VaataS. SÜTT D. KOPPEL
MAATEADUSE
ÕPPERAAMAT
ALGKO...S. SÜTT D. KOPPEL
MAATEADUSE
ÕPPERAAMAT
ALGKOOLI V
ÕPPEAASTA
KIRJASTUS O./ü. "LOODUS"
TARTU TALLINN
Kanjon Katmai oru mudajões.
S. Sütt — D. Koppel
MAATEADUSE ÕPPERAAMAT
algkoolidele
V õppeaasta
Ameerika, Aasia, Aafrika ja Austraalia
Üheteistkümnes trükk
Haridusministeeriumi poolt koolidele
tarvitamiseks lubatud
KIRJASTUS O/Ü. „LOODUS"
TARTU 1938 TALLINN
K./Ü. ,,Looduse“ keeleline korrektor H. Piirkop
O/ü. „Noole“ trükk, Tallinn 1938.
Maa kuju, liikumine ja selle tagajärjed.
Kuju. Vaateväli paistab meile ebatasase sõõrina. Seejuu
res ei märka meie, et selle välja pind oleks kumer. Tõeli
selt on maa pind laias ulatuses kumer, sest maa on kera.
1. joonis. Laeva alumised osad kaovad vaatepiiri taha.
Maa kerasust tõestavad järgmised tähelepanekud:
1. Ümber maailma reisijad, kes vahet pidamata ühes
suunas edasi läheksid, jõuaksid lõpuks lähtekohale tagasi.
(Esimest korda sõitis ümber maakera Magalhäes aa.
1519—1521.)
3
2. Mererannal seisja esmalt näeb kaugeneva laeva tervet
kogu, järk-järgult kaovad aga laeva alumised osad vaatepiiri
taha (vt. 1. joon.).
Kuidas on ligineva laevaga?
8. Missugust osa kirikust ja kõrgest puust valgustab päike
hommiku] kõige enne? Mispärast?
Suurus: Maakera ümbermõõt on 40 000 km, ulatus maa
kera südamesse ligi 6400 km.
Gloobus. Kogu maakera õige kujund on gloobus. Mand
rid ja mered esinevad gloobusel kumerate pindadena nagu
looduses. Gloobust läbib telg. Põhjapoolsemad maa-alad, näi
teks Põhja-Jäämeri, Soome, asetsevad ülalpool, lõunapoolse
mad allpool. Punkte, kus teljeotsad gloobuse pinda läbivad,
nimetame poolusteks. Neid on kaks: põhjapoolus ja
lõunapoolus.
Tõmbame poolustest ühekaugusel ringi ja nimetame selle
ekvaatoriks ehk poolitajaks. Ekvaator jaotab gloobuse
kaheks poolkeraks: põhja- ja lõunapoolkeraks.
Kaardivõrk. Gloobusel tõmmatakse 180 ringi. Nad lõi
kuvad poolustes ja jaotavad ekvaatori 860 võrdseks osaks.
Poolringe poolusest pooluseni nimetame meridiaanideks.
Üht meridiaanidest nimetatakse alg- ehk nullmeridiaa
niks. Harilikult loetakse gloobustel ja kaartidel algmeridiaaniks see, mis läbib Greenwichi (1.: grinitš) tähetorni Ing
lismaal. Meridiaane loetakse algmeridiaanist ida ja lääne
poole 180.
•
Meridiaanide abil võime ära määrata, kus pool asetseb
antud koht algmeridiaanist. Kaugust algmeridiaanist nime
tatakse selle koha pikkuseks. Kui koht asetseb algmeri
diaanist ida pool, siis nimetatakse tema kaugust idapik
kuseks; asetseb koht lääne pool, siis läänepikkuseks.
4
Teatava paiga kindlaksmääramiseks ei piisa meridiaani
dest üksi. Samal meridiaanil võivad asetseda mitmed maad.
Et kohta täpselt kindlaks määrata, tõmmatakse gloobusel
veel teised ringid. Need tõmmatakse võrdseis kaugustes röö
biti ekvaatoriga ja nimetatakse rööbikuteks. Rööbikuid
loetakse ekvaatorist põhja poole 90 ja lõuna poole 90.
Kaugust ekvaatorist nimetatakse geograafiliseks laiu
seks. Kui kohtt asetseb ekvaatorist põhja pool, nimetatakse
ta kaugust põhjalaiuseks, kui lõuna pool — siis 1 õ u n a1 äius eks.
2. joonis. Meridiaanid.
Et koha asendit määrata,
pikkuse ja laiuse all ta asetseb.
3. joonis. Rööbikud.
tuleb näidata, missuguse
Samasuguseid ringe (ekvaator, meridiaanid ja rööbikud)
kujutellakse ka maakeral. Et aga üksikuid jooni ei tekiks
kaardile või gloobusele liiga palju, siis ei joonestata sinna
harilikult mitte kõiki rööbikuid ja meridiaane.
Numbrid kaardil, mis näitavad meridiaane, kirjutatakse
ülemisele ja alumisele servale, numbrid, mis näitavad laiusi,
kirjutatakse paremale ja vasakule servale.
5
Vaadeldes gloobusel meridiaane, näeme, et need on kõik
ühepikkused, kuna rööbikud poolustele liginedes väiksemaks
muutuvad.
Vahed rööbikute vahel on igal pool võrdsed, meridiaa
nide vahed aga vähenevad poolustele lähenedes.
Pöörlemine, öö ja päev. Päike tõuseb idas ja loojub
läänes. Selgel ööl tähti vaadeldes näeme, et nad ei jää kogu
ööks kohale taevavõlvil, vaid liiguvad, samuti kui päike, idast
läände. Seejuures ei muuda tähed üksteise suhtes asendit,
näiteks Suur Vanker.
Varemini arvati, et tähed ja päike ümber maakera pöör
levad, nagu see meile näibki. Et hiiglapäike ühes mõõtmata
kauguses seisvate tähtedega võiks ühe ainsa päeva jooksul
ümber paigalseisva maakera lennata, näib olevat võimatu ja
ebaloomulik. Nüüd on tõestatud, et mitte taevavõlv
ei liigu, vaid maakera.
Meil on siin samasugune eksitus kui raudteerongis sõit
jal, kes maastikku näeb mööda lendavat, rongi aga paigal
seisvat.
Gloobust võime keerata ümber tema telje. Säärast lii
kumist nimetame pöörlemiseks. Ka maal. era pöörleb
gloobusetaoliselt. — Gloobusel on metalltelg, mille ümber ta
pöörleb, maakeral seesugust ei ole. Maakera telg on sirge
(mõeldav) joon, selle ümber pöörlebki maakera. Telje lõike
punktid maapinnaga on poolused.
Kui me pimedas toas gloobust küünlavalguses hoiame,
siis näeme, et valgustub ainult üks pool temast, nimelt see
pool, mis on vastu küünlavalgust. Samuti valgustub maa
keral vaid see pool, mis on vastu päikest — seal on päev,
kuna vastaspoolel on öö. Aegamööda pööreldes kustub val
gus ühel küljel ja algab teisel; saabub õhtu, öö, hommik,
lõuna. Nii tekib öö ja päev.
6
Tiirlemine. Pööreldes ümber oma telje tiirleb maakera
määratus maailmaruumis ühtlasi ka ümber päikese. Selleks
kulub ligikaudu 365 päeva ehk üks aasta.
P
4. joonis. Maakera tiirlemine ümber päikese.
Kuidas tekivad aasta-ajad.
1) 22. juunil on põhjapoolus päikese poole pööratud
enam kui harilikult. Päike seisab keskpäeval lagipunktis
vähi-p ööri joonel (231/2° ekvaatorist põhja poole). Maa
kera põhjapoolmik saab nüüd kõige enam soojust ja valgust.
Meil ongi nüüd suvi, päike käib kõrgemalt, päev on kõige
pikem, öö kõige lühem. Maakera lõunapoolmikul on nüüd talv.
2) 24. septembril paistab päike lagipunktis otse ekvaa
tori kohal. Mõlemaid maapoohnikke valgustab päike võrdselt,
öö-päev on ühepikkused; meil on nüüd sügis. Päike tõuseb
otse idas, loojub läänes.
3) 23. detsembril on lõunapoolmik kõige enam päikese
poole pööratud. Päike käib lagipunktis k a 1 j u k i t s e p ö ö r i j
joonel (231/2% ekvaatorist lõuna poole); lõunapoolmikul
on nüüd suvi, meil talv. Päike käib meil madalalt. Meil on
päevad lühikesed, ööd pikad.
a) keskmistel laiustel.
5. joonis.
Päikese päevane teekond suvel, sügisel ja talvel.
24 sept
b) ekvaa^Tmoril.
23dctse/nb£y^
^
Loojcnei
kt i d.
6. joonis.
Päikese päevane teekond Lõunamaal.
c) poolustel
L joonis. Päikese päevane teekond nabamail.
4) 21. märtsil on päike jälle ekvaatorile jõudnud, kui ta
kiired püstloodis langevad. Mõlemal maapoolmikul on öö ja
päev võrdsed; meil algab nüüd kevad, lõunas sügis.
8
Kliimavöötmed.
Palav- ehk troopikavööde. Mõlemal pool ekvaatorit,
pöörijoonte vahel, levib ümber maakera vöö, kus päike alati kõr
gel käib. Ta paistab seal otse lagipunktis. Seal talve polegi, vaid
8. joonis. Pilte palavvöötmest.
on alati soe. See on palav- ehk troopikavööde. Kaks
korda aastas seisab päike seal lagipunktis. Päev ja öö on pea
aegu ühepikkused.
Polaarvöötmed. Põhja-polaarringil (66Y20ekvaa
torist) 22. juunil päike ei looju. Päev on 24 tundi pikk.
Polaarringist põhja poole levib põhja-polaar vööde.
Päike käib madalalt ning soojendab vähe.
9. joonis. Pilte polaarvöötmest.
Polaarvöötmes päike ei looju ega kerki päevade, nädalate
ja kuude vältel.
Lõuna-po laar j õõnest (66Y20 ekvaatorist) lõuna
poole on lõuna-polaarvööde.
9
Parasvööde. Pöörijoonte ja polaarringide vahel levib
parasvööde. Neid on kaks: üks põhja-, teine lõuna-poolkeral.
Päike ei paista siin millalgi lagipunktis; mida kaugemal epooluste poole, seda enam viltu langevad ta kiired maapinnale.
10. joonis. Pilte parasvöötmest.
Maa ja vee vahekord.
Suurema osa maakera pinnast võtab enda alla vesi, väik
sema — maismaa. Maismaa koosneb suurtest maa-aladest:
mandritest ja saart st. Maismaa pind on ligi kaks ja pool korda
väiksem kui vee pind -— maismaad on 29%, vett 71%.
Maismaa jaotatakse viieks mandriks ehk maailmajaoks.
Need on:
Euroopa, Ameerika, Aasia, Aafrika ja Aust
raalia.
Nende maailmajagude suurus on järgmine:
Aasia................... . 44 milj. km2
Aafrika
.... • 33 „
„
Põhja-Ameerika . ■ 24 .,
,,
Lõuna- Amee] ika . • 18 „
Euroopa
. . . . io .,
„
Austraalia
. . . • 9 ,,
,,
Aasia on kõige suurem maailmajagu, Austraalia kõige
väiksem. Ida-poolkeral asetsevaid mandreid Aasiat, Aafri
kat ja Euroopat nimetatakse Vana-maailmaks, sest
10
et nad olid juba ammu tuntud; lääne-poolkeral asetsevat
Ameerikat, samuti idas Austraaliat nimetatakse
U us -maailmaks.
Suuri veevälju nimetatakse ookeanideks, väiksemaid
meredeks. Ookeane on kolm. Need on: Atlandi ookean,
India ookean ja Vaikne ookean.
11. joonis. Maapoolmikku.de kujutus nii, et ühel pool on peaaegu
kõik maismaa, teisel vesi.
Suurim neist on Vaikne ookean. Ta on suurem kui kõik
mandrid kokku.
Ookeanide suurus:
Vaikne ookean . . .
Atlandi
„
....
India
„
....
180 milj. km2
106 „
„
75
„
11
Ameerika.
24 milj. km2
130railj.
elan.
Põhja-Ameerika
10 milj
500 mi jj: elan.
kma
Euroopa
*•*
5,5ei.1 km2
50el.1km2
Ameerika asetseb lääne-poolkeral ning ulatub põhjast
kaugele lõunasse. Teda ümbritsevad igalt poolt ookeanid (mis
sugused?), Aasiast eraldab teda Beringi väin. Ameerika
koosneb kahest peaosast: Põhja-Ameerika ja LõunaAmeerika. Neid mõlemaid ühendab Kesk-Ameerika
Panama maakitsus, mida nüüd läbib samanimeline kanal.
Põhja-Ameerika.
Asend ja piirid kaardi järgi. Leia kaardil mandri äärmised
tipud põhjas, lõunas, idas ja läänes! Mõõda mandri ulatus põhjast
lõunasse ja idast läände, ligema punkti kaugus Euroopast! Kus
kulgevad polaar- ja pöörijoon? Jälgi neid läbi Euroopa ja Aasia!
Üldpilt. Põhja-Ameerika rand on põhjas ja idas rohkesti
liigestatud. Põhjas on hulk suuremaid saari (nimeta mõned!),
lai Labradori poolsaar ja sügavale mandrisse tungiv Hud
son i (1. hödsn) laht. Idas seisab Newfoundlandi (1. njufaundlend) saar. Lõunas eraldab madal Florida poolsaar
Mehhiko lahte Atlandi ookeanist. Lääneranna liigestus on
12
vähene ja meri juba ranna lähedal sügav. Suuremad poolsaa
red on läänes Kalifornia poo saar samanimelise lahe ää -es
ja Alaska poolsaar.
12. joonis..
13
Ka pinnamood on mitnekmine. Läänepoolset Ameeri
kat läbib kõig) Kördil j eeride mägismaa, mandri kes ei
laiub määratu suur lauskmaa Põhja-Jäämerest Mehhiko laheni,
idas kerkib uuesti maapind.
13. joonis.
14
14. joonis.
1.
2.
3.
4.
Põhja-Ämeerika rahvad.
Eskimo.
Indiaanlane.
Mestiits.
Ameeriklane.
2 S. Sütt, D. Koppel, Maatead, õpper. V.
5. Atsteek.
6. Mulatt.
7. Neeger,
15
Gröönimaa.
Gröönimaa on maakera suurim saar. Ta asetseb kaugel
põhjas; ta on polaarmaa. Lühikese ja jaheda suve jooksul ei
suuda ära sulada talve jooksul kogunenud lumi. Sellest igilumest on aastatuhandete kestel tekkinud mitmesaja meetri
paksune mannerjää kiht, mis katab peaaegu kogu Grööni-
15. joonis. Eskimo hülgejahii. Kaugemal jäämägi.
maad. Mõnes kohas libiseb jää aegamööda merre, murdub —
ja vägeva mürinaga tekib j ä ä m ä g i, kuni 400 m paks, 4/7 vee
all. Külmad merehoovused kannavad neid kaugele lõuna poole,
kus nad Euroopa ja Ameerika vahelisel teel laevadele on häda
ohtlikud, kuna neid sageli tihe udu ümbritseb.
Inimesi elab vähe kitsastel jäävabadel rannikumail.
16
Siin levib kidura taimestikuga tundra, kus maad kata
vad lühikesel suvel õierikkad rohud, sammalsood, madalad
roomavad kased ja pajud.
Gröönimaal ja kogu Polaar-Ameerikas elab umbes 16 000
eskimot, s. o. toore liha sööjad. Ükski rahvas ei ela nii kaugel
põhjas kui eskimod. Nad on kohastunud karmi kehva loodu
sega ning elatuvad lindude, põhjapõtrade ja muskushärgade
küttimisest. Ka meri annab neile toitu — kalu ja hülgeid,
mida pisut keedavad ja pooltoorelt söövad. Meri kannab neile
ka ajupuid, millest nad endale koerakelke, suuski ja viskeode
(harpuune) valmistavad. Lootsiku kere teeb eskimo luudest,
mille hülgenahaga üle tõmbab — see on „kajak“. Säärases
kerges lootsikus, sõudes ühe mõlaga, liugleb eskimo linnuna
merelainetel. Suvel elavad eskimod nahktelkides, talvel muldvõi lumihurtsikuis, kuhu viib pikk madal käik; see on nii
madal, et käpukil tuleb ronida. Majal aknaid ei ole; teda val
gustab ja soojendab hülgerasvalamp, mis ööd-päevad põleb.
Ühes seesuguses hurtsikus elab mitu perekonda. Eskimod rõi
vastuvad põhjapõdra- ja hülgenahkadesse. Nad on lühikest
kasvu, laiade paletega, mustade juustega, pisut viltuste silma
dega ning kollase nahaga.
•
Kanada.
Kanada võtab enda alla mandri põhjaosa. Läänes ker
kivad metsaga kaetud Kalj umäed. Suurem osa aga on suur
järvederikas lauskmaa. Kuski ei leidu nii palju ja nii suuri järvi
kui siin. Tähtsamad nendest on Suur-K arujärv, Orjajärv ja Atabaska, mille veed Mackenzie (I. mäkensi)
jõgi Põhja-Jäämerre viib. Keskel leiame Y i n n i p e g i järve ja
lõunaservas viis suurt Kanada j ärve, need on — Ü1 e mj ä r v, Michigan (mitšigen), Huron, E r i e (iiri) j a
Ontario (onteerio). Nad moodustavad kõige suurema
2*
17
mageda vee kogu maakeral. Nende järvede vesi voolab merre
St. Lawrence’i jõe kaudu. Kahe viimase järve vahel voolab lühi
ke ja lai Ni agara jõgi, millel asub kuulus N i agara juga.
(Võrdle Kanada järvi Põhja-Euroopa järvedega!)
Kanada kliima on kare. Suvi on küll soe, aga talv on väga
külm, kohutavate lumetormidega. On ju Labrador ja Hu dsoni (loe: hödsn) lahte ümbritsevad maad maakera külme
maid maid. Jäämere rannikumail ja saartel levivad tühjad
kidura taimkattega tundra d.
16. joonis.
Niagara juga.
Kanada — metsa ja karusnahkade maa.
Tundratest
lõunas asetseb mõõtmatu, peaaegu Euroopa suurune põline
okaspuumets. Ta ulatub Vaiksest ookeanist Atlandi ookeanini.
Metsavöötmes elab inimesi väga vähe. Ajutiselt ilmuvad sinna
küttijad, kalastajad ja metsatöölised. Jõgede kaudu tungivad
nad tööde hooajaks metsa sügavustesse. Mets on Kanada rikkus:
ta polistes laantes elutseb veel suurel määral kallihinnalisi
karusnahaloomi, nagu hallkaru, hunt, hõberebane, pesukaru,
kobras, saarmas jt. Nende loomade nähku veetakse Kanadast
18
17. joonis.
Päigiparvetamine Kanadas.
väga palju välja, peaasjalikult Montreali linna kaudu.
Samuti suur on ka metsasaaduste, nagu palkide, laudade, puumassi ja paberi väljavedu metsavaestesse maadesse.
Kanada
viljasalv. Lõuna-Kanadas suvi on soe
nagu Prantsusmaal, talv aga külmem kui meil (juuli -f-19%,
jaan.
12°yo). Kliima ja viljarikas lössipind võimaldavad
põllu- ning k a r j a p i d a m i s t. Nendele viljarikastele maa-
18. joonis. Viljaait (elevaator) Kanadas, nii mahukas, et sinna
võib paigutada kogu Eesti aastase rukkisaagi.
dele on hulk inimesi elama asunud ning endiste metsade ja
rohunurmede asemel levivad nüüd määratu suured viljapõllud
St. Lawrence i jõest Kaljumägedeni. See ala on Kanada vilja
salv. Palju kasvatatakse siin nisu ja kaeru. Kuid sagedasti
võib lõikus ka äparduda: kas hävitab viljasaagi pikaldane põud
või purustab hirmus torm. Häil aastail saab aga vilja väga palju.
Maad läbivate raudteede jaamade juurde on püstitatud suured
viljaaidad (silo, elevaator). Nendesse kogutakse vili ja hoi
takse alal. Tähtsaim viljaturg on Vinnipegi linn.
20
Saadakse ka kulda, hõbedat ja vaske. Kanada on
kolmas maailmas hõbedasaagi poolest. Kivisüsi ja odav veejõud on ka tööstuse Õitsele viinud; töötatakse ümber põlluja metsasaadusi. New Foundlandi saart ümbritsevatel leetseljakutel püütakse palju kalu. Liiklemise ja kaubanduse
keskuseks on Montreal (montriöl), Ottava — valitsuse
asupaik.
Kanada elanikkudeks on enamalt jaolt sisserännanud
eurooplased ja nende järeletulijad, peaasjalikult inglased.
Tihedamalt elab rahvast lõunaservas, St. LawrenceT jõe ja
Kanada järvede ääres, mujal aga väga hõredalt. Üldiselt on Ka
nada väga harvalt asustatud maa. Kuid igal aastal rändab suu
rel arvul inimesi sisse, sellepärast edeneb Kanada majandus
likult väga kiiresti. Maa annab saaki rohkem kui hõre rahvas
tik ära tarvitab, seepärast veetakse välja saadusi suurel arvul,
eriti nisu.
Briti Põhja-Ameerika ehk Kanada on Inglise osariik.
Pdhja-Ämeerika Ühendriigid.
Põhja-Ameerika Ühendriigid võtavad enda alla mandri
keskosa. Maa-ala on Euroopa suurune, elanikke on tal üle
120 miljoni, seega rahvatihedus ainult 12 inimest ruutkilo
meetril. Võrdle Euroopa rahvatihedusega! Põhja-Ameerika
Ühendriikides võib nende maa-ala suure ulatuse tõttu ära
märkida kolm üksteisest erinevat valdkonda: Ida-Ameerika,
Mississippi-Missouri jõgikond ja Lääne-Ameerika.
1. Atlandi ookeani rannikumail Ida-Ämeerikas
levib
Appalachia (äpälätšiä) mäestik, mille lõunapoolne jätk
kannab Alleghani (elligeeni) mägede nime. Need on vanad
mäed, mille tipud on muutunud murenemise tõttu laugjaks ja
madalaks. See ala on maailma suurim tööstusmaa.
21
Oma lõunapoolsema asendi tõttu on kliima Kanada
omast märksa pehmem. Suvel kuumeneb sisemaa tugevasti.
Siis puhuvad siin meretuuled. Need tuuled panevad merepin
nal merevee liikuma laia joana. Tekib merehoovus.
Atlandi ookeanis liigub soe merehoovus Aafrika rannikult
Lõuna-Ameerika rannikule. Siin pöördub osa vett PõhjaAmeerika rannikule. Sealt ulatub ta Golfi hoovusena
Põhja-Euroopani. Golfi hoovus täidab Atlandi ookeani põlrja-
19. joonis.
P.-Ameerika Ühendriikide maapõuevarad.
poolse osa sooja veega, mille kohalt soe ja niiske õhk kaugele
maismaale kandub. Golfi hoovuselt sooja ja niiskust saa
des on suvi üldiselt palav, lõunaosas isegi väga kuum. Sügisel
ja talvel jahtub maa kiiresti, ning siis puhuvad kuivad maatuuled. Sügis on pikk, selge ja vaikne, soodus põldude korista
miseks. Talv on külm, isegi pakane. Tuntud on ka kuuma- ja
külmalained, mis tihti valguvad üle maa. Rohkete sademete
tõttu kasvavad tugevad suvehaljad, lõunaosas aga igihaljad
22
metsad, Floridas isegi palmid. Rikkalikud sademed on
tekitanud hulga järvi ja jõgesid. Tugevaid koski ja jugasid
kasutatakse elektrijõu saamiseks. Laiad jõesuudmed moodusta
vad mererannikuil häid sadamakohti. Paiguti on siin leutmetsi, paiguti põldusid, väga palju aga vabrikuid. Ehk küll
siin põldu hästi haritakse ja ta kõrget saaki annab, eiiti lõuna
pool (puuvili, tubakas, aedvili), on siin pea-tulualadeks siiski
kaubandus ja mäe- ning vabrikutööstus. Appalaehia mäestiku läänenõlvakud sisaldavad rikkaid kivisöe
ja maaõli pahtlaid, Suurte järvede ümbrus aga tüsedaid
raua maagi lademeid. Need ained asetsevad üksteise lähe
dal. Ka on nende veoks käepärast odavad veeteed ja hulk
raudteid. Neil põhjusil on siin, Kirde-Ameerikas kujunenud
hiiglasuur tööstus. Palju on siin kõiksugu tehaseid. Nendes
valmistatakse kõige rohkem metallkaupu, nagu masinaid,
põllu tööriistu, õmblusmasinaid, raudteetarbeid, autosid, ja grattaid jne. Märgiline on ka riide-, kummi- ja nahatööstus.
Kirde-Ameerika on Ühendriikide jõukaim osa. Palju on siin
suuri tööstus- ja kaubanduslinnu. Rahvast elab siin tiheda
malt kui mujal Ameerikas. Ka raudteedevõrk on siin väga
tihe; nendest on tähtsaimad, mis ühendavad Atlandi ookeani
äärseid linnu Vaikse ookeani rannikuga. Sobivaks veeteeks
peale jõgede on ka Suured järved. Viimaseid ühendavad
jõgedega pikad ja sügavad kanalid.
New York (1. njuujork) oma 9,7 milj. in. on hiidlinn,
maailma suurim linn. Ta on ka maailma kaubanduse ja
rahanduse keskus. Kes esimest korda New Yorki saabub, see
imestleb ta hiiglaehitisi, suuri mitmekümnekordseid maju
— „ pilvelõhkujaid”, pikki sildu, tunneleid jne. Veel
haaravamalt mõjub määratu elevus tänavaliiklemises — ini
mesed rühivad kiiresti edasi otse elava jõena laiadel ja pikka
del peatänavatel küll jala, küll arvutuil autodel, tänava-, õhuja maa-alustel raudteedel.
Boston — sadamalinn, kudumis- ja nahavabrikutega,
Philadelphia — rauatööstuslinn, Pittsburgh —
suurte terasetehastega. Washingtonis (uošingfn) —
Ühendriikide pealinnas, elab nn. „Valges Majas“ Ameerika
president.
2. Mississippi-Missouri jõgikond — maailma tähtsaim
vilja- ja karjakasvatuse piirkond.
Ühendriikide kesk-
20. joonis.
New Yorki „pilvelõhkujad“.
Ülesvõte lennukilt.
mises osas, Appalachia ja Kaljumägede vahel, levivad
suured tasandikud ja madalikud. See on ääretu Mississipi
nõgu. Aegamööda kerkib maapind läände, Kaljumägede poole.
Sellel lauskmaa] voolab Mississippi (= suur jõgi) jõgi, mis
ühes lisajõe Missouriga (= mudajõgi) on maailmas pikim
jõgi — 6700 km (võrdle: Kiilus 5800 km, Amazonas 6200,
Jenissei — 5200, Doonau -— 2800, Rein — 1300, Emajõgi
— 209 km).
Leia kaardil allikad ja lisajõed!
Jõgi toob kaasa hulga setteid, nii et vesi on temas
kollaka smudane. Neist setteist on tekkinud alamjooksul lai
soine madalrnik. Kevadine suurvesi lõhub tihti kaldaäärsed
kaitsetammid ning ujutab ümbruse laialt üle, tekitades suiut
21. joonis. Suhkr uroo-istandik Lääne-India saartel, buhkrupilliroog kasvab noil mail, kus leidub põletavat päikest ja külluses
vett, mida. taim palju tarvitab. Küpsemiseni kulub suhlcrurool pool
teist aastat, kuni neegrid ja indiaanlased meetripikkuste raskete laiade
nugadega võivad minna väljadele roogu lõikama. Lõigatud ja lehist
puhastatud vartest pressitakse magus mahl, millest vabrikus suhkrut
ja siirupit keedetakse.
kahju. Hiiglajõgi on tähtsaks veeteeks. Lhes 44 laevatava lisajõega
on tal ligi 32 000 km sõiduvett, kuna kõigil Euroopa jõgedel kokku
on seda ainult 20 000 km. Suured kolmekordsed jõeaurikud liiguvad
üles-alla. Jõesuudme soodel ja madalikkudel valitseb niiske ja palav,
ebaterve kliima, kus veel päris nuhtluseks sääsed ja moskiitod, haged
surevad suveöödel kariloomad nende hammustamise kätte.
25
Preeriad.
Sademetekaardilt on näha, et Mississippi
jõest lääne poole sademetehulk väheneb. Vähestes niisketes
nõgudes ojade ääres leidub metsasalku. Eemal levivad ääre
tud rahunurmed — p r ee r i a d. Maa on enamalt jaolt tasane:
jõed on vaid uuristanud sügavad orud. Osalt on maad liivased
ja kuivad, osalt kaetud lopsaka inimkõrguse rohuga. Eriti toi
tev on lühike punakas „piisonirohi“, mida hobused ja kariloo-
22. joonis. Piisonid preerias.
mad peavad parimaks rohuks. Kevadel ja suvel on preeriad
haljad, sügisel koltub rohi ja muutub kuldkollaseks. Enne
vanasti rändas neil lagendikel miljoneid piisoneid, kelle peale
indiaanlased jahti pidasid. Veed karjad on nüüd hävitatud,
suurem osa preeriat on üles küntud ja seisab nisu-, maisi- ja
kaeraväljade all, kus üksikud suured farmid — ameerika talud
silma paistavad. Lõikust hävitavad vahel rohutirtsud või
tuiikahju, kui kuival ajal rohi veduri sädemest või indiaanlase
26
käest põlema süttib. Nii laialt kui silm näeb, on siis ilm suitsu
täis.
Tervel Mississippi lauskmaal on väga viljarikas
põllupind, ning siin asub maailma tähtsaim vilja- ja
k a r j a k a s v a t u s p i i r k o n d. Põhjas, Kanada piiri pool,
kasvatatakse nisu ja kaera. Preeria põldude rikkalik saak
valgub arvutud raudteil linnadesse (Buffalo, Minneapolis), kus
suurveskid vilja jahuks jahvatavad.
23. joonis. Chicago linn Michigani järve ääres.
Keskel levib lai maisivööde. Maisi tarvitatakse pea
asjalikult loomade nuumamiseks.
Puuvilla vöö de asetseb lõunas, Mehhiko lahe ranna
mail. Sealses palavas kliimas kasvavad juba puuvill, riis
ja suhkruroog. Florida poolsaarel kasvavad kõiksugu
lõunamaised puuviljad. Töölisteks siinseis istandikes on
neegrid, kes suudavad töötada lõunamaa palavas kliimas.
Ka loomi peetakse väga palju — põhjapool sigu, läänes,
preeriates, veiseid, lambaid, hobuseid. Et talud seisa
vad kaugel üksteisest, ei ole võimalik piimandust arendada
ning karjast saadakse eeskätt liha ja nähku. Kaljumägede
jalal, kus vihma nii vähe sajab, ekj preeriast ei saa enam põldu
teha, on näha tuhandepealisi veisekarju, keda karjatavad osa
vad ratsanikud „lehmapoisid“, cowbov’d (kauboi). Vastu
talve aetakse karjad jõgede äärde, kus neid lageda taeva all ja
kevadeni hoitakse. Lund sajab talvel harva ja seegi sulab pea.
Preeriast aetakse nuumloomad suurtesse linnadesse, lihateh astesse.
24. joonis. New Orleans. Puuvillapallid sadamas.
Jõgede äärde, sadamakohtadesse on lühikese aja vältel
tekkinud suured linnad, mille ladudesse rikkalik põllu- ja
karjasaak kokku voolab ja kus veskid ning tapamajad neid
ümber töötavad. Eriti kuulsad on Chicago (tšikaago) (8,5
milj. ei.) suured tapamajad, kuhu aastas 8V2 milj. veist (Ees
tis kokku ainult 1/2 milj.), 8 milj. siga ja 6 milj. lammast
tuuakse: tehastes valmistatakse liha, vorste, konserve, seepi,
küünlaid jne. ,Chicago on, na^u palju teisigi Ameerika linnu,
imekiiresti kasvanud — 1830. a. oli siin alles väike küla.
P u u v i 11 & i s t a n d i k u 's kasvavad ridadena meetrikõrgused
põõsad. Augustikuul on põld valge kui lumeväli. Neegrid — mehed
ja naised, suured õlgkübarad peas — korjavad puuvilla, lauldes ühe
toonilist viisi. Igaühel on vööle kinnitatud kott, kuhu ta ettevaatlikult
puuvilla paneb. Kui kott on täis, tühjendatakse ta suurde korvi,
millega viiakse masinahoonesse. Seal puhastavad masinad ta seemneist
ja pressivad pallideks. Puuvillapõõsas nõuab suurt hoolt, ja põllul on
aasta läbi vilgas toimetus. Eurooplased ei jõua lõuna kuumas ilmas
seda tööd teha, kuid neegrid on vastupidavad. Hobuste asemel teevad
põllutööd eeslid. Puuvill veetakse suurtel jõelaevadel Mississippit
mööda New Orleansi sadamasse. Suurema osa sellest viivad inglise
laevad oma maa vabrikuisse. Puuvill on lina ja kanepi kõrval
tähtsaim kiutaim.
Mehhiko lahe rannikul on suurem puuvilla ja tubaka
väljaveo sadam New Orleans (nju orlins).
Ameerika farmis. Nagu Ameerikas kõik on väga suurejoone
line, nii on siin ka hiiglafarme, millest mõnel on kuni 60 000 tiinu
põlluks tehtud maad. Töö säärases tehasetaolises mõisas toimub kõik
masinate abil, nagu kündmine, külvamine, viljakoristamine. Lõikuseajal töötab mõnikord ühes reas 60 masinat, mis vilja lõikavad, vihku
seovad ning kokku panevad ühtlasi. Pika kuiva Ameerika sügise ajal
pole tarvis vilja kuivatada ning rehepeks algab kohe. Masinaid köe
takse õlgedega; kui peksmine on lõppenud, pistetakse õlekuhjad põlema
ja-vägevad tuleleegid kumavad taeva ali. õled ja aganad on siin väär
tuseta kaup, sest loomad on kogu talve väljas ja rammus põld ei
vaja väetist.
Säärasel viljakal maal ja masinate abil kogutud vili on muidugi
odavam kui Euroopa vili, niipalju odavam, et kannatab välja esiti
pika raudtee- ja siis laevaveo Euroopasse müügiks.
Esimesed asunikud said maad tasuta. Nüüd ei saa Ameerikas
enam põllumaad hinnata ja vähehaaval kasvab rahvaarv,'nii et vilja
saab ainult vähesel määral veel müüa. Nüüd ostab Euroopa endale
vilja Lõuna-Ameerikast, Kanadast ja mujalt.
29
3. Lääne-Ämeetika,
Preeriatest lääne poole minnes
jäävad inimeste asulad — talud ja linnad — ikka harvemaks.
Siin on kõrge mägine maa, mille lumised tipud ulatuvad üle 4
km. Mäeahelikud algavad juba Alaska poolsaarelt ning lähevad
rööbiti põhjast lõunasse piki mandri lääneserva. Idapoolne
pikem mäeahelik kannab Kaljumägede nime, mere ääres
kulgevad Kaskaadi mäed ja Sierra Nevada. Keskel
25. joonis.
Mammutipuud. Enamasti kõik
seest õõnsad.
hiiglatüved on
laienevad mäeahelikud ning nende vahel moodustub lai, roh
kete soolajärvedega, kuiv, kõrveline kiltmaa. Vähesed Vaik
sesse ookeani suubuvad jõed on maasse uuristanud väga süga
vaid järsuseinalisi orge; neid nimetatakse kanjoniteks. Tutta
vam neist on l1/^ km sügavune Colorado jõe kanjon. Jõgi
algab YellowstoneT (1. jelloustoun) rahvuspargis. Tuntud on ka
Kalifornia pargid oma mammutipuudega. Need taimeriigi
30
hiiglased ulatuvad 140 meetri kõrguseni, läbimõõduga 12 m,
koor 1/2 m, vanadus üle 3000 aasta.
Mägedes on palju kulda, hõbedat, vaske, naf
tat jne. Nende leiukohtadele on tekkinud linnad ja külad,
muid asulaid on vähe.
Lääneranniku maadele toovad meretuuled rikkalikult
sademeid, mäed kaitsevad külmade põhjatuulte eest ning siin
levivad ilusad viljarikkad orud. Nii on Kalifornia org
kui paradiis, mille aedadesse kogu maailma viljapuid on kogu
tud,— õunapuud, apelsinid, viinamarjad jne., vili ise on suu
rem ja ilusam kui Vana-Maailmas. Aedade vahel on nisupõl
lud, mäerinnakuil tugevad metsad. Tähtsamaks kauba- ja
sadamalinnaks läänerannikul on San Francisco. Pikad
raudteed ühendavad teda Atlandi ookeani äärsete linnadega.
Los Angeles — aiandus ja petrooleumitööstus.
Kokkuvõtteks.
Töökas rahvas. Põhja-Ameerika Ühendriigid kuuluvad
maailma suuremate ja vägevamate riikide hulka. Ainult Inglis
maa, Hiina ja Prantsusmaa ühes asumaadega on temast suu
remad. Rahvaarv on suureks kasvanud peaasjalikult sisserändamise teel. Iga aasta tuleb siia Euroopast üle 200 tuhande ini
mese, kes varsti uute viisidega harjuvad ja inglise keele ära
õpivad. Nii on 100 aasta jooksul üle 34 miljoni inimese endale
Ühendriikides uue kodu leidnud, ja inglased, hollandlased,
prantslased, sakslased ning teised on üheks suureks rahvaks
kokku sulanud, keda ameeriklasteles hüütakse. Amee
riklased— neid nimetatakse tihti ka veel jenkideks — ei põlga
tööd. Tööga on nad vallutanud maa ja ta õitsevaks muutnud
ning elavad jõukalt. Rahvas räägib inglise keelt ja on ena
masti protestandi usku. Rahvahariduse eest kantakse hoolt.
3 S. Sütt. D. Koppel, Maatead, õpper. V.
31
Seda edendavad ka rohkearvulised raamatukogud, ajalehed
ning ajakirjad.
Kahvast on 90°/0 valged, teised on „värvilised“, kelle
hulka kuuluvud indiaanlased, neegrid, hiinlased jne. Endisest
pärisrahvast indiaanlastest on vähe järele jäänud - —
0,3°/0 üldarvust. Teisiti on lugu neegritega. Neid on 10°/0
kogu rahvaarvust. Tööliste puudus lõunapoolseis palavniisketes
maakohtades oli põhjuseks, et neid omal ajal orjadena Aafri-
26. joonis. Indiaanlaste vigvamid.
kast sisse veeti. Peale vabastamist on nad üle maa laiali valgu
nud, kuid Mehhiko lahe äärseis riikides on nad ka tänapäev ena
muses. Vahekord valgete ja neegrite vahel ei ole praegugi veel
kõige parem. Hilisemal ajal on läänepoolseisse maakondadesse
rohkesti hiinlasi ja jaapanlasi sisse rännanud. Nüüd on sisse
rändajate arvu piirama hakatud. Peale nende leidub Ameeri
kas veel segarahvaid; valgete ja indiaanlaste järeletuli
jaid nimetatakse mestiitsideks, valgete ja neegrite omi
— mulattideks.
32
Indiaanlased. Tvm Ameerika 400 a. eest avastati, olid peaaegu koile
elanikud indiaanlased. Mõned neist harisid põldu, nagu Mehhikos, kus
kasvatasid maisi, ube j.in.; seal olid neil ka suured linnad, mäge
dest kaevati kulda ja hõbedat. Suurem hulk aga elatus piisonhärgade
küttimisest ning kalapüügist. Nad pidasid vihast võitlust sissetungi
jate valgete eurooplastega, kes nende jahimaad käest võtsid. Nüüd on
27. joonis. Indiaanlane pidurüüs.
Ühendriikides ja Kanadas indiaanlasi vähe järele jäänud ning nad
elatuvad enamasti küttimisest ja kalastusest. Aegamööda lähevad nad
üle karja- ja põllupidamisele ning ikka harvemaks jäävad nende
loomanahkadest telgid — vigvamid — 3^ harva kannavad nad fcotkasulgedest peaehet ning relvi — kirvest ja nuia.
Indiaanlasi nimetatakse punanahk adeks nende punakas
pruuni ihuvärvi tõttu. Eurooplasi üllatab nende leidlikkus, terav
nägemine ja kuulmine ning hea mälu, mille tõttu nad metsikutes
kohtades ära ei eksi. Igapäevases elus on indiaanlased ausad ja sõna
pidajad, kuid sõjas kalgid ja metsikud.
3*
33
Rikas ja vägev maa. Põhja-Ameerika Ühendriigid on
vägev ja rikas maa. Tema rikkus põhineb laialdasil istandikualadel (puuvill, tubakas), määratuil rohtlapõllustikel (nisu,
mais, kaer, oder), ta ammutamatuil karjamaadel, ta hiigla
suurtel mäekaevandusil, ta võimsail tööstuskeskusil ja suurel
kaubandusel.
28. joonis. Kullapesomine Kalifornias.
Tööd tehakse Ameerikas palju ja usinasti. Pingsa töö tule
museks on suur toodang. Nii hangitakse seal rauda 40°/0,
kivisütt 40°/0, vaske 8O°/0, petrooleumi 70°/0, niklit 50°/0
maisi 4/5, puuvilla 3/5, tubakat 3/4 kogu maailma toodan
gust. Ameerika tööstussaadused leiavad rohkesti tarvi
tamist kogu maailmas. Töötasu on Ameerikas kõrgem, elamine
seetõttu lahedam kui mujal maailmas. Nii on peaaegu igas
farmis raadio, telefon ja oma auto. Iga viie inimese kohta
tuleb üks auto.
34
Riiklik kord. Põhja-Ameerika Ühendriigid koosnevad
48 osariigist. Igal osariigil on oma valitsus, kuid esindused
välisriikides, sõjavägi, laevastik, raha on aga kõikidel ühine
ja allub ühisele valitsusele. Selle eesotsas on rahva poolt 4
aastaks valitud president. Saadikutekogu ehk „kongress“
ja president asuvad pealinnas Washingtonis. Rahaühik on
dollar.
29. joonis. Pinna kasutamine Ühendriikides.
Must joon ümbritseb rohtlate alasid, täpiline joon — ala, kus
sademeid alla 50 mm.
1. Mõõda Atlandi ookeani laius 45° p.-l.!
2. Samuti Vaiksel ookeanil!
3. Mõõda ulatus Londonist New Yorkini! Mitme tunniga sõi
dab aurik selle maa ära kiirusega a) 12, b) 21 miili tunnis (1 miil
= 1852 m)?
4. Leia kaugeim koht merest!
5. Võrdle Ülemjärve (81000 km2) suurust Eestiga!
6. Kus elab P.-Ameerikas rahvast tihedalt; kus hõredalt?
mispärast?
7. Raudteedevõrgu pikkus Euroopas on ligikaudu 340 000 km,
Ühendriikides 427 000 km; arvuta tihedus!
8. Kirjuta nimed õieti!
35
»
Lõuna-Ämeerika.
Määra kaardil asend, piirid, mandri äärmised tipud, mõõda
mandri laius, pikkus ning kaugus Euroopast! Kus kulgevad ekvaator
ja vähi-pöörijoon?
•
Lõuna-Ameerika rannik on vahe liigestatud, puuduvad
suuremad saared ja lahed (võrdle Aafrikaga). Ainult lõunatipus lahutab M a g a 1 lanesi väin Tulemaa saari mand
rist. Pinnaehitus sarnaneb Põhja-Ameerika omaga; piki
Vaikse ookeani rannikut kulgeb kõrge lumitipuline Kordil-
30. joonis.
Jamaika saar Lääne-India saarestikus Kesk-Ameerikas.
jeeride ehk Andide mäestik. Idas kerkivad Guayana
ja Brasiilia kõrgustikud. Mandri keskel asetseb maa
kera suurim madalmik, kus kolm suurt jõge — Orinoco,
Amazonas ja La Plata voolavad. Jõgede nimede järgi
hüütakse neid ümbritsevaid lauskmaid.
Suurem osa Lõuna-Ameerikast asub ekvaatori all palavvöös. Passaadid, seega idatuuled, toovad Atlandi ookeanist
36
nii rohkesti vihma kaasa, et Lõuna-Ameerika on sademete
rikkam! maa. Soojades niisketes kohtades kasvavad troopika37
metsad, kuivemates kohtades levivad puisrohtlad, rohtlad,
paiguti väikesed kõrved.
Brasiilia — kohvimaa.
Brasiilia on suurim LõunaAmeerika riik. Ta on peaaegu Euroopa suurune, kuid ela38
nikke on tal ainult 39 miljonit. Neistki asub suurem hulk
Brasiilia mägismaa idapoolsetes Atlandi ookeani äärsetes soo
jades niisketes maakondades. Passaattuuled toovad ranniku
maadele rohkesti vihma, ning mäenõlvad on kaetud igihal89
jaste troopikametsadega, kus kasvab muu seas väärtuslikke
kautšuki- ehk kummi- ja värvipuid. Ilusa pealinna Rio de
Janeiro ja ta naaberlinnade Santo s’e ja Sao Pau lo
34. joonis. Kohviistandi k. KohvipÕõsa viisid eurooplased Amee
rikasse. Seal kasvab ta mäenõlvul otsatute nöörsirgete ridadena inimese
kõrguseks. Maa peab umbrohust, mis siin lopsakalt kasvab, hoolsasti
puhta hoidma, milline töö siin kõrvetavas kuumuses pole sugngi kerge.
Kui kohvipõõsad õitsevad, on kogu maa valge lõhnava peite all.
Põõsas kannab marju, mis kaht seemet — kohviuba — sisaldavad.
Lõikuseaeg, mis algab siinsel sügisel, maikuus, on kiire tööaeg istan
dikus. Marjad nopitakse käega või raputatakse allalaotatud riidele,
selle järel leotatakse, kõrvaldatakse marja liha ning sorditakse kohvi oad müügivalmis kottidesse.
tagamaades asuvad suured maailmakuulsad kohviistandikud. Nende aastane kohvitoodang ületab kõikide muude
maailma kohvimaade oma kokku. Rohkesti on ka suhkrur o o, kakao- ja t u b a k a i s t a n d i k k e.
40
Brasiilias elab peale värviliste rahvaste — indiaanlaste,
neegrite ja segarahvaste — ka hulk valgeid eurooplastest
asunikke, peaasjalikult portugallasi, hispaanlasi ja itaallasi.
Ämatsooma madalmik. Brasiilia põhjaosas levib suur
Amatsoonia madalmik. Siin voolab maailma veerikkaim jõgi
Amazonas. Juba keskjooksul on ta 5 km lai ja 50 m sügav,
alamjooksul aga üle 30 km laiune. Ka ta lisajõed on enamasti
hiiglajõed, mõned suuremad kui Euroopa Volga.
Madalmik seisab otse poolitaja all; seal valitseb aasta
ümber troopikapalavus (aasta keskmine t° +25° G) ning
sajab väga palju vihma. Selle tõttu areneb ülilopsakas taimes
tik ning terve maa on kaetud suure troopikalise ürgmetsaga,
mida selvaks nimetatakse. See on maakera suurim ürg
mets, peaaegu poole Euroopa suurune, inimestele suuremalt
osalt tundmatu, sest sisemaale pääseb ainult jõgede kaudu.
Selvad. Metsa kõrged puud on kui jämedad sambad.
Tugevad liaanid väänduvad nagu hiiglaköied ümber tüve,
ripuvad okstelt. Kõik on läbisegi põimunud, läbi kasvanud
tihedaks padrikuks, millest ainult kirvega teed raiudes läbi
pääseb. Amatsoonia metsades elutsevad loendamata arvul
kirjud papagoid, värvilised koolibrid (pisimad linnud), pikasabalised ahvid ja laiskelajad, kiskjad puuma, jaaguar ning
hiiglamaod (boa). Jõed kubisevad kaladest, alligaatoreist,
kilpkonnadest ning veelindudest. Eriti palju on putukaid ja
suuri säravaid liblikaid, mõned koguni poole jala pikkused.
Terved karjad sipelgaid käivad metsas ja õgivad ära kõik
elusa, mida oma teedel kohtavad. Öösi ja vara hommikul on
metsas vaikne, — õrnad, suures soojuses hellitatud palava
maa loomad poevad varju jaheduse eest. Kärarikkaks muu
tub elu hiljemini, pärast päikesetõusu. Kuid keskpäeval vai
bub jälle kõik hääletuks. Keskpäevane palavus tundub ka
troopikaloomadele liig olevat. Harilikult kogunevad siis kiiresti
tihedad pilved, paugub kõu ja vihma valab kui pangest. Kuid
niisama kiiresti kaob äike, paari tunni pärast on ilm jälle
selge ning tuhanded hääled kajavad uuesti ürgmetsas.
Inimesi elab selvades väga vähe, sest niiske, palav kliima
on ebatervislik, võimatu on soisi pakse metsi põlluks harida.
Ka ujutavad jõed suvel, kui Andide tippudel lumi sulab,
madalamad kohad mitmeks kuuks üle, mis inimesi jõe ääri,
kui ainsaid elukohti, sunnib maha jätma. Metsa sügavuses
35. joonis. Selva.
elavad kalastajate ja kütti jäte indiaanlaste suguharud. Ette
vaatlikult liiguvad nad kergetel lootsikutel arvurikastel jõge
del saaki otsides või puhkavad rammestav-palaval keskpäeval
puuokstes! punutud kiikvõrgus (gamakk), okstest kiiresti ehi
tatud varjukatuse all. Metsades on palju kalleid värvi- ja
kautšukipuid. Hulgana tungivad kautšukikorjajad jõgesid
mööda metsatihnikutesse, lõiguvad puudesse sälgud, kust
kummimahl allapandud kausikestesse nõrgub ja kõvaks
hangub.
42
Argentiina asetseb La P1 ata lauskmaal. Seal voolavad
suured jõed Parana (=v7esi) ja Uruguay ning suubuvad
ühisesse suurde suudmelahte Eio de la Platasse (= hõbe
jõgi). Maapind, mis vähehaaval tõuseb läänesuunas, on üldi
selt tasane. La Plata maad asetsevad suuremalt jaolt parasvöös ning kliima on tervislik, kuid kuivavõitu, sest lääne
poolt on maa Andide kõrge kaljumüüri varjus ning valitse
vad läänetuuled jätavad oma niiskuse mägede taha. Esimesed
36. joonis. Ivari pampas gautšode valvel.
siia jõudnud eurooplased leidsid eest ääretu lagedad rohtlad
— pampa (—madalmaa). Maa oli väga soodus karjapidamiseks ning kõik Euroopast kaasa toodud koduloomad si
gisid ülihästi. Samuti kasvab paiguti mustamullalisel maal
vili hästi. Nüüd on rohtla muudetud peaaegu üleni nisu
väljadeks ja kultuurkarjamaiks, kus tärisevad lõikusmasinad
ja hulguvad loendamatud sarvloomakarjad ratsakarjaste
(gautšode) valvel. Looduslikku rohtlat on säilinud P a t agoonias, kus maapind on kaetud hõreda rohu ja kidura
43
võsaga, mis on nigelaks söödaks lambakarjadele. Põhja poole
muutub pampatasandik taimkattelt vähehaaval puisrohtlaks
ja metsaks. See on Gran Chaco, indiaanlaste suur „jahimaa“, veel praegugi Lõuna-Ameerika metsikumaid piirkondi.
La Plata maad on maailma tähtsamaid karjanduse
ja põllunduse maid. Peetakse suuri mitmetuhandepealisi veisekarju, peale selle ka suurel arvul lambaid, kitsi, sigu
ja hobuseid. Tähtsamateks viljadeks on siin mais ja nisu.
Rohkesti kasvatatakse ka linu seemnete jaoks. Peaväljaveoaineiks on kuivatatud ja külmutatud liha, loomanahad,
lambavill ja vili. Liha väljaveos evib ta maailmas esi
mest kohta.
Argentiinas on suurem osa elanikkudest hispaan
lased, portugallased, itaallased ja nende järele
tulijad kreoolid. Sellepärast valitseb siin katoliku usk
ning hispaania ja portugali keel.
Argentiina pealinn on Buenos A i r e s, Lõuna-Amee
rika suurim linn.
Tšiili ja teised Andide maad. Andide mäeahelikud ula
tuvad piki Ameerika lääneserva lõunast põhja. See on maakera
pikim ja kõrgeim mäestik. Nagu mitmekordne müür kerkivad
mäeahelikud ja sirutavad üles taevasse oma valendavaid lumiseid harju ja tippe; nendest on kõrgemaid Aconcagua
(7000 m) ja C h i m b o r a z o (loe: tšimboraso). Igal pool järsud
kaljuseinad, ligipääsematud nõlvad, sügavad kuristikud, tulemä
gede kuhikud ja mäeahelikkude vahel kõrglavad. Liiklemine
mägedes on raske ja vaevaline. Veoloomana ja koormakand
jana kasutatakse kodustatud laamat. Ka on Andides rööv
lind k o n d o r i eluase. Andid ulatuvad peaaegu kõikidesse
ilmastikuvöötmeisso. Kus küllaldaselt vihma sajab, seal on
mäenõlvad kaetud tiheda ürgmetsaga. Kuivematel aladel levi
vad hõredad võsad, rohtlad, kaktusevõsad ja koguni kõrved.
