VaataA.RAHULA
MÄGEDE
EAPSED
LASTENÄIDEND KAHES VAA...A.RAHULA
MÄGEDE
EAPSED
LASTENÄIDEND KAHES VAATUSES
AUTORIKAITSE ÜHINGU KIRJASTUS, TALLINNAS
A. 14.836.
MÄGEDE LAPSED
Käesoleva näidendi ettekandeloa annab Autorikaitse
Ühing Tallinnas, postkast 160. — Loata ettekandmine
seadusega keelatud. Käesoleva näidendi üksikult või
komplekti viisi ettekandmiseks väljalaenamise ainuõigus
kuulub kirjastusele. — Näidend on trükitud käsikirjana
kõigi õiguste alalhoiuga.
A. RAHULA
MÄGEDE
LAPSED
LASTENÄIDEND KAHES VAATUSES
Kohane ettekandmiseks eriti jõuluks ja emadepäevaks
AUTORIKAITSE ÜHINGU KIRJASTUS, TALLINNAS
ENSV TA
Kirjandusmuuseumi
Arhiivraamatukogu
J. & A. Paalmanni trükk. Tallinn, V. Karja 12. 1935. a.
TEGELASED.
ELVI, 6—7 aastane.
ALVI, ta õde, aastat kolm vanem.
EMA.
Aivi kooliõed, 5 -6 õpilast.
60
Esimene vaatus.
Kehvavõitu tuba. Tagaseinas voodi, keset tuba laud,
voodi kohal seinal rebitav kalender.
ALVI (õpib laua juures).
ELVI (püsti voodis ja lehitseb rebitavat
kalendrit. Loeh) — Üks, kaks, kolm ... (ku
ni 20-ni välja. Ohkab): Küll on ikka kole kau
gel — tervelt 20 lehte enne ära rebida ...
Kuule Alvi, kas jõulud tõesti enne ei tule, kui
kõik see hulk lehti ära rebitud?
ALVI (tusaselt). No muidugi! Mis sul
muud, kui jõulud ja jõulud. Ei lase kohe töö
tada! Võiksid ka ise aabitsa sisse vaadata.
Teisel talvel ehk saadetakse kooli, aga sa ru
mal nagu lammas.
ELVI: (oma ette). Rumal nagu lammas!
(Alvile). Alvi, ega lammas olegi nii rumal. Mä
letad, kui suvel minu Nipsi eest leivakoti ära
peitsime, aga üles otsis, kurikass, harutas lah
7
ti ja kõik pistis pintslisse. Isegi minu riidest
nuku oli ära närinud.
ALV1: Oliks see‘s tark tegu?
ELVI: Nuku närimine küll mitte, kuid leiva
otsimine ja harutamine, — see nõudis tarkust.
ALVI: Lammas söögu lehti ja rohtu, see on
tema asi. Mis ta nuusib leivakottide järele, see
on vargus. Ja vargus on rumalus. Õpetaja veel
ütles, et see on rumalus.
ELVI: Aga mõned inimesed varastavad pal
ju rohkem, kui minu Nipsi, ja need on siis ka
palju rumalamad temast.
ALVI: Ah jäta, rumal! Mis sa muidu sotrad oma suuga!
ELVI: (trotslikult). Mina aga ei ole rumal,
vat!... Ma ei varasta mitte põrmugi. Ise veel
ütlesid, et see teeb targasti, kes ei varasta.
ALVI: No, kas sa jätad juba kord! Ma ei
saa nii sugugi õppida. Viimati jää sinu pärast
veel homme kinni.
ELVI: (vaikib, siputab jalgu la torutab
mokki. Siis läheb uuesti kalendrit lehitsema
Omaette). Küll siit saab neid rebida! Aivi,
kuule, kas sa ei ootagi jõule?
ALVI: Hakka aga jälle!
ELVI: Kui sa räägid, siis ma enam sind
ei tüüta.
8
ALVI: Muidugi ootan! — Kes neid ei oota
siis?
ELVI: Aga sa ei räägi ju neist.
ALVI: Ega see neid lähemale too.
ELVI: Küll oleks tore, Alvi, kui aastas
oleksid kahed jõulud: ühed talvel, teised su
vel. Ühed valged, teised rohelised.
ALVI: Eks suvisted ole, suvised jõulud.
ELVI: Mis jõulud! — Pole makki ega käk
ki, ei jõulupuud ega muud. Ja kinke ka mitte.
ALVI: Ei tea, kust need kingid nii tihti?
ELVI: Jõulumees toob, ta on kole rikas.
ALVI: Kes seda ütles?
ELVI: Kas siis ta pole? — Vaata, kui pal
judele ta kingib.
ALVI: Mina aga tean, et ta on päris vaene.
ELVI: Ei aga ole! — Sa narrid muidu.
ALVI: Küll sa oled! — Kas sa siis ei tea,
et igal perel on oma jõulumees?
ELVI: Igal perel oma! — Mis sa räägid?
ALVI: No ikka on. Ja meie jõulumees —
tead kes see on?
ELVI: Kes ta on?
ALVI: Meie oma ema.
9
ELVI: (imestudes). Meie oma ema! (Naerab). Egas ema pole mees? Küll sa oled aga...
Mina seda ei usu!
ALVI: Ära usu! Aga oled sa mõelnud, miks
ema enne jõulumehe tulekut ikka ära kaob?
ELVI: Kes sulle seda rääkis?
ALVI: Ema ise rääkis, — ega ta ei valeta
siis.
ELVI: Ega ei valeta küll.
ALVI: Ja sa ootad muudki emalt. Oled sa
emale kunagi midagi kinkinud?
ELVI: (kurvalt). Mul pole ju raha.
ALVI: Eks suvel korjanud, siis oli marju
ja kõike küllalt. Oleksid võinud korjata ja
müüa.
ELVI: Siis seepärast sa korjasid suvel nii
hoolega marju ja pähklaid.
ALV1: Ikka seepärast.
ELVI: Ja mulle ei öelnud! Ütlesid, ei koo
lirahaks...
ALVI: Korjasin ka selleks.
ELVI: Eks mulgi ole natuke.
ALVI: Need mõned sendid, mis onu andis.
ELVI: Mh-mh!
ALVI: Palju seda on?
ELVI: Aga ikka on.
10
ALVI: Minu õppimisest ei tule küll nii
midagi välja. Lähen parem teise tuppa. Katsu,
et sa sinna järele ei tule! (Ära).
ELVI: (avab sahtli, võtab sealt väikese kar
bi välja ja puistab selle sisu lauale. Hakkab
lugema ja arvutama) — Üks sent, — kolm sen
ti, — viis senti... (Mõttes): Üks sent, kolm
senti, viis senti — ... Palju see‘s on? (Arvu
tab sõrmedel, kuuldavalt, ja leiab viimati, et
on 9). Veel üks sent, on 10. Soh, näpud lõp
pesid otsa, aga raha on veel. — (Õnnelikult).
Ab, soo! edasi! (Loeb varvastel edasi, seal
juures tihti vaadates laual olevale rahale):
1 — ja 3 juure, on — — — neli, ja veel 1
juure, on 5... Raha otsas! Mul on siis nii
palju raha, kui näppe ja ühe jala varbaid.
Näppe on — 10, (loeb varbaid juure): 11, 12,
13, 14, ja 15. — 15 senti. Selle eest saab ilusa
asja. Võib olla toreda kleidiriide või kirjuvärvilise kampsoni! Küll oleks tore, kui ema
le kingiksin ühe sarnase asja! (Õnnelikult).
Küll tal oleks hea meel!... Oh, peaks nüüd
ruttu jõulud tulema! (Hüppab uuesti toolile
ja vaatab kalendrit). 20 lehte ära rebida, siis
on alles jõululaupäev. (Korraga tulles heale
mõttele. Rebib ühe lehe maha). Soo, nüüd on
jõulud juba üks päev lähemal! Toome veel lä
hemale (Hüppab heastmeelest ja rebib edasi):
11
kaks päeva lähemal, kolm päeva lähemal, —
neli päeva lähemal, — viis päeva lähemal, —
kuus päeva lähemal! (Rõõmsalt hüpates): Küll
tulevad aga kiiresti!... Päevad muudkui aga
lendavad ja lehed langevad! (Käristab ja loeb
kuni 17-ni). Vaatame kui kaugel nad nüüd
on? ... Üks, kaks, kolm... ja — — — soh.
rohkem polegi. (Hüppab rõõmust). Jõulud
kolme päeva pärast!!... Küll on tore!
ALVI: (tuleb tuppa). Noh, mis sa siin hüp
pad? Mis lehed need maas on?
ELVI: (elavalt, rõõmsalt). Tead, Alvi, jõu
lud üsna lähedal, ainult kolme päeva pärast!
ALVI: Mis juttu sa nüüd räägid?
ELV1: (tirib Alvi kalendri juure). Tule
vaata! — Näed — üks, kaks, kolm, ja — ongi
kolm punast numbrit üksteise järele!
ALVI: (põrandale vaadates) Aga, Elvi,
mis sa nüüd ema käest saad? Oled onu kingi
tud kalendri ära lõhkunud.
ELVI: Ma — ma tõin jõulud natuke lä
hemale.
ALVI: Küll sa oled aga rumal!
ELVI: Ise ütlesid, et kui lehed ära rebida,
siis tulevad jõulud.
ALVI: No-jah, aga kes siis enneaegu...
Mis ema siis küll ütleb, kui ta näeb?
12
ELVI: Mis sest siis emale, ma teen terveks
jälle. (Hakkab süljega lehti kalendrisse kin
nitama, kuid need ei taha seista, vaid kukuvad
ikka maha. Viimati korjab teised lehed ära,
ja kinnitab ainult tänase kuupäeva. Ise aga
selle töö kestel räägib usinasti Aiviga). Kuu
le, Alvi, kas 15 sendiga saab kleidiriide?
ALVI: Kas nukule?
ELVI: Ei, emale.
ALVI: 15 sendi eest emale kleidiriide!
(Naerab).
ELVI: Kas siis ei saa?
ALVI: Muidugi ei saa.
ELVI: Aga kampsuni?
ALVI: Kas sa’s ei tea, et need maksavad
mitu sada senti?
ELVI: Mitu sada!... Ole ikka!
ALVI: No muidugi!
ELVI: Kes siis neid jõuab osta?
ALVI: Näed nüüd! Ema on igal aastal ost
nud meile paar kleiti.
ELVI: Küll ema on ikka rikas.
ALVI: Rikas? Ei ole. Meie ema ei ole rikas
sest ajast kui isa suri.
ELVI: Aga kuidas ta’s osta saab, kui ta
rikas pole?
13
ALVI: Nii palju ta ikka teenib. Rühib ja
teenib meie pärast. Endast ei hooligi. Oled
sa näinud, et ta ka endale on midagi ostnud.
ELVI: Aga miks ta nii teeb?
ALVI: Ta armastab meid.
ELVI: Aga me armastame ju teda ka,
kuid ... Tõesti oleks ilus, kui me kord ostaksime ka emale. Tal oleks hea meel ja armastaks
meid veel enam!... Kas oleks, Alvi?
ALVI: Muidugi oleks.
ELVI: Palju sul raha on, Alvi?
ALVI: Ma ei ütle.
ELVI: Ütle ikka, ole pai!
ALVI: Ei aga ütle!
ELVI: Tead, Alvi, kui paneksime rahad
kokku ja ostaksime ...
ALVI: Rahad kokku! (Naerab). Omal ainutl 15 senti, ja kokku ... ! (Võtab raamatu ja
läheb ära).
ELVI: (Üksi. Ohkab). Jah, ainult 15 senti!
Ja seda on hirmus vähe. Kui tuleksid väiksed
pöialpoisid ja kingiksid lisa, ehk annaks jälle
onu!... Kuid see pole mu enda teenitud. Kui
ma ometi oleksin olnud suvel nii tark!...
Ema: (tuppa). Sa siin päris üksinda? Kus
Alvi siis on?!
14
ELV 1: Teises toas, ema. Ma segavat teda
oma jõulujuttudega.
EMA: Miks sa‘s segad. Tal tükid ju õppida.
ELVI: Ma ei seganud, ema, ma ainult rääkisin jõuludest.
EMA: Näh, mis sul muud meeles, kui jõulud.
ELVI: Nüüd ei ootagi ma neid nii väga.
EMA: Miks sats nüüd enam ei oota?
ELVI: Aivi ütles, et jõulumeest pollagi ja
sina olla see, kes meile igal jõuluajal kingib.
EMA: Kas sa ei taha siis seda?
ELVI: Ei taha, et sa ainult meile ostad, ja
meie sulle ei saa osta.
EMA: (õnnelikult naeratades). Seepärast
siis. (Silitab lapse pead). Oh sa armas laps.
Sarnastele ostavad emad meeleldi.
ELVI: (Ema ümbert kinni võttes, lapseliku
avameelsusega). Ka mina ostaksin sulle, ema !
Oh, mis ma kõik sulle ei ostaks, (kurvalt) aga
mul pole rohkem, kui 15 senti.
EMA: (nukra naeratusega). Sa vaeneke!...
Ära muretse, kullake! Kasvad suureks, siis
jõuad... Nüüd aga mine ilusti magama! Käsen
Alvigi tulla. (Hakkab ära minema).
ELVI: (kniksutades). Head ööd, emake !
15
EMA: Head ööd, head ööd, uinu siis ke
nasti’ (Ära).
ELVI: (poeb sängi, siis hüüab). Alvi, kuule,
ma juba uinun! (Tõmbab teki näole ja jääb
magama).
ALVI: (vähe aja pärast teisest toast. Ta
vaatab tasakesi, kas Elvi magab, siis võtab
ettevaatlikult voodi jalutsist väikese pikerguse
pakikese. Kuid Elvi siiski ärkab puudutusest.
Alvi peidab pakikese selja taha).
ELVI: (tõuseb istukili). Tuled sa magama,
Alvi?
ALVI: Ikka tulen. Uinu aga peale. Homme
peame olema vara ülevel.
ELVI: Mispärast?
ALVI: Oi sind unustuse kotti küll!
ELVI: Räägi siis, kui olen unustanud!
ALVI: Ei aga räägi! Oota hommikut, siis
näed ja kuuled.
ELVI: Sa oled ikka niisugune!
ALVI: (naerdes). Missugune?
ELVI: Noh, et ei räägi.
ALVI: Jää magama, siis ma räägin.
ELVI: Aga ma ei kuule siis, kui ma magan.
ALVI: (naerdes). Küll sa kuuled. Ole kal
lis, Elvikene, ja uinu kohe.
16
ELVI: Uinun siis kohe, kui jutustad mulle
veel kord seda ilusat muinasjuttu „Mägede
kuningannast".
ALVI: Olgu siis, ma jutustan:
Elas kord lesk ema oma kahe
tütrega.
väikese
ELVI: Samuti nagu meie emagi!
ALVI: Jah — ära siis sega!... Ja kui siis
ema veel jäi haigeks, tuli päris puudus majja.
Lapsed läksid metsast korjama seeni ja marju,
kuid eksisid üks-teisest ja väiksem neist sat
tus ime kombel mägede riiki, kus elasid päka
pikud ja kelle kuningaks oli mägedekuningas.
Seal riigis olid aga siis kurvad päevad, sest
nende kuningas oli just samal päeval surnud
ja väikesed päkapikumehed pidid nutma välja
omad silmad. Väikesel Villul — nii oli lapse
nimi — oli neist väga hale meel. Ta oli väikes
tele pöialpoistele ja mägede haldjaile tröös
tijaks, ja meeldis neile nii, et nad valisid ta
endale kuningannaks. Ja lubasid Villu emale
kõik viia, mis talle iganes läheb vaja. Niiviisi
lootis väike Villu päästa oma ema ja õekese
näljast, kuigi ta ise kunagi enam ei tohtinud
lahkuda mägederiigist.
ELVI: Aga, kas ta ema juure ei tahtnud
enam tulla?
2
17
ALVI: Miks ei, ta oli haige igatsusest kodu
järele, kuid ta jäi sinna haige ema pärast, kes
oli näljas. Kuid emal oli kahju omast tütrest.
Ta käis iga päev teda metsas asjata otsimas.
Ei võtnud ka päkapikumeestelt enam vastu
varandusi, mis need talle igapäev toid. Seal
aga ühel päeval... (Ta märkab korraga, et
Elvi on uinunud magama)- Magabki juba ...
(Paneb talle teki ilusasti peale). Head ööd,
Elvike! (Ta võtab pakikese uuesti kätte, pa
neb palitu selga, mütsi pähe, kustutab tule ja
väljub hiljukesi toast).
Eesriie.
18
Teine vaatus.
Lava endine. Tuba pime.
Elvi magab rahutult voodis
Tasa avaneb uks ja sisestub Aivi. Tal on komps käes.
Arutab selle kiiresti lahti, võtab sealt välja kaks küü
nalt, asetab need lauale ja paneb põlema.
Siis seab
nende vahele kimbukese punaseid roose. Kompsust võ.
tab veel uue kleidi, mille asetab tooli korjate. Nüüd
istub ettevaatlikult voodi äärel?.
ELV1: (tõuseb järsku üles).
ALVI: Miks sa siis kohkud!
ELVI: Alvi, sina? Siis oli see ikka ainult
unenägu. Küll oli ilus... aga ... (Vaatab küün
laid). Mis need küünlad siis?
ALVI: Eks ikka!
ELVI: On’s tal siis juba sünnipäev?
19
ALVI: Nüüd tuleb siis meelde.
ELVI: Ja mulle mitte sõnagi?
ALVI: Tahtsin sind üllatada. Tahtsid ju
ikka emale midagi osta.
ELVI: Aga... /hüppab voodist maha, tõm
bab laua sahtli lahti, vaatab oma rahakarpi,
lükkab sahtli uuesti kinni, viskub siis voodisurub pea patja ja nutab).
ALVI: Mis sul viga, Elvi?
ELVI (nutab edasi).
ALVI: Kuuled sa nüüd, Elvi!... Ära ole
niisugune! ... Räägi ometi, mis sul on?
ELVI: (läbi nutu). Ja minu raha ei võtnud
sa emale kleidi ostmiseks!
ALVI: Kuuled sa, Elvi! Jäta nüüd järele
ja kuule mis ma sulle räägin.
ELVI: (ekkides). Eks rä-räägi siis!
ALVI: See oli ju meie mõlemi raha, mille
eest selle ostsime.
ELVI: Ei, see oli sinu raha!
ALVI: Noh, kas sa mind marju ja pähkleid
korjata ei aidanud?
ELVI: Aitasin küll!
ALVI: No vaata! Seltsis korjasime ja mina
müüsin. See pole ju siis ainult minu raha.
20
ELVI: (rahulikumalt). Aga selle, minu päris
raha, pead ikka ka võtma.
ALVI: Miks mitte, kui seda nii väga tahad.
Rätsepale jäi veel pisut võlgu.
ELVI: (rõõmsalt). Jah, Alvi, selle anname
rätsepale töö eest, siis on minul ka osa selles
kingituses. Aga millal sa selle kõik ostsid ja
teha lasksid?
ALVI: Oh, see läks päris kiiresti, — ainult
eilse päevaga.
ELVI: Eilse päevaga!
ALVI: Mh-inh. Koolist tulles ostsin riide,
ja õhtul, kui sa magama uinusid, viisin selle
rätsepa juurde.
ELVI: Mis aeg praegu on? (Väljast kuulda
kuke laulu).
ALVI: Kuuled, mis aeg! Kukk kireb ...
Hommik juba.
ELVI: Siis olid terve öö ülevel ja mind
kaasa ei kutsunud?
ALVI: (naeratades). Oled ju minust veel
väiksem. Pead magama, muidu sa ei kasvagi
suureks.
ELVI: Oleksin ka tahtnud aidata emale
kleiti õmmelda.
ALVI: Ega sa oleks seal aidata saanudki.
21
ELVI: Kas sa said siis?
ALVI: Mis ma seal sain. Natuke ainult
nokkisin. Tukkusin, mis hirmus! Proua Kan
gur muudkui aga naeris, ja ütles, et ma pista
ninasse rohkem auke kui riidesse. Siiski ma
gama ka ei läinud, ehkki proua sundis.
ELVI: Aga kust sa said need roosid?
ALVI: Need on proua poolt. Tõi vist aed
niku käest triiphoonest.
ELVI: Need on samasugused, kui toodi
emale sealt, sealt ülevelt.
ALVI: Kust ülevelt?
ELVI: Sealt mägedelt.
ALVI: Räägid vist jälle unenäost?
ELVI: Eks ikka. Oli tore! Tahad ma jutus
tan?
ALVI: Praegu pole aega. Mul on sulle veel
väike uudis.
ELVI: Mis siis veel?
ALVI: Küllap näed. Oota, ma vaatan, kas
on tulnud?
Tuleb siis — kedagi?
ALVI: (kavalalt). Eks
uksele ja kuulatab).
ELVI: Kes siis?
22
ELVI: Kuule, kes?
ALVI: Ära praegu päri? Tead mis?
ELVI: Noh?
ALVI: Peidame ära!... Voodi alla!
(Poevad voodi alla. Sisse tulevad Aivi koo
liõed 5—6 tütarlast).
I TÜTARLAPS: Mitte hingegi!
II
,,
Kus siis Alvi on?
III
»
Kuulsin siia tulles sabi
nat. Küll nad siin kusagil on.
IV. TÜTARLAPS: Küll nad siin kusagil
on!
V. TÜTARLAPS: Teevad vigurit, muud
midagi.
I. TÜTARLAPS: Näete, seal on midagi
kahtlast. Ja voodigi nii rahutu. (Teised nae
ravad ja ruttavad kiiresti voodit tõstma).
TÜDRUKUD KOORIS: Ronige välja!
ALVI ja ELVI: (ronivad välja, teised nae
ravad.)
ALVI: (hoiatavalt). Tss, tasa! Viimati ema
ärkab üles.
23
II. TÜTARLAPS: Siis sellepärast sa läk
sidki voodi alla? (Teised naeravad).
ALVI: Asume kohe tööle! (Osutab kaasa
toodud krantsidele). Muist neist seinadele ja
muist ümber toolikorja. Proua Kangur veel
ütles, et tuleb panna ümber ema tooli.
(Kõik hakkavad kiiresti tööle. Seal aga
kuuldakse korraga ukse taga kobinat. Kõik
jäävad kuulatama).
ALVI: Tss!.... Viimati ema?
I. TÜTARLAPS: Seda me kisasime!
ELVI: Siis on mokas!
EMA (tuleb sisse).
ELVI: Soh, ongi!
EMA: Kuulsin müdinat, tulin vaatama, mis
siin on. Lapsi tuba täis, ja nii hommiku vara.
Mis see siis on?
ELVI: Meil on sünnipäev, ema!
EMA: Kellel?
ELVI: (sööstub ta embusse). Soovin õnne
ema!
ALVI: (samuti). Ka mina, ema!
EMA: Siis minul!... Näe kuidas olen unus
tanud.
ALVI: Aga meie ei unusta?
24
LAPSED: Ka meie tulime sulle soovima
õnne, naabri ema!
EMA: Tuhat tänu teile, te head lapsed!
ELVI: (ema käest tirides). Tule nüüd laua
juurde, ema! Istu siia! vaata nii.
EMA: Mis siin kõik on? ...Lilled, küün
lad...!
ELV1: (kleidile osutades). Ja veel see! Vaa
ta ema! (Ulatab kleidi emale).
EMA: No mis ma pean ütlema! (Tahab
kallistada Elvit).
ELVI: Kallista Alvit, ema. Mul on siin õige
väike osa, aga temal õige suur. Tead, ema,
täna öösel käis proua Kanguri juures valmis
õmblemas. Öö läbi oli üleval... Mina aga ma
gasin. Ja need lilled on proua Kanguri saa
detud.
EMA: (kallistab Alvit). Sa kallis laps küll!
(Nutab liigutusest).
ELVI: Ära siis nuta, ema, kas kleit ei
meeldi ?
EMA: (läbi pisarate). See ei peaks meeldi
ma. Oskan või saan ma siin muud teha?...
Ise väikesed nagu nirgi pojad, aga mis te kõik
juba ei tee... Päris raske mõelda!... Ja öösel
veel!... (Teiste laste poole). Ja teiegi olete
25
tulnud nii vara siia oma une aega raiskama.
Ma pole ju teile midagi head teinud!
I TÜTARLAPS: Kuidas, naabri ema?...
Sa oled ju alati nii hea kui me Alvi ja Elvi
poole tuleme.
II TÜTARLAPS: Sa oled ju nende ema ja
meilegi armas.
ALVI: Tead, ema, tuleval nädalal on Nelli
emal sünnipäev, siis läheme me jälle sinna!
EMA: Minge jah!... Eks see olegi ema
kõige suurem rõõm, kui ta näeb, et lapsed ka
teda meeles peavad, tema tööd ja vaeva hin
davad. Siis on ema raskused tühised ja koorem
kerge kanda.
ELVI: Ja tead, ema, mis me täna öösel sul
le veel tegime?
EMA: Mis siis veel, laps?
ELVI: Tegime sulle mägedesse maja. Ilusa
kena maja, kus sul polnud millegistki puudus.
Kus oli lilli ja rohelist...
EMA: Mis jutt see nüüd?
ALVI: (naerdes). Ah Elvi jälle oma une
näoga!
ELVI: Aga oli ilus unenägu!... Tahad,
ema, ma jutustan sulle!
26
ALVI: Ah, jäta juba!
EMA: Ei, ei, Alvi, lase ta jutustab!
ELVI: See oli nii, ema, et sa olid haige ja
me läksime Aiviga otsima sulle toitu. Ja siis
eksisime ära ja sattusime pöialpoiste riiki.
Need valisid mu endale kuningannaks. Kuid ma
ei tahtnud seal olla, sest et sa seal ei olnud,
ja et nad, üldse teisi sinna ei lubanud. Ehitasin
sulle mägedesse ilusa majakese, ja viimati kui
sa mind säält leidsid põgenesin ühes sinuga
ja asusime kõik kolm elama sinna majakesse.
Seal sain sulle anda kõik, mis ma siia ajani
olin tahtnud sulle anda ja ma olin väga rõõ
mus.
EMA: Mis mõttes see ka unes. Eks rääki
nud sa veel eile, et sa ei tea, mis sa kõik emale
annaksid.
ELV I: Ja, ema, tead mis veel oli?
EMA: Noh, mis siis veel?
ELVI: Kui me sinna mägede majasse läk
sime, tuli meile vastu halli habemega päkapiku
vanake ja ütles, et ainult meile olla ta teinud
selle maja, sest me olla mägede lapsed. Ja
siis, ei tea kust, kostis imeilus mägede laul
ja selle laulu ajal ma ärkasingi. (Teiste lastele). Te oskate ju seda ilusat „Mägede laulu".
Laulge seda kord emale.
27
LAPSED: Laulame!! ([^ulavad
laula").
,Mägede
ELVI: (Peale laulmist). Kui me kord tõesti
juhtuksime nii ilusate ja kõrgete mägede juure,
ema, kas lubaksid meid minna sinna ülesse.
Ega me ei kuku?
EMA: Ema ei keela häädele lastele ilmaski
seda mis ilus ja õnnestav. Jääge alatiseks
sama hääks nagu nüüdki.
-%Kirandusk -5.960% 4MATUKOGO Tallinnas, 1918 Eestimaa Kooliõpetajate Wastastikuse Abiandmise Seltsi raamatukaupluse kirjastus
G. Kalla trükk, Tallinnas.
.xlm-ir ■•K;;r T nwerowwwameoce.
ENSV TA Fr. & irontzwaldi aim.
Kirjandusmuuseumi
98702
1
Toimetajatelt. Erakordselt rasketel aegadel peab ilmuma tänawu kalender-käsiraamat „Õpilane". Paberi kallidus ja trüki tööde hindade kerkimine sunniwad käsiraamatut wõimalikult kitsastesse raamidesse suruma, et ta mitte liig kalliks ei läheks ega paljudele kättesaamatu ei oleks. Mitmed teated, mis soowitawad ja isegi tarwilikud oleksid, on pidanud prae guste olude pärast wälja jääma, wõi neid tuli lühendada. Ainult teadmine, et wajadus sarnase käsiraamatu järele õppiwa nooresoo seas suur, julgustas meid ka teda prae gusel puudulikul kujul wälja andma. Kuid loodame, et elu warsti juba oma harilistesse rööbastesse walgub, kus uue loowa korra juures rohkem wõimalusi awaneb ka „Õpilase" sisu eest hoolitsemiseks ja ka aeg tuleb meie maitsete ja soowide kohaseks toimetamiseks.
Toimetajad.
DE o bonsbl ■ arlalo bi Cili ipo bew xasbnonal Ine" btea low amati cjike feaysq alurio n s -.serise ' - : •
Päikese ja kuu warjutused 1919 a. 1919 aastal on 2 päikese ja 1 kuu warjutus. 1. Täieline päikese warjutus on 29. mail. Algab k. 12.20 m. p. 1., lõppeb k. 5.31 m. p. 1. Täieline warjutuse wöö läheb üle Lõuna-Ameerika, Atlandi ookeani ja LõunaAfrika. 2. Osaline kuuwarjutus on 7.-8. nowembril. Ta on Tartus näha. Kuu peitumine maakera poolwarju7. now.kp. 11.20 m. p. 1. „ „ ,, warju 8. „ „12.45 „ e. 1. Warjutuse keskpaik 8. „ „ 1.31 „ „ , Kuu ilmumine maakera warjust 8. „ „ 2.17 „ „„ „ „ „ poolwarjust 8. „ „ 3.42 „ „„ 3. Ringkujuline päikese warjutus on 22. nowembril. Algab k. 2.01 m. p. 1., lõpeb k. 8 p. 1. Ringkujulise war jutuse wöö läheb Põhja-Ameerikast üle Atlandi ookeani ja lõpeb Lääne-Afrikas.
Aastaajad. Kewade algab 21. märtsil k. 6.06 m. p. 1. Suwi algal 22. juunil k. 1.41 m. p. 1. Sügise algab 24. septembril k. 4.23 m. e. 1. Talwe algab 22. detsembril k. 11.14 m. p. 1.
Sel aastal on 365 päewa.
9
Jaanuar - Näärikuu. = S
Nädalap.
cd
**1 2 3 4
Kolmap. Neljap. Reede Laup.
19 20 21 22
Nääri p.
Pühap. p. Nääri päewa.
Pühap. Esmasp. Teisip. Keskn. Neljap. Reede Laup.
5 **6 7 8 9 10 11
F. Fählmann [s. 1798
Matt. 3, 13—17.
Kolmekuninga p.
Paavli päew
23 24 25 26 27 28 29
K. A. Hermann + 1908 1. pühap. p. Kolmekuninga p. Luuk. 2, 41—52.
O o m. Elektriwoolu takistuse üksus on oom, mis on 106,3 cm pikkuse ja • mm läbilõikega ja 14,45 gr. raskuse elawhõbeda samba takistus 0° juures Rmpäär on woolu tugewuse üksus, mis 1,118 mil ligrammi hõbedat lahendisest wälja selgitab 1 sekundis Wolt on elektri liikuwa (mootorlise) jõu üksus, mis annab ühe oomi juures ühe ampääri. Westoni ele ment annab 20° C juures 1,018 wolti ja Danieli element 1,08 wolti. Wolt = ampäär X oom. Ampäär = wolt : oom. Oom = wolt : amper. Watt. on tööwõime. Watt = wolt X ampäär. 1000 watti on 1 kilowatt. Kilowatt == 1,36 hobusejõudu. 1 hobusejõud = 75 kilogrammimeetrit sekundis. 1 kilogrammimeeter = meeter X 1 sekund. 1 kilowattiline wool annab ühe tunnilise tegewuse järele ühe kilowatt tunni. On V = 220, ampäär = 20, siis saame = 220 X 20 220 X 20 kilowatti = 19,6 hobuse jõudu. On watti, ehk—1000 220X20X3 ... 4 weel aeg 3 tundi, siis saame ----- 1000— kilowatt tundi.
85 Na NOs 58,5 NC1 106 Na 2 COa 58,5 Ni 194 P1 56 Fe 232 Fes O4 Fe SO 1 + 7H2 O 278 28 Si 206 Pb 65 Zn 63 Cu Cu SO4 + 5H2 O 249 1 H 18 H2 0 32 S 98 H 2 SO 4
Sündinud asjade ajaarwamine. Aasta
Rootsimaa tähtsama linna Sigtuna häwitamine eest laste läbi................................................................... 1187 Katoliku usk tuleb meie maale ......................................1208 Eestlaste 16 aastase wabadusesõja algus . . . . 1208 Wiljandi langemine ................................................................. 1211 Lahing Lembitu küla all ...................................................... 1217 Tallinn Daani walitsuse all ................................... 1219—1227 Tallinna asutamine ..................................... 1219 Tartu langemine ...................................................................... 1224 Saarema heidetakss alla ...................................................... 1227 Tallinn Saksa ordu walitsuse all . . . . 1227—1238 Tallinn Daani walitsuse all ........................... 1238—1346 Suur Eesti mäss ......................................................... 1343—1345 tallinn Saksa ordu walitsuse all . . . -...... 1346—1561 Ewangeeliumi usu üleswõtmine . . ........................... 1517 loann IV, Moskwa tsaar ................................ 1533—1584 Moskwa tsaari wäed tungiwad Riiamaale . . . . 1558 Ordu walitsuse lõpp, Poola aja algus Riiamaal . 1561 Riiamaa Poola walitsuse all ........................... 1561—1629 Tallinnamaa saab Rootsi alla ............................................. 1561 Tallinnamaa Rootsi walitsuse all . . . . 1561—1710 Gustaw Adolf, Rootsi kuningas .......................... 1611—1632 Riiamaa langeb Rootsi alla ............................................. 1629 Riiamaa Rootsi walitsuse all ................................ 1629—1710 Heinrich Stahli kodu- ja käsiraamat ilmub . . . 1632 Tartu ülikooli asutamine ...................................................1632 Adrian Verginius annab Wastse Testamendi wälja 1686 Bengt Gõttfried Forselius asutab koolisid . . . 1687 Peeter Suur ............................................................ 1689—1725 Kaarel XII, Rootsi kuningas .......................... 1697—1718 Põhja sõda ................................................ 1700—1721 Kodumaa saab Wene walitsuse alla ............................. 1710 Kodumaa Wene walitsuse all ........................... 1710—1918 lohann Hornungi Uus Testament ilmub Tallinnas 1715
127
Aasta
Tartu ülikooli uuesti awamine ........................................ 1802 Aleksander I.kinnitab Eestimaa talurahwa wabaduse 1816 Aleksander I. laseb Liiwimaa talurahwa wabaks . 1819 Otto Willem Masing annab Nädalalehe wälja . . 1821 Perno Postimees ilmub J. W. Jannseni toimetusel 1857 F. R. Kreutxwald annab Kalewipoja 1. ande wälja 1857 Aleksander II kinnitab Liiwimaa talurahwa seaduse 1860 Esimene Eesti sells „Wanemuine" ................................ 1865 I Eesti laulupidu ...................................................................... 1869 Esimene Eesti Üliõpilaste ühendus ................................ 1870 Eesti kirjameeste selts hakkab 1. Hurti juhatusel tööle 1872 Ilmub esimene Eesti päewaleht (Postimees) . . . 1891 Esimene Eesti rahaasutus ................................................ 1902 Esimese Eesti keskkooli asutamine ................................ 1907 Eesti Rahwa Muuseumi asutamine ................................ 1908 Praeguse ilmasõja algus . . . . . . . 1. VIII 1914 Saaremaa ärawõtmine . ........................................ 12. X. 1917 Eestimaa okkupatsjoon .................................................... II. 1918
VaataKAUBANDUSLIKU HARIDUSE
EDENDAMISE SELTSI
PÕHIK...KAUBANDUSLIKU HARIDUSE
EDENDAMISE SELTSI
PÕHIKIRI
Siseministri 23. märtsi 1935. a. otsusel
on Kaubandusliku Hariduse Edendamise
Selts ühingute, seltside ja nende liitude
registrisse nr. 4595 all sisse kantud.
9 $70%
KAUBANDUSLIKU HARIDUSE EDENDAMISE SELTSI
PÕHIKIRI.
I. EESMÄRK JA ÕIGUSED.
1. Kaubandusliku Hariduse Edendamise Seltsi, all
pool nimetatud Seltsi, eesmärgiks on kaubandusliku
erihariduse edendamine ja oskuste õpetamise arenda
mine kaubandusliku tegevuse ja kontoripraktika alal.
2. Oma eesmärgi taotlemiseks Selts korraldab
konverentse, koosolekuid, päevi, kursusi, ankeete, näi
tusi, ekskursioone. Organiseerib ja asutab kaubandus
likke õppeasutisi, kaubanduslikke muuseume ja õppeärisid. Kirjastab raamatuid ja ajakirju. Asutab osa
kondi ja toimkondi eriülesannete teostamiseks. Korral
dab võistlusi kaubanduslikkude teadmiste ja oskuste
alal ning toetab ja ergutab töid ja uurimusi kauban
dusliku hariduse tõstmiseks. Astub ühendusse teiste
samalaadseid . sihte taotlevate liitude ja ühingutega
kodu- ja välismaal.
3. Seltsil on juriidilise isiku õigused. Seltsi tege
vuspiirkonnaks on Eesti Vabariik.
4. Seltsil on pitsat pealkirjaga: Kaubandusliku
Hariduse Edendamise Selts. Seltsi liikmed võivad
kanda märki, mille kuju kinnitab peakoosolek.
5. Seltsi tuluallikateks on liikmemaksud, annetu
sed, toetused jm. juhuslikud tulud.
II. LIIKMED.
6. Seltsil on liikmed ja auliikmed.
7. Seltsi liikmeiks võivad olla kõik, kes soovivad
toetada Seltsi eesmärkide teostamist.
8. Seltsi liikmeid võtab vastu juhatus kirjaliku
sooviavalduse alusel. Juhatusel on õigus liikmeks
astumise sooviavaldust tagasi lükata motiveerimatult.
9. Liikmed võivad välja astuda Seltsist igal ajal,
teatades sellest kirjalikult juhatusele.
10. Liige arvatakse lahkunuks Seltsist, kui tal
on õiendamata liikmemaks möödunud tegevusaasta
eest.
11. Liige, kes ei alistu Seltsi otsustele või kes
töötab Seltsi eesmärkide ja huvide vastu, heidetakse
juhatuse esitusel peakoosoleku otsusega Seltsi liik
mete hulgast välja põhikirja § 15. korras.
12. Auliikmed valib peakoosolek juhatuse esitusel
isikute hulgast, kellel erilised teened kaubandusliku
hariduse edendamise ja arendamise alal.
13. Liikmemaks määratakse eelarve korras pea
koosoleku otsusega.
III. SELTSI KORRALDUS.
14. Seltsi tegevust juhivad: a. peakoosolek, b. juha
tus ja c. revisjonikomisjon.
15. Seltsi peakoosolekust võtavad hääleõigusega
osa kõik Seltsi liikmed. Peakoosoleku kirjalikud kut
sed peab juhatus saatma liikmeile vähemalt kümme
päeva enne koosolekut. Peakoosolek on otsustusvõime
line kokkutulnud liikmete arvule vaatamata; liikmete
väljaheitmise, kinnisvara omandamise ja võõrandamise
ning Seltsi tegevuse lõpetamise küsimuse otsustamiseks
peab koos olema vähemalt üks kolmandik liikmeid
ja otsustamine peab sündima kahe kolmandiku häälte
enamusega. Koosoleku teised otsused tehakse liht
häälteenamusega.
16. Peakoosoleku võimupiiresse kuulub: a. juha
tuse ja revisjonikomisjoni valimine, b. Seltsi kodu
korra kinnitamine, c. liikmemaksu määramine ja eel
arve ning aruande kinnitamine, d. kinnisvara omanda
mine ja võõrandamine, e. liikmete väljaheitmine, f. töö
kava ja tegevusaruande kinnitamine, g. auliikmete vali
mine, h. märgi kuju kinnitamine, i. põhikirja muutmine,
j. Seltsi tegevuse lõpetamine ja varanduse määramine
sel puhul.
17. Seltsi juhatus koosneb üheksast liikmest, kes
valitakse kolmeks aastaks: esimees ja kaks abi, laekur,
sekretär ja neli ametita liiget. Ametid jaotab juhatus
ise. Juhatuse esimees on ka Seltsi esimees.
18. Juhatuse liikmeist lahkub iga aasta kolm: esi
mesel kahel aastal liisu läbi esimesel peakoosolekul
valitud liikmete vahel, hiljem valimiste vanuse järele.
19. Juhatuse liikmete kandidaate valitakse kolm,
kes asendavad juhatusest lahkunud liikmeid tegevus
aasta lõpuni.
20. Juhatus asub Tallinnas.
21. Juhatuse koosolekud on otsustusvõimelised,
kui koos on vähemalt viis liiget, nende seas esimees
või üks esimehe abi.
22. Juhatus on Seltsi esindajaks, täidesaatvaks
organiks ja varanduste valitsejaks. Tema ülesandeks
on peakoosolekute otsuste täideviimine, kirjavahetuse
ja arvepidamise korraldamine, eelarve, töökava ja aru
annete koostamine ning Seltsi asutiste ja ettevõtelje
korraldamine ja valitsemine kodukorra alusel.
28. Seltsi tegevuse ja arvepidamise revideerimi
seks valib peakoosolek üheks aastaks kolmeliikmelise
revisjonikomisjoni ja neile kaks kandidaati.
24. Seltsi tegevusaastaks on kalendriaasta.
25. Tallinnast väljaspool asetsevais linnades, kus
vähemalt kümme Seltsi liiget, võib asutada Seltsi
osakonna juhatuse otsusega. Osakonnad töötavad Seltsi
kodukorra alusel. Kohalikkude asjade ajamiseks valivad
osakonnad vähemalt kolmeliikmelise osakonna juhatuse:
osakonna vanem, laekur ja sekretär. Kohtadel, kus
puudub osakond, nimetab juhatus Seltsi liikmete hul
gast voliniku, kes Seltsi ülesandeid kohapeal korraldab.
IV. SELTSI LIKVIDEERIMINE.
26. Seltsi tegevuse lõpetamiseks on vajaline pea
koosoleku otsus põhikirja § 15- ja § 16. korras. Likvi
deerimiseks valitakse peakoosoleku poolt viieliikmeline
komisjon.
Tallinnas,
/. märtsil 1935. a.
Otto Joh. Kiisel.
Joh. Kiivet.
J. Sihver.
H. Kask.
A. Veiderma.
Vaata MAIE VALSS.
Kiirelt ja lõbusalt
R. Willberg
... MAIE VALSS.
Kiirelt ja lõbusalt
R. Willberg
MAIE VALSS.
1. Mu süda nii Õnnetu, kurblik meel,
Et naisemees polegi olla saan’d veel.
Elu on nii tühi ja armuta.
Oh, tuleks mul neiu, kel' oleksin truu !
Refrain :
Nii mõnus on märjukest maitseda.
Mai, kuule, kuule; oh, tule, tule tantsima!
Küll lõbus meil valssi siis keeruta,
Mai, kuule, kuule pill võtab jalad keerlema.
Uks, kaks, kolm tra - lal - lal - la,
Mul tore, tore, - eks ole tore Maieke !
2, Mu süda küll truu, kuid t’as peitub lein.
Mind võluvad ilmas vaid naised ja vein.
Veel on kena kevade, õie kuu, —
Veel oleme noored ja hõiskel on suu !
Refrain.
Nii mõnus on . . . jne.
. . . . - eks ole tore uih - ai - tsiuh !
-___________ O s a k. Rakvere, Pikk t. 5,__________
2
XII KÄSKU
MOOTORRATTURILE.
Käitu teiste teelsõitjatega sarnaselt nagu sa
soovid, et nad sinuga käituks.
Ära kunagi lõika kurvet — sest sa ei tea,
missugusesse haiglasse need võtted sind
viivad.
Ära raiska raha — hoia ära karistused ette
vaatliku juhtimisega.
Ole ettevaatlik jalakäijatega — nad kõik pole
kaugushüpe meistrid.
Juhi ettevaatlikult rahvarikastel kohtadel —
sest haukuvaid koeri on palju.
Ära võta kurvet ülepeakaela — sa kunagi ei
või teada millal õnnetus teeb sinuga sama.
Pane tähele teemärke — sest ükski neist ei
hõiska sulle hoiatuseks.
Pea alati silmas sõidu suuna — tuleta meelde
mis juhtus Loti naisega.
Ligine koolimajadele sarnaselt, nagu koolipõlveski — aeglaselt.
Ära kihuta maanteedel — nad on soodsaks
liikumiseks, aga mitte kiiruse rekordide
püstitamiseks.
Sõida öösel aeglaselt — emad õnnistavad siis sind.
Ära kunagi unusta lauset; SÕIDA KINDLALT
ja ETTEVAATLIKULT.
3
Oleks ilmas veel teist
paremat õli, kui seda
WAKEFIELD
(astiol
MOTOR OIL
on,
siis tarvitaksin seda.
ESITAJA:
JOACH-M CHRIST-N KOCH
VENE T. 12
4
SISUSTIK:
Ihk.
XII käsku mootorratturile
3
EAK Mootorratta Sektsiooni asukoht ja m.
7
E. Auto Klubi juhatus ja spordikomisjon
8
EAKMS’i juhtiv orgaan
9
Tunnusmärgid mida iga mootorsportlane peab
teadma
11-12
Tähtsam. Euroopa mootorratta võistlused
13
Eesti Mootorspordi kalender
15-28
270-klm kiirusvõistluse teekaart
24
ESTONIAN T.T. võistlustee kaart
27
Klasside nimetused (Rahvusvahel.)
31
Soome T.T.
31
Mootorratta kiiruse ilmarekordid
32
Kiiruse rekordide püstitamise kord
32
Võistlus loao
33
Reis välismaale
33
Miilid kilomeetriteks
33
Eesti Rekordid ja nende omanikud:
Tall. Hipodroom
35
Estonian T.T.
35
270-klm. kiirusvõistlus
37
1-klm. kiirusrekordid
37
EAKMS väljasõitude määrustik
39
EAKMS teated
41
Isiklikud ja mootorratta andmed
43
Mitmesug. riikide tunnustähed
45
Kiiruse tabel
46-47
KUULUTAJAD:
Ihk.
Bensiin
10
Mootorõlid
4
Mootorrattad, kummid j. m. varustused 2,6,30,34,38
Parandus töökoda
36
Nahkkindad, mütsid, saapad jne.
48
Sport ülikondade valmistus (nahk ja riie)
42
Täpsed ajamõõtjad
44
Kohvik
14
5
PALJU KASULIKKE MÕT
TEID ON SELLESSE
PEASSE RAKENDATUD!
Rudge tsilindripea konstrueerimisel on olnud palju mõtteid ja kaalumisi, et temalt kõike võimalikke jõude välja tuua, kuid sääljuures
silmaspidades äärmist otstarbekohasust. Siledad kanaalid, käänude
ja nurkade puudumine võimaldab suurimat ja kiiremat imemise täi
tumist. HELI VENTIILI lubavad tarvitada nõrgemaid vedrusi ja
märksa vähemat ventiilide käiku. Ventiilide töö neljale jagunemine
vähendab nende koormatust kahekordselt, mille tõttu rikkeid karta
pole. Sile, ümarik, käänudeta ja nurkadeta kompressiooni ruum
võimaldab kõrget survet, ilma et sääljuures mootori kloppimine
esile tuleks. Materjal on valitud kõige suurema tööpinge jaoks
Rudge 250 cc. ja 500 cc. „Special" mootoritel on tsilindripea val
mistatud kroomnikkel-malmist, mille temperatuur hoiab ennast
madalal. Rudge „Ulster" mootoril, milline on ettenähtud suurte
kiiruste saavutamiseks, on tsiiineripea pronks-alumiiniumist, mis
sugune materjal soodustab eriti suurt jahtumise võimet ja milline
on kõige kohasem sportmootorile.
Rudge -mootorratas
nõudlikule sportlasele!
LIER & ROSSBAUM, TALLINN, VIRU T. 7
6
EESTI AUTO KLUBI
MOOTORRATTA SEKTSIOON
EAKMS
TALLINN, VENE TÄN. 30. TELEF. 43S-83
TELEGRAMM:
AUTOKLUBI TALLINN
TÄIEÕIGUSLINE LIIGE:
F£d£RATION INTERNATIONALE
DES CLUBS MOTOCYCLISTES.
(RAHVUSVAHELISED ÜHENDATUD MOOTOR
RATTURITE KLUBID)
FICM
President: Krahv A. Bonacossa
Peasekretär: T. W. Loughborough
LONDON, S. W. 1. 83, Pall Mall.
Klubi peasekretär V. Heine kõnetunnid igal äripäeval
kella 15.00 kuni 19.00
EAKMS liikmete koosviibimine igal
KESKNÄDALAL KELL 20.00
Sise- ja välismaa mootorasjanduse ajakirjad. Rahvusv.
mootorspordi teadaanded. Kino. Bridge. Male. Kabe.
Korona jne.
7
Eesti Auto Klubi juhatus.
President:
I abi:
II abi:
Sekretär:
abi:
Laekur:
abi:
Varahoidja:
J. Zimmermann
M. Raud
A. Kõva
A. Kahk
E. Veidemann
J Kalpus
E. Puhk
J. Keermann
E. Auto Klubi
Spordikomisjon.
Esimees:
abi:
Sekretär:
Liikmed:
J. Lorup
J. Johannson
A. Prutus
R. Niibo
J. Jeets
Kõiki FOTOGRAAFE ja FOTOAMATÖÖRE
kes on teinud ülesvõtteid võistlusist ja muist mootorspordi Üri
tustest palume teatada ERKMS peasekretärile telef. 435-85.
Või Isikliklikult klubisse igal kesknädalal kell 20.00 alates ehk
k-m „Lier & Rossbaum" Viru tn 7 hra. Franz Rossbaumile,
8
EAKMS JUHATUS.
President: adv. Karl Särgava
Tel. 428-40
I. abi: Artur Tamvelius Telef. 310-42
II. abi: adv. Harry Bergmann
Telef. 446-93
Sekretär: Olev Roomet
Telef. 443-22
Abi: Franz Rossbaum Telef. 433-34
Kassahoidja: Lepo Markovitsch Tel. 464-88
Abi: Joh. Nöörmann
Telef. 430-08
Varahoidja: Fritz Einberg
Telef. 465-85
EAKMS Spordi Komisjon.
Esimees: Eugen Glaudan
Telef. 434-27
Nõuandja: adv. Lembit Paap Telef. 450-53
Liikmed: Arno Koch
Telef. 434-67
Savel Kletsky
Telef. 460-81
August Vilbert
Telef. 434-27
Harald Perten
Telef. 455-65
—
Hans Kõll
EAKMS Revisjoni Komisjon.
Esimees: ALF. MARTINSON
Tel. 429-06
Liikmed: V. KASTRA-KASTAN Tel. 450-49
H. O. FERSEN
Tel. 306-38
AUKOHUS.
E. NEUHOFF, K. HIIOB, V. LILLAK,
P. SÄRGAVA, A. KIVI, H. H. FERSEN, F. JAUKER.
9
STANDART
BENSIINID.
ESSOLUBE
kõrgeväärtuslikuni autoõli.
R.-S. Eesti-Petrol
Tallinn, S. Karja t. 4, tel. 446-72.
10
TUNNUSMÄRGID
mida iga mootorsportlane
peab teadma.
Sinine
Kollane
Ettevaatust! KATEGOORILINE
SEIS!
Valge
STARDI LIPP
Ruuduline
FINISHI LIPP
11
Äkiline org
ja mägi
Kurve
Risttee
Valvatud
raudtee ülesõit
Valvamatta
raudtee ülesõit
Hädaoht
Hädaoht
Parkimine lubatud
Parkimine
keelatud
Teesse sõit
keelatud
Sõidusiht
Tee sõidukeile
suletud
12
Tähtsamad
Euroopa mootorratta võistlused
1935 aastal.
(Tunnustatud FICM‘i poolt)
1.1
JUUNI
International Osterr.
Austria.
2.1
Hohenstrassenfahrt.
17.1
21.]
23.
30.
International Auto-Cycle
T. T. Races.
Grand Prix des Motocyclettes
de l’U. M.F.
Grand Prix Suisse.
6.
14.
21.
JUULI
Groote Prijs Van Nederland.
Grosser Preis von Deutschland.
Grand Prix de Belgique.
11.
24.
AUGUST
Sveriges Grand Prix.
Ulster Grand Prix
Rootsi.
GRAND PRIX de L‘EUROPE
Iiri.
Inglis.
Prantsus.
Schveitsi.
Hollandi.
Saksa.
Belgia.
de la F. I. C. M.
14.7
SEPTEMBE R
International Sechstage-Fahrt.
Saksa.
29.
Gran Premio d’ltalia e Trofeo
Internazionale della Velocitä.
Itaalia.
Ülalloetletud võistluste määrustikke ja registreerimise
lehti võivad asjast huvitatud isikud EAKMS‘ist saada.
13
NII SIIS
JÄLLENÄGEMISENI
KOHVIK
„ASKO‘S*
VIRU tn. 13
TELEFONIGA 467-62
tellitud kohviku saa
dused, nagu:
kohv ja igasugused
teised joogid, koogid,
tordid, küpsised,
Viini saiad j. n, e.
Saadetakse viibimatta koju.
14
1935 A.
EESTI MOOTORSPORDI
KALENDER
(TUNNUSTATUD
EAKMS‘I POOLT)
HOOAEG:
5. maist kuni 6. oktoobrini
SEL ARSTIL ON;
2. RAHVUSVAHELIST VÕISTLUST
4. SISEMAALIST VÕISTLUST
1. EESTI KIIRUSREKORDI PÜSTITAMINE
6. OMAVAHELIST VÕISTLUST.
IGAL MOOTORSPORTLASEL
PEAB OLEMA
RAHVUSVAHELINE
Mootorspordi määrustik
FICM
SAADAVAL: KLUBI SEKRETÄRILT JA
HRA FRANZ ROSSBAUMILT
LIER & ROSSBAUM,
VIRU T. 7
15
M A I
1
2
3
4
K.
N.
R.
L.
5P
6
7
8
9
MOOTORSPORDI
HOOAJA AVAMINE
E.
T.
K.
N.
AUTO-NÄITUS
10. kuni 13. maini
10 R
Eesti Autoklubi korraldusel.
11 L.
KÜLLASÕIT SOOME
12 P.
13 E.
14
15
16
16
T.
K.
N
EAKMS
SOOME T. T.
ELÄINTARHANAJO
HELSINGIS
E. MOTO KLUBI
MANEESHI VÕISTLUSED
12. MAIL TARTUS.
M A I
17
R.
18 L.
19
P.
20
E.
21
T.
22
K.
23
N.
24
R
25
L.
26 p.
27
EAKMS
AASTAPÄEVA PIDUSTUS
EESTI MOTOKLUBI 1. KILOM.
KIIRUSVÕISTLUSED.
PÄEVA KIIRUSE REKORD.
E.
28 T.
29
K.
30N.
31
R.
Rahvusvahelised
Hipodroomi võistlused.
EESTI MEISTRI VÕISTLUSED
EAKMS KORRALDUSEL
17
JUUNI
1
L.
2
P.
3
E.
4
T.
5
K.
6
N.
7
R.
8
IL.
9
10
EAKMS
SUURVÄLJASÕIT
PÜHAJÄRVELE
11 T.
12 K
13 N.
14 R.
15 L.
1.-klm. kiirusvõistlused
16 P
EESTI REKORDIDE PÜSTITRMISED
kõikides klassides
E. AUTO-KLUBI KORRALDUSEL
18
JUUNI
17
E.
18
T.
19
20 N.
21
R.
TÄHESÕIT
22 L.
KORRALDAJA E. MOTO-KLUBI
23 p. 16
„RRLLYE RIGR"
Balti riikide tähesõit
24
E.
25
T.
26
K.
E
22-23 juuni
27 N.
28
R.
Eesti Ruto-Klubi
29 L.
Tutvussõit Leetu
Vastukülaskäik Leedu Ruto-Klubile
30 P.
19
J U U
1
E.
2
T.
3
K.
4
N.
5
R.
6
L.
EAKMS
VÄLJASÕIT PÄRNU
E. MOTO-KLUBI VÕISTLUSED
7
P.
8
E.
9
T.
10
K.
11
N
12
R.
13
L.
14
P.
15
E.
16 T.
PÄRNUS
J U U L
18
N.
19
R.
20
L.
21 P.
22
E.
23
T.
24
K.
25
N.
26
R.
EAKMS
VÄLJASÕIT VILJANDI
E. MOTO KLUBI VÕISTLUSED
VILJANDIS
E. AUTO-KLUBI
27 L.
TÄHESÕIT
AUTODELE JA MOOTORRATASTELE
ERIVÕISTLUSED DAAMIDELE
28 P.
29
E.
30
T.
31
K.
AUGUST
1
N.
2
2
R.
4
P.
L.
EAKMS
VÄLJASÕIT VÕSULE
KURAD! SAARELE
E.
6
T
7
K.
8
N.
9
R.
10
L.
11
P.
12 E.
13 T.
14 K.
15 N.
16 R.
17 L.
22
.9
89
:...
1
AUGUST
P.
270.-kilom.
KIIRUSVÕISTLUS
19
E.
20
T.
Tallinn - Jõelehtme - Aegviidu—.Järva-Jaani—KapuV. Maarja — Rakvere Tallinn.
18
21
K.
22 N.
23
Autodele ja mootorratastele.
R.
E- AUTO-KLUBI
24 L.
25
P
26
E.
27
T.
28
K.
AASTAPÄEV
KORSOSÕIT PÄRNU
E. MOTO-KLUBI VÕISTLUSED
RAKVERES
29 N.
30
R.
31
L
23
HALJALA
270.-KLM.
KIIRUSVÕISTLUS
AUTODELE JA MOOTORRATASTELE
Tallinn — Jõelehtme — Regviidu — Järva-Jaani__
Kapu — Väike-Maarja — Rakvere—Haljala — Tallinn
asetatud hädaohtlikkudele kohtadele punased lipud.
KORRALDAJA:
E. AUTO KLUBI JA EAK MOOTORRATTA SEKTSIOON
SEPTEMBER
P.
2
3
4
5
6
7
E.
T.
K.
N.
R.
L.
HIPODROOMI
Wõistlused ja mängud.
E MOTO KLUBI
.^^^
A
ESTONIAN. T. T.
8 P.
9
E.
10
T.
11
K.
12
N.
13
R.
14
L.
Pirita -Kose-Kloostrimetsa Ringtee.
Rahvusvaheline võidusõit
autodele ja mootorratastele.
EAK JA EAKMS
KORRALDUSEL.
15 P. E. Moto-Klubi võistlused Tartus
26
SEPTEMBER
28
OKT.
1
T.
2
K.
3
N.
4
R.
5
L.
6
P.
7
E.
8
T.
9
K.
10 N.
11
R.
12
L.
13
P.
14
E.
15 T.
MOOTORSPORDI
HOOAJA LÕPP
Üllatus*
mootorsportlastele!
Aristokraatsem
INGLISE MOOTORRATAS
kuhu on koondatud
JÖUD ja ILU
MODELLID: 250 cc 350 cc ja 500 cc
Ületamatu, spetsiaal võidusõidu mootorrattad,
kuninga võlliga ja kõrge kompressioniga,
250 cc ja 350 cc.
O. K. SUPREME esindaja:
B. SABSAY & Ko
Kuninga 5. _
30
.==== .
Telef. 435-72
Mõningaid teadmisi.
Klasside nimetused.
Rahvusvaheliste määruste köhaselt(FICM) liht
sustatakse mootorratta klasside nimetusi järgmiselt:
Soolo mootorr:
Klass 4. mitte üle 125 cc
. 6.
„
, 175 cc
„ A. ,
, 250 cc
B. „ 350 cc
„ C. ,
„ 500 cc
D. .
„ 750 cc
E. „
„ 1000 cc
” El. üle
1000 cc
Külgkorviga mootorr.
Klass A/S mitte üle 250 cc
„ B/S „
„ 350 cc
, C/S „
„ 500 cc
% F. „
„ 600 cc
% G. „
„ 1000 cc
Gl. üle
1000 cc
Soome T. T.
Soomes korraldatakse TT sõite kolm, kuid need
on kõik sisemaalised. Rahvusvaheline Soome T. T.
või “Eläintarhan ajo“ korraldatakse Helsingis igal
kevadel. (Sel aastal 12. mail.) Võistlus tee on ringi
kujuline, tõusu ja langustega ja kahe raskema kurvega. Tee pikkus on 2 kilom. Kogu tee on asfaldiga
kaetud. Võistlussõit on 50. ringiline. Osavõtavad
autod ja mootorrattad.
31
1934 a. rekordid: (keskmine kiirus ) Mootorrattad
kuni 350 cc. 96,94 klm/t ja üle 350 cc. 99,32 klm/t
Külgkorviga mootorrattad osa ei võta.
Autode parim kiirus: 101,00 Klm/t.
Mootorratta kiiruse ilmarekordid.
Tunnnustatud 1934 a. FICM’i poolt.
Soolo mootorr
Klass A. (250 cc)
Bonazzi
Klass B. (350 cc)
Handley
Klass C. (500 cc)
Henne
Klass D (750 cc)
lienne
Klass E. (1000 cc)
Henne
MM
161,54 tklm.
FN
179,60
»
BM\,
227,560
>?
BMW
246,069
n
BMW
246,069
Külgkorviga mootorr.
Klass B/S (350 cc)
Handley
Klass F. (600 CC)
Henne
Klass G. (1000 cc)
Henne
FN
151,03
tklm.
BMW
183,35
W
BMW
207,732 W
Kiiruse rekordide püstitamine.
Kui keegi mootorsportlane soovib püstitada
oma sõidukiga EESTI KIIRUSE REKORDI, siis annab
tema sellekohase sooviavalduse E. Auto Klubisse
või EAK Mootorr. Sektsiooni sisse. Saades ülalnime
tatud asutisest vastava planketi, tuleb see täita ja
juurde lisada rahvusv. rekordipüstitamise maks. Siis
antakse teada millisel päeval korraldatakse katse.
32
Võistlusload.
Iga võistlusest osavõtja mootorrattur on kohus
tatud ennast varustama vastava sõitja loaga. Juhul
kui võistleja võõral mootorr. stardib, siis peab ka
selle omanik võistlusloa hankima.
Lubade kestvus on üks aasta, alates 1. jaanuarist.
Lubadel, milliseid on saadaval EAKMS’ist on järgmi
sed hinnad:
Sisemaaline sõitja luba
Kr. 2.—
Rahvusvaheline sõitja luba
„
6.—
(License de conducteur)
Võistleja luba
, 30 —
(Licence de concurrant)
Reis välismaale.
Mootorrattur, kes soovib välismaale ühes oma
sõidukiga sõita, peab ennast varustama pääle välis
passi veel muude vastavate dokumentidega, milliseid
kõiki saab ainult E. Auto Klubist.
1. Rahvusvaheline mootorsõiduki tollipass, (Carnet
de passages en douanes.) kui on soov mitmetest
riikidest läbi sõita. Kui aga naaberriikidesse siis
klubi Triptik.
2. Rahvusvaheline sõiduki tunnistus.
3. Rahvusvaheline juhtimisluba.
4. Tunnusmärk EW (Ovaalne metallplaat vastava
rahvusvahelise suurusega.) Tunnusmärk tuleb kin
nitada tagumise reg. numbrilaua juurde nähtavas
se kohta.
Samuti on saadaval E. Auto Klubis ka kõikide
riikide täpseid teede kaarte
Miilid kilomeetriteks.
1 Shveitsi ja Norra mill
1 Saksa miil
1 Geograafil,miil
1 Mere miil
1 INGLISE MIIL
1 Vene verst
10,69 klm.
7,50 »
7,42 ,
1,61 .
1,61 „
1,07 „
33
I.S.
A.4.98 h.p. O.H.V. Vee-Twin
Lõpuks proovige B. S. A.
Teie leiate, et temaga on sõit palju lihtsam
ja mõnusam. Suur vastupidavus ja mini
maalne küttekulu on teinud B S A. maailma
populaarsemaks mootorrattaks.
Inglise politsei, kaitsevägi ja postiametkond
tarvitavad BSA mootorrattaid — ja see
tõestab nende väärtust.
B. S. A. on inglise suurim mootorrataste
tehas ja valmistab neid 150 ccm. kuni 1000
ccm , tsilindri mahuga igasug. otstarbeks.
00
(@)
LIER & ROSSBAUM,
Tallinn, Viru 7.
34
Eesti
Rekordid
===== ja nende omanikud. =
Tallinna hipodroom.
Savi-liivaga kaetud kinnine ringtee mille pikkus 1100
mtr. Keskmine tunni kiirus võetud 10 ringi päält.
Juniorid:
Klass A. V. Hennok DKW
64,07 klm. (1932)
„B. H. Jürgenson Norton 80,68 » (1934)
Klass C. A. Tamvelius
Rudge 76,80 klm. (1934)
, F. H. Perten
DKW 69,38 „
(1934)
„ G.1 J. Nöörmann H. Davids. 80,85 »
(1934)
Seniorid:
V. Hennok
Rudge 81,85 klm.
B.O. Veidemann Husqv. 89,92»
C.E. Tomson Norton 89,55 »
„ F.
E. Tammann DKW
71,62 „
„ Gl. S. Kletsky H. Davidson 80,06 »
Klass A.
(1934)
(1934)
(1934)
(1933)
(1933)
Estonian T. T.
Pirita-Kose-Kloostrimetsa ringtee, 2 silda, 19 kurvet,
nendest kolm ligi 90°, vahelduva tõusu ja langustega,
pikkus 6761 mtr. Kolmandik osa teest liivane, ülejää
nud asfalt. Keskmine tunni kiirus võetud 20. ringist.
Juniorid:
Klass A. J. Tomson Rudge
79,46 klm,
„ B. R. Triik
Velocette
79 88 »
c. ---------- -------------- ------------------% F. H. Perten
DKW
69,42 „
, G.1.A. Sheberstein H. Davids. 68,66 ,
Seniorid:
Klass A. A. Mogge (Saksa) NSU-D 77,07 klm.
„B. 0. Veldemann Huspv. 93,04»
„ C. Ed. Johannson
Rudge 92,04
„
%
F. R. Raikovsky (Saksa) NSU-D 69,88„
„G.1. A. Vilbert H. Davids.
82,93 „
Autod H. Tael
Chevrolet
78,72„
35
RÕÕM ON SÕITA
mootorsõidukil...
. • . kui see on asja
tundlikult korda säätud
J. Mannert‘i
töökojas
INSENERI tn, 1
36
...
TALLINN
270-klm. kiirusvõistlus.
Tallinn—Jõelehtme— Aegviidu — Järva-Jaani—Kapu—
V. Maarja—Rakvere—Haljala—Tallinn. Tee pikkus
270 klm. Viimane võidusõit peeti 1931. a.
Klass B.
O. Rauss F.N.
41,1 klm/t.
, C.
Ed. Johannson DKW 73,4,
Teised klassid ei lõpetanud.
Autod: H. Tael Chevrolet
87,5 klm/t.
Kiiruse rekordid.
E. Auto Klubi poolt tunnustatud kiirusrekordid
püstitati Raudalu maantee 6. ja 7. kilomeetri vahemaal.
Viimati korraldati seda 1931 aastal.
Eesti rekordid:
Mootorrattad
Klass B. R. Naerimaa
AJS 93,5 klm/t (1931)
» C. E. Tomson
AJS 119,4 ,
(1931)
» C/S. V. Kastra-Kastan AJS
96,5 „
(1931)
» G1.
Tomberg Indian
106,2 , (1927)
Autod: G.Schönberg Läti Alf.-Rom. 130,4 ,
(1927)
Kuna sel ajamikul on mootorsport tugevalt are
nenud, siis toome alljärgnevalt neid kilomeetri kat
sete tulemusi (Päeva kiirem aeg.) milliseid on kor
raldanud E. Moto Klubi.
Mootorrattad :
Klass A. V. Hennok Rudge
122,4 klm/t (1934)
» B. O. Veldemann Husqv. 144,4
»
(1934)
» C. E, Tomson Norton 147,54 „
(1933)
,D.
H. Hechel
Ardie 101,1
„
(1932)
» C/S.
E. Tomson Norton 116,9
„
(1933)
» G1.A. Vilbert H. Davids. 117,3
„
(1934)
Autod:
A. Koch (847 cc) MG 116,9
,
(1933)
Kõikide klasside tunnustatud rekordide püsti
tamist korraldatakse 16. juuni 1935 a.
73
ADLER AUTOD
AUTO SPORTLASTE LEMMIKUD!
13 maailmarekordi korraga Adler Trumpf
Junior Sport masinal, märtsis 1935 a.
N.S.U.-D. MOOTORRATTAD
on nüüd hinnas kättesaadavamad.
Kasutage juhust, et osta nägusat vastu
pidavat mootorratast.
A.-S.
Tormolen & Ko.
TALLINN
Raekoja plats 17.
38
Telefon 458-06
EAKMS
väljasõitude
MÄÄRUSTIK
§ 1.
Iga EAKMS‘i mootorrattur kui ka külalinemootorrattur, kes osa võtavad ühistest väljasõitu
dest, peavad täpselt täitma alljärgnevaid määrusi
§ 2.
Mootorrataste sõidu järjekord koostatakse
järgmiselt: Ees juhib tervet sõitu „tee juht." Tee
juht määratakse väljasõidu juhi poolt, kus arvesse
voetakse tema hääd sõidu oskust ja täielikku tee
tundmist. (Tee juhiks võib olla ka väljasõidu juht).
Sellele järgnevad mootorrattad tugevuse järjekorras
-alates nõrgemast. Pääle soolo masinate tulevad
külgkorvidega mootorrattad samuti tugevuse järje
korras. Viimasena jääb vanem ja kogemusrikkam
mootorrattur tugevama masinaga.
§ 4.
Daamid - mootorratturid asuvad väljasõidul
paale tee juhti, s. o. teiseks, kolmandaks jne.
§5
... Keelatud on, kindlaks määratud järjekorras
sõitjaid, oma järjekorda muuta.
§ 6.
Mootorratta järjekorra määramisel saab vii
mane soitja arstimisabinõude kasti ühes punaseristi vimpliga. Vimpel kinnitatakse nöörile klubi
vimpli kõrvale. See mootorrattur on kohustatud
väljasõitudel iga osavõtjale, ka väiksemagi õnnetuse
juures, arstiabi andma.
Soovitav oleks, et sellel mootorsõidukil lei
duks veel üks vaba koht.
39
§ 7.
Sõidu kiirus väljasõitudel peab olema 35 kuni
45 kilom. tunnis. Häädei sirgetel teedel jääb tee
juhil õigus, mootorite jõudu ja juhtide vilumust
arvesse võttes, suurendada kiirust kuni 60. kilom.
peale tunnis. Pikematel väljasõitudel lepitakse
kohane sõidukiirus stardipunktis kokku.
§ 8.
Mootorratturid peavad sõitma sarnase vahe
maaga, et eelmist sõitjat vabalt võib jälgida.
(Mitte üle 200 meetri).
§ 9.
Mootorrattur peab silmaspidama järelsõitjat.
Kui see aga mingil põhjusel on maha jäänud, siis
peatuda ja oodata. Kui järelsõitjat ikkagi pole
näha, siis tagasi sõita ja olukorda selgitada.
Kui aga soovitakse kaassõitjatest mahajääda,
siis teatada sellest eelsõitjale.
§ 10.
Täiesti on keelatud väljasõidust osavõtta
joobnud olekus.
§ 11.
Väljasõitu lõpetades viib teejuht mootor
ratturid kokkulepitud lõpp-peatuspunkti.
§ 12.
Väljasõidu juht või tema abi, peab pääle
väljasõitu sissekandma vastavasse raamatusse all
järgnevaid andmeid. Väljasõidu koht, aeg, osa
võtjad, külalised, tee juht, mahasõidetud kilom.,
marssruut, tähelpanekud ilmastiku, teeolude, mee
leolu, õnnetuste j. m. kohta, tagasi jõudmise aeg
ja kelle poolt ülesvõtteid tehtud.
dab EAKMS veebruari kuu lõpul. Võistlusteeks on
valitud, juhul kui eelolev talv peaks lumerikas ole
ma, Pirita-Kose kolmnurk. Kui aga sel ajal lumi puu
dub siis korraldatakse talvine võistlus Harku järve
“Harku Kolmnurga Võistluste8 nime all.
*
Väljasõite, koosolekuid, välismaa reise, võist
luste täpseid kavu, uusi liikmete vastuvõtmisi ja
muid klubi uudiseid on liikmetele tutvunemiseks väl
japandud klubi seinal asuvale tahvlile.
*
Klubi märke, (kolmes suuruses) vimpleid (kaks
suurust) ja mütse [saab vastava tasu eest omada
EAKMS sekretärilt.
**
*
Klubi vimpli asukoht on kindlaks määratud
vasakul pool mootorratast. Vasakpoolse juhtraua otsast
on tõmmatud ketikene või nöör esimese ratta telje
külge ja mille külge on kinnitatud klubi vimpel. Iga
korralik klubi liige hoiab oma klubi tunnusmärgi puhta ja korras.
*.*
41
TUNTUD RÄTSEPAÄRI
FA SCHWARZ
TEL. 443-03
A in u lt t e llim is e p e a le !
KULLASEPA O
Igasugune spordi rõivastus, kodu- ja
välismaa nahkadest ja riietest,
Elukoht
Telefon
Teenistuse:
Asukoht .................. -........... -..................................
Telefon
Isikutunnistus N.....................
Isikutunnistuse väljaandmise koht ja aeg
Laskeriista luba No
MOOTORRATTA ANDMED.
Firma ....... ,............................. Modell ......... ........
Mootori No.... - ............. Raami No..........................
Kolvi käik ................ mm. Läbimõõt................. mm.
MAHTUVUS ...................... CC.
Soolo — külgkorviga
Karburaator ........................ Magneto........................
Valgustus ................... Volt;................ Amp
Telgede vahe ...................... cm.
Mootorratta täiskaal ........................ kg.
Ostu aeg.................................
Hind Kr.......................
REGISTER N.................................
Registr. tunnistus No.................................
43
olete alati õigel kellaajal, kui olete omale
täpse ajamõõtja ostnud
Firma H. MARKOVITSCH‘i kella- ja kullassepa ärist
VIRU t. 15, TEL. 447-52
44
Mitmesuguste riikide ja territooriumide
TUNNUSTÄHED.
R
B
BG
Bl
BR
C
CH
co
CS
D
DR
DK
E
ET
EW
EQ
F
FL
G
GB
GBR
GBG
GBJ
GBZ
GBY
GR
H
I
Austria
Belgia
Bulgaaria
Briti India
Brasiilia
Kuuba
Schveits
Kolumbia
Tshehoslovakkia
Saksa
Danzig
Taani
Hispaania
Egüptus
Eesti
Ekvaator
Prantsus, Alschiir
Morokko
Lichtenstein
Guatemala
Suurbritannia
Aurigny Saar
Guernesey Saar
Jersey
Gibraltar
Malta
Kreeka
Ungari
Itaalia
0-*47 Y
IN
L
LR
LT
LSR
MR
MEX
MC
N
NL
P
PR
PE
PL
PR
P
RC
RCH
RH
RM
S
SR
SE
SF
SM
su
TR
u
us
Hollandi India
Luksenburg
Läti
Leedu
Süüria, Liiban
Marokko
Mehhiko
Monako
Norra
Hollandi
Panama
Paraguay
Peru
Poola
Persia
Portugal
Hiina
Tshiili
Haiti
Rumeenia
Rootsi
Saari
Iiri vabariik
Soome
Siiam
Nõukog. Vene
Türgi
Uruguai
Ameerika Ühisr.
, 24-1-9
Vaata1567
GAIDIMÄNGUD
L. MATTISSON
1 2 0A
1...1567
GAIDIMÄNGUD
L. MATTISSON
1 2 0A
1567
GAIDIMÄNGUD
Koostanud ja korraldanud
gdr. L. Mattisson
Inglise keelest tõlkinud
eesk. gd. S. Toomingas
Rakveres, 1935
Korrektuur prl. L_. TAMM.
Kaanepilt pr. B. VOMM.
Eesti Kirjandusmuuseumi
arhiivraamatukogu
Nr
Ühistrükikoda Rakveres
SAATEKS.
Skautlikkudest mängudest on meie raama
tuturul olnud alati suur puudus. Käesoleva raa
matuga püüame seda vähegi pehmendada.
Mängud on enamikus selliselt koostatud, et
võistlevad salgad, mitte üksikmängijad. Iga
saavutus toob paremuse salgale, mitte isikule.
Nii harjub mängija juba noorelt mõtlema teis
tele rohkem kui enesele.
Mängude valikul on lähtutud seisukohast,
et mängud olgu pedagoogilised — kasvatavad
ja õpetavad. Sellepärast on mitmekesised osku
sed ja teadmised, mida noortele vaja, paiguta
tud mängudesse. Nende abil suudavad noored
paremini ja kergema vaevaga edasi jõuda oma
arenemises. Mängude abil noortest kasvavad
kodanikud, kes on ,,Alati valmis Eesti hüveks!"
Koostaj a d.
SÕLMEMÄNGUD.
Sõlmed.
Mängijad seisavad ringis.
Igal on tükk
nööri. Juht käsib mingi sõlme siduda. Kui sõlm
on valesti või halvasti seotud, siis läheb män
gija ringist välja, õpib sõlmesidumise selgeks
ja alles siis tuleb uuesti teiste juurde mängima.
Lossi ehitamine.
Ruumi pannakse laiali vastavalt mängijate
arvule nööritükke. Antud märguande peale iga
mängija jookseb ja otsib enesele ühe nööritüki.
Tagasi tulnud, moodustuvad salgad ringideks,
ja seovad nööritükid kokku. See tehtud, istu
vad maha, ning moodustavad lossi. Salk, kes
esimesena moodustas „lossi", on võitja.
Lossi kindlustamine.
Iga salk on oma lossis.
(Võib toolidega
ümber piirata). Igal mängijal olgu tükk nööri.
Juht algab: „Tahan tungida teie lossi, sellepä
rast peate teda kindlustama ......................... sõl
5
mega." (Nimetab sõlme). Juht annab aega
selle tegemiseks. Kes selle ajaga valmis ei saa,
läheb ja õpib selgeks. Salk, kes oma lossi kõige
paremini kindlustas, on võitja.
Jutustus sõlmedest.
Mängijad jaotatakse pooleks ja nummereeritakse. Istutakse maha. Juht kõneleb mingi
jutu sõlmede • tähtsusest ja tarvitatavusest.
Nimetab ühe numbri. Mängija, keda nimeta
tud, jookseb juhi juurde ja seob sõlme, millest
tema arvates oli jutt.
Teisest reast vastava
numbriga mängija teeb sama. Esimesena lõpe
tatud sõlm annab punkti vastavale reale.
Eeslid.
Ühed mängijad on eeslid, teised aga tallipoisid. Antakse teatud aeg tallipoistele eeslite
püüdmiseks ja nende kinniköitmiseks juhi poolt
nimetatud sõlmega. Eesel on siis püütud, kui
püüdja suutis teda puudutada. Iga valesti köi
detud eesel on vaba. — Hiljem mängijad vahe
tuvad, nii et eeslid saavad tallipoisteks ja vastupidi.
Vangi vabastamine.
Igale salgale antakse tükk jämedat nööri,
milles on sõlmi vastavalt salga liikmete arvule.
Esimene mängija saab nööri ja märguandele
6
võtab ühe sõlme lahti ja annab edasi järgmi
sele, jne. Salk, kes rutem vabastab oma vangi,
on võitja.
Teisend: Sama mängu võib korraldada vastu
pidi — antud nööri sisse seob iga salga liige
eri sõlme. Võitja on salk, kes lõpetas sidu
mise varemalt.
Hädas meremehed.
Rühm jaotatakse kahte salka. Kummastki
salgast on üks liige kaldal, teised hukkuval lae
val. Kaldalolev mängija viskab järjekorras
igale salgasolijale nööri. Laeval olevad mängi
jad püüavad selle ja seovad enese ümber. Män
gija, kes enese ümber nööri õieti sidus, on pääs
tetud ja võib maale tulla. Valesti seotud sõlme
puhul peab vastav mängija nööri uuesti püüdma
ja uue sõlme tegema. Salk, kellel rohkem on
päästetuid, on võitja.
Elupäästjad.
Rühm jagatakse salkadeks. Igal mängijal
on tükk nööri. (Nööri olgu mitmesuguses jäme
duses). Ruumi teise otsa on pandud mingi asi,
või seisku seal inimene. Mängijad salgad tee
vad, nendel olevatest nööriotsadest, kalamehe
sõlme abil ühe pika nööri, mille abil päästavad
uppuja surmast.
7
Paarissidumine.
Igale mängijale antakse tükk nööri. Nüüd
jaotatakse mängijad paarideks. Iga mängija
paneb oma parema käe selja taha. Märguande
järgi iga paar peab siduma juhi poolt nimeta
tud sõlme, sealjuures iga mängija võib tarvi
tada ainult üht kätt.
Mu väike paat on ankrus.
Ruumi pikkuselt hoitakse üht või kaht köit.
Mängijad jaotatakse kahte ossa ja nad asetu
vad rindrivis kummalegi poole köit. Iga män
gija saab tüki nööri. Peale vilet, iga mängija
peab siduma oma nööri köie külge, juhi poolt
nimetatud sõlmega. Kes valmis, istub maha.
Kui terve salk on sidumise lõpetanud, siis
istudes maas ütlevad: „Mu väike paat on ankrus!" Sellega tähistavad nad oma töö lõppu.
Esimesena lõpetanud pool on võitja.
Keti sõlmimine.
Kaks tooli asetatakse keskele, kuna mängi
jad asetuvad paaride viisi ringi, näod on paari
del vastamisi. Igal mängijal on tükk nööri, mis
ripub vabalt vöölt alla. Kui mänguriist olemas,
siis võib käia muusika järgi, andes üksteisele
vaheldumisi esiteks paremad, siis vasakud
käed. Võib ka laulda. Kui muusika vaikib,
8
siis juht nimetab mingi sõlme, mida paarid
peavad siduma, tarvitades sealjuures kumbki
üht kätt ja mõlemaid nööre. Paar, kes esime
sena lõpetab sidumise, on võitja, ja tal an luba
istuda toolidele.
Paki sidumine.
Rühm jaotatakse kahte salka. Kummalegi
salgale antakse mitmesuguseid esemeid, pabe
rit ja nööri. Märguandele, kaks esimest salgast,
pakivad asjad kokku, teevad korraliku paki,
panevad paberi ümber ja seovad korraliku sõl
mega kinni. Nüüd annavad valmis paki oma
salgas käest kätte. Viimane mängija jookseb
pakiga juhi juurde, kes kontrollib paki ja sõlme
korralikkust. Järgmisel korral on pakkimise
ülesanne kahel järgneval mängijal, jne. Punkte
arvatakse kiiruse ja korralikkuse eest.
SIGNALISEERIMISE MÄNGUD.
Õppigem morset!
Morse õppimist ega õpetamist ei alata mitte
tähestiku järjekorras, vaid lihtsamatest tähte
dest! Esimesel koondusel Õpime järgmised
tähed: E, I, S, H, T, M, 0. = üks punkt, kaks
punkti, kolm punkti, neli punkti, üks kriips,
9
kaks kriipsu, kolm kriipsu. Esialgu ei ole rohkem tähti vaja. Neist koostame siis sõnad ja
laused ja signaliseerime neid. Mõningaid näi
teid: ei, hoo, soo, siis, see, too, meie, homme,
toome, teeme, ese; toitu toome homme, meie
meelest, meie ise oleme, jne. Vastavad sõnad ja
laused peab juht kodus koostama. Järgmisel
koondusel õpime A, U, N, G, V, — koostame
nendest uued sõnad ja laused, jne.
Arva välja.
Üks mängijaist läheb välja, kuna teised
istuvad ringis ja mõtlevad mingi lillele, puule,
loomale või tähele. Tagasi 4ulnud, ta tähendab
kellelegi, kes siis signaliseerib morses esimese
tähe kokkulepitud esemest. Järgmine mängija
signaliseerib teise tähe, jne. Ringisolija peab
välja arvama, milline sõna see oli.
Signaliseeritud sõimed.
Rühm jagatakse salkadeks. Salgad seisavad
rongreas. Mängu juht signaliseerib mingi sõlme
nime. Esimene reast peab jooksma juhi juurde
ja siduma signaliseeritud sõlme. Õige ja kor
ralik sõlm annab punkti salgale, vastasel kor
ral saab miinus-punkti!
Märkus: Signalisatsiooni võtab vastu see män
gija, kelle käes on kord siduda sõlme. Juhi
juurde joosta ei tohi enne, kui signaliseerimine
10
lõppenud. Neist tingimustest mittekinnipida
mine annab miinus-punkte.
Morse jaamad.
Salgad seisavad rongrivis. Salkadele antakse
mingi märgusõna, millisest sõnast iga mängija
signaliseerib järgmisele ühe tähe. Tähte signaliseeritakse järgmiselt: löök rusikas-käega —
punkt, löök lahtise käega — kriips. Esimesena
signaliseerimist lõpetanud ja Õieti signaliseerinud salk on võitja.
Salajane morse.
Mängijad jagatakse pooleks ja asetatakse
teatava vahemaa kaugusele üksteisest. Esi
mene mängija kummastki rivist jookseb juhi
juurde, kes neile annab salaja mingi tähe,
(rusikas — punkt, lahtine käsi — kriips.)
Nüüd jookseb mängija oma rea järgmise
juurde ja annab sellele teate edasi. See jookseb
omakorda järgmise juurde, jne. Viimane män
gija jookseb juhi juurde ja annab temale teate.
Salk, kes ennemini jõudis teate edasi anda, on
võitja.
Peapostkontor,
Mängijad seisavad ringis. Igale mängijale
antakse mõni täht tähestikust. Üks mängijaist,
kelle silmad on kinni seotud, asub ringi sisse.
11
Mängu juht signaliseerib kaks tähte. Signalisesritud tähed .peavad vahetama kohad nii, et
pime keskel neid ei püüaks. Iga mängija, kes
ei vaheta kohta siis, kui tema täht on signaliseeritud, või liigub siis, kui tema tähte ei signaliseeritud, kaotab „elu". Kes on kaotanud
kolm „elu", langeb mängust välja.
Märkus: Kui salk on väike, siis võib anda ühele
liikmele mitu tähte. Kui juhuslikult signaliseeritakse kaks tähte, mis on pandud ühele
mängijale, siis peab mängija jooksma ümber
ringi, alates paremalt poolt.
Otsige!
Mängijad sulevad silmad. Mängu juht pei
dab kuhugi mingi eseme. Avanud silmad, juht
signaliseerib ühe tähe selle koha nimest, kuhu
ese peidetud. Signaliseeritud täht on võtmeks
eseme otsimisel.
Mõtete edasikandmine.
Mängijad seisavad ringis. Mängu juhi ära
määramisel üks mängijaist signaliseerib mingi
tähe. Tema parempoolne naaber signaliseerib
teise, mõeldes sellejuures mingi sõnale. Kolmas
signaliseerib kolmanda tähe sõnast, jne. Mängi
jad peavad püüdma, et nende poolt signaliseeri
tud täht ei oleks viimaseks täheks sõnast. Män
gija, kes arvab, et signaliseerijail ei olegi min
12
git sõna mõttes, vaid nad signaliseerivad huupi,
ütleb sellest juhile. On ütlejal õigus, saab ta
punkti, signaliseerija aga kaotab. Vastasel
korral — vastupidi.
Ostjad.
Mängijad istuvad ringis. Igal mängijal on
pliiats ja paber. Mängu juht ütleb: „Käisin
pagaril ja ostsin midagi algustähega ........... "
(signaliseerib selle tähe). Mängijad kirjutavad
üles kõik ained vastava algustähega. Kes signaliseerimisest valesti aru sai, s. t. kirjutas vale
algustähega aineid — kaotab punkti.
Sõnade ehitamine.
Rühm jagatakse salkadeks. Esimene salgast
läheb laua juurde, kuhu asetatud tähed morse
märkidega. Mängija valib tähed, mis moodus
tavad sõna ja signaliseerib selle teisele mängi
jale. See omakorda läheb laua juurde ja toimib
samuti kui esimene. Mäng jätkub, kuni kõik
salga liikmed on korra signiliseerimas käinud,
või kui on signaliseeritud korralik lause. Arves
tada tuleb tähtede arvu lauses ja aega!
13
KUULMISMÄNGUD,
Kuulake üks minut!
Mängijad istuvad täiesti vaikselt mõne
minuti ja panevad tähele kõiki hääli, mida on
kuulda. (Juht võib lasta teises ruumis mitme
suguseid hääli ja kolinat teha.) Hiljem peab
iga mängust osavõtja kirjeldama kuuldut.
Millist häält ma teen?
Mängijad istuvad ringis ja sulevad silmad.
Juht teeb mingit häält. Mängijad peavad välja
arvama, kelle häält ta tegi. Kes esimesena välja
arvas, saab mängujuhiks, asub keskele ja teeb
mingi teise looma häält, jne.
Kelle hääl?
Mängijad jaotatakse kahte ossa ja aseta
takse selgadega vastamisi, read üksteisest
veidi maad eemal, ühes reas on kuus osavõt
jat, kuna teises on vaba arv. Esimeses reas oli
jatele antakse täiesti karakteriseeriv looma või
linnu nimi. Märguandel igaüks neist kuuest
teeb vastava looma häält, milline nimi talle
antud. Teise vile peale juht käsib minna näi
teks lehma lauta või koera putkasse. Nüüd pea
14
vad ülejäänud mängijad arvama milline oli
lehma ammumine ja kes seda tegi. Õieti arvanuile võib panna punkte.
Teisend: Kui mängijad üksteise häält veel ei
tunne, siis võib käskida kuuekesi reas olevatel
mängijatel üksikult teha oma häält, kusjuures
teises reas olijad peavad arvama, kes häält tegi.
Kuningas ja seltsidaamid.
Üks mängija, või ka mängujuht, on kunin
gas, üks teine tema haige abikaasa, kes ei kan
nata vähematki kära. Mängijad istuvad ruumi
teises seinas ja kujutavad seltsidaame, kes oma
liigutustes peavad olema täiesti käratud. Ku
ningas valib ühe seltsidaami, kes peab tulema
tema abikaasa juurde nii, et see teda üldse ei
kuule. Juhul, kui ta mingisuguseid hääli kuu
leb, avaldab ta suurt närvilikkust ja seltsidaam
läheb oma kohale tagasi. Edurikkas seltsidaam
istub kuninganna kõrvale.
Leidke lind!
Toolidele asetatakse üliriided. Toolid on ruu
mis laiali. Mängijad on väljas. Juht paneb riie
te alla tiksuva kella, mille mängijad üles otsima
peavad. Mängija, kes avastanud, millises „põõsas" lind laulab, istub toolile.
15
Hiire püüdmine.
Mängijad moodustavad ringi ja istuvad. Üks
läheb keskele ja tal seotakse silmad kinni. Juht
näitab kellelegi ja käsib teda1 minna „hiirt"
püüdma, s. t. näidatu peab püüdma kuulmatult
läheneda seesolijale. Kui aga keskelolija kuuleb
teda ja näitab tema poole, läheb ,,hiire püüdja"
oma kohale. Kes aga suudab läheneda keskelolijale kuulmatult, läheb 'ise „hiireks".
Hiiglased ja haldjad.
Ühel ööl hiiglased vallutasid küla. (Osa män
gijaid ruttab ja paneb toolid üksteise peale).
Siis tulid päevavalgele haldjad ja võitsid hiig
lased. (Teine osa mängijaist lähevad ja pane
vad toolid oma kohtadele tagasi. ) „Hiiglased"
kuulavad, milliseid hääli oli kuulda toolide ta
gasipanekul. Milline salk kõige vaiksemini too
lid tagasi paneb, on võitja.
Ärev minut.
Rühm jaotatakse salkadeks. Salgad asuvad
eraldatult pimedas ruumis. Mängijad peavad
tähele panema kõiki hääli, mida nad kuulevad
märguandest märguandeni. Hiljem arutavad se
da oma salgas ja kirjutavad kirjandi selle üle,
mis nende arvates juhtus.
16
Näide:
Sugereerivad hääled.
Jalaastumine väljas Üks avaneb. Toole liigutatakse.
Keegi istub. Ajalehe krabin. Ajaleht pannakse ära.
Käimine toas. Pudeli ja klaasi liigutamine Võetakse
tool ja istutakse. Paus. Telefon heliseb. Minek tele
foni juurde. Paus, Üks hääl ütleb: „Õige! Üskuge mind,
saan ta kätte!“ Astumine ukse juurde Üks avaneb ja
suletakse. Paus. Vile — lõpp.
Mida arvatakse:
Kriminaalpolitseiniku külaskäik. Politseinik astub sisse,
istub ja loeb uudiseid. Tõuseb ja valab veini ja jatkab
lugemist. Telefoneeritakse, et vaenlane on majas ja
politseinik lubab ta püüda
Lahkub ruumist, põrkab
kokku vaenlasega, kes püüab end peita. Politseinik kuu
lab revolvri pauku ja vilistab, et talle abi tuleks.
Mis juhtus tõesti?
Vanahärra läheneb söögitoale, avab ukse, astub sisse,
istub, et lugeda õhtust ajalehte. Tõuseb, et valada klaas
limonaadi ja jatkab lugemist. Telefon heliseb. Vana
härrale seletatakse, et ta pojapoeg läheb välja, et män
gida oma sõpradega. Vanahärra lahkub toast, et otsida
oma pojapoega Komistab kassisabale, kes näugub valu
sasti. Väike poisike tänaval vilistab.
TÄHELPANU JA VAATLEMISMÄNGUD.
Pimeda jalutuskäik.
Iga mängija järjekorras jalutagu kinniseo
tud silmadega laudade ja toolide vahel. Teekond
käidud, mängija oma nurgas kirjutab üles, mil
2
17
liseid asju tema puudutanud. Salk, mille liikmed
annavad täpsema kirjelduse, on. võitja.
Vaatlemismäng.
Mängijad jagatakse salkadeks. Üks salk lä
heb jalutab ruumis ringi ja paneb tähele nii
palju kui võimalik. Siis nad tulevad tagasi ja
istuvad oma kohtadele. Sel ajal kui ühed jalu
tavad, teised mõtlevad välja küsimusi (ruumi
kohta), millele enne jalutanud mängijad peavad
vastama. Rohkem vastuseid andnud salk on
võitja.
Olge vahvad!
Mängu juht peidab teatud arvu esemeid.
Mängijatele antakse teatud aeg nende otsimi
seks. Kes selle ajaga rohkem leidnud, on võitja.
Jookske!
Hoides kinni üksteise vöödest, mängijad
jooksku ümber maja (kui võimalik) või tänaval
kindlaks määratud maal. Tagasi tulnud, nad ju
tustavad juhile, mida nad näinud. Juht kirju
tab üles. Mängija, kes pannud tähele kõige suu
rema arvu huvitavaid esemeid — võidab.
Märkus: Mäng on hääks abinõuks
mängijate tähelepanelikkuse kindlaksmäära
miseks.
18
Värvide otsimine.
Mängijatele antakse üks minut aega värvi
de vaatlemiseks. Nüüd minnakse oma nurkades
se ja kirjutatakse üles nähtud värvid. Punktesaavad need mängijad, kes mõnda värvi üksi
näinud.
Võrdlemine,
Kaksteist asja, millest kaks võrdlemisi sar
nased, pannakse igaüks ise paberist kotikesse
ja laotakse lauale. Igale mängijale antakse 24
sekundit aega vaatamiseks, millistes kotikestes
on üksteisele sarnased esemed.
Kus sa oled nüüd?
Mängijad jagatakse salkadeks. Kõik mängi
jad moodustavad ringi, millesse asetatakse mit
mesuguseid esemeid nagu tool, king, müts jne.
Valitakse igast salgast üks mängija, kellel lu
batakse hästi tähelepanelikult vaadata, kus
mingi ese asub. Siis seotakse silmad kinni ja
pööratakse teda paar korda enese ümber. Nüüd
küsitakse ringis olijailt seda, kus mingi ese
asub. Kui küsitav näitab võrdlemisi õieti, siis
loetakse üks punkt salgale, aga kui täpsemalt,
siis kaks.
19
Leidke uusi esemeid.
Mängijad istuvad ringis. Iga mängija kor
damööda läheb akna juurde, vaatab välja (juht
loeb kolmeni) ja tuleb tagasi, et nimetada näh
tud asju. Samu esemeid teist korda nimetada ei
tohi, vastasel korral jääb ta kord, vahele. Män
gija, kes kordagi vahele jäänud ei ole, on võitja.
MÄLUMÄNGUD.
Ettekandja,
Üks mängijaist on ettekandja ja teine kokk.
Teised mängijad istuvad kujutatava laua üm
ber ja tellivad igaüks järjekorras. Kokk on tei
ses ruumis. Ettekandja peab kõik tellimised
meeles pidama ja kokale edasi andma. Kokk
kirjutab iga tellimise erilehele ja annab ette
kandjale, kes viib nõutud toidud tellijaile.
Võitja on salk, kes ennem on oma toidud kätte
saanud.
Teisend: Kokk ja ettekandja on eri sal
kadest. Võitja on sel puhul ettekandja, kes oma
külalisi paremini teenis.
20
Vaateaknad.
Rühm jagatakse kolme salka. Nüüd valitak
se kolm vaateakent A, B. C. Igale salgale an
takse viis minutit aega aknal olevate esemete
vaatlemiseks. Vaatlemise järjekord on I sal
gal: A B C; II salgal: B CA, ja III salgal:
C-A-B. Iga akna juures on üks juht. Tagasi
tulnud koonduse ruumi, kirjutatakse üles esemed, mis nähtud aknal — samas järjekorras
kuis vaadati.
Värvid.
Igale mängijale antakse salaja värv. Juht
hüüab mõne mängija nime, kes peab ütlema
oma värvi. Kes esimesena teo õiendab, saab
punkti.
Teisend: Igaühele öeldakse mingi värv
kuuldavalt. Juht nimetab ühe mängija nime ja
teised mängijad peavad mäletama, millist värvi
ta esitab. Mäng jätkub nagu eelminegi.
Kus see oli?
Juht jagab paberilehe ruutudeks, samuti
saab iga mängija ruudulise paberilehekese.
Nüüd teeb juht mingid märgid mõnda ruutu ja
näitab seda mõni minut mängijaile. Mängijad
peavad meeles pidama, millistes ruutudes ja
millised märgid olid, õigete vastuste eest saab
punkte.
21
Kimmi.
Lauale joonistatakse ring ja jaotatakse tea
tud osadeks. Iga jaotuspunkti kohta asetatakse
teatud ese. Mängijatele antakse 3 minutit aega
vaadata seda ringi. Selle aja jooksul nad peavad
meelde jätma esemete nimed ja järjekorra. Hil
jem antakse teatud aeg nende üleskirjutami
seks. .
Võidu kimmi.
Rühm jagatakse salkadesse. Salgad seisavad
rongreas. Iga salga ette ja taha on joonistatud
ring. Esimesse ringi pannakse sama arv ese
meid kui palju on mängijaid salgas. Igal salgal
on samad asjad ja sama asetus. Märguandel esi
mene mängija igast salgast jookseb esimese rin
gi juurde ja võtab mingi eseme ja viib selle rea
taha, tühja ringi, ja asetab samale kohale, kus
see oli esimeses ringis. Selle teinud, jookseb ta
gasi oma kohale. Nüüd on õigus järgneval män
gijal jooksu alata, jne., kuni kõik asjad on üle
kantud. Punkte arvestatakse kiiruse ja täp
suse eest.
Mälumäng.
Laud jagatakse kahekümneks ja asetatakse
kuusteistkümnele, neist jaotusist, esemed. Män
gijad jaotatakse kahte salka. Mõlemale salgale
antakse aega üks minut esemete asetuse vaata
22
miseks. Nüüd korjatakse need ära. Igale män
gijale antakse võimalus panna teatud ese sinna
kohta, kus see tema meelespidamise järgi oli.
Õieti või valesti asetatud esemete eest saab
kumbki salk vastavalt punkte.
Ettekujutatav loomaaed.
Mängijuht ütleb igale salga liikmele ühe
kirjelduse loomade tegevuse kohta puuris. Näi
teks: 1) Kaks lõvi, üks hambavaluga ja teine
mängimas, 2) Üks valge, teine kollane-valge pa
pagoi, laulmas mingit üldtuntud naljalaulu, 3)
Seitse valget hiirt. Kuus magavad, seitsmes
teeb lõvile silmi, 4) Elevant istumas ja palu
mas banaane, 5) Kaks kängurut mängimas kri
ketit, 6) Neli ahvi, istumas vaikselt. Iga liige
peab meeles pidama, mis talle öeldi. Salga juht
küsib oma salga liikmetelt, mis neile öeldi ja
kirjutab selle üles. Täpsema kirjelduse andnud
salk saab punkte.
Kuulutuste tähestik.
Rühm jagatakse salkadeks. Antakse aega
15—20 minutit, mille jooksul iga mängija kir
jutab üles hästituntud kuulutused tähestikuli
ses järjekorras. Selleks mänguks võib anda ka
rohkem aega, näiteks üks nädal, mille jooksul
peaks siis kirjutama üles kuulutusi või kaup
luste silte. Parema nimestiku esitanud salk on
võitja.
23
Meelespidaja.
Mängijad jaotatakse salkadeks. Igas salgas
olgu vähemalt kuus mängijat. Viis istuvad rin
gis, kuna kuues istub neile vastu. Märguandel,
iga liige järjekorras esitab mingi küsimuse
kuuendale. Küsimus esitatakse ainult üks kord
ja selgelt. Kui kõik on küsinud, siis püüab kuues
vastata samas järjekorras kui küsitud. Saab ta
sellega toime, võidab punkti oma salgale.
Meistrid.
Mängijad jaotatakse salkadeks. Mängu juht
lõikab paberist välja salga arvule vastavalt
mitmekesiseid kujundeid. Kujundite vaatlemi
seks antakse mõni minut aega. Siis jooksevad
salga liikmed oma nurka ja püüavad välja lõi
gata võimalikult täpse kujundi. Iga kujund, mis
on täpne, annab punkti salgale.
Sõnade koostamine.
Paberitükikestele kirjutatakse vokaale ja
konsonante ja pannakse need tagurpidi lauale.
Üks mängija võtab neli tähte ja proovib neist
moodustada mingi sõna. Kui ta moodustada ei
saa, siis paneb tagasi — kui aga saab, siis saab
punkti. Teised mängijad peavad meeles pidama
kuhu ta on asetanud need tähed, milledest sõna
moodustada ei saanud. Järjekorras läheb nüüd
24
teine, võtab uued neli tähte ja proovib neist
moodustada sõna, jne.
Teisend: Tähed kirjutatagu morses.
Aeg lendab.
Rühm jaotatakse salguks. Igale salgale on
joonistatud ring. Iga mängija järjekorras läheb
ja seisab ringis 3'0 sekundit. (Tema arvates).
Salk, mille liikmed täpsemini aega määravad,
on võitja.
ENESEARENDAMISMÄNGUD.
Leidke sõna,
Valmistada kiri või artikkel, milles palju sõ
nu on vahele jäetud. Vahelejäetud sõnad kir
jutatagu eri paberitükikestele ja pandagu ku
hugi ruumi või lauale. Nüüd loetakse kiri ette,
sääl pause pidades, kus sõna puudub. Mängijad
peavad otsima laualt paberitükikestele kirjuta
tud sõna, mis nende arvates on kohane. Kui
artikkel on täielik, loetakse see uuesti ette.
Mängijad ütlevad puuduvad sõnad, mis neil
käes. Iga õige vastus saab punkti.
Teisend: Igale salgale kirjutatagu kiri
ja asetatagu see seinale. Iga mängija järjekor
ras läheb ja loeb kuni puuduva sõnani, siis ot
sib sõna ja asetab ta vahele.
25
Peidetud nimed.
Mängijad lähevad järjekorras juhi juurde,
kes ütleb neile mõne tähtsa mehe (maa, linna)
nimest ühe tähe. Tähed öeldakse segamini. Kui
kõik on tähe saanud, siis arutatakse salgas, kel
le see nimi võis olla. Kes esimesena välja arvab,
on võitja.
Vigane rohukaupleja.
Iga mängija kirjutab mingi rohukauplusest
ostetud eseme nime. Nimes asetatagu tähed se
gamini! Vile peale igaüks annab oma lehe parempoolsele naabrile. Iga vilistamise peale leht
antakse edasi, hoolimata arusaamisest. Punkte
pannakse igale õigele vastusele.
Teisend: Segipaisatud pagariäri, toiduainete-kauplus, jne.
Vastandid.
Mängujuht annab igale salgale paberilehe,
millele on kirjutatud sõnu. Salk peab kirjutama
neile sõnadele vastandid. Arvesse võetakse sõ
nade arv ja kirjutamiseks kulutatud aeg.
Sõnu:
tugev —• nõrk,
paks — peenikene,
rumal —• tark,
raske — kerge,
uus —■ vana,
hele — pime,
läbipaistev — paistmatu palav — külm,
26
parem — pahem,
vara — hilja,
siin — seal,
hommik — õhtu,
must — valge,
õige — vale,
soe —• leige,
algus — lõpp,
nüüd — siis,
magus — kibe,
vana — moodne
jne.
Segadus.
Igal mängijal olgu pliiats ja paber. Salgad
istuvad oma nurkades. Korraga tuleb sisse võõ
ras, kes seletab midagi äkitselt juhtunut, olles
ise väga ärritatud. Kui ta lõpetanud, peavad
teised seda üles märkima detailideni. Parima
kirjutuse omanik on võitja.
Näide: Oh, palun, aidake mind keegi! Mi
nu vana tädi Matilde Tallinnast, kes elab minu
vanaemaga Viru tänaval, kuulis täna öösel, kui
ta oli just magama minekul, sellepeale, kui ta
mind siia külastama tuli ja reisust väga väsi
nud oli — jah — kuulis, et tema voodi . . ., seeoli minu vana puu voodi, milles ma enam kaua
aega ei ole maganud, sest, et mul nüüd uus on
— et keegi nagu oleks kolistanud. Vist olid
vargad. Aidake mind!
Lause ehitamine.
Mängijad jaotatakse salkadeks. Juht seisab
oma salgast veidi eemal. Märguandel üks män
gijaist jookseb juhi juurde, kes ütleb talle mõ
27
ned sõnad. Kohe, kui juht on öelnud sõnad,
mängija jääb juhi kohale, kuna juht läheb sal
ga juurde. Nüüd jookseb salgast teine mängija
eelmise juurde, kes talle ütleb juhilt kuuldud
sõnad + veel ühe sõna Nüüd jääb teine män
gija eelmise asemele, jne. Salk, kes on moodus
tanud kõige parema lause, on võitja.
Pää ja saba.
Igale mängijale antakse üks kahesilbiline
sõna, näiteks „töömees". Tema võtku viimane
silp ja moodustagu uus sõna sarnase algussilbiga, näiteks „meespool". Viimane silp sellest
sõnast peab moodustama esimese silbi uues sõ
nas, näiteks „poolmast", jne. Mängija, kes tea
tud ajaga kõige rohkem sõnu moodustanud, on
võitja.
Uued sõnad.
Teatud ajaga ,näit. 6 minuti jooksul, iga salk
peab kirjutama nii palju uusi sõnu kui salga
liikmeil meeles. Määratagu uusi sõnu, mis on
tekkinud viimaseil aastail, näit, kahel möödu
nud aastal.
Vanasõnamäng.
Juht ütleb mingi vanasõna, millele mängijad
vastavad vanasõna mõtte omadussõnaga, näi
teks: Hea tehtud aegamööda, pea tehtud pilla28
palla. Hea on uneski hea. Vara üles, hilja voodi
— nõnda rikkus tuppa toodi. Heldel ei ole hel
meid, sitkel on siidi. Kitsi annab kirstust, helde
omast suust. Parem peenike kotti pista, kui jä
meda järele joosta. Papi külimit, koti sopp ja
põrgu haud ei saa iialgi täis! Kes tööd taga ei
aja, seda ajab töö taga, jne.
Vastused on raamatu lõpus.
Võõrad ja dedektiivid.
Kaks „võõrast“ külastavad iga salka. Igal
liikmel salgas on õigus küsida „võõralt" viis kü
simust tema perekonna, ameti, jne. kohta. Sal
ga juht kirjutab üles kõik küsimused ja annab
need kontrollimiseks üldjuhile. Juba esitatud
küsimust ei tohi korrata. Paremate küsimuste
koostaja salk, s. o. parema kirjelduse „võõra"
kohta andnud salk, on võitja.
Kirjeldav peitmine ja otsimine.
Mängijad istuvad ringis. Iga mängija järje
korras kirjeldab mõnda objekti ruumis, ilma et
ta teda nimetaks. Teised kirjutavad üles milli
sest objektist nende arvates räägiti.
Teisend: Võib kirjeldada ka mõne kaasmängija iseloomu.
29
Mis juhtus?
Mängijad jaotatakse mitmesse ühesuuruses
se salka ja nummereeritakse. Vastavalt salga
liikmete arvule lõikab juht ajalehest pilte. Pil
did olgu mitmekesised. Märguandel igast sal
gast esimene mängija jookseb juhi juurde, kes
näitab ühte piltidest. Teise pildi vaatamiseks
jooksevad järjekorras järgmised mängijad sal
kadest, jne. kuni kõik pildid on näidatud. Salga
koondusel kõneldakse piltide üle ja koostatakse
nende põhjal jutt. Peale viieminutilist vaheaega
loeb üks salgast jutu ette. Parema jutu kirju
tanud salk saab kõige rohkem punkte.
Pildid.
Iga mängija toob kaasa väljalõigatud kuulsa
mehe,, koha või ehituse pildi. Pildid nummerda
takse ja antakse edasi. Iga mängija peab õppi
ma tundma noid pilte. Hiljem kontrollitakse kü
simuste abil. Iga õige vastus annab punkti.
