Vaata J. PARIJÕGI
KÜLALISTE
LEIB
EESTI KIRJANDU... J. PARIJÕGI
KÜLALISTE
LEIB
EESTI KIRJANDUSE
SELTSI KIRJASTUS
KÜLALISTE LEIB
J. PARIJÕGI
KÜLALISTE LEIB
JA TEISI
EESTI MUINASJUTTE
H. MUGASTO ORIGINAAL-PUULÕIKED
EESTI KIRJANDUSE SELTSI KIRJASTUS
TARTU, 1933
G. ROHT’I TRÜKK, TARTUS 1933
Jutuõhtud pirrutule valgel.
See oli siis, kui vanavanaisa oli alles poisike.
On neljapäeva õhtu. Rehetare ahjus hõõguvad vii
mased söed, suits on välja läinud ja uks suletud, ainult
õrna vinetist heljub veel parte all leitseaugu poole. Ahju-
rindel põleb pird, heites ebaühtlast valgust suitsunud
seintele ja partele.
Täna ei tehta tööd, sest on neljapäeva õhtu. Ema
ei ketra, vanaema ei koo vööd ja vanaisa on torganud
poolelivoolitud puulusika seinaprao vahele.
Istutakse
kolde ees pirrutule ümber ja aetakse vaikselt juttu. Aeg
ajalt käib rehetare uks, sisse astub mõni poiss või tüdruk
naabertalust — tulevad sinna neljapäeva õhtut veetma ja
videvikku pidama. Nüüd kõneldakse päevaseist sündmu
sist ja heidetakse nalja. Viimaks hakkavad noored paluma
vanaisa:
„Jutusta meile mõni vanaviisi jutt!"
Vanaisa tõrgub vastu:
„Ei tule midagi meelde... olen juba kõik ära jutus
tanud ...“
„Tead küll," paluvad lapsed. „Jutusta kodukäijatest
või haldjatest või näkkidest. Jutusta nüüd!"
Mõninga puiklemise pääle jääb vanaisa nõusse ja
alustab veniva häälega juttu metshaldjast. Nüüd jääb
rehetares kõik vaikseks, ainult pirru praksumist ja kilgI
laulu on kuulda vanaisa jutu sekka. Lapsed kuulavad
suud ammuli, nagu tahaksid neelda iga sõna, mis tuleb
vanaisa suust. Aeg-ajalt uuendatakse pirdu ahjurindel...
siis hakkavad tantsima pikad varjud seintel ja nurkades,
just nagu liigutaks end sääl keegi. Nüüd peatub vanaisa
jutus ja ütleb pojapojale:
„Too mulle õige esikust kibuga kalja, suu kuivab."
Pojapoeg läheb, kuid püüab ühe kõrvaga kuulata,
mis vanaisa edasi räägib. Külmas ja poolpimedas esikus
käivad judinad üle selja: kui nüüd mõni säärane tuleb!
Kui vanaisa selle jutu lõpetab, peab jutustama veel
ja veel, kuni väsib. Lõpuks laulab vanaema mõne vana
laulu ja kuulajad annavad üksteisele mõistatisi. Siis käib
peremees väljas ja lausub tagasi tulles:
„Tähed näitavad juba keskööd, peab minema puh
kama."
Võõrad lahkuvad, teised hakkavad magama heitma.
Pojapoeg ronib ahjule vanaisa kõrvale ja küsib:
„Kust sa tead nii palju jutte?"
„Eks ma ole kuulnud oma vanaisalt ja isalt," seletab
ta ja kohendab pääalust.
„Kust teadsid sinu vanaisa ja isa?"
„Eks nad kuulnud jälle oma isadelt. Nii ikka põlvest
põlve. Kui sina suureks saad, siis jutustad jälle oma
lastele minult kuuldud jutte."
il,
i
Nii peeti vanasti jutuõhtuid. Nüüd neid enam ei
peeta, nüüd on raamatud, ajalehed ja raadio. Aga vanad
muinasjutud ei ole kaduma läinud, nad on kirja pandud,
ja praeguse põlve lapsed võivad neid lugeda raamatuist
6
Külaliste leib.
ord oli suur ja jõukas talu. Kari oli
suur ning rammus ja salved olid nii
vilja täis, et talul oli ikka kahekolme aasta leib ees. Sääl talus
käis palju külalisi. Perenaine võt
tis neid kõiki lahkesti vastu — jät
kus leiba omadele, jätkus külalistele.
Viimaks tüdis perenaine külalistest. Hakkas
mõtlema: „Küll oleks hää, kui külalisi ei käiks,
saaks ise rohkem töö juures olla ja see, mis küla
lised ära söövad, jääks kõik järele."
Läks siis targa käest nõu küsima, kuidas
külalistest lahti saada. Tark Õpetas: „Võta aidavõtmed, viska need aida ukse eest kolm korda üle
katuse aida taha, ise hüüa: „minge külalised ja
külaliste rabi *) !“ Küll siis külalised kaovad."
Perenaine läks koju, võttis aidavõtmed, vis
kas need kolm korda aida ukse eest üle katuse
aida taha ja hüüdis igakord: „Minge külalised ja
külaliste rabi!"
*) Kaapekakk.
7
Perenaine läks koju, võttis aidavõtmed, viskas need kolm
korda aida ukse eest üle katuse.
8
Sellest ajast pääle kadusid talust kõik küla
lised, ükski ei tulnud enam. Aga nüüd polnud
laudas enam karjaõnne ja vili ikaldas iga aasta.
Viimaks olid salved tühjad ja nälg tuli majja, pere
naisel polnud endal midagi süüa ega perele anda.
Läks siis perenaine jälle targa juurde oma
häda kurtma ja nõu küsima. Tark ütles: „Kes
külalistele annab, sel pole iialgi puudust, sest
külaliste osa on ju ka loodud. Sa enam külalisi
ei tahtnud, seepärast pidin külaliste leiva ühes
külalistega ära saatma."
Nüüd hakkas perenaine tarka paluma, et see
jälle nii teeks, et külalised tagasi tuleksid. Enam
ei pahandaks ta kunagi nende üle.
Tark õpetas jälle: „Kui nüüd koju lähed, siis
võta aidavõtmed, viska nad kolm korda aida
tagant üle katuse aida ukse ette ja hüüa igakord:
„tulge külalised ja külaliste rabi!" Küll siis küla
lised tagasi tulevad."
Perenaine läks koju ja tegi kohe targa õpe
tuse järgi. Võttis aidavõtmed, viskas need kolm
korda aida tagant üle katuse aida ukse ette ja
hüüdis: „Tulge külalised ja külaliste rabi!"
Kohe hakkasid külalised talus käima. Ja oli
perenaisel jälle karjaõnne, vili kasvas põllul, mõne
aastaga olid salved taas vilja täis. Oli leiba oma
del ja jätkus külalistele. Varsti oli talu veel jõu
kam kui enne.
9
Nälg.
äiusse tulnud uus peremees.
See
olnud küll suur ja tugev mehekola
kas, aga igavene laiskvorst, pole
viitsinud midagi teha. Aelnud päe
vad otsa ahju pääl või logelnud
Õues.
Seda näinud nälg ja tulnud tallu. Esiteks
vaadanud tänavalt, siis uidanud õues ringi, pärast
läinud tarre. Asunud viimaks parsile, heitnud
sinna magama, jalad rippunud parte vahelt alla.
Nüüd lagunenud majas kõik riistad, põllud
jäänud sööti, aiad langenud maha ja inimestel
pole olnud midagi suhu panna.
Mees hakanud nälga ära ajama — ei nälg
tee väljagi, põõnutab päälegi parsil ja kooditab
kondiseid jalgu. Viimaks kurtnud mees naabri
tele oma häda: „Nälg tuli tuppa ega taha enam
kuidagi ära minna.“
Naabrid andnud mehele nõu tööle hakata,
siis minevat nälg ära.
Siis mees hakanudki majas hoolega tööle,
parandanud riistu, kohendanud sängisid ja teinud
ustele uued põõnad. Nüüd pole näljal majas enam
10
midagi teha olnud, läinud toast välja ja asunud
lehmalauta. Ka sinna läinud peremees järele,
kohendanud sõimesid ja hakanud hoolega tali
tama. Siis läinud nälg ka säält ära ja hakanud
taas luusima õues ning põldudel. Igale poole läi
nud aga peremees oma tööga järele. Viimaks pole
näljal enam mujal asu olnud, kui läinud aiamulku
dele kükitama ja vahtima. Peremees teinud ka
aiamulgud üles. Nüüd pole näljal enam kuski
asupaika olnud ja lahkunud talust. Vaadanud küll
veel tänavalt tagasi, aga siis läinud sinna kaugele,
soomülgaste vahele.
11
Leivajatk kadus.
anasti elanud ühes vaeses saunahurt
sikus lesknaine oma kahe lapsega.
Naine käinud külas päeviti tööl,
toitnud ennast ja lapsi nii hästi-halvasti kui saanud — paljuke see
üksik lesknaine ikka jõuab! Lapsed
olnud alles väikesed, pole neist olnud asja mingile
tööle. Sääl jäänud aga ema ühel päeval raskesti
haigeks — kes teab, kus enese raske töö juures
ära venitas —, ja mõne päeva pärast surnudki
ära.
Nüüd tulid lastele rasked päevad. Mõneks
päevaks jätkus leiba, siis oli otsas — paljuke sel
vaesel lesel tagavara oli! Lapsed otsisid üles
viimased koorukesed ja sõid ära kõige väiksemad
raasukesed, kuid kõht jäi ikka tühjaks. Istusid
siis ema sängi ette ja hakkasid haledasti nutma.
Kui nad nii juba kaua olid nutnud, tuli hall
vanamees tuppa nende juurde ja küsis:
„Mis teil viga, lapsed, et nii haledasti
nutate ?“
„Ema suri ära, ja meil pole midagi süüa/*
kaebasid lapsed. „Kõhud on tühjad."
„Kas teil siis emast enam midagi toidupoolist
järele ei ole jäänud?"
„Ei ole, kõik on otsas."
Hakati siiski otsima ja leiti kapinurgast tü
kike leiba ja ühe vana anuma põhjast pihutäis
jahu. Sellest keetis hall vanake putru — sai suure
vaagna täis —, tõi leiva kõrvaseks, pani lapsed
sööma ja õpetas:
„Igakord kui söönud olete, lakkuge lusi
kad ilusasti puhtaks ja leivaraasukesed, mis üle
jäävad, pange targu paigale, — siis ei lõpe toit.
Aga seda ma teile veel ütlen ja kõvasti keelan, et
lusikaga ei tohi kunagi kausi äärele koputada, —
siis kaob kohe leivajatk ja lõpeb viimne toiduraas."
Siis läks hall vanake ära.
Nüüd oli lastel hää põli — puder ei lõppenud
kausist ja leib kapist. Ainuke mure oli — järele
jäänud raasukesed hoolega ära korjata ja alles
hoida, sest nendest see uus leib igakord tuligi.
Ühel hommikul, kui lastel juba kõhud täis
olid, ütles noorem:
„Ma õige koputan lusikaga kausi äärele."
„Ära koputa!" keelas vanem. „Siis kaob
leivajatk ära."
Sedaviisi siis jäigi. Teisel hommikul hakkas
noorem jälle ütlema, et tema koputab aga kausi
äärele. Vanem õde ei jõudnud veel keelatagi, kui
noorem lõigi kolm korda lusikaga kausi äärele.
13
Nüüd oli lastel hää põli.
14
Esiteks ei olnud midagi, aga kui kauss tüh
jaks sai, ei tulnud enam uut putru asemele ja
leivaraasukestest ei kasvanud uut leivatükki.
Nüüd istusid lapsed jälle ema sängi ette ja
hakkasid nutma, et hall vanamees tagasi tuleks ja
nende leiba uuesti jatkaks, aga hall vanake ei
tulnud tagasi.
15
Sant.
Ieb kord laupäeva õhtul vana sant
külla. Ta on väga hädine ja vilets,
suure vaevaga komberdab kepi na
jal edasi. Läheb esimesse tallu ja
palub:
„Lubage vaesele sandile öömaja
ja paluke leiba/'
Ihne perenaine vastab:
„Ei meil ole öömaja anda, ja suid on omalgi
palju, kes leiba tahavad/'
Sant läheb teise tallu, palub taas öömaja ja
suutäit leiba. Ka sääl ei anta midagi, saadetakse
edasi. Sant käib läbi kogu küla, kuski ei võeta
teda öömajale ega anta palukest leiba. Viimaks
tuleb kõige jõukamasse tallu ja palub jälle:
„Andke vaesele sandile öömaja ja paluke
leiba!"
Jõukas perenaine ütleb:
„Ei meil ole ruumi, mine aga edasi. Ja leiba
ei täi ka igale hulkujale anda."
Kurvalt läheb sant uksest välja.
16
Teenija-tüdrukul tuleb hale meel vanakest
nähes. Tasakesi läheb ta välja ja juhatab sandi
sauna.
„Ehk saad siin ööd olla“, ütleb tüdruk, „saun
vihtlemisest veel soe.“
Veidi aja pärast läheb tüdruk jälle sauna ja
viib sandile tükikese leiba.
Sant tänab teda ja ütleb:
„Vaata, kas see on leib.“
Tüdruk vaatab — ei ole leib, on sai.
Nüüd ütleb sant:
„Pea aga see endale, ei minule ole midagi
vaja. Mina olen see, kes kõikidele annab. Taht
sin aga katsuda, kas siit küla rahvas vaestele ka
midagi annab. Sina oled ainuke, kes mulle midagi
andis. Ja selle eest ei pea sul eluajal millestki
puudu olema."
Tüdruk läheb tuppa ega julge pererahvale
sandist sõnagi kõnelda. Kui teisel hommikul jälle
sauna läheb santi vaatama, on sant kadunud.
Aga sel tüdrukul ei olnud kogu eluajal mil
lestki puudust, ei päävarjust, leivast ega riidest.
2
17
Kuidas mees varastamise maha jättis.
inu vanaisa teadis kõnelda, et kui
tema poisike olnud, siis elanud
Vaaraku küla taga üksikus talus
mees, kellel olnud paha mood teiste
oma näpata. Kõik hakanud talle
näppu, mis kuski vähe ripakil
olnud. Sõitnud küla põldude vahel, siis võtnud
ikka vihu või kaks võõrast vilja ja peitnud oma
vankrisse teki alla. Vooris käies varastanud teiste
hobuste eest heinu ja kaeru, kord on tabatud ko
guni Rebasnõmme Jaagu leivamärsi kallalt. Ves
kil olnud temaga päris häda — näpanud siit kotist
ja säält kotist. Küll on naabrid teda hurjutanud
ja karistanudki, midagi pole aidanud. See olnud
tal kohe nagu haigus ega ole ta sellest kuidagi
lahti saanud. Kui muud pole näppu hakanud,
võtnud naabri õuest puupulga või vitsarao ja too
nud selle ära.
Kord tulnud mees hilja õhtul laadalt ja näi
nud tee ääres puu najal täistopitud heinakotti.
Kohe tulnud mehel himu see ära võtta. Vaadanud
vilksti ümber — kedagi pole lähedal nägemas
olnud. Roninud siis vankrilt maha, tahtnud koti
18
Kott käänanud mehe maha ja asunud ise põigiti paale.
19
kaenlasse võtta ja ära tuua. Nüüd olnud aga lugu
lahti! Kott käänanud mehe maha ja asunud ise
põigiti pääle, olnud nii kõvasti mehe pääl, et mees
pole kuidagi alt ära pääsenud, küll rabelnud siia
ja sinna. Mitu tundi rabelnud. Siis hakanud
viimaks kotti paluma ja lubanud varguseameti
hoopis maha jätta, kui aga nüüd eluga pääseks.
Siis lasknudki kott mehe lahti, ja sest ajast
pääle pole mees enam võõrast vara puutunud. Kui
vahel tulnudki vargusehimu pääle, saanud sellest
kohe lahti, kui heinakotti meelde tuletanud.
20
Kuidas poiss vandumise järele jättis.
pa peremehel oli sulane — ise alles
noor poisinolk, aga vali vanduma,
kui vähe midagi oli. Ega tema
suust kunagi mõistlikku juttu kuul
dud, ikka oli teine-kolmas sõna kur
jast. Mõnikord vandus tulist kurja,
nii et suu suitses. Küll pahandasid poisiga pere
mees ja perenaine, hurjutasid naabridki, aga poiss
ei saanud lahti halvast moest.
Ühel päeval sõidab peremees sulasega üle
soo Viina-Märdi veskile. Peremees sõidab ees,
poiss oma koormaga mõnisada sammu järel. Mõ
lemad kõnnivad ree kõrval maas. Korraga vajub
poisi jalg läbi lumekamara soo sisse. Kohe hak
kab poiss vanduma, et mis, pagan, see on, et soo
sisse vajud! Ja nüüd ei pääse poiss enam paigast,
kisub ühe jala välja, teine vajub sisse. Ja eemalt
tuleb suur must kogu, keerleb ümber ree, moondub
pärast tulekuuliks ega lase poissi kuhugi. Mida
rohkem poiss vannub ning manab, seda sügava
male vajuvad jalad. Viimaks hakkab peremeest
appi hüüdma. Peremees tuleb tagasi, näeb küll,
et poiss soo sees hädas, kuuleb ta vandumist, aga
21
seda ei näe, et tulekera tantsib poisi ümber. „Mis
sa ometi vannud!“ hüüab peremees eemalt. „Vajud sedaviisi läbi soo maa põhja.“
Poiss jätabki vandumise — kohe kannab teda
lumekamar ja kaob tulekuul. Siis hakkab poiss
peremehe kõrval edasi minema, ei usalda sõnagi
rääkida, ise väriseb kogu kehast.
Aga sellest ajast pääle ei tulnud enam vande
sõna poisi suust.
22
Kuidas tööjõud kadus.
ana Sirgu Peet oli igavene ihnuskael
ja kraapija. Perel ei olnud tema
juures hõlpu, kihutas taga vara hom
mikust hilja õhtuni. Ei andnud ta
kellelegi õiget puhkeaega ega söögitundi. Teinekord pidid töö juurde
minema leivapala suus. Ei peetud Sirgul nelja
päeva õhtut ega lastud laupäevalgi varem töö
juurest ära, tuli rahmeldada suure pimeduseni.
Ühel laupäeval võeti kogu perega järve luhas
loogu. Rehad välkusid mis võisid, aga vana Peet
kihutas ikka taga. Juba vajus päike madalale,
naabrid lõpetasid töö ja läksid laupäeva Õhtule,
aga Sirgu omadest ei tohtinud keegi õhtulejäämisest hingatagi. Isegi keelt kastma järve äärde ei
lubanud Peet kedagi. Tal oli endalgi suur janu,
kuid ei raatsinud töö juurest lahkuda, näris aga
huuli ja rahmeldas loogu võtta.
Korraga kuuldi järve põhjast imelikku paugu
tamist, just nagu oleks mitu puuseppa sääl tööd
teinud. Siis tuli järvest noor naisterahvas, pott
käes, ja pakkus heinalistele juua. Esiteks jõi vana
peremees ise, siis võtsid ka teised heinalised. Oli
hää hapu taar. Nüüd küsisid heinalised:
23
„Mis sääl järves paugutatakse?"
„Sääl lüüakse rattaid kokku," vastas naiste
rahvas.
„Mis rattaid?"
„Tööjõu äraviimise rattaid. Nendega viiakse
tööjõud ära neilt, kes laupäeva Õhtul pääle päeva
tööd teevad."
Seda üteldes võttis naisterahvas kaljaanuma
ja kadus järve. Nüüd kuulsid kõik, kuidas järve
poolt sõideti müdinal just nagu suurte ratastega
üle Sirgu heinamaa loovõtjate vahelt läbi. Keegi
ei näinud midagi, aga müdinat kuulsid kõik, kui
das see käis üle heinamaa ja kadus jälle järve.
Kõik jäid rehavarte najale seisatama ja kuulatasid
imelikku müdinat.
„Noh, mis te vahite ammuli sui!" hüüdis vana
peremees. „Selle nurga võtame täna veel loost
üles."
Kõik hakkasid jälle tööle, kuid töö ei edene
nud põrmugi, tööjõud oli täiesti kadunud. Kas
tõmbasid rehaga või ei tõmmanud, see oli ükskõik:
heinamaa tükk ei vähenenud.
Ja nüüd hakkas Sirgu omadel minema kõik
tagurpidi, iga tööga jäädi teistest maha, ehk küll
vana Peet nüüd veel enam sundis kui enne — töö
jõud oli ära viidud. Asi ei paranenudki enne, kui
Sirgul sai peremeheks noor Peet, vana Peedi poeg.
See laskis jälle perel pidada neljapäeva õhtuid ega
teinud laupäeviti üle päeva tööd. Siis tuli tööjõud
vähehaaval tagasi.
24
Mehe pärisõnn.
ord elasid naabruses kaks meest.
Mõlemal olid ühesuurused talud,
aga üks oli rikas, teine vaene. Ri
kas tegi tööd parajasti, kõik Õn
nestus ta käes; vaene algas enne
päikesetõusu ja lõpetas hilja õh
tul, kuid midagi ei läinud tal korda. Mis ta õhtul
naabrist ette jõudis, seda tegi naaber järgmisel
päeval kerge vaevaga tasa. Naabril olid alati sal
ved vilja täis, vaene pidi aga lisa tooma magasiaidast.
Ühel õhtul mõtles vaene mees:
„Katsun Õige ka öösiti tööd teha, ehk jõuan
sedaviisi naabrile järele.“
Rakendas uuesti härjad adra ette ja läks taas
väljale kündma. Jõudis vaoga naabripõlluni ja
märkas, et ka sääl keegi künnab.
„Kas sa näed“, arutas mees, „ka naaber öösi
väljas. Sellest see rikkus tuleb.“
Pidas härjad kinni ja läks naabrit vaatama.
Ei olnudki naaber ise, hall vanamees oli, kes kün
dis paari hallide härgadega.
25
„Kes sa oled?“ küsis mees poolkohkunult.
„Hää vaim või paha vaim?“
„Ei ole kumbki", vastas hall vanamees, „olen
naabri õnn."
„lmelik küll*', kurvastas mees, „naabri põllul
töötab tema õnn, minul ei ole Õnne."
„Sina ei tunne oma õnne," õpetas nüüd võõ
ras. „Mine homme õhtul kopli suure kase alla,
sääl näed oma pärisõnne."
Järgmisel õhtul läks vaene naaber kopli suure
kase alla ja jäi ootama oma õnne. Kesköö paiku
nägi kase ladvas halli mehikest, kelle ümber suru
sid sääsed. Hall mehike mõõtis ja kaalus neile
midagi kätte.
Mees vaatas võõra tegevust tükk aega päält,
kuni see kase ladvast kadus. Siis hakkas kodu
poole sammuma ega mõistnud midagi arvata. Vii
maks mõistis: naabri õnn on põllutöös, tema Õnn
on kauplemises — mida see mõõtmine jä kaalu
mine muud tähendas.
Kohe andis mees talu käest ja asutas poe.
Kuidas hakkas nüüd kõik hästi minema! Mees ei
võinud arvatagi, et ta nii osav on kauplema. Rik
kus kasvas silmanähtavalt, ei olnudki vaja enne
päikese tõusu tõusta ega pärast loojaminekut tööd
teha, kõigega saadi hakkama parajasti töötades.
See tuli kõik sellest, et mees oli leidnud oma
pärisõnne. Mees jäi osavaks kaupmeheks sur
mani, ja tema suguvõsas oli mitu põlve häid ning
jõukaid kaupmehi.
26
Paradiisilind.
t tagasi peeti kord
ir»T»r«WT»i<
Söögilaua taga ütleb isa oma
väikesele pojale:
„Mine aeda ja too mulle üks
õun!44
Poiss läheb aeda, võtab puu küljest õuna ja
tahab tuppa tagasi minna. Sääl märkab aga aia
ääres pihlaka oksal väikese linnukese, kes imeilusasti laulab. Poiss seisatab ja jääb kuulatama
seda ilusat laulu. Nüüd tõuseb lind lendu, laskub
teise puu oksale ja laulab sääl. Poiss läheb järele,
kuid lind tõuseb säältki lendu ja läheb kolmanda
puu oksale. Poiss läheb ka sinna järele ja kuu
latab silmapilgu.
Siis tuleb talle aga meelde, et peab isale Õuna
viima. Kohe pöördub ta ümber ja hakkab minema
toa poole. Nüüd on aga imelik — poiss ei tunne
ära ühtegi kohta. Sääl, kus enne oli lagendik,
mühab nüüd põline mets; kus enne olid suured
puud, lainetab rukkipõld. Aed on sootuks teis
sugune, ait, laut, maja — kõik hoopis võõrad.
Võõrad inimesed kõnnivad õues, keegi ei tunne
27
poissi ega tunne tema kedagi. Riidedki on teis
sugused ja keelemurre võõras.
Poiss küsib oma isa järele, keegi ei tea
midagi; ka naabrid pole sellenimelisest mehest
midagi kuulnud. Minnakse kirikuõpetaja juurde;
see vaatab vanadest kirikuraamatutest järele —
jah, enam kui kolmesaja aasta eest on sääl talus
küll sellenimelisi inimesi elanud, aga nüüd puhka
vad nad ammu mullas ja nende suguvõsagi on
otsa lõppenud.
Kui poiss seda kuuleb, hakkab ta silmanäh
tavalt vananema: saab esiteks noormeheks, siis
keskealiseks, siis vanaks ja Õige vanaks tudikeseks. Ja siis langeb kokku ega jää tast muud
järele kui kamalutäis tolmu.
See poiss oli kuulatanud paradiisilinnu laulu,
seepärast ei pannud aega tähele.
28
Võõras kuld.
ord hukkus Nõva rannas suure tor
miga võõramaa laev. Lõi laeva päris
pilpaiks, mehed katsusid lauatükkidel ujudes randa pääseda. Sellelt lae
valt uhtusid lained ühe suure tünni
randa, mis oli ääreni kulda täis.
Enne veel, kui merehädalised jõudsid randa ujuda,
leidis selle vaadi Päraküla vanamees. Läks kohe
koju, rakendas oma tõmmud härjad vankri ette ja
sõitis kullatünni ära tooma. Laevamehed nägid
küll merelt, et kullavaat on rannas ja vanamees
vinnab seda vankrile, kuid ei saanud midagi pa
rata. Pidasid siis meeles tõmmud härjad ja musta
koera, et nende järgi otsivad pärast mehe üles.
Jõudsidki mehed viimaks suure vaevaga randa
ja hakkasid otsima kullaviijat. Päraküla vana
mehe õues nägidki kahte tõmmut härga ja musta
koera. Läksid siis sisse ja hakkasid kulda tagasi
nõudma. Vanamees oli jõudnud kullatünni ära
peita aita ja salgas kõik maha. Tema pole ran
nas käinud ega nende kulda näinud — mis kulda
nad nõuavad? Tehku aga, et minema saavad!
Siis vihastusid võõrad mehed ja ütlesid: „Kui
ei saa meie kulda tagasi, siis ei pea ka sina seda
29
Ait usse täis.
30
tarvitada võima." Keerasid kanna päält ümber ja
lahkusid talust.
Teisel päeval läks mees aita kullatünni vaa
tama — kogu ait musti usse täis, et kubiseb, ei
ole kuhugi jalaga astuda. Mees kartis usse mater
dama hakata, püüdis neid välja ajada — ei mõ
tetki, aida nurgast tuleb uusi juurde ühtepuhku.
Tahab kulda võtta — kuld usse täis. Kõik aja
vad kaelad püsti ja nõuavad süüa. Paar päeva
peab mees ussidega sõda, siis saab aru, et seda
see merimeeste ähvardus tähendaski. Isegi elu
tuba tuli usse täis.
Nüüd rakendas mees jälle tõmmud härjad
vankri ette ja viis kullatünni aidast ära, viis küla
taha liivaauku ja mattis sinna. Kuid ussid ei kadu
nud elumajast. Siis kaevas mees kullatünni liiva
seest välja ja uputas järve põhja, kuid ussidest ei
saanud ikkagi lahti. Ainult nii palju sai, et ussid
kadusid toast ja aidast ning läksid ahju alla. Sääl
oli väike auk, kust nad sees käisid söömas. Igal
õhtul pidi mees augu ette kummarduma ja usse
sööma kutsuma. Kolde ees oli piimakauss, kus
nad kordamööda käisid piima lakkumas.
Seda söötmist ei tohtinud mees jätta. Kui ta
mõne päevagi vahet pidas, siis läks ise kohe üle
keha paiste ja kari hakkas kahanema.
Nüüd on see mees juba ammu surnud. Kas
aga need ussid veel ahju alt toas käivad, seda
jutustaja ei tea.
31
Vanaema jutt Lauritsast.
pg|g|Ig|g apsed, hoidke Lauritsat! Laurits, see
a!““
on tulehaldjas. Vanemad inimesed
mäletavad ja teavad, et Laurits käib
kolme punase koeraga. Tal endal on
tulekarva riided, tulekarva silmad,
tulekarva habe ja juuksed. Ena
masti nähakse teda sügiseti, lauritsapäeva ümber.
Siis ta käib ringi, vaatab ahjutuld, hoiab katlaaluse-tuld ja kaitseb kahjutuid, et tige leek ei pää
seks valla ega teeks inimestele halba.
Hoidke, lapsed, Lauritsat, suured, olge ta sõb
rad! Muidu käsib mõnel koeral katla alla minna,
ja — teate isegi, et tuli siis põlema ei lähe. Siis
ei saa muidu, kui peab võtma kolm peotäit ahterukkeid ja panema katla alla põlema, — siis läheb
koer ära.
Lapsukesed, lapsukesed, ärge ütelge ühtki
halba sõna, ärge tehke halba tegu! See kurvas
tab Lauritsat, ta silmad lähevad märjaks, pisaraid
hakkab langema. Suveõhtuti võib näha põõsaste
all Lauritsa pisaraid — pimedas nad hiilgavad
mis ta sinna nutnud halbade laste pärast, kes
tulega ei mõista ümber käia.
32
Aga vana Peet kihutas ikka taga. („Kuidas tööjõud kadus".)
Lauritsa koerad, need on kärmed käima ja
peremehele teatama, kui kuski tulega halvasti
umber käiakse. Sinna ta teeb tuleaseme, ei jäta
muud järele kui musta mulla. Nii ta karistab.
Kord mees ja naine peksid rehte. See oli
mõni päev enne lauritsapäeva. Varakult olid mees
ja naine tööl. Esimese kukelaulu ajal oli rehi juba
välja aetud. Taheti parajasti peksma hakata, kui
punane mees tuli rehe väravatele ja ütles: „Jõudu!“
„ Jõudu tarvis!44 võttis naine tervise vastu ja lisas
juurde: „Eks too oma jõud ka.44
Siis läks punane mees rehealuse keskele, lade
mete pääle, ja hüüdis koeri: „Tulge, koerakesed,
hüpake, koerakesed, üheskoos tööd tehke — mul
on vaja vahet teha!44 Tegi siis tule kuivade lade
mete sisse, rehi läks vuhinal põlema. Koerad kar
gasid ühelt poolt teisele poole, kaitsesid seinu,
valvasid vahet. Veidi aja pärast oli töö tehtud,
tuli kustunud. Siis jooksid koerad välja, nende
järel läks ka tulekarva mees. Mees ja naine nägid,
et rehi oli tulega pekstud: õled olid alles, aganad
alles ja pahmahunnikust paistsid puhtad terad —
tuli ei olnud midagi rikkunud. Aituma tulehald
jale Lauritsale! Mees ja naine said kuni koiduni
hää une magada.
Teisel rehekorral — see oli just lauritsapäe
val — tahtsid mees ja naine jälle tulega rehte
peksta, nagu nad viimati nägid. Ajasid rehe välja,
tegid tule lademete keskele, kuid tuli ei kuulanud
enam sõna. Küll hüüti: „Laurits, Laurits, tule
3
33
appi!“ Laurits ei tulnud, tuli kargas lakke, säält
lakka ja katusele — kõik põles maani maha. See
tuli kõik sellest, et nad lauritsapäeval rehte peksid
ja tulega halvasti ümber käisid. Aga Laurits läks
metsa, nuttis põõsa alla mitu tulist silmapisarat,
mis igal suvel hiilgavad jaaniussidena ja kõigile
meelde tuletavad, et lauritsapäeval ei tohi tuld
puudutada, kui Lauritsat ennast juures ei ole.
34
Jutt Külmamatsist.
hei suveõhtul olid kõik Alaküla mehed
kõrtsis, istusid laua taga, jõid viina
ja õlut. Suvi oli olnud ütlemata hää,
viljad kasvasid säärased, missugu
seid kaua poldud nähtud. Istusid
siis mehed viinaklaasi taga ja jõid
hää viljasaagi pääle ette.
Korraga läks kõrtsiuks lahti, sisse astus näru
ses riides kerjus ja palus öömaja.
„Ei siin kõrtsis anta igale sandile öömaja,"
ütles kõrtsimees.
„Ehk saaks kuidagi", palus vanamees uuesti,
,,kuhu ma vana inimene vastu ööd lähen? Pikutaksin veidi siin kõrtsipingil."
„Mine aga, mine edasi!" pahandas kõrtsi
mees. „Hakka nüüd igale sandile öömaja andma."
Nüüd hakkasid kõik kõrtsilised santi hurju
tama ja välja ajama ega lubanud talle kogu Ala
külas öömaja. Koertega lubasid õueväravalt mi
nema kihutada.
Võõras vanamees pööras siis ümber ja hak
kas minema, ukse päält vaatas veel korra tagasi
ja pomises:
35
„Küll te Külmamatsi veel kord mäletate!“
Kõrtsi juurest läks võõras vanamees Alaküla
meeste põldude vahele, puudutas käega üht vilja
ja teist vilja. Kõndis kõik Alaküla meeste põllud
läbi, kuni jõudis Mäeküla maadeni.
Siis läks Mäeküla vabatmehe juurde ja palus
öömaja. Vabatmees oli võõra vastu väga lahke,
andis süüa ja öömaja.
Päikese tõusu ajal tulid Alaküla mehed kõrt
sist koju. Kõigil oli nii külm, et hammas ei käi
nud hamba vastu. Kes aga koju sai, see tarre
ahjule ronis ja magas sääl kuni teise päevani.
Kui siis mindi põlde vaatama, nähti, et kõik
viljad olid külma võetud. Selle suve tööst ei olnud
midagi loota. Aga Mäeküla meeste põldudel ei
olnud midagi viga.
Nüüd teadsid mehed küll, et kerjus, kes öö
maja palus, ei olnud keegi muu kui Külmamats, ja
tema see õnnetusetooja oligi. Küll kahetses kõrtsi
mees ja kahetsesid mehed, et Külmamatsile öö
maja ei andnud, kuid teha polnud midagi.
36
Kaevust saadud õnn.
!Ü havere mäe all talu õues on sügav
kaev.
Korra hakkas peremees
kaevu sügavust mõõtma. Võttis
pika lati ja laskis selle kaevu — ei
latt ulatu põhja. Võttis siis pika
larsnrjsrTe köie, sidus selle lati otsa ja laskis
uuesti kaevu — nüüd ulatus küll põhja. Hakkas
aga mees latti välja tõmbama, tõusis kaevu põh
jast suur kohin, vesi kees ja vulises. Ja latt oli
nii raske, et kuidagi ei jaksanud teda kaevust välja
tõmmata. Kutsus peremees sulase appi. Tõmba
vad siis kahekesi, tõmbavad — tuleb ... juba latt
veepinnal. Nüüd näevad mehed, et lati otsas ripub
poisike, üsna väike, aga nii raske, et annab kahe
kesi tõsta. Mehed kohkuvad esiteks, tahavad lati
kaevu tagasi lasta, aga poisike hakkab härdasti
paluma, et ärgu lastagu teda kaevu tagasi, vaid
päästetagu ära. Küllap tema meestele vaeva tasub.
Mehed tõmbavad poisi kaevust välja, kohe
vaikib kaevus vee sulin ja kohin. Poiss võtab
põuest raudsahad, annab need peremehele ja
ütleb: „Pane need sahapuu otsa ja mine kündma!“
Siis võtab kirve, annab selle sulasele ja lausub:
37
Mehed tõmbavad poisi kaevust välja, kohe vaikib
kaevus vee sulin ja kohin.
38
„Sellega hakka puutööd tegema!" Mehed vaata
vad saadud asju ega pane tähelegi, kui poisike
kaevu juurest kaob.
Teisel päeval paneb peremees saadud saharauad sahapuu otsa ja hakkab kündma. Töö läheb
nii kergesti, et lust näha, ei ole hobusel vaeva ega
mehel raske. Ja mulla teevad need saharauad nii
kohedaks, et seeme kohe hakkab idanema. Sügisel
sai mees põldudelt nii hää saagi, nagu veel
kunagi polnud saanud: salved olid kuhjaga täis.
Nii õnnestus mehel nüüd iga aasta viljasaak; mõne
aastaga sai ta jõukaks meheks.
Sulane hakkas oma kirvega puutööd tegema.
Mis tööle aga käe külge pani, see korda läks.
Võttis enese sulasest lahti ja hakkas omaette
elama. Ehitas endale maja ja sai jõukaks meheks.
Ei teatud kellelgi nii hääd tööõnne olevat kui
temal.
Pikapääle sai Ärina mõisahärra asjast
teada. Kurjal härral oli kade meel teiste õnnest,
kutsus mehed mõisa ja võttis nende käest kaevust
saadud asjad ära. Siis laskis oma põlde künda
nende saharaudadega ja andis õnnekirve oma puu
sepa kätte, et see tema töid teeks. Aga saharauad
ei teinud härra põldu kohedaks ega õnnistanud
tema viljasaaki. Mõisapõidudel ikaldus vili täiesti
ja sügisel jäid salved tühjaks, õnnekirvega ei
olnud mõisa puusepal midagi pääle hakata. Mis
ta selle kirvega tegema hakkas, see raisku läks.
39
Nüüd vihastus härra, laskis mehed mõisa tuua
ja pani nad keldrisse kinni — miks asjadel tema
käes õnne ei ole! Aga öösi tuli see kaevupoisike
— seesama, kes need asjad andis — päästis
mehed keldrist, tõi tagasi saharauad ja kirve. Sa
mal ööl jäi härra haigeks ega julgenud enam neid
asju tahta. Mehed elasid õnnelikult ja jõukalt kuni
surmani. Aga kuhu need saharauad ja see kirves
pärastAsaid, seda ei tea keegi.
40
Näkk õnnistas vähisaaki.
ga need näkid siis alati kurja tee ja
inimesi uputa, mõnikord teevad ka
hääd, annavad hääd kalasaaki või
muud.
Minu poisikesepõlves elas siin
samas Tapiku kandis vana sauna
mees, Karja-Jüriks hüüti, sest käis igal suvel küla
karjas. Sellel õnnistanud näkk kord vähisaaki.
Ükskord — kevadel suurvee ajal — läinud
Jüri jõe äärde vähile. Osav kalamees ja vähipüüdja nagu ta oli — pani kahad vette, tegi tule
üles, sest öö oli vilu, ja heitis tule äärde pikutama.
Käis vahetevahel kahasid vaatamas ja pikutas
jälle. Aga vähiõnne pole sugugi olnud. Aeg olnud
juba kaugelt üle kesköö, aga temal polnud veel
ühtki vähki püütud. Mõtelnud küll, et mis ime
see täna on, et ühtki vähki ei saa. „Aga olgu
pääle“, löönud käega, „pikutan veel veidi, tulin
korra selle pääle välja." Ja heitnud jälle tule
äärde maha. Siis ei tea, kas jäi tukastama või
oli ilmsi, üks suur mees tuli jõe poolt tema juurde,
tõukas külge ja ütles: „Mis sa magad, Karja-Jüri,
mine vähki võtma!“ Kohe olnud Jüri jalul, haa
41
ranud koti kaenlasse ja läinud. Ta teadis küll, et
see oli näkk, aga oli säärane julge mees, et ei kart
nud. Tuli kahade juurde — need vähke täis, läks
luha poole — veealune aina mustendab vähkidest.
Võtnud siis Karja-Jüri vähke niipalju kui jaksanud
kanda ja tulnud oma teed. Ei ole ta pärast enam
kunagi nii palju vähke saanud kui seekord. Arvab,
et see ei olnud tookord keegi muu kui näkk, kes
talle need vähid saatis.
42
Näki särk.
ord tuli üks naine õe poolt võõrsilt
ja eksis ära. Hakkas siis hää õnne
pääle edasi minema, et eks ükskord
ikka inimeste juurde jõua, kellelt
koduteed küsida. Kõndis siis huupi
edasi, kuni jõudis välja mere äärde.
Sääl ta nägi ühe naisterahva kivil istumas.
Kohe mõtles naine, et see on näkk, ei keegi muu.
Ta teadis, et näkid tulevad mõnikord veest välja
kivile istuma ja ennast inimestele näitama. Tahtis
tast sõnalausumata mööda minna, sääl hakkas aga
näkk teda sõbralikkude sõnadega enda juurde
meelitama. Kui naine meelitusest väljagi ei tei
nud, hakkas näkk paluma: „Kulla naisuke, tule
nüüd väheseks siia, kuule, mis ma sulle ütlen, tule
nüüd, tule!“ Siis naine läkski sinna ja näkk ütles
talle: „01e nii kallis inimene ja otsi mu pääd!“
Nüüd võttis näkk särgi seljast, pani selle pää
alla ja heitis naise ette maha. Naine hakkas ta
pikki juukseid lahutama ja pääd otsima. Varsti
pani aga naine tähele, et näkk nihutab ennast tasa
kesi vee poole ja kisub teda kaasa.
Naine ei teinud sellest esiteks väljagi, muud
kui kaabitses edasi. Aga kui näkk ta ees ikka
43
Naisele jäi ainult särk kätte.
44
ja jälle ennast nihutas ja pääotsimist segas, tuli
naisel vana harjunud sõna suust: „Kas sa püsid
ometi paigal, va’ näkk!“
Kohe kargas näkk püsti ja kadus merre, nai
sele jäi ainult ta särk kätte. Selle ta pidas endale
ja võttis kaasa pääotsimise palgaks. Hakkas siis
jälle edasi minema. Sai varsti ühe mehega kokku,
kes ta õigele teele juhatas, nii et õhtul aegsasti
koju sai.
Kodus hakati imelist näki särki kogu perega
pidama. Kes kuhugi raskema töö juurde läks, see
pani näki särgi selga, sest see ei kulunud ühegi
töö juures.
Viimaks anti särk karjasele kanda, kes teda
omakorda lõhkus ja kulutas. Tõmbas mitu suve
teiste karjastega mööda metsi, kuid särk oli ikka
uus ja terve nagu ennegi.
ükskord juhtus, et kaugelt sugulane tuli sinna
külla. Kõneldi ühest ja teisest, viimaks kaldus jutt
karjase imelisele särgile. Külaline küsis: „Kust
te niisuguse saite!" Perenaine ütles: ,,See on
näki särk, sain selle juba mitme-mitme aasta eest
mere äärest."
Kui külaline kuulis, et see on näki särk, läks
lähemale ja hakkas käega katsuma. Nii kui ta
seda näpuga puutus, läks särk tükkideks, ja kui
neid tükke puudutati, pudenesid needki tolmuks.
Nii see oli: näkk põgenes pääotsija käest näki
nime kuuldes vette ja näki särk pudenes näki särgi
nimetamise ajal tolmuks.
45
Kuidas näkk kangast jõkke vedas.
inu vanaema jutustas, et siinsamas
Patikese küla all jões elab näkk.
Vanasti näidanud ennast sageli ini
mestele ja näitab mõnikord veel
nüüdki.
Kui tema noor olnud, siis läi
nud kord perenaine ühes tüdrukuga jõele kangast
loputama. Pannud kanga künasse ja sõitnud keset
jõge. Sääl loputanud kanga ilusasti ära ja haka
nud siis kangast künasse tagasi lettima *). Pere
naine ise lettinud, tüdruk hoidnud mõla põhjas, et
küna paigal seisaks. Saanud juba kanga peaaegu
kõik künasse lettinud — küünart neli-viis veel jää
nud jõkke —, kui korraga tunneb, et keegi rebib
kangast jõkke tagasi. Mõlemad ehmatanud nii,
et pole osanud midagi pääle hakata, veealune aga
rebinud kangast ikka edasi. Kui viimaks veel
lühike jupike kangast künasse jäänud, haaranud
perenaine kangast kinni ja hakanud tagasi kis
kuma. Kuid pole saanud veealuse vastu, vägisi
kiskunud kanga käest. Viimses hädas hüüdnud
*) Lappama, kangast kokku panema.
46
perenaine: „Tule Jumal appi, nüüd viib näkk
kanga ära!“
Nüüd lasknud näkk kohe kanga lahti ja pere
naine lettinud ta uuesti künasse. Näkk kaob siis
kohe, kui ta nime nimetatakse.
47
Kaevunäkk.
uvel oli kogu küla rahvas kodust ära
kaugemal metsas heinal, ainult lap
sed ja mõni vana inimene olid kodus.
Lapsed kolasid omapääd ringi, män
gisid igasuguseid mänge ja tegid
koerust, mis kellelegi meelde tuli.
Viimaks mindi salgas külavahele kõndima, asja
ees, teist taga.
Jõuti külavainule, küla kaevu lähedale, ja
nähti kaevuraketel võõrast poisikest, punane särk
seljas. Võõras poisike hakkas kohe teisi enda
juurde kutsuma, aga need ei usaldanud minna, sest
kodus oli kõvasti kinnitatud, et kaevuraketele ei
tohi minna: kaevus elab näkk, kes lapsi juukseid
pidi kaevu kisub.
Kui lapsed võõra kutse pääle kaevu juurde
ei läinud, võttis võõras poiss maast kivi ja viskas
lastekarja poole. Aga nüüd see ei olnudki enam
kivi, oli ilus punane õun. Igamees tahtis õuna
endale, läksid viimaks tülli. Võõras poiss viskas
ikka kivikesi — nüüd juba kaevule lähemale ja
lähemale —, ja neistki said õunad. Nii meelitas
poiss lastekarja kaevu lähedale ja pildus ühte-
soodil õunu nende sekka. Nüüd olid kõik koba
ras kaevu ümber koos. ühe suurema õuna pärast
läksid kaks poissi päris kaklema. Suurem hoidis
õuna kõvasti pihus ja tänitas teisele: „No tule,
tule, kas arvad, et sind, näkki, kardan ?“ Vaevalt
saanud näki nime nimetada, kui võõras poiss,
punase särgiga, sulpsti kadunud kaevu. Nüüd
märkasid kõik, et neil ei olegi õunad käes, vaid
kivid. Aga poleks see poiss näki nime nimetanud,
oleks näkk nad kõik kaevu viinud.
