öövahi amet, valvaten laotuse võlvikat kõrgust. * Midagi kopitama kipub öölossin, pilvede sõbast lõust tülpind haigutab, tähtede tuli, nagu visat paberossin sekundiks vilgub, mu meeli nii laigutab. *
El mul meeldi liig ümmargune — valmind armastus küpset kuuna südame päsmas. Nagu ei meeldi, kui õrnusi salmin palju, nagu vett väljapuserdamata käsnas. *
Nõnda su lõhun, mu tundmuste täiskuu, rippu jääb veerandi viimne sekvester. Laotuse otsa eest, kao, kooljaluu! Marche funebreM mängi tähti orkester! 70
2.
Oli kord esimene, viimne nüüd veerand, valgust on ainult veel ahtakene riba. Olen enda südame pimedusse keerand: tilguta rahu, tähteaukel öö tiba! *
Kas veel lõigata poolkuu sirbiga tundmuste rüga ohakteravate hammastega, või ehk riputada südagi kilbina firmamendil’ öiselle — mustade sammastega? *
Kas veel oota, et kaua nii säiliks, südame punane telliskivi hoonen, huulte tsementi et jätkuks veel pälviks, või ehk parem: minna otsejoonen. *
Minna, et unustada meelte hazardin: kaotada end, — sest nii leiaks taas enda. Võita, ehk kaotada südamete stardin?! tundmuste tuvikene, lennuskle, lenda!
Tahan, et vaibuks see ihalev vaev, valu, mida kanna nii õrnalt: vahel vati. Ootan, millal seisma jääb purjedeta laev kohal elukõrgustiku — mäe Ararati... 71
OO; 1
■ V
Rusikaga taon vastu öõmetalli: — ,,lahti tehke! pimeduse lämbun kuluaaridesse. Tehke lahti! kes te surute inimese talli, raudsed kangid taote vaimu uksepaaridesse!“
— „Tehke lahti!“ öö — kirst: tähte küünlad rean, linnutee surilina laibal: — üle pisilinna. Õnnistaden: majade = matuseliste sean, — tornide käed hoidvad risti kohal rinna. *
Korjusena lama!. .. Kuu kuldmonookel pilveorbiidist viskab alla muige: näeb vitriinil kärbes koolnu lamab kookel, kusagilt kaugelt kaigub öökulli huige.
Tuulen vaid pagari roostetanud kringel kriiksuva häälega unarusen kõigub. Peni, kelle üksindus kõrgeman pingen, nuusuten, jalga tõsten, tänaval jõlgub.
Tunnimees kohmetu tänavnurgal tammub, tallaten jalgega öö monotoonsust. Kusagilt kostavad vaibuvad sammud, ... pisilinn, kas lõhun su, ehk midagi loon sust! 72
ÖÖ: 2 Oim mu hing, kui käsi kitsan kindan, tahaksin hoida tardund sõrmedega midagi. See, mida püsti hoian, enesen hindan, on mulle armas, nagu värsi vahel ridagi. *
Hoian miski nägematut: kätega krampiden, tõstan kui tõrviku südamerusika. Hoian nagu õli, mis otsa saaman lampiden, heli, mis kõrvun pääle vaibuva muusika. *
Kiigutab tuul okstehälli, — leebe ema: ulatab öö tulval taeva musta nisa; lehtede sosinal äiutab last tema, kuni viimaks vaibub nutva imiku kisa. *
Heidan endalt kõik, — siirdun tänava koridori kõigen oman alastusen, katmatusen hingelisem. Näen poolkollast — kuu valmimata pomidori väljuvat, kaduvat laotusen pilvelisen.
Tunnen: sajab segamini rõõmu ja nukrust, langeb alla tühjusse tähtede kopitus. Kulunud kuldnad puistat linnutee kukrust, mõni neist tuhm, nagu silm linnus topitus ... 73
PISILINNA KROKIID
1. Blond hommik ... Päeva terror valge: avand omad uksed juba taevabüroo. Tänavakividel askeldamine jalge omab ikka kiirema tempo ja hoo.
*
Millised jalad! mida nad tallavad? valus neil käia, — nagu naelad oleks kingen: elumure asjalikkust jalatallad kannavad, astuden pääle kõigel sellel, mis hingen.
*
KosPvad häälekõvendajan — trotuaari sammud elumõõduna õõnsad & mornid; kuulutavad kord käiva jalgade paari askelduse lõppu kellahelidel tornid.
Vankrite võrin, hobukapje naerulagin puruneb tänavakividel kildudeks, puuduten majun aknaklaasi õrna närvi. Auto möödub: soppa vitriinidele pildudes, — seinale, millel pole tõest’ teist värvi ... kaugelt kajab puutelgil kodarate nägin.
Tänavate käed venind igavusest pikaks, haaravad avaruste, platside kaelast põikteede sõrmil, — parki siirduden, sinna, puiestik piirat kun liiviku paelast, meri kun peegeldab tukkuvat linna:... Millal kord tiitarlaps-linn sirgub plikaks?!
75
3, Pisilinna vaateaknad haigutavad spleeni, sisepool kärbes kõhn lendab vastu klaasi. Mannekeen vanan’d alla crõpe de chine'i peidab omi rinde elutiidind ekstaasi.
Kael täis volte, — künnivagusid kukal, kõrva äärest laenat juukstesalga õre kate jookseb üle lagipää palja: kammit tukal,... vaade blaseerund blonde silme taga uurivate. * Kikivarvul* tõuseb, kobab taskuten vesti, .. . andestagu! teen rea algusen vabanduse, — ennustan: vekslid kui rännul protesti, pankrotilävel saab vaesekene rabanduse. *
Nüüd aga rahulolun — siinilma vägevate: kuningas: sameti, kalevi, siidi ..., kellele, silme een alamate nägevate, Rootsi majesteetki teeks vastuvisiidi. 76
4, Õhtuti, — konnad nii kisendavad vihma: grammofonid krooksuvad lahtiseist aknaist, hekseldavad fox-trotti, tangot, yale-blues’1, Raadio pajatab tundmatuist maist, trumminahal tunnen helipiitsa & rihma eemale peletavat mineviku muusi. * Vaikus nagu plakat on käristet maha: kusagil klaver naerab must-valge hammastega, õhun miski väriseb — laskuden sügavusse... Ehitan öhe end tõusvate sammastega, tunnen: jookseb hardumuse judin üle naha, kaon kui tänavate mõttetusse — rügavusse.
Äiutan rahutust mõtete võrkkiigun, tundmused vahelduvan lõpmatun seerian, südame saatejaam lennutab meelisklusi. Agulin enda rändan, — ,,mina“ perifeerian, tunnen: ebamäärasen tundmatusen liigun, laet irreaalseid täis unistusi, eelistusi. *
Häälitsevad restoraanist sügisiselt viiulid, immitseva haava reaalsusse lõikavad ... Põgenen. Surun käed tugevamini taskusse. Näen, kuulen: lõbunaised joomareid hõikavad,... tänuväärsed majad — kui lõpmatud riiulid vaibunud lugemata raamatute raskusse. 77
5. Trotuaarid tiihjuud on vaiksed: nagu vaibad oleks laotet maha alla öö jalge. Kõnnib kuu, — kollane kloun kätel omil, — hundirattan hüppab: pilve kulissi. Igaviku postkasti visat, vaatke, kuis kaob! ööümbrlkun mustan: pilv, — kiri valge. Sureb, tunnen, sekund, kuis minut, hääbub kuis hetk. Aeg suur — agoonian: pulss — all mu sõrme. Ja tukkuvain majun: tumm rahu, et näib mulle: olen nagu surnu, — ärkav kabelin.
78
Trotuaarid tühjund on vaiksed: nagu vaibad oleks laotet maha alla mu jalge. Astun neid mööda öö tühjusse: ülal pilved, kui armastuskirjad tükkideks rebit. Astun. Mõtlen: loodus kuis sallib ruumi tühja, mida ka luuletai täita ei jõua. Astun, ja mu een käivad mõtted, — nagu truu koer: pimedat peremeest, kes ellu juhib. Astun ja mõtlen: tean, et seegi saabuv taas päev võrdne möödunulle, nagu too — eilne.
79
ANNO DOMINI 1928
Maailm on lahti
6
I: KEVAD
Mais südamepais pääseb valla. Kraavidest alla: niriseden veed otsiden teed ...
Kois need tirekesed siuglevad häälitseden sametise sulinaga, sulgudest alla liuglevad vesiväravate mulinaga.
*
Jõgedel käsil on mandrijooks, startimisel lunastavaks finišiks meri. Lumi on muutunud voolavaks hooks: koskede keripuiel vesilõng end keri! *
82
Lumililled häälitsevad — kanapojad koornnd päikese haudumisel jää kõvast munast. Talised tuisud on südamest voorund: ajju purskab verisoonte tuksuvat punast.
Lookeste laul kastab kevadelilli, helide vesi — soe kurkude kannust. Kuulake kuldnoka paanilikku vilepilli — südame parimat arstimiannust: *
Debussy muusika ,,His Master’s Voicew plaadilt, — prõlude: A 1’apres midi d’un faune. Helidesegu hoovab raadiotraadilt: kuldnoka saatejaama läbistav toon. *
Pilvedest hanede ga-ga-ga kaikuv, kurgede rahutu rabade nukrus. Inimene koha päält teisele paikuv kaaluma peab: kas raha selleks kukrus.
Sammuda võin nurme peenraist üle, nähen, kuis jumala päikese all himutseb maakera siginev süle, pääkohal vikerkaare spektriline mall. * 6*
8B
Näen, kuis päikese tuhniva kullaga, suudleva suuga, — lehkel: purju joodet, ühineb sõnnik ahnelt süleleva mullaga, peigmees on saabund, keda aasta oodet.
*
Saabuden linna: täägid säravad tänavail, püssid õlale visatud vinna; tööorjad kohmetanud väravail: kõlistakse relva töölooma hirmuks^ kannustetav hobune üle et hirnuks maipüha kevadekuulutuse ... Aeg kord teeb ehk tuulutuse: et mais südamepais pääseb valla, et... sõdurikand kevadlilli ei talla.
84
II: SUVI
Tõmmat on vesikeeled laotuse kandlile, vihma sajab hingengi, — vikerkaar loogan kastab end mallidest pärlitel lõiku: külm on! *
Pilv nagu poodud taeva pandlale tursunud udarast põldusi joodab, — sadu ei päeval ega ööl jää soiku: külm on!
Meele tuleb talv, kui su südame lõikasin jäässe mustrina teravate uiskudega,... kas nüüd sellest — veest tulval järv —... ja külm on?
Kas viimaks ise põhja tuuli hõikasin, kirde puhanguid Siberi tuiskudega, ümber et udude tinaraske värv, ... ja külm on? * 85
Veel minu ümber: kaaskannatajad-velled, silmade hallaga, südamroosteveega, põlveden nõksuva jooksja-podagraga. rõske on! *
Lauluga päästa kui saaksin ma, — kelle?! avitada hädalist ridade teega,.. . maksab kas tammuda põldudel adraga, kun vesi on? *
On’s need näod? — Ei! virilad lõustad: maa poole pilk, vaade tuskadest kibe, põskedel tuksleb korisev kõht: kurb on! *
Kun need mäed, mille tippudeni tõusta ? maa on mudane, muld on ibe, — lauskmaa mu ümber — ronsklev rõht. kurb on!
£6
Näib, nagu peaks loodus vabariigi matust,... a. d. 2028 — kes te armastate, pidage meelen, kuis külmetas, vettis: värsi autor... *
Pisarad rabisevad praegu vastu katust, . •. nöirasteenlkuga mind ebk samastate, kellele spleeni taevast hinge settis? pole süüdi autor! *
Hetk meelen siiski: vastu sirelite põõsaste surus end õhtu. Akna reketile palli: klaaside ruudustikuP päike serveeris, — soe oli! *
Hoovas ihun uim — naise huulte lõõsaste, kallistuslasso — käed ümber kalli piha, mis sõrmede puutel närveeris... soe oli!
Kabuhirm koormana silme sülen, (kõrvad nagu mütsi ligi pääd litsub) peenralt nii jänes arg jahmatand üles .. . Hobune taamal suuga hädalat kitsub. *
Põllud on haiged: väljade põskil vagude kortsud. Kõrs pleekinud palvel mõtiskeleb hommikul rõskel: milleks ta tühjunud lagendike valvel? 88
Mõtiskeleb: seemnest käärivad õlled, klaasiden vahutaman pärm & humal# Milleks odrapõldude põlled märjaks nii nutet? Kas ehk ahastab jumal? *
Sirutavad sood vaid niiskeid hõlmu, aasadel ripub maani udude udar. Ei see nõiaring lahti sõimu: elame põrin, surren upume mudan.
2, Puhuvad tuuled risti & rästi põhjast kord lõuna, -v kakku loodest, taevane lennuvägi, vaatke, hästi põhjanaba rünnakuks säetud on ritta.
itta
*
Vettind aasad pildistavad pilvi: peegeldavad nuumat-tursunud taevast. Vargsi päike teeb mulle silmi kuimude alt, — taevabaarist, — Noalaevast. *
Inspiratsiooni tõusev spiraal: keegi nagu maa päält ülesse hõigub. Jälle vilksatab pilvedest Graal, vastu mu naeratuse tuulehoog kõigub.
3. Meri — tuhm. Ankrud hiivavad spleeni, laevade mastid kui ristid kalmistul. Vastu südame lahti rebit miini miski lõhkema, purunema valmistub. *
Vaata! iiling ulgumerelt puhub soppide suhu epileptilist vahtu. Lainete langetõbi randa uhub, mis ei taha mererüppe enam mahtu. *
Tundmuste lendlehed tuulde paisat, südagi tuksuv loobumisen kuhtund: kõigest on kahju, mis asjata raisat, meeled mille laibana kaldale uhtund.
Mere põllul sügis aga tuuli külvab: tormitraktoreist kohevil vagu. Tõukab väsind aju kujutluskuuli, tuhisevad mõtted, — sügis päfingi nagu..
90
JV: TALV
Vaatke! kirden päikese pää horizondi giljotiinil veretav — võigas, — nägu, — mille kaela relsel koidik-vedur lõikas. Hommik kiirte juukseid pidi jubedust kiivab: oleks, — nagu nuga külm südant mu riivab, põuengi põhjamaa — arktiline jää.
Meeleolu —: 80 kraadi alla nulli, pigistav pakane pikkamisi žangetab, — lumme kuidas elurõõmu tulvalise hangetab, elusalt tõmbab üle näo surilina . .. Soonte termomeetrin veri — tardund, — tina, hing — all talvise raudraske rulli.
91
VÄRSS VALGEST PABERIST JA MUSTAST MAAST
Paber — puhas, — valge lina, kuhu oma mõtted — pehmesse voodi magama panen igaviku und: saabub tund, kun pliiatsigi tina perpendikulaarist langeb järsult vesiloodi.
*
Paber — puhas, paber valge, paber — lumi, kuhu südame matan: tundmuste tuisku, armastushange. Helbena lange minu värsirea alge härmatis — sõna! Elu mustmulla katan.
92
Ümber kai: pori, udu, saast, peaksin sellega määrima puhta paberi pesu, ridade palaka? Ärgu salaku luuletai!... värss, — valge laast, mida ei taheta lasta minna luhta.
*
Ümber kui sügis, — roiskuv nilv, tahaksin trükki anda valge lehe, lasten sadada südameräitset... Kevade äitset puistaks paberine pilv, langeks et mullale lumivalge ehe.
*
Paber — puhas, — valge lina, kuhu oma mõtted — pehmesse voodi magama panen igaviku und: saabub tund, kun pliiatsigi tina perpendikulaarist langeb järsult vesiloodi.
93
MÕNED HAI-KAI’D
1. Me elame jalgega maa pääl, kaugel mõtted siit ära: sellest tekkind taevatähtede sära.
2. Ingleil on jalge all tähtkalliskivivaibad, ihaldame väga nende taldade alust: nii sünnivad luuletised ,,Valguse valust44.
3. Poeet, ära õpi lindudelt: ööbik, näed! — suleb silmad, sest laulun: samad noodid, samad ilmad.
4. Pole luuletai kelner, — ei ta märgi bloc-notes’i: palju, — ja millist jooki.
94
5. On loomingu tee: kui ilmaloomise töö, kun päevaks saab öö.
6. Paber kui lõuend, olgu siis sulg ka pintsel, kuigi värviks on — tint sel*.
7. Vist olete näinud: päike ei kustu meren. Nii — luule veren.
8. Värss — käega katsu: baav lahti, — poeet kuni loomas. Sa, lugeja: — uskmatu Toomas!
95
9. Me otsime armastusen asumaid, uut mandrit — südamesaart, hinge kompassil ainult: musttuhat ilmakaart.
10.
Naise süda kui kala: ujub silmade tiiki, mees vahib nagu õngitsei korgile.
11. Kuidas sulle lähenen valgehingeline? ei tea kust: minu hing on must.
12. Kahest huulereast suudlusen suu saab salmiks. Ah, et neid valmiks!
l. Jälle kaks relssi-paralleeli soostuvad ruumi, nagu värsi kaks rida. Päi kohal: kandlestik telefoni keeli, sõrmitsettuulest,mängib, kuulan ainult: mida? *
Lunastaja käsi ristil, — avat semafoor, fosforline tuli pühikvõrena kõigub. Undavad postid, — laulab traatide koor, minevikust mõndagi mõttein mul mõlgub: a): Tuleb meele: õhtul suvisel platvormil, ümber sumisevi sääske kiha, 1914 valitseva hümn äkselt... Vaguneisse kiilut oli sõdurite liha, mäletan täpselt:
„jumal, keisrit kaitse sa!.. Kong ninarätte tormil möödus .. . Kärgatas: ,,mütsid maha!“ ohvitser, kõlisten kannuseid ... (olen kord isegi kandnud neid!) Võpatas süda, — aimasin paha: rong — lokomotiiv oli sõdureid frondile viiv. 7*
99
b): Praegu silme een, kes ei mäletaks meist, vedur ähkiv — täkk peru aet vahtu: rong järgmine, — mets punalippe: ,,elagu revolutsioon!*4 valat veri ei pahtu, tõmmat südamega joon poole ajaloo kõrgemate tippe, „elagu tuhat üheksasada seitseteist Oraator, — roogi masinist särav: „sõil üle läheb tuleviku teeät, hei! hoidke rongi eest!... Rahvale lahti nüüd vabaduse värav! . . Rong selline: kupees mürtsus magneediline marseljees.
2.
Mööda sellest mõnigi vedur on pahvatand, rataste veereden, nõnda kui käst: kord daktül, kord anapest. .. Punalipp koltund, üsna valgeks juba kahvatand.
Ajalooreisid öötunneli tormavad, ununud hiljutised tuleviku helid: luuletajad millest kord mõtiskelid . . (Unistused millised praegu neid koormavad?!)
100
3 Lunastaja käsi ristil, — sihib semafoor : crucifix näitab kaht relsside rida, rahutumalt mõtiskeleh vagunite voor: kuhu neid juhib mehaaniline kida?
Luuletai ei kaalu kaua: millisest teest platvormil pakkidega üle tuleb astu: põgeneda viivuks tahaks enese eest, kuigi rong teisele jooksma peaks vastu.
Veduri punane ratastik vilgub, — giljotiin terav läbi ilmaruumi lõikab. Päfk’se pääst, vaatke! kiirte verd juba tilgub: aokuma kutsub, — tulvil tulevik hõikab.
101
VAÖUN1VÄRS1D
SKITS 1
Sõna: „ärasõit!“ saatjail: sada pudenevat õit silme pupiliin. Aasade nukrus pilkude iillin, kui haagib lahti kaks südame tahti, kaks suudlejat suud & jumalagajätte: käe kiindunud kätte too rebenev hetk . . . Ole tervitet, retk!... uute avaruste aim sädeleb silmin. Tiivuskeleb vaim.
102
Kes ei oleks meist meeliskelnud mõõtmatumaist teist, taamal hõlju vaist: terendavaist maastikest, nõlvakuist rulluvaist vinan, kui kipitab ninan roiskumise aisting. Kui sügis, — mööda maad: nagu sääske müriaad hõljub udu — sump .. . Rännak siis ainsam trump: vaimu hüppelaud — vagun. Traavi pegasusel kujutluste dragun!. ..
*
Mööda kõigest sest: ümber mille tardumuse kest, mis seisab, tasa liigub. Rong — unistuste häll, kuu reisija kiigub: korraks lahti kist kõigest rippuvast vist? Lookleb mööda kõigest vagunite lohe jaam uus saabub kohe, uus jumalagajätt: surun semafoori kätt.. . uute ilmade müha kohiseb kõrvun: täna südamen — püha.
103
SKITS 2
Elan oma kodumaal, nagu läbisõidul uute laulude — poeemide riiki. Näen, — vähe lootust siis malekäigul, võidul: kõik meie olemine mängit kui viiki.
Pilet utoopiasse: — reisivalmis kohver, haarakem mööduva vaguni lingist! Olen juba kord uute horizonde ohver, tahaksin teisigi viia nõiaringist.
Olen öid rongiden, päevi küllalt minetand, laadiden ümber: rõõmu, oma muret. Vagunin nii mõnigi armsaks mind nlmetand, süda neist mäiestusist praegu veel puret. * Mitte inimesi ainult, — tundeid buketin: vagunid südamete kaht paralleeli veavad. Kaugemate kujutluste ketin puhvritena tunnen taas haakuvat meeli.
Vean oma mälestuste värvilist bagaaži, mineviku bruttost saab kerge netto: rõõm lükkub läikivana kõnelusse-fraasi, ,,suitsetamine keelat“, — spleenilgi: ,,veto!“
Ootan iga päeva, nagu saabuks uus jaam, nimekaardi ulaten krohvitud seinalt. Vaatke! jookseb vastu kinolintlik panoraam: ajaekspresa sõidab selga, — hei, alt!
105
SKITS 3
Luuletajat kellega pole ainult ühistet?,! (linnuga —: armastab laulda ja lennata!) Tema „jumalik“ päritolu sellega tiihistet: ei istu pilvedel, kõrgusten et rännata, vaid: mööda mandreid & maid, — 3-da klassi vagnn-barakin, tiivulise innuga südamepakin.
*
Äoli kannel pole, — tuul mida sõrmitseb, puhanguil helistaden tukkuvaid keeli. Luuletaja — panter, kes sündmusi põrnitseb, hüppega et paisata küüsi — oma meeli... et: nagu terav lantsett: luuni lõikab, läbistab liha, — südamen pakitsev kättemaksu viha.
106
Pole ainult klaas — amalgaamiga peegeldav ümbrust. Fotoplaadina elu et mürki. Luuletaja küsi, — uusi mustreid heegeldav, (tuleviku kavandeid võib värsiga tärki!..) poeet pole ainult esteet, vaid vasardai, (lugeja — alas!) südamelöögid elurütmi kes valas.
Telefonitulbastik öhe teel tiniseb, traadistikust lübisajav vihm — s risti koeks. Villand vaid kõigest, kun meeleolu iniseb: knock-out’in lamaksin, — keegi kümneni et loeks,.. et ei kuuleks, seda, mida nimetakse luuleks ... Ehk, — soostuksin: nagu vedur ähkiv, tuultevingumisse südameid mähkiv ...
1 PSÜHHOMOTOORNE VÄRSS, 1-NE Näe: lähtuvad laevad, on rongidel rutt, elu jookseb välja sadamast, jaamast. Mind vaid kutsub su silmade muinasjutt, unistan südamete kokkusaamast. * Tunnen kuidas tundide sõrmi õudselt pikki, minutite, sekundite nupukesi otsa ees. Kuis nad võivad mu südamesse tikki: rõõmude puna, — must mureniit sees.
Mõtete tiivad löövad kokku, — mul valus, jooksen järel tundmuste rongi äratõtva. Vagunisse hüppel: kammits miski jalus, — kaotan hingebagaaži kaasa võtva.
Nõnda jään maha oman põlemisen maisen, silmade süstikud rabelevad ruumi. Nagu mu sünd (kord!) uuestsündki puhkeb naisen, kes ei karda huulte süsi, — lõkkel — kuumi.
Arvan, su silmad kõigil’ küsimusil’ vastavad, kõigel’ sellel’, tärkab mis ihun ja hingen. Südamete tahid eluõlli end kastavad,.. . ah, see on hõllandus kõrgeiman pingen!
108
PSÜHHOMOTOORNE, 2 l. Las’ lainetab meri, (see ikka nii olnud I) tõukab tuul purjesid ulgumerel, — peri, (see ikka nii olnud!) laevurid, reisijad, — kõik: Kolumbused, kellele avarusi^s kangastuvad umbused.
Kaovad päevad: aeg väljaspool meid, kusagil — paralleelselt nii palju maailmu, läkitab laevu kuhu südame reid; unistame: manner kas uus veel ei ilmu? ■St
Kõigel sellel lõpmatu suur näib väärtus, mis veel eemal, mis pole veel minu, . . . kõigel, — mis piiritu, pole millel äärt kus: laotan sinna mõttepalakaid — linu. *
Tean: lerven päiksesüsteemin pole uut, asjata imede ootel aega kuletan, asjata avat hinge õhuaken — ruut: kas uusi elamusi ammutan — tuletan? 109
2, Las lainetab meri, (see ikka nii olnud!) tõukab tuul purjesid ulgumerel, — peri (see ikka nii olnud!). Käin ikka üksi, — nature-morte’iga enese, tahaksin heita kõige möödunu — senise.
Tahaksin jumalaga jätta kõige sellega: mõtete udarate rippuva raskusega; tahaksin olla — nagu sõsara, vellega: täieliku tühjuse, mõttetuse askusega.
Tahaksin, et oleks kõik tühi ja paljas, tuvina lehviks vaid veel looja vaim. A!gusest näha tahaks: muru kuis haljas kaosest kooruks, — esmakordselt tärkaks taim.
Tahtest sest õitsemist täis silmeaed, põvven värviküllane avaneb maastik, kuhu endapagulane jälgitav paed: ümber inimnägude elutu laastik . ..
110
PSÜHHOSENSOORNE VÄRSS 1
Unetuse liiv on mu silmin, kardan liigutada ripsmete tiibu, laugudel hoiden su pudenevat naeratust.
Kusagilt sõuab mu mällu lootsik: sinu astraalne — peafluiidiline kujund,... lakake, seiske mu mõtiskelu mõlad!
Nagu Baudelaire’gi, vihkan nüüd liikumist, liikumist, segi mis paiskab su jooned, katsun neid püüda — taas asetada paigale. *
Kardan oma häält, kardan oma sõna: hirmutada võiksin oma meeltetuvid lendu, kardan üldse mõelda: et tunded nii säiliks.
Vilgub su troopikaliste huulte verev joonis, hingen sest suudluste kaikuv akkord, püüan nende helide langevaid tähti. *
Ja su rindade säraküllan päikesed, vabad põuepilvitusist, südamevarjutusist, loovad minnu uue planeede süsteemi.
111
Kulmude vikerkaarid kohal silmjärvede kujundavad minnu uued kumerused, võlvid, sest minu rõõm nagu obelisk püsti.
Mitte nii nagu Hamlet: olla, või mitte?! Võin ainult nii nüüd eneselle vastata: armastada kas? Ja!... kus..., kunas,... millal
Heitlen nii endaga, kallas nagu lainega, ja ma tunnen: olen sinuga kaetud, hing su hinge, keha — kehha maetud...
112
PSÜHHOSENSOORNE, 2
Kuis hoian oma pattu, nagu talismani, kannan teda enesen närvide niidikesil, ähvardavail rebeneda valuliselt.
Mu mõtted on meelte vaid vanglani . . Kes viskaks mu välja küll enesest, kust vahin läbi himude trellide? *
Sellest on kallistuskrambid mu käten, tundmustsükloonid lõõtsuvad huultel, iha nagu ujuja jõudman kaldale. *
Mis su suudlusin, teispool suudlusi? taevan mu hinge, et tõusvad raketid, — ise kui laskun su silmade sügavusse. *
Mis su silmin ja teispool su silmi? ilma nende särata käin et pimedusen, öö-mustkassi küüntega südamen. Maailm on lahti
8
113
Miks ilma sinuta kuristik avaneb sügaval hingen — kohutavate lõhedega, kust mägiharjadena kasvab sinnu kirg? *
Miks veel tajun siis, karikas et ääreni, veren kõik viinad veel joomata — uimsed, suu kui su suhu olen kallanud ümber? *
Sest siis hoian oma pattu nagu talismani,... sind aga kannan: oma närvide niidikesil, ridade kätel värsi pehmesse voodi.
114
ENESE RISTTEEL Kuhu mind viite, mu siseilma teed? Aastate verstapostid vilksatavad mööda. Ühele neist kas mind risti ei lööda?... veerege edas’ värssvankrid, autod, reed! *
Pole juba kaua käind vaevalisi radu: vahel südamkuristiku, mõistuse tippude. Tundmuste pilved ülal õhulised ripute kohal himu jalgtee, mis lookleb nagu madu. * Laskuda alla, ehk ülesse virguda?! Sukelduda sügavusse, kõrgustesse söösta? Harilikult hommikusse astutakse öösta: tahetakse päikse poole kasvada — sirguda.
Ei ma tea tõest’: kuhu poole astu? Laskun ma alla, — siis hukuvad mõtted. Tõusta katsun üles’, — süda eest leiab tõkked: tundmuste surm valgen rüün astub vastu. *
Koon oma närvikavast võrkkiigu õhku, hõljun oma südame, mõistuse vahel: kuristik all, ülal mägede ahel, kukkuden võin ainult iseenda lohku .. . 8*
115
HÜPE ELLU
1. Nii hüppan nagu ujuja, järsku, — kõigi meeltega, südametujuga: käed een, järel keha & jalad ... Sulavast veretinast õnne nii valad: kui kallad enda ümber elu selgesse vette, hiivaten põhjast õnneankrut — selle kette.
2. Tundmuste lainetused käivad mu’st üle, uhavad ajust meelteiilingud tunnetuse,
116
valuline uim üle südame parda bauhkab. Läbi une ehk unetuse jookseb kaudu selgroo piksevarda kallistuste värin — elu kätkiva süle. *
Tuukrina sügavuste saladusse laskun, sukeldun voogude põhjatumma sinna: tunnen õhupuudust, veesurve matab hinge. Sügavamalle, sügavamail e vajuda — minna tahaks, kuni kannatab närvide pinge, kuni mul kaitseks veel ümbritsev mask on. *
Haaran oma kätega järel* korallide, ujun nagu unelusin: võrratumalt kerge tõusta ja vajuda, — lendaks nagu õhun ... Suriseb südamen tiivustav erge, juba läbi pilvede teed omal* lõhun, päikese särra — kaudu laotuse vallide.
3. Elu laiahõlmaline — kätega lahtistega, südamelippu kannan eel sinu palge,
lehvivat, Jaksavat tundmuste tuulenx punane üleni ... Saadik koidikulise alge, veremarseljeesi, elu üleshüüdu kuulen: ,,ärge leppige piiridega ahtistega!“
*
Mõõtke elu ulatust sügavusist tipuni, hüpake nii nagu ujuja: järsku, — kõigi meeltega, — südametujuga:
lkäed een, järel keha & jalad... Sulavast veretinast õnne nii valad: kui kallad enda ümber elu selgesse vette, hiivaten põhjast õnneankrut, selle kette, mõtted aga sirutet päikese lipuni!
118
MATK TUNDMATUSSE
Päevade süstik koob kuude kangast, tagaselja aastate möödunute varemed. Südamega tõttan nagu rikkusega pangast, — kuhu? milleks? Saabuvad hetked kas paremad?
*
Vaikus vahib vastu, voolab minutite veri tuiksoonen Aja, pulsin sekundite tuksetega. Elu nagu lootsik, millel tuul on peri, libiseme alla, nagu mägedest suksedega.
*
Saatus kui hiinlane pillub ümber nuge, sekundite närvid on õrnad ja hellad. Südamen, selgroon, — üdin võpatus jube: kellele löövad täna tornin hingekellad?
119
Tunnen» — een kutsuv: ilm, e5u, surm lahti, näen katafalki morni ruttavat saagiga. Pingutan tulevikku silmade tahti: on’s veel kaugel sadam vilkuva paagiga?
*
Mulle pole vaja ei taevast, ei põrgut, nähtav ainult elu, surm on nägematu. Kui on tarvis, ei vastu saa tõrgut,... kahju, et eladen olnud seni läbematu!
Tervitan vormide vaheldust, tekkimist, kuju et uue oman, tundmatusse rännaten. Tunnen enda keemilist lagunemist — settimist, — hingel on kerge — Ruumi — lõpmatusse lennaten.
120
KOOSTIS
Ihk. tailm on lahti! 11
ii
ii
11
ii
ii
11
ii
ii
11
ii
ii
I Il III IV V
. . . . .
. . . . .
•
•
.
•
. 20
2: Ate 1 j e ei Siutsi — minu naise portree.............................24 Etüüd esimene............................................................ 31 Etüüd teine....................................................................32 Portree kahel plaanil.............................................. 38 Tütarlapse portree..................................................... 35 Daami portree............................................................ 39 Closerie-des-lilas, — Pariisi maastik . . 41
VaataEesti Maarahwa Liit
Eesti Wabariigi loomisel.
...Eesti Maarahwa Liit
Eesti Wabariigi loomisel.
Tallinnas, märtsil 1919.
Tallinna Eesti Kirjastuste-Ühisuse trükk.
I.
Maaliit asutati peale Wenemaa keisrivalitsuse kukuta-
mist märtsikuul 1917. Tema asutajad oli- Põhja-Liiwimaa
Põllutöö Keskseltsi juhtiwad põllumehed ja agronomid.
Maaliidu asutamisele wiis nimetatud tegelasi elaw ära-
tundmine politilise erakonna tarwidusest, kes Eesti põllu-
mehe poliitilisi, majanduslist ja kulturalist huwisid ühises
kokkukõlas esitaks ning kaitseks. Sest seniste ja muude
uuesti tekkiwate erakondade poolt ei olnud seda loota, nende
esialgsed eeskawad näitasid, et erakondade eestwõtjatel tar-
wilikku arusaamist ning tahtmist ei olnud põllumehe hu-
widega tõsiselt rehkendada.
Maaliidu asutajate algatus Leidis põllumeeste hulgas
elmoat wastukaja; Maaliidu kirre tutmakssaamme põllu
meeste ringkondades 1917. aasta survel ilma laialisema ki
hutustööta ja oma ajaleheta oli tõenduseks, et Maaliit kui
põllumeeste erakond Eestis tarrvWik oli.
Eesti põllumehi nimetatakse wahest Eesti rahma selg
rooks. Nad moodustama- ka tõesti seltskonna-Liin, millel
teatama- iseloomulikud waateö elu peale, Luluvalised,
majanduslised ning politilised nõuded on, mis kindlamini
ning selgemnri wälja arenenud, kiri mõne teise, wähem
mälja kujunenud, kihi juures on. Eesti iseteadlikule põllu
mehele ei wõinuü sellepärast küllalt olla, kui teda mõni politiline erakond kontwõõrana hääletamise jaoks oma kelgu
peale rvötah ja sõbramehe voolest onmkMMelt tütitosc
MM
maad edasi sõidutab. Wmd see põllumees tahab tAsk»-«nLkrMC, iluta mahe meheta Eest- MMses ia wH-wus ltses
ete Maia kõneleda. Ta tunneb erreses jsndu olowat M ta
hab seda oima EE kõmMdamiseks tööle panna, selgesti ara
tmrdeS, et tmgsrous kohrrstab, ja et Eesti tuLervikuHoonest ei
wõi asja saada, M selle eMomrisest osa ei wõta Eesti
põllmnees.
Maaliidul kui politilise! erakonnal on sellega Eestis
Loowrrlik alus ja tema olemist et saa üksikute isikute mee5eohU' ning kaldrrnms küsitamaks teha: põllumeeste potttittselt mõtlew enamus toetab ja kannab Maaliitu kestwalt,
eksigu üksikud põllumehed uristahtesugustes politilistes
rühmades ümber. See Lindel abus wabastab ka Maaliidu
igasugusest poütrlrisest õnneküttimisest ja kaksipidi w-ankunnsest: ta wvib oma hMmipiirisid ja arenemiseteesid ning wõimMrsi kindlasti äw määrata ning sellekohaselt talÄ
Ma-alUi -ei saa ega taha Eestis amlunMmuliseks erakonnaks
tõusta» tema tähtsus oi wõi La Millalgi Luni tähelepanemaalla langeda» Maaliit on Eesti awaliLus elrus näh
tus, millega tingimata trÄ-ed rehkendada..
Just see wõimaldabki ManLiidul põlluürehe hnwiöe
kmisinE yuhiamM nirtg LindLaminr, kui see mõnel teisel
evakonrml wõimaktk, Lelle kokkuseade kirju. Maaliit on
ühtlane, temas prrmdünmd sDernised pmgutamised, mis
jõudu ära kulutaks jv svestpiöi nõrgendaks. Sellega tuled
ka seda staari elujõudu ja pvlitilist mõju seletada, mis
Maaliidul Eestis on. Iga pEtittn-e erakond Eestis mõSdab end Maaliiduga wSrreldes. Kuidas Maaliit teeb ja
talitab, seda pannakse tähele, sellele aimatakse järele. Suuremad Eesti erakonnad orr sisenrise korralduse Maaliidust
täiesti koperruud. MaaWtu siunatakse, et selle waral end
nähtawaks teha: eks selles peitu enese nõrkuse tunnistamrue Niaaliiduga mõrreldes!
Maaliidu iseieadW kindlus, on Eestis tmrtawat pottiilist mõju awaldanud, mis nii tarkus ja tarwittk iseäranis
nüüd, ifeseisnm riigi loomisel üksikutest kodanikkudest, kes
W
9
M
LaMsetz, nagu Ww mere ääres, keda manad wäljakujuVenud püüded ja harjumused.ühte ei liida.
Kui Wenemaa sahirre rewolütsioni Lahtipuhkeuvisek Eesti
linnalaste eestmõtjad ja haritlased oma pahemale poole
kaldumises enam piiri ei tnnrmd, kõik Wiljandi tegelased
sotsialrewolntsionärideks rmrutusid ja demokratlised erakon
nad sotsialistlisi nõudeid oma eesbawadesse möksid, siis oli
MaaMt see, kes neid kibedasti armastas, rahmast mässuuimas kusest äratas ja neile' tegelikku elu ning wõrwalusi
silmade ette seadis.
Tagajärg oli see, et politiliselt mõkLejad aegapidi kai
nemaks mnuürsid ja ümber maatama hakkasid, mis meil
antud tingimistel tõesti mõimralik kätke saada on. EnamTntie wõimu kõrgemal tipu-l 1918. aasta algul tüli häälekantifel ilmsiks, et Eesti vahwa enamus mitte lvakmls ei ole
häroitawa enamluse hõlma Langema.
Mõned wäljawNtted Eesti Maarahwa Liidu tegewufest.
Suwel 1917 asutati esimesed Eesti Dtmrrahwa Liidu
cHakonnad Pärnu maakonda. R-cchwa seas leidis Maaliit
mu» eesbawa ja püüete poolest kohe wäga sooja poolehoidimft. ükski teine poliitiline erakond ei olnud senini nõnda
j-vyket liikmetehulka näinud ega nii palxu osakonnasid maal
kuninrvö asukada, kui seda uus erakond mõne kuuga tegi
See oli ka arnsaadaw, sest et Maaliit õige tööpõllu — ruaarahwa organiserimife ja polirilisele elule etteroalmisLamise onm tegeMrse alaks waüs. Mõne urg oli pea
tgiko Mnnn maakonna wellas Maarabma Liidu osaLond
WrtatvO, nkn?ui e r
kolmesaja Osa! õunad oma Idusid õige el-arva: k^gernust.
WaLawalimiste.1 esinesid und mn-a ^Maaliidu" uimckirjaM sM pakWdLk waltmistel.«vUMftz,
KM W17. aäSta sügisel LnaimlaseS tTto Eem f<$ wh*
Verü cnM kätte wõimu rvõtstd, siis pidi Maaliit oma awa4tku tegemuse lõpetama, jatkas aga ettervaattrLu.lt maol
omavaitse ja Eesti rväeosade organiseviurist.
Enamlase- kartsid walgebaardi asutamist ja suurendafid järelwalwet Maaliidu tegelastele. Alalised kinniwütwised ja läbiotsimised kaswasid möödaläinud aasta jaanuartkuu lõpul, rseäraMs siis, kui Asutama Kogu walimifed enamlastele halwasti lõppeda tõotasid, nii et nad waliurtsed witmati ära keelasid. Eesti Asutama Kogu walimiStel, mida Pärnu maakonna komitee peaasjalikult oma jõul
ja kulul organiseris, sai Maaliit kõige rohkem hääli. Enam
laste wastane meeleolu oli jaanuarikuus kõige kõrgemale
jõudnud. Igal pool kawatseti nende wastu aktiwselt wälja
astuda ja Eestit iseseiswaks kuulutada.
Weebruarikuu 18. päewal 1918 jõudsid esimesed teate»
Saksa söjamägede edasitungimisest Pärnu. Enamlased olid
kui löögist tabatud. Eestimaa kaitsmise peale ei mõeldudki.
Krche saatis Maaliidu Pärnu maakonna komitee oma esi.
taja Tallinna, et seal Lihiselt nõu pidada, kuidas Eestit sissetungiwa wõera wõimu käest peas ta. Oldi armumisel, ei
„Eestri riigi" wal^akuulutarmse läbi see ehk osalt korda
läheks.
Mõte, et Eesti peaks iseseiswaks wälja kuulu tatama,
oli Pärnumaal j-rrba. jileüldiselt tuttaw. Eesti iseseis wnse
mõtte selgitamiseks 'korraldas Maaliit igal pool maakon.
nas enne Asutama KoM wavimisi kõnekoosolekuid. Need
üle Eesti madar rigi ärapeetud kõnekoosolekird aitasid palju
selleks kaasa, et rahwas okkupatsioni surrve ajal kindlat ühtmeelt üles näitas.
Kui Pärnu maakonna-komitee esitaja Tallinna jõudis,
siis peeti seal ühiselt nõu, mis wõiks meel enne sakslaste
sissemarssimist ära teha. Kolmapäewal, 20. weebruari õh
tusel koosolekul ,Mwuia" rurrmides otsustati Eesti ife»
seis maks mabariiaiks wälja kuulutada ja sellest rahnmle
manifestiga teada anda. Selleks waliti komisjon, kes matti*
seski teksti järgmiseks hommikuks ptdi rvälja tüütama. Soe
Shkune Mosolek fai ajalooliseks fönMWöTeTB, sest seal astuti
esimene tegelik samm Eesti wabariigi loomiseks.
Arutati kohta, kus iseseiswust wälja kuulutada. Kõige
sündsamaks kohaks arwati Haapsalu olewat. Pärnu maa
konna kohta teatas Maaliidu esitaja, et Pärnumaa! enam
laste jõud nõrgad on, kuna suurem osa rahwast maal MaaMdu poole hoiad ja enamlastele täiesti waenuline on, mis
pärast sel korral, kui Haapsalus iseseiswuse wäljaknulutamine korda ei peaks minema, seda Pärnus wõiks teha. Nii
Lui teada, sündiski nõnda, et Haapsalu asemel Pärnus iseisiswuse manifest kõige enne wälja kuulutati. Enamlased
lahkusid Pärnust 21. weebruavil ja 23. weebruari õhtu!
Kuulutati iseseiswus wälja. Kuid juba pühapäerva öösel
24./2S. weebruaril jõudsid esimesed Saksa sõjawäesalgad
Pärnu. Nõnda saime ainult üks päew Eesti iseseiswas
urabariigis elada.
Saksa sõjamäed tulid sisse nende eneste üteluse järele
kui „rahu ja korra toojad". Warsti selgusid aga nende plaa
nid, mis Valtimaa Saksanmaga ühendamise peale olid sihi
tud. Politiline elu keelati ära, waüa liikumine ja kirja
vahetus tehti täiesti wõimataks. Maaliidu organisatsion
oli harjunud enamlaste surwe all. töötama ega lõpetanud
La nüüd oma tegewust. Seda, mida awalikult wöimata oli
teha, Mli maik kelt salaja korda saata.
Rähmale tuli Eesti iseseiswuse mäljakuulutamist tea
da anda. Selleks laskis Maaliidu Pärnu MaKksnuakomitee vwa kulrr! kaikskiimmeud tuhat eksemplari Manifesti
trükkida ja laotas nad igale vsole
• * salaja laiali.
Samaks otstarbeks laotas Maaliidu maa onnakonritee raa
matukest: „Jses«nse:-v Eesti Wabarii^ ilma hinnata rahwa
sekka. Kõik töö sündis malla-osakvndade kaudu, kus targu
tööd edasi aeti. Liikumise ja Lirjamahokuse keelu peale rvaatarnata hoiti ühendus rr--akonnakomitoe ja keskkomitee ma
he! alal. Käidt keskkow üee ringkirja järele, kus üles kut
selt toimetada, ie.^ele- pöörati mitmel Mhuaiste ei t rdaüe poole, kuid cwjata,mst nad olid kui lira sulanud ja ei
S-?
8
Mermd MngMWtst tegewust awaldada. Pvaegmre fatftal#
öemokrati-a eraionb ei atttolbanntõ lõige w ahe matki tegewust. Sod-crsorti ifaitõaõ on jnt fui parmud, kes soosa tl»
maga funwe müraga sevagi järele lendaw-aö, iga esimese
ilmamuutusega jällegi jäljeta kaowad.
Kuid läheme asja jniawe edasi. Märtsikuu 8. päewäl
olid Pärrrus esimesed seltskonn atege las te wangistawised
sakste paolt. Kohe läks Eesti Maarahma Liidu esitaja ühi
ses saatkvuas okkupatstonirvõimude poole, kus waugista»
mise iile protesteriti ja Märgukiri ära auti. Märgukirjas
teatati Eesti wabarirgi wä lj akrvul-utamtsest ja sellest, et
Eesti rahwas ega Eesti walitsrrs ei ole Saksa sõjawäge
Eestimaale kutsnnud. Teadagi ei takistairud see sakste te#
gewust, nad asusid Eesti Saksamaa fülge ühendamise plaani
teostamisele.
Liikusid ÄMbuMtud allkirjade korjoMisest. Seal too
digi Läänemaalt Paatsäl ust teade, et wallawanemad olla
Lihula fdfht käsutatud, kus neile käsud ja märgukirjad allkirjade korjamiseks kätte andud. Märgukiri oli saadikud
kaasas, kus Saksa keisrilt Eestimaa ühendamist Saksa#
maaga paluti. Scvadik sõitis tagasi kindlas teadmises, et
allkirjade korjamise asernel tuled rahwa seas tööd teha igasuguse allkirjade korjanoise ja andmise rvastu.
Igale poole maakonda saadeti teated, et iuiMesed salaMärgukirjadele mitte allkirju ei aunaks.
Märtsi miinustel päewadel tuli maakonuakomLteele
teade, et mõisnikkude maapäewale Rüga tahetakse Ea Eesti
wallawanenmd kutsuda, kes seal EeSti mhwast esitaks. Jgasi
nraakonnast pidi neli waücuvanemaL Riiga faadetama. Trlr
kiirelt otsustada, mis teha, sest mallmvan-emte wälimrStesse
jäi ainult mõni räew meel aega- Oli tarWis ühise plaani
järele teiste MraakorUMdLM malta astuda, knÄ rmrdteel M
sbrt keelatuid, posti ja tÄegrahwi tmnoõtamirre uitlama.
Koigi taktsmrste poalc nmtanw smM teateid TnrtM
Maaliidu keskkomiteelt, -mis teha Ackeks ja uimelt: nmllarmmLmad Matigu fui MKmaW ama asevErdeks tmrtud
deltSkomrategekast ehk kuL Ma et Lubata, siis enda seast Wge
toltmaü) Maallidu mehi.
Kohe saadeti teated wLl^rrmLaosakoMdadeke, et rraö
Vallawaneuvate wattmistel selles mSttes korraldusi looks.
Organiseeritud osakondade kaudu ott kerge seda plaani läbi
wvda. Nõnda waltsid Tori, Wändra ja Jakobi kihel
konna wallawansmad oma esitajaks Tori wallawanema
T. Puusti, Saarde kihelkonnast Woltweti wallawanema
H. Mitti, Pärnu ja Audru kihelkonnast Reiu wallawanema
J. Mättiku, Halttste ja KarZP kihelkonnast wallawanema
Toomi.
Peale wattmiste said wallMvanemad Mvattidu maakonnakomiteett juhatust, mis neil Riias ühel wõi teisel
juhtumisel teha tuleks. Enne ärasõitu Riiga said wallamanemad protestikirjad kaasa. Et enam wõrmaLust ei ol
nud ühist pvotes-tt kokku seada, fiis olid iga maakonna me
hed oma kirjadega roararstatnL. Selleparast pidid nad Riias
kokku tulema ja oma äranägemise järele ühe protestikir
jadest rvälja rvattma, alla kirjutama ja ara andma.
Enne ärasõitu kinnitasid wallmvanemad, et nad kiudlalt üles aSduwad ja mitte iialgi Eesttmaiad ära ei urüü.
Eesti wallawanemad pidasid oma sõna, astusid ühisett ja
kindlalt waba iseseisrva Eesti eest wälja. Neid ei kohuta
nud mõisn-ikkude ähwardused ega kõigutanud pastorite
palwed. Meie liht talumees, see hall parun, keda „Sotfialdemokrat" ainult kõige jämedamalt sõimata mõistab, täi
tis truilt oma kohust rvakm Eesti masin. Sellest, kuidas
roallaumnemaid Riias wasm wöeti, kuidas nendega seal
ümber käidi ja missmgusie raskustega protesti «maldamine
ühenduses ott, ei ttrba siin ruum pikemalt kõnelda. Olgu
aimult nõnda palju tähendatud, et Matlamanemad Tartust
kaasa toodud proteMi äraandmiseks wälja wattstd, sest
«ende arwamkse järele pkmrd Pävmr kiri Mg wali, Wörrr
meeSte oma ttig öspktk, krvna Dartn oma keskmine ja feega
kõrge wastuwõetawam oli. Tartu unraLonna wallawmwmate voolt kaastrtMmd protestt ott pegmirMter K. Wts
— 10 —
kokku seadnud ju Dr. Ramrwt ott selle Tallinnast Tartu
lorinud.
Missugune süur tähtsus wallamanemate ühisel pro
testil oli, selle kohta kirjutab Eesti wäljamaa saatkond
järgmist: „ Eesti endised wallawa nemad andsid kewrrdel tt.it.
^maakoosolekul" oma po litilt sest küpsusest ilusa tunnistuse.
Soe küpsusetuunistus leidis kogu
riiud ilmas, kuhu tea
ted selle üle ulatasid, wõitwa tähelepanemise. Eesti wäljamaa saatkonna peale mõjus sõnum sellest üleudawalt, jul
gus taw alt."
Wallaivauemate protesti üle olid mõisnikud wäga wihased. Nõuda tuli Wo-tmeii wallawanewal H. Mittil, kes
Riias üks ägedamatest ülesastujatest oli, palju kannatada.
Ta wõeti pärast Woltwetis kinni ja saadeti sõjawangidelaagrisse, kui rahwa ässitaja. Wabaks sai Akitt alles peale
Saksa wõimu langemist. Mitt teenib nüüd Eesti sõja
mäes ja seisa!' Rdaaliidu Asutama Kogu kandidatide nime
kirjas.
Kui wallawanemad Riiast tagasi tulid ja enda tegewusest aru andsid, siis hingasid kõik kergemalt, sest mõisnik
kude knritahtlise plM«i, Eestimaad Saksamaaga ühendada,
olid wallawanemad, need maaliitlased, „hallid parunid"
uurja ajannd. Et wallawanemad ühiselt niisuguse protes
tiga Riias wälja astusid, tuleb meie wäikepõllumeeste Eesti
Maarahwa Liidu teenuseks kirjutada. Maaliidu hea organisatsioui tõttu, kes ka Sa a. oltirpatstonr ajal ei maganud,
läks korda wallawanemate walimist korraldatult läbi miin,
nii et nad wõisid protestiga esineda.
Pöhja-EestimLõl, Tallinnamaal, kirs Maaliit weel oma
organisatsioni ei olnud läbi wiinud, ei suutnud ka waüawanemad ühiselt wälja astuda, ega mingisugust ühist pro
testi Saksa wõimude wastu aw-aldada, sest Talurahwa Litt
oli ainult paberi! olemas.
Kaswatagu seegi nähtus Tallinnamaal wäikepõllumeeste seas arusaamist selleks, et kõigil põllumeestel tuleb
endid Maaliidu ümebr öomrdaöa.
W fS *•*
m.
EeSti Maarahrva Liit oli ainukene erakond,
keS okkUpatstouuoõimn-e tegewuse wastn awalikuU jnlgeS
protesterida.
12. Matt 1918. a. oli Tartu Eesti Maarahwa Liidu
kongress. Muude otsuste seas, nrlta kongress wastn wõitis, mida aga kitsaste surwe olude tõttu seekord awaldada
ei saanud, olid järgmised otsused:
Kongress tunnistab, et see õige ja tarwilik samm ott,
et Maaliidu liikmed Eesti Maapäewal ja Walitsuses olleS
Eesti rseseiswuse wälja kuulutasid ja Eesti riikttse põhjusseaduse wäljatööiamise ja wahekordade loomise teiste rtittdega Eesti Asutama Kogu ülesandeks tegid. Kongress
Leiab, et ainult sel teel wõimalik on meil uut niklist korda
lsmva ilnm wahekordade terawaks ajamiseta ja rahwa eneisernäärmise põhjusmõtte rikkumata".
Kongress tunnistab, et igasugused Eesti riigi põhjirSseadused, lepingud ja rMlised sidemed, mis niisuguste asu
tuste poolt luuakse, keda Eesti rahwa rõhun» enamus oma
esitajaks ei tunnista, ainult korralagedust sünnitawad ja
meie maa rahwa waewarikastele ja hädaohtlikudele katse
aegadele wastu wiiwad, sellepärast nõuab kongress, et
Maaliidu liikmed sarnastest katsetest milgi! kujul osa et
wõtaks."
Kongress leiab, et igasugused katsed saladuse warjirS
rahwa awalikule arwamisele teatcrwat kuju anda, ilma otse
kohese rahrvaesituse kaastegewuseta wcmdeseltside tegervust
meelde tu-letamad, kelle kaasabil kunagi jäädawaid asutusi
pole suudetud luua, sellepärast mõistab kongress sarnased
põrandaalused politilised katsed täiesti hukka ja keelab
Maaliidu liikmetel neist osmvõtmise täiesti ära. See leelö
käib ka igasuguste salamärgukirsade kohta."
Selle! ajal organis-erisid sakslased
truNalantttste
aüresstde sagWnst heisMe, Ee
kohta konWessi otsus
s® 1S
^Kongress leiab tormiltj e olewat selle peate tähelepa
nemist j>uhtida, et Eesti rmtife totra loomisel ei tohiks
mitte Eesti tahma politilistest lootustest ja kawatsustest
tähelepanenrata mööda nunna ja üheks niisuguseks Eesti
rahwa politiliseks aateks on alati olnud — Soome sild —
lähem kulturaUne ja riiklme ühendus Soomemaaga. Soome-Eestt riiki-ue ühendus rnastab meie rahwa soomidele.
ühendus Soomemaaga on Eesti tahmale palju loomuli
kum LuL side Kuritmuaga. Keskajalises niigi piirid d wõl
Eesti riiklrse korra loomisel iwõdnandwad olla".
„Kongress tunnistab, dus marutmata, et kõiki üheirdamad ja korral daward maa
keskasutused. Maupäew ja Maarva uisus c-ma tegewust et
mvi jätkata, et maakonnad ilma onrarnatt isuseta, maksud
sissenõudmata, kohtud ja koolid ilma tegMvõimuta, ehk küll
kõik nende kohta käirmrd seadused n^initnrata. Selle all
kannatab rüngalt jmst talnrahmcrs, see sünnitab meelte=
äremuft ja ei aita mitte rahu ja korra jalule seadimiseks
üvasa, mis rahulepingu järele meie praeguse ajutise roa
lt tsemrse korra põhjuseks on nweünd".
,M Eestimaa saatus rahulepingu järele Saksa- ja We--.
nemaa wahel selgitanmta, et Baltiuraalt eestlaste nimel
on saatkond Verlinis käinud, siis leiab kongress hädasti
tarrnilikuks, et Maaliidu nimel lühemal ajal saatkond Berlini ja Moskwasse sõidc. sid Eesti taiurühroa soowide kohta
seletust andma, sest rohkem fini ükski nrnu korraldus wõib
just Maaliit ennast Eesti umaharistre polittliseks organascrtstvniks pidada. Gaatkomra lo urseade ja nrürf.-ukirja
walmisianrisc üle walwcmrise jätab kongress Maalitdrr
keskkomitee hoolde."
' Skeed on rnälMvõited Eesti MiMvcchwa Liidu 12. nttr
kongressi oH-esiest, mida keelati mvaSnrnüst, tjmd nrLöc
kongresM osan-Skrate seas kongressi loyrt! kirjurtntu;.'
wüljo laotati. Ka faatFoniu: saa tatisest, mida kotgress o-sus^
ras, ei tulnud rnidagi wälja, sest seda ei lrrb Mus saks laid
täide mira.
PEe kdngressi seMMe wmMude PvE WkMMlM
kohta kange MreWab/ iK sisse. Ala-' :‘v - iotsimised, leno^
Lehtede Leidmine ja kinnipanemine sMAuao Maaliidu liGütetele osaks. See Mik aga di koWtmmd kedaO ja endisM
tehakse tööd EeM iseseiswuse sihis edasi.
Walus ott aga seda nuM et just sell ajass LuL mE Eesti
talomteeS, kelle wastzr tawulieheks ^mür^rmrö ^Sotsialdemokrat" nüüd nõnda wäga räuskao, Eesti tseseiswuse kaitseks
julgelt mälja astus, paljud teised aga äraandlikult endid
ülemal pidasid. Siis kui taLumehed, mere „hallid parunid",
wõimude käskudele wastu panid,milja ja loomi küllalt kokku
ei ir il nati) ja seepärast rnallad sõjaseaduse alla pandi, olid meie
kooliõpetajad sõnakuulelikud teenrid, kes kursustel sõjamäes
liste juhatusel Saksa keelt õppisid. Sell ajal, kui Eesti roal»
laroanemad Riias kodumaa üheudamrse wastu Saksamaas
ga protesterifid, kirjutasid looliõp et ajad- sotsi Ms tid lepin»
gutele alla, kus nad tõntuseroaude tmuaroad Saksamaa hnroide kohaselt töötada. Sell ajal kui meie talumehed pmrte
trahwiumksuöe all ägasid ja neilt marandcus ilma hinnata
tvahwiks käest ära roõett, rÄeMusiasid UisigMtid-kooliõperajad suurte palkade üle, mida neile Saksa wakitsus Arbas.
Sel ajal kui Maaliidu Melred Saksa wõimudele urärguLWjasid ära annawad, kus kindlialt tähendatakse, et Eesti iseseisrnuse mõte rahro-ast läbi tunginud, andsid kooliõpetajad
Mõrus sügama tänuMrndmuse adressisid niisuguste herradele ära, nuM seda praost Kalk olü Kknid läheme asja
j-uurde edasi. Meil oli mäljamaal saatkond, kes Eesti
iseseiswuse heaks töötas. Saatkonda tuli kodumaa kuluk
ülemal pidada, mis smrri simrarmfid tarrritas. Selleks Mli
tööd teha, ei raha kokllu, saada ja siin olid MEiidn mehed
jällegi esimeste seas, ise an- ?s ja tvisa selleks kaasa tõm
mates.
Wõrks palM hurortawaid lendlehta jn urärMktrjasid
ette tuua, kust näha oleks, mis Mcmttit W erakond, tne*e
iseseisumse heaks ära rm teinud, krckd see wiiks kirjeNnLe
liiga pikale.
Selle peale roaaüumaba, et Eesti wallmvanerNad ühen
datud maarrõuLoguK onm protesli ära andsid, otftrstafid
MM Mõisnikud Mvs MacmõukoWS 12. apcMil ld18tthrfl
BaM Eki asutada ja Saksa keisrit Paluda seda ^BaMelanikkude" soowi armuliLuLt Luulda wõtta ta selle laottvitraist teostada.
Eesti-, Liiroi- ja Kuramaast pidi kons tttutsioNalne-momrrhiline riik saama, mis isiklise uniomi kaudu Preisi ku
ningaga Saksamaa külge liidetaks.
Möödaläinud augustikuu roiirnastek pdemadel kuuvutati Bresti rahulepingu tõenduse põhjal Baltimaa Wenemaast lahutatuks.
Oli kõigile selge, et ühist BaM riiki läbi rotte tahetakse.
Selle mõtte roastu astus Maaliit Baltimaa Wenemaasi
lahtt kuulutamise puhir! oums lehes 3. septembril otsekohe
selt rvälja. Lehest Loeme:
„Omalt poolt peame oma tõsiseks kohuseks selle peale
tähelepanemist juhtida, et ühise Balti riigi mõte meie rahwa rõhuma enamuse poolt kuidagi rotist poolehoidmist et
fmrda leida. Meie kõige ringkondade kõige ihaldawam
soow on koguni Wene stariwcvlitsuse ajal olnud, et Eesti
maa etnograsiliseks roaliisuse üksuseks saaks".
See oli stis ainuke awalik kindel hääl ühise Saksa-BaLtimaa roastu, sest kõik teised Lehed kas kiitsid Saksamaaga
ühinemist heaks ehk aroalöastd roaga soowi BaM riigi konstttutsioni isadeLe, mida neil põhiseaduse kokkuseadmise Luu
res tähele trtleks panna. ^Postimees".)
Ametükult poolt aivaldati sel puhul lehtede otsused,
nende seas ka Eest iajalchted eoma, peale Maaliidu. Näh.
taroasti ei meeldinud Maaliidu seisukoha wõtmine Sakse
rvõimudele sugugi, mispärast nad sellest roaMda püüdsid.
Selle kindla roäljaastumise Läbi Leidis Maaliit rahwu
seas laialdast poolehoidmist.
Oktobvikuu 13 päemal jõudis teade, et Saksauraa on
pMustnis rahu tegema ja Wilsont 14 purrkti roastu rootai
Kõigil oli tundmine, et Srksamaa sõja kaotanud on.
'
tusäkaS tuleroik awaneb Eestile. Tehakse roeel mõiSnil
kude poolt katset ühise BaM sõjamäe asutamiseks saksr.
ülemjuhatuse all, kuld katse ei Ms tädi. Situ on jälleg
MMMbiLe poolt sMMchcüvad tulmtoehed, Be8 seWS asjas
oma müstuseisMisega sakslaLte plaanidest kriipAr läbi Lõmbamad.
Seal kuulutakse Möödaläinud ooSta 11. nmvemdril TabRimas uuesti Eesti Wabariik rvälja. Kohe asub Eestt
Maarahwa Liisu PärMr Maakonna komitee awalikuLe tegerousele. Maaliidu komitee rutrmidesse asus erakondade
waheline büroo, kus teine kord ood kui päewad tööd Lehti.
Nn maga palju eksismmnjusiö oli wõinmlik kõrwaldada,
MS teadmatuse tõttu Tallinna korraldustes Pärnu kohta
tehti. Ka siin kogus Maaliit oma energilise töö tõttu mittote.lt poolt mustuseid, üleüldisele asja käigule tõi aga
töö kasu. Nõnda on Maaliit, hui poliitiline organi satsion,
kõigil surme walitsuste aegadel, -nõnda enamlaste kui
sakslaste päewil, ausalt Eesti wabadusie lippu ülemal hoidid, ja saab seda ikka ja alati ka tulmoiLus tegema.
VaataLiikuv lugemik * SEERIA „TALLINNA“
A. OENGO-JOH...Liikuv lugemik * SEERIA „TALLINNA“
A. OENGO-JOHANSON
TALLINNA
TOOMPEA
0
TALLINNAS, 1930. A.
U
J
T. L. XII ALGKOOLI JUURES KOON
ÜLDÕPETUSE ÕPET. RÜHMIKU VÄLJAANN
✓
■I
t
I
■(
LIIKUV LUGEMIK
SEERIA „TALLINNA
A. OENGO-JOHANSON
TALLINNA
TOOMPEA
W)r
TALLINNA LINNA XII ALGKOOLI JUURES KOOND.
ÜLDÕPETUSE ÕPETAJATE RÜHMIKU VÄLJAANNE.
TALLINNAS, 1930. A.
I
A/S „ühiselu“ trükk, Tallinn
Saateks.
Sfagu ,,CG. sadam ja laht“ on seegi raamat mõel
dud koduloolise vestena. See käsitab toompead
(Sesti kõrgema võimu asupaika. Xähtudes toompea
nüüdisaja elust ja olukorrast, püüab raamat
nii
palju kui see näis võimalikuna sel astmel — peatuda
toompea minevikul.
Siuna cüoompea pakub liigagi mitmekesist ainet,
mida meie raamatu kitsais piires raske siduda, ei
eeldagi see veste olla käsitluslaadilt põhjalik. See
tahab vaid olla lugemispalaks peale õppekäiku ja
aine igakülgset vaateõpetuslikku käsitlemist.
Siuna esimene raamat on leidnud palju sõpru ja
tarvitajaid niihästi tallinna kui teiste linnade ja
maakoolide õpetajate hulgas, loodame ametikaaslaste
heatahtlikku suhtumist sellelegi tööle.
Tohket tänu avaldan siinkohal lahke kaasabi eest
härra välisminister jjaan Xattikule, pr. S. Öllikule,
härradele linna arhivaridele Ö. Qreiffenhagenile ja
Si. Sienkmannile, härra Tarikasele j. t.
Sdutor.
Tallinnas, maikuul 1930. a.
Tallinnasse saabudes.
Hommikune rong peatub Tallinna jaamas. Pärast pikka
unetut ööd umbses vagunis erutab mõnusalt jahe välisõhk. Terav
valgus sunnib pilukile väsinud silmad.
Varustatud kõigi oma mitmekesiste pakkide ja kompsudega,
trügib pikk reisijate-juga läbi jaamahoone välja tänavale.
Avaraks ja ilusaks on nad teinud Tallinna jaamaesise — nii
mõtlen peatudes jaamahoone laial kivitrepil. Naudin viivuks
vana Toommäe auväärt tumma tervitust kõrgel üle raagpuieliste
vallide, üle moodse tänavliikumise põriseva ja tuututava tõt
tamise.
Olen elanud Tallinnas mõnegi hea noorpõlve aasta õppides
ühes siinses keskkoolis. Siis viis mind maailmasõja keeris
kaugele kodumaalt. Saabudes Saksa sõjavangist peatusin vaid
mõne päeva kodukülas ja astusin vast lahti puhkenud vaba
dussõtta. Hiljem põdesin pikki aastaid raske haava tagajärgi.
Sain riigilt asundustalu. Vaevaliselt hakkasin seda korraldama
omaste abil. Muudegi sidemetega köitis elu mind kauge kodukolkaga.
Pärast pikemat vaheaega toovad mind sugulaste ja minu
enda isiklikud asjatalitused täna jälle kord Tallinnasse.
5
Kahjugi, et olen jäänud nii võõraks sellele linnale. Nii
palju on siin nüüd uut, millest ei näinud undki tolleaegne kooli
poiss. Nii palju on siin vana, millele väärib vaadata veel kord
täismehe pilguga.
Ei taha tülitada ametiasutisi nii varasel tunnil. Mõtteis jalutlen n. n. Schnelli tiigi äärsed vallidel. Ilus puiestee magab
alles talveund. Märtsikuu päike on äratanud varakevadisi eel
aimusi vaid noorte kastanite lõunapoolseis okstes. Saare süsi
mustad teravatahulised pungad ei näi veel uskuvat keskpäeva
meelitusi; talvised ööd hoiavad oma võimuses veel maakamara
ja kõva jää Schnelli tiigi tumedal veel.
Uisu- ja kelgumehed on alles mujal ametis. Sellest too
vaikus. Siiruviirulised jäljed jää siledal pinnal kõnelevad veel
eilsest lõbust.
Aga näe, juba ilmub siia tänagi kaks väikest varajast karujuntsi vanaema saatel, vedades järel tibatillukest kelku. Vana
ema hoiab lapsi eemale tiigi keskpaigast.
„Kas teate, tädike, — mõtlen, — see tiik on ka äärtes juba
kolm-neli m sügav (muda ühes arvatud), nii siis küllalt karde
tav teie juntsidele, kui jää oleks habras. . .
Ei arvestanud keegi teie huvisid, kui kaevati see sügav
kraav. Küllap sel oli omal ajal hoopis teine otstarve . . .
Vaadake, mu poisiklutid, kui kõrgele tõuseb siinkohal Toom
pea kivine müür. Oma 45 m merepinnast, arvatavasti. Mitu
väikest kelgukangelast valgeis sukk-pükstes läheb üksteise
kukile, ennem kui ulatume nii kõrgele? Siit alt vaadates tun
dub see kõrgus õige aukartustäratav minulegi, säärasele pika
koivalisele onule. Kaljuveerult vaatavad alla vanad kahe-koimekordsed majad — siit vaadates nagu mängumajad. Kes kord
tuli esimesena mõttele rajada siia oma asukoht?“
Kuid ei mõtle nemad mõlemad veel muust kui omast õnne
likust tänapäevast.
Alles mõne aasta pärast kuulevad nad üllatudes lugusid, mis.
sajandid põiminud nende praeguste mängupaikade ümber.
Ilusa muinasloo on loonud eesti rahvaluule Toommäe tek
kimise kohta.
Kalev, eesti rahva muinaskangelane, on surnud. Tema truu
naine Linda tahab lahkunud kaasa kalmule ehitada põlise mäles
tusmärgi. Põlles kannab ta kokku kive, seni kui kalmule ker
kib kõrge küngas — praegune Toompea.
Kalevipoja ema ennast tema armastuse ja truuduse jõuga
tahab näha vanarahvas meie linna rajajana.
„Kalevipoja“ loo järele tahtis Kalevipoeg taadi kalmu kau
nistuseks „kindlat seina ehitada, varjupaigaks vanadele, rahuurkaks raukadele, nutukambriks nõrkadele, leinakojaks leske
dele“. Ta lähebki Pihkvast tooma laudu, kuid ehitamine jääb
Olevipoja hooleks. Viimane asub aegsasti tööle, ohverdades
ennem Uku kivil ja paludes jumalailt õnnistust oma tööle.
Nii on rahvas põiminud ühte luule ja tõelikkuse.
Teadlane aga tahab igalpool leida kindlaid andmeid ja tun
nusmärke ning ainult nende varal luua lugusid kaugeist aega
dest.
Tallinna asutamisest vana Eesti linnana on säilinud ainult
õige puudulikke ja kaudseid ajaloolisi andmeid. Nende põhjal
on raske kujutella selget pilti, missugune oli meie linna esimene
kuju, kuidas elasid tol ajal inimesed.
Õige vanasti, enne veel, kui siia asus inimesi, ulatus Lää
nemeri hoopis kaugemale maasse, kui praegu. Siis oli prae
gune Tallinna asupaik lainetav meri. Praegune Toompea ula
tus siis merest välja väikese järsu saarena. Hiljem tahenes
ümbrus; merekallas kerkis kõrgemale. Toompea jäi kõrge
mäena mere ja endise ranna (pankranniku, liivakudele) vahele.
Ümbruskonna maa oli niiske ja soine; ta kandis Reveumaa nime.
Rahvas leidis sõja ajal varju Lindanise maalinnas, nüüd
sel Toompea mäel. Millal see asutatud, ei ole täpsalt teada.
Arvatakse, eestlased leidsid selle paiga kohe pärast seda, kui
7
nadiasusid Läänemere kaldaile (nii siis, enam kui tuhat aastat
tagasi) ning ehitasid siia oma suurema ja tähtsama maalinna.
Kõrguselt ületas Lindanise kõik teised maalinnad. Põhjast ja
läänest oli mägi juba looduse poolest järsk ja ligipääsmatu.
Ei olnud siia tarviski kaevata vallitagust kraavi nagu mujale.
Lõunapoolne serv oli madalam; siit peeti ühendust maaga.
Et aga vaenlane ei kasutaks seda teed, oli siia tehtud kõrge
mulla- ja kivivall, mida piiras väljast sügav kraav. Seespool
valli asusid madalad puuhooned elamuiks sõjapõgenejaile ja
kindluse kaitsjaile. Maalinn täitis kogu mäepinna ning oli seega
avaram kui teised maalinnad.
Sõdida tuli eestlastel sel ajal mitmegi vaenlasega. Sõjakad
skandinaavlased korraldasid siia omi „v i k i n g i k ä i k e“. Neile
hakkas siitpoolne rahvas hiljem vastama samasuguste röövkäikudega, tuues koju rikkalikku sõjasaaki. Kuid iga õnnestunud retk
võis esile kutsuda kättemaksu-sõjakäigu vaenlaste poolt. Ka
idapoolsed vaenuväed laastasid sagedasti meie maad, põletasid
elamuid, röövisid varandusi, ajasid ära karja. Sakslased tungi
sid siia oma sõjavägedega.
Ei ole aga vanemas ajaloos teateid, et Lindanise maalinn
oleks alistunud neile vaenlasile. Tema haruldane ligipääsma
tus hoidis selle kindluse puutumatuna mitusada aastat.
tallinna
—
Jaanilinn.
Mõni päev enne Püha-Viituse-päeva — 15. juunil 1219. a.
saabub praegusse Tallinna lahte suur Taani sõjalaevastik hulga
sõjameestega. Nende eesmärgiks on võita Revelimaa ning avi
tada siin Riia piiskopil levitada ristiusku. Sõjaväge juhib Taani
kuningas Valdemar II, kellele tema kodumaal antud lisanimi
„Võitja“.
Eestlased ei aima sõjakäiku. Alles küünlapäeva paiku samal
aastal on käinud Harjumaal rüüstamas rüütliordu „ristivägi“.
See on tulnud lõunast ja läinud samasse kaarde, jättes järele
õuduse- ja hirmutunde rahva hulgas. Lõunasse on sihitud Reveli meeste tähelepanu. Kuid lõunast pole kuulda seekord
vaenuvägede ilmumist. Rahvas püsib rahulikult suviste tööde
juures. Linnas on vaid vähe inimesi — vahest ehk üksikuid
vahte, võib olla ka mõni rauk ja haige. Tühja maalinna võta
8
vad taanlased kohe oma^alla, lammutavad osa neile; mittetarvilikke kaitsevarustusi ja hakkavad samal kohal ehitama endile
uut kindlust.
Pikselöögina rabab kõiki teade võõra sõjaväe maabumisest.
On vaja kiiresti korraldada Eesti maleva. Et võita pisutki aega,
otsustavad Eesti vanemad minna Taani laagrisse rahuliste sõna
dega. Vahetanud taanlastega kingitusi ja lastes end ristida,
lahkuvad nad laagrist, jättes võõrastele sõbraliku mulje.
Kolme päeva pärast on Eesti maleva lahinguvalmis. Viiest
kohast tungib ta ootamatult kallale Taani laagrile.
Ehmunult ja üllatatult satuvad taanlased esialgu segadusse,
ja võit kaldub eestlaste poole.
Hiljem ilmub aga umbes praeguse Kadrioru kohalt abiks taan
lastele nende kaaslane — Rügeni vürst slaavi sõduritega. Ägedaim
lahing lüüakse Kadrioru ja Toompea vahel praeguse linna kohal.
Tugev ülevõim sunnib taganema eestlased, kes peavad jätma oma
verega niisutatud pinna kauemaks ajaks võõra võimu omanduseks.
Nii on eestlased kaotanud ka oma tähtsaima maalinna.
Võõrad oskavad vägagi hinnata selle head asupaika. Nad vii
vad lõpule oma kindluse ehitused, suurendades seega veel enam
Toommäe loomulikku ligipääsmatust. Rahvasuus kannab uus
linn „Taanilinna“ nime, mis ajajooksul lüheneb „Tallinnaks“.
Suurest lahingust nüüdse Tallinna kohal 1219. a. on säili
nud mitmedki kirjeldised, neist mõned õige muinasjutulist laadi.
Nende järgi kujunenuvat lahingukäik umbes nii:
Eestlased on ootamatult tunginud Taani laagrisse. Nad on
tapnud piiskopp Theodorichi, pidades tema toredat telki ku
ninga omaks. Kuninga elu on seekord päästetud, kuid häda
oht on siiski suur. Härdas palves langeb põlvili kesk lahingukeerdu piiskopp Andreas. Ta palub Jumalalt võitu ristiusule
paganate üle. Korraga selgineb õhtusse pimedusse mähitud
taevas. Helendades langeb piiskopi väljasirutatud kätele pu
nane lipp, mille keskel suur valge rist — ristisõja tunnusmärk.
Selle lipuga tormab piiskopp sõjameeste hulka. Need vaimus
tuvad ja võidavad paganad-eestlased.
Muidugi, ei tea ajalugu kinnitada seda lipu taevast lange
mise lugu. Küll on aga tõenäolik, et valge ristiga punase lipu
all taanlased läksid lahingusse. Võib-olia saatis selle Rooma
paavst Taani kuningale. Paavsti peeti sel ajal Jumala maa
pealseks asendajaks — see läheks jutu sisuga ligikaudu ühte.
9
Kuna võit eestlaste üle oli taanlastele õige tähtis, võeiigi
ehk selle mälestuseks see lipp jäädavalt Taani riigi lipuks
(nn. „Dannebrog“) ja ka riigivapi kujuks.
Kuna sündmus on ka Tallinna/— Taanilinna — asutami
sega lähedas ühenduses, omandas ka Tallinna linna väike
vapp ja hiljem ka Harjumaakonna vapp sama kuju — valge
rist punasel pinnal.
Üles %oompeale.
Tükk aega olen jalutanud meelde tuletades neid vanu lugusid.
Nüüd on vaja rutata üles Toompeale ja hakata ajama asju.
Lähen üles siitsamast — Patkuli*) trepist.
Pahemale ja paremale loogeldes võidab kõnnitee järsu mäe
kõrguse. Igal käänakul peatun ja vaatan alla. Kõrgemal
muutub pilt ikka laiemaks ja kirjumaks.
Esiplaanil Schnelii tiik, ümbritsetud siia-sinna tiirlevate kõnni
teedega. Jaamahoone kaubaaitadega; risti-rästi põimitud roobaskava tagavaravagunite ja suitsevate veduritega; raudteetehased
ja muud raudteemajad. Tärisedes ja heledalt vilistades saabub
praegu üle viadukti Nõmme elektrirong, tuues pealinna neli
vagunitäit tõttavaid inimesi. Kirjamappidega, turukorvidega,
raamatupampudega valgub neid linna tänavaile ja siia Toompealegi.
Kaugemal silman linna Elektrijaama ja Gaasivabrikut ja
Puhk ja poegade kõrget jahuveskit. Edasi vaadates paremalt
vasakule näen Kalamaja linnaosa ja siis kuulsat Pelgulinna.
Sihvakas noormees, kes peatunud siinsamas trepi viimasel
astmel, ulatab mulle pikksilma.
*) Patkuli trepp on ehitatud võrdlemisi hiljuti (umbes 30 a. tagasi). Oma
nime on see saanud, nähtavasti, viimaselt rootsiaegselt asekubernerilt D. F.
Patkul’ilt. Kuulsal Joh. Reinhold Patkul’il ei ole selle nimetusega midagi
ühist. „Schnelii“ nimetuse sai tiik omal ajal selle kaldal asunud hästi tuntud
aednikult. Vana Schnell oli suur lastesõber. Omal kulul korraldas ta neile
tiigil liuvälja. Vist on küll mudilased esimesed tiigile nime andjad. Tiigiäärne puiestee on ühel ajal Patkuli trepi ehitamisega asutatud viimase saks
lasest linnapea J. V. Huecke’i poolt. Hiljem on seda järk-järgult täiendatud.
Oma viimase ilusa välimuse eest võlgneb ta kõige rohkem tänu praegusele
linnaaednik Lepale.
10
^Soovite ehk vaadata?“
Kasutan tänades juhust.
Veel kord libiseb silm üle majade-rägastiku, kus märkan
huiga uuemaid ehitisi — viimase aja saavutisi. Punased omnibused ronivad tänavail majade vahel nagu lepatriinud; neid
tuleb Koplist, Pelgulinnast, Kalamajast ....
Kaugel silmapiiril aga heleneb vast jääst vabanenud meri
oma saarte, poolsaarte ja neemedega, mis paistab siit ülalt
nagu maakaardi joonisena.
„Ilus vaade!“ ütlen
..Ilus küll. Kuid veel omapärasema leiate vaadates alla nn.
Eestimaa Kirjanduse Ühingu muuseumi rõdult. Sealt avaneb
teile vaade linnulennult vanale südalinnale. — Kuid siit Toom
pealt alla vaadates saate igalpool suurepärase pildi. — Olete
võõras Tallinnas?“
„Olin siin päris kodune omal ajal. Kuid praegu oleksin
teile väga tänulik, härra, kui võtaksite vaevaks mind pisut
juhatada. Mul on asja Toompeale.“
„Ka minu ametikoht on siin. Lähme ühes. Vast seletate
lähemalt, kuhu just soovite minna.“
11
toompea tänavail ja ametiasutistes.
Jõuame Rahukohtu õue.
„Kas teil on tegemist Rahukogus ? Või soovite minna mõne
rahukohtuniku või kohtu-uurija jutule ? Kõik need leiate siit
samast suurest kivimajast.“
„Ei, kohtulikku asjaajamist mul täna ei ole.“
Läheme mööda vaevalist kõnniteed Rahukohtu tänaval.
„Nende igivanade majade vahel käies ei tahaks nagu usku
dagi, et all linnas kihab XX sajandi elu“, ütlen.
„Pole ühtigi!“ tähendab mu uus tuttav: „Küllap meie
sajand ulatub siiagi. Müürid on jäänud samadeks, aga elu nende
vahel on teine.“
Tuututades tuleb meile vastu läikiv sõiduauto. Vaevalt jät
kub tänava laiusest moodsele sõidukile.
„Eks ole uue elu tunnus see eestlasest härra oma tõldautos
siin vanas Eestimaa rüütelkonna kantsis.“
Oleme jõudnud välja Toomkiriku'1') platsile. Peatun . pisut,
vaadeldes vana 700-aastast pühakoda, meie praegust piiskopi-*)
*) Toomkirikut käsitleme lähemalt ühes järgnevaist raamatuist:
kirikud“.
12
„Tallinna
kirikut. Avaral platsil, kesk siia suunduvaid kitsaid tänavaid,
vanade viltuvajunud pärnade vahel pakub ta õige auväärse pildi.
„Vaadake, tore romaani ehituslaadis maja ilusate kolonni
dega esiplaanil. See on endine rüütelkonna maja. Nüüd
asub siin välisministeerium. See maja ei ole kuigi vana,
läinud sajandi 40-tes aastates ehitatud. Üks tiib ainult, mis asub
Kohtu tänaval, on palju vanem.“
,,Mis ajajärgust te arvate olevat üldse pärit suurema osa
Toompea maju?“
„Suurem osa on igatahes ehitatud pärast 1684. a.“
„Miks nimetate just seda aastat?“
„Sel aastal oli Toompeal suur tulekahi. Nagu ehk teate, on
Toompea üldse mitmel korral olnud suures tuleohus. Siia on
ju raske saada vett. Kuna Toommägi on kõrgem Ülemiste
järvest, ei saa siin kasutada neid soodustusi, mis on olemas
all-linnas, loomulikult, kõrgemal asuva veereservuaari tõttu.
Suur Tõnismäe veetorn, mis varustab praegu Toompead veega,
valmines alles 1893. a.
6. juunil 1684 a. kell 9-10 hom. puhkenud tuli lahti Rutu tän. kesk
paigas. Puhunud tugev lõunatuul. Ennem veel, kui saadud aru hädaohu tõsi
dusest, süttinud naabruses Toomkool — ka puumaja sel ajal Sus veel teisi
maju. Kogu Rutu ja Kooli tänava vahe olnud suur tulemeri. Kustutamise
vahendid olnud väga viletsad. Üksikud kaevud saanud peagi kuivaks. Vee
puudus ja üha kõvenev tuul teinud võimatuks tule sumbutamise.. Põlevate
majade päästmisele ei võidud mõeldagi. Igaüks olnud vaid ametis välja kandes
väärtuslikumaid asju oma elamust. Toomkooli tän. olnud tol ajal suletud
müüriga. Nii sulges siis tuli ainsama väljapääsutee all-ünna poole. Ei jäänu
vat üle muud nõu, kui kanda kõik päästetud asjad teisele poole kalju äärele.
Kui ka seal süttinud tuli, loobitud kõik kraam ülalt mäest alla. Kitsais
tänavais lämbutanud inimesi suits ja suur kuumus. Ainsam pääsetee olnud
alla hüpata elu ja surma peale, või jälle laskuda alla voodilinast tehtud köie
Toomkirik seisnud kesk tulemerd. Seda vaneimat*) kirikut meie linnas
tahetud kaitsta kõige pealt. Otsitud inimest, kes oleks julgenud minna maha
lõhkuma kivise kiriku puust torni. Torn võtnud aga ennem tuld. Rutatud
päästma kiriku varandust. Ka see loobitud mäest alla. Kirik põlenud maha
ühes ilusa oreli ja kelladega, ühes kõigi kunstiväärtustega. Võlvitud hauakambreis võtnud tuld isegi puust kirstud.
Õhtuks k. 6 olevat tuli lõpetanud oma töö. Toompeast oli järele jäänud
vaid kivihunnik.
Teisel päeval nähtud õnnetuid inimesi otsivat ahervartes kaduma läinud
varanduse jäänuseid. Toomkiriku katuse ülessulanud vasktahvlite ja kiriku
kellade metall korjatud kokku.
!) Toomkirikut nimet. vanades kirjades juba 1233. a.
Elukorterite hinnad tõusnud kolmekordseks. Elanud perekondi lahtise
taeva all.
Pikkamööda ehitatud aga uuesti üles elumajad Toompeal. Kuid nüüd
ei lubanud kuningas siia ehitada enam ainustki puumaja.
Terve Toompea pind olevat tulekahju järel üle meetri kõrguse prahiga
kaetult kõrgemale tõusnud. Sellepärast ongi Toomkiriku põrand tänavast
hulga all pool ja välisuks tundub eriliselt madal“.
„Kuid, vabandage, jutustasin sellest nii pikalt. Teid aga
huvitasid eeskätt siinsed ametiasutised.“
„Tänan. Kuulasin suure huviga . . . Välisministeeriumi näi
tasite juba. Ka Teedeministeeriumi asukohta oleks mul
vaja teada.“
„Seesama vana terava viiluga maja, otsaga platsi poole . . .
Nüüd aga vabandage mind, pean ruttama ametisse.“
Tänan lahket noormeest senistegi juhatuste eest.
Lähen Välisministeeriumi; käin osakonnast osakonda, seni
kui viimati jõuan õigesse kohta. Nii on mul küllalt juhust
vaadelda seda uhket hoonet, kus vanasti peeti suurejoonelisi
rüütlite koosolekuid ja pidusid ; kus nüüdki vahest korralda
takse vastuvõtte suuremaile väliskülalistele.
Mu käigul on aga vähe tagajärgi. Selgub, et ka siin ei
teata midagi mu vennast, kes juba aastapäevad pole saatnud
Ameerikast ainustki kirja. Ei tea, kas elabki enam. Keegi amet
nikest lohutab mind küll, et surma või raskema õnnetuse korral,
mis tabanud Eesti kodanikke välismail, saabub harilikult Välis
ministeeriumi teateid.
Rõhutud meeleolus lahkun ja lähen kaldu üle platsi Teede
ministeeriumi. Olen kodunurga haridusseltsi juhatuse liige. Selts
kavatseb hakata ehitama uut ajakohast rahvamaja. Nagu iga
suguse avaliku asutise ehitusel kunagi, tuli plaan saata kinni
tamisele Teedeministeeriumi. Tulin järele kuulama, mis saatus
tabas meie plaani. Pöördun ühe noorevõitu härra poole; see
ei tea plaanist midagi. Nõutult seisan ja ei tea, kellelt pärida
edasi. Lähema laua juures istuv kena preili avab aga suure
kirjade väljasaate raamatu; sealt leiab ta, et meie plaan on
kiidetud heaks ja juba paari päeva eest saadetud seltsi aadres
sil tagasi. Võime alustada ehitamisega.
Käin veel Põllumajanduse Peavalitsuses riigimõisade ülemvalitseja jutul.
Tüse lõbus härra lubab meie seltsile korraldada kursusi
mõisamajas. Kui aga palun endale anda riigimetsast palke uue
lauda ehitamiseks (mille suhtes kohalikkude võimudega ei saa
14
*
kokkulepet), soovitab ta mul pöörduda Vismari tän. asuvasse
Põllutööministeeriumi.
Nüüd on mul veel vaja minna Soome saatkonda. Leiangi
selle Kohtu tän. ning korraldan meie põllumeeste Soome õppekäigu asja.
Soome saatkonna kõrval hoovis asub ilus suur maja*). Tean,
et siin asub Eestimaa Kirjanduse Ühingu muuseum. Kooli
päevil korraldati meile siia huvitav õppekäik. Nägime siin roh
kesti vanu kalmu- ja aarde-leide meie kodumaalt. Ka Tallinna
ajalugu selgitavaid mälestusmärke leidub siin mõningaid.
Nüüd ehib aga hoone esiust uus suur saksakeelne pealkiri:
„Saksa Kultuur - omavalitsus“. Siin juhivad sakslastest Eesti
Vabariigi kodanikud omi hariduslikke asju.
„Ilus, et eestlased, kes ise niipalju on kannatanud võõra võimu
all, oskavad hinnata teiste rahvuste kultuurilist vabadust“, mõt
len endamisi.
ISilmitsen teisigi Toompea maju, mis kuulusid vanasti eran
dita aadlisoost perekondadele. Siia asuti talveks, et osa võtta
seltskondlikust elust ja nautida linnaelu mõnususi. Suvel asuti
*) Itaalia renessaansistiili ehitis ; kuulus omal ajal krahv Ung-ern-Sternb ergile.
15
maal mõisades. Siis olid Toompea majad peaaegu kõik tühjad.
Eriti meeldivad mulle ülal Pikkjala ääres asuvad majad, mis
oma kõrgusega veel suurendavad järsu mäekallaku mõjukust.
Nende vastas näen vana linnamüüri, mis ehitati 1511. a.
mitte niivõrt Toompea kaitseks, kui selle eraldamiseks all-linnast.*)
Peatun ka Lühikejalal asuvas „Rootsi väravas“*).
Läinud sajandi alul suleti veel igal õhtul see suur raske tamme
puust uks, kuhu on löödud hulk laiapealisi raudnaelu.
Niiviisi edasi jalutelles satun ka Toomkooli tänavale ning peatun v a n e ima Tallinna kooli ees. Oleme harjunud nägema seda kooli saksa rüütel
konna koolina. Tegelikult on ta seda aga alles 1765. a. alates. ■
*) Seda nimetatakse ajaloos juba 1310. a-
16
Toomkool on rajatud kirikukoolina. 1319. a. 3. jaan. kirjutas Taani
kuningas Erik Menved Tallinnasse kirja*), kus ta käskis igale Tallinna koda
nikule, mis seisusse ja rahvusse see ka ei kuulu, saata omad pojad ja teised
tema majas elutsevad poisid, kes tahavad koolis õppida — Toomkooli. Käsu
vastu eksijaid ähvardas kümnemargane rahatrahv.
Linlastele loomulikult ei meeldinud see korraldus. Elas ju Toompea algu
sest saadik hoopis isesugust elu ja oli all-linnale nagu ,,välismaa“. Kurdeti,
et Toompeal koolis käimine olevat kardetav ; tee olevat kauge; külm, jää ja
lumi, ühtlasi ka mäe küljest pudenevad kivitükid tegevat lastele häda. Tule
vat läbi minna kolmest väravast, ennem kui pääseb linnast Toomkooli. Esi
mese ja teise värava*)
**) vahel olevat tee kõigest 7 — 9 jalga lai. Ühelt poolt
teed tõusvat 114 jalga kõrge mägi; teiselt poolt alanevat maa 30-ne jala
võrra. Siit olevat sagedasti alla libisenud hobusekoormaid ja jalakäijaid. Ole
vat veel küll lühem tee linnast teise Toompea värava juurde. Aga seda ei
saavat tarvitada ei ratsa ega rattal. Tugev jalakäija suutvat vaid ronida üles
seda mööda, viibides alalises hädaohus. Teise ja kolmanda värava vahel tule
vat tükk maad käia suure kraavi äärt mööda, mis olevat 24 j. sügav ja ilma
mingi kaitsevõreta. Siia olevat sagedasti kukkunud koolilapsi. Ka olevat lapsi
uppunud lahtisse kaevu.
Toomkooli ja selle õpilaste vaevalisest olukorrast kõneleb ka Rootsi piiskopp, kes kooli külastab 1627. a. Koolimaja olevat lagunenud puuhoone
20 j. lai ja 22 j. pikk. Viimases klassis olevat 7 õpilast; neist olevat 2 hai
ged, 2 puuduvat koolist muil põhjustel, ainult 3 olevat tulnud eksamile. Õpi
lased olevat kuulunud vaesemaisse kihtidesse, nende heaks korjatud armu
andeid.
Sel ajal õppisid Toomkoolis ka tütarlapsed.
Alles 18. sajandi lõpul muutub Toomkool keskkooliks ning hakkab val
mistama ette aadlisoost pöeglapsi Tartu ülikoolile.
*) See on kõige vanem Toomkooli puutuv dokument.
mise päeva loeb Toomkool oma asutamise päevaks.
Kirja väljasaat
**) Pikk- ja Lühikejalg.
17
oo
cGoompea plaan nüüdisajal.
,
1. Riigikogu; 1-a ja 1-b. Valitsuse ruumid, Sise- ja Kohtuministeerium, Riigikantselei, Riigiarhiiv, Riigiraamatu
kogu, Politseivalitsus; 2. Riigivanema maja; 3. Välisministeerium; 4. Teedeministeerium; 5. Majandusminis
teerium; 6. Rahukogu, rahukohtunikud;
7- Muuseum; 8. Toomkirik; 9. Aleksander-Nevski nim. peakirik-
J?ossi esisel.
Jõuan viimati kuulsa Toompea lossi ette. Eespool alaneb
mägi Kaarli kiriku ja samanimelise puiestee poole. Pahemale
jääb kuldkuplitega Vene Aleksander-Nevski nimeline peakirik,
mis ehituslaadilt suuresti erineb keskaja hallist müüristikust.
Ta ongi ehitatud mitusada aastat hiljem, kui enamik Toompea
maju. Selle kiriku ehitas Vene valitsus (a. 1895.-—1900.) tahes
näidata, et siin nüüd valitseb Vene võim, mis ei hooli vana
linna ajaloost, vaid vajutab igale poole oma pitsati.
Kiriku taga näen lihtsat maja, mille ees seisab valvel kaks
vahisõdurit, liikumatult nagu kaks tulpa. See on Eesti riigi
vanema' asupaik.
Paremal aga asub loss ise, Eesti kõrgeima võimu — Riigi
kogu ja Valitsuse tööhoone.
Vahisõdur ei takista mul minemast läbi kõrge võlvvärava
lossiõue, mille paremat külge piirab mõjukas hoone, uhke omas
suurejoonelises lihtsuses, meie Riigikogu, uus ehitus, osavasti
paigutatud ja sobitatud siia vanasse ümbrusse.
„Peaks siia sisse pääsema!“ mõtlen endamisi. ,,Ega ikka
enne Tallinnast ei lahku, kui kordki olen näinud ruume, kus
tehakse ja kinnitatakse meie riiki juhtivad seadused.“
Astun hoone sissekäiku moodustavale kolmikvõlvialusele ja
kavatsen juba avada raske ukse — järsku kuulen aga muu
sikat, lõbusat marssi sõjaväe orkestrilt. Astun paar sammu
tagasi ja jään ootama. Riigikogu hoone uksest väljub kiiresti
paarkümmend sõdurit ühe ohvitseri saatel. Mehed rivistuvad
hoone ette. See on Toompea vahtkond. Teine samasugune
salk sõdureid marsib läbi lossivärava orkestri saatel ning rivis
tub samuti lossiõues teistega vastamisi. See on uus vahtkond,
mis igapäev lõunapaiku asendab esimese. Seda toimingut ni
metatakse „vahtkondade vahetamiseks.“
Vaatan heameelega noori sirgeid poisse rohelistes sineleis ja
raudkiivreis. Mulle näib, nagu peegelduks neil nägudes nende
ülesande tähtsus: kaitsta alalises valves kodumaa kõrgemat riiklikku
võimu.
Orkester vaikib.
Mõlemad vahtkonna ohvitserid hüüavad nagu ühest suust:
„Vahtkonnad tervituseks valvel! Keskele vaat’!4'
Ohvitserid paljastavad mõõgad ja saluteerivad. Astudes
teineteisele lähemale ütleb ametikaaslane juurdetulejale tasa
19
kesi tunnussõna. See sõna on endisele vahtkonna ülemale
tagatiseks, et saabunud on õiged mehed. Neile võib ta nüüd
üle anda kohustused, mis ta ise oma meestega eile samal ajal
ja samal viisil vastu võttis.
Ohvitserid hüüavad:
„Parem pool!“
Uus vahtkond marsib lossi uksest sisse, kus asub vahtkonna
ruum. Endine vahtkond väljub väravast ja jääb lossi esisele
seisma „püssid hakis.“ Seal tuleb tal seni oodata, kuni uus
vahtkond on vahetanud kõik endised „postil seisvad“ mehed.
Lossi värava ees kuulen ohvitseri hüüdvat:
„Vahipost nr. 2! Esimene vahetus ette, käies, marss!“
Uus tunnimees astub mõne sammu lähemale. Endine sei
sab veel „püss jalal.“ Ta ütleb oma kohustused uuele tunni
mehele. Kuulen ainult:
„Vahipost nr. 2. Valve all on...............“ Pikas ühetooni
lises kõnes loeb mees teisele ette kõik, mille üle ta peab
valvama.
Orkestri saatel lahkub vabanenud vahtkond viimati Toom
pealt. —
„No eks sa näe!“ kuulen oma seljataga tuttavat häält:
„Ei tea, kuhu peab nüüd risti tegema, kui nii põline maamees
korraga linna ilmub ... Ja otse Riigikokku tungibki!“
„Ei tungi veel kuhugi. Ei teagi veel hästi, kust siit sisse
pääsebki ja kas lastaksegi minutaolist.“
Raputan sõbral kätt ja rõõmustan südamest, et mulle juba
võõraks jäänud linnas leian tuttava. See on va Tõistre Juhan,
üleaedne ja noorpõlveseltsiline. Praegu on ta nutikas politikamees ja Riigikogu liige.
Vahetame kiiresti mõne sõna tema ja minu perekonna käe
käigu kohta, seletan talle lühidalt oma linnasõidu otstarbe, siis
esitan talle kohe palve.
„Kuule, Juhan, sa nüüd tähtis mees oled ja Riigikokku
kuulud, näita mulle õige ka seda hoonet ja vii mind kaasa
koosolekulegi, kui saad.“
„Ega see nii raske asi olegi, nii hästi üks kui teine . . .
Teeme nii, tule minuga ühes pealelõunasele koosolekule; peale
selle lõppu käime kõik ruumid läbi, siis vaata nii palju kui
süda kutsub . . . Nüüd aga, kui soovid, jalutame pisut ringi,
ennem kui lõunale minna. Vaatame kas või väljaspoolt seda
vana lossi; see on ikka huvitav ehitis küll, mis seda ütelda.“
20
ŽMõnda vana lossi välisilmest ja ajaloost
Jõuame läbi iossiesise avara platsi välja puiesteele, kust
lõunasse vaadates sinavad Nõmme linna okasmetsad; läänepool aga paistab kaugele merre ulatuv Kopli poolsaar oma
ehitistega.
Idapoole viib nn. Komandandi tee mööda Rootsi kantsist
ja Harjuvärava mäest alla Vabadusplatsile.
Istume pingile päikesepaistele. Otse meie vastas sirutab
end üles omas 45-meetrilises kõrguses vana Pikk Hermann,
mille otsas lehvib nüüd juba rohkem kui kümme aastat Eesti
sini-must-va!ge lipp.
„Umbes 9,5 m võib olla torni läbimõõt,“ harutan.
„Seda küll,“ vastab sõber. „Seina paksus olevat allpool
ligi 3 m, ülal pisut vähem. Ta ulatub ligi 30 m läbi kalju maa
alla . . . Kas sul, va semlak, ei oleks huvi ronida kord üles
torni otsa. Tee on küll vaevaline, kuid tasub end hästi.
Vaateväli on võrratu. Seda ma ei hakkagi kirjeldama, pead
ise nägema. Pead aga kõrvu hoidma kõvasti, et tuul ei viiks
sul neid peast. Igapäev peaaegu lõhub ta tuliuue riigilipu rä21
toompea loss — Taani ajal.*)
cGoompea loss — Ordu ajal.
*) Siin toodud neli kavandit Toompea lossist on pärit 3)r. \aJDr. CW. ZNeumann’i raam. „Geschichte und Kunstdenkmäler der Stadt Reval“.
balaiks. Seal ülal on ka sireen, mis hakkab esimesena hundama häire puhul. Kaugele kajab ta siit üle linna, andes
teistele märku kaasa hunnata.
Vanasti oli see kindluse pea-kaitsetorn.“
„Sa oled tark mees. Kas tead, kui vana see loss ja Pikk
Hermann ongi, ja kes nad ehitas?“
„Eks siis võtame kodumaa ajaloo appi, ses aines olid koolis
sama tark,“ vastab sõber naljatades.
„Tuletasingi hommikul meelde seda kuningas Valdemari
siiatuleku lugu.“
„Siis olid oma mõttega vana kindluse asutamisele üsna
lähedal . . • Ega kuningas Valdemar seda nüüd küll suuremat
ei jõudnud ehitada. On teada, et ta samal 1219. a. sügisel
pöördus tagasi kodumaale.
Mõõgavendade ordu ja hilisema Taani aja ehitisena tuleb
võtta Toompea kindlustusi. Nii siis on nad tekkinud umbes
XIII sajandi keskpaigast kuni XIV saj. keskpaigani ja hil
jem täiendatud juurdeehitistega ning mõnes suhtes suuresti
muudetud.
Vana kindlus asus Toompea läänepoolsel kaldal jälgides
kalju loomulikku äärjoont. Pikk Hermann asub vana kindluse
edela nurgas. Kagupoolses nurgas oli teine torn võõrkeelse
nimega „Stür den Kerl“ — Tõrju vaenlast! See torn on hävinud
vene Kubermanguvalitsuse maja ehitamisel (1768.a.). Kirde
poolses nurgas on praegugi veel nähtav torn „Landskrona“ —
(„Maakroon“), samuti loodes neljas kindluse torn „Pilsticker“
või „Schneckenturm“ — Noolte valmistaja (noolte voolija).
Nende nelja torni vahel asus praegu juba osalt hävinud
kindlusemüür 2,3 —2,6 m paks. 17. sajandist päritolevail rootsi
plaanidel on selle kõrgus märgitud 20 m. P õ h j a ja i d a
küljest oli müür piiratud laia kuiva kraaviga (muidugi, nüüd
ammu täidetud), mis takistas soovimata külalistel lähenemast
müüri alusele. Lõunas oli, arvatavasti, väike eelkindlustus,
milie jäljed täiesti on kaetud hilisemate bastioon-ehitistega
nagu Harjuvärava mägi ja Rootsi kants. Ida ja lõuna küljest
on veneaegsed ehitised varjanud ja hävitanud vana kindlusemüüri.
Põhjast ja läänest on müür aga hästi säilinud. Lähme õige
seda kitsast kõnniteed kaudu, mis viib väljaspoolt lossimüüri
tiigi äärde. Vaata siit üles. Eks ole, vägev on see ehitis.
Kas ei teki sul tundmus, nagu vaataksid aastasajad siit ülalt
23
toompea loss — Rootsi ajal
to
o
...... 1
/o
zo
ao
----- j ..
*to
ron.
.4-^=4
toompea loss — Vene ajal.*)
*) Kavand on tehtud enne peakiriku ehitamist. Kavatsusel oleva kiriku
asend on märgitud plaanil pisut teisiti, kui see hiljem ehitati.
alla, ja nagu oleksid meie elupäevad nii ütlemata lühikesed ja
meie ise nii tähtsusetud. Vaata siit on läbi lossi müüri mur
tud Riigikogu hoone aknad. Osavasti on seda tehtud, ümbruse
ajaloolist ilmet rikkumata.“
„Selle vägeva müüri piiratud oli siin omal ajal Taani asehalduri (asevalitseja — capitaneus) asupaik „pallas“ või loss.
Sellest Taani lossist ei ole säilinud vähematki maapealset jälge.
Arvatakse, et see olevat olnud kahekordne pikergune hoone.
All olid elamud, võib-olla ka kabel, ülal avar saal koosolekuteks
ja pidudeks — rõduga ja laia trepiga õue poole. Saal oli
ühenduses müürikäigu kaudu ,,Pika Hermanniga“. Sinna põge
nesid saalisolijad kindluse ootamata vallutamise puhul.
1922. a. sügisel leidsid ehitustöölised lossiõues maa all müürijäänuseid,
mis arvatakse olevat pärit XIII sajandist ja on näilikult kuulunud muistse
„pallase“ hoonesse. See oli vana 1,8 m paks paekivi müür; ta asus otse
tänavasillutise all. Edasi kaevates selgus, et müür läheb rööbiti vana kind
luse läänepoolse välismüüriga, viimasest umbes 11 m kauguses. Vist oligi
see „pallase“ õuepoolne sein. Kaevates tuli esile ka vanu trepijäänuseid (mis
omal ajal läks õuest teisele korrale), mõned võlvid ja aknaavaused. Viimas
test võib järeldada, et need müürid ei kuulunud vanasti keldrikorda, vaid
moodustasid hoone esimese korra, olgugi et selle põrand asub praegusest
maapinnast 5 m sügavamal. Oleks saanud jätkata neid kaevamistöid, olek
sime saanud kindlama pildi sellest arvatavasti esimesest kivist elu- ja valit
sushoonest Tallinnas. Kuid tuli ilmsiks, et vanadele võlvidele tugenevad
lossiõue läänepoolsed ehitised, mida kardeti altpoolt õõnestada.