44
Nii asub Põhja-Tšiiiis Atacama kõrb, mis on kuulus oma
salpeetrilademete poolest. (Tšiili salpeeter on väärtuslik väetusaine.)
Pea-tulualaks Andide riikides on põllundus ja mäe
tööstus. Kõrgemail kohtadel kasvab oder, kartul (siin
Lr-AMEERIKA TULUNDUSE KAART
on ta kodumaa), nisu ja mais. Madalais niiskeis köhis
haritakse suhkruroogu, riisi, kohvi ja kakaod. Kõige parem
kakao tuleb Ecuadorist, Kolumbiast ja Venezuelast. Andid
on rikkad maapõuevaradest: kulda ja hõbedat saadakse
Peruus, vaske ja salpeetrit Tšiilis.
Tähtsaim Andide riikidest oma kultuurilise taseme ja
majandusliku jõukuse poolest on Tšiili. Ta asetseb Andide
45
lõunapoolses osas, nimelt nende mägede läänenõlvadel ja kit
sal rannikuribal. Kõrveline põhjaosa on põllunduseks kõlb
matu ja elanikud hangivad salpeetrit, metalle ja guaanot
(kuivanud linnusõnnik). Keskmine osa on väga viljakas; siin
kasvatatakse nisu, viinamarju ja viljapuid. See on kõige tihe
damini asustatud Tšiili osa. Siin on ka pealinn Santiago
ning sadamalinn Yalparaiso. Tähtsamad väljaveoained
on salpeeter ja vask.
38. joonis. Salpeetritehas Atacama kõrves.
Teised Andide riigid on: Boliivia, Peruu, Equador,
Kolumbia ja osalt ka Venezuela.
1. Millistel L.-Am. riikidel on. maailmamajanduslik tähtsus?
2. Milliseid aineid saame L.-Ameerikast?
3. L.-Ameerika on üldiselt hõredasti asustatud maa, sest 18 milj.
km2 elab ainult 67 milj. inimest. Missugused põhjused on selleks?
Millised osad on tihedamini asustatud? Mis sealgi asumist takistab?
4. Raudteid on ainult Brasiilia rannamail ja Argentiinas, sise
maal puuduvad maanteed; mispärast? Kiuidas pääseb sisemaale?
46
4 S.
Sütt, D. Koppel, Maatead, õpper.
jrj
39. joonis. Patagoonia indiaanlased on kolija küttija rahvas. Bolasega püüavad nad metsloomi
_ guanaakosid. Riideks on ainult kitsas põll niuete ümber või loomanahkadest kuub.
5. Kus asetseb enamik Vaikse ook. piirkonna tulemägedest?
6. Märgi kaardil merehoovused Atlandi ookeanis!
7. Võrdle L.- ja P.-Ameerika asendit, kuju, suurust, pinnaehitust, kliimat, taimkatet, loomastikku ja majanduslikke olusid!
40. joonis.
Vaade Chimborazo tulemäele.
8. Nimeta tähtsamaid Atlandi ja Vaikse ookeani äärseid sadama
linnu !
9. Protestantlikus Põhja-Ameerikas valitseb inglise keel ning
teda nimetatakse Anglo-Ameerikaks, ka Dollari-Ameerikaks. Kato
liiklikus Lõuna-Ameerikas valitseb hispaania ja portugali keel ning
teda nimetatakse ka Ladina-Ameerikaks. Miks?
48
Aasia.
44 milj. kmz
1100 milj. elan.
25el.1km2
Aasia
ife
kn»'
••
500mi§.elan.
50el.W
iu roopa
Üldpilt.
Asend ja piirid kaardi järgi! Näita kaardil mandri äär
mised tipud! Mooda pikkus põhjast lõunasse ja idast läände!
Aasia on kõige suurem maailmajagu. Ta asetseb idapoolkeral.
Läänes ühineb Aasia Euroopaga. Piiriks Aasia ja Eu
roopa vahel on Uurali mäestik; Aafrikaga ühineb ta
edelas. Ameerikale ligineb Aasia kirdes, kus neid lahutab
teineteisest Beringi väin. Austraaliast eraldub ta M a
lai saarestikuga. Kolmest küljest ümbritsevad Aasiat
suured veekogud, ookeanid ja nende osad.
Aasia rand on rohkesti liigestatud. Mitmed suured
poolsaared ulatuvad kaugele merre, ning mered tungivad kau
gele mandrisse. Ka on Aasia rand rikas saartest ja saa
restikest.
Pinnaehitus on Aasias väga mitmekesine. Seal on maa
ilma kõrgeimad mäed ja sügavaimad lohud, avaraimad madalmikud ja kõrgeimad kiltmaad.
4*
49
Mägede sõlmeks on Pamiiri mägismaa. Suure
mad mäed asetsevad siit lääne- ja idasuunas.
Suuremad mäestikud on järgmised:
Altai, Jablonoi ja Stanovoi mäed; Kuenlun ja Himaalaja mäed; Pam,iir, Tienšan,
Hindu kuss.
aane-ja
loomad
41. joonis. 1. Ühe küüruga kaamel. 2. Strepet. 3. Metshobune. 4. Kahe
küüruga kaamel. 5. Jakkhärg.
Põhja-Äasia.
Siber.
Tundra. Lühikeste suvede ja pikkade talvede maa.
Siberi põhjapoolsemas osas Jäämere rannikul levib soine
lagendik — tundra. See kulgeb laia vöötmena Põhja-Jää
mere rannikul läbi Aasia, Euroopa ja Ameerika mandri.
50
Kliima on väga külm. Päike käib madalalt. Suvelgi tõuseb
ta vaevalt üle vaatepiiri. Päikesekiired langevad seepärast
maapinnale väga viltu ja soojendavad vähe. Talveööd on
väga pikad, mida kaugemale põhja poole, seda pikemaks
nad muutuvad. Pooluse juures kestab öö ligi pool aastat.
Suvisel aastaajal aga ümberpöördult — suvised päevad on
pikad. Pooluse juures kestab päev ligi pool aastat.
42. joonis. Samojeedide põdranahksed telgid.
Aasta-aegu on kaks: lühike valge suvi ja pikk ning
pime talv.
Mõnikord, kui päike on kadunud vaatepiiri taha, ilmub
taevasse iseäraline valgus, virmalised. Virmalised ilmu
vad mõnikord ka meil. Kuid seal on nad palju värvirikka
mad ja heledamad. Nad muutuvad ruttu kujus ja värvides,
levivad üle taeva laiali, tõmbuvad kokku ja kaovad silma
pilguks. Järgmisel hetkel kumab kogu taevas tulemeres.
51
Vaatepiirilt helgib üles hele kiir. Jälle laieneb virmaliste
piirkond ja kaob. Uuesti algab lõpmatu mäng, mis valgustab
õudset põhjamaa ööd.
Taimestik tundras on väga kidur. Lühikesel suvel sulab
ainult õhuke pinnapealne kiht. Seepärast puid seal ei kasva.
Külmunud maapinnas ei saa areneda nende juurestik. Nende
asemel kasvavad sookase põõsastikud, mis on ühekõrgu
sed, nagu vikatiga löödud. Harva leidub mõnes varjulisemas
kohas ka mände, kuuski ning pihlakaid. Valitsev taim on
siin põdrasammal, mis katab seda suurt lagendikku.
Suvi on tundras lühike. Loodus ärkab kevade tulekuga
kiiresti. Paari sooja päikesepaistese ilma järel haljendab
endine õudne lagendik. Kohe jääminekuga tulevad veelindude
parved — pardid ja haned. Lagendikule ilmuvad põ
der, rebane, soobel, lume- ja põldpüü. Mererannikul uitab jääkaru ja peab jahti hüljeste peale.
Võimatuks teevad suvel tundras viibimise miljonid sääsed.
Talv tuleb tundras kiiresti. Ainus külm öö lõpetab suve.
Kidurate puude lehed langevad. Tiivulised külalised lendavad
lõunasse. Algab külm ja pikk talveöö. Mitmel kuul vilguvad
ainult tähtede helk ja virmalised. Õudne on siis tundras.
Kõvasti paugub pakane. Vihaselt puhub vastu põhjatuul,
kui ääretul lumelagendikul põder reisijat kerge reega sõi
dutab.
Tundra on ülihõredasti asustatud. Nii valjus külmas
on raske elada ja ülalpidamist saada. Neid suuri õudseid
lagendikke asustab mõni üksik samojeediperekond. Samojeedide ülalpidajaks on põhjapõder, kes peremehele annab
toitu ja katet ning teda kiiresti edasi viib. Rikas samojeed
peab enesel mitusada põtra.
Põhjapõder on vähenõudlik ja vastupidav loom: mitte
üksnes suvel, vaid ka talvel leiab ta enesele lume alt samb
last toitu. Kui ühe koha pealt sammal on söödud, rändab
54
samojeed oma põdrakarjaga teise kohta, — viies kaasa ka
oma elamu — kerge telgi.
Taiga. Rikas karusnahaloomade maa. Tundrast lõuna
pool algab suur okasmetsade vööde, mis kannab Siberi
taiga nime. See ulatub Uurali mägedest Vaikse ookeanini
ja tundra piirilt suurte Siberi mägedeni. Taiga on kohati
tihe soolaugastega mets.
44. joonis. Taiga.
Siin ei ole enam nii külm kui tundras. Mida rohkem
lõuna poole, seda soojem ja pikem on suvi ja lühem talv.
Taigas kasvavad enamasti okaspuud, kuid leidub ka lehtmetsasalku. Kaugel lõunas tungivad rohunurmed kiiludena
sügavale metsa. Kohati esinevad suured turbarabad.
Nende metsade suurem loom on siberi karu. Väga
palju elutseb siin karusnahaloomi, nagu rebane, hunt, orav,
tõhk, soobel. Põdrad ja hirved elavad siin talvelgi;
nad leiavad enestele toitu lume alt. Marjad meelitavad siia
suuri tedre-, kure-, pardi- jt. lindude parvi. Siberis
elutsevad samad loomad mis meilgi, kuid neid on seal palju
rohkem. Karusnahad meelitavad jahimehi kaugele polistesse
metsadesse. Küttimas käiakse enamasti üksikult. See on
raske ja tihti elukardetav töö. Küttide elamud asetsevad jõgede
ääres. Sinna tulevad ülesostjad ja toimetavad kallid nahad
turgudele.
Siberi lõunaserval on suured mäed. Nende nõlvad on
kaetud tihedate okasmetsadega ja heinamaadega. Kõige kena
mad on Altai mäed. Altai orgudes elab palju rahvast.
Peetakse karja ja haritakse põldu. Pea-tulualaks on karjan
dus. Kõrgemail mäenõlvul hõreneb mets ja kaob tippudel
hoopis.
Altai ja teistes Siberi mägedes on palju maapõuevarasid,
iseäranis rohkesti leidub kulda. (Rikkalikud kullalademed
on Jakutski maakonnas.)
Siberi majanduslikud olud. Puudulikult kasutatuid
loodusvarad. Siber on hõredasti asustatud: äärmiselt kare
kliima ei meelita siia inimesi. Suurem osa elanikest on
Euroopa-Venemaalt sisse rännanud asunikud. Väga palju
rändas Vene valitsuse ajal ka eestlasi Siberi metsadesse.
Suurte raskustega võideldes rajasid nad põlisesse metsa oma
majapidamised, harisid põldu ja kasvatasid karja. Paljud
eesti asunikud olid jõukad põllumehed. Siber on loodusvarade
poolest väga rikas.
Et aga Siber on väga hõredasti asustatud, siis on ka
ta loodusvarad vähe kasutatud. Siberi jõed on väga kalarikkad, kuid kalu püütakse vähe, sest halvad teed takistavad
nende toimetamist rahvarikastesse kohtadesse. Samuti ras
kendab liiklemisteede puudus karja- ja põllusaaduste turuletoimetamist. Põlluharimispiirkonnast käib läbi suur Siberi
raudtee —- Uurali mägedest Vaikse ookeanini. See on maa
ilma kõige pikem raudtee (7800 km).
56
Siber on ka rikas maapõuevaradest. Seal leidub kulda,
grafiit i, hõbedat ja kivisütt. Kuid ka maapõuevarade kasu
tamine on puudulik. Kullakaevamiseks tarvitatakse tihti
ainult labidat.
Paremate liiklemisteede, jõgede ja Siberi raudtee äärde
on tekkinud suuremad asulad. Linnadest tähtsamad on
Omsk — kaubalinn, Tomsk — kauba- ja ülikoolilinn ja
Irkutsk. Viimase kaudu käib kaubavahetus Hiinaga.
Siber kuulub Nõukogude-Venele.
Turaan ja Kirgiisi rohtlad.
Kirgiisi rohtlad. Koliv eluviis. Uurali mägedest lõuna
poole ja Kaspia merest ida poole asetsevad suured Kirgiisi
rohtlad ja Turaani madalmik.
Kui talvetormid ja lumi maikuul on kadunud ning mõni
hoog sooja vihma maad niisutanud, lööb haljendama määratu
suur rohunurm — Kirgiisi rohtla. Mõne nädalaga kattub
kogu see maa-ala inimesekõrguse rohuga. Rohtla haljendab
umbes kolm kuud. See aeg on toidukülluslik nii inimesele
kui loomale. Siis õitsevad rohtlas mitmesugused lilled, tul
bid, nartsissid, — lilled, mida meil kasvatatakse aedades.
õitseva kevade järel tuleb kuum suvi. Rohi kuivab, maa
muutub kõrbkuivaks. Rohtu jääb ainult niiskematesse kohta
desse — jõgede äärde, mis ära ei kuiva. Kuumale suvele
järgneb väga külm talv. Kare külm vaheldub lumetuiskudega
ja tormidega. Sel maa-alal elavad kirgiisid, tatar id
ja turkmeenid.
Kirgiiside, samuti ka teiste rahvaste elu on siin oma
pärane. Nad elavad peaasjalikult karjandusest. Karilooma
deks on veised, kitsed, kaamelid ja hobused. Laiad rohtlad
on karjanduseks väga soodsad. Kuid mitte alati ei ole rohtla
57
selleks kõlblik. Suvel, kui rohi ära kuivab, peab karjane
kolima teise kohta, kuhugi jõe äärde. Ka tuleb mujale
rännata siis, kui endisest asukohast rohi otsa on lõppenud.
Seesugust eluviisi nimetatakse k o 1 i v a k s eluviisiks. Koli
mise lõpetab talv oma hirmsate tuiskude ja külmadega. Sage
dasti hukkuvad siis terved karjad, sest loomad peavad ka
45. joonis. Kesk-Aasia mongoleid oma villtelkide ees.
talve lageda taeva all mööda saatma. Paljud rikkad karjaomanikud muutuvad nii üleöö kerjusteks.
Koliv eluviis nõuab inimestelt kohastumist. Et kolimisel
tuleb kõik kraam kaasa viia, siis on ka kirgiiside elamud
kujunenud selle järgi. Kolijate harilik elamu on silindrikujuline, keraja katusega telk. Telgi kereks on peenikestest latti
dest võrk, mis rihmadega üksteise külge kinnitatakse. Väliskatteks on kaamelikarvust vilt, seesmiseks kaunistiseks villa
sed vaibad, mis on rikastel väga toredad. Valgus pääseb telki
5S
ukse ja ülemise avause kaudu. Avaus on ühtlasi ka suitsu
välj aj ühtimiseks.
See vilttelk kaitseb elanikku talvel külma ja sademete
ja suvel päikese põletavate kiirte eest. Kolimisel uude kohta
on seesugust telki hõlpus koost ära võtta ja uuesti kokku
seada. Kolides laotakse kõik kraam kaamelite ja härgade
selga. Sinna asuvad ka naised ja lapsed, kuna mehed hobus
tel ees ratsutavad.
Kolimine on küll tülikas, kuid inimesed on seal sellega
harjunud. Kolimisega uude kohta tekib seal elu, vaibub aga
mahajäetud paigas. Nii kestab see varakevadest hilissügiseni.
Talv saadetakse mööda kuski varjulises kohas jõe ääres.
Paiks alt on võimalik elada ainult jooksvate vete ümb
ruses ja mägis-oaasides. Paiksate elanikkude peatuluallikaks
on aiandus. Aed on nende uhkus ja rikkus. Aedade keskelt,
tihedate persiku-,pirni-,kirsi- ja aprikoosipuude
vahelt paistavad kuplitega elamud, mille üle tõusevad
kõrged minaretid, mis tunnistust annavad elanikkude muha
medi usust.
Kirgiisidel ja turkmeenidel on ühesugune rõivastis: laiad
püksid, teravad kõvera ninaga saapad, kõrge vilt- või lamba
nahast müts. Talvel kannavad nad pikki vilt- või nahksäärsaapaid ning nahkmantlit. Vaestel on enamasti puuvillane
riie, rikastel kallid villased ja kalevist riided.
Nende rõhunurme-elanikkude, turkmeenide ja kirgiiside
toit on lihaleem, mis vürtsitatud tublisti pipra ja soolaga.
Rahvuslik jook, nagu kõigil mongolitel, on kumõss —
hapendatud hobusepiim. Söök pannakse puukausiga põran
dale, kuhu kõik vaikselt kausi ümber istuvad ja suure kiiru
sega sööma hakkavad.
Turaan. Kaspia merest ida poole Kesk-Aasiani levib
Turaani madalmik. Kaspia mere juures madaldub maapind
59
alla merepinna. Siin on maailma kõige suurem alamik,
mille põhjas asetseb Kaspia meri.
Turaani kliima on väga kuiv. Suvi on kuum, talv väga
külm. Selle tõttu on suurem osa Turaani madalmikust ja
alamikust kaetud kõrbede ja rohtlatega, kus elavad kolijad
karjakasvatajad rahvad. Jõgede ääres ja orgudes on ka viljarikkaid kohti, kus vesi juhitakse kaugele põldudele ja aeda
desse. Seal lokkavad viljapõllud ja aedades valmib lõuna
maine puuvili.
Kesk-Äasia.
Mongoolia.
Mongoolia asetseb Kesk-Aasia põhjaosas. Teda ümbrit
sevad kõrged mäed, mis takistavad niiskete tuulte tungimist
sisemaale. Seepärast valitseb Mongoolias, samuti nagu kogu
Kesk-Aasias, väga kuiv mandriline kliima palava suve
ja väga külma, kuid lumeta talvega. Lumetuiskude asemel
möllavad tihti tolmutormid. Taimestik on siin väga kidur.
Põhja pool on rohtlad, lõuna pool suur Samo ehk Gobi
kõrb.
Siin elab rahvatõug, keda nimetatakse mongoliteks.
Mongoli tõugu kuuluvad peale nende
tiibetlased,
hiinlased, jaapanlased jt.
Mongolid on enamasti väikest kasvu, laia näo ja pisut
viltuste silmadega; juuksed on neil mustad ja karedad, habe
puudub või on väga hõre. Nad on buddha usku. Nende tulu
allikaks on karjandus ja kaubavedu läbi kõrve Hiina ja Vene
vahel.
Mongolid on tugeva kehaehitusega ja harjunud kõigi
vintsutustega. Mongol rändab mitusada km, ratsutades kaa
melil 30°—40° külmaga metsikus kõrves, ilma et see talle
60
viga teeks. Mongol on aus ja heasüdamlik, kus ta veel teistega
kokku ei ole puutunud. Ta võtab hea meelega külalisi vastu ja
on väga jutukas.
Usu pea hutuhtu asub väikeses Urga (Ulan-BatorHoto) linnakeses.
4G. joonis. Buddha klooster Himaalaja mägedes.
Tiibet.
Otse Aasia südames asetseb maailma kõige kõrgem kilt
maa, Tiibet, mille keskmine kõrgus on 4000 — 5000 m üle
merepinna. Kiltmaad piiravad Kuenluni ja Himaalaja
mäeahelikud, mis ei lase Tiibetisse tungida sooje niiskeid
meretuuli, seepärast on siin kliima ülikuiv. Suvel on soe
ainult päikese käes, tihti isegi kõrvetav, kuna vilus sel ajal
külmub vesi jääks. Talvel on külm sagedasti 40°, möllavad
ka suured marud.
61
Tiibeti elanikud tiibetlased jagunevad elamisviiside
poolest samuti kui kirgiisid ja turkmeenid külijateks ja paiksateks. Kitsed ja kodustatud jakid annavad neile piima, met
sikud — liha ja nahka. Liha süüakse toorelt. Kuivanult
on see kõva nagu kivi. Alati on neil kaasas kuivatatud metseesli liha, mida nad nälga tundes söövad. Taimede puudusel
söövad isegi nende hobused liha. Naised peavad hoolt kodu
loomade eest. Öösi aetakse kodustatud jakid telkide juurde,
kuna kitsed ja lambad kividega ümbritsetud aedadesse koon
datakse; neid valvavad suured kurjad koerad. Tiibetlased
magavad kasukaisse mässituina maas.
Surnud kantakse mägedesse, kiskjaile lindudele ja loo
madele söödaks, jõukamad maetakse maha.
Tiibeti tähtsaim koduloom on kahe küüruga jakkhärg.
Tema ei karda külma, lepib vähese toiduga ja käib kindlal
sammul kivisel mäe teel.
Tiibetlased on buddha usku. Buddha usk tekkis Indias,
kuid vallutas peaasjalikult Kesk-Aasia. Buddha usul on
tiibetlaste seas suur mõju: veerand kogu rahvast kuulub vai
mulikku seisusse ja maa on täis kloostreid.
Tiibeti pealinn on L h a s a. Seal elab kõikide buddhausuliste pea dalai-laama.
Ida-Äasia.
Hüna.
Hiina on maailma suurimaid riike.
Ta asetseb Huangho ja Jangtsekiangi jõgikonnas (vaata
piire kaardil!). Osa põhjapiirist moodustab Suur Hiina
müür. Hiina kahe suurema jõe — Huangho ja Jangtse
kiangi vahemaad läbib Tsinglingi mäestik, mis jaotab Hiina
kahte ossa: Põhja- ja Lõuna-Hiinaks.
62
Põhja-Hiina. Loss. Põhja-Hiina on suur lõssiga kae
tud kiltmaa. Lõss on peenike kollane savitolm, mille tuul
põhja poolt Mongooliast siia kandnud. Sesse pehmesse maa
pinda on jõed risti-põiki orud uuristanud ja madalmikule
kohati isegi mägise kuju andnud. Seda kiltmaad läbib Hua n g ho (—kollane jõgi). Jõe vesi on kollane, sest et ta
läbi lõssi voolab; sellest on ta oma nime saanud. See jõgi
47. joonis. "Hiina küla lössiorus.
viib määratu hulga lõssi merre ja muudab ka merevee kol
laseks (Kollane meri). Iseäranis palju lõssi toob jõgi kaasa
suurvee ajal, sagedasti nii palju, et jõevool ei jõua teda ära
viia. Lõss kuhjub siis jõe põhja ning takistab voolu, vett
tihti üle kallaste sundides. Seetõttu tekivad sagedasti väga
suured uputused. Põhjakogunenud lõssist tõuseb kord-korralt
jõepõhi ja kasvavad kaldad, mille tagajärjel jõepind on ümb
rusest kõrgemal. Seepärast tuleb jõekaldaid kaitseda tammide
ja kanalitega, mis veevoolu korraldavad ja juhivad.
5 S. Sütt, D. Ivoppel, Maatead, õpper. Y.
68
Põhja-Hiina maastikus on lõssist kõik kollane: majad,
põllud, rohi ja isegi vesi. Vihma ajal muutub lõss lahtiseks,
mida voolav vesi kergesti edasi kannab. Seepärast on P.-Hii
nas suured lössiorud, mis maapinnale mägise kuju annavad.
Neid lössiorge kasutatakse elamute ehitamiseks. Mitte üks
nes elamud, vaid ka teatrid, koolimajad ja valitsuse asupai
gad kaevatakse kohati, lössisse. Talvel on selline elamu soe,
49. joonis. Hiinlased. Puuviljamüüjad tänaval vestlemas. Paksud
puu villased riided annavad petliku ettekujutuse nende tüsedusest.
■kaitstud Põhja-Hiinas puhuvate jääkülmade tuulte eest,,
mis takistamata läbi Mongoolia Hiinasse tungivad. Suvel
on neis vilu. Nad on kaitstud kõrvetava päikese eest. Säära
seid elamuid ei ehitata odavuse pärast, vaid seepärast, et
P.-Hiinas ei ole ehituspuid, — puudub mets.
Lõuna-Hiina. Lõuna-Hiina on vahelduva pinnaga. Ta
on rohkem mägine kui tasandik. Kuid mäed on madalad ja
5*
65
neist on hõlpus üle pääseda. Lõss puudub siin täiesti. Mägede
vahelt tungib läbi Jangtsekiangi jõgi. See jõgi on
suudmest 1000 km ulatusel laevatav. Sellel jõel näeme
huvitavaid elamuid, mis on ehitatud parvedele — parv
el amud. Osa elamuid on ka suurtel lootsikutel. Need
moodustavad terved ujuvad külad, milles elavad käsitöölised,
Öliaicirugeuad õhukooIud
dciLy
Kulm ja Kuiv loode- nnons uuri
>
KesK- Aasia.
Hnn ci
ÜteutõusvcicL õhuvoolud.
Su dc
50. joonis. Monsuunid.
kes ujuvad kord üles-, kord allapoole, selle järgi, kus nende
tööd nõutakse.
Monsuunid. Kogu Hiina seisab monsuuntuulto
mõju all. Need tuuled puhuvad pool aastat mere, pool aas
tat maa poolt. Suvel puhuvad meretuuled, talvel maatuuled.
See tuleb sellest, et Tiibetis ja Mongoolias on suvel palju
kuumem kui Vaikse ookeani ranniku maadel ja meredel.
Soe kerge õhk tõuseb üles kõrgemale, asemele tuleb mere
poolt jahedam, raskem õhk. Tekib suvine tuul mere poolt
maa poole. Talvel valitseb Kesk-Aasias kare külm. Meri aga
66
on soe — siis voolab raske külm õhk mere poole ja tuul pu
hub maa poolt. Neid tuuli nimetatakse mons uunideks
ehk mus soon id eks (vt. 50. joonis).
Seepärast puhuvad siin suvel soojad ja niisked mere
tuuled. Siis on Hiinas kuum. Talvel puhuvad mandrilt jää
külmad ja kuivad Kesk-Aasia tuuled. Nad tulevad takistamata
üle laia kõrve Põhja-Hiinasse. Lõuna-Hiina on nende eest
kaitstud Tsinglingi mäestikuga. Lõuna-Hiina saab monsuu-
51. joonis. Tänavaliiklemine Hiinas.
liidest rohkem niisutust, kuna Põhja-Hiina on tihti kuiv.
Suvemonsuun on Hiinale oodatud vihmatooja. Sellest ole
neb, kui ta õigel ajal tuleb, maa viljarikkus. Tuleb ta hilja,
siis on tagajärjeks põud, ikaldus, kohutav näljahäda. Mere
rannal puhuvad sagedasti hirmsad marud —- taifunid.
Tee. Et Lõuna-Hiina palju sademeid saab ja kliima
küllalt soe, siis on ka taimestik troopikaline. Mägede nõl
vadel kasvavad igihaljad küpressi metsad. Peale väheste
okaspuude on siin väga kasulikud kampripuu ja bam67
busroog. Viimasest tehakse elamud ja tarbeasjad, sest
muu mets on aja jooksul ära tarvitatud. Kultuurtaimist on
tähtsamad: riis, puuvill, suhkruroog ja teepõõsas. Ka kasvab siin väga palju mooruspuid, mille lehte
dest siidiliblikate tõugud toitu saavad. Aedades kasvatatakse
palju marju ja apelsine.
52. joonis. Teeistandik.
Hiina rikkus on siid ja tee. Tee valmistatakse lehte
dest. Teepõõsa lehti korjatakse kolm korda aastas. Nad kuivatatakse väikestel plekkpannidel, pakitakse sisse ja saade
takse sise- või välisturgudele.
Teepõõsaid kasvatatakse istandikes. Istandikud asetsevad
enamasti mäenõlvul. Teepõõsas lastakse harilikult kasvada
kuni li/2 meetrini. Korjamine algab vara hommikul ja kes
tab lõunani. Lehed kogutakse' suurde korvi, mis on vilus, et
päike liiga järsult lehti ära ei kuivataks. Lsimene korjamis68
aeg on aprillis: lehed, mis siis korjatakse, loetakse kõige pare
maks teesordiks.
Hi ina teevabrik on väga algeline asutis, — väike
telliskivist maja, õigemini kuur, kus ei ole ühtki masinat.
Mudased, poolpaljad, tihti päris paljad töölised — kulid —
ongi kõik vabriku tööliskond.
53. joonis. Sõiduvoorimees-rikša.
Teelehed kuivatatakse sellekohastes ahjudes või väljas
roguskitel tõmbetuule käes. Kuivanud lehed pannakse pressi
alla ja kuivatatakse siis uuesti. Nii tehakse mitu korda, kuni
tee on kaotanud teravamaitselise mahla.
Enne pakkimist sorditakse teelehti suuruse järgi, kõr
valdatakse oksakesed, lehevarred ja tuulatakse tolmust. Siis
mässitakse iga sort tinapaberisse, pakitakse kastidesse ja
saadetakse turule.
Euroopasse jõudis esimene teepakk 1610. aastal.
69
Hiinlased. Hiina riik on tihedasti asustatud maa. Ise
äranis palju elab rahvast suurte jõgede madalikkudes (üle
200 inim. km2). Hiinlastel on madal otsaesine, pilusilmad,
mustad karedad juuksed, mida nad — ka mehed — patsis
kannavad. Nad on mongoli tõugu.
Hiinlased on vana, kuid arenemises seisma jää
nud kultuurrahvas. Juba ammu enne eurooplasi tund-
54. joonis. Hiina tempel.
sid nad püssirohtu, kompassi, portselani, paberit ja trüki
kunsti. Lugeda oskab neist ka igaüks, olgugi et nende kirja
õppimine on väga raske.
Hiinlane erineb väga palju teistest rahvastest. Ükski
teine rahvas ei pea oma vanaaegseist rahvarõivaist nii kinni
nagu nemad. Nii hiina naiste kui meeste riided on nende
kliima kohased: nad on vabad ja kerged, vaestel puuvillast,
rikkail siidist.
70
Hiinas puhkevad sageli kodusõjad. Kodusõjad kumavad
riiki. Hiina nõrkust kasutavad teised riigid, soetades endile
suuri eesõigusi, mis hiinlastele kahjulikud ja alandavad.
Hiina keele õppimine on raske. Neil on peaaegu iga
sõna jaoks täht ja neid on üle 80 000 (meil 24 tähte!).
Hiina — põllutöömaa. Vaatamata suurele rahvatihe
dusele ja hulgale suurtele linnadele, on Hiina põllutöömaa.
55. joonis. Hiina müür.
Et hiiglasuurt rahvast toita, on iga põllulapike hoolega hari
tud ja annab rikkalikku lõikust. Põllu puudusel on mulda
väga tihti ka jõeparvedele veetud ja need aiaks tehtud. Põlde
haritakse hoolsamini kui meil aedu. Seepärast paistavad Hiina
põllud nagu meil eeskujulikumad aiad. Et Hiinas rahvast
palju, siis on ka põllud väikesed. Igal põllumehel on põldu nii
palju kui ta suudab harida. Hommikust hilise ööni näeb
hiinlast põllul kas rohtu kitkumas, vilja istutamas, mulda
71
käte või jalgadega peenendamas, lõssi kandmas või vett juh
timas.
Karja peetakse Hiinas vähe. Tööloomana tarvitatakse
56. joonis. Buddha kujud kaunistavad Tiibetis, Mongoolias, Jaapanis
ja Hiinas templeid ja väljakuid.
ainult pühvlit. Liha jaoks peetakse vähe sigu ja kanu. Küll
aga kalastatakse merel ja jõgedel.
Väljavedamiseks jätkub siidi, ube, puuvilla ja
teed. Maapõues on suured söe- ja raualademed, mis
aga seisavad kasutamata.
Hiina pealinn on Nanking (800 000 ei.). Suured linnad
on ka Peking (end. pealinn), Sang hai ja Kant on.
Jõed on kohati ühendatud kanalitega. Raudteid on väga vähe.
Suurt osa liiklemises etendavad ka siin inimesed-pakikandjad — kulid; teedel on veoloomaks eesel. Linnades teenivad
voorimeestena kaariku- ehk rikšamehed.
57. joonis. Fudžijama.
Jaapan.
Meririik. Jaapanile kuuluvad kolm suurt saarestikku
Vaikses ookeanis, nimelt Kuriilid, Jaapani saared
ja Riukiu saarestik. Peale nende on Jaapani päralt
veel Formoosa saar ja pool Sahhalini saart. Koos
moodustavad nad maa-ala, mis on peaaegu Skandinaavia
poolsaare suurune.
73
Maa on mägine. Palju on tulemägesid.
Kuulsaim ja ilusaim Jaapani tulemägi on lumetipugä
F u d ž i j a m a. See on jaapanlaste pühamägi. Tulemäed
tekitavad siin tihti .palju kahju. Tulemägede nõlvadel ja
jalal on mullapind väga viljakas ning seal peitub palju vää
rismetalle ning mineraale. Kustunud tulemäed maastikus ja
üllas taimestik teevad Jaapani looduse väga ilusaks. Vaevalt
on kuski nii ilusaid maastikupilte kui Jaapanis. Kliima on
58. joonis. Jaapani tantsijatarid.
soe ja niiske, taimestik õiterikas. Formoosa saarel kasvab
koguni troopika-ürgmets. Mäenõlvu katab igihaljas okasmets;
tippudel helgib lumi. Rohked mäejõed jooksevad kohisedes
läbi metsade, põldude, niitude.
Ka inimene hoolitseb looduseilu eest. Aiataoliselt ha
ritud põldude vahele on istutatud väga palju ilupuid. Nende
vahel asetsevad ilusad Jaapani elamud, kerged ja stiilsed.
Neil ilusail saaril elavad jaapanlased. Rahvatihedus on suur — mõnes maakonnas 400 inimest ühel ruut
kilomeetril. Väga palju jaapanlasi on sunnitud kodumaalt
74
välja rändama, sest nii suurt arvu inimesi ei suuda maa
ülal pidada, Jaapanlased on väga osavad, ettevaatlikud ja
virgad. Neil on palju maitset töös, kunstis ja rõivastumises.
Majanduslikud olud. Hoolsasti haritud maa. Põllutööle
pannakse Jaapanis suurt rõhku. Põldu väetatakse igamoodi
— tuha, lubja ja isegi kaladega, keda siin merest ja jõge
dest väga paljupüütakse. Samasuguse
hoolega haritakse
aeda. Mäed onrikkadkivisöest, rauast, vasest ja kiviõlist, —
neid kasutatakse suurel viisil.
Puuvilla, tee ja siidi valmistus
on väga hästi korraldatud. Formoosa saarel kasvatatakse nii
palju suhkruroogu, et sellest saa
davast suhkrust jätkub Jaapanile
ja väljavedamisekski.
60. joonis. Tulemägi
tegevuses.
J a apan on ümbritsetud
vet:ga, nagu Euroopas Inglismaa.
Jaapanil nn suur merekaubalaevastik (kolmandal kohal). Palju
veetakse oma maa saadusi välja
ja võõra maa saadusi sisse. Väga
tihe on ka raudteestik, mis ühen
dab suuri linnu üksteisega. Pea
linn on Tokio (2 000 000 eh).
Suured linnad on veel Kioto
(350 000 ei.) ja 0 s a k a. Euroopa
laevade peatus,koht on Nagasaki (180000 ei.) Kiušiu saa
rel. Jaapan on lühikese ajaga
vägevaks maailmariigiks tõusnud,,
millel on tugev sõjavägi ja suur
laevastik.
Tulemäed ehk vulkaanid, millest Jaapan rikas, esi
nevad mitmel pool maakeral. Maakoores asetseb pesadena,
tulivedel aine - laava. Ta jahtub ja vabastab enesest
gaasi. Gaasid suruvad laava maakoorest välja, nagu söehappegaas limonaadi pudelist välja surub, niipea kui koigi avame.
76
Tulemägi on koonusekujuline. Ta tipus on avaus ehk kraat e r, kraatrist viib avaus maasügavusse tulivedela aineni.
Purske ajal tõusevad kraatrist vee- ja väävliaurud, tuhk, kivid
ja laava. Enne purskumist kuuldub maa-alune mürin. Maa
tulemäe ümber lööb kõikuma. Kraatrist purskuv veeaur
tõuseb määratu sambana üles. Aur paiskab õhku kive ja vede
lat laavat. Laava hangub õhus ja langeb tükkidena maha.
Veeaur peenendab pisitillukesed laavapiisad vulkaanili
seks tuhaks. Vulkaanilist tuhka tuleb mõnikord niipalju,
et ta katab päikese ja päev muutub pimedaks ööks. Lõpuks
voolab kraatrist ja pragudest laavat. See on alguses tulivedel,
pärast hangub kõvaks. Mõned tulemäed on oma tegevuse
lõpetanud, need on kustunud tulemäed, kuna teised,
mis tuld purskavad, on tegevad.
Maavärisemised on eriti Jaapanis väga sagedad. Tihti
tekivad maakoores suured tõuked. Maapind hakkab väri
sema, kerkib üles ja langeb alla nagu merelaine. Sellega
kaasas käivad mõnikord väga suured purustused. Jaapanis
purustas maavärisemine 1923. a. mitu linna ja hukkas
1j2 milj. inimest.
Jaapani maavärisemisest jutustab pealtnägija
järgmist: Tokio, 1. sept. 1923. a. Kirjutan, valmis iga minut
hüppama tänavale. Peale esimest tõuget arvasin, et maa
värisemine raugeb nagu alati. Kuid järsku algasid seesugu
sed tõuked, et ma kartes küsisin, kas saan veel majast elu
salt välja või ei. Maja pragunes, paukus ja kõikus kui häll.
Igas ilmakaares tekkisid tulikahjud ja plahvatused.
2. septembril. Tulikahjud on muutnud linna tulemereks,
kõik paremad hooned, teatrid ja pangad on tules. Tulele
piiri panemiseks lasevad sõjaväed maju kahuritega eest
puruks, et tuli edasi ei saaks. Vett kustutamiseks tarvitada
ei saa. Veevärgid on purustatud ja vesi kadunud kaevudest.
5. sept. Viies päev. Maavärisemine ei vaiki. Jokohamas
on merelt tulnud veevood palju inimesi merre viinud. Eile
käisin Tokio tänavail. Igal pool lebavad laibad rusude vahel.
Iseäranis palju laipu on kanalites. Toit on otsas. Kuid juba
on platsis jaapanlase energiline käsi: parandatakse raudteid,
telegraafi, aidatakse üksteist. Pea kohal tiirlevad lennukid
ja jälgivad uudishimulikult tööd.
61. joonis. Vaade Himaalaja mägedele.
Lõuna-Äasia.
India.
India on suur poolsaar, mille lõunapoolses osas asetseb
Dekhani kiltmaa, põhjas Himaalaja mäed ja mägede
jalal Hindustani madalmik.
Metsik troopikalocdus. Hindustanis kohtame met
sikut troopikalcodust. Niiske soe kliima võimaldab lopsaka
taimekasvu. Metsad on tihedad, muutunud soisil aladel läbipääsematuiks padrikuiks, mida nimetatakse džungleiks.
Džungleis elutseb palju suuri loomi. India omapärased loomad
on ahvid. Kiskjaid loomi on siin palju; tigedaim neist on
tiiger. Siin elavad veel kohmakad paksunahalised: elevant,
ninasarvik jt. Õige palju on linde ja putukaid, kes väga
mitmevärvilised. Eriti uhked on papagoid ja paabu
linnud. India vetes on õige palju krokodille, džunglis
aga mürgiseid madusid. Kuski ei sure maopistete tõttu nii6 S. Sütt, D. Koppel, Maatead, õpper. V.
79
palju inimesi kui Indias (umbes 20 000 inimest aastas).
Kardetavad on ka krokodillid.
Veel kardetavam kui need loomad, on inimestele sur
mav kliima. Mürgised aurud, mis öösi soost tulevad ja
surmavat palavikku levitavad, on inimese tervisele väga kah
julikud.
63. joonis. Džungel.
Maailma kõrgeimad mäed. Hindustani madalmikust tõu
sevad järsku Himaalaja mäed. Himaalaja mäestikus on
maailma kõige kõrgemad mäed. Kõrgeim tipp on Mount
Everest (8880 m). Kohe muutub kliima ja loodus, sest mida
kõrgemale tõuseme, seda külmemaks muutub õhk. Kaovad
džunglid ja niisked sood. Troopikataimi asendavad alul lõuna
maised lehtpuud, kõrgemal aga parasvöötme sega- ja okasmet
sad ning lõpuks kidur rohi ja sammal. Kõrgetel tippudel
helgib igilumi. Sealt liuglevad alla jääliustikud ja
80
tormavad lumeveermed. Keskel on mitmed kohad elamissoodsad, knna ülal inimesi ei asu.
Hindusfani madalmikul looklevad suured jõed: Indus,
Ganges ja Brahmaputra. Jõed ujutavad suurvee ajal kaldaid
üle, tekitades uputusi. Soisis madalmikes kasvavad suured
bambustihnikud.
Suvised monsuuntuuled toovad India ookeanist tulles
poolsaarele palju niiskust kaasa. Iseäranis palju vihma sajab
Himaalaja mägede nõlvadel ja Hindustani madalmikul; kogu
poolsaarel kasvavad tihedad troopikametsad ja bambustihni
kud. Kuid on ka kohti, mis muutunud kõrveks.
Hindud. Viljaka looduse tõttu on Indias ka väga palju
rahvast. Maa päriselanikud on hindud. Neil oli vanal ajal
kõrge kultuur, mis ulatus Euroopassegi. Hindud tunnusta
vad suuremalt jaolt Brahma õpetust. See usk jaotab ini
mesed seisuse järgi liikidesse: brahmiinid ehk preest
rid, sõjamehed, põlluharijad ja kaupmehed.
Orjad muidugi peale selle. Seisused on omavahel vaenus,
ülemad seisused kohtlevad põlgusega alamaid seisusi. Väik
sem osa hindusid tunnustab buddha usku. Ühegi usu
poolehoid j ail ei ole nii suurepäraseid templeid kui brahmaja buddhausulistel. Peale hindude on siin palju ka hiljemini
sisserännanud rahvaid, eriti inglasi.
India — rikas maa. India on Inglismaale tooresvarade
aidaks. Siit saab Inglismaa puuvilla, džuuti (India
kanep), riisi, nisu ja maisi, samuti kalliskive ja
väärismetalle. Ehk maa küll väga tihedasti asustatud,
jätkub vilja siiski väljavedamiseks, sest kohati, kus monsuunid korralikult maad niisutavad, annavad põllud aastas kaks
lõikust. Suhkruroog, puuvill, nisu, hirss, lina ja tubakas
lõigatakse aprilli- ja maikuus, riis ja mais hilissuvel või
sügisel. Kaks kolmandikku 300-miljonisest rahvast on põllu
harijad, ainult 1/1q rahvast elab linnades.
6*
Sl
Indias on palju suuri linnu. Suuremad on sadamalin
nad Bombay (1 milj. ei.) ja Kalkutta. Siitkaudu saa
detakse turule suurem osa India puuvillkaupa. Linnas ja
ümbruses on sagedasti katkutõved, mis tihti ka mujale levi
vad. Kirdes on sadamalinn Madras (500 000 ei.). Hin
dude pühalinn on Benares (200000 ei.).
Liiklemist soodustavad Indias suured jõed ja hästikor
raldatud sellekohased liiklemisvahendid. Kõik suuremad lin-
64. joonis. Benares.
nad on ühendatud raudteedega. India arvele langeb pool
kõigist Aasia raudteedest. Maanteedel tarvitatakse veoloo
mana pühvlit ja seebuhärga, kuna elevanti, kes enne
mini Indias liiklemises väga suurt osa etendas, nüüd ainult
veel jõukamad peavad.
India — imede maa. India on rikas. Juba ammu enne,
kui õiged geograafilised teatmed India üle Euroopasse ula
tusid, teati siin kullast, kalliskividest ja pärlidest. Ta on ka
vilets maa — kuski ei sure niipalju inimesi iga aasta nälja
surma ja nakkushaigusisse, katku, koolerasse ja pidalitõppe
kui Indias. Seal on võlureid-fakiire, kes suudavad korda
saata meile uskumatuid ja mõistmatuid asju. Mitmed hindude
kombed on vastupidised meile: meie paljastame tuppa tulles
pea, nemad jalad. Komme paistab meile esialgu võõrastav,
ometi on see tarvilik, kui meelde tuletame, et kõigil idamaa
rahvastel mööbli aset
täidavad vaibad.
Indias on väga suu
red ja kaunid templid,
kus mitmed osad kul
last, marmorist ja kal
list elevandiluust, ehi
tud kalliskivide ja pärlidega. Mitte üksnes
jõed ja linnad ei ole
neil pühad, vaid mit
med loomadki. Nii pee
takse pühaks elevanti,
härga, ahve ja isegi
madusid, kes nii palju
inimesi aastas surma
saadavad.
65. joonis. Madude taltsutaja.
Benares on hindu
de pühalinn. Iga noor
unistab kordki saada Benarese linna, püha Gangese kallas
tele. Vanaks saades soovib ta seal surra. Haiged loodavad
sealt saada tervist.
Surnuid hindud ei mata, vaid põletavad tuleriidal. Enne
Inglise valitsust pidi minema ka naine ühes mehe laibaga
tuleriidale. Nüüd keelab seda inglise seadus. Enne põleta
mist pestakse laip Gangese vetes. Poolpõlenud laip heide83
takse tihti peale põlemist jõkke, kus krokodillid ta rahu
eest hoolitsevad.
Benareses on palju templeid. Nad on kõik väga suured.
Siin on tempel templi, pagood pagoodi peal. Tänavail takis
tavad liiklemist lihavad „pühad“ härjad. „Pühad“ ahvid tiku-
66. joonis. Pagood Itangoonis, Indohiinas.
vad katustele ja akendele, pistavad tihti oma patuse käe aed
vilja või kompvekkide järele ning on valmis iga leivatükki
käest ära kiskuma sellel, kes asunud sööma. Kuid nemadki
on puutumatud, pühad loomad.
84
Tselloni saar. India külge kuulub ka mägine Tseiloni
saar. Siin on soe ja ühetaoline niiske kliima, mille tõttu
taimestik lopsakas. Eurooplasele ei ole see kliima nii halb kui
Indias. Siin kasvatatakse väga palju kohvi, teed ja suhkru
roogu. Püütakse merest õige palju pärle. Tseilon on kõige
rikkam saar Indias. Teda nimetatakse seepärast „India pärliks“. Saare pealinn on Colomb o.
Malai saarestik. Jaava.
6i. joonis. Tulemägesid Jaava saarel.
Malai saarestik asetseb Indohiinast kagu pool. Mitmeil
neist saarist on palju tulemägesid. Kõige rikkam neist on
Jaava — üle 100 tegeva tulemäega. Tulemägede tegevu
sega ühenduses tekivad neil saartel sagedad maavärisemised.
Malai saarestik saadab maailmaturule kautšukit ja mit
mesuguseid vürtse, nagu pipart, vanilli, kaneeli, nelki jt.
Jaava. Malai saared on loodusvaradest väga rikkad.
Kõige rikkam on Jaava saar. Ta varustab Euroopat vürtsitaimedega.
85
Jaava saare kliima on eurooplasele sobivam kui mujal
saarel. Jaava saar asetseb küll palavvöös, kuid troopikapalavust vähendab saare kõrgus üle merepinna. See tuleb sellest,
et maa saab soojuse päikeselt. Maa soojendab õhkkonda.
Mida kõrgemale maast, seda külmemaks muutub õhk.
Paraja pehme kliima tõttu elab seal siis ka palju eu
rooplasi. Jaavalased on omandanud Euroopa kultuuri, ja
seega teistest malailastest ette jõudnud. Põllud Jaava saarel
on viljarikkad. Kasutatud on mäenõlvad ja jõgedeäärsed uhtmadalikud. Kariloomana peetakse pühvlit.
Krakatau. Krakatau tulemäge, väikesel saarel Sumatra
ja Jaava vahel, peeti kustunuks. Pühapäeval, 26. aug. 1883,
oli ilm täiesti ilus ega ennustanud midagi paha. Kuid õhtul
ilmus Krakatau kraatrist hiiglasuitsusammas. Saarel hak
kas sadama tuhavihma. Algasid maa-alused tõuked, õhtu
tuli kottpime. Meri möllas, loomad ja inimesed jooksid kui
meeletud. Järgmisel päeval, koll 6 hom. katsid mustad pil
ved päikese. Algas pimedus, mis kestis 18 tundi. Kella 10
ajal lendas mäe koonus hirmsa mürinaga õhku. Merelained
tõusid 80 meetri kõrgusele. Kaldale tormates ei jätnud nad
kivi kivi peale. Uhtsid merre metsad ja põllud, inimesed
ja loomad. Inimohvrite arv oli 40 000 ümber. Järgmisel
päeval oli Jaava ja Sumatra saare rannik tundmatu. Hall
muda, kivimürakad, puud, ehitiste rusud, inimeste ja loo
made laibad katsid maad. Kus enne oli maa — nüüd vesi,
kus vesi — nüüd maa.
Lääne-Äasia.
Väike-Äasia. Türgi.
Väike-Aasia poolsaarel asetseb Türgi riik. Poolsaar on
mägine kiltmaa Musta mere ja Vahemere vahel. Poolsaart
piiravad põhjas ja lõunas kõrged ääremäed. Ääremäed takis86
tavad liiklemist. Nad peavad ka niiskeid meretuuli kinni.
Seepärast on sisemaa kuiv. Mets puudub täiesti. Sademete
rikkamad kohtades on rohtlad, kuivemais kõrved. Seevastu
on läänerannik niiske kliimaga, kus kasvab lopsakas lõuna
maa puuvili, nagu viigi- ja õlipuu, apelsinid ja viinamarjad.
r—---------------------------- --------------------------- 1
68. joonis. Ees -A asia rahvad.
1. Türklane. 2. Juut. 3. Armeenlane. 4. Turkmeen. 5. Araablane.
6. Pärslane.
Vähese sademetehulga tõttu puuduvad poolsaarel vee
rikkad jõed. Peaaegu kõik nad kuivavad suvel ära.
Maa päriselanikud on türklased.
Türklased on muhamedi ehk islami usku. Nende
pühim raamat on koraan, kuhu on kogutud muhamedi
usu juhtmõtteid. Muhamediusulised on teiste vastu väga
sallimatud. Iseäranis suure tagakiusamise osaliseks saavad
87'
nende naabruses elavad kristlased. Nende usk õpetab, et
igale inimesele on juba algusest peale saa
tus ette määratud. Seepärast on nad sõjas vahvad võit
lejad, sest sõjas, nii arvavad nad, on neile saatus määranud
kas surra või elama jääda, ning saatuse eest nad ei pääse.
Türklaste tulualaks on peaasjalikult karjandus, peale
selle aiandus ja põllutöö. Harimiskõlvuline põld vajab kunst
likku niisutust, kuid rahval puudub selleks ettevõtlikkus ja
jõud. Seepärast eelistavad türklased karjapidamist. Kari
loomadeks on neil lambad, kitsed ja kaamelid. Kõrgeväär
tuslikku villa annavad neile angoora kitsed.
Väike-Aasia rannikumail kasvatatakse palju viinamarju,
millest rosinaid valmistatakse. Jõeorgudes kasvatatakse puu
villa, riisi ja suhkruroogu. Nisu-, maisi- ja odrapõldude
kõrval levivad suured tubakapõllud. Saarte elanikud on kalu
rid, kes püüavad merest ka pesukäsni. Kuulus on ka
türgi käsitöö (vaibad).
Smürna ja Skutari on tähtsamad sadamalinnad.
Siitkaudu saadetakse maailmaturule viigimarju, pesukäsni,
rosinaid ja kalleid idamaa vaipu. Siit algab ka suur Bag
dadi raudtee, mis Euroopat Lõuna-Aasia viljarikaste
maadega ühendab.
1923. a. peale on Türgi vabariik. Pealinn Ankara.
Türklaste naabruses elavad kurdid ja armeenlased, vii
mased Armeenia mägisel maal, Ararati mäe läheduses. Ar
meenia tähtsaim linn on E r z e r u m.
Palestiina.
Väike-Aasiast lõuna pool, Vahemere rannikul, asetse
vad Süüria ja Palestiina.
Palestiina on juutide kodumaa ja ristiusu
häll. Kuid seal elab ka palju teisi rahvusi. Seal on araab
88
lasi ja türklasi, keskajast saadik aga hulk eurooplasi
— eriti prantslasi ja inglasi. Mereäärsetel mäenõl
vadel ja eemal, kus vanast ajast tarvitatakse kunstlikku nii
sutust, on rahva tulualaks aiandus ja põllundus. Orgudes
kasvatatakse puuvilla, mäenõlvadel viinamarju. Kehval lubjakivisel pinnal peetakse kitsi ja lambaid.