4
49
Näkineiul meheks.
hei mehel oli kaks poega. Vanem oli
tark ja terane, hakkaja iga töö pääle.
Nooremast polnud suuremat asja,
tema käed ei hakanud kuhugi töö
külge, lonkis niisama metsas ja mere
ääres ringi ja puhus pilli. Isa pani
ta karja, kuid karjahoidjat temast ei saanud, laskis
loomad vilja ja mujale paha pääle. Siis pani isa
ta sigu hoidma, kuid siingi polnud poisist asja.
Sead käisid omapääd, poiss aga logeles. Viimaks
kihutas isa laisa poisi majast välja.
Nüüd olid mehel kibedad päevad. Polnud
enam päävarju ega palukest suhu panna. Luusis
mõned päevad mere ääres, siis hüppas merre.
Sääl tuli aga näkineid, võttis poisi oma õlale
ja viis merest läbi tühjale saarele. Nii oli poiss
päästetud. Siis ütles näkineid: „Luba nüüd mulle
midagi selle eest, et su päästsin.“ Poiss vastas:
„Mul pole midagi lubada." — „Luba iseennast,
tule mulle meheks/' Poiss ei mõistnud selle pääle
midagi vastata, mõtelnud: „Kuidas sa ikka näki
naiseks võtad...“ Palus siis kolm päeva mõtle
miseks aega. Näkk oli sellega nõus ja kadus.
50
Poiss oli nüüd üksi tühjal saarel, kõht tühi, riided
märjad, päävarju ei kuski.
4*
51
Poiss oli nüüd üksi tühjal saarel, kõht tühi,
riided märjad, päävarju ei kuski. Paar päeva pani
sedaviisi vastu, siis hakkas kahetsema, et näki
pakkumist vastu ei võtnud.
Kolmandal päeval oli näkineid jälle sääl ja
küsis kohe: „Kas oled järele mõtelnud, kas
võtad?“ Poiss oli nüüd kohe nõus. Ja siis moon
dus äkki kõik ümber. Tühja saare asemel oli tore
loss, nii tore loss, missugust poiss polnud uneski
näinud. Toredad toolid ja sohvad, põrand nii
libe, et ei oska sääl käiagi, üks ümmargune laud
oli, sääl olid pääl kallid söögid ja joogid. Teeni
jad seadsid kaks ilusat tooli laua äärde, kuhu
poiss oma pruudiga istus. Muud rahvast istus ka
laua äärde, need olid aga neist alamad. Nii peeti
poisi ja näkineiu pulmapidu.
Siis hakkas elu minema rõõmsasti. Poisil
polnud midagi teha, võis päevad otsa mängida
oma pilli. Pikapääle märkas poiss, et naine käib
igal neljapäeval kodunt ära. Ei teinud esiteks
sellest väljagi, aga pärast hakkas küsima, kus ta
käivat. Naine ei ütelnud ühtigi, kus ta käib, sele
tas aga, et ta peab igal neljapäeval ära käima.
„Ära sa aga kunagi vaata, kuhu ma lähen“, ütles
ta mehele, „siis pead siit lahkuma ja mina pean
igavesti leinama.*'
Poiss ei teinud esiteks asjast väljagi ega
püüdnud ka vaadata, kuhu naine läheb. Pika
pääle aga tulid kõiksugused mõtted: kus ta käib,
mis ta teeb ... mine tea kellega sõbrustab? Sinna
52
ukse taha ta läheb, teenijatüdrukud võtab kaasa...
kogu päeva on ära lukus ukse taga.
Nüüd tuli mehel kange tahtmine näha, kus
naine käib ja mis ta teeb. Laskis oherdiga seina
sisse augu ja hakkas vaatama, kui naine jälle ühel
neljapäeval ukse taha kadus. Ega sääl olnudki
midagi — keset tuba oli kuldvann, sääl teenijad
pesid ta naist, muud midagi. „Ime küll", mõtles
mees, „miks ta mul seda vaatamast keelab/'
õhtul tuli naine tagasi, leinariided seljas,
kurb ja tusane. „Mis sa nüüd tegid, miks sa ei
pidanud minu keeldu? Nüüd pead siit lahkuma ja
mina pean igavesti leinama. Hakka kohe minema!"
Küll palus mees, et ööd lubaks veel siin olla, kuid
naine ei lubanud. Ja jälle moondus kõik endiseks
tagasi — uhke loss kadus, poiss seisis tühjal saa
rel, vanad karjaseriided seljas. Taas võttis näki
neid ta õlale ja viis tagasi sinna, kust ta tema too
nud, siis kadus.
Poiss ei uskunud esiti oma silmi, istus kaua
mere kaldal, viimaks hakkas kodu poole minema.
Kodus leidis kõik teisiti, uued hooned ja teis
sugune kõik muugi. Talus elas hoopis võõras
rahvas. Mees küsis oma isa ja ema järgi — keegi
ei teadnud midagi, ei ole neist midagi kuuldudki.
Viimaks otsiti vanadest kirikuraamatuist ja leiti,
et sellenimelised inimesed on juba enam kui kolme
saja aasta eest surnud. Kui poiss seda kuulis,
suri ka kohe ja pudenes tolmuks.
53
Kuidas sulane näkkide saladused teada
sai.
ord saatis peremees sulase jõe
äärde kalu püüdma. Sulane püü
dis, kuni jäi hilja pääle, pime tuli
kätte ja vihma hakkas sadama.
Mehel polnud mujale vihmavarju
minna, kui ronis kummulikäändud
paadi alla, mis oli säälsamas jõe kaldal.
Veidi aja pärast tulid jõest kolm näkki, ei
pannud meest tähelegi, asusid paadi lähedale
juttu ajama, üks ütles: „Mina tean midagi.”
Teine ütles: „Mina ka tean midagi." Kolmas
ütles, et temagi teab midagi.
Mees jäi kikiskõrvu kuulatama, mida need
näkid siis teavad. Ja siis hakkas esimene jutus
tama: „Siit suure tee äärest pool versta eemal on
talu, sääl on õuevärava vahel maa sees rahakast,
ainult väike nukk ulatub välja. Keegi ei tea, et
see on rahakast, kõik arvavad, et on kivi. Seda
kasti oleks hõlpus kätte saada, kui minna südaöösi ja veidi kaevata.”
Teine jutustas: „Teie teate küll, et siit mõni
hää verst allapoole ehitatakse jõele veskitammi.
54
Seda on ehitatud juba mitu aastat, tuhanded on
ära kulutatud, aga tamm ei saa ega saa valmis:
mis päeval tehakse, see öösi lõhutakse. Asjaga
saadaks aga hõlpsasti hakkama, kui keegi taipaks
tammi kohale mõlemale poole kalda äärde ristid
vette panna."
Kolmas kõneles: „Mina tean, et kuninga
tütre silmad on haiged, juba kaua aega. Kõige
targemad tohtrid on silmi arstinud, kõik rohud on
ära proovitud — midagi ei aita. Aga silmad saak
sid kohe terveks, kui neid maarjajää-veega pesta."
Sulane pidas kõik hästi meeles, ja kui näkid
ära läksid, tuli paadi alt välja ja läks koju. Järg
misel ööl läks rahakasti ära tooma. Oligi värava
vahel rahakasti nukk näha nagu kivikühm. Kae
vas siis rahakasti välja ja tõi koju.
Nüüd oli sulane rikas mees, raha enam kui
seitsmel mõisasaksal kokku. Peremees nägi ka,
et sulasel palju raha, ja hakkas pärima: „Kust sa
said?" Sulane ei teinud asjast saladust, vaid
jutustas ära, kuidas ta paadi all lamades näkkide
juttu päält kuulas.
Peremehel tuli ka kange rahahimu. Läks tei
sel õhtul ise jõe äärde paadi alla ja jäi kuulatama.
Varsti tulidki näkid. Esimene ütles: „Kas teate,
et rahakasti enam ei ole värava vahel maa sees.
Keegi on meie juttu päält kuulanud ja rahakasti
ära toonud. Vaatame, ehk on nüüd jälle kuulata
mas." Hakati otsima ja leiti peremees paadi alt.
55
Kohe võeti peremees kinni ja tuuseldati ta vaese
omaks.
Sulane aga läks möldri juurde, kes veski tammi ehitas, ja pakkus ennast ehitaja-meistriks.
Mölder ei olnud muidu nõus võtma, kui pangu
mees käsiraha sisse, sest nii paljud olid käinud
ehitamas, aga ükski pole sellega hakkama saanud.
Sulane siis maksis ka summa sisse — raha tal ju
oli —, palkas töömehi ja hakkas ehitama. Enne
aga pani mõlemale poole kalda äärde ristid vette,
nagu näkk oli Õpetanud. Nüüd läks ehitus jõud
sasti: mis tükk ikka paigale pandi, see sinna ka
jäi, keegi ei lahutanud ära. Kui tamm valmis oli,
sai sulane jälle mitu tuhat rubla.
Nüüd ostis ta endale uhked riided ja läks
kuningalinna. Kui mees kuninga ette lasti, lubas
ta kohe kuningatütre silmad terveks teha. Kunin
gas ütles: „ükski ei ole veel mõistnud minu tütre
silmi terveks teha; kui sina teed, oled kõige targem
ja saad mu tütre endale naiseks/' Sulane pesi
kuningatütre silmi maarjajää-veega, ja kohe said
silmad terveks, nagu poleks haiged olnudki. Nüüd
oli kuningalossis rõõm suur. Kohe peeti toredad
pulmad. Kui vana kuningas suri, sai sulane tema
järel kuningaks.
56
Näkk sulaseks.
ord elas Pikkjärve kaldal talumees,
kes ühel kevadel ei saanud endale
kuidagi sulast.
Viivitas esiteks
kauplemisega, ootas ikka, et pärast
saab ehk odavamini, kuid jüripäev
jõudis kätte, ja mehel ei olnud
ikkagi sulast. „Nüüd on lugu lahti", mõtles mees,
„jää viimati päris ilma sulaseta — keda saadad
siis mõisa või kes teeb kodused tööd?"
Sääl tuli aga jüripäeva hommikul tallu noor
tugev mees ja pakkus ennast sulaseks. Peremees
oli kohe nõus võtma, küsis aga enne, palju ta
palka tahab. Võõras mees ütles: „Kui aasta täis
teenitud, siis annad mulle vikati, millel on kada
kane lüsi, kadakast löepulgad ja mis on otsa pan
dud kadakavitsaga ja kinnitatud kadakast kiilu
dega. See oleks mu aastapalk, muud palka ma ei
taha." Peremees mõtles: „Nalja heidab vist
võõras mees, ega see siis mõni palk ole. Aga eks
ma anna talle selle vikati ja palga ka, mis ta
väärt on."
Jäigi siis võõras mees tallu ja hakkas sula
seks. Oli nii hää töömees, missugust talus veel
57
pole olnud. Teadis kõik asjad ette ära ja tegi
kõik ilma käskimata.
Kui aasta täis sai, küsis sulane oma palka
kätte. Peremees ütles: „Ma annan sulle täie
sulasepalga ja soovitud vikati pääle kauba.“
Sulane aga ei tahtnud muud kui kadakase loega
vikatit, nagu kaup oli.
Sai selle kätte, ütles peremehele: „Tule nüüd
minuga järve äärde ja vaata, mis ma teen.“ Mindi
siis koos järve kaldale j peremees hakkas aimama,
et siin ei ole tegemist pärissulasega. Järve äärde
jõudnud, hüppas sulane kohe vette ja kadus. Siis
hakkas järve vesi lainetama ja mässama, ehk küll
tuule raasugi ei olnud kuski.
Veidi aja pärast tuli võõras mees järvest välja
— nüüd jäi järv jälle vaikseks — ja ütles pere
mehele: „Mina olen Pikkjärve näkk, elasin siin
kogu aja üksi ja olin järve peremees. Mineval
aastal tuli siia Suurjärve näkk, ja ma ei saanud
tast muidu võitu, kui pidin tema vastu minema
vikatiga, millel on kadakane lüsi, kadakast löepulgad, vits ja kiilud. Seda aga ise ei saanud
teha. Teenisin selle sinu juures ja sellega ta välja
ajasin. Nüüd olen jälle järve peremees. Ole
meheks aitamast. Tule mõnikord järvele kalale.'*
Seda öeldes kadus näkk ja mees ei näinud
teda pärast kunagi enam. Aga kalaõnne oli tal
alati.
58
Näkineiu kingitus.
inu vanaema teadis kõnelda, et kord
elanud siin Auksi järve lähedal
talus vaene vanemateta tütarlaps,
õel perenaine andnud talle kõige
raskemaid töid teha, sõimanud ja
kurjustanud veel päälegi. Vaes
lapsel pole muud lohutust olnud, kui käinud järve
kaldal nutmas, isa ja ema taga kurtmas.
Ühel päeval istunud ta jälle järve kaldal ja
nutnud oma vanemaid taga. Siis tulnud järvest
ilus neiu, pannud talle käe õlale ja küsinud: „Mis
nutad alati?" Nüüd jutustanud vaeslaps, et elu
on raske, perenaine Õel ja kuri, keegi temast ei
hooli. Ja töö olevat nii raske, et käib üle jõu.
Siis võtnud võõras neiu oma põllest ilusaid
valgeid kive ja puistanud need vaeslapsele rüppe;
ise ütelnud: „Vii need koju, pane oma kirstu, aga
ära kellelegi asjast kõnele, ainult oma peigmehele
võid ütelda, kui see kosja tuleb/' Vaeslaps võtnud
kivid vastu ja hakanud kodu poole minema. Võõ
ras neiu aga kadunud jälle järve. Teel mõtelnud
vaeslaps: „Kes mulle ka kosja peaks tulema?"
59
Kodus pani vaeslaps kivid kirstu ega kõnel
nud asjast kellelegi. Teisel päeval tuligi vaes
lapsele rikka talu poeg kosja. Nüüd tulid vaes
lapsele võõra neiu sõnad meelde. Ta viis peig
mehe aita oma kirstu juurde ja näitas talle saadud
kive. Aga need ei olnudki kivid, vaid selge kuld.
Nüüd oli vaeslapsel hää elu. Aga seda näkki
pole keegi enam pärast näinud.
60
Ihasalu mehe naine.
hasalu mees käis igal suvel mitu korda
paadiga Soomes kaupa toomas. Kui
ta kord jälle Soome sõitis, nägi um
bes keset merd inimest seliti vee
pääl. Mees arvas esiteks, et lained
kannavad uppunud laevameest. Kui
aga lähemale jõudis, nägi, et ei olegi mees, vaid
on naine, elav naine. Mees pidas paadi kinni,
tõmbas naise paati — oli ilus noor tüdruk.
Mees tegi tüdrukuga Soome reisi ära, tõi ta
koju ja jättiski sinna. Tüdruk oli lahke meelega
ja töökas, meeldis kõigile. Mõne aja pärast võt
tis mees merest leitud tüdruku endale naiseks ja
elas õnnelikult. Kunagi ei olnud nende vahel
juttu sellest, kust tüdruk pärit oli. Naine ei tei
nud ise juttu, mees ei pärinud ka. Kordagi ei
tahtnud naine mehega merele minna ega käinud
isegi võrku laskmas, nagu teised rannanaised.
Talitas aga kodu ümber ja kasvatas lapsi.
ühel päeval, just seitse aastat pärast naise
leidmist, asutas mees jälle Soome sõitma. Ime
likul viisil hakkas naine nüüd kaasa kippuma.
Mees pani imeks, et mis see siis tähendab: seitse
61
aastat pole kordagi merel käinud, nüüd tahab
korraga kaasa sõita? Võttiski naise kaasa, et on
seltsim sõita.
Keset merd tuli mehele äkki meelde, et seitse
aastat tagasi ta leidis siit lainetelt naise. Pool
nalja pärast küsis naiselt:
„Kas mäletad ka, kust ma su sain?"
Naine jäi tõsiseks ja ütles:
„Mis sa vana asja meelde tuletad, ärme sel
lest parem räägime/'
Sõideti veidi maad edasi ja mees lausus jälle
ilma paha aimamata:
„Kas sa siis tõesti ei mäleta, kust ma su
sain?"
Nüüd jäi naine hoopis kurvaks ja hoiatas
meest:
„Ära räägi sellest, kui sa tahad, et ma su
naine oleksin ja lapsi kasvataksin."
Mees arvas kõik naljaks, et miks ei tohi siis
sellest kõnelda, ja ütles kolmat korda:
„Siit lainetelt ma su leidsin, täna seitsme
aasta eest."
Mees ei saanud oma sõnu lõpetadagi, kui
naine püsti kargas, üle parda hüppas ja lainetesse
kadus. Küll seilas mees sel kohal edasi-tagasi ja
hüüdis naist, kuid naine ei tulnud enam tagasi.
See naine oli näkk. Seitse aastat, näe, elas
mehega, aga siis kadus kohe, kui nimetati seda
kohta, kust ta oli saadud.
62
Haldjad nutavad.
iinsamas Hiiemäel kasvas vanasti tore
mets, põline tammik. See oli sääl
kasvanud juba mitu-mitu põlve,
keegi ei teadnud, kui vana ta oli.
Oli külale iluks ja varjuks. Kevadel
käisid noored inimesed sääl mängi
mas ja kiikumas. Keegi ei puutunud Hiiemäe
metsa, igaüks hoidis seda nagu oma silmatera,
isegi karjapoisid ei lõiganud säält endale keppi
ega murdnud ühtki oksa.
Selles tammikus elasid haldjad. Et inimesed
nende elukohta ei puutunud, siis tegid haldjad ini
mestele aina hääd. Kõik külmad udud ja viljaroosted, mis soo poolt tulid, puhusid nad laiali,
enne kui need küla põldudele jõudsid. Ühtegi
hunti ei lastud küla karjale lähedale, kõik hirmu
tati metsa tagasi, nii et mitu põlve ei teatud, et
hunt oleks külas murdnud lambatalle või hobusevarsa. Isegi karja juurest ära läinud loomad
juhatati karjastele kerge vaevaga kätte.
Sääl tuli aga ühel mõisahärral mõte põline
tammik maha võtta, — saaks palju kalleid tarbepuid. Küll hoiatasid ja palusid vanad külamehed,
63
et härra seda ei teeks, sest tammikus elavad hald
jad. Mõisahärra naeris meeste hoiatuste üle ja
pani talvel saed sisse. Nüüd võeti kogu tammik
maha, isegi külameestele lubas härra säält tarbepuid tuua. Mõni tõi, mõni ei toonud. Võeti kõik
maha, ainult väike võsastik mäenõlvale allika üm
ber jäi järele.
Kui tuli kevade ja puud hakkasid lehte mi
nema, kuuldi Hiiemäe võsastikust haledat-haledat
nuttu. Kõik teadsid, et haldjad nutavad kadunud
kodu pärast.
Ja sestsaadik ei teinud haldjad inimestele
enam hääd. Külmad udud ja viljaroosted pääse
sid alt soost takistamata küla ja mõisa põldudele.
Hundid hakkasid jälle murdma küla lambaid ja
hobusevarssu. Kui karjasel juhtus kaduma mõni
lehm metsa, siis seda enam ei leitudki.
Aga igal kevadel puude lehtimise ajal kuul
dakse Hiiemäe võsastikust haledat nuttu — sääl
nutavad haldjad oma kadunud kodu taga.
64
„Siit lainetelt ma su leidsin, täna seitsme aasta eest."
(«Ihasalu mehe naine".)
Haldjas kaitseb noori linde.
ks need metsloomad ja -linnud ole
loodud ka inimese tarvis. Neid võib
lasta küll, kui seda päätoiduseks
vaja. Aga noori loomi, kes täis
kasvanud ei ole, küll lasta ei tohi —
need on haldjate kaitse all.
Ükskord elas noormees, kes armastas jahil
käia. Kui laskis täiskasvanud looma või linnu,
siis ei olnud midagi, haldjad ei teinud väljagi, —
sai oma saagi ilusasti kätte. Aga kui juhtus
laskma mõne noore linnu, siis saatsid haldjad talle
mitmesuguseid õnnetusi ja äpardusi.
Ühel päeval luusis noormees jälle metsas,
püss seljas, tahtis lasta tetri. Ei näinud tükil ajal
ühtegi tetre, viimaks nägi eemal põõsaste vahel
koguni suure parve noori tedrepoegi. „Saab
neidki,“ mõtles mees ja hiilis tasakesi lähemale.
„Noore linnu liha ongi palju magusam kui vanal."
Sai juba peaaegu laskekaugusse, kui kuulis, et
keegi tegi: „tss ...“ Kohe tõusis tedreparv lendu
ja laskus maha palju kaugemal. „Ära ehmusid/'
mõtles mees ja hakkas uuesti hiilima. Jõudis
linnuparvele juba õige lähedale, kui kuulis, et
5
65
Mees jooksis tedreparvele järele mitu-mitu tundi.
66
keegi neid jälle hoiatas. Linnud tõusid lendu ja
laskusid maha tükk maad eemal. Ja nüüd algas
sõit: igakord, kui noormees jõudis linnuparvele
lähedale, tehti tss!... ja linnud lendasid ära.
Mees ei jätnud ka jonni, jooksis tedreparvele
järele mitu-mitu tundi. Viimaks nägi noormees,
et tedreparve ees jooksis noor naisterahvas, võttis
ikka midagi põllest ja puistas tedrepoegadele
süüa, aga kui noormees lähedale jõudis, siis tegi
tss!... ja linnud lendasid ära.
Nüüd sai noormees aru, et see oli metshaldja
tütar, kes hoidis noori linde. Kohe jättis ta taga
ajamise ja hakkas kodu poole minema. Aga hald
jas oli ta ära eksitanud, nii et mees sai terve päeva
käia, enne kui jõudis metsast välja õigele teele.
Sest ajast pääle ei lasknud ta enam kunagi
noori linde.
5*
67
Haldjas karistas metsavahti.
alulaande tuli uus metsavaht. See oli
hoopis teissugune mees kui endine
metsavaht Simu. Vana metsavaht
Simu tundis oma metsas iga puud ja
põõsast, teadis täpipäält, kus mis
sugused loomad ja linnud asuvad.
Tema kasvatas üles oma pikal eluajal mitu noort
metsa. Minu vanaisa mäletab veel seda aega, kui
Liivalaanes ei olnud ühtegi puud; Simu ajal istu
tati sinna mände ja nüüd on sääl tore mets. Vana
Simu elas rohkem metsas kui kodus, talvel käis
noorte puude oksi ja latvu lume alt päästmas, kui
tuisud metsa lund täis ajasid. Söötis talvel kitsi
Reiu kaasikus ja andis jänestelegi toitu. Ega
tema ajal tohtinud metsa minna ükski puuvaras
ega salakütt. Räägiti, et vana Simu osanud lin
dude ja loomade keeli, neid olevat metshaldjas ise
talle õpetanud. Küllap tal metshaldjatega oli ka
muidu hää läbisaamine ja küllap need tal aitasid
metsa hoida. Vähe küll, mis torm tema ajal puid
murdis, ja ühtegi metsa-tulikahju ei teatud juba
mitu põlve.
68
Kui vana Simu suri ja tema asemele tuli see
uus metsavaht, siis muutus kõik teiseks. Uus
metsavaht haris küll hoolega oma palgamaad, aga
metsast ta suuremat ei hoolinud. Ei seda olnud,
et tema oleks läinud talvel noorte puude oksi ja
latvu lume alt päästma või riputanud heinakõrsi
Reiu kaasikusse kitsedele toiduks. Ja kui tarbe
puud vaja oli, siis lõi huupi mitu puud maha, enne
kui sobiva leidis. Tema ajal hakkas jälle sigima
metsavargaid ja salakütte. Mõnikord laskis metsa
vaht isegi talledega kitse või tõi noore tedre koju.
ühel päeval laskis metsavaht jälle kitseema
ja tõi selle koju. Väikesed kitsetalled jooksid
kogu tee metsavahile järele, jäid alles metsa ääres
temast maha, ise määgisid haledasti.
öösi tuli metsast suur hall mees, läks metsa
vahi tuppa, istus voodiäärele ja hakkas metsavahti
muljuma. Muljus kuni hommikuni, siis läks tagasi
metsa. Hommikul olid metsavahi luud-kondid
haiged, vaevalt suutis liigutada käsi ja jalgu. Tei
sel õhtul tuli sama vanamees uuesti metsavahti
muljuma. Vaevalt suutis metsavaht hommikul
voodist tõusta. Kolmandal ööl käis hall vanamees
veel kord, nüüd jäi metsavaht haigeks, oli mitu
nädalat raskesti haige.
Minu vanaisa ütles, et see hall vanamees oli
metshaldjas, kes käis metsavahti karistamas.
69
Metshaldjas karistab noormeest.
gas metsas on ikka oma metshaldjas
ehk metsavana, kes selle üle on ja
seda valitseb. Kõik puud, lilled ja
rohud on tema; kõik loomad, lin
nud ja putukad seisavad tema voli
all. Kes kuidagi metsaseadusi
rikub, seda karistab ta armutult.
Kord kõnnib keegi noormees metsas, püss
seljas. Sääl näeb ta kuuseladvas ilusa linnu, kes
rõõmsasti laulab.
Ulakas noormees hüüab:
„Maha, sa muidukisendaja!"
Paneb püssi palge ja laseb. Pauk käib ja
lind kukub surnult maha. Kui püssirohusuits lah
kub, näeb noormees, et põõsa tagant astub välja
imelik vanamees. Sel on kasetohust kübar pääs,
kuusekorba moodi kuub ja püksid, hall habe on
nagu kuusesamblad.
„Mis kurja see väike laululind sulle tegi, et
sa ta maha lasksid?" küsib vanamees kurjalt.
Noormees läheb punaseks, hakkab kogelema
ega saa sõnagi suust.
70
„Mis kurja see väike laululind sulle tegi, et sa ta maha
lasksid?" küsib vanamees kurjalt.
!
71
„Näita mulle oma püssi!“ ütleb vanamees
taas.
Nüüd puudutab vanamees käega püssi ja
lausub:
„Et sa laululinnu oled maha lasknud, siis olgu
see sulle trahviks."
Annab siis püssi noormehele tagasi ja kaob
ise põõsa taha. Noormehel hää meel, et ilma
karistuseta metsavana käest pääsenud, võtab
püssi ja hakkab kodu poole minema.
Kodu välja ääres tahab veel niisama paugutada. Paneb jälle püssi palge ja laseb. Kui pauk
käib, on kõik kohad paksu suitsu täis, nii et noor
mees midagi ei näe. Kui suits lahkub, ei näe
noormees ikkagi. See oligi metsavana karistus,
et noormees oma püssipaugust pimedaks jäi.
72
Puuvaras ja metshaldjas.
las kord mees, kes armastas metsas
käia puuvargil. ühel jõululaupäeva
õhtul, kui teised sõitsid kirikusse,
rakendas mees hobuse ette ja sõitis
jälle metsa. Ise mõtles: „Kõik inime
sed sõidavad kirikusse, vana metsa
vaht muidugi ka, keegi ei ole nägemas, võin koju
tuua missuguse koorma puid.“
Jõuabki mees teiste nägemata metsa, laob
pääle suure koorma puunotte ja hakkab minema
kodu poole. Siis läheb ilm äkki pimedaks ja just
nagu tihe udupilv tuleb mehe ja hobuse ümber.
Mees vaatab, vaatab — udu sees kõnnib maa
ilmatu pikk hall vanamees, asub hobuse kõrvale,
haarab selle suu kõrvalt kinni ja hakkab talutama.
Mees lööb esiteks kartma: ei tea, kes see võib
olla; siis aga teeb südame kõvaks: „Mis ta mulle
ikka teeb!“
Lähevad siis tüki maad sedaviisi edasi, mees
koorma kõrval, võõras hobuse suu kõrval, kõige
ümber tihe udupilv. Korraga märkab mees, et
hobune on valges vahus. „Imelik küll“, arvab
mees, „koorem ei olegi raske ja tee on hää, kui
73
das ta hobuse vahule võtab?“ Lükkab siis mõne
noti maha, koorem läheb esiteks nagu kergemaks,
kuid varsti on veel raskem kui enne.
Jõuavad kodule lähemale, mees lükkab veel
mõne paku maha, et eks pärast too ära. Nüüd
aga näib, et ei olegi kodutee, on hoopis võõras
tee. Ja udu on veel tihedam, nii et hobusetalutajat võib vaevalt näha. Siis läheb tee jälle aega
mööda tuttavamaks, kuid koorem on hobusel nii
raske, et hobune lõõtsutab ees. Mees lükkab veel
mõne noti maha. Jälle läheb tee võõramaks, ümb
rus võõramaks ja hall vanamees paistab hobuse
kõrval nagu udusammas.
„Küll on imelik“, mõtleb mees, „kuidas see
udu täna petab: oled juba kodu lähedal, sääl läheb
aga kõik jälle võõraks/'
Sõidab edasi, hobuse jõud on juba lõppemas.
Sääl paistab aga jälle läbi udu koduvärav, kuid
hobune on peaaegu maha langemas. Mees lük
kab maha viimsed puud. „01gu“, mõtleb enda
misi, „eks pärast too ära."
Vaevalt on mees viimsed puud maha lükanud,
kui kaob koduvärav, hall vanamees ja udu. Mees
leiab, et on sõitnud järve äärde, kuus versta ko
dunt, hobune on põlvist saadik vees.
Aga poleks mees neid viimseid puid maha
lükanud, oleks ta väravast puiega sisse sõitnud,
siis oleks uppunud; nüüd oli ainult hobune põlvini
vees.
Ei läinud mees enam kunagi vargile.
74
Metshaldja tule ääres.
sa läks pojaga metsa viisukoori tooma.
Käisid esiteks koos, pärast läksid
lahku, isa korjas omaette, poeg
omaette. Tuli õhtu, hakati koju
minema, kuid nüüd oldi teineteisest
nii kaugele mindud, et ei saadud
enam kokku, Küll hõikasid ja hüüdsid mõlemad,
aga üks ei kuulnud teist. Pime tuli pääle, poiss
lõi juba kartma.
Korraga kuulis poiss metsas hääli. Esiteks
kartis, pärast võttis südame rindu ja läks häälte
poole. Nägi eemal tuld, tule ääres istus vanaeit,
nuttev laps süles. Poiss ei kartnud midagi paha,
istus ka tule äärde soojendama. Istusid siis mõle
mad tüki aega tule ääres, poiss soojendas, vanaeit
kussutas nutvat last. Viimaks ütles vanaeit
poisile:
„Hoia sa veidi minu last, ma lähen süüa
tooma/'
Poiss võttis lapse sülle, hakkas kiigutama,
vanaeit läks metsa. Mõne aja pärast tuli ta tagasi,
kasetohust torbik käes. Sääl olid sees magusad,
75
magusad marjad. Sõi neid ise ja andis ka poisile.
Siis andis eit poisile kuusekäbi, ise ütles:
„See on selle eest, et mu last hoidsid."
„Mis ma selle tühja käbiga teen," mõtles
poiss, kuid pani käbi siiski tasku.
Siis tuli poisil magus rammestus pääle, pani
pää mättale ja uinuski.
Kui hommikul ärkas, oli juba suur valge.
Tulest ja vanaeidest ei olnud enam jälgegi. Nüüd
sai poiss aru, et ta oli olnud metshaldja tule ääres
öömajal.
Tõusis üles ja hakkas koju minema. Leidiski
kohe õige tee ja läks oma viisukoortega koju. Isa
oli juba ennemalt kodu. Kui poiss käe tasku pis
tis, leidis, et taskus ei ole käbi, vaid kullatükk.
76
Ussimägi.
omirme mõisa väljal on Ussimägi.
Sääl on palju usse. Sääl on mäe
sees koobas, kus elavad ussid oma
kuningaga. Tulevad suvel küll mäe
seest välja roomama, aga talveks
poevad kõik koopasse, kus magavad
kägaras talveund. Ussikuningas ei tule küll ku
nagi välja, olgu siis, kui on ussidepüha või kui
teistele ussidele liiga tehakse.
Kord läks üks mees sinna mäe lähedale ho
bust vaatama. Hobune sõi säälsamas mäe jalal.
Mees mõtles:
„Mis ma tast koju viin, õhtuni veel palju
aega, las sööb päälegi.“
Hakkas siis üle mäe kodu poole minema.
Jõudis mäe otsa, korraga langes jalgealune sisse
ja mees kukkus alla. Ei saanud esiteks pimeduse
pärast arugi, kuhu ta kukkus. Pärast hakkas
ühest nurgast valgust paistma ja nüüd mees nägi,
et oli kukkunud ussidekoopasse. Sääl oli neid usse
mitmesuguseid, küll musti, küll sarapuu-karvalisi,
kogu koopa põrand oli täis, nii et kihas. Mõned
lamasid niisama kägaras, teised roomasid mööda
77
Pärast hakkas ühest nurgast valgust paistma ja nüüd
mees nägi, et oli kukkunud ussidekoopasse.
78
põrandat, sisisesid ja liigutasid oma keeli. Aga
tagaseinas, veidi kõrgema koha pääl, oli üks suur
uss. Sel oli punane kroon pääs, ja säält see valguski tuli. See oli ussikuningas.
Mees oli nii kohkunud, et ei saanud sõnagi
suust. Seisis aralt ühe koha pääl paigal ja kartis
kogu aja, et nüüd-nüüd tulevad ussid teda nõe
lama. Viimaks hakkas ussikuningas rääkima:
„Kas sa neid oled ka palju surmanud?4'
Mees kogeles:
„Ei ole, ei ole ühtki tapnud!"
Nüüd visati mehe ette umbes temasuurune
tammepakk, ussid läksid kohe selle kallale ja
närisid mõne minutiga tolmuks. Ussikuningas
ütles:
„Sinu Õnn, et sa neid tapnud ei ole, muidu
oleks sinuga sedasama tehtud, mis tammepakuga.
Mine nüüd välja!"
Kui mees maa pääle jõudis, sai julguse tagasi,
hüppas hobuse selga ja hakkas kodu poole kihu
tama. Enne aga hüüdis ussikoopa poole:
„01en neid oma eluajal küllalt tapnud!"
Kui nüüd hakkas usse koopast tulema! Ussi
kuningas ise oli kõige ees. Kõik ajasid mehele
järele. Küll mees kihutas mis hobune aga võttis,
ei pääsenud usside eest kuhugi. Kui jõudis põllu
äärde, olid ussid kannul. Mees oli viimases hädas.
Siis äkki hüüdis üks hääl ülevalt:
„Sõida risti-rästi! Lase ristitud maa pääle!"
79
Nüüd hakkas mees sõitma risti-rästi ja laskis
viimaks põllule, kus vaod käisid ristamisi. Siis
jäid ussid maha, sest üle risti nad kurja teha
ei saa.
Aga sest ajast pääle ei tapnud mees enam
kunagi usse.
80
Ussikuningas.
orra tahtnud mees näha ussikuningat. Ta oli targalt kuulnud, et kes
ussikuninga krooni kätte saab, see
saab kõige õnnelikumaks ning tar
gemaks inimeseks maailmas. Ussikuningas tulevat välja ainult siis,
kui on ussidepüha või kui teistele ussidele liiga
tehakse.
Et mees ei teadnud, millal on ussidepüha,
seepärast läks ta ühel päeval metsa ja hakkas usse
tapma. Tahtis sedaviisi ussikuningat välja mee
litada. Luusis metsas kogu päeva, otsis põõsaste
alt usse ja tappis neid nii, et käed väsisid. Ussi
kuningat ei tulnud ikkagi välja. Pahaselt läks
mees koju.
öösi näidati talle unes, et mingu homme metsa
samasse kohta, kus ta eile kõige rohkem usse tap
pis, siis saab ussikuningat näha. Aga kellegagi
ei tohi sõna kõnelda.
Vara hommikul tõusis mees ja hakkas sõna
lausumata metsa minema. Naine sõtkus parajasti
leiba ja talle näis mehe olek imelikuna. Ta tegi
tainase käega mehele ristimärgi järele ja lausus:
6
81
„Issa ristike olgu sinu juures!“
Kui mees metsa jõudis, sinna kohta, kus ta
eile kõige rohkem usse tappis, — hakkas igast
kaarest usse kokku tulema. Neid kogunes mehe
ümber nii palju, et mees muud ei näinud kui usside
päid ja liikuvaid keeli. Viimsena tuli ussikuningas. See oli suurem kui ükski teine uss ja sel oli
pääs tulipunane kroon. Mees oli nii hirmul, et
ei saanud paigastki ära. Ussikuninga krooni võt
misele ei olnud mõteldagi.
Sääl käis korraga hele vile. Nüüd kogunesid
kõik ussid ühte hunnikusse, mis sai nii suur nagu
heinakuhi. Korraga visati ülevalt usside ette
mehesuurune tammepakk. Kohe tulid ussid kuh
jast ja närisid selle lühikese ajaga tolmuks. Siis
kadusid kõik metsa. Üks hääl aga ütles ülevalt:
„Täna õnne, et naine sulle hommikul risti
märgi järele tegi, muidu oleks sinuga sama teh
tud, mis tammepakuga. üle ristimärgi ussid kurja
ei tee/'
Sest ajast saadik ei ihaldanud mees enam
ussikuninga krooni ega tapnud asjatult usse.
82
Uss helmesteks.
vanaema kõneles alati, et püha
päeval ei tohi metsas marjul käia.
Ka mets tahab pühapäeva pidada.
Ja kui keegi lähebki pühapäeval
marjule, siis metshaldjas eksitab
selle ära või karistab kuidagi muul
mu
viisil.
Kui vanaema noor olnud, siis elanud siin
samas naaberkülas tüdruk, kes armastanud püha
päeviti metsas marjul käia. Teised hoiatanud küll,
et: „käi, käi, senikui metshaldjas tuleb!“ aga tüd
ruk pole hoiatusest hoolinud. Ja toredust armas
tanud too tüdruk, ehtinud oma käised litritega,
pääs kandnud värvilisi linte ja rinnal suurt solge.
Siis hakanud ilusaid helmeid tahtma. Mõtelnud:
„Korjan palju marju, müün ära mõisasse ja linna,
siis saan helmed."
Ühel pühapäeval läheb tüdruk jälle metsa,
suur korv käevarrel. Ise mõtleb: „Kui nüüd veel
paar pühapäeva käin metsas ja hää saak on, siis
saangi kokku helmeste hinna." Läheb siis sinna,
kus tal hääd marjakohad teadupärast olid, kuid ei
leia midagi. Ja mets on koguni imelik, isesugused
6*
83
rohud ja põõsad igalpool, mida ta enne polnud
näinud. Ja just nagu teisi inimesi oleks ka metsas,
kord vilksatab põõsaste vahelt hele pihik, kord
nagu hõikaks teda keegi. Läheb edasi ja edasi,
aga marju ei leia kustki. Viimaks jõuab Uvanõmmele, kus tema teada pidi kasvama ainult kanar
bik; nüüd on siin säärane hää marjamaa, mis
sugust ta veel polnud näinud.
Kohe hakkab tüdruk hoolega marju noppima.
Saab vaevalt paar korda pihuga võtta, kui hall
vanamees tuleb põõsa tagant välja ja küsib: „Mis
sa teed siin?“ — „Marju korjan,“ vastab tüdruk.
„Mis sa marjadega teed?“ pärib vanamees edasi.
„Müün ära ja ostan helmed/' seletab ehmunud
tüdruk. „Maksab sul selle pärast vaeva näha,“
lausub hall vanake. „Ma kingin sulle helmed."
Võtab taskust ilusad helmed ja riputab tüdrukule
kaela. Ise kaob sama äkki nagu tuligi.
Tüdrukul hää meel, et nii kergesti ilusad hel
med sai, jätab kohe marjakorjamise ja hakkab kek
sides minema kodu poole. Kodus hakkab peeglist
helmeid vaatama — ei olegi helmed, uss on kaela
ümber. Ja teised leidsid, et korvis ei olegi marjad,
vaid kiviprügi.
Vaat' see oli kõik seepärast, et käis pühapäe
viti marjul ja ajas toredust taga.
84
Jutt mehest, kes teadis ussisõnu.
inu vanaisa kõneles, et kui tema
poisike olnud, siis elanud Leeli
saunas vana Märt, kes osanud lin
dude ja loomade keeli ning mõist
nud ussisõnu. Kust ta seda kõike
oli õppinud, seda ei teadnud keegi.
Aga usse ta ei kartnud ja võis oma sõnade abil
ussidega teha, mis tahtis.
Minu vanaisa ise oli ükskord näinud, kui Leeli
Märt seisis võsastiku ääres ja kutsus ussi, vilistas
veidi ja pomises sõnu. Siis tulnud kohe uss, sää
rane paras, ja jäänud vana Märdi ette paigale.
Märt pannud ta endale ümber kaela, siis põue, uss
pole mehele midagi teinud. Pärast saatnud ussi
jälle metsa tagasi. Aga seda pole keegi näinud,
et Märt oleks kunagi mõnd ussi tapnud või neile
muidu halba teinud.
Kord oli mõisa vaimuvägi Karjasoo lähedal
heinal. Oli palav päev, usse oli palju liikvel, üks
tigeloom tuli põõsast ja nõelas Pärtli vaimutüdruku
jalga. Jalg paistetas üles, suure vaevaga komber
das tüdruk koju. Nüüd ei osatud muud teha, kui
saadeti vana Leeli Märdi järele. Märt tuli ja küsis:
85
„Kas mäletad seda põõsast, kust uss välja
tuli?"
„Mäletan küll, miks ei mäleta," ütles vaimutüdruk. „Suur sarapuupõõsas teekäänaku kohal.
Sääl, kus mineval aastal Reiu Mihkel vikatit tuisa
tes sõrme veristas.“
„Siis lähme metsa," arvas vana Märt.
Mindigi metsa. Tüdruk leidis ka kohe põõsa
üles ja näitas:
„Siinsamas nõelas/'
„Hää küll", ütles Märt, „siruta nüüd jalg
välja!"
Tüdruk pani silmad kinni ja sirutas jala välja.
Vana Märt hüüdis kolm korda:
„Tule siia! Tule siia! Tule siia!"
Siis vilistas tasakesi ja pomises sõnu, millest
tüdruk aru ei saanud. Nüüd tuligi sama uss, kes
tüdrukut nõelanud, Märdi ette ja hakkas talle otsa
vahtima.
„Ime puhtaks!" käskis Märt.
Kohe ajas uss kaela õieli ja hakkas haava
imema ning lakkuma. Tüdrukul oli hää külmatunne jalas, muud ta ei tundnud. Veidi aja pärast
käskis Märt ussil tagasi minna, ja tüdruk tundis,
et jalg ongi terve.
Nii arstis ta ühtepuhku ussinõelamist ega
olnud külarahval muretki. Isegi lapsed käisid jul
gesti Karjasoos marjul ega kartnud midagi, sest
Märt oli ussidel keelanud lapsi nõelata.
86
Nii tegi ta ussidele teed.
87
Üks uss ei pidanud aga Märdi keeldu ja nõe
las Marguse karjapoisi jalga. Märt kutsus küll
ussi tagasi ja laskis jala terveks noolida, aga
ähvardas kogu Palumäe ja Karjasoo usse:
„Kui veel lapsi nõelate, ajan teid kogu Palu
mäe metsast ja Karjasoost välja!'4
Sel aastal ussid ei puutunudki lapsi, aga järg
misel aastal nõelas üks Kaevumäe peremehe poega
just oma Õue all. Nüüd lubas Märt ussid ära saata.
Ta käis soo risti läbi Paluga kõrtsist kuni
Kõrgerabani ja küla alt kuni Karjasoo teise ääreni.
Nii tegi ta ussidele teed. Kui soo oli läbi käidud ja
teed tehtud, käskis Märt ussidel minna. Siis hak
kas usse tulema kokku nendele teedele kogu Palu
mäe metsast ja Karjasoost, kuni kõik teed olid täis.
Ja siis hakkasid ussid minema. Läksid loogeldes
kogu söögivahe, kuni kõik olid läinud.
Pärast seda ei nähtud kogu Palli küla ümb
ruses ühtki ussi, niikaua kui elas vana Märt. Nüüd
on vana Leeli Märt juba ammu surnud ja ussid
vähehaaval tagasi tulnud. Miks Märt neid ussi
sõnu oma pojale ei õpetanud, seda vanaisa ei
teadnud.
88
Kuidas mees ussikoopast õnne leidis.
ihala mõisas elas vanasti kuri härra.
See peksis kord oma kokka, kihutas
ta siis mõisast välja ja ütles:
Kokk oli üksik inimene, tal pol
nud külas kedagi tuttavat ega omast,
nii ei olnudki tal mujale minna kui metsa. Luusis
siis mees mõne päeva metsas, toitis end metsa
marjadega ja muretses, kuhu küll talveks minna,
sest aeg oli sügisene.
Sääl nägi mees ühel päeval suure kivi, mille
alla viis suur auk. Mees arvas, et siit leiab ta tal
veks päävarju, ja astus august alla. Kui ta alla
jõudis, kohkus hirmsasti, sest oli sattunud ussikoopasse. See oli suur koobas, usse täis. ühe
seina ääres veidi kõrgemal kohal oli suur uss,
punane kroon pääs, see oli ussikuningas. Teised
ussid roomasid põrandal edasi-tagasi ega teinud
mehele vähematki häda. Mees tahtis ümber
pöörda ja august välja minna, kuid ussikuningas
ei lubanud.
„0!ed kord siia tulnud, siis pead ka kogu
talve meie juures elama/'
89
Nüüd andis ussikuningas märku, ja kõik ussid
tulid üksteise järel valget kivi noolima, mis oli
säälsamas koopa keskel. Kes seda kivi korra
noolis, see jäi uniseks, roomas laisalt koopa seina
äärde, tõmbas enese kerra ja uinusid. Nii käisid
kõik ussid kivi noolimas ja jäid siis magama. Ka
väljast tulnud ussid käisid kivi noolimas ja uinu
sid siis kohe.
Viimaks ütles ussikuningas mehele:
„Nooli ka kivi!“
Mees läks kivi juurde, tõmbas korra keelega
üle kivi ja tundis kohe imelikku rammestust kogu
kehas. Läks kivi juurest eemale ja uinus sinna
samasse.
Kui mees jälle ärkas, oli koobas ussidest tühi,
ainult kuningas oli endisel kohal.
„Nüüd võid välja minna/' andis ussikunin
gas luba.