Kui taanlased müüvad linna ühes Harju- ja Virumaaga
Saksa ordule*), hakatakse siia ehitama suurt ordulossi. Saksla
sed ehitasid oma lossi Taani „pallase“ kõrvale, viimasest põhja
poole samuti välismüüri äärde.
Neljatiivulisena ümbritses see suur loss trapetsikujulise õue.
Lossi sisemine külg oli varustatud rõduga, kust kaudu pääsis
õuest igasse ruumi.
Ka sellest orduvendade vanast asupaigast ei ole säilinud
midagi meie päevini. Selle viimased põhjapoolsed müürid hävi
sid Eesti Riigikogu hoone ehitamisel. . .
Hoopis iselaadi on olnud elu siin Toompeal alati. All-linna
äriline kihin ei ole ulatunud siia üles. Need müürid ei jutusta
meile võitlusest igapäevase leiva pärast.
Võitlus võimu
pärast on neile omasem. Kes on olnud peremees siin kaljusel
mäetipul, see on oinud peremees üle kogu maa.
Hoopis iseäralise loo lugesin hiljuti ühest ajalooraamatust. See oli 1570. a.
Tallinna oli juba olnud kümmekond aastat Rootsi valitsuse all. Holsteini
*) 1346. a.
25
hertsog Magnus saatis Tallinnasse omad saadikud, et võita linna Moskva
suurvürstile. Linn jäi truuks Rootsile. Ainult ülal Toompeal oli kuulda
salajasi sepitsusi Rootsi vastu. Toompeal asus siis oma väeosadega Klaus
Kursell. See mees astuski ühendusse vaenuliste saadikutega. Asi tuli aga
ilmsiks. Suurreedel 1570 vallutasid rootsi palgasõdurid öösel Toompea ja
vangistasid Kurselli ja tema kaaslased. Rootsi sõjakohus mõistis Kurselh
surma kui riigiäraandja. Linnas valitses üldiselt venevastane meeleolu.
See sündmus pööras tallinlaste tähelepanu hädaohule, mis meie kodu
maad ähvardab idast. 1570/71. ja 1577. a. olidki venelased Tallinna all.
Suurte pingutustega õnnestus kaitsta linna • • •
Nüüd, enam kui kolm ja pool sajandit hiljem, mil meie eestlased oleme
ise peremehed Toompeal, vaatame meiegi teraselt idasse alalises valves.
Sõbraga niiviisi jutustades, olime jõudnud Tõnismäele, kus
asus tema korter. ,,Tule nüüd võta meil pisut kehakinnitust.
Riigikogu koosolek algab kell 5 p. 1. Kui oled puhanud seks
ajaks, võime ühes minna. . .“
Kellaosut hakkabki juba lähenema viiele. Olen küllalda
selt puhanud ja valmis minema ühes Juhaniga
mu riigiko
guliikmest sõbraga — koosolekule.
Muidugi, ootate pärast mult Riigikogu hoone sisemuse ja
koosoleku käigu kirjeldust, nagu olen teile puhtsüdamlikult
jutustanud kõik, mis ma päeva jooksul näinud ja kuulnud loompeal.
Arvan aga siiski, et vaevalt veel täna õhtu hilja koosole
kult tulles hakkan teile midagi kirjutama ...
Kuid, oodake, mul on ju veel üks hea tuttav Riigikogus,
sõber Juhanist palju tähtsam mees. See on Jaan L a t t i k,
põline Riigikogu, isegi Asutava Kogu liige. On olnud haridusja välisminister.
Tal on kuldne sulg, mis kirjutab lihtsate sõnadega
tähtsamaidki asju, ja kirjutab nii, nagu oleks see just eriti
määratud minule, teie suurele onule, ja teile ja isegi neile
väikestele karujuntsidele, kes jäid minust kelku vedama Schnelli
tiigi libedale jääle . . •
Just nii. Tema ongi see õige mees, keda palun kirjeldada
teile Riigikogu.
26
^Riigikogu.
‘Jaan Juattik.
See on selge, et tuleb kangi alt läbi minna. Teisiti Riigi
kogusse ei pääse. Hoonet ei ole kuskilt näha. Olgugi et rah
vasaadikute kodu asub kõrgel kohal, Toompeal, ei paista
siiski maja silma.
Ta on peidetud lossi õue nagu mõni saladus või midagi
selletaolist.
Kui lossieelsel kivisel murul ringi vaatad ja just hakkad
otsima, et kus on Riigikogu, siin ta peaks olema, siis ei tule
teda nii kerg-esti silmi ette.
Mõni kaugelt tulnud inimene vahest ei otsigi nii hoolikalt ja
pöördub tuldud teed mäest alla Kaarli kiriku poole tagasi.
Täismees aga ei anna nii kergesti järele, vaid urgitseb välja
peidupaiga, kus elutseb meie rahvaesindus.
Otseteed läbi uhke lossi, kus asub valitsus, viib tee õue.
Alumisest maja korrast on tänav läbi aetud ja see lõige ongi
kangialune.
27
Ta on nii kõrge, et ei oie vaja kummarduda, ka siis mitte,
kui ronid koorma otsa ja seisad seal vabalt püsti. Võib isegi
pika redeli selga võtta ja muudkui minna.
Lossi õu on suur ja avar. Igalt poolt kivimajadega piiratud.
Neid on muidugi meelega niiviisi ehitatud. Kõik on kivist : õue
põrand, Pika Hermanni torn, mis seisab ühes õue nurgas.
See on vast uhke ehitis. Kangesti vana, ümmarguse kujuga
ja nii kõrge, et ulatub igale poole vaatama. Tema ongi nagu
mõni vahisõdur või valvur, kes vahib mere ja maa poole ning
selgitab, kas ei ole Eesti pealinnale kuskilt hädaohtu varitsemas.
Ükski Tallinnas käija ei jäta Pikal Hermannil käimata. Sealt
võib vabalt näha, kui kena on linn ja tema ümbrus ja kui tore on
meri linna jalge all. Eestlaste vaba meri, see on meie uhkus.
Teinekord on ta tormine ja vihane, nii et lubab kaldad eest
ära lõhkuda, teinekord jällegi uinub päise päeva ajal nagu
laps, kes on kaua jalul seisnud ja vallatusi teinud.
Pika Hermanni otsas lehvib alati Eesti lipp. 1 eda ei võeta
sealt kunagi maha. Kui on lein ja mure tunginud rahva süda
messe, kas mõni riigimees või tähtis rahvajuht surnud, siis las
takse lipp poolvardasse, aga maha ei võeta.
Riigikogu hoone on õue paremat kätt. Annab ikka lükata,
kui tahad kiiresti rasket tammepuust ust avada. Niisugust
ust iga maja ees ei ole.
Esimene ruum on kohe eeskoda. See on päris omapärane.
Poolpime, salajane, poolvargsi tungib valgus ühest ja teisest
kohast eeskotta. Päikese kiired nagu ei julge hästi kindlalt
astuda kivimajade keskele. Nemad mängivad parema meelega
rohelisel murul ja igal pool teisal, kus ei ole kivimüüri ees.
Peab kohe alguses ütlema, et Riigikogus ei ole liialt palju päi
kest. Ei pääse ligi valgus oma lahkusega igasse kivisoppi.
Selle eest on Riigikogus küllaldaselt kunstlikku valgust.
Kui algab koosolek õhtu tulekuga, siis süttib rahvaesinda
jate kodus terve tuledemeri. Ülal lae serval tuksatavad lamp
lambi järele tulekeeled ja kogu avar saal lööb särama Riigi
kogu saal on küllalt suur ja tal on ilus kumer värvirikas lagi.
Selle järele algabki varsti Riigikogu koosolek. Sel koosolekul
teevad rahvasaadikud seadusi. Järjest luuakse uusi seaduse-ka
vasid ja sõelutakse neid siis läbi igast küljest.
Kolm korda heliseb kell läbi Riigikogu ruumide ; käib just
kui judin üle selja. See on kutse kokkutulekuks.
28
29
L'Riigikogu saal.
,t: ,itn tu s tttf tr tr tT x r s tr n
Aegamööda ilmuvad saadikud saali.
Inimesed, kes on tulnud pealt vaatama niisugust koosolekut,
istuvad ülal rõdul. Alla koosoleku ruumi ei lasta neist kedagi.
Peale selle on veel olemas erikohad ministreile ja väiissaadikuile.
_
. ,
Niisamuti on ajakirjanikkudel oma paik, kust nad jälgivad
Riigikogu liikmete tegevust ja kõnesid ning kirjutavad seda kõike
lehte.
...........................
. .
Sada tooli ja sada lauda on saadikuile, ja mitte ühtki ei oie
rohkem.
Riigikogu esimees asub oma abilistega kõrgele kohale otse
saadikute ette ja koputab erilise haamriga vastu lauda
ning ütleb: „Avan koosoleku!“ Koosolek ongi sellega avatud.
Rahvasaadikud küsivad endile sõna ja hakkavad kõnelema.
Mõni peab väga pika kõne, ja kui ta omas kõnes puudutab
asju, mis teistele ei meeldi, siis hüütakse temale vahele ja se
gatakse tema juttu.
Muidugi ei luba koosoleku juhataja seesugust vahelesegamist
ja nõuab rahu pidamist.
.............
Saadikud algfavad kõnet harilikult sedaviisi, et ütlevad kohe .
„Väga lugupeetud rahvasaadikud.“
See on, muidugi, viisakas kõnekäänd ja seda peab iga kor
ralik inimene ka mujal kõnekoosolekuil tarvitama. Terve kõne
algusest lõpuni ei ole igakord mitte nii viisakas, kui oli algus.
Aga juhataja on ikka valvel ja lööb kohe jälle haamriga
vastu lauda, kui kõneleja eksib omast ülesandest eemale ja
hakkab mõnd teist saadikut eriti puudutama.
Las räägib rahulikult ja asjalikult, siis ei sega keegi. Sea
duse tegemine on seesugune keeruline asi, et seda tuleb teha
pikkade kõneluste ja seletustega.
Teisiti ei ole võimalik. Kui, näiteks, antakse kooliseadust,
siis minnakse kohe selle juures tülli, kui vana peab olema laps,
kui ta kooli peab minema, kas seitsme-, kaheksa- või koguni
üheksa aastane.
Selle asja kohta võidakse kõnelda mitu tundi.
Kui vanaduses on kokku lepitud, siis hakatakse harutama,
mitu asatat vaja koolis käia, kas viis, kuus või koguni seitse.
Ja kui ka see asi on lahendatud, tuleb kohe uus küsimus ot
sustamisele, et kui palju lapsi võib olla ühes klassis ja ühs
õpetaja juhatusel. Jällegi öeldakse, et nii ja nii palju võib
30
olla ühes ruumis, aga teine raiub vastu ja ütleb, et nii palju
peab neid olema.
Häälteenamusega tehakse siis kindlaks, kui palju neid peab
olema ja see arv pannakse kooliseadusse kirja. Koosoleku ju
hataja küsib saadikuiit, kes poolt on, see tõstku käsi.
Siis küsib, kes on vastu, ka need tõstku omalt poolt käed.
Niiviisi valatakse ka teisi seadusi.
Üht asja ei tohi Riigikogus iialgi vaatamata jätta, sest see
on olulise tähtsusega, nimelt kuidas saadikud istuvad Ei istuta
nii, et iga saadik istub sinna partsti maha, kuhu ta just arvab.
On kindlad kohad. Istutakse rühmadeviisi, nii nagu koolimajas
klassides. Kes laseb näiteks teise klassi poisil minna ja võtta
istet kolmandas klassis, sedaviisi ei ole ka lubatud minna
ühest rühmast teise. Muidu juttu ajama võib minna, aga päris
jäädavalt ei saa.
Need saadikud, kelle isteplatsid on mõlemal pool seinte ää
res, istuvad tiiva peal, neid kutsusakse parem ja pahem tiib.
Kõik teised Riigikogu liikmed istuvad keskel.
Kui nüüd minnakse ägedasti vaidlema, öeldakse üksteisele
vihaseid sõnu, siis lendavad sõnad nagu laastud üle saadikute
peade ühest kohast teise. Juhatajal on jällegi tegemist.
Ta saab jagu igasugusest ägedusest.
Varsti raugeb sihuke vihahoog ja saadikud teevad jällegi
rahulikult oma tööd.
Nalja saab siis, kui mõni esindaja ei oska küllalt asjalikult
ja hästi kõnelda, on teinekord harjumata ja ei tule tal sõnad
ilusasti asjakohaselt välja.
Teised kihistavad siis tasakesi naeru.
Seda ei juhtu alati.
Riigikogus kõnelevad peale saadikute veel ka ministrid.
Nemad kaitsevad Valitsuse tegevust ja tõrjuvad tagasi ette
heiteid, mida saadikud vahel püüavad teha, kui kuskil midagi
on sündinud, mis ei olnud korras.
Neilt päritakse siis aru ja küsitakse, kas on ka Vabariigi
Valitsusel teada, mis seal eemal riiginurgas sündis.
Ministrid vastavad, sest nemad kannavad selle eest vastutust,
et kõik asjad riigis oleksid korras.
Kui Riigikogu koosolek on kestnud küllalt kaua, siis lööb
juhataja või esimees jällegi haamriga vastu puldi lauda ja ütleb:
,,Lõpetan koosoleku.“
31
Saadikud pudenevad laiali. Ei ole neil nüüd enam silmis
mingisugust ägedust, ei ole ka külmi sõnu üksteise jaoks.
Kes veel mõne minuti eest vastaserakonna mehega kiskus,
kahmab teisel käe alt kinni ja mõlemad lähevad oma teed nagu
kaks^ ühesugust veetilka või midagi muud ühetoimelist.
Õues on õhtu, mõnikord hiline tund. Seaduste tegemine on
mehi tublisti väsitanud. Ruttavad koju.
Isegi läbi salajase õhtuhämara paistab Hermanni otsast lippTuul kisub teda järjest. Lipp ei küsi sellest. Lehvib tuule käes,
sest see ongi tema osa seal ülal — võidelda ja elada, ja
näidata kõigile, et tema jalge all asub Eesti rahvasaadikute
kodu, elab vana Tallinna, mis ei saa kunagi valmis, ja linna
külje all lainetab põhjatu sügav tore laht.
VaataAnton Suurkask
Lapsed
Lapsukesed kolmekesi
L...Anton Suurkask
Lapsed
Lapsukesed kolmekesi
Läewad halja murule,
Aus nii palju lillekesi
Läinud õitsma ilule.
Aüll nüüd siin on hea olla,
Ei siit taha koju tulla.
§äbi talweöõ ja üle lume
Aõnniwad kaks armast lapsukest.
Palgeil asub rõõm ja õnne jume;
Vaatama nad läewad viisikest,
Aes on koolist täna koju tulnud,
Kaua aega kodust ära olnud.
Tembit leierkasti mängib,
Laulab kaasa wahwasti.
Pauka kassi jälgi nuhib,
Kes läks peitu kärmesti.
Linda aga proowib tantsu,
Autsub siia Tõistre Antsu.
See tüdruk tark ja terane,
Dn ülestõusma warane.
Ta loeb igast raamatust
Ning mõistab juba kirjutust.
Kui loeb, siis sõbrad kuulawad
Ja ümberringi istuwad.
Salme kelguga läks wälja
Mäelt liugu laskema.
Küll see sõit tal tegi nalja,
Sunbis rõõmul hõiskama.
Kaks wäikest õnnesoowijat
Siin kingitusi kannawad.
Neid naabripere lapsele
Nad sünnipäewaks annawad.
VaataKARL RUMOR-AST
PALAVA PÄIKESE JA
FANAATILISE USU ...KARL RUMOR-AST
PALAVA PÄIKESE JA FANAATILISE USU MAAL I OSA. — TSEILON
K°/Ü. „L00DUSTARTUS
.
•••>
Karl Ast rikša kalessis.
Karl Rumor-Ast
Palava päikese ja fanaatilise usu maal Reisukirjad Tseilonist ja Indiast
I osa. — Tseilon
ef
I
fCU
K°/Ü. „Loodus“, Tartus
1930
K. Mattieseni trükikoda O/Ü., Tartus, 1930.
I. TEEL.
Märkisin oma päevaraamatusse: 2. märts 1930. a. Täna lahkume Punasest merest. Süt peale läheb sõit kagu suunas. Kuue päeva vältel peab laev võitma Adeni lahe ja suure tüki India ookeanist, nimelt selle osa, mida hüütakse Araabia mereks. Süs tervitab meid Tseiloni rand. Astudes hommiku vara laevalaele, leidsin vihmase ilma ja tiheda udu. Haruldane on see sün ja tuletab tahtmatult meelde septembriilmu Eestis. Aga õhk, mis lööb näkku, ja tuul, mis libiseb kõrvust mööda, tuleks otsekui palavast aurusaunast. Kraadiklaas keskmise lae vaheseinal märgib 52° C. Rinnal on kitsas ja ta vajaks rohkem ruumi. Värskenduseks ning tujutõstmiseks lä heks tarvis tugevat sõõmu külma, karastavat õhku. Sün seda küll ei ole. Soe aur tungib kõikjalt inimese ole musse, ummistab ta hingamise, suigutab ja loiutab ta tahte. Sumadanid kabiinis olid hommikul kaetud tiheda veepiserdusega. Pühkisin ja puhastasin neid, aga vist oli see asjatu töö. Kui nende metall-osad seni pole rooste tanud, süs roostetavad nad nüüd. Villastele riietele ki pub hallitus külge. Hoidsin Londonis viit naela: ei raatsinud osta metalliga vooderdatud sumadani, mis kait seb asju rõske õhuga kokku puutumast. Nüüd kahetsen. Laevalaed, muidu nii piinlikult puhtad, kihisevad täna väikestest rohelistest loomakestest: rohutirtsud! Imestume käsi kokku lüües. Nad ronivad ja hüppavad 5
ning teevad asjatuid katseid lendu tõusta. Arvatavasti algasid nad harilikku röövteekonda võrdlemisi lähedasest Somali rannast, sattusid udu ja vihma kätte ning maabu sid elupäästmiseks laevalagedele. Nii sus: merihädalised tundmatutest rohtlatest ja mägedest. Palava Aafrika meeldetuletus külmalt põhjamaalt saabunud reisijatele. Kehakaalult ja -pikkuselt ületavad nad ainult vähe meie maa suuremaid rohutirtse, tiivad aga on nendel hästi are nenud ja lõualuud otsekui hobusel. Madrused ei tunne nende vastu halastust: vehivad luudade ning harjadega, püüdes tõrjuda omavolilisi külastajaid merre tagasi. Nad põgenevad, lendlevad pisut ning laskuvad jälle. Kuhu olekski neil minna mujale, kui surma, selles uduauruses, läbipaistmatult hallis meres? Pühapäev. Neljanda lae otsmisele rõdule ilmub val ges vestis madrus, haarab kellanööri ja hakkab helistama. Pikkamisi, mõõdetud vaheaegadega. See on esimese klassi madrus. Rõdu, kus ta seisab, asuks otsekui kahe maa ilma vahel: siin asjalik ning lihtne kolmas klass, seal — luksuslikult möbleeritud salongid ja kabiinid esimese klassi reisijatele. Pühapäeval lõhutakse üürikeseks ajaks vahesein: palvetund inimeste rahuks ja Jumala kiituseks. Kõik, kes vajavad oma hingele seda kosutust, kogunevad nüüd saali. Õhtul mängib sealsamas tantsumuusika ja pauguvad šampanjapudelite korgid, kuid see ei keela härdumast neid, kelle süda loomu poolest juba sarnaneb sula võiga. Kellahelinale neljandalt laelt vastavad samasugused aeglased löögid kolmanda klassi backboard’ilt. Kellalööjad ei näe teineteist, vaid reguleerivad kokkukõla kuulmise järele. Sün toon madalam, seal kõrgem: kokku annab see soovitud illusiooni vaiksest maakirikust ja selle üksil dasest kellamehest, kes vahtides kaudu torniluukide näeb juba kaugelt lähenevat jalakäijaid ning vankritelsõitjaid, kõigil ühine siht. Kurb on see kuidagi, liiga pidemetu ja abitu sel võhivõõral merel. 6
Vahepeal hakkavad udus paistma tumedad kühmud. Nad ilmuvad korraga nii paremale kui vasemale käele. Udupalakad rebenevad mitmeks tükiks. Maailm oleks otsekui mitmekujulistest fragmentidest kokku liidetud. Mööduvad teravad tipud, järsud kaljurahnud, äkilised kiviseinad. Kõik see tunnistab Bab-el-Mandebi merekitsuse lähenemist. Paljad ning tühjad kaljuharjad, mis reastuvad meist vasemal, on ristitud «kaheteistkümneks apostliks". Seal ei asu inimesi: harvakult vaid randub seal mõni kalameeste paat. Merekitsus ise moodustub Perimi saare ja Aafrika ranna vahelisest veekogust, mis umbes 15 km lai. Juba mäetippude koonusetaoline kuju ja nende pruunikas värv näitab, et niihästi Perimi saar kui ka lähem rannik kuulub vulkaaniliste moodustiste hulka. Binokkel avas tab vaatele mitmed kustunud kraatrid. Saarel asub raadiojaam ja seisab kümmekond kasarmuilmega hoonet. Udu otsekui pühitakse minema. Adeni lahe vee väljale sõidame heledas päikesevalguses. Laeval algab harilik argipäev. Esmajoones seatakse sporditarbed korda. Reisijad on jagatud rühmadesse ja iga rühm võimleb iseajal. Juhataja ja selle abi ei saagi muud, kui hüüda ruuporisse võimlejate nimesid. Mind tüütab see. Kuhu ka ei istuks, mida ei teeks — ikka pead kuulma mõnd missi või misterit taga otsitavat. Võimlemine ise koostub tühiseist lastemängudest, ai nult esimene klass omab korralikku tennisevälja. Meil loobitakse rõngaid posti otsa ja ämbritesse, veeretatakse rattaid mööda laevalage, pillutakse ümmargusi liivakotikesi nummerdatud laudadele, mängitakse käsipalli ja muud säärast tühjatähja. Enamasti iga päev peetakse rühmadevahelisi võistlusi, mille tulemus söögisaalis lõuna ajal teada antakse (ikka jälle ruupori abil). Inglane on küllalt naiivne, et tunda selle üle rõõmu ja plaksu tada iga väljajagatava auhinna puhul käsi. Ikka: „Cheety!“ ja „Cheexy!“ Kahtlemata pakub see pikal 7
meresõidul omajagu vaheldust; üldiselt poleks asja selle vastu vaielda, kui sportimine teisi reisijaid ei segaks. Meil aga kujunes lugu nii, et kõige parem ning avaram lagi hommikust õhtuni sportlaste okupatsiooni pidi sal lima. Muudest lõbudest, mida „Orient Line" oma reisi jatele püüab pakkuda, oleks nimetada tantsu, muusikat ja kino. Alul oligi ainult tants. Aga mida soojemaks muutus ilm, seda sahtlipoolsemaks jäi jalakeerutus. Mis sa ikka tantsid, kui higi iseendast juba ojana ihu niisutab 1 Kord tehti ühislaulu ja ühismänge. Läksid igavalt ja apaatselt. Mulle oli see siiski huvitav, sest polnud kunagi varem kuulnud harilikke inglise rahvalaule. Nad õieti sarnanevad saksa omadega. Ka Eestis tuntud viisikestel lauldi mitu laulu. Omapäraseks inglise kombeks tuleb lugeda rügihümni laulmist või mängimist iga olengu lõpul. Ei ole mõeldav ükski teatrietendus ega ükski kinoseanss ilma selleta. Ka laeval peeti samast kombest täpsalt kinni. Nii pea kui tants või ühismäng lõpul, kõlas paratamatult „God save the king". Tundub küll enamasti hümni profaneerimisena, aga mine tea: ehk mõjub ometi kasvatavalt Minule meeldis kino. Ekraan — lihtne pala puldanit oli tõmmatud mastide vahele. Tuul hõljutab seda edasi-tagasi, ilma et takistaks vaatamist. Ise lamad mu gaval leentoolil, suitsetad paberossi. Peas ei ole ühtki mõtet. Öine õhk poeb mõnusalt põue. Taevas sädeleb kümme tuhat tähte, üks kaunim kui teine. Unustad paratamatult kõik rannad ning mandrid. Elad vaid silma pilgu suggestioonile. Ja kui sus lõppeks tõused ning sammud muretult kabiini poole, — on rahu ja uni kind lustatud. Ei maksa kõik kassikuld mitte midagi Jumala maailma kõrval. — — Viimast ^ort^a nägime maad, kui lahkusime Ädeni a est ja suundusime ookeani. Aafrika rand mustade mägedega tuli oige lähedale. See on kuulus Guardafui 8
maanina: kooliraamatutest küllalt tuubitud, silmaga nägin esmakordselt. Ei paku midagi iseäralikku: ikka tühi ja paljas nagu kõik rannad sel teel. Alates Londonist, oleme juba harjunud teadmisega, et iga maapala, mis läheneb silmale, kujutab endast vaid kivimägesid. Eran diks oli palake Aafrika kallast Port-Saidi juures: seal venib kõrvelagendik nii kaugele kui silmal püsi. Saared läbisõidetud meredes tõusevad eranditult jõhker-kaljuselt ja kivi on ainus element, mis lisandub aeg-ajalf mõõtmatuile veemassidele. Nüüd haarab ookean meid oma hõlma. Ei ole enam kajakaid ega ühtki muud lindu. Vesi ja taevas. Päike tõuseb mikroskoopilisest veetolmust, veereb ikka kõrge male ning kõrgemale, rändab otse üle pea — suur hõõguv tulipall — ja hakkab süs sama pikkamisi vajuma, kadudes uuesti laudtasasesse vette. Harvakult tuleb vastu mõni laev. Harva näeme sulpsavat mõnd kala. Kahel puhul purskasid vaalad veejugasid taeva poole, näitasid oma tumehahkjaid selgi ja kadusid. Süs jälle oleks kui pisike torpeedo lõhkenud: hall vahusammas kerkib sini sele veele. Lähemal hetkel välgatab päikese käes suur süstikukujuline loom meetrit poolteist merepinnast kõr gemal; kavatseks otsekui lendu tõusta, kuid vajub tagasi märga voodisse. See on manitsus tähelepanu teritami seks, sest peatselt lõhkeb veel teisigi torpeedosid ning iga veesamba kohale tõuseb tore, elastiline loom. Mad rused ütlevad, need olevat hulkuvad haid, aga ma ei ole kindel, kas maksab seda juttu uskuda. Õhtul võtab laevas flirtimine ülivõimu enda kätte. Kõik kõrvalisemad kohad on küllalt head selleks, et pigistada küljed kokku, kaelustada tundidekaupa ja su ruda huuled kokku suudlusteks. Inglased — pärit ena masti suurlinnadest, kui mitte otse Londonist — ei näe suudluses veel suuremat kuritegu, kuigi see pealtvaata jate silma all sünniks. Kodus teevad nad samuti: kaelustavad igal pool — treppidel, pinkidel, kinodes, kirikus 9
ja trammideski. Kuidas võiksid nad olla suudlemata laeval?! Mõned preilid käivad sülest sülle: täna sakslane, homme inglane, kolmandal päeval rumeenlane, sest tänu taevale — mehi leidub meil igast rahvusest ja miks ei peaks üks vapper plika kõiki neid läbi proovima. Nad külastavad ka kabiine, sest võrgutajaid leidub kõikjal — isegi paradiisis, miks süs mitte suures reisijatelaevas, mis oma mõõtmetelt kahtlemata ületab kuulsusrikka Noa laeva. Teised daamid vaatavad neile pisut viltu; vahest on neil ka õigust selleks. Kaasreisijate keskel äratab tähelepanu päratu pikk sakslane, noor ja sihvakas, ametilt viiulikunstnik, kes sõidab Austraaliasse looma endale tulevikku. Sain temaga heaks tuttavaks ja tema kaudu ühe hispaania päritoluga inglise prouaga, kes reisib, nagu minagi, Colombosse. Omalt poolt tõmbasin tutvuskonda pikapatsilise eesti preili, kes hoolimata noorusest ja vähestest kogemustest — ehk võib-olla just selle tõttu — tahab kinnitada saatuse Sydney sadamas. Püüame olla neljakesi head sõbrad. Õhtul võtab sakslane viiuli — on näha, kui väga ta seda pilli armastab, — seab enda poosi ja mängib meile sentimentaalseid saksa viise. Teame küll, et ta kunst neil õhtutel kuulub vaid eksootilisele prouale, aga keegi ei saa takistada meid istumast võõral reeserval ning sõitmast kaasa. Ilus ja avatlev on see pealegi, kui mõelda, et vasemal pool meist venivad Araabia mere laiad palakad, paremal aga õõtsub ookean otsatult, ot satult. Kümned tuhanded kilomeetrid välivett, aga selle keskel nõrk pähklikooruke, laev, ja — viiul, mis oma igatsustega loob uue mere, uue unistuste maailma. Kunst ongi selle poolest avatlev, et ta mitte millestki loob mi dagi, loob lõpmatu palju, loob lõpmatuid õhulosse. Aja hilinedes lahkun reisisõpradest. Tahan olla üksi. Flirti ja muusikat saab igal pool, ookeaniöid — vaid mõ10
tied korrad elus. Istun ülemisel lael, naudin liikumist. Näib nagu ei sõidakski laev, vaid nagu hoovaks vesi meist vahutades mööda. Eemal virvendab tähtede helk mere süsimustas peeglis. Laeva taga pühib nõialuud kulda ja hõbedat. Imelikud pallid, kord nagu tulikerad kollaka kumaga, süs jälle nagu sinkjad leegid salapära selt lõukalt, keerlevad ning kummitavad, ilma et neid
korrakski kauemalt saaks jälgida. Järjest on nad liikvel, muudavad silmapilkselt karva ning kuju. Neist kõrval keerleb samal ajal heledaid laike, tõustes, vajudes, tärgates, kustudes. Viirastub ja viirastub alalõpmata; polekski nagu ilmsi, polekski nagu reaalne. Uinudes ookean näeb und ja suggereerib inimestelegi oma nägemusi. Ülal, kuhu osutavad mastide tumedad tipud, asub teine ookean, kummuli üle looduse. Seal sireleb Linnu tee nagu õrn siid. Tuhandete tähtede keskel köidab tähe lepanu nelja tähe kiirgav sagar, mida kutsutakse Lõuna Ristiks. Kolm tähte kuuluvad heleduselt esmajärguliste 11
hulka, neljas on abitum ja tuhmim. Nende asetus vastab tõesti risti neljale lütosale ning kristlane-reisija võib kujutella, nagu sõidaks ta lunastava sümboli kaitse all. Rahvad, kelle maadele ja meredele paistab see kum maline tähesagar, ei tunnusta kristlust ega näe risti märgis midagi pühalikku. Neil on teised sümbolid ja teised kujutelmad. Kes ütleb, et halvemad meie oma dest? Öelda ju võiks, ent tõestada ealeski mitte. Elu ei veetlekski enam, kui poleks tal tuhandet kuju ja meeleolu; ookean polekski ookean, kui ta ei ulatuks randadest randadeni — igal pool uued lained, uus tuul, uus ilu.
12
II.
INDIA
HETKI
LINNULENNULT.
Seni kui tõuseb päike ookeanimadalikult ja rändab hõõguva tulipallina üle taeva, seni kui sädelevad tähed lõpmatu veevälja kohal, kuni jätkab laev oma igavat teekonda läänest idasse, — katsume tutvuda nappide joonte varal tolle maaga, mida kutsutakse Indiaks. Juba see sõna ise äratab meis hulga ebaharilikke kujutelmi. India — imedemaa. Fakiirid ja madudetaltsutajad. Euroopale tundmata kunstid ja nõidused. Eksootiline maa ja salapärane rahvas. Ühel pool rikka likud looduseannid, teisel — kurikavalad ning karde tavad kiskjad. Templid valgete elevantidega ja preest rid nõiateadustega. Kõik see on olemas, kuid ainult —- üleskruvitud kujutluses. Tõelikult ei leia me seal vist rohkem ime sid, kui mujalgi maailmas. Imede ring jääb kahjuks iga päevaga kitsamaks. Imede loomus sarnaneb lumega: nagu lumi sulab päikeses, nii sulavad imed teaduse valguses. Kuigi peaks leiduma veel asju, mis meile kummitusena paistavad, süs tähendab see ainult seda, et me pole läbenud nende asjadega lähemalt tutvuda. Äga et India elunähted meie omadest nii mõneski suhtes põhjalikult erinevad, et seal sunnitud oleme igal sammul sääraste mõistete, eluviiside, kommete ja tali tustega kokku puutuma, mis meis võõrastust, arusaa matust ja üllatust äratavad, see on muidugi vastuvaid lematu tõde. See tuleb erinevast arenemisest, mis kest nud juba aastatuhandeid. 13
Nüüd, mil pikadki vahemaad on hõlpsasti ületa tavad, mil kõik rahvad on kistud rahvusvahelisse suht lemisse nii majanduslikult kui politiliselt, mil raadio viib sekundi vältel tarvilikud teated ühelt maakera servalt teisele, mil raamatute Ja ajalehtede varal toimub alaline mõttevahetus lahusasuvate inimhulkade vahel, — nüüd sammub inimkonna arenemine enam-vähem ühiste eesmärkide poole Ja ühiste tähiste Juhtimisel. Vanasti nõudis Juba lühike reis Tartust Rüga palju vaeva Ja aega. Lüklemisvahendid olid viletsad, mõtete vahetamine raskendatud. Loomulikult pidi noil ajul iga nurk ning kolk arenema omal käel Ja omaette, sest suhtlemine inimeste vahel piirdus lähema ümbruskon naga. Leiame praegugi oma kodumaal mõningaid saari ja muid kolgataguseid, kus inimeste elujärg ja vaimline tasapind tunduvalt erinevad eesti keskmisest kultuurinivoost. Mis arvata süs Indiast või mõnest muust kaugemast meretagusest maast 1 Aurulaevade leiutamiseni ja selle kannul kõndiva sõjalise ning majandusliku pealetungini polnud Euroopa ja India vahel õieti mingit suhtlemist. Kuigi rassiline põlvnemine oleks olnud ühistelt ürgidudelt, nagu seda indogermaani tõugude kohta oletada tohime, süs sündis nende rahvaste vaimline ja majanduslik looming ometi sedavõrt erinevates tingimustes, et ühistest saavutistesf ainult kõige üldisemas mõttes juttu tohiks olla. Ime ei ole mitte see, et meie usulised, kõlblised, eetilised ja esteetilised mõisted suuresti erinevad, vaid palju rohkem peaksime imestuma, et aineliste olu kordade kiuste — erinev kliima, erinev asetus — üldine arenemisjoon siiski paljusid ühiseid kokkupuutepunkte on suutnud säilitada. Isegi usulistes mõistetes, kui vaadelda neid eelarvamusteta, avastub hulk ühiseid lähte kohti. Sattudes võõrastesse maadesse ja olles asetatud võõrastesse olukordadesse, ei tohi me neid kohapealseid 14
eluavaldusi, mis meile ebameeldivatena esinevad, mille vastu meie harjumused ja tunded tõrguvad, üleolemise ja hukkamõistmisega hinnata. Subjektiivne hinnang pole üldse veel hinnang. Meie jõud peab kuluma asjade tundmaõppimiseks ja nende mõistapüüdmiseks. Ainult siis on tulu inimesele sellest suurest õnnest ja nau dingust, mida pakub kaugete maade külastamine. India suhtes tuleb meil eeskätt varna heita see üldiselt juurdunud arvamus, nagu kujutaks India enesest mingit kultuurilist ja majanduslikku tervikut. Samuti nagu pole ühist Euroopat, nii ei ole ka ühist Indiat. Too maa, mida kutsutakse Indiaks, kujutab endast pige mini iseseisvat maailmaosa mitmekesise looduse, rahva ja kultuuriga, kui teatud tervikut riiklikus ja rahvus kultuurilises mõttes. Politiliselt on küll India mahu tatud Briti suurriigi valitsemisvõimu alla, aga see asja olu ei märgi veel mingit seesmist ühtlust See on vaid väline koor, mille kestuse kohta ei saa võtta keegi jäädavat patenti. Paradoksaalselt küll, ent ometi väga õieti lausub Sir John Strachey: „Esimene asi, mida India puhul peame õppima, on teadmine, et säärast maad olemaski pole/* Ta tahab sellega öelda, et oleks lubamatu ning asjatu India kohta üldistavaid arvamusi avaldada ja kogu Indiat ühise mõõdupuuga mõõta. Kellelegi ei satu pähe otsustada Euroopa üle mõne üksiku riigi järele, aga India suhtes tehakse seda alatasa. Ometi on Euroopa nii kultuuriliselt, majanduslikult, pindalaliselt kui ka rahvuslikult palju ühtlasem, palju tervikulisem kui India. Kõige pealt tuletame meelde, et India maa-ala on sama suur, kui Euroopagi oma ilma Venemaata. Ta ulatub rohkesti üle kahekümne kaheksa laiuse- ja üle neljakümne pikkusekraadi. Sel hiigla maa-alal asub 320 miljonit inimest mitmekesise kultuuri ning minevi kuga. Nad kõnelevad 130 erimurrakut, mis jagunevad 15
kuude täitsa iseseisvasse keelevalda. Samal maal ja samade kirjude rahvaste peres kummardatakse kuut suurt usku, mis omavahel noaterani riius. Paljude sõdade ning teiste verevalamiste põhjustajaiks olid peale majanduslikkude huvide just usulis-ideelised mo tiivid. Sama mitmekesine, nagu ta elanikkude koosseis, on ka India majanduselu. Leiame seal loendamatu ametilükide hulga — hiigla suure astmestiku elukutseid, mis algavad nomaadist-karjakasvatajast ning röövlist-magimehest ja lõpevad kõrgema astronoomia ning abstrakt sema filosoofia õppetoolidega. Sel maal leidub inimesi, kes oma arenemises inimahvist pole jõudnud palju kau gemale (näit. Tseiloni vedda’d); aga sealsamas paistavad meile silma sedavõrt haritud pead, et vana Euroopa sunnitud on kaua otsima, enne kui ta neile väärilise vastu suudab seada. Ühel pool primitiivne amb ja sojanui, teisel — ülevamad tehnilised saavutised. Hindulane Djagadis Bose konstrueeris ajamõõtja, mis märgib tuhandendik-sekundilise täpsuse. Kuid samal maal tarvi tatakse ikka veel primitiivseimat harkatra, mille ette mõnes maanurgas rakendatakse orje; mõned mahajäänud rahvakillukesed ei ole veel niigi kaugele jõudnud, et tunda arvusid üle kümne. Suurem osa inimesi Indias elatub põllutööst: nimelt 219 miljonit ehk 72o/0. Nad asuvad külades ja pisi kestes alevites. Osa neist harrastab kõrvaltööna käsi tööd, aga milline protsent — selle kohta ei anna statis tika vastust. Linnade poolest on India vaene. Tõsi küll, ta idakaldas asub säärane hiiglane, kui Calcutta, mis on suurimaid linnu Briti ilmariigis peale Londoni; ka Bombay kuulub miljoni elanikuga linnade hulka, kuid see ei muuda veel asja. Üldiselt on India õige vaene linnade poolest Suurtööstus seisab alles arenemisjärgus; ega siis Inglismaa asjata ei vea iga aasta Indiasse ligi kolme miljoni kilomeetri pikkuselt puuvillakangaid, 16
kuigi puuvill, mida inglise vabrikud nende kangaste jaoks tarvitavad, enamasti Indiast enesest tuleb. Klümaliselt esitab India üldiselt väga palavat maad. Kuid see ei ütle veel midagi tõelikkude klümaolude kohta. Nagu kõiges muuski, nii valitseb ka siin otse kujuteldamatu mitmekesidus. Võrreldes näiteks Ässami ülivihmarikast kliimat Induse jõe taguste kõrvemaade kliimaga, leiame ühel pool trüphooneliselt lämmatava õhustiku, kuna teisal aastatekaupa tilka vihma ei nähta ja hommikune kastegi imetlust äratab. Kuna Assamis, Bengaalias ja paljudes mereäärsetes maakohtades loo dus ürgmetsi sigitab, milles puud ja liaanid läbipäästamatuteks müürideks põimuvad, valitseb kõrbedes ja suu remal osal Dekhani poolsaarel sigitamatu kivi, liiv ja savipaagane kiltmaa. Assamis ja Bengaalias leidub paiku, kus aastane sademetehulk tõuseb üle üheteistkümne m. Djhatputis selle vastu ei ületa see kunagi 75 mm. On ju päris arusaadav, et rahvaste kultuur sellisel vastuoksuste maal ühise mustri järele ei saanud kujuneda. Kui keegi katsuks näiteks Beludžistani piiriäärsete mä gede elukutselise röövli hingelaadi ja maailmasuhtumist võrrelda TsellonI põlise kultuurrahva — singaleeside — omaga, siis satuks ta oma targutamisega lausa rappa. Nagu nimetatud, kõneldakse Indias 130 keelt. Üks suurimaid keeli on siiski hindu oma. See valitseb viies Briü-India provintsis ja kahes pärismaalaste riikide rühmas. Kesk-provintsides — Beraris ja teistes — kõnel dakse hindu keele kõrval veel kaheksat muud laialt levinud keelt. Assami Paabeli torn oleks võrreldav suure džungliga. Bengali ning assami keele kõrval, mida räägib elanikkude enamus, kodustusid seal aja jooksul tervelt 98 mitmekesist pisemat keelt ning murrakut. Kuna Euroopas keelte piirkond enam-vähemgi kas riiklikku dele või administratiivsetele piirjoontele vastab, on India segakeel! kõnelevad rahvad paisatud enamasti ühisesse patta. Siin ei suudeta parema tahtmisegi juures tõmmata 2 K. Ast. — Reisukirjad Tseilonist.
17
etnograafilisi piirjooni. Valitsemise hõlpsuse mõttes ja erirahvuste ühispüüete halvamiseks on inglased pealegi meelega püüdnud jagada suuremaid rahvaid administra tiivse kuuluvuse suhtes kahte ning kolme ossa. Vana põhimõte: divide et imp era. Politiline olukord ja suhe keskvõimuga on igas pro vintsis ja riigis enam-vähem isesugune. Peab olema asja tundja, et selles virr-varris vähegi orienteeruda. Nende ridade autoril puudub kahjuks see asjatundlikkus, nagu 99%-l turistidest üldse. Ma ei mõtlegi, et suudaksin öelda India kohta uue sõna. Mis mõistab keskpärane euroop lane sel kirjul maal? Kuidas jaksaks ta tungida keeli oskamata ning olusid tundmata pärisrahvaste hingeolu mõistmiseni? Kuidas saaks ta hinnata õiglaselt ja erapooletult näiteks kastide mõtet ja kastivaimu? Jäägu see katsegi kõrvale. Tahan vaid vaadelda ja pajatada sellest, mis mulle kiirel läbisõidul maa väli sest kujust ning elust silma satub. Paratamatult kipub siingi subjektiivne nägemisoskus, nägemisvõime esitata vat pilti moonutama, aga ma püüan jõudumööda objek tiivne ning õiglane olla. Minu teekond viib mind kõige pealt Tseilonisse. See saar asub teadupärast India lõunapoolseimas tipus, ainult mõni kraad ekvaatorist põhja pool. Vaadates kaardilt, näeme Tseilonit omavat suure pirni kuju: põhja poolne ots terav, lõunapoolne — lai ja ümmargune. Ei ole mingit kahtlust, et ta kord kuulus Dekhani poolsaare külge, ehkki singaleeside muinaslugu vastupidist tõendab. Saare ühendus mandriga on veel praegugi jälgitav, nimelt põhjas n. n. Aadama Silla juures. Seal on tarvis vaid pisut kunstlikult kaasa aidata, ehitada mõned sillad, täita mõned loigud, ning raudteeühendus Indiaga võib toimuda takistamatult. Pisikeste saarte ja madalikkude kett on otsekui kodunev vars, mille varal Tseiloni saar ripub suure pirnina India küljes. 18
Politiliselt seisab Tseilon väljaspool üldist India maade kompleksi. Ta ei kuulu n. n. India Kuningriigi külge, vaid on jäänud algusest peale (1815) Inglise „krooni maaks". Teda valitsetakse otseselt Londonist. Kõrgeimaks riigivõimu kandjaks saarel on kuninga poolt valitsuse ettepanekul määratud kuberner. Selle juures asub nõuandev parlament, mille liikmed osalt määratud, osalt valitavad. Niihästi määramise kui ka valimise juures peetakse silmas rahvusi ja seisusi. Rahvaesin duseks ei ole see nõukogu mingil määral, ka ta võimupür on enam kui tühine, aga mingit häält ta vahete vahel siiski tõstab ja tema arvamusi pannakse Londonis tähele. Administratiivselt jaguneb saar kuude ossa (maa konda) ja iga osa eesotsas seisab keskvalitsuse agent, alludes otseselt saare kubernerile. Peale selle on veel kohapealsed omavalitsuseasutised pärismaalastest küla-, alevi- ning ringkonnavanematega. Demokraatlik meelsus tõstab saarel järjest enam pead, kuid demokraatlikku korda tuleb veel kaua oodata. Vaadeldes kohapealseid olusid ja pidades meeles saare minevikku, on kerge jõuda äratundmisele, et Tseiloni saatus ei olene mitte India mandri tulevikust. Tseilon sammub iseseisvat rada ja loob iseenda ajalugu. Looduslikult peetakse Tseiloni saart kauneimaks maa keral. Inglise kirjanikud nimetavad teda „kalliskiviks kuninga kroonis". Saksa autor Guenther, samuti John Hagenbeck (mõlemad on asunud pikemat aega saarel), kutsuvad Tseilonit troopiliseks paradiisiks", millega ei ole kõrvutada teist väärilist. Saar näib selle ülistuse tõepoolest ära teenivat. Siin valitseb peaaegu aasta läbi ühtlane pehme kliima. Vahe talise ja suvise tempe ratuuri vahel ei ületa 5° C. Sademed on jaotatud üht laselt, välja arvatud kõige põhjapoolsem saareosa, mis kujutab endast džunglimadalikku ja kannatab kuivuse all. Võrreldes India mandriga omab Tseilon kõiki mõel 2!
19
davaid paremusi. Aasta läbi õitseb ning lokkab Tseiloni loodus. Riis annab kaks, paiguti koguni kolm lõikust aastas. Kookospalmid ulatavad oma vilja igal ajal ja igal pool. Fruktide rohkus üllatab mitmekesiduse ning maitsvusega. Majandusliku tähtsuse mõttes väärivad nende keskel peamist hindamist kookospähklid, banaa nid, melonid ja leivapuu viljad. Peaks riis ebaõnnes tuma, mida Tseilonis küll väga harva juhtub, siis toidab see jumalik saar oma lapsi puu- ja aedviljadega. Juba metsikult kasvavate fruktide hulk on nii suur, et elani kud nälga ei jääks. Saare ilu tõstab tema mägine maastik. Kogu Tseilon, välja arvatud mereäärsed ribad ja põhjapoolne džungel, koostub loendamatuist mägedest ja orgudest, kus vulisevad ojad, jõed, kärestikud ja kaskaadid. Kõr gemad ahelikud ning tipud koonduvad kesksaarel. Seal tõuseb muu seas koonusekujuline Aadama mägi (Adam’s Peak) oma pilvedesse peidetud peaga 7420 jalga üle merepinna. See on pühamägi mitte üksnes Tseiloni rah vastele, vaid ka suurtele inimhulkadele India mandril. Niihästi buddistid kui hinduusulised tunnevad müstilist aukartust Aadama mäe ees. Teine tipp, nimega Pidurutalagala, samas ümbrus konnas ületab kõrguse poolest Aadama mäe, kuid ei oma säärast maalilist asetust ega ole nii järsk kui ta kuulus naaber. Suurematest jõgedest, mis saavad alguse neist mäestikest, oleks eriti nimetada Kalu Gangat, Mahaveli Gangat ja Maha Oyat. Nad ratsutavad oma vahutaval teekonnal üle järskude kaljude läbi kitsaste kuristikkude, kaudu maaliliste orgude ja läbi mühavate põlismetsade. Elevandid suplevad nende vetes ja papa goid ning ahvid tõstavad käredat kisa. Äga ka inimene pesaleb sealsamas, juhib kosutavat vett riisipõldudele, kogub puuvilju ja peab jõudeaegadel loomade peale jahti. Turistile on Tseilon kättesaadavam kui troopilised maad. Hulk raudteeliine läbib saare. Peale selle palis 20
tavad mäekülg ning orgusid loendamatud maanteed, mis võrdlemisi heas korras ja kus valitseb alaline autode ja omnibuste liiklemine. Linnades ja suuremates alevi tes leidub ikka paar komforthotelli. Külades saab ööbida valitsuse poolt asutatud puhkemajades (resthouse), kus mugavad ruumid ning rahuldav toit. Nendele, kes esmakordselt külastavad troopikamaid, on Tseilon otsekui loodud meelepäraseks ning parajaks jõuprooviks. Seal näeb ürgmetsi, mägesid, madalikke ja, nagu öeldud, ka džungleid. Kõik koondub kättesaa davasse raami. Kui mereäärsete madalikkude ja orgude kuumus, mis vahel isegi 40° C. võib tõusta, harjumatu reisija ära tüütab, siis põgeneb ta lihtsalt saare sise maadesse — mäestikesse. Pidurutalagala harja lähe duses leiab ta koguni Kesk-Euroopa sügiskuude kliima, kus hommikuti hall murul ja jääkirme veel. Seal asub Tseiloni suvisanatoorium, nimega Nuvara Eliya. Kõigil loendatud asjaoludel otsustasin minagi alata oma India-reisu Tseilonist. Loodan harjuda seal reisuiseärasustega ja koguda kogemusi India jaoks. Tseilon väärib, et külastada ainuüksi teda. Kahjuks on aga nende kirjade autori ainelised võimalused sedavõrt kit sad, et ta sunnitud oli Tseiloni külastamist siduma India mandri külastamisega. Kaht korda ei saa ma seda kulu kat teekonda mitte ette võtta. Lõppeks oleks veel nimetada Tseiloni linnu. Saare läänerannikul asub kuulus Colombo hea sadamaga ja ligilähedalt 250 tuhande elanikuga. Seda linna tunneb iga merimees, kes külastab Hommikumaid. Colombos peatuvad sütetagavara täiendamiseks kõik Austraaliasse, Uuele Meremaale, Sundi saatele, Jaapanisse ning Hiinasse minevad laevad. Kesk-Tseiloni mägismaade suurimaid linnu (35 fuh. elanikku) on Kandy — singaleeside riigi viimane pea linn. Mäejalal asuvad Ratnapura ja Badulla — umbes 21
meie Petseri suurused. Esimene neist on kuulus oma grafüdikaevanduste ja kalliskivide poolest. Põhja-Tseiloni tähtsamaid linnu on Anuradhapura: vana pealinn. Praegu asub seal vaid mõnisada elanikku. Linn väärib ennem surnute kui elavate tunnustamist. Seal valitses kord kõrge kultuur; seal oli buddismi häll Tsedoni jaoks; nüüd imetellakse seal aina varemeid.
22
IIL COLOMBO.
„ühat’s my country1 Ceylon!" hüüdis singalees ja viipas käega. See oli meeldiv härra: pruun nahk, suured ümmargused silmad, sirge kasv ja alaline sõbralik naera tus pilgus. Tutvusin temaga laevas ja hakkasin tundma ta vastu sümpaatiat. Seal ta nüüd seisis, poisike süles, ja vahtis vaimustusega kaugusse. „Teie juba lael? Tere hommikustastun ligi, puudu tan sõrmedega kaabuäärt. «Tahtsin täna esimene olla, aga, nagu näha, teie jõudsite ette. Kuidas poisi tervis?" „Oo, allright, allright\“ vastab. — Ta poiss on ni melt Euroopas sündinud ja kannatas teel köha käes. — „Küll Tseiloni päike ajab tast kõik põhjamaised vim mad välja. Esimene ei võinud te täna juba sellepärast olla, et ma kogu öö valvasin. Ei saanud silmagi kinni." „Mina ka mitte," tunnustasin häbenemata. Läksin õhtul selle teadmisega voodisse, et laev juba kella seitsme paiku Colombosse jõuab. Nagu varemalt tähele panime, ei jäänud ta kunagi lubatud ajast hilje maks. Tahtsin ilmtingimata kaasa elada kõiki saabumise silmapilke. Olin liiga kaua ja palju unistanud sellest päikesepaistelisest saarest, et lasta kaotsi minna kas või ainustki hetke ta silmapürileilmumisel. Aga mit mele teiselegi, nagu näha, oli see hommik — 8. märts — tähendusrikas, sest varsti seisis meid juba üsna kogu kas pere ülemisel lael, kus vaatlemisvõimalused kõige soodsamad. Hommik saabus apelsinkollase õhetusega taevas ja 23
lillaka virvendusega veel. Laeva kõrval ei liikunud ainustki lainet. Meri oli täitsa rahustunud, peegeltasane, ehk nagu nimetavad inglased — calm. Tuule ülitamist võis siiski aimata. Kust ta tuli ja kas tal üldse suunda oli, sellest ei saanud aru. Äga kõrvade ja silmade ümber ta ometi lehvendas, kerge ja pehme justkui unetuul. Idas joonistub taevakumerusse fatamorgaaniline nä gemus. Esimesel pilgul võiks pidada seda sulgpilvede rüngastuseks, kuhu piserduvad vildakad kiired ikka veel nähtamatult päikeselt. Kuid hetk hiljem omandab näge mus luustiku ning reaalsed piirjooned. Meie ees seisab kõrge kuhelik mäeharju, toetudes otsekui tumedatele sammastele, mille alumised otsad kaovad hämarusse. Täienduseks taeva kollasele foonile värvuvad seljakute ja kuristikkude palgeküljed roosakarvalisteks. Need servikud aga, mis laskuvad varjupoolseisse orgudesse, ja need järskseinad, mida ei haara kürtevalang, tumetavad hahkjas-sügavalt otsekui suured koopasuud. Saar oma loendamatute kühmudega, lagipealiste nukkidega, hammasharjadega ja torniliste tippudega esines meile kõiges oma fantastilisuses ning värvikuses. Üks ainus tugev hoog paiskab teda jõuliselt merest taevasse. Teiste tip pude vahel eraldub jumekalt nii oma kõrguse, esiplaanikuse kui ka teravuse ning kuju sümmeetrilikkuse poolest hiiglane — Adam’s Peak, Tseiloni mägede müsti lise krooniga kuningas. Ta on imelikult üksildane, nagu ei seisakski teisi tema ümber. Mööduvad veel mõned minutid. Taevas muutub apelsinikarvalisest ilmetult valgeks. Päike kerkib otse Aadama mäe kohale. Nõiduslik vaatepilt sulab, laguneb ja vajub kokku sama ruttu kui ilmuski. Valgus on nagu peitekuppel, mis matab nägemuse oma alla; nagu eesriie, mis langeb nähtamatult ja salaja. Pilt nüüd sama veel äärmuseni selge, joonistatud ornamentide üksikasjuni — kaob lõplikult. Järele jääb vaid pikk 24
kaldakumerik, mida varemalt ei pannud tähelegi. Tal puudub perspektiiv. Näib, nagu asuks tema taga tühjus. Hoolimata heledast päikesest ei ole ilm sugugi valge, vaid pigemini hämar. Silmapiir on arusaamatuseni sule tud, liiga lähedane, kitsas. Õhk oleks otsekui lillade kiirtega täidetud. Tulevad meelde kodumaised päikese varjutuse hetked. Hõõrud silmi ja hakkad end kahtlus tama lühinägevuses. Laev jõuab sadama ette, mis asub kahekordsete kaitsemuulide taga. Rannalähedases meres liuglevad mõ ned purjed, peaaegu lodevad tõukejõuetus tuules. Lootsi kud purjede all on kitsad ning pikad. Vaevalt maksabki nimetada neid lootsikuteks, sest nad ei kujuta enesest muud, kui jässakat puutüve kitsa, praotaolise õõnsu sega keskel, milles kükitavad pruuninahksed alasti mehed, hoides pihus lookapaindunud pambuseritvu: nagu näha — õngitsejad. Et säärane õõnestatud lootsik otse teed kummuli ei pöörduks, ühendab teda paar kõveraid maiku teise — sagedasti sama jämeda, kuid lühema — puutüvega, mille ülesandeks on tasakaalu hoidmine. Ristlemiseks ja lainetaval merel liiklemiseks on see omamoodi teravmeelse konstruktsiooniga sõiduriist kaht lemata väga abitu. Tunnen järsku, et olen sattunud tuliuude, seninähta matusse, võhivõõrasse maailma. Kaldajoonele, mis kõverdub õhuliselt ja õrnalt, paiskab meri — olgugi ise sile nagu peegel — vahutavaid lainetevalle. Nii kaugele kui aga näeb, venib mets ja mets. Suured haralised puud on asetatud rohelise müürina, aga nende üle ja ees seisavad palmide ladvad nagu hügel-päevalillede tormis lõhutud õied. Palmide valdamisele kuulubki õi gupoolest see rand. Nad seisavad kõikjal, längunud enamasti ranna suunas, kuid vahel ka nöörsirgelt oma imepikil värsil, justkui hügelükud lehvikute ja tutudega. Olgu püstitatuma teiste puude keskele või moodusta vama erisalku ning saarestikke, ikka on nende ilu deko 25
ratiivne, nende kuju monumentaalne ja teravapiirdeline, nende kasv iseseisvalt eralduv. Nad ei sula kunagi üheks tervikuks, vaid unistavad ja meeleolutsevad iga üks omaette, peaaegu nagu väsinud, nagu tardunud liig ses rahus ja üksilduses. Harva paistab ses troopikametsas ka mõni lampkatusega maja, mõni tornitaoline püstand või mõne dagoba karakteriline kuppel. Alles süs, kui viibime juba reidil, ümbritsetud pärismaalaste madalatest lotjades t, näeme suuremat rühma euroopalisi maju. See on Co lombo ametiasutiste, äride, kontorite ja hotellide linna osa, nimega Fort. Selle ees, tungides poolenisti merre, asetseb plekk-katusega pikk hoone: tollikontor, sadamapolitsei, lootsidejaam, rannasõidu-sillad. Ei mingeid kraane, elevaatoreid ega vabrikukorstnaid. Laevade laadi mine ja tühjendamine sel maal toimub lihtsalt ini meste jõul. Ka praegu näeme mitmeid kaubalaevu ja üht suurt reisijateaurikut seisvat sadamas. Nende poole venivad pikad vened, kubinal täis kolmveerand alasti „kulisid“. Colombo argipäev — palav, higine, orjastav — on alanud.
Maalemineku ajaks muutub päike palavaks. Ta kiired ei soojenda üksnes, vaid nõelavad. Näiline häma rus ja mingi lilla värvideküllus õhus on kadunud. Kuid valgus ise muutub sedavõrt pimestavaks, et ikkagi tunned end suletud olevat kinnisesse ruumi, kus puuduvad põhja maadele omased kauged silmapiirid ning avarus. Tollitoiming vältab ainult mõne minuti ja seisab deklareerimises, et puuduvad maksustamisele kuuluvad esemed. Mul on küll tervelt kolm kohvrit, üks nendest pealegi kaunis mahukas, kuid ametnik ei pea tarvili 26
kuks nende avamist. Üldse ei ole ma kuni Tseilonini veel kordagi näidanud tollivõimudele oma pakkide sisu. Prantsusmaal oli mul küll kirjutusmasinaga, mida lah tiselt käe otsas kannan, sekeldusi, kuid kohvrite ava miseni ei läinud ka seal lugu. See imestab mind en nastki, sest mõnedele reisijatele kiputakse taskute kal lale. Doveris pinnisid tolliametnikud üht austria pärit oluga umbkeelset härrat ligi kolmveerand tundi. Kui ma ei eksi, ta jäigi rongist maha. Nähtavasti talitatakse tollimajades rohkem silmamõõdu, kui eeskirjade järele. Tseiloni toll on omamoodi väga kultuuriline. Mak sustamisele kuuluvad uhkusasjad ja kõik spirtuoosid. Viimaste vastu ollakse koguni nii karm, et ei lubata isegi vähesel mõõdul kölnivett kaasa vedada. Selle eest on aga kõik vahendid, mis kuidagi kultuuri aitavad tõsta, täitsa tollivabad, näit. paber, raamatud, igasugused tea duslikud instrumendid, õppevahendid, dünamod, aero plaanid ja nende osad. Samuti tollivabad on toitained, peale konservitud fruktide. Villaseid kangaid ja südi maksustatakse mõõdukalt, puuvillaseid üldse mitte. Peagi viibime tänaval. Võõrastavalt mõjub see meie silmale. Voorimeeste asemel ootavad reisijaid rikšad väikeste kaarikutega. Nad püüavad üksteise võidu pak kuda oma teenistust, ülistades oma jõudu ja kiirust On palju tegemist, enne kui pakikandjatega nende müürist läbi murran autode juurde. Viin asjad võõrastemajja ning tulen ise oma tuttavate seltsi tagasi, et viita nen dega veel viimast päeva pärast kolmenädalast meresõitu. Mina jään süa, nemad jätkavad teekonda Austraalia poole. Olen lugenud rohkesti Tseiloni üle, tutvunud kirjeldiste kaudu ka Colomboga ja tunnen end selle tõttu teatava piirini kodusena. Asun juhi ossa. Esimene ree gel: ära tee väljagi, kui sind tülitatakse. Ole rahulik, lase kõik kõnetamiskatsed kõrvadest mööda ja talita nii, nagu sulle endale meeldib. Pärismaalane hoidub au27
paklikus kauguses. Ealgi ei puuduta ta sind sõrme otsagagi. Eurooplane on Tseilonis liiga suur härra. Ta ei kõnni sün ealgi jalgsi — ehk olgu siis, et sportlikuks otstarbeks sobivatel aastaaegadel ja pärast päikeselooja kut. Colombos, mis kuulub klümaliselt kõige pala vamate paikade hulka saarel, on jalakäimine harjumatu eurooplase jaoks pealegi võimatu. Ta nõrkeb juba poole tunni pärast, tundes kõrvetavat janu ning liigset südamepõksumist. Seda teades, võtab meistki igaüks endale rikša. Need on ülimalt tõmmud härrad, mustade juustega ja suurepärase kehaehitusega. Ülemine osa kehast on alasti, alumine puusadest saadik neljakandilise kangasse mäs situd, nii sarnanevad nad elavate pronkskujudega. Nende nahk hülgab päikeses otsekui viksitud. Värv on neil nagu hästi tumedal terasel või nagu värskelt valatud malmil: mitte kollane, mitte ka pruun, vaid hõbekasmust. Rakendunud vankri ette, võib rikša tundidekaupa sörkida, ilma et avaldaks väsimusetunnuseid. Sõidumäärustest peavad nad hästi kinni ja jätavad üldse aruka, kuid orjastatud inimese mulje. Suurem hulk neist oskab natuke inglise keelt ja võib tarbe korral juhatust ning seletusi anda. Sõidutaks rikšade jaoks on normitud igal pool ise viisi. Colombos makstakse neile esimese tunni eest 50 tsenti, iga järgmise tunni pealt — 10. Tseiloni tsent on Eesti sendist kolmandiku võrra kallim. Rikša keskmine päevateenistus on umbes kaks Eesti krooni. Magades tänaval ja toites end leivast, riisist ning fruktidest, võib säärane mees kaks kolmandikku pal gast alles hoida, kui tal perekonda pole. Suurem hulk rikšasid olevadki vallalised, mis seletatav osalt ka sellega, et säärast hobuseametit üksnes noored inimesed jaksavad pidada. Rikšavanker ei põlvne Tseiloni enda päritolust. See sõiduriist toodi süa Hiinast, nagu nimigi näitab, kuid 28
levis imekiiresti, ja sai kogu Lõuna-Indiale lühikese aja jooksul omaseks. Rikša kohuseid täidavad kohapealsed tamulid, peamiselt aga Indiast sisse rännanud kulid: hin dud ning mandril sündinud tamulid. Singaleese lei duvat rikšade hulgas vähe.
Rikša.
Raske oleks tunnistada rikša pisikest kalessi, mis veereb võrdlemisi kõrgetel ratastel ning sunnib reisijat kas kummargile ettepoole hoiduma voi raputavale selja toele laskuma, mugavaks sõiduriistaks; aga ta on väga praktiline ja — mis peaasi — paratamatu. Autosõit on Tseilonis umbes kolm kord kallim kui Eestis. Voorimehi ei ole. Maal liiguvad neljakandilise katusega ning nelja 29
istmega härjakaarikud, mida bullock-carfideks kutsu takse. Linnadest on nende tarvitamine välja surutud. Meie sõit läks, nagu säärastel puhkudel ikka, nime kamatesse linnaosadesse. Eeskätt külastasime pärismaa laste kaubalinna — Pettah’i. See on kirju ning eksoo tiline. Peatänav — Main Street — lõikab võrdlemisi laiana läbi kitsastänavate murru. Seal valitseb tihedam ning jalustrabavam inimmurd ning sõiduriistade rohkus, kui Londoni Piccadilly’1. Trammivagunite kõrval liiguvad hiiglasuured veokaarikud, millele palmilehtedest kumer katus peale löödud ja mida veavad kaks küürus kaelaga pühvlit, kuna malmikarvaline voorimees, enamasti Aa dama mundris, pühvlite vahelisel tiislipuul istub. Ta on väga flegmaatilise iseloomuga, kuid karjub siiski vahet pidamata loomadele: „Mek-mek-mek 1“ Neile suurtele sõidukitele seltsib lugematu hulk edasi-tagasi siblivaid rikšavankreid. Viimastes istuvad ena masti eurooplased, katlataolised troopikaküvrid {topee’d) peas ja sinised prillid ninal. Daamid hoiavad ühes käes päevavarju, teise käega vüpsutavad lehvikuid. Murru kes kel trügivad kulid, kandes pealael korve ja kaste või ve dades enda järel kraamivankreid. Naised paljaste selga dega ja paljaste õlgadega kannavad süles alasti lapsi, kellel kas banaan või pala kuivatatud kala näsimiseks näpu va hel. Trotuaaridel istutakse, kükitatakse, lamatakse, juu akse teed, aetakse habet. Poeustel seisavad paksu näoga ja pikas rõivas afganistaanlased, väljaõmblused pikuti üle rinna ja puusade, kirjud burnused peakatteks. Majad on pisikesed, põiktänavad lõpmatu kitsad, kõikjal lääge beteli lõhn ja imal higihais. Mis selle tänava eriti kirjuks teeb, on pärismaalaste värvirikas rõivastis. Seelikud (linad) puusade ümber on enamasti kas valged, kollased või punasetriibulised, aga esineb ka kõiki muid värve. Naiste rõivastises domineerib valge ja must. Kõrgemast kastist singaleesi daamid käi vad lillades ja helesinistes südhõlmikutes ja jätavad sää 30
rase mulje, nagu külastaks printsess juhuslikult laadarahvast. Budda preestrid ja mungad käivad üleni hele kollases rüüs, jalad sandaalides. Teised inimesed on eran ditult palja jalu, ka koketseimad singaleesi preilid hulka arvatud. Tüübilt jaguneb tänavarahvas peamiselt kahte ossa: hästi tõmmud tamulid ja punase vase karva singaleesid.
Peatänav Pettah’is (Main Street).
Tõmmudel käivad üle otsaesise, kas pikuti või risti, val ged jooned. Peale selle kas valge, punane või kollane sõõr keset otsa. Soengud ilmutavad omakord mitmekesidust. Ühtedel on pea täitsa paljaks aetud, teistel ainult pool pead, kolmandad kasvatavad omale pika juukse, mis mõnikord palmikus, mõnikord koonlataoliselt kuk las. Üsna sagedasti torgatakse juustesse kumerik kamm; seejuures on suur tähtsus kammi kandmise viisil: kas on ta asetatud otse või poolviltu. Kõik säärased üksikasjad — juuksesoeng, otsakrüpsud, peapügamise viis, kammi 31
asetus — on kindla etiketiga määratud ja märgivad teatud kasti ja teatud usulüki kuuluvust. Kahe peatüübi kõrval esinevad mitmed vähese täht susega kõrvaltüübid, nagu bürgerid, maurid ja muud. Need kannavad euroopalisi rõivaid, saapaid ja kübarat. Nad ongi pool-eurooplased, pool-pärismaalased niihästi tõuliselt kui ka oma sotsiaalse seisundi suhtes. Lõppeks tabab pilk vahel ka punaseid fesse ja kaetud nägudega islami naisi. Kõik see haaratud ühte fookusse ja asetatud ühte raami on kirjum ja fantastilisem, kui ükski karneval. Ta liigub ja sädeleb silmade ees. Teda on nii palju, et ei jää ruumi üksikesemete silmitsemiseks. Teadagi, et me haihtuv reisiseltskond tervet päeva Pettah’is ei viibinud. Külastasime Victoria aeda, muuse umi, Budda templeid. Ka poodides taheti käia. Õhtul silmitsesime restorane, mis siin küll kolme penni eestki huvitavat ei paku. Kell 12 saatsin oma sõbrad laevale. Ise uskusin juba nii palju linna tundvat, et söandasin jalgsi koju minna. Tänavad olid tühjad ja pimedad: neid valgustatakse ainult suurematel platsidel ja ristetel. Tähtedeküllase taeva kumal mustendavad palmide lehvikladvad. Paiguti ripuvad õitekobarais oksad üle plankude. Tugevad lille ja tsinnamomi lõhnad tungivad ninna. Vai kus kõikjal. Tänavanurkadel tummad politseinikud vint püssidega. Siin ja seal kuli pikuti jalgteel. Lahtises ak nas grammofon. Kuski aias trumm ja torupill. Üldiselt surnud linn. Õhk aga hõõgab rammetavat soojust. Seinad, tro tuaar ja aiad on kuumad päevasest lõõsast. Igatsed ja naudid iga tuuleülikest. Oled uputatud ja mässitud min gisse joovastavasse sumedusse, leigusse. Märkad kor raga, et ei ole veel kunagi näinud Eestis säärast ööd — ei võigi näha. Ja siis täitub süda suure rõõmuga. Ent ka melanhoolia leiab endale meeltesse ligipääsu. Olen nüüd lõplikult üksi. 32
Eesti laevas viibisin otsekui kodus, Londoni saatkon nas samuti. „Orontesel“ (minu Indiasse sõidu laev) võisin vähemalt eesti keeles juttu ajada kodumaa neiuga, kes reisis Austraaliasse. See oli kaudseks pidemeks omas tega. Nüüd aga katkes kõik. Viibin tundmatuna võhi võõral maal, ei ole siin enam ühtki omast hinge.
Järgmisel hommikul pean end juba põliseks kolombolaseks. Ühtlasi tahan murda eurooplaste igivana tra ditsiooni ja rännata jala. Lükkan kõik rikšade pakku mised energiliselt tagasi. Sammun väiksema vastupanu suunas: laiemat tänavat mööda (York Street on ta nimi) Forti osast välja. Tee viib üle silla, mis ehitatud linnavahelisele laguunile. Koht on lage ja päike paistab otse pähe. Prospekt aga venib lõpmatuseni. Tunnen, kuidas kuumuselained levivad üle ihu. Päike on sootuks teis sugune kui Euroopas: ta käest ei pääse kuhugi, ta on pea letungiv. Mul pole liiatigi veel topee’d (troopikaküvrit), vaid panama. Hetkeks löön kahtlema: ehk on mu tegu ometi meeletus?! Seisatun suure kollaseõielise akaatsia all. See ei anna mingit varju. Lapiline valgus, mis tuleb läbi lehtede, on veel kuumem kui tänavalõõsk, sest käies tundub pea ümber tuulehingust. Jonni ei taha jätta: lähen edasi. Satun tüüpilisse väikemajade raiooni kesk kookospalme ja mitmekesiseid õitsevaid põõsaid. Õigupoolest polegi need põõsad kõik õitsevad, vaid näivad seda ainult oma värvilise lehestiku tõttu. Paika, kus viibin, kutsu takse Slave Island'iks — Orjade saareks. Vanasti ole vatki siin tõepoolest asunud orjade barakid. Nüüd aga ähvardab tärgata siia Colombo uus kaubanduskeskus. Kuskilt kõrvalisest tänavast, kitsast ja vähekäidavast, kostub imelik muusika: trummi põrin ja niuksuvate ning aietavate flöötide ühetooniline kädisemlne. Sean oma 3
K. Ast. — Reisukirjad Tseilonist.
33
sammud sinna. Pisikese savihüti ees, mille ukselävel kükitavad paljad lapsed otsekui kanapojad, asub mängu meeste trupp palmikiududest punutud matil. Koht on valitud meelega maja seina äärde, sest seal on vilu. Mängumehi on neli. Üks neist, suure juuksekuhelikuga, aastatelt umbes kolmekümne ümber, otsaesine täis valgeid kriipse, puhub vorstitaolist torupilli. Tema män guriist annabki muusikale põhiheli — absoluutselt ühe toonilise. Puhumiseks pole tarvis mingit oskust, liiatigi et pill on varustatud vastava lõõtsaga õhutagavara jaoks. Hääl, mis tollest vorstist tuleb, on umbes seesugune, kui suure kirikukella kõmisemine löökide vaheaegadel. Nagu sealsamas selgub, hüütakse seda torupilli golu nuiavaks. Teine mees, puusadeni paljas, pool pead pöetud, taob trummi. Põrin on võrdlemisi äge, vahel isegi vihane. Trummimees ise on pea selga löönud, jalad istmiku alla kerra kiskunud ja vahib tardunud ilmega kuhugi kau gusse. Vist ei kuule ta ega märka midagi. Trumm — de~ mala bere — kujutab enesest silgupütitaolist asja, millel ühed vitsad pikuti, teised risti peale aetud. Otsi katab pingulekistud nahk. Suure töö tegijaks ja muusikale hingeandjaks osu tub poisikeseohtu noormees pöetud peaga. Ta õõtsub istmikul edasi-tagasi ja puhub klarnetitaolist toru, mis lõpeb jämeda vaskpeaga. Selle nimi on nalava; ta puhu mine on raske ja puhuja ülesanne vastutusrikas. Hääled tulevad robinal, keerdsõlmiselt ja aietavalt. Mängumehe nägu nõretab higist; ka üle selja ning rinna voolavad ohtrad veejoad. Neljas muusik on veel laps; tundub kääbusena teiste keskel. Ta hoiab näppude vahel vaskplaadikesi, mis oma kujult teetasse meelde tuletavad, ja lööb neid aeg-ajalt tiltsudes kokku. Muusikale pole sellest enam ei sooja ega külma. Lapse vaev võiks ka ära jääda ning plaadi keste — kaitalama’de — abitu tilksumine puududa. Inimesi koguneb mängumeeste ümber ainult pisike 34
käputäis. Kuid rikšasid reastub terve karavan, mis sun nib arvama, et hiljem kuskilt võõrad saabuvad. Sõlmin tutvuse ühe juuresvübiva härraga, kelle ehtis välimus vä hematki kahtlust ei jäta singaleeside rahvusse kuuluvuses, ja saan teada, et mängumehed on tellitud pulmade pu huks pruudi vanemate maja ette kontserti andma. Ka mänguriistade nimed annab mulle see lahke härra. (Pä-
Tänavamuusikandid Colombos.
rast kontrollisin neid muuseumis asjatundliku ametniku juures.) Peale ülalmainitud pillide kuulub täisorkestrisse veel kõver sarv kohuva. Trummid on kolmetaolised: pikk pütt (demala here), jäme lühike pütt (davula) ja pesukausitaoline trumm — rabana. Kõik need nimetused on singaleesikeelsed, muusikamehed aga, kellest kõne, sa muti pruut, kelle auks anti seda kontserti, — tamulid. Üldse asub Slave Island’i linnaosas rohkesti tamuleid. Mu uus tuttav ei jäta, muidugi, ka mu rahvust ning päritolu küsimata. Ta huvi tõuseb järsku ebaharilikult y
35
suureks. Palub enda poole: asub siinsamas teispool täna vat. Maja on tal pisike, nagu kõigil keskmistkätt singaleesidel ja tamuleil. Esiuks on ühtlasi ka valguseallikaks. Kaks tuba, mis järgnevad tänavapoolsele pearuumile, on pimedad — ilma akendeta. Äga toolid ja paar lauda teevad sisseseadu omamoodi mugavaks — euroopaliseks. Singeri masina taga istub noor naine ja õmbleb. Minu saabudes haarab ta põlvedele langenud lina, heidab kähku üle vasema õla ja seob otsad puusal kokku. Need naised oskavad rõivastuda ühe ainsa suure palakaga ja näida ometi nii välja, nagu kannaksid nad üsna komplit seeritud kleiti. Selles on midagi graatsiliselt nägusat, midagi roomalikku. Ka kaks last on mu tuttavatel. Neid ei ole aga praegu kodus: uudishimutsevad mängumeeste juures. Härra Ise on võrdlemisi haritud mees. Töötab ühes suures inglise magasinis. Amet nõuab euroopa rõivaste kandmist. Püha päeviti aga, nagu täna, rõivastub ta rahvusrüüsse. Ega nendel enestel, buddistidel, polegi täna pühapäev. Nad pühitsevad vaid mitmesuguseid usulisi tähtpäevi ja iga täiskuud. Äga kui sa inglaste juures teenid, siis pead tahes-tahtmata kristlaste pühapäeva kaasa pühitsema. Varsti saabub veel teisigi mehi, sest majaperemees peab iga tuttava kinni ja kutsub tuppa. Tal ju tähtis külaline, kes pole enam ega vähem, kui parlamendiliige ning ajakirjanik pealekauba. See on vähemalt niisama suur härra, kui mõni põhjakäinud radža. Pean seletama pikalt ning laialt oma kodumaast, nii palju kui puudulik inglise keele oskus võimaldab. Mehed arvavad, et meie maa olevat ikka alltight küll, kui jaksasime enda kaelast kõik võõrad putukad maha raputada. Ega nemad isegi teisiti talitaks, aga näe — käed on lühikesed ja Inglis maal kord kange. Pakun neile paberossi, kuid mitte keegi ei suitseta. Neil sootu teissugune ajaviide: beteli närimine. Juba käivad suured rohelised lehed, umbes nagu meie varsa36
kabja lehed, ringi ja peremees ulatab külalistele nelja kandilise lauakese kõigi närimistarvetega. Seal on arekapähkli tuum, pipar ja mingi imal maitseaine, vist tsinnamom. Lehed on puhtad ja värsked, nii et mul suur kiu satus tuleb kaasa närida. Tean küll, et see hambad ja suu punaseks värvib, kuid parata pole midagi. Keerutan torbiku valmis. Meeste näod lähevad põnevaks: ei nemad ole veel eluilmas näinud betelinärijat eurooplast! Pean tunnustama, et too suutäis mulle siiski vähe mõnu valmistas. Maik oli natuke kibe, kangesti imal ja pani suu sülge jooksma. Ka ei teadnud ma, kas ham mustada või ainult imeda. Jahvatasin siiski kogu tolle segu sodiks ja leidsin selle kleepiva ning sitke olevat. Hea meelega oleksin neelanud selle alla, kui see mitte suurt blamaaži poleks tähendanud. Kõige hullem oli, et ma enam kõnelda ei saanud: suu tundus kuhjani täis olevat. Harilik betelinärija sülitab üleliigse ila välja, mina aga neelasin kõhtu. Selle tagajärjel muutus kurk kibedaks ja hingelõõr oli täis toda iseloomulist imalust, mida hakkasin tundma juba esimesil silmapilgel rikšade higilõhnas. Viimaks pidin paluma vabandust ning süli tama oma suutäie läve taha. Pärast — koju minnes — näis mulle siiski, nagu oleks närimine mind karastanud ja nagu kardaksin nüüd vähem kuuma. Puhas enesepete muidugi. Istusin singaleesi pool tublisti tund aega. Kogu jutu kestel jorises tänaval muusika. Pillimehed ei katkestanud oma tööd ühekski hetkeks. Nagu nad endid hommikul istuma olid asetanud, nii istusid nad edasi ja mängisid lõpmata, alalõpmata. Tänaval seisis ikka seesama rahvas ja needsamad rikšad. Mitte ühtki uut nähet ei tulnud lisaks. Nagu oli — nii jäi. Ma ei jõudnudki selle tsere moonia edaspidist arenemist oodata. Arvan, et pillimehed õhtuni mängisid; ilma puhkamata, ilma hinge tõmbamata, ilma poosi muutmata. 37
Colombo on omapärasemaid ja vist ka ilusamaid linnu maakeral. Linna süda — Fort, mille aluse panid portugallased juba XVI sajandi alul, ei paku midagi. See on oma ehitistelt ja tänavatelt harilik euroopa linn. Üksnes elanikkond on võõras. Peale inglise kaubamajade võtavad oma alla terveni viis tänavat hommikumaiste kuriositeetide, südi, elevandiluu ja kalliskivide poed. Vii mased kuuluvad parsidele, afganistaanlasfele, armeen lastele ja türklastele; küllap seal hulgas leidub mõni iis raeli mees ning kreeklanegi. Iga möödamineja kistakse hõlmapidi poodi ja sunnitakse tahtes või tahtmata kaupu silmitsema. Osta on sealt väga raske: ainult luksusese med; teiseks ei tea ju ühegi artikli hinda. Et külalise pead lõplikult sassi ajada, küsib kaupmees ühe asja eest kahekümnekordse hinna, teise eest ainult kolmekordse. Ma ei võtnud sealt nõelagi kaasa, kuigi silmahimu oli suur. Fertile järgneb otsekohe Pettah — pärismaalaste kaubalinn, millisest kõnelesin peatüki alul. Süt kahele poole, lõunasse ja põhja, venib piki merekallast hiigla suur palmimets, mis sadade asfalteeritud tänavatega tükeldatud. Ja see ongi päris Colombo ise veerand mil joni elanikuga. Pikkuselt umbes 15, laiuselt umbes 4 km. Võid jalutada seal nii palju kui tahad ja sõita rikšaga tundidekaupa, — ikka näed ainult kookospalmide laant ja kõige mitmekesisemaid troopikapuid. Harvakutes pai kades tungivad majad seinaga tänavani. Muidu on nad peidetud laiade banaanide, õitsvate akaatsiate ja buganviiliate, lokkavate põõsaste ning värviliste lehtedega ilu puude vahele. Põhjamaalase silmale päriselt paradiis. Et aedlinna ning suvituspaiga ilmet kõigiti alles hoida, pole majadele numbreidki antud; peab aitama üksnes nimest Eriti tore ja maaliline on kagupoolne osa linnast, mis kannab Tsinnamomi aedade nime. Kõik ilmasõja eelsed autorid ülistavad Tsinnamomi aedade diskreetsust, 38
lõhnadeküllust ja üksildust. Kui nad aga nüüd Colombosse tuleksid, süs ei leiaks nad aedadest enam jälgegi. Kõik tsinnamom on hävitatud, palmid asemele istutatud ja maa-ala linnastunud. Seal asuvad suurepärastes bun galow's (nü hüütakse Tseilonis rikaste suvilaid) euroop lased ja tõusikud-singaleesid. Harva läbib neid alleid auto; veel harvem pühvli-plaanvanker. Ainult rikšad, kelle kerge kaarik jalgratta võrragi kahinat ei tõsta, kihutavad vilksalt edasi-tagasi, vedades elegantseid daame ning härrasid. Kui Colombo meeletult palav poleks, — eriti aprilli- ja maikuul —, süs tuleksid siia vist kõik maailma miljonärid kokku. Vaesema rahva — lihtsurelikkudest singaleeside ja tamulite — majad on koondunud rohkem linna põhjapoolsemaisse osadesse. Need on kas puust või savist seintega onnid, enamasti kahe uksega, harva ka paari ak naga. Katus ikka punasest kivist, mõnedel juhtudel ka plekist või palmilehtedest. Elamiseks on nad kitsad ja kehvapoolsed, aga välimuselt sobivad nad palju rohkem sellesse maastikku, kui uhked bungalow'd. Paradiisile on loss ja kallis rõivastis ülearune. Palju rohkem sobivad sinna alasti lapsed ja primitiivsed hurtsikud. Üldiselt on Colombo puhas ning tervislik linn. Ainult äärmises põhjas, kus voolab Kelani-nimeline jõgi, kus asuvad mõned taimeõHvabrikud ja kus leidub rohkesti kulide barakke, tungib räpasus nähtavale. Seal suplevad õhtupoolikuti mehed, naised ja lapsed segamini ja sinna samasse tuuakse vahel ka elevante väherdama. Singaleesid, kes kõrgema ja puhtama tõu hulka kuuluvad, ei lähe sinna naljalt. Eriti paradiislik kohake on Mount Lavinia nimeline mägirand, mõned kilomeetrid lõuna pool Colombot. Sinna vüb asfalteeritud tänav, n. n. Galle Face Road. Ma sõit sin autobusega ja olin pärismaalaste imetlemisesemeks. Puudus vähe, et mind jälle beteliga oleks kostitatud. 39
Mount Lavinia’s asub muu seas ka üks parematest Tseiloni hotellidest, selle juures suplusrand. Palmisagarikus, kõrgel kivirünkal, istuvad võõrad marmorlaudade taga ning joovad ingveri õlut, soodat viskiga või lihtsalt jaa tatud vett. All aga lipendavad primitiivsete tüvik-lootsikute purjed ja sagivad edasi-tagasi trikoos rannasaksad. Lüvariba, kus aasta läbi väherdatakse ja kukerpallitatakse, ei ole küll pikk, aga lained, mis veerevad randa, on sagedasti otsekui pisikesed mäed ja tõstavad omalt poolt suplemise mõnu. Haisid, krokodille ja veemadusid ei ole karta, sest rannaeelne meri on madal, liivase põh jaga. Pealegi liiguvad lootsikumehed vahet pidamata sup lejate taga. Pärast kella nelja (ametiasutiste ja inglise poodide sulgemise aeg) algab Mount Lavinia’sse viival Galle Face Road'll kirju rahvasterändamine. Auto autos, rikša rikšas kinni, nagu lõpmatu kett. Rõivaste värvirikkus ja heledus võistleb päikesesädelusega. Tänav ise kirendab kollaseist, punaseist, triibulistest ja lilladest rõivaist, mo numentaalsetest meeste kehadest ja pruunidest naiste sel gadest ning käsivartest. Majad salgastuvad paladekaupa. Nad ei ole kaugeltki ühesugused, vaid esitavad kõiki sütmaa tüüpe: bungalow'sid, onne, lahtise esisega poode ja joomaputkasid. Kõige selle üle, muidugi, palmiladvad, kõrged vihmapuud, lop sakad akaatsiad, lehvikute-kujulised ravenaalad, kollased ja punased põõsad, lillad buganvüliad. Tänav kihab, naerab, koketeerib, õilmitseb. Tagasi sammun mööda merekallast. Päike vajub vette nagu kollane tulikahi. Rannal mängivad veel lapsed. Tuulemadud tõusevad kõrgemale kui palmid. Näen rõõ muga, et on ometi üks põlv, kes ei tunnusta kasüvahesid, rahvuslikku uhkust ega muud inimpõlgavat eelarvamust: eurooplasest kollanokad ja sasipäised maurid mängivad koos tamuli ning singaleesi põngerjatega, käratsedes min40
gil idamaisel volapükil, kus segamini inglise, portugali, tamuli ja singaleesi leksikoni varad. Kes teab, — ehk loob see põlv kord uue Tseiloni, mis on demokraatlik, vaba, üheõiguslik ja kümme korda loomisvõimeliseni, kui praegune üleminekuajajärgu Tseilon. Vana Tseilon on juba kindlasti surnud, uus siiski veel tulemata. Palmide all — see on nimelt madal rand, umbes
Mount Lavinia rand (Colombo).
pool kilomeetrit Galle Face Road’l kirevast trafikist — asuvad kalameeste onnid, sülda poolteist maast katuse-* harjani. Meie kogemuste varal võiks neid pigemini viljarõukudeks, kui elamuteks pidada. Päästad ulatuvad pea aegu maani ja seinu pole sagedasti nähagi. Onni ees asub keedulõugas ja selle ümber kükitavad naised lastega. Mind peetakse kalakaupmeheks. Kui aga inglise keele oskajate vahesobitusel eksitus selgub, antakse mulle sõb ralikult nõu Galle Road'\le tagasi minna, sest varsti saa bub pimedus ja ma võivat metsas ebameeldivate seik lustega kokku sattuda. Mõeldakse vist madusid ja kuri-
41
vaime. Tean küll, et sel kartusel alust pole — madu nä hakse siin kord kuus, — aga Road'iie lähen siiski. Inimeste vool, mis varem Mount Lavinia poole liikus, rändab nüüd Colombosse tagasi. Vilguvad laternad ja sõidukite tuled. Külastasin kõigil Colombos viibimise päevil korraks Pettah’i. Äri ma seal küll ei ajanud, aga huvi leidsin rohkesti. Eriti vilksad ning meeleolurikkad on õhtueelsed tunnid. Süs saabuvad siia ajavütjad, keelepeksjad ja tühjatuuletallajad. Kitsal tänavanurgal, varbad ja pöiad turuliste tallata, istuvad kulid paljal kivil ja mängivad vaskveeringutega „kulli ning kirja". Poisikesed vahivad pinevil nägudega pealt ja heidavad sekka mõne sõna. Siinsamas ulatatakse mängijatele tass kanget teed ja paar tähniliseks kõdunenud banaani. Samm edasi askeldab teine ajavütjate salk käetarga juures. Seal ei ole lubatud liiaks suud pruukida: kui tark kõneleb, peavad kõik teised vaikima. Ennustaja ame tis tohivad esineda niihästi mehed kui naised, aga ülekaal on süski meeste käes. Mulle meeldis eriti üks rammumehelik vanamees, kelle suu oli otsekui küdev kamin — beteli närimisest helepunane, hambad aga kõverad, osalt tüügastunud, justkui vanad rehapulgad. Ta sülgas patsi endile pihu peale, hõõrudes hiljem kastetud kohta suure, määrdinud lapiga. Oma ülesannet täitis ta hoolikalt ja ennustused olid tal vist süngevõitu, sest harva tegi ta jutt patsiendi meele rõõmsaks. Kolmas salk seisab muusikameeste ümber. Mängivad muidugi kerjused: kas kaks vanameest ja üks poisike, või ümberpöördult. Poisike peab tingimata hulgas olema, sest ta laulab torupillile ja trummile kaasa. Raha antakse neile napilt — ainult peent vaske. Seadusetähe järele on kerjamine Colombos keelatud, aga elu armastab sea dustest ja määrustest mööda minna. Lõppeks ei ole ühtki 42
Pettah’i tänavat ilma kerjusteta, kuigi nad kõik pille ei kädista. Suurimat inimhulka võluvad harilikult raamatukaup mehed. Neil on kandamil paar tosinat vaimuliku sisuga brošüüre. Sellest tehakse suur number. Kaupmees seletab iga müüdava eseme sisu üksikasjaliselt ja põhjalikult. Loeb lehekülgedekaupa ette, luuletab omalt poolt roh-
Fruktidemüüja Pettah’is (Colombo). kesti juurde ja püüab asja hästi põnevana kujutada. Seletusteandmine toimub osalt jutlustamise, osalt laul mise varal. Teisiti ei peaks kaupmehe hääl vastugi: tuleb tal ometi hommikust õhtuni kuulajaid rahuldada. Suurem hulk pealtkuulajaid ei oska üldse lugeda. Kuid neile nood tänavaloengud just pakuvadki huvi. Nad tutvuvad seal pühameeste elulugudega ja rahvuskangelaste vägi tegudega. Teinekord saavad nad sealt ka terakese arsti teadust ja kübemekese looduslugu. Kõige külastatavam paik Pettah’is on fruktide turg. 45
Sinna maksab tõesti minna. Sääraseid banaanide virnu, kookospähklite kuhje, ananaste lavasid ja kürbiste, me lonite, kurkide ning muude suurepäraste saaduste külla, kui siin, ei leidu naljalt mujal. Suurem hulk vilju on eurooplasele nii näo kui nime poolest tundmatud. Seal müüakse näiteks pikkade varte otsas tulipunaseid sibu laid, lillakaid pähkleid, rohelisi apelsine ja sidruneid, imelikku juurvilja, mis pole ei peet ega porgand, aga süüa kõlbab, raskeid ja krobelisi, otsekui sammaldanud leivapuupätse, paari naela raskusi tomatitaolisi mugulaid, meetri-poolteise pikkusi kurke jne. Nagu kuulen, töötab see turg aasta läbi ühetaolise vilkusega, ainult viljad muutuvad aastaaegade järele. Kevadel näiteks ei ole mangustani, kuid selle eest — külluslikult arekapalmi pähklinäsarikke ja punast gamboo’d, mis oma hapukasterava maitsega kisub suunaha kipra. Kalaturg Pettahds on ka rikas, kuid mitte eriti. Suurematest kaladest väärib nimetamist seer, mis on vist meie lõhe sugulane. Teda pakutakse kõigis restoranides, kuigi mitte suitsutatult, vaid keedetult ja küpsetatult Kindlasti võiks tarvitada seda samal kombel kui lõhet, aga nähtavasti ei tunta sün lihtsat soolamiskunsti. Väik semate kalade, samuti merivähkide pere hülgab tüüpide rohkusega. Muu seas võib näha siin virnadekaupa tinte — samasuguseid nigelaid, kui Peipsi omadki. Kas nad ka maitse poolest meie tindiga sarnanevad, ei tea tõen dada. Inglased kutsuvad neid kalu white bait'iks, kohan dades sellega Tseiloni kalale nimetuse, mis tõeliselt to hiks kuuluda ainult Põhjamere tinditaolisele narrikesele. Too viimane esineb külluslikult Londoni kalaturul. Tseiloni palavas kliimas ei ole võimalik hoida kala värskelt. Sellest siis tuleb, et Pettah’i turg peamiselt kuivatatud meriloomade rohkusest ägiseb. Kõrgele hõõ guva taeva alla tõusevad kopitamise ja vindumise aroo mid, levides sealt igasse külge laiali. Olen harjunud selle pikantsusega juba poisikesest peast, nimelt Pihkva 44
järve mail. Loen peenimaks delikatessiks paraja mää rani rikkinenud ja hapraks kodunenud kala. Kui jumalik oli venelaste n. n. „väljonaja rõba“! Ja Soome libe kalal Ei või mõelda — suu jookseb vett. Äga nähes, kuidas siinsed kalurid lausa tänavasillutisel kuivatavad oma kala, ilma et seda kübemevõrtki soolataks, pean keelduma
Juuksur-habemeajaja Pettah’is (Colombo).
maitsmise naudingust ja leppima paljalt haistmismeelte rahuldamisega. Mitte kõik Pettah’i tänavad pole kaubatänavaiks. üsa neist — võib-olla pooled — okupeerib tööstus. Leiate seal näiteks rätsepate kvartali. Paljad seljad vimma tõm matud, jalad krõnksus istmiku all, õmblevad pruunid mehed kirjudes seelikutes kuubi, pükse, pesu. Afganistaanlane seisab mõõdupuuga juures ning varitseb «kun desid" Igale möödaminejale pannakse südame peale, et ta ka välimuse eest hoolitseks. Järgmises tänavas töötavad samuti lageda taeva nähes
45
kingsepad, siis matipunujad, vaipadekudujad, kullassepad, noateritajad. Kummalisemat pilti pakub juukselõikajate tänav. Nii meister kui ta „kunde“ istuvad näod vasta kuti putka põrandal. Meister töötab pintsli ja noaga. Kunde hoiab pead kannatlikult kuklas ega tohi muuta oma poosi ka süs, kui päike talle otse näkku paistab. Neil, kelle pea paljaks raseeritakse, peab jätkuma kanna tust vähemalt pooleks tunniks, sest siinne meister ei rutta ealeski. Tal aega küll. Juhtub ka nii, et mööduv tuttav meistrit käega viipab. Siis tõuseb meister püsti, kuivatab käed seelikusse ja läheb tuttavaga teed jooma. Teel seisatuvad nad hetkeks Budda kabeli ees, lasevad tsendilise raha vastavasse avausse, teevad tibatillukese palve ja hõõruvad otsaesist pühitsetud tuhaga. Lõppeks, kui meister oma pikalt teekonnalt tagasi saabub, ei tee pügatav talle vähematki etteheidet, vaid annab oma pea tõrkumatult pintslimehe käsutusse. Vaevalt ta märkaski meistri vahepealset puudumist, sest ta istus endises asen dis ja mõtles — noh, seda me juba ei tea, mida ta mõtles. Üldiselt on Pettah palju vaiksem, kui Oriendi kauba tänavad. Ei saa ligi Tuunise või Alžeeri turgudele. Afganistaanlased, pärsid ja armeenlased on ainsateks meele olu sünnitajateks. Kui mitte nemad oma oriendilise äge dusega, süs võiks Pettah’is jalutada sama tülitamatult, kui mõnel Euroopa linna turul. Singalees on pika meelega ning vaikse loomuga. Ta kõneleb tasa ning järelekaalutult. Talle sobib rohkem mõttetarga rahu, kui kaupmehe kärsitus.
Reisijad kaebavad, et neid Colombos liiga palju tü litatakse: kerjused ja igasugu muu külgekleepuv rahvas ei laskvat astuda ühtki sammu vabalt. Osalt on see õige. Juba elukutselised juhid, kes reisibüroodes ja linnavalit 46
suses registreeritud, moodustavad ümmarguselt kahesajapealise väe. Kõik nad tahavad teenida ning varitsevad reisijaid jaamades, sadamas, võõrastemajades. Peale selle leidub linnas mitusada registreerimata logardit, kes samuti võõramaalaste varal endale ülalpidu hangivad. Suurte laevade saabudes jookseb see poole nisti põhjakihi inimkari reisijatele tormi. Kuid võrreldes Colombot PÕhja-Aafrika sadamalinnadega, leiame, et sün võõraste vastu siiski palju tagasihoidlikum ollakse, kui seal. Sütmaa pärisrahva iseloom on arg, tagasihoidlik, pehme. Tarvitseb vaid tõsiselt käskida, siis kaovad tüli tajad nagu tuul. Kõige visamad on õieti rikšad oma teenistust pak kuma. Nad ei saa lihtsalt aru, et ka eurooplane jalgsi võiks käia. Nende maitset haavab see niisama, nagu üt leme meid — aluspesus tänavale ilmunud subjekt. On süs arusaadav, kui nad karjana kõndijale kaasa tulevad. Kuid ka neist saab lahti, tarvis ainult osata. Ei tohi astuda kõnelussse, vaid peab tegema säärase näo, nagu ei kuuleks ega näeks te midagi. Viimaks pöördute järsku ümber ning hüüate: Go away — käi minema! Rahu on lähemaks viieks minutiks kindlustatud. Hotellide ees varitsevad enamasti ühed ja samad rikšad. Need õpivad teid ja teie iseloomu peagi tundma. Mehed teadsid, et kui ma sõita soovin, süs võtan ma esimese rikša rea eesotsast Tahan ma aga kõndida, süs ei sunni mind ükski vägi vankrisse astuma. Säärase järjekindlusega läks mul isegi korda rikšasid teataval määral enda kaitseks mobiliseerida: kui mõni juht või teine sihuke subjekt mulle hotelli lävel läheneda püüdis, süs kihutasid rikšad ta minema. Nad teadsid, et ma pole inglane, ja leppisid mu iseärasustega. Ka kerjuste poolest pole Colombo kaugeltki nii tüü tav, kui Oriendi linnad. Siin manguvad peamiselt vaid lapsed pisikest meelehead. Harilik võte seisab selles, et mõni kaheksa-üheksa-aastane poiss rikšavankriga kõrvu 47
hakkab kõndima, lauldes tasase, summutatud häälega: Jt's long a way..." Ta usub, et see inglase südamele ilmtingimata peab mõjuma. Ja mõjubki. Iseenesest kos tub see inglise lobalauluke lapse suus, kes ennem kõike muud on kutsutud tegema, kui võõrastele ette laulma, abitult, meeltnukrustavalt ja väga ebakohaselt. Need, kes veel pole laulma õppinud, hüüavad tasakesti: „1 have no papa, 1 have no mama! Master, mas ter!“ Ealeski ei tõsta ta häält, nii et see kaugemale kostuks, vaid püüab seda sulle otse kõrva sosistada. „Master, master, one penceI" Ma ei saanud peaaegu kunagi säärasele palujale ära öelda, kuigi teadsin, et kaebus isa-ema puudumisest vaid kätteõpitud trafareet on. Colombos on tõeliselt vaesed, samuti vanemateta lapsed päris rahuldavalt kaitstud. Nad paigutatakse korralikkudesse kasvatusmajadesse ja kerjama ei pääse sealt neist keegi. Äbimangujaiks osutub peamiselt huligaanistunud element. Vahel juhtub ka, et täiskasvanud mees või naine teie poole käe sirutab. Seal peate juba välimuse järele otsustama, kas anda paar penni või mitte. Kerjuste kaasakõndimist ja häbematuks saamist ei esine sugugi. Kui araabia või berbeeria kerjus võõrast nagu paras teeröövel kõnetab, leides, et valge mees kohustatud on talle bakšissi andma, süs tuleb siinne armupaluja palvelikult kokku pandud kätega, teeb sügava kummarduse ega lausu ühtki sõna: pead mõistma ise, mida sult soovitakse. Üldse on see rahvas liiga alandlik ja rõhu tud. Rikša ei võta ealeski raha ühe käega vastu, vaid ikka kahega, pannes need nagu kaks kapslipoolt kokku. Eurooplast kutsutakse ikka „mastev" (peremees), harvakult ka „sir" (isand). Valge mehe ilmudes tõuseb teenijaskond poes, hotellides ja raudteejaamades kähku püsti. Vastused küsimustele antakse lühidalt ja üle aruse aupaklikkusega. Ma ei usu, et see eurooplaste poolt neile „sisse oleks tuubitud", vaid siin annab end 48
Budda tempel Colombos.
Vaimulik rongikäik.
K. Ast. — Reisukirjad Tseilonist.-
S'
tunda aasfatuhandetepikkune despotism, vali seisuslik kord ja karm usk. Praegu valitseb Tseilonis kindel õiguslik kord. Maa rahvas on riigivõimu ees üheõiguslik. Orjus on ammu kadunud. Teenija vahekord peremehega baseerub lepin gul. Töökaitse on umbes samasugune, kui mahajäänu mates Euroopa riikides, aga orjusevaim pesitseb inimes tes. Alamast kastist mees kõnetab ülemasse kasti kuuluvat (kuigi see samasugune teenija oleks) otsekui oma ülemust. Linnas ei ole see nii märgatav, aga maal küll. Kui ma sellest kahele singaleesi üliõpilasele rää kisin, siis ütles üks neist: „See on meie saatus!“ Kõige rohkem põrutas mind, et ka Peradenyia põllutööinstituudi õpilaste hulgas mehi leidus, kes mind lihtrahva kombel „master“ nimetasid. Muidu on haritud singalees ikka väga euroopalik nii seesmuselt kui välimuselt. Rahvusrõivaid ei kanna enam ükski haritlane. Emantsipeeru mine algab pükste jalgatõmbamisega. Sagedasti kõnelevad nad omavahel ka inglise keelt. Kui mitte pruun nahk, siis inglistuks haritud singalees juba esimesest põlvest alates. Leidsin ka sihukesi subjekte, kes avalikult ütle sid, — nad sooviksid olla eurooplased ja põlgavad kõige rohkem oma pruuni jumet. Kas leidub selliseid rahvusesalgajaid palju, seda ma ei tea. Härra Hagenbeck kinni tas, et oma südames on nad kõik säärased. Kui mõni vastupidiselt tõendab, siis ainult sellepärast, et ta eurooplane olla ei saa. Kulub kindlasti veel paar kümmend aastat, enne kui singalees ajab täie iseteadvusega rinna ette. Et see aeg tuleb, — noh, seal ei ole vähe matki kahtlust. Külastasin hindu templit. Õhtu oli ja metsikud pillid hüürgasid metsikult. Ma võisin vahtida tol hetkel ainult esiruumide läve tagant templi seesmusse. Kohu tavad maskid tõbraste ja fantastiliste peletiste nägudega 4 K. Ast. — Reisukirjad Tseilonist.
49
vahtisid vastu. Kuldmadud püstiseisangus ja kerratõmbunult asetsesid peletiste kõrval, osalt nende küljes, nendega ühte kasvanud. Ka preestrid kandsid sigade, krokodillide ning merimadude maske. See oli nimelt Siva tempel. Ta mõjus masendavalt. Kogu see pühadus oli justkui inimtunnete üle irvitav kaos. Äga templi ees — trepiastmetel ning trotuaaridel — lamasid alasti kulid. Õudne muusika rammestas nende meeli. Võtsin oma rikša ja sõitsin. Pimedusest ilmub kümmekond last ja jookseb kaasa. Kähistavad surutud häälel: „/ have no papa, 1 have no mama! Pühad mehed olid mu peenest rahast lagedaks teinud, ja ma ei saanud enam kellelegi midagi anda. Sõidan tänava, sõidan teise. Vaakujate hulk jääb vähemaks. Mõned üksikud jooksevad veel kaasa. Siis kaovad nemadki öhe. Kuid keegi on ikka veel mu kõrval. Kuulen, kuidas koputab sõrmega tasakesi vankri küljelaua pihta: .Mas ter! Master!" Polekski nagu inimese hääl, vaid varju oma. Vaatan lähemalt: see ju templi teener. Kõik teised saanud jootraha, tema jäänud ilma. Ikka veel ei reageeri ma. Lõppeks vaikib ka koputamine. Var just üksi aiman, et ometi on ta veel mu kannul. Siis peatan rikša ja palun, et ta minu arvel palujale kümme tsenti annaks. Must kuju kummardub maani. Kes teab, — ehk oli ka minu nägu ta meelest tol hetkel mõne krokodilli või teise peletise maski taoline. Sel maal nähakse ju paljusidki asju vaid maskis. Koju minna on veel vara. Jalutan mere ääres. Täitsa tühi rand ja — pime. Ent siiski: liivadüünides, mille all mühavad lained, oleks nagu elu. Seal pikutavad ja istuvad kulid. Ka naisi on nende keskel. Väga ise äralisi naisi. Taipan lõppeks tolle idülli mõtte. Siis pannakse mindki tähele ja pimedusest ilmub küürutav kogu. „Radji, radji!" sosistab ta, vajudes veel enam küüru. 50
„1 know any private places... any beautiful places Ta inglise keel on hirmus, ta ise nagu nägemus ööst. „Radji! You might look at. Beautiful girls... nice girls/" Oleksin soovinud, et vähemalt seegi ilge ettepanekutegija kõneleks julmalt ja energiliselt. Aga ei. Ta küüni tab kõige alandlikumalt. Ta söandab ainult orjalikult nõu anda. Ta ainult osutab — kas ehk radfi ise pole sellele mõttele tulnud. Heliseb jälle kõrvades masendav muusika. Tulevad jälle meelde virildunud, trotslikud, irvitavad näod temp list. Ega nad asjata ei naera, asjata ei põlasta. Küllap nad on suggereerinud sealt kogu rahvale argust, alandlik kust, isiksusetust. Hirmsad peletised, grimassid!