Kõige viimane.
Igaüks toob koondusele kaasa pildirikka
moelehe. Antakse aega 10 minutit. Selle aja
jooksul mängijad lõikavad välja oma moelehest
ühe või mitu riietuseset. Juht kogub kõik välja
lõigatud esemed ja jagab need ükshaaval jälle
laiali. Mängijad mõtlevad, kuis kõige paremini
30
kasutada saadud esemeid. — Mis sa teeksid kol
me saapaga, ühe kingaga, paari pükste ja ühe
mütsiga ?
Näitlejad.
Üks mängija väljub ja tagasi tulnud, peab
väljendama kas hirmu, kahtlust, üllatust, osa
võtmatust, rõõmu, rumalust jne. Ülejäänud
mängijad peavad kirjutama ühe sõnaga, mida
nad arvavad näinud olevat. Mäng kestab nii
kaua, kuni kõik mängijad on korra mingit tun
net väljendanud.
Teisend: üks salk on väljendaja, teine väljaarvaja osas.
Kaupmehed.
Üks liige igast salgast lahkub ruumist. Tei
sed kohalejäänud peavad nõu, millist kauplust
väljendada. Märguandel iga liige salgast peab
väljendama teatud eset, mis poest valitud. Lah
kunud liikmed tulevad tagasi ja arvavad välja,
millist kauplust tema salk väljendab. Kui kõi
gist väljendustest on aru saadud, lähevad uued
välja ja mäng jätkub.
Taidurid.
Üks mängija joonistab väikse osa mingist
esemest, näit, soovides joonistada priimulat,
algab varrest, või soovides joonistada gaidi31
vööd — algab pandlast. Teised püüavad välja
arvata, mida esimene mõelnud ja täiendavad
joonistust. Huvi pakub joonis, kus esimene on
mõelnud joonistada gaidivööd ja järgmised joo
nistavad maja.
Laul.
Laulu esimene värss on antud. Näiteks:
,,Tööle Õilsale hellake valmis" . . . Mängijad
peavad viie minuti jooksul kirjutama järgmise
värsi, mis sellega riimib.
Külaline.
Iga salk nimetab ühe salga liikme, kes kü
lastab teist salka. Iga salk valib mingi sõna,
millel on mitu tähendust ja vaidlevad ühe tä
henduse üle. Külaline peab püüdma sellest aru
saada ja kui ta on aru saanud, siis ühineb kõ
nelusega. Nüüd kõneldakse sõna teise tähendu
se üle. Võidab see salk, kelle külaline ütleb esi
mesena valitud sõna. — Sõnu: sulg, tipp, hari,
koor, must jne.
Dekreetide tegijad.
Mängijad peavad kirjutama viie või kümne
minuti jooksul üles seadused, mis nad annaksid
välja, kui neil oleks võimalik seda teha. Punkte
võib anda parematele 'seadustele.
32
GAIDISEADUSED.
Vormi korralikkus.
Salk jaotatakse kahte gruppi, ühel grupi
on ülesandeks tähele panna teise grupi liikmete
vormi korralikkust, täpsust jne. ja sellest tea
tada salga juhile.
Kuis neid tuntakse.
Kaugemale seinale ruumis kinnitatakse paber, millele kirjutatud gaidluses mitmesugus
tes ametites, olevate isikute nimed. Teise seina
pannakse väikesed paberitükikesed, millele kir
jutatud mitmesugused eraldusmärgid. Iga män
gija kordamööda jookseb ja võtab ühe väike
se paberitükikese ja paneb selle suurele pabe
rile vastavasse kohta. Näiteks: tibupoeg hellakeste juhile jne. Õigele vastusele arvestatakse
punkte.
Embleemi joonistamise täpsus.
Igal mängijal on tükk paberit ja pliiats
Märguandel iga mängija püüab võimalikult täpsalt joonistada oma salga embleemi. Punkte
arvestatakse täpsuse eest!
3
33
Paberitükid.
Mängijad jaotatakse salguks. Igale mängi
jale antakse kaks paberitükki. Ühele tuleb kir
jutada mingi küsimus gaidlusest, harilikust
teadusest jne. ja teisele vastus. Paberitükid
keeratakse kokku ja antakse juhile, kes neid
segab ja siis välja jagab. Märguandele iga män
gija püüab leida oma küsimusele õige vastuse
neist paberitükikestest, mis tal käes on. Kui
ta ei leia — annab oma paberi vastusega edasi
ja saab oma vasakpoolselt naabrilt uue — kuni
on leidnud õige vastuse.
Teisendid: 1. Iga mängija peab leidma teise
mängija, kellel on tema küsimusele vastus, moo
dustades nii paarid. Salk, kus kõige rohkem
paare, on võitja.
2. Küsimused ja vastused jagatakse ära
järjekorras. Iga mängija siht on leida korrespondeeriv küsimus või vastus. Saanud selle,
jookseb juhi juurde ja annab oma paari ära,
saades vastutasuks midagi.
3. Vastused pannakse ruumi laiali. Küsimu
sed jaotatakse mängijatele. Mängijad peavad
leidma õige vastuse küsimusele. Salk, kes os
kab leida rohkem, on võitja,
34
Film.
Salk, või üksik gaid, näitleb mingit gaidiseadust. Punkte saab see, kes esimesena hüüab
vastava seaduse numbri.
Külalised.
Mängijad jaotatakse võrdseiks salguks.
Kummalgi on oma pereemand, kes peab hästi
tundma gaidiseadusi.
Märguandel esimene
kummastki salgast ütleb esimese gaidiseaduse,
järgmine ütleb teise seaduse jne. Kui' mängi
jaid on salgas rohkem kui kümme, siis korra
tagu seadusi seni, kuni kõik on korra läbi öel
dud. Kui mängija on öelnud oma seaduse, siis
läheb ta teisele salgale külla, pereemanda öel
des: „Siin on teile külaline!" Salk võtab küla
lise vastu, öeldes jällegi gaidiseadusi, alates esi
mesega ja lõpetades viimasega.
Teisend: Gaidiseaduste asemel võib tarvita
da morse-tähestikku.
Gaidiseadused.
Mängijad jaotatakse kahte võrdsesse salka.
Salgad seisavad rongrivis. Igale mängijale an
takse mingi gaidiseadus, ühele reale alates al
gusest ja teisele alates lõpust. Mängujuht ju
tustab mingi jutu, põimides jutusse antud gai
diseadusi. Gaid, kelle seadust nimetati, peab
35
jooksma oma rea ette, kuhu pannakse mingi
ese, mille gaid võtab ja jookseb sellega ümber
oma rea ja viib siis selle asja tagasi., Kes enne
oma asja ära pani ja oma endisele kohale jõu
dis — saab punkti.
Gaidlus.
Mängijad asuvad ringis, juht keskel. Juht
küsib (ja gaidid vastavad, õigete vastuste eest
antakse punkte.
Vastuseid:
Küsimusi:
Jasmiin.
Lill, algustähega J?
Neli.
Mitu V on kellal?
Ottava.
Kanada pealinn?
St. Petersburg.
Originaalne Leningradi nimi?
Kuninganna Elisabethi abikaasa? Polnudki.
Kaheksa.
Mitu konti on vihmavarjul?
Lady BadenChief Guide?
Powell.
On see tõsi?
'Mingi kirjeldus gaidlusest loetakse ette
võrdlemisi aeglaselt. Gaidid peavad tähele pa
nema,, millised vead on tehtud. Nad märgivad
vead üles, või lähevad vigade kontrollija juur
de ja ütlevad sellele.
Näide: Gaidluse liikumise alguseks võib lu'geda 18. sajandi lõppu. On imelik, kuis see on
kasvanud. Üksnes Eestis on gaide 1 miljon.
36
Hiljuti kinkis üks Austraalia proua Inglise kuninganna Mary‘le ilusa maja, mille nimi on
„Foxlease". See maja asub New-York‘is ja on
gaidide kasutada. Gaid peab olema lõpetanud
III järgu enne kui registreeritakse. On olemas
II järgu 12 alajaotust. Algaja peab teadma
•seitse tervishoiu seadust jne.
GAIDITEGEVUS.
Laager.
Iga gaid kirjutab kahe minuti jooksul üles,
mis ta peaks laagrisse kaasa võtma, kui ta
oleks 1. kokk, 2. sanitar, 3. korrapidaja jne.
Aeg ja täpsus loeb!
Teisend: Mängi/jad jaotatakse salguks. Iga
liige läheb juhi juurde ja ütleb ühe eseme nime.
Lõkketule mudelid.
Kui gaidid on õppinud mitmesuguseid lõk
ketule tüüpide valmistamist, lõigatagu teatud
arv paberitükikesi, milledel igaühel on vigvammi, tähe, hüti või väikese maja nimi. Salgajuhid tõmbavad igaükte ühe paberi ja siis proovi
vad paberil nimetatud lõkketule mudelit val
mistada, tarvitades selleks kas ruumis leidu37
jooksma oma rea ette, kuhu pannakse mingi
ese, mille gaid võtab ja jookseb sellega ümber
oma rea ja viib siis selle asja tagasi. Kes enne
oma asja ära pani ja oma endisele kohale jõu
dis — saab punkti.
Gaidlus.
Mängijad asuvad ringis, juht keskel. Juht
küsib ja gaidid vastavad, õigete vastuste eest
antakse punkte.
Küsimusi:
Vastuseid:
Lill, algustähega J?
Jasmiin.
Mitu V on kellal?
Neli.
Ottava.
Kanada pealinn?
Originaalne Leningradi nimi?
st. Petersburg.
Kuninganna Elisabethi abikaasa? Polnudki.
Kaheksa.
Mitu konti on vihmavarjul?
Chief Guide?
Lady BadenPowell.
On see tõsi?
•Mingi kirjeldus gaidlusest loetakse ette
võrdlemisi aeglaselt. Gaidid peavad tähele pa
nema,, millised vead on tehtud. Nad märgivad
vead üles, või lähevad vigade kontrollija juur
de ja ütlevad sellele.
Näide: Gaidluse liikumise alguseks võib lu‘geda 18. saljandi lõppu. On imelik, kuis see on
kasvanud. Üksnes Eestis on gaide 1 miljon.
36
Hiljuti kinkis üks Austraalia proua Inglise kuninganna Mary‘le ilusa maja, mille nimi on
„Foxlease". See maja asub New-York‘is ja on
gaidide kasutada. Gaid peab olema lõpetanud
III järgu enne kui registreeritakse. On olemas
II järgu 12 alajaotust. Algaja peab teadma
'seitse tervishoiu seadust jne.
GAIDITEGEVUS.
Laager.
■ . Iga gaid kirjutab kahe minuti jooksul üles,
mis ta peaks laagrisse kaasa võtma, kui ta
oleks 1. kokk, 2. sanitar, 3. korrapidaja jne.
Aeg ja täpsus loeb!
.. Teisend: Mängi/jad jaotatakse salguks. Iga
liige läheb juhi juurde ja ütleb ühe eseme nime.
Lõkketule mudelid.
Kui gaidid on õppinud mitmesuguseid lõk
ketule tüüpide valmistamist, lõigatagu teatud
arv paberitükikesi, milledel igaühel on vigvammi, tähe, hüti või väikese maja nimi. Salgajuhid tõmbavad igaüks ühe paberi ja siis proovi
vad paberil nimetatud lõkketule mudelit val
mistada, tarvitades selleks kas ruumis leidu
37
vaid esemeid, või kui mängitakse vabas loodu
ses, siis puutükikesi jne. Punkte arvatakse mu
deli korralikkuse ja kiiruse järgi.
Majapidamine.
Salgale antakse 1 kroon raha. Salk peab
koostama toitude kava õhtuks, hommikuks või
lõunaks kahele inimesele, eeldusega, et kodus
pole midagi.
Märkus: Kui leidub keetmisvõimalusi, siis
katsutagu mäng läbi viia praktiliselt.
Toidukaart.
Paberitükikesele kirjutatakse toitude nime
sid. Mängijad jaotatakse salkadeks. Iga salga
juht tõmbab ühe paberitükikese. Salgas aruta
takse läbi, mida on tarvis paberil nimetatud
toidu valmistamiseks. Milline salk esmesena
lõpetab tarvisminevate ainete nimestiku kocistamise, on võitja.
Mäng lauakatmisest.
Mängijad jaotatagu kahte gruppi. Ühed on
lauakatjad ja teised külalised. Lauakatjad ka
tavad laua ja ilustavad. Külalised istuvad lau
da ja kujutavad, nagu oleksid nad tõelised kü(lalised.
38
Laua katmine.
Igal salgal on tükk paberit ja käärid. KäskJursele lõikab salga juht paberist mingi laua
katmisel tarvitatava eseme (ühe või kahe inimesele). Siis annab ta paberi ja käärid järgmisele mängijale, kes juurde lõikab veel mõned
esemed. See mängija annab omakorda paberi
ja käärid edasi, kes jällegi lõikab midagi puu
duvat jne. Punkte saab salk, kes kõige kiiremimini.
Teisendid: 1. Riietada väike laps. 2. Koos
tada gaidivorm. 3. Lõigata välja teatud arv
esemeid muusikaäri, toiduainetekaupluse, jne.
aknalt.
Esimene abi.
Toolid asetatakse ringi, leenid sissepoole.
Toole on üks vähem kui mängijaid. Mängijad
asuvad ringi ja marsivad ümber toolide. Vile
kuuldes' püüab igaüks istuda toolile. Kes üle
jääb, see läheb juhi juurde, kes küsib temalt
ühe küsimuse esimesest abist. Kui küsija on
suuteline vastama, siis läheb ta uuesti ringi ja
mäng jätkub. Ei oska ta äga vastata, siis jääb
ta aga mängust välja ja ringist eemaldatakse
üks tool.
Teisend: Sarnast mängu võib mängida iga
teise küsimuse kohta gaidlusest.
39
Tervisehoiu-reeglid.
Neli mängijat kujutavad enesest järgmisi
asju: 1. mustad küüned, .2. puhastamata ham
bad, 3. pesemata käed, 4. pesemata nägu. Need
neli peidavad endid, kuna teised tantsivad ringils. Korraga tormavad need neli välja ja kelle
nad kinni! püüavad, see peab demonstreerima
toimingut, mida kinnipüüdja väljendab. Kui
kinnipüütu kümneni lugemise aja jooksud pole
suutnud õiendada toimingut .— on ta surnud.
Minema, haigused!
Mängijad moodustavad kätest kinni hoides
ringi, kujutades hambaid suus. Kaks mängijat
valitakse välja: A. batsillus, B. hambahaav. A.
peidab end ühe hamba taha. B. otsib teda taga.
Kui ta teda silmab, peab ta A kinni püüdma.
B. võib käte alt läbi pugeda, aga A. ei saa.
Leidke võti.
Iga mängija vajab paberit ja pliiatsit. Iga
üks järjekorras on õnnetuse ohver. Teised
mängijad peavad välja arvama, millise õnne
tusega tegemist.
Näiteid: 1. Inimene leiti lamavas asendis
nägu ülespoole ja haavaga meelekohal (plekk
teha kas tindiga või musta kriidiga). Tema lä
hedal on ümberlükatud tool ja haamer. Märki
40
ei tohi teha mitte väga silmatorkavat, vaid nii
et abiandjad seda kohe tähele ei paneks.
2. Ohver letti lamavat maas, üks käsi toolil
ja peaga mingi terava eseme või nurga lähedal,
kuna kõrvast jookseb verd (verd võib kujuta
da punase värviga).
3. Ohver lamab ebaloomulikus asendis
maas, käes avatud pudel.
4. Ohver on leitud poollamavas asendis
toolilt. Tema paremast käest, mis ripub alla,
jookseb verd. Tooli lähedal maas, mitte väga
silmatorkaval kohal, on suur nael.
Sarnaseid stseene võib kujutada väga mit
mesuguseid ja nad on hääd vahendid esimese
abi õppimiseks.
Tuli.
Mängijad moodustavad ringi, õhtu jõuab ja
nad lähevad magama (võetakse riidest lahti).
Lavastatakse pesemist jne., s. t. magamaheit
mist. Juhi abiga lähevad lapsed magama ja
juht heidab siis ise ka. Kõik on ilusasti vaikne.
Juht haistab midagi. Korraga juht hüüab: „Tuli", mille peale kõik üles ärkavad ja ruttu riidesse panevad. Juht kontrollib õieti riidesolijaid,
kes ainukestena võivad põgeneda. Salk, mille
liikmed kõige varem korralikult on riietatud,
võidab.
41
MÄNGUD MAATEADUSEST.
Kompass.
Mängijad jaotatakse nelja võrdsesse ossa.
Iga osa asub rongrivis, kujutades üht ilmakaart. Juht asub keskel. Juht sirutab käed väl
ja, öeldes nälit. „Ma vaatan lõuna poole!" Salk,
mis kujutab lõunat, peab asetuma tema vastu,
põhi seljataha, ida vasakule ja lääs paremale.
Milline salk ennem kohale jõudis, on võitja.
Pimeda kompass.
Kaheksa mitmesuguse suurusega puupilbast, mis kujutavad ilmakaari, kinnitatakse
ümberringi. Mängijad peavad pimedast peast
määrama juhi poolt nimetatud ilmakaare, puudutades ainult neid puupilpaid.
Ilmakaared.
Mängust osavõtjad moodustavad kompassi,
kujutades igaüks teatud ilmakaart, seistes seljaga sissepoole. Mängu juht nimetab mingi ilmakaare. Mängust osavõtjad, s. t. teised ilma
kaared pöörduvad kõik hüütavat ilmakaart ku
jutava mängija poole.
42
Väikesed laevad.
Salgad asuvad oma nurkades,, mis kujutavad sadamaid. Mängijad salkades võtavad 'kä
test kinni. Juht jutustab jutu, nimetades ilmakaari, kuhu laevad sõidavad. Salgad peavad
jälgima juttu ja pöörama näod, öeldud ilma
kaare poole.
Pime kompass.
Kõikidel mängijatel seotakse silmad kinni
ja pööratakse neid üks kord ringi. Juht läheb
põhja poole ja ütleb: „Ma olen N-is" ja küsib,
kus mängijad on. Need vastavad. Nüüd läheb
juht teise punkti ja küsib, kus nad on, jne. Hu
vitav on mäng, kui juht läheb kuulmatult, sest
siis mängijad peavad kuulma ka seda, kust
poolt ta räägib.
Teejuhid,
Mängijad lõikavad puust mitmesuguseid
esemeid, näiteks: kirik, garaaž, jne., või joomistavad nad paberile. Salga liikmed nummer
datakse järjekorras. Juht hüüab ühe numbri
ja koha, mida hüütav peab tundma. Vastava
numbri omanik kirjeldab, kuidas pääseda vas
tavasse kohta kõige kiiremini. Juht võib näi
teks hüüda: ,,Kõige lähem arst!" Köide lähem
43
postkast!" „Kuidas pääseb siit raudteejaama?"
„Kus on telefoni kõnepunkt?" Kus on kõige lähe‘m tulikahju signaal?".
Kus ma olen?
.Iga mängija järjekorras peab kirjeldama
mingit teistele tuntud kohta. Kes esimesena
hüüab kirjeldatud koha nime, on võitja.
Loodusteadus.
Juht loeb ette küsimused. Näiteiks: A-ga
algav puuvili? Milline Eesti linn algab P-ga?
S-ga algav vallla nimetus? K-ga algav ‘kehaosa?
jne. Mängijad hüüavad vastuse. Kiirus loeb!
Maateadus.
Mängijad asuvad ringis, juht keskel. Juhil
on paberitükikestele kirjutatud tähestik. Juht
võtab paberitükikese ja hüüab selgesti tähe,
mis sääl seisab. Mängija, kes esimesena nime
tab linna nime, mis algab selle algustähega,,
saab paberitükikese. Kes mängu 'lõpuks kõige
rohkem paberitükikesi saab, on võitja.
Teisend: Samasuguselt võib korraldada
mängu puude, lillede, lindude ja loomadega.
Sisseveetavad ained.
Paberitükikestele kirjutatakse sõnad, nagu:
lõuend, datlid, kohv, tee, nisu, vaip jne. Teistele
44
paberiehkestele kirjutatakse nimed nagu Pär
sia, Tunis, Kuuba, jne. Ühed paberilehed jaga
takse mängijaile ja teised pannakse lauale. Iga
mängija peab leidma oma lehekesele sobiva
kohanime.
Teisendid: 1. Kõik lehed jagatakse laiali ja
märguandele iga mängija püüab leida teise
mängija, kellel leidub tema lehekesele sobiv
lehekene. Näiteks sõnale „lõuend" peab vastama „Jirimaa".
2. Sama mängu võib korraldada kirjanduse,
ajaloo, kunsti jne. alal.
Märkus: Riigi nimetuse asemel võib tarvi
tada ka vastava riigi lippu.
Huviinimesed.
Paberitükikestele kirjutatakse huvitavate
asupaikade ja ehituste nimed. Paberitükid pannakse ruumi laiali. Mängijad salgas numereeri
takse. Juht hüüab numbri ja nimetab ühe
hästi tuntud koha. Vastav mängija peab ruu
mis leidma sedeli, millel see nimi ja asuma
temast paremale poole. Mäng jätkub, kuni
kõik kohad on leitud.
Kuhu minna?
Mitmed mängijad kujutavad tähtsamaid
seisukohti, näiteks üks — politseinikku, teine
— arsti, kolmas — tulikahju teadaandmise45
kohta, jne. Ülejäänud mängijad jaotatakse
salkadeks. Juht hüüab mingi äkilise juhtumi,
mida osavõtjad järjekorras peavad teatama
vastavale asutusele.
Maadeuurijad.
Üks mängija mõtleb mingile riigile ja jutus
tab sellest, nimetades ainult neli fakti. Teised
peavad välja arvama millisest maast on jutt.
Näiteks: jutustaja mõtleb Indiale ja ütleb:
„Uurisin üht maad ja leidsin, et see oli Ing
lise valitsuse all, päriselanikeks olid tumedanahksed inimesed, välja veetakse peamiselt
teed ja riisi; põhjas on väga kõrged mäed".
Vasta ruttu!
Juht mõtleb mingile kohale ja teedele, mille
kaudu sinna minna. Mängijad jooksevad järje
korras juhi juurde, kes neilt küsib, mitu teed
viivad teatud kohta.. Vastata tuleb ruttu ja
sosinal.
Tähekujud.
Mänguks tarvitatakse sinist või musta paberit, mis kujutab taevast ja hõbedasi tähekesi.
Paber pannakse seinale.
Igale mängijale
antakse üks või rohkem tähekesi. Nüüd lähe
vad mängijad järjekorras ja kinnitavad pabe46
riie oma tähekesed, mis peavad kujutama juhi
poolt nimetatud tähekogu, näiteks Orioni, Cassiopeiat, jne.
MÄNGUD LOODUSTEADUSEST.
Vikerkaar.
Värvitakse mitmesuguseid paberilehti punaseks, siniseks, oranžiks, kollaseks, roheliseks,
jne ‘ Mängijad on salkadesse jaotatud ja sei
savad rongreas. Juht hüüab mingi lille. Iga
esimene salgast jookseb värviliste paberilehekeste juurde ja näitab, mis värvi see Iilil on,
siis jookseb tagasi ja asub oma rea lõppu.
Nüüd on jooksu kord järgmisel,. kes alles siis
välja jookseb, kui juht on uue lille nimetanud,
jne. Iga õige vastus annab punkti.
Teisend: Mängu võib korraldada ka lindude
kohta.
Milline see on?
Mängijad jagatakse salkadeks. Ruumi kaugemasse ossa pannakse puulehti, lilli, juurvilja,
jne., iga liiki vastavalt mängijate arvule. Juht
nimetab mingi lille ja märguandel iga esimene
salgast jookseb ja toob hüütud lille juhile. Kes
esimesena oma lille ära annab, saab kaks
47
punkti, teised ühe. Juht hüüab teise taime nime
ja mäng jätkub. Rohkem punkte saanud salk
on võitja.
Aiavili,
Mängijad jooksevad järjekorras teatud
punktini (juhini) ja nimetavad teatud liigist
aedvilju kui palju nad suudavad. Iga mängija
nimetab vilja ainult ühest liigist. Näit, juur
vili, puuvili, marjad, jne. Suurema arvu nime
tanud mängija, on võitja.
Teisendid: 1. Mängu juht kutsub salgad enda
juurde ja mängijad kirjutavad teatud aja jook
sul antud liigist taimi. Lugeda aeglaselt 10 või
20-ni!
2. /Salga juht kirjutab üles taimede nimed,
mida mängijad nimetavad.
Aastaajad.
Mänguks võib tarvitada kahtteist tooli,
kahtteist põrandale joonistatud ringi või kaht
teist põrandale asetatud paberitükikest. Män
guks tarvitatud esemed tähistavad kuid aastas.
Väikestele paberitükikestele kirjutatakse puuvõi juurvilja nimed. Nüüd jaotatakse mängijad
salkadeks ja nummerdatakse. Juht hüüab:
„Kolm — õunad". Siis number kolm igast sal
gast peab jooksma, leidma paberitükikese, mil48
lel kirjutatud „õunad" ja asetama selle õigesse
kuusse, s. t. millal lõunad valmivad. Mäng kes
tab, kuni kõik kuud on täidetud.
Linnumäng.
Paberile kirjutatakse mingi linnu nimi
(tähed üksikult). Märguandele iga mängija
püüab kirjutada võimalikult palju lindude
nimesid, mis algavad sama algustähega. Näi
teks: vares, varblane, 'jne. Rohkem kirjutanule
võib arvestada rohkem punkte.
Teisend: linnu nime asemel võib tarvitada
puude, lillede, kohtade nimetusi.
Leidke linnu nimi?
Osa mängijatele salgas öeldakse mõne linnu
nimetus.. Mängijad, kes saanud linnu nime, pea
vad kirjeldama seda lindu võimalikult täpselt,
ilma et nad linnu nime nimetaksid. Teised män
gijad peavad linnu nime välja arvama kuuldud
kirjelduse põhjal.
Lindude liigid.
Salgad rivistatakse rongritta. Ruumi kaugema seina äärde asetatakse kolm tooli. Juht
hüüab mingi linnu nime. Kui hüütud lind on
veelind, siis kõik mängijad peavad liikuma too
lide poole tehes ujumisliigutusi. Kolm esimest
4
49
päralejõudnut võidavad. Kui hüütakse raud
linnu nime, siis mängijad väljendagu lenda
mist, kui aga kodulinnu nime, siis peavad ühel
jalal hüpates toolideni jõudma.
Hüütavad linnud: ujujad — kajakas, part, veekana, jne.
rändlinnud — ööbik, kägu,
pääsuke, lõoke, jne.
kodulinnud .— varblane, räs
tas, vares, jne.
Märkus: Mängu võib korraldada ka teate
jooksuna.
Lindude pildid.
Ruumi pannakse laiali lindude pilte. Mängi
jad koos juhiga asuvad ruumi keskele. Juht
hüüab mingi linnu nime või mingit lindu karak
teriseerivat omadust. Mängija, kes esimesena
toob hüütud linnu pildi, on võitja.
Märkus: Ühest liigist linnu pilte olgu roh
kem kui üks.
Pesa ehitamine.
Ruumi laiali asetatakse paberilehti, millele
kirjutatud järgmised nimed: auk müüris, rand,
puu, kalju, põld, põõsas, jne. Juht hüüab mingi
linnu nime ja salkadest esimesed jooksevad
50
selle paberilehe juurde, kuhu nende arvates see
lind oma pesa ehitab. Iga õige vastus toob
punkti oma salgale.
Nimed looduses.
Mängijad istuvad ringis. Igale antakse
mingi nimi loodusest. Juht räägib mingisu
gust juttu ja põimib sellesse nimesid, mis män
gijaile antud. Mängija, kelle nime nimetatud,
peab üles tõusma ja korra ümber pöörama.
Selleks on temal aega nii palju, kuni juht jõuab
kümneni lugeda. Kui ta seda selle aja jooksul
veel teinud ei ole, jääb mängust eemale (või
annab pandi).
Pesad ja munad.
Mänguks on tarvis materjali pesade ehita
miseks ja valgeid kive — lindude munadeks.
Juht hüüab mingi linnu nime. Üks salgast
läheb ja toob selle linnu pesa ehitamiseks tar
visminevat materjali. Salga nurgas ühiselt ehi
tatakse siis pesa välmis ja pannakse munad
sisse. Kui pesa on valmis, siis salk kas seisab,
põlvitab wõi istub, tähitades sellega oma töö
lõpetamist ja märkides ühtlasi, kas pesa on
ehitatud puu otsa, põõsasse või maha.
Arvud.
Mängijad jaotatakse salkadesse. Juht küsib:
„Mitu kroonlehte on karikakral?", „Mitmeharuline on jalaka leht?", jne. Igast salgast vas
tav arv mängijaid jookseb enne kindlaksmää
ratud kohta.
Teisend: Vastata võib ka plaksutamisega,
kloppimisega, jne.
Vou-Vou!
Iga salk valib mingi linnu. Neile antakse viis
minutit aega omavahel läbirääkimisteks selle
linnu kohta. Siis asuvad mängijad ringi. Iga
mängija räägib midagi sellest linnust. Kui
keegi peatuma jääb, aitavad teda teised.
Loomade kodu.
Kõik mängijad, välja arvatud üks, laotavad
oma riided ruumi laiali ja asuvad ise nende kõr
vale.(Võib ka toolidel istuda.) Ülejäänud män
gija asub keskele ja hüüab: „Tulge ja olge koerad!" (Hüüda võib ka ükskõik millise looma
nime). Kõik mängijad lähevad keskele ja jäl
jendavad keskelolija liigutusi. Märguandel
igaüks katsub leida kodu. Kes ilma jääb, läheb
keskele ja mäng jätkub.
52
NALJAMÄN GUD.
Kell.
Mängijad seisavad ringis, ülestõstetud
kätega väravaid moodustades. Kaks mängijat
hoiavad kella oma väravaks kujundatud kätes.
Üks mängijatest, kellel silmad on kinni seotud,
on väljaspool ringi ja peabõigest väravast sisse
minema, õige värav — kallaga värav! Mängija,
kes läheb ringi ebaõige värava kaudu, peab
uuesti katsetama.
Ebakohasus.
Iga mängija valib mingi kaupluse ja kirju
tab viis eset, mida ta müüa kavatseb. Iga asja
loeb juht ette. Juht, lugedes esemeid, teeb sage
dasti pause, näidates sellejuures ühele mängi
jatest, kes peab nimetama ühe asja, mis tal
paberile on kirjutatud. Sarnane esemete asen
damine teistega osutub vägagi naljakaks!
Paberist kett.
Rühm jagatakse salkadeks ja rivistatakse
rongritta. Iga salga ees on paberist väljalõigatud ribad, üks rohkem kui salgas mängijaid.
Salgast tükk maad eemale on asetatud nõelu.
Märguandel esimene mängija võtab kaks pabe
ritükki, jookseb nõelteni, paneb nad nõela abil
53
kokku ja toob järgmisele mängijale. See saab
paberi, jookseb uuesti, võtab veel ühe paberi
tüki, mille paneb nõelaga esimese tüki külge,
jne. Salk, kes esimesena keti tegemise lõpeta
nud, on võitja.
Esemete kott.
Salgad asuvad salkade nurgas. Sisse astub
kaupmees, suure kotiga ja asub nüüd asju väja
võtma. Ta ei räägi mitte sõnagi, vaid teeb lii
gutusi, mis väljendavad vastavat eset. Salgad
kirjutavad vastavad esemed paberile, mida ne
mad arvasid olevat.
Näide: Pliiats — teritab ja kirjutab. Sõrmus
— paneb sõrme. Prillid — asetab ninale. Täite
sulepea — kõrvaldab otsa ja kirjutab. Vihma
vari — teeb lahti ja paneb kinni. Raamat —
keerab lehti. Pall — viskab ja püüab. Jne.
Naabrid.
Mängijad istuvad ringis. Kaks mängijat
peavad järgmise kahekõne: I mängija: Hää,
vana vares, kuis elad? II mängija: Väga hästi,
nagu näed. I mängija: Kuis elab sinu järgmine
naaber? II mängija: Ma ei tea. Küsin ja vaa
tan. Sellega pöördub ta järgmise mängija poole
esimese küsimusega. Tähtis on, et keegi ei
nimeta juba nimetatud linnu nime. Eksijale
loetakse miinuspunkte.
54
Kaupmehed,
Mängijad istuvad ringis. Iga mängija saab
mingi kauba nimetuse. Üks mängijaist seisab
keskel ja ütleb mingi kauba nime kolm korda
kiirelt, mille peale see mängija ringis, kellel
sarnane nimi, peab ütlema üks kord. Kui rin
gis olev mängija eksib, öeldes varem kui juht
lõpetanud, või hiljem, läheb tema keskele.
Akrobaadid.
Volditagu paber nii, et ta seisaks põrandal
plüsti. (Kui mängu mängitakse salkade viisi,
siis antagu igale salgale üks paber.) Iga män
gija peab seisma paremal jalal ja hoidma vase
mat jalga vasemas käes. Siis peab ta kumardama nii sügavasti, et ta võib võtta paberi
maast hammastega.
Surevad sead.
Mängijad istuvad jalad sissepoole väljasirutatult ringis. Märguandel iga mängij a hingab
sügavalt sisse. Teisel märguandel kõik peavad
vilistama või laulma mingit kindlat nooti nii
kaua kui jõuavad. Siis nad peavad lamama
põrandal surnutena. Kõige kauemini elav män
gija võidab.
55
Tänavalaulikud (Trubaduurid).
Mängijad seisavad korrapäraselt üksteisest
nii kaugel kui võimalik. Esimesele antakse
väike suhkrutükk suhu. Tema läheb siis teise
juurde ja laulab mingit viisi, mis talle enne on
salaja antud või öeldud. Nr. 2 kuulab, kuni
arvab mõistvat toda viisi ja läheb siis Nr. 3
juurde, jne. Viimane laulja peab viisi laul(ma
esimesele. Võib ka kõvasti ette laulda! Siis Nr,
2 saab juhiks ja mäng jätkub.
Plaksutajad.
Mängijad asuvad ringis. Mängujuht plaksutab ja teised teevad kaasa. Kui korraga juht
lõpetab, siis peavad ka teised lõpetama. Kes
jätkab, langeb mängust välja.
Teisend: Kes eksib asub ise juhtima.
LIIKUMISMÄNGUD VÄLJAS.
Lehtede korjamine.
Märguandel iga mängija korjab teatud aja
jooksul nii palju lehti kui suudab. Lehed kor
raldatagu nii nagu keegi soovib. Iga õige vas
tus (nimi) annab kaks punkti ja iga mittetead
56
mine ühe punkti, kuna valed vastused jäävad
arvestamata.
Teisend: Teatud ajaga korjata teatud arv
puu lehti. Kel varem korjatud, on võitja. Män
gu võib korraldada lillede, seentega, jne.
Kauguse mõõtmine.
Mängu juht valib mingi eseme, milleni
tuleb määrata kaugust. Kaks mängijat järje
korras määravad silma järgi vahemaa. Hiljem
mõõdetakse. Kes täpsemini öelnud, on võitja.
Hiljem korraldatakse võitjate vahel uus võist
lus, jne., kuni jääb uks võitja.
Peitemäng.
Igale mängijale antakse kolm elu. Mängijad
seisavad juhi ümber. Juht vilistab ja suleb sil
mad ja loeb kõvasti näiteks kahekümneni. Selle
aja jooksul teised mängijad peidavad endid.
Juht avab silmad, ja keda ta näeb, see kaotab
elu. Mängija, kes teatud aja jooksul kõige vä
hem kordi on elu kaotanud, on võitja.
Jälgijad.
Mängu juht asub mängijaist teatud va
hemaa kaugusele. Märguandel mängu juht
pöörab mängijatele selja ja liigub edasi, millise
aja jooksul mängijad peavad püüdma jõuda
57
võimalikult juhile lähedale. Keda juht ümberpöörnuna näeb, langeb mängust välja. Võitja
on mängija, kes juhile kõige lähemale jõuab.
Mängu on hää korraldada väljas, kus on olemas
esemeid, mille varju on hää peituda.
Ringid,
Mängijad asuvad ringi ümber juhi. Märgu
andel pöörduvad ümber ja lähevad otsejoones
edasi, kuni juht annab pika vile. Nüüd juht
annab uuesti lühikese vile ja suleb silmad. Selle
aja jooksul peavad mängijad otsejoones lii
kuma juhi poole. Juht vilistab uuesti lühidalt.
Nüüd mängijad peavad olema juhile nägema
tud. Keda ta aga silmab, langeb mängust välja
ja läheb juhile appi teiste otsimisel. Mängija,
kes esimesena puudutas juhti, on võitja.
Rütmilised harjutused.
Mängijad asuvad paraja vahemaaga ringis.
Antakse käsklus: „Parem pool!", mille peale
mängijad pöörduvad paremale. Juht käib ees
ja teeb mitmesuguseid harjutusi, mida teised
järgi teevad. Harjutusi tehtagu, kui võimalik,
muusika järgi!
Kaelkirjakud.
Rühm jagatakse salkadeks. Salgad asuvad
märgitud joone taga rongreas. Esimesel män
58
gijal on käes tükk kriiti, millega teeb põrandale
märgi nii kaugele kui võimalik. Samadel tingi
mustel püüavad teised eelmistest ette jõuda.
Salk, mille liikmed sooritanud katse paremini,
on võitja.
Märkus: Väljas võib kriidi asemel teha joon
kepiga liivale!
Krokodillid.
Mängijad asuvad salkade kaupa rongreas.
Esimene mängija kõverdab jala taha, järgmine
teeb samuti ja võtab eelmise ümbert kinni,
samuti teevad kõik järgmised. Märguandel
hakkavad! nad kõik liikuma teatud punkti
poole. Et nad liikumiseks tarvitada saavad
ainult ühte jalga, siis peavad nad ühtlaselt hüp
pama. Katkestamatult esimesena kohale jõud
nud salk on võitja.
Pere juht ütleb!
Pere juht annab käsklusi: ,,Pere juht ütleb:
jookse!" „Pere juht ütleb: hüppa!" „Pere juht
ütleb: ritta!" „Pere juht ütleb: istuge maha!"
Kui pere juht annab käsklusi sarnasel kujul
nagu eelpool toodud, siis peavad mängijad
seda täitma, kui ta aga ütleb lihtsalt „Jookse!",
siis seisavad mängijad vaikselt ega täida käsku.
Mäng on mõeldud tähelpanelikkuse arenda
miseks.
59
Orienteerumisjooks.
Mängijad jagatakse võrdseiks salguks. Igal
salgal on oma värv, mida ta peab silmas pida
ma. Märguandel algab jooks stardijoonelt.
Jooksu kestel on igal salgal täita 'mitmesugu
seid ülesandeid. Näiteks: salga värviga märgi
tud kivi tõsta 10 meetri kaugusele, ronida läbi
takistuste (vaat, vesi, püstaed), leida teemärgi
abil kirja asukoht, milles antakse teateid jook
su edaspidisest suunast, jne. Jooksu tee peab
märgitud olema iga salga värvile vastavate lin
tidega, samuti ka kohad, kus tuleb mingi üles
anne täita., Ülesande sooritamise tõenduseks ol
gu, näiteks, kivi all salga värvile vastav paberiribake, mida võistleja (võistlejad) kaasa võtab.
Punkte arvestatakse kiiruse ja korralikkuse
eest.
OSAVUSMÄNGUD.
Tasakaalu hoidjad.
Iga mängija peab tasakaalus hoidma oma
ninal suhkrutüki ja jalutama sellega ümber
posti ja tagasi. Kui ta suudab seda teha, siis on
ta võitja ja saab suhkrutüki. Kui ta aga suhk
rutüki maha pillab, algab ta uuesti. Võidab see
salk, kus suurem arv liikmeid on teo soorita
nud esimese korraga.
60
Torni ehitamine.
Mängijad jagatakse salkadesse ja rivista
takse stardijoonele rongritta. Teatava vahe
maa peale on joonistatud ring, milles asub sal
ga liikmeile vastav arv niidirulle. Märguandel
esimene mängija jookseb ja asetab ühe niidirulli püsti ja võtab teise kaasa. Jookseb siis ta
gasi oma salga juurde ja annab rulli järgmi
sele. See jookseb ja paneb oma rulli eelmise
peale. Võtab siis maast uue ja viib selle järg
misele, jne. Milline salk varem lõpetab, on
võitja.
Märkus: Kui torn ümber kukub enne valmis
saamist, siis peab selle parandama see mängija,
kes tema ümber lükkas.
Teisend: Märguandel jookseb igast salgast
esimene ringi juurde, võtab ühe niidirulli peo
pesale, jookseb tagasi ja annab teisele mängi
jale. See võtab rulli, jookseb ringini, võtab sa
ma käega veel ühe rulli ja toob mõlemad järg
misele, jne.
Märkus: Teise käega niidirulle puudutada
ei tohi!
Nõelte püüdmine.
Tarvisminevad esemed: Igale mängijale
kaks nõela ning pudel ja kaks pliiatsit igale sal
gale. Salgad rivistatakse rongritta stardijoone
le. Iga salga vastas, veidi maad eemal on pudel
61
ja sellest umbes 20 sm. eemal — kauss nõeltega. Esimesel mängijal on käes kaks pliiatsit.
Märguandele esimesed jooksevad kausi juurde
ja püüavad pudelisse panna kaks nõela, tarvita
des selleks ainult pliiatsi otsi. See tehtud, jook
seb tagasi, annab pliiatsid järgmisele, kes teeb
sama, jne. Salk, kes varem lõpetab, on võitja.
Püütud muna.
Mängijad jaotatakse salguks
ja rivistatakse rongritta,
i Märguandel iga esimene mänv gija kannab palli taldreku
peal joonisel näidatud viisil
(A) teisele mängijale, öeldes:
„See on püütud muna, teie
väsite, madam?" Nr. 2 ütleb:
■ ,,Tänan väga!" ja läheb joo
nisel (B) näidatud teed möö
da kolmanda juurde, jne. Viimane käib teed
mööda, mis on märgitud joonisel D. Kui män
gija püüab teise käega palli, või kukub pall
maha, peab ta uuesti startima. Esimesena lõ
petanud salk on võitja.
Kaheksandad.
Mängijad jaotatakse kahte salka ja nad asu
vad rongritta. Mängijad nummereeritakse, alates
62
esimesest. Mängu juht hüüab mingi numbri.
Vastava numbriga mängija peab jooksma jooni
sele vastavalt. Esimesena kohale tulnud jooksja
toob punkti oma salgale. Rohkem punkte saa
nud salk on võitja.
1
2
3
4
5
6
7
8
Seenekorjajad.
Salkadesse jaotatud mängijad asuvad rongritta. Iga rea ees asub tühi kast, mille küljel
kaks' auku. Teises seinas on hunnik kartuleid.
Igal mängijal tuleb kasti küljes olevaist auku
dest läbi tõmmata nöör, see ümber keha siduda
ja siis joosta kartulihunniku juurde. Kast tu
leb täita ja siis oma kohale tagasi joosta, mil
lega annab õiguse jooksmiseks järgmisele män
gijale, See jookseb ja toob kasti ära, enne selle
kartulitest tühjendanud ja nööri aukudest väl
ja võtnud. Kolmas algab samaga, mis esimene,
jne. Kartuleid ei tohi lasta maha; kukkuda, ega
kasti käega puudutada. Mäng algab märgu
andele.
Jõe ületamine.
Salga liikmed asugu rongritta. Ridade ees
olgu kolm paberilehte —- „kivid" — ja reast
võimalikult kaugele joonistatagu võimalikult lai
jõgi. Märguandele esimene mängija asetab pa63
berilehed jõele ja astub üle „kivide", jookseb
seinani ja säält jällegi üle „kivide" tagasi oma
kohale. Tagasi jõudnud, annab õiguse järgmi
sele mängijale startida.
Küünarnuki mäng.
Salkadesse jaotatud mängijad asuvad rongritta. Iga mängija hoiab parema käega kinni
vasemast küünarnukist. Viimane mängija reas
hoiab vasemas käes palli ja annab selle ette
poole edasi. Pall, jõudnud esimese kätte, algab
tagasiteed vastupidises sihis. Kes palli maha
pillab, peab ta üles võtma, ilma et lahti laseks
vasemast küünarnukist.
Sisisev pall.
Salkadesse jaotatud mängijad asuvad rongritta. Iga rea ette tehakse kaks väikest ringi,
mis teineteisest asugu võimalikult kaugel. Ühes
ringis on pudel ja teises pall. Märguandel iga
esimene mängija jookseb ja vahetab palli ja
pudeli. Kui ta on oma kohale tagasi jõudnud,
siis on õigus minna teisel ja vahetada esemed
ümber. Esemed tulevad panna korralikult ringi
keskele, vastasel korral tuleb eksijal startida
uuesti. Esimesena kohal olev salk on võitja.
Ubade viimine.
Salkadesse jaotatud mängijad rivistatakse
rongritta. Iga rea ees on.viis väikest ringi, mil64
les igaühes on üks uba. Tükk maad eemal on
viis väikest ringi. Iga mängija järjekorras viib
oad üksikult tühjadesse ringidesse. Mäng algab
märguandele. Esimesena lõpetanud salk on
võitja.
Otsimine.
Salkadesse jaotatud mängijad rivistatakse
rongiritta. Mängu juht paneb mingi eseme
maha, mille mängijad peavad üles otsima kinni
seotud silmadega. Mäng algab märguandele.
Võistlevad rahad.
Salgad rongreas! Mängijad istuvad maha.
Igal esimesel mängijal on käes üks raha. Mär
guandel esimene jookseb ümber rea, istub maha
ja annab raha järgmisele. See jookseb uuesti
ümber rea, istub maha ja annab raha järgmi
sele, jne. Mäng lõpeb, kui raha on jõudnud jälle
esimese mängija kätte. Esimesena lõpetanud
salk on võitja.
Kruus ja taldrek.
Mängu korraldus on sama, mis eelmisel
mängul. Iga salga ees on kruus ja taldrek. Mär
guandel esimene mängija asetagu kruus taldrekule ja viigu need märgitud kohta ja pangu
sääl kruus korralikult taldreku paremale poole.
5
65
See tehtud, jookseb oma kohale. Järgmine män
gija toob kruusi taldrekul uuesti tagasi ja ase
tab kruusi jällegi korralikult taldrekust pare
male poole, jne.
Veekeeris.
Salgad ühendatakse ringiks ja liikmed nummereeritakse. Igal esimesel on taldrek pea peal.
Märguandel jooksevad esimesed ümber ringi
nii, et taldrek maha ei kuku. Käega taldreku
kinnihoidmine on keelatud! Oma kohale tagasi
jõudnud, annab taldreku teisele ja mäng jät
kub. Esimesena kohale jõudnud salk on võitja.
PALLIMÄNGUD.
Vihane Toomas.
Üks mängijaist äsub ruumi keskel. Tema
ees asub korv, milles on mitmesuguse suuru
sega palle. Ülejäänud mängijad on ruumis
laiali. Vihane Toomas viskab pallid ruumi laiali
ja teised mängijad püüavad neid korvi tagasi
panna. Märguandele kõik peatuvad. Kui nüüd
korvis on vähem palle kui ruumis laiali, siis
võidab Vihane Toomas, vastasel korral on ta
kaotanud ja keskele asub teine mängija.
66
Palli püüdmine ringis.
Salkadesse jaotatud mängijad rivistatakse
rongritta. Iga rea ette on joonistatud teatud
vahemaa kaugusele kaks ringi. Ühes neist asub
salga juht, teise asub esimene mängija reast.
Salga juht viskab temale palli, mida ta peab
püüdma nii, et pall maha ei kukuks, ja et ta ise
jalaga ringist välja ei tuleks. Vastasel korral
tuleb tal uuesti püüda. Samuti viskavad ja
püüavad palli teised mängijad. Milline salk va
rem lõpetab, on võitja.
Püüdmine.
Salkadesse jaotatud mängijad rivistuvad
rongritta. Salga juht asub oma salga ette,
näoga salga poole. Salga juht viskab palli esi
mesele mängijale, see viskab palli tagasi ja kü
kitab siis ise maha. Nüüd viskab juht palli tei
sele mängijale iile esimese pea. See püüab palli,
viskab tagasi ja kükitab ka maha, jne. Mäng
toimub, kuni viimaseni reas. Siis algab mäng
viimasest, kuni kõik jälle on normaalses
asendis.
Märkus: Kui pall maha kukub, siis tuleb
seda uuesti püüda.
Tiks-taks.
Rühm jagatakse salkadesse,, salgad rivista
takse stardijoonele rongritta. Iga salga esime67
sel mängijal on pall. Teatud vahemaal hoiavad
kaks mängijat köit 50 sm kõrgusel. Märguan
del iga salga esimene mängija ajab palli enese
ees ja läheb märgitud kohale köie alt, kuna pall
läheb pealt — tagasi tulles’ on vastupidi., Kui
esimene mä gija on kohale jõudnud, läheb
teine, jne.
Hoplaa!
võru võru võru
O
Salkadesse jaotatud män
gijad rivistatakse rongrivis
stardijoonele., Igal esimesel
on pall käes.. Teises seinas
kaks
mängijat hoiavad hästi
stardijoon
kõrgel köit, mille külge on
1
li
kinnitatud salkadele vastav
2
2
2
jne.
arv võrusid, millest pallid
läbi mahuvad. Märguandele iga esimene män
gija ajab palli' enese ees võruni ja lööb siis palli
nii, et see võrust läbi hüppab. Säält ajab palli
tagasi oma startimiskohani. Palli saab teine
mängija ja mäng jätkub.
is
Keeglid.
Mängijad jagatakse 'salkadesse ja rivista
takse rongritta. Iga salga ette on joonistatud
kaks teineteisest eemal seisvat ringi. Kauge
mas ringis asub juht, kelle ees on pudel või
mõni muu asi. Märguandel esimesed mängi68
jad, kelle käes väikesed pallid, lähevad tühja
desse ringidesse ja veeretavad palle, püüdes
ümber lükata pudelit. Mitteõnnestumisel saab
palli tagasi ja katsetab uuesti, kuni katse õn
nestub. Siis annab palli järgmisele mängijale
ja mäng jätkub.
Tunnelid.
Mängu korraldus on sama, mis eelmisel, ai
nult ühe pudeli asemel on kaks. Mängijail tu
leb pall veeretada kahe pudeli vahelt läbi, ilma
et pudelid sellejuures ümber kukuksid.
Kruus ja taldrek
..................................... 65
Veekeeris
.. ..
66
Pallimängud.
Vihane Toomas
..................................... 66
Palli püüdmine ringis ............................. 67
Püüdmine
................................................. 67
Tiks-taks
................................................. 67
Hoplaa!
...................................................... 68
Keeglid
...................................................... 68
Tunnelid
................................................. 69
Vastused „Vanasõnamängule"
69
Kasutatud kirjandus:
Vivien Rhys Davids — Brownie Games.
A. W. N. Mackenzie — Games for Guides.
R. and E. Tyacke — Ranger Games.
J. D. Lewis and S. J. Plaistowe — Pages for
Patrol Leaders.
VaataKosjalehe
Kalender
1918
Sel aastal on 365 päewa.
...Kosjalehe
Kalender 1918 Sel aastal on 365 päewa. Tallinnas „Kosjalehe" kirjastus
987 57
Kosjaleht
Kalender 1918 Äel aastal on 365 pLcwa
Tallinnas „Kosjalehe" kirjastus
Mtsmate asjade ajan*. Wene riigi asutamine Katoliku-usu meie maale tulek Luteruse-usu üleswõtmine Ordu walitsuse lõpp, Poola aja hakatus . . Tallinnamaa saab Rootsi walitsuse alla. . . Liiwimaa langeb Rootsi walitsuse alla . . . Bengt Gottfried Forselius asutab koolisi . . Kodumaa saab Wene walitsuse alla . . . . Wennaste kogudus asub meie maale . . . . Piibli raamat ilmub Anton tor Helle juhat. . Napoleoni Wenemaale tulek, Mõskma ja Riia linna põlemine Aleksander I tunnist. Eestimaa talur. priiks . Aleksander I laseb Liiwimaa talurahwa priiks . Otto Willem Masing annab Nädala lehe wälja . Esimesed priinimed pannakse Liiwimaa! . . . Greeka-Oige-usu tulek meie maale Krimmi sõja hakatus „Perno Postimees* ilmub J. W. Januseni juhatusel Aleksarrderll kinnitab Liiwim. Talur. Seaduse . Wene talurahwa wabastarnine Waldadele antakse omawalitsus Esimeue Eesti laulupidu Eesti Kirjameeste Seltsi asutamine .... üleüldine wäeteenist. seadus hakkab maksma . Wene-Türgi sõda Wene-Iaapani sõba Konstitutsioni ja wabaduste manifest.... Esimese riigimolikogu kokkukutse Suure Europa sõja algus ....... Wiimane Romanow heidetakse troonilt . . . Wene riik kuulutatakse wabariigiks M. Schiffe^i trükk, Tallinnas.
k. = Lell, m. — minut, p. — päema, e. l. = enne lõunat, p, l. = peale lõunat, f Lähendab surnud. * sündinud.
totaoiaü. Kewade algab 8. märtsil. Suwi algab 9. juunil. Sügise algab 10. septembril. Talv) algab 9. detsembril.
Pöikese- ja kamarjatused. PäikeseVürjutused tuleVad selleläbi, et kuu otsesihil maakera ja päiksse wahelt, ja Zuuroarjutused seega, et maakera Luu ja päikese wahelt läbi läheb. Ühes aastas ei tohi enam kui rotis päikese- ja mitte enam kui kolm kuuwarjutust ja kõiges mitte enam kui seitse «varjutust ette tulla. Iga aasta peab kõige roähem kaks paikeseroarjutust olema; kuu roõib mõnel aastal Varjutamata jääda. ~ TKnarou aasta on aga kaks päikesewarjutust ja üks kuuwarjutus. 1. Täieline päikeseroarjutus 14. mail, ilmub Vaiksel okeaanil, Põhja-Amerikas ja lõppeb Atlandi skeaanil. Seega on La meile nägemata. 8. Osaline kmrwarjutus 29. juunil, meile nägem. 3. Rõngakujuline PäikeseAarjutus 7. nowembril. Warjutus on Vaiksel okeaanil, läheb üle LõunaAmerika ja lõppeb Atlandi merel. Seega meile nägemata.
MIIM — MrllM. Mana kalender.
31D.
Aus
**1 Esmasp. 14 Uus aasta. 2 Teisipäew 15 3 Kesknädal 16 4 Neljapäew 17 5 Reede 18 **6 Laupäew 19 Kolmekuninga päerp. Э 7 Pühapäew 20 8 Esmasp. 21 9 Teisipäew 22 10 Kesknädal 23 Paawlipäew. 11 Neljapaew 24 12 Reede 25 13 Laupäew 26 14 Pühapäew 27 Korjusepäew. D 15 Esmasp. 28 16 Teisipäew 29 Dr. M. Weske * 1843. 17 Kesknädal 30 Tõnisepäew. 18 Neljapäew 31 19 Reede 1 20 Laupäew 2 Waabiani ja Eebastiani p. 21 Pühapäew 3 22 Esmasp. 4 € 23 Teifipäew 5 24 Kesknädal 6 25 Neljapäew 7 Pc-awli ümberp. päew. 26 Reede 8 sR. J. Winkler f 1815. 27 Laupäew 9 28 Pühapäew 10 O 29 EsmaSp. 11 30 Teisipäew 12 31 Kesknädal 13 1. kuup, tõuseb päike kell 8.10 m., I. l. kell 3.51 m. 8.84 ,,, , 4.13 , 11. , 21* n n V 17 ^.lõ nunn 4.35 „
Maarja kalts, ja eestpalwe 14 Esmasp. 15 päew. Teisipäew 16 Kesknädal 17 4 Neljapäew 18 5 Reede 19 6 Laupäew 20 7 Pühapäew 21 8 Esmasp. 22 9 Teisipäew 23 10 Kesknädal 24 11 Neljapäew 25 12 Reede € 26 13 Laupäew Köllktanüsepäew. 27 14 Pühapäew 28 15 Esmasp. 1905 a. langenute rnäl. p 29 **16 Teisipäew Tallinnas, 30 17 Kesknädal Ewang.-usu MeZw. p. 1517. 31 *18 Neljapäew 1 19 Reede 2 20 Laupäew G 3 21 Pühapäew Kaasam-Maarja päew. 4 22 Esmasp. 5 23 Teisipäew 6 24 Kesknädal 7 25 Neljapäew 8 26 Reede 9 27 Lauväew Siimon ,IürrdM Ä' 10 28 Pühapäew [D. W. Masing * 1763. 11 29 Esmasp. 12 30 Teisipäew 13 31 Kesknädal 1. kuup, tõuseb päike kell 6,44 m., l. l. kell 5,12 m. 11. „ „ , „ 4№ M6 , 21. „ » я я ^-30 я я я я 4,21 я
*1 2
m.
mwemlier — Sairoetuu. Wana kalender
30
Uus
14 Pühadepäew 1 Nellapäew Hingede päew. 15 2 Reede 16 3 Laupäew 17 4 Pühapäew 18 5 EZmasp. 19 J. Jung * 1835. 6 Teisipäew 7 Kesknädal 20 Leo Tolstoi t 1910. 21 8 Neljapäew 9 Reede 22 23 Mardipäew. 10 Laupäew 24 11 Pühapäew Martin Piiskop. 25 12 Esmasp. € 26 13 Teisipäew 27 14 Kesknädal 28 15 Neljapäew 29 16 Reede 30 17 Laupäew 1 18 Pühapäew 19 EsmaSp. 2 Liisabipäew. 20 Teisipäew 3 G 4 *21 Kesknädal Maarja ohwri päew. 5 22 Neljapäew 23 Reede 6 7 24 Laupäew Kadripäew—Ärrnüte püha 25 Pühapäew 8 26 ESmasp. 9 27 Teisipäew 10 28 Kesknädal 11 Э 29 Neljapäew 12 30 Reede 13 Andresepäew. 1. kuup, tõuseb päike kell 7,57 m., I. L kell 3,55 m. 11. , . „ , 8,18 , ,„ „ 3,36 , 21» * v я * 8)39 я я» я 8, 35 у
X8.
IetscMrr — ЗбиШйж
Wana kalender
81 -
| Aus 1
14 11 Laupäew 15 2 Pühapäew 16 3 Esmasp. 17 4 Teisipäew 18 5 Kesknädal Nigulapäew. 6 Neljapäew 19 20 7 Reede Nigula-Maarjayäxw. 8 Laupäew 21 22 Talw algab. 9 PühapäeW 23 10 EsmaSP. 24 11 TeisipäeW L. Koidula * 1843. C 25 12 Kesknädal 26 13 Neljapäew Luutstnapäew. 27 Kreutzwald * 1803. 14 Reede 28 15 Laupäew 29 16 Pühapäew 30 Wiedemann t 1887. 17 Esmasp. 31 18 Teifipäew 1 19 Kesknädal O 2 20 Neljapäew 3 Toomapäew. 21 Reede 4 22 Laupäew 5 23 Pühapäew 6 Aadam ja Eewa. 24 Esmasp. **25 Teisipäew 7 ZZnlu 1. püha. 8 Zõulu 2. püha. **26 Kesknädal 9 Zõnlu 3. püha. *27 Neljapäew Süüta laste päew. D 10 28 Reede 29 Laupäew 11 30 1 Pühapäew 12 1 13 Dr. J. Hurt t 1906. 31 1 Esmasp. 1. Luup, tõuseb päike kell 8.52 m., l. l. kell 2.58 m. Г V»-- g ff tf g ÖAJl F 11. w i 9.— n n n n 8,14 , 21. nn*
16
LsM Neivai. Kui laads algus laupLewa ehk pühapäewa peale juhtub, siis Lükatakse see järgmise nädala esimese argipäewa peale; harwa alustatakse ka waremalk, siis aga antakse seda kuulutuSteS teada.
Iaaurrarl-kuus. Petseris iga kuu 1. ja 15-mal. WolossowiS iga kuu 1. ja 15-mal. Pärnus, jaanuarikuu wiimase! kesknädalal ja Neljapäemal. 6. Oudowas. 7. Tartus, msialaar 3 näd., Wõrus, Orgita!. 8. Mehikoormas, Uue-Aunemõisas, Walgas. Iv. Rastnal. ll.Jõelehtmes. 15. Peetri alemikus, linnalaat. 17. Koloweres, 2 p. 20. Raplas „Tõnise laat61, Kurrenhofis. 21. Heinastes. 27. Rakweres, 2 p. 29. Uue-PSltsamaal. 30. Wolmaris. WeLbruari-kuus. Audrus, reedel enne Wastlapäewa. Lihula aletvis esmsspäew ja teisip. pärast wõinädalat. 3. Baltiskis, Keblastes, Wiljandis 8 p., Wahina külas, SuureLähtrus. 4. Tartus, Wõrus. 6. NarwaS, 3 p., Paides. 8. Walgas, Muhus, Uiilas. 10. Kitse kõrtsi j. 13.Lähtrus. 15. Alatskirvil, Nina külas, Wiljandis 2 p. 17. JõhmiS. 20. Kiwiloo kõrtsi juures, Oisul. 22. WõruS, 8 p. 23. Hageris, Iisakul, Orisaarel. 24. Wõnnus 2 p., Kulinal. 27. Arnblas 2 p., Wahukülas 2 p., Lemfalus.
MSrtst-kuus. Keilas, esmasp. ja teisip. pärast 4 püha paastus. Raplas, märtsikuu esimesel esmaspäewal ja teisip. Wslmaris, märtfik. esim. esmasp. 1. Kodijärwel, Sihil, Laiusel, LihulaZ, PslnaS. 3. Samil. 4. Abja-Mõisakülas, Lehtpea! (Iõhwi t) 5. Kastnal, Kallaste külgs, Eanaasie kirikutõrtfi j. 9. Laekweres, WatlaS 2 p. 10. Ruhja alewis, Leisi alewis, WasknarmaS, Wõrus, Warnjas, Peipsi jür. ääres. 11. Mõral, 12. Woldil, WSike-lllilas. 13. Sulbi atewifuS, Wana - Pranglis.
Aprilli-kuus. Kose-Auemõisas, Kiüwajõel, esmasp. ja teisipäewa! pärast Iürip. Lihula alewis, neljapäsm peale iiijawõttepühi. Pikknurme külas, (Kursi t), Vaheldamisi 1. ja 14. aprillil. Wana - Põltsamaa m> reede enne Jüripäewa. Pärnus, keskn. ja neljap. enne Iürip. Wiitnal, Palmses (Kadrina k.), kesk, ja neljap. pärast lihaw. Wiljandis, neljapäewal pärast lihawötte-pühi. 1. Nissi kiriku j. 2 p., Wastse-Pranglis, Nina külas. 2. RakwereS2p. 5. Wahukülas 2 p., Mustla alewis. 6. Kilingi ° Nõmmes 2 p., Luutsnikus. 8. Pilguses. 10. Wasula kõrtsi j., Mõrus. 11. Uue - Löwel 3 p. 12. Suitso kõrtsi j., Soonistes 2 p. 14. Saaremõisas. 15. Krüüdneris, Kolgal (Kuusalu k.). 16. Ahja-Kärsal, Lemsalu linnas, hobustelaat, Malgas. 17. Wastfe-Nöos, Saaluses, Haanijas (WSrumaal). 18. Kärgus, Älissis. 19. Alamustel, Tõrwa alewis. 20. Kawastu • Koosol, Kaareperas, Lelles, Nuustaku alewis, Ruhja alewis, Anija Soodla kõrtsi j. 2 p., Rompaki karja - mõisas, 21. Wolmaris. 23. Zärwakandis. 24- Awinurmes. 25. Partsil,Sawil (Rõuge k.) 26. Häädemeeste!, Narwas. 28. Missos, Reolas. 29. Patastel-Kaiaweres. Mai-kuus. 1. Kähril, Karilatsis 2 p., Opoljes. 5. Sangastel. 9. Wõöbsu alewlkus. 10. Oudowas. 12. Mõrus.
Juuni-kuus. 1. Mastse-Kuustes (Wõnnu L). 10. Mustwee alewis. 11. Wõnnu linnas 2 p. 12, Märjamaa alewis 2 p. 14. Wana - Põltsamaa m. 1 p. 16. Tahkuranna Mõiste kõrtsi j., Rak meres. 18. Malgas. 20. Palmses
18 (Kadrina L) 2 p., Paides, Wõrus. 21. Tartus, ^Jaani laat". 22. Viljandis. 27. Larwastu tn. Jnuni-knns. Pärnus, juulikuu esimesel keskn. ja neljap. (heinalaat). 1. Leisil, 8 p. 2. Karksi tn., 2 p. 20. Pärnus, aastalaat, 22 päewa. 26. Wolmaris. Angusti-knns. 1. Saarel. 8. Koiwattnnas. 9. Aöselis. lO.Lemsalu linnas, Walgas. 13. Abja-Mõisakülas. 15. Marienburi ülewis, Lätimaal. 18. Helme m., Häädemeeste!. 24. Roosal (Rõuge k.), Ruhja alewis, Wastemõisa Lörtsi j.' 26. Olbrükis, Wõrus. 28. Kilingi - Nõmme alewikus. 29. Lelles, Jõekõnnu k. j. 30. Mehikoormas. 31. Kolga - Jaani kirikumõisas.
Septernbri-kmrs. Kose-Uuemõifas, Kuiwajõel, sept, kolmanda nädala teisip. ja kesknädal. Pärnus, kesknäd. ja neljap. enne Mihklipäewa. 1. Loode kõrtsi j., Iisaku m., Õisus, Nina külas Alatsklwi!, „Wisfi" k. j. (Kambjas) 2.Abjas, Tammistes. 3. Muhus. 4. Räpina tn, Uusnal 2 p. Uduwsres (loomalast). 5. Sangastes, Sindi alewis, Puhjas. 6. Kärgus 2 p., Kogula wallas, Taageperas. 8. Rõuge kiriku j. 9. Kasina!, Kiwi°Wiga!as. 10. Tartus, Järwakandis, Oldres, Paides, Sürgaweres, Polnas. 11. Ilopil. 12. Hauka alewikus. 13. Pööraweres. 15. Põltsamaa alewi juures, Lori alewikus, Wallas, Orgita!, Ambla alewis. 16. Kleepis. 17. Audrus, Haanja w. 18. Nasinal, Kolgas, Narwas, wallipeal. 19. Lewsla külas. 20. Heinaste alewis, KawastuKoosal, Laanemõtsal, Törwa alewis, Tinsol Keenis, Waua-Wändra m. 21. Baltiskis, Reolas, Sännal, Taalis, Wolmaris, Palmses, Wiitnal. 23. Patartel, KcüKweres. 24. Lihula alewis, Wiljandis, Wõrus,
Posti seadused. Omale maale. Uus, 15. aug. 1917, maksma hakkanud. Kinnise kirja eest iga loe pealt lo kop. Kinnitatud kirja eest.................................. , Postkaardi eest................................... • • ? - * Wastusega postkaardid oma kui ka wõerale maale maksamad poole rohkem. , Kinnine kiri wõib kõige rohkem kuni 5 naelam kaa luda, aga kohaliku posti kaudu (oma linnas) kuni 1 naelani. . Kohaliku postiga maksab kinnine kiri ttmt 4 loodini ................................................. 10 kop. Raha saadetus raha kaardiga (Перевод* no почт-Ь) kuni 25 rublani . .... 15 kop.
Lihtkirjad ja postkaardid. Lihtkirja mõib hoopis ilma margitagi wõi Vä hema margiga saata, aga seesugusel korral peov kirja wastuwõtja seda kahekordselt maksma. Dn oga nii sugune ilma margita kiri mAtele ametikohale wm walitsuseasutusele saadetud, siis et ole postiValitsus mitte kohustatud seda kirja edasi toimetama. Lih.kirjos ei tohi ka mitte raha saata; kui lihtkirjast poSti peal raha leitakse, siis wõetakse sellest neljas osa ara. Kui soowitakse, et saaja ise kirjad posti pealt ara
21 toitma peab, siis peawad nad pealkirja: яДо воетребовашя- (f. о. nõudmiseni) kandma. Kui juba posn peale pandud kirja tagasi soowitakse saada, enne km see weel ära saadetud pole, siis peab kirjasaatja sellest postkontoris teatama ja sellega ühes ka ärakirja (кошя) saadetama kirja adressist ette näitama, mis sellesama käekirja ja tindiga peab kirjutatud olema kui tagasisoowitato kiri. Postkaartid, milledel trükitud sisu, wõib igale poole 2-Гор. margiga^ saata. Selle sama hinnaga toõis ka enne sõda kõiksugust õnnesootoi postkaarta saata, ainult nende sisu ei tohtinud üle 5 sõna suur olla. Kõiki kirjasi, postkaartisi kui ka igasugust postisaadetust wõib kinnitada lasta. Läheb kinnita tud kiri kaduma, siis maksab post iga saadetud kirja eest 10 r. ja Väljamaale saadetud kirja eest 12 r. 501.
Telegraf. Kohalikud telegrammid iga sõna pealt 5 kop., harilikkude telegrammide pealt teistesse linnadesse 10 kop. sõna, kiirtele grammid 30 kop. ja õnnesoowitelegrammid 60 kop. sõna. Põhjusmaks 30 kop. tuleb kõigi telearammide juures endist wiisi maksta. Telegrammide eest järelpärimisega (проверка) mõrtakse' kahekordset maksu ja kiirtelegrammide eest mlja-kordne. _ m .. Rahasaatmine telegrafiteel. Posiimaks naau liht rahasaatmise juures ja peale selle telegraflmaks kuni 500 rub. saatmise eest 3 rub. ka üle selle 4 rubla. , c r, Telegrammide ärakirjade toäljaandmise eest mitn;e adressiga iga 100 sõna eest 50 kop. Telegrammide saatmine käskjalaga maksab kõige wähem 1 rbl. stl iga Msrsta pealt 20 kop. Puuduto ssa nõutakse telegrammi saajalt enne telegrammi kätteandmist sisse.
22
Metrologia. 1 1 1 1 1 1 1 1
1) PMusemõedad. a. Werrsmaa pikkuse mõedud. penikoorm — 7 mersta. rverst — 500 sülda —1066 meetrit 54 tsentimeetrit. süld — 3 arsstnat — 7 jalga ■= 2 meetrit 13 tsent. arssin = 16 werss. — 28 talli — 71 tsentim. 1 mil. merssok — 4 tsentimeetrit 41 2*/õ millimeetrit. jalg — 12 tolli — 30 tsentimeetrit 47*/10 millimeetrit. toll — 10 Liini — 2 tsentimeetrit 5T/3 millimeetrit. küünar =% arssinat — 21 tolli = 53 tsent. l9/10 m.
Inglise merepenik. = 1 werst 369 sülda —1854 meetr. geograsiapemk. — »/„ kraadi ekmatori peal — 6,952 w. Wene penikoorm-7 wersta, 1 Austria pe?df.=7,m4 m. Soome psnik. — 10 Versta, 1 Rootsi peni?.—10,9 9 Saksa „ = 7,0304 B 1 Daani 9 — 7o6oa „ „ — 1*5089 » 1 meres. „ — 1,730 n
3) Oenfad mõedud» a. Venemaa wiljamõedud. tsetmert — 8tsetw. — 3V6 Riia wakka—209,^7 liitrit. tjetweriL — 8 karnitsat. karnits — 22/3 toopi — 3,27898 liitrit — 200 kanttslli. Riia tünder — 2 wakka — 12 külimittu— 108 toopi. Tallinna sSlitus = 24 tündrit — 72 wakka. Eestimaa Wakk—3 Mimittu—36 toöpi=23,374 liitrit, b. Wenem. aa wedelikumõedud. waat — 40 L-edro —- 491,86 liitrit. wedro — 10 toopi — 123/10 liitrit. Loop — 4 kortlit — 75 kanttolli — l2/e liitrit.
4) Raskusemõedud. a. Venemaa raskuse m V edud. 1 berkowits — 10 puuda — 1634/5 tilogrammi. 1 puud == 40 naela — 16 kilogrammi 384 grammi. 1 nõel — 32 loodi — 96 solstniku ä 96 solstnika = 4003/5 grammi. 1 leisik — 20 naela-8 kilogrammi 192 gramMi. b. Dets imal 8 aalu d. 1 kilogramm —10 hektogrammi —100 dekagr. — 1000 grammi — 2 naela 42% solotnikku. 1 gramm —10 dLtsigrammi—103 tssnLigrammi---1000 miMgrammi — 22% booli.
24
Uueks aastaks. Uus on aasta, hõiska süda, UJanad pahad ununegu. Uued õnned toogu seda, .friis me südant rõõmustagu, Uued rõõmud valminegu Jfii kui õunad päikse käes. Aasta uus meil õnnistagu Ettevõtteid, mõtteid — väes. Ja meil loogu tahtmist jõudu, Saatku õndsust tööle. Armastust ja armu sõudu, frleie pikal’ elu teele. Et me ikka armastuses Onnist rõõmu maitseme. Uue aasta õnne tundes, Tulevast õnne me kaitseme. Karl "i^aba.
Lolli MaM kosjasõit. August Brawo rraljutera. Asi sündis. Vanal „õntsal aial', — nagu nii paljugi, ainult ssl ajal Võimalik oü. ElaH rikas mõismt, lesk, Eel „isemeelne" piltilus tütar üH, isemeelne sellepoolest et ta juba aaStad kaks kõiksugu kosilased tagasi kihutas, ilma mingi suguse otsustama waStuseta.
25
Kuid nüüd äkiste (millal meie roeSte algab) andi» ta üleüldiselt teada, (kuulutas ajalehtedeD, jne.) et tal nõu olla mehele minna, kuulutus ilmus nädal enne Iõuluid aastal 18*3. Et täieliku pilti sündmusest, panen siia kuulutuse täpipealt. Kuulutan Võistluse! Olen rikeS, mõisniku tütar, AmaUe von NaseloS, — et igaüks wõib mulle kosja tulla, ning fee, kes mimuga 5 minutit „waielda" suudab, saab minu armastuse Vääriliseks abikaasaks, wõistlus algab 1. Jõu lupühal, kell 11. 18*3 a. Muidugi oli wana parun „süle ja seljaga" oma tütre otsuse wastu, kuid küllalt järelandlik, sest tütar oli talle ülekõige armaS.
JZululaupäewa õhtu.. . Andres Kooljas, jõukas taluperemees, istus taga kambris, üleüldse suitsu pilroste sees nohisedes, ta oli iseenesega täitsa rahul, täna oli kallis Jõululaupäeva õhtu, ning see juba tähendas midagi. — Andres oli lesk, ning praegu kus ta ilusate suitsurõngsste sees aega rviitis, tuletas La aegu meelde, kus nad „wa’ teisepoolega" Iõuluid pidasid, oli ikka sootu teine wili, kui nüüd. Nüüd istus Andres, ja ootas oma kahte „to5fu*, kes täna linnast pidid maale jõudma, on ju Jõulud maal „luulelisemad" kui linnas, ning oma kahest „noorherrast" pidas ta laialt lugu, warakult oli ta nad linna wiinud, käsitööd õppima, sest Andres oli haruldane „eksemplar" põllumeeste seas, kes ei feeminud, et poegadest põllumehed oleksid tulnud, — nii ins õppisiwad Juhan ja Jüri, esimene puusepaks, teine rätsepaks, ning jõudfiwad ülikiirest edasi, ja oli
26 ’иЬй ammu arg kaes, sus nad „naiferKuLa" oleksiwad pidauud ilmu-«9, Luid selles asjas ei medunud Jüril ja Juhanil mitte „ShmgiP Aga reel kolmas „wöfu^ oli Andresel, kõige noorem, 20= aastane Mart, kuid Võrra si olnud seda mitte nõuda „õnnistanud'' kui teifa, fsst Lülarahwss Lutsusiwad teda ,,wa' tobuks Mardiks", — siiski huwitaw tüüpuI oli Mart omast kohast ks, te oli „wordlemsta laisk", aga ^uMriKa tshaehitulega, ahjutaga oli Mardil ,,fse pesa" ning seal wõiiis Mart Magamisega „rekordi P Isa ei hoolinud tast kurge Wühsmatkst sest Mart oli uüsuguue „maa", kus ükski „feeme" — wilja ei Lenmrd. NSnda oli Andres Kosljafe pereksMa seisukord. Wäljast koLtis wankri ®9rln, ning lWemal sil ma ii ilgul lendas uks Lahti, ja stsfs aZwfiwad oodatud „linnalased", Jüri ja Juhan. Деге pappi!—siin ms olemegi I" hüüdsirvad mõ lemad kui üh»st suust. „Head pühade H-Eütust V' lisas Jüri wee! juure. „Huwitawa uudise tõime Unnast kaasa!" paiNatas Lkists Juhan, „tule wsata Wor mis sa arwsd sest losst?" ja ajalehte Laua peale Lastsdes, luges Juhan „wanais" ruttama kuulutuse. „£)!, — oh, — äh, äh, ähp kuuldus sMepeale ahjutazand, — WsidraS hääled, kui Juhan lugemise LHprtas, — see oli Mari, Ees imelikult naeris. ‘ Дзе ju meie paruni tütar Iя LZHmas Andrei, „Käe sõgedat Ms mssdi!" „Peaasjalikult sellepärast me' just tulimegi maole", lausu« Jüri, „sest meil Pu kah mõtte, homme homikn waidlema minna!" rääkis Jüri tähtsa näoga, nagu oleks ta juba mõisnik. -Köh, — päh, — äh, äh, äh P köhis jälle Mart ahjntaga, ning see kõlas nagu pilge.
27 „Mana" оИ joba ammu magama läinud, kuid WLLl hilja arutasi.Bad ^ltnnawennad" Lsõja minemise plaanist, — isegi Mari oli ülemal, ning aseme äärel istudes kuulas hoolega, kui ^targad mennad" seletasiwad, nagu saaks ta kSigeft aru, — wõib olla! Esimesel Jõulupüha hsmikul wara juba olimad Juhan ja Jüri jalul, ja shrisiwad endid riidesse, saapad nühili pseDlisarnaselt läikima, maniskid seati kaela, — ühesõnaga: mõlemad lootsid kindlaste sMZisniku tütart" wSita. Kuid, ka „meis Mart" ei maganud, Mart ähkis ja puhkis nagu Wsndilatsr ahju fcga, ajas enesele hiigla wilt saapad jalga, ajas suesele mitmst kampsonid ftlga, sinna peale tõmbas põlwini ulatawa imelikult paigatud ja weidra soppe, «läki-läki" pähe surudes, ja wsel üht hiigla kotti nööriga üle õla kMje peale Aisates, istus Mart, enesega täitsa rahul olles ja nohisss imelikult. Kell oli V210 kui „nssred herrüb" omaga toalmis fmwad ja minema hskkasiwad, sest ilm oli Võrd lemisi pehme ja päiksepaisteline, nintz et mõis kaugel polnud, siis otlustasiAsö Jüri ja Juhan jala minna. Mari komberdas La ahju takka lagedale, kepp käes, ja hakkas „wendLdels" na umbes 20 sammu maa psal järele hiilima, sest üksi ei osanud ta kuhukile minna. „Ei tea, kuhu see tobu Peaks tulema?!" ütles Jüri pSlastswalt, üle õis tagasi waadates, „ega uttsugust närukimpu emete sinna sisse ei lssta!" „Jsesnessst mõista, et ei И wastas Juhan, ja ei arm anud WaewawLärilisekski tagasi «aabata. Mart sammus piLkamõõda hoolega maha wahtidss edasi, umbes saja sammu kaugusel ksdund leidis Mari ^warrega panni", kel auk põhjas oli, MHZlemata kurnardas Mart ja pard panni kotti, edasi astudes läks ta „surnud Warssesi" mööda, ka selle
28 Wiskas Mari kotti, —Ms ieiMs tDÜiCje „küna", millel otsalauast tükk wälja oli läinud, ka see rändas teis tele järele... „Rumal, on ikka rumal!" ütles Jüri, kes Mardi tegetvust Mühste Vah.'l oli Lähsle pannud. Mõis hakkas juba paistma, kui Mart toed Lee ääres tuli-uue „fiku sarme" nägi, ka selle pani Mart „asjatundliku näoga" kotti, mis juba „kolu" täis kogus. Kell oli 7Д1, kui meie kangelased mõisa jõudfiwad, mille ümbruses juba kaunike kogu saanist oli, oli ks jala mehi, ning juba hakkati „по очереди" mõisa kõrgede tiimuste taha walguma. „SabaZ" oliwad ka Züri ja Juhan, wiimane oti 32. „maidli-ja". Mart jõudis hiljem pärale, nii et miis kosja kandidati Juhani ja Mardi wahel olimad, — imestades armustati Marti, sest ta oli wälispidiselt ainukene eksemplar teiste hulgas, rrina tast hoiti ,aupaklikus kauguses". Kell helises, Vaidlemine alges peale, nukrate profilidsga tuliwod „nooredhsrrad" üheteise järele Aälja, ning oli järg juba Jüri käes, järgmisel minutil oüwad mõlemad tui peksa saanud koerad mkljss, mng jsiwad humitusega ootama, et kes on see õnnelik! „Mart Läheb! müksas Jüri Juhanile külge, „nüüd saab nalja, see Visatakse lihtsalt Välja!" irwitas Jüri edasi. , Kõrged tiimuksed amanesid ja Mart astus sisse, (uksehoidja oleks küll heameelega Mardi „kus kurat" saatnud, kuid „armulise preili" käsk oli, kõik ilma erandita ette lasta.) — Mart astus, ja niisugust toredust ja hiilgust silmitsedes, hakkasiwad Mardi sil mad wirwenbama, ning Mart jäi kui ausammas seisma ja harjutas silma muskleid. Pehmes diirvanis lamas küljeli, graatsialiknlt tlus Aurelie, tuna diiwani tags Uts neitsit teenistuse
29
walmilt seisiwcrd, tuba oli suurepäraliselt ara kaunis tatud. „Preilis nähes missugune subjekt ta ette ilmus, läks alguses Vihaseks, ja mõtles; ei sellele peab tüll midagi õige„lolli" ütlema, ning pahuratas: „Kõht on tuline?!" Mart Srka§ nagu unest, kuid sai toälguliirusel aru et temaga räägidatse. „Kui kõht tuline on," mastaS Mart, „säh pane pann peale 1* nende sõnadega wiskas panni diiwani ette põrandale. Preili oli imestusest keeletu, niisugust Vastust polnud ta kaugeltki oodanud, ja asi hakkas lõbu te gema, wiha lahkus, — istukile tõustes ja panni üles tvsteS, sõnas ka uueSte: „Ega panniga üksi toed kedagi ava Leha pole?" „Säh prae wares ära!" mastaS Mart, ja urirLas surnud rvarese osawaSte preilile sülle. Asi läks huwitawaks, preili pani toarese panni peale, kuid silmas õliste pannis auku, ning ütles: „Pannil o« ju auk põhjas, tasu) jsskseb maha?!" „Pane küna oöa", lausus Mart ja ulatas omast „tagawaraft, kõige külmema rahuga küna preili kätte. Preili otsis juba rvastust asjata, kui õliste sil mas, et ka küna lõhkine oli, ja kähku pajatas: „Küna on ju lõhki, rasA jookseb ikkagi feest »älja?!" „Säh, löö sarw ette!" mängis Mart nagu üles keeratud, ja toiskas toiimase omast lodust. Preili oli omaga „läbi", — polnud sõnu, püstitõustes ja rõõmsalt naerdes, sammus ta Mardi juure, selle käealt kurni wõttes, sõnas ta Mardile: „Lähme, sellest tunnist saadik oled minu mees!" Neitsid sammusitoad ees, „noorpaar" järel, läbi koridori „toana paruni" poole, — teener teatas et „kosimine" on lõpetatud.
W üSatatult ja kohkunult wshtisiwad Jüri ja Juhan, kui Mart aurväärilikude sammudega, neist mõõda astus. Mardi silmades hiilgas kiri, mida Jüri ja Juhan nõnda lugesiWad: „kehkenpüksid I" Jalamaid sõitsid Andrese „Võsud" hirmsa toi* hags linna tagasi, isa hädaldamisest hoolimata. " Kuid Mart pidas manaaasta õhtul „pulmi", ja pulmalised jäigad Meste „noore paruniga" rahule.
Preili von Naselos ja Andrese wõsu Mart.
Nad tihti... Nad tihti oliwad tülis, Üks haamas teist alati. Jonn ühele kurbtust külis, Kius haawas teist surmani. Nüüd kui nad lahus ja kaugel. Ja wsheks neil mõõtmata maa. On mõlemil pisarad laugel, Et enam ei kiuselda saa. P. R.
31 Oota, lurri tuul maga! Laene laksub, mühab tuul, Oota, oota Minakene, Puhub üle mere; Oota mette taga! — Mi tal termist maru huul, Küll siis tulen, kullakene Ütle talle: tere I Kuni tuul on waga. Oota siis mu Almakene, Kuni Matkib wssi. Wette pinnal sõidutame Siis end kahekesi!
Kuidas Viisakas naine ennast ülewalpidawa peab. Selle peale pakub ÜZs seaduste Logu, mis 2000 aasta eest Hiinas ilmunud ja hiljuti Inglise keelde tõl gitud, järgnema seletuse: ^.Keskriigis" on naise püha kohus »ma meest austada nagu taewa saadikut. On mehe elu hädaohus, ei tohi naine silmapilkugi rniibids, tema eest surma minemast. Oma wanemate, äia ehk ämma juuresolekul, ei tohi naine aswastada, ega köhida, haigutada ega ringutada... Ka ei tohi ta mitte Lõllis silmadega nende otsa rnahtida. Naine peab alati mahedat, õnneliksu nägu näi tama. Iseäralise kiidu osaliseks sai Hiina naiZterahrnas Liu-Kung°Tseh, keda kolm aastat parast pulmi, wes! keegi naeratama ei näinud. Meil puudub teadus, kas praegused „taernariigi" tütred neid wanu auwäärilisi seadusi edasi prawad, kuid — ka Europas pole selle laadilistest naistest paraku puudust! Meil leidub üsna harilikult, et naised peale mehele mine kut „mossis-mokke" maigutarsad ja üsna hale-naljaka! näoilmel haigutamad... Aga seda ei arwata neile mitte nende Vanemate, äia ega ämma ja — kõige pealt nende meeste poolt just mitte kõige kiidu waärilisemaks nähtuseks!.. K.
32
JjUlptHigeK Proua: ..Kuule, Liisa, meil on ülehomme õhtusöök^ja^pärast tants; näita, siis ka, mis oskad!" Köögitüdruk: „Hea meelega, proua; aga seda ütlen kohe: ma et oska muud kui labajalawaltfi ja polkat". * Üliõpilane telegrafeeris oma isale: „Kus see raha jäi, mille pärast ma sulle roiimate kirjutasin?" Isa wastab niisamute traadi teel pojale: „Minu taskusse". * o. t Kui teie rikas oleksite, siis wõtaksin ma teid naiseks. — Ja kui mina rumalam oleksin, siis wististe läheksin teile mehele, *
Kuidas, teie pulmad on pidamata jäänud? — Ja, ühe ainsama sõna pärast. — Ja see sõna oli? — Vanemate „ei"! *
K o o! m.: „Kuidas nimetatakse neid loomi, kes ajuti maal, ajuti wees elawad?" Koolipoiss: „Supelusmõõrad". o. k. < * Reiu oma austajale: „Ja millal ma siis sinu käest kihlasõrmuse saan?" Noormees: „Niipea kui ma ta oma endise pruudi käest tagasi olen saanud"' * Naine: „Ei tea, mis küll unes Eewa sel puhul pidi ütlema, kui ta käsu sai paradiisist wälja minna!• Mees: „Wist tegi ta küll sedasama, mis iga naisterühmas teeb, kui ta pikemale reisule peab mi nema: ta hädaldas, et tal midagi selga ei ole panna!"
Kosja-, kirjanduse-, kunsti-, pilkenalja js kerge
Ilmub üks kord kuus, mitme wSrwi trükis huwitawa sisu ja hulga püridega. Tellimise hind — 2 rubla — pooles aastas. Proowinr. 35 kop. Tellimise adr.: Ревель, „Kosjaleht".
„Kosjaleht" I terwe 1917. aastakäik on meel saada rtmnfirthoa irt rnrrntnhtnr* numbrides ja raamatuna. Aastakäik köidedult 2 rbl., postiga 2.30 kop
VaataSiseministri otsusel ühingute,
seltside ja nende ...Siseministri otsusel ühingute,
seltside ja nende liitude re
gistrisse Nr. T. V. 70, 19 all
sissekantud 1. juunil 1935 a.
"VANEMUISE' SELTSI
PÕHIKIRI
■
Seltsi muudetud põhikiri peakoosoleku
poolt 24. aprillil 1935a. vastuvõetud kujul.
TARTUS, 1935.
.J
/.
I
\
V
/
■L
\
\
C r-
Siseministri otsusel ühingute,
seltside ja nende liitude re
gistrisse Nr. T. V. 70, 19 all
sissekantud 1. juunil 1935 a.
VANEMUISE44
SELTSI
PQH [ Kl R 0
*
Seltsi muudetud põhikiri peakoosoleku
poolt 24. aprillil 1935a. vastuvõetud kujul.
TARTUS, 1935.
Trükikoda ,,Varrak“ Tartus, Rüütli 24.
1935.
VANEMUISE" SELTSI
PÕHIKIRI.
fl. Siht, ülesanded ja õigused.
§ 1. Vanemuise seltsi sihiks on rahvusliku
kultuuri edendamine ja vaimse elu tõstmine,
teaduse ja kirjanduse kaudu.
§ 2. Oma sihi saavutamiseks on seltsil õigus :
a) asutada ja ülal pidada lava- ja helikunstilisi ettevõtteid, raamatukogusid,
lugemistube, muuseume ;
b) kirjastada ja väljaanda raamatuid ja
ajakirju ;
c) korraldada kunsti-, teadus- ja kirjandus
õhtuid, kõnekoosolekuid, kursusi, näitusi,
lavalisi ja muusikalisi ettekandeid;
d) panna toime pidusid, loteriisid, näitemüüke ja korjandusi;
3
e) asutada ja toetada muid seltsi silite
taotlevaid ett evõtteid;
f) asutada teenete- ja mälestusmärke.
§ 3. üksikute tegevusharude arendamiseks ja
nende valitsemiseks ning juhtimiseks seltsi
juhatus võib eelarve piirides luua osakondi,
erifonde ja eriorganeid.
§
4. Seltsil on kõik juriidilise isiku õigused.
§
5.Seltsil on oma pitsat, märk ja lipp.
§ 6. Selts võib avada alkoholiga ja alkoho
lita einelaudu.
B. Liikmed ja liikmemaks.
§ 7. Seltsi tegevliikmeiks võivad olla mõle
mast soost täisealised isikud.
Auliikmeteks
võib valida isikuid, kel on erilisi teeneid seltsi
sihtide taotlemisel. Eluaegseiks liikmeiks või
vad olla need, kes ette tasunud liikmemaksu
kümne aasta eest.
Auliikmeil on vaba sissepääs kõigile seltsi
lava- ja helikunsti ettekandeile.
§ 8. Liikmemaksu suuruse ja maksutähtaja
määrab peakoosolek.
4
Auliikmed liikmemaksu
ei maksa.
Tegevliikmed, kel liikmemaks ta
sumata, ei voi teostada oma liikmeõigusi, aga
need, kel tasumata kahe aasta liikmemaks,
loetakse seltsist väljaastunuiks.
Seltsi liige võib takistamatult välja astuda
seltsist, teatades sellest kirjalikult seltsi juhatu
sele. Peakoosolek võib seltsist välja heita seltsi
liikme, kelle tegevus ei vasta seltsi eesmärgile
või osutub kahjulikuks seltsile, samuti neid,
keda kohtulikult on karistatud autute tegude
pärast. Seltsist väljaastunud või väljaheidetud
liikmeil ei ole õigust liikmemaksu tagasi nõuda.
C. Seltsi tulud.
§ 9. Selts saab tulusid liikmemaksudest, an
netustest, pärandustest, abirahadest ja toetus
test, seltsi ettevõtete ja asutiste sissetulekuist
uing seltsi varade kasutamisest.
D.
Peakoosolek.
§ 10. Peakoosoleku võimkonda kuulub :
a) auliikmete
nekul ;
valimine juhatuse
ettepa
5
b) juhatuse, revisjonikomisjoni ja teatrivalitsuse liikmete ning nende kandidaa
tide valimine;
c) põhikirja muutmine juhatuse esitusel;
d) seltsi aastaaruannete ja eelarve kinni
tamine juhatuse esitusel;
e) maksude määramine seltsi heaks;
f) kinnisvarade omandamine, müümine ja
pantimine;
g) liikmete väljaheitmine juhatuse
panekul.
ette
§ 11. Peakoosolekud on korralised ja era
korralised. Korraliseid peakoosolekuid peetakse
üks kord aastas, kevadel või sügisel. Erakorra
lised peakoosolekud kutsutakse kokku vajaduse
järgi juhatuse äranägemisel või revisjonikomis
joni või vähemalt ühe kümnendiku hääleõigusliste liikmete kirjalikul nõudmisel.
Peakoos
olek on otsustusevõimeline, kui koos on vähe
malt VlO hääleõigusliste liikmete arvust.
Märkus:
6
Kui koosolekule ei ole ilmunud nõutav arv
liikmeid, siis peetakse järgmine koosolek
hiljemalt 14 päeva pärast sama päevakor
raga, kusjuures koosolek on otsustusvõime
line hoolimata kokkutulnud liikmete arvust.
§ 12. Kutsed peakoosolekule saadetakse ju
hatuse poolt ühes koostatud päevakorraga 5
päeva enne koosolekut liikmeile kätte.
§ 13. Otsused peakoosolekul tehakse liht
häälteenamusega, väljaarvatud küsimused, mis
puutuvad seltsi põhikirja muutmisse, seltsi te
gevuse lõpetamisse, liikmete väljaheitmisse, au
liikmete valimisse ja kinnisvarade ostmisse ja
võõrandamisse, milleks vajandub 2/3 hääle
õiguslike koosolijate arvust. Hääletamine toi
metatakse lahtiselt, kui keegi ei nõua kinnist
hääletust.
Märkus:
Seltsi ja teatri teenistuses olevail isikuil ei
ole hääleõigust ja neid ei saa valida seltsi
ega teatri juhtivaisse organeisse.
§ 14. Peakoosoleku juhataja ja protokollija
valitakse koosolijate hulgast.
Peakoosoleku
protokolli kinnitavad koosoleku juhataja, pro
tokollija ja vähemalt kolm koosolekust osavõt
nud ning koosoleku poolt selleks valitud liiget.
E. Juhatus.
§ 15. Seltsi juhatus on vähemalt üheksa
liikmeline. Jubatusliikmed jaotavad ametid
omavahel. Juhatuse asukohaks on Tartu.
7
§ 16. Juhatuseliikmed valitakse kolmeks aas
taks. Iga aasta langeb valitud juhatusliikmeist
üks kolmandik välja. Esimese ja teise aasta
lõpul määrab väljalangevad liisk, edaspidi toi
mub see valimise vanuse järgi. Väljalangenud
juhatusliikmeid võib valida tagasi.
§ 17. Juhatuse koosolekud on otsustusvõime
lised, kui koos on vähemalt pooled liikmed,
nende hulgas esimees või abiesimees. Otsused
tehakse lihthäälteenamusega. Häälte poolekslangemisel otsustab esimehe hääl. Seltsi juha
tus töötab juhatuse poolt vastu võetud kodu
korra alusel.
§ 18. Juhatuse ülesandeks on :
a) seltsi tegevuse juhtimine, seltsi esinda
mine, seltsi nimel esinemine kohtu- ja
ametiasutiste ning kolmandate isikute
ees ja jooksvate asjade ajamine otseselt
või volinike kaudu;
b) peakoosoleku otsuste elluviimine;
c) ettepanekute valmistamine peakoosole
kule ja peakoosoleku kokkukutsumine;
d) aastaaruannete ja eelarvete koostamine
ja esitamine peakoosolekule;
8
e) uute liikmete vastuvõtmine;
f) juhatuse ja seltsi eriorganite kodukor
dade kinnitamine ;
g) kõnekoosolekute, pidude, kontsertide,
loteriide jne. korraldamine ;
h) valve seltsi ettevõtete üle ja nende juh
timine [vastavate organite kaudu kodu
korra alusel;
i) seltsi rahaliste asjade ajamine ;
j) teenete- ja mälestusmärkide statuutide
kinnitamine ;
k) seltsi pitsati, märgi ja lipu välise kuju
kinnitamine.
F. „Vanemuise“ teatri korraldus ja
valitsemine.
§ 19. „Vanemuise“ teater töötab seltsi poolt
kinnitatud oma eelarve piires.
§ 20. Teatri tuludeks on: oma etendusist
saadud tulud, riigi- ja omavalitsuse toetused jne.
§ 21. Teatri tegelikuks valitsejaks ning kor
raldajaks on : a) teatri valitsus, b) direktor.
Teatri valitsus,
§ 22. Teatri valitsus on viie liikmeline. Tema
koosseisu kuulub : a) üks „Vanemuise“ seltsi
9
peakoosoleku poolt valitud esindaja; b) üks
„Vanemuise“ seltsi juhatuse esindaja; e) teatri
direktor; peale nende on õigus täieõigusliku
liikmena teatrivalitsusest osa võtta: d) Hari
duse- ja Sotsiaalministeeriumi esindajal ja e)
Tartu linnavalitsuse esindajal.
§ 23. Eelmises §-is punkt a ja b all tähen
datud teatri valitsuse liikmete volitused kes
tavad kolm aastat, kusjuures nende volitajad
võivad samu isikuid edasi valida.
Kui mõni
neist lahkub enne volitusaja lõppu, astub tema
asemele asemik, kelle volitused kestavad
jooksva volitusaja lõpuni.
§ 24. Teatri valitsus valib endale esimehe,
kelleks võib olla ainult „Vanemuise“ seltsi
peakoosoleku või juhatuse poolt valitud esin
daja.
Teised ametid jaotavad teatri valitsuse
liikmed omavahel.
§ 25. Teatri valitsuse koosolekud on otsus
tusvõimelised, kui kohal on vähemalt 3 liiget,
nende hulgas esimees või tema abi. Koosole
kut juhatab esimees või tema abi, otsused te
hakse lihthäälteenamusega.
10
§ 26 Teatri valitsuse ülesandeks on: a) teatri
kunstilise ja majandusliku elu juhtimine ja
valitsemine direktori kaudu;
b) teatri repertuaari ja tegevuskava kinni
tamine ;
c) teatri direktorile juhtnööride andmine
tema tegevuseks kodukorra alusel;
d) teatri aruande ja eelarve koostamine ja
esitamine seltsi juhatusele;
e) teatri kunstilise, tehnilise ja majandus
liku personaali palkamine ja vallanda
mine direktori ettepanekul;
f) teatri eelarve täitmise järele valvamine.
Seltsi juhatuse ja teatri valitsuse ühised
koosolekud.
§ 27. „Vanemuise“ seltsi juhatuse ja teatri
valitsuse ühised koosolekud peetakse vajaduse
järgi. Nende kokkukutsujaks on seltsi esimees
omal algatusel või teatri valitsuse või seltsi
juhatuse kolme liikme või revisjonikomisjoni
soovil.
ühiseid koosolekuid juhatab seltsi esimees
või tema abi. ühised koosolekud on otsustus
il
võimelised, kui koos on seltsi juhatuse ja teatri
valitsuse nõutav kvoorum.
Otsused tehakse
lihthäälteenamusega.
§ 28. ühise koosoleku võimkonda kuulub :
a) teatri direktori palkamine ja vallanda
mine ;
b) seltsi juhatuse ja teatri valitsuste vahe
liste küsimuste lõplik otsustamine ;
e) revisjonikomisjoni protokollides loeteldud puuduste kõrvaldamise järelvalve ;
d) teatri otstarbeiks määratava vallasvara
kasutamise kava väljatöötamine;
e) küsimuste lahendamine, mis ei kuulu
otseselt
peakoosoleku, juhatuse ega
teatri valitsuse võimkonda.
Teatri direktor.
§ 29. Teatri direktor valitakse ametisse seltsi
juhatuse ja teatri valitsuse ühise koosoleku
poolt teatri valitsuse ettepanekul.
§ 30. Teatri direktori ülesandeks on :
a) teatri kunstilise ja majandusliku kava
esitamine teatri valitsusele ;
12
b) teatri repertuaari ja tegevuskava koos
tamine ja esitamine teatri valitsusele ;
c) teatri aruande ja eelarve koostamine ja
esitamine teatri valitsusele;
d) teatri kunstilise, tehnilise ja majandus
liku personaali teatri valitsusele esita
mine palkamiseks või vallandamiseks;
e) teatri korraliku tegevuse, asjaajamise ja
teatri teenistuses olevate isikute käitu
mise järelvalve;
f) teatri reklaami eest hoolitsemine aja
kirjanduses jne. ;
g) kontakti loomine teatri publikuga jne.
§ 31. Direktor on alaline hääleõigusline teatri
valitsuse liige, välja arvatud küsimused, kus
otsustatakse direktori vastutusele võtmine, ame
tist tagandamine ja temale palga määramine.
G. Revisjonikomisjon.
§ 32. Revisjonikomisjon koosneb vähemalt
viiest liikmest ja valitakse peakoosoleku poolt
seltsi liikmete hulgast üheks aastaks.
§ 33. Revisjonikomisjonil on õigus igal ajal
seltsi ja tema organite tegevust ja asjaajamist
13
revideerida. Revideerimise tulemused proto
kollitakse. Revisjonikomisjoni arvamus aasta
aruannete kohta esitatakse peakoosolekule seltsi
juhatuse kaudu.
Revisjonikomisjoni koosole
kuid peetakse vajaduse järgi revisjonikomisjoni
äranägemisel, kuid mitte vähem kui kord kuus.
Revisjonikomisjoni sisemise korra määrab re
visjonikomisjon oma kodukorraga.
H. Seltsi tegevuse lõpetamine.
§ 34. Seltsi tegevus lõpetatakse, kui selle
on otsustanud peakoosolek
liikmete häälteenamusega.
2/s
hääleõiguseliste
§ 35. Seltsi tegevuse lõpetamiseks peakoos
olek valib vähemalt viis liiget likvideerijaiks
ja määrab kindlaks ka likvideerimise korra.
Likvideerijate valimise järele lõpevad juhatusliikmete volitused.
§ 36. Seltsi tegevuse likvideerimisel lähevad
seltsi varandused eesti lava ja helikunsti eden
damiseks Tartus.
Likvideerimise kestel ei kaota käesolev põhi
kiri peakoosoleku suhtes oma jõudu.
VaataPETSERI
KLOOSTER
Eesti.
Petseri
Monakejo
Estonio...PETSERI KLOOSTER Eesti.
Petseri
Monakejo Estonio.
Võõrastemaja „Briand" Vabaduse t.18
Hotelo „Brian d"
Reisijaile mugavam ööbimiskoht Petseris. Igas numbri toas jooksev vesi, piinlik puh tus ja viisakas teenimine. SÕIDUKITELE GARAAŽ. Alati saadaval soojad ja külmad toidud ning ka-
La plej bona ripozejo en Petseri por vojagantoj. Elekantaj Ĉambroj. Bonega kuirejo. Plej bonaj mangajoj kaj refrešigaj trinkajoj õiam riceveblaj.
— rastavad joogid. — Austusega Jullus Tibbing. Telefon 109.
Omanik.
Vabaduse strato No 18,
Por aŭtomobiloj garago.
Telefone 109.
Kun estimo Jullus Tibbing
-%. Kirjondusm 2.8-6 MATUKOG
Petseri klooster Petseri Monakejo
===
Hotel-Restoraan „MUST KASS" Petseris, Riia tän. Nr. 2, tel. 40
==
=== LÕUNAD ja ÕHTUSÖÖGID 35 sendist. === ja välismaaveinid, liköörid ja napsud. === pisted. Köök tuntud koka juhatusel. Iga päev === JÄÄTIS. — KABINETID. — ==== Restoraan avatud kella 01.00=ni-
===
Kodumaa Igasugu suumuusika. VÄHJAD.
Hotelo-Bufedo „MUST KASS“ (Nigra Kato)
— Petseri, Riia strato Nr. 2, telef. 40. ===== Bufedo. Diversaj trinkajoj. Kankroj. Muziko. = Plej bona loko en Petseri por pasigi libertemipon. CTAnUIMMAINN IiNlU
98863
Petseri klooster. Kamenka orus, Petseri kagukülje all asub kloosterTa on ümbritsetud 9 tornilise müüriga, mille pikkus 810,7 meetrit. Kiri kuid on kloostris 7: Mihaeli peakirik, Nikolski-, Laatsaruse=, Uspeenia-, Pokrovski=, Blagovestsenski- ja Sretenski kirikud. Kloos trisse saab kahe värava kaudu, kuna kolmas „Irboska värav" on sule tud. Vaatamisväärsemaiks esemeiks kloostris on nimetatud kirikud, muinsuste hoiuruum ja koopad. Muinsuste hoiuruum asub Sretenski kiriku otsas ja on ehitatud 16 sajandil. Koobastel on üldse seitse käiku, nendest viis pikemat ja kaks lühemat Uldine pikkus käikudel on 200 mtr ja laius 11/2 mtr. Esimene koobas leiti 1392. a. Koobastesse on maetud kloostriülemaid, munke, bojaare, mõisnikke, vürste ja üldse neid, kellel on olnud mõningaid teeneid
kloostri vastu. Kloostri all oleva maa pindala on 7 ha., mille omanikuks Eesti Apostl. Õigeusu kirik.
Monakejo en Petseri. En la valo Kame ka — sudorienta parto de Petseri — estas la monakejo. Ci posedas 9-turan muron, kies longo estas 810,7 m. Monakejo havas 7 pregejojn: Katedralo de Sankta Mihaelo, Nikolski, Laatsaruse, Uspeenia, Pokrovski, Blagoveštšenski kaj Sretenski pregejoj. Al la monakejo kondukas du pordegoj, sed la tria — "Jrboska pordego" estas nun fermita. La plej gravaj en la monakejo estas la gardejo de antikvaj monakejaj trezoroj (risnitsa) kaj la grotoj. Trezorgardejo — en Sretenski pregejo — estas konstruita en 16-a jarcento. La grotoj havas 7 irejojn, el ili kvin longaj kaj du pli mallongaj. La tuta longo de la grotoj estas 200 m. kaj la lar@o
13/o m. La unuan groton oni trovis 1392. En la grotoj estas enterigitaj abatoj, monakoj, bojaroj grandbienuloj, princoj kaj entute tiaj homoj, kiuj estas montrintaj ian servon al la monakejo La monakeja areo estas pli ol 7 hektaroj kaj apardenas al Ligo de Estona Ortodoksa Pregejo.
Klooster.
Monakejo.
Dooria Bütsantsi stiiiis Mihaeli peakirik. Kirik on püstita tud 1818—1827. 3., 1812. a. sõja mälestuseks. Teenistusi pee takse suvekuudel.
*** La katedralo de Sankta Mihaelo — en doria — bisantia stilo, konstruita 1818-1827, kiel memoro de la milito 1812. Diservoj okazas dum somermonatoj.
N. Grünthal‘i
Liha ja vorstiäri
Kirjutusmaterjali ja RAAMATU KAUPLUS.
Pühapäeval avatud kella 8—10
Poska t. 5 (end. Pihkva t>
J. OSOLIN.
Petseris, Turuplats 14
N Grünthal Librovendejo Petseri, Turuplats No 14
1:
• Osolin
Poska strato No 5
Viando kaj kolbasoj Vendejo malfermita dimance 8—10.
Klooster.
Monakejo.
Kloostri müür, Kloostri tänavalt vaadatuna. Näha Mihaeli peakiriku tänavapoolne sissekäik.
** Monakeja muro vidata de Kloostri strato. Oni vidas la destratan enirejon al la katedralo de Sankta Mihaelo.
Tervist ja jõudu annab Autode parandus ja mehaanika töökoda
M. GRÜNERI
J oh. Ernits
limonad ja mõdu.
Petseris, Tartu tn. 16, telef. 82.
Tartu tn. 13.
Joh. Ernits
Sanon kaj forton donas al
Automobilrebonigejo. En Petseri, Tartu strato 16 telef. 82
Ĉiuj refrešigaj trinkajoj
M. GRÜNER Petseri, Tartu strato No 13
Klooster.
Monakejo.
Kloostri müür Kamenka orust vaadatuna. on 10,7 m. ja paksus 2,1 rn.
*
Müüri kõrgus
*
Monakeja muro vidata de Kamenka valo. la muro estas 10,7 m. kaj diko estas 2,1 m.
La alto de
P. E. L. & M. S „Kalev“ SUVEAED BOGDANOVKAS.
Restoraan. Rlati
saadaval soojad ja külmad söögid, mitmesugused joogid ja vähjad. Mängib naiskapelle.
P. E. L. & M. S. „Kalev" SOMERGARENO - BOGDANOVKA.
Bufedo. Diversaj trinka oj. Kankroj. Muziko Plej bona loko en Petseri por pasigi libertemipon’
Klooster.
Monakejo.
Suur kellatorn, kuhu on mahutatud 13 kella.
*
La granda sonorilturo kun 13 sonoriloj.
Naisjuuksur
A. Rumjäntseva Vabaduse t. 5, Mattali maja.
Diplomeeritud juuksur
Juukselokkimine 25 S., habemeajami= ne 15 s., maniküür 35 s., lokkimine 25 s., näo masserimine 35 s.
As. A. Le Coq ja Livonia tehaste õlled. Ladu asub Riia tän. 21.
Telefon 47
Klooster.
Monakejo.
Kloostri kuplid ja Pokrovski kirik aiast vaadatuna. Teenis tusi kirikus ei peeta. Ehitatud on ta 1759. a. Kõrval 500 aas tane tamm pühal, mäel.
***
La monakejaj kupoloj kaj Pokrovski pregejo vidataj de monakeja gardeno. Diservoj en tiu pregejo ne okazas. Konstruita 1759. Apude Sankta kverko sur Sankta monto.