Tähtsaim Süüria linn on Damaskus. Siia koonduvad
karavanid, mis tulevad oaasidest kaupadega. Palestiinas on
69. joonis. Jeruusalemm.
ristiusuliste pühalinn J eruusalemm. Seal on Jeesuse haud,
kuhu paljud usklikud palvetamas käivad.
Jeruusalemm.
Praegune Jeruusalemm on ehitatud vana
linna varemeile. Kristuseaegsed ehitised on nüüd varemetena
ligi 10 m sügaval kivirusu ja tuha all, sest Jeruusalemm on
mitu korda purustatud j a j älle üles ehitatud. Müürid, millega on
piiratud praegune Jeruusalemm, on türklaste ehitatud. Endi
sest ajast on järele jäänud veel Saalomoni templi müüri
osad. Üht osa müürist nimetatakse nutumüüriks. Siin
käivad juudid igal laupäeval kurtmas oma imelise templi
89
hukkumist, kus palvetasid nende esivanemad. Templi kohale
on türklased ehitanud mošee.
Kaugelt on Jeruusalemm ilus, sest ta asetseb kuuel kün
kal, kuid seest on ta inetu, must ja räpane.
*70. joonis. Supleja Surnumeres. Vesi on nii soolane, et
inimene põhja ei vaju.
Surnumeri. Surnumere pind on ligi 400 m allpool mere
pinda, ta sügavus aga samuti 400 m, — seega on ta põhi
ligi 1 km allpool merepinda.
Oma nimetuse on ta saanud sellest, et temas pole kalu
ega taimi, veepinnal ei lenda putukaid ega vee kohal linde.
Ka ümbrus on täiesti elutu, taimedeta. See tuleb sellest, et
90
Surnumere vesi on väga soolane. Puutükkidele ja okstele,
mis siia jõgedest satuvad, tekib kohe paks soolakord. Vee
pinnal ujub asfalt, väävel ja nafta.
71. joonis. Maastik Surnumere ümbruses.
„Peale jaheduse, mis ma esmalt tundsin/4 kirjutab üks
reisija, kes Surnumeres supelnud, „märkasin, et olen kerge
kui laast veepinnal. Käed tundsid vee tihedust, ka kerge
löök veepinnale sündis põrutusega nagu vastu lauda. Olin
91
üle poole tunni vees. Tahtsin pöörduda selili. See ei läinud
mul esialgu korda. Viimaks kaotasin tasakaalu ja pea läks
vee alla. Tundsin järsku lõikavat valu silmis, suus, ninas ja
kurgus. Ma karjusin valust. Palusin kaaslaselt värsket vett
ja niisutasin silmi, mis olid punased kui kodujänesel. Nägema
hakates hüppasin hobuse selga ja kihutasin Jordani jõe
äärde. Kogu aeg, vaatamata tuulele ja päikesele, oli mu
keha märg. Mind kattis nagu kleepiv rasvaine, mis tundus
kogu kehal. Peale pikka suplemist Jordanis vabanesin sellest.“
Araabia.
Kuiv ja kuum maa. Araabia on maailma kõige suurem
poolsaar. Kliima on siin kuiv ja kuum. Sademeid saavad
ainult ääremäed. Sisemaale nad ei ulatu; seepärast on see
kõrb. Kohati, kus talvel sademeid, kasvavad pÕÕsas-metsad
ja asuvad niidud, kohati on allikate juures oaasid datlipal
midega. Kuid oaasid on üksteisest väga kaugel, nii et ainult
osavad beduiinid oma vastupidavate araabia hobuste või
vähenõudlikkude kaamelite seljas läbi kõrve nende juurde
pääsevad.
Taimedest kasvab siin niiskemais köhis puu, millest
saadakse kleepivat ainet araabia kummit.
Araabia
tamine väga
näit. mürri,
millest levib
on kuulus oma palsamite poolest, mille tarvi
mitmesugune. Mõningaid taimeõlisid ja -vaike,
tarvitatakse idamaa kirikuis suitsutamis rohuks,
uimastavat head lõhna.
Loomadest väärib tähelepanu araabia hobune. See
on omandanud ülemaailmalise kuulsuse. Ta ei ole suur, kuid
ilus, erk ja tark ning hoiab väga oma peremeest. Veeta kõr
ves ja kaljusel pinnal on ta väga vastupidav ja vähenõudlik
toidu suhtes. Araablasele ei ole ta ori, vaid külaline, sõber,
92
perekonnaliige. — Teiste koduloomadena peetakse siin kaa
meleid ja eesleid.
Araablased on keskmist kasvu, lahja, ilusa kehaehitu
sega. Nende näojooned on korrapärased, silmad tulised, liigu
tused väledad. Nad on mehised ja õilsad.
Araablaste keskel on tekkinud muhamedi õpetus ehk
islam. Nende maal on muhameedlaste pühalinnad Meka
ja Mediina. Araablasi valitsevad pealikud — š e i g i d.
72. joonis. Araablasacl kihutamas oma väledatel hobustel.
Kaaba Mekas.
Igal rahval on omad pühapaigad —
jõed, järved, linnad või puud. Iseäranis palju pühapaiku on
muhameedlastel ja buddhausulistel. Muhameedlaste pühimad
kohad on linnad Meka ja Mediina. Meka asetseb
kitsas orus paljaste kaljude vahel, kus puudub peaaegu iga
sugune taimestik.
Selles linnas on suur tempel Kaaba. Kaabas asetseb suur
„must kivi“. Muhameedlased usuvad, et selle kivi on toonud
taevast peaingel Gaabriel. Tuhanded ja sajad tuhanded muha
meedlased käivad iga aasta seda kivi kummardamas. Miljo93
neist suudlusist on kivi päris siledaks lihvitud. Väljast on
Kaaba kaetud musta siidriidega. Väiksemgi tuulehoog lii
gutab kerget riiet ja paneb ta laineliselt liikuma. Usklikud
muhameedlased arvavad, et see tuleb seitsme tuhande ingli
tiibade lehvitamisest, kes seda kivi valvavad.
73. joonis. Kaaba Mekas.
Mesopotaamla.
Uhtmaa. Mesopotaamia asetseb kahe jõe, Tigrise ja
Eufrati, vahel, nende alamjooksul. Mesopotaamia (= jõgedevaheline maa) on suur madalmik. Aastatuhandete jooksul on
jõed mägedelt rusu kaasa toonud. Vesi kandis selle Pärsia
lahte, teda täites, kuni lahe asemele tekkis uhtmaa. Veel
praegugi toovad jõed mägedest lahtist mulda alla ja kannavad
seda Pärsia lahte, mille tõttu Sat-el-Arabi (nii nime
tatakse jõgede ühist alamjooksu) delta aastas 50 m Päisia
lahe poole kasvab.
94
Vana kultuurihäll. Veerikastele jõgedele vaatamata on
seal äärmiselt kuiv merekliima. Talvel sajab vihma ainult
mere ääres ja ääremägede nõlvadel. Suvi on kuiv ja hirmus
74. joonis. Ümmargune lootsik Tigrise jõel.
palav; seepärast katavad suuremat osa maapinnast rohunurmed, mis jõgedest kaugemal kõrveks muutuvad. Vanasti oli
seo õitsev, hästi haritud kultuurmaa. Ta elanikud olid oma
aja kultuuri tipul. 3000 a. e. Kr. tekkis siin kaks vägevat
7 S. Sütt, D. Koppel, Maatead, õpper. V.
95
riiki: Assüüria. ja Babüloonia. Nende riikide langemisega
kaotas maa oma viljarikkuse. Niisutusseadised lõhuti ära,
uusi ei ehitatud, seepärast jäid mõned kohad veeta, need
muutusid kõrveks. Kuhu vesi takistuseta tungis, sinna tek
kisid sood, mis levitavad nüüd mitmesuguseid haigusi. Kuid
jõgede ümbrus on siiski viljarikas; seal kasvavad datlid,
tubakas, puuvili ja õlipuud. Sat-el-Arabi alamjook
sul kasvab riis.
Liiklemine toimub Bagdadi raudteed mööda. Mossuli linna ümbruses on rikkad kiviõli leiukohad, uimaa
ligidal on kuulsad Niinive varemed. Pealinn on Bagdad
(1001 öö muinasjuttude linn), ta ligidal on Baabüloni va
remed.
Pärsia.
Mesopotaamiast ida pool asetseb kõrge ääremägedega pii
ratud Iraani kiltmaa. Sellel kiltmaal on Pärsia riik.
Suvel on sisemaal väga kuum ja kuiv, talvel külm. Siin on
mandriline kliima. Iraani sisemaa on kõrb, mis vaheldub
soolasteppidega ja viljarikaste oaasidega.
Pärisrahvas on siin pärslased. Põhja pool elavad veel
kolijad karjakasvatajad kurdid. Maastiku iseärasustest
oleneb rahva töö. Sisemaa elanikkude tulualaks on karja
kasvatus, kuid veiseid nad ei kasvata, vaid kitsi ja lambaid.
Kus ääremägede ümbruses ja oaasides küllalt niiskust, seal
haritakse põldu ja kasvatatakse teravilja.
Tähtsamaks viljaks on riis. Suur tähtsus on ka puuvilja
kasvatamisel. Tehaseid seal ei ole, kuid käsitöölised valmis
tavad ilusaid pärsia vaipu ja rätikuid, mis nõutavad igal
pool maailmas. Riigi pealinn on Teheran. Ta on kaupade
ja karavaniteede koondussõlm.
96
Pärsia elamud on ühekordsed, kivist, lameda katusega,
millele talveks pannakse mulda. Mööbliks toas on kallid
vaibad, padjad, madalad pehmed diivanid ja samasugused
lauad. Seinu ehitakse relvadega, laudu vaasidega.
75. joonis. Bakuu õliallikad.
Peaaegu kõik tegevus toimub lageda taeva all. Sepad
taovad väljas rauda, perenaised, pagarid, maitseainete val
mistajad, juukselõikajad, kaupmehed — kõik teotsevad lah
tise taeva all. Ka seesugune töö, nagu vilja kuivatamine ja
peksmine, toimub väljas kõrvetava päikese käes.
7*
97
Ülesanded Aasia juurde.
1. Näita kaardil Aasia kaugemat kohta merest; mõõda seÄle
kaugus!
2. Mõõda tee Tartust Vladivostokki!
3. Seleta lauset: Himaalaja mäed on kliima, taimestiku ja
loomastiku lahkmeks.
4. Riisi saame Bangkokist. Kui pikk on sinna meretee? Mis
sugustes sadamates peatub laev vee ja süte võtmiseks?
5. Märgi kaardil Hiina lössipiirkond!
6. Kus kasvatatakse Aasias riisi, teed, siidi? Märgi kontuurkaardil need piirkonnad!
*7.
Märgi kaardil piirkond, kus toimub liiklemine kaameli abil
(kõrves), kus jakkhärjaga, elevandi ja pühvliga ja põhjapõdraga.
8. Kus elab Aasia rahvas tihedalt? mispärast?
9. Mispärast on Kesk-Aasia kuiv?
98
Aafrika
30 miij.knr1
Aafri ka
10 miji
km*
Euroopa
•
140 mi},
elan
5ei.1 km2
SOÖmSy.eian.
•
50el.1 krrr^
Üldpilt.
Aafrika asetseb meist otse lõunas.
Mõõda mõõtkava abil, kui kaugel ta meist asetseb; mandri pik
kus ja laius!
Näita kaardil äärmised tipud!
Missugune meri lahutab teda Euroopast?
Mõõda selle laiemad ja kitsamad kohad!
Läänes ja idas ümbritsevad Aafrikat ookeanid ja mered
(missugused?).
Otsi kaardil Aafrika kaugeim koht merest; mõõda selle kaugus!
Aafrika rannik on väga ühekujuline. Temal puuduvad
suuremad poolsaared ja saared, samuti lahed ja väinad. Kõige
suurem saar on Madagaskar, mis asetseb India ookeanis.
Assoori, Madeira ja Kanaari saared asetsevad
Atlandi ookeanis. Poolsaartest on suurem Somaali, kirdes.
Suurem laht on Guinea — Atlandi ookeanis, ja
Suur- ning Yäike-Syrt Vahemeres,
99
Niisama lihtne ja ühekujuline kui rannik, on ka maa
pind. Äärtel on mõned kitsad rannikumadalmikud. Sise
maal on mõned suured nõod.
Leia kaardilt Aafrika jõed Niilus, Sambesi ja
Kongo!
Suuremad järved on: Njassa, Tanganjika, Viktooria ja Alberti järv.
100
Ätlasemaad.
Aafrika loodeserval asetsevad kõrged Atlase mäed,
mis kulgevad mitmes ahelikus Vahemere ja Atlandi ookeani
ranniku suunas. Kõrve poole langevad nad järsu seinana,
kuhu vesi on uuristanud sügavad lõhed. Need on ainsateks
102
pääseteedeks mägedest kõrbe. Mäeahelikkude vahel on kõr
ged kiltmaad, kus asetsevad suured nõod. Kiltmaal kui ka nõgu
des asetsevad suured häilud — sotid, kohati allpool merepinda.
Need on vihma ajal täidetud soolase veega; põua ajal kuivavad
nad ära, järele jääb paks soolakord. Nõod on kaetud rohunurmedega, kus muude kõrstaimede hulgas kasvab kuiv
h altar ohi. Sellest taimest valmistatakse mitmeid tarbe-
79. joonis. Oaas Atlase mägede jalal.
asju •—- paberit, köisi, jalamatte ja kotte. Ka söövad
seda lambad hea isuga. Loomadest esinevad siinseil rohunurmedel šaakal, hüään ja antiloobid. Lõvi, „kõrvekuningasu,
on peaaegu juba kadunud. Suur osa meie rändlindudest on
siin talvekülalised.
Rannikul suubuvad merre lühikesed jõed. Sahara-poolses osas, kus kliima kuiv, asendavad viimaseid vad’id —
kuivad jõenõvad, mida tarvitatakse karavaniteedelus. Vad’ides
voolab vett ainult vihma ajal.
103
Vahemere kliima ja taimestik. Vahe mere-äärse tel maa
del on kliimas palju sarnasust: Talv on soe ja sajab vihma,
niiskele ja pehmele talvele järgneb kuiv ja palav suvi. Ka
talvekuudel on seal ilusad ilmad nagu meie mais. Seesugust
kliimat nimetatakse vahemere kliimaks. Kliimast ole
neb taimestik. Järelikult on ka taimestikus palju sarnasust;
siin kasvavad kõrged nahkjate siniroheliste lehtedega puud
-— mürdid, loorberid, õlipuud ning küpressid;
ka korgi tamm, mandli-, sidruni- ja persikupuud. Neil taimedel on lehed kaetud paksu nahkkattega,
et hoiduda suvel liigse auramise eest. Säärast taimestikku
nimetatakse vahemere taimestikuks. Atlase mägede
põhjanõlvadel kasvavad igihaljad metsad.
Kõik Lõuna-Euroopa kultuurtaimed — mais, nisu,
oder, viinamarjad ning teised lõunamaa aedviljad —- on siin
levinud. Aafrika taimedest on kõige tähtsam datlipalm.
Rahvastik.
Atlasemaid on ajaloo vältel mitmed rah
vad asustanud, kelle järeletulijad, berberid, praeguse maa
pärisrahva moodustavad. Vanal ajal asutasid föniiklased siia
kuulsa Kartaago riigi. Pärast neid tulid araablased, tõid
islami usu, mis siin praegugi püsib. Hiljemini vallutasid
siin mõne linna prantslased, kelle päralt ongi suur osa
neist maist. Osa eurooplasi elab põllundusest, osa kaubandu
sest linnades. Need maad varustavad rikkalikult Euroopat
veini, tubaka, naha ja halfarohuga. Kaubandus
toimub mereäärsete linnade kaudu.
Berberite elu.
Berberid elavad paiksalt. Nende peatulualaks on põllundus ühes aiandusega. Oma põlde harivad
nad sügisel, et neid niisutaksid talvevihmad, kuna lõikus on
varakevadel — veebruaris. Lõikus on hea, kui seda ei riku
rohutirtsud. Sel ajal, kui mehed töötavad põllul, hoolitsevad
naised kodus viinamägede ja aedade e:st, kus kasvavad apel
104
sinid, persikud ja õlipuud. Briti palju on viimaseid,
mille viljast pressitakse õli. Et neis maades suve kestel väga
vähe vihma sajab, tuleb põlde niisutada kunstlikult. Ranni
kule ja kiltmaale on ehitatud niisutuskanaleid ja puurkaevu
sid, mille kaudu juhitakse vesi põldudele ja aedadesse.
80. joonis. Põlluharimine Atlasemaadel.
Vastandina berberitele, kes elavad paiksalt, asuvad kilt
maal koiijad araablased — nomaadid. Nad peavad seal hobu
seid, kaameleid, kitsi ja lambaid, ning elavad telkides. Lin
nades elavad araablased käsitöölistena ja kaupmeestena.
Berberite asulad
on ehitatud järskudele kaljudele
kaitseks röövsalkade kallaletungimise eest. Rannikul on asu
lad ilusate viljapuude keskel orgudes.
105
Siinseid linnad erinevad palju meie linnadest: tänavad
on kitsad ja porised, valgeksvärvitud majadel on lamedad
katused. Tänavapoolsel küljel puuduvad enamasti aknad, on
vaid mõned luugid. Majade üle ulatuvad pikad minaretid, mis
tõestavad, et elanikud on muhamedi usku. Paljud linnaosad
81. joonis.
Vaade Tuneesia tänavale. Näha elanikkude idamaine
rõivastis. Taga iseloomulik mošee kupliga.
on ehitatud euroopamoeliselt, täis suuri kauplusi, laiu täna
vaid ja puiestikke.
Atlasemaadel on kolm riiki: Maroko, A1 ž e e r i a ja
Tuneesia. Alžeeria on väga jõukas Prantsuse asumaa1.
1 Kui osa riigi rahvast väi j a rändab, sealse rahva ning maa-ala
vallutab, et seal kaubelda ja põldu harida, siis nimetatakse säärast
maad asumaaks.
106
Sahara.
Kõrb.
Aafrika põhjaosas, Atlase mägedest lõuna pool,
asetseb maailma kõige suurem liivaväli — Sahara kõrb. Ta
on peaaegu Euroopa suurune. Sahara kõrb ulatub Atlandi
ookeanist Punase mereni.
Sahara keskosas esinevad mõned mäeahelikud (Tibssti).
Ka leidub siin madalmikke ja alamikke.
Sahara pind on liiva- ja kivikõrb. Liiv katab maad kün
gastena, luidetena, mille kõrgus tihti väga suur, kuni 200 m.
(Võrdle — Oleviste kirik 124,5 m, Suur-Munamägi 317 m.)
Need kõrged liivamäed on eraldatud üksteisest sügavate
häiludega. Luidete harjalt avaneb vaade, mis tuletab meelde
tormist merepinda, kus lained on ootamatult hangunud ja
seisma jäänud.
Ka kivi- ja kaljukõrved — hammaadad — katavad suure
osa maad, peaasjalikult läänes. Suuremalt osalt katab maad
must liivakivi, mis annab ümbrusele õudse ilme. Teekond
läbi hammaadade on kõige raskem. Siin võib liikuda ainult
hiiglahaudmikes, mis asetsevad veest uhetud kuivanud jõenõvades—vad’ides. Need jõenõvad on tihti nii täidetud kivi
dega, et karavan peab oma reisu katkestama ja on sunnitud
otsima uut teed.
Sahara kõrves on kliima väga kuum ja kuiv. Aasta kesk
mine temperatuur on -j-35°; kaljudel ja liival tõuseb tempe
ratuur päeval kuni +80°-ni. Pilvita taevas kõrvetab tuli
kuum päike. Õhk on nii kuum, et raske on hingata. Kuid
öösiti on kõrb jahe, temperatuur langeb sageli alla 0°.
Suure temperatuurikõikumise tagajärjel paisuvad kaljud
ja tõmbuvad kokku. See järsk muutus sunnib kaljusid prargunema. Kild laguneb killu järel, varisevad puruks ka suured
pangad. Seda nähtust nimetatakse rabenemiseks. Tuul
107
kannab väiksemad killud edasi, maapind paljastub ja tekib
uuesti rabenemine. Edasikantud kividest tekib hõõrdumisel
liiv, seda kannab tulikuum kõrvetorm — saamum — edasi
ja moodustab luiteid.
Sahara kõrb on väga kuiv. Sademeid ei ole kohati aastate
kaupa. Ainult öine rikkalik kaste niisutab maad. Harva sajab
hoovihma. Vesi imbub aga otsekohe liiva või voolab metsikute
82. joonis. Kõrvemaastik.
ojadena vadhdes, kuni ta maapinda põhjaveena ära kaob või
õhku aurub.
Vihmasaju järel ilmub kohe kidur, õierikas taimestik.
Seemned valmivad kiiresti ja tuul kannab nad laiali. Liivakõrved on aga täiesti paljad, sest seemned ei saa jääda sinna
peatuma.
Kus aga põhjavesi nõgudes loomulikkude või kunstlik
kude allikatena maapinnale ilmub, sinna tekivad viljarikkad
108
oaasid, kus datlipalmid, tera- ning puuvili ja viinamarjad val
mivad. Oaasid elustavad kõrbe, on peatuspaikadeks karavani
teedel; ilma nendeta ei oleks kõrb läbipääsetav. Võrdle oaase
saartega!
Loomad asuvad oaaside ligiduses ja kõrve äärtel. Kõr
ves neid ei ole, peale mõne üksiku mürgise mao, sest eluta
liivaväljadel ei ole neil toitu.
Karavan kõrves. Saamum. Liiklemine Sahara kõrves
on üliraske. See toimub üheküüruliste kaamelitega.- Üksinda
ei juJge inimene reisu läbi kõrve, mis kestab mitu kuud, ette
võtta. Selleks ühinevad paljud reisijad. Kraam, toidu- ja
veetagavara pannakse kaamelite selga, varustatakse end sõja
riistadega. Seesugst liikumist nimetatakse karavaniks ehk
killavooriks.
Kaamelid astuvad üksteise järel pikas reas. Karavan
juhitakse oaasist oaasini, kus loomad vett ja puhata saavad.
Kuid oaasid ei ole lähestikku — tuleb mitu päeva, mitu näda
lat käia enne, kui oaasi jõuad. Öö saadetakse mööda lageda
taeva all kõrves. Öö saabudes lüüakse telk üles, reisijad asu
vad tule ümber kohvi jooma ja juttu ajama.
Karavani ees ratsutab juht. Mida sügavamale kõrbe jõu
takse, seda põletavamaks muutub päike. Liiv on nii kuum, et
võimatu on palja jalu astuda. Liikmed väsivad, kange janu
vaevab inimesi ja loomi. Joogivesi on otsa lõppenud. Viimaks
tunneb kaamel vee lõhna. Ta juhib karavani sinna. Jõutakse
allikale. Reisijad puhkavad, täidavad veelähkrid. Jätkatakse
jälle igavat teekonda. Viimaks väsivad kaamelid, nende käik
muutub aeglasemaks. Äkki silmavad reisijad eneste ees rohe
list oaasi. Paistavad varjuküllased metsad, jõed ja linnatornid.
Kõik on aga ainult õhupeegeldus — iseäralik valgusnähtus.
Kuid kõrvekoledused pole seega lõppenud, õhk muutub
kord-korralt kuumemaks, taevasse tekib kollane pilverüngas.
109
Taevas pimeneb. Reisijad teavad, et tuleb tulikuum kõrvetorm
—- saamum. Inimesed peidavad näod ja otsivad kaamelite
kõrvalt varju. Tulikuum tuul tungib riiete vahelt ihu juurde ja
põletab, on raske hingata, higi voolab üle terve ihu, veri tungib
ninast ja kõrvadest ning nahk lõhkeb. On kuulda kaebeid ja
kaamelite karjatusi. Õnneks ei kesta saamum kaua, tuul vai
kib, liivapilv lahkub, päike paistab niisama selgelt kui enne.
83. joonis. Saamum.
Kui aga saamum harilikust kauem kestab, ei kannata seda
nõrgemad loomad ja inimesed välja ning hukkuvad.
Kui aga karavan ligineb kÕrveservale, kus algavad esime
sed puud ja allikad, kuuldub järsku kole ulgumine: suur kari
šaakaleid tormab karavani peale. Harva siiski tungivad nad
inimeste kallale.
Viimaks jõutakse inimeste elukohtade ligidusse. Ent oota
matult tungib mõne künka tagant salk tuareege — kÕrveröövleid
— karavani kallale. Sagedasti langeb mõni võitluses röövlitega,
110
kuid peaaegu alati jääb võitjaks karavan. Tuulekiirusega kao
vad röövlid oma väledail kaamelitel kõrve sügavusse.
Karavanide lähtekohad on T r i p o 1 i s k i ka teised At'asemaade linnad ja lõppsiht Timbuktu. Sinna kestab reis
IV2 kuud, mille kestel kaamelid 170—250 kg raskust koormat
kannavad. Ainult kallihinnaline peab see kaup olema, mida sel
teel transporditakse. See on vill- ja puuvill kaup, siid
ja klaaspärlid eurooplastelt, elevandiluu, jaana
linnu s u 1 e d, kuld ja mõned toorained, nagu kallid nahad —
Aafrika kaupadest.
Sahara on väga hõredalt asustatud. Vähesed tuareegide, berberite ja beduiinide suguharud elavad laiali
pillatult oaasides. Prantslased on kõrves väga palju karavaniteid korraldanud. Nad on puurinud kaevusid ja tekitanud nii
kunstlikult oaase, kus loomad saaksid puhata, süüa ja juua.
Prantslaste] on kavatsus ehitada raudtee Timbuktust Vahe
mereni, mis aga seni on teostamata.
Egiptus.
Egiptus asetseb Niiluse alamjooksul. See on kitsas oaas,
mis piiratud mõlemal pool jõge kaljuastangute ja liivaluidetega.
Oru laius on kohati kuni 50 km, kuid elamiskõlvuline on
ainult see osa, mida suurvee ajal vesi katab. Selle riba laius ei
ulatu üle 15 km. Ainult jõe suudmemaal, deltas, on ta laiem.
Kõik muu osa Egiptusest 011 kõrb nagu Saharagi, samasuguse
kliima, taimestiku ja loomastikuga.
Niilus, suuruse poolest teine jõgi maailmas, algab IdaAafrika kiltmaa järvedest, jookseb esiti läbi Viktooria
järve. Järk-järgult allapoole laskudes tekitab ta astangutel
juge, koski ja kärestikke ning läheb läbi Alberti järve.
Põhja pool ühineb temaga lisajõgi Bahr-el-Ghazal, kust
8 S. Sütt, D. Koppel, Maatead, õpper. V.
111
peale ta Valge Niiluse nime kannab. Abessiinia mägedest
saab alguse teine lisajõgi, Sinine N iilus. Pikal teekonnal
läbi kõrve ei lange temasse ainustki lisajõge. Ta suubub mit
mesajas harus Vahemerre, tekitades suure delta ehk s u u d mema a.
Iga aasta on Egiptuses suur veetõus. Tõus algab kõige
kuumemal aasta-ajal — juunis, kui Egiptus kestva põua järel
on muutunud peaaegu kõrvesarnaseks.
Saharast puhub sel ajal kõrvetorm saamum. Õhk on nii
kuum, nagu puhuks ta küdevast ahjust. Huuled kuivavad,
84. joonis. Niiluse jõgi Chartumi juures Inglis-Egiptuse Sudaanis.
paber tõmbub rulli, puuasjad lõhenevad. Kuid ilmuvad nähta
vale iibised — Egiptuse pühad linnud — ja kuulutavad veetõusu.
Tõusu põhjuseks on troopikasajud ekvaatori ligiduses, Nii
luse allikail. Need rängad sajud kestavad mitu kuud. Vesi tõu
seb ja katab laialt madalad kaldad. Kui vesi oktoobrikuul hak
kab alanema, on maa hästi niisutatud ja kaasatoodud kõntsaga
väetatud. Kohe algavad veest vabanenud kohtadel künd ja külv.
112
Meie hilissügisel ja talve ajal haljendavad seal põllud — s:eon
seal ilusaim aastaaeg. Lõikus on märtsi- ja aprillikuul.
Egiptuse põlluharimine.
Juba vanast ajast on Niiluse
org läbitud kanalitega; kanalid on kahesugused, sügavad
ja madalad. Sügavaid mööda läheb vesi igal ajal otse jõest,
8*
113
madalate kandu ainult suurvee aegu. Kui suurvesi alanenud ja
madalad kanalid tühjad, algab põldude kunstlik niisutamine.
Kanalite ja kraavide kaudu juhitakse vesi põldudele ja aeda
desse.
Pärast lõikust algab põldudel kanalite puhastamine. Raske
muda kantakse korvidega kõrgemale ja kinnitatakse tammid,
mis lagunenud. Sajad tuhanded fellahid on igal kevadel sellel
tööl.
Fellahid — maa päriselanikud, tõstavad vett koogu abil
peakanalitest kõrgemale või seda tööd toimetavad vesirataste
abil kaamelid ja pühvlid. See rataste kriuksumine täidab kogu
kevade tervet Egiptust. Vesi valgub rennidesse ja kanalitesse,
sealt edasi põldudele, kuhu külvatakse puuvill, suhkruroog ja
riis. Kurnatud põletavaist päikesekiirtest, käib fellah, labidas
käes, vett juhtides ja tamme parandades. Iseäranis raske on
töö maikuul, kui Saharast puhub kuum tuul.
Lõikus on Egiptuses alati hea, kuski ei anna maa nii
suurt lõikust kui siin. Seepärast elab siin rahvast väga tihe
dalt. Pinnal, mis on väiksem kui Eesti (30 000 km2), elab
13 milj. elanikku (seega 1 km2-l 409 inimest, meil 25). See
juures ei tarvita egiptlased kõike vilja ise, vaid määratul arvul
veetakse puuvilla, nisu, suhkruroogu ja tubakat Inglismaale.
Egiptuse asulad. Riiklik kord. Igal pool kõrgemail koh
tadel asetsevad fellahite külad. Majad on üksteise ligidal ja
puutuvad katustega kokku. Nad on ehitatud Niiluse mudast,
millele hulka pandud õlgi. Nad on peaaegu akendeta, mööblit
ei ole. Magatakse põrandal.
Egiptuse üle valitseb k e d i i v. Pealinn on Kairo (800 000
ei.) Niiluse delta alguses — Aafrika suurim linn.
Kairo ligidal asuvad vanade egiptlaste püramiidid. Kuigi
nad on ehitatud juba mõni tuhat aastat enne Kr., on nad kau
nis hästi säilinud, sest nad on ehitatud suurtest kivipankadest.
114
Teine suurem linn on Aleksandria (450 000 ei.) —
sadam ja kaubalinn.
Egiptuse piirides on Suessi kanal. Selle a; aniisega a7gas
elav kaubavahetus Euroopa ja Aasia vahel. See lühendab laeva
teed Euroopast Aasiasse, kuhu enne ümber Aafrika sõideti.
Kanali põhjao:as on sadama- ja kaubalinn Port Said, lõu-
86. joon. Egiptuse pealinn Kairo. Tagaplaanil Mohammed Ali mošee.
nas S u e s s. Port-Said on nüüd suur linn (100 000 eh). Enne
kanali kaevamist olid tema asemel ainult liivasaared, rannajär
ved ja rändluited.
Sudaan.
Sudaan (^mustade maa) asetseb Saharast lõuna pool, võtab
enda alla Aafrika rohtlate maakonnad ja ulatub troopika-ürgmetsadeni. Ta on nii suur kui pool Euroopat. Guinea rannikult
madaldub ta põhja- ja idasuunas, nagu näitab Niigeri
115
voolu suund. See jõgi jookseb algus s põhja poole, pöördub siis
kaarena lõuna poole tagasi, kus temaga ühineb lisajõgi
Benue. Lääne-Sudaan on kõrge kiltmaa, mis orgude ja
rannikujõgede uuristuste tõttu mägise kuju omandanud. Siin
etendab Niiger põlluharimisel sama osa, mis Niilus Egiptuses.
Peale selle on ta tähtis liiklemistee. Ta põhjapoolses osas on
T i m b u k t u, kaubalinn, karavanitee lõpp, kus kaubad lae
vale asetatakse.
87. joonis. Savann.
Sudaani madalaimas kohas on T saadi järv ja nõgu.
Kuival ajal on Tsaadi järve pind umb. lõ 000 km2 suur
(kui suur on Eesti?), vihma ajal kaks korda suurem. Ta on
väga madal (6 m), mõnes kohas ennem soo kui järv. Sinna
suubuvad kõik Kesk-Sudaani jõed, seal on veelindude, jõe
hobude ja krokodillide asupaik. Sinna tulevad janu kustu
tama kõik ümbruse loomad.
Troopikavihmad. Suvel, kui päike kõrgel seisab, sajab
troopikavihma. See algab iga päev samal kellaajal.
Hommikul on taevas selge, Öise udu on päike laiali ajanud
ja põletab väljakannatamatult. Keskpäevaks tõuseb üles
116
niiske soe õhk, mis ülal jahtub; kohe ilmuvad pilved ning
järgneb vihmavalang kange kõuemürinaga ja arutute välku
dega. Troopikasajud ulatuvad pöörijoonteni. Kõige rohkem
sajab sel ajal, kui päike asetseb lagipunktis. Kaldub päike
vähi-pööri j õõnele, siis sajab seal rohkem; kaldub ta kaljukitse-pöörij õõnele — sajab seal. Ekvaatori ümbrus saab aga
88. joonis. Ribamets.
aasta läbi kõige rohkem sademeid. Alalise niiskuse ja soo
juse tagajärjel tekivad sinna troopikametsad. Ekvaatorist
eemal, pööri joonte ümbruses, on kaks korda aastas vihmaaeg, kaks korda kuiv aeg, — seepärast ei kasva seal mitte
troopikametsad, vaid kõrge rohi ja üksikud puud. See on
puisrohtla, s a v a n n.
Savann.
Suvel on savannis kõrge ja tihe rohi, mis
kuival ajal närtsib. Isegi puudelt langevad lehed. Kohati
117
kasvab rohi inimese kõrguselt. Nende üle tõusevad siin-seal
üksikud kõrged igivanad palmid ja ahvi-leivapuud. Jõgede ümb
ruses, kus niiskus alaline, läbivad savanni igihaljad riba
ni e t s a d. Sudaani kultuurtaimedon õ 1 ipa 1 m i d, akaatsiad ja kummipuud. Savannis kasvab maapähkel.
Loomastik savannis on mitmekesisem kui mujal — suurtest
89. joonis. Neegrid. Nad armastavad ehtida oma keha, käsi ja kaela
mitmesuguste esemetega. Mõned neist ehteist on ühtlasi ka võlused.
imetajatest kuni väikeste närijateni. Sudaan ulatub troopika
ürgmetsadesse; loomastik on siin ülirikkalik.
Elu savannis.
Savannis elavad bantu ja sudaani
neegrid. Nad erinevad üksteisest keelemurraku poolest, kuna
välimus palju lahku ei lähe. Nad harivad vähesel viisil põ!du,
kasvatavad peaasjalikult karja, kalastavad ja kütivad.
Neegrid on noores eas väga andekad. Nad õpivad ruttu
selgeks võõrad keeled, lugemise ja kirjutamise, pärast läheb
118
nende arenemine väga aeglaselt. Neil ei ole püsivust. Neeg
rite usk on f e t i š i s m ehk võluseusk. Fetišš ehk võlus
on kaitsevahend, mis neid kurja eest peab hoidma. Võlused
on lihtsad igapäevased asjad — puutükikesed või mõni loom.
Nende ligiduses peavad neegrite usu järgi head ja kurjad
vaimud olema. Fetišš kaitseb neid kurja eest. Vahemehiks
vaimude ja inimeste vahel aga on nõiad ehk võlurid, kes vaime
90. joonis. Kandeliiklemine. Pakikandjate
killavoor.
ohvritega (sageli inimohvritega) lepitavad. Nõiad on ka ars
tid -— kuid nad ei arsti mitte rohtudega, vaid nõidumisega.
Mehed harilikult põldu ei hari, see on naiste töö. Mehed
kalastavad, peavad jahti või hoiavad karja. Põlluharimisviis on algeline. Lühikese kõblasega kõblitakse maa üles ja
külvatakse vili peale. Lõikus aga on siiski hea ja tasub töö
ära. Karjapidami eL t;evadsiurt kahdu tsetsekärbsed,
keda on savannis väga palju. Maa on tihedasti asustatud.
Külad on suured ja arvukad. Nende vahel on viljapõllud ja
119
karjamaad, kus asetsevad rohtukasvanud kuhikkatusega savionnid, mis inimesi öökülma eest kaitsevad.
Kui lõunapoolsed mustad pilved vihmaaja tulekut kuu
lutavad, süütab savanni karjane rohu põlema. Nii valmistab
ta endale uut karjamaad. Kohe esimese piksevihma järel
tärkavad uued taimed ja tulest kaugele aetud metsloomad
tulevad endistesse asupaikadesse tagasi. Kui kuival ajal vesi
91. joonis. Elevandiluu-killavoor teel.
lompidest kaob, ühinevad loomad suurteks parvedeks ja käi
vad vett otsides sajad kilomeetrid ringi. Säärast rändamist
on suurepärane vaadata. Esiti paistab tolmupilv. Ta ligineb.
Viimaks võib näha loomi tihedate ridadena. Vihma ajal lähe
vad nad jälle laiali.
Liiklemine. Et raudteid on vähe ja veoloomad tsetsekärbeste tõttu ei või elada, transporditakse suur osa kaupa
inimeste seljas. Nii kantakse inimeste abil kallihinnalisi
kaupu, nagu elevandiluud, kautšukit ja palmiõli.
Suurem osa, nimelt Lääne- ja Kesk-Sudaan, kuulub
prantslastele, inglaste päralt on Ida-Sudaan.
Troopika-ürgmetsade
maakonnad.
Guinea rannik.
Mangroovmetsad. Tõus ja mõõn. Savannide lõunapiiril algavad
laiade, ebamääraste piirjoontega ürgmetsade maakonnad. Nad võtavad
endi alla Guinea rannikumaad ja põhjapoolse osa Kongo nõost, ula
tudes Ida-Aafrikani.
92. joonis.
Troopika-ürgmets.
Guinea rannik on madal, liivakas-soine ja rikas rannikujärvedest. Seal kasvavad mangroovmetsad. Nende vesijuurestik moodustab läbipääsematu rannapadriku.
Guinea rannikul, nagu mitmel pool mujal, võib tähele panna
vee tõusu ja mõõna. Kuue tunni jooksul tõuseb vesi kaugele
üle kallaste ja vajub jälle merre tagasi. Tagasivoolamine — mõõn —
kestab jälle kuus tundi. Vesi hakkab uuesti tõusma ja kuue tunni
järel on ta jällegi haripunktile tõusnud. Nii vaheldub see neli korda.
Kaks korda on tõus, kaks korda mõõn.
Tõusu ajal on rannikul kasvavad puud sirged, tõusevad vee
pinnale, mõõna ajal katavad maad rägastikuna. Merelt pääseb ranni121
kiile ainult mõne hädaohtliku jõe kaudu. Madalal rannikul puuduvad
seepärast sadamad. Laevad jäävad ankrusse kaugele rannast, kuhu
kaup lootsikutega veetakse. Rannikut nimetatakse saaduste, loomade
või inimeste järgi Lõvi-, Pipra-, Elevandiluu-, Kullaja Orjarannikuks.
Guineas on prantslaste ja inglaste asumaad. Need asumaad on
Euroopa riikidele kakao, palmiõli, puuvilla, kautšuki,
elevandiluu ja kiviõli ammutamispaigaks. ülem-Guineas on
Inglise ja Prantsuse asumaadest piiratud neegrite vabariik L i b e e r i a.
93. joonis. Neegrite elamu Guinea rannikul.
Kongo nõgu.
Troopika ürgmetsade maadel — Lääne-Aafrika (Ka
meruni) rannikumägedest Ida-Aafrikani — asetseb Kongo
nõgu. Maapind madaldub ringitaoliselt astmetena. See maa
kond asetseb maailma sademeterikkamas kohas, kus vihma
sajab iga päev. Seepärast on Kongo jõgikond üks suurimaid
ja veerikkamaid. Jõgi algab Tanganjika ja Bangveolo järvest,
moodustab palju juge, koski ja kärestikke. Kõige suurem on
Stanley (1. stenli) juga. Kongosse suubub palju lisajõgesid.
122
Veehulk, mille ta merre saadab, on nii suur, et 20 km kaugu
sel jõesuudmest on merevesi mage ja 60 km kaugusel kollakat
värvi, mis jõeliivast tekib. Oma suurest veerohkusest hooli
mata pole see jõgi ega tema lisajõed paljude jugade, koskede
ja kärestikkude tõttu ometi laevatavad. Aga takistuste kohale
on viimasel ajal ehitatud raudteed. Raudteedel veetakse kaup
nii kaugele, kus jõgi jälle laevatavaks muutub.
Kõik põhjapoolne maa on troopikamets, kuna lõunapoolne
on ribametsadest läbitud savann. Kasulikkudest taimedest
kasvavad siin õ 1 i p a 1 m ja k u m m i p u u. Nende saadusi vee
takse välja.
Troopika-ürgmets.
Troopika-ürgmetsad on hoopis teis
sugused kui meie metsad. Kogu aasta kestev soojus ja niis
kus, haruldaselt palju sademeid, mis korrapäraselt iga päev
maad niisutavad, on tekitanud ülilopsaka, tiheda ja toreda
taimestiku. Neis kasvab väga palju puuliike. Kõige arvurikkamad on palmid. Metsad on mitmekordsed, mitmerindelised. Alusmetsa, alusrinde, moodustavad lihavad, lopsakad
taimed, need on isegi juba mitmekordsed. Nende üle moo
dustavad palmid 10—20 m kõrguse lehtkatuse. Üle selle
lehtkatuse kujuneb teiskordne 40- kuni 50-meetrine palmkatus, millest läbi tungivad igivanad 60—70 m kõrged puud.
Troopika-ürgmetsad on tihedad: puude vahel kasvavadristirästi mitmesugused väänkasvud ja katavad metsaaluse läbipääsematu taimetihnikuga.
Troopikametsas valitseb hämarus ja kuumus. Meil on
metsas öösi vaikus, seal kajavad õhtust hommikuni tuhan
ded metsloomade hääled, mis vaikivad ainult lõunakuumuses.
Troopikametsas on suur õite- ja värviküllus, mida täienda
vad veel kirjud liblikad ja linnud. Eriti rikas on ürgmets
suurtest loomadest, nagu elevantidest, ninasarvikuist, jõe
hobudest, kaelldrjakuist ja lõvidest. Guinea ranniku maa
del asuvad suured ahvid, nagu gorilla ja šimpans.
123
Inimene ja ürgmets.
Juba seal, kus pruun mudapank
mõne detsimeetri üle veepinna tõuseb, on ka inimese elamu,
nelinurkne onn palmipuust seinte ja palmilehtedest katu
sega. Nii seisab ta heleroheliste banaanide varjus tume
rohelises ürgmetsas. Mõned pruunid või mustad alasti lap
sed, mõni haukuv koer, mõni kaagutav kana ja jõel sõudev
kalur on esimesed pildid pärismaalaste asulaist Guinea
rannikul.
Seal, kus suured jõed metsaseinu läbivad, ulatuvad riba
dena kaugele sisemaale laialehelise taro ja kõrgetüvelise
maisi põllud või banaani-, kookospalmi-ja leivap u u-istandikud. Nende varjus on kõrged viil- või kuhikkatusega palmilehtedest onnid. Elamu asetseb elamu kõrval.
Sisemaale minnes leiame, et kogu viljapuuistandikku peide
tud küla koosneb ühest või kahest onnide reast. Kohati pais
tab uudismaa. Mets on põletatud; mustad tuhkjad kännud
paistavad maapinnal. Tugevad neegrikäed vibutavad kirvega
ja koristavad söestunud puuoksi. Kändude vahel kõblivad
naised põldu. Kändude koristamisele ei mõtle keegi, see nõu
aks liiga suurt tööd. Pealegi oleks see põldudele vihmavalangute ajal ainult kahjuks, sest siis uhtuks kerge mullapind
ühes viljaga ära.
Ürgmetsade maakondades leidub pärismaalaste maja
pidamise kõrval ka eu:ooplaste moodsaid istandikke.
Need on suhkru- ja kakaoistandikud. Istandikke läbivad
laiad sillutatud maanteed ja kanalid. Siin on ka istandikkude
omanikkude toredad euroopalised asulad.
Põlluharimine ürgmetsas. Troopikametsa taimed anna
vad inimesele alati toitu, kuid mitte nii rikkalikult, et ainult
tsellest jätkuks. Peatulualaks on ürgmetsa elanikul küttimine.
Kus võimalik, haritakse ka põldu. Ühel kohal kasvatatakse
vilja nii kaua kui põld kehvaks jääb ja lõikus enam tööd ei
124
tasu. Selle järel jäetakse vana põld maha ja haritakse uus
jne. Esimesed lõikused on head. Metsaelanik kasvatab nii
suguseid taimi, mis rohket saaki annavad, nagu h i r s s; i,
meloneid ja banaane. Kasvatatakse ka juurvilja.Palmiõli ja palmivein on igapäevased toidud. Koduloomadeks on
kitsed, harva sead ja kanad. Troopikamets on, vaatamata oma
94. joonis. Teemandiväljad Lõuna-Aafrikas.
taimerikkusele, väga hõredalt asustatud. Siin elavad inimesed
madalal arenemisastmel.
Rahvastik. Liiklemine ja asulad.
Kongo nõos ela
vad peaasjalikult bantu neegrid. Nende hulgas on mõned
kääbuskasvulised suguharud — härjapõlvlased. Need on Aaf
rika kõige vanema rahva jäänused, keda neegrid alistanud
või eest ära tõrjunud. Nad on madalal arenemisastmel. Ela
tavad endid metsloomade püüdmisest, keda nad mürgistatud
125
nooltega tapavad. Mõni suguharu ei põlga isegi inimeseliha,
nagu njamnjaimmid (=õgij ad).
Liiklemine Kongo nõos on väga raske. Liiklemiseks on
peaasjalikult jõed, kuid takistuste tõttu pole nad seks päris
soodsad. Eurooplased on ehitanud küll palju raudteid, millest
aga siiski ei jätku. Kaamel ei kannata siinset niiskust välja
ja sureb. Teised veoloomad saavad surma tsetse-kärbse pistete
läbi. Seepärast on inimene siin tähtsaim liiklemisvahend.
Kongo tähtsaimad kaubalinnad on Boma, pealinn, ja
Banana, Kongo jõe suudmes. Suuri istandik-asund u s i võib kohata pärisrahvaste asulate keskel. Seal õlipalmi-, suhkruroo- ning puuvilla-istandikes on tuhanded
neegrid tööl. Eurooplastele pole see kliima kohane, seepärast
on neid siin vähe.
Osa Kongo nõost kuulub Prantsusmaale, osa Belgiale
ja Portugalile.
Lõuna-Äafrika.
Teemandi-, kulla- ja villamaa.
Lõuna-Aafrika on
kõrge kiltmaa, mis keskele madaldub. Tema idaserval asetse
vad Draakoni mäed. Idarannikule langevad nad järsult, lääne
poole — sisemaale — lault. Lõunas, Kapimaal, langeb maa
astanguliselt mere poole.
Kapimaast põhja pool asetseb Kalahari, — kuiv savan
nidega vahelduv liivakõrb. Seal ei ole ainustki jõge, mis ära
ei kuivaks. Allikais ja kaevudeski on vähe vett. Ümbrus on
tasane ja lage; ainult kuivad jõeharud mitmekesistavad pinda.
Kui päike savi jõepõhjas kõvaks paadutab, siis püsib seal
vesi mitu kuud. Rohi kasvab seal mätastena. Nende vahed on
paljad või täis väänkasve. Vihmaajal on suured alad arbuu
sidega kaetud. Neid söövad inimesed ja loomad. Samal ajal
katab ka lillvaip maapinda. Selle, looduse poolest kehva maa
rikkus peitub teemantidena liivas.
126
Kuld ja kalliskivid on maa tähtsaimad saadused. Kallis
kive leidub palju Vaali orus liiva ja kivirusu seas, ku‘d
kõige- »ohkem kustunud tulemägede kraatrites. Suuremate
kaevanduste ümber on imekiiresti tekkinud suured linnad.
Lõuna-Aafrika on kullasaagi poolest esimesel kohal maakeral.
Maa päriselanikkude, samuti ka asunikkude peategevus on
karjandus. Suured karjad lambaid, sarvloomi ja angoora
kitsi peetakse aasta läbi välisel toidul. Ka jaanalinde peetakse
nende kallite sulgede pärast.
95. joonis. Maailma võrdlev kullasaak tonnides.
Võsainimesed, hotentotid, kafrid.
Maa pärisrahvaste
hulka kuuluvad kääbuskasvulised tõmmunahksed võsaini
mesed. Endisil aegadel olid võsainimesed jahimehed, kuna
nad nüüd suuremalt osalt taimedest toituvad. Suvel rändavad
nad ühest kohast teise puuvilja otsides, talvel peatuvad jõgede
ääres.
Võsainimeste nahavärvi on raske kindlaks määrata, sest
et nad endid muda ja rasvaga määrivad. Nende nahk läheb
varakult kortsu, nii et nooredki näivad vanadena. Jäsemed
on neil nõrgad ja lahjad, kuulmine, nägemine ja mälu ülihead.
9 S. Sütt, D. Koppel, Maatead, õpper. V.
127
Kehakatteks on neil loomanahk. Peakatte alt ripuvad sassis
juuksed salkudena alla. Yõsainimene võib mitu päeva joomata
olla, kui ta ainult mahlakaid taimi saab närida. Vett imeb
ta pika õõnsa rohukõrrega maapragudest ja puujuurte alt, kus
eurooplane seda ei tea aimatagi. Hea mälu võimaldab kord-
96. joonis. Ivafri küla.
nähtud kohta, vett või viljapuud jälle leida. Ta leiab enesele
ülalpidamist seal, kus eurooplane tõesti nälga sureks.
Võsainimeste sugulased on hotentotid, keda teised
rahvad parematest paikadest samuti kui võsainimesi eemale
on tõrjunud j nad on kolijad karjakasvatajad. Hotentotid on
omapärasuse kaotanud, räägivad inglise ja hollandi keed ja
rõivastuvad euroopaliselt. Kõige arvurikkam Lõuna-Aadri va
rahvas on kafrid, kes osalt karjandajad, osalt põlluharijad.
128
Võitlus maapõuevarade pärast.
Troopikalise Aafrika
kuum, niiske kliima on eurooplastele surmav; neid elab seal
vähesel arvul jahedamates rannikumaades. Lõuna-Aafrika
kliima sarnaneb Vahemere kliimaga; sellepärast asusid sinna
juba varakult eurooplased. Esimesed olid portugallased ja
hollandlased. Hollandlased, kes endid nimetasid buurideks,
97. joonis. Sambesi jõel Lõuna-Aafrikas asub maailma suurim
joastik Victoria juga, Joastiku pervel käib üle jõeoru raudteesild.
asusid kõigepealt Healootuse neeme ümbrusse ja asutasid
Kaplinna. Hiljemini alistasid nad mõned kafrite suguharud
ja asutasid Vaali ja Oranje jõe ümbruses kaks vabariiki:
Oranje ja Transvaali. Kui aga osutus, et nende maade
põues peitub palju kulda ja teemante, tungisid sinna inglased.
Meeleheitlikkude võitluste järel, millele kogu maailm kaasa
tundis, kaotasid buurid oma iseseisvuse Inglise ülevõimu vastu
ning vabariikidest said Inglise asumaad.
9*
129
Hiljemini, 1910. a., ühendati need riigid Naatali ja Kapi
maaga Lõuna-Aafrika Ühendriikideks ning neist
said Inglise osariigid. Valitsuse asupaik on Pretorias, par
lament asub Kaplinnas.
Eurooplasi on Lõuna-Aafrika asumaades ligi IV2 milj.,
kuna ligi 8 milj. on värvilisi. Eurooplased elavad peaasjalikult
linnades.
Ülesandeid Aafrika juurde.
1. Atlases leiad Aafrika sademete ja taimestiku kaardi. Võrdle
Aafrika sademete ja taimestiku levimist!
2. Joonista Aafrika läbilõik põhjast lõunasse ja idast läände!
3. Kus on Aafrikas põllundus kunstliku niisutamise abil, kus
kõblaspõllundus, kus karjandus? Märgi need kohad kontuurkaardil!
4. Kus veetakse kaupa kaamelite, pakikandjate, härgade abil?
Märgi samuti!
5. Mispärast võib Egiptust Niiluse kingiks nimetada?
7. Joonista Cheopsi püramiid (kõrgus 148 m), selle kõrvale
samas mõõtkavas kodukiriku torn!
130
Austraalia,
Simlf
km*
Austraalia ja Okeaania
lömf
1el.1km*
500 milj. elan.
Euroop a
50el.1 km2
üldpilt.
Austraalia (= lõunamaa) on maailmajagudest kõige
väiksem. Ta on ookeanidega piiratud. Missugustega?
Austraalia on määratu suur kaljupank keset ookeani. Ta
ääred on kõrged ja järsud, rannik väga vähe liigestatud. Kõige
suurem laht on põhjas — Carpentaria. Suurim saar
lõunas on Tasmaania. Mandri keskkohas on madal nõgu,
kohati alla merepinna (Eyre’i järve juures 12 m). Idas ja
läänes on kõrgustikud ning kagurannikul ligi 8000 m kõrged
Austraalia Alpid.