4!
51
IV. PEÄTÜKK
PÄLMIST
JÄ
TÖÖST.
Tahan kõnelda palmist — kookospalmist. See on geenius puude keskel, kauneim troopikasaavutis. Tema dekoratiivsest ilust ja majesteetlikust kasvust olen rää kinud eelmise peatüki alul. Siin tahaksin pajatada ta kasulikkusest. Ei leidu maakeral ühtki teist puud, mis oleks inimestele nüvõrt tulukas, kui kookospalm. Kõige pealt pähkel. Põhjamaal ei näe kunagi õiget kookospähklit, sest sinna satub paremal juhul ainult seesmine osa pähklist. Too hiigla vili, mida nähakse Tseilonis kasvavat palmi käharpäise ladva vilus, on umbes nii suur kui kümnetoobine ämber. Ta koostub mitmest osast. Pealmise kihi moodustab tihe kude, umbes kämmal läbimõõdus. Selle all on kivikõva koorukesega pikergune pall — päris pähkel ise. Saagides või raiudes koorukese puruks, leiame, et selle seesmist külge katab umbes kahe sentimeetri paksune valge liha, mahlakas ja puhas, maitselt umbes nagu harilik pähkel. Palli õõnsust täidab rohekas mahl — kookospüm. Raske on kujutella midagi karastavamat ja meeldi vamat, kui see jook. Mulle pakuti seda esmakordselt Läti konsuli mr. De MeTi kookospalmide istandikus Co lombos. Olin üllatatud ja jäin samast hetkest alates igapäevseks pähklipiima tarvitajaks. Tseilonis on nimelt väga halb vesi. Teda filtreeritakse ja keedetakse, enne kui kõlbab joogiks. Sellepärast tarvitavad kõik võõrad ning rändajad siin peamiselt soodavett ja ingveri õlut. 52
Mina aga leidsin, ja kuulsin seda hiljem teisteltki, et kõige nauditavam jook on pähklijook. Mingipärast tun dub ta ikka jahe olevat, ka siis, kui vili juba varemalt — eelmisel päeval — puust alla toodud. Pärismaalane avab pähkli ütlemata osavalt. Alul tehakse kesta ülemisse otsa, kus iseendast juba kolm umbset avakohta, paras auk, mille kaudu, kummutades pähklit, tühjendatakse selle vedelik. Siis purustatakse osava löögiga kest ning tehakse selle killust pisike lusi kas, mille abil süüakse toitev seesmise poole kiht. Pähk leid võib saada igal pool ning igal ajal. Ei leidu säärast küla, säärast jaama ega säärast elamut, kus ei võiks 5—10 tsendi eest osta ilusat pähklit. Farmerite pool kostitatakse teid selle õnnistatud viljaga jumalamuidu. Minu sisemaisil rännakud oli mitmeid päevi, kus ma hommikul tubli pruukosti sõin, aga pärast kogu päeva jooksul end ainult kookospähklist ja banaanidest toitsin. Leidsin olevat selle küllaldase ning kosutava. Kui pähkel küpseks muutub, siis kahaneb vedelik poole võrra, muutudes ühtlasi värvilt valgeks. See on kookospüm, mida antakse hinnatava kastmena toitude juurde ja millest valmistatakse õlisid. Viimased pole ka Euroopale suurepärase delikatessina tundmatud. Saagopuder, mis muidu suurem asi pole, maitseb Tseilonis, tänu kookospümakas imele, lausa taevalikult. See jääbki edaspidi mu ihaldatavamaks maitseroaks. Muidugi ei mõelnud loodus inimese peale, kui ta pikkadel arenemis-aastatuhandeil kookosvilja selliseks kujundas. Piim pähkli sisemuses on määratud idanevale palmile joogiks, ja kestaalune liha — toiduks. Ei pea unustama, et kookospalm on ookeanirannikute puu. Küps pähkel, pudenedes puust, pidi rändama vahel tuhandeid kilomeetreid, kuni leidis endale uue ranna, millel kinnitudes algas idanemist. Vesi ümberringi oli soolane. Kui noorel idukesel poleks kaasas olnud oma joogi- ning toidutagavara, siis oleks ta enne juurte kasvamist pida 53
nud surema janu ning nälja kurnatusse. Paks koekiht aga, mis ümbritseb seesmist kesta, kaitseb lainetel uju vat vilja rikete kui ka hammustamishimuliste loomade eest Nüüd hoolitseb inimene ise palmide sigivuse eest. Tseiloni rannikut kogu selle ulatuses katab tihe palmipuude mets, paiguti kuni kolmekümnekilomeetrilises laiuses. Puude umbkaudsetki arvu ei teata tänapäev nimetada; aga kui meeles pidada, et vabrikud õgivad iga aasta üle miljardi pähkli ja et keskmine palm annab aastas 50—60 pähklit, süs on iseenesest juba õigustatud imestusega pead kõigutada. Tseiloni maa-ala on ainult poole suurem Eesti vabariigi omast. Meil ei ole mände nii palju, kui Tseilonis kookospalme. Tutvusin mr. De Mel’i vabrikus kookospähklitööndusega. Kõik osad sellest puust kasutatakse eranditult. Vilja ümbritsevast tihedast koest valmistatakse korve, vaipu, nööri, odavat kotiriiet, porandaharju, pesunuustikuid ja palju muud. Enamalt osalt toimub see produkt sioon käsitsi, kuid mõned osad, nagu harjade ja riide valmistamine, on mehhaniseeritud. Pähklikoorest valmistatakse lusikaid, kamme, tuha toose ja mitmekesiseid toidu- ning jooginõusid. Ka seda tööd tehakse jaolt kätega, jaolt masinatega. Mis mind kõige rohkem üllatas, oli kookosesüsi. Seda tarvitatakse eriti kuumade ääside jaoks. Too produktsioon on aga pisike ega mängi saare majanduses nimetamisväärset osa. Palmitüvi läheb kütte- ja ehituspuuks. Ka keppe, puunikerdusi ja mööblit valmistatakse sellest. Lehtedega kaetakse katuseid ja härja vankreid. Ainult juured jää vad majanduslikult kasutamata. Kütteks nad siiski kõlbavad. Lõppeks oleks veel nimetada palmiviina — arakat, mida saadakse selle kuningliku puu mahla käärimisest, ja kookosjahu ning -tangu, mida segatakse riisiga ülimalt omapärase toidu — curry — valmistamiseks. 54
Paljud tamulid ja singaleesid elavadki ainult kookospuude kasvatamisest. Esineb sääraseid rikkaid plantaatoreid, kes omavad üle saja tuhande puu. Mr. De Mel’i tehased asuvad Colombos. Teda pee takse sün õigusega rikkaimaks härraks. Mul oli ta juurde soovituskiri Läti saadikult härra Wesmanis’elt Londonist. Läksin ühel vabal pärastlõunal. Härra De Mel oli otse kohe nõus näitama tehaseid ning tuli ise saatjana kaasa. .Sõitsime aristokraatseimate „Tsinnamomi aedade" kaudu. Härra Mel osutab toredaimale bungalow'le, sõnades: „Siin asun ma ise." Vähese aja pärast: „Siin elab mu poeg.“ Süs jälle: „Äga siin asuvad mu vanemad ja selles majas olen ma sündinud." Nime järele võiks pidada teda jumal teab kelleks, aga ta on ometi puhastverd singalees ja toonitab ka ise seda teatud uhkusega: rikas mees võib olla mistahes; ta ei tarvitse kadestada eurooplast. Buddismile on ta ometi pööranud selja ning hakanud kristlaseks. Pojast koolitas koguni katoliku preestri. Äkitselt seisatub auto tüüpilises aedlinna tänavas ilupõõsastega kaunistatud värava juures. Mis nüüd? Sel gub, et olemegi jõudnud tehastesse. Vastasoleva maja seinalt paistab silt pealkirjaga: „Museum“. Seal tutvusta takse mind üksikasjaliselt kõigi Tseiloni tähtsamate saadustega, alates riisist ning lõpetades kalliskividega. Seletusi jagab härra De MeTi vabrikute juhataja — Tseilonis sündinud inglane. Vahepeal ulatatakse, mui dugi, kruuk kookospähklipiimaga. Siis veereb muuseumi ette imelik sõiduk: madal nagu meie maa kivivedamise käru, aga varustatud istmetega ja mootoriga. Sellega algab sõit mööda suurepäraseid palmipuiesteid, mille ääres asuvad siin ja seal üksikud vabrikuhooned. Ei oleks eales kujutelnud tehaseid sää rases ilumetsas. Majad on enamasti lahtised, moodustades vaid katusealuse. Töötamine toimub vabas õhus ning on ses mõttes, teadagi, palju tervislikum kui meie vab 55
rikutes. Ainult mõned hooned, nagu katlamaja, on seintega. Puhtus kõikjal eeskujulik; töötegijateks tamuli ja singaleesi mehed ning naised. Punutakse vilkalt korve ning matte, klopsitakse masinate abil harju ja luudi, treitakse tooli- ning lauajalgu, pannakse mööblit kokku. Kõik nagu Euroopaski, ainult töölised on kolmveerand alasti ja ümbrus eksootiliselt omapärane. Konsul De Mel pole üksnes palmiplantaator ja suur kaupmees, vaid ka grafiiditööstur. Grafüdi väljavedu moodustab Tseiloni üldekspordis kookossaaduste, tee ja kummi kõrval tähtsaima artikli. Muist hooneid palmimetsas kuuluvadki grafüditööstuse alla. Toores grafiit veetakse süa vagunettides. Kõige pealt läheb ta lõhku misele; süs loobitakse ta hulgast välja graniidi- ja laterüditombud, umbes nagu põlevkivist paetükid. Sääraselt ettevalmistatuna läheb saadus hakkimismasinasse, kus puruneb herneterasuurusteks tükkideks. Kuid puhas pole ta veel kaugeltki; ikka leidub veel ta hulgas võõrasaineid. Jahvatuskividesse peab aga minema ehtsaimast ehtsam aine. Ei aita süs muu, kui mobiliseeritakse suur kari tütarlapsi, kes üksikute tükkide kaupa sõrmitsevad läbi kogu purustamismasina toodangu. See on äärmiselt tähelepanupingutav ja igav töö. Võõrasaine on grafiidiga kokku puutudes muutunud värvilt samasugu seks läikivpruuniks kui grafiitki. Ainult terane silm märkab vahe. Tüdrukud istuvad või kükitavad tsementpõrandal; noppides nina all asuvast sõmerahunnikust puhtaid grafiidikillukesi sõelataolisse anumasse, loopides ühtlasi kõlbmata ainete tükid kõrvale. Palka makstakse neile töörohkuse järele. On kurb ja kahju näha neid noori olendeid seal vintslemas. Nad kannavad väikesi jakikesi, umbes nagu meie naiste rinnahoidjad, ja musta mähist puusade ümber. Puhtad on nad ülimalt, kuid see on grafüdi puhtus, grafiidi läige. Ei seleta mu silm mingit värvivahet nende
50
piha ja sõelakogutud grafiidi vahel. Nad kummarduvad oma töö juures kuidagi ääretu alistuvalt ja gratsiöösselt. Ilusad on nad otsekui need luulelised, milliseid kirjuta vad head meistrid heal inspiratsiooni silmapilgul hea pliiatsiga — grafiidiga. Võiks vaadelda neid tundidekaupa, kui see mitte nii nukker poleks. Meie möödudes sirguvad nad põlvedele püsti, pane vad käed kokku, pihud vastamisi, ja teevad kerge kum marduse. See olevat tamulite tervitus. Konsul De Mel on euroopaliselt haritud härra. Ta veedab sagedasti oma jõudeaega Pariisis, Nizzas ja Biarritzis. Tal on uhke kodu ja mõnetuhandeköiteline raamatukogu. Londonis olles olevat ta hr. Vesmanis’ele hoobelnud, et ta on oma töölistele nagu isa. Naised nutvat, kui ta lahkub, ja mehed olevat kurvad. Seda suurema rõõmuga aga pidavat tervitama töölised teda pärast — tagasitulekul. Pongikäiguga ning muusikaga võetavat teda vastu. Ka minule ei mallanud isand De Mel nimetamata jätta, et ta elab oma töölistega nagu üks pere. „Minu tööliste hulgas ei leidu ühtki sotsialisti ega kommunistil" tõendas ta uhkeldavalt. Ma usun ka, et tal on õigus. Klassiteadlikku prole taarlast ei leidu ta tehastes ja kaevandustes. Marx’i ja Engels’i nimi on siin veel tundmatu. Aga mis puutub tollesse absoluutsesse kodutahusse ja perekondlikkusse, süs lubagu hr. De Mel mind natuke kahelda. Ma ei hinda toda perekondlikkust liiga kõrgelt, sest olen harju nud endastmõistetavaks pidama, et perekonna piirides valitseb enam-vähem ühesugune kultuur ning mugavus kõigile. Vist vaatab ka tamul tolle kristlasest leivaisa isalikkusele pisut kõõrdi. Nagu pärast kuulsin, ei ole ka härra De MeTi vabrikud üle-indialise ametiühingute liidu mõjuavaldusest päris vabad. Järgmisel hommikul läks sõit pisut kaugemale, — lõuna suunas Kurnagalasse. Seda tunnet mul siiski ei 57
olnud, et Colombo lõpeks ja kookospuude puiestik vähe neks. Järjest uued bungalow'd, savihütid ja toredad asfaltteed. Veider on aga näha, et maapind paiguti praguneb. Sügavad kraavid, otsekui mustad, prügised verihaavad tungivad paiguti teeni. Süs näed sama musti kulisid veeretavat kärudel pruune kivipaaku, mille nurgad päikese käes sädelevad. Mind viiakse ühe sügava kaevusuu ette, mille küljed maraskised, mille põhi õudne. Alt kostab kopsimine ja inimhääled. Õõtsuvad praamid sõidavad lõhestikku mööda edasi ning tagasi. Viimaks märkan veel, et kaevurakked trepikujuliseks on taotud ning et seal grafiidikarva inimputukad siblivad. See ole vatki kaevandus. Sõidame praamiga alla ja näeme taevast enda pea kohal pihulaiuseks kahanevat. Õhk ei olegi enam õhk, vaid umbne, tinaraske leitsak. Kopsud ei jaksa nii palju neelata kui hinge seeshoidmiseks vaja läheks. Juba lühike kallusklemine praamil mõjub peaajule ja annab end nagu vasaralöökidega meelekohtadele tunda. Galeriidesse ei pääse me üldse, sest need on määratud vaid ronimi seks ja lamamiseks. Pole meil rüdeidki, mis paneksid vastu immitsevale grafüditolmule. Ometi vingerdavad maapragudes inimesed. Nad mur ravad seal raudkõvu kihte ja lohistavad neid tükikaupa avause poole. Need on kulid Louna-Indiast inimesed, kes poeksid silmusessegi, kui selle eest tasutakse. Need on elavad pliiatsid, millega kirjutatakse higistnõretavaid peatükke töö-ajaloosse. Kohalik tamul ei lähe maa alla. Veel vähem teeb seda singalees. Aga „kulid“ lähevad. Kui ma edaspidi veel pliiatsit peaksin tarvitama (harva ma seda küll teen), süs pean ikka ning jälle mõtlema neile töövägilasile, kui ka noile grafiidikarvalistele tütar lastele, kes saledalt ja imeõrnalt painduvad hiilgavate sõmerakuhjade vahel. Kulide barakke nägin ainult eemalt. Need on kitsad ja pikad nagu kaubarong, muudkui ühest tükist. Katus 58
plekist, seinad laudadest. Ümberringi paljas maa ja pal mide tüvestik. Seal lamab neid mehi kõigis mõeldavais poosides. Kas oskab ükski neist lugeda seda, mis kir jutatakse nende käsivarrest tulnud grafiidiga? Asjatu küsimus. Vist kõik nad suhtuvad valgete inimeste maa ilmasse õige kriitiliselt, kuid ometi võitleb valge tööliskond ka nende tuleviku eest. Töövõimaluste mõttes kujutab Tseilon enesest võrd lemisi õnnelikku nurgakest maailmas. Siin ei tunta töö puudust. Iga aasta tuleb umbes 50 tuhat tamulit India sisemaalt (peamiselt Dekhanist) Tseilonisse hooajatööle. Nad valguvad saarel laiali, — kes riisipõlde mulistama, kes kummi- ja teeistandikkudesse, kes metsatööle, grafiidikaevandustesse jne. Kõiki neid hüütakse ühise nimega kulideks, sest nemad osutusid selleks odavaks tööjõuks, mis endised hiina sisserändajad maalt välja võistles. Püsivat teenistust pakuvad kulidele linnad rikšameeste, koormakandjate ja tänavasillutajate ametite näol. Singalees ise, kui tal põldu ja palme pole, katsub kergemat ja intelligentsemat tööd leida. Samuti pärismaalane-tamul. Nad on okupeerinud alamaastmelised ameti kohad, politseiteenistuse, raudtee ja ärid. Ka iseseisvad väikeettevõtted, nagu pagari-, kingsepa- ja rätsepaärid ning hulk muid on peaaegu eranditult nende käes. Suur äridest kuulub küll lõviosa inglastele, aga singaleeside konkurents on selgi alal tugev. Üksnes võõrastemajad ja laialdasemad istandikud kuuluvad peamiselt valge tõu esindajaile. Palju vägevaid maahärrasid istub siin veel Portugali ja Hollandi valitsemisaegadest saadik. Nad on end rasvaseks nuumanud, aga viimasel ajal kipuvad lood allamäge minema, eriti kummitöönduses. Keerulisem, kui kehalise töö tegijate küsimus, on haritud tööjõudude lugu. Tamulid ei hooli palju hari dusest, aga singalees ronib otsekui eht tõrvikumees ka kõige kitsamaist oludest ning pilkasemast ööst usinalt 59
esile. Ta elab, nii tundub mulle, praegu oma tormi ja tungi aega. Koolidevork katab tihedalt maad, kõrgemad õppeasutised lasevad poolsadade-kaupa uusi lendusid ilma. Kohtade hulk ei kasva põrmugi nii ruttu. Uustul nukate mahutamine osutub raskeks probleemiks. Pare matel kohtadel istuvad inglased juba endisest ajast ja traditsioonide põhjal kanduvad need ametid uutele ing lastele edasi. Mida peavad tegema omad intelligendid? Veel minu siinviibimise päevil tõsteti ägedat protesti selle vastu, et inglise administratüvvõimud eelistavad kohtade jagamisel eurooplasi (loe: inglasi). Pruuninahksel võivad suuremad kogemused olla, paremad atestatsioonid, aga ette jõuab sagedasti nooruke Lon donist. Küsimust käsiteldi ka valitsusnõukogus (parla mendis). Seal läks asi üsna ägedate sõnavõtmisteni, mida ajakirjandus põhjalikult refereeris. Muu seas heideti valitsusele ette, et see kunstlikkude abinõudega takistavat singaleeside ja tamulite kõrgema tehnilise hariduse oman damist Inglismaal. Tseiloni omi tehnikakoole ei peeta küllalt headeks. Inglise kõrgematesse õppeasutistesse aga võetakse tseilonlasi samadel kitsendavatel alustel, kui näit. prantslasi ja itaallasi. Kas tseilonlane ei olegi Briti riigi kodanik? küsiti kibedusega. Kahtlemata pidid need hääled Londomssegi kostuma ja seal mõtteid äratama.
00
V. MINEVIK JU TÄNÄPÄEV.
Tseiloni eluvormidesse on valanud rohkesti mitme kesisust see tähtis asjaolu, et saarel asub kaks suuremat rahvast, kelle kultuur, usk, elukombed ja traditsioonid põhjalikult erinevad: singaleesid ja tamulid. Singaleesid on arvuliselt suures ülekaalus. Neid loe takse ümmarguselt kolm miljonit hinge. Tamuleid ainult üks miljon. Selle juures peavad singaleesid end saare põlisteks elanikkudeks, kuna tamuleid käsitatakse hili semate sissetungijatena. Singaleeside päritolu on aarialik, nende keel lähedane muistsele sanskritile. Tamulid põlvnevad draavida tõugudest ja seisavad keeleliselt lähe dal teistele Lõuna-India rahvustele. Etnograafiline tüüp kummalgi rahval omab rohkesti silmapaistvaid tõutunnuseid. Pole põrmugi tarvis olla asjatundja, et tamulit juba välimuse järele eraldada singaleesist. Ehk küll singaleesid end ise saare päriselanikkudeks peavad, ei ole sellega veel mitte öeldud, et nad seda ka tõeliselt oleksid. Tseiloni ürgajalugu katab paks udu. Raske on otsida selle tihedusest tõtt. Teadusmehed jul gevad igatahes väita — ja neil on selleks vist küllalda selt põhjust —, et singaleesid, tulles India kaudu, tungisid saarele umbes poolteist tuhat aastat enne praegust aja arvamist, hävitades ning surudes maha sealse ürgelanikkonna, kes pidi seisma veel ääretult madalal arenemis astmel. Tseiloni viljakandev maapind ja hea kliima võimal dasid singaleesidel tugeva ühiskonna ning vägeva riigi 61
loomise. Kultuuriliselt oma aja rahvaste esirinda kuulu des, panid nad saarel oma korralduse ja oma rakendused maksma. Nad lõid Põhja-Tseilonist eeskujuliku põllutöömaa Ja asutasid suure linna Anuradhapura, mis püsis nende pealinnana ligi kaks aastatuhandet. Too oli suur õitsenguaeg. Mitte üksnes saare kuivad kiltmaad ei muu detud kunstliku niisutuse abil saagirikasteks väljadeks, vaid ka kunstid ja teadused arenesid ennenähtamatult. Anuradhapura tolleaegsed ehitised on võrreldavad üksnes Egiptuse püramiididega. Loomulikult pidi singaleeside riigi rikkus põhjapool sete naabrite kadedust ning saagihimu äratama. Tamulite röövkäigud Dekhani poolsaarelt muutuvad järjest sagedamaiks. Nende iseloom on rüüstav ja halastamatu. Vallutatud kohtades tapetakse elanikud, hävitatakse kü lad. Lõppeks õnnestubki tamulitel singaleese Põhja-Tsei lonist välja suruda, milleks rohkesti kaasa aitavad vaimu likkude omavahelised tülid ja väepealikute äraandlikkus. Õitsev kultuurimaa langeb barbarite saagiks. Ei mõtle enam keegi nüsutamiskanalite korrashoiule ega hinnata enam ajaloolisi ehitisi. Saare põhjapoolne osa muutub uuesti kuivaks, kasutamiskõlbmatuks kõrvedžungliks, Anuradhapura —- usu, kunsti ja teaduse linn rohtub, sammaldub, kõduneb. Singaleesid rajavad endale saare mägisel keskmaal uue pealinna Kandy. See ei tõuse küll kunagi Anuradha pura vääriliseks, on aga ometi suur ning vägev küllalt Kindlasti võiks ta tamulitele edukalt vastu panna, neid ehk väljagi peksta saare veergudelt, kuid despootilisele riigile omased troonitülid salakavalate preestrite ning munkade telgitagusel õhutusel nõrgestavad rahva vastu panu. Kojarevolutsioonid ja võimuhaarajate karmus ning hoolimatus riisub usu ning lugupidamise riigivõimult. Maa laguneb iseseisvaiks despootiaiks ja tamulid mängivad järjest tähtsamat osa. Juba pääsevad Kandy troonilegi tamuli tõugu mehed. , 62
Samal ajal algab eurooplaste ekspansioon — kõige kaugemategi meretaguste maade sõjaline ja äriline vallu tamine, Tseiloni kallastele ilmuvad esimesed eurooplaste varustatud salgad XVI sajandi alul. Nimelt kinnitavad portugallased 1507. a. oma kanna saare lõunarannikule. Nad vallutavad muu seas Galle kindluse ja arendavad omalt poolt selle muldvalle. Ka rajavad nad endale uue kindlustatud seisupaiga praeguse Colombo kohale. Eks sellest tulegi Colombo südalinna nimetus — Fort Peale kõige muu asuvad portugallased „pimedaid paganaid", kes oma enamikus budda usku tunnustavad, kristliku „armuõpetuse“ juurde juhatama. Nagu teisiti ollagi ei või, toimub see tule ja raua abil. Kogu rahvas pöördub vihas nende vastu ja nad ei saagi muud, kui pidada järjest verisemat võitlust Kandy kuningriik püsib edasi; sissetungijatel ei õnnestu seda vallutada. Poolteist aastasada hiljem tõuseb portugallastele kar detav konkurent hollandlaste näol. Need ei ole üksnes sõjamehed, vaid ka diplomaadid. Fanaatilise usu ase mel pakuvad nad saare päriselanikkudele kõige reaal semat äri, kuid toetudes seejuures endastmõistetavalt sõjariistade jõule. Õnn naeratabki neile ja 1656. a. lahku vad portugallased lõplikult Tseilonist. Äga ka uutel pere meestel — hollandlastel — ei ole kauaks asu: nad pea vad taganema maakera suurema äri- ning sõjajõu — inglaste ees. 1796. a. võtavad inglased saare rannamaad, mida vahelduvalt valitsenud portugallased ja hollandlased, oma võimu alla. Mitmed ekspeditsioonid läkitatakse sisemaale. Mehed surevad malaariasse ja teistesse tõbe desse. Iga kamaluke uuestivõidetud pinda maksab hulk raha ja inimelusid. Kuid ometi õnnestub inglastel see, mida hollandlased ja portugallased asjata olid püüdnud: Kandy kuningriik alistub. Viimane Tseiloni pärismaalastest valitseja Sri Wickrama Raja Simha lan ges ühes Kandy trooniga 1815. a. Tollest ajast peale peab Tseilon korraldama oma elu sootuks uutel alustel. 65
Teadagi ei tulnud inglased siia maarahvast Õnnelikuks tegema, ei püsi nad ka praegu sün mingeil ideelisil põhju sil, aga tõde peab siiski tunnustama: Tseilon on viimasel kahel sajandil jõudsalt arenenud ja kultuuristunud. Rahva rahulik areng oli uute — püsivate — peremeeste võimu all kindlustatud. Saarele punuti tihe raudteedevõrk. Maanteed ei ole mitte halvemas korras, kui Inglismaal eneses. Sadamatest arendati eeskujulikule järjele Co lombo. Kõik see mõjus saare majanduse tõstmiseks ja heakorra loomiseks kaasa. Euroopalised kombed ja euroopaline arusaamine tun gib nü koolide kui suhtlemise laienemise kaudu järjest sügavamatesse rahvakihtidesse. Kasüvaim, mis Tseilonis vist kunagi nü tugev pole olnud kui India mandril, elab kõigi tunnuste järele otsustades viimseid päevi. Riigi võim ei tee vahet kõrge ega madala kasti vahel. Nähes, kuidas eurooplased igast kastist inimestega — ka kõige põlatumad ning halvemad hulka arvatud — suhtlevad, end mitte „määrida“ ning „roojastada“ ei karda, hakkab pärismaalanegi kaotama püha aukartust kastide kõik võimsusse. See tähendab rahva demokratiseerumist, kõi kide üheõiguslust, ilma milleta ei saa olla edukat kultuuriarendamist. Kõige hinnatavam aga, mis praegused peremehed maale alaliste kodusõdade ning vägivalla asemele tõid, oli õiguslik kord. Varandus on igale mehele kindlusta tud. Ei või karistada kedagi muidu, kui kohtu läbi vasta vate seaduste põhjal. Mõteteavaldamine on vaba nü sõnas kui trükis. Singaleesi teatris — Zower Hall Colom bos — pandi näiteks Mahatma Gandhi viimase rännaku puhul suur meeleavaldusekoosolek toime, kus kõnelejad kõige otsesemalt toonitasid, et Tseilon, samuti kui India, täielikult iseseisvaks soovib saada. Administratiivvõim ei keelanud neid avaldusi. Ma ei oska lugeda singaleesi ja tamuli ajalehti, aga nagu mulle tõendati, käsitlevad nad Briti riigist lahtilöömise küsimust enam-vähem igas 64
Äst. — Reisuldrjad 'fseiloništ.
Kõrgemasse kasti kuuluv singalees.
Roodia neiu Tseilonil.
numbris. Kindlasti tuleb inglastel see maa kord maha jätta — muidugi vastava kokkuleppe põhjal, mitte veriste löömingute tagajärjel, — kuid need väärtused, mis loodi siin Inglise võimupäevil, jäävad püsima väärtusliku lisana saare senistele saavutistele. Tulles tagasi rahva juurde, vaatleme kõige pealt singaleese. Neil on unistav hingelaad ja habras keha. Ühel osal neist on pikk, peen kasv, mille juurde kuulub kitsas nägu hästiarenenud, terava ninaga. Nad jätavad intelligentse, teatava määrani isegi aristokraatliku mulje. Juba laeval olles panin tähele, et mu singaleesist kaas reisijatel olid suured, unistavad silmad. Pärast nägin sedasama igal sammul. Isegi teenijad võõrastemajades ning test-house ides leiavad vahel mahti hetkeks seisatuda ja vahtida endassesüvenenult kuhugi kaugele. Nende kõnnak on enamasti aeglane ja tasakaalukas. Teine osa singaleese, kes ehk enam puhast tõugu ei esita, on kasvult tugevamad, näolt ümmargusemad ja liigutustes kärsitumad. Nad jätavad argipäevse mulje ja tunduvad vaimult maa küljes kinni olevat. Suurem hulk neid, nii näib mulle, kuulub kammekandvatesse kastidesse. Juuksekasv on neil tugev, vahel kähar. Nina on neilgi hästi arenenud, kuid mitte terav. Tamul erineb singaleesist juba nahavärvi poolest, olles hästi pruun, peaaegu must. Kondid on neil tugevad, lihased samuti. Nad on otsekui loodud raske töö jaoks. Loomu poolest tuletab tamul meelde alalist askeldajat, kellest aga alati öelda ei saa, et ta väga arukas oleks. Valdav enamik tamuleid on lühipealised. Ninad paksud, kuid lühikesevõitu. Kasv keskmine. Näed neid ikka raskematel töödel, eriti riisipõldudel. Usun, et see on töö kas, arenemisvõimeline rahvas. Läbisaamine tamulite ja singaleeside vahel olevat, nagu tõendatakse, kõigiti sobiv ja korralik. Ajaloolised vihavaenu põhjused ei saa tänapäev enam osa mängida. Mõlemad rahvad loevad end Tseiloni isamaalasteks ja tahavad oma kodumaa õitsenguks kaasa 5
K. Ast. — Reisukirjad Tseilonist.
65
töötada. See ei tohiks neil raskem olla, kui näiteks soomlastel ja rootslastel meie naabervabarngis. Praegune valitsev võim tunnistabki mõlemad rahvad saare pärisrahvasteks. Kõik ametlikud teadaanded ilmu vad kolmes keeles. Ka tänavate nimelauad ja poesildid esitavad kolme keelt. Colombos paigutatakse inglise keel esikohale, mujal aga keskele. Teatrikuulutused ja muud eralaadsed avaldised ilmuvad harilikult ühes keeles, vas tavalt rahvusele, kelle jaoks nad määratud. Ingliskeelsed ajalehed avaldavad pikki ning põhjalikke artikleid päris maalaste seltskondlikust elust, mis peamiselt sellega sele tatav, et nü inglise lehtede kaastöölisteks kui ka lugeja teks on enamikus singaleesid ja tamulid, hoolimata nende eneste arenenud ajakirjandusest. Sün ei julge isegi vana meelne „‘Cimes“ võtta India ja Tseiloni rahvusliku lii kumise vastu hukkamõistvat seisukohta. Meeste rõivasüs on mõlematel rahvustel ühesugune: lina puusade ümber, pintsak pealmise kehaosa katteks. Tamulid tarvitavad vahel ka peamähist. Singaleeside pea on alati katmata. Tamulid-töölised (võib-olla ka mõned singaleesid) käivad enamasti ilma pintsakuta, see täh. palja ülemise kehaga. Õieti ongi pintsak eurooplastelt laenatud ning levinud sadamalinnade kaudu saare sise maale. Indiast tulnud kulid kui ka muidu raske töö tegijad põldudel ja teedel ei kanna rõivaid. Nendele piisab väikesest rätistki, mis seotakse jalgade vahelt läbi. Sihuke mees on otsekui söesegusest vasest valatud. Singaleesi naiste rõivastis koostub kahest iseseisvast palast: pisike jakk, mida meie naised „taljeks“ hüüavad, ja palakas värvilist riiet seeliku aseainena. Meie silmale tundub säärane rõivastis kuidagi poolikuna, aga ilus ja nauditav on ta ometi. Kuna käsivarred ja keskmine osa pihast paljaks jäävad, sus tõstab see ülikond naiste kehavormi, mis singaleesidel ikka laitmatult sale, võluvalt esile. Maal kahaneb jakk harilikult lihtsaks rinnahoid jaks, mis noorte neiude juures päris loomulikuna tundub, 66
vanemate naiste juures aga esteetilisi tundeid kipub riivama. Tamuli naised oskavad end katta ühe ainsa kirju linaga, kuid näib siiski, nagu kannaksid nad hästi mo
dernset pallikleiti. See lina laotatakse kõige pealt puu sade ümber ja heidetakse süs üks ots üle rinna ning vasema õla seljale, kus kinnitatakse vöö kohale, kas keset selga või pisut vasema puusa pool. Rõivastuja oskusest oleneb anda oma välimusele soovikohast erinüanssl. Rind on ühel rohkem, teisel vähem kaetud. Üks paneb rohkesti volte puusale, teine laseb riide sile 5!
67
dalt ning õhuliselt langeda. Ikka avastad mõninga isiku lise joone. Rinnad jäävad selle katmisvüsi juures kum maltki küljelt nähtavaks, eriti kummardumise juures. Noortele sobib see hästi ja maal käivadki nad peaaegu katmata rinnaga. Üldiselt aga on tamuli naiste rinnad suured ja kui nad vanemas eas lohakalt rippuma jäetakse, ei aita see naise ilu tõsta, vaid vastuoksa — rikkuda. Teine tamuli naiste rõivastumise defekt seisab liiga küllases ehete kandmises. Ei aita sellest, et rõngastatakse hõbevõrudega käsivarred ning jalasääred; ka ninna ja kõrva pistetakse tilgutid ja rõngad. See mõjub aafrika likult, tuletades tahtmatult meelde metsrahvaid. Tamuli naiste rõivastis on siinses kliimas praktilisem singaleeside omast ja sellepärast näemegi noori singaleesi naisi tihti kasutavat tamuli kirjut palakat. Euroopa mood ei ole veel sütmaa naiseni tunginud, ka kõrgemates ning rikka mates kihtides mitte. Ei suuda otsustada, kas on see neile naistele kasuks voi kahjuks. Igatahes meeldib meeste juures euroopa rõivastis mulle rohkem kui rah vuslik rüü. Kehapuhtuse eest hoolitsemine seisab pärisrahvaste juures kõrgemal, kui arvata võiks. Igapäevne pesemine on üks paratamatuid toiminguid. Osalt nõuab seda juba usk, kuid peamine põhjus seisab siiski kliimas ja harju muses. Kui ühtki suplemisvõimalust ei ole, siis loobitakse endale kapaga jahedat vett kaela. Ka reisijaile võimal datakse see mõnu. Heades võõrastemajades on igal toal oma vanniruum sooja ning külma veega. Keskpärastes hotellides — eraldi paar vannituba. Erimaksu vannitarvitamise eest ei nõuta. Pesemist loetakse nüvort kohus tuslikuks, et kui sa ise ei taipa vanni minna, siis tuletab teener sulle seda meelde. Ainult Kalutaras lõunarannik, 50 müli Colombost — ööbisin säärases hotellis, kus pere mees mulle soovitas minna jõkke; ta ise olevat sealt poole tunni eest tulnud; vannituba neil ei olevat. Rest-house'ides on igal toal vanniruum, aga ei ole 68
vanni. Seal peab kas püsti seistes endale vett kaela uhtma või istuma lapsepesuvaagnas, misjuures vesi kraa nist kaela kukub. Mugav see just ei ole. Mööda minnes olgu märgitud, et test-house’id on valitsuse poolt asutatud
Rikas singaleeslanna.
ja rest-house’i pidaja on valitsuse palgaline. Hinnad kindlad, võrdlemisi mõõdukad. Rännates maal kütkestab reisija tähelepanu koolilaste rohkus. Näed neid raamatukandamitega vastu tulevat või mõne suure puu all poolringis seisvat, tahvlid käes, näod mõttes. Vahel seatakse nad ka nelinurka kükitama. Süs seisab õpetaja ruudu keskel. Muidugi tehakse ka koolimajades tööd, aga see pole küllalt mugav. Ruumid 69
on seal kitsad ja vaheseinad sedavõrt puudulikud, et eraldumisest õieti juttugi pole. Õppekavadelt ja vaimult on need head ilmlikud koolid. Ei ole sugugi võrrelda Islami maade koraani tuupimise koolidega. Õpisundus (kõigile lastele) maksab juba kaheksandat aastat. Varem polnud sellele mõeldagi. Täiskasvanud pärismaalastest on vaevalt pooled kirjaoskajad. Õppekeel rahvakoolides on kas singaleesi voi tamuli oma, vahel ka molemaci. Inglise keel on ainult üheks õppeaineks. Keskkoolides aga minnakse inglise õppekeelele üle. Minule valmistas lausa teravuseni tunduvat hea meelt nende vabaõhukoolide vaatlemine. „Seal on tule vane Tseiloni" mõtlesin ma: „Seal idaneb Euroopa seeme igivanal idamaisel pinnal. Igal pool — ka sün raja takse aluseid tulevaseks ühiseks inimkonnaks." Tseiloni ürgrahvastest on säilinud meie päevini ainult tibatilluke salk veddasid. Nende täpsat arvugi ei teata; igatahes ei tõuse see palju üle tuhande. Nagu kuulda, seisvat nad veel metsinimese astmel. Sinna nad vist jäävadki. Küla-veddad, kelle õlult metsmehelikkus juba maha heidetud, polegi veddad: nad räägivad tamuli keelt ja sulavad tamuli rahvusse. Mina muidugi ei näinud ved dasid, nagu ei näe neid teisedki huvireisijad. Mõned autorid arvavad ka roodiaid Tseiloni ürgrahvuste hulka, kuid see on käegakatsutav eksitus. Roodia pole mitte rahvus, vaid kõige põlatum kast inimesi. Võib olla kujutavad nad Tseilonis sedasama, mis India mandril chandala. Veel paarikümne aasta eest ei tohtinud roodia naine katta oma rinda. Varem pidid nad käima sootuks alasti. Teel pidi roodia vastutulijaile juba kaugelt hoia tuse karjuma ning ise padrikusse pugema ootama, kuni teekäija möödub. Iga kokkupuude roodiaga, isegi kõnelus, loeti roojastavaks. Vanul ajul oli roodia tapmine karista matu. Kuidas tekkis säärane põlatud kast, on raske mõista. Arvatakse, et pakkuaetud kurjategijatest. Roodiate hulka täiendati iga aasta värske „sõnnikuga“: mõned 70
liigid kurjategijaid heideti roodia kasti. Muu seas karistati selliselt abielurikkujaid naisi. Inglise riigivõim vabastas need õnnetud olendid elavaltmaetute surnuaialt. Kuid jäädes truuks oma harju mustele, asuvad nad praegugi eraldatud külades, suhtlevad ainult omataolistega ja abielluvad ainult omavahel. Nende arv on suurem kui veddade oma: ümmarguselt kolm tuhat.
71
VI. EUROOPLASED TSEILONIS.
Kaugetes ookeanitagustes maades, kus päriselanikkond moodustub värviliste rasside esindajaist, on isegi turist huvitatud kokkupuutest eurooplastega. Minu või malused ses suhtes polnud kuigi suured, aga mõned hinnatavad tutvused jäid ometi maha. Eriti kasulikuks osutus mulle tutvus populaarse John Hagenbeck iga, kes asub Colombos. Arvatavasti on suurem hulk lugejaid kuulnud seda nime — tänu Hagenbeck’ide eeskujulikule loomaaiale Hamburgis. John Hagenbeck, kellest siin jutt, on Ham burgi Hagenbeck’i noorem vend. Ta asus juba poisikesena Tseiloni elama ja on kodustunud sün lõplikult. Omab laevamaakleri-kontorit Colombos ja varustab Euroopa tsirkusi, loomaaedu kui ka teaduslikke asutisi kõige mitmekesisemate neljajalgsete, roomajate ning lindudega troopilistest maadest. Ta üksi on saatnud Euroopasse rohkem elevante, ahve ja madusid, kui teised eksportöö rid kokku. Ilmasõja lahti puhkedes tabas seda kummalise elu kutsega meest raske katastroof: inglased saatsid ta Tseilonist välja, ilma et oleksid andnud talle ühtki tundi aega asjade ning äride likvideerimiseks. Tühjade taskutega leidis ta end järsku Sumatra saarelt. Saksamaale jõudis salaja pärast seiklusrikast põgenikuteekonda, saades maitsta kibedusi ja riskeerides eluga. Ta ise jutustab sel lest oma raamatus: „Kakskümmend viis aastat Tseilonis . Nimetatud teoses, mis huvitavalt ja asjatundlikult, kuigi pealiskaudselt, kirjutatud, avaldub John Hagenbeck 72
tõelise Tseiloni patrioodina. Ta armastab ja ülistab seda maad; suhtub soojalt nii inimestesse kui loodusse. Teos lõpeb sõnadega: „Ma olin nüüd vaba; aga minust eemal lamas lõpmatus kauguses mu purustatud õnn, mu troo piline paradiis — Tseilon.“ Raamat on ilmunud 1922. aas tal ja tundub jumalagajätuhüüdena Tseilonile. Seda suurem oli mu üllatus leides autorit just sealt, kuhu poole lendasid ta unistused — Colombost. Jälle peab ta sün laevamaakleri-äri ning kaupleb väikselt ka loomadega. Endisest rikkusest on säilinud vaid varemed. Aga ta lööb sellele käega ja ütleb, et ei soovigi muud, kui saata oma päevad rahulikult lõpule. Euroopa olevat talle — liiga võõras. Ma sain juhtumisi John HagenbeckT lähedaseks naab riks. Olin võtnud endale toa Forfi südames „Globe HoteTis" ja võisin näha läbi söögisaali avatud akende iga askeldust, mis toimus vastasolevas HagenbeckÜ kon toris, ka vanahärrat ennast, kes popsutas hommikust õhtuni piipu, kohutavalt suur paberitevirn nina all. Vii sist, kuidas ta kõnetas inimesi ja kuidas inimesed talle vastasid, tulin otsusele, et see peab olema lahtise peaga vastutulelik härra, ning tegin talle visiidi. Tollest silma pilgust peale rändasin ma Tseilonis tema näpunäidete järele ning tema soovituskirjadega. Avaldan nende rida dega talle tänu. Üldine eurooplaste arv Tseilonis (lihtsuse pärast arvan eurooplaste hulka ka buurid ning puhastverd hol landlased, kes tulnud süa Lõuna-Äafrikast) kõigub üheksa ning kümne tuhande vahel. Kõige rohkem asub neid Colombos. Maal kui ka väiksemates linnades on euroop lane võrdlemisi haruldane võõras. Teda armastatakse silmitseda ja lapsed jooksevad talle järele. Seda uudis himu tingib küll peamiselt pärismaalaste naiivsus, sest õigupoolest ei tohiks eurooplane siin enam mingiks imetlemisesemeks olla: liiga ammu juba on tulnud Tseilonil te gemist teha Euroopaga ning sallida Euroopa hegemooniat. 73
Kolmel alal teotseb eurooplane Tseilonis: riigiametni kuna, ärimehena ja kolonistina. Töölise ja käsitöölise elukutse ei või arvesse tulla: seal konkureerib kohapealne odav tööjõud kõige leplikuma ning osavamagi eurooplase välja. Põllutööline — kuli — asub sün nii viletsates tingi mustes, et endine moonameeski Baltimaadel tema kõrval härrana näiks. Kulile makstakse 9 tsenti päevas, mis teeb kuu kohta keskmiselt 2 ruupiat 50 tsenti, sest puhkepäevad ja haigusepäevad arvatakse maha. Eesti rahas oleks see 3 kr. 40 s. Eurooplase käest võetakse restoranis ühe ainsa lõuna eest sama palju. Toiduks saab kuli peamiselt rüsi, harva ka kuivatatud kala ja veel harvem liha. Viimase vastu ei tundvat ta huvigi. Jutt tollest, nagu koguksid kulid Tseilonis endale raha ja algaksid Indiasse tagasi jõudes iseseisvat elujärge, on puhas luule. Peakski tal mõni penn peremehe käes hoiul olema, süs jätkub sellest ainult tagasisõiduks ja paarikuuliseks elamiseks. Kulide barakid on halvad ja inetud. Magatakse põ randal nagu silgud pütis. Süüakse toaläve ees primitüvseist puunõudest või kookospähklikoortest. Meie mõistete järgi on kuli nõudlikkus peaaegu sama madal kui töö loomal. Ori ei ole ta ometi mitte: töölt võib ta lahkuda ja ihunuhtlus kadus juba aastakümnete eest Asundustest ehk, nagu inglased neid kutsuvad, estate’idest on eurooplaste omad peamiselt teeistandikud. Kummitööndus seevastu on suuremalt osalt singaleeside kätes. Teadagi leidub ka eurooplastest kummüstandikkude omanikke, kuid mitte silmapaistvas rohkuses. Pida des meeles portugallaste ja hollandlaste okupatsiooni, mis ulatub otsaga XVI sajandisse, võiks arvata, et Tseiloni eurooplasest plantaator esindab põlise põlvnemisega isandamehe tüüpi, — orjaperemeest-aadlikku. Lugu ei ole aga kaugeltki nii. Praegune plantaator on enamasti esimese põlve tõusik. Külastasin kolme tee- ja kaht kummüstandikku. Igal pool leidsin ehtsa 74
kapitalistliku majapidamise, liiga kauge patriarhaalsest lihtsusest. Sissetulekud ja väljaminekud on kalkuleeritud täpsalt, raamatupidamine korralikul alusel. Kapital, mis mahutatud maaostusse ja sisseseadusse, on paljudel koor matud pangaprotsentidega. Niihästi tee kui kummi ümbertöötamine tooresainest turulesaadetavaks poolfabrikaadiks nõuab rohkesti masinaid. Alla 600—700 tuhande Ekr. ei ole midagi peale hakata. Istandikud on rännanud käest kätte; põliseid peremehi leidub üksnes erandina. Jutt, mida aetakse, ja unistused, mida unistatakse, on kõigil ühesugused: eurooplastel Euroopa, buuridel — Lõuna-Äafrika. Kõik ähvardavad minna tagasi, keegi ei kavatse jääda süa. Siin ollakse valmis askeldama kulidega, leppima palavusega, loobuma kõigist kultuurimõnudest; siin peetakse jahti vaid rahale, igatsetakse lüüa varandusi kokku, aga eesmärk on mujal: mugav villa kuski Rivieras või Kapimaal. Nähtavasti on eurooplasel ikkagi raske kohaneda selles kliimas, võib-olla veel raskem selles vaimlises nivoos. Linnades koonduvad eurooplased klubidesse. Colombos on neil ka teater. Suhtlemine singaleesidega toimub ainult ärilisel otstarbel ja seega kindlaksmääratud raamides. Leidub küll ka segaklubisid, aga rohkem moe ning nime pärast. Kummagi poole kultuur on sedavõrt erinev ja iseseisev, et vastastikune arusaamine osutub raskeks. Tuleb meelde üks palav hommik Hattonis — kesksaarel, üsna Adam’s Peak’i veerul. Olin külastanud härra Hagenbeck’i tuttavat teeistandiku omanikku sakslast. Tore bungalow ümmargusel künkal. Akna all laialehelised banaanid. Tubade sissesead — umbes nagu meie maal mõnel hästiteenival arstil või advokaadil. Peremehe aastad hakkavad juba kuuekümnesse jõudma. Juuksed tublisti hallid. „Egas nad asjata ei luituf‘ ütleb: „01en sün igasuguseid päevi näinud.“ Nüüd tal kaks poega Saksamaal ülikoolis. Tütred aga istuvad siinsamas ega 75
tea, kuhu peita käsk Igav on neil kahtlemata. Ja mingi sugused unistused näivad käärivat peas. „Kas olete käinud Euroopas?" küsin. Raputatakse pead: ei õlel Nägu selle juurde tehakse, nagu oleksid nad kõige õnnetumad olendid maailmas ja nagu oleks Euroopa too Eldoraado. Pariisi moelehed lamavad otsekui reliikviad klaverikaanel. Ma usun, neid silmitsetakse päevas enam kui üks kord. Klaver ise heliseb ehk kord kuus. Kiidan saart. Ütlen, et olen vaimustatud loodusest ja lahketest inimestest. Aiman muigeid näos. Teile, tu ristile, on siin paradiis. Äga elage aastaid ja kümneid aastaid — — süs jääb sellest paradiisist vähe järele. Erand on muidugi Hagenbeck, kelle üle - nagu näen ka natuke muiatakse. Ei, ei, sellele rahvale on Tseilon nähtavasti koormaks südamele. Kas nad kohalikke keeli oskavad? Jälle muigamine ning pearaputus. Ei nemad oska ega vajagi seda. Hagen beck oskab nü singaleesi kui tamuli keelt. Tema — noh, otsekui teisest maailmast. Nü palju kui kuli käskimiseks tarvis, aitavat inglise keelestki. Haritud singalees rääkivat ka meelsamini inglise keelt kui emakeelt. Nü siis: oma kolle — oma pisike maailm. Kõik, mis väljaspool seda, on võõras, peab aitama ainult rikastumiseks. Pärast (läksin jalgsi Hattonisse) seisin, vaatasin ta gasi. Tee oli toonud mu kõrgele mäeküljele, millelt avanes vaade bungalow’le ja teda ümbritsevaile teeväljule. Kõik oli siin lage, otsekui niidetud. Mäed paistsid paiguti pruunidena, paiguti punasema. Tuhanded roheli sed teepõõsad, mis reastusid seal, ei suutnud katta krobe list mulda. Ei olnud nad ka muidu mingiks dekoratsioo niks neile janus kõrbevaile künkaile. Liiga madalad on nad, liiga ühetaolised, liiga sümmeetrilise asetusega. Õhku täitis palavus. Otse mu all nõrises natuke mäestikuvett sügavas praos. Selle ette oli ehitatud tamm. Vesi kolmenurgelises tiigis sädeles otsekui kastetilk 76
närbunud lehel. Pühvlid olid pugenud sinna päikesevarju. Paistsid ainult nende sarved ja ninad. Ka elevant lamas suure seana, tõmmates aeg-ajalt londi õhku täis ning tühjendades selle purinal vette. Ainult kulid, kes pidasid parajasti ennelõunast puhketund!, ei läinud tüki, vaid loopisid omale ämbriga vett kaela. Siin ja seal kesk teevälju seisid mõned hiiglapuud jämedate okstega. Nad ei heida mingit varju; joonistavad ainult tumedaid kriipse pruunile pinnale. Bungalow üm ber seisavad banaanid; nende laiad lehed ei värise ega liigu. Nad on otsekui surnud teravas päikeselõõsas. Maja ise valendab, nii et valus ta poole vaadata. Kivikatusel kirgavad ei tea kas klaasitükid või kivid ise. Mõtlen; seal all istuvad inimesed. Neil ei ole kuhugi minna. Nende peade kohal hõljub imelik lehvik — tuuletegija. Kuli teisel pool seina liigutab seda nööri abil hommikust õhtuni. Üheksa pensi eest võib seda lõbu endale lubada. Igavus haigutab nägudel. Harvakult sõi davad need inimesed Colombosse. Seal näevad nad teisi omataolisi. Külastavad halba kinot ja veel halvemat teatrit. Muusikat ei kuule kogu saarel, peale trummi ja torupilli. Seetõttu hürgab kõikjal grammofon. Tema viisid korduvad päevast päeva, muutudes lõppeks tüü tavaks nagu hambavalu. Mulle näib, et ma hakkan nende inimeste meeleolust aru saama. Nende jaoks ei ole see saar tõesti mingi paradiis. Kui ma endalt küsin, kas tahaksin siia jääda, siis imestun isegi: vastus on eitav. Ei taha. Kaks aastat elaksin — selleks, et arstida end lõplikult päibesejanust. Süs läheksin tagasi. Jah, — too päike. Meie omal maal ei teagi, mis tähendab päike. Siin tungivad kiired kogu olemusse. Öösigi veel hõõguvad majad, tänavad, mäed ja väljad tema lõõsast. Troopikaküver on ometi kord raske ja ebamugav peakate. Eestis ei tahaks mingi hinna eest kanda seda. Siin aga on see suureks kergenduseks, sest 77
ta kahekordne korkpõhi ja tollipaksused ääred surmavad neid kiiri, mis muidu torgiksid otsekui palavad nõelad. Viimastel aastakümnetel rändab rohkesti tseilonlasi üliõpilastena Euroopasse. Selle tagajärjel on hakanud tekkima segaabielud. Huvitav on, et Tseilonis eneses peaaegu sugugi ei juhtu, et eurooplanna singaleesile või tamulile naiseks läheks, aga Londonist, Pariisist ja Ber liinist rändavad naised meelsasti oma värvilise mehega kaasa. See on ka arusaadav: sün nähakse ja hinnatakse kogu ümbrust, seal — ainult üksikut isikut. Minule näib, et säärane abiellumine on suurim eksi tus. Tunnen kaheksat sellist paari. Puudub põhjus kades tamiseks. Naised satuvad sün võõrastesse oludesse ja muutuvad otsekui vangiks. Juba rahva ning kommetega harjumine nõuab tublisti aega. Pärismaalaste seltskonda ei hakka nad kunagi kuuluma. Äga ka eurooplastega muutub suhtlemine raskeks. Jääb üle perekond, mis pikapeale tüütab ja väsitab. Ameeriklanna miss Mayo kirjutab jubestavaid lugu sid India naise seisukorrast. Võib-olla ta suurendab, kuid palju tõtt on ta kirjades ometi. Tseilonis ei ole naine kunagi nü maha surutud olnud, kui India mandril. Juba Budda usk üksi aitas kaitsta naise isikut, kõnelemata muudest teguritest. Aga osa idamaist käsitust ja aru saamist põlistus siin ometi. Võiks öelda, et naine on küll seltskonnas sallitav, aga mitte veel seltskonda kuuluv. Abielude sõlmimine toimub häbemata lihtsalt. Veel liht sam on abielu lahutus, mis oleneb pärismaalaste juures üksnes mehe tahtest. Euroopa haridusega mehed on peale muude mõistete ka euroopalisi abielumoisteid õppinud. Aga see ei aita palju, sest inimene on ikkagi inimene ning allub tuhan deile mõjudele. Veri on paksem kui vesi. Tahtes või tahtmata litsutakse ka euroopa naine üldise mustri alla. Kõnelesin selle küsimuse üle õige pikalt ühe sakslan naga, kes juba üle kümne aasta singaleesil naiseks. Ta 78
pihtis avameelselt pettumusi ja ütles, et teistega polevat lugu sugugi parem. Laevas tutvusin inglise daamiga, kes sõitis kolme lapsega (kenad mauri mudilased) oma mehele järele. Külastasin teda hiljem ühes Lõuna-Tseiloni väikelinnas. Sealsamas asub ka too saksa proua, keda nimetasin va rem. Ei tundnud enam ära elurõõmsat naist. Imelik õhkkond valitses majas. Kui ma naisega rääkisin, kadus härra jalamaid; ja vastuoksa — kui mees minuga vestles, haihtus naine. OÜd mitmed väljasõidukavafsused, kuid kõik need jäid teostamata. Pererahvas ei andnud mulle kodus süüa, vaid viisid mu restorani. Üksikult olid mu vastu väga lahked, aga koos ei sobinud. Hakkasin järg misel päeval kokkupuutest hoiduma (elasin rest-house'is). Alles sakslannalt kuulsin loo õige põhjuse: majas asus kaks naist: lisaks inglannale tamuli naine. Viimase olemasolust ei teadnud inglanna päralesaabumiseni mi dagi. Nüüd käis mehe ja naise vahel äge võitlus. Väga võimalik, et see lõpeb inglanna tagasisõiduga. . Mind imestas saksa proua asjalikkus kogu tolle loo puhul. Ta ei avaldanud mingit hukkamõistmist ega püüd nud ka tavalise retsepti järele moraliseerida. Nimetas asju, nü nagu need olid. Ta ütles: „Inglanna on veel liiaks vilumatu. Ma saan ta häm mastusest aru. Mees oleks pidanud teda hoiatama. Võiks ju lõppeks leppida teise naisegagi majas, kui see mitte nü ebasobiv poleks. Nad ei saa ühtki sõna rääkida. Ja inetu on see tamuli noorik. Prouale ei ole sellest sun nitud kaaslannast mingit seltsi, ainult tüli. Tagasi soita siiski ei maksaks. Parem vaadaku ja pidagu veel aru. Katsuge ka teie teda mõjustada/* Võib-olla oli kõneleja ise kord samasugused päevad üle elanud. Minul jäi siiski inglannaga jutt tolle teema üle pidamata: oma armetu keeleoskusega ei saanud ma avatella teda südamlikkusele. 79
VII. MÄOD.
Minu peakorteriks Tseiloni rännakutel oli Colombo. Külastasin teda neli korda. Peatusin ikka „Globe Hotekis", kus seisid mu reisikohvrid. Kaasa vedasin ainult üht väikest sumadani. Kord hommikul läkitas John Hagenbeck mu järele tamuli; palus kontorisse tulla: olevat huvitavaid esemeid. Tamul tõlkis kutse väga omapärasesse ning veidrasse inglise keelde: „Master Hagenbeck and you. Please come. Very interesting ones." Läksin viibimata. Kontori eeskojas (maja teisel kor ral) istusid veidrad mehed katkistes ning määrdinud puusamähistes. Harilikult tõusevad pärismaalased eurooplase ilmudes püsti, need aga jäid istuma — põlved krõnksus ja pruunid seljad küürus. Vanematel neist, nagu mär kasin, oli pikk, sasis habe. Üldiselt jätsid nad võõra mulje. Võis kohe öelda, et need mehed kas mägismailt või džunglist Colombosse olid tulnud. Sedasama tõen dasid ka pikad pambusekepid, mis olid toetatud seina najale. Harilikult ei kanna pärismaalane keppi, ka mä gedes mitte. Nahavärvilt olid võõrad heledamad hari likest tamuleist ning singaleesidestki. Neid võis pidada peaaegu mauriseguks. Kontorisse pääsemiseks pidin ronima üle võõraste koli. Seal oli neljanurgelisi kaste, ümmargusi korve ja pooltühje kotte kookospalmi kiududest. Näis, nagu rän daksid võõrad mehed pikki maid, varandus pampudega kaasas. Emba-kumba: kas värskelt saabunud immigrandid või teeletõttavad emigrandid. 80
Madudevõlurid.
Maanteel (maja palmide keskel).
t. Ast. — Reisikirjad fseilonist.
Härra Hagenbeck tõusis muhelevana laua tagant püsti, püp paratamatult suunurgas. „Noh, kas nägite?" küsis. „Nägin küll, aga ei saanud midagi aru." Avas ukse, hüüdis paar sõna eeskotta. Küünitavad kogud tõusid energiliselt püsti ja nihutasld oma pagasi esile. Igas kastis — väänlevad madud, igas korvis ning kotis samuti. Tseilonis pole nende vedu keelatud. Seo kas või nööriga kimpu, heida õlale ja astu vagunisse. Nagu selgub, tulevad kummalised mehed põhjadžunglisf: seal ju madude paradiis. Neil on mitmeid võimalusi ja lootusi oma kallist kaubast lahti saada, aga esimene visiit tehakse siiski Hagenbeck’ile, niiöelda — suurkaupmehele. Mehed ise ongi elukutselised madudepüüdjad, kuid mitte taltsutajad ega võlurid. Kardetavad loomad võetakse kuklast kinni ja tiri takse päevavalgele. Nagu näeme, on need enamasti kob rad ja tikpalongad, aga ei puudu ka mitmed teised tõud mürgiseid vingerdajaid. Nad on keskmiselt paar meetrit pikad ja parajasti nii jämedad, et pihuga kinni saab haarata. Püüdjad käsitsevad neid karmilt ja hoolimatult. Looma lõualuud pigistatakse näppudega praokile ja kangutatakse süs taskunoaga pärani. Äigab asjatundlik ham maste hindamine ning vanaduse kindlaksmääramine. Va nadel madudel hoiduvat hambad liiaks krõnksu ja olevat sagedasti poolmurdunud. Hagenbeck vajab ainult häid ja noori loomi, la koputab madule pliiatsiga kurgulakke ja teeb põlastava näo: sihukesi nüridaid invaliide ei maksa talle sugugi pak kuda. Mehed oma poolt laseksid kas või sealsamas mao ta kallale, et näidata, kui krapsalt see veel hammustab ja — kus mürgi tagavara alles 1 Nad venitavad oma loomi süllapikkuseks, kiidavad nende värvi ja sunnivad veel ning veel kord suhu vaatama. Apelleeritakse ka minu poole ja kutsutakse kõigi pühade nimel tunnistajaks, et teravamaid hambaid pole veel ühelgi kobral nähtud. C K. Ast. — Reisukirjad Tseilonist.
81
Ei tähenda midagi, et ma kogu toda toimingut lollaka näoga kaasa olen elanud ja täna esmakordselt mürgisele maole suhu vaatan. Viimaks, kui kõik loomad mitmet ja setmet puhku läbi on uuritud ja kogu kollektsioon — umbes kuusküm mend pead — liikidesse jaotatud, algab äge hinnatingimine. Mehed teesklevad hämmastust, arusaamatust, kuul matut jubestust. Sihukest mõnitavat hinda polevat neile veel ealeski pakutud. Iga tänavapoiss, kõnelemata nõi dadest ja kunstimeestest, maksvat neile viis korda enam. Kui nad meister Hagenbeck’i poole pöörduvad, süs ainult vana tutvuse ja sõpruse põhjal. Talle müüvad nad ka poole hinna eest, aga ei või ometi nõuda, et nad kogu saagi jumalamuidu käest annaksid. Milles seisab viga? Kas master Hagenbeck ei tunne enam loomi? Kas ta tõesti ei jaksa enam sisaliku ja mao vahel vahet teha? Veel kord pistetakse madudele nuga lõugadesse, näi datakse veel kord, kuidas jubedad vingerdajad käte ja keha ümber põimuvad, kuidas nad hammustama kipu vad. Lastakse purra puud ja kistakse see vägisi lõuga dest lahti, et tõestada selliselt kihvade vastupidavust. Nähku ometi kogu maailm, et ehtsamaid mürgilõpuseid ei saa ollagi Viimaks tullakse kaubale: Hagenbeck ostab suurema osa loomadest, makstes tükist 4—5 ruupiat. Ülejäänuid pakutakse mulle poole hinna eest. Aga ma olen sunnitud kasulikust kaubast loobuma; taganen nii palju kui ruum lubab ja tõrjun lahkeid härrasid enesest eemale. Ei ne mad suuda mõista sihukese keeldumise põhjust! Mil leks tulla Tseilonisse, kui niivõrt hiilgavast äristki lahti öeldakse?! Huvitav oli too teater mulle kahtlemata. Ei saa olla imetlemata mehi, kes käsitsevad mürgiseid kobrasid ja tikpalongasid sama külmavereliselt ja hoolimatult, kui meie nööripuntraid. Kobra hammustamine surmab ini mese ja looma umbes paarikümne minuti vältel. Hoo82
limata kindlaist võtteist, millega madudepüüdjad oma vangide kallale asuvad, oleks madudel ometi küllalt või malusi lüüa nendele hambad käsivarde. Äga nähtavasti on loomad, veendudes lõplikult vabaduse kaotamises, muutunud loiuks. Pealegi kägistatakse neid nii tihti ja nii julmalt, et imestu aina, kuidas nad veel pole ära lämbunud. Hr. Hagenbeck tõendas mulle, et madudepüüdjatel olevat vastumürk hammustamise juhuks. Nad ei surevat kunagi maohammustusse. Ma pärisin selle kohta tuttava arsti arvamust; jutt on nimelt arstist-tamulist, kes Inglis maal ülikooli lõpetanud. Ta kinnitas sedasama, lisades juurde, et arstidel ei ole seni korda läinud tolle imerohu saladust avastada. Ta ise toimetavat ka pritsimist, samuti ta kolleegid, kuid tolle mõju on võrdlemisi väike. Nagu öeldud, sureb inimene paarikümne minuti kestel. Arst saabub paratamatult hilja. Seerumi puudulikkus seisab ka veel selles, et ta kõlbab ainult värskest peast kasuta miseks. Juba mõne päevaga lahtub segu. Seepärast loe takse kõige mõjuvamaks vastuabinõuks haava silmapilkne põletamine või selle väljalõikamine. Tubli organismiga inimene jäävat sellisel puhul enamasti ellu. Ka ei olevat mao mürk alati ühetaoliselt tugev. Imetlust väärib, et lapsed enamasti tugevamad on hammustusele vastu pa nema, kui vanad. Tseilonis hukkuvat maohammustusse umbes paarsada inimest aastas. Murdjate loomade kätte — vaevalt neljandik sellest. Kobra ehk prillmadu kasvab umbes kahe meetri pikkuseks. Tseilonis asub ta kõikjal. Ei ole isegi linna tänavad ja majad kaitstud ta eest lõplikult. Colombos, tänu ta aedlinnalikule iseloomule, nähakse tihti kobrasid. Elanikud peavad teatama sellest politseile. Buddist aga, samuti hindu, tõrgub selle vastu. Ta peab kobrat pühaks loomaks: ei tapa ise ega soovi tapmisele kaasa aidata. Nüüd hakkab küll too eelarvamus haihtuma, kuid mitte veel lihtrahva hulgas. 6
83
Värvlit ja painduvuselt on kobra ütlemata tore loom. Kui ta oma pea püsti ajab, läheb ta kukal laiaks ja ku meraks, tuletades kujult meelde neid tassitaolisi konna karpe, mida meie juures tuhatoosidena kasutatakse. Kumeriku ülemisele küljele joonistuvad kaks pisikest ron gast, mis omavahel loogakujulise kriipsuga ühendatud. Paistab, nagu kannaks madu prille. Tollest nimetuski — prillmadu. Kobra ei hammusta ealeski inimest muidu kui enese kaitseks või ehmatuse puhul. Sellepärast tarvitavadki madudevõlurid eranditult kobrat. Vihase kobra eest on pealegi hõlpus põgeneda, sest ta hammustab pikaldase ettevalmistuse järel: ajab enne kaela õieli ja pea püsti, — süs alles avanevad surmatoovad lõpused. Sootuks kardetavam on teine mürkmadu, tikpalonga. Kasvult sama suur kui kobra, ületab ta viimase oma suurepärase nahamustriga: kollane põhitoon pruunide rõngastega, mis ahelduvad üle terve keha. Tikpalonga ham mustab järsku ning saab isegi selle häbematusega hak kama, et rahulikult kõndivale inimesele puu otsast ham bad kuklasse lööb. Mõlemad maod ronivad osavalt oksalt oksale, aga magama poevad ometi kas juurikate alla või termiitide pessa. Ka ujumiskunst on neil hästi kätte õpitud. Mispärast hindud ja tseilonlased just kobrat pühaks loomaks peavad, mitte aga ükpalongat, selle kohta on raske rahuldavat oletust püstitada. Võib-olla mõjus sün omajagu kaasa kobra intelligentne iseloom ja uhke kaelakee. Peale nende kuulsate madude leidub Tseiloni saarel veel hulk teisi mürksiuge, kelle hammustamine toob surma. Ka Hagenbeck’i sõpradel olid mõned vähemtäht sad vingerdajad kaasas. Üks tõug neist näib lähedases suguluses seisvat meie rästikuga, kasvab aga rästikust kaks korda suuremaks. Mulle meeldis pikk, peen uss terava peaga ja õrnalt sinetava nahaga. Pärast selgus, et see polegi mürkmadu ning et teda võib lapski endale 84
kaela siduda. Ei suutnud panna kiusatusele vastu ning lasksin anda endale selle nägusa looma. Ta keha oli külm nagu konnal; pead aga püüdis peita rüdevolüdesse. Kui kord juba mürgita madudest jutt, siis ei saa jätta nimetamata püütonit. See on Tseiloni põlismetsade laisaveoline roomaja. Täissöönult pidavat ta kujutama endast parajat palki seinapanemiseks. Armastab logelda puutüvedel ja jämedates okstes, kus varitseb saaki. Nii pea kui mõni loom ettevaatamatult liiga lähedale poetub, pigistab püüton oma painduva kehaga ta puutüve vastu ja hakkab pikkamisi lõunarooga maitsma, — neelates ikka tervelt, ei kunagi mäludes. Inimesele ei olevat püüton kardetav. Mul ei tarvitsegi vist juurde lisada, et too ha ruldane loom, kelle pere kultuuri levimisega järjest ka haneb, minust nägemata jäi. Aga ma nägin Tseiloni teist suuremat madu, kellele Euroopas väärilist vastast pole nimetada. See on poole nisti koduloom ja elatub rottidest. Teda kutsutaksegi rottide maoks. Peradenyia põllutöökooli õpilastel oli selline roomaja lemmikloomaks. Ma asusin kooli kõrval rest-house*is. Madu armastas õhtuti meie aeda ronida, sealt puu otsa minna ja puu pealt — majakatusele. Rahvas ütles: varitsevat seal rotte. Minu meelest polnud seal mingisuguseid rotte, vaid päike oli katuse palavaks paistnud ja maole meeldis seal mõnutseda. Ta oli umbes süld pikk ja tublisti käsivarrejämedune. Mul polnud ta vastu vähematki vihavaenu, aga ma ei soovinud ometi, et see loom lollist peast mu tuppa roniks ja mind eh mataks. Seepärast lasksin ma õhtul aknaeesrüded alla, mida muidu ainult päikesekiirte vastu praktiseeritakse. Hommikul rändas madu botaanikaaeda ja mitte keegi ei teadnud, kus ta seal õieti pesitses. Aga nii pea kui päike horisondile hakkas lähenema, ronis ta jälle rahu likult üle tee, — omnibused ja härjavankrid pidid oo tama, kuni ta vaevaks võtab oma kere ära koristada. Hiljem algas ta rännak naabermaja katustel. Üldse rän 85
davad maod peamiselt öösi. Ei ole tikpalongat ning kobratki päeval naljalt karta. Singaleesid ja tamulid tulevad pärast päikeselooja kut ainult tõrvikutega tänavale. Mõnel juhul on see päris paratamatu. Nägin vahel väikestes jaamades, kuidas ini mesed mööda kitsast jalgrada rongile ruttavad. Mets moodustub küll peamiselt palmidest, aga selle all kasvab nii palju põõsaid ning väätkasve, et tunned end otsekui ürglaanes viibivat. Kergesti võib seal mürgise varitseja hammaste alla sattuda. Tuli aga peletab loomad aegsasti eemale. Ammu enne kui inimesed ise nähtavale ilmusid, võis näha nende tõrvikuid tihnikus vilkuvat. See pakub ütlemata ilusat ning idüllilist vaadet. Mul polnud taskulaternatki kaasas. Õhtusi jalutuskäike armastasin ometi ülimalt. Teadagi, et oleksin või nud laenata rest-house'ist lambi. Need on seal eriti head rännakute jaoks: valgustsuurendava sukaga, nagu meie gaasilambid. Neis põletatakse arekapalmi õli. Kah juks ei sobinud mulle valgus, sest ma poleks siis enam ühtki öölooma näinud. Nüüd aga lendasid nahkhiired mulle vastu kübarat ja pisikesed fosforliblikad mänglesid otse nina ees. Ettevaatuse mõttes hoidusin ainult põõsas test ja tihedatest puudest eemale. Kõige vastikumad on Tseilonis veemaod. Põlg nende vastu oli nii suur, et kogu saarel viibimise ajal ainult üks kord suplemas käisin. Mageda vee maod — nad asuvad järvedes ja jõgedes — ei ole mürgised, aga jälkust sisendavad ometi, eriti võõrale, kellel raske on vahet teha tikpalonga ning süütu ussi vahel. Tseiloni ranna lähedases meres asub kolm tõugu mürkmadusid. Nende hammustamine olevat sama kar detav kui maamadudegi oma. Tuttavad tõendasid mulle, et meremadu kunagi madalikule ei tule, vaid ainult süga vas vees elutseb. Ma ei taha seda hästi uskuda, sest liiga suures sügavuses on elamistingimused maogi jaoks 86
vist küllalt halvad. Parajast sügavusest võib aga laine siuglooma hõlpsasti madalikule heita. Igatahes panin ma tähele, et Tseiloni põliselanikud veekartust põevad. Nad suplevad harva ning ainult hästikaitstud kohtades; sealgi hulgana koos. Mitte kunagi ei näe siin mererannal või jões üksildast ujujat. Küllap selleks mõjuvad põhjused peavad leiduma. Siseveed — järved ning jõed — kubisevad tänapäevgi krokodillidest. Ka idapoolne merekallas pidavat olema suur krokodillide lava. Meres ja suuremate jõgede suudmeis varitsevad haid. See jultunud loom ei jätvat ku nagi kallale tungimata. On loomulik, et vesi säärastel eeldustel elanikesse umbusku sisendab. Selle asemel et vette minna, loobitakse endale märga kaela. Hea meelega teeks seda turistki, kui oleks võimalusi.
87
VIIL PILTE RÄNNÄKUILT.
„Hallo, boy! Hackery!" Siin kutsutakse kõigi teenijaid, olgu see kelner, resthouse'i rentnik, pakikandja või autojuht, eranditult „boy’ks“. Ainult rikšavankri vedajat hüütakse rikšaks. Hackery aga on pisike härjakaarik, mida veab küürakas seebu. Seisan pisikesel küla-teemaja sissekäigul ja põlen kannatamatusest. Aega on kulunud rohkem kui tarvis ja väsinud olen pealekauba. Märkan, kuidas omandan pik kamisi kõik halvad kombed, muu seas ka kombe käreda häälega inimestele näkku karjuda. Otsustan parandada meelt ja mitte enam ahvida inglastele järele. Nurga tagant kostub kuljusekõlin. Sekund hiljem veereb sealt nähtavale imetlusväärne sõiduk. Tal on kaks kõrget ratast, nende üle aga — kõik, mis soovid kuju tella. Kõige pealt kolm pinki; kaks neist asetatud külge dele, kolmas — risti vankri esisele. Igast neljast alusraami nurgast tõuseb vai, millele tugineb baldahhiinikujuline katus. Sealt võib soovi korral eesriided alla lasta. Päraosa vankrist on lahtine, sest sealt viib kahe astmeline trepp vankri põhjatavale. Mu sumadan visatakse pinkide vahele. Ma ise ronin talle järele ja võtan istet külgpingil. „Boy“ asub nagu kuningas otsmisel laudil, toetanud jalad aisadele. Ja süs läheb sõit lahti. Viskan veel ühe pilgu mahajäeta vale teemajäle. Ta lahtine, letipoolne külg on kuhjani kaupa täis. Laest ripuvad hiigla banaanikobarad justkui varre külge õmmeldud vorstid. Põrandal seisavad kuhjad koo 88
kospähkleid. Letil on leibu, küpsiseid, imelikke kan dilisi kompvekke, mille kallal kari kärbseid, pudeleid kõiksugu magusate jookidega ning õlidega, teemasin, tee kannud ning hulk plekist tasse.
Väikelinna tänaval.
Leti ees, otse räästaaluses rentslis, reastuvad roguskist kotid, mille lahtistest suudest paistavad kuivatatud kalad, — ühed suured ja pudenenud, otsekui oleks neid varem saapataldadeks tarvitatud, teised vastuoksa tiba tillukesed, kiskunud täitsa kerra ning uppunud oma isi kuga mannetusse. Ka mingid punased kaunad, mitte vä hem kuivanud ja vähem kerrakiskunud kui tindidki, on mahutatud kalakottide vahele. Kaupmees ise seisab leti
kõrval, määrdinud vest seljas ja ruuduline seelik — lina — jalgade ümber. Temaga vestlevad ta kaubatarvitajad ning sõbrad, poolenisti alasti mehed, kuid merivaigust kammidega pealael. Ka paar kuli, mustad nagu korstna pühkijad, kuulavad teiste juttu. Mu silmis on see kõik mingipärast must ja inetu. Kuid õigupolest võiks see kõik väga korralikuna näida. Hakkan otsima võõrastuse põhjust. Küllap seal on suur süü kaupade asetusel. Taipaks ometi poodnik igale kau bale korraliku koha kätte näidata. Peaks ta mitte pai gutama kalu ja pähkleid segamini. Tõstaks ta olipudelid kompvekkide ning leibade keskelt riiulile. Võtaks teemasinale ja -tassidele erilaua. Kataks muistki toitaineid kinni. Kindlasti näeks ta pood siis sootuks teisiti välja. Aga ei — kaupmehel on oma arusaamine, nagu kaubatarvitajailgi. Ta hoolitseb ainult selle eest, et kõik müü dav hästi nähtaval seisaks, justkui poleks inimestel suud, et küsida, mis neile vaja läheb. Letist eemal, ruumi tagapõhjas, asub kaupmees ise oma perekonnaga. Seal on matte ja pütte ja mitmesugust muud elamiskoli. Ka lõugas on seal. Seda köetakse küll harva, aga neilgi harvadel kordadel valgub suits poe kaudu tänavale. Räästad ja seinad tahmuvad. Korstnani pole keskmine Tseiloni elanik veel kasvanud, ega kasvagi selles kliimas lähema kahekümne aasta jooksul. Majad ehitatakse madalad. Nende välimust ei tingi ükski arhitek tuuriline kaalutlus, vaid põlvest põlve kestev harjumus. Kui ma need mõtted oma ajus ära seedin, siis saab mulle järsku selgeks, et tegemist ei ole mitte mustusega, mitte räpasuse ja roppusega, vaid säärase korraga, mis meie silmale tundub suurima korratusena. Ei ole mul pärast seda enam mingit südamemuret nende teetasside pärast, mis tühjendasin kaubaleti ees. Nad ei tee mulle mingit häda, ei pööra mu kõhtu koolerakrampides pahupidi. Sõit läheb edasi. Tee on tasane nagu laud, aga van ker vabiseb. Miks ei peakski ta vabisema, olles ehita90
tud otsekui tuulele? Küürakas härgloom, kasvult umbes meie aastase mullika suurune, teeb imet: sörgib kogu aeg, sörgib vahet pidamata. Samm on tal lühike justkui kaheksajalgsel putukal. Aga see ei puutu asjassegi: pea asi — ta ruttab. Lõppeks ruttavad kõik sel maal, kuid . jõuavad aeglaselt edasi. Hobust ei ole ma veel näinud ja — Jumal tänatud — eeslit ka mitte. Küll aga tuleb autosid vastu ning sõi dab mööda. Iga vähegi elujõuline istandik omab autot. Linnade ja alevite vahel liiguvad omnibused. Nende arv ei kasva üksnes aastatega, vaid iga tunniga. Juba hakkab omnibus raudteelükumist suretama. Nähtavasti peabki see maa otsemas joones astuma primitiivseima rikšavankri ja hackery tarvitamiselt mootorite meelevalda. Nü palju kui võisin tähele panna, on singalees ja tamul päris eeskujulikke autojuhte: külmavereline ning täppis. Hasarti ta ei armasta. Sõidab aeglaselt, asjatundlikult ning peab sõidumäärustest täpsalt kinni. Saare ajalehed ei saa tuua ühtki sõnumit autoõnnetustest Ja ometi on siinsed teed kõverad nagu puntrassetõmbunud ussid. Nende suund viib järjest mäkke ja mäest alla, ühel käel kuristik, teisel — kaljusein. Hackery’Qa sõitmiseks võivad need teed väga mugavad näida, kui ollakse õppinud idamaist pikka meelt ning kannatust. Mina ei saa sellega hoobelda ja nü näib mulle varstigi, nagu seisaksime paigal. Härg vankri ees muutub mu silmis pisikeseks, otsekui kääbus. Aga ta jalad on harkis, siblivad imekiiresti ja kogu ta keha rapleb ning tuikab omapärasest hasardist. Algab mets. Ikka vanad tuttavad — kookospalmid. Ent siin ei seisa nad enam üksi. Tüvestik ei tuleta meelde sammastikku, ei avasta vaateid, mis helendaksid päikeselaikudest. Suured baddydell’id sirutavad võim said oksi ja ajavad oma harkis lehed palmikroonide alla. 91
Otse üle tee kummardub võlvistik hiigla vihmapuid. Liaa nid põimuvad nende ümber, keereldes ja veereldes otse kui surnud maod. Teiste vahel aga sirguvad ületamatult sihvakad arekad sümmeetriliselt ümmarguse ladvatutiga. Kui tee uuesti keerab, ripub meie peade kohal juuri kate ürgkude. Nende tagant paistavad jämedad oksad nagu talad. Kattena taladele toetuvad väätkasvude sari kad ja nende üle tihe katus rohelistest lehtedest. Eemaltvaadatuna see polekski nagu mets, vaid igivana kindlusemüür mahajäetuse mantli all. Pisikesed majad hallide savimüüridega ja krobelise lehtkatusega kükitavad puude all. Nende mustad suud avanevad teele. Läveesisel näed vedelevat mõnd pika varrelist kirvest või kõblast. Inimestest puutub silma vaid vanaeit kahe-kolme lapsega, kellest üks takjana ta kaelas kinni, kuna teine kummulikeerdununa, toetades põske peopesale, õndsas unes viibib. Meespere ja nooremad naised töötavad päeval riisipõldudel või jnopivad tee lehti lähemas istandikus. Vaikne, nukrustavalt vaikne on siin kõik. Aga kuu lates terasemalt, püüab kõrv ometi mõningaid hääli. Kuski lööks otsekui pisike haamer helisevale vaadile. Kolksud kostuvad mõõdetud vaheaegade järel — kord siinsamas, kord kaugemal. Nad ei lakka hetkekski, tulevad ikka kaasa, järjest kaasa. Oleks kui kellad puude otsas ja nende nöörid vankrirataste küljes. Selliselt helistab hom mikust õhtuni mingi salapärane lind. Ei näe kunagi teda, ainult kuuled. Ent peatades vankri ja seistes üsna vagusi, võid pikapeale meelitada mõne neist ometi enda lähe dusse. Süs kostub hääl siinsamas lehestiku taga ja igava ning ühetoonilise häälitseja pruun saba kõigub silmade ees üles ja alla. Teispool teed vilistab vihmakass. Ta hääl on kriiskav, justkui appihüüdev. Harva vastab talle teine — sama sugune hädaldav ning abipaluv kiunuja. Siis saabub järsku noolisklev hulk tihasefaolisi olendeid. Nad karg 92
levad ja robistavad väätkasvude pundardes, tülitsevad putukate pärast ja tõstavad umbes säärast kisa, nagu varblased haohunnikus. Sekka huugab keegi pikalt ja lamedalt. Hääl kostuks otsekui vaadist ega taotleks mi dagi muud kui mõnitamist. Jääte üsna vakka: ootate kordumist. Vahepeal teeb orav — tsiki-tsiki! Tal on terav nina nagu hiirel, keha aga ja käpad sarnanevad sisaliku omadega. Saba pikk, kuid mitte karvane. Ta polegi orav; ta ongi pool hiirt, pool sisalikku, aga ütle mata lõbus ning uudishimulik. Silmitsete teda kuni kos tub uuesti ühetooniline, mõnitav huugamine — palju kõ ledam ja jubedam kui meie öökulli oma. Põhitoon aga, millel viirastuvad kõik need üksikhääled, jääbki teile märkamata, sest see on otsekui kas vanud kuulmisse, muutunud õhuks, saanud üheks osaks — tähtsamaks osaks vaikusest enesest: tuhandete ja mil jonite rohutirtsude sädistamine. See kostub läbi öö ja läbi päeva, sel pole tõusu ega mõõna, seda nagu poleks enam olemas. Seda märkate vaid harukordadel suurima hämmastusega. Soo, või nemadki järjest ärkvel 1 Polegi uinunud, nautides päikest! „Mek-mek-mek!“ hüüab voorimees. Kas oli see hääl unes või ilmsi? Kogu aeg ta vaikis. Ei andnud endast vähimatki elumärki. Ja nüüd korraga — temalgi on hääl, temagi tuletab ennast meelde. Või oli see üks neist sadadest häälitsusist, mis kostuvad metsast? Ei. Vanker hakkab liikuma, härg on käsu kuuldavaks võtnud. Oo tamatu hääl tuli ikka tõesti voorimehe suust. Seal on ta ka ise: kiskunud mõlemad jalad lühikesele lauajupile. Ei liiguta, ei pilguta silmi. Imelik olend, kes võib püsida tundidekaupa ühes asendis. Üle silla läheb tee. Suured kivid, nagu mägedest veerenud hiiglased, täidavad orupõhja. Napilt nõriseb vesi nende vahel. Ei ole mägedelgi pillata seda kuu93
musekuul. Palav, peaaegu praetud näib olevat liiv rihvikul. Harvakult puud. Nende jämedad oksad on loen datavad üksikult ning jälgitavad algusest lõpuni, sest le hestik on hõre ja läbipaistev. Üksnes pambused põõsastuvad elujõuliselt — suured, taeva poole laienevad leht rid tiheda lehestikuga ja sihvakalt kaarduvate tüvedega. Maaliline on see, kipub iseenesest lõuendile, kuid rõ hub meelt oma liigse abstraktsuse ning üksildusega. Üle tanud silla, keerab tee vasemale. Paistab nagu seeni kää naku tagant pisikesi maju. Vaikne on sealgi, sest vintsutav keskpäev litsub inimaskeldused lamedaks. Tolmu sele tänavale tekivad kahelt realt lahtiste lettidega poed. Jälle alev. Sel maal ei ole külasid nagu meil. Siin on üksikelamud iga põõsa all, aga seal, kus rohkem maju koos, asuvad poed külg külje kõrval ja käsitöökojad otsekui kammitsaga üksteise küljes. Kostub tiksimine-täksimine. Sõnatult ja loiult töö tavad meistrid. Ei nad tõsta pead võõraste möödudeski. Kaupmehed istuvad letiesisel tänaval, vahivad mõttetult hallile maanteele ja on kui kivinenud oma ametis. Lap sedki vaikivad, koormatud üldisest sõnatusest. Alasti kukerpallitades, on osa neist lausa nagu maaga kokku kasvanud. Teistel kõhud nagu trummid ees, keerlevad laisalt kannalt kannale, tuletades meelde sulita kana poegi. Pisikesed plekitükid naba all, on nad otsekui märgitud nimelaudadega, et iga vanem leiaks tarbe kor ral oma. Pole naistelgi tööd sel unisel tunnil. Võideldes roi dumusega, istuvad nad hulgana seinavilus ja otsivad aja viiteks täisid üksteise peast. Sarnanevad elavate puuslikkudega imelikus rõivastises. Must ja läikiv nagu teras on nende piht Käsivarred nagu elastilised vändad metal list masinatel. Kirendavad helmed kaelas. Punasest kivist on neid, vasest ja hõbedast. Kõrvades ja ninasõõrmetes kullakarva rõngad sädelevate klaasidega. Varvasteski 94
vaskketikesi ning rõngaid. Jalasäärtes, käsivartes — kõik jal kaunistisi, mis peavad meelitama silma. Äkitselt tõuseb unisel tänaval ebaharilik kihin-kahin. Kaupmehed tõusevad püsti, käsitöölised teritavad kuul mist, naised kohendavad lina puusade ja õla üle. Laste kari — see plagab juba maanteed mööda alevist välja. On kuuldud hääli ja aimatud tunnuseid, mis rõõmustavad südameid. Kostub trummipõrin, vilistab flööt ja huugab bassihäälega golu nalava. Tolmupilv on tekkinud maanteele, läheneb pikkamisi. Hakkavad õõtsuma üles-alla baldahhünidetaolised õlakandamid. Nende keskel suur kandam — kõrge baldah hiiniga. Toda kannavad kaheksa meest, ihult higised, aga sammult sitked. Rongikäik. Pühad astuvad alevisse. Ikka kiunuvamalt huilgab flööt, ikka ägedamalt mürtsuvad trummid. Virguvad viimased tukkujad, peletatakse lõp likult keskpäevne rammestus. Klõbisevad pudelid kaup meeste pihus ja kannud laste käes. Tuleb inimkari, tahab juua. Äri ja hingeõnnistus. Palve ja raha. Oh, oleks seda iga päev! Juba nad saabuvad. Kõige ees kaks kaupmeest, rõivastiselt nagu kulid, ehetelt otsekui kuningad. Esimene neist taganeb ja vehib kepiga, taganeb ja vehib. Teine tungib peale, raiub kepiga õhku, teeb kurjustavat nägu. Põrkavad siis kokku, löövad lahinguid ja jälle taganeb too, kelle osaks taganemine. Vaevaselt pääseb inimhulk edasi. Liigub minutis vaid mõne sammu. Oleneb kepimeestest, kas lasta neid edasi või pidada kinni. Alevis ei ole ruttu, alevis peab teater olema täiuslik. Kerjused sirutavad topsid poodide poole, manguvad ümberolijate kallal. Vaimulikud veavad pikki sabu enda kannul, piirates ning kaitstes truult keskmist baldahhiini. Rahvas valgub poodidesse. Süüakse palju banaane ja loobitakse koorehunnikud tänavale. Juuakse palju vett ja palju limonaadi ning vahetatakse hulk vaskraha. Kunstimehed lasevad maod lahti ja tantsitavad nööri ot95
šaS pisikesi kanu — hoopis pisikesi, otsekui kängunud kasvuga tuvikesi. Kobrad susisevad, ahvid löövad tantsu, inimesed ohverdavad penne. Lõbus on alevis, palju elu korraga. Hääled sumi sevad ja rõkatavad, pillid karjuvad nende hulka. Sün ja seal murduvad inimsalgad põlvedele, tõstavad käed otsmikule ja kummarduvad maani. Torupill joriseb, puu rib oma hääle südameni, hinge salajasemate soppideni. „Äorohhraal“ hüüab keegi põriseval häälel ja inimhulk vastab ühest suust rõkatades: „Äorohhraaf£ See on pü halik tervitus, mis peab kostuma suust suhu. Süs hakkab baldahhiin uuesti liikuma. Kepimehed asuvad etteotsa, paiskavad lööke vasemale ja paremale. Sõdivad enda ja teiste eest. Preestrite seelikud lohisevad jälle kandamite ümber. Muusikandid tantsivad, pain duvad, vaaruvad, ajavad pillidesse pühapäevse hinge. Kaasakõndijatest laotavad paljud musta rätiku endale üle näo. Kaupmehed kasseerivad viimaseid penne. San did näuvad ja ökitavad viimast. Kunstimehed pakivad kobrad ümmargustesse korvidesse, topivad kanad kotti ja — rongikäik läheb omateed. Läheneb õhtu. Ümberringi muliseb vesi rüsipõldudel. Miski käärib seal ligases põhjas, mingid hingeaurud tõu sevad sealt mürgiseina õhku. See on kopra — kookos pähkli lõimne kest, mida leotatakse samuti kui lina. Teedeäärsed põllud on uue külvi ootel muudetud kopraleotuspaikadeks. Terav ning lämmatav aur tungib sün ninasõõrmeisse. Äga kulid, kaelani ligases tiigis, loobivad nätskeid koonlaid loigu äärele. Veel ei ole saabunud nende puhke tund, veel on aega pimedikuni. Hakkan südamest armas tama neid inimesi — nende vaeva pärast. Tunnen, et ma pole enam objektiivne, ei mõista enam mõelda kainelt. Vihkan preestreid, vihkan kunstimehi, vihkan sante. 96
Jah, santegi vihkan. Neid on kirjeldamatuid oma kretünlikkuses. Ühtedel kasvatatud mõlemad jalad kukla taha, teistel kõveralt kaenla alla. Nad hüppavad käte abil nagu konnad. Kolmandad näitavad kuivanud käsi, võttes vastu raha varvaste abil. Kõik nad loevad end pühaks, paremaks, kui töökas kuli. Nad on õigustatud kerjama. Nendele ei meeldigi peen vask, nad vajaksid hõbedat ja — kulda koguni. Kõik nad on süt maalt, selle maa kasvatuse ja traditsioonidega. Ei saa olla minu — võõra — asi neid kiita või mõista hukka. Armastan siiski kuli. Harimatu on ta. Lihtne süda melt. Peab end alatuks, sest keegi ei hinda teda. Ei tunne veel oma väärtust — see kuli. Kullatükk on ta. Ausaim ja kasulikem inimene sel maal. Hindamisväärseim olend teiste olendite keskel. Kaelani mürgises mudas — see on ta saatus. Äga ei ole ilmas igavene ükski olukord; ei saa olla igavene seegi saatus. Mingi pruun roostetis sädeleb mülkaveel. Karp karbi kõrval — suured neljakandilised tiigid; nii venib see kummaline põld loojenevas päikeses. Raamiks talle pal mide längunud tüvestik ja suured sulekujulised lehed otsekui tuuleveskite segiloobitud tiivad. Eemal mägede sikksakk, punapäised tipud ja mõned narmendavad pilvekiud taevas. Sääraselt läheneb see päev mahakaaluvas rahus õhtule. Viimaks, kui saabub pimedik, hakkavad mäeveerudelt paistma tulelõõmad. Seal kõrvetatakse vanu raiesmaid uute istandikkude jaoks. Ka hurtsikutes vilksatub tule sid. Harvakult liigub maanteel mõni ruttav kogu. Öö on soe nagu pott ja rohutirtsude helin — lausa kõrvu lukustav. Majade taga rohib pühvel muinasjutulise seana. Võib-olla näeb ta und. Siis läheneb pikkamisi must kogu. Nagu mägi veereb ta meie ette. See on elevant. Kolm meest kukil. Vist ei anta temalegi enne puhkust, kui matab pimedik maailma. 7
K. Ast. — Reisukirjad Tseilonist.
97
JÄRELSÕNA ESIMESELE OSALE.
Olen kirjutanud selle raamatu hotellides, raudteel, vaksalites. Olen näinud enda ümber imetlevaid nägusid, kui klõbises kirjutusmasin ja venisid read paberile. Olen koguni pahandanud teisi inimesi oma „tippimisega". Kahtlemata avaldas see raamatu sisule tunduvat mõju. Autor ei taha end sellega vabandada, vaid konsta teerib fakti. Kui mul võimalus oleks korrektuuri lu geda, siis saaks osa puudusi kõrvaldada. Aga raamat ilmub trükist enne minu tagasi jõudmist. Nii jääb mulle ainult üks võimalus: parandada oma töö põhjalikult teise trüki jaoks. Arvan igatahes, et teine trükk kunagi ilmub. Tseiloni reisukirjad täidavad ka teise raamatu. Viin lugejad saare sisemaale: rüsipõldudele, tee- ja kummiistandikkudesse, buddistide pühale mäele Adam’s Peak'Iie (käisin seal koos palverändajatega), Kandy’sse ja muist sesse pealinna Änuradhapurasse. India mandri kirjeldused algavad kolmanda osaga. Madras, 7. apr. 1930. a. K. A.
98
TSEILON
N C
NO R^ T H
NORTH WESTERN
PROVI
E
SISU I. Teel .................................................................• • • 5 II. India hetki linnulennult.....................................................13 III. Colombo...........................................................................23
IV. Peatükk palmist ja tööst......................................................52 V. Minevik ja tänapäev............................... .... • • • 61 VI. Eurooplased Tseilonis.....................................................72 VII. Maod ............................................................• • 80 VIII. Pilte rännakuilt............................................................. 88 Järelsõna esimesele osale.........................................................98 Tseiloni kaart.......................................................................... 99
VaataKARL RUMOR-AST
PALAVA PÄIKESE JA
FANAATILISE USU ...KARL RUMOR-AST
PALAVA PÄIKESE JA FANAATILISE USU MAAL II OSA — TSEILON
K.o/Ü. „LOODUS", TARTUS
Karl Rumor-Ast
Palava päikese ja fanaatilise usu maal Reisukirjad Tseilonist ja Indiast.
II osa, — Tseilon (järg)
K.-Ü. «Loodu s“, Tartus 1 930
I §*t$V T* Sf. ?. Xf •u^wm4I
9tn.
l^7Z -. 71 01
K. Mattieseni trükikoda O/Ü., Tartus,
I. TEÄTER.
Olin jälle Colombos. Linn lõplikult tuttav. Vaatamis väärsed kohad kõik nähtud. Külastasin isegi Galle Face Hotelli dancing’ut, kuigi ma pole tolle spordi harrasta jaid. Soovitan teistelegi vaadata tantsu, mis toimub 35-kraadilises palavuses. Vaesed, higistnõretavad inim lapsed seal! Häda ei anna häbeneda ja daamid ilmuvad tantsusaali aluspesuta. Õhuke kleidirüe on varsti nagu pesukatlast võetud ja keerdub liimipaberina ihule. Seis mine tundub pärast seda ebaesteetilisena, aga ka istu mine ei paku mõnu. Näib, nagu oleks neid mereõnnetus tabanud, kust pääsesid ujudes. Ainuke kuiv ese nende läheduses on lehvik. Seda tarvitatakse meelsasti ning lae natakse vahete-vahel ka kavaleridele. Härrad kannavad valget smokingit ja pehmet kraed, sest tärgeldatud pesu muutub varsti lödiseks. Äga juhtub sekka päris parüslikult noobleid isandaid, kes torganud endale monokli silma ning riietunud üleni villasesse. Ma ei tea, kas oli nende enesetunne fahrenheitlik või celsiuslik, aga vanad kolombolased silmitsesid neid iga tahes kaastundega. Troopiline palavus ongi uustulnukatele just sellepärast jubedust sisendav, et nad ei oska rõivastuda geograafianÕuete kohaselt. Pärismaalastel tantsusaale ei ole. Teater peab neil küll olema, nimelt singaleesidel. Inimene, kes mind mai nitud suhtes valgustas, julges pealegi kinnitada, et too olevat väga hea „esimese järgu" asutis. Etendused lähe vad igal õhtul, kuid eriliselt nauditava programmiga 5
teisipäevadel. Siis esinevat kogu tegelaskond, laulu- ning tantsurühm hulka arvatud. Minu õnneks oligi just teisipäeva õhtu. Lasksin ukse hoidjat telefoni teel järele pärida, kuidas on lood ja kas oleks veel võimalik piletit saada. Vastus rahuldas kõigiti. Läheb rahvuslik ooper muusika ning trikkidega. Pile teid kassas maailm. Algus kell 9 õhtul. Palutakse lahkelt ilmuda. Lugesin küsimuse sellega otsustatuks ning hak kasin ettevalmistusi tegema. Tahtsin olla hästi noobel ja näidata singaleesidele täit etikeülist lugupidamist. Rõivastusin õhtukohaselt smokingisse nagu nood härrad, keda olin imetelnud Galle Face Hotelli dancing’ul. Võtsin võõrastemajast boy kaasa ning sõitsime süs kahel rikšal. Tänavad olid tühjad ja pimedad nagu öösi enamasti. Ainult lahtiste esistega poo dides, kus müüakse ööbijatele betelit, teed ja söögipoolist, helendasid tuled. Suur must pilv rippus York street’i kella torni kohal. Välgujoad sähvisid laias kaares üle taeva ja pikne kõmises kuidagi rahulikult ning targalt. Vaevalt olime jõudnud Tower Hall’i, kui hakkas plä distama sõredat vihma. Teatri kangialune täitus paari hetkega tihedast rahvamurrust. Need ei olnud aga eten dusele tahtjad, vaid peavarju otsijad, kelle unele vihm ootamatult uputuse kaela toonud. Boy läks pileteid han kima ja ma võisin hoone välimuse vaatlemisega aega viita. Sain aru, et on tegemist suure kaubahoovi ümberehitami sega. Tänavapoolne külg moodustus laia-arkilisest võlvi alusest, kuhu avanesid neljad teatrisaali uksed, kõik pärani lahti. Maja seesmus oli valgustatud, kuid tühi. Polnud kuski fuajeed ega riidehoiukohta. Toolide ridu paistis rohkesti. Boy oli toonud endale kolmanda, minule — esimese klassi pileti. Astusime teatrisse. Imepäraselt suur ruum, korralda või hobustega võiduajamisi. Aluspõhjalt — pi kergune nelinurk. Seinad puupaljad. Ei mingit kaunisüst, isegi lavaeesriidel mitte. Vastassein avaneb, nagu esikülje 6
omagi, mingisse võlvialusesse, kus asub puhvet. See tu letab oma seadeldisega külapoode meelde. Ikka need samad banaanid, hommikumaised maiused ja tee. Isteplatsid algavad polsterdatud toolidega, millele järgnevad lihttoolide read. Siis — tükk lahtist põrandat, ei tea kas seismiseks või läbikäigu hõlbustamiseks. Ta gumine osa saalist tõuseb nagu saunalava trepp lae alla. Seal istus ning kükitas juba rohkesti rahvast, mehi pea miselt, aga ka naisi. Mu smoking osutus ülimalt üle aruseks. Esimestel platsidel nägin ainult kolme härrat, needki argipäevses riietuses: õlgade katteks küll kuub, muidu tavalises seelikus. Istusid, toetades paljaid jalgu vastasolevatele toolileenidele ning ajades mingipärast, võib-olla ajaviiteks, varbaid harki. Hiljem lisandusid esimese ja teise klassi platsidele veelgi mõned härrad, ometi mitte nii rohkearvuliselt, et täita neljandikkugi mahukast ruumist. Päris teatripublik — too nimetu mass, kellele kõigil aegadel on püütud pakkuda tsirkust — asus ikkagi vaid saali tagumise osa treppidel. Eurooplasi pol nud peale minu ühtki. Nagu öeldud, lavastati tol õhtul suurt rahvuslikku ooperit, mille tekst ning muusika pärismaalaste eneste loodud. Lõpmatu hääletagavaraga mees seletas teatri tä navapoolses võlvistikus vihma alt põgenenud rahvahulgale etendusel oleva tüki sisu. Siis anti trummidega märku ning uksehoidjad sulgesid uksed. Kaks meest pikkades patsides asusid orkestriruumi, mis on ära seletatud — poolümmargune plekkvõre, mida ma alul pidasin suflöörikastiks. Hakkab helisema harmoonium trummi saatel või ümberpöördult: trumm harmooniumi saatel; mul oli raske seda täpsalt otsustada. Tänavamuusikaga oli kõrv vahepeal juba harjunud; see sün on aga tuliuus oma imelikkude helidega. Ei tahaks hästi uskudagi, et võimalik oleks säärast motiivita motiivi nootidesse valada. Aga ometi oli see avamäng ja pidi otsekui ühte fookusse koon dama pärajstise laulu ja mängu põhilisemad motiivid. 7
Eesriide kerkides, õigem, kahele poole laiali val gudes avaneb meile maantee, mille taga rikka valitseva vürsti lossitornid, rüsiväljad ja templiõued. Paremal käel seisab põline mets baniaanitüvestikuga esiplaanil. Pi sike poiss tuleb vingerdamisi maanteele, heidab seal pi kali, väherdab, ahastab ja jutustab lauldes oma-hädadest Teda süüdistatakse mingis raskes kuriteos. Võib-olla pole ta seal lähedalgi seisnud; võib-olla on ta selle ometi korda saatnud, kuid siis kindlasti teiste mõjustusel ning ebateadlikult. Ta laul on nagu šaakali ulgumine, nagu raudades rebase kiunumine. Trummi põrin ja harmoo niumi vilistamine ei sula sellega ühiseks tervikuks, vaid tahaks nagu poisile hoiatuseks ja hirmutuseks olla. Sil mapilk saabuvadki tagaajajad, nabivad poisi kinni ning hakkavad teda lossi poole vedama. Järgmises pildis näidatakse meile kõrget maharadžat, keda ümbritsevad salanõunikud ja õueteenrid. Too rahvas pole enam igapäevse tamuli ning singaleesi kombel riietatud kehvasse palakasse, vaid pikkadesse mantli tesse, mida kaunistavad väljaõmblused ja tikandid. Sel gub, et maharadža, küllastunud hiilgavast haaremist, ihaldab lihtsat külatüdrukut, kes omakord armunud vae sesse tagaotsitavasse poisijõmpsikasse. Õuetimukas äh vardab poisi pea maha raiuda, kuna teised härrad endale kohuseks võtavad tüdruku lossi tuua. Maharadža käsutab moosekandid platsi. Äigab tants. Selleks saabuvad saali kõik vürsti haaremi-iludused. Ka nemad liiguvad ja pai nutavad oma liikmeid maaniulatuvatesse palakatesse mässituna. Ainult esitantsijanna keerleb õhkutõusvates hil pudes, mis tükk-tükilt ta küljest lahti lendavad, kuni ta lõplikus alastiolekus maharadžale kaela langeb. Jä reldus: viigileheta laval püsimine, mis Londonis kõvasti keelatud, on Colombos vaba. Stseen lõpeb kinnipüütud poisi saalipõrandale tõukamisega. Seal laulab ta ilmatu pika ning haleda aaria — ikka tollesama näljase šaakali ning rauus rebase häälega. 8
Hiljem järgnevates piltides näeme kohtupidamist poisi üle, orjaturgu Dekhanis, vaese tüdruku hurtsikut ja vanemaid, ohverdamist Kalile (vürst ja ta õukondla sed pole buddistid), jahiseltskonda elevantidel, maduvõlureid ja kunstimehi, vürsti seadusliku abikaasa sala sepitsusi mehe vastu, vürsti surma ja palju muud kirjut ning mitmekesist. Pildid lendavad kinolise kiirusega. Dekoratsioone vahetatakse otse mängu ajal nii lava taga seinas, kui selle külgedel. Näitlejad teotsevad enamasti dekoratsioonide ees paljal põrandal, kus vaid vähesel mõõdul ümberkorraldusi ette võetakse. See tähendab, — täppis sündmustikukoht on kujutatud dekoratiivsetel palakatel, kuna tegevus ise sellest teatud määrani lahus areneb. Ei tahaks öelda, et see vaatamist tunduvalt se gaks või et see oleks maitsetu. Selliselt üksi ongi mõel dav lasta järgneda pilti pildile, ilma et katkestada sünd mustiku pinevust või panna vaatajaskonna kannatust kaa lule, ja ilma et teatril oleks kasutada pöörlava. Püüan endale aru anda, millistest eeldustest ja lähte kohtadest asuda selle etenduse hindamisele, et otsus õiglane tuleks. Võrreldes Euroopa teatritega on lavas tus nõrk ning algeline. Aga mäng ise on ometi tõsi-teaterlik ning kunstipärane. Näitlejad hääldavad hoopis pare mini kui meie keskmistes teatrites. (Singaleesid kõnelevad üldse kõlava ning puhta diktsiooniga.) Miimika on alati omal kohal ning mõjub vaatajatesse haaravalt. Muu seas esines kaks koomilist tüüpi: kaupmees-afganistaanlane ja vürsti õuenarr. Polnud sugugi vaja keelt osata, et nende suurepärasest mängust end kaasakistuna tunda. Iga liigutus, iga häälenüanss sädeles peenest huumorist ja loomupärasest komismitundest. Kõik osad, peale nar ride oma, esitati lauldes. Selles mõttes oli too näidend ikka tõeliselt ooper. Lauldavate palade viisi kohta ei julge ma midagi lausuda. Lihtsalt — ei taju seda muusikat. Mulle tuli ette, nagu oleksid kõik kõõrutused ühesugused. Hääl 9
venib kõrges falsetis otsekui ilmatu pikk lint ikka üles ja alla, vahel ka kõverdumisi, vingerdamisi, kukerpal litamisi või koguni vurrina keereldes. Teatri primadonna — lopsakas noor naine vürsti abikaasa osas — jättis oma lauluga kõige rohkem euroopaliku mulje. Kindlasti võiks see andekas lavainimene ka Euroopa lavadel hea eduga esineda. Nagu pärast kuulsin, olevatki ta Itaalias õppi nud ja just selle tõttu idamaisele kõõrutamisele teatud määrani võõraks jäänud. Meeste hääled olid väga tuge vad, kuid minu kõrvadele võhivõõrad. Kui „Estonias“ keegi selliselt ulguma hakkaks, põgeneks publik kabu hirmus tänavale. Saan aru, et see on maitseküsimus, mille üle vaielda ei kõlbavat. Võtan kogu oma tahtejõu kokku, et tungida sellesse muusikasse: kõik asjatu. Ei jaksa ega jaksa nautida. Jäingi sesse arvamusse, et singaleesid pole laulu- ning muusikarahvas. Ka tants jättis mu täitsa külmaks. On endastmõiste tav, et ma sün baleriinide esinemist ega modernset „paljasjalgsuse" plastikat ei oodanud. Aga mõnda omapä rast, ainuüksi Indiale tajutavat liigutust oleksin küll näha soovinud. Ent just seda polnud. Tantsijannad tulid tavalise tänavatrummelduse helidel lavale, tegid pas’sid paremale ning vasemale, hõljutasid käsi ja pihtu ning keerlesid ühisena grupina. Samad liigutused ning võtted läbistavad ka Euroopa rahvaste tantse. Võib olla mistahes arvamuses araabia naiste ropendavast kõhutantsust ja neegrite ülierootilisest puusade ning piha vänderdamisest, — selle omapärasust ja ainulaadsust ei saa ometi eitada. Siin aga ei hakanud mu silma midagi originaalset. Veel enam: puudus täielikult temperament. Ainult alasti tant sijanna, kelle osa sootuks eriotstarbeline, saavutas oma kõhu ja piha nurgeliste väänetega erootilise pinge effekti. Teistel alasti tantsijatel, kes ainult vahe te-vahel loorist lahti koorusid, polnud sedagi pakkuda. Siit mu järeldus: muusikas nõrk, singalees jääb tantsus veelgi nõrgemaks; aga näitlemine on tal veres. 10
Mingipärast seisis kogu too õhtu mu meeles „esimese eesti laulumängu" lavastamine Tartus „Handwerkervereini" aias. Mõtlen Änsomardi ja Müna Hermanni „Murueide tütart". (Välislehtede sõnumis oli murueide tütrest saanud romaanikeelte-kõlaline „Murlei de Lutar"l) Muidugi ei saa neid etendusi võrrelda, aga mõningad paralleelid kippusid ometi pähe. Nii siin kui seal äärmi selt primitiivne lavastus. Nii siin kui seal halemeelne ja naiivne rahvaelu ülistamine. Kõiges muus aga põhjali kud lahkuminekud. Meil ainult t e h t i teatrit, sün on tõelik teater suure hulga elukutseliste tegelastega. Meie asjaarmastajatel näitlejatel puudus lavaline liikumise oskus, miimika ja hääl. Neil sün on eeskujulik hääletehnika, sügavalt haarav miimika ja treneeritud lavalised liigutused. Ühe sõnaga: neil on mäng. Selle põhjal tohiks olla tõeksvõetav, et singaleesi teater praegu võrra tult kõrgemal astmel seisab kui eesti oma 25 aasta eest. Tema tulevikku ei julge ennustada, kuigi usun, et Tseilonis kord väga kõrget teatrikultuuri võib imetella. Tagasi pöördudes sisu juurde, pean uuesti selle naüvromanülist meelt ja lihtsustatud arengut mainima. Autor tuleb kõigist olukordadest nii välja, nagu see talle meeldib. Kui surmamõistetud poiss hukkamisele viiakse, ilmub metsast kobra ja salvab mõlemad timukad surnuks. Paugu pealt kukuvad nad maha ning heidavad hinge issandale. Samal hoobil paistab puude tagant halli habe mega vanamees, umbes säärane, nagu meie jõuluvana, ja võtab hirmunud poisi oma hoolde. Vürst langeb ise neisse püünistesse, mis ta teiste jaoks üles seada lasknud. Palgalised tapjad, kes ta naisele otsa pidid tegema, torka vad oma isanda voodite vahetamisest eksitusse veetuna pükidega läbi. Lesest saab uue vürsti abikaasa (milline patustamine India kommete vastu, kuna seal ometi kõik lesknaised surmani leseks peavad jäämai). Armunud poiss pärib oma voorusliku pruudi ja saab maharadža kojas kõrgepalgalise koha. Headus võidab otse matemaa11
tilise paratamatusega, kuna kurjus niisama paratamatult põhja kõrbeb. Punkt veerand üks lõpeb etendus. Eesriide kokku tõmbudes taob trumm veel õieti mehiselt ja ka harmoo nium näitab, mis iganes võimalik. Ühegi peatuseta läheb see muusikaline kakofoonia rügihümnile üle: God save the king. Algupärasemalt, kui siin, ei saaks seda pühalikpidulikku viisi enam mingil moel mängida. Rõdurahvas tungib rüsinal uste poole. Ei ühtki käeplaksutust ega muud meeleavaldust. Mängule elasid nad ometi südamest kaasa. Seda tõendasid naerukihinad koomilistel kohtadel ja nutuhood kurbade stseenide möödudes. Teatri tänavapoolne võlvialune on rahvast tühjenenud, sest vihm, mis hooga algas, lakkas sama järsult. Märg leitsak lööb oueastujale näkku. Rikšad keerutavad pisi kesi vankreid, tungides üksteisest ette. Sajust on möödu nud ainult paar tundi, aga juba jätab maa kuiva mulje ning tänavad on kohati täis magavate meeste kehi. Mitte keegi ei seleta mulle rahuldavalt, miks magavad ainult mehed tänaval. Naistest lubavad seda endale üksnes kerjused ja kõige põhjakihistunumad prostitueerijad.
ii.
sääre
sisemääle.