Sissesõitjaile
TOAD! Hommikusöögid,
Lõunad ja Õhtusöögid.
Raua ja värvi kauplus
Jakob KLAAN •Petseris.
Maitsev ja odav! Poska tän. 22, teisel korral
A. Linna.
Ferkomercejo — Petseri.
Klooster.
Monakejo.
121 m. sügavune puurkaev ja kaevu taga Sretenski kirik. Kirik on ehitatud 1868—1870. a. Teenistusi peetakse siin sü gisest kuni suure reedeni. ^
^
l^
Stretenski pregejo kaj la 121 metrojn profunda borita puto. La pregejo estas konstruita 1868-1870, Tie ci la diservoj okazas de aŭtuno gis la sankta vendredo.
21
FC
Sissesõitjaile
kohvik,Fiips’ Riia tän. 1.
TOAD, SOOJAD JA KÜLMAD
söögid. Jäätis jne. Soovijaile antakse kaasa Petseri linna ja ümbruskonna juht ning tutvustaja.
Kafejo
„Fi i ps" Gastejo. Matenmangoj, tagmangoj kaj vesper-
mango]. Qlaciajo k. t. p. Ĉarma loko por libertempuloj.
uuu uu uu 0d0Bduusu vau udu0 iKindlustage enda ja oma perekonna tulevik
Elukindlustuse poliisiga ,kodumaa suuremas ja soliidsemas kindlustusettevõttes Eesti Omavalitsuste ja Ühistegeliste Asutuste Kindlustusseltsis
VaataNarva
Loomakaitse Seltsi
Põhikiri
(Selts asut...Narva
Loomakaitse Seltsi
Põhikiri
(Selts asutatud 1926. a.)
Narva Loomakaitse Seltsi
PÕHIKIRI
1. Otstarve ja abinõud.
§ 1. Narva Loomakaitse Seltsi otstarbeks on mõistmatuse, kergemeelsuse, ulakuse
ja julmuse tagajärjel tekkinud loomade,
lindude, kalade ja igasugu elusolevuste
piinamise ja vaevamise takistamine ning
rahva seas loomadega mõistliku ja inimliku
ümberkäimise ideede levitamine, loomade
olukorra parandamine ja nende tervise eest
hoolitsemine.
Selts võitleb seadusevastase ja kahju
liku iseloomuga jahipidamise ja kalapüüdmise vastu, ning katsub jõudumööda mõju
avaldada, et teaduslikud katsed elavate
loomade ja lindudega korraldataks nii, et see
riiklikul ülemvalvel ja valuta toimetatakse.
§ 2. Seltsi abinõud oma otstarbe saa
vutamiseks on järgmised :
a) isiklik eeskuju ;
1
b) loomakaitse liikumise selgitamine
ja kihutustöö tegemine rahva ja
noorsoo hulgas, avalikkude kõnede,
kursuste, kirjanduse, muuseumide
ja näituste korraldamine, autasude
andmine jne.;
c) noorsoo organiseerimine ja kasva
tamine loomakaitslasteks, milleks
asutada koolides ja väljaspool lasteühinguid, kes tegutseksid õpetajate
ja seltsi poolt kinnitatud kodukorra
järele;
d) loomakaitseseaduse vastu eksijate
nimede avaldamine ajakirjanduses ;
e) isiklik tegutsemine ja riigi amet
nikkude toetamine vaheleastumises
loomapiinamise kordadel;
f) tapmisele määratud
loomadega
südamlik ümberkäimine ja valuta
surmamine ;
g) loomade ambulatooriumide, varju
paikade ja ravimiskohtade korral
damine ja asutamine.
II. Seltsi asukoht ja tegevuse piirkond.
§ 3. Selts ja tema Juhatus asuvad
Narvas. Seltsi tegevuse piirkond on terve
Eesti Vabariik.
2
111. Seltsi õigused.
§ 4. Seltsil on juriidilise isiku õigused
ja oma nimetusega pitsat ja märk.
IV. Seltsi liikmed.
§ 5. Seltsil on tegev- ja auliikmed
ning toetajad liikmed :
Tegevliikmeks võib astuda iga kodanik,
kel seaduse järele õigus on seltside liige
olla ja keda kahe liikme poolt soovitatakse.
Auliikmeks võib olla isik, kes looma
kaitse alal midagi tähtsamat korda on
saatnud.
Toetaja liikmeiks võib Juhatus vastu
võtta neid isikuid, kes avaldavad nõusolekut
kaasa aidata seltsile oma teadmistega ning
tööga.
Toetajad-liikmed omavad seltsi pea
koosolekul nõuandva hääle ; mingisugusesse
ametisse neid valida ei saa ja nad on liik
memaksust vabad.
§ 6. Astudes seltsi liikmeks on seega
iga liige kohustatud jõudumööda kaasa
aitama seltsi ideede taotlemiseks.
§ 7. Seltsi tegev- ja toetaja-liikmete
vastuvõtmist toimetab Juhatus. Iga liige,
kes liikmemaksu tasunud, saab liikmekaardi
ja ühe eksemplari põhikirjast.
3
§ 8. Seltsi auliikmeid võiab vastu
seltsi peakoosolek Juhatuse ettepanekul
2/8 häälte enamusega koosviibijaist. Auliik
med on vabastatud liikmemaksust.
§ 9. Seltsi liige, kes kolm kuud peale
Seltsi aasta-peakoosolekut ei ole tasunud
oma liikmemaksu, loetakse seltsist väljalangenuks.
§ 10. Liikmemaksu suuruse määrab
kindlaks peakoosolek.
§ 11. Seltsist võib iga liige lahkuda,
kui ta sellest Juhatusele kirjalikult teatab.
Peale selle võib peakoosolek liikmeid eba
ausate tegude ehk loomakaitse ignoreeri
mise pärast seltsist välja heita.
Märkus:
Vabatahtlikult lahkunud ehk välja hei
detud isikul ei ole õigusi liikmemaksu
lagasi nõuda.
V. Seltsi korraldus.
§ 12. Seltsi tegevust korraldavad : a)
peakoosolek, b) Juhatus ja c) revisjoni
komisjon.
§ 13. Peakoosolekud on korralised
ja erakorralised. Korraline (aasta) peakoos
olek astub iga aasta esimesel veerandil*
Juhatuse kutsumisel kokku.
Märkus:
4
Aruande aasta arvatakse 1. jaanuarist.
§ 14. Erakorralised peakoosolekud
kutsutakse kokku Juhatuse poolt : 1) revisjoni-komisjoni nõudmisel, 2) kui vähemalt
10 liiget seda kirjalikult nõuavad ja 3) kui
Juhatus seda tarvilikuks leiab.
§ 15. Juhatus on kohustatud enne iga
peakoosolekut sellest ja koosoleku päeva
korrast vähemalt üks nädal varem avaldama
kohalises ajalehes ehk saatma laiali kutsed.
§ 16. Peakoosoleku juhataja valitakse
koosoleku poolt liikmete hulgast, kes Juha
tuse koosseisu ei kuulu.
§ 17. Peakoosolek teeb otsused liht
häälteenamusega, välja arvatud põhikirja
muutmise, seltsi tegevuse lõpetamise ja kin
nisvara omandamise, rentimise ja müümise
küsimused, millede otsustamiseks on vaja
2/3 koosolijate häältest.
Märkus:
Kinnisvarade omandamise ja müümise
ning seltsi tegevuse lõpetamise küsimu
sed otsustatakse kahel järgneval koos
olekul jaatavale otsustega, kusjuures
nende kahe koosoleku vaheaeg peab
olema vähemalt üks kuu.
§ 18. Peakoosolek on otsusevõimeline,
kui 1/6 liikmeist on ilmunud. Ei ilmu koos
olekule 1/6 liikmeist, siis peetakse 1/2 tundi
hiljem teine koosolek, mis on otsusevõime
line igal liikmete arvul.
5
§ 19. Peakoosoleku otsustamisele kuu
luvad seltsi üldjuhtmõtete ülesseadmine,
aruannete ja eelarvete kinnitamine, juhatuse
ja revisjoni-komisjoni valimine, põhikirja
muutmine, kinnisvara omandamine, renti
mine ja müümine, ja seltsi tegevuse lõpe
tamine.
Märkus:
Valitavate ametnikkude valimine toimub
kinnisel hääletamisel.
VI. Seltsi Juhatus.
§ 20. juhatuse ülesanne on taotleda
seltsi ideesid (tähendatud §§ 1 ja 2) tema
käsituses olevate abinõudega, juhatus juhib
seltsi üldist tegevust, ajab jooksvaid asju
põhikirja, instruktsioonide ja peakoosolekute
otsuste põhjal, annab välja summasid eel
arve piirides ja on seltsi esitajaks.
§ 21. juhatus koosneb 5. liikmest ja
1. liikmekandidaadist. Seltsi esimees ja juha
tuse liikmed valitakse peakoosolekul ühe
aasta peale. Abiesimehe, sekretäri ja laekahoidja ametite jaotamine sünnib juhatuse
liikmete eneste vahel.
§ 22. juhatuse koosolekud jooksvale
asjade arutamiseks on vähemalt üks kord
kuus, juhatus tuleb kokku esimehe ehk
tema abi kuisel.
6
VII. Inspektor ja jaoskonna ülevaatajad.
§ 23. Lähemaks tutvunemiseks loo
made elutingimustega ja neile õigel ajal
abiandmiseks valib peakoosolek seltsi juha
tuse esitamisel seltsi liikmete hulgast üldise
valvekorra inspektori, tähtajaga ühe aasta
peale. Samaks otstarbeks määrab juhatus
ka jaoskonna ülevaatajad.
Märkus:
1) Loomakaitse inspektori ja jaoskonna
ülevaatajate tegevus määratakse kind
laks peakoosoleku poolt kinnitatud
instruktsioonidega.
2) Üldise valvekorra inspektoril on seltsi
juhatuse koosolekutel hääleõigus.
VIII. Seltsi varandus.
§ 24. Selts, kui juriidiline isik, oma
otstarbe saavutamiseks võib vastu võtta
pärandusi ja annetusi ning korraldada pidu
sid, näitemüüke, loteriisid jne.
IX. Seltsi tegevuse revideerimine.
§ 25. Seltsi tegevuse revideerimiseks
valitakse peakoosoleku poolt kolmeliikme
line revisjoni komisjon, kes revideerimise
tulemustest peakoosolekule aru annab.
Komisjoni liikmetele valitakse üks kandidaat.
7
X. Seltsi tegevuse lõpetamine.
§ 26. Seltsi tegevuse lõpetamise korral
antakse üle seltsi varandus, seltsi viimase
peakoosoleku otsuse järele, asutusele, kes
loomakaitse alal tegutseb.
Siseministri 21. detsembril 1926 a. otsu
sel on Narva Loomakaitse Selts ühinqute,
seltside ja nende liitude registrisse nr. 320
all sisse kantud.
Tallinnas, 22. detsembril 1926 a.
Kohtu- ja siseministeeriumi administratiiv-osakonna registreerimise asjade juhataja,
(allkiri).
Siseministri 4. mai 1934 a. otsusel on
Narva Loomakaitse Seltsi põhikirja muuda
tus ühingute, seltside ja nende liitude
registrisse nr. 320 all sisse kantud.
Tallinnas, 5. mail 1934 a.
Siseministeeriumi administratiivosakonna
registreerimise asjade juhataja.
(allkiri).
VaataTÜRI LINNA MAJANDUSGÜMNAASIUMI JA KESKKOOLIDE
...TÜRI LINNA MAJANDUSGÜMNAASIUMI JA KESKKOOLIDE
KODUKORD.
1 Õpilaste üldine käitumine.
§ 1. Õpilane käitugu alati nii, et see ei
alandaks tema kui isiku väärtust üldse ja õpi
lase oma eriti: olgu tagasihoidlik eluviisides
ja väljendustes, korrektne esinemises ning iga
ühe vastu viisakas! Oma kohustused täitku õpi
lane täpselt ja sundimata!
§ 2. Õppejõude ja teisi koolitegelasi, kõrge
maid riigitegelasi ning vanemaid tuttavaid ini
mesi tervitagu õpilane alati esimesena! Kooliruumes teretavad õpilased kõiki sealviibivaid
vanemaid inimesi. Tervitamisel koolis ja esi
nemisel seltskonnas tuleb poeglastel teha kum
mardus, tütarlastel reveranss, teisal kõigil
kummardus. Seejuures tuleb õpilastel tervita
misel seista püsti. Organisatsioonide tervitusviise võib tarvitada organisatsiooni liikmena
ainult siis, kui need tervitusviisid on üldtun
nustatud ja õpilane kannab kooli loal organi
satsiooni vormi.
3
§ 3. Õpilase pöördumisel õppejõudude või
teiste koolitegelaste, samuti kõrgemate riigi
tegelaste ja vanemate inimeste poole kui ka
nendega juttu lõpetades, tuleb teha poeglastel
kummardus ja tütarlastel reveranss. Täiskas
vanu või võõra pöördumisel õpilase poole
seisku õpilane sirgelt ja toetumata ning andku
viisakalt soovitud seletused või juhatused ?
Täiskasvanuga või võõraga ühes minnes lasku
õpilane läbikäikudel täiskasvanu või võõras ette,
pakkugu vajaduse korral istet; vastutulekul
andku viisakalt teed, samuti täitku kõik tei
sed üldtunnustatud viisakusreeglid!
§ 4. Liikudes tänavail, platsidel, teedel ja
teistes avalikes kohtades, ärgu kogunegu õpi
lased salkadesse ega liikugu salkades! Vastu
tulijaile püüdku õpilased anda esimestena teed,
astudes tarviduse korral kõnniteedelt kõrvale,
hoidugu tegemast möödaminejate kohta mär
kusi või vastamast möödaminejate märkustele
ebaviisakalt, tarvitamast kõlbmatuid sõnu ning
üldse esinemast õpilasele ebakohaselt! Samuti
hoidugu õpilased rikkumast avalikes kohtades
muru, lilli, põõsaid ja puid ning muul viisil
rüvetamast ümbrust!
Raudteejaamas võib õpilane käia ainult siis,
kui selleks on eriline vajadus, kusjuures jaamaskäimisest tuleb klassijuhatajale teatada.
§ 5. Õpilane pidagu kõikjal puhtust ja kor
da, olgu riietatud korrapäraselt ja puhtalt, juuk
sed olgu viisipäraselt kammitud, keha sage
dasti pestud!
4
Näo värvimine ja puuderdamine on õpilastel keelatud, koolivormi kandmine aga
sunduslik.
§ 6. Lõbustused, mis mõjuvad halvasti õpi
lase tervisele ja vaimule, näit, suitsetamine,
alkoholi tarvitamine ja hasartmängud, on õpi
lastele keelatud.
Joogikohtade ja varieteede ja nende
pidude külastamine, kus on älkoholiline eine
laud, on õpilastele keelatud ka vanemate
saatel.
§ 7. Korralekutsumise puhul on õpilane
kohustatud alistuma iga isiku seadusepäras
tele nõudmistele ning täitma õpilasele tehtud
iga koolitegelase korraldused, kusjuures vahejuhtumisest tuleb koolijuhatajale teatada.
§ 8. On tarvilik et õpilane viibiks igapäev
mõne aja vabas õhus, kas jalutades või män
gides. Koolitöö aga jäägu õpilasele peaülesan•deks, millele muud toimetused ei tohi kuju
neda takistuseks! Õppimine sündigu kindla
korra järele!
§ 9. Õhtuti tänavail liikuda on lubatud 15■septembrist kuni 15. maini kella 21-ni ja 15.
maist kuni 15. septembrini kella 22ni. Era
korralistel juhtudel võib hilfem väljasolla ainult
klassijuhataja loal.
§ 10. Kaasõpilaste vastu oldagu viisakas ja
korralik!
§ 11. Nõu või abi vajamisel pöördugu õpi
lane julgesti ja täieliku usaldusega kas koolijuhataja või õpetajate, eeskätt aga oma klas
sijuhataja poole!
5
§ 12.Kõiki kodukorra määrusi, koolijuha
taja ning õpetajate korraldusi on iga õpilase
kohus täita viibimata ja vastuvaidlemata.
Kõiki teadaandeid mustal tahvlil peab
õpilane teadma ja kodukorda tundma.
11 Õpilaste kooliilmumise kord.
§ 13. Õpilased on kohustatud ilmuma kooli
õppepäevadel, päevadel, mil koolis aktused, kui
ka päevadel,mil õpilastele muil põhjustelon koo
li ilmumine tehtud kooli poolt kohustuslikuks.
§ 14.Õpilased peavad ilmuma kooli täp
selt koolitöö alguseks, kuid mitte varem kui 15
minutit ja mitte hiljem kui 5 minutit enne
õppetöö algust.
§ 15. Koolimajja tulekul pühkigu iga õpi
lane hoolikalt jalad ja sulgegu enda järel uks!
Üleriided paigutagu õpilane selleks mää
ratud ruumi varna!
§ 16. Raamatud ja muud õppevahendid, mis
õpilasel kaasas, viigu õpilane klassi oma ko
hale või teise selleks määratud ruumi!
Koolis mittevajalikke asju õpilane ärgu
kandku kaasa!
§ 17. Õppevahendid klassi viinud lahkugu
õpilane klassist ja jäägu kuni helistamiseni väl'
jaspoole klassiruume!
§ 18. Veerand tundi enne õppetöö algust
peetavast palvest on osavõtt sunduslik kõigile
gümnaasiumi ja keskkoolide õpilastele.
Helistamise
järel kogunegu õpilased
koolisaali palvele asugu klasside kaupa rida
desse selleks määratud kohtadele! Saalist lah
6
kugu õpilased paaride kaupa klasside järje
korras ja asugu järgnevaks tunniks neile mää
ratud õpperuumi!
Palvele minek ja palvelt tulek sündigu
vaikselt!
111 Kord klassis.
§ 19. Pärast esimest kella helistamist vahe
tunni lõppedes mingu õpilased kohe klassi
desse ja istugu kohtadele! Peale teist kella
ilmub õpetaja.
§ 20. Igal õpilasel olgu klassis kindel koht,
mis tuleb ''õpilasel hoida korras ja puhas!
Kohta kestvalt vahetada võib õpilane ainult
klassi juhataja, antud tunniks — vastava
aineõpetaja loal.
§ 21. Enne tunni algust pangu õpilane
valmis endale kõik tunnis tarvisminevad õppe
vahendid! Need olgu korras ja puhtad! Raa
matud olgu võimalikult köidetud, vihikud
puhtad, iga vihiku vahel olgu kuivatuspaber !
§ 22. Õppejõu kui ka mõne võõra klassitulekul tõusku õpilased korralikult püsti ja
istugu alles siis, kui õpetaja selleks märku
annab või kui ta on klassist lahkunud. Enne
õpetaja lahkumist klassidest võivad õpilased
välja minna ainult õpetaja loal.
§ 23. Tunni ajal ei tohi õpilane segada ega
takistada tööd, vaid peab korralikult istudes
tööst tähelepanelikult osa võtma.
Kõik ülesanded ja tööd valmistagu õpi
lane korralikult ette ! Kui see polnud mingil
7
mõjuval põhjusel võimalik, tuleb selle kohta
vanematelt või hooldajatelt kaasa tuua tunnis
tus, mis kooli tulles kohe esitatagu klassijuha
tajale.
§ 24. Iga tunni algul nimetagu klassi kor
rapidaja õpetajale klassist puuduvate õpilaste
nimed.
§ 25. Vastates seisku õpilane sirgelt ja
toetumata, kõnelgu valjusti ning selgesti.
Õpetaja juurde vastama kutsutud, samuti õpe
taja juures vastamise lõpetanud, tuleb teha
poeglastel kummardus, tütarlastel reveranss.
IV Va hetunnid ja vabad tunnid.
§ 26. Vahetundidel lahkugu õpilased viibi
matult klassist ja veetku vahetund jalutusruumis voi sooja ja kuiva ilmaga oues!
§ 27. Koridores jooksmine, samuti treppi
del seismine on lubamatu. Akendel vahtimine
ja istumine on keelatud. Ka on lubamatu
kilkamine ja karjumine vahetundidel. Vahe
tunniks koolist lahkumise puhul peab õpilasel
olema klassijuhataja luba.
§ 28. Vaheaegadel õppimine, lugemine ja
jalutusruumides istumine on keelatud.
§ 29. Vabad tunnid, kui need on vahelmi
sed, tuleb õpilasel veeta korrapidaja õpe
taja poolt määratud ruumis ja seal töötada.
Kui vaba tund on esimene või viimane, võib
õpilane selle tunni ajal koolist puududa.
§ 30. Einetada võib õpilane suurel vahe
tunnil jalutusruumis.
8
V Õhtused kogunemised ja
koosviibimised.
§ 31. Õpilastel on lubatud viibida güm
naasiumi ja keskkoolide ruumes peale õppe
tööd kella 17 — '19-ni. Sel ajal on avatud õpi
lastele lugemislaud ja lubatud korraldada teisi
õpilaste kogumisi korrapidaja õpetaja juures
olekul. Ka võib sel ajal korraldada järelaita
mistunde, kus korra eest vastutajaks on tunni
andja.
Muul ajal peab kooliruumide kasutamiseks
olema koolijuhataja luba.
§ 32. Lugemislauas peavad korda korrapi
dajad õpetajad ja õpilased. Õpilasorganisat
sioonide koondusil peavad korda ja kannavad
vastutust ruumide korrashoiu eest organisat
sioonide vastutavad juhid.
§ 33. Peale lahkumist koolist, s. o. kell
19.00, vaatavad korrapidajad üle kõik kasuta
tud ruumid ja lukustavad uksed ning vastuta
vad rikete eest, mis järgneval hommikul neis
ruumes avastatakse.
VI Korrapidajad.
§ 34. Õppepäevadel on igas klassis kaks
õpilast klassikorrapidajaiks ja kaks vanema
klassi õpilast üldkorrapidajaiks kogu koolis.
Korrapidajate järjekorra määrab vastava
klassijuhataja.
9
§ 35. Korrapidajad peavad kooli ilmuma hil
jemalt 20 minutit enne õppetöö algust. Korra
pidajad hoolitsegu klassi tuulutamise eest ning
toogu kohale kõik järgnevaks tunniks tarvis
minevad õppevahendid (kriit, tint, kaardid jne.)
ja esitagu igapäev enne kella 12 puuduvate
õpilaste nimestu üldkorrapidajale õpilasele,
kes selle üle annab korrapidajale õpetajale!
§ 36. Klassikorrapidaja vastutab klassi korra,
puhtuse ja inventari eest. Vahetundidel olgu
klasside uksed lukustatud. Ka lukustab
klassikorrapidaja vastava klassi ukse peale
õpilaste lahkumist ja klassi inventari üle
andmist korrapidajale õpetajale või selle ase
täitjale.
Vahetundidel peab vähemalt üks klassikor
rapidaja klassi ukse juures olema.
§ 37. Missugusest klassist õpilased on kori
dores korrapidajad, määrab õppenõukogu, kus
juures vastava klassi juhataja määrab nende
korrapidajate järjekorra. Koridori-korrapidaja
kohustuseks on saali võtme muretsemine ja ukse
avamine palve, koorilaulu ning igasuguste õpi
laste üldkogumise puhul ja hiljem saali tuu
lutamine ja sulgemine. Ta hoolitsegu ka jalu
tusruumi korra ja puhtuse eest, ning olgu alati
kättesaadav korrapidajale õpetajale.
§ 38. Iga koolikorda puutuva küsimuse
puhul pöördugu korrapidajad eeskätt korrapidaja-õpetaja poole.
Kaasõpilased on kohustatud korrapidaja
õpilase korraldusi täitma.
10
§ 39. Üldkorrapidaja on lõppklassist. Teda
määrab lõppklassi juhataja. Üldkorrapidaja on
korrapidajale õpetajale abiks ja valvab ühes
korrapidaja õpetajaga üldise korra järele.
§ 40. Üldkorrapidaja annab igal hommikul
10 minutit enne koolitöö algust korrapidajale
õpetajale klasside ja koridoride korrapidajate
nimed ja teatab, et tema on määratud abiks
korrapidajale õpetajale,
VII Kooliruumide korrashoid.
§ 41. Kooliruumid, nende sisustus ja kooli
ümbrus hoidku õpilased korras ja puhtad :
hoidugu toetumast seintele, ustele, akendele
kui ka kooli sisustusele, mil teissugune ots
tarve; õues hoidugu rikkumast muru, lilli,
põõsaid ning puid!
§ 42.Rõivistusse võib minna ainult siis,
kui on tarvis rõivaid võtta või neid sinna
panna.
V111 Õppeabinõude tarvitamise kord.
§ 43. Kooli raamatuid, spordiriistu, mängu
riistu ja igasuguseid teisi õppevahendeid kui
ka muid koolile kuuluvaid esemeid võivad
õpilased kasutada ainult õppejõudude loal, kelle
korraldusse need kuuluvad. Kooli esemete
kasutamisel valvaku õpilane, et neid kuidagi
ei rikutaks, et need kaotsi ei läheks ja et
need määratud ajaks kooli jälle tagasi .toodaks !
11
Kooli õpperaamatud ja mänguriistad ning
muud õpilastele kestvalt kasutada antud kooli
esemed tuleb tagasi tuua hiljemalt õppeaasta
lõpuks, kui nende tagasitoomiseks pole tehtud
erikorraldust.
§ 44. Kui õpilane lõhub, rikub või kaotab
mõne koolile kuuluva eseme, on ta kohusta
tud sellest koolijuhatajale viivitamatultteatama.
§ 45. Oma õppevahendeid valvaku iga
õpilane ise ja nende kadumisest ning leiust
teatagu viibimata klassi- või koolijuhatajale !
Õpilaste õppevahendid olgu võimalikult mär
gitud nimedega !
Kirjutamiseks tarvitagu õpilane tinti!
Õpilane ei tohi jätta mingisuguseid asju ega
raha ülirõivaste tasku.
IX Raamatukogu tarvitamise kord.
§ 46. Kooli raamatukogust võetud raama
tute ja nende korrashoiu eest on iga õpilane
vastutav. Raamatukogust võetud raamatuid
teistele lugemiseks edasi anda ei ole lubatud.
Võetud raamatud peab tagasi tooma määratud
ajaks. Raamatute kaotamise ja rikkumise kor
ral tasub õpilane selle hinna täiel määral.
X Rõivastus.
§ 47. Õpilastele on kohustuslik kanda vormipeakatet ja vormirõivaid, väljaarvatud suvine
koolitöövaheaeg, mil vajaduse korral võib
kanda ka teistsugust peakatet ja rõivastust.
12
Kooliajal külma ilmaga võib peakate ka teis
sugune olla. Samuti võib õpilane kanda muud
peakatet siis, kui tervislikud põhjused ei luba
vormipeakatet kanda, millest tuleb teatada
klassijuhatajale. Muil juhtumeil võib kanda
muud peakatet ainult erakorraliselt koolijuha
taja loal.
Esimest maist kuni 1. oktoobrini on õpi
lastele rõivastis vaba, välja arvatud pidulikud
juhused koolis, mil on kohustuslik kanda vor
mirõivaid. Muul ajal peab erarõivaste kandmiseks olema koolijuhataja luba.
Õppetööl kandku õpilased madalakontsaga
jalatseid! Soovitav on kanda õppetööl ka kit
leid kooli poolt väljatöötatud kujul.
§ 48. Võimlemisrõivastisena on õpilastele
kohustuslik kanda: tütarlastel musta trikood
kindlaks määratud lõike järgi, jalatsitena sandalette; poeglastel — valgest trikoost ilma
käisteta võimlemissärki, mustast riidest lühi
kesi spordipükse, jalatsitena võimlemiskingi.
Trikool tuleb kanda tütarlastel vasakul küljel,
poeglastel rinnakul koolimärki.
§ 49. Organisatsioonide vorme võib õpilane
kanda organisatsiooni liikmena ainult organi
satsioonide ametlikel ettevõtteil, nagu koondustel, rongikäikudel, aktustel, paraadidel,
pidudel.
§ 50. Ehteasjade kandmises olgu õpilane
äärmiselt tagasihoidlik. Õpilastele ei ole luba
tud kanda ehteasjadena kõrvarõngaid, sõrmu
seid ja käevõrusid, samuti piitsu ja keppe
ning teisi sellelaadilisi liiga silmatorkavaid
esemeid.
13
Xl Koolist kojuminek.
§ 51. Õpilased lahkugu koolist veerand tunni jooksul pärast õppetöö lõppu. Korrapidaja
õpetaja nõudmise] lahkugu õpilased kohe kooli
ruumidest.
XII Koolist puudumine.
§ 52. Mõjuva põhjuseta ei tohi õpilane hil
jaks jääda ega puududa ühestki tunnist. Kui
õpilasel on ette teada, et tal tuleb koolist puu
duda, siis peab ta teatama sellest klassijuha
tajale ja koolijuhatajale, ühtlasi paluma neilt
puudumiseks loa.
Oma puudumise põhjustest kui ka tundi
desse hiljaks jäämisest peab tooma kirjaliku
tõendise vanemailt või nende asetäitjailt ja
esitama klassijuhatajale. Kodustel põhjustel
puudumisel olgu kirjalikult lähemalt seletatud
põhjus, ja nad on ainult erakordselt lubatavad.
§ 53. Üle kolme päeva puudumise juhul
peab õpilane puudumise põhjused koolijuhatajale teatama ja esitama kooliilmumisel kooli
arsti tunnistuse.
§ 54. Haigestumisel, kui haiguse laad nõuab
kodus viibimist, eriti aga kui haigus on pala
vikuga või nakkav, samuti nakkava haiguse
või selle kahtluse korral õpilase korteris, tuleb
õpilasel jääda koju, saates haigusest või nak
kava haiguse kahtlusest viivitamatult teade
kooli ja võimalikult ka kooliarstile.
14
Kas õpilase edasine kodusviibimine on
vajalik ja kui kauaks, selle otsustab kooliarst.
§ 55. Õpilasel on keelatud lahkuda koolist
koolitööajal kooli- ja klassijuhataja loata ja nende aineõpetaja nõusolekuta, kellede tunnid sel
päeval klassis veel möödumata.
XIII Peod ja kino.
§ 56. Pidudel, teatrites, kinos ja kontsertidel võivad õpilased käia ainult klassi- ja koo
lijuhataja loal, kusjuures on sunduslik vormi
rõivastus.
§ 57. Tantsupidude külastamine, samuti pidudele, ettekannetele, kõnekoosolekutele, võist
lustele või muudele koosviibimistele järgne
vale tantsule jäämine on õpilastele keelatud,
välja arvatud juhud, kui need korraldatakse
koolide poolt, kusjuures tantsule jäämiseks
peab õpilasel olema oma koolilt eriluba. Loet
letud koosviibimistelt, tants kaasa arvatud,
tuleb õpilastel lahkuda hiljemalt kell 23.00. Kui
pidu, ettekanne, kõnekoosolek, kino, võistlus
või muu koosviibimine on lubatud kogu koo
lile, seisab koolijuhataja sellekohane teada
anne kooli mustal tahvlil, kui see on lubatud
aga ainult osale õpilastele, annab loa klassi
juhataja.
§ 58 Tegelastena võivad õpilased esineda
ainult neil pidudel, ettekannetel, kõnekoosole
kutel, võistlustel või muudel koosviibimistel,
mis korraldatakse koolide poolt või õpilasor
ganisatsioonide poolt, kus esineda soovijad
15
õpilased on kooli loal liikmeiks. Kõigiks loet
letud esinemisteks peab olema koolijuhataja
või koolijuhataja ettepanekul õppenõukogu
luba.
Peaks erakorraliselt tõusma vajadus õpilas
tel esinemiseks tegelastena peol, ettekandeil,
kõnekoosolekul, võistlustel või muul koosvii
bimisel väljaspool ülalloetletud juhtumeid,
otsustab küsimuse kooliajal õppenõukogu, koo
litöö vaheajal kooijuhataja.
§ 59. Osavõtmiseks rongikäikudest, kui need
ei ole korraldatud kooli poolt, samuti osavõt
miseks laagritest, peab õpilasel olema kooliju
hataja või koolijuhataja ettepanekul õppenõu
kogu luba.
XIV Kooliaed.
§ 60. Õpilased aidaku kaasa aia kaunistamiseks ja korrashoiuks ! Ärgu rikutagu puid ja
põõsaid ega tallatagu muru ! Kuritahtlikult või
hooletuse teel tekitatud kahjud tasub süüdlane.
Mängimiseks ja jalutamiseks tarvitatagu ainult
mänguvälja ja selleks määratuid kohti! Õpilane
ei tohi võtta aiasaadusi ilma õpetaja loata.
Tööle tuldagu töörõivastes ja jalanõudes!
XV Organisatsioonid.
§ 61. Õpilased võivad osa võtta ainult kooli
poolt õpilastele lubatud organisatsioonidest.
§ 62. Kui õpilastele lubatud organisatsiooni
tegevus piirdub ainult oma kooliga, on orga
16
nisatsioonist osavõtt igale õpilasele vaba, välja
arvatud juhud, kui õppenõukogu kellelegi õpi
lastest organisatsioonist osavõtu erakorraliselt
ära keelab. Ulatub aga organisatsiooni tegevus
oma koolist väljaspoole, peab olema organisatsioonist osavõtuks õppenõukogu luba, mis
tuleb iga õppeaasta algul uuendada.
Poliitilistest organisatsioonidest osavõtt on
õpilastele keelatud.
§ 63. Organisatsioonidest osavõtmiseks,,
millede tegevus ulatub oma koolist väljas
poole, annab õppenõukogu loa ainult neile
õpilastele, kellede käitumine on väga hea ja
hoolsus ning edasijõudmine vähemalt rahuldav.
Kui ülalnimetatud organisatsioonidest osa
võtta lubatud õpilase käitumine ametlikul hin
damisel hiljem osutub vähemaks kui väga hea,
või edasijõudmine vähemaks kui rahuldav ning
õppenõukogu ei ole kohustanud teda organi
satsioonist seetõttu lahkuma, jääb õpilane or
ganisatsiooni tegevusest eemale kuni järgmise
õpilaste käitumise, hoolsuse või edasijõudmise
ametliku hindamiseni, kusjuures õpilane, orga
nisatsiooni tegevusest eemale jäänud, kaotab’
selleks ajaks ka õiguse kanda organisatsiooni
vormi. Mõjuvail ja põhistatud asjaoludel teeb
sellest koolijuhataja või koolijuhataja ettepa
nekul õppenõukogu erandeid ainult vastava
organisatsiooni palvel.
XVI Klassiesindus.
§ 64. Iga õppeaasta algul tuleb igal klassil
endale valida klassiesindus, mis koosneb klas12
sivanemast, klassi kirjatoimetajast ja varahoid
jast. Ei saa esindusliige kestvalt oma kohus
tusi täita, valigu klass temale asemik; langeb
liige esindusest välja, valitagu tema asemele
uus !
Klassiesinduse valimised peavad toimuma
klassijuhataja juuresolekul ja kinnitamisel.
§ 65. Klassiesinduse ülesandeks on klassi
ühtluse saavutamine, klassi hea nime säilita
mine, klassiruumide kauniks ning koduseks
muutmine ja klassi seaduspäraste soovide teos
tamine klassijuhataja teadmisel.
§ 66. Klassivanema ülesandeks on : klassi
esindamine ja üldine järelvalve nii puhtuse,
inventari kui ka klassiõpilaste korralikkuse üle.
Tema kohuseks on kõikidest vahejuhtumistest
ja korratustest, mis klassis ette tulnud ja mida
ta ise lahendada ei saa, klassijuhatajale viibi
mata teatada.
§ 67. Klassi kirjatoimetajal tuleb hoida
korras klassi päevik, teha selles vajalikud sis
sekanded ja kokkuvõtted, võtta õpetajatelt
vajalikud allkirjad ja pidada klassi koosolekute
protokolliraamatut.
§ 68. Klassi varahoidja hooleks on klassi
inventari korrashoid.
XVII Õpilaste korterid ja kodus
viibimine.
§ 69. Iga õppeaasta algul tuleb igal õpila
sel klassijuhatajale teatada oma elukorteri ja
18
vanemate aadress. Samutituleb klassijuhatajale
viivitamatult teatada elukorteri ja vanemate
elukoha muutmisest.
§ 70. Õpilastel, kes korteris võõraste juu
res, on lubatud elada ainult elukombeilt laitma
tute korterivanemate juures,kes suudaksid asen
dada vanemlikku kasvatamist ja hoolitsemist.
Õpilase korter peab olema puhas, valge,
õhuküllane, kuiv, soe, võimaldama küllaldase
toitlustamise, andma võimaluse rahulikuks
õppimiseks ja omama õppimiseks vajaliku
sisustuse. Magamiseks peab igal õpilasel olema
eraldi voodi.
§ 71. Ei ole lubatud elada korteris ühises
toas poeglastel ja tütarlastel, välja arvatud
vennad ja õed.
Omaette korteri pidamine on õpilastele
keelatud.
§ 72. Õpilane peab hoidma oma toa ning
asjad korras ja puhtad, o’ema kaaselanikkude
vastu viisakas, hoida neid häirimast ega kut
suma enesele eksitavaid külalisi. Korteris õpi
laste poolt koosviibimiste korraldamine on
keelatud.
§ 73. Õpilane jagagu oma koolitöö etteval
mistamine nii, et tal õppimise vaheajaks jääks
aega jalutamiseks või kergeks spordiks ja et
tal võimalik oleks magama heita hiljemalt
kell 22 !
§ 74. Õpilased, kes on korteris võõraste
juures, on ühtlasi nende kasvatamisel ja hoo
litsemisel, mispärast õpilastel tuleb suhtuda
korterivanematesse nagu oma vanemate asen
dajatesse.
19
§ 75. Õpilaste korterite kohta peetakse koo
lis korterilehti, kuhu märgitakse andmed kor
teri, korterivanema ja korteris elavate õpilaste
kohta. Samadele lehtedele märgitakse ka kõik
korteris elavate õpilaste juures ettetulnud väärnähtused, mis korterivanem jättis koolile tea
tamata.
§ 76. Korterites, mis ei vasta tervishoiunõudeile, mis ei võimalda õpilastele õppimist
või kus õpilaste järelvalve ja kasvatuslik mõju,
on puudulik, keelatakse õpilastel elamine.
XVIII Õpilaste pöördumine kooli
arsti poole.
§ 77. Tervisrikete korral on õpilasel õigus
pöörduda kooliarsti poole haiguse kindlaksmääramiseks ja arstiabi saamiseks.
Arsti juurde mingu õpilane võimalikult
arsti poolt määratud kõnetundidel! Kui aga
haiguse laad nõuab kiiret abi, võib arsti poole
pöörduda ka muul ajal. Juhtumeil, kui haigus
el võimalda arsti juurde minna, on õpilasel
õigus kutsuda kooliarsti oma korterisse.
§ 78. Arstiabi ja arstimite tarvitamise tasude
kohta on antud eraldi määrus.
XIX Üldkorraldusi.
§ 79. Iga õpilane on kohustatud muretsema
kodukorra ja seda alati ühes õpilastunnistusega kaasas kandma.
VaataKÕO JAHIKAITSE
SELTSI
KODUKORD
Kõo Jahikait...KÕO JAHIKAITSE
SELTSI
KODUKORD
Kõo Jahikaitse Seltsi kirjastus 1936. a.
KÕO JAHIKAITSE
SELTSI
KODUKORD
Kõo Jahikaitse Seltsi kirjastus 1936. a.
SELTSI JUHTIMINE.
§ 1. Seltsi juhatuse ülesandeks on kogu seltsi
asjaajamine, lepingute sõlmimine ja allakirju
tamine peakoosolekult heakskiidetud lepingu
kavade järele, jahilubade andmine jahikülalistele seltsi jahipiirkondades jahipidamiseks; jahi
piirkondadesse piirkonnavanemate määramine
ja nende kohustuste kinnitamine; seltsi arvepi
damine, eelarve ja aruande koostamine; jahikaitse ja üldjahipidamiste korraldamine seltsi
jahipiirkondades; seltsile tulude hankimine põhi
kirjaga määratud tuluallikaist ja kõigi muude
kohustuste täitmine, millised pannakse juhatu
sele seltsi peakoosoleku, -põhikirja — ja käes
oleva kodukorraga.
Jahikülalistele külalislubade väljaandmise võib
seltsi juhatus panna jahipiirkonna vanemaile, kui
tema peab selle tarvilikuks.
§ 2. Seltsi eelarve ja aruanne esitatakse pea
koosolekule juhatuse poolt iga aasta hiljemalt
1. märtsiks.
§ 3. Juhatus kasutab seltsi eesmärkide teos
tamiseks krediite seltsi peakoosoleku poolt kin
3
nitatud eelarve piirides. Edasilükkamata vaja
duse korral võib juhatus teha eelarves krediitide
ülekulutusi vaid revisjonikomisjoni nõusolekul,
kuid ainult maksva eelarve piirides. Suuremate
kulutuste puhuks tuleb koostada ja peakoos
olekule kinnitamiseks esitada lisaeelarve.
§ 4. Eelarve ülejäägid arvatakse aruande vas
tuvõtmisel peakoosoleku otsusega tagavarakapitali juurde. Tagavarakapitali summe võib kasu
tada ainult eelarve korras ja need summad pea
vad hoiduma pangas, seltsi hoiuarvel.
§ 5. Juhatuse koosolekuid peetakse tarviduse
järele ja juhatus on otsusevõimeline, kui koos
vähemalt 3 liiget. Otsused protokollitakse protokolliraamatus. Juhatus on kohustatud pidama
järgmisi asjaajamise raamatuid: Liikmete nime
kiri, kassaraamat, protokolliraamat ja postiraamat.
§ 6. Juhatuse ülesandeks on valvata selle
järele, et seltsi liikmed täpipealt täidaksid
maksva jahiseaduse ja määruste nõudeid, ei riku
käesoleva kodukorraga ja seltsi põhikirjaga
maksmapandud norme ega tõmba endile kuidagi
seltskonna halvakspanu, vaid et liikmed võtak
sid jahti ja seltsi ülesandeid puht spordina ega
tee jahist omale äriala. Selleks on juhatusel
õigus välja heita seltsist liikmeid oma motivee
ritud otsusega, kui seltsi, liige karistatud kohtu
4
otsusega õiguste kitsendamisega, rikkunud jahiseadust või määrusi ehk käesolevat kodukorda,
või kaotanud õiguse laskeriista loa saamiseks.
§ 7. Seltsi ametlik kirjavahetus kannab vähe
malt kahe juhatusliikme allkirja, kuna lepingud
peavad kandma kõigi juhatusliigete allkirju.
PÕHIMÄÄRUSED.
§ 8. Jahipidamine ja kalapüüdmine on lubatud
seltsi liigetele seltsi poolt moodustatud ja vas
tava omavalitsuse poolt kinnitatud jahipiirkon
dade maaaladel ja veekogudes.
§ 9. Seltsi liigetel ja jahikülaliste! peab jahi
pidamisel olema kaasas laskeriista kandmise
luba, jahitunnistus ja seltsi liikmekaart või seltsi
juhatuse või piirkonnavanema poolt väljaantud
ajutine jahiluba, millised load esitatakse selle
kohasel nõudmisel politseile, seltsi juhatusliigetele või jahi järelvalve teostajaile; samuti on
jahipidajad kohustatud nõudmise peale eelnime
tatud jahijärelvalve teostajaile ette näitama oma
jahisaagi.
§ 10. Tuletegemisel ei tohi tulekohalt enne
lahkuda, kui tuli on kustutatud. Puhkekohtadelt
lahkudes, tuleb jäänused ja praht ära koristada.
§ 11. Aedadest läbikäimiseks väravate või
traatlülide lahtitegemisel, tuleb pärast läbimi
nekut panna väravad, mulgud või traatlülid
uuesti kinni. Aedadest üleminekul peavad need
jääma rikkumata.
§ 12. Seltsi maadel on lubatud jahti pidada,
kui jahist võtavad osa vähemalt kaks seltsi lii
get. Jahikülalisi võib kaasa võtta ainult iga
kordsel juhatuse teadmisel, väljaarvatud maa
omanikud, kellede maad kuuluvad seltsi jahipiir
kondadesse ja rendilepingu alusel õigustatud
pidama jahti moodustatud jahipiirkondades. Maa
omanikele antakse külalisload juhatuse poolt ühe
kalendri-äasta peale.
§ 13. Jahile ei tohi võtta kaasa koeri, kes
tungivad kallale inimestele või koduloomadele.
§ 14. Maaomanikkude, -valdajate või talurentnikkude varandusega, nagu metsaga, viljaga,
aedadega, põldudega, orastega, heinaga, ehitis
tega, kraavidega, karjaga jne. tuleb hoolikalt
ümber käia. Jahipidaja vastutab aineliselt kõigi
kahjude eest, mis tema süü läbi on tekkinud.
Seltsi liige vastutab ka nende kahjude eest, mis
temaga kaasasolevad tema jahikülalised teki
tanud.
§ 15. Süüdlast heinamaadest või põldudest
läbikäimise eest enne heina või vilja ärakoristamist karistatakse juhatuse otsusel trahviga kuni
10 krooni — kahjusaaja tsiviilnõudmise kõrval.
6
§ 16. Tekkinud vaielused maaomanikkudega
või valdajatega, neile tehtud kahjude üle peavad
liikmed ja jahikülalised ise likvideerima nõnda,
et ei teki pahandusi ega kahjutasu nõudmisi
seltsi vastu. Igast sellisest vahejuhtumisest on
seltsi liige kohustatud teatama seltsi juhatusele.
§ 17. Seltsi liige, kes rikkunud seltsi põhikirja
või käesoleva kodukorraga maksmapandud korda,
langeb trahvi alla seltsi juhatuse otsusel kuni
liikme aastamaksu summani, kui selle süüteo
eest ei ole ette nähtud erikaristust käesolevas
kodukorras. Seltsi liikmele määratakse sama
karistus ka tema jahikülalise eest, kui viimane
astunud üle käesoleva määruse nõuetest. Trahvi
määramise vastu ei saa vaielda.
§ 18. Liikmemaksu tasumistähtaja määrab
seltsi peakoosolek. Maksu tähtajaks tasumata
jätmisel arvatakse liige seltsist lahkunuks ja
tema võib astuda uuesti liikmeks uute liigete
sisseastumise korras.
§ 19. Seltsi astumisel antakse liikmele tasuta
seltsi kodukord. Jahipiirkondade kaardi äratõm
me antakse soovijaile juhatuse poolt määratud
tasu eest.
§ 20. Seltsi liikmed on kohustatud kirjalikult
teatama oma elukoha muudatusest ja andma
aadressi juhatusele.
7
§ 21. Seltsi liige, kes peab jahti kodukorra
vastaselt või sünnitab oma tegevusega seltsile
sekeldusi, kaotab õiguse pidada jahti seltsi jahipiirkondades juhatuse sellekohase otsuse põhjal.
JAHIMAADE JÄRELVALVE JA JAHILOO
MADE KAITSE.
§ 22. Liikmed on kohustatud kõigi abinõu
dega võitlema lubamata jahipidamise viiside
vastu seltsi poolt moodustatud jahipiirkondades,
kui ka väljaspool piirkondi. Võõra isiku taba
misel, kui see käib jahipüssiga seltsi jahipiir
konnas, väljaspool teid, tuleb sellelt nõuda jahi
tunnistuse ettenäitamist. Keeldumise puhul tuleb
püüda teiste abinõudega teha kindlaks tabatud
isik ja selle nimi ning aadress teatada juhatusele.
§ 23. Salaküti kohtu poolt karistamise korral
makstakse tabajale mitteliikmele seltsi poolt
autasu juhatuse määramise järele kuni 5 krooni.
Peale selle tasutakse tabajale kulud, mis seoses
kohtusse ilmumisega, kui kohtu poolt ei ole mää
ratud tasu.
§ 24. Kasulikkude jahiloomade ja lindude kait
seks on seltsi liikmed kohustatud hävitama kah
julikke jahiloomi ja linde ning hulkuvaid koeri
ja kasse.
8
Röövlindude sundhävitamiseks määrab seltsi
peakoosolek röövlindude (hallvareste) arvu, mis
kuulub hävitamisele jahiaasta jooksul igal seltsi
liikmel. Hävitatud röövlindude jalad esitatakse
juhatusele aasta peakoosoleku päevaks. Määra
tud arvu hallvareste jalgade tähtajaks mitteesi
tamisel, karistatakse seltsi liikmeid trahviga 20
senti iga puuduva hallvarese jalapaari eest.
Röövlindude sundhävitamisel loetakse 1 hall
vares — 1 pasknäär —1/2 harakat — 1/5 raud
kulli — või rabapistrikku või roo-loorkulli —
1/10 kanakulli.
LASKERIISTAGA ÜMBERKÄIMINE.
§ 25. On keelatud püssi kanda või suunata
nõnda, et selle rauad asuvad inimeste või koerte
suunas.
§ 26. Padrunite püssi panemisel või püssist
väljavõtmisel, kui ka kukkede ülestõstmisel või
allalaskmisel tuleb jääda seisma.
§ 27. On keelatud kanda püssi ülestõstetud
kukkedega või laskevinnas ilma kaitseta välja
arvatud juhud, kui linnukoer veab, hagijas kilkab
või on oodata juurestjooksvaid või juurdelendavaid jahiloomi või linde. Sellistel juhtudel tuleb
püss hoida kahe käega sääraselt, et püssirauad
0
oleksid suunatud ülespoole või jalgade ette um
bes 3 sammu.
§ 28. Püssist tuleb padrunid välja võtta:
a) enne püssi lahtivõtmist, enne kotti panemist
ja enne puhastamist, olgugi väljastpoolt; b) enne
sisseastumist elu- või üldise kasutamisega ruumi;
c) enne istumist sõidukisse, jalgrattale või paati
— mittejahipidamise otstarbel; d) puhkamisel
teiste seltsis; e) ronimisel üle aia, hüppamisel
üle kraavi või oja; g) klaperjahtidel — pärast
lõppsignaali andmist kuni uuele laskekohale asu
miseni ja h) kõigil juhtudel, kus püss jääb, olgugi
üürikeseks omaniku vahetu järelvalveta.
§ 29. Ei tohi surmata haavatuid jahiloomi ja
linde püssi päraga või raudadega.
JAHIPIDAMISE ÜLDMÄÄRUSED.
§ 30. Laskmise eel tuleb veenduda, et lask
mise suunas ei ole inimesi, jahikoeri või kodu
loomi.
§ 31. Ei tohi lasta pimedas või tihedas kohas,
kui suund ja selle tagaplaan ei ole selgesti näh
tavad.
§ 32. Ei tohi lasta kaugemalt, kui püss kind
lasti surmab.
10
§ 33. Haavatud jahilooma või linnu ülesotsi
mine on igale jahimehele kohuslik.
§ 34. On keelatud elavate jahiloomade ja lin
dude püüdmine käsitsi või koera abil, väljaar
vatud haavatud jahiloomad ja linnud.
§ 35. On keelatud igasuguste kahjutute loo
made ja lindude asjata laskmine.
§ 36. On keelatud pessa — magava jänese
pihta laskmine.
§ 37. Mahalastud jahiloom loetakse selle jahi
mehe saagiks, kelle pauk on looma seisma pan
nud. Mahalastud jahilind loetakse selle jahimehe
saagiks, kelle paugu järele lind kukkus ja ei saa
nud korralikult üles lennata.
§ 38. Haavatult leitud ja püütud jahiloom või
lind on leidja oma. Samuti on leidja oma ka
tapetult leitud jahiloom või lind.
§ 39. Kui haavatult või tapetult leitud jahi
loom või lind kuulub jahiloomade või lindude
hulka, kellede laskmine seadusega keelatud, peab
leidja sellest ajaviitmata teatama politseile ja
seltsi juhatusele. Selline tapetud või leidja poolt
surmatud jahiloom või lind tuleb jätta puutu
mata leiukohale.
§ 40. Seltsi peakoosolek võib piirata või ära
keelata seltsi jahipiirkondades jahipidamise mö
ll
nedele jahiloomadele või lindudele, millest teata
takse liikmeile kirjalikult.
JAHISAAGI ÜLEMMÄÄRAD JA STATISTIKA.
§ 41. Jahiloomade ja lindude aasta- ja päevasaagi normid, mis lubatud liikmeil lasta jahi
aasta või -päeva jooksul, määratakse igaks jahi
aastaks ette seltsi peakoosolekul ja teatatakse
seltsi liigetele kirjalikult.
§ 42. Jahisaagi normide hulka kuuluvad noo
red tedred, igasugu rabakanad ja põldpüüd. Tei
sed jahiloomad ja linnud, kelle laskmine on luba
tud, normimisele ei kuulu.
§ 43. Liikme poolt kutsutud jahikülalise saak
läheb kutsuja liikme aasta normi, millest võib
tarbekorral erandeid teha seltsi juhatus. Saaginormist järelejäänud osa peale õiguse üleandmine
ühelt liikmelt teisele, ei ole lubatud.
§ 44. Seltsi liikmed on kohustatud teatama
ette seltsi juhatusele või piirkonnavanemale ka
vatsetavast suuremast jahiretkest seltsi maa-aladel. Kui etteteatamine raskendatud, tuleb jahikäigust teatada liiljemalt kolmandal päeval pä
rast jahti, teatades ühtlasi ka lastud jahiloomade
ja lindude arvu. Piirkonnavanemad on kohušta12
tud teated edasi andma juhatusele — registree
rimise otstarbel.
LINNUKOERAGA JAHIPIDAMISE MÄÄ
RUSED.
§ 45. Ühe linnukoeraga lubatakse pidada jahti
mitte rohkem kui neljakesi, arvesse võtmata
püssita kaaslasi.
§ 46. Tihedalt kaetud kohas linnukoeraga
jahipidamisel tuleb jahtijail üksteisele häälega
märku anda, et laskja teaks kaaslaste asukohta.
§ 47. Linnukoeraga jahipidamisel omab lask
mise eesõiguse linnu või pesakonna peale see,
kelle koer on hakanud esimesena lindu või pesakonda jälitama ja kes on sellest kaasjahtijaile
teatanud.
§ 48. Linnukoeraga jahtijail ei ole õigust kae
vata selle üle, et nende läheduses hagijatega jahtijad rikuvad nende jahti.
HAGIJATEGA JAHIPIDAMISE JA HAGI
JATE HARJUTAMISE MÄÄRUSED.
§ 49. Hagijatega harjutamine ja jahipida
mine on keelatud 15. jaanuarist kuni 15. oktoob
rini — kasulikkudele jahiloomadele.
13
§ 50. Hagijad tulevad hoida kinni nõnda, et
need ei pääse metsa ilma peremeheta metsloomi
ajama.
§ 51. Jahil ei tohi kasutada hagijaid, kes ei
kilka metslooma ajades.
HAGIJATEGA AJAMISE ÜHISJAHI MÄÄ
RUSED.
§ 52. Kaasjahtijad valivad eneste hulgast
jahijuhataja, kelle korraldusi peavad kõik täitma.
Vastuvaidlejaile võib juhataja keelata jahist osa
võtu.
§ 53. Jahtijad sammuvad reas, juhataja kes
kel umbes 75 sammu kaugusel üksteisest, juha
taja poolt näidatud suunas, hüüatades aeg-ajalt,
millega jahiloom aetakse üles ja mis ergutab
koeri. Kui mõni jahtija jahilooma ülesajab või
värsked jäljed leiab, siis kutsub tema koeri
juurde, näitab neile jahilooma jälgi ja ergutab
koeri, hüüdes nii, et teised koerad seda kuulek
sid. Kui hagijad on selle järele ajamist alanud,
siis teatab tema sellest kaasjahtijaile. Sellejärele lakkavad jahtijad hüüatamast ja valivad
endile sobiva koha. Laseb mõni jahtija aetava
looma maha, teatab ta sellest kaaslastele. Mitte
tabamisel, kui hagijad on jäljed kaotanud, kut
14
sub laskja hagijad enda juurde ja näitab neile
jahilooma jälgi.
§ 54. Ajamisel ühisjahil ei tohi: a) Jooksta
kaasjahtijate ette; b) Lasta jahilooma kaasjahtija ette või nende suunas.
§ 55. Hagijate kilkamise ajal ei tohi asjata
paugutada, kuna see segab ajajaid hagijaid, ega
teha kisa või kära. Eriti rebase ajamisel pea
vad jahtijad hoidma täielikku vaikust ja liiku
matust ega tohi ka suitsetada.
VaataArvi Rahula
Kääbuste
kuninganna
Muinasjutuline la...Arvi Rahula
Kääbuste kuninganna Muinasjutuline laste laulumäng iibes vaatuses
EESTI HARIDUSLIIDU KIRJASTUS TALLINNAS, 1936
ARVI RAHULA
KÄÄBUSTE KUNINGANNA MUINASJUTULINE LASTE LAULUMÄNG
ÜHES VAATUSES
EESTI HARIDUSLIIDU KIRJASTUS TALLINNAS, 1936
DT TO AAT A/
4936:4128.
EN V TA Kiriandusmuuseumi
Arhiivraamatukogu -2/433
TEGELASED:
Leiu — kääbuste kuninganna. Ema. Karjapoiss. Kõverkepp — kääbuste vanem.
Kammerpikk. Varavalitseja.
Kaks valvurit. Kääbused. Haldjad ja veteneiud.
Koht: mets.
Käesolev näidend on trükitud käsikir jana kõigi õiguste alleshoiuga. Näidendi ettekandmise loa annab Eesti Haridusliit. Maanäitelavadel tuleb maksta iga ette kande eest autori tasu 3 krooni, linna teatritel kokkuleppel Eesti Haridusliiduga. Näidendi eksemplaaride üksikult või komplekti viisi ettekandmiseks väljalaena mise ainuõigus on Eesti Haridusliidul.
Puudevaheline lagendik keset kõrgeid põlis puid. Lagendiku keskel — tagapool — on kau nis kõrge koht, kuhu on ehitatud kuningannale troon. Üles sinna müstilisele troonile viib kirjuvärviline vaip. Kui lava võimaldab, siis võib esialgu troon olla varjatud teise eesriidega, mis siiski pole kuigi oluline. Troonist eespool seisab kaks valvurit-kääbust, laiad sõjakirved käes. Tagant kostab võimas ^Kääbuste laul“. Viimse salmi ajal hakkavad vahid korraga kaasa laulma. Laulu lõpul:
1 vaht Räägib rohkem peenikese ja kriiskava häälega. Päkk-päkk-päkk!
II vaht Räägib koledama ja paatoslikuma häälega. Pikk-pikk-pikk! I vaht
Päka-päka-päka !
II vaht Pikk-pikk-pikk! 5
Ivaht Päkapikk, päkapikk olen ma ja sa. II vaht Kalju all me kodumaa.
I vaht Seal meil vara valvata. II vaht Rahva saatust juhtida. I vaht Aastasajad veerevad.
II vaht Inimsilm meid näha ei saa. I vaht Meie töö on raske, pikk. . .
II vaht
Meie elu igavik. I vaht Nüüd siin ammu seisame.
II vaht Pinnal paika valvame. I vaht Kuhu meie kuninganna . . . 6
II vaht Toetab oma kõrge kanna. I vaht Haigutab. Oh-jah! . . . Päris väsitab see ootamine.
II vaht Kääbuste kohus pole väsida. I v aht Kui aeg on pikk, siis väsib ka päkapikk.
II vaht Meie jaoks pole ajamõõtu, ja kui tulebki kord väsimus, siis: „Laul meid kohe virgutab, uuest’ tööle ergutab." Laulab „Kääbuste laulu" viimse salmi. I vaht Laulab katkendiliselt kaasa, kusjuures ta pea kipub vägisi alla vajuma. II vaht Seda märgates: Hull peast! Seisa sirgest’!
I vaht Kohkub sirgeks.
II vaht . Tõrelevalt: Kui Kõverkepp seda näeb, mis jääb sinust järele! 7
I vaht Tükk virtsa vastu kaljuseina. . . Ta käpp on ju tuntud.
II vaht Ja sa ihkad siis seda tunda? . . . Vaata ette! Täna ta pealegi nii hääles kuninganna pealmaailma-peo pärast. I vaht Ümber vaadates : Äga mida arvad sa meie uuest kuningannast ?
II vaht Noh, kaunitar kaunim kõigist ta!... Kääbusilm võib hõisata! Ja hea on, ei paugu, ei tõrele, nagu see meie endine. I vaht Jah, hea on ja kaunis ka, kuid imelik just, et kuninganna. . . Eks meie ilm naistel’ tund mata. II vaht Noh, veteema võluv võsuke ju olla ta, ega’s muidu Kõverkäpp teda nii ülista, et vaata, habeme kulutab koonult — nii tihti kumardab !
I vaht Kuid pidu tänane siin peale mulla? . . . Milleks see? 8
II vaht Olla tema majesteedi tahtmine... Siin olla avarus, ja sinitaeval kõrge kumerus. Ja päike, kuis pillub elutuld ta säravus !
1 vaht Kuulatab. Tss! . . . Kuulsid sa? II vaht Erksalt: Nagu oleks kahtlast kobinat!
I vaht
Mis teeme ? Il vaht Kuis käsk? . . . Kaome! Kaovad nagu maa alla. Paremalt hakkab kostma vilet hiljem laul dava laulu viisil. Ilmub karjapoiss, ehtsas karjapoisiriides: peas õlgkaabu, sinine bluus, palja jalu, seljakott seljas, sarv puusal ja vibupiiss käes. Vilet puhudes laseb ta ühe noole teise järele lendu, istub siis kännule ja hakkab tegema uut noolt vibupüssile, sel ajal ise lauldes :
[Karjapoiss on kuningas. (Viis nr. 2.)] Karjapoiss on kuningas, Metsad tema lossitoad ; Laeks taevas sinine, Vaibad rohelised maas. 9
Tõuseb üles ja näitab päikesele ja hiljem karjale. Päike rõõmsalt naeratab, Palged pruuniks kõrvetab; Tallekesed lõbusad Etendusi annavad. Haarab vibu ja sihib sellega. Vibu temal relvaks käes, Sellega ta jahti peab. Hundil’ silma sihib ta, Karu maha sirutab. Laseb noole lendu. Demonstreerib magamist. Laudalakas heinte sees Puhkab öösel väikemees; Vara päiksetõusuga Läheb välja karjaga. Teeb kukerpalli. Murul kukerpalli teeb, Kotist silku-leiba sööb; Rõõmsalt elab karjane Oma kuningriigi sees! Laulu Järele istub uuesti vilistades kännule ja hakkab jälle noolt nikerdama, samal hetkel aga kostab kaugusest imeilus laul:
[Ema kutse. (Viis nr. 3.)] Tule koju, Leiukene, alliloo, alliloo ! Rutta tuppa, kallikene, alliloo, alliloo ! Ema nukker ootamassa, alliloo, alliloo, Memme kurba nuttemassa, alliloo, alliloo ! 10
Karjapoiss Kes seal nii ilusasti laulab ? Hääl kaugelt Uu-u!. . Uu-u!
Karjapoiss Huikab vastu. Siis vaatab pahemale, kust kostis laul. Üks naine! . . . Tuleb joostes siia poole. Tea, mis tal on juhtunud? Ema Sööstab pahemalt ette, jääb siis pettunult seisma. Jällegi ei ole !... Oh Jumal, Jumal! ... Arvasin, et ometi kord . . . Karjapoiss Kas otsid kedagi, külaema ? Ema Jah, juba mitmendat päeva ! Karjapoiss Keda sa otsid, külaema ?
Em*a Kurvalt: Tütart otsin, laps . . . Oma väi kest Leiut. Vaatab enda ümber. Jah, see on sama koht, kuhu ta minust jäi, kui läksin otsima kadumaläinud mullikat . . . Samale kännule panin ta istuma . . . Ta oli väsinud, väsinud ja näljas . . . Ja kui jõudsin mõne tunni pärast tagasi, polnud teda enam. Nutab. 11
Karjapoiss Aga kuhu ta siis ometi võis minna?
Ema Ei tea! . . . Midagi ei tea enam arvata ... Kogu metsa olen otsinud sajali korrali läbi ... Kogu küla oli mulle abiks, aga asjata . . . kõik asjata! . . . Nagu oleks maa ta enesesse mat nud. Ja kiskjaid polegi siin metsas . . . Ehk nägid sina teda, kallis karjalaps ?
Karjapoiss Ei ole, külaema, ei ole! Ema Jah, nii ütlevad kõik! . . . Ei lootust vähi matki kurvale emale. Langeb murtuna kännule. Hirmus on mõte, et ma enam kunagi ei näe oma väikest armast Leiut, kes oli mu ainuke suur rõõm mu suures viletsuses . . . Kandsin kerge südamega eluviletsust, sest tundsin, et olen siiski palju kordi rikkam neist, kel pole nii head last kui mul . . . Sa, kallis kuldne Leiu, mu, vaese lesknaise, ainuke troost, ära kao minust! . . . Ma ei tea, mis ma annaksin sellele, kes ta mulle tagasi tooks . . . Südame kisuksin rinnust ja kingiksin oma lapse eest!... Olen väsimata laulnud seda laulu, millega teda ikka koju kutsusin, kui ta oli läinud kodust kaugemale, kuid ei kaja vähimatki tast! . . . Halastaja Jumal, aita mul, vaesel, Leiut leida! 12
Karjapoiss Ära kurvasta nii, külaema ! Mul on kõik mets tuntud ja teada, küll ma aitan sind otsida, ja küll me juba leiame. . . .
Ema Nagu lootuse viimsest õlekõrrest kinni haa rates : Sa oled hea laps, karjapoiss . . . Olen sulle surmani tänulik, kui aitad mul teda leida. Läheme siis, laps! Ära. Ilmuvad uuesti. I vaht Kas kuulsid sa ?
II vaht Ega’s kurt pole ma! I vaht Kuhu võis ta kaduda ?
II vaht Kääbusrahvas peaks teadma. I vaht
Aga ei tea. II vaht Tõesti, annab imestada! 13
Kõverkepp Säravas riides kääbuste vanem, pika nooguga kepiga, mis tast enesest on vähimasti poole pikem, ilmub. Käib uhkelt ja üleolevalt. On näiliselt tusane ja erutatud. Vahid Kumardavad sügavasti ta ilmumisel. Kõverkepp Asub vahtide vahele ja lööb kepiga tugevasti vastu maad. Vahid Kumardavad uuesti. Kõverkepp Ons uudist valvureil mulle ?
II vaht Ei midagi erilist, kõrgeauline Kõverkepp, ainult . . . Kõverkepp Ainult ? II vaht Ainult . . . nägime üht naist. Kõverkepp Te nägite üht naist? 14
1 vaht Üht ema!
Kõverkepp Kus oli see naine ja ema? II vaht Käis siin ja otsis oma last. I vaht Otsis oma tütart Leiut. II vaht Oli väga kurb ja nuttis. Kõverkepp Käis . . . otsis ja nuttis! . . . See on halb uudis mulle! Kas ta lubas veel tagasi tulla? II vaht Asus uuesti otsima, ühes karjalapsega, kõr geausus! Kumardab. Kõverkepp Erutatult: Ja kuninganna just tulekul ! Põ rutab kepiga kolm kord kõvasti vastu maad. Ilmuvad teised kääbused, eesotsas Kammerpikk ja Varavalitseja. Asuvad Kõverkäpast ka hele poole ja teevad sügava kumarduse. u ustulnukad Kooris. Kõrgeauline Kõverkepp, oleme ilmunud! 15
Kõverkepp Ja kuninganna ?
Kammerpikk Saabub pea, kõrgeausus. Toahaldjad ehi vad teda. Kõverkepp Ja ta meeleolu? Kammerpikk Endiselt nukker, kõrgeausus. Ootab suure igatsusega tänast pealmulla-pidu.
Kõverkepp Ei suutnud ta palvele seista vastu . . Alles nüüd näen, kui kardetav see on . . . Väga kergesti võime kaotada oma armastatud ku ninganna !
Kääbused Imestusega: Kaotada!. . . Kuidas kaotada?
Kõverkepp Et oleksite teadlikud ja kõigele valmis, siis, minu truud alamad, avaldan teile saladuse!
Kõik Imestades: Saladuse! Kammerpikk Varjatud etteheitega: Kääbuste riigis saladus! 16
Kõverkepp Puurivalt talle silmi vaadates : See kõlab nagu etteheide sinult, Kammerpikk ? Kammerpikk Ei, kõrgeausus, ainult imestus. Kõverkepp Õigus ju, et kääbuste riigis ei tunta sala dust. Mis teab üks, seda teadma peavad kõik ... Sest kogu meie elu on pealmaailmale saladus. Kuid ometi ka meie vahel nüüd on suurim saladus, mida mõnd aega juba varjanud. Kääbused Erutatult: Mis on siis see?
Kõverkepp Ma ütlen, välja venivad te silmad, kui kuulete ! Kääbused Oh, kõrgus, kõnele ! K õverkepp
Kui usute ? Kääbused
Me usume! 17
Kõverkepp Kas usute, kui ütlen nüüd, et meie kaunis kuninganna pole veteema võluv neid, vaid inimlaps ? Kõik Peale Kammerpika on kõik suures imestu ses. Inimlaps!! Raputavad pead. Uskumatu!... Tõest’ uskumatu!
Kõverkepp Näete nüüd ! Kammerpikk Kõrgeausust tuleb uskuda! .. . Ma palun teada lubada, kuis sattus meie hulka ta !
Kõverkepp Siis kuulake! Kääbused teritavad kõrvu, Päev mõni tagasi ma kuulsin samas kohas häält, kuulsin halamist ja valust nuuksumist, ja siis ma leidsin ta, väsinuna ja näljast nõr gana! Mul oli kahju tast. Kääbused nooguta vad pead. Oli kahju sest, et pisarpiisku kül vama peab nii väike kaunis laps. Ja siis ma teistel’ teadmata allilma meelitasin ta. Seal andsin süüa tall’ kõike paremat, mis oli mul, ja kuninglikus voodis siis tal lasksin uinuda. Ja kui meie kuldse voodi siidpatjades nii arm salt nägin minu leitud lapsukest, siis tuli mõte mul, mis oli pöörane ja hull, kuid siiski vallu tas see mind: et ta jääks, meie kauniks kunin gannaks saaks, kes puudus meil. Ma kartsin 18
öelda teil’, et inimlaps on ta, sest kääbusriiki need ju tulla ei saa, ja võluva veteema tütrena ta hõiskel valitud siis sai! Heakskiitev peanoo gutus kääbuseilt. Kuid kurvem kõigest see, et meie jumalik lapsuke ei tunne rõõmu meist, vaid ihkab tagasi, tahab ära siit!
Kammerpikk Äga siiski ta ju meile nii hea! Kõverkepp See tänutundest, eks ma tea, kuid sidemed pealmaailmaga teda köidavad. Ja nüüd, millal teate kõik, kes ta on ja kus ta kodupaik, teilt küsin ma: kas tahate teda endal’ kuningaks? Kääbused Käsi tõstes, vaimustusega : Tahame, tahame ! Ta-ha-me ! Kõverkepp Kas olete valmis tegema kõik, et ta jääks? Kääbused Oleme! Oleme! O-le-me!! Kõverkepp See on hea, ja nüüd ütlen ka, miks julge sin nii üksi toimida!... On elle kuulutatud, et kui on valitud meil’ inimesest kuningas ja kääbusrahva teadmata, siis suureks õnneks see meie kääbusriigile. 19
Kääbused Oh, et ta jääks, jääks, jääks! Kõverkepp Selleks ise kõik tegema peate! Varavalitseja! Varavalitseja
Teeb sügava kumarduse. Mina, kõrgeausus! Kõverkepp Kas andsite ta kõrgusele välja kalleimad aarded meie varaaidast? Varavalitseja Andsin, kõrgeauline Kõverkepp, kuid ta kuninglik kõrgus keeldub neid vastu võtmast. Kõverkepp Pole meie hiilgusega harjunud ehk. Kuid tahaksin näha, et teete kõik, et üle ta huulte ei libiseks ainustki ohet! Kammerpikk! Kammerpikk Kumardab. Seda teeb ta iga käsu järele. Kõverkepp Lööb iga käsu järele kepiga vastu maad. Tehke säravaiks ta lossi toad! Kuldvaagnaile kalleimad road! Riided ilusaimad selga tall’! Kroonile suurimat pärlituld! Kandled peavad helisema! Ja laul lõbus lõpmata! Kas kõiki neid ei unusta sa? 20
Ka mmerpikk Ei, kõrgeausus! Kõverkepp Varavalitseja ! Varavalitseja
Kumardus. Kõverkepp Ons kuningannal soove ? Varavalitseja Lubas need avaldada teile, kõrgeausus!
Kõverkepp Ta peab saama kõik, kõik, kas kuulete, ainult mitte ära siit. Kaugelt kostab fanfaaride heli. Kõverkepp Kuninganna on tulekul! Lööb kepiga vastu maad. Vahid Vastavad oma sarvede puhumisega. Teised kääbused võtavad auväärse seisaku. Pahemalt kostab kaunis muusika, mis üha läheneb.
Kääbused Veidi enne kuninganna nähtavale ilmumist alustavad oma ülistuslaulu: 21
[Meie kuninganna. (Viis nr. 4).] Meie kuninganna Kääbusriigi linnas — Kullasta tubades. Sind me armastame, Kõigist ülendame — Sulle elame!
Armas kuniganna, Meie valitsejanna, Härdast’ sind palume : Võta valitseda ! Meid ära jäta maha ! Me päkapikuksed. Laulu kestes liigub kuninglik rong ette. Kõige ees on kaks õige väikest kääbust kanneldega, mil nad mängivad imiteerides. Neile järgnevad haldjad ja veteneiud, tehes hõljuvaid liigutusi, ja siis Leiu, kes kannab kuninglikke riideid: peas särav kroon, seljas valge põlvini ulatav kleit, mille üle on taevasinine sädelev mantel. Ta kan nab rinna ees suurt punast lille ja ka punaseid tutte oma värvilistel kingadel. Teda saadavad kaks eriti kaunist toahaldjat. Päkapikud teevad kuningannale sügava kumarduse. Kuninganna läheb istub talle seatud kõrgele ja säravale troo nile, ta lähedale asuvad ta kaks toahaldjat, kuna teised moodustavad kõrgemal poodiumil poolkaare ümber trooni. Kääbused asuvad reas ees pool, aga nii, et tee troonile jääb vabaks. 22
Haldjad ja veteneiud Pärast kääbuste laulu laulavad hõljuvalt kääbuste kannelde saatel: [Heljulaul. (Viis nr. 10).]
Helju, helju ! Heljumänge mängime, Helju, helju! Heljutantse tantsime. Helju ! Kaunilt kõlab mets ja hiis, Kui tas kaikub heljuviis, Helju, heljugem sest nüüd! Helju, helju ! Heljulaule laulame, Helju, helju ! Oma kuningannale, Helju! Et me laul sind rõõmustaks, Kurbuse sult peletaks, Helju, heljugem sest nüüd! Leiu Liigutatult: Tänan teid, te väikesed hõlju jad haldjas-inglid, ja teid, mu kallid kääbused! Te olete mu vastu nii head! . . . Kuidas pean ma tasuma teile? Kääbused Jää meiega! Leiu Ohkab. Oh mu kullaksed! 23
Kõverkepp Ütle, kuldne kuninganna, kas sul on halb meie juures ? Leiu Ei, kallid, ei! Kõverkepp Miks siis nukker on su meel?
Leiu Miks ma nukker? . . . Kas te, väikesed, mind ka mõistate ? Kõverkepp Küll mõistame. Kõik soovid sul täidame. Palun kõrgust pajatada!
Leiu Oleksin rõõmsam kõigist teist, kui mu ema, hell ja armas, saaks ka siia peole tulla! Kääbused Kohkunud imestusega: Ema! Ta tahab ema siia ! Kõverkepp Pead raputades: Kõrge kallis kuninganna, kõik võid saada, kõik soovid sul täidame, kuid seda, kallis, ei tohi me! . . . Sest ei eales ükski inimsilm või näha, mis on kääbusilm. 24
Leiu Kuid mina ? Kõverkepp Oled oleviku rüpest astund igaviku hõlma. Sa, kallis, kadund kodule, kuid elu kest sul põline! Leiu Ma kadund kodule ... ja emale!... Ohkab. Kallid kääbused! Kõverkepp Ära nukrutse, kallis ! Ära igatse sinna, kus valitseb puudus ja peavarjuks vilets hütt katkise katusega ! Leiu See on ju minu kodu! Kõverkepp Äga su uus kodu siin all kääbuste vallas? Leiu See on kaunim kõigest muust, kuid ema, mu vaene emake, kes kurbusest nõrkemas meie hütis viletsas ! Kõverkepp Ka tema elu kodus nüüd on lahedam, kui oled siin. Me hoolitseme tema eest! Leiu Rõõmsamalt: Te hoolitsete tema eest?! 25
Kõverkepp Hoogu sattudes: Kõike peab tal olema tä nasest! Road parimad ta lauda katavad ja rii ded ilusaimad selga saab. Ja hurtsik, see vi lets viltuse uksega, peab muutuma lossiks! Leiu Imestusega: Lossiks! Kõverkepp Lossiks suureks ja säravaks ! Leiu Rõõmsalt: Te olete nii head, kallid kääbu sed!... Ja siis, mu armsad, sinna toredasse lossi ma elama asun oma vaese emaga! Kõverkepp Pead raputades: Ei, kallis, kõik see sünnib ainult siis', kui jääd meiega ja valitsed meie riiki-maad. Leiu Kurva eelaimusega: Ja mu ema, see kal leim kõigist, kas eales enam teda näha ei saa? Kõverkepp Sügavalt, nagu kahetsedes, kumardades: Ku ninganna kallis, see täitsa võimatu! Leiu Unistavalt omaette: Kodu!... Mu väike ko du !... Sa olid kehv, kuid soe ja armas lõpmata! 26
Kõverkepp Oh, kuldne, ära ihka koju ! Seal närtsid noorelt nagu õrn aasalill, kuid siin elu iga vene sul! Leiu Ma ei hooli sest ! Kõverkepp Nukralt: Ja tahad minna siit — kõigest hoolimata ? Leiu Kui ema muidu näha võimatu. Tema pä rast pean! Kõverkepp Kuldne kuninganna! Just tema pärast peaksid jääma sa! Sul võimalus on avanend vaest ema aidata, kuid sa loobud sest. Ometi ei taha sa, et see, kes kalleim sul, peaks viletsuses vaevlema, päevi mööda saatma nälgides! Oh, kõrgus, aita mõista sind! Oma ema peale sa halasta! Näidates kääbustele, kes on langetanud pead: Ja vaata neid, kes hõiskel tervitasid sind, kes sulle soovind kõike head ! . .. Sa vaata, kuis nad nukralt kallutanud pead ja pisarpiisku pillutavad nüüd ! See, kõrgus, sinu pärast kõik ... Kas meie headust millekski sa’i pea ? Oh, kõrge kuninganna, pajata ! 27
Leiu Lühikese võitluse järele, nukralt: Ma jään ! Siis tasa, nagu rohkem omaette: Ema pärast jään, ja ka teie pärast, mu kääbuspoisid head!
Haldjad Rõõmsalt: Ta jääb! Ta jääb! Hakkavad rõõm salt hõljuma. Kääbused Nagu unest ärgates : Ta jääb ! ! Meie kaunis kuninganna jääb ! Kõverkepp Sügavasti kumardades : Kõrgus, kallis, tänan sind ! Nüüd rõõmust tulvil on meie rind ! Siis kääbuseile ja haldjaile. Nüüd, mu kallid kääbused ja haldjad, õrnad hõljujad, näidake, mis oskate ! Algab kääbuste laulutants. [Kääbuste laul. (Viis nr. 1.)] Päkapikud oleme, kalju alt me tuleme. Kodumaa on meil seal — varandusi otsata ! Mullavaimud oleme, inimsaatust juhime. Valvame, kaitseme — puhtust, headust hindame ! 28
Kääbuspoisid oleme, kõiki töid me oskame: värvime, kuldame, oma kodu ehitame. Palet ehib habe pikk, meie aeg on igavik. Tantsime rõõmsasti, kui me tööst tüdime ! Haldjad algavad oma heljutantsu ja laulu, kuid nüüd ei piirdu nad enam kohal »hõljumisega«, vaid näitavad oma tantsuoskust. Üldse olgu siin kohal öeldud, et käesolevat kohta — tantsu- ja mängukohta — tuleb võtta nii kuidas lava seda või maldab. Kitsail koolilavadel võiks tants üldse ära jääda, laulu võiks saata vaid žestikuleerides. Suurlavadel annab aga just see koht suuri võimalusi effektide loomiseks tantsu, muusika ja laulu näol. Tantsida võivad veteneiud, haldjad ja kääbused koos ja kohati lahus. Tantsude valik jääb iga lavastaja enda fantaasia asjaks. Sel puhul ei tohiks aga unustada kaht muusikameest-kääbust, kes tantsu puhul asuvad kõrgemale ja saadavad tantsu oma imiteeritud muusikaga (tegelikult kos tab muusika lava tagant või alt). Leiu jälgib tantsu ja laulu huviga, aga ometi ei kao ta näolt kurbuse vari. Tantsu lõpul asuvad kõik oma kohtadele. Kõverkepp Laula ka sina meile, kaunis kuldne kunin ganna ! 29
Kääbused Laula meile, kuninganna ! Lase laule heliseda! (Viis nr. 5.) Haldjad Laula, laula ! Laula, kaunis kuninganna! (Viis nr. 9.) Leiu Laulab : [Emale ja kodule. (Viis nr. 6.)] Metsa serval väike maja, majake, Majakeses kitsas tuba, toake. See on minu kodukene, koduke, Emakese eluase, pesake. Nüüd mul lossid laiad, suured, toredad, Söögid maitsvad, kallid kuued, säravad. Armsam mulle vilets kodu metsa all, Kodukese kannik kõigest magusam. Armas hella emakene, emake! Sinust jään nüüd kaugeelle, memmeke. Kääbuslossid mulle koduks, kullased, Süda aga eksib kodu-koplites. Kääbused Laulavad: (Viis nr. 11.) Me kallis kuninganna sa, Miks laulad nukrana, Kui rõõmsad kõik Ja kajab hõisk ? Aeg pole leinata! 30
Haldjad Laulavad, samal viisil: Nüüd rõõmsad kõik Ja kajab hõisk, Aeg pole leinata ! Leiu Viis nr. 6. Mis on meeles mõlkunemas, kullaksed, see ka keelel helisemas, kalliksed ! Kostab kaugusest, kuid siiski kaunis selgesti, ema varemalt lauldud laul: „Tule koju, Leiukene . . . " Kõik jäävad kuulatama. Leiu tõu seb püsti ja kuulab hinge kinni pidades.
Leiu Ema laulu lõpul,peaaegu karjatades: Ema!... Minu ema!! Kääbused Kohkuvad ja muutuvad rahutuks. Sinu ema ! ! Kõverkepp Kaome! Põrutab kepiga vastu maad.
Üks osa kääbuseist Kuhu jääb tema ?
Teine osa kääbuseist Meie kuninganna ? 31
Kõverkepp Tuleb meiega. Pöördub Leiu poole. Kuldne kuninganna, tule meiega!... Sind palume, ära viivita ! Me peame ruttama ! Näiliselt närviline. Kääbused Põlvili lastes: Rutta meiega ! Haldjad Samuti põlvili lastes: Kiirusta, kallis, enne kui on hilja! Leiu Paluvalt: Kallid kääbused, mu truud ala mad, ja teie, head haldjad ! Lubage ainult kord näha mul ema ! Viimist korda vaadata hea ema silmisse ! Kõverkepp Kääbused, seniks kaduge te ! Kääbused Oma kuldset kuningannat ei jäta me ! ! Kõverkepp Nagu sütel: Te tahate jääda ? ! Kääbused Jääme temaga! Kõverkepp Kuid unustate, et inimsilm ei näha või teid. 32
Kääbused Me valmis surema, kuid teda jätta ei saa! Kõverkepp Siis jääme! Siis jääme kõik, kas toogu hukku meil’ see paik! Tagant kostab uuesti ema laul. Leiu Laulab samal viisil: Minu hella emakene, emake! Tule Leiut otsimaie, memmeke! Ema Tuleb karjapoisiga paremalt. Kohkuvad mõ lemad. Tuleb tugev tuuleiil ja vali kõuekärgatus. Kääbused Südantlõhestavalt: Auu !!! Haldjad Samuti: Aii!! Kõverkepp Hirmunult: Mis saab nüüd meist?! Leiu Rõõmukarjatusega paar astet allapoole tulles Ja käsi emale vastu sirutades : Ema ! . . . Sina, ema!! Kääbused Sulevad tee. 33
Ema Ülimas õnnes: Leiu, mu laps! . . . Ometi siis kord ! Tahab tormata teda vastu võtma, aga kääbused takistavad teda. Kääbused Naine, ära lähene!! Kõverkepp See laps ei kuulu enam sinule. Ema Jääb raskelt seisma, arusaamatuses: Mis te ütlesite, kääbused ? Kõverkepp Rõhuga'. See laps ei kuulu enam sinule. Ema Nagu uimasena: Ei kuulu enam minule?! Kõverkepp Ja sa ise selle tormamise eest, naine! . . . Oleksid sa keegi teine, siis oleks vali kõu sind surmanud, marutuul sind põrmuks puhu nud ! Sest täna õnne, naine, et pääsed eluga ja tütart kaunist veel kord näha saad!
Ema Kuhu jääb siis ta ? Kääbus Võimsalt: Jääb meiega !! 34
Kõverkepp Siin igaveses õnnes võib ta elada! Karjapoiss Astub ette, vibu laskevalmis käes. Tee puh taks, väike päkamees! Või endale!? Näitab noolele. Vaat’, selle saate endale! Mis õigu sega Leiut nõuate ? Kõverkepp Vihaselt: Sa, ninatark poiss, hoia eemale! Sind hoiatan ma kui päkamees! Kes puutub meid, peab surema ! Ta visatakse hundi pureda! Lööb kepiga vastu maad, kaks valvurit astuvad ette. Karjapoiss Tõmbub tagasi ja hoidub ema varju. Kõverkepp Mis õigusega teda hoiame? Nii küsite!... Siis kuulake: Me tema soovi ainult täidame ! Ema Imestusega: Tema soovi!... Siis Leiu soov on see ! Kallis tütreke, kas räägib õigust päkamees ? Leiu Nukralt: Ta jutt on õige, ema ! Ema Valuliselt: Sa hülgad oma vaese ema! Oh Leiu, oh, mis kuulen mina ? 35
Leiu Vaevu pisaraid hoides: Ma ei taha, ema ! Ma ei taha! Ema Rõõmsalt: Sa ei taha 1 . .. Siis tule minuga!
Leiu
Ma ei tohi, ema! Ema Ei tohi? Miks sa ei tohi?... Kes keelab sind ? Kääbused Meie keelame! Kõverkepp Oma õilist kuningannat ei anna me ! Ta luband end’ meil’ igavest’! Kääbused
Igavest’! Ema Taandub imestunult paar sammu.
Sa nende kuninganna! Õigus!... Kroonigi kannab su pea ... Nukralt: Nüüd mõistan, laps . .. Nüüd mõistan ma! ... Sul elu rikas, mureta, 36
mis suudan mina pakkuda oma kehva onniga? Seal ainult vaesus seltsiks sul ... Sealt ammu kadund rõõm ja õnn ... Sul lossid kullast, kallid riided seljas ... Toidud parimad iga päev on laual ... Sind teen’vad tuhandete käed, truud abistajad käed, Keda siin sind ümbritsemas näen ... Mine, kallis laps, mine õnnele! Sa kadund emale, kel valus otsata, kuid siiski rõõmus ka mu meel, et elu kaunis sul on ees . .. See lohutuseks kurvale emale! Astub ettepoole, nagu tahaks ulatada kätt tast kaugel seisjale lapsele jumalagajätuks. Ela hästi, mu armas Leiuke! Ema pärast ära muretse! Pöördub ära ja hakkab aeglaselt ja kurvalt ühes karjapoisiga minema. Leiu
On kogu aja kuulanud piineldes ema sõnu, karjatab korraga: Ema, armas, ära mine! Võtab siis kiiresti krooni peast, ulatab selle ühele toahaldjale ja mantli teisele.
Kääbused Jälgivad ta toimingut õudse aimusega. Mis teed sa, kuninganna?! 37
Leiu Ei lase end segada, sööstab läbi kääbuste rivi, jookseb ema juure ja langeb selle ette põlvili. Kätega kinni haarates ema jalgadest räägib ta nuuksudes : Ema, kallis, anna andeks! . .. Ma eales ei tahaks lahkuda sinust! Ema Tõstab ta üles ja kallistab teda südamlikult. Leiu, armas!... Tunneb ja teab seda ema!... Kuidas sattusid sa nende hulka!...
Leiu See oli päeval, kui olin nõrkemas väsimu sest ja näljast ... Siis nad tulid ja kutsusid. Oma lossi kandsid nad mind. Kõike head mull’ andsid seal ja kuninglikku voodi panid magama.
Ema Oh te head kääbused!
Leiu Ja siis nad palusid, et kuningannaks jääksin neil’. Höiskel valisid mind seks. Ema Ja sina lubasid? Leiu Lubasin, sest sul pidi olema siis kõike kül lalt ja losski kauniks koduks sul! 38
Ema Sellepärast siis!... Ema pärast kõik! Nii noorelt muretsemas ema eest, oma tahet salates. Kääbused On vahepeal pidanud isekeskis nõu, nüüd annab Kõverkepp toahaldjaile märku.
Toahaldjad Tulevad Leiu juure, asetavad sellele uuesti krooni pähe ja mantli õlule. Kääbused Laulavad kurvalt: (Viis nr. 7.) Kas lahkud sa me hulgasta, meid jätad üksinda? Oh, rõõmus meel on kääbustel, kui jääd sa meiega!
Kõverkepp Kõrgus, sinu lubadus ? Leiu Jah, lubadus ! . . . Mis pean ma tegema, ema ? Ema Neil raske lahkuda on sust. Tee nii, kuis sunnib süda ja käseb lubadus. Mitte ema pä rast, laps! 39
Leiu Rõõmsalt: Ema, kallis, sa lubad seda ! . . . Kuid süda, see käib iserada. . . Lubadust pean täitma ma. Ja teadmine, et sulle pakkuda võin kõike, mida iial ihaldad. . . Seepärast, ema, ela hästi sa ! Kallistab ema ja pöördub siis minekule. Ema Tasa ja suure valuga: Leiu ! !
Karjapoiss Peatab teda, lihtsalt: Ära mine, Leiu. . . Sa oled nii kena! . . . Ema ei taha, mina ka ei taha, ja sina isegi mitte! Näed, endal pisar põsel! Jää meiega ja ära mine sinna kalju alla üksi kurbama!
Leiu Tasa poisile: Ma tuhat korda jääksin, kuid siis ma halba teeksin! . . . Ma pean, sest lubadus mind seob. . . Sa oled hea, võõras poiss, sind meeles pean ! . . . Ela hästi ! Pöör dub minema.
Kõverkepp Astub talle sügava kumardusega vastu. Kuldne kallis kuninganna ! Valus lahkuda meil sust, kuid raskem purus tada sidet, mis on sidund ema arm. Kääbuspoisid poleks me, 40
kui me seda lõhume, mis väärtuslikem and! Pühalikult: Luban lubaduse vabaks, mida suu sul kinnitas! Su enda valida kaks teed. Kääbused Üks — üles troonile ! . . . Küllusesse ja ausse ! Haldjad Teine — ema taresse, sinu kehva kodusse! Leiu Te lubate, et valin ma? Kääbused Me lubame! Leiu Rõõmsalt: Oh teid, häid kääbuseid, kuidas kallistaksin teid! Pöördub ema juure tagasi. Jään sinuga, ema! Koju tahan, kus nii soe, nii armas lõpmata ! Karjapoiss Astub kääbustele lähemale. Tublid poisid te, väiksed kääbused! Endal kuri nägu ees, aga süda päris korralik on sees ! Leiu Krooni katsudes: Kuid kroon ja riided ? Kõverkepp Ustavuse hinnaks need, kallis koidutütreke ! Üksnes sina väärid neid, ka siis, kui astud inimteid ! 41
Karjapoiss Rõõmsalt: Õige jah !... Seda mõtlesin ka ma ! Läheneb muhelevalt Leiule. Tead, Leiukene, kaunis, nüüd me ikka käime seltsis: ku ningas ja tema „anna".
Leiu Kuningas ! . . . Kes on kuningas ? Karjapoiss Mina olen kuningas ! Karjasihver Juku kolmas, lojukeste kaitseja ! Ja minu hümn käib nii . . . Laulab: Karjapoiss on kuningas. . . Laulab salmhaaval, kuna iga salmi järele kordavad kääbused sama oma kooriga. Ka lii gutused teevad nad järele.
Leiu Kellele meeldib Juku laul: Sa oled tore poiss, Juku ! Kohe tulen sinuga karja, kui aega juhtub! Kurvalt kääbuste poole: Kuid teist, minu kallid heategijad, on mul kahju lahkuda! Kääbused Laulavad nukralt: (Viis nr. 7.) Nüüd lahkud sa, jääb leinama me kääbukeste maa ! Kui elad seal — pealmulla-maal, meid ära unusta! 42
Leiu (Samal viisil.) Ei eales ma teid unusta, te kallid otsata. Kui tohiksin, siis tuleksin teid vahest vaatama ! Kääbused (Laul nr. 8.) Tule tihti sa! Tule tihti sa! Eks rüü sul seda võimalda!
Kõverkepp Su ustavust me hindame, kallis koidutütreke ! Vabaks jääb me juure tee, kui sul mured seisvad ees. .. Leiu Tänan teid kõige eest, te head allilma elani kud. Üht palun teilt: ärge kurvastage enam. Ja kui tahate teha mu emale headmeelt, siis laulge oma kaunist laulu ja tantsige oma ilu sat tantsu ! Kõverkepp Annab kepiga märku ja algab varemalt laul dud laul ja tantsitud tants „Kääbuste laul".
LÕPP
43
lobli miöv oboa lua üü a:13
...aso bevais
- -
otom loa i
,1299
ro
sdsl
moose dng ntl. "lun S and A,, al & punain
■.
ot
nol bub
Autorilt. Käesolev näidend on muinasjutuline, seega „valge vares" viimasel ajal ilmunud realistlike näidendite sarjas. Ta ilmumist õigustab siiski arvamine, et pole vist päris õiglane väikeste suhtes, kui neid püüda hoopis lahti kiskuda muinasjutumaailmast, mis nende hingele on nii lähedane ja meelele armas. Rahvapärasele muinasjutule peab jääma ka tulevikus koht meie väikeste lugemislaual ja ka näitelaval. Et see nii on, seda tõendas ka käesoleva muinasjutu vägagi soe vastuvõtt nii noorte kui ka vanade poolt kooli- kui ka teaatrilavadel. Loodan, et väikesed kääbuspoisid leiavad en dale rohkesti sõpru meie noorte seas. Ei saa ütelda, et selle näidendi lavastamine oleks väga kerge. Samuti ei või ütelda, et ta seaks koolilavadele ette ülesaamatuid raskusi. Kui suurematel lavadel annab näidend suure päraseid võimalusi suursuguseks lavastamiseks, siis mahub ta ka lihtsustatult kitsale koolilavale. Vaev, mis selle näidendi ettekandmiseks nähakse, pole maha visatud. 45
Mõningaid näpunäiteid lavastajale.
1. Lava ei sea üles suuri nõudeid: mets, taga väike kõrgustik, mil asetseb kuninganna troon. Valgustusel olgu aga rohkem värvi. Kuninganna tulekul valgustada heledasti trooni ja kuningannat. Trooni hiilgusele panna eri list rõhku. Trooni tooliks võiks olla suurem kõrgema leeniga leentool, mis katta värviliste riietega, kuna aga leenile kujutatud päikese kiirtes on krooni embleem. 2. Riietus. Kääbuseil — väikesed ühe sugused poisid — võimalikult kirev ja eredavärviline riietus, näit, punane vatt ja sinised püksid. Kui see pole võimalik, siis lihtsalt hal lid riided. Mis aga ei tohi puududa, see on n-n. seisuslik erinevus. Kõverkepp näiteks võiks kanda kuldseid ilustusi (kullast kilbitaolist kujutust rinnal), Kammerpikk ja Varavalitseja — hõbedast, moosekandid — mingit sä ravat kirjut, kuna lihtkääbused — rohelist. Ilustused võiksid olla vastavaist pabereist. Kää buste mütsid on kergesti tehtavad lihtsast krepp-paberist. Kepp Kõverkepil ja kirved vahti del peavad olema neist endist tugevasti pikemad. Haldjad: lühikleitides ja loormantlites, val gete pikkade juustega, mil kitsas roheline pärg. Veteneiud: kalakujulised, hõbedases soomuses. (Viimased jätta väiksematel lavadel, kus pole võimalik tantsuga täit menu saavutada, hoopis välja.) Tantsude puhul, kui neid lava lubab, anda igaühele erisugune tants: kääbustele — rohkem sõjamehelik, haldjaile — kergesti hõl juv, kuna aga veteneidude tants peab tugevasti 46
meenutama kalade ujumist ja liikumist. Tantsu õpetamine jääb iga lavastaja fantaasia hooleks. Kui lava kitsus hoopiski ei võimalda tantsu, ka väiksemale rühmale mitte, siis jätta see hoopis välja ja asendada ainult laulu ja kohal tehtavate liigutustega. Kuninganna riietusest oli juba eespool juttu. Ta olgu silmapaistvalt suursugune ja kaunis. Samuti erinegu ka ta toahaldjad teistest hald jatest. «Kääbuste kuninganna" on dramaatilise põhiheliga, mispärast ta nõuab tegelasilt head mängu ja häid kujusid. Loomulikult on kogu mängu kehastajaks Leiu, kelle valikule panna erilist rõhku. Ta peab olema ilus, väike, sü damlik ja hea laulja. Teiseks tähtsamaks osaks on ema osa. Seda osa peab kindlasti mängima täiskasvanu, kuna see osa nõuab hingelist mängu, mida laps vanainimese osas kunagi ei või saavutada. Kääbustest peab eriti mehise kuju andma Kõverkepp. Kõige tänulikum osa on kahtlemata Karja-Jukul kui elurõõmsal poisil ja naljarattal. Näidendis eksisteerib õige rohkesti laule, kuid laulud on viisikad ja lihtsad. Saatemuusika on igati soovitav. Lõpuks pean oma meeldivaks kohuseks tänada heliloojat A. Vedrot mõninga kauni viisikese loomise eest näidendi jaoks. A. R.
§ 1.
Piimaühingute Keskliidu „Võiekspordi" Ametnikkude Kassa ülesandeks on:
1. teenitud palga kokkuhoiu võimaldamine
Keskliidu ametnikkudele;
2. rahalise toetuse ja abi võimaldamine Keskliidu ametnikkudele;
3. rahalise toetuse andmine surmaläbi lahkunud Keskliidu ametnikkude perekondadele;
4. laenude andmine Keskliidu ametnikkudele;
5. arstiabi andmise korraldamine Keskliidu
ametnikkudele kokkuleppel Keskliidu juhatusega.
II.
Kassa liikmed.
§ 2.
Kassa liikmeteks on: 1) sunduslikult kõik
Keskliidu palgalised ametnikud ja alalised teenijad, kes ei ole liikmeks mõnes teises neile sunduslikus haigekassas; 2) vabatahtlikult: a) Keskliidu
esimees ja juhatuse liikmed, kui nad saavad kindlat palka; b) Keskliidu juhatuse loal need Keskliidu ametnikud ja alalised teenijad, kes on liikmed mõnes neile sunduslikus haigekassas.
3
IIL
Kassa varandused.
§
Kassa varandused tekivad:
1. kassa liikmete maksudest 5% suuruses igakuulisest palgast;
2. kassa liikmete maksudest 10% suuruses igasugusest lisatasust, mida Keskliidu poolt makstakse kassa liikmetele;
3. kassa liikmete ühekordsetest maksudest
palga kõrgendamise puhul 50% suuruses kõrgendatud palgaosalt esimese kuu jooksul;
4. kassa liikmete poolt vabatahtlikult sissemakstud summadest, Keskliidu nõukogu poolt
määratud korras;
5. Keskliidu igakuulistest maksudest 6% suuruses kassa liikmeteks olevate Keskliidu ametnikkude ja alaliste teenijate kuupalgast;
6. vabatahtlikkudest
annetustest Keskliidu,
kassa liikmete ja muude asutuste ning isikute
poolt;
7. kassa kapitalide intressidest;
8. juhuslikkudest sissetulekutest.
§ 4.
Kassal on järgmised kapitalid:
1) hoiukapital;
2) lisakapital;
3) tagavarakapital.
Hoiukapital tekib:
1. kassa liikmete maksudest 5% suuruses igakuulisest palgast;
2. kassa liikmete maksudest 10% suuruses igasugusest lisatasust, mida Keskliidu poolt makstakse kassa liikmetele;
4
3. kassa liikmete ühekordsetest maksudest
palga põrgendamise puhul 50% suuruses kõrgendatud palgaosalt esimese kuu jooksul;
4. kassa liikmete poolt vabatahtlikult sissemakstud summadest;
5. hoiukapitali arvele kogunenud summade
intressidest.
Lisakapital tekib:
1. Keskliidu igakuulistest maksudest 4/e suuruses, summast, mida Keskliidu poolt kassale
makstakse § 3 p. 5 ettenähtud alustel;
2. lisakapitali arvele kogunenud summade
intressidest;
Tagavarakapital tekib:
1. Keskliidu igakuulistest maksudest 2/6 suuruses, summast, mida Keskliidu poolt kassale
makstakse § 3 p. 5. ettenähtud alustel;
2. tagavarakapitali arvele kogunenud summade
intressidest;
3. vabatahtlikkudest
annetustest
Keskliidu,
kassa liikmete ja muude asutuste ning isikute
poolt;
4. lisakapitali
arvelt
ülekantavatest
summadest;
5. juhuslikkudest sissetulekutest;
6. Keskliidu juhatuse poolt kassa käsutusse
antud summadest arstiabi andmise korraldamiseks
Keskliidu ametnikkudele ja alalistele teenijatele.
§
Kõik kassa varandus on kassasse sissemaksmiz
sest peale Ametnikkude Kassa päris- ja lahutamata omandus, millel ei ole midagi ühist Keskliidu
5
kapitalide ja varandustega. Kassa varandusi ei
või tarvitada Keskliidu vastu tõstetud nõudmiste
rahuldamiseks. Samuti ei või kassa kapitalide
peale panna aresti ja keeldu isikute ja asutuste
poolt kassa liikmete vastu tõstetud nõudmiste
rahuldamiseks, kui need summad ei ole määratud
väljamaksmiseks kassa liikmetele.
IV.
Kassa liikmete õigused ja kapitalide
kasutamise kord.
§ 6.
Igal kassa liikmel on hoiu- ja lisakapitalis
isiklik arve ja kõik nende kapitalide arvele
sale sissetulnud summad kantakse otsekohe
tava kassa liikme isiklikule arvele.
Tagavarakapitali arvel olevad summad on
matud ja neid kasutatakse ainult põhikirjas
nähtud korras.
§ 7.
oma
kasvas-
jagaette-
Hoiukapitalis iga Kassa liikme isiklikul arvel
seisvad summad on tema isiklik omandus ja kuuluvad temale väljamaksmisele ühes intressidega
Keskliidu teenistusest lahkumise korral või peale
kümneaastast teenistust Keskliidus. Kassa liikme
lahkumise puhul Keskliidu teenistusest sünnib
summade väljamaksmine temale ühe kuu jooksul,
arvates teenistusest lahkumise päevast, kui selleks
ei ole seaduslikke takistusi.
§ 8.
Lisakapitalis iga Kassa liikme isiklikul arvel
seisvad summad kuuluvad väljamaksmisele järgmises korras:
6
1. kui Kassa liige on olnud Keskliidu teenistuses kolm või rohkem aastat, kuulub temale
Keskliidu teenistusest omal soovil lahkumise korral väljamaksmisele tema isiklikul arvel olev
summa ühes intressidega;
2. kui Kassa liige on olnud Keskliidu teenistuses vähemalt kümme aastat, on temal õigus tervet summat kätte saada lahkumata Keskliidu teenistusest;
3. Kassa liikmele, kes Keskliidu teenistusest
ametnikkude arvu vähendamise tõttu lahkuma on
sunnitud- ehk lahkub parandamatu haiguse või
invaliidsuse tõttu, samuti Keskliidu teenistuses
surnud Kassa liikme pärijatele maksetakse välja
terve summa teenistuse aastate arvule vaatamata;
4. Kassa liige, kelle tegevus on osutunud kahjulikuks Keskliidule, kaotab lisakapitalist summade kättesaamise õiguse kassa juhatuse otsusel
teenistuse aastate arvule vaatamata. Enne otsuse
tegemist tuleb ärakuulata Keskliidu juhatuse seisukoht;
5. Kassa liige, kes lahkub omal soovil Keskliidu teenistusest ja on Keskliidu teenistuses olnud
vähem kui kolm aastat, lisakapitalis seisvatest
summadest osa ei saa;
6. summad, mis jäävad lisakapitali arvelt Kassa
p. p. 4. ja 5. ettenähtud juhtudel väljamaksmata,
kantakse tagavarakapitali arvele;
7. summade väljamaksmine Kassa liikmetele
lisakapitali arvelt sünnib § 7. ettenähtud tähtajal.
§ 9.
Kõik Kassa vabad summad tulevad hoida
usaldusväärsetes pankades ja ettevõtetes kõrgema
intressi määraga, või kindlates väärtpaberites.
7
Kassa summadelt, mis antud Keskliidu kasutada,
maksab viimane intressi võrdselt oma võlausaldajatele maksetava kõrgema intressi määraga.
§ 10.
Peale Kassa liikme surma makstakse hoiu- ja
lisakapitalis kassa liikme arvel seisvad summad
välja tema testamendi alusel ehk selle puudumisel
seaduslikkudele pärijatele pärast nende pärimisõigustesse kinnitamist.
§ 11.
Isikul, kes varem on olnud Keskliidu teenis?
tuses ja Kassa liikmeks ning uuesti astub Kesk?
liidu teenistusse ja Kassa liikmeks, loetakse teenistusaja väljaarvamise juures varemteenitud aeg
kaasa.
§ 12.
Kui Kassa liikme poolt ei ole nõutud tema
arvel hoiu# ja lisakapitali arvel olevate summade
väljamaksmist kolme aasta ja liikme seaduslik?
Kude pärijate poolt 10 aasta jooksul, arvates Kassa
liikme lahkumise päevast Keskliidu teenistusest
või surmast, kantakse need summad tagavara?
kapitali arvele.
§ 13.
Tagavarakapitali tarvitatakse abirahadeks, toe?
tusteks ja arstiabi andmiseks Kassa liikmetele või
nende perekondadele ning Kassa valitsemiskulude
katteks.
§ 14.
Kassa liikmetel on õigus Kassast laenu saada
järgmiselt:
1. hoiukapitali arvel oleva summa suuruses ja
selle vastutusel;
8
2. ühe kuupalga suuruses teise Kassa liikme ja
selle hoiukapitali vastutusel;
3. teiste kindlustuste vastu kuni ühetuhande
kroonini Kassa juhatuse äranägemise järgi;
4. laenudelt võetava protsendi suuruse määrab
Kassa juhatus, kusjuures tähendatud protsent ei
või tõusta üle 6% aastas.
Märkus: Kassa juhatus ei või Kassa liikmetele väljaanda laene üle 50% kõigi
Kassa kapitalide summast.
§ 15.
Kassa liikme lahkumise korral Keskliidu teenistusest peetakse kinni tema võlad ühes intressidega temale väljamaksmisele kuuluvatest summadest.
§ 16.
Abirahade ja toetuste andmise korra tagavarakapitalist määrab kindlaks Kassa peakoosolek.
Arstiabi andmise korra määrab kindlaks Kassa
juhatus kokkuleppel Keskliidu juhatusega.
V.
Kassa tegevuse juhtimine.
§ 17.
Kassa tegevust juhivad:
1) peakoosolek,
2) juhatus.
Peakoosolekud on:
1. korralised, mida juhatus on kohustatud
kokku kutsuma üks kord aastas, hiljemalt 1. aprilliks;
9
2. erakorralised, mida juhatus kokku kutsub
oma äranägemisel või 1/10 liikmete kirjalikul
nõudel.
§ 18.
Peakoosoleku otsustamisele kuulub:
1. Kassa tegevuskava, eelarve ja aruande kinnitamine;
2. juhatuse liikmete ning nende kandidaatide
valimine;
3. peakoosoleku poolt valitud juhatuse liikmete vastu esitatud süüdistuste arutamine ja otsus#
tamine ning nende tagandamine enne ametiaja
lõppu;
4. abirahade ja toetusteandmise korra kinnitamine;
5. juhatusele juhtnööride andmine kapitalide
paigutamiseks;
6. Kassa põhikirja muutmise kava vastuvõtu
mine ja selle esitamise otsustamine Keskliidu esinduskogule;
7. Kassa tegevuseks muude juhtnööride andmine juhatusele.
§ 19.
Peakoosolek valib omale juhataja; peakoosoleku juhatajaks ei või valida Kassa juhatuse
liiget.
§ 20.
Peakoosoleku aja, koha ja päevakorra teatab
juhatus Kassa liikmetele kirjalikult üks nädal enne
koosoleku päeva.
§ 21.
Peakoosolek on otsusvõimne, kui koos on
vähemalt 2/3 kassa liikmetest. Kui määratud ajaks
ei ole koosolekule ilmunud tarvilik arv liikmeid,
10
siis peetakse uus koosolek üks tund hiljem ära,
mis on otsusvõimne kõigi küsimuste otsustami?
seks, mis seisid esimese koosoleku päevakorras
koosolekul viibijate kassa liikmete arvule vaatamata.
§ 22.
Peakoosolek otsustab kõiki küsimusi lihthäälteenamusega, väljaarvatud käesolevas põhikirjas § 18 p. 3. ja 6. ettenähtud juhud, millede
otsustamiseks on tarvis 2/3 häältest.