Austraalia Alpide lõunapoolne osa kannab Siniste
mägede nime, seepärast, et mägede ja metsade kohal selgeil
päevil lehvib sinakas udu. Kõrgeim tipp on Townsen.
Kagu-Äustraalia.
Queenslandi (1. kviinsländ) ja Uus-Lõuna-Wales’i (1. uels)
maakondades, eriti nende rannikumägedes on kliima troopikaline. Siia toovad kagumonsuunid palju sademeid. Mäenõlvu
131
katavad igihaljad ürgmetsad, enamasti eukalüptusepuud. Nendega seltsivad viigipuu, palmid ja liaanid.
Troopika-kultuurtaimestu esindajad on suhkruroog,
banaan ja ananas.
Siin kasvatatakse nisu, maisi, apelsine, õunu ja
viinamarju. Väga palju kasvatatakse nisu. Nisu kasvab
132
viljakal mullal, mida kord katsid rohtlad. Nisu jätkub endile ja
veetakse rohkesti väljagi. Mägedes on suured kivisöe-,
kulla- ja tsingikaevandused, mille ümbrusss oi tek
kinud rahvarikkad linnad ja asulad. Rannikul asetseb maailma
kõige parem sadamalinn Sydney (800030 eh). Melbourne’is (1. melböön) (700000 ei.) on suured villavabrikud ja
tapamajad, sest ümbruses peetakse väga palju kariloomi. Pea
linn — Canberra.
99. joonis. Austraallane.
100. joonis. Austraallaste mada
lat arenemist näitab ka nende
tulemuretsemisviis kahe pulga
abil.
Murray-Darlingi nõgu.
Villamaa. Lääne poole siirdudes muutub loodus täiesti:
maapind madaldub, kliima muutub kuivemaks, eukalüptusemetsad vahelduvad savannide ja rohtlatega. Siin on
Austraalia suurimad jõed — Murray (1. mörrei) ja ta lisa
jõgi Dar ling, kuid needki jõed kuivavad suvel ära, nii et
neist ainult rida järvi järele jääb.
138
Mida enam lääne poole, seda kuivemaks muutub kliima,
Seal kaovad eukalüptusemetsad täiesti, lagendikke katarad
põõsad ja kare okasrohi. Seda laadi lagendikke nimetatakse
s k r a b i k s. Skrab on paiguti läbipääsematu.
101. joonis. Puurkaev Austraalias. Vesi purskub välja
sambana ja jookseb laiali kanalitesse. Sinna tulevad lambad jooma.
Kunstliku niisutuseta oleksid need maad asustamata.
Siia on ehitatud väga palju puurkaeve, millest loomad juua
saavad.
Inimese pea-tuluala neis kohtades on karjandus, pea
asjalikult lambakašvatus. Austraalias on 90 milj.
lammast, seega pool kogu maailma lammastest.
Karjapidajail on siin kümned tuhanded sarvloomi ja sajad
tuhanded lambaid, mõnel ka paar miljonit. Karjamaade keskel
134
on suured farmid — karjaste asulad. Elamute ligikonnas asub
hulk hooneid villa, naha, liha ja muu kauba hoidmiseks.
Põuasuvel hukkub tihti väga palju lambaid. See arv ulatub
sageli miljoniteni.
Lambakarj asteks on enamasti pärismaalased. Iga kar
jase hoole all on mitu tuhat lammast. Määratud ajal aetakse
• lambad n i i t m i s j a a m a. Lambad niidetakse elektrimasi
nate abil. Villad saadetakse linna suurtel vankritel, mille ette
kuni kümme paari härgi rakendatakse. Säärane villavoor on
teel mitmed nädalad. Villade toimetamine rannikule on tihti
kallim kui vedu Austraaliast Inglismaale.
Austaalia lääneosa on kõrb. Kliima on kuiv ja palav.
Ainult kitsal rannikul kasvavad puud ja kare rohi. Kuid ka
135
see kõrb ei ole asustamata. Rikkalik kullaliiv on sinna meeli
tanud kullaotsijaid.
Kliima. Et Austraalia asetseb lõuna-poolkeral, siis on
seal aastaajad meie aastaaegadega vastupidised. Kõige kuume
mad kuud on jaanuar ja veebruar, kõige külmemad — juuni
ja juuli. Suvel on Austraalias väga kuum, iseäranis mandri
keskel; seal on niisama kuum kui Saharas. Talv on paras,
harva külm. Lund on ainult mäetippudel.
103. joonis.
Lambakari teel niitmisjaama karjaste saatel.
Sademeid on Austraalias eriti vähe. Hästi niisutatud on
ainult need kohad, millest soe merehoovus mööda läheb.
Kõige enam toovad sademeid suvemonsuunid, mis puhu
vad ida- ja kagurannikul. Siis on siin nii suured vihmavalangud, et uputused tekivad. Sisemaale tungides jäävad tuuled
kord-korralt kuivemaks, vihma sajab vähem. Kesk- ja LääneAustraalias on kogu aasta hirmus põud. Kuigi vahete-vahel
piksepilved taevast katavad ja torm möllab, tuleb vihma
ainult mõni tilk.
136
Austraalia loomastik
on omapärane. Seal elavad loo
mad, kes mujal ammugi välja surnud, nimelt känguru,
n o k k e 1 a j a s jt. Troopikametsades elab kannelsabalind, rohtlas austraalia jaanalind — emu ja must
luik; puuduvad laululinnud.
Enne eurooplaste siiatulekut oli siin ainukeseks koduloo
maks koer dingo. Kõik muud koduloomad 0:1 Euroopast
104. joonis.
Villavoor.
sisse toodud. Väga kahjulikkudeks loomadeks on siin saanud
kodujänesed, kes oma rohke sigivuse tõttu teevad põldudel
ja karjamaadel määratut hävitustööd.
Rahvastik.
Valitsevate rahvaste hulgas on enamuses
euroopa asunikud, peaasjalikult inglased, kellele ka maa
kuulub. Umbes seitsmekümne aasta eest leiti Austraalias
kullaliiva, mis ajast sinna siis algaski eurooplaste sissetungi
mine.
187
Tihedamini on asustatud rannikumaad, kuna mujal elab
vähe inimesi. Umbes veerand kogu rahvast elab kahes lin
nas — Sydney’s ja Melbourne’is.
Austraalia pärismaalased on mustanahalised,
tiheda juukselised, nõrga kehaehitusega ja
vaimselt arenemata. Neil ei ole isegi elamuid. Haru-
3. Austraallane. 4. Inglane. 5. Maoori.
kordadel leidub puuokstes! punutud tuule varju-onne ja teivasehitisi. Sagedasti elavad nad puuõõntes.
Mehed ja naised tätoveerivad endid. Seda tehakse
nii, et tuhka või savi naha sisse kriibitud haavadesse pan
nakse, mis kinni kasvades armid jätavad; need on aumärki
deks ja ilustuseks.
Metsikus olekus on austraallased alasti. Ehtimiseks
tarvitavad nad linnusulgi. Maaharimine on tundmatu. Metsast
138
saab austraallane kõik, mis tarvis läheb ta ülalpidamiseks.
Sipelgad, sisalikud ja tõugudki kõlbavad temale
toiduks. Mõned suguharud söövad koguni inimeseliha.
Austraallaste relvad on väga lihtsad. Algupärane viskeriist on bumerang; see on kõver, laiaks \oolitud puutükk,
106. joonis. Austraallaste madalast arenemisastmest annab tunnis
tust selliste puutüvikutest lootsikute tarvitamine.
millel on omadus, et ta visatult õhus mitmed vibutused teeb
ja siis viskaja juurde jälle tagasi tuleb, kui ta oma lennuteel
mingi asja külge ei ole puutunud.
Valged asunikud on pärismaalased, keda ainult vähe on
järele jäänud, tühjale sisemaale tõrjunud.
Austraalia saared.
Austraaliast põhja ja ida pool asetseb Okeaania. See
on suur saarestik Vaikses ookeanis.
Suuremad saared on mägise pinnaga. Mõned saared on
tekkinud tulemägede, mõned k o r ai 1 i lc om ake s te
139
läbi. Saarestikke nimetataks3 Melaneesiaks (= mustade
saared), Mikroneesiaks ja Polüneesiaks (= palju
raari).
Havai.
Polüneesias asuvad Havai saared. See on
Vaikse ookeani paradiis. Siin ja kogu Vaikse ookeani saartel
on kõige tervislikum kliima kogu maakeral. See on troopika
lt)?. joonis.
Elamu puu otsas.
kliima, kuid mitte kuum ega niiske, sest alatasa puhub kerge
karastav tuul, siin on alatine suvi ja värske mereõhk.
Omapärase võluva ilme nendele saartele annavad leiva
puud, saago- ja kookospalmid.
Kookospalm on elanikele tähtsaimaks tulutaimeks. Kasu
tatakse kõiki ta osi: juuri, tüve, koort, lehti ja vilja. Tüvest
140
meisterdab saarte elanik endale maja ja kõiksugu tarbeasju,
lehtedega katab katuseid, kuivanud vanadest lehtedest teeb
jalanõusid. Niin annab väärtuslikku materjali mattide, köite,
kalavõrkude ja harjade valmistamiseks. Pähklikoort kasutatakse
kausside, lusikate, vaaside ja nööpide valmistamiseks.
108. joonis. Ananasepõlcl.
Kuivatatud pähklituuma — koprat — veetakse väga suu
rel määral Euroopasse, kus temast valmistatakse õli, küünlaid,
seepi, kõigepealt aga taimevõid. Teine tähtsam tulutaim on
ananas. Ananase kasvatamine ei nõua elanikelt suurt vaeva.
Ta külvatakse maha ja soojas niiskes kliimas kasvab ta hoo
leta.
Elanikeks neil saartel on melaneeslased, mikroneeslased,
polüneeslased ja paapuad. Saarte rahvad on ilusad, rahulikud
ja andekad. Havai saartel on nad omandanud eurooplaste kom141
bed ja ristiusu. Kõik saarte rahvad on tublid merimehed.
Neist silmapaistvamad on mikroneeslased. Lootsikud on neil
kitsad, kõrvalujuvate jalaspuude -—• panemitega ja kolmnurkse
purjega. Säärast lootsikut ei viska tuul ümber.
Kõivastis ei tee elanikele muret. Nad käivad peaaegu
alasti, kandes niuete ümber vaid palmilehtedest põlle.
109. joonis. Kookuspalmid. Kookuspalm annab elanikele tarvi
liku ülalpidamise ja on levinuim tulutaim Okeaanias.
Elamud ehitavad nad terava, peaaegu maani ulatuva
laevkatusega, et vihmavesi katuselt kiiresti ära voolaks. Sageli
on elamud ehitatud vee äärde vaiadele ja puude otsa.
Et saarte kliima on eurooplastele elamiseks kohane, -siis
on mõnelt saarelt pärisrahvad ammu välja tõrjutud, nagu TJusMeremaal maoorid.
142
Inimene.
Inimesi elab kogu maakeral. Neid arvatakse ligi 2 mil
jardit. Inimesed elavad perekondade kaupa, need liituvad
suguharudeks ja moodustavad rahva. Üheskoos elades loo
vad inimesed eneste vahel tarviliku korra — neil on usk ja
valitsus. Kuid elades mitmesugustes maakohtades ja kliimavöödes erinevad inimesed üksteisest. Mitmesuguste tun
nuste (nahavärvus, juuksed, kehaehitus, pea ja näo kuju),
aga ka vaimsete omaduste (keel) põhjal võib inimkonda lii
gestada tõugudeks ehk rassideks.
Kaukaasia (valge) ehk vahemere tõug levib
Euroopas, Põhja-Aafrikas, Edela-Aasias ning Indias. Kuid
nüüd leidub neid üle terve maailma; iseäranis palju on neid
Ameerikas ja Austraalias. Pehmed juuksed on põhjarahvastel
heledad, lõunarahvastel mustad.
Kaukaasia tõugu kuuluvad peaaegu kõik Euroopa rahvad,
peale nende veel araablased, pärslased, hindud jne.
Mongoli ehk t uraani (kollane) tõug. Nad asus
tavad suuremat osa Aasiast. Selle tõu tunnuseiks on kollakas
nahavärvus, kõrged sarnad (põsenukid), kitsad viltused silmad,
hõre habe ja tumedad juuksed. Siia kuuluvad?
Mongoli tõugu rahvaste sekka arvatakse tihti ka m a 1 a i lasi, kes elavad Lõuna-Aasia poolsaartel, Malai ja Vaikse
ookeani saartel. Mongolitest erinevad nad peaasjalikult pruu
nika nahavärvusega.
10 S. Sütt, D. Koppel, Maatead, õpper. V.
Ei iii e ameerika tõu moodustavad indiaanlased,
punaka kuni punakaspruunika nahaga.
Neegri (must) tõug võtab enda alla peaaegu terve
Aafrika. Need rahvad on musta nahaga, tugevate lõualuude,
laia nina ja paksude huultega. Musta tõu hulka loetakse ka
veel Austraalia ja Melaneesia ning Mikroneesia saarte elani
kud. Need rahvad seisavad enamasti väga madalal kultuuri
astmel.
10*
145
Lisa.
Uus-maailma avastamisest.
Christoph Kolumbus.
Kolumbus sündis Genuas. Lae
vanduses kodunes Kolumbus juba noorusest alates ja õppis
laevu juhtima tähtede liikumise järgi. Puhkeaegadel õppis
ta usinasti, lugedes kõiki maateadust ja avastusreise käsitle
vaid teoseid. Ta uuris kaua ja hoolega Maakera kaarti, vajus
tihti sügavaisse mõtteisse ja katsus Maakeral kindlaks mää
rata nende muinasjutuliste ja loodusvarade poolest rikaste
maade asukohta, kus maad mööda Aasiasse reisinud uurija
Marco Polo oli käinud, nimelt India, Kathai (Hiina) ja
Cipango (Jaapani) asukohta. Kõiki asjaolusid järele mõeldes
ja uurides kõiki saadavalolevat kaarte ning teadusmeeste
arvamusi, jõudis Kolumbus lõppeks seisukohale, et kui pur
jetada Hispaaniast otse lääne poole, siis jõutakse India rikkaile ja viljaküllaseile maile, kui Maa on ümmarik ja mitte
lame, nagu selle pind paistab olevat. Ameerika olemasolu ei
võinud keegi aimatagi. Üle Atlandi ookeani arvas Kolumbus
soodsa tuule puhul mõne nädalaga jõudvat. Vaikse ookeani,
mis on« suurem kui Atlandi ookean, olemasolust ei teadnud
ta midagi. Kuid see oli õnnelik eksitus.
3. augustil 1492 oli tähtis päev Kolumbuse elus.
146
Kolm väikest laeva: „Santa Maria“, mis oli admiral
Kolumbuse lipulaev, „Pinta“ ja „Nina“, tõstsid purjed Palose
jõesuudmes olevas sadamas ja läksid ulgumerele. Keegi ei
võinud aimata, kui suur ajalooline sündmus see oli.
Alguses läks kõik hästi. Merimehed kuulasid oma pea
liku sõna ja usaldasid teda. Kuid asi muutus teiseks, kui
111. joonis. Kolumbuse laevad: St. Maria, Pinta, Nina.
jõuti Euroopast kaugemale ja võõrale merele. Esimesed arg
püksid hakkasid tõrkuma siis, kui laevastik jõudis Kanaari
saartele joogivett võtma. Et katkestada reisu, olid nad rikku
nud „Pinta“ tüüri. See parandati siiski varsti, nii et reis võis
jätkuda.
Teisi argpükse kohutas kuuldus, et kolm portugali laeva
oli Kanaari saarte taha asunud luurama, et reisijaid tabada.
147
Ülejäänud merimehi haaras ebausklik hirm ja kartus kohe,
kui jõuti tundmatule merele. Nad jutustasid üksteisele kohu
tavaid lugusid tormidest ja merekoledustest. Ei kulunud
palju aega, kui nad kogunesid salkadesse ja hakkasid nuri
sema, nõudes Kolumbuselt tagasipöördumist. Kolumbus aga
keeldus järsult. Ta koondas kogu oma energia meeste jul
gustamiseks ja seletas kõik imelikud nähtused reisu kasuks.
Reisijad olid jõudnud Atlandi ookeani tuulevöötmesse,
mille tuuled olid neile soodsad. Ka see asjaolu oli laevameeste
kartuse põhjuseks. Kardeti, et nad ei pääse enam kunagi
tagasi. Kuid kui äkki hakkas vastutuul puhuma, polnud
seegi hea. Merel tekkis tugev lainetus, milles Kolumbuse väi
kesed laevad hüplesid pähklikoortena. Nurisemine algas uuesti.
Laevad kinnitati üksteise külge. Relvastatud mässajad
kogunesid admiralilaevale. Kolumbus üksi astus neile vastu
julgena nagu harilikult. Merimehed väitsid, et Kolumbus on
nõdrameelne. Kolumbus aga kuulas meeste ähvardused
külmavereliselt ja võitis neid otsustava kõnelusega, kuni vii
maks meeskond rahunes. Kõige lisaks hakkas ilmuma neil
ajul ikka kindlamaid tunnuseid maa lähedusest. Merel ujus
voolitud, ilustatud keppe ja rohelisi oksi, mille küljes olid
marjad.
Lõppeks 11. ja 12. oktoobri vahelisel ööl 1492. a. hüüdis
äkki vaatleja esimese laeva mastis: „Maa! Maa!“
Laevad heitsid ankrusse. Hommiku valgenedes vaatle
sid kõik hoolega maad, mida nad pimedas olid vaevaliselt
näinud. See oli lopsaka taimestikuga saar.
Kolumbus sõudis ühes mõne mehega maale. Rannale
jõudes langes ta põlvili, tänas Jumalat reisu õnnestumise
eest, võttis saare Hispaania kuninga nimel enda valitseda ja
andis sellele nimeks San Salvador (Püha Lunastaja).
Ameerika oli avastatud.
148
Kolumbus arvas siiski, et ta oli Indiasse jõudnud, ja nime
tas s eepärast päriselanikl e i n d i a a n 1 a s t e k s. San t nime
tasid aga päriselanikud ise Guana handis.
- -
Polaarmaade uurimisi.
Ärktis ja Antarktis.
Arktiseks nimetatakse saarestikke
Põhja-Ameerika mandrist põhja pool ühes Gröönimaaga. Ant
arktiseks aga lõunapoolkeral asetsevat suurt jääga kaetud
mandrit. Suurt jõupingutust ja seiklusmeelt on nõudnud
nende'maade uurimine ja põhja- ning lõunapooluse avasta
mine.
Suuskadel läbi Gröönimaa.
Maakera suurim saar
Gröönimaa, on kaetud peaaegu üleni jääga. Õpetlased leidsid,
et Põhja-Ameerika ja Euroopa tundmaõppimiseks on tarvis
uurida Gröönimaad. Pandi tähele, et Gröönimaa jääkatte pak
sus on mitusada meetrit. Seejuures ei seisa see jää paigal, vaid
liigub aeglaselt merre. Jäämäed saarel liikudes uuristavad
orge, purustavad kaljupanku ja kannavad edasi suuri kive.
Noorel Norra maadeuurijal Nansenil tuli mõte läbida
Gröönimaa suuskadel, mille ta ka teostas.
Peale Nanseni läksid teele ainult kapten Otto Sverdrup,
leitnant Olaf Dietrichson, talupoeg Kristian Trana ja kaks
laplast, Balto ning Ravna, kes läksid rahateenimise sihiga.
Yarustis oli hämmastavalt kehv: suusad, kaks kolme meetri
pikkust veokelku, telk, kaks põdranahast magamiskotti, õhuke
veekindel riie villaste rõivaste peale külma tuule kaitseks,
lihajahu, kuiva leiba, maksapasteeti, võid, šokolaadi, konden
seeritud piima, teed, natuke kohvi ja tubakat veel vähem,
kuid ei tilkagi joovastavaid jooke, edasi keedunõu, püsse, puldaneid, hulk teaduslikke uurimisriistu ning pisiasju tulitikkudest kuni sukanõelani. See oli kõik.
149
29. juulil pääsesid reisijad Gröönimaa idarannas maale
ja alles 15. augustil alustasid nad oma kuulsusrikast suusasõitu.
Kord sattusid nad vihma kätte, kord lumetuisku, mis
ähvardas nad matta enda alla. Nanseni ja Sverdrupi veetud
kelk osutus liiga raskeks ja see tuli jätta maha. Lumepime
dus hakkas neid vaevama, ent siiski oli tarvis iga silmapilk
silmad lahti hoida, et mitte kukkuda jäälõhedesse, milledest
paljud olid lumega kaetud. Septembris tuli 45-kraadine
pakane, mis võttis esiti Nanseni nina, siis lõua ja kippus lõp
peks kõhugi kallale. Matk kestis päevast päeva ja kuust
kuusse. Jäälagendikul polnud näha muud kui kolm asja,
millel ühetoonilisusest väsinud mõte võis peatuda: päike,
lagendik ja rändajad ise.
Keis suundus läänerannal asetseva Godthaab’i poole.
Teekonna lõpposal tuli kange pärituul abiks. Kelgule
tõmmati puri üles. Ühed sõitsid suuskadel, teised hoidsid
purjesid ja tüüri. Kord kukkus Nansen kelgult maha ja jäi
üksinda jääle komberdama, sel ajal kui teised täie hooga
edasi kihutasid, õnneks olid suusad seotud ta jalgade külge
kinni. Ta hakkas liikuma pärituult silmapiiril vilkuva musta
täpi suunas ja leidis esiti teelt jääkirve, mis oli samuti kel
gult maha pudenenud, siis plekk-karbi ja viimaks ühe asja
teise järel. Et ta ei saanud neid kõiki kaasa võtta, pidas ta
targemaks abi ootama jääda. Varsti leidsidki teised tema ja
võtsid ta ühes asjadega kaasa.
Kuid siis tuli jääliustikkude ala, mis oli täis lõhesid ja
teravaid mägesid, mille üle tuli peaaegu roomates minna.
Alles 21. septembril täiesti väsinud, nälginud ja paljukan
natanud uurimisreisijad leidsid esimest korda jääde keskelt
maa ja said veeojakesest õiget ja värsket joogivett juua, mida
ei olnud saadud kogu pika teekonna kestel. Kuid alles see oli
midagi, kui hakkasid paistma lääneranniku tundrad ja nad
150
Koldes põleval tulel oli kivikatel, kus iga perekond endale
toitu valmistas.
Ühte äärde oli ehitatud lava, millel eskimote naised pea
aegu terve päev istudes mingit tööd tegid. Nende kõrval askel
dasid täiesti paljad lapsed.
f.
,
Lõunapooluse avastamisest.
Antarktis.
Jämes Cook, kes oma uurimismatkal õppis
tundma Antarktise ujuvaid jäämägesid, teatas reisult tagasi
jõudes, et „peale mind ei julge keegi kaugemale minna“. Kuid
julget seiklusmeelt ei pidurda miski. Leidus mitmeid, kes
püüdsid vallutada tundmatuid jäämägesid ja jõuda lõuna
poolusele.
i ; Esimesena tungis mandri sisemaale inglane Koss, kelle
auks nimetati sügavale mandrisse tungiv meri. Ross avastas
seal kaks suurt tulemäge. Ross leidis eest ka kõrge jääseina,
millest ta üle ei pääsenud.
1911. aastal õnnestus norra teadlasel Amundsenil jõuda
lõunapoolusele. Kuu aega hiljem jõudis lõunapoolusele inglane
Scott. Amundsen jõudis tagasi õnnelikult, Scott aga hukkus
tagasiteel kogu saatjaskonnaga.
Shackletoni päevikust.
„1. jaanuaril 1905. a. saatsime
mööda viimse päeva haritud maailmas. Asusime teele UusMeremaalt.
14. jaanuaril kohtasime esimest jäämäge. Möödusime
temast kahe miili kaugusel. Ta oli lavakujuline. Peale lõunat
ilmusid uued jäämäed harilikkude saatjate — väiksemate
jäätükkidega. 16. jaanuaril koguneb jäämägesid igast küljest.
Jäämägedelt langeb kohutava mürinaga jääpanku merre. S3e
pilt võib muutuda meile hädaohtlikuks. Juba tõuseb hall pilv
põhja poolt ja sellega kaasaskäiv lumetorm. Kuid enne jõuame
Rossi merre, mis osutus jäävabaks. Esimest korda jõuab laev
jääga võitlemata merre.
152
112. joon. Antarktise linnusliku hulgas tõmbavad endile erilise tähelepanu pingviinid. Neid on
mereäärsetel jääväljadel alati suurte parvedena. Oma valge kõhuga ja musta seljaga sarnanevad nad
frakis härradega.
Ees jäätükkidel olid mõned hülged ja pingviinid.
Nende pidulik seisang ja uudishimu köidab mu kaaslasi, õhus
keerlevad tormikaj akad, laeva piiravad vaalad.“
Ämundseni päevikust. „Aprillis 1911. a. matsime esi
mese toidutagavara 80° l.-laiusele, ceise 81° ja kolmanda
82°. Kohad märkisime lippudega. Sellega valmis saanud,
ehitasime telgid koertele ja enestele. Ees seisis pikk polaaröö,
mis siin kestab neli kuud. 22. jaanuaril loojus päike ja algas
polaartalv. Viie kuu vältel püsis kraadiklaas 50—60° alla
nulli. Selle eest ei olnud aga vähematki õhuliikumist. Lõp
peks augusti möödudes ilmus oodatud päike, aga kevad algas
alles oktoobris. Ta avaldus hüljeste ja polaarlindude ilmumi
sega. Tuli „soe“ kevadilm 0—80°-ga alla nulli.
Meeskond jagunes kaheks: väiksem kolmest mehest koos
nev rühm.
20. oktoobril asusime teele. Käisime päevas 20—
80 km, seejärel lõime üles sooja telgi, mille katsime lumega.
Tee märkisime lumetükkidega, et tagasi tulles kergem oleks
suunda hoida. Peatusime läinud aastal peidetud tagavarade
juures, mis olid täielikult alles, sest pole loomi, kes nad
oleksid hävitanud. Iga kord söötsime seal koeri.
Kolmanda toidutagavara järel algas juba päris tundmatu
lumeväli.
17. novembril jõudsime sinna, kus Kossi poolt avastatud
jääbarjäär puutus kokku kindla maaga. Maa, mille ees nüüd
seisime, oli mägine. Mõned tipud ulatusid 5 km kõrgusele.
Kaks päeva tungisime edasi ilma raskusteta, siis algas raske
teekond. Pidime tegema suuri ringe ümber lõhede, et jõuda
üles mägede tippu. Teisel päeval jõudsime 5600 m kõrgusele
ja jäime öömajale. Me pidime surmama 28 koera, kes olid
jäänud nõrgaks, ja jätsime alles vaid 18.
26. novembril tõusis hirmus maru, mis sundis meid
jääma paigale.
154
8. detsembril olime 88. rööbikul, siia ehitasime toidulao.
13. detsembril olime 89° 45’ lõunalaiusel. Me lootsime
juba homme jõuda poolusele.
Peale lõunat oli ilm ilus, külma kõigest 23° alla nulli.
Kell kolm jõudsime endi arvates poolusele. Püstitasime lipu,
mille alla pühalikult seisma jäime. Teisel päeval kontrollisime
mõõtmisi ja leidsime, et olime 89° 55’ lõunalaiusel. Viisime
lipu edasi veel 9 miili. Olimegi poolusel — ta asetses 3201
meetrit üle meretaseme.
17. detsembril pöördusime tagasiteele.”
155
Si
Of" ij ■
, ;
Maa kuju, liikumine ja
selle tagajärjed....................
Kuidas tekivad aasta
ajad .............................
Kliimavöötmed . . . .
Maa ja vee vahekord .
Ameerika
........................ ....
P5hj a-Ameerika .
Gröönimaa
....
Kanada
....................
Põh j a-Ämeerika
Ühendriigid
. . .
Kokkuvõtteks ....
Lõuna-Ämeerika .
Aasia
........................ . .
Üldpilt.............................
Põhja-Äasia . . .
Siber
........................
Turaan ja Kirgiisi
rohtlad....................
Kesk-Äasia. . . .
Mongoolia
....
Tiibet
........................
Ida-Äasia . . . .
Hiina.............................
Jaapan
. . . . .
Lõuna-Äasia
. .
India.............................
Malai saarestik. Jaava
156
Lk.
3
7
9
10
12
12
16
17
21
31
36
Lääne-Äasia
. - 86
Väike-Äasia. Türgi . 86
Palestiina ..... 88
Araabia
. . . ". • Ö2
Mesopotaamia ... 94
Pärsia
.........................96
VaataBETTI ALVER
TOLM
JA
TULI
BETTI ALVER / TOL...BETTI ALVER
TOLM
JA
TULI
BETTI ALVER / TOLM JA TULI
BETTI ALVER
TOLM JA TULI
LUULETUSI
EESTI KIRJASTUSE KOOPERATIIV
TARTUS
E. Kollomi kaas.
K . Mattieseni trükikoda o.-ü ., Tartu 1936.
1
EKSTAAS
On paris kindel: jalge alla
jääb sulle tuge liiga vähe,
kui sa kõik tõkked teelt ei talla
ja mööda enesest ei lähe.
Kui suur on korraga su isu!
Hing, ära ohus karda hukku,
vaid senisest end lahti kisu
ja keera vanad uksed lukku!
Sind ümbritsevad jäised tuuled,
ööst kerkib tühi mägiahel.
Sa aimad sügavust ja kuuled
metsloomi kaljuseinte vahel.
Kui sa nüüd minna julgeks!. Sillaks
su ees siis kuristikud kaanduks,
hall kivi raskeid vilju pillaks
ja kiskjad alandlikult taanduks.
7
SIDEMED
K
uis sinu iharus ka hullaks,
kuis sa ka vabaneksid vaimus:
muld ikkagi jääb ainult mullaks
ja tühjaks tarkuseks saab aimus.
Seepärast otsi kõikjal sildu,
mis eluga seoks surnud aine,
et nagu kalliskivi kildu
sind läbiks kiirgav valguslaine.
Kui võrdled kaljusid ja õisi,
maailma vägevust ja kidu,
siis märkad imepeeni köisi,
mis seovad esemete ridu.
8
Sa suuri sarnasusi riivad,
neid linnulennult püüda soovid,
kuid liiga nõrgad on su tiivad
ja kohmakad veel tõusuproovid.
Ent oota! Metsaliste kehil t
su piht saab purustavat jõudu
ja pudenevailt õielehilt
sa õpid kolibrite sõudu.
9
Selle .ilma igav kainµs
rõhub nagu raudne soomus kõigesse, mis väär ja ohtlik,
kiindub kirglikult mu loomus.
J oohurnuses, viirastustes
mind ei köida kirev kude,
kuid ma tean, maailma raskus
läheb lendu kord kui ude.
Linnad varisevad tolmuks,
kividelt sööb kirja vesi,
mõtlejate lagipähe
teevad herilased pesi.
10
Elu nagu hiiglakotkas
ootab kõrgel, kuni kooled,
säält ta kohisedes alla
toovad saagina mu nooled.
Tema mustast lihast saavad
kiskjad kuningliku sööda,
aga suled, tiivasuled
kannavad mind surmast mööda.
11
Tuul lõunast tõi udu ja sooja.
Kas elu on priius või karts?
Tõepoolest, maailma looja
on leidlik kui Berthold Schwarz.
Su kuklas keerdu ei kisu
ta soovita ükski karv ta on su kardetav sisu,
sa oled ta rohusarv.
Su läitmiseks vägeval mungal
tael süttimas iga puhk,
kuid enne kui tabab sind tungal,
sa vabane, helisev tuhk!
I2
Maail~a saatust alati
vaekausil määrab gramm,
kateedrist hullupalati
on ainult väike samm.
Ning tugipuuta, nöörita
sind kannab kiikuv traat
vaid siis, kui pääd ei pöörita
sul kõrgus, akrobaat!
Hoop kaugele ei ulata,
mis kaljusse lööb prao.
Kõik oma teras sulata
ja nõtkeiks noolteks tao.
Toed varisevad kantsides
kui algab kivipiid,
ent kuristikel tantsides
sulgkergusest saab sild.
13
l(es poleks näinud häda, mille raskus
võiks purustada raudseid mägesid,
või piina, mis kui deemonite askus
lööks isegi J ehoova vägesid?
Või sõdureid, kel lahing liikmed laasis,
või nägusid, mis nutust parkusid,
või Laatsarusi valude ekstaasis
teeveeril kallistamas karkusid?
Kuid hoopis teravamat leina tajub
vaim sinu kõrval viibides, mu vend,
kui raamat põlvilt põrandale vajub,
ja äkki kõiges kaunis leiad end
sa, kes sa kannad rinnas jäisi nooli,
näol kire pitserit, ning ümber pea
neet hukkujate musta oreooli,
kuid ise sellest midagi ei tea.
14
VABADUSE DEEMON
J
Üägu teistele alandlik jaatus:
tahta võimatut on meie sa,atus,
sina mu teejuht, kellega koos
matkan ruskelt auravas soos.
Milliseid lahinguid siin ka ei lööda,
ikka sa manitsed mind: mine mööda!
Kõik mu ihad ning armud on põrm,
kui mu rinda riivab su sõrm.
Iial ei võida sind ükski sõdur,
kuigi su ihu on vermeis ja põdur
ning su vabadus jumala~t neet.
usklik sind nähes kõik uksed suleb,
aga su juurde kui koju tuleb
igatsev ketser ja uhke askeet.
/
f
IS
üHELE HULLULE
S
a tulid sua kurja tähe all,
et palju ihata ning surra seegis,
kuid sinu veres helendav metall
ei sula kannatuste mustas leegis.
Sul pole midagi. Su peod
on varasnõtked, aga laisad,
su teod on tegemata teod,
su oma see, mis ammu raisat.
Mis läheb sulle korda veel
maailma mesilaslik tarkus,
mis teeb see meega, kelle keel
liig raskes magususes parkus?
Su vaimu tume rooste sööb,
käed kerjat koorikuist ei põrku,
kuid relv, mis sinu rinda lööb,
lööb võitmatusse hõbevõrku.
I6
Su hing on ihus kuumav lõik,
täis kärbseid, kõdumist ja katku,
et sinus aga murduks kõik ei, selleks piinasid ei jatku !
Ma tean, sind rabaks pikselöök,
kui saaksid ahelaist kord vabaks,
sest muidu nagu leekiv mõõk
su mõte välku ennast tabaks!
17
TIGE VALGUS
Häda sulle, kui enne söömingu algust
lubat roogadest loovutad enese jao,
ja kui müüri, mis ümbritseb keelat valgust,
jultund sõrmiga salaja uuristad prao.
Vaevalt maitsed sääl vilju, kui hajubki verest
maine rütm, nagu põsilt sul punagi,
ning sa põgened võõrsile kodusest perest
ega pöördu säält tagasi kunagi.
Mööda mandreist ja tundmatust arhipelaagist
viib sind valguse-vaimude kannul su aer,
ent kui haarad ju kinni sa ihaldet saagist,
kajab pääkohal õhust vaid pilkav naer.
r
J
·"'
Läbi tühjade tundrute, mägede tippu
ruttad üles sa, kukkudes ikka ning taas,
kuni viimati viskudes kaljule rippu,
sinu pihku jääb hiilgavast hõlmast üks raas.
J a kui hetkel, mil sellesse silmad sa suruks,
hirmsa jõuga sind lennutab orgu laviin,
siis sa sosistad, kukkudes pihuks ja puruks:
sind ma õnnistan, surm! sind ma armastan,
piin!
I9
KARANTIIN
Ikka sns kui nooruk, tulvil kuuma indlust,
maa ja taeva piiril ründab kõrget kindlust,
kui ta juba usub, et on jõudmas koju pilkav hääl tal hüüab: „Oota pisut, poju!"
See, kes tahtis ülbelt võita viimset kantsi,
hähistetuit samas veetaks ambulantsi,
ihule, kus õilis trots ning iha käärib,
tüdind velsker jälki väävlisalvi määrib.
Lämmatavas saunas, mille aknal trellid,
kätel kaitsvad kindad, kaetud näoga sellid
kõrvetavad aurus, kuumutades kerist,
koos ta puhta rüüga riiet, mustjalt verist.
Ja kui vanglaukselt valvur tõukab raua,
tee on viimaks vaba, matkal siis veel kaua,
janusena juues tuulte karget hingust,
pööritab ta süda karantiini vingust.
20
Teist päeva piirab valge ving all tammil mur·
dund rahne sa oled kärsitu, mu hing, liig kõrk ja nõrk ja
ahne.
Käes kannel ja askeedi piits, nii tahaksid, mis
hullus! sa paastuda kui karm noviits 1a süüa
kui Lukuilus.
Teelahkmel iialgi ei tea sa, mida jätta, võtta,
kuid iga vana tuulik veab sind uude ristisõtta.
Sa leiad lõpmatusse tee, ent kummalises
spliinis
just nagu narrikas Rahelais sa ütled naerdes:
finis !
Teist päeva piirab valge ving all vahutavat
tammi sa tegid põrguks maa, mu hing, ja taevast
epigramt:pi !
21
S
ina ütled: katoliiklikult kartes
austa sõna, kivi ja malmi.
Kuid vanaks on jäänd Astarte,
ja kunst ei saa kunagi valmis.
Siis õndsuse pälvid vistist
tahmund tööbarakkide kõntsas?
Veel vähem kui saada marksistiks,
mind veetleb saada õndsaks.
Kas tead, et keegi ei astu
kõige kaugema mõtte tippu?
Näen lehvivat pilvist vastu
musta draakoni kuldset lippu.
Näed sa laagritulesid, hangi,
sõdureid nõrkemas unne?
Meie võtame jumalaid vangi,
keda veel keegi ei tunne.
22
Tõepoolest, pole kuigi raske
saada väikeseks Danteks, Catulliks,
kogudes ihnsalt niklit ja vaske
või mängides kõik kirjaks-kulliks.
Minu jumal, igal poeedil
on lause;d kui liuglevad laevad,
on rütme, mis nagu trompeedid
väävelkollasest äikesetaevast.
Aga hääl, mis sosistas siiralt,
samas võõrana vastu kajas,
kõik, mis kuidagi miskit piirab,
vajub laiali ruumis ning ajas.
Rütmid helgivad nagu kilbid,
sõnu tärinal kokku põrkub aga rütmid ja sõnad ja silbid
kaovad hääletult varjude võrku.
Tühjad ja kobavad kõned.
Aga kas meistki kord mõned
aegade kaalul ei vae?
Paljud küll jäljetult kaovad,
teised ehk marmoriks taovad
Eestimaa koreda pa.e .
Sina ent, kus jäi su kümnis
ajal, mil masside hümnis
kajastus päevade paisk?
Ajal, mil virkus sind piiras,
julgesid olla sa siiras,
õnnelik, vaba ja laisk!
24
2
KOOL
S
ui koolis käies võõraks jäi see klass,
kus suur Minerva pää on uksel vapiks,
portjeeks ürgvana vosvorsilmne kass
ja sarkofaagid pärgamendi~kapiks.
Sääl kustutavad, kui on käimas loeng,
nahkhiired tahvlilt salapärast srifti,
ja kurjal sisinal Meduusa soeng
papiirusele pritsib musta kihvti.
Sääl lektoriks on keegi lonkur lord,
ning samuti, lai mantel matkaks vöötet,
võib Trismegistost silmata sääl kord,
kord Sokratest ja salanõunik Goethet.
27
Sääl õpilasi juhib sama vaist,
mis Zoroastrit, Fausti, Gobi nõidu,
ning ahnelt saatanaiga kõigist maist
Mefisto teadusisse süüvib võidu.
Ent viimses pingis, otse vastu ust,
laup kipras, kulmudes veel mõni hagan,
veab lehele, mis tindist täitsa must,
poolunisena tähti Vanapagan.
PAHED
Vana jahtuv päike, kas ei luura
jällegi meid saecula obscura?
Jälle nuheldaks su rõõmsaid lapsi,
kallatakse maha kallist napsi,
kistaks lõhki tikit templivaipu,
ülistetaks hangeldaja taipu,
põletetaks ketserlikke oode,
hävitetaks rikkaid kunstipoode, lühidalt: kõik võimas, küps ja mahe
kannab mõnitavat silti: pahe.
Selles kirjus ilmas, taevas aita,
võib nii kergelt leida, mida laita.
Tantsu laidavad, kel saapad narrid,
kangeid vürtse need, kel maokatarrid,
viiulit, kel sõrme otsas villid,
maalikunsti, kellel tuhmid prillid,
mõõka irvitavad nürid käärid,
värsket noorust hambutud megäärid,
kes ei tunne mee ja pipra vahet,
muidugi näeb peenes maitses pahet.
29
Hüva! Lõhutagu meistermaalid,
viidagu bordellesse vestaalid,
hävinegu tules nagu koli
templid, aarded, - kõik, mis ükskord oli,
külvatagu teisi roose, palme,
luuletajad loogu teisi salme üks on kindel: mõttele, mis vaene,
paradiiski tundub kehv ning paene,
kuna vabad vaimud igatahes
pärleid leiavad ka viimses pahes.
30
PRIISKAJA
S
ind vaevab lahenduse valge lahter,
sa pärid kangekaelselt: kuidas? kust?
Hää sõber, j~ta ! Elu on vaid trahter,
võib-olla maaliline, aga must.
Laest ripub leibu, rasket pekki, kalu,
ja kuigi kõigel tolmukord on paks,
võid siiski roale rõõmsalt and~ valu
kui taskus kõliseb sul kross või kaks.
Mis sest, et ümmardaja, tömp ning tugev,
peab naljaks kõike ebamaist ja peent,
ning peegli pääle pulstund juukseid sugev
matroon on rahul, keetes rasvast leent?
Vaid ära muutu naeruväärseks kujuks,
kel rikub tuju iga näotu laik!
Su kleepjas viinas kärblasi ei ujuks
kui poleks tal nii kiusatuslik maik.
Mind hurmab priiskajate tore amet
kui aurab küpsis, joojaid ootab aam,
ning akna taga nagu lehviv samet
lööb lahti lõpmatuse panoraam !
32
KROONIKA
Meie suguvõsa vapil
seisis torupill ja nuga.
Paristajad, rehepapid
olid minu esiisad,
laisad kündjad, kanged kütid,
topsisõbrad, vihas visad,
nii et viin ja verejuga
pritsles segi meie hütis.
Surid türmis, monopolis,
laadakaklejate jõugus.
Minu vanaisa oli
uhke kotkas kaarnakarjas:
tõllad roomasid kui tõugud,
torne tõusis kirdes, kagus,
kui ta kõrgel majaharjal
katusele sindleid tagus.
3
33
Vanaema, pooldist pime,
kraapis rikkust, müütas-ostis,
pidas sõprust saatanaga,
kuni poos end voodiposti.
Tema lapselaps käib aga
priiskajate kõrgis killas,
röövib igalt hetkelt imet,
kuigi ta kõik tuulde pillab.
·34
HULKUV LAEV
Tuul vilistab purjes, pragiseb puus,
me punasel plagul on poti tuus.
Kõik heitku see üle parda,
kes ellujäämist ei karda!
Emb-kumb: kas pehkivas kõrkjas paik,
üks vana maailm ja ta mõrkjas maik,
või pilpaiks purustav kalju meil kaotada pole just palju.
All kuristik, pääkohal tähelend,
öös eksime, säästame vähe end,
ning taevastest läbi kuuni
me lööme raudse harpuuni.
il"
35
Jääb minevik maha kui tuhast kett,
me vajame priiust ja puhast vett!
Kanuudest must saatkond ornaadis
vett ulatab tõrvases vaadis.
Ning tasuna saavad meilt vaigus peod
paar pudelit rummi ja haiguseod
poeesia marmorist lauba
me anname päälekauba.
KANNIBAL
Ma
tean, et hardus lõhnab nagu vaik
ning joobumus kui kõdunevad pioomid,
et kiivusel on sapiõunte maik
ja mõtteil nagu õitelgi aroomid.
Ma tean, et ööseti võib süüa kuud,
et mõrkjalt vürtsised on vanad ~nüürid,
et saaki pillavad kui viljapuud
ka tapetid ja unustet gravüürid.
Ning olgugi, et lõppematu näib
mind piirava maailma söödav sisu,
siin näljasena siiski ringi käib
aegajalt nagu kõrves minu isu.
Kuid teises ilmas ootab mind oaas,
kus peegeldavad ingleid vetenired.
Ma kardan ainult, õnnetu, et taas
sääl ärkavad mu kannibali-kired.
37
QUASI UNA FABULA
Loobu kahtlusest, et kaunilt hoiduks
kõik, mis esimeses usus omati!
Mina lindudele heidan toiduks
oma südame kui halva tomati.
Palju vist see süda küll ei vääri kuigi sooja päikesesse paigutet,
katab jäine hallitus ta ääri
ning ta koed on mürgilaigutet.
Mõte, nälgind vares! jälle priiska:
näe, mis aknast heitis helde kokid
Raiskamata ühtki punast piiska
suru sügavale vilja terav nokk!
Neela, noki, jultund kerjus, kuni
purjus väsimus saab viimaks jagu sust,
ning su kähe laul ja sügav uni
täis on mõistmatut ja rasket magusust!
38
SORTSIDE LAUL
Heitkem patta küüneviha,
pöörirohtu, sappi, kõõma,
verd ja libahundi liha tuli, lõõma!
Sirge tee
viib sihtidest mööda,
parim leib on see,
mida ei sööda.
Kõigest pahast
keetkem tumepunast võiet:
läbipaistvad nagu vahast
näivad me mürgised õied.
Suur on väeti,
külm on kuum,
meile jäeti
asjade tuum.
39
Meie teele jäid nõiut maailmad
ja nohused äikesed,
meile järgi kui hirmunud silmad
vahivad päikesed.
40
AASTA
Märts, kaame kooripoiss! Su vaadet
ei suuda elustada Botticelli,
sest keset viiulite hellitavat saadet
sa kuuled kähisevaid leinakelli.
Poeetiline j u u n i ! Lame nagu taaler
on sinu värss ja triviaalne peenus.
Ent sind, s e p t emb e r, geniaalne maaler,
last imetades kroonib lihav Veenus.
De t s emb e r, vana sõdur! Külmas seegi~
nurgas
su jäme nina punab n agu magun, kuid siiski, purjus puujalg, on see urgas
täis aimusi kui sõttasõitev vagun!
i7
l
41
SINISUKA BALLAAD
J
uba lapsena mind kuri kainus järas,
viies ikka harduse kus see ja teine.
Nähes lae all seeraveid, kes küünlasäras
kirikus jõid kuldseist peekreist taevaveine,
hüüdsin: kuna neil ju pole keha, jalgu,
kas see jook siis ülalt pähe meil ei valgu?
Kadund imetaja, rebides mu tukka,
ennustas, et lähen hoopis hukka.
Koolis polnud põrmugi ma hoolas:
ajajooksul tuupides sääl mõttetarku,
jäi mu vaim ent värskeks tuimas soolas
ega vajand Õpetlase-karku.
Muidugi, ma nägin ilmutust poeedis,
kuid ka kergatsit, kes näitles, sõi ja seedis, ah, pedandid ajasid mind koolis nukka,
hiljem kummardasid, aga mõistsid hukka.
/
Kui ma armusin, siis kandsin kaenlaaugus
kuivand roosilehti, et mu ihu lõhnaks nüüd ent jällegi kus pagan läind kõik raugus,
minu kallim koltub ja jääb kõhnaks.
Mis sääl parata? Me õnne ei saa võlgu,
jääb vaid surra veel või kehitada õlgu.
Ainult ärge kahetsege sinisukka,
keda vaenlased ja sõbrad mõistsid hukka!
43
HALVAD NAISED
H
aivad naised - neid tunda võib kaugelt,
neid reedab eriline atmosfäär.
Nende pilgus, mis sätendab raugelt,
luurab miski võitmatu, külm ja väär.
Nad on kui salved, täis mürgist lõikust,
valmis neelma kõike, mis tuksuv ja soe,
nende aplad suud, mis ei tunne võikust,
joovad tühjaks iga elava koe.
Nende mõtted küpsevad võõras leegis,
neid kihutab roimale võimas sund.
Nad naeravad siidis, vanglas ja seegis,
kuid raske on nende viimne tund .
J a kui preester, haarat Issanda armust,
puust krutsifiksi neil huulile säeb,
siis nende kustuv vaim on täis karmust
kui sõdur, kes laste mängu näeb.
44
EBA USKLIK
Hirm ikka läbib nõelana mu rinda
kui kukub katki peegel, klaas või tass,
mu kannul jookseb mõni hulkuv kass
või pahempidi tõmban kätte kinda.
Mis kardan ma? Kas pole kõik siin selge?
Me saatused on peos kui lõngaviht
titaanil, kelle muskleist muhklik piht
peab ülal mängides maailma telge.
Kuid tema raudselt vääramatuid plaane
ei määra ranged tõed, vaid märgid puus,
suits koldes, mõni kuiund poti-kuus
ja käed, mis kallistavad talismaane.
45
HAMBAD
Minu hambad peavad kõike
ingveriks ja mandlipiimaks.
Palju lootes, palju maitstes
mõte vürtsiseks saab viimaks.
Kõrgel vildakas mansardis
kärjemeest ja kullast lausa
kirjutan kord eesti eepost
paastudes honoris causa.
Sametist paraadikleidis
kortsus põsil roosat krohvi,
vahin kullipilgul alla,
juues leiva juurde kohvi.
Ning ma närin ruttu, nutan,
kuuldes uue aja hõiget hambad muidugi on valed,
aga pisarad on õiged.
MAALIJA LõVIPUURIS
Maas skitsid kiskja rahutus t kontuurist,
pilk purjus lainetava laka ~oonist,
ma segan värve, teades, et sest puurist
ei vii ma ise välja ühtki joonist.
Kui lõvis, kelle küüntest õnn mind päästaks,
ma leiaks kas või mõistmist nagu sõbras,
siis ometi mind kunagi ei säästaks
mu enda maalit majesteetlik tõbras!
47
KARIKATUUR
l(
una õndsad on kiusatud, sõimatud,
ja tühjusse suubub tõde siis minustki, pole võimatu,
saab viimaks veel palveõde.
Võib-olla, et maisest magusam
maitseb taevase tarkuse manna,
ja ma laulan leplikult-vagusalt
halleluuja ning hosianna.
Aga kui mind on tüüdand vagana
olla vaid leebe ja hoolas,
sõidan päästma kollaseid paganaid
või jutlustan Lõuna-Angoolas.
J a kui misjonimaja sammastel
surmateade kord seisab kleebit,
siis mu juustest ja luist ja hammastest
teevad ambusid neegribeebid.
NõID
Raskelt valgub vaha üle lühtri vase,
peeglis tuhmid varjud, minu valge ase.
Laman laastukotil, ihust soojus hajund,
sinkjad sõrmed rinnal, huuled aukuvajund.
Naabreid, sugulasi täis kõik seina ääred,
lell on jälle purjus, tädil tursund sääred.
Trepil kerjalapsed söövad mett ja marju,
keegi hulkur tummalt hoidub ukse varju.
Tema silmist vargsi pisar rohtu nõrgus.
Rumal! küllap ükskord saame kokku põrgus.
Kui ent pole troosti siin su süngel tujul,
tulen sinu juurde valge kassi kujul.
49
LEPITUS
l(aheks külmaks, kurjusest kaameks õeks
minu süda ja mõte loodi.
Mida põlgas üks, pidas teine tõeks,
tõusis üks, jäi teine voodi.
Nad sapiks muutsid maitsvad road
ja sõtkusid taignasse kruusa.
Aga kord, kui neil vihaselt välkusid noad,
istus lävele mõtlik muusa.
Vaevalt
hullund
vaikselt
päästma
50
nägid ta pilgud uurijad
õekseid, kui sündiski pööre:
laskusid mõlemad fuuriad
lahti ta kinganööre.
kui igast mülkast tõuseks päike
ning tolmul, mis kui tuli näiks,
suur tiivuline käskjalg käiks :
see oleks ime küll, kuid väike.
Mind vapustab, et üle kitsa laua
üks ingel minu juurde leiab teed,
et soos, kus kihisevad külmad veed,
ta seisab laukail mõtlikult ja kaua.
53
TONTIDE NÄGIJA
Laps
kui
neil
ma
õudusest vaid suudab kisendada
teda riivab koolja sõrmekont, puhkudel ent püüdsin sisendada
endale, et olen ise tont.
Kuupaistel tõusin voodist, laubal higi,
ning varitsesin uksi, aiateid,
et joostes peidust kummituste ligi,
mul läheks korda kohutada neid.
Mind meeletut küll! Pimeduse varjus
mu südamelt, mis märkamatult harjus
lemuuridega, langes kartlik kirm.
Kuid päevavalgel nüüd mind valdab hirm.
Ma vist ei kuulu enam inimperre:
üks kurni~ teisest ilmast jäänd giu verre.
54
JUUTIDE LINNAJAOS
Ghettot raputab vilistav rajuhoog,
maja majalt kui kisendaks abi,
silmi vihaselt välgatab sünagoog
nagu needusi pomisev rabbi.