Juba esimene sõit saare sisemaale näitas, et Tseiloni raudtee, kuigi ta muidu mugavustega harjunud reisijaid rahuldaks, täpsast sõiduajast kinni ei pea. Rong, mis Colombo peavaksalist kell 7,55 teele pidi asuma, sai hakkama selle ülesandega veerand tundi pärast kaheksat. Reisijad olid juba ammu varem kohal. Nad saabusid peaaegu eranditult jalgsi. Suurt pagasit nendel pole ja sedagi natukest, mis neil on, kannavad nad pea peal. Tamul ja singalees on liiga hellad selleks, et vaevata käsi pakkide kandmisega. „Milleks siis jumal inimesele pea on loonud, kui seda ei kasutata?!4* arvavad nad ja žongleerivad nagu liikuvad kraamirüulid vaksali viaduktil ning platvormidel. Niisugusest mehest ja naisest tuleb hirmuga eemale hoi duda, sest kokkupõrge temaga võib kergesti katastroofi esile kutsuda, hoolimata imestusväärsest tasakaalu hoid mise oskusest Mul on ainult kaks väikest sumadani, millega ma ise kergesti toime tulla oleksin võinud, kui seda aga lubataks. Ent seda ei lubata! Vaevalt läbeb rikša vaksaliesisel peatuda, kui kümmekond pakikandjat meid sisse piirab. Nii palju energiat ja käskimisoskust mul ei ole, et suudaksin üht ainsat meest oma kraami kandma sundida. Oh, ei kaugeltki! Üks tõmmunahkne haarab ühe, teine teise kohvri endale pealaele. Kolmas on nii krapsas, et lippab mu kirjutusmasinaga, mis ainult üheksa naela kaalub, joostes minema. Ja nii sammun ma siis 13
meestekarjaga, nagu oleks mul jumal teab millised pagasivirnad kaasas. Konduktor näeb seda eemalt ja ruttab omakord appi. Tal on prillid ninal ja kiiver peas, aga jalad paljad. Teeb näo, nagu oleks ta mu igivana tuttav ega mõelnudki muule, kui minu vastuvõtule. Selle asemel, et hoolitseda rongi ärasõidu eest, avab ta mitu rida uksi ja tutvustab mind kupeede sisseseaduga. Olin naiivne olnud ja Cook’i reisibüroo nõuandmisi arvestanud: võtnud esimese klassi pileti. „Õige džentlmen sõidab Tseilonis ainult esimeses klassis,“ tõendati Cook’i pool. Nüüd aga selgub, et teisi esimese klassi reisijaid polegi. Saan endale hiigla apartemandi, milles mu kõhetu isik ja nigelad pakid ainult ühe nurgakese täidavad. „Ei tea, kas džentlmenide tõug Tseilonis otsa on saanud?i“ mõtlen. Kuid hiljem, tehes rännaku naabervagunitesse, näen, et džentlmenid ja leedid end suurepä raselt teises klassis on mõistnud mugandada. Neil pole seal põrmugi halvem kui minul, sest ka seal on kupeedesüsteem ning igale reisijale kuulub praegusel turismivaesel ajal omaette sohva. Talvekuudel on lugu muidugi teine: süs ründavad saart loendamatud võõrastesalgad. Kolmas klass Tseiloni raudteel sarnaneb meie suvitusrongiga. See tähendab: vagun ei jagune mitte kupee deks, vaid pingid reastuvad seinast seinani, läbikäik keskel. Põrand laotakse korve ja kotte täis. Inimesed kükitavad pinkidel, kiskudes jalad istmiku alla. Puhtust ei suuda seal keegi pidada, sest sõitjad loevad enda vooruseks banaanikoort ja muud ülearust põrandale loo pida. Reisijate eraldumist uskude, rahvuste ja kastide järgi ei ole märgata. Nähtavasti on Tseilon nendest eelarvamustest juba üle jõudmas. Ebameeldivalt mõjub Tseiloni raudteel vagunite madal lagi. Ometi pole vagunid ise madalamad ega muidu väiksemad meie omadest Järele pärides selgub, et tegemist on õieti kolme ülestikku asetatud laega, 14
mille vahel asub tühi ruum ventilatsiooniseadistega. Kui katta vagun ainult ühe laega, siis köeb päike selle nüvört kuumaks, et reisijad palavusest lämbuksid. Lisaks üldi sele ventilatsioonisüsteemile kinnitatakse iga kupee lakke elektrijõul töötav propeller, mis õhus keerdtormi tõstab. Tänu sellisele hoolitsemisele ei muutu isegi keskpäevane palavus reisijatele liiga koormavaks. Olles õiendanud pakikandjate vaevatasu ja kritseldanud taskuraamatusse mõne märkme, panen tähele, et rong peaks juba sõitma. Reisijad aga jorutavad ning lorutavad platvormil ega mõtlegi rutata. Ühed neist lama vad või kükitavad mõnusalt katusevilus, teised istuvad pinkidel ning mäluvad betelit. Kui nad oma suu avavad, lendab punane sülg üle platvormi ääre ja rööbaste kõrvale tekib säärane loik, nagu oleks sinna kupusarv tühjen datud. Lamajate ja istujate vahel askeldavad õige mitmet lüki kaubamehed, müütades banaane, betelit, limonaadi ning maiustisi. Näib, nagu poleks sel rahvahulgal ajaga mingit kaupa tehtud. Teda ei pahanda rongi hilinemine ega ole ta üldse ilmunud süa sõiduplaan! kohaselt. Kel tarvis reisida, läheb lihtsalt jaama ja vaatab seal, mis aeg ja ilm toob. Isegi ööbimine ei valmista talle muret, sest keha sirakile tõmbamiseks leidub kõikjal ruumi. Alles pärast konduktori märguannet võtab ootajate hulk vaevaks vagunitesse pugema hakata. Nüüd, jumal tänatud, näib kõik olevat korras. Kuid ikka veel oodatakse, ikka veel seistakse. Ei pääse liikvele. Vist puudub mõni tähtis kaasareisija. Ning ennäe, eks tulegi kolmekesi naised, hiiglasuured kandepuud õlal. Nad vaterdavad omavahel nagu virgad tatraveskid, ja suured korvilausakad, mis nööride abil kandepuu otstesse riputatud, kõlguvad tühjalt sinna-tänna. Mulle näib, nagu polekski need naised, vaid liikuva jalastikuga pannkaalud. Konduktor hüüab nendele paar krõbedat sõna ning kaalud pistavad jooksma. Korvid kõlguvad imeväärselt vintavänta. 15
Siis vile ning vagunid nõksatuvad. jaamaülem vahib naistele muigava näoga järele: peale said tatraveskid! Aga nad oleksid sama hästi ka maha jääda võinud, sest ega nendelgi polnud sõiduaeg otsa ette kirjutatud. Aed vili, mille turule viisid, oli müüdud ja — aega homseni maailm. Enne linnast lahkumist sõidab rong üle Kelani Ganga. Vesi on must nagu tõrv, ometi mitte sogane. Kuigi praegu — hommikul kell pool üheksa — pole suplustund, kubiseb ganga kallas kirjust inimhulgast. Need on peamiselt naised, kes siin veest ja soojusest mõnu tunne vad ja päikese käes pesu pleegitavad. Mehi on vähe, needki ametis: pesevad pühvleid, parandavad lootsikuid ja kongivad pikkade ritvadega jõepõhja — milleks, ei tea. Minu tähelepanu köidab elevant, kellel kaks meest kukil. Alul näib, nagu seisaks loom kolmveerandi korpu seni vees, jalad põhjas. Aga siis märkan, et vool kannab hiiglast edasi. Mehed kahekesi kükitavad ta kaelal, küürides luuaga looma selga. Elevant ise puristab londiga vett, nii et järjest uued ojad üle ta kõrvi kogu voolavad. „See on ju liigutav kooperatsioon!“ mõtlen ma, ja nii loom kui ka mehed võidavad mu sümpaatia. Veepinnal püsimine ei sünnita elevandile nähtavasti mingit muret. Igatahes ei ole näha, et ta oimugi liigutaks; aina kuulab ja mõnuleb. Pärast Kelani Gangat tuleb veel üks pisike oja. Pange tähele: singaleesi keeles, mis õige lähedane muist sele sanskritile, hüütakse väheldast jõge nagu Eestiski — oya\ Kui rong tollest oya’st üle jõuab, jääb Colombo oma kookospalmi-alleedega, oma sagiva rahva murruga ja ilupõõsastesse peidetud bungalow'dega lõpli kult maha. Parempoolsesse vaguniaknasse paistab päike. Hoolimata sinisest klaasist, mis valgust sordiini all hoiab, tungivad kiired läbi riiete ja nõelavad ihu. Ma ei tahaks ometi kardinaid alla lasta, sest maastikud kummalgi pool nõuavad tähelepanu. 16
Tööelevant.
Küla maanteel.
Budda mungad.
Tee, nagu märkan, on kaheröopaline. See ei tähenda veel, et kõik Tseiloni raudteed säärased on. Enamik neist jätab palju soovida, sest nad on kitsarööpalised. See liin, mida mööda sõidan praegu ja mis viib saare südamaistesse mägedesse, kus asub endine pealinn Kandy, on kõige vanemaid ning korralikumaid. Ta avati juba 1860. aastal ning lõi Inglise valitsusele rohkesti poole' hoidu saare rahva keskel. Äiul olid teemeistriteks, vedurijuhtideks ja konduktoriteks eurooplased, nüüd — eran ditult pärismaalased. Kuuldavasti saavat nad oma ülesan dega väga hästi toime, ainult teotsemistempo olevat neil aeglane. Igatahes pidavat nad raudtee välistel ametitel paremini kohanema kui valge tõu esindajad, sest viimas tele teeb liigne palavus kohusetäitmise raskeks. Laiub ikka veel rannaeelne madalik, kus sõidame praegu. Kookosed ei kasva enam metsana, vaid salgastuvad saartekaupa. Eriti rohkearvuliselt esineb pandaane. See puu on kahtlemata lähedane sugulane palmidele või ehk loetaksegi teda palmiks. Kasvult meetrit viis, omab ta jändrikku tüve, mis tihtilugu juba maast mada last jaguneb mitmesse harru. Iga haru lõpeb pikalehelise ladvatutiga. Ma ei saa päriselt aru, kas pidada teda puuks või põõsaks. Igatahes on ta lai ja enam-vähem alati nagu sasitud. Madalamatel kroonidel ulatuvad lehed otstega porri. Kõrgemad kroonid on ebasümmeetrilised ja omavad hulk kõdunevaid lehti. Ei saa öelda, et see puu ilus oleks, küll aga iseäralik. Ka väikeseleheliste puude pere muutub õieti tüübirikkaks. Nende keskel leidub rohkesti sääraseid, mille lehed sarnanevad akaatsia ja pajuga. Põõsaste keskel valitseb ülekaalukalt loorberi- ja mirdilehellste format sioon. Õitsvaid puid ja põõsaid on vähe. Selle eest aga rohkesti värviliste lehtede esindajaid: peamiselt rooste karva punaseid ja kreemkollaseld. Elamute lähikonnas kasvavad imelopsakad banaanid. Jaama õuedes õitsevad 2 K. Ast — Reisukirjad Tseilonist II.
17
punased, sinised ja lillad buganviiliad. Meie kodumaa puudest ei paista ühtki silma. „Nii siis — troopika 1“ mõtlen. Kahjuks ei vaimusta pilt mind põrmugi. Kõik, mis näen, on kohutavalt argipäevne. NO pea kui mets ja põõsastik rebeneb, astub vaate ette mülkane riisiväli. Seal rändavad alasti kulid, poole kehani poris. Nende töö koostub mitmekesistest mulle tundmatuist toiminguist. Mõned lohistavad traat võrguga muda. Teised töötavad labidatega, juhtides vett ühest põlluosast teise. Kolmandad on tammide paranda misega ametis. Veetõstmist ja pumpamist ei esine siin, sest maastik on madal, minu silmale lausa soine. Tõsiasi on siiski, et kui kunstlikud mullavallid ära kaotada, ei jääks vesi mitte peatuma; nüvõrt kallak on maapind ometi. Nagu selgub, on märtsikuu Tseilonis parimaid riisikülvi aegu. Sellepärast seisavadki kõik väljad vee all. Ainult harva, kus peremees töödega liialt rutanud, rohendab noor oras. Neli nädalat hiljem esineks sama maastik sootuks silmirõõmustavamas rüüs. Üldine mulje ei oleks kaugeltki enam nii savilörtsine ja laukane kui praegu. Sellele mõeldes pean meelde tuletama kevadisi künnivälju Eestis. Kas ei ole needki küllalt õudsed ja porised? Kas ei mustenda nad täitsa lootusetult? Kas ei ole neist otsekui rüüstang üle käinud? Aga see on meile kõik tuttav, nähtud ja me ei pane seda tähelegi. Tahtes olla õiglane, pean tunnustama, et Tseiloni väljad on palju rõõmsamad. Nende üle ei ripu pikaajalise saju raskemeelne pilvitus. Õhku ei koorma jahedusega läbi imbunud rõskus. Taevas helendab peegelselgelt. Kuigi maastiku üldilme jätaks mällu kujutelma saviründelisest soost, kus metsad saarestuvad vaid kõrgematel kohtadel, paistab selle soo üle ometi võrratu päike. Igal rikkumatul maalapil, igas poldudevahelises sopis, kus inimene vägivalda pole tarvitanud, ilmutab loodus 18
ürgjõulist sigitamisvõimet Massiivsed puud, sirutades laiali jämedaid oksi, on põimunud tihedalt väätkasvudesse, nagu kuuluks neile ülesandeks vedada kaasa oma pikal eluteel aplaid parasiite, mis ruttu kasvavad ning täisealiseks saavad, kuid veelgi rutem närbuvad, ülearuseks muutuvad ja kõdunevad. See ei ole nõrgemate mahatallamine tugevamate poolt, vaid üldine elunälg, elujoovastus, mis paneb pungad pragisema ja sunnib vääte kramplikult kinni hoidma esimesest küüntesse sat tuvast esemest. Ei keegi saa seista siin üksi, omaette. Elu on nagu tuhandekohaline meduus: kaisutab, lämma tab, ripub niidikese otsas ja keerdub köiena. Iga pea sirutub päikese poole, ronib üles, rühib võistlejast ette. Sellepärast ei näe siinne ppuhüglane õitsvamateski elu aastates päris värske välja: ikka koormavad teda mingid vanad roguskid, ikka varnastuvad ta küljes kodunejate laibad. Majad rüsisoode ja metsatukkade vahel sarnanevad kaugeltvaadatuna meie popsionnidega, kui need vanadu sest viltu vajuvad ja nende katus lagunemisajajärku jõudnud. Ligi tulles näeme, et siin tegemist on omapä rase, kuigi primitiivse ehituskunstiga. Ei ole sugugi üks kõik, kuidas seinu savist üles päfsida ja neid palmilehtedega katta. Korralik mees ehitab majaesisele umbes süllalaiuse lava. Ukseava tehakse tavaliselt fassaadi paremasse külge ja nii lai, et see ühtlasi ka puuduvate akende ning suitsumulgu aset täidaks. Sarika otsad maja esiküljel jäetakse nii pikaks, et räästas ainult üle seinte ei ulatuks, vaid ka majaeelset lava kataks. Sagedasti valitakse seks otstarbeks kõverate latvadega palgid. Siis näeb ehitis välja, nagu oleks tal nokaga müts peas. Mitte kunagi ei seisa maja päris lageda taeva all, vaid ikka kookospalmide vilus. Vaadeldes hulgakaupa sääraseid elamuid, näeme alles, kuivõrt tseilonlane armas tab kookospalmi. Ta ei oskaks vist eladagi selle puuta. Mõni mees laseb kaks ja enamgi palmi katusest läbi 2*
19
kasvada* Puutüvi on sel juhul postamendiks, millesse taotakse naelad asjade riputamiseks. Lage Tseiloni hurt sikutel ei ole, sest siinses kliimas hoolitseb iga mõistlik ehitaja õhuavaruse eest. Samal põhjusel pannakse sarikad nii paigale, et seina ja katuse vahele vähemalt jalalaiune tühi ruum jääks. Oleme linnapiiridest ainult üksteist kilomeetrit eemale jõudnud, ent juba peatub rong kolmandat puhku. Jaama hüütakse Ragama. Ma tunnen seda paika: käi sin sün läbisõidul omnibusega. Briti-Transvaali sõja ajal interneeriti Ragamas buuri sõjavange. Tol ajal laskis Inglise valitsus väljapoole paista, nagu oleks Tseilon valitud humaansetel põhjustel buuride vangistamiseks: saarel tervislik kliima ja eurooplastest elanikkude keskel rohkesti hollandi keelt kõnelevaid suurnikke. Tõeline põhjus seisis aga tolles, et orjapidamisest tüdinud plantaatorid katset tahtsid teha mustade tööjõu asemel val gete sunnitööliste rakendamisega kohvi- ning teeväljadel. Muidugi ei pidanud buurid Tseiloni palava päikese all põllutööle vastu ja hakkasid massiliselt surema. Nende sundijaiks ja päikesepiste kätte tõukajaiks osutusid sugu vennad Hollandist. Näide, et veri mitte alati paksem ei ole kui vesi. Alles pärast ebaõnnestunud katsetust ehitati Ragamasse barakid ning koondati kõik Transvaali sõjavangid ühte paika. Kuid tahtmatult tekib küsimus: miks osutus tolleks paigaks just nimelt Ragama? Tseilonis leidub tõesti paradiislikke paiku. Sõjavõimudel oleks tarvit senud ainult kaart võtta ja näidata näpuga mõnesse mägisesse Tseiloni osasse (ütleme Kandy või NuvaraEliya läheduses, kuhu samuti raudtee juurde viib): siia ehitatagu kasarmud. Aga ei! Vangide ülemkomissar valib mingipärast Ragama. Colombo ümbrus on üldse väga palav ja rõske, eriti aga lõunapoolses osas. Nagu nägime, ümbritsevad Ragamat vesised riisiväljad, mille vahel ainult napid metsatukad. Kasarmud ise istuvad peaaegu 20
paljal savipõndakuL Buuri sõja ajal valitses sün veel malaaria; esineb praegugi sageli. Kas tõesti sõjavõimude instinkti leeripaiga otsimisel juhtisid humaansed impul sid?! Statistika tõestas tagantjärele rekordset sõja vangide suremust Muidugi on see lugu nüüd juba vana, ülekohus ehk buuride südameski ununud, aga inimeste ja aegade iseloomustamise huvides ei tahtnud ma sellest juhuslikult avastatud faktist ometi vaikida. Sõda on kõigil aegadel ja kõigi pikkuse- ning laiusekraadide all inimlaste vastu taevanikarjuvalt ülekohtune. Kui sõja ajal kuulete hu maansusest kõneldavat, siis mõelge hotentoti moraalile. Reklaami otstarbeline humaansus on viigileht julmusele. Tänapäev kasutatakse buuri sõjavangide kasarmuid immigreeritavate kulide barakkideks. Kuna kulide saa bumise kulminatsioon langeb veebruarikuule ja aprillis need mehed juba estate'idesse laiali on veetud, süs leidsin ma barakkidest ainult inimest viiskümmend. Nad olid tulnud siia eranditult Madras! provintsist. Nagu jutuaja misest selgus, komplekteeritakse tööliste salgad turgudel. Istandikkude omanikel on tööliste hankimiseks mingi keskbüroo. Selle agendid lepivad tööletahtjaga palga ning töö asjus kokku, ilma et tööline end kindla peremehe või palgaga seoks. Kõik säärased üksikasjad selguvad pärast paigalesaabumist. Hulk kulisid tuleb ka omal jõul, kuid Tseilonis peavad nad ikkagi mõne salgaga liituma, sest tööandjatel on kasulikum vahetalitaja abil inimesi rekruteerida, kui üksikute kulidega lepinguvahekorda astuda. Oli palav keskhommik. Kulid lamasid enamasti põ huga kaetud põrandail, sest õues ei leidunud nende jaoks viludat paika. Koos tuulepuhangutega tuiskas lah tistesse väravatesse liiva ja prügi. Nagu Tseilonis kõikjal, nü vedeles ka siin otse lademeina banaanikesti. Minu meelest sarnanes see katusealune rohkem loomalaudaga, kui inimelamuga, seda enam, et mehed lamasid padjata 21
ning tekita peaaegu paljal savil. Kuna nad ka ise abso luutselt alasti olid (mille üle küll Tseiloni kliimas imestuda ei maksa), siis jättis pilt võrratult haletsemis väärse mulje. Ma teadsin väga hästi, et need mehed oma kodus sugugi paremates tingimustes ei asu ja et nad siinse olukorraga üsna meelsasti lepivad, kuid ikkagi tegi nende vaatlemine südamele haiget. „Kust te süüa saate?" pärisin. Nende keskel leidus ainult paar meest, kes oskasid kuidagi inglise keelt. Need näitasid näpuga ümber nurga ja tulid teejuhina kaasa. Lao all asus viis keedulõugast, millest kolm korras, kaks — lagunenud. „Sün keedame/4 seletasid mehed. Toidumoon tuuakse nendele agentide poolt kätte: riis, kuivatatud kala ja juurvili. Kulud katab immigrantide büroo. Iga inimese kohta arvestatavat päevas 20 tsenti, Eesti rahas — 38 senti. Ütleme, et estate'ides kuli toitmine sama palju maksab (tõeliselt küll vähem) ja võtame kuli kesk miseks päevapalgaks 12 tsenti, siis teeb see pereme hele 32 tsenti kulu iga inimese pealt (Eesti rahas 45 senti). Ei saa kujutellagi madalamat päevapalka. Ja ometi kaebavad farmerid „raskete aegade" üle, eriti kummitööstustes. Millega seda seletada, ei jaksa mu pea kuidagi kinni võtta. Küsida seda kulidelt oleks muidugi mõttetu. Küll aga pärisin ma neilt, kas on nad naisemehed ja kas jäi neil koju lapsi. Leidus igasuguseid. Ülekaal näis siiski olevat abielulistel. Kas olete kirjutanud, kas olete saatnud enesest teadet? „Ei," raputavad pead. Pole kirjaoskajadki. Tuleb välja, et perekonnad üldse ei tea, mis meestega juhtunud. Läksid tööd otsima ning jäid. Kui palju hulgub selliselt vaeseid kulisidl Igatahes on inimene sel maal hoopis kodutum kui nii mõneski teises kohas. See mõte läbistas ka praegu mu peaaju. Kulide baraki katus paistab vaksalisse. Kulid ise olid tulnud rongi vaatama. Aga need olid sootuks 22
võõrad näod. Oma tuttavaid ma nende keskel ei näinud. Ja nii jahvatab see immigratsiooniveski, kobrutades inimtolmu aastast aastasse. Ragamast pöördub tee otsustavalt idasse. Maastik muutub märgatavalt kuivemaks. Rüsipõllud jagunevad kvadraatideks ning veehoiule pühendatakse palju vaeva. Seni olin näinud ainult templilehmi, nüüd näen ka esimest karja. Lehmad on väikesekasvulised ja lahjade udaratega. Kahtlemata peab kari kuuluma mõnele suu remale istandikule, sest harilik Tseiloni talumees omab ainult kaht-kolme pühvlit. Kui tal just parajasti sõit või mõni vedu käsil pole, seotakse pühvel köiega põllule. Viljade järjekord on ikkagi nii joonestatud, et paar pisikest maalappi söödis seisaksid, sest heinamaid lei dub sün ainult kõrgetes mägedes. Aedade püstitamisele ei mõtle Tseilonis keegi. Suurem osa maast näeb nii välja, nagu poleks ta kellegi omandus, kuid ometi küki tavad kõikjal elamud. Mida kaugemale rannast, seda silmapaistvamaks muu tub saare metsane iseloom. Juba järgmise jaama Heneratgoda — ümbrus väärib rohkem aiandusena, kui rüsimaana hindamist. Nähtavasti täidab riis ainult leiva aset, kuna peamist tulu viljapuudest saadakse. Siin kohtuvad kõik madalmaade kasutamiskõlblikud puuliigid, nagu kummi, kork, leivapuu, papaia; kõige pealt aga asendamatu kookos. Soodsa kliima tõttu on valitsuski Heneratgodale erilise tähelepanu lasknud osaks saada ja siia juba 1876. aastal botaanikaaia asutanud, mis nüüd katse- ja kasvatusjaama ülesandeid täidab. Pärisrahva elujärg jätab võõrale hea mulje. Majad on korralikult kaetud, loomad prisked. Võõras võib vagunist välja astumata heita pilgu elamute seesmusse, sest majad aset sevad lausa raudtee rööbaspaari kõrval, ukseavad pärani lahti. Suure baniaani all, mis nii välja näeb, nagu oleks püstitatud hulk poste ja kaetud rohelise katusega, seisis 23
umbes paarkümmend koolilast, tahvlid käes; nende kes kel õpetaja euroopa riietuses. Umbes kolmveerandtunnilise sõidu järel hakkab maa mägiseks muutuma. Rong sööstab tunnelisse. Kuna kok kuhoidlik raudteevalitsus üksnes kiirronge raatsib elekt riga varustada, viibin mõne hetke absoluutses pimedikus. Uue valguse saabudes näen kummalegi poole teed tekkivat nurgelisi kivimürakaid. See pole graniit, ka mitte paas, vaid kohvpruun formatsioon, arvatavasti basalt. Üksikud mäemürakad ei moodusta siiski veel mäestikku. Nad vaid segavad avarat väljavaadet ning sunnivad raudteed abitult sinna-tänna keerlema. Mulle näib, nagu oleks sün iga samm nauditav, nagu vääriks iga vaksali ümbrus paaripäevalist peatust. Õige Tseiloni ilu algab siiski paarsada meetrit kõrgemal õrnalt helendavates lehtpuumetsades, mis laskuvad lainetena künkalt künkale. Väliselt kujult polegi see eelmets, mille kasvu juhib inimese hoolitsev käsi, liialt erinev LõunaEuroopa omast. Suurem osa puid võiks seista kõrvu meie tammedega, pihlakatega ning jalakatega. Kuid imelikud tuttladvad lehtladvastiku vahel, tumerohelistena ripne vad lisakasvud ja banaanitõuliste looklehikud lõiguvad selle metsa eralduvateks paladeks. Metsa lähem joon ei moodusta hetkekski tervikut; üksnes kaugus sulab harmooniliselt kokku. Paiguti on kirves halastamatult laastanud. Endisest metsaküllusest annavad tunnistust vaid hõredalt püsima jäetud suureksemplarid, mis seisavad nukrate valumees tena madala kultuurtaimestiku üle. Kuski lõikas rong tihedasse kakaovõsastikku. Nii valkjasroheline ja mah lakas kui see väli näiski, ei asendanud ta minu meelest ometi Tseiloni algupärase looduse vormirikkust. Veel vähem rahuldavad silma teepõõsaste read. Omamoodi rajapealseks jaamaks on Ambepussa jaam. Selle taga viib tunnel Maha Oya kärestiku vetest niisuta tavasse orgu. Maastik muutub lõplikult mägiseks. Rong 24
sõidab vigurdamisi keerangute ja kitsuste kaudu, hoides esimesel kahekümnel kilomeetril ühist suunda jõega. Väljavaated vaguniakendest koostuvad kahest diamet raalselt vastupidisest panoraamist: ühel pool viljakas org, teisel — rida mäeharju, mille keskel eraldub ilmekalt Alagalla kahepäine tipp. Mägede alumised veerud tõu sevad enamasti trepiastmeliselt taevasse. Osalt on loodus ise heaks arvanud selliselt modelleerida. Suurem hulk terrasse kuulub aga inimeste loomingule, sest teisiti ei oleks mõeldavgi seda libamisi laskuvat maad alandami seks kasutada. Kuna mäeharjadest rohkesti ojakesi alla vuliseb, süs on suurematele terrassidele isegi hulk riisi põlde asutatud: töö, mis põrmugi kerge pole, kuid siinse elulaadi juures — paratamatu. Pärismaalased hüüavad Maha Oya orgu „surmavarju oruks“ selle erandlikult ebaterve kliima pärast. Raud tee ehitamise ajal tõusis suremus tööliste hulgas nii kohutavalt suureks, et saare kuberner valitsusele ette paneku tegi töid lõpetada. Siis läkitati Londonist arsti dest koostuv komisjon olukorda uurima. Kuid ka arstid ise jäid haigeks ega osanud õhumürgistuse vastu mingit abinõu soovitada. Viimaks tuldi heale nõule: tõmmati rööpad Maha Oyani ja sõidutati töölised töövaheaegadeks Colombosse, nii et nad ainult päise päeva ajal karde tavas orus viibisid. Kohe langes haigestujate protsent ning ehitus viidi lõpule. Ka praegu loetakse seda maakohta niivõrt kardetavaks, et reisibürood ja reisijuhid võõras tele soovitavad Maha Oyast peatumatult mööda sõita ning vaguniaknadki sel teel sulgeda. Seal, kus surm peab alalist lõikust, valitseb vastu kaaluks rekordne sigimus. Nii ka Maha Oya mail. Oleks asjatu mõelda, et inimesed süt kabuhirmus eemale hoiduvad. Mul ei ole küll asustamise tiheduse kohta statistilisi andmeid, kuid tõsiasi on, et viljarikas org taludest ja küladest kubiseb. Nagu inimene Veesuvi jalal otse podiseva laava kõrval viinamarjaaedu harib, nii töö25
tavad ka siin pärismaalased rohkearvulistes majapida mistes, seistes alaliselt pale palge vastu surmale. Banaani, kakao, mango ja ananase saak ületab selles orus Tseiloni keskmise viljakuse. Pool tiinu maad võimaldab kuuehingelisele perekonnale laheda elamise. Kõige ilusam selles orus on Maha Oya ise, maetud hiiglakasvulistesse bambusepõõsastesse, mille vahelt vil guvad kärestikujõe vahused veejoad. Vastandina kuivapoolsetele kõrgustikumaastikele lokkab siin kõikjal ro heline muru, kus kukerpallitavad päikese mõnul alasti lastekarjad. Hoolimata krokodillidest, kes sün ööl ja päeval ahnitsevalt luuravad, kubiseb jõgi neis paikades, kus ta vesi madalikke moodustades laiali valgub, pärli püüdjatest. Need seisavad nagu kured poole tunni kaupa ühel paigal ning sukelduvad ainult harva vette. Ka kalliskive kannab voog mägedest alla. Nende korja miseks nõutakse vastavat luba, mis määrusest tegelikult aga kinni ei peeta. Peale muu näib jõgi veel söödavate kalade poolest rikas olevat. Järeldan seda kuivatatava kala küllusest. Iga elamu juures venivad nöörid räästast puuokstesse. Kalad riputatakse lõpuseid pidi nööri külge. Seal nad siis kõlguvad ja pleegivad, ilma et vaja oleks neid enne kuivatamist soolvees leotada. Nü pea kui raudtee ühele suuremale ristkuristikule on jõudnud, algab tõus mäkke ja Maha Oya bambusetihnikud kaovad silmist. Enne aga seisame hulk aega Rambukkana vaksalis, sest rong rakendatakse kahe uue veduri vahele, millest üks veab, teine tõukab. Reisijad kasutavad viivitust tee ja limonaadi joomiseks. Jaama hoone koostub, nagu Tseilonis enamasti, kolmest osast: kahest otsmisest korpusest ja lahtisest katusealusest nende vahel. Lauad kehakinnitajate jaoks asuvadki jaama vahemises ruumis, kus jahe ning tuulne. Puhvetit ja kelnereid ei ole. Kõik söödav-joodav ostetakse käsikaupmeestelt. Tee tuuakse jaama lähedalt rest-house*ist. Hoolimata vedurite ähkimisest ning puhkimisest ede26
neb sõit nü aeglaselt, et lapsed meile valgeid templipuu õisi aknasse loobivad, mangudes selle lahkuse eest jootraha. Kuristik muutub iga minutiga sügavamaks, sest raudtee on nagu pael, mis laskub looklemisi mäeharja dest. Loendamatud pöörakud juhivad meid tunnelist tun nelisse. Maastik oleks täitsa Tirooli või Šveitsi laadi line, kui poleks võõraid lehtpuid ja eritõulisi palme, alates sõnajalakujulistest ning lõppedes gigantsete talipoodidega. Madalmaa taimestiku asemele astub KeskTseiloni kirju floora. Kookosmetsad, millele kuulub rand, kaovad lõplikult. Selle eest kasvab kõikjal imesirge areka, kõhukas kituul ja veskitüvuline ravenaala. Õits vatest hiiglastest rõõmustab rändajat akaatsialehine Tseiloni meepuu, tõustes lillavärvilise püramiidina sülda ka heksa maapinnast kõrgele. Koomiliselt äbariku kujuga üllatab vorstipuu. Ta omab pikki, vibalikke oksi, mis umbes nagu meie männil ühisest kasvujätkust laiali sir guvad. Viljakandmiskuudel — märtsis ja aprillis — kao tab puu kõik oma lehed. Okstest ripnevad alla viini vorsti taolised jubarikud. Kõige selle tagajärjel — lage ning lehitu — ei tahakski seda naljavenda elavaks tai meks pidada, vaid vorstide kuivatamise kärbiseks. Ta vili on maitsetu ning kasutamiskõlbmatu. Seistes kõrvuti tumeroheliste leivapuudega ja lopsakalt heledate banaani dega, on ta nagu lihamaiguliseks lisanduseks Tseiloni üldisele vegetariaanlikule põhilaadile. Rong keerleb nüüd Alagalla mäe keskmistel veer gudel. Paiguti tõuseb vaguniakna ette järsk raudkivisein. Sealsamas aga saabub ühetasane tükk terrassi, mis kae tud paksu huumusekihiga. Külamees valges linas kõnniskleb majaesisel ja vaatleb nähtava hea meelega oma viljeldavat põldu. Ega leidugi mujal teist selle väärilist. Mis seal kõik ei kasva! Kolmes astmestikus sigitab see muld: all juurvili ja ananas, selle üle banaanid, lõp peks — papaia. Siis tulevad uued kuristikud, uued kiviseinad ja 27
nende taga uus terrass täpsalt samasuguse pererahvaga ning samasuguse põlluga. Majatagune osa terrassist kuu lub harilikult riisipõllule. Jälle tunnel Pärast seda sild üle kitsa prao. Türa ning viira sööstab kaskaad peadpööritavast kuristikust otse rongi alla. Jooksen teisele vaguniküljele. Jõuan visata ainult sajandiksekundilise pilgu aknasse: juba möödas! Tuhatnelja tuiskas vesi kuristiku rahnudel, ka dudes sinetavasse tühjusse. Nüüd käriseb vastaskalda kivisein kaheks kumeraks tornijalaks ning rong sõidab nagu graniidist väravasse. Tolle taga avaneb jälle kuris tik. Vagunid lausa nagu ripuvad granütseina küljes. Ter rassid, mis veel paari tunni eest paistsid ülalt, asuvad nüüd meie all Hoolimata käredast päikesest näib, nagu oleks maailm täidetud sinise suitsuga või uduga. Selle järele tahaks arvata, et me vähemalt nelja-vüesaja meetri kõrgusel viibime. Kui süs veel paarist pisikesest tun nelist läbi sõidetud, peatub rong tühja vaksalihoone ees ja abivedur viiakse minema. Nähtavasti ei ole meil enam kavatsust kõrgemale sõita. KacLikamuva — loen jaama sildilt. Sün esineb loodus sootu teissugusena kui varem läbi tud maa-alades. Ei tahaks silmigi uskuda, sest viibime kõrves: sinkjas ning sünkjas kivikõrves. Puud on kidu rad ja nagu murtud kontidega. Tuttavatest tunnen ära valgeõielise templipuu, mis alati toetub lühikesele tüvejäntrikule, ajab pahkamatekaupa jämedaid oksi, sama konarlikke nagu tüvi isegi. Kogu aeg ta muudkui sirutab neid haralisi oksi-sõrmi — kondilisi, reumaatilisi sõrmi — ei märka luua lehtigi, vaid kasvatab iga luuvaluse sõrme otsa puhma valgeid Õisi, mis peaduimastavalt lõh navad. Rahvas kogub neid uimastavaid lilli ja kannab templitesse Budda altarile. Sellepärast ongi vist Budda alati unine, vahtides pilukil silmil pool mõtisklevalt, pool magavalt maailma elule. Alul, kui see lõhn mulle ninna tungis, arvasin jasmiini haistvat. Nüüd tean, et 28
jasmiin, mille imaluses rohkesti hapukat vürtsi, kau geltki nii oopiumiliselt peaajju ei tungi, kui templipuu läbi ning läbi päikesepisteline lõhn. Jaamas ruttab üks ainus reisija rongile: pronksikarvaline mees, kollakas päevavari pea kohal. Ta kannab valget pintsakut paljal ihul ja triibulist lina puusadel. Mehe kannul kõnnib koer, keel suus ripakil. Et ennast mitte kraamikandmisega vaevata, on mees pambu koerale selga sidunud. Vaksalis saab koer tänu asemel sõimata. Talle näidatakse rusikat ja antakse mõista, et ta nüüd koju peab sörkima. Loom pöörabki peremehele selja, longib mõttetult sinna ja tänna, märkab siis tüki ning poeb vette; ainult ninaots jääb tast paistma. On imelik näha, kuidas siin kõik elavad olendid vette kipuvad. Ainult kanad ei leota ennast. Vahelduv on siin kõik. Ei kesta kõrvemaasükki palju üle poole tunni; siis suubume põlismetsa. Meie pool raiutakse raudtee ääred lagedaks. Tseilonis ei ole seda kommet. Mets seisab nagu päratu müür tihedalt tee kõrval. Ei näegi õigupärast muud kui jämedaid tüvesid, mis mässitud roguskitaolistesse kuivanud kudedesse. Seda kõrvalist ribu-räbu koguneb aegade jooksul nii palju, et see iseenda raskuse all küüru vajub ning puujuurtele lan geb. Kujutlen, kuidas need kodunejad käijale tüütuks võivad saada ja kui tõkkeline oleks rännak säärases metsas. Lehti ja latvu on vagunist raske vaadelda. Ainult siis, kui pistan pea poolenisti aknast välja, näen, kuidas längunud oksad taeva peaaegu kinni katavad ja kuidas sealt rasked puntrad lehti ning vitsu kottidena alla rip nevad. Loomadest pole tervel sel teel silma juhtunud muud kui koduloomi. Ka põlismets näib loomist tühi olevat. Äkitselt pistab vedur vilistama, — mitte üks ega kaks korda, vaid nii pikalt ja tüütavalt, et näib, nagu tahaks masinist katelt viletoru kaudu aurust tühjen29
dada. Peatselt selgub ka selle põhjus: kesk põlist metsa läheb maantee üle raudtee. Lasipuid ja valvet ei ole. Pikatoimeline maamees võib küll kaugelt rongimüdinat kuulda, kuid arvatavasti viibib ta alaliselt nii sügavas mõttes, et teda ainult suurtükipauk suudaks äratada. Masinist tunneb muidugi oma kaasmaalaste mentaliteeti ja teeb kõik, mis tema võimuses. Nagu näib, see polnudki asjatu. Rongi möödudes seisis raudtee-ülekäigul katusvanker kahe hiiglapühvliga. Härj‘ad olid nii ligidale aetud, et mees pidi neid ohjest kiskuma, vastasel korral oleksid nende ninad rongirataste alla jäänud. Imelikul kombel lõpeb mets samuti kui algaski — ühe hoobiga. Jõudes lagedale, näen teda rohelise seinana venivat mägedesse. On see kaitse-ala, et sinna kirvest pole veel sisse pistetud? Kuuldavasti mitte. Ja nii toi mibki see saar: igal sammul üllatus. Edasi venib tüüpi line Tseiloni keskmaastik: sün lapike põldu, seal sagar suuremaid puid, rühm palme, banaane, kakaod, aedviljad, teepõõsad, süs org, mägi, küngas, pisike jõgi, äkiline kivisein, kaljurahnud — uued põllud, lapike heinamaad ja — mis peaasi — kõikjal elamud, härjavankrid, sup lejad, kulid, naised ja lastekarjad. Üldiselt palju tsivilisatsioonitunnuseid, kuid rahva töötamis- ja elamisviis veel päriselt metsmehelik, vähemalt pealiskaudse vaat leja silmis. Vastuoksuste, osalt — kurioosumite maa. Ilus ja värvirikas lõpmatuseni, kuid palav mitte vähe malgi määral. Päike — kõrvetav lõõsk; taevas — tuline raud; aga tuuleiil puudutab karastavalt ning Õhk on kerge. Kell üks päeval (umbes tunnise hilinemisega) jõuame Peradeniya Junctioni: kolmas sõlmejaam sedapuhku. Rong läheb Kandy’sse. Minu reisu eesmärgiks on aga esialgu Peradeniya botaanikaaed. Too asub Peradeniya uue vaksali (New Station) juures, kuhu umbes 7 miili sõitu. Siderong on vahepeal muidugi ära läinud ja mul ei jää muud üle, kui hakata teed jooma: Tseilonis juuakse alati ning igal pool teed, see on kord juba šaare seadus. 30
Ka salkkond budda vaimulikke oli rongist maha jää nud. Nad jalutasid platvormil, pikad, kollased hõlmikud seljas ning samavärvilised lehvikud käes. Meil on tuule lehvik koketse daami, Tseilonis — vaimuliku tunnuseks. Liiga pikaks ei veninud see lõunane teetund ometi mitte: tuli mootorvagun ja viis meid sihile. Arvatavasti mõjus vaimulikkude meeste telefonikõne asja kiirustamiseks kaasa. Budda preester on Tseilonis kahtlemata mõju kam mees kui pastor Eestimaal.
31
III. NÄDÄL PÄRÄDIISL
Peradeniya, see on luule ja idüll. Ei tea, kas lei dubki maakeral teist paika, kus kõik mitmekesidus ja ilu, mis omane troopikale, oleks esitatud sellises täiuses nagu siin. Palju räägitakse küll Buitenzorgi botaanika aiast Jaava saarel, kuid autoriteetide-asjatundjate hin nang on üksmeelne selles, et oma asetuse, maalirikkuse, maastikulise võlu ja ka pindala suuruse poolest on Pera deniya Buitenzorgist kaugelt ees, kõnelemata tervest ning pehmest kliimast, mis püsib siin aasta läbi ühtlasena: keskmine aasta-temperatuur 24 C. Tähtsusetu kõrvale kaldumise toovad ainult Tseiloni palavaimad kuud — märts ja aprill. Siis püsib päevane lõõsk harilikult 37. pü galal. Pilviseid ilmu ei tunne Peradeniya üldse, kuigi seal aastas 195 päeval vihma sajab. Mitmesugustel põhjustel külastavad seda taevast vihmapilved peamiselt öösi. Ai nult maikuul (see on Laäne-Tseiloni vihmaperiood) ko mistab taevataat päise päeva ajalgi, enamasti kella 5 ning 6 vahel. Vihma valab nagu oavarrest — tuuleta taevast sorinal alla. Praksub ning paugub... Kolmveerand tunni pärast kõik jälle vait, päike sädeleb endiselt ja õhk küllastub aroomidest. Aasta 10—15 eest peeti Buitenzorgi botaanikaaeda taimeliikide rohkuse ja kunstikasvude eeskujuliku hool damise poolest täiuslikumaks kui Peradeniyat. Nüüd on lugu sellegi poolest põhjalikult muutunud. Täiendu seks botaanikaaiale asutati Peradeniyasse juba kolme 32
kümne aasta eest hiiglasuur katsejaam ning tulutoovate taimede sordiparanduse kool. Mõlemad need ettevõtted tõsteti viimase poolteisekümne aasta jooksul imetelda vale kõrgusele. Suur laboratoorium ja rikkalik muuseum seisab teadusmeeste käsutuses, ükskõik mis maalt nad siia ilmuvad. Töötingimused on hellitavas Peradeniyas võrdlematult paremad, kui ülipalavas Buitenzorgis. Kõigil neil põhjustel loetakse Peradeniyat täna päev loodusteadlaste paradiisiks. Ta on ainulaadne kogu Aasias, võib-olla ka kogu maailmas. Kürejooksuline Mahaveli Ganga on olnud neile orgu dele sama õnnistuslik kui Niilus Egiptusele. Veeretades oma vett kõrgetest mägedest, silus ta aastatuhandete jook sul maapinna liigsest krobelusest, lammutas nurgelised kaljupraod ja kitsused, laiendas järjest asumiskõlblikku pinda ning kattis selle sigitava mudaga. Taimestik kerkis nagu nõiaväel. Bambus sirutas kähiseva ladva taevasse, ümbritsevad künkad ning mäed kattusid tiheda ürg metsaga. Rododendron ja teised väätlejad ning ronijad venitavad oma kasvu tihti saja meetri pikkuseks. Peradeniya kohal — 480 meetrit üle merepinna — teeb Mahaveli Ganga peaaegu sõlmekujulise ringi, eral dades selliselt muust orust 150-aakrilise maapala, mis laskub künkaliselt jõe poole. Vanasti seisis seal läbipäästamatu ürgtihnik. Ahvid pidasid omavahelist parti sanisõda ja hommiku saabudes kostus papagoide kõrvu lukustav krüskamine. Veel praegugi pesitseb siinsetes põõsastes rohkesti metsloomi, alates gekost ja lõpeta des leopardiga. Lindude kisendus lakkab ainult kesk päeval. Sisalikud, siilid ja nahkhiired elavad inimes tega ühise katuse all. Rohutirtsude helin masendab kuulmise. Kured karjuvad õhtupoolikust pimedikuni. Konnade krooksumine vältab läbi öö. Päikese loojenedes keerlevad varestekarjad puulatvade kohal ja lendkoerad venivad pikkades voorides üle taeva. Ometi ei kujuta Peradeniya endast ammugi enam 3
K. Ast — Reisukirjad Tseilonist II.
33
ürgorgu, kus üksnes elevantidele leidusid kindlad jalg rajad, vaid suurepärase maanteega ja kahe paari raudrööbastega varustatud kultuurasulat, kus töötab umbes 60 eriteadlast (botaanikut ja põllumajandustest), hulk õpetatud aednikke, töölisi ja üliõpilasi. Siin peatuvad tihti luksusautod, samuti lihtsad omnibused ja primi tiivsed kaarikud seebuhärgadega. Võõramaise päritoluga külastajaid nähakse aasta jooksul umbes kolm tuhat Ei ole kahtlust, et see arv lähemal aastakümnel kahe kordseks kasvab. Esimene vagu botaanikaaia rajamiseks veeti Peradeniyas juba 1821. aastal. Nii võiks siis Peradeniya peat selt pühitseda saja kümnendat sünnipäeva, mis fakt su gugi ei tähenda, nagu oleks Peradeniya aed vanimaid botaanikaaedu Tseilonis. Tseiloni soe ja vihmarikas kliima, mis saare madalamates osades meie triiphoonete leitsakuse ületab, oli niikuinii botaanikaaialise fauna sigi tanud, mida tarvitses vaid teiste maailmaosade taime dega täiendada. Praegused maavallutajad — inglased — tõid oma udustelt saartelt muude kultuuritraditsioonide hulgas ka aedade eest hoolitsemise traditsiooni kaasa. Igal pool, kus nende eestvõttel heakorra eest hoolitseti, pandi muu seas erilist rõhku aedade planeerimisele. Co lombos loodi 1810. aastal Slave Island’! leetseljakule tea duslikult kaaluteldud plaani järgi aed, mis nimetati Lon doni eeskujul Kew Garden’iks. Vanad singaleesi kunin gate aiad võeti erilisele hooldamisele. Kalutarasse rajati põllumajanduslikkude taimede kasvatus. Suurte koge mustega William Kerr nimetati nende aedade ülemvalitsejaks. Temale arvatavasti kuulubki idee liita kõik üksikud jõupingutused ühiseks suureks kordasaatmise tahteks ja valida tulevase kesk-botaanikaaia kohaks para diislik Peradeniya. Ei ole põhjust jälgida samm-sammult Peradeniya are nemislugu. Märgime ainult, et 1821. aasta detsembrikuul otsustati viia nii Kalutarast kui Slave Is land’ist kõik 34
eksootilised taimed, mis sinna aja jooksul kogutud, Peradeniyasse. Ühtlasi hakati Lõuna-Ämeerikast, Austraa liast, Aafrikast ja Polüneesia ning India ookeani saar telt ekspeditsioonide abil hankima Peradeniya jaoks kõiki puid ja põõsaid, mida Tseilonis eneses ei leidunud. Kahe kümne aasta jooksul umbes teostati see suur töö ja aastal 1843 avati Peradeniya botaanikaaed kogu tema praeguses maa-alas publikule. Äia teaduslikkude kogude suurendamisel ning klassifitseerimisel oli pärastpoole eri lisi teeneid Dr. E. Twaistes'il, kes täitis kolmekümne aasta jooksul peaaedniku kohuseid. Ta kutsus ellu mit med teaduslikud instituudid ja andis Peradeniyale üle maailmalise kuulsuse. Tänu Dr. Twaistes’i hoolele oli botaanik Henry Trimenil hiljem võimalik koostada Tseiloni floora täiuslikku kataloogi, milline raamat sai pari maks käsiraamatuks troopikafloora jaoks üldse. Praegu toimetatakse Peradeniyas väärtuslikke katseid igat lüki troopiliste taimedega. Põllutöödepartemang asutas süa botaanilise jaama, mille maa-ala asub teispool Mahaveli Gangat, botaanikaaia vastas, ning ületab viimase umbes kahe ja poole kordselt. Aed ise jaguneb tänapäev nelja peaossa: põhjas vane mad puuliigid Tseiloni enda päritolust; läänes — harul dused, herbaarium ja muuseum; lõunas — palmid, koniferid ja veetaimed; idas — tulutaimed. Võhik muidugi ei märka seda jaotust, sest tublid juhatajad on hoolit senud aia tervikliku ilme eest. Kõikjal kasvavad hiigla puud ning lopsakad liaanid. Mahaveli Ganga piirab aeda kolmest küljest, jättes lahtiseks üksnes lõunapoolse osa, kus seisab peavärav ja teenijate elamu. Jõekallastel põõsastub ürgilmeline bambus, papüürus ja kõrkjad. Külastajate jaoks leidub rohkesti intiimseid istekohti ja mõned katusealused. Suurem osa puid ning põõsaid on märgitud nimelauaga, mis hõlbustab võhikulegi orien teerumise. Oma üldilme poolest — lopsakas vegetatsioon, liikide rohkus, palju õitsvaid puid ja põõsaid, lillede 3*
35
küllus ning väätkasvude virr-varr — sarnaneb Peradeniya tolle idüllilise kujutelmaga, mida oleme loonud endale lapselikus naiivsuses paradüsiaiasf. Minu teadmed botaanika alal ei ületa koolilapse omi. Loomulikult ei või ma saada Peradeniyas seda naudingut, mis kõditab siin eriteadlast. Kuid ometi oli mullegi New Station’ist väljumise moment pidulikuks reisihetkeks. Päikesepalang täitis taevast ning maad pi mestava valgusega. Kuumuse rõhumine tundus mitmevõrdseks paljundatud atmosfäärina lasuvat kõikjal. Aga ennäe — hingamine oli kerge ja tuuleiil jahendav. Selles seisabki Kandy ja Peradeniya paremus, võrreldes ranna äärsete madalikkudega. Ei iialgi ummista siin saunaleilitaoline leitsakus kopse ja nahapoore. Mägede õhk on puhas ning karge, vaba ülearusest veeaurust. Haih tumine toimub kiires tempos ja põhjustab jahedusetunde. Veel järgmisel nädalalgi, kui ma Hattonist Peradeniyasse tagasi tulin, leidsin siinse õhu olevat nauditavama kui kuski teisal Tseilonis. Vaksaliesine oli tühi. Preestrid — mu juhuslikud reisikaaslased — hakkasid nagu kollased viirastused piki maanteed edasi hõljuma. Ma oleksin tahtnud kas rikšat või hackery’d võtta, kuid sel ebaharilikul tunnil, mil ei teatud saabuvat ühtki rongi, polnud sõidukite omanikel põhjust valvata. Viimaks leidsin noorepoolse boy, kes nõus oli mu sumadane endale pähe laduma. Rest-house pidi asuma umbes poole miili taga. Kummalgi pool päratu laia maanteed kasvavad monu mentaalsed guankod. Nende lehestik on hoopis tihe dam, kui harilikkudel troopikapuudel, pakkudes päris põhjamaist päikesevilu. Kasvult võiks guankosid võr relda meie hõbepajudega: samad laiad kroonid ning allapidi ripnevad oksad; sama heleroheline jume hõbekal põhitoonil. Aga lehed narmendavad akaatsialehtedena ja puu pikkus ületab Euroopa kõige kõrgemad paplid, kuused ning saared. Pärismaalased kutsuvad guankosid 36
vihmapuudeks, samuti inglasedki — raintree. Lugu on lihtne: guanko lehed keerduvad öösi rulli, koguvad en dasse hommikuse kaste ning öise vihma ja puistavad selle päikesetõusu ajal, mil lehed jälle avanevad, sorinal alla. Võõramaalane, sattudes esmakordselt selle vihma kätte, ei suuda küllalt imestuda. Talle näib, nagu oleks sel suurel puul varaks sama suur lein ning nagu valaks ta lehed ohtraid pisaraid. Oleks minu teha, — ristiksin guanko nutupuuks. Varsti jõuame poodide ritta. Poisikesed pakuvad suhkrupillirookimpe ja pähklitaolisi, kirjukarvalisi mugu laid, tõendades — mugulad olevat suurimaks haruldu seks Peradeniya aias. Sihukesi ei kasvavatki rohkem, kui ühes ainsas puus, mis nüüd juba kuivanud. Tean, et võin noppida kõike pakutavat, kui seda vaja peaks olema, oma käega, ega osta midagi. Tee pöördub paremale. Kuna ühel pool veel mingid ehitised, peenrad ja aedviljad silma paistavad, sirgub teisele käele põlismetsane lehesükumüür, klammerdatud rododendronite ummistavasse kaisutusse. See ongi bo taanikaaed ise oma lõunapoolse küljega. Tee, mis mu jalge all, viib Madde Ela nimelise oja luhta mööda Kandysse. Varsti sammume üle silla. Raudjas-tume Mahaveli Ganga veevoog kahiseb kuski kuristikus, kaetud uudishimulikkude pilkude eest lookapaindunud bambuste Iadvastikuga. Mõnedkümned süllad madalamal läikneb ta juba laiana jõena, pahempoolne külg liivlauskne ning madal, parem — äkiline, sügav ja keerdneeluline. Ümber ringi» kuhu iganes vaatad, mägede tipud, mets, raies-* mikud ja pärismaalaste hurtsikud. Süs — üks avaram plats, hästi kruusatatud, hästi prügitatud, ja selle küljel aia peavärav, just säärane, nagu olin teda endale Co lombos pildi järgi kujutelnud. Poiss viib mu muidugi rest-house’i, mis asub siin samas: sammu viiskümmend aia peaväravast puiestatud õues teispool maanteed. Ka siin oleks mulle kõik nagu 37
ammustest aegadest tuttav. Lugesin mõne aasta eest saksa botaaniku Guentheri kirjeldust ning armusin sesse vaiksesse majja. Seal ta nüüd seisiski: vana ja vähe nõudlik, aga värskelt võõbatud ning remonditud. Ma dalal verandal, mille üle laiub veelgi madalam katus, jõid mõned euroopalikult rõivastatud singaleesi härrad teed. Pruunide silmadega boy, aastat kolmkümmend vana, haarab asjad oma hoiule ja toob mullegi suurätikuga kaetud kandmikul kolm kannu: ühes vesi, teises tee, kolmandas piim. Kuuldes, et ma pikemalt peatuda kavat sen, muutub ta ülisõbralikuks ja lubab ise botaanika aia direktori juurde joosta elamisluba tooma. Äga naljakas on see boy: rabeleb alatasa ja teeb säärast miimikat, nagu oleks ta mõne tähtsa asja ära unustanud. Tseilonis peaks säärast meest kullaga kaaluma: ta on võõrale isiklikuks teenijaks-jooksupoisiks, tubadekoristajaks ning kokaks. Kõige selle juures loetakse teda valitsuse ametnikuks ja ta vastutab majakorra eest. Ena masti on kõik rest-house'i boy'd sihukesed. Majas endas leidub väheste võõrastehulga kohta, mil leks ta mõeldud, ruumi rohkesti. Kõige pealt pikk ve randa üle terve esikülje. Süs suur saal — ühtlasi söögi tuba. Sellest uks kinnisele verandale, mis on määratud lugemiseks ja kirjutamiseks. Saali vastas üle koridori asub ruumikas võõrastetuba laia voodiga, moskütovõrguga, sohvaga ning paari lihtsa tooliga. Teised toad, arvult kolm, asuvad maja aiapoolses osas. Lage neil ruumidel ei ole. Katus seisab, nagu külaonnidelgi, kõr getel sarikatel ning tuul puhub räästa alt vabalt tuppa. Aknad ja uksed seisavad ööl kui päeval lahti. Vargusi ei esinevat kunagi. Kaks elutuba nelja hulgast on määratud teadusmees tele, kuid botaanikaaia direktor võib neid ka teistele võõrastele kasutamiseks lubada. Minule antigi üks neist ruumest, nimelt tänavapoolne. Teine jäi kogu selleks ajaks tühjaks. Harilikkudest võõrastetubadest valdas 38
ruumikamat mingi teetöönduse instruktor või agent, kuna teist tuba juhuslikud külalised kasutasid. Peale selle peatus rest-house*is rohkesti läbisõitjaid, kes seal teed jõid, jalgu puhkasid ning vahel ka lõunastasid. Elu oli vaikne, võiks öelda — idülliline. Äiaga tutvusin juba esimesel päeval, rännates tundi neli mööda suursuguseid alleid. Tuledesüütamise ajaks valmistas boy õhtusöögi. Kot letid olid kõvad nagu pähklid, aga kala, mida püütakse siitsamast Mahaveli Gangast, maitses suurepäraselt. Sööma aja haripunktiks on sel maal ainulaadne toit, teatava määrani Tseiloni monopolne gastronoomia saavutis, nimelt curry. Ka mujal maailmas antakse curry*t, kuid see ei vääri Tseiloni oma. Eriti maitsetu on curry kontinentaal ses Indias. Tseiloni curry koostub umbes tosinast eriroast, mis segatakse pudruks. Äius pannakse veega keedetud riisist. Siis hakatakse lusikatäite-kaupa nõristama kolme suguseid kastmeid, mis kõik valmistatud curry aluspõhjal. Curry ise on kibe taim, peaaegu nagu sinep. Kastmed valmistatakse lihast, kalast ja tomatist. Lisaks kastmeile ja riisile segatakse toidu hulka kookospähkli kuivatatud ning peeneksrüvitud tuuma, kituulipalmi rohekat puusäsi ja rüsileiba, mis pliidil pruuniks kõrvetatud. Lõppeks kastetakse segu kookospümaga. Maitsmismeeltele mõjub see toit nagu sümfooniaorkester kuulmisorganitele. Ime väärsete lõhnade ja vürtsimaikude kaudu tungib piprataoline teravus keele- ja kurgukudedesse. Suu hõõgab ning sädeleb nagu palavaid süsi neelates. Isu tõuseb, nii et ei märka enam lauast ära minna. Seda kummalist toitu süüakse sün kaks korda päevas, sest ta on kuulsamaid Tseiloni rahvusroogi, pidavat ergu tama seedimist ja desinfitseerima magu. Toitlustamine rest-house*ides käib sama korra järele nagu võõrastemajadeski: hommikul tee ja fruktid; kell 9 eine, kell 1 lõuna, kell 5 uuesti tee kuivikute ja marmelaadiga, kell 8 Õhtusöök. Kõik see ühes korteriga maksis Peradeniyas 39
6 ruupiat (Eesti rahas 8 kr. 40 snt): sellega siis 50 o/o odavam kui võõrastemajades. Loodusteadlased, kes Peradeniyas uurimise või õppimise otstarbel viibivad, maksa vad ainult neli ruupiat. Rest-house'ide. peamiseks pare museks tuleb lugeda nende vaikset, kodust õhkkonda. Pole seal riietumise küsimust ega teenijaid, kes meeleolu rikuvad. Jõudes troopikasse, on Euroopa suurlinnade elanikki sunnitud kinni pidama tervislikust öö ning päeva jaotu sest. Colombo võõrastemajades leidub muidugi härrasid, kes enne teist einet toast välja ei saanud, kuid enamik reisijaid võttis kohalikud kombed otsekohe omaks: kell 6 voodist välja ning hiljemalt kell 10 magama. Õhtul ei ole siin mingisugust kiusatust kurnata end hilise jalulpüsimisega: puuduvad kõrtsid, varieteed. Päikese loojakuga lakkab elu iseenesest. Hommikul on maailm nii rõõmus ja hele, et mõrudam pessimistki hardumusega oma loojat meelde tuletab. Minu päevad Peradeniyas veeresid nagu heledad kaste piisad. Enne veel, kui boy teega tuppa jõudis, olin juba jalutamas. Hommik algab meeleolurikka linnulau luga. Ärge uskuge valetajaid, kui nad teile tõendada katsuvad, nagu oleksid froopikalinnud kidakeelsed. Pera deniyas heliseb õhk otsekui kellukeste sajust ja flöötide valsist. Päike tõuseb karmünkollaselt. Ühes sellega algab lõhnade karneval, mis kestab umbes kella kaheksani; pärast seda ei tunne tõesti enam muid aroome, kui templipuu õite oma ja vastikut kärbsepüüdjate lillede laibalagunemise haisu. Kultiveeritud õite hulgas leidub, muidugi, nelgi-, reseeda- ja roosilõhnalisi, mis aroomitsevad kogu aeg. Äga Tseiloni enda lilled lõhnavad pea miselt hommikuti. Turistile, kes külastab vaid linnu, jääb see tõsiasi katsetamata. Astume aeda. Peaallee, alates väravast, lõikab selle miniatüürse paradiisi umbes pooleks. Puude all valitseb pühalik sumedus. Inimestest hakkab harvakult keegi 40
silma: siin-seal aednik kääridega, kulid labidatega või mõni naine raudrehaga. Kõrvalised teed, mis pöörduvad peaalleest vasakule ja paremale, on veelgi tühjemad. Eemalt hakkab paistma lage väli nagu raiesmik metsas. Jõudnud selleni, leiate suure, ümmarguse muru täis lillepõõsaid ning klumpe. Raamiks sellele — igivana mets, koostuv põhjamaadele tundmatuist puuhiiglasist. Edasi avastuvad vaatele pikad palmide alleed. Suurem ja väge vam neist kuulub n. n. kuningapalmile. Väiksemad — palmürale, kapsaspalmile ja talipoodile. Ei saa oma sil maga nägemata kujutellagi säärast masendavat kõrgust, vormide täiuslikku sümmeetriat ja tüvede reastikkude monumentaalset tõusu, mis iseloomustab neid alleid. Palmide taga jääb park hõredaks, sarnanedes planee ringult inglise parkidega. Puud kasvavad sagaratena, vahel ka üksi. Rohi on madal, nagu karjatataks seal lambaid. Põõsaste paigutamisele — palju kollast, lillat ja punast — on püütud anda juhuslikkuse ilme. Teed muutuvad kitsaks; ja kuna päike neid sün kiirtevalanguga takistamatult üle ujutab, siis lõikab nende kohvpruun värv, mis tingitud laterüdi sisaldusest, eriti silma. Veel mõned sammud ning — oletegi jõudnud jõekal dale. Seal peate seisma ja imetlema. Sädeleva veelindi taga tõusevad mäed ja künkad. Nende külgi katavad vaheldumisi teeistandikud, kakaoväljad, kummipuude read, banaaniaiad, südiussi põõsad ja palju muid kultuurkasvude alla planeeritud vööte. On seletamatagi selge, et need haruldased põllud kuuluvad põllutöö departemangu katsejaamale. Pärismaalased oma majapidamisega pole sealt siiski minema litsutud. Nende elamud, mis siin savi asemel pilliroost seintega, hoiduvad perve äkilisele kallakule, kaetud peaaegu nägematuseni kookospalmidesse ja vihmapuudesse. Pruunid lapsed lasevad kaldalibastikul liugu ja solistavad kõrkjatevahelises vees. Kro kodillid, nagu kuulda, ei roni mereäärseist madalikest 41
palju kõrgemale. Sellepärast ongi mudilastel nii palju vaprust ja vabadust. Nüüd oleks otstarbekohane sammuda tagasi mööda jõekallast — vastu voolule, mis virvendab paremal käel. Looklev tee viib teid läbi fiikuste pere, mille tõud on esindatud siin täiuslikus mitmekesisuses. Teiste pühade puude keskel kasvab vana baniaan, moodustades üksi päini väikese metsa. Ripnevad juured on kudunud paiguti tiheda võrgustiku, mida kasutavad humalataolised niidistujad ronimiseks. Ka boo-puudelt ripnevad õhujuured nagu niidid ja te peate kummarduma ning pugema läbi koesüku. Sootuks eriline floora avaneb teile, kui olete jõudnud tiigini. Tutvute siin Tseiloni ja teiste troopiliste maade rikkaliku veetaimestikuga. Võite istuda vägevate bam buste all ja imetella vikfooria roosi muinasjutulikku oit ning imeväärseid lehti, mis ujuvad otsekui sõõrikujulised vannid, umbes poolteist meetrit läbimõõdult. Tiigi pervedel kasvavad koomilised mangroovid, just nagu üks ainus narruseni kõverdunud pundar juuri, millest osa maasse kinnitunud, osa laskunud vette. Mõõtude ja vor mide poolest pole sel taimestikul enam mingit sarnasust meie omaga. Ta mõjub liialdusena ning groteskselt. Tiigi tagant viivad mitmed teed mitmes kaares ning mitmes erisuunas läbi võrdlemisi tiheda metsa, kus pea mist tähelepanu pälvivad talipoodid ja ravenaalad, tagasi peavärava juurde. Mõtlevale ja meelisklevale vaatlejale kulub rännakuks umbes kaks tundi. See ei tohiks veel kedagi väsitada. Jalutuskäik jätkugu nüüd aia idapoolset külge mööda, ikka jälle jõekaldal, ainult vastupidises suunas: enne põhjast lõunasse, nüüd lõunast põhja. Jõud nud lehestikutihedast metsast ja liaanide ning epifüüdiliste parasiitide meelevallast pisut avaramale maa-alale, seisatute üllatunult igivanade kummipuude ees ega tea, kas avaldada kaastunnet või imetella hinge sees hoidmise visadust, mis omane kõigile elavatele olenditele. Need 42
puud siin peaksid ammu juba surema. Igavene suvi on kasvatanud neile raske puumassi. Nad seisavad otsekui liigliha koormad. Tuul on maha murdnud ladvad, pilbastanud oksi. Juured tõusevad poolenisti Õhku, nagu paljad, krobelised plangud, mille all hulk kahtlasi õõnsusi. Teie lähenedes põgenevad sinna rohelised sisalikud. Näib, nagu põlvneksid need laastatud hiiglased oma kohmaka kasvuga ning tuimuseni pehkinud tüvedega sootuks vane mast maakera epohhist, kui praegune. Ometi idanevad kodunevais okstes noored võsukesed ja hiiglaste hing püsib ikka veel surevas ihus. Jõe ja kõnnitee vaheline maariba on võetud kaunaüste taimede alla. Siin näete veel häid kohvipõõsaid, mis muidu Tseilonis lõplikult välja surnud. Äga te pole majandusmees, ka mitte loodusteadlane: te vaatlete nagu laps. Ja sellepärast loomulikult kiindub te tähelepanu imelikkudesse puudesse, mis reastuvad otsekui ilmatu kõrged mastid. Nende laitmatu tüvi, jalga kaheksa kuni kümme ringmõõdus, tikksirge, ühtlane ja sile, on kaetud valgesüdameliste, roosakate õitega, mis ripnevad elavate kellukestena ülitihedalt ta küljes. See imeväärne õiskate ulatub maast üsna mitme meetri kõrguseni. Siis alles algavad puuoksad: lühikesed, räbused vibalikud. Aga veel okstegi vaheline tüvi kasvatab loendamatuid Õisi. Nende vahelt paistavad suured ümmargused pallid: selle kummalise puu omapärane vili. Kukkudes arendab pall kardetava kiiruse ja mürtsatab vastu maad nagu kahurikuul. Inglased, kelle fantaasia liigub nagu raskepä rane tank, ongi ristinud selle puu tema löögivalmis vilja pärast „kahurikuuli-puuks“: cannon-ball tree. Tea duslik nimetus, mis viipab Lõuna-Ameerika poole, õleks: couroupita Guianensis. Küllastunud kahurpuu vaatlemisest, kavatsete edasi minna, kui teile järsku vänge laibalehk ninna tungib. Ei ole kuidagi usutav raibete vedelemine ses paradiislikus aias. Oma silm on kuningas: vaadake järele. Lükates 43
kõrvale mõned ülearused oksad, leiate lihava põõsa, mille kasv sobiks pigemini vee-, kui kuivamaa-taimele. Lehtedest ripnevad alla pümakannutaolised, valged õied. Õite seesmus kihiseb kärblastest, keda kõdunemise hais sinna meelitanud. Õiekee seesmisi külgi katavad pikad ohakad, ladvaga allapidi. Need takistavad putukaid välja ronimast. Surnud loom muutub toiduks salakavalale põõ sale. Selgub käegakatsutavalt, et inimene on konstrueeri nud kärblaste püüdmise klaasi nende õite järele. Palju muidki üllatavaid hetki valmistab teile rännak aia idapoolsel küljel. Ei läbe õieti märgatagi, kui leiate end uuesti Mahaveli Ganga kaldal teispool palmialleesid. Esimene ringkäik on sellega läbi. Te võisite oman dada pealiskaudse ülevaate aia iseloomust ja maa-alast ning teate nüüd, milliste osade vaatlemiseks ja nautimi seks pühendada lähemad päevad. Varsti muutub teie kiindumus aiasse lausa armumiseks ja te ei mõista enam neid veidraid inimesi, kes saabuvad siia otsekui aevastama, kihutavad autol mööda alleesid, silmitsevad korraks läbi lornjeti ja kihutavad edasi, puine ning tühine ilme näos. Veel enam: te hakkate nurisema aia administratsiooni üle — miks lubatakse aias autodega kihutamist, kuna see ometi loomi heidutab ja neile külastajaile, kes soovik sid loodusega intiimses üksiolekus viibida, tüli teeb. Ametliku kataloogi viskate vihaga paberikorvi, sest seal on just nagu kuritegevusele õhutamiseks lausutud, et aia pealiskaudseks silmitsemiseks piisavat kahetunnisest autosõidust. Minule ei jätkunud seitsmest päevastki. Tei le, kes omate suuremat püsivust, kuluks vähemalt kuu aega. Armastasin istuda aia tipsemas tagapõhjas, seal, kus Mahaveli Ganga teeb äkilise keeru läänest idasse. Suurte leivapuude all paoskleb pisike „laube“, vana küll juba, ent mugavate pinkidega. Rohtunud rada läks kaldast alla. Harvakult kõndisid naised, kas korv või kandepuu kukil. Üldiselt valitses vaikus ja üksildus. Tänu sellele 44
julgesid loomad siin vabamalt ringi tallata, kui mujal. Kõige rohkem siblis murul sisalikke. Nad on vist väga arad ja liiguvad üksnes päeval. Suuruselt on neid mitme suguseid ning ka värvilt ei saa neid kõiki ühe pliiatsi alla panna. Hiiglasuured eksemplarid — neid hüütakse varanus’teks — ei esine aias. Suurim sisalik, mida siin nägin, oli umbes 10—15 tolli pikk. Peradeniya vilkamaid ning temperamendikamaid loo mi on kahtlemata geko. Ma pidasin teda alul oravaks: sarnasus ongi väga suur. Alles pikapeale selgusid vahed. Orav jookseb hüpates, geko vadib nagu hiir. Orav heidab end sirges joones ühelt puult teisele, geko vedrutab ja lendab süs loogeldes. Oraval on pikk, karvane saba, gekol polegi õiget saba, vaid ta keha venib peeneks ning pikaks nagu piits: selles mõttes sisaliku poolvend. Muidu jätab geko kõigiti orava mulje: askeldab palju ja teeb lakkamatult väikesi narritempe. Viibides esmakordselt aiataguses „laubes“, äratasid mu tähelepanu imelikud hääled. Keegi just kui ähkis või puristas. Hääled tulid pilliroo tagant, mis kasvavad jõe aiapoolses kaldas. Silmitsenud lähemalt jõge, panin tähe le, kuidas mingi raudjas laik vees vaheldumisi kasvas ning kahanes. Üllatuseks sirgub veest hiiglavorst püsti, kõverdub ja pritsib vett. Nüüd polnud mul enam aega mõtlemiseks, vaid vadisin kandade välkudes jalgrajast alla: jões püherdasid elevandid. Kolm tükki oli neid. Kaks neist kõnnisklesid niisama — aegavütvalt ning arupidavalt; kolmas lamas ja ähkis. See tähendab, mulle näis, nagu ähiks ta. Tõeliselt lamas loom üleni vees. Äeg-ajalt pistis londi nagu periskoobi veepinnale ja imes õhku. Varsti hakkasid teised loomad lamajale kolli tegema: nii pea kui see õhku soovis võtta, puristasid kolleegid vett, — temp, mis kõneleb haruldasest intelligentsist ning taibust, aga ka suurest huumoritundest. Lamaja vihane kogu kerkib nagu mägi veest üles. Ta pea ja 45
lont tõusevad ootamatult kõrgele. Mõtlesin, et nüüd alles algab sõda. Kuid nähtavasti ei ole need loomad tigedad. Londi tõstmine ei tähendanud muud kui kaaritavat veejuga rahurikkujatele näkku. Üldse armastavad need suured loomad mängida. Neil on üksteisega palju tegemist, kuid ikka heasüdamliku nalja alusel. Jões asub kaks pikergust lii vaseljakut. Seal uperkuuditavad lapsed ja naised, kellel Tseilonis rohkem aega näib olevat, kui meie maal. Korralikku pesupäeva sün vist ei tunta. See, mis kellelgi seljas, pestakse lihtsalt jões. Naised ronivad täisrüetuses vette, koorivad siis end lahti ja loputavad kattelina. Pärast heidetakse pestud palakas murule kuivama või riputatakse kuhugi tuule kätte. Meeste juuresolek siinseid Eevasid ei šokeeri. Kuid mõningaist häbenemisreegleist peetakse ometi kinni. Nii asuvad pärastlõunasel üldisel suplusel, mida peetakse kella neljast alates, mehed ühele, naised teisele lüvaseljakule. Lahtirõivastumine sünnib küll kõigi silma all, aga vette minnakse lahus. Ainult Negombos, kus asuvad suured kalameeste külad ja rahva väline elujärg veel üpris primitiivne, suplesid mehed ja naised segamini. Igal maal on inimestel mõni lemmikloom. Tseilonis täidab selle osa elevant. Ma ei tea, kui palju leidub saarel õieti taltsutatud kihvakandjaid. Mahaveli Gangas suplesid iga päev ainult need kolm, kellest jutusta sin. Aga oleks väärt näha, kuidas neid inimesed kohtlevad. Lapsed vahivad armunud pilkudega iga looma liigutust. Täiskasvanud toovad maiustusi, kaabivad, puhastavad, sügavad ja silitavad loomi. Ükski supleja ei malda ele vandist külmalt mööda minna. Loomad ise aimavad seda, sallivad suurmeelselt inimeste nokkimist ja oskavad noobli naljaga endale tähelepanu tõmmata. Teine intiimne paik aias on idapoolse külje jõeäärne nurk. Kahjuks ei leidu seal ühtki pinki, kõnelemata katusealusest. Ma kasutasin istumiseks ümmargust kivi, millel oli pealegi see hea omadus, et bambuse oksad ta 46
peaaegu kinni katsid. Lõuna paiku tulid süa papagoid, vist jõetagustest mägedest. Neid linde ei ole nende ara ja ettevaatliku loomuse tõttu sugugi kerge näha. Alles pärast pikaajalist vaikset istumist näete vilksatavat põõ sastes harakalikult salakavalat luurajat. Kui ta nuuskiv nina midagi kahtlast ei märka, siis kostub eht vargalik vilistus ning peatselt saabub terve kari krüskav-rohelisi rüütleid. Kasvult ületavad neist ainult isased hariliku tuvi. Sääraseid kullikerega papagoisid, kui meie linnu puurides, esineb Tseilonis vaid erandlikult. Ma ei tea, mida papagoid siin varastasid, aga selge oli, et neid köitsid üksnes majanduslikud huvid botaanikaaiaga. Rüütlimeelt sel linnul ei ole. Ta tarvitab alatasa jõudu ja tõstab tühja asja pärast kisa. Seal, kus neid hulk koos, algavad ulakused. Ei ole sugugi soovitav istuda põõsa all, kus pidutsevad papagoid, sest nad saadavad alatasa märjapoolist kaela. Põhjalik vastand papagoidele on lendkoer. Neidki leidub Peradeniyas mõni hea kümme. Päeval ei liiguta see imelik olend oimugi. Ta poeb mõne ülikõrge puu otsa ja ripneb selle oksas nagu kott. Võid karjuda, käsi plaksutada, püssi lasta — magaja unerahu on igaks juhuks kindlustatud. Põhjamaalane, kes esmakordselt külastab troopikamaid, ei leia mingi hinna eest lendkoera peidupaika. Kui ta märkabki imelikku mügarat puu ladvas, peab ta seda tuulepesataoliseks liigkasvude koonlaks. Minu tähelepanu teritasid lendkoerte suhtes poisi kesed. „See, master!" hüüdsid nad: „Look at dogs, dogs, fly dogs!" Poisid ongi Peradeniyas parimaid reisi juhte. Nad näitasid mulle ka termiitide pesa — katsejaama-taguses metsas. Ei pea aga neid vilkaid reisijuhte liigse hellitamisega rikkuma: kergem on pigist lahti pää seda, kui sõbrustavast singaleesi või tamuli poisist Õhtul lähenevad lendkoerad rännakuile. Nende pi kad killavoorid venivad päikeseloojaku ajal nagu eksinud aeroplanide read üle taeva. Peab olema palju salapärast 47
selle looma eluviisides, sest mitte keegi ei mõistnud mulle rahuldavalt seletada, kuhu nad nii lendavad ja milleks lendavad. Minu arvates on nad lihtsalt suured nahk hiired, kes armastavad öid mägedes veeta. Koerteks hüü takse neid koerataolise näo ning kõrvade pärast. Nahk olevat kasutamiskõlblik. Ühel õhtul, kui ma parajasti aiast tulin, rändas veel teinegi džentlmen sama teed. Ma kasutasin väravat, too aga luges nooblimaks ronida üle plangu. Keha oli tal umbes kolme meetri pikkune, hästi painduv ja looklev. Pole sugugi imestuda äkilist külmajudinat, mis käis mul üle selja. Esimene mõte oli: kust nüüd hea kaika saaks! Siis aga panin tähele, et tänaval olevad inimesed ronijasse sugugi vaenlikult ei suhtunud. Nende meelest oli asi kõigiti korras, kui madu end üle muru vinnas, mõnikümmend sammu mööda teed edasi roomas ja siis põllutöökooli aeda kadus. Jälgisin teda samm-sammult kooli väravani, pannes tähele, et tal oli kollakas-kirju nahk ruskete vöötidega. Pead ei a janud loom mitte püsti, vaid tõukas otsekui süstikut enda ees. Kaela hoidis ta tihedalt maa ligi, kuna rõngastuv keskkeha nobedalt üles ning alla väänles. «Väikesekasvuline pütoon,“ otsustasin, kuid boy testhouse’is vaidles vastu ja ütles, et — rotimadu. Noobel loom pidi põllutöökoolile kuuluma, kuid külastas väga tihti ka test-house’i aeda, koguni majakatust. Kurja ei tegevat ta kellelegi, mürgihambaid tal ei ole. Elatub rottidest, konnadest ja teistest väiksematest loomadest. Peaks ta aga maiaks minema ja kanu tülitama, siis ei aita enam ükski manitsemine; võta püss ja kõmmuta maha. Kiskjaid loomi pole Peradeniyas karta. Need vähe sedki leopardid ja mäekarud, mis siin öösiti luusivad, põgenevad inimese lähenedes sama kabuhirmunult kui jänesed. Selle poolest on rännakud ümbruskonnas täitsa hädaohutud. Mäed kummalgi pool Mahaveli Gangat avat48
Hambatempel ehk Dalada Maligava.
Õhtu Kandy järvel.
Palmide allee Peradeniyas.
Bambused Mahaveli Ganga kaldal.
levad ligi astuma. Nende alumised veerud on suuremalt osalt kultiveeritud; kõrgematel ja järsumatel kohtadel aga lokkab põline mets. Väikesed jalgrajad võimaldavad jalutuskäike. Selle juures peab ikka meeles pidama, et puudest tihtilugu okkalised väädid alla ripnevad, mis ettevaatamatule inimesele väga hädaohtlikuks võivad osu tuda. Kui väät teist kinni on haaranud, süs peate seisatuma ning nõelaja endast ülirahulikult lahti kiskuma. Vastasel korral hakkab terve see võrgustik kiikuma ja uued väädid suruvad oma nõelad teie lihastesse. Paljud inimesed olevat end selliselt haletsemisväärselt veriseks kiskunud. Hantanni-nimelises küngastikus tungib lateriidisegune kaljupind Mahaveli Gangani. Peale selle nõriseb seal kuivadel kuudelgi oja, mis tublisti uuristamistööd tei nud. Üksikud palad mäekülgedel on päikesekiirtest sedavõrt palavaks köetud, et kuumus läbi nahktaldadegi tun gib. Võib-olla just selle tõttu pidutsevad seal loen damatud sisalikud. Maa otse kihiseb neist. Inimese lähenedes muudavad nad karva — tuhkjasruskest hele punaseks — ja otsivad peiduurgast või põgenevad puu otsa. Ühel liigil on pea alati punane, silmad päevalgi fosforiläikega. Ma pidasin neid alul kameeleonideks, kuid kuulsin pärast aednikult, et Peradeniyas kameeleone üldse polevat. Suurepärase vaatemängu osaliseks saab see, kes pikemat aega liikumatult ühel kohal püsib ja siis äkilise hüppega peiduurkast välja ilmub. Sisalik kude kari paiskub laiali, muutudes jooksul helendaväiks värvinirekesteks. Pikkuselt ületavad siinsed sisalikud neli ja viis korda meie omi. Esineb ka päris suuri eksemplare. Nii nägin üht punapäist isandat, kelle pikkus vähemalt tubli arssina välja tegi. Kui loom ise juba juurikate alla oli puge nud, tolknes ta saba ikka veel maapinnal. Hädaohu kor ral võivat ta selle saba pikema kaalumiseta ohverdada. Hiiglasuuri varanus i, kelle kasv krokodilli omaga võistleb 4
K. Ast — Reisukirjad Tseilonist II.
49
(kolm ja rohkemgi meetrit), ei õnnestunud näha. Nende pere hakkavat välja surema. Tseiloni haruldastest liblikatest olin kuulnud ja luge nud. Näha ei õnnestunud neid mujal, kui surnutena muuseumis. Need liblikad, kes lendlesid botaanikaaias ja Mahaveli kallastel, olid enamasti kas pruunid või kolla sed, ega erinenud tunduvalt Kesk-Euroopa omadest. Üks eesti päritoluga härra (vist Võrust, nime poolest Beick) pidi asuma liblikate korjamise ning kollektsioneerimise otstarbel Kandys. Hoolimata kõigest otsimisest ei õnnes tunud avastada tema aadressi. Vist oli ta oma asjaar mastusliku elukutsega kuivale jäänud ja teisale kolinud. Oli poolpilvine õhtupoolik. Ma rändasin jälle Hantanni küngastes. Päike paistis läbi uduauruse hahkjuse. Möödunud ööl sadas vihma ning ähvardas eelseisvalgi sadada. Imelikult libe ning leitsakane tuul täitis taeva laotust. Ma ei tundnudki erilist palavust, aga rõivad olid nagu vette kastetud. Katsejaamani jäi siit tublisti viis kilomeetrit ja sealt veel poolteist kilomeetrit koju. Õigupärast oleksin pidanud juba minema. Kuid ma seisin ikka veel ojakese kaldal ja vahtisin mitmekesist pisielu, mis seal liigatas. Karvased vesiämblikud püüdsid putukaid. Suured tigud hõljutasid vaevalt-vaevalt sarvi — laisad ja jõuetud liigutama oma lubjast keha. Mingisugused limu kad, rohelised ja hallid, ujusid tahtetult ning teadvusetult veelaukas. Väikesed mage vee kilpkonnad paterdasid pool ujudes, pool ronimisi põhjamudas. Tahtes ronida kaldale, kukkusid nad ikka vette tagasi. Võib-olla sündis see nii meelega. Pisut eemal seisis kaks iibisetaolist lindu. Kal lutanud pea ühe kõrva poole, vahtisid nad teraselt enda ette. Vahete-vahel hüppas konn üle kivide. Vanadel puujuurikatel roomasklesid sisalikud. Ilm oli muidu imeväär selt vaikne, kuid Mahaveli luhtadelt ja võsastikest kostus kurgede kurluutamine. Mu pea üle lendlesid hulgana linnud. Siis tundsin järsku, et troopilistel maadelgi on suur 50
ilu. Seni olin selles kahelnud. Ma ei mõistnud veel sellele loodusele läheneda, ei tundnud tema meeleolusid. Tol tunnil sündis pööre. Kõige enam meeldis mulle elu, mida siin nii palju. Ja ma mõtlesin austusega buddismile, sest ta kaitseb väikseimaidki olendeid, mõistes hukka tapmise. Kõik loodud väärivad ühetaolist elamisõigust. Võib-olla vaatleb keegi ka meid — õnnetuid inim lapsi — ja mõtleb: neilgi on õigus elada. Päike vajus sakiliste mägede taha. Koju minnes oli mu süda imelikult hajameelne ja ma ei tea isegi, kuidas ma teed leidsin kättejõudnud pimedikus. Igatahes unus tasin tol korral kõik harilikud ettevaatusereeglid: sammu sin umbkaudu, komistasin kividel ja pugesin läbi põõ saste. Katsejaama taga algasid kruusatatud teed. Esi mene neist, mille otsa üles leidsin, viis läbi kummipuude istandiku. Vahetpidamatult sähvisid pea ümber nahk hiired, sest mu valge kiiver oli neile suureks kiusatuseks. Äga nad olid siiski osavad taipama ning põikasid õigel ajal kõrvale. Paaril korral vaid riivas nende tiib kübarat Viimaks tänav. Puude taga vilguvad tuled. Minnes mööda mingist laudehitisest, kuulen, kuidas pühvel nors kab, ähib ja rohib nagu suur, unine siga. Võib-olla nägi ta und, võib-olla muljusid teda luupainajad. Esimesi ini mesi kohtasin alles siis, kui algasid poed. Päeval on inimesed kas pruunid või mustad, öösi — lumivalged. Hõlma all vilkus neil latern. Neid oligi seal ainult mõni üksik ja nad kadusid ruttu. Majadest, mida ma ei näinud, kostus võõrastav muusika ja keegi laulis kõõrutades nii iseäraliku häälega, nagu oleks ta kurgus savipillid. Maan tee saabus kahe logiseva härjavankriga. Voorimees oli enda härgade vahele ära peitnud. Ta hääl kõlas otsekui vankri alt: „Mek-mekl Mek-mek!“ Vahtisin talle — ei tea miks — kaua järele. Uest-house is vaatles boy mind etteheitva pilguga, aga ei lausunud sõnagi. Ta oli hoidnud toitu ja soojen danud uuesti teed. Ma pidin enne kõike vahetama riided 4*
51
ja pesu. Selle juures leidsin suka ja püksisääre olevat mitmelaiguliselt verise. Ettevaatamatu seismine ojalombil maksis end kaani kaudu kätte. Neid verejanulisi vinger dajaid leidub Peradeniya pinnas kõikjal, kuid mitte kui val märtsikuul. Ma istusin tihtigi maa peal ning kivide otsas, kuid ikka seiklusteta. Seepärast ei osanud kartagi. Arvatavasti oli aga ojaäärne maa küllalt niiske, et vin gerdaja hinge sees hoida. Kaebasin oma häda boy'le. Ta vaatas mu otsa veelgi etteheitvamalt ning avas lõppeks suu: „Järgmine kord võib teil kobra hammustus sääres ollal“ Kuri ei olnud see inimene siiski mitte. Kuni ma kirju kirjutasin ja päevikusse märkmeid tegin, ravis ta mu jalga: võidis mingisuguste salvidega ja masseeris. Tänu sellele ei olnud mu säär hommikul mitte paiste tanud. Öösi sadas ränka vihma. Välgud sähvisid vahetpida matult ja kõuekärgatused ähvardasid lammutada katust. Ma sulgesin õhtul akna, kartes, et madu naaberõuest võiks tuppa pugeda. Nüüd põristas vihm vastu ruute. Mu uni läbi saju, piksemürina ja pooliku ärkveloleku oli pikk, pikk, pikk. Sellega võiks panna punkti Peradeniyale — para diisile. Aga ma oleksin ometi ülekohtune, kui ei jutus taks paari sõnaga sealsetest sõpradest, nimelt põllutöö kooli õpilastest. Kaks neist otsisid mu ise üles, õigem — tulid aias juurde, algasid vestlust ja tegid end tutta vaks. Ühe nimi oli Ratnayaka, teist hüüti Kuruppu’ks. Mõlemad 21-aastased. Näo poolest ei suutnud ma neid kuidagi meeles pidada ega vahet teha — kumb oli Kuruppu, kumb Ratnayaka. Äga et üks neist kõneles otsatu palju, teine enamasti vaikis, siis teadsin ma alati, kum maga mul tegemist. Nad olid jõukate farmerite pojad; õppisid selleks, et pärast headeks farml-peremeesteks hakata. Poisid külastasid mind paaril korral rest-house'ls ja näitasid 52
mulle oma kooli. Jutuajamisel nägin, kui naiivsed on siinsed haritud noormehed. Nad teadsid ühte ja teist Euroopast, kuid kujutlesid endale seda maad mingisuguse unistuste või ideaalide maana. «Imelik on mõelda, et Euroopas kõik töötavad..." sõnas jutukas Ratnayaka. «Kuidas nii?" „Meil töötavad ainult kulid ja madalast kastist ini mesed. Eurooplased korraldavad, õpetavad ja käsivad." „Korraldamine ja käskimine on ka töö," vastasin ma. „Meie vaatame sellele, kui tööjaotusele, ega tahaks hin damisel mingit vahet teha töölise ja peremehe vahel. Mui dugi on ka meil palju laisklejaid, kuid üldiselt oleme sunnitud kõik töötama." „Jaa, see tuleb sellest, et teie olete demokraadid." Ma mõistsin väga hästi seda mentaliteeti. Nad pol nud veel ealgi näinud käsualust eurooplast. Ja kui nad nüüd endale kujutlesid, et valge mees Euroopas saapaid viksib, kelnerina töötab, koguni peldikuid puhastab, mis amet Indias on lubatud üksnes paariatele, siis arvasid nad, et see on demokraatia teene. Üldse oli sõna «demo kraatia** (democracy) neile mingi müstilise kõrvalmaiguga ja mõiste ise tumedavõitu ning raskelt tajutav. Niisama nagu meie ei saa aru India kastidest, ei suuda nemad mõista demokraatiat. Tol ajal oli parajasti Gandhi rännaku kulminatsioon. Tseilonis pandi seda küll tähele, aga mingit vaimustust see seal ei sünnitanud. Singaleesi teatris Colombo Tower HalTis korraldati koosolek Gandhile poolehoiu avalda miseks, kuid see toimus unises meeleolus ja näitas ainult, et väin, mis eraldab Tseiloni saart India mandrist, üksnes geograafiline nähtus pole, vaid ka kultuurilise eraldumise tunnus. Tseiloni haritud kihid euroopastuvad imeväärselt ruttu. Ka mu Peradeniya tuttavad näisid tahtvat vaimult kõige pealt eurooplased olla. Unistasid Londonist, Pa53
riisist, Berliinist. Äga vähe sellestki: kogu maailma olek sid nad soovinud kaissu võtta. Pärisid mult, kas oleks mõeldav sõita Euroopasse raudteel — Afganistani, Araa bia poolsaare ja Väike-Aasia kaudu — ja palju säärane reis maksma läheks. Tseiloni iseseisvust pooldasid nad tuliselt, nagu tei sedki singaleesi haritlased. Selles mõttes sümpatiseerisid nad kaudselt ka Gandhi liikumisele, kuid too usulisfilosoofiline arusaamine, mis tiivustab Gandhi liikumist, puudus neil täielikult Tseiloni iseseisvust kujutlesid nad Euroopa mustri järele ja kui ma õieti neist aru sain, siis pidid nad arvamusel olema, nagu aitaks iseseisvus maksma panna toda udust ning raskelt-tajutavat asja, mille nimeks —■ demokraatia. Ainult ühes asjas ei olnud mu sõbrad Peradeniyas veel eurooplasteks saanud, nimelt usu küsimuses. Kui nad kuulsid, et ma ise ja mu perekond mingit religiooni ei tunnusta ja ühessegi usutunnistuslikku kogudusse ei kuulu, siis näis see neid hämmastavat. „Kas on palju sääraseid perekondi?" pärisid nad, ühtlasi märkides, et nad sellest kuidagi ei suuda aru saada. Nende näost lugesin ma: „Noh, tunneksid sa buddismi, küllap kuuluk sid süs kogudussegü" Tuttav arst Kalutaras ütles ava meelselt: «Ateistlik liikumine Euroopas on väga arusaa dav, sest teil pole korralikku usku. Mina ei suudaks ka kristlane olla, aga buddist olen meelsasti." Üldse võis tähele panna, et buddistid, kes teiste uskude dogmasid ja tõekspidamisi tunnevad, suurima lugupidamisega suh tuvad buddismi filosoofiasse. Fanaatikud nad ei ole, küll aga kõigutamatud oma veendumusis. Teistesse usku desse suhtuvad sallivalt. Põllutöökooli vaatlemine sündis hommikul kella kuuest alates, sest kella kaheksa ajal pidid mu sõbrad loengutele minema; pärast lõunat polnud mina vaba. Meile võib imelikuna näida, et kooli personaal koostub 54
ainult 24 üliõpilasest ja 12 professorist: sellega iga pro fessori kohta ainult kaks õpilast. Kooli iseloomu ja õppekava määravad, muidugi, Tseiloni kliimalised, pind alalised ja majanduslikud iseärasused. Teoreetilistes tun dides käsitellakse peamiselt botaanikat ja hüdrotehnikat. Praktilised tööd söövad suurema osa õppeajast ning toimuvad põllutöö-departemangu katsejaamas, osalt botaanikaaias. Veetöödega tutvustatakse õpilasi ekskur sioonidel, milleks kulutatakse igal õppeaastal kaks kuud. Kursus kestab kolm aastat vaheaegadeta. Üliõpilasi las takse lühiajalisele puhkusele kahe- ja kolmekaupa kor raga. Ka professorid, kelle hulgas neli inglast, kaks saks last ja kuus singaleesi, puhkavad vaheldumisi. Rektoriks on inglane. Õpilased elavad ühisruumides (kolmekesi koos) ning saavad koolilt täieliku ülalpeo. Majandusülemal, kes mitte ei kuulu õppepersonaali hulka, on abilisteks kaks õpilaste ja üks professorite esindaja valiku järele. Sellega on vähemalt koolis teostatud demokraatia. Kõige imponeerivam osa koolis on eeskujulik labo ratoorium ja taimetõbede ning söödikute vastu võitlemise laatsareti Iga kultuurtaime põduruse põhjust ja selle ravimist uuritakse katseliselt. Muidugi on koolil ka karjandusosakond, koguni mesila, aga seda rohkem nagu naljaviluks. Kolm lehma, kaks vasikat, üks pull. Hoopis suurem on sulgloomade aed. Kool tahab kaasa mõjuda praeguste naeruväärselt pisikeste kanade väljatõrjumisele maalt. Arvatakse nimelt, et kanadepidamine Tseilonis tulutoovaks majandusharuks võiks kujuneda. Mis puutub mesilastesse, siis on need Tseilonis parajad paarimehed eesti kärblasele. Vastavalt enda ihulisele mannetusele ehitavad nad tibatillukese kärje ja koguvad aastas ainult mõne naela mett. Mesipuud on nagu Lutheri kübarakartongid ja seisavad ridva otsas. Ka kool pole mõistnud midagi paremat välja mõelda. Vist puudub mesilastepidamisel Tseilonis tulevik; katsed Euroopa mesilasi saa rele immigreerida luhtusid täielikult 55
Üldiselt jäi koolist mulje, et seal tõsiselt ning andu musega töötatakse. Ma kirjutasin neile võõrasteraamatusse järgmised eestikeelsed sõnad: „Külastades Teie kooli ja hinnates siintehtavat tööd, jõudsin üllatusega veendumusele, et Ida ei asugi Läänest nii kaugel, kui harilikult arvatakse. Soovin Teile suurimat edu.“ Tõl kisin teksti suusõnal inglise keelde ja üks õpilastest pani selle sealsamas kirja. Käepigistus ning lahkumine.