§ 23.
Peakoosoleku otsused protokollitakse ja kirjutatakse alla koosoleku juhataja, protokolli kirjus
taja ja kolme koosoleku poolt määratud Kassa
liikme poolt.
§ 24.
Kassa juhatus koosneb viiest liikmest, neist 3
valitakse peakoosoleku poolt üheks aastaks. Peale
selle kuulub juhatusse 1 Keskliidu nõukogu ja
üks juhatuse liige. Juhatuse liikmetele valitakse
kaks asetäitjat samuti üheks aastaks, kes täidavad juhatuse liikmete aset nende äraolekul.
§ 25.
Juhatus on Kassa täidesaatvaks organiks ja
esindajaks ilma erilise volituseta.
Juhatuse otsekohesteks ülesanneteks on:
1.
2.
3.
4.
5. toetuste ja abirahade määramine ja nende
väljaandmine, peakoosoleku poolt vastuvõetud
juhtnööride kohaselt;
6. valitsuse?, eraasutuste ja isikutega läbikäimine Kassa asjades;
7. aruande ja eelarve koostamine;
8. Kassa kohtu? ja muude asjade ajamine;
9. arstiabi andmise korraldamine kokkuleppel
Keskliidu juhatusega.
§ 26.
Juhatuse koosolekuid peetakse vähemalt üks
kord kuus.
§ 27.
Uuestivalitud juhatuse koosolekul valitakse
Kassa esimees, selle asetäitja, kirjatoimetaja ja
laekahoidja.
§ 28.
Juhatuse koosolek on otsusvõimne, kui koos
on kolm liiget, nende hulgas esimees või selle
asetäitja. Juhatuse otsused tehakse juhatuse liik?
mete lihthäälteenamusega, protokollitakse ja kirju?
tatakse alla kõigi koosolekust osavõtnud juhatuse
liikmete poolt.
§ 29.
Kassa kohustused kirjutatakse alla vähemalt
kahe juhatuse liikme poolt.
§ 30.
Juhatuse liikmed vastutavad isiklikult ja oma
varandusega solidaarselt kõigi kahjude eest, mis
nad on Kassale teinud oma võimupiirest üleastu?
misega, tegevuseta oleku ja seadusevastaste tegu?
dega.
12
VI.
Kassa tegevuse revideerimine.
§ 31.
Kassa tegevust revideerib keskliidu revisjonikomisjon.
§ 32.
Keskliidu juhatusel on igal ajal õigus Kassa
tegevust -revideerida kas otse> või selleks volita?
tud isiku kaudu. Lahkarvamised Kassa ja Keskliidu juhatuse vahel lahendab Keskliidu nõukogu.
Nõukogu otsus on lõplik.
VII.
Kassa aruandmine.
§ 33.
Kassa aruandeaasta
kuni 31. detsembrini.
arvestatakse 1. jaanuarist
§ 34.
Kassa juhatus koostab iga aasta hiljemalt
1. märtsiks möödunud aasta aruande ja esitab selle
pärast revisjonikomisjoni poolt läbivaatamist
Kassa peakoosolekule kinnitamiseks.
§ 35.
Aruandes tuleb näidata: 1) liikmete koosseis;
2) arvete läbikäik; 3) kulude ja tulude arve;
4) Kassa arvete seis aasta algul ja lõpul. Aruande
kokkuseadmisel hinnatakse väärtpaberid vasta?
valt maksvatele seadustele ja määrustele.
13
VIIL
Kassa kasude ja kahjude arvestamine.
§ 36.
Kassa tuludest, mis saadakse kapitalide intress
sidest, väärtpaberite kupongide müügist, väärtpaberite kursikasudest, võitudest ja muudest
Kassakapitali sissetulekutest, arvatakse maha kapitalide valitsemise kulud, samuti väärtpaberite
kursikahjud; tulud arvatakse aasta lõpul üksikus
tele kapitalidele juurde vastavalt nende kapitalide
ja arvete protsendi numbritele. Kui kulud üles
tavad tulud, arvatakse need üksikute kapitalide
arvetel seisvatest summadest maha samas korras.
IX.
Kassa tegevuse lõpetamine.
§ 37.
Kassa likvideeritakse:
1. kui Keskliit likvideeritakse;
2. kui Kassa peakoosolek 23 häälteenamusega
Keskliidu peakoosoleku kinnitamisel Kassa liikmete huvides leiab kasuliku olevat Kassat liita
Keskliidu või mõne tulevase üldise pensionikassa külge;
3. Kassa tegevuse likvideerimise korral makse?
takse kassa liikmetele välja kõik nende hoiu- ja
lisakapitali arvel olevad summad vaatamata teenistusajale;
4. Kassa likvideerimise korral liitumise teel
mõne pensionikassaga, on Kassa liikmel õigus
nõuda kõigi tema hoiu- ja lisakapitalide arvel?
olevate summade väljamaksmist;
14
5. väljamaksmisele mittekuuluvate ja tagavara?
kapitali summadega talitatakse Keskliidu esindus?
kogu poolt kinnitatud Kassa peakoosoleku otsuse
kohaselt. Neid summasid võib määrata ainult
jagamisele toetusena Kassa liikmete vahel, või üle?
anda mõnele pensionikassale. Keskliidu tulude
hulka neid summasid arvata ei saa.
6. Kassat likvideerib Kassa juhatus, ehk sel?
leks Kassa peakoosoleku poolt valitud kolmeliik?
meline likvideerimiskomisjon.
X.
Üldised määrused.
§ 38.
Kassa põhikiri hakkab maksma peale selle kin?
nitamist Keskliidu esinduskogu poolt tagasiula?
tuva jõuga 1. maist 1956. a. Kassa põhikirja muu?
datused ja täiendused otsustatakse Kassa peakoos?
oleku poolt ja hakkavad maksma peale nende kin?
nitamist Keskliidu esinduskogu poolt. Põhikirja
muudatuste kavad esitatakse Keskliidu esindus?
kogule Keskliidu juhatuse kaudu.
Keskliidu juhatuse poolt kutsutakse kokku
esinduskogu korraliseks koosolekuks iga aasta
hiljemalt aprilli kuus.
Esinduskogu erakorralise koosoleku peab juhatus kokku kutsuma nõukogus revisjonikomisjoni- või 1/10 Keskliidu liikmete kirjalikul nõudmisel kahe nädala jooksul, arvates vastava nõudmise
esitamise päevast Keskliidu juhatusele. Erakorralise koosoleku kokkukutsumise nõudekirjas peab
olema ära tähendatud ka päevakord, mida soovitakse koosolekul arutada. Esinduskogu erakorralise koosoleku kokkukutsumise nõudele peab
olema alla kirjutanud Keskliidu liikme juhatus
ühingu seadusliku peakoosoleku otsuse alusel ja
Keskliidu liikme põhikirjas ettenähtud korras.
Juhatusel on õigus koosoleku päevakorda täiendada muude küsimustega.
Kui erakorralise koosoleku kokkukutsumise
otsuse teeb nõukogu, on nõukogu esimehel õigus
selle otsuse täitmist seisma panna ja anda küsimus
otsustamiseks järgnevale korralisele esinduskogu
koosolekule.
Ei kutsu juhatus 1/10 Keskliidu liikmete nõudmisel esinduskogu erakorralist koosolekut kokku
kahe nädala jooksul, arvates sellekohase nõud
3
mise saamisest, siis on 1/10 Keskliidu liikmetel
õigus koosoleku kokkukutsumist korraldada' Kooperatiivühingute ja nende liitude seaduse § 34.
juhatusel.
Esinduskogu erakorralist koosolekut võib juhatüse otsusega kokku kutsuda igal ajal, kui kokku#
kutsumise poolt on ka Keskliidu esimees.
§ 2.
Esinduskogu kutsutakse kokku kirjalikkude
kutsetega, mis posti kaudu lihtsaadetisena kõigile
Keskliidu liikmetele kätte saadetakse. Esindus#
kogu koosoleku kokkukutsumisest kuulutatakse
ka ühes ajalehes Keskliidu juhatuse määramisel.
Kutsed peavad olema laialisaadetud korraliseks koosolekuks vähemalt 20 päeva ja erakorraliseks koosolekuks vähemalt 5 päeva enne koos#
olekut. Kutses peab olema ära tähendatud koos#
oleku aeg, koht ja täielik koosoleku päevakord.
Koosoleku kutsele peavad olema juurde lisatud
Keskliidu aruanne ja eelarve ning põhikirja muut#
mise kava, kui need tulevad koosolekul arutamisele ja kinnitamisele.
§ 3.
Soovivad Keskliidu liikmed võtta mõnda küsi#
must korralise koosoleku päevakorda, tulevad vas#
tavad ettepanekud kirjalikult ära anda Keskliidu
juhatusele hiljemalt 1. jaanuariks. On ettepane#
kule alla kirjutanud vähemalt 1/10 Keskliidu liik#
meid, peab juhatus küsimuse võtma esinduskogu
koosoleku päevakorda, kui see on esitatud Kesk#
liidu juhatusele nimetatud tähtajaks.
Keskliidu liikmete ettepanekud juhatuse poolt
koosoleku päevakorda võetud küsimuste kohta
4
tulevad kirjalikult ära anda Keskliidu juhatusele
hiljemalt kümme päeva enne esinduskogu koos*
olekut.
II. Keskliidu liikmete esindajad.
§ 4.
Esinduskogu koosolekule võib iga Keskliidu
liige — ühing — saata nii-mitu esindajat, kui-mitu
sunduslikku äriosa on omandanud vastav ühing
Keskliidu esinduskogu sellekohase otsuse alusel.
Hääli ei või kellelegi edasi anda.
Ühingu esindajaks esinduskogu koosolekul on
ühingu poolt selleks eriti volitatud isik. Volitatud
isik peab olema volitaja ühingu liige. Volitada ei
või kõrvalist isikut ega ka ühingu palgalist amet*
nikku ega teenijat, kui see ei ole ühingu liige.
Samuti ei või volitada isikuid 1) kes on alla
20 aasta vanad, 2) kellel puudub avalik valimisõigus. Volitus peab allakirjutatud olema volitaja
ühingu juhatuse poolt põhikirjas ettenähtud
korras ja varustatud ühingu pitsatiga. Volituse
kava saadab Keskliidu juhatus ühingule kätte
ühes koosoleku kutsega.
III.
Esindajate registreerimine ja volituste
revideerimine.
§ 5.
Koosolekule ilmunud esindajaid registreerivad
Keskliidu esimehe poolt määratud ametnikud’ kes
võtavad vastu esindajate kirjalikud volitused ja
annavad välja hääletuskaartid.
Volitusi revideerivad koosolekul viibivad nõu*
kogu* ja revisjonikomisjoni liikmed.
5
Esindaja, kelle volitus tunnistatud puudulikuiks, võib paluda oma volituse maksvuse otsustamist esinduskogu koosoleku poolt. Volituse
tühistamisel on volituseta jäänud isik kohustatud
tagasi andma temale väljaantud hääletuskaardi.
Nõukogu ja juhatuse liikmed võtavad esinduskogu koosolekust osa sõnaõigusega, kui nad ei
ole Keskliidu liikmete esindajateks.
IV.
Koosoleku avamine.
§ 6.
Koosolek on otsusvõimne, kui on esindatud
vähemalt üks viiendik Keskliidu liikmete arvust.
Ei ole esimesel koosolekul tarvilik arv liikmeid
esindatud, siis peetakse ära sama päevakorraga
teistkordne koosolek, mis on otsusvõimne vaata?
mata esindatud liikmete arvule. Teistkordne koosolek peetakse ära mitte varem kui kaks tundi peale
esimeseks koosolekuks määratud tähtaega, ajal,
mis koosoleku kutses märgitud.
§ 7.
On koosolekule ilmunud nõuetav arv Keskliidu
liikmete esindajaid või on koosolek teistkordne,
avab koosoleku Keskliidu esimees või tema asemik, teatades, et koosolek on kokkukutsutud
põhikirjas ettenähtud korras ja on otsusvõimne
kõigi päevakorras olevate küsimuste otsusta?
miseks.
Kui keegi esindaijatest avaldab, et koosoleku
kokkukutsumisel on talitatud põhikirja vastu, siis
Keskliidu esimees selgitab väidete tõelisust’ ja
leides need põhjendatud, lõpetab koosoleku,
mille üle koostatakse protokoll.
6
Kui esindajate poolt ei esitata väiteid koosoleku seaduslikkuse vastu, või leiab Keskliidu
esimees need põhjendamatud olevat, paneb Keskliidu esimees ette nimetada koosoleku juhataja
kandidaate, nimetades ise kõige pealt nõukoguvõi juhatuse poolt soovitatud kandidaadid. Koosoleku juhataja valitakse lihthäälteenamusega lahtisel hääletamisel. Hääletamist toimitakse kandidaatide ülesseadmise järjekorras.
Valitud koosolekujuhataja asub kohe oma
kohuste täitmisele.
Selle järele valitakse protokollikirjutaja samas
korras.
Koosolekujuhataja võib panna ette valida kaasjuhatajaid, kui ta peab seda tarvilikuks.
IV. Päevakord ja koosoleku käik.
§ 8.
Enne päevakorra arutamisele asumist loeb juhataja kutsetelseisva päevakorra ette ja küsib, kas
koosolijad on nõus arutamisele tulevate küsimuste
järjekorraga. Tehakse koosolijate poolt järjekorra
muutmise ettepanekuid, siis laseb juhataja koos?
olekut lihthäälteenamusega otsustada koosolekul
otsustamisele tulevate küsimuste järjekorra. Uute
küsimuste päevakorda võtmist ei või juhataja
lubada.
§ 9.
Iga päevakorrasseisva küsimuse kohta annab
juhataja kõigepealt sõna küsimuse algatajale —
aruandjale. Aruandjana esineb Keskliidu esimees,
juhatuse liige või juhatuse poolt selleks määratud
isik. Kui erakorraline koosolek on kutsutud
kokku nõukogu, revisjonikomisjoni- või Kesk?
7
liidu liikmete nõudel, esineb aruandjana nõukoguz,
revisjonikomisjoni- või kokkukutsujate liikmete
esindaja.
Aruandja peab esitama koosolekule küsimuse
kohta kindla ettepaneku.
Pärast aruandja ettekannet juhataja avab läbirääkimised ja annab sõna ülesandmise järjekorras.
Esineb aruandjana nõukogu» revisjonikomisjonivõi Keskliidu liikmete esindaja, saab sõna Keskliidu esimees või juhatuse esindaja kohe pärast
aruandja lõpetamist. Väljaspool järjekorda on
sõnaõigus Keskliidu esimehel, juhatuse-, nõukoguja revisjonikomisjoni liikmetel.
Ükski koosolekust osavõtja ei tohi kõnelda
juhataja loata.
Koosolekust osavõtjad võivad teha uusi ettepanekuid, samuti parandusi ja täiendusi juba tehtud ettepaneku kohta. Igaüks võib võtta tagasi
oma ettepaneku, paranduse või täienduse.
Juhataja võib nõuda, et kõik ettepanekud, parandused ja täiendused esitataks kirjalikult.
§ 10.
Koosoleku korra kohta annab juhataja sõna
väljaspool järjekorda kohe selle soovimisel. Faktiliseks märkuseks eelkõneleja kõne kohta annab
juhataja sõna pärast eelkõneleja lõpetamist. Korra
kohta, samuti faktiliseks märkuseks, kõneleja ei
voi rääkida üle kolme minuti. Koosolek võib piirata kõigi kõnede aega lihthäälteenamusega, kui
tehakse vastav ettepanek.
§ 11.
Kõneleja peab avaldama oma mõtteid arutuseloleva küsimuse kohta viisakal kujul, tarvitamata
ebasündsaid ja haavavaid sõnu.
8
Eksib kõneleja nende nõuete vastu, teeb juhataja temale märkuse. On kõnelejale tehtud kolm
märkust, kaotab tema selleks koosolekuks sõnasaamise õiguse arutuseloleva küsimuse kohta. Juhataja võib juba pärast esimese märkuse tegemist
koosolekule ettepanna kõnelejalt sõnaõiguse äravõtmiseks. Enne otsustamist saab kõneleja sõna
lühikeseks seletuseks, mis ei tohi kesta üle kolme
minuti. Pärast sõnaõiguse äravõtmise otsustamist koosoleku poolt, ei ole kõnelejal enam õigus
sõna saada selle küsimuse kohta, mille arutamise
juures temalt sõnaõigus võeti.
§ 12. .
Koosolekul ei tohi keegi rikkuda rahu ega
korda. Raskemate eksimuste korral juhataja paneb
koosolekule ette karistada korrarikkujat koosolekult väljaheitmisega. Enne selle otsustamist koosoleku poolt korrarikkuja saab sõna lühikeseks
seletuseks, mis ei või kesta üle kolme minuti.
Neid, kes ilmuvad koosolekule mittekaines olekus, on koosoleku juhatajal õigus oma võimuga
koosolekult lahkuma sundida.
§ 13.
Soovib keegi lõpetada läbirääkimisi või kõnes
lejatele sõnaandmist arutuseloleva küsimuse kohta,
või piirata kõneaega, siis ta palub sõna korra kohta
ja teeb vastava ettepaneku. Juhataja paneb ettepaneku kohe hääletamisele. Otsustab koosolek
lopetada läbirääkimised küsimuse kohta ja kõneles
jate nimekirja kinni panna, siis ei registreerita
enam uusi sõnasoovijaid. Kui sõnasoovija ei ole
koosoleku ruumis temale sõnaandmise ajal, kaotab
ta sõnaõiguse. Enne aruandja lõppsõna võivad
sõnaõigust tarvitada isikud, kes endid varem
9
ülesandnud, ning .Keskliidu esimees, juhatusc-,
nõukogu- ja revisjonikomisjoni liikmed.
Otsustatakse aga läbirääkimised kohe lõpetada,
antakse sõna veel ainult aruandjale.
§ 14.
Loobub juhataja koosoleku juhatamisest või
eemaldatakse ta koosoleku enamuse poolt korra
rikkumise pärast enne koosoleku lõppu, siis kaasjuhataja võtab koosoleku juhatamise oma kätte.
Kui aga ei ole kaasjuhatajaid valitud, siis valitakse
uus juhataja. Loobub juhataja koosoleku juhatamisest vabatahtlikult, siis ta juhatab koosolekut
uue juhataja valimiseni. Kui aga juhataja eemaldatakse koosoleku juhatamisest, siis võtab koosoleku
juhatamise uue juhataja valimiseks oma kätte Kesk#
liidu esimees või tema asemik.
Ettepanek koosoleku juhataja eemaldamiseks
loetakse vastuvõetuks, kui selle poolt on hääletanud koosolijate esindajate absoluutne enamus.
Ettepaneku hääletamise ajaks võtab koosoleku juhatamise oma kätte kaasjuhataja; kui neid ei
ole valitud, siis Keskliidu esimees või tema asemik.
Kui ettepanek ei saa tarvilikku enamust, peab ette#
paneku tegija koosolekult lahkuma kohe peale
hääletustagajärgede väljakuulutamist.
V.
Küsimuste otsustamine ja hääletamine.
§ 15.
On kõik, kellele antud sõna arutusel oleva
küsimuse kohta, avaldanud oma arvamise, siis juhataja lõpetab läbirääkimised ja annab lõppsõna
aruandjale. Enne tehtud ettepanekute hääletamist
juhataja loeb ette kõik ettepanekud ühes paranduste ja täiendustega.
10
§ 16.
Soovib keegi sõna hääletamise viisis, ettepane?
kute- ja hääletamise järjekorra kohta, siis juhataja
annab seda enne hääletamist, kuid igale sõnasoovijale ainult üks kord ja kestvusega mitte üle kolme
minuti.
§ 17.
On ettepanekuid, parandusi ja täiendusi mitu,
siis hääletatakse kõigepealt ettepanek, mille vastu?
võtmine teeb tarbetuks teiste ettepanekute hääle?
tamise, või mis oma ulatuselt läheb kõige kauge?
male. Teised ettepanekud hääletatakse esitamise
järjekorras. Kõik ettepanekud loetakse enne hää?
letamist veel kord üksikult ette.
§ 18.
Parandused ja täiendused hääletatakse selle
ettepaneku järele, mille kohta need käivad. Ühineb
ettepanekutegija paranduste ja täiendustega, hää?
letatakse need ühes ettepanekuga.
Summade hääletamisel alatakse suuremast.
§ 19.
Hääletamist toimitakse lahtiselt, hääletamis?
kaartide ülestõstmisega. Kinniselt hääletatakse
kõiki neid küsimusi, mille kinniselt otsustamist
nõuab põhikiri. Teisi küsimusi hääletatakse kinni?
selt, kui % koosolijaist seda nõuab.
§ 20.
Lahtiselt hääletatakse esmalt poolt, siis vastu.
Kolmandal korral loetakse üle erapooletud. Kõigi
häälte kokkuarvamisega teeb juhataja kindlaks
koosolekust osavõtjate esindajate arvu selle päeva?
korra punkti vastuvõtmisel.
11
§ 21.
Kinnist hääletamist toimitakse sedelitega, mis
antakse koosolekule ilmunud esindajatele nende
registreerimisel. Hääletajad märgivad sedelile kas
„poolt“ või „vastu“. Häältelugejad koguvad sedelid kokku ja avavad ning loevad need koosolekul
viibijate revisjonikomisjoni liikmete juuresolekul.
Rikutud ja tühjad sedelid loetakse erapooletuteks.
§ 22.
Vastuvõetavaks loetakse ettepanek, mis sai
kõige enam hääli poolt. On ühepalju hääli poolt
ja vastu, loetakse ettepanek tagasilükatuks.
Keskliidu põhikirja muutmise ja tegevuse lõpetamise otsustamiseks loetakse ettepanek vastuvõe*
tuks, kui selle poolt on hääletanud vähemalt -/s hääletamisest osavõtnud liikmete esindajate arvust.
Kui küsimus otsustatakse esimesel koosolekul,
on igal esindajal õigus nõuda kvoorumi kindlakstegemist enne hääletamisele asumist. Enne põhikirja muutmise ja tegevuse lõpetamise ettepanekute
hääletamist on koosoleku juhataja kohustatud
kvoorumi kindlaks tegema. Kui puudub põhikirjas § 28 ettenähtud kvoorum, lõpetab juhataja
koosoleku. Enne kvoorumi kindlakstegemist kutsub koosoleku juhataja kõiki esindajaid koosoleku
ruumi.
Kvoorumi kindlakstegemist ei toimita
teistkordsel koosolekul.
VI. Valimised.
§ 23.
Valimistele asudes Keskliidu esimees, või tema
puudumisel esimehe asetäitja teatab missugustele
kohtadele tuleb valimisi toimetada.
Nõukogu liikme kandidaatide valimiseks ülesandmine peab liikmete poolt sündima Keskliidu
12
juhatusele hiljemalt kümme päeva enne korralist
koosolekut. Kui ettenähtud tähtajal liikmete poolt
kandidaate ülesseatud ei ole, esitab nõukogu liikmete ja nende asemikkude kandidaadid esinduskogu koosolekule valimiseks Keskliidu juhatus.
Nõukogu liikmeteks ja nõukogu liikmete asemikkudeks võib valida ainult neid isikuid, kes on
Keskliidu liikmete — ühingute liikmed ja avaldanud kandideerimiseks oma nõusolekut. Nõusolek
peab olema kirjalik, kui kandidaati koosolekul ei
viibi. Kandidaadi esitamisel kantakse ette lühike
ülevaade tema senisest tegevusest majanduslikul ja
ühistegelisel alal. Nõukogu liikmed valitakse üks
sikult kinnise hääletamise teel koosolejate absoluutse häälteenamusega. Kandidaate hääletatakse
Keskliidu juhatuse poolt ülesseatud järjekorras.
Samas korras valitakse ka nõukogu liikmete asemikud. Valimisvanuse ja liisuläbi lahkunud nõukogu liikmeid ja nende asemikke võib uuesti valida, kui nad on avaldanud selleks oma nõusolekut, on üles seatud eelpool tähendatud korras ja
on valimise ajal Keskliidu liikmete ühingute liik#
med.
§ 24.
Keskliidu asjaajamise ja arvepidamise revideerimiseks valib esinduskogu iga aasta korralisel
koosolekul koosolekust osavõtjate esindajate seast
üheks aastaks revisjonikomisjoni, mis koosneb vähemalt kolmest liikmest. Revisjonikomisjoni liikmetega võrdsel arvul valitakse samas korras ka
revisjonikomisjoni liikmete asemikud.
Revisjonikomisjoni liikmeteks ja nende kandidaatideks võib valida ainult neid isikuid, kes on
Keskliidu liikmete ühingute liikmed. Kandidaadi
esitamisel kantakse esitaja poolt koosolekule ette
lühike ülevaade tema senisest tegevusest majandus#
13
likul ja ühistegelisel alal. Revisjonikomisjoni valimist toimitakse kinniselt koosolejate absoluutse
häälteenamusega.
Revisjonikomisjoni liikmeteks ja nende asemikkudeks ei või valida Keskliidu juhatuse ja nõukogu
liikmeid.
Valimisvanuse järgi lahkunud revisjonikomisjoni liikmeid ja nende asemikke võib uuesti tagasi
valida, kui nad koosolekust liikmete esindajatena
osavõtavad. Revisjonikomisjoni liikmete ja nende
asemikkude kandidaadid seatakse valimisteks üles
koosolekust osavõtjate esindajate poolt.
Nõukogu ja revisjonikomisjoni liikmeteks ning
nende asemikkudeks võib valida ainult isikuid,
kellel on õigus olla volinikuks.
Kui nõukogu, revisjonikomisjoni liige, või
nende asemik lahkub Keskliidu liikmeks oleva
ühingu liikmete hulgast, või kustutatakse ühing,
kelle 'esindajana isik valiti, Keskliidu liikmete
nimekirjast, loetakse lahkunuks ka valitu.
§ 25.
Ei saa tarvilik arv kandidaate absoluutset häälteenamust, arvatakse valituks need, kes said absoluutse häälteenamuse, kuna teiste kandidaatide
seast, kes said rohkem hääli, jäetakse üles nimed
valitavate kahekordsel arvul ja võetakse ette järelvalimised. On valitavad saanud ühepalju hääli,
siis otsustab liisk. Ei saa ka järelvalimistel vajalik
arv kandidaate absoluutset häälteenamust, seatakse
üles uued kandidaadid kodukorras ettenähtud
korras.
§ 26.
Kui valitakse nõukogu liikmeid ja nende asemikke osalt kolmeks aastaks, osalt lühemaks ajaks,
siis loetakse pikemaks ajaks valituiks need, kelle
poolt anti kõige rohkem hääli.
14
VII. Esinduskogu koosolekute protokollid.
§ 27.
Esinduskogu koosolekute protokollimiseks peetakse nummerdatud lehtedega eriprotokolliraamatut, mille viimasel leheküljel tõestatakse lehtede arv
Keskliidu esimehe ja kahe juhatusliikme allkirjaga.
§ 28.
Protokollis tähendatakse:
a) kas esinduskogu koosolek on korraline või
erakorraline;
b) aasta, kuu ja kuupäev ning koosoleku pidamise koht; koosoleku algus (kellaaeg);
d) koosolekule ilmunud esindajate ja esindatud
liikmete arv; koosoleku otsusvõimeliseks
tunnustamine;
e) kui koosolek erakorraline, siis kelle algatusel kokku kutsutud;
g) kui koosolek on teistkordne, siis märkus
selle kohta;
h) kes avas koosoleku;
i) keda valiti koosolekujuhatajaks ja protokollijaks;
k) päevakord kutsetel tähendatud järjekorras
ja selle muutmisel ka muudetud järjekorras;
1) koosoleku otsused iga päevakorra punkti
kohta, kusjuures märgitakse hääletamisviis,
poolt ja vastu antud häälte arv. Aastaaruande vastuvõtmise puhul protokollitakse äriseisu (aktiva ja passiva) ja kulude-tulude
arve tasakaal aasta lõpul ning puhaskasu
(ülejäägi) või kahju (puudujäägi) summa.
Puhtakasu jaotus protokollitakse üksikasjaliselt, samuti ka tuludekulude eelarve; kahju
puhul selle katmise viis;
m) millal koosolek lõppes (kellaaeg).
15
§ 29.
Kui kedagi karistati sõnaõiguse äravõitmisega
või koosolekult eemaldamisega, siis tuleb see protokollida vastava päevakorra punkti juures.
Üksikute koosolejate poolt kirjalikult avaldatud
eriarvamised, kui avaldajad nõuavad nende protokollimist, tuleb protokollida vastava päevakorra
punkti juures pärast vastuvõetud otsuste protokollimist või protokolli lõpus.
§ 30.
On päevakord läbi arutatud, võib läbirääkimiste või koosolekul algatatud küsimuste all
vastu võtta ainult sooviavaldusi, kuna kohustavaid
otsuseid teha ei või.
§.31.
Protokollile kirjutavad alla koosoleku juhatuse
liikmed, kui ka koosolekul viibinud juhatuse ja
nõukogu liikmed. Protokollile lisatakse juurde
koosolekul viibinud esindajate nimekiri.
§ 32.
Paranduste kohta tuleb teha märkused protokolli lõppu enne allakirjutamist. On aga protokoll
list mõni osa välja jäänud, siis tuleb teha protokolli vastavas osas märkus „Vaata lõpus" ja kirjutada tarvilik täiendus protokolli lõppu enne selle
allakirjutamist. Tühjadele kohtadele tõmmata jooned — pärastise juurdekirjutamiste võimaluste ärahoidmiseks.
Kustutused protokollides on keelatud.
§ 33.
Kõigis neis küsimustes, mis käesolevas kodukorras ei ole ette nähtud, tuleb käia üldiste seaduste ja määruste järgi.
VaataA. H. TAMMSAARE
DER
DÄUMLING
NOVELLE
EST...A. H. TAMMSAARE
DER
DÄUMLING
NOVELLE
ESTNISCHE LITERATUR
BAND I
DER DÄUMLING
A. H. TAMMSAARE
DER DÄUMLING
AUTORISIERTE ÜBERSETZUNG AUS DEM ESTNISCHEN
VERLAG „VARAK" — TALLINN
Alle
Rechte,
insbesondere
das der
Übersetzung,
vorbehalten
Copyright 1936 by ,,Varak" Edition, Tallinn, Estonia
ENSV TA Fr. I. Kreutzwaldi nim.
Kirjandusmuuseumi
Arhiivraamatukogu
92135
Druck von
R. Tohwer & Co, Tallinn
Vorwort.
In der erzählenden estnischen Prosa der Gegenwart
nehmen die Werke A. H. Tammsaares (Pseudonym des
Schriftstellers Anton Hansen) zweifellos die erste Stelle ein.
Tammsaare ist am 30. Januar 1878 in Nordestland
geboren.
Seine Schulbildung erhielt er anfangs in einer
Dorfschule, später in einer Privatschule in Tartu; im Jahre
1903 bestand er am staatlichen Gymnasium in Narva das
Abiturium. Aus materiellen Gründen sah er sich gezwungen,
den in Aussicht genommenen Besuch der Hochschule fürs
erste aufzuschieben und sich als Journalist zu betätigen.
Erst 1907 konnte er das Studium an der juristischen Fakul
tät der Universität Tartu aufnehmen, wobei er sich indes
gleichzeitig eingehend mit literarisch-künstlerischen Fragen
beschäftigte. Kurz vor dem Abschluss seines juristischen
Studiums im Jahre 1911 sah sich Hansen infolge einer
ernsten Erkrankung an Tuberkulose gezwungen, das Staats
examen zu unterbrechen und sich auf Wunsch der Ärzte aufs
Land und später in den Kaukasus zu begeben. Nach Ver
lauf eines Jahres kehrte er in die Heimat zurück und nahm
aus Gesundheitsrücksichten wiederum auf dem Lande Auf
enthalt, wo sich sein Leiden im Laufe der Jahre allgemach
besserte.
A. H. Tammsaares erste schriftstellerische Versuche
gehen in seine Schulzeit in den letzten Jahren des ver
gangenen Jahrhunderts zurück. Im Druck ercheinen seine
ersten Arbeiten bereits im Jahre 1900 im Feuilleton der
estnischen Zeitung „Postimees“. Zu den besten damals ver
öffentlichten Arbeiten gehören drei Novellen, die nicht nur
die erste Epoche im Schaffen Tammsaares darstellen,
sondern auch als Zeugnisse der Frühzeit unserer realistischen
Novellistik Beachtung verdienen. Es sind die Novellen
„Zwei Paare und ein Einzelner“ („Kaks paari ja üksainus“),
„Alte und Junge“ („Vanad ja noored“) und „Die Kuresaarer
Alten“ („Kuresaare vanad“), die sich bei massvollem Realis
mus durch die vorbildliche psychologische Entwicklung der
dargestellten Typen auszeichnen. Diese erste Schaffensperiode
Tammsaares reicht bis ins Jahr 1908 in dem sich eine merk
liche Wendung in seinem Schaffen anbahnt.
Schon in den ersten Jahren seines Schaffens hatte
5
Tammsaare den Idealen des „Sturmes und Dranges“ der
jungen Generation nahe gestanden, die damals von dem Dichter
und jetzigen Professor für estnische und allgemeine Literatur
geschichte an der Tartuer Hochschule Gustav Suits geführt
wurde; in den von diesem redigierten Anthologien sind auch
zwei der oben aufgeführten besten Novellen Tammsaares
erschienen.
Als er im Jahre 1903 die Schule und Tartu verliess, um
zunächst auf dem Lande Wohnung zu nehmen und dann
später in Tallinn als Journalist zu wirken, hatte Tammsaare
sich gleichzeitig von der Gustav Suits geführten „jungestnischen“ literarischen Bewegung entfernt, um sich dieser
dann im Jahre 1907 mit dem Eintritt in die Universität
wiederum und dieses Mal schon weit enger anzuschliessen.
Die neuromantische und impressionistische Richtung dieser
unter dem Namen „Jung-Estland“ bekannten Bewegung, die
sich Befreiung der Künste von nebensächlichen, das Schaffen
lähmenden Aufgaben zum Ziel setzte, hat auch das Schaffen
Tammsaares in dieser Periode offensichtlich beeinflusst. In
diesen Jahren schreibt er drei psychologisch vertiefte Novel
len, die mit ironischer Dialektik und skeptischem Schmunzeln
einige Seiten im Leben unserer Studenten und jungen Intelli
genz beleuchten: „Lange Schritte“ („Pikad sammud“ —
1908), „Junge Seelen“ („Noored hinged“ — 1909) und „Über
die Grenze“ („Üle piiri“ — 1910). Das Hauptproblem dieser
Novellen stellt die gleichzeitige Liebe einer Frau zu zwei
Männern dar. Die damalige Kritik erblickte in diesen
Novellen vornehmlich Zeichen einer sittlichen Verwahrlosung;
sie verurteilte die meisterhafte Entwicklung des Dialogs als
hohle Wortspielerei, ohne der originellen psychologischen
Beobachtung und fein gezeichneten Schilderung gerecht zu
werden.
Damit hatte sich das Schaffen Tammsaares, der seine
Stoffe anfänglich dem Landleben entnommen hatte, der
Schilderung des Stadtlebens zugewandt, dessen Typen er
nunmehr für längere Zeit in der jungen estnischen Intel
ligenz findet, während seine bisherige realistische Methode
immer mehr von der Neuromantik und dem Impressionismus
beeinflusst wird.
Gleichzeitig mit seiner Erkrankung im Jahre 1911, die
Tammsaare erst in den Kaukasus, dann auf den Bauernhof
seines Bruders in Estland überzusiedeln zwang, macht sich
auch eine Erschlaffung im Schaffen des Dichters bemerkbar.
In den Jahren 1911—1916 ist er, abgesehen von der Abfassung
eines stilistische Fragen behandelnden Werks „Über Sprache
und Dichtung“ („Keelest ja luulest“ — 1915), lediglich mit
der Herausgabe zweier Auswahlbände seiner besten bisheri
gen Werke beschäftigt: „Alte und Junge“ („Vanad ja noo-
6
red“ — 1913) und „Der Knabe und der Schmetterling“
(„Poiss ja liblik“ — 1915). Aber diese Jahre stellen gleich
zeitig eine Periode inneren Reifens und der Vertiefung dar,
in deren Verlauf sich die Konzeption neuer Werke vor
bereitet. Und schon im Jahre 1917 erscheinen zwei Novellen:
„Nuancen“ („Varjundid“) und „Die Fliege“ („Kärbes“).
Die „Nuancen“ sind das zart verklingende Echo der
Gedanken und Stimmungen zweier in einem Sanatorium des
Südens zwischen Leben und Tod schwebenden jungen
Menschen, die mit einer geradezu krankhaft verfeinerten
Vertiefung wiedergegeben sind, augenscheinlich ein aus
eigener Erfahrung heraus gesponnenes feines Gewebe von
Dichtung und Wahrheit, alles in allem das schönste und
zarteste Werk unserer neuromantischen und impressio
nistischen Prosa.
Die Novelle „Die Fliege“ stellt gewissermassen den
Schlussakord der das Stadtleben behandelnden Novellen
Tammsaares dar, der zugleich einen neuen Umbruch im
Schaffen des Dichters einleitet, das sich nun wieder dem
Landleben zuwendet. Aber vorher veröffentlicht Tammsaare
noch ein vieraktiges, einen biblischen Stoff behandelndes
Drama „Judith“ (1921), das im Gegensatz zur Auffassung
einer Reihe anderer denselben Stoff behandelnder Dra
matiker Judith als ein leidenschaftliches, ehrgeiziges Weib
darstellt, das der Trieb, Holofernes anzugehören und die
Mutter seines Kindes zu werden, ins Lager des feindlichen
Feldhauptmanns treibt, den sie dann, in ihren weiblichen
Gefühlen verletzt, tötet, was sie zur Nationalheldin stempelt.
An diesem Drama hatte Tammsaare schon vom Jahre 1911 ab
gearbeitet; es ist das erste künstlerisch wertvolle estnische
Werk über einen biblischen Stoff. Tammsaare rückte mit
diesem seinem ersten Drama sogleich in die vorderste Reihe
unserer Dramatiker.
Zur Schilderung des Landlebens kehrt Tammsaare end
gültig mit seinem Roman „Der Herr des Heidehofs“ („Kõrb
oja peremees“ — 1922) zurück. Der Roman hat die Liebe
einer gebildeten energischen Bauernhoferbin zu einem schlich
ten Manne zum Gegenstande, der sich nicht zum Hofbauern
eignet und dem daher diese Liebe zum Verhängnis wird. Das
Problem dieses Werkes ist in dem natürlichen Gegensatz
zwischen männlichem und weiblichem Gefühls- und Gedanken
leben zu suchen, dessen Lösung der Dichter nur ahnen lässt,
ohne sie ausdrücklich auszusprechen, wie dies den Werken
Tammsaares überhaupt eigen ist.
Einen besonderen Platz nimmt im Schaffen Tammsaares
sein Novellenband „Der Däumling“ („Pöialpoiss“ — 1923)
eil., dem auch die vorstehende Übersetzung entnommen ist.
Die phantastischen Schattengebilde dieser Sammlung stellen
7
im Schaffen Tammsaares eine besondere und eigenartige
Erscheinung dar, indem diese Novellen anscheinend mit dem
früheren und späteren Schaffen des Künstlers nur locker
verbunden sind, während sie tatsächlich nur ein Glied in der
Kette darstellen, an welcher Tammsaare den geheimnisvollen
Tiefen der menschlichen Seele nachspürt.
Schon gegen Ende seiner Schulzeit taucht in Tammsaare
die Idee eines grossen Romanzyklus auf, dessen einzelne
Teile das Leben einer ganzen Generation behandeln und zu
einem Monumentalwerk emporwachsen: „Wahrheit und Recht“
(„Tõde ja õigus“) Band I erscheint 1926, Band II 1929,
Band III 1931, Band IV 1932 und Band V 1933; jeder Band
hat einen Umfang von etwa 500 Seiten.
Der erste Band dieses Romans gibt eine packende Schil
derung der grossen Schwierigkeiten, mit welchen der estnische
Bauer noch in der zweiten Hälfte des vergangenen Jahr
hunderts bei der Kultivierung des kargen Bodens seiner
Heimat zu kämpfen hatte; gleichzeitig formt der Dichter
hier eine Reihe von individuell-lebensvollen Charakteren,
die in ihrer Eigenart mit allen ihren positiven und negativen
Seiten den packendsten plastischen Schilderungen der mensch
lichen Natur in der Weltliteratur zugerechnet werden dürfen.
Während der erste Band des Romans „Wahrheit und
Recht“ den schweren oft das Leben kostenden Kampf der
ersten Generation mit der heimischen Scholle zum Gegen
stand hat, berichtet der zweite Band von der Ärmlichkeit
und den Wunderlichkeiten des Schullebens der zweiten Gene
ration, deren Schilderung gleichfalls mit humorvoller Dialek
tik gewürzt ist. Der dritte Band stürzt den Helden nach
Beendigung seiner Schulzeit in den Strudel der russischen
Revolution des Jahres 1905 in Estland, die er mehr
beobachtend als tätig eingreifend miterlebt. Hier gibt der
Verfasser ein individuell gezeichnetes Spiegelbild dieser für
die Entwicklung des Estentums bedeutsamen Epoche des
Umbruchs in ihrer eigenartigen psychologischen Rückwirkung
auf den Helden, von den interessanten Nebenpersonen nicht
zu reden. Dem Freiheitskampfe des estnischen Volkes und
der Erringung der staatlichen Selbständigkeit folgte eine
Periode, die äusserlich zwar den Anschein eines wirtschaft
lichen Aufschwungs hatte, tatsächlich aber bloss die Seifen
blase eines trügerischen schnell verfliegenden Spekulations
fiebers im Ergebnis von Krieg und Revolution darstellte, in
dessen Verlauf der Krämer zum Kapitalisten emporstieg, um
dann ebenso schnell wieder zu verarmen. Auf diesem Hinter
gründe spielt sich das weitere Schicksal des Helden, der
inzwischen Lehrer geworden ist, ab, insbesondere sein un
glückliches Eheleben, das mit einem Mordversuch an seiner
Frau endet. Das Gericht spricht den Helden frei, die Frau
8
verunglückt kurz nach der Gerichtssitzung, indem sie unter
die Strassenbahn gerät. Im fünften und letzten Bande des
Romans finden wir den Helden wieder auf dem Lande, wo er
in körperlicher Arbeit seinen Seelenfrieden wiederfindet,
indem er die Kultivierung des Heimathofes, die sein Vater
in Angriff genommen, fortführt.
Tammsaare gibt in keinem seiner Werke ein umfassendes
historisches oder zeitgemässes Ganzes, er beschränkt sich
vielmehr auf die Ausmalung einzelner, das Ganze umso
plastischer hervorhebender Details. Das Lieblingsgebiet des
Dichters, ist die psychologische Analyse, die sich in langen,
bedlauerlicher Weise oft ein wenig traktatmässig anmutenden
dialektischen Erörterungen ergeht, deren Paradoxe stets
überraschen, die indes den oberflächlichen, nicht in den Kern
vordringenden Leser leicht ermüden.
, Tammsaares „Leben und Liebe“ („Elu ja armastus“ —
1934) ist ein gedankenreiches und -tiefes Werk, in welchem
der Dichter einen Mann, der das Leben ausgekostet, in der
Liebe zu einem jungen, kaum der Schule entwachsenen
Landmädchen seine innere Wiedergeburt suchen lässt. Dieses
Problem ermöglicht dem Verfasser eine Reihe überraschender
paradoxer Lösungen, die sich bei gehöriger Vertiefung als
durchaus stichhaltig erweisen, wenngleich sie anfänglich
starke Zweifel erregen.
Schon im folgenden Jahre — 1935 — veröffentlicht
Tammsaare einen neuen grossen Roman „Ich liebte eine
Deutsche“ („Ma armastasin sakslast“), dessen Held ein
estnischer Korpsstudent ist, der sich in die Tochter eines
verarmten Adligen verliebt. Mit feiner Feder werden hier
die Beziehungen und Ansichten der Esten und der ehemals
führenden deutschen Kreise des Landes bis in ihre äussersten
Konsequenzen aufgedeckt, wobei die estnischen Korporationen
nicht zum besten wegkommen. Der Verfasser kommt hier,
hinsichtlich seines Helden zu äusserst pessimistischen Ergeb
nissen, worin vermutlich wohl auch die Ursache dafür zu
suchen ist, dass die massgebenden Kreise der estnischen
Korpsstudentenschaft dem Roman gegenüber eine durchaus
ablehnende Haltung eingenommen haben. Zweifellos wird
auch die literarische Kritik ihre anfängliche Einstellung zu
diesem Werk einer gründlichen Revision unterziehen müssen,
wie dies in Bezug auf das Schaffen Tammsaares schon
früher zu beobachten gewesen ist, und stets zugunsten des
Verfassers.
Im laufenden Jahre — 1936 — ist ein zweites Drama
von Tammsaare in drei Akten und vier Bildern erschienen
„Der König friert“ („Kuningal on külm“), dessen Allegorie
der Verfasser so verschleiert hat, dass darunter der Wert
des Werks leiden muss und wohl auch gelitten hat.
9
Äusser den oben aufgeführten längeren Werken Tamm
saares sind noch zwei Sammlungen kürzerer Arbeiten von
ihm erschienen: „Kriegsgedanken“ („Sõjamõtted“ —• 1919)
und „Sic transit...“ (1924). Die erste Sammlung behandelt
eine Reihe allgemeiner Probleme, wie Krieg, Kultur, Mensch
heit, in geistvoller von Pessimismus und Skepsis getränkter
Form, die zweite enthält Arbeiten mehr unterhaltenden Cha
rakters.
Die literarischen Einflüsse, die für die Entwicklung
Tammsaares massgebend gewesen sind, haben die estnische
Kritik viel beschäftigt, doch dürften von den zahlreichen
Ergebnissen dieser Forschungen wohl nur wenige von dauern
dem Werte sein. An erster Stelle springt wohl der Einfluss
Dostojewskys in die Augen, dessen Methoden der psycho
logischen Analyse offenkundig Verwandtschaft mit Tamm
saares Schaffen aufweisen, doch dürfte sich diese Verwandt
schaft auch hierauf beschränken.
Des weiteren wird
Bernard Shaw angeführt, dessen Dialektik Tammsaare
fraglos nahe steht. Weniger einleuchtend erscheint der
Einfluss Schnitzlers und Hamsuns.
Tammsaares Schaffen ist noch nicht abgeschlossen, und
er dürfte uns wohl noch mit weiteren Werken überraschen;
denn dieser Schriftsteller braucht Jahre, um die in seiner
Gedankenwelt konzipierten Ideen zu plastischer Vollendung
ausreifen zu lassen. Dann freilich nimmt die schriftliche
Fassung dieser Ideen nur kurze Zeit in Anspruch: in wenigen
Monaten, ja Wochen werden in einem an die fieberhafte
Tätigkeit Balzacs gemahnenden Arbeitstempo die langen
Romane zu Papier gebracht. Bedauerlicherweise hat diese
überhastete Arbeitsweise so manchem Werke Tammsaares
ihren Stempel aufgedrückt, doch hat der Verfasser anlässlich
der Neuauflage solcher Werke die Gelegenheit benutzt, diese
Mängel zu beseitigen, und er scheut gelegentlich auch vor
einer gründlichen Umarbeitung nicht zurück.
Die Werke Tammsaares sind bisher vornehmlich in die
Sprachen der Estland benachbarten Länder übertragen wor
den. Die finnische Übersetzung des Romans „Der Heidehof
bauer“ hatte gleich der des I. und V. Bandes von „Wahrheit
und Recht“ einen ausserordentlichen Erfolg. In lettischer
Sprache ist der I. Band von „Wahrheit und Recht“ bereits
erschienen, die übrigen werden zurzeit übersetzt. Eine
deutsche und eine russiche Ausgabe dieses Romans sind in
Vorbereitung. „Judith“ und „Der Heidehofbauer“ sind ins
Schwedische übertragen und dürften demnächst erscheinen.
Ausserdem ist eine ganze Reihe Übersetzungen von kleineren
Werken Tammsaares in anderen Sprachen erschienen.
Bernhard Linde.
Tallinn, 13. März 1936.
10
Der Däumling.
„Nein, nein, meine Herren und Damen!“ rief
der ehrwürdige Oberst im Eifer des Wortgefechts,
während seine kontusionierte Linke matt zitterte
und nervöse Zuckungen in seinem Gesicht bewiesen,
dass das Gesprächsthema ihn tief berührte.
„Wäre der Geist des Menschen ebenso unsterb
lich, wie seine Seele, so müsste er äusserlich —
natürlich astral, unkörperlich gedacht — etwas
Froschartiges haben, wenn dieses Tierchen auf
seinen zwei Hinterfüssen gehen lernte. Verstehen
Sie mich recht, meine Damen und Herren: das ist
nicht bloss eine leere Vorstellung, eine Ausgeburt der
Phantasie, nein, mit meinem ganzen Sein empfinde
ich dieses Tierchen wie ein reales, tatsächlich
existierendes lebendes Wesen. Sie lachen, meine
Damen und Herren,“ sagte der Oberst und liess
seine grauen flackernden Augen unter den buschigen
Brauen umherschweifen, ,,aber glauben Sie mir, ich
scherze nicht. Überhaupt mag ich über den Men
schen nicht scherzen, denn ich liebe den Menschen.
Wer aus zahllosen Schlachten, aus dem Massenmor
den glücklich mit dem Leben davongekommen ist,
weiss, wie furchtbar armselig und elend, wie unend
lich liebebedürftig, liebenswert der Mensch ist, mag
er dir nun wildfremd oder gar dein Todfeind sein. In
der Hitze des Gefechts suchte er dich zwar um jeden
Preis zu töten, und sogar verwundet kann er deinem
Leben noch gefährlich werden, aber wenn durch das
aus seinen Wunden sickernde Blut seine Kräfte
11
erschöpft sind und ihm als einzige Rettung nur noch
der Tod geblieben ist, dann kann auch der ärgste
Feind, wie der ärmste Bettler, in Gottesnamen dieses
letzte Almosen von dir erflehen. Und wenn Sie
zuletzt ahnend verstehen lernen, dass es Augen
blicke gibt, wo es keine grössere Wohltat, keine grös
sere Heldentat geben kann als das Vergiessen des
letzten Tropfens Blut eines Wehrlosen, ach, meine
Damen und Herren, wenn Sie das jemals mit Ihrem
ganzen Sein ahnen könnten, dann verstünden Sie,
wie sehr der Mensch der Liebe bedarf, der Liebende
mehr noch als der Geliebte.“
Der Oberst schwieg und starrte mit eindring
lichen Blicken in den Rauch, der das Cafe erfüllte,
in die von Speise- und Weingerüchen geschwängerte
Luft. Uns, die wir mit ihm an einem Tische sassen,
beachtete er ebenso wenig wie die von Erotik durch
tränkte Musik und den durch die allgemeine Unter
haltung und das Gelächter verursachten Lärm, der
den ganzen Raum erfüllte. Plötzlich ging ein Ruck
durch seinen ganzen Körper, sein Blick wurde wie
der freier und seine starren Gesichtszüge belebten
sich. Wie aus tiefem Schlaf erwacht, sagte er ver
wirrt, gleichsam sich entschuldigend:
„Meine Herren und Damen, ich habe wohl an
ganz etwas andres gedacht, als wovon ich redete."
,,Das ist eine natürliche Erscheinung bei Men
schen, die viel erfahren und nachgedacht haben,“
entgegnete ich.
,,Aber wovon wollte ich Ihnen doch erzählen?“
fragte der Oberst wieder lebhafter werdend.
„Vom Däumling,“ liessen die Damen sich von
mehreren Seiten vernehmen, wobei mir besonders
die Stimme des jungen Mädchens auffiel, das links
vom Obersten sass. Nicht als ob es lauter gerufen
hätte als die übrigen, aber im Blick der braunen
Augen lag etwas, das mich beim Klang der Stimme
unwillkürlich aufhorchen liess.
12
„Ach ja, vom Däumling wollte ich erzählen.
Manche von Ihnen haben die Geschichte schon
gehört, aber...“
„Ich nicht, Herr Oberst,“ beeilte ich mich zu
versichern.
„Wir bitten noch einmal, es ist so interessant!“
erklang es aus dem Munde der Damen.
Aber diese Bitte war anscheinend überflüssig,
denn der Oberst hätte vermutlich auch ohnedem die
schon früher erzählte Geschichte wiederholt. Man
fühlte, dass er all sein Tun und Denken in irgend
einer Weise mit diesem Ereignis verband, so tiefe
Spuren hatte es im Leben dieses Mannes hinter
lassen.
„Ich sagte Ihnen vorhin, welch eine Vorstellung
vom menschlichen Geist in meiner Gefühlswelt lebt,
aber ich vergass hinzuzufügen, dass dies vielleicht
gerade mit der zu erzählenden Geschichte in engem
Zusammenhang steht, obgleich diese Vorstellung
vom menschlichen Geist wohl schon vor diesem
Erlebnis in meiner Seele entstanden war, im Mord
rausch, im Schlachtenfieber, in der Extase der
Zerstörung, aber schliesslich — wer kann das
wissen.
Eins glaube ich aber bestimmt: etwas Derar
tiges konnte nur deshalb mit mir geschehen, weil
mein Körper durch die ununterbrochen monatelang
währenden Kämpfe zu Tode erschöpft war und die
Empfänglichkeit meiner Seelenorgane, das heisst
meiner Nerven, sich dadurch bis zum äussersten ent
wickelt und verfeinert hatte. Und das galt nicht nur
für mich, sondern auch für alle anderen, die mit mir
waren, mich umgaben und mit mir in Berührung
kamen. Wir alle waren sozusagen durch ein seeli
sches Läuterungsfeuer gegangen, denn wer das
wechselvolle Spiel des Weltkrieges so oder anders
mitgemacht hat, der weiss, dass es in der Schlach
tenzone kein laufendes, kriechendes oder fliegendes
13
Wesen gab, das nicht gewusst hätte, was es heisst,
wenn der Mensch gegen den Menschen in den Kampf
zieht. Überall rauchende Trümmer, verstümmelte
Wälder, zertrampelte, von Granaten aufgewühlte
Getreidefelder, zerstörte Gärten, überall schrecker
füllte Gesichter, wahnsinnige Augen, Seuchen, Tod,
von Feind oder Freund gesät.
Daher machten wir verwundert halt, als wir,
endlich in Ruhestellung, im Hinterland, über das noch
kürzlich schwere Schlachten dahingezogen waren,
das Herrenhaus eines Gutes erblickten, das auf den
ersten Blick unversehrt schien. Die Nebengebäude
waren zerstört, der Park verwüstet, der Obstgarten
durch Granaten in ein Trichterfeld verwandelt, das
Herrenhaus aber stand unberührt da, als ob es durch
ein Wunder geschützt worden wäre. War es nun
dieses hübschen Herrenhauses wegen oder aus
irgendeinem andern Grunde, jedenfalls wählten wir
diese Gegend zu unserem Erholungsorte.
Eigentlich war es uns ja ganz gleichgültig, wo
wir unsere Zelte aufschlugen und unsere zu Tode
erschöpften Glieder wieder ausstrecken konnten.
Erst später, als die erste Erschöpfung überwunden
war, schenkten wir der im Tal spriessenden üppigen
Pflanzenwelt und dem grünlichklaren Wasser des
vorüberfliessenden Flusses Beachtung. Da erst
erfassten wir es so recht, welch ein Wunder doch
dieses hübsche Herrenhaus inmitten der grausigen
Spuren der Verwüstung war.
Bald aber vergassen wir über einem alles andere:
über der weissen Gestalt, die aus dem hübschen
Herrenhause trat, um sich im Obstgarten inmitten
der durch Granaten aufgerissenen Trichter zu er
gehen. Bei ihrem Anblick schien es uns, als hätte die
ganze Umgegend ihre Farbe, ihren Ausdruck geän
dert. Alles andere wurde alltäglich und langweilig,
uninteressant und belanglos, aller Sinne richteten
sich nur noch auf einen einzigen Punkt: auf die
14
weisse Gestalt, die von Zeit zu Zeit aus dem Herren
hause trat. Unser Spassvogel, der Unterleutnant
Schapiro, meinte: nun hätten wir zwei Wunder, das
eine wandle, das andere wandle nicht, jenes wohne
in diesem und dennoch sei es grösser als das, in dem
es wohne, und das sei das dritte Wunder, seiner
Meinung nach, das sonderbarste Wunder. Dieses
dritte Wunder sah aber wohl niemand, ausser dem
Spassvogel Schapiro; alle anderen, darunter auch ich,
sahen nur jenes Wunder, das am hellichten Tage
unter uns wandelte.
Ich weiss nicht, ob Sie sich recht vorstellen kön
nen, was solch ein Wunder oder ein Wunder über
haupt Menschen, die gänzlich zermürbt sind, bedeu
tet. Es gibt dem Leben wieder einen Sinn und
Inhalt; Sie empfinden wieder Freude, die Wonne
der Wehmut, hören das Wasser plätschern, die Vögel
singen; Sie können wieder träumen, sich sehnen
und an Dinge denken, die nicht sind und die es nicht
geben kann. Das Wunder ahnend, ans Wunder
glaubend, das Wunder mit eigenen Augen schauend,
wird uns plötzlich klar, dass der Mensch eigentlich
überhaupt nur dank einem Wunder lebt und es kein
rechtes Leben gibt, wenn das Wunder, die Ahnung
des Wunders, der Glaube an ein Wunder fehlt.
Beim Anblick dieses weissen, wandelnden Wun
ders begriffen wir, dass, auch unser eigenes Leben
bisher nichts anderes als ein sich täglich wieder
holendes Wunder gewesen war, das zu verstehen nur
unser ermüdeter Geist uns gehindert hatte. Wie
viele von unseren Kameraden, die nach uns in die
Schlacht gezogen waren, lagen nun stumm da, mit
erloschenen Augen und hätten doch gern wenig
stens einmal noch vor dem Tode irgendein Wunder,
wenn auch ein kleineres als das von uns geschaute
gesehen. War es denn kein Wunder? Sie werden
vielleicht sagen: ihr frühzeitiger Tod war ein blos
ser Zufall, ein wahnwitziges, sinnloses Schicksals
15
spiel. Mag sein. Dann aber ist gerade dieser Zufall,
dieses wahnwitzige Schicksalsspiel ein Wunder, wie
es für uns ein Wunder war, dass wir plötzlich einen
Sinn im Vogelgesang entdeckten, im Klagen des Win
des um die Ruinen, im Plätschern des Baches ubei
Steingeröll.
1:
So schwanden die schönen sonnigen Tage, die
schwülen Nächte bald dahin. Über uns alle, vom
höchsten Offizier bis zum letzten Soldaten, kam ein
Gefühl der Ruhe, des Geborgenseins. Auch von kom
menden Schlachten sprachen wir nun ganz anders
als früher: wir sprachen von ihnen wie von einer
Tätigkeit und Beschäftigung, die wohl ihre Schwie
rigkeiten und Gefahren in sich birgt, die aber doch
einen gewissen Sinn hat und derenthalben es sich
lohnt, das Leben der Gefahr auszusetzen.
Alles das vollbrachte dieses winzige Wunder,
welches alle mit einer krankhaften Neugier beobach
teten und über dessen geringste Bewegung; oder
Absicht man sich Mitteilungen machte, die wie ein
Lauffeuer von Mund zu Mund gingen. Bald war es
allgemein bekannt, dass das Wunder kühner werde
und in der Umgegend regelmässige Spaziergänge
unternehme, die sogar bis hinab zum Flusse und den
ersten Berghängen führten.
Wir alle waren offensichtlich bestrebt, unsere
Geschäfte und Gänge zielbewusst in dei Weise ein
zurichten, dass sie uns möglichst bald diesem am
hellichten Tage umherwandelnden Wunder in den
Weg führen mussten. Soviel ich weiss, wurde
dieses Glück zuallererst zwei Leutnants zuteil. Sie
hätten sehen sollen, in welch freudiger Erregung
die beiden heimkehrten; schon von weitem machten
sie den anderen unverständliche Zeichen und riefen
ihnen etwas zu, was jedoch niemand verstehen
konnte.
T TL
+
Später klärte es sich dann auf, was den Leutnants
begegnet war: als sie am Flussufer spazieren gingen,
16
war ihnen das längstersehnte weisse Wunder an der
Biegung des Fussweges schweigend entgegengetreten,
und die beiden überraschten Leutnants hatten nichts
Besseres zu tun gewusst als wie auf Kommando mili
tärisch grüssend zur Seite zu treten, um das Wunder
an sich vorüberziehen zu lassen, ohne dass es den
beiden eingefallen wäre, auch nur einen Blick auf
die Gestalt zu werfen. Jeder von ihnen beeilte sich
zu erzählen, wie erstaunlich nahe das Wunder an
ihnen vorübergegangen sei, so nahe, dass es sie
hätte berühren können, wenn es nur gewollt hätte,
aber es hatte nicht gewollt und war, ohne sie zu
berühren, ruhig weitergeschritten.
Die Leutnants erzählten das mit einer Miene und
in einem Ton, dass man sie bei einer anderen Gele
genheit für Spassmacher oder verliebte Nar
ren hätte halten können, aber heute blieben alle
ernst, und in keinem einzigen Mundwinkel oder Blick
bemerkte ich ein Schmunzeln oder Lächeln. Selbst
Schapiro, der nicht einmal im Gefecht seine gute
Laune oder seine Geistesgegenwart verlor, ja der
selbst in den gefährlichsten Augenblicken mich
scherzend fragen konnte: „Herr Oberst, sehen Sie
mal nach, ob Ihr Kopf noch an seinem Platze sitzt
und die Füsse noch da sind, mir hat es das halbe Herz
weggerissen“ — selbst er hörte aufmerksam und
schweigend zu, ohne einen Scherz zu machen.
Von mir selbst kann ich sagen, dass sicli meiner
bei diesem Bericht ein gewisses Grauen bemäch
tigte. Das war um so sonderbarer, als ich auch in der
heissesten Schlacht mich nie im geringsten gefürch
tet hatte. Ob sonst noch jemand von uns dieses
Gefühl hatte, konnte ich nicht feststellen, denn bald
bemerkte ich, dass wir hinsichtlich des weissen
Wunders alle sehr geheimnisvoll und unaufrichtig
waren.
Ich zerbrach mir den Kopf darüber, wodurch
meine Angst begründet sein könnte. Fürchtete ich
17
für das Wunder oder ahnte ich, dass mir etwas Ent
setzliches bevorstehe? Ich kam zum Schluss: ich
fürchtete für das Wunder. Ich fürchtete, eines
schönen Tages oder wunderbaren Abends könnte es
sich erweisen, dass das vermeintliche Wunder über
haupt kein Wunder sei, dass es ein einfaches zwei
beiniges Tierchen sei, wie wir alle, das mit mir oder
mit einem anderen Offizier spazieren geht, plau
dert, flirtet und kokettiert, beim Duft der Blu
men, beim Plätschern des Bergbächleins seufzt und
im Mondschein schwärmt.
Alles das fürchtete ich, denn ich wusste, dass es
mit dem Wunder dann aus sein würde und mit dem
Wunder auch der Sinn unseres Lebens verschwin
den müsste: zermürbt und verdrossen würden wir
dann aufs Schlachtfeld zurückkehren und auf ein
neues Wunder warten, vielleicht vergebens, denn
bevor es käme, würde uns die Erde decken, wie so
viele unserer Kameraden, die gefallen waren, getrof
fen vom sinnlosen, toten Metall. Deshalb hatte ich
nur den einen Wunsch — das Schicksal möge es so
lenken, dass wir mit unserem Wunder überhaupt
nicht bekannt würden, es nur manchmal nah an uns
vorüberziehen sähen, weiter nichts. Ich versuchte
sogar auf meine Untergebenen in diesem Sinne ein
zuwirken, natürlich nicht direkt, denn das hätte sie
nur gereizt, sondern auf Umwegen.
Ungefähr um diese Zeit begann Schapiro mit
meiner Bulldogge Spaziergänge zu unternehmen.
Anfangs schien mir das ein wenig sonderbar, denn
nie hatte er dieses ungewöhnlich starke und mutige
Tier, das mir im wahren Sinne des Wortes einigemal
das Leben gerettet hatte, so recht leiden mögen,
geschweige denn geliebt. Auch das Tier schien
dieses instinktiv zu fühlen, denn niemals gesellte es
sich gern zu unserem Spassmacher. Und — siehe da
— Schapiro geht mit der Bulldogge spazieren!
Noch bis heute habe ich nicht recht erfahren
18
können, auf welche Weise es Schapiro gelungen war,
die Zuneigung des Tieres in dem Masse und so
schnell zu gewinnen, denn früher hatten auch
manche andere schon ähnliche Versuche gemacht,
aber umsonst: der Hund hielt nur zu mir. Sogar
meine Versuche, ihn zu verkaufen, bevor ich auf den
Kriegsschauplatz ging, misslangen, denn schon nach
kurzer Zeit fand der Hund immer wieder zu seinem
früheren Herrn zurück; nichts konnte sie von ein
ander trennen als nur der grausame Tod, der das
Tier schliesslich ereilte.
Wenn man auch zugeben muss, dass meine Rache
ebenso schrecklich war wie der qualvolle Tod des
unschuldigen Tieres, so kann ich mich doch eines
vorwurfsvollen Gefühls gegen Schapiro nicht er
wehren, denn ich habe Grund genug anzunehmen,
dass alles, was vorfiel, nur durch diesen leichtsinni
gen Offizier verschuldet war.
Die Geschichte trug sich folgendermassen zu:
Eines schönen Tages, als Schapiro mit dem
Hunde vom Spaziergange zurückkehrte, erschien er
bei mir und sagte:
„Herr Oberst, Fräulein Kurella wünscht Ihren
Hund zu besitzen.“
„Fräulein Kurella!“ antwortete ich. „Wer ist
das?“
„Nun, das Fräulein.“
„Welches Fräulein?“ fragte ich nochmals, ahnte
aber schon während der Frage alles. ,,Also — aus
wär’s,“ sagte ich zu mir, ohne mir Rechenschaft
darüber zu geben, was denn eigentlich aus sei. Ich
sass in einer Verfassung und mit einer Miene da, als
ob man mir den Tag meines Todes verkündet hätte.
Das schien auch Schapiro mir anzusehen; er schwieg
geduldig, um mir Zeit zu geben, micli zu sammeln.
Wie ich aus unserer späteren Unterhaltung
schliessen konnte, hatte Schapiro gerade deshalb den
Hund mit sich gelockt, um einen Vorwand zu haben,
19
mit unserem wandelnden Wunder ein Gespräch
anzuknüpfen. Er musste eine verteufelt feine Nase
für die Eigenart der Frauen haben — Sie entschul
digen den Ausdruck eines Kriegers —, denn wie
wäre er sonst auf einen so glücklichen Gedanken
gekommen. Er brauchte nur ein paar Tage mit dem
Hunde auf das Wunder zu lauern, und der rechte
Augenblick war gefunden: er hetzte den Hund auf
das nichtsahnende junge Mädchen und stürzte dann
selbst, erschrocken und sich entschuldigend, hervor,
um dem bellenden Hunde Einhalt zu gebieten und
ihn zu beschwichtigen. So war die Bekanntschaft
geschlossen, und schon nach einigen Tagen hatte
Fräulein Kurella gebeten, Schapiro möge, wenn er
auf den Kriegsschauplatz zurückkehrte, den Hund
ihr überlassen. Als das Fräulein erfuhr, dass der
Hund nicht dem jungen Manne, sondern mir gehöre,
wollte sie unbedingt mit mir bekannt werden, um
sich von mir den Hund zu erbitten.
„Ich will nicht mit dem Fräulein bekannt wer
den,“ sagte ich Schapiro.
„Soll ich ihr das morgen sagen?" fragte der
Leutnant.
„Warum gerade morgen?“ fragte ich.
„Morgen treffen wir uns.“
„Morgen?“
„Morgen, um vie r Uhr nachmittags.“
,,Des Hundes wegen?“
„Des Hundes wegen.“
Wir schwiegen einen Augenblick. Dann sagte
Schapiro:
,,Das Fräulein möchte mit Ihnen bekannt werden,
Herr Oberst.“
„Sie sagten ja, dass sie meinen Hund will,“ ant
wortete ich schroff.
„Nicht nur den Hund, auch Sie.“
„Wozu? Was bedeutet das?“ fragte ich.
,,Sehen Sie, Herr Oberst: ich habe dem Fräulein
20
in diesen Tagen sehr viel von Ihrer Bulldogge
erzählt. Da ich vom Hunde sprach, musste ich
unwillkürlich auch Ihrer erwähnen. Und nun möchte
das Fräulein den Mann sehen, der einen solchen
Hund besitzt.“
,,Erinnern Sie mich morgen rechtzeitig daran,
dann werden wir sehen,“ antwortete ich, und damit
war das Gespräch beendet.
Natürlich war meine Anordnung, mir die Sache
morgen in Erinnerung zu rufen, nur ein Vorwand,
denn wie hätte ich das, was mir bevorstand, ver
gessen können. Die ganze Nacht fand ich keine
Ruhe, und der folgende Tag dehnte sich qualvoll
lange aus. Und als dann schliesslich der ersehnte
Augenblick gekommen war, hatte ich nicht die
Kraft, bei meinem gestern geäusserten Entschluss
zu beharren, und ich ging mit Schapiro; den Hund
nahmen wir selbstverständlich mit.
Fräulein Kurella erwartete uns vor ihrem Hause
in einer Laube, die zur Hälfte durch Geschosse
zerstört war und hinter der sich eine trichterförmige
Grube befand. Sie empfing uns wie alte Bekannte,
und als sie einige Verwunderung in meinen Augen
zu bemerken glaubte, sagte sie:
„Wenn man den Hund kennt, so kennt man auch
den Herrn.“
Ich muss gestehen, dass ich sie bis zum heutigen
Tage nicht verstanden habe, aber dennoch hatte ich
damals das Gefühl, als wäre mir durch den Mund
dieses jungen Mädchens eine wunderbare Offen
barung zuteil geworden. Ich suchte die Offenbarung
nicht in den gesprochenen Worten, sondern in den
Augen, die mich während des Gesprächs anblickten.
Ich entsinne mich nicht, je zuvor solche Augen
gesehen zu haben. Ob sie schön waren oder nicht,
darauf wüsste ich nicht zu antworten, aber eins
weiss ich: in diesem dunklen Blick lag etwas
unbeschreiblich Sanftes, eine Ruhe, ein Frieden,
21
über denen ein in Worten nicht wiederzugebender,
leichter Hauch zitterte, wie man ihn manchmal über
einem blühenden Roggenfelde sieht. Die Augäpfel
waren gross, zur Hälfte von den Lidern beschattet,
was ihnen einen gewissen verzückten Ausdruck ver
lieh. Der Blick schien fast unbeweglich,- wobei man
das Gefühl hatte, als wenn er, bei längerem Ver
weilen auf einer Stelle, gleich einem Brennglas zu
sengen und physischen Schmerz zu verursachen
imstande sein könnte.
Das junge Mädchen war wortkarg, liess den
Hund seine kräftige Schnauze auf ihr Knie legen,
streichelte mit der etwas mageren Hand den dicken
Hinterkopf und Nacken des Tieres und sah mich an.
Ich hatte die Empfindung als prüfe sie mich, als
wolle sie mich etwas fragen oder mir etwas anver
trauen, etwas so Sonderbares, Unerhörtes, dass
man mit offenem Munde aufhorchen müsste. Aber
nein, sie schwieg und sagte nichts überraschendes.
Und noch etwas: wenn man mir nur diese Augen,
diesen Kopf mit dem leicht gelockten Haar, mit der
geraden Nase und dem blutroten Munde gezeigt und
mich gefragt hätte, welch ein Körper zu diesem
Kopf gehören müsse, so wäre in mir unbedingt das
Bild einer wenigstens mittelgrossen, ziemlich vollen
Gestalt aufgetaucht, deren rundliche Formen das
reife Weib kennzeichnen. Und doch war die Wirklich
keit ganz anders beschaffen. Fräulein Kurella war
ihrem Wuchs nach zweifellos unter mittelgross, und
wenn sie dennoch einen anderen Eindruck machte,
lag der Grund wohl in ihrer wunderbaren Schlank
heit, der gewissermassen jegliche Formen zu fehlen
schienen.
So urteilte ich nach ihren Händen und Füssen,
denn die Körperformen liess das leichte Sommer
kleid nur ahnen. Das Verhältnis zwischen Körper
und Kopf erschien mir gleichsam unnatürlich, und
dieses Unnatürliche zerbrach etwas in meinem
22
Innern, aber was eigentlich, wusste ich weder da
mals noch wüsste ich’s heute zu sagen. Vielleicht
gelingt es mir später einmal darüber Klarheit zu
gewinnen. Ich ahnte, es müsse ein wahnsinniger
Gegensatz in diesem Weibe herrschen, richtiger:
eine unsinnige Leidenschaft, die auf ihrem Höhe
punkt so unsinnig wird, dass sie unausbleiblich
denjenigen vernichten muss, den sie begehrt.
Mir schien es plötzlich, als könne dieses Mädchen
jemand, den sie zu lieben vermeint, in einem
Zärtlichkeitsanfall solange umarmen, küssen, bis er
seine Seele in ihren Umarmungen aushaucht.
Vielleicht verwandelten sich ihre etwas hageren
Hände in gewissen Augenblicken in federnden Stahl
und der blutrote Rosenmund in einen Polypen, der
dem Geliebten die letzten Lebenssäfte aussaugt.
Als ich dieses Weib in meiner Nähe fühlte, glaubte
ich zu verstehen, was Liebe heisst; als diese träume
rischen, stillen, ruhigen Augen auf mir ruhten,
glaubte ich zu verstehen, dass die Liebe auf ihrem
Höhepunkt Vernichtung, Tod, Eingang ins Nichts
bedeutet.
Mir wurde unheimlich zumute, und ich hätte
etwas sagen oder tun mögen, um die drohende Ruhe
dieser stillen Augen zu stören, aber ich wusste mir
nicht zu helfen, und so machte ich einige hilflose
Bewegungen. Diese peinliche Situation rettete Fräu
lein Kurella mit der Frage, ob wir nicht vielleicht
ein Glas Kaffee in Gesellschaft ihres alten Vaters
trinken wollten, denn etwas Besseres hätten sie uns
nicht vorzusetzen. Was Schapiro von dieser Ein
ladung dachte, weiss ich nicht, ich aber fand keinen
vernünftigen Vorwand, die Einladung abzulehnen.
Herr Kurella war ein alter, hagerer, eisgrauer
Herr, der sein rechtes gelähmtes Bein beim Gehen
nachschleppte. Auch die rechte Hand schien nicht
mehr recht beweglich. Durch irgend etwas über
raschte mich das Äussere dieses alten Herrn, wo
23
durch, wusste ich im ersten Augenblick selbst nicht
recht, erst später stieg in mir langsam eine Ahnung
auf: sein alter, nach vorn gebeugter Körper erin
nerte mich irgendwie an Fräulein Kurellas Augen,
als wenn auch ein Blick manchmal bucklig erschei
nen könnte. Bei beiden dieselbe, an Leblosigkeit
grenzende Ruhe. Ich drückte ihnen meine Ver
wunderung darüber aus, sie hier zu sehen, wo doch
sonst alles so schnell wie möglich aus dem Bereich
der Schlachten zu fliehen pflege, besonders die
Frauen.
,,Niemand soll sagen können, dass der alte
Kurella sein von den Vätern ererbtes Eigentum
feige oder um seines persönlichen Behagens willen
verlassen habe und geflohen sei,“ erklärte der alte
Herr mit blitzenden Augen. „Was aber meine Toch
ter betrifft, so wollte sie mich nicht hier in des alten
Timofei Obhut allein lassen, sie wollte um jeden
Preis mein Schicksal teilen. Ich willfahrte ihrem
Wunsche, und so blieb auch sie. Wohin sollte ich
auch gehen? Was hätte ich in der Welt zu erwar
ten? Ausser dem Tode erwarte ich nichts mehr,
äusser dem Tode erwartet heutzutage wohl niemand
etwas mehr, aber dennoch hastet und müht sich
alles. Ich will das Ende meiner Tage in Ruhe
erwarten. Meine Tochter — nun, da liegen die Dinge
natürlich anders, sie ist jung, sie hatte einen
Bräutigam..."
„Papa!“ rief die Tochter dazwischen.
„Schon gut, schon gut,“ erwiderte der alte Herr
ergeben. „Ich weiss, du liebst es nicht, wenn ich von
diesen Dingen rede. Lassen wir das also.“
In den Augen des Alten erlosch der Funke der
Leidenschaft, der sich während des Gesprächs
entzündet hatte, und wieder schaute er aus müden,
halberloschenen Augen drein.
Erst bei der Trennung, als das Fräulein uns
24
hinausgeleitete, erkundigte sie sich nach meinem
Hunde.
„Sie verkaufen ihn natürlich nicht?“ fragte sie.
„Nein,“ antwortete ich.
„Aber schenken...“ sagte sie scheu.
„Das könnte ich, aber erst wenn ich wieder in
den Kampf ziehe. Aber ich denke, es wäre nutzlos,
denn er entläuft Ihnen doch,“ erklärte ich.
„Mir ist bisher noch niemand entlaufen,“ antwor
tete Fräulein Kurella mit ruhiger Zuversicht.
„Nun gut,“ sagte ich.
Damit endete unser Gespräch für diesmal, und
wie Sie sehen, enthielt es nichts Aussergewöhnliches.
Und doch ahnte ich damals in allem irgendeinen
verborgenen Sinn und nahm mir vor, mit den Guts
herrschaften nicht mehr zusammenzutreffen. Aus
irgendeinem Grunde wünschte ich sogar, dass etwas
Aussergewöhnliches an der Front geschehe, damit
mein Regiment wieder bald in Tätigkeit treten
könne.
Sehr möglich, dass sich alles so entwickelt hätte,
wie ich es wünschte, wenn nicht ein besonderer
Zufall es anders gefügt hätte. Und zwar traten
plötzlich schreckliche Regengüsse ein. Es regnete
bei uns im Tal, es regnete augenscheinlich auch
oben in den Bergen, es regnete mit solcher Gewalt,
dass sich die Bächlein bald in reissende Flüsse ver
wandelten, die grosse Felsblöcke mit sich ins Tal
hinabrissen, an den Berghängen uralte Bäume
entwurzelten und diese wie niedergeschmetterte
Riesen zusammen mit Schmutz, Sand, Kieseln, Blät
tern und Gebüsch dem Meer zuführten. — Wehe dem
Stege, wehe der Brücke, die dieser schäumenden
Lava den Weg versperrte! Jedes Hindernis wurde
fortgespült, es liess sich keine Kraft vorstellen, die
imstande gewesen wäre, diese brüllenden Wasser
massen aufzuhalten.
Etwas oberhalb unseres Lagerplatzes hatten
25
einige Baumriesen, die sich im Flussbett hinter Fel
sen quer eingeklemmt hatten, den Strom versperrt,
und an diesen Stämmen stauten sich nun abwärts
getriebene Klötze, Baumstümpfe, Buschwerk, klei
nere Bäume, Gestein und allerhand Unrat an, sodass
aus dem allem ein unzerstörbarer Damm entstand.
Dem strömenden Wasser blieb kein anderer Ausweg,
als das alte Flussbett zu verlassen und sich einen
anderen Weg zu bahnen, alles fortspülend, was
seinem Vorhaben ein Hindernis entgegensetzte.
Unsere Zelte lagen eben auf dem Wege, den das
Wasser nahm, und wir konnten uns nur durch
schleunige Flucht retten, wobei so manches dem
Wasser zum Opfer fiel. Als nächster Zufluchtsort
bot sich uns die Umgebung des hübschen Herren
hauses mit einem mitten im Tal sich erhebenden
Hügel, und dorthin flüchteten wir nun in aller Eile.
Der Regen aber strömte unablässig weiter, und die
Wassermengen schienen sich zu verdoppeln.
Im ärgsten Regen erschien bei uns der einzige
Diener des Herrenhauses, ein alter Kleinrusse mit
einem grauen, lang herabhängenden Schnurrbart,
einem unsicheren Gange und heimtückischen, unter
den Lidern hervorlauernden Blicken, und meldete,
das Fräulein lasse die Herrschaften zu sich bitten
um im Herrenhause Schutz vor dem Regen zu finden.
Ich hatte die Absicht, die Aufforderung abzulehnen,
doch dann wären aucli die anderen nicht gegangen,
und daher wusste ich nicht recht, was tun.
Schliesslich trat der alte Regimentsarzt zu mir und
sagte:
„Herr Oberst, was soll dieses unnütze Zaudern,
wir hätten schon lange ungerufen gehen sollen, wir
werden noch genügend Gelegenheit finden, im
Wasser aufzuweichen.“
Das war entscheidend, aber es konnten natürlich
nicht alle im Hause untergebracht werden, der grös
sere Teil musste auch weiterhin in Zelten kampieren.
26
Da der Regen auch den Abend über weiter anhielt,
war es natürlich, dass wir die Nacht im Herren
hause verbrachten. Mir allein mit dem Hunde gab
man ein einzelnes kleines Zimmer, das augenschein
lich an die Räume der Herrschaft grenzte.
In diesem Zimmer stand am Fenster ein kleiner
Tisch, und auf diesem eine Kerze und ein Tintenfass
mit Federhalter. Neben der Tür, die zu den Räu
men meiner Kameraden führte, stand ein eisernes
Bett mit einer Federmatratze, das augenscheinlich
erst heute dort aufgestellt worden war. Genau dem
Bett gegenüber befand sich in der Wand eine Tür,
die zu den Räumlichkeiten der Herrschaft führte.
Das alles war so gewöhnlich und natürlich, dass
mich eine ruhigere Stimmung überkam und ich bei
dem Gedanken, wieder einmal nach langer Zeit auf
menschenwürdige Art schlafen zu können, ein an
genehmes Vorgefühl empfand.
Meine Freude war aber leider verfrüht, denn als
ich mich niederlegte, war mir der Schlaf vollständig
vergangen und anstatt zu schlafen, hätte ich viel
lieber das Zimmer voller Kameraden gesehen, hätte
mit ihnen plaudern, Karten spielen oder ganz gleich
was tun mögen, nur nicht mich zu Bett legen, wo
der Schlaf einem die Augen zudrücken kann.
Wenn ich das aber doch nicht tat, so hatte das
seine Gründe, vielleicht waren es lächerliche Gründe,
aber immerhin es waren Gründe. Als wir nämlich
ins Herrenhaus übersiedelten, ward mir als dem
Obersten auf Anordnung des Fräuleins ein eigenes
Zimmer bestimmt, und da war es Schapiro, der einen
zweideutigen Witz auf mich, meinen Hund und
Fräulein Kurella vom Stapel liess. Als ich in das
mir angewiesene Zimmer trat, fühlte ich: halte ich
es hier mit meiner Bulldogge die Nacht über nicht
aus, so werden Schapiros Witze und das Kichern
der andern nur neuen Stoff finden. Wie dumm es
sein mochte, solch einen Grund in Betracht zu ziehen,
27
ich tat es dennoch und blieb wider meinen Willen,
ungeachtet einer dunklen Vorahnung, mit meinem
Hunde allein.
Zu einer beunruhigenden Vorahnung gaben aber
auch gewisse Gründe Anlass. So fiel mir das etwas
merkwürdige Verhalten des alten Timofei auf, der
sich im Zimmer zu schaffen machte. Wie mir
schien, war seine Geschäftigkeit nur ein Vorwand,
während die eigentliche Ursache seines Zögerns
irgendeinen anderen geheimen Grund haben musste.
Endlich schien er sich ein Herz fassen zu wollen,
schwieg dann aber doch. Schliesslich konnte ich
nicht umhin, mich mit einer Frage an ihn zu
wenden :
„Nun, was gibt’s, Alter? Hast du mir vielleicht
was zu sagen?“
„Ich wollte fragen, ob der Herr rechtgläubig
ist?“ sagte Timofei.
„Warum fragst du das?“ erkundigte ich mich.
„Der Herr mögen verzeihen, nur so,“ antwortete
der Alte ausweichend.
„Ich bin rechtgläubig, Timofei,“ sagte ich zur
Beruhigung des Alten.
„Ich auch,“ antwortete der Diener. „Ich meinte,
ob nicht ein Heiligenbild...“
Er stockte.
„Hat das Fräulein dich geschickt, dich danach
zu erkundigen?“
„Nein, nicht das Fräulein,“ antwortete der Alte,
wie zur Abwehr den Kopf schüttelnd.
,,Dann war es der Herr?“ forschte ich weiter.
„Nein, auch er war es nicht!“ antwortete der
Alte ebenso bestimmt.
„Aber wer denn? Mehr Menschen wohnen hier
ja nicht.“
Seinen langen grauen Schnurrbart zupfend,
wandte sich der Alte ratlos ab.
28
„Verzeihung, Herr, ich selbst,“ sagte er schliess
lich.
„Ach du, Timofei,“ sagte ich verwundert.
„Ja ich,“ antwortete der Alte. „Ich bin der ein
zige Rechtgläubige hier im Hause.“
Wir schwiegen einen Augenblick. Dann fragte
der Diener:
„Soll ich es nun holen? Wie befehlen der Herr?“
„Natürlich, Timofei, bringen Sie es nur,“ ant
wortete ich, denn ich wollte den Alten nicht mit
einer Absage kränken. Ausserdem sagte ich mir:
,,Wer weiss, wozu es gut sein kann.“ überhaupt
hatte ich die Beobachtung gemacht, dass ich während
des Krieges merkwürdig abergläubisch geworden
war, und diesem Aberglauben wäre vielleicht auch
der Vorfall mit dem Heiligenbilde zuzuschreiben.
Der Alte ging und kehrte bald mit einem schlich
ten Heiligenbildchen zurück, das er auf einem dafür
bestimmten Platze aufstellte. Als er damit fertig
war, atmete er erleichtert auf und sagte schon zu
traulicher:
„Gnädiger Herr, verzeihen Sie einem alten Manne,
aber mir scheint, dass Sie ein guter Mensch sind, und
deshalb tat ichs. Das hier ist ein böses Haus, es
liebt keine guten Menschen, guten Menschen droht
hier Verderben. Der Bräutigam des Fräuleins war
ein guter Mensch, aber er kam um: man fand ihn
eines Morgens — sein Hals war durchschnitten und
die Pulsader der linken Hand geöffnet. Aber Blut,
Blut war fast gar nicht vorhanden, niemand wusste,
wo das Blut geblieben war, der junge Mann aber war
gross, gesund und kräftig, er musste viel Blut haben.
Er war so gross wie Sie, gnädiger Herr, aber noch
kräftiger. Das Fräulein kam eine Woche lang nicht
aus ihrem Zimmer und nahm kein Krümchen zu
sich, lag und starrte mit weitgeöffneten Augen an
die Zimmerdecke, und als ich sie dann zum erstenmal
sah, war sie wie ehedem schweigsam und ruhig,
29
ja selbst ihre Wangen waren gerötet, sogar ein
Lächeln huschte um ihren Mund, als ob ihr Bräuti
gam gar nicht gestorben sei. So war das Fräulein
damals.“
„Und ist der Mörder nicht gefunden worden?“
fragte ich.
„Hier in diesem Hause findet man keinen Mör
der, bis heute hat man keinen gefunden,“ antwortete
der Alte hoffnungslos und wollte sich entfernen.
„Hat es denn hier noch andere Mordtaten ge
geben?“ fragte ich interessiert.
„Es hat noch andere gegeben, Herr, es hat noch
andere gegeben. Das ist ein böses Haus, Herr,
glauben Sie einem alten Manne, hier liebt man gute
Menschen nicht.“
Wohl versuchte ich den Alten zu neuen Enthül
lungen zu bewegen, um die Geschichte dieses Hauses
zu erfahren, aber alle seine Reden beschränkten sich
auf die Versicherung, dass dieses ein böses Haus sei,
wo guten Menschen Verderben drohe.
Damit ging er.
Es überlief mich kalt, und das Bewusstsein, noch
nie in meinem Leben im wahren Sinne des Wortes
Furcht oder Angst gekannt zu haben, machte meinen
jetzigen Seelen- und Geisteszustand fast lächerlich.
Deshalb klopfte ich dem sich mir nähernden Hunde
auf den Nacken und fragte ihn:
„Nun, mein Junge, du kennst mich schon so
manches Jahr, bin ich ein guter oder schlechter
Mensch? Denn merke dir: Güte bedeutet Verderben,
Bosheit Rettung, so liegen nun mal die Dinge in
dieser Welt.“
Ich trat dann zur Tür, durch die der Alte gegan
gen war, um zu untersuchen, ob sie auch wirklich ver
schlossen sei, wie ich nach der Drehung des Schlüs
sels annahm. Die Tür war tatsächlich verschlossen,
mein Gehör hatte mich nicht getäuscht. Ich schaute
durchs Schlüsselloch — der Schlüssel steckte drin —
30
man konnte also von der andern Seite die Tür
aufschliessen.
„Junge," wandte ich mich scherzend wieder an
den Hund, denn meine Vorsicht und meine fast ner
vöse Empfindsamkeit liessen mich unwillkürlich
schmunzeln, „heute müsst du wachsam sein, wenn
du mich für einen guten Menschen hältst; wenn du
mich aber für böse hältst, dann schnarche drauf los.“
Dann nahm ich meinen Revolver und prüfte, ob
er in Ordnung und geladen sei. Und obgleich ich
erst vor einigen Tagen eigenhändig meinen Säbel
scharf wie ein Rasiermesser geschliffen hatte, zog
ich ihn aus der Scheide und prüfte die Klinge mit
dem Finger. Alles war in bester Ordnung, nur die
Uhr hatte ich noch aufzuziehen. Ich tat auch dies
und setzte mich dann an den Tisch, um einige amt
liche Papiere durchzusehen. Aber ich muss sagen:
nie zuvor oder später sind meine Gedanken so
zerstreut gewesen wie an diesem Abend. Ich
bemühte mich vergeblich meine Aufmerksamkeit auf
einen Punkt zu bannen. In meinem Kopf flossen
die Gedanken ineinander und verwandelten sich
gleichsam in eine Lavamasse, welche, einmal in
Fluss geraten, selbst die geringste ihr in den Weg
tretende Wirklichkeit vernichtete und alles in eine
Illusion und Halluzination verwandelte. In meinem
Kopf gewannen die wahnwitzigsten und unsinnigsten
Vermutungen immer mehr Boden. Die unbedeuten
den Worte des in Aberglauben befangenen recht
gläubigen Alten, noch mehr aber seine dummen
Ausflüchte und seine Mutmassungen stürzten mich
aus einer Unwahrscheinlichkeit in die andere. Aus
unerklärlichen Gründen hatte ich das Gefühl, als ob
Fräulein Kurella am Tode ihres Bräutigams in
irgendeiner schaurigen Weise schuld sein müsse, als
ob gerade sie mit ihrem sanften, ruhigen und
samtenen Blick die Hauptursache des Bösen in die
sem Hause sei. Ich verfiel sogar auf den Gedanken,
31
dass im Fräulein Kurellas Bitte, meinen Hund
besitzen zu dürfen, ein Geheimnis verborgen liege,
das in irgendeiner Weise mit meiner Person in Ver
bindung stehe, denn es schien mir, dass mit dei
Bulldogge nichts geschehen könne, was aus be
greiflichen Gründen nicht auch mich angehen
müsse.
1
1
Wie lange dieser Ansturm meiner Gedanken und
Gefühle dauerte, weiss ich nicht, aber er muss eine
geraume Weile gewährt haben, denn meine Kame
raden hinter der Tür waren verstummt, und bald
hörte man nur noch ihr ruhiges Schnarchen: der
Kampf mit dem Regen und dem Wasser hatte alle
tüchtig ermüdet..
Ich erhob mich und ging, um mich, angekleidet
wie ich war, aufs Bett zu strecken, schob aber zuvor
den Tisch mit der Kerze, den Papieren, dem Revolver
und Säbel leise ans Kopfende des Bettes. . Ich legte
mich nicht nieder, um nach dem Beispiel meiner
Kameraden einzuschlafen, im Gegenteil, ich wollte
nur liegend abwarten, wann es eigentlich beginne.
Als ich mich fragte, was ich denn eigentlich erwarte,
wusste ich nichts darauf zu antworten, eins aber
fühlte ich deutlich: heute Nacht würde etwas
geschehen.
.
_
Also: ich lag auf dem Bett, die Waffen kampf
bereit zur Hand, als ob ich einen hinterlistigen Feind
erwartete. Der Hund lag ausgestreckt auf dei Diele
vor dem Bett. Auch ihn hatte scheinbar meine
Aufregung angesteckt, denn er erhob von Zeit zu
Zeit den Kopf und lauschte, und die Bewegung
seiner Nüstern liess erkennen, dass das Tier mit
seinem Geruchsorgan prüfte, ob die Luft rein war.
Diese Aufmerksamkeit des Hundes liess auch mich
mein Gehör anspannen, aber wie angestrengt ich
auch lauschte, ich vernahm nichts Auffallendes odei
Verdächtiges. So verging eine geraume Weile.
Wahrscheinlich hatte die Müdigkeit mich schliesslich
32
doch übermannt, denn ich hatte gar nicht bemerkt,
dass der Hund sich vor dem Bette aufgerichtet hatte,
und erwachte erst durch das scharrende Geklapper
seiner dicken stumpfen Krallen auf dem Fussboden
das deutlich hörbar war, obgleich er leise und vor
sichtig auftrat.
Mit meinen Blicken verfolgte ich die Bewegungen
des Hundes. Er näherte sich der Tür, die zu den
herrschaftlichen Räumen führte, drückte seine
Schnauze an die Türspalte und schnupperte auf
merksam, und seine Bewegungen liessen ahnen, dass
er etwas Besonderes vernommen hatte: er wich
einige Schritte von der Tür zurück, blickte unver
wandt auf die Türspalte, als wenn von dort etwas
herannahe, neigte horchend den Kopf bald auf die
eine, bald auf die andere Seite, näherte sich von
neuem der Tür, beschnupperte sie und schien dann
zu einem festen Entschluss gekommen zu sein, denn
er setzte sich nun vor der Tür nieder und wartete.
Auch ich war in gespannter Erwartung, und als
der Hund von neuem in Aufregung geriet, erhob
ich mich und trat leise zur Tür, indem ich mein Ohr
an die Türspalte drückte, um zu lauschen. Anfangs
nahm mein Ohr nichts wahr, dann aber schien es
plötzlich, als ob es in einem geräumigen, hohen, lee
ren Gewölbe — etwa wie in einer leeren Kirche —
dumpf hallte. Dieser dumpfe Schall musste natür
lich seine Ursache haben, aber die Ursache selbst
blieb mir verborgen, mein Ohr erfasste nur ihre
Wirkung.
So verharrten wir in der Nähe der Tür, und als
der Hund nach einer kurzen Weile die Schnauze
wiederum an die Türspalte drückte, sträubten sich
seine Haare auf dem Rücken, er winselte leise auf,
als ob er bei mir Schutz oder Hilfe suche, dann
blickte er von neuem nach der Tür.
Ich drückte nochmals mein Ohr an die Tür
spalte und horchte: es klang, als ob man irgendwo
33
in weiter Ferne, in einem schaurig hallenden Gewölbe
ein verrostetes Schloss mit einem knarrenden Schlüs
sel aufgeschlossen und eine Tür mit kreischenden
Angeln sich geöffnet und wiederum geschlossen
habe. Dann wurden leise schleichende Schritte
hörbar.
Zuerst klang es so leise, dass mein Ohr es mehr
ahnte als hörte. Mir ging selbst der Gedanke durch
den Kopf, dass es vielleicht nur eine Täuschung sein
könne, hervorgerufen durch die starke Anspannung
des Gehörs, der Aufmerksamkeit oder der Nerven.
Aber ein einziger Blick auf den Hund sagte mir,
dass wenn es sich hier um eine Halluzination han
delte, nicht nur ich, sondern auch der Hund in ihr
befangen war; auch er musste etwas gehört haben,
schade nur, dass er nicht in menschlicher Sprache
wiedergeben konnte, was er hörte und welche
Folgerungen er daraus zog.
Mir kamen Märchen in den Sinn, die ich in der
Kindheit gelesen, in denen irgendein Königssohn
oder eine Waise die Sprache der Vögel und Tiere
verstand und selbst mit dem Winde und der Sonne
Zwiesprache pflog. Wie gern hätte auch ich in
diesem Augenblick solch ein Königssohn oder eine
Waise aus dem Märchen sein mögen!
Aber nein — ich war bloss ein unbedeutender
Oberst, und ich verstand keine einzige Tier- oder
Vogelsprache, auch die Sprache meines Hundes
nicht, und nie zuvor hatte ich meinen militärischen
Rang als so leer und fast lächerlich empfunden wie
in diesem Augenblick. Zuweilen musste ich fest
stellen, dass ich selbst die Sprache der Menschen
schlecht oder nur so von ungefähr verstand, denn
wie hätte es sonst in meinem Leben so bedauerliche
Missverständnisse im Umgang mit Menschen geben
können. Möglich, dass selbst die Ereignisse
dieser Nacht sich als die Folgen eines Miss
verständnisses so gestalteten, wie sie verliefen.
34
Aber das Betragen des Hundes liess mich zu
einem änderen Schluss kommen: wenn es sich um
ein Missverständnis oder um eine Täuschung
handelte, so konnte doch das nicht der Grund seiner
Erregung sein, denn das hätte allem widersprochen,
was ich bisher über das Verhältnis zwischen Mensch
und Tier, über deren gegenseitigen Einfluss gelesen
oder gehört hatte. Wäre mein Gefährte ein Menscli
gewesen, dann hätte sich meine Erregung wohl auch
ohne begründeten Anlass vermutlich auch ihm mit
geteilt.
Der Hund aber musste ungeachtet meines Zu
standes — ich möchte sagen, trotz meines seelischen
Zustandes — wirklich etwas hören, etwas wirklich
Vorhandenes wittern, denn sonst hätte er sich nicht
immer wieder von neuem der Tür genähert, um dort
sorgfältig zu schnuppern und mit gespitzten Ohren
zu horchen, wobei seine Erregung sich offensichtlich
steigerte. Ich sah, wie seine harmlose Neugier sich
in Wut verwandelte: beim Schnuppern sträubten
sich seine Nackenhaare wie Schweinsborsten.
Wieder drückte ich mein Ohr an die Türspalte.
Jetzt fanden meine früheren unbestimmten Gehörs
wahrnehmungen schon eine unzweifelhafte Bestäti
gung, und ich horchte nun länger hin: tatsächlich
ging jemand mit schleppendem Schritt — es klang,
als ob die Füsse des Gehenden halbgelähmt oder
kraftlos wären — ging in irgendeinem kirchenähn
lichen leeren Raum, in' dem das Geräusch seiner
Schritte zehnfach widerhallte. Es schien, als ob die
Schritte und ihr Widerhall sich näherten und von
Zeit zu Zeit halt machten, und dann vernahm ich
deutlich, wie ein Schlüssel in ein Schlüsselloch ge
steckt, umgedreht und die in den Angeln knarrende
schwere Tür geöffnet und wieder geschlossen wurde.
Darauf liessen sich wiederum jene leise sich nähern
den Schritte vernehmen, die der Widerhall offenbar
vielfach verstärkte. Es kam jemand, näherte sich mei35
ner Tür, das unterlag keinem Zweifel, denn das be
stätigte mein Gehör wie auch die gespitzten Ohren und
die unablässig schnuppernde Schnauze des Hundes.
Wenn ich jemals ernstlich bedauert habe, dass
die Sinne des Kulturmenschen immer mehr und mehr
an Schärfe verlieren, so tat ich es damals. Gern
hätte ich meine etwas gebogene Nase gegen die
stumpfe hässliche Schnauze des Hundes einge
tauscht, dann hätte ich vielleicht ungefähr ahnen
können, welcher Art Lebewesen dieser sich nähernde
Gast sein könnte, ob ich ihn jemals früher gesehen,
ihn, seine Sachen oder wenigstens seine Spuren
beschnuppert hätte, oder ob er mir wildfremd sei,
er, von dessen Beschaffenheit mir die geringste Vor
stellung fehlte.
Ich presste mein Ohr abermals an die Tür, und
nahm jetzt deutlich wahr, dass jemand sich uns mit
leisen, scheuen, schleichenden Schritten näherte.
Ich ging und setzte mich auf den Bettrand, um
nötigenfalls die auf dem Tisch liegenden Waffen zur
Hand zu haben. Da flüchtete der Hund mit einem
winselnden Laut zu mir, kehrte aber sogleich wieder
in die Mitte des Zimmers zurück und blieb dort, den
Blick starr auf die Tür gerichtet, mit gesträubtem
Fell stehen. Noch einmal näherte er sich der Tür,
kehrte dann aber sofort zu mir zurück und liess nun
schon ein richtiges Knurren hören.
Wir warteten.
Ich strengte mein Gehör an, ob ich nicht vielleicht
auch vom Bette aus etwas wahrnehmen könnte,
aber nein, es war nichts zu hören, und wenn der
Hund nicht so vor mir gestanden hätte, wie er da
stand, hätte ich denken können, dass das Ganze doch
nur Einbildung sei.
Ich nahm den Revolver vom Tisch, entsicherte
ihn, um nötigenfalls sofort schiessen zu können, und
schlich auf den Fusspitzen zur Tür, denn die Neugier
36
liess mich den Gang der Ereignisse nicht in Ruhe
abwarten. Kaum hatte ich aber mein Ohr an die
Türspalte gedrückt, als ich, wie von einer giftigen
Schlange gebissen, zurückprallte: die Schritte er
tönten unmittelbar hinter der Tür — leise, schlei
chende Schritte.
Dass keine Täuschung vorlag, schien auch fol
gende Tatsache zu bestätigen: der Hund, der es
bisher ruhig gewagt hatte, sich mit mir der Tür zu
nähern, begann nun mit gesträubtem Nackenhaar
zu knurren, die Zähne zu fletschen und böse nach
der Tür zu blicken, als ob er tatsächlich vor einem
Feinde auf Leben und Tod stünde. Wie Sie bald
sehen werden, wusste der Hund damals viel mehr
von dem sich nähernden Wesen als ich.
Vorhin erwähnte ich die Tiersprache und sagte,
wie sehr ich es damals bedauerte, dass ich nicht mit
dem Hunde meine Gedanken austauschen konnte.
Und dennoch haben wir auch heutzutage von der
Tiersprache eine gewisse Ahnung. Wir alle wissen,
dass das Bellen eines Hundes und sein Betragen
verschieden sind, wenn er einen fremden Menschen,
einen Wolf, Fuchs, Hasen, Hirsch, ein Eichhörnchen,
eine Schlange, einen Igel oder irgendeinen Vogel
sieht oder wittert. Jedesmal sind seine Bewegungen,
sein Ausdruck, sein Bellen, sein Betragen anders.
Selbst der Rabe krächzt den Habicht anders an als
den Fuchs oder die Katze, das weiss ein jeder, der ihn
auch nur ein wenig beobachtet hat.
Auf Grund dieser Beobachtungen und Wahr
nehmungen kam ich heute zu dem Schluss, dass der
Hund etwas erwarte, was ihm nie zuvor begegnet
war, wenigstens nicht in meiner Gegenwart, und dass
er nicht recht wisse, wie er sich dem zu Erwartenden
gegenüber verhalten solle. Zum erstenmal während
unseres Zusammenseins bemerkte ich, dass der Hund
ratlos war, dass er sich fürchtete, dass sich seiner
geradezu ein Grauen bemächtigte. Wenn man den
37
weiteren Verlauf der Ereignisse ins Auge fasst, so
unterliegt es keinem Zweifel, dass der Instinkt des
Hundes die Sachlage richtig erfasst und das Tier
richtig geahnt hatte, was uns bevorstand.
Die Angst des Hundes drohte auch mich zu
erfassen, denn in diesem Augenblick traute ich
seinen Sinnen mehr als den meinigen. Überhaupt
war ich gewohnt, in kritischen Augenblicken den
Sinnen meiner Bulldogge mehr zu trauen als dem
menschlichen Verstande, der uns in kritischen
Momenten häufig verräterisch im Stiche lässt.
Mit ein paar Katzensprüngen entfernte ich mich
von der Tür — an meinen Platz vor dem Bette, wo
nötigenfalls auch der Säbel bereit stand. Meinem
Beispiel folgte auch der Hund, der sich gerade vor
mich hinstellte und dort verharrte; die kräftigen
Muskeln seines Körpers zuckten vor Angst oder
Aufregung. Seltsamerweise gewann ich meine
Geistesgegenwart bald wieder, als ich fühlte, dass
mein starkes mutiges Tier, das bisher keine Furcht
gekannt und sonst einen kräftigen Mann mit einem
jähen Sprung niederzuwerfen imstande war, nun
seine Flanken an mich schmiegte, als ob es für seinen
bebenden Körper Schutz suchte.
„Junge,“ flüsterte ich dem Hunde beruhigend
zu, „in gefahrvollen Augenblicken meines Lebens
hast du deine Kameradenpflicht mir gegenüber
selbstverleugnend erfüllt, heute ist es meine Pflicht,
dasselbe zu deinem Schutze zu tun, wenn es die
Umstände verlangen.“
Beim Sprechen schien es mir plötzlich, als sei
mein Atem eisig kalt, wie erstarrt. Wohl um mich
selbst zu beruhigen, streichelte ich instinktiv mit
der Linken mein treues Tier, dem gegenüber ich eine
nie zuvor gefühlte Zärtlichkeit empfand, als ob es
ein menschliches Wesen wäre, mit dem man Seite an
Seite gekämpft hat. Es fiel mir ein, dass ich ver
sprochen hatte, es Fräulein Kurella zu überlassen,
38
sobald ich an die Front zurückkehrte, und ich
bedauerte von ganzem Herzen, dass es die Pflicht
eines Offiziers sei, sein Wort zu halten.
Meine Gedanken wurden durch ein Geräusch
unterbrochen: im Schloss der Tür, die zu den herr
schaftlichen Räumen führte, drehte eine Hand vor
sichtig den Schlüssel, selbstverständlich um die Tür
aufzuschliessen.
Nun war der erwartete Augenblick da. Ich prüfte
nochmals den Revolver, dessen Kolben ich fester
umfasste, als ob er mir sonst entfallen könnte,
streifte mit einem Blick meinen Säbel, mass prüfend
die Länge der Kerze, ob sie nicht etwa im entschei
denden Augenblick erlöschen würde, und da ich alles
in bester Ordnung fand, beschloss ich kalt, allem,
was auch kommen möge, zu begegnen.
Der Schlüssel hatte sich im Schloss gedreht, und
nun musste die Tür sich öffnen. Und sie öffnete sich
auch, und herein trat ein kleiner, grauer, alter Mann,
der ein Rasiermesser wetzte, das länger schien als
er selbst. Das Messer glänzte und blitzte bei der
Bewegung, und das durch die Prozedur des Schlei
fens hervorgerufene Geräusch — Sie wissen, dieses
bekannte zischende Scharren — stand durch seinen
lauten Ton in schroffem Gegensatz zu der Grösse des
Schleifers: nach dem Klang hätte man glauben
können, dass man es mit einem Riesen zu tun hätte.
Plötzlich wurde mir klar, dass ich beim Lauschen an
der Türspalte nicht nahende Schritte gehört hatte,
sondern das Wetzen dieses Rasiermessers. Es war
das Zischen dieses Messers, das in einem grossen,
leeren Raum widerhallte und die Vorstellung von
schleichenden, schleppenden Schritten weckte.
Der Alte schien, als er ins Zimmer trat, voll
ständig gleichmütig und beachtete uns scheinbar
gar nicht. Ich wartete ab, ob er vielleicht nicht auch
dieses Zimmer durchschreiten würde, wie er meinem
Gehör nach die anderen Räume durchschritten hatte,
39
aber nein, er schien am Ziel zu sein, er schien etwas
vorzuhaben.
Sie wollen vielleicht wissen, wie mein Gast unge
fähr aussah und wie gross er war. Die Antwort
hierauf ist vielleicht das Schwierigste in meiner
ganzen Erzählung. Obgleich ich anfangs vollständig
ruhig war, der ganze Vorgang mir sogar ein wenig
lächerlich vorkam, beobachtete ich meinen ungebe
tenen Gast doch nicht allzu genau, weil meine ganze
Aufmerksamkeit, wie ich später merkte, auf einen
einzigen Punkt gebannt war: auf das blitzende,
zischende Rasiermesser.
Dieses blanke Stahlwerkzeug war wie ein Zauber
spiegel, der meine Blicke gefangen hielt. Eine
namenlos schaurige Vorahnung bemächtigte sich
meiner: wenn dieses Messer längere Zeit so vor
meinen Augen blitzen und zischen würde, dann
müsste ich bald jegliche Beobachtungsfähigkeit ver
lieren, sodass um mich und mit mir unerhörte Dinge
geschehen könnten, ohne dass ich selber wüsste, wie.
Diese böse Ahnung sagte mir, dass der Alte kein
gewöhnlicher Mensch sei und dass es gar nicht
darauf ankomme, sich seine ungefähre Grösse
oder sein Äusseres zu merken, sondern dass es galt,
alle Kraft zum Kampf gegen seine inneren Kräfte
zusammenzuballen, die vielleicht in keinem Ver
hältnis zu seiner äusseren Erscheinung standen.
Wenn ich die Augen schliesse, um die Gestalt des
Alten in meinem Geiste wiedererstehen zu lassen,
dann glaube ich etwas Ähnliches zu erblicken, wie
ich mir Gnomen oder Wichtelmännchen vorstelle,
oder richtiger, die als Kinderspielzeug dienenden
Gummimännchen, die eine scharf zugespitzte Mütze
auf dem Kopf haben und ein Löchlein im Rücken,
aus welchem ein Pfeifen oder Piepen ertönt, sobald
man auf die Puppe drückt. Ich möchte fast sagen,
dass durch das Wetzen des Rasiermessers ein Ton
40
entstand, der dem Stimmchen solch eines Gummi
männchens ähnelte.