õhku läbistab otsekui vinguv nuut
kõigist urgastest tungiv karje.
Kolme küünla ees talmudit sirvib üks juut,
teine parandab vihmavarje.
Hoovis kontide virnad kuhjuvad reas,
maru räbalaid lendu ajab ...
Vastu akent tolmuste lillede seas
tõmmu tütarlaps mõtlikult najab.
Rikas näib tema mantel ja palmiku sääd
ning ta, huulile sõrme pannes,
vaatleb vaagnal üht maharaiut pääd,
mida kandis kord keegi . J ohannes.
55
M
~ommikud
uile meenuvad kauged
kui, laevadeks tühjad vaadid,
suus takjapiibud, sõitsime
piki meresid nagu piraadid.
Kui ilm oli vaikne, sageli
me, süljates üle parda,
siis vestsime sõjast ja saatusest
ja et me koeri ei karda.
Mulle samuti meenub poolik jutt
vürstitar Sulamiidist,
kel pää oli piprast, süda puust,
muu aga suhkrust ja siidist.
56
Tal oli kaks sõpra, ainult kaks,
nad istusid koos ja jõid veine.
Kui üks löödi surnuks tänaval,
ta ütles: lööge ka teine.
Ma näen teda vahtivat platsile,
kus märatsev rahvas ruttab,
ning miski ta kahvatus näos on
mulle nii hirmus tuttav.
57
Mitte viirastus, meeltepett,
ega ohver, hardusest hell
vaid tohutusuur hotell
on mu õitsev skelett.
Neid lifte ja treppe ja käike,
neid peegleid ja uksi ja tube!
Olen eneses võõras ja väike,
ning mul on jube.
Siis kui pimedaks tehakse toad,
tulevad hiilides nagu kassid,
need, kel kaasas on valepassid,
võõrad sõnad ning haljad noad.
Tunnen: otsekui tolmav kriit
kuivab iga hoiatus suhu.
Kui ma teaksin vaid, kuhu, kuhu
kõik me reisime ükskord siit?
58
HING
Metsas, ohtlikus ja võikas,
pime sõdur ringi põikas,
puusal mõõk ja raudne ling.
Pääga vastu puid ta põrkus,
kuni meeli halvas nõrkus,
kehast kadus võitlusping.
Alasti, pääs kiirtest ehe,
ilmus poiss, ning mäele mehe
viis, kus lõppes hämar ring.
Küsis teine teise nime.
Olen mõistus, ütles pime.
Laps ent lausu~: olen hing.
59
FROUFROU
I
Vanas suvilas, vaimude majas
kaua kumises võigas hüüd,
läbi vinguva vihma kajas
mere südaöine prelüüd.
Laest rippuva lühtri roostes
küünlaleek näis punakasmust,
tornitreppidest alla joostes
keegi komistas vastu ust.
Kuski raginal keerati lukku,
kuski umbselt korises gong tuuletõmbuses äkki kukkus
ühelt pildilt koltund kretong.
6o
Sulgkübarat hoidvaist paelust
olid kadund silmad ja suu,
ent allpool kaharat kaelust
võis veerida vaevu: Froufrou.
Kukk kires ja kella kurus
kaua kähinal kukkusid käod,
vastu mustavat ruutu surus
keegi tardund-kahvatu näo.
ööle tapakirvena vajus
koidu verine, võõras lumm.
Merel põrises sumbuvas sajus
kurjakuulutav tume trumm.
2
Valgus ja vaikus, vaikus ja valgus,
meri - metalline plaat,
kõikjal lõpuga ühineb algus,
päiksesse libiseb paat.
Seda rahnulist põhja ei riiva
ühegi kipperi köis sügaval kiigub sinisel liival
kahvatu klaasine õis.
Tummalt tantsivad tumedal pinnal
argliku valguse vaod.
Varjude rütmis siia ja sinna
roomavad rohekad maod.
Tundmatu tõmbus tuksatab adrus,
keerutab karpide lund,
kiududes, kõntsas takerdund madrus
äkki näeb kummalist und.
Temale näib, et kuski on taevas,
virvendav valguse kett,
ning et üks nägu liuglevast laevast
puudutab jahedat vett.
3
Tuul lõgistas lipurauda
ja tontlikuks kahvatas kuu teed jooma üldisse lauda
tuli alla madame Froufrou.
Must atlas lohises maani,
mäng voltides kahisev-kehk.
Levis otsekui vanast romaanist
koirohu ja rooside lehk.
Ning pehkind pitside põrmus
kaks rinda: kaks rästikupääd.
Luukollasel sõrmel sõrmus
tõmbus uduseks nagu jää.
Puil hõõgusid kirjud keeglid,
all valendas lahel üks laev,
kõike kajastas otsekui peeglis
pupillide põhjatu kaev.
Vee vaseviirude järgi
pilk uputas lambid ja puud.
Öö säravas soomussärgis
ujus tühjusse tontlik kuu.
65
PÄIKESES
V
arsti olen sulle vastik,
siiras sõber: pää on kuum,
aga jahedaks kui nastik
ikka jääb mu sisim tuum.
Vaadeldes sind peksab tasem
süda troostitu ning julm.
Veidi kõrgemal kui vasem
seisab sinu parem kulm.
Kui su lauba kullatooni
hajameelselt veavad jooni
minu sõrmed lohakad,
muutub äkki päike õelaks,
ja sa tunned, nagu nõelaks
nahka kuivad ohakad.
66
AIMUS
Võib-olla, et kotkas
on arenend konnast,
ja tiikides krooksuvad
muistsed madonnad.
Näe: kivisest koopast
magaja kadund silmade vosvorit
välgatab madu.
Varjude lainetus
kus tub ja helgib,
hämarast tõusevad
metsikud nelgid.
Punase õie
ma kividelt murran
ja nutan, et eales
pole võimalik surra.
LAHENDUS
Rängast ahastusest roidund,
seisin kaljul sügistormis,
süda surmamõtteist must.
:M is on muutumatult hoidund?
Suudad vähe, suudad palju,
tolmuks saab, mis käsi vormis
igavik, sul pole ust!
Samas vastas mulle kalju:
Kui sind söövad päikse leegid,
nii et lumivalgeks pleegid,
ja su sisemus on jahe, kui sind ründab lainte rivi,
peksab maru, raiub rahe,
ja sa vaikseks jääd kui kivi:
siis on igavik su sees!
68
Jänes muretult mu ees
võttis hüppeks hoogu rohus.
Varem ent, kui maast ta viskus,
kotkas tükkideks ta kiskus.
Hüüdsin: Kas siis ülekohus
õigusest ei erine?
Kotkas, nokk veel verine,
lausus: Kõrgena võib mägi
paista ainuüksi maast.
Aga väikene kui laast
on ta sellele, kes nägi
enda jalus taevalaotust.
Vaim, kes madalas vaid lendas,
vajab hää ja kurja jaotust
tugev kannab iseendas
vabastavaid vahemaid.
Kuid veel kartlikumaks said
nüüd mu mõtted: tormilõõsas
kõikus raagus roosipõõsas.
Meenus, raskeist pungist kaet,
minagi kord suuri-sõõmu
valgusest jõin õitsmisrõõmu.
Nüüd ent vilets, tagaaet,
kustun teades, et mis lahus,
iial taas ei ühine.
69
Põõsas ütles: Tühine
on, mis surmana sul 'näis :
eluallikad on täis.
Kui sa nagu mina rahus
närbund lehed maha poetad,
juured pimedusse toetad siis, kas õnnistad või nead,
jälle haljendama pead.
70
AMOR JA PSYCHE
I
l(aet paiseist, liikmeil leepra lumi,
ma needsin elu, Püha Vaimu,
kuid surmaingli katkujumi
mul andis taeva hädast a imu.
Siis tulid sina. Mürk mu veres
leekpalavasse uttu loorus,
ja puhtana kui laine meres
mu ihu tõvest valla koorus.
2
Nii tihti, hõõgudes kui süsi,
ei leidnud vastust kirglik tarm.
Nüüd, kus ma midagi ei küsi,
tean äkki, milline on arm.
Tolm herilase hapral tiival,
klaasselge, vaevukuuldav gong ma laman näoli külmal liival
ja minu poole tormab rong.
71
3
Me tuleme jälle, me oleme üks,
kui hommik ja õhtu, kaks tahku, ent iial ei liida meid elu või Styx:
mis üks on, peab minema lahku.
Kui liivaks ja samblaks kord muudab mind
sark,
siis kohtan sind kartlikus hirves,
saab minust ent purpurit kandev monark,
siis sinust saab sätendav kirves.
SüGIS
Aed kiirgab kollasest, maas püramiides
õlgmatil lasub üliküpsi vilju.
üks naine hõbedaga tikit riides
lehtmaja künnisele astub hilju.
Ta käel, mis tõrjub laubalt juuksekahlu,
on veidi tõmmu pähklikoorte varjund,
ning aimub, nagu oleks elu mahlu
ta jooma troopilises kliimas ha~jund.
Näol kuumad kiired, kuulatab ta: õhust
kui märguanne kajab linnu kriisk.
Ta tunneb, kuidas südasuve rõhust
veel hõõgub kehas iga verepiisk,
ent arglikuna elab juba vaimus
tal hangede ja suure rahu a..imus.
73
RAUGAD
~
Ülal valged juuksed, sammus raudne raskus,
ootad mind sa pargis kord novembri iilis.
Samuti kui köiteid sinu mantli taskus
aimub küpsi mõtteid roomlase-profiilis.
Ning siis tulen mina õhtu lillas lõõmas
naftaliini pilvi hajutades keebist,
nägu loori taga paksult kuivas kõõmas
jumalteab mis salvist, jumalteab mis seebist.
Meie matk on raske, külmand rada reetlik,
kuu ja tähed kaovad taevast kesköö aegu.
Kuid me ees käib luule, noor ja majesteetlik,
lampi kõrgel hoides täpselt nagu praegu.
74
l(
alendris, mille järgi elu säen,
ma üksnes tuhmilt trükit päevi näen,
sääl pole teiste rõomsaid pühi.
Ei jõule, vastlaid, vastset aastat:
peopäevil nagu sõjast laastat
on minu kodu kurb ning tühi.
Ma kevadeti kardan ·talve võikust
ja laisklen siis, kui teised peavad lõikust.
Kui aga vilistades näärikuul
tuisk tormab piki tardund hangeharju,
siis paitab peidet aias pehme tuul
mu liiliaid ja musti viinamarju.
75
VISIOON
l(
uida s see võikski
leinata endist,
kes on vaid vari
vanast legendist?
Teda kõik näevad,
tema näeb kõike
otsekui läbi
teemandilõike.
Murdunud valguses
kiirgavad lipud,
võitjaid ning võidetuid
ristidel ripub.
Tunnil, mil tulest
kärgatab kohus,
kiskjate kõrval
magab ta rohus.
4
LUULE EKSIILIS
l(
ui rahvas, harjund jooma halbu vunu,
kõik pärlendavad mahlad sõtkub poriks,
ja nõuab luulelt, et kui tuhkatriinu
ta nende padades ja tolmus soriks,
siis, pillamata .ainust etteheidet,
kaob laulik parisnike purjus salgust,
et altaril, mis hulkade eest peidet,
kui viimne usklik ümmardada valgust.
Ning nagu lapse kurjustavad kilked,
kes tahab kilde murda päiksekiirist,
nii mõnitava rahva sõim ja pilked
ei tumesta ta silma selget iir!st.
Ta teab, et sama jõuk kes, huulil vanded,
nüüd kõike igavesti-kaunist trotsib,
käes sooblinahad, kuld ja teised anded,
kord nuttes kõrvest kadund luulet otsib.
79
UNUSTET MONUMENT
S
u nägu on su enda varjus
kui muistne kuju raskes lubjas,
kus söega kritseldama harjus
laps, võllaroog ja turukubjas.
Kesk platsi seistes nagu sammas,
sa kannad lõustu, kihvu, kärsse,
ning iga nüri naljahammas
su pääle määrib vemmalvärsse.
Must habe tubakases süljes,
ees põll täis ruskeid rasvatäppe, nii pühib lihunik su küljes
soolveest ja verest võidund näppe.
80
Ei, sinust näotum pole miski,
sind tahmavad kõik linna lõukad,
kuid nagu võimast obeliski
sa kõuetaevasse end tõukad.
Kui pikse eest maailm poeb pakku,
graniit lööb vabisema tuhas,
siis ilmub tekkind sambaprakku
su nägu, hõbedaselt puhas.
6
8r
KUNSTILE
S
u kitsais kätes kirglik õrnus tuksus
vaid peidet aardeid pimedusest tuues.
Sa tunned, mis on renessanslik luksus
kui Medicid või Aleksander VI.
üks skorpion, nõel vajutet su rinda,
kuldpandlana koos hoiab kaelal hamet,
ja katedraali külma kivipinda
su rahu riivab nagu raske samet.
Siin võlvistikus, meenutades mullust,
su tumedasse pilku nukrust nõrgub,
ent kõikeläbiv vaim ja pisut hullust
su laubal kolmekordseks krooniks kõrgub.
Sa, keda kalk ja kaame vaesus taunis,
vett võtad vaagnast, kus end märter pesi.
Kuid karikas su käes on nõnda kaunis,
et mürgiseks sääl muutub püha vesi.
82
MEISTRILE
l(
ui peekripõhja jääb vaid sapp,
hing rebeneb kui pehkind papp,
arm suleb surres väsind laud,
vaim muutub raskeks nagu raud,
siis, meister, sõrmis kuumad
ma avan roostetanud uksed
su majas, kus käib läbi meelist
lõhn seedrivaigust ja kaneelist.
tuksed,
Las taevas kadedusest kurdub,
kõu kurjalt vastu katust murdub,
täis mürgist udu valgub tuba:
su kõrval jõuetu ja laastat
näib loodus, kuigi oled juba
sa surnud seitsekümmend_aastat.
83
DOOM
J
äätand orgudes valgusekiirtega ammu
mõte vihaselt heitles kui silmitu loom.
Minu hingest, mis kajastas raskelt ta sammu,
siin maailmas sai kelladest kumisev doom.
Aga hangunult-kõlatuks muutis mu vere
järjest kasvava vaenu ja karmuse rõhk.
Meeli, milliseid vaevas kõik säravalt-here,
veetles ürgsete koobaste här matand õhk.
Silmi kätega varjates, igasse kaarde
heitsin pärleid, mis ehtisid pühade päid,
lasin rüüstajail röövida viimse kui aard,e,
kuni rüvetet riismed vaid templisse jäid.
J a kui puhusin küünlad, et saabuva ööga
doomi hävitaks lõplikult kurjus ja laim, siis lõi tulise, leekiva teraga mõõg~
minu tarretand rinda üks tundmatu vaim.
PEEGEL
l(es nagu tuuker tungib läbi vaimust
ja suudab unustada raskusreeglit,
see endas teispool mõtet, tunnet, aimust
võib nagu merepõhjas näha peeglit.
Mu peegel! kui kord udukerget higi
su klaasilt äigas kärsitult mu ranne,
siis sinus kajastus kui lõõmav pigi
Othello piin ja Macbethite vanne.
Neid mineviku kireraskeid radu
Pompeina mattis tuhk ja laavasadu
ning nagu pind, mis valust tõmbus villi,
mu jahtund hing on kivinend ja pime.
Kuid peeglis näen ma kummalisi lilli,
mil pole inimeste keeles nime.
85
PILT
võib juhtuda, et sinu varjat nukrus
sul tl.~leb äkki vastu kui megäär:
kuid samas saades kõik, mis on su kukrus,
veel vilksab kaugelt vaid ta kleidi äär.
Nii unelmast, mis algas lennu moodi,
saab maa pääl veider, karkudega jooks,
ning toa, kus seisis Afrodiite voodi,
aeg muudab süngeks matuse-bürooks.
Mis piinlik lugu! Nüüd kui lihtne alev
su ees on kunagine labürint t
Rõõm kulus narmaile kui odav kalev
ja mure pleekis nagu lahja tint.
Nii pehkib, hoolimata suurest ohvrist,
päevpäevalt elu nagu mööblivilt.
Mu vaimust kukub ent kui koitand kohvrist
kord kõlinal üks kulda raamit pilt.
86
ILUS õDE
M
iks, kaunis õde, korstnast kukkuv vihm
su sündides ei leotand koldes lõkke,
su kaelale ei keerdund kitsas rihm
või häll ei kukkund kõrgelt kaldalt jõkke?
Nüüd elad sa, nüüd oled . täitsa siin,
su taga sulgus kitsas ukse pilu,
ning surmani kui põrgulikem pun
sind põletab su ebamaine ilu.
Su ihust, mis on nagu habras klaas,
leek paistab läbi, tundmatu ja valge,
ja kivile ning vastu kõrsi maas
kui abi paludes sa surud palge.
Ent unedes sa lapsena mul näid
kes, ümberringi põlislaante müha,
lööb maha vartelt õite raskeid päid
ja kellele veel miski pole püha.
VANG
l(
ord, haarat igatsusist kuumist,
üks ingel jättis maha paradiisid,
ning läbi tühjast ilmaruumist
ta ·kohisevad tiivad teda viisid.
Meel mässul, rinnas heitlev argus,
ta pimeduse vaimu juurde laskus.
Pikk välgujuga kuristikku hargus
ning õhku tekkis kummaline raskus.
Käed, vaevalt põimund, kivinesid kohe,
ürgpadrikuiks said lainetavad juuksed,
vastsündind maad kui tuulte ohe
ju täitsid kauni pagulase nuuksed.
Kuid taevas inimese lõi nüüd liivast
ni'ng andis oma sädemed ta sisuks,
et pimeduse kaisutusest kiivast
ta jumaliku vangi lahti kisuks.
88
KUNSTI SüND
Kuidas kõrgete· palmide salgus
oli äkitselt kohin nii suur,
ürgne metslane, kui sinul valgus
puusse esimest korda kontuur t
Nagu unes sa tahusid pakku,
pistsid kive ta laugude prakku,
ja siis nutsid, et puu oli tumm.
Kui ent süüdati ohvrilõkked,
sinu pühadust piirasid rõkked,
purjus loitsud ja nõidade trumm,
siis sa pagesid tundes, et lohtu
ei saa vendadelt enam su nälg.
Kuid su jäliga dzunglirohtu
jäi üks leegitsev lapsej~lg.
89
TITAANID
Ara usu et mõte, see kerge fantoom,
kuski lõpetab jäljetult kord oma retke.
Teises ilmas kui hiiglasuur ingel või loom
ta vaid varitseb tagasitulekuks hetke.
Nõnda pageb siit kirg, nõnda haihtub siit sapp,
jättes mullale pleekima mannetu larvi :
meie igatsev aimus on ainult etapp,
millest läbi käib ruttavaid ränduriparvi.
Sääl kus maha jääb keerlev planeetide lend,
algab hiiglaste riik keset valguse hangi,
aga küsiva inimesiapse legend
need titaanid toob jällegi maa pääle vangi.
Kui ent hävib me ilm, nii et taevasest paost
neil ei tarvitseks kunagi tagasi tulla,
siis nad loitvate kätega vormides kaost
loovad uuesti inimsoo, surma ja mulla.
90
RAUDNE TAEVAS
M a nägin täna paika, mida surelik
veel pole näinud: taunitute taevast.
Tea, neetud nuriseja, kõrk ning murelik,
et kuski pole pääsu sul su vaevast.
Sääl kordub see, mis oli siin. Kuid ükski põud
ei närtsita sääl õite tardund lehti,
ja täiuslikuks muutub kõik - oo suurim õud!
mis kunagi siin sooviti või tehti.
Neil klaasist meredel ei mölla iial torm,
neid kivist viinapuid ei laasta haigus,
ning ainult igavene, muutumatu vorm
su pilgule end avab kõigis paigus.
Su raudne hing ent nuttes, saades päriseks
kõik aarded sääl, ei koge endist kõrkust,
vaid ihkab, et ta jälle kirest väriseks
ja tunneks oma tiivustavat nõrkust.
91
GALEER
M
a ehitan kõrge galeeri,
mu vaimust saab kiikuv trepp, las päälegi laeva veeri
lööb krepiga toonela s~pp !
Mind Sappho lüüra ei paelu.
Jää kaldale, täiuslik Phaon !
Ma puusse kui pikki naelu
kuu mürgiseid kiiri taon.
Ning seistes galeeri ninas,
käes rasketest rihmadest nuut,
ma seletan kauguste sinas
üht Hellast, barbaarset ja uut.
92
JÄRJESTUS
l
7
Ekstaas . . . . . .
8
Sidemed . . . . .
10
Selle ilma igav kainus
12
Tuul lõunast tõi udu ja sooja
13
Maailma saatust alati .
14
K es polek s näinud häda, mille raskus
. . 15
Vabaduse deemon .
16
Ühele hullule
. . • 18
Tige valgus
20
Karantiin .
Teist päeva piirab valge ving all tammil murdund
. 21
rahne ...... .
22
Sina ütled: katoliiklikult kartes
23
Tõepoolest, pole kuigi raske
24
Tuhapäeval . . . .
2
Kool . .
Pahed
PrHskaja
Kroonika
Hulkuv laev
Kannibal . .
Qua si una fobula
Sortside laul . .
Aasta . . . . .
Sinisuka ballaad
Ime
Tontide nägija .
Juutide linnajaos
Mulle meenuvad kauged hommikud
Mitte viirastus, meeltepett
Hing . . . . . . . . . . . . •
Froufrou . . . . . . . . . .
Valgus ja vaikus, vaikus ja valgus
Tuul lõgistas lipurauda
Päikeses
Aimus
Lahendus
Amor ja P syche
Sügis . .
Raugad .
Kalendris, mille järgi elu säen
Visioon .
52
54
55
56
58
59
60
62
• 64
. 66
• 67
68
71
73
74
75
76
4
Luule eksiilis
Unustet monument
Kunstile
Meistrile
94
• • • • 79
80
82
83
Doom
Peegel
Pilt
Ilus õde
Vang
Kun sti sünd
Titaanid
Raudne taevas
Galeer
Järjestus
VaataDeutscher Kalender
1937
Justunmengestellt von EN...Deutscher Kalender
1937
Justunmengestellt von ENorih.
Deutscher Aalender
Zusammengestellt von
R. ^Neritz
v ^ijo^^Us/n^z, /''x
U^^
7
/
Tallinn, ^936
Estländische Druckerei A.- G.
^ndu8mu^x
z^v^
^^eamatukoo^/
Zum Geleit
Dieser Aalender soll Aunde geben vom Wollen der
jungen Generation.
Die Zeit, die nicht über den Tag hinaus zu denken
wagte, weil sie keine Ziele und keine Wege mehr sah,
weil sie in Müdigkeit und Hoffnungslosigkeit versunken
war — die Zeit ist vorüber. Die letzten derer, die „mit
Anstand sterben wollen", ziehen sich ins Privatleben zurück.
Die Trümmer einer versunkenen Zeit werden Hinweggeräumt.
Das Neue, was wird, werden wir schaffen.
Wir werden es schaffen, weil wir den Glanben haben,
den die anderen verloren, weil wir zu Zucht und Dienst
bereit sind, die die anderen nicht aus sich nehmen wollen,
weil wir eine starke Aameradschaft sind, quer durch alle
Areise unseres Volkes, — und die anderen jeder für sich,
einzelne Reiser, die vom Wind hin und her gebogen werden.
Wir wollen uns nicht überheben. Wir wissen, letzten
Endes steht alles Gelingen bei Gott. Aber was in
Rienschenkräften steht — werden wir tun.
Wir fühlen, — die Verantwortung für das, was sein
wird, liegt heute schon aus uns.
Wir können heute unser Werf in seinen Einzelheiten
noch nicht genau übersehen. Wir können das, was uns
bewegt, vielleicht nicht immer in Worte fassen. Vielleicht
führen wir Axt und Spaten eben noch besser als die Heder ...
Aber wir sind da und wir legen chand an. Und aus der
£infyeit^pon-und Denken wächst es Heran —
Den Beginn Wagen in allem, was sein muß — das
ist das Größte und das Kennzeichen der Führerschaft. Die
Fortsetzung wagt nachher jeder leicht.
6
Februar
Mo 1
Di
1920. Frieden von Tartu
2
Mi
3
Do
4
F
Sb
5
6
St 7
Mo 8
Di
Hornung
1925. Gesetz über d. Kulturselbstsverwaltung
Huinquagesima
9
Mi 10
Do 11
F 12
6b 13
St. 14
1884. Gen. J. Laidoner geb.
Invocavit Eintopfessen
Mo 15
Di 16
Mi 17
Do 18
F 19
1546. Martin Luther f
Sb 20
St. 21
Mo 22
Di 23
Wi24
Weminiscere
1874. Staatsältester K. Päts geb.
Staatsfeiertag
Do 25
1918. Ausruf, d. Selbst, d. Republik
lEstland
F 26
6b 27
St.28
Hcuti____________
1535. Wolter v. Plettenberg f
7
Lebensform ist uns nicht ein Äußerliches, sondern Gestalt
gewordener Ausdruck unserer Haltung.
8
März
Lenzing
Mo 1
Di 2
Mi 3
Do
4
F
5
—
Sb 6
St 7
Mo 8
Di
Basare
9
•
Mi 10
Do 11
F 12
Sb 13
St 14
1934. Aufrichtung d. autor.Regie-
frung u. Beginn d. Staatsreform
Iudica.
Eintopsessen
Mo 15
1562. Auflösung des Ordens
Di 16
1571. Aufhebung der Belagerung
Mi 17
IRevals durch die Russen
Do 18
F 19
Sb 20
St 21
Palmsonntag
Mo 22
1933. Tag von Potsdam
1832. J. W. Goethe f
Di 23
Mi 24
Do 25
Gründonnerstag
1827. L. D. Beethoven f
A 26
Sb 27
Karfreitag
1819. Bauernbefreiung in Livland
St 28
Hstersonnlag
Wo29
Ostermontag
Ai 30
Mi 31
9
Wir wollen das, was wir als wahr und richtig, als
klar und einfach erkannt haben, wir wollen, daß wieder
Ehrlichkeit und Treue, Gemeinschafts- und Verantwortungs
bewußtsein zur Herrschaft kommen, wir wollen in Glut und
Wetter, Gehorsam und Treue ein neues Volk und Vater
land schaffen.
10
Oster
April
Do
f 1815. Bismarck geb.
ibelehnt
r 1207. Bisch. Albert M. Livland
1
F
2
Sb 3
St
4
Huafimodogeniti
Mo 5
Di 6
Mi 7
Do
8
F
9
Sb 10
1887. Beginn der Russifizierung
5t 11
Wisericordia Dom. Eintopf-
Mo 12
fessen
Di 13
Mi 14
Do 15
F 16
Sb17
St 18
Mo 19
Auöitate
1889. Hitler geb.
Di 20
Mi 21
Do 22
F 23
Sb 24
St 25
Mo 26
Di 27
Mi 28
Do 29
F
30
[Dorpat
1801. Gründung d. Landesuniv.
Cantate
11
Zu erkennen ist dies: das; Herrschaft und Dienst ein
und dasselbe bedeuten.
12
Mai
Krühtingsfest
Sö
i
St
2 1 Rögale
Mai
1933. Tag der nationalen Arbeit
Mo 3
Di
4
Mi 5
Ao 6
8
Sb
Ehr. Kimmekfahrt
7
8
St 9
Mo 10
Grandi
1805. Schiller f
Di 11
Mi 12
Do 13
F 14
Sb 1 5
St 16
Wo 17
Rfingstsonntag
Rsingstmontag
Di 1 8
Mi 19
Do 20
sBolfchewiken
F 21
Sb 22
St 23
Mo 24
1919. Befreiung Rigas von den
Hrinitatis
Di 25
Mi 26
1816. Bauernbefreiung in Estland
1923. Schlageter t
Do 27
F 28
Sb 29
St 30
Mo 31
1. Sonntag n. Hr.
| 1916. Schlacht vor dem Skagerrack
13
Arbeiter zu sein ist die höchste Ehre des deutschen Man
nes. Wir suchen den Adel der Leistung, den einzigen Adel,
den die neue Jugend kennt.
14
Juni
Di
Brachet
1
Mi 2
Do 3
F
4
Sb 5
St 6
Mo 7
Di
Mi
2. S. n. Hr.
8
9
Do 10
F
11
Sb 12
St 13
3. S. n. Hr.
Mo 14
/ 1920. I.Verf. Estlands v. d.Kon1 ftit. angen. 1219. Gründ. Revals
Di 15
Mi 16
Do 17
F
18
Sb 19
St 20
Mo 21
1. S. n. Hr.
Di 22
Wi23
Siegesfest
So 24
Johanni
F
1919. Schlacht bei Wenden
25
Sb 26
St 27
Mo 28
5. S. n. Hr.
1919 Vertrag von Versailles
Di 29
Mi 30
1632. Gustav Adolf stiftet die
schwed. Universität Dorpat
15
Wer weitsichtig ist, darf seinem Volke keine Rast erlau
ben. Auch seine Mütze soll Unrast sein.
16
Juli
Do
Heuert
1
F
2
Sb 3
4
Mo 5
St
Di
6. S. n. Hr-
6
Mi 7
Do
8
1847. Livl. Bauernverordnung: d.
F
9
Sb 10
St 11
Mo 12
[Sauer darf Land erwerben
7. S. n. Ar.
Di 13
Mi 14
Do 15
F 16
Sb 17
St 18
8. S. n. Hr.
Mo 19
Di 20
Mi 21
Do 22
F 23
Sb24
St 25
Mo 26
9. S. n. Tr.
Di 27
Mi 28
Do 29
30
Sb31
F
1898. Bismarck |
17
Die Heimat tft der Schlüssel zur Seele eines Menschen.
2
18
August
SL
1
10. S. n. Hr.
1934. Hindenburg t
Mo 2
Di
Ernting
3
Mi 4
Do
5
F
6
Sb 7
St
8
11. S. n. Hr.
Mo 9
Di 10
Mi 11
Do 12
F 13
Sb 14
St 15
Mo 16
12. S. n. Hr.
Di 17
Mi 18
Do 19
F 20
Sb 21
St 22
13. S. n. Hr.
Mo 23
Di 24
Mi 25
Do 26
F 27
1749. Goethe geb.
Sb 28
St 29
Mo 30
Di 31
14. S. n. Hr.
1721. Nystädter Friede
19
Gott segnet nicht durch Müße und Wohlsein, sondern
durch Ausgaben.
2*
20
September
Mi
1
Do
2
F
Sb
3
4
St 5
Mo 6
Di
Mi
7
Do
9
Scheiding
15. S. n. Hr.
8
F 10
Sb 11
St 12
16. S. n. Hr.
1502. Schlacht am Smolina-See
Mo 13
Di 14
Mi 15
Do 16
F 17
Sb 18
St 19
Mo 20
17. S. n. Hr.
Di 21
Mi 22
Do 23
F 24
Sb 25
St 26
Mo 27
Di 28
Mi 29
Do 30
18. S. n. Hr.
•
21
Wirf den Helden in deiner Seele nicht weg!
heilig deine höchste Hoffnung!
Halte
22
Oktober
F
1
Sb 2
St
Gilbkard
1847. Hindenburg geb.
3 1 19. S. n. Hr.
Mo 4
Di
5
Mi 6
Do 7
F
8
Sb 9
St 10
Mo 11
20. S. n. Hr.
1919. Annahme des Agrargesetzes
Di 12
Mi 13
Do 14
F 15
Sb 16
St 17
21. S. n. Hr.
Mo 18
1816. Völkerschlacht bei Leipzig
Di 19
Mi 20
Do 21
F 22
Sb 23
St 24
Mo 25
22. S. n. Hr.
Di 26
Mi 27
Do 28
F 29
Sb 30
St 31
Meformationsfest
1517. Luthers Thesen
23
Wie arm, wenn du außerhalb stehst!
Es geht das Gemeinsame um,
wie der große Wind.
24
November
Neblung
Mo 1
2
Di
Mi
3
Do
4
F___ 5^
Sb 6
7
St
24. S. n. Hr.
Mo 8
1917. Bolsch. Revol in Ruhland
9
11918. Ausbr. d. Revolte i. Deutsch!.
11923. Feldherrnhalle
Di
Mi 10
1483. Martin Luther geb.
Do 11
12
Sb 13
F
St 14
—
25. S. tt. Hr.
Mo 15
Di 16
Mi 17
Do 18_
1918. Lettlands Selbständigkeit
F 19
Sb 20
St 21
Mo 22
Hotenfest
Di 23
Mi 24
Do 25
F 26
Sb 27
St 28
Mo 29
Di 30
1918. Gründung des Baltenregim.
1. Advent
1917. Der Maapäew erklärt sich z.
sTräger d. höchst. Gewalt
25
Vergeßt nie, daß das heiligste Recht auf dieser Welt das
Recht auf Erde ist, die man selber bebauen will, und das
heiligste Opfer das Blut, das man für diese Erde vergießt.
26
Dezember
Jul
1924. Bolschew. Putschversuch in
Mi 1
Do 2
F
3
Sb 4
5
St
2. Advent
Mo 6
7
Di
Mi 8
Do 9
F 10
Sb 11
St 12
Mo 13
1520. Luther verbr. d. Bannbulle
3. Advent
Di 14
Mi 15
Do 16
F 17
Sb 18
St 19
Mo 20
4. Advent
Di21
Mi 22
Do 23
F
24
Sv 25
1. Weihnachtstag
St 26
Wo 27
3. Weihnachtstag
Di 28
Mi 29
Do 30
F
31
2. Weihnachtslag
27
Die Wahrheit wartet darauf, das; sie von unserem Blute
lebe, sonst bleibt sie ein Schatten. Unser Einsatz macht sie zur
Wirklichkeit.
29
Dein Weg zur Volksgemeinschaft
ist die Aameradschaft.
Volkstum ist Schicksal und
Aufgabe zugleich
Oskar Lutz.
Es geht heute ein tiefer innerer Umbruch in vielen unserer
Volksgenossen vor sich, der oft nicht verstanden, nicht erkannt, oft
abgelehnt, ja bekämpft wird. Dennoch ist dieser seelische Umbruch
eine Tatsache, die sich nicht leugnen läßt, hat er doch bereits reale
Formen gewonnen.
Die hierdurch hervorgerufene Umwertung aller Werte ist
nicht von außen hergebracht, entlehnt, „importiert", sondern Hat
ihre Wurzeln in unserem tiefinnersten Wesen, entspricht unserm
eignen Lebensgefühl. Wir haben längst erkannt, daß der Kampf
um Sein und Nichtsein nur aus einer in unserem Volke stark VerWurzelren ureigenen Kraft zu bestehen ist, und was wir an zähem
Gestaltungswillen, Opferbereitschaft, Mannesmut und Glauben
aufbringen, strömt aus unserm Innern, ist Volklich gebunden.
Im Laufe der Zeit hatten wir den Glauben an unsere Zu
kunft in der Heimat verloren.
Der Lebenswillen, das Bejahen
unseres Schicksals war in breiten Kreisen unseres Volkstums ge
schwunden. Wie oft hörte man den Ausspruch: Wir haben in der
Heimat keine Zukunft, wir schicken unsere Kinder hinaus, damit
sie sich dort eine Existenz begründen. Immer wieder und wieder
müssen wir feststellen, daß Volksgenossen die Heimat aus ihrer
selbstischen Haltung heraus verlassen, um sich draußen besser ein
zurichten, und dies des öfteren auch aus den Reihen der jungen
.Generation. Wie haben wir dieses Verlassen der Heimat zu wer
ten? Wo liegt der Ursprung dieses Mangels an Selbstvertrauen,
Opfersinn und Einsatzbereitschaft?
Gewiß ist die Zukunft des deutschen Volksgenossen in der
Heimat keineswegs sichergestellt.
Gewiß muß der Volksdeutsche
wie überall in der Welt, so auch bei uns, aufs schwerste um feine
nackte Existenz kämpfen.
Er hat aber die heilige Pflicht, auf
seinem Posten zu verbleiben, sich allem zum Trotz durchzusetzen.
Hier gilt nicht das Einzelschicksal, hier gilt die Volksgruppe. Wenn
heute jemand die Heimat ohne zwingenden Grund verläßt, kön
nen wir das nur als Mangel an völkischer Verantwortung werten.
Wer nicht gewillt ist mit uns in zäher Arbeit unser Schicksal hier
zu meistern, läßt uns im Stich und vergeht sich gegen Volk und
Heimat.
Er schwächt unsere Reihen und damit unsere Wider
standskraft, unsere Aufbauarbeit.
30
• - <®in£ toeüere ^uste Verfallserscheinung unserer Volksgruppe
ist Pas Aufgeben per Volkstumszugehörigkeit. Äußerlich gefedert
dürften die Gründe Hierfür mannigfacher Art sein und es würde
zu Wert führen, dieselben hier eingehend anzuführen. Entscheidend
jeroch ist die Tatsache, daß in allen Fällen, wo Volksgenossen
ihre Volkstumszugehörigkeit aufgeben, schon früher der innere
Kontakt mit denr Volkstum verloren gegangen ist und niemand
sich darum gekümmert hat, die volkliche Verbundenheit die in
weiten Kreisen unserer Volksgruppe gefährdet ist zu 'festigen
sicherzustellen.
'
11J’
Diese Erscheinungen tragen den Charakter eines seelischen
Verfalls und können wiederum nur durch einen seelischen Ge
sundungsvorgang überwunden Werden. Hier helfen keine äußeren
Maßnahmen, keine Selbstzufriedenheit, keine Selbsttäuschung aber
auch kerne Schlagworte, kein formales Bekenntnis. Nur ein einsatzberertes Geschlecht, das gewillt ist, sich selber zu helfen kann
aus seiner inneren Kraft heraus diesen Verfall überwinden. Es
muß uns um, unser aller Leben heiliger Ernst Werden.
Erst
Wenn wir gewillt sind, alles herzugeben, was wir an Opfern her
zugeben verpflichtet sind, erst Wenn uns ein Geist und ein Wille
erfaßt, zusammenschließt und führt, werden wir aus einer ge
schlossenen Gemeinschaft heraus unser Schicksal zwingen was sich
auch von außen uns an Hindernissen entgegenstellen sollte
Es werden des öftern Worte wie „Weltanschauung"
Er
neuerung , „Volksgemeinschaft usw. in den Mund genommen
ohne daß man in der Sage, ist, ihnen einen Inhalt zu geben, ohne
daß man gewillt ist, aus einer tragenden und lebendigen Gemeinschaft heraus sich für unser Morgen, unsere Zukunft einzusetzen
Durch Reden „ist uns nicht geholfen, auch wenn die Absichten noch
io lautere wären.
Nur eine einsatzbereite geschlossene Gemein
schaft, die von einem Willen getragen, von einem Geiste beseelt ist
wird das Aufbauwerk der Erneuerung durchführen und
dadurch
nicht nur der Volksgruppe, sondern auch der Heimat und dem
Staate dienen.
Wenn sich heute deutsche Menschen zusammengeschlossen haben,
dre ihrem Volke dienen wollen, die eine Erneuerung der Volks
gruppe aus ihrem Inneren heraus erstreben, und einen Kampf
nicht des, Kampfes, sondern einer besseren Zukunft willen führen,
so liegt ihre Aufgabe heute im Wesentlichen nicht mehr auf dem
Gebiete der Auseinandersetzungen von Person zu Person, von Ge
meinschaft zu Gemeinschaft, sondern in einer zähen Aufbauarbeit
aus der. Erkenntnis heraus, daß jedes Bekenntnis nur so weit
Wert besitzt, wie weit es durch die Tat lebendige Wirklichkeit Wird'
Durch diese Aufbauarbeit an unserem Volkstum rückt die Op
position allmählich in die Position. Sie übernimmt Schritt für
Schratt mit Verantwortung für die Gestaltung der Dinge in dem
Maße, wie es ihr gelingt, sich in die Arbeit einzuschalten. Jeder
ist verpflichtet, sich für diesen Dienst geistig vorzubereiten zu
festigen und körperlich zu stählen. Da uns "das Schicksal unser
Sein und Bestehen nicht als Geschenk verliehen, noch als solches
3I
erhalten will, so können wir aus der Erkenntnis dessen, was uns
Not tut, nur eins als Richtlinie festsetzen: das unermüdliche Wer
ben für eine verantwortungsbewußte völkische Gemeinschaft und
die Aufbauarbeit aus dieser Haltung heraus.
Was wir wollen, wofür wir uns einsetzen, gilt dem deutschen
Volkstum, gilt der Zukunft des deutschen Menschen in der Heimat,
gleichgültig, welchen Standes, Berufes, Vermögens, gilt unserem
Blute, nicht nur der Gegenwart, sondern auch der Zukunft. Wer
dienen will, hat sich harten Grundsätzen zu unterwerfen. Aber
nicht nur der Einsatz einzelner pflichtbewußter Männer und
Frauen ist notwendig. Die ganze Volksgruppe muß Trägerin un
seres Schicksals werden, jeder muß sich unmittelbar für die ganze
Volksgruppe verantwortlich fühlen.
Die Frage um Sein und Nichtsein haben wir selbst zu be
antworten.
Unser Schicksal liegt in unsern, nicht in fremden
Händen. Wir haben ein Lebensrecht in unserer Heimat und da
mit verbunden eine Lebenspflicht, das soll sich jeder gesagt sein
lassen. Und wir werden leben und werden bestehen, weil wir zu
leben gewillt sind, so, Wie Wir sind und Wie es unserer Art ent
spricht — nicht Wie andere es wünschen. Wir haben keine andere
Wahl, das ist uns tiefstes Gebot.
Volkstumsarbeit
Eduard Nottbeck
Die deutsche Revolution hat die Überwindung des Indivi
dualismus, dieser gefährlichsten Blüte einer liberalen Zeit, mit
sich gebracht, an die Stelle des selbstherrlichen ,„Jch" stellte sie
die Gemeinschaft aller Volksgenossen. Nur in der Gemeinschaft
seines Volkes und im Dienst an seinem Volk erhält der Einzelne
seinen Wert, ihm hat seine ganze Arbeit und sein Streben zu
dienen. Von diesem Gesichtspunkt aus erhält der Begriff „Volks
tumsarbeit" einen ganz neuen, viel tieferen Sinn.
Jeder Volksgenosse muß seinem Volk auf zwei Arten dienen:
in seinem Beruf und in der Volkstumsarbeit. Im Beruf arbeitet
der Einzelne, um sich damit die materielle Grundlage für seine
Existenz zu schaffen, und um die Möglichkeit zu haben sich eine
Familie zu gründen. Leider glauben viele Volksgenossen da
mit ihre Pflichten der Gesamtheit gegenüber erfüllt zu haben
ohne zu sehen, daß es noch gewaltige Gebiete der Arbeit gibt,
die einen weiteren Einsatz jedes Einzelnen für die Arbeit am
Ganzen fordert.
Dieses ist das Gebiet der Volkstumsarbeit. Volkstumsarbeit
bedeutet den Arbeitseinsatz für die Erhaltung, Stützung und För
derung des Volkstums. Eine vergangene Zeit hat in dieser Ar
beit in der Regel was Anderes gesehen. Volkstumsarbeit bedeu
tete etwas Nebensächliches, etwas, was neben der Berufsarbeit
32
nicht ernst genommen wurde, sie diente dazwischen nur dazu, um
einen gewissen persönlichen Ehrgeiz zu befriedigen oder aber über
flüssige Zeit totzuschlagen. Diese Auffassung war durchaus ein
Kind ihrer Zeit, einer Zeit, die an alle Dinge den Maßstab an
legte „was nützt es mir".
Der große Umbruch unserer Tage brachte eine ganz andere
Auffassung Hervor. Volksiumsarbeit ist nicht mehr in das Be
lieben des Einzelnen gestellt, sie ist kein angenehmer Zeitvertreib
mehr, sondern sie ist Pflicht eines jeden deutschen Volksgenossen.
Neben seinem Beruf muß jeder Deutsche ein Mehr an Leistungen
für sein Volk aufbringen, besonders jeder Ausländsdeutsche ist
dazu verpflichtet, weil das Auslanddeutschtum zu einem Abwehr
kampf gezwungen wird, in dem jeder Volksgenosse seine Kraft an
zusetzen hat. Es genügt nicht, daß man um 5 Uhr nachmittags
sein Büro schließt oder seinen Arbeitsplatz verläßt, um dann „pri
vat" zu werden, es genügt auch nicht als Vorstandglied eines
Vereins ein oder zweimal im Monat eine Sitzung mitzumachen,
um dann tief befriedigt festzustellen, seinen Pflichten dem Volk
gegenüber genügt zu haben. Unsere harte Zeit verlangt den gan
zen Menschen, der seine Stiftungen so einzustellen hat, als ob von
ihnen das Schicksal des ganzen Volkes abhängen würde. Nur
Wenn jeder Einzelne sich so dem Ganzen verpflichtet fühlt, kann
unser Volkstum an eine bessere Zukunft glauben.
Es wird
dagegen gesagt werden, daß der Wille zu dieser
Arbeit vorhanden sei, daß es aber an der Möglichkeit einer Betäti
gung fehlt, weil die Aufgaben und Ziele zu wenig klar aufgesteckt
sind. Dieser Einwand besteht zu Recht, denn es fehlt unserem
Volkstum eine richtige Zielsetzung und Planung der Volkstums
arbeit. Beim Erkennen dieses Fehlers muß aber sofort mit sei
nem Abstellen begonnen Werden.
Es muß eine genaue Bestandaufnahme unserer Kräfte durch
geführt werden.
Es muß festgestellt werden, ob wir blutmäßig
noc^ in der Lage sind den großen Anforderungen der Zeit zu ge
nügen, und ob wir geistig und intellektuell noch fähig sind die
uns gestellten Aufgaben zu erfüllen. Wenn wir wissen, ob unser
Volkstum rassisch intakt und gesund ist oder nicht, so ergibt sich
daraus, Wo die Volkstumsarbeit in erster Linie anzusetzen hat und
Wo unsere Stärke und Wo unsere Schwäche ruht.
Solch eine
Untersuchung ist von wesentlicher Bedeutung für die Volks
tumsarbeit.
Zu dieser blutmäßigen Untersuchung muß die Wirtschaftliche
Bestandaufnahme hinzutreten. Es ist bei jeder Volkstumsarbeit
von großer Wichtigkeit klar zu sehen, wie das wirtschaftliche
Substrat aussieht, über das eine Volksgruppe verfügt.
Krieg,
Revolution und die Agrarreform haben die wirtschaftliche Grund
lage vieler Volksgenossen zerstört. Um neu aufbauen zu können,
muß man wissen, was nachgeblieben ist und wie das übriggebliebene Nolksvermögen verwand wird.
Neben diesen Bestandausnahmen ist eine Planung der gan
zen Volkstumsarbeit dringend erforderlich. Ohne Planung ist es
33
nicht möglich, alle Mittel zweckmäßig zu Verwenden und einen
wirklichen Einsatz aller Kräfte herbeizufuhren. So find doch
Jugendorganisation, Schule, Berufsberatung und soziale Arbeit
Gebiete, die eng zusammengehören. Sie sind bis jetzt ohne ein
heitlichen Plan bearbeitet worden. Die verschiedensten Vereine
und Institutionen haben jeder von seinem Standpunkt aus sich
mit der Bearbeitung dieser Kardinalfragen unferes Deutschtums
befaßt, wovon die Folgen Planlosigkeit und Verzettelung der
Kräfte gewesen ist, was bei der gegenwärtigen Lage der Dinge
nicht mehr zu verantworten ist. Hier muß ein einheitlicher Wille
auf Grund des Gedankenguts der deutschen Erneuerung an die
Planung der Volkstumsarbeit herantreten und eine Zusammen
fassung aller Kräfte herbeiführen.
Nur auf diesem Wege läßt sich eine fruchtbare und zielsichere
Volkstumsarbeit erreichen, in der jeder Volksgenosse wissen wird,
wo er seine Kräfte am besten für die Arbeit an seinem Volkstum
ansetzen kann.
Der Sebensfreis der Hrau
Karin Schulmann.
Ein großes Merck muß aufgebaut werden aus dem Zusammenwirken vieler Kräfte. Jeder soll das Beste dazu beitragen,
dessen er fähig ist, ein jeder nach seiner Art. Von hier aus
soll auch die Frau ihren Platz suchen im großen Geschehen unse
rer Tage. Es hat keinen Zweck, daß sie Männerarbeit tut: denn
die macht der Mann besser ^als sie, — am höchsten im Wert
steht ihre Arbeit da, wo nur Frauenhände die Aufgabe lösen kön
nen.
Und diese Aufgaben liegen überall, wo es gilt Leben zu
hüten, zu betreuen und großzuziehen und lebendige Kräfte wirksam zu machen. So findet die Frau ihr eigenstes Gebiet immer
in der Berührung mit Menschen.
Am nächsten steht ihr der engste Lebenskreis — die Familie.
Hier kann sie ihre ganze Liebeskraft entfalten, hier erlebt sie die
höchste Beglückung, hier ist jeder Tag und jede Stunde ausgefülli
mit einem Leben für andere, über diesen Rahmen hinaus wachsen
die Beziehungen zu der Weiteren Familie, der Sippe, zu Freun
den rind Berufsgenossen.
Hier verbindet gemeinsam Erlebtes,
gemeinsame Interessen oder nachbarschaftliche Nähe, und das Haus
umfaßt einen immer größer Werdenden Kreis von Menschen.
In diesem Umkreis kann auch die unverheiratete Frau zur
Entfaltung und Auswirkung ihrer Persönlichkeit gelangen.
Noch mehr aber ist dies der Fall im größten Lebenskreise, in
den wir hineingestellt sind: in der Volksgemeinschaft.
Das Er
lebnis per Volksgemeinschaft erst gibt ^er Frau ihre volle Entfal
tungsmöglichkeit, gibt ihrer Arbeit in Familie und Sippe den tief
sten Sinn. Von hier aus weiß sie, daß ihre Arbeit im Hause und
3
34
an den Kindern nicht nur eine persönliche Angelegenheit ist, die
keinen etwas angeht, sondern Volkstumsarbeit im besten Sinn. Sie
weist, daß ihre Kinder anvertrautes Gut sind, für deren Ent^
Wicklung und Gedeihen sie im höchsten Maße ihrem Volke verant
wortlich ist. Sie weiß, daß alle wirtschaftlichen Belange, die durch
ihre Hände gehen, letzten Endes Volksgut sind, die sie sinngemäst
verwalten und zweckmäßig einsetzen soll. Denn von der inneren
Gesundheit und Kraft der kleinsten Einzelzelle hängt die Gesund
heit des ganzen Volkskörpers ab.
Von hier aus gesehen haben auch alle Weiteren Beziehungen
des Hauses emen aufbauenden Sinn; die Zelle der Familie er
weitert sich und schafft vielen Volksgenossen die Möglichkeit in die
Wärme eines Hauses einbezogen zu werden, schafft den Boden für
Feste und Feiern und Fröhlichkeit.
In der Volksgemeinschaft wird der Rahmen des HauseK
gesprengt. Hier finden sich alle zusammen, die gemeinsam ar
beiten am Aufbau des Volkstums. Aber auch hier wird die Frau
ihrer Art und ihrem Wesen gemäß wirken müssen.
Sie soll Wärme und Offenheit hineintragen auch in diefen
Lebensraum, daß alle, auch die Fernstehendsten mit herangezogen
werden, sie soll die Atmosphäre von Vertrauen und Verstehen schaf
fen, in der sich alle zu Hause und zusammengehörig fühlen, sie
soll ihre Hilfsbereitschaft und ihr Mitfühlen auf alle ausdehnen,
die mit ihr eines Volkes sind.
Denn: Volkstumsarbeit bedeutet nicht nur alle zahlen
mäßig zu erfassen und zusammenzuführen. Das wäre ein totes
Werk. Sondern der Sinn aller Volkstumsarbeit kann nur darin
bestehen, ein gesundes Volk zu schaffen, gesund an Leib und Seele.
Ein Volk, in dem nicht nur Einzelne um Aufbau und Notwendig
keiten und Verantwortung wissen — sondern alle, in dem nicht
nur Einzelne die Gesundung wollen — sonder alle, in dem nicht
nur Einzelne Hand anlegen wollen — sondern alle.
Es kommt nicht darauf an, wieviel Fähigkeiten und Kräfte
jeder zu dem Werke mitbringt, sondern ausschließlich darauf: Wie
viele von diesen Fähigkeiten und Kräften er in den Dienst desWerkes stellt. —
Heimtaler Bäuerin mit Aind
Hanfaren
35
Härte und Kameradschaft
Zwei Worte stehen über unserer Arbeit: Härte und
Kameradschaft. Härte lernen wir aus Fahrten, Ausmärschen
und im Lager. Hart macht uns der Dienst und Härte soll uns nicht
zuletzt der Alltag lehren, der für uns nicht ein bloßes Dahinleben
bedeutet, sondern einen ständigen Kampf gegen Sichgehenlassen
und Schwäche.
Die Kameradfchaft kann nicht gelehrt, sie muß gelebt
werden. Sie ist nicht das Ergebnis von Diskussionen und über
zeugenden Reden, sie wächst in der gemeinsamen Tat, im gemein
samen Erlebnis. Ausmärsche und Fahrten, Feiern und Arbeits
dienst sind die Keimzellen der Kameradschaft.