56
IV. KÄNDY.
See linn on singaleeside rahvusriikliku omapära vii maseid hoidjaid. Arusaadav siis see huvi, millega lähenesin ta kuulsusrikkale maa-alale. Ei ole ma küll põrmugi ajaloolane, ei taju hästi seda veetlust, mis öeldakse ole vat muinsusel. Ei tunne ma ka muistse kunsti ja kir janduse vastu nimetamisväärset pieteeti. Äga olles tutvu nud ühe rahva tänapäevaga, olles leidnud ta iseloomus rohkesti meelepäraseid jooni ja olles teatava määrani hardunud ta tänapäeva rakenduste vaatlemisest, tahaks ometi natukegi mõista ta minevikku. Kahjuks ei paku Kandy rändajale selles mõttes enam palju. Laastavad sõjakäigud on selle põdura riigi niikui nii kahvatu päranduse lõplikult ilmetuks muutnud. Võit lustes Portugali, Hollandi ja Inglise pealetungijatega hävi sid enamasti kõik tähtsamad hooned. Enam kui üks kord muudeti linn tuhahunnikuks. Ime kombel jäi pü sima muistne tempel ja osa kuninglikust lossist. Kuid ei leidu sealgi enam puhast ning õilsat rahvuspära. Esi teks olid Kandy kuningriigi viimased valitsejad tamuli päritoluga türannid; teiseks hoolitses Inglise võim lähe matel aastakümnetel pärast maa vallutamist selle eest, et muinsuse jäljed liiga silma ei paistaks. Kuninga loss restaureeriti, võõbati ja maaliti tuliuueks ning muudeti kuberneri residentsiks. Püsima on jäänud ainult arhi tektuuri väline laad ja troonisaali puusammastik, mis ilma esialgsete ilustisteta tundub hoopis luuleta ja vai 57
mutu. Säärast sammastikku võib näha kõigis hindu temp lites, kuid mitmevõrdselt suuremas mõõtkavas ning oma päras. Eks ole toogi fakt liigseks tunnistuseks, et lagu nev Kandy riik nüvõrt singaleeside loovast vaimust ei elanud, kuivõrt hindu kultuuri laenudest. Degenereeruv riik vaid parasiteerus rahva kulul, jõuetu vaimselt pead püsti hoidma. See tõde selgub eriti veenvalt, kui võr relda Kandyt Anuradjapuraga. Tahtsin leida pilte ja seinamaale, mis lubaksid heita pilku muistse Kandy elusse-olusse, vähemalt ta kuninga koja omassegi, kuid ei leidnud peaaegu midagi. Kolm kuninga portreed, millest üks Dalada Maligava templis, näitavad meile ainult purpuris härra büsti. Need võik sid kuuluda ükskõik milliste idamaiste türannirügikeste isemeelsetele hirmuvalitsejatele. Eriti tüüpiline on selle poolest viimase kuninga Sri Wickrama Raja Simha ku jutis. Näeme habemikku härrat sümboolse krooniga. Ta pealuu vorm tuletab kuidagi Nikolai II oma meelde. Ta ilmetutest silmadest võiks lugeda ainult umbusku ja kar tust. Äga ta huuled tiheda habeme all on kuidagi ära andlikult ja võrratu valitsemishimuliselt kokku pigistatud. Raamatukogus leidsin ühe vana maali — peaaegu realistliku, kuid äärmiselt stiliseeritud tagapõhjaga. Ku ningas, mitmesarveline kroon peas, istub pilvedesse ja viirukisse tõstetud toolil. Ta jalge ees laskub kolm trepi astet. Põrandal lamab käsist ning jalust seotud mees, kelle nahavärv ja kehaehitis võiks kuuluda kõige tõenäo lisemalt tamuli alama kasti esindajale — kulile, nagu öeldaks tänapäev. Kaks koja teenrit või timukaabilist pek savad lamajat bambuskeppidega. See pidavat kujutama hooletu maksukohuslase karistamist. Ei tahaks uskuda, et see pilt just eriti tüüpiline oleks muistsele Kandyle, kuid üht osa tema tõelikkusest paljastab ta kahtlemata. Kui me sooviksime ühekülgsed olla, võiksime selles maa lis koguni Kandy kuningriigi valitsemise idee sümbo liseerimist näha. 58
Praegune Kandy on ligilähedalt Tartu suurune linn 32 tuhande elanikuga. Asub künklikul järve kallastikul, rohkesti 500 meetrit üle merepinna. Mahaveli Ganga piirab teda peaaegu nagu Peradeniya botaanikaaedagi loogakujulises ringis. Ometi on ring sün võrratult suu rem kui Peradeniya juures ning jõgi ei tungi kuski linna rajani. Lähenedes KandyTe lääne poolt, kus asub raudteevaksal, avaneb vaatele metsarikas mäestiku luht. Põ lised lehtpuud, lausa aukartust äratavad oma lopsakuse ning liikide rohkuse poolest, tõusevad ürgmetsana mäe harjadesse. Ei saa arugi, kus võiks asuda sün linn. Alles pärast seda, kui kerkib nähtavale järve hõbeläikeline pind, hakkame nägema inimeste kätetööd. Järve kallast palistab punasest kivist müür, venides lainetamisi veekõverikul. Sakkide ühetaoline asetus, nende ka rakterite kumerus ja primitiivne sümmeetria tuletavad mingit varemnähtut meelde. Eks see ole templikuplite ning pagoodide stiil. Tõesti! Vaevalt oleme läbenud heita pilgu järve vastaskaldalt paistvale vanale püha kojale, kui veendume vähemagi kahtluseta, et kaldakindlustajad kopeerisid oma müüri jaoks vaid muistse templi katuseid ning võlve. Templit ennast mainitakse ajalookirjades juba XIV sajandil. Järv ja selle müür põlvnevad aga viimase ku ninga valitsemise ajast, nii siis XVIII sajandist. Kui Sri Wickrama aegsetel ehitusmeistritel loominguline luule lend puudus, siis võib ometi kiiduga mainida, et nad vähemalt vanast oskasid lugu pidada ja stiiliühtluse vastu ei patustanud. Sellest märkusest tohiks juba arusaadav olla Kandy järve sünnisaladus: järv ei kuulu mitte loo mulikkude moodustiste hulka, vaid võlgneb oma vee koguga tänu inimeste kätetööle. Lastes sulgeda pisikese oja, mis läbib sün orgu, kinkis viimane kuningas Kandyle — oma valulapsele — ilusaima ehte: hõbeselge veelausaku. Ilma selleta poleks Kandyl pooltki ta praegu sest ilust. 59
Ühtlasi oli kuningas Sri Wickrama Raja Simha too nud tolle teoga omapoolse tunnustuse muistsete singaleesi kuningate traditsioonidele. Sest ka Anuradjapura valit sejad põlistasid end järeletulijate mälus paljude kunst likkude järvedega mitte vähem kui oma suurte ehitistegagi. Rohkem ei olnud Sri Wickramal oma riigile ja alamatele anda. Teda peetakse ju üldiselt andetuks valitsejaks. Riigikassa sulas preestrite näpu vahel. Kunin gas favoreeris koja intriigi huvides kord üht, kord teist kloostrimeeste kliket. Varandused, mis kord juba kon fiskeeritud ja edasi antud, konfiskeeriti veel teist ning kolmandat korda — ja kingiti jälle. Koda ei ümbritsenud enam riigimehed, vaid omakasu taotlevad õnnekütid. Pol nud meest, kelle kätte usaldada sõjavägede juhtimist; polnud mingit sise- ega välispolitikat. Selle tõttu lan geski Kandy troon vähemategi tingimusteta, kuna ometi Dekhani poolsaarel hoopis nõrgemadki riigid suutsid val lutajatega lepinguvahekorda astuda. Kas oli sellest Tseilonile kasu või kahju, jäägu otsus tamata. Hoolimata kõigest andetusest ja nõrkusest oli Sri Wickrama Raja Simha ometi kuningas — pealegi viimane, kelle nime tunneb Tseiloni ajalugu — ja selle pärast ei keela kaasmaalased talle oma täit austust. Ta on tõstetud teatava määrani pühakute hulka ja ta ku jutis sobib templiseinale koos teiste puuslikkudega. Rahva hinge salajasemad sopid on ju sama tumedad nagu mere sügavuste omadki. Kasutasin ilusat ilma ja tegin jalutuskäigu ümber järve. Ta on umbes poolteist kilomeetrit pikk ja veidi vähem lai. Haruldaselt maalirikkaid väljavaateid pakub läänepoolne kallas. Nagu õhuline pits venib punane müür oma sakkidega, sulades selles kirjeldamata valges päi keses ühiseks viirastuslikuks lindiks veesädelusega. Taga pool valendab üksikuid maju värviliste põõsaste keskel. Ka needki on nagu päikeselt pudenenud, imekerged ja tikandilised. Veel pisut edasi, siis tumendab mets, põhi 60
toonilt roheline, kuid ometi nagu maha längutatud koor mavast valgusest, mille keskel mustadki esemed võivad pimestada silmi kürgavusega. Siinne päev ei olegi päev, vaid kohutav valgusepall, mis lakkamatult kummub ning kaaritab üle pea. Alalisest käimisest ei või olla juttugi, sest tundub, nagu ei jõuaks üldse edasi. Parem on seista ja mõelda, et oled asetatud kõige valguse tsentrumi. Siis hakkad ka lõppeks mõistma, miks on siinsed inimesed nagu tardunud oma mentaliteediga peaaegu tuhandepõlvesesse arenguseisakusse. Ma usun, need pruunid inimrühmad seisid muistsete kuningate valitsemise päevil sama endassesüvenult templimüüride ääres nagu tänagi. Kahtlemata ujusid järves ja templitiigis samasugused kilpkonnad ja sama üksisilmi vaatlesid neid inimesed. Kõik, mis vahepeal uut juhtus, on toodud siia võõramaalastelt ega saa kunagi päriselt selle maa omaks. Siin valitseb järjest päike ning muudab kõik värvid, vormid ja toonid ühesuguseks silmiuimastavaks lõõsaks. Ometi kord maailm, mis, hül jates dünaamika, rahuldub staatilisest eneseteostusest. Päris Kandy — võrdlemisi kitsaste kauba- ning käsitöö-tänavatega linn — asub järve kagupoolsel küljel. Tal on palju sarnasust Colombo Pettah’i linnaosaga, kuid teadagi pole ta nii rahvarikas. Puuduvad trammi vagunid, autod ja omnibused. Ka rahvatüüp on siin rahulikum kui Pettah’is. Keskpäeval lakkab elu peaaegu täielikult. Sattusin jalutades ühele risttänavale, mis oli täis kiilutud hiiglasuuri härjavankreid. Loomad mälet sesid seistes. Kulid ise magasid vankrite all, peopesa põse ning kivi vahel. Nähtavasti ei ole vankrialune neile ainult lõunauinaku pidamiseks, vaid ka öömajaks, sest paljude vankrite alla olid seotud nöörkiiged lamamiseks. Suur mees peab seal köötsakil ning käätsakil vä herdama, kuid arvatavasti ei tee ta sellest küsimustki: ta keha lepib iga asendiga, nii loomuvastane kui see näibki. 61
Templi vaatamise, mis on üks paratamatuid ette võtteid igale Kandyt külastavale turistile, jätsin meelega pärastlõunaks. Harilikult varustatakse end seks otstar beks juhiga. Ma lootsin teisiti toime tulevat. Tormasin otsemat teed uksest sisse ja palusin vastusattuvat preest rit templi tutvustamiseks kaasa aidata. Tegin seda kind las veendumuses, et buddist oma kiiduväärses sallivuses teiste uskude vastu mitte ei keeldu võimalikul korral avastamast oma parimat. Ja nii see oligi. Kuuldes mu kaugemaalist päritolu ja kirjanduslikku elukutset, prees ter osutus ülilahkeks. „Sün käib palju turiste, kes moe pärast ja reisi büroode soovitusel tarvilikuks loevad templisse astuda. Harilikult pole neil aega ega huvi. Kui teie aga tõesti soovite templi tundmaõppimiseks paar tundi raisata, siis oleksin ma valmis teid saatma/' Tänasin lahket vaimulikku, lisandades, et pealiskaud seks silmaheitmiseks ma üldse poleks teda tülitada taht nud. Ja nü siis läksime: tema seletades, mina tasku raamatusse märkmeid tehes. „Kõige pealt templi vanadus," algas preester. „On andmeid, mis lasevad oletada, et esimesed alusmüürid pandi sellele hoonele juba XIV sajandil. Ühenduses sel lega räägitakse mitmeid üksikasju; seal oleks aga väga raske otsustada, mida võtta ajaloolise tõena, mida muinas jutuna. Kindel on ainult, et juba 1542. aastal asus sün tempel. Tol aastal kolis nimelt kuningas Vira Wickrama Kandysse elama, kuigi linn ise selle tõttu veel pealin naks ei muutunud. Nii jutustab Mahavansa kroonika. Kuningas ütles: „Tempel peab jääma kõigi elavate kait seks, nagu oli tema asutajate soov." Ja kuningas käskis ehitada endale templi juurde lossi, et seista alalises kok kupuutes Budda vaimuga. Tolleaegne tempel on aga hulga ümberehitamisi ja täiendusi üle elanud. Praegune sild ja oktogoon on pärit Kandy kuningriigi langemise aastatest." 62
Me sammume sel ajal läbi tänavapoolse koridori ning läheneme suurele uksepoognale, mille kaudu pääseb templi eelhoovi. Seinad ja võlvialune kirendavad pilti dest, mis näivad moodustada tahtvat mingit jutlustavat panoraami. „Budda elukäik/* seletab saatja. See algab muretu noorpõlvega, siirdub elurõõmudesse, lunastub ilmutuse kaudu boo-puu all ja mõtlemise ning paastu kaudu, jõudes täiuse tipule mitte midagi tahtvas medi tatsioonis, nagu näeme seda suurt õpetajat poollamavana esitatavat kõigis altarikujudes. Kahjuks on need pildid, mis mõeldud realistlikena sisult, saanud kunstniku ku jutluses müstilisteks ja sümboolseteks. Ei läbista neid ükski tõelik argipäevaelu stseen. Seda võiks neist siiski järeldada, et inimtüüp on olnud piltide maalimise ajal just samasugune nagu tänapäevalgi Kandy tänavatel, ning ka Budda ise tuletab pigemini meelde Tseiloni kitsa näoga singaleesi, kui põhjapoolsemate maade tüsedama tõu esindajat. Aga kes teab, kas ongi neis piides säili nud esialgseid pintslitõmbeid. Igatahes restaureeritakse neid hoolega, mida tõendab ka nende liiga laitmatu värvkate. Sootu teised motiivid algavad, kui oleme jõudnud eelõuest ning sammaskoridorist templi seesmistesse ruu midesse. Paiskuvad näkku keskaegse katoliku kiriku hirmu ning õuduse puhangud. Paarikümnel tuhmuval maalil kujutatakse langenud hingede piinu pärast ajaliku elu lõppu. Kuna primitiivse inimese kujutluses ükski valu ei näi ületavat tulistamise piinu, süs leegitsevad buddistide põrguski kristliku kiriku ajaloost tuntud tule riidad ning tõrvakatlad. Joodikutele ja oopiumisuitseta jatele topivad pahad vaimud põlevaid tunglaid suhu. Tapjad, röövlid, samuti loomade vere valajad on hei detud söödaks kiskjatele. Käsu vastu eksijatelt ja sõna kuulmatutelt naistelt nokivad papagoid liha. Abielurik kujad ripuvad puutüvedele seotuna, tulepann jalge all ning piitsavorbid ihus. Venitatakse keeltest, kantakse orgi 63
otsas, kistakse ja pigistatakse koguni suguosadest. Nagu näha, töötab inimese fantaasia kõigil laiusekraadidel ühe suguse jubedusega. „Need pildid on mulle ristiusu kirikust hästi tuntud," lausun. Preester vaatab arusaavalt, noogutab peadki, kuid ei ava suud vastamiseks. Ma mõistan: need põrgukujutised pole tema usulistele veenetele vastuvõetavad. Nad pole üldse sündinud Budda vaimust, vaid rahvapärase hinduismi mõjustustest. Maalimisviisis eneses ilmneb sa muti hinduismile omane primitiivne ekspressionism, aga ka ürgjõuline väljendamise julgus. Ei tohiks see kui dagi sobida Budda filosoofiliste õpetustega; kõige pealt mitte tema humaanse ellusuhtumisega. Aga nähtavasti on kõigi uskude areng enam-vähem ühesugune: mõtte peenutsemiselt kultuse labastatud konservatismi ja ini mese isiku mahatallamisse valimatute abinõudega. Lühi dalt: usu juurest süngesse ebausku. Ka selleski, oma filosoofiliste tõekspidamiste poo lest parimas kirikus roomavad palvetajad põlvili vasest, kullast ja elevandiluust nikerdatud kujude poole. Templi seesmuses leidub kümmekond väiksemat kapelli, kus hoi takse kallihinnalisi Budda kujusid. Mõned neist öel dakse olevat miljoneid ruupiaid väärt. Seda võib ka uskuda, arvestades suuri teemante ja teisi kalliskive, mis kiirgavad puuslikkude peas ning rõivais. „Teie kirikut kutsutakse Hambatempliks?" osatan küsimusega preestrit. „Ja, Dalada Maligava, see tähendab pühale hambale pühendatud/' mõõnas preester. „Meie kirikul on õpetaja Budda suurim mälestis." Ja siis jutustab ta mulle hamba loo: kuidas see äraarvamata hinnaline ese toodud Sri Meghavana valitse mise päevil (umbes 300. a. p. Kr. sünd.) Indiast Tseilonisse. Teekond oli pikk ja seiklusrikas. Tänu printsess Kalinga leidlikkusele hammas jäi rüüstajatest avastamata, 64
olles peidetud tolle targa ning jumalakartliku naise juukselokkidesse. Äga rohkesti kaheksa sajandit hiljem läks uskmatutel tamulitel, kes laastasid sõjaliste röövkäikudega singaleeside maad, korda hammast röövida ning saagina Indiasse viia. Kurvastus täitis buddistide süda meid. Kui hakkas kustuma juba lootuski ainulaadset varandust röövijate käest päästa, ilmutati kuningas Parakrama Bahu III unenäos hamba peidupaik. Suurte pidus tuste ning pühalikkusega kanti Budda iganematu pärandus Kotte templisse. Vahepeal jõudsid saare polifilised olud põhjalikule pöördele: esimesed eurooplaste salgad tungisid portugal laste juhtimisel maale. Olles ise fanaatilisi usumehi ning omades Kristuse ristinaelte ja muude muuseumiartiklite näol mitte väiksema väärtusega pühi jäänuseid kui Budda lõualuu maine ülejääk, pidid portugallased kõige pealt tollele paganlikule hambakultusele otsa tegema. Nad kuu lutasid hamba saatana kihvaks, mis tuleks hävitada. Ning — tskae: aastal 1560 läkski portugallastel korda hammast enda vallutamisele võita. Too sündis saare tipsemas põhjanukis, kus praegu asub Jaffna-nimeline linn, kuulus parimate mangoviljade poolest. Paganuse jõle attribuut toodi Don Constantine de Braganza korraldusel Goasse, kus põletati tuleriidal peapiiskopi ja asekuninga ning selle hoovkonna juuresolekul. Nüüd võis ometi loota, et hambalool lõppeks ots käes. Aga mis on loogiline ja endastmõistetav inimestele, ei tarvitse olla sedasama jumalatele. Varsti pärast portu gallaste lahkumist teatasid budda kiriklikud võimud, et Goas hävitatud hammas polnud üldse Budda oma, vaid selle väärtusetu jäljend. Õige ese ise leiutati uuesti salapärasest paost ja toodi Kandysse. Tänu inglaste era pooletule suhtumisele ei ähvarda buddistide õilsaimat varandust praegu vähimgi hädaoht; ja nii saigi Kandy templist „Püha Hamba Temper. Preester talutab mind mitmekesiste sammaskäikude 5
K. Ast — Reisukirjad Tseilonist II.
65
kaudu templi seesmisse õue. Seal seisab kahejärguline varakamber — omamoodi käsitööoskuse meistrisaavutis. Üleni mahagoni ja elevandiluu nikerdistes, kaetud kribukrabulise mosaiikornamendistusega, vase ja kulla gravüü ridega, tundub see hooneke ületavat oma idamaises aardelisuses tuhande ja ühe öö muinasjutte. Kitsast uksest sisse astudes ning veelgi kitsamat treppi mööda üles minnes tuleb meil näoli lamavatest palvetajatest ette vaatlikult jalgu üle tõsta. Kullatud läbikäik, mille laest ripnevad elevandiluu-kaunisüsed, viib meid pronksukse ette. Seal oleme sunnitud seisatuma. Läbi võre näeme kalliskividest ning väärismetallest ehitatud altaris lamavat hõbedasel laual briljandisäralist karbikest „Karanduvat“, milles puhkabki paljuseigelnud prohvetihammas. Keegi ei tohi näha ega puudutada teda peale ülempreestri, kes avab kord aastas karbi vastava etiketi korras. Minule näidatakse hiljem ainult hamba päevapilti ja elevandiluust valmistatud koopiat. Inimese hammas ei tohiks see küll olla, ennem mõne verejanulise looma kihv: kõver, terava otsaga ning umbes kaks tolli pikk. Võrdluseks nägin umbes kuu aega hiljem apostel Tooma hammast. Too oli veelgi suurem, veelgi iseäralikuni. Jääb üle tunnustada koos usumeestega: usk ei ole mõistuseasi. Oleks vist ülearune katsuda kirjeldada templi üksi kuid kambrikesi. Kes näinud üht neist, see võib ka teisi kujutella. Üldiselt erineb Dalada Maligava tempel põhjalikult teistest Budda templitest Tseilonis. Colombo peatempel näiteks on modern-ehitis, muidugi tüüpilises Taga- ning LÕuna-India stiilis. Teda ümbritseb ilus aed kruusatud teedega. Templi ruumid jätavad valguseküllase ning õhurikka mulje. Kõikjal eeskujulik puhtus. Peaaltaril lamab suur prohvet lõhnavate lillede keskel. Paik tundub jumalavallatulegi pühana. Dalada Maligava seevastu jätab sünge mulje. Ruumid on täis kulda, kalliskive ning elevandiluud. Äga mis siin puudub, see on päike, rahu ja suursugusus. Esma66
kordsel budda templi külastamisel tundus mulle, et olin sattunud tõelikult suure õpetaja vaimu majja. Siin aga tundsin viibivat ennast tüüpilises fanatismihoones, kus valitsevad inimideaalide asemel masendavalt karmid elusalgamise ja patukahetsemise meeleolud. Kirik on olnud mulle ikka õudne; see siin mitte vähem, kui mõni katoliku kapell verise Kristusega inimtundeid haavaval ristipuul. Nendele, kes tunnevad huvi ehituskunsti ja muinsuse vastu, pakub Hambatempel teadagi omajagu nauditavat. Ta on buddismi suurtemplite kõrval väiksemaid vendi, kuid ometi vanim vend. Välimuselt pitoreskne, kirju ning stiilisegune. See oleneb mitmekordsest ümber- ja juurdeehitamisest. Teised Tseiloni templid on ehituslaa dilt ühtlasemad, kuid samal hoobil ka tänapäevsemad. Dalada Maligava istub oma müüridega hallis minevikus. Kui olin küllalt juba rännanud ses uimastavas majas ja hinganud endasse templi seesmisel õuel ohverdatavate lillede mürki, viis preester mind veel ühte küljekuplisse (oktogooni ehk pattirivasse) vanu manuskripte vaatama. Tseiloni ja singaleeside ajalugu on ju üks vanimaid, kuigi mitte Idamaa rahvaste keskel. Euroopa lühiealiselt riikluselt vaadates tunneme ta vastu, õigemini, tema pika mineviku vastu paratamatut aukartust. Siis, kui Eesti nimegi veel ei olnud, olid singaleesidel juba põhjalikud ajaloo raudvarad hoida. Need koostuvad peamiselt kol mest suurest kroonikast: 1) Mahavansa, raamatute raamat, mille lõplik redaktsioon koostati pali keeles viiendal sajandil p. Kr. sündi. Töötegijaks oli kuninglikust soost preester, nime ga Mahanama. Nüüd on suurem hulk neid ürgallikaidki, millele toetus Mahanama, jäädavalt kadunud. Sisult pa kub Mahavansa-nimeline kroonikaraamat singaleesi rah vuse poolmüütilist, pool-teadusliktäpsat vaimse ja riikliku arengu kirjeldist. Absoluutse kindlusega ei saa keegi öelda, mis on selles raamatus kontrollitud tõde, mis 5:
67
rahva suus liikuvate legendide pärand. Suur ja mitme külgne pidavat ta olema ning andma singaleeside riik likkudele ja usulistele üritustele igakülgse põhjenduse. 2) Dipavansa: üldine saare ajalugu, alates tuhat aastat enne praegust ajaarvamist. Tärkamiselt ja koosta miselt märksa vanem kui Mahavansa. Kahtlemata leidub selleski kroonikas hulk küsitavaid fakte, mida praegused ajaloolased enam tõestatuks ei taha pidada, kuid üldiselt olevat Dipavansa ometi parimaid ning usaldusväärsemaid ajalooraamatuid. 3) Suluvansa: maksualuste, valitsetavate ja ma dalamate rahvakihtide eri-ajalugu. Neile kolmele põlissambale toetub Tseiloni uusim ajalooline kirjandus. Hambatempli raamatukogus (pattirivas) hoitakse alal üksikuid algmanuskripte nii Mahavansa, Dipavansa, kui ka Suluvansa kroonikatest, peale selle veel hulk muud igivana kirjavara. Vaht avab pühalikus tõsiduses kahe kordsete seintega terassahtleid, esitades luitunud lehti, mille kiri siiski hästi loetav. Egiptlased tarvitasid oma kroonikate jaoks papüüruselehti. Siin on selleks ots tarbeks veelgi parem lõuend, nimelt talipoodipalmi leht. Igivanad märkmed ongi kritseldatud üksikutele lehtedele. Hilisemad kroonikad kannavad raamatu kuju, sisaldades kaustikusse poogitud lehekülgi. Preester demonstreerib mulle ka kroonikameistrite kirjutamistehnikat. Selleks torkab ta terava metallpulga oma vasaku pöidla küünes paistvasse õõnsusse. Samas käes hoiab ta veel pikergust talipoodilehe lõiku, pigis tades seda poolenisti peopessa. Nüüd hakkab parem käsi pöidlaküünesse torgatud pulgaga peent kirja kritsel dama. Leht pihus liigub sõrmede osaval lükkel vahet pidamatult edasi. Eriti kiire too protseduur küll pole, aga mitte ka liiga palju aeglasem meie harilikust sulega kirjutamisest. Kiri ise paistab alul vaevalt pärgamendipinnal silma. Tarvitseb teda aga mingi värvilise määrdega kasta ning tähed astuvad drastiliselt esile. Tõin preestri 68
poolt kritseldatud tähekese, mis täidetud singaleesi- ning ingliskeelse tekstiga, endale mälestiseks kaasa. Seda vaa deldes mõistan nüüd, kui vaevarikas on olnud inimese kirjatarkuse arenemine tumedast vanaajast meie päevini. Raske öelda: kes on meist ausam ja õiglasem mõtleja kas raudpulgaga kroonik või modernne ajalehemees, kes dikteerib oma mõtted sagedasti otse parlograafi, kust masinaladuja nad tinatähtedeks valab ning enne jahtumist juba rotatsiooni alla toimetab. „Mis teid siin kõige rohkem huvitas?" päris preester mu lahkumisel. Pidin kehitama õlgu: ei tea. Ise tundsin, et miski jäi nagu poolikuks. Välisel sillal, mis viib üle templiesise tiigi, seisatusin. Hakkas kätte jõudma buddistide püha — kuu kulminat sioon. Selleks puhuks saabusid kõikjalt palverändajad Dalada Maligavasse, kust suurem osa neist Aadama mäe poole edasi rändab. Juba katsidki palverändajate hulgad templi ümbrust. Kõik vaene rahvas. Jalad rändamisest rakkus. Keha kuiv ning kurnatud. Vahivad hardumuses templi poole, oodates teiste väljatulemist, et ise asemele minna. Tiigis aga ujuvad kilpkonnad, täitnud vee otse kubinal. Palvetajad heidavad neile oma piskutest taga varadest toitu. Päike on juba kustunud. Mägede kohal väriseb veel pisut ta õhetist. Templist kostub motiivita muusika. Sinkjas pilv uimastavat ohvrisuitsu hõljub arkide kohal. Ei tea, ei tea, miks valutab süda. Sammun piki järvekallast. Eile oli siin veel võrdle misi rahulik kõndida, aga täna õhtul riisuvad tülitajad meeleolu vähesegi ülejäägi. Koos palverändajatega olid saabunud kerjustehulgad. Siin nad nüüd reastusid pika ahelana. Püüan silmitseda üksikuid tüüpe. Vanamees kasimatu habemega ning korratult tolknevate juustega toetub puu najale, hoides käsi selja taga. Paistab, nagu oleks tal mõnus seal seista. Ent siis märkan, et ta ei saa üldse liigutada käsi: need on ju selja taga sõlmes. Poisike, kellel konnaga kahetsusväärselt suur sarnasus, 69
istub seasongermaa-taolises lohus, mõlemad jalad nagu kuivanud kepid kasvatatud kukla taha. Kätega, mis tun duvad üliloomulikult pikkadena, teeb ta idiootlikult nur gelisi liigutusi. Keegi seisab, suu ammuli. Lähemalt vaa dates näen, et ta lõug on ju üpris ära kuivanud; ta ei saa kunagi oma suud kokku. Ei räägi ühtki sõna, muudkui joriseb. Üldse on palju neid, kes ei räägi, sest on andnud vaikimise tõotuse. Kuid on ka vastupidiseid, kes järjest räägivad, alalõpmata räägivad, ometi mitte juttu, vaid üksikuid sõnu: Mahinda, Mahinda, Mahindal Naine lamab, hoides alasti last paljaste põlvede vahel. Näib, nagu oleks ta selle just praegu sünnitanud. Teine samasugune lamaja toetub küünarnukkidele, mis ongi ta ainsaiks püstihoidjaiks ning edasivüjaiks. Keha ise lohiseb ülearuse roguskina väntade kombel töötavaile küünarnukele järele. Ei oska mina kõike seda kirjeldada, ei oska nähagi kõike. Tänavate hakul, kus seisavad päeval omnibused ja autod, peetakse nüüd suurt laata. Kunstimehed ja madudetaltsutajad demonstreerivad seal oma osavust ja rahvas ringleb elava võruna nende ümber. Ka raamatukaup mehed ajavad vilkalt äri, jutustades ning lauldes vaheldu misi oma kauba headusest. Koguni karussell on püstita tud päeva jooksul platsile. Öeldagu süs veel, et kuufaa sidel pole mõju inimeste toiminguile: kõik see kirju elu lokkab siin ju ainult palvepäevade lähenemise tõttu. Niihästi usk kui uskmatus, nii palve kui sajatus on nüüd ühetaoliselt teretulnud. Korraga näib mulle, et olen küllastunud nii neist tänavaist, kui ka sellest rahvast. Tahan rahu, ihkan koju. Olen lõpmata, lõpmata väsinud. Seangi siis sam mud pimedasse öhe: pean minema uuesti ümber järve, sest mu võõrastemaja — Hotel Suisse — asub vastas kaldal, sootu lahus pärismaalaste linnast. Enne aga kipun oma hajameelsuses mingisse sõjaväeasutisse astuma ega taha põrmugi rahul olla, et sõdur mind väravast tagasi 70
tõrjub. Alles pärast, kui märkan eksitust, kaon kures korras naaberväravasse. , Õhtusöök serveeritakse võõrastemaja katusel. Kandy s asub ainult 400 eurooplast. Sööma ilmub umbes 80 inimest. Sellest järeldan, et osa euroopalise päritoluga alalisi elanikke käib hotellis kehakinnitust võtmas: võõrastemaja öeldi ju päris tühi olevat, sest palava märtsi saabudes ei rända enam turiste. Mängib laitmatu salongorkester. Kui ta hetkeks vaikib, kostuvad järve tagant maduvõlurite flöödihääled. Toite tuuakse kaheksa rooga järjestikku. Seltskond, kes vajab säärast küllust ja omab säärast rekordilist isu, koostub peamiselt vane matest härradest ning lopsaka ehitusega daamidest. Jälle pean ma tundma: küll olen üksi, küll olen üksi täna1. Linna poolt paistavad tuled. Ka järve mustas peeglis virvendab heike. Öö on kottpime, hoolimata tähtedest ning täiskuu nähtavalekerkimisest Joovastav soojus täi dab maailma. Aga mis kasu, küsin eneselt, - mis kasu on kõigest sellest ilust, kõigest kunstist, kõigest eksooti kast, kui inimene ise pole ilus, kui inimene oma viletsusega, inetusega ning armetusega seisab peletisena lill 66S?1 Tahtsin kirjutada kõigest sellest pika kirja inimesele, kellega ikka olen kõnelnud üksildusetundidel. Aga istu nud kirjutuslaua ette, leian, et käsi ei jaksa vedada enam sulgegi. Mõtted rändavad kaugele, haaravad het keks kogu maakera, et siis jälle tagasi tulla tänaste sünd muste raami. Elan veel korraks läbi oma rännaku. Mingi pärast peatun pikalt ja üksikasjaliselt Hambatempli nä hetel. Ju nad ikka lõikusid mulle nii mällu, ehkki ma ei kohanud seal midagi erakordset ega tõeliselt üllatavat. Magamamineku eel märkisin reisipäevikusse: „Kuidas võiksin ma tunnustada üht usutunnistuslikku kiri kut, kui kuulun ise ometi kõige suuremasse kirikusse: inimkonda/' 71
V.
BUDDÄ JÄLGEDES.
Poleks uskunudki: rikša laulab. Voorimees-berber, voorimees-araablane, võib-olla ka egiptlane ümiseb ala tasa. Ta suu ei seisagi kinni muidu kui ehk tolm sunnib teda huuli kokku pigistama. Siis ümiseb ta läbi nina. Rikša seevastu on alati vait. Kõnelebki ainult hädatarvilisel puhul. Keegi ei või kahtlustada teda muusikalistes kal duvustes. Ja näe — ometi ta laulis. Too ime juhtus mu lahkumisel Kandy’st. Lasksin kutsuda endale rikša vaksalisse sõitmiseks. Kuuldes, et ma kaugemale ei kavatsegi minna, kui Peradeniyasse, hakkas mees teel kõvasti agitatsiooni tegema: sõitku ma temaga! Ei kõlbavatki suurele isandale raudteesõit. Istu seal, neela tolmu ja higista. Hoopis teine lugu on vankris: pane pabeross suhu ja naudi loodust. Taevas su ümber puha lahti. Inimesed tulevad vastu ja teretavad. Noobel! Ta palus nii härdalt ja rääkis nii veenvalt, et ma lõppeks nõusse jäin. See maksis mulle ainult üks ruu pia rohkem, kui raudteel. Ja aega — noh, toda mul oli. Lasksime tugevas traavis Madde Ela orgu. Selle nimega hüütakse üht pisikest oja, mis tuleb mägedest ja suu bub Mahaveli Gangasse. Tee on tsemendiga laudtasa seks tehtud ja vanker veereb iseenesest; katsu ainult, kuidas sa ta eest ära jaksad joosta. Pisikesed pärismaa laste onnid vahivad avali suul maanteele. Mustad naised istuvad läveesisel ja imetavad sama musti lapsi. Mehed nokitsevad aedades ja riisipõldudel. Ilm on tulipalav, 72
taevas pilvita. Tee, mis venib lookleva kangana, on vihma" puu varjudest nagu puruks lõigatud. Saabume sillale. Tänu omaaegseile tee-ehitajaile, kes siit liiva kärutanud, moodustab jõgi kummalgi pool silda laia loigu, mida kasutavad nüüd naised, poisikesed ja tüdrukud suplemiseks. Rikša peatub, pühib otsaesiselt higi ja palub naisi, et need talle juua tooksid. Tuleb siis aasta viieteistkümnene või kahekümnene plika (väga raske on välimuse järgi siit maa naissoo vanadust mää riteIla), hoides paremas käes kookosekesta veega ning litsudes samal ajal vasema käe peopesa tollele paigale, mis juba piiblis määratud vügilehe kandmiseks. Judi nad mu seljas ei jookse sugugi nalja pärast, nähes, kuidas rikša tõepoolest surub pähklikoore huultele ning tühjendab nõu ühe ainsa 'sõõmuga. Vesi oli võetud siit samast loigust, mis täidetud kuivalt inimkehadega. Tõu seb aukartus mehe vastu, kes ei oma üksnes hobusejõudu, vaid ka veskikivideväärset seedimist. Plika vahib talle otse näkku, nõus tarbe korral uut kapatäit tooma. Kuid seal hüüavad naised tüdrukule paar lauset, saates sõnu valgete hammaste läigatusega. Kostub üldine naerukihin. Vist käis öeldu minu pihta, sest plika haarab kruusi, heidab mu poole paar veepüska ja hüp pab nagu tuulispask kallakust alla. „Leidub ikka veel maailmas paradiislikke kombeid, mõtlen. „Kuid nähta vasti ei saa paradüsiski olla koketeerimata. Org muutub järjest maalilisemaks. Läbi lehtede rohe luse pistab siin ning seal pruunikas kalju oma terava nuki nähtavale. Suured rododendronid roomasklevad mööda mäeselgi, aga seal, kus leidub lapike tasast pinda, tõusevad areekapalmid tikksirgelt taeva poole. Mulle näib korraga, et sellist rokokood joontes ja sellist mosaiiki värvide asetuses pole ma veel nägema juhtunud. Tahaks nautida ruttamatult neid maastikke. On ju teada, et teisal seda enam ei näe, ka Tseilonis mitte, sest siin on igal maalapil oma nägu ja meeleolu. 73
„Sõitke tasa, käige päris sammu/' soovitan rikšale. Aga too on ju lausa virk hobune. Alles pärast mõnekordset manitsemist hakkab ta vastu tahtmist kiirust kahan dama. Lõppeks alistub ning sammub rututa. Äga ma näen, kui vastumeelt on see talle, kui igavana tundub mehele selline lonkimine. Ja seal siis sündiski ime: rikša lõi pea kuklasse ja hakkas laulma. Jumal üksi teab, millised tunded ja kujutelmad val dasid ta pead tol hetkel. Võib-olla nägi ta vaimus Dekhani saviseid kiltmaid, kus suve saabudes lakkab elu, kus põuaajal pole niigi palju vett, et piisaks faasanile nokakastmiseks. Võib-olla oskas ta tolle lootusetult põ leva maailma raamis näha äsja silma puutunud tütar last veeanumaga. Igatahes ei võinud sündida laul, mis venib telegraafitraadina lõpmatusse, kitsas maa-alas ja müüridega piiratud tänavas, vaid ainuüksi mõõtmatute väljade vahel, kus inimene asjata otsib varju kõrvetavast päikesest põgenemiseks. Olen kuulnud sireenide hullgamist, mis nagu ei ta hakski vaikida. Rikša laul oli veelgi venitatum ja hädatsevam. Olen näinud suuri suitsujuge vabrikukorstnaist. Rikša laul oli põlevam ja pikem. Ei saanud aru ühestki sõnast, aga viis jubestas. Laulda selliselt ja ometi mitte langeda minestusse on imeasi. Moonutada oma hing kõrvagakuuldavaks ulgumiseks, kuid püsida siiski veel hinges — see on teistele tajumata. „Rikša, oled sa õppinud selle laulu või ulud nii sama?" pärin talt. „See on karjaste laul," vastab mees. „Kas ta meeldib teile, sir?" „Oo, jaa, ta meeldib mulle väga... Laula veel," julgustan. Ta kummutab oma pea hoopis kuklasse ja algab uue jõuga ulgumist. Äga ma olen nüüd ta vastu kahklevaks muutunud. Ma ei usu enam, et ta lauldes kurb on. Pige mini ehk edev: tahab võib-olla mind oma lauluga võluda, 74
et siis seda suuremat jootraha tuleks. Ta ütleb, ta olevat loomakarjas õppinud laulma. Aga kes vastutab, et ta huntide karjas ulgumist ei õppinud? Mis tean ma nendest inimestest? Võib-olla on neil kõri asemel vile ja huilgamine ei valmista neile vähematki vaeva. Tahan olla edaspidi ettevaatlikum ega võta enam iga hädaldamist hädana. Lauldes [jõuamegi Peradeniyasse. Boy paneb rest-hou se’is käe silmile varjuks ja tuleb õue vaatama, mis pulm siis nüüd peaks lähenema. Mu tuba on vahepeal uuele võõrale antud. Aga sest pole ka suuremat kahju, kuna kavatsen ööbida ainult üheks korraks. Olgu nüüd lahku mise tusas või muidu, igatahes näis Peradeniya mulle tol õhtul eriti veetlev. Jalutasin kaua aias, nautides bambuse rohelust, kärestiku kerget kahinat ja lindude vaikset lendu. Varsti pärast päikeseloojakut kerkis vasekarvaline kuu taevasse. Ma ei teadnud sugugi, et ta ka neil mail võib olla tubli tõrrepõhja suurune ning punane peale kauba. ,,Master, kas teie ei leia, et kuu on jõudnud täiuse tippu?" küsib boy. Sellega tahab ta mulle meelde tule tada, et pidin sõitma palverändajate hooajaks Aadama mäele. Asjata hoolitsemine tema poolt. Teadsin isegi, mis mul teha, ning olin juba ammu otsustanud sõita. Homme hommikul varase valgega läheb lahti. Aadama mägi — Adam's Peak-, ikka toosama silindrikujuline mürakas, mida nägin merelt juba esimesel saa rele lähenemise hetkel tõusvat majesteetlikult ning pü halikult üle kõigi teiste Tseiloni mägede. Hiljem võisin heita pilku ta tumedale tipule juhuslikkudel rännakutel Kandy ümbruskonna mäestikes. Ikka avatles ning mee litas ta läbi päikeseküllase kauguse. Võib-olla mõjus sel leks kaasa mäe eriline kuulsus, mis ulatub üle suurema osa Aasia mandri. Juba 150 aastat enne praeguse ajaarvamise algust 75
mainitakse Mahavansa kroonika algallikates Samanala mäge, mis pole muud, kui ikka seesama Tseiloni kuning likkude tippude õilis esindaja, nüüdse ingliskeelse nimega Adam’s Peak. Tol ajal asus mäe kivisel kantsil aaria rahvaste kaitse- ning valvejumal Saman. Hiljem — ae gade, inimeste ja jumalate muutudes — sai Samanalast buddistlikult mõtlevate ja tundvate inimmiljonite pühit setud altar. Igal täiskuul saabuvad mäele tuhanded har dunud usurändajad kummardama vaimus ja lihas suure prohveti mälestist, eriti aga kevadise pööripäeva aegse täiskuu paistel. Siis ei külasta mäge üksnes Tseiloni ja Dekhani rahvatõugude esindajad, vaid palverändajad Hiinast, Taga-Indiast ja Jaapanistki. Sest kirjutatud on: Sina pead kõndima valguse näitaja jäl gedes. Buddismi igivanad legendid jutustavad ühest rahesajusest kõueilmast, mil päike läks pimedaks, aga taevas helendas välgujugadest Tormi, müristamise ja kõuekärgatuste keskel saabus (prohvet, kelle nimeks oli jumalik Budda 'Gautama, Suddhotana poeg, Tseiloni mägisele saarele selleks, et kuulutada siin Nirvaana evangeeliumi elu tühisusest ja keeldumuse tarkusest. Ta astub võitlusse saatana võimudega, kelle valdamisele kuulus saar, ning uputab pahategelised vai mud meresügavusse. Pärast seda suvatseb jumalik asuda saarele elama ning õpetada ta rahvastele suurimat endassesüvenemise õndsust. Häda sulle, kes sa ripud oma südamega maiste viljade küljes. Jää inimeseks, kuid saa jumalataoliseks. õpi elama soovideta, et surra kahetsuseta ning kartuseta. Mõtlikult kuulab singaleesi rahvas inimeseks saanud jumala manitsusi ja näeb end oma pahedega otsekui alasti seisvat kohtumõistja palge ees. Buddism muutub saare ainutunnustatavaks religiooniks. Hoolimata looduslikust rikkusest ja ilust, mis võõramaalaste silmis võrdub para diisiga, otsustavad saare elanikud edaspidi keelduda 76
tühistest maistest mõnudest ja rõõmudest ning talitada prohveti manitsussõnade järgi. Lahkudes jäädavalt ning laskudes tagasi oma ülimaise suuruse juurde, pärandab jumalik austajatele rahvahulkadele kimbukese lokke oma valgustatud peast Rahvas põlvitab. Aga elutark kuningas-rauk astub teiste ette ning hüüab: «Jumalik, põlista meie jaoks oma mälestis neis mägedes 1“ Kuninga palve võetakse kuuldavaks: prohvet lahkub, aga ta viimasest jalaastest jääb sügav jälg granütkaljusse. Too jälg — „sripada“, nagu hüüavad seda singaleesid — tähistabki muistse Samanala, praeguse Aadama mäe tippu. Kui ammu juba hakkasid rändama süa palvelised inimhulgad, see tõestub muu seas veneetsialase Marco Polo kirjadest. Marco Polo külastas Tseiloni saart 1293. a. Ta ei saanud küll ise Aadama mäele, aga ütleb näinud olevat rahvahulki, kes sinna rändasid. Ka kuulus araabia ajaloolane Ibn Batuta jutustab Aadama mäest Ta käis koguni ise a. 1340 mäe tipus. Kirjel dades rasket teekonda, mainib ta muu seas, et mäe tipsemas osas olid raiutud astmed graniidisse ja kinni tatud ketid, mille abil end üles kisti. Vähese külastajatehulga jaoks ei oleks ometi mõtet olnud säärast vaeva rikast hoolitsemist ette võtta. Inimene, sündinud maakamarast ja laisk lendu tõusma maiste meelte vallast, tahaks võita endale kõik aarded — nii ainelised kui vaimsedki. Meie ei kadesta üksnes ligimese vara ja naist, vaid ihkame tihti oman dada ka ta vaimuväärtusi. Võõrad jumaladki võivad näida meile valdamisväärsetena. Sellepärast pole sugugi imestuda, et teised rahvadki singaleeside kõrval ja teised usutunnistused buddismi kannul tõttavad Aadama mäe tipus leiduva jalajälje peale kontsessiooni nõutama. Nii ütlevad hindu bramanismi poolehoidjad, jet „sripada“ sugugi mitte Buddale ei kuulu, vaid hinduismi kaksikjumalale — suurele hävitajale ning suurele loojale Šivale. Kevadisel palvetajate suurrännul saabuvad lisaks buddist77
tikkudele hulkadele veel bramanistide hulgad, kuigi mäe tipus nende usutunnistuse jaoks ühtki kabelit ega alta rit ei leidu. Nad võivad rahulikult sooritada oma palve rännaku, sest, nagu öeldud, buddiste iseloomustab äär mine sallivus teiste uskude vastu. Buddistlikkudel pal vetajatel ja budda preestritel pole vähematki muret, et uskmatud nende prohveti jälje ees oma põlvi painutavad. Islam, mille levimine laviini kasvamist meelde tule tab, ei võinud ka Aadama mäest mütsi kergitamata mööda minna. Teadvus kuulsast mäest ja „sripada’st“ ta tipul toodi muhamedi maadesse araabia kaupmeeste poolt, kes juba keskaja algaastail sagedasti külastasid Tseilonit, tänu saare kalliskividele ja muudele rikkus tele. Arvati, kaaluti ja — leiti, et kummaline jälg kellelegi muule ei või kuuluda, kui meie ühisele esiisale Aadamale. Islami õpetus võtab ju paljude muude piibli tõekspidamiste kõrval ka Aadama esiisaliku isiku ning kogu pattulangemise loo omaks. Legend räägib, et kui esimesed inimesed tulise mõõgaga paradiisist minema kihutati, võttis ingel Aadama oma kaitsele, viies ta Tseilonisse Samanala mäele. Jälg tekkinud Aadama esime sest jalapuutest maisel pinnal. Sellest araabia legendist tulebki kahtlemata otsida endise Samanala praeguse nime saladust. Kaupmehed on paljudele teistelegi kuulsatele paikadele ristiisaks olnud. Suurt huvi ei näi muhamedi maailm kuulsa mäe vastu siiski avaldavat, sest Mekka ning Medina hiilgus varjutab paratamatult Aadama legendi võlu. Hiinas suhtutakse Tseiloni „sripada’sse“ kahel kom bel: buddistid — buddistlikult, teised aga rohkem araabialikult Võetakse nimelt tõeks, et jälg kaljus on küll esiisa oma, kuid hiinlased ei tunnista esimeseks inimeseks mitte Aadamat, vaid pisut vanemat härrat Tvan-Koo’d. Patu langemise lugu piibli versioonis on hiinlastele tajumata. Nad ei saa aru, kuidas võis jumal suhtuda säärase suurprovokaatorina tema enda loodud olendisse. 78
Pärslased, kes enamikus kuuluvad Zoroasfri kõrgete ning paleuslikkude õpetuste järelekäijaiks (või vähemalt kuulusid), ei pea mõeldavaks jumala füüsilise isiku tajumist ühelgi näol, ka mitte märkide ja tähendussõnade mahajätmise kaudu, ning lükkavad kõik usulised legendid kategooriliselt tagasi. Aga jälje erakordset tähtsust tunnustavad nad ometi. Ajalooliste tõsiasjade kiuste väidavad nad, et Aleksander Suur oma sõjakäikudel Tseilonis olevat peatunud ning kannaga korraks Samanala püstandile toetunud. Nii siis: „sripada“ graniidist pitseriase suure sõduri saapatallast. Kõige hilisemateks pretendentideks Aadama mäe aardele osutusid kristlased ja seda, teadagi, portugallaste ekstravagantsest usumehelikust nupust. Nad tegid esi teks pühaisade ekspertiisi ja teiseks garnisonide päeva käsu abil vastuvaidlematult selgeks, et ainult apostel Toomas — too sum: uskmatu mees, kes isegi oma õpeta jaga sattus vaidlusse — võis omada sedavort kindlat sammu, et muljuda kivvigi jalajäljed. Kavatseti ehitada mäejalale püha Tooma nimeline kirik ja mäe otsa kabel. Buddistide õnneks nurjus see kavatsus, sest jumalakartlikkude portugallaste eneste kand ei osutunud Tseilonis kuigi vastupidavaks. Üldse on portugallased neil mail apostel Tooma nimega omavoliliselt ümber käinud, kuid sellest kavatsen kõnelda pikemalt oma reisikirjade kolmandas osas. Nagu esitatud kokkuvõttest näha, ümbritseb Adam’s Peak'l õige lopsakas legendidevanik ja tihe müstikapilv. Mägi on tõesti seda väärt. Kõrguselt küll 297 meetrit madalam saare ülimast tipust Pidurutalagalast, kuid kuju 'poolest — majesteet majesteetide keskel. Õnne lik asetus võimaldab talle paista täitsa erakuna. Tõustes mustjas-sinisena vastu helesinist taevast, tõmbab ta endale tihti laia pilvedekaabu üle otsaesise ja näib siis süngeid ning sügavaid mõtteid mõlgutavat. Aadama mäele sõidetakse kas Hattoni või Ratnapura 79
kaudu. Mõlemad nimetatud linnakesed asuvad KesteTseilonis, Kandy’st mõne tunni tee lõuna pool. Minule sobis sõit Hattoni kaudu, sest sinna läheb Peradeniyast otseühenduse rong. Palverändajate salgad saabuvad pea miselt Ratnapura poolt, kuhu sõidetakse Colombost kitsarööpalisel raudteel. Järgmine päev kujunes mu jaoks pisut õnnetult. Alates varasest hommikust valitses lausa nõrgestav pala vus. Pärast hakkas vihma sadama. Kõik mägede kraa vid ja ojakesed täitusid kuhjani veega. Selle üle pole palju imestuda, sest sõita tuli läbi vihmarikkama saareosa. Peradeniyast laskub raudtee Mahaveli Ganga orgu, kuid keerab sealt hiljem saare keskmäestikku. Kuna sõit ikka kõrgemale ning kõrgemale viib, kaovad paari tunni pärast palmid ning riisiväljad. Asemele astub ehtis mäestikufloora. Suurema tähelepanu osaliseks osutuvad hiiglasuured sõnajalad ja putkpuud. Üldiselt valitseb sün lagedus, sest endised põlismetsad on olnud sunnitud taganema teepõõsaste võidukäigu ees. Kuna Tseiloni mägesid harilikult laineline pehmus ja vormide sulavus iseloomustab, kipub sün järskus ning nurgelisus ülekaalu enda kätte kiskuma. Üksikud maastikupalad on otsekui Tiroolist toodud. Jõudes Pidurutalagala lähedusse, paistab ühel pool mäestiku hari, teisel — sügav Mahaveli luht, mille üle võib visata pilgu peaaegu mereni. Rong peab alatasa sildadest üle sõitma; all aga mühisevad kaskaadid ja kosed. Vihma valab nagu ämbrist. Hetkedel, mil käriseb sünkjas pilvekangas, astub mäestiku lõunapoolsest ringist Ädam s Peak nähtavale. Ta tippu varjutab õudne aurusammas. Kas on mõeldav sellise ilmaga ülesronimine? Hattonis, kuhu jõuan lõunaks, paistab jälle päike — märg ja palav. Linnake ise ei paku midagi vaatamis väärset Litsutud kuristikku ja klammerdatud igast kül jest raudkivi harjadega, omab ta õigupärast üht ainsat pikka kaubatänavat Sealt venivad teed orgudesse ja 80
Pilved ja udu Aadama mäel.
Baniaanipuu, millest tänav läbi raiutud (Kalutaras),
Kalurite
onnid
mereäärses
metsas
Kalutara
Singaleesi kool Kalutaras.
lähedal.
mägedesse. Mul oli kavatsus külastada üht teeistandikku linna lähedal, mäkkeronimine jätta aga ööks. Nii toimi vad enamasti kõik turistid, kui nad üldse vaevaks võtavad kuulsat jälge üles otsida. Päeval muudab kuumendav päike vaevarikka teekonna mitmevõrdselt vaeva rikkaks. Öösi seevastu puhub jahendav tuul ning roni mine tõrvikute valgusel võivat isegi meeldivana näida. Kõige pealt lähen võõrastemajja, mis sün — nagu teisiti mõeldavgi poleks — kannab Adam’s Peak'i nime. Võõrastemaja omanik korraldab muu seas ka ekskur sioone Aadama mäele. Pärin ta käest üksikasju: kunas ja kuidas? „Näete isegi, mis ta teeb!" vastab mees, laiutades käsi. „Kogu need päevad aina pilvede rännang. Ma ei usu, et võimalik oleks öösi ronida. Iseasi, kui riskeerite päeval. Teil tuleks võtta vähemalt kolm meest tõrvi kutega, varustuda keedu- ja sööginõudega ja telgiga/' „Palju see maksma läheks?" „Noh...“ mees sügab kukalt ning kalkuleerib: „Koos automaksuga vähemalt viiskümmend ruupiat." Ma pidin keeletuks jääma: peab ta mind hulluks?! Hagenbeck tõendas Colombos, et võib minna jumala üksi. Võõrastemaja omanik aga võtab sõrmedel arvu sid kokku. Auto üksi maksvat 40 ruupiat, sest taks on kaks ruupiat miililt. Tehes eelarve ümmarguselt 50 peale, ei jäävatki suurt meeste palgaks. Tänan härrat selle lahkuse eest ja otsustan omapead läbi ajada. Ainult niipalju on selge, et teekond tuleb sooritada päeval. Allatulek mind ei kohuta. Varsti leiangi turult mehe, kes nõus on mind kahe ruupia eest edasi-tagasi saatma. Ka auto muretseb ta mulle alandatud hinnaga: üks ots 10 ruupiat. Tagasi kavatseme tulla järgmisel päeval omnibusega, mis käib kaks korda päevas. Veerand tunni pärast sööstame juba tuututades kuristikku, kus keerleb vahune oja pruunide kivide vahel. Maantee sirgeldab oja ning kaljuseina vahel 6
K.
Ast — Reisukirjad Tseilonist II.
81
fantastilisi kõverjooni. Kuristik muutub peagi laie maks; vilksatab üürikeselt Kelani Ganga. Sõidame üle silla, siis veel mõned kilomeetrid hästi laia ning voolitud tsementteed mööda ja olemegi Laxapana-nimelises mägedekülas. Auto läheb sealt tagasi, meie rännak jätkub jalgsi. Enne aga joome poeletilt teed ja pistame mõned seltersipudelid tasku. Juht heidab mu palitu endale üle õla ja kannab käes toidupakikest. Mina kõnnin vaba härrana, vilis tades ja keppi vibutades. Vihm on lakanud. Aurusest taevast paistab kahvatu päike, otsekui uppumissurmast üles tõusnud. Higi voolab vahetpidamatult üle selja ning näo. Aga see on nii paratamatu siinses kliimas, et teisiti endale kujutellagi ei oska. Kõnnime kesk lõpmatuid teepõõsaid. Tee on kõver ning viib meid ühe hurtsiku juurest teise juurde. Selles orus asuvad peamiselt tibatillukeste teeistandikkude omanikud. Sellega on seletatav ka siinsete ehitiste eri nev laad. Kuna põline Tseiloni talunik, see täh. rnsiväljade ning kookospalmide omanik, isaisade kombel savionnis elutseb, on väikeettevõtjatel nähtavasti rohkem initsiatiivi ning püüdlikkust. Ta Klõpsib oma majakese laudadest, värvib seinad kas punaseks või pruuniks ja istutab õue hulk ilupõõsaid. Mina võrdlesin mõtetes neia majakesi linnupuuridega. „Ma mäletan, kui sün veel läbipäästamatu mets oli, lausub juht „Kas tõesti? Nüüd ei saaks siit korralikku keppigi lõigata." „Jah, nü see on küll. Meil ütlevad kõik, et kui see hävitamine nii edasi kestab, siis on varsti kogu Tseilon lage." „Seal, kust mina tulen, kaevatakse sedasama..." seletan ma talle trööstiks. „Xnimesed ei või käsi rüppe panna. Tee ja kummi kasvatamine on kahtlemata palju tulusam kui metsamajandus." 82
Südames olin ma aga juhiga ühel nõul. Alati, kui näen reastuvat tikerberipõõsataolisi tesvõsusid, kahetsen, et inimene on suur taastaja. Mõeldes vaid oma lühikeste elupäevade korraldamisele, ei küsi ta vähematki sellest kuriteost, mis annab ennast tunda sadu ja tuhandeid aastaid tagantjärele. Tol päeval, mil hävib viimane põlis mets, pole meil enam põhjust Tseiloni ilu ülistada. Laas tatud loodus laastab omakord inimeste karakteri. Kui kaovad krokodillid järvedest ja jõgedest, kui kaob ele vant padrikutest, šaakal mägedest, ahv puuladvast, — süs kaob ka romantika ning inimene muutub lõplikult tööautomaadiks, rehkendamismasinaks. Aga see on sää rane eluvõõras ja tarbetu arusaamine, mis kellelegi kasu ei too. Parem heita käega ja küta kaasa: „Vaat, kus tublid mehed: lõhuvad nii mis suitseb 1 Andke pihta, moonamehed 1 Leib tuleb." Mida kaugemale jõuame, seda kitsamaks ja vaevasemaks muutub tee. Meie ees seisab õieti kolmnurk, moodustatud mäeahelikest. Paremal käel tuleb kalju sein jalgteele üsna ligi. Siis näeme suuri raudkivimürakaid ripnevat kõrgusest alla. Vasemal käel vuliseb Sita Gangula oja — kitsas pragu vähese veega. Paaril korral peame mööda nagisevaid laudu temast üle minema, kuid tuleme jälle vanale kaldale tagasi. Juba kohtuvad mitmepäised piligrimidesalgad. Adam’s Peak ise seisab teisel pool oja, peaaegu mäestiku kolmnurga põhjas. Näen teda nüüd täies suu ruses. Otsekui muinasjutuline suhkrupea tõuseb ta kohu tavuseni järsult üle mäeahelikkude. Umbes kolm nel jandikku ta pikast kasvust on kaetud metsaga. Ülemine neljandik moodustub aga paljast graniidist. Vahete vahel tulevad hallid pilvetombud ning mässivad hiiglase keerlevatesse kangastesse. Nii pea aga, kui tuul need laiali paiskab, peegelduvad koonuse kivisest tipust hele dad päikesekiired. Pärast kolmetunnist rännakut jäävad teekasvafajate 6*
83
majakesed meist maha. Jalgrada siirdub võsastikku. Ühtlasi näeme esimesi piligrimidebarakke. Mingipärast ei ole saadud või tahetud neile korralikke seinu ehi tada. Müür ulatub vaevalt rinnani. Katus ei toetu otse malt müürile, vaid selle najale püstitatud postidele. Möödaminejatele paistab laoaluse põrand üleni silma. Inimesed lamavad mingisugusel kahtlasel ning pudedaks hõõrdunud põhul. Sealsamas vedeleb ka nende koli: natuke rõivaid ja söögikraami. Voodipesu, tekki ja patja ei näi kellelgi olevat. Igaüks heidab end seal pikali, kus parajasti ruumi juhtub olema. Ainuke korraldus, mis maksma pandud, on see, et suurem barakkidest on määratud meestele ja poisikestele, kuna väiksemas nai sed ning lapsed asuvad. Praegu — vihma möödudes eelistavad inimesed rohkem muru kui musta katusealust. Püüan silmitseda seda hulka. Iga mees ja naine on omaette tüüp, kuid kõik nad kokku moodustavad mingi halli, pauperiseerunud, roidunud, vigastunud ja lames tunud massi. Näod kaotavad isikulise ilme, muutudes mingiks üldnäoks — maskiks. Ei ole ka märgata, et neid inimesi suur usuline hardumus valdaks. Nad näivad olevat tuimad ja jätavad mulje, nagu ei rändakski nad vabatahtlikult, vaid käsutatava karjana. Eriti imelik on näha lastega naisi. Nende rõivastis on nn puudulik, et katab ainult kasinalt keha keskkohta. Kui laps kõndida jaksab, siis veetakse teda kättpidi kaasa. Muidu aga istub ta ratsa ema kaelal, paljas nagu porgand, mustad juuksed sorakil üle silmade, aga vaade ometi terane ning uudishimulik. Paljud lapsed kiunuvad, pirisevad ja nutavad. Kui mõni neist käpuli heidab ja tõusta ei taha, siis istub ema ta kõrvale, räägib, manitseb ja meeli tab, kuni keerdub ka ise murule ning jääb silmapilkselt tukkuma. Laste peksmist ei juhtunud ma nägema. Mu juht oli kõigiti sobiv inimene, aga armu ta mulle ei heitnud: ruttas, nagu oleks tal tuli takus. Piligrimid aga sammuvad aeglaselt. Näed nende pikka rida enese 84
ees. Kaasas kõndida ma nendega ei saa, vaid pean jooksma kõigist ette. Selle juures märkan üht õige ise äralikku lastekandmise kommet. Poisike või tüdruk istub nagu konn ema puusa küljes, keerutanud oma jalad ema kõhu ümber. Naine ise vajub teise külje poole looka ja upitab lapsepoolse puusa võimalikult ette. Pärast nägin — India mandril — kantavat samal kombel täidetud veeastjat. Juht tõendabki mulle, et naised puu sal kantavate lastega olevat hindud Dekhanist. Seda tõestab ka nende punane puusalina. Ööbimiseks kat suvad hindud kindlustada endale eri barakki. Sellise laoaluse võib värviliste rüderäbalate rohkuse tõttu juba kaugelt ära tunda. Rõhuva enamiku palverändajate peres loovad mehed. Naiste hulk moodustab umbes kolmandiku üldarvust. Päris vanu inimesi on vähe. Noori, välja arvatud lapsed kümne-kaheteistkümne aastani, ka mitte palju, üheksa kümmend protsenti kõigist neist jõukudest koostuvad elatunud inimestest. Keskmine naiste vanadus näib pisut madalam olevat meeste omast. See on seletatav ehk lesknaiste kindlustamata seisukorraga. Olles seltskon nast peaaegu hüljatud, ei jäägi neile muud tröösti, kui anduda palvetamisele. Arvasin siit rekordilise kerjuste hulga eest leidvat, kuid lugu polnud sinnapoolegi. Peamisteks norijateks osutusid mungad korjanduskarpidega. Too või teine palverändajatest sirutab ka käe, sest olin iu ainuke eurooplane selles idamaises rohutirtsude peres, kuid hari likku kutseliste kerjuste rünnakut, mis muidu nii para tamatu kõigile usulistele rahvakogunemistele, polnud siin nimetamise võrragi märgata. Lugu seisab vist selles, et piligrimid ise ei jaksa almust anda; kõrvaline publik aga puudub, kuna lähikonnas ei leidu ühtki elamut peale barakkide. Teiseks on elukutselised kerjused enamasti kehaliste vigadega; nad lihtsalt ei suuda mäerännakut kaasa teha. 83
Laoalustega leeriplatse leidus kolmes või neljas pai gas. Teadagi ei mahu neisse kõik rändajate jõugud. Selle pärast ööbitakse sobiva ilmaga lageda taeva all. Peaks aga taevataat vihma läkitama, nagu neil päevil, siis poe vad peavarjuta subjektid ripnevate kaljude alla. Nad pole seal küll kaitstud tuule eest, aga veevalangud vuhi sevad mööda. Mürkmadude pärast võib olla siin üpris muretu: need loomad armastavad palavust ega roni kunagi 800—900 meetrist kõrgemale. OH umbes kell 4, kui jõudsime lõppeks mäejalale. Sun leidus veel üks barakk. Puhkame pisut jalgu, sööme kaasavõetud toidupoolist ning jätkame uue ener giaga teed. Tuleb ronida otse mäkke. Jalgrada muutub laiaks — kas sõida või vankril. Kuid konarlik on ta ja kive täis. Piligrimidehulgad jäävad hõredaks: enne lõunane vihm takistas neid teele asumast; nüüd ei lähe nad sellepärast, et ülal ööbimise võimalused puuduvad. Vastutulijaid on kolm korda rohkem, kui kaasatultj aid. Mõned noorte inimeste salgad tulevad laia jutuga ning rõõmsa tujuga. Juba kaugelt kostuvad nende hüü ded: „Karnavaij! KarnavaijT Allolijad vastavad sellesamaga. Hindud karjuvad: „Aurohhraa!“ Üks noor naine röökis nagu hull: „Mahindal Mahindal“ Ta oli sammu kakskümmend meist kõrgemal. Mu teejuht vahtis silmi pööramata neid iseäralikke väljavaateid, mis avanesid ronimisel naise palaka alt, ja ütles küünilise rõhuga: „Vaat, kellele oleks vaja...“ — mida nimelt, selle mai nimine ei kannata hästi trükimusta. „Kas teie ei ole usklik ?“ küsisin. „Usklik? Ehk olen ka. Ega sellepärast röökida maksa.. Mina isiklikult ei leidnud nende rändjõukude sibli mises midagi pühalikku. Kõik oli uskumata argipäevne, must ja räpane. Needsamad pildid oleksid võinud traagilistena näida, kui veeuputus, tulepurskumine või sõda sellised inimhulgad oleks päratuid maid sõtkuma sundi 86
nud. Aga nad rändasid vabatahtlikult ja ma ei saanud aru, milleks nad rändasid. Isegi süs, kui nad allikast vett võtsid, hakates juba kaugelt põlvedel roomama ning heites vee juures näoli maha, ei saanud ma aru, et neid inimesi suur pühadusetunne oleks võlunud. Nad toimu sid puht-automaatselt, sest teised enne seda olid täpsalt samuti toiminud. Allikas asub mäe keskkohal. Pärast paradüsiaiast lahkumist olevat Aadam sel kohal, leinates kadunud õnd sust, valanud kibedaid pisaraid. Tollest saadik nõriseb vesi alalõpmata ega kuiva enne, kui saavad otsa kõik inimlikud mured. Kes allikast joonud, suhtub maailmaellu üleolevalt ja kannatab rõõmuga maised valud. „Miks peavad buddlstid seda vett pühaks?" pärisin teejuhilt. „Teie ei põlvne ometi Aadamast?" „Äadamast mitte," kostab mees pärast vähest järele mõtlemist, „aga ometi ühisest isast. See on õnneallikas. Üks läheneb ühe, teine teise usuga, kuid kõik loodavad üht ning sama." Seletus oli lihtsam, kui ma oodata teadsin; koguni nü lihtne ja arusaadav, et ma isegi hea meelega lonksu vett oleksin joonud. Takistuseks osutus vaid mu kange kaelsus; ei tahtnud põlvitada, ei tahtnud roomata. Minna lihtsalt ja juua, see tundus ebasobivana, sest see oleks võinud haavata teiste tundeid. Ärusaajamad oleksid muidugi mõelnud: „Ta läheneb omamoodi, aga vajab sedasama, mis meiegi." Kuid ma ei teadnud, kas põlvita vate hulgas leidus arusaajaid. Istusime kivil ja suitsetasime. See tähendab: mina suitsetasin, juht näris betelit. Ümberringi lokkas põline mets. See on sün sootu teissugune kui madalmaadel ja mäestiku keskmistel veergudel. Õieti ei tahakski nime tada seda metsaks, vaid tihnikuks. Šveitsis tõusevad kuused ja lärsid umbes kahe tuhande meetri kõrguseni, omades seal sama tugevat kasvu nagu orgudeski. Ka meie viibisime praegu tublisti kaks tuhat meetrit üle 87
merepinna* Äga ma ei tea, miks tõrguvad siinsed puuhüglased mäkke tulemast Nende kasvupürkond lõpeb umbes 1500 meetril. Sealt edasi ronivad üksnes eritõud, millest mõningaid üldse ei leidu orgudes. Säärane on osalt sõnajalapalm. Nägin teda esmakordselt Aadama mäe teekonnal. Silmitsedes üksikasjaliselt ümbritsevat tihnikut, panen tähele, et see koostubki peamiselt sõnajalgsetest Üks lük seda taime püstitab jämeda tüve, mis ladva poole sugugi peenemaks ei muutu. Tõusnud nelja-vüe meetri kõrguseni, heidab tüvetulp endast laia, ülikerge ning rohelise krooni loogastuvaid lehti sirakile. Teine lük ei kasvatagi tüve, paisates oma lehed otse maapinnast lehtrikujulises kaares igasse külge laiali. See ongi mu meelest ainuõige sõnajalg. Kas ta jaanipäeva ööl õitseb, ei tea öelda, aga kui, — siis peab ta õis küll tulisambana õhku tõusma, sest lehed ise on meie sõnajalalehtedega võrreldes nagu hiiglased härjapõlvlaste kõr val. Ei usu, et õnn mulle oleks naeratanud suurimat puhmas-sõnajalga näha, aga needki, mis nägin, tuletasid kasvult bambusi meelde. Üksikud lehed lasevad mõõta oma pikkust umbes vüe meetriga. Peale sõnajalgsete sigivad ses ürgtihnikus mitme kesised väiksemad põõsad ja puud. Ronijatest — parata matu rododendron. See keerdub ja kõverdub, ronib ja lamaskleb, kasvab ja kõduneb, ajab järjest uusi lehti ja värsi ning mäandab vanu — kõik ühe hoobiga. Tüütu olend oma rammusa ja jõhkra vitaliteedi poolest. Kuna pead nägema kõikjal ta jäänuseid ja kuna ka sõnajalapalmide tüved on krobelised ning narmalised, siis jätab tihnik raugastanud mulje. Tundub, nagu oleks ta süda mäda, ta eluramm haiglane. Lehtede kriiskav rohelus ja ablas mahlakus on nagu kahekümneaastase taltsuta matu kirg üheksakümneaastases ihus. Ei ole võimalik astuda ühtki sammu teest kõrvale, sest väädid ja lehed ulatuvad rüsinal vastu. Tee ise tungib sirgelt üles, mitte looklemisi, nagu harilikud mäeteed. Ainult siis, kui 88
tulevad vastu sutured kivid, põikab jalgrada kõrvale, niriseb läbi põõsaaluste just kui salajane oja; ent juba lähemal hetkel muutub ta uuesti avaraks ning sirutub taeva poole. Käia on ütlemata raske. Juurikad ja kivid libas tuvad jalgade all. Mõningad trepitaolised astmed, mis süa kunagi tehtud, on aja jooksul purunenud. Nendest ei ole enam mingit tulu, ennem on nad takistuseks. Komistume alatasa, paratamatult. Möödume inimestest, kes on pannud ronimisse viimase jõu ja lamavad nüüd nagu tapetud. Päikeseloojakuks jõuame tihnikust välja — sinna, kus algab mäe paljas graniidist latv. Pole enam kaugel: võib-olla sada meetrit Jalgrada lõpeb otsa. Koonus tõuseb müürina. Sinna on raiutud auke, paiguti treppe, jalatoetuseks. Peamiseks toeks, milleta üldse ei pääseks lihtsal moel edasi, tahavad olla raudvarvad raudkeppide küljes. Küllap neistsamust kirjutabki Ibn Batuta oma kroonikas. Võitnud senise raskuse, sooviksid rändajad enne vii mast kümnendikku hinge tagasi tõmmata. Paik ongi otsekui loodud puhkuseks: ahtake platoo või riiul, mille külgedel hulk kivialuseid koopaid. Äga ka laoalune võrdlemisi korralikkude seintega leidub sün. Too polegi lihtne „ambalama“, nagu hüütakse piligrimide barakke, vaid päriselt võõrastemaja. Sissekäigu kohal ripub tõr vaga kirjutatud silt: „Adam’s Hotel". Seal leiame teeleti ja koguni frukte. Lauda ja tooli küll ei olnud. Lagi tõuseb ainult leti kohal nii kõrgele, et vabalt püsti võib seista, muidu laskub libamisi ning nõuab kummargil käimist. Ööbimine maksab seal 50 tsenti. Magada tuleb ühisel laval, mis kaetud matiga. Vastandina „ambalamadele“ valitseb seal puhtus ja kord. Jõime kumbki klaasi teed, mille juurde anti kaks tibatillukest, kivikõva leivaratast. Mäe lõpu võitsime umbes kahekümne minutiga. Hakkas parajasti hämarduma, kui tulime üles. Ilm oli 89
jahe ning tuulne. Leidsime peale eneste veel paar palve rändajat ülevalt ning —■ budda preestri Viimane tuli sõbraliku käeteretusega vastu. Ta oli meie rännakut juba ülevalt jälginud ning vist huvi tundnud eurooplasest piligrimi vastu. „Tere õhtust, tere õhtust!" lausus ta. „Tulete vist kaugelt? Kas oli väsitav?" Katsun nalja heita, et taevatee on ikka raske: buddistidel nähtavasti mitte kergem, kui meil — kristlastel. Preester naeratab ning noogutab pead. Tal on lai nägu ja avameelsed silmad. Oma suurt pead, mis otsekui kooritud kaalikas absoluutselt paljas ning lage, hoiab ta juttu puhudes ettepoole längu. Ka ta keha on län gunud ning koomiline, sest lisaks preestri rõivastisele on ta endale villase teki ümber tõmmanud, mida nüüd kummagi käega rinna kohalt kinni hoiab. „Jahe on teil üleval..." laususin. Preester väristab õlgu, nagu oleks talle külma vett kaela valatud: ,,‘Cevrible! Eriti nüüd — vihma ajal. Nü pea kui päike looja läheb, süs hakka või turnima." Kõigest ta viisist, häälest ning suhtumisest järeldan, et see peab üsna ilmliku meelega inimene olema. „Kas viibite kaua üleval?" „Sedapuhku kolmandat kuud," seletab ta. „01eme kahekesi kolleegiga. Varsti saab meie aeg täis, süs tuleb uus paar asemele. Meid vahetatakse iga kolme kuu tagant. Üldiselt valvan ma sün juba kaheksandat aastat." Vahepeal oleme asunud pühapaiga vaatlemisele. Pindala mäetipus ei ole suurem kui tublil söögitoa põrandal (täpsalt 150 ruutjalga). Seda piirab igast küljest rinnakõrgune kivimüür. Astudes tuleb valida hoolega kohta, sest kõikjal põlevad väikesed tulelõkked õlist ja ohverdatavatest lilledest Keset põrandat ehk platood tõuseb kaljunukk pool-libamisi tublisti inimese kõrgu seni, olles kaetud baldahhünikujulise katusega. Sinna viivad üksikud trepiastmed. Parajasti põlvitavad kolm 90
meest baldahhiini all. Kogu ümbrus on tublisti nõgistunud alalisest ohvrisuitsust. Eriti paks kord kleepuvat tahma katab maad. Ometi tuleb paljastada jalad, enne kui tohin astuda trepist üles. Kivi, imenud endasse päevaseid kiiri, on soe, peaaegu kuum. „Sripada", mille ees põlvitavad palujad, tohtides puudutada otsaesisega kivi, oli kaetud märja linaga. Preester kergitas selle minu jaoks parajal määral üles ja ma võisin tõesti näha granüdisse muljutud jalajälge, mis võiks suuruselt kuuluda mõnele ülihüglasele — inimesele, kelle tõug ei mahuks asuma maakeral. Kanna ja suure varba ase on hästi selge, teiste varvaste oma märksa tuhmim. Hagenbeck arvab, et seal on tublisti peitliga kaasa aidatud; mina ei tahaks seda küll tõendada. üldse püüan ma olla täna hästi usklik. Kujutlen prohvetit seismas mäe otsas. Ta näeb enda all kaljuharju, orge, kuristikke, madalikke ja kiltmaid. Kõikjal asub inimene, otsides eksivana jumalat. Mida oleks anda prohvetil tolle tõu jaoks? Ei muud, kui mõningaid sümboleid meelekinnituseks ja lootuseks. Tohtigu nad vähemalt kummarduda ta jalajäljele; prohveti vaimu väärseteks ei tõuse nad niikuinii. „Teie ei ole inglane?" küsis preester kõrgustikult allatulekul. „Tõesü mitte." Ta mõõdab mind veel kord pilkudega ja hakkab saksa keelt kõnelema. Nüüd läheb jutt pisut ladusamalt. Pärin, kas eurooplased tihti nende mäge külastavad. Ütleb, et mäe all neid ikka nähakse, aga mäe otsas hoopis harukordadel. Paari sakslast olevat ta varemaltki juba vastu võtnud. „Mina ei ole sakslane." „Ei ole? Kes te siis olete?" Osatab juttu prantsuse, hispaania ja itaalia keeles, kuid saab ikka vastuseks pearaputuse. Aga polüglott oli too mees, seda peab ütlema! Lõppeks esitab mulle 91
paar küsimust säärastes keeltes, mida ma absoluutselt ei tundnud. „Hm...“ ümiseb ta ja näib midagi taipavat: Skandi naavia keeli ma ei oska.“ „Teie olete enam-vähem õigeil jälil,“ õrritan teda, „aga skandinaavlane pole ma siiski/* „Russki?l“ hüüab preester ja teeb säärase näo, nagu oleks ma talle teretulnud harjukas. „Ka mitte; eestlane olen.“ „Noh, siis ometi Vene naaber.“ Mu imestusel pole otsa ega aru. Esiteks ei leidu siin naljalt inimest, kes peale inglise keele oskaks veel muid euroopa keeli. Teiseks teadis see mees Eestit. Juhtus varemaltki, et mõni proovireisija-taoline isand ennast hästi laiaks teeb ja kogu maailma arvab tundvat. Eesti nimi ingliskeelses transkriptsioonis — Estonia — on mingi ladinapärase üldkõlaga; just nagu Libeeria või kavaleeria. Seetõttu tuleb inimestele ette, nagu oleksid nad seda kuulnud. Hakkad aga lähemalt pärima, süs näed, et neil aimugi pole. Enamasti mõtlevad nad selle juures Kesk- ja Lõuna-Ameerikale. Preester aga näis täpsalt teadvat. Ta pingutab oma mälu ja loeb sõrmedel: „Finland, Estonia, Lethuania, Lithuania/* Jutt omandab uue pöörde. Selle asemel, et lasta ennast usutella, hakkab preester mind usutlema. Pärib teateid meie maa ja rahva kohta. Tahab teada, milline on meie ja Vene vahekord. Selle juures märkan, et ta midagi otsib, midagi meelde tuletab. Ta mälu pidi olema suure riiuli taoline, kus hulk raamatuid. Sealt ta süs valib neid, otsides tarvilikku köidet ja tarvilikku lehe külge. Viimaks ongi see tal pöidla all. Mees otsekui pressib või masseerib oma peaaju ning lausub aeglase, ühetasase häälega: „Meie üsa, kes siina oled taeevas...“ viimase sõna rõhk „e“ tähel. Jääb ise ootama, mis ma nüüd lausun. Kuid selle triki peale pole mul üldse enam midagi 92
lausuda. Näen, et olen sattunud kokku mitte just pea peale kukkunud uunikumiga. „Üks Rooma paavst olevat osanud 72 keelt...“ tähendan. „Täitsa võimalik, aga ülearune/* arvab preester. „Kui palju oskate teie?“ „Ma olen spetsialiseerunud peamiselt surnud keel tele. Elavatest tunnen ainult suuremaid/* Ja otsekui tahtes oma sõnu kinnitada, lisab juurde: „Ja govorju nemnoško porusski.** Venekeelsest jutuajamisest ei saanud ometi asja, kuid jutu teemaks jäi Venemaa. Pidin seletama üsna laialt, mis ma sealsetest oludest tean. Teda huvitab eriti, mis ma usu tagakiusamisest arvan: kas ei peitu selle taga mõni uus ususünd? „Ei, see on kommunistliku korra vägivaldne maksma panek. Kui teie ükskõik millist haaravat ideed, ükskõik millist fanaatilist veendumust usuks nimetate, siis on muidugi seal tegemist uue religiooni sisendamisega.** „Ei. Ma mõtlen usku jumalasse/* täpsustas preester. „Jumal ise võiks olla milline tahtes.** ,,Säärasel juhul võin ma teile küll kindlasti öelda, et Venemaal tegemist ei ole uue usu loomisega, vaid vana usu lammutamisega. Kommunistliku ilmavaate poolda mine eeldab puhtmaterialistlikku maailmasuhtumist. Üliloomulikule elemendile ei jää seal vähematki paika.** „Soo!“ õhkas preester. „Süs on ajalehemeestel ometi õigus.** Mulle näis, — tal oli kahju, et vana usu hävitamise taga uue usu sünd ei seisnud. Vahepeal oli öö ja pimedik võimu omale võtnud. Maailm ümberringi mustendas nagu põhjatu kaev. All orus Sita Gangula taga sädelesid piligrimide õitsituled. Preester ütles, et minul ja mu saatjal muud üle ei jäävat, kui „Äadama hotelli** minna. Üleval polnud mingit peavarju võimalust. Ta ise asus pisikeses vahi93
kongis, kus kasinalt ühele inimesele ruumi. Sealsamas lasus ka raamatute virn. Teejuht süütas tõrviku. Selle valgusel komberdasime kuidagi alla. Magasin täies mundris mitme teise ööbija kõrval. Väljas vilistas tuul ja krabistasid vihmahood. Hommikul külastasin veel kord mäelatva. Äga õnne mul ei olnud: umbne pilvekott mattis kõik enda alla. Preester oli vist nohu saanud. Kuulsin teda kongis ala tasa köhivat. Oleksin hea meelega pigistanud ta kätt, kuid ei söandanud koputada uksele. Algas rännak tuldud rada mööda tagasi. „Äadama hotellis" kinnitati meid kuuma teega. Vesi selleks toodavat pühast allikast Arvatavasti kaotab see keetmise tagajärjel oma imetegeva mõju, sest ma ei leia, et maailma elu minu jaoks nüüd muretum oleks, kui enne seda.
94
VI.
K Ä L u GHNGÄ JÕEL.
Kakskümmend seitse miili Colombost lotina pool asub ookeani kaldal Kalu Ganga jõe suudmes üks võluvamaid Tseiloni väikelinnu — Kalutara. On üsna ükskõik, kuidas sinna sõita: kas rongiga või omnibusega. Ikka helendab paremal käel mõõtmatu veelagendik, kaaritavad üle pea pikad kookosed ja vilguvad silma ees loendamatud päris maalaste väikeelamud. Rannariba täidavad hallid puulootsikud, otsekui oleks meri neid kuivale loopinud. Elanikkude ametiks on peale kookose kasvatamise kala püük. Enne linna jõudmist sõidetakse üle jõe. Sillakaared lasuvad kaheteistkümnel kivisambal. Kogupikkus 1200 jalga. Sellega siis suurimaid sildu saarel. Jõgi mustab, just kui ei veeretakskl ta vett, vaid tinti. Paarkümmend sülda sillast ülemal asub põlismetsane saar. Kaldad kaovad kaugusse, põimunud läbipäästamatu padrikuga. Kõige selle tõttu tunneb võõras end Kalutaras hoopis teisiti kui üheski teises linnas: ta on peaaegu valmis uskuma, et vähesed tänavad, mis ta silma puutuvad, on ainult ajutiselt ja kogemata süa sattunud, kuna selle paiga pärisosa Tseiloni ürgsele loodusele kuulub. Ma saabusin Kalutarasse õhtul ning läksin otsemat teed võõrastemajja. Too asutis on vaksalist tulijale kahe minutiga käepärast ja reklameerib end kõlava nimega — Grand Hotel. Mugavuse poolest jätab ta aga palju soovida. Toad on pisikesed ja nende aknad lähevad 95
poolpimedasse koridori. Lage muidugi ei ole ja ka vahesein tõuseb parajasti nii kõrgele, et kui naaber kõrvaltoas paberossi süütab, siis sõuavad suitsupilvekesed üle plangu. Minu kambrist läks liiatigi räästarentsel läbi, sest hiljutise juurdeehituse tagajärjel oli seal kaks katuseäärt kokku sattunud. Nii pea kui süütan virila tahtlambi, algab seintel ja rentslis kihisev elu: kõik maja on täis sisalikke. Viimase asjaolu üle ei maksa küll sugugi pahanduda, sest isegi Colombo paremates võõrastemajades — kõnele mata küla rest-house'dest — ronivad õhtul sisalikud kir jutuslauale. Hoopis halvem oli lugu selle poolest, et majas muud pesemisvõimalust ei leidunud, kui harilik pesuliud. Peremees, keskealine hollandlane, kes mind ise vastu võttis ning tuppa juhatas, vastas järelepäri misele, et nende pool supeldakse jões. Söögiks toodi mulle kahtlast liha ja mitte kuhugi kõlbavat curry t. Järgmisel päeval sain tuttavatega kokku, kelle tõttu ma õieti sõitsingi siia, ja nad juhatasid mu rest-house i, mis asus siinsamas teispool tänavat. Seal valitses üsna ees kujulik kord, ainult valgust oleksin soovinud rohkem. Kartes päikest, ehitatakse siinsed majad enamasti ikka selliselt, et aknad koridori avaneksid. Minu meelest ei saada sellest mingit tulu, sest kuumus ei tule mitte aknast, vaid katusest. Koridori avanevatel akendel on pealegi see halb omadus, et nad küllaldaselt värske õhu juurdevoolu ei võimalda. Esimene huvitavam käik linnas oli kohalikku haige majja. Mind vüs sinna tuttav arst Dr. Sivalingoem rahvuselt tamul, usult buddist, hariduselt eurooplane. Ta hoiatas ette ning ütles, et ma nende hospidali üle mitte Euroopa mõõdupuu järele ei pea otsustama. Siinne haigemaja olevat liiatigi kaunis vana ja ammugi mitte parimaid Tseilonis. Jõudes pärale, nägin, et lugu pole sugugi nii halb, kui sissejuhatuse järgi arvata võis. Maja seisab tänava ääres, aga ometi puude keskel. Peamine 96
korpus kujutab endast pikka kivihoonet, mis jagatud lahtise katusealusega kaheks iseseisvaks osaks. Ühes otsas elavad nais-, teises meeshaiged. Tol korral leidus kummaski palatis inimest kakskümmend. Külgehakkavaid tõbiseid sinna ei võeta. Voodid on asetatud peatsiga seina poole, kummaski küljes tükki viisteist reastikku. Kesk põrandat asub ühine söögilaud nendele tõbistele, kes alaliselt lamada ei tarvitse. Teistele tuuakse toit väikestel taburettidel. Puhtus ning kord jätavad rahuldava mulje. Hoone põrand on küll paljast savist, aga iga voodi kõrval lamab väike juurikamatt. Seina ning katuse vahe on, muidugi, lahtine. Ukse avanedes vuhistab tuul ruumis. „Kas see ei ole haigetele kardetav, eriti palaviku korral ?" pärin arstilt. „Meie ei ole seda märganud. Eurooplased kardavad tõmbetuult, aga meie inimesed ei oska selleta eladagi Kui haige soovib vastupidavalt terveks saada, siis peab ta paranemine sündima võimalikult igapäevsetes oludes." Maja tagumine külg moodustub verandast, mis venib üle terve kivikorpuse. Seal näen mõningaid lamamistoole paranejatele. Veranda vastas, ühendatud pea hoonega laudsilla abil, seisab veel üks maja. Tolles asub operatsiooniruum ja arstide toad — õieti kantseleikambrid. Dr. Sivaligoem ei kuulu haigemaja personaali hulka. Ta on n. n. „sanitaroh vitser", kuid ka tema kontor asub sealsamas. Saar on jagatud kaheteistkümneks sanitari aiooniks, mille eesotsas seisab „sanitarohvitser" kahe velskeriga ning halastajaõdedega. Ratnapura raioon, mille alla kuulub ka Kalutara, on suur ning rahvarikas; selle tõttu jaguneb ta kaheks distriktiks, kummalgi oma , .ohvitser". „Milles seisavad teie ülesanded?" küsin. „Ma olen valitsuse ametnik ja pean hoolitsema tervis hoiu eest. Rasketel haigusejuhtudel olen ma kohustatud maksuta tõbise poole sõitma ja abi andma. Kui mu 7
K. Ast — Reisukirjad Tseilonist II.
97
distriktis taud peaks tärkama, süs teen ma korraldusi haigete isoleerimiseks ja koguni liiklemise lõpetamiseks. Minu ettekirjutusel peab haigemaja vaeseid tõbiseid maksuta ravimisele võtma. Minu valve all töötavad veiskerid ja halastajaõed, andes abi ja juhatust nii kodus kui ambulatooriumis. Ma ise suudan ainult raskemaid haigeid vastu võtta. Muidugi ei ole see ideaalne kord, kuid esialgu ei saa meie sellele veel mõeldagi, et igale abitahtjale oleks kindlustatud diplomeeritud arsti abi. Mu velskerid on ometi väga osavad mehed ja ületavad kogemuste poolest iga algava arsti." „Nü on süs haigemajad riigi, mitte kogukonna omad?" „Colombol ja Kandyl on ka kogukondlikud ravilad. Mujal ainult riigi omad. Ravimine on põhimõtteliselt maksuline, kuid tegelikult peaaegu maksuta." Vaatlesime kantseleid. Ruumid on kitsad, aga läbi peab kuidagi saama. Seintel ripuvad kaardid ja dia grammid. Nagu selgub viimastest, veel enam aga arsti lahketest seletustest, möllab saarel lakkamatult malaaria. Ligilähedalt pool kõigist registreeritud haigusejuhtudest langeb sellele kurnavale tõvele. Ometi näitavad võrdle vad andmed taudi järjekindlat langust. Suguhaigused ei mängi haigestumises silmapaistvat osa. Tiisikus seevastu, nii imelik kui see näibki, on levinud õige ohtralt ning näitab pealegi tõusutendentsi. Leeprat tuntakse ainult üksikjuhtudena. Hirmsam ning kardetavam teistest on mustad rõuged ja tüüfus. Rõugetõvest loodetakse lähe matel aastatel võitu saada, aga tüüfus paneb visalt vastu, hoolimata sunduslikust haigete eraldamisest. Lastetõbedest on kõige tähtsam leetrid. Nad ei suuda kaugeltki kõiki leetrijuhtusid registreerida ja arst arvab, et Tseilonis kõik lapsed, peale rikaste vanemate omade, leetreid põevad. „Ma ei ole asjatundja ning arvud ei tõenda mulle midagi,“ tunnustan avameelselt „Milline on saare tervis98
lik seisukord, võrreldes Euroopa oludega? Pahem või parem ?“ „Halb,“ vastab arst tõsiselt „Meie seisukord on umbes niisugune, kui Inglismaal viiekümne aasta eest, pluss malaaria* Malaaria vastu võitlemine ei ole nüvõrt tervishoiu, kui üldise kultuurilise arengu küsimus* Teadu pärast soodustavad seisvad veed malaariasääse sigimist. Mida enam haritakse ja kulvatatakse maad, seda vähem pinda malaariale. Täielikult ei või me kunagi seisvat vett ära kaotada, sest süs tuleks teha lõpp ka rüsiväljadele. Kuid siin peaks kultuur ja tehnika palju kaasa aitama. Sääse sigimiseks kõlbab ainult teatava tempera tuuriga vesi. Kraad maksimumist üle või miinimumist allapoole muudab sääse sigimise võimatuks. Rüsipõldude veesoojus oleneb veesügavusest ning pinna suurusest. Madal vesi suure pindalaga võimaldab intensiivset aurumist, mille tagajärjel veehulk jaheneb. Väike rüsipõld sügava veega muutub seevastu tubliks keedukatlaks. Oleks tarvis kõik meie rüsiväljad teaduslikul alusel ümber planeerida: emba-kumba, kas tõstes või kahan dades veesoojust See töö osutub aga nii kulukaks ja suureks, et mööduvad mitmekümned aastad, enne kui me sellega hakkama saame. Esialgu on meie püüdmine suunatud reovete kõrvaldamisele. Teiseks võitleme tüü fuse ja rõugete vastu. Nende haiguste levimist ei põhjusta nüvõrt kliima, kui ebakultuurilised olud. Olete muidugi tähele pannud, et meie maarahvas ikka veel väga suures mustuses elab.“ Viimase väitega ei tahaks ma isiklikult nõus olla. Külastades Tseiloni talumaju, tuli mulle ette, et nendes mitte suurem mustus ei valitse, kui näiteks paljudes Läänemaa või Harjumaa muldpõrandaga hurtsikutes. Kui veel arvesse võtta, et Tseiloni elamud aasta läbi vabalt tuulduvad ning et päike siin kümme korda käredam on meie päikesest, süs ei tohiks mustus kuidagi peamiseks tõbede põhjustajaks olla. Suurem süü langeb sün vist 7*
99
elanikkude kokkukuhjamisele kitsastes ruumides ja fruk tide rohkusele, kuna neid süüakse toorelt ning pesemata. „Kuidas on lugu sünnitamlsabiga?“ pärisin arstilt. „Meie naine on enamasti veel nii terve, et mingit sünnitamisabi ei vaja. Kui aga mõni ometi enda eest eriliselt hoolitseda tahaks lasta, siis on tal võimalik odava maksu eest meilt õde palgata. Linnades praktiseerib rohkesti eraarste ka naishaiguste alal, aga neid tarvitavad üksnes rikkad kihid. Rasketel ja keerulistel juhtudel anname meie oma haigemajas sünnitajatele abi. Operatsiooniruum, mida nägite, on ühtlasi ka sünnitamistoaks. Seda juhtub muidugi harva." • Meie vestlus ja ringkäik haigemajas algas kell pool seitse hommikul. Poole kaheksa ajal hakati arsti nii telefoni teel kui kaasteenijate jutulekippumisega tülitama. Ma pidin minema. Lahkudes oli mul tunne, et aeg, mille siin viitsin, mitte kasuta ei kadunud.
See, kes äri- või ametiasjus tuleb paariks tunniks Kalutarase, näeb siin ainult üht pikka tänavat, mis algab jõe äärest ja venib paralleelselt raudteega lõunasse. Esimene ots tänavast kuulub poodidele ja asutistele, teine — bungalow'dele. Muu seas kasvab selles tänavas noor baniaanipuu, mis siiski juba nii suur, et maantee on tulnud ta hulgaarvulistest tüvedest läbi raiuda. Ülejäänud tüvedest ja okstest moodustub teele elav kangialuneauvärav. Parem osa linnast jääb juhuslikule võõrale nägemata, sest too asub teispool jõge põlismetsas. Sinna on raja tud hulk kruusatud teid, millele tulevad jalgrajakesed puude vahele peidetud majadest. Öösi valgustavad mõ ningad elektrilaternad metsaalust. Kui Colombo väärib õigusega aedlinna nime, siis on Kalutara põlismetsa linn. Kliima on siin ütlemata terve ja rahva asumisvüs 100
idülline. Mererand pakub suurepärast võimalust mõnule miseks. Sügisel ja talvel saabuvadki siia kolombolased puhkusele. Leidub küllalt neid rikkaid, kes peavad enda jaoks Kalu taras alalist suvilat Minu sealviibimine langes märtsi teisele poolele. Too on palavamaid aastaaegu sel rannal ja kõik, kel võimalik, põgenevad nendeks nädalateks mägedesse. Seepärast oli mereäärne õhtutel täitsa tühi, kuna alalised elanikud jalutamiseks jõe kallast eelistavad. Linnaäärset jõenõlvakut ei tähista mingi looduslik ilu. Näeme harilikku tallatud muru kasina liivaraamiga. Aga seal tohib muretult supelda. Haide eest kaitsevad jõge mitmerealised liivadüünid, mis tekkinud vee uhtmise tagajärjel. Krokodillid, kelle pere olevat Kalu Gangas mõnetuhande-pealine, peatuvad vaiade taga. Juba varasel hommikul algab jões kirju elu. Kõige pealt saabuvad pesupesijad. Nad tulevad suurte pampudega, mis seotud härgade selga. Linad, kuued ja muu määrdinud sitskaup loobitakse vette, kust õngitsetakse pärast üksikute palade kaupa ning taotakse vastu kive vaese omaks. Puhas pesu laotatakse siiasamasse murule kuivama. Pesijatega seltsivad varsti suplejad ning loomade ujutajad. Ka lapsed paterdavad hulgakesi nagu pruunid pardid mada las vees. Kõige lisaks lameskleb murul igasuguseid tegevuseta subjekte, viites aega ning uudishimutsedes. Mängitakse pisikeste summade peale kaarte ja jorutatakse laulu. Alles lõuna paiku, mil päike enam ühelegi elavale olendile armu ei heida, tühjeneb muru. Mitte kauaks siiski, sest pärast kella nelja algab üldine suplus. Tuleb Grand Hotell omanikki, käterätik käsivarrel. Seltskondliku elu harrastajatele on Kalutara muidugi igav. Minu tuttav oma prouaga veetis õhtul oma paar tundi arstide klubis. Seal kuulatakse raadiot ja veste takse kohalikke päevauudiseid. Seltskond on ikka üks ning seesama. Maja ise asub sügavas metsas ega olegi seal rohkem ruumi, kui puhvetituba ja lahtine veranda. 101
Ühel õhtul istusin ka mina nende seltsis. Vaevalt olime saanud viskiklaasi jääga täita, kui ilmus arsti teener teatega rutulise abi vajadusest: maanteel Kalutara ning lähema alevi Panadura vahel olevat madu hammustanud meest. Õnnetu viibivat kuski onnis miili viis Kalutarast. Teine mees, kes lugu pealt vaadanud, tulnud linna sellest teatama. „Mis võin mina enam parata? 1“ hüüdis dr. Sivalingoem. „Kuni mees linna tuli ja kuni ma sinna jõuan, on haavatu ammugi surnud. Miks ei läinud ta doktor *** poole ?“ Nimetatu pidi olema parim asjatundja maohammustuste ravimises. „Ta käis seal, aga doktor*** (jälle too võõras nimi, mis mu peaajust haihtunud!) puudub auto. Ta laseb paluda, et teie ta oma autoga kohale toimetaksile." Kohustus ei anna parata ja dr. Sivalingoemil ei jäänud muud üle, kui sõiduk vurisema vändata. Olukordade iseloo mustuseks võiks nimetada, et riigi poolt on sanitar-arstile auto antud, kuid juhtima peab seda arst ise. Minu tut tav oligi lisaks ülikoolile lõpetanud autojuhtide kur suse. Saatsin tohtriproua koju, ise läksin jalutama. Mõtlesin, et poen ikka sügavamale ning sügavamale laande. Kuid äkitselt jõudsin kõrgele liivakünkale, mille taga mürisesid lained. Tee oli, nagu näha, suure ringi keerutanud ja mind vastu kõiki ootusi merele toonud. Seisin seal hulk aega, nautides karastavat tuult. Polnud kuulda kihku ega kahku peale veelagina. Siinsed kalastajad ei lähe pimedikus merele. Kuu, mis kõndis nüüd juba kahanevat teed, heitis veeväljale hõbetsevaid kiiri. Lootsin näha mõnd suurt kilpkonna, kes öösi randa armastavad ronida, kuid süs tuli meelde, et pärast päikeseloojakut krokodillid kardetavaks muutuvad, ning otsustasin tagasi minna. Kaugel mäestikus sähvisid väl gud. Õhk oli üleliia vesine, otsekui ennustades sadu. Metsaalune kiirgas tibaüllukestest tulekübemetest. 102
Paiguti lendlesid need vaid paarikaupa ja mõnekesi, aga kui ma neid jälgida tahtsin ning pilgu kaugemale puuri sin, nägin uusi tüve- ning põõsaaluseid, mis lausa nagu sädemete vihmas virvendasid. Äeg-ajalt tõusevad nad kõrgemale ja hõljuvad puulatvades. Võib-olla on see nende armumäng, sest kui lähenen jõele, sätivad bam buste kohal päris tulekuhelikud, kõikudes üles ning alla, otse nagu sääskede summad kodumaisel soojal suve õhtul. Jälle läbistab rõõm südame, ehkki olin olnud natukese aja eest kurb. Loodus, mõtlen, on kui suur emissioonipank: pillab kõikjal elu. Sigitab usinalt viiekümnekrooniseid väärttähü, laseb käiku miljonilisi kohustuskirju, aga lööb ka hoolega peent vahetusraha, vaske ning niklit, nagu tolmu. Küllap ikka vanajumala majapidamises kõike seda vaja läheb. Milleks kurvastub ja vaevleb inimlaps? Kas ei ole kõik tunnid ja minutid külvatud ühetaoliselt tuulde? Täna seiklused — homme seikleme jälle; ega maailma elu meie jaoks enne kustu, kui sureme. Õnnetu maksaks olla ainult jumalataolisel, sest tema jaoks puudub üksikhetkedel veetlus. Mees, keda hammustas madu, suri. Dr. Sivalingoem jutustas sellest lühidalt Mehed tulnud Panadurast Kalutarasse. Teel tahtnud nad omnibusesse asuda, aga see olnud nüvõrt täis, et neid kaasa võtta ei saanud. Sam musid teineteise jälgedes läbi pimeda metsa. Järsku karjatas tagatulija: madu oli hammustanud teda otse paljasse jalakanda. Võte piiblist tuntud. Eelkäija ei märganud kõige vähematki. Vist ronis mürgine loom parajasti üle tee ning ärritus juba esimese mehe möödu des. Teisest haaras ta kinni. Mehed jooksid lähema onnini, kuid seal polnud loomulikult mingit vastuabinõu käepärast Haav pesti puhtaks, ajades sellega mürgituse 103
veelgi sügavamale, ning seoti ülevaltpoolt põlve kinni. Kui arstid kohale jõudsid, oli haige juba meelemärkuse kaotanud. Talle pritsiti seerumit ja valati piiritust kurku, kuid see tuli kõik liiga hilja. Paari tunni pärast heitis õnnetu hinge. «Kõige tavalisem lugu..." lisas arst juttu lõpetades. «Pärijatele antakse sündmuse kohta vastav tunnistus ja rük maksab neile selle ettenäitamisel 20 naela. Suuremat toetust ei suudeta anda ja rohkem pole meie maal inimese elu võib-olla ka väärt.“ «Andke nõu väljaspool oma eriala," ütlesin talle. «Kuidas saaks näha krokodille?" «Kas olete jahimees?" „Ei, seda küll mitte, aga näha sooviksin." «Asi laseb end lihtsalt korraldada: võtke paadimees ja sõitke jõgemööda üles." Talitades selle näpunäite järgi, tulin silla juurde, kus seisab alati hulk lootsikuid. Kauba tegin ühe tüseda ning hakkaja vanamehega. Ta kombineeris mulle paadininna pehme istepaiga, mida ma ometi kasutada ei saa nud, sest õõnestatud tüvik oli kitsas ja muljus mind kummaltki küljelt. Pärismaalased ise istuvad, nagu panin tähele, lootsiku pardal. Too poos osutus ka mulle kõige mugavamaks. Vanamees tahtis, maksku mis mak sab, tuulega sõita, Äga oli keskpäev ning valitses abso luutne vaikus. Viimaks pidi mees ikkagi mõla võtma. Ja nüüd nägin ma, kui osavalt ta oma ametit tundis. Seisab lootsikupäras, nagu poleks asjagi, ja liigutab vähekesi aeru. Paat aga, hoolimata kõigest kohmaku sest, hoolimata malkadest, mis tasakaalustavad teda kõrvalujuva paku abil, kuulab sõna ning ujub pikkamisi vastu voolu. Kaldad taganevad, jõgi kõverdub, sild kaob silmist. Varsti ei saa ma enam arugi, et võiks leiduda maa ilmas veel muud peale selle jõe. Oleme suletud vee ning roheluse raami. Rasked oksad painduvad üle 104
lootsiku. Jõepind kiirgab nagu liikuv elavhõbe. Sõidame täitsa rohelise võlvistiku all. Hakkab palav, lämmastavait palav. Kust see tuleb, — kas kõrvetab päike, kas on vesi tuline või on õhk täidetud nähtamatu põle misega, see ei huvita mind enam. Tunnen ainult, et istun kuumas potis, kus ei maksa liigutada oimugi. Nii vältab sõit umbes tund aega. Süs kõverdub jõgi jälle ja ta vasem kallas paindub lüvanõguselt metsast eemale. Mitmed pruunid kivid lamavad vee ääres. Lootsikumees vahib teravalt kaugusse, surub näpu huul tele ja annab märku tähelepanuks. „Mis on?“ pärin uudishimulikult. „Pstl See, master, crocodiles!" Vaevalt-vaevalt tunduvate mõlalügutustega juhib ta lootsiku kaldale, kus peatume tiheda lehestiku varjus. Ma pingutan silmateri, aga ei näe midagi, — muudkui vesi ja kallas. Kiirte virvendus jõel kisub pisarad silmi. Äga ometi — ruskete kivide all, peaaegu punases liivas eralduvad mingid tumedad täpid ja need on tõepoolest väga kahtlased. Varustudes binokliga tungin kõigi üksik asjade jälile. Jõerihval lamavad krokodillid, peaga kui val, sabadega vees. Alul arvan ainult paari tugevat poissi nägevat, kuid siis selgub, et neid on seal terve perekond, võib-olla paarkümmend pead. Liikumatud on nad, otsekui surnud. Katsume lähemale aerutada. Lootsik hiilib jõe vastas kalda vilus kuulmatult, peaaegu nähtamatultki. Nüüd on lamajad paraja kuuli kauguses. Võin vaadelda neid varastamata silmaga. Kolmekesi lamavad sootuks kuival, teised poolenisti vees. Nende pead on nagu tömbid adraninad, toetatud raskelt liivahunnikule. Äga ka keha on raske ning hoidub tihedalt vastu maad. Turja sakid on nagu lagunemise muhud, mida puudutadagi jälk. Minu meelest ongi see vaid kari raipeid, kogum laipu. Kuid äkki algab laipade peres veider ärevus. Mõned lamajaist oleksid nagu pead kergitanud ja nende pikad 105
kehad keerduvad looklemisi küljeli. Paari hetkega sukel dub kari vette. Nad ei hüppa ega põgene hooga, vaid kaovad kuidagi lapiti, vajudes ühe külje poole. Pärast sirgeldasid nad vees, omandanud äkki väleduse ning painduvuse. Enamiku põgenemissuunda aimame kahele poole keerduvate veevagude järgu Teised ujuvad pruu nide selgade paistes nagu suured, kummulikeeratud kau nad. Pikkuselt oli neid mitmesuguseid, alates ehk meetristest ja lõpetades neljameetristega. Säärast kasvu omavad sün üksnes magevee-krokodillid; mere omad pidavat pool väiksemad olema. Sõudsime jõekumerikust mööda ja valisime endale uue varjulise paiga pealpool voolu. Lootsime, et laibataoliste lamajate seltskond tagasi tuleb. Vahel vilksataski tõepoolest mustjas küür üle vee, kuid rihvale ei ilmu nud enam kedagi. Ometi armastab krokodill palaval päeval selga paista. Ta jaoks ei leiduvat suuremat mõnu, kui imeda endasse lõõskavaid kiiri, — mida palavamad, seda paremad. Lootsikumees arvas, et loomad pole meid üldse silmist kaotanud, mispärast keelduvadki kaldale tulemast. „Kui nüüd vette hüpata, mis siis?" „Kisuvad puruks," kinnitab mees. Ma siiski kahtlen, et see nii oleks. Kogenud inimeste kinnitamise järgi tungivat krokodill ainult lastele kallale. Juhtuvat ka, et ta pesupesija säärtpidi lõugadesse haarab, kuid seda ikkagi salaja. Avalikust võitlusest inimesega hoiduvat see salakaval loom eemale. Selles mõttes on haikala krokodillist hoopis kardetavam. Ta ei jätvat ealeski peale tungimata, nii pea kui selleks võimalus avaneb. Heites end selili, tungib ta nagu nool läbi vee ja salvab teravad hambad inimese lihastesse. Haavad olevat enamasti nii rasked, et kuigi õgimisest pääseda, ometi surmast ei pääse. Jõgedes ei esine haikalu. Tuuleta jõel valitseb ka meeleoludes tuuletus. Mu jalad vajuvad ning rammetuvad. Liigutades neid, tunnen, 106
nagu oleksid sääred täis pinde või linaluid. Otsustan siiski paigal püsida ja oodata. Paadimees on pea põlvedele toetanud ja tukub. Äkitselt kostub pea kohal võpatus. Oleks kui tükk rasket mulda heidetud puuraagudesse. Samal ajal painduvad oksad alla ja meie kõrva ääres karjatatakse nii metsikult, et veri soontes tundub tarduvat. Oleme mõlemad instinktiivselt püsti hüpanud. Väike pärdik, hoides kramplikult okstest kinni, pea õlgade vahele kistud, suu kõrvuni ammuli ja silmad täis verekarvalist lõõska, karjub ning hädaldab kriiskava kurguhäälega, otsekui oleks talle puss makku pistetud. Teised ahvid hüplevad tigeda näoga oksalt oksale ja on täis säärast jboogu, nagu kavatseksid nad kabuhirmunud pärdikut puruks lõhkuda. Paadimees vannub minule arusaamatus keeles ja rabab mõlaga paar hoopi puuokstesse. Sellest ehmunud, paiskub kisajate kari momentaanselt laiali. Näeme ainult, kuidas hahkjaspruunid koonlad puust puusse kargavad ning metsa kaovad. Kõige hirmunum oli võib-olla tagaaetav pärdik ise. Pärast seda on meile selge, et krokodillide ootamine oleks asjatu. Otsustame tagasi sõita. Pärivett läheb see ruttu ning kerge vaevaga. Tseiloni suursuguseim palm on talipoot Ja seda kõigis suhetes. Nagu juba teame, on singaleeside aja lugu kirjutatud selle kuningliku puu lehtedele. Talipoot eraldub teistest puudest ja teistest palmidest nagu majes teet lihtsurelikkudest. Ta tüvi tõuseb ühtlasena ja otse kui voolituna 30—40 meetri kõrgusse. Lehtede kuju sarnaneb hüglalehvikuga; nende keskmine pikkus on viis meetrit. Kui säärane leht vaiadele asetada, süs pakuks ta neljale inimesele vihmavarju. Seisku talipoot üksi või moodustagu metsa, ikka sunnib ta end imetlema. Ei tarvitse sugugi olla erandlik loodusesõber, et sattuda 107
vaimustusse, kui näed ta lehtede rohelist kuhja helesinise taeva foonil. Jõud ning suursugusus hoovavad sellest hiiglasest. Talipoot kasvab keskmiselt üheksakümmend aastat, ajades ikka uusi lehti, mille varrehakkudest moodustub pikkamisi tüvi. Siis alles — rauga eas, kui kõrvutada ta aastaid inimese omadega — jõuab puu täiseasusse ning kasvatab esimese õie. Kuid too on ühtlasi ta viimaseid õisi. Majesteedi täiseasus langeb ühte ta surma-aastaga. Lehtede kuhja otsa tõuseb noolsirge õiekobar, kujult korrapärane koonus, kõrguselt kuni kaks meetrit. Too helendab kollakas-valkjana paar kuud ning hakkab siis pudenema. Tuul vüb seemned laiali. Ühtlasi närbuvad võimsad lehed ja — hiiglane sureb. Oma õitsengusse ja elu vastsünni müsteeriumi kulutab talipoot viimase rammu. Peradeniyas oli umbes kakssada talipootpalmi, kuid mitte ainustki õitsvat. Ka mujal ei sattunud ma nägema õitsvat taüpooti. Hakkasin juba lootust kaotama ja mõtle sin, et peab jäämagi nägemata see õilsaim Tseiloni saavutis. Äga nagu Kalutara mulle osutus mitmes muuski suhtes huvitavaks ja kasulikuks, nii ka tolle puuhüglase imetlemiseks. Viisteist miili Kalutarast ida pool teati just praegu seisvat parimas õitsmise ajas vägevat talipooti. Nimetasin oma soovi Dr. Sivalingoemile, kes otse kohe ettepaneku tegi autoga kohale sõita: juhiks ikka doktor ise. Tee viis meid Tebuvana-nimelisse külla, kust kohalikkude elanikkude juhatuse järgi sõitsime kitsast orgu mööda mõne miili ida poole. Pärast kõndisime paar müli jala ning olimegi otsitud paigas. Talipoot asus künka jalal, piiratud pärismaalaste onnidega, noorte talipootidega ja vihmapuudega. Vägevad lehed, mis eelistavad muidu horisontaalset asetust, olid vajunud tublisti längu, ometi mitte veel närbunud. Õis ise, pikendades tugevat tüve ja kroonides lehtedekuhelikku, tõusis otsekui omaette puu. Me saaksime tast 108
kaunis lähedase aimu, kui kujutleksime kastaniõit paarisajakordses suurenduses. Kas ta ilus oli, seda ei jaksa ma otsustada, aga mõju avaldas ta küll. Vaatlesin, imetle sin ja mõtlesin: «Millist vormitäiust armastab loodus mõnikord 1 See hiiglane kasvab ja kroonib oma elu suurima õiega. Miks ei võiks tõusta inimese elupäevadki sama sirgelt ja sambataoliselt ning olla kroonitud tunnete õilsa kuhjaga? Miks on antud meile osaks mitmed õitsengud, kui ükski neist pole täiuslik? Kas ei sümboliseeri see ilus Tseiloni puu kogu vahelduva elu ainukest mõtet: elada selleks, et anda elu, mida pärisime eelmistelt põlvedelt, uutele põlvedele edasi? Milleks taotleb inimene olla surematu ja pälvida igavest elu, kui loodus ise sootuks teistele põhimõtetele on rajatud: elu edasikestmisele küll, kuid eeldades indiviidi surma?“
109
VII.