Mees tuli august välja ja nägi, et kevade oli
käes. Ta oli kogu talve maganud ühes ussidega
koopas. Siis, kui ta koopasse läks, olid puud
raagus, lilled närtsinud ja rohi koltunud. Nüüd
olid puud lehes, lilled õitsesid ja linnud laulsid.
Mis aga kõige imelikum — mees mõistis nüüd lin
dude keeli, sai aru kõik, mis linnud laulsid ja ise
keskis kõnelesid.
Parajasti ajasidki kuuse otsas kaks ronka
juttu, üks ütles:
„Siit seitsme päeva tee ida poole on suur linn.
Selles linnas on suur veehäda, kõik kaevud ja alli
90
kad on kuivad. Sellest hädast oleks kerge lahti
saada, kui keegi läheks linna taha, lükkaks pai
gast ära suure halli kivi ja kaevaks selle kivi ase
mel veidi, sest kõik linna veesooned on selle kivi
all kinni."
Teine ronk ütles:
„Kuningalossis ollakse suures mures, sest
kuningatütar on kaotanud kalli imesõrmuse. Seda
imesõrmust oleks aga kerge leida, kui mindaks
kuninga aeda ja otsitaks suure õunapuu alt."
Mees kuulas ronkade juttu hoolega ja arutas:
„See tuleb mulle õnneks. Mina tahan linnale
vett anda ja kuningatütre sõrmuse üles otsida/'
Seadiski siis kohe sammud linna poole, kus
pidi olema suur veehäda. Jõudis seitsmendal päe
val sinna, läks linnahärrade juurde ja lubas lin
nale vett anda. Linnahärrad ei uskunud, ütlesid:
„Siin on käinud kõige targemad kaevumeistrid, pole suutnud linnale vett anda, kuidas sina
seda teed, lihtmehike? Aga võid ju katsuda. Kui
annad linnale vett, saad palju raha, sest linn on
suremas janusse/'
Nüüd võttis mees labida, läks linna taha,
nihutas halli kivi paigast ja kaevas kivi asemel
veidi. Kohe pääsesid sinna kivi alla kinnipandud
veesooned lahti, kõik kaevud tulid puhast vett täis
ja allikast hakkas jooksma selget vett.
Linnarahvas oli väga rõõmus, andis mehele
nii palju kulda, et see sai kohe rikkaks meheks.
91
Siis ostis mees endale uhked riided ja läks
kuningalinna. Palus kuninga ette ja lubas üles
otsida kalli imesõrmuse. Kuningas ei uskunud, et
mees sõrmuse üles leiab, sest kõige targemadki
otsijad polnud leidnud. Lubas siiski mehel kat
suda oma õnne.
Mees läks kuninga rohuaeda, siblis veidi suure
õunapuu all ja leidiski üles kalli sõrmuse. Kunin
gas tänas meest ja andis talle palju raha.
Nüüd oli mehel hää elu. Tal polnudki enam
vaja kokakohta otsida, sest oli ise rikkam kui tema
endine härra.
92
Rahakatel.
õela mõisa väljal on Katlamägi. Sel
mäel on seepärast säärane nimi, et
selle mäe sees on juba vanast ajast
suur rahakatel. Seda katelt ei saa
naljalt kätte, sest see tuleb välja
ainult ühel ööl iga saja aasta tagant.
Aga millal see öö on, seda ei tea keegi.
Vanal ajal oli üks mees seda katelt peaaegu
juba kätte saamas, aga ei saanud. See mees oli
läinud ühel Õhtul metsa hobust tooma. Pole hobust
leidnud, jäänud hilja pääle ja sattunud Katlamäele.
Läinud siis üle Katlamäe, saanud juba üles, kor
raga komistanud. „Mis ime see on, et komistad,"
mõtelnud ise. „Lage maa igal pool, ei kivi ega
kändu kuski." Hakanud lähemalt vaatama —
sang, katlasang. „Hee!“ mõtelnud jälle mees.
„See on kindlasti rahakatel." Vaadanud lähemalt
järele — rahakatel jah. Suur sang ulatub maa
seest välja, katlaäär ka näha, raha ääreni täis.
Nüüd toonud mees suure hoova ja hakanud
rahakasti välja kangutama. Ise lubanud sääljuures: „No kui selle kätte saan, siis annan kohe
poole vaestele!" Kangutanud, kangutanud — ker
93
gesti tulnud katel maa seest välja. Küll olnud
suur katel, ja ääreni raha täis! Juba olnud katel
peaaegu kõik maa seest väljas, kui mehe pääst
poolvargsi libisenud mõte läbi: „Vaestele oigu
nüüd küll lubada, aga ega ma anna, kulub see
raha endalegi ära.“ Vaevalt saanud mees niiviisi
mõtelda, kui rahakatel suure kolinaga alla kukku
nud ja hoovagi alla viinud. Suure vaevaga pää
senud mees alla kukkumast.
Sinna katla asemele tuli suur auk ja vesi voo
las kohinal sisse ja on sääl tänapäevani. Aga seda
rahakatelt pole pärast keegi enam näinud.
94
Maa-aiuoe linn.
ord olid mõisa teomehed Linnamäe
lähedal õitsil. öö oli jahe, mehed
tegid tule üles, istusid tule ääres
ja ajasid juttu. Hobused sõid
eemal. Umbes kesköö paiku läks
üks õitsiline tule juurest eemale
hobuseid vaatama. Hobused leidis üles, aga kui
tagasi tahtis minna, langes tihe udu maha ja mees
eksis ära. Küll käis mees edasi-tagasi, kuid ei
osanud tule juurde tagasi tulla.
Viimaks jõudis linnamäe juurde ja hakkas
arvama, kus pool õitsituli võiks olla, Kui mees
sedaviisi seisis linnamäe jalal ja aru pidas, läks
äkki mäekülg lahti ja säält paistis tore linnavärav.
„Mis kummitus see siis on!“ hüüdis mees
kohkudes, aga lahke väravavaht andis käega
märku, et tulgu aga mees lähemale ja astugu
linnaväravast sisse.
Mees võttiski viimaks südame rindu ja läks
linna. Siin olid toredad majad ja uhked kauplu
sed. Linnainimesed olid kõik vanamoodi riides,
tulid mehele lahkelt ning sõbralikult vastu. Iga
95
Äkki läks mäekülg lahti ja säält paistis tore hnnavärav.
96
kaupmees kutsus teda oma poodi ja pakkus kaupu.
Kõik palusid, et ta nende linnast ostaks kolm asja.
Mees läks viimaks ühte kauplusse sisse.
Toodi ette kõiksuguseid toredaid asju ja paluti, et
ta aga ostaks. Hind tehti igale asjale nii odav, et
enam odavam olla ei saagi — üks kopik. Mees
võttiski ühest poest toredad valjad, teisest —
hõbeplaatidega leid ja maksis kummagi eest
kopika. Kolmandast poest tahtis osta kirju vöö,
kuid enam ei olnud kopikatki raha. Kui kaupmees
ja linnarahvas nägid, et mehel kolmanda asja ost
miseks enam raha ei olnud, hakkasid nad hale
dasti nutma. Siis kahvatusid inimesed, kadusid
majad ja poed nagu udu, mees seisis jälle üksinda
mäejalal — linn oli maa sisse tagasi läinud.
Pärast sai mees targalt teada, et Linnamäe all
on juba vanast ajast üks linn. Mitmesaja aasta
tagant tuleb linn kord ühel ööl maa pääle. Kui
siis linnarahval korda läheb kellelegi müüa kolm
asja, pääseb linn needusest ja jääbki maa pääle.
Küll kahetses mees, et tal kolme asja ostmi
seks raha ei olnud, kuid midagi ei olnud parata.
Aga seda maa-alust linna pole keegi enam pärast
näinud.
7
/
97
Peretütar ja vaeslaps.
anasti elasid ühes talus peretütar ja
vaeslaps. Vaeslaps oli hää ja ilus,
peretütar kuri ja inetu. Ema armas
tas ja hoidis väga oma tütart: tegi
talle kõige ilusamad riided, söötis
ning poputas kõige paremate sööki
dega ja kõige maitsvamate jookidega, tööd ei lask
nud teha mingisugust. Vaeslapsele oli võõrasema
kuri: andis talle selga kõige viletsamad riidehilbud, söögiks andis kuivanud leivakoorukesi, aga
rasket tööd pidi vaeslaps tegema vara hommikust
hilja õhtuni.
ükskord talvel andis võõrasema vaeslapsele
suure korvi ja ajas metsa marjule, ise ähvardas:
„Vaata, et sa selle täis korjad! Kui täis ei
korja, siis ei tohi koju tulla."
Nuttes läks vaeslaps metsa. Ei kustki leia
marju — igal pool sügav lumi. Viimaks eksis ära
ja jõudis ühe väikese majakese juurde. Pikkade
hammastega vanamoor vaatas aknast välja ja
küsis:
„Laps, mis sa otsid?"
Vaeslaps ütles:
98
„Otsin marju. Pean selle korvi täis korjama
ja koju viima."
Vanamoor ütles:
„Kulla laps, kust sa nüüd talvel marju leiad!"
Siis hakkas vaeslaps nutma ja ütles:
„Võõrasema ütles, et kui korvi täis ei saa, siis
ei tohigi koju minna."
Selle pääle ütles vanamoor:
„Võta luud ja pühi minu aknaalune puh
taks, siis saad marju."
Kohe võttis vaeslaps luua ja pühkis vana
moori aknaaluse hoolega puhtaks. Säält leidis nii
palju marju, et sai vähe ajaga korvi täis.
Nüüd kutsus vanamoor vaeslapse tuppa sooja.
Vaeslaps läks, istus ukse kõrvale pingikesele, avas
kotikese, kus olid leivakoorukesed, mis kasuema
talle lõunaks kaasa pannud, ja hakkas sööma.
Sääl majakeses oli kolm härjapõlvlast, need olid
vanamoori pojad, need hakkasid paluma:
„Anna ka meile lõunat!"
„Mis ma teile annan", ütles vaeslaps, „mul
pole muud kui kolm leivakoorukest, mis võõras
ema kaasa pani."
Andis siiski igale ühe leivakoorukese, ja
härjapõlvlased sõid.
Kui nüüd vaeslaps hakkas kodu poole minema,
ütlesid härjapõlvlased:
„Mis me sellele hääle lapsele soovime?"
Esimene ütles:
99
„Mina soovin, et kui ta kõneleb, siis tal kuld
munad suust välja tuleksid."
Teine ütles:
„Mina soovin, et ta kuningaprouaks saaks!"
Ja kolmas soovis, et tal hää elu oleks.
Vaeslaps tuli koju, andis marjakorvi võõras
emale ära. Aga kui ta kõnelema hakkas, siis lan
gesid tal suust kuldmunad rüppe. Võõrasema sai
vaeslapse pääle väga kadedaks. Ta tahtis, et ka
tema tütrel kuldmunad suust välja kukuksid, ja
saatis oma tütre metsa marjule. Andis kaasa väi
kese korvi, lõunaleivaks pani kotti mett-leiba.
Peretütar läks metsa ja jõudis sama hurtsiku
juurde, kus vaeslapski oli käinud. Pikkade ham
mastega vanamoor vaatas aknast välja ja küsis:
„Mida sa otsid, lapsuke?"
„Marju otsin," kohmas peretütar.
„Kust sa neid talvel leiad?" küsis jälle vana
moor.
„Ei tea!" turtsus peretütar.
Nüüd ütles vanamoor:
„VÕta luud ja pühi minu aknaalune puhtaks,
siis leiad marju."
Peretütar ütles:
„Vaata kus mul veel asjamees! Mina hakaku
tema aknaalust pühkima. Ei seda ole!"
Nüüd kutsus vanamoor peretütart tuppa sooja
ja lõunale. Kohe läks peretütar sisse, istus keset
100
tuba ja hakkas sööma mett-leiba. Härjapõlvlased
küsisid endale ka leiba, aga peretütar vastas:
„Mis asjamehed te mul olete, et teile leiba
pean andma? Mul endalgi vähe, kust ma veel teile
annan.44
Kui nüüd peretütar lõunat oli söönud ja koju
hakkas minema, ütlesid härjapõlvlased:
„Mis me sellele halvale lapsele soovime?“
Esimene ütles:
„Mina soovin, et tal igakord kärnkonn suust
välja kukuks, kui ta kõneleb/4
Teine ütles:
„Mina soovin, et ta kunagi mehele ei saaks!44
Ja kolmas soovis, et tal halb elu oleks.
Peretütar läks koju, hakkas kõnelema —
kärnkonn kukkus suust välja. Kui nüüd perenaine
nägi, et vaeslapsel kõneldes kuldmunad rüppe lan
gevad, tema tütrel aga kärnkonnad maha sajavad,
siis vihastas ta ja kihutas vaeslapse hoopis majast
välja.
Vaeslaps läks jälle metsa ja eksis ära. Härja
põlvlased tulid ta juurde ja küsisid:
„Mis sa kõnnid siin üksi metsas?44
Vaeslaps vastas nuttes:
„Võõrasema ajas mu kodust välja ega lubagi
enam tagasi minna.44
Nüüd juhatasid härjapõlvlased vaeslapse
ühele teerajale, mis viis kuningalinna poole. Vaes
101
laps hakkas seda mööda edasi minema. Aga
kuningapoeg oli tulnud parajasti jahile ja juhtus
vaeslapsega metsas kokku. Kui ta nägi, et vaes
laps nii ilus oli ja tal kõnelemise juures kuld
munad suust langesid, siis ta viis tema oma lossi
ja võttis pärast endale naiseks. Nüüd oli vaes
lapsel hää elu. Aga kuri peretütar ei saanudki
mehele ja tal oli halb elu.
102
Saunalaps ja peretütar.
aunaema tegi saunas leiba. Tütar käis
emale pääle ja palus kogu aja:
„Ema, tee ka mulle kaapekakk,
tee nüüd, ole hää!“
Viimaks tüdis ema, tegi kaapekaku, pani selle ahjupaistele küp
sema. Kui kakk valmis, andis selle tütre kätte ja
ütles poolpahaselt:
„Mine taga metsa!"
Tütar täitis ema käsu täpipäält: võttis kaku
ja hakkas metsa minema. Läks ja läks, kuni nägi
tee ääres kraavis sandi. Sant hakkas saunalast
paluma:
„01e hää laps, aita mind kraavist välja!"
Tütarlaps aitas nii palju kui jõudis ja sant
ronis kraavist välja. Nüüd palus sant edasi:
„Pese ja vihtle mind kuski saunas!"
Saunalaps viis sandi sauna, mis oli säälsamas
lähedal. Saunas ütles sant:
„Toa taga on linaluude hunnik, küta nendega
sauna."
103
Tüdruk läks aga, palus külast puid, küttis
sauna ilusasti soojaks. Viis sandi parsile ja viht
les teda.
„Lauda taga on virtsalomp, too säält virtsavett ja pese mind sellega," soovis sant edasi.
Saunalaps tõi aga külakaevust värsket vett ja
pesi sellega sandi ilusasti puhtaks.
„Too nüüd lakast penni päält vana hobuse
nahk ja kuivata mind sellega."
Tütarlaps võttis aga enda ümbert palaka ja
kuivatas sellega. Lõpuks ütles sant:
„Võta nüüd leeaugust tuhka ja keeda mulle
sellest putru."
Saunalaps jooksis jälle külasse, palus säält
jahu ja keetis päris ilusa pudru.
Nüüd pani sant tütarlapse ette kaks karpi —
üks oli ilus ja hiilgav, teine oli tuhm ja tume —,
ja käskis võtta ühe karbi endale vaevatasuks.
Saunalaps valis tumeda ning tuhmi karbi ja hak
kas koju minema. Tee pääl haukusid küla koerad:
„Auh-auh, saunalaps tuleb, kulla- ja hõbedakarp käes!"
Küll hurjutas ja hirmutas laps koeri, aga
miski ei aidanud. Kodus võeti emaga karp lahti —
oli kulda ja hõbedat täis. Nüüd hakkas saunarahvas elama hästi ja jõukalt.
Seda lugu kuulis ka peretütar. Kohe käskis
ta ema saialeiba küpsetada. Laskis endale teha
saialeivast kaapekaku ja käskis ütelda: „mine
metsa!"
104
Läks siis ka peretütar metsa poole. Leidis
sandi tee äärest, kes palus:
„01e hää laps, aita mind kraavist välja!"
Häda pärast aitas ta sandi kraavist välja ja
viis ta siis lähemasse sauna. Sant palus teda kõike
seda teha, mis saunalastki. Karvapäält täitis pere
tütar sandi soovid. Küttis saunaahju linaluudega,
pesi santi virtsaveega ja kuivatas hobusenahaga.
Keetis tuhast putru ja küsis siis karpi vaevatasuks.
Sant pani ta ette kaks karpi: ühe ilusa ja läikiva,
teise tuhmi ning tumeda. Peretütar haaras läikiva
karbi ja jooksis kohe kodu poole. Teel haukusid
küla koerad:
„Auh-auh, peretütar tuleb, tule- ja tõrvakarp käes!"
Küll meelitas peretütar koeri võileibadega,
aga miski ei aidanud. Kodus võeti karp lahti, —
tuld ja tõrva tuli välja, kargas tütrele näkku, nii
et eluajaks jäid mustad plekid näole.
105
Imekivi.
üla taga metsa ääres üksikus hurtsi
kus elas lesk ema oma pojaga. Kül
lust neil ei olnud, aga nälga ka ei
tuntud. Põllulapike andis leiba, leh
mast saadi piima.
Poiss oli tasane ja veidi saa
matu. Teised külapoisid ei sallinud teda ega võt
nud oma seltsi, tema aga arvas:
„Küllap ükskord leian ka mina õnne!“
ühel päeval saatis ema poisi linna. Andis
paar naela võid kaasa, käskis ära müüa ja saadud
raha eest endale osta, mis tahab. Poiss müüski
või ära ja pidas aru, mis peaks ta saadud raha
eest ostma. Vaatas üht ja teist asja, ei leidnud
midagi meelepärast ja hakkas juba kodu poole
tulema.
Linna värava taga nägi meest, kes tahtis
hukata vana kassi. Poisil oli kassist hale, sobitas
mehega kaupa ja ostis kassi ära. Kodus ema
tõreles esiteks poisiga, miks see vana kassi ost
nud, kuid leppis varsti, sest nüüd oli neil üks
loom majas rohkem.
106
Linnavärava taga nägi meest, kes püüdis hukata vana
koera.
107
Teisel nädalal saatis ema jälle poisi linna
võid müüma ja lubas nüüdki osta, mida poiss aga
soovib. Jälle ei leidnud poiss meelepärast asja ja
hakkas tulema. Linnavärava taga nägi meest, kes
püüdis hukata vana koera. Poiss andis või eest
saadud raha mehele ja sai koera endale. Kodus
ütles emale:
„Tõin linnast koera. Ära pahanda, nüüd on
meil juba kaks looma juures/'
Andis kassile kolde ette tassiga piima ja koe
rale konte, ise kõneles:
„Pole viga, küllap leiame meiegi kord õnne."
Kolmandal nädalal läks kõik jälle samuti.
Müüs või ära, ei leidnud meelepärast asja ja hak
kas tulema. Nüüd nägi linnaväravas meest, kes
tahtis materdada musta ussi.
„See on majauss," ütles poiss mehele. „Ära
seda surma, müü parem mulle."
Mees oli rõõmus, et leidis tühipaljale ussile
ostja. Poiss pani ussi põue ja rõõmustas:
„See on majauss, see toob kindlasti õnne."
Kodus oli ema esiteks pahane, et poiss ussi
koju tõi, kuid leppis viimaks ka sellega. Eks see
ole ka jumalaloom.
õhtul pani poiss kassi ahjuauku magama,
koerale tegi aseme ukse kõrvale, aga ussi võttis
enda juurde voodisse. Kui hommikul ärkas, oli
küll kass ahjuaugus, koer ukse kõrval, aga voodis
ei olnud ussi, vaid ilus tütarlaps. See tänas poissi
ja ütles:
108
„01e meheks, et mu ostsid ja voodisse ma
gama panid. Seeläbi pääsesin nõidusest. Mina
olen kuningatütar, kuri nõid moondas mu ussiks,
ma pidin nõidusest siis pääsema, kui mõni noor
mees mu pääle halastab ja voodisse magama
paneb. Sina oled seda teinud. Tänuks kingin
sulle imekivi, mis kõik su soovid täidab."
Andis noormehele kivi ja lahkus toast.
Nüüd oli emal ja poisil hää põli. Kõik, mida
sooviti, seda muretses imekivi. Ei olnud millestki
puudust ega ühtegi muret.
Asjast sai teada mõisahärra, kes oli poisile
kade imekivi pärast. Läks ühel päeval küla taha
hurtsikusse ja küsis imekivi näha. Poiss ei tead
nud aimata midagi paha. Andis kivi härra kätte.
Härra pistis aga kivi tasku ja soovis enda kohe
kaugele meresäärele toredasse lossi elama.
Nüüd oli poisi kurvastus suur. Kahetses küll,
et härrat oli usaldanud, kuid midagi polnud parata.
„Pole viga", ütles ta viimaks, „mul on ju selt
silised kass ja koer. Jagasime üheskoos õnnepäevi, jagame nüüd ka muret."
Andis loomadele süüa, pani kassi magama
ahjuauku, koerale tegi aseme ukse kõrvale, ise
heitis voodisse.
öösi võtsid kass ja koer nõuks poissi aidata.
Tema päästis nende elu, nüüd on nende kord
tänulik olla. Läksid tasakesi hurtsikust välja ja
otsustasid ujuda üle mere kaugele saarele, — ehk
saab imekivi härra käest kätte.
109
Hommikul on mõlemad sõbrad mere ääres ja
hakkavad ujuma. Ujuvad päeva, ujuvad kaks,
ujuvad mitu päeva. Viimaks ühel õhtul jõuavad
saarele. Peidavad endid mere kaldale põõsa alla,
et siis öösi lähevad lossi.
Härra pidutses sel õhtul hilja ööni. Kesköö
oli ammugi möödas, kui härra magama läks.
Nüüd tulid sõbrad põõsa alt välja ja hiilisid lossi.
Käisid läbi mitu tuba, kustki ei leidnud imekivi.
Viimaks tulid härra magamistuppa, ka siin ei
olnud kivi. Härra magas suu lahti ja norskas
kõvasti. Kass hüppas öölauale ja vaatas härra
suhu — sääl imekivi oligi hammaste taga. Härra
kartis kivi eest nii, et seda öösi suus hoidis.
Kuidas kivi kätte saada? Kass leidis hää
nõu — sülitas härrale suhu; härra hakkas unes
läkastama ja köhis kivi välja. Krapsti haaras koer
kivi hammaste vahele, ja mõlemad sõbrad katsu
sid, et lossist välja said.
Nüüd hakati kohe ujuma kodu poole. Esiteks
hoidis koer kivi suus; kui ta väsis, hakkas kass
kivi hoidma. Nii ujuti rõõmsasti edasi ja kanti
kordamööda kivi.
Kui kodurand juba paistma hakkas, mõtles
koer:
„Võtan õige kivi kassi käest ära ja viin poisi
kätte, siis arvab, et mina see tooja olengi, ja hoo
litseb minu eest rohkem.4'
Hakkas kassi käest kivi tahtma, aga kass ei
andnud, sest ta oli veidi aja eest mõtelnud samu
110
mõtteid mis koergi. Hakkasid rüselema, kivi
kukkus kassi suust merre. Nüüd oli mõlemal
häda suur; kahetsesid küll oma tegu, aga midagi
polnud parata. Kuidas sa lähed peremehe ette
ilma kivita, kas võtabki enam vastu? Mis neist
nüüd küll saab?
Hakkasid siis mõlemad haledasti nutma, kuni
tuli mere põhjast kala ja küsis, mis neil viga.
Sõbrad jutustasid loo ära ja kurtsid, et neil pole
enam kuhugi minna.
„Pole viga“, ütles kala, „sellega saame hak
kama/'
Lõi sabaga sulpsu ja ujus mere põhja. Tõi
säält imekivi välja ja andis sõprade kätte. Nüüd
ei mindud kivi pärast enam tülli, kordamööda
kanti seda suus ja anti kodus ühiselt peremehe
kätte.
Poiss oli rõõmus, et imekivi jälle kätte sai.
Nüüd hoidis ta seda hoolega ja elas õnnelikult
kogu eluea. Aga kuhu see imekivi pärast sai,
seda ei tea keegi.
111
Kuidas saunapoiss sai kuningaks.
anasti elasid kauge metsa ääres pere
mees ja saunamees. Peremehel oli
poeg ja saunamehel oli poeg, mõle
mad olid päeva päält ühevanused.
Ühes nad kasvasid, ühes mängisid
ja tegid vallatust.
Saunamehe poeg oli ilus, tugev ja osav; pere
mehe pojale ei oldud ilu antud, samuti tugevust
ega osavust. Muidu oli hää poiss küll ja sobis
saunamehe pojaga nii hästi, et üks ilma teiseta
midagi ei teinud ega ette võtnud.
Aga kõik kiitsid ikka saunamehe poega, pere
mehe pojast ei tehtud väljagi. Pikapääle sai pere
mees saunamehe poja pääle kadedaks ja hakkas
koguni kartma, et see pärast tema poja eest kõik
ära võtab. Läks siis nõialt nõu küsima, kuidas
saunamehe pojast lahti saada. Nõid küsis:
„Kas tahad teda surmata, või muidu eest ära
saata?"
Peremees ütles:
„Surmata ei tahaks, kui saaks muidu eest
ära saata, et minu poega nähtaks ja tähele pan
daks/'
Siis andis nõid mehele hobuoblika ja õpetas:
112
Kohe võttis vaeslaps luua ja pühkis vanamoori aknaaluse
hoolega puhtaks. Säält leidis nii palju marju, et sai vähe
ajaga korvi täis. (^Peretütar ja vaeslaps".)
Kni saunamees õhtul koju tuli, ei leidnud oma poega
kustki, ainult väike kesik tuhnis aia ääres.
8
113
„Anna see saunamehe pojale süüa, siis moon
dub ta seapõrsaks.“
Peremees läks koju, andis saunapoisile oblika.
See sõi ja moondus kohe seapõrsaks. Kui sauna
mees õhtul põllult koju tuli, ei leidnud oma poega
kustki, ainult väike kesik tuhnis aia ääres. Seegi
pistis metsa poole jooksma, niipea kui saunamees
õue astus.
Saunamehe poeg elas nüüd seapõrsana met
sas. Tuhnis maad, sõi, mis kätte sai, ja magas
öösi põõsa all.
ühel päeval tuli kuningas sinna metsa jahile
ja eksis ära. Sai viimaks kokku seapõrsaga, kes
hakkas temaga kõnelema päris inimese keeli:
„Juhatan su metsast välja, kui võtad minu
kaasa oma lossi."
Kuningas mõtles:
„lmelik on küll seapõrsast lossi viia, aga olgu
pääle — on tütrel asjaks, millega mängida."
Oli siis asjaga päri, ja nüüd hakati minema.
Seapõrsas vänderdas ees, kuningas läks järel.
Jõuti kuningalossi. Tütrel oli väga hää meel
seapõrsast, viis ta kohe oma tuppa ja andis süüa.
Ja nüüd nad hakkasidki ühes elama. Kuningatütar
mängis seapõrsaga päevad otsa, andis talle süüa
oma kausist ja tegi oma tuppa magamisaseme.
ühel päeval — just aasta sest päevast, millal
poiss seaks muudeti — sõitis kuningas kogu
perega välja jalutama. Põrsas hakkas kuninga
tütart paluma:
114
„Palu oma isa, et lubaks sul mind ka kaasa
võtta!"
Kuningas ei olnud esiteks nõus, aga pärast
ikka lubas. Sõideti siis linnast välja, kuningas
prouaga ees, tütar põrsaga järel. Tee pääl hak
kas põrsas jälle paluma:
„Suudle nüüd mind!"
Kuningatütar esiteks ei olnud nõus, et kuidas
sa seapõrsast ikka suudled. Aga põrsas käis ikka
pääle, et ega seda siis keegi näe kinnises tõllas,
et sellega ta teeks suure hääteo. Viimaks hakkas
kuningatütar mõtlema, et mis sellest siis ikka on
— puhas roosa kärss... ja keegi ei näegi kinni
sesse tõlda.
Võttis siis põrsa sülle ja andis talle suud.
Vaevalt oli ta seda teinud, kui tõllas enam ei
olnudki seapõrsast, oli ilus tugev noormees. Nüüd
jutustas noormees, kuidas ta seapõrsaks moondati ja kuidas ta nüüd suudluse läbi jälle inime
seks tagasi saanud.
Kui lossi tagasi sõideti, oli kõigil ilusa noor
mehe üle häämeel. Noormees jäigi nüüd kuninga
lossi elama ja sai pärast kuningatütrele meheks.
Kui kuningas vanaks jäi ja suri, sai saunapoiss
tema asemele kuningaks. Siis otsis ta üles oma
isa ja peremehe poja ja tõi nad oma lossi. Isa
elas kuningalossis hõlbupäevi, peremehe pojast
sai aga kuninga lähem nõuandja. Aga seda kurja
peremeest, kes poisi oli seaks moondanud, ta küll
oma lossi ei toonud.
115
Kolm venda.
anasti elas rikas mees, kel oli suur
talu ja muidu jõukas elujärk. Sellel
mehel oli kolm poega: kaks vane
mat olid targad ja hakkajad, kolmas,
noorem, oli veidi saamatu. Vanemad
vennad olid uhked ja iseennast täis,
noorem oli aga tasane ja hääsüdamlik.
Kui isa suri ja ka ema vanaks jäi, ei teadnud
ta, kellele talu pärandada. Seepärast ütles ta
ühel päeval poegadele:
„Minge nüüd välja, leidke igaüks endale
pruut. Kellel on kõige ilusam pruut ja kes sellelt
toob mulle kõige ilusama kleidi kingituseks, see
pärib talu.“
Pojad läksid kodunt välja. Kahel vanemal
olid pruudid teada, nooremal ei olnud kedagi.
Vanemad vennad läksid oma pruutide juurde, noo
rem ei teadnud kuhugi minna. Ta läks siis teed
mööda edasi, kuni jõudis metsa. Istus sääl kivile,
hakkas oma asja pärast muretsema ja viimaks
nutma.
Kui ta nüüd nii kivil istus ja nuttis, tuli kivi
alt välja hall vanamees ja küsis:
116
„Mis sul on, kulla pojuke, miks sa nutad ?“
Poiss jutustas talle oma asja ära. Et neid on
kolm venda, ema ei tea kellele talu pärandada,
saatis neid pruute otsima ja neilt kingitusi tooma.
Hall vanamees ütles:
„Ära nuta midagi, küll saame asjaga hak
kama. Tule aga mulle järele."
Nüüd nägi noorem vend kivi all maa-aluse
käigu. Sinna läks vanamees ees ja poiss järele.
Sääl maa all oli tore mõis. Kõik säras kullast ja
hõbedast. Aga muid loomi sääl näha ei olnud
kui ainult rotte. See oli rottide mõis.
Poisile näidati säng ja kästi magama heita.
Poiss heitiski magama. Tüki aja pärast äratati
ta jälle üles, anti kätte toredasti meisterdatud
kleit ja kästi koju minna, üteldi veel, et kui poi
sil edaspidi midagi vaja läheb, siis tulgu jälle
sinna.
Rõõmsa meelega läks poiss koju ja andis
kingituse ema kätte. Mõne aja pärast tulid ka
vanemad vennad ja andsid ära oma kingitused,
aga noorema venna toodud kleit oli kõige ilusam.
Ema ei tahtnud talu nooremale pojale anda,
saatis kõik uuesti välja ja lubas talu sellele, kes
oma pruudilt kõige ilusamad kingad toob.
Vanemad vennad läksid oma pruutide juurde,
noorem aga metsa kivi juurde. Istus kivile ja hak
kas nutma. Varsti oli hall vanamees sääl, viis ta
maa alla ja pani magama. Kui ta jälle üles ära
tati, olid toredad kingad voodi ees.
117
Jälle olid noorema venna toodud kingad
kõige ilusamad. Ema ei tahtnud aga nüüdki talu
temale anda, vaid saatis veel kord kõik välja.
Nüüd lubas talu sellele, kes oma pruudilt kõige
maitsvama saia toob.
Kolmat korda läksid vennad välja, vanemad
vennad oma pruutide juurde, noorem kivi juurde.
Nutmise pääle tuli nüüdki hall vanamees välja ja
küsis, mis poisil viga. Kui poiss asja ära seletas,
ütles taas vanamees:
„Pole viga, lähme aga alla!"
Viis poisi jälle rottide mõisa ja käskis ma
gama heita. Seekord ei tulnud aga poisil und.
Vaatas voodist ja nägi, kuidas saia tehti. Suur
kari rotte oli künas taigna sees ja sõtkus saia.
„Seda saia ei söö vist küll keegi," mõtles
poiss endamisi ja jäi siis magama.
Kui sai valmis sai, aeti poiss jälle üles, anti
sai kätte ja kästi minna. Kodus leidis ema, et
jällegi on noorema venna sai kõige maitsvam.
Nüüd ütles ema:
„Ei ole midagi parata, pean talu sulle andma.
Aga minge veel kord, tooge igaüks oma pruut
siia. Kellel kõige ilusam pruut, see saab kind
lasti talu."
Teised vennad läksid kohe oma pruutide
juurde, aga noorem oli hädas — tal ei olnudki
pruuti. Tahtis siiski kivialuse vanamehe käest
nõu küsida. Läks siis jälle kivi juurde ja hakkas
118
nutma. Hall vanamees tuli välja, kuulas asjaloo
ära ja ütles:
„Pole viga, küllap leiame nõu, lähme aga
alla!"
Mindi alla. Sääl võttis hall vanamees vana
luuakontsu, pani sellele kuus rotti ette, poisi ja
kolm rotti pääle istuma ja saatis tulema.
„Kena lugu küll“, mõtles poiss, „minagi ei
mahu siia õieti istuma, kuhu need rotid siis ma
huvad?"
Kui veidi maad oli sõidetud, ütles üks rott:
„01eks see luuakonts tõld ja rotid ees hobu
sed!"
Kohe moondus luuakonts toredaks tõllaks ja
rotid uhketeks hobusteks.
Veidikese aja pärast ütles teine rott:
„01eksin mina pruut, tema peigmees ja teie
kahekesi pruutneitsid!"
Kohe moondus ta imeilusaks pruudiks ja tei
sed kaks kenadeks pruutneitsideks. Nüüd ütles
veel kolmas:
„01eksid meil kõigil uhked riided ja hobustel
säravad riistad!"
Vaevalt sai ta seda ütelnud, kui kõik nii juh
tuski. Nüüd sõitis noorem vend kuuehobuse tõl
laga koju, nii ilus pruut kõrval, missugust ema
veel polnud näinud. Varsti tulid ka teised vennad
oma pruutidega, kuid jahmatasid kõik ega mõist
nud enam kolme lugeda: nii ilusat neidu polnud
nad eluilmaski näinud.
119
Nüüd ei viivitanud ka ema ja andis nooremale
pojale talu kätte kogu värgiga. Aga noorem poeg
ei tahtnudki enam talu, ütles vaid:
„Ma ei tahagi enam teie talu, mul isegi tore
mõis!“
Ütles ja istus oma pruudi kõrvale ja sõitis
tagasi rotimõisa. Sinna ta jäigi oma ilusa naisega
ja hakkas rotte valitsema.
120
Seitse venda ja seitse õde.
ord elas kaugel metsa põhjas üksi
kus talus seitse venda. Isa ja ema
olid ammu surnud, õdesid neil ei
\
olnud — nii nad elasid üksi ja oma! ette, naisterahva hingegi ei olnud
1 majas. Kõik kodused tööd ja tali
tused tegid vennad ise.
Kui kõige noorem vend ka juba mehearuliseks ja naisevõtmiseealiseks oli saanud, hakkasid
vennad aru pidama, et peaks õige naised koju
tooma. Et aga ligilähedal kellelgi tüdrukuid
teadupärast ei olnud, otsustati nii, et kuus vane
mat venda lähevad laia maailma naisi otsima,
noorem jääb aga koju maja pidama. Teised otsik
sid siis väljast igaüks endale naise ja tooksid ka
nooremale vennale naise koju.
Sedaviisi jäigi. Kuus vanemat venda seadsid
reisipaunad valmis ja läksid teele, noorem jäi koju
maja pidama ja naist ootama.
Sammuvad siis vennad kosjateed, käivad läbi
mitu valda ja kihelkonda, kuid ei leia seitset
neidu, kes oleksid nõus neile tulema. Viimaks
121
seavad sammud linna poole — sääl rahvast mõne
sugust, ehk leiab säält ka sobivad naised.
Lähevad edasi, jõuavad vana saunahurtsiku
juurde. Hall vanamees istub hurtsiku lävel ja
küsib:
„Kuhu noormehed lähevad?"
„Naisi otsima!" hüüavad vennad vastu.
„Minge aga minge", ütleb vanamees, „ja
tooge ka mulle naine, olgu aga ilus ja noor."
Vennad naeravad:
„Vaata kus on vanamees — ise hall nagu öö
kull, aga ilusat ja noort naist tahab."
Mehed lähevad edasi, unustavad peagi vana
mehe. Varsti jõuavad võõrasse linna. Astuvad
esimesse majasse sisse ja räägivad ära oma asja:
neid seitse venda, kuus siin, kõige noorem kodus;
tahaksid võtta endale naised ja viia koju ka noo
remale vennale.
Samas majas ongi peremehel seitse tütart,
kõik juba täiearulised ja meheleminemisealised.
Vennad hakkavad kosjakaupa sobitama, neiud on
nõus tulema. Kõige vanem vend saab kõige va
nema õe, teised vanuse järgi nooremad Õed, kõige
noorem õde läheb kaasa koduse venna tarvis. Kui
kaubad koos, hakkavad kuus venda tagasi minema
kodu poole, kaasas seitse õde.
Jõutakse saunahurtsiku juurde. Hall vana
mees istub jälle lävel. Näeb vendi ja seitset õde,
tõuseb lävelt ja läheb vastu, ise rõõmustab:
„Väga hää, et ka mulle naise tõite!"
122
KSige noorema õe viib vanamees sauna ja võtab endale
naiseks.
123
„Ära rõõmusta, vanataat/' ütlevad vennad.
„See pole sinu tarvis, see on meie kõige noore
male vennale, kes on praegu kodus."
Nüüd pomiseb vanamees midagi, siis puudu
tab oma kepiga esiteks kuut venda, siis kuut
vanemat õde, kes kohe moonduvad hallideks kivi
deks sauna ette. Aga kõige noorema õe viib
vanamees sauna ja võtab endale naiseks.
Noorem õde ei taha aga sugugi halli vana
mehega elada, muretseb ja kipub ära. Vanamees
on kuri ega luba teda minna kuhugi. Pikapääle
saab tüdruk teada, et vanamehel ei olegi südant
sees, vaid see on kuski mujal, ja et vanamees
enne ei sure, kui surmatakse ta süda. Tüdruk
hakkab vanameest meelitama, et see ütleks, kus
ta süda on. Vanamees ei taha esiti ütelda, viimaks
annab järele ja ütleb:
„Et sa nii väga tahad, siis ütlen sulle, kus mu
süda on. See on voodis padja sees."
Tüdruk jääb sellega rahule, aga ei usu, et
vanamees õigust räägib, ühel päeval läheb vana
mees metsa, tüdruk jääb koju. Ta korjab metsast
lilli ja ehib nendega vanamehe padja, õhtul tuleb
vanamees koju, näeb lilledega ehitud patja ja
küsib:
„Miks sa padja oled lilledega ehtinud?"
„RõÕmustan vanakese südant," vastab tüdruk.
Vanamees puhkeb naerma:
„Padja sees nüüd kellegi süda!"
124
Teisel hommikul läheb vanamees jälle metsa,
aga tüdruk hakkab paluma, et ta ütleks, kus on
ta süda!**
„Kas ma pean sulle seda ütlema?“ kahtleb
vanamees. „ütlen siis päälegi: minu süda on ukse
sees.“
Kui vanamees kodunt ära on, korjab tüdruk
kirjusid sulgi ja ehib nendega ukse. Vanamees
tuleb õhtul koju, näeb sulgedega ehitud ust ja
hakkab jälle naerma:
„Ukse sees nüüd minu süda!“
Nüüd hakkab tüdruk nutma ja nõuab, et
vanake ütleks, kus on ta süda. Vanamees tüdineb
viimaks päälekäimisest ja seletab:
„Minu süda ei olegi siin, see on ühe linnu
sees. See lind elab aga ühes kirikus, mis on siit
väga kaugel/*
Teisel päeval läheb vanamees jälle kodunt
ära, tüdruk jääb üksinda koju. Istub ukse lävel ja
peab aru, kuidas vanamehe juurest pääseda.
Selle aja sees tuleb aga kõige noorem vend,
kes jäi koju maja pidama, vendi otsima. Jõuab
hurtsiku juurde, tüdruk küsib ukselävelt, kuhu
noormees läheb ja keda ta otsib.
Noormees jutustab kõik ära, kuidas neid
olnud seitse venda ja kuidas kuus läinud laia maa
ilma naisi otsima, jäänud kadunuks ega ole tagasi
tulnud tänapäevani.
„Kui asi nii on,“ ütleb tüdruk, „siis tule tuppa
minuga leiba võtma. Ehk leiame nõu.“
125
Viib noormehe tuppa ja jutustab talle, kuidas
vennad neile kosja tulnud, kuidas kõik seitse õde
vendadega kaasa läinud ja kuidas vanamees nad
hallideks kivideks moondanud sauna ette, ainult
tema jätnud inimeseks ja võtnud endale naiseks.
„Kui nüüd vanamehest tahame lahti saada,'*
ütleb tüdruk lõpuks, „siis peame kinni püüdma
selle linnu, kelle sees on vanamehe süda/'
Noormees ei pea pikka aru, otsustab kohe
minna otsima seda lindu, kelle sees on vanamehe
süda. Võtab tüdrukult teemoona kaasa ja astub
edasi. Kui kõht tühjaks läheb, istub mättale,
võtab leivakoti seljast ja hakkab sööma, enne aga
hüüab:
„Kes minu külaline tahab olla, see tulgu
sööma!"
Kohe tuleb metshärg noormehe juurde, heidab
kõhuli maha ja hakkab ühes temaga sööma. Pä
rast sööki ütleb:
„Kui sul kunagi abi peaks tarvis minema, siis
kutsu mind." Seepääle kaob härg jälle metsa.
Noormees võtab pauna selga ja läheb edasi.
Sammub kuni lõunani, siis avab pauna ja hakkab
jälle sööma. Enne aga hüüab metsa:
„Kes minu külaline tahab olla, see tulgu
sööma!"
Nüüd tuleb võsastikust suur metssiga ja
küsib:
„Kas mind kutsusid?"
Noormees ütleb:
126
„Kui minu külaline tahad olla, siis võta mi
nuga leiba/'
Metssiga hakkab ühes noormehega sööma.
Pärast sööki ütleb:
„Kui sul kunagi abi peaks tarvis minema, siis
kutsu mind."
Jälle läheb noormees edasi. Kui Õhtu kätte
jõuab ja ta õhtust söömakorda hakkab pidama,
hüüab jällegi metsa:
„Kes minu külaline tahab olla, see tulgu
sööma!"
Seekord lendab noormehe juurde maailmatu
suur öökull, sööb ühes temaga õhtust ja ütleb
lahkudes:
„Kui sul abi tarvis, siis hüüa mind."
Noormees tänab hää lubaduse eest ja heidab
puhkama. Järgmisel hommikul reisib jälle edasi.
Varsti hakkabki kauge maa tagant see kirik
paistma, kuhu ta peab minema. Rõõmsalt sam
mub noormees edasi. Korraga on aga takistus
ees — suur lai jõgi. Mees käib jõe kaldal edasi
ja tagasi, kustki ei pääse üle. Viimaks mõtleb
poolkogemata:
„ Oleks see eilne metshärg siin, kes minuga
ühes sõi, küll see jõe tühjaks jooks."
Kohe ongi metshärg sääl, joob jõe tühjaks
ja läheb oma teed. Noormees läheb kuivi jalu
jõest läbi ja reisib edasi. Jõuab kirikule juba üsna
lähedale, kui jälle uus takistus teel: suur kõrge
müür ees, ei saa enam edasi.
127
„01eks see suur metssiga siin, kes minuga
eile ühes lõunat sõi, küll see müüri maha lõhuks,"
mõtleb jälle noormees.
Vaevalt saab mees niiviisi mõtelnud, kui
metssiga ongi sääl ja lõhub müüri nii maha, et
sõida läbi või tõllaga.
Nüüd ongi kirik siinsamas. Noormees astub
sisse ja hakkab otsima lindu. Sääl ta lendabki
kõrgel lae all edasi-tagasi. Mees jookseb siia ja
sinna, ei saa kuidagi kätte.
„01eks nüüd see kull siin, kes eile minuga
sõi!" soovib ta viimaks. „Küll see linnu kinni
püüaks/'
Kohe ongi kull sääl, püüab linnu kinni, toob
noormehe kätte ja lendab oma teed.
Noormees võtab linnu tugevasti kaenlasse ja
hakkab tuldud teed tagasi minema. Nüüd ta käib
tee poole rutemini ära kui tulles. Jõuab sauna
hurtsiku juurde, vanamees parajasti kodunt ära.
Tüdrukul häämeel, et noormees linnu kätte sai —
nüüd saavad vanamehest lahti. Ta peidab noor
mehe kogu linnuga vanamehe sängi alla ja käsib
olla vagusi.
Varsti tulebki vanamees koju ja kurdab
tüdrukule:
„Mu süda teeb nii haiget, tea kas hakkan Õige
surema?"
Heidab voodisse ja oigab. Noormees pigis
tab lindu kõvemini — vanamees aietab ja kurdab,
et südamevalu aina kasvab. Viimaks kägistab
128
noormees voodi all linnu ära, samal ajal sureb ka
vanamees voodis.
Nüüd tuleb noorem vend voodi alt välja,
võtab vanamehe halli kepi ja puudutab sellega
tüdruku õpetuse järgi kive, mis olid sauna ees —
kohe on kivid jälle elavad vennad ja õed. Kõik on
rõõmsad, tänavad nooremat venda ja õde, kes
neid nõidusest päästsid.
Siis... siis jah läksid kõik seitse venda
oma naistega koju ja elasid õnnelikult, ja elavad
tänapäevalgi, kui nad ära pole surnud.