Dass sich vor mir aber kein unschuldiges Kinder
spielzeug bewegte, erfasste ich bald, namentlich,
wenn ich meinen Hund beobachtete. Die Bulldogge
war geradezu ausser sich vor Wut, und es bemäch
tigte sich ihrer eine solche wahnsinnige Aufre
gung, dass sie anstatt zu bellen nur ein gurgelndes
Knurren durch die Zähne hervorstossen konnte, als
wenn man sie würgte. An der Richtung ihrer
Blicke glaubte ich zu bemerken, dass auch ihre
Augen am zischenden, blitzenden Rasiermesser hin
gen. Verängstigt drängte sie sich an mein linkes
Bein und fletschte ihre einwärts gebogenen Zähne.
Der Alte schien einen Augenblick zu überlegen,
dann lenkte er seine Schritte gerade auf mich zu,
und wie zuvor hörte man das Zischen des Rasiermes
sers. Ich meinte, nun sei der richtige Augenblick
zum Handeln gekommen, und rief mit fester, ruhiger
Stimme:
„Halt!“
Aber auf den sich mir Nähernden machte dieser
Anruf nicht den geringsten Eindruck, nur wurden
seine Schritte vielleicht ein wenig langsamer oder
kürzer. Und plötzlich schien es mir, als ob er ein
gutes Stückchen länger und dicker geworden wäre,
schon bei weitem kein Spielzeugmännchen für Kin
der mehr, das im Rücken ein Loch zum Pfeifen und
Piepen hat. Nach dem weiteren Verlauf der Ereig
nisse zu urteilen, muss man wohl annehmen, dass es
sich hierbei nur um eine Täuschung handelte.
Aber in dieser Hinsicht glaube ich auch heute
noch mich nicht geirrt zu haben, um so mehr als
diese Erscheinung sich mehrfach wiederholte: dass
der sich mir Nähernde nämlich einen schielenden
Blick auf mein linkes Handgelenk und dann mit
einem Ruck auf meinen Hals warf, als ob er die
Entfernung dieser Körperteile von seinem Messer
41
prüfen oder feststellen wollte, ob sie bloss oder
bekleidet seien. Dann fuhr er fort sein Rasiermesser
zu schleifen, als wenn ihn aussen dieser Beschäf
tigung nichts auf den Welt intenessiente.
Diese Blicke hatte wahnscheinlich auch den Hund
bemenkt, denn en zog sich langsam hinten meinen
Rücken zurück und drängte seine gegen den Fuss
boden gedrückten Hinterbeine mit dem breiten,
stumpfschwänzigen Hinterteil unters Bett, als wolle
er sich dort verstecken.
In diesem Augenblick durchzuckte mein Gehirn
die Erinnerung an den Tod des Bräutigams von
Fräulein Kurella, wie ihn der alte Timofei mir vor
einigen Stunden geschildert hatte: die Pulsadern der
linken Hand und die Gurgel durchschnitten, aber
von Blut nirgends eine Spur. Und als der Blick des
Alten zum zweiten Male diese Teile meines Körpers
mit lauernden Begierde streifte, hob ich mit
einer instinktiven Bewegung meine herabhängende
linke Hand, die unlängst den Hund gestreichelt
hatte, ohne dass ich gewusst hätte, wohin ich sie legen
sollte. Gern hätte ich meinen ganzen Körper höher
gereckt, höher gehoben, um meine linke Hand und
meinen Hals den widerwärtigen Blicken des Alten
zu entziehen.
Das Erheben meiner linken Hand und das
Zurückweichen des Hundes unters Bett — das waren
Anzeichen, die mir deutlich sagten, dass wir zwei
uns fürchteten, das erste Mal im Leben uns zu zweien
fürchteten, und ich verstand, dass jede Furcht im
nächsten Augenblick zum Grauen werden könne, das
zu unsinnigen Taten führen müsste. Und im selben
Augenblick wurde mir auch klar, dass die Lage
nur durch rasches Handeln zu retten wäre, da nur
dieses die erschütterten Nerven wieder ins Gleich
gewicht bringen könnte.
Das Einfachste wäre natürlich gewesen, an die
Tür zurückzuweichen, hinter der meine Kameraden
42
schnarchten, und es ist möglich, dass die Bulldogge
gerade an diesen Ausweg dachte, als sie sich unters
Bett verkroch. Aber ob nun mit Absicht oder aus
Unachtsamkeit, das weiss ich nicht, jedenfalls hatte
ich mir selbst den Rückzug, wenn nicht geradezu
versperrt, so doch sehr erschwert, ja nahezu unmög
lich gemacht. Wie Sie sich entsinnen werden, hatte
ich den Tisch vorher so ans Bett gerückt, dass die
Kanten des Betts und des Tisches einen rechten
Winkel bildeten, in welchem ich mit dem Revolver in
der Hand stand. Der Bettpfosten am Kopfende
berührte fast den Rahmen der Tür, die zum Zimmer
meiner Kameraden führte, wobei dieser Bettpfosten
und die äusseren Tischbeine nahezu eine gerade
Linie bildeten. Das heisst, ich hätte mich der Tür
nur nähern können, indem ich die Seite des Tisches,
welcher der Alte sich näherte, umging, was ich aus
begreiflichen Gründen nicht tat, oder aber indem
ich unter dem Tisch oder dem Bett hindurchkroch
d. h. dem Beispiel des Hundes folgte, was ebenso
wenig in Frage kam, oder schliesslich — ich hätte
den Revolver in die linke Hand nehmen und mit der
rechten versuchen können, den Tisch vom Bett so
weit abzurücken, dass ich zwischen beiden hätte
zurückweichen können.
Diese letzte Möglichkeit war die einfachste, aber
dennoch wagte ich selbst das nicht zu versuchen,
denn erstens getraute ich mich nicht, den Revolver
in die linke Hand zu nehmen und zweitens fürchtete
ich, meine rechte Hand könnte in dieser Situa
tion so ungeschickt verfahren, dass die Kerze
umfallen und erlöschen könnte. Schon der Gedanke
an diese Möglichkeit liess alles in mir erstarren. So
blieb mir nur ein Ausweg — den Kampf mit allen
vorhandenen Mitteln aufzunehmen.
Sie werden vielleicht fragen, warum ich nicht
schrie, um die Kameraden jenseits der Tür zu
wecken. Ich weiss es nicht, dieser Gedanke kam mir
43
damals überhaupt nicht. Alles andere, nur das nicht.
Und ferner — aus meiner Erzählung dürfen Sie
nicht schliessen, dass ich viel Zeit zum Erwägen hatte.
Das gerade Gegenteil war der Fall, die ganze Erwä
gung war die Frage eines Augenblicks. Einem
anderen wäre das vielleicht schwer gefallen, aber
ich war gewohnt, in den Schlachten die Lage sofort
zu überblicken und danach meine Entscheidungen
zu treffen, oft genügte ein einziger Blick, um mir
darüber klar zu werden, was ich zu tun hatte.
Die Entscheidung war also gefallen, ich handelte,
hob mit fester Hand den Revolver, zielte und drückte
ab. Der Schuss dröhnte, aber während ich noch
durch den Pulverdampf festzustellen versuchte,
welche Folgen er gehabt, drang das Zischen des
Messers unverändert an mein Ohr, und schon im
nächsten Augenblick sah ich durch den Rauch hin
durch das blanke Rasiermesser blitzen, und zwar in
einer Höhe, dass man annehmen musste, das Messer
werde von einem ziemlich grossen Burschen ge
schliffen.
Ich muss sagen: das war der erste heftige Schock,
der mich traf, denn ich hielt es für unwahrscheinlich,
dass ich auf so geringe Entfernung gefehlt haben
sollte, während ich doch sonst auf fünfzehn bis
zwanzig Schritte unfehlbar traf.
Ohne mich zu besinnen, feuerte ich einen zweiten
Schuss ab, und als ich immer noch meinte, im Rauch
den blanken Stahl blitzen zu sehen, einen weiteren
und darauf noch einen.
Ich schoss den Revolver leer, griff dann nacli
dem Säbel und hieb drauf los, aber die Waffe schien
an einem harten, glatten Metall wirkungslos abzu
prallen. Und immer näher schlurfte der Alte, als
stünden ihm keinerlei Hindernisse im Wege.
Der Hund war anscheinend ganz unters Bett
gekrochen und winselte, als flehte er mich um Bei
44
stand an. Meine letzten Kräfte zusammenraffend,
fasste ich mit beiden Händen das Heft des Säbels
und hieb dem Alten direkt auf die Schädeldecke, als
sein Messer schon ganz nah vor mir funkelte. Als ich
sah, dass auch diese letzte Kraftanstrengung ver
geblich war, verlor ich das Gleichgewicht und brach
vor dem Bette so lang ich war zusammen. Ich hörte,
wie der Säbel klirrend zu Boden fiel.
Ich befand mich in einem sonderbaren Zustande:
ich war unfähig, meine Glieder zu rühren, aber ich
hörte den Hund deutlich winseln. Ich glaubte auch
zu hören, wie die Kameraden jenseits der Tür sich zu
regen begannen, und wunderte mich nur, warum sie
nicht auf den Lärm herbeieilten. Erst später klärte
sich der Grund ihres Verhaltens auf, während ich ihn
damals keineswegs ahnen konnte.
So lag ich hilflos auf dem Fussboden und erwar
tete mein Schicksal, wartete auf das, was der Alte
tun würde, richtiger gesagt: die Ahnung davon, was
er tun würde, brannte mir in Fleisch und Bein, die
einzige Frage war bloss, wann er es tun würde.
Ich horchte mit Anspannung aller Sinne: das
Zischen des Rasiermessers erklang an meiner linken
Seite ungefähr am Knöchel, von wo es sich langsam
dem Kopfe zu nähern schien.
„Zuerst kommen die Waden, dann die Knie, wei
ter hinauf die Schenkel und Hüften, und dann erst
käme das Handgelenk in Frage,“ dachte ich gleich
sam mich selbst damit tröstend, dass ich noch Zeit
hätte dazuliegen und zu leben.
Als aber der Messerschleifer schon etwa bei den
Knien sein mochte — er bewegte sich augenschein
lich sehr langsam vorwärts —, da entdeckte ich
plötzlich, dass meine linke Hand beim Fallen unter
meinen Rücken geraten war, und kaum habe ich je
eine grössere Freude empfunden als in dem Augen
blick, da ich diese Tatsache feststellte.
Das heisst, die linke Hand war durch den ganzen
45
Körper gedeckt, und so konnte ich vollständig ruhig
sein. Als das Zischen des Messers schon an meinen
Hüften ertönte, fiel mir meine Gurgel ein, die unge
schützt war, denn ich lag platt auf dem Rücken.
Und als ich bereits völlig sicher sein konnte, dass der
Alte an meiner Linken gemächlich vorbeischlurfen
würde, war es mir sonnenklar, dass mein flackerndes
Lebenslicht nur so lange brennen würde, bis der
Messerschleifer vom Handgelenk zum Halse gelangt
sein würde.
Wir alle wissen, dass wir früher oder später
sterben müssen, aber was wir nicht wissen, das ist
der Augenblick, wann der Tod bei uns anpochen
wird. An dem Tage, wo der Mensch das wissen
würde, geriete wohl alles in der menschlichen
Gemeinschaft ins Stocken. Selbst diejenigen, denen
es bestimmt ist, alt zu werden, würden zu keiner
Tätigkeit mehr fähig sein, wenn sie den Tag und die
Stunde ihres Todes wüssten. Sie dächten dann nur
an ihre Todesstunde, sie würden weder freien noch
sich freien lassen, weder Schätze sammeln, noch
Kunst und Wissenschaft fördern.
Dies alles empfand ich, als ich dalag, während
das heisere Zischen des blanken Metalls sich mit
unerschütterlicher .Gleichmässigkeit meinem Ohr
näherte. In meinem verwirrten Gehirn hämmerte
nur ein Gedanke: das ist der Tod. Ich empfand ihn
gleichsam als ein pechschwarzes enges Loch, in das
ich gewaltsam gesteckt werden sollte und durch das
man in eine endlose Leere gerät, in die man unauf
haltsam, ohne zu wissen wohin, versinkt.
Der einzige Ausweg: nicht denken, nicht wissen,
dass es einen Tod gibt, keine Gewissheit darüber zu
haben, in welchem Augenblick er eintritt. Und wenn
es dir dennoch vom Schicksal bestimmt ist, das zu
wissen, dann lenke deine Gedanken gewaltsam oder
künstlich auf etwas anderes, vergnüge dich, berau
sche dich oder suche den Tod vor dem bestimmten
46
Augenblick, denn schrecklich ist nicht der Tod, son
dern das Wissen um sein Kommen.
Aber wie sollte ich mir helfen, wie mich trösten,
womit sollte ich meine Gedanken vom Tode ablenken,
der sich schleichenden Schritts mit sausender Musik
näherte? Was hätte mich ohnmächtig Daliegenden
berauschen, was mich betäuben können, um mich mit
abgestumpften Nerven den verhängnisvollen Augen
blick erwarten zu lassen?
Glücklich waren diejenigen meiner Kameraden,
die, vom Todesgedanken gequält und gepeinigt, sich
wie Narren oder Wahnsinnige in den heissesten
Kampf stürzten und fielen, denn sie konnten ihrem
schlimmsten Peiniger, dem Gedanken, aus dem Wege
gehen. Ich aber musste gerade bei diesem schlimm
sten Peiniger Hilfe suchen, denn eine andere Hilfe
gab es nicht mehr. Ich musste mit dem Gedanken
gegen den Gedanken selbst auftreten, musste mit
dem Gedanken den Gedanken töten, das war mein
einziger Ausweg.
Und ich versuchte an alles andere zu denken, nur
nicht an den Tod, versuchte an die erhabensten und
berauschendsten Augenblicke meines Lebens zu den
ken, um damit die Todesgedanken zu bannen. Aber
woran ich auch dachte, wohin ich auch meine
Gedanken aus der gegenwärtigen hilflosen Lage
richtete, immer wieder wurden sie auf den Tod
zurückgelenkt. Alle Gedanken, die nicht mit dem
Tode in Verbindung standen, erschienen mir wie ein
Traum, der sich verflüchtigt oder verblasst, bevor
man ganz erwacht ist.
Deshalb entsinne ich mich so wenig dessen, was
ich in diesem Augenblick dachte. Bloss ein Gedanke
will mir nicht aus dem Sinn, und das wohl nur des
halb, weil er in Verbindung mit dem Tode stand...
Die Schlacht war vorüber, der Feind war geschlagen,
wir kehrten auf unsere Positionen zurück. Da — vor
meinen Füssen — wälzte sich ein feindlicher Soldat,
47
sein linker Fuss und seine rechte Hand waren zer
schmettert. Als ich an ihm vorübergehen wollte,
richtete er sich, auf seine linke Hand gestüzt, halb
auf und bat mich stehen zu bleiben.
„Was wünschen Sie?“ fragte ich.
„Erbarmen Sie sich, töten Sie mich!“ bat er, und
sein Gesichtsausdruck bestätigte es, dass seine Bitte
ernst gemeint war. Ich blieb stehen, ohne recht zu
wissen, was ich darauf antworten sollte.
„Wenn Sie es selbst nicht tun wollen, dann lassen
Sie mich töten,“ flehte der Fremde.
„Ich habe kein Recht, anderen das zu befehlen,“
antwortete ich.
,,Dann tun Sie es selbst um Gottes willen, wenn
Sie an eine Vergebung der Sünden und die ewige
Seligkeit glauben,“ bat der Verwundete. „Befreien
Sie mich von dieser Qual!“
„Nein,“ antwortete ich bestimmt, ,,aber wenn
Sie es selbst tun wollen, hier haben Sie einen Revol
ver.“ Und ich drückte ihm meinen Revolver in die
linke Hand, damit er seinen Wunsch ausführen
könne, kehrte ihm den Rücken zu, trat einige
Schritte beiseite und blieb in peinlicher Erwartung
stehen.
Bisher hatte ich mit wechselndem Glück an vie
len Schlachten teilgenommen, hatte Freund und
Feind fallen, Bekannte und Freunde sterben sehen,
aber das alles war mir wie etwas Unabänderliches
vorgekommen, und deshalb hatte es mich nicht allzu
tief erschüttert. Aber heute, wo ich meine Waffe in
die Hand dieses wildfremden Soldaten drückte und
den Knall des tödlichen Schusses erwartete, heute
empfand ich am ganzen Körper, in Mark und Bein
etwas, wovon ich zu keinem Menschen reden
möchte, wenn sich das auch in Worten sagen liesse.
Die peinliche Wartezeit zog sich in die Länge,
furchtbar in die Länge zog sie sich, so dass ich schon
48
glaubte, der Verwundete hätte sich eines Besseren
besonnen: er wolle vielleicht, ungeachtet der
Schmerzen, das Unvermeidliche abwarten. Möglich
auch, dass sich in mir die Neugier regte, nur ein
einziges Mal einem Menschen ins Antlitz zu blicken,
der mit vollem Bewusstsein und bei klarem Verstande
in den Tod geht — den irdischen Leib von der
himmlischen Seele trennt. Ich wandte mich mit
einem fragenden Blick nach dem Verwundeten um
— im selben Augenblick knallte ein Schuss, und eine
Kugel pfiff an meinem Ohr vorbei, der Liegende
zielte mit seiner linken Hand gerade auf mich.
Ich habe nie erfahren können, ob er schon damals
auf mich zielte, als ich, den Rücken ihm zugewandt,
dastand, oder ob er erst in dem Augenblick auf die
sen Gedanken kam, als ich mich ihm zuwandte.
Vielleicht wagte er nicht, die Hand gegen sich selbst
zu erheben, vielleicht hielt er das für die grösste
Schmach seines Lebens, für die schändlichste Tat
seiner blühenden Jugend und wollte deshalb keine
Zeugen haben. Vielleicht zauderte er deshalb so
lange, weil die Blumen blühten, die Grillen zirpten
und die Sonne schien. Und ich hatte in solch einem
Augenblick das Antlitz dessen schauen wollen, der
mit seinem Gott abrechnet...
Er feuerte noch einen zweiten Fehlschuss auf
mich ab, aber dann war auch, die Mordwaffe schon
wieder in meiner Hand, und der Schütze lag schluch
zend, die Augen zu Boden gekehrt, da. Ergriffen
blieb ich bei ihm stehen und wartete ab, was nun
kommen würde. Er weinte eine Weile, erhob dann
den Kopf und sah mich mit feuchten Augen an.
Erst jetzt bemerkte ich, dass der Verwundete blaue
Augen hatte und sein Blick dem eines Kindes glich;
der Mann mochte so ungefähr um die Dreissig sein.
„Warum schossen Sie auf mich?" fragte ich bei
nahe flehend, denn eine tiefe, bis zur Rührung
gehende Wehmut hatte sich meiner bemächtigt. Der
49
Verwundete antwortete nicht, er tat, als ob er meine
Frage gar nicht gehört hätte.
„Schiessen Sie mich tot,“ flüsterte er und ich
fühlte, dass auch er bis in die Tiefen der Seele
erschüttert war.
,,Antworten Sie auf meine Frage, dann...“
sagte ich.
Er schwieg. Ich wandte mich ab, um zu gehen
und den Verwundeten seinem Schicksal zu über
lassen, bis die Sanitäter in ihrer Arbeit zu ihm gelan
gen würden.
„Herr!“ rief der Verwundete. „Du handelst wie
ein Soldat, aber ich rede zu einem Menschen.
Erbarme dich!“
Ich hielt inne, wandte mich um, trat zu dem
Liegenden, und als er sein Antlitz auf den Boden
gedrückt hatte, schoss ich ihm, mit einem Bein
neben ihm kniend, eine Kugel in die rechte Schläfe.
Er blieb liegen wie zuvor, nur die Finger seiner lin
ken Hand bewegten sich sacht.
Ich erhob mich und entfernte mich mit dem
Gefühl, dass mir meine bisherigen Sünden und Über
tretungen vergeben seien. Mein Betragen musste
sich verändert haben, meine Stimme einen anderen
Klang, meine Augen einen anderen Blick angenom
men haben, denn von Stund an verhielten sich alle
anders zu mir als bisher, sowohl die Vorgesetzten
als auch die Untergebenen.
Das ist das Einzige, was mir von damals in
Erinnerung geblieben ist, als ich Gedanken mit
Gedanken zu töten oder zu ersticken suchte; alles
andere hat sich spurlos verflüchtigt. Aber auch
diese Erinnerung durchzuckte mein Gehirn nur
flüchtig wie ein aufleuchtender Blitz, ich konnte nui
beim Todesgedanken verweilen.
In diesem Augenblick verstand ich zum ersten
Male, dass es natürlich und begreiflich ist, Aus
zeichnungen nicht an diejenigen zu verteilen, die im
50
Kampf gefallen sind, sondern an diejenigen, die
unversehrt aus dem Kampfe zurückkehren, denn nur
sie hatten den Mut, dem Wahnsinn des Todesgedan
kens in dem Augenblick zu widerstehen, da das
Sterben um vieles leichter war als das Erhalten der
zitternden Lebensflamme. Ich möchte fast sagen:
Auszeichnungen sollte man nicht Kämpfern, nicht
Kriegern erteilen, sondern denen, die ihre Arbeit
ruhig verrichten können, wenn allem Zerstörung
droht. Die Helden sterben zu Hause in ihrem Bett,
die Feigen und Wahnwitzign schwingen das Gewehr
oder das Messer, um das Todesgrauen zu ver
scheuchen.
Ich verweilte bei diesem Gedanken, wie gesagt,
nur einen Augenblick, dann war ich wiederum bei
meinem Todesgedanken angelangt. Was den Schmerz
betrifft, so liess mich der Gedanke daran bei
nahe gleichgültig, denn was könnte wohl der
Schmerz einem bedeuten, der sterben muss. Ich
bin schwer verwundet gewesen, habe qualvolle
Operationen ertragen müssen, dennoch wäre ich
bereit gewesen, dies alles noch öfter als einmal zu
ertragen, wenn mir jemand dafür gebürgt hätte,
dass ich am Leben bliebe.
Ich lauschte: das Zischen des Messers war un
gefähr in der Nähe meines Herzens vernehmbar,
aber das beunruhigte mich nicht, instinktiv dachte
ich nur an meinen Hals.
Meine Gedanken waren folglich nur so lange
abgelenkt gewesen, bis der Alte von der Hand bis
zum Ellenbogen gelangt war. Das muss nicht lange
gewährt haben, wenn man nicht annimmt, dass der
Alte aus irgendeinem Grunde seine Schritte ver
langsamte, sie hemmte, als ob er mir möglichst viel
Zeit zum Nachdenken lassen wollte — jedenfalls
konnte ich in meiner lethargischen Benommenheit
die Dauer dieser Zeitspanne gar nicht beurteilen.
Ich biss die Zähne zusammen und versuchte
51
mit Hilfe gewisser Muskeln meine Ohren zu schlies
sen oder mein Gehör abzustellen, damit das wider
liche Zischen verstumme, aber alle meine Bemühun
gen waren umsonst. Ich hatte das Gefühl, als ob
diese Laute gar nicht von aussen, sondern aus
meinem Gehirn kämen und es daher vergeblich sei,
dagegen anzukämpfen.
Plötzlich war mir, als ob mich jemand unter
halb der Schulter sachte berührte, und gleich darauf
verspürte ich an meiner Wange und am Ohr einen
leichten Luftzug, als ob eine Fledermaus oder
richtiger ein Falter vorüberflöge. Ich bemerkte, dass
der Luftzug und das Zischen des Messers den
gleichen Takt einhielten, woraus ich schloss, dass
das Messer schon in nächster Nähe meines Halses
gewetzt werde.
Nun beherrschte mein Gehirn nur noch ein ein
ziger fiebernder, marternder Gedanke: wenn doch
der letzte Gedankenfunke, das letzte bisschen Ver
stand erlöschen wollte, bevor das geschieht, was
geschehen muss. Wenn doch die Sinne abstumpften,
damit ich nichts mehr fühlte oder hörte, nicht das
Winseln und Zähnefletschen des Hundes noch das
Poltern der Kameraden hinter der Tür; ich fühlte:
dies alles kann nur für diejenigen Bedeutung haben,
denen es bestimmt ist zu leben, nicht aber für mich:
alles schien mir nichtig im Vergleich mit dem, was
sich mir näherte.
Ich machte gewaltsame Versuche, mich aufs
Gesicht zu legen oder wenigstens den Kopf zu wen
den, um nicht diesen schaurigen Luftzug zu spüren,
aber vergeblich: ich blieb wie ein Toter liegen. Das
einzige, was sich in mir noch regte, waren meine
Gedanken, die in diesem letzten Augenblick, ich
weiss nicht wie, eine neue Richtung nahmen, wo mir
kein Tod bevorstand oder doch nur in weiter, sehr
weiter Ferne.
Ich entsann mich plötzlich des Heiligenbildes, das
52
der alte Timofei vor einigen Stunden in die Zimmer
ecke gestellt hatte, als er vom bösen Hause und von
einem Wunder, das mit dem Bilde in Verbindung
stand, erzählte. Wie ich auch früher zum Glauben
gestanden haben mochte, ob ich gläubig oder un
gläubig war, jetzt wünschte ich, jetzt erwartete ich
das Wunder, jetzt glaubte ich an das Wunder, jetzt
erflehte ich es, flehte bewegten Herzens darum.
Und ich fühlte, dass das Wunder geboren wurde,
dass es schon geboren war, dass es in meinem Glau
ben, in mir selbst geboren wurde. Ich fühlte das
Wunder entstehen, wie die kleinen Kinder geboren
werden, ich fühlte, dass selbst Gott, alle Götter als
kleine Kinder zur Welt kommen und dass es keinen
einzigen lebendigen Gott gibt, der nicht wäre, wie
ein kleines Kind: unbeholfen, strampelnd, lachend,
jauchzend, ohne zu wissen, was auf der Welt böse,
was gut sei.
Ich verstand, warum der Erlöser gesagt hat:
lasset die Kindlein zu mir kommen, ich verstand so
vieles, dessen Sinn mir früher verborgen gewesen
war, denn mit mir war ein Wunder geschehen.
Aber nun erst weiss ich es: Wunder und Götter
sind Eintagsschmetterlinge, Augenblickserscheinun
gen, sie sterben ebenso schnell und auf unerklärliche
Weise, wie sie zur Welt kommen. Sie entstehen im
Menschen und sterben im Menschen; sie haben keine
andere Wohnstätte, keine andere Unterkunft. Da
mals wusste ich es noch nicht, niemand ahnt es bei
der Geburt eines Wunders oder eines Gottes, solange
sie wie ausgelassene Kinder jauchzen, dass sie
sterblich sind.
Ich war gewiss, dass ich gerettet sei, war gewiss,
dass mir nichts geschehen könne, was mir nicht
zukomme, meiner unwürdig sei, und ruhigen Herzens
war ich bereit, mich meinem Schicksal zu unter
werfen. Ein untrüglicher Instinkt sagte mir, dass
nun alles zu Ende sei, und dann fühlte ich, wie in
53
meinen Ohren ein Rauschen anhob, als füllten sie
sich mit Wasser, und wie mein Gehirn den Faden
der Gedanken zu verlieren begann. Das letzte, was
ich noch erfasste, war die Berührung der Pfoten des
Hundes, das Zähnefletschen und Knurren des Tieres,
das einen Kampf auf Leben und Tod zu führen und
dabei über mich hinweg zu rollen schien, und das
mit einer solchen Wucht, dass es an den Fuss des
Tisches stiess und dieser polternd umstürzte.
Dann liess sich noch ein anderes krachendes
Gepolter vernehmen, über das ich mir aber keine
Rechenschaft mehr geben konnte. Wie es sich
später herausstellte, hatten meine Kameraden im
selben Augenblick die Tür erbrochen und waren ins
Zimmer gestürzt.
Ich verlor die Besinnung, versank ins Wesenlose.
Doch dieser Zustand kann nicht lange gewährt
haben, der Arzt gab mir bald das Bewusstsein wie
der. Als ich wieder zu mir gekommen war, sah ich,
dass der Tisch noch umgestürzt dalag, die Beine
nach oben gerichtet, das erloschene Lichtstümpfchen
aber brannte wieder. Vor mir standen Schapiro
und der alte Regimentsarzt.
Mein erster Gedanke war der Hund — was war
aus ihm geworden? Sie hoben die Kerze empor und
beleuchteten die Bulldogge, deren kräftige Glied
massen im Todeskampf zuckten. Ich betrachtete das
Tier unverwandt und gewahrte, wie ihm von innen
der Bauch aufgeschlitzt wurde und wie aus ihm das
graue Männchen hervortrat und sein Messer
wetzend in derselben Weise, wie es gekommen war,
hinter der Tür verschwand, als ob inzwischen nichts
Besonderes vorgefallen wäre.
„Haben Sie gesehen?!“ rief ich erschüttert dem
Arzte zu. „Haben Sie ihn und sein Messer gesehen?“
„Homo sapiens, homo sapiens,“ sagte der Arzt,
denn augenscheinlich hatte er selbst bei den Ereignis54
sen dieser Nacht sein seelisches Gleichgewicht nicht
verloren, sonst wäre diese seine ständige scherzhafte
lateinische Redensart nicht erklärlich gewesen.
Heute jedoch lag in dieser Redensart nichts weniger
als ein Scherz, vielmehr ahnte ich in ihr einen
furchtbaren Ernst, wenn ich an diesen Gnom oder
Zwerg dachte, der unablässig sein Messer wetzt,
um wenigstens einem Hunde den Bauch auf
zuschlitzen, wenn sich ihm keine edleren Objekte
bieten.
Eine unbeschreibliche Zärtlichkeit für den Hund
erfasste mich. Ich erhob mich vom Bettrande, wohin
man mich nach dem Ohnmachtsanfall gesetzt hatte,
und kniete vor diesem in Krämpfen sich windenden,
bedauernswerten Körper nieder.
Anscheinend näherte sich der letzte Augenblick
seines Lebens, und das Tier litt offenbar entsetzlich.
Aber sein Verstand war klar, und es starb bei vollem
Bewusstsein. Als es mich in seiner Nähe sah und
meine streichelnde Hand auf seinem Kopfe spürte,
flackerte in seinen Augen ein glücklicher Schimmer
auf, und als ich meine Hand auf seine Schnauze
legte, um zu prüfen, ob sie warm oder kalt sei,
winselte es leise, wie zum Dank für meine Zärtlich
keit, während die Zunge ein paarmal meine Finger
leckte. Dann schloss es die Augen, warf den Kopf
jäh zurück, reckte seinen Körper mit aller Kraft
und starb augenscheinlich im tiefsten Seelenfrieden,
wie jemand stirbt, der seine Pflicht bis zuletzt
erfüllt hat.
Bei näherer Untersuchung des toten Körpers
stellte es sich heraus, dass der Hund ausser der
Bauchwunde noch eine grosse Wunde am Halse
hatte, beide der Länge nach geschlitzt, als ob man
sich hier an einen bestimmten Brauch oder ein
System gehalten hätte. Besonders setzte mich die
Wunde am Halse in Erstaunen, denn unwillkürlich
musste ich mich fragen, warum auch diese der Länge
55
nach verlief. Meiner Meinung nach hätte diese
Wunde unbedingt quer verlaufen müssen.
Dann jedoch verstand ich plötzlich alles, verstand
den furchtbaren Kampf, den der Hund in dem
Augenblick kämpfte, als ich mit meinem irdischen
Dasein abgeschlossen hatte und in Gedanken bereit
war, ins Wesenlose einzugehen. Ich verstand sein
furchtbares Knurren, sein wahnsinniges Ächzen und
Schnaufen, als wenn ihm jemand die Luftröhre
zudrückte oder als ob er einen zu grossen oder
zähen Gegenstand hinunterwürgte, der in der Gurgel
steckengeblieben war, so dass ihm der Erstickungs
tod drohte.
Um Ihnen meinen Gedankengang zu erklären,
muss ich Sie mit einer Eigentümlichkeit der Bull
dogge bekannt machen, die bei ihr zu einer Art
Sport ausartete: sie versuchte alles möglichst heil
und womöglich lebendig hinunterzuschlingen. Woher
sie diese verrückte Manier hatte oder von wem sie
diese übernommen, ob sie jemanden nachahmte oder
selbst auf diese Idee gekommen war, weiss ich nicht,
da es ja nicht ihre Art war, Geheimnisse aus
zuplaudern, aber alles, was sie nur irgendwie konnte,
würgte sie unzerkaut hinunter. So verschluckte sie
lebendige Frösche, Mäuse, Ratten, Küchlein und
junge Enten, ja sogar Schaben, denn auch diese fing
und frass sie, wenn sie guter Laune oder zu Spässen
aufgelegt war. Einmal sah ich, wie sie ein winziges
Kaninchen lebend hinunterschlucken wollte und sehr
verwundert war, als ihr das durchaus nicht glücken
wollte. Wenn ihr etwas Umfangreicheres in den
Weg kam, riss sie es in Stücke und würgte diese
hinunter, als wenn Nichtkauen ihr Grundsatz wäre.
Einmal als Schapiro dies sah, bemerkte er
scherzend, die Bulldogge besässe eine instinktive
Vorahnung, im welcher Richtung die Tierwelt mit
dem Menschen an der Spitze sich entwickeln würde:
56
diese Entwicklung führe zu einem zahnlosen Munde,
sodass das Kauen unmöglich würde. Um der Gefahr
des Verhungerns zu begegnen, sei es vom Standpunkt
des Hundes die einzige vernünftige Idee, sich daran
zu gewöhnen, Speisen unzerkaut hinunterzuschlucken
und zu verdauen. Die Bulldogge mache eben ent
sprechende Vorübungen zu dieser neuen Entwick
lungsstufe, um das auf diesem Wege Erreichte
ihrer Nachkommenschaft weiterzugeben. Von die
sem Standpunkt aus betrachtet, scheint die Schlange
vollkommener als der Löwe, der Regenwurm ent
wickelter als der Eingeborene Australiens.
Natürlich waren die Worte Schapiros nur ein
Scherz, der Gelächter hervorrief und nicht ernst
genommen wurde, aber ich begann damals meinen
Hund genauer zu beobachten und fand, dass er diese
seine Fähigkeit immer weiter entwickelte. Ich ver
folgte seine Fortschritte mit grossem Interesse und
reizte ihn zu immer neuen bedenklichen Versuchen.
Als ich vor meinem toten Hunde kniete, fiel mir
das alles ein, und ich begriff, dass der Hund das
Wunder, an das ich glaubte und das mich rettete,
verrichtet hatte: in dem verhängnisvollen Augen
blick, als das Männchen das geschärfte Rasiermesser
an meine Schlagader setzen wollte, sprang die Bull
dogge es vermutlich an, fasste es mit ihren starken
Zähnen, denen bisher noch kein Lebewesen ent
kommen war, und würgte es heil hinunter, wie sie
es auch sonst zu tun pflegte. Da aber das Männchen
das Messer fest in der Hand hielt, schnitt letzteres
durch die Gurgel fahrend eine längliche Wunde in
den Hals, wie später zu sehen war.
Diese Vermutung war um so wahrscheinlicher,
als die Bulldogge schon früher ähnliche Unfälle mit
Ratten und Mäusen erlebt hatte, die sich in ihre
Zunge oder in den Rachen festbissen, und wenn sie
ihr Opfer auch ungeachtet der Schmerzen schliess
57
lieh hinunterwürgte, musste sie es doch häufig mit
einer blutenden Schnauze büssen.
Der heutige Bissen aber hatte alle früheren über
troffen. Wenn die lebendigen Frösche vielleicht im
Bauch des Hundes noch zu hüpfen, die Mäuse zu
laufen versuchten, so tat der Däumling etwas viel
Verhängnisvolleres: er schlitzte den Bauch des
Hundes mit dem Rasiermesser auf und ging seiner
Wege, als kehre er von einem kurzen Spaziergang
in den Gefilden der Seligen in diese Welt zurück. In
seiner Art tat er dasselbe, was die Ameisen tun,
wenn eine Schlange sie in grossen Mengen lebendig
hinunterwürgt; sie durchnagen die schillernde Haut
und kommen aus dem Körper der Schlange wieder
ans Tageslicht.
Wieder einmal bestätigte sich die alte Wahrheit:
jedermann bereitet sich selbst sein Ende. Wenn die
Bulldogge nicht getan hätte, was sie tat, so hätte sie
vielleicht noch heute bei Fräulein Kurella leben
können, aber jetzt wurde ihre Tat ihr selbst und
auch Fräulein Kurella zum Verhängnis. Im andern
Falle hätte ich wahrscheinlich selbst in die Gefilde
der Seligen einziehen müssen, und ich glaube kaum,
dass ich die Kraft gehabt hätte, den Bauch des
Ungetüms, das mich verschlingen wollte, zu
spalten. Ich lebe, aber die beiden sind tot, ich lebe
sozusagen ein mir vom Hunde geschenktes Leben, er
ist mein Retter, mein Erlöser.
Deshalb werden Sie mich verstehen, wenn ich
sage, dass ich wohl kaum jemals oder gegen jemand
einen heftigeren Zorn verspürt habe, als ich, vor
dem toten Hunde kniend, gegen den empfand, der
ihn getötet hatte. Mein Zorn war nicht blosser
Zorn; ihm gesellte sich ein mit Worten nicht wieder
zugebender Kummer und Schmerz. In meiner Seele
erklang ein toller Gefühlsakkord, der eine wahn
witzige Begeisterung entfachte, wie sie manchmal
die sinnlosen Worte, die hysterischen Ausrufe eines
58
revolutionären Redners oder die von wollüstiger
Rachsucht durchtränkten revolutionären Lieder be
wirken.
Mit einer instinktiven Entschlossenheit erhob ich
mich vom Fussboden, griff nach meinen Revolver,
nahm Schapiro die Kerze aus der Hand und näherte
mich der zu den herrschaftlichen Räumen führenden
Tür. Die Hand auf die Klinke legend entdeckte ich,
dass die Tür nicht verschlossen war, was mich über
raschte. Hatte ich doch selbst am Abend gehört, wie
der alte Timofei sie von der andern Seite verschloss,
und hatte ich doch eigenhändig geprüft, ob sie auch
wirklich verschlossen war, wie die zu den Kamera
den führende Tür unverschlossen sein musste; aber
jetzt stellte es sich heraus, dass alles gerade um
gekehrt war.
Ich wollte der Ursache dieser Erscheinung nicht
weiter nachforschen, denn mir schien alles so
selbstverständlich. Ich trat durch die Tür und
befand mich in einem Zimmer, das zwei Türen
hatte; die nach links führende war verschlossen, die
ihr gegenüberstehende dagegen unverschlossen. Ich
öffnete sie und schritt geradeswegs auf eine
andere Tür zu, ohne zu bemerken, ob sich in diesem
Zimmer noch weitere Türen befanden. Mich ergriff
eine unbeschreibliche Ungeduld, als wenn ich noch
im letzten Augenblick die Flucht dessen befürchtete,
dem ich auf den Fersen war.
Ich geriet in ein Damenschlafzimmer, in dem im
flackernden Schein der Kerze ein Schirm sichtbar
wurde, hinter dem sich ein Bett befinden musste.
Ich wusste nicht, ob jemand von meinen Kameraden
mir gefolgt war oder nicht, mich interessierte auf
der ganzen Welt nichts anderes als jenes Etwas,
das ich nicht mit Namen zu bezeichnen wüsste.
Ich trat hinter den Vorhang. Im Bett lag, bis
zur Brust mit einer Decke bedeckt, ein junges
Mädchen, das ich sofort erkannte: es war Fräulein
59
Kurella, ihr Gesicht hatte sie, wie in jungfräulicher
Scham, zur Wand gekehrt; sie lag da wie ein
unschuldiges Kind, das einen Märchentraum träumt.
Ihre Hände, ihre kleinen, etwas hageren Hände...
Grosser Gott! Was war mit ihren Händen? Was
taten ihre Hände?
Es schillerte mir vor den Augen, als wenn eine
unzählige Menge glänzender Stahlgeräte in ihrer
Nähe geflimmert hätten. Nur mit grosser Mühe hielt
ich das flackernde Lichtstümpfchen in der Linken,
den Revolver in der Rechten. Mit einer übermensch
lichen Kraftanstrengung bezwang ich mich und
blickte aufs neue auf die Hände des im Bette
ruhenden jungen Mädchens, aber es war immer das
selbe... barmherziger, gnädiger Gott! immer das
selbe: auf der Innenfläche der nach oben gewandten
Linken bewegte sich der Zeigefinger der rechten
Hand hin und her, immer hin und her, als wenn er
ein zu schärfendes Rasiermesser sei.
Blitzartig fuhren mir die Worte des alten Timo
fei über den Tod von Fräulein Kurellas Bräutigam
und über sie selbst durch den Kopf, ich erinnerte
mich auch des Männchens, das sein Messer schliff,
und des Hundes, der mit erkaltenden, erstarrenden
Gliedern in seinem Blute lag. Ich weiss nicht warum,
wie oder durch welches mystische innere Erfassen
ich das Schwingen des Rasiermessers des unheim
lichen Alten mit der Fingerbewegung des träumen
den Mädchens in Verbindung brachte. Und ohne
mir selbst Rechenschaft darüber abzugeben, erhob
ich den Revolver und näherte seine Mündung der
linken Schläfe des Mädchens, die gleich edelstem
carrarischem Marmor durch die glänzend schwarzen
Locken schimmerte. Mochte ich nun mit dem Revol
ver ihre Haare berührt haben oder geschah es aus
einem anderen Grunde, aber in dem Augenblick, als
ich beschloss loszudrücken, wandte das Mädchen mir
sein Gesicht zu, und ihre sanften stillen Augen blick60
ten mich mit einer so weichen träumerischen
Unschuld und Dankbarkeit an, wie ich dies noch
nie, weder früher noch später, gesehen habe. Ihr
winziger Rosenmund öffnete sich zu einem Lächeln,
und ihre weissen Zähne schimmerten wie junge
zarte Blütenknospen.
Und nun ereignete sich das zweite, grössere Wun
der dieser unglückseligen, unheimlichen Nacht, das
aber weder mich, noch auch diesen lächelnden
Kindermund zu retten vermochte; ein Wunder in
meinem Inneren, das so flüchtig vorbeihuschte, dass
ihm infolge der Langsamkeit, vielleicht auch der
Gleichgültigkeit und Nachlässigkeit des Verstandes
apparats, irgend eine Folge in der Aussenwelt nicht
beschieden war.
Die Menge pflegt den Wundern nachzulaufen,
die sich durch deutlich erkennbare Spuren in der
Aussenwelt kundtun; ja sogar die heiligen Schriften
Europas reden meist von derartigen Wundern,
als ob es überhaupt keine anderen gäbe. Und
doch empfand ich damals deutlich, dass es solche
gibt. Mag sein, dass dies nur den tausendsten Teil
eines Augenblicks währte, vielleicht noch weniger,
aber es genügte mir, dieses Wunder zu erfassen.
Der Blick, der lächelnde Mund des Mädchens
liessen in meiner Seele eine innere Flamme auf
zucken, gleich einem blauen Blitzstrahl in dunkler
Nacht, und in diesem zarten blauen Licht erblickte
ich eine sonnige Frühlingslandschaft voller Frieden
und Freude. Am Hang des Berges liegt ein kleines
hübsches Häuschen am Ufer eines plätschernden
Bächleins, und vor dem Häuschen jauchzen sorglose
Kinder, als wollten sie mit den Vögeln um die Wette
singen. Ich höre eine wehrende, mahnende Stimme
mit den Kindern reden, und icli vermeine sogar
seine Augen zu sehen, aber wessen Augen, wes
sen Stimme das sind, darüber kann sich mein
61
Gehirn keine Rechenschaft abgeben, dazu ist der
Augenblick viel zu kurz...
Es ist möglich, dass ich etwas ganz anderes sah
und hörte, als was ich eben berichte, sehr möglich,
dass angesichts der Kürze der Zeit mein Geist über
haupt nicht imstande war irgend ein Gebilde klar
zu erfassen, selbst wenn ich tatsächlich etwas
gesehen haben sollte; aber eines weiss ich gewiss:
das, was ich erblickte, und die Gefühle, die dieses
Bild in mir weckte, sagten mir deutlicher als Worte
oder ein klarer Gedanke, dass dort, im Bild, das ich
erblickte, mein ganzes Glück, meine Seligkeit, meine
Erlösung beschlossen liege. Ich empfand instinktiv,
dass die sinnlosen Geschehnisse dieser Nacht ein
Irrtum sein müssten, ein hässlicher Alp, und dass
die Wirklichkeit diesen Geschehnissen direkt ent
gegengesetzt sein könnte.
Mir fielen die verkehrt verschlossenen Türen ein,
und nun hätte ich mir diese verhängnisvolle Tatsache
ganz anders erklären mögen. Aber meine neue
Erklärung war genau ebenso unglaublich, ebenso
sinnlos wie die erste, denn wenn das graue Männchen
eine übernatürliche Erscheinung darstellte, warum
sollte dann die Annahme natürlicher sein, dass an
Stelle dieses Männchens Fräulein Kurella handelte,
die mich vielleicht erwartete, erwartete noch in dem
Augenblick, als ich die Mordwaffe ihrer Schläfe
näherte.
Wenn Sie dies alles bedenken, wird Ihnen viel
leicht verständlich sein, mit welcher wahnsinnigen
Hast mein Gehirn bestrebt war, den der Hand
erteilten Befehl, den Schuss loszudrücken, rück
gängig zu machen. Es sandte einen zweiten Be
fehl aus, der den ersten aufheben und selbst in
Kraft treten sollte — nicht schiessen! Aber hier
musste der arme menschliche Geist die Schwer
fälligkeit des Verstandes, seines Hauptquartiers,
erfahren, denn bevor irgend etwas abgeändert oder
62
zurückgenommen werden konnte, wurde der zuerst
gegebene Befehl ausgeführt...
Es erdröhnte ein Schuss, ein hässlicher, dumpfer,
matter Schuss, denn die eherne Mündung der Feuer
waffe war dem lebenden zarten Körpergewebe zu
nahe. Die lächelnden Lippen des Mädchens erstarrten,
und über ihre stillen Augen breitete sich plötzlich
gleichsam ein grauer Nebelschleier. So lag sie still
und regungslos da, selbst die Hände ruhten fried
lich auf der Brust. Bloss die Lippen zogen sich ein
wenig zusammen.
Es war etwas Schreckliches und Unabänderliches
geschehen, es war etwas geschehen, was im Augen
blick weder ich noch irgend ein anderer wollte, und
deshalb hob ich mit vollem Bewusstsein, mit klarem
Verstande den Revolver an meine eigene Schläfe,
denn plötzlich ward es mir ohne weiteres Nach
denken klar, wie furchtbar nichtig und sinnlos das
Leben des Menschen sei, unübertroffen bloss in der
Vernichtung seiner selbst und anderer. Aber bevor
ich schiessen konnte, entriss man mir hinterrücks
den Revolver, wobei die Kerze auf den Fussboden
fiel und erlosch, so dass für eine Weile im Zimmer
Finsternis herrschte. Irgendein hilfloses Schluch
zen hörte ich noch, dessen entsinne ich mich genau,
und ich hätte fragen mögen, wer da weinte, aber in
diesem Augenblick brach ich auch schon, mit dem
Gesicht über dem Bett, zusammen.
Als die Kerze das Zimmer wieder erleuchtete,
fand man mich hilflos daliegen, hob mich auf und
trug mich fort, aber mir selbst fehlt jegliche Erin
nerung daran. Mir war wenigstens zeitweilig der
grösste Trost des Menschen — das Vergessen —
zuteil geworden ...
Der Oberst schwieg. Sein starrer Blick war auf
etwas gerichtet, was jenseits der dunstigen, geruch
geschwängerten Kaffeehaus-Atmosphäre lag, jenseits
der uns umgebenden Steinwände, vielleicht auch
63
jenseits der strahlenden Weltkörper — es war un
möglich zu ahnen, wo der ebenso starre wie leere
Blick des Obersten eben weilte. Sah er vielleicht
wieder die Landschaft, die sich seinen Blicken
öffnete, als das grösste Wunder seines Lebens
geschah? Wer weiss es?“
Wir alle schwiegen.
Das mir gegenüber sitzende junge Mädchen mit
den leuchtenden braunen Augen erhob die Hand
vom Tisch, machte eine unbestimmte, suchende
Bewegung und berührte den Ärmel des Obersten,
als ob sie ihn an etwas erinnern oder ihm auch nur
ein Zeichen geben wollte, dass auch sie hier sei, dass
sie ganz nahe bei ihm sässe und dass sie wohl auch
noch näher bei ihm sitzen könnte. Aber der stumm
gewordene Oberst beachtete die Berührung des
jungen Mädchens gar nicht, ich sah es, dass er sie
nicht beachtete, auch das junge Mädchen bemerkte
es, und hilflos liess sie ihren wie in Liebesverzückung
langsam erlöschenden Blick über die Gesichter der
anderen schweifen.
VaataS. SÜTT D. KOPPEL
MAATEADUSE
ÕPPERAAMAT
ALGKO...S. SÜTT D. KOPPEL
MAATEADUSE
ÕPPERAAMAT
ALGKOOLI V
ÕPPEAASTA
KIRJASTUS O./ü. "LOODUS"
TARTU TALLINN
Kanjon Katmai oru mudajões.
S. Sütt — D. Koppel
MAATEADUSE ÕPPERAAMAT
algkoolidele
V õppeaasta
Ameerika, Aasia, Aafrika ja Austraalia
Üheteistkümnes trükk
Haridusministeeriumi poolt koolidele
tarvitamiseks lubatud
KIRJASTUS O/Ü. „LOODUS"
TARTU 1938 TALLINN
K./Ü. ,,Looduse“ keeleline korrektor H. Piirkop
O/ü. „Noole“ trükk, Tallinn 1938.
Maa kuju, liikumine ja selle tagajärjed.
Kuju. Vaateväli paistab meile ebatasase sõõrina. Seejuu
res ei märka meie, et selle välja pind oleks kumer. Tõeli
selt on maa pind laias ulatuses kumer, sest maa on kera.
1. joonis. Laeva alumised osad kaovad vaatepiiri taha.
Maa kerasust tõestavad järgmised tähelepanekud:
1. Ümber maailma reisijad, kes vahet pidamata ühes
suunas edasi läheksid, jõuaksid lõpuks lähtekohale tagasi.
(Esimest korda sõitis ümber maakera Magalhäes aa.
1519—1521.)
3
2. Mererannal seisja esmalt näeb kaugeneva laeva tervet
kogu, järk-järgult kaovad aga laeva alumised osad vaatepiiri
taha (vt. 1. joon.).
Kuidas on ligineva laevaga?
8. Missugust osa kirikust ja kõrgest puust valgustab päike
hommiku] kõige enne? Mispärast?
Suurus: Maakera ümbermõõt on 40 000 km, ulatus maa
kera südamesse ligi 6400 km.
Gloobus. Kogu maakera õige kujund on gloobus. Mand
rid ja mered esinevad gloobusel kumerate pindadena nagu
looduses. Gloobust läbib telg. Põhjapoolsemad maa-alad, näi
teks Põhja-Jäämeri, Soome, asetsevad ülalpool, lõunapoolse
mad allpool. Punkte, kus teljeotsad gloobuse pinda läbivad,
nimetame poolusteks. Neid on kaks: põhjapoolus ja
lõunapoolus.
Tõmbame poolustest ühekaugusel ringi ja nimetame selle
ekvaatoriks ehk poolitajaks. Ekvaator jaotab gloobuse
kaheks poolkeraks: põhja- ja lõunapoolkeraks.
Kaardivõrk. Gloobusel tõmmatakse 180 ringi. Nad lõi
kuvad poolustes ja jaotavad ekvaatori 860 võrdseks osaks.
Poolringe poolusest pooluseni nimetame meridiaanideks.
Üht meridiaanidest nimetatakse alg- ehk nullmeridiaa
niks. Harilikult loetakse gloobustel ja kaartidel algmeridiaaniks see, mis läbib Greenwichi (1.: grinitš) tähetorni Ing
lismaal. Meridiaane loetakse algmeridiaanist ida ja lääne
poole 180.
•
Meridiaanide abil võime ära määrata, kus pool asetseb
antud koht algmeridiaanist. Kaugust algmeridiaanist nime
tatakse selle koha pikkuseks. Kui koht asetseb algmeri
diaanist ida pool, siis nimetatakse tema kaugust idapik
kuseks; asetseb koht lääne pool, siis läänepikkuseks.
4
Teatava paiga kindlaksmääramiseks ei piisa meridiaani
dest üksi. Samal meridiaanil võivad asetseda mitmed maad.
Et kohta täpselt kindlaks määrata, tõmmatakse gloobusel
veel teised ringid. Need tõmmatakse võrdseis kaugustes röö
biti ekvaatoriga ja nimetatakse rööbikuteks. Rööbikuid
loetakse ekvaatorist põhja poole 90 ja lõuna poole 90.
Kaugust ekvaatorist nimetatakse geograafiliseks laiu
seks. Kui kohtt asetseb ekvaatorist põhja pool, nimetatakse
ta kaugust põhjalaiuseks, kui lõuna pool — siis 1 õ u n a1 äius eks.
2. joonis. Meridiaanid.
Et koha asendit määrata,
pikkuse ja laiuse all ta asetseb.
3. joonis. Rööbikud.
tuleb näidata, missuguse
Samasuguseid ringe (ekvaator, meridiaanid ja rööbikud)
kujutellakse ka maakeral. Et aga üksikuid jooni ei tekiks
kaardile või gloobusele liiga palju, siis ei joonestata sinna
harilikult mitte kõiki rööbikuid ja meridiaane.
Numbrid kaardil, mis näitavad meridiaane, kirjutatakse
ülemisele ja alumisele servale, numbrid, mis näitavad laiusi,
kirjutatakse paremale ja vasakule servale.
5
Vaadeldes gloobusel meridiaane, näeme, et need on kõik
ühepikkused, kuna rööbikud poolustele liginedes väiksemaks
muutuvad.
Vahed rööbikute vahel on igal pool võrdsed, meridiaa
nide vahed aga vähenevad poolustele lähenedes.
Pöörlemine, öö ja päev. Päike tõuseb idas ja loojub
läänes. Selgel ööl tähti vaadeldes näeme, et nad ei jää kogu
ööks kohale taevavõlvil, vaid liiguvad, samuti kui päike, idast
läände. Seejuures ei muuda tähed üksteise suhtes asendit,
näiteks Suur Vanker.
Varemini arvati, et tähed ja päike ümber maakera pöör
levad, nagu see meile näibki. Et hiiglapäike ühes mõõtmata
kauguses seisvate tähtedega võiks ühe ainsa päeva jooksul
ümber paigalseisva maakera lennata, näib olevat võimatu ja
ebaloomulik. Nüüd on tõestatud, et mitte taevavõlv
ei liigu, vaid maakera.
Meil on siin samasugune eksitus kui raudteerongis sõit
jal, kes maastikku näeb mööda lendavat, rongi aga paigal
seisvat.
Gloobust võime keerata ümber tema telje. Säärast lii
kumist nimetame pöörlemiseks. Ka maal. era pöörleb
gloobusetaoliselt. — Gloobusel on metalltelg, mille ümber ta
pöörleb, maakeral seesugust ei ole. Maakera telg on sirge
(mõeldav) joon, selle ümber pöörlebki maakera. Telje lõike
punktid maapinnaga on poolused.
Kui me pimedas toas gloobust küünlavalguses hoiame,
siis näeme, et valgustub ainult üks pool temast, nimelt see
pool, mis on vastu küünlavalgust. Samuti valgustub maa
keral vaid see pool, mis on vastu päikest — seal on päev,
kuna vastaspoolel on öö. Aegamööda pööreldes kustub val
gus ühel küljel ja algab teisel; saabub õhtu, öö, hommik,
lõuna. Nii tekib öö ja päev.
6
Tiirlemine. Pööreldes ümber oma telje tiirleb maakera
määratus maailmaruumis ühtlasi ka ümber päikese. Selleks
kulub ligikaudu 365 päeva ehk üks aasta.
P
4. joonis. Maakera tiirlemine ümber päikese.
Kuidas tekivad aasta-ajad.
1) 22. juunil on põhjapoolus päikese poole pööratud
enam kui harilikult. Päike seisab keskpäeval lagipunktis
vähi-p ööri joonel (231/2° ekvaatorist põhja poole). Maa
kera põhjapoolmik saab nüüd kõige enam soojust ja valgust.
Meil ongi nüüd suvi, päike käib kõrgemalt, päev on kõige
pikem, öö kõige lühem. Maakera lõunapoolmikul on nüüd talv.
2) 24. septembril paistab päike lagipunktis otse ekvaa
tori kohal. Mõlemaid maapoohnikke valgustab päike võrdselt,
öö-päev on ühepikkused; meil on nüüd sügis. Päike tõuseb
otse idas, loojub läänes.
3) 23. detsembril on lõunapoolmik kõige enam päikese
poole pööratud. Päike käib lagipunktis k a 1 j u k i t s e p ö ö r i j
joonel (231/2% ekvaatorist lõuna poole); lõunapoolmikul
on nüüd suvi, meil talv. Päike käib meil madalalt. Meil on
päevad lühikesed, ööd pikad.
a) keskmistel laiustel.
5. joonis.
Päikese päevane teekond suvel, sügisel ja talvel.
24 sept
b) ekvaa^Tmoril.
23dctse/nb£y^
^
Loojcnei
kt i d.
6. joonis.
Päikese päevane teekond Lõunamaal.
c) poolustel
L joonis. Päikese päevane teekond nabamail.
4) 21. märtsil on päike jälle ekvaatorile jõudnud, kui ta
kiired püstloodis langevad. Mõlemal maapoolmikul on öö ja
päev võrdsed; meil algab nüüd kevad, lõunas sügis.
8
Kliimavöötmed.
Palav- ehk troopikavööde. Mõlemal pool ekvaatorit,
pöörijoonte vahel, levib ümber maakera vöö, kus päike alati kõr
gel käib. Ta paistab seal otse lagipunktis. Seal talve polegi, vaid
8. joonis. Pilte palavvöötmest.
on alati soe. See on palav- ehk troopikavööde. Kaks
korda aastas seisab päike seal lagipunktis. Päev ja öö on pea
aegu ühepikkused.
Polaarvöötmed. Põhja-polaarringil (66Y20ekvaa
torist) 22. juunil päike ei looju. Päev on 24 tundi pikk.
Polaarringist põhja poole levib põhja-polaar vööde.
Päike käib madalalt ning soojendab vähe.
9. joonis. Pilte polaarvöötmest.
Polaarvöötmes päike ei looju ega kerki päevade, nädalate
ja kuude vältel.
Lõuna-po laar j õõnest (66Y20 ekvaatorist) lõuna
poole on lõuna-polaarvööde.
9
Parasvööde. Pöörijoonte ja polaarringide vahel levib
parasvööde. Neid on kaks: üks põhja-, teine lõuna-poolkeral.
Päike ei paista siin millalgi lagipunktis; mida kaugemal epooluste poole, seda enam viltu langevad ta kiired maapinnale.
10. joonis. Pilte parasvöötmest.
Maa ja vee vahekord.
Suurema osa maakera pinnast võtab enda alla vesi, väik
sema — maismaa. Maismaa koosneb suurtest maa-aladest:
mandritest ja saart st. Maismaa pind on ligi kaks ja pool korda
väiksem kui vee pind -— maismaad on 29%, vett 71%.
Maismaa jaotatakse viieks mandriks ehk maailmajaoks.
Need on:
Euroopa, Ameerika, Aasia, Aafrika ja Aust
raalia.
Nende maailmajagude suurus on järgmine:
Aasia................... . 44 milj. km2
Aafrika
.... • 33 „
„
Põhja-Ameerika . ■ 24 .,
,,
Lõuna- Amee] ika . • 18 „
Euroopa
. . . . io .,
„
Austraalia
. . . • 9 ,,
,,
Aasia on kõige suurem maailmajagu, Austraalia kõige
väiksem. Ida-poolkeral asetsevaid mandreid Aasiat, Aafri
kat ja Euroopat nimetatakse Vana-maailmaks, sest
10
et nad olid juba ammu tuntud; lääne-poolkeral asetsevat
Ameerikat, samuti idas Austraaliat nimetatakse
U us -maailmaks.
Suuri veevälju nimetatakse ookeanideks, väiksemaid
meredeks. Ookeane on kolm. Need on: Atlandi ookean,
India ookean ja Vaikne ookean.
11. joonis. Maapoolmikku.de kujutus nii, et ühel pool on peaaegu
kõik maismaa, teisel vesi.
Suurim neist on Vaikne ookean. Ta on suurem kui kõik
mandrid kokku.
Ookeanide suurus:
Vaikne ookean . . .
Atlandi
„
....
India
„
....
180 milj. km2
106 „
„
75
„
11
Ameerika.
24 milj. km2
130railj.
elan.
Põhja-Ameerika
10 milj
500 mi jj: elan.
kma
Euroopa
*•*
5,5ei.1 km2
50el.1km2
Ameerika asetseb lääne-poolkeral ning ulatub põhjast
kaugele lõunasse. Teda ümbritsevad igalt poolt ookeanid (mis
sugused?), Aasiast eraldab teda Beringi väin. Ameerika
koosneb kahest peaosast: Põhja-Ameerika ja LõunaAmeerika. Neid mõlemaid ühendab Kesk-Ameerika
Panama maakitsus, mida nüüd läbib samanimeline kanal.
Põhja-Ameerika.
Asend ja piirid kaardi järgi. Leia kaardil mandri äärmised
tipud põhjas, lõunas, idas ja läänes! Mõõda mandri ulatus põhjast
lõunasse ja idast läände, ligema punkti kaugus Euroopast! Kus
kulgevad polaar- ja pöörijoon? Jälgi neid läbi Euroopa ja Aasia!
Üldpilt. Põhja-Ameerika rand on põhjas ja idas rohkesti
liigestatud. Põhjas on hulk suuremaid saari (nimeta mõned!),
lai Labradori poolsaar ja sügavale mandrisse tungiv Hud
son i (1. hödsn) laht. Idas seisab Newfoundlandi (1. njufaundlend) saar. Lõunas eraldab madal Florida poolsaar
Mehhiko lahte Atlandi ookeanist. Lääneranna liigestus on
12
vähene ja meri juba ranna lähedal sügav. Suuremad poolsaa
red on läänes Kalifornia poo saar samanimelise lahe ää -es
ja Alaska poolsaar.
12. joonis..
13
Ka pinnamood on mitnekmine. Läänepoolset Ameeri
kat läbib kõig) Kördil j eeride mägismaa, mandri kes ei
laiub määratu suur lauskmaa Põhja-Jäämerest Mehhiko laheni,
idas kerkib uuesti maapind.
13. joonis.
14
14. joonis.
1.
2.
3.
4.
Põhja-Ämeerika rahvad.
Eskimo.
Indiaanlane.
Mestiits.
Ameeriklane.
2 S. Sütt, D. Koppel, Maatead, õpper. V.
5. Atsteek.
6. Mulatt.
7. Neeger,
15
Gröönimaa.
Gröönimaa on maakera suurim saar. Ta asetseb kaugel
põhjas; ta on polaarmaa. Lühikese ja jaheda suve jooksul ei
suuda ära sulada talve jooksul kogunenud lumi. Sellest igilumest on aastatuhandete kestel tekkinud mitmesaja meetri
paksune mannerjää kiht, mis katab peaaegu kogu Grööni-
15. joonis. Eskimo hülgejahii. Kaugemal jäämägi.
maad. Mõnes kohas libiseb jää aegamööda merre, murdub —
ja vägeva mürinaga tekib j ä ä m ä g i, kuni 400 m paks, 4/7 vee
all. Külmad merehoovused kannavad neid kaugele lõuna poole,
kus nad Euroopa ja Ameerika vahelisel teel laevadele on häda
ohtlikud, kuna neid sageli tihe udu ümbritseb.
Inimesi elab vähe kitsastel jäävabadel rannikumail.
16
Siin levib kidura taimestikuga tundra, kus maad kata
vad lühikesel suvel õierikkad rohud, sammalsood, madalad
roomavad kased ja pajud.
Gröönimaal ja kogu Polaar-Ameerikas elab umbes 16 000
eskimot, s. o. toore liha sööjad. Ükski rahvas ei ela nii kaugel
põhjas kui eskimod. Nad on kohastunud karmi kehva loodu
sega ning elatuvad lindude, põhjapõtrade ja muskushärgade
küttimisest. Ka meri annab neile toitu — kalu ja hülgeid,
mida pisut keedavad ja pooltoorelt söövad. Meri kannab neile
ka ajupuid, millest nad endale koerakelke, suuski ja viskeode
(harpuune) valmistavad. Lootsiku kere teeb eskimo luudest,
mille hülgenahaga üle tõmbab — see on „kajak“. Säärases
kerges lootsikus, sõudes ühe mõlaga, liugleb eskimo linnuna
merelainetel. Suvel elavad eskimod nahktelkides, talvel muldvõi lumihurtsikuis, kuhu viib pikk madal käik; see on nii
madal, et käpukil tuleb ronida. Majal aknaid ei ole; teda val
gustab ja soojendab hülgerasvalamp, mis ööd-päevad põleb.
Ühes seesuguses hurtsikus elab mitu perekonda. Eskimod rõi
vastuvad põhjapõdra- ja hülgenahkadesse. Nad on lühikest
kasvu, laiade paletega, mustade juustega, pisut viltuste silma
dega ning kollase nahaga.
•
Kanada.
Kanada võtab enda alla mandri põhjaosa. Läänes ker
kivad metsaga kaetud Kalj umäed. Suurem osa aga on suur
järvederikas lauskmaa. Kuski ei leidu nii palju ja nii suuri järvi
kui siin. Tähtsamad nendest on Suur-K arujärv, Orjajärv ja Atabaska, mille veed Mackenzie (I. mäkensi)
jõgi Põhja-Jäämerre viib. Keskel leiame Y i n n i p e g i järve ja
lõunaservas viis suurt Kanada j ärve, need on — Ü1 e mj ä r v, Michigan (mitšigen), Huron, E r i e (iiri) j a
Ontario (onteerio). Nad moodustavad kõige suurema
2*
17
mageda vee kogu maakeral. Nende järvede vesi voolab merre
St. Lawrence’i jõe kaudu. Kahe viimase järve vahel voolab lühi
ke ja lai Ni agara jõgi, millel asub kuulus N i agara juga.
(Võrdle Kanada järvi Põhja-Euroopa järvedega!)
Kanada kliima on kare. Suvi on küll soe, aga talv on väga
külm, kohutavate lumetormidega. On ju Labrador ja Hu dsoni (loe: hödsn) lahte ümbritsevad maad maakera külme
maid maid. Jäämere rannikumail ja saartel levivad tühjad
kidura taimkattega tundra d.
16. joonis.
Niagara juga.
Kanada — metsa ja karusnahkade maa.
Tundratest
lõunas asetseb mõõtmatu, peaaegu Euroopa suurune põline
okaspuumets. Ta ulatub Vaiksest ookeanist Atlandi ookeanini.
Metsavöötmes elab inimesi väga vähe. Ajutiselt ilmuvad sinna
küttijad, kalastajad ja metsatöölised. Jõgede kaudu tungivad
nad tööde hooajaks metsa sügavustesse. Mets on Kanada rikkus:
ta polistes laantes elutseb veel suurel määral kallihinnalisi
karusnahaloomi, nagu hallkaru, hunt, hõberebane, pesukaru,
kobras, saarmas jt. Nende loomade nähku veetakse Kanadast
18
17. joonis.
Päigiparvetamine Kanadas.
väga palju välja, peaasjalikult Montreali linna kaudu.
Samuti suur on ka metsasaaduste, nagu palkide, laudade, puumassi ja paberi väljavedu metsavaestesse maadesse.
Kanada
viljasalv. Lõuna-Kanadas suvi on soe
nagu Prantsusmaal, talv aga külmem kui meil (juuli -f-19%,
jaan.
12°yo). Kliima ja viljarikas lössipind võimaldavad
põllu- ning k a r j a p i d a m i s t. Nendele viljarikastele maa-
18. joonis. Viljaait (elevaator) Kanadas, nii mahukas, et sinna
võib paigutada kogu Eesti aastase rukkisaagi.
dele on hulk inimesi elama asunud ning endiste metsade ja
rohunurmede asemel levivad nüüd määratu suured viljapõllud
St. Lawrence i jõest Kaljumägedeni. See ala on Kanada vilja
salv. Palju kasvatatakse siin nisu ja kaeru. Kuid sagedasti
võib lõikus ka äparduda: kas hävitab viljasaagi pikaldane põud
või purustab hirmus torm. Häil aastail saab aga vilja väga palju.
Maad läbivate raudteede jaamade juurde on püstitatud suured
viljaaidad (silo, elevaator). Nendesse kogutakse vili ja hoi
takse alal. Tähtsaim viljaturg on Vinnipegi linn.
20
Saadakse ka kulda, hõbedat ja vaske. Kanada on
kolmas maailmas hõbedasaagi poolest. Kivisüsi ja odav veejõud on ka tööstuse Õitsele viinud; töötatakse ümber põlluja metsasaadusi. New Foundlandi saart ümbritsevatel leetseljakutel püütakse palju kalu. Liiklemise ja kaubanduse
keskuseks on Montreal (montriöl), Ottava — valitsuse
asupaik.
Kanada elanikkudeks on enamalt jaolt sisserännanud
eurooplased ja nende järeletulijad, peaasjalikult inglased.
Tihedamalt elab rahvast lõunaservas, St. LawrenceT jõe ja
Kanada järvede ääres, mujal aga väga hõredalt. Üldiselt on Ka
nada väga harvalt asustatud maa. Kuid igal aastal rändab suu
rel arvul inimesi sisse, sellepärast edeneb Kanada majandus
likult väga kiiresti. Maa annab saaki rohkem kui hõre rahvas
tik ära tarvitab, seepärast veetakse välja saadusi suurel arvul,
eriti nisu.
Briti Põhja-Ameerika ehk Kanada on Inglise osariik.
Pdhja-Ämeerika Ühendriigid.
Põhja-Ameerika Ühendriigid võtavad enda alla mandri
keskosa. Maa-ala on Euroopa suurune, elanikke on tal üle
120 miljoni, seega rahvatihedus ainult 12 inimest ruutkilo
meetril. Võrdle Euroopa rahvatihedusega! Põhja-Ameerika
Ühendriikides võib nende maa-ala suure ulatuse tõttu ära
märkida kolm üksteisest erinevat valdkonda: Ida-Ameerika,
Mississippi-Missouri jõgikond ja Lääne-Ameerika.
1. Atlandi ookeani rannikumail Ida-Ämeerikas
levib
Appalachia (äpälätšiä) mäestik, mille lõunapoolne jätk
kannab Alleghani (elligeeni) mägede nime. Need on vanad
mäed, mille tipud on muutunud murenemise tõttu laugjaks ja
madalaks. See ala on maailma suurim tööstusmaa.
21
Oma lõunapoolsema asendi tõttu on kliima Kanada
omast märksa pehmem. Suvel kuumeneb sisemaa tugevasti.
Siis puhuvad siin meretuuled. Need tuuled panevad merepin
nal merevee liikuma laia joana. Tekib merehoovus.
Atlandi ookeanis liigub soe merehoovus Aafrika rannikult
Lõuna-Ameerika rannikule. Siin pöördub osa vett PõhjaAmeerika rannikule. Sealt ulatub ta Golfi hoovusena
Põhja-Euroopani. Golfi hoovus täidab Atlandi ookeani põlrja-
19. joonis.
P.-Ameerika Ühendriikide maapõuevarad.
poolse osa sooja veega, mille kohalt soe ja niiske õhk kaugele
maismaale kandub. Golfi hoovuselt sooja ja niiskust saa
des on suvi üldiselt palav, lõunaosas isegi väga kuum. Sügisel
ja talvel jahtub maa kiiresti, ning siis puhuvad kuivad maatuuled. Sügis on pikk, selge ja vaikne, soodus põldude korista
miseks. Talv on külm, isegi pakane. Tuntud on ka kuuma- ja
külmalained, mis tihti valguvad üle maa. Rohkete sademete
tõttu kasvavad tugevad suvehaljad, lõunaosas aga igihaljad
22
metsad, Floridas isegi palmid. Rikkalikud sademed on
tekitanud hulga järvi ja jõgesid. Tugevaid koski ja jugasid
kasutatakse elektrijõu saamiseks. Laiad jõesuudmed moodusta
vad mererannikuil häid sadamakohti. Paiguti on siin leutmetsi, paiguti põldusid, väga palju aga vabrikuid. Ehk küll
siin põldu hästi haritakse ja ta kõrget saaki annab, eiiti lõuna
pool (puuvili, tubakas, aedvili), on siin pea-tulualadeks siiski
kaubandus ja mäe- ning vabrikutööstus. Appalaehia mäestiku läänenõlvakud sisaldavad rikkaid kivisöe
ja maaõli pahtlaid, Suurte järvede ümbrus aga tüsedaid
raua maagi lademeid. Need ained asetsevad üksteise lähe
dal. Ka on nende veoks käepärast odavad veeteed ja hulk
raudteid. Neil põhjusil on siin, Kirde-Ameerikas kujunenud
hiiglasuur tööstus. Palju on siin kõiksugu tehaseid. Nendes
valmistatakse kõige rohkem metallkaupu, nagu masinaid,
põllu tööriistu, õmblusmasinaid, raudteetarbeid, autosid, ja grattaid jne. Märgiline on ka riide-, kummi- ja nahatööstus.
Kirde-Ameerika on Ühendriikide jõukaim osa. Palju on siin
suuri tööstus- ja kaubanduslinnu. Rahvast elab siin tiheda
malt kui mujal Ameerikas. Ka raudteedevõrk on siin väga
tihe; nendest on tähtsaimad, mis ühendavad Atlandi ookeani
äärseid linnu Vaikse ookeani rannikuga. Sobivaks veeteeks
peale jõgede on ka Suured järved. Viimaseid ühendavad
jõgedega pikad ja sügavad kanalid.
New York (1. njuujork) oma 9,7 milj. in. on hiidlinn,
maailma suurim linn. Ta on ka maailma kaubanduse ja
rahanduse keskus. Kes esimest korda New Yorki saabub, see
imestleb ta hiiglaehitisi, suuri mitmekümnekordseid maju
— „ pilvelõhkujaid”, pikki sildu, tunneleid jne. Veel
haaravamalt mõjub määratu elevus tänavaliiklemises — ini
mesed rühivad kiiresti edasi otse elava jõena laiadel ja pikka
del peatänavatel küll jala, küll arvutuil autodel, tänava-, õhuja maa-alustel raudteedel.
Boston — sadamalinn, kudumis- ja nahavabrikutega,
Philadelphia — rauatööstuslinn, Pittsburgh —
suurte terasetehastega. Washingtonis (uošingfn) —
Ühendriikide pealinnas, elab nn. „Valges Majas“ Ameerika
president.
2. Mississippi-Missouri jõgikond — maailma tähtsaim
vilja- ja karjakasvatuse piirkond.
Ühendriikide kesk-
20. joonis.
New Yorki „pilvelõhkujad“.
Ülesvõte lennukilt.
mises osas, Appalachia ja Kaljumägede vahel, levivad
suured tasandikud ja madalikud. See on ääretu Mississipi
nõgu. Aegamööda kerkib maapind läände, Kaljumägede poole.
Sellel lauskmaa] voolab Mississippi (= suur jõgi) jõgi, mis
ühes lisajõe Missouriga (= mudajõgi) on maailmas pikim
jõgi — 6700 km (võrdle: Kiilus 5800 km, Amazonas 6200,
Jenissei — 5200, Doonau -— 2800, Rein — 1300, Emajõgi
— 209 km).
Leia kaardil allikad ja lisajõed!
Jõgi toob kaasa hulga setteid, nii et vesi on temas
kollaka smudane. Neist setteist on tekkinud alamjooksul lai
soine madalrnik. Kevadine suurvesi lõhub tihti kaldaäärsed
kaitsetammid ning ujutab ümbruse laialt üle, tekitades suiut
21. joonis. Suhkr uroo-istandik Lääne-India saartel, buhkrupilliroog kasvab noil mail, kus leidub põletavat päikest ja külluses
vett, mida. taim palju tarvitab. Küpsemiseni kulub suhlcrurool pool
teist aastat, kuni neegrid ja indiaanlased meetripikkuste raskete laiade
nugadega võivad minna väljadele roogu lõikama. Lõigatud ja lehist
puhastatud vartest pressitakse magus mahl, millest vabrikus suhkrut
ja siirupit keedetakse.
kahju. Hiiglajõgi on tähtsaks veeteeks. Lhes 44 laevatava lisajõega
on tal ligi 32 000 km sõiduvett, kuna kõigil Euroopa jõgedel kokku
on seda ainult 20 000 km. Suured kolmekordsed jõeaurikud liiguvad
üles-alla. Jõesuudme soodel ja madalikkudel valitseb niiske ja palav,
ebaterve kliima, kus veel päris nuhtluseks sääsed ja moskiitod, haged
surevad suveöödel kariloomad nende hammustamise kätte.
25
Preeriad.
Sademetekaardilt on näha, et Mississippi
jõest lääne poole sademetehulk väheneb. Vähestes niisketes
nõgudes ojade ääres leidub metsasalku. Eemal levivad ääre
tud rahunurmed — p r ee r i a d. Maa on enamalt jaolt tasane:
jõed on vaid uuristanud sügavad orud. Osalt on maad liivased
ja kuivad, osalt kaetud lopsaka inimkõrguse rohuga. Eriti toi
tev on lühike punakas „piisonirohi“, mida hobused ja kariloo-
22. joonis. Piisonid preerias.
mad peavad parimaks rohuks. Kevadel ja suvel on preeriad
haljad, sügisel koltub rohi ja muutub kuldkollaseks. Enne
vanasti rändas neil lagendikel miljoneid piisoneid, kelle peale
indiaanlased jahti pidasid. Veed karjad on nüüd hävitatud,
suurem osa preeriat on üles küntud ja seisab nisu-, maisi- ja
kaeraväljade all, kus üksikud suured farmid — ameerika talud
silma paistavad. Lõikust hävitavad vahel rohutirtsud või
tuiikahju, kui kuival ajal rohi veduri sädemest või indiaanlase
26
käest põlema süttib. Nii laialt kui silm näeb, on siis ilm suitsu
täis.
Tervel Mississippi lauskmaal on väga viljarikas
põllupind, ning siin asub maailma tähtsaim vilja- ja
k a r j a k a s v a t u s p i i r k o n d. Põhjas, Kanada piiri pool,
kasvatatakse nisu ja kaera. Preeria põldude rikkalik saak
valgub arvutud raudteil linnadesse (Buffalo, Minneapolis), kus
suurveskid vilja jahuks jahvatavad.
23. joonis. Chicago linn Michigani järve ääres.
Keskel levib lai maisivööde. Maisi tarvitatakse pea
asjalikult loomade nuumamiseks.
Puuvilla vöö de asetseb lõunas, Mehhiko lahe ranna
mail. Sealses palavas kliimas kasvavad juba puuvill, riis
ja suhkruroog. Florida poolsaarel kasvavad kõiksugu
lõunamaised puuviljad. Töölisteks siinseis istandikes on
neegrid, kes suudavad töötada lõunamaa palavas kliimas.
Ka loomi peetakse väga palju — põhjapool sigu, läänes,
preeriates, veiseid, lambaid, hobuseid. Et talud seisa
vad kaugel üksteisest, ei ole võimalik piimandust arendada
ning karjast saadakse eeskätt liha ja nähku. Kaljumägede
jalal, kus vihma nii vähe sajab, ekj preeriast ei saa enam põldu
teha, on näha tuhandepealisi veisekarju, keda karjatavad osa
vad ratsanikud „lehmapoisid“, cowbov’d (kauboi). Vastu
talve aetakse karjad jõgede äärde, kus neid lageda taeva all ja
kevadeni hoitakse. Lund sajab talvel harva ja seegi sulab pea.
Preeriast aetakse nuumloomad suurtesse linnadesse, lihateh astesse.
24. joonis. New Orleans. Puuvillapallid sadamas.
Jõgede äärde, sadamakohtadesse on lühikese aja vältel
tekkinud suured linnad, mille ladudesse rikkalik põllu- ja
karjasaak kokku voolab ja kus veskid ning tapamajad neid
ümber töötavad. Eriti kuulsad on Chicago (tšikaago) (8,5
milj. ei.) suured tapamajad, kuhu aastas 8V2 milj. veist (Ees
tis kokku ainult 1/2 milj.), 8 milj. siga ja 6 milj. lammast
tuuakse: tehastes valmistatakse liha, vorste, konserve, seepi,
küünlaid jne. ,Chicago on, na^u palju teisigi Ameerika linnu,
imekiiresti kasvanud — 1830. a. oli siin alles väike küla.
P u u v i 11 & i s t a n d i k u 's kasvavad ridadena meetrikõrgused
põõsad. Augustikuul on põld valge kui lumeväli. Neegrid — mehed
ja naised, suured õlgkübarad peas — korjavad puuvilla, lauldes ühe
toonilist viisi. Igaühel on vööle kinnitatud kott, kuhu ta ettevaatlikult
puuvilla paneb. Kui kott on täis, tühjendatakse ta suurde korvi,
millega viiakse masinahoonesse. Seal puhastavad masinad ta seemneist
ja pressivad pallideks. Puuvillapõõsas nõuab suurt hoolt, ja põllul on
aasta läbi vilgas toimetus. Eurooplased ei jõua lõuna kuumas ilmas
seda tööd teha, kuid neegrid on vastupidavad. Hobuste asemel teevad
põllutööd eeslid. Puuvill veetakse suurtel jõelaevadel Mississippit
mööda New Orleansi sadamasse. Suurema osa sellest viivad inglise
laevad oma maa vabrikuisse. Puuvill on lina ja kanepi kõrval
tähtsaim kiutaim.
Mehhiko lahe rannikul on suurem puuvilla ja tubaka
väljaveo sadam New Orleans (nju orlins).
Ameerika farmis. Nagu Ameerikas kõik on väga suurejoone
line, nii on siin ka hiiglafarme, millest mõnel on kuni 60 000 tiinu
põlluks tehtud maad. Töö säärases tehasetaolises mõisas toimub kõik
masinate abil, nagu kündmine, külvamine, viljakoristamine. Lõikuseajal töötab mõnikord ühes reas 60 masinat, mis vilja lõikavad, vihku
seovad ning kokku panevad ühtlasi. Pika kuiva Ameerika sügise ajal
pole tarvis vilja kuivatada ning rehepeks algab kohe. Masinaid köe
takse õlgedega; kui peksmine on lõppenud, pistetakse õlekuhjad põlema
ja-vägevad tuleleegid kumavad taeva ali. õled ja aganad on siin väär
tuseta kaup, sest loomad on kogu talve väljas ja rammus põld ei
vaja väetist.
Säärasel viljakal maal ja masinate abil kogutud vili on muidugi
odavam kui Euroopa vili, niipalju odavam, et kannatab välja esiti
pika raudtee- ja siis laevaveo Euroopasse müügiks.
Esimesed asunikud said maad tasuta. Nüüd ei saa Ameerikas
enam põllumaad hinnata ja vähehaaval kasvab rahvaarv,'nii et vilja
saab ainult vähesel määral veel müüa. Nüüd ostab Euroopa endale
vilja Lõuna-Ameerikast, Kanadast ja mujalt.
29
3. Lääne-Ämeetika,
Preeriatest lääne poole minnes
jäävad inimeste asulad — talud ja linnad — ikka harvemaks.
Siin on kõrge mägine maa, mille lumised tipud ulatuvad üle 4
km. Mäeahelikud algavad juba Alaska poolsaarelt ning lähevad
rööbiti põhjast lõunasse piki mandri lääneserva. Idapoolne
pikem mäeahelik kannab Kaljumägede nime, mere ääres
kulgevad Kaskaadi mäed ja Sierra Nevada. Keskel
25. joonis.
Mammutipuud. Enamasti kõik
seest õõnsad.
hiiglatüved on
laienevad mäeahelikud ning nende vahel moodustub lai, roh
kete soolajärvedega, kuiv, kõrveline kiltmaa. Vähesed Vaik
sesse ookeani suubuvad jõed on maasse uuristanud väga süga
vaid järsuseinalisi orge; neid nimetatakse kanjoniteks. Tutta
vam neist on l1/^ km sügavune Colorado jõe kanjon. Jõgi
algab YellowstoneT (1. jelloustoun) rahvuspargis. Tuntud on ka
Kalifornia pargid oma mammutipuudega. Need taimeriigi
30
hiiglased ulatuvad 140 meetri kõrguseni, läbimõõduga 12 m,
koor 1/2 m, vanadus üle 3000 aasta.
Mägedes on palju kulda, hõbedat, vaske, naf
tat jne. Nende leiukohtadele on tekkinud linnad ja külad,
muid asulaid on vähe.
Lääneranniku maadele toovad meretuuled rikkalikult
sademeid, mäed kaitsevad külmade põhjatuulte eest ning siin
levivad ilusad viljarikkad orud. Nii on Kalifornia org
kui paradiis, mille aedadesse kogu maailma viljapuid on kogu
tud,— õunapuud, apelsinid, viinamarjad jne., vili ise on suu
rem ja ilusam kui Vana-Maailmas. Aedade vahel on nisupõl
lud, mäerinnakuil tugevad metsad. Tähtsamaks kauba- ja
sadamalinnaks läänerannikul on San Francisco. Pikad
raudteed ühendavad teda Atlandi ookeani äärsete linnadega.
Los Angeles — aiandus ja petrooleumitööstus.
Kokkuvõtteks.
Töökas rahvas. Põhja-Ameerika Ühendriigid kuuluvad
maailma suuremate ja vägevamate riikide hulka. Ainult Inglis
maa, Hiina ja Prantsusmaa ühes asumaadega on temast suu
remad. Rahvaarv on suureks kasvanud peaasjalikult sisserändamise teel. Iga aasta tuleb siia Euroopast üle 200 tuhande ini
mese, kes varsti uute viisidega harjuvad ja inglise keele ära
õpivad. Nii on 100 aasta jooksul üle 34 miljoni inimese endale
Ühendriikides uue kodu leidnud, ja inglased, hollandlased,
prantslased, sakslased ning teised on üheks suureks rahvaks
kokku sulanud, keda ameeriklasteles hüütakse. Amee
riklased— neid nimetatakse tihti ka veel jenkideks — ei põlga
tööd. Tööga on nad vallutanud maa ja ta õitsevaks muutnud
ning elavad jõukalt. Rahvas räägib inglise keelt ja on ena
masti protestandi usku. Rahvahariduse eest kantakse hoolt.
3 S. Sütt. D. Koppel, Maatead, õpper. V.
31
Seda edendavad ka rohkearvulised raamatukogud, ajalehed
ning ajakirjad.
Kahvast on 90°/0 valged, teised on „värvilised“, kelle
hulka kuuluvud indiaanlased, neegrid, hiinlased jne. Endisest
pärisrahvast indiaanlastest on vähe järele jäänud - —
0,3°/0 üldarvust. Teisiti on lugu neegritega. Neid on 10°/0
kogu rahvaarvust. Tööliste puudus lõunapoolseis palavniisketes
maakohtades oli põhjuseks, et neid omal ajal orjadena Aafri-
26. joonis. Indiaanlaste vigvamid.
kast sisse veeti. Peale vabastamist on nad üle maa laiali valgu
nud, kuid Mehhiko lahe äärseis riikides on nad ka tänapäev ena
muses. Vahekord valgete ja neegrite vahel ei ole praegugi veel
kõige parem. Hilisemal ajal on läänepoolseisse maakondadesse
rohkesti hiinlasi ja jaapanlasi sisse rännanud. Nüüd on sisse
rändajate arvu piirama hakatud. Peale nende leidub Ameeri
kas veel segarahvaid; valgete ja indiaanlaste järeletuli
jaid nimetatakse mestiitsideks, valgete ja neegrite omi
— mulattideks.
32
Indiaanlased. Tvm Ameerika 400 a. eest avastati, olid peaaegu koile
elanikud indiaanlased. Mõned neist harisid põldu, nagu Mehhikos, kus
kasvatasid maisi, ube j.in.; seal olid neil ka suured linnad, mäge
dest kaevati kulda ja hõbedat. Suurem hulk aga elatus piisonhärgade
küttimisest ning kalapüügist. Nad pidasid vihast võitlust sissetungi
jate valgete eurooplastega, kes nende jahimaad käest võtsid. Nüüd on
27. joonis. Indiaanlane pidurüüs.
Ühendriikides ja Kanadas indiaanlasi vähe järele jäänud ning nad
elatuvad enamasti küttimisest ja kalastusest. Aegamööda lähevad nad
üle karja- ja põllupidamisele ning ikka harvemaks jäävad nende
loomanahkadest telgid — vigvamid — 3^ harva kannavad nad fcotkasulgedest peaehet ning relvi — kirvest ja nuia.
Indiaanlasi nimetatakse punanahk adeks nende punakas
pruuni ihuvärvi tõttu. Eurooplasi üllatab nende leidlikkus, terav
nägemine ja kuulmine ning hea mälu, mille tõttu nad metsikutes
kohtades ära ei eksi. Igapäevases elus on indiaanlased ausad ja sõna
pidajad, kuid sõjas kalgid ja metsikud.
3*
33
Rikas ja vägev maa. Põhja-Ameerika Ühendriigid on
vägev ja rikas maa. Tema rikkus põhineb laialdasil istandikualadel (puuvill, tubakas), määratuil rohtlapõllustikel (nisu,
mais, kaer, oder), ta ammutamatuil karjamaadel, ta hiigla
suurtel mäekaevandusil, ta võimsail tööstuskeskusil ja suurel
kaubandusel.
28. joonis. Kullapesomine Kalifornias.
Tööd tehakse Ameerikas palju ja usinasti. Pingsa töö tule
museks on suur toodang. Nii hangitakse seal rauda 40°/0,
kivisütt 40°/0, vaske 8O°/0, petrooleumi 70°/0, niklit 50°/0
maisi 4/5, puuvilla 3/5, tubakat 3/4 kogu maailma toodan
gust. Ameerika tööstussaadused leiavad rohkesti tarvi
tamist kogu maailmas. Töötasu on Ameerikas kõrgem, elamine
seetõttu lahedam kui mujal maailmas. Nii on peaaegu igas
farmis raadio, telefon ja oma auto. Iga viie inimese kohta
tuleb üks auto.
34
Riiklik kord. Põhja-Ameerika Ühendriigid koosnevad
48 osariigist. Igal osariigil on oma valitsus, kuid esindused
välisriikides, sõjavägi, laevastik, raha on aga kõikidel ühine
ja allub ühisele valitsusele. Selle eesotsas on rahva poolt 4
aastaks valitud president. Saadikutekogu ehk „kongress“
ja president asuvad pealinnas Washingtonis. Rahaühik on
dollar.
29. joonis. Pinna kasutamine Ühendriikides.
Must joon ümbritseb rohtlate alasid, täpiline joon — ala, kus
sademeid alla 50 mm.
1. Mõõda Atlandi ookeani laius 45° p.-l.!
2. Samuti Vaiksel ookeanil!
3. Mõõda ulatus Londonist New Yorkini! Mitme tunniga sõi
dab aurik selle maa ära kiirusega a) 12, b) 21 miili tunnis (1 miil
= 1852 m)?
4. Leia kaugeim koht merest!
5. Võrdle Ülemjärve (81000 km2) suurust Eestiga!
6. Kus elab P.-Ameerikas rahvast tihedalt; kus hõredalt?
mispärast?
7. Raudteedevõrgu pikkus Euroopas on ligikaudu 340 000 km,
Ühendriikides 427 000 km; arvuta tihedus!
8. Kirjuta nimed õieti!
35
»
Lõuna-Ämeerika.
Määra kaardil asend, piirid, mandri äärmised tipud, mõõda
mandri laius, pikkus ning kaugus Euroopast! Kus kulgevad ekvaator
ja vähi-pöörijoon?
•
Lõuna-Ameerika rannik on vahe liigestatud, puuduvad
suuremad saared ja lahed (võrdle Aafrikaga). Ainult lõunatipus lahutab M a g a 1 lanesi väin Tulemaa saari mand
rist. Pinnaehitus sarnaneb Põhja-Ameerika omaga; piki
Vaikse ookeani rannikut kulgeb kõrge lumitipuline Kordil-
30. joonis.
Jamaika saar Lääne-India saarestikus Kesk-Ameerikas.
jeeride ehk Andide mäestik. Idas kerkivad Guayana
ja Brasiilia kõrgustikud. Mandri keskel asetseb maa
kera suurim madalmik, kus kolm suurt jõge — Orinoco,
Amazonas ja La Plata voolavad. Jõgede nimede järgi
hüütakse neid ümbritsevaid lauskmaid.
Suurem osa Lõuna-Ameerikast asub ekvaatori all palavvöös. Passaadid, seega idatuuled, toovad Atlandi ookeanist
36
nii rohkesti vihma kaasa, et Lõuna-Ameerika on sademete
rikkam! maa. Soojades niisketes kohtades kasvavad troopika37
metsad, kuivemates kohtades levivad puisrohtlad, rohtlad,
paiguti väikesed kõrved.
Brasiilia — kohvimaa.
Brasiilia on suurim LõunaAmeerika riik. Ta on peaaegu Euroopa suurune, kuid ela38
nikke on tal ainult 39 miljonit. Neistki asub suurem hulk
Brasiilia mägismaa idapoolsetes Atlandi ookeani äärsetes soo
jades niisketes maakondades. Passaattuuled toovad ranniku
maadele rohkesti vihma, ning mäenõlvad on kaetud igihal89
jaste troopikametsadega, kus kasvab muu seas väärtuslikke
kautšuki- ehk kummi- ja värvipuid. Ilusa pealinna Rio de
Janeiro ja ta naaberlinnade Santo s’e ja Sao Pau lo
34. joonis. Kohviistandi k. KohvipÕõsa viisid eurooplased Amee
rikasse. Seal kasvab ta mäenõlvul otsatute nöörsirgete ridadena inimese
kõrguseks. Maa peab umbrohust, mis siin lopsakalt kasvab, hoolsasti
puhta hoidma, milline töö siin kõrvetavas kuumuses pole sugngi kerge.
Kui kohvipõõsad õitsevad, on kogu maa valge lõhnava peite all.
Põõsas kannab marju, mis kaht seemet — kohviuba — sisaldavad.
Lõikuseaeg, mis algab siinsel sügisel, maikuus, on kiire tööaeg istan
dikus. Marjad nopitakse käega või raputatakse allalaotatud riidele,
selle järel leotatakse, kõrvaldatakse marja liha ning sorditakse kohvi oad müügivalmis kottidesse.
tagamaades asuvad suured maailmakuulsad kohviistandikud. Nende aastane kohvitoodang ületab kõikide muude
maailma kohvimaade oma kokku. Rohkesti on ka suhkrur o o, kakao- ja t u b a k a i s t a n d i k k e.
40
Brasiilias elab peale värviliste rahvaste — indiaanlaste,
neegrite ja segarahvaste — ka hulk valgeid eurooplastest
asunikke, peaasjalikult portugallasi, hispaanlasi ja itaallasi.
Ämatsooma madalmik. Brasiilia põhjaosas levib suur
Amatsoonia madalmik. Siin voolab maailma veerikkaim jõgi
Amazonas. Juba keskjooksul on ta 5 km lai ja 50 m sügav,
alamjooksul aga üle 30 km laiune. Ka ta lisajõed on enamasti
hiiglajõed, mõned suuremad kui Euroopa Volga.
Madalmik seisab otse poolitaja all; seal valitseb aasta
ümber troopikapalavus (aasta keskmine t° +25° G) ning
sajab väga palju vihma. Selle tõttu areneb ülilopsakas taimes
tik ning terve maa on kaetud suure troopikalise ürgmetsaga,
mida selvaks nimetatakse. See on maakera suurim ürg
mets, peaaegu poole Euroopa suurune, inimestele suuremalt
osalt tundmatu, sest sisemaale pääseb ainult jõgede kaudu.
Selvad. Metsa kõrged puud on kui jämedad sambad.
Tugevad liaanid väänduvad nagu hiiglaköied ümber tüve,
ripuvad okstelt. Kõik on läbisegi põimunud, läbi kasvanud
tihedaks padrikuks, millest ainult kirvega teed raiudes läbi
pääseb. Amatsoonia metsades elutsevad loendamata arvul
kirjud papagoid, värvilised koolibrid (pisimad linnud), pikasabalised ahvid ja laiskelajad, kiskjad puuma, jaaguar ning
hiiglamaod (boa). Jõed kubisevad kaladest, alligaatoreist,
kilpkonnadest ning veelindudest. Eriti palju on putukaid ja
suuri säravaid liblikaid, mõned koguni poole jala pikkused.
Terved karjad sipelgaid käivad metsas ja õgivad ära kõik
elusa, mida oma teedel kohtavad. Öösi ja vara hommikul on
metsas vaikne, — õrnad, suures soojuses hellitatud palava
maa loomad poevad varju jaheduse eest. Kärarikkaks muu
tub elu hiljemini, pärast päikesetõusu. Kuid keskpäeval vai
bub jälle kõik hääletuks. Keskpäevane palavus tundub ka
troopikaloomadele liig olevat. Harilikult kogunevad siis kiiresti
tihedad pilved, paugub kõu ja vihma valab kui pangest. Kuid
niisama kiiresti kaob äike, paari tunni pärast on ilm jälle
selge ning tuhanded hääled kajavad uuesti ürgmetsas.
Inimesi elab selvades väga vähe, sest niiske, palav kliima
on ebatervislik, võimatu on soisi pakse metsi põlluks harida.
Ka ujutavad jõed suvel, kui Andide tippudel lumi sulab,
madalamad kohad mitmeks kuuks üle, mis inimesi jõe ääri,
kui ainsaid elukohti, sunnib maha jätma. Metsa sügavuses
35. joonis. Selva.
elavad kalastajate ja kütti jäte indiaanlaste suguharud. Ette
vaatlikult liiguvad nad kergetel lootsikutel arvurikastel jõge
del saaki otsides või puhkavad rammestav-palaval keskpäeval
puuokstes! punutud kiikvõrgus (gamakk), okstest kiiresti ehi
tatud varjukatuse all. Metsades on palju kalleid värvi- ja
kautšukipuid. Hulgana tungivad kautšukikorjajad jõgesid
mööda metsatihnikutesse, lõiguvad puudesse sälgud, kust
kummimahl allapandud kausikestesse nõrgub ja kõvaks
hangub.
42
Argentiina asetseb La P1 ata lauskmaal. Seal voolavad
suured jõed Parana (=v7esi) ja Uruguay ning suubuvad
ühisesse suurde suudmelahte Eio de la Platasse (= hõbe
jõgi). Maapind, mis vähehaaval tõuseb läänesuunas, on üldi
selt tasane. La Plata maad asetsevad suuremalt jaolt parasvöös ning kliima on tervislik, kuid kuivavõitu, sest lääne
poolt on maa Andide kõrge kaljumüüri varjus ning valitse
vad läänetuuled jätavad oma niiskuse mägede taha. Esimesed
36. joonis. Ivari pampas gautšode valvel.
siia jõudnud eurooplased leidsid eest ääretu lagedad rohtlad
— pampa (—madalmaa). Maa oli väga soodus karjapidamiseks ning kõik Euroopast kaasa toodud koduloomad si
gisid ülihästi. Samuti kasvab paiguti mustamullalisel maal
vili hästi. Nüüd on rohtla muudetud peaaegu üleni nisu
väljadeks ja kultuurkarjamaiks, kus tärisevad lõikusmasinad
ja hulguvad loendamatud sarvloomakarjad ratsakarjaste
(gautšode) valvel. Looduslikku rohtlat on säilinud P a t agoonias, kus maapind on kaetud hõreda rohu ja kidura
43
võsaga, mis on nigelaks söödaks lambakarjadele. Põhja poole
muutub pampatasandik taimkattelt vähehaaval puisrohtlaks
ja metsaks. See on Gran Chaco, indiaanlaste suur „jahimaa“, veel praegugi Lõuna-Ameerika metsikumaid piirkondi.
La Plata maad on maailma tähtsamaid karjanduse
ja põllunduse maid. Peetakse suuri mitmetuhandepealisi veisekarju, peale selle ka suurel arvul lambaid, kitsi, sigu
ja hobuseid. Tähtsamateks viljadeks on siin mais ja nisu.
Rohkesti kasvatatakse ka linu seemnete jaoks. Peaväljaveoaineiks on kuivatatud ja külmutatud liha, loomanahad,
lambavill ja vili. Liha väljaveos evib ta maailmas esi
mest kohta.
Argentiinas on suurem osa elanikkudest hispaan
lased, portugallased, itaallased ja nende järele
tulijad kreoolid. Sellepärast valitseb siin katoliku usk
ning hispaania ja portugali keel.
Argentiina pealinn on Buenos A i r e s, Lõuna-Amee
rika suurim linn.
Tšiili ja teised Andide maad. Andide mäeahelikud ula
tuvad piki Ameerika lääneserva lõunast põhja. See on maakera
pikim ja kõrgeim mäestik. Nagu mitmekordne müür kerkivad
mäeahelikud ja sirutavad üles taevasse oma valendavaid lumiseid harju ja tippe; nendest on kõrgemaid Aconcagua
(7000 m) ja C h i m b o r a z o (loe: tšimboraso). Igal pool järsud
kaljuseinad, ligipääsematud nõlvad, sügavad kuristikud, tulemä
gede kuhikud ja mäeahelikkude vahel kõrglavad. Liiklemine
mägedes on raske ja vaevaline. Veoloomana ja koormakand
jana kasutatakse kodustatud laamat. Ka on Andides rööv
lind k o n d o r i eluase. Andid ulatuvad peaaegu kõikidesse
ilmastikuvöötmeisso. Kus küllaldaselt vihma sajab, seal on
mäenõlvad kaetud tiheda ürgmetsaga. Kuivematel aladel levi
vad hõredad võsad, rohtlad, kaktusevõsad ja koguni kõrved.
44
Nii asub Põhja-Tšiiiis Atacama kõrb, mis on kuulus oma
salpeetrilademete poolest. (Tšiili salpeeter on väärtuslik väetusaine.)
Pea-tulualaks Andide riikides on põllundus ja mäe
tööstus. Kõrgemail kohtadel kasvab oder, kartul (siin
Lr-AMEERIKA TULUNDUSE KAART
on ta kodumaa), nisu ja mais. Madalais niiskeis köhis
haritakse suhkruroogu, riisi, kohvi ja kakaod. Kõige parem
kakao tuleb Ecuadorist, Kolumbiast ja Venezuelast. Andid
on rikkad maapõuevaradest: kulda ja hõbedat saadakse
Peruus, vaske ja salpeetrit Tšiilis.
Tähtsaim Andide riikidest oma kultuurilise taseme ja
majandusliku jõukuse poolest on Tšiili. Ta asetseb Andide
45
lõunapoolses osas, nimelt nende mägede läänenõlvadel ja kit
sal rannikuribal. Kõrveline põhjaosa on põllunduseks kõlb
matu ja elanikud hangivad salpeetrit, metalle ja guaanot
(kuivanud linnusõnnik). Keskmine osa on väga viljakas; siin
kasvatatakse nisu, viinamarju ja viljapuid. See on kõige tihe
damini asustatud Tšiili osa. Siin on ka pealinn Santiago
ning sadamalinn Yalparaiso. Tähtsamad väljaveoained
on salpeeter ja vask.
38. joonis. Salpeetritehas Atacama kõrves.
Teised Andide riigid on: Boliivia, Peruu, Equador,
Kolumbia ja osalt ka Venezuela.
1. Millistel L.-Am. riikidel on. maailmamajanduslik tähtsus?
2. Milliseid aineid saame L.-Ameerikast?
3. L.-Ameerika on üldiselt hõredasti asustatud maa, sest 18 milj.
km2 elab ainult 67 milj. inimest. Missugused põhjused on selleks?
Millised osad on tihedamini asustatud? Mis sealgi asumist takistab?
4. Raudteid on ainult Brasiilia rannamail ja Argentiinas, sise
maal puuduvad maanteed; mispärast? Kiuidas pääseb sisemaale?
46
4 S.
Sütt, D. Koppel, Maatead, õpper.
jrj
39. joonis. Patagoonia indiaanlased on kolija küttija rahvas. Bolasega püüavad nad metsloomi
_ guanaakosid. Riideks on ainult kitsas põll niuete ümber või loomanahkadest kuub.
5. Kus asetseb enamik Vaikse ook. piirkonna tulemägedest?
6. Märgi kaardil merehoovused Atlandi ookeanis!
7. Võrdle L.- ja P.-Ameerika asendit, kuju, suurust, pinnaehitust, kliimat, taimkatet, loomastikku ja majanduslikke olusid!
40. joonis.
Vaade Chimborazo tulemäele.
8. Nimeta tähtsamaid Atlandi ja Vaikse ookeani äärseid sadama
linnu !
9. Protestantlikus Põhja-Ameerikas valitseb inglise keel ning
teda nimetatakse Anglo-Ameerikaks, ka Dollari-Ameerikaks. Kato
liiklikus Lõuna-Ameerikas valitseb hispaania ja portugali keel ning
teda nimetatakse ka Ladina-Ameerikaks. Miks?
48
Aasia.
44 milj. kmz
1100 milj. elan.
25el.1km2
Aasia
ife
kn»'
••
500mi§.elan.
50el.W
iu roopa
Üldpilt.
Asend ja piirid kaardi järgi! Näita kaardil mandri äär
mised tipud! Mooda pikkus põhjast lõunasse ja idast läände!
Aasia on kõige suurem maailmajagu. Ta asetseb idapoolkeral.
Läänes ühineb Aasia Euroopaga. Piiriks Aasia ja Eu
roopa vahel on Uurali mäestik; Aafrikaga ühineb ta
edelas. Ameerikale ligineb Aasia kirdes, kus neid lahutab
teineteisest Beringi väin. Austraaliast eraldub ta M a
lai saarestikuga. Kolmest küljest ümbritsevad Aasiat
suured veekogud, ookeanid ja nende osad.
Aasia rand on rohkesti liigestatud. Mitmed suured
poolsaared ulatuvad kaugele merre, ning mered tungivad kau
gele mandrisse. Ka on Aasia rand rikas saartest ja saa
restikest.
Pinnaehitus on Aasias väga mitmekesine. Seal on maa
ilma kõrgeimad mäed ja sügavaimad lohud, avaraimad madalmikud ja kõrgeimad kiltmaad.
4*
49
Mägede sõlmeks on Pamiiri mägismaa. Suure
mad mäed asetsevad siit lääne- ja idasuunas.
Suuremad mäestikud on järgmised:
Altai, Jablonoi ja Stanovoi mäed; Kuenlun ja Himaalaja mäed; Pam,iir, Tienšan,
Hindu kuss.
aane-ja
loomad
41. joonis. 1. Ühe küüruga kaamel. 2. Strepet. 3. Metshobune. 4. Kahe
küüruga kaamel. 5. Jakkhärg.
Põhja-Äasia.
Siber.
Tundra. Lühikeste suvede ja pikkade talvede maa.
Siberi põhjapoolsemas osas Jäämere rannikul levib soine
lagendik — tundra. See kulgeb laia vöötmena Põhja-Jää
mere rannikul läbi Aasia, Euroopa ja Ameerika mandri.
50
Kliima on väga külm. Päike käib madalalt. Suvelgi tõuseb
ta vaevalt üle vaatepiiri. Päikesekiired langevad seepärast
maapinnale väga viltu ja soojendavad vähe. Talveööd on
väga pikad, mida kaugemale põhja poole, seda pikemaks
nad muutuvad. Pooluse juures kestab öö ligi pool aastat.
Suvisel aastaajal aga ümberpöördult — suvised päevad on
pikad. Pooluse juures kestab päev ligi pool aastat.
42. joonis. Samojeedide põdranahksed telgid.
Aasta-aegu on kaks: lühike valge suvi ja pikk ning
pime talv.
Mõnikord, kui päike on kadunud vaatepiiri taha, ilmub
taevasse iseäraline valgus, virmalised. Virmalised ilmu
vad mõnikord ka meil. Kuid seal on nad palju värvirikka
mad ja heledamad. Nad muutuvad ruttu kujus ja värvides,
levivad üle taeva laiali, tõmbuvad kokku ja kaovad silma
pilguks. Järgmisel hetkel kumab kogu taevas tulemeres.
51
Vaatepiirilt helgib üles hele kiir. Jälle laieneb virmaliste
piirkond ja kaob. Uuesti algab lõpmatu mäng, mis valgustab
õudset põhjamaa ööd.
Taimestik tundras on väga kidur. Lühikesel suvel sulab
ainult õhuke pinnapealne kiht. Seepärast puid seal ei kasva.
Külmunud maapinnas ei saa areneda nende juurestik. Nende
asemel kasvavad sookase põõsastikud, mis on ühekõrgu
sed, nagu vikatiga löödud. Harva leidub mõnes varjulisemas
kohas ka mände, kuuski ning pihlakaid. Valitsev taim on
siin põdrasammal, mis katab seda suurt lagendikku.
Suvi on tundras lühike. Loodus ärkab kevade tulekuga
kiiresti. Paari sooja päikesepaistese ilma järel haljendab
endine õudne lagendik. Kohe jääminekuga tulevad veelindude
parved — pardid ja haned. Lagendikule ilmuvad põ
der, rebane, soobel, lume- ja põldpüü. Mererannikul uitab jääkaru ja peab jahti hüljeste peale.
Võimatuks teevad suvel tundras viibimise miljonid sääsed.
Talv tuleb tundras kiiresti. Ainus külm öö lõpetab suve.
Kidurate puude lehed langevad. Tiivulised külalised lendavad
lõunasse. Algab külm ja pikk talveöö. Mitmel kuul vilguvad
ainult tähtede helk ja virmalised. Õudne on siis tundras.
Kõvasti paugub pakane. Vihaselt puhub vastu põhjatuul,
kui ääretul lumelagendikul põder reisijat kerge reega sõi
dutab.