KOLM VÄIKELINNÄ.
Kui on kõneldud Kalutarast, siis peab kõnelema veel teistestki Tseiloni väikelinnadest. Tõstan esikohale Galle, mis asub saare lõunatipus. Kalutarast on enam kui kerge Gallesse sõita: rong viib teid kolme tunniga pärale. Sõit osutub huvitavaks, sest siin avanevad sootuks omapärased maastikud. Madal, mülkane rand. Eriti Kosgoda- ja Ambalangoda-nimelise jaama vahel. Ilmatud laukad tungivad ookeanist mandrisse, moodustades madalvee järvi, mis kubisevad loendamatuist krokodilli dest. Vaguniaknast ei või muidugi loomi näha, küll aga hiiglakasvuga mangroovpuid ja -põõsaid, mis palistavad järve kaldaid ja saari. Juba Peradeniyas imetlesin neid, kuid seal olid nad vaevalised ja viletsad ega suutnud anda sellest omapärasest taimest tarvilikku aimu. Siinne mangroov tõuseb oma kõverduva juurestikuga ning tüvepundardega otsekui pisike mägi mättalisel maak Peaks loopima mitu tuhat kobramadu hunnikusse, et saada üht mangroovpõõsa-taolist kuhelikku. Ilu ei ole tol juurikatepüramüdil mingisugust, aga veider kuju äratab tähele panu ning sunnib imetlema. Kuidas inimese jalgealune Tseilonis ahtakeseks on jäänud, seda näeme soode asustamisest. Pikad peakanalid venivad paralleelseina merre. Nende vahel kriipseldavad ristkraavid rohelise veelögaga. Maapind langeb kuivata mise tagajärjel tublisti alla, aga päriselt asumiskõlblikuks ei muutu ta kunagi. Suurem osa pärismaalaste maju on 110
ehitatud kas mullakÕrgustikule või koguni vaiadele. Kookospalmid reastuvad kraavikallastel. Kasvult ei saa võrrelda neid kuiva maa palmidega, aga nähtavasti anna vad nad ometi nii palju saaki, et kultiveerimine end tasub. Palmide vahel leidub rohkesti riisipõlde, kuid ka need on silmanähtavalt kidurad. Rahva elujärg jätab mahajäetuse ning pikaldase virelemise mulje. Lapsed on suurte kõhtudega ja enamasti kõverate jalgadega, mis muidu Tseilonis nähtamatuid asju. Naisedki on sün näo tud: madala kasvuga, kandiliste puusadega ning nurgeliste liigutustega. Elav näide, kuidas ebasoodus kliima ja asumiskõlbmatu maapind ka aristokraatliku singaleeside tõu põdurdab. Paiguti tõusevad laukamaal lüvaründed. Nähtavasti on loksunud sün muistsel ajal meri, moodustades rannaesiseid düüne. Kõik säärased kõrgemad paigad kattuvad tihedalt palmidega ja banaanidega, moodustades oaase. Inimeste elamud kuhjuvad seal lausa üksteise otsa. Aga õhk on mürgine, kibe, sest otse majade kõrval asuvad kopraleotised — tiigid. Soos sigib musttuhat sääski. Elanikud ei ole veel kultuuriliselt ja majanduslikult nii kõrgele tõusnud, et tarvitada tüütajate eemalhoidmiseks moskütovõrke. Isaisadelt päritud primitiivne sääskede peletamise abinõu on käepärasem ning odavam: riputa takse majalävele kusega leotatud juurikavaip, mis lehkab otse südantpööritavalt Selgub, et sääse puhtusetunne on tugevam kui inimese oma. Galle ise, mis avaneb sealpool soid ja laukaid, on vanemaid Tseiloni linnu. Juba portugallaste saarele saabumise päevil asus seal pärismaalaste kindlus. Vanul ajul, mil puudus veel Colombo sadam oma lainetemurdjatega, oli just Galle tolleks kohaks, kus peatusid kõik Euroopast ning Punase mere mailt saabuvad kaubalaevad. Siinpool Araabia lahte Aden, sealpool — Galle, need olid punktid, mille kaudu toimus veel XVIII sajandil suhtle mine nii Tseiloni endaga, kui ka Taga-Indiaga. Aga nagu 111
kaotas Aden aegade jooksul igasuguse tähtsuse, nii ei vääri ka Galle tänapäeval rahvusvahelise suhtlemise mõt tes enam mingit tähelepanu. Turist tuleb siia ainult ajaloolise huvi tõttu, kaupmees ei tule üldse. Ometi asub Galles praegu, nagu tõestas viimane rahvalugemine, nelikümmend tuhat elanikku. Sellega siis suuruselt kol mas linn Tseilonis. Võõral jääb vaid imestudes käsi kokku lüüa: ta ei taju parima tahtmise juureski, millest elatuvad need tuhanded. Puudub tööndus, kaubandus; puudub peaaegu igasugune majanduslik tegevus. Üksnes äärmiselt madala elatistasapinna juures on mõeldav säärane inimeste kokkukuhjumine. Astudes rongist vaksaliesisele, leiate seisvat end lageda muru ääres. Selle taga venib kohvpruun linna müür, mille väravasse viib maantee ja hulk jalgradu. Nagu selgub, asub linn madalal poolsaarel, piiratud igast küljest merega. Ainult peavärava juures moodustab poolsaare kael mõnekümne sülla laiuse kuiva maa riba. Tolle kaudu toimubki kogu liiklemine. Keskpäeval on seda nü vähe, et Gallet surnud linnaks hakkad pidama. Liigub harvakult mõni härjavanker, sörgivad aeg-ajalt rikšad ja sammuvad alasti kulid segamini päevavarju kandvate budda munkadega. Viimaste küllus iseloomus tab Gallet võib-olla rohkemgi kui Kandyt. Linnakeses leidub hulk templeid ning kloostreid. Elanikkond koostub otse eranditult buddistidest, mida tõestab seegi asja olu, et hinduismi pooldajate jumalakoda — Siva tempel oli päeval suletud: puuduvad külastajad. Kuna kõik teised Tseiloni linnad puude ülikülluses upuvad või koguni põlismetsa keskele on peidetud, sarna neb Galle suure karbistikuga, kus majad külg küljega koos ja tänavad — kivikoridorid. Ei ole mingit mõtet kõndida tolles hirmsas kõrves, kus seinad, katused ja uulitsapind hõõguvad palavusest. Üks kivikarp on tapsalt teise sarnane ja kõik nad on, otsekui leivaküpsetamise ahjud, köetud tuliseks. Eurooplane nõrkeb ja närbub siin. 112
Kummipuud pannakse mahla nõristama.
Kalurite paat.
Üks vanemaid dagoobasid, ehitatud umb. 100 a. enne Kr. s.
Ainuke paik, kus ta pisut hinge tagasi tõmbab, on New Orient Hotell rõdu oma kunstliku jahedusega. Äga ka seal ei anta talle rahu, sest iga reisija kohta tuleb vähe malt kolm käsikaupmeest, kes, hoolimata keelust ja tagasitõrjumisest, kogu oma poe su jalge ette kannavad. Nende pealetikkuvus ületab meie tajumisvõime. Müües päeva jooksul ainult ühe tühise puunikerdise või paar koralltopsikest, kükitab ta ometi hommikust õhtuni, varit sedes eurooplase varju. Ta ei palugi muud, kui ole hea ja vaata. Meie inimene läheks säärase ametiga hulluks. Hoolimata üldisest ebamugavusest, võimaldab Gallegi suure naudingu. Seda nimelt oma ringikujulisel vallil. Ookean venib sini- ja rohekalaigulisena lõpmatusse. Tundub, nagu poleks veel kunagi näinud sellist vee välja. Ta ei sädele, ei ilmuta ühtki elumärki. Ta ainult venib ja kaob käest, otsekui paratamata saatus. Valli lõunapoolsel nukil asub tulitorn. Selle ees kerkib merest väike korallisaar, dekoreeritud paari palmiga. Pilt on tüüpiliselt palavmaine ja otsekui kipuks oma eksootikaga lõuendile. Kohtan siin ühtlasi oma esimest tõeliselt palavat reisipäeva, mil kraadiklaas tõuseb vist tublisti üle neljakümne. Ometi võisin jalutada mitu tundi järge mööda ja istuda vallikividel, kõlgutades mere poole jalgu ning vahtides kalastajaid. Räägitakse, et siinne meri olevat vahel kubinal täidetud räimetaoliste kaladega. Siis ei tarvitse muud, kui loopida järjest õnge, küsimata, kas selle otsas ka sööta leidub. On raske öelda, kui palju varjab praegune müür endas veel muistsete singaleeside kätetööd. Linna enda kohta lausub Ibn Batuta XIV sajandil, et see olevat pisike mereäärne kindlus. Kui ta tänapäev veel sama sajandi silmaga Gallet võiks vaadata, siis tuleks otsus sootuks vastupidine: „Suur, vägev kindlus Galle 1“ hüüaks ta. Vall on rajatud punasest kivist voodri vahele ning tõuseb paiguti meetrit kolmkümmend üle mere. Ta läbi mõõtu tuleks arvata keskmiselt viieteistkümnele meet8 K. Ast — Reisukirjad Tseilonist II.
113
rile. Vanade bastionide alused laienevad nagu mäekühmad. Ränipüssikandjaile ja ammumeestele oli see müür muidugi võitmatu. Äga kahurid naerataksid, kui neil selle pudeda ehitisega tuleks tegemist teha. Ei ole see meie aja mõiste järgi enam mingi kindlus, vaid kurioo sum. Seal, kus vanasti löödi veriseid lahinguid, karjata takse nüüd kitsi ja zeebusid. Vaevalt saan paar minutit vaikselt seista, kui karjased jootraha tulevad nuruma. Sellega algab ainuke ataak, mida siin veel harrastatakse ja mis riisub veerand tunniks hingerahu. Pärast võin istuda ja unistada, nii palju kui iganes hinge mahub; ei kellelgi ole minuga asja. Majad-karbid, mis mahutatud valli keskele, ei esita veel tervet Gallet. Eemal poolsaarest, sealpool raudteed, tõuseb mitmeid palmirikkaid künkaid. Uus linn oma modernsete ehitistega, suurepärase budda templiga ja „Kõigi Pühakute Kirikuga", mis on üks ruumikamaid ristiusu ehitisi Tseilonis, ongi kolinud küngastele, heal hingab rind natuke avaramalt, seal leidub aedades päikesevilu. Kuid merd ei maksa sealt enam vaadelda: tänu mingisugusele optilisele pettele ei näi veepind lausi kult kaugusse venivat, vaid tõusvat peaaegu müürina taevasse. Selle asemel, et sisendada avarusetunnet, litsub veevälja sinine müür vaate hoopis kinni. Tõendasin pärast oma tuttavatele, et Galles on perspektiivid seda sügavamad, mida kitsamast vinklist neisse suhtuda. Galle nimi on tuletatud singaleesikeelsest galla, see tähendab — kalju. Portugallased ja viimaste järgi ka hollandlased arvasid aga, et see pole midagi muud, kui ladinakeelne gallus (kukk). Et oma keeletarkusest ka pärastistele põlvedele mälestist jätta, andsid nad Gallele kükekujutisega vapi. See ongi vist ainsaid märke, mis portugallaste valitsemisest tänini säilinud. Hollandlaste käsi käis märksa paremini Nad põlistasid saarel mitmeti Hollandi omapära. Farmerite keskel moodustab hollandi element toekama ning akklimatiseerunuma osa. Galle 114
peab mälestama Hollandi okupatsiooni, kui antud talle elupäevi, sest kindlusevall, millest siin kõnelesin, on enitatud Hollandi sõjavõimude sundimisel. Arvati nimelt, et kui suudetakse olla võitmatu rannal, siis alistuvad pikapeale saare mägised sisemaadki. Saatus määras ometi teisiti. Mõeldes tagantjärele Galles viidetud kahekümne nel jale tunnile, leian üllatuseks, et olen kaasa toonud kõige püsivama mulje sealse kivimurru külastamisest. Mitte selle suuruse, mitte töötajate hulga poolest, vaid tänu tapvatele töötingimustele. Inimjõud on veel nii odav, et insenerid tarvilikuks ei pea kihtide murdmiseks lõhke ainet raisata Granüdipankadesse puuritakse primitiiv sete oherditega augud, märkides selliselt vajatava murdumisjoone. Ülejääva töö teevad kulid peitlite ja kangide abil. Oletatavasti sündis kivimurdmine juba vaaraodeaegses Egiptuses sama meetodi järgi. Kohutav päike, absoluutne õhuseisak sügavates mur dudes ja uimastav kuumus graniidis eneses, kõik see muudab kulide töö põrgulikuks vaevlemiseks. Et kait seda end vähegi põletavate kiirte vastu, on nad endale palmilehed selga sidunud. Kangide tõustes ja vajudes ning meeste kummardudes painduvad lehed üles ja alla otsekui tuules. Naised, kes prügi kärutamisega ametis, ei saa kasutada palmilehte päikesekaitseks. Aga ka rõivastumine oleks väljakannatamatu. Seetõttu katavad nad end neljanurgelise riidetükiga, millel ümmargune auk keskel. Pistes pea auku ja laotades rõiva õlgadele, saa vutavad nad tarviliku kaitse kiirte vastu, ilma et oleks tunda rüet ihu ligi ja ilma et takistada naha otsest kokkupuudet õhuga. Üliinimlik, metsik orjus. Negombo, — täielik vastand Gallele. Linn minevikuta ja arvatavasti ka silmapaistva tulevikuta. Asub mere rannas Colombost põhja pool. Peatänav — räpane ja r
115
must. Teisi tänavaid polegi. Majad asuvad metsas, kuhu viivad jalgrajad. Elanikke ümmarguselt viis tuhat. Maha Oya moodustab merre suubudes mitmeharulise suudmeala. Must vesi lõikab fjordidena põlisesse metsa. Elanikud har rastavad kalapüüki ja lootsikute rohkus on nii suur, et näib, nagu ei käidaks siin kunagi jalgsi. Fjordideäärsed elamud kujutavad endast sageli vaiadele püstitatud pöö ninguid. Neisse ronitakse kitsaste redelite abil. Rahva eluviis piirdub äärmise primitiivsusega. Tunned viibivat end peaaegu kultuurist puutumatute looduslaste juures. Äga näe, — ometi on seal post, autokuur, kool ja valju hääldajalt ajalehemüüja. Kahtlemata tuntakse siingi maailmasündmuste vastu huvi ega olda sugugi muust ühiskonnast nü võõrdunud, nagu pealiskaudsel vaatle misel arvata võiks. Hulgun sihitult sinna-tänna. Eksin nagisevatel silda del ja kaotan lõplikult orienteerumisvõime. Kuski sõidu tatakse mind tüvilootsikuga üle fjordi. Kuski manguvad lapsed jootraha. Kuski joon kookospüma ja söön ba naane. Kuski kaetakse katust ja töölised nuruvad, et ostaks neile toddy. Imeväärne suhtumine sel rahval võõ rasse: ikka tahetakse sinult midagi saada; kui mitte otse raha, siis vähemalt muud meelehead. Suur poisivolakas hakkab visalt kaasa kõndima. Teeb näo, nagu oleks tal minuga ühine tee. Aga kui jään seisma, seisab ka tema. Lõppeks sirutab avameelselt käe ja mangub raha. Sõi man, aga ta ei pane seda miskiks. Süs sirutan ka mina käe ja ütlen, et anna sa mulle. Poiss naerab totralt, kuid jätab mu ometi rahule. Mets jääb hõredaks. Kookostüvede vahelt paistab lüvarannik ning raudjas vesi päikese kilgenduses. Arvan, et olen sattunud mere äärde. Ometi on see vaid üks pal judest fjordidest, vahest supelfjord. Näib, nagu oleks pool Negombot siin koos. Mehed ja naised sagivad ihu alasti ühes trobikonnas. Ei satu kellelegi neist pähe häbeneda. Vette minnakse rõivastatult, aga välja tul116
lakse alasti. Kuni kuivab lina puuoksal, luusivad suple" jad rannikul või kükitavad, vahtides üksisilmi vette. Kilkamist ja käsitsi kiskumist tuleb ainult harukorril ette. On päris kindel, et nad üldse oma alastiolekut ei märka. Ja see juba meeldib mulle, see on paradiis. Ise ei taha ometi liituda tollesse seltskonda. Vesi on kahtlane, vist mudase põhjaga. Ei sobiks mu nahavärvgi siia. Muutun niikuinii tähelepanuesemeks ja loen paremaks lahkuda. Imelik maitse: poevad ligasesse fjordi, kuna mererannik Negombos ometi suurimat mõnu tohiks võimal dada. Mitmete kilomeetrite kaupa venib sirge lüvariba madala veejoonega. See ületab kõik meie Piritad ja Jõe suud. Aga näe, — inimesi ei ole. Inimesed poevad mudaga ning puujuurikatega täidetud fjordi. Jalutasin kaua. Söandasin võtta kübaragi peast, sest päike hakkas juba horisondile lähenema. Valitses absoluutne vaikus. Ooke ani hoog oli muutnud suuna ning randa veeresid ainult pehmed lainevoldikesed. Väikestele krabidele — nendele koomilistele koopaelanikkudele valmistasid mu sam mud hirmu. Nad põgenesid, ja kogu rannik näis neist kihisevat. Leidsin hulk ilusaid konnakarpe, pärlmutriliselt läbipaistvaid ning õrnu. Tõin neid mälestiseks kaasa. Kaks ütlemata ilusat rannapartüd on Tseiloni saarel: Negombos ja Panaduras. Mount Laviniya, mis tahab olla Tseiloni Floridaks, ei küüni oma iluga nendeni. Turist, kes kavatseb külastada Negombot, tulgu siia hom mikul ning lahkugu õhtul, sest kohalik hotell ja rsstfiouse on allpool iga kriitikat. Saare sisemaistest väikelinnadest on tähtsamaid Sabaragamuva-nimelise kubermangu esilinn Ratnapura. Pilla tud künklikule maa-alale ja varustatud vana fordiga, millesse viivad laiad trepiastmed, jätab linn maaliliselt veetleva mulje. Kohati avanevad suurepärased vaated 117
mäestiku keskahelale — Adams Peak*ile ja Pidurutalagalale. Siledad asfalt-teed viivad miniatuursete orgude ning kuristikkude kaudu küngastele, kus asuvad rikaste pärismaalaste bungalow’d. Kõikjal jõukus ning küllus; koguni väikese mehe hurtsikuski. Oo jaa, Ratnapura! Mis seal viga nupukal mehel rikas olla?! Ojad ei jookse küll mett ning piima, mäed ei koostu suhkrust ja siiru pist, kuid kulda ja kalliskive — neid seal on. Neljakümnemiljoniruupialisest kalliskivide väljaveost (selline oli läinud aasta toodang) langeb üle poole Ratnapura raioonile. Ratna-pura tähendabki — aardelinn. Juba Pärsia muistsed kuningad olid teadlikud siinsest rikku sest ning hankisid oma koja jaoks Ratnapura aardeid. Küllap mõjustas portugallaste ning hollandlastegi ligitungi kalliskivide sära. Ratnapura peamisteks väärtkivideks loetakse safiire ja topaase. Asjatundjate seletuse järgi olevat siinne tume sinine safiir ainulaadne terves maailmas. Kuna see kivi harilikult mingit läbipaistvust ei oma, pidavat siinsed eksemplarid sädelema ning seesmise kiirgavuse tõttu otse õõnsatena näima. Linn on muidugi täis kalliskivide kaup lusi ja ka võõrastemajja kantakse neid rikkalikult, kuid osta ei tarvitse süt penni eestki. Hind esemetele ei valmi mitte kohal, vaid määratakse kindlaks Ameerika ning Inglise juveliiride suurkauplustes. Paremad eksemp larid ei näe üldse enne New Yorki päevavalgust. Kõik, mis müüakse kohal, on kõlbmatu kaup — määratud lol lide pügamiseks. Tänaval peatatakse teid enam-vähem igal sammul. Kahtlane subjekt, kel pole ehk paari ruupiatki taskus, pakub kamaluga siniseid safüriterakesi. Võib-olla on see klaasipuru, võib-olla midagi veel tühisemat. Imelikul kombel ei ole väliskapitalil korda läinud murda endale teed Ratnapura rikkusteni. Kalliskividetööndus seisab eranditult pärismaalaste — singaleeside ja tamulite — käes. Mul ei olnud siinsete magnaatide jaoks 118
ühtki soovituskirja; selle tõttu ei pääsenud ma ka ühtegi töökotta ega kaevandusse. Käisin aga küll Ratnapura lähemas naabruses kummüstandikku vaatamas. Tolle peremeheks oli üks Hagenbecki „vanu sõpru” — heasüdameline, raskekaaluline vanahärra van Royen LõunaÄafrikast Ta kummiplantatsioon — Galkadua estate — olevat üks suurimaid Tseilonis. Kui ma seda vana härrale ütlen, tunneb ta end väga meelitatuna ning muhe leb muiates. Bungalow — suur hoone ringverandaga — asub pea aegu lagedal künkal. Umbes kilomeetri kaugusel läheb tast Colombo-Ratnapura vaheline postmaantee mööda. Sealt keerdub külavaheline kruusatee estate'i. Kummalgi pool reastuvad lõpmatud väljad sihvakaid kummipuid pooliti kooritud tüvedega. Maa puude all on krobelissavine, inetu. Kõige pealt jõuan tõllakuuri juurde, kus keeratakse parajasti autot käima. Sealsamas kohtun valitsejaga, kes juhatab mu bungalow'sse. Estate'i töönduslikud hooned ja teenijate barakk paistavad bungalow’ tagant. Künkalt avaneb vaade õige kaugele, kuid peale ühetooniliste kummipuude pole seal midagi näha. Mulle on selle elamise ja olemise mõte ühe pilguga päevselge: ei siin küsita ilust ega mugavusest; mõõtuandev on ainult majanduslik tulu. Kui kord juba kummi, siis lõplikult ning ainuõigustatult Hävigu kõik muu, kasvagu ainult mahlane tüvedesammastik. Van Royen jätab nii kasvu kui näo poolest Peeter Suure mulje: kulide kuningas. Äga ka midagi argentiinalikku hoovab ta kogust ning liigutustest. Hagen becki soovituskiri paneb ta lahkusest sulama, kui liiatigi kuuleb, et olen ajakirjanik ning parlamendimees. Vestab laiakaareliselt juttu, kuid ikka teatud üleolekuga ja sees mise irooniaga. Laseb katta teelaua, kostitab suupäraste roogadega, aga nii kaugele ei saa, et tõuseks ometi kord püsti ja viiks oma farmi vaatama. Alles pärast pikka ning tühist juttu teeme väikese ringkäigu bungalow’ taga. 119
4
Galkadua estateilc kuulub üle kümne tuhande puu. Aakri kohta tuleb neid keskmiselt 120 tükki. Iga tüvi annab 6—12 naela kummimahla. See töötatakse kolmes erihoones poolvalmiks fabrikaadiks, mis läheb kummitöösturite enda keskühingu vahetalitusel Euroopa turgu dele. Praegu valitseb Lõuna-Ameerika konkurentsi tõttu kohutav hinnalangus. Paranemist polevat oodata. Vana härra teeb õige mõruda näo ja kinnitab, et olevat juba asunud oma tööstuse likvideerimisele. „Müün kõik maha ja sõidan Kapimaale 1“ See ei ole paljas ähvardus, vaid üldine jutt, mida aetakse siin praegu tõelise häda sunnil. Näib, nagu oleks Tseiloni majandus uue hävitava kriisi lävele jõudnud. Kuuekümne aasta eest hävis teetööndus; nüüd ähvardab sama saatus kummitööndust, olgugi hoopis teistel põh justel. Galkadua peremees on ümmarguselt nelisada tuhat ruupiat oma ettevõttesse investeerinud. Kui ta sellelt vähemalt 6 o/o ei teeni, siis on vesi ahjus, hoolimata oda vast tööjõust. Kaubanduskoja esimehelt Colombos kuul sin, et ligilähedalt 20% kõigist kummitööstustest olevat juba haamri all. Galkadua estate’is oli minu sealviibi mise ajal ainult 22 palgalist ametis. Juba see asjaolu üksi viitab ebanormaalsele olukorrale. „Tööd seisavad praegu,“ seletas peremees. „Kuumade kuude saabudes jääb mahl kinni. Vabrikus oleks tööd maailm, aga milleks kuradiks peaksin ma parkima kum mit, kui sellest ometi lahti ei saa?f‘ Väline töö, mis lasub peamiselt naiste õlul, näib kummiistandikes kõigiti terve ning puhas olevat, kuigi ühekülgne. Puutüvesse lõigatakse sakiline haav, millest nõrgub mahla nagu verd. Haava alla kinnitatakse savitops. Naised rändavad mööda metsaalust ning koguvad mahla astjasse. Täidetud tõrred veetakse autoga vabri kusse. Mahl aurutatakse ja „pargitakse" vintskeks mas siks. Viimane osa tööst on õige vastik ja küllaldaselt 120
must. Alaline kokkupuude kleepiva kummiga kisub naha kipra ning tekitab paiseid. Lootsin, et laiakaareline jutumees van Royen mu autoga Ratnapurasse saadab. Ta isegi osatas jutu kestel seda võimalust. Äga kui ma tagasihoidlikult tähendasin, et ei ole raske teel mõnd Colombost tulevat autobust tabada, süs oli ta sellega jalamaid nõus ning saatis oma külalise jalgväravasse. „01ed ikka va kitsipung 1“ mõt lesin ning ulatasin lahkumiseks käe. Vaevalt sain fännist lahkuda, kui algas Ratnapura igapäevne, pärastlõunane mürgel. Aimamata, kuidas või kust, plahvatas taevas äikesepilvede püroksülün. Rak satus raksatuse kannul. Sirati ning sorati laiad välgujoad. Vihm ummistab pladinal taeva ja maa. Jõudsin läbi häda lähemasse hütti, kus seisin läve-eelses laoaluses. Rõivad olid läbimärjad ja ma ei söandanud nõjatuda nendega ühelegi esemele, veel vähem istuda, sest nad oleksid kogu tolle tolmu ning nõe, mis täitis elamut, kaasa võtnud. „Oh oleks sind, tõhku!" manasin mõtetes Galkad.ua peremeest: „Kui sa ei raatsinud autot anda, siis oleksid võinud vähemalt vihma eest hoiatada." Tund või poolteist hiljem olin juba Ratnapuras. Rii ded kuivasid iseendast. Aga sukad olid märjad ja saapad vett täis. Andsin need rest-house'is boy kätte. Ise läksin palja jalu tänavale. Kui teised seda võivad, miks ei võiks süs mina? Süüdati parajasti tulesid. Turul seisis suur inimkogu, kuulates rändmunga jutlust. Kahetsesin sada seitsmekümnendat korda, et ma ei oska koha likku keelt. Järgmisel hommikul algas sõit postiomnibusega Panadurasse (mereäärne alev Colombo ning Kalutara vahel). Autojuht on ühtlasi ka postipoisiks. Iga paari miili taga peatub ta: võtab ja annab kirju. Peale selle on tee täis 121
koolilapsi; neid peab järjest peale noppima ja niisama tihti omnibusest maha laskma. Nagu oma üllatuseks kuu len ja näen, on koolilaste sõit postiautol absoluutselt hin nata. Ei tea, kas meie maa peaks kord sama kaugele jõudma? Katnapura ja Panadura vaheline maa-ala üllatab rän durit vegetatsiooni lopsakusega. Langegu mäed järsult, ikka katab neid tihe ürgmets. Kalu Ganga jõgi, paiguti kärestikuline, paiguti lai ning rahulik, hoidub meie vase male käele. Inimelamute arv ei ole siin kasinam kui mere ääres; aga nad ei paista silma. Alles siis, kui komistad ninuli majaseina, lähevad silmad lahti: Tohoo, peletised, igal pool te ees! Asumise poolest on tseilonlane tõesti eeskujulikumaid metsmehi. Harrastab kultuuri ja tungib haridusele, aga elab kesk põliseid laasi ning padrikuid. Olen märkinud sellelt teekonnalt reisipäevikusse lõbusa vahejuhtumuse. Nagu eurooplased ikka, istusin ma ka tol korral juhi kõrval. Äga ka üks pärismaalasest koolipoiss mahtus sinnasamasse. Minnes posti hankima, jättis autojuht mootorile käigu sisse. Poiss, kes kogu aeg hoolega juhtimist oli jälginud, teeb paar otsustavat liigutust. Omnibus hüppab nagu konn ühest teeäärest teise ja surub siis sarved eemaloleva maja seintesse. Kostub raksatus ning klaaside klirin. Edasi toimub kõik tulise kiiruga: sõitjad hüppavad maha, majaperemees karjub ja autojuht tuleb tuhatnelja katastroofikohale. Äga kes kadunud, kellest pole näha enam jälgegi, on muidugi insenerikalduvustega nooruk. Autojuhidiplomit ta oma vägiteo eest küll ei saa, aga kogemuste poolest on ta nüüd kahtlemata rikkam.
122
VIIL
ÄNURHD JÄPURÄ.
Hiilgav minevik, hall tänapäevi See on mõte ja tunne, mis masendab sün meelt. Tõepoolest, — mida kujutab endast Änuradjapura nüüdsel ajal? Aeglase tuiksoonega tamuli alevit. Luuletaja on piltlikult lausu nud: „Ja varemetel tärkab elu uus.“ Änuradjapura kohta ei saa sedagi öelda. Elu, mis hingitseb miinide ümber, ei põlvne mingil määral muistsest hiilgusest Pole tal ühtki traditsiooni ega mälestist, peale kivihiiglaste, suurest vaimsest renessansist ja murrangust, mis toimus sün kord. Ajaloost kuulemegi, et Änuradjapura — kunsti, teaduse ja usu linn — langes kõdunemisse, kattus ürg metsaga, vaibus pimedusse ja unustusse, lakkas eksistee rimast. Tuliuus põlv, kes liigutab sün nüüd oma siblivaid koibi, kuulub üksnes tänapäevale, olles veel üpris värskeid ning tüüpilisi asunikke, nagu kohtad neid kõik jal Tseilonis. Pilk tagasi! Tseiloni ürgelanikeks olid, nagu nägime juba selle raamatu esimeses osas, veddad. Keegi ei või öelda, mil lal asusid nad saarele: tõenäoliselt juba süs, kui praegune Tseilon moodustas veel ühise terviku India mandriga. Asustades padrikuid ja laasi, ei tõusnud veddad primitiiv seimast metsmehelikkusest hetkekski kõrgemale. Muinas jutud ning vanad kroonikad ei tea kübemevõrragi jutus tada nende vastupanust aarialaste pealetungile. Too rah vas oli ning jäi ajaloota rahvaks. Vedda taganes ning 123
taganeb veel praegugi — järjest sügavamasse padrikusse. Näib, nagu valdaks teda paaniline hirm saada kuidagi viisi kultuuriliseks või ajalooliseks teguriks. Nimetu kadumine ja kustumine on vist ta ainsaid ideaale. Selli selt pole süs sugugi imestuda, et Tseiloni mineviku vooru sed ning pahed langevad ainuüksi singaleeside ja tamulite pealaele. Umbes tuhat aastat enne praegust ajaarvamist — nii jutustavad kroonikate algallikad asus Dekhani pool saarel vägev aarialaste kuningriik Lalha. Tolle elanikud hüüdsid end „lõvitõulasteks“. Kuninga vanem poeg Vidhaja, kangekaelse ning võimuahne iseloomuga noormees, oli sattunud troonitülidesse ja pidi maalt lahkuma. Kogunud enda ümber seitsesada mässulist sõdurit, asus ta laevadega meresõidule ning jõudis pärast seiklusrikast teekonda, mis osutus ühtlasi ta meeleparanduse tee konnaks, Lankha saarele — praegune Tseilon. Pidades meeles oma ,,lõvilikku“ päritolu, ristis ta saare Singhalaks: singha tähendab singaleesi keeles lõvi. Uus tulnukate suurimaks teeneks saarel osutus pealinna Anuradjapura ehitamine. Toetudes sõjalisele ning kultuuri lisele jõule, valitsevad Vidhaja järeletulijad rohkesti tuhat aastat Singhala rüki. Anuradjapura muutub hiilga vaks hoovkonna ja kirikuvõimude kantsiks. Täi kavad templid Brahmale, Šivale ja Višnule. Sigib kanalite võrk ja hakkavad sädelema päikeses suured veereservuaarid — järved. Praegu oleks varajane öelda, kui palju leidub Anuradjapuras Vidhaja ning ta järeletulijate põlvel ehitatud hoonete jäänuseid, sest kaevamistööd ootavad alles järge. Need püramüditaolised mürakad, mida imetellakse seal tänapäev, põlvnevad buddistlikust renessansiajast, osalt hilisemast buddismi õitsengust. Buddism sündis küll ürg sel India mullal ja on nii usufilosoofiliselt kui paljudelt välistelt tunnusteltki seotud hindu usuliste kujutelma dega, kuid ta arenemiseks osutus eriti soodsaks Tseiloni 124
isoleeritud maa-ala, kus polnud säärast vahenditut hmduismi pealerõhumist kui Dekhani poolsaarel. Legend jutustab vaimurikkalt ning pildikalt esime sest buddismi läkitusest saarele. Äeg — teine sajand enne Kr. sündimist. „Lõvitõulaste“ riiki valitses noil päe vil kuulus kuningas Devanapiya Tissa, kelle nime järgi hüütakse praegugi Änuradjapura järve Tissavevaks. Järv — veva singaleesi keeles. Tuleb võtta ajalooliselt tõestatud faktina, et Anurdjapura järv tõeliselt kroonib kuningas Tissa mitmekülgset loomingut Kord läinud kuningas ümbruskonna mägedesse jahile. Džungli tihnikutes valitsenud vaikus. Kuninga saatjas kond tukkus telkides ega märganud oma valitseja kadu mist. Kihutatud saagihimust ja rahutusest, kõndis kunin gas ikka kaugemale ning kaugemale. Äkitselt ilmus tihnikust noor hirv, seisatudes julgelt ning arukalt. Kunin gas kahmas ammu ja noole järele; kuid ennäe, hirv oli muutunud inimeseks, noormeheks, kes sirutas kuninga poole käe, hüüdes: „Sina ei pea tapma! Kõik olendid väärivad kaitset ja on õigustatud elama. Kas sa ei tea, et elu on ring, mida ei suuda purustada inimese vägi?" „Kes oled sina, et kõneled kuningaga säärasel too nil?** hüüdis Tissa üllatatult „01en Mahinda, kuningas Äsokha poeg, tõe ja õig luse ori, kes tuleb prohveti nimel ja koputab inimeste südametunnistusele. Toon tervitusi isalt-kuningalt ja tahan olla sinu ja su rahva alandlikke äratajaid." Tissa oli kuulnud kuningas Äsokha vägevusest ning voorustest, pidas selle sõprust endale hinnatavaks ning laskis noormehe saada hiilgava vastuvõtu osaliseks. Mahindale anti vabadus kuulutada uut usku ja rajada templeid ning kloostreid. Süt peale algab Änuradjapuras ületamatu ehitamishooaeg. Oleksid Änuradjapura 125
varemed maailmale rohkem tuntud, siis ei imetleks me enam selliselt Egiptuse püramiide. Võhikule jätab Anuradjapura üldvaade segase ning rahutu mulje. Imelikud kühmad ja künkad tõusevad nagu muinasjutulise muti tuhnikud kesk viljeldavaid rüsivälju, aedu ning tiike. Teed keerlevad kõverjooneliselt ega vii ealeski sinna, kuhu soovid. Maastikul puu dub plaan ja perspektiiv. Alles pärast seda, kui oled veendunud, et mõttetult upituvad mäed ja künkad ei ole asetatud oma kohtadele looduse kapriislikul tahtel, vaid inimeste käte rammul, hakkad tajuma selles sünges korra lageduses teatud mõõtu ning otstarbekust. Vee ja kivikuhelikkude jaotuses tundub teadlik suhtelisus. See sel gub eriti, kui olen tõusnud vana dagooba 150 meetri kõrgusele harjale ja näinud enda all kogu maastikku lausa kui kaardile joonistatuna. Suurepärane, kuid süngevõitu vaatepilt: lähemas ümbruses halli- ning ruske segune kühmastik, lagunevate sammastega, mõresklevate treppidega, luituvate seinaliustikkudega ja pehkivate por taalidega; eemal aga — sinine džungel, tõustes ning vaju des laineliselt, kuni kaob allalaskuva taeva tühjuses. Budda tempel, ka kõige pisem, koostub vähemalt kahest ehitisest: templist enesest, kus leidub lahtine eeskoda, sammassaal ja altar prohveükujuga, ning kuplitaolisest (kõrvalhoonest, mida kutsutakse dagoobaks. Dagooba on õieti kinnine ruum, kuhu pääseb ainult koopataolise, enamasti maskeeritud ukse kaudu. Pühitsematu jalg ei tohi astuda üle selle läve, sest dagoobas hoitakse templile kuuluvat aaret — mõnd juuksekarvakest Budda peast, prohveti kinga või midagi muud selle sarnast. Igapäevne usklik — harilik koguduselüge ei näe kunagi eset ennast: ta rahuldub teadmisest, et see on ning püsib. Selliselt jääb aare müstiliselt kaugeks ning salapäraseks. Ka Anuradjapura vanad templid koostuvad kahest osast. Tänapäeval ehitatakse suure templi kõrvale pisike 12<5
dagooba. Vanasti toimiti vastuoksa: tempel oli tihtilugu ainult lisandiks ilmatu suurele dagoobale. Seeüle ei tar vitse imestuda, sest siis oli usk alles „elav ja pühakulised esemed esmajärgulise väärtusega. Nii näiteks hoiti Anuradjapuras prohveti ristluud, maksa ja todasama kihvakujulist hammast, mis asub praegu Kandy Dalada Maligava’s. Suuremad dagoobad kuni 150 ^meetrit kõrguselt ja kaks korda sama palju jala läbimõõdult erinevad Egiptuse püramiididest ainult ehitusviisi ja välise kuju poolest. Püramiid kujutab enesest nelja nurgelist kuhikut terava tipuga; need siin ümmargust kuplit. Püramiid tõuseb enamasti trepiastmeliselt, da gooba — siledalt ja sihvakalt. Praegu on võrdlemisi raske nende geomeetrilisest joonestusest täpsat käsitust saada, sest suurem osa dagoobasid on kattunud aja jooksul palmidega ja põõsastega. Üldiselt näevad nad välja, nagu suured kummulikeeratud kohvitassid. Vaaraod ehitasid püramiide teadupärast endale vii maseks puhkepaigaks. Mida pikem kuninga valitsemisiga, seda suurem püramiid. Egiptlaste usk hauatagusesse ellu oli lihtne ja kõigutamatu. Arvati, et inimene teispool meeltega tajutavat maailma vajab enam-vähem samu mugavusi, mis maiseski elus. Püramiid pidi kindlus tama valitseja laiba puutumatuse ja võimaldama surnule hauataguses elus sama keskuse, mis ümbritses teda reaal ses maailmaski. Tänu säärasele utilitarismile osutusid püramiidid hiljem parimaiks allikaiks muistse Egiptuse olustiku uurimisel. Dagoobade ja templite ehitamise mõte oli sootu teine: neid ei rajatud inimestele, vaid jumalale. Buddist ei usu hauatagust elu, aga ta ei usu ka surma. Talle on elu suur filosoofiline ring alguse ja lõputa. Üksikindiviid on pahestumise produkt Ta ei tohi saada eesmärgiks ise eneses ega taotella püsivust Ta on väärnähe ning kõrvale kaldumine suurest filosoofilisest tervikust Hingestumise, moraalse täienemise, endassesüvenemise ning loo-
bumise ja kõiksuse tajumise kaudu saavutab isik Nir vana — see tähendab: lõpliku rahu ja „mina“ hävimise. Ta on siis jälle isikuliste omadusteta osake suurest filo soofilisest „ei millestki" — jumalast. Jumal ei ole isik. Jumal ei mõtle, jumal ei soovi, jumal ei teotse. Järe likult ei ole süs templidki ning dagoobad sõna otseses mõttes «jumalakojad", vaid sümbolid, mis juhivad me mõtte maisest ülimaisele. Neid ehitatakse selleks, et tasakaalustada argipäeva askeldust moraalse loomingu idealismiga. Mida suurem ja kõrgem dagooba, seda kau gemale teda nähakse, seda masendavamalt mõjub ta inimmeeltele. Ajavaimu maksmapanemise mõttes ei ole muidugi sisulist vahet vaaraode loomingu ja Singhala riigi valit sejate loomingu vahel. Kandes endas kaduvuse aimust ning nähes sugupõlvede kokkuvarisemist, tahtis inimene põlistada vähemalt mälestise endast. Lihtsamaid vahen deid selle saavutamiseks oli arhitektuuriliste monumen tide püstitamine. Loomulikult ei tulnud seejuures niivõrt küsimusse kunsti ja ilu taotlemine, kuivõrt ehitise vastu pidavus ajahambale ja selle dimensioonid: rekordiks loeti võimalikult suurt materjalihulga kokkukuhjamist Änuradjapura usinamateks ehitajateks olid kuningad Devanapiya Tissa (3. sajand e. Kr. s.), Tuttha Gamani (161—137 e. Kr. s.) ja pärast teiskordset Singhala rügi restaureerimist — Barakrama Bahu (1164—1197). Üle saja templi ja dagooba tunnistavad tänapäev nende valitsejate ehitamisalalist püüdlikkust Kuhu minna ja millele pühendada siin peamine tähelepanu? Varemeid on nii palju ja nende kuulsus nii rabav, et ei jaksa orienteeruda. Olen võhik sel pühit setud pinnal, kuhu muistsete mälestiste elustudes on hakanud saabuma uuesti piligrimide tuhanded, nagu see sündis arvatavasti ka usinate ehitajate eneste elupäevil. Inglise administratsiooni hoolikal korraldusel on kõik 128
muinsusjäänused kergesti külastatavad. Kaks tuliuut ring teed Inner Circular Road ja Outer Circular Road veni vad nagu traageldusniidid ehitiselt ehitisele. Ma ei teinud vist halvasti, et külastasin kõige pealt n. n. Abhayagiri dagoobat. Too mürakas on ehitatud kuningas Valagam Bahu valitsemise ajal 100 aastat e. Kr. s. ja ületab suu ruselt kõik Egiptuse püramiidid peale Cheopsi (Cize) püramiidi Kairo lähedal. Insenerid arvavad, et kui meie päevil tahetaks püstitada säärast monumentaalset kup lit, siis kuluks selleks, kasutades kõiki modernseid abinõusid, seitse aastat, misjuures jätkuks tööd 500 töölisele keskmiselt kümme tundi päevas. Kui kaua töötasid Vala gam Bahu orjad selle ülesande kallal, ei ole kroonikakirjutajatel teada. Arvatakse vaid, et töö on täide viidud tamuli sõjavangide jõul, samuti nagu ehitise enda käsilevõtmist põhjustas tähtis sõjaline võit, mille saavutas Valagam Bahu maaletunginud tamuli vägede üle. Käes oleva sajandi aluks oli see dagoobade dagooba jõudnud kokkuvarisemise easse. Ähvardavad praod seintes ning augud kupli ülemistes võlvides kuulutasid ehitise peat set lõppu. Ja imelik küll: polnud see enam buddistlik võim, kes asus muinsusmälestise päästmisele, vaid maale tunginud kristlaste oma: kuulus dagooba paigati ja paran dati inglaste initsiatiivil ning Inglise riigikassa kuludega. Singhala loomisvõimeliste põlvede järeletulija — pisike käsitööline ja kuli — varitseb ainult võimalust käe välja sirutamiseks, et manguda samalt eurooplaselt jootraha. Ajaloolasele pakub Änuradjapura ruiinide pesa aasta teks uurimisainet. Ka turist leiab siin palju huvitavat ning nauditavat. Võiks rännata päevadekaupa tolles sur nute linnas, vaadeldes graniidist elevante, millele toetu vad templite pudenevad poognad. Võiks hardumuses imetella kummalisi kirju ning bareljeefe luituvatel por taalidel. Võiks otsida kogu selle nähtekujustiku varjatud mõtet. Võiks joobuda melanhoolsetest õhtutest, mil sum buv päike heidab džungli sinkjusse vahakat kuma ja 9
K. Ast — Reisukirjad Tseilonist II.
129
mäestiku piirded idas tõmbuvad pinguli otsekui viiuli keeled. Kuid inimene, elav inimene selles surnute lin nas on häbematuseni tüütu. Ta ei anna teile hetkekski mahti endasse süveneda. Ikka piriseb ja kiunub keegi nagu sääsk teie hinge kallal, ikka riisutakse teie naudingu rõõm ebadiskreetse ligikippumisega. Peaks omama nähtamatuks-tegevat kübarat, et külastada neid ruiine. Minu mälestis Anuradjapurast on ähmane. Milleks see üliinimlik vaev? Ons inimesel tarvis hoolitseda ajakoide lõunalaua külluse eest? Minutid-õgijad, minutidnärijad mäluvad selle ometi kord tolmuks. Kahtlemata on tänapäeva looming — vähemalt meile enestele — võr ratult tajutavam ja vastuvõetavam, kuigi ta ei pretendeeri igavikule. Aga — see on juba tõeotsimise küsimus, järe likult viljatu. Võib-olla on inimpõlvede eksimused, nagu ahelalülid, kõik parajal kohal. Kõige kaudsem, kaugem ja pikem tee olevat tee enesetundmisele. Peab koputama tuhandetele ustele, enne kui avaneb õige uks — kui ta üldse avaneb. Rahutu ja painajalik oli mu viimane öö Tseilonis. Juba ette hoiatati, et ei pea õhtul õue astuma, sest Anuradjapura on malaariakardetavamaid kohti saarel. Ma jalutasin siiski tundi paar pärast päikseloojakut Tissaveva kõveral tammil. Kuusirp seisis nagu üksildane nagi hallis taevas. Kaubatänavatel vilkusid tuled ja mõningad valged kogud läksid laternatest mööda. Nägin neid ainult vilksatamisi valgusesõõris. Ka järvekaldal seisis paarisajaküünlane latern. Seisatusin hetkeks ta all. „Niiüd nähti sind eemalt..." mõtlesin. „Kes oled sina? Pimedikust tulija — pimedikku sööstja. Paljas unenägu, viirastus." Sama unenäoline on kõik muugi siin ilmas. Näeme seda vaid ajaliku valguse ahtakeses raamis. Kust see tuleb ja kuhu kaob — ära küsi. Tuba võõrastemajas oli palav. Propeller laes levi130
tas küll tuult, aga ometi litsus õhk hingematvalt Magama pidin pugema moskütovõrgu alla. Närvetav higi immit ses ihul ning voodigi tundus märjana. Väljas klõbistas öövaht gongi. Läbi unevirvete nägin ikka veel dagoobade kumeraid kühmi ja templite tömbijalgseid elevante. Äga nüüd ei seisnud need enam paigal, vaid liikusid otse kui karusselli põrandale asetatuna Inner Circular ja Outer Circular Road — kõik üks puder.
SISU : I. Teater.................................................................................
5
II. Saare sisemaale........................................................................13 III. Nädal paradiisi........................................................................32 IV. Kandy.......................................................................................57 V. Budda jälgedes........................................................................72 VI. Kalu Ganga jõel........................................................................95 VII. VIII.
Kolm väikelinna.....................................................................HO Anuradjapura
VaataKARL RUMOR-AST
PALAVA PÄIKESE JA
FANAATILISE USU ...KARL RUMOR-AST
PALAVA PÄIKESE JA FANAATILISE USU MAAL III OSA — LÕUNA-INDIA (DEKHAN)
K.°/Ü. „LOODUS", TARTUS
Karl Rumor-Ast
Palava päikese ja fanaatilise usu maal Reisukirjad Tseilonist ja Indiast.
III osa, — Lõuna-India (Dekhan)
Ef. 6?6
/MQ 103^
K.-Ü. «Loodu s“, Tartus
1 931
K. Mattieseni trükikoda O/Ü., Tartus, 1931.
I. BUDDISMI
MÄILT
HINDUESMI
MAILE.
Sõit Colombost Lõuna-Dekhani lähemasse linna Madura’sse vältab 21 tundi, millest ligi kaks tundi viidetakse merel, läbides Mannar’i kitsuse, mille laisad veed lahu tavad Tseiloni saare India mandrist. Muu osa ajast kulub kihutamiseks läbi palavate kõrvemaade, kus tuulgi sarnaneb hingematva saunaleitsakuga. Sekka seistakse tüütuseni piiripunktides ning mahajäetuseni tühjades jaa mades. Olles loksutanud end uniumbses vagunis, vahtinud silmad palavikupunaseks, valdab lõppeks reisija meele säärane tunne, nagu oleks teda malaariabarakkides põhja likult küpsetatud, türgi saunades põlvedega masseeritud ja riidevanutamisemasinatest läbi aetud. Tehke mistahes: too kliima on eurooplasele sobimatu. Kell 7 õhtul väljub Colombo peavaksalist — Maradana Junction’ist — nn. „põhjakürrong“, mis viib teid otseühenduslikult Lõuna-India suurimasse sadamalinna — Madras’!. Änuradjapura läbib see rong öösi pool kahe ajal. Seal ma süs kavatsesingi hakata lõplikult „India ränduriks", lausudes Tseilonile jumalagajätva tervituse. Äga juhus tahtis, et ma enne põhjarongile asumist veel pisikese autoretke džungli madalmaades pidin ette võtma. Tutvusin Peradeniyas viibimisel teeistandikkude instruktori mr. Peter Horniga. Mr. Horn asus noil ajul, nagu minagi, Peradeniya rest-house’is. Kuna seal peale meie kahe muid eurooplasest elanikke polnudki, süs kattis boy hommikueineks ja õhtuseks söömaajaks meile ikka ühise laua. Öeldakse küll, et inglased olevat väga ettevaatlikud uusi tutvusi sobitades; ma ei tahaks seda
5
tunnustada; mr. Horni suhtes ammugi mitte. Ta laskus esimestest hetkedest alates pikkadesse ning põhjalikku desse arutlustesse, küsimata, kas see mulle meeldib ja kas ma kõigist ta väljendusist arugi saan. Tal oli nimelt oma lunastav idee, mida kõigile pidi propageerima: ei enam ega vähem, kui teejoomise äraarvamatu teene inim konna tervishoiule, koguni moraalilegi. Kohv selle vastu ei pidanud kuhugi kõlbama. Saksamaa olevatki just kohvijoomise tagajärjel raskemeelseks ja riiakaks muutu nud, põhjustades oma pessimismiga maailmasõja vallapuhkemise. Mind huvitas mr. Peter Horn juba selle poolest, et ka mu vana kooliõpetajat Vastseliinas kutsuti Peeter Horniks. Sellega siis lausa nagu ühepoolsed mehed, ko guni tädipojad. Esimesel nägemisel pidasin mr. Horni professoriks. Ta kõndis üliloomulikult sirgelt, ent haja meelselt Kogult pikk ja kuiv. Nägu otsekui askeedil põskedest lömmi litsutud ja suure ninaga teravaks ihutud. Pealael aga lumivalge padrik lainetavaid juukseid. Päeval polnud mr. Horni ealeski näha, sest siis kihutas ta oma kergel Fordil mööda ümbruskonna teeistandikke, andes nõu ja juhatust, tehes ühtlasi äri. Õhtul ilmus ta ikka ülimalt väsinuna, kuid tubli remont vannitoas ja klaas karastavat viskit muutis ta varsti elurõõmsaks ning jutukaks. Ta pikad kõnelused muutu sid mulle igavaks, kuid seda rohkem huvi hakkasin tundma ta auto vastu, mida juhtis singhaleesisft boy. Kaks ühist teekonda estate’idesse jäid armsatena meelde. Mr. Horn polnud ei valitsuse ega kogukonna ametnikke, vaid inglise suuremate teefirmade agent, ühtlasi paari masinavabriku esindaja. Oma ala tundis ta laitma tult Valmistas teeistandikkude omanikele majanduslikke kalkulatsioone, jagas praktilisi näpunäiteid teekultuuri tõstmiseks ja tutvustas peremehi uute leiutistega teetõönduse alal, peamiselt moodsate kuivatamismasinatega. Sai äridelt kindla palga, pluss protsendid tehingutelt 6
Todasama mr. Horni kohtasin nüüd Anuradjapuras just ärasõidupäeval. Ta tuli võõrastemajja teed jooma, lõpuni truu oma lemmikideele tee lunastavatest omadus test. Nähes mind pakkidega maadlevat, oli tal silmapilk küps ettepanek käepärast: sõita temaga Mihintali ja sealt Madawachchisse. Viimsena nimetatud paik asub Anuradjapurast umbes 50 kilomeetrit põhja pool, moodustades sõlme jaama, kus „Põhjaraudtee“ hargneb kaheks: üks karusid vüb saare tipsemasse nukki Jaffnasse, kuna teine, pöördudes läände, lõpeb Adama sillaga. Toda haru mööda viiski teekond mind Dekhani. Kõrvalekaldumine seisis selles, et teha autoga umbes sajakilomeetriline ring džunglis ning jõuda õigeks ajaks „põhjarongile“ Madawach chisse vastu. Ettepanek oli avatlev ja ma ei viivitanud minutitki selle aktsepteerimisega. Mu pagas adresseeriti otsemalt Madurasse, kuna me ise mr. Homiga pärast põhjalikku teejoomist ning kehakinnitust sõidusuuna idasse võtsime. Päike kaldus juba silmapiiri madalikule. Inimesed Anuradjapura rohtunud tänavatel näisid sel tunnil eriti laiska dena. Vähesed neist püsisid jalul. Nad istusid peamiselt majaesikutel, teotsedes näputööga või viites tühise jutupuhumisega aega. Ka Nuwaravewa veelausikul, mille kaldakaarikutel venis me tee, valitses absoluutne vaikus. Pikad palmid olid väsinutena looka vajunud ja vaatlesid iseenda peegeldust rohelisest veest. Kui mitte kilpkonnad aeg-ajalt küüru tõstmas, siis oleks võinud pidada järve suureks veeastjaks, kus täielikult puudub elu ning liikuvus. Viimne pilk Änuradjapurale. Haige, peaaegu surnud linn. Hiigladagoobad ei anna talle mingit arhitektuuri list ilmet, sest enamik neist on kaetud võsastikuga. Mida enam aastaid ajamerre, seda põhjalikum unustus vallutab selle mulla. Surnud kuhelikkude ümber näib küll sigi vat uus elu, aga ka tollesse ei saa olla usku: liiga palav ja malaariatõbine on siin õhk. Auto sööstab džunglisse. Tihe puhmastik punub hele
7
rohelise raami kummalegi teeäärele. Elamud puuduvad* samuti ka raiesmikud ning põllud. Nähtavasti on pind liiga kuiv ja vee kogumine kunstlikkude abinõudega lüga kulukas. Kasvavad peamiselt väikeselehelised põõ sad ja kuivavarrelised väädid. Nende keskel seisavad harvakult ka üksikud suured puud, mille nime ma ei tunne. Üldiselt jätab see maastik üksluise ilme. Eemaltvaadatuna sisendab džungel oma pehmete värvitoonidega, milles domineerivad sinised ja õrnhallid motiivid, suurt igatsust, vahest isegi avatlevat nukrust. Nüüd aga tundub ta mulle lüga kuiva ja kõledana. Pehmendavalt mõjuvad üksnes väätide lillad ning sinised õied, mis puhmastuvad maaliliste salkadena, mattes üksikuid kõrvepuid täie likult enda alla. Ürgmetsa kriiskavaid värve — tuli punast ja helekollast — ei esine sün. Maapind on kergelt lainetav. Lõunapoolsetest mäge dest ulatuvad siia ainult lauskjad voldid ja mõned üksikud kaljupangad, tõustes jõhkrate püramiididena üle selle tagasihoidliku roheluse. Ühe säärase kaljumäe jalal asub ka Mihintale. Jõudsime sinna rutem kui olime arvanud. Teekond ühes peatustega, mida tegime suurte termüdipesade juures, ei kestnud täit kolmveerand tundigi. Džungli ühtlane tihnik kärises mitmeks haruks ning palaks, just kui oleks teda hüglanoaga hoolimatult purus tatud, ja vaatele esines tüüpiline Tseiloni küla ühe ainsa pika tänavaga, mille ääres reastuvad poolavakil esikülge dega pisihurtsikud. Nad on kehvad ja armetud selle suure mäemüraka kõrval, mille jalamile toetuvad nende muldalused. Hakkas silma preestrite rohkus. Kas nüüd mingi vaimulikkude meeste mobilisatsioon või lihtne sattumus, aga vastutulijateks ja möödasõitjaiks osutusid peamiselt kollase mantliga logelejad, lahtised lehvikud käes. Mihin tale on Tseilonis pühamaid paike peale Adama mäe. Kui uskuda vagajuttu, süs lavastus just sün esimene buddistliku läkitusetooja müstilise Mahinda kokkusaamine 8
kuningas Devanapiya Tissaga. Humaanseim kõigist keel dudest: „Sina ei pea tapma 1“ — olevat sõnastatud esma kordselt Mihintale mäe jalamil. Samal mäel pidas Mahinda oma sügavmõttelised jutlused elu tühisusest ja Nirvana rahust. Hiljemini ehitati mäeharjale suur dagooba ning uuristati mäekülgedesse hulk koobastempleid. Ka Ma hinda maised jäänused pidavat puhkama siin kivises hauas. Praegu katab mäge lopsakas mets. Puude vahelt paistavad mõned hallid sambad ja müürid. Lai trepp umbes paari tuhande astmega viib mäeharjale. Paik tundub tõesti pühalikuna ja vaiksena, kuigi sealsetes koobaselamutes pidavat asuma üle saja munga ning üle kolmesaja paigamehe. Viimastest lubavad endale ainult vähesed jalga koopa lävest kaugemale tõsta. Lõplik endassesüvenemine ja pühadusse siirdumine tähendab ühtlasi lõplikku loobumist ülearusest liiklemisest. Pühak ei vaja rohkem ruumi kui ainult oma kõhna keha mahuta miseks. Meie ei peatunudki külas, vaid selle taga asuvas väikeses sõbralikus rest-house'is. Päikeseloojakuni jäi veel pisut aega, mida ruttasin kasutama mäkketõusmiseks. Jõudsin harjale omamoodi pühalikul momendil, mil hakkas kustuma viimnegi segment hiiglasuurest, lõkendavkollasest päikesesõõrist Mäe all venis ühetasane džungel lõpmatuseni. Ta värvid olid nüüd palju ilmekamad kui keskpäeval. Läänekaar jäi hetkeks tulipunasena kumama; seda juhtub harva troopilistes maades. Ruskening siniseguselt langes ähmasus madalikkudele, hõljus seal nagu järjest tihenev suitsuvine. Välgatavad veel mõned oranžkollased vaod üle taeva. Metsas tilisevad kellukesed ja kostub summutatud laul. Süs muutub seniit tuhkjashalliks, suur rahu asub kõikjale. Avarused kaotavad perspektiivi, tõmbuvad kokku. Suur džungel vajub unne, otsekui vallutatud ülimaisest narkoosist. Naeruväärne küll, ent ometi mõtlesin: kui ma enam
9
ei jaksa teha pattu, kui armastus ei sisenda mulle enam piina, kui inimseltskond ei võlu mind enam oma kära rikkuse ja ülemeelikusega, siis tahaksin tulla siia, olla paigamehi püha Mahinda kalmu kõrval, vaadelda öö ning päeva lakkamatut ringkäiku ja nautida rahu, kuni laotub elugi üle džungli öö. Allatulek teostus pimedikus. Mr. Horn oli vahepeal endale külma vett kaela valanud ja päevase ülikonna kerge villasega asendanud. Aega oli veel rohkesti, kuid mii kaaslane arvas, et ega magamisest enam asja ei saa. Ta oli lasknud meile toidupaki kaasavõtmiseks valmis teha ja täitnud oma isotermilise pudeli kuuma teega, et džunglis puhkust pidada ja keha kinnitada. Tolles ette nägelikkuses ning hooles ilmnes rohkem romantikat kui tavalises inglases seda muidu oletada tohiks. Sõit siirdus öhe. Maailmast polnud muud näha kui taeva tuhmi hõbedat ja autotulede karmis kiirguses vilksatuvaid põõsaid. Džungel on rikas mitmekesistest loomadest. Seal hulguvad saagiahned šaakalid, rahutud leopardid, araverelised kärbid, ilvesed, gekkod, must tuhat sisalikke ja madusid. Meie olime näinud vaid linde ja paaril korral väikesi ahve. Ka praegu polnud lootust mõnd haruldasemat looma autotulede fookusse haarata, sest mootori müdin selles üksinduses peletaks vanapaganagi kabuhirmus kaugele. Poolel teel Mihintalest Madawachchisse peatasime mootori ning kustutasime tuled. Boy tukkus, toetununa tüürirattale. Meie rüüpasime teed ja suitsetasime siga rette. Kulus tükk aega, enne kui kõrv ümbritsevast tühjusest mõningaid hääli hakkas kinni püüdma. Needki olid ebamäärased ja kauged. Mr. Horn väitis küll šaakalite ulgumist kuulvat, kuid minu meelest oli see meie enda boy rahulik norskamine. Ainsaks tõeliselt reaal seks häälitsemiseks osutus džungli kukkede kiremine enne keskööd. Need tohlakad loomad ei malda oksal vait olla, vaid teatavad kriiskava kisendusega kõigile oma 10
vaenlastele suurest elutüdimusest, mis neid taga kihutab pakkuma ennast ükskõik kellele kõhutäiteks. Hommiku saabudes pidavat džungel aina helisema kukkede laulust Midagi ilusat ja salapärast valitses tolles öös. Jälle osutus mr. Horn romantilisemaks kui mina. Ta tegi ette paneku kõndida mõne kilomeetri jala, jättes autojuhile käsu sõita meile hiljemini järele. Äga ka jalaretk ei pak kunud meile üllatavat Põõsastes hülgasid fosforiputukad just kui väikesed elektrilambid. Lendavate tulede poo lest on džungel vaene. Harvakult vaid hõljuvad kiirgavad sädemekesed üle tee — peamiselt paarikaupa. Mr. Horn peatas mind tihti kuuehõlmast: ikka viiras tusid talle mitmekesised peletised — maod, šaakalid ja muud. Kord jooksis tõesti karvane loom üle tee, kuid just seda ei märganud mr. Hom tähele panna. Äga noh, huvitav oli juba paljas teoreetiline võimaluski, et kõrvu meiega kõnnib ehk verejanuline leopard, pidades enda misi aru — kas pista need kenad poisid kinni või lasta neid kõndida oma teed. Jubedaima elamuse valmistas meile mahajäetud auto, kui ta tulede rabeldes ning moo tori mürtsudes kannule kihutas. See loom ei pelga ini mest, ükskõik milliste abinõudega teda hirmutada. Kella üheks jõudsime Madavachchisse. Jäi veel pool tundi rongiminekuni. Surusin innuga mr. Horni sõbra likku kätt Sattusin kupeesse, mis määratud kahele ini mesele. Seal istus juba proovireisija moodi mees rohkete sumadanidega. Mingipärast oli ta väga erutatud ja kõõritas rahutult silmamune. Kui ma kavatsesin end sohvale sirakile tõmmata, hüüdis ta hoiatavalt: „01ge ettevaatlik! Ma arvan, kupees asub skorpion." Ta ainult arvas seda. Ometi oleks mu süda saapasäärde kukkunud, kui ma just praegu poleks pimedast džunglist tulnud ja kui mu saapad üldse säärsaabaste lüki kuuluksid. „Kus see kuri elajas on?" pärisin.
11
Mees piilus vaguninurkadesse ja sohvade alla, kuid ei osanud näidata ühtki kindlat kohta. „Kas teie ei eksi?" rahustasin teda. «Skorpionid ei harrasta raudteesõitu. Võib-olla nägite sisalikku?" „Noh, mind juba nii kergesti ninapidi ei veal" kuraasitas kaasreisija. «Tunnen neid bestiaid! Meil Austraalias ei või lukugi taga skorpionide eest julge olla." „Te tulete süs Austraaliast?" Nü see just oli. Ta tuli Austraaliast ja sõitis Kalkuttasse. Nüüd ei imestunud ma enam ta hirmu üle, sest kõik Austraaliast tulijad on teatava määrani terroriseeritud. Otsustasin heita magama, asugu kupees kas või sada skorpioni. Naaber jäi muidugi valvele. Vaevalt hakkasid silmad kinni vajuma, kui ärritusest kähisev hääl otsekui noaga kuulmisse lõikas: «Näh, seal ta on! Seal ta läks!" Nägin unisest peast ainult kummalisi koibade var jusid kupee uksepoolses laenurgas, arvestades üsna õieti, et kui vari nurka langes, süs pidi loom ise üle lae jooksma. Kuhu ta nü ruttu kadus, polnud inimlikule mõistusele mõistatatav. Algas ühine jaht öörahurikkuja kahjutuks tegemiseks. Pöörasime pahupidi sohvad ning sumadanid. Kaasmatkaja luuras, hoides kinga löögival milt pihus. Järsku lõi ta sellega lajatades vastu seina. Valmis, küps! Muidugi mitte skorpion, vaid hiiglasuur must tarakan, millest kihisevad Tseilonis kõik elamud. Nüüd teadsin, et argade inimeste kodumaaks on Aust raalia. Skorpioniprobleemi õnnelik lahendamine tõi rahu majja. Varsti vajusime mõlemad põgusasse unne, mis kestis vähemalt paar tundi. Ärgates leidsin end sootu uuest maailmast Rong kihutas kesk imelikku kõrbe, kus kasvavad majesteetlikud palmüria palmid. Maa pind on paiguti tuhkjasmust, otsekui pärast metsapõlemist, paiguti kohvpruun. Rohelusest ei puutu muud silma, kui kidurad banaanid ja buganvüliad jaamades..
12
Palmiira ise on laastatud puu. Ta krobeline tüvi tõuseb küll väga kõrgele, sagedasti üle kolmekümne meetri, kuid selle otsas helvendab ainult mannetu tutuke sulgsibalisi lehti, nendestki pooled kuivanud ning kõdunemas. Üldiselt jätab see laudtasane maastik tuhandete palmi tüvedega säärase mulje, nagu oleks sün karjuv põud suretanud kõik elu, säästes ainult erandlikult vastupida vaid palmiirasid; aga eks sure ning närbu nemadki pika peale. Ometi seisab tõde selles, et siin kunagi pole õiget rohelust ega lokkavaid viija väi ju nähtud, kuna kasvavad üksnes eritõulised palmid, mille juured tungi vad sügavale mullasse ega vaja küllalist niiskust. Teekond vältas veel tublisti tund või poolteist; siis hävis seegi äbarik elu. Viimase jaamavahe sõitsime mööda lHvalagendikku. Vaatepiirile sirgub veeväli. Rong sunnitakse sõitma ummikusse. Kummalgi käel asuvad laguunid. Ainult meie ees venib hall leetseljak ning selle taga veel hulk teisigi liivaseid kühmi. Säärane ongi too kuulus Aadama sild. Tühi ja värvitu. Rong peatub. Viimne Tseiloni jaam, nimega Talaimannar. See tähen dab: Mannari sadam. Siit peale antakse meid kaheks tunniks Ferry laevaühingu käsutusse. Seisame ahtakesel muulil, mis sülda kaks muust maast kõrgemal. Rand meenutab mulle Haapsalu rihvikut, kuid suurepärase Paralepa metsata. Kuna põhjasuunas valitseb absoluutne lagedus, näen lõuna pool üsna veepiirdel asuvat kaht pikka barakki, mille ees tegelevad pruuninahksed inimesed. Madalas loigus kuker pallitavad ning pladistavad lapsed. Kuulu järgi asuvat barakkides nende tööliste perekonnad, keda Tseiloni ja India kroonu ühistes huvides mullatöödeks, mere süven damiseks ja muulide korrashoiuks vajatakse. Mulle tõendati, et Mannari kitsus olevat tormikardetavamaid kohti Lõuna-Indias. Sagedasti pidavat süt marud ja tornaadod üle ratsutama. See ei näi aga kuigi usutavana, sest vastasel korral poleks ometi võidud 13
barakke otse veepürdele ehitada. Teiseks ei peaks need nigelad ehitised paarile pallilegi vastu. Reisijad poevad vagunitest välja ning ronivad nagu kandamitega koormatud sipelgad laeva poole. Mis laev see ka on?! Hästi kõhukas ja hästi kohmakas kahe kordse laega puukast Ülemisele laele, kus peale räästaaluse leiduvad veel mõned kabiinid ja puhvetiruum, mahutatakse esimese ning teise klassi reisijad. Suur inimlavün kolmanda klassi vagunitest juhitakse alumi sele laevalaele. Seal tuubitakse nad ühes pakkide ning pampudega sõna tõsises mõttes lausa üksteise otsa, nagu turulesaadetav liha. Ei kõlba hiljemini tollele korrale jalavarvastki tõsta. Mustad tamulinaised kirjudes lina des, paljaste selgade ning käsivartega ja maraskile sõtku tud jalgadega kükitavad ligasel põrandal, alasti lapsed kaelas, seljas ning põlvedel. Mehed turnivad neist üle, sikutades pikki koibi. Pakkide mahutamine ja viluma paiga otsimine tekitab tülisid. Alul on see hulk üldse; silmapaistvalt rahutu. Nii pea aga, kui laev merele jõuab ja reisijad oma kohtadega ära harjuvad, kujunduvad inimsalkadest plastilised grupid ning kobarad, kus poo side mitmekesisus ja tüüpide erandlikkus suure meistri peitlit vääriks. Lapsed röögivad ja ähivad veel, aga vanadel hakkavad kaelad juba längu vajuma. Sün ning seal noogutavad pead ausas vindumisvaevas. Peagi laskub rammetus inimhulgale. Mehed poetuvad naiste keskele pikali. Ärksamad, kes seni veel vastu pidanud, vajuvad üldise unisuse mõjul küljeli. Siis kujutab see mass endast ühist tervikut: suurt lihalimukat sadade käte ja jalgadega. Levivad vaid beeteli ja aurava ihu imalad lõhnad. Seda rahu ei lubata neile kauaks, sest laevas viibivad ka passi- ning tolliametnikud, kes selle rahva varsti jälle jalule tuuseldavad. Ülemisel lael, kus ainult paar kümmend reisijat, toimub ametitalitus ruttu. Kaks tolli ametnikku ja üks politseinik kannavad meie nimed 14
nöörraamatusse, kusjuures veel erileht tollideklaratsiooniga täidetakse. Pakke peaaegu ei avatagi: ustakse sõnale. Minule tuli eriliseks hõlbustuseks mu poolamet lik pass ja maksuta viisad. Nähes, et mu elukutseks oli märgitud «parlamendiliige", valdas ametnikke eriline au kartus. Nad lasksid mu pagasi kõrvale tõsta ja väljas pool üldist järjekorda veovagunisse viia. Ka mind ennast anti konduktori erilisele hoolele ja ma sain omaette kupee MaduranL Dekhani rand Dhanushkodi juures, kus maabusime, sarnaneb üldilmelt Talaimannari omaga, millist kirjeldasin ülemal. Ikka seesama liiv ja tühjus. Ainult mitme suguseid barakk-ehitisi leidub siin rohkem. Administ ratiivselt kuulub Dhanushkodi Madrasi provintsi piiri desse. See asjaolu tingib ametiriietuse kirevuse, sest mitte kuski mujal Indias ei seisa vormikultus nii kõrgel kui Madrasis. Eriti toredad on politseinikud. Nad kannavad küll kerget khakkülikonda, kuid on lippinud ja lappinud selle värviliste varrukapaeltega, kardkraega, sirgasorgaliste õlakutega ja suurte vasknööpidega. Selga saduldab lai põõn. kiirgava pandliga. Kummalisem muust on peakate: punane papaahha, ülevalt pannkoogina loperguseks litsu tud ja paremalt küljelt hiiglasuure vasksõõriga varustatud. Juba laevas sisendas mulle selline feldmarssal suurt aukartust Oma loomult ei olnud ta ometi mitte tige, pigemini liigagi sõbralik. Nüüd, mil ma juba kupees istusin ja asjatult rongi ärasõitu ootasin, käis ta korda kümme mult järele pärimas — kas kõik korras, kas ma ennast mugavalt tunnen. Arvasin, et see liigne hoolitsemine ta ametikohuste hulka kuulub, kuna pealegi parlamendiliikmena endale tähelepanu olin võitnud. Aga kui ta ikka tagasi tuli ja üht ning sama päris, läksid mu silmad lõppeks lahtu Andsin talle 8 annat (pool ruupiat). Nüüd lõi mees käe sõdurlikult kõrva äärde ega tülitanud mind enam. 15
Indias peab oskama jootraha anda, sest seda mangu vad sün kõik. Enne kui Dhanushkodist minema pääse sin, pidin enda pakikandjate karjast lahti ostma. Mu pagas oli küll Madurasse adresseeritud ja ümberlaadimise kuludega polnud mul vähematki tegemist, aga ka varb lane nokib sealt, kuhu ta ealeski külvanud pole. Ja need inimesed sün on ometi nagu varblased. Viimaseks jootraha nurujaks osutus konduktor. Ta tülitas mind oma sõprusega lausa ristipojalikult, kuni oodatava noosi kätte sai. Hiljemini õppisin ma meeles pidama, et Indias tüütavatest sõpradest end nelja annaga priiks ostetakse. Lahkumine Dhanushkodist ei tähenda veel lahku mist liivadüünidest ja umbvete laugastest. Kogu see maa-ala, mis sün kiiluna merre tungib, moodustub leetseljakutest Harva lõõgastub liivakünka otsas ka paar kookospalmi. Elamuid näen jaamavahe kohta vaid paaril puhul. Pärast kolmandat või neljandat peatust muutu vad aknatagused maad tuisklüvakõrveks. Isiklikult olen ümberkolimise tülidest ja jootrahanorimistest juba toibu nud ja asun olustiku üksikasjalisele vaatlemisele. Kupee, milles viibin, võtab oma alla poole vagunit. Suur maa — palju ruumil Kummaski küljes laiad aknad. Iga seina ääres pehme sohva. Üks kõrvalisi uksi viib diskreet sesse kambrikesse, kus leian muu seas kõigiti korraliku pesulaua külma ning kuuma vee kraanidega. Seda seadel dist kasutan meeleldi, mis enesetunde tõusu rohkesti soodustab. Akende taga arvan nägevat ehtsaimat Saharat, kuid ilma selle karastava tuuleta, mis omane Saharale. Õhk on nii raske, nii ummistav, nii märg ja leitsakune, et ma varsti enam oimugi ei raatsi liigutada. Aknaid ei tohi keskpäeva lähenedes enam avada, sest tuul, mis sealt puhub, on kõrvetav nagu kaminalõõsk. Seda ei tarvitse imetseda: on kätte jõudnud märtsi viimased päevad, mis märgivad palavaima aastaaja algust Dekhanis. Pikapeale seguneb lüvakõrbe kivirünkaid ja kiltmaa16
vöötmeid. Juba kasvavad põndrikkudel mingid okkalised põõsad, juba tekivad tee äärde haralised kaktused, juba sigivad puhmadekaupa süa ning sinna ohakased rohuvarred. Äkitselt näen, kuidas valge pall, läbimõõdult umbes paar jalga, veereb üle liivanõmme. See on muidugi minule tundmatu kõrvetalme omapärane koonalõie moo dustis, mis tuulest tõugatuna ümber aeleb, kõdunedes ning külvates seemet Kaugelt nähtuna võiks seda veidrat kukerpallitajat valgeks loomaks pidada. Ka ta tiirlemises on rohkesti loomalikku kärsitust ning araveretsemist Muudab sageli jooksu suunda, seisatub hetkeliselt nagu jälgi nuuskides. Vahel veereb selliseid palle mitu tükki korraga. Küngaste ees on tuul neid hulgana hange kuhjanud. Elamud selles jumalast pilgatud maaosas kõnelevad vaesusest Nagu näha, pätsltakse majaseinad mullast Katus on ainult ühele poole lausk, toetudes mitte sarika tele, vaid põikpuudele, mis ulatuvad seinast seina. Aknaid neil elamutel muidugi ei ole. Keedulõukad asuvad ma jade vahel lahtise taeva all. Harva neid tarvitataksegi, sest hindu on taimtoitlane ja eelistab peamiselt keetmata rooga. Vihmaperioodidel muutub elanikkude ruum ma jades kitsaks. Muidu aga lebab hindu meelsamini õues kui pimedas toas. Maja on õigupoolest naiste ja laste tall, kuhu täiskasvanud mees ainult abielukohuste täit miseks öösiti ilmub. Nende inimeste majapidamise tähtsamateks tugedeks on kitsed ja lambad. Kits õgib kõige okkalisemagi rohu. Ta karikatuurne pea kikkis lõuaga ja jändrik turi on suurepäraseks dekoratsiooniks liivaküngastele. Vähe nõudlik toidu suhtes, annab kits ometi lõpmatu palju: nõristab magusat piima otsekui allikas vett Lammaste tulutoovus on kaudne. Hindu ise ei tarvita liha. Nagu vaksalites tähele panna võisin, laetakse lambad elavalt vagunitesse ja saadetakse sisemaale. Seal veristavad neid muhameedlased ja kristlased — need elukutselised timu2 K. Ast — Reisukirjad Tseilonist III.
17
kad. Hindu ise ostab lambamüügi raha eest riisi, sest ta kodune kõrb ei kasvata söödava id vilju. Kasvu ja kuju poolest on siinne lammas meie sil male võõras. Pea on tal küll vastuvaidlematult lamba oma, aga keha kuuluks kõige enam ehk hästi suurele ning hästi lahjale vasikale. Kõrged jalad, pikk talje ja terav selg. Värvilt on nad suuremalt osalt luitunud pruunid. Viilakasv kidur. Kui ma esmakordselt neid veidraid loomi nägin, süs tundus mulle, nagu oleks minu ja nende vahele kumer klaas paigutatud. Peale kitsede ja lammaste näib kõrb veel pühvlitele ja zeebudele elamist võimaldavat Siiski esineb pühvel siin ainult üksikeksemplarina, mitte karjadena. Kui ma ei eksi, kasutatakse seda looma peamiselt veo- ning sõiduloomasna. Pärastlõunaks, mil oleme poolteistsada kilomeetrit merest eemale jõudnud, astuvad lüvalagendikkude ase mele savilagendikud, ilma et üleminek järsku teostuks ja üldpilt kontrastikalt muutuks. Algavad esimesed rüsiväljad, praegu küll kuivad ning suitsukashallid. Ka aiakultuur võtab jalad alla. Kühveldatakse kõikjal vett, mis vihmaaegadel sügavatesse reservuaaridesse kogutud. Külad muutuvad suureks, elamud kogukateks. Juba kaetakse katuseid palmilehtedega ja hoonete seinad kerkivad sülda poolteist maapinnast kõrgemale. Põllud paisuvad laiaks, nii et annaks suurtükiga servast serva lasta. Viimaks kerkivad ka mäed, õigemini — purustatud müüristikud nähtavale. Too on esimene rida kõrgest kiltmaast, mis moodustab Dekhani poolsaare, tõustes peaaegu astmeliselt idast läände, kus ta mere ees järsult puruneb. Üksikud palad sellest hüglatahvlist on aja jooksul lahti kärisenud, eemale uhetud, kaugele paisatud, nagu Toompea kants Lasnamäe veerust. Need moodusta vad nüüd längus mäemürakaid, millest mõned kolm- kuni nelisada meetrit kõrged. Usin inimene on sinna terrasse
18
rajanud ja aedu asutanud. Koguni viinamarju kasvata takse neil süngetel kuhikutel, kuigi väga halbu viina marju: paksu kesta ja kibeka mahlaga. Sõit laudtasasel maastikul kesk ürgkujulisi kaljukantse vältas üle tunni. Rohkem aega ma ei vajanudki selle loodusega sõbralikku vahekorda astumiseks. Ta tuli mulle tuttav ette: meenus hulk pilte Tseilonist Ko guni kookosel on siin jälle eluõigus. Kõige rohkem kasvab siiski ülilopsakaid boo-puid, sammassagarlikke baniaane ja — mis majanduslikult palju väärt — käharaid mangosid. Juba on selle õilsa puu esimesed viljadki müügile jõudnud; mahlakad, aromaatsed ja toitvad. Kui kella nelja paiku jälle ühest mäemühkamist mööda sõidame ja selle tagant suure avaruse leiame, hakkab eemalt majaderägastik silma paistma. Pisihoonete kribust-krabust tõusevad kõike muud ületavana templite lopergused gopuurad. See ongi Madura — omapärasei maid hinduismi linnu terves Dekhanis, võib-olla ka kogu Indias.
2!
19
II. EKSKU1SI00N KINDUISMI ÜRGSUSSE. Igaüks, kes matkab Indiasse sooviga seda huvitavat ning mitmekesist maad tundma õppida, kohtub seal kolme suure kultuuriga, millele vastab kolm suurt usku. Need on: hinduism, buddism ja islam. Peame tunnustama, et usulised tõekspidamised inimkonna vaimses arengus eten davad üldse tähtsat osa. Indias aga eriti. Arvates välja mõned Oriendi maad, võime julgesti väita, et kuski mujal pole usulised otsingud ja usuline hardus mõjusta nud nü põhjalikult inimmeeli ja inimeste ellusuhtumist kui Indias. Siitsaadik on kõik India rahvaste vaimsed liikumised tähistanud üht või teist etappi uskude aren gus. Praegu valitseva olustiku hindamisel tohime täie õigusega kõnelda hlnduismi, buddismi ja islami kultuu ridest Ka maa-alaliselt on nende kultuuride ulatus ja eri nevus võrdlemisi selge piirjoonega märgitavad, kuigi üksikutes provintsides, näiteks Bengaalias, mitmeusulised rahvakihid ja rahvused segamini asuvad. Teatud rahvusse kuulumine ei oma Indias kaugeltki seda tähtsust, mis Euroopas. Inimese tõelise päritolu või kuuluvuse hinda miseks on vajalik teada, milliseid usulisi veendeid ta harrastab. See määrab lõplikult ta vaimse konstrukt siooni, hingeelu, maitsed, ta suhtumise endasse ja kaas inimestesse, kogu ta elukäsituse ning ilmavaate. Usk (religioon) on too peamine baas, millele toetuvad India hulkade kultuuripüüded kõiges oma mitmekesisuses, mõjustades ühtlasi sotsiaalset olustikku, õiguslikku järge kui ka rahvamajandust. 20
Selle reisuraamatu I ja II osas oleme tutvunud buddismi kultuuriga ja ta kaasnähtustega, sest Tseiloni saar on Briü-India mõjukamaid buddismi tsentrumeid. Kuigi buddism ise põlvneb india ürgusunditest, kuigi ta oma arenemises on seisnud alalises kokkupuutes ning mõjus tuses braminismiga ja hinduismiga üldse, kuigi ta põhiveended (näit. hingede rändamine ja elu lakkamatu tsirkulatsioon) sarnanevad hinduismi omadega, on bud dism ometi mõistnud sisendada oma poolehoidjatele hoopis elurõõmsama, optimistlikuma enesetunde kui hinduism. Juba paljas buddismi tärkamine tähendas suurt vaimset murrangut, renessanssi, väärtuste ümberhinnangut. Kuulutades inimpüüete ülimaks saavutiseks Nir vaana õndsuse, see tähendab — ühtimise jumalaga olema tuses, andis buddism sellesamaga oma loendamatutele hulkadele tõuke moraalseks enesekasvatamiseks, kuna hinduismi väljavaatetu mõttetarkus inimmeeli ükskõiksu sega masendab. Buddism tunnustab arenemise võimalust ja selle tarvilikkust, kuna hinduismi mitmekesised usuvoolud absoluutsete tõdede hoidjatena arenemisseaduste ees pimesilmi seisavad. Buddism tunnustab ka teiste usundite eluõigust ja suhtub suurima loiaalsusega võõrastesse toekspidamistesse. Tänu sellele osutuvad buddistlikud hulgad võrd lemisi vastuvõtlikuks euroopa kultuurile, nagu seda nägime Tseilonis ja võiksime eriliselt konstateerida Jaapanis. Tseilon on praegu juba kultuuri- ning tsivilisatsioonimaa meiegi mõttes. Seal valitseb peaaegu üldine kirjaoskus. Kastierinevused ja kastivahed on Tseiloni jaoks ennem teoreetilise kui tegeliku väärtusega. Juba lähemas tulevikus kaovad nad lõplikult, selles ei ole vähematki kahtlust. Seni säilisid nad tänu traditsiooni dele ja sellele üldisele majanduslikule olustikule, mis pärandina kaasa toodud India mandrilt Buddismi suhtu mine kastidesse on eitav. Muidugi ei tohi Tseiloni edu ainuüksi buddismile
21
omistada, kuid suurimaid kaastegureid sel teel oli buddism kahtlemata. Tunnustades kõigi inimeste üheväärsust, tõstes ka naise isiku ühele astmele mehe omaga (mis hinduismi vaatevinklist lausa hämmastav), andes filo soofilise põhjenduse kõlblatele üritustele ja tunnustades progressi lunastusteena, muutis buddism oma miljonilised hulgad teatava määrani vastuvõtlikuks demokraatia idee dele ja demokraatia taotlustele. Need on ülitähtsad mo mendid, mis buddistlikele harrastusile, kui võrrelda neid hinduismi harrastustega, erilise pitsati suruvad. Hinduismi esindab Indias praegu kõige ehtsamal ja puhtamal kujul Dekhan, peamiselt selle lõunapoolne osa. Templite rohkuse mõttes ja vaimulikkude võimude koon dumise poolest seisab küll esikohal Benares, kuid seda ainult ajaloolistel ning arengulistel põhjustel. Muhamedi usu pealetung ja selle kaasas käiv rahvatüübi ümber kujundamine on viimastel sajanditel India keskmaakondade omapärasse palju võõrast elementi pookinud ja võõ raid mõjustusi peale sundinud. Benares — see hindude Mekka ning Medüna — ei ole enam kaugeltki puhtaverelisi hindu linnu, vaid üsna silmapaistval mõõdul muhameetlastegi oma. India ürgvarade hoidjaks ja hinduismi vaimsete ning aineliste saavutiste konservisalveks osutus Lõuna-Dekhan. See maa, piiratud meredest ja kiltkõrvest, rünnatud mäepragudest ja -harjadest, oli rohkem kui ükski muu India mandri osa kaitstud võõraste sissetungi vastu. Ta elas ning elab veel praegugi isoleerituna muust maailmast, vaenlik kõigele, mis tuleb väljastpoolt ta enda loomingut. Teatava määrani aitas sellele eraldumisele kaasa maa enamusrahva — tamulite — töömehelikult tüse, ent kon servatiivne loomus. Säärased linnad, nagu Madura, Trichinopoly ja Tandjore on kõigi autoriteetide ühise arvamuse järgi hinduismi kultuuri tüüpilisemaid esindajaid. Kui muistsete aarialaste loomingust üldse karakterlikke esemeid meie päevadesse
22
üle on toodud, siis leiduvad need ürgsemal kuju Madrasi provintsi lõunapoolsetes osades. Kui vedda usu võlud aastatuhandete kaudu veel tänapäevgi inimmeeli peaksid võluma, siis peamiselt küll Dekhani varjulisemates paikades. Arvatavasti on kärsitu lugeja enam kui üks kord küsinud: milline meelteseis, millised karakteri iseärasu sed, millised ilmavaatelised tõekspidamiste kompleksid ja ellusuhtumise eeldused iseloomustavad hinduismi rah vaid? Väga raske on sellele vastata. Kahtlemata on neil oma mentaliteet, mis ei erine üksnes eurooplaste omast, vaid kõigist teistest rahvastestki. Kuid kahjuks on meile väga raske mõista toda mentaliteeti. Hinnangud võivad osutuda ühekülgseiks ja ülekohtusiks. Püüdes tungida eluavalduste välise koore vaatlemise ning eritlemise teel sisema tuuma avastamisele, ilma et saaksime meeleolult ja enesetundelt kaasa elada koore taga peituvatele hingeliigutustele ja impulssidele, varit seb meid alaline hädaoht näha sisu selles, mis on vaid idanemisprotsessi kõrvaltulemus. Kui siiski söandame selle maailma tundmaõppimiseks teekonnale asuda, siis tuleb võtta seda katset ekskursioonina võhivõõrsusse ning tundmatusse, kui ekskursiooni, millest juba ette teada, et ta ainult juhuslikku ja näppupuutuvat suudab kaasa tuua. Esimene mulje, mille omandasin siinsetest inimestest, jäi ka hiljemini püsima. Nad on loiud, kurvameelsed ja pikatoimelised. Mitte laisad, küll aga aeglased. Tundub, nagu oleks neil palju mõelda, rohkesti iseendaga arveid õiendada. Nende tähelepanu ei ole suunatud nüvõrt välisilmale kui iseendasse. Mingi nukruse lohutamatu pilv varjutab nende otsaesist. Tõendatakse, et nad suurimatki õnnetust kannavad nurisemata. Aga ka rõõm ei tekita neis tormitsevat meeleolu. Enamasti ükskõiksed, varjavad nad nii oma mure kui ka õnne leplikkuse kilbiga. Nähtavasti ei tee nad suurt küsimust oma isiku 23
käitumisest, eelistades alistuda igale olukorrale, kuhu «saatus neid lükkab. Ega siis asjata ometi ei kubise tänavad, turuplatsid, templiõued ja majaesised lama vatest inimestest Juba nende loid poos näikse otsekui manitsevat: ärge puutuge minusse, jätke mind rahule. Raudteevaksalid rahvarikkamates paikades jätavad mulje, nagu oleksid nad maksuta ööbimismajad kodutuile. Mitte üksnes laoaluste põrandad, mis määratud kolmanda klassi reisijaile, ei kubise mõnusalt norskavatest inim kehadest, vaid ka vaksali platvormid ning jaamaesised. Ajamõiste on hindule üks udusemaid. Kui tal tarvis 011 sõita, ei satu talle pähe järele pärida rongide lüklemiskava. Tullakse lihtsalt lähemasse jaama ja asutakse ootama. Juhtub vahepeal õige rong nina eest ära sõitma, ei pahandaks ka see teda, sest neid tuleb ju veel ja aega — on nagu merd. Võõrsileminejalt ei küsitavat kunagi, millal ta tagasi tuleb, sest see oleks sündmuste loomulikust reast ette tikkumine. Hindu ei jälgi nädala- ja kuupäevi. Nendel pole tema jaoks ka tähtsust, sest nad on teineteisetaolised nagu veetilgad. Vahelduse toovad ainult suured usupühad, mis jaotatud neljale aastaajale. Ma pidin tihti kasutama juhtide abi. Seejuures oli ükspuha, kas ma juhi kella kaheksaks või üheteist kümneks kohale palusin: ikka ilmus ta pool seitsme paiku, mil valgeks hakkab minema, ja ootas rahulikult Oma kohust täitsid nad täps alt; kuid tundus, et nad seda andumuse pärast ei tee, vaid masinlikult nagu automaat, mille liigutused ette määratud. Võõrastemaja teenijad! on raske mingit vastutulekut leida peale selle häda tarviliku, mis ta ametikohustega otsemalt garanteeritud. Valitseb üldine kannatlikkus ja ajaraisk. Eurooplase elu teevad kibedaks tuhanded pisikesed ebamugavused, mis tingitud sellest, et kohalik rahvas ajaväärtusest vähe matki ei hooli. Üks kulunud anekdoot iseloomustab suurepäraselt 24
hindu suhtumist ajamõistesse: maalt tulnud hindu päri nud Kalkutta tänaval eurooplaselt teed (teadagi võis see nii vaid anekdoodis juhtuda). Eurooplane vastanud, et võiks sõita trammiga, kuid maa-alune raudtee on kiirem. „Kasutades metrot, võidate viis minutit.“ Hindu võtnud nõuande kuuldavaks, kuid ei mallanud pärimata olla: „Aga milleks peaksin kasutama võidetud aega?“ Selline on hinduismi rahvaste mentaliteet. Ara rutta, ära ole tormitseja, ära tõtta sündmustest ette. Ära võta ühtki kurbust eriliselt südamesse, sest kogu elu on kurb. Ära rõõmutse kunagi üleliigse rõõmuga, sest sa ei jaksa oma rõõmu läbi näha. Ära sea teotsemist endale ideaa liks, sest igal teol on paratamatud tagajärjed, mis võivad osutuda sulle koormaks. Sel põhjusel võib-olla tundubki India eurooplasele logelejate paradiisina. Linnad kubisevad kerjuselst, vigaseist, paiverändajäist, pühakuist, kunsti- ja tembumeestest, rändmunkadest ning teistest parasiitidest. Seda nähtust ei põhjusta sotsiaalne kindlusetus, vaesus ja tööpuudus. Tööpuudusest euroopalikus mõttes võib juttu olla mõnin gatel aegadel vaid säärastes vähestes raioonides, kus areneb suurtööndus (Kalkutta, Bombay) ja kus leidub rohkesti väljaspool kaste seisvat proletaarlikku elementi. Pühakuid, piligrimme ja lihasuretajaid-askeete ei saa rakendada tööle. Samuti ei sobi neile seltskondlik hoole kanne. Nad on kutselised parasiidid ja seisavad pealegi suures lugupidamises. Rändmunkade hulka üksi arvab ametlik statistika umbes kaheksasaja tuhandele. Siia hulka pole loetud neid askeete ja pühamehelikke kerju seid, kes seisavad väljaspool jogünide1 ordut. Küllap tõuseb nendegi šarlataanide ning pühakute hulk mõne saja tuhandele.1 1 Jogiiniks ehk sadhuks hüütakse rändavaid kloostrivendi, kes elatuvad almusest. Eurooplased kutsuvad neid ka fakiiri deks, kuid see nimetus pole õigustatud. Fakiir on mustakunstimees, ega kuulu pühakute hulka.
25
Tallinnas pannakse paljuks, et kaks-kolm idioodistunud kokainisti inimesi tülitavad. Kui mõni alaealine leivaraha palub või nüüdsel rängal kriisiajal mõni täis kasvanugi juhtub käe almuse järele sirutama, siis on see juba valusaks pisteks ning etteheiteks meie südame tunnistusele. Aga kujutelge, et igal tänavanurgal varit seks mitu kerjust, et Raatuseplatsil ja Vene turul lamak sid, roomaskleksid ning tembutaksid vend Wahindra (1) auväärsed kaasvõitlejad — äärmuseni ligased, kõhnad ning tõbised oma paiseterohkes alastiolekus, — mis lausuk site süs?! Me põgeneksime säärasest linnast otsekui pidalitõvebarakist Aga hinduismi rahvaste silma ees virvendavad need pildid alalõpmata. Nad ei märkagi seda. Nende mõistusele ja tunnetele on see arusaadav ning loomulik. See hingeelu, mis peegeldub pühakute liialdustest, on hindulase enda vaimse künnise eksooti line vili. Kahtlemata peavad sellisel rahva mentaliteedil olema mõjuvad põhjused. Tähtsama tegurina nimetaksime India ülipalavat, roiutavat ning loiutavat kliimat, mis masendab tahtejõu, närvetab musklite energia, suggereerib und ning laiskust Nõrgestades organismi, kuid pakkudes samal hoobil soodsaid tingimusi pisikute sigimiseks, põhjustab see ebaterve kliima eriti jõgedelähedastes ja rannaäärse tes maades rekordilise tõvede leviku. Hindud on ena masti kõik haiged, nagu tõestab uusim statistika. Sure muse protsent nende juures on Euroopa keskmisest mitu punkti kõrgem. Kõige vihasemat lõikust peab muidugi malaaria. Dr. Bentley, Bengaalia maakonna tervishoiuameti juhtiv tegelane, on käsitelnud seda küsimust põhjalikult ning jõudnud lausa rabavatele tulemustele. Bengaalias üksi sureb aasta jooksul malaariasse 350 kuni 450 tuhat ini mest Tõve leviku kohta ei ütle see arv veel midagi lõplikku, sest malaaria, nii kumav kui see tõbi ongi, tapab harva. Iga surmajuhu kohta tuleb arvestada üle 26
säjä malaariatõbise. On arvutatud) et Bongaalias malaariahaigus üksi hävitab aastas ümmarguselt 200 mil jonit tööpäeva. See on ränk kahju rahvamajandusele, aidates suurendada üldist kitsikust. Teine raske nuhtlus, mis sööb rahva elujõudu ning painab ta meelt, piitsutab Indiat katku näol. Püsiv katkuallikas asub Gangese suudmes. Bombaysse ilmus katk 1896. aastal ja on tollest ajast saadik juba üksteist miljonit inimelu röövinud. Lisandame sellele veel mus tad rõuged, koolera, tüüfuse, leepra ja erilised idamaised haigused, siis saame mõninga aimu India tervislikust olu korrast Nähtavasti on rahvas seal vastupidavuse kaotanud. Nii näiteks tappis gripp 1918. a. vahemai l seitse mil jonit inimest Ühes ametlikus aruandes, mis pärit 1911. aastast, öeldakse muu seas: „Aastast aastasse teeb ma laaria oma vaikset hävitamistööd. Katk tapab tuhandeid, malaaria kümneid tuhandeid. Nad ei kaeva inimestele üksnes enneaegset hauda, vaid hävitavad ka nende tahte jõu ning halvavad sigimisvõime. Nad takistavad korra likku eluarengut Ettevõtlikkus ja tegevus kannatavad selle all. Palavikutaud on teiste kahjurite keskel pea miseks vaesuse põhjustajaks." Arstid olid ammugi märganud suurt verevaesust, mille all kannatavad Indias kõik rahvakihid. Selle põhjuste suhtes arvamused erinesid. Lõppeks selgus, et tegemist on erilise troopikamaade haigusega, mis ristiti ankülostomiaasiseks. Esmakordselt leidis see küsimus käsitlust India arstidepäeval Kalkuttas 1914. a. Nagu öeldud, on tõve peamiseks tunnuseks suur verevaesus, mida põhjus tavad pärasooles parasiteerivad ussikesed. Uurimistel selgus selle loomakese jubestav kuritegevus. Näib, nagu oleks kogu India infitseeritud ankülostomiaasisest Kui oberst Calvert 1917. aastal Darbhanga vangi majades järelekatsumise korraldas, tuli ilmsiks, et 83°/o vangidest kandsid oma kehas ankülostomiaasise usse. 27
Veel jubestavama tulemuse avastas dr. Bentley uurimine Ässami teeistandikkude tööliste juures, kellest vaid mõned üksikud leiti terved olevat. Pärast seda võeti oberst Clayton Lane’i korraldusel samasugune uurimine Dardžülingi teeväljadel ette, kusjuures üldiseks hämmas tuseks selgus, et selle suure maakonna põllutöölistest rohkesti 80% kannatasid ankülostomiaasist 1917. aas tal uuriti samal otstarbel Bengaalia vangimajade elanikke. Tulemus: 12170 vangist, kes arstide käe alt läbi käisid, põdesid 71% ussihaigust Viimaste aastate tervishoidli kud uurimised, muu seas koolilaste keskel, näitavad, et ankülostomiaasis on levinud kogu Indias, alates põhja piiridest ning lõppedes Lõuna-Dekhaniga. Võitlus selle kurnava tõve vastu annaks mõjuvaid tagajärgi üksnes siis, kui kultuurilised olud paraneksid ja rahvas ise nakkava tele taudidele sõja kuulutaks. Praegu puudub selleks nii arusaamine kui ka tahe. Kokkuvõttes tohiksime öelda: palav kliima ja huku tavate tõbede rohkus on Indias raskemaid nuhtlusi. Nad halvavad rahva elujõu ning märgistavad inimeste enese tunde raskemeelsusega. Kui veel silmas pidada viletsaid sotsiaalolusid, madalat õiguslikku järge ja vaesemate kihtide kindluseta tulevikku, süs avaneb me vaatele see pindala, mis sigitab ükskõiksust, hoolimatust, nukrust, vähenõudlikkust, pessimismi, alandlikkust, alistumist Tänane päev on trööstitu, aga ka homne ei tõota paremat Juba 2500 aasta eest kõneles prohvet: „Sündimine on valu, vanadus on valu, lahusolek armastatust on valu, ühtimine ebaarmastatavaga on valu, iga rahuldamatu soov on valu, — lühidalt: kõik, mis viie meelega köidab meid sellesinase maailma külge, valmistab meile valu." Ja oma jüngritelt päris ta: „Kus on rohkem vett: kas neljas suures meres või nendes pisarates, mida olete nuttes valanud oma pikal rännakul ja eksiteel, sest et teile osaks anti, mida te põlgasite, ja et teile mitte osaks ei antud, mida te armastasite?"