9
129
Pöialpoiss.
ip*- ■
isid kord mees ja naine. Nendel ei
olnud last. Naine soovis nii kan
gesti last ja ohkas ühel päeval:
„01eks mul ometi poeg, siilipikkunegi, oleksin sellegagi rahul V*
Aasta pärast sündiski naisel
poeg. See oli just siilipikkune, nii nagu naine
soovinud.
Aastad läksid, isa ja ema jäid vanemaks, aga
poeg ei kasvanud karvavõrtki, jäigi siilipikkuseks,
nagu oli sündides. Hakati teda seepärast kutsuma
Pöialpoisiks. Elas siis Pöialpoiss isa ja ema juu
res, mängis nende põlvedel ja rõõmustas vanu
inimesi, sest teisi lapsi neil enam ei olnud.
Kui Pöialpoiss sai kaheksateistkümne-aastaseks, siis ütles isale:
„Mis ma su juures muidu jõudeleiba söön,
pane mind karja. Künnimeest ega puuraiujat
minust ei saa.“
„Kuidas sa, väike, karja lähed", arvas ema,
„kaod rohu sisse ära."
„Ei kao,“ ütles Pöialpoiss. „Köitke mind
130
<
musta härja saba külge, siis ei kao kuhugi ja
hoian karja hoolega."
Teisel päeval köitiski isa poisi musta härja
saba külge ja saatis karja. Hoolega hoidis Pöial
poiss karja: kui õhtul koju tuli, olid kõik loomad
alles ja tublisti söönud.
Ühel päeval tuli kuningas sinna metsa jahile
ja eksis ära. Jõudis viimaks musta härja juurde
ega mõistnud enam kuhugi minna.
Pöialpoiss ütles:
„Juhatan su metsast välja, kui võtad minu
endale väimeheks."
Kuningas naeris:
„Vaata, kus mul juhataja!"
Oli siiski asjaga nõus. Pöialpoiss näitas tee
kätte, kuningas hakkas minema. Jõudis juba
metsa äärele, kui mõtles:
„See oli nüüd küll lubada, ega ma teda see
pärast siis väimeheks võta."
Vaevalt sai nii mõtelnud, kui uuesti eksis ja
tuli jälle musta härja juurde. Pöialpoiss ütles
teist korda:
„Kui võtad minu endale väimeheks, siis juha
tan su metsast välja."
Kuningas lubas teist korda. Jälle näitas poiss
tee kätte ja kuningas hakkas minema. Jõudis juba
metsast välja tee otsale, siis mõtles:
„Jäägu lubadus lubaduseks, väimeheks ma
teda ei võta."
131
Kohe eksis kuningas uuesti ja oli veidi aja
pärast jälle musta härja juures. Kolmat korda
võttis poiss lubaduse, kolmat korda juhatas ku
ninga metsast välja; kolmat korda murdis kunin
gas sõna ja tuli tagasi musta härja juurde.
Nüüd ütles Pöialpoiss:
„Miks sa ei pea oma lubadust? Ikka võtad
sõna tagasi, kui oled metsast välja saamas, seda
viisi ei pääsegi metsast välja. Anna oma kindel
mehesõna, et võtad mu väimeheks, siis pääsed
metsast välja õigele teele."
Nüüd andis kuningas kindla mehesõna ega
võtnud seda enam tagasi ja pääses poisi juhatuse
järgi metsast välja.
Pöialpoiss ei kõnelnud kodus asjast sõnagi.
Aasta pärast ühel talveõhtul vitsutas isa piimapiitti, siis palus poiss:
„Isa, tee mulle pirdudest väike saan!"
Isa tegi. Nüüd palus poiss jälle:
„Pane õlekõrtest aisad ja rakenda kukk saani
ette."
Isa täitis ka selle soovi. Poiss istus saani ja
palus kolmat korda:
„Ava nüüd uks, ma tahan kosja sõita!"
Isa avas ukse, poiss sõitis üle läve välja ja
kadus isa-ema silmist enne, kui need jõudsid kolmegi lugeda.
Pöialpoiss sõitis aga otseteed kuninga lossi
ja nõudis kuningalt tütart endale naiseks, nagu
132
see mehesõnaga oli lubatud. Kull oli kuningale
see asi vastumeelt, sest kuidas sa annad oma
tütre pöialpoisile; kuid parata polnud midagi; oli
andnud oma mehesõna.
Tehti siis mõlemale, nii Pöialpoisile kui kuningatütrele uhked pulmariided ja mindi laulatu
sele. Kõik imestasid ja kahetsesid, miks ilus
kuningatütar peab minema Pöialpoisile. Ilus
kuningatütar nuttis kirikuski. Aga kui kirikuõpe
taja laulatusesõnu luges ja noorpaari käed kokku
pani, ei olnudki altari ees kuningatütre kõrval
enam pöialpoissi, oli ilus suur noormees. Nüüd
oli kõikide rõõm suur, kuningatütrel kadusid pisa
rad, ta hakkas ilusat noormeest esimesest silma
pilgust armastama.
Kui nüüd Pöialpoiss mõne aja oli elanud
kuningalossis, siis laskis ühel päeval rakendada
hobused uhke tõlla ette, võttis kuningatütre kaasa
ja sõitis vaatama oma isa ja ema. Need muret
sesid kodus, et oli poeg, küll tilluke, kuid siiski
armas, — enam aga ei ole. Sõitis ühel päeval
pirrust saaniga uksest välja ja jäigi kadunuks.
Kui Pöialpoiss kuningatütrega kodu uksest
sisse astus, ei tundnud teda isa ega ema.
„Ei sina ole meie poeg,“ ütlesid mõlemad.
„Meie poeg oli tilluke, sõitis pirrust saaniga, mil
lel olid õlekõrtest aisad ja kukk hobuseks. Sina
oled suur, sõidad uhke tõllaga ja toredate täkku
dega/*
133
Nüüd võttis poiss välja isalt saadud pirrust
saani ja kuke — kohe tundsid isa ja ema oma
poja. Istusid siis kõik tõlda ja sõitsid kuninga
lossi. Elasid sääl õnnelikult ja elavad ehk prae
gugi, kui nad pole surnud.
134
Märkus.
Käesolev muinasjuttude kogu on koostatud Eesti
Rahvaluule Arhiivis olevate originaalide järgi. Muinas
juttude sisu ja sündmustik on edasi antud enam-vähem
täpsalt originaalide järgi, mõnel juhul on mitu teisendit
sulatatud kokku üheks jutuks. Vormi ja sõnastuse on
autor andnud vabalt, umbes nii, nagu tema arvates vanad
jutustajad võisid jutustada.
Juttude valikus on silmas peetud algkooli noore
mat iga.
J- P-
135
Sisukord,
Jutuõhtud pirrutule valgel..................
Külaliste leib....................................................
Nälg..................................................................
Leivajatk kadus................................................
Sant..............................
Kuidas mees varastamise maha jättis . .
Kuidas poiss vandumise järele jättis . .
Kuidas tööjõud kadus...................................
Mehe pärisõnn................................................
Paradiisilind....................................................
Võõras kuld . • •.......................................
Vanaema jutt Lauritsast..............................
Jutt Külmamatsist...........................................
Kaevust saadud õnn ..................................
Näkk õnnistas vähisaaki..............................
Näki särk........................................................
Kuidas näkk kangast jõkke vedas ....
Kaevunäkk ........................................................
Näkineiul meheks...........................................
Kuidas sulane näkkide saladused teada sai
Näkk sulaseks................................................
Näkineiu kingitus...........................................
Ihasalu mehe naine.......................................
Haldjad nutavad...........................................
Haldjas kaitseb noori linde ......................
Haldjas karistas metsavahti......................
Metshaldjas karistab noormeest.................
Puuvaras ja metshaldjas..............................
Metshaldja tule ääres...................................
Ussimägi.............................................................
Ussikuningas....................................................
Uss helmesteks................................................
Jutt mehest, kes teadis ussisõnu ....
Kuidas mees ussikoopast õnne leidis . .
Rahakatel........................................................
Maa-alune linn................................................
Peretütar ja vaeslaps...................................
Saunalaps ja peretütar...................................
Imekivi............................................................
Kuidas saunapoiss sai kuningaks ....
Kolm venda....................................................
Seitse venda ja seitse õde..........................
Pöialpoiss........................................................
Järelsõna....................................................
VaataTierversuch und Tierschutz
(zur Frage der "Bivis...Tierversuch und Tierschutz
(zur Frage der "Bivisektion")
Von
Prof. Dr. E. Bleffig
Dorpat 1933
Sonderabdruck aus der „Dorpater Zeitung", 1933.
r
1Kirjanduste
|Arhiiv^a^u^
3
1
D^E
1(0/4
Verlag des Verfassers.
K. Mattiesens Buchdruckerei Ant.-Ges., Dorpat, 1933.
Tierversuch und Tierschutz.
(An» Frage der „Vivisektion").
Von Prof. Dr. E. Blessig.
Leitsätze^).
Tierschutz ist eine kulturelle Angelegenheit.
Das
Verhalten gegen Tiere ist ein Gradmesser für die Kulturhöhe eines Volkes. Die heute lebhaft erwachende
Tierschutzbewegung ist als eine Kulturbewegung zu be
grüßen. Die nächstliegenden Gebiete, auf denen sie
berufen ist gegen unnütze, vermeidbare Grausamkeiten
anzugehen, sind: Behandlung der Haustiere, Schlach
tungswesen, gewisse Arten von Jagd und Fang. Dazu
kommt als ein weiteres Gebiet, an dem sie nicht vor
übergehen kann, — der wissenschaftliche Tierversuch,
schlechtweg „Vivisektion" genannt 2). Dieses ist aber
1) Nachstehende „Leitsätze" wurden schon vor längerer Zeit
niedergeschrieben, der neueste Erlaß des preußischen Ministerpräsi
denten, durch den nun die vielumstrittene Frage der „Vivisektion"
wieder in Fluß kommen dürfte, gibt mir willkommene Veran
lassung sie hier zu bringen.
Der Vers.
2) Diese Bezeichnung ist irreführend. Denn nicht jeder Tier
versuch stellt eine „Vivisektion" im Sinne eines operativen Ein
griffs oder einer anatomischen Zergliederung am Lebenden dar.
In der überwiegenden Masse aller heute angestellte.n Versuche,
besonders im Gebiete der Bakteriologie, Serologie, Pharmako
logie usw. handelt es sich vorwiegend um Einverleibung (meist
Injektion) verschiedener differenter, sei es krankmachender und
giftiger, fei es immunisierender und heilkräftiger, auf ihre Wir
kung zu prüfender Stoffe. Im folgenden fei darum der Aus
druck „Vivisektion" vermieden und durch den allgemeineren „Tier
versuch" ersetzt.
3
ein heikles Gebiet, weil einerseits der Lalenwelt viel
fach das Verständnis für die Bedeutung, ja Unentbehr
lichkeit des Tierversuches für die heutige Wissenschaft
abgeht 1)/ andererseits die Vertreter der experimentellen
Wissenschaften gegen jede Kritik seiner Handhabung
überaus empfindlich sind, eine solche als einen unbe
fugten Einbruch in ihre wissenschaftliche Domäne von
vornherein ablehnen. So kann man sich allerdings
nicht verständigen. Dennoch ist einer Aussprache nicht
aus dem Wege zu gehen.
Einer solchen mögen die
folgenden Leitsätze dienen.
Vor allem sei festgestellt, daß der wissenschaftliche
Versuch am lebenden Tier ein wichtiger und wertvoller
Forschungsweg der medizinischen Wissenschaften ist, in
manchen ihrer Zweige geradezu unentbehrlich: Physio
logie, Pathologie, Pharmakologie, Bakteriologie, Sero
logie u. s. w. Die wichtigsten Lebensverrichtungen,
(Kreislauf, Atmung, Verdauung u. a.), Kcankheitsprozesse und Heilungsvorgänge hätten ohne solche Versuche
niemals aufgeklärt werden können. Alle die unermeßlich
segensreichen Errungenschaften auf dem Gebiete der In
fektionskrankheiten (Schutzimpfungen, Jmmunsera u. s.w.)
wären ohne Hekatomben von Tieropfern undenkbar
gewesen. Wie wollte man auch irgendwelche neue Heil
mittel am Menschen anwenden, ohne vorher ihre nütz
liche oder schädliche Wirkung, ihre Dosierung und Ge
1) Ein Beispiel dafür bietet das Büchlein des bekannten
kürzlich verstorbenen Tierfreundes und -dichters Manfred
Kyber „Tierschutz und Kultur" (S. 186—230). Seine leiden
schaftliche Tierliebe raubt ihm tatsächlich jede Kritik und jedes
Maß in der Beschimpfung der experimentellen Medizin und ihrer
Vertreter. Im Uebrigen immerhin eine beachtliche und lesenswerte
Schrift, die neben manchen Uebertreibungen und Abschweifungen
viel Wahres und Beherzigenswertes über Tierschutz und über Er
ziehung dazu enthält.
4
fahren am Tier erprobt zu Haben? Das Tierexperi
ment ausschalten wollen Hieße auf jeden weiteren Fort
schritt der Medizin verzichten, ihn tatsächlich unterbinden.
Dennoch sollte der Tierversuch immer nur als eine
traurige Notwendigkeit angesehen werden, und es bleibt
die Frage berechtigt, ob seine allgemeine Anwendung
nicht doch ohne Schaden für die Menschheit einigermaßen eingeschränkt werden könnte, ob nicht der Heutige
experimentelle Betrieb immerhin einer Revision bedürftig
wäre, etwa nach folgenden Gesichtspunkten:
1) Zum Tieroersuch sollte nur dort geschritten wer
den, wo eine wissenschaftliche Frage auf anderem Wege
nicht restlos zu lösen, vom Experiment aber bei richtiger
Versuchsanordnung ihre einwandfreie Klarstellung zu
erwarten ist.
2) Das Versuchstier darf nicht als ein „Nichts"
(sogen, „quantite negligeable“ — uns fehlt der
deutsche Ausdruck dafür —) angesehen und behandelt
werden. Die Zahl und Schwere der Tieropfer muß
gerechtfertigt sein durch die Wichtigkeit des zu erfor
schenden Gegenstandes und den Wert der unternomme
nen experimentellen Arbeit. Es ist nicht gleichgültig,
wofür solche Opfer gebracht werden: ob für Lebens
fragen der Menschheit, wie etwa im Kampfe mit ver
heerenden Seuchen, oder aber um irgend welcher an
sich bedeutungsloser Feststellung willen, die vielleicht
nur dem Experimentator interessant erscheint^). Der
heutige „Wissenschaftsbetrieb" (Liek) zeitigt neben
vielem Wertvollen auch genug solcher Arbeiten, die
ohne Schaden für Wissenschaft und Menschheit unter1) Es ist auch nicht gleich, ob ein Pasteur, ein Koch
ein Pawlow seine bahnbrechenden Versuche anstellt, oder ob
irgend ein Doktorand für ein experimentelles Thema seiner Dok
torschrift ungezählte Tiere opfert!
5
bleiben könnten, darunter auch manche experimentelle,
die solcher Opfer tatsächlich nicht wert sind.
3) Tierversuche nur zum Zwecke der Demonstration,
des Unterrichts oder der technischen Übung sind tun
lichst einzuschränken. Wort und Bild dürften meist zur
Veranschaulichung genügen, ohne daß dieselben Ver
suche immer wiederholt zu werden brauchten. Heute
kann auch durch Verwendung experimenteller Lehlfilme
viel an Wiederholungen qualvoller Versuche erspart
werden. Das sogen, „physiologische Praktikum" brauchte
nicht obligatorisch zum Medizinstudium zu gehören, wird
es doch auch von so namhaften Ärzten, wie Liek (1),
Schleich (2), Much (3) abgelehnt (s. u.). Der an
gehende Arzt sollte bei seinem Studium zur Achtung
vor jedem Leben und jedem Leiden, auch des Tie
res, erzogen werden. Er darf nicht daran gewöhnt
werden im Tier nur ein Objekt zu sehen, dessen Schick
sal überhaupt nicht in Betracht komme.
4) Soweit irgend tunlich ohne den Versuch zu be
einträchtigen, ist selbstverständlich allgemeine Narkose
oder Lokalanästhesie auch im Tierversuch anzuwenden.
5) Eine ebenso selbstverständliche Forderung ist tadel
lose Unterbringung, Pflege und Behandlung der Ver
suchstiere. Wie der rechte Jäger im Wilde die Kreatur
achtet, so sollte es der Experimentator auch in seinem
Versuchstier tun.
6) Tierversuche dürften nur in wissenschaftlichen In
stituten resp, medizinischen Anstalten ausgesührt werden
und nur von solchen Personen, die dazu die Befugnis
vom Leiter der betreffenden Anstalt erhalten. Der In
stitutsleiter sollte für Durchführung obiger Grundsätze
sowie für jegliche bei Tierversuchen in seinem Institut
vorkommende Mißbräuche und vermeidbare Grausam
6
fetten sich zum mindesten moralisch verantwortlich
fühlen.
7) Es wäre sehr zu begrüßen, wenn die Vertreter
der experimentellen Wissenschaften, um einer Einmischung
der Öffentlichkeit, Gesellschaft oder staatlicher Organe,
zuvorzukommen, in ihren Instituten einen vernünftigen
mit den Forderungen der Wissenschaft vereinbaren
Tierschutz selbst organisierten. Vielleicht würden sie
dann selbst gewisse Grenzen des Zulässigen finden und
manche Versuche ihrer unerhörten, geradezu strafwürdi
gen Grausamkeit wegen unterlassen, (Non plus ultra:
die Versuche am „überlebenden" isolierten Hundekopf !)
Die innere Einstellung zum Tier überhaupt, hier
zum Versuchstier, soll eben eine andere werden. Auch
dem Tier gegenüber soll es ein Gewissen geben!
Nachstehend einige Urteile namhafter Ärzte:
1) Liek.
„D er Arzt und seine Sendung."
S. 16—17
„Was ... die Physiologie anlangt, so kann ich
nicht sagen, auch heute noch, wo 30 Jahre dazwischen
liegen, daß mir der Lehrbetrieb zusagte. Insbesondere
schienen mir viele der Tierexperimente überflüssig und
grausam.
So werde ich dies Bild nie vergessen: es
soll uns gezeigt werden, daß reichliche Zufuhr von
Sauerstoff vorübergehenden Atemstillstand
(Apnoe)
herbeisührt.
Ein junges Kaninchen wird rücklings
auf ein Brett geschnallt und nicht narkotisiert (wahr
scheinlich nicht mehr narkotisiert) hereingebracht; in
seine Luftröhre ist eine Kanüle eingebunden, mittels
eines Blasebalgs wird nun Luft in die Lunge gebla
sen. Es muß aber irgend ein falscher Weg entstanden
sein; denn schon nach wenigen Stößen ist das Tier
7
zu einem unförmigen Ballon aufgetrieben.
Der Pro
fessor sieht es und sagt: „Das Tier ist in einem de
solaten Zustand".
Nun, das sahen wir allerdings.
Das Tier wird dann herausgeschafft und ist hoffentlich
schnell von seinen Qualen erlöst worden. Mag sein,
daß ich zu weich bin und die Empfindlichkeit unserer
Versuchstiere überschätze.
Mir haben aber diese Expe
rimente, z. B. das klopfende Tierherz, das durch eine
hineingestoßene Nadel saubere Kurven auf einen Pa
pierzylinder schreibt, immer einiges Unbehagen verur
sacht, und wie mir, so ist es auch manchem meiner
Freunde ergangen.
Ich leugne nicht die Unentbehr
lichkeit des Tierversuchs für die Forschung, leugne
nicht, daß aus solchen Versuchen wervolle Schlüffe
auch für die Behandlung des kranken Menschen ge
wonnen werden.
Aber ist es wirklich nötig, daß den
Studenten diese Experiments in Massen immer wieder
vorgesührt werden? Ist ein physiologisches Praktikum
in der Form, wie wir es erlebten, für den zukünftigen
Arzt wirklich unentbehrlich?
Ich habe diese Frage
damals gefühlsmäßig verneint, heute verneine ich sie
auch mit dem Verstande.
Wenn der Frosch seine
Hinteren Extremitäten hergibt zur Darstellung des klassi
schen Nerv-Muskelpräparats, so mag das angehen.
Aber die vielen Versuche an Kaninchen, Katzen, Hun
den, zum Teil von ungeschickter Hand ausgeführt,
stehen mir noch in unangenehmster Erinnerung. Es
kann für einen normalen Menschen, auch wenn er
ein junger Mediziner ist, kaum ein Gewinn sein zu
sehen, wie ein curarevergiftetes Tier gelähmt wird bei
voller Erhaltung seiner Sinnesempfindungen.
Mir
scheinen solche Praktika für den Heranwachsenden
Arzt nach zwei Richtungen hin nachteilig: 1. er wird
leicht geneigt sein, das Ergebnis des Tierversuchs in
8
HU weitem Umfang auf die Verhältnisse beim gesun
den und kranken Menschen zu übertragen. Das hat
der Heilkunde und den Kranken vielfach schweren
Schaden zugefügt.
Erst jetzt sind wir dabei, uns von
der „verruchten Kaninchenmedizin" zu befreien. 2. Es
liegt die Gefahr der Verrohung unseres ärztlichen
Nachwuchses vor. Den Einwand, daß nur der ver
rohen könne, der an sich harten Herzens sei, lasse ich
nicht gelten. Die Achtung vor dem Wander des Le
bens und dem Verbundensein alles Lebendigen geht
leicht verloren. So mancher ehrgeizige Streber kommt
beim Anblick unnötiger und trotzdem widerspruchslos
hingenommener Tierversuche auf ben, Gedanken, sich
den harten Weg zur Höhe mit Kaninchenleibern zu
polstern. Gelegentlich hat man sogar in der mensch
lichen Heilkunde, z. B. bei bestimmten operativen Neu
heiten, den Eindruck, daß hier Erinnerungen an das
Nerv-Muskelpräparat wieder wach geworden sind.
Unter tun vielen kritischen Briefen, die mir die
früheren Auflagen dieses Buches ins Haus gebracht,
finden sich auch solche, die von meinen Ausführungen
eine Schädigung des Ärztestandes befürchten. Ich bin
nicht dieser Meinung. Was uns wirklich schwer schar
det, sind ganz andere Dinge. Vor mir liegt z. B. die
„Woche", Heft 26, 1926. Darin schreibt ein Professor
einen der bekannten Ausklärungsartikel: „Wie lange
kann der Mensch wachen?" Wörtlich heißt es: „So
starben Hunde, wenn man sie am Schlafen hinderte,
nach fünf Tagen, einige hielten es länger aus, bis zu
22 Tagen". Ich kenne keine abscheulicheren und grau
sameren Tierversuche als gerade diese. Wenn ich mich
dagegen auflehne, so spreche ich nicht als Jäger, der im
Hunde seinen treuen Helfer, seinen klugen und unermüd
lichen Gefährten liebt, ich rede nur als Mensch durch-
9
schnittlicher Gemütslage. Wer soll denn noch Vertrauen
zu einer ärztlichen Wissenschaft haben, die solche über
flüssige und unbarmherzige Experimente billigt?.."
„Besonnte Vergangenheit".
S. 118.
„Als ich dann im physiologischen Seminar ..
als Entreeakt die Enthauptung von 6 Fröschen mittels
glatten Scherenschnittes und den blitzartigen Hirnrückens
markstich (Noeud vital) bei einigen armen, gurrenden
Tauben mit ansehen mußte, da war es aus mit meiner
Begeisterung für die Medizin. Mich packte eine Wut
und ich war entschlossen, ihr für immer Valet zu sagen.
Mir schien es unmöglich, diese sinnlosen Grausamkeiten
mitzumachen. Aus Mitleid wollte ich Tor ein Arzt der
Leidenden werden, und hier stand ich entsetzt vor einer
Lehrstätte, ja einem Kultus der grausamsten Gleichgül
tigkeit gegen Leid und Tod. Wann wird es Anatomen
und Physiologen geben, die in vollem Bewußtsein der
Fürchterlichkeit ihrer Arbeit, dem Novizen der Heilkunde
schon hier die ersten Schritte leichter machen durch
freundliches Zureden und einen besänftigenden Hinweis
auf das hohe humane Ziel, und wenigstens hier und da
einmal den Versuch wagen, so etwas wie eine Lehre
von Mitleid mit der leidenden Kreatur in die Herzen
der noch empfindsamen jungen Leute zu senken?..."
2) Schleich.
3) Huismans.
„Reaktion und Reform
in der Medizin."
Hochland 1928/29. Heft 5, S. 474.
„Die Physiologie bedarf gewisser Umformung der
Lehrweise: Ist es wirklich nötig, daß im praktischen
Kurs von Dilettantenhänden vieles nachexperimentiert
wird, während doch der Meister unter geringem Auf
10
wand von Tieren alles besser vorführen könnte?
Lieck steht auf demselben Standpunkt. Much geht
sogar so weit zu sagen: „Einige wenige Tierversuche
haben der Erkenntnis geholfen. Hunderttausende von
Tieren sind umsonst geopfert ... die meisten Tierver
suche sind unnütz, ... sie haben ihre Berechtigung
nur für das gerade benützte Präparat mit dem augen
blicklichen Zustand der Benützung und für die benützten
Tiere, nicht einmal für die benutzte Tierart. Exakt
ist nur der einzelne Fall (S.40). Und Much hat recht"...
Von Interesse dürfte auch in diesem Zusammenhang
der nachfolgende aus dem Jahr 1930 stammende Erlaß
des damaligen preußischen Ministeriums sein, dem un
gefähr die gleichen Gesichtspunkte zugrunde liegen.
Erlaß
der preußischen Minister vom April 1930 in bezug auf die
Vivisektion.
„Versuche an lebenden Tieren dürfen nur zu ernsten
Forschungs- oder wichtigen Untersuchungszwecken im
Interesse der Erkenntnis, Verhütung und Heilung mensch
licher und tierischer Erkrankungen in geeigneten Räumen
mit gutem Instrumentarium von geschulten Kräften vor
genommen werden. Bei der Anwendung und Aus
führung aller Versuche ist nach maßvollen und billigenswerten Grundsätzen zu verfahren; neben den Interessen
der wissenschaftlichen Forschung und Belehrung müssen
die Anforderungen der Humanität gebührende Beach
tung finden.
In den Vorlesungen und bei wissenschaftlichen Vor
trägen sind Tierversuche nur in dem Maßstabe statt
haft, als dies zum vollen Verständnis des Vorgetrage
nen notwendig ist. Um unnötige Wiederholungen von
Tierversuchen zu vermeiden, empfiehlt es sich, in gecig-
11
neten Fällen solche Versuche in Filmaufnahmen festzu
halten und die Filme an Stelle neuer Tierversuche vor
zuführen.
Die operativen Vorbereitungen zu den Vorlesungs
und Vortragsversuchen sind in der Regel noch vor Be
ginn der eigentlichen Demonstration und in Abwesen
heit der Zuhörer zu bewerkstelligen.
Tierversuche dürfen nur von den Hochschullehrern
und Anstaltsleitern oder unter ihrer Verantwortlichkeit
ausgeführt werden.
Versuche, die ohne wesentliche Beeinträchtigung des
Ergebnisses an niederen Tieren gemacht werden können,
dürfen nur an diesen und nicht an höheren Tieren
vollzogen werden.
In allen Fällen, in denen es mit dem Zwecke des
Versuchs nicht schlechterdings unvereinbar ist, müssen
die Tiere vor dem Versuche zur Aufhebung der Schmerz
empfindung durch Anästhetika betäubt werden."
(Zitiert nach Julie Schlosser „Die unbekannten Brüder"
Berlin, Furcheverlag S. 140, 141.) 1932.
VaataLossi waim.
Õpetlik ja Põnew lugu, mis märku
ann...Lossi waim.
Õpetlik ja Põnew lugu, mis märku
annab kudas õiget õnne tuleb otsida.
Eestikeelde toimetanud
Head sõbrad
Trükitud M. Tõnisson'i kuluga.
Lossi waim.
Õpetlik ja põnew lugu, mis märku annab,
kudas õiget õnne tuleb otsida.
Eestikeelde toimetanud
Head sõbrad.
Tallinnas.
Trükitud M. Tõnisson'! kuluga.
1890.
Дозволено Цензурою. — Дерпть, 12-го 1юня 1890 г.
Lossi Waim.
Laia jee kaldal, mis oma mustjas rohelisi
Woogusid usinaste ja Wulisedes mere poole Weeretas, seisis ammu aja eest keskmise kõrgusega
kingu peal suur, ruumikas loss. Tema simsid,
tornid ja tornikesed oliwad Wäga Wanad; aja
hammas oli neid närinud, ja wihmasajud ning
tormid ei olnud temast ka üle läinud, ilma et
oma Häwitawa Walitsuse jälgesid järele oleksiwad
jätnud.
Siiski sirutas ta ennast wägiwalt
ülesse poole ja walitses laialist ümberkaudist
maad. Lossis elas toana ritter Guntram oma
kolme pojaga.
Wana Guntramist jutustadi üsna aruldasi
lugusid, ja tema lossi elanikud ning alamad
liginesitvad temale hirmuliku auukartusega, ehk
ta küll talgi kedagit ei sõimanud ega karista
nud. Ainuke karistus oli see, et ta oma suurte
siniste silmadega wihaselt süidlase Peale Waatas;
aga see pilk pani ka igat süidlast Wärisema.
Peale selle tuli ette, et igaüks oma süi eest,
muul imelikul wiisil karistust Leidis. Oli keegi
teener omas ametis hoolitu olnud, siis trehwas
teda Guntrami Wihane pilk ja sellsamal päetval
juhtus temale mingisugune õnnetus. Kord kukkus
la hobuse seljast ja murdis käe Wõi jalaluu
katki, kord Wigastas teda katuselt mahalangew
teülskiwi.. kord hammustas teda koer ehk lõi peruks
Läinud hobune, ja alati mõis süidlane julge olla,
4
—
et ta teenitud nuhtlusest ei pease, kui tema suid
ka kõige salajamal kombel tehtud oli. Peale
selle kinnitasiwad kõige Wanemad inimesed lossis
ja ümberkauduses, et ritter Guntrami kohta aeg
ega Wanadus mitte kõige Mähemat ei mõjuda.
Niisugune kui ta täna olewat, olla ta juba roh
kem kui saja aasta eest tagasi olnud; wist pidada
tema surmaga mõnda sala lepingut olema tei
nud, et see inimeste elu Maenlane ühtegi juukse
karwa tema peas ei kõwerdawat ega ühtegit
kortsu tema otsa peale ei tegewat. Weel enam
aga murdsiwad nemad selle üle oma päid, et
ritter Guntram ajuti nägemata Maimudega kõ
neles, tes, nagu kõik teadsiwad, ehk ometi uskusiwad, ühes manas tordis asusiwad.
See torn oli teistest lossi majadest lahus,
lossi rohuaia tagumises otsas, ja oli alatirohelistest seismaist kuuskedest ja mändadest,
kibumitsadest ning Määtkaswudest ümberpiiratud.
Hallikalt paistsimad tema simsid üle puude latMade.
Kitsa, raud-trellidega akna haukudes
asusiwad hakid, kullid ja muud rööMel-linnud,
ning suured kaarna karjad lendasiwad kronksutades ümber, kui keegi selle torni ligi läks.
Aga koguni armaste usaldas mõni liigjulge
sinna ligi minna, ja Meel ilmaski, niikaua kui
mäletadi, ei olnud kellegil korda läinud Põesastikust läbi tungida. TeraMad kibuwitsa okad
hakkasiwad tungija riietesse kinni ja lõhkusiwad
neid tuhandeks tükiks lõhki; nad torkasimad tema
näu ning käte sisse ja tegimad koguni tema
silmad pimedaks, kui La mitte õigel ajal Lagasi
ei ruttanud. Kaarnad kronksutasimad, öökullid
karjusimad, Hakkid säuksusiwad ja laksutasiwad
tiibadega, ning tigedad kullid nokkisiwad uudisHimulise pead. Palju Halmemalt, kui see kõik,
trehwas torni Waatajat Guntrami pilk ja kole
saatuse . karistus, mis selle järele tuli. Enamiste ikka oli surm niisuguse asja järeldus.
Sellepärast püidis igaüks oma uudishimu Waigistada ja hoidis hädaohtu saatwast tornist
parem eemalle.
Oli talwe aeg. Lagendikkudel kihutas maru
tuul mühisedes üle külmetanud maapinna ja
ajas lumekibemeid ühest kohast teise.
Ligidal
metsas hulusiwad hundid ja haukusitvad rebased
Guntrami lossis oli aga kõik waikne ja Wagane.
Ahela sild oli ülesse tõmmatud, tugete teatate
kõwaste riiwi ja lukku pantud, ja Wahtgi ei
kõndinud kamuseid kõlistades walli peal ümber.
Koerad oliwad endid onnides köwerasse kokku
kiskunud, hobused seisiwad tallides, ja mingit
kära ei olnud lossi õue peal kuulda, muud kui
tuule hulumist ja Milistamist, mis Wõimetumalt
Wastu tornisid ja müiri kiwa tormas.
Lossi alumises tubades tegiwad teenijad oma
tegemist, jõiwad suurtest kannudest wahutawat
mõdu ja kuulasiwad tähelepannes ühe Mana
teendri põnewaid jutustusi, kes juba kaua los
sis oli elanud ning ritter Guntramist ja sala-
6
duslisest tonditornist kohutawaid lugusid teadis
kõneleda. Nad Hoidsiwad aga endid suurt kära
tegemast, sest nende kohal, kõrges ja ruumikas
sõjariistade kamris istus ritter Guntram oma
poegadega, kes müra ega kära ei sallinud.
Waitolles ja tõsiselt istus ritter Guntram
sirgelt suure, nahaga üle kaetud tugitooli Peal,
tamme laua otsas, mis oma pikkusega peaaegu
terwet sõjariistade kammert täitis. Ta oli üsna
auuwääriline oma walge juustega, mis paksult
tema toredast peast üle õlade alla lauges ja
tiheda habemega, mis hõbehiilgawalt tema lõua
ja huulede ümber piiras. Pikk rida aastaid
oli üle tema pea läinud, aga nende raskus ei
olnud mitte tema selga painutada ega terwise
puna tema põskedelt ära pühkida jõudnud. Ta
oli tugew wanamees, puruwana ümberkukkunud
ramme sarnane, kes Weel ikka trotslikult oma
lehtlist latwa taewa poole sirutab, kui tema
kõrwal ja ümber noored õitsewad ja kaswawad,
Wõsud põrmusse langemad ja hukka saatvad.
Tõsiselt istus La seal ja ei Waatanud kor
dagi sätendama wiina peale, mis kuldses peek
ris tema ees laua peal seisis, ei põletva küinalde peale, mis heleda paistusega tuba Walgustasiwad, ei hiilgama sõjariistade peale, mis
seinade peal rippusiwad ega oma kolme poja
peale, kes sõna lausumatalt tema kõrwal istusiwad ja isat tema sügawaist mõtetest kõige
wähema kahina läbi ei julgenud äratada. Ja
—
7
—
ometi näitasiwad kõik kolm julged ja wahwad
olewat, nagu ei kardaks nad ühtegit Waenlast,
oleks see inimene wõi kiskja metsaline olewat.
Nemad oliwad kõik wäga üksteise nägu ja
isa isegi oleks neid waewalt tunnud, kui mitte
nende silmad ja riided üksteisest isemoodi ei
oleks olnud. Nad oliwad kolmikud ning selle
läbi ühel ja sellsamal ööl ilma walgust näinud,
nimelt Silwestri-ööl. Nende ema puhkas juba
ammu sügawas, waikses hauas, ja nad mäletastwad teda waewalt weel. Jsat aga armastasiwad nad kõigest südamest, ehk nad küll na
tuke tema wiha kartsiwad ja alati lapseliku
auukartusega tema peale waatasiwad.
Nagu silmad, nõnda oli ka nende kolme
noore mehe meel ja tundmused isesugused. Sintram, kõige esimene, oli tumedalt särawa musta
silmadega ja kiirgawa walitseja pilguga; tema
kõige suurem rõem oli sõjariistadega mängida
ja taltsitamata hobustega ümber kihutada. Juba
Waratses lapse põlwes, kui amm teda alles sü
les kandis, oli ta omad käekesed mõekade ja
sõjakübarate järele sirutanud, mis seina peal
Hiilgasiwad, ning oli rõemsaste Hõiskanud, kui
isa teda oma mõega käepidemega wõi kübara
sulgedega mängida oli lasknud. Kui ta jooks
ma ja rääkima õppis, ei jäänud ta mitte enne
rahule, kuni temal oma jauks tehtud mõek puusa
peal kõlises, kerge raudriie tema liikmeid kattis
ja weike aga tuline hobune tema jauks tallis
—
8
—
hirnus. Tema harjutas ennast Wara ja hilja
sõjariistadega, kuni ta nooreks meheks üles
kaswas ja terwes riikis osawuse, tugewuse ega
auusa meele poolest tema sarnast leida ei olnud.
Noorem wend, Wolhwram, sõstra karwa silma
dega ja mitte Wähem Wõitluse himulise meelega, kui
Sintram, armastas wäga Hiilgawaid kalliskiwa
ning kullast särawaid riideid ja iluasju; aga kui ta
ka mitte wähem wapper ja julge ei olnud, kui tema
wennad, siis ei olnud ta ometi mitte sõjariistade
pruukimises nõnda osaw, kui tema Wanem wend.
Kattwald aga, kelle priskest näust sinised
silmad nii armsuste ja rahulikult wälja Waatasiwad, nagu paar särawat tähte, oli ema
Waga ja lahket olemist pärandanud. Kui tema
wennad õues wõi mujal ümber jooksiwad, istus
tema waikselt lossi akna peal ja luges Pärgamentisid, mis ta ligidasest kloostrist õpetatud
munkade käest tõi, ja tungis sellwiisil ammugi
surnud, muistse aja rahwaste teaduste sisse.
Nooremalt oleks La hea meelega mungaks Hakkanud, et siis segamatalt kirjandust oleks Wõinud
uurida, aga isa ei annud seekord luba; ta Üt
les: „Ole waga ja Jumalakartlik, aga teeni
‘ Issandat ainult selles kloostris, mis La iseenese
auuks ja kiituseks on ehitanud, see on ilusas,
toredas ilmas, mis nagu õitsew rohuaed sinu
ees lahti on. Seal palu teda, ja tema saab
su palweid kuulma. Sina oled parema asja
tarwis sündinud kui unistajaks wõi unenägijaks."
—
9
—
Kattwald Wõttis neid sõnu südamesse ja
unustas oma igatsuse ära wõi rõhus tema
maha. Aga Jumala ilusas looduses rändas
tema Wirgaste ümber ning wiitis terwed PäeWad metsas ära, kus tema hoolega taimeriigi
imesid uuris, wõi lindude laulu kuulas, ehk ka
loomasid tähele pani, kes teda peaaegu sugugi
ei kartnud.
Isegi kõige natslikumad ja aramad loomad ei põgenenud tema eest. Kui ta
oma sinisilmadega kellegi looma Peale Waatas,
siis jäi see wagusi seisma ja heitis tema jalge
ette maha, kui ta sõrmega näitas. Põdrad ja
metskitsed, karud ja hundid, tugew metshärg ja
kawal rebane, kõik tundsiwad tema healt ja
kuulsiwad tema hüidmist, kui see heledalt ja
waljuste läbi metsa kõlas. Sellepärast ei ol
nud tema aga mitte paljas unistaja! Tema
keerutas oma mõeka ja juhatas hobust niisama
Heaste kui wennad, ehk küll mitte nõnda walidaste kui nemad. Ta oli ju ometi ritter Guntrami poeg, kellele sarnane osawus iseenesest tuli.
Sintram kandis musta- ja kullaga Wäljaõmmeldud tulipunast kuube; Wolhwram purpuri
karwalist, kalliste kiwidega ehitatud; Kattwald
sinist, ilma mingisuguse ilustuseta.
Noored mehed waatasiwad üksteise otsa ja
siis isa peale, kes nii mõttes ja liikumatalt
istus, nagu kiwi kuju. Nad raputasiwad imes
tuse pärast peasid ja langesiwad siis ise jälle
mõttetesse, õues puhuwa tuule mühamist ja
— 10 —
akende klirisemist, ehk tule praksumist kuulata
des, mis lustiliselt koldes leegitses ja tuba
lõbusa soojaga täitis.
Nõnda läks tükk aega mööda. Tuli lõppes
Wiimate koldest ära ja Kattwald tõusis üles,
et uueste puid peale panna. Tema sammude
kahin äratas Wana Guntrami mõtetest ülesse;
ta Waatas ümber.
„Kattwald," ütles ta sügawa Healega oma
poja Wastu, kes paari raksujat kuusepuu algu
õõguwa süte peale Wiskas, „Kattwald, istu
meie juurde, mull on teiega tõsist ja tähtsat
asja rääkida!"
Kattwald tuli kohe ja istus oma koha peale.
Noored mehed kuulasiwad põnewalt isa püha
likku jutustust.
„Minu pojad," rääkis ritter Guntram,
„tänane öö on teie kohta tähtjas, sest et teie
täna kahekümne aasta eest oma esimese kisaga
maailma teretasite. Teie olete nüid selle Wanaduse sisse jõudnud, milles meie majawaim
Leie tahtmist piab täitma, ja täna Weel piate
Leie teda nägema."
Noored mehed istusiwad ilma hinge tõmba
mata ootuses, sest nüid kuulsiwad nad auustatud isa enese suust, et see muistejutt ühest
üleinimlikust olemisest, millest nad siitsaadik ai
nult segaseid teateid oliwad saanud, ometi tõe
põhja peal seisis. Sintram ja Wolhwram kuul
siwad seda teatust wälkuwa silmade ja punetawa
— 11
põskedega, Kattwald aga Waatas mõttes maha
ning näitis ennem kurb kui rõemus olewat.
Ritter Guntram rääkis edasi:
„Juba mitusada aastat Walitseb see Waim
meie isade lossis, aga enam meie hukatuseks kui
õnnistuseks.
Meie esimene sugukonna isa, kes
suur nõid oli, Wannutas teda selle torni sisse,
mis lossi aias mändade ja okaspuude Wahelt
Wälja paistab. Igaühel meie sugukonna liik
mel piab La ühe soowi täitma, ja täidab ka.
Aga häda sellele, kes mitte heaste järele ei
mõtle, kas see soow temale ka õnne Wõib Luua.
Mõtelge oma ihalduse üle järele, mu pojad.
Enne kui üks Lund mööda läheb, piate teie seda
awaldama.
Hoidke endid aga rutulise otsuse
eest, sest teie terive eluaja õnn ehk õnnetus
algab tänasest ööst."
„Mis seal kaua arwata Wõi mõtelda, isa!"
Hüidis Sintram.
„Minu süda ihaldab WägeWust ja kuninglikku Walitsust, ning omaks õn
neks tahan ma enesele kuninga auujärge soowida."
„Mina ei tohi sulle selles asjas mingit nõuu
anda," Wastas Guntram, ja ta kulm läks kortsu.
,Piaks sa oma õnne selles leidma, milles sa teda otsid!'
„Mina ei himusta mitte walitsust ega Wäge,"
ütles Wolhwram; aga ma tahaksin oma silmi
arwamata Warandustega rõemustada, ja selle
pärast soowin ma enesele rohkem kulda ja kallid
kiwa, kui ühelgi inimesel maailmas on. Rikku
ses saan mina oma õnne leidma."
— 12 —
„Andku Jumal, et see soow sinule õnnis
tuseks oleks/' pajatas ritter Guntram tumedal
pilgul; „mina aga ei ole Weel kedagit näinud,
keda ajalik Warandus ilma alandliku ja tasase
südameta õnnelikuks oleks teinud/"
Wolhwram jäi wait ja kaalus mõttes isa sõnu.
„Ja mis sina enesele soowid, Kattwald?"
küsis ritter Guntram, armastawal pilgul oma
poja lõbusa ja kauni näu peale waadates.
Kattwald waatas ülesse ja Wastas tasaselt:
„Isa, minul on maimude eest hirm, ning selle
pärast olen ma Jumalalt nõuu küsinud ja Te
malt sellel raskel tunnil abi palunud. Ma
palwetan Teda, et Ta minu mõistust Walgustaks ja minule õiget õnne teed juhataks. Aga
weel ei ole taewane Isa minule mingit soowi
südamesse annud, ja sellepärast tahan ma kabe
lisse minna, altari ette põlwitada ning oma
mõtteid Tema poole tõsta."
„Mine, mu poeg ja palweta!" ütles ritter
Guntram rõemsa liigutusega.
„Mina usun,
sina oled kõige parema osa walinud, ja mina
ei taha sind mitte sinu wagas ettewõttes takistada."
Kattwald ruttas kabelisse. Seal langes ta
altari ette põlwili, kattis silmad kätega kinni
ja palwetas südamelikult. Torm mühas Wastu
maalitud akna ruutusid ning raputas neid nii
kõwaste, et nad klirisesiwad. Kattwald aga ei
kuulnud sellest loomuse kohinast midagit, sest
ta kuulatas ainult Jumala healt.
—
13
—
Wõis ööse kella kaheteistkümne aeg olla, kui
pimestaw hele wälk üle taewaaluse lendas ja
müristuse kärgatus kõlas, kelle kohutaw mürin
lossi aluseid kõikuma pani. Sell silmapilgul
astus Kattivald jälle sõjariistade kamrisse.
Tema nägu oli kui seletatud, ega olnud sealt
wähematki kahtluse wõi mure jälge tunda. Tema
silmad hiilgasiwad selgeste ning waikne rõem
paistis neist Wälja. Tema tahtis jälle oma
koha peale istuda, aga ritter Guntram tõusis
püsti ja ütles tõsiselt: „Minu pojad, tund on
tulnud. Käige minu järel!"
Ja sirgelt astus tema ees, tegi ühe ukse
lahti, mida noored mehed Weel ialgi tähele ei
olnud pannud, ja läks kitsast, seina sees ivarjul olewat treppi mööda lossi rohuaida. Sintram
ja Wolhivram läksiwad tuksuwate südamete ja
kahivatanud nägudega tema järele. Kattivald
aga sammus püsti peaga nende lorival, ja mitte
kõige Wähem sala hirmu Wari ei Pilwitanud
tema ivalget kõrget otsaesist.
Niipea kui ritter Guntram rohuaida astus
jäi torm ivaikseks, lumekibemeid ei langenud
enam taewast ja looduse mässamise järele tuli
nüid sügaw, segamata ivaikus. Hiilgades ning
selgelt seisis kuu taewa külles ja walgustas oma
armsa säraga maad. Lumi oli ennast nagu
ivalge waip üle aia lautanud ja ritter Guntram
sammus oma poegadega temast üle tondi- torni
juurde. Läbitungimata okaspõesastiku ees jäi
—
14 —
ta seisma ja pomises tasakeste mõned sõnad.