Unser Dienst gilt niemals der Zerstreuung. Wenn wir exer
zieren, tun wir es nicht, um Soldaten zu spielen, sondern um
jedem Einzelnen tadellose äußere Haltung beizubringen. Unser
Sport ist nie Selbstzweck, sondern immer ein Mittel zu körper
licher Leistungssteigerung, unser Geländesport ist nicht die Vor
bereitung für den Heeresdienst, sondern lediglich Mittel zur Abhär
tung. Nicht das Taktische und Gelernte ist dabei wesentlich, son
dern das Sportliche. Unsere Lieder und Sprechchöre sind nicht der
schönen Melodie oder der Worte wegen da, sie sollen uns Ausdruck
der Gemeinschaft fein. Unsere Fahrten dienen nicht dazu, um uns
romantischen Gefühlsschwärmereien hinzugeben, — auf. Fahrt und
im Lager erleben wir die Kameradschaft. Unser Arbeitsdienst ist
nicht ein Reklameschild nach außen, er gehört ebenso selbstverständ
lich zu uns wie der Heimabend. Wir arbeiten der Arbeit wegen.
Unsere Feste und Feiern sind nie etwas für die Außensteherrden
Gemachtes, sie sind uns Bekenntnis und Ausdrucksform unseres
Wollens.
Über unserem Dienst steht der Kampf, der Kampf um die
Einheit unseres Volkstums. Wir wollen den letzten deutschen
Menschen in unserer Heimat wachrütteln, bis er sich hineinstellt in
die Front der großen Kameradschaft, — dann erst haben wir unser
Ziel erreicht.
H. J. Brasch e.
3*
36
Unser Brauchtum
Otto Hoffmann.
Brauchtum ist Waffe im Kampf um die Erhaltung des Volkstums, ist seine überzeitliche uüd daher immer zeitgemäße Gestal
tung. Es ist kein Spielplatz für die Phantasie abwegiger Vertre
ter, die ihren Lebensstil suchen und sich vom Schicksal ihrer Volks
genossen abkapseln. Brauchtum darf nicht nervenzerrüttend wir
ken — in ihm müssen die Kräfte für den Volkstumskampf neu
gehärtet werden.
Der deutsche Mensch muß zur Ganzheit zurückfinden. Raum,
Kleid, Spiel, Tanz und Lied muß ein einheitliches Ganzes sein.
Nicht erschlaffen darf er in der Ruhe: aus seinen Freistunden
muß er die Kraft schöpfen können für die Arbeit.
In den Feiern der jungen Generation wächst der neue Stil.
Keine langen Reden — große Sachen werden leicht zerredet! Eine
Rede, zweimal gehalten, kann leicht negativ wirken. Ein Lied,
ein Spruch — immer neue Werte klingen heraus. Aber das rechte
Lied zu jeder Zeit: keine Kampflieder an stillen Sommerabenden
und keine Volkslieder der angetretenen jungen Mannschaft!
Die modernen Tänze wirken als Gegenauslese. Nicht der
lebenstüchtige Mann, die gesunde Frau kommen zur Geltung,
sondern der Schmachtlappen und die Puppe. Wir müssen Tänze
suchen, die natürlich sind. Bühnenmäßige Vorführung von Volks
tänzen hilft uns hier nicht..
Im Gesellschaftsraum ist kein Sozialismus möglich: nur der
geht hinein, der die äußeren Formen beherrscht. Die internationale
Nivellierung läßt keine Volkstumswerte aufkommen. Wer gehört
zusammen: der kleine Chinese im Frack und der Deutsche im Frack
einerseits und der Kuli und der deutsche Bauer andrerseits? Oder
die beiden Deutschen hier uüd die Chinamänner da? So sollen auch
die Gemeinschaftsformen gemeinsame Feiern der Volksgenossen
ermöglichen. Wir verlangen von der jungen Generation auch die
Beherrschung äußerer Formen: sie braucht das, um nach außen
wirken zu können. Aber sie soll sich nur wohlfuhlen in artechter
Form uüd Umwelt.
Welcher Weg führt uns zum Brauchtum? Langes Überreden
hilft nichts, wo kein Sinn für das Artgemäße ist. „Es liegt am
Holz, ob es eine Geige gibt!" sagt ein schwäbisches Sprichwort.
Auch die größtmögliche Vielseitigkeit in der Vorführung deutscher
Tänze und Gebräuche bringt uns nicht weiter. Nicht Zerstreuung
ist das Wesentliche, sondern Sammlung.
Erst muß der Boden vorbereitet werden. Nicht durch Tanz
stunden neuer deutscher Tänze oder durch Singen von Kampfliedern
37
in den Männergesangvereinen. Auch nicht durch dekretmäßige
Abänderung bisheriger Gesellschaftsformen. Aus der Gemeinschaft
erwächst das Gemeinschaftsleben. Ein Volksfest ist gestaltete Ge
meinschaft; so werden sich auch bei uns Volksfeste entwickeln, Wenn
die Volksgemeinschaft aus einem Begriff zum Leben geworden ist.
Wir haben aber nicht nur Überliefertes zu übernehmen: wir
müssen selbst Neues entwickeln. Neues, das aus deutscher Art
entspringt und deshalb überall, wo deutsche Menschen leben, ein
heitliche Gültigkeit besitzt. Die junge Generation erlebt bei Fahrt
und Lager, Landdienst und Heimabend die Jugendgemeinschaft: in
ihr schärft sich der Instinkt für das Artechte, Stilgemätze. Aus
ihrem Leben erwächst ein Brauchrum, das weltanschaulich veran
kert ist und das seinerseits den Instinkt des Volkes schärfen und
erhalten kann im Festhalten an seinen Lebensgrundlagen.
Unsere Deutschen Kolonisten in Estland
Bis vor drei Jahren wußte man im Deutschtum Estlands so
gut wie gar nichts von ihnen, — ausgenommen den Pastor, den
Lehrer und kleinere Gruppen bündischer Jugend, die mit Volks
lied und Volkstanz aus ihren Fahrten, durch Heimtal gekommen
Waren. Erst die seit drei Jahren in Heimtali stattfindenden Land
dienstlager haben die Kunde von ihnen wenigstens in weitere
Kreise unserer Jugend getragen. Dennoch dürfte es nicht über
flüssig sein, einen Blick auf diese Gruppe deutscher Menschen zu
Werfen, die sich oft unter schweren Verhältnissen in einem zähen
Daseinskämpfe behaupten.
Die deutschen „Kolonisten" sind in den Jahren vor dem Welt
kriege aus verschiedenen deutschen Bauernkolonien Rußlands —
meist aus Wolhynien — eingewandert und meist als Knechte und
Handwerker auf hiesigen Gütern angesetzt worden.
Eine ge
schlossene Ansiedlung ist auf dem Staatsgebiete des heutigen Est
land nur in Heimtali erfolgt, wo der Besitzer von Sõmerpalu,
ein Herr von Stoner, drei seiner Beigüter parzellierte und an die
Bauern verteilte. Diese in Annemõis, Peetrimõis und Mustja
ansässigen Siedler haben später den Namen der Wolhynischen Mut
terkolonie Heimtal für ihre neue Siedlung angenommen.
Heute bildet ein gewisses zweites Zentrum der Kolonisten die
Schule in Wisusti, doch leben die umwohnenden Kolonisten ziem
lich weit zerstreut, auch sitzen sie nur zum kleinsten Teil auf eige
nem Boden, während die anderen als Pächter, Handwerker oder
Knechte ihr Brot erwerben. Abseits von Heimtali und Wisusti gibt
es dann noch eine Reihe von Kolonistenfamilien, die zerstreut im
L^ande wohnen, und die teilweise auch, schon in die Stadt gezogen
sind, sich aber häufig noch als „Kolonisten" fühlen wb Beziehun
gen nach Heimtali oder Wisusti unterhalten.
38
Die Siedlung Heimtali hat in der ersten Zeit sehr schwer um
ihre Existenz ringen müssen. Die Bauern hatten ihre wolhynischen
Wirtschaftsmethoden mitgebracht und gewöhnten sich erst allmäh
lich an die aridersartigen Verhältnisse unserer kargen und sonnenarmen Heimat. Im Weltkriege entgingen die Bauern nur dank
einem Zufall der Evakuation durch die Russen, einem Schicksal, das
die deutsche Bauernkolonie Hirschenhof in Lettland schwer schädigte.
Die Kaufkontrakte der Heimtaler, die 1913 angesiedelt worden
waren, waren nämlich noch nicht ins Grundbuch eingetragen, und
so entging den Russen die Existenz einer deutschen Siedlung bei
Wöru.
Die Zeit der Agrarreform brachte eine -Panik unter den
Bauern hervor; es gingen Gerüchte um, die Kaufkonträkte würden
rückgängig gemacht und -alle Deutschen enteignet werden, und
diese Gerüchte veranlaßten so manchen, seine Stelle zu verkaufen
und abzuwandern. Damit ging die Geschlossenheit der deutschen
Siedlung verloren.
Nach -d-em Abzug der in der Nachbarschaft ansäffigen und nun
enteigneten Gutsbesitzer geriet Heimtali in Vergessenheit. Das
städtische Deutschtum richtete sein Augenmerk auf die eigene Wied-eraufbauarbeit, für das „flache Land" hatte man damals wenig
Verständnis. Erst einem Zufall verdanken wir die „Aufsegelung"
der Heimtäler Kolonisten durch einen in die Gegend Verzogenen
Nordestländer.
In den 23 Jahren des Bestehens Heimtälis hat sich aus der
bunt zusammengewürfelten Gruppe eine feste Gemeinschaft ent
wickelt. Das Zentrum des geistigen und -geselligen Lebens ist die
Schule, in deren Saal auch die Gottesdienste abgehalten Werden.
Nach d-em Gottesdienst bleibt man häufig zusammen und tauscht
seine Gedanken aus. Die Jugend spielt Ball und fingt, und abends
gibt es Tanz.
Die wirtschaftliche Lage der meisten Bauern ist -eine recht
schwierige. Einige haben sich zu relativem Wohlstand emporarbeiten können, im allgemeinen zwingt der karge Boden und die Klein
heit der Höfe zu starker Einschränkung. Bei dem sprichwörtlichen
Kinderreichtum d-er Kolonisten erhebt sich aber das Problem der
Raumnot. Solange die KiUder klein sind, geht es noch, wenn sie
aber Her-anwachsen und selber daran denken, eine Familie zu grün
den, so wird der Hof zu eng. Die Mittel, einen eigenen Hof zu
pachten oder gar zu kaufen, sind nicht vorhanden. Man Wandert
ab, —■ als Knecht in die Nachbarschaft öder als Handwerker in
die Städte.
Die von den Bauern selber und durch den Einsatz des Land
dienstes durchgeführten Meliorationen haben den Ertrag des Lan
des in vielen Fällen steigern können.
Aus ihrer Wolhynischen Heimat haben die Heimtäler ver
schiedenes deutsches Brauchtum mitgebracht, das auch weiter ge
pflegt uUd entwickelt wird. Als Beispiel möchte ich die Sitte der
„Hochzeitsbitter" nennen. Der „Hochzeitsbitter" ist ein Mann,
der vor der Hochzeit ausgeschickt wird, die Gäste einzuladen. Er
39
reitet aus einem geschmückten Pferde — sehr beliebt sind Schimmel,
denen man die Ohren anmalt — in jedes Haus, in dem einzuladende Gäste wohnen. Hoch zu Roß reitet er direkt in die Küche
und bringt dort seine Einladung in Form alter Wolhynischer Verse
vor. Auch die Weihnachtsbäume werden nicht, wie bei uns, in die
Stube gestellt, sondern nach alter, noch aus dem 30-jährigen Krieg
stammender Sitte an der Lage ausgehängt.
Einer besonderen Beliebtheit erfreut sich bei den Kolonisten,
und nicht nur bei den Heimtalern, Volkslied und Volkstanz. Aus
den alten Kolonien Mitgebrachtes und von Wandernder und arbei
tender Jugend übernommenes wird gleich gern getanzt. Und aus
Heimtaler Boden gewinnt der Volkstanz eine Natürlichkeit und
einen Schwung, der den blasiertesten Stadtjüngling mitreißt. Wie
ost sind schon Städter in Heimtal von ihrem Dünkel kuriert Wor
den! Und die Kameraden, die ihre,Ferien oder ihren Urlaub im
^anddienstlager Heimtali verbrachten, haben es noch niemals be
reut. Sie haben echte, bodenverbundene Volksgemeinschast erlebt,
und das macht den Wert der von ihnen geleisteten Arbeit bei
Weitem wett.
Bauerntum
Wir stehen zum Bauern!
Dann sind mit der Erde
wir mächtig im Bund:
Er stellt seine Mauern,
er stellt seine Herde
auf heiligen Grund.
Da steht er auch selber,
hat Wurzeln geschlagen
mit seinem Geschlecht,
ist Anker des Volkes,
Wenn Stürme umjagen —
er hütet es recht.
Hans Baumann.
40
Bauern
Elisabeth Girard.
Starkes, gesundes Bauerntum haben wir in Heimtali. Wald
nNd Felder umschließen die einzelnen Gehöfte, die bald näher,
bald weiter voneinander entfernt liegen. Eine knorrige Kiefer hält
Wache am Eingang der Kolonie.
Tief versteckt liegen die Häuser in Gärten Voll leuchtender
Blumen und Büsche. Sonnenhof, Sorgenfrei sind ihre Namen, die
uns das Leben und Sein der Bewohner ahnen lassen. Schwer
haben es die Bauern, und harte Arbeit gilt es, die Erde fruchtbar
zu machen, immer neue gesteigerte Erträge zu gewinnen. Steine
müssen entfernt, Sümpfe trockengelegt, Henschläge gerodet werden.
Sie sind noch nicht lange da und gewohnt an den fruchtbaren
Boden Wolhyniens. Der eine oder andere zerbricht daran, gibt es
auf oder erntet nur so viel, als er dringend für sein Leben braucht.
Die Starken aber werfen ihre ganze Kraft hinein. Von früh bis
spät arbeitet der Bauer mit seiner ganzen Familie. Genau einge
teilt ist der Tag und die Arbeit eines jeden. Früh lernt das Kind
Verantwortung tragen und verzichten. Es ist nicht leicht, täglich
mit dem Vieh auf die Weide zu gehn, bei Wind und.Wetterwand
Sonnenschein, auch Sonntags, wenn alle anderen fröhlich ihr Frei
sein genießen, aber gering sind diese Dinge gegen das Schöne, das
das Kind empfindet. In enger Verbundenheit mit Pflanzen uNd
Tieren verbringt es seine Tage, an ihrer Sprache, ihrem Wesen
innerlich erstarkend.
Mutig schaffen die Älteren in brennender
Sonne auf dem Felde. Die Söhne schwingen die Sense durch das
Korn, Streifen um Streifen fällt, wird gerafft, gebunden und auf
gestellt. Es gibt kein Nachlassen. Die Natur läßt mit sich nicht han
deln. Ist das Korn vor den: heranziehenden Gewitter nicht gebor
gen, ist die Ernte verloren und alle Mühe des Jahves umsonst.
Tapfer wird durchgehalten und alle Kraft herausgeholr, und groß
sind Freude und Stolz, wenn die letzte Garbe vom Felde getra
gen wird.
Es liegt ein tiefer Ernst über der Arbeit eines Bauern. Er
fühlt sich gebunden an den Willen eines- Höheren, in dessen Dienst
er steht. Er pflügt, säet, erntet, den Segen gibt Gott.
Sonntag für Sonntag versammelt sich die kleine Gemeinde
Heimtals im hellen, sonnigen Betsaal der Schule, um ihre Sorgen
und Bitten vor den Herrn zu bringen.
Ernst und schwer ist das Leben der Bauern, aber das hindert
sie nicht, fröhlich ihre Freizeit zu genießen. Am Sonnabendabend
wird schnell eine Scheune gefegt, mit Birkenlaub geschmückt und
nach getaner Arbeit strömt die Jugend von allen Seiten herbei zum
Heimtaler Bauer am Webstuhl
Einigkeit macht stark...
41
Tanz. Fort ist alle Müdigkeit, wenn in wilder Folge Walzer,
Polka, Rheinländer und alle die schönen alten Tänze erklingen.
Die Paare jagen aneinander vorbei zum wilden, aufjauchzenden
Klang der Ziehharmonika.
Viel Volksgut und Brauchtum ist hier noch lebendig, und
wenn die Familien auch erst seit wenigen Jahren da sind, sind sie
doch schon fest verwurzelt im Boden ihrer neuen Heimat.
Aberglaube und Lebensweisheiten
der Heimtaler Kolonisten
Mitgeteilt von Benita Riekhoff.
Eine ganz alte Frau — sie starb vor 5 Jahren — erzählte
u. a. folgende Hexengeschichte: Ein Frommer sah den Teufel vor
dem Altar sitzen. Er schrieb auf eine Kuhhaut alle an, die schliefen
und unaufmerksam waren. Die Haut wurde zu eng, da packte er
sie mit den Zähnen und Krallen um sie auszurecken, dabei ist er
„ausgeglappt". Da hat der Fromme gelacht und wurde auch
ausgeschrieben.
Alle Hexen sitzen in der Andacht (d. h. beim Gottesdienst)
verkehrt, man sieht es aber nicht.
Ein Russe hatte ein Mädchen, das gestohlen hatte, verhext.
Da war ihr Haar hart wie Draht geworden und das Gesicht ganz
schwarz; dann starb sie.
Wenn die „wilde Jagd" gelbrot ist, fährt „es" hoch. Ist man
unter Dach, dann muß man sich schnell etwas wünschen! Wenn es
feuerrot ist, darf man sich nichts wünschen, denn dann schmeißt
„er" (!) ein Schwert.
Wenn man erst abends die Stube fegt, fegt man den Bräu
tigam aus.
Wenn man beim Lesen ißt, wird der Bauch klug und der
Kopf bleibt dumm.
Das Efsen auf die Nacht und das Heiraten aufs Alter ist
nicht gut.
Wenn man den Hund mit dem Fuß stößt, kratzt er einen aus
dem Grabe aus, und wenn man der Katze auf den Schwanz tritt,
dann wird man nicht heiraten.
Wenn man im Bett efsen tut, kommt eine Maus und leckt
einem den Mund ab.
Graue Augen — greulich, doch getreulich. Blaue Augen —
lieblich, doch betrüblich.
42
Estnisches Kulturschaffen und wir
Kurt Moritz.
Mögen wir uns im deutschen, mögen wir rms im estnischen
Volkstum umsehen, die Jugend, auf die es ankommt, ist völkisch.
Das heißt nicht, daß sie für die Leistungen anderer Völker blind
sein müsse oder wolle. Das heißt vielmehr, daß sie, toas sie auch
beginnt, alles aus einem großen lebendigen Berbundensein mit
ihrem Volke heraus tut. Und- aus diesem Erleben ihres Volkes als
etwas Lebendigem, Einmaligem, Gottgewolltem heraus tritt sie auch
dem Lebendigen, Einzigartigen des anderen Volkes mit Achtung
entgegen.
Die Anschauung einer vergehenden Epoche, als Hätte^ völ
kische Festigung die Entfremdung zwischen den Völkern zur Folge,
ist heute überlebt. Im Gegenteil — uns ist völkische Festigung
Voraussetzung für jedes gegenseitige Verstehen. Wie sollte fremdes Volkstum zu schätzen wissen, wer von dem -eignen gering denkt?
Wie sollte -an d-en anderen Heranzutreten Wagen, wer seiner eig
nen Volksgenossen nicht sicher ist und fürchten muß, daß sie ihm
dabei entgleiten? — Dieses kann nur der innerlich Starke.
Die junge deutsche Generation ist stark, — nicht an äußeren
Machtmitteln — Geld und Gut haben wir sicher weniger als in
früheren Jahren. Wir sind innerlich stark, weil wir wieder
einen Glauben haben, weil unser Leben einen Sinn bekommen Hat.
Wir sind stark, weil wir wieder stolz sein können auf unser Volk.
Und weil wir uns unseres Volkes nicht mehr zu -schämen brauchen,
weil wir anch als deutsche Volksgruppe hier im Lande den Glauben
und die Kraft verspüren, mit H-and anzulegen umb etwas zu lei
sten, deshalb haben wir auch d-en freien Blick, die Leistung des
arideren anzuerkennen. Wir -können heute verfolgen, wie das est
nische Volk politisch, kulturell und wirtschaftlich heranreift, was
es für das Gesicht seiner Städte, für den Ausbau seines Verkehrs
netzes, für die Schaffung einer Eigenkultur tut, und daß es dabei
ist, das Errungene weiter zu festigen und auszubauen.
Was ist -es, was uns am -estnischen Kulturschaffen vor allem
interessiert?
Es ist der Weg eines Volkes zu sich selber.
Das estnische Volk hat lange Zeit unter den widerstreitenden
Einflüssen anderer Völker und Kulturen -gelebt, und erst in letzter
Zeit b-eginnt es immer mehr di-e Treue zrnn eignen Wesen zur
Richtschnur seiner Kulturarbeit zu machen. Hand in Hand damit
geht -eine Erweiterung seines völkischen Horizontes.
Einmal in vertikaler, zeitlicher Beziehung: man beginnt sich
für Vorgeschichte und Ahnenforschung zu interessieren, man er
43
kennt den großen Zusammenhang zwischen Einst und Jetzt, die
verbunden sind durch die Generationenketten des Volkes. Kultur,
Rechtsleben, soziale Struktur der Altvordern werden mit einmal
auch für die Gegenwart bedeutungsvoll. Gerade in letzter Zeit
erschienene Romane wählen ihren Stoff gerne aus Geschichte und
Vorgeschichte.
Gleichzeitig weitet sich der Horizont auch in horizontaler,
räumlicher Beziehung. Man erkennt, daß auch das estnische Volk
nicht nur der eine Stamm inr Mutterlande ist, sondern daß er
mit seinen Ästen und Zweigen in viele anderen Länder hinein
reicht. So haben in Rußland seinerzeit blühende estnische Sied
lungen bestanden, die über hunderttausend Seelen zählten. Wie
viele von ihnen heute noch leben und sich ihrer Volkszugehörigkeit
bewußr sind, ist allerdings eine andere Frage. In den Vereinigten
Staaten und Kanada zusammen sollen über 50 000 Esten wohnen.
Und über das eigne Volkstum hinaus sieht sich das estnische Volk
hineingestellt in blutliche und sprachliche Zusammenhänge (Finnischugrische Beziehungen).
Das Studium der eigenen Vergangenheit hat auch eine Wand
lung in der Struktur des Nationalgefühls zur Folge. Während
das Nationalbewußtsein des XIX. Jahrhunderts sich polemisch ge
gen die „Bedrücker" wandte und dabei mit einem sentimentalen
Zug das eigene Volks als das unschuldig unterjochte und geschun
dene darzustellen liebte, so entspricht der Heutigen Geisteshaltung
mehr das Zurückgreisen aus die heroischen, kämpferischen Momente
der Geschichte, wobei dann die anderen wohl die Gegner, nicht aber
die schlechthin Unmoralischen sind. Die Betonung geht also von
der Ablehnung des Fremden auf die Bejahung des Eigenen über.
Diese Wendung des Nationalgefühls vom Negativen zum
Positiven läßt sich anschaulich an dem Beispiel des estnischen histo
rischen Romans verfolgen. Er hatte zwei Blütezeiten, zwischen
denen ein längeres Vacuum liegt. Die erste, als deren Vertreter
wir Eduard Wilde nennen könnten, bevorzugte Themen aus der
Zeit der Leibeigenschaft. Der historische Roman von heute greift
am liebsten aus kämpferische Zeiten zurück: die Wikingerzeit, den
Russenkrieg, die Revolution von 1905, den Freiheitskrieg. Und die
handelnden Personen sind nicht unterdrückte Leibeigene, sondern
Krieger und Volksführer, die im Kamps um die Freiheit ihres
Volkes stehen.
(Metsanurk — Ümera jõel, Hindreys Bücher,
Mälk — Läänemere isandad.)
Wir Deutschen denken heute in Rassenzusammenhängen. Und
auch in dem Kulturschassen der Völker sehen wir die Auswirkungen
der blutmäßigen Kräste. Estland wird von der Rassenkunde als
nordisch-ostbaltisches Mischgebiet bezeichnet. Es ist nun überaus
reizvoll, in den Werken der estnischen Dichter und Künstler dem
einen oder anderen rassischen Element nachzugehen rind ihr Zu
sammenspiel zu beobachten. So zeigt z. B. die estnische Volkskunst
mit ihrem Vorwiegen der abstrakten geometrischen Ornamentik
Beziehung zum nordischen Kulturkreis. Nach Norden weist auch die
estnische Malerei mit ihrem Vorherrschen des Graphischen und
44
Kompositionellen (Chr. Rand, Johani) vor dem eigenrüch MalernschFarbigen. Und ist nicht andererseits die Weitschweifigkeit des est
nischen Romans (und gerade auch des guten Romans), der immer
noch weiter geht, der kein Ende finden -kann und in seiner Form
leicht uferlos verschwimmt, — ostbaltisches Erbgut?
Die schönste Gegenüberstellung der beiden rassischen Extreme
des estnischen Menschen finden wir aber in Tammsaares „Tode
ja õigus". Andres Paas, der Zielstrebige, Zähe, Energische, ver
körpert die nordische Rasse mit allen ihren guten und schlechten
Seiten. Sein leidenschaftliches Kämpfen um Recht und Gerechtrgkeit sein Ringen um den Boden, seine Selbstgerechtigkeit, seine
Härte gegen sich selbst und gegen seine Familie hat ihre Paral
lelen in Skandinavien und in den isländischen Sagas. Sein Nach
bar Pearu ist der typische Ostbalte: teils russische „Schirokaja
natura", teils verbissen und kleinlich, erfinderisch im Ränkespiel
und dann doch bereit, zu vergeben und um Verzeihung zu bitten.
Eine unruhige Phantasie, die leicht ins Uferlose schweift und mehr
spielerisch und grüblerisch als schöpferisch ist. Beim Lesen des
Romans hat man beinahe den Eindruck, daß der Autor die beiden
Hauptpersonen bewußt als Vertreter der beidel: Rassen gestal
tet Hat.
Wenn Kultur wesentlich rassisch bedingt ist, so ergibt sich
hieraus eine bisher wenig beachtete Folgerung: dgß nämlich eine
kulturelle „Orientierung", wenn sie wirklich kulturell und nicht
bloß zivilisatorisch sein soll, nur nach Völkern möglich ist, die eine
ähnliche rassische Zusammensetzung haben. Für das estnische Volk
wäre durch den nordischen Blutanteil eine engere Anlehnung an
den nordisch-protestantischen Kulturpreis, andererseits durch den
ostbaltischen Blutanteil an Finnland einerseits, Lettland-Litauen
andererseits denkbar. Eine kulturelle Anlehnung an die Geisteswelt
des Italieners oder des Südfranzosen dagegen würde im rein
Verstandesmäßigen steckenbleiben, auf die Ebene des Empfindens
und Fühlens aber, die blutmäßig bedingt ist, nicht Vordringen
können.
Abschließend sei hervorgehoben, daß das Hier Niedergelogte
Gedanken eines Deutschen find, der sich wohl bewußt ist, daß jedes
Volk letzten Endes den Weg zu sich selber allein wird finden und
gehen müssen.
45
^ymhmMiMiwMx-TOareaaK^^
Der Student von heute
Udo Vielhaack.
Wir stehm mitten im Aufbruch eines neuen Zeitalters. Die
Vorkriegszeit mit ihren Anschauungen und Wertungen ist dahin
gesunken, und eine völlig veränderte Lage hat uns vor neue Not
wendigkeiten gestellt. Die gegenwärtige Aufgabe der deutschen
Studentenschaft wie alle anderen Gliederungen unserer Volksgruppe liegt darin, sich in ihrem Aufbau dieser neuen Umwelt
anzupassen, mit überlebten Anschauungen zu brechen und veraltete
Lebensformen einer unerbittlichen Revision zu unterziehen. Über
haupt nur unter dieser Voraussetzung ist auf die Dauer ein Wei
terleben, ja eine Blüte unserer deutschen Volksgruppe in Estland
möglich.
Nie und nimmer können wir uns den Wünschen jener fügen,
die als müßige Betrachter feststellen, wir Deutschen in, Estland Hat
ten nur noch eine Möglichkeit: mit Anstand und Würde unterzugehen. Freilich, wenn man Statistiken zur Hand nimmt und nackte
Tatsachen der Vergangenheit — und auch noch der Gegenwart —
sprechen läßt, kann man schon zu dieser Überzeugung gelangen.
Und trotzdem beseelt uns der völlig irrationale Glaube, daß wir
nicht nur Erben sind großer Vorfahren, sondern auch Bahnbrechereiner kraftvollen neuen Generation.
Und um dieser Zukunft
willen lohnen sich alle NAihen und Unbillen, die die Durchsetzung
neuer Erkenntnisse auch auf studentischem Gebiet mit sich bringt. .
Es genügt in unseren Augen absolut nicht, wenn der deutsche
Student von heute sich auf einzelnen an und für sich wertvollen
Arbeitsgebieten betätigt oder sich mit geringfügigen Strukturände
rungen seines Lebensstiles begnügt. Das letztlich Entscheidende
kann nur dies eine sein: ist er bereit, sich ganz und gar und ohne
Vorbehalte einer Sache zu verschreiben, nämlich der Rettung unse
rer Volksgruppe, oder stellt er irgendwelche anderen Dinge höher,
die doch nur durch das eine ihre Weihe erhalten können? Das ist
die Kernfrage, und um diese kommt keiner herum, der seine völki
schen Pflichten ernst nimmt.
Zur Erreichung dieses Zieles gehören allerdings viele Einzel
arbeiten, wie Landdienst, Jugendarbeit, also sogenannter „Volksdienst" mit seinen verschiedenen Teilgebieten — und nicht zuletzt
eine gründliche Berufsvorbereitung. Denn die Zeit der schranken
losen geistigen Ungebundenheit ist vorbei. Eine mehr oder weniger
zufällig erworbene Allgemeinbildung kann uns nichts nützen; nur
ein regelmäßiges und zähes Berufsstudium verschafft dem Studen
ten von heute die Aussicht, morgen im Leben gegen eine drückende
Konkurrenz seinen Mann stehen zu können. Verantwortliche Posten
46
dürfen einst nicht Männer bekleiden, die nur eine landläufige
Allgemeinbildung erworben haben und sich im übrigen mit der
Beherrschung gewisser gesellschaftlicher Formen begnügen. Wir be
dürfen zur Erhaltung unserer völkischen Existenz gründlicher Spe
zialisten auf allen Gebieten des Berufslebens. Diese aber müssen
außer ihren Fachkenntnissen noch einen genauen Einblick in die
praktischen Gegebenheiten unserer Heimat und unserer völkischen
Lage besitzen und vor allem in ihrer Weltanschauung fest verwur
zelt sein.
Wir wollen einerseits, daß allen zunr Studieren Befähigten
ohne Rücksicht auf Reichtum und Geburt das Studium ermöglicht
wird, andererseits aber erkennen wir als unumgängliche Voraus
setzung dazu, daß tatsächlich nur dazu Geeignete zum Studium zu
gelassen werden und die erforderliche Unterstützung erhalten. Allen
denen aber, die bloß 'aus Eitelkeit oder aus grundfalschen und ver
alteten gesellschaftlichen Anschauungen stüdieren kommen, muß
rüchichtslos ein Strich durch die Rechnung gezogen werden. Dabei
leistet die Berufsberatung wichtige Hilfsdienste.
Wir bekämpfen
Die verantwortungslose Einstellung jener Eltern, die ihre Kru
der zuerst die Schule beenden lassen, ehe sie ihre' Entscheidung
fällen, obgleich der geeignete Augenblick einer vernünftigen BerufsZDrt^it dann oft verpatzt ist. Bei unseren schwachen Kräften können
wir uns eine solche Zersplitterung und einen solchen falschen Ein
satz ganz und gar nicht leisten.
Unsere Parole lautet: der richtige Mensch auf die richtige
Stelle, auch im studentischen Berufssektor. Hier klang gestern noch
die Parole wesentlich anders, nämlich: jeder Mensch solle sich erst
einmal gegen seine Umwelt durchsetzen, solle „Persönlichkeit" wer
den und sich bestimmte Rechte erkämpfen, die er dann schrankenlos
handhaben dürfe. In unseren Augen hat jeder vor allem das eine
Recht, seinen Anlagen gemäß angesetzt zu werden, und jeder die
eine Pflicht — auf seiner Stelle zum Wohle des Ganzen das
Äußerste aus sich herauszuholen. Auch der Student.
Eine harte Erziehung zur Pflichterfüllung und die unsenti
mentalen Anforderungen, die das heutige Leben stellt, werden das
ihre tun zum Hervorbringen von starken Persönlichkeiten. An
Härte darf die heutige Erziehung des Studenten der gestrigen in
nichts nachstehlen, nur wird der angelegte Maßstab ein völlig neuer
sein. Gemäß unserer Lage und Haltung liegt das Hauptgewicht
auf der Leistungsfähigkeit. Dazu gehören ftraffe Disziplin und
höchste Dienstbereitschaft, die sich nicht nur auf bestimmte Stunden
erstrecken dürfen, sondern den ganzen Menschen erfassen müssen.
Die Sonderstellung des Studenten von früher ist hin. Der
Student von heute ist nicht mehr der freie Bursch, der in einem
exklusiven Burschenstaat ein mehr oder minder romantisches Son
derdasein führt. Der Landdieust ist der geeignete Ausdruck
studentischer Freizeitgestaltung geworden, das Wort von der Beschäf
tigung, die nicht in Arbeit^ 'ausarten dürfe, hat seinen witzigen
Sinn verloren, der Sport ist zu seinem Recht gekommen, und oas
exklusive Sonderleben ist im Schwinden begriffen vor den Forde-
47
rungen der Volksgemeinschaft. Die Aufgaben, die die umliegende
Landschaft bietet, rücken immer stärker in das Blickfeld des deut
schen Studenten.
*)
Wer mit tieferem Verständnis die Dinge heute betrachtet,
wird feststellen, daß die Entwicklung allmählich und sicher, weil
natürlich, die oben gezeichnete Richtung einschlägt.
Wer es aber unternimmt, sich dieser Entwicklung entgegenzustemmen, wird von ihr achtlos übergangen. überall, wo es frisches
Leben und starke Triebkräfte gibt, kann auch die Reaktion nicht
fehlen. Aber auch sie ist zu etwas nütze, nämlich, daß das Neue
sich an ihr großkämpfen kann und in Hundert Keinen und großen
Angriffsschlachten hart und kampferprobt wird. Wir glauben nicht
an einen kampflosen Sieg des Neuen. Wir wissen aber mit aller
Gewißheit, daß das Natürliche und Lebensstarke einzig und allein
sich durchsetzen wird, komme was da wolle.
*) Gemeint ist hier das bodenständige Deutschtum in der Umgebung unserer Uni
versitätsstadt.
48
Karl Foltz
Sei stark! du bist des Volkes Arm,
die rauhe Hand, die Schwielen.
Du trommelst ewigen Alarm
und weckst zu hehren Zielen.
Schlag zu! du triffst des Volkes Not
mit deinen Hammerschlägen.
Auch auf dem Amboß wächst das Brot
und reift sein Erntesegen.
49
Die Leibesübungen als Zllittel völkischer
Erziehung
Frithjof Wieckmann.
Der Mensch kann nicht nur vom Einpumpen bloßen Wissens
leben und seinen Körper darüber vernachlässigen. Was hilft ein
strahlender Geist in einem verkümmerten Körper?
Der Mensch
muß sich von Jugend auf körperlich stählen und kräftigen, denn
die Gesundheit des Einzelnen ist Vorbedingung für die Ge
sundheit seines Volkes.
Die Leibesübungen sind von jeher ein wichtiges Mittel gewe
sen, um ein Volk, das durch Krieg oder andere Umstände ausge
blutet und geschwächt war, wieder moralisch zu heben und vor allen
Dingen das Bewußtsein der völkischen Zusammengehörigkeit wie
der zu geben.
Schon die alters Griechen kannten den Wert der Leibesübun
gen nicht nur als Selbstzweck, sondern auch, um in der Jugend
durchs gemeinsames Betreiben der Leibesübungen ein gewisses Ge
meinschaftsgefühl zu erwecken und den jungen Menschen durch diese
straff organisierte körperliche Ertüchtigung, die ja auch den Willen
und den Charakter stärkt, zu einem Manne zu erziehen, der sich
seiner Pflichten seinem Volke und seinem Staate gegenüber be
wußt ist.
Wir brauchen weiterhin nur an den Turnvater Jahn zu den
ken, der es in einer wunderbaren Weise verstanden hat eine
Turnbwegung aufzubauen, die mehrere Millionen deutscher 'Men
schen umfaßte ^und die viel dazu beigetragen hat, das deutsche
Volk aus der Schmach der Franzosenherrschaft emporzureißen und
wieder einen volksbewußten deutschen Menschen zu schaffen. Iahn
schöpfte seine Kraft aus dem Volke, er machte das Turnen zu
einer Volkssache, — darin lag sein Erfolg.
Auch in letzter Zeit beginnt inan einzusehen, daß der Grund
pfeiler ber_Volkserziehung die körperliche Ertüchtigung ist. Das
neue Deutschland ist hier bahnbrechend gewesen und wir können
die auf diesem Gebiete geleistete Arbeit als leuchtendes Beispiel
Hinstellen.
Das vergangene Jahrhundert, die Kriegs und
Nachkriegs
zeit mit ihrer individualistischen Weltanschauung, hat auch dem
Sport seinen Sternpel aufgedrückt.
Man turnte, man trieb
Sport, um seinen eigenen Körper zu stählen, um seine eigene Ge
sundheit zu erhalten.
Es entstanden die für die damalige Zeit
so typischen Schlagworte: „Treibt Sport, der Sport stählt den
Menschen, — so könnt ihr auch im Existenzkampf euren Mann
4
50
stehen." — „Treibt Gymnastik und ihr werdet froh!" usw. Die
individualistische Weltanschauung führte auf dem Gebiet des
Sportes zwangsläufig zur Sensation, zur Kanone.
Es wurde
nur der Rekord bewertet, es war die Zeit des Rekordhungers. Ein
Wettkampf, in dem nicht ein Rekord gebrochen wurde, galt nichts,
war uninteressant. Es war also nicht der Kampf, den man be
urteilte, sondern nur noch der Sieg.
Die neue Weltanschauung hat Sinn und Ziel der Leibes
übungen grundlegend umgestaltet. Das Geschwätz vom freien In
dividuum wird abgelöst vom Begriff der Gemeinschaft. Der
Mensch ist heute organisch und unlöslich an die Gemeinschaft
gebunden und erhält feinen Wert erst im Hinblick auf die Ge
meinschaft.
War, wie oben schon erwähnt, früher der Sieg
das Primäre und der Kampf das Sekundäre, fo betonen wir
heute einzig und allein den Kampf, '-so find es heute zwei
Pole, um die die Leibesübungen kreisen: die Gemeinschaft und der
Kampf. Zweck des Kampfes ist die Erziehung eines einsatzberei
ten Menschen.
Wenn wir uns nun die Frage stellen: wie ist es bei uns
Deutschen hier im Lande mit den Leibesübungen bestellt? — so
können wir nur eine unbefriedigende Antwort geben. Es wird
nicht viel geleistet auf dem Gebiet. Wir haben zum Beispiel in
unserer Hauptstadt einen deutschen Sportverein, wir haben unsern
eigenen Sportplatz und unsere eigenen Turnhallen, — warum
wird da so wenig Sport getrieben? Es ist eben immer nur ein
geringer Teil unseres deutschen Volkstums, der sich hier betä
tigt. Der Sport, die Leibesübungen sind bei uns noch lange nicht
zur Volkssache geworden, zu der sie werden müssen. Unsere be
rufstätige deutsche Jugend steht diesen Dingen noch ganz fern.
Nur wer in der Schulzeit in den Turnstunden zur Kanone ge
worden ist, tritt einem Sportverein bei, um seine Fähigkeiten
weiter zu entwickeln. Zu bemerken wäre, daß sich solche junge
Leute nicht einmal immer dem deutschen Turnverein anschließen,
sondern einem anderen Sportverein beitreten, im Glauben, hier
ein besseres Betätigungsfeld zu finden. Unsere Sportvereine re
krutieren sich hauptsächlich aus Turnern und Turnerinnen, die
schon früher, in der Schulzeit, Spitzenleistungen erzielt haben.
Alle übrigen aber, die da glauben, auf sportlichem Gebiet nicht
gerade Hervorragendes zu vollbringen, vergessen bald, wie es
auf einein Sportplatz oder in der Turnhalle aussieht. Es gehört
sich eine große Überredungskunst dazu, einen solchen Menschen
auch nur zur Erkenntnis zu bringe::, daß er Sport treiben soll,
um seinen eigenen Körper zu stählen, feine eigene Gesundheit 31t
erhalten.
Ein Verständnis für die völkische Bedeutung des
Sportes haben diese Leute natürlich nicht.
Wesentlich erfreulicher sieht es da in unserer schulpflichtigen
Jugend aus. Wenn auch die Turnstunden in den Schulen noch
recht stiefmütterlich behandelt werden, so wird das wettgeinacht
durch das Pfadfindercorps, dem ja ein großer Teil unserer Schul
51
fügend angehört. Das Pfadfindercorps als völkifche Organisation
hat den Wert der Leibesübungen für die Erziehung erkannt. Wir
können froh fein, daß jetzt eine Generation heranwächst, die in
einem neuen Geiste erzogen den Wert des Sportes richtig
beurteilt.
Die körperliche Ertüchtigung ist der Grundstein der Volkserziehung. Darum heißt es, Arbeit leisten an seinem Leibe, um
dadurch Dienst zu tun an Staat und Volkstum.
4*
52
^)er Mensch soll nicht über seine Zeit klagen,
dabei kommt nichts Heraus.
Die Zeit ist schlecht:
wohlan, er ist dazu da, sie besser zu machen.
Larlyle.
Sommerlager des Pfabfinberforps in Maalisu ^936
Uhrmacherlehrling
Aus unserer
Volkstumsarbeit
55
Führen heißt neue Wege finden und
auf ihnen vorangehen.
Das (Eintopfwerf in Estland
Der Gedanke des Eintopfessens: durch ein gleichzeitiges, jedem
Volksgenossen mögliches Opfer Mittel zum Kampf gegen Hunger
und Kälte freizumachen und zugleich das Gefühl des Verbunden
seins der Volksgenossen untereinander zu festigen — kam zu uns
aus dem Reich? Wir stehen jedoch auf dem Standpunkt, datz ein
übernehmen äußerer Formen vom übel ist, wenn man sich nicht
zugleich die tragende Idee innerlich zu eigen macht. Die Durch
führung der Idee aber soll in Formen geschehen, die den gegebenen
Verhältnissen Rechnung tragen, die aus deu Notwendigkeiten der
Situation entstanden sind.
Das Eintopfessen hat in unserer Heimat eine Ausprägung
erhalten, die vielleicht sichtbarer wie anderswo den Gedanken der
Volksgemeinschaft zum Ausdruck bringt. Es wird in zwei Formen
durchgeführt: als gemeinsames Effen in einem großen Raum,
wobei die Volksgenossen an langen geschmückten Tafeln verpflegt
werden, — und als gleichzeitiges Mittagsmahl in Familien, wobei
jedoch darauf geachtet wird, datz möglichst in jeder Familie eine
Reihe von Volksgenossen zu Gast find, die sonst nicht in dem
Hause verkehren, und dadurch Bekanntschaften die bisher Fremden
miteinander verbinden. Ein gemeinsamer Spruch und nach Mög
lichkeit auch ein gleicher Küchenzettel betonen das gemeinsame Opfer.
Das Eintopfeffen in einem gemeinsamen Raum — sei es
Schule Vereinshaus usw. — stellt hohe Anforderungen an die
Organisation (so galt es am 3. Mai 1936 in Tallinn Geschirr
und Sitzplätze für 1200 Personen bereitzustellen), bringt jedoch
den Gedanken der Volksgemeinschaft sichtbar und eindrucksvoll zum
Ausdruck. Demgegenüber hat das Essen in den einzelnen Fami
lien eine intimere, persönlichere Note, wobei die Eigenart des
Hauses und insbesondere der Hausfrau zum Ausdruck kommt, und
die Beziehungen der Volksgenofsen untereinander tiefer gestaltet
werden können.
Beide Arten des Eintopfessens sind zunächst von der „Selbst
hilfe" in Tallinn entwickelt worden und haben dann in dem ganzen
Deutschtum unserer Heimat Verbreitung gefunden.
Im ersten Halbjahr 1936 fanden statt:
In Tallinn 5 Eintopfeffen. Wobei rund 2500 Portionen ver
teilt wurden, und der gesamte Überschuh rund 986.— EKr. betrug.
In Tartu 3 Eintopfessen, rund 1000 Portionen, Überschuh
rund 300.— EKr.
56
In Narva 3 Eintopfessen, rund 300 Portionen, Überschuß
rund 170.— EKr.
In Nõmme 2, in Rakwere 2, in Wiljandi 1, in Haapsalu 1,
in Wöru 1 Eintopsessen.
Jnr Herbst des Jahres haben die Eintopsessen in den ein
zelnen Städten unserer Heimat zu verschiedener Zeit, je nach den
örtlichen Umständen und Erfordernissen, eingesetzt und haben bisher
in Tallinn, Tartu, Narva, Pärnu, Haapsalu, Nõmme und Wil
jandi stattgefunden.
Die Fachschaft „Soziale Arbeit" der „Selbsthilfe" hat sich
inzwischen an die Veranstalter der Eintopfsonntage in den Städten
mit dem Vorschlag gewandt, in Zukunft, beginnend mit dem
Januar 1937, die Eintopfsonntage in allen Städten unserer Heimat
gleichzeitig durchzuführen. Die meisten Städte haben sich mit dieser
Regelung bereits einverstanden erklärt. Somit gelten in unserer
Heimat die im vorliegenden Kalender vermerkten Tage als Ein
topfsonntage, und zwar: der 18. Januar, 14. Februar, 14. März
und der 11. April 1937.
Arbeitsdienst für Mädchen
Elsbeth Maehle.
Unsere Mädelarbeit ist ein Teil der gesamten völkischen Auf
bauarbeit. Als Mädel haben wir andere Aufgaben zu erfüllen
als die Jungen, und als Jugend andere als die Männer und
Frauen. Uns allen gemeinsam aber ist das gleiche Ziel: Die
GesuNdung unserer deutschen Volksgruppe.
Uns allen gemeinsam ist die gleiche Gesinnung: Nichts
für dich, alles für dein Volk.
Uns allen gemeinsam ist die gleiche Haltung: Liebe zu
Volk und Heimat, Glaube an den Sieg der Erneuerung und
Bereitschaft zu letztem Einsatz und größtem Opfer.
Als Jugendorganisation heißt unsere Pflicht: Prägung einer
eindeutigen deutschen Haltung geformt durch die Gemeinschaft und
Umsetzung dieser Haltung in die Tat. Darum schufen wir deutfdjen Mädel uns unser Arbeitsdienstjahr. Wir wollen durch diese
Einrichtung eignem Notstand unserer Volksgruppe Abhilfe leisten.
Eine große Anzahl deutscher Familien auf dem Lande und
in der Stadt hat heute nicht die Möglichkeit, eine bezahlte Hilfskraft
anzustellen. Die Hausfrau muß den Haushalt, die Kinder, den
Garten und die Tiere allein versorgen.
Hier muß unsere freiwillige Hilfe einsetzen. Wir Mädel
haben die Pflicht, in diesen überlasteten Haushalten einzuspringen
und den Hausfrauen und Müttern einen Teil ihrer Arbeit abzu
nehmen. Wenn jedes deutsche Mädel ein Jahr dieser Aufgabe
opfert, kann vielen deutschen Familien geholfen werden.
57
Um wirkliche Hilfe leisten zu 'sönnen, muß jedes Mädel über
die wesentlichsten hauswirtschaftlichen Kenntnisse verfügen. Daher
stellen wir an den Anfang des Arbeitsdienstjahres (A. D. J.) eine
dreimonatliche Lernzeit. In dieser Zeit leben die Mädel zusammen
mit der Leiterin des A. D. -J. in einem Wohnheim und Werden
eingeführt in Kochen, Räumen, Waschen, Stopfen, Flicken, Kinder
pflege, Kinborbeschäftigung, Hygiene und erste Hilfe bei Unglücks
fällen.
An diese Lernzeit, die vom 1. Oktober bis zum 1. Januar
dauert, schließen sich 4 Monate Stadtdienst, wo die Mädel in
Stadthaushalten helfen. Vom 1. Mai bis zum 1. Oktober gehen
sie dann als freiwilliger Arbeitsdienst aufs Land.
Zwischen dem Arbeitsdienstjahr und der Haushaltschule
„Finn" ist folgende Regelung getroffen. Da „Finn" für das
„Maidenjahr" nach den neuen Lehrplänen und Bestimmungen ein
Jahr Praktikum vor dem Lernjahr verlangt, wird das Arbeits
dienstjahr als solches anerkannt. Dadurch ist es allen Mädchen, die
„Finn" besuchen wollen, trotzdem ermöglicht, ohne Zeitverlust das
Arbeitsdienstjahr durchzumachen.
Wir rufen jedes deutsche Mädel ins Arbeitsdienstjahr, denn
wir brauchen jede, um wirkliche, merkbare Hilfe leisten zu 'können.
„Jeder uneigennützige Dienst am Volke ist Ehrendienst."
Die Fachschaft für estnische Kulturfragen
der „Selbsthilfe"
Kurt Moritz
Eine der wichtigsten Voraussetzungen für die gegenseitige
Achtung zweier Völker ist die Kenntnis der kulturellen Leistungen
und Bestrebungen des anderen. Die Kenntnis des estnischen Kul
turlebens War bei uns Deutschen bisher verhältnismäßig gering.
Viele von uns haben nach Beendigung der Schule sich kaum noch
mit diesen Fragen beschäftigt.
Von dieser Feststellung ausgehend, beschloß der Verein
„Selbsthilfe" eine Fachschaft für estnische Kulturfragen ins Leben
zu rufen. Wir beschlossen zunächst mal bei uns selber anzusan
gen und in gemeinsamer Arbeit und Aussprache die hierzu notwen
digen Grundlagen zu schaffen.
Wir begannen damit, daß wir
estnische Werke gemeinsam lasen, oder sie zu Hause durcharbeiteten
und darüber auf unsern Sitzungen referierten. Im internen
Rahmen der Selbsthilfe veranstalteten wir auch die ersten Abende,
die eine Weiterentwicklung unserer Arbeit zum Ziele hatten.
Im März 1936 traten wir dann zum erstenmal mit einem
größeren Vortragsabend an die Öffentlichkeit.
Er fand in der
Deutschen Oberrealschule statt und brachte unter dem Haupt-
58
thema „Estnisches Kulturschaffen der Gegenwart" vier Einzelreferate über Literatur, Theater, Nlusik und bildende Kunst. Die
günstige Aufnahme und der zahlreiche Besuch des Abends erwiesen
die Richtigkeit des beschrittenen Weges. Als nächstes Thema
folgte im April das Referat Von Schulrat Alttoa „Eesti nüüdiskirjandus" (Estn. Literatur der Gegenwart) und im Mai sprachen
die Vertreter der estnischen Jugendorganisationen: Stabschef
Tedersoo von den Jungadlern, Scoutsmaster Suigusaar von den
estn. Scouts und Herr Olep vom ÜENÜ (Estn. Jugendverband)
über die estnische Jugendarbeit. Im Herbstsemester hörten wir
einen Lichtbildervortrag von Herrn Mag. Laid, der uns an Hand
Von prähistorischen Sachfunden ein Bild vom Leben und der Kul
tur der Esten der Wikingerzeit entwarf.
Neben der Außenarbeit, die das Bekanntwerden der estnischen
kulturellen Bestrebungen im Deutschtum zum Ziele hat, führt die
Fachschaft ihre regelmäßige Arbeit, die im Durcharbeiten der Neu
erscheinungen auf dem estnischen Büchermarkt und inr Verfolgen
des estnischen Theaterlebens besteht, weiter fort.
Was müssen wir von den ^anddienstlagern wissen?
Arved Taube
Über den ideellen Wert des Landdienstes, seine erzieherische
und gemeinschaftsbildende Bedeutung ist viel geschrieben und ge
redet worden. Sie können als bekannt gelten, Und so wird heute
der Landdienst bejaht und anerkannt. Er hat sich durchgesetzt. Die
früheren Bedenken und Hemmungen sind entkräftet und man er
kennt es an, daß mancheiner, der anscheinend über überschüssige
Kraft verfügt, diese so produktiv verwertet.
Aber mit dem Bejahen und Anerkennen ist dem Landdienst
heute nicht mehr gedient.
Hier gilt nur mit anpacken und mit
helfen, denn noch ift der Lagerlanddienst nicht zu dem geworden,
was er eigentlich sein sollte, — das große Gemeinschaftswerk un
serer ganzen Jugend.
Wir lassen unten die Zahlen sprechen:
Diagr. 1. zeigt uns die steigende Bedeutung des Lagerlanddienstes
als Faktor des wirtschaftlichen Aufbaus; die errechneten Werte be
ruhen auf zurückhaltenden Schätzungen. Bis 1936 ist der Land
diensttag meist mit 0,75 Kr. veranschlagt, ab 1936 mit 1,03 Kr.