28
Igapäevne hindu — teomees maharadža põllul, väike käsitööline linnas, noodavedaja rendihärra veeväljadel, mutike isanda kullakaevanduses — ei oska nii öelda ega nü küsida. Aga kui ta oskaks, siis teeks ta seda, sest nendes lausetes on sõnastatud just väikese mehe elu mõistmine ja enesetunne. Vastavalt sotsiaaloludele ja rahva tunnetusele kuju nesid ka usulised otsingud ning tõekspidamised. Kuid usk, kivinedes dogmaks, luues kultuse ja omandades kirikuliste organisatsioonide kaudu võimu, kujuneb ise masendavaks teguriks, mis mõjustab inimhingi, sisendab neile hirmu ja õudust ning paneb maksma oma sunduse elu pisiasjadeski. Jumal, loodud inimese poolt inimese enda palge järgi, muutub pikapeale oma looja ihu ja hinge isandaks, piiramatu võimuga hirmuvalitsejaks. Jättes arvestamata selle osa, mida etendab usk hinduismi maades, oleks võimatu mõista nende rahvaste mentaliteeti ja paljusid ekstravagantsusi, mis sün euroop lases imestust äratavad. Muu seas ei suudaks me usuliste mõjustuste hindamiseta mõista hindude askeesi ja liha suretamise kirge. Enesepiitsutamine, raskete kehaliste vigastuste valmistamine, teravate raudnaelte otsas lamamine, peaga allapoole rippumine, tahtlik näljasurm ja muud põrgulised enesepiinamisviisid pole üksnes püha kute eesõiguseks, vaid leiavad kõigis rahvakihtides järele aimamist Koguni maharadžade ja kapitalivürstide keskel leidub usuhulle, kes vanaduses võimu ja rikkuse endast maha heidavad, siirdudes kerjamisse ning lihasuretamisse. Üks sääraseid patukahetsejaid olevat Benaresis seitse aastat istunud templimüürisse ehitatud orvas. Hinduism ei ole mingi usk kitsas konfessionaalses mõttes. See on rohkem usufilosoofiline ilmavaade, mille alusel õitsevad mitmekesised eriharrastused. Nagu risttuskki jaguneb mitmeks kristlikuks kirikuks, nü raamib ka hinduism mitmeid usulisi voolusid. Kuid kõigil neil erikonfessioonidel on ühised põhiveended, ühine maailma
29
suhtumine ja ühine tunnetus. See on otsekui suur kimp nelke, kus leidub punaseid, valgeid ja kollaseid õisi, mis aga ometi levitavad ühist aroomi. Hinduism! tuuma avastamiseks peab vaatlema seda suurt ning igivana vaimset liikumist tema arenemisfaa sides. Ükski usk ei ole sündinud küpselt maailma; kõik nad esinevad meile pikaajalise arengu saadusena. Eriti mõõtmatu on hinduismi arenemisahel, venides läbi aastatuhandete. Ta on mõjustanud peaaegu kõigi teiste uskude kujunemist, seal hulgas ka ristiusu kirevaid eksiradu. Hinduismi algallikad viivad meid tagasi vanade aarialaste usuliste kujutelmade juurde. Aarialased asusid värskete sissetungijatena tol ajal Induse jõe madalikkudel ning Pandžabis. Aeg: 4500—2500 a. enne Kr. sündi. See oli võrdlemisi kõrge kultuuriga muistse aja rahvas, kelle usulised harrastused kõnelevad loodusearmastusest, loodusevaatlemisest ja loodusjõudude imetlemisest. Ju malad, kelle poole apelleerivad nad oma pühalikkudes lauludes (vedda’d), ei ole midagi muud, kui loodusvõimude kehastised, peamiselt õhu- ning valgusnähtuste alalt. Ent selle kõrval tundsid nad juba ka kõlblate omadustega varustatud jumalusi, kes kui suursugused kaitsevaimud ja ülemvalitsejad hoidsid püsti maailmade moraalset ning ainelist olemust. Nende suurjumalate eesotsas seisis kõikvõimsa lndra kuju, ümbritsetud tihedast mütoloogiapilvest. Teda on peetud vaheldumisi kord äikese, kord sõja jumalaks, kuni tast sai kõigi veddausuliste indialaste peajumal. Nimeliselt on lndra ka hilisemates arenemisjärkudes püsinud kõigi India usundite juures peajumala aujärjel, kuid ta ei teotse seal enam ega mängi mingit osa. Suurima pidulikkuse ja pühalikkusega austasid aaria lased tulejumalat Ägni't Ägni on õigupoolest jumalik ülempreester, sest tema tulealtari ümber olid koondatud kõik muistsed usulised talitused. 30
Väga sagedasti hüütakse vedda hümnides veel Soma nime. Soma on omadustelt hingestatud kuu ning kuu valgus, mis pühitsetud joogina nõriseb pümasisaldavast mütoloogilisest puust. Nende eriti populaarsete jumalate kõrval teotses leegion vähem populaarseid. Tänapäeva Indias leidub veddausulisi veel ainult käputäitekaupa uuemate uskude poolehoidjate keskel. Ometi loetakse neid väljasurevaid, igivanu aaria laste usulisi kujutelmi kogu hinduismi aluspõhjaks; ja seda täie õigusega, sest aarialaste pühad hümnid, veddad — nü nagu need juba 1500 aasta eest kirja pandud on jäänud pühaduseks ka pärastises usufilosoofilises arengus. Hinduismi usundites on nende paik vähemalt samavõrra põlistatud, kui vanal testamendil ristlusundites. Vedda hümnid koosnevad kahest osast; Rigveda ja Atharvaveda. Rigveda värsid on loodud preestrite poolt usutalituslikeks otstarbeiks, peamiselt jumalate kiidu lauludena ohvritoomisel. Nad sisaldavad vedda usu kõrgemaid tõdesid ning mõttetarkust. Atharvaveda sal mid selle vastu on rahvaliku päritoluga ja sisult mitte vähem müstilised ning segased kui näiteks Johannese Ilmutamise raamat. Neis peegeldub aarialaste rahva pärane, labastatud arusaamine usulistest küsimustest ühes tumeda ebausuga. Muu seas leidub seal rohkesti sajata mise- ning sõimuvalemeid, millel arvati maagiline mõju olevat pahade vaimude taltsutamiseks kui ka tigedate jumalate viha kustutamiseks. Ohverdamisel oli aarialastel kahesugune mõte; 1) meelitada ohvritoomisega jumalate heatahtlikku tähele panu ning heatahtlikku suhtumist; 2) lunastada jumala telt ohvrianni hinnaga andestamist ja lepitust korda saadetud tegude eest. Ohverdamiseks tarvitati loomi ja põllusaadusi, mitte inimesi. Kuid paljud andmed lubavad oletada, et ka lihasuretamine polnud aarialastele päris tundmatu. Enesepiitsutamisel oli sama mõte, mis ohvrilgi. Kui jumalatele meelepärasena näis vilja- ning 31
loomaohver, süs ei võinud nad ometi inimese eneseohverdamistki põlata. Ja mis oleks lihasuretamine — terviserikkumine, osaline enesetapmine — muud kui inimese pikaldane eneseohverdamine ? Nü tuleks süs India rahvaste askeesi algust otsida juba tollest hämarast ürgajast, mil aaria tõud asusid veel põhjalagendikkudel, vallutamata India sisemaid. Seda oletust kinnitavad ka buddistlikud saagad, mis juba mitu sajandit enne nüüdset ajaarvamist kirja pandud. Neis mainitakse näiteks üht elusttaganejate askeetide kogudust ja lausutakse: „Nü oli see ikka ja keegi ei tea, et see kunagi teisiti oleks olnud." Lõppeks: kuidas oleks saanud Budda ise anduda askeesile ja alata hiljemini askeesi vastu võitlust, kui see nähtus poleks juba ammu enne teda juurdunud India rahvaste kommetesse ja arusaamisse? Aarialaste sõjaline ja kultuuriline edasitung ida- ning lõunasihis, viljakate maa-alade vallutamine praeguses Bengaalias ja oma võimu maksmapanemine India ürgrahvaste üle andis ka nende ühiskondlikule ja majandus likule arenemisele uue tõuke. Nad muutusid härrasrahvaks ja panid maksma valju seisusliku korra, millest hiljemini kujunes hulgaastmeline kastidesse kivinemine. Loomuli kult ei võinud see ka nende usulis-ilmavaatelistes otsin gutes vastukajata jääda. Võrdlemisi primitiivsed vedda usu kujutelmad ei rahuldanud enam rikast ning omamoodi haritud vanakultuuri rahvast. Jumalad pidid kuuluma restaureerimisele; algab bramanismi õitseng. On endastmõistetav, et sooja ning viljaka Gangese madaliku asustajad andusid meelsasti vaimsele spordile ning ideede spekulatsioonile. Metsades ja saludes leid sid nad kaitset päikesepalavuse vastu; toiduannused ulatas helde loodus peaaegu vaevata kätte; eluhoid osutus ker geks ega vajanud kaugeltki inimeste täit energiatagavara. Vana kultuurimaid kääris juba endistest aegadest veres. 32
Pisike palvekoda burma stiilis.
Tamuli lapsed Lõuna-Dekhanist.
Stseen heinaturult (Madura).
.Liiliate tiik“ Siva templis (Madura).
Mida muud hakata siis ülearuse energiaga peale, kui mõtisklemist? Inimese vaimu ette tärkavad mitmed küsimused elu olemuse kohta. Kust ja milleks kõik tunnetatav maailm? Milline otstarve ja olemise õigustus on tal? Kes olen ma ise, kuhu ma rändan, mis tingib mu eksistentsi? Looduse salapärasus, mis ümbritses inimest, öö ja päeva vahetus, tähtedeküllane taevas pea kohal — kõik need olid nähtused, mis äratasid kirglikku uudishimu ning õhutasid tahet asjade mõistatuste jälile jõuda. Maailm ise ja inimeste asetus selles, elu ja surm, ruum ja aeg, kurjus ja headus, nauding ja valu — kõik see haaratuna ühte fookusse pakkus küllaldaselt ainet vaatlemiseks ja mõistuslikeks ning meelelisteks targutusteks. Hingelised elamused aga murravad endale avaldumistee sõnade kaudu; ja nii näeme, kuldas lisaks vedda värssidele luuakse upanišada kirjade ehk salateaduste raamatud, mis on täis sügavmõttelisi targutusi kõigi küsimuste kohta. Seal asubki too tühjendamatu meri usulisi ja metafüüsilisi mõtteid, kust India rahvaste hilisemad põlved ammutasid oma tarkuse. Upanišada mõttetarkus annab ka esialgse põhjen duse lihasuretamisele — askeesile. Kuna vedda usu targutused hingede rändamisest veel midagi ei tea, muu tub see nüüd põhimiseks veendeks. Mitte ainult bramanismile ja teistele pesuehtsatele hinduismi usunditele ei ole hingederändamise paratamatus absoluutseks ja vastuvaidlematult aktsepteeritavaks tõekspidamiseks, vaid ka ehtsast hinduismist tunduvalt kõrvale kaldunud ning üle kasvanud buddismile; samuti ka džaina usule ja selle põhjendajale Mahavirale. Lootusrikka ootuse asemele pälvida õndsat igavest elu taevases helenduses astub fatalismiga ning parata matusega masendav veene, et iga indiviid surma järel peab sündima ellu uuel kujul ning võtma vastu seal teenitud tasu endises elus toime saadetud tegude eest 3 K. Ast — Reisukirjad Tseüonist III.
33
nii hea kui halva mõõduga — selle järele, mis keegi väärt Iga indiviid on oma tegude võlglane. Ei saa olla õnne muidu, kui tasuna vastavatele teenetele, ega õnne tust muuks, kui väärtegude hüvastamiseks. Sest igal teol on tagajärjed, mis ei või jääda tasakaalustamata. Ja nii rändab hing mööda taimede, loomade ning inimeste ihulikke kerjuseid lõpmatuseni Isegi jumalad pole vabastatud sellest õudsest saatusest, sest ka nemad peavad vastutama oma tegude tagajärgede eest. See tegude tasakaalu õpetus, mida hüütakse katma, ks ja mis seisab orgaanilises ühenduses hingederändamise tõekspidamisega, oli tolleaegse teadmetehulga ja mõtle misoskuse tipsemaid saavuüsi. Metafüüsiliselt teritatud mõistus koos raudse loogikaga pidi leiutama nii hingede rändamise kui katma: teisiti ei oleks ta suutnud vastust anda maailma saamise ja säilimise küsimusele. Mitte millestki ei tule midagi: peab olema tahe ja tegu. Kui jumalik võimuavaldus lõi maailma, süs kaotas looja sellesamaga oma vabaduse, sest teda seovad ta teo tagajärjed. Inimene — üldse iga elav indiviid: taim ja loom — on ühine tervik jumalaga. Mitte osa jumalast, vaid jumal temas ja tema jumalas. Üksikhing on ainult näiliselt üksik. Jumala tegu (maailma loomine) oli selle samaga iga elava olendi teoks. Aga esimese teo eel pidi käima omakord tegu, selle eel jälle — — ja nii lõpmatuseni. Teiselt poolt samuti: igale teole järgneb uus tegu. Arveraamat ei või saada kunagi tasa, sest kuhu jäävad süs tänapäeva tegude tagajärjed?! Mis on maksev minevikus, see on maksev ka tulevikus: mis on tänasele päevale tulevik, see on homsele minevik — — ja nii lõpmatuseni Igavesti püsiv, kes oli, on ning jääb, ilma alguse ja lõputa, on Brahma. Mingi maailma substants, jääda valt liikuv aine. Tal pole isikut, sest ta on kõik. Selle pärast pole tal ka hinduismi uskudes õieti mingit kultust. 34
Tunneme teda juba vedda usust Indta nime all. Ka seal ei mänginud ta peaaegu mingit osa. Teised jumalad, kes teotsevad ja mõjustavad elavate olendite saatust, jagades tasu ning karistust, ei ole kuigi võrra kadestatavad, sest nad pole vabad, vaid alluvad ühesugustel alustel inimeste ning loomadega karmidele karma, see täh. tegude õpetuse seadustele. Džaina usu tõekspidamiste järgi peavad jumalad hingederändamise paratamatus keerises inimesteks saama, enne kui pärida Siddhahud’i (Nirvaanat). Džaina ja Budda õpetused lähe vad hinduismi ringist juba selle poolest välja, et nad lõppeks ometi mingi lunastuse (arveraamatu tasakaalu) võimaldavad, ükskõik kuidas seda nimetada — kas Nir vaanaks või Siddhahudiks. Meie ütleksime vist: olematus. Ehtis hinduism seevastu ei tunne muud, kui igavest ring käiku. Tema jaoks ei ole arengut, on vaid kordumine. Kuigi inimene oma tegude tasuks taevariigi päriks, oleks see vaid ajutine õndsus. Ta teod kestavad ka õndsuses edasi ning vajavad lunastamist, mis võib teos tuda ainuüksi taassündimise teel. Isegi maailma hukku mine ei päästa sellest fataalsusest, sest Brahma jääb ja seni korda saadetud tegude tagajärjed jäävad ka ning maailma taasloomine, kõige kaasaskäivaga, mida me juba tunneme, osutub möödapäästamatuks. Iga tõeliselt usklik indiviid — aga kes ei oleks Indias usklik?! — tunneb end naelutatud olevat needuslikku ringkäiku, põrgulikku karusselli, kust ei pääse keegi põgenema. Inimene on kõige eelkäiva ja kõige järeletuleva abitu ohver. Nü näeme siis, et hingederändamise ahelik, kui tegude (karma) tagajärgede tasa kaalustamise vajaduse tulemus, koos arme tute sotsiaaloludega ning haigustega kül laldane tohiks olla hinduismi rahvaste raskemeelsuse, loiduse, elupõlguse ning ükskõiksuse põhjustamiseks. Milles seisab uskliku inimese äranägemise järgi viga 3=
35
ja kõige kurja juur? Muidugi tegudes. Teo kordasaat mine aga eeldab vastavat tahet. Järelikult: peab piirama tegusid ja peab halvama tahet. Seda võib saavutada kahel teel, kõige kindlamini, muidugi, kui kasutatakse mõlemaid teid. Esimene tee: loobumine kõigest maisest Ära himusta vara, kuulsust, võimu ega muid maisi hüvesid. Sureta endas kired, salga maha instinktid. Tungides oma ihade rahuldamise poole, lükatakse inimene teotsemisele. Sellepärast lausubki pühakiri: ,,Tõesti, tõesti, inimene on kujundatud himudelt; millised ta himud, selline on ka ta mõtlemine; milline ta mõtlemine, sellised ta teod; aga nü kuidas ta teotseb, sellekohaselt tasutakse talle. Kui kustuks kõik südame ihatsemised, siis alles muutuks surelik surematuks. Tõesti, tõesti, see oleks ka Brahmale meelepärane!** Maisest loobumisele aitab kaasa mõtisk lemine, endassesüvenemine ja üksindus. See äratund mine kutsus ellu paigamehelikud harrastused ning kloostrites paosklemise, — ülihästi tuntud asjad ristiusulegt Teine tee: liha suretamine. Inimese vaim on seda teotsemishimulisem, mida õitsvam me keha. Kui ei jaksata kiusatusele vastu panna, kui ei suudeta hävitada endas ihasid, soove ja instinkte, siis suletagu nende allikas. Kuiv puu ei kanna enam vilja. Sellepärast püüabki lihasuretaja piinata oma keha, kuni kaoks selle viletsa ehitise tundlikkus ja kuni ta ükskõikseks muu tuks valu ja mõnu, palava ja külma, nälja ja janu vastu. Ka see meeleseis on ristiusule enam kui tuntud. Evangee liumist loeme: „Aga kui sinu käsi ehk sinu jalg sind pahandab, süs raiu nad ära ja heida enesest ära. Ja kui sinu silm sind pahandab, kisu ta välja ja viska enesest ära.“ See olevat inimesele parem, kui et teda tervete ihuliikmetega ,.põrgutulesse heidetakse**. Vahe kristliku askeedi ja hindu askeedi vahel seisab selles, et kristlane loodab oma palve ja paastumise 36
tasuks igavest õndsust taevariigis, kuna hindu ainult ajutist saatuse kergendamist taotleb. Kristlane tahaks jäädavalt jumalaga ühtida, hindu on juba ühtinud ning kannatab koos jumalatega. Karma — armuheitmatult vali õpetus. Ta ei tunnusta mingit kõrvalekaldumist paratamatust ettemääramisest. Lähtudes tegude kahjulikkuse konstateerimisest, annab ta veenva põhjenduse lihasuretamisele ja seab teotsemise asemele selle vastandideaali — mittemidagitegemise. Nagu kõrvalekaldumatu Damoklese mõõk, nagu tuhandeharuline püts ripub selle õudse tõekspidamise needus India, rahvaste pea kohal. Viimaste sajandite usulisfilosoofiline mõte teotseb usinalt väljapääsu võimaluste leidmiseks karma valjust nõiaringist Tagajärgi on sel vähe, kuigi kõik usulised ja filosoofilised koolid, mis tänapäevgi Indias teotsevad, oma parema on püüdnud mängu panna. Metafüüsiliste targutuste kihistik rikastub järjest uute lademetega, ilma et see sisuliselt väärtuslikku lisandust tooks. Põhipind jääb endiseks. Nü ei ole isegi Rabindranath Tagore — viimne suurtest suurustest — tüüpilisest hinduismi mõtteringist palju kaugemale jõudnud, kui ta oma motisklemiste lopp tulemusena leiab, et nü inimesed kui ka jumalad peavad end vabatahtlikult piirama või kitsendama. Ta toob näite malemängust: iga mängija peab oma teotsemisvabadust kitsendama, kui ta soovib, et ühine mäng toime tuleks. Mängija asetab end vabatahtlikult teatud suhtu misse mängufiguuridega. Ainult sel eeldusel pakub talle mänguvõime arendamine naudingut Ta võiks ju malen deid vägivaldselt sinna ja tänna loopida, kuid see poleks enam mäng. Nii on lugu ka maailma süsteemidega. Kui jumal oma kõikvõimise kitsendamatult imaksma paneks, siis variseksid maailmad kokku, siis poleks loomingul enam mingit konstruktsiooni ja jumala võime tel mingit otstarvet ega mõtet 37
India laialdastele rahvahulkadele — 320-miljonisele hingedekogule — pole nendest metafüüsilistest targutus test ja sellest ideede spekulatsioonist ei külma ega sooja. Nad pole kunagi suutnud tungida neisse sügavus tesse, vaid on leidnud endale rahulduse hingederändamise ning karma õpetuse populaarsest, äärmiselt lihtsustatud ning äärmiselt labastatud tõlgendamisest. Nagu kõigi suurte uskude juures, nii jäävad ka hinduismis usu filosoofilised tõekspidamised rahvahulkadele suletud raamatuks. Hulk omandab ainult välise koore ja teda võluvad ning paeluvad peamiselt salapärased vaimulikud talitused, tseremooniad — kultus. Aga väline külg, nii veider ja absurdne kui see vahel näibki, on ometi inspi reeritud kas otsesel või kaudsel teel usu sisematest veene test ning palangust. Andudes fanaatilise hardumusega kultuse harrastamisele, elades kaasa innuga kõik sakramentaalsed ja muud lavastused, imeb usklik endasse ebateadlikult ka need meeleolud ja selle tunnetuse, mis iseloomustab antud usku. Sajandite pikkuses korduvuses sisenduvad need põlvest põlve ja iga üksik inimene neelab neid juba emapümaga. Sääraselt kujunes lugu ka rahvapärase hinduismiga. Selle võikaid avaldisi suudame mõista vaid veddade, upanišada ja karma õpe tuste süsteemi kaudu. Milline on siis rahvapärane hinduism oma väliseilt, kirikutalituslikelt ja kultuslikelt avaldisilt? Igatahes mitte ainujumala orjus, vaid peaaegu piiramatu arvu jumalate ning jumalakestega jändamine. Nagu juba eelmistest ridadest järeldada võib, ei heitnud aarialased uutel usulistel otsingutel mitte kõiki vedda usu aegseid jumalaid kõrvale, vaid munsterdasid nad uute vajaduste kohaselt ümber. Indra asemele tuli Brahma. See jumal seati ühes Višnu’ga (muistne päikesejumal) ja ŠzWga (vedda usu tormijumala Rudra järeletulija) kõigi teiste jumalate etteotsa. Nad on niiöelda pea jumalad, kuningad vasallide üle. Brahma on kõige looja, 38
Višnu kõige oleva hoidja ja Šiva kõige oleva hävitaja. Kui otsida ristiusust vastavat kolmikut, süs oleks ehk Brahma — JumaMsa, Višnu — Jumal-poeg ja Siva — Kurat See võrdlus on aga väga kaudne ning ainult osaliselt õigustatud. Alluvatest jumalatest on kõige populaarsemad Ga~ neša ja Hanuman. Ganeša on teaduste jumal. Teda kuju tatakse harilikult elevandipeaga, kui tarkusesümboliga, ja ta istub ikka roti seljas, sest rott on pugejaid loomi ja nuusib läbi kõik praod ning pilud, tuues peidetud saladused päevavalgele. Hanuman on tõstetud ahvist jumalateseisusse. Tema kaitse alla kuulub peamiselt maa rahvas ja põllumajandus. Sellepärast leiduvad ka ta kujud külades ning maanteil. Oma päritolu eest võlgneb ta tänu aarialaste ürgaegsele loomade jumaldamisele. Samast looduse hingestamise (spiritualiseerimise) ideo loogiast ja primitiivinimeste usust, et jumalad armasta vad asuda mõnede loomade ihus, on pärit ka loendamatud pühad lehmad ning elevandid, madud, krokodillid ja äraarvamatu hulk pühi puid. Nagu mitmel puhul rõhutatud, puudub esijumalal Brahmal vääriline kultus. Višnu ja Šiva on teda väli sest usuelust peaaegu kõrvale visanud, välja heitnud. Sellepärast ongi kujunenud ainult kaks suurt kirikut — konfessiooni, nimelt: višnuism ja šivaism. Višnu usku tunnustavad peamiselt India jõukamad, aristokraatsemad ning kultuursemad rahvakihid. Kuna Višnu ise on hea ja positiivne jumal, siis on ka višnu usk võrdlemisi hu maanne, mõõdukalt karm ega hulluta oma järelekäijaid liigse ihupiitsutamisega, hirmuga ning ähvardustega. Višnu jumalateenistustel ja tseremooniatel on liialdused teatava määrani ohjendatud. Šiva usk selle vastu kultiveerib kõige karmimat ihusuretamist, sisendab oma poolehoidjatele hirmu ja õudust ning arendab usulistes talitustes mõistuse piire ületavat liialdust Ka seksuaalne ning erootiline element eten-
59
dab siva usus hoopis silmapaistvamat osa kui višnu usus. Nõidused, moonutused ja salapäratsemine moodustavad siva usu kultuse olulisema osa. Siva usku harrastavad peamiselt India laialdased rahvahulgad, kõik madalad kastid ja vaesed inimkihid. See on teatava määrani valit sev, kuid mitte valitsejate usk. Piltidel ja kujudel esitatakse Šivat vahel ühe, vahel viie peaga. Ühe peaga Siva omab kolm silma ja väga omapärast soengut Kaelas kannab see õudne jumal surnu pealuudest lükitud kelmi. Ta on harva pandud seisma või istuma. Enamasti näeme teda tantsivat sarkastilist purustamistantsu, geniaalne hävitamiskires, sest hävita mine tasandab teed uuele loomingule. Ülevaate omandamise hinduismi jumalatest teeb ras keks see asjaolu, et üks ning sama jumal esineb mitme nime all ja mitmel välisel kujul, arvestades seda, mil list jumala peaomadust on tahetud esile tõsta. Peale selle on kõigil peajumalatel naised, kes samuti esinevad mit mes teisikus ja kannavad mitmeid nimesid. Siva tähtsamaid naisi on Durga, Kali, Parvati ja Uma. Naises nähakse mehe potentsi allikat. Säärane naine, kui Kali, on ise suur looja; teda kutsutakse sagedasti «sünnitajaks emaks". Talle on rajatud hüglatempleid, kus valitseb erootikasegune kultus. Äga vahel esineb ka Šiva ise Kali, see täh. oma naise osas ja mängib siis «suurt sünnitajat ema“. Need hindud, kes on eriliselt andunud naisjumalate orjusele, peavad Siva naist teiste naisjumalate preestrinnaks ja moodustavad šiva usus eriusulahu, mida tuntakse šakfaismi nimetuse all. Šaktaistide sakramentaalsed jumalateenistused ja mõned usulised tseremooniad on kinnised, sest neis valit seb avalikkust tangeeriv seksuaalsus. Muu seas võimalda takse asjaomastele kollektiivse coitus’e varal osasaamine Šiva ja ta naiste loovast ning sigitavast potentsist. Hin nates asja sakramentide põhjendajate vaatevinklist, ei tohiks šaktaistide ülesanne käesoleval juhul sugugi või40
mattun olla, kui näiteks kristlase osasaamine Issanda ihust ja verest leiva ning viina abil. Ei ole tähtis toi mingu asjaline (materiaalne) külg, vaid usk, millega seda toimetatakse, ning sakramendi sõnad, mis lausutakse. Šivaismi raamides võib viimasel ajal märgata õige intensiivset käärimist. On tärganud hulk sekte. Suuremate lahkuminekuteni ei ole need seda kirikut ometi viinud. Teisiti käis višnuismi käsi: see usk arenes juba algu sest saadik kahes harus. Need on: krišnaism ja ramaism. Vanal ajal oli aarialastel kaks rahvuskangelast — Krišna ja Rama. Nagu juhtus paljude teistegi mütoloogiliste rahvuskangelastega, tõsteti nad hiljemini jumalikku ausse. Mõlemad mobiliseerisid endale hulga poolehoidjaid. Kui aga arenev bramanism pärast aarialaste edasitungi India mandril vedda usu jumalaid niiöelda „üle võtma" hak kas, siis leiti, et Krišna ja Rama on vaid suurjumal Višnu kaks erikülge. Kasutades mugavat inkarnatsiooniteooriat, väitsid usu mehed, et Višnu ilmnemine inimestele sündis kahesugu sel kujul. Ka ristiusk tunneb säärast ümberpeegeldumist: Jumal-isa ilmutas end nähtaval kujul Jumal-pojana ja Pühavaimuna. Nüüd austavad ühed višnuistid oma suurjumalat Višnut tema ilmnemise kaksikkujulisuse tõttu Krišna olemuses, teised — kama olemuses. Suurt vahet sellel pole, kuid ometi jaguneb ramaism omakord veel kaheks sektiks. Ühed pooldavad nn. kassi-, teised ahviõpetust Kassi-sektlaste arvates hoolitseb jumal inimeste käekäigu eest inimeste eneste kaastegevuseta, justkui kass pimedate poegade eest Ähvi-sektlased aga usuvad, et inimene ise peab jumala poole püüdma ja temast kinni hoidma, otsekui ahvipoeg ema kaelast kinni hoiab. Kuigi need usulahud ja sektid omavahel puhtkonfessionaalsetes küsimustes ägedalt tülitsevad, hoiduvad nad oma jumalate austamises ometi väga truult kokku. Nii on višnuistidele kõik Višnu ilmnemise kujud suure usu lise väärtusega ja ka šivaismi jumalaid tunnistavad nad 41
omaks. Samuti austavad šivaistid peale Siva ja selle naiste kõiki muid hinduismi jumalaid. Sellest järgneb, et hinduism ei ole üksnes põlvnemiselt ja põhitõekspidamistelt terviklik, vaid ka jumalate süsteemi poolest, mille üle laiutab oma kaitsvaid tiibu suur Brahma. Temp litest on küll igaüks rajatud vaid teatud jumalale, kuid puuslikkude ning muude kujutiste poolest esindab iga suurtempel hinduismi jumalate ja nende mitmearvuliste teisikute täiuslikku galeriid. Üldine tendents bramaismis kaldub silmanähtavalt ainujumala otsimise poole. Seda tõestab juba too asja olu, et kolm peajumalat — Brahma, Višnu ja Siva moo dustavad kolmainsa jumala ‘Crimutri, keda harilikult kuju tatakse kolmepäise mehena. See kolmik tuletab mitmeti ristiusu kolmainsust meelde. Ka Šiva ja Višnu moodustavad tihtilugu terviku — kaksikjumala, keda kutsutakse Harihaxa'ks. Hari on višnulik, Hata šivalik osa kaksikjumalast. Harihara austa mine ja kultus seisab kõrgel järjel kogu Dekhanis. Näilikkuse huvides antakse Hariharale ühine keha kahe peaga. Need pead ei tarvitse alati inimese omad olla. Et hinduism oma pikal arengul (pikemal, kui seisab ühegi teise usulise liikumise selja taga) veel pole suut nud lõplikus kujus ainujumalani jõuda, see on arvatavasti seletatav India isoleeritud oleskeluga ja India omapärase ühiskondliku struktuuriga, mida iseloomustab rahvahul kade kastidesse jagunemine. Aga noh, eks ole ristiusu jumalgi vaid sofistliku sõnavägistuse sunnil ainus jumal. Hinduismi kirikulistes talitustes ja usulistes tsere mooniates leidub rohkesti sääraseid iseärasusi, mis eurooplast hämmastavad, vahel tülgastavadki. Suurteks pühalikkudeks pidupäevadeks on hindudele kevadine pööripäev. Siis peetakse rongkäike, tantsitakse templitantsusid, antakse erootilistele tungidele teatud vabadus, kiigutatakse jumalakujusid ja pilte (peamiselt Krišna omi) suurtel kiikedel ja avaldatakse rõõmu kärnevali-
42
laadilise mürgeldamisega, kusjuures üksteisele mingit pu nast pulbrit kaela loobitakse. Iseäralik on see, et ini mesed ei ütle vastastikku mitte meelitusi, vaid äärmiselt rõvedaid ning küünilisi sõimusõnu. Ent sedagi peab mõistma. Osa sajatusi on pärit juba vedda värssidest, nimelt Ätharvaveddast, osa hilisemast mütoloogilisest loomingust, lisa aga improviseeritakse sealsamas vanade eeskujude vaimus. Usumütoloogiast kuuleme, et kord ammusel ajal külastanud Gangese jõe maid verejanuline naissaatan, nimega Holika. Ta ela tanud laste õgimisest ja kuna ta isu oli ületamata, siis pidid perekonnad ohverdama iga teise lapse. Ent tuli suurjumal Krišna ja vabastas oma rahva peletise hirmu valitsusest, kiskudes lasteõgija puruks ning uputades jõkke. Punane pulber, mida loobitakse, sümboliseerib Holika verega värvitud Gangese kalda liiva. Teise versiooni järgi ei vabastanud rahvast Holika hirmuvalitsusest mitte Krišna, vaid üks tark jogün (fa kiir, sadhu), kes juhtumisi sattus lapseröövimist nägema. Ta jõudis pika mõtisklemise järel otsusele, et peletist saab hirmutada üksnes obsköönsete sõimusõnadega. Ta õpetas selle kunsti rahvale. Ja kui Holika uuesti tali endale ohvrit tooma, külvas lapse ema teda säärase raske ning ilge sõimurahega, et peletis toalävele langes ja suri. Vedda lauludes hirmutati sajatamisega mitmekesiseid pahavaime, kes kevadel (loomade ja inimeste paarimise ajal) oma tigedat seemet külvasid. Nii tuleb siis võtta usklikkude sõimu kevadepidustaste karnevalis sortsisõnadena, mis sihitud võimalikkude hädaohtude ja ülemeeli kute väikejumalate karutempude vastu. Lõbus ja pikantne on see pealekauba. Euroopast tulnud misjonäre kui ka turiste hämmas tavad mõningad seksuaalsuse rõhutamised Siva ja Kali templites. Muu seas raputavad nad pead linghami kul tase üle. Lingham (phallus, penis) sümboliseerib Šiva suurt sigitamisvõimet ja aktiivselt valvel olevat, rahutut 43
Naistele peab lingham nende perekondlikke ja abielulisi kohuseid meelde tuletama. Oma puuslikuliselt olemuselt kuulub lingham kõige pühamate artiklite hulka ja mitte ühelegi usklikule ei tule meelde näha selles kivitahumis toda igapäevset, mida mõtleb eurooplane. Linghameid hoitakse kinnistes orbades ja neid näeb ainult läbi metallvõrede. Filosoofilised usumehed ütlevad, et lingham pole üldse Siva ihuosa, vaid peajumala Brahma ainuolemusHku idee sümboolne märk. Brahma on suur üks; telg, mis läbib maailma. Samuti otsivad usufilosoofid teiste legi rahvalikkude kujutelmade väljendusile sügavamaid seletusi. Nii väidavad nad, et kiige hõljumine sümboli seerib jumala südamelööke ja sellesamaga kogu maailma pulsitukseid, kuna aga tõeliselt jumalakujude kiigutamine ei meenuta midagi muud kui mõningaid haaravamaid momente Krišna armuseiklustest karjatüdrukutega. Värvirikkusest ja liikuvusest sädeleva kultusega, sala päraste rituaalidega, pompoossete tseremooniatega, närve kõditavate sakramentaaltoimingutega, jumalate ilme mitmekesisusega ja lihtsale mõistusele sobivate sümbo lite üliküllusega on hinduismi usundid osanud meister likult võluda inimmeeli ja haarata loendamatuid rahva hulki enda ümber, sisendades neile fanatismi, eksaltatsiooni ja kirikuvõimude ning kirikukorralduste pimesi austamist Kuid see usk on saanud oma poolehoidjatele paigalenaelutavaks tõkkeks kultuurilise, ühiskondliku, riikliku ja majandusliku arenemise teel, sest ta eitab edu, tun nustades vaid kordumist Hingederändamise ja tegude tasakaalu (karma) õpetusega on ta süvendanud rahva loomupärast loidust, maha litsunud rahva ettevõtlikkuse ja mõistnud halvaks teotsemise, seades selle asemele elust võõrdumise ja lihasuretamise üldiseks lunastavaks eesmärgiks. Praktiliste tulemuste poolest on see usk konserva
vaimu.
44
tiivne äärmuseni. Ta mõistab õigeks valitseva ülekohtu, andes muu seas teoreetilise põhjenduse naise isiku väärtüse hülgamiseks ja inimeste liigitamiseks kastidesse. Ta on leiutanud mõtlemise jaoks trafareedi ja liistutanud inimese vaimu valmis hoorattale, mis keerleb ettemäära tud ruumis. Järelikult see usk kultiveerib obskurantismi. Tema vabanduseks võib lausuda vaid seda, et iga usk muutub tegelikus käsitluses konservatiivseks, ohjendab mõtlemisvabadust ja mõtleja iseseisvust ning muu tub sellesamaga obskurantismi tööriistaks. Ent ometi on religioonide sünd ja nende kujunemine konfessionaal seteks süsteemideks olnud paratamatu inimkonna seni ses arengus.
45
IIL JUMÄLÄTE LÄBÜRINT. Ei ole imestella seda kärsitust ja pinevust, mis val das meele, kui hakkasime lähenema Madurale ja silma piirile kerkisid templite püramidaalsed tornid. Tahtsin sukelduda ja kaduda sellesse võhivõõrasse maailma. Äga on paratamatu, et tõsielu ei vasta kunagi kujutelmadele. Platvorm, mille ette tõi meid rong, oleks otsekui kunstlikult pikaks venitatud. Jaamahoone selle ääres merimaduliselt lohiseva korpusega jätab samuti mitte midagi ütleva mulje: madal, maotu, kroonulik. Tühised sekeldused, iga pikema reisu paratamatu kaaslased, kisu vad tähelepanu endale. Pean muretsema oma pagasi, leidma inimesed, kes selle ära kannavad, ja otsima endale peavarju. Platvormil sagib kirju hulk sipelgate perena edasi-tagasi. Tüübilt on nad juba tuntud: ikka samad tamulid, kelle arv Tseiloniski küllalt suur. Töömeheliku muskulatuu riga keskmist kasvu inimesed. Rõivastise suhtes valit seb juba puht-indialik maitse ning joon. Naised eelista vad kirevaid värve, peamiselt karjuvpunast Mehed pole poolenistigi nii paljad kui Tseilonis. Kantakse üle kogu keha ulatuvaid hõlmikuid. Need on enamasti valged, aga ka hallid ja kreemid pole sugugi haruldased. Esineb ka katmata ülemise kehapoolega subjekte, kuid need on siis kas valgeks lubjatud või vöödiliseks võõbatud. Pea kate näib olevat peaaegu obligatoorne: kantakse turba neid, kapataolisi puuvillmütsikesi ja lihtsalt rätikut. Jõuan oma pakkidega jaamaesisele. See on lai plats, mida osaliselt kasutatakse turuks. Autode ja rikšade 46
asemel näen pikka härjavankrite rida. Kaks tüüpi on neid: väiksemad ja suuremad — üherakmelised ja „zweispännerid". Ebamugavad mõlemad: paljas põrand ja selle üle kumer katus. Idamaalane ei vaja ju muud istet, kui konksutõmmatud jalgu. Mu sumadanid topitakse pikema jututa vankrisse ning alles süs tärkab küsimus, kuhu sõita. Ütlen, et võõrastemajja. Voorimeeste ja kulide salk — inimest kaksküm mend — hakkab aru pidama. Kaalutakse edasi ja tagasi. Keelt ma ei mõista, aga miimikat ja žestikulatsiooni seda paremini. Diskussioon ähvardab venida pikaks. Haaran voorimehe õlast ja püüan talle selgeks teha, et sõitku kõige lähemasse hotelli. Nüüd aga näen, et Dekhan pole enam Tseilon, kus iga inimene kas hästi või halvasti valdab inglise keelt Ümbritsevas salgas on ainult paar tükki neid, kes hädavaevalt suudavad kokku seada mõne lause. Omavahel jõuavad nad lõppeks probleemi lahendada ja mulle tehakse selgeks, et Maduras pole võõrastemaju, vähemalt sääraseid mitte, kuhu eurooplane saaks sisse astuda. Jälle langen ma voorimehe kallale, keda südame täiega juba idioodiks pean, ja ütlen talle, et kui võõraste maja pole, süs peab olema ometi rest-house, mida India mandril kutsutakse dack bungalouSks. See asi annab meestele uuesti pead murda. „Jaa, on...“ öeldakse. „Sünsamas vaksaliplatsi ääres. Aga see ei kõlba. See on kinni. Seda remonditakse.*' Viimaks selgub, et jaamahoones asuvad võõrastetoad, nn. retiring rooms. Ja seda need võllaroad ei mõistnud kohe öelda! Uuesti tiritakse mu pakid ning rännak suundub jaama tagasi. Kaasakõnelejad ning arupidajad nuruvad jootraha; saavad vaid sõimata. Ütlen neile puhtas eesti keeles sääraseid meelitussõnu, nagu nemad oma kevadepüha karnevali ajalgi öelda ei oska. Pakikandjad — kulid — on sün südid poisid. Tahak sid kõik mu kohvrid endale üksipäini selga laduda, 47
sest mida raskem kandam, seda suuremat jootraha arvestatakse. Muidu laisad ja pikatoimelised, võiksid nad pakkide pärast ka lahingut lüüa. Tseilonis ei kohta sihukesi enesekatkestajaid. Seal peab iga kompsu jaoks ise mees olema. Singalees kannab ainult sõrmeotstega. Retiring toom’id asuvad jaamahoone teisel korral, kuhu viib lahtine trepp maja välisküljelt. Koridoritaoline veranda moodustab nende esiku. Sealt lähevad klaaspoolikutega uksed tubadesse. Aknaid muidugi ei ole. Mööbel lihtne, kuid küllaldane. Tänuga tuleb mainida, et igale toale kuulub omaette vannituba, mis tõepoolest vanniga varustatud. Minule määratud toas oli üks elanik juba ees: noorepoolne inglane, kelle kütuseks tuleb öelda, et ta oma voodit ja lauda kasutas vaikselt nagu muumia. Kahe päeva jooksul ei lausunud me teineteisele ühtki sõna peale good morning ja good bye. Ta oli kas valitsusevõi raudteeametnik. Igatahes oli tema sotsiaalne asetus minu omast punkti võrra kõrgem, sest tal oli oma teenija —- boy. Too lamas järjesti toaläve ees, nii et ma välja minnes tast üle pidin astuma. Selle vaeva tasuks pakkus ta mulle mõningaid teeneid: puhastas riided ja viksis saapad. Arvatavasti oli ta kasti-kuuluvus madal. Toauks seisis ööl kui päeval lahti ja selle tõttu tundsin end poolest saadik õues asuvat. Kui ma linnamineku eel oma asjad hoolikalt sumadanidesse pakkisin ja need lukustasin, vaatles inglane mind irooniaga. Nähta vasti ei arvestatud seal varastamise võimalust. Uusi elanikke me tuppa enam ei mahutatud, kuigi seal kahele veel ruumi oleks leidunud. Üldse oli võõraid kasinalt Nagu näete, polnud see elamine suurte muga vustega ühendatud. Ometi kasseeriti päeva pealt kolm ruupiat, mis tõestab, et Lõuna-India Raudteeselts oma reisijailt ka särgi maha võtaks, kui see võimalik oleks. Ruupia = 1 kr. 40 snt. Eesti rahas. Kehakinnitamise huvides tuli kasutada sama hinge48
Tükk templiseina (terviklikust kivitahumist).
Üks koridore Madura Suurtemplis.
Peavärava gopura Suurtemplis.
nöörimiseseltsi puhvetit esimese klassi saalis. Kolmandas klassis antakse ainult hindu roogasid kohalikule rahvale. Teine klass vaksalites eksisteerib paljalt nimeliselt: lage tuba puust diivanitega seinaäärtes. Söögisaal jättis koduse ning patriarhaalse mulje. Teda on püütud sisustada salongiartiklitega: pehmed toolid, vaibad, seintel gravüü rid, laudadel pildialbumid jne. Kelnerid kannavad kuninglikku mundrit: voltides langev valge rüü peaaegu põrandani, kroogitud keskelt kuldtikandites südpaelaga. Peas lumivalge, laiapõhjaline turban, kaunistatud metal list ornamentikaga ja raudtee embleemidega. Toidetakse hästi, aga hinnad — neist ärgem kõnelgem. Rekordilised! Pikuti üle lae ripub lai kangas — punka, mis õõtsub rütmiliselt edasi-tagasi. Lehvitatav tuul loob illusiooni jahedusest. Kui viski kihetab soodaklaasis ja jäätükid ujuvad selle keskel, siis sisendab istumine põgusa enese tunde. Tarvitseb aga pea uksest välja pista, kui ei ole enam nalja: palavus peab nagu kuri peni valvsalt vahti. Päikesekiirte okasnooled poevad peaajuni. Vähemgi lii gutus nõriseb higina üle ihu. Ma polnud süa, muidugi, raudteeseltsi kostilapseks tulnud ning pidin ruttama oma huvide rahuldamisega. Sooritasin veel samal õhtupoolikul mitmed rännakud. Kõige pealt tutvumine üldvaatega. Madura on päris au kartust äratav inimpesa kesk neid lõpmatult laienevaid rüsivälju. Laialipillatud Vaigai-nimelise jõe kallastikule, võtab ta enda alla poole suurema pinnastiku kui Tallinna. Elanikke loeti juba kümne aasta eest 134 130. Nende hulgas pidavat leiduma ka umbes paarsada eurooplast Nii siis, — rahvuselt puhtaverelisi tamuli, kultuurilt igivanu hinduismi linnu. Ta täppis sünnidaatum on vaieldav, aga et talle alus pandi juba viiendal sajandil enne praegust ajaarvamist, see on väljaspool kahtlust. Vanal ajal oli Madura Euroopale rohkem tuntud kui praegu See on ka arusaadav, sest siis asus siin üks 4 K. Ast — Reisukirjad Tseilonist III.
49
vägevamaid Lõuna-India kuningrüke, nimelt Pandya, ja Madura oli selle pealinnaks ning valitsejate residentsiks. Rooma ajaloolastest mainivad mõlemad Pliniused Ma darat austusega ja Augustus vahetas Pandya riigiga saa dikuid. Kaubavahetus kummagi maa vahel pidi olema õige elav, mida tõestavad muu seas rikkalikud Rooma rahade leiud Madaras ja selle ümbruskonnas. 9. sajandil pidasid pandyalased veriseid võitlusi singaleeside saareriigiga ning aitasid selle hukkumisele kaasa. Viha kummagi naaberrahva vahel oli juba aja looliste traditsioonide poolest pühitsetud. Rahu ei valit senud nende piiridel ealeski. Nii tungisid juba 155. a. pr. Kr. s. Pandya väed Põhja-Tseilonisse ja panid Anuradjapuras rüüstangu toime. Tol korral löödi tamulid verise peaga tagasi. Pikapeale muutusid alalised sõjakäigud Pandyale endalegi kurnavaks. 10. sajandist alates hak kas selle riiaka kuningriigi päike looja veerema. Enam kui üks kord kaotas ta põhja- ning läänepoolsete peale tungijate ees oma iseseisvuse, kuid püsis hinduismi vaimse tsentrumina ometi edasi. Ka sõjakäigud singaleeside vastu jätkusid, muudkui mitte enam omal algatusel. 17. sajandil saabus Pandyale veel kord suur õitseng. Rügi eesotsas seisis kuulus ja tark vürst Tirumala Nayak, valitsedes 36 aastat (1623—1659). Tema ajal rajatigi kõik see, mida imestellakse praegu Maduras: hiiglasuured templid ja paleed. Kahjuks ehitatakse Indias harilikke elumaju kõlbmatust materjalist — savist ja mullast. Külades langevad vihmakuudel majad sagedasti kokku. Linnades ei ole nad küll nii pudedad, kuid üldiselt ometi vähese vastupidavusega. Selle tõttu ei ole Madura esialgsest majastikust peale suurehitiste midagi säilinud. Kõik, mis seal tänapäev leiame, on pärit uusimast ajast. Linnaplaangi kannab võõrsilt tunginud mõjustiste jälgi. Osalt aitasid muistse Madura hävimisele kaasa ka sõjad portugallaste, hollandlaste ning inglastega. 1783. a. saadik on Madura Inglise oma. Briti võimu ajal pole siin muud 50
püsivat ehitatud kui mõned radiade lossid ja pooltosinat ametlikke maju. Sean oma sammud umbkaudu, juhituna instinktist Suurest Templist, mis asub vaksalist umbes kolmveerand kilomeetri kaugusel, hoidun meelega eemale, sest seda tahan nautida pärast esialgsete muljete haihtumist Täna vad, mis piirduvad vaksaliesise turuga, on võrdlemisi laiad, täitsa sirged ja paiguti isegi trotuaaridega varus tatud. Mingeid vitriine muidugi pole. Kaubad seisavad lahtiselt poodide ukseesikuiL Turu vasempoolses nurgas kihiseb kari pimestavpunaseid ja karjuv-kollaseid naisi. Seal müüakse heinu umbes vüekilolistes kimpudes. Nai sed vajavad seda kitsede jaoks. Pilt on lõpmatu maali line ja meenutab mulle mingipärast piiblilikke motiive. Seisan ega suuda silmi pöörata. Edasi näen, kuidas lahtistes hoovides müüakse puid — nagu heinugi väikeste kimbukeste kaupa, nii... kor raks näpu otsa võtta. Siis tulevad kõverates tänavates loendamatud pottsepad ja nõudevoolijad, kes asetanud oma kauba maalilistesse virnadesse. Neile järgnevad plekksepad, tislerid ja jumalteab mis. Kitsaste ning rä paste tänavate kaudu, kus uudishimulikud lapsed mulle karjana kaasa jooksevad, jõuan lõppeks Vaigai jõe kal dale. Seal asub aedu palmide ja lehtpuudega, kuid üldiselt on pilt perspektiivilt ahtake. Jõesäng on madal, liivane, lai; vett praegusel kuival ajal sootuks kasinalt. Tagasi tulen linna teist serva mööda, orienteerudes templite gopuurade järele. Näen üksluisusega väsitavaid tänavastseene. Tunnen, kuidas see nüristab pikapeale tähelepanu. Äga siis kohtan mitmeid väikesi rongkäike — trummimehed ees, puuslikud järel. See elustab jälle ning kannustab edasirändamisele. Vaksalis joon teed piimaga. Pimedikuni jääb veel oma pool tundi või rohkemgi. Ei jaksa maha suruda kärsitust, pean minema külla hülgavale ja võluvale Sri-Minakshi-SundareswatWit (Suurele Templile). See dravüda ehituskunsti ületamatu 4:
51
monument rajati, nagu juba märgitud, kuningas Tirumala NayakÜ valitsemise päevil 17. sajandi teisel poolel ja on pühendatud Šivale ning ta naisele Minakšfle — Sala silmadega jumalannale". Šivat ennast austatakse siin Sundarestuäfa nime all. SuncLata tähendab ilus, išwata kõrgeim olend. Vaksaliplatsi parem tiib piirdub püha tiigiga. Selle juurest vüb sirge tänav templi peaväravasse. Mõne mi nuti pärast seisan juba tolle hüglapüstandi ees, mida olen imetelnud piltidel ja vaadelnud ärevusega kaugelt, mis massiivsena ja ürgjõulisena tõuseb templi väravalt püramüdiastmelisena helesinisesse taevasse, kaetud loen damatute kujudega otsekui silmipimestava soomusrüüga. Loojenev päike heidab talle roosakat kuma, aga orvad inim- ning loomakujude moonutiste taga mustavad sala päraselt Tekib tundmus, nagu oleks see mürakas ehi tatud valguse ja varjude kandilis-lopergustest kampadest ja nagu seisaks ta püsti teda koostavate looma- ning inimesmusklite ühisest jõupingest. Püstandi jalalt venib kumbagi külge hall müür, kõrguselt neliteist meetrit See varjab templi õuede ja ehitiste maa-ala iga nelja tuule poolt, moodustades val lide parallelogrammi, mille külgede mõõt pikkuselt 250, laiuselt 220 meetrit Hinduismi rahvaste looming kunstide alal väärib tunnustamist esmajoones arhitektuuris. Selles oskasid nad olla leidlikud ja omapärased. Kui jätta kõrvale kohaliku ulatusega ehitamislaadid nagu Nepali ja Kašmiri oma, mis pealegi läbi põimitud hiina mõjudega, kui mitte arvestada buddismi ehitamisalalisi taotlusi ja hüljata tähelepanust islami rakendused, mis toodud Pärsiast ning ainult uuematel aegadel mõjustasid mõningal määral hin duismi kunstilist loomingut, süs esinevad hinduismi ehitusalalised kordasaatmised meile kahe põhjalikult eri neva ja täitsa omapärase stiili kaudu: Põhja-India ehk indo-aaria stiil, ja Lõuna-India ehk dravüda stiil. Esi 52
mest õpime tundma Põhja- ning Kesk-Indias, teist Dekhani lõunaosas. Nagu nimedki näitavad, on indo-aaria stiil loodud Aasia keskmaadest sisse tunginud aaria rahvaste poolt, kuna dravüda stiili leiutasid dravüdatõulised India ürg- ehk pärisrahvad. Madura Suur Tempel (Sri~Minakshi~Sundateswat) esitab meile nii suuruselt kui kunstiliselt dravüda arhi tektuuri tipsemaid saavutis! Võhiku silmale tõestub selle stiili erinevus kõigist teistest India arhitektuuri stiilidest juba tänu neile püramiidiastmelistele väravatornidele — gopuuradele, mis kõrgele tõusnutena näivad kahelt küljelt loperguseks litsutud olevat ja otsevaadatuna kohutavalt suurt šokolaaditahvlit meelde tuletavat. Suurematel templitel on sääraseid gopuurasid vähemalt neli. Madura templil koguni üheksa: neli välistel väravatel, vüs sees miste õuede läbikäikude kohal. Peavärava gopuura, mille ees seisame praegu, on viis kümmend meetrit kõrge, kujutades endast hullumeelselt kirjut skulptuuride lademikku graniidist, värvilisest gipsist ja savist. Endastmõistetavalt esindavad kujud rahvalikke jumalaid mitmetes teisendites, mütoloogilisi kangelasi ja juhtusid nende elust. Eurooplase silmale on see virr varr esimesel pilgul hämmastav, seda enam, et tuntud asjadele on antud ebaharilikud vormid, sagedasti pervers sed ja otsekui teadlikult trotsivad. Jaksaksime aga tunda hinduismi müstilisi kujutelmi ja mõista selle inspirat siooni, siis oleks kõik arusaadav ning nauditavgi. Tegin sigivas hämaruses rännaku ümber vallide, seistes iga värava juures kasvava imetlusega. Pean siiski tunnustama, et kõik gopuurad on liiaks ühesugused, eri nedes üksteisest vaid suuruselt ja kujude asetuselt. Viimast asjaolu ei märkagi muidu, kui teadliku võrdle mise juures. Kuni jõudsin tagasi peaväravale, oli ilm läinud pimedaks. Aga mulle öeldi, et just öösi olevat huvitav külastada templi koridore. Peaväravast ei pääse võõras templisse. Sellepärast pidin veel kord teisele 53
poolele minema, kus asub nn. põhjavärav. Tolle laia kaare alt rändab inimhulk sisse ja välja. Satun koridori, mis lõikab läbi mitmed templi sise ruumid. See on nimelt „kaheksa Lakšmi" koridor ja eeskoda. Tõeliselt suur kaubamaja, kuna Lakšmi nime all austatakse rikkuse jumalat1. Puuslikud ise — kas vult ürghiiglased, osalt looma, osalt inimese nägudega naised — seisavad keskmises hallis. Nende teisendeid väikeses formaadis, samuti muid äri- ning rahajumalaid asetseb kõikjal. Valgus on hämar, laiguline ja lapiline. Eemalt pais tavad kullatud uksepoolikud sadades värvilistes tuledes. Üldmulje on tõesti rõhuvalt pühalik, müstiline ja sünge. Inimesed askeldavad nagu valged vürastised selles eba maises, tahaks öelda — ebareaalses ruumis. Äga nende huvid on liigagi reaalsed: ühed on tulnud süa magama, teised äritsema. Müüakse-ostetakse metallist kaunistisi kätele, jalgadele ja ninasõõrmeile, värvilistest kividest kaela- ning kõrvaehteid, mütse ja palakaid, pühapilte ning raamatuid, potte, topsikesi, vaase, ka maiustisi ja palju muud, nii ilmliku kui vaimuliku väärtusega, kõige rohkem aga väikesi puuslikke, milliste mitmepalgelisus loendamatu. Ostan endale ka mõned amuletid — mõned tantsivad Šivad ja grotesksed Kalid lõhnavast puust. Siis lastakse mind jootraha eest läbi krüskav-kireva värava, mille tuleplaate olin imestelnud eemalt, teistesse koridoridesse, mis on tühjad ning peaaegu pimedad. Kaasa on tulnud valgerüüline templiteener, kaheruuduline latern hõlmas: üks pool annab rohelist, teine punast valgust. Meie sammude kajad ruttavad meist ette, kuid jäävad samal hoobil ka maha. Tühjad ruumid, saalid musta vate sammastega ja risü-rästi punutud koridorid otsekui kihaksid salapärasest elust. Jumalate hämarad kujud 1 Lakšmi on Višnu naine — iluduse ja õnne jumalatar; aga tal on palju teisendeid ja ilmnemise kujusid. 54
kummarduvad meie iile ja viirastuvad hetkeliselt laterna valguses laiade võrede tagant. Nad omavad enamasti looma kuju, mis moonutatud otse võikuseni. Vahel seisatume. Kuskilt kostub kummaline muusika trummidest ja flöödest. Raputan saatjat hõlmast, osutades peapainutamisega muusikale. Valge laternamees teeb vaba käega säärase liigutuse, nagu ei tohiks ma kuulda ega aimata toda, mis seal sünnib. Aga ma pigistan ta pihku ruupialise hõbeda ja rännak läheb edasi helide poole. Näib, nagu tohiksin ometi kergitada raasukese eesriiet tollelt müstikalt. Eemal kumavad jälle tuled. Saabub ovaalne ruum, ümbritsetud tihedast sammastikust. Selle keskel asub pool-istukil, pool-kükakil pronksikarvaline jumalatar küünilise tagumikuga, mille kaal näib ületavat ta muu kehakaalu. Puusliku peamiseks iseära suseks on ta rind, mis varustatud kolme suure udaraga. Me seisame mingi koridori hakul või lõpul restilise ukse taga. Vis-ä-vis meile seisavad sammaste vahelistes tühemetes inimesed, kelle jalad uppunud pimedusse, kuna laest ainult nende peadele langeb pisut hämarat valgust. Nad on tulnud sinna hoopis teiste teede ning koridoride kaudu kui meie. Ovaalis, ringeldes ümber kükitava jumalatari, anna vad templitantsijatarid etendust. Nende liigutused koos nevad plastilisest paindumisest, iharast üksteise ümber keerlemisest ja äkilistest ringidest, mis neid plastikaharrastusest eemale paiskab ja mingisse minule tajumata ekvilibristikasse kisub, kuigi neil kehamurdmise jaoks tarvilikke võimeid pole. Vahel nad hiilivad, härduvad ja kummarduvad maani kullatseva jumalatari ette. Äga trummide tärina tõustes läbistab nende ihu uus rütm. Nad vingerdavad pihta, laskuvad oma plastikas obsköönsusse ja lähenevad üksteisele erootilisemate kehaosadega. See saadab nad tasakaalutusse — ja aeglaselt nad lah kuvad. Preester heidab mingeid vaiguteri või puukoorukesi
55
puuslikule ja alles nüüd märkan ma, et kükitaja jumala tar hoiab põlvede vahel ohvrilõugast, kus säriseb nõrk leek. Hakkan pikkamisi taipama, et olen sattunud ühte neist paljudest „kalasilmadega jumalatari" eriruumidest, milliseid leidub selles templis vähemalt tosin. Sellepärast oligi jumalatari nägu mulle nii võõrastav: ta silmad läigi vad ju ümmarguselt nagu kalasilmad. Süs tulevad uued tantsijatarid. Nad on rikkalikult rõivastatud ja ometi küüniliselt paljad nagu jumalatar isegi. Osa neist kannab veidraid, helekirevaid maske. Enamik esineb aga maskita. Pead eranditult fantastilisis kroonides. Etendus algab uuesti. Kes teab, ehk kestis see nü poolõöni ja üle sellegi. Meie läksime tuldud teid mööda kaheksa Lakšmi hallidesse tagasi. Kirikuturg töötas ikka veel. Rahvahulk oli jäänud hõredamaks, aga magajate virnad seinte ääres olid kasvanud suure maks. Aeg minulgi koju minna. Enne aga teen kauba ühe võõrastejuhiga {guide'iga), kes mind homme saatma hak kab. Too pidi olema muidugi bramün, sest madalast kastist isikutele on templi siseruumide külastamine keela tud. Nad võivad liikuda hoovides ja koridorides. Paa riatele pole seegi õnn võimaldatud. Järgmisel päeval olen varasest hommikust jalul. Juht on arukas mees, kuid kahjuks sõnaaher. Annan talle ülevaate kohtadest, kuhu minna tahaksin. Suurt Templit ei mõtle ma muidugi uurima hakata, sest see käiks üle mu jõu. Kavatsen külastada ainult neid ruume, mis populaarsemad ja kättesaadavamad. Pühamatesse paika desse seal ei lastagi. Šiva ja Minakši peaaltarid, mis asuvad eriliste kuplite all, on külastatavad ainult preest ritele. Linghamite ruumi loetakse põhimõtteliselt lahti seks, kuid mitte võõrusulistele. Varakambrit kuldtorni all näidatakse 15 ruupia eest, mida ma enda taskule liiga koormavaks pean. Ja nii külastame siis kõigepealt õuesid. Päeval on need hoopis proosalisemad kui öises val
56
gustuses. Ka mustus hakkab haavavalt silma. Vedeleb rohkesti prügihunnikuid ja puidki. Viimaseid kasutavad usklikud primitiivsete ohvrilõkete süütamiseks. Mõned seinad ühes oma kujudega on suitsust mustunud. Kujudel on kalduvus kestamiseks, kuna neid võõbatakse lubjaning saviseguga. Pühade tiikide kallastel — neid on arvult kaks — aelevad templi lehmad. Nad tunnevad end siin nii koduselt, et komberdavad kivitreppidest alla ja suplevad koos inimestega. Vesi on ligane, värvilt lilla. Enne lõunat kubisevad tiigid peaaegu kuivalt suplejäist, mehed ning naised sega mini. Veest tulles kaabivad naised kätega loomasõnnikut ja viivad seda kaasa. Palvetajaid ei ole suure rahva hulga kohta mitte palju. Mõned üksikud vaid roomasklevad põlvedel või lamavad ninuli maas. Ühte tiikidest — too asub Lõunavärava läheduses — kutsutakse liiliate tiigiks ja peetakse eriti pühaks^ Seal valitseb ka suurem puhtus ning supelda tohib ainult sellekohase loaga. Legend jutustab, et templi pühenda mise ajal olevat selle tiigi veest tärganud liiliad Siva linghamite auks. Õu, kus asub tiik, on ilusamaid kogu templis. Ärkide sambaid kaunistavad reljeefid ja pühakirjasalmid. Valguse ning varjude kontrast on huvitav. Sealsamas lähikonnas asub üks eriline paviljong Minakšile, lõpmatu grotesksete pisipuuslikkudega, mil liste hulgas hulk kolmeudaralisi naisi. See paviljong on õieti ainuke esmajärgulistest pühapaikadest, kuhu võõrusulistele sisseminek lubatud. Kujude imeväärsed motii vid on võetud „kalasilmalise jumalatari" enda eluloost. Ta polnudki sündimiselt jumalikust tõust, vaid nägi esi mese päevavalguse Pandya kuningakojas kuninga vanema tütrena. Ta hämmastavaid iseärasusi oli see, et muidu piltilusat naist kaunistas tervelt kolm rinnakuhelikku. Võib-olla tänu tollele ebaharilikkusele armuski tasse Siva (Sundareswar), hinduismi vägevamaid juma laid, tehes kuningatütrest enda armukese. Pärast abiellu 57
mist kadus Minakši kolmas nisa ometi ära. Kuidas sama Minakši vahel Kalina esineb ja isegi samas Madura templis oma teisendiga võistleb, seda on raske mõista. Hoopis iseäraliku osa Suures Templis moodustab nn. Tuhande Samba Saal (Sahastasthambha Mandapam) Põhjavärava läheduses. Maailmatu küün madala ning lausiku laega. Sambad on asetatud nii, et nad igapidi reas oleksid. Nende vahe vaevalt üks meeter. Sammaste jämedus umbes poolteist jalga läbimõõdult. Seejuures on iga sammas isesugune: nelja-, kuue-, kaheksakandi line, ümmargune, voolitud, karniisidega ning ilma, värvi line, hall, valge jne. Ruum ise on peaaegu pime; valgust antakse kasinalt laeavaustest. Mingit muljet see saal peale ülearususe ja mõttetuse ei loo. Kunstiliselt abso luutselt väärtusetu. See ei ole üksnes minu võhiklik arvamus, vaid seda sama rõhutab ka Fergusson — suurimaid autoriteete India arhitektuuri uurimise alal. Ent ometi on igal suuremal dravüda templil oma „tuhande samba saal“. Sammaste hulk ületab seal harva 200—300. Madura templil on neid praegu 985, mis lubab oletada, et neid alul ometi täis tuhat oli. Sellest tulebki vist saali nimetus, mis hiljemini teistegi templite samasugustele saalidele üle kanti, kuigi sammaste arv seal üht kolmandikkugi nõuta vast normist ei esita. Pühadustest asub saalis üks ainuke: nimelt Sabhapati — haridusejumala — hüglakuju. Vahest on see Indiale karakterlik, et just haridusejumal on pai gutatud tühja, ülearusesse ning pimedasse küüni?! Templi sisemistes osades asub veel teinegi saal, mis üldmuljelt Tuhande Samba Saaliga sarnaneb. Sammaste hulka võiks seal arvata umbes sajale. Need sambad on aga kõik ühesugused ja voolimiselt enam-vähem kunstinõudeid rahuldavad. Juhid armastavad võõraid kõige pealt just sinna viia (mangudes ühtlasi lisajootraha), sest seal on sambad ja seinad kaetud pornograafiliste
58
figuuridega. Jälle nähtus omaette, mis eurooplasi häm mastab. Pean tunnustama, et minagi sellest ideest lõplikult aru ei saa. Aga kas ei pakuks ristiusu pühakirja veerudki küllaldaselt ainet säärasteks kujutisteks? Näiteks vanajumala ööbimine Saara juures ja Loti ning tema tütarde lugu. Kui nende legendide tekkimise ajal kunstnik oleks pidanud legendide ideed kas pildis või kujudes hästi arusaadavalt ning rahvalikult esitama, siis oleks ta teinud seda vist niisama naturalistlikult ja obsköönselt, nagu teevad hindu templite sisustajad veel täna päevgi. Vahe meie ning dravüda rahvaste vahel seisab lõppeks ka selles, et meie usuliste legendide tärkamise ajastust välja oleme kasvanud, kuna nemad alles selles püsivad. Teine asi on kalduvus perverssusse: ebanor maalsed käitumised ning vormide nilbe moonutamine. Äga kes ütleb, mis on normaalne? Igal tõul on selle jaoks oma arusaamine. Võib-olla hindaksid indialased meie käitumisviise ja meie silmamõõtu perversseks. Näe vad ometi jaapanlased suudlemises amoraalsust ja eba loomulikkust Viimne käik templis vüs mind Tuhande Samba Saali katusele. Seal avaneb üldvaade templi õuedele, hoone tele, kõigile gopuuradele ja varakambri kullatud kuplile. Ei oska kirjeldada seda pilti. Ta on võõras, aga ometi suurepärane. Ta vormides on meie silma jaoks palju groteskset, ta üksikasjades palju pitoresksust, aga kogu mulje jääb jõuline ning monumentaalne. Kuigi pea kohal põleb hirmus päike, istun katuse palavale tsemendile ja süütan sigareti. Mu suureks imestuseks võtab ka bramün sigareti vastu ja suitsetab seda mõnuga; all hoovides ei oleks ta seda vist söandanud. Vaikin puhthinduismilise vaikimisega ja püüan mõtiskelles kõige nähtu üle selgusele jõuda. See jumalakoda on suur ja rikas nii aineliste kui vaimsete esemete poolest Äga see suurus ja rikkus on
59
nagu India põlismetsa rägastik, kus liikide rohkus ei ole enam kasuks, vaid kahjuks; kus parasiitlikud väätkasvud lämmatavad põlispuid; kus üksik inimene, äär museni võimetu, ei suuda leida sihti ega rada; millest üksnes aurukaatrid, dünamiidipadrunid, teras ja raud ja karastatud töõartellid hoolimatute inseneride juha tusel suudaksid murda läbi. Selle jumalakoja kultuses valitseb puht-paganlik vaim: fetišism, animalism, spiri tualism — kõik faasid uskude arengust. Lõppeks: Siva ning Minakši väljatõstmisega teiste jumalate plejaadist on sün esitatud ka ainujumala otsimise tendents. Kuid sellega ollakse kuival: tähtajad ainujumala leidmiseks on lastud mööda. Renessansi katsed ei annaks enam ihaldatud tulemusi, sest enne tungivad Läänest uued ideed, millel vähe ühist jumalaotsimisega. See tempel hullutab inimmeeli veel paar sajandit ja osutub süs ülearuseks. Tema asemele ei ehitata mitte enam uut templit. Kunstiharrastajaile pakub see ja loomulikult ka iga teine dravüda arhitektuuri monument palju uut ja huvi tavat Ta on kunstimeelele sedasama, mis idamaised maiused maitsmismeelele ja idamaised lõhnad haistmi sele: liialdus ja veel kord liialdus. Kujude üliküllus takistab üksikkujude vaatlemist. Vormide moonutamine mõjub kõditavalt ja intrigeerivalt Inimeste ja loomade segipaiskamine ja nende kehaosade vastastikune ära vahetamine koos kummaliste situatsioonide tabamisega, kui ka muud kompositsioonilised üllatused kõnelevad elavast fantaasiast Summa summarum esindab see kõik primitiivset ekspressionismi. Kui tarvis on piltlikult näidata, et jumal on kõik nägija, siis varustatakse ta enam kui ühe paari silma dega ja seatakse silmamunad peast välja ulatuvate horkide otsa. Kui jumal on tark, siis kannab ta elevandi pead. Kui jumalal on palju ülesandeid, siis on tal ka palju käsi. Kui jumal on maailma potents ja sigitus 60
võim, süs varustatakse ta ka vastavate väliste tunnus tega. Kui jumal hoolitseb inimeste või teiste jumalate lõbu eest, süs teeb ta narritempe. Ja nii edasi Leidub templites ka maale, aga need ei ole hinnata vad muis kui kunsti-ajaloolistes huvides. Perspektiivi mõistmiseni ei ole India maalrid veel jõudnud. Teatud erandi moodustavad sel alal, nagu võisin Tseilonis tähele panna, buddistlikud taotlused. Äga buddism ei ole enam hinduism; buddism püüab olla internatsionaalne ja teeb meelsasti välislaenusid. Muu seas on buddism praeguse kristliku ajaarvamise maksmapanemise sajanditel teinud suuri välislaenusid Kreekast oma raidkunsti kattevarade täiendamiseks. Selle radikaalitsemise ja internatsionaalitamise pärast ei võinudki buddism India mandril püsima jääda, vaid pidi otsima endale maid, mis seisavad suurte ookeanide tuulte meelevallas; maid, milliste kaudu käivad rahvusvahelised laevateed. Oi, kuidas ma oleksin soovinud avada oma bramüni (teejuhi) pealuud ja vaadata, mis selle all sünnib... kui palju akkordeerisid tema mõtted minu mõtisklustele. Aga ma polnud veel pühendatud India salakunstidesse ega osanud vajalikku operatsiooni toime saata. Tulime Tuhande Samba Saali katuselt alla sama tarkadena, kui sinna minneski. Jätkasime rännakut mööda Madurat. Külastasime linna tähtsamat ilmlikku hoonet, kunin gas Tirumala Nayaki lossi. Uusaeg on tolle hoonega väga radikaalselt toiminud: paigutanud sinna mitmesugu sed ametiasutised, muu seas ülemkohtu. Kuigi seda paleed peetakse Indias üheks esinduslikumaks, puudus mul ta jaoks huvi. Põhjus lihtne: tark kuningas ehitas rahvale dravüda inspiratsioonidel, iseendale aga mogulite aristokraatlikul eeskujul. Loss esindab peaaegu tüüpilist mauri lossi, kuid ühel kuplisaalil on gooti võlvistik ja sambaid katavad sage dasti mauri ning pärsia õhulise mosaiigi asemel dravüda kribukrabulised ornamendid. Endine troonisaal, nn. 61
Svarga Vilas, mis asub peasissekäigu vastas, võlub kõr gete arkaadidega, õhuliselt tõusva kupliga, ruumiküllusega ja pehme valgusega. Lossiplatsil olevat olnud vanasti avalik hukkamispaik, kus tapetud muu seas mitusada singaleesi vangi. Nähtavasti kultiveerisid türannid oma mait set kõigil aegadel kaheks äärmuseks: ilutsemiseks ja... sadismiks. Madura väiksemaid templeid, mille hulk ületab kolm tosinat, ma ei otsinud üles. Selle asemel istusin õige kaua vaksalilähedase teppakulami (püha tiigi) kaldal, vaadeldes omapäraselt laiska ja lihtsat elu, mis toi mus seal. Kauge ning unenäoline tundub see võõrsilttulnukale. Tiigi keskel asub pisike saar ja sellel valgest marmorist hauasammas. Sinna olevat maetud kuningas Tirumala Nayaki surnukeha põletamisest üle jäänud kondid. Vette laskuvate treppide astmetel istuvad mõned suplejad. Teis pool tüki seisab pisike tempel. Tolle katuselt paistab hulk kirjusid nukke: palvekink Kalde nendelt viljatu telt naistelt, kes sooviksid last saada ja kes selleks ots tarbeks öö pärast suplust templi põrandal ning treppidel mööda saadavad. Kurjad keeled vestavad, et sellised ööbimised lavastuvat orgia tähe all, milles aktiivne osa kuulub Siva preestritele, aga mul on põhjus seda mitte uskuda. teppakulami juurest Suure Templi juurde viiv tänav kuulub täielikult rätsepatele. Mitusada nõelameest töötab seal inimsilmade alk Templimüüri kõrval istuvad saapaparandajad. Need inimesed kuuluvad väga madalasse kasti ja tuleb aina imestella, et neid lubatakse sün töö tada. Äga noh, — sealsamas asub ju ka nõgine tulealtar paariatele, noile „puudutamatuile“, kes ei tohi tõsta oma jalga läbi templiväravate. Üldse ümbritseb Suurt Templit suur vaesus: räpased risti-rästi tänavad armetute savionnidega, millistes asuvad tühja-tähja valmistajad käsitöölised. 62
Õhtul, kui ma seal oma viimast jalutuskäiku tegin, vaatasin alatasa üle õla tagasi. Minusse oli sisendunud rahutus, sest päeval jälgis mind umbes paari tunni vältel üks imelik subjekt, kes kandis palja ihu peal kitsenahka räbalaid. Tal oli idioodi nägu ja hullumeelse rahutud silmad. Kuhu ma ka läksin, ikka jälle nägin teda kas enda kannul või enda ees. Mingi võigas huvi sundis teda mind silmas pidama. Nüüd jälle. Otsekui maa alt ilmunud, läks ta üle mu tee. Ka kompsuke on tal käe otsas. Nüüd hakkan teda ise jälgima. Ta saab sellest aru ja seisatub tänava nurgal. Pakun talle raha. Mees ei reageeri ühegi liigu tusega. Mu veeringud veerevad ta kuivadest sõrmedest mööda. Poisikesed nopivad raha üles. Tahan kõnetada meest, aga ta ei vasta. Pilk, millega ta mind mõõdab, on veriselt vihane. Ma pean minema, kuid vaatan ikka üle õla. Tänavad olid haruldaselt elavad. Sõidutati lahtistel zeebumullikate vankreil seitsme-kaheksa aasta vanuseid lapsi. Ees paar meest laternaga pika kepi otsas. Nende kannul torupilli- ja trummimängijad. Siis vanker lastega, ümbritsetud puuslikkude kand jäist. Lõppeks salk mitme kesiseid inimesi. Nü nad rändasid, voor voori järele. Kogu kesklinn on täidetud pillide parmupirinast ja trum mide haavlisajust Kohandades selle toimitsemise mõtte meie oludele, oleks lubatav konstateerida: täna on Maduras leerilaste päev. See jääbki mu mälestiste finaaliks muistse Pandya pealinnas. Homme juba sõidan edasi. Kaheldav, et ma veel kunagi siia satun. Aga ma ei ole ka praegu päris kindel, kas sünnib see kõik ilmsi või näen fantastilist und.
6>
IV. KOLMEPÄISE KURÄDI LINN. Madura kõrval väärib erilist tähelepanu teine vane maid ja omapärasemaid Lõuna-Dekhani linnu — Trichi nopoly. Teda tuleb võtta kui Pandya pealinna nooremat venda, kes nii mitmeski suhtes võistles vanema ven naga — Maduraga, jäädes üldiselt truuks perekonna headele traditsioonidele. Trichinopoly püüdis nimelt hinduismi mõttetarkuses loorbereid lõigata. Mitmed usulisfilosoofilised koolid võlgnevad tänu ta lahkele vastutule kule ning toetusele. Praegu asub selles linnas 122 tuhat elanikku. Et aga «nooremal vennal“ võõraste pealetungi all hoopis rohkem tuli kannatada kui Madurai enesel, süs ei kujuta ta elanikkond mitte enam säärast ühtlast hinduistlikku peret kui Madura oma. Viimane rahvaloendamine (1914. a.) näitas, et Trichinopolys asub ümmargustes arvudes võetuna 1500 buddisti, 16 tuhat kristlast ja 14 tuh. muhameedlast. Kokku teeb see üle 25 o/o elanik kude üldarvust Siiski on ja jääb Trichinopoly tüüpili seks hinduismi linnaks. Ta asub Gauveri-nimelise jõe lõunapoolse haru pare mal kaldal. Kliima on palav ja üsna niiske. Taimestik meenutab lopsakuse ja puuliikide rohkuse poolest Tseilonit Kõikjal vägevad palmid, viljaküllased banaanid, kakao- ja siidiussi võsastikud. Paljud toredad lossid, ümbritsetud sumedatest aedadest, tõstavad linna ilu. Vii mase poolteise sajandi kestel tärkas vanalinna kõrvale ka euroopalik linnaosa, mida kutsutakse Cantonment'iks. Kesk-Indias on Cantonment üks paratamatuid osi igas suuremas linnas. Seal asuvad sõjaväe kasarmud, euroop64
laste villad ja mitmesugused ametiasutised. Pärismaalaste silmas on iga Cantonment mädapaise, mis peaks kuuluma armutult hävitamisele. Nagu kõik suuremad India jõed, nii on ka Gauveri jõgi hindulastele püha. Sel maal, kus inimeste saatus oleneb täielikult looduse tujudest, kus üks ainus kuiv suvi tähendab tuhandete näljasurma, kus iga veepiiska hinnatakse otsekui elustavat eliksiiri, pidi suurte jõgede vaatlemine kutsuma esile kujutelmi salapärastest jõudu dest ja nende heatahtlikust suhtumisest inimlastesse. Nii sama nagu tuldpurskavates kraatrites nähti pahade vai mude märatsemist, sisendas jõgede kasutoovus inimestele usku headesse jumalatesse. Lihtrahvas peab jõge ennast suureks jumaluseks (näit. Gangese jõge), kuna usufilosoofiliselt nähakse selles vaid jumala tahteavaldist. Gauveri jõel on kaks allikat; mõlemad need asuvad Ghati mäestiku lõunaserval. Nirisedes läbi basalt-kaljude praostikkude ning kurude, ühinevad mõlemad harud juba enne kiltmaale jõudmist ning moodustavad võrdlemisi veerikka jõe, mis läbib 700 kilomeetri pikkuses LõunaMaissuri ja annab sigivust umbes 83 000 km2 maa-alale. Trichinopoly juures jaguneb Gauver mitmeks haruks. Mereni jääb siit veel 130 km. Tekib suur suudmeala, mille viljarikkal pinnal asub umbes miljon inimest. Ka muidu on Trichinopoly ümbrus õnnelikumaid Dekhanis. Lopsakas rohi kasvab kõikjal. Riisipõldude jaoks peab vett küll kunstlikult üles paisutama, aga reser vuaaride ehitamine, mis mujal paratamatu, on sün üle arune. Rahvas usub, et Gauveri jõgi kord aastas Gangese jõega kokku puutub, sellelt oma elujõu omandab. Loodus seaduste järele ning geograafilise asetuse mõttes pole säärane kokkupuude küll ealeski mõeldav, aga rahva meeleolu mõjustamiseks ning tahtejõu tõstmiseks on sel ebausul kahtlemata suur teene. Teades saavat osa Gan gese loovast vaimust ja Gangese elujõust, peab LõunaDekhan ennast ühiseks tervikuks India põhjapoolsete5 5 K. Ast — Reisukirjad Tseilonist III.
65
maadega: ka üks tõendus selleks, et Indias pole tähtis mitte rahvusse kuulumine, vaid usulised tõekspidamised. Trichinopoly õige nimi on Tirusirapalli. See tähen dab: Kolmepäise Kuradi Linn. Legend vestab, et vanasti valitsenud Gauveri suudmes kolmepäine peletis lõvi kehaga ja kotkatiibadega (viibe Egiptusse: sfinksi). Äga Krišna (variatsioon: Rama) astunud peletisega võitlusse, raiunud ta pead maha ja lohistanud keha merre. Peletis rabeles muidugi vastu, käristades maa puruks ning lõhku des jõe harudeks. Nii tekkiski Gauveri delta. Imperialistlikkudele vallutajatele tõotas Gauveri kallastiku omandamine magusat suutäit. Kõik suurseiklejad ihuvad Trichinopoly peale hammast. Jesuiidid oskasid juba 1623. a. rajada süa oma misjonipunkti. Kolm miili linnast edela pool ehitasid prantslased 1753. a. endale kindlustatud baasi. Linna ennast valdas tol ajal inglise käsilane Muhammed Ali, keda toetas lord Clive. Ühel novembrikuu ööl tungisid prantslased tormijooksuga Trichinopoly fordi kallale. Ründajatel õnnestuski tun gida kindluse välisele müürile, nn. Daltoni torni juures. Selle taga asus 30 jala sügavune kraav. Sattunud sega dusse, tundes liiga puudulikult kindluse seesmist olu korda ning usaldades pimesi äraandlikke spioone, käis prantslaste käsi ülihalvasti. Paljud pealetungijad surid kindlusekraavis kaitsjate tule all; 360 meest võeti vangi. Alates 1793- aastast on Trichinopoly Inglise oma. Vahekord vallutajate ning maa päriselanikkude vahel kõneleb pinevusest ja vihast. Veel 1916. a. tapeti päris maalaste poolt maakonna ülemkohtunik Sir G. Harding. Vähema tähtsusega kallaletunge sõduritele ning ametni kele tuleb sagedasti ette. Ka misjonivendade — jesuii te — maja on rünnatud enam kui üks kord. Kalvinis tide ja luterlaste teotsemisse suhtutakse teatava määrani leplikumalt. Trichinopoly vaatamisväärsused koosnevad, nagu Madüraski, mitmesugustest hindu templitest. Pääs nendesse
on raskendatud, osalt sootuks võimatu. Üldisele euroopluse vihkamisele seltsivad siin veel mõningad eripõhjused. Nimelt olid prantslased ühel oma sõjalisel retkel kasu tanud Trichinopoly templeid hobusetallideks, — tegu kõi giti sõjameeste vääriline ja justkui loodud pärismaalaste heasoovluse võitmiseks! Nüüd loeme mitme templi vära valt, et kuna prantslased pühakojasse teotavalt suhtusid, on kõigile eurooplastele sisseminek keelatud. Säärane kättemaksu üldsustamine vastab täielikult hinduismi rahvaste mentaliteedile: kuna nemad ise keelte ja rasside erinevusest küsimust ei tee, hinnates ainult inimese usku ja kastikuuluvust, siis mõõdavad nad ka kõiki eurooplasi ühise mõõdupuuga. Eurooplus on nende meelest teatud usuline nähtus. Tunnustades ise paljude jumalate eksistentsi, ei arva nad sugugi, et peale India jumalate muid jumalaid ei leiduks. Kuid need võõramaised jumalad on võõramaalaste jaoks ning suhtuvad hindulastesse vaenlikult. Arvatavasti sõdivad jumalad samuti nagu nende seljataga seisvad rahvadki. Vähemalt arendas mulle säärast mõttetarkust reisujuht Maduras. „Äga Brahma on ometi üks ning igavene?!“ tähen dasin ma. „Teda ei saa jagada mitmete maade ja rah vaste vahel?!“ „Teil on õigus,“ vastas guide, „Brahma on nagu õhk; teie hingate teda merel ja maal, kodus ja võõrsil. Brahma on jumalatelegi sedasama, mis inimestele. Brahma ei poolda meie tegusid, aga ta ei takista ka nende korda saatmist Sellepärast jääb Brahma usu- ja võimuküsimustes kõrvale. Ta ei ühenda ega lahuta meid. Teda võib tunnustada ja mitte tunnustada; sel pole olulist tähtsust. Aga kui poleks Brahmat, siis poleks ka meid ning jumalaid/' Tollele argumendile polnud mul midagi veenvat vastu öelda. Ma olin väga üllatatud, et Isegi väikese haridu sega bramüni peaajus valitses maailma põhiküsimuste suhtes säärane terviklik arusaamine. 5*
67
Tee Madurast Trichinopolysse viib läbi viljaka mägis maa. Kõrgemad osad mäestikus moodustavad veelahkme Vaigai ning Gauveri jõgede vahel. Maastiku üldmulje sisendab nukrust, sest mäeveerud on kuivad ja kõledad, värvilt enamasti kohvpruunid. Kuna minu läbisõidu ajal ka rüsiväljad, mille alla kuulub suurem osa maapinnast, silma rohelusega ei rõõmustanud, süs tundus, nagu oleks siinsele elule põua pitser otsmikule vajutatud. Pilt muutub, kui jõuame mägedest uuesti madal mikule. Seal lokkab kõik ülimalt. Metsad on muidugi põllukultuuri ees ammu taganema pidanud. Üksikuid lõp mata suuri puid paistab aga rohkesti silma. Viljapuudest seisab esikohal kookos ja mango; peenevarrelistest — kakao, mille väljad palistavad paiguti mitme kilomeetri ulatuses raudteed. Ojade ning järvede kallastel põõsastub bambus. Võõrsilt toodud kultuurtaimedest oleks nime tada suhkruroogu, kohvi ja teed. Kahtlemata oleks rahva sotsiaalne järg siin rahuldav, kui maa ei kuuluks mitte suuromanikele, kes seda rendi ning teoorjuse alusel kasu tamiseks annavad. Külad ei moodustu mitte enam, nagu Tseilonis, ühest ainsast pikast tänavast, vaid elamute kobamist, mille asetusel näib puuduvat igasugune plaan. Kasutatavate majade vahel seisab hulk kõdunevaid müüre. Rahvarikkus külades, eriti laste poolest, on silmatorkav. Osalt tuleb see muidugi sellest, et siinsed inimesed majas ej istu: nad hakkavad kõik võõrale silma, kui palju neid ka oleks. Äga ka absoluutselt kuulub neid siin ühele ela mule kahtlemata rohkem kui meie maal. Hindu eelistab ikka veel patriarhaalset perekonda: täisealised pojad oma naiste ning lastega jäävad isa surmani ühise lõuka ja ühise molli juurde. Alles pärast seda minnakse lahku. Isa hurtsiku pärib harilikult vanem poeg, kui kasti sta tuut teisiti ei määra. Kuski alevikus peeti laata. Rahvahulk jättis karjuvkireva rõivastise tõttu kõigiti elurõõmsa mulje. Oleksin 68
soovinud hea meelega näha, mida müüakse-ostetakse sel lisel maarahva laadal, kuid kahjuks ei andnud raudruun aega mahaastumiseks. Kupeesse, kus viibisin alul üksipäini, seltsis teel kaks omapärast tüüpi: ärimees-armeenlane ja ta ametnik hindu. Armeenlase habe oli nii lai, et ta sellega vaevalt vaguniuksest läbi mahtus. Heites sumadani põrandale ja pühkides rätikuga otsaesiselt higi, näis ta jäme kogu nii suureks paisuvat, et sellest terve kupee täitus. Ähkinud ja pühkinud otsekui rikkiläinud vedur, heitis ta lõp peks oma kere sohvale. Ajas jalad harki ja pigistas sil mad kinni. Näis, nagu kannataks ta raske jalgsuse ja liigsöömise piinu. Mööda minnes olgu märgitud, et Dekhani suurema tes linnades leidub üsna rohkesti armeenlasl Põgenedes türklaste tagakiusamise eest, olnud neil kord isegi nõu asutada Dekhani pinnale autonoomset Armeenia kuber mangu. Inglased, kes talitavad põhimõtte järele divide et impeta, suhtusid kavatsusesse sallivalt. Rahapuudusel ja teistel arusaadavatel põhjustel ei saanud tollest fantas tilisest kavatsusest ometi asja. Ametnik-hindu — kõhn ja sale, nagu sütmaa inime sed enamasti — vedas enda justkui kass sohval kerra, kiskudes paljad jalad istmiku alla. Tal polnud hetkekski vaba aega: nii pea kui rong liikuma oli pääsenud, süvenes hindu paberitesse, — võttis oma peremehe jaoks arvusid kokku. Minu meelest ei nõudnud too töö erilist mõttepingutust Arvude rida oli ainult kaks lehekülge pikk. Äga hindu puuris ja puuris, peaaegu kokku varisemas suure töökoorma all. Peremees kõnetas teda alatasa, selle juures silmi avamata. Hindu kuulas hoolikalt, kuid andis oma vastused ümisemisega, mitte sõnades. Kulus hulk jaamavahesid, enne kui arvudest summa sai. Siis avas ka peremees silmad, laiutas oma pigimusta vammust ja võttis teenijalt paberid. Küll ta silmitses ning uuris neid! Äga vist oli terve too töö olnud ülearune, sest 69
pärast põhjalikku vahtimist mätserdas armeenlane paberi pihku ja viskas aknast välja. Ta silmad vajusid uuesti kinni ja käed olid heidetud risti üle kõhu. Hindu hakkas fruktide vastu huvi tundma, mida väikekaupmehed jaamades liudadega pealael kannavad. Ta valis kaks apelsini, muljus ja loksutas neid peo pesal ja tingis hinna pärast, kuni rong sõitma hakkas. Järgmistes jaamades kordus sama lugu. Viimaks jõudis ta nähtavasti otsusele, et apelsinid on tema rahakoti jaoks liiga kallid, ning ostis pärast põhjalikku arupida mist ... ühe banaani. Sõit oleks — hoolimata rekordilisest palavusest — võrdlemisi meelepärane, kui jaamades almusemangujad hinge ei pinniks. Platvormil on kerjamine keelatud; aga see’p see kurbloolus ongi, et keeluga olusid ümber ei saa luua. Rahamangujad reastuvad rongi tagumisel küljel. Kõige rohkem esineb nende hulgas muidugi lapsi. Nad näitavad näpuga suule, teevad südantlõhestavalt nukra näo ja näuvad otsekui kassid, kes sabapidi näpitsasse pandud. Kuni taskutes veel peenraha leidub, on kerge ennast lahti osta. Aga raha lõppedes katkeb ka kannatus. Näuguja ei mõtlegi akna alt ära minna; ta on lausa kui naelutatud oma kohale ja häälitsemine muutub järjest hädatsevamaks. Oli juba ligilähedalt kesköö, kui jõudsime Trichinopolysse. Asusin jälle vaksali retiring room'l Sain pea legi omaette toa, sest teisi ööbijaid vist polnudki. Ilmu sid justkui haistmise ergutusel mitmed mehed end reisujuhiks pakkuma. Mulle meeldis keskmist kasvu vana mees, haruldaselt energilise esinemisega ja üsna kaval davate võtetega. Ta käskis nimetada end Orlandoks. Muidugi polnud see ta õige nimi. Ladus lauale hunniku nimekaarte, milles kõlavate tiitlitega lordid ja muud suu rused ülistavad Orlandot, kui ületamatut teejuhti ja lõbu sat fellow' d. Oma bramiini nöörile oli Orlando väga uhke. Ta 70
lõi enam kui üks kord endale rusikaga vastu rinda, rõhu tades: „Ma olen bramün !“ Ometi kandis ta eurooplase rõivaid, ja — mis kõige üllatavam — keppi. Arvan, et sain sellest tüübist küllalt hästi aru: väiklane kelm oli ta ja suur praalija. Aga ma ei vajanud sugugi ausat tee juhti; just võrukael tundus mulle kohasena. Tegin Orian dega kauba, et ta kõik jootraha andmised ja muud mak sud enda õiendada võtab. Kui ta sellega oskab odavalt toime tulla, süs lubasin talle tubli meelehea. Orlando võttis raha pihku ja ulatas mulle oma rusika: katsugu ma seda lahti teha. See olevat tema süsteem, nii hoidvat ta peremehe raha. Hä-hä-hää, kergem on keeta tubakast lõhnaõli, kui tüssata Orlandot. Mitte üks penn ülearuseid kulusid! Hommikul läksime. Mul oli kavatsus külastada üht väikest linna, mis asub lahus Trichinopolyst Gauveri jõe liivasel saarel. Srirangam — nii tolle linnakese nimi — on kuulus oma Višnu templi poolest, mille väärset ei leidu teist Dekhanis. Kuna mul Maduras juhus oli tut vuda šivaistide Suure Templiga, süs põlesin nüüd uudis himust näha, mida on suutnud ehituse alal korda saata hinduismi teine suurem usulahk — višnuism. Teiste vaa tamisväärsete paikade külastamise kavatsesin jätta pärast lõunaks. Orlando oli minuga täitsa ühel arvamusel ja küüs kõik mu plaanid heaks, ainult see ei meeldinud talle, et ma otsuseks olin võtnud jala rännata. Säärane kaunerdamine, nii arvas ta, ei sobivat meie kummagi kõrgele seisusele. Mis aitas mu väitmine, et kõndides on rohkem mahti rahvaelu ning tänavaid silmitseda. Orlando arvas, et zeebupull küllalt aeglaselt kõnnib. Kas ei ole ma juba küllalt näinud saapapaikajaid, pottseppe ja ker juseid? Lõppeks leppisime kokku, et Srirangamisse sõidame, muidu aga rändame jala. Orlando oli muretsenud kaa riku, mis peaaegu vedruvankrit meelde tuletas, muudkui 71
et kutsari jaoks puudus istekoht. Kuna meie troonil istu sime, sörkis voorimees vankri kõrval. Keerlesime hulk aega kitsastes ja ligastes tänavates. Toitainetepoodidest levisid uimastavad aroomid. Majaeslkutel olid mees kodanikud hommikuse tualeti tegemisega ametis. Pal jude juures tähendab see protseduur ülemise kehapoole võõpamist lubjaveega. Teised lepivad ainult käsivarte ja näo lupjamisega. Otsmiku kritseldamine punase, kol lase ja valge värviga on enam-vähem kõigile kohustav, sest näost peab ometi näha olema, millisesse usulahku ja kasti isik kuulub. Nagu kõigis hindu linnades, on ka Trichinopolys just siselinn armetu ja vilets. Nii pea kui jõuame aguli raioonidesse, muutuvad tänavad laiaks. Üksikud suured hoo ned ja lossid võidavad tahtmata tähelepanu. Gauveri jõgi teeb meele rõõmsaks, sest ta on suur ning rahva rikas. Umbes poole kilomeetri pikkune sild viib meid üle vee. Ta keskel tunneme end otsekui õhku tõstetud olevat ja naudime mõnuga pehmet hommikutuult. Jõgi ise koosneb rohkem liivast kui veest. Äga ta kaldad on rohelised, eriti vastaskülje kallas, kuhu sõi dame ja kus asubki Srirangami alev oma templitega. Kummalgi pool silda kirendab rohkesti suplejaid: peal pool voolu mehed, allpool — naised. Näen esmakord selt, et neilgi mail ühissuplemist enam sobivaks ei peeta. Aga rohkem veel: on läbi viidud eraldumine kastide järgi. Srirangami-poolsel kaldal suplevad bramiinid, Trichinopoly-poolsel — madalad kastid. Paariad asu vad üsna vee ülemvoolul. „Kuidas see ometi sobib,“ pärin Oriandelt. «Paa riate solk voolab puha bramiinide kaela?" „Vesi on püha ja puhastab roojuse," vastab juht. „Gangeses supeldakse koos paariatega. See ei tee midagi." Oma bramünlikus uhkuses räägib ta seda päris tõsi selt ja mla ei saa aru, kas see võrukael, kes harjunud 72
koos eurooplastega paksust ja vedelast läbi käima, ise enda sõnu usub või teeb ainult näo, nagu omaks ta sel liseid veendeid. Igatahes oleks paariatega kokkupuutu mine talle sama läila, kui meile sigadega ühest mollist söömine. Srirangam võlub aedadega, lehkavate boo- ning baniaanipuudega, värviliste põõsastega, palmide ja man godega. Templi poole viiv tänav on haruldaselt lai ja haruldaselt puhas. Kuigi sel saarel asuvad ainuüksi hindulstlikud tamulid ja kuigi nende arv pidavat tõusma umbes 25 tuhandele hingele, ei paista silma harilikku vaesust ning kultuuripuudust. Arvatavasti on see kõik maapakku aetud templitagustesse kitsastänavatesse, kuhu meie ei saanud. Ent siiski— Oleme vaevalt läbenud läheneda temp lile, kui avaneb vaatele päikesepaistelise India varjupool. Templimüüri ääres istuvad ja kükitavad õudsed peleti sed: kerjused ning lihasuretajad. Mõned neist on sedavõrt jõledad, et vaatled tülgastusega nende rokast pead narmendavate juuksesalkadega ja porist paagatanud habe mega. Nad ei ole kaugeltki kõik vigased. Mõnede nägu ja turi on päris priske. Meid nähes teevad nad tarzanlikke keha- ning pihalügutusi, karjudes elajaliku hää lega. Teised sarnanevad rohkem muumiate kui elavate olenditega. Nende käsivarred on nagu puuraod, jalad nagu bambusekepid ja rind nagu kumer redel. Ei jaksa näha nende näos muud kui idiootlikku juhmust ja loomalikku toorestumist. Ei ärata nad ka kaastunnet, küll aga läilust. Kui nende keskel tõesti peaks leiduma püha kuid, süs tahaksin ma paluda oma jumalat, et ta mind armulikult lubaks surra patus ning hinge hukkaminekus. Srirangami tempel ületab maa-alalt Madura Suure Templi. Ta asub seitsme kõrge müüri vahel, moodus tades põhipinnalt nelinurga — pikuti 936, laiuti 768 meetrit. Kui sellele maa-alale ehitada korralikud täna vad ja neljakordsed majad, süs saaksime saja tuhande 73
elanikuga linna. Äga eks ole tempel ise ka rahva- ning jumalaterikas linn. Esimese ning teise müüri vahel asuvad turud ja kaubalaod. Seal on rahval palju tegemist. Voorimehed veavad plaanvankreil igasugust kraami. Naised ostavad aedvilja ning riisi. Piligrimid ja kaabakad manguvad almust. Jõukamad inimesed silmitsevad ehteasju, puuja elevandiluulõikeid, pühakujusid ning kirju võõbaga potte. Äri lokkab hommikust õhtuni, võttes veel ööstki lisa. Samal ajal annavad madude taltsutajad ja fakiirid etendust Aeg-ajalt ilmub mõni pühalik rongkäik ning nõuab endale tähelepanu. Ei saa arugi, et viibid püha kojas. Lähed pikapeale jultunuks ning paned paberossi suitsema. Eurooplasele antakse see andeks. Teise ja kolmanda müüri vahel asuvad templi tee nistuses seisvad preestrid, mungad ja teised ametlikud ja poolametlikud asjamehed. Ka piligrimide jaoks leidub siin hulk konge. Välise eneseavalduse poolest on selle müürivahes tiku elu hulga vaiksem ja tagasihoidlikum kui esimeses hoovis. Ometi oleks asjatu siit midagi püha likku otsida. Liiga argipäevsed on inimesed ja vähese vaimukusega need pühad loomad, kes koos inimestega kloostrielu jagavad. Preestrid on hästi siledad ja täis söönud. Nad armastavad käia palja ülemise kehaga, puu sade ümber lai valge lina. Nende naised (suurem osa preestreid olevat abielulised) ajavad uhkust: kannavad kirevaid rõivaid ja ehivad nina ning kõrvu kuldrõngastega. Paastumisest ja palvetamisest pole tolles naudisklejate korporatsioonis vist juttu. Kolmanda ja neljanda müüri vahel asuvate hoo videga algab päris tempel ise. Seal leiame juba hulk kummalisi hallisid ning kangialuseid, kus jumalad silmi jõllitavad, peade ja käte rohkusega usklikule hirmu sisen davad, moonutatud ihuvormidega lausa kõditunde vaat leja kõhtu ajavad, aga paljudel juhtudel ometi suure 74
elulikkuse ning plastilisusega otse rabavad, paigale naelu tavad ja imestlema sunnivad. Muu seas asub samas hoovis ka „tuhande samba saal", millise iseärasustega tutvusime juba Madura temp lis. Siin jätab see parema mulje. Sambad on tahutud suurtest kividest ja kaunistatud ornamentidega. Sisse käiku valvavad hiiglasuured monolüdid (raudkivist tahumid), esitades ratsanikkude rühma, kes ülestõstetud pükidega tulistel hobustel tiigrite vastu tormavad. Hobu sed ning ratsanikud on asetatud rinnaga vaataja poole. Mulje on lausa masendav. Kust see ometi tuleb, et kesk üldist moonutamist, obsköönsust ja kõõrdivaata mist korraga säärane hoog, musklite mäng ning pinevus, vormide tabav elulisust „Kas ka Srirangami templis haridusjumala kuju on peidetud pimedasse Tuhande Samba Saali?" pärisin Orlandolt. Ta ei teadnud sellest midagi: kehitas õlgu. Ühe ime liku asja leidsime saali hämarusest: suure köie — kõigi maailma köite ning trosside esiisa. Ta on umbes nii jäme, kui keskmine palk asuniku majaseinast, ja pikkuselt — noh, seda oleks raske öelda: vüskümmend-kuuskümmend sülda igatahes. Toda imeväärset riistapuud kasutatakse veelgi imeväärsema vankri vedamiseks. Kui keegi jaksab kujutella kaarikut, mille rataste läbimõõt neli meetrit, mille konstruktsioon tugevam kui väljapatareidel, ja mille kere tuletab meelde hauakabeleid katoliku surnuaedadelt, süs omandab ta umbkaudse käsituse sellest tõllast, mida kasutatakse hindu templites jumalate väljasõidutamiseks. Köis kinnitatakse vankri külge ja ulatatakse süs rahvale. Tõmmatud tuhandetest kätest, lohiseb vanker rongkäigule kaasa. Vanasti heitsid fanaatilised inimesed käpuli vankri alla ning lasksid end selliselt lömaks lit suda. Inglise võimupäevil on inimeste lömastamine, samuti kui lesknaiste surmaminegi, absoluutselt keelatud. Teistesse hoovidesse meid enam ei lasta. Kõik, mis 75
asub seespool neljandat müüri, jääb võõrusulise jaoks saladuseks. Võin heita sinna pealiskaudse pilgu vaid peavärava katuselt. Kuplite, hoovisoppide ja sammaste rägas tik. Keskel äratab tähelepanu kaldkatusega püstand, nn. virnana. Selles asub Višnu peaaltar ja kõige pühitsetum puuslik. Võrreldes Višnu suurtemplit Siva suurtempliga leiame siit sama vaimu, sama miljöö, sama rahvagi. Ehitajate kunstimeel on olnud ühetaoliselt hinduistlik nü siin kui seal. Ehitamise laadis tulevad ilmsiks mõnin gad lahkuminekud, aga need ei ole tingitud stiili erine vusest, vaid asjalikkusest ja otstarbest Dekoratiivne külg mängib mõlemates tähtsat osa, aga nii kujud kui orna mentika oleks justkui ühisest valukojast, ühiste vormide vahelt võetud. Võiks tõsta nad Srirangami templist Ma dura templisse, — segadust see ei sünnitaks. Lahkuminek seisab ainult selles, et ühes templis eelistatakse üht, teises teist jumalate rühma ning astmestikku. Hinduismile kuu luvad nad kõik ja usklik ei keela ühelegi neist oma täit lugupidamist. Srirangami templi peavärav jätab oma massiivse kogu poolest vägevama mulje kui Madura templi oma. Kahjuks ei krooni teda vastavalt vägev gopuura. Mingipärast on tolle ehitamine omal ajal pooleli jäänud. Kuid sel templil on siiski 15 gopuurat, mis kõik tõusevad jõuliselt üle ümb ruskonna. Värava võlvialune on 15 meetrit kõrge ja 30 meetrit sügav. Kummalgi küljel reastuvad võimsad sam bad, mis tahutud tervikulisest kivist. Kui uskuda Fergussoni andmeid, süs alati Srirangami suurtempli ehitamist 10. sajandil ja viidi lõpule 1600. a. Templid Lõuna-Indias esinevad ikka paarikaupa: kui üks on määratud Višnule, siis peab kuuluma teine Š ivale. Nü on lugu ka Srirangami saarel. Mitte kaugel višnuistide suurtemplist seisab teine hiiglane šivaistide rahul duseks. Oma mõõtudelt ei jaksa too küll võistelda Višnu templiga, aga suur ja vägev on ta ometi. Pole palju eksi 76
tud, kui ma väidan, et kõik Tallinnas leiduvad jumala kojad võiks mahutada Siva templi müüride vahele. Šivat ennast hüütakse siin J ambukesvat’Oks* Jambil tähendab „maailma osa“ — loe: India, lsvar — valitsev vürst. Järelikult: India vürst ehk India valitseja. Jambukesvara templis asub ainult kolm hoovi. Kuns tilise viimistlemise ja ruumide artistliku jaotuse poolest loetakse teda huvitavamaks ja täiuslikumaks kui Višnu templit, ehkki nad mõlemad on ehitatud umbes ühel ning samal ajal. Peaväravat kaunistab haruldaselt värvirikas gopuura. Rahvast tegeles templi hoovides väheselt. Vesi graniitsalvedega tiigis oli läbipaistev, tahaks uskuda puhas. Suplejaid ainult paar inimest. Kloostri lehmi hoitakse lõa otsas ega lubata kõikjale mustust munema. Tagasitulekul juhiti mu tähelepanu pisikesele Kali templile. Too ei ole enam puhtatõuline draviida ehitis, vaid tuletab meelde Tseiloni hindu templeid. Viimaseid vaadeldes jäi mulle ikka tunne, et tegemist on maitsevaese stüliseguga. Siin võrgutasid ja irriteerisid mind grotesksed Kali kujud templi sissekäigu sügavuses. Olek sin tahtnud meeleldi templi seesmust näha, kuid kahjuks tõrjutakse eurooplased väravast tagasi. Orlando pilgutas silmi: „Pole viga! Õhtul tuleme tagasi. Süs näete ühte-teist imett“ Lugu seisab selles, et Srirangami Kali templi kogu dusse kuuluvad vaesed fanaatikud — usuhullustajad, kelle ülimaks harrastuseks on verine ohvritoomine kitsede ja lammaste tapmisega, kui ka mõningad sugulised kõdi tused. Orlando-taolisele kaabakale oleks nende ekstses side vaatlemine vist maitsvaks suutäieks osutunud. Ta laskis vaimus juba mu rahakotiga liugu ja püüdis mulle miimika ning sõrmede abil selgeks teha, milliseid ülevaid asju me õhtul võiksime kohata. Nauchgitls and pictures que seenes! Vahepeal oli keskpäev kätte jõudnud ja maailma 77
täitis silmipimestav valgus. Jõgi, kus hommikul rohkesti inimesi suples, oli nüüd peaaegu tühi. Bramünide kaldal paelus meie tähelepanu salk seisjaid ning lamesklejaid. Neid pidi seal mingi eriline huvi koos hoidma. Orlando, kes oli, käsi sirmina silmade kaitseks hoides, toda pilti tükk aega vahtinud, arvas asjast aru saavat. „Lähme,“ ütles ta. „Seal on midagi spetsiaalselt teie jaoks. Sadhu on lasknud ennast maha matta." Jätsime voorimehe sillale. Ise läksime tagasi ja kõn disime kõvera jalgraja kaudu jõele. Liiv oli pehme ning palav. Mulle tundus, nagu hakkaks mu keha lagunema ja nagu ei jääks must varsti enam kuigi palju järele. Higistasin metsikult. Rahvas seisis endiselt ühel paigal. Siit ning sealt ruttasid uued uudishimulised subjektid sündmusest osa saama. Kui kohale olime jõudnud, taga nes rahvas kahte kaarde. Loeti otsekui endastmõisteta vaks, et võõramaalasele too asi pakub suuremat huvi kui omadele. Lavastus, mille pealtnägijaks sattusin, oli naeruväär suseni lihtne ja juhm, ent nagu palju muudki sel maal — just oma lihtsuse tõttu jubestav ning eksootiline. Värs kelt silutud liivakünkast tõusis kaks muumialikult kuiva, kaks üliloomulikult sinist kätt inimeste poole. Sõrmed olid kramplikult krõnksus, siiski mitte rusikas, ja randmeluud erinesid käsivarrest otse nagu kängujäänud tomatid närbuvast oksast. Käte kõrval lamas roosikrantsi-taoline kett, saviliud vaskrahadega ja määrdinud rõivaräbal: see oli kõik, mida elavaltmaetud imetegija selles mõttetus maailmas omaks võis nimetada. Hauakünka ääres kükitasid paljaksaetud peadega poisikesed, sadhu abilised. Nad vahtisid lustlikult-rahulolevate silmadega ringiseisvat rahvast ja man gusid raha. Ma heitsin liuda pooleruupialise hõbetüki, kuid poiste näost võis lugeda, et nad seda veelgi vähe seks pidasid. „Kauaks ta siia jääb?" pärisin. 78
„VÕib-olla õhtuni/' arvas Orlando. Teised, kes asja paremini teadsid, ruttasid õiendama, et pühak olevat poistele käsu andnud ennast liiva alt välja kaevata, nii pea kui päike suurtempli keskmise gopuura kohale tõuseb. Minu kalkulatsioonide järgi võis see aeg umbes kolme tunni pärast kätte jõuda. Teejuht Orlando, halbivõitu nagu ta oli, hakkas end minu kulul hästi laiaks tegema. Ta ümber seisis rohkesti inimesi, kellele ta ülemeelikult midagi hambasse puhus. Ma näitasin talle rusikat ja andsin märku tagasiminekuks. „Need siin paluvad küsida, mida arvate teie sadhu vägiteost," seletas juht. „Öelge neile, et see pole kuigi palju väärt. Meie sadhud lasevad ennast kotti õmmelda, kivi külge siduda ja jõkke heita." „Mis neist seal saab?" „Paari kuu pärast poevad nad ise kotist välja ning ujuvad veepinnale." Vaevalt leidus rahva hulgas tolle lori uskujaid, aga Orlandole tuli mu vastus moka järele. Nagu ta ise pihtis, olevat ta mind tähtsaks isvar’iks nimetanud, kes teda — bramiini ja kirjatarka — Euroopasse kutsuvat. Sadhu kunsti suhtes oli Orlando arvamus veelgi alahindavam kui minu oma. Jaanuarikuul, mil pühitsetakse Višnu templi rajamist ja mil Srirangamit kui ka Trichinopolyt täidavad loendamatud piligrimide parved, olevat jõe kaldad täis imetegijaid-sadhusid. Mahamaetute käed ja jalad pidavat kasvama otsekui kaktusepõõsad ranna liival. Muidugi luiskas ta jälle. Kuid tõsiasi on siiski, et säärane ajutine mahamatmine ja mõnetunniline eneseküpsetamine liivas vanadele sadhudele suuremat vaeva ei val mista. Nägin üht päevapiltlikku ülesvõtet, kus üsna mitu paari käsi liiva alt välja paistis. Keskpäevase lõõsa tõttu polnud enam isu rännakut jätkata. Läksin vaksalisse puhkama. Tema bramünlik 79
hiilgus Orlando, hoolimata euroopa rõivastisest, hooli mata kepist ja valgest kaabulotakast, vinnas oma kere eeskoja põrandal sirakile. Mul oli üsna tegemist, enne kui suutsin teda unenirvaanast reaalilma tagasi raputada. Trichinopoly suurim haruldus —- kaljutempel Šivale ja Ganešale — oli veel nägemata ning me pidime ruttama. Orlando tegi kibedamast kibeda näo, soovides vist enda misi, et ta järgmine kord mitte enam võõraste juhina maailma ei sünniks. Rock of Ztichinopoly — haruldane raudkivimürakas — tõuseb kalgijumelisena kõrgele üle linnamajastiku, aedade, jõe ning rüsiväljade. Ta ilme on mulle ühest tei sest maailmakaarest juba tuntud. Mõtlen nimelt Gibraltarile. Haruldane sarnasus kahe kaljurüsaka vahel. Aga Gibraltar tõuseb merest, see sün — veejanustest välja dest. Gibraltari kalju on varustatud kaugelaskepatareidega, Trichinopoly oma —- hingesügavustesse sööbuva müstikaga. Mäejalal asub ilus neljanurgeline tiik — teppakulam — kivitreppidest moodustuvate pervedega. Ümberringi seisavad vanad, stiilsed majad. Üksikud laiakroonilised puud heidavad tänavale teravaid varjusid. Inimeste vähe sus, absoluutne vaikus veel, varjude drastiline erinemine päikesekiirguses ja kõikjal hõõguv kuumus loovad sää rase surnuaialiku rahu ja seisaku, et tundub, nagu oleks liiv ajakelladest maha joosnud. Tiigi tagant algab võlvitud trepp, mis viib kaljuharjale. Kummalgi pool sissekäiku seisavad suured kivielevandid ja massiivsed sambad, kaunistatud inimeste ja lõvide kujudega. Trepp ise on umbes kaks sülda lai, tõustes imeäkiliselt. Võlvistiku lage ja külgi katavad luitunud maalid, mille sisust nüüd enam aru ei saa. Nagu näha, pühendavad preestrid oma jumalakoja korras hoiule vähe tähelepanu. Trepiastmed on nad ometi lask nud valgeks võõbata ja punaste vöötidega kirjuks kritsel dada. 80
Mugav poos. Lihasuretaja naelpingil
Elavalt maetud sadhu ja ta ametivennad.