Waewalt oli ta neid ütelnud, kui üksteisest läbi
kaswanud Wõsud lahku läksiwad, nõnda et ilma
takistamata torni juurde Wõis minna. Ühtlase
sai suur tiiwade wuhin kuuldawaks. Akna au
kudest ja mutri pragudest lendasiwad lugemata
karjad hakkisid, kaarnaid ja öökullisid suure
kisaga ülesse ning lendasiwad ikka kord-korralt
kitsamas ringis meeste ümber, nagu tahaksiwad
neid edasitungimast keelda.
Ühe hiigla suuruse
kuuse mustja okste Wahel, mis üsna torni kitsa
wärawa ees kaswas, istus üks suurte hiilgama
silmadega uutaja, (lind, kes uu! uu! karjub),
saputas tümadega ja kisendas kohutawa Healega.
Tema Wastas, männi juurika peal kükitas hunt,
Hulus ja laksiltas hammastega.
Noortel meestel läksiwad meeled üsna sega
mine ja Sintram haaras mõega pihku, et kisa
jate hulka lüia. Ritter Guntram aga ähwardas teda sõrmega ja ütles rahulikult:
„Pista mõek tuppe, kõik need loomad ei
wõi meile midagit Leha!"
Ta näitas käega ning linnud tõttasiwad
kartlikult tagasi, uutaja lendas torni simsi
peale ja hunt kadus wägewa hüppamisega põesastiku Warju. Torni wäraw aga läks rägi
sedes lahti ning laiad, mustast marmorist trepi
astmed saiwad nähtawaks.
Ritter Guntram
sammus Waitolles trepist üles, pojad sala hirmu
tundes tema järel. Nemad jõudsiwad suurde
— 15 —
ümmargusse tuppa, mille seinad, lagi ja põrand
niisamasugusest mustast marmorist oliwad, nagu
trepp, mida mööda nad sinna tuliwad. Kuskil
ei paistnud akent ega muud awandust, kui ai
nult kitsas uks, mis aga ka suure paukumisega
kinni läks, kui ritter Guntram oma poegadega
sees oli. Tua laest säras hulk leegikesi alla,
just nagu tähed taewa Wõlwi küllest, ja sünnitasiwad aruldast widewiku sarnast Walgust.
Me külm õhk Woolas marmori seintest Wälja
jr tungis noorte meeste liikmete sisse, et nad
Närisesiwad.
Ritter Guntram manitses poegi Wait ja
rakulised olla ja ei ühegi ilmutuse ees kohkuda,
kui ta ka ei tea kui kole ja hirmus oleks.
Siis lõi tema jalaga kolm korda wastu mar
mori põrandat, et see kumises, ja kirjutas käega
kõikisugusid imelikka wigurisi õhu sisse. Noo
red mehed ootasiwad Wõera tundmusega lossiwaimr ilmunust.
Häkitselt, mõne silmapilkse waikuse järele,
wärises tertse tuba tumeda, mürisewa tõuka
mise all, tuled liikusiwad lae all rahutult siia
ja sinna ning andsiwad sinist paistust, seinad
õetsusiwad ja praksusiwad ja põrand tõusis ning
Wajus tasase lainetamise kombel. Ühtlase täitis
kollakas, läbipaistew aur terwet Luba ja hõljus
kergeis pilwedes üles ja alla, senna ja tänna.
Aegamööda läks aur tihedamaks ning trullis
ennast näutumaks, määratumaks suureks elukaks^
—
16
mis õige kole Waadata oli. Ta oli inimese
näuga mau sarnane.
Tema lõpmata suur keha
oli rõngas ning tuksus ja Wärises imelikult.
Nägu aga, piftwa, puuriwa silmadega, naera
tas pilkawalt ja kawalalt.
Ta oli nii hirmus
näha, et Sintram ja Wolhwram teda mitte
Waadata ei suutnud, Waid kartlikult silmad
maha lõiwad. Kattwald aga ei tunnud sugugi
kartust. Ta tundis ühe weel Wägewama Waimu
ligiolemist, ja mõte Jumala peale ajas kõll
hirmu tema hingest kaugele.
Tüki aega Waatas kole tont noorte meeste
peale, ikka sellesama salaliku naeratusega iа
kahju-roemulise näuga.
Wiimaks hakkas ta
Guntramiga rääkima ning tema heal kõlas /umedalt ja mulisedes, nagu kaljuseintest läbi
tungima jõe kohin.
„Sina hüidsid ja mina kuulsin! Mis käsku
annab mu peremees oma sulasele?"
„Sa Lead, mikspärast ma tulin," Mastas
ritter Guntram kindla Healega.
„Need on
minu pojad, ja sa tunned seda kohut, mis sull
nende Wastu täita on. Ma ei palu sind mitte,
et sa neid hoiataksid, kui nad mingit hukkasaatWat asja himustawad, sest ma tunnen sinu
tigedust ja õelust.
Sündigu, mis Jumala
tahtmine on."
„Ära nimeta mitte selle nime, kelle ees
mina Wärisema pian," Hulus tont ja kõMerdas,
ütlemata Mälust piinatub, marmori põranda
17 —
peal.
„Teie aga," ütles ta Gunrrami poegade
poole pöördes, „awaldage orna soowisid!" Kui
see minu Wõimuses seisab, tahan ma neid täita,
sest et ma pian."
„Räägi!" käskis Guntram esimest poega.
Sintram Waatas nagu raskest unenäust ärkades segaselt ümber; siis aga kogus ta kõrk
oma nooruse julguse kokku ja ütles edewalt:
„Onne saamise pärast tulin ma siia.
Laina
siis minule, Wihane Waim, kuninglikku wäge ja
wõimust, ja ma tahan sind, sinu koledast Walimisest nähtusest hoolimata, kiita!"
Tont hirwitas Pilkawalt ja wastas: „Mina
ei Wõi mitte ei kellegist kuningriiki nõiduda ja
sind selle üle Walitsema panna, ometi on mull
wõimalik sulle sinu soowi kordasaatmiseks abi
riistu anda.
Säh, see mõek, tema teeb sind
ürawõitmataks, niikaua kui sa julge oled ja
oma hinge ühestki kartusest raputada ei lase.
Hoia ennast aga õeluse ja meeleweiksuse eest,
sest selle taga Waritseb sinu hukatus!"
Sintram astus wälkuwal silmil ette ja
Wõttis mõega ülesse, mis üsna tondi ees mar
mori põranda peal oli.
Ta wibutas teda
Proowides läbi õhu ja rõemustas tubli sõja
riista üle mis Wibutamisel siniseid ja puuaseid
sädemeid enesest Wälja andis. „Ma tänan sind!"
ütles ta Waimule.
„Kui mina oma õnne selle
mõega ja enese julguse läbi leian, siis ei pia
ta minust mitte ära jäema!"
1
— 18 —
Tont naeris ja küsis WolhMramilt tema
soowi järele.
„Mina himustan kulda ja kallid kima," lau
sus noormees.
„Tee mind rikkamaks kui kõik
maapealsed kuningad, ja ma olen õnnelik!"
Jälle lehwitas külm naeratus paha maimu
Huultel ja ta Mastas: „Sündigu, mis sa soowid! Wõta see põue-oda ning pia alati enesega
ühes! Enne kui aasta mööda läheb, Wõid sa
tema abil kerge waewaga rikkamaks saanud olla,
kui kõik maapealsed kuningad."
Põueoda oli tondi ees Põrandal; Wolhmram
Mõttis ta ülesse ja Maatas teda.
Tema tera
oli kõige peenemast terasest tehtud, mille mustjassinise külgede peal kõiksugused jooned ja Migurid sätendasimad.
Tema pea säras puhtast
kullast ja hiilgawad kallis-kimid kiirgasiwad seal
külles.
„See on ilus sõjariist," ütles Wolhmram
maimule.
„Ma tänan sind selle eest!"
Jällegi kajas lühikene kohutaw naermine
tondi suust, ja ehmatades astus Wolhmram ta
gasi. Waim aga pööris ennast Kattwaldi poole.
„Sinisilmaline poisike, räägi, mis asjas
sina oma õnne otsid?" küsis ta.
„Ei ilmaski sinu juurest, ei ilmaski sinu
käest! Mastas Kattwald tõsiselt. Mull on sinu
kingituste eest hirm.
Sa oled kuri, sest sa
wärised kui Jumala nime kuuled ning kisud
ennast sisemisest Mälust piinatult kokku, nagu
—
19 —
praegu. Mina ei karda sind ega sinu wõimust,
sest taewa inglid on minu ümber ja kaitsewad
mind sinu Wiha eest. Tahab Jumal minule
õnne anda, siis teeb ta seda ilma sinuta, sest
sina oled Tema pale eest ära heidetud, nagu kõik
roojased ning kurjad maimud.
Tagane! minu
hinge ei saa sina talgi kihtvtidada; ilmaski ei
jõua sina mind meelitada, et ma sind usaldak
sin.
Mina põlgan seda õnne mis sinu käest
tuleb, ning käsin sind ainu Jumala, Tema
Poja ning Püha Waimu nimel enese ligidalt
põgeneda!"
Metslik, üdist läbi lõikaw kisa kostis tua
marmori seintest Wastu, kui Kattwaldi jutt lõp
nud oli, ja tont kõwerdas rääkimata suures
wihas põrandal. Tema rõngas keha läks sir
geks, ta ajas ennast nagu julge nooremehe kal
lale kargamiseks püsti ning kollakas aur Woolas sihisedes tema suust. Kattwald aga seisis
kindlalt. Rahulise pilguga ootas tema kurja
Waimu kallale tulekut ja tundis ennast Jumala
kaitse all ärawõitmata olewat. Ta Waatas
kindlalt oma Wastase koleda kuju peale, ja tont lan
ges selleläbi kõwerasse kokku. Weel kord kostis
hirmus kisa. Siis kõlas raksuw pikse kärgatus
üle meeste peade, wälgud lendasiwad siia ja
sinna, põrand läks kaheks lõhki ja tumeda Hulumisega langes kuriwaim mõetmata sügawusesse.
Healetu Waikus tuli sille koleda mürina
järele. Sintram ja Wolhwram oliwad kahiva-
20 —
tanud nagu lumi. Wana Guntram aga Pani
oma käed õnnistades Kattwaldi pea Peale ja
hüidis tugewaste kõlawa Healega: „Issand oli
sinuga, minu poeg, ja Wõidurikkalt oled sa
kurja wastu seisnud. Sinu õnne pärast ei ole
mull hirmu, sa saad teda seal leidma, kus sa
otsid. Teid aga," ütles ta teiste poegade Poole
pöördes, „teid Wõtku Issand oma Warju alla
ja kaitsku kõige kurja eest! Paluge Jumalat,
nagu ka mina teie eest Teda paluda tahan, ja
kui teie minu nõu järele tahate teha, siis wisake
lossi-waimu kingitused enestest ära, mis teile
hukatust Wõiwad tuua!
Mis kurjast tuleb, on
kuri, ja terweks tegew rohi ei kaswa mitte
kihwtise mulla sees."
Mõlemad Wennad waatasiwad saadud sõariistade peale ja wõitlesiwad iseenesega. Aga
wägewuse ning rikkuse himu pimestas nende
paremat tundmist ja lämmatas südametunnistuse
tasast manitsemise healt ära. Nad pigistasiWad sõariistad kõwaste eneste ligi ja waatasi
wad maha. Tasakeste õhkades hakkas ritter
Guntram Waga Kattwaldile ümber kaela ja
sammus tema kõrwal tuast wälja. Wait olles
läksiwad teised neile järele ning tua uks lõi
nende järel paukudes kinni.
See kõla ehmatas
neid; ta oli nagu wiimne manitsus, et nemad nõiamõegad enestest ära wiskaksiwad. Siiski Hoidsiwad nad neid weel kõwemalt peus, nagu oma õnne
toojaid, ja sammusiwad trotslikult Wana isa järele.
—
21
—
Tee tondi-torni juurde sai nägemata kätest
kinni pandud; Wõsud läksiwad jälle nagu ennegi
üksteisest läbi ning kaarnad lendasiwad kronksutades oma endiste kohtade peale. Ritter Guntram ja tema pojad ei pannud aga seda tähelegi,
sest tõsised sa rasked mõtted liikujiwad nende
südames.
Nad läksiwad, lossi tagasi jõudes,
kohe magama.
Imelikud unenäud kujutasiwad endid Hirmutawalt Sintrami ja Wolhwrami Waimu ees.
Kattwald aga magas rahuliste ja magusaste,
sest inglid lehwitasiwad tema ümber ning Hoidstwad kurja tema magamise asemelt eemalle.
Päikene paistis teisel homikul kuldselt läbi
sõariistade kamri kõrge kumera akende ja hiil
gas sõariistadest Wastu, mis uhkeste seinte peal 4
rippusiwad. Ritter Guntram istus oma poega
dega tammise laua ääres, wäga tõsises ja täht
jas kõnelemises.
„Teie olete lossi-waimu näinud ja teie soowid on tema poolest täidetud saanud," rääkis
Wana auuwääriline isa. „Sellepärast piate teie
nüid, nagu wana-aegne wiis ja komme kässib,
laia ilma sisse minema, oma waprust Proowima
ja igatsetud õnne otsima. Lahkumise tund on
tulnud; teie sõariistad on walmis ja minu tal
lis hirnuwad teie jauks hobused. Räägi, Sintram, missugusele maale sinu meel mõtleb minna?"
„Jlurikka Itaalia maale!" Hüidis noormees
— 22 —
ilma mõtlemata.
„Kaugel käinud ritterite ja
usurändajate käest, keda sina lahkeste öömajale
oled wetnud, kuulsin kanget kiitust selle maa
kohta, ja juba mitu aastat tunnen ma Põlewat
igatsust tema sinise taewa all rännata. Seal
puhuwad nõidlikud magusad õhud ja wahwad
ritterid elawad Hiilgawates lossides, kellega lahingis ja Mõidumängudes Võitlemine õiete rõemuks on. Lase mind sinna rännata, isa! Seal
tahan ma uhke ja wägewa riigi asutada!"
„Mine, mu Poeg," Wastas ritter Guntram.
„Hoia ennast Itaalia ritterite vigurite eest, sest
nad on Waprad, aga ka Ligedad! — Ja sina,
Wolhwram, kas sa oma Vennaga ühes tahad
minna?"
„Mind ei meelita mitte Itaalia iludus,"
Wastas Wolhwram. „Mina rändan põhja poole,
ülesse Norwegi jäega kaetud mägestikkudesse.
Seal töötawad mäe-waimud maaalustes koobas
tes, koguwad kulda ning kallid kiwa usinusega
maa põuest kokku ja hoiawad seda kohta kawaluse ning waprusega. Nendega tahan ma Wõidelda ja neid ära Wõita, sest nende warandusest õitseb minu õnn."
„Mine, mu Poeg," wastas ritter Guntram
tõsiselt; „aga hoia ennast ülekohtuselt saadud
waranduse eest, sest Jumala needmine on selle
külles! Mis sa auusas wõitluses wõidad, selle
üle Võib ennast rõemustada. Mäe-waimud on
aga VägeVab, ütlen ma sulle; Walmista ennast siis
— 23 —
sellepärast tõsise, surma ähwardawa wõitlusele!"
Wolhwram, kes oma jõuu ja wapruse Peale
uhke oli, naeratas isa hoiatuse üle ja Wõttis
wälkuwal silmil mõega käepidemest kinni. Ritter
Guntram aga raputas haleda naeratusega oma
halli pead ning pooris ennast Kattwaldi poole.
„Kus pian ma oma mõtetega sind otsima, mu
poeg, kui sa minust kaugel oled?" küsis ta pehmelt.
„Mina ei jäta sind mitte üksina kurtma,"
Wastas Kattwald ning waatas õrna armastu
sega isa otsa.
„Las' Wennad minna ja maa
ilmaga ning inimestega Wõideldes õnne otsida.
Minul ei ole seda tarwis: minu õnn on rahu
line südametunnistus, teaduse janu Waigistamine ja armastus sinu ning kodumaa Wastu."
Ritter Guntram naeratas neid sõnu kuul
des Wäga lahkeste. Kui ta aga kahe teise poja
poole pööras ja nende huulte ümber Pool Põlastawat, pool pilkawat naeratust nägi, wajus ta
nagu häkisest ehmatusest kokku ja mustjas puna
kattis tema otsaesist.
„Kattwald," ütles ta, ja tema Heal Wärises sisemisest liigutusest — „Kattwald, see ei
ole ometi mitte argtus, mis sind oma isade
lossi sunnib jääma? Wasta, ja ära täida oma
isa südant mitte kibedusega!"
Kattwald waatas selge pilguga isa silma
desse ja kostis: „Mina mõtlen, et ma ritter
Guntrami eht poeg olen, kes oma Wana, hea
isale tahab tueks olla ja see ei saa mind ometi
— 24
—
mitte araks tunnistama. Teie aga, minu Wennad, walwake oma mõtete üle, ja hoidke endid,
teutawalt Kattwaldist mõtlemast! Mina arwan,
et teil ühel päewal õige hädaste tema abi tarwis on. Hoidke endid, ütlen ma!"
Ritter Guntram õhkas neid sõnu kuuldes
õige sügawaste, nagu oleks temal raske koorem
südame pealt maha langenud; La pakkus KattWaldile kätt, ähwardaw pilw kadus tema otsa
pealt ja andis rõemule ruumi. Wolhwram ja
Sintram aga lõiwad silmad maha, ja endine
pilkatv naeratus ei mänginud mitte enam nende
huulte ümber.
Nad istusiwad häbelikult ja
mõttes, magu oleks nad mõne fui pealt kinni
tabatud saanud.
Häkitselt kostis õuest kahe tubli hobuse Wali
hirnumine ja trampimine.
Ritter Guntram
tõusis pikkamisi tooli pealt ülesse ja ütles:
„Aeg on käes. Pange omad raud riided selga,
Pojad!"
Sell silmapilgul kargafiwad kõrged tiiwuksed lahti ja kaks kannupoissi, kes uhkeid raud
riideid käe peal kandsiwad, astusiwad sisse. Wait
olles wõtsiwad Wennad neid Wastu, paniwad
kannupoiste abiga selga ning seifiwad peagi uhke
ritteritena, pealaest jala tallani hiilgawa rauaga
kaetud. Sintram sidus Weel Waimu käest saa
dud mõega Wööle, ja Wolhwram pistis Põueoda põue. Nõnda sõjariistus jätsiwad nemad
isa ja wennaga jumalaga, kargasiwad uhke Ho-
— 25 —
büste selga ja kihutasiwad lossi mäest alla,
kauge, lumest särawa lagendiku Peale.
Siin
lahkusiwad nemad. Sintram juhtis oma täku
lõuna poole, imede maale Itaaliasse; Wolhwram ratsutas põhja poole, nõidliku mäe- ja
maa-waimude maale. Wana isa Waatas Kattwaldi õla peale tuetades neile niikaua järele
kuni ta nende kõikuwaid sulgesid kübara Peal
näha Wõis. Siis pomises ta tasast Palwet,
andis omad pojad kõrgema hooleks ja sammus
wiimaks Waikselt ning kartliku mõtetega kabe
lisse. Keegi ei tohtinud temale järele minna.
Ta jäi sinna mitmeks tunniks palwele.
Mööda kõrgeid Helweetsia mägestikkusid sõi
tis Sintram üles ja alla ning juhtis kindla
käega hobust, et ta mitte häkilise kuristiku sisse
ei langeks. Ikka edasi ajas ta teda, ja ei waatanud enese ega looma wäsimuse, ei ka häda
ohtude peale, et aga nii ruttu kui Wõimalik
oma reisi eesmärgile jõuaks.
Juhtus kord et ta õhtu ajal kitsast orgu
mööda sõitis. Juba läks pimedaks. Lumi kat
tis teed ja rippus kalju serwade külles. Kõr
ged männad, mis jäekristallist sätendasiwad, niLütasimad oma latwu wiirastuse kombel tema
poole. Paar rööwlindu lendasiwad kraaksudes
läbi õhu ja siin ning seal kargas hunt läbi
põesastiku, kes inimese liginemise läbi omast ra
hust eksitatud sai. Hobune astus waewaga läbi
26 —
lume ja puristas sagedaste. Waene loom oli
koguni wäsinud ega tarwitanud sugugi Wähem
puhkamist kui tema peremees, kes igal silma
pilgul igatsewalt ulualuse järele ümber Waatas,
oleks see koobas Wõi maja olnud. Mida kau
gemalle ta sõitis, seda pahasemaks ja Wihasemaks läks tema, ja oli Wiimaks juba nõuks
Wõtnud mõne männa alt lund ära pühkida ja
enesele nõnda öö aset Walmistada.
Aga ka
mets lõppes nüid otsa ning ta ei näinud nõr
gal tähtede walgusel muud midagi, kui paljaid
taewa poole tõuswaid kaljusid ja tumedalt hiilgawaid jäe-kristallisid, mis ajuti kalju Harjadelt
silma paistfiwad.
Sintramil läks see teekond
ju üsna igawaks; ta oleks hea meelega hobust
kiirema sõidule sundinud, et ennemalt kaljude
Wahelt oleks ära saanud, aga wäsinud loom ei
jõudnud enam jooksta.
Nõnda pidi ta siis
samm-sammult edasi liikuma.
Wiimaks nägi Sintram tüki maa lagast
tuld paistwat, mis nii armsaste läbi öö pime
duse säras ja temale ladusat ulualust näitis
lubama. Hobune lingutas kõrwu, hirnus ta
sakeste ja hakkas rutemine waewalist teed mööda
edasi tõttama.
Warssi jõudis tüdinenud rat
sanik urtsiku juurde, mille aknast tuli oli paist
nud, kargas hobuse seljast maha ja koputas
ukse peale. See tehti lahti ja üks Wana mees
astus pimedasse Wälja.
„Kes Teie olete ja mis Teie tahate?" küsis ta.
— 27 —
Sintram palus enesele ja hobusele selleks
ööks Peawarju.
Manamees wiis hobuse kuuri
alla, pani temale heinu ja kaeru ette, Wiskas
kubu hõlga alla ning pööris siis alles hobuse
peremehe poole.
„Meie Wõime eneste eest ise muretseda,"
ütles La; „niisugune Waene loom aga on meie
hoole alla antud, ja sellepärast oleks patt, kui
meie mitte tema eest kõige pealt ei muretseks.
Tulge nüid, isand, minu madalasse urtsikusse!"
Sintram Läks Wanamehe järele ja astus
weikesesse tuakesesse, milles ta muud midagit
ei näinud, kui kauniste nikerdatud ristilöödud
Kristuse kuju seina peal, ühe laua, kaks pinki ja
ühe sängi. Siiski tundis ta enesel siin niisama
lõbusa olewat, nagu kõige toredamas lossi kamris.
Manamees aitas külalisel sõariistad ja raudriided ümbert ära Wõtta ja Lõi siis sööki ja
jooki laua peale.
Kui Wõeras oma keha kinnitanud oli, ütles
majaperemees:
„See piab tähtjas põhjus olema, noor Wägimees, mis Teid süda talwe ajal siia teeta mägestikku ajab. Kuhu Teie sõidate?"
„Sinna maale kus igawene kewade walitieb, Itaaliasse," Wastas Sintram, „ja muud
midagi kui wõitluse ning Wõidu himu on mind
isa lossist ja kodumaalt wälja ajanud. Minul
on lahingite järele janu ja ma tahan enesele
seal õitseval maal walilsuse trooni wöita."
—
28
—
Manamees Waatas uurifoalt noore ritteri
peale ja tema pilk oli nii wägew, et Sintram
seda kanda ei suutnud, Waid koguni arglikult
silmad maha lõi.
„Näita mulle oma kätt!" lausus Wanamees.
Wastu tahtmist, aga nagu nägemata Wäest
sunnitult, sirutas Sintram oma käe üle laua
ning Wanamees uuris teda kaua, ikka nukra
maks minewa näuga.
„Sind meelitab kuninga auujärg," ütles ta
wiimaks tumeda Healega, „aga häda sulle, kui
sa oma kätt krooni järele wälja sirutad.
Ai
nult kannatus wõib sind eesmärgile toila; Wägiwaldne pindmine wõib sind surmawa hukatuse
sisse kukutada. Hoia ennast, mu Poeg! Kedagit muud waenlast ei ole sull karta, kui üksnes
seda, mis sinu enese rinnus on, see on Walitsuse himu. Hoia ennast, ütlen ma, sest kurblik
saatus ootab sind!"
Wanamees jäi Wait, ja Sintram tundis oma
südant aruldaselt liigutatud olewat.
„Kudas pian ma siis krooni kätte saama,
kui ma ise oma kätt selle järele wälja ei siruta?"
hüidis ta wiimaks metslikult.
„Kuule mind, mu Poeg," rääkis toana.
„Panonnia maal walitseb üliwägew ja sõariisladega osawaste ümberkäija kuningas wahwa
Longobardi rahwa üle. Alboin on tema nimi
ja rahwas laulab temast kiituse lugusid. Selle
juurde mine, sest tema kaasas saad sa Itaalia
— 29 —
imesid nägema ja ühte wägimehe auujärge ülesseadma aitama, mille hiilgus ja uhkus igale
maale ja iga rähma üle saab paistma, kuni
tulewa aegadeni. Reisi sinna, õpi iseennast ära
wõitma ning wõitlemise palk saab sinu kõige
julgematest lootustest üle käima!"
Wanamehe juttu kuuldes tormas ja mühas
Weri Sintrami soontes.
„Kes olete Teie, et
minule tulewikku ette kuulutada wõite?" küsis La.
„Olen Maene paigamees," Wastas Mana
rauk.
„Minu nimi on Boniwaatsius ja ma
elan kõigist maailma kärast eemal, palwes ja
paastumises. Aga taewas on minule ettekuulu
tamise anni kinkinud. Sa oled seda kuulnud,
sellepärast hoia ennast!"
Peale selle ei rääkinud kumbki tükil ajal
sõnagi; aga häkiselt Hüidis Manamees: „Kust
sa selle mõega said?" — Wiska ta enese juu
rest ära!"
Sintram kargas püsti.
„Ei ialgi!" Hüi
dis ta kõlawa Healega.
„Selle mõega sees on
nõia jõuud; ükski maenlane ei suuda temale
wastu seista.
Tema on minu Walguse-täht
Mõidu teel."
„Ta on tõrMa lont, mis su südame ära
põletab!" hüidis Manamees tumedalt.
„Wiska
teda kõige sügawama mere põhja!"
Sintram raputas pahaselt pead ja Mõttis kahe
käega mõegast kinni, nagu tahaks teda mägise
ära kiskumise eest kaitsta. Manamees õhkas.
— 30 —
„Sa põlgad head nõuu," ütles ta ja tõu
sis üles.
„Olgu siis! Sinu mõek ja sinu
auuahnus kisuwad sinu õitsewa auu õied küljes:
ära ja kukutawad sind kuristikku, kust sa ialgi
ülesse ei tõuse. Ma aiman paha ja minul on
sinust hale meel. Kahju, et sina noor kangelase
wõsu nii ruttu ära kuiwama piad! Kahju,
Wäga kahju!"
Nagu raskest unest waewatud, Wankus ta
oma aseme juurde ja langes pool uimaselt maha.
Sintram sirutas ennast lõhkawa heina Huniku
otsa ja uinus kohe. Öösel nägi ta kuningas
Alboinist ja kangelase-tegudest und, ning kui
tema hommiku unest üles ärkas, oli tal kindel
nõuu Wõetud Panannia maale sõita.
Ta
pani hobuse sadulasse ning jättis Paigamehega
jumalaga.
„Taewas Wötku sind oma kaitse alla/'
rääkis Boniwaatsius tõsiselt ja pani parema
käe Sintrami pea peale.
„Wististe on kui
meie jälle üht-tent näeme, minu ettekuulutused
täide läinud. Kahju sinust, mu poeg, wäga
kahju !
Sintram kiskus ennast wanamehe kainlast
lahti, kargas sadulasse ja kihutas tuule kiirul
minema. Boniwaatsius aga pööras ea.nast jälle
oma urtsikusse ning pomises sisse minnes:
„Kahju, wäga kahju sellest tublist noorest mehest!"
Nädalate kaupa ratsutas Sintram üle
jäega kaetud mäe-latwade ja sügama kaljuor-
— 31 —
gude.
Sajad korrad eksis ta kuristikkudesse
ära. Kewadine päike naeratas juba taewa küt
kest alla, kui ta Wiimaks Panannia maale
jõudis.
Lilled ja õied tärkasiwad musta mulla seest
Wälja, puud pakatasiwad, põesad saiwad uue,
helerohelise kleidi selga ja linnud laulsiwad ning
siristasiwad okste Wahel, kui ta ühel hommikul
suurest metsast läbi sõitis. Tema hakkas juba
teisele poole metsa äärde jõudma, kui tale tume
tümin kõrwu kostis. Ta pidas hobuse paigal
ja kuulatas. Segane kõmm kostis tema juurde,
nagu Wäriseks kaugel maa tuhande hobuste
kabja löögist. Ruttu sõitis ta edasi ja kuulis
warssi lahingi hüidmisi, mõekade kõlinat ja ho
buste hirnumist.
Tulise tuhinaga sõitis tema
metsast wälja ja kui lagedalle sai, Waatas tema
kingu pealt alla orgu ning nägi söamehi tulise
kiirusega ühest kohast teise sõitwat. Tema süda
paisus rinnus Wõitluse himust.
Sintrami teraw, tegude janust Hiilgaw
silm leidis Mägede juhatajad kohe ülesse. Kõige
teiste seast jäi tema pilk ühe kõrge kaswuga
Mägimehe peale seisma, kes, kuldne raudriie
seljas, lumiwalge hobuse seljas istudes sõja
meeste ridasid mööda edasi ja tagasi sõitis ning
sõdijaid sõna ja teuga juhatama näitis. Nagu
hiilgaw sõajumal lendas tema üle lagendiku.
Kus Maendlaste peale tungimine kõige walidam
oli, seal wälkus tema mõek, seal pudenesimad,
— 32 —
sõakübarad,
põgenesiwad
seal langesiwad Waendlased, seal
ratsanikule hobused, seal jäi te
male Wõit.
Sintram nägi wägewa Wõitleja sõakübara
peal weikest, kalli kiwidega särawat krooni ja
tema süda põksus waljemine.
„See on Alboin
ja keegi muu!" pomises ta iseeneses ja pani
käe mõega külge, et ilma pikema kahtlemiseta
lahingi möllu sisse tormata. Ta kannustas
hobust, aga pidas sellsamal silmapilgul jälle
kinni. Pikk Waenlase rida traawis metsa pei
dust Wälja ning tungis kuldriide kuninga mees
tele seljatagast peale. Segadus töusis.
Eh
matus Wöttis peale tungiwate seas Wõimust ja
kuningas isegi ei jõudnud rikutud korda enam
jalalt seadida. Kes waenlase mõeka oma kukla
peal tundis, see ei kuulnud enam juhataja
julgustawat hüidmist, waid rutttas tulise kiiru
sega põgenema ja wiskas rasked sõariistadki
maha, et need kiiret jooksu ei takistaks.
Sellel silmapilgul, kui lahing krooniga ritterile kaduma näitis minewat; ratsutas Sint
ram kõrgele tõstetud mõegaga temale appi.
Päikene kiirgas tema raudriide peal, ja kui ta
nõnda häkiselt metsa Warjult wälja tuli, pidas
teda sõber ja Waenlane kõrgemaks olemiseks, kes
taewast maha tulnud, ennast inimeste toimetus
tesse segama. Noole kombel üle lagendiku len
nates, tõstis Sintram oma healt nii kangeks
sõahüidmiseks, et põgenejad sõamehed seisma
— 33 —
jäiwad ja tagasi Waatasiwad. Uus julgus tuli
neile Sintrami uähes. Tema kõrgelle tõstetud
moega sära näitis neile wõitu tõutama. Walju
rõemuhõiskamisega pöörasiwad nad jälle lapingi
Wäljale ja tormasiwad waimustatud Wõidu ai
mamises Waenlase Peale.
Uus Wõitlus alustas. Sintram tungis esi
meseks.
Mis temale ette juhtus, purustas ta
maha. Ei olnud ühtegi waenlast, kes temale
Wastu oleks suutnud panna.
Kuningas isegi
laskis imestuse pärast moega maha Wajuda ning
Waatas Sintrami wägewat wehklemist tüki aega,
tegewuseta pealt.
Enne kui Lund mööda läks, oli lahingi ot
sus käes. Kunimund, Gebidide kuningas, oli
Alboini käe läbi maha löödud.
Tema Wägi
oli peaaegu kõik ärahäwitatud ja ainult mõned
mehed üle jäenud, kes lahingi kautuse kurblikku
sõnumit kodumaale wiisiwad.
Alboin aga hakkas Sintramile lahingi wäljal ümber kaela ja pigistas teda Wõidu röemus
oma rindu wastu.
„Sa piad minu Wend olema," ütles ta
kõlawa Healega, nii et seda kõik sõamehed kuulda
wõisiwad.
„Sina oled wõidu toonud, kui kõik
juba kadunud oli, ja seda ei unusta Alboin
ialgi. Sõa ajal jauta minuga telki, rahu ajal
Palleet. Kaitse mind, nagu mina sind kaitsema
saan, kõige äraandmise ning kawaluse eest ja
ole minu järel kõige esimene kuningriigis!"
2
— 34 —
Sintrami silmad põlefiwad, aga alanduses
ütles La kummardades: „Sina teed mind üliWäga õnnelikuks, mu kuningas!"
„Mitte kuningas!" Hüidis Alboin; „waid
Wend!"
Ja kui ta käe nooremehe kaela peale pani
ning temaga söameeste ridade Wahelt läbi läks,
teretas neid mõlemaid õiskaw Hüidmine ja mõekade kõlaw kokku-löömine. Alboin tänas nae
ratades, Sintram punetawa põskedega ja sä-
ralva silmadega.
„Nüid," mõtles ta, „on see õiskamine ku
ningale.
Warssi piab aga ka mind sarnane
õiskamine Wastu Wõtum; sest tõeste ei taha ma
enne rahu jääda, kunr minu peas kuninga kroon
särab!"
Kuningas Alboin laskis Wana pagana kombe
järele tapetud kuninga Kunimunde pea ära raiuda
ja selle luust joogiriista teha ning kulla ja kalli
kiwidega ära ehitada.
Sellsamal ajal kihlas
tema ennast kuninga tütre Rosamundega, ime
ilusa, aga ka häkilise, kindla meelega neiuga.
Ainult sündmuse loaral andis ta enese isa mõrt
sukale oma käe, ja see tuluke, mis pulma ajal
tema silmist leegitses, kuulutas paha ette. Al
boin ei hoolinud sellest midagit, nagu ta üle
pea ialgi hädaohust lugu ei pidanud, kui see
ka ei tea kui ligidal ja suur oli.
Ühel päewal istus ta Sintramiga omas
— 35 —
telkis ja küsis sellelt tema endise elu üle ning
kuidas ta nii häkiselt lahingi platsile saanud.
Sintram jutustas; ta jutustas oma kodumaast
ja lossi-waimust, oma igatsusest Itaaliasse, wanast Paigamehest Boniwaatsiusest ja kudas see
teda Panonnia maale kuninga Alboini juurde
olla juhatanud.
„Ja mikspärasL tahtsid sa siis just Itaa
liasse, mu Wend?" küsis Alboin.
Sintram Waatas selle küsimise juures suurte
silmadega kuninga ilusa näu peale ja hakkas
Waimustatult selle maa imesid kiitma. Alboin
kuulas tähelepannes, ning mida enam Sintram
jutustas, seda enam õõgasiwad kuninga paled
ja tema silmad särasiwad nagu tähed. Häkiselt
kargas tema püsti ja hüidis: „Pia! Pia! Ma
olen küllalt kuulnud! Neid imesid tahan ma
näha ja sinna lagendikkude peale oma auujärje
ülesse seada. Sina tuled ometi minuga, wend
Sintram?"
„Igale poole," wastas noormees, „rõemuga
Wõidule ja rõemuga surma!"
„Hea küll," kõneles kuningas järele mõ
teldes, „siis tahan ma enesele ühe kuningriigi
Wõita ja sulle mitte wähem. Nagu Wennad ta
hame meie kahe maa üle walitseda ja teine neist
piab sinu olema."
Sintrami süda tuksus neid sõnu kuuldes
waljuste ja õiskades tormas ta kuninga laiale
sirutatud käte wahele.
Alboin pigistas teda
— 3 6 --
wastu rindu; siis aga tegi ta ennast tasakeste
kaelustamisest lahti ja ütles:
„Nüid lase mind üksi jäeda, mu Wend! Ma
pian sinu ja enese heaks järele mõtlema!"
Sintram läks telgist wälja ning rändas
magusas tulewiku mõtetes ümber. Alboin aga
istus sügawas mõtetes ja kaalus Itaaliasse
minekut järele.
Kolme Päewa pärast rändas Alboini sõaWägi ja terwe rahwas naiste ja lastega üle
Alpide. Ja kui nad Jtalia raja ligi saiwad,
läks Alboin Sintramiga ühe kõrge mäe otsa,
waatas seda kaunist maad rõemust särawa sil
madega ja Hüidis:
„See kõik piab minu olema, nii kaugelt kui
silm ulatab, ja Weel enam! See mägi piab aga
kuninga mäeks hüitud saama."
Ja tänagi hüitakse seda mäge kuninga mäeks.
Nagu woolaw mäejõgi langesiwad Alboini
sõjamehed Itaalia madalikkudesse, wõitsiwad lin
nad ja lossid ära ning elasiwad nagu selle maa
peremehed.
Ja kui ka kõige köwem kindlus Pawia langes, Walis Alboin selle oma riigi Pea
linnaks ja seadis oma auujärje sinna. Oma
wapramatele sõjameestele andis ta lossisid ja
härtsogi riikisid ning Walitses Wägewalt uue
riigi üle.
Sintram oli teda auusaste wõitluses aitanud, ja ootas, et temale, nagu teistele, tema
wahwuse eest palka antakse. Alboin aga jäi
— 37 —
wait ega kinkinud temale muud kui oma sõp
rust. Sintram oli tema järel kõige esimene,
aga kuningas ei olnud tema mitte, ja ta süda
põles auuahnusest ning kuningliku Wõimuse igat
susest.
Ühel päewal astus ta kuninga juurde ning
küsis:
„Alboin, kus on see maa, mis sa mulle lu
basid, kus see auujärg mis sa minule ülesse
labasid seada, kus see riik, mille üle ma sinu
kombel Walitsema Pian?"
„Siin minu südames on nad, mu Wend,"
Wastas Alboin.
„Walitse minuga ja minu läbi,
nii kaua kui ma elan.
Kui ma aga suren,
siis piad sa minu järeltulija olema."
Sintram pooris nende sõnade juures ennast
ümber ja ei wastanud midagit.
Ta sammus
wälja kuningliku lossi walli peale ning waatas
üle õitsewa aasade, mis nagu tore tekk tema
silmade ees laiali oli lautatud. Tema süda Wärises ja paisus wiha pärast rinnus ja ta mõek
kõlises imelikult tupes, ilma et ta teda oleks
liigutanud. Paha Waim rääkis selle läbi.
„Mis kasu on mull teise wägewuse läbi Wägew olla?" kisendas ta Wihaselt Walju Healega.
„Mina ei kanna krooni ja iialgi ei saa see minu
pead ehitama, enne kui Alboin surnute seas puh
kab! Oleks ta ometi surnud ehk laseks tema
mind ise enesele tema sõameestega ühte kuning
riiki Wõita!"
— 38 —
See wältas kaua, enne kui tema sisemine
torm Waikis. Wiimaks sammus ta sügama õh
kamisega mutri pealt maha ja läks aeda, et
seal jalutades oma meelt lahutada.
Need sõnad aga, mis Sintram mutri peal
omas wihas oli rääkinud, ei olnud mitte kuul
mata jäänud. Ilus Rosamunde, kes omas tuas
lahtise akna ees istus, kuulis neid, ja tema
silmad mälkufiMad kahju rõemust, kui Sintram
müiri pealt ära läks.
Mõni nädal hiljem kogus kuningas Alboin
oma riigi würstid ja suured isandad pidule,
mis ta Wõidurõemuks, suure auu ja iluga, ära
tahtis pidada. Ligidalt ja kaugelt Woolas Mägimehi kokku ning sõimad ja jõiwad kuninga pika
laua ääres. Alboin istus laua ülemises otsas.
Tema paremal käel säras kuningaana Roosamunde omas ilus ja toreduses, tema Pahemal
käel istus Sintram kahmatanud näuga.
Karikad käifiwad ringi, Miin Moolas ojana
ning purjus Longobardid laulsiwad kandlite
kaasas oma kuningale kiituse laulusid. Kuningas
isegi unustas Miina Maimustuses tarmiliku mõis
tuse ära.
Kui laulikud Gebidi lahingist ja Kunimundi
surmast laulsimad, ei pannud kuningas oma
kaasa, tapetud kuninga tütre kahmatawaid pal
geid tähele, Maid hüidis teenri juurde ja käs
kis Kunimundi pealuust nikerdatud karikat tuua.
Teener miimitas ning Waatas arglase Pilguga
-
39 -
ilusa kuninga kaasa peale, kes wärisedes ja
surnu kahwatult oma pead käe peale Luetas.
Alboin kargas wihaselt üles ja kordas müristawalt oma käsku.
Siis tõi teener karika ja
pani kuninga ette laua peale.
Tuas oli surnuwaikus asupaika Wõtnud ja
mõnigi habemik nägu oli kahwatu nagu lumi.
Wägimeeste pilgud waatasiwad kartlikult uuri
des kuninga kaasa peale.
Alboin täitis karika sätendawat Wiina täis
ja jõi temast tubli lonksu.
„Minu Waenlaste
hukatuseks!" Hüidis ta.
„Langegu ja saagu
nemad otsa nagu Kunimund!"
Keegi ei hüidnud temale järele; kõik seisiWad sõna lausumatalt, ja Alboin sirutas karika
Sintrami kätte.
Noormees rüipas temast nukra
näuga ning karikas läks ringi edasi, kuni Rosamunde kätte jõudis.
Wärisedes pani ta teda laua peale ning
pööris nähtawa wärisemisega silmad ära.
„Joo," käskis Alboin wärisewat naisterahwast karedalt.
„Joo minu Waenlaste hukatuse
Peale, kui sa mitte ennast nende hulka ei taha
lasta arwata."
Pisaril silmil Waatas Rosamunde oma Wihase
kaasa poole.
„Jäta mulle järele," palus La.
„See on minu enese kalli isa pealuu, mille seest
ma jooma pian. Mõtle seda, Alboin!"
„Joo, naine!" kisendas kuningas ja pani
käe mõega külge.
— 40 —
Roosamunde langes nuutsudes Põlwili ja
palus mäljasirutatud kätega armu. Kuningas
aga kargas metslikult üles; taltsitamata Wrha
leegitses tema silmist ning ta oli walmis nõdra
naisterahva kallale kargama, kui Sintram Häkiselt tema kätte kinni hakkas ja teda wastuseismata jõuga istme peale tagasi tõmbas.
„Pia kinni, Alboin," ütles ta kindla Healega, „Pia kinni, sa teed iseenesele ja oma rahwale häbi ning roojastad oma hiilgawat kange
lase kuulsust kustumata teutusega. Kui sa mind
armastad, siis pia kinni!"
Sintrami mõistlik kõne ei waigistanud mitte
kuninga äritatud Werd. Wihast wälkuwa silma
dega Vaatas ta ümber, ja nii Vägev oli tema
kangelase kuju Vaabata, et kõik ritterid ümber
ringi kartlikult silmad maha lõiwad ja waewalt
hingata julgesiwad.
„Kas ma olen Veel kuningas?" küsis ta
tumedalt kõlawa Healega.
„Kas ma olen Veel
Alboin, Vai nõder poisikene, kelle tahtmist teie
suu õhk painutada suudab? Wait kõik, ja sina,
Sintram, hoia ennast! Ehk sa küll mu lahingi
Wend oled, olen ma siiski ikka sinu kuningas,
ja raskeste saab mu käsi sind rõhuma, kui sa
minu käskudele wastu panna julged! Wait,
ütlen ma sulle! Ja sina, Rosamunde, ära püia
kauemalt minu südant oma hädalise Wingumisega liigutada! Tõuse üles, naine, ja joo,
— 41 —
ehk, minu kuningliku auu juures! sa ei lähe
siit tuast mitte elusalt ära!"
Kuningaana tõusis pikkamööda ülesse. Tema
mustjad, pikad juuksed langesiwad lahtiselt üle
kahwatanud otsaesise ja näu. Kindla käega Wõttis ta karika, pani suu juurde ja jõi põhjani
tühjaks.
„Mina jõin oma Waenlaste surma Peale,
kes ka sinu Waenlased on, kuningas Alboin !"
kõneles ta, wiskas kohutawa pilgu abikaasa peale
ja läks sirgelt tuast Wälja.
Keegi ei pidanud teda tagasi, keegi ei julge
nud temale järele minna.
Tema heale tume
kõla kajas igas südames Wastu; ritterid istusiwad nagu kiwist kujud, ja rõhuw Waikus oli
kõigi koosolejate seas Walitsemas.
Alboin aga ärkas nagu raskest unenäust
üles. Ta Waatas segaselt ümber, kisendas kõlaWalt ja tormas teisi tuppa.
Seal keeras ta ukse lukku, ei lasknud kol
mel päewal kedagi enese ette, ei Wõtnud süia
ega juua, ja Wõitles kahetsusega, mis ta ise
oma kergemeelega enesele kaela oli tõmbanud.
Juba jõudis öö kätte ja Wiimne kuldne
eha läige taganes pikkamööda täis-kuu lõbusa
paistuse eest, kes selgelt ja hiilgades taewa külles seisis, kui Sintram kuninglikus aias edasi
ja tagasi rändas. Tema parem käsi seisis mõega
pideme külles, ja aeg-ajalt pomises ta iseeneses
42 —
poolikuid sõnu, mis tema Mihaseid mõtteid liig
selgeste awaldafiwad.
„Nii kaua kui ma julge olen, on Wõit minu
käes, ja üksnes argtus ning meele weiksus Wõib
minu mõegalt Wõidu palmid ära kiskuda," ütles
ta.