Tundra on ülihõredasti asustatud. Nii valjus külmas
on raske elada ja ülalpidamist saada. Neid suuri õudseid
lagendikke asustab mõni üksik samojeediperekond. Samojeedide ülalpidajaks on põhjapõder, kes peremehele annab
toitu ja katet ning teda kiiresti edasi viib. Rikas samojeed
peab enesel mitusada põtra.
Põhjapõder on vähenõudlik ja vastupidav loom: mitte
üksnes suvel, vaid ka talvel leiab ta enesele lume alt samb
last toitu. Kui ühe koha pealt sammal on söödud, rändab
54
samojeed oma põdrakarjaga teise kohta, — viies kaasa ka
oma elamu — kerge telgi.
Taiga. Rikas karusnahaloomade maa. Tundrast lõuna
pool algab suur okasmetsade vööde, mis kannab Siberi
taiga nime. See ulatub Uurali mägedest Vaikse ookeanini
ja tundra piirilt suurte Siberi mägedeni. Taiga on kohati
tihe soolaugastega mets.
44. joonis. Taiga.
Siin ei ole enam nii külm kui tundras. Mida rohkem
lõuna poole, seda soojem ja pikem on suvi ja lühem talv.
Taigas kasvavad enamasti okaspuud, kuid leidub ka lehtmetsasalku. Kaugel lõunas tungivad rohunurmed kiiludena
sügavale metsa. Kohati esinevad suured turbarabad.
Nende metsade suurem loom on siberi karu. Väga
palju elutseb siin karusnahaloomi, nagu rebane, hunt, orav,
tõhk, soobel. Põdrad ja hirved elavad siin talvelgi;
nad leiavad enestele toitu lume alt. Marjad meelitavad siia
suuri tedre-, kure-, pardi- jt. lindude parvi. Siberis
elutsevad samad loomad mis meilgi, kuid neid on seal palju
rohkem. Karusnahad meelitavad jahimehi kaugele polistesse
metsadesse. Küttimas käiakse enamasti üksikult. See on
raske ja tihti elukardetav töö. Küttide elamud asetsevad jõgede
ääres. Sinna tulevad ülesostjad ja toimetavad kallid nahad
turgudele.
Siberi lõunaserval on suured mäed. Nende nõlvad on
kaetud tihedate okasmetsadega ja heinamaadega. Kõige kena
mad on Altai mäed. Altai orgudes elab palju rahvast.
Peetakse karja ja haritakse põldu. Pea-tulualaks on karjan
dus. Kõrgemail mäenõlvul hõreneb mets ja kaob tippudel
hoopis.
Altai ja teistes Siberi mägedes on palju maapõuevarasid,
iseäranis rohkesti leidub kulda. (Rikkalikud kullalademed
on Jakutski maakonnas.)
Siberi majanduslikud olud. Puudulikult kasutatuid
loodusvarad. Siber on hõredasti asustatud: äärmiselt kare
kliima ei meelita siia inimesi. Suurem osa elanikest on
Euroopa-Venemaalt sisse rännanud asunikud. Väga palju
rändas Vene valitsuse ajal ka eestlasi Siberi metsadesse.
Suurte raskustega võideldes rajasid nad põlisesse metsa oma
majapidamised, harisid põldu ja kasvatasid karja. Paljud
eesti asunikud olid jõukad põllumehed. Siber on loodusvarade
poolest väga rikas.
Et aga Siber on väga hõredasti asustatud, siis on ka
ta loodusvarad vähe kasutatud. Siberi jõed on väga kalarikkad, kuid kalu püütakse vähe, sest halvad teed takistavad
nende toimetamist rahvarikastesse kohtadesse. Samuti ras
kendab liiklemisteede puudus karja- ja põllusaaduste turuletoimetamist. Põlluharimispiirkonnast käib läbi suur Siberi
raudtee —- Uurali mägedest Vaikse ookeanini. See on maa
ilma kõige pikem raudtee (7800 km).
56
Siber on ka rikas maapõuevaradest. Seal leidub kulda,
grafiit i, hõbedat ja kivisütt. Kuid ka maapõuevarade kasu
tamine on puudulik. Kullakaevamiseks tarvitatakse tihti
ainult labidat.
Paremate liiklemisteede, jõgede ja Siberi raudtee äärde
on tekkinud suuremad asulad. Linnadest tähtsamad on
Omsk — kaubalinn, Tomsk — kauba- ja ülikoolilinn ja
Irkutsk. Viimase kaudu käib kaubavahetus Hiinaga.
Siber kuulub Nõukogude-Venele.
Turaan ja Kirgiisi rohtlad.
Kirgiisi rohtlad. Koliv eluviis. Uurali mägedest lõuna
poole ja Kaspia merest ida poole asetsevad suured Kirgiisi
rohtlad ja Turaani madalmik.
Kui talvetormid ja lumi maikuul on kadunud ning mõni
hoog sooja vihma maad niisutanud, lööb haljendama määratu
suur rohunurm — Kirgiisi rohtla. Mõne nädalaga kattub
kogu see maa-ala inimesekõrguse rohuga. Rohtla haljendab
umbes kolm kuud. See aeg on toidukülluslik nii inimesele
kui loomale. Siis õitsevad rohtlas mitmesugused lilled, tul
bid, nartsissid, — lilled, mida meil kasvatatakse aedades.
õitseva kevade järel tuleb kuum suvi. Rohi kuivab, maa
muutub kõrbkuivaks. Rohtu jääb ainult niiskematesse kohta
desse — jõgede äärde, mis ära ei kuiva. Kuumale suvele
järgneb väga külm talv. Kare külm vaheldub lumetuiskudega
ja tormidega. Sel maa-alal elavad kirgiisid, tatar id
ja turkmeenid.
Kirgiiside, samuti ka teiste rahvaste elu on siin oma
pärane. Nad elavad peaasjalikult karjandusest. Karilooma
deks on veised, kitsed, kaamelid ja hobused. Laiad rohtlad
on karjanduseks väga soodsad. Kuid mitte alati ei ole rohtla
57
selleks kõlblik. Suvel, kui rohi ära kuivab, peab karjane
kolima teise kohta, kuhugi jõe äärde. Ka tuleb mujale
rännata siis, kui endisest asukohast rohi otsa on lõppenud.
Seesugust eluviisi nimetatakse k o 1 i v a k s eluviisiks. Koli
mise lõpetab talv oma hirmsate tuiskude ja külmadega. Sage
dasti hukkuvad siis terved karjad, sest loomad peavad ka
45. joonis. Kesk-Aasia mongoleid oma villtelkide ees.
talve lageda taeva all mööda saatma. Paljud rikkad karjaomanikud muutuvad nii üleöö kerjusteks.
Koliv eluviis nõuab inimestelt kohastumist. Et kolimisel
tuleb kõik kraam kaasa viia, siis on ka kirgiiside elamud
kujunenud selle järgi. Kolijate harilik elamu on silindrikujuline, keraja katusega telk. Telgi kereks on peenikestest latti
dest võrk, mis rihmadega üksteise külge kinnitatakse. Väliskatteks on kaamelikarvust vilt, seesmiseks kaunistiseks villa
sed vaibad, mis on rikastel väga toredad. Valgus pääseb telki
5S
ukse ja ülemise avause kaudu. Avaus on ühtlasi ka suitsu
välj aj ühtimiseks.
See vilttelk kaitseb elanikku talvel külma ja sademete
ja suvel päikese põletavate kiirte eest. Kolimisel uude kohta
on seesugust telki hõlpus koost ära võtta ja uuesti kokku
seada. Kolides laotakse kõik kraam kaamelite ja härgade
selga. Sinna asuvad ka naised ja lapsed, kuna mehed hobus
tel ees ratsutavad.
Kolimine on küll tülikas, kuid inimesed on seal sellega
harjunud. Kolimisega uude kohta tekib seal elu, vaibub aga
mahajäetud paigas. Nii kestab see varakevadest hilissügiseni.
Talv saadetakse mööda kuski varjulises kohas jõe ääres.
Paiks alt on võimalik elada ainult jooksvate vete ümb
ruses ja mägis-oaasides. Paiksate elanikkude peatuluallikaks
on aiandus. Aed on nende uhkus ja rikkus. Aedade keskelt,
tihedate persiku-,pirni-,kirsi- ja aprikoosipuude
vahelt paistavad kuplitega elamud, mille üle tõusevad
kõrged minaretid, mis tunnistust annavad elanikkude muha
medi usust.
Kirgiisidel ja turkmeenidel on ühesugune rõivastis: laiad
püksid, teravad kõvera ninaga saapad, kõrge vilt- või lamba
nahast müts. Talvel kannavad nad pikki vilt- või nahksäärsaapaid ning nahkmantlit. Vaestel on enamasti puuvillane
riie, rikastel kallid villased ja kalevist riided.
Nende rõhunurme-elanikkude, turkmeenide ja kirgiiside
toit on lihaleem, mis vürtsitatud tublisti pipra ja soolaga.
Rahvuslik jook, nagu kõigil mongolitel, on kumõss —
hapendatud hobusepiim. Söök pannakse puukausiga põran
dale, kuhu kõik vaikselt kausi ümber istuvad ja suure kiiru
sega sööma hakkavad.
Turaan. Kaspia merest ida poole Kesk-Aasiani levib
Turaani madalmik. Kaspia mere juures madaldub maapind
59
alla merepinna. Siin on maailma kõige suurem alamik,
mille põhjas asetseb Kaspia meri.
Turaani kliima on väga kuiv. Suvi on kuum, talv väga
külm. Selle tõttu on suurem osa Turaani madalmikust ja
alamikust kaetud kõrbede ja rohtlatega, kus elavad kolijad
karjakasvatajad rahvad. Jõgede ääres ja orgudes on ka viljarikkaid kohti, kus vesi juhitakse kaugele põldudele ja aeda
desse. Seal lokkavad viljapõllud ja aedades valmib lõuna
maine puuvili.
Kesk-Äasia.
Mongoolia.
Mongoolia asetseb Kesk-Aasia põhjaosas. Teda ümbrit
sevad kõrged mäed, mis takistavad niiskete tuulte tungimist
sisemaale. Seepärast valitseb Mongoolias, samuti nagu kogu
Kesk-Aasias, väga kuiv mandriline kliima palava suve
ja väga külma, kuid lumeta talvega. Lumetuiskude asemel
möllavad tihti tolmutormid. Taimestik on siin väga kidur.
Põhja pool on rohtlad, lõuna pool suur Samo ehk Gobi
kõrb.
Siin elab rahvatõug, keda nimetatakse mongoliteks.
Mongoli tõugu kuuluvad peale nende
tiibetlased,
hiinlased, jaapanlased jt.
Mongolid on enamasti väikest kasvu, laia näo ja pisut
viltuste silmadega; juuksed on neil mustad ja karedad, habe
puudub või on väga hõre. Nad on buddha usku. Nende tulu
allikaks on karjandus ja kaubavedu läbi kõrve Hiina ja Vene
vahel.
Mongolid on tugeva kehaehitusega ja harjunud kõigi
vintsutustega. Mongol rändab mitusada km, ratsutades kaa
melil 30°—40° külmaga metsikus kõrves, ilma et see talle
60
viga teeks. Mongol on aus ja heasüdamlik, kus ta veel teistega
kokku ei ole puutunud. Ta võtab hea meelega külalisi vastu ja
on väga jutukas.
Usu pea hutuhtu asub väikeses Urga (Ulan-BatorHoto) linnakeses.
4G. joonis. Buddha klooster Himaalaja mägedes.
Tiibet.
Otse Aasia südames asetseb maailma kõige kõrgem kilt
maa, Tiibet, mille keskmine kõrgus on 4000 — 5000 m üle
merepinna. Kiltmaad piiravad Kuenluni ja Himaalaja
mäeahelikud, mis ei lase Tiibetisse tungida sooje niiskeid
meretuuli, seepärast on siin kliima ülikuiv. Suvel on soe
ainult päikese käes, tihti isegi kõrvetav, kuna vilus sel ajal
külmub vesi jääks. Talvel on külm sagedasti 40°, möllavad
ka suured marud.
61
Tiibeti elanikud tiibetlased jagunevad elamisviiside
poolest samuti kui kirgiisid ja turkmeenid külijateks ja paiksateks. Kitsed ja kodustatud jakid annavad neile piima, met
sikud — liha ja nahka. Liha süüakse toorelt. Kuivanult
on see kõva nagu kivi. Alati on neil kaasas kuivatatud metseesli liha, mida nad nälga tundes söövad. Taimede puudusel
söövad isegi nende hobused liha. Naised peavad hoolt kodu
loomade eest. Öösi aetakse kodustatud jakid telkide juurde,
kuna kitsed ja lambad kividega ümbritsetud aedadesse koon
datakse; neid valvavad suured kurjad koerad. Tiibetlased
magavad kasukaisse mässituina maas.
Surnud kantakse mägedesse, kiskjaile lindudele ja loo
madele söödaks, jõukamad maetakse maha.
Tiibeti tähtsaim koduloom on kahe küüruga jakkhärg.
Tema ei karda külma, lepib vähese toiduga ja käib kindlal
sammul kivisel mäe teel.
Tiibetlased on buddha usku. Buddha usk tekkis Indias,
kuid vallutas peaasjalikult Kesk-Aasia. Buddha usul on
tiibetlaste seas suur mõju: veerand kogu rahvast kuulub vai
mulikku seisusse ja maa on täis kloostreid.
Tiibeti pealinn on L h a s a. Seal elab kõikide buddhausuliste pea dalai-laama.
Ida-Äasia.
Hüna.
Hiina on maailma suurimaid riike.
Ta asetseb Huangho ja Jangtsekiangi jõgikonnas (vaata
piire kaardil!). Osa põhjapiirist moodustab Suur Hiina
müür. Hiina kahe suurema jõe — Huangho ja Jangtse
kiangi vahemaad läbib Tsinglingi mäestik, mis jaotab Hiina
kahte ossa: Põhja- ja Lõuna-Hiinaks.
62
Põhja-Hiina. Loss. Põhja-Hiina on suur lõssiga kae
tud kiltmaa. Lõss on peenike kollane savitolm, mille tuul
põhja poolt Mongooliast siia kandnud. Sesse pehmesse maa
pinda on jõed risti-põiki orud uuristanud ja madalmikule
kohati isegi mägise kuju andnud. Seda kiltmaad läbib Hua n g ho (—kollane jõgi). Jõe vesi on kollane, sest et ta
läbi lõssi voolab; sellest on ta oma nime saanud. See jõgi
47. joonis. "Hiina küla lössiorus.
viib määratu hulga lõssi merre ja muudab ka merevee kol
laseks (Kollane meri). Iseäranis palju lõssi toob jõgi kaasa
suurvee ajal, sagedasti nii palju, et jõevool ei jõua teda ära
viia. Lõss kuhjub siis jõe põhja ning takistab voolu, vett
tihti üle kallaste sundides. Seetõttu tekivad sagedasti väga
suured uputused. Põhjakogunenud lõssist tõuseb kord-korralt
jõepõhi ja kasvavad kaldad, mille tagajärjel jõepind on ümb
rusest kõrgemal. Seepärast tuleb jõekaldaid kaitseda tammide
ja kanalitega, mis veevoolu korraldavad ja juhivad.
5 S. Sütt, D. Ivoppel, Maatead, õpper. Y.
68
Põhja-Hiina maastikus on lõssist kõik kollane: majad,
põllud, rohi ja isegi vesi. Vihma ajal muutub lõss lahtiseks,
mida voolav vesi kergesti edasi kannab. Seepärast on P.-Hii
nas suured lössiorud, mis maapinnale mägise kuju annavad.
Neid lössiorge kasutatakse elamute ehitamiseks. Mitte üks
nes elamud, vaid ka teatrid, koolimajad ja valitsuse asupai
gad kaevatakse kohati, lössisse. Talvel on selline elamu soe,
49. joonis. Hiinlased. Puuviljamüüjad tänaval vestlemas. Paksud
puu villased riided annavad petliku ettekujutuse nende tüsedusest.
■kaitstud Põhja-Hiinas puhuvate jääkülmade tuulte eest,,
mis takistamata läbi Mongoolia Hiinasse tungivad. Suvel
on neis vilu. Nad on kaitstud kõrvetava päikese eest. Säära
seid elamuid ei ehitata odavuse pärast, vaid seepärast, et
P.-Hiinas ei ole ehituspuid, — puudub mets.
Lõuna-Hiina. Lõuna-Hiina on vahelduva pinnaga. Ta
on rohkem mägine kui tasandik. Kuid mäed on madalad ja
5*
65
neist on hõlpus üle pääseda. Lõss puudub siin täiesti. Mägede
vahelt tungib läbi Jangtsekiangi jõgi. See jõgi on
suudmest 1000 km ulatusel laevatav. Sellel jõel näeme
huvitavaid elamuid, mis on ehitatud parvedele — parv
el amud. Osa elamuid on ka suurtel lootsikutel. Need
moodustavad terved ujuvad külad, milles elavad käsitöölised,
Öliaicirugeuad õhukooIud
dciLy
Kulm ja Kuiv loode- nnons uuri
>
KesK- Aasia.
Hnn ci
ÜteutõusvcicL õhuvoolud.
Su dc
50. joonis. Monsuunid.
kes ujuvad kord üles-, kord allapoole, selle järgi, kus nende
tööd nõutakse.
Monsuunid. Kogu Hiina seisab monsuuntuulto
mõju all. Need tuuled puhuvad pool aastat mere, pool aas
tat maa poolt. Suvel puhuvad meretuuled, talvel maatuuled.
See tuleb sellest, et Tiibetis ja Mongoolias on suvel palju
kuumem kui Vaikse ookeani ranniku maadel ja meredel.
Soe kerge õhk tõuseb üles kõrgemale, asemele tuleb mere
poolt jahedam, raskem õhk. Tekib suvine tuul mere poolt
maa poole. Talvel valitseb Kesk-Aasias kare külm. Meri aga
66
on soe — siis voolab raske külm õhk mere poole ja tuul pu
hub maa poolt. Neid tuuli nimetatakse mons uunideks
ehk mus soon id eks (vt. 50. joonis).
Seepärast puhuvad siin suvel soojad ja niisked mere
tuuled. Siis on Hiinas kuum. Talvel puhuvad mandrilt jää
külmad ja kuivad Kesk-Aasia tuuled. Nad tulevad takistamata
üle laia kõrve Põhja-Hiinasse. Lõuna-Hiina on nende eest
kaitstud Tsinglingi mäestikuga. Lõuna-Hiina saab monsuu-
51. joonis. Tänavaliiklemine Hiinas.
liidest rohkem niisutust, kuna Põhja-Hiina on tihti kuiv.
Suvemonsuun on Hiinale oodatud vihmatooja. Sellest ole
neb, kui ta õigel ajal tuleb, maa viljarikkus. Tuleb ta hilja,
siis on tagajärjeks põud, ikaldus, kohutav näljahäda. Mere
rannal puhuvad sagedasti hirmsad marud —- taifunid.
Tee. Et Lõuna-Hiina palju sademeid saab ja kliima
küllalt soe, siis on ka taimestik troopikaline. Mägede nõl
vadel kasvavad igihaljad küpressi metsad. Peale väheste
okaspuude on siin väga kasulikud kampripuu ja bam67
busroog. Viimasest tehakse elamud ja tarbeasjad, sest
muu mets on aja jooksul ära tarvitatud. Kultuurtaimist on
tähtsamad: riis, puuvill, suhkruroog ja teepõõsas. Ka kasvab siin väga palju mooruspuid, mille lehte
dest siidiliblikate tõugud toitu saavad. Aedades kasvatatakse
palju marju ja apelsine.
52. joonis. Teeistandik.
Hiina rikkus on siid ja tee. Tee valmistatakse lehte
dest. Teepõõsa lehti korjatakse kolm korda aastas. Nad kuivatatakse väikestel plekkpannidel, pakitakse sisse ja saade
takse sise- või välisturgudele.
Teepõõsaid kasvatatakse istandikes. Istandikud asetsevad
enamasti mäenõlvul. Teepõõsas lastakse harilikult kasvada
kuni li/2 meetrini. Korjamine algab vara hommikul ja kes
tab lõunani. Lehed kogutakse' suurde korvi, mis on vilus, et
päike liiga järsult lehti ära ei kuivataks. Lsimene korjamis68
aeg on aprillis: lehed, mis siis korjatakse, loetakse kõige pare
maks teesordiks.
Hi ina teevabrik on väga algeline asutis, — väike
telliskivist maja, õigemini kuur, kus ei ole ühtki masinat.
Mudased, poolpaljad, tihti päris paljad töölised — kulid —
ongi kõik vabriku tööliskond.
53. joonis. Sõiduvoorimees-rikša.
Teelehed kuivatatakse sellekohastes ahjudes või väljas
roguskitel tõmbetuule käes. Kuivanud lehed pannakse pressi
alla ja kuivatatakse siis uuesti. Nii tehakse mitu korda, kuni
tee on kaotanud teravamaitselise mahla.
Enne pakkimist sorditakse teelehti suuruse järgi, kõr
valdatakse oksakesed, lehevarred ja tuulatakse tolmust. Siis
mässitakse iga sort tinapaberisse, pakitakse kastidesse ja
saadetakse turule.
Euroopasse jõudis esimene teepakk 1610. aastal.
69
Hiinlased. Hiina riik on tihedasti asustatud maa. Ise
äranis palju elab rahvast suurte jõgede madalikkudes (üle
200 inim. km2). Hiinlastel on madal otsaesine, pilusilmad,
mustad karedad juuksed, mida nad — ka mehed — patsis
kannavad. Nad on mongoli tõugu.
Hiinlased on vana, kuid arenemises seisma jää
nud kultuurrahvas. Juba ammu enne eurooplasi tund-
54. joonis. Hiina tempel.
sid nad püssirohtu, kompassi, portselani, paberit ja trüki
kunsti. Lugeda oskab neist ka igaüks, olgugi et nende kirja
õppimine on väga raske.
Hiinlane erineb väga palju teistest rahvastest. Ükski
teine rahvas ei pea oma vanaaegseist rahvarõivaist nii kinni
nagu nemad. Nii hiina naiste kui meeste riided on nende
kliima kohased: nad on vabad ja kerged, vaestel puuvillast,
rikkail siidist.
70
Hiinas puhkevad sageli kodusõjad. Kodusõjad kumavad
riiki. Hiina nõrkust kasutavad teised riigid, soetades endile
suuri eesõigusi, mis hiinlastele kahjulikud ja alandavad.
Hiina keele õppimine on raske. Neil on peaaegu iga
sõna jaoks täht ja neid on üle 80 000 (meil 24 tähte!).
Hiina — põllutöömaa. Vaatamata suurele rahvatihe
dusele ja hulgale suurtele linnadele, on Hiina põllutöömaa.
55. joonis. Hiina müür.
Et hiiglasuurt rahvast toita, on iga põllulapike hoolega hari
tud ja annab rikkalikku lõikust. Põllu puudusel on mulda
väga tihti ka jõeparvedele veetud ja need aiaks tehtud. Põlde
haritakse hoolsamini kui meil aedu. Seepärast paistavad Hiina
põllud nagu meil eeskujulikumad aiad. Et Hiinas rahvast
palju, siis on ka põllud väikesed. Igal põllumehel on põldu nii
palju kui ta suudab harida. Hommikust hilise ööni näeb
hiinlast põllul kas rohtu kitkumas, vilja istutamas, mulda
71
käte või jalgadega peenendamas, lõssi kandmas või vett juh
timas.
Karja peetakse Hiinas vähe. Tööloomana tarvitatakse
56. joonis. Buddha kujud kaunistavad Tiibetis, Mongoolias, Jaapanis
ja Hiinas templeid ja väljakuid.
ainult pühvlit. Liha jaoks peetakse vähe sigu ja kanu. Küll
aga kalastatakse merel ja jõgedel.
Väljavedamiseks jätkub siidi, ube, puuvilla ja
teed. Maapõues on suured söe- ja raualademed, mis
aga seisavad kasutamata.
Hiina pealinn on Nanking (800 000 ei.). Suured linnad
on ka Peking (end. pealinn), Sang hai ja Kant on.
Jõed on kohati ühendatud kanalitega. Raudteid on väga vähe.
Suurt osa liiklemises etendavad ka siin inimesed-pakikandjad — kulid; teedel on veoloomaks eesel. Linnades teenivad
voorimeestena kaariku- ehk rikšamehed.
57. joonis. Fudžijama.
Jaapan.
Meririik. Jaapanile kuuluvad kolm suurt saarestikku
Vaikses ookeanis, nimelt Kuriilid, Jaapani saared
ja Riukiu saarestik. Peale nende on Jaapani päralt
veel Formoosa saar ja pool Sahhalini saart. Koos
moodustavad nad maa-ala, mis on peaaegu Skandinaavia
poolsaare suurune.
73
Maa on mägine. Palju on tulemägesid.
Kuulsaim ja ilusaim Jaapani tulemägi on lumetipugä
F u d ž i j a m a. See on jaapanlaste pühamägi. Tulemäed
tekitavad siin tihti .palju kahju. Tulemägede nõlvadel ja
jalal on mullapind väga viljakas ning seal peitub palju vää
rismetalle ning mineraale. Kustunud tulemäed maastikus ja
üllas taimestik teevad Jaapani looduse väga ilusaks. Vaevalt
on kuski nii ilusaid maastikupilte kui Jaapanis. Kliima on
58. joonis. Jaapani tantsijatarid.
soe ja niiske, taimestik õiterikas. Formoosa saarel kasvab
koguni troopika-ürgmets. Mäenõlvu katab igihaljas okasmets;
tippudel helgib lumi. Rohked mäejõed jooksevad kohisedes
läbi metsade, põldude, niitude.
Ka inimene hoolitseb looduseilu eest. Aiataoliselt ha
ritud põldude vahele on istutatud väga palju ilupuid. Nende
vahel asetsevad ilusad Jaapani elamud, kerged ja stiilsed.
Neil ilusail saaril elavad jaapanlased. Rahvatihedus on suur — mõnes maakonnas 400 inimest ühel ruut
kilomeetril. Väga palju jaapanlasi on sunnitud kodumaalt
74
välja rändama, sest nii suurt arvu inimesi ei suuda maa
ülal pidada, Jaapanlased on väga osavad, ettevaatlikud ja
virgad. Neil on palju maitset töös, kunstis ja rõivastumises.
Majanduslikud olud. Hoolsasti haritud maa. Põllutööle
pannakse Jaapanis suurt rõhku. Põldu väetatakse igamoodi
— tuha, lubja ja isegi kaladega, keda siin merest ja jõge
dest väga paljupüütakse. Samasuguse
hoolega haritakse
aeda. Mäed onrikkadkivisöest, rauast, vasest ja kiviõlist, —
neid kasutatakse suurel viisil.
Puuvilla, tee ja siidi valmistus
on väga hästi korraldatud. Formoosa saarel kasvatatakse nii
palju suhkruroogu, et sellest saa
davast suhkrust jätkub Jaapanile
ja väljavedamisekski.
60. joonis. Tulemägi
tegevuses.
J a apan on ümbritsetud
vet:ga, nagu Euroopas Inglismaa.
Jaapanil nn suur merekaubalaevastik (kolmandal kohal). Palju
veetakse oma maa saadusi välja
ja võõra maa saadusi sisse. Väga
tihe on ka raudteestik, mis ühen
dab suuri linnu üksteisega. Pea
linn on Tokio (2 000 000 eh).
Suured linnad on veel Kioto
(350 000 ei.) ja 0 s a k a. Euroopa
laevade peatus,koht on Nagasaki (180000 ei.) Kiušiu saa
rel. Jaapan on lühikese ajaga
vägevaks maailmariigiks tõusnud,,
millel on tugev sõjavägi ja suur
laevastik.
Tulemäed ehk vulkaanid, millest Jaapan rikas, esi
nevad mitmel pool maakeral. Maakoores asetseb pesadena,
tulivedel aine - laava. Ta jahtub ja vabastab enesest
gaasi. Gaasid suruvad laava maakoorest välja, nagu söehappegaas limonaadi pudelist välja surub, niipea kui koigi avame.
76
Tulemägi on koonusekujuline. Ta tipus on avaus ehk kraat e r, kraatrist viib avaus maasügavusse tulivedela aineni.
Purske ajal tõusevad kraatrist vee- ja väävliaurud, tuhk, kivid
ja laava. Enne purskumist kuuldub maa-alune mürin. Maa
tulemäe ümber lööb kõikuma. Kraatrist purskuv veeaur
tõuseb määratu sambana üles. Aur paiskab õhku kive ja vede
lat laavat. Laava hangub õhus ja langeb tükkidena maha.
Veeaur peenendab pisitillukesed laavapiisad vulkaanili
seks tuhaks. Vulkaanilist tuhka tuleb mõnikord niipalju,
et ta katab päikese ja päev muutub pimedaks ööks. Lõpuks
voolab kraatrist ja pragudest laavat. See on alguses tulivedel,
pärast hangub kõvaks. Mõned tulemäed on oma tegevuse
lõpetanud, need on kustunud tulemäed, kuna teised,
mis tuld purskavad, on tegevad.
Maavärisemised on eriti Jaapanis väga sagedad. Tihti
tekivad maakoores suured tõuked. Maapind hakkab väri
sema, kerkib üles ja langeb alla nagu merelaine. Sellega
kaasas käivad mõnikord väga suured purustused. Jaapanis
purustas maavärisemine 1923. a. mitu linna ja hukkas
1j2 milj. inimest.
Jaapani maavärisemisest jutustab pealtnägija
järgmist: Tokio, 1. sept. 1923. a. Kirjutan, valmis iga minut
hüppama tänavale. Peale esimest tõuget arvasin, et maa
värisemine raugeb nagu alati. Kuid järsku algasid seesugu
sed tõuked, et ma kartes küsisin, kas saan veel majast elu
salt välja või ei. Maja pragunes, paukus ja kõikus kui häll.
Igas ilmakaares tekkisid tulikahjud ja plahvatused.
2. septembril. Tulikahjud on muutnud linna tulemereks,
kõik paremad hooned, teatrid ja pangad on tules. Tulele
piiri panemiseks lasevad sõjaväed maju kahuritega eest
puruks, et tuli edasi ei saaks. Vett kustutamiseks tarvitada
ei saa. Veevärgid on purustatud ja vesi kadunud kaevudest.
5. sept. Viies päev. Maavärisemine ei vaiki. Jokohamas
on merelt tulnud veevood palju inimesi merre viinud. Eile
käisin Tokio tänavail. Igal pool lebavad laibad rusude vahel.
Iseäranis palju laipu on kanalites. Toit on otsas. Kuid juba
on platsis jaapanlase energiline käsi: parandatakse raudteid,
telegraafi, aidatakse üksteist. Pea kohal tiirlevad lennukid
ja jälgivad uudishimulikult tööd.
61. joonis. Vaade Himaalaja mägedele.
Lõuna-Äasia.
India.
India on suur poolsaar, mille lõunapoolses osas asetseb
Dekhani kiltmaa, põhjas Himaalaja mäed ja mägede
jalal Hindustani madalmik.
Metsik troopikalocdus. Hindustanis kohtame met
sikut troopikalcodust. Niiske soe kliima võimaldab lopsaka
taimekasvu. Metsad on tihedad, muutunud soisil aladel läbipääsematuiks padrikuiks, mida nimetatakse džungleiks.
Džungleis elutseb palju suuri loomi. India omapärased loomad
on ahvid. Kiskjaid loomi on siin palju; tigedaim neist on
tiiger. Siin elavad veel kohmakad paksunahalised: elevant,
ninasarvik jt. Õige palju on linde ja putukaid, kes väga
mitmevärvilised. Eriti uhked on papagoid ja paabu
linnud. India vetes on õige palju krokodille, džunglis
aga mürgiseid madusid. Kuski ei sure maopistete tõttu nii6 S. Sütt, D. Koppel, Maatead, õpper. V.
79
palju inimesi kui Indias (umbes 20 000 inimest aastas).
Kardetavad on ka krokodillid.
Veel kardetavam kui need loomad, on inimestele sur
mav kliima. Mürgised aurud, mis öösi soost tulevad ja
surmavat palavikku levitavad, on inimese tervisele väga kah
julikud.
63. joonis. Džungel.
Maailma kõrgeimad mäed. Hindustani madalmikust tõu
sevad järsku Himaalaja mäed. Himaalaja mäestikus on
maailma kõige kõrgemad mäed. Kõrgeim tipp on Mount
Everest (8880 m). Kohe muutub kliima ja loodus, sest mida
kõrgemale tõuseme, seda külmemaks muutub õhk. Kaovad
džunglid ja niisked sood. Troopikataimi asendavad alul lõuna
maised lehtpuud, kõrgemal aga parasvöötme sega- ja okasmet
sad ning lõpuks kidur rohi ja sammal. Kõrgetel tippudel
helgib igilumi. Sealt liuglevad alla jääliustikud ja
80
tormavad lumeveermed. Keskel on mitmed kohad elamissoodsad, knna ülal inimesi ei asu.
Hindusfani madalmikul looklevad suured jõed: Indus,
Ganges ja Brahmaputra. Jõed ujutavad suurvee ajal kaldaid
üle, tekitades uputusi. Soisis madalmikes kasvavad suured
bambustihnikud.
Suvised monsuuntuuled toovad India ookeanist tulles
poolsaarele palju niiskust kaasa. Iseäranis palju vihma sajab
Himaalaja mägede nõlvadel ja Hindustani madalmikul; kogu
poolsaarel kasvavad tihedad troopikametsad ja bambustihni
kud. Kuid on ka kohti, mis muutunud kõrveks.
Hindud. Viljaka looduse tõttu on Indias ka väga palju
rahvast. Maa päriselanikud on hindud. Neil oli vanal ajal
kõrge kultuur, mis ulatus Euroopassegi. Hindud tunnusta
vad suuremalt jaolt Brahma õpetust. See usk jaotab ini
mesed seisuse järgi liikidesse: brahmiinid ehk preest
rid, sõjamehed, põlluharijad ja kaupmehed.
Orjad muidugi peale selle. Seisused on omavahel vaenus,
ülemad seisused kohtlevad põlgusega alamaid seisusi. Väik
sem osa hindusid tunnustab buddha usku. Ühegi usu
poolehoid j ail ei ole nii suurepäraseid templeid kui brahmaja buddhausulistel. Peale hindude on siin palju ka hiljemini
sisserännanud rahvaid, eriti inglasi.
India — rikas maa. India on Inglismaale tooresvarade
aidaks. Siit saab Inglismaa puuvilla, džuuti (India
kanep), riisi, nisu ja maisi, samuti kalliskive ja
väärismetalle. Ehk maa küll väga tihedasti asustatud,
jätkub vilja siiski väljavedamiseks, sest kohati, kus monsuunid korralikult maad niisutavad, annavad põllud aastas kaks
lõikust. Suhkruroog, puuvill, nisu, hirss, lina ja tubakas
lõigatakse aprilli- ja maikuus, riis ja mais hilissuvel või
sügisel. Kaks kolmandikku 300-miljonisest rahvast on põllu
harijad, ainult 1/1q rahvast elab linnades.
6*
Sl
Indias on palju suuri linnu. Suuremad on sadamalin
nad Bombay (1 milj. ei.) ja Kalkutta. Siitkaudu saa
detakse turule suurem osa India puuvillkaupa. Linnas ja
ümbruses on sagedasti katkutõved, mis tihti ka mujale levi
vad. Kirdes on sadamalinn Madras (500 000 ei.). Hin
dude pühalinn on Benares (200000 ei.).
Liiklemist soodustavad Indias suured jõed ja hästikor
raldatud sellekohased liiklemisvahendid. Kõik suuremad lin-
64. joonis. Benares.
nad on ühendatud raudteedega. India arvele langeb pool
kõigist Aasia raudteedest. Maanteedel tarvitatakse veoloo
mana pühvlit ja seebuhärga, kuna elevanti, kes enne
mini Indias liiklemises väga suurt osa etendas, nüüd ainult
veel jõukamad peavad.
India — imede maa. India on rikas. Juba ammu enne,
kui õiged geograafilised teatmed India üle Euroopasse ula
tusid, teati siin kullast, kalliskividest ja pärlidest. Ta on ka
vilets maa — kuski ei sure niipalju inimesi iga aasta nälja
surma ja nakkushaigusisse, katku, koolerasse ja pidalitõppe
kui Indias. Seal on võlureid-fakiire, kes suudavad korda
saata meile uskumatuid ja mõistmatuid asju. Mitmed hindude
kombed on vastupidised meile: meie paljastame tuppa tulles
pea, nemad jalad. Komme paistab meile esialgu võõrastav,
ometi on see tarvilik, kui meelde tuletame, et kõigil idamaa
rahvastel mööbli aset
täidavad vaibad.
Indias on väga suu
red ja kaunid templid,
kus mitmed osad kul
last, marmorist ja kal
list elevandiluust, ehi
tud kalliskivide ja pärlidega. Mitte üksnes
jõed ja linnad ei ole
neil pühad, vaid mit
med loomadki. Nii pee
takse pühaks elevanti,
härga, ahve ja isegi
madusid, kes nii palju
inimesi aastas surma
saadavad.
65. joonis. Madude taltsutaja.
Benares on hindu
de pühalinn. Iga noor
unistab kordki saada Benarese linna, püha Gangese kallas
tele. Vanaks saades soovib ta seal surra. Haiged loodavad
sealt saada tervist.
Surnuid hindud ei mata, vaid põletavad tuleriidal. Enne
Inglise valitsust pidi minema ka naine ühes mehe laibaga
tuleriidale. Nüüd keelab seda inglise seadus. Enne põleta
mist pestakse laip Gangese vetes. Poolpõlenud laip heide83
takse tihti peale põlemist jõkke, kus krokodillid ta rahu
eest hoolitsevad.
Benareses on palju templeid. Nad on kõik väga suured.
Siin on tempel templi, pagood pagoodi peal. Tänavail takis
tavad liiklemist lihavad „pühad“ härjad. „Pühad“ ahvid tiku-
66. joonis. Pagood Itangoonis, Indohiinas.
vad katustele ja akendele, pistavad tihti oma patuse käe aed
vilja või kompvekkide järele ning on valmis iga leivatükki
käest ära kiskuma sellel, kes asunud sööma. Kuid nemadki
on puutumatud, pühad loomad.
84
Tselloni saar. India külge kuulub ka mägine Tseiloni
saar. Siin on soe ja ühetaoline niiske kliima, mille tõttu
taimestik lopsakas. Eurooplasele ei ole see kliima nii halb kui
Indias. Siin kasvatatakse väga palju kohvi, teed ja suhkru
roogu. Püütakse merest õige palju pärle. Tseilon on kõige
rikkam saar Indias. Teda nimetatakse seepärast „India pärliks“. Saare pealinn on Colomb o.
Malai saarestik. Jaava.
6i. joonis. Tulemägesid Jaava saarel.
Malai saarestik asetseb Indohiinast kagu pool. Mitmeil
neist saarist on palju tulemägesid. Kõige rikkam neist on
Jaava — üle 100 tegeva tulemäega. Tulemägede tegevu
sega ühenduses tekivad neil saartel sagedad maavärisemised.
Malai saarestik saadab maailmaturule kautšukit ja mit
mesuguseid vürtse, nagu pipart, vanilli, kaneeli, nelki jt.
Jaava. Malai saared on loodusvaradest väga rikkad.
Kõige rikkam on Jaava saar. Ta varustab Euroopat vürtsitaimedega.
85
Jaava saare kliima on eurooplasele sobivam kui mujal
saarel. Jaava saar asetseb küll palavvöös, kuid troopikapalavust vähendab saare kõrgus üle merepinna. See tuleb sellest,
et maa saab soojuse päikeselt. Maa soojendab õhkkonda.
Mida kõrgemale maast, seda külmemaks muutub õhk.
Paraja pehme kliima tõttu elab seal siis ka palju eu
rooplasi. Jaavalased on omandanud Euroopa kultuuri, ja
seega teistest malailastest ette jõudnud. Põllud Jaava saarel
on viljarikkad. Kasutatud on mäenõlvad ja jõgedeäärsed uhtmadalikud. Kariloomana peetakse pühvlit.
Krakatau. Krakatau tulemäge, väikesel saarel Sumatra
ja Jaava vahel, peeti kustunuks. Pühapäeval, 26. aug. 1883,
oli ilm täiesti ilus ega ennustanud midagi paha. Kuid õhtul
ilmus Krakatau kraatrist hiiglasuitsusammas. Saarel hak
kas sadama tuhavihma. Algasid maa-alused tõuked, õhtu
tuli kottpime. Meri möllas, loomad ja inimesed jooksid kui
meeletud. Järgmisel päeval, koll 6 hom. katsid mustad pil
ved päikese. Algas pimedus, mis kestis 18 tundi. Kella 10
ajal lendas mäe koonus hirmsa mürinaga õhku. Merelained
tõusid 80 meetri kõrgusele. Kaldale tormates ei jätnud nad
kivi kivi peale. Uhtsid merre metsad ja põllud, inimesed
ja loomad. Inimohvrite arv oli 40 000 ümber. Järgmisel
päeval oli Jaava ja Sumatra saare rannik tundmatu. Hall
muda, kivimürakad, puud, ehitiste rusud, inimeste ja loo
made laibad katsid maad. Kus enne oli maa — nüüd vesi,
kus vesi — nüüd maa.
Lääne-Äasia.
Väike-Äasia. Türgi.
Väike-Aasia poolsaarel asetseb Türgi riik. Poolsaar on
mägine kiltmaa Musta mere ja Vahemere vahel. Poolsaart
piiravad põhjas ja lõunas kõrged ääremäed. Ääremäed takis86
tavad liiklemist. Nad peavad ka niiskeid meretuuli kinni.
Seepärast on sisemaa kuiv. Mets puudub täiesti. Sademete
rikkamad kohtades on rohtlad, kuivemais kõrved. Seevastu
on läänerannik niiske kliimaga, kus kasvab lopsakas lõuna
maa puuvili, nagu viigi- ja õlipuu, apelsinid ja viinamarjad.
r—---------------------------- --------------------------- 1
68. joonis. Ees -A asia rahvad.
1. Türklane. 2. Juut. 3. Armeenlane. 4. Turkmeen. 5. Araablane.
6. Pärslane.
Vähese sademetehulga tõttu puuduvad poolsaarel vee
rikkad jõed. Peaaegu kõik nad kuivavad suvel ära.
Maa päriselanikud on türklased.
Türklased on muhamedi ehk islami usku. Nende
pühim raamat on koraan, kuhu on kogutud muhamedi
usu juhtmõtteid. Muhamediusulised on teiste vastu väga
sallimatud. Iseäranis suure tagakiusamise osaliseks saavad
87'
nende naabruses elavad kristlased. Nende usk õpetab, et
igale inimesele on juba algusest peale saa
tus ette määratud. Seepärast on nad sõjas vahvad võit
lejad, sest sõjas, nii arvavad nad, on neile saatus määranud
kas surra või elama jääda, ning saatuse eest nad ei pääse.
Türklaste tulualaks on peaasjalikult karjandus, peale
selle aiandus ja põllutöö. Harimiskõlvuline põld vajab kunst
likku niisutust, kuid rahval puudub selleks ettevõtlikkus ja
jõud. Seepärast eelistavad türklased karjapidamist. Kari
loomadeks on neil lambad, kitsed ja kaamelid. Kõrgeväär
tuslikku villa annavad neile angoora kitsed.
Väike-Aasia rannikumail kasvatatakse palju viinamarju,
millest rosinaid valmistatakse. Jõeorgudes kasvatatakse puu
villa, riisi ja suhkruroogu. Nisu-, maisi- ja odrapõldude
kõrval levivad suured tubakapõllud. Saarte elanikud on kalu
rid, kes püüavad merest ka pesukäsni. Kuulus on ka
türgi käsitöö (vaibad).
Smürna ja Skutari on tähtsamad sadamalinnad.
Siitkaudu saadetakse maailmaturule viigimarju, pesukäsni,
rosinaid ja kalleid idamaa vaipu. Siit algab ka suur Bag
dadi raudtee, mis Euroopat Lõuna-Aasia viljarikaste
maadega ühendab.
1923. a. peale on Türgi vabariik. Pealinn Ankara.
Türklaste naabruses elavad kurdid ja armeenlased, vii
mased Armeenia mägisel maal, Ararati mäe läheduses. Ar
meenia tähtsaim linn on E r z e r u m.
Palestiina.
Väike-Aasiast lõuna pool, Vahemere rannikul, asetse
vad Süüria ja Palestiina.
Palestiina on juutide kodumaa ja ristiusu
häll. Kuid seal elab ka palju teisi rahvusi. Seal on araab
88
lasi ja türklasi, keskajast saadik aga hulk eurooplasi
— eriti prantslasi ja inglasi. Mereäärsetel mäenõl
vadel ja eemal, kus vanast ajast tarvitatakse kunstlikku nii
sutust, on rahva tulualaks aiandus ja põllundus. Orgudes
kasvatatakse puuvilla, mäenõlvadel viinamarju. Kehval lubjakivisel pinnal peetakse kitsi ja lambaid.
Tähtsaim Süüria linn on Damaskus. Siia koonduvad
karavanid, mis tulevad oaasidest kaupadega. Palestiinas on
69. joonis. Jeruusalemm.
ristiusuliste pühalinn J eruusalemm. Seal on Jeesuse haud,
kuhu paljud usklikud palvetamas käivad.
Jeruusalemm.
Praegune Jeruusalemm on ehitatud vana
linna varemeile. Kristuseaegsed ehitised on nüüd varemetena
ligi 10 m sügaval kivirusu ja tuha all, sest Jeruusalemm on
mitu korda purustatud j a j älle üles ehitatud. Müürid, millega on
piiratud praegune Jeruusalemm, on türklaste ehitatud. Endi
sest ajast on järele jäänud veel Saalomoni templi müüri
osad. Üht osa müürist nimetatakse nutumüüriks. Siin
käivad juudid igal laupäeval kurtmas oma imelise templi
89
hukkumist, kus palvetasid nende esivanemad. Templi kohale
on türklased ehitanud mošee.
Kaugelt on Jeruusalemm ilus, sest ta asetseb kuuel kün
kal, kuid seest on ta inetu, must ja räpane.
*70. joonis. Supleja Surnumeres. Vesi on nii soolane, et
inimene põhja ei vaju.
Surnumeri. Surnumere pind on ligi 400 m allpool mere
pinda, ta sügavus aga samuti 400 m, — seega on ta põhi
ligi 1 km allpool merepinda.
Oma nimetuse on ta saanud sellest, et temas pole kalu
ega taimi, veepinnal ei lenda putukaid ega vee kohal linde.
Ka ümbrus on täiesti elutu, taimedeta. See tuleb sellest, et
90
Surnumere vesi on väga soolane. Puutükkidele ja okstele,
mis siia jõgedest satuvad, tekib kohe paks soolakord. Vee
pinnal ujub asfalt, väävel ja nafta.
71. joonis. Maastik Surnumere ümbruses.
„Peale jaheduse, mis ma esmalt tundsin/4 kirjutab üks
reisija, kes Surnumeres supelnud, „märkasin, et olen kerge
kui laast veepinnal. Käed tundsid vee tihedust, ka kerge
löök veepinnale sündis põrutusega nagu vastu lauda. Olin
91
üle poole tunni vees. Tahtsin pöörduda selili. See ei läinud
mul esialgu korda. Viimaks kaotasin tasakaalu ja pea läks
vee alla. Tundsin järsku lõikavat valu silmis, suus, ninas ja
kurgus. Ma karjusin valust. Palusin kaaslaselt värsket vett
ja niisutasin silmi, mis olid punased kui kodujänesel. Nägema
hakates hüppasin hobuse selga ja kihutasin Jordani jõe
äärde. Kogu aeg, vaatamata tuulele ja päikesele, oli mu
keha märg. Mind kattis nagu kleepiv rasvaine, mis tundus
kogu kehal. Peale pikka suplemist Jordanis vabanesin sellest.“
Araabia.
Kuiv ja kuum maa. Araabia on maailma kõige suurem
poolsaar. Kliima on siin kuiv ja kuum. Sademeid saavad
ainult ääremäed. Sisemaale nad ei ulatu; seepärast on see
kõrb. Kohati, kus talvel sademeid, kasvavad pÕÕsas-metsad
ja asuvad niidud, kohati on allikate juures oaasid datlipal
midega. Kuid oaasid on üksteisest väga kaugel, nii et ainult
osavad beduiinid oma vastupidavate araabia hobuste või
vähenõudlikkude kaamelite seljas läbi kõrve nende juurde
pääsevad.
Taimedest kasvab siin niiskemais köhis puu, millest
saadakse kleepivat ainet araabia kummit.
Araabia
tamine väga
näit. mürri,
millest levib
on kuulus oma palsamite poolest, mille tarvi
mitmesugune. Mõningaid taimeõlisid ja -vaike,
tarvitatakse idamaa kirikuis suitsutamis rohuks,
uimastavat head lõhna.
Loomadest väärib tähelepanu araabia hobune. See
on omandanud ülemaailmalise kuulsuse. Ta ei ole suur, kuid
ilus, erk ja tark ning hoiab väga oma peremeest. Veeta kõr
ves ja kaljusel pinnal on ta väga vastupidav ja vähenõudlik
toidu suhtes. Araablasele ei ole ta ori, vaid külaline, sõber,
92
perekonnaliige. — Teiste koduloomadena peetakse siin kaa
meleid ja eesleid.
Araablased on keskmist kasvu, lahja, ilusa kehaehitu
sega. Nende näojooned on korrapärased, silmad tulised, liigu
tused väledad. Nad on mehised ja õilsad.
Araablaste keskel on tekkinud muhamedi õpetus ehk
islam. Nende maal on muhameedlaste pühalinnad Meka
ja Mediina. Araablasi valitsevad pealikud — š e i g i d.
72. joonis. Araablasacl kihutamas oma väledatel hobustel.
Kaaba Mekas.
Igal rahval on omad pühapaigad —
jõed, järved, linnad või puud. Iseäranis palju pühapaiku on
muhameedlastel ja buddhausulistel. Muhameedlaste pühimad
kohad on linnad Meka ja Mediina. Meka asetseb
kitsas orus paljaste kaljude vahel, kus puudub peaaegu iga
sugune taimestik.
Selles linnas on suur tempel Kaaba. Kaabas asetseb suur
„must kivi“. Muhameedlased usuvad, et selle kivi on toonud
taevast peaingel Gaabriel. Tuhanded ja sajad tuhanded muha
meedlased käivad iga aasta seda kivi kummardamas. Miljo93
neist suudlusist on kivi päris siledaks lihvitud. Väljast on
Kaaba kaetud musta siidriidega. Väiksemgi tuulehoog lii
gutab kerget riiet ja paneb ta laineliselt liikuma. Usklikud
muhameedlased arvavad, et see tuleb seitsme tuhande ingli
tiibade lehvitamisest, kes seda kivi valvavad.
73. joonis. Kaaba Mekas.
Mesopotaamla.
Uhtmaa. Mesopotaamia asetseb kahe jõe, Tigrise ja
Eufrati, vahel, nende alamjooksul. Mesopotaamia (= jõgedevaheline maa) on suur madalmik. Aastatuhandete jooksul on
jõed mägedelt rusu kaasa toonud. Vesi kandis selle Pärsia
lahte, teda täites, kuni lahe asemele tekkis uhtmaa. Veel
praegugi toovad jõed mägedest lahtist mulda alla ja kannavad
seda Pärsia lahte, mille tõttu Sat-el-Arabi (nii nime
tatakse jõgede ühist alamjooksu) delta aastas 50 m Päisia
lahe poole kasvab.
94
Vana kultuurihäll. Veerikastele jõgedele vaatamata on
seal äärmiselt kuiv merekliima. Talvel sajab vihma ainult
mere ääres ja ääremägede nõlvadel. Suvi on kuiv ja hirmus
74. joonis. Ümmargune lootsik Tigrise jõel.
palav; seepärast katavad suuremat osa maapinnast rohunurmed, mis jõgedest kaugemal kõrveks muutuvad. Vanasti oli
seo õitsev, hästi haritud kultuurmaa. Ta elanikud olid oma
aja kultuuri tipul. 3000 a. e. Kr. tekkis siin kaks vägevat
7 S. Sütt, D. Koppel, Maatead, õpper. V.
95
riiki: Assüüria. ja Babüloonia. Nende riikide langemisega
kaotas maa oma viljarikkuse. Niisutusseadised lõhuti ära,
uusi ei ehitatud, seepärast jäid mõned kohad veeta, need
muutusid kõrveks. Kuhu vesi takistuseta tungis, sinna tek
kisid sood, mis levitavad nüüd mitmesuguseid haigusi. Kuid
jõgede ümbrus on siiski viljarikas; seal kasvavad datlid,
tubakas, puuvili ja õlipuud. Sat-el-Arabi alamjook
sul kasvab riis.
Liiklemine toimub Bagdadi raudteed mööda. Mossuli linna ümbruses on rikkad kiviõli leiukohad, uimaa
ligidal on kuulsad Niinive varemed. Pealinn on Bagdad
(1001 öö muinasjuttude linn), ta ligidal on Baabüloni va
remed.
Pärsia.
Mesopotaamiast ida pool asetseb kõrge ääremägedega pii
ratud Iraani kiltmaa. Sellel kiltmaal on Pärsia riik.
Suvel on sisemaal väga kuum ja kuiv, talvel külm. Siin on
mandriline kliima. Iraani sisemaa on kõrb, mis vaheldub
soolasteppidega ja viljarikaste oaasidega.
Pärisrahvas on siin pärslased. Põhja pool elavad veel
kolijad karjakasvatajad kurdid. Maastiku iseärasustest
oleneb rahva töö. Sisemaa elanikkude tulualaks on karja
kasvatus, kuid veiseid nad ei kasvata, vaid kitsi ja lambaid.
Kus ääremägede ümbruses ja oaasides küllalt niiskust, seal
haritakse põldu ja kasvatatakse teravilja.
Tähtsamaks viljaks on riis. Suur tähtsus on ka puuvilja
kasvatamisel. Tehaseid seal ei ole, kuid käsitöölised valmis
tavad ilusaid pärsia vaipu ja rätikuid, mis nõutavad igal
pool maailmas. Riigi pealinn on Teheran. Ta on kaupade
ja karavaniteede koondussõlm.
96
Pärsia elamud on ühekordsed, kivist, lameda katusega,
millele talveks pannakse mulda. Mööbliks toas on kallid
vaibad, padjad, madalad pehmed diivanid ja samasugused
lauad. Seinu ehitakse relvadega, laudu vaasidega.
75. joonis. Bakuu õliallikad.
Peaaegu kõik tegevus toimub lageda taeva all. Sepad
taovad väljas rauda, perenaised, pagarid, maitseainete val
mistajad, juukselõikajad, kaupmehed — kõik teotsevad lah
tise taeva all. Ka seesugune töö, nagu vilja kuivatamine ja
peksmine, toimub väljas kõrvetava päikese käes.
7*
97
Ülesanded Aasia juurde.
1. Näita kaardil Aasia kaugemat kohta merest; mõõda seÄle
kaugus!
2. Mõõda tee Tartust Vladivostokki!
3. Seleta lauset: Himaalaja mäed on kliima, taimestiku ja
loomastiku lahkmeks.
4. Riisi saame Bangkokist. Kui pikk on sinna meretee? Mis
sugustes sadamates peatub laev vee ja süte võtmiseks?
5. Märgi kaardil Hiina lössipiirkond!
6. Kus kasvatatakse Aasias riisi, teed, siidi? Märgi kontuurkaardil need piirkonnad!
*7.
Märgi kaardil piirkond, kus toimub liiklemine kaameli abil
(kõrves), kus jakkhärjaga, elevandi ja pühvliga ja põhjapõdraga.
8. Kus elab Aasia rahvas tihedalt? mispärast?
9. Mispärast on Kesk-Aasia kuiv?
98
Aafrika
30 miij.knr1
Aafri ka
10 miji
km*
Euroopa
•
140 mi},
elan
5ei.1 km2
SOÖmSy.eian.
•
50el.1 krrr^
Üldpilt.
Aafrika asetseb meist otse lõunas.
Mõõda mõõtkava abil, kui kaugel ta meist asetseb; mandri pik
kus ja laius!
Näita kaardil äärmised tipud!
Missugune meri lahutab teda Euroopast?
Mõõda selle laiemad ja kitsamad kohad!
Läänes ja idas ümbritsevad Aafrikat ookeanid ja mered
(missugused?).
Otsi kaardil Aafrika kaugeim koht merest; mõõda selle kaugus!
Aafrika rannik on väga ühekujuline. Temal puuduvad
suuremad poolsaared ja saared, samuti lahed ja väinad. Kõige
suurem saar on Madagaskar, mis asetseb India ookeanis.
Assoori, Madeira ja Kanaari saared asetsevad
Atlandi ookeanis. Poolsaartest on suurem Somaali, kirdes.
Suurem laht on Guinea — Atlandi ookeanis, ja
Suur- ning Yäike-Syrt Vahemeres,
99
Niisama lihtne ja ühekujuline kui rannik, on ka maa
pind. Äärtel on mõned kitsad rannikumadalmikud. Sise
maal on mõned suured nõod.
Leia kaardilt Aafrika jõed Niilus, Sambesi ja
Kongo!
Suuremad järved on: Njassa, Tanganjika, Viktooria ja Alberti järv.
100
Ätlasemaad.
Aafrika loodeserval asetsevad kõrged Atlase mäed,
mis kulgevad mitmes ahelikus Vahemere ja Atlandi ookeani
ranniku suunas. Kõrve poole langevad nad järsu seinana,
kuhu vesi on uuristanud sügavad lõhed. Need on ainsateks
102
pääseteedeks mägedest kõrbe. Mäeahelikkude vahel on kõr
ged kiltmaad, kus asetsevad suured nõod. Kiltmaal kui ka nõgu
des asetsevad suured häilud — sotid, kohati allpool merepinda.
Need on vihma ajal täidetud soolase veega; põua ajal kuivavad
nad ära, järele jääb paks soolakord. Nõod on kaetud rohunurmedega, kus muude kõrstaimede hulgas kasvab kuiv
h altar ohi. Sellest taimest valmistatakse mitmeid tarbe-
79. joonis. Oaas Atlase mägede jalal.
asju •—- paberit, köisi, jalamatte ja kotte. Ka söövad
seda lambad hea isuga. Loomadest esinevad siinseil rohunurmedel šaakal, hüään ja antiloobid. Lõvi, „kõrvekuningasu,
on peaaegu juba kadunud. Suur osa meie rändlindudest on
siin talvekülalised.
Rannikul suubuvad merre lühikesed jõed. Sahara-poolses osas, kus kliima kuiv, asendavad viimaseid vad’id —
kuivad jõenõvad, mida tarvitatakse karavaniteedelus. Vad’ides
voolab vett ainult vihma ajal.
103
Vahemere kliima ja taimestik. Vahe mere-äärse tel maa
del on kliimas palju sarnasust: Talv on soe ja sajab vihma,
niiskele ja pehmele talvele järgneb kuiv ja palav suvi. Ka
talvekuudel on seal ilusad ilmad nagu meie mais. Seesugust
kliimat nimetatakse vahemere kliimaks. Kliimast ole
neb taimestik. Järelikult on ka taimestikus palju sarnasust;
siin kasvavad kõrged nahkjate siniroheliste lehtedega puud
-— mürdid, loorberid, õlipuud ning küpressid;
ka korgi tamm, mandli-, sidruni- ja persikupuud. Neil taimedel on lehed kaetud paksu nahkkattega,
et hoiduda suvel liigse auramise eest. Säärast taimestikku
nimetatakse vahemere taimestikuks. Atlase mägede
põhjanõlvadel kasvavad igihaljad metsad.
Kõik Lõuna-Euroopa kultuurtaimed — mais, nisu,
oder, viinamarjad ning teised lõunamaa aedviljad —- on siin
levinud. Aafrika taimedest on kõige tähtsam datlipalm.
Rahvastik.
Atlasemaid on ajaloo vältel mitmed rah
vad asustanud, kelle järeletulijad, berberid, praeguse maa
pärisrahva moodustavad. Vanal ajal asutasid föniiklased siia
kuulsa Kartaago riigi. Pärast neid tulid araablased, tõid
islami usu, mis siin praegugi püsib. Hiljemini vallutasid
siin mõne linna prantslased, kelle päralt ongi suur osa
neist maist. Osa eurooplasi elab põllundusest, osa kaubandu
sest linnades. Need maad varustavad rikkalikult Euroopat
veini, tubaka, naha ja halfarohuga. Kaubandus
toimub mereäärsete linnade kaudu.
Berberite elu.
Berberid elavad paiksalt. Nende peatulualaks on põllundus ühes aiandusega. Oma põlde harivad
nad sügisel, et neid niisutaksid talvevihmad, kuna lõikus on
varakevadel — veebruaris. Lõikus on hea, kui seda ei riku
rohutirtsud. Sel ajal, kui mehed töötavad põllul, hoolitsevad
naised kodus viinamägede ja aedade e:st, kus kasvavad apel
104
sinid, persikud ja õlipuud. Briti palju on viimaseid,
mille viljast pressitakse õli. Et neis maades suve kestel väga
vähe vihma sajab, tuleb põlde niisutada kunstlikult. Ranni
kule ja kiltmaale on ehitatud niisutuskanaleid ja puurkaevu
sid, mille kaudu juhitakse vesi põldudele ja aedadesse.
80. joonis. Põlluharimine Atlasemaadel.
Vastandina berberitele, kes elavad paiksalt, asuvad kilt
maal koiijad araablased — nomaadid. Nad peavad seal hobu
seid, kaameleid, kitsi ja lambaid, ning elavad telkides. Lin
nades elavad araablased käsitöölistena ja kaupmeestena.
Berberite asulad
on ehitatud järskudele kaljudele
kaitseks röövsalkade kallaletungimise eest. Rannikul on asu
lad ilusate viljapuude keskel orgudes.
105
Siinseid linnad erinevad palju meie linnadest: tänavad
on kitsad ja porised, valgeksvärvitud majadel on lamedad
katused. Tänavapoolsel küljel puuduvad enamasti aknad, on
vaid mõned luugid. Majade üle ulatuvad pikad minaretid, mis
tõestavad, et elanikud on muhamedi usku. Paljud linnaosad
81. joonis.
Vaade Tuneesia tänavale. Näha elanikkude idamaine
rõivastis. Taga iseloomulik mošee kupliga.
on ehitatud euroopamoeliselt, täis suuri kauplusi, laiu täna
vaid ja puiestikke.
Atlasemaadel on kolm riiki: Maroko, A1 ž e e r i a ja
Tuneesia. Alžeeria on väga jõukas Prantsuse asumaa1.
1 Kui osa riigi rahvast väi j a rändab, sealse rahva ning maa-ala
vallutab, et seal kaubelda ja põldu harida, siis nimetatakse säärast
maad asumaaks.
106
Sahara.
Kõrb.
Aafrika põhjaosas, Atlase mägedest lõuna pool,
asetseb maailma kõige suurem liivaväli — Sahara kõrb. Ta
on peaaegu Euroopa suurune. Sahara kõrb ulatub Atlandi
ookeanist Punase mereni.
Sahara keskosas esinevad mõned mäeahelikud (Tibssti).
Ka leidub siin madalmikke ja alamikke.
Sahara pind on liiva- ja kivikõrb. Liiv katab maad kün
gastena, luidetena, mille kõrgus tihti väga suur, kuni 200 m.
(Võrdle — Oleviste kirik 124,5 m, Suur-Munamägi 317 m.)
Need kõrged liivamäed on eraldatud üksteisest sügavate
häiludega. Luidete harjalt avaneb vaade, mis tuletab meelde
tormist merepinda, kus lained on ootamatult hangunud ja
seisma jäänud.
Ka kivi- ja kaljukõrved — hammaadad — katavad suure
osa maad, peaasjalikult läänes. Suuremalt osalt katab maad
must liivakivi, mis annab ümbrusele õudse ilme. Teekond
läbi hammaadade on kõige raskem. Siin võib liikuda ainult
hiiglahaudmikes, mis asetsevad veest uhetud kuivanud jõenõvades—vad’ides. Need jõenõvad on tihti nii täidetud kivi
dega, et karavan peab oma reisu katkestama ja on sunnitud
otsima uut teed.
Sahara kõrves on kliima väga kuum ja kuiv. Aasta kesk
mine temperatuur on -j-35°; kaljudel ja liival tõuseb tempe
ratuur päeval kuni +80°-ni. Pilvita taevas kõrvetab tuli
kuum päike. Õhk on nii kuum, et raske on hingata. Kuid
öösiti on kõrb jahe, temperatuur langeb sageli alla 0°.
Suure temperatuurikõikumise tagajärjel paisuvad kaljud
ja tõmbuvad kokku. See järsk muutus sunnib kaljusid prargunema. Kild laguneb killu järel, varisevad puruks ka suured
pangad. Seda nähtust nimetatakse rabenemiseks. Tuul
107
kannab väiksemad killud edasi, maapind paljastub ja tekib
uuesti rabenemine. Edasikantud kividest tekib hõõrdumisel
liiv, seda kannab tulikuum kõrvetorm — saamum — edasi
ja moodustab luiteid.
Sahara kõrb on väga kuiv. Sademeid ei ole kohati aastate
kaupa. Ainult öine rikkalik kaste niisutab maad. Harva sajab
hoovihma. Vesi imbub aga otsekohe liiva või voolab metsikute
82. joonis. Kõrvemaastik.
ojadena vadhdes, kuni ta maapinda põhjaveena ära kaob või
õhku aurub.
Vihmasaju järel ilmub kohe kidur, õierikas taimestik.
Seemned valmivad kiiresti ja tuul kannab nad laiali. Liivakõrved on aga täiesti paljad, sest seemned ei saa jääda sinna
peatuma.
Kus aga põhjavesi nõgudes loomulikkude või kunstlik
kude allikatena maapinnale ilmub, sinna tekivad viljarikkad
108
oaasid, kus datlipalmid, tera- ning puuvili ja viinamarjad val
mivad. Oaasid elustavad kõrbe, on peatuspaikadeks karavani
teedel; ilma nendeta ei oleks kõrb läbipääsetav. Võrdle oaase
saartega!
Loomad asuvad oaaside ligiduses ja kõrve äärtel. Kõr
ves neid ei ole, peale mõne üksiku mürgise mao, sest eluta
liivaväljadel ei ole neil toitu.
Karavan kõrves. Saamum. Liiklemine Sahara kõrves
on üliraske. See toimub üheküüruliste kaamelitega.- Üksinda
ei juJge inimene reisu läbi kõrve, mis kestab mitu kuud, ette
võtta. Selleks ühinevad paljud reisijad. Kraam, toidu- ja
veetagavara pannakse kaamelite selga, varustatakse end sõja
riistadega. Seesugst liikumist nimetatakse karavaniks ehk
killavooriks.
Kaamelid astuvad üksteise järel pikas reas. Karavan
juhitakse oaasist oaasini, kus loomad vett ja puhata saavad.
Kuid oaasid ei ole lähestikku — tuleb mitu päeva, mitu näda
lat käia enne, kui oaasi jõuad. Öö saadetakse mööda lageda
taeva all kõrves. Öö saabudes lüüakse telk üles, reisijad asu
vad tule ümber kohvi jooma ja juttu ajama.
Karavani ees ratsutab juht. Mida sügavamale kõrbe jõu
takse, seda põletavamaks muutub päike. Liiv on nii kuum, et
võimatu on palja jalu astuda. Liikmed väsivad, kange janu
vaevab inimesi ja loomi. Joogivesi on otsa lõppenud. Viimaks
tunneb kaamel vee lõhna. Ta juhib karavani sinna. Jõutakse
allikale. Reisijad puhkavad, täidavad veelähkrid. Jätkatakse
jälle igavat teekonda. Viimaks väsivad kaamelid, nende käik
muutub aeglasemaks. Äkki silmavad reisijad eneste ees rohe
list oaasi. Paistavad varjuküllased metsad, jõed ja linnatornid.
Kõik on aga ainult õhupeegeldus — iseäralik valgusnähtus.
Kuid kõrvekoledused pole seega lõppenud, õhk muutub
kord-korralt kuumemaks, taevasse tekib kollane pilverüngas.
109
Taevas pimeneb. Reisijad teavad, et tuleb tulikuum kõrvetorm
—- saamum. Inimesed peidavad näod ja otsivad kaamelite
kõrvalt varju. Tulikuum tuul tungib riiete vahelt ihu juurde ja
põletab, on raske hingata, higi voolab üle terve ihu, veri tungib
ninast ja kõrvadest ning nahk lõhkeb. On kuulda kaebeid ja
kaamelite karjatusi. Õnneks ei kesta saamum kaua, tuul vai
kib, liivapilv lahkub, päike paistab niisama selgelt kui enne.
83. joonis. Saamum.
Kui aga saamum harilikust kauem kestab, ei kannata seda
nõrgemad loomad ja inimesed välja ning hukkuvad.
Kui aga karavan ligineb kÕrveservale, kus algavad esime
sed puud ja allikad, kuuldub järsku kole ulgumine: suur kari
šaakaleid tormab karavani peale. Harva siiski tungivad nad
inimeste kallale.
Viimaks jõutakse inimeste elukohtade ligidusse. Ent oota
matult tungib mõne künka tagant salk tuareege — kÕrveröövleid
— karavani kallale. Sagedasti langeb mõni võitluses röövlitega,
110
kuid peaaegu alati jääb võitjaks karavan. Tuulekiirusega kao
vad röövlid oma väledail kaamelitel kõrve sügavusse.
Karavanide lähtekohad on T r i p o 1 i s k i ka teised At'asemaade linnad ja lõppsiht Timbuktu. Sinna kestab reis
IV2 kuud, mille kestel kaamelid 170—250 kg raskust koormat
kannavad. Ainult kallihinnaline peab see kaup olema, mida sel
teel transporditakse. See on vill- ja puuvill kaup, siid
ja klaaspärlid eurooplastelt, elevandiluu, jaana
linnu s u 1 e d, kuld ja mõned toorained, nagu kallid nahad —
Aafrika kaupadest.
Sahara on väga hõredalt asustatud. Vähesed tuareegide, berberite ja beduiinide suguharud elavad laiali
pillatult oaasides. Prantslased on kõrves väga palju karavaniteid korraldanud. Nad on puurinud kaevusid ja tekitanud nii
kunstlikult oaase, kus loomad saaksid puhata, süüa ja juua.
Prantslaste] on kavatsus ehitada raudtee Timbuktust Vahe
mereni, mis aga seni on teostamata.
Egiptus.
Egiptus asetseb Niiluse alamjooksul. See on kitsas oaas,
mis piiratud mõlemal pool jõge kaljuastangute ja liivaluidetega.
Oru laius on kohati kuni 50 km, kuid elamiskõlvuline on
ainult see osa, mida suurvee ajal vesi katab. Selle riba laius ei
ulatu üle 15 km. Ainult jõe suudmemaal, deltas, on ta laiem.
Kõik muu osa Egiptusest 011 kõrb nagu Saharagi, samasuguse
kliima, taimestiku ja loomastikuga.
Niilus, suuruse poolest teine jõgi maailmas, algab IdaAafrika kiltmaa järvedest, jookseb esiti läbi Viktooria
järve. Järk-järgult allapoole laskudes tekitab ta astangutel
juge, koski ja kärestikke ning läheb läbi Alberti järve.
Põhja pool ühineb temaga lisajõgi Bahr-el-Ghazal, kust
8 S. Sütt, D. Koppel, Maatead, õpper. V.
111
peale ta Valge Niiluse nime kannab. Abessiinia mägedest
saab alguse teine lisajõgi, Sinine N iilus. Pikal teekonnal
läbi kõrve ei lange temasse ainustki lisajõge. Ta suubub mit
mesajas harus Vahemerre, tekitades suure delta ehk s u u d mema a.
Iga aasta on Egiptuses suur veetõus. Tõus algab kõige
kuumemal aasta-ajal — juunis, kui Egiptus kestva põua järel
on muutunud peaaegu kõrvesarnaseks.
Saharast puhub sel ajal kõrvetorm saamum. Õhk on nii
kuum, nagu puhuks ta küdevast ahjust. Huuled kuivavad,
84. joonis. Niiluse jõgi Chartumi juures Inglis-Egiptuse Sudaanis.
paber tõmbub rulli, puuasjad lõhenevad. Kuid ilmuvad nähta
vale iibised — Egiptuse pühad linnud — ja kuulutavad veetõusu.
Tõusu põhjuseks on troopikasajud ekvaatori ligiduses, Nii
luse allikail. Need rängad sajud kestavad mitu kuud. Vesi tõu
seb ja katab laialt madalad kaldad. Kui vesi oktoobrikuul hak
kab alanema, on maa hästi niisutatud ja kaasatoodud kõntsaga
väetatud. Kohe algavad veest vabanenud kohtadel künd ja külv.
112
Meie hilissügisel ja talve ajal haljendavad seal põllud — s:eon
seal ilusaim aastaaeg. Lõikus on märtsi- ja aprillikuul.
Egiptuse põlluharimine.
Juba vanast ajast on Niiluse
org läbitud kanalitega; kanalid on kahesugused, sügavad
ja madalad. Sügavaid mööda läheb vesi igal ajal otse jõest,
8*
113
madalate kandu ainult suurvee aegu. Kui suurvesi alanenud ja
madalad kanalid tühjad, algab põldude kunstlik niisutamine.
Kanalite ja kraavide kaudu juhitakse vesi põldudele ja aeda
desse.
Pärast lõikust algab põldudel kanalite puhastamine. Raske
muda kantakse korvidega kõrgemale ja kinnitatakse tammid,
mis lagunenud. Sajad tuhanded fellahid on igal kevadel sellel
tööl.
Fellahid — maa päriselanikud, tõstavad vett koogu abil
peakanalitest kõrgemale või seda tööd toimetavad vesirataste
abil kaamelid ja pühvlid. See rataste kriuksumine täidab kogu
kevade tervet Egiptust. Vesi valgub rennidesse ja kanalitesse,
sealt edasi põldudele, kuhu külvatakse puuvill, suhkruroog ja
riis. Kurnatud põletavaist päikesekiirtest, käib fellah, labidas
käes, vett juhtides ja tamme parandades. Iseäranis raske on
töö maikuul, kui Saharast puhub kuum tuul.
Lõikus on Egiptuses alati hea, kuski ei anna maa nii
suurt lõikust kui siin. Seepärast elab siin rahvast väga tihe
dalt. Pinnal, mis on väiksem kui Eesti (30 000 km2), elab
13 milj. elanikku (seega 1 km2-l 409 inimest, meil 25). See
juures ei tarvita egiptlased kõike vilja ise, vaid määratul arvul
veetakse puuvilla, nisu, suhkruroogu ja tubakat Inglismaale.
Egiptuse asulad. Riiklik kord. Igal pool kõrgemail koh
tadel asetsevad fellahite külad. Majad on üksteise ligidal ja
puutuvad katustega kokku. Nad on ehitatud Niiluse mudast,
millele hulka pandud õlgi. Nad on peaaegu akendeta, mööblit
ei ole. Magatakse põrandal.
Egiptuse üle valitseb k e d i i v. Pealinn on Kairo (800 000
ei.) Niiluse delta alguses — Aafrika suurim linn.
Kairo ligidal asuvad vanade egiptlaste püramiidid. Kuigi
nad on ehitatud juba mõni tuhat aastat enne Kr., on nad kau
nis hästi säilinud, sest nad on ehitatud suurtest kivipankadest.
114
Teine suurem linn on Aleksandria (450 000 ei.) —
sadam ja kaubalinn.
Egiptuse piirides on Suessi kanal. Selle a; aniisega a7gas
elav kaubavahetus Euroopa ja Aasia vahel. See lühendab laeva
teed Euroopast Aasiasse, kuhu enne ümber Aafrika sõideti.
Kanali põhjao:as on sadama- ja kaubalinn Port Said, lõu-
86. joon. Egiptuse pealinn Kairo. Tagaplaanil Mohammed Ali mošee.
nas S u e s s. Port-Said on nüüd suur linn (100 000 eh). Enne
kanali kaevamist olid tema asemel ainult liivasaared, rannajär
ved ja rändluited.
Sudaan.
Sudaan (^mustade maa) asetseb Saharast lõuna pool, võtab
enda alla Aafrika rohtlate maakonnad ja ulatub troopika-ürgmetsadeni. Ta on nii suur kui pool Euroopat. Guinea rannikult
madaldub ta põhja- ja idasuunas, nagu näitab Niigeri
115
voolu suund. See jõgi jookseb algus s põhja poole, pöördub siis
kaarena lõuna poole tagasi, kus temaga ühineb lisajõgi
Benue. Lääne-Sudaan on kõrge kiltmaa, mis orgude ja
rannikujõgede uuristuste tõttu mägise kuju omandanud. Siin
etendab Niiger põlluharimisel sama osa, mis Niilus Egiptuses.
Peale selle on ta tähtis liiklemistee. Ta põhjapoolses osas on
T i m b u k t u, kaubalinn, karavanitee lõpp, kus kaubad lae
vale asetatakse.
87. joonis. Savann.
Sudaani madalaimas kohas on T saadi järv ja nõgu.
Kuival ajal on Tsaadi järve pind umb. lõ 000 km2 suur
(kui suur on Eesti?), vihma ajal kaks korda suurem. Ta on
väga madal (6 m), mõnes kohas ennem soo kui järv. Sinna
suubuvad kõik Kesk-Sudaani jõed, seal on veelindude, jõe
hobude ja krokodillide asupaik. Sinna tulevad janu kustu
tama kõik ümbruse loomad.
Troopikavihmad. Suvel, kui päike kõrgel seisab, sajab
troopikavihma. See algab iga päev samal kellaajal.
Hommikul on taevas selge, Öise udu on päike laiali ajanud
ja põletab väljakannatamatult. Keskpäevaks tõuseb üles
116
niiske soe õhk, mis ülal jahtub; kohe ilmuvad pilved ning
järgneb vihmavalang kange kõuemürinaga ja arutute välku
dega. Troopikasajud ulatuvad pöörijoonteni. Kõige rohkem
sajab sel ajal, kui päike asetseb lagipunktis. Kaldub päike
vähi-pööri j õõnele, siis sajab seal rohkem; kaldub ta kaljukitse-pöörij õõnele — sajab seal. Ekvaatori ümbrus saab aga
88. joonis. Ribamets.
aasta läbi kõige rohkem sademeid. Alalise niiskuse ja soo
juse tagajärjel tekivad sinna troopikametsad. Ekvaatorist
eemal, pööri joonte ümbruses, on kaks korda aastas vihmaaeg, kaks korda kuiv aeg, — seepärast ei kasva seal mitte
troopikametsad, vaid kõrge rohi ja üksikud puud. See on
puisrohtla, s a v a n n.
Savann.
Suvel on savannis kõrge ja tihe rohi, mis
kuival ajal närtsib. Isegi puudelt langevad lehed. Kohati
117
kasvab rohi inimese kõrguselt. Nende üle tõusevad siin-seal
üksikud kõrged igivanad palmid ja ahvi-leivapuud. Jõgede ümb
ruses, kus niiskus alaline, läbivad savanni igihaljad riba
ni e t s a d. Sudaani kultuurtaimedon õ 1 ipa 1 m i d, akaatsiad ja kummipuud. Savannis kasvab maapähkel.
Loomastik savannis on mitmekesisem kui mujal — suurtest
89. joonis. Neegrid. Nad armastavad ehtida oma keha, käsi ja kaela
mitmesuguste esemetega. Mõned neist ehteist on ühtlasi ka võlused.
imetajatest kuni väikeste närijateni. Sudaan ulatub troopika
ürgmetsadesse; loomastik on siin ülirikkalik.
Elu savannis.
Savannis elavad bantu ja sudaani
neegrid. Nad erinevad üksteisest keelemurraku poolest, kuna
välimus palju lahku ei lähe. Nad harivad vähesel viisil põ!du,
kasvatavad peaasjalikult karja, kalastavad ja kütivad.
Neegrid on noores eas väga andekad. Nad õpivad ruttu
selgeks võõrad keeled, lugemise ja kirjutamise, pärast läheb
118
nende arenemine väga aeglaselt. Neil ei ole püsivust. Neeg
rite usk on f e t i š i s m ehk võluseusk. Fetišš ehk võlus
on kaitsevahend, mis neid kurja eest peab hoidma. Võlused
on lihtsad igapäevased asjad — puutükikesed või mõni loom.
Nende ligiduses peavad neegrite usu järgi head ja kurjad
vaimud olema. Fetišš kaitseb neid kurja eest. Vahemehiks
vaimude ja inimeste vahel aga on nõiad ehk võlurid, kes vaime
90. joonis. Kandeliiklemine. Pakikandjate
killavoor.
ohvritega (sageli inimohvritega) lepitavad. Nõiad on ka ars
tid -— kuid nad ei arsti mitte rohtudega, vaid nõidumisega.
Mehed harilikult põldu ei hari, see on naiste töö. Mehed
kalastavad, peavad jahti või hoiavad karja. Põlluharimisviis on algeline. Lühikese kõblasega kõblitakse maa üles ja
külvatakse vili peale. Lõikus aga on siiski hea ja tasub töö
ära. Karjapidami eL t;evadsiurt kahdu tsetsekärbsed,
keda on savannis väga palju. Maa on tihedasti asustatud.
Külad on suured ja arvukad. Nende vahel on viljapõllud ja
119
karjamaad, kus asetsevad rohtukasvanud kuhikkatusega savionnid, mis inimesi öökülma eest kaitsevad.
Kui lõunapoolsed mustad pilved vihmaaja tulekut kuu
lutavad, süütab savanni karjane rohu põlema. Nii valmistab
ta endale uut karjamaad. Kohe esimese piksevihma järel
tärkavad uued taimed ja tulest kaugele aetud metsloomad
tulevad endistesse asupaikadesse tagasi. Kui kuival ajal vesi
91. joonis. Elevandiluu-killavoor teel.
lompidest kaob, ühinevad loomad suurteks parvedeks ja käi
vad vett otsides sajad kilomeetrid ringi. Säärast rändamist
on suurepärane vaadata. Esiti paistab tolmupilv. Ta ligineb.
Viimaks võib näha loomi tihedate ridadena. Vihma ajal lähe
vad nad jälle laiali.
Liiklemine. Et raudteid on vähe ja veoloomad tsetsekärbeste tõttu ei või elada, transporditakse suur osa kaupa
inimeste seljas. Nii kantakse inimeste abil kallihinnalisi
kaupu, nagu elevandiluud, kautšukit ja palmiõli.
Suurem osa, nimelt Lääne- ja Kesk-Sudaan, kuulub
prantslastele, inglaste päralt on Ida-Sudaan.
Troopika-ürgmetsade
maakonnad.
Guinea rannik.
Mangroovmetsad. Tõus ja mõõn. Savannide lõunapiiril algavad
laiade, ebamääraste piirjoontega ürgmetsade maakonnad. Nad võtavad
endi alla Guinea rannikumaad ja põhjapoolse osa Kongo nõost, ula
tudes Ida-Aafrikani.
92. joonis.
Troopika-ürgmets.
Guinea rannik on madal, liivakas-soine ja rikas rannikujärvedest. Seal kasvavad mangroovmetsad. Nende vesijuurestik moodustab läbipääsematu rannapadriku.
Guinea rannikul, nagu mitmel pool mujal, võib tähele panna
vee tõusu ja mõõna. Kuue tunni jooksul tõuseb vesi kaugele
üle kallaste ja vajub jälle merre tagasi. Tagasivoolamine — mõõn —
kestab jälle kuus tundi. Vesi hakkab uuesti tõusma ja kuue tunni
järel on ta jällegi haripunktile tõusnud. Nii vaheldub see neli korda.
Kaks korda on tõus, kaks korda mõõn.
Tõusu ajal on rannikul kasvavad puud sirged, tõusevad vee
pinnale, mõõna ajal katavad maad rägastikuna. Merelt pääseb ranni121
kiile ainult mõne hädaohtliku jõe kaudu. Madalal rannikul puuduvad
seepärast sadamad. Laevad jäävad ankrusse kaugele rannast, kuhu
kaup lootsikutega veetakse. Rannikut nimetatakse saaduste, loomade
või inimeste järgi Lõvi-, Pipra-, Elevandiluu-, Kullaja Orjarannikuks.
Guineas on prantslaste ja inglaste asumaad. Need asumaad on
Euroopa riikidele kakao, palmiõli, puuvilla, kautšuki,
elevandiluu ja kiviõli ammutamispaigaks. ülem-Guineas on
Inglise ja Prantsuse asumaadest piiratud neegrite vabariik L i b e e r i a.
93. joonis. Neegrite elamu Guinea rannikul.
Kongo nõgu.
Troopika ürgmetsade maadel — Lääne-Aafrika (Ka
meruni) rannikumägedest Ida-Aafrikani — asetseb Kongo
nõgu. Maapind madaldub ringitaoliselt astmetena. See maa
kond asetseb maailma sademeterikkamas kohas, kus vihma
sajab iga päev. Seepärast on Kongo jõgikond üks suurimaid
ja veerikkamaid. Jõgi algab Tanganjika ja Bangveolo järvest,
moodustab palju juge, koski ja kärestikke. Kõige suurem on
Stanley (1. stenli) juga. Kongosse suubub palju lisajõgesid.
122
Veehulk, mille ta merre saadab, on nii suur, et 20 km kaugu
sel jõesuudmest on merevesi mage ja 60 km kaugusel kollakat
värvi, mis jõeliivast tekib. Oma suurest veerohkusest hooli
mata pole see jõgi ega tema lisajõed paljude jugade, koskede
ja kärestikkude tõttu ometi laevatavad. Aga takistuste kohale
on viimasel ajal ehitatud raudteed. Raudteedel veetakse kaup
nii kaugele, kus jõgi jälle laevatavaks muutub.
Kõik põhjapoolne maa on troopikamets, kuna lõunapoolne
on ribametsadest läbitud savann. Kasulikkudest taimedest
kasvavad siin õ 1 i p a 1 m ja k u m m i p u u. Nende saadusi vee
takse välja.
Troopika-ürgmets.
Troopika-ürgmetsad on hoopis teis
sugused kui meie metsad. Kogu aasta kestev soojus ja niis
kus, haruldaselt palju sademeid, mis korrapäraselt iga päev
maad niisutavad, on tekitanud ülilopsaka, tiheda ja toreda
taimestiku. Neis kasvab väga palju puuliike. Kõige arvurikkamad on palmid. Metsad on mitmekordsed, mitmerindelised. Alusmetsa, alusrinde, moodustavad lihavad, lopsakad
taimed, need on isegi juba mitmekordsed. Nende üle moo
dustavad palmid 10—20 m kõrguse lehtkatuse. Üle selle
lehtkatuse kujuneb teiskordne 40- kuni 50-meetrine palmkatus, millest läbi tungivad igivanad 60—70 m kõrged puud.
Troopika-ürgmetsad on tihedad: puude vahel kasvavadristirästi mitmesugused väänkasvud ja katavad metsaaluse läbipääsematu taimetihnikuga.
Troopikametsas valitseb hämarus ja kuumus. Meil on
metsas öösi vaikus, seal kajavad õhtust hommikuni tuhan
ded metsloomade hääled, mis vaikivad ainult lõunakuumuses.
Troopikametsas on suur õite- ja värviküllus, mida täienda
vad veel kirjud liblikad ja linnud. Eriti rikas on ürgmets
suurtest loomadest, nagu elevantidest, ninasarvikuist, jõe
hobudest, kaelldrjakuist ja lõvidest. Guinea ranniku maa
del asuvad suured ahvid, nagu gorilla ja šimpans.
123
Inimene ja ürgmets.
Juba seal, kus pruun mudapank
mõne detsimeetri üle veepinna tõuseb, on ka inimese elamu,
nelinurkne onn palmipuust seinte ja palmilehtedest katu
sega. Nii seisab ta heleroheliste banaanide varjus tume
rohelises ürgmetsas. Mõned pruunid või mustad alasti lap
sed, mõni haukuv koer, mõni kaagutav kana ja jõel sõudev
kalur on esimesed pildid pärismaalaste asulaist Guinea
rannikul.
Seal, kus suured jõed metsaseinu läbivad, ulatuvad riba
dena kaugele sisemaale laialehelise taro ja kõrgetüvelise
maisi põllud või banaani-, kookospalmi-ja leivap u u-istandikud. Nende varjus on kõrged viil- või kuhikkatusega palmilehtedest onnid. Elamu asetseb elamu kõrval.
Sisemaale minnes leiame, et kogu viljapuuistandikku peide
tud küla koosneb ühest või kahest onnide reast. Kohati pais
tab uudismaa. Mets on põletatud; mustad tuhkjad kännud
paistavad maapinnal. Tugevad neegrikäed vibutavad kirvega
ja koristavad söestunud puuoksi. Kändude vahel kõblivad
naised põldu. Kändude koristamisele ei mõtle keegi, see nõu
aks liiga suurt tööd. Pealegi oleks see põldudele vihmavalangute ajal ainult kahjuks, sest siis uhtuks kerge mullapind
ühes viljaga ära.
Ürgmetsade maakondades leidub pärismaalaste maja
pidamise kõrval ka eu:ooplaste moodsaid istandikke.
Need on suhkru- ja kakaoistandikud. Istandikke läbivad
laiad sillutatud maanteed ja kanalid. Siin on ka istandikkude
omanikkude toredad euroopalised asulad.
Põlluharimine ürgmetsas. Troopikametsa taimed anna
vad inimesele alati toitu, kuid mitte nii rikkalikult, et ainult
tsellest jätkuks. Peatulualaks on ürgmetsa elanikul küttimine.
Kus võimalik, haritakse ka põldu. Ühel kohal kasvatatakse
vilja nii kaua kui põld kehvaks jääb ja lõikus enam tööd ei
124
tasu. Selle järel jäetakse vana põld maha ja haritakse uus
jne. Esimesed lõikused on head. Metsaelanik kasvatab nii
suguseid taimi, mis rohket saaki annavad, nagu h i r s s; i,
meloneid ja banaane. Kasvatatakse ka juurvilja.Palmiõli ja palmivein on igapäevased toidud. Koduloomadeks on
kitsed, harva sead ja kanad. Troopikamets on, vaatamata oma
94. joonis. Teemandiväljad Lõuna-Aafrikas.
taimerikkusele, väga hõredalt asustatud. Siin elavad inimesed
madalal arenemisastmel.
Rahvastik. Liiklemine ja asulad.
Kongo nõos ela
vad peaasjalikult bantu neegrid. Nende hulgas on mõned
kääbuskasvulised suguharud — härjapõlvlased. Need on Aaf
rika kõige vanema rahva jäänused, keda neegrid alistanud
või eest ära tõrjunud. Nad on madalal arenemisastmel. Ela
tavad endid metsloomade püüdmisest, keda nad mürgistatud
125
nooltega tapavad. Mõni suguharu ei põlga isegi inimeseliha,
nagu njamnjaimmid (=õgij ad).
Liiklemine Kongo nõos on väga raske. Liiklemiseks on
peaasjalikult jõed, kuid takistuste tõttu pole nad seks päris
soodsad. Eurooplased on ehitanud küll palju raudteid, millest
aga siiski ei jätku. Kaamel ei kannata siinset niiskust välja
ja sureb. Teised veoloomad saavad surma tsetse-kärbse pistete
läbi. Seepärast on inimene siin tähtsaim liiklemisvahend.
Kongo tähtsaimad kaubalinnad on Boma, pealinn, ja
Banana, Kongo jõe suudmes. Suuri istandik-asund u s i võib kohata pärisrahvaste asulate keskel. Seal õlipalmi-, suhkruroo- ning puuvilla-istandikes on tuhanded
neegrid tööl. Eurooplastele pole see kliima kohane, seepärast
on neid siin vähe.
Osa Kongo nõost kuulub Prantsusmaale, osa Belgiale
ja Portugalile.
Lõuna-Äafrika.
Teemandi-, kulla- ja villamaa.
Lõuna-Aafrika on
kõrge kiltmaa, mis keskele madaldub. Tema idaserval asetse
vad Draakoni mäed. Idarannikule langevad nad järsult, lääne
poole — sisemaale — lault. Lõunas, Kapimaal, langeb maa
astanguliselt mere poole.
Kapimaast põhja pool asetseb Kalahari, — kuiv savan
nidega vahelduv liivakõrb. Seal ei ole ainustki jõge, mis ära
ei kuivaks. Allikais ja kaevudeski on vähe vett. Ümbrus on
tasane ja lage; ainult kuivad jõeharud mitmekesistavad pinda.
Kui päike savi jõepõhjas kõvaks paadutab, siis püsib seal
vesi mitu kuud. Rohi kasvab seal mätastena. Nende vahed on
paljad või täis väänkasve. Vihmaajal on suured alad arbuu
sidega kaetud. Neid söövad inimesed ja loomad. Samal ajal
katab ka lillvaip maapinda. Selle, looduse poolest kehva maa
rikkus peitub teemantidena liivas.
126
Kuld ja kalliskivid on maa tähtsaimad saadused. Kallis
kive leidub palju Vaali orus liiva ja kivirusu seas, ku‘d
kõige- »ohkem kustunud tulemägede kraatrites. Suuremate
kaevanduste ümber on imekiiresti tekkinud suured linnad.
Lõuna-Aafrika on kullasaagi poolest esimesel kohal maakeral.
Maa päriselanikkude, samuti ka asunikkude peategevus on
karjandus. Suured karjad lambaid, sarvloomi ja angoora
kitsi peetakse aasta läbi välisel toidul. Ka jaanalinde peetakse
nende kallite sulgede pärast.
95. joonis. Maailma võrdlev kullasaak tonnides.
Võsainimesed, hotentotid, kafrid.
Maa pärisrahvaste
hulka kuuluvad kääbuskasvulised tõmmunahksed võsaini
mesed. Endisil aegadel olid võsainimesed jahimehed, kuna
nad nüüd suuremalt osalt taimedest toituvad. Suvel rändavad
nad ühest kohast teise puuvilja otsides, talvel peatuvad jõgede
ääres.
Võsainimeste nahavärvi on raske kindlaks määrata, sest
et nad endid muda ja rasvaga määrivad. Nende nahk läheb
varakult kortsu, nii et nooredki näivad vanadena. Jäsemed
on neil nõrgad ja lahjad, kuulmine, nägemine ja mälu ülihead.
9 S. Sütt, D. Koppel, Maatead, õpper. V.
127
Kehakatteks on neil loomanahk. Peakatte alt ripuvad sassis
juuksed salkudena alla. Yõsainimene võib mitu päeva joomata
olla, kui ta ainult mahlakaid taimi saab närida. Vett imeb
ta pika õõnsa rohukõrrega maapragudest ja puujuurte alt, kus
eurooplane seda ei tea aimatagi. Hea mälu võimaldab kord-
96. joonis. Ivafri küla.
nähtud kohta, vett või viljapuud jälle leida. Ta leiab enesele
ülalpidamist seal, kus eurooplane tõesti nälga sureks.
Võsainimeste sugulased on hotentotid, keda teised
rahvad parematest paikadest samuti kui võsainimesi eemale
on tõrjunud j nad on kolijad karjakasvatajad. Hotentotid on
omapärasuse kaotanud, räägivad inglise ja hollandi keed ja
rõivastuvad euroopaliselt. Kõige arvurikkam Lõuna-Aadri va
rahvas on kafrid, kes osalt karjandajad, osalt põlluharijad.
128
Võitlus maapõuevarade pärast.
Troopikalise Aafrika
kuum, niiske kliima on eurooplastele surmav; neid elab seal
vähesel arvul jahedamates rannikumaades. Lõuna-Aafrika
kliima sarnaneb Vahemere kliimaga; sellepärast asusid sinna
juba varakult eurooplased. Esimesed olid portugallased ja
hollandlased. Hollandlased, kes endid nimetasid buurideks,
97. joonis. Sambesi jõel Lõuna-Aafrikas asub maailma suurim
joastik Victoria juga, Joastiku pervel käib üle jõeoru raudteesild.
asusid kõigepealt Healootuse neeme ümbrusse ja asutasid
Kaplinna. Hiljemini alistasid nad mõned kafrite suguharud
ja asutasid Vaali ja Oranje jõe ümbruses kaks vabariiki:
Oranje ja Transvaali. Kui aga osutus, et nende maade
põues peitub palju kulda ja teemante, tungisid sinna inglased.
Meeleheitlikkude võitluste järel, millele kogu maailm kaasa
tundis, kaotasid buurid oma iseseisvuse Inglise ülevõimu vastu
ning vabariikidest said Inglise asumaad.
9*
129
Hiljemini, 1910. a., ühendati need riigid Naatali ja Kapi
maaga Lõuna-Aafrika Ühendriikideks ning neist
said Inglise osariigid. Valitsuse asupaik on Pretorias, par
lament asub Kaplinnas.
Eurooplasi on Lõuna-Aafrika asumaades ligi IV2 milj.,
kuna ligi 8 milj. on värvilisi. Eurooplased elavad peaasjalikult
linnades.
Ülesandeid Aafrika juurde.
1. Atlases leiad Aafrika sademete ja taimestiku kaardi. Võrdle
Aafrika sademete ja taimestiku levimist!
2. Joonista Aafrika läbilõik põhjast lõunasse ja idast läände!
3. Kus on Aafrikas põllundus kunstliku niisutamise abil, kus
kõblaspõllundus, kus karjandus? Märgi need kohad kontuurkaardil!
4. Kus veetakse kaupa kaamelite, pakikandjate, härgade abil?
Märgi samuti!
5. Mispärast võib Egiptust Niiluse kingiks nimetada?
7. Joonista Cheopsi püramiid (kõrgus 148 m), selle kõrvale
samas mõõtkavas kodukiriku torn!
130
Austraalia,
Simlf
km*
Austraalia ja Okeaania
lömf
1el.1km*
500 milj. elan.
Euroop a
50el.1 km2
üldpilt.
Austraalia (= lõunamaa) on maailmajagudest kõige
väiksem. Ta on ookeanidega piiratud. Missugustega?
Austraalia on määratu suur kaljupank keset ookeani. Ta
ääred on kõrged ja järsud, rannik väga vähe liigestatud. Kõige
suurem laht on põhjas — Carpentaria. Suurim saar
lõunas on Tasmaania. Mandri keskkohas on madal nõgu,
kohati alla merepinna (Eyre’i järve juures 12 m). Idas ja
läänes on kõrgustikud ning kagurannikul ligi 8000 m kõrged
Austraalia Alpid.
Austraalia Alpide lõunapoolne osa kannab Siniste
mägede nime, seepärast, et mägede ja metsade kohal selgeil
päevil lehvib sinakas udu. Kõrgeim tipp on Townsen.
Kagu-Äustraalia.
Queenslandi (1. kviinsländ) ja Uus-Lõuna-Wales’i (1. uels)
maakondades, eriti nende rannikumägedes on kliima troopikaline. Siia toovad kagumonsuunid palju sademeid. Mäenõlvu
131
katavad igihaljad ürgmetsad, enamasti eukalüptusepuud. Nendega seltsivad viigipuu, palmid ja liaanid.
Troopika-kultuurtaimestu esindajad on suhkruroog,
banaan ja ananas.
Siin kasvatatakse nisu, maisi, apelsine, õunu ja
viinamarju. Väga palju kasvatatakse nisu. Nisu kasvab
132
viljakal mullal, mida kord katsid rohtlad. Nisu jätkub endile ja
veetakse rohkesti väljagi. Mägedes on suured kivisöe-,
kulla- ja tsingikaevandused, mille ümbrusss oi tek
kinud rahvarikkad linnad ja asulad. Rannikul asetseb maailma
kõige parem sadamalinn Sydney (800030 eh). Melbourne’is (1. melböön) (700000 ei.) on suured villavabrikud ja
tapamajad, sest ümbruses peetakse väga palju kariloomi. Pea
linn — Canberra.
99. joonis. Austraallane.
100. joonis. Austraallaste mada
lat arenemist näitab ka nende
tulemuretsemisviis kahe pulga
abil.
Murray-Darlingi nõgu.
Villamaa. Lääne poole siirdudes muutub loodus täiesti:
maapind madaldub, kliima muutub kuivemaks, eukalüptusemetsad vahelduvad savannide ja rohtlatega. Siin on
Austraalia suurimad jõed — Murray (1. mörrei) ja ta lisa
jõgi Dar ling, kuid needki jõed kuivavad suvel ära, nii et
neist ainult rida järvi järele jääb.
138
Mida enam lääne poole, seda kuivemaks muutub kliima,
Seal kaovad eukalüptusemetsad täiesti, lagendikke katarad
põõsad ja kare okasrohi. Seda laadi lagendikke nimetatakse
s k r a b i k s. Skrab on paiguti läbipääsematu.
101. joonis. Puurkaev Austraalias. Vesi purskub välja
sambana ja jookseb laiali kanalitesse. Sinna tulevad lambad jooma.
Kunstliku niisutuseta oleksid need maad asustamata.
Siia on ehitatud väga palju puurkaeve, millest loomad juua
saavad.
Inimese pea-tuluala neis kohtades on karjandus, pea
asjalikult lambakašvatus. Austraalias on 90 milj.
lammast, seega pool kogu maailma lammastest.
Karjapidajail on siin kümned tuhanded sarvloomi ja sajad
tuhanded lambaid, mõnel ka paar miljonit. Karjamaade keskel
134
on suured farmid — karjaste asulad. Elamute ligikonnas asub
hulk hooneid villa, naha, liha ja muu kauba hoidmiseks.
Põuasuvel hukkub tihti väga palju lambaid. See arv ulatub
sageli miljoniteni.
Lambakarj asteks on enamasti pärismaalased. Iga kar
jase hoole all on mitu tuhat lammast. Määratud ajal aetakse
• lambad n i i t m i s j a a m a. Lambad niidetakse elektrimasi
nate abil. Villad saadetakse linna suurtel vankritel, mille ette
kuni kümme paari härgi rakendatakse. Säärane villavoor on
teel mitmed nädalad. Villade toimetamine rannikule on tihti
kallim kui vedu Austraaliast Inglismaale.
Austaalia lääneosa on kõrb. Kliima on kuiv ja palav.
Ainult kitsal rannikul kasvavad puud ja kare rohi. Kuid ka
135
see kõrb ei ole asustamata. Rikkalik kullaliiv on sinna meeli
tanud kullaotsijaid.
Kliima. Et Austraalia asetseb lõuna-poolkeral, siis on
seal aastaajad meie aastaaegadega vastupidised. Kõige kuume
mad kuud on jaanuar ja veebruar, kõige külmemad — juuni
ja juuli. Suvel on Austraalias väga kuum, iseäranis mandri
keskel; seal on niisama kuum kui Saharas. Talv on paras,
harva külm. Lund on ainult mäetippudel.
103. joonis.
Lambakari teel niitmisjaama karjaste saatel.
Sademeid on Austraalias eriti vähe. Hästi niisutatud on
ainult need kohad, millest soe merehoovus mööda läheb.
Kõige enam toovad sademeid suvemonsuunid, mis puhu
vad ida- ja kagurannikul. Siis on siin nii suured vihmavalangud, et uputused tekivad. Sisemaale tungides jäävad tuuled
kord-korralt kuivemaks, vihma sajab vähem. Kesk- ja LääneAustraalias on kogu aasta hirmus põud. Kuigi vahete-vahel
piksepilved taevast katavad ja torm möllab, tuleb vihma
ainult mõni tilk.
136
Austraalia loomastik
on omapärane. Seal elavad loo
mad, kes mujal ammugi välja surnud, nimelt känguru,
n o k k e 1 a j a s jt. Troopikametsades elab kannelsabalind, rohtlas austraalia jaanalind — emu ja must
luik; puuduvad laululinnud.
Enne eurooplaste siiatulekut oli siin ainukeseks koduloo
maks koer dingo. Kõik muud koduloomad 0:1 Euroopast
104. joonis.
Villavoor.
sisse toodud. Väga kahjulikkudeks loomadeks on siin saanud
kodujänesed, kes oma rohke sigivuse tõttu teevad põldudel
ja karjamaadel määratut hävitustööd.
Rahvastik.
Valitsevate rahvaste hulgas on enamuses
euroopa asunikud, peaasjalikult inglased, kellele ka maa
kuulub. Umbes seitsmekümne aasta eest leiti Austraalias
kullaliiva, mis ajast sinna siis algaski eurooplaste sissetungi
mine.
187
Tihedamini on asustatud rannikumaad, kuna mujal elab
vähe inimesi. Umbes veerand kogu rahvast elab kahes lin
nas — Sydney’s ja Melbourne’is.
Austraalia pärismaalased on mustanahalised,
tiheda juukselised, nõrga kehaehitusega ja
vaimselt arenemata. Neil ei ole isegi elamuid. Haru-
3. Austraallane. 4. Inglane. 5. Maoori.
kordadel leidub puuokstes! punutud tuule varju-onne ja teivasehitisi. Sagedasti elavad nad puuõõntes.
Mehed ja naised tätoveerivad endid. Seda tehakse
nii, et tuhka või savi naha sisse kriibitud haavadesse pan
nakse, mis kinni kasvades armid jätavad; need on aumärki
deks ja ilustuseks.
Metsikus olekus on austraallased alasti. Ehtimiseks
tarvitavad nad linnusulgi. Maaharimine on tundmatu. Metsast
138
saab austraallane kõik, mis tarvis läheb ta ülalpidamiseks.
Sipelgad, sisalikud ja tõugudki kõlbavad temale
toiduks. Mõned suguharud söövad koguni inimeseliha.
Austraallaste relvad on väga lihtsad. Algupärane viskeriist on bumerang; see on kõver, laiaks \oolitud puutükk,
106. joonis. Austraallaste madalast arenemisastmest annab tunnis
tust selliste puutüvikutest lootsikute tarvitamine.
millel on omadus, et ta visatult õhus mitmed vibutused teeb
ja siis viskaja juurde jälle tagasi tuleb, kui ta oma lennuteel
mingi asja külge ei ole puutunud.
Valged asunikud on pärismaalased, keda ainult vähe on
järele jäänud, tühjale sisemaale tõrjunud.
Austraalia saared.
Austraaliast põhja ja ida pool asetseb Okeaania. See
on suur saarestik Vaikses ookeanis.
Suuremad saared on mägise pinnaga. Mõned saared on
tekkinud tulemägede, mõned k o r ai 1 i lc om ake s te
139
läbi. Saarestikke nimetataks3 Melaneesiaks (= mustade
saared), Mikroneesiaks ja Polüneesiaks (= palju
raari).
Havai.
Polüneesias asuvad Havai saared. See on
Vaikse ookeani paradiis. Siin ja kogu Vaikse ookeani saartel
on kõige tervislikum kliima kogu maakeral. See on troopika
lt)?. joonis.
Elamu puu otsas.
kliima, kuid mitte kuum ega niiske, sest alatasa puhub kerge
karastav tuul, siin on alatine suvi ja värske mereõhk.
Omapärase võluva ilme nendele saartele annavad leiva
puud, saago- ja kookospalmid.
Kookospalm on elanikele tähtsaimaks tulutaimeks. Kasu
tatakse kõiki ta osi: juuri, tüve, koort, lehti ja vilja. Tüvest
140
meisterdab saarte elanik endale maja ja kõiksugu tarbeasju,
lehtedega katab katuseid, kuivanud vanadest lehtedest teeb
jalanõusid. Niin annab väärtuslikku materjali mattide, köite,
kalavõrkude ja harjade valmistamiseks. Pähklikoort kasutatakse
kausside, lusikate, vaaside ja nööpide valmistamiseks.
108. joonis. Ananasepõlcl.
Kuivatatud pähklituuma — koprat — veetakse väga suu
rel määral Euroopasse, kus temast valmistatakse õli, küünlaid,
seepi, kõigepealt aga taimevõid. Teine tähtsam tulutaim on
ananas. Ananase kasvatamine ei nõua elanikelt suurt vaeva.
Ta külvatakse maha ja soojas niiskes kliimas kasvab ta hoo
leta.
Elanikeks neil saartel on melaneeslased, mikroneeslased,
polüneeslased ja paapuad. Saarte rahvad on ilusad, rahulikud
ja andekad. Havai saartel on nad omandanud eurooplaste kom141
bed ja ristiusu. Kõik saarte rahvad on tublid merimehed.
Neist silmapaistvamad on mikroneeslased. Lootsikud on neil
kitsad, kõrvalujuvate jalaspuude -—• panemitega ja kolmnurkse
purjega. Säärast lootsikut ei viska tuul ümber.
Kõivastis ei tee elanikele muret. Nad käivad peaaegu
alasti, kandes niuete ümber vaid palmilehtedest põlle.
109. joonis. Kookuspalmid. Kookuspalm annab elanikele tarvi
liku ülalpidamise ja on levinuim tulutaim Okeaanias.
Elamud ehitavad nad terava, peaaegu maani ulatuva
laevkatusega, et vihmavesi katuselt kiiresti ära voolaks. Sageli
on elamud ehitatud vee äärde vaiadele ja puude otsa.
Et saarte kliima on eurooplastele elamiseks kohane, -siis
on mõnelt saarelt pärisrahvad ammu välja tõrjutud, nagu TJusMeremaal maoorid.
142
Inimene.
Inimesi elab kogu maakeral. Neid arvatakse ligi 2 mil
jardit. Inimesed elavad perekondade kaupa, need liituvad
suguharudeks ja moodustavad rahva. Üheskoos elades loo
vad inimesed eneste vahel tarviliku korra — neil on usk ja
valitsus. Kuid elades mitmesugustes maakohtades ja kliimavöödes erinevad inimesed üksteisest. Mitmesuguste tun
nuste (nahavärvus, juuksed, kehaehitus, pea ja näo kuju),
aga ka vaimsete omaduste (keel) põhjal võib inimkonda lii
gestada tõugudeks ehk rassideks.
Kaukaasia (valge) ehk vahemere tõug levib
Euroopas, Põhja-Aafrikas, Edela-Aasias ning Indias. Kuid
nüüd leidub neid üle terve maailma; iseäranis palju on neid
Ameerikas ja Austraalias. Pehmed juuksed on põhjarahvastel
heledad, lõunarahvastel mustad.
Kaukaasia tõugu kuuluvad peaaegu kõik Euroopa rahvad,
peale nende veel araablased, pärslased, hindud jne.