Iga 5—6 minuti järel jõuame avarale platoole. Seal seisab ikka kaks-kolm püha elevanti, kellele jootraha peab andma. Vaske ei võta londikandjad maast üles; peab olema kas nikkel- või hõbeveering. Vahid lubavad ka sügada ning silitada neid lopsakaid loomi, kuid ega seegi süütu sõpruseavaldus tohi tasumata jääda. Suure mat ahnust ja jultumust, kui neis templites, on raske kujutella. Orlando auks pean tunnistama, et ta tõesti vapralt väljaminekute vastu sõdis. Sagedasti ei piirdunud tüli ainult sõnade lõõpimisega, vaid mehed ähvardasid karvupidi kokku minna. Selliseks juhuks nähtavasti oligi võõrastejuht varustatud kepiga. Trepil tulevad meile naised veekruusidega vastu: need on linghamite pesijad ning salvijad. Nad karjuvad juba kaugelt, otsekui oleks tegemist kõri kallale kippumisega, litsuvad astja vastu müüri ja astuvad ise selle ette, hoides kallist anumat hullemini, kui kana haiget poega, sest üks ainus pühitsemata pilk astjasse roojastab selle sisu. Umbes poolel mäeteel suleb laest põrandani ulatuv eesriie võlvkäigu. Meie peame pöörduma paremale kitsa kiviprao kaudu. Rändame raasuke maad mööda koo paid ning jõuame lauta, kus mäletsevad mõned lehmad. Lahjad on nad ja põdurad. Jootraha nendele ei anta. Siis tuleb jälle koobaskäik, mis meid trepile tagasi toob. Eesriie ripub nüüd selja taga. Orlando nuusutab, leiab õhu puhta olevat ja annab mulle näpuga märku. Küll ta teab, mis korraliku teejuhi kohus: nihutab kardinaääre pisut kõrvale ja pistab mu pea sinna. Harilik platoo, kus muidu seisavad elevandid. Siin aga asuvad seintes orvad tüükataoliste linghamitega, iga ühe ees rasvane tuluke. Neist äbarikkudest ei maksnud tõesti saladust teha, seda enam, et mitmes teises temp lis linghamite silmitsemine pole keelatud. Elephanta saa rel Bombay juures näidatakse linghameid, mis ligi kahe6 6 K. Ast — Reisukirjad Tseilonist III.
81
meetri pikkused ja kolmveerand meetrit ümbermõõdult. Kui ma pea tagasi tõmban, küsib Orlando: „Noh, kuidas meeldisid?" Kogu ta käitumine, suhtumine pühadustesse ja rõve naljaheitmine näitavad, et Indiaski leidub jumalavallatuid. Sammume jälle. Trepp on püsti meie silmade ees. Seal meenub mulle hirmus katastroof, mida kirjeldab Murray India ülevaates. Lugu sündis 1849. aastal. Mõnetuhandepäine rahvahulk, kogunenud teadustejumala Ganeša pidustusteks mäeharjale, sattus eksituse läbi paanikasse ja tormas trepist alla. Rühm rühma kan nul, inimpundar inimpuntra otsa sööstsid taganttulijate pealesurumisel võlvistikust alla. 500 inimest sai surma; peale selle hulk murtud konte, vigaseid, sante, hullumeel seid. Arvestades katastroofi paiga iseärasusi, võin kuju tella, millised liharäbalad ja verepritsmed täitsid neid treppe. Võlvkäik lõpeb platooga, mis viib Siva templi vära vatesse. Paistavad kuldsed kuplid. Tegemist ei ole enam draviida maitse ja arhitektuuriga, vaid indoaaria, džaina ning pallava stiili segudega. Tempel asub vaid osaliselt maa peal. Hulk koridore ja altareid olevat raiutud kaljusse. See on buddistlik pärand. Indias leidub väga palju nn. koobastempleid (mõned neist seitsme- ja kaheksakordsed), mille rajamise aastaid tuleb otsida buddismi õitsengu aegadest Kahjuks ei lubata eurooplasi templisse. Nad peavad leppima selle väliskülgede vaatlemisega ja tohivad imestella suurt Nandi-pulli1, mis seisab templiväravate vas tas, kaetud hõbesoomusega. Räägitakse, et see pull maks vat pöörast raha. Tõujaamades ei oleks tast muidugi tulu. Aga me pole veel mäetippu jõudnud. Tuleb ronida mõnikümmend astet lahtist treppi mööda, siis alles seisa1 Nandi on, nagu linghamidki, Siva sigitusjõu sümboleid.
82
tume paviljongis, kust avaneb avar vaade ümbruskon nale. Madalik on 20—30-kilomeetrilise raadiuse ulatu selt meie peopesal. Mägi ise polegi jumal teab kui kõrge, aga ta asetus võimaldab pimestava hiilguse. Kesk lõpma tuid välju, mida läbivad Gauveri veenired, avastab pilk metsi, rüsinurmi, palmisalusid, kakao- ja kohvüstandikke, külasid, alevikke, üksikelamuid. Kõige pealt aga huvitab meid Trichinopoly ise oma templite, losside, aedade, tiikide ja vaese rahva mutimullaste elamutega. Palju aastatuhandeid tagasi, mil polnud veel neid rahvaidki, kelle väljasurevat kultuuri imesfleme siin tänapäev, pidi Gauveri madaliku asemel seisma kivine mägismaa. Seda oletust kinnitavad kaljujõugud, mis madalikule laiali pillatud. Mu kaaslane Orlando loendab suuremaid graniidikuhilaid nimepidi: seda mäge kutsu takse Kuldkaljuks, toda seal Prantsuse Kantsiks, järg mist Lord Clive’iks jne. Nagu sellest näha, on üks osa ristseid toimunud uusimal ajal. Võõrsilt toodud nimed tähistavad vägivaldseid pööripäevi selle maa ja rahva elus. Mulle ei meeldi pealesunnitud ristsed. Seisan siin mingipärast häbeliku enesetundega ja mõtlen: või siis selline ongi too Kolmepäise Kuradi Linn oma tagamaa dega. Päikeseküllane, avar ja ometi — kurb.
Gauveri jõe deltas asub veel üks muistne tamuli linn, nimelt Tandjore. OH isegi ajastuid, mil Tandjore dravüda rahvaste vaimses arengus tähtsamat osa mängis kui Madura, kõnelemata Trichinopolyst. Ta hiilguse tipuks loetakse 10. ja 11. sajandit. Tol ajal domineeris Lõuna-Dekhanis Chola kuningriik, mille võimkonda kuu lusid peale Gauveri delta veel mitmed Pandya riigi maa alad. Tandjore oli Chola kuningriigi pealinn, silmapaistev 83
oma teaduslikkude, usuliste ja sõjaliste harrastuste poolest. Kuningas Rajaraja I valitsemise ajal (985—1012) pai sus Chola rügi vägevus sedavõrt, et ta suurema osa Tseilonist enda alla heitis ja koguni Jaava vastu sõjalaevastiku läkitas. Äga juba 17. sajandi keskpaigas polnud Cholast muud järel, kui vähese tähtsusega vürstiriik, mida igast küljest pigis tati. Maa eesotsas seisid ikka veel endise kuningasoo järeletulijad. Ühega nendest, nimelt Raja Sivaji’ga sõlmis Inglismaa 1779. a. lepingu, mille põhjal kogu delta Inglise ülemvõimu alla anti. Vürstile jäi ainult pisike reservaat Tandjore linna ja selle kõige lähema ümbruse näol. Tollest peale algas Tandjore para tamatu kokkuvarisemine. Praegu asub seal ainult 50 000 elanikku. Üks au jääb Tandjorele kõigest hoolimata: ta hoi dis kauem kui ükski teine Lõuna-Dekhani kuningriikide pealinn oma iseseisvuse alal, vähemalt näiliselt 1855. a. alates kuulub Tandjore tingimusteta Britile. Kui see linn sagedaste sõjaliste rüüstangute all poleks kannatanud, süs oleksime võinud seal praegu heade taga järgedega tamuli muinsusaega uurida. Nüüdses olukorras pakub ta huvi ainult oma haruldase raamatukogu ja Šivale pühendatud Btihadisvavasvam’i-nimelise templiga, mis asub muistsel kindluse maa-alal. Asjatundjad pea vad Btihadisvatasvam'x templit dravüda arhitektuuri tüüpilisimaks ja pesuehtsaimaks tooteks, kuid suuru selt ei pääse ta muidugi Madura ning Trichinopoly peatemplitele ligi. Ma peatusin Tandjores vaid paar tundi: tulles lõunase rongiga, sõites edasi pärastlõunasega. Templit, mille väli mus mulle Madura ja Trichinopoly järel enam ühtki uut muljet ei sisendanud, ei hakanud ma üldse külastama Selle asemel tiirlesin natuke linnatänavail ja käisin raamatukogus. Viimane asub nn. Printsesside Palees, mis iseendast juba väärib vaatamist. Nagu üks valve
84
korra ametnikke seletas, koosnevat biblioteek 22 tuhan dest väärtuslikust köitest, selle hulgas 18 tuhat köidet sanskriti keeles. Umbes 10 tuhat köidet sisaldavat vanu ülestähendusi pargitud palmilehtedel. Ta vüs mu väikesesse kambrisse, mida ehk kõige õigustatum oleks võrrelda suurpankade teraskambriga, ja näitas seal aegadest närbutatud lehekülgi Rigveda, Ätharvaveda ja Upanishada kirjadega, mida tänapäev veel ainult mõned üksikud eriteadlased oskavad lugeda. Ma tundsin kõige selle vastu suurimat aukartust, aga mõtlesin siiski, et inimkond paratamatult hulluks läheb, kui säärast mineviku pärandit, ükskõik kus maal see asuks, ära ei hävitata. Üldiselt on mu mälestised Tandjorest ainult nega tiivile kinnistatud, kust neid väga raske on selge tead vuse broompaberile edasi kopeerida. Päevapildistamine on mu nõrgemaid kunste, seda muu seas ka mälu suhtes. Nii palju julgen siiski väita, et Tandjore on asetuselt palju maalilisem kui teised Lõuna-Dekhani muistsete kuningriikide pealinnad Koromandeli rannas.
85
V, PÕLÄTUD JÄ KOORMATUD. Olen tihti maininud kastisid ja kastikuuluvust. Lugeja, kelle arusaamine kohandatud demokraatlikule korrale ja kes seisuslikkudest vahedest tingitud nähtuste lõplikku kadumist vaid ajaküsimuseks loeb, pärib mui dugi: kas tähendab inimeste jagunemine kastidesse ainult vanadele traditsioonidele toetuva seisusliku au ja korpo ratiivse vaimu välispidist esiletõstmist, nagu arvavad pal jud, või omavad kastid tänapäevgi veel mingi reaalse instituudi iseloomu, millest sõltub ta liikmete õiguslik ning ühiskondlik asetus? Vastus on päris kategooriline: kastidesse komplekteerumine ja kastide astmestik moodustab India ühis kondliku korra peamisi baase veel käesoleval ajalgi. Kasfikuuluvus ei määra kindlaks üksnes isiku avalikke õigusi ja kohuseid mõningas ulatuses, vaid reguleerib ka oma liikmete kodust elu ning nende suhtumist teistesse kastidesse kuuluvatesse indiviididesse. Avalikõiguslikud tormitsemised on vabad kasti mõjustustest ainult sel mää ral, kuivõrt nad piirduvad Briti riigivõimu tahteavaldus test (vastutus kriminaalkuritegude eest, riigimaksud ja lõivud, väeteenistus jne.). Kast ise on kinniseim korpo ratsioon, mida iganes suudame kujutella. Kastide arvu suhtes läksid asjatundlikkude isikute arvamused kuni viimase ajani lahku. Üldiselt peeti tõe näoliseks, et Indias teotseb umbes 2500 kuni 3000 kasti. Nüüd aga selgus Simoni komisjoni aruandest, mida tuleb pidada täpsaks ja kontrollituks, et kastide hulk tõuseb üle nelja tuhande. Kuigi nad rõhuvas enamikus nii oma 86
liikmete sotsiaalse järje kui ka kasti enda ühiskondliku kaalu poolest üksteisele väga lähedal seisavad ja neid sugugi raske poleks suurtesse rühmadesse liigitada, takis tavad nad ometi nii seltskondlikku kui ka majanduslikku suhtlemist. Kasti statuut (ükskõik kas kirjutatud või kirju tamata) tõmbab enda ja naaberkastide vahele terava piir joone, millest üleastumine peaaegu võimatu. Huvireisija, kes seisab väljaspool pärismaalaste päevamuresid, kes ei oska ühtki kohalikku keelt, kes liigub peamiselt linnades ja kelle silma eest voolavad mööda inimhulgad otsekui kinoekraani varjud, ei või aimatagi seda seesmist pinget, mis sunnib India eluaval duste algelemente liituma teravakandilisteks kristallirakukesteks — kastideks ja alakastideks. Elu alalhoiu probleem pole esinenud inimestele kuski niivõrt sekti ja tsunfti alalhoiu probleemina kui Indias. Väljapoole sekti (kasti) sattumine tähendab isikule kõigi nende sidemete kaotamist, mille abil ta seni elu külge oli köidetud. Asudes elama suurde voõrastemajja imestab teid teenijate rohkus, ilma et teil nendest oodatud tulu oleks. Mees, kes täidab teie käskjala kohuseid, avab teile ukse, hoolitseb teie kirjade, ajalehtede ja telegrammide eest, ei või tõsta teie pakki, sest see on pakikandja sekti töö ala. Tubade koristaja ja isiklik teenija ei või puhastada teie saapaid, sest sellega võtaks ta enda peale madalama kasti töökoorma. Vannitubade ja number nulliga märgi tud ruumide korrashoidmine sobib ainult paariale, kes seisab allpool kaste. Teie ei tohi teda nähagi, ta peab käima salaja tagumise ukse kaudu ja ilmub teie silma alla ehk süs, kui hakkate ära sõitma ning viibite oma pakkidega juba tänaval. Seltskondlikus suhtlemises on lugu ligilähedalt sama sugune, kuigi eurooplasele kõik andestatakse ja temaga läbi käies traditsiooni ettekirjutustest kinnipidamist ei nõuta. Bramün võib olla teile kuitahes suur sõber, 87.
ometi ei saaks ta teiega ühist söömalauda jagada, sest see roojastaks teda. Kastiastmestiku tärkamises, selle arengus ja kastivaimu kujunemises on rohkesti arusaadamatut, tumedat, vaieldavat. Kastide ajdloo algus ulatub indo-aaria rah vaste riikliku loomingu ürgajasse. Juba igivanad krooni kad, samuti usulis- ning rahvusmütoloogilised legendid konstateerivad inimeste jagunemist kastidesse, kuigi ürg ajal kastide hulk võrreldes tänapäevaga oli hoopis piira tud. Mida lähemale uuemale ajale, seda enam kaste. Budda tegevuspäevil (mõnisada aastat enne Kr. sünd.) oli kastide virr-varr juba lähikaudu sama suur kui praegu. Otsides põhjendust kastikorra tärkamisele lähevad teadlaste arvamused lahku. Kuna ühed uurijad kaldu vad peamist põhjust nägema sõjaliste vallutamistega kaasas käivate naturaalkohustiste jaotamises ja võidetud rahvaste õiguste kindlaksmääramises eritingimustest sõl tuvatel erilistel alustel, peavad teised mõõtuandvaks vai muliku seisuse mõjuvõimu erandlikku täiust, mis India usulise fanatismi tõttu sai koguni sedavõrt masendavaks ja üldtunnustatavaks, et preestrid valitsejatelegi (kunin gad, vürstid, sõjaväelased) oma tahte peale sundisid ja kogu rahva kohustustekandmiseks ning jumalaorjuseks liikidesse (kastidesse) jaotasid. Igatahes väärib tähele panu, et preestrite seisus (bramiinide kast) oli ning on praegugi kõrgem kui valitsejate oma. Kolmandad uurijad näevad kastide olemuses pea asjalikult viimaste võimalusteni viidud ametialalist (kutselist) inimeste jagunemist korporatiivseteks (tsunftilisteks) rühmitisteks; nende arvates põhjustas kastide tärkamist ning alalhoidu tööjaotus ja inimeste kiindu mine teatud kitsa ameti (kutse) külge. See vaade leiab palju poolehoidjaid ja laseb ennast veenvate argumenti dega kaitseda. Muu seas kõneleb tema poolt juba see asjaolu, et praeguste kastide peamiseks tunnuseks on
88
kastiliikmete elukutse. Sel määral, kuidas mitmekesis tusid elukutsed, rohkenes tööjaotus ja tärkasid uued tegevusalad, — samal määral täienes ka kastide võrk. India ühiskondlik areng on võrratult vanem kui Euroopa oma. Äga ta on ühtlasi ka võrratult kivistunum ja alalhoidlikum Euroopa omast. Sellepärast pole sugugi imestuda, et Indias tööjaotus ning sellega paariv kutse alaline rühmitumine otse enormse ulatuse omandas. India kastide kaudne sugulus Euroopa omaaegsete tsunftidega ilmneb selleski, et nad suurtöönduslikule arenemisele vastu ei suuda panna. Euroopas hävitas võidurikas kapitalism feodaalkorra ühes seisuste ning tsunftidega, seades selle asemele klas sid, ametiühingud ja trustid, mis omakord oletatavasti sotsialismi ees peavad kapituleeruma. Indias hakkab see protsess alles nüüd idanema. Ent ometi on India ühis kondlik, riiklik ja majanduslik minevik Euroopa omast palju vanem. Mis Euroopas vaevalt kristalliseeruma hak kas, see on Indias käärinud võrratuks süsteemiks. Järe likult on tegemist vaid arengu omapärase, igivana, ülialalhoidliku tempoga. Sellega ei ole veel lausutud, nagu oleks tsunftiline rühmitumine kastide olemuse ainsaid põhjusi. Ajaloolise arengu kestel olid mõõtuandvad kõik ülalmainitud tegu rid nende paratamatus kokkusattumuses ja üksteise vastastikuses täiendamises. Noil ajul, kui aarialased oma esialgsetest elukohta dest (Induse jõelt ja Pandžabist) Ida- ning Sise-Indiasse olid tunginud, jagunes nende ühiskond nelja suurde kasti. Kõige kõrgema kasti moodustasid vaimulikud ehk bramünid. Neile järgnes valitsejate ja sõjaväeliste juh tide kast radžpuutide ehk kšatriate nime all. Põllu mehed, käsitöölised ja kaupmehed moodustasid nn. vaišiate kasti. Need kolm kasti olid mõõtuandvad. Üks nes nende liikmed omasid kodanikuõigust ja tohtisid kaasa kõnelda usulisis ja riiklikes küsimusis.
89
Kõik teised elanikud — allaheidetud pärismaalaste mitmekesised liigid — seisid väljaspool õiguslikkude kodanikkude kogu ja kandsid šudra nime. Neid koheldi kui orje ja nende kast oli põlatud. Braministliku õpe tuse järgi ei olnud šudra eksistentsil muud mõtet, kui teenida aarialaste eesõigustatud kaste, peamiselt bramiine. Oletatavasti märgib see vanade ajalookirjade kastijaotuse skeem ainult üldjooni. Hilisemad uurimused sun nivad arvama, et kõik neli peakasti jagunesid juba tol ajal mitmeteks alakastideks. Meie ajani ei ole neist muistsetest kastidest rohkem alal hoidunud kui bramünide oma. Kšatriate, vaišiate ja šudra aset täidavad tuhanded uued kastid. Kastidevõrgu täiendamine ja uute kastide loomine kestab järjest edasi. Kui näiteks mõni rändrahvaste jõuk, milliseid ikka veel leidub, primitiivsest fetišismist ja animalismist hinduismi tunnustamisele siirdub (siva või višnu usu omaks võtab), siis saab säärasest sugu- ehk hõimkon nast kast. Vahel juhtub, et mõne kasti liikmeid suure mal määral võõrsile rändab. Seal loovad nad uue kasti, sest elukoha muutmine põhjustab ka eluviisides mitme suguseid muutusi. Vana kast ei saa neid enam enda väärilisteks pidada. Kitsal sektantlikul alusel seisvad usuühingud (nende arv on väga suur) kujutavad endast harilikult ikka kasti. Kui nüüd nende keskel käärimine tärkab, uued rituaalid tarvitusele võetakse, süs osutub ka uue kasti loomine paratamatuks, sest iga kast on imeväärselt konserva tiivne. Ta kirjutab oma liikmetele ette, mida need sööma peavad, kui tihti ja mis viisil keha puhastama, kellega läbi käima jne. Abielud sõlmitakse ainult kastiliikmete vahel. Väga vähesed kastid lubavad abiellumist naaberkasti kuuluvate isikutega. Suurima hulga uusi kaste põhjustavad muutused töötamisviisides. Ütleme, et mõnes rätsepate kasti ala-
90
kastis töötati seni käsiõmblusmasinatel. Järsku lähevad aga mõned liikmed jalaga-sõtkutavatele masinatele üle. Nad ei saa enam jääda kastilükmeteks, vaid peavad looma enda jaoks alakasti. Cuttackis, Lõuna-Begnaalias, ei tohi näiteks need pottsepad, kes väikesi potte teevad ja ratast istudes ringi ajavad, abielluda ja perekondlikult läbi käia teiste pottseppadega, kes valmistavad suuremaid potte ja keerutavad ratast püsti jalu. Koromandeli ran nas maksab sama keeld nende võrgukudujate kohta, kes sõlme heidavad paremalt vasemale, ja teiste vahel, kes sõlmivad vasemalt paremale. Tähtsuse ning auväärsuse poolest moodustavad kas tid ja alakastid komplitseeritud astmestiku, mida euroop lane üldse tajuda ei suuda. Kingsepad, rätsepad, pott sepad, aednikud, habemeajajad jne. jne. elavad kõik oma ette isoleeritult, nagu purgis. Amet pärandatakse põl vest põlve. Nagu sellest selgub, ei ole kastid mitte ülemaalised, välja arvatud bramünide ja radzpuutide (valitsejate) kast. Mõni kast on koguni väike, kõigest 100- — 150-liikmeline. Igal kastil ja alakastil, samuti nende kohapealsetel osakondadel, on oma eestseisus, kes peab liikmete nime kirja, määrab ning kasseerib maksud, valvab kastiliikmete eluviiside järgi jne. Kuna bramilnide kast kaugeltki enam kirikuteenijate kasti ei tähenda; kuna ka templite teenimine ise vaga mitmepäraseks on muutunud; kuna bramiinid kir jusid elukutseid peavad harrastama, koguni kehalise töö tegemiseni laskuma, siis on nende ülemaaline kast jagunenud terveni 1886 alakastiks. Vahe alakastide vahel on nii suur, et paljud bramiinid teineteisega perekond likult läbi käia ei saa, kõnelemata ühes lauas istumisest ja abiellumisest teisest alakastist isikuga. Suhteliselt teiste kastidega seisavad bramiinid ometi ülimal astmel, niiöelda püramiidi tipul. Kõige alamateks kastideks loetakse jäägrite, kala
91
meeste, nahatööliste ja kangrute kaste. Neist kõrgemal seisavad kullaseppad, ametnikud, ärisellid jne. Põlatuiks, roo jäse iks ja alaväärtuslikeks loetakse paariaid. Nad moodustavad, võiks öelda, väärkasti; inglased ütle vad — outcast, sest nad seisavad otsekui väljaspool kõiki kaste, hüljatud, hukka mõistetud. Paaria puudutamine muudab kõrgema kasti isiku ebapuhtaks, nii et ta sunni tud on ennast ettenähtud rituaali korras puhastama. Hakata käsitööliseks, luua endale kast, mis mitte väärkast poleks, on paariatele võimatu, sest keegi ei annaks neile tööd ja teised kastid ei tunnustaks neid. Alama kasti inimestel on väga raske elus edasi jõuda. Nad on otsekui needitud sündimiselt päritud alaväärtuslikkusse. Kastist väljaastumine — nii kaua kui valitseb poolfeodaalne kord — on võimatu. Kast annab teatud hõlbustuse ja kindlustuse. Üksik käsitööline jääks nälga, sest tööõigus kuulub kastile, kuigi see praegu sea dustega nii pole määratud. Kastidel võib halbadel aega del olla ainult vähe tööd, aga see jagatakse õiglaselt liik mete vahel. Peale selle annavad kastid hädalistele aine list toetust. KastilHkmel on oks, mille küljes ta ripub. Kastist väljaheitmist loetakse raskeks karistuseks, sest ükski teine kast ei võta väljaheidetut vastu. Ta muutub peaaegu paariaks. Rikkad ostavad endale tea tud lunastusmaksu vastu õiguse kasti tagasitulekuks, vaese ees on ka see tee kinni. Süüteod, mille eest välja heitmisega karistatakse, on meie mõiste järgi hoopis tühised. Raskemaks patuks loetakse, muidugi, sugulist läbikäimist madalamast kastist isikuga. Keelatud toidu tarvitamine, rituaali rikkumine ja muu säärane põhjus tab kas lõplikku või ajutist kastist kõrvaldamist. Mõned kastid on nii puritaanlikud (eriti maal), et ei luba oma liiget pikemale reisule minna, sest reisides on võimatu toitude ja kokkupuudete suhtes „puhtusest“ kinni pidada. Suurlinnades — Kalkutta, Bombay, Madras — on kastid jõudnud lagunemise ajajärku. Seal areneb töön-
92
dus ja kaubandus. Rüdevabrikus mitme tuhande tööli sega ei pärita palgaliste kastikuuluvust. Samuti ei lähe kaubamajadele ning laevakontoritele töölise usk ja korporatsioon vähematki korda. Tööliste vahekord ette võtjaga toetub lepingule. Kellele kasti kuulumine enam kasulik pole, see võib kastile ka käega lüüa. Tekib suur palgatööliste ja ametnikkude pere, kes elab iseseis val jalal ja kelle enesetunne on hoopis lahkuminev kastiinimese omast. Selliselt purustab industrialiseerumine feodaalolukorda, lõhkudes maha suhtlemist takistavaid vaheseinu. Lääne tsivilisatsiooni sissetung on vanale Indiale nagu halastamatu mürk, mis poeb kõigisse ta keharakukestesse. Raudteel, trammidel ja omnibustes on kõik ühte patta loobitud, alates bramÜnist ja lõpetades paa riaga. Riigivõim ei tunnusta kaste ja nende õigusi. Ing lise ametiasutistes võib juhtuda, et paaria käsutab bramüni. Elu omandab pikkamööda euroopaliku kuju — demokratiseerub ja utilitariseerub. Päritolu ja kastiline auväärsus ei ole enam mingiks relvaks teemurdmisel karjäärile ning jõukusele. Struggle for life tunneb vaid ettevõtlikkust ja teisest ettetungimist. Mis maksab seal usk, mis maksavad traditsioonid?! Pole tarviski mainida, et uusi võimalusi tõttavad kasutama kõige pealt paariad. Selle juures ei kohku nad tagasi kas risti- või muhamedi usku astumast. Raputades maha endast hinduismi, on nad sellesamaga hüljanud Vana-India eluviisid. Lõuna-Dekhanis, kus risti usu liikumine võrdlemisi tugev, moodustuvad ristiusukogudused umbes 90°/o endistest paariatest Et aga vanu eluviise sugugi hõlpus pole uute vastu ümber vahetada _ pürab ju neid novaatoreid igast küljest kastijaotuslik ühiskond, — siis täidavad kogudused nende suhtes tea tava määrani kasti ülesandeid. Koguduste eestseisused organiseerivad töid, muretsevad hankeid ja korraldavad vaestele abiandmist. Trichinopoly ja Madrasi vaksalites
95'
pistetakse reisijatele üleskutse pihku, milles palutakse tellida oma rõivad ja jalanõud misjoniseltside töö kodadest. Arvatavasti toimetavad muhamedi kogudused sama sugust organiseerimistööd. Ootamatu küll, aga ristiusuliste ja muhameedlaste vahel valitseb siin teatud solidaarsus. Nad omavad ühiseid ärisid ja ühiseid kultuur-ettevÕtteid. Ristiusu vaimulikud kõnelevad sümpaatiaga muhamedi kirikust ja islami misjonitest. Sakslane ütleb õieti: Anderes Städtchen — andere Mädchen. Kuivõrt teisiti näeb see lugu välja Põhja-Aafrikas ja Väike-Äasiasi Seal ei ole suuremaid vastaseid teineteisele kui kristlus ja islam. Madrasis istusin ma kristlasest kingsepa juures umbes tund aega, kuni ta mu saapaid parandas. Huvi tav oli juba see, et ta mitte tänaval ei töötanud, nagu kastikuuluvusega ametivennad seda teevad, vaid toas. Elujärg oli tal üsna vilets. Korter koosnes kahest väi kesest toast, — üks aknaga, teine ilma. Aga tal oli juba söögilaud, kaks magamiskoikut, voodipesu ja kolm või neli taburetti istumiseks. Ise ta töötas küll põrandal, jalad krõnksus, tööriistad ümberringi. Nurgas sädelesid katoliku puuslikud. Laual oli ristiga raamat — imeliku tähestikuga: Uus Testament. „Kas loete seda?" küsisin. „Ei,“ vastas ta ohates. „Ma pole kirjaoskaja." Äga ta poeg käis misjonikoolis. Too tundvat nii ing lise kui tamuli kirja ja lugevat isale jõudetundidel piib list ette. „Kas olete endine paaria?" Ta häbenes, kuid vastas siiski jaatavalt. Pisut vai kinud, lisas juurde: „Tema ees on kõik üheväärilised." Ta tähendas ristipoodud Kristusele ja tegi endale risti märgi rinna ette. Ma ei salli kristlust, katolitsismi veel eriti, aga too žest meeldis mulle. Näidates näpuga Šiva 94
või Višnu puuslikule ei oleks ta võinud rääkida inimeste üheõiguslusest. Ristiusuliseks oli kingsepp saanud juba noores eas. Tal olnud väga vilets elujärg. Kord koristatud teda meelemärkuseta seisukorras tänavalt ja viidud haige majja. Ärgates leidnud, et see oli misjoniseltsi laatsa reti Talle antud jooksupoisi koht. Hiljemini õppinud ta inglise keele ja hakanud ka kirikus käima. Ristiusu jumalatel olnud kurb ja lahke nägu, eriti neitsi Maarial. Nad meeldinud talle palju rohkem kui kurjad hindu jumalad. Ja nii saanud tast kristlane. „Madonnat ei saa siis võrrelda Kaliga?" küsi sin ma. Kingsepp vaatas mulle hämmastunult otsa ja lau sus etteheitvalt: „Sir, kuidas te nii räägite? t“ „Kus te kingsepaameti õppisite?" „Ikka misjonitöökojas." „Miks te lugemist ära ei õppinud?" „Mind ei pandud kooli." „Kuidas ei pandud? Oleksite läinud õhtukooli." „Ma olin laisk." „Kas õhtukoolis õpetatakse inglise keelt?" „Ei. Täiskasvanuile õpetatakse tamuli kirja. Püha päevakoolis õpetatakse soovijaile inglise keelt." „Kas olete nüüd oma eluga rahul?" Viimase küsimise peale jutustas ta õige pikalt oma elukutse muredest. Tööd on, aga töö on odav. Ikka parandamine ja paikamine. Uute jalanõude valmista mine on kastide käes. Temale toovad tööd ainult krist lased ja harva ka mõni muhameedlane. Kastidega ei jaksavat iseseisev meister hinna poolest võistelda. Vare malt valmistasid kastimeistrid ainult sandaale, aga nüüd on nad ka saapaid hakanud tegema. „Miks te misjoniseltsi töökotta ei lähe?" 95
„Ka seal on palgad väga madalad. Hindud litsuvad hinna alla." „Kas makstakse tüki pealt või on päevapalk?" „Peaasjalikult ikka tükitöö. Äga seda antakse jao pärast... nn kuidas kunagi jätkub." Kui ma õieti aru sain, siis valmistavad misjonitöökojad saadusi vaid kastidest väljaspool seisvale koha likule elanikkonnale. Mingit suuremat turgu neil ei ole. Rüde- ja nahakaup euroopalikkude magasinide jaoks tuleb mehhaniseeritud töökodadest Kalkuttast ning Delhist, ka Inglismaalt Minu kingsepp teenis üks kuni poolteist ruupiat päe vas. See on haruldaselt hea teenistus. 140—210 senti Eesti rahas. Teised ei teeni pooltki sellest. Põhjus on aru saadav: selle kristlasest kingsepa töötellijateks olid jõu kad isikud: eurooplased ja teised paremapalgalised kristlased. Minu käest võttis ta näiteks 6 annat. Hindu ei oleks sama töö eest tänavakingsepale mitte üle ühe anna maksnud. Nagu öeldud, paugub Euroopa tsivilisatsiooni haamer, purustades vana India seisusliku ühiskonna alustalasid, peamiselt suurlinnades. Sügavamatesse rahvakihtidesse — maale ja väikelinnadesse — kostuvad sellest ainult tumedad müdinad. Usuvõlu ja kastidesse konserveerumine on veel ainuvalitsevad. Madalamate rahvakihtide elujärg on jubestav. BestialX nagu lausus üks inglise ametnikke. Trichinopolys kiusasin ma oma teejuhti Orlandot nü kaua, kuni ta oli sunnitud mu kapriisi täitma ja mind paariate juurde viima. Äga ta ütles juba ette, et ta väravast sisse ei astu. Ka voorimehe pidin ma võtma, sest et bramiin nõus ei olnud „iga lojuse pärast" oma jalgu vaevama. Sõitsime kuhugi alevisse. Väga omapärased täna vad seal: kummalgi käel umbes süllakõrgune savimüür, milles värava-avaused. Rahvast vähe, sõidukeid mitte
sugugi. Harvakult on mõni maja ka tänava äärde ehita tud. Väravate taga asuvad rokased hoovid, kust paista vad kirjud rõivaräbalad ja mitmesugune majakoli. „See on üks paariate linnaosi, kui see teid nii väga huvitab1“ lausus Orlando põlastava miimikaga. Astusin õue. See oli peaaegu nagu seesmine tänav, paralleelne välise tänavaga. Kaheksa savihütü alaliselt lahtiste ukseavaustega seisis reas. Neid on raske kirjel dada, sest nad ei sarnane ühegi meie ehitisega. Kui võtta hästi armetu popsniku onn, mille katus kõdunemisest lömmi vajunud, kiskuda sel onnil uksepiidad eest, müürida aknad kinni ja võõbata seinad paksu savikorraga, :nü et palgid selle alt silma ei paistaks, — süs saaksime umbes säärase maja, kui need sün hoovis. Tänav või õu — raske Öelda, milline nimetus talle rohkem sobiks — oli täis lapsi ja poolalasti naisi, kes minu ilmudes oma savilatesse põgenesid. Mehi polnud näha; vist viibisid nad tööl. Keegi ei tulnud minuga juttu ajama. Üttides, nagu mulle näis, polnud muud, kui pisut põhku põrandal ja mõned toidu- ning veenõud. Hoovi ennast täitis hingemattev hais, sest paariad riputavad, nagu paljud Tseilonl talunikudki, ukse ette sääskede eemalepeletamiseks kusega immutatud räbalaid. Tol ajal — aprilli alul — valitses Trichinopolys sääskede nuhtlus ning magada tuli ikka moskütovõrgu all. Lapsed ja naised vahtisid mind ukseavaustest nagu mõnd pakkupääsenud ahvi või hullumaja kandidaati. Alles süs, kui ma minema hakkasin, jooksid muist mulle järele ja noppisid kilades üles vaskveeringud, mis ma neile heitsin. Teised õued, kuhu ma ainult läbi mulgu pea pistsin, näisid samasugused olevat Äkitselt tõmbas üks pisike naine mind kuuehõlmast Pruun oli ta justkui kohvivannist välja toodud. Imeilusad silmad ja käsivarred: paariad on tihti kadestatava välimu sega. Naise selg oli paljas, moodustades punase linaga veidra kontrasti. Ta vahtis mulle otsa ja rääkis pika7 7 K. Ast — Reisukirjad Tseilonist III.
97
jutu, millest ma midagi aru ei saanud. Kuulsin ainult korduvalt „kraist, kraist" — Kristuse nimetus inglis keelses hääldamises. Ma mõtlesin, et ta mind kristla seks sõimab ja vastasin, et olen tõesti kristlane. „Ta ütleb, et nemad on kristlased," tõlkis Orlando, kes kogu aeg eemal seisis. Nüüd taipasin ma, et naine mind kaasa kutsub. Ta elas samas tänavas, kuid vastaspoolsel küljel. Nende hoovis oli vüs maja, kõik kristlaste päralt. Kuues hoone täitis ühisköögi aset. Õu oli võrdlemisi puhas, toad — päris puhtad ning varustatud mõninga mööbliga. Ing lise keele oskajaid leidus nii naiste kui laste hulgas. Mi nusse suhtusid nad ülisõbralikult. Nende mehed töötasid raudteel ja aedades. Oma naabritest — paariatest — jutustasid nad, et need on rakendatud peamiselt avalik kudele töödele: pühivad tänavaid ja puhastavad klosette. Mind hämmastas kõige rohkem nende inimeste ainu laadne ühiskondlik positsioon: nad ei olnud enam paa riad, nad seisid väljaspool India ühiskondlikke kihitisi, kuid pidid siiski asuma selles põlatud raioonis, kuhu kuulusid oma põlvnemiselt See näitab, kui raske on võidelda tuhandeaastaste traditsioonide ja sajandite väl tel kindlaks kujunenud eluvormide vastu. Rahva tahe olevat jumala tahe. Sedasama mõtet võib sõnastada tagurpidi: jumala tahe on rahva tahe. Kui see mujal maksev pole, siis Indias kindlasti. India rahvad mõtlevad oma jumalate peaajuga. Teatud kasti kuulumine — kui kõrge ja auväärne, kui madal ja põla tud see kast olekski — ei ole nende meelest mitte juhus lik asi, mis tingitud sündimisest, vaid karma valjude seaduste põhjal määratud tasu endises elus korda saadetud tegude eest Seepärast ei või tõsise hindu silmis kastide korraldus ealeski arvustamisele kuuluda. Kui sa paariaks oled sündinud, siis on see sinu enda süü. Võitlust ei tule arendada ühiskondliku ja riikliku korra vastu, vaid ise-
98
enda vastu. Õpi elama ja teotsema selliselt, et sa tule vastel ümbersündimistel Brahma südamele ja suule lähe mal seisaksid. Siis ei tarvitse sa enam paaria olla, siis võid sa kuuluda isegi jumalate plejaadi. Manu seadustik, mis kirja pandud kolmandal sajan dil p. Kr. s„ määrab kindlaks, et bramiinid on sündinud Brahma suust, kšatriad Brahma kätest, vaišiad Brahma säärtest ja šudrad Brahma jalgadest. Hilisemad usumeeste õpetused täiendavad ja labastavad Manu seadustikku. Nad ei jäta ühtki Brahma osa utiliseerimata. Paariate suhtes jõutakse äratundmisele, et nemad on sündinud Brahma väljaheidetest. See groteskne mõttetarkus ei kuulu muidugi usufilo soofiasse, aga ta on üks osa rakendatavast teoloogiast. Ning lõppeks tuleb küsida: mis on rahvahulkade jaoks suurema tähtsusega, kas metafüüsilise mõtlemisviisi ekvilibristika või lihtne ja lapidaarne preestri manitsus- ja needmissõna? Inimene on niikaua ori, kuni kannab orjakirja süda mes. Teiste orjamine eeldab vabatahtlikku eneseorjamist. India sajamiljonilised hulgad viibivad veel eneseorjuses. Nad kuuluvad oma kastide ja alakastidega ühte ainsasse suurde šudra perekonda: tahtejõuetute alistujate kasti. Äga tahtelisuse seeme on juba idanemas. Tuleb parata matult aeg, mil need miljonid ärkavad. Tuleb aeg, mil nad otsekui marune ookean energiaküllaselt lainetavad. Siis lööb Vana-India ajalookell — kaksteist.
7*
99
VI. MäRÄTSEV kristlus. Lõuna-Dekhan on õieti kurb maa, nagu enamik Indiast üldse. Kõrge platoo, mis võtab valdavama osa pindalast enda võimule, kasvatab ainult näljast rohtu ja kõlbab rüsikultuuriks sel määral, kuivõrra suudetakse teda kunstlikult niisutada. Läänes — Malabari rannas — palistab seda kiltmaad Ghati mäestiku hari, purunedes järsult ning moodustades peadpööritavaid granüdiseinu. Kitsas rannariba mägede ja mere vahel on heidetud soo jade monsuunide meelevallale. Seal valitseb alaline kuu mus sagedaste vihmahoogudega. Selle tagajärjel ilmutab taimestik ürgjõulist lopsakust ning rammu. Idasuunas alaneb Ghati harjastik pikkamööda kui vaks kiltmaaks, mis laskub jaolt libamisi, jaolt astanguliselt Bengali lahele. Loomulikult venivad süs ka kõik jõed samas suunas. Oma pikal teekonnal uuristavad nad platoosse sügavaid pragusid, mis maapinna erilistele omadustele vastavalt kord paarisaja kilomeetri laiuseks paisuvad, sealsamas aga jälle sootuks kokku tõmbuvad, moodustades kitsasväravaid. Iga säärane jõepragu erineb oma kliima ning tai mestiku poolest drastiliselt kiltmaast Mis troopiline palavus koos rikkaliku sademe tehulgaga iganes luua suudab, seda pakuvad külluses need luha- ja praostikutmaad. Aianduse kultuur kõigis mõeldavates kujudes jooksis ise elanikele sülle. Selle tagajärjel võttis asus tamise tihedus paiguti lausa enormse laadu Hurtsikud on kiilutud tihedalt üksteise kõrvale. Rahvas paigustub sipelgalise ühtekuhjastusega.
100
Äga kuna need jõed osalt oma kärestikulise iseloomu, osalt kasina veehulga tõttu laevasõiduks mingisugust või malust ei paku, süs elasid sealsed inimhulgad endisel ajal täielikus eralduses. See mõjustas omabord nende kinnist ja unelevat meelelaadi ning aitas paratamatult kaasa kastide tärkamisele kui ka kastide alalhoiule. Asjatundjad tõendavad, et iga jõgikond omab rohkesti usulisi, töönduslikke ja kogukondlikke iseärasusi. Suurima ühiskondliku ühiku annab lisaks hulgaarvulistele jõgikondadele idarannik, mida hüütakse Koromandeli rannikuks. Seal on rahvatüüp võrdlemisi üht lane. Erinevusi põhjustavad vaid rassilised lahkumine kud ja politilised olukorrad. Viimasel kolmel sajandil annab läänekultuuri mõjustus end rannikul rohkem tunda kui orgudes. Moodsa tsivilisatsiooni saavutiste hulk hak kab siin juba põlatud Läänele järele jõudma. Kliima poolest ei erine rannik tunduvalt orgudest. Ikka seesama roiutavalt palav ning rõske õhustik. Täht samateks puudeks on palmid, bood ja baniaanid. Riba, mis piirdub otseselt merega, on liivane ja viljatu — pai guti mitu kilomeetrit lai. Sealt edasi pakub aga mada lik suurepärast viljelemise võimalust kõigile troopika taimedele, kuni algab põuane kiltmaa. Teekond Gauvery jõe suudmest Cooum’i ja Ädyar’1 suudmesse — teise sõnaga: Tandjorest Madrasi — rõõ mustab reisija silma rikkaliku rohelusega. Külad ning alevid jätavad jõukuse mulje. Aedade vilus askeldavad punasekirju rõivastisega inimesed. Zeebu-vankrid veavad kohvi-, kakao- ja riisikoormaid. Vaksalites pakutakse, nagu Tseiloniski, kookospähkleid ja banaane. Hinnad on odavad. Ka piima poolest näib maa rikas olevat, kuigi paljud hindud seda usulistel põhjustel süüa ei tohi. Seal, kus raudtee mererihvikut riivab, näeme loen damatuid lootsikuid. Vaiade otsas ripnevad kalastajate võrgud. Sellel alal tegelevad inimhulgad on suurimad
101'
jumalatüssajad. Oma usuliste veenete kohaselt ei tohiks hindu surmata ühtki elavat olendit. Aga kalastamine on ometi lubatud ning mitme miljoni poolt harrastatav. Seda põhjendatakse juriidilis-sofistlikult. Hindu ei pil guta silmigi, kui ta teile üleannetult seletab, et ega tema pole ühtki kala tapnud. Ta on ainult kala kuivale tõm manud! Kui see narr loom õhus elada ei taha, süs on see ta enda asL Või kui jumal heaks on arvanud kalu sellisteks naeruväärseteks ning ebapraktilisteks luua, siis pole inimestel sellega pistmist. Eks jumal vastuta ise oma tegude eest. Džainistide auks olgu öeldud, et nemad sellist väärkompromissi ei tunnusta. Nad lähevad ko guni nü kaugele, et jätavad parasüdilegi, kes pesitseb krae vahel, täieliku eluõiguse. Hoolimata maapuudusest ja suurest rahvatihedusest kohtame sel teel rohkesti põlismetsi. Ahvid — määrkassid — on nü jultunud, et karjuvad reisijatele näkku. Nad omavad siin kadestamisväärset paradiisi. Keegi ei puutu neisse. Kõige halvem, mis võiks juhtuda, oleks kaikahoop uudishimuliku koonu pihta. Sellest ei tee need võrukaelad vähematki välja, sest kogu nende elu möödub omavahelises kisklemises. Mitte kunagi ei näinud ma ahvi, kes tülinorimise kõrval veel mingisuguseid muid huvisid harrastaks. ‘ Rohkem kui ahvid hakkasid mind sel teel huvitama süsimustad peletised — nunnad. Võrreldes reisijate üld arvuga on neid kaarnataolisi olendeid siin isegi rohkem kui Hispaanias või Portugalis. Kunagi ei rända nad üksi päini, vaid ikka nelja- ning viiekesi salgas. Maailmatu lai rüü õlgadest maani, kotitaolised varrukad, valge tanu peas, mille üle käib troopikakiiver, hilbendavad lapid kaela ümber ja lõua all, tihtilugu kepp ja reisupaun käes, — seisavad või paterdavad nad jaamaesistel otsekui viirastised. Oled sunnitud kaheldes silmi hõõruma: kas tõesti ilmsi?! Kuidas on võimalik selle päikese all, selles hele-
102
cluses säärane rahepilvelik mustade rüüde holjutamiiie Ja mis on ühist sel maal ning sel rahval nende punaste ning valgete ristidega, mida kannavad pühad õed oma var rukatel ning rinnaesisel? Aga — seal nad on ja sinna nad jäävad. Juba ligi neli sajandit kuulutab rooma-katoliku kirik siin mingit õpetust, mis kaunis lähedane ristiusu üldistele õpetustele, kuid olude sunnil siiski visalt kinni peab primitiivsest paganusest. Rahvas vahib nunnasid silmapaistva vaenlikkusega. Tundub, nagu levitaksid nad vastavat infektsiooni kõik jale, kus aga hilbendab nende must rõivastis. Inglased, näiteks, ei salli silmaotsaski vagade õdede askeldamist Iga kord kui rong vaksalisse jõudis, asusid meie kupee reisijad — ametnikud ning äriteenijad vagunitrepile, et nunnasid mitte sisse lasta. Seejuures ei nimetatud õde sid teisiti, kui old ravens — vanad kaarnad. Selline suhtumine oli kõigiti mõistetav, sest pühade õdede hulgas leidub vaid üksikuid inglannasid — põru nud päid. Enamiku selles peres moodustavad portugalitarid ja prantslannad, kes inglisevaenlikkust sugugi ei varja. Kuulasin sageli nende omavahelist juttu. Too toi mus ikka kas portugali, hispaania või prantsuse keeles. Juba Tseilonis nägime, kuidas portugallastest vallu tajate suurtükke ning sõjavägesid lakkamatult saatsid evangeeliumitargad ja kristlikud suurkelmid võltskaubaga, kuidas nad seal buddistidega võistlesid Aadama mäe jalajälje pärast ja kuidas nad Budda hamba omandami seks ristisõ j alaste retki korraldasid. Veel energiliseni oli nende teotsemine ning võidujooks neil hinduistlikel mail kus rahvas vaimselt pimedam ning sotsiaalselt ^^Kuueteistkümnenda sajandi keskaastail asutati Goa’sse (sadamalinn Malabari rannikul) Portugali asekuninga residents ja jesuiitide ordu peakorter India jaoks. Too red vallutajad sundisid rahvale väevõimuga katolitsismi kaela. Püha inkvisitsioonikohus ei kiusanud üksnes „nõi-
103
dasid44 — see täh. kunstimehi ja sadhusid — väevõimuga taga, vaid andis ka preestritele oma karmi käitumist tunda. Rahvale püüti tule ning verega kristlust peale sundida. Muidugi pidid pünameistrid selle juures nägema, et hindu suhtumine tulerüdasse ja pütsutamisse oli sootu teissugune kui eurooplaste oma. Ratta peale tõmmatud sadhu ei mõelnudki armu paluda, veel vähem oma „ühendust kuradiga44 tõeks võtta ning kahetseda. Ta suri õndsa naeratusega näol, olles veendunud peatses auväärses taassündimises. Teatud tagajärgi andis see kristlikkude suurroimarite tegevus ometi. Vähemalt Goas ning selle lähemas ümoruskonnas ristiti hulk rahvast katoliku kiriku kombe järgi. Vaimult primitiivsed paganad, hingekirja poolest risti usulised, moodustasid need vägivaldselt ümber munster datud inimesed siinse kristluse peavara. Neid hakati kut suma goaneeslasteks, milline nimetus püsib veel täna päevgi, kuigi seda ametlikult ei tarvitata. Õiguse pärast sobib goaneeslase nimi ainult rooma-katoliku usulistele pärismaalastest kristlastele, aga et kohalikul rahval on raske vahet teha mitmekesiste ristiusu voolude vahel, siis kutsutakse kõiki pruuni- ja mustanahkseid ristiusu harrastajaid goaneeslasteks. Nad moodustavad, nagu juba märgitud, kastidest väljaspool seisva rahvahulga, kelle sotsiaalne järg hariliku hindu omast palju parem ei tar vitse olla, — mõnel juhul on see koguni halvem. Vallutuste laienedes ja uute vallutajate saabudes nihkus kristluse keskkoht Lõuna-Dekhanis läänerannikult poolsaare idarannikule. Praegu asuvad misjoniseltside peakorterid sadamalinnas Madrasis. Kristlastest elanik kude hulk jaguneb enam-vähem ühetasaselt üle pool saare lõunatipu. Peamisteks kristluse pesadeks loetakse siiski Madrasi, Tandjoret ja Goad. Üldse asub Indias tänapäev rohkesti neli miljonit kristlast. Kui nende hulgast maha arvata 200 000 euroop 104
last ja 102 000 eurasiaanlast (seda nime omistatakse siin segaverelistele, kes sündinud eurooplaste abielust päris maalastega), süs jääb üle ümmarguselt 3 600 000 ristiusku tunnustavat pärismaalast* Järelikult moodustavad krist lased India mitmekesiste pärismaalaste hulgas ainult lo/o. Säärane hale tulemus ei õigusta muidugi neid kulu sid, mis raisatakse misjoni jaamade ning jesuiitide kloost rite ülalpeoks. Kui veel arvesse võtta, et misjonäride tegevus piitsutab rahvuslikke ja usulisi kirgi üles ning sigitab üldist vaenlikkust eurooplaste vastu, siis peame tunnustama, et kristlus on Indias negatiivne nähtus ja tema fanaatilisemad levitajad samasugused obskurandld, nagu mõne Siva või Kali kultuse äärmisemate voolude jutlustajadki. Eelarvamusteta vaatlejale sisendavad nad mõlemad vastikust. Vaadeldes pärismaalastest kristlaste omavahelist jao tust mitmekesistesse kristlikkudesse usutunnistustesse, leiame, et kõige suurem kogu neist — nimelt poolteist miljonit hinge — puhkab rooma-katoliku kiriku hõlma all. Katoliku kiriku kõrval on suutnud veel teatavat edu saavutada süüria kristlik kirik, mille hoolele kuulub umbes miljon inimest. Protestantlikkude usutunnistuste mõrd kuivab vaiadel, sest vettekastmise katsed on lõp penud saagivaeselt. Luteri usu kalamehed näiteks on suutnud võrku tõmmata ainult 216 tuhat inimhinge. Ütlemata halvasti käib ka ametliku kristluse käsi. Mõtlen ametliku kristluse all anglikaani kirikut — established church ehk church of England. Tolle kogu dused vähese poolehoidjate hulgaga asuvad kõikjal, kuna riik nende asutamist soodustas ning krediteeris. Suure mad ning tähtsamad anglikaani kirikud kuuluvadki rii gile, kusjuures nende ülalpeoks eelarve korras assigneeritakse mõningaid summasid. Olgugi et anglikaani kirik oma tegevust neil mail algas juba 1813. a., ei ole ta seni suutnud koguda enda ümber rohkem pärismaalasi kui 340000 pead. Isegi bap
105
tistide käsi käib paremini, kuigi baptistid ametlikku dest allikatest toetust ei saa* Baptistide esimene misjonipunkt avati võrdlemisi ammu: nimelt 1793. a. Nüüd kaalutakse baptistide üldarvu neljasaja tuhandega* Vii masel ajal arendab päästearmee (salvation-army) hoogsat tegevust. Mobiliseeritud pärismaalaste hulk ulatuvat üle viiekümne tuhande. Kõik see kokku, alates nn. süüria kristlastest ja lõpetades päästearmeelastega — ümmargu selt 3 600 000 pärismaalast ja 500 000 eurooplast ning eurasiaanlast — esindabki siinset kristlust vastukaaluks 180 miljonile hinduusulisele1, 10 miljonile buddistile ja 60 miljonile muhameedlasele. Võrreldes Lääne tsivilisatsiooni saavutiste hulka (eriti tehnilisel alal) usuliste saavutiste lõppsummaga, peame ütlema, et viimane esimese kõrval mitte midagi ei kaalu. Siit paratamatu järeldus: lähenemine Euroopa ja India vahel võib teostuda üksnes majandusliku suhtlemise ja sotsiaalpolitilise koostöö alusel, kuna usk oma elustvõõrdunud tarkustega ning vastastikust põlgust sigitava mentaliteediga etendab vaid pidurdavat osa. Mida äge dam pealetung kristluselt, seda suurem vastuagitatsioon hinduismi usundite pooldajatelt ning seda laiem baas rahvuslikule vihavaenule. Seda tõde on hakanud taipama ka Inglise riigivõim: kuna varemalt usuühingutele kau geleulatuvaid soodustusi pakuti, võimaldatakse nendele nüüd ainult väheseid summasid koolide ülalpeoks ja rii gile kuuluvate kirikute korrashoiuks. Väiksemad riigi ametnikud, kes rahvaga alalises kokkupuutes peavad seisma, suhtuvad kirikumeestesse ilmse vaenlikkusega, kuigi nad muidu inglastele omase religioosse tunnetu sega kirikust väga lugu peavad. „01eks palju parem ja kergem, kui vaimulikud politikat ei ajaks ning pärismaalastele oma usku ei jutlus taks!" tunnustavad nad. Ülalkirjeldatust ei pea ometi mitte järeldama, nagu 1 Mõtlen selle all India arvukaid usuliike.
106
puuduks kristlusel neil mail igasugune edu. Ametlikud misjoniseltside bülletäänid kõnelevad koguni optimist likku keelt Nii näidatakse teatud uhkusega, et eelmise aastakümne jooksul olevat pärismaalastest kristlaste hulk kasvanud tervelt 31 o/o võrra. Isegi muhameedlastest ole vat umbes kümme tuhat inimest ristiusku üle tulnud. Palju iga ristitud pea naelu ja dollareid maksab, jäta vad statistika koostajad muidugi targu ütlemata. Nagu juba eelmisest peatükist järeldada võis, ei piirdu kristlikud kogudused ainuüksi ristiusu kuuluta misega, sest siis jääksid nad paugupealt kuivale, vaid arendavad mitmekesist sotsiaalpolitilist ning ühiskond likku tegevust, peamiselt kirjaoskuse levitamise, hoole kande ja tervishoiu aladel. Viimasel ajal suundutakse teadlikult aineliste alade eelistamisele puhtvaimulikkude alade asemel, püstitades sellega kristliku kiriku uue taktika. Senine praksis näitab nimelt, et usutõdede tuu pimisel puuduvad püsivad tagajärjed. Viimase aasta kümne edu (31% juurdekasvu) ei langevat vanade kogu duste ja põliste ristiusu raioonide arvele, vaid tuliuutele söödamaadele. Polistes raioonides (Madras, Trichinopoly) olevat kristlaste arv sama aja jooksul kasvu asemel kahanemist tähistanud. Kirikuisad ja misjoniseltside juhatused sattusid ärevusse, võtsid oma senise taktika revideerimisele. Uus kurss, milles ilmlik tegevus preva leerib vaimulikule, peab tihendama kiriku lahjenenud Praegu omavad anglikaani ja protestandi kirikud kokku umbes 300 arstlikku misjonipunkti, mille valda misele kuulub üle tuhande haigemaja ning ambulantsi. Seal ravitakse tasuta või üpris väikese maksu eest. Kuigi kohalikud rahvad suhtuvad euroopa arstiteadusse umb usuga, külastatakse ambulantse ja hospidaleid hädajuhtudel ometi vilkalt; seal, kus arstlik punkt pikemat aega töötanud, murrab ta lõppeks ka elanikkude vaen likkuse ning hirmu.
107
Säärased demagoogid kui Mahatma Gandhi luba vad endale arstiteaduse vastu kõige valimatumaid väl jendist. Oma raamatukeses „lndian Home Raie" nime tab Gandhi haigemaju «pattude levitamise asulaiks“ ja arste «inimkonna kahjuriteks^. Väiksemad vennad (preestrid ning teised mõjustajad) annavad oma hinnangu veelgi radikaalsemalt ja mis peaasi — populaarsemalt. Kuid ega see suuda veel asja ennast maha matta. Tege liku elu käsklus astub eelarvamustest üle. Arstiteadus on vähemalt mustrõugete, düsenteeria ja koolera vastu võitlemisel oma kasulikkuse tõestanud. Sellest saab ka väikemees aru ning eelistab meelsamini arstiabiga senist olemist jätkata, kui ilma arstita kahtlasele taassündi misele sülle joosta. Tervishoidliku propaganda mõttes võib arstlikkude punktide tegevust tunnistada lausa suurejooneliseks. Kümnetes tuhandetes brošüürides selgitatakse tõbede nakkavust ning selle põhjusi. Jagatakse juhatust esi meseks abiandmiseks õnnetuste korral ja manitsetakse raskejalgsete ning sünnitajate eest hoolitsema. Sel mõõ dul, kuivõrra ristiusu kirik teenib üldisi kultuurihuvisid, on ta teotsemine kahtlemata tervitatav ning toetustvääriv. Mis üle selle — on kurjast Nimetan veel kristlikku haridustööd. Protestandi ja anglikaani misjonikoolides käib ümmarguselt poolteist miljonit õpilast Peale selle umbes kuus tuhat täiskasva nut kolledžites ja õhtukoolides, loendamata püblitundide külastajaid. Katoliku misjonil on 2700 kooli umbes saja tuhande õpilasega. Kursuslastega ning õhtukoolidega kokku hooldab katoliku kirik Indias ligi kahtsada tuhan det mitmekesist hariduselepüüdjat Nagu juba sellest arvustikulisest ülevaatestki näh tub, sammub kiriku „uue kursi“ eesotsas protestantlik kirik käsikäes anglikaani kirikuga, kuna katoliku kiriku misjonid alles kahtlevad ja kaaluvad. Katoliikliku kiriku ilmlik töö piirdub peamiselt hoolekandega ning hea
108
tegevusega* Sel alal saavutavad misjonijaamad silma nähtavat edu, samuti kui tööde organiseerimise alalgL Need ristiusu vaimulikud, kellega mul oma reisu kestel kokkupuuteid tekkis, rõhutasid jutuajamisel just ristikoguduste kultuuritööd. Nad ei salga, et rõhuv osa koolilastest täiseasuses hinduismi sülle tagasi lan geb, kuid teatud sümpaatia ning usaldus kõige lääneliku vastu jäävat neis ometi püsima. Üks vaimulikke arvas koguni, et see olevatki kõige parem, kuna sel teel euroopalisuse seeme kantakse sügavaisse rahvakihtidesse Pärisrahva kirjaoskuse protsent olevat kristlaste keskel hoopis kõrgem kui teiste uskude pooldajate hulgas. Muu seas loeme ametlikust arvustikust Bihari ja Onssa rai ani kohta: kuna kristlaste hulgas iga tuhande päris maalase kohta langeb 76 kirjaoskajat, leidub neid hinduisüikkude uskude pooldajate keskel ainult 5 hinge tuhande seas. Madalaid rahvakihte — paariaid ja tšandalasid — lükkab kristluse poole tung haridust omandada ning tung valla pääseda õiglusetusest, tung — olla inimene. Nii siis, kahesugused põhjused: kultuurilised ja sotsiaalsed. Ristiusu kirikute edu tulevikus olenebki sellest, kuivorra nad suudavad rahuldada rahva kasvavat tungi haridu sele ja üheõiguslusele. Aga palju suudab siin kirik, kui tal tahtmist ning oskustki oleks? Lahendava sõna ütle jaks jääb lõplikult ometi riik ning suurkapital. Mida rohkem suudetakse rahvast valitsemisest osa võtma kut suda ja mida enam industrialiseerub tööndus, seda ülearusemaks muutuvad kastid ja seda jõudsamalt europaseerub hindu. .. . j t . Viimased kaks aastakümmet märgivad selle poolest suurt pööret, et riigivõim ise on asunud heade ilmlikkude koolide rajamisele. Kahjuks ei leia riik oma kultuuritöös kellegi poolt toetust ega arusaamist Hindu suh u se lesse vaenlikult juba oma erilise mentaliteedi tõttu. Risti usu vaimulikud näevad riigikoolides endale võistlejaid
109
ning katsuvad sealt pärismaalaste lapsi ära tõmmata. Muhameedlastest elanikkond, kes muidu inglastesse sümpaatlikult suhtub, võitleb fanaatiliselt riigikoolide vastu, tunnustades ainult koraanituupimise koole, kus õpetuseandjateks islami vaimulikud. Ja nii seisab riigivõim täitsa üksipäini oma suure ülesande ees. Siinse kristluse vaim, nii palju kui see avaldub palves ja paastumises, on meile peaaegu niisama võõras kui siva või višnu usu vaimgi. Ristiusu põlvnemise lugu Indias viib meid tagasi praeguse kalendriaja algsajandeisse. Oletatavasti juba kolmandal sajandil tärkasid Malabari rannikul Kottaiyamis (Põhja-Travancores) esimesed ristiusu sektid (vennas-asulad). Nad hüüdsid end naatsareetlast e k s ja harrastasid eluviisilt primitiivset kommunismi. Noil ajul tärkas sääraseid naiivseid kommuune muiski eksootilisis mais, näiteks Araabia ning Pärsia rannikuil. Travancore i naatsareetlased uskusid ja usuvad veel täna päevgi, et nende kogudusele pani aluse oma jutlustami sega ning isikliku eeskujuga ei keegi muu kui apostel Toomas, kelle kohta levisid legendid, nagu oleks ta sat tunud orjana Indiasse, leides seal märtrisurma dra viida paganausu fanaatiku käe läbi. Hiljemini hüüti Travancore’i naatsareetlasi peamiselt nestoriaanlasteks, kuid nad ise pole seda nime kunagi omaks võtnud. Nende usk oli lapselikult lihtne: risti löödud jumalapoja austamine, misjuures apostel Toomas sümboliseeris neile otsekui Jeesuse Kristuse kohapealset ilmnemist või jumalapoja teisikut (täiesti kokkukõlas hinduismi jumalate mitmepalgelisusega). Loomulikult oli Toomas neile lähedasem kui autentne jumalapoeg ise, sest too õpetas ja suri kaugel Juudamaal, apostel Too mas aga nende eneste kodus. Aga siiski oli Toomas vaid Naatsareetlase vari, mitte isast läkitatu ise. Nii jäidki siis Travancore i kristlased vaimus naatsareetlasteks,
110
praktilises usulises harrastuses aga Tooma järglasteks ning Tooma poole palvetajateks. Neljandal sajandil ühinesid naatsareetlased Süüria kristlaste kolooniaga; hiljemini seisid ühenduses Bagdadi, Niineve ja Jeruusalemmaga. Süürialastega ühinemisest saadik hakati neid hüüdma süüria kristlasteks, milline nimetus on säilinud tänapäevani. Ka ametlikus statistikas nimetatakse neid nii. Kesksajanditel seisid süüria kristlased väga heas vahekorras Travancoreü vürstidega (radžadega). Üldse asusid need esimesed India kristla sed — tooma-usulised — täies rahus ja heanaaberlikku ses neid ümbritsevate hindu rahvastega. Üks ei seganud üht, teine teist, — kuni saabus ametlik ristiusk kaugest Läänest; siis paisati kõik pahupidi. Portugallaste ilmu mine Lõuna-Dekhani tõi endaga vägivaldse ümberusundamise, tagakiusamise ning sellesamaga — ägeda viha vaenu uskude vahekorda. Vennad jesuiidid asusid 1600. a. kardinal Ximenesi eestvõttel ning Goa asekuninga toetusel naatsareetlaste ehk süürialaste „väärõpetuste“ ja „ketserluse“ põhjali kule väljajuurimisele. Tooma-usk kuulutati jõledaks paganuse väärusuks. Vaimulikud vangistati, saadeti maalt välja, tapeti, põletati tuleriidal. Metsikused kestsid vahel duva hooga kuni hollandlaste saabumiseni. Viimased, olles usuküsimustes sallivamad, andsid naatsareetlastele nende esialgse vabaduse tagasi. Äga selle kuuekümne kolme aasta jooksul, mil märatsesid jesuiidid portugal laste võimul püsides, oli saavutatud ometi „tähtls“ tule mus: naatsareetlased olid lõhutud kaheks — ühed tunnus tasid Rooma paavsti, teised säilitasid sõltumatuse. Hilje mini kuulusid naatsareetlased muist India, muist Süüria piiskopi alla. Tänapäev on kummalgi sektil iseseisev püskopp. Üht sekti hüütakse jakobütlikeks süürialasteks, teist — rooma-süür ialasteks. Kokku omavad nad, nagu juba mainitud, umbes üks mil jon koguduslükmeid, kes koosnevad eranditult India
111
pärisrahvastest. Euroopalikule elemendile ei ole tooma usk nakkav. Usufilosoofiliselt on süürialased täisverd kristlased, tegelikult aga apostel Tooma kultuse harrasta jad, nagu muistsel naatsareetluse ajastulgi. Ilmlikku kul tuuritööd see usulahk ei tee. Vaimselt seisavad sü äria lased (naatsareetlased) lähemal Indiale kui Euroopale. Nad moodustavad õieti iseseisva kasti, mille jaoks ei leidu aga vastavat jalalauda üldises kastide astmestikus. Kummalisem neis usulistes üritustes ning keerutustes oli rooma-katoliku kiriku osa. Asudes hävitama naatsareetlaste „väärusku“, okupeeris katoliku kirik ise oluli sema osa naatsareetlaste usuvarast: nimelt püha Tooma kultuse ja Tooma. . . kodunenud jäänusedki. Kuna naatsa reetlased legendaarset Toomast ainult ,,usus ja vaimus olid kummardanud, tegid jesuiidid tast otse füüsiliselt ek sisteeriva pühaku. Sõdides tule ning rauaga tooma usu vastu, avastasid portugallased samal hoobil Tooma haua, muu mia, Tooma elukoopa, surdava ja veel mõnda muudki. Kõik see löödi usubörsil kõlisevaks rahaks ja Tooma kurss tõusis imekiiresti. Eksponeeriti mitmel pool Tooma esemeid ning juhiti nende juurde suuri piligrimide salku isegi Euroopast. Usumäratsemise keskkohaks kujunes sadamalinn Madras, kus praegugi spekuleeritakse Tooma autoritee diga. Hulk kirikuid, katedrale ja kabeleid. Kui Madura ja Trichinopoly on Lõuna-India jaoks hinduismi usutsentrum, siis on Madras sedasama ristiusu jaoks. Üksi kud hindu templid, mis siin leiduvad, ei vääri tähelepanu ega oma silmapaistvat külastajate hulka. Süüria kristlaste ning katoliiklaste kirikud seevastu kubisevad härdalt palvetavatest inimkogudest. Jõudsin Madrasi hommiku poole ööd. Egmorel linnaosa, kus peatuvad lõunast tulevad rongid, jätab nigela mulje. Tänavad on küll laiad, ent prügitamata — ja majad nende ääres kõhnad ning viletsad, otsekui näljalehmad vaarao unenäos. Kuuldavasti asuvat seal 112
peamiselt muhamedi usku elanikud. Mul oli kavatsus siselinnas tuba otsida, kuid vaksali ees sattusin jutule hangeldajatüübiga, kes lubas muretseda mulle pansi oni 6 ruupia eest. Sõitsime üsna kaua nagisevas härja vankris, kuni peatusime rõõmsailmelise aedmaja ees. See oli „Cecil Hotel" Veper High Roadil. Seal võeti mind tõepoolest 6 ruupia eest kostile, kuna muidu ikka 9—12 tuleb maksta. Noh, suurem asi nende roog küll polnud, aga toaga võis leppida. Päeval selgus, et Veper High Road ei asunudki süda linnast nimetamisväärses kauguses. Minutit viis mööda tolmust tänavat, siis üle uimastavalt palava „People’s Park’i“ — ning meie ees seisabki rüsak südalinna täht samaid ja suurimaid maju, mille hulgas võõramaalasi huvitab eriliselt nn. moori kaubahoov, kus mitmekesiseist rahvusist islami mehed suurejoonelist äri ajavad. Madras on tähtsuselt ja suuruselt kolmas linn Indias. Ta venib umbes 15 kilomeetri ulatuses piki Koromandeli liivakallast ja jaguneb Cooumi jõe läbituna kaheks poollinnaks, mis omakord veelgi poolituvad, tänu laiale ning veerikkale Buckingham! kanalile. Jalarändamine ei anna neis laialdastes alades soovitavaid tulemusi, vaid peab oskama kasutada tramme ning omnibusi, kui kukkur on auto üürimiseks liialt kerge. Minu esimesed rännakud viisid mind pärismaalaste linnaossa, nn. Black Town’i ehk Maidani. See algab sadama ees hiiglasuurte kauba- ning pangamajadega ning mõnede valitsusasutistega, mille keskel väärib külasta mist peaposti palee, ja lõpeb nigela tänavateruudustikuga, kus inimesed sagivad otsekui sipelgad üksteise kukil. Pean tunnustama, et pettusin Maldanist: ta pole ei Euroopa ega India. Kitsuse ja mustuse poolest võiks võr relda teda Varssavi ja Minski juudi agulitega; puht hindulik tänava olesklemine lamajatega, tembutajatega ning kirjeldamatu tüüpide rohkusega puudub siin. Näib, nagu tajuksid need inimesed juba aega, nagu oleksid nad 8 K. Ast — Reisukirjad Tseilonist III.
113
rakendatud tagantpütsutava kapitalistliku masinavärgi ette ja nagu läbistaks nende veresooni mingi läänelik tempo. Kuski uuütsasopis, üsna euroopaliku bulvari lähe dal asus igivana armeenia kirik, kuuldavasti 16. sajandist. Ta on nü luitunud, nii pleekinud, et hakkab hale. Ja lõpmatu üksildane on ta, otsekui jumalast süa unus tatud. Pisut eemal seisab sama vana katoliku jumala koda võltsitud gooti stiilis. Aga ka paar minaretti tõsta vad poolkuuga kroonitud vardaid. Sealsamas avaneb lõõskkuumale tänavale hindu templi värvikirev lõust. „Kõik on siin paisatud segi," mõtlen. „Ja midagi pole siin päris ehtsat." Üldiselt aga jätab Madras hüppeliselt kasvanud sadamalinna mulje, millise nägemine ei üllataks meid Lääne-Euroopaski, kui vahetada pärismaalaste värvili sed hilbud harilikkud e pin tsak- ning püks ülikondadega. Liiklemine on viidud mehaanilistele abinõudele ja täna vate, parkide ning platside jaotuses püütud jälgida ing lise eeskujusid. Ei meeldi, ei meeldi mulle too ahastavalt palav linn kogu ta liigses laialivalgumises. Peatänav — Mount Road — tuletab meelde Colombo Galle Face Road’i: kohutavalt pikk ja kohutavalt kirev, kummalgi küljel kõrged boopuud. Ent puudub Colombole omane jõukus ja aasialik elegants. Mount Road viib Püha Tooma linnaossa, kus elavad enamikus naatsareetlased. Viimaste muistsest lihtsusest ning vandevendlikust kooselust pole praegu enam juttu. Nad kujutavad endist väikesi käsitöölisi, ametnikke, aiastajaid ja muud sellist. Kastikuuluvate omamaalastega on nende suhtlemine raskendatud. Äga ka läänekristlaste — katoliiklaste ning protestantidega — pole nende kon takt kuigi suur. Selle tõttu näivad nad õieti deklas seerunud elemendina India ühiskonnas. Jätkates teekonda Mount Roadi lõpust piki tsementeeritud maanteed, jõuame poole tunniga Adyari jõe 114
suudmeossa, kusf on heidetud umbes neljasaja meetri pikkune sild üle laguunülmelise vee. Sinise küüruga kivid ja hallid liivaluited venivad segamini veenõredega merele, mis paistab eemalt otsekui sinine lina: ilma perspektiivita ja avaruseta — surnud laik ahtakese hori sondi ees. Ehkki on kristlaste pühapäev, kilgendab suudme ala pesupesijaist. Umbes nelisada mustjaspruuni meest, varustatud punaste, siniste ja valgete puusamähistega, tao vad märge palakaid vastu jõepõhja kive. Sinnasamasse — liivaluidetele ning kaldarihvikule — on laotatud puhas pesu päikese kätte kuivama. Kuna ka see küveldab pimestavalt päikeses lausa vikerkaarelise mitmekesisu sega, süs jätab sillalt vaadeldav pilt kriiskav-kirju üld mulje ning mõjub silmadele väsitavalt. Aga on ka nagu midagi vanatestamentlikku selles võõrapärases maalis ja teda ümbritsevas kuiv-palavas raamistikus. Jõe vastaskallas venib kühmuliselt, vegetatsioonivaeselt. Mõned suured akaatsiad kasvavad seal, harvakult ka mõni kookospalm, kuid need ei suuda katta küngaste paljaid kivitahumeid ning savipaagaseid lõhke. Ometi pole see mõni tühi maa, vaid kolme-neljakümne elamuga asula, mis omab Madrasi jaoks vahest sama väärtust kui Pirita Tallinna jaoks. Majad on avarate veranda dega, kaunistatud õuedega, ühe sõnaga — härrasmajad, bungalow*d. Kui ma nü sillal seisan ja mõtisklemisi vaatlen, näen teiselt poolt lähenevat politseinikku, päevavari õlal ning punakollane-kirju kiiver kuklas. Ta ei luusi sugugi asjatult, vaid pöördub otse minu poole: „Tulin vaatama, sir, kas olete ära väsinud? leile läheb ehk sõidukit vaja?" „Oh eü Ma naudin jõge ja kirevat vaadet." Politseinik teeb laitva ning hoiatava näo: „Oi, teate, sir, väga kardetav on seista praegu päikesepaistel! Tulge parem sillaotsa puuvarju. Nägin, 8*
115
et te käsipuule nõjatute, ja arvasin, et olete nõrkenud. Siit lähevad omnibused linna, nendega võib sõita. Äga ma võin teile ka taksi tellida, mul on telefon. Te kavatsete vist Little Mount’i külastada?” Nü kutsutakse üht suurimat küngast, mis eraldub teiste hulgas selle poolest, et ta harja katavad lumivalged ehitised bütsantsi tornidega. Sinna — armeenia kirikusse — oli mul tõesti asja sisse astuda. Järgin politseiniku nõuandele, kuid rahustan oma hooldajat ühtlasi, et ma sugugi nÜ nõrgake ja väetike pole, kui ta arvab. Autotellimise ettepaneku lükkan viisakalt tagasi, aga näpu näidete ning teejuhatamise eest tänan. Peagi seisatun kivisel mäeharjal, kust viivad valged trepiastmed kiriku ukse ette. See olevat paik, kus jut lustanud apostel Toomas ja kus tabanud teda hindu käsi surmava mõõgapistega. Ajalugu ei tea sellest küll Imidagi, aga turistile on see ometi ükskõik. Püüan uskuda, et legend pajatab tõtt. Mitte ühtki inimhinge. Kiriku värav on kinni. Pöör dun vasemale ja leian trepi, mis viib kuplialusesse. Enne kui läben koputada, avatakse uks ja lävele ilmub punase habemega mees maaniulatuvas valges mantlis, rist rinnal ja pigimüts peas. Ta palub mind istuda. Ise kükitab põrandale ja nüüd on ta nii koomiline, et suudan vaevalt tõsiseks jääda. Ta lai mantel langeb voldilises ringis põrandale ning moodustab valge kuheliku, mille seest paistab vaid suur kentauruse pea ja lihavad käed, ristamisi rinnal. Ütlen, et sooviksin näha kirikut ja püha Tooma koobast. Kükitaja arvates ei olevat midagi lihtsamat, kui selle soovi rahuldamine. Aga ma tahaksin veelgi juttu jätkata. Pärin teateid nende koguduse üle, uudishimutsen teada saada, kas, kunas ja millisel arvul külastavad palverändajad nende mäge jne. Mees vastab laisalt, vastu tahtmist. Maailmaelu on talle vist suureks koor maks. Kogu ta olemus näib võitlevat une ning tüdi 116
musega. Järsku plaksutab ta käsi. Selle peale ilmub mungarüüs noormees, nii umbes kaheksateistkümne-aastane, kelle hoolde mind antakse. Läheme alla — kirikusse. Poolpime pikergune ruum. Tahumata pingid reastuvad uksest altarini. Mõned Tooma pildid seintel. Üks neist olevat müstilise päritoluga: Toomas kuivatanud higist nägu ja selle juures jäänud ta pildistus käterätikusse. Vasemal käel altarist pais tab ovaalne avaus, mida suleb pooliti nukiline kivi valge ristiga. See on käik Tooma koopasse. Noormees ütleb, et ma võivat alla ronida. Hiljemini, kui august veel ainult mu pea paistab, ulatab lahke saatja mulle põleva küünla. Leian end ümmargusest raudkivikotist. roim, prügi ja nahkhiirte väljaheited. Lae all on väike avaus, kust paistab nõrku valguseküri. Taipan momentaanselt, et olen sattunud muistsesse Budda munkade elamusse, milliseid neil mail mitmeid tuhandeid. Vanad buddistid armastasid pesaleda kivikoobastes. Nad rajasid terved labürindid ning templid kaljudesse, näiteks Ellinores. See urgas siin kuulus hiljemini muidugi apostel Too male, mida tõendavad muu seas pihu- ning sõrmejäljed seintel ja laeavauses. Nad on niisama ehtsad kui Budda jälg Aadama mäel. „Seal ta elas... meie pühak," seletab noormees, kui olen jälle tagasi roninud. ,Ja sellelt kivilt ta jutlus tas ... kivilt, mis on nüüd altari aluseks." Lööb endale risti otsa ette ja kummardub. „Kas tohin sün päevapildistada?" küsin ja kuulen imestuseks, et see mitte keelatud pole. Ruumi pimeduse tõttu õnnestub mul jäädvustada ainult koopa sissekäiku. Pakun saatjale raha, mis aga pearaputamisega tagasi lüka takse. Kasti võin ma muidugi mõned peened hõbedased lasta. „Ometi teine vaim, kui hindu templitest" mõtlen. Kiriku kõrval näidatakse mulle veel üht haruldust. See on püha Tooma allikas. Naatsareetlaste usu järgi
117
sooritanud Toomas siin sama imeteo, mis Mooses kõr ves: löönud kepiga kivisse ja avastanud veesoone. Praegu niriseb prao põhjas vaid kasinalt vett, kuid talvekuudel täituvat see ääreni. Allika peale on ehitatud väike laudhoone, umbes säärane, nagu meie vahisõdurite putka. Little Mount'i\t paistab silma suurem mägi katoliku katedraliga. See on Tooma kannatuse mägi. Kui pühak surmava haava rinda sai, jooksis ta oma koopa juurest naabruskonna kõrgeimasse tippu, et seista surres jumalale võimalikult lähedal. Ka seegi on täpsalt tõestatud fakt, sest veel tänapäev näidatakse mäeharjal põlve-, kätening jalajälgi, mis muljutud kivisse Tooma surmaeelses agoonias. Palvetajad tohivad läheneda neile märkidele vaid küürakil ja köötsakil, et suruda huultesuudlus palju kannatanud kivile. Olles imestelnud kõiki neid kummalisi jumala asju, võisin rahuga linna tagasi minna. Selleks kasutasin politseiniku näpunäitel omnibust, mis osutuski peaaegu tühjaks. Mu vastas istus tamuli naine punases linas. Ta nina oli varustatud vaskrõngaga ja käsi- ning jalavarred täis kette ning ripatseid. Süles hoidis naine alasti poisijõmpsikat, kes imes innukalt rinda. Teine laps, pisut suurem, kükitas põrandal ja hoidis kramplikult ema põlvest kinni. Mõtlesin: küll on hea, et inimesel on ema! Järgmisel päeval külastasin veel San Torne peakiri kut Madrases eneses. Seal näidatakse kadunud Tooma hauda. Templi põrandas altari ja kantsli vahel viivad mõned kiviastmed madalamale. Sügavik lõpeb piker guse praoga. Sinna pistab kirikuteener põleva küünla, et nähku ma, kus puhkab püha Toomas. Pingutan silma teri, kuid ei näe mitte midagi. Aga küllap ta seal oli, sest vastasel korral poleks mõtet ei sel peakirikul ega siinsel kristlusel üldse. Lahkumise eel viiakse mind kõrvalisse käärkamb risse. Kirikumees kastab käed pühitsetud vette ja võtab kapist suure aukartusega ristikujulise karbikese, mis kae-
118
tud klaasiga. Klaasi alt paistavad imelikud esemed: mingid mugulad ja käsnad, justkui vindunud seened või rupskitükid. Need olevat mitmekesised palad püha Tooma laibast; tükike südant, maksa, kopsu. Ka pehkiv luukild, umbes kahe tolli pikkune, lamab seal: Tooma hammas, nagu seletab teener. Ta tõstab kasti mu näo ette ja pakub suudelda. Kui ma seda mitte ei tee, on mees väga hämmastunud ega saa aru, mis ma siit õieti otsin. Sedasama küsin ma isegi endalt ja kaon kiiremini kui kavatsenud. Õhtul jalutades möödusin paljudest kirikutest; üks neist asus üsna mu hotelli lähedal. Suure paastu aeg oli. Rahvas põlvitas treppidel, põrandatel ja aedades ning tänavatelgi. Kõigi näod olid pööratud templi kire vate tulede poole. Öises valgustuses polnud need krist laste jumalakojad sugugi vähem avatlevad kui Siva ja Višnu omad. Ka inimhulk kujutas endast sedasama fanaatilist massi. Pidin mõistma, et mitte usuvaim ei vooli inimvaimu, vaid vastuoksa. Igaüks suhtub oma jumalasse nii, nagu see talle kõige tajutavani. Üht vahet ei saa ometi salata: kristlaste pühakodadel puudub väravaeelne altar paariatele ja teistele põlatutele. Seal on kõik palveshärdujad üheväärsed, vähemalt teo reetiliselt
119
SISU: I. Buddismi mailt hinduismi maile..................................
5
II. Ekskursioon hinduismi ürgsusse..................................... 20 III. Jumalate labürint............................................................ 46 IV. Kolmepäise
V. Põlatud ja koormatud................................................... 86 VI. Märatsev kristlus...........................................................100 «
------------- -—
K. Rumor-Asti reisukirjade IV osa on pühendatud nähtus tele ning muljetele Ida-, Kesk- ja Lääne-Indiast.
Восточная ггЬснь
Обзавелся феской я и носомъ и къ восточнымъ
приступлю вопросамъ
Отъ войны, скажу вамъ по секрету, намъ большого
интереса н^ту.
Багдадъ н^тъ, назадь н^тъ, екмекъ н^тъ, мекмекъ
н^тъ.
Очень, просто хочимъ интересъ им^ть для наеь.
ВсЬхъ морочимъ зубы точимъ но конечно на
К-вказъ.
Посудите, какъ хотите, каждый хочетъ торговать.
ВсЬмъ понятно, и пр!ятно в'Ьдь для турка благодать.
* * *
По дорогам ^здиль я, железный вся бригада быль
со мной любезный.
Очень часто протыкалъ билетуми съ удобствомъ
■Ьхаль я за этумь.
Сидилъ нЬтъ, ходилъ нТтъ, лежилъ н'кть, стоилъ н^тъ
Мужчинамь м^ста н^ть, а кондукторь только диркумъ
пробиваетъ на билетъ.
Раньше не было закона, а теперь такой законъ,
На весь по^здь два вагона, а билетовъ миллюнъ.
*
*
*
Признавалъ законъ я мусульманский и женился по
магометански,
А въ Россш вышелъ бракъ гражданскш, это лучше
чемъ по мусульмански.
Алахъ шЬть, мула н^ть, расходъ н^тъ, хлопотъ н^тъ.
Прямо бири дама и марушкамъ называй.
Нынче Маня, завтри Таня, посл^ завтрамъ Лизамъ дай
Маня н^ту, Таня н"Ьту, надоела Лизаветъ
Хорошо жить по декрету, хочемъ любимъ, хочемъ
нМ”ь.
Танцъ-Классъ.
Не теряйте времени. Кавалеры направо —
дамы налево Абрэмсонъ! Куда вы лезете? Идютъ
Вы же не дама! Разъ. Двё. Три. Четыре. Разъ.
Дв'Ь. Три. Смотрите въ затылокъ. Не ковыряете
носу. Положите обратно. Это не прилично Разъ.
Дв’Ь Три Четыре. Снимите руки съ талш. Тутъ
вамъ не конюшня. Гд^ вы воспитались. Разъ. Дв'Ъ.
Три. Четыре. Молодой челов-Ькъ. Не сморкайтесь
въ занавески. Эго неприлично Есть на то салфетки
Разъ Дв’Ъ Три. Четыре. Что это за ноги. Прямо
какъ колода. Уже ц'Ьлый г-тЬсяцъ. Лопаетъ терпи
те. Разъ Дв-k. Три. Четыре Маша, Маша! Тамъ
звоняютъ. Отворите двери Очень радъ. Добрый
вечеръ. Мое почтенье 2 франка — одинъ танецъ.
Разъ Дв’Ъ Три. Четыре. Посмотрите на минЪ, такъ
получится прилично Разъ Дв'Ъ Три. Четыре. Шасе
Круазе Кавалеры проходятъ скрозь дамъ, теперь
дамы скрозь кавалеровъ. Разъ. ДвгЬ. Три. Четыре.
Балансе мадамъ визави Кувыркайте своихъ противныхъ дамъ. Разъ. Дв-k Три. Четыре Арете ту ля
мондъ. Весь миръ остановился Куда ты л’Ъзешь ?
Прямо на даму! Идютъ! Это же не корова! Разъ.
Дв'Ъ Три Четыре. Променадъ женералъ Генераль
ский променадъ ! За руки черезъ столовую, спальню,
кух:ню и дамскую уборную. Теперь наоборотъ че
резъ мужскую уборную. Разъ Дв'Ъ Три. Четыре
Добрый вечеръ. Съ взсъ не говорить. Что вы гово
рите? Ограбили? Какъ же вы шли голеньюе? Не
простудились? Ну, слава Богу! Разъ. Дв-Ь. Три.
Четыре. Сара, что! Испугалась? Разрешилась?
ДЬвочка или мальчикъ ? ДЬвочка ! Она-жъ обещала
мальчика. Богъ наказалъ. Не надо было ^хать.
Айзикъ Рабиновичъ, замените минЪ. Мин^ нужно
выйти на минутку. Разъ Дв^. Три. Четыре Танцы
фенисе. Закончу
минутку. Разъ. ДвЬ. Три. Че
тыре. Разъ. Дв'Ъ. Три
VaataSompa
Hariduse Seltsi
põhjuskiri
Narwas,
Trü...Sompa
Hariduse Seltsi
põhjuskiri
Narwas,
Trükitud T. M. Franzdorfi trükikojas
1918.
Sompa
Hariduse Seltsi
põhjuskiri
Narwas,
Trükitud T. M. Franzdorfi trükikojas
1918.
1. Seltsi eesmärk.
1. Sompa Hariduse Seltsi eesmärgiks on
Sompa ja ümbruskonna külade rahwa haridust
waimlist ja kõlblist kaswatust edendada.
2. Seltsi abinõud.
2. Oma eesmärgi kütte saamiseks asutud
selts jõudu ja tarwitust mööda koolisi Eesti õpekeelega, toetab koolisi, annab abirahast Sompa
ja ümbruskonna edasiõppiwale nooresoole, asutab
awa'ika raamatukogust, lugemisetubnsi, lasteaedu
mänguplatse, uisuteesi jne, paneb toime kursusi, et
telugemist, kõnest, kirjanduse ja muusika õhtuid,
näitemänge, koosolekuid, jalutüskäike; annab
wälja ja laotab laiali raamatuid, ajakirju jne.
3. Seltsi ainelised abinõud muretsetakse
liikmemaksudest, kingitustest, korjandustest
ja
näitemüükide ning seltsi heaks toimepandawate
etenduste ja õhtude sissetulekutest.
4. Seltsil on juridilise isiku õigused: ta
Wõib kap'talisid ja abirahast asutada, liikumata
ja liikuwat warandust omandada ja wõerandada,
lepinguid teha ja kohustusi enese peale
ning kohtus asjuajada.
3. Seltsi KoKKusäed.
wõtta
'
5. Seltsil on tegew-toetajad ja auliikmed.
6. Tegewliikmeteks wõetakse wastu, ilma
mingisuguse kitsenduseta, mõlemift sugust isikud,
kellede õigusi kohtulikult, aufeaduste wastu käiWate tegude pärast, kitsendatud pole, kuid mitte
nooremalt kui 18 aastaselt.
7. Toetajateksliikmeteks wõetakse wastu isi
kuid. kes all* 18 aasta wanad on ja keda min
gisuguste amttite peale ei matita ja kelledel koos
olekutel healetamise õigust pole.
8. Seltsi tegew- sa toetajate liikmete was
tu wõtmine sünnib seltsi eestseisuse läbi igatajat.
9. Auliikmeid walitäkse üleüldistel koosole
kutes eluajaks, nende isikute hulgast, kes seltsi te
ma eesmärgi kättesaamiseks iseäraliselt on aitas
uud.
10 Tegew- ja toeiajadliikmed maksawad
seltsikassas''e, üleüldise koosoleku poolt määratud
tähtaegadel igaaastased liikmemaksud. Liikmemaks,
mille alam määr kolm rubla on, määrab iga Irv
ge ire oma maksu wõimalust mööda.
11. Peale kõigile seltsiliikmetele antawa wõimaluse, igalajal eestseisusele oma wäljaostumist
seltsist teadaanda, arwatokse need liikmed wäljaastunutels, kes kaheaasta jooksul oma liikmemak
su pole ara tasunud. Pea'e selle wõib üleüldine
koosolek liikmeid autute tegude eest seltsist wälja
heita.
5
4- Setist tegewnfe jnhatawme.
12. Seltsi, tegewust juhiwad: a] Seltsi
(estseisus ja b] Üleüldine liikmete koosolek.
13. Seltsi üleüldine juhtimine, on eestsei
suse käes. Iseäranis käib tema hoole alla seltsi
waranduse ja kapitalide üle walitsemiue, kõiksu
guste lepingute tegemine, seltsi eest wüljaastumine kohtus ja igasugustes walitsuse ja seltskondlistes a'utnstes, wolinikkude walimine seltsi
asjus, seltsi asutustes teenijate ametisse nime
tamine ja lahtilaskmine, abirahade määramine
ja wäljaantud summade tanvitamise ülewalwamine, ruumide üürimine, waranduse omanda
mine, liikmete wastuwõtmine, seltsi liikmete ja
teiste poolt enese peale seltsi wasiu wõetud ko
huste täitmise järele walwamine, korratute liik
mete wäljaheitmiseks ettepanek üleüldisele koos
olekule, arwepidamise ja asjaajamine korra kind
lakstegemine, iuhatuskirjade ja määruste roäljatööta mine, eelarwete ja aruannete walmistamine
ja kinnituseks ettepanemine üleüldistele koosole
kutele, üleüldiste koosolekute kokkukutsumine ja
nende otsuste täitmine.
14.
Eestseisusesse
walitakse
üleüldise
liikmete koosoleku poolt kümme liiget, kes onni;
wahel ametid ära jaotawad, kuid wõib ka üle
üldine koosolek kõigil eestseisuse liikmetel ametid
ära määrata. Peale kümne eestseisuse liikme
walitakse wiis kandidati kes lahkunud eestseisuse
liikmete kohustusi täidawad. Eestseisuse liikmed
walitatse ühe aasta peale. Wanaduse järele
lahkunuid liikmeid wõib tagasi walida.
15. Eestseisuse koosolek on otsusewõimuline
kui wähemalt pooled eestseisuse liikmetest koos on.
Iga eestseisuse liige, f s kolm korda järgemööda
koosolekult puudub, ilma wabandawa põhjuseta—
heidetakse eestseisusest wälja. Eestseisuse koos
olekuid juhatab esimees ehk tema puudumise
korral abi. Otsused tehtakse ilmunud liikmete
liht healieenamusega. Seltsi stempel on efim he
hoiul.
16. Eestseisuse asupaik on Sompa külas.
17. Üleüldised liikmete koosolekud on korralised ja erakorralised.
Korralik üleüldine
koosolek kutsutakse eestseisuse po-.lt sunduslikul!
ükskord aastas kokku. Erakorralised koosolekud
kutlub eestseisus enesearwamise järele kokku, ehk
kui rewisjoni komisjon, ehk kui wähemalt wiiendik osa sellstliikmeid seda uõuawad.
18. Üleüldise koosoleku kokkukutsumisest
antakse seltsiliikmetele wähemalt üks nädal enne
koosolekut kirjalikult teada. Üleüldine koosolek
loetakse otsusewõimuliseks, tui wähemalt 2Jz seltsi liikmetest koos on. Kui nimetud arw liikmeid
kokku ei tule, peetakse järgmine koosolek mitte
hiljem fui kahe nädala pärast ära, see koosolek
on otsusewõimuline, kokkutulnud liikmete arwu
peale waatymata. Üleüldisest koosolekust on
õigus osawõtta auliikmete! ja neil tegewliikmetel,
kes käesolewa tähtaja eest liikmemaksu on äraLasunud.
19. Üleüldise koosoleku käes on üleüldiste
juhtmõtete- ülesseadmine seltsi tegewuse kohta.
Ta kinnitab juhatuskirjad sisemise korralduse
kohta, niihästi eestseisuse, kui ka üksikute komis
jonide poolt etteoaudawad eelarwcd ja aru
anded. Walib eestseisuse, rewisjoni ja teiste
komisjonide liikmed, kui ka auliikmed, wõtab
7
eestseisuse liikmed wastutusele, kui need nendele
antud wolitustest üleastuwad, otsustab põhjuskirja muutmise ja seltsi kinnipanemise