„Waim on õigust rääkinud. Julgus kaub,
kui ma kuninga peale mõtlen, ja jäekülm Märin
jookseb minu liikmetest läbi, kui ma mõttes käe
krooni järele wälja sirutan. —- „Sa piad minu
trooni pärandaja olema, kui ma suren," ütles
Alboin. — Mikspärast alles siis? Mikspärast
ei jäga tema nüid oma Wõimust minuga, kes
ma tema elu ja auu alles hoidsin? — Oh,
Alboin, Alboin' Miks äratad sa uinuwat lõwi
minu südames üles?"
Ta läks edasi, Majutas käe rinna peale ja
õhkas sügawaste. Kuri waim heitles tema süda
mes kangeste hea ingliga.
Häkiselt kohkus ta. Põesas kahisesid oksad
ja nende marjult astus kõrge naisterühma kuju
Mälja. Pikk walge riie rippus kuni jalgadeni
maha ning kattis tema nägu ja terwet keha.
Hele kuuMalgus säras tema peale ja andis temale
aruldase, kodukäijaliku näu.
„Kes sa oled?" küsis Sintram ühte sammu
tagasi astudes ja hiilgamat mõeka poolest saa
dik tupest Mälja tõmmates.
„Lase mõek tuppe jäeda, noor Mägimees,"
ütles naisterahwas tumedalt kõlama Healega.
„Mina ei tule sinule paha tegema, Maid sinult
— 43 —
abi paluma ja siud wägewusele ja Walitsusele
aitama. Kas sa tunned mind?"
Ta lõi näu-katte tagasi ning Sintram tun
dis ühe pilguga kuninga proua ilusat aga kahWatanud nägu.
„Tule mu järele!" käskis ta.
„Mull on
sinuga tähtsat asja rääkida, mida keegi kuulda
ei tohi!"
Ta astus ees, otsekohe kõige tihedama Põesastiku sisse, ega waatnud okastest, mis tema
riideid puruks ja õrnad käed Weriseks kiskusiWad.
Iseäraliste tundmustega läks Sintram
temale järele. Aia kõige warisemas kohas jäi
kuninganna seisma. Põesastik oli siin nii tiht,
puude ladwad nii koos, et mitte üks ainuke kuu
kiirgi lehtedest läbi ei jõudnud tungida.
„Kuule mind, Sintram," kõneles kuninganna
ja tema heal kõlas tumedaste aga Lindlaste.
„Kuule mind, mina tunnen sinu südame salajamaid soowisid ja palawamaid ihaldusi! Sull
on himu krooni järele, kroon särab üsna sinu
silme ees, ja siiski ei julge sa oma kätt tema
järele wälja sirutada. Kas sa arg ja jõuetu
oled? Räägi!"
Sintram kohkus, kui ta oma salajamaid
mõtteid nii awalikult räägitawat kuulis; siiski
kogus tn ennast kohe jn Wastas: „Ma ei ole
mitte arg ega jõuetu, aga kroon, mida sa tä
hendad, on minu sõbra ja sinu kaasa peas.
Kas sa seda tead?"
— 44 —
„Ma tean seda, ja just sellepärast ma kü
singi. Kas Alboin on sinu sõber? Kas ta on
ilmaski oma sõprust üles näitanud? Sina Peastsid tema anu ja elu selles lahingis, kus ta minu
isa maha lõi — kas ta on sulle selle eest ta
sunud? Ta lubas sulle kuningriigi anda — kas
La on sulle annud? — Räägi, kus on nüid tema
sõprus? Tema põlgab sind, naerab sind ja teutab taltsaks koeraks, kelle tegude himu palja
meelitamisega Waigistada Mõida! Oh, Sintram,
mina arwasin sind julgemaks ja auu-ahnemaks!"
„Tema teutab mind?" küsis Sintram, ja
tema heal wärises Miha pärast.
„Alboin põl
gab mind, kes ma niisama Lugem ja Mahwa
olen kui tema; mind?"
„Sind," wastas kuningaana, „just sind oma
kõige paremat ja truuimat wägimeest.. Selle
pärast maksa temale kätte! Tema Merega pese
oma teutus ära, mis ta sinule üle pea on ladunud! Pane see kroon, mis La sinuga jagada
tahtis, enese pähe, ja maksa nõnda ka minu
eest kätte, kelle kättemaksmist ta wälja kutsus !
Kas tahad, Sintram? Ära miimita, kuningriik
on sinu julge, õige teu palk!"
Sintrami mõek klirises waljuste, ja Sint
ram Mankus. Vaha Maim sai temas mägemaks
ja tõusis kangelase kombel tema rinnus ülesse.
„Ma maksan sinu ja enese eest kätte!" so
sistas ta rõhutud Healega.
„Minu mõek puu
— 45 —
rib tema läbi, ehk ma laman maha löödult tema
jalge ees, enne kui kolm päewa mööda lähemad!"
Kuninganna pigistas kõwaste nooremehe kütt.
„Kättemaksmise jumal tehku sind tugemaks
ja Mõidu' rikkaks," pajatas ta.
„Pea näeme
jälle üksteist!"
Ta läks ära ja kadus peagi põesastikku.
Sintram aga langes metsa pimedusesse maha
ja mõtles tapmise peale.
Kolm päema hiljem istus Alboin jälle oma
Mägimeeste keskel laua ääres. Ta rääkis oma
kaasale, les tummalt tema kõrmal istus, tasa
keste lahkeid ja lepitamaid sõnu. Kaasa kuulis
waewalt tema kõnet, ja kui mitte ajuti PilkaM
naeratus tema suu ümber poleks mänginud,
siis oleks teda eluta kujuks Mõinud pidada.
Wiimaks Pööris Alboin tema poolt ära ja jõi
mõne karika täie Miina, et oma nukrat meelt
lahutada.
Roosamundel ei jäänud see mitte tähele pa
nemata; ta saatis lühikese tähenduserikka küsima
pilgu Sintrami peale, kes kahmatu aga kindla
näuga tema Mastas istus. Sintrami Mastus
oli tasane klirin mõegaga, ja kuninganna
mõistis teda.
Päem oli palam, leekides põletas päikene
taema kullest alla, ja rõhum raskus litsus igat
Hingamat rinda. Alboin, kes miina ja oma
wõitlewa tundmuste läbi Meel enam higistas,
wettis oma raudsärgi ja muud rõhumad riided
— 46 —
seljast ära. Ometi ei toonud see temale mingi
sugust kergitust; suured higi tilgad seisiwad temal
otsa ees. Tema tõusis wiimaks ülesse, et jahe
dasse magamise tuppa minna ja natuke uinuda.
„Ärge laske endid eksitada, minu Waprad
sõbrad," ütles ta Wälja minnes külalistele.
„Nlina arwan une läbi rahu ja lahutust leidma ning
sellepärast ei wõi teie mind täna mitte enam näha."
Ta läks; kõrged tiiwuksed langesiwad tema
järel rägisedes kinni. Kangelased aga jõiwad
edasi ja jäiwad wiinast uimaseks.
Seal andis
kuninganna Sintramile märki, tõusis oma istme
pealt ülesse ja sannnus wälja. Noormees tõt
tas sala sammul tema järele. Keegi ei pannud
neid kumbagit tähele.
Kõrgeist saalidest ja pikast korridoridest läksiwad nemad läbi.
Kuninganna pikad riided
kahisesiwad Wastu marmori põrandat; Sintrami
mõek ja kannused klirisesiwad, muidu ei olnud
mingit healt kuulda. Palawus oli ka Wahtide
silmad kinni surunud.
Häkitselt jäi kuningaana seisma ja pooris
ennast kaaslase poole.
„Wõta oma, kannused
ära ja litsu mõek keha ligi," sosistas ta.
„Nende kõlisemine wõiks meid ära anda ja ku
ninga imest ülesse äratada."
„Nõnda piabki olema!" Wastas Sintram.
„Kas sa arwad, et ma magajat tapma Hakkan?
Ei, ta piab ausas wõitluses langema, nagu
niisuguse kangelase kuninga õigus on!"
— 47 —
„Inimene, La lööb sind maha!" kisendas
kuninganna.
„Kas sa siis Alboini wastuseismatat Kalewipoja jõudu- ei tunne? Ei ela kedagit maa peal, kes teda Wõita jõuaks!"
„Selle eest lase mind muretseda," kostis
Sintram.
„Tema ei saa kogumiste elawalt
magamise tuast Wälja minema. Ära kahtle
enam, waid astu ees!"
Kuninganna läks ees, Sintram kannusid kõ
listades tema järel.
„Siin on tema magamise tuba!" ütles
Rosamunde.
„Kas ol.d malmis?"
Üheks silmapilguks jäi Sintram seisma, ja
wiimast korda lähenes temale ta hea ingel. Ta
tundis oma südant sulama ja pisar hiilgas tema
silmas.
„Mull on sellest wägimehest kahju,"
pomises ta.
„Kes sind laimab ja pilkab, argpüks!" so
sistas kuningaana wihaselt.
„Jah! Jah! see piab sündima!" Hüidis
Sintram. „Ainult julgele naeratab õnn! Tema
piab minu tasuja käe läbi langema."
Ta tõmbas mõega tupest wälja, lükkas ukse
lahti ja astus kuningannaga waiksesse maga
mise tuppa.
Kuningas magas poolelti riietest lahti Wõetult siidi patjade peal. Tema peatses kullatud
laua peal oli tema mõek ja kroon. Sintram
Waatas tüki aega rahuliselt magaja wägimehe
ilusa näu peale, siis silmitses ta kallist kiwidest
— 48 —
särawat krooni ja põrgulik leege läikis tema
silmis.
Kuningaana seisis oma pika, musta
riietega tema lorival, nagu ähwardaw kätlemaksja Waim.
„Lõpetus!" sosistas ta.
Sintram ajas enese sirgeks ja astus kuninga
aseme kõrina.
„Alboin! Alboin!" Hüidis ta kõlaiva Healega; „Alboin, ärka Ülesse! Sinu tund on tul
nud, sa piad surema!"
Alboin ärkas ülesse, tõusis istukille ja Waatas imestades Sintrami peale.
„Mis sa himustad, mu loend?" küsis ta
segaselt.
„Ja mis sina tahad, Rosamunde?
Miks Leie minu rahu segate?"
„Meie himustame tasumist!" kisendas kunin
gaana rusikal tõstes põlema silmadega.
„Tasu
mist selle eest, et sa meid oled teutanud. Tõuse
üles ja kaitse ermaft, sest sa piad surema!"
„Ja sina tahad minuga elu ja surma Peale
Wõidelda, Sintram?" küsis kuningas. Mis olen
ma sulle teinud, et sa mind taga kiusad?"
„Sa oled mind teutanud, oled oma sõna
murdnud, ei ole mulle kuningriiki annud, ja
sellepärast piad sa minu mõega läbi surema!
Üles, kuningas Alboin!"
Nagu äritatud lõwi kargas Alboin ülesse
ja haaras mõega pihku.
„Olgu siis!" kisendas
ta.
„Hoia aga ennast! sa wõitled ühega, keda
Weel talgi ei ole ära Wõidetud!"
— 49 —
Kõlisedes käisiwad mõegad kokku. Kuningas,
kes kõigist Wägimeestest Wapram oli, lõi LugeWaste, aga Siniram oma waimu käest saadud
mõegaga lõi Weel tugewamalt. Lühikese Wehklemise järele tuikus Alboin katki Löödud mõe
gaga ja sügawa pea Haawaga oma aseme Peale
ja liginew surm tegi tema näu kahwatuks.
„Wõta see kroon," ütles La wäsinud Healega. „Sa oled tema eest Wapraste Wõidelnud,
ning oled minust Wägewam! Wõta tema; ka
sinu käe läbi surres luban ma teda sinule, sest
ma armastan sind ikka Weel! Ela Heaste,
wahwa Wehkleja! Ela heaste!"
Viimaste sõnadega lendas tema hing ihust Wälja.
Südant lõhestaw kisa kõlas Sintrami huul
telt, ta wiskas wandudes mõega käest ära ja
Langes tapetud sõbra sängi ette maha.
Kuningaana aga naeris pilkawalt ja Waatas tumedal pilgul abikaasa surnukeha. Järsku
Waikis aga ka tema naer ja lõpmata sügaw
kurbtus asus tema näu peale; ta ruttas pisaril silmil tuaft Wälja. Meele nõdrus lautas
omad mustad tiiwad üle tema pea. Kuningli
kus magamise tuas oli aga surnu Waikus Walitsemas: minestanud Sintram ja surnud Alboin
lamasiwad kõrwu maas.
—
Kuninga Alboini
põue pandud.
keha
50 —
sai
suure toredusega mulla
Sintram ei tulnud omast tuast wälja ta hädaldas
ning kaebas kõmaste, nõnda, et pallee ametnikkude süda
med sellest liigutatud saiwad. Keegi aga ei aimanud, et
tema mõrtsukas oli, sest kuningaana Rosamunde oli
meele nõdruses ise ennast abikaasa tapjaks tunnistanud
ning kahetses nüid kloostris oma süidi.
Würstid kogusiwad uue walitseja walimisele ja Sint
ram sai ühel Healel kuningaks hüitud. Tema waprus
oli kõigile tuttaw, ja palju teadsiwad, et Alboin ise teda
troonipärijaks oli nimetanud.
Kõige ülemad riigi ametnikud waliti uue kuningale
krooni ja walitsuse keppi kätte wiima.
Nemad läksiwad tema ukse taha nõudfiwad sisse laskmist. Sint
ram tegi lahti, kargas aga ehmatuse kisaga tagasi, kui ta
sammetise padja peal krooni nägi, kelle hiilgus teda me
rise teule oli meelitanud.
„Taganege!" Hüidis ta. „Minge siit ära, selle krooni
külles on minu kuninga meri ja põletab minu südant!"
Kangeks imestanult waatasiwad saadikud metsiku
noore mehe peale. Tema hiilgaw must juuks oli murest
ja kahetsusest halliks jäenud, tema silmad keerlesimad peas
ja huuled liikusimad nagu ütlemata malu sees. Tõsiduse
tume aimamine lendas läbi nende südamete ja nad jäiwad kartlikult tua ukse juurde seisma.
„Mis teie tahate?" küsis Sintram wiimaks maha
istutes ja kätega silmi kinni kattes.
„Sinule krooni tuua," wastas kõige wanem saadik
lühikese maitolemise järele. „Sina olid kuninga sõber ja
tema walitud troonipärija; siis walitse nüid meie üle,
kes meie priitahtlikult sinu wõimuse alla heidame!"
Sintram wõttis pikkamisi käed silme eest
waatas põrmitsewal pilgul krooni peale.
ära ja
„Ah siis see on tõeste minu werise töö palk!" po
mises ta nii tasakeste, et keegi tema sõnu kuulda ei
wõinnd.
Järsku aga wõttis ta nüid krooni ja pani ise oma
käega püha. Tema liikmetest käis wärin läbi, kui külm
kuld tema otsaesise külge puutus, aga ta taltsutas ennast.
Uhkelt ja kuningliku kõrgusega astus ta saadikute Hulka
ja sammus nende ees otsas palkoni peale, kus rahwa
tuhat-healne rõemuhõiskamine teda teretas.
Kibe tundmus käis selle õiskawa hüidmise juures
Sintrami südamest läbi. Tema meelest oli, nagu seisaks
tapetud kuninga kahwatu wari tema kõrwal ja õiskaks
rahwas sellele. Ta kummardas sõna lausumatalt rahwa
poole, näitas jumalaga jätmiseks käega ja läks palleesse
tagasi. Rahwa hulga kisa kostis temale järele ning kajas
nagu tuhandekordne needmine tema kõrwu.
Ritterid ja ivürstid wiisiwad teda pidu söömaajale,
kus teised waimustusega õiskasiwad ja laulikud temale
kiitust laulsiwad. — Sintram istus wait ja murelikult;
ei paistnud tema näust ühte ainustki rõemu kiiret.
Tema palawam soow oli täidetud saanud, kus wiibis
aga õnn, mis ta sellest oli lootnud.
Kesk kuninglikku
wõimuse hiilgust soowis ta ennast isa waiksesse lossi
tagasi, igatses oma endist rahulist südametunnistust taga.
Kõik toredus ja kõrgus oli temale wastu meelt. Tema,
ehk küll kuningas, oli oma terwest rahwast kõige õnnetum
ja kahetsemise wäärilisem inimene.
Kui külalised ära läksiwad ja tema ööseks oma
waiksesse kamrisse läks, siis kadus tema waewaga hoitud
kindlus ära; ta wiskas krooni enesest eemalle ning lan
ges nuttes kullaga ehitatud woodi siidi patjadesse. Kaua
lamas ta nõnda lõpmatas walus ja wastuseismata igat
sus tuli temale kalli kodumaa järele. Isa hoiatused
tuliwad temale meelde ja ta mäletas kudas tema
sõnad täide oliwad läinud.
Ja kui ta paha waimu
peale mõtles, siis kargas ta üles, wõttis moega ja
— 52 —
murdis tema katki.
Kui see pooleks läks, wirises ime
lik Heal läbi tua; Sintram aga tundis südames kergi
tust ja wiskas moega tükid lossi õue sügawasse kaewu.
Siis läks ta tuppa tagasi, waatas särawat krooni kurwa
pilguga.
„Ma ei taha sind talgi kanda," pomises ta tasakeste
iseeneses. „Walige enestele uus kuningas, wahwad Longobardid, kuningas, kes kõlblikum on tapetud wägimehe
trooni peal istuma, kui mina.
Minul ei ole enam
wõimuse järel himu! Minu nimi olgu unustatud ega
pia ilmaski nimetatud saama, niikaua kui Alboini ar
mastusega mäletatakse!"
Norgus peaga ja walusa naeratusega huultel, pani
noor kuningas omale mustad riided selga, mõttis tallist
hobuse ning ratsutas oma kauge kodumaa poole. Selle
reisi peal ei maganud tema muu marju all kui taewa
telgi all. Oma nälga kustutas tema marjade ning rohu
juurtega ja janu allika meega.
Rahuta ja roemuta,
üksnes murtud südame ja kahetsema meelega ratsutas
tema üle mägede ja läbi orgude. Terme loodus nae
ratas omas imelises ilus; Sintram aga ei näinud ega
pannud midagit tähele.
Tihti pomises ta sügama kurwastusega: „Kurjast tuleb kurja, ja kihwtine taim ei
kasmata termeks tegemat wilja.
Oh, et ma Alboini
needmist tooma mõegaga maha lõin: Häda mulle! Häda
mulle maesele!"
Kui Wolhwram menuast lahkus, sõitis ta ikka põhja
poole ning jõudis mõne raske päewa järele mere äärde.
Seal pidas ta hobuse kinni, waatas mõttes lainete peale
ja raputas tusaselt pead.
„Kudas pian ma üle selle suure mee saama?" küsis
ta iseeneselt; ratsa ei wõi ma ometi üle sõita!"
Ta sõitis tüki maad mööda mere äärt edasi ja ar
mas kuskilt silda leidma, millest üle oleks wõinud sõita.
Mere otsatumast laiusest ei teadnud tema midagit, maid
— 53 —
pidas
teda
suureks jõeks, nagu ta omal teekonnal juba
mitmest üle oli sõitnud.
Aga ehk ta küll otsis ja wahtis, ei leidnud ta ometi
kuskilt ühte silda. Wiimaks jõudis ta weikese kalamehe
onnikese juurde ning wõttis nõuuks sealt teed küsida.
Ta astus hobuse seljast maha sidus teda ühe samma
külge ja läks urtsikusse. Seal nägi ta mana kalameest
naisega wõrkusid parandama, kes ehmatates püsti kargasiwad, kui nad niisugust uhket ritterit tuppa nägiwad
astuwat.
„Ärge kartke, armsad inimesed," ütles Wolhwram,
„mina ei tee teile midagit paha, waid tahaks paljalt teie
täest teada, kas ma sellest laiast jõest kuskilt kohast üle
ei saa, mis üsna teie maja eest mööda woolab."
Kui Wolhwram nõnda sõbralikult rääkis, läks ka
lamees tema juurde, pakkus temale teretuseks kätt ja ütles:
„Ei armas härra, selle wee üle ei käi ühtegit silda,
sest see ei olegi jõgi, waid meri, kelle üle ka kõige osawam
meister silda ei jõuaks ehitada."
„Aga kudas pian ma siis Norwegi maale saama?"
küsis Wolhwram ägedalt. „Norwegi maale tahan ja pian
ma saama, sest kui teised inimesed üle mere on saanud,
ju siis mina ka üle peasen!"
„Muidugi peasete," wastas
kalamees;
„aga mitte
silda mööda, waid laewaga."
„So, so!" kostis Wolhwram rahulisemalt; „aga kust
saan ma laewa? Mina ise ei mõista teda ometi mitte teha."
„Seda ei ole ka sugugi waja, noor wägimees,"
lausus kalapüidja. „Kui teie paariks päewaks minu juurde
jäeda ja hoolega mere peale wahtida tahate, saate teie
peagi mõnda laewa nägema, sest et neid siit palju mööda
purjetab.
Hüidke siis laewamehi, ja nad wiiwad teid
kuhu soowite."
„Hea, siis tahan ma teie juures oodata ja pikast
ratsasõidust puhata," rääkis Wolhwram sõariistu ja
raudriiet enesest ära pannes.
— 54 —
Kalapüidja pani tule ahju, andis wõerale süija ja
juua ning rõemustas wäga, et külaline kõigiga rahul oli.
Kaua aega elas Wolhwram kalapüidja urtsikus ja
wahtis päewad otsa mööba purjutawaid laewasid. Aga
ükski ei tulnud tema kutse peale kalda ligi.
Mõned ei
kuulnud kauguse pärast tema hüidmist ja mõned ei taht
nud teda kuulda.
Ta läks juba koguni kannatamataks ja pahaseks.
Ühel õhtul seisis ta jälle jõariistadega ehitatult mere
kaldal ja waatas üle tasaselt lainetawa woogude kaugelle. Kewade oli juba käes; lilled tärkasiwad maa seest
ülesse, puud pakatasiwad ja läksiwad hiire kõrwule, lin
nud laulsiwad ja leige tuul puhus soojalt ja pehmelt
üle talwe unest ärkanud maa. Kui ta nõnda waatas,
nägi tema loojaminewa päikese kullases säras eemalt
ühte kaunist laewa, mis ruttu läbi lainete lendas ja otse
kohe kalda poole ujus. Kui tema kalda ligemalle jõu
dis, pani Wolhwram imestusega tähele, kui isesugune
tema oli. Must lipp lehwitas masti tipus, mustad
purjed oliwad nööride külles ja laewa keregi oli mustaks
maalitud.
Ülepea näitis see sõiduriist enam suur puusärk
olewat, kui laew, mille peal rõemsad inimesed elawad.
Wahe ajal jõudis öö pimedus kätte ning Wolhw
ram sammus pead raputades kalamehe urtsikusse tagasi
ning jutustas, mis ta oli näinud.
„Mis piaks see tähendama?" küsis ta.
Wana kalamees ei teadnud selle üle mingit seletust
anda ning nad rääkisiwad imeliku sõiduriista üle, kui
järsku ukse peale koputati ja hele, peenikene heal ukse
lahti tegemist nõudis.
Kalamees tegi ukse lahti ja
pisukene, waewalt kahe waksa pikkune aga wäga armas
mehekene astus sisse. Pealaest jala tallani oli ta kitsa
musta riide siisse mähitud, mis pärlite ja kalli kiwidega
ära oli ehitatud. Weikene mustjas punastest ruubini
kiwideft kroon säras tema peas. Pisukene mõek klirises
tema puusa külles ja weike pistoda oli temal wöö wahel.
Tema nägu hiilgas Heledaste ja suured mustad silmad
sätendasiwad imelikult, nagu hiilgawad kallid kiwid. Mehikene waatas üsna usaldawalt ümber ning sammus kohe
Wolhwrami jurde, kes imestades tema peale wahtis:
„Mina nägin sind hiilgawa sõariistadega ehitatult
rannas seismat," ütles pisukene mees noore ritteri ette
sügawaste kummardades, armsaste kõlama Healega.
„Sina oled õige ritter, nagu ma ammu enam ei ole
näinud ja missugust ma kaua aega otsin, ning sa aitad
mind tõeste kui ma sind sellepärast palun."
„Aga," küsis Wolhwram, „kes sa siis õiete oled ja
mis su nimi on? Ma ei ole meel oma elu aja sees sar
nast imeliku inimest näinud!"
„Oi, mu wahwa wägimees, kas sa siis talgi maa
alustest maimudest ei ole kuulnud?" küsis weikene wõeras.
„Mina olen Normegi maal nende kuningas ja
minu nimi on Bradamant."
„Normegi maal?" Hüidis Wolhwram ägedalt ja
mõttis põue oda kätte. „Kas sa wõid mind sinna wiia?"
„Muidugi wõin ma seda," wastas weikene mees,
„sest nimelt sellepärast olen ma siia tulnud. Ma ütle
sin juba, et ma sind omale appi palun. Kas lubad?"
„Miks mitte?" wastas Wolhwram. „Ometi pian
ma teadma, kelle wastu ja mis asjas."
„Kuula, ma räägin sulle," pajatas maawaimude
kuningas. „Mina elan oma rahwaga kodumaa lumega
ja jäega kaetud mägede maaalustes koobastes maitses
tegemas elus. Minu alamad tunnemad kõiki kaljude
aluseid teesid, nemad mõistawad hiilgawaid kalliskiwa
ülesotsida ning kopsimad ja tauwad päemad ja ööd otsa
et neid maa sügamusest päema walgelle tuua. Minu,
nende kuninga kätte, annamad nemad need kallid marandused, mina peidan nad oma kristallist koobaste sisse
ja malman truuiste nende üle. Kurjad mäemaimud
(Gnomen) aga tüürimad selle järele ja püiawad kõiki
waemaga kogutud warandusi kawalusega ära röömida."
— 56 —
Ühel päerval läksin mina oma tööliste juurde ja
unustasin oma koopa teemantist wärawa lukku keeramata;
mäewaimud aga paniwad seda tähele ja teadustasiwad
oma würsti Aglantile. See muutis ennast koledaks
lendamaks mauks, puges minu koopasse ja heitis ärawõttmata wahina kalli maranduse torma pikali. Meie
waesed maawaimud (Elfen) oleme tema wastu wõitlemiseks liiga nõrgad ja Aglant teutab meie silmapisaraid
ning naerab meie pakmete peale. Sellepärast seadsin ma
kaema malmis ja mõtsin nõuks ühelt maalt teise sõita
ja ühte wahwat mägimeest otsida, kelle tugemus ja jul
gus meile meie maranduse tagasi saamiseks abiks oleks.
Et meie selle mägimalla üle leiname, siis piame niikaua
muste purjesid ja lippusid laewa peal, tunni keegi auus
ritter meie eest mõitkema lubab tulla ja meie kurbtust
nõnda rõemuks muudab."
Wolhwrami silmad mälkusimad ning paled õõgasimad
mõitluse himus.
„Kuule, kuningas Bradamant," ütles ta, „kas siis
Leie marandus tõeste nõnda suur on, et see mõegaga
löömise waewa maksab."
Waimude kuningas naeris ja wastas oma heleda
Peenikese Healega: „Maata teda kord, ja siis tee mis
sa tahad. Niipalju aga wõin ma sulle Üelda, et kõige
maapialiste kuningate marandus ühtekokku mitte kümnendamat jagugi sellest ei maksa, mis minu kristallikoopas
olemad kalliskimid, kulla ja hõbeda hulk meel armamata."
„Aga mis saab minule palgaks, kui ma lendama
mau ära tapan?" küsis Wolhwram.
„Pool kõigist marandusest on sinu," wastas Brada
mant.
„Noh, siis tulen ma sinu järel wõi kas põrgu,"
Hüidis Wolhwram sõariistu kõlistades püsti karates ja
maawaimude kuninga kätt raputades. „Tule! seada oma
laew korda ja ära wiiwita, sest enne kui walge wälja
tuleb, piame meie juba mere peal olewa."
57 —
Baradamant nikutas peaga. „Kui sinul nii suur kiire
taga on, siis ei ole minul mitte wähem," ütles ta, „ja
kui see su meelest Hea on, siis purjetame kobe minema.
Enne kui üks päew mööda läheb, jõuame meie oma
kodumaale, sest meie laew libiseb ime usinaste läbi
lainete. Wõta oma soariistad ja tule minu järele."
Wolhwram seadis ennast walmis ja pööris miimaks
kalamehe poole, üteldes:
„Ela Heaste! Kui sa mind jälle näed, olen ma rik
kam kui kuningas ja tasun sulle kuninglikult. Ei tule
ma aga mitte tagasi, siis olen ma wõitluses langenud,
ning sa wõid minu hobuse eneselle pidada. Ühes ei wõi
ma teda wõtta ja jätan tema sellepärast sinu hoole alla.
Kas sa tahad tema eest muret kanda?"
„Jah, auus härra!" wastas kalamees truusüdameliselt.
Sellepeale hakkas Wolhwram kalapüidjale ning tema
naisele kaela ümber ning andis neile südamelikult suud.
Siis sammus ta maimude kuniuga järel laema peale.
Kuningas Bradamant saatis noore ritteri kajutisse
ja soomis, et ta ennast rahulise une läbi eesseiswa wõitluse wastu kosutaks. Aga et Wolhwram selle wastu
pani, laskis ta küinlad põlema süidata, lauda katta, söö
gid ja joogid wälja tuua ning oma külalist kõige tore
damalt wõeraspiustada.
Maawaimude kanged miinad
wäsitasimad aga ritteri ära, et ta pehme moodi peale
heitis. Silmapilgul kõlas ilus laul ja mäng. Armsad
healed uinutasiwad Wolhwrami tahtmatalt magama.
See oligi, mis kuningas Bradamant tahtis. Tema
käe näituse peale waikis muusik, lauad kalli söögi ja
wiinaga kadusimad ilma kärata, tuled kustusimad ja laemas oli surnumaikus. Muud ei olnud kuulda kui mee
kohinat ja tuule puhumist, mis wägewalt wastu purjesid
rõhus ja sõiduriista lendama kiirusega edasi kihutas.
Juba hakkas ümarikuks minema, päew tuli ja sai
jälle öö, ja Wolhwram magas ikka alles ilma liiguta
—
58 —
mata. Aga fui teisel hommikul päike üles tõusis ning
oma kiirtega Norwegi jäega kaetud mäe latwu kuldas,
astus kuningas Bradamant magaja nooremehe aseme
juurde, puudutas oma sõrmedega tema otsa külge ja
äratas teda üles.
„Meie oleme eesmärgil, wahwa ritter," ütles kunin
gas.
„Kas sa tunned ennast lendama mauga wõitlemiseks tugema küllalt olemat?"
„Muidugi!" wastas Wolhwram. „Kus ta on? Ma
tunnen ennast tugemama olemat kui talgi."
„Seda teeb uni, mis sind oma paelus pidas," kos
tis kuningas Bradamant naeratades. „Tule ülesse laema
lae peale ja maata enese ümber, rand on üsna meie ees!"
Wolhwram läks kuninga järele, ja kui ta laema lae
peale astus, waatas ta leegitsema pilguga ümber. Nii
kaugele kui ta silm ulatas, nägi ta taewakõrguseid mä
gesid, mille mägemaist jäelatmadest ning lumemäljadest
päikese walgus toredalt tagasi helendas.
Need mäed
tõusimad järsult merest ülesse ja kuskil ei olnud sada
mat näha, kuhu laew oleks mõinud marjule sõita.
„Kudas piame meie kaldalle saama?" küsis Wolhw
ram. „Ainult lind saab sinna libeda, kõrge mäeladwa
otsa."
„Selle eest ärgu olgu sull muret, sest minu maawaimud saawad kõigi eest hoolt kandma," wastas Bra
damant.
„Waata praegu pöörame meie kalju nurga
ümber ja — siin me’ olemegi!"
Kitsas, weikene käär, mis siitsaadik kaugele wälja
ulatawast kaljust marjatud oli, tuli nähtawalle. Nad
sõitsimad sisse, heitsimad ankru wälja ning läksiwad kal
daile, mis siin kohas madal ja libamisi oli.
„Tule minu järele!" ütles Bradamant Wolhwramile, ning sammus usinaste üle krudisema lume edasi.
Nemad jõudsimad laia, kõrge kaljuseina juurde, pugesimad läbi kitsa prau ja jõudsimad nüid kõrge, toredaste
särawa kahepoolega wärawa ette.
— 59 —
See on minu koopa uks, milles lendaw madu minu
warandust hoiab," ütles Bradamant tasakeste.
„Weel
on aega ümberkeerata, km sa oma ettemõtet kahetsed.
Üks samm edasi, ning sa piad elu ja surma peale wõit-
lema. Sina ehk lendaw madu, teine piab langema."
„Siis olgu see lendaw madu!" Hüidis Wolhwram
wõitluse roemus ja tõukas jalaga uksed lahti.
Mõek peus astus ta kõrgesse ruumi, mille kristallist
seinad ja lagi selget, särawat walgust wälja woolasiwad.
Tagumises nurkas lamas rõngasse kerinud lendaw madu,
määratu suure ja hirmsa kehaga. Tema kõrwal sätendasiwad weikestesse hunikutesse pandud kalliskrwid, ja
kulla- ning hõbeda-pakud oliwad ümberringi müiri kom
bel ringi pantud. Wolhwrami silmad hiilgasiwad seda
nähes; ta astus kartmatalt lendawa mau poole, kes oma
hiigla keha pikkamisi rõngast lahti keris ning kihwtiselt
ähwardawal pilgul tulija peale põrnitses.
„Tagane!" Hüidis Wolhwram kõlawa Healega ja
kõigutas mõeka peus. „Tagane, ehk sa sured!"
Lendaw madu, selle asemel et põgenema oleks Hakkanud, peksis oma soomuslise sabaga wastu külgesid ja
kisendas wiha pärast tumeda healega. Ühtlasi woolas
tema laiale aetud lõugadest tulejõgi wälja ning täitis
kõiki seda tuba lämmatama palamuse ja wääwli suitsuga.
„Oota!" Hüidis Wolhwram, „ei taha sa mitte Heaga
siit ära minna, siis piad sa selleks sunnitud saama."
Ja tuleleekisid ning lämmatawat auru tähelepanematalt tormas tema lendama mau kallale ja mirutas
mõegaga tema soomustega kaetud selja peale.
Madu
ägas ja möirgas, aga Wolhwrami mõek ei suutnud tema
soomustest läbi minna.
Wägimees raius kõigest jõust,
aga madu sundis teda ikka kord korralt taganema; tule
leek, mis metsiku suust wälja woolas, närtsitas tema
jõudu ning wiimaks läks tema mõek ühest tugewast hoo
bist katki.
— 60 —
Mid oli ta ilma soariistata ja armas ennast kadu
nuks. Lendaw madu aga tõstis rõemu Hulumist ning
wahtis tentawalt soariistata wastase peale. Just kui
metsaline Wolhwrami kallale tahtis karata, t’*4 noorel
wägimehel majawaimu käest saadud oda meelde. Rõemu
kisaga tõmbas ta teda tupest, astus lendama maule
wastu, kiskus teda tugema jõuga pikali maha ja pistis
oda temale rindu. Kole loom ajas liikmed sirgeks ja
suri silmapilgul.
Wolhwrami rõemu õiskamise peale
tuli ka maamaimude kuningas koopasse, kes siiasaadik
mäljas hirmuga wägewat mõitlemist pealt oli kuulnud.
Ta hakkas mõitjale rõemu pärast ümber kaela.
„Tuhat tänu!" Hüidis ta. „Sa oled auusaste sõna
pidanud. Wõta siis nüid minu pool marandust! Ma
annan seda hea meelega sinu kätte."
Wolhwram kiskus ennast maimude kuninga kainlast
lahti ja wahtis põlewal pilgul warandust.
„Noh," ütles ta, „jauta siis warandus pooleks
lase mind sellega minna, mis minu osaks tuleb."
ja
Kuningas ei wiitnud ka mitte aega; ta ladus kõik
waranduse kahte osasse, ega jätnud enamaks tagasi, kui
ühe ainukese kalli teemanti, mis ta oma tasku peitis.
Kui töö tehtud oli, pööris ta ennast Wolhwrsmi poole
ja pajatas: „Waata nüid, kumb hunik sinule rohkem
meele järele on, seda wõtta."
Wolhwram oli kuninga tööd usaldamalt pealt waatanud ja sellepärast ei olnud temal mitte tähelepanemata
jäänud, et Bradamant ühe kiwi ära peitis.
„Sa ei ole mitte õigeste jaganud, kuningas Brada
mant," ütles ta tumedal pilgul; „see on sinust ülekohus,
et sa minu waewaga teenitud palka ära püiat neelata."
„Oh ei, see ei ole mitte minu nõuu, wahwa ritter,"
wastas Bradamant ehmatades.
„Waata, mina wõtsin
selle ainukese teemanti, sellepärast et see minu ei
ole ja mina teda mitte ära anda ei tohi. Ole sellega
— 61—
rahul, mis sull on — see teeb sind rikkamaks kui kõik
maailma funningab/'
„Wõib olla," wastas Wolhwram, kelle südames kuri
ahnuse waim Ülestõusis. „Wõib olla, et sull õigus on
ja mina tahan ka rahule jäeda, kui sa selle teemandi
weel siia annad. Mina tahan teda saada, sellepärast
hoia ennast ja ära ärita mind wihale!"
„Säh wõta siin kaks tükki selle ühe eest," wastas
kuningas Bradamant.
„Seda ei wõi ma mitte ära
anda, sest et tema peal minu rahwa õnn on."
„Mina ei kauple mitte nagu Juut," kisendas Wolhw
ram wihaselt.
„Anna kiwi siia, ehk muidu karda minu
kättemaksmist!"
Asjata püidis Bradamant wihast ritterit waigistada,
asjata pakkus ta kõiki omale jäenud warandust selle kiwi
eest — Wolhwram ei wõtnud tema sõnu kuuldagi.
Wiimaks sai ka waimude kuningas wihaseks ja sõimas
wihast ritterit ahneks rööwliks. Seal oli, nagu oleks
paha waimu käest saadud põueoda iseenesest Wolhwrami
kätte lendanud. Wäglukiirusega wihises ta läbi õhu ja
tungis surmawali Bradamanti warjamata rinna sisse.
Werejõgi woolas wälja ning kuningas langes ägades
maha. Tema werd nähes lahkus Wolhwrami wiha.
Ta heitis kuninga kõrwale põlwile, tõmbas oda tema
Haawast wälja, ja lõi selle nii kõwaste wastu kristallist
põrandani, et ta pisukesteks tükikestes kargas.
Siis
püidis ta were woolamist waigistada, mis aga mitte
korda ei läinud.
Wiimaks tõusis ta ülesse, wõttis poole warandust
ja läks kurwalt mere kaldalle.
Laew seisis seal alles ankrus; waimud aga oliwad
mägestikku läinud. Wolhwram läks laewa peale, pani
oma waranduse kuninga kajutisse, tõmbas ankru ülesse,
tegi purjed lahti ja tüiris laewa oma kodumaa poole.
Tuul puhus mõnusaste ja ajas laewa jõudsalt edasi.
— 62 —
Wolhwram aga istus kurwalt tüiri juures ja palawad
pisarad woolasiwad tema silmist.
„Isal on õigus, kui ta mind Hoiatas," pomises
tema iseeneses. „Ülekohtuga saadud waranduse kulles on
Jumala needmine, ja mina ei wõi oma warandusest talgi
roemu tunda. Isa piab nouu andma, mis selle warandusega ja minu enesega sündima piab."
Laew purjetas edasi ning jõudis, nagu nägematast
kätest juhitud, sinna kaldalle, kus kalamees oma külalist
ootas. Wolhwram tuli laewast wälja, astus sõnalausumatalt hobuse selga, andis kalamehele hulga kulda ja
ratsutas raske mõtetega isa lossi poole.
Jälle oli talwe ja lumi kattis nagu walge palakas
maapinda. Seal istusiwad sellel ööl, kui roana aasta
uuest lahkub, ritter Guntram ja tema poeg Kattwald
lossi sõariistade kamris. Jämedad männipuu alud põlesiwad koldes ning sigitasiwad lõbust sooja tuppa. Wäljas aga hulus torm ja wilistas roana lossi tornide kallal.
Ritter Guntram oli sügawasse mõtetesse wajunud.
Kattwald istus tema wastas ja soris roana pärgamenti
kallal.
„Mis aeg on mu poeg?" küsis Guntram järsku.
„Kesköö on ligi, isa," wastas Kattwald.
„Siis ei ole sinu wennad mitte enam kaugel," lau
sus isa.
„Nemad tulewad enne tagasi kui uus aasta
alustab."
„Kust sa seda tead, isa?" küsis Kattwald imestades.
„Kas sa nende käest teadust oled saanud?"
„Ei," wastas Guntram raskemeelselt; „aga meie
majawaimu wägew nõiduse wõim toob nad wastu eneste
tahtmist lossi tagasi, kui üks aasta kingituse andmisest
saadik mööda on. Täna on see öö, millal nad tulema
piawad."
„Aga, kallis isa, mikspärast ei rõemusta sina nende
tulemise üle?" küsis Kattwald sügawaste liigutatult.
— 63 —
„Minu süda ruttab neile wastu ja ma igatsen neid
wastu rindu suruda."
„Ära roemusta ennast mitte liiga wara," kostis isa
kurwalt, tumeda Healega. „Nad tulewad koju, aga õn
netumalt. Juba ammu luurawad nad siin ümber ja
tulewad öösse lossi ligi, aga paha waim keelab neid
sisse tulemast. Aga täna ei ole temal nende üle wõimust, täna tulewad nemad ja — kuule! — seal nad
juba ongi!"
Lossi wälimise wärawate peale koputamist oli kuulda.
Kattwald tõusis ülesse ja ruttas kire sammudega ukse
poole. Isa aga pidas teda tagasi.
„Pia kinni Kattwald," käskis ta, „mina tahan neid
wastu wõtta ja minu käed piawad esmalt nende ümber
Hakkama!"
Kattwald waigistas oma tundmusi ja astus tagasi.
Isa aga tõusis pikkamisi tooli pealt ülesse ja sammus
sirgelt läbi tua.
Waewalt oli ta kesk tuba saanud, kui
uks tasakeste lahti läks ning Sintram ja Wolhwram
argselt ja kahwatanud nägudega sisse astusiwad. Guntram lautas käed laiale ja ta silmad saiwad pisaratest tu
mestatud.
„Tulge, tulge minu südame wastu, teie wased ja,
õnnetumad!" Hüidis ta waluga.
„Teie tegite kurja
aga ma tean, et teie kahetsus sügaw on. Nagu Jumal
teile andeks andku, nõnda annan mina teile andeks. Ai
nult üks koht on maa peal kus teie tröösti ja kinnitust
wõite leida — oma isa rinna najal."
Ta wõttis neid kordamööda kainlasse.
„Mis mõtlete teie nüid teha?" küsis ta wiimaks.
„Isa," rääkis Sintram kurwalt, „juba mõne kuu
eest juhtusin ma Wolhwramiga kokku ja hulkusime ühes
koos rahutumalt mööda metsi ja wäljasid.
Igatsus
kodu järele oli meid mõlemaid siia ajanud, aga wõitmata hirm keelis meid lossi tulemast. Ööseti istusime
meie pisukeses onnikeses, mis meie enestele kuiwast oks
—
64 —
test tegime, ja pidasime edespidise elu üle nõuu. Meie
saime selle otsusele, et Wolhwram oma warandusega
kloostri ehitab ja meie seal siis surmani patu kahetsemi
ses elame. Meie ootame aga meel sinu luba, isa!"
Wana Guntram laskis pea norgu ja istus kaua sü
gamas mõttes. Wiimaks ütles ta: „Teie nõu on õige,
sellepärast minge rahuga!"
Sintram ja Wolhwram tegiwad, nagu nad tõutanud, ja kahetsesimad hulga aastaid oma eksitust. Kui nad
wiimaks suriwad, oliwad nemad taewase Isaga lepitatud.
Ritter Guntram lahkus wanalt siit ilmast. Ta oli
oma noorema poja õnne näinud.
Truu abikaas oli
Kattwaldi kõrwal ja lapsed mängisiwad tema ümber.
Teie aga, kes seda juttu kuulete, hoidke endid kurja
waimu ja tema kiusamiste eest! Tema elab teie süda
metes, ja kui ta magab, siis ärge äratage teda! Tema
on patu waim, jä inimese üleliigne auu- ning raha
ahnus on see, mis teda päewawalguselle kutsub. Hoidke
endid, ütlen ma, sest ial ei kasma termist tooja wili
kihwtise puu otsas!" —
VaataOma rahwuse nimel.
Sädeme ootel...
Märt Kadaka...Oma rahwuse nimel.
Sädeme ootel...
Märt Kadaka.
Eesti Kultuur-Ajaloo Selts
Tallinnas, 1933.
W. Ehrenpreis'i trükk, Tallinnas, Rüütli tän. 11. 1933. a.
1^313
Saatesõnaks.
Eesti Kultuur-Ajaloo Selts algusest peale jäl
gib oma isamaa elu arenemist ja püüab
selgitada
tema seisukoha kujunemist üldpoliitiliselt, majandus-
liselt ja waimukultuuriliselt — teiste riikide ja rahWaste peres.
On püütud ka kirjas ja kõnekoosolekuil aegajalt
awaldada awalikkusele
omi mõtteid ja seisukohti.
Sihiks — awameelselt kõhklemata wäljendada
omi
tõekspidamisi, sel korral, kui poliitiliste kombineerimiste tuhinas ametlikud Eesti elu waimlised ja
majanduslised juhid kipuwad unustama oma kuuluwuse eestlaste hulka ja kaotama jalge alt eesti mehe
ja naise tee, ega lase end juhtida Eesti maimust.
Käesolewaga saadame awalikkusele esimese wihu
Seltsi wäljaandel ilmumast teosest „Oma rahwuse
nimel."
Iga wihk on täiesti iseseisew ja lõplik
mõtete kogu.
Eesti Kultuur-Ajaloo Selts.
-
Sädeme ootel.. ♦.
Et häwitakstme endis selle papagoimõistuse ja saaksime täis loowat waimu!
Meie ei taha põrmugi olla need pessimistid,
kes ka roosilisemail hetkeil kõikjal näewad waid halba
ja on alati elulootuseta. Kui see pessimism wanasti
oli üksikute elusttüdinute silosoofide ilmawaate ja usu
põhialuseks, siis nüüd on see „taud" wallutamas
ikka enam ja enam masse riiklikus ühiskonnas. Ja
nii wõib märgata praegu — ühelt poolt massilist
elutüdimust, elamist momendile ja närwewapustawale sensatsioonile, — teiselt poolt elatakse waid
parasiteeriwalt kultuuri loomingu saawutusil. Mood
sas keeles nimetatakse seda kõike tsiwilisatsiooniks.