Mongoli ehk t uraani (kollane) tõug. Nad asus
tavad suuremat osa Aasiast. Selle tõu tunnuseiks on kollakas
nahavärvus, kõrged sarnad (põsenukid), kitsad viltused silmad,
hõre habe ja tumedad juuksed. Siia kuuluvad?
Mongoli tõugu rahvaste sekka arvatakse tihti ka m a 1 a i lasi, kes elavad Lõuna-Aasia poolsaartel, Malai ja Vaikse
ookeani saartel. Mongolitest erinevad nad peaasjalikult pruu
nika nahavärvusega.
10 S. Sütt, D. Koppel, Maatead, õpper. V.
Ei iii e ameerika tõu moodustavad indiaanlased,
punaka kuni punakaspruunika nahaga.
Neegri (must) tõug võtab enda alla peaaegu terve
Aafrika. Need rahvad on musta nahaga, tugevate lõualuude,
laia nina ja paksude huultega. Musta tõu hulka loetakse ka
veel Austraalia ja Melaneesia ning Mikroneesia saarte elani
kud. Need rahvad seisavad enamasti väga madalal kultuuri
astmel.
10*
145
Lisa.
Uus-maailma avastamisest.
Christoph Kolumbus.
Kolumbus sündis Genuas. Lae
vanduses kodunes Kolumbus juba noorusest alates ja õppis
laevu juhtima tähtede liikumise järgi. Puhkeaegadel õppis
ta usinasti, lugedes kõiki maateadust ja avastusreise käsitle
vaid teoseid. Ta uuris kaua ja hoolega Maakera kaarti, vajus
tihti sügavaisse mõtteisse ja katsus Maakeral kindlaks mää
rata nende muinasjutuliste ja loodusvarade poolest rikaste
maade asukohta, kus maad mööda Aasiasse reisinud uurija
Marco Polo oli käinud, nimelt India, Kathai (Hiina) ja
Cipango (Jaapani) asukohta. Kõiki asjaolusid järele mõeldes
ja uurides kõiki saadavalolevat kaarte ning teadusmeeste
arvamusi, jõudis Kolumbus lõppeks seisukohale, et kui pur
jetada Hispaaniast otse lääne poole, siis jõutakse India rikkaile ja viljaküllaseile maile, kui Maa on ümmarik ja mitte
lame, nagu selle pind paistab olevat. Ameerika olemasolu ei
võinud keegi aimatagi. Üle Atlandi ookeani arvas Kolumbus
soodsa tuule puhul mõne nädalaga jõudvat. Vaikse ookeani,
mis on« suurem kui Atlandi ookean, olemasolust ei teadnud
ta midagi. Kuid see oli õnnelik eksitus.
3. augustil 1492 oli tähtis päev Kolumbuse elus.
146
Kolm väikest laeva: „Santa Maria“, mis oli admiral
Kolumbuse lipulaev, „Pinta“ ja „Nina“, tõstsid purjed Palose
jõesuudmes olevas sadamas ja läksid ulgumerele. Keegi ei
võinud aimata, kui suur ajalooline sündmus see oli.
Alguses läks kõik hästi. Merimehed kuulasid oma pea
liku sõna ja usaldasid teda. Kuid asi muutus teiseks, kui
111. joonis. Kolumbuse laevad: St. Maria, Pinta, Nina.
jõuti Euroopast kaugemale ja võõrale merele. Esimesed arg
püksid hakkasid tõrkuma siis, kui laevastik jõudis Kanaari
saartele joogivett võtma. Et katkestada reisu, olid nad rikku
nud „Pinta“ tüüri. See parandati siiski varsti, nii et reis võis
jätkuda.
Teisi argpükse kohutas kuuldus, et kolm portugali laeva
oli Kanaari saarte taha asunud luurama, et reisijaid tabada.
147
Ülejäänud merimehi haaras ebausklik hirm ja kartus kohe,
kui jõuti tundmatule merele. Nad jutustasid üksteisele kohu
tavaid lugusid tormidest ja merekoledustest. Ei kulunud
palju aega, kui nad kogunesid salkadesse ja hakkasid nuri
sema, nõudes Kolumbuselt tagasipöördumist. Kolumbus aga
keeldus järsult. Ta koondas kogu oma energia meeste jul
gustamiseks ja seletas kõik imelikud nähtused reisu kasuks.
Reisijad olid jõudnud Atlandi ookeani tuulevöötmesse,
mille tuuled olid neile soodsad. Ka see asjaolu oli laevameeste
kartuse põhjuseks. Kardeti, et nad ei pääse enam kunagi
tagasi. Kuid kui äkki hakkas vastutuul puhuma, polnud
seegi hea. Merel tekkis tugev lainetus, milles Kolumbuse väi
kesed laevad hüplesid pähklikoortena. Nurisemine algas uuesti.
Laevad kinnitati üksteise külge. Relvastatud mässajad
kogunesid admiralilaevale. Kolumbus üksi astus neile vastu
julgena nagu harilikult. Merimehed väitsid, et Kolumbus on
nõdrameelne. Kolumbus aga kuulas meeste ähvardused
külmavereliselt ja võitis neid otsustava kõnelusega, kuni vii
maks meeskond rahunes. Kõige lisaks hakkas ilmuma neil
ajul ikka kindlamaid tunnuseid maa lähedusest. Merel ujus
voolitud, ilustatud keppe ja rohelisi oksi, mille küljes olid
marjad.
Lõppeks 11. ja 12. oktoobri vahelisel ööl 1492. a. hüüdis
äkki vaatleja esimese laeva mastis: „Maa! Maa!“
Laevad heitsid ankrusse. Hommiku valgenedes vaatle
sid kõik hoolega maad, mida nad pimedas olid vaevaliselt
näinud. See oli lopsaka taimestikuga saar.
Kolumbus sõudis ühes mõne mehega maale. Rannale
jõudes langes ta põlvili, tänas Jumalat reisu õnnestumise
eest, võttis saare Hispaania kuninga nimel enda valitseda ja
andis sellele nimeks San Salvador (Püha Lunastaja).
Ameerika oli avastatud.
148
Kolumbus arvas siiski, et ta oli Indiasse jõudnud, ja nime
tas s eepärast päriselanikl e i n d i a a n 1 a s t e k s. San t nime
tasid aga päriselanikud ise Guana handis.
- -
Polaarmaade uurimisi.
Ärktis ja Antarktis.
Arktiseks nimetatakse saarestikke
Põhja-Ameerika mandrist põhja pool ühes Gröönimaaga. Ant
arktiseks aga lõunapoolkeral asetsevat suurt jääga kaetud
mandrit. Suurt jõupingutust ja seiklusmeelt on nõudnud
nende'maade uurimine ja põhja- ning lõunapooluse avasta
mine.
Suuskadel läbi Gröönimaa.
Maakera suurim saar
Gröönimaa, on kaetud peaaegu üleni jääga. Õpetlased leidsid,
et Põhja-Ameerika ja Euroopa tundmaõppimiseks on tarvis
uurida Gröönimaad. Pandi tähele, et Gröönimaa jääkatte pak
sus on mitusada meetrit. Seejuures ei seisa see jää paigal, vaid
liigub aeglaselt merre. Jäämäed saarel liikudes uuristavad
orge, purustavad kaljupanku ja kannavad edasi suuri kive.
Noorel Norra maadeuurijal Nansenil tuli mõte läbida
Gröönimaa suuskadel, mille ta ka teostas.
Peale Nanseni läksid teele ainult kapten Otto Sverdrup,
leitnant Olaf Dietrichson, talupoeg Kristian Trana ja kaks
laplast, Balto ning Ravna, kes läksid rahateenimise sihiga.
Yarustis oli hämmastavalt kehv: suusad, kaks kolme meetri
pikkust veokelku, telk, kaks põdranahast magamiskotti, õhuke
veekindel riie villaste rõivaste peale külma tuule kaitseks,
lihajahu, kuiva leiba, maksapasteeti, võid, šokolaadi, konden
seeritud piima, teed, natuke kohvi ja tubakat veel vähem,
kuid ei tilkagi joovastavaid jooke, edasi keedunõu, püsse, puldaneid, hulk teaduslikke uurimisriistu ning pisiasju tulitikkudest kuni sukanõelani. See oli kõik.
149
29. juulil pääsesid reisijad Gröönimaa idarannas maale
ja alles 15. augustil alustasid nad oma kuulsusrikast suusasõitu.
Kord sattusid nad vihma kätte, kord lumetuisku, mis
ähvardas nad matta enda alla. Nanseni ja Sverdrupi veetud
kelk osutus liiga raskeks ja see tuli jätta maha. Lumepime
dus hakkas neid vaevama, ent siiski oli tarvis iga silmapilk
silmad lahti hoida, et mitte kukkuda jäälõhedesse, milledest
paljud olid lumega kaetud. Septembris tuli 45-kraadine
pakane, mis võttis esiti Nanseni nina, siis lõua ja kippus lõp
peks kõhugi kallale. Matk kestis päevast päeva ja kuust
kuusse. Jäälagendikul polnud näha muud kui kolm asja,
millel ühetoonilisusest väsinud mõte võis peatuda: päike,
lagendik ja rändajad ise.
Keis suundus läänerannal asetseva Godthaab’i poole.
Teekonna lõpposal tuli kange pärituul abiks. Kelgule
tõmmati puri üles. Ühed sõitsid suuskadel, teised hoidsid
purjesid ja tüüri. Kord kukkus Nansen kelgult maha ja jäi
üksinda jääle komberdama, sel ajal kui teised täie hooga
edasi kihutasid, õnneks olid suusad seotud ta jalgade külge
kinni. Ta hakkas liikuma pärituult silmapiiril vilkuva musta
täpi suunas ja leidis esiti teelt jääkirve, mis oli samuti kel
gult maha pudenenud, siis plekk-karbi ja viimaks ühe asja
teise järel. Et ta ei saanud neid kõiki kaasa võtta, pidas ta
targemaks abi ootama jääda. Varsti leidsidki teised tema ja
võtsid ta ühes asjadega kaasa.
Kuid siis tuli jääliustikkude ala, mis oli täis lõhesid ja
teravaid mägesid, mille üle tuli peaaegu roomates minna.
Alles 21. septembril täiesti väsinud, nälginud ja paljukan
natanud uurimisreisijad leidsid esimest korda jääde keskelt
maa ja said veeojakesest õiget ja värsket joogivett juua, mida
ei olnud saadud kogu pika teekonna kestel. Kuid alles see oli
midagi, kui hakkasid paistma lääneranniku tundrad ja nad
150
Koldes põleval tulel oli kivikatel, kus iga perekond endale
toitu valmistas.
Ühte äärde oli ehitatud lava, millel eskimote naised pea
aegu terve päev istudes mingit tööd tegid. Nende kõrval askel
dasid täiesti paljad lapsed.
f.
,
Lõunapooluse avastamisest.
Antarktis.
Jämes Cook, kes oma uurimismatkal õppis
tundma Antarktise ujuvaid jäämägesid, teatas reisult tagasi
jõudes, et „peale mind ei julge keegi kaugemale minna“. Kuid
julget seiklusmeelt ei pidurda miski. Leidus mitmeid, kes
püüdsid vallutada tundmatuid jäämägesid ja jõuda lõuna
poolusele.
i ; Esimesena tungis mandri sisemaale inglane Koss, kelle
auks nimetati sügavale mandrisse tungiv meri. Ross avastas
seal kaks suurt tulemäge. Ross leidis eest ka kõrge jääseina,
millest ta üle ei pääsenud.
1911. aastal õnnestus norra teadlasel Amundsenil jõuda
lõunapoolusele. Kuu aega hiljem jõudis lõunapoolusele inglane
Scott. Amundsen jõudis tagasi õnnelikult, Scott aga hukkus
tagasiteel kogu saatjaskonnaga.
Shackletoni päevikust.
„1. jaanuaril 1905. a. saatsime
mööda viimse päeva haritud maailmas. Asusime teele UusMeremaalt.
14. jaanuaril kohtasime esimest jäämäge. Möödusime
temast kahe miili kaugusel. Ta oli lavakujuline. Peale lõunat
ilmusid uued jäämäed harilikkude saatjate — väiksemate
jäätükkidega. 16. jaanuaril koguneb jäämägesid igast küljest.
Jäämägedelt langeb kohutava mürinaga jääpanku merre. S3e
pilt võib muutuda meile hädaohtlikuks. Juba tõuseb hall pilv
põhja poolt ja sellega kaasaskäiv lumetorm. Kuid enne jõuame
Rossi merre, mis osutus jäävabaks. Esimest korda jõuab laev
jääga võitlemata merre.
152
112. joon. Antarktise linnusliku hulgas tõmbavad endile erilise tähelepanu pingviinid. Neid on
mereäärsetel jääväljadel alati suurte parvedena. Oma valge kõhuga ja musta seljaga sarnanevad nad
frakis härradega.
Ees jäätükkidel olid mõned hülged ja pingviinid.
Nende pidulik seisang ja uudishimu köidab mu kaaslasi, õhus
keerlevad tormikaj akad, laeva piiravad vaalad.“
Ämundseni päevikust. „Aprillis 1911. a. matsime esi
mese toidutagavara 80° l.-laiusele, ceise 81° ja kolmanda
82°. Kohad märkisime lippudega. Sellega valmis saanud,
ehitasime telgid koertele ja enestele. Ees seisis pikk polaaröö,
mis siin kestab neli kuud. 22. jaanuaril loojus päike ja algas
polaartalv. Viie kuu vältel püsis kraadiklaas 50—60° alla
nulli. Selle eest ei olnud aga vähematki õhuliikumist. Lõp
peks augusti möödudes ilmus oodatud päike, aga kevad algas
alles oktoobris. Ta avaldus hüljeste ja polaarlindude ilmumi
sega. Tuli „soe“ kevadilm 0—80°-ga alla nulli.
Meeskond jagunes kaheks: väiksem kolmest mehest koos
nev rühm.
20. oktoobril asusime teele. Käisime päevas 20—
80 km, seejärel lõime üles sooja telgi, mille katsime lumega.
Tee märkisime lumetükkidega, et tagasi tulles kergem oleks
suunda hoida. Peatusime läinud aastal peidetud tagavarade
juures, mis olid täielikult alles, sest pole loomi, kes nad
oleksid hävitanud. Iga kord söötsime seal koeri.
Kolmanda toidutagavara järel algas juba päris tundmatu
lumeväli.
17. novembril jõudsime sinna, kus Kossi poolt avastatud
jääbarjäär puutus kokku kindla maaga. Maa, mille ees nüüd
seisime, oli mägine. Mõned tipud ulatusid 5 km kõrgusele.
Kaks päeva tungisime edasi ilma raskusteta, siis algas raske
teekond. Pidime tegema suuri ringe ümber lõhede, et jõuda
üles mägede tippu. Teisel päeval jõudsime 5600 m kõrgusele
ja jäime öömajale. Me pidime surmama 28 koera, kes olid
jäänud nõrgaks, ja jätsime alles vaid 18.
26. novembril tõusis hirmus maru, mis sundis meid
jääma paigale.
154
8. detsembril olime 88. rööbikul, siia ehitasime toidulao.
13. detsembril olime 89° 45’ lõunalaiusel. Me lootsime
juba homme jõuda poolusele.
Peale lõunat oli ilm ilus, külma kõigest 23° alla nulli.
Kell kolm jõudsime endi arvates poolusele. Püstitasime lipu,
mille alla pühalikult seisma jäime. Teisel päeval kontrollisime
mõõtmisi ja leidsime, et olime 89° 55’ lõunalaiusel. Viisime
lipu edasi veel 9 miili. Olimegi poolusel — ta asetses 3201
meetrit üle meretaseme.
17. detsembril pöördusime tagasiteele.”
155
Si
Of" ij ■
, ;
Maa kuju, liikumine ja
selle tagajärjed....................
Kuidas tekivad aasta
ajad .............................
Kliimavöötmed . . . .
Maa ja vee vahekord .
Ameerika
........................ ....
P5hj a-Ameerika .
Gröönimaa
....
Kanada
....................
Põh j a-Ämeerika
Ühendriigid
. . .
Kokkuvõtteks ....
Lõuna-Ämeerika .
Aasia
........................ . .
Üldpilt.............................
Põhja-Äasia . . .
Siber
........................
Turaan ja Kirgiisi
rohtlad....................
Kesk-Äasia. . . .
Mongoolia
....
Tiibet
........................
Ida-Äasia . . . .
Hiina.............................
Jaapan
. . . . .
Lõuna-Äasia
. .
India.............................
Malai saarestik. Jaava
156
Lk.
3
7
9
10
12
12
16
17
21
31
36
Lääne-Äasia
. - 86
Väike-Äasia. Türgi . 86
Palestiina ..... 88
Araabia
. . . ". • Ö2
Mesopotaamia ... 94
Pärsia
.........................96
VaataBETTI ALVER
TOLM
JA
TULI
BETTI ALVER / TOL...BETTI ALVER
TOLM
JA
TULI
BETTI ALVER / TOLM JA TULI
BETTI ALVER
TOLM JA TULI
LUULETUSI
EESTI KIRJASTUSE KOOPERATIIV
TARTUS
E. Kollomi kaas.
K . Mattieseni trükikoda o.-ü ., Tartu 1936.
1
EKSTAAS
On paris kindel: jalge alla
jääb sulle tuge liiga vähe,
kui sa kõik tõkked teelt ei talla
ja mööda enesest ei lähe.
Kui suur on korraga su isu!
Hing, ära ohus karda hukku,
vaid senisest end lahti kisu
ja keera vanad uksed lukku!
Sind ümbritsevad jäised tuuled,
ööst kerkib tühi mägiahel.
Sa aimad sügavust ja kuuled
metsloomi kaljuseinte vahel.
Kui sa nüüd minna julgeks!. Sillaks
su ees siis kuristikud kaanduks,
hall kivi raskeid vilju pillaks
ja kiskjad alandlikult taanduks.
7
SIDEMED
K
uis sinu iharus ka hullaks,
kuis sa ka vabaneksid vaimus:
muld ikkagi jääb ainult mullaks
ja tühjaks tarkuseks saab aimus.
Seepärast otsi kõikjal sildu,
mis eluga seoks surnud aine,
et nagu kalliskivi kildu
sind läbiks kiirgav valguslaine.
Kui võrdled kaljusid ja õisi,
maailma vägevust ja kidu,
siis märkad imepeeni köisi,
mis seovad esemete ridu.
8
Sa suuri sarnasusi riivad,
neid linnulennult püüda soovid,
kuid liiga nõrgad on su tiivad
ja kohmakad veel tõusuproovid.
Ent oota! Metsaliste kehil t
su piht saab purustavat jõudu
ja pudenevailt õielehilt
sa õpid kolibrite sõudu.
9
Selle .ilma igav kainµs
rõhub nagu raudne soomus kõigesse, mis väär ja ohtlik,
kiindub kirglikult mu loomus.
J oohurnuses, viirastustes
mind ei köida kirev kude,
kuid ma tean, maailma raskus
läheb lendu kord kui ude.
Linnad varisevad tolmuks,
kividelt sööb kirja vesi,
mõtlejate lagipähe
teevad herilased pesi.
10
Elu nagu hiiglakotkas
ootab kõrgel, kuni kooled,
säält ta kohisedes alla
toovad saagina mu nooled.
Tema mustast lihast saavad
kiskjad kuningliku sööda,
aga suled, tiivasuled
kannavad mind surmast mööda.
11
Tuul lõunast tõi udu ja sooja.
Kas elu on priius või karts?
Tõepoolest, maailma looja
on leidlik kui Berthold Schwarz.
Su kuklas keerdu ei kisu
ta soovita ükski karv ta on su kardetav sisu,
sa oled ta rohusarv.
Su läitmiseks vägeval mungal
tael süttimas iga puhk,
kuid enne kui tabab sind tungal,
sa vabane, helisev tuhk!
I2
Maail~a saatust alati
vaekausil määrab gramm,
kateedrist hullupalati
on ainult väike samm.
Ning tugipuuta, nöörita
sind kannab kiikuv traat
vaid siis, kui pääd ei pöörita
sul kõrgus, akrobaat!
Hoop kaugele ei ulata,
mis kaljusse lööb prao.
Kõik oma teras sulata
ja nõtkeiks noolteks tao.
Toed varisevad kantsides
kui algab kivipiid,
ent kuristikel tantsides
sulgkergusest saab sild.
13
l(es poleks näinud häda, mille raskus
võiks purustada raudseid mägesid,
või piina, mis kui deemonite askus
lööks isegi J ehoova vägesid?
Või sõdureid, kel lahing liikmed laasis,
või nägusid, mis nutust parkusid,
või Laatsarusi valude ekstaasis
teeveeril kallistamas karkusid?
Kuid hoopis teravamat leina tajub
vaim sinu kõrval viibides, mu vend,
kui raamat põlvilt põrandale vajub,
ja äkki kõiges kaunis leiad end
sa, kes sa kannad rinnas jäisi nooli,
näol kire pitserit, ning ümber pea
neet hukkujate musta oreooli,
kuid ise sellest midagi ei tea.
14
VABADUSE DEEMON
J
Üägu teistele alandlik jaatus:
tahta võimatut on meie sa,atus,
sina mu teejuht, kellega koos
matkan ruskelt auravas soos.
Milliseid lahinguid siin ka ei lööda,
ikka sa manitsed mind: mine mööda!
Kõik mu ihad ning armud on põrm,
kui mu rinda riivab su sõrm.
Iial ei võida sind ükski sõdur,
kuigi su ihu on vermeis ja põdur
ning su vabadus jumala~t neet.
usklik sind nähes kõik uksed suleb,
aga su juurde kui koju tuleb
igatsev ketser ja uhke askeet.
/
f
IS
üHELE HULLULE
S
a tulid sua kurja tähe all,
et palju ihata ning surra seegis,
kuid sinu veres helendav metall
ei sula kannatuste mustas leegis.
Sul pole midagi. Su peod
on varasnõtked, aga laisad,
su teod on tegemata teod,
su oma see, mis ammu raisat.
Mis läheb sulle korda veel
maailma mesilaslik tarkus,
mis teeb see meega, kelle keel
liig raskes magususes parkus?
Su vaimu tume rooste sööb,
käed kerjat koorikuist ei põrku,
kuid relv, mis sinu rinda lööb,
lööb võitmatusse hõbevõrku.
I6
Su hing on ihus kuumav lõik,
täis kärbseid, kõdumist ja katku,
et sinus aga murduks kõik ei, selleks piinasid ei jatku !
Ma tean, sind rabaks pikselöök,
kui saaksid ahelaist kord vabaks,
sest muidu nagu leekiv mõõk
su mõte välku ennast tabaks!
17
TIGE VALGUS
Häda sulle, kui enne söömingu algust
lubat roogadest loovutad enese jao,
ja kui müüri, mis ümbritseb keelat valgust,
jultund sõrmiga salaja uuristad prao.
Vaevalt maitsed sääl vilju, kui hajubki verest
maine rütm, nagu põsilt sul punagi,
ning sa põgened võõrsile kodusest perest
ega pöördu säält tagasi kunagi.
Mööda mandreist ja tundmatust arhipelaagist
viib sind valguse-vaimude kannul su aer,
ent kui haarad ju kinni sa ihaldet saagist,
kajab pääkohal õhust vaid pilkav naer.
r
J
·"'
Läbi tühjade tundrute, mägede tippu
ruttad üles sa, kukkudes ikka ning taas,
kuni viimati viskudes kaljule rippu,
sinu pihku jääb hiilgavast hõlmast üks raas.
J a kui hetkel, mil sellesse silmad sa suruks,
hirmsa jõuga sind lennutab orgu laviin,
siis sa sosistad, kukkudes pihuks ja puruks:
sind ma õnnistan, surm! sind ma armastan,
piin!
I9
KARANTIIN
Ikka sns kui nooruk, tulvil kuuma indlust,
maa ja taeva piiril ründab kõrget kindlust,
kui ta juba usub, et on jõudmas koju pilkav hääl tal hüüab: „Oota pisut, poju!"
See, kes tahtis ülbelt võita viimset kantsi,
hähistetuit samas veetaks ambulantsi,
ihule, kus õilis trots ning iha käärib,
tüdind velsker jälki väävlisalvi määrib.
Lämmatavas saunas, mille aknal trellid,
kätel kaitsvad kindad, kaetud näoga sellid
kõrvetavad aurus, kuumutades kerist,
koos ta puhta rüüga riiet, mustjalt verist.
Ja kui vanglaukselt valvur tõukab raua,
tee on viimaks vaba, matkal siis veel kaua,
janusena juues tuulte karget hingust,
pööritab ta süda karantiini vingust.
20
Teist päeva piirab valge ving all tammil mur·
dund rahne sa oled kärsitu, mu hing, liig kõrk ja nõrk ja
ahne.
Käes kannel ja askeedi piits, nii tahaksid, mis
hullus! sa paastuda kui karm noviits 1a süüa
kui Lukuilus.
Teelahkmel iialgi ei tea sa, mida jätta, võtta,
kuid iga vana tuulik veab sind uude ristisõtta.
Sa leiad lõpmatusse tee, ent kummalises
spliinis
just nagu narrikas Rahelais sa ütled naerdes:
finis !
Teist päeva piirab valge ving all vahutavat
tammi sa tegid põrguks maa, mu hing, ja taevast
epigramt:pi !
21
S
ina ütled: katoliiklikult kartes
austa sõna, kivi ja malmi.
Kuid vanaks on jäänd Astarte,
ja kunst ei saa kunagi valmis.
Siis õndsuse pälvid vistist
tahmund tööbarakkide kõntsas?
Veel vähem kui saada marksistiks,
mind veetleb saada õndsaks.
Kas tead, et keegi ei astu
kõige kaugema mõtte tippu?
Näen lehvivat pilvist vastu
musta draakoni kuldset lippu.
Näed sa laagritulesid, hangi,
sõdureid nõrkemas unne?
Meie võtame jumalaid vangi,
keda veel keegi ei tunne.
22
Tõepoolest, pole kuigi raske
saada väikeseks Danteks, Catulliks,
kogudes ihnsalt niklit ja vaske
või mängides kõik kirjaks-kulliks.
Minu jumal, igal poeedil
on lause;d kui liuglevad laevad,
on rütme, mis nagu trompeedid
väävelkollasest äikesetaevast.
Aga hääl, mis sosistas siiralt,
samas võõrana vastu kajas,
kõik, mis kuidagi miskit piirab,
vajub laiali ruumis ning ajas.
Rütmid helgivad nagu kilbid,
sõnu tärinal kokku põrkub aga rütmid ja sõnad ja silbid
kaovad hääletult varjude võrku.
Tühjad ja kobavad kõned.
Aga kas meistki kord mõned
aegade kaalul ei vae?
Paljud küll jäljetult kaovad,
teised ehk marmoriks taovad
Eestimaa koreda pa.e .
Sina ent, kus jäi su kümnis
ajal, mil masside hümnis
kajastus päevade paisk?
Ajal, mil virkus sind piiras,
julgesid olla sa siiras,
õnnelik, vaba ja laisk!
24
2
KOOL
S
ui koolis käies võõraks jäi see klass,
kus suur Minerva pää on uksel vapiks,
portjeeks ürgvana vosvorsilmne kass
ja sarkofaagid pärgamendi~kapiks.
Sääl kustutavad, kui on käimas loeng,
nahkhiired tahvlilt salapärast srifti,
ja kurjal sisinal Meduusa soeng
papiirusele pritsib musta kihvti.
Sääl lektoriks on keegi lonkur lord,
ning samuti, lai mantel matkaks vöötet,
võib Trismegistost silmata sääl kord,
kord Sokratest ja salanõunik Goethet.
27
Sääl õpilasi juhib sama vaist,
mis Zoroastrit, Fausti, Gobi nõidu,
ning ahnelt saatanaiga kõigist maist
Mefisto teadusisse süüvib võidu.
Ent viimses pingis, otse vastu ust,
laup kipras, kulmudes veel mõni hagan,
veab lehele, mis tindist täitsa must,
poolunisena tähti Vanapagan.
PAHED
Vana jahtuv päike, kas ei luura
jällegi meid saecula obscura?
Jälle nuheldaks su rõõmsaid lapsi,
kallatakse maha kallist napsi,
kistaks lõhki tikit templivaipu,
ülistetaks hangeldaja taipu,
põletetaks ketserlikke oode,
hävitetaks rikkaid kunstipoode, lühidalt: kõik võimas, küps ja mahe
kannab mõnitavat silti: pahe.
Selles kirjus ilmas, taevas aita,
võib nii kergelt leida, mida laita.
Tantsu laidavad, kel saapad narrid,
kangeid vürtse need, kel maokatarrid,
viiulit, kel sõrme otsas villid,
maalikunsti, kellel tuhmid prillid,
mõõka irvitavad nürid käärid,
värsket noorust hambutud megäärid,
kes ei tunne mee ja pipra vahet,
muidugi näeb peenes maitses pahet.
29
Hüva! Lõhutagu meistermaalid,
viidagu bordellesse vestaalid,
hävinegu tules nagu koli
templid, aarded, - kõik, mis ükskord oli,
külvatagu teisi roose, palme,
luuletajad loogu teisi salme üks on kindel: mõttele, mis vaene,
paradiiski tundub kehv ning paene,
kuna vabad vaimud igatahes
pärleid leiavad ka viimses pahes.
30
PRIISKAJA
S
ind vaevab lahenduse valge lahter,
sa pärid kangekaelselt: kuidas? kust?
Hää sõber, j~ta ! Elu on vaid trahter,
võib-olla maaliline, aga must.
Laest ripub leibu, rasket pekki, kalu,
ja kuigi kõigel tolmukord on paks,
võid siiski roale rõõmsalt and~ valu
kui taskus kõliseb sul kross või kaks.
Mis sest, et ümmardaja, tömp ning tugev,
peab naljaks kõike ebamaist ja peent,
ning peegli pääle pulstund juukseid sugev
matroon on rahul, keetes rasvast leent?
Vaid ära muutu naeruväärseks kujuks,
kel rikub tuju iga näotu laik!
Su kleepjas viinas kärblasi ei ujuks
kui poleks tal nii kiusatuslik maik.
Mind hurmab priiskajate tore amet
kui aurab küpsis, joojaid ootab aam,
ning akna taga nagu lehviv samet
lööb lahti lõpmatuse panoraam !
32
KROONIKA
Meie suguvõsa vapil
seisis torupill ja nuga.
Paristajad, rehepapid
olid minu esiisad,
laisad kündjad, kanged kütid,
topsisõbrad, vihas visad,
nii et viin ja verejuga
pritsles segi meie hütis.
Surid türmis, monopolis,
laadakaklejate jõugus.
Minu vanaisa oli
uhke kotkas kaarnakarjas:
tõllad roomasid kui tõugud,
torne tõusis kirdes, kagus,
kui ta kõrgel majaharjal
katusele sindleid tagus.
3
33
Vanaema, pooldist pime,
kraapis rikkust, müütas-ostis,
pidas sõprust saatanaga,
kuni poos end voodiposti.
Tema lapselaps käib aga
priiskajate kõrgis killas,
röövib igalt hetkelt imet,
kuigi ta kõik tuulde pillab.
·34
HULKUV LAEV
Tuul vilistab purjes, pragiseb puus,
me punasel plagul on poti tuus.
Kõik heitku see üle parda,
kes ellujäämist ei karda!
Emb-kumb: kas pehkivas kõrkjas paik,
üks vana maailm ja ta mõrkjas maik,
või pilpaiks purustav kalju meil kaotada pole just palju.
All kuristik, pääkohal tähelend,
öös eksime, säästame vähe end,
ning taevastest läbi kuuni
me lööme raudse harpuuni.
il"
35
Jääb minevik maha kui tuhast kett,
me vajame priiust ja puhast vett!
Kanuudest must saatkond ornaadis
vett ulatab tõrvases vaadis.
Ning tasuna saavad meilt vaigus peod
paar pudelit rummi ja haiguseod
poeesia marmorist lauba
me anname päälekauba.
KANNIBAL
Ma
tean, et hardus lõhnab nagu vaik
ning joobumus kui kõdunevad pioomid,
et kiivusel on sapiõunte maik
ja mõtteil nagu õitelgi aroomid.
Ma tean, et ööseti võib süüa kuud,
et mõrkjalt vürtsised on vanad ~nüürid,
et saaki pillavad kui viljapuud
ka tapetid ja unustet gravüürid.
Ning olgugi, et lõppematu näib
mind piirava maailma söödav sisu,
siin näljasena siiski ringi käib
aegajalt nagu kõrves minu isu.
Kuid teises ilmas ootab mind oaas,
kus peegeldavad ingleid vetenired.
Ma kardan ainult, õnnetu, et taas
sääl ärkavad mu kannibali-kired.
37
QUASI UNA FABULA
Loobu kahtlusest, et kaunilt hoiduks
kõik, mis esimeses usus omati!
Mina lindudele heidan toiduks
oma südame kui halva tomati.
Palju vist see süda küll ei vääri kuigi sooja päikesesse paigutet,
katab jäine hallitus ta ääri
ning ta koed on mürgilaigutet.
Mõte, nälgind vares! jälle priiska:
näe, mis aknast heitis helde kokid
Raiskamata ühtki punast piiska
suru sügavale vilja terav nokk!
Neela, noki, jultund kerjus, kuni
purjus väsimus saab viimaks jagu sust,
ning su kähe laul ja sügav uni
täis on mõistmatut ja rasket magusust!
38
SORTSIDE LAUL
Heitkem patta küüneviha,
pöörirohtu, sappi, kõõma,
verd ja libahundi liha tuli, lõõma!
Sirge tee
viib sihtidest mööda,
parim leib on see,
mida ei sööda.
Kõigest pahast
keetkem tumepunast võiet:
läbipaistvad nagu vahast
näivad me mürgised õied.
Suur on väeti,
külm on kuum,
meile jäeti
asjade tuum.
39
Meie teele jäid nõiut maailmad
ja nohused äikesed,
meile järgi kui hirmunud silmad
vahivad päikesed.
40
AASTA
Märts, kaame kooripoiss! Su vaadet
ei suuda elustada Botticelli,
sest keset viiulite hellitavat saadet
sa kuuled kähisevaid leinakelli.
Poeetiline j u u n i ! Lame nagu taaler
on sinu värss ja triviaalne peenus.
Ent sind, s e p t emb e r, geniaalne maaler,
last imetades kroonib lihav Veenus.
De t s emb e r, vana sõdur! Külmas seegi~
nurgas
su jäme nina punab n agu magun, kuid siiski, purjus puujalg, on see urgas
täis aimusi kui sõttasõitev vagun!
i7
l
41
SINISUKA BALLAAD
J
uba lapsena mind kuri kainus järas,
viies ikka harduse kus see ja teine.
Nähes lae all seeraveid, kes küünlasäras
kirikus jõid kuldseist peekreist taevaveine,
hüüdsin: kuna neil ju pole keha, jalgu,
kas see jook siis ülalt pähe meil ei valgu?
Kadund imetaja, rebides mu tukka,
ennustas, et lähen hoopis hukka.
Koolis polnud põrmugi ma hoolas:
ajajooksul tuupides sääl mõttetarku,
jäi mu vaim ent värskeks tuimas soolas
ega vajand Õpetlase-karku.
Muidugi, ma nägin ilmutust poeedis,
kuid ka kergatsit, kes näitles, sõi ja seedis, ah, pedandid ajasid mind koolis nukka,
hiljem kummardasid, aga mõistsid hukka.
/
Kui ma armusin, siis kandsin kaenlaaugus
kuivand roosilehti, et mu ihu lõhnaks nüüd ent jällegi kus pagan läind kõik raugus,
minu kallim koltub ja jääb kõhnaks.
Mis sääl parata? Me õnne ei saa võlgu,
jääb vaid surra veel või kehitada õlgu.
Ainult ärge kahetsege sinisukka,
keda vaenlased ja sõbrad mõistsid hukka!
43
HALVAD NAISED
H
aivad naised - neid tunda võib kaugelt,
neid reedab eriline atmosfäär.
Nende pilgus, mis sätendab raugelt,
luurab miski võitmatu, külm ja väär.
Nad on kui salved, täis mürgist lõikust,
valmis neelma kõike, mis tuksuv ja soe,
nende aplad suud, mis ei tunne võikust,
joovad tühjaks iga elava koe.
Nende mõtted küpsevad võõras leegis,
neid kihutab roimale võimas sund.
Nad naeravad siidis, vanglas ja seegis,
kuid raske on nende viimne tund .
J a kui preester, haarat Issanda armust,
puust krutsifiksi neil huulile säeb,
siis nende kustuv vaim on täis karmust
kui sõdur, kes laste mängu näeb.
44
EBA USKLIK
Hirm ikka läbib nõelana mu rinda
kui kukub katki peegel, klaas või tass,
mu kannul jookseb mõni hulkuv kass
või pahempidi tõmban kätte kinda.
Mis kardan ma? Kas pole kõik siin selge?
Me saatused on peos kui lõngaviht
titaanil, kelle muskleist muhklik piht
peab ülal mängides maailma telge.
Kuid tema raudselt vääramatuid plaane
ei määra ranged tõed, vaid märgid puus,
suits koldes, mõni kuiund poti-kuus
ja käed, mis kallistavad talismaane.
45
HAMBAD
Minu hambad peavad kõike
ingveriks ja mandlipiimaks.
Palju lootes, palju maitstes
mõte vürtsiseks saab viimaks.
Kõrgel vildakas mansardis
kärjemeest ja kullast lausa
kirjutan kord eesti eepost
paastudes honoris causa.
Sametist paraadikleidis
kortsus põsil roosat krohvi,
vahin kullipilgul alla,
juues leiva juurde kohvi.
Ning ma närin ruttu, nutan,
kuuldes uue aja hõiget hambad muidugi on valed,
aga pisarad on õiged.
MAALIJA LõVIPUURIS
Maas skitsid kiskja rahutus t kontuurist,
pilk purjus lainetava laka ~oonist,
ma segan värve, teades, et sest puurist
ei vii ma ise välja ühtki joonist.
Kui lõvis, kelle küüntest õnn mind päästaks,
ma leiaks kas või mõistmist nagu sõbras,
siis ometi mind kunagi ei säästaks
mu enda maalit majesteetlik tõbras!
47
KARIKATUUR
l(
una õndsad on kiusatud, sõimatud,
ja tühjusse suubub tõde siis minustki, pole võimatu,
saab viimaks veel palveõde.
Võib-olla, et maisest magusam
maitseb taevase tarkuse manna,
ja ma laulan leplikult-vagusalt
halleluuja ning hosianna.
Aga kui mind on tüüdand vagana
olla vaid leebe ja hoolas,
sõidan päästma kollaseid paganaid
või jutlustan Lõuna-Angoolas.
J a kui misjonimaja sammastel
surmateade kord seisab kleebit,
siis mu juustest ja luist ja hammastest
teevad ambusid neegribeebid.
NõID
Raskelt valgub vaha üle lühtri vase,
peeglis tuhmid varjud, minu valge ase.
Laman laastukotil, ihust soojus hajund,
sinkjad sõrmed rinnal, huuled aukuvajund.
Naabreid, sugulasi täis kõik seina ääred,
lell on jälle purjus, tädil tursund sääred.
Trepil kerjalapsed söövad mett ja marju,
keegi hulkur tummalt hoidub ukse varju.
Tema silmist vargsi pisar rohtu nõrgus.
Rumal! küllap ükskord saame kokku põrgus.
Kui ent pole troosti siin su süngel tujul,
tulen sinu juurde valge kassi kujul.
49
LEPITUS
l(aheks külmaks, kurjusest kaameks õeks
minu süda ja mõte loodi.
Mida põlgas üks, pidas teine tõeks,
tõusis üks, jäi teine voodi.
Nad sapiks muutsid maitsvad road
ja sõtkusid taignasse kruusa.
Aga kord, kui neil vihaselt välkusid noad,
istus lävele mõtlik muusa.
Vaevalt
hullund
vaikselt
päästma
50
nägid ta pilgud uurijad
õekseid, kui sündiski pööre:
laskusid mõlemad fuuriad
lahti ta kinganööre.
kui igast mülkast tõuseks päike
ning tolmul, mis kui tuli näiks,
suur tiivuline käskjalg käiks :
see oleks ime küll, kuid väike.
Mind vapustab, et üle kitsa laua
üks ingel minu juurde leiab teed,
et soos, kus kihisevad külmad veed,
ta seisab laukail mõtlikult ja kaua.
53
TONTIDE NÄGIJA
Laps
kui
neil
ma
õudusest vaid suudab kisendada
teda riivab koolja sõrmekont, puhkudel ent püüdsin sisendada
endale, et olen ise tont.
Kuupaistel tõusin voodist, laubal higi,
ning varitsesin uksi, aiateid,
et joostes peidust kummituste ligi,
mul läheks korda kohutada neid.
Mind meeletut küll! Pimeduse varjus
mu südamelt, mis märkamatult harjus
lemuuridega, langes kartlik kirm.
Kuid päevavalgel nüüd mind valdab hirm.
Ma vist ei kuulu enam inimperre:
üks kurni~ teisest ilmast jäänd giu verre.
54
JUUTIDE LINNAJAOS
Ghettot raputab vilistav rajuhoog,
maja majalt kui kisendaks abi,
silmi vihaselt välgatab sünagoog
nagu needusi pomisev rabbi.
õhku läbistab otsekui vinguv nuut
kõigist urgastest tungiv karje.
Kolme küünla ees talmudit sirvib üks juut,
teine parandab vihmavarje.
Hoovis kontide virnad kuhjuvad reas,
maru räbalaid lendu ajab ...
Vastu akent tolmuste lillede seas
tõmmu tütarlaps mõtlikult najab.
Rikas näib tema mantel ja palmiku sääd
ning ta, huulile sõrme pannes,
vaatleb vaagnal üht maharaiut pääd,
mida kandis kord keegi . J ohannes.
55
M
~ommikud
uile meenuvad kauged
kui, laevadeks tühjad vaadid,
suus takjapiibud, sõitsime
piki meresid nagu piraadid.
Kui ilm oli vaikne, sageli
me, süljates üle parda,
siis vestsime sõjast ja saatusest
ja et me koeri ei karda.
Mulle samuti meenub poolik jutt
vürstitar Sulamiidist,
kel pää oli piprast, süda puust,
muu aga suhkrust ja siidist.
56
Tal oli kaks sõpra, ainult kaks,
nad istusid koos ja jõid veine.
Kui üks löödi surnuks tänaval,
ta ütles: lööge ka teine.
Ma näen teda vahtivat platsile,
kus märatsev rahvas ruttab,
ning miski ta kahvatus näos on
mulle nii hirmus tuttav.
57
Mitte viirastus, meeltepett,
ega ohver, hardusest hell
vaid tohutusuur hotell
on mu õitsev skelett.
Neid lifte ja treppe ja käike,
neid peegleid ja uksi ja tube!
Olen eneses võõras ja väike,
ning mul on jube.
Siis kui pimedaks tehakse toad,
tulevad hiilides nagu kassid,
need, kel kaasas on valepassid,
võõrad sõnad ning haljad noad.
Tunnen: otsekui tolmav kriit
kuivab iga hoiatus suhu.
Kui ma teaksin vaid, kuhu, kuhu
kõik me reisime ükskord siit?
58
HING
Metsas, ohtlikus ja võikas,
pime sõdur ringi põikas,
puusal mõõk ja raudne ling.
Pääga vastu puid ta põrkus,
kuni meeli halvas nõrkus,
kehast kadus võitlusping.
Alasti, pääs kiirtest ehe,
ilmus poiss, ning mäele mehe
viis, kus lõppes hämar ring.
Küsis teine teise nime.
Olen mõistus, ütles pime.
Laps ent lausu~: olen hing.
59
FROUFROU
I
Vanas suvilas, vaimude majas
kaua kumises võigas hüüd,
läbi vinguva vihma kajas
mere südaöine prelüüd.
Laest rippuva lühtri roostes
küünlaleek näis punakasmust,
tornitreppidest alla joostes
keegi komistas vastu ust.
Kuski raginal keerati lukku,
kuski umbselt korises gong tuuletõmbuses äkki kukkus
ühelt pildilt koltund kretong.
6o
Sulgkübarat hoidvaist paelust
olid kadund silmad ja suu,
ent allpool kaharat kaelust
võis veerida vaevu: Froufrou.
Kukk kires ja kella kurus
kaua kähinal kukkusid käod,
vastu mustavat ruutu surus
keegi tardund-kahvatu näo.
ööle tapakirvena vajus
koidu verine, võõras lumm.
Merel põrises sumbuvas sajus
kurjakuulutav tume trumm.
2
Valgus ja vaikus, vaikus ja valgus,
meri - metalline plaat,
kõikjal lõpuga ühineb algus,
päiksesse libiseb paat.
Seda rahnulist põhja ei riiva
ühegi kipperi köis sügaval kiigub sinisel liival
kahvatu klaasine õis.
Tummalt tantsivad tumedal pinnal
argliku valguse vaod.
Varjude rütmis siia ja sinna
roomavad rohekad maod.
Tundmatu tõmbus tuksatab adrus,
keerutab karpide lund,
kiududes, kõntsas takerdund madrus
äkki näeb kummalist und.
Temale näib, et kuski on taevas,
virvendav valguse kett,
ning et üks nägu liuglevast laevast
puudutab jahedat vett.
3
Tuul lõgistas lipurauda
ja tontlikuks kahvatas kuu teed jooma üldisse lauda
tuli alla madame Froufrou.
Must atlas lohises maani,
mäng voltides kahisev-kehk.
Levis otsekui vanast romaanist
koirohu ja rooside lehk.
Ning pehkind pitside põrmus
kaks rinda: kaks rästikupääd.
Luukollasel sõrmel sõrmus
tõmbus uduseks nagu jää.
Puil hõõgusid kirjud keeglid,
all valendas lahel üks laev,
kõike kajastas otsekui peeglis
pupillide põhjatu kaev.
Vee vaseviirude järgi
pilk uputas lambid ja puud.
Öö säravas soomussärgis
ujus tühjusse tontlik kuu.
65
PÄIKESES
V
arsti olen sulle vastik,
siiras sõber: pää on kuum,
aga jahedaks kui nastik
ikka jääb mu sisim tuum.
Vaadeldes sind peksab tasem
süda troostitu ning julm.
Veidi kõrgemal kui vasem
seisab sinu parem kulm.
Kui su lauba kullatooni
hajameelselt veavad jooni
minu sõrmed lohakad,
muutub äkki päike õelaks,
ja sa tunned, nagu nõelaks
nahka kuivad ohakad.
66
AIMUS
Võib-olla, et kotkas
on arenend konnast,
ja tiikides krooksuvad
muistsed madonnad.
Näe: kivisest koopast
magaja kadund silmade vosvorit
välgatab madu.
Varjude lainetus
kus tub ja helgib,
hämarast tõusevad
metsikud nelgid.
Punase õie
ma kividelt murran
ja nutan, et eales
pole võimalik surra.
LAHENDUS
Rängast ahastusest roidund,
seisin kaljul sügistormis,
süda surmamõtteist must.
:M is on muutumatult hoidund?
Suudad vähe, suudad palju,
tolmuks saab, mis käsi vormis
igavik, sul pole ust!
Samas vastas mulle kalju:
Kui sind söövad päikse leegid,
nii et lumivalgeks pleegid,
ja su sisemus on jahe, kui sind ründab lainte rivi,
peksab maru, raiub rahe,
ja sa vaikseks jääd kui kivi:
siis on igavik su sees!
68
Jänes muretult mu ees
võttis hüppeks hoogu rohus.
Varem ent, kui maast ta viskus,
kotkas tükkideks ta kiskus.
Hüüdsin: Kas siis ülekohus
õigusest ei erine?
Kotkas, nokk veel verine,
lausus: Kõrgena võib mägi
paista ainuüksi maast.
Aga väikene kui laast
on ta sellele, kes nägi
enda jalus taevalaotust.
Vaim, kes madalas vaid lendas,
vajab hää ja kurja jaotust
tugev kannab iseendas
vabastavaid vahemaid.
Kuid veel kartlikumaks said
nüüd mu mõtted: tormilõõsas
kõikus raagus roosipõõsas.
Meenus, raskeist pungist kaet,
minagi kord suuri-sõõmu
valgusest jõin õitsmisrõõmu.
Nüüd ent vilets, tagaaet,
kustun teades, et mis lahus,
iial taas ei ühine.
69
Põõsas ütles: Tühine
on, mis surmana sul 'näis :
eluallikad on täis.
Kui sa nagu mina rahus
närbund lehed maha poetad,
juured pimedusse toetad siis, kas õnnistad või nead,
jälle haljendama pead.
70
AMOR JA PSYCHE
I
l(aet paiseist, liikmeil leepra lumi,
ma needsin elu, Püha Vaimu,
kuid surmaingli katkujumi
mul andis taeva hädast a imu.
Siis tulid sina. Mürk mu veres
leekpalavasse uttu loorus,
ja puhtana kui laine meres
mu ihu tõvest valla koorus.
2
Nii tihti, hõõgudes kui süsi,
ei leidnud vastust kirglik tarm.
Nüüd, kus ma midagi ei küsi,
tean äkki, milline on arm.
Tolm herilase hapral tiival,
klaasselge, vaevukuuldav gong ma laman näoli külmal liival
ja minu poole tormab rong.
71
3
Me tuleme jälle, me oleme üks,
kui hommik ja õhtu, kaks tahku, ent iial ei liida meid elu või Styx:
mis üks on, peab minema lahku.
Kui liivaks ja samblaks kord muudab mind
sark,
siis kohtan sind kartlikus hirves,
saab minust ent purpurit kandev monark,
siis sinust saab sätendav kirves.
SüGIS
Aed kiirgab kollasest, maas püramiides
õlgmatil lasub üliküpsi vilju.
üks naine hõbedaga tikit riides
lehtmaja künnisele astub hilju.
Ta käel, mis tõrjub laubalt juuksekahlu,
on veidi tõmmu pähklikoorte varjund,
ning aimub, nagu oleks elu mahlu
ta jooma troopilises kliimas ha~jund.
Näol kuumad kiired, kuulatab ta: õhust
kui märguanne kajab linnu kriisk.
Ta tunneb, kuidas südasuve rõhust
veel hõõgub kehas iga verepiisk,
ent arglikuna elab juba vaimus
tal hangede ja suure rahu a..imus.
73
RAUGAD
~
Ülal valged juuksed, sammus raudne raskus,
ootad mind sa pargis kord novembri iilis.
Samuti kui köiteid sinu mantli taskus
aimub küpsi mõtteid roomlase-profiilis.
Ning siis tulen mina õhtu lillas lõõmas
naftaliini pilvi hajutades keebist,
nägu loori taga paksult kuivas kõõmas
jumalteab mis salvist, jumalteab mis seebist.
Meie matk on raske, külmand rada reetlik,
kuu ja tähed kaovad taevast kesköö aegu.
Kuid me ees käib luule, noor ja majesteetlik,
lampi kõrgel hoides täpselt nagu praegu.
74
l(
alendris, mille järgi elu säen,
ma üksnes tuhmilt trükit päevi näen,
sääl pole teiste rõomsaid pühi.
Ei jõule, vastlaid, vastset aastat:
peopäevil nagu sõjast laastat
on minu kodu kurb ning tühi.
Ma kevadeti kardan ·talve võikust
ja laisklen siis, kui teised peavad lõikust.
Kui aga vilistades näärikuul
tuisk tormab piki tardund hangeharju,
siis paitab peidet aias pehme tuul
mu liiliaid ja musti viinamarju.
75
VISIOON
l(
uida s see võikski
leinata endist,
kes on vaid vari
vanast legendist?
Teda kõik näevad,
tema näeb kõike
otsekui läbi
teemandilõike.
Murdunud valguses
kiirgavad lipud,
võitjaid ning võidetuid
ristidel ripub.
Tunnil, mil tulest
kärgatab kohus,
kiskjate kõrval
magab ta rohus.
4
LUULE EKSIILIS
l(
ui rahvas, harjund jooma halbu vunu,
kõik pärlendavad mahlad sõtkub poriks,
ja nõuab luulelt, et kui tuhkatriinu
ta nende padades ja tolmus soriks,
siis, pillamata .ainust etteheidet,
kaob laulik parisnike purjus salgust,
et altaril, mis hulkade eest peidet,
kui viimne usklik ümmardada valgust.
Ning nagu lapse kurjustavad kilked,
kes tahab kilde murda päiksekiirist,
nii mõnitava rahva sõim ja pilked
ei tumesta ta silma selget iir!st.
Ta teab, et sama jõuk kes, huulil vanded,
nüüd kõike igavesti-kaunist trotsib,
käes sooblinahad, kuld ja teised anded,
kord nuttes kõrvest kadund luulet otsib.
79
UNUSTET MONUMENT
S
u nägu on su enda varjus
kui muistne kuju raskes lubjas,
kus söega kritseldama harjus
laps, võllaroog ja turukubjas.
Kesk platsi seistes nagu sammas,
sa kannad lõustu, kihvu, kärsse,
ning iga nüri naljahammas
su pääle määrib vemmalvärsse.
Must habe tubakases süljes,
ees põll täis ruskeid rasvatäppe, nii pühib lihunik su küljes
soolveest ja verest võidund näppe.
80
Ei, sinust näotum pole miski,
sind tahmavad kõik linna lõukad,
kuid nagu võimast obeliski
sa kõuetaevasse end tõukad.
Kui pikse eest maailm poeb pakku,
graniit lööb vabisema tuhas,
siis ilmub tekkind sambaprakku
su nägu, hõbedaselt puhas.
6
8r
KUNSTILE
S
u kitsais kätes kirglik õrnus tuksus
vaid peidet aardeid pimedusest tuues.
Sa tunned, mis on renessanslik luksus
kui Medicid või Aleksander VI.
üks skorpion, nõel vajutet su rinda,
kuldpandlana koos hoiab kaelal hamet,
ja katedraali külma kivipinda
su rahu riivab nagu raske samet.
Siin võlvistikus, meenutades mullust,
su tumedasse pilku nukrust nõrgub,
ent kõikeläbiv vaim ja pisut hullust
su laubal kolmekordseks krooniks kõrgub.
Sa, keda kalk ja kaame vaesus taunis,
vett võtad vaagnast, kus end märter pesi.
Kuid karikas su käes on nõnda kaunis,
et mürgiseks sääl muutub püha vesi.
82
MEISTRILE
l(
ui peekripõhja jääb vaid sapp,
hing rebeneb kui pehkind papp,
arm suleb surres väsind laud,
vaim muutub raskeks nagu raud,
siis, meister, sõrmis kuumad
ma avan roostetanud uksed
su majas, kus käib läbi meelist
lõhn seedrivaigust ja kaneelist.
tuksed,
Las taevas kadedusest kurdub,
kõu kurjalt vastu katust murdub,
täis mürgist udu valgub tuba:
su kõrval jõuetu ja laastat
näib loodus, kuigi oled juba
sa surnud seitsekümmend_aastat.
83
DOOM
J
äätand orgudes valgusekiirtega ammu
mõte vihaselt heitles kui silmitu loom.
Minu hingest, mis kajastas raskelt ta sammu,
siin maailmas sai kelladest kumisev doom.
Aga hangunult-kõlatuks muutis mu vere
järjest kasvava vaenu ja karmuse rõhk.
Meeli, milliseid vaevas kõik säravalt-here,
veetles ürgsete koobaste här matand õhk.
Silmi kätega varjates, igasse kaarde
heitsin pärleid, mis ehtisid pühade päid,
lasin rüüstajail röövida viimse kui aard,e,
kuni rüvetet riismed vaid templisse jäid.
J a kui puhusin küünlad, et saabuva ööga
doomi hävitaks lõplikult kurjus ja laim, siis lõi tulise, leekiva teraga mõõg~
minu tarretand rinda üks tundmatu vaim.
PEEGEL
l(es nagu tuuker tungib läbi vaimust
ja suudab unustada raskusreeglit,
see endas teispool mõtet, tunnet, aimust
võib nagu merepõhjas näha peeglit.
Mu peegel! kui kord udukerget higi
su klaasilt äigas kärsitult mu ranne,
siis sinus kajastus kui lõõmav pigi
Othello piin ja Macbethite vanne.
Neid mineviku kireraskeid radu
Pompeina mattis tuhk ja laavasadu
ning nagu pind, mis valust tõmbus villi,
mu jahtund hing on kivinend ja pime.
Kuid peeglis näen ma kummalisi lilli,
mil pole inimeste keeles nime.
85
PILT
võib juhtuda, et sinu varjat nukrus
sul tl.~leb äkki vastu kui megäär:
kuid samas saades kõik, mis on su kukrus,
veel vilksab kaugelt vaid ta kleidi äär.
Nii unelmast, mis algas lennu moodi,
saab maa pääl veider, karkudega jooks,
ning toa, kus seisis Afrodiite voodi,
aeg muudab süngeks matuse-bürooks.
Mis piinlik lugu! Nüüd kui lihtne alev
su ees on kunagine labürint t
Rõõm kulus narmaile kui odav kalev
ja mure pleekis nagu lahja tint.
Nii pehkib, hoolimata suurest ohvrist,
päevpäevalt elu nagu mööblivilt.
Mu vaimust kukub ent kui koitand kohvrist
kord kõlinal üks kulda raamit pilt.
86
ILUS õDE
M
iks, kaunis õde, korstnast kukkuv vihm
su sündides ei leotand koldes lõkke,
su kaelale ei keerdund kitsas rihm
või häll ei kukkund kõrgelt kaldalt jõkke?
Nüüd elad sa, nüüd oled . täitsa siin,
su taga sulgus kitsas ukse pilu,
ning surmani kui põrgulikem pun
sind põletab su ebamaine ilu.
Su ihust, mis on nagu habras klaas,
leek paistab läbi, tundmatu ja valge,
ja kivile ning vastu kõrsi maas
kui abi paludes sa surud palge.
Ent unedes sa lapsena mul näid
kes, ümberringi põlislaante müha,
lööb maha vartelt õite raskeid päid
ja kellele veel miski pole püha.
VANG
l(
ord, haarat igatsusist kuumist,
üks ingel jättis maha paradiisid,
ning läbi tühjast ilmaruumist
ta ·kohisevad tiivad teda viisid.
Meel mässul, rinnas heitlev argus,
ta pimeduse vaimu juurde laskus.
Pikk välgujuga kuristikku hargus
ning õhku tekkis kummaline raskus.
Käed, vaevalt põimund, kivinesid kohe,
ürgpadrikuiks said lainetavad juuksed,
vastsündind maad kui tuulte ohe
ju täitsid kauni pagulase nuuksed.
Kuid taevas inimese lõi nüüd liivast
ni'ng andis oma sädemed ta sisuks,
et pimeduse kaisutusest kiivast
ta jumaliku vangi lahti kisuks.
88
KUNSTI SüND
Kuidas kõrgete· palmide salgus
oli äkitselt kohin nii suur,
ürgne metslane, kui sinul valgus
puusse esimest korda kontuur t
Nagu unes sa tahusid pakku,
pistsid kive ta laugude prakku,
ja siis nutsid, et puu oli tumm.
Kui ent süüdati ohvrilõkked,
sinu pühadust piirasid rõkked,
purjus loitsud ja nõidade trumm,
siis sa pagesid tundes, et lohtu
ei saa vendadelt enam su nälg.
Kuid su jäliga dzunglirohtu
jäi üks leegitsev lapsej~lg.
89
TITAANID
Ara usu et mõte, see kerge fantoom,
kuski lõpetab jäljetult kord oma retke.
Teises ilmas kui hiiglasuur ingel või loom
ta vaid varitseb tagasitulekuks hetke.
Nõnda pageb siit kirg, nõnda haihtub siit sapp,
jättes mullale pleekima mannetu larvi :
meie igatsev aimus on ainult etapp,
millest läbi käib ruttavaid ränduriparvi.
Sääl kus maha jääb keerlev planeetide lend,
algab hiiglaste riik keset valguse hangi,
aga küsiva inimesiapse legend
need titaanid toob jällegi maa pääle vangi.
Kui ent hävib me ilm, nii et taevasest paost
neil ei tarvitseks kunagi tagasi tulla,
siis nad loitvate kätega vormides kaost
loovad uuesti inimsoo, surma ja mulla.
90
RAUDNE TAEVAS
M a nägin täna paika, mida surelik
veel pole näinud: taunitute taevast.
Tea, neetud nuriseja, kõrk ning murelik,
et kuski pole pääsu sul su vaevast.
Sääl kordub see, mis oli siin. Kuid ükski põud
ei närtsita sääl õite tardund lehti,
ja täiuslikuks muutub kõik - oo suurim õud!
mis kunagi siin sooviti või tehti.
Neil klaasist meredel ei mölla iial torm,
neid kivist viinapuid ei laasta haigus,
ning ainult igavene, muutumatu vorm
su pilgule end avab kõigis paigus.
Su raudne hing ent nuttes, saades päriseks
kõik aarded sääl, ei koge endist kõrkust,
vaid ihkab, et ta jälle kirest väriseks
ja tunneks oma tiivustavat nõrkust.
91
GALEER
M
a ehitan kõrge galeeri,
mu vaimust saab kiikuv trepp, las päälegi laeva veeri
lööb krepiga toonela s~pp !
Mind Sappho lüüra ei paelu.
Jää kaldale, täiuslik Phaon !
Ma puusse kui pikki naelu
kuu mürgiseid kiiri taon.
Ning seistes galeeri ninas,
käes rasketest rihmadest nuut,
ma seletan kauguste sinas
üht Hellast, barbaarset ja uut.
92
JÄRJESTUS
l
7
Ekstaas . . . . . .
8
Sidemed . . . . .
10
Selle ilma igav kainus
12
Tuul lõunast tõi udu ja sooja
13
Maailma saatust alati .
14
K es polek s näinud häda, mille raskus
. . 15
Vabaduse deemon .
16
Ühele hullule
. . • 18
Tige valgus
20
Karantiin .
Teist päeva piirab valge ving all tammil murdund
. 21
rahne ...... .
22
Sina ütled: katoliiklikult kartes
23
Tõepoolest, pole kuigi raske
24
Tuhapäeval . . . .
2
Kool . .
Pahed
PrHskaja
Kroonika
Hulkuv laev
Kannibal . .
Qua si una fobula
Sortside laul . .
Aasta . . . . .
Sinisuka ballaad
Ime
Tontide nägija .
Juutide linnajaos
Mulle meenuvad kauged hommikud
Mitte viirastus, meeltepett
Hing . . . . . . . . . . . . •
Froufrou . . . . . . . . . .
Valgus ja vaikus, vaikus ja valgus
Tuul lõgistas lipurauda
Päikeses
Aimus
Lahendus
Amor ja P syche
Sügis . .
Raugad .
Kalendris, mille järgi elu säen
Visioon .
52
54
55
56
58
59
60
62
• 64
. 66
• 67
68
71
73
74
75
76
4
Luule eksiilis
Unustet monument
Kunstile
Meistrile
94
• • • • 79
80
82
83
Doom
Peegel
Pilt
Ilus õde
Vang
Kun sti sünd
Titaanid
Raudne taevas
Galeer
Järjestus
VaataDeutscher Kalender
1937
Justunmengestellt von EN...Deutscher Kalender
1937
Justunmengestellt von ENorih.
Deutscher Aalender
Zusammengestellt von
R. ^Neritz
v ^ijo^^Us/n^z, /''x
U^^
7
/
Tallinn, ^936
Estländische Druckerei A.- G.
^ndu8mu^x
z^v^
^^eamatukoo^/
Zum Geleit
Dieser Aalender soll Aunde geben vom Wollen der
jungen Generation.
Die Zeit, die nicht über den Tag hinaus zu denken
wagte, weil sie keine Ziele und keine Wege mehr sah,
weil sie in Müdigkeit und Hoffnungslosigkeit versunken
war — die Zeit ist vorüber. Die letzten derer, die „mit
Anstand sterben wollen", ziehen sich ins Privatleben zurück.
Die Trümmer einer versunkenen Zeit werden Hinweggeräumt.
Das Neue, was wird, werden wir schaffen.
Wir werden es schaffen, weil wir den Glanben haben,
den die anderen verloren, weil wir zu Zucht und Dienst
bereit sind, die die anderen nicht aus sich nehmen wollen,
weil wir eine starke Aameradschaft sind, quer durch alle
Areise unseres Volkes, — und die anderen jeder für sich,
einzelne Reiser, die vom Wind hin und her gebogen werden.
Wir wollen uns nicht überheben. Wir wissen, letzten
Endes steht alles Gelingen bei Gott. Aber was in
Rienschenkräften steht — werden wir tun.
Wir fühlen, — die Verantwortung für das, was sein
wird, liegt heute schon aus uns.
Wir können heute unser Werf in seinen Einzelheiten
noch nicht genau übersehen. Wir können das, was uns
bewegt, vielleicht nicht immer in Worte fassen. Vielleicht
führen wir Axt und Spaten eben noch besser als die Heder ...
Aber wir sind da und wir legen chand an. Und aus der
£infyeit^pon-und Denken wächst es Heran —
Den Beginn Wagen in allem, was sein muß — das
ist das Größte und das Kennzeichen der Führerschaft. Die
Fortsetzung wagt nachher jeder leicht.
6
Februar
Mo 1
Di
1920. Frieden von Tartu
2
Mi
3
Do
4
F
Sb
5
6
St 7
Mo 8
Di
Hornung
1925. Gesetz über d. Kulturselbstsverwaltung
Huinquagesima
9
Mi 10
Do 11
F 12
6b 13
St. 14
1884. Gen. J. Laidoner geb.
Invocavit Eintopfessen
Mo 15
Di 16
Mi 17
Do 18
F 19
1546. Martin Luther f
Sb 20
St. 21
Mo 22
Di 23
Wi24
Weminiscere
1874. Staatsältester K. Päts geb.
Staatsfeiertag
Do 25
1918. Ausruf, d. Selbst, d. Republik
lEstland
F 26
6b 27
St.28
Hcuti____________
1535. Wolter v. Plettenberg f
7
Lebensform ist uns nicht ein Äußerliches, sondern Gestalt
gewordener Ausdruck unserer Haltung.
8
März
Lenzing
Mo 1
Di 2
Mi 3
Do
4
F
5
—
Sb 6
St 7
Mo 8
Di
Basare
9
•
Mi 10
Do 11
F 12
Sb 13
St 14
1934. Aufrichtung d. autor.Regie-
frung u. Beginn d. Staatsreform
Iudica.
Eintopsessen
Mo 15
1562. Auflösung des Ordens
Di 16
1571. Aufhebung der Belagerung
Mi 17
IRevals durch die Russen
Do 18
F 19
Sb 20
St 21
Palmsonntag
Mo 22
1933. Tag von Potsdam
1832. J. W. Goethe f
Di 23
Mi 24
Do 25
Gründonnerstag
1827. L. D. Beethoven f
A 26
Sb 27
Karfreitag
1819. Bauernbefreiung in Livland
St 28
Hstersonnlag
Wo29
Ostermontag
Ai 30
Mi 31
9
Wir wollen das, was wir als wahr und richtig, als
klar und einfach erkannt haben, wir wollen, daß wieder
Ehrlichkeit und Treue, Gemeinschafts- und Verantwortungs
bewußtsein zur Herrschaft kommen, wir wollen in Glut und
Wetter, Gehorsam und Treue ein neues Volk und Vater
land schaffen.
10
Oster
April
Do
f 1815. Bismarck geb.
ibelehnt
r 1207. Bisch. Albert M. Livland
1
F
2
Sb 3
St
4
Huafimodogeniti
Mo 5
Di 6
Mi 7
Do
8
F
9
Sb 10
1887. Beginn der Russifizierung
5t 11
Wisericordia Dom. Eintopf-
Mo 12
fessen
Di 13
Mi 14
Do 15
F 16
Sb17
St 18
Mo 19
Auöitate
1889. Hitler geb.
Di 20
Mi 21
Do 22
F 23
Sb 24
St 25
Mo 26
Di 27
Mi 28
Do 29
F
30
[Dorpat
1801. Gründung d. Landesuniv.
Cantate
11
Zu erkennen ist dies: das; Herrschaft und Dienst ein
und dasselbe bedeuten.
12
Mai
Krühtingsfest
Sö
i
St
2 1 Rögale
Mai
1933. Tag der nationalen Arbeit
Mo 3
Di
4
Mi 5
Ao 6
8
Sb
Ehr. Kimmekfahrt
7
8
St 9
Mo 10
Grandi
1805. Schiller f
Di 11
Mi 12
Do 13
F 14
Sb 1 5
St 16
Wo 17
Rfingstsonntag
Rsingstmontag
Di 1 8
Mi 19
Do 20
sBolfchewiken
F 21
Sb 22
St 23
Mo 24
1919. Befreiung Rigas von den
Hrinitatis
Di 25
Mi 26
1816. Bauernbefreiung in Estland
1923. Schlageter t
Do 27
F 28
Sb 29
St 30
Mo 31
1. Sonntag n. Hr.
| 1916. Schlacht vor dem Skagerrack
13
Arbeiter zu sein ist die höchste Ehre des deutschen Man
nes. Wir suchen den Adel der Leistung, den einzigen Adel,
den die neue Jugend kennt.
14
Juni
Di
Brachet
1
Mi 2
Do 3
F
4
Sb 5
St 6
Mo 7
Di
Mi
2. S. n. Hr.
8
9
Do 10
F
11
Sb 12
St 13
3. S. n. Hr.
Mo 14
/ 1920. I.Verf. Estlands v. d.Kon1 ftit. angen. 1219. Gründ. Revals
Di 15
Mi 16
Do 17
F
18
Sb 19
St 20
Mo 21
1. S. n. Hr.
Di 22
Wi23
Siegesfest
So 24
Johanni
F
1919. Schlacht bei Wenden
25
Sb 26
St 27
Mo 28
5. S. n. Hr.
1919 Vertrag von Versailles
Di 29
Mi 30
1632. Gustav Adolf stiftet die
schwed. Universität Dorpat
15
Wer weitsichtig ist, darf seinem Volke keine Rast erlau
ben. Auch seine Mütze soll Unrast sein.
16
Juli
Do
Heuert
1
F
2
Sb 3
4
Mo 5
St
Di
6. S. n. Hr-
6
Mi 7
Do
8
1847. Livl. Bauernverordnung: d.
F
9
Sb 10
St 11
Mo 12
[Sauer darf Land erwerben
7. S. n. Ar.
Di 13
Mi 14
Do 15
F 16
Sb 17
St 18
8. S. n. Hr.
Mo 19
Di 20
Mi 21
Do 22
F 23
Sb24
St 25
Mo 26
9. S. n. Tr.
Di 27
Mi 28
Do 29
30
Sb31
F
1898. Bismarck |
17
Die Heimat tft der Schlüssel zur Seele eines Menschen.
2
18
August
SL
1
10. S. n. Hr.
1934. Hindenburg t
Mo 2
Di
Ernting
3
Mi 4
Do
5
F
6
Sb 7
St
8
11. S. n. Hr.
Mo 9
Di 10
Mi 11
Do 12
F 13
Sb 14
St 15
Mo 16
12. S. n. Hr.
Di 17
Mi 18
Do 19
F 20
Sb 21
St 22
13. S. n. Hr.
Mo 23
Di 24
Mi 25
Do 26
F 27
1749. Goethe geb.
Sb 28
St 29
Mo 30
Di 31
14. S. n. Hr.
1721. Nystädter Friede
19
Gott segnet nicht durch Müße und Wohlsein, sondern
durch Ausgaben.
2*
20
September
Mi
1
Do
2
F
Sb
3
4
St 5
Mo 6
Di
Mi
7
Do
9
Scheiding
15. S. n. Hr.
8
F 10
Sb 11
St 12
16. S. n. Hr.
1502. Schlacht am Smolina-See
Mo 13
Di 14
Mi 15
Do 16
F 17
Sb 18
St 19
Mo 20
17. S. n. Hr.
Di 21
Mi 22
Do 23
F 24
Sb 25
St 26
Mo 27
Di 28
Mi 29
Do 30
18. S. n. Hr.
•
21
Wirf den Helden in deiner Seele nicht weg!
heilig deine höchste Hoffnung!
Halte
22
Oktober
F
1
Sb 2
St
Gilbkard
1847. Hindenburg geb.
3 1 19. S. n. Hr.
Mo 4
Di
5
Mi 6
Do 7
F
8
Sb 9
St 10
Mo 11
20. S. n. Hr.
1919. Annahme des Agrargesetzes
Di 12
Mi 13
Do 14
F 15
Sb 16
St 17
21. S. n. Hr.
Mo 18
1816. Völkerschlacht bei Leipzig
Di 19
Mi 20
Do 21
F 22
Sb 23
St 24
Mo 25
22. S. n. Hr.
Di 26
Mi 27
Do 28
F 29
Sb 30
St 31
Meformationsfest
1517. Luthers Thesen
23
Wie arm, wenn du außerhalb stehst!
Es geht das Gemeinsame um,
wie der große Wind.
24
November
Neblung
Mo 1
2
Di
Mi
3
Do
4
F___ 5^
Sb 6
7
St
24. S. n. Hr.
Mo 8
1917. Bolsch. Revol in Ruhland
9
11918. Ausbr. d. Revolte i. Deutsch!.
11923. Feldherrnhalle
Di
Mi 10
1483. Martin Luther geb.
Do 11
12
Sb 13
F
St 14
—
25. S. tt. Hr.
Mo 15
Di 16
Mi 17
Do 18_
1918. Lettlands Selbständigkeit
F 19
Sb 20
St 21
Mo 22
Hotenfest
Di 23
Mi 24
Do 25
F 26
Sb 27
St 28
Mo 29
Di 30
1918. Gründung des Baltenregim.
1. Advent
1917. Der Maapäew erklärt sich z.
sTräger d. höchst. Gewalt
25
Vergeßt nie, daß das heiligste Recht auf dieser Welt das
Recht auf Erde ist, die man selber bebauen will, und das
heiligste Opfer das Blut, das man für diese Erde vergießt.
26
Dezember
Jul
1924. Bolschew. Putschversuch in
Mi 1
Do 2
F
3
Sb 4
5
St
2. Advent
Mo 6
7
Di
Mi 8
Do 9
F 10
Sb 11
St 12
Mo 13
1520. Luther verbr. d. Bannbulle
3. Advent
Di 14
Mi 15
Do 16
F 17
Sb 18
St 19
Mo 20
4. Advent
Di21
Mi 22
Do 23
F
24
Sv 25
1. Weihnachtstag
St 26
Wo 27
3. Weihnachtstag
Di 28
Mi 29
Do 30
F
31
2. Weihnachtslag
27
Die Wahrheit wartet darauf, das; sie von unserem Blute
lebe, sonst bleibt sie ein Schatten. Unser Einsatz macht sie zur
Wirklichkeit.
29
Dein Weg zur Volksgemeinschaft
ist die Aameradschaft.
Volkstum ist Schicksal und
Aufgabe zugleich
Oskar Lutz.
Es geht heute ein tiefer innerer Umbruch in vielen unserer
Volksgenossen vor sich, der oft nicht verstanden, nicht erkannt, oft
abgelehnt, ja bekämpft wird. Dennoch ist dieser seelische Umbruch
eine Tatsache, die sich nicht leugnen läßt, hat er doch bereits reale
Formen gewonnen.
Die hierdurch hervorgerufene Umwertung aller Werte ist
nicht von außen hergebracht, entlehnt, „importiert", sondern Hat
ihre Wurzeln in unserem tiefinnersten Wesen, entspricht unserm
eignen Lebensgefühl. Wir haben längst erkannt, daß der Kampf
um Sein und Nichtsein nur aus einer in unserem Volke stark VerWurzelren ureigenen Kraft zu bestehen ist, und was wir an zähem
Gestaltungswillen, Opferbereitschaft, Mannesmut und Glauben
aufbringen, strömt aus unserm Innern, ist Volklich gebunden.
Im Laufe der Zeit hatten wir den Glauben an unsere Zu
kunft in der Heimat verloren.
Der Lebenswillen, das Bejahen
unseres Schicksals war in breiten Kreisen unseres Volkstums ge
schwunden. Wie oft hörte man den Ausspruch: Wir haben in der
Heimat keine Zukunft, wir schicken unsere Kinder hinaus, damit
sie sich dort eine Existenz begründen. Immer wieder und wieder
müssen wir feststellen, daß Volksgenossen die Heimat aus ihrer
selbstischen Haltung heraus verlassen, um sich draußen besser ein
zurichten, und dies des öfteren auch aus den Reihen der jungen
.Generation. Wie haben wir dieses Verlassen der Heimat zu wer
ten? Wo liegt der Ursprung dieses Mangels an Selbstvertrauen,
Opfersinn und Einsatzbereitschaft?
Gewiß ist die Zukunft des deutschen Volksgenossen in der
Heimat keineswegs sichergestellt.
Gewiß muß der Volksdeutsche
wie überall in der Welt, so auch bei uns, aufs schwerste um feine
nackte Existenz kämpfen.
Er hat aber die heilige Pflicht, auf
seinem Posten zu verbleiben, sich allem zum Trotz durchzusetzen.
Hier gilt nicht das Einzelschicksal, hier gilt die Volksgruppe. Wenn
heute jemand die Heimat ohne zwingenden Grund verläßt, kön
nen wir das nur als Mangel an völkischer Verantwortung werten.
Wer nicht gewillt ist mit uns in zäher Arbeit unser Schicksal hier
zu meistern, läßt uns im Stich und vergeht sich gegen Volk und
Heimat.
Er schwächt unsere Reihen und damit unsere Wider
standskraft, unsere Aufbauarbeit.
30
• - <®in£ toeüere ^uste Verfallserscheinung unserer Volksgruppe
ist Pas Aufgeben per Volkstumszugehörigkeit. Äußerlich gefedert
dürften die Gründe Hierfür mannigfacher Art sein und es würde
zu Wert führen, dieselben hier eingehend anzuführen. Entscheidend
jeroch ist die Tatsache, daß in allen Fällen, wo Volksgenossen
ihre Volkstumszugehörigkeit aufgeben, schon früher der innere
Kontakt mit denr Volkstum verloren gegangen ist und niemand
sich darum gekümmert hat, die volkliche Verbundenheit die in
weiten Kreisen unserer Volksgruppe gefährdet ist zu 'festigen
sicherzustellen.
'
11J’
Diese Erscheinungen tragen den Charakter eines seelischen
Verfalls und können wiederum nur durch einen seelischen Ge
sundungsvorgang überwunden Werden. Hier helfen keine äußeren
Maßnahmen, keine Selbstzufriedenheit, keine Selbsttäuschung aber
auch kerne Schlagworte, kein formales Bekenntnis. Nur ein einsatzberertes Geschlecht, das gewillt ist, sich selber zu helfen kann
aus seiner inneren Kraft heraus diesen Verfall überwinden. Es
muß uns um, unser aller Leben heiliger Ernst Werden.
Erst
Wenn wir gewillt sind, alles herzugeben, was wir an Opfern her
zugeben verpflichtet sind, erst Wenn uns ein Geist und ein Wille
erfaßt, zusammenschließt und führt, werden wir aus einer ge
schlossenen Gemeinschaft heraus unser Schicksal zwingen was sich
auch von außen uns an Hindernissen entgegenstellen sollte
Es werden des öftern Worte wie „Weltanschauung"
Er
neuerung , „Volksgemeinschaft usw. in den Mund genommen
ohne daß man in der Sage, ist, ihnen einen Inhalt zu geben, ohne
daß man gewillt ist, aus einer tragenden und lebendigen Gemeinschaft heraus sich für unser Morgen, unsere Zukunft einzusetzen
Durch Reden „ist uns nicht geholfen, auch wenn die Absichten noch
io lautere wären.
Nur eine einsatzbereite geschlossene Gemein
schaft, die von einem Willen getragen, von einem Geiste beseelt ist
wird das Aufbauwerk der Erneuerung durchführen und
dadurch
nicht nur der Volksgruppe, sondern auch der Heimat und dem
Staate dienen.
Wenn sich heute deutsche Menschen zusammengeschlossen haben,
dre ihrem Volke dienen wollen, die eine Erneuerung der Volks
gruppe aus ihrem Inneren heraus erstreben, und einen Kampf
nicht des, Kampfes, sondern einer besseren Zukunft willen führen,
so liegt ihre Aufgabe heute im Wesentlichen nicht mehr auf dem
Gebiete der Auseinandersetzungen von Person zu Person, von Ge
meinschaft zu Gemeinschaft, sondern in einer zähen Aufbauarbeit
aus der. Erkenntnis heraus, daß jedes Bekenntnis nur so weit
Wert besitzt, wie weit es durch die Tat lebendige Wirklichkeit Wird'
Durch diese Aufbauarbeit an unserem Volkstum rückt die Op
position allmählich in die Position. Sie übernimmt Schritt für
Schratt mit Verantwortung für die Gestaltung der Dinge in dem
Maße, wie es ihr gelingt, sich in die Arbeit einzuschalten. Jeder
ist verpflichtet, sich für diesen Dienst geistig vorzubereiten zu
festigen und körperlich zu stählen. Da uns "das Schicksal unser
Sein und Bestehen nicht als Geschenk verliehen, noch als solches
3I
erhalten will, so können wir aus der Erkenntnis dessen, was uns
Not tut, nur eins als Richtlinie festsetzen: das unermüdliche Wer
ben für eine verantwortungsbewußte völkische Gemeinschaft und
die Aufbauarbeit aus dieser Haltung heraus.
Was wir wollen, wofür wir uns einsetzen, gilt dem deutschen
Volkstum, gilt der Zukunft des deutschen Menschen in der Heimat,
gleichgültig, welchen Standes, Berufes, Vermögens, gilt unserem
Blute, nicht nur der Gegenwart, sondern auch der Zukunft. Wer
dienen will, hat sich harten Grundsätzen zu unterwerfen. Aber
nicht nur der Einsatz einzelner pflichtbewußter Männer und
Frauen ist notwendig. Die ganze Volksgruppe muß Trägerin un
seres Schicksals werden, jeder muß sich unmittelbar für die ganze
Volksgruppe verantwortlich fühlen.
Die Frage um Sein und Nichtsein haben wir selbst zu be
antworten.
Unser Schicksal liegt in unsern, nicht in fremden
Händen. Wir haben ein Lebensrecht in unserer Heimat und da
mit verbunden eine Lebenspflicht, das soll sich jeder gesagt sein
lassen. Und wir werden leben und werden bestehen, weil wir zu
leben gewillt sind, so, Wie Wir sind und Wie es unserer Art ent
spricht — nicht Wie andere es wünschen. Wir haben keine andere
Wahl, das ist uns tiefstes Gebot.
Volkstumsarbeit
Eduard Nottbeck
Die deutsche Revolution hat die Überwindung des Indivi
dualismus, dieser gefährlichsten Blüte einer liberalen Zeit, mit
sich gebracht, an die Stelle des selbstherrlichen ,„Jch" stellte sie
die Gemeinschaft aller Volksgenossen. Nur in der Gemeinschaft
seines Volkes und im Dienst an seinem Volk erhält der Einzelne
seinen Wert, ihm hat seine ganze Arbeit und sein Streben zu
dienen. Von diesem Gesichtspunkt aus erhält der Begriff „Volks
tumsarbeit" einen ganz neuen, viel tieferen Sinn.
Jeder Volksgenosse muß seinem Volk auf zwei Arten dienen:
in seinem Beruf und in der Volkstumsarbeit. Im Beruf arbeitet
der Einzelne, um sich damit die materielle Grundlage für seine
Existenz zu schaffen, und um die Möglichkeit zu haben sich eine
Familie zu gründen. Leider glauben viele Volksgenossen da
mit ihre Pflichten der Gesamtheit gegenüber erfüllt zu haben
ohne zu sehen, daß es noch gewaltige Gebiete der Arbeit gibt,
die einen weiteren Einsatz jedes Einzelnen für die Arbeit am
Ganzen fordert.
Dieses ist das Gebiet der Volkstumsarbeit. Volkstumsarbeit
bedeutet den Arbeitseinsatz für die Erhaltung, Stützung und För
derung des Volkstums. Eine vergangene Zeit hat in dieser Ar
beit in der Regel was Anderes gesehen. Volkstumsarbeit bedeu
tete etwas Nebensächliches, etwas, was neben der Berufsarbeit
32
nicht ernst genommen wurde, sie diente dazwischen nur dazu, um
einen gewissen persönlichen Ehrgeiz zu befriedigen oder aber über
flüssige Zeit totzuschlagen. Diese Auffassung war durchaus ein
Kind ihrer Zeit, einer Zeit, die an alle Dinge den Maßstab an
legte „was nützt es mir".
Der große Umbruch unserer Tage brachte eine ganz andere
Auffassung Hervor. Volksiumsarbeit ist nicht mehr in das Be
lieben des Einzelnen gestellt, sie ist kein angenehmer Zeitvertreib
mehr, sondern sie ist Pflicht eines jeden deutschen Volksgenossen.
Neben seinem Beruf muß jeder Deutsche ein Mehr an Leistungen
für sein Volk aufbringen, besonders jeder Ausländsdeutsche ist
dazu verpflichtet, weil das Auslanddeutschtum zu einem Abwehr
kampf gezwungen wird, in dem jeder Volksgenosse seine Kraft an
zusetzen hat. Es genügt nicht, daß man um 5 Uhr nachmittags
sein Büro schließt oder seinen Arbeitsplatz verläßt, um dann „pri
vat" zu werden, es genügt auch nicht als Vorstandglied eines
Vereins ein oder zweimal im Monat eine Sitzung mitzumachen,
um dann tief befriedigt festzustellen, seinen Pflichten dem Volk
gegenüber genügt zu haben. Unsere harte Zeit verlangt den gan
zen Menschen, der seine Stiftungen so einzustellen hat, als ob von
ihnen das Schicksal des ganzen Volkes abhängen würde. Nur
Wenn jeder Einzelne sich so dem Ganzen verpflichtet fühlt, kann
unser Volkstum an eine bessere Zukunft glauben.
Es wird
dagegen gesagt werden, daß der Wille zu dieser
Arbeit vorhanden sei, daß es aber an der Möglichkeit einer Betäti
gung fehlt, weil die Aufgaben und Ziele zu wenig klar aufgesteckt
sind. Dieser Einwand besteht zu Recht, denn es fehlt unserem
Volkstum eine richtige Zielsetzung und Planung der Volkstums
arbeit. Beim Erkennen dieses Fehlers muß aber sofort mit sei
nem Abstellen begonnen Werden.
Es muß eine genaue Bestandaufnahme unserer Kräfte durch
geführt werden.
Es muß festgestellt werden, ob wir blutmäßig
noc^ in der Lage sind den großen Anforderungen der Zeit zu ge
nügen, und ob wir geistig und intellektuell noch fähig sind die
uns gestellten Aufgaben zu erfüllen. Wenn wir wissen, ob unser
Volkstum rassisch intakt und gesund ist oder nicht, so ergibt sich
daraus, Wo die Volkstumsarbeit in erster Linie anzusetzen hat und
Wo unsere Stärke und Wo unsere Schwäche ruht.
Solch eine
Untersuchung ist von wesentlicher Bedeutung für die Volks
tumsarbeit.
Zu dieser blutmäßigen Untersuchung muß die Wirtschaftliche
Bestandaufnahme hinzutreten. Es ist bei jeder Volkstumsarbeit
von großer Wichtigkeit klar zu sehen, wie das wirtschaftliche
Substrat aussieht, über das eine Volksgruppe verfügt.
Krieg,
Revolution und die Agrarreform haben die wirtschaftliche Grund
lage vieler Volksgenossen zerstört. Um neu aufbauen zu können,
muß man wissen, was nachgeblieben ist und wie das übriggebliebene Nolksvermögen verwand wird.
Neben diesen Bestandausnahmen ist eine Planung der gan
zen Volkstumsarbeit dringend erforderlich. Ohne Planung ist es
33
nicht möglich, alle Mittel zweckmäßig zu Verwenden und einen
wirklichen Einsatz aller Kräfte herbeizufuhren. So find doch
Jugendorganisation, Schule, Berufsberatung und soziale Arbeit
Gebiete, die eng zusammengehören. Sie sind bis jetzt ohne ein
heitlichen Plan bearbeitet worden. Die verschiedensten Vereine
und Institutionen haben jeder von seinem Standpunkt aus sich
mit der Bearbeitung dieser Kardinalfragen unferes Deutschtums
befaßt, wovon die Folgen Planlosigkeit und Verzettelung der
Kräfte gewesen ist, was bei der gegenwärtigen Lage der Dinge
nicht mehr zu verantworten ist. Hier muß ein einheitlicher Wille
auf Grund des Gedankenguts der deutschen Erneuerung an die
Planung der Volkstumsarbeit herantreten und eine Zusammen
fassung aller Kräfte herbeiführen.
Nur auf diesem Wege läßt sich eine fruchtbare und zielsichere
Volkstumsarbeit erreichen, in der jeder Volksgenosse wissen wird,
wo er seine Kräfte am besten für die Arbeit an seinem Volkstum
ansetzen kann.
Der Sebensfreis der Hrau
Karin Schulmann.
Ein großes Merck muß aufgebaut werden aus dem Zusammenwirken vieler Kräfte. Jeder soll das Beste dazu beitragen,
dessen er fähig ist, ein jeder nach seiner Art. Von hier aus
soll auch die Frau ihren Platz suchen im großen Geschehen unse
rer Tage. Es hat keinen Zweck, daß sie Männerarbeit tut: denn
die macht der Mann besser ^als sie, — am höchsten im Wert
steht ihre Arbeit da, wo nur Frauenhände die Aufgabe lösen kön
nen.
Und diese Aufgaben liegen überall, wo es gilt Leben zu
hüten, zu betreuen und großzuziehen und lebendige Kräfte wirksam zu machen. So findet die Frau ihr eigenstes Gebiet immer
in der Berührung mit Menschen.
Am nächsten steht ihr der engste Lebenskreis — die Familie.
Hier kann sie ihre ganze Liebeskraft entfalten, hier erlebt sie die
höchste Beglückung, hier ist jeder Tag und jede Stunde ausgefülli
mit einem Leben für andere, über diesen Rahmen hinaus wachsen
die Beziehungen zu der Weiteren Familie, der Sippe, zu Freun
den rind Berufsgenossen.
Hier verbindet gemeinsam Erlebtes,
gemeinsame Interessen oder nachbarschaftliche Nähe, und das Haus
umfaßt einen immer größer Werdenden Kreis von Menschen.
In diesem Umkreis kann auch die unverheiratete Frau zur
Entfaltung und Auswirkung ihrer Persönlichkeit gelangen.
Noch mehr aber ist dies der Fall im größten Lebenskreise, in
den wir hineingestellt sind: in der Volksgemeinschaft.
Das Er
lebnis per Volksgemeinschaft erst gibt ^er Frau ihre volle Entfal
tungsmöglichkeit, gibt ihrer Arbeit in Familie und Sippe den tief
sten Sinn. Von hier aus weiß sie, daß ihre Arbeit im Hause und
3
34
an den Kindern nicht nur eine persönliche Angelegenheit ist, die
keinen etwas angeht, sondern Volkstumsarbeit im besten Sinn. Sie
weist, daß ihre Kinder anvertrautes Gut sind, für deren Ent^
Wicklung und Gedeihen sie im höchsten Maße ihrem Volke verant
wortlich ist. Sie weiß, daß alle wirtschaftlichen Belange, die durch
ihre Hände gehen, letzten Endes Volksgut sind, die sie sinngemäst
verwalten und zweckmäßig einsetzen soll. Denn von der inneren
Gesundheit und Kraft der kleinsten Einzelzelle hängt die Gesund
heit des ganzen Volkskörpers ab.
Von hier aus gesehen haben auch alle Weiteren Beziehungen
des Hauses emen aufbauenden Sinn; die Zelle der Familie er
weitert sich und schafft vielen Volksgenossen die Möglichkeit in die
Wärme eines Hauses einbezogen zu werden, schafft den Boden für
Feste und Feiern und Fröhlichkeit.
In der Volksgemeinschaft wird der Rahmen des HauseK
gesprengt. Hier finden sich alle zusammen, die gemeinsam ar
beiten am Aufbau des Volkstums. Aber auch hier wird die Frau
ihrer Art und ihrem Wesen gemäß wirken müssen.
Sie soll Wärme und Offenheit hineintragen auch in diefen
Lebensraum, daß alle, auch die Fernstehendsten mit herangezogen
werden, sie soll die Atmosphäre von Vertrauen und Verstehen schaf
fen, in der sich alle zu Hause und zusammengehörig fühlen, sie
soll ihre Hilfsbereitschaft und ihr Mitfühlen auf alle ausdehnen,
die mit ihr eines Volkes sind.
Denn: Volkstumsarbeit bedeutet nicht nur alle zahlen
mäßig zu erfassen und zusammenzuführen. Das wäre ein totes
Werk. Sondern der Sinn aller Volkstumsarbeit kann nur darin
bestehen, ein gesundes Volk zu schaffen, gesund an Leib und Seele.
Ein Volk, in dem nicht nur Einzelne um Aufbau und Notwendig
keiten und Verantwortung wissen — sondern alle, in dem nicht
nur Einzelne die Gesundung wollen — sonder alle, in dem nicht
nur Einzelne Hand anlegen wollen — sondern alle.
Es kommt nicht darauf an, wieviel Fähigkeiten und Kräfte
jeder zu dem Werke mitbringt, sondern ausschließlich darauf: Wie
viele von diesen Fähigkeiten und Kräften er in den Dienst desWerkes stellt. —
Heimtaler Bäuerin mit Aind
Hanfaren
35
Härte und Kameradschaft
Zwei Worte stehen über unserer Arbeit: Härte und
Kameradschaft. Härte lernen wir aus Fahrten, Ausmärschen
und im Lager. Hart macht uns der Dienst und Härte soll uns nicht
zuletzt der Alltag lehren, der für uns nicht ein bloßes Dahinleben
bedeutet, sondern einen ständigen Kampf gegen Sichgehenlassen
und Schwäche.
Die Kameradfchaft kann nicht gelehrt, sie muß gelebt
werden. Sie ist nicht das Ergebnis von Diskussionen und über
zeugenden Reden, sie wächst in der gemeinsamen Tat, im gemein
samen Erlebnis. Ausmärsche und Fahrten, Feiern und Arbeits
dienst sind die Keimzellen der Kameradschaft.
Unser Dienst gilt niemals der Zerstreuung. Wenn wir exer
zieren, tun wir es nicht, um Soldaten zu spielen, sondern um
jedem Einzelnen tadellose äußere Haltung beizubringen. Unser
Sport ist nie Selbstzweck, sondern immer ein Mittel zu körper
licher Leistungssteigerung, unser Geländesport ist nicht die Vor
bereitung für den Heeresdienst, sondern lediglich Mittel zur Abhär
tung. Nicht das Taktische und Gelernte ist dabei wesentlich, son
dern das Sportliche. Unsere Lieder und Sprechchöre sind nicht der
schönen Melodie oder der Worte wegen da, sie sollen uns Ausdruck
der Gemeinschaft fein. Unsere Fahrten dienen nicht dazu, um uns
romantischen Gefühlsschwärmereien hinzugeben, — auf. Fahrt und
im Lager erleben wir die Kameradschaft. Unser Arbeitsdienst ist
nicht ein Reklameschild nach außen, er gehört ebenso selbstverständ
lich zu uns wie der Heimabend. Wir arbeiten der Arbeit wegen.
Unsere Feste und Feiern sind nie etwas für die Außensteherrden
Gemachtes, sie sind uns Bekenntnis und Ausdrucksform unseres
Wollens.
Über unserem Dienst steht der Kampf, der Kampf um die
Einheit unseres Volkstums. Wir wollen den letzten deutschen
Menschen in unserer Heimat wachrütteln, bis er sich hineinstellt in
die Front der großen Kameradschaft, — dann erst haben wir unser
Ziel erreicht.
H. J. Brasch e.
3*
36
Unser Brauchtum
Otto Hoffmann.
Brauchtum ist Waffe im Kampf um die Erhaltung des Volkstums, ist seine überzeitliche uüd daher immer zeitgemäße Gestal
tung. Es ist kein Spielplatz für die Phantasie abwegiger Vertre
ter, die ihren Lebensstil suchen und sich vom Schicksal ihrer Volks
genossen abkapseln. Brauchtum darf nicht nervenzerrüttend wir
ken — in ihm müssen die Kräfte für den Volkstumskampf neu
gehärtet werden.
Der deutsche Mensch muß zur Ganzheit zurückfinden. Raum,
Kleid, Spiel, Tanz und Lied muß ein einheitliches Ganzes sein.
Nicht erschlaffen darf er in der Ruhe: aus seinen Freistunden
muß er die Kraft schöpfen können für die Arbeit.
In den Feiern der jungen Generation wächst der neue Stil.
Keine langen Reden — große Sachen werden leicht zerredet! Eine
Rede, zweimal gehalten, kann leicht negativ wirken. Ein Lied,
ein Spruch — immer neue Werte klingen heraus. Aber das rechte
Lied zu jeder Zeit: keine Kampflieder an stillen Sommerabenden
und keine Volkslieder der angetretenen jungen Mannschaft!
Die modernen Tänze wirken als Gegenauslese. Nicht der
lebenstüchtige Mann, die gesunde Frau kommen zur Geltung,
sondern der Schmachtlappen und die Puppe. Wir müssen Tänze
suchen, die natürlich sind. Bühnenmäßige Vorführung von Volks
tänzen hilft uns hier nicht..
Im Gesellschaftsraum ist kein Sozialismus möglich: nur der
geht hinein, der die äußeren Formen beherrscht. Die internationale
Nivellierung läßt keine Volkstumswerte aufkommen. Wer gehört
zusammen: der kleine Chinese im Frack und der Deutsche im Frack
einerseits und der Kuli und der deutsche Bauer andrerseits? Oder
die beiden Deutschen hier uüd die Chinamänner da? So sollen auch
die Gemeinschaftsformen gemeinsame Feiern der Volksgenossen
ermöglichen. Wir verlangen von der jungen Generation auch die
Beherrschung äußerer Formen: sie braucht das, um nach außen
wirken zu können. Aber sie soll sich nur wohlfuhlen in artechter
Form uüd Umwelt.
Welcher Weg führt uns zum Brauchtum? Langes Überreden
hilft nichts, wo kein Sinn für das Artgemäße ist. „Es liegt am
Holz, ob es eine Geige gibt!" sagt ein schwäbisches Sprichwort.
Auch die größtmögliche Vielseitigkeit in der Vorführung deutscher
Tänze und Gebräuche bringt uns nicht weiter. Nicht Zerstreuung
ist das Wesentliche, sondern Sammlung.
Erst muß der Boden vorbereitet werden. Nicht durch Tanz
stunden neuer deutscher Tänze oder durch Singen von Kampfliedern
37
in den Männergesangvereinen. Auch nicht durch dekretmäßige
Abänderung bisheriger Gesellschaftsformen. Aus der Gemeinschaft
erwächst das Gemeinschaftsleben. Ein Volksfest ist gestaltete Ge
meinschaft; so werden sich auch bei uns Volksfeste entwickeln, Wenn
die Volksgemeinschaft aus einem Begriff zum Leben geworden ist.
Wir haben aber nicht nur Überliefertes zu übernehmen: wir
müssen selbst Neues entwickeln. Neues, das aus deutscher Art
entspringt und deshalb überall, wo deutsche Menschen leben, ein
heitliche Gültigkeit besitzt. Die junge Generation erlebt bei Fahrt
und Lager, Landdienst und Heimabend die Jugendgemeinschaft: in
ihr schärft sich der Instinkt für das Artechte, Stilgemätze. Aus
ihrem Leben erwächst ein Brauchrum, das weltanschaulich veran
kert ist und das seinerseits den Instinkt des Volkes schärfen und
erhalten kann im Festhalten an seinen Lebensgrundlagen.
Unsere Deutschen Kolonisten in Estland
Bis vor drei Jahren wußte man im Deutschtum Estlands so
gut wie gar nichts von ihnen, — ausgenommen den Pastor, den
Lehrer und kleinere Gruppen bündischer Jugend, die mit Volks
lied und Volkstanz aus ihren Fahrten, durch Heimtal gekommen
Waren. Erst die seit drei Jahren in Heimtali stattfindenden Land
dienstlager haben die Kunde von ihnen wenigstens in weitere
Kreise unserer Jugend getragen. Dennoch dürfte es nicht über
flüssig sein, einen Blick auf diese Gruppe deutscher Menschen zu
Werfen, die sich oft unter schweren Verhältnissen in einem zähen
Daseinskämpfe behaupten.
Die deutschen „Kolonisten" sind in den Jahren vor dem Welt
kriege aus verschiedenen deutschen Bauernkolonien Rußlands —
meist aus Wolhynien — eingewandert und meist als Knechte und
Handwerker auf hiesigen Gütern angesetzt worden.
Eine ge
schlossene Ansiedlung ist auf dem Staatsgebiete des heutigen Est
land nur in Heimtali erfolgt, wo der Besitzer von Sõmerpalu,
ein Herr von Stoner, drei seiner Beigüter parzellierte und an die
Bauern verteilte. Diese in Annemõis, Peetrimõis und Mustja
ansässigen Siedler haben später den Namen der Wolhynischen Mut
terkolonie Heimtal für ihre neue Siedlung angenommen.
Heute bildet ein gewisses zweites Zentrum der Kolonisten die
Schule in Wisusti, doch leben die umwohnenden Kolonisten ziem
lich weit zerstreut, auch sitzen sie nur zum kleinsten Teil auf eige
nem Boden, während die anderen als Pächter, Handwerker oder
Knechte ihr Brot erwerben. Abseits von Heimtali und Wisusti gibt
es dann noch eine Reihe von Kolonistenfamilien, die zerstreut im
L^ande wohnen, und die teilweise auch, schon in die Stadt gezogen
sind, sich aber häufig noch als „Kolonisten" fühlen wb Beziehun
gen nach Heimtali oder Wisusti unterhalten.
38
Die Siedlung Heimtali hat in der ersten Zeit sehr schwer um
ihre Existenz ringen müssen. Die Bauern hatten ihre wolhynischen
Wirtschaftsmethoden mitgebracht und gewöhnten sich erst allmäh
lich an die aridersartigen Verhältnisse unserer kargen und sonnenarmen Heimat. Im Weltkriege entgingen die Bauern nur dank
einem Zufall der Evakuation durch die Russen, einem Schicksal, das
die deutsche Bauernkolonie Hirschenhof in Lettland schwer schädigte.
Die Kaufkontrakte der Heimtaler, die 1913 angesiedelt worden
waren, waren nämlich noch nicht ins Grundbuch eingetragen, und
so entging den Russen die Existenz einer deutschen Siedlung bei
Wöru.
Die Zeit der Agrarreform brachte eine -Panik unter den
Bauern hervor; es gingen Gerüchte um, die Kaufkonträkte würden
rückgängig gemacht und -alle Deutschen enteignet werden, und
diese Gerüchte veranlaßten so manchen, seine Stelle zu verkaufen
und abzuwandern. Damit ging die Geschlossenheit der deutschen
Siedlung verloren.
Nach -d-em Abzug der in der Nachbarschaft ansäffigen und nun
enteigneten Gutsbesitzer geriet Heimtali in Vergessenheit. Das
städtische Deutschtum richtete sein Augenmerk auf die eigene Wied-eraufbauarbeit, für das „flache Land" hatte man damals wenig
Verständnis. Erst einem Zufall verdanken wir die „Aufsegelung"
der Heimtäler Kolonisten durch einen in die Gegend Verzogenen
Nordestländer.
In den 23 Jahren des Bestehens Heimtälis hat sich aus der
bunt zusammengewürfelten Gruppe eine feste Gemeinschaft ent
wickelt. Das Zentrum des geistigen und -geselligen Lebens ist die
Schule, in deren Saal auch die Gottesdienste abgehalten Werden.
Nach d-em Gottesdienst bleibt man häufig zusammen und tauscht
seine Gedanken aus. Die Jugend spielt Ball und fingt, und abends
gibt es Tanz.
Die wirtschaftliche Lage der meisten Bauern ist -eine recht
schwierige. Einige haben sich zu relativem Wohlstand emporarbeiten können, im allgemeinen zwingt der karge Boden und die Klein
heit der Höfe zu starker Einschränkung. Bei dem sprichwörtlichen
Kinderreichtum d-er Kolonisten erhebt sich aber das Problem der
Raumnot. Solange die KiUder klein sind, geht es noch, wenn sie
aber Her-anwachsen und selber daran denken, eine Familie zu grün
den, so wird der Hof zu eng. Die Mittel, einen eigenen Hof zu
pachten oder gar zu kaufen, sind nicht vorhanden. Man Wandert
ab, —■ als Knecht in die Nachbarschaft öder als Handwerker in
die Städte.
Die von den Bauern selber und durch den Einsatz des Land
dienstes durchgeführten Meliorationen haben den Ertrag des Lan
des in vielen Fällen steigern können.
Aus ihrer Wolhynischen Heimat haben die Heimtäler ver
schiedenes deutsches Brauchtum mitgebracht, das auch weiter ge
pflegt uUd entwickelt wird. Als Beispiel möchte ich die Sitte der
„Hochzeitsbitter" nennen. Der „Hochzeitsbitter" ist ein Mann,
der vor der Hochzeit ausgeschickt wird, die Gäste einzuladen. Er
39
reitet aus einem geschmückten Pferde — sehr beliebt sind Schimmel,
denen man die Ohren anmalt — in jedes Haus, in dem einzuladende Gäste wohnen. Hoch zu Roß reitet er direkt in die Küche
und bringt dort seine Einladung in Form alter Wolhynischer Verse
vor. Auch die Weihnachtsbäume werden nicht, wie bei uns, in die
Stube gestellt, sondern nach alter, noch aus dem 30-jährigen Krieg
stammender Sitte an der Lage ausgehängt.
Einer besonderen Beliebtheit erfreut sich bei den Kolonisten,
und nicht nur bei den Heimtalern, Volkslied und Volkstanz. Aus
den alten Kolonien Mitgebrachtes und von Wandernder und arbei
tender Jugend übernommenes wird gleich gern getanzt. Und aus
Heimtaler Boden gewinnt der Volkstanz eine Natürlichkeit und
einen Schwung, der den blasiertesten Stadtjüngling mitreißt. Wie
ost sind schon Städter in Heimtal von ihrem Dünkel kuriert Wor
den! Und die Kameraden, die ihre,Ferien oder ihren Urlaub im
^anddienstlager Heimtali verbrachten, haben es noch niemals be
reut. Sie haben echte, bodenverbundene Volksgemeinschast erlebt,
und das macht den Wert der von ihnen geleisteten Arbeit bei
Weitem wett.
Bauerntum
Wir stehen zum Bauern!
Dann sind mit der Erde
wir mächtig im Bund:
Er stellt seine Mauern,
er stellt seine Herde
auf heiligen Grund.
Da steht er auch selber,
hat Wurzeln geschlagen
mit seinem Geschlecht,
ist Anker des Volkes,
Wenn Stürme umjagen —
er hütet es recht.
Hans Baumann.
40
Bauern
Elisabeth Girard.
Starkes, gesundes Bauerntum haben wir in Heimtali. Wald
nNd Felder umschließen die einzelnen Gehöfte, die bald näher,
bald weiter voneinander entfernt liegen. Eine knorrige Kiefer hält
Wache am Eingang der Kolonie.
Tief versteckt liegen die Häuser in Gärten Voll leuchtender
Blumen und Büsche. Sonnenhof, Sorgenfrei sind ihre Namen, die
uns das Leben und Sein der Bewohner ahnen lassen. Schwer
haben es die Bauern, und harte Arbeit gilt es, die Erde fruchtbar
zu machen, immer neue gesteigerte Erträge zu gewinnen. Steine
müssen entfernt, Sümpfe trockengelegt, Henschläge gerodet werden.
Sie sind noch nicht lange da und gewohnt an den fruchtbaren
Boden Wolhyniens. Der eine oder andere zerbricht daran, gibt es
auf oder erntet nur so viel, als er dringend für sein Leben braucht.
Die Starken aber werfen ihre ganze Kraft hinein. Von früh bis
spät arbeitet der Bauer mit seiner ganzen Familie. Genau einge
teilt ist der Tag und die Arbeit eines jeden. Früh lernt das Kind
Verantwortung tragen und verzichten. Es ist nicht leicht, täglich
mit dem Vieh auf die Weide zu gehn, bei Wind und.Wetterwand
Sonnenschein, auch Sonntags, wenn alle anderen fröhlich ihr Frei
sein genießen, aber gering sind diese Dinge gegen das Schöne, das
das Kind empfindet. In enger Verbundenheit mit Pflanzen uNd
Tieren verbringt es seine Tage, an ihrer Sprache, ihrem Wesen
innerlich erstarkend.
Mutig schaffen die Älteren in brennender
Sonne auf dem Felde. Die Söhne schwingen die Sense durch das
Korn, Streifen um Streifen fällt, wird gerafft, gebunden und auf
gestellt. Es gibt kein Nachlassen. Die Natur läßt mit sich nicht han
deln. Ist das Korn vor den: heranziehenden Gewitter nicht gebor
gen, ist die Ernte verloren und alle Mühe des Jahves umsonst.
Tapfer wird durchgehalten und alle Kraft herausgeholr, und groß
sind Freude und Stolz, wenn die letzte Garbe vom Felde getra
gen wird.
Es liegt ein tiefer Ernst über der Arbeit eines Bauern. Er
fühlt sich gebunden an den Willen eines- Höheren, in dessen Dienst
er steht. Er pflügt, säet, erntet, den Segen gibt Gott.
Sonntag für Sonntag versammelt sich die kleine Gemeinde
Heimtals im hellen, sonnigen Betsaal der Schule, um ihre Sorgen
und Bitten vor den Herrn zu bringen.
Ernst und schwer ist das Leben der Bauern, aber das hindert
sie nicht, fröhlich ihre Freizeit zu genießen. Am Sonnabendabend
wird schnell eine Scheune gefegt, mit Birkenlaub geschmückt und
nach getaner Arbeit strömt die Jugend von allen Seiten herbei zum
Heimtaler Bauer am Webstuhl
Einigkeit macht stark...