Durch den fühlbaren Landarbeitermangel und das Anziehen der
Löhne, sowie durch die Steigerung der Arbeitsleistung wird die
rein wirtschaftliche Bedeutung des Landdienstes und die Nachfrage
nach ihm in Zukunft zweifellos steigen. Schon heute find wir
keineswegs in der Lage, die Nachfrage nach Lagern zu decken
und alle Gesuche um Landdiensthilfe zu befriedigen. Wir werden
59
hierzu noch weniger in der Lage sein, wenn die Tendenz sich fortsetzt, die aus Diagramm 2. ersichtlich ist: wir sehen im LD-Jahr
1936 einen Rückgang der Zahl der geleisteten Tagewerke bei
Gleichbleiben der Zahl der Dienstwilligen. Bedingt ist das einmal
durch die Besserung der wirtschaftlichen Lage und die dadurch ge
gebene Tatsache des Fehlens von Erwerbslosen oder Unbeschäftig
ten, aber auch durch den Umstand, daß die Landdienstpflicht von
vielen Dienstwilligen nicht genügend ernst genommen wird. Wir
werden es jederzeit« anerkennen und begrüßen, Wenn berufs
tätige Kameraden 1—2 Wochen von ihrem Sommerurlaub der
Sache unserer Bodenständigkeit opfern und ins LD-Lager gehen,
wir werden aber umso mehr Von Schülern, Schulabsolventen und
Studenten verlangen müssen, daß sie sich bei der Anmeldung zuni
190kr 889M305& im
4939
493H
4^
5170 ^. 35o Kz. 1480K*
1935
1936
Diagr. 1
LD-Lager
sogleich auf mindestens 3—4 Wochen verpflichten.
Vom wirtschaftlichen Gesichtspunkt ist uns gewiß jede Hilfskraft
gern willkommen, Wenn auch nur für eine Woche, sehen wir aber
das LD-Lager als eine Erziehungsgemeinschaft, als eine Kame
radschaft an, fo erschwert jedes neue Gesicht dem Lagerleiter die
Arbeit, vor allenr aber kann ein lebendiges Verhältnis zum ländi
schen Volksgenossen bei einer ständig wechselnden Belegschaft nicht
entstehen. Dieses ist von besonderer Bedeutung in Heimtal, wo
die Lagerbelegschaft feit diesem Jahr in kleinen Gruppen bei den
einzelnen Bauern untergebracht wird; hierbei muß der einzelne
LD-Mann sich ganz in die Welt des Bauern einleben, sie kennen
und achten lernen, wie sie wirklich ist, um auch seinerseits dem
Bauern etwas sein und geben zu können, was nicht in einigen Ta
ge geschehen kann, ebenso wenig wie der Lagerleiter es vermag,
bei ständig wechselndem, in Gruppen geteiltem Bestände, wirklich
für die Qualität der Arbeit zu garantieren. Das Sinken der auf
den einzelnen LD-Mann entfallenden Tagewerke auf rund 12 ist
60
nicht auf die Wenigen Berufstätigen zurückzuführen, die es immer
gegeben hat, sondern auf die beträchtliche Zahl Von SchulabsolVenten und Studenten, die nur auf kurze Zeit erscheinen.
Soll unser Lagerlanddienst seine Aufgabe erfüllen können und
bleiben, was er doch vor allem anderen ist, — ein völkisches Erziehungs- und Gemeinschaftswerk der Jugend — so müssen wir
Mittel und Wege finden, um feste Lagerbelegschaften zu schaffen,
die mindestens 3—4 Wochen zusammenbleiben.
Gelingen kann
dieses aber nur, wenn vor allem unsere völkischen Organisationen
den Lagerlanddienst und die Sicherstellung der Lager ganz zu
ihrer Sache machen, von der Gemeinschaft her ihre Glieder zum
Landdienst eziehen.
Der ^Onntagslanddienst in Estland
Axel Auer
Ein großer Teil unserer berufstätigen Jugend der Städte
hat nicht die Möglichkeit im Sommer ein Landdienstlager zu
besuchen. Da schaltet sich der Sonntagslanddienst ein und ermög
licht es jedem jungen Volksgenossen am Aufbauwerk unserer
Heimat mitzuarbeiten. — Gerade unser deutscher Siedler auf
dem Lande bedarf dringend der Hilfe und da darf uns kein Opfer
zu groß erscheinen. Wenn wir bedenken, daß 87% unseres Deutsch
tums in den Städten wohnt und nur 13% auf dem Lande, und
andererseits wissen, daß ein Volk immer vom Lande den frischere
Zuzug gesunden Blutes erhält, so liegt die Dringlichkeit klar vor
uns, unsere Jugend wieder auf das Land zu führen und ihr den
Kontakt mit dem Heimatboden zu vermitteln. So sind es nicht
nur die materiellen Gründe, die uns zur Arbeit veranlassen,
sondern auch ideelle. Wir wollen unsere Volksgruvpe wieder gesund
und lebensfähig machen.
Im Sonrmer 1934 zog zum ersten Mal der „^turmadler",
ein Trupp des deutschen Pladfinderkorps, der hauptsächlich aus
jungen Berufstätigen bestand, von Tallinn aus zur Arbeit auf
das Land. Von dieser Zeit an wurde der Landdienst regelmäßig
jeden Sonntag eingesetzt. Die zuerst nur kleine Gruppe wuchs
rasch und im Herbst waren es gegen 30 Mann die sich für die
Sache einsetzten.
Im Frühling 1935 wurde der Landdienst schon planmäßig
vorbereitet. Im Umkreis von zirka 50 km um Tallinn wurden
alle deutschen Höfe auf die Notwendigkeit der einzusetzenden Hilfe
gesichtet. Da sich im Laufe des Winters die Zahl der Arbeits
willigen stark vergrößert hatte, konnte gleich im Akai eine größere
Schar hinausgeschickt werden. — Allmählich griff der Landdienst
gedanke auch auf die anderen Städte Estlands über und bald hat-
Geleistete Tagewerke
1933 - #936
^^^fy -Dienstwillige
«5
iM&yMQyM
7631
Diagr. 2
-13
<933-1936
62
Jm Landdienst geleistete Tagewerke ,
ten sich auch in anderen Orten Landdienstkameraden gefunden, die
zu gemeinsamer Arbeit Hinauszogen. In Tallinn wuchs die Zahl
der Teilnehmer aufs Doppelte. Jeden Sonntag fuhren 1—2,
manchesmal auch mehr Gruppen hinaus.
Einen besonders starken Aufschwung erlebte der Landdienst
in diesem Sommer. Von rd. 925 Tagewerken des vorigen Jah
res, stieg die Zahl auf rd. 1650 für ganz Estland. In Tallinn
allein wuchs die Zahl der beteiligten Kameraden und Mädel von
97 auf 172 und die Zahl der Tagewerke von 350 auf 655. Ob
wohl in Tartu die Zahl der Teilnehmer kleiner ist, so wird dieser
Unterschied durch die größere Leistung des einzelnen aufgehoben.
63
Eine Übersicht der geleisteten Tagewerke und der Teilnehmerzahl der einzenlnen Orte Estlands, verglichen mit den vorigjäh
rigen Daten, ergibt folgendes Bild:
1935
1936
Ort
1. Tallinn...
2. Tartu . ..
3. Wiljandi
4. Pärnu ...
5. Kiwiöli...
6. Narva . ..
7. Haapsalu . .
Insgesamt .
.
Landdien'!
Teilnehmer
655
585
152,5
133,5
73
35
29,5
172
rd. 102
41
rd. 40
38
16
rd. 10
1.663,5
419
Tagewerke
rd. 350
„350
„100
„102
„--„23
„ —
925
Nach der Organisationszugehörigkeit gliedern sich die Arbeitswilligen in Tallinn wie folgt:
1. Männer
Beteiligung Leistung
Tagewerke
Mann
326
51
„Selbsthilfe"
. ..
46
D. B. Pfadfinderkorps . . 20
27
Nichtorganifiert . . . . 12
11
9
D. Christl. Verein j. M.
7
8
Volksnationale Vereinig.
10
5
Studenten aus Tartu .
Organisation
Diese Aufstellung zeigt, daß manche Organisationen viel zu
wenig die Notwendigkeit der Landhilfe erkannt haben.
Eine große Schwierigkeit bei der Durchführung des Land
dienstes liegt darin, daß häufig die Landstellen recht weit von
der Stadt lieden. In Pärnu z. B. liegt der nächste Hof 50 Ki
lometer entfernt und ist eigentlich nur per Lastauto zu erreichen,
was natürlich mit größeren Unkosten verbunden ist. Auch Tallinn
hat es darin schwer, denn die meisten ausgesuchten Stellen liegen
64
über 30 Kilometer und bis 50 Kilometer. Günstiger daran sind
in dieser Beziehung Tartu und Wiljandi, die sogar an Wochen
tagen bei dringender Notwendigkeit hinausfahren können. Daher
konnte auch in Tartu die Arbeit früh im Jahre beginnen und
bis in den Spätherbst hinein fortgesetzt werden. Dort wurde auch
der höchste Durchschnitt der geleisteten Tagewerke des einzelnen
Kameraden erzielt und bilden 30 Sonntage des Landdienstleiters
einen Rekord, der kaum überboten werden kann. Der Tallinnsche
Landdienst kann erst dann hinausfahren, wenn die Wege per Rad
befahrbar sind und mutz daher auch verhältnismäßig früh (in
diesem Jahr am 24. Oktober) Schluß machen; das meiste an ge
leisteten Tagewerken ist hier 20 bei den Mädeln und 17 bei den
Kameraden. — Narva und auch Pärnu mangelt es an Höfen, auf
denen die Arbeit wirklich nötig wäre.
Einen anderen Rekord hat Kiwiöli aufgestellt; prozentuell
seiner deutschen Einwohnerschaft ist hier die Beteiligung am
stärksten gewesen, was besonders ins Gewicht fällt, da das durch
schnittliche Alter der Teilnehmer anr höchsten liegt.
Von Tallinn aus könnte wesentlich mehr Wirtschaften gehol
fen werden, wenn es gelänge, für die weiteren Fahrten Autobusse
oder Lastkraftwagen zu chartern. Per Rad sind die Stellen nicht
erreichbar, da die langen Fahrten auf Kosten der Arbeitszeit gehen
würden, und auch die Zugverbindung ist häufig unbequem und
kostspielig.
Trotzdem ließen sich die Unkosten bedeutend verrin
gern, wenn mehr Fahrräder zur Verfügung ständen.
Trotz allen Schwierigkeiten aber, die sich hier und dort dem
Landdienst entgegenstellen, zeigt seine Entwicklung, datz sowohl
der Wert der geleisteten Arbeit als auch die Rentabilität ständig
steigen. Auch die Zahl der Freiwilligen, die sich zur Arbeit mel
den, wird von Jahr zu Jahr immer größer.
Landdienst 1936
65
Dolf, Staat, Wirtschaft Estlands
in Zahlen
In den Grenzen des Freistaates Estland lebten nach den
Angaben vom 1. Januar 1936 1.129.801 Einwohner, davon laut
Volkszählung 1934 88,2% Esten, 8,2% Russen, 1,5% Deutsche
(16.346), 0,7% Schweden. Der Rest verteilt sich auf Juden,
Letten usw.
Die Bevölkerungszunahme ist in Estland eine geringe. 1935
standen 17.890 Geburten 16.866 Sterbefälle gegenüber. Die Ein
wanderung überwiegt feit 1931 die Auswanderung.
Die Beschäftigungszweige der Bevölkerung verteilen sich wie
folgt: Landwirtschaft 662.554 (60,7%), Industrie 195.942 (18%),
Handel 55.544 (3,1%), Verkehr 37.246 (3,4%), öffentliche Ämter
u. freie Berufe 65.501 (6%), häusliche Angestellte 18.945 (1,7%)
und sonstige 55.620 (5,1%).
Die in den einzelnen Industriezweigen beschäftigten Arbeiter
verteilen sich wie folgt:
Anzahl der Betriebe
20
21
45
15
14
43
44
14
18
38
28
48
7
3
Industriezweig
Anzahl der Arbeiter
Steinbruch und Bergwerk
Mineralverarbeitung
Metallindustrie
Chemische Industrie
Lederindustrie
Textilindustrie
Holzindustrie
Papierindustrie
Druckereigewerbe
Nahrungs- und Genußmittel
Kleidungsindustrie
Bauindustrie
Clektr. Zentralen u. Wasserwerk
Reinigungsindustrie
Nach den Daten der letzten Volkszählung vom Jahre 1934
gab es in Estland 16.346 Deutsche, von denen 13.285 in den
Städten, 214 in den Flecken und 2702 auf dem Lande leben. Der
Rest verteilt sich auf Personen, die ohne festen Wohnsitz leben (145)'.
Nach der letzten Katasterzählung 1936 sind die Zahlen ^) :
gesamt 13.345, davon Städte 11.205, Land und Flecken 2140.
*; In diesen Zahlen sind nur die estnischen Staatsbürger, die Mitglieder der
deutschen Kulturverwaltung sind, enthalten.
5
66
Der Altersaufbau der Bevölkerung ist folgender:
0— 9 Jahre
10—19
„
20—29
30—39
40—49
50—59
60—69
70 und darüber
Esten
Deutsche
Seiukesen
15,4%
14,2%
17,9%
15,3%
12,6%
10,8%
8,1%
5,7%
10,5%
15,8%
14,2%
12,8%
13,0%
13,2%
11,4%
9,1%
22,2%
19,3%
18,2%
13,5%
10,7%
8,0%
4,9%
3,2%
Ehestatistik laut Angaben vom September 1936:
Mittleres
Ehe pro
EHen -auf
Deutsche 16,7,
Von
Ehealter in Estland 1930/34: 30,5—26,8.
mille 7,8.
1000 Männer gerechnet: Esten 16,83, Russen 17,7,
Juden 16,3.
Deutschen
geschlossenen
Deutsche Männer heirateten:
256 deutsche Frauen
123 estnische
38 russische
2 schwedische „
— jüdische
17 sonstige
Deutsche Frauen
256
100
23
1
2
5
Ehen
1932—1935:
(58%),
Heirateten:
deutsche Männer (66,7%),
estnische
russische
jüdischen Mann
schwedische Männer
sonstige
Die Ausfuhr Estlands richtete sich 1935 in 90 Staaten, wäh
rend dieselbe für 2 Staaten (Deutschland und England) insgesamt
61,9% des Gesamtwertes ausmachte, wobei der deutsche Anteil im
Laufe des Jahres 1935 wuchs. In der Einfuhr standen Deutsch
land mit 26,3 % und Großbritannien mit 19,0% an den beiden
ersten Stellen.
Die Einfuhr betrug 1935 296.178 Tons im Werte von
68.758.000 Kronen, während die Ausfuhr 477.658 Dons im Werte
von 89.118.000 Kronen aufwies.
In der Hahutsache find 1935 dem Werte nach Fertigsabrikate
und Roh- und Halbrohstoffe eingeführt worden, es folgen Nahrungs
und Genußmittel. In der Ausfuhr herrschen vor landwirtschaftliche
Erzeugnisfe, wie Butter, Fleisch, Eier, Leder, Lebendvieh, Flachs-
67
usw.; danach Jndustrirerzeugnisse, wie Papiermasse, Papier, Textil
ware, Holzwaren und Waldmaterial. Einen ständig wachsenden
Artikel stellen die Erzeugnisse der Brennschieferindustrie dar.
Das Staatsbudget aus das Jahr 1936/37 ist auf 78.114.805
Kronen veranschalgt worden.
Mit dem Hoobermoratorium von 1931 wurde die Begleichung
der Kriegsschulden aus den Jahren des Freiheitskrieges zeitweilig
unterbrochen. Die Gesamtsumme der in der Nachrkviegszeit zum
wirtschaftlichen Ausbau des Landes aufgenommenen 5 Anleihen
(darunter die 7 % Außenanleihe von 1927) betrug am 1. April
1936 32,619 Millionen Kronen.
Staatsregierung:
Ministerpräsident mit den Befugnissen des Staatsältesten: Kon
stantin Päts.
Oberbefehlshaber des Heeres: Generalleutnant Laidoner.
Stellv. Ministerpräsident und Innenminister: Kaarel Eenpalu.
Außenminister: Dr. Friedrich Akel.
Justizminister: Johan Müller. Wehrminisler: Generalmajor Paul Lill.
Bildungsminister: Oberst Alex. Jaakson.
Wirtschaftsminister: Karl Selter.
Landwirtschaftsminister: Nikolai Talts.
Wegebauminister: Otto Sternbeck.
Sozialminister: Oskar Kask.
Adressen der ZHinifterien:
Außenministerium: Toom-Kohtu 1. Tel. 432-25.
Bildungs- und Sozialministerium: Tõnismägi 11. Tel. 453-66.
Innenministerium: Toompea loss. Tel. 430-05.
Justizministerium: Toompea, Lossi plats 7. Tel. 470-54.
Wehrministerium: Pagari 1. Tel. 427-20/64.
Landwirtschaftsministerium: Lai 39/41. Tel. 428-90/14.
Verkehrsministerium: Rahukohtu 1. Tel. 430-03, 427-60/8.
Wirtschaftsministerium: Kohtu 8. Tel. 430-07.
Adressen der Regierungsinstilutionen:
Eesti Bank: Wabaduse puiestee 3. Tel. 463-40 u. 425-21.
Friedensgerichte: Rahukohtu 3 u. 5.
Gerichtspalate u. Bezirksgericht: Pärnu maantee 7. Tel. 447-20.
Gefängnisverwaltung: Toompea loss.
Akziseverwaltung: Toom-Kiriku 4.
5*
68
Börsenkomitee: Börsi käik.. Tel. 304-85.
Hauptsteuerkomitee und Steuerinspektionen: Lai 45.
Staatsgericht: Wismari 7.
Kanzlei des Staatsältesten: Toompea loss.
Polizeiverwaltung: Toompea loss.
Verwaltung der Staatsversammlung: Toompea loss
Haupttelephonverwaltung: Wene 9.
Post- und Telegraphenkontor: Wene 9
Zollamt: Sadam, tollimaja.
Städtische Institutionen und Behörden in Tallinn:
Stadtverwaltung: Stadthaupt J. Soots, Gehilfe A. Uesson.
Stadtarchiv: Raekoda. Neue Abteilung: Wabaduse puiestee 4.
Stadtkasse: Mundi 2.
Städt. Elektrizitätswerk: Põhja puiestee 2/.
Standesamt: Pikk 6.
Statistisches Büro: Pikk 6.
Waisengericht: Mundi 2.
Zentralbibliothek: Wabaduse puiestee 4.
Präfektur: Pikk 63.
Adreßbüro: Lai 48.
Fundbüro: Lai 48.
Gasfabrik: Põhja puiestee 27.
Beleuchtungs- und Wasserwerkverwaltung: Põhja puiestee 27
Leihhaus: Maneesi 4.
Tstländische diplomatische Vertretungen im Auslande:
Berlin
Wien
BudapestJ
Gesandter Karl Tofer
Helsingfors:
Gesandter Jaan Rebane.
Stockholm
t
Kopenhagen > Heinrich Larerer
Oslo
]
Riga: Gesandter Karl Menning.
Kaunas: Gesandter Oskar Lpik.
Rom: Gesandter Dr. J. Leppik.
Paris und Brüssel: Gesandter Otto Strandmann.
London: Gesandter A. Schmidt.
Warschau
s Gesandter Hans Markus
Prag
j
New Dork: Generalkonsul Karl Kuusik.
Moskau: Gesandter August Traksmaa.
69
Ausländische Vertretungen in Estland:
Deutschland: Gesandter Dr. Frohwein, Konsul Witte
England: Gesandter Cdm. John D. J. Monson.
Frankreich: Gesandter Andre Bruere.
Finnland: P. J. Hhnninen.
Lettland: Gesandter Edgars Kriewins.
Polen: Gesandter Waclav Przesmycki.
Litauen: Gesandter Bronius Dailide.
Italien: Gesandter Vincenzo Cicconardi.
Schweiz: Konsul CH. Voßhardt.
Schweden: Geschäftsträger Baron O. O. Anders Koskull
Tschechoslowakei: Geschäftsträger Jaroslaw Galia.
Türkei: Gesandter Exz. Nuri Batu.
Ungarn: Konsul hon. Mart Raud.
Ver. Ssowjetrepubl.: Gesandter A. Ustinow.
U.S.A.: Gesandter John V. A. MacMurray.
Deutschtumsorganisationen:
Estländische Deutsche Kuturverwaltung, Kohtu 6. Präses: W.
Baron Wrangell. Vizepräses: Dr. H. Weiß, Leiter des Kultur
amtes. Dir. J. Hansen: Leiter des Schulamtes. S. b. Bremen:
Leiter des Katasteramtes. K. Weiß: Leiter des Finanz- und Steuer
amtes. A. Baron Taube: Leiter des Amtes für Jugend- und Volks
tumsarbeit. Dr. O. Hartge: Sekretär.
„Selbsthilfe" e. V., Wana Posti 7, 6. Vorsitzender: O. Lutz.
Sekretär: O. b. Dehn. Fachschaften: Gesundheitssragen, Schulund Erziehungsfragen, Soziale Arbeit, Handwerk, Deutsche Kultur,
Estn. Kultur, S. H. Arbeitsdienst.
Verband Deutscher Vereine in Estland,
Pikk 28.
Präses:
Estl. Landwirtschaftlicher Verein, Pärnu m. 104.
Präses:
Dr. B. Ströhm.
Sekretär: Alex. Taube.
W. b. Harpe-Engdes.
Sekretär: A. b. Mickwitz.
Deutscher Propstbezirk,
Nikolaikirchensekretariat,
Propst K.
v. z. Mühlen.
Deutscher Frauenverband. Vorsitzende: Frau TH. Koch. Sekre
tärin: B-sse M. L. Stael b. Holstein.
V.N.V. Estl. Deutsche Volksnationale Vereinigung, Uus 23—1.
Landesleiter: Red. Siegmund Klan. Leiter d. Sekt. Volksnat. Kameradsch.: A. Luther.
Deutscher Volksbund, Tartu, Lossi 1.
Engelhardt.
Sekr.: H. D. Baron
Sekt. Deutsche Volkshilse, Leiter: H. Eggert.
70
Deutsche Jugendorganisationen
Deutsches Afabfinderkorps
Korpsführer: Otto Hoffmann, Tallinn, Lai 9—3. Mädelschaftsführerin: Elsbeth Maehle, Tallinn, Tehnika 16—1. Jungenfchaftsführer: Hans Jürgen Brasche, Kaarli 3.
Das Korps.
Horft 1 (umfaßt die Standorte Tallinn,
Nõmme, Kuressaare, Haapsalu, Paide, Rakwere, Narva). Horstführer: H. J. Brafche, Tallinn, Turnhalle, Kaarli 3.
Standort Tallinn: Trupps — Siurmadler-, Wolf-, Sachsen-,
Nibelungen-, Amelungentrupp. Standortführer: Der Horstführer.
Standort Narwa: Standortf.: H. Kesküll, Tulewiku 8—9.
Standort Nõmme: Standortf.: A. Pillack, Glehni 16.
Standort Kuresfaare: Standortf.: H. Waldmann, Pargi 4.
Standort Haapfalu: Standortf.: O. Ehnboom, Tallinn, Wabaduse 7.
Standort Paide: Standortf.: H. Eisenschmidt, Wee 5.
Standort Rakwere: Standortf.: W. Maurach, Sakfa kool.
Horst 2 (umfaßt die Standorte Tartu, Wifuste, Wõru, betreut
die Heimtaler Jungenfchaft).
Standort Tartu: Trupps — Sturmtrupp, Wikings- u. Falken
trupp. Standortführer: Horstführer G. V. Rennenkampff, Tartu,
Peeter Pollu 8.
Standort Wifuste: Standortf.: H. Sturm.
Standort Wõru: Standortf.: W. Krause.
Heimtaler Jungenschaft.
Horft 3 (umfaßt die Standorte Pärnu und Wiljandi). Horst
führer: B. Frese, Pärnu, Kalewi 15.
Standort Pärnu: Standortführer: der Horstführer.
Standort Wiljandi: Standortführer: A. Hagen, Uris 12.
Die
Mädelschaft
Ortsgruppe
Ortsgruppe
Ortsgruppe
Kohtu 28.
Ortsgruppe
Sadama 12.
Ortsgruppe
Ortsgruppe
Pikk 19.
Ortsgruppe
Ortsgruppe
im
D.P.K.
in Tallinn: Führung Elsbeth Maehle.
in Tartu: Führung Irina Limberg, Tiigi 14.
in Kuressaare: Führung Ursula Mierzejewski,
in Haapsalu: Führung Elisabeth Von Grünewaldt,
in Rakwere: Führung Sieghild Wedel, Winni.
in Paide: Führung Ilse Von Hoerschelmann,
in Wiljandi: Führung Brigitte Sellheim, Oru 17.
in Wõru: Führung Irene Krause, Aleksandri 3.
71
Ortsgruppe in Wisust: Führung Eggerth, Wisust Üle Kaare
pere p. k. 11.
Ortsgruppe in Pärnu: Führung Lisel Glück, Supeluse 3.
Ortsgruppe in Narva: Führung Karen Anweldt, Kreenholm.
Heimthäler Mädelschaft: Führung Benita Riekhofs, Osula P.ag.
Das D. P. K. ist rechtlich eine Gründung des Vereins der
Förderer des D.P. K. Der Verein hat das Recht, innerhalb Est
lands Jungen- und Mädelgruppen ins Leben zu rufen: diese müssen
vom Vorstand des Vereins bestätigt Werden (eine polizeiliche An
meldung der Gruppen erfolgt nicht). Der Verein bestimmt die
Uniformen resp. Kluft der Korpsmitglieder und bestätigt die Fahnen
und Embleme der Trupps.
Vereinsvorstand:
Präses: Rechtsanwalt Oskar Lutz.
Vizepräses: Direktor Martin Luther.
Schriftführer: Pastor Roderich Bidder.
Schatzmeister: Rechtsanwalt Eduard von Nottbeck.
Vertreterin der Elternschaft: Frau Karin von Schulmann.
Das lDandersalkenkorps der V.N.V.
Die Gruppe hat keinen eigenen Vorstand, sondern ist direkt
der V. N. V. angeschlossen und ihrem Vorstand unterstellt.
Bestand: Drei Gruppen mit 31 Mitgliedern (zwei Jungengruupen und eine Mädelgruppe).
Korpsführer: A. Luther.
Führerin der Mädel: Frl. J. Grünberg.
Obergruppenführer: Paul Rinne.
Gruppenführer der I. Gruppe: Eugen Bankmann.
Gruppenführer der II. Gruppe: Ronald Gantz.
Gruppenführer der Mädel: Erika Tammik.
Die Deutsche Evangelische Iungenschast Estlands
Führer: Pastor Erich Walter. Stellvertreter: Hans Rauchardt.
Zur Deutschen Evangelischen Jungenschaft gehören:
Der Deutsche Christliche Verein junger Männer. Tallinn,
Falgi tee 4.
Vorsitzender: Pastor Erich Walter.
Vizevorsitzender: Pastor Hans Schultz.
Sekretäre: Erich Lange und Ernst Bauer.
Abteilungen: Jungschar, Jungvolk, Jungmannschaft, Jung
männerabteilung, Stammverein, Ortsgruppe in Wöru.
72
Der Evangelische Verein junger Männer. Tartu, Soola 1.
Vorsitzender: Pastor Gunnar Knüpffer.
Vizevorsitzonder: Dr. med. Hugo gastier.
Jugendführer: Pastor Walter Hohlfeld.
Kassierer: Gerhard Haffner.
Vorstandsglieder: Oberpastor Josef Sedlatschek, Pastor Leon
hard Brunowsky, Carl Glück.
Das aktive Führerkorps
besteht aus:
Jugendführer: Walter Hochfeldt.
Jungmannschaftsführer: Heinz Segebrock.
Jungvolkführer: Wolf Zaum.
Jungscharführer: Paul Jauram.
Jungschar Narva. Führer Oberlehrer Bruno Rahr.
Die Evangelische Deutsche Mädchenschast
wird gegliedert in:
Nord (um Tallinn). Führerin: Helene Häußler, Tallinn,
Kirikupoik 1, 1.
Süd (um Tartu). Führerin: Ilse Hoffmann. Tartu, Üli
kooli 32.
W eft (um Pärnu). Führerin: Leni Vogel, Pärnu, Aka
deemia 4.
Ost: (um Narva). Führerin: M. von Reischach, Narva,
Helsingi 18.
Der Vorstand der E. D. M. V. Nord:
Vorsitzende: Frl. Gabriele Rosenbaum.
Beirat: Pastor Robert Walter.
Schriftführerin: Siegrid Esser.
Kassiererin: Frl. Marg. Hoerschelmann.
Süd. Vorsitzender: Pastor L. Brunowsky.
Schriftführerin: Sigrid Rumberg.
Kassiererin: Henny Häußler.
West. Vorsitzende: Frau M. Hoerschelmann.
Schriftführerin: Leni Vogel.
Kassiererin: Frau O. Schicht.
Mitgliederzahl 272.
73
Die estnischen Jugendorganisationen
Ewert Krusenstjern.
Die estnischen Jugendorganisationen befinden sich fast alle in
einem Stadium einer starken Entwicklung, fo daß der prozentuale
Anteil der organisierten Jugend in den letzten Jahren stark ge
wachsen ist. Als wesentlichste Organisationen wären die „Jungen
Adler", die Skouts, der allestländische Jugendverband, die christ
lichen Vereine und die Gesamtjugend der Kirchen zu nennen.
Von den Genannten verfügen die beiden ersteren über straff
organisierte Formationen und zwar bilden die „Jungen Adler"
die Jugendorganisation des Schutzkorps, gehen jedoch ihrer Ent
wicklung nach über diesen Rahmen hinaus.
Ihre wesentlichste
Aufgabe ist die Jugend zu volkstumsbewußten, staatlich denkenden
und zur Führung befähigten Staatsbürgern heranzuerziehen. Die
Scouts legen das Hauptgewicht der Jugenderziehung auf Stäh
lung des Charakters, auf körperliche Ertüchtigung und auf den
Dienst am Nächsten und an der Gemeinschaft.
Auch suchen sie
den Kontakt mit den Scouts aller Länder.
Der ÜENÜ ist der allestländische Jugendverband, eine sehr
weit verzweigte Organisation, die außerordentlich vielseitig ist und
deren Zielsetzung ausgesprochen völkisch .betont ist. Der Verband
veranstaltet u. a. nationale Kundgebungen, Abende völkischen
Schrifttums, Sportveranstaltungen usw. Demgegenüber sind die
beiden großen christlichen Vereine Zweige einer internationalen
Organisation, deren Arbeitsprogramm und Methoden in allen Län
dern mehr oder weniger gleich sind. Neben dem Sport betätigen
sich diese Vereine Vor allem auf dem Gebiet der beruflichen Ausund Fortbildung.
Die Jugendorganisationen der kirchlichen Ge
meinden schließlich bilden Wenig zusammengefaßte Gemeinschaften
mit stark fluktuierendem Bestände. Ihre Zielsetzung liegt neben
der rein kirchlichen und der Gemeindearbeit vor allem auf gesel
ligem Gebiet.
Nachstehend folgen einige Angaben über die größten und
wesentlichsten Jugendorganisationen.
Die Jungen Adler — Noored Kotkad — zählen zurzeit 14.000
Mitglieder. Ihre Zahl ist stark im Zunehmen begriffen, fo be
trug ihre Mitgliederzahl im vorigen Jahr 9500, 1934 — 6000,
1933 — 5000 usw. Somit haben die Jungen Adler alle anderen
Organisationen überflügelt. Organisatorisch gliedern sich die
Jungen Adler in 15 Banne (malewad), die wiederum in Grup
pen und Trupps untergeteilt sind. Insgesamt verfügt die Organi
sation über 1157 Führer und Unterführer, deren berufliche Zu-
74
sammerisetzung nicht uninteressant ist, so sinden sich darunter: 739
Schullehrer, 94 Bauern und Landarbeiter, 60 Angestellte, 53 Mi
litärs, 50 Staatsbeamte, 30 Geistliche, 16 Schüler, 15 Handwer
ker, 13 Ärzte, 12 Rechtsanwälte, 9 Kaufleute, 7 Journalisten, 7
Studenten, 5 Fischer, 4 Agronome, 3 Ingenieure und 40 an
deren Berufen gehörende Personen.
Obersührer ist der Ober
kommandierende General Joh. Laidoner, seine Gehilfen Prof. A.
Piip, Dir. A. Kerem und Oberst J. Maide. Stabschef ist J.
Tedersoo und dessen Gehilfe W. Neggo — Gymnasiumsdirektor in
Tartu.
Die Parallelorganisation zu den Jungen Adlern sind
die
Heimattöchter —• kodutütred — die die weibliche Jugend zwischen
dem 8. und 18. Lebensjahr umfassen.
Ihre Zähl dürfte mit
13.000 zu veranschlagen sein.
Die Scouts zählen gegen 6700 Mitglieder. Sie gliedern sich
in „hundipojad" ,Knaben Von 8—12 Jahren, in die „skaudid"
Knaben Von 12—17 Jahren und „wanemskaudid", Knaben Vom
17. Lebensjahr an. Die Scoutsäbteilungen Werden Vom „Ver
ein der Freunde der Scouts" unterhalten, die Führung liegt beim
Hauptstabe. Sie haben ein eigenes Organ „Eesti skaut", welches
1921 gegründet worden ist. An der Stitze der Scouts steht
Dir. N. Kann.
Der allestländische Jugendverband — Ülemaaline Eesti
Noorsoo Ühendus -— zählt zurzeit etwas über 12.000 Mitglieder,
wobei die Zahl der Mitglieder Von Jahr zu Jahr etwa um 1000
Mitglieder gewachsen ist. Diese Mitglieder verteilen sich auf 242
Ortsgruppen, die über das ganze Land verteilt sind. Vorsitzender
des Verbandes ist Dir. Arthur Keller, Vizevorsitzender — Dir.
Aleksander Kurwits, Gehilfen: Ed. Riismann, Wlad. Roopere und
Oskar Udeküll. Kassierer — Gottfried Uus und J. Kreek, Archivar
—- N. Waga, Rat ■— A. Meikop, landwirtschaftlicher Sachverstän
diger -— E. Wink. Ferner hat der Vorstand kooptiert: Major
Kustas Utuste, Wirtschaftsminister K. Selter und Dir. Ümarik.
In den letzten Jahren sind die Fragen einer Vereinigung,
Vereinheitlichung, Erweiterung und Abgrenzung dieser Jugend
organisationen Gegenstand der öffentlichen
Diskussion gewesen.
Staatlicherseits ist wiederholt aus die Notwendigkeit einer weitgehensten Organisierung der Jugend hingewiesen worden, die für
die Zukunft des Volkes unerläßlich sei. Um eine systematische
Organisation der Jugend durchführen zu können, erlies die
Staatsregierung am 7. Oktober 1936 das Gesetz über die Organi
sierung der Jugend, das grundsätzlich die Selbständigkeit der be
stehenden Organisationen nicht aufhebt, diese jedoch unter die Ober
hoheit einer zentralen Jugendführung stellt, die die Richtlinien für
eine systematische Jugendarbeit gibt und die Tätigkeit der einzel
nen Organisationen überwacht. Zum Jugendführer mit weit
reichenden Vollmachten wurde von der Staatsregierung am 30.
Oktober 1936 Oberstleutnant Joh. Wellerind ernannt. Dieser
untersteht dem Bildungsminister, der von sich aus Schuldirektor
J. Maisma zum Rat für Jugendfragen ernannte.
75
Dolf will zu Dolf
(Heinrich Gutberlet.)
2. Volk will zu Volk, ein Opferstrom soll alle Herzen einen.
Hoch über einem deutschen Donr soll Gottes Sonne scheinen.
Asien.............................
Türkei........................
Palästina........................
China .............................
Niederl.-Indien . ..
.
.
5.000
3.500
3.500
5.000
.
Gesamtzahl .
.
.
92.870.000
Das Auslandestentum
Nach den neuesten Schätzungen des Wälis-Eesti Ühing (Ver
band der Auslandesten) betrug die Gesamtzahl der Esten zirka
1.256.000.
1.
Ver. Staaten
Kanada...................................
Brasilien.............................
Argentinien........................
Sonst. Südamerika . . .
50.000
10.000
2.800
500
800
1.189.500
64.000
79
3. Australien.....................................................
900
davon Sydney........................
4.
5.
Asien
...............................................
China...................................
Mandschuluo........................
Afrika...............................................
Nordafrika (Haupts. Fremdenlegion)........................
Südafrika.............................
3.000
245
125
120
110
80
30
Organisation des Auslandestenrums.
Zen
tralverband ist der Wälis-Eesti Ühing, Tallinn, ihm sind alle
anderen Vereine angeschlossen.
Es bestehen in den Ver. Staaten: der Zentralverein der
Amerikaesten, dem 7 Organisationen angeschlossen sind. Außerdem
1 estn. Gemeinde, 1 Sonntagsschule und mehrere „radikale" (kom
munistische) Organisationen.
In Südamerika: 2 Organisationen, 1 Gemeinde, 1 Sonn
tagsschule.
In Australien: 1 Organisation, 1 Gemeinde, 1 Sonntags
schule.
In Asien: 1 Organisation, 1 Gemeinde.
Presse. Monatsschrift „Wälis-Eesti", Zentralblatt aller
Auslandesten, herausgegeben in Tallinn.
In den Ver. Staaten: 1 Monatsschrift „Meie Tee", außer
dem 1 Zeitung der radikalen Esten in Neuyork.
In Südamerika: 1 Zeitschrift „Meie kodu" (viermal jährl.).
In Auftralien: 1 Gemeindeblatt.
*) In diesen Prozentzahlen sind die Rußlandesten nicht mit einbezogen.
Die estnischen Siedlungen in Rußland sind vorwiegend bäuerlich.
80
Bücher zum Detlefen
Ina Friedental
Vorlesen aus Büchern macht sie uns lebendig. Gemeinsames
Lesen an Heimabenden, in der Freizeit des Lagers führt zu ge
meinsamem Erleben des Dichters und seines Werkes. Man kann
aus jedem Buch vorlesen, man muß es nur verstehen, das Richtige
zu finden. Es gibt aber auch Bücher, die besonders dafür geeignet
sind, die wie zum Hören geschaffen scheinen. Eine Auswahl solcher
Vorlesebücher aus den verschiedensten Gebieten soll hier gebracht
werden.
Eine unter ganz neuen Gesichtspunkten zusammengestellte
Sammlung von Gedichten gibt das Buch von Boehme: Rufe
in das Reich, das uns die heldische Dichtung der Deutschen
von Langemarck bis zur Gegenwart kennen lernen^ läßt.
Von deutscher Vergangenheit und dem Geist des Preußen
tums erzählt Beumel'burg's Preußische Novelle, in
der der Begriff der Ehre und der Pflichterfüllung bis zum letzten
als Verkörperung des Preußentums in der Zeit des siebenjährigen
Krieges hingestellt werden. Sie sind der oberste Maßstab für al
les menschliche Handeln.
Deutsches Frontsoldatentum lassen uns die Dichter Alverdes, Thimmermann, Witteck und Zillich erleben.
In der als Hörspiel geschriebenen Szenenfolge Die Frei
willigen zeichnet Alverdes das Erleben der deutschen
Kriegsfreiwilligen von Langemarck in packender Schlichtheit. Auch
Thimmermann, der selbst den Sturm auf Langemarck mit
gemacht hat, erzählt einfach und selbstverständlich von dein Ster
ben der jungen deutschen Regimenter. Ein Füsilier des 1. Batallions Steinmetz, Witteck, hat sein Buch Durchbruch
anuo achtzehn seinem Bataillonsführer, Hauptmann Von
Ravenstein, gewidmet.
Ravenstein ist die Verkörperung des
Führertums. „Sie waren gute und schlechte Soldaten, aber
er hat aus ihnen erst eine Truppe gemacht — durch Führung und
Vorbild", sagt der Verfasser von seinem Batallion. Hie ist nichts
Gemachtes, kein falsches Pathos. Dieses Dokument echten Front
soldatentums gehört zu den besten deutschen Kriegsbüchern.
Der siebenbürger Dichter Zillich, der den Weltkrieg im
österreichischen Heere mitgemacht hat, schreibt in seiner Novelle
Der Urlaub von dem Soldatentum und dem Kamerad
schaftsgeist der österreichischen Truppen im Alpenkrieg gegen Italien.
Es werden heute viele Bauernromane geschrieben, zum Teil
schlechtes Konjunkturschrifttum, zum Teil sehr wertvolle lebens
81
wahre Bücher. Unter diesen wirklich echten Bauernbüchern fin
det sich besonders in der Trilogie Von Dörfler und in den
Erzählungen von S chieft l- B entlage besonders viel zum
Borlesen Geeignetes.
Dörfler konnte seine Geschichte eines alten schwäbischen
Bauerngeschelchtes, die Trilogie: Die Lampe der törich
ten Jungfrau, Apollonias Sommer, und Um
das kommende Geschlecht, nur als Schwabe schreiben.
Das Buch aber hat weit über das Stammesmäßige hinaus all
gemein deutsche Gültigkeit. Der Dichter bekennt bon- sich: „Etwas,
Was nicht zugleich auch mein Volk anginge, vermöchte ich nicht zu
schreiben". Das Leitwort seines Werkes ist: Das Blut ist das
Schicksal, und der andere beherrschende Gedanken dieser drei Bände
ist der Kampf um die heimatliche Scholle.
Die Erzählungen von Schiestl-Bentlage: Unter
den Eichen, aus dem Leben eines deutschen Stammes, stellen
ein Lebensbild der Menschen auf den großen, einsamen Höfen des
oldenburgischen und westfälischen Landes dar. Diese stolzen
Bauerngeschlechter wurzeln sest in ihrer bäuerlichen Überlieferung
und sind eins mit der Landschaft, in der sie seit Jahrhunderten an
sässig sind. Die einzelnen Geschichten aus ihrem Leben wechseln
Von tiefster Tragik bis zu köstlichem Humor.
Von dem Werden und dem Sein des deutschen Arbeitsdienstes
erzählen die ^Schriftsteller Brandis, Nebe und PinetteDecker. Cordt Von Brandts, der bekannte Douaumontstür
mer, hat im
Luchhof, humoristisch-satirische
Selbsterlebnisse der Pioniere des Rhinluchs,
seine eigene Siedlergeschichte im märkischen Moorgebiet geschrie
ben. Neben für den Siedler wertvollem Zahlenmaterial und sach
lichen Berichten^aus eigener Erfahrung enthält das Buch Szenen
voll Herrlichen Humors. Brandts kommt zu dem Schluß — Sie
deln im Ödland braucht eine Vorbedingung: den Arbeitsdienst.
Heute Wird das Rhinluch planmäßig Vonr Arbeitsdienst für die
Siedlung urbar gemacht.
Der junge, erst 20-jährige SA-Mann Nebe schreibt einen
Roman des Deutschen Arbeitsdienstes ■— Schippen aufnehnrenI — Jm Gleichschritt marsch! Er packt in
seinem Buch das Leben selbst an und erzählt vom Arbeitsdienst in
der Zeit des Aufbaus. Noch stehen sich zwei Welten gegenüber:
die eine, welche die Arbeit wieder in den Mittelpunkt des Lebens
rücken will, die ein Arbeitsethos kennt, und die andere, die der
Arbeit lieber aus dem Wege geht. Diese andere Welt endgültig
auszurotten, ist eines der Ziele des Deutschen Arbeitsdienstes.
Pinette-Decker erzählt in seinem Buch: Männer,
Land und Spaten, ein Stück Zeitgeschichte,
vom Werden und Wachsen des Deutschen Arbeitsdienstes. Er schil
dert die Entwicklung aus kleinsten Anfängen bis zur Einführung
des Arbeitsdienstpflicht für jeden jungen Deutschen. Er schildert
aus eigenem Erleben das Leben in den Lagern und zeigt die
6
82
Aufgaben auf, die der Arbeitsdienst am Einzelnen und am Volks
ganzen zu erfüllen Hat.
Von dem Leben und denr Werk des deutschen Arbeiters berich
ten Karrasch und Lersch.
Der Ostpreuße Alfred Karrasch schreibt in seinem Buch
„Stein gib Brot", über die Arbeit der Steinfischer auf der
kurischen Nehrung und hat damit auch einen der besten deutschen
Heimatromane, den Roman der eigenartigen Lanvschaft der turi
schen Nehrung und ihrer Menschen geschaffen. In der Nachkriegs
zeit verlieren diese Steinfischer ihren Erwerb und sind in Gefahr
aus einem schwer arbeitenden, gesunden und bodenständigen Menschenschlage zu arbeitslosen und verbitterten Proletariern zu wer
den. Die Wendung des deutschen Schicksals durch die deutsche ReVolution und der Kampf gegen die Arbeitslosigkeit gibt auch diesen
Arbeitern deti Glauben an die Zukunft und ihre Arbeit wieder.
Heinrich Lersch, der selbst Arbeiter im Ruhrgebiet war
(er ist in diesem Jahr gestorben) und allen Deutschen durch seine
Gedichte bekannt geworden ist, hat auch in einem Prosawerk, in
den Novellen: Jm Pulsschlag der Maschinen, oas
Leben des deutschen Arbeiters geschildert. Diese Novellen sind
ganz schlichte, anspruchslose Tatsachenberichte, die nur von einem
Dichter geschrieben werden konnten, dem der deutsche Arbeiter
nicht ein „Problem" ist, sondern der als einer von ihnen von
ihrem Schaffen und ihrer Welt berichtet.
Vom deutschen Handwerker und seinen Schicksalen erzählen
die Bücher von Dörfler, Kluge und Lersch.
Anton Dörfler schildert im Tausendjährigen
Krug eine fränkische Töpferfamilie im vergangenen Jahrhundert.
Er zeichnet das Bild eines alten Handwerksmeisters, in dessen
Hause sich der tausendjährige Krug als das Sinnbild uralter
Töpfertradition von Geschlecht zu Geschlecht vererbt hat, und der
nun in zähem Festhalten an alten Sitten und Gebräuchen um
die Erhaltung handwerklicher Überlieferung kämpft. Zwei feiner
Söhne schlagen aus der Art, sie lassen sich durch die hohen Löhr:e
in den Manufakturen zur Fabriksarbeit verleiten und verlassen
das Haus. Nur ein Sohn übernimmt das Erbe aus der Hand
des Vaters und setzt damit die jahrhundertealte Familientradition
als Töpfermeister und als Erbe des tausendjährigen Kruges fort.
Der Bildhauer und Erzgießer Kurt Kluge erzählt im
Glockengießer Christoph Mahr die Geschichte eines
in seinem Beruf verwurzelten Handwerkers unserer Zeit. Christoph
Mahr gibt sein Handwerk in der Zeit der Not auf, er brennt
Ziegelsteine für den Siedlungsbau. Aber er hat sein Handwerk
nicht vergessen, er arbeitet für eine bessere Zukunft, die wieder nach
Glocken verlangen wird. Verwurzeltfein im handwerklichen Be
ruf trotz aller äußeren Hinderniffe und inneren Kämpfe ist der
Grundgedanke dieses Werkes.
In seinem Buch: Mut und Übermut, hat der Arbeiterdichter Heinrich Lersch Geschichten aus der Lehrlings- und
Wanderzeit eines Kesselschmieds erzählt. Er schildert Erlebnisse
83
und Begegnungen auf der Landstraße und in den Werkstätten auf
deutschem, österreichischem und italienischem Boden.
In einem anderen Werk, Hammerschläge, ein Ro
man Von Menschen und Maschinen, zeichnet Lersch
den Weg seines jungen deutschen Handwerkers in der Vor
kriegszeit.
Von
den
deutschen
„afrikanischen"
Schriftstellern
ist
Hans Grimm der bekannteste und bedeutendste. In seinen
Südafrikanischen Novellen und auch in anderen Er
zählungen ist es vor allem die Rassefrage, die im Vorder
gründe aller Fragestellung steht und in packender Weise mit all
ihren Konflikten und alt ihrer Tragik dem Leser die Augen öffnet
über die überragende Wichtigkeit des Rassenproblems.
In
Lüderitzland,
sieben
Begebenheiten,
erzählt ein Deutscher auf deutsch von deutschem Schicksal. Es sind
der Wirklichkeit unverbogen und meisterhaft nacherzählte Berichte
von den Schicksalen deutscher Männer und Frauen im ehemaligen
Deutsch-Südwest-Afrika.
Der Zug des Hauptmanns von Erckert stellt
einen in sich abgeschlossenen Auszug aus Hans Grimms Haupt
werk „Volk Ohne Raum" dar. in dem deutsches Heldentum im
Heimatkampfe der deutschen Kolonie in Afrika lebendig wird.
Aus ihrer Heinrat Siebenbürgen erzählen uns die Dichter
Wittstock und Zillich, aus seiner österreichischen Heimat
schreibt Bruno Brehm sein Buch Heimat ist Arbeit.
Der Siebenbürger Sachse Wittstock schildert in den sieben
Erzählungen Die Freundschaft von Kockelburg, das
Leben seiner Stammesgenossen.
Er bekennt sich darin zur Hei
nrat, zum Deutschtum und zum Glauben an die Zukunft der
Deutschen aller Welt.
Sein Buch ist erfüllt von dem, was der
Verfasser selbst in einer Erzählung „Heimat rind männlicher
Geist" nennt.
In den 2(5 Geschichten des Buches: Der Toddergerch
und andere Geschichten, zeichnet der junge Siebenbürger
Dichter Heinrich Zillich verschiedene Typen des sächsischen Vol
kes, ebenso auch Gestalten der anderen Völker inr siebenbürgischen
Raum, der Ungarn, Rumänen, Zigeuner und Juden. Man lernt
durch diese
Erzählungen Land
und Leute
Siebenbürgens
wirklich kennen.
Zillich neuestes Werk: Zwischen Grenzen und
Zeiten stellt einen großen Roman des siebenbürgischen Volks
tums dar, das Grimms „Volk ohne Raum" als Mitkämpfer um
den Bestand deutschen Wesens ebenbürtig zur Seite steht.
Du
Frage des Schicksals des starken und bewußten Siebenbürger
Deutschtums während der letzten 40 Jahre wird lebendig und mit
reißend behandelt.
Brung Brehm, der Deutschösterreicher, erzählt in 40 Kurz
geschichten und Skizzen in seinem Buch Heimat ist Arbeit
von dem Leben der Auslanddeutschen, aus bem. Weltkriege und
aus seiner Jugend. Liebe zum Deutschtum, zur Familie.
6*
84
zum Heimatbodeu und zur ländlichen Arbeit sind
die Grundgedanken des Buches, das auch Geschichten voll Hu mor enthält.
Die schwere Not der Nußlanddeutschen zeigen uns die Bücher
von D winger und Kortwich.
Ein erschütternder Tatsachenbericht aus dem Räterußlaud von
1983 ist Dwingers letztes Buch: Und Gott schweigt?
Ein junger deutscher Kommunist schildert seine Erlebnisse
in den deutschen Bauernsiedlungen Südrußlands und seine durch
die furchtbaren Eindrücke bewirkte Abkehr vom Kommunismus.
Friesennot von W. Kortwich ist eine schlichte Pakkende Erzählung von denr Schicksal ders Wolgadeutschen unserer Zeit.
Der rheinische Dichter Heinz Steguweit hat in seinen
Kurzgeschichten: Frohes Leben ein Vorlesebuch wie es sein
soll, schlicht, lebenswahr und voll Humor, geschrieben.
Einem Kameraden zum Abschied
Wir wollen alle großen Worte lassen,
von Mann zu Mann genügt ein Händedruck.
Wir können aus einander uns verlassen,
man mag uns lieben oder mag uns hassen, —
wir stehn zum Werk. Und das ist uns genug.
Bald blickst du wieder über deine Scholle,
gehst hinterm Psluge, führst die Ernte ein...
Es kommt der Alltag, der entsagrmgsvolle,
kommt Einsamkeit; doch komme was da wolle,
in deinem Kampfe bist du nicht allein.
Denn mögen uns auch taufend Meilen trennen,
uns schweißt zusammen eines Volks Geschick!
Kamraden stehn, Wo deutsche Herzen brennen;
und kannst du nicht des andern Namen nennen —
du kennst ihn doch: am Gruß, am Schritt, am Blick.
Sattlerarbeiten:
Mappen
Aktentaschen
Bälle
Boxhandschuhe
u. a. Sportartikel
Koppel
Tornister
Riemenzeug
Kartentaschen
Handtaschen
usw.
Solide und preiswerte
Ausführung
W. BADER
Pikk 28-10. Tel. 460-73
Einrahmungen
Schöngerahmte Bilder ge
hören in jedes gemütliche
Heim, und da hilft Ihnen
gerade „HERMES“ bei der
Auswahl einer richtigen
Einrahmung. Fachgemäße
Arbeit.
Bestellen Sie bei
-HERMES’’
Der „Kleine Laden“
am Raekoja plats 18
Zur Anfertigung
von Damentoiletten, Oberkleidungs
stücken und Kinderkleidern
empfehlen sich:
Anna Kalio
Tallinn, Pikk 36—18
Erika Redlich
Tallinn. Pikk 31
Kyriene Wentzer
Tallinn, Pikk 37—4
Tel. 474-35
Schlichte Damenkleider und elegante Abend
toiletten nach den neuesten Modellen.