See pessimism on lopsakalt end laiutamas ka
meie Eesti kodus. Ja praegusel hetkel on aeg ka
kõigiti soodne, et langetada nõutult pea ja lasta
kätel jõuetult ripneda. — Aeg on halb! Ei ole see
elamine midagi wäärt! Waat olid ajad aastaküm
neid tagasi! — Za nii edasi on kuulda targutamist.
Ei! Waikige teie sõgedad! Laske asjatundjail rääkida! Laske rääkida wäljamaalasil!
Laske
rääkida neil suguwendadel-õdedel, kes kauemat aega
elanud eemal oma isamaast — wõõrsil. Siis kuu
lete nende suust üksmeelselt ainult ühte: siiski, prae5
gusel raskuste ja wiletsuste ajal on Eestis kõige
parem elada.
Kui asi nii, miks ollakse siis pessimistid, nukrad,
elusttüdinenudki? Milles on toiga? Millest on siis
õieti puudus, et kadunud elurõõm? Ja seisame kõik
tegewusetult ja kössi wajunud, nagu ei tea millises
suures leinas ja matusepäewade ootel.
Keegi mu sõbrust tähendas hiljuti praeguse
momendi kohta, et kui saata praegu mõnele Marsi
elanikule waid statistilisi andmeid meie planeedi
ainelise seisukorra üle — kuidas nisu ja teiste söödatoate ja joodatoate ainete ning tööstuses ja kau
banduses tarwisminetoate materjalide ja kulla tagawarad, siis ei saa see Marsi erapooletu kõrwaltwaataja muud otsust teha ja esimese postiga ka
meile teatada — Maal ei ole materjaalfet kriisi.
See toõib igasugu diplomeeritud ja diploomita
majandus- ja poliitikategelaste! Leha meele pahaks.
— Et noh, seda me teame isegi. — Tartois toaid
kaotada tollipiirid, lähendada rahwaid, kaotada relwad, asutada PawEuroopa, siis on paradiis maa
peal ja kõik warad ühtlaselt ja õiglaselt jaotatud.
Need „targad" jätawad aga kahjuks arwestamata,
et juba Frankfurti kongressist alates, sada aastat
tagasi, on kirjutatud tänaseni tuhandeid kilosid raa
matuid, wäitekirje, artikleid ja peetud sooje kõnesid
— kõik Euroopa päästmiseks. — Mis sellest, nende
6
„tarkade" loogika järgi, et enne neid juba woolanud minewikku hiigla higijõed, auruna energiat tõus
nud eetriwalda, raisatud waimlisi ja ainelisi warasid
— kõik Euroopa päästmiseks. 3a mis siis sellestki,
kui ikka ja ikka sipleme hädas ja püüame asjatult
takistada ajaloo paratamatut käiku ja mitte õppida
rikkalikust minewiku kogemuste salmest.
Milles on siis wiga?
Millest on siis õieti
puudus? — Inimsugu nagu ootel, nagu mingi
uuestsünni, ärkamise eel .... Wõi on see algtõuge
ja dünaamiline jõud, mis elule liikumise annud,
wormitust ja hingetust massist inimese wälja aren
danud, kogu ilma liikuma ja tiirlema pannud, siis
Wägew
Loow Waim ja Elutunne on wääramatu,
on täiuslik, on absoluut!
nüüd kõigil pead segi ajanud. — Ei!
Oleme arutanud ja wäiteid — eeldusi Püstita
nud, kuid wastusele pole jõudnud. Asume siis tei
sele teele ja läheneme küsimusele rohkem dialektilise
metoodi järgi.
Ühes tões oleme kõik weendunult ühel nõul,
et tänapäewal on taas wäljajõutud mõistuse ja keha
tippsaawutusteni. Ja oleme tunded ning waimu
eemale tõrjunud. Ei ole enam usku iseendasse ja
usaldust kaaskodaniku wastu.
On pandud Euroopa mõtlema ja surutud waba
mõttelend külma loogika kalkulatsiooni raamidesse.
7
Kas maksab meil nii jumaldada mõistusekultust,
kas ei oleks juba aeg wõtta rewideerimisele prae
gune tunnetusteoreetilisel loogikal põhjenew elu ja
kalkuleerimine? Awage juba kord silmad, teie „targad" ülikoolikateedril, saage täis loowat maimu
ja jätke juba kord sorkimine waikse sõnakuuleliku
ametnikuna Ohtu-Euroopa õpetlaste jälil!
Mõistus Pole ju kunagi midagi loonud.
Kõik looming ja loow mõte ning waimustus on
jumaliku sädeme-tunde produkt.
Mõistus aitab
waid seda loomingut konserweerida ja alal hoida —
raamatukogudes, muuseumides ja arhiiwides.
Tunne loob ja awab elus uusi wäljawaateid
ja suuni, mõistusetöö on kogemuseabi andmine.
Nii siis loomingus on tõeline elu elamine.
Mõistus on uniwersaalne, internatsionaalne,
maine, kehalik ja konserweerija, tunded —
loowa maimu ja ideede läte — individu
aalsed, rahwuslikud- tõulised, waimlised, loo
mad ja igawesed.
Positiiwne elu on waid loomingus!
Nahwus loob, indiwiduaalsus loob ja rikastab
inimsoo kultuuri warasalwi wäärtustega. Rahwus
8
on waid siis püsiw, kui ta seda teeb käib.
wiib edasi — edule!
See tee
Saage lahti teie „kateedritargad" mahalugemisest! Kui ei, siis andke teed loowale, rahwuslikule maimule!
Oleme wäsinud ja uimased.
Mõistus on
looma maimu wälja tõrjunud, teinud meid tooreiks
instinktide orjadeks ja maha jätnud raskeimas hädas,
ise irwitades kõrwalt selle üle! Mõistus on rööwinud meilt usu tundeloomingusse! Mõistus on hämitanud meis usu oma isiku wäärtusesse!
Eestlased, turaanihõimud, see mõistus on
wõõrapäruse tunde produkt! See mõistus on
asetanud inimesed wormipuuri.
See mõistus on
tuhandete aastate jooksu! waid selleks loonud kul
tuuri, et häwitada kõige jõhkramal miisil inimsugu!
Kõik, kõik waid sõjajumala teenistusse!
Ei tohi neist ridadest ja mõtteist aru saada,
nagu eitaks meie sõda, eitaks teadust ja kultuuri —
kõige halbtuse häwitajana ja hüwe loominguna. —
Sugugi mitte! Kõik loow eksisteerib paratamata,
nii kui paratamata Peab kaduma kõik, mis on para
siitlik, mahakiskuw ja elutakistaw.
9
Ärge katsuge takistada seda looduse paratama
tut käiku!
Ärge unistage Pan-Euroopast, PanBaltikumist, Põhjariikide liidust, relwade wähen-
damisest! ! 1
Tuletame meelde siinkohal, et neid Euroopariikideliite tuhandeüheksasaja kolmekümnekolme aasta
jooksul on olnud juba mitmeid ja mitmeid igasugu
kujul. Aga nii nagu nad ka kunstlikult külma
mõistuse sünnitatud, nii nad ka kohe lagunesid üksi
kute liikmete — riikide tugewnemisel.
Ainsam loomulik riikide ja rahwaste
ühinemisworm on — rahwuslik ühinemine,
weresugulaste hõimrahwaste liitumine. See
oleks ühtlasi loowa maimu koondamine
wägewaks jõuks.
Jah! Meie peame sõdima ja looma, häwitades nõrki ja parasiite! Relwad ei ole loodud mitte
muuseumide tarwis!
Loowad rahwad, ^indiwiidid-rahwused aga ei
Loow rahwus ei rikasta ka oma mõis
ast — statilist elu — ega koorma oma ajusid tühise
bagaaschiga. . . Loow rahwus ei jäta oma tule
mastele põlwedele tuupimiseks ajalugu — lõbusaid
lugusid teise peksasaamisest, et õhutada sel teel rah
ihka sõdu.
waste wihawaenu.
10
Olgu see kõik waid näiteks, kuiwõrt
on wõõ-
praegu meile, eestlasile, sel
kujul serweeritaw ametlik teadus ja kultuur
poliitiline papogoiorientatsioon.
ras ja tappew
Meie, eestlased, peame elama, sest tahame elada
ja luua!
Elutunne sunnib, meis pesitsew Loow
Waim kohustab!
Ohtu-Euroopa kõdunema mõistuse, külma loo
gika austajad — ülikoolikateedreil istujad — mui
dugi waidlewad wastu. Tuletame meelde härrade
Looritsa ja Tammekannu elulootuseta mõnitust eest
laste kohta. Asjata ootame sama akadeemia juh
tide perest wastuseletusi, waigitakse muigega.
Tähendab, meie noored, tulewased Eesti
elu edasikandjad õpiwad neilt, kes ise on
usuta ja kahtlejad! ! !
Kuhu jõuame nii, tahaksime küsida nende
ilusate rektorikõnede
puhul,
mida
oleme kuulnud
sügisestel immatrikulatsioonidel?!
Aga! On wale kõik, tühi lora, mis siin kokkujampsitud! — Kõik, suur ning wäike, wana ja
noor — ülikoolidesse, konserwatooriumeisse, kunsti
koolesse.
Õppigem usinaste pähe ja rikastage
oma mõistust puuniasõdadega, eriti ladina ja kreeka
11
autoreid tuleb hästi mõista (sest ei ole kaugel aeg,
mil- ei aita Filosoostateaduskonnas enam ühest
semestrist, et jõuda selgusele, miks Thukididesel on
kuskil kirjutatud a ja mitte o)! Mõistke heliredeleil
käia ja tundke wärwisegamist (teie wärwipimedad!)
Lisaks, tutwuge ka natuke minewikus — arhiiwitolmus, koltunud paberite hulgas! Siis oleme kõik
doktorid ja diplomeeritud ning . . .
Aga loo
ming ? . . . Lubage küsida! . . . Tühja kah! . . .
Siis ütleb meie papagoiloogika ja mõistus, et tee
me ajalugu armsale Eesti rahwale, laulame kui
Schaljapin ja maalime kui Nembrandt. — Ei,
mingit wasturääkimist! — Kui meie esiwanemad,
osawalt suigutatud hüpnoosunne, on harjunud usku
ma ja sõnakuulelikud olema, kuidas tohiksime meie,
noored, mõelda teisiti!!!
Nii siis edasi selles näiwas edus! Ikka
kirjutame, räägime ja tuubime teadust! Iga kolmas
kodanik wõib lähemas tulewikus kanda doktoridiploomi oma moodsa kuue nööpaugus, mis kindlasti
näitab meie seismist ülikõrgel kultuuritasemel!
Ent — pessimism tungib ikka enam ja enam
sookswahaigusena luusse ja lihasse, teeb walu ning
määrab meid wäljasuremisele!
12
Meil puudub Elukandja, jumalik süda — Tunnel
Oleme wälispidi toredas hiilguses, oskame
orienteeruda ja Longleerida peadpööritawa osawusega loogika keerdküsimusis, süllogismide rägastikus,
aga — elada ei oska, elada ei suuda!...
Äuwitaw oleks teha statistikat (tawalises ankeedi
korras), kui palju on meil häwinenud ja weel häwinemas puhtakeadusega tegelewaid noori, ärksaid loowaid waime, keda sunnitud minema wastollu oma
isiklike tõekspidamiste ja meenetega, mis wiinud neid
noori hingeliselt kokkuwarisemisele ja pettumusile —
elust ja Eesti asjast.
Neid on olnud ja on praegugi. Teame mit
meidki, kes lahkunud me ülikoolist sääl walitsewa
wõõrapärase doktrinäärsuse ja dogmalikuse tõttu.
Näiteks, silosoosia teaduskonnas, kust paaksid
tulema me Eesti paremaid ideolooge, rahwusliku
aate kandjaid ja noorsoo kaswatajaid, walitseb jes
suhtes päris sihita kobamine, mille muuga seletada
sedagi kurba tõsiasja, et mees, kes meie rikkale koge
muste salmele — wanawarale kõige lähemal, mürgi
tab selle tähtsama teaduskonna õhku labasustega.
Kas teab härra Loorits midagi Saksa ja Wene
noorsoo kasmatusest?
Kuidas sääl minewikku ja
päris müütilisi kangelasi seatakse kaasajale eeskujuks,
lihtsalt, et sütitada rahwuslikku maimustust ja õhu
13
taba kõlblatele tegudele ja kalliks pidada, kõik mis
on oma! —
Mäletawasti kuskil on keegi sakslane tähenda
nud, et nemad eksisteeriwad just tänu oma waimukangelastele, loomale maimule. Sõjad on aidanud
seda loomingut häwitada, kateedrilistujad aga häwingust järelejäänut pisku konserweerida ja lappida.
Ohtn-Euroopa sammub praegu oma
waimnelu konserweerimise ja ratsionaliseeri
mise teed. —
Juba Platon ja Aristoteles,
Thales ja Anaxagoras ütlesid kõik.
Nüüd aga
ülistatakse kõike labastamist ja rõmedusi, et aga olla
moodne ja kiiremini läbi põleda.
1922 a. sügisnumber „Aeg" tsiteerib kellegi
L.-Euroopa elu-olu tundja mõtteid. —
. See
waimuelu ratsionaliseerimine, mõistusega leitud argipäema realism, pole mitte ainult waimuluule ja
tundeloomingu, maid ka armulaule surmanud. Ei
tea, kes siin kõige suuremat mastutust kannab, kas
lääne sotsiaalpolitika, lääne eetika süsteemide waljus
ehk kogu see supp, mida oleme keetnud oma ^kõrge
mate elumõtete" wirrwarris, kus kätkist algades
on meid õpetatud wähem inimene olla elus,
kui surmas, — wähem isamaalane olla kui
sõjalane".
„Äri ja raha wahib siin igast urkast wastu.
Aineline jõukus on mõõduandew, ostetakse ja paku
takse ennast müüa ... ja kaubaotsijaid on palju".
14
Siin peitub ka meie pessimismi juur,
siit oleme omandanud ka oma elupõlgawa ilmawaate, alatise norutamise- ja wirisemisewaimu. Kas
teeme seda edasi, hoolimata hädaohust — rahwuslikust hukkumisest? Ma rõhutan just rahwuslikust,
sest rahwus on ju hulga orgaanilisem üksus
fui riik.
Ainult tubli rahwuslane wõib olla hää
ilmakodanik.
Edasi!
maa
Aus Eesti on ärkamas!
Me tahame aga rahus minna edasi ja luues
wäärtusi, kaunistada oma koda ja hoolitseda enda
ja omaste igapäewase leiwa, kehakatte ja waimutoidu eest.
Aus Eesti ei pea olema mitte enam wõõra
mõistuse ori! — Me tahame jääda wabaks, loo
maks rahwaks, teades et oleme seda aga waid siis,
kui meie austame endis seda omapärast tundeilma.
Meie ei taha kauem olla selgrootud müüva
mad olewused ja mängida rahwuswahelise lõbu
naise osa!
Loodame, kõik ärksad manad ja noored, et tu
leb tund, kus uus luud roogib meie kojad puhtaks
kaksipidi mõtlejaist ja kõhklejaist!
15
Uus waim asugu meie kodadesse ja pe
letagu kangele, ühes loojenewa päikesega,
meist selle pessimismi, elutüdimuse ja wiriseja maimu!
Wabadusjoja tundeloomingus walminud Eesti
riiklus ja rippumatus kohustab!
Elagu Eesti mõte ja Uus Loom Waim
me riiklikus ülesehitawas töös!
Meie tulewik on loomingus, sest loomingus
on elu!
Lahti järelesörkimisest Õhtu-Euroopale ja meie
läheneme oma hõimudele ja nende elurõõmule ja
elujõule!
VaataEESTI TÖÖLISTE HARIDUSLIIDU
PÕHIKIRI
EESMÄRK...EESTI TÖÖLISTE HARIDUSLIIDU
PÕHIKIRI
EESMÄRK.
§ 1. Eesti Tööliste Haridusliidu eesmär
giks on arendada, toetada ja juhtida tööliskonna
kultuurilis-hariduslikku liikumist ja edendada
vaha haridustööd.
TEGEVUSVAHENDID.
§ 2. Enda eesmärgi saavutamiseks Liit:
a) toetab oma liigete kultuurilis-hariduslikke algatusi ja ettevõtteid;
b) juhib ja korraldab kursusi, loenguid,
Õpiringe, õpikäike ja huvireise, dramaatilisi ja
muusikalisi ettekandeid, mänge, võistlusi ja
pidustusi;
c) asutab, peab üleval ja toetab õppeasu
tusi, rahvamaju, raamatukogusid, lugemistube
ja -laudu, spordivälju, õppevahendite ladusid ja
jaamu, muuseume;
d) kirjastab teaduslikke ja ilukirjandus
likke trükitöid, õpi- ja käsiraamatuid, broshiiüre, lendlehti, ajakirju ja ajalehti;
e) korraldab koosolekuid, päevi ja kong
resse ;
f) peab ühendust teiste oma- ja väljamaade
1
samasihiliste organisatsioonidega ja ettevõte
tega ja astub tarbekorral nende liikmeks.
TEGEVUSPIIRKOND.
§ 3. Liidu tegevuspiirkonnaks
vabariik.
on
Eesti
JUHATUSE ASUKOHT.
§ 4. Liidu juhatus asub Tallinnas.
ÕIGUSED.
§ 5. Liidul on kõik juriidilise isiku õigu
sed. Ta võib omandada, pantida ja võõrandada
vallas- ning kinnisvara, sõlmida lepinguid jne.
§ 6. Kohustuste eest, mis üksik liidu liik
meks kuuluv organisatsioon enda peale võtnud
ilma liidu nõusolekuta, ei vastuta liit.
§ 7. Liidul on oma pitsat pealkirjaga:
„Eesti Tööliste Haridusliit".
VARALISED ABINÕUD.
§ 8. Liit saab sissetulekuid: a) liikmemak
sudest; b) toetusrahadest seltskondlikkudelt,
riigi- ja omavalitsuse asutusilt; c) kingitustest,
pärandustest; d) enda varandusist ja ettevõt
teist; e) korjandusist, loteriidest, pidudest ja
muudest seaduslikult lubatud allikaist.
LIIKMED.
§ 9. Liidu liikmeiks võivad kuuluda: a)
tööliste kultuurilised, ameti-, kutse- ja majan
dusorganisatsioonid (koperatiivid), üleriiklikud
liidud ja ühingud ning b) vastavad kohalikud
organisatsioonid juhtumisel, kui neil puudub
üleriiklik keskkorraldus.
§ 10. Liikmeid võtab vastu Liidu juhatus,
2
otsustades küsimuse koosolevate liigete häälte
enamusega.
§ 11. Keeldub juhatus võtmast mõnd orga
nisatsiooni Liidu liikmeks, võib vastuvõtmise
küsimus tulla rahuldamata jäänud organisat
siooni vastaval sooviavaldusel arutamisele Liidu
asemikkudekogu koosolekul. Asemikkudekogu
otsustab küsimuse lõpulikult koosolevate ase
mikkude absoluutse häälteenamusega.
§ 12. Liidu liikmeks astunud organisat
sioonid maksavad Liidule liikmemakse asemik
kudekogu poolt määratud normi järgi ja täht
aegadel.
§ 13. Liikmeid, kes ei täida oma kohustusi
Liidu vastu asemikkudekogu poolt määratud
tähtaegadeks, arvatakse liidust lahkunuks, endi
liikmeõigused saavad nad tagasi nende kohus
tuste täitmisega enne tegevusaasta lõppu.
§ 14. Organisatsioonid, kes soovivad lah
kuda Liidu liigete hulgast, esitavad lahkumise
teadaande kirjalikult Liidu juhatusele. Orga
nisatsioon loetakse Liidust lahkunuks sest päe
vast, mil ta on õiendanud kõik oma kohustused
ja vahekorrad Liiduga, kuid mitte varemalt kui
jooksva tegevusaasta lõpust.
§ 15. Liidu asemikkudekogu võib organi
satsioone, kelle tegevuse ta tunnustanud kahju
likuks Liidule, välja heita Liidu liigete hulgast;
väljaheitmise küsimuse otsustab asemikkude
kogu koosolevate asemikkude % häälteenamu
sega.
§ 16. Liidu liigete hulgast lahkunud või
väljaheidetud organisatsioonide poolt makstud
liikmemaks ei kuulu tagasimaksmisele.
3
JUHTIVAD ORGANID.
§ 17. Liidu tegevust juhivad: a) asemik
kudekogu; b) juhatus.
ASEMIKKUDEKOGU.
§ 18. Liidu otsustavaks asutiseks on asemik
kudekogu. kelle otsustamisele kuuluvad eriti:
a) Liidu eelarvete ja aruannete kinnita
mine;
b) Liidu juhatuse ja revisjoni komisjoni
liigete valimine ja nende ametist vallandamine
enne tähtaega;
c) kinnisvara omandamine, pantimise ja
võõrandamise küsimuste otsustamine ja voli
tuste andmine vastavate lepingute sõlmimiseks;
d) liikmemaksu määramine;
e) Liidu asutiste ja ettevõtete kodukordade
kinnitamine;
f) liigete väljaheitmine;
g) põhikirja muutmine ja
h) Liidu tegevuse lõpetamine.
§ 19. Asemikkudekogusse valib iga Liidu
liikmeks olev organisatsioon iga enda eelmise
aasta aruandes näidatud 250 liikme pealt ühe
asemiku, kusjuures üle tervete 250-nete ulatav
125 liiget annab õiguse valida ühe asemiku.
Organisatsioonid, kel liikmeid alla 50, võivad
saada esinduse asemikkudekogus, koaleerudes
asemikkude valimisel teiste organisatsiooni
dega, või saata asemikkudekogusse sõnaõigu
sega asemiku. Asemikud valitakse organisat
siooni üldkoosolekul. Liidu juhatuse liikmed
võtavad osa asemikkudekogu koosolekust hääle
õigusega.
§ 20. Asemikkudekogu koosolekud on järje4
ja erakorralised. Järjekorralised koosolekud
kutsub kokku juhatus vähemalt kord aastas ja
hiljemalt kolme kuu jooksul pärast tegevus
aasta lõppu. Erakordsed koosolekud kutsub
kokku juhatus järjekordsete määramisel, enese
algatusel, revisjoni komisjoni või vähemalt
kolme liikmeksoleva organisatsiooni juhatuse
kirjalikul nõudmisel.
§ 21. Asemikkudekogu koosolekute kokku
kutsumine sünnib kirjalikkude teadaannete
kaudu Liidu liikmeksolevate organisatsioonide
juhatustele vähemalt kuu aega enne koosolekut.
Teadaandega koos saadetakse liigetele ka koos
oleku päevakord.
§ 22. Asemikkudekogu on otsusevõimuline,
kui on koos vähemalt üks kolmandik ta liige
test. Otsused tehakse koosolijate häälteenamu
sega, väljaarvatud § 18 pkt. a, b, d, mille otsus
tamiseks tarvilik koosolijate absoluutne häälte
enamus, ja pkt. c, e, f ja g, mis otsustatakse
koosolijate % häälteenamusega.
§ 23. Jääb osavõtjate vähese arvu tõttu
asemikkudekogu koosolek pidamata, siis pee
takse hiljemalt ühe kuu pärast teistkordne
koosolek, mis ilmunud liigete arvu neale vaata
mata on otsusevõimeline kõigis pidamata jää
nud koosoleku päevakorras olnud küsimustes.
JUHATUS.
§ 24. Oma otsuste täitmiseks ia Liidu as
jade ajamiseks valib asemikkudekogu kaheks
tegevusaastaks vähemalt viieliikmelise Liidu
iuhatuse ühes tarviliste arvu kandidaatidega.
Iga tegevusaasta lõpul lahkuvad juhatusest
pooled liikmed ja kandidaadid — esimese tege
vusaasta lõpul liisu, järgmistel ametivanuse
5
järgi — kelle asemele Liidu asemikkudekogu
valib uued. Asemikkudekogul on õigus lahkunud
juhatuse liikmeid ja kandidaate viimaste nõus
olekul uuesti tagasi valida. Juhatuse liikmed ja
nende kandidaadid valitakse kinnisel hääleta
misel.
§ 25. Liidu juhatus ajab asju Liidu põhi
kirja ja asemikkudekogu otsuste põhjal ja pii
rides. Enda tegevusest annab juhatus aru ase
mikkudekogule.
§ 26. Liidu juhatuse ülesannete hulka kuu
lub eriti:
a) Liidu asjade tegelik korraldamine ja
Liidu ettevõtete, asutuste, ja varanduste valit
semine ja järelvalve, võlakohustuste väljaand
mine ja laenude tegemine asemikkudekogu poolt
antud eelarvete ja juhtnööride alusel;
b) uute liigete vastuvõtmine;
c) Liidu esindamine kõigis era- ja ameti
asutustes, isikute ees ja kohtus, kui mõnda neist
ülesannetest asemikkudekogu ei ole annud mõne
teise asutise või isiku korraldada;
d) aruannete ja eelarvete kavade valmista
mine ja ettepanekute tegemine asemikkude
kogule ;
e) palgaliste tööjõudude ametisse võtmine
ja vallandamine.
§ 27. Juhatuse liikmed jagavad ametid
omavahelisel kokkuleppel.
§ 28. Juhatuse koosolekud kutsub kokku
esimees, kas enese algatusel, sekretariaadi otsu
sel või vähemalt kolme juhatuse liikme nõud
misel. Juhatuse koosolekud on otsusevõimelised,
kui neist võtab osa vähemalt pool juhatuse liik
meist. Otsused tehakse koosolijate liigete abso
6
luutse häälteenamusega. Otsused protokolleeritakse sekretäri poolt või tema juhtimisel või
vastutusel.
SEKRETARIAAT.
§ 29. Liidu juhatuse otsuste täidesaatmine,
otsekohene järelvalve Liidu asutiste ja ettevõ
tete tegevuse järgi, juhatuse koosolekute ette
valmistamine ja rutulise iseloomuga vähemaulatuslikkude küsimuste otsustamine juhatuse
koosolekute vahepeal kuulub Liidu sekretariaa
dile, kelle liigeteks on. Liidu esimees, sekretär
ja laekahoidja. Sekretariaat annab aru enda
tegevusest Liidu juhatusele igal juhatuse järje
kordsel koosolekul.
TOIMKONNAD JA KOMISJONID.
§ 30. Eriülesannete täitmiseks võib Liit
asutada eritoimkondi ja komisjone, kelle liik
med valib see organ, kes toimkonna või komis
joni kutsub ellu. Sama organ määrab ka kind
laks toimkonna ülesanded ja võimupiirid.
§ 31. Toimkonnad ja komisjonid võivad
kutsuda osa võtma endi töist asjatundjaid ja
endi koosseisu täiendada koopteerimise teel, kui
neile see õigus anti asutamise juures.
§ 32. Toimkonnad ja komisjonid valivad
omale juhatused ise. Endi tegevusest annavad
nad aru sellele organile, kelle poolt nad loodud
ja Liidu juhatusele viimase sellekohasel nõud
misel.
KONGRESS.
§ 33. Tähtsamate tööliskultuuriliste ja
-hariduslikkude küsimuste arutamiseks võib
Liit tarbekorral kokku kutsuda kongressi, mille
7
aja, koka, esinduse ja päevakorra määrab Liidu
juhatus. Kirjalikud kutsed ühes kongressi päe
vakorraga saadetakse Liidu juhatuse poolt kõi
gile Liidu liikmeksolevaile organisatsioonidele
vähemalt kaks kuud enne kongressi.
§ 34. Kongress valib endale juhatuse ise.
Kongress on otsusevõimeline kui on kokku tul
nud vähemalt 1U hääleõiguslikke asemikke.
Otsused tehakse lihthäälteenamusega.
REVISJONIKOMISJON.
§ 35. Liidu juhatuse, asutiste, ettevõtete,
toimkondade ja komisjonide tegevuse ja asja
ajamise revideerimiseks ja aruannete läbivaa
tamiseks valib asemikkudekogu üheks aastaks
vähemalt kolmeliikmelise revisjonikomisjoni.
Revisjonikomisjonil on õigus oma tööst osa
võtma kutsuda asjatundjaid.
§ 36. Revisjonikomisjoni kutsub esimesele
koosolekule kokku juhatus või asemikkudekogu
poolt määratud kokkukutsuja. Koosolekuid peab
komisjon tarbe järgi. Lähem tööjaotus komis
jonis kuulub komisjoni enda otsustamisele.
§ 37. Enda tegevusest annab revisjoniko
misjon aru vähemalt üks kord aastas Liidu
asemikkudekogule.
TEGEVUSE LÕPETAMINE.
§ 38. Liidu tegevuse võib lõpetada asemik
kudekogu. Tegevuse lõpetamisel volitab asemik
kudekogu Liidu tegevust, ettevõtteid ja vahe
kordi teiste asutiste ja isikutega likvideerima
Liidu juhatust või valib selleks erilise likvidee
rimise komisjoni ja otsustab, kellele omandu
seks või kelle korraldusse anda likvideerimisest
ülejääv varandus.
Kirjast, o.-ü, „räht“ trükk, Tallinnas, V. Pärnu mnt. 31.
VaataEesti kirjastajate
ja raamatukaupmeeste ühingu
põ...Eesti kirjastajate ja raamatukaupmeeste ühingu
põhikiri
J
O.-ü. „Vaba Maa“ trükk, Tallinnas 1931.
A \
Eesti kirjastajate ja raamatukaupmeeste ühingu
põhikiri, mis nimetatud ühingu peakoosoleku poolt 30. mail 1926. a. vastu võetud ja siseministeeriumis 14. aug. 1926. a, nr. 409 all registreeritud.
§ 1. Selle põhikirja allakirjutajate poolt asuta takse Tallinnas Eesti Kirjastajate ja Raamatu kaupmeeste Ühing, mille tegevuspiirkonda kuu lub terve Eesti Vabariik. Märkus: ühing jaguneb: a) kirjastajate ja b) raamatukauplejate sektsioonideks, kes or ganiseeruvad oma sisemise tarbe järele. § 2. Ühingu eesmärgiks on: kirjanduse ja raa matumüügi ala korraldamine ja edendamine, ning kirjastajate ja raamatukaupmeeste hu vide kaitsmine.
3
-w ^« amatuko
§ 3.
Oma eesmärgi saavutamiseks on ühingul õigus: ellu kutsuda ettevõtteid ja ühinguid raamatuasjanduse edendamiseks ja korralda miseks; asutada raamatukogusid, kirjanduse muuseumi, toime panna näitusi, välja kuulu tada võistlusi, avada ladusid, välja anda oma erilist ajakirja, käsiraamatuid, katalooge jne., kokku kutsuda ülemaalisi ja kohalisi kirjasta jate ja raamatukaupmeeste kongresse; kind laks määrata liikmete-kirjastajate raamakaupmeeste-vahelised kirjanduse müügi tingimised, korraldada koosolekuid,, õhtuid jne. raamatuasjandusse puutuvate küsimuste üle. § 4. ühing omandab ja võõrandab liikuvat ja liikumata varandust, pärib testamendi järel, astub seaduse poolt lubatud lepingutesse ja ta litab üldse juriidilise isiku õigustega. § 5. Ühingul on pitsat: „Eesti Kirjastajate ja Raamatukaupmeeste ühing.” 6.
§
Ühingu liikmeteks on kirjastajad ja raama tukaupmehed nii isiklikud ettevõtjad kui ka ju riidilised isikud, kes neil aladel tegevad. Liik meid võtab vastu juhatus. Juhatuse otsuse peale võib peakoosolekule kaevata. § 7. Ühingu liikmed maksavad iga aasta liikme maksu, mille summa määrab aasta peakoosolek. 4
Liikmed, kes viimase poolt määratud tähtajaks pole õiendanud oma liikmemaksu, loetakse ühingust väljaastunuks. §
8.
Igal ühingu liikmel on õigus: kasutada ühingu ettevõtteid ja asutusi peakoosoleku poolt määratud reeglite järgi: tarvitada ühingu kaasabi, vahetalitust ja kaitset; saada ühingu poolt väljaantud ajakirja ja katalooge ja ma hutada neisse õrna kuulutusi kindlaksmääratud tasu järgi ja saada teistelt ühingu liikmetelt kindlat hinnaalandust kaupade pealt. § 9. Iga liige on kohustatud: oma liikme ja teisi maksusid õigel ajal tasuma, täitma kõiki põhikirjas ettenähtud ja peakoosoleku poolt kindlakstehtud määrusi: teatama äri edasi andmisest või voliniku muutmisest juhatusele 2 nädala jooksul, teatama ühingu juhatusele igast juhtumisest ja firmast, kes maksud õi geks ajaks tasumata jätab, tegema raamatukauplejatele hinnaalandust kaupade pealt vaid oma ühingu liikmetele. Märkus : õpetajatele, koolidele ja raamatuko gudele võib hinnaalandust anda ainult pea koosoleku poolt vastuvõetud kodukorras mää ratud piirides.
§ 10. Ühingu asju ajavad: 1) peakoosolek, 2) ju hatus, 3) revisjoni komisjon, 4) teised komis jonid, keda peakoosolek valib, ja põhikirjas fik seeritud sektsioonid. 5
§ 11.
Ühingu asju ajab peakoosoleku otsuste ja põhikirja alusel juhatus, kes koos seisab viiest alalisest liikmest, kelledest vähemalt kolm pea vad krjaatajäte sektsiooni kuuluma, mille juu res üks neist raamatukaupluse omanik peab olema ja kahest kandidaadist. Juhatuse liik med valitakse peakoosoleku poolt kolmeks aas taks. Iga aasta lahkuvad juhatusest kaks lii get. Esimesel kahel aastal liisu järele, kolman dal üks liige valimise vanuse järele. Juhatuse asukoht on Tallinnas. Märkus : Põhikirja ja kodukorra vastu eksi jate ühingu liikmete vastu võib juhatus surveabinõusid kodukorra järele tarvitusele võtta vaid kodukorras ettenähtud vahekohtu otsu sest olenedes.
§
12.
Juhatuse koosolek on otsusevõimeline kui kolm liiget koos. Otsused tehakse häälte enamusega. Juhatus valib enese hulgast esi mehe, esimehe abi, kirjatoimetaja ja kassahoidja. Märkus : Juhatuse otsused on ühinguliigetele kohustavad. Juhatuse otsusi tühistada võib peakoosolek, kusjuures igasugused juhatuse otsused kuni peakoosolekuni maksvaks jäävad.
§ 13. Juhatuse koosoleku kutsub kokku juhatuse esimees, tema abi ehk üks neist, kui seda kaks juhatuse liiget nõuavad. 6
§ 14.
Ühingu nimel kirjutavad alla esimees ja kirjatoimetaja ehk nende abid, või asaajanii seks valitud isikud. § 15. Ühingu korraline peakoosolek peetakse iga aasta esimesel poolel, mille päeva juhatus määrab. Koosolekust antakse teada kutselehtedega ja kuulutuse läbi ajalehis vähemalt kaks nädalat enne koosolekut. § 16. Erakorralisi koosolekuid peetakse juhatuse äranägemise järgi ehk kui Vio liigetest või revisjoni komisjon seda nõuavad, kus juures koosolek kokku kutsutakse kuu aja jooksul, nõudmise, päevast arvates. § 17. Koosolekute kvoorum on Vio liikmete üldi sest arvust, peale teistkordsete, mis kokku tulnud liikmete arvu peale vaatamata otsusevõimelised. Teistkordne koosolek kutsutakse kokku mitte hiljem kaht nädalat peale esimest koosolekut. § 18. Korralise peakoosoleku võimupiiri kuulub: 1) läinud aasta aruande arutamine, 2) eelarve vastuvõtmine, 3) lisakrediitide määramine, 4) liikumata varanduse omandamine, võõran damine ja pantimine, päranduse vastu võtmine, 5) põhikirja muutmine, 6) juhatuse, revisjoni komisjoni ja teiste komisjonide valimine, 7) ju7
hatuskirjade väljatöötamine juhatusele ja ko misjonidele ja 8) muude küsimuste arutamine juhatuse või teiste liikmete ettepanekul. Märkus : ühingu liigete ettepanekuid peab kolm päeva enne koosolekut juhatusele teada antama.
§ 19. Koosoleku juhataja ja protokolli kirjutaja valib koosolek. Protokolli läbivaatamiseks mää rab koosolek kolm liiget, kes sellele ühes pro tokolli kirjutajaga alla kirjutavad, mitte hil jem kui kaks nädalat peale koosolekut. § 20. Küsimused otsustatakse lihtsa häälteenamu sega. Kui hääli ühepalju poolt- ja vastu — otsustab küsimuse koosoleku juhataja hääl. Põhikirja muutmiseks ja liikme väljaheitmiseks ühingust on 2/3 häälteenamust tarvis. Märkus : Kirjastajate poolt jällemüüjatele ühinguliikmetele raamatute pealt jällemüügiks antava °/o alam- ja ülemmäärade otsustamine ei kuulu peakoosoleku kompetentsi. §
21.
Revisjoni komisjon valitakse üheks aastaks ja seisab koos kolmest liikmest, kes eneste hul gast juhataja valivad ja kahest kandidaadist. Revidendid võivad ühingu tegevust igal ajal revideerida. §
22.
Ühing saab sissetulekuid liikmemaksust, annetustest, pärandustest, abirahadest, oma ettevõtetest ja muist ettenägemata allikatest 8
§ 23. Kui ühing- mingisugustel põhjustel oma tegevuse lõpetab, siis läheb ülejääv varandus Eesti Rahva Muuseumile Tartus. § 24. Likvideerimise korra määrab viimane pea koosolek. Ei saa teda kokku, siis viimane ju hatus.
9
Eesti kirjastajate ja raamatukaupmeeste ühingu
kodukord. Ühingu eesmärgiks on raamatute levitamise ja kauplejate ühendamise teostamiseks koon dada võimalikult kõiki kirjastajaid ja raamatukauplejaid ühingu ümber ja maksma panna kindlat müügikorda raamatuturul käesoleva kodukorra alusel. § 1. Raamatukaupleja saab kirjastuselt tavaliku kaupmehe en gros ostu °/o, ja seda ainult siis, kui ta on mainitud ühingu liige. Märkus : Asutuste ja isikute (autorid-isekirjastajad) suhtes, kes ei ole elukutselised raamatukauplejad ja kirjastajad, kuid omal ajal ühingu liikmeks vastu võetud, tuleb tarvi tada üksiku raamatuostja norme.
2. Ühingu liikmed võivad sõlmida oma vahel eraleppeid % ulatuse ja muude äriliste tehingute kindlaksmääramiseks. Raamatud, mis piira tud arvul trükitud ja selle tõttu eriti kõrgehinnaliseks kujunenud, kuid selle juures on üld tähtsusega, võib kirjastaja raamatukauplejatele müüa ja komisjonimüügile anda märksa madalama %-ga kui tavalikult. §
il
§ 3.
Väljaspool ühingut seisvatele kaupmeestele ei või kirjastaja ega jällemüüja mingisugust vaheltkaupleja hinnaalanduse % anda. Märkus : ühingu liige ei või tõeliku arve ase mel fiktiivarveid anda oma tegevuse maskee rimiseks.
§ 4. Nii raamatukaupleja kui ka kirjastus või vad õpetajaile, kogudele ja koolidele maal selle määruse maksvuse vältel oma enese heaksarva misel anda (või andmata jätta) kuni 10% hin naalandust. Igasugused muud preemiad ja täiendavad lisakaubad raamatukauba pealt loe takse kõrgema % meelitamiseks ja eksijad võe takse vastutusele kodukorra alusel. Reklaam materjaliks, mis kaasa antakse raamatutega, võib kasutada ainult seesuguseid artikleid, mis on eriti määratud teatud firma kaupade mitme külgseks tutvustamiseks. ' § 5. Kirjastaja ja raamatukaupleja võivad oma juhatuse liigetele, kaasosanikkudele (või liige tele) ning teenijatele anda kas hinnata (või alandatud hinnaga) oma ladus olevaid raama tuid, kuid ainult sel määral, mida viimased isik likult kasutavad (mitte edasimüümiseks). 6. Autoritele võib peale lepingus ettenähtud priieksemplaride honorari (lepingus ettenäh tud tähtaegadel) tasuda ka raamatutes, kuid ainult 10% hinnaalandusega. Ainult sel puhul, kui autor esitab mõne ühinguliikme allkirja vii mase nõusoleku avaldamisega omandada (mis §
12
ka tegelikult peab sündima) autorilt honorari arvel saadud raamatud, võib kirjastaja anda autorile tema kirjutatud raamatult sama % kui raamatukauplejalegi. Jätab aga peale seesugu se allkirja andmist raamatukaupleja raamatud ilma kaaluva põhjuseta omandamata (ja autori omaks), siis loetakse seda kauplejat kõrgenda tud %-ga müüjaks üksikostjale. § 7. Raamatukauplejad võtavad müügile ainult ühingu liigete poolt kirjastatud raamatuid (väl ja arvatud eriseisukorras ühingud ja riiklikud asutused, kelle otsekoheseks eesmärgiks ei ole kirjastus) ja kirjastajate-mitteliigete töid ai nult sel juhtumisel, kui viimane komisjoni-ladu mõne ühingu liikme juures avab ja oma raama tute levitamist ainult selle komisjoni-lao kaudu toimetab. Komisjoni laopidaja saab kirjastajatelt-mitteliigetelt vähemalt 40% raamatu kaa nehinnast, 8. Oma tegevust väljaspool äriruume võib iga ühingu liige arendada agentide kaasabil, mil lise instituudi kohta on maksvad järgmised normid: §
Agent on ettevõtte teenija, kelle tegevuse eest ühingu ees vastutab agenti pidav ettevõte, milline vas tutus võib olla eriliselt kindlaks määratud. Agendil ei või olla linnades ega alevikkudes kindlat avalikku müügikohta; agentideks ei või olla ajalehe müüjad tänavail, välja arvatud perioodiliselt ilmuvad väljaanded ja nende tellimiste vastuvõtmine. Agent tohib müüa raamatuid ainult nende määruste järele, mis on maksvad teda pidavale ühinguliikmele ühingu põhikirja, kodukorra ja peakoosoleku otsuste järgi. Suuremat hinnaalandust agent ei tohi anda. 13
Trükist äsja ilmunud raamatuid agentidele müü giks anda ei või kirjastaja, enne kui on võimaldatud samade raamatute müügikssaamine kõigile ühinguliikmeile. Kooliõpperaamatute müük agentide kaudu on kee latud.
§ 9. Korratumatest arveteõiendajatest tuleb ühingu juhatusele teatada, kes vastavad nimed oma järjekorralistes bülletäänides avaldab. § 10. Nii pea kui müügil oleva õpperaamatu trüki kõrvale on uus trükk ilmunud, loetakse vanast trükist raamat pruugitud raamatuks. On raa matu ilmumisest viis aastat möödunud, jääb tema edaspidine hinnamääramine vabaks. § 11. Odavate nädalate korraldamisest ja selle kestvuse ajast, mis ei tohi ületada kaht nä dalat üks kord aastas, teatatakse ühingu ju hatusele, kusjuures esitatakse täpne nimekiri ja hinnad nende raamatute kohta, mis tule vad odavamate hindadega müügile. Odava nä dala mõiste alla ei käi mitte kõik laosolev kir jandus, vaid teatavad raamatusordid, mida vähe ostetakse või üldse ei tarvitata. Uudised ja raamatuturul otsitavat kirjandust ei või kolme aasta jooksul peale raamatu ilmumist harilikust hinnast odavamalt müügile lasta. Odavaid nädalaid ei või korraldada 20. augus tist kuni 20. novembrini. § 12. Kui kirjastaja või pealaopidaja ühe või teise müügil oleva raamatu hinda olulistel põhjustel on sunnitud muutma, siis on ta kohustatud sel lest ühingu liigetele teatama 10 päeva enne uue
14
hinna maksmahakkamist. Uus hind tuleb temp liga kaanele märkida. Hinna muudatusi müügil olevatel raamatutel ei ole õigust ette võtta 20. augustist kuni 20. novembrini. § 13. Kodukorra ja põhikirja vastu eksinud liik me süü lõplikuks kindlaksmääramiseks annab ühingu juhatus selle liikme vahekohtu kätte, mis hariliku vahekohtu põhimõttel ja viisil kokku kutsutakse, süü „ei” või „ja” kindlaks tegemiseks juhatuse poolt esitatud küsimuste ulatuses, ühingu liige, kes kuu aja jooksul vahekohut vastu pole võtnud, loetakse ühingust väljaastunuks. Märkus : ühingu juhatusel on õigus oma ära nägemisel, kui ta süüaluselt on nõudnud se letust, mille viimane peab esitama kolme päeva jooksul, ringkirjaliselt keelata juba enne vahekohtu otsust ühingu liigetele äri lises ühenduses olla süüdistatud ühingu liik mega.
§ 14. Eksinud liikme karistuseks võib juhatus peale kahjutasu nõudmise tarvitada ka ajutist väljaheitmist kuni ühe aastani. § 15. Kodukord ja põhikiri on juhatusele kui ka igale ühingu liikmele vankumata kohustavad. § 16. Juhatuse otsused, mis puudutavad osa või kõiki liikmeid, tehtakse neile teatavaks kirja likult või „Raamatu Teatajas.” § 17. Ühingu liige võib ühingust lahkuda, sellest kolm kuud, ja äri likvideerimise puhul üks kuu 15
ette teatades. Kõiki kohustusi, mis see liige varemini oma peale võtnud, kohustub ta kandma mitte ainult lahkumise teadaande sisseandmise päevani, vaid tegeliku lahkumise päevani. Kõik põhikirja kui ka kodukorra otsused on maksvad tema kohta tegeliku lahkumise silmapilguni. §
18.
Selle kindlustuseks, et ühingu liige põhi kirja ja kodukorra määrused täidab, annab ta juhatusele vastava allkirja, milles lubab eelpool nimetatud määruste vastu eksimise korral ühingu kasuks maksta iga kord kahjutasu 100—1.000 krooni ühingu juhatuse määrami sel. Mittemaksmise korral lubab allakirjutanud ühingu liige kahjutasu sunniviisiliseks sisse nõudmiseks kohtulikku nõudmist enese vastu tõsta ühingu asukoha järele Tallinnas. § 19. Sissenõutud kahjutasusummade kasutamise määrab ära iga aasta korraline peakoosolek. § 20. Eelolev kodukord on maksev sisemaa raa matutega, väljamaal ilmunud eestikeelsete raa matutega ja lastekirjandusega kauplemise kohta. Allakirjutanu kohustub ülevalnimetatud määrusi kui ka edaspidi põhikirjas ettenähtud korras maksmapandavaid korraldusi kõrvale kaldumatu pidama ja lubab nende rikkumise korral temalt kui rikkujalt ühingu juhatust kahjutasu nõuda iga rikkumise korral kuni Kr. CT/ZJr: ühingu juhatuse määramisel pärast vasxava vahekohtu otsust.