41
Tanz. Fort ist alle Müdigkeit, wenn in wilder Folge Walzer,
Polka, Rheinländer und alle die schönen alten Tänze erklingen.
Die Paare jagen aneinander vorbei zum wilden, aufjauchzenden
Klang der Ziehharmonika.
Viel Volksgut und Brauchtum ist hier noch lebendig, und
wenn die Familien auch erst seit wenigen Jahren da sind, sind sie
doch schon fest verwurzelt im Boden ihrer neuen Heimat.
Aberglaube und Lebensweisheiten
der Heimtaler Kolonisten
Mitgeteilt von Benita Riekhoff.
Eine ganz alte Frau — sie starb vor 5 Jahren — erzählte
u. a. folgende Hexengeschichte: Ein Frommer sah den Teufel vor
dem Altar sitzen. Er schrieb auf eine Kuhhaut alle an, die schliefen
und unaufmerksam waren. Die Haut wurde zu eng, da packte er
sie mit den Zähnen und Krallen um sie auszurecken, dabei ist er
„ausgeglappt". Da hat der Fromme gelacht und wurde auch
ausgeschrieben.
Alle Hexen sitzen in der Andacht (d. h. beim Gottesdienst)
verkehrt, man sieht es aber nicht.
Ein Russe hatte ein Mädchen, das gestohlen hatte, verhext.
Da war ihr Haar hart wie Draht geworden und das Gesicht ganz
schwarz; dann starb sie.
Wenn die „wilde Jagd" gelbrot ist, fährt „es" hoch. Ist man
unter Dach, dann muß man sich schnell etwas wünschen! Wenn es
feuerrot ist, darf man sich nichts wünschen, denn dann schmeißt
„er" (!) ein Schwert.
Wenn man erst abends die Stube fegt, fegt man den Bräu
tigam aus.
Wenn man beim Lesen ißt, wird der Bauch klug und der
Kopf bleibt dumm.
Das Efsen auf die Nacht und das Heiraten aufs Alter ist
nicht gut.
Wenn man den Hund mit dem Fuß stößt, kratzt er einen aus
dem Grabe aus, und wenn man der Katze auf den Schwanz tritt,
dann wird man nicht heiraten.
Wenn man im Bett efsen tut, kommt eine Maus und leckt
einem den Mund ab.
Graue Augen — greulich, doch getreulich. Blaue Augen —
lieblich, doch betrüblich.
42
Estnisches Kulturschaffen und wir
Kurt Moritz.
Mögen wir uns im deutschen, mögen wir rms im estnischen
Volkstum umsehen, die Jugend, auf die es ankommt, ist völkisch.
Das heißt nicht, daß sie für die Leistungen anderer Völker blind
sein müsse oder wolle. Das heißt vielmehr, daß sie, toas sie auch
beginnt, alles aus einem großen lebendigen Berbundensein mit
ihrem Volke heraus tut. Und- aus diesem Erleben ihres Volkes als
etwas Lebendigem, Einmaligem, Gottgewolltem heraus tritt sie auch
dem Lebendigen, Einzigartigen des anderen Volkes mit Achtung
entgegen.
Die Anschauung einer vergehenden Epoche, als Hätte^ völ
kische Festigung die Entfremdung zwischen den Völkern zur Folge,
ist heute überlebt. Im Gegenteil — uns ist völkische Festigung
Voraussetzung für jedes gegenseitige Verstehen. Wie sollte fremdes Volkstum zu schätzen wissen, wer von dem -eignen gering denkt?
Wie sollte -an d-en anderen Heranzutreten Wagen, wer seiner eig
nen Volksgenossen nicht sicher ist und fürchten muß, daß sie ihm
dabei entgleiten? — Dieses kann nur der innerlich Starke.
Die junge deutsche Generation ist stark, — nicht an äußeren
Machtmitteln — Geld und Gut haben wir sicher weniger als in
früheren Jahren. Wir sind innerlich stark, weil wir wieder
einen Glauben haben, weil unser Leben einen Sinn bekommen Hat.
Wir sind stark, weil wir wieder stolz sein können auf unser Volk.
Und weil wir uns unseres Volkes nicht mehr zu -schämen brauchen,
weil wir anch als deutsche Volksgruppe hier im Lande den Glauben
und die Kraft verspüren, mit H-and anzulegen umb etwas zu lei
sten, deshalb haben wir auch d-en freien Blick, die Leistung des
arideren anzuerkennen. Wir -können heute verfolgen, wie das est
nische Volk politisch, kulturell und wirtschaftlich heranreift, was
es für das Gesicht seiner Städte, für den Ausbau seines Verkehrs
netzes, für die Schaffung einer Eigenkultur tut, und daß es dabei
ist, das Errungene weiter zu festigen und auszubauen.
Was ist -es, was uns am -estnischen Kulturschaffen vor allem
interessiert?
Es ist der Weg eines Volkes zu sich selber.
Das estnische Volk hat lange Zeit unter den widerstreitenden
Einflüssen anderer Völker und Kulturen -gelebt, und erst in letzter
Zeit b-eginnt es immer mehr di-e Treue zrnn eignen Wesen zur
Richtschnur seiner Kulturarbeit zu machen. Hand in Hand damit
geht -eine Erweiterung seines völkischen Horizontes.
Einmal in vertikaler, zeitlicher Beziehung: man beginnt sich
für Vorgeschichte und Ahnenforschung zu interessieren, man er
43
kennt den großen Zusammenhang zwischen Einst und Jetzt, die
verbunden sind durch die Generationenketten des Volkes. Kultur,
Rechtsleben, soziale Struktur der Altvordern werden mit einmal
auch für die Gegenwart bedeutungsvoll. Gerade in letzter Zeit
erschienene Romane wählen ihren Stoff gerne aus Geschichte und
Vorgeschichte.
Gleichzeitig weitet sich der Horizont auch in horizontaler,
räumlicher Beziehung. Man erkennt, daß auch das estnische Volk
nicht nur der eine Stamm inr Mutterlande ist, sondern daß er
mit seinen Ästen und Zweigen in viele anderen Länder hinein
reicht. So haben in Rußland seinerzeit blühende estnische Sied
lungen bestanden, die über hunderttausend Seelen zählten. Wie
viele von ihnen heute noch leben und sich ihrer Volkszugehörigkeit
bewußr sind, ist allerdings eine andere Frage. In den Vereinigten
Staaten und Kanada zusammen sollen über 50 000 Esten wohnen.
Und über das eigne Volkstum hinaus sieht sich das estnische Volk
hineingestellt in blutliche und sprachliche Zusammenhänge (Finnischugrische Beziehungen).
Das Studium der eigenen Vergangenheit hat auch eine Wand
lung in der Struktur des Nationalgefühls zur Folge. Während
das Nationalbewußtsein des XIX. Jahrhunderts sich polemisch ge
gen die „Bedrücker" wandte und dabei mit einem sentimentalen
Zug das eigene Volks als das unschuldig unterjochte und geschun
dene darzustellen liebte, so entspricht der Heutigen Geisteshaltung
mehr das Zurückgreisen aus die heroischen, kämpferischen Momente
der Geschichte, wobei dann die anderen wohl die Gegner, nicht aber
die schlechthin Unmoralischen sind. Die Betonung geht also von
der Ablehnung des Fremden auf die Bejahung des Eigenen über.
Diese Wendung des Nationalgefühls vom Negativen zum
Positiven läßt sich anschaulich an dem Beispiel des estnischen histo
rischen Romans verfolgen. Er hatte zwei Blütezeiten, zwischen
denen ein längeres Vacuum liegt. Die erste, als deren Vertreter
wir Eduard Wilde nennen könnten, bevorzugte Themen aus der
Zeit der Leibeigenschaft. Der historische Roman von heute greift
am liebsten aus kämpferische Zeiten zurück: die Wikingerzeit, den
Russenkrieg, die Revolution von 1905, den Freiheitskrieg. Und die
handelnden Personen sind nicht unterdrückte Leibeigene, sondern
Krieger und Volksführer, die im Kamps um die Freiheit ihres
Volkes stehen.
(Metsanurk — Ümera jõel, Hindreys Bücher,
Mälk — Läänemere isandad.)
Wir Deutschen denken heute in Rassenzusammenhängen. Und
auch in dem Kulturschassen der Völker sehen wir die Auswirkungen
der blutmäßigen Kräste. Estland wird von der Rassenkunde als
nordisch-ostbaltisches Mischgebiet bezeichnet. Es ist nun überaus
reizvoll, in den Werken der estnischen Dichter und Künstler dem
einen oder anderen rassischen Element nachzugehen rind ihr Zu
sammenspiel zu beobachten. So zeigt z. B. die estnische Volkskunst
mit ihrem Vorwiegen der abstrakten geometrischen Ornamentik
Beziehung zum nordischen Kulturkreis. Nach Norden weist auch die
estnische Malerei mit ihrem Vorherrschen des Graphischen und
44
Kompositionellen (Chr. Rand, Johani) vor dem eigenrüch MalernschFarbigen. Und ist nicht andererseits die Weitschweifigkeit des est
nischen Romans (und gerade auch des guten Romans), der immer
noch weiter geht, der kein Ende finden -kann und in seiner Form
leicht uferlos verschwimmt, — ostbaltisches Erbgut?
Die schönste Gegenüberstellung der beiden rassischen Extreme
des estnischen Menschen finden wir aber in Tammsaares „Tode
ja õigus". Andres Paas, der Zielstrebige, Zähe, Energische, ver
körpert die nordische Rasse mit allen ihren guten und schlechten
Seiten. Sein leidenschaftliches Kämpfen um Recht und Gerechtrgkeit sein Ringen um den Boden, seine Selbstgerechtigkeit, seine
Härte gegen sich selbst und gegen seine Familie hat ihre Paral
lelen in Skandinavien und in den isländischen Sagas. Sein Nach
bar Pearu ist der typische Ostbalte: teils russische „Schirokaja
natura", teils verbissen und kleinlich, erfinderisch im Ränkespiel
und dann doch bereit, zu vergeben und um Verzeihung zu bitten.
Eine unruhige Phantasie, die leicht ins Uferlose schweift und mehr
spielerisch und grüblerisch als schöpferisch ist. Beim Lesen des
Romans hat man beinahe den Eindruck, daß der Autor die beiden
Hauptpersonen bewußt als Vertreter der beidel: Rassen gestal
tet Hat.
Wenn Kultur wesentlich rassisch bedingt ist, so ergibt sich
hieraus eine bisher wenig beachtete Folgerung: dgß nämlich eine
kulturelle „Orientierung", wenn sie wirklich kulturell und nicht
bloß zivilisatorisch sein soll, nur nach Völkern möglich ist, die eine
ähnliche rassische Zusammensetzung haben. Für das estnische Volk
wäre durch den nordischen Blutanteil eine engere Anlehnung an
den nordisch-protestantischen Kulturpreis, andererseits durch den
ostbaltischen Blutanteil an Finnland einerseits, Lettland-Litauen
andererseits denkbar. Eine kulturelle Anlehnung an die Geisteswelt
des Italieners oder des Südfranzosen dagegen würde im rein
Verstandesmäßigen steckenbleiben, auf die Ebene des Empfindens
und Fühlens aber, die blutmäßig bedingt ist, nicht Vordringen
können.
Abschließend sei hervorgehoben, daß das Hier Niedergelogte
Gedanken eines Deutschen find, der sich wohl bewußt ist, daß jedes
Volk letzten Endes den Weg zu sich selber allein wird finden und
gehen müssen.
45
^ymhmMiMiwMx-TOareaaK^^
Der Student von heute
Udo Vielhaack.
Wir stehm mitten im Aufbruch eines neuen Zeitalters. Die
Vorkriegszeit mit ihren Anschauungen und Wertungen ist dahin
gesunken, und eine völlig veränderte Lage hat uns vor neue Not
wendigkeiten gestellt. Die gegenwärtige Aufgabe der deutschen
Studentenschaft wie alle anderen Gliederungen unserer Volksgruppe liegt darin, sich in ihrem Aufbau dieser neuen Umwelt
anzupassen, mit überlebten Anschauungen zu brechen und veraltete
Lebensformen einer unerbittlichen Revision zu unterziehen. Über
haupt nur unter dieser Voraussetzung ist auf die Dauer ein Wei
terleben, ja eine Blüte unserer deutschen Volksgruppe in Estland
möglich.
Nie und nimmer können wir uns den Wünschen jener fügen,
die als müßige Betrachter feststellen, wir Deutschen in, Estland Hat
ten nur noch eine Möglichkeit: mit Anstand und Würde unterzugehen. Freilich, wenn man Statistiken zur Hand nimmt und nackte
Tatsachen der Vergangenheit — und auch noch der Gegenwart —
sprechen läßt, kann man schon zu dieser Überzeugung gelangen.
Und trotzdem beseelt uns der völlig irrationale Glaube, daß wir
nicht nur Erben sind großer Vorfahren, sondern auch Bahnbrechereiner kraftvollen neuen Generation.
Und um dieser Zukunft
willen lohnen sich alle NAihen und Unbillen, die die Durchsetzung
neuer Erkenntnisse auch auf studentischem Gebiet mit sich bringt. .
Es genügt in unseren Augen absolut nicht, wenn der deutsche
Student von heute sich auf einzelnen an und für sich wertvollen
Arbeitsgebieten betätigt oder sich mit geringfügigen Strukturände
rungen seines Lebensstiles begnügt. Das letztlich Entscheidende
kann nur dies eine sein: ist er bereit, sich ganz und gar und ohne
Vorbehalte einer Sache zu verschreiben, nämlich der Rettung unse
rer Volksgruppe, oder stellt er irgendwelche anderen Dinge höher,
die doch nur durch das eine ihre Weihe erhalten können? Das ist
die Kernfrage, und um diese kommt keiner herum, der seine völki
schen Pflichten ernst nimmt.
Zur Erreichung dieses Zieles gehören allerdings viele Einzel
arbeiten, wie Landdienst, Jugendarbeit, also sogenannter „Volksdienst" mit seinen verschiedenen Teilgebieten — und nicht zuletzt
eine gründliche Berufsvorbereitung. Denn die Zeit der schranken
losen geistigen Ungebundenheit ist vorbei. Eine mehr oder weniger
zufällig erworbene Allgemeinbildung kann uns nichts nützen; nur
ein regelmäßiges und zähes Berufsstudium verschafft dem Studen
ten von heute die Aussicht, morgen im Leben gegen eine drückende
Konkurrenz seinen Mann stehen zu können. Verantwortliche Posten
46
dürfen einst nicht Männer bekleiden, die nur eine landläufige
Allgemeinbildung erworben haben und sich im übrigen mit der
Beherrschung gewisser gesellschaftlicher Formen begnügen. Wir be
dürfen zur Erhaltung unserer völkischen Existenz gründlicher Spe
zialisten auf allen Gebieten des Berufslebens. Diese aber müssen
außer ihren Fachkenntnissen noch einen genauen Einblick in die
praktischen Gegebenheiten unserer Heimat und unserer völkischen
Lage besitzen und vor allem in ihrer Weltanschauung fest verwur
zelt sein.
Wir wollen einerseits, daß allen zunr Studieren Befähigten
ohne Rücksicht auf Reichtum und Geburt das Studium ermöglicht
wird, andererseits aber erkennen wir als unumgängliche Voraus
setzung dazu, daß tatsächlich nur dazu Geeignete zum Studium zu
gelassen werden und die erforderliche Unterstützung erhalten. Allen
denen aber, die bloß 'aus Eitelkeit oder aus grundfalschen und ver
alteten gesellschaftlichen Anschauungen stüdieren kommen, muß
rüchichtslos ein Strich durch die Rechnung gezogen werden. Dabei
leistet die Berufsberatung wichtige Hilfsdienste.
Wir bekämpfen
Die verantwortungslose Einstellung jener Eltern, die ihre Kru
der zuerst die Schule beenden lassen, ehe sie ihre' Entscheidung
fällen, obgleich der geeignete Augenblick einer vernünftigen BerufsZDrt^it dann oft verpatzt ist. Bei unseren schwachen Kräften können
wir uns eine solche Zersplitterung und einen solchen falschen Ein
satz ganz und gar nicht leisten.
Unsere Parole lautet: der richtige Mensch auf die richtige
Stelle, auch im studentischen Berufssektor. Hier klang gestern noch
die Parole wesentlich anders, nämlich: jeder Mensch solle sich erst
einmal gegen seine Umwelt durchsetzen, solle „Persönlichkeit" wer
den und sich bestimmte Rechte erkämpfen, die er dann schrankenlos
handhaben dürfe. In unseren Augen hat jeder vor allem das eine
Recht, seinen Anlagen gemäß angesetzt zu werden, und jeder die
eine Pflicht — auf seiner Stelle zum Wohle des Ganzen das
Äußerste aus sich herauszuholen. Auch der Student.
Eine harte Erziehung zur Pflichterfüllung und die unsenti
mentalen Anforderungen, die das heutige Leben stellt, werden das
ihre tun zum Hervorbringen von starken Persönlichkeiten. An
Härte darf die heutige Erziehung des Studenten der gestrigen in
nichts nachstehlen, nur wird der angelegte Maßstab ein völlig neuer
sein. Gemäß unserer Lage und Haltung liegt das Hauptgewicht
auf der Leistungsfähigkeit. Dazu gehören ftraffe Disziplin und
höchste Dienstbereitschaft, die sich nicht nur auf bestimmte Stunden
erstrecken dürfen, sondern den ganzen Menschen erfassen müssen.
Die Sonderstellung des Studenten von früher ist hin. Der
Student von heute ist nicht mehr der freie Bursch, der in einem
exklusiven Burschenstaat ein mehr oder minder romantisches Son
derdasein führt. Der Landdieust ist der geeignete Ausdruck
studentischer Freizeitgestaltung geworden, das Wort von der Beschäf
tigung, die nicht in Arbeit^ 'ausarten dürfe, hat seinen witzigen
Sinn verloren, der Sport ist zu seinem Recht gekommen, und oas
exklusive Sonderleben ist im Schwinden begriffen vor den Forde-
47
rungen der Volksgemeinschaft. Die Aufgaben, die die umliegende
Landschaft bietet, rücken immer stärker in das Blickfeld des deut
schen Studenten.
*)
Wer mit tieferem Verständnis die Dinge heute betrachtet,
wird feststellen, daß die Entwicklung allmählich und sicher, weil
natürlich, die oben gezeichnete Richtung einschlägt.
Wer es aber unternimmt, sich dieser Entwicklung entgegenzustemmen, wird von ihr achtlos übergangen. überall, wo es frisches
Leben und starke Triebkräfte gibt, kann auch die Reaktion nicht
fehlen. Aber auch sie ist zu etwas nütze, nämlich, daß das Neue
sich an ihr großkämpfen kann und in Hundert Keinen und großen
Angriffsschlachten hart und kampferprobt wird. Wir glauben nicht
an einen kampflosen Sieg des Neuen. Wir wissen aber mit aller
Gewißheit, daß das Natürliche und Lebensstarke einzig und allein
sich durchsetzen wird, komme was da wolle.
*) Gemeint ist hier das bodenständige Deutschtum in der Umgebung unserer Uni
versitätsstadt.
48
Karl Foltz
Sei stark! du bist des Volkes Arm,
die rauhe Hand, die Schwielen.
Du trommelst ewigen Alarm
und weckst zu hehren Zielen.
Schlag zu! du triffst des Volkes Not
mit deinen Hammerschlägen.
Auch auf dem Amboß wächst das Brot
und reift sein Erntesegen.
49
Die Leibesübungen als Zllittel völkischer
Erziehung
Frithjof Wieckmann.
Der Mensch kann nicht nur vom Einpumpen bloßen Wissens
leben und seinen Körper darüber vernachlässigen. Was hilft ein
strahlender Geist in einem verkümmerten Körper?
Der Mensch
muß sich von Jugend auf körperlich stählen und kräftigen, denn
die Gesundheit des Einzelnen ist Vorbedingung für die Ge
sundheit seines Volkes.
Die Leibesübungen sind von jeher ein wichtiges Mittel gewe
sen, um ein Volk, das durch Krieg oder andere Umstände ausge
blutet und geschwächt war, wieder moralisch zu heben und vor allen
Dingen das Bewußtsein der völkischen Zusammengehörigkeit wie
der zu geben.
Schon die alters Griechen kannten den Wert der Leibesübun
gen nicht nur als Selbstzweck, sondern auch, um in der Jugend
durchs gemeinsames Betreiben der Leibesübungen ein gewisses Ge
meinschaftsgefühl zu erwecken und den jungen Menschen durch diese
straff organisierte körperliche Ertüchtigung, die ja auch den Willen
und den Charakter stärkt, zu einem Manne zu erziehen, der sich
seiner Pflichten seinem Volke und seinem Staate gegenüber be
wußt ist.
Wir brauchen weiterhin nur an den Turnvater Jahn zu den
ken, der es in einer wunderbaren Weise verstanden hat eine
Turnbwegung aufzubauen, die mehrere Millionen deutscher 'Men
schen umfaßte ^und die viel dazu beigetragen hat, das deutsche
Volk aus der Schmach der Franzosenherrschaft emporzureißen und
wieder einen volksbewußten deutschen Menschen zu schaffen. Iahn
schöpfte seine Kraft aus dem Volke, er machte das Turnen zu
einer Volkssache, — darin lag sein Erfolg.
Auch in letzter Zeit beginnt inan einzusehen, daß der Grund
pfeiler ber_Volkserziehung die körperliche Ertüchtigung ist. Das
neue Deutschland ist hier bahnbrechend gewesen und wir können
die auf diesem Gebiete geleistete Arbeit als leuchtendes Beispiel
Hinstellen.
Das vergangene Jahrhundert, die Kriegs und
Nachkriegs
zeit mit ihrer individualistischen Weltanschauung, hat auch dem
Sport seinen Sternpel aufgedrückt.
Man turnte, man trieb
Sport, um seinen eigenen Körper zu stählen, um seine eigene Ge
sundheit zu erhalten.
Es entstanden die für die damalige Zeit
so typischen Schlagworte: „Treibt Sport, der Sport stählt den
Menschen, — so könnt ihr auch im Existenzkampf euren Mann
4
50
stehen." — „Treibt Gymnastik und ihr werdet froh!" usw. Die
individualistische Weltanschauung führte auf dem Gebiet des
Sportes zwangsläufig zur Sensation, zur Kanone.
Es wurde
nur der Rekord bewertet, es war die Zeit des Rekordhungers. Ein
Wettkampf, in dem nicht ein Rekord gebrochen wurde, galt nichts,
war uninteressant. Es war also nicht der Kampf, den man be
urteilte, sondern nur noch der Sieg.
Die neue Weltanschauung hat Sinn und Ziel der Leibes
übungen grundlegend umgestaltet. Das Geschwätz vom freien In
dividuum wird abgelöst vom Begriff der Gemeinschaft. Der
Mensch ist heute organisch und unlöslich an die Gemeinschaft
gebunden und erhält feinen Wert erst im Hinblick auf die Ge
meinschaft.
War, wie oben schon erwähnt, früher der Sieg
das Primäre und der Kampf das Sekundäre, fo betonen wir
heute einzig und allein den Kampf, '-so find es heute zwei
Pole, um die die Leibesübungen kreisen: die Gemeinschaft und der
Kampf. Zweck des Kampfes ist die Erziehung eines einsatzberei
ten Menschen.
Wenn wir uns nun die Frage stellen: wie ist es bei uns
Deutschen hier im Lande mit den Leibesübungen bestellt? — so
können wir nur eine unbefriedigende Antwort geben. Es wird
nicht viel geleistet auf dem Gebiet. Wir haben zum Beispiel in
unserer Hauptstadt einen deutschen Sportverein, wir haben unsern
eigenen Sportplatz und unsere eigenen Turnhallen, — warum
wird da so wenig Sport getrieben? Es ist eben immer nur ein
geringer Teil unseres deutschen Volkstums, der sich hier betä
tigt. Der Sport, die Leibesübungen sind bei uns noch lange nicht
zur Volkssache geworden, zu der sie werden müssen. Unsere be
rufstätige deutsche Jugend steht diesen Dingen noch ganz fern.
Nur wer in der Schulzeit in den Turnstunden zur Kanone ge
worden ist, tritt einem Sportverein bei, um seine Fähigkeiten
weiter zu entwickeln. Zu bemerken wäre, daß sich solche junge
Leute nicht einmal immer dem deutschen Turnverein anschließen,
sondern einem anderen Sportverein beitreten, im Glauben, hier
ein besseres Betätigungsfeld zu finden. Unsere Sportvereine re
krutieren sich hauptsächlich aus Turnern und Turnerinnen, die
schon früher, in der Schulzeit, Spitzenleistungen erzielt haben.
Alle übrigen aber, die da glauben, auf sportlichem Gebiet nicht
gerade Hervorragendes zu vollbringen, vergessen bald, wie es
auf einein Sportplatz oder in der Turnhalle aussieht. Es gehört
sich eine große Überredungskunst dazu, einen solchen Menschen
auch nur zur Erkenntnis zu bringe::, daß er Sport treiben soll,
um seinen eigenen Körper zu stählen, feine eigene Gesundheit 31t
erhalten.
Ein Verständnis für die völkische Bedeutung des
Sportes haben diese Leute natürlich nicht.
Wesentlich erfreulicher sieht es da in unserer schulpflichtigen
Jugend aus. Wenn auch die Turnstunden in den Schulen noch
recht stiefmütterlich behandelt werden, so wird das wettgeinacht
durch das Pfadfindercorps, dem ja ein großer Teil unserer Schul
51
fügend angehört. Das Pfadfindercorps als völkifche Organisation
hat den Wert der Leibesübungen für die Erziehung erkannt. Wir
können froh fein, daß jetzt eine Generation heranwächst, die in
einem neuen Geiste erzogen den Wert des Sportes richtig
beurteilt.
Die körperliche Ertüchtigung ist der Grundstein der Volkserziehung. Darum heißt es, Arbeit leisten an seinem Leibe, um
dadurch Dienst zu tun an Staat und Volkstum.
4*
52
^)er Mensch soll nicht über seine Zeit klagen,
dabei kommt nichts Heraus.
Die Zeit ist schlecht:
wohlan, er ist dazu da, sie besser zu machen.
Larlyle.
Sommerlager des Pfabfinberforps in Maalisu ^936
Uhrmacherlehrling
Aus unserer
Volkstumsarbeit
55
Führen heißt neue Wege finden und
auf ihnen vorangehen.
Das (Eintopfwerf in Estland
Der Gedanke des Eintopfessens: durch ein gleichzeitiges, jedem
Volksgenossen mögliches Opfer Mittel zum Kampf gegen Hunger
und Kälte freizumachen und zugleich das Gefühl des Verbunden
seins der Volksgenossen untereinander zu festigen — kam zu uns
aus dem Reich? Wir stehen jedoch auf dem Standpunkt, datz ein
übernehmen äußerer Formen vom übel ist, wenn man sich nicht
zugleich die tragende Idee innerlich zu eigen macht. Die Durch
führung der Idee aber soll in Formen geschehen, die den gegebenen
Verhältnissen Rechnung tragen, die aus deu Notwendigkeiten der
Situation entstanden sind.
Das Eintopfessen hat in unserer Heimat eine Ausprägung
erhalten, die vielleicht sichtbarer wie anderswo den Gedanken der
Volksgemeinschaft zum Ausdruck bringt. Es wird in zwei Formen
durchgeführt: als gemeinsames Effen in einem großen Raum,
wobei die Volksgenossen an langen geschmückten Tafeln verpflegt
werden, — und als gleichzeitiges Mittagsmahl in Familien, wobei
jedoch darauf geachtet wird, datz möglichst in jeder Familie eine
Reihe von Volksgenossen zu Gast find, die sonst nicht in dem
Hause verkehren, und dadurch Bekanntschaften die bisher Fremden
miteinander verbinden. Ein gemeinsamer Spruch und nach Mög
lichkeit auch ein gleicher Küchenzettel betonen das gemeinsame Opfer.
Das Eintopfeffen in einem gemeinsamen Raum — sei es
Schule Vereinshaus usw. — stellt hohe Anforderungen an die
Organisation (so galt es am 3. Mai 1936 in Tallinn Geschirr
und Sitzplätze für 1200 Personen bereitzustellen), bringt jedoch
den Gedanken der Volksgemeinschaft sichtbar und eindrucksvoll zum
Ausdruck. Demgegenüber hat das Essen in den einzelnen Fami
lien eine intimere, persönlichere Note, wobei die Eigenart des
Hauses und insbesondere der Hausfrau zum Ausdruck kommt, und
die Beziehungen der Volksgenofsen untereinander tiefer gestaltet
werden können.
Beide Arten des Eintopfessens sind zunächst von der „Selbst
hilfe" in Tallinn entwickelt worden und haben dann in dem ganzen
Deutschtum unserer Heimat Verbreitung gefunden.
Im ersten Halbjahr 1936 fanden statt:
In Tallinn 5 Eintopfeffen. Wobei rund 2500 Portionen ver
teilt wurden, und der gesamte Überschuh rund 986.— EKr. betrug.
In Tartu 3 Eintopfessen, rund 1000 Portionen, Überschuh
rund 300.— EKr.
56
In Narva 3 Eintopfessen, rund 300 Portionen, Überschuß
rund 170.— EKr.
In Nõmme 2, in Rakwere 2, in Wiljandi 1, in Haapsalu 1,
in Wöru 1 Eintopsessen.
Jnr Herbst des Jahres haben die Eintopsessen in den ein
zelnen Städten unserer Heimat zu verschiedener Zeit, je nach den
örtlichen Umständen und Erfordernissen, eingesetzt und haben bisher
in Tallinn, Tartu, Narva, Pärnu, Haapsalu, Nõmme und Wil
jandi stattgefunden.
Die Fachschaft „Soziale Arbeit" der „Selbsthilfe" hat sich
inzwischen an die Veranstalter der Eintopfsonntage in den Städten
mit dem Vorschlag gewandt, in Zukunft, beginnend mit dem
Januar 1937, die Eintopfsonntage in allen Städten unserer Heimat
gleichzeitig durchzuführen. Die meisten Städte haben sich mit dieser
Regelung bereits einverstanden erklärt. Somit gelten in unserer
Heimat die im vorliegenden Kalender vermerkten Tage als Ein
topfsonntage, und zwar: der 18. Januar, 14. Februar, 14. März
und der 11. April 1937.
Arbeitsdienst für Mädchen
Elsbeth Maehle.
Unsere Mädelarbeit ist ein Teil der gesamten völkischen Auf
bauarbeit. Als Mädel haben wir andere Aufgaben zu erfüllen
als die Jungen, und als Jugend andere als die Männer und
Frauen. Uns allen gemeinsam aber ist das gleiche Ziel: Die
GesuNdung unserer deutschen Volksgruppe.
Uns allen gemeinsam ist die gleiche Gesinnung: Nichts
für dich, alles für dein Volk.
Uns allen gemeinsam ist die gleiche Haltung: Liebe zu
Volk und Heimat, Glaube an den Sieg der Erneuerung und
Bereitschaft zu letztem Einsatz und größtem Opfer.
Als Jugendorganisation heißt unsere Pflicht: Prägung einer
eindeutigen deutschen Haltung geformt durch die Gemeinschaft und
Umsetzung dieser Haltung in die Tat. Darum schufen wir deutfdjen Mädel uns unser Arbeitsdienstjahr. Wir wollen durch diese
Einrichtung eignem Notstand unserer Volksgruppe Abhilfe leisten.
Eine große Anzahl deutscher Familien auf dem Lande und
in der Stadt hat heute nicht die Möglichkeit, eine bezahlte Hilfskraft
anzustellen. Die Hausfrau muß den Haushalt, die Kinder, den
Garten und die Tiere allein versorgen.
Hier muß unsere freiwillige Hilfe einsetzen. Wir Mädel
haben die Pflicht, in diesen überlasteten Haushalten einzuspringen
und den Hausfrauen und Müttern einen Teil ihrer Arbeit abzu
nehmen. Wenn jedes deutsche Mädel ein Jahr dieser Aufgabe
opfert, kann vielen deutschen Familien geholfen werden.
57
Um wirkliche Hilfe leisten zu 'sönnen, muß jedes Mädel über
die wesentlichsten hauswirtschaftlichen Kenntnisse verfügen. Daher
stellen wir an den Anfang des Arbeitsdienstjahres (A. D. J.) eine
dreimonatliche Lernzeit. In dieser Zeit leben die Mädel zusammen
mit der Leiterin des A. D. -J. in einem Wohnheim und Werden
eingeführt in Kochen, Räumen, Waschen, Stopfen, Flicken, Kinder
pflege, Kinborbeschäftigung, Hygiene und erste Hilfe bei Unglücks
fällen.
An diese Lernzeit, die vom 1. Oktober bis zum 1. Januar
dauert, schließen sich 4 Monate Stadtdienst, wo die Mädel in
Stadthaushalten helfen. Vom 1. Mai bis zum 1. Oktober gehen
sie dann als freiwilliger Arbeitsdienst aufs Land.
Zwischen dem Arbeitsdienstjahr und der Haushaltschule
„Finn" ist folgende Regelung getroffen. Da „Finn" für das
„Maidenjahr" nach den neuen Lehrplänen und Bestimmungen ein
Jahr Praktikum vor dem Lernjahr verlangt, wird das Arbeits
dienstjahr als solches anerkannt. Dadurch ist es allen Mädchen, die
„Finn" besuchen wollen, trotzdem ermöglicht, ohne Zeitverlust das
Arbeitsdienstjahr durchzumachen.
Wir rufen jedes deutsche Mädel ins Arbeitsdienstjahr, denn
wir brauchen jede, um wirkliche, merkbare Hilfe leisten zu 'können.
„Jeder uneigennützige Dienst am Volke ist Ehrendienst."
Die Fachschaft für estnische Kulturfragen
der „Selbsthilfe"
Kurt Moritz
Eine der wichtigsten Voraussetzungen für die gegenseitige
Achtung zweier Völker ist die Kenntnis der kulturellen Leistungen
und Bestrebungen des anderen. Die Kenntnis des estnischen Kul
turlebens War bei uns Deutschen bisher verhältnismäßig gering.
Viele von uns haben nach Beendigung der Schule sich kaum noch
mit diesen Fragen beschäftigt.
Von dieser Feststellung ausgehend, beschloß der Verein
„Selbsthilfe" eine Fachschaft für estnische Kulturfragen ins Leben
zu rufen. Wir beschlossen zunächst mal bei uns selber anzusan
gen und in gemeinsamer Arbeit und Aussprache die hierzu notwen
digen Grundlagen zu schaffen.
Wir begannen damit, daß wir
estnische Werke gemeinsam lasen, oder sie zu Hause durcharbeiteten
und darüber auf unsern Sitzungen referierten. Im internen
Rahmen der Selbsthilfe veranstalteten wir auch die ersten Abende,
die eine Weiterentwicklung unserer Arbeit zum Ziele hatten.
Im März 1936 traten wir dann zum erstenmal mit einem
größeren Vortragsabend an die Öffentlichkeit.
Er fand in der
Deutschen Oberrealschule statt und brachte unter dem Haupt-
58
thema „Estnisches Kulturschaffen der Gegenwart" vier Einzelreferate über Literatur, Theater, Nlusik und bildende Kunst. Die
günstige Aufnahme und der zahlreiche Besuch des Abends erwiesen
die Richtigkeit des beschrittenen Weges. Als nächstes Thema
folgte im April das Referat Von Schulrat Alttoa „Eesti nüüdiskirjandus" (Estn. Literatur der Gegenwart) und im Mai sprachen
die Vertreter der estnischen Jugendorganisationen: Stabschef
Tedersoo von den Jungadlern, Scoutsmaster Suigusaar von den
estn. Scouts und Herr Olep vom ÜENÜ (Estn. Jugendverband)
über die estnische Jugendarbeit. Im Herbstsemester hörten wir
einen Lichtbildervortrag von Herrn Mag. Laid, der uns an Hand
Von prähistorischen Sachfunden ein Bild vom Leben und der Kul
tur der Esten der Wikingerzeit entwarf.
Neben der Außenarbeit, die das Bekanntwerden der estnischen
kulturellen Bestrebungen im Deutschtum zum Ziele hat, führt die
Fachschaft ihre regelmäßige Arbeit, die im Durcharbeiten der Neu
erscheinungen auf dem estnischen Büchermarkt und inr Verfolgen
des estnischen Theaterlebens besteht, weiter fort.
Was müssen wir von den ^anddienstlagern wissen?
Arved Taube
Über den ideellen Wert des Landdienstes, seine erzieherische
und gemeinschaftsbildende Bedeutung ist viel geschrieben und ge
redet worden. Sie können als bekannt gelten, Und so wird heute
der Landdienst bejaht und anerkannt. Er hat sich durchgesetzt. Die
früheren Bedenken und Hemmungen sind entkräftet und man er
kennt es an, daß mancheiner, der anscheinend über überschüssige
Kraft verfügt, diese so produktiv verwertet.
Aber mit dem Bejahen und Anerkennen ist dem Landdienst
heute nicht mehr gedient.
Hier gilt nur mit anpacken und mit
helfen, denn noch ift der Lagerlanddienst nicht zu dem geworden,
was er eigentlich sein sollte, — das große Gemeinschaftswerk un
serer ganzen Jugend.
Wir lassen unten die Zahlen sprechen:
Diagr. 1. zeigt uns die steigende Bedeutung des Lagerlanddienstes
als Faktor des wirtschaftlichen Aufbaus; die errechneten Werte be
ruhen auf zurückhaltenden Schätzungen. Bis 1936 ist der Land
diensttag meist mit 0,75 Kr. veranschlagt, ab 1936 mit 1,03 Kr.
Durch den fühlbaren Landarbeitermangel und das Anziehen der
Löhne, sowie durch die Steigerung der Arbeitsleistung wird die
rein wirtschaftliche Bedeutung des Landdienstes und die Nachfrage
nach ihm in Zukunft zweifellos steigen. Schon heute find wir
keineswegs in der Lage, die Nachfrage nach Lagern zu decken
und alle Gesuche um Landdiensthilfe zu befriedigen. Wir werden
59
hierzu noch weniger in der Lage sein, wenn die Tendenz sich fortsetzt, die aus Diagramm 2. ersichtlich ist: wir sehen im LD-Jahr
1936 einen Rückgang der Zahl der geleisteten Tagewerke bei
Gleichbleiben der Zahl der Dienstwilligen. Bedingt ist das einmal
durch die Besserung der wirtschaftlichen Lage und die dadurch ge
gebene Tatsache des Fehlens von Erwerbslosen oder Unbeschäftig
ten, aber auch durch den Umstand, daß die Landdienstpflicht von
vielen Dienstwilligen nicht genügend ernst genommen wird. Wir
werden es jederzeit« anerkennen und begrüßen, Wenn berufs
tätige Kameraden 1—2 Wochen von ihrem Sommerurlaub der
Sache unserer Bodenständigkeit opfern und ins LD-Lager gehen,
wir werden aber umso mehr Von Schülern, Schulabsolventen und
Studenten verlangen müssen, daß sie sich bei der Anmeldung zuni
190kr 889M305& im
4939
493H
4^
5170 ^. 35o Kz. 1480K*
1935
1936
Diagr. 1
LD-Lager
sogleich auf mindestens 3—4 Wochen verpflichten.
Vom wirtschaftlichen Gesichtspunkt ist uns gewiß jede Hilfskraft
gern willkommen, Wenn auch nur für eine Woche, sehen wir aber
das LD-Lager als eine Erziehungsgemeinschaft, als eine Kame
radschaft an, fo erschwert jedes neue Gesicht dem Lagerleiter die
Arbeit, vor allenr aber kann ein lebendiges Verhältnis zum ländi
schen Volksgenossen bei einer ständig wechselnden Belegschaft nicht
entstehen. Dieses ist von besonderer Bedeutung in Heimtal, wo
die Lagerbelegschaft feit diesem Jahr in kleinen Gruppen bei den
einzelnen Bauern untergebracht wird; hierbei muß der einzelne
LD-Mann sich ganz in die Welt des Bauern einleben, sie kennen
und achten lernen, wie sie wirklich ist, um auch seinerseits dem
Bauern etwas sein und geben zu können, was nicht in einigen Ta
ge geschehen kann, ebenso wenig wie der Lagerleiter es vermag,
bei ständig wechselndem, in Gruppen geteiltem Bestände, wirklich
für die Qualität der Arbeit zu garantieren. Das Sinken der auf
den einzelnen LD-Mann entfallenden Tagewerke auf rund 12 ist
60
nicht auf die Wenigen Berufstätigen zurückzuführen, die es immer
gegeben hat, sondern auf die beträchtliche Zahl Von SchulabsolVenten und Studenten, die nur auf kurze Zeit erscheinen.
Soll unser Lagerlanddienst seine Aufgabe erfüllen können und
bleiben, was er doch vor allem anderen ist, — ein völkisches Erziehungs- und Gemeinschaftswerk der Jugend — so müssen wir
Mittel und Wege finden, um feste Lagerbelegschaften zu schaffen,
die mindestens 3—4 Wochen zusammenbleiben.
Gelingen kann
dieses aber nur, wenn vor allem unsere völkischen Organisationen
den Lagerlanddienst und die Sicherstellung der Lager ganz zu
ihrer Sache machen, von der Gemeinschaft her ihre Glieder zum
Landdienst eziehen.
Der ^Onntagslanddienst in Estland
Axel Auer
Ein großer Teil unserer berufstätigen Jugend der Städte
hat nicht die Möglichkeit im Sommer ein Landdienstlager zu
besuchen. Da schaltet sich der Sonntagslanddienst ein und ermög
licht es jedem jungen Volksgenossen am Aufbauwerk unserer
Heimat mitzuarbeiten. — Gerade unser deutscher Siedler auf
dem Lande bedarf dringend der Hilfe und da darf uns kein Opfer
zu groß erscheinen. Wenn wir bedenken, daß 87% unseres Deutsch
tums in den Städten wohnt und nur 13% auf dem Lande, und
andererseits wissen, daß ein Volk immer vom Lande den frischere
Zuzug gesunden Blutes erhält, so liegt die Dringlichkeit klar vor
uns, unsere Jugend wieder auf das Land zu führen und ihr den
Kontakt mit dem Heimatboden zu vermitteln. So sind es nicht
nur die materiellen Gründe, die uns zur Arbeit veranlassen,
sondern auch ideelle. Wir wollen unsere Volksgruvpe wieder gesund
und lebensfähig machen.
Im Sonrmer 1934 zog zum ersten Mal der „^turmadler",
ein Trupp des deutschen Pladfinderkorps, der hauptsächlich aus
jungen Berufstätigen bestand, von Tallinn aus zur Arbeit auf
das Land. Von dieser Zeit an wurde der Landdienst regelmäßig
jeden Sonntag eingesetzt. Die zuerst nur kleine Gruppe wuchs
rasch und im Herbst waren es gegen 30 Mann die sich für die
Sache einsetzten.
Im Frühling 1935 wurde der Landdienst schon planmäßig
vorbereitet. Im Umkreis von zirka 50 km um Tallinn wurden
alle deutschen Höfe auf die Notwendigkeit der einzusetzenden Hilfe
gesichtet. Da sich im Laufe des Winters die Zahl der Arbeits
willigen stark vergrößert hatte, konnte gleich im Akai eine größere
Schar hinausgeschickt werden. — Allmählich griff der Landdienst
gedanke auch auf die anderen Städte Estlands über und bald hat-
Geleistete Tagewerke
1933 - #936
^^^fy -Dienstwillige
«5
iM&yMQyM
7631
Diagr. 2
-13
<933-1936
62
Jm Landdienst geleistete Tagewerke ,
ten sich auch in anderen Orten Landdienstkameraden gefunden, die
zu gemeinsamer Arbeit Hinauszogen. In Tallinn wuchs die Zahl
der Teilnehmer aufs Doppelte. Jeden Sonntag fuhren 1—2,
manchesmal auch mehr Gruppen hinaus.
Einen besonders starken Aufschwung erlebte der Landdienst
in diesem Sommer. Von rd. 925 Tagewerken des vorigen Jah
res, stieg die Zahl auf rd. 1650 für ganz Estland. In Tallinn
allein wuchs die Zahl der beteiligten Kameraden und Mädel von
97 auf 172 und die Zahl der Tagewerke von 350 auf 655. Ob
wohl in Tartu die Zahl der Teilnehmer kleiner ist, so wird dieser
Unterschied durch die größere Leistung des einzelnen aufgehoben.
63
Eine Übersicht der geleisteten Tagewerke und der Teilnehmerzahl der einzenlnen Orte Estlands, verglichen mit den vorigjäh
rigen Daten, ergibt folgendes Bild:
1935
1936
Ort
1. Tallinn...
2. Tartu . ..
3. Wiljandi
4. Pärnu ...
5. Kiwiöli...
6. Narva . ..
7. Haapsalu . .
Insgesamt .
.
Landdien'!
Teilnehmer
655
585
152,5
133,5
73
35
29,5
172
rd. 102
41
rd. 40
38
16
rd. 10
1.663,5
419
Tagewerke
rd. 350
„350
„100
„102
„--„23
„ —
925
Nach der Organisationszugehörigkeit gliedern sich die Arbeitswilligen in Tallinn wie folgt:
1. Männer
Beteiligung Leistung
Tagewerke
Mann
326
51
„Selbsthilfe"
. ..
46
D. B. Pfadfinderkorps . . 20
27
Nichtorganifiert . . . . 12
11
9
D. Christl. Verein j. M.
7
8
Volksnationale Vereinig.
10
5
Studenten aus Tartu .
Organisation
Diese Aufstellung zeigt, daß manche Organisationen viel zu
wenig die Notwendigkeit der Landhilfe erkannt haben.
Eine große Schwierigkeit bei der Durchführung des Land
dienstes liegt darin, daß häufig die Landstellen recht weit von
der Stadt lieden. In Pärnu z. B. liegt der nächste Hof 50 Ki
lometer entfernt und ist eigentlich nur per Lastauto zu erreichen,
was natürlich mit größeren Unkosten verbunden ist. Auch Tallinn
hat es darin schwer, denn die meisten ausgesuchten Stellen liegen
64
über 30 Kilometer und bis 50 Kilometer. Günstiger daran sind
in dieser Beziehung Tartu und Wiljandi, die sogar an Wochen
tagen bei dringender Notwendigkeit hinausfahren können. Daher
konnte auch in Tartu die Arbeit früh im Jahre beginnen und
bis in den Spätherbst hinein fortgesetzt werden. Dort wurde auch
der höchste Durchschnitt der geleisteten Tagewerke des einzelnen
Kameraden erzielt und bilden 30 Sonntage des Landdienstleiters
einen Rekord, der kaum überboten werden kann. Der Tallinnsche
Landdienst kann erst dann hinausfahren, wenn die Wege per Rad
befahrbar sind und mutz daher auch verhältnismäßig früh (in
diesem Jahr am 24. Oktober) Schluß machen; das meiste an ge
leisteten Tagewerken ist hier 20 bei den Mädeln und 17 bei den
Kameraden. — Narva und auch Pärnu mangelt es an Höfen, auf
denen die Arbeit wirklich nötig wäre.
Einen anderen Rekord hat Kiwiöli aufgestellt; prozentuell
seiner deutschen Einwohnerschaft ist hier die Beteiligung am
stärksten gewesen, was besonders ins Gewicht fällt, da das durch
schnittliche Alter der Teilnehmer anr höchsten liegt.
Von Tallinn aus könnte wesentlich mehr Wirtschaften gehol
fen werden, wenn es gelänge, für die weiteren Fahrten Autobusse
oder Lastkraftwagen zu chartern. Per Rad sind die Stellen nicht
erreichbar, da die langen Fahrten auf Kosten der Arbeitszeit gehen
würden, und auch die Zugverbindung ist häufig unbequem und
kostspielig.
Trotzdem ließen sich die Unkosten bedeutend verrin
gern, wenn mehr Fahrräder zur Verfügung ständen.
Trotz allen Schwierigkeiten aber, die sich hier und dort dem
Landdienst entgegenstellen, zeigt seine Entwicklung, datz sowohl
der Wert der geleisteten Arbeit als auch die Rentabilität ständig
steigen. Auch die Zahl der Freiwilligen, die sich zur Arbeit mel
den, wird von Jahr zu Jahr immer größer.
Landdienst 1936
65
Dolf, Staat, Wirtschaft Estlands
in Zahlen
In den Grenzen des Freistaates Estland lebten nach den
Angaben vom 1. Januar 1936 1.129.801 Einwohner, davon laut
Volkszählung 1934 88,2% Esten, 8,2% Russen, 1,5% Deutsche
(16.346), 0,7% Schweden. Der Rest verteilt sich auf Juden,
Letten usw.
Die Bevölkerungszunahme ist in Estland eine geringe. 1935
standen 17.890 Geburten 16.866 Sterbefälle gegenüber. Die Ein
wanderung überwiegt feit 1931 die Auswanderung.
Die Beschäftigungszweige der Bevölkerung verteilen sich wie
folgt: Landwirtschaft 662.554 (60,7%), Industrie 195.942 (18%),
Handel 55.544 (3,1%), Verkehr 37.246 (3,4%), öffentliche Ämter
u. freie Berufe 65.501 (6%), häusliche Angestellte 18.945 (1,7%)
und sonstige 55.620 (5,1%).
Die in den einzelnen Industriezweigen beschäftigten Arbeiter
verteilen sich wie folgt:
Anzahl der Betriebe
20
21
45
15
14
43
44
14
18
38
28
48
7
3
Industriezweig
Anzahl der Arbeiter
Steinbruch und Bergwerk
Mineralverarbeitung
Metallindustrie
Chemische Industrie
Lederindustrie
Textilindustrie
Holzindustrie
Papierindustrie
Druckereigewerbe
Nahrungs- und Genußmittel
Kleidungsindustrie
Bauindustrie
Clektr. Zentralen u. Wasserwerk
Reinigungsindustrie
Nach den Daten der letzten Volkszählung vom Jahre 1934
gab es in Estland 16.346 Deutsche, von denen 13.285 in den
Städten, 214 in den Flecken und 2702 auf dem Lande leben. Der
Rest verteilt sich auf Personen, die ohne festen Wohnsitz leben (145)'.
Nach der letzten Katasterzählung 1936 sind die Zahlen ^) :
gesamt 13.345, davon Städte 11.205, Land und Flecken 2140.
*; In diesen Zahlen sind nur die estnischen Staatsbürger, die Mitglieder der
deutschen Kulturverwaltung sind, enthalten.
5
66
Der Altersaufbau der Bevölkerung ist folgender:
0— 9 Jahre
10—19
„
20—29
30—39
40—49
50—59
60—69
70 und darüber
Esten
Deutsche
Seiukesen
15,4%
14,2%
17,9%
15,3%
12,6%
10,8%
8,1%
5,7%
10,5%
15,8%
14,2%
12,8%
13,0%
13,2%
11,4%
9,1%
22,2%
19,3%
18,2%
13,5%
10,7%
8,0%
4,9%
3,2%
Ehestatistik laut Angaben vom September 1936:
Mittleres
Ehe pro
EHen -auf
Deutsche 16,7,
Von
Ehealter in Estland 1930/34: 30,5—26,8.
mille 7,8.
1000 Männer gerechnet: Esten 16,83, Russen 17,7,
Juden 16,3.
Deutschen
geschlossenen
Deutsche Männer heirateten:
256 deutsche Frauen
123 estnische
38 russische
2 schwedische „
— jüdische
17 sonstige
Deutsche Frauen
256
100
23
1
2
5
Ehen
1932—1935:
(58%),
Heirateten:
deutsche Männer (66,7%),
estnische
russische
jüdischen Mann
schwedische Männer
sonstige
Die Ausfuhr Estlands richtete sich 1935 in 90 Staaten, wäh
rend dieselbe für 2 Staaten (Deutschland und England) insgesamt
61,9% des Gesamtwertes ausmachte, wobei der deutsche Anteil im
Laufe des Jahres 1935 wuchs. In der Einfuhr standen Deutsch
land mit 26,3 % und Großbritannien mit 19,0% an den beiden
ersten Stellen.
Die Einfuhr betrug 1935 296.178 Tons im Werte von
68.758.000 Kronen, während die Ausfuhr 477.658 Dons im Werte
von 89.118.000 Kronen aufwies.
In der Hahutsache find 1935 dem Werte nach Fertigsabrikate
und Roh- und Halbrohstoffe eingeführt worden, es folgen Nahrungs
und Genußmittel. In der Ausfuhr herrschen vor landwirtschaftliche
Erzeugnisfe, wie Butter, Fleisch, Eier, Leder, Lebendvieh, Flachs-
67
usw.; danach Jndustrirerzeugnisse, wie Papiermasse, Papier, Textil
ware, Holzwaren und Waldmaterial. Einen ständig wachsenden
Artikel stellen die Erzeugnisse der Brennschieferindustrie dar.
Das Staatsbudget aus das Jahr 1936/37 ist auf 78.114.805
Kronen veranschalgt worden.
Mit dem Hoobermoratorium von 1931 wurde die Begleichung
der Kriegsschulden aus den Jahren des Freiheitskrieges zeitweilig
unterbrochen. Die Gesamtsumme der in der Nachrkviegszeit zum
wirtschaftlichen Ausbau des Landes aufgenommenen 5 Anleihen
(darunter die 7 % Außenanleihe von 1927) betrug am 1. April
1936 32,619 Millionen Kronen.
Staatsregierung:
Ministerpräsident mit den Befugnissen des Staatsältesten: Kon
stantin Päts.
Oberbefehlshaber des Heeres: Generalleutnant Laidoner.
Stellv. Ministerpräsident und Innenminister: Kaarel Eenpalu.
Außenminister: Dr. Friedrich Akel.
Justizminister: Johan Müller. Wehrminisler: Generalmajor Paul Lill.
Bildungsminister: Oberst Alex. Jaakson.
Wirtschaftsminister: Karl Selter.
Landwirtschaftsminister: Nikolai Talts.
Wegebauminister: Otto Sternbeck.
Sozialminister: Oskar Kask.
Adressen der ZHinifterien:
Außenministerium: Toom-Kohtu 1. Tel. 432-25.
Bildungs- und Sozialministerium: Tõnismägi 11. Tel. 453-66.
Innenministerium: Toompea loss. Tel. 430-05.
Justizministerium: Toompea, Lossi plats 7. Tel. 470-54.
Wehrministerium: Pagari 1. Tel. 427-20/64.
Landwirtschaftsministerium: Lai 39/41. Tel. 428-90/14.
Verkehrsministerium: Rahukohtu 1. Tel. 430-03, 427-60/8.
Wirtschaftsministerium: Kohtu 8. Tel. 430-07.
Adressen der Regierungsinstilutionen:
Eesti Bank: Wabaduse puiestee 3. Tel. 463-40 u. 425-21.
Friedensgerichte: Rahukohtu 3 u. 5.
Gerichtspalate u. Bezirksgericht: Pärnu maantee 7. Tel. 447-20.
Gefängnisverwaltung: Toompea loss.
Akziseverwaltung: Toom-Kiriku 4.
5*
68
Börsenkomitee: Börsi käik.. Tel. 304-85.
Hauptsteuerkomitee und Steuerinspektionen: Lai 45.
Staatsgericht: Wismari 7.
Kanzlei des Staatsältesten: Toompea loss.
Polizeiverwaltung: Toompea loss.
Verwaltung der Staatsversammlung: Toompea loss
Haupttelephonverwaltung: Wene 9.
Post- und Telegraphenkontor: Wene 9
Zollamt: Sadam, tollimaja.
Städtische Institutionen und Behörden in Tallinn:
Stadtverwaltung: Stadthaupt J. Soots, Gehilfe A. Uesson.
Stadtarchiv: Raekoda. Neue Abteilung: Wabaduse puiestee 4.
Stadtkasse: Mundi 2.
Städt. Elektrizitätswerk: Põhja puiestee 2/.
Standesamt: Pikk 6.
Statistisches Büro: Pikk 6.
Waisengericht: Mundi 2.
Zentralbibliothek: Wabaduse puiestee 4.
Präfektur: Pikk 63.
Adreßbüro: Lai 48.
Fundbüro: Lai 48.
Gasfabrik: Põhja puiestee 27.
Beleuchtungs- und Wasserwerkverwaltung: Põhja puiestee 27
Leihhaus: Maneesi 4.
Tstländische diplomatische Vertretungen im Auslande:
Berlin
Wien
BudapestJ
Gesandter Karl Tofer
Helsingfors:
Gesandter Jaan Rebane.
Stockholm
t
Kopenhagen > Heinrich Larerer
Oslo
]
Riga: Gesandter Karl Menning.
Kaunas: Gesandter Oskar Lpik.
Rom: Gesandter Dr. J. Leppik.
Paris und Brüssel: Gesandter Otto Strandmann.
London: Gesandter A. Schmidt.
Warschau
s Gesandter Hans Markus
Prag
j
New Dork: Generalkonsul Karl Kuusik.
Moskau: Gesandter August Traksmaa.
69
Ausländische Vertretungen in Estland:
Deutschland: Gesandter Dr. Frohwein, Konsul Witte
England: Gesandter Cdm. John D. J. Monson.
Frankreich: Gesandter Andre Bruere.
Finnland: P. J. Hhnninen.
Lettland: Gesandter Edgars Kriewins.
Polen: Gesandter Waclav Przesmycki.
Litauen: Gesandter Bronius Dailide.
Italien: Gesandter Vincenzo Cicconardi.
Schweiz: Konsul CH. Voßhardt.
Schweden: Geschäftsträger Baron O. O. Anders Koskull
Tschechoslowakei: Geschäftsträger Jaroslaw Galia.
Türkei: Gesandter Exz. Nuri Batu.
Ungarn: Konsul hon. Mart Raud.
Ver. Ssowjetrepubl.: Gesandter A. Ustinow.
U.S.A.: Gesandter John V. A. MacMurray.
Deutschtumsorganisationen:
Estländische Deutsche Kuturverwaltung, Kohtu 6. Präses: W.
Baron Wrangell. Vizepräses: Dr. H. Weiß, Leiter des Kultur
amtes. Dir. J. Hansen: Leiter des Schulamtes. S. b. Bremen:
Leiter des Katasteramtes. K. Weiß: Leiter des Finanz- und Steuer
amtes. A. Baron Taube: Leiter des Amtes für Jugend- und Volks
tumsarbeit. Dr. O. Hartge: Sekretär.
„Selbsthilfe" e. V., Wana Posti 7, 6. Vorsitzender: O. Lutz.
Sekretär: O. b. Dehn. Fachschaften: Gesundheitssragen, Schulund Erziehungsfragen, Soziale Arbeit, Handwerk, Deutsche Kultur,
Estn. Kultur, S. H. Arbeitsdienst.
Verband Deutscher Vereine in Estland,
Pikk 28.
Präses:
Estl. Landwirtschaftlicher Verein, Pärnu m. 104.
Präses:
Dr. B. Ströhm.
Sekretär: Alex. Taube.
W. b. Harpe-Engdes.
Sekretär: A. b. Mickwitz.
Deutscher Propstbezirk,
Nikolaikirchensekretariat,
Propst K.
v. z. Mühlen.
Deutscher Frauenverband. Vorsitzende: Frau TH. Koch. Sekre
tärin: B-sse M. L. Stael b. Holstein.
V.N.V. Estl. Deutsche Volksnationale Vereinigung, Uus 23—1.
Landesleiter: Red. Siegmund Klan. Leiter d. Sekt. Volksnat. Kameradsch.: A. Luther.
Deutscher Volksbund, Tartu, Lossi 1.
Engelhardt.
Sekr.: H. D. Baron
Sekt. Deutsche Volkshilse, Leiter: H. Eggert.
70
Deutsche Jugendorganisationen
Deutsches Afabfinderkorps
Korpsführer: Otto Hoffmann, Tallinn, Lai 9—3. Mädelschaftsführerin: Elsbeth Maehle, Tallinn, Tehnika 16—1. Jungenfchaftsführer: Hans Jürgen Brasche, Kaarli 3.
Das Korps.
Horft 1 (umfaßt die Standorte Tallinn,
Nõmme, Kuressaare, Haapsalu, Paide, Rakwere, Narva). Horstführer: H. J. Brafche, Tallinn, Turnhalle, Kaarli 3.
Standort Tallinn: Trupps — Siurmadler-, Wolf-, Sachsen-,
Nibelungen-, Amelungentrupp. Standortführer: Der Horstführer.
Standort Narwa: Standortf.: H. Kesküll, Tulewiku 8—9.
Standort Nõmme: Standortf.: A. Pillack, Glehni 16.
Standort Kuresfaare: Standortf.: H. Waldmann, Pargi 4.
Standort Haapfalu: Standortf.: O. Ehnboom, Tallinn, Wabaduse 7.
Standort Paide: Standortf.: H. Eisenschmidt, Wee 5.
Standort Rakwere: Standortf.: W. Maurach, Sakfa kool.
Horst 2 (umfaßt die Standorte Tartu, Wifuste, Wõru, betreut
die Heimtaler Jungenfchaft).
Standort Tartu: Trupps — Sturmtrupp, Wikings- u. Falken
trupp. Standortführer: Horstführer G. V. Rennenkampff, Tartu,
Peeter Pollu 8.
Standort Wifuste: Standortf.: H. Sturm.
Standort Wõru: Standortf.: W. Krause.
Heimtaler Jungenschaft.
Horft 3 (umfaßt die Standorte Pärnu und Wiljandi). Horst
führer: B. Frese, Pärnu, Kalewi 15.
Standort Pärnu: Standortführer: der Horstführer.
Standort Wiljandi: Standortführer: A. Hagen, Uris 12.
Die
Mädelschaft
Ortsgruppe
Ortsgruppe
Ortsgruppe
Kohtu 28.
Ortsgruppe
Sadama 12.
Ortsgruppe
Ortsgruppe
Pikk 19.
Ortsgruppe
Ortsgruppe
im
D.P.K.
in Tallinn: Führung Elsbeth Maehle.
in Tartu: Führung Irina Limberg, Tiigi 14.
in Kuressaare: Führung Ursula Mierzejewski,
in Haapsalu: Führung Elisabeth Von Grünewaldt,
in Rakwere: Führung Sieghild Wedel, Winni.
in Paide: Führung Ilse Von Hoerschelmann,
in Wiljandi: Führung Brigitte Sellheim, Oru 17.
in Wõru: Führung Irene Krause, Aleksandri 3.
71
Ortsgruppe in Wisust: Führung Eggerth, Wisust Üle Kaare
pere p. k. 11.
Ortsgruppe in Pärnu: Führung Lisel Glück, Supeluse 3.
Ortsgruppe in Narva: Führung Karen Anweldt, Kreenholm.
Heimthäler Mädelschaft: Führung Benita Riekhofs, Osula P.ag.
Das D. P. K. ist rechtlich eine Gründung des Vereins der
Förderer des D.P. K. Der Verein hat das Recht, innerhalb Est
lands Jungen- und Mädelgruppen ins Leben zu rufen: diese müssen
vom Vorstand des Vereins bestätigt Werden (eine polizeiliche An
meldung der Gruppen erfolgt nicht). Der Verein bestimmt die
Uniformen resp. Kluft der Korpsmitglieder und bestätigt die Fahnen
und Embleme der Trupps.
Vereinsvorstand:
Präses: Rechtsanwalt Oskar Lutz.
Vizepräses: Direktor Martin Luther.
Schriftführer: Pastor Roderich Bidder.
Schatzmeister: Rechtsanwalt Eduard von Nottbeck.
Vertreterin der Elternschaft: Frau Karin von Schulmann.
Das lDandersalkenkorps der V.N.V.
Die Gruppe hat keinen eigenen Vorstand, sondern ist direkt
der V. N. V. angeschlossen und ihrem Vorstand unterstellt.
Bestand: Drei Gruppen mit 31 Mitgliedern (zwei Jungengruupen und eine Mädelgruppe).
Korpsführer: A. Luther.
Führerin der Mädel: Frl. J. Grünberg.
Obergruppenführer: Paul Rinne.
Gruppenführer der I. Gruppe: Eugen Bankmann.
Gruppenführer der II. Gruppe: Ronald Gantz.
Gruppenführer der Mädel: Erika Tammik.
Die Deutsche Evangelische Iungenschast Estlands
Führer: Pastor Erich Walter. Stellvertreter: Hans Rauchardt.
Zur Deutschen Evangelischen Jungenschaft gehören:
Der Deutsche Christliche Verein junger Männer. Tallinn,
Falgi tee 4.
Vorsitzender: Pastor Erich Walter.
Vizevorsitzender: Pastor Hans Schultz.
Sekretäre: Erich Lange und Ernst Bauer.
Abteilungen: Jungschar, Jungvolk, Jungmannschaft, Jung
männerabteilung, Stammverein, Ortsgruppe in Wöru.
72
Der Evangelische Verein junger Männer. Tartu, Soola 1.
Vorsitzender: Pastor Gunnar Knüpffer.
Vizevorsitzonder: Dr. med. Hugo gastier.
Jugendführer: Pastor Walter Hohlfeld.
Kassierer: Gerhard Haffner.
Vorstandsglieder: Oberpastor Josef Sedlatschek, Pastor Leon
hard Brunowsky, Carl Glück.
Das aktive Führerkorps
besteht aus:
Jugendführer: Walter Hochfeldt.
Jungmannschaftsführer: Heinz Segebrock.
Jungvolkführer: Wolf Zaum.
Jungscharführer: Paul Jauram.
Jungschar Narva. Führer Oberlehrer Bruno Rahr.
Die Evangelische Deutsche Mädchenschast
wird gegliedert in:
Nord (um Tallinn). Führerin: Helene Häußler, Tallinn,
Kirikupoik 1, 1.
Süd (um Tartu). Führerin: Ilse Hoffmann. Tartu, Üli
kooli 32.
W eft (um Pärnu). Führerin: Leni Vogel, Pärnu, Aka
deemia 4.
Ost: (um Narva). Führerin: M. von Reischach, Narva,
Helsingi 18.
Der Vorstand der E. D. M. V. Nord:
Vorsitzende: Frl. Gabriele Rosenbaum.
Beirat: Pastor Robert Walter.
Schriftführerin: Siegrid Esser.
Kassiererin: Frl. Marg. Hoerschelmann.
Süd. Vorsitzender: Pastor L. Brunowsky.
Schriftführerin: Sigrid Rumberg.
Kassiererin: Henny Häußler.
West. Vorsitzende: Frau M. Hoerschelmann.
Schriftführerin: Leni Vogel.
Kassiererin: Frau O. Schicht.
Mitgliederzahl 272.
73
Die estnischen Jugendorganisationen
Ewert Krusenstjern.
Die estnischen Jugendorganisationen befinden sich fast alle in
einem Stadium einer starken Entwicklung, fo daß der prozentuale
Anteil der organisierten Jugend in den letzten Jahren stark ge
wachsen ist. Als wesentlichste Organisationen wären die „Jungen
Adler", die Skouts, der allestländische Jugendverband, die christ
lichen Vereine und die Gesamtjugend der Kirchen zu nennen.
Von den Genannten verfügen die beiden ersteren über straff
organisierte Formationen und zwar bilden die „Jungen Adler"
die Jugendorganisation des Schutzkorps, gehen jedoch ihrer Ent
wicklung nach über diesen Rahmen hinaus.
Ihre wesentlichste
Aufgabe ist die Jugend zu volkstumsbewußten, staatlich denkenden
und zur Führung befähigten Staatsbürgern heranzuerziehen. Die
Scouts legen das Hauptgewicht der Jugenderziehung auf Stäh
lung des Charakters, auf körperliche Ertüchtigung und auf den
Dienst am Nächsten und an der Gemeinschaft.
Auch suchen sie
den Kontakt mit den Scouts aller Länder.
Der ÜENÜ ist der allestländische Jugendverband, eine sehr
weit verzweigte Organisation, die außerordentlich vielseitig ist und
deren Zielsetzung ausgesprochen völkisch .betont ist. Der Verband
veranstaltet u. a. nationale Kundgebungen, Abende völkischen
Schrifttums, Sportveranstaltungen usw. Demgegenüber sind die
beiden großen christlichen Vereine Zweige einer internationalen
Organisation, deren Arbeitsprogramm und Methoden in allen Län
dern mehr oder weniger gleich sind. Neben dem Sport betätigen
sich diese Vereine Vor allem auf dem Gebiet der beruflichen Ausund Fortbildung.
Die Jugendorganisationen der kirchlichen Ge
meinden schließlich bilden Wenig zusammengefaßte Gemeinschaften
mit stark fluktuierendem Bestände. Ihre Zielsetzung liegt neben
der rein kirchlichen und der Gemeindearbeit vor allem auf gesel
ligem Gebiet.
Nachstehend folgen einige Angaben über die größten und
wesentlichsten Jugendorganisationen.
Die Jungen Adler — Noored Kotkad — zählen zurzeit 14.000
Mitglieder. Ihre Zahl ist stark im Zunehmen begriffen, fo be
trug ihre Mitgliederzahl im vorigen Jahr 9500, 1934 — 6000,
1933 — 5000 usw. Somit haben die Jungen Adler alle anderen
Organisationen überflügelt. Organisatorisch gliedern sich die
Jungen Adler in 15 Banne (malewad), die wiederum in Grup
pen und Trupps untergeteilt sind. Insgesamt verfügt die Organi
sation über 1157 Führer und Unterführer, deren berufliche Zu-
74
sammerisetzung nicht uninteressant ist, so sinden sich darunter: 739
Schullehrer, 94 Bauern und Landarbeiter, 60 Angestellte, 53 Mi
litärs, 50 Staatsbeamte, 30 Geistliche, 16 Schüler, 15 Handwer
ker, 13 Ärzte, 12 Rechtsanwälte, 9 Kaufleute, 7 Journalisten, 7
Studenten, 5 Fischer, 4 Agronome, 3 Ingenieure und 40 an
deren Berufen gehörende Personen.
Obersührer ist der Ober
kommandierende General Joh. Laidoner, seine Gehilfen Prof. A.
Piip, Dir. A. Kerem und Oberst J. Maide. Stabschef ist J.
Tedersoo und dessen Gehilfe W. Neggo — Gymnasiumsdirektor in
Tartu.
Die Parallelorganisation zu den Jungen Adlern sind
die
Heimattöchter —• kodutütred — die die weibliche Jugend zwischen
dem 8. und 18. Lebensjahr umfassen.
Ihre Zähl dürfte mit
13.000 zu veranschlagen sein.
Die Scouts zählen gegen 6700 Mitglieder. Sie gliedern sich
in „hundipojad" ,Knaben Von 8—12 Jahren, in die „skaudid"
Knaben Von 12—17 Jahren und „wanemskaudid", Knaben Vom
17. Lebensjahr an. Die Scoutsäbteilungen Werden Vom „Ver
ein der Freunde der Scouts" unterhalten, die Führung liegt beim
Hauptstabe. Sie haben ein eigenes Organ „Eesti skaut", welches
1921 gegründet worden ist. An der Stitze der Scouts steht
Dir. N. Kann.
Der allestländische Jugendverband — Ülemaaline Eesti
Noorsoo Ühendus -— zählt zurzeit etwas über 12.000 Mitglieder,
wobei die Zahl der Mitglieder Von Jahr zu Jahr etwa um 1000
Mitglieder gewachsen ist. Diese Mitglieder verteilen sich auf 242
Ortsgruppen, die über das ganze Land verteilt sind. Vorsitzender
des Verbandes ist Dir. Arthur Keller, Vizevorsitzender — Dir.
Aleksander Kurwits, Gehilfen: Ed. Riismann, Wlad. Roopere und
Oskar Udeküll. Kassierer — Gottfried Uus und J. Kreek, Archivar
—- N. Waga, Rat ■— A. Meikop, landwirtschaftlicher Sachverstän
diger -— E. Wink. Ferner hat der Vorstand kooptiert: Major
Kustas Utuste, Wirtschaftsminister K. Selter und Dir. Ümarik.
In den letzten Jahren sind die Fragen einer Vereinigung,
Vereinheitlichung, Erweiterung und Abgrenzung dieser Jugend
organisationen Gegenstand der öffentlichen
Diskussion gewesen.
Staatlicherseits ist wiederholt aus die Notwendigkeit einer weitgehensten Organisierung der Jugend hingewiesen worden, die für
die Zukunft des Volkes unerläßlich sei. Um eine systematische
Organisation der Jugend durchführen zu können, erlies die
Staatsregierung am 7. Oktober 1936 das Gesetz über die Organi
sierung der Jugend, das grundsätzlich die Selbständigkeit der be
stehenden Organisationen nicht aufhebt, diese jedoch unter die Ober
hoheit einer zentralen Jugendführung stellt, die die Richtlinien für
eine systematische Jugendarbeit gibt und die Tätigkeit der einzel
nen Organisationen überwacht. Zum Jugendführer mit weit
reichenden Vollmachten wurde von der Staatsregierung am 30.
Oktober 1936 Oberstleutnant Joh. Wellerind ernannt. Dieser
untersteht dem Bildungsminister, der von sich aus Schuldirektor
J. Maisma zum Rat für Jugendfragen ernannte.
75
Dolf will zu Dolf
(Heinrich Gutberlet.)
2. Volk will zu Volk, ein Opferstrom soll alle Herzen einen.
Hoch über einem deutschen Donr soll Gottes Sonne scheinen.
Asien.............................
Türkei........................
Palästina........................
China .............................
Niederl.-Indien . ..
.
.
5.000
3.500
3.500
5.000
.
Gesamtzahl .
.
.
92.870.000
Das Auslandestentum
Nach den neuesten Schätzungen des Wälis-Eesti Ühing (Ver
band der Auslandesten) betrug die Gesamtzahl der Esten zirka
1.256.000.
1.
Ver. Staaten
Kanada...................................
Brasilien.............................
Argentinien........................
Sonst. Südamerika . . .
50.000
10.000
2.800
500
800
1.189.500
64.000
79
3. Australien.....................................................
900
davon Sydney........................
4.
5.
Asien
...............................................
China...................................
Mandschuluo........................
Afrika...............................................
Nordafrika (Haupts. Fremdenlegion)........................
Südafrika.............................
3.000
245
125
120
110
80
30
Organisation des Auslandestenrums.
Zen
tralverband ist der Wälis-Eesti Ühing, Tallinn, ihm sind alle
anderen Vereine angeschlossen.
Es bestehen in den Ver. Staaten: der Zentralverein der
Amerikaesten, dem 7 Organisationen angeschlossen sind. Außerdem
1 estn. Gemeinde, 1 Sonntagsschule und mehrere „radikale" (kom
munistische) Organisationen.
In Südamerika: 2 Organisationen, 1 Gemeinde, 1 Sonn
tagsschule.
In Australien: 1 Organisation, 1 Gemeinde, 1 Sonntags
schule.
In Asien: 1 Organisation, 1 Gemeinde.
Presse. Monatsschrift „Wälis-Eesti", Zentralblatt aller
Auslandesten, herausgegeben in Tallinn.
In den Ver. Staaten: 1 Monatsschrift „Meie Tee", außer
dem 1 Zeitung der radikalen Esten in Neuyork.
In Südamerika: 1 Zeitschrift „Meie kodu" (viermal jährl.).
In Auftralien: 1 Gemeindeblatt.
*) In diesen Prozentzahlen sind die Rußlandesten nicht mit einbezogen.
Die estnischen Siedlungen in Rußland sind vorwiegend bäuerlich.
80
Bücher zum Detlefen
Ina Friedental
Vorlesen aus Büchern macht sie uns lebendig. Gemeinsames
Lesen an Heimabenden, in der Freizeit des Lagers führt zu ge
meinsamem Erleben des Dichters und seines Werkes. Man kann
aus jedem Buch vorlesen, man muß es nur verstehen, das Richtige
zu finden. Es gibt aber auch Bücher, die besonders dafür geeignet
sind, die wie zum Hören geschaffen scheinen. Eine Auswahl solcher
Vorlesebücher aus den verschiedensten Gebieten soll hier gebracht
werden.
Eine unter ganz neuen Gesichtspunkten zusammengestellte
Sammlung von Gedichten gibt das Buch von Boehme: Rufe
in das Reich, das uns die heldische Dichtung der Deutschen
von Langemarck bis zur Gegenwart kennen lernen^ läßt.
Von deutscher Vergangenheit und dem Geist des Preußen
tums erzählt Beumel'burg's Preußische Novelle, in
der der Begriff der Ehre und der Pflichterfüllung bis zum letzten
als Verkörperung des Preußentums in der Zeit des siebenjährigen
Krieges hingestellt werden. Sie sind der oberste Maßstab für al
les menschliche Handeln.
Deutsches Frontsoldatentum lassen uns die Dichter Alverdes, Thimmermann, Witteck und Zillich erleben.
In der als Hörspiel geschriebenen Szenenfolge Die Frei
willigen zeichnet Alverdes das Erleben der deutschen
Kriegsfreiwilligen von Langemarck in packender Schlichtheit. Auch
Thimmermann, der selbst den Sturm auf Langemarck mit
gemacht hat, erzählt einfach und selbstverständlich von dein Ster
ben der jungen deutschen Regimenter. Ein Füsilier des 1. Batallions Steinmetz, Witteck, hat sein Buch Durchbruch
anuo achtzehn seinem Bataillonsführer, Hauptmann Von
Ravenstein, gewidmet.
Ravenstein ist die Verkörperung des
Führertums. „Sie waren gute und schlechte Soldaten, aber
er hat aus ihnen erst eine Truppe gemacht — durch Führung und
Vorbild", sagt der Verfasser von seinem Batallion. Hie ist nichts
Gemachtes, kein falsches Pathos. Dieses Dokument echten Front
soldatentums gehört zu den besten deutschen Kriegsbüchern.
Der siebenbürger Dichter Zillich, der den Weltkrieg im
österreichischen Heere mitgemacht hat, schreibt in seiner Novelle
Der Urlaub von dem Soldatentum und dem Kamerad
schaftsgeist der österreichischen Truppen im Alpenkrieg gegen Italien.
Es werden heute viele Bauernromane geschrieben, zum Teil
schlechtes Konjunkturschrifttum, zum Teil sehr wertvolle lebens
81
wahre Bücher. Unter diesen wirklich echten Bauernbüchern fin
det sich besonders in der Trilogie Von Dörfler und in den
Erzählungen von S chieft l- B entlage besonders viel zum
Borlesen Geeignetes.
Dörfler konnte seine Geschichte eines alten schwäbischen
Bauerngeschelchtes, die Trilogie: Die Lampe der törich
ten Jungfrau, Apollonias Sommer, und Um
das kommende Geschlecht, nur als Schwabe schreiben.
Das Buch aber hat weit über das Stammesmäßige hinaus all
gemein deutsche Gültigkeit. Der Dichter bekennt bon- sich: „Etwas,
Was nicht zugleich auch mein Volk anginge, vermöchte ich nicht zu
schreiben". Das Leitwort seines Werkes ist: Das Blut ist das
Schicksal, und der andere beherrschende Gedanken dieser drei Bände
ist der Kampf um die heimatliche Scholle.
Die Erzählungen von Schiestl-Bentlage: Unter
den Eichen, aus dem Leben eines deutschen Stammes, stellen
ein Lebensbild der Menschen auf den großen, einsamen Höfen des
oldenburgischen und westfälischen Landes dar. Diese stolzen
Bauerngeschlechter wurzeln sest in ihrer bäuerlichen Überlieferung
und sind eins mit der Landschaft, in der sie seit Jahrhunderten an
sässig sind. Die einzelnen Geschichten aus ihrem Leben wechseln
Von tiefster Tragik bis zu köstlichem Humor.
Von dem Werden und dem Sein des deutschen Arbeitsdienstes
erzählen die ^Schriftsteller Brandis, Nebe und PinetteDecker. Cordt Von Brandts, der bekannte Douaumontstür
mer, hat im
Luchhof, humoristisch-satirische
Selbsterlebnisse der Pioniere des Rhinluchs,
seine eigene Siedlergeschichte im märkischen Moorgebiet geschrie
ben. Neben für den Siedler wertvollem Zahlenmaterial und sach
lichen Berichten^aus eigener Erfahrung enthält das Buch Szenen
voll Herrlichen Humors. Brandts kommt zu dem Schluß — Sie
deln im Ödland braucht eine Vorbedingung: den Arbeitsdienst.
Heute Wird das Rhinluch planmäßig Vonr Arbeitsdienst für die
Siedlung urbar gemacht.
Der junge, erst 20-jährige SA-Mann Nebe schreibt einen
Roman des Deutschen Arbeitsdienstes ■— Schippen aufnehnrenI — Jm Gleichschritt marsch! Er packt in
seinem Buch das Leben selbst an und erzählt vom Arbeitsdienst in
der Zeit des Aufbaus. Noch stehen sich zwei Welten gegenüber:
die eine, welche die Arbeit wieder in den Mittelpunkt des Lebens
rücken will, die ein Arbeitsethos kennt, und die andere, die der
Arbeit lieber aus dem Wege geht. Diese andere Welt endgültig
auszurotten, ist eines der Ziele des Deutschen Arbeitsdienstes.
Pinette-Decker erzählt in seinem Buch: Männer,
Land und Spaten, ein Stück Zeitgeschichte,
vom Werden und Wachsen des Deutschen Arbeitsdienstes. Er schil
dert die Entwicklung aus kleinsten Anfängen bis zur Einführung
des Arbeitsdienstpflicht für jeden jungen Deutschen. Er schildert
aus eigenem Erleben das Leben in den Lagern und zeigt die
6
82
Aufgaben auf, die der Arbeitsdienst am Einzelnen und am Volks
ganzen zu erfüllen Hat.
Von dem Leben und denr Werk des deutschen Arbeiters berich
ten Karrasch und Lersch.
Der Ostpreuße Alfred Karrasch schreibt in seinem Buch
„Stein gib Brot", über die Arbeit der Steinfischer auf der
kurischen Nehrung und hat damit auch einen der besten deutschen
Heimatromane, den Roman der eigenartigen Lanvschaft der turi
schen Nehrung und ihrer Menschen geschaffen. In der Nachkriegs
zeit verlieren diese Steinfischer ihren Erwerb und sind in Gefahr
aus einem schwer arbeitenden, gesunden und bodenständigen Menschenschlage zu arbeitslosen und verbitterten Proletariern zu wer
den. Die Wendung des deutschen Schicksals durch die deutsche ReVolution und der Kampf gegen die Arbeitslosigkeit gibt auch diesen
Arbeitern deti Glauben an die Zukunft und ihre Arbeit wieder.
Heinrich Lersch, der selbst Arbeiter im Ruhrgebiet war
(er ist in diesem Jahr gestorben) und allen Deutschen durch seine
Gedichte bekannt geworden ist, hat auch in einem Prosawerk, in
den Novellen: Jm Pulsschlag der Maschinen, oas
Leben des deutschen Arbeiters geschildert. Diese Novellen sind
ganz schlichte, anspruchslose Tatsachenberichte, die nur von einem
Dichter geschrieben werden konnten, dem der deutsche Arbeiter
nicht ein „Problem" ist, sondern der als einer von ihnen von
ihrem Schaffen und ihrer Welt berichtet.
Vom deutschen Handwerker und seinen Schicksalen erzählen
die Bücher von Dörfler, Kluge und Lersch.
Anton Dörfler schildert im Tausendjährigen
Krug eine fränkische Töpferfamilie im vergangenen Jahrhundert.
Er zeichnet das Bild eines alten Handwerksmeisters, in dessen
Hause sich der tausendjährige Krug als das Sinnbild uralter
Töpfertradition von Geschlecht zu Geschlecht vererbt hat, und der
nun in zähem Festhalten an alten Sitten und Gebräuchen um
die Erhaltung handwerklicher Überlieferung kämpft. Zwei feiner
Söhne schlagen aus der Art, sie lassen sich durch die hohen Löhr:e
in den Manufakturen zur Fabriksarbeit verleiten und verlassen
das Haus. Nur ein Sohn übernimmt das Erbe aus der Hand
des Vaters und setzt damit die jahrhundertealte Familientradition
als Töpfermeister und als Erbe des tausendjährigen Kruges fort.
Der Bildhauer und Erzgießer Kurt Kluge erzählt im
Glockengießer Christoph Mahr die Geschichte eines
in seinem Beruf verwurzelten Handwerkers unserer Zeit. Christoph
Mahr gibt sein Handwerk in der Zeit der Not auf, er brennt
Ziegelsteine für den Siedlungsbau. Aber er hat sein Handwerk
nicht vergessen, er arbeitet für eine bessere Zukunft, die wieder nach
Glocken verlangen wird. Verwurzeltfein im handwerklichen Be
ruf trotz aller äußeren Hinderniffe und inneren Kämpfe ist der
Grundgedanke dieses Werkes.
In seinem Buch: Mut und Übermut, hat der Arbeiterdichter Heinrich Lersch Geschichten aus der Lehrlings- und
Wanderzeit eines Kesselschmieds erzählt. Er schildert Erlebnisse
83
und Begegnungen auf der Landstraße und in den Werkstätten auf
deutschem, österreichischem und italienischem Boden.
In einem anderen Werk, Hammerschläge, ein Ro
man Von Menschen und Maschinen, zeichnet Lersch
den Weg seines jungen deutschen Handwerkers in der Vor
kriegszeit.
Von
den
deutschen
„afrikanischen"
Schriftstellern
ist
Hans Grimm der bekannteste und bedeutendste. In seinen
Südafrikanischen Novellen und auch in anderen Er
zählungen ist es vor allem die Rassefrage, die im Vorder
gründe aller Fragestellung steht und in packender Weise mit all
ihren Konflikten und alt ihrer Tragik dem Leser die Augen öffnet
über die überragende Wichtigkeit des Rassenproblems.
In
Lüderitzland,
sieben
Begebenheiten,
erzählt ein Deutscher auf deutsch von deutschem Schicksal. Es sind
der Wirklichkeit unverbogen und meisterhaft nacherzählte Berichte
von den Schicksalen deutscher Männer und Frauen im ehemaligen
Deutsch-Südwest-Afrika.
Der Zug des Hauptmanns von Erckert stellt
einen in sich abgeschlossenen Auszug aus Hans Grimms Haupt
werk „Volk Ohne Raum" dar. in dem deutsches Heldentum im
Heimatkampfe der deutschen Kolonie in Afrika lebendig wird.
Aus ihrer Heinrat Siebenbürgen erzählen uns die Dichter
Wittstock und Zillich, aus seiner österreichischen Heimat
schreibt Bruno Brehm sein Buch Heimat ist Arbeit.
Der Siebenbürger Sachse Wittstock schildert in den sieben
Erzählungen Die Freundschaft von Kockelburg, das
Leben seiner Stammesgenossen.
Er bekennt sich darin zur Hei
nrat, zum Deutschtum und zum Glauben an die Zukunft der
Deutschen aller Welt.
Sein Buch ist erfüllt von dem, was der
Verfasser selbst in einer Erzählung „Heimat rind männlicher
Geist" nennt.
In den 2(5 Geschichten des Buches: Der Toddergerch
und andere Geschichten, zeichnet der junge Siebenbürger
Dichter Heinrich Zillich verschiedene Typen des sächsischen Vol
kes, ebenso auch Gestalten der anderen Völker inr siebenbürgischen
Raum, der Ungarn, Rumänen, Zigeuner und Juden. Man lernt
durch diese
Erzählungen Land
und Leute
Siebenbürgens
wirklich kennen.
Zillich neuestes Werk: Zwischen Grenzen und
Zeiten stellt einen großen Roman des siebenbürgischen Volks
tums dar, das Grimms „Volk ohne Raum" als Mitkämpfer um
den Bestand deutschen Wesens ebenbürtig zur Seite steht.
Du
Frage des Schicksals des starken und bewußten Siebenbürger
Deutschtums während der letzten 40 Jahre wird lebendig und mit
reißend behandelt.
Brung Brehm, der Deutschösterreicher, erzählt in 40 Kurz
geschichten und Skizzen in seinem Buch Heimat ist Arbeit
von dem Leben der Auslanddeutschen, aus bem. Weltkriege und
aus seiner Jugend. Liebe zum Deutschtum, zur Familie.
6*
84
zum Heimatbodeu und zur ländlichen Arbeit sind
die Grundgedanken des Buches, das auch Geschichten voll Hu mor enthält.
Die schwere Not der Nußlanddeutschen zeigen uns die Bücher
von D winger und Kortwich.
Ein erschütternder Tatsachenbericht aus dem Räterußlaud von
1983 ist Dwingers letztes Buch: Und Gott schweigt?
Ein junger deutscher Kommunist schildert seine Erlebnisse
in den deutschen Bauernsiedlungen Südrußlands und seine durch
die furchtbaren Eindrücke bewirkte Abkehr vom Kommunismus.
Friesennot von W. Kortwich ist eine schlichte Pakkende Erzählung von denr Schicksal ders Wolgadeutschen unserer Zeit.
Der rheinische Dichter Heinz Steguweit hat in seinen
Kurzgeschichten: Frohes Leben ein Vorlesebuch wie es sein
soll, schlicht, lebenswahr und voll Humor, geschrieben.
Einem Kameraden zum Abschied
Wir wollen alle großen Worte lassen,
von Mann zu Mann genügt ein Händedruck.
Wir können aus einander uns verlassen,
man mag uns lieben oder mag uns hassen, —
wir stehn zum Werk. Und das ist uns genug.
Bald blickst du wieder über deine Scholle,
gehst hinterm Psluge, führst die Ernte ein...
Es kommt der Alltag, der entsagrmgsvolle,
kommt Einsamkeit; doch komme was da wolle,
in deinem Kampfe bist du nicht allein.
Denn mögen uns auch taufend Meilen trennen,
uns schweißt zusammen eines Volks Geschick!
Kamraden stehn, Wo deutsche Herzen brennen;
und kannst du nicht des andern Namen nennen —
du kennst ihn doch: am Gruß, am Schritt, am Blick.
Sattlerarbeiten:
Mappen
Aktentaschen
Bälle
Boxhandschuhe
u. a. Sportartikel
Koppel
Tornister
Riemenzeug
Kartentaschen
Handtaschen
usw.
Solide und preiswerte
Ausführung
W. BADER
Pikk 28-10. Tel. 460-73
Einrahmungen
Schöngerahmte Bilder ge
hören in jedes gemütliche
Heim, und da hilft Ihnen
gerade „HERMES“ bei der
Auswahl einer richtigen
Einrahmung. Fachgemäße
Arbeit.
Bestellen Sie bei
-HERMES’’
Der „Kleine Laden“
am Raekoja plats 18
Zur Anfertigung
von Damentoiletten, Oberkleidungs
stücken und Kinderkleidern
empfehlen sich:
Anna Kalio
Tallinn, Pikk 36—18
Erika Redlich
Tallinn. Pikk 31
Kyriene Wentzer
Tallinn, Pikk 37—4
Tel. 474-35
Schlichte Damenkleider und elegante Abend
toiletten nach den neuesten Modellen.
Gewissenhafte Ausführung. Mässige Preise.
Hauswäsche
Leibwäsche
Gardinen, Steppdecken, Lampenschirme
Stickereien, Strick- und Häkelarbeiten
Märken, Höhlern, Kurbeln, Maschinensticken u. Stopfen
Wäschereparaturen
Aufheben von Maschen an seidenen Strümpfen
Kunststopfen
Waschen und Spannen von Gardinen, Tüchern usw.
Reinigen und Färben von Stoffen
Färben von Schuhzeug, Gummischuhen, Taschen usw.
Kleben und Kitten von Glas und Porzellan
Puppenreparaturen
Photographische Arbeiten
Büchereinbände
Drechselarbeiten
Arbeiten mit S'aubsauger u. elektrischem Bohnerapparat
Schreibmaschinen- und Übersetzungsabrbeiten
W. EICHHORN
■TALLINN
W
Müürivahe
Nr. 52
■
=
Telephone:
450-90
440-82
■
Wiiiiiiffliiii
Wassermesser, Badeeinrichtungen aller Systeme, Gas-, Wasserleitungs-, Zentralheizungs- und
Kanalisations-Anlagen. Pumpenund Brunnen-Anlagen, Meiereieinrichtungen, Milchkühlwannen.
Autogen-Schweissen. — Alle ins
Baufach schlagende Schmiedeu. Schlossereiarbeiten. Balkongeländer, Lifte etc.
S ISU:
Ujumisest üldse
Rinnuli ujumine
Selili ujumine
Küljeli ujumine
Crawl
Päikese vannid
Ujumisest üldse.
üheks suuremaks vaenlaseks ujuma õppimisel
on kartus. Kui inimene on üle saanud kartuse
tundest, õpitakse õige kiiresti ujuma. Meil on
väga suur % inimesi, kes üldse ei oska ujuda,
Millega seda seletada?
Iga aasta upub meil umbes 50—70 inimest. See
on küllalt suur arv, mis peaks kõiki manitsema
ettevaatusele. Paljud inimesed ei julge sellepärast
ujuma õppida, et nad kardavad uppumist. Kui
ollaksegi vee kogu juures — siis solistatakse kalda
ääres, olles põlvist saadik vees.
Kes vähegi ujuda oskab ja selle juures on ette
vaatlik, sel pole kunagi karta uppumist. Uppu
mine võib väga kergesti tulla, kui vilets ujuja
saatjata liigkaugele läheb ehk kui vilets ujuja
päästma läheb uppumise ohtu sattunud inimest.
Siis võib uppumist tekitada vette kukkumine
ja mõned haiguslikud nähted, mis võivad esile
tulla vees ujudes.
Üheks takistuseks ujuma õppimisel on see, et
õppijal võib sattuda vesi ninna. Juhtub nõnda —
siis lüüakse jalad kohe põhja ja algab puristamine.
Juhtub aga ujujal niisugune äpardus siis, kui ollakse
kaugemal — siis on asi palju täbaram. Kui uju
7
mist õppija püüab jalgu põhja lüüa ja tunneb, et
põhi liiga sügaval, hakkab ta ehmudes rabelema
ja nii võib sattuda ninna ja suhu veel rohkem vett
mille tagajärjeks on, kui abi käepärast pole,
uppumine.
Seepärast on tähtis, et ujumist õppija õpiks uju
mise liigutusi tegema aeglaselt ja rahulikult, et ei
pritsiks vett suhu ja ninna.
Siin juures mainitagu seda asjaolu, et ujumist
õppija püüaks võimalikult nõnda harjutada, et iga
lainetuse ja vee pritsimise tagajärjel, mida ujuja
oma liigutustega sünnitab — jääksid silmad lahti.
Seda harjutust võib teha ka toas — pesukausis.
Alguses on see küll paha — kuid pärastpoole har
jutakse sellega ära.
Siit järeldub, et on tähtsad kaks asja mida iga
ujumistõppija peab silmas pidama: õppige vees
silmi lahti hoidma. Harjutage ujumisel hingamist
nii, et hingate suust sisse ja ninast välja. Kui sa
tub suust sisse hingamisel mõni piisk vett suhu,
ei tekita see nii suurt kõdi, nagu vee ninna sattu
misel. Pääle selle on suust sissehingamisel veel
muud paremused, mille loetelu viiks pikale.
Kui kaua olla vees.
Palju rohkem ergutavalt mõjub lühiajaline sup
lemine. Lapsed ja nõrgatervisega isikud peavad
suplemist algama kaheminutilise vees olemisega.
Terved ja tugevad inimesed võivad kuni 15 minu
tid vees viibida. Kui ilmuvad värinad ja väsimus?
8
tuleb kohe veest välja tulla. Veest välja tulles
hõõrutagu kiirelt nahk kuivaks ja pandagu riided
selga või tehke mõnel muul viisil liigutusi, et ihu
sooja saaks.
Ujumise õppimine.
Ujumise õppimisel on mõnedki tarvitanud abi
nõusid vee pääl hoidmiseks korgikottide jne. näol.
Ujufnise vöösid pole aga soovitav tarvitada,
kuna nad võivad segada ujumis-liigutusi. Veepääl
hoidmise abinõusid võib tarvitada ainult erijuh
tudel.
Nagu eelpool nimetasin, on üheks ujumise pi
durdajaks i kartus põhjavajumise eest, sellepärast
algagu iga ujumist õppija „koeraujumisega“ pääle.
Selleks tuleb ujumist õppijal umbes poolest
kehast saadik vette minna ja siis hakata käte ja
jalgadega koera moodi liigutusi tegema. Käed sirutatakse ette poole ja tõmmatakse kõhu alla. Jal
gadega võib esialgu lihtsalt summeldada, kuid pole
vaja just neid metsikult vastu vett peksta. Hin
gamine toimuks läbi suu, välja ninast.
Tunneb ujumistõppija, et „koera moodi" uju
mine edeneb, siis hakatagu harjutama n. n. rin
nuli ujumist (konna moodi).
Rinnuli ujumine.
Käte liigutused. Rinnuli ujumise õppi
miseks harjuta enne kuival maal vastavad liigutu
sed selgeks. Kui liigutused selged, alles siis mine
9
vette ja harjuta samu liigutusi vees. Samuti tuleb
ka jalgade liigutusi enne kuival maal õppida.
Algseis: Seisa sirgelt, käed tõsta üles, nõnda et
peopesad on pööratud väljapoole, sõrmed koos.
Joonis 1.
Joonis 1.
‘
1. Pööra peopesad väljapoole ja siruta mõlemad
käed õlani kõrvale välja. Joonis 2. Selle harju
tuse sooritamisel hinga sügavasti suu kaudu sisse.
10
2. Kõverda käed küünarliigestest, tõmba õla
varred vastu rinnakorvi ja too lõdvendatult lõua
alla kokku. Sissehingamine jätkub, joonis 3.
Joonis 2.
3. Siruta käed kiire liigutusega algseisu. Käte
ettetoomise ajal välja hingata. Joonis 1. Kui need
harjutused kuival maal on selgeks õpitud, siis
mine vette õlast saadik ja harjuta samu harjutusi
vees. Vees harjutamisel kummarda vähe ettepoole
ja liigu kõndides mööda põhja edasi.
Jalgade liigutused.
sirgelt.
Algseis:
Seisa
11
1. Tõsta ühte jalga nii, nagu näitab joonis 4.
Põlv peab seisma kõrval, mitte aga ees. Jalakand
ulatub teise jala põlveni. (Veesharjutamiseks vaata
joonis 7).
Joonis 3.
2. Siruta nüüd üles tõstetud jalg kõrvale välja,
joonis 5.
3. Kõrvale välja sirutatud jalg tuua kiire liigu
tusega teise jala juurde, algseisu. (Ujumisel jal
gade algseis joonis 6). Kui jalgade liigutused kui
val maal on selgeks õpitud, siis harjuta vees järg12
miselt. Mine vette ja toeta käed põhja, kallutades
keha veidi ettepoole ja lase jalad tõusta veepin
nale. Seda harjutust võib sooritada ka redelist või
J°onis 4-
Joonis 5.
mõnest muust kohast kinni hoides, joonis 6.
Kui jalad on veepinnale tõusnud, siis har
juta jalgade liigutusi samaselt, nagu seda tegid
kuival maal.
1. Hinga sisse. Käed tõmbega kõrvalasendisse, jalad välja sirutada, joonis. 8.
Jooois 7
14
2. Sisse hingates tuua õlavarred vastu rinna
korvi ja edasi lõua alla, jalad kõverdada põlvest
laiali, joonis 9.
Joonis 8.
3. Hinga välja. Käed too algseisu, kuna selle
aja sees jalad tõugata laiali ja lüüa kiirelt kokku
algseisu. Ujumisel ära pinguta keha. Liigutusi
tee nii kiirelt, et ei väheneks edasiliikumise hoog.
15
üksikute liigutuste vahel võib pidada mõni hetk
vahet. Kui aga tunnete, et keha vajuma hakkab,
tehke jälle vastavaid liigutusi. Liiga kiiresti üks
teisele järgnevad ujumisliigutused väsitavad kergesti
keha.
Joonis 9.
16
Selili ujumine.
On rinnuli ujumine selgeks õpitud, siis ei ole
selili ujumise õppimine enam kuigi raske. Käte
liigutused toimuvad pea samuti nagu rinnuli uju
misel. Kuid on sarnaseid selili ujumise viise, kus
käteliigutused sarnanevad crawli ujumisele. Jalgade
Joonis 10.
Joonis 11.
liigutused sarnanevad pea täielikult rinnuli ujumise
liigutustele.
Algseis: Lama selili, käed keha kõrval, peo
pesad keha juures, joonis 10.
17
1. Too käed rinnale, painutades õlavarred rinna
ligi, nii et käte seesmine pool puudutab õlgu.
Samal ajal kõverda jalgu, põlved lähevad laiali
ülespoole, jalakannad jäävad kokku. Sisse hingata
suu kaudu, joonis 11.
Joonis 12.
2. Siruta käed üles, peopesad hoia keha poole.
Liigutus teha lõtvade kätega. Jalatallad vastu
vett aja laiali aeglaselt. Hinga sisse suu kaudu,
joonis 12.
3. Nüüd tõmba käed kaares vee pinna lähedalt
puusade juurde, sõrmed kõverda veidi sissepoole?
18
samal ajal tõmba laialisirutatud jalad järsu tõmbega
kokku. Soovitatav ka käte järsum tõmme. Kui
on käed ja jalad koos, siis tee väike paus, et keha
saaks puhata, muidugi nii kauaks kui tunned, et
keha vajuma hakkab. Seliti ujumisel tuleb hoida
pea vees nii, et kõrvad on vees. Kui hoiate pea
liiga ettepoole, siis vajuvad jalad sügavale vette*
Pead ei tohi ka liiga taha hoida, muidu võib
vajuda pea liiga palju vee alla.
19
Külili ujumine.
Algseis: Ujuja lamab paremal küljel. Keha
välja sirutatud, jalad koos. Parem käsi on tõuga
tud ette nii, et pea lamab õrnalt käel, käe laba
veest väljas, peopesa keeratud vee poole. Vasak
käsi lamab sirgelt puusal. (Vasakul küljel lamades
ümberpöördult). Joonis 13.
Joonis 13
Käteliigutused.
1. Tõmba parema käega ülemise reie sihis ja
vasak käsi aseta rinna ette alumise õla juurde tõmbeasendisse, nii et mõlemad käed kohtuvad rinna
ees — alumise õla juures, teineteisest möödudes.
Käte tõmbeliigutusi ära tee mitte sügavalt, vaid
rohkem pinnalt. Hinga sisse. Joonis 14.
2. Aeglaselt siruta parem käsi üles ühtlasi
tõmme vasakuga, joonis 15. (algseis).
3. Kui tunned, et keha edasi liigub, pea mõni
hetk vaheaega.
20
Jalgade liigutused.
Algseis: Jalad väljasirutatud koos, joonis 13.
Joonis 14.
1. Jalad kõverda põlvest ja tõmba laiali. Pääh
mine jalg tõmba ette, alumine taha, joonis 14.
2. Jalad jõuliselt kokku lüüa, joonis 13 algseis.
Joonis 15.
Käte ja jalgade koostöö ujumisel.
1. Tõmba parema käega ülemise reie sihis.
(Kätt ei tohi tõmmata mitte veekogu põhja suu
nas, vaid kaares rinna eest). Vasak käsi aseta alu
2/
mise õla juurde tõmbe suunas. Tõmba jalad kõverdatult laiali. Hinga sisse.
2. Siruta parem käsi üles ja tõmba vasakuga
puusani alla. Laiali toodud jalad löö tugevasti
kokku, joon. 15. Hinga välja.
3. Keha libiseb edasi. Kui libisemise hoog
väheneb, korda liigutusi.
22
Crawl.
Arvatavasti on crawli stiil väljakujunenud looma
ujumisest, ning tehes läbi mitmeid arenemisfaase,
on ta kujunenud moodsaks crawliks.
Üldine stiili skeem on järgmine:
Joonis 16.
1. Vasaku käe etteviimine, jalgade löögid.
2. Vasaku käe läbitõmme, jalgade löögid.
3. Parema käe etteviimine, jalgade löögid.
4. Parema käe läbitõmme, jalgade löögid.
Faasid 1 ja 4 sünnivad ühel ajal, samuti 2 ja 3.
Nii saavutataksegi liigutuste ühtesulavus.
Crawli ujumisel omab esimese tähtsuse õige
asend, sest keha takistus peab edasiliikumisel olema
minimaalne. Mida rohkem on keha vee pinnal,
seda kergem on edasi liikuda. Samuti ei tohi keha
olla liiga pingutatud — pingutus väsitab. Pea ei
tohi olla liiga vee all, ega ka liiga ülal. Kui pea
on liiga all — see takistab hingamist ja kisub õlad
23
sügavale. Kui pea on_ liiga ülal — see takistab
ja väsitab käte tööd. Oige peaasend on nii, et
pea natuke vees lohiseb. Keha üldine asend sar
naneb — varvastel sirgelt seismise asendiga.
Tuleb vähendada ka õlgade ja keha rullumist
ühelt küljelt teisele, kuid päris ära kaotada rullu-
Joonis 17.
mist ei saa. Sagedamaid vigu on vaagna kõiku
mine, mis halvab jalgade lööke ja viib keha tasa
kaalust välja.
Käte töö.
Crawli juures töötavad käed alaliselt ja rütmi
liselt, kus lõdvendus vaheldub pingega. Oluline
on, et käte jõudu kasustataks maksimaalselt. Käsi
viiakse õhust lõdvalt ette õla laiuselt. Harjutamist
on alul soovitav õppida kuival maal. On liigutu
sed selged, siis mine rinnust saadik vette ja harjuta
alul ühe käega, siis teisega ja lõpuks mõlemate
kätega. Samal ajal harjuta hingamist, kooskõlas
tades seda käte liigutustega.
24
Käed töötavad vaheldamisi. Kui üks käsi
sooritab tõmmet, siis teine käsi väljub.
1. Tõmba sel ajal parema käega, kui tood
vasema käe ette.
2. Tõmba sel ajal vasaku käega, kui tood
parema käe ette. Sõrmed pigista kokku, veidi
kausi moodi. Joonis 16. Sisse hingamine võib
Joonis 18.
toimuda kord vasakult, kord paremalt poolt. Võib
hingata ka nii, kuidas kellgil kergem on, st. kui
pea on pööratud vasakule — vasakult sisse.
Joonis 19.
Jalgade liigutused.
Jalad liiguvad üles-alla, 20—30 cm vahega.
Vasak jalg lööb ülalt alla, parem jalg alt üles. ühe
25
käte tõmbele vastab 2—3 jalgade liigutust, joonis
18 ja 19. Jalgade liigutamisel peab jala laba sääre
otsas rippuma lõdvalt. Jalgade liigutamine algab
juba puusast peale.
Käte ja jalgade koostöö ujumisel.
1. Tõmba parema käega ja hinga sisse. Vii
vasak käsi ette, hinga välja. Tee jalgade liigutused.
2. Tõmba vasaku käega, hinga välja. Vii
parem käsi ette. Tee jalgade liigutusi üles-alla.
26
Päikese vannid.
Päikese käes muutub nahk paksemaks, tuge
vamaks ja läheb pruuniks. Kui ollakse harju
mata kehaga päikese käes liig kaua, siis tekib naha
põletik. Päike on tervise allikas. On pandud
tähele, et mõned haigused paranevad kiiresti päi
kese mõjul ja et juuksed kasvavad rutemini. Samuti
kasvavad haavad kiirelt kinni.
Päikese valgus mõjub tervendavalt ainult siis,
kui ei minda mitte üle parajuse piiri. Kui alguses
liiga kaua päikese käes olla, tekib naha punetus,
ilmub peavalu ja ka palavik. Kui päevitus katkes
tatakse kaob palavik ja peavalu mõne tunniga.
Silmadele mõjub hele päike halvasti. Päikese van
nide tagajärjel muutub inimene tugevamaks ja
haigustele vastupidavamaks. Liig tugev valgus
võib ka mitmesuguseid kergemaid ja raskemaid
haigusi esile kutsuda.
Kuidas võtta päikese vanne.
Keha peab päikesega aeglaselt harjutama. Algu
ses on soovitav võtta n. n. õhuvanne. Selleks ots
tarbeks võib esimesel 3—4 päeval mõni riie ümber
ehk särk seljas olla. Alguses milgil tingimusel ei
tohi liiga kaua päikese käes olla. Päikese van
nide võtmist alata alguses nii, et ollakse päeva kohta
3—5 minutid päikese käes. Mõni päev hiljem
27
jub 10—15 minutit jne. Kui nahk päikesega har
junud on, siis võib juba mitu tundi päikese käes
olla. Kui vahepääl ilmad halvaks muutuvad, siis
võtke õhuvanne selleks, et nahk mitte ei saaks
ära hellitatud riiete all.
Päikesevanne võib võtta igal kella ajal. Kõige
tugevamini paistab meil päike kella 11—2 vahel.
Ka võib päevituda hommiku- ja õhtupoole, nii
nagu kellelgi on võimalik. Päikesevanne võib
võtta lamades, istudes, töötades jne. Soovitav on
pääle päivitamist keha loputada veega.
Kuidas saavutada ühtlast pruuni
nahka.
Suvisel ajal on kujunenud nagu mingiks
moehaiguseks pruun nahk. Et saavutada pruuni
nahka, selleks tuleb ka õieti päevituda ja kinnipidada parajusest. Kui ollakse päikese käes liig
kaua, ilmub põletik. Hiljem hakkab nahk kestendama jne., mis ei anna soovitud tulemusi.
Enne päevitamist määrige nahk miskisuguse õliga
sisse, pähkli õli, päevitusõli jne. On tähele pandud,
et õli mõjul nahk korralikult pruuniks tõmbub,
päälegi kaitseb õli põletiku eest. Pääle selle tuleb
keha päevitamisel alati pöörata. Kui on tükk
aega oldud seljali, siis pöörata kõhuli. Ollakse
küljeli — siis aeg-ajalt pöörata teist külge jne.
Päikese vannide võtmise ajal, olgu pää kaetud.
Kes ei või võtta päikese vanne.
Lapsed kuni 2 aastani, ehk kui seda tehakse siis
28
uure ettevaatusega. Kõige parem on siiski lapsis
mitte alasti päikese paistele minna lasta, vaid
särgiga. Pea olgu kaetud.
Haiged — kelle tervislik seisukord ei kannata
välja päikese vanne. Soovitav alati arstilt nõu
küsida, sest mis ühele võib kasulik olla, see võib
teisele kahju tuua.