VaataEESTI
HARIDUSLIIT
ÖPIRINGI KAVA Nr. 5
Lav...EESTI
HARIDUSLIIT
ÖPIRINGI KAVA Nr. 5
Lavakunsti
õpiring
Koostanud Albert Üksip
' . -j
EESTI HÄRIDUSL1IDU KIRJASTUS
TÄLLINNÄS 1932
Firma J. Ratassepp'a trükk
Tallinnas
—
Lai t. 43
ENSV TA
Kirjandusmuuseumi
i ..y raamatukogu
Sibil
Sissejuhatus.
Näitekunst on kunstiharu, mis haarab laie
maid rahvahulki palju võimsamal kujul kui
mingi teine kunstiharu, ja seda seepärast, et
vaatleja-kuulaja on tihedas kontaktis loova isi
kuga: ta mitte ainult ei näe-kuule valmis kunsti
tööd, vaid jälgib ka ise loomisprotsessi, vähe
sellest, ta võtab ise aktiivselt osa sest prot
sessist, on tarviline lüli ses toimingus. Kuid
nagu ükski asi pole ainult talendi asi, nii ka
lavakunst nõuab peale kalduvuste ja eelduste
veel ka vastavaid oskusi. Näitekunsti, nagu
iga asja, peab õppima. Ja selleks on peale
praktilise „teaatritegemise“ veel väga mõju
vaks abinõuks teaatrikunstisse puutuvate küsi
muste arutamine omavahel õpiringides, kas või
alljärgneva kava järgi.
Ent mitte ainult „teaatritegijaile", näitlejaile,
ei tule kasuks niisugune õppimine, vaid ka
harilikele vaatlejaile. Vajaliselt ettevalmista
tuna me suhtume hoopis teisiti pakutavale
lavalt kui ilma niisuguse selgitamiseta. Tähen
dab, ka teaatritarvitajaile võivad niisugused
õppetunnid olla kasuks ja ergutuseks. Me are
neme sedasi.
Kuidas üldse korraldada õpiringe, sellest
annab kujuka ja selge juhatuse E. Kubjase
raamat „Õpiringid“.
Meil puudub peagu täiesti teaatrisse puutuv
kirjandus. Peame seepärast leppima selle vähe
sega, mis meil on. Põhiraarnatuks kõnealuse
õpiringi moodustamisel võiks olla minu „Teaatrikunsti aluseid",E. Venderi kirjastus, 1931, kuna
abiraamatuna võiks tarvitada J. Metua „Näitleja-asjaarmastaja käsiraamatut^ T. Mutsu kir
jastus, 1927. Kes oskab võõraid keeli, võib
leida huvitavat materjaali lugemiseks ja õppi
miseks minu raamatukeses mainitud biblio
graafias. Kahjuks on enamik neist raama
tuist kallid, kuid nende järkjärguline muretse
mine seltside raamatukogudesse oleks väga
soovitav.
Siberi iikaip.
<
I.
Mis on kunst ? Kas iga osavusega seotud
oskust võime nimetada kunstiks? Kaunid kuns
tid. Kunsti tekkimine ja eeldused selleks. Ilutunne ja selle avaldused.
II.
Ons sportlikud mängud sport? Teaatrikunstide koht teiste kunstide peres. Missuguseid
kunstiharusid tunneme veel? Mis on kunstis
tähtsam: kas sisu või vorm? Sisu, süžee, vorm.
Kirjandus: Albert Üksip — Teaatrikunsti
aluseidIhk. 11—14 ja 36—40 ja eessõna.
III.
Teaatrikunsti mõju rahvahulkadele. Näitleja
kunsti iseärasused. Teaatrikunsti tekkimine ja
arenemine: looduse nähtuste järeleaimamisest
ja omasuguste osatamisest. Leida mingi teine
seletus teaatrikunsti ja näitlemise tekkimisele.
IV.
Žest, miimika ja kõneand näitleja relvadena.
Kas oskab iga näitleja ühtviisi tarvitada neid
relvi ? Milline neist on tähtsaim ?
Kirjandus: Üksip, /. c. Ihk. 15—21.
J. Metua — Näitleja-asjaarmastaja
raamat, Ihk. 14—17.
käsi
V.
Kes on näitleja? Talendi määramine. Impro
visatsioon. Pantomiim. Stsenaarium. Näidend
tänapäevases mõttes.
VI.
Kuidas suhtuvad improvisatsioon ja näidend?
Teaater ja kirjandus. Nende kooselu head ja
halvad küljed. Kas on teaalrikunst internat
sionaalne või rahvuslik? Kas mäng või sõna?
Kirjandus: Üksip, l. c., Ihk. 21—26, 40—43,
44—45, 69—71.
VII.
Näitleja käsitöö. Miks võivad teaatris töö
tulemus ja edu saabuda ruttu, kiiremini kui
teistel kunstialadel ? Selle nähtuse hea ja halb
külg. Kas on võimalik õppida teaatrikunsti ?
Äutosuggestioon ja suggestioon.
VIII.
Teaalrikunst kui kollektiivne kunst. Dist
sipliin teaatris Millisena tahame näha head
näitlejat? Kas näitleja peab olema haritud
inimene või piisab tal ta oskusest ja andest?
6
Kirjandus: Üksip, L c., Ihk. 19—25, 27—36,
40- 41, 44, 57—60, 63—68.
Metua, l. c., lluk. 41—46.
IX.
Näitleja ja näitejuht. Kas on näitejuht teaatris hädatarviline? Milline on hea näitejuht?
Lavastamine. Lavaseadeldis. Liikumine laval.
Miks liigutakse laval enam kui elus? Elutõde
ja lavatõde.
X.
Lavatöö. Näidendite kärpimine. Milleks on
teaatris vaheajad? Pausid. Osa õppimine. Proo
vid. Kuipalju peab tegema proove ? Meele
olu loomine laval: teatud meeleolust tekkinud
näidend peab looma publikus teatud meeleolu.
Kirjandus: Üksip, l. c., Ihk. 45—58, 60,
65—68.
Metua, l. c., Ihk. 5—13, 17—38, 41—44,
47—56.
Lõppsõna.
Miimika ja grimmi kohta puuduvad meil seni
kahjuks raamatud, milledest võiks ammutada
algelisimaidki teadmisi nende tähtsate harude
üle. Kuid on lootusi, et lähemal ajal sel alal
midagi ilmub.
7
Hääldamise ja lavakõne kohta on ilmunud seni:
K. Otto (R. Engelbergi aineil) „Hääldamise
ja ilulugemise õpetus", E. Venderi kirjastus,
1931, mida võiks tarvitada põhiraamatuna õpi
ringides hääldamise õppimiseks.
Hääldamise kohta peale mainitud teoste vaata
veel: Üksip, 1. c., Ihk. 40—41, 60—62. Metua,
1. c., Ihk. 26 — 37, 40.
Hääldamisharjutusi võiks õpiringides ühen
dada vaidlustega teaatrikunsti üldküsimuste üle,
nii et iga õpiringi koosolek algaks harjutustega
ja sellele järgneks pärast lühikest vaheaega
vaidlusõhtu õpiringi kava kohaselt. Niisuguseil
kombineeritud koosolekuil oleks see paremus,
et neis otsene praktiline töö oleks seotud
sisuka ajaviitega, puhkusega.
Sääraseist vaidlusõhtuist osavõtmine osu
tub kasuks mitte ainult teistele, vaid eeskätt
just korraldajale, juhatajale ja referendile, ergu
tades teda eriti energilisele mõtlemisele. Hästi
organiseeritud ja juhitud vaidlusist, arvamiste
kokkupõrkest, purskab, prantsuse vanasõna
järgi, tõde. Õpetades õpime kõigepealt ise!
VaataEESTI
HARIDUSLIIT
ÖPIRIN6I KAVA Nr 12
Eesli kir...EESTI
HARIDUSLIIT
ÖPIRIN6I KAVA Nr 12
Eesli kirjanduse algkursus EESTI HARIDUSLIIDU KIRJÄSTUS TALLINNAS 1933
Firma J. Ratassepp’a trükk Tallinnas
—r—,
—
Lai t. 43
, ! u.mimi i ui
| ENSV TA Fr. R. Krentzvaidi aigi, | | Kir j andusmu ue;■;:r. j
f A-RHHVRAANV TUKOGU j
Eesti kirjanduse algkursus. Selgitavaid märkusi õpiringi tööst. Eesti kirjanduse ülevaatlikus algkursuses on tundmaõpitavad meie kirjanduse iseloomuliku mad arenemisjärgud üksikute kirjanike töö kaudu. Õpiringi töö sihiks olgu emakeelse kirjanduse arengupildist ülevaate omandamine ja töötamine selle aine kallal nõnda, et sest osavõtjad Õpik sid vaatlema ja arukalt lugema kirjanduslikku teost, leidma iseseisvalt selle väärtusi, oman dama kirjandusest käsituse kui tingimata vajalisest elutarvidusest. See töö võib anda soovitavad tagajärjed ainult siis, kui õpitakse tundma tõepoolest kir jandust ennast, s. o. loetakse teoseid, analüseeritakse neid, katsutakse leida üles nende väär tused. Kirjandusloo õpperaamatule toetumine on teisejärgulise tähtsusega. See olgu esmajoo nes faktiliste andmete allikaks. Samuti ei tule Õppida pimesi kirjandusloo raamatu antud hin nanguid, vaid palju enam tuleb katsuda leida üldise keskustelu ja vaidluste kaudu ise hin nangud. 3
Teose lugemisel tuleb tähelepanu pöörda sellele, millest kõneldakse ja kuidas kõneldakse teoses. Need mis ja kuidas moodustavadki kir jandusteose. Rida küsimusi võib kerkida luge jail: Millest kõneleb teos? Kas kirjanik tahab teosega viia meid mingisuguse otsuse langetami seni, missuguse idee ta tahab sisendada lugejale ? Missugune olustik on teoses, kuidas ta on antud ja milleks ta on antud ? Mis vaateid, tõekspida misi esindavad romaani tegelased, mis on neid liikuma panevad tõukejõud? Kas tegelaste ku jud ja teod on usutavad? Missugused tundeelamused kirjanik on pannud teosesse, kuidas suhtub ta ise tegelasile ? Kuidas kirjanik toob üksikud tegelased ja sündmused teosesse ja lii dab nad kõige muuga ? Mis on teose keelelis teks, stiililisteks jne. väärtusteks ? Ja lõppeks: Mis üldmulje teos tekitab teis? Katsuge leida selle mulje põhjused. Kavas antud küsimused on toodud näiteina, mis küljest ja mis asjust referent võiks valgus tada teost. Need on mõeldud esmajoones ergu tamiseks õpiringi tööst osavõtjaile samalaadiliste küsimuste asetamiseks. Luuletuste analüseerimisel tuleb pöörda tähelepanu luuletuste heale ettekandele. Igast kõnesolevast luuletajast oleks vaja paar luule tust hästi ettevalmistatult kanda ette kuulajas 4
konnale, teisi aga vajadust mööda põimida referaati. Opiringi tööd raskendab teatava määrani see, et meil ei ole ühtki küllalt ulatuslikku kir jandusajalugu ega valimikku parimaist teoseist. Põhiraamatuks on nähtud ette V. Ridala „Eesti kirjanduse ajalugu" I, II, III. Vanemate autorite töid võib leida järgmisist raamatuist: G. Suits ja M. Lepik: Eesti kirjandusajalugu tekstides. G. Suits: Eesti lugemiseraamat I, II. K. J. Pe terson : Laulud, päevaraamat ja kirjad. — Luu lest pakuvad läbilõike: K. E. Sööt ja G. Suits: Eesti luule ja G. Suits: Eesti nüüdislüürika. Mitmesugust muud saatematerjaali võib leida V. Ridala põhiraamatus antud joonealuseist mär kusist. Siin ei ole need loeteldud, kuna nende saamine oleneb ligidalolevast raamatukogust.
5
1. Eesti kirjanduse algus ja n. n. valgus tusaja kirjanikud. Selgitavaid küsimusi: Mis tegi e. kirjanduse heaks katooliline aeg ? Missuguse murrangu ja miks tõi usupuhastus? Millal ja kuidas hakkas tekkima vaimuliku kirjanduse kõrvale ilmalik kirjandus ? Kes olid XVIII s. lõpul ja XIX s. alul tähtsaimad ilmaliku kirjan duse viljelejad? Missugune L.-Euroopa vaimne liikumine ergutas saksa soost kirjanikke tegut sema e. kirjanduspõllul? Missugune on valgus tusaja kirjanike koht e. kirjanduse üldises aren guloos ? 2.
Kristjan jaak Peterson.
Selgitavaid küsimusi: Missugust kir jandusala viljeles Peterson ? Millega erineb Peterson oma aja kirjanikest ? Missugune on Petersoni ainetevald, kuidas käsitleb ta seda? Kuidas võiks nimetada Petersoni luule põhi laadi? Miks Petersoni algatatud lüürikalaad suri ühes autoriga ? Missugune on Petersoni tähtsus e. kirjandusele ja millal sest saadi teadlikuks? 7
3.
Suve jaan ja J. W. Jannsen.
Selgitavaid küsimusi: Kuidas arenes eesti jutukirjandus pärast valgustusaega? Mis Suve Jaan tõi uut e. kirjandusse? Milles on J. W. Jannseni peamine tähtsus? Kes ja millal katsusid anda välja ajalehte enne Jannsenit? Missuguseid Jannseni jutte peetakse algupäraseiks ja mis neis on huvitavat ? Missugust Jann seni luuletust tuntakse üldiselt?
4. F. R. Fählmann.
F. R. Kreutzwald.
Selgitavaid küsimusi: Missugused ühised ideed juhtisid Fählmanni ja Kreutzwaldi? Missuguseid Fählmanni muinasjutte-müüte tun nete ? Mis määras on neil rahvaluulelist alust ? Mis on Kreutzwaldi tähtsaim töö ? Missugune oli selle mõju eesti ellu ? Kui suur on «Kalevi poja" sugulus rahvaluulega ? Mis tõstab Kreutz waldi eesti suuremate vaimuinimeste sekka? 5. Ärkusaja tundeluule. Koidula. M. Weske. F. Kuhlbars. Ä. Reinwald. Selgitavaid küsimusi: Missuguseid Koidula laule tunnete ? Weske, Kuhlbarsi, Rein8
waldi ? Mis ühist on kõigi nende luuletajate töis ? Mis iseloomustab igaüht neist ärkusaja luuletajaist eraldi ? Mis tõi ärkusaja lüürika uut eesti kirjandusse? Miks ärkusaeg just lüürilises luules saavutas oma väärtuslikema?
6. Ärkusaja jutukirjandus. J. Pärn. ]. Kundcr näitekirjanikuna. Selgitavaid küsimusi: Missugused olid ärkusaja poliitilised ja ühiskondlikud ideed ja nõuded ? Millest nad kasvasid ? Kes olid ärkusaja juhtideks ja kellele nad tugesid? Kui das ärkusaja ideed kajastusid algupärases jutu kirjanduses? Kes on „Kroonu onu“ tegelased?
7. Venestusaja mõjud eesli kirjandusele. Selgitavaid küsimusi: Mis tõi venes tamine eesti avalikku ellu ja eriti kirjandusse? Kes olid venestusaja tähtsaimad luuletajad ja kirjanikud ? Missuguseid . Bergmanni laule tun nete? Missugune kirjandusliik puhkes sel ajal eriti õitsele? Mis on annud Bornhöhe eesti kirjandusele? Kas tunnete „Tasuja“ ja „Villu võitluste" sisustikku ja kujusid ? 9
8. Eduard Vilde. Selgitavaid küsimusi: Missugused uued ideed tõi realism kirjandusse? Millele oli pöör dud ärkusaja kirjanduse tähelepanu? Mis tõusis realismi huvialaks? Mis laadi on Vilde esime sed teosed? Missuguste teostega Vilde tõuseb eesti realismi suurmeistriks? Mis suund on neis teoseis? Milles erineb «Külmale maale“ siiamaalseist külajuttudest? Kes on «Mahtra sõja" tegelased? Missugused on Vilde kunstiküpsei mad novellid ? Mis väärtusi esindab «Mäe küla piimamees"? 9.
Eduard Vilde.
Selgitavaid küsimusi: Missuguseid Vilde näidendeid tunnete? Mis põhiküsimust käsitel lakse «Tabamatu imes"? Miks «Pisuhänd" kuu lub eesti parimate lavateoste hulka ? Kuidas võiksime iseloomustada selle näidendi üksikuid tegelasi ? 10.
Ernst Peterson.
Selgitavaid küsimusi: Missuguseid Petersoni tähtsamaid töid tunnete ? Kuidas ku jutavad Petersoni teosed eesti maaelu? Milles erineb Petersoni elukäsitus Vilde omast? Kes on 10
Petersoni juttude tähelepandavaimad ja iseloo mulisimad kujud? 11. Juhan Liiv. Selgitavaid küsimusi: Mis osa on J. Lii vii eesti proosakunsti arendamises ? Kuidas J. Liiv kujutab eesti külaelu? Kes on „ Varju" tegelased? Mis on „Nõia tütre" ainestikuks? Missuguseid aineid käsitab Liiv oma luuletustes ? Mis on ta luuletuste põhitooniks? Missugustes luuletustes on Liiv annud oma parima? 12.
Äugust Kitzberg.
Selgitavaid küsimusi: Missugustes jut tudes ja kuidas Kitzberg käsitab eesti külaelu? Missuguses kirjandusalas on Kitzbergi peamine tähtsus? Mis on „Tuulte pöörises" aineks? Mis aega see kujutab ? Kuidas ? Kes on „Libahundi" tegelased? Mis tundeid äratab see teos teis? Miks ? 13.
Gustav Suits. V. Ridala.
Selgitavaid küsimusi: Mis sihte taoteli „Noor-Eesti“? Mis iseloomustab G. Suitsu noo rusea luulet? Mis põhitoon on „Tuulemaas“ ja hilisema aja luuletusis? Missugused Suitsu luu letused mõjuvad teisse eriti sügavasti? Miks? il
Missuguseid V. Ridala loodusiaule tunnete ? Mil les on Suitsu ja Ridala luule erinevus? 14.
F. Tuglas.
Selgitavaid küsimusi: Mis laadis are nes „Noor-Eesti“ proosakunst? Millest kõneleb novell „Popi ja Huhuu“? Millest „Maailma lõ pus"? Kuidas jutustab Tuglas? Milles Tuglase juttude kirjeldav element erineb kirjeldavast küljest realistlikus kirjanduses? 15.
M. Under.
H. Visnapuu.
Selgitavaid küsimusi: Missuguse kir jandusliku liikumisega langeb ühte Underi ja Visnapuu esilekerkimine? Missuguseid Underi luuletusi tunnete? Missuguseid Visnapuu omi? Mis kummaski luuletajas on teile eriti külge tõmbavat ? Miks ? 16.
M. Metsanurk.
Selgitavaid küsimusi: Kas on midagi ühendavat Metsanurga ja vanemate realistide vahel? Kuhu juhib ta oma eritlused? Mis on Metsanurga tähelepandavaimad teosed ? Kes on „Punase tuule" tegelasiks ? 12
17. Ä. Gailit. Selgitavaid küsimusi: Missuguseid Gailiti töid tunnete ? Mis iseloomustavat on tema jutustamislaadil ? Millest kõneleb „Toomas Nipernaadi"? Mis on selle romaani peategelast tegutsema sundivaks jõuks? Milles on Nipernaadi ebatavalisus ja ühtlasi külgetõmbavus? Miks? 18. Ä. H. Tammsaare. Selgitavaid küsimusi: Mis laadis al gas Tammsaare oma loomingu? Mis teed kaudu ta jõudis „Tõe ja õiguseni"? Kes on selle ro maani I osa peakujud? Mis aega kujutab see teos? Kes peategelasist paistab teile eriti huvi tavana ? Miks ?
Vaata A. SUURKASK
ÕPI LUGEMA
Suured lähed.
ABD... A. SUURKASK
ÕPI LUGEMA
Suured lähed.
ABDEGHIJKLMN
O PRSTUVÄÕÖÜ
Waiksed lähed.
abdeghijklmnop
rstuväõöü.
Piiri-pääri pääsukene,
Kus su annas pesakene?
Meie maja räästa all
Pesa kõrgel üleval.
Toita sul seal väiksed pojad,_
Mullegi nad imearmsad!
Maiel väike pupikene,
Üliarmas nukukene.
Küll ta teda söödab, joodab.
Õhtul magama ka saadab.
Hommikul, kui Maie ärkab,
Pupikest ta kohe märkab,
Võtab teda armsalt sülle
Ja siis räägib õrnalt talle:
„Vaata, väike, päike tõuseb.
Ärgata ta meid ka käseb!"
Väike kassipojukene
Liisil siin on süles,
Armas kassi-emakene
Õlale läks üles.
Liisi süles kiisukesel
Soe ja väga mõnus
Heameel sest Miisukesel
Avaldab ta laulus.
Vaata EESTI OMAPÄRA
ANTON SUURKASK
See on Eesti t... EESTI OMAPÄRA
ANTON SUURKASK
See on Eesti torupill,
Mängib: uu-uu, till-lill-lill.
Kui ta hüüab rõõmsalt valtsi,
Keerutavad paarid tantsi.
Tantsib noor ja tantsib vana,
Torupill ei mahti anna
Muidu nurgas norutada,
Pead aga tantsul keerutama.
Uu-uu, uu-uu, till-lill-lill
Hüüab lustil torupill.
Leiba künas hapentakse,
sõtkutakse, kastetakse
Kuni paras tainas valmib,
Millest leiba teha sünnib.
Siis sest pätsid pätsutakse.
Pikerguseks vormitakse.
Munakastel silitakse,
Kuumas ahjus küpsetakse.
Nõnda valmib leivakene
Soe, maitsev pätsikene.
Kui siis laps sööb värsket leiba,
Määrib kanikale võida,
Oi, küll see siis hea maitseb,
Tühjakõhu eest ta kaitseb.
Kaks on vana, üks on noorem,
Minu emakene armsam.
Vanaisa, vanaema,
Minu ema, seisab tema
Nende juures, sest et nemad
Emale ja mulle armsad.
Ema jalake,
Kallis käeke
Kergelt ketramas,
Virgalt töötamas.
Üks haspeldab ja teine ketrab,
Nii kumbki omaette tõttab,
Et töö võiks ruttu edeneda
Ja lõnga palju valmineda.
Siis kääripuudel kääritakse
Ja telgedele aetakse,
Et seal siis valmiks kena kangas,
Mis lõksutakse koe-lõngas.
Sest vurise nüüd vokikene
Ja keerle kerilauakene.
Et lõngad telgedele läeks
Ning laps sealt sooja riiet saaks.
Ikka siuhti, jälle säuhti
Lendab süstik kärmesti.
Likat-lokat, kinni lõngad
taob suga kõvasti.
Sõkelaude hele lagin,
Süstik laulab vingudes;
Niie-rattakeste nagin,
Suga tabab paukudes.
Riiderulli käände lõgin,
Lõimepoom kui vingudes
Annab jaokaupa järgi. . .
Nõnda valmib kena kangas,
Riie ilus ihule.
VaataSPORT
A. Suurkask‘i lastekirjandus Nr. 54 — Vil...SPORT
A. Suurkask‘i lastekirjandus Nr. 54 — Viljandis, 1933.
(957:
Lövijõud on nendel meestel,
Rasked, raudsed pommid kätel
Tunduvad kui mänguasjad,
Nagu plekist tühjad kestad.
Spordi harjutuse läbi
Kasvis kätes kange vägi.
Mees kui tugev tamme tüvi,
Tunneb elust rõõmu, huvi.
Hulk mehi siin on üheskoos,
Neil sportimine täies hoos.
Küll hüpatakse, tumitakse
Ja diskust, kuuli tõugatakse.
Ka teatejooks on läinud lahti, —
Ei kell’gi pole aega vahti.
Siin sülikoos kaks kanget meest,
Ei kumbki kohku teise eest, —
Nad tõstavad ja maadlevad
Ning mitmet viisi võitlevad.
Nii hoolsalt harjutavad nad
Ja kangemaks veel kasvavad.
Küll neil on jõudu, oi oi oi!
Näe, ühest tammest kaks nüüd sai.
End rammumeesteks peavad
Ja — tamme lõhki veavad.
Eh, kus äge võidujooks,
Kui aga teistest ette saaks.
Iga mees siin pingutab,
Tormihoona vingutab.
-Äh! Kui aga teistest ette saaks,
Kui nad aga seljataha jääks!*
Nõnda kõik nad mõteldes,
Kergel jalgel tormates
Ähivad ja vehivad,
Võiduhimus rühivad.
Oks neist pärib võiduhinna,
Kes saab kõige enne sinna?
Mehed peavad harjutama,
Sportides end karastama,
Et nad kangeks kasvaksid,
Mehismehed oleksid,
Kellel võitlemiseks rammu,
Eluks astu kindlalt sammu.
Mees kõrgushüppeid sooritab,
End võistlusteks ta valmistab.
Võitjaile saab aupärg!
Tulgu siia, kelle järg?
Sportlased, nüüd astke ette,
Saate auhinnad kätte.
Rõõmuhõiskel, rahva kiidul
Seisate nüüd lõpuvõidul.
— Eluvaim, kui ingel, ehi
Meie noori võidumehil
Hind 25 senti.
Litograafia 1. Männik ja G. Linholm. Tallinn, Vana Kalamaja 32.
VaataA.SUURKASK
PILDID
JA
ÜKS-KORD-UKS
A. Suurk...A.SUURKASK
PILDID
JA
ÜKS-KORD-UKS
A. Suurkask‘l lastekirjandus Nr. 55 — Viljandis, 1933.
Üks-kord-aks.
1X 1= 1
2X 2= 4
2X 3= 6
2 X 4= 8
2 X 5 = 10
2 X 6 == 12
2 X 7 == 14
2 X 8 == 16
2 X 9 == 18
2 X 10 == 20
2 X 11 = 22
2 X 12 == 24
2 X 13 == 26
2 X 14 == 28
2 X 15 == 30
2 X 16 = 32
2 X 17 = 34
2 X 18 = 36
2 X 19 == 38
2 X 20 = 40
3X 3= 9
Mina oskan peast
3 X 4=12
Üht-kord-ühte.
3 X 5 == 15
3 X 6 == 18
Kas sina ka oskad?
3 X 7 = 21
3 X 8 = 24
3 X 9 = 27
3 X 10 = 30
3 X 11 = 33
3 X 12 == 36
3 X 13 == 39
3 X 14 == 42
3 X 15 = 45 1957:151
Oinas
lugeda
3 X 16 == 48
3 X 17 == 51
3 X 18 == 54
3 X 19 == 57
3 X 20 = 60
4 X 4 = 16
4 X 5 = 20
4 X 6 = 24
4 X 7 = 28
4 X 8 = 32
4 X 9 = 36
4 X 10 == 40
4 X 11 = 44
4 X 12 == 48
4 X 13 == 52
4 X 14 == 56
4 X 15 = 60
4 X 16 == 64
4 X 17 == 68
4 X 18 == 72
4 X 19 == 76
4 X 20 = 80
5X 5=
5 X 6=
5 X 7=
5 X 8 ==
5X 9 =
5X10=
5 X 11 =
5 X 12 =
5 X 13 =
5 X 14 =
5 X 15 =
5 X 16 ==
5 X 17 =
25
30
35
40
45
50
55
60
65
70
75
80
85
Rähn toksib puusse augu
sealt leiab ussikesi mida sööb.
Faasan.
o o t o o 00 00 00 N A N N 0 . 0 0 0 0 ) C LET C I
xx xx xxx xxxx xxxxx xxx
18 = 90
19 = 95
20 = 100
6
7
8
9
10
=
=
=
=
=
36
42
48
54
60
7 = 49
8 = 56
9 = 63
10
70
8 = 64
9 = 72
10 = 80
9 = 81
10 = 90
10 = 100
100 = 1000
Rants läks metsa jalutama,
Loomajälgi nuusutama,
Kus on kõndind kits ehk jänes?
Kas on hunt vast käinud laanes?
Leiab jäljed,sõit läeb lahti,
Alata võib lõbust jahti.
Kodukene metsa serval.
No, vaat! kus väike kokake,
Oks armas maiasmokake,
Teeb munakooke magusaid,
Nii kollaseid ja krõbedaid.
Küll tema teab, mis maitsevad
Ja suhu otse sulavad.
Täis munavahtu peoke,
Kuid naerul armas näoke.
Teeb kõike sorti kookisid,
Biskviite, moosi-tortisid.
Ja väike koka abike
Neid kannab lõunelauale.
Kaks koera noored, nobedad
Ja jooksma väga väledad.
Neil silmad peas kui rosinad,
Ning nuuskima on usinad.
Oi, kui nad kassi märkavad,
Välk-kiirelt kohe kargavad.
Siis pole muud kui tolmujutt.
Üks küünte rabin, jooksu-rutt.
Nad öösel õues valvavad,
Kui varas tuleb-salvavad
Tal säärest nii, et valuga
Peab põgenema hirmuga
Ja jätma oma kurja nõu,
Sest koerte valvata on õu.
Väike Anni
Kannab kanni,
Ilust lillekest.
Sünnipäev on tõistre Mannil,
Sinna käik nüüd väiksel Annil.
Õnnesoovikest
Tahab sõbrakesel öelda,
Tema käekest pigistada
Armastusega.
Väike koergi ühes lippab,
Rõõmu pärast haugub, hüppab.
Püüab rutata.
Hind 25 senti.
Litograafia 1. Männik ja G. Linholm. Tallinn, Vana Kalamaja 32.
VaataA.SUURKASK
NALJAKAD PILDID
A. Suurkask’! las...A.SUURKASK
NALJAKAD PILDID
A. Suurkask’! lastekirjandus Nr. 56 — Viljandis, 1933.
Oks läeb jala, teine rattal,
Mõlemad nad pikal matkal.
Toidumoon on kaasa võetud.
Ilusasti kaela seatud.
Ants on ees ja Ints on taga,
Hoiab sirgeks oma saba,
Et ta armas hännake
Ei läeks ratta vahele. —
Kaugele nad nõnda läevad?
Mitmeks päevaks välja jäävad?
Ei nad ütle, muigavad,
Edasi vaid rändavad.
Pritsi proovib väike Juku
Aga tema pole kuku,
Laseb sõpradele vihma,
Mis toob kohkumist ja ähma,
Muri jookseb nii mis jaksab,
Vesi vastu keha laksub.
Peedu tormab upakil,
Varsti maas ta käpakil.
Jukule see jant toob lõbu
Sest teeb sõpradele kõbu.
Kõrgel katusel on sõda,
Lumepalli lõbus sõda.
Pallid käivad piuhti, pauhti
Noore korstnapühk‘ja pähe.
Aga, poiss on väga kange,
Katuselt ei alla lange.
Võtab naerdes vastu matsud,
Naljaviluks kukalt katsub.
Jänes värvis tedremunad.
Viis neid linna turule.
Vastu tuli vana emis:
„Anna munad minule?" „Sinul, siga pole raha.
Mune ära muidu taha!*
Vastas jänes, jättes, juttu,
Linna poole sammus ruttu.
Kõik lapsed kokku ruttake.
Siin lõbu lahti läeb.
Kui viibid väike armsake —
Jant nägemata jääb.
Must kass on kange pillimees,
Ka laulab vahvasti.
Nüüd viiulil on hääled sees,
Mäng kõlab kenasti.
Kõik teised kassid kuulavad
Ja nurga tagant luuravad.
Vaat, kus lendur pallidega,
Oma mängukannidega,
Tõuseb üles õhuvalda
Lendab üle kõrge kalda,
Üle maa Ja üle metsa,
Vabal teel ei ole otsa.
Tõukab pehme tuulekene,
Saadab linde laulukene
Tore kõrgelt vaata,
Külalapsi tervitada.
Hind 25 senti.
Litograafia 1. Männik ja G. Linholm. Tallinn, Vana Kalamaja 32.
Imekott.
Jukul oli imelik koogikott. Selle kinkis temale mets
haldjas, kui Juku oli kord metsa ära eksinud, ja metsavaim
teda kui head poissi, koju juhatas.
Kott oli sellepoolest imelik, — kalla nii palju kui iganes
tahad aga kott tühjaks ei jää.
Kõik külalapsed käisid Juku käest magusaid, kollaseid
munakooke saamas ja kandsid terved kotitäied oma koju.
Haldjas oli Jukule ütelnud, et
kooke ei tohi raha eest müüa,vaid peab
muidu andma.
Ükskord aga võttis Juku raha
kookide eest ja — tema kott oli tühi!
Imevõim oli kadunud.
Veskile sõitis vana emis
Kaerakotiga.
Sall oli kaelas, kõht oli põmmis.
Sõitis kelguga.
Jahvatas seal saia jahu,
Vestles möldriga.
Vedas jahukoti kodu
Jälle kelguga.
Siis sai seapere süüa,
Rõõmsalt röhkisid.
Läksid paksuks. Muist võis müüa.
Muist jäid, — sigisid.
„Üks kaks! Üks kaks!
Kahe vahet terve vaks.
Marsi-taktil, kindlal sammul,
Käige mardikate rammul,
Üle lillerikka ra’a,
Haljendava heinamaa.
Uhkeid mardikaid siin kaks.
Üks kaks! Üks kaks!
Sammu sitikas kui saks."
Siuts, siuts, ting-ting-ting.
Tuuta-tuuta, ming-mang-mang.
Kiiga- kääga, ih-ah-haa,
Mäng läeb soolo-lauluga.
Kolm on tibu kentsakat,
Moosekanti atsakat.
Kõlab lugu lustiline,
Viisikene imeline:
Tinga-tang a, kiiga-kääga,
Tuuta-luuta, viiga-vääga.
Kuulab mets ja kuulab maa,
Ei nende vastu ükski saa!
Unenägu.
Jussikese kõht oli tühi. Nii ta õhtul voodis uinus.
Juss oli vaenelaps. Siis nägi ta öösel imelist und. Üks
imeilus tütarlaps sammus, lillesid sülest puistates, paksu
pilve pealt, taevast alla. Tema järel veeres lõpmatu pikk
rida kollaseid munakooke. Koogid veeresid Jussi ette
kokku. Juss võttis ja sõi. Küll need maitsesid! Juss
sõi kõhu täis. Kui ta hommikul ärkas, ei tunnud enam
nälga. Uinudes oli kõhu täis söönud.
Hind 25 senti.
Litograafia 1. Männik ja G. Linholm. Tallinn, Vana Kalamaja 32.
VaataA.SUURKASK
ABD
PILTIDEGA
A. Suurkask’! lastek...A.SUURKASK
ABD
PILTIDEGA
A. Suurkask’! lastekirjandus Nr. 59 — Viljandis, 1933.
Jrukitähed,
suured ja väikesed.
B
b
D d
E
e
G
H
g
h
Voodis istub väike Ats,
Suus on oma sõrme ots.
Katsub, mis seal sorgib suus,
Kas on tulnud hammas uus?
Seda vaatab mängukaru!
Aga, temal pole aru!
Peedu ütleb: „Armas Liisi,
Tõin sull’ kimbu roosiõisi
Soovin õnne sünnipäevaks,
Et sa ikka jääksid rõõmsaks!*
Rants luurib kassi, hüppevalmis.
Õ
õ
Merel sõidab aurulaev.
Sõidab öö ja sõidab päeva,
Sõidab nädal, sõidab kuu —
Meri suur ja otsatu. . .
Veab kaupa võõramaale,
Reisijaid viib kauge ra’ale.
Kiired kirjad mul on viia.
Olen väike postimees.
Rants, sa kirju hästi hoia,
Jookse ruttu minu ees.
Külalapsed vaatavad,
Tädilt kirja ootavad.
“e
0
Siuts, siuts, linnukene.
Tühi kõht sul pisukene
Kadunud on soe suvi,
Väljas külm ja kõikjal lumi.
Siuts, siuts kõht on tühi!
Kiisu, kiisu! oled armas.
Mängima sa väga kärmas.
Korvitäis mul mesikooke,
Pühiks magust maiussööke.
Uhuu! armas Annikene,
Mul on kaunis kannikene.
Tule võsast välja, vaata —
Võid siit palju lilli saada!
Hind 25 senti.
Litograafia I. Männik ja G. Linholm. Tallinn, Vana Kalamaja 32.
VaataKohtu-ja siseministri 23.dets,
1930 a. otsusel on...Kohtu-ja siseministri 23.dets,
1930 a. otsusel on Tööliste Kul
tuur Haridusline Ühing ühingu
te, seltside ja nende liitude re
gistrisse 2669 all sissp kantrid..
Kuituur Hariduslise Üh
Põhikiri.
Ühingu siht ja õigused.
1. Ühingu siht on: tööliste koondamine
kultuur-hariduslise tasapinna tõstmiseks
ja usuvastase - materjalistlise - ilmavaate
arendamiseks.
2. aj Nende
sihtide saavutamiseks
ühing kogub endale liikmeid ja
asutab tarviduse korral osakondi.
b) Korraldab igasuguseid loenguid,
kursusi, õppereise, koosolekuid,
piduõhtuid, avab raamatukogusid,
annab välja kirjandust ja teeb
usuvastast selgitustööd.
c) Kaitseb oma liikmete huve kõiki
des valitsuslistes ja seadusandiistes asutistes.
l
d) Omandab endale liikuvat ja liiku
mata varandust.
e) Peab ühendust teiste samalaadi
liste organisatsioonidega välismail
kuid ei allu välismaa organisatsioo
nide otsustele.
3. Ühingu tegevuspiirkond on üle kogu
Eestimaa.
4. Ühingul on kõik juuridilise isiku õi
gused ja kohused.
5. Ühingu liikmeteks võivad olla mõlemist soost isikud kes maksavad liikme
maksu ja tunnistavad ühingu põhimõtteid.
6. Sisseastumise ja liikmemaksu suuru
se ja maksuviisi määrab ära üldkoosolek.
7. Ühingu liikmeid võtab vastu juhatus
kahe liikme soovitusel. Äraütlemise pu
hul juhatuse poolt on õigus üldkoosole
kule edasi kaevata, kes lõpulikult selle
küsimuse otsustab.
8. Iga liige kes kolm kuud liikmemaksu
ilma mõjuvate põhjusteta ära ei ole maks
nud arvatakse liikmete hulgast lahku
nuks. Iga liige võib vabatahtikult ühin
gust välja astuda, kui ta juhatusele sel
lest kirjalikult on teatanud.
9. Liikmete ühingust lahkumise ja väl
jaastumise korral nende maksusi tagasi
ei maksta.
10. Ühingu liikmed on kohustatud oma
2
peale võetud kohustusi täitma, kõikide
üldkoosolekute otsuste ja nõudmiste alla
painutama.
11. Ühingu liikmed, kes kõrvale kaldu
vad põhikirja nõudmistest, üldkoosoleku
otsuste täitmisest ja kes ühingu huvisid
silmas ei pea, võivad üldkoosoleku ot
suse järel ühingust tagandatud saada.
Ühingu tegevuse üle valitsemine
12. Ühingu tegevust juhivad:
a) Üldkoosolek.
b) Juhatus.
c) Revisjoni komisjon.
Üldkoosolekud.
13. Üldkoosolekud kutsutakse kokku
juhatuse poolt ja on korralised ja era
korralised.
14. Üldkoosoleku arutada jäävad järg
mised asjad:
a) Aasta aruande ja eelarve kinni
tamine.
b) Valimised.
c) Põhikirja,kodukorra, osakondade
ja komisjonide muutmine ja kin
nitamine.
d) Osakondade tegevuse lõpetamine.
e) Liikumata varanduse omanda
mine ja võõrandamine.
f) Liikmete väljaheitmine ja juha3
tüse ning komisjonide liikmete
tagandamine.
g) Kõikide ühingusse puutuvate ja
koosolekule ettepandud küsi
muste otsustamine.
15. Korraline üldkoosolek kutsutakse
kokku üks kord aastas, läinud aasta aru
ande läbivaatamiseks ja kinnitamiseks,
eeloleva aasta eelarve ja tegevusaasta
kinnitamiseks ja ühingu kohustuste jaoks
isikute ja nende kanditaatide valimi
seks. Nendel koosolekutel arutatakse ja
otsustakse küsimused mis juhatuse kui ka
üksikute isikute poolt üles seatud.
Märkus: Üldkoosolek on otsusevõime
line, kui temast vähemalt •/4 osa ühingu
liikmeid osa võtavad.
16. Kui juhatuse poolt määratud koos
olekule tarvilik arv liikmeid ei ilmu, siis
peetakse järgmine koosolek kahe nädala
jooksul liikmete arvu peale vaatamata ära.
See koosolek on otsusvõimeline igasugu
koosolejate arvu juures.
17. Erakorralised üldkoosolekud kutsu
takse tarviduse, juhatuse äranägemise ja
revisjoni komisjoni ehk 15 liikme kirja
liku nõudmise järel kokku.
18. Korralised ehk erakorralised koos
olekud kutsutakse juhatuse poolt kokku
kas kuulutuste läbi ajalehtedes või ring
4
kirja teel, sellest vähemalt üks nädal
liikmetele ettetetades.
19. Üldkoosoleku avab esimees ehk
esimehe abi, mille järele juhataja ja pro
tokolli kirjutaja valitakse, selleks koos
olekuks kokku tulnud liikmete hulgast.
20. Üldkoosolekul otsustakse kõik as
jad lihtsa häälteenamusega, peale põhi
kirja muutmise, ühingu tegevuse lõpeta
mise ja liikmete väljaheitmise küsimuste,
milleks on tarvis 2/s häälteenamust koos
olijate arvust.
21. Üldkoosoleku otsused kirjutatakse
prottokolli, millele koosoleku juhataja ja
protokolli kirjutaja alla kirjutavad.
Juhatus.
22. Juhatuse liikmete ja nende kandi
daatide arvu määrab kindlaks üldkoos
olek. Juhatuse liikmed ja nende kandi
daadid valitakse üldkoosolekul ühingu
liikmete hulgast üheks aastaks. Juhatuse
liikmete lahkumise puhul asuvad nende
asemele kandidaadid. Juhatuse liikmed
jaotavad ametid eneste vahel ise. Juha
tuse asukoht on Tallinnas ja on kui
ühingu täidesaatev ja esitav orgaan.
23. Juhatuse liikmed võivad oma ko
hustustest ja volitustest enne määratud
tähtaega tagantatud saada üldkoosoleku
otsuse järele.
5
24. Juhatuse koosolekuid peab mitte
vähem kui ükskord nädalas pidama.
25. Juhatuse koosolekud on ainult
siis maksvad, kui koosolekul üle poole
juhatuse liikmete arvult koos on. Juha
tuse otsused tehakse koosolekul viibijate
lihtsa häälteenamusega.
26. Juhatuse otsused kantakse proto
kolli, millele kõik koosolekul olijad alla
kirjutavad.
Revisjoni komisjon.
27. Ühingu rahaliste summade, doku
mentide ja raamatute revideerimiseks ja
aruannete läbivaatamiseks valitakse iga
aasta liikmetest, kellel ei ole mingisu
gust kohustust juhatuses, 3 liikmeline
komisjon. Revisjoni komisjoni liikmed
valivad eneste hulgast esimehe.
28. Revisjoni tagajärgedest teevad ko
misjoni liikmed revideeritud raamatutesse
märkused, seavad vastavad protokollid
kokku ja kannavad järgmisel üldkoos
olekul ette.
29. Revisjoni komisjonil on õigus oma
äranägemise, üldkoosoleku määramise ja
liikmete kirjaliku teadaande peale, kus
nõudmise põhjused on ära näidatud, re
videerimist toime panna.
6
Ühingu varandus.
30. Ühingu varandus seisab koos :
a) Sisseastumise maksudest.
b) Liikme maksudest.
c) Ühingu ettevõttete kasudest.
d) Igasugustest teistest sissetule
kutest.
Märkus: Ühingu liikmed ei saa ühin
gust väljaastumise juures oma sisseastu
mise ega liikmemaksusi tagasi.
Ühingu aruanne.
31. Ühingu aruande aasta loetakse
1. jaanuarist kuni 31. detsembrini. Iga
läinud aasta kohta seab juhatus aruande
kokku, ja paneb selle ühes revisjoni ko
misjoni otsusega üldkoosolekule ette.
ühingu osakonnad.
32. Ühingu osakonnad asutatakse üld
koosoleku otsusega, kui vastavas kohas
asutamise ajaks koguneb vähemalt 10 lii
get. Osakondadel on Õigus oma üldkoos
olekute kutse kaudu neid ühingu ja
osakonna asju ajada mis kodukorraga
nende peale pannakse. Osakondade üld
koosolekute otsused lähevad ühingu üld
koosolekule kinnitada, kel õigus on põhi
kirjale ja kodukorrale mittevastavaid ot
suseid tühistada.
7
33. Osakonna jooksvate asjade ajami
seks ja liikmetelt liikmemaksu vastuvõt
miseks valitakse osakonna liikmete üld
koosoleku poolt ühe aasta peale osa
konna juhatus, osakonna üldkoosoleku
poolt määratud arvul, samal alusel va
lib osakonna üldkoosolek ka revisjoni
komisjoni.
Osakonnad töötavad käesoleva põhi
kirja alusel.
ühingu tegevuse lõpetamine.
34. Ühingu tegevuse lõpetamise pu
hul valitakse likvideerimise komisjon,
kes peale igasuguste ühingu vastu nõud
miste täitmise puhul oma tegevusest
üldkoosolekule aru annab.
35. Pärast likvideerimise komisjoni
aruande kinnitamist ja asutise äranäiiamist kuhu ühingu varandus tuleb edasi
anda, loeb üldkoosolek ühingu tegevuse
lõpetatuks, milleks 2h häälteenamust koos
olijate arvust tarvis.
36. Juhtumisel aga kui likvideerimise
koosolekuid ja likvideerimise komisjoni
valimisi ei saa ära pidada, kas liikmete
mitteilmumise või muudel põhjustel ja
kui ühingu tegevuse lõpetamisest ehk
lõppemisest on 6 kuud möödunud oman
dab varanduse sama sihte taotlev ühing.