Gewissenhafte Ausführung. Mässige Preise.
Hauswäsche
Leibwäsche
Gardinen, Steppdecken, Lampenschirme
Stickereien, Strick- und Häkelarbeiten
Märken, Höhlern, Kurbeln, Maschinensticken u. Stopfen
Wäschereparaturen
Aufheben von Maschen an seidenen Strümpfen
Kunststopfen
Waschen und Spannen von Gardinen, Tüchern usw.
Reinigen und Färben von Stoffen
Färben von Schuhzeug, Gummischuhen, Taschen usw.
Kleben und Kitten von Glas und Porzellan
Puppenreparaturen
Photographische Arbeiten
Büchereinbände
Drechselarbeiten
Arbeiten mit S'aubsauger u. elektrischem Bohnerapparat
Schreibmaschinen- und Übersetzungsabrbeiten
W. EICHHORN
■TALLINN
W
Müürivahe
Nr. 52
■
=
Telephone:
450-90
440-82
■
Wiiiiiiffliiii
Wassermesser, Badeeinrichtungen aller Systeme, Gas-, Wasserleitungs-, Zentralheizungs- und
Kanalisations-Anlagen. Pumpenund Brunnen-Anlagen, Meiereieinrichtungen, Milchkühlwannen.
Autogen-Schweissen. — Alle ins
Baufach schlagende Schmiedeu. Schlossereiarbeiten. Balkongeländer, Lifte etc.
S ISU:
Ujumisest üldse
Rinnuli ujumine
Selili ujumine
Küljeli ujumine
Crawl
Päikese vannid
Ujumisest üldse.
üheks suuremaks vaenlaseks ujuma õppimisel
on kartus. Kui inimene on üle saanud kartuse
tundest, õpitakse õige kiiresti ujuma. Meil on
väga suur % inimesi, kes üldse ei oska ujuda,
Millega seda seletada?
Iga aasta upub meil umbes 50—70 inimest. See
on küllalt suur arv, mis peaks kõiki manitsema
ettevaatusele. Paljud inimesed ei julge sellepärast
ujuma õppida, et nad kardavad uppumist. Kui
ollaksegi vee kogu juures — siis solistatakse kalda
ääres, olles põlvist saadik vees.
Kes vähegi ujuda oskab ja selle juures on ette
vaatlik, sel pole kunagi karta uppumist. Uppu
mine võib väga kergesti tulla, kui vilets ujuja
saatjata liigkaugele läheb ehk kui vilets ujuja
päästma läheb uppumise ohtu sattunud inimest.
Siis võib uppumist tekitada vette kukkumine
ja mõned haiguslikud nähted, mis võivad esile
tulla vees ujudes.
Üheks takistuseks ujuma õppimisel on see, et
õppijal võib sattuda vesi ninna. Juhtub nõnda —
siis lüüakse jalad kohe põhja ja algab puristamine.
Juhtub aga ujujal niisugune äpardus siis, kui ollakse
kaugemal — siis on asi palju täbaram. Kui uju
7
mist õppija püüab jalgu põhja lüüa ja tunneb, et
põhi liiga sügaval, hakkab ta ehmudes rabelema
ja nii võib sattuda ninna ja suhu veel rohkem vett
mille tagajärjeks on, kui abi käepärast pole,
uppumine.
Seepärast on tähtis, et ujumist õppija õpiks uju
mise liigutusi tegema aeglaselt ja rahulikult, et ei
pritsiks vett suhu ja ninna.
Siin juures mainitagu seda asjaolu, et ujumist
õppija püüaks võimalikult nõnda harjutada, et iga
lainetuse ja vee pritsimise tagajärjel, mida ujuja
oma liigutustega sünnitab — jääksid silmad lahti.
Seda harjutust võib teha ka toas — pesukausis.
Alguses on see küll paha — kuid pärastpoole har
jutakse sellega ära.
Siit järeldub, et on tähtsad kaks asja mida iga
ujumistõppija peab silmas pidama: õppige vees
silmi lahti hoidma. Harjutage ujumisel hingamist
nii, et hingate suust sisse ja ninast välja. Kui sa
tub suust sisse hingamisel mõni piisk vett suhu,
ei tekita see nii suurt kõdi, nagu vee ninna sattu
misel. Pääle selle on suust sissehingamisel veel
muud paremused, mille loetelu viiks pikale.
Kui kaua olla vees.
Palju rohkem ergutavalt mõjub lühiajaline sup
lemine. Lapsed ja nõrgatervisega isikud peavad
suplemist algama kaheminutilise vees olemisega.
Terved ja tugevad inimesed võivad kuni 15 minu
tid vees viibida. Kui ilmuvad värinad ja väsimus?
8
tuleb kohe veest välja tulla. Veest välja tulles
hõõrutagu kiirelt nahk kuivaks ja pandagu riided
selga või tehke mõnel muul viisil liigutusi, et ihu
sooja saaks.
Ujumise õppimine.
Ujumise õppimisel on mõnedki tarvitanud abi
nõusid vee pääl hoidmiseks korgikottide jne. näol.
Ujufnise vöösid pole aga soovitav tarvitada,
kuna nad võivad segada ujumis-liigutusi. Veepääl
hoidmise abinõusid võib tarvitada ainult erijuh
tudel.
Nagu eelpool nimetasin, on üheks ujumise pi
durdajaks i kartus põhjavajumise eest, sellepärast
algagu iga ujumist õppija „koeraujumisega“ pääle.
Selleks tuleb ujumist õppijal umbes poolest
kehast saadik vette minna ja siis hakata käte ja
jalgadega koera moodi liigutusi tegema. Käed sirutatakse ette poole ja tõmmatakse kõhu alla. Jal
gadega võib esialgu lihtsalt summeldada, kuid pole
vaja just neid metsikult vastu vett peksta. Hin
gamine toimuks läbi suu, välja ninast.
Tunneb ujumistõppija, et „koera moodi" uju
mine edeneb, siis hakatagu harjutama n. n. rin
nuli ujumist (konna moodi).
Rinnuli ujumine.
Käte liigutused. Rinnuli ujumise õppi
miseks harjuta enne kuival maal vastavad liigutu
sed selgeks. Kui liigutused selged, alles siis mine
9
vette ja harjuta samu liigutusi vees. Samuti tuleb
ka jalgade liigutusi enne kuival maal õppida.
Algseis: Seisa sirgelt, käed tõsta üles, nõnda et
peopesad on pööratud väljapoole, sõrmed koos.
Joonis 1.
Joonis 1.
‘
1. Pööra peopesad väljapoole ja siruta mõlemad
käed õlani kõrvale välja. Joonis 2. Selle harju
tuse sooritamisel hinga sügavasti suu kaudu sisse.
10
2. Kõverda käed küünarliigestest, tõmba õla
varred vastu rinnakorvi ja too lõdvendatult lõua
alla kokku. Sissehingamine jätkub, joonis 3.
Joonis 2.
3. Siruta käed kiire liigutusega algseisu. Käte
ettetoomise ajal välja hingata. Joonis 1. Kui need
harjutused kuival maal on selgeks õpitud, siis
mine vette õlast saadik ja harjuta samu harjutusi
vees. Vees harjutamisel kummarda vähe ettepoole
ja liigu kõndides mööda põhja edasi.
Jalgade liigutused.
sirgelt.
Algseis:
Seisa
11
1. Tõsta ühte jalga nii, nagu näitab joonis 4.
Põlv peab seisma kõrval, mitte aga ees. Jalakand
ulatub teise jala põlveni. (Veesharjutamiseks vaata
joonis 7).
Joonis 3.
2. Siruta nüüd üles tõstetud jalg kõrvale välja,
joonis 5.
3. Kõrvale välja sirutatud jalg tuua kiire liigu
tusega teise jala juurde, algseisu. (Ujumisel jal
gade algseis joonis 6). Kui jalgade liigutused kui
val maal on selgeks õpitud, siis harjuta vees järg12
miselt. Mine vette ja toeta käed põhja, kallutades
keha veidi ettepoole ja lase jalad tõusta veepin
nale. Seda harjutust võib sooritada ka redelist või
J°onis 4-
Joonis 5.
mõnest muust kohast kinni hoides, joonis 6.
Kui jalad on veepinnale tõusnud, siis har
juta jalgade liigutusi samaselt, nagu seda tegid
kuival maal.
1. Hinga sisse. Käed tõmbega kõrvalasendisse, jalad välja sirutada, joonis. 8.
Jooois 7
14
2. Sisse hingates tuua õlavarred vastu rinna
korvi ja edasi lõua alla, jalad kõverdada põlvest
laiali, joonis 9.
Joonis 8.
3. Hinga välja. Käed too algseisu, kuna selle
aja sees jalad tõugata laiali ja lüüa kiirelt kokku
algseisu. Ujumisel ära pinguta keha. Liigutusi
tee nii kiirelt, et ei väheneks edasiliikumise hoog.
15
üksikute liigutuste vahel võib pidada mõni hetk
vahet. Kui aga tunnete, et keha vajuma hakkab,
tehke jälle vastavaid liigutusi. Liiga kiiresti üks
teisele järgnevad ujumisliigutused väsitavad kergesti
keha.
Joonis 9.
16
Selili ujumine.
On rinnuli ujumine selgeks õpitud, siis ei ole
selili ujumise õppimine enam kuigi raske. Käte
liigutused toimuvad pea samuti nagu rinnuli uju
misel. Kuid on sarnaseid selili ujumise viise, kus
käteliigutused sarnanevad crawli ujumisele. Jalgade
Joonis 10.
Joonis 11.
liigutused sarnanevad pea täielikult rinnuli ujumise
liigutustele.
Algseis: Lama selili, käed keha kõrval, peo
pesad keha juures, joonis 10.
17
1. Too käed rinnale, painutades õlavarred rinna
ligi, nii et käte seesmine pool puudutab õlgu.
Samal ajal kõverda jalgu, põlved lähevad laiali
ülespoole, jalakannad jäävad kokku. Sisse hingata
suu kaudu, joonis 11.
Joonis 12.
2. Siruta käed üles, peopesad hoia keha poole.
Liigutus teha lõtvade kätega. Jalatallad vastu
vett aja laiali aeglaselt. Hinga sisse suu kaudu,
joonis 12.
3. Nüüd tõmba käed kaares vee pinna lähedalt
puusade juurde, sõrmed kõverda veidi sissepoole?
18
samal ajal tõmba laialisirutatud jalad järsu tõmbega
kokku. Soovitatav ka käte järsum tõmme. Kui
on käed ja jalad koos, siis tee väike paus, et keha
saaks puhata, muidugi nii kauaks kui tunned, et
keha vajuma hakkab. Seliti ujumisel tuleb hoida
pea vees nii, et kõrvad on vees. Kui hoiate pea
liiga ettepoole, siis vajuvad jalad sügavale vette*
Pead ei tohi ka liiga taha hoida, muidu võib
vajuda pea liiga palju vee alla.
19
Külili ujumine.
Algseis: Ujuja lamab paremal küljel. Keha
välja sirutatud, jalad koos. Parem käsi on tõuga
tud ette nii, et pea lamab õrnalt käel, käe laba
veest väljas, peopesa keeratud vee poole. Vasak
käsi lamab sirgelt puusal. (Vasakul küljel lamades
ümberpöördult). Joonis 13.
Joonis 13
Käteliigutused.
1. Tõmba parema käega ülemise reie sihis ja
vasak käsi aseta rinna ette alumise õla juurde tõmbeasendisse, nii et mõlemad käed kohtuvad rinna
ees — alumise õla juures, teineteisest möödudes.
Käte tõmbeliigutusi ära tee mitte sügavalt, vaid
rohkem pinnalt. Hinga sisse. Joonis 14.
2. Aeglaselt siruta parem käsi üles ühtlasi
tõmme vasakuga, joonis 15. (algseis).
3. Kui tunned, et keha edasi liigub, pea mõni
hetk vaheaega.
20
Jalgade liigutused.
Algseis: Jalad väljasirutatud koos, joonis 13.
Joonis 14.
1. Jalad kõverda põlvest ja tõmba laiali. Pääh
mine jalg tõmba ette, alumine taha, joonis 14.
2. Jalad jõuliselt kokku lüüa, joonis 13 algseis.
Joonis 15.
Käte ja jalgade koostöö ujumisel.
1. Tõmba parema käega ülemise reie sihis.
(Kätt ei tohi tõmmata mitte veekogu põhja suu
nas, vaid kaares rinna eest). Vasak käsi aseta alu
2/
mise õla juurde tõmbe suunas. Tõmba jalad kõverdatult laiali. Hinga sisse.
2. Siruta parem käsi üles ja tõmba vasakuga
puusani alla. Laiali toodud jalad löö tugevasti
kokku, joon. 15. Hinga välja.
3. Keha libiseb edasi. Kui libisemise hoog
väheneb, korda liigutusi.
22
Crawl.
Arvatavasti on crawli stiil väljakujunenud looma
ujumisest, ning tehes läbi mitmeid arenemisfaase,
on ta kujunenud moodsaks crawliks.
Üldine stiili skeem on järgmine:
Joonis 16.
1. Vasaku käe etteviimine, jalgade löögid.
2. Vasaku käe läbitõmme, jalgade löögid.
3. Parema käe etteviimine, jalgade löögid.
4. Parema käe läbitõmme, jalgade löögid.
Faasid 1 ja 4 sünnivad ühel ajal, samuti 2 ja 3.
Nii saavutataksegi liigutuste ühtesulavus.
Crawli ujumisel omab esimese tähtsuse õige
asend, sest keha takistus peab edasiliikumisel olema
minimaalne. Mida rohkem on keha vee pinnal,
seda kergem on edasi liikuda. Samuti ei tohi keha
olla liiga pingutatud — pingutus väsitab. Pea ei
tohi olla liiga vee all, ega ka liiga ülal. Kui pea
on liiga all — see takistab hingamist ja kisub õlad
23
sügavale. Kui pea on_ liiga ülal — see takistab
ja väsitab käte tööd. Oige peaasend on nii, et
pea natuke vees lohiseb. Keha üldine asend sar
naneb — varvastel sirgelt seismise asendiga.
Tuleb vähendada ka õlgade ja keha rullumist
ühelt küljelt teisele, kuid päris ära kaotada rullu-
Joonis 17.
mist ei saa. Sagedamaid vigu on vaagna kõiku
mine, mis halvab jalgade lööke ja viib keha tasa
kaalust välja.
Käte töö.
Crawli juures töötavad käed alaliselt ja rütmi
liselt, kus lõdvendus vaheldub pingega. Oluline
on, et käte jõudu kasustataks maksimaalselt. Käsi
viiakse õhust lõdvalt ette õla laiuselt. Harjutamist
on alul soovitav õppida kuival maal. On liigutu
sed selged, siis mine rinnust saadik vette ja harjuta
alul ühe käega, siis teisega ja lõpuks mõlemate
kätega. Samal ajal harjuta hingamist, kooskõlas
tades seda käte liigutustega.
24
Käed töötavad vaheldamisi. Kui üks käsi
sooritab tõmmet, siis teine käsi väljub.
1. Tõmba sel ajal parema käega, kui tood
vasema käe ette.
2. Tõmba sel ajal vasaku käega, kui tood
parema käe ette. Sõrmed pigista kokku, veidi
kausi moodi. Joonis 16. Sisse hingamine võib
Joonis 18.
toimuda kord vasakult, kord paremalt poolt. Võib
hingata ka nii, kuidas kellgil kergem on, st. kui
pea on pööratud vasakule — vasakult sisse.
Joonis 19.
Jalgade liigutused.
Jalad liiguvad üles-alla, 20—30 cm vahega.
Vasak jalg lööb ülalt alla, parem jalg alt üles. ühe
25
käte tõmbele vastab 2—3 jalgade liigutust, joonis
18 ja 19. Jalgade liigutamisel peab jala laba sääre
otsas rippuma lõdvalt. Jalgade liigutamine algab
juba puusast peale.
Käte ja jalgade koostöö ujumisel.
1. Tõmba parema käega ja hinga sisse. Vii
vasak käsi ette, hinga välja. Tee jalgade liigutused.
2. Tõmba vasaku käega, hinga välja. Vii
parem käsi ette. Tee jalgade liigutusi üles-alla.
26
Päikese vannid.
Päikese käes muutub nahk paksemaks, tuge
vamaks ja läheb pruuniks. Kui ollakse harju
mata kehaga päikese käes liig kaua, siis tekib naha
põletik. Päike on tervise allikas. On pandud
tähele, et mõned haigused paranevad kiiresti päi
kese mõjul ja et juuksed kasvavad rutemini. Samuti
kasvavad haavad kiirelt kinni.
Päikese valgus mõjub tervendavalt ainult siis,
kui ei minda mitte üle parajuse piiri. Kui alguses
liiga kaua päikese käes olla, tekib naha punetus,
ilmub peavalu ja ka palavik. Kui päevitus katkes
tatakse kaob palavik ja peavalu mõne tunniga.
Silmadele mõjub hele päike halvasti. Päikese van
nide tagajärjel muutub inimene tugevamaks ja
haigustele vastupidavamaks. Liig tugev valgus
võib ka mitmesuguseid kergemaid ja raskemaid
haigusi esile kutsuda.
Kuidas võtta päikese vanne.
Keha peab päikesega aeglaselt harjutama. Algu
ses on soovitav võtta n. n. õhuvanne. Selleks ots
tarbeks võib esimesel 3—4 päeval mõni riie ümber
ehk särk seljas olla. Alguses milgil tingimusel ei
tohi liiga kaua päikese käes olla. Päikese van
nide võtmist alata alguses nii, et ollakse päeva kohta
3—5 minutid päikese käes. Mõni päev hiljem
27
jub 10—15 minutit jne. Kui nahk päikesega har
junud on, siis võib juba mitu tundi päikese käes
olla. Kui vahepääl ilmad halvaks muutuvad, siis
võtke õhuvanne selleks, et nahk mitte ei saaks
ära hellitatud riiete all.
Päikesevanne võib võtta igal kella ajal. Kõige
tugevamini paistab meil päike kella 11—2 vahel.
Ka võib päevituda hommiku- ja õhtupoole, nii
nagu kellelgi on võimalik. Päikesevanne võib
võtta lamades, istudes, töötades jne. Soovitav on
pääle päivitamist keha loputada veega.
Kuidas saavutada ühtlast pruuni
nahka.
Suvisel ajal on kujunenud nagu mingiks
moehaiguseks pruun nahk. Et saavutada pruuni
nahka, selleks tuleb ka õieti päevituda ja kinnipidada parajusest. Kui ollakse päikese käes liig
kaua, ilmub põletik. Hiljem hakkab nahk kestendama jne., mis ei anna soovitud tulemusi.
Enne päevitamist määrige nahk miskisuguse õliga
sisse, pähkli õli, päevitusõli jne. On tähele pandud,
et õli mõjul nahk korralikult pruuniks tõmbub,
päälegi kaitseb õli põletiku eest. Pääle selle tuleb
keha päevitamisel alati pöörata. Kui on tükk
aega oldud seljali, siis pöörata kõhuli. Ollakse
küljeli — siis aeg-ajalt pöörata teist külge jne.
Päikese vannide võtmise ajal, olgu pää kaetud.
Kes ei või võtta päikese vanne.
Lapsed kuni 2 aastani, ehk kui seda tehakse siis
28
uure ettevaatusega. Kõige parem on siiski lapsis
mitte alasti päikese paistele minna lasta, vaid
särgiga. Pea olgu kaetud.
Haiged — kelle tervislik seisukord ei kannata
välja päikese vanne. Soovitav alati arstilt nõu
küsida, sest mis ühele võib kasulik olla, see võib
teisele kahju tuua.
Aeg seisata,
aeg näita oma palet!
Kus kroonit kotkas kahepäine
meid hirmutas, — sääl võime heisata
kolm värvi, millel truuks me jäime,
kesk mineviku võltsi, valet.
Aeg lummutav,
aeg viirastusis vohand...
Tuult täis oln’d külijate sarjad,
meid kandnud torm, — vast laeva kummutav,
kui valges vahus lainteharjad,
— voog ärev ähvardavalt kohand.
7
Aeg sarnane:
nüüd unustada võime,
ja eemal peletada lõusta...
Vaat! pulstund habemesse, — karvane,
— tuim ori, kas veel jõuab tõusta?!
kui langend ahelate põime.
Aeg võrratu,
aeg uskumatu muistend:
teoorjus..., jsakste toorus, ülbus...
Maa rahval ibe, meri — mõrratu,
kus piits — moraal, julm võim on üll kus..
Ent ometigi päästsid muist end...
Aeg lohutas,
aeg trööstis leinas raskes,
kui orjapõlvest tuimund-tuhmund,
vast mehi lootusettus kohutas,
— näod ootsid meeleheitel juhmund,
kui loomad — pettund karjalaskes.
Aeg vabastas,
aeg heitis raske ikke,
me seisatame, — näeme imet...
Veel olla suudaksime nahas kas?
kus juhitakse sind kui pimet,
kel pole olevikku, tulevikke...
a
2.
Maa kaua kandis tühja hälli,
näis, nagu puuduks rahval saatus.
Kes oleme? me kuhu läheme?!
Kas tahame ka eluaset pälvi?
Miks sihi vahemaa ei vähene,
miks laseb oota oleskelu jaatus?!
Me just kui valvel maantee veeres:
mis saab me rahvast, kodust, majast?!
Las teised murravad nüüd piike!
päältvaatajaiks ses jääme keermes.
Las teised saavutavad viike!
me saatus sõltub soodsast ajast.
Näis, nagu puuduks meestel tahe
ja julgus — peletada orjust...
Maa, kuhu tõttad, kes sind tüürib?!
Suur — rahva, — haritlase vahe,
(neist viimne omal Õnne üürib!),
hing kannab vabaduse korjust.
Nii mõni kiriksand ja tohter
on saksastund, — mees nakat naisest.
Näe! baltlasiks saab tõusik pere...
Nii mõni cand.-jur. riigi kohtel
karjääris unustanud vere:
ta eemal hoiab seisuspaisest.
9
3.
Kas tuules laksatavad lipud?!
Näe! sukelduvad päevad — hülged,
kuud kaovad lootustega, aastad:
kui vette, et ei paista tipud...
Torm randa uhub riismeid, saasta,
murt mastid laeva — muljut küljed.
Mõõk ripub õhus, — tera haljas,
tääk püsti, püssid seisvad hakis...
Maas rontsuks pekstud, murdund vitsad,
ja kõrval hakit liha paljas...
Nii meie väljavaated kitsad,
maa ägab kaitsevärvis — khakis.
Selg — pekstud hirmust tõmbund küüru,
— kes valust iniseb kui lojus,
— kel soolveest kipitavad vorbid.
Ent vaim see elusalt ei müüru,
lööb vastu astlat, mis meid torgib,
ning sangar ärkab piinat rojus.
10
Karl Robert Jakobsoni kuju
on esmane — täis uljust, vahvust:
vaim räägib sisemisest rammust,
et tõuseb iseteadvus, tuju...
Nii nagu tema mulgi vammust,
maa kannab teda, tema rahvust.
Siis esmakordselt veri tuikas,
sest praegu soontes kuulda müha,
sest kiirem südame veel tukse.
Loit — sõjasarv meid üles huikas,
me astusime üle ukse
ja argipäevast saime püha...
4.
Noor Vilde ärkamise aega
koest tundis kangast, haprast lõimest:
et olla eestlane, — sest vähe!
On vaja kaalu elu vaega
ja heita orjapõlve mähe...
Ta ise vaimustub sest võimest.
Ees silme ajalugu iidne,
vaim vaatab nagu aknast tuhmund,
ja küsib: kas võib keegi kosta,
mil avaneb uks suitsupiidne?
et... verehinnal priiust osta.
Näod sädelema löövad juhmund.
Kui kaua kanda oma sarka?!
päält vaata enda matust tummalt?
Nii sureb orjastatud sugu...
Teed näita?! vaja juhti tarka,
kes suudaks luua ajalugu,
— häält, kuralt tüürida, embkummalt?!
Noalaevast tuvikese — aate
sa saadad, kuigi maa veel lige.
Käel kahel hoiad ise tõde,
kui Kupja Kaarel adjustaate...
Nüüd revolutsioon — su õde,
sest mõnigi sul kade — tige.
12
Siin juba kindlalt valid suuna,
töörahva kursi, — mille sihiks
on sotsialism ja selle teesid.
Ei ori enam tuku puuna,
et palistada käskja teesid,
taip vastne ajaloo saab vihiks.
Ei enam karga mütsilodu
pääst alandlikult mehe pihku.
Ei nooruk parunile kniksu
tee enam. — Eesti — meie kodu,
me ise võime kanda lipsu,
ja oma vilja panna vihku.
Nii iseteadvus tasa-pisi
meis kasvab, juba käime julgelt,
me teame kuhu vaja sammu,
kuis „esimesi triibulisi"
võib kanda mees, kes tunneb rammu,
kes kohendab ka ennast sulgilt.
Nii näeme juba: trotsiv Vilde
ei kata varjukülgi — võikust,
et muutub tihedamaks suga...
Näe! elu verisemaid kilde
meil pakub lahkamise nuga,
me imestame seda lõikust.
13
5.
Kas luua ainult ajaviiteks?!
või lasta lahti aju — ämblik,
et mõtete võiks laota võrku,
et uue ilmakorra kiiteks
koos üles hõigata ka nõrku?
aeg muidu suretav kui — lämblik.
Ehk oma selja taga „sõber“
küll sosistab: „tee, veli, ridu!“
Leib haganane maksab raha,
ent ilma selleta — vaim nõder:
nälg surub näole kollast vaha
ja tõotab loomingule kidu.
Vaim siiski kaljutahvleid tahub,
ei süda töötav veel ei murdu.
Tuul, vihm ei kunstikirja uhu,
näe! palju tähti hinge mahub...
Ju tead: pead viima rahva kuhu,
kes surut vägivalla kurdu.
Tood talupoja mässulise
eeskujuks minevikust — mustriks:
meil näitab Anija ja Mahtra,
et rahvalgi on oma „ise“,
teab: võimult nõudma peab, mis tahtma,
tal selgroog — sirge, uhkus-muskliks.
14
6.
Näe! nagu teisigi, nii Vildet
maapagu kutsub... Aastast Viiest
jäänd kõigil mälestused julmad.. .
Näe! „Kaagi“ võllanalja-pilget
ei suutnud tõrju verepulmad:
uus Eesti väljub muistsest hiiest.
Ehk siis küll „uinusivad hulgad", *
sa võitlejana tõstsid piiki,
ja mässajana orjaikkeid,
näe! raputasid. Trellipulgad
veel polnud tundnud käsi sitkeid,
teed avades meil aateriiki.
Ei suutnud „kapitalikantsid“
sind kohutada — rahakaitsjad,
ei kuulsad mustamantli-mehed,
neist julgesti sa mööda vantsid,
käes relvaks trükitähil lehed,
et vappuvad kõik elumaitsjad.
* NB. järgneb mõningaid „Kaagi“ väljendusi...
15
Ning kodanluse „kiidukõrid“,
kes tõena levitavad võltsi,
suud ammuli, näe! vakatavad,
just nagu kuulda trummipõrin ...
Näe! punalipud pakatavad,
aeg astund vabaduse kõrtsi.
Mass juubeldab, kõik purju joodet...
Las märatseb kord rahvas, hõiskab,
las kihab veri, mässab aju,
kui saabund, mida kaua oodet,
kui üle maa käib lõõtsuv raju,
tend hinnata vaid ori mõistab.
Ei enam vana saksa jumal
meid köida. Usuks — ilmavaade,
— uus õpetus: ulm vabariigist...
Pääs revolutsiooni humal,
käed haaravad nüüd vaenupiigist,
erk tulekuma — kõige saade.
Mustsada... karistusesalgad:
maad laastab õõv. Näe! meeleheitest
relv ise tõuseb — tabab märki...
Kuis „teened“, nõnda saad ka palga
võim jälle võib su pääle kärki
ja hageda metsmehi peitest.
16
Ei hirmuta sind piinad, sõitlus,
mu rahvas! olemisest tuimast
nüüd väljud, vaimselt saades vabaks.
Keeb esmakordselt klassivõitlus,
veel vägivald ees hoidjaks tabaks,
pea toibud, oota! orjauimast...
7.
Seks aastaid vaja oli tosin:
reaktsiooni rängast survest,
maailmasõja puhkend tulest
käib läbi pidev mässusosin.
Laps, kantud vabaduse kurest,
kord sünnib, — oksad tulvil urbest.
End seadnud rahvad vastamisi,
et relvadega „nõuda õigust".
Euroopa tühjaks jooksmas verest...
Ent pärast olnud laastamisi
end siiski tundvad ühest perest,
on ise hirmul surmasõidust.
Näind, rändur, palju maid, sa, rahvaid,
sind võlund ilmavaate-vastla:
sotsialismi tõusvat udust
näed, — selle taga ootab trahv vaid,
kui vabrikute suitsust-kudust,
lööb inimene vastu astla.
18
Ja ikka kõikjal sama häda,
Ameerikas, küll Saksas, Taanis,
mass ägab, ringutades käsi,
näeb Hamlet: ilmas miski mäda,
ei lootustes ta siiski väsi:
kolm hobust ees — kes sõidab saanis?!
Võinädala sõit algand Venes:
kell aisal, täku kaelal kurin,
— revolutsiooni sõiduk uljas,
— mustmiljon hobujõudu keres,
mäest alla tuiskab, päike puljas
täis maarjapuna, kiirtes surin.
Murt pakane, suur saabund sula,
jõed vabaduse vetest tulvil,
võim jäine — sellel järsk jääminek,
kõik meeled pidutsevad ula...
Ju metsa taga kevadvinet
on märgata, — uut ärkust nurmil.
Näe! kandvad oksad uusi lehti,
uus lootus roheline tärkab:
nüüd revolutsioon on lõplik,
aeg punalipuga end ehti...
Mass kõigeks valmis — vastuvõtlik,
ta vaenlases ka sõpra märkab...
8.
Siis järsku võpatavad rahvad,
kes varjusurmas seni tukkund.
Näe! kodanik, nüüd iga isik,
nii aplalt kõike hinge kahmab:
on verre tungind mässupisik,
rõõm kõikjal: «keisririik on hukkund!“
Näe! värvid: sinine, must, valge
tood tänavale — moondund lipuks.
Kõik tervitavad koidupuna,
ja algand vabaduse täige.
Kõik, kes me ootnud vaimuluna,
nüüd nagu ise lehviks-ripuks.
Nüüd sinagi paost tulla julged,
kuis priiuspulmast jääda maldad,
kuis nüüd veel viivitada kärsid,
kui unistuste teostus kulgeb,
ning tõigaks osutuvad värsid?..
Kõik, mis sul puudus, — seda valdad.
20
Sind kasvatand maa demokraatlik,
sul teada selle kestvad hüved,
mis kodanikul kasvand verre.
Su mõistus ikka ettevaatlik
jääb taltsalt vähemlaste perre,
kui uusi kasve tootvad tüved.
Mass nagu prohvetit sind kohtleb,
kes teadlik olnud pöördest-käändest.
Näib kõigil uskumatu — veidrik,
et vabadust veel miski ohtleb.
Ent siingi sinu vaim on leidlik:
ta aimab, mis meid ootab Läänest.
Me teame kõik, mis tõid meil kiivrid,
ehk õigem: mis meilt võtsid-viisid.
Veel korraks tunda saime orjust,
veel suleti kord lõõrid, siibrid,
meid näha lasti vaimu korjust,
ja... leivaks küpsetatud kliisid.
Ent siingi Anijast ja Mahtrast
vaim säilind lohutuseks virgus,
meid aitas läbi päevi rodust.
Et peletada võimu kahtlast
me rüvetatud — riisut kodust,
taas kättemaksuks selgroog sirgus.
9.
Mass vallat vabaduse hüüust,
mis ajast muistsest veres ürgind,
nüüd haarab juhuslikust hümnist,
hääd lootes kodanluse püüust...
Ent siingi jälle maksab kümnist:
peab loovutama, kuhu pürgind.
Käind läbi sõjast mitmel rindel
töörahvas saabub koju pettund,
näeb: tagala kõik hüved ahmind,
kel kerkind maja — soomus kindel..
Ent sõdur jalad rakku lahmind,
taas seisab ahelaisse kettund.
Näeb meie kaevikute hulgus:
nii vabadus näib vähe ustav,
kui olemas taas vaesed, rikkad,
kui tekkind koorekiht ja vulgus
nii ruttu — vaheseinad pikad...
Sest veri soontes läigib-ruskab.
22
On vabaduse oksi murdnud
võim armutult, — puud õitsvat laasind,
et järele on jäänud rontsud.
Kes naervat suud, on hambaid tundnud,
näeb — hirvituseks säilind kontsud...
Nii ikka tagurlus meid haasind.
Miks mõisnikele makstaks tasu,
maid, metsi kingitakse varuks?
Nad meie eest on sõdind vistist?!
Ent sõdureist see leiab asu,
kel ehit vabaduseristist
rind, — sel vaid jätkub pinda taluks.
Vaim kaaluv seda nähes tuskleb,
on kõigil meeleolu vindund,
kui hellitakse põlist vaenlast.
Sulg ülekohtu vastu puskleb,
neid kutsub parunite kaenlast,
kes orjalikult armund — indund.
Teeb kõik see südame sul haigeks:
suur mure rahvast, kes kui mähkmeis
ei pääse hällist, — taha astu
kord vabalt, uhkelt. Jääb me paiseks:
suur nõrkus orjastaji vastu:
me — Prillupid veel paljuis lähteis.
23
Mäeküla piimamees meis säilind,
veel ikka leidub anduv Mari,
käest aarde pühaima kes annab...
Veel kord meid orjalikkus häirind,
— see häbimärki küljes kannab:
ei haihtu mineviku vari...
24
10.
On möödund aegu argipäevas,
taas tõusvad manalast — su teoseist:
Ants Tertsius..., kõik muistsed varjud.
Su ennustuses selgeltnäevas
taaselustuvad märtrid paljud,
— tõest’ vabanevad muistseist seoseist.
Veel vagatsejad mustas rõivas
küll käivad ringi, — Valget laeva,
kes ootnud Lasnamäel, kui imet.
Neist astub üle elu võimas,
taas näeme trikoloori sinet
maa musta kohal, — pilves taeva.
Nüüd Maltsvet pole enam prohvet,
meid köidab ühiskonna võitlus:
kord Piibeleht on all, siis Vestmann...
Käib maadlus pinev, seintelt krohv et
vast langeb... Võidu saab, kel kestvam
on vastupanu, suurem sõitlus.
25
Kord paisub vabaduse puhang,
ju tõuseb hävitavaks tormiks,
uut jõudu tunneb puri tuules,
— mil sihiks: vana ärauhang...
Nii vahel elame kui luules,
kus värsimõõt on tõkkeks — normiks.
Vaat! kõigi toimingute varjus
reaktsioon kui tigu roomab:
taas jalad raudus, kätel ahel,
ning silmad nutetud — kui marjus
neil, kellel trellid elu vahel,
kel päikest ainult aknast hoovab.
26
11.
Meil saatus ikka raskelt lasund
on kirjameeste vaimul, kehal,
et hiili elust läbi argsi:
kõik teised kuhugi kui asund,
— sa vaata ümber, tõtta vargsi!...
nii looma pead, kui käiaks ehal.
Kas sünnib „tabamata ime“?
kas õitseb kord ka mõtterukis,
või ainult küli, ära lõika?!
Nii kaua, kui kord oled pime,
siis kirjastajat ära hõika:
ta surnuvankril istub pukis...
Ent tõest’! kas lähenemas juubel?!
kõik ülistavad loojat vaimu,
su kuju suureks kerkib üles...
On lubadusi kõigi suudel:
sind valmis kandma kätel, süles,
ka need, kel teostest pole aimu.
27
Nii leitaks viimaks:... eluaset
on tarvis sel, kes ammu loonud
me vabariiki, — juba „Mahtrast“
on tõstnud iseteadvustaset...
Ent, vaatke! lõpeb kõik see ahtrast’:
ei lubadus maad sulle toonud.
Kus jäi su mõisasüda, villa?
siin korrast ära miski, — rikkes:
on kergem lubada, kui anda...
Kui võim on kätes vastaskilla,
siis tuleb koormat edas’ kanda...
Ka riigihärg käib raskes ikkes...
Hää veel, et „Rohelisel aasal",
sul, keda saatus ikka hagend,
päävari leidus — korter kingiks.
Kas jääb see ka su abikaasal?!
(kui keegi tagatise tingiks!)
kes rännand koos, — koos siia pagend..
28
12.
Hulk aastaid askeldusis kulges...
Kes kasvand vabaduse puhtes,
kel süüme ikka olnud puhas,
tõtt ütelda see kõigil julges,
siis, hädaoht kui lausa uhas...
Halb diplomaat sa enda suhtes!
Kes a’ab end sirgeks, tõuseb püsti?
ja nagu hiiglane, näe! sammub,
— kui sümbol vabaduselõkke,
sel ajal vastust kui meilt küsti,
vaim pidi moodustama tõkke,
võim abitult kui paigal tammub.
Kõik mehed pööravad kui selga,
sel, — mille vaevalt võitnud rahvas,
sa astud uljalt teiste saatel,
ei ähvardusi, sõimu pelga:
taas nõuad eluõigust aatel,
kui mõned nagu vähjad kahvas.
29
Tead: lüüakse siis surmakella
meil tornidest, — papp klähvib kantslis,
käib parun haakrist juba kaelas,
pea soetab vastastele võlla...
Tuld sähvatas su silmi taelas,
kui rahvas hullustuses tantsis.
Pead tundma alandust ja häbi,
et oled eestlane — tõust samast,
kes jälle tahab olla alam...
Ei kännust kaugel kuku käbi,
on vajalik suur mõttevalam,
et päästa tühja aju jamast.
Ei salli süda häirekupja,
ent kui on vabadus taas ohus,
pead võitlema ja tõstma tääki,
kui soontes juba kuhjub lupja,
kui raske mõtelda ja rääki,
su sõna kõigil — ülemkohus.
Sind kuulatakse Mahtras, kõikjal:
:„diktaatorit, — ei survet ühtki...,
kord rahvariiklik jäägu kehtiv..."
nii kindlal toonil mällulõikjal,
su sõna mõjub — tõde ehtiv,
et aral sirgemaks lääb rühtki.
30
Ent sinul omal raskest koormast
ei paindu piht, — jõud järsku raugeb,
et taanduma peab vaimusangar,
ja loobuma nii mõnest toor-maast...
Lõim otsas koetaval kangal...
su mõtted — tulevikus, kaugel.
Veel korraks silme ette manad
sa oma rahva, — endaspettund,
kel võõrad tõigad, — kui hüpnoosis
kõik ümber „juhi“ — pääta kanad, —
too seisab „lunastaja“ poosis,
näeb massi ahelaisse kettund...
31
13.
On ammu rippund rõskus vastik,
märg udu õhus painav lasund.
On tõestand kulgev kurnav sügis:
võib rahvas roomata kui nastik...
Alt—üles lohe haaklev trügis,
meil puhus viimse päeva pasunt.
See kõik su südant raskelt riivab,
hoogvalu haarab, moondub krambiks,
mees laskuma peab tugitooli.
Ent uuest’ vaim säält üles hiivab:
ei võitleja saa endast hooli,
kes loodud valgustajaks-lambiks.
Näe! juba lumevaibad murul,
taas saabund jõulud — talverahu
kesk meeletuse sõget talgust.
Taas oot’vad kuused ostjat turul,
veel kord sa süütad küünlad, — valgust,
et leviks, — soojust keset kahu.
32
Ei keegi näe, et algand heitlus,
mees mustas mantlis hinge luurab,
lõhn kuuskede lööb värskelt ninna...
Kas oli viimane see seiklus,
kui lapsemeeli minnes linna,
su süda seisatab, — vist kuulab?
Kes astub sala, — käib su kannul?!
Kas selja taga „sõber“ tuttav
taas sosistab: „tee ridu, veli!“?
või keegi teine mõõdet sammul
sind jälgib, — tunned: jalgu — neli,
neis miski põgu, — tahe ruttav?
Surm hiilib, — sissemurdja — varas,
sind aimus äratab kui unest,
jäik haarad südamest, — see valus...
Kõik magavad, nüüd aeg vist paras?...
Ei ole jõudu tõusta jalus,
ning nägu kahvatum on lumest.
Ei! see on arst — nii vara saabund,
kõik rahuneb, jääb järsku vaikseks
kõik nagu kinni peavad hinge.
Ent õhtuks teisel kaldal maabund
ju oled, — lõppend viimne pinge,
vaim juba loodud kahepaikseks...
Ja korraga näib maailm tühi:
kõik teed kui järsku jooksnud umme,
linn mattub pimeduse rüüdu.
Veel kuskil sisustakse pühi,
kui järsku kuuldub leinahüüdu,
sest kahvatus lööb soojund jumme.
Lein vahib silmist, igast nurgast,
kõik katused, laed äkselt raskund,
puud raagund seisvad raskes mõttes:
kas keegi lahkund nende hulgast?!
Näeb mõni hiljur koju tõttes:
maa pääle pilved, taevas laskund.
34
14.
Mis lasub majadel ja linnal?
ei eilset enam tunne ära:
pää kohal kõrgel kurbus ripub,
all — elu vait, käed risti rinnal,
poolmastis nukrutsevad lipud,
ning vaikseks leinaks vaibund kära.
Näe! Toompea langetand kolm värvi,
käib sõnum läbi igast talust:
nutt traatides ja tuulevinged
meis puudutavad tundenärvi...
Su ümber kuhtund loojad hinged
kist alasti neid haarand valust.
Külm... Tänavad kõik uppund tuisku,
järsk pakane — jäik kõiki atab,
tuul ulub korstnates ja lõõres.
Kui vikat kolksuks vastu luisku,
— silt seinal keerutiste sõõres...
Pea lume kasukas kõik katab.
35
Käed sõbralikud moondund sangaks,
— nii lihtses sargas põrmu üllast
nüüd kätel kantakse kui väärist.
Mass liitub pikaks maantee kangaks,
mis rullub, koostet astvaist säärist,
haud ootab saatjaskonda küllast.
Alt-kulmu põrnitsevad tornid:
ei täna nendes kella lööda,
kõik vait, kui surnu oleks majas,
— tõest’! Pastorite näodki mornid,
orkester ilmlikult kui kajas,
ning... kirikutest mindi mööda.
Ei ülistusi liigseid, — pärgi,
nii puhkad Metsakalmu liivas,
— kesk kuulsuse ja mändimüha.
Siin näeme silmi tänumärgi,...
su mälestus on igal püha,
kes peatab maanteel möödaviivas.
36
EPILOOG.
Kes on see peen
— kepitet džentlmen,
kaabutet, hõlmad, näe! tuules,
tõusnud just kalmust
ja jalutab,
— ise oma kuningas Thule’s,
mõttes peab valvust,
murdund süda kui valutab...
Milleks ta väljund on hauast,
miks ei leia ta rahu?
Ümbritset kirstulauast,
vaim kas sarka ei mahu?!
Astub, — käed seljale asetab,
seisab mõttevaevas,
ja kuulatab...
Miks see õhtu nii masendab,
— tuledega taevalaevas
leegina alla ulatab?
Sammub taas, — mÕtiskeleb endas,
ümber mändide müha:
kuidas aeg tühja nii lendas?
— liivakell ruttab üha...
Kuidas ei ole ta suutnud
soetada selgust?
ja skeptitseb:
palju päev saabund meid uutnud,
päike kas toonud helgust?!
Kes, — mida kusagil sepitseb?
Sündmusi möödund on vooris,
võideid nii mitmel rindel...
Ent tulevik udulooris
ikka veel ebakindel.
Mõnigi nädal
läinud on rutul,
— talvest saand suvi,
näe! sirgub
niidetud heinast ju ädal...
Astud, — iseendaga jutul,
piinab sind huvi:
rahvas kas vajub või virgub?
kas kaheteistkümnel märtsil
vabadus puhkes või närtsis?!
38
Kas hauanaabrilt
küsida almust,
— mõttele vastust,
kui ärkab:
mees samalt vaimukaadrilt,
— välja poeb kalmust,
mille raskust
alles nüüd ta märkab,
kui vaevu end lahti kangutab...
Käharat pääd vaid temagi vangutab.
Tasasel sammul
astuvad mõttes...
Ees maantee siugleb,
m
ä
e
s
t
1
a
s
k
u
b...
39
Ent nende mõlemi kannul,
tohutu vari käib tõttes,
— ühes truult liugleb,
õlgadele raskub...
Jalgrada lookleb, — jäet Lükati,
kumbki ei tea, kuis edas neid lükati.
Pirita mustab
vasemal kingul,
äratab norust...
Edasi tõukab
uudishimu, — seltsimees ustav:
vaim, meeste lihased pingul,
— nii Kadriorust
mööduvad, — linn nagu lõukal:
ülal, näe! taamal — Toompea tuled,
— all pisirahva tohutud mured ...
Sarrana — kõrgilt
Raekoda püstleb,
rändureid uurib,
— näol tuhmund
minevik katuse mõlgilt
vahib, tramm taamal kui süstleb,
— öhe kui puurib
autobuste juhmund
silmastik, — tulevikku maandub,
muistne kõik moodsa ees taganeb — taandub.
40
Kerkind on maju,
kõike on lisat...
Mis aga kõikjalt
endiselt vahib,
valusalt riivates aju,
— kui appihüüd öhe kisat:
et rahvalt — võitjalt
olukord kahib
priiuse. Pääle kõigi olemiste,
vabadus jälle — nagu Oleviste...
Juba kaht võõrast,
kannul — kaht varju,
näeme matkavat
kesk kõiki teisi.
Rohkem neil tõusust, kui mõõnast,
räägib küll Viru ja Harju...
Nõnda jatkavat
kesköiset reisi
võime neid jälgida. — Ennäe! sünkjalt
orduaeg põrnitseb Patkuli künkalt.
Mõlemi ilmes
midagi tõmbleb,
kumbki neist hardub,
endas vaid kahtleb,
— rahutus välgatab silmis:
mis meile tulevik õmbleb?
milleks kõik tardub
— saatuse tahtel?!
Kas riietume vabaduse rüüdu,
või kuuleme edasi rõhutute hüüdu?
42
POEEM
MIHKEL MARTNA MÄLESTUSEKS
I.
Mihkel Martna!
peaksin kartma
võtta suhu su nime.
Kes ma iial pole surund su kätt,
— seda võitleja relva. Ainult mõttes
sind saatnud mu hüvastijätt,
kui sõbrad toona kalmistule tõttes,
järsku nägid su ülestõusu imet...
Suitsukambrisest sõimest,
orjuse koest ja lõimest
lapsest sirgub inimene „külast“,
— algab elu viirastuste mäng,
kus härraseid kummardati maani,
vilets nurk oli juhuslik säng...
Et võidi omi orjastajaid laani,
— loomad imestasid, — pääd tõstes künast...
43
Härg iniseb — lõas, kandes iket,
sarvis tunneb järsku tõukavat trotsi,
— veri silmis, viha laiunud sõõrmeis,
— kündes vakku langeb valge vaht.
Tajub inimene ühiskonna riket,
teab: tuleb teed välja siit otsi,
kus lojusena rakmete õõrmeis
vaevleb ammu, — pole valikut kaht.
Ja sellal, kui talleke määgis,
lehm vabadust ammus — uut saatust,
laps naabruses uneles, magas,
keda silmitses koidiku täht.
Nüüd imetlege vaimu ülejäägis
meest, võitluse esimest vaatust,
kes osavalt — eduga tagas,
et poldud veel suurimat näht.
Sotsialismi hämarusest
astud järelpõlvede ette,
silmis veel ilmavaate noorus,
tundmatute horisonde ründ;
kuni hallide lokkide käharusest
ammutame aegade sette,
kust helgib tõekspidamiste voorus,
revolutsioonides uuestisünd...
44
II.
Vaadake! kusagil kumab
koidiku õhetav paistetus:
midagi valmib,
miski laostub.
Sündmuste sulavan malmin
orjaöö järsku aostub...
Osutub seisukorras kaitsetus
troon ja jumal.
Tuli ja veri
hümniks on laatund,
tuli ja veri
helkind ja paatund:
ajalugu hirmu heegeldab,
taevas kõike vastu peegeldab.
49
See on lootuste lõimetus,
mis nüüd tõigaks saab — teostub.
Ilmavaate kahe — duell,
— sekundandiks: vabrikuviled
Olnule surma lööb kell,
kärisevad tagurluse kiled...
Vabadus kohe kas eostub,
variseb vägivalla võimetus?!
Inime tülpind, — kui kaua
orjana kannab oma küüru,
peksab mida käskija piits?!
Selgroog sest muhkudes — valus,
— keelat vähem kaebe ja iits
Kerkib taas vanglale uuele alus,
kuhu mees mässuline müürub
— elusana leides oma haua.
46
III.
Ükstuhatüheksasada-viis:
ajaloo punane, punane hari,
revolutsiooni esimene samm,
— saatel sireenide, marseljeesi...
Erfurdi kava — programm
püstitab ühiskonna põleva teesi,
kaasa möirgab masinate kari...
Sündis Mihkel Martna tõeliselt siis.
Juhtub, et rebeneb ahel,
ilmavaade oludes kurdub,
selgub järsku käidav tee,
ajalugu avab oma süle, —
kui inimest juhib idee,
kannab otsustavalt eksimustest üle:
side lõplikult käriseb, murdub
— revolutsiooni, väikekodanluse vahel.
47
Isegi tähistet seadus:
kodanlane eksib, kui irdub,
(arvamine Engelsi, Marx’i!)
viimaks kaasvõitlejaks moondub...
Läheneb inimene tõele vargsi,
kuni mõte ühte tulipunkti koondub,
vastu ilmavaade selgena virdub,
juhiks — omandet klassiteadvus.
Vasardavad homset päeva
nähtamatud käed, et heliseb alas,
südametes mässumeel rõkkab,
ajudes pulbitseb aade,
— koidikupunana ruskab, lõkkab...
Kõrvu kostab trummide kauge saade.
Inimkond tõdesi vormi valas
— püsivaid, asemele möödaläeva...
48
IV.
Kuulake! Hädaventiilid
kuulutavad punaseid aastaid:
katalde toss ja aur
ühte sulab vilede kooris.
Vedurite hüüd — mässulaul
vastu kajab vabrikute hoovis...
Seni ainult sõda oli laastand,
puhkend hoopis teised nüüd iilid.
Näärikuu ümbritsev kargus,
valmis milles midagi, kulges:
vägivalla vastu protest,
— lipukandjaiks: Dvigatel, Volta...
Tänav sai verega pest,
laip — all mineviku kolta...
Keegi vaid tõendada julges,
et eraomandus — seaduslik vargus.
49
Esmakord lehekuu tuuled
tervitasid rongikäigu aardeid,
juunis lehvis punane lipp,
kajasid mässulised kõned...
Nurjatu haarang — kallalekipp
kustutas elust nii mõned:
kasakad veristasid maanteid,
vihast risti hambad ja huuled.
Oktoobri — sügise värin
hõljub õhus, puiel ja oksil,
— teater järsku tulekahju kuman,
taevas lööb õitsema lõkkel.
Võim kas kukutet, jumal?!
ületet viimsed ehk tõkked?
Püss üksik vastuseks toksib,
sekka vahest kogupaugu tärin.
Mida see kuma ennustas?
vabadust anda kas suutis?
provokatsiooni ehk lavastet loit?..
(nuhk töötab streikijate peres,
kuulidel valmis ju vaadet... toit!)
turuplatsi tööliste veres
hiljem vaid Kolgataks muutis:
vägivald jõukaga vennastas...
50
Leinaks sai reetlik manifest...
Helistakse Rahumäe kellu...
„Enam raudu me kanda ei taha"
kaob sosinasse — vargsi juttu.
Rahvas kahvatu näost kui vaha,
kuulda nuukseid, needmisi, nuttu:
„kes äratab ohvrid taas ellu?"
mis aitab sõna — hõõguv protest?!
Küll timukaid kirud ja vannud,
näe! ootavad Toompea trellid,
vaat! vanglate müürid purevad,
kui kättemaksu nurjatuile ihkad,
kui: „mõisad põlevad, saksad surevad"
kõlab nende vastu, keda vihkad...
Järsku, — näe! kasakad — sellid,
— karistussalgad juba kannul...
51
y.
Võitleja — lindprii,
kuhu nüüd paed?!
PÕgenik-pagulane, — üle raja!
võta oma unistused — kaasa vii!
kaak muidu ootab — silmuse krae..
Rahval ehk kunagi juhti veel vaja?
Püsside ragin
eemal, kuula, tss !
hoiged hukatavi, — palved ...
Talust tallu kapje plagin,
vallamajja saabus kes?!
Ratsutas surm südatalvel...
Vaata, valgel lumel vaat!
verenirest laiub laik,
tuiskab hange kuulirahe,
hinge õudne, õudne saat,
suus vaid imal soola maik,
— astud nõnda üle lahe...
52
VI.
See on tuhatjärve — Soome,
angund külmas, kinni jääs,
— esialgu pakub pagu...
Tagaselja ruskab kagu,
kumab vastu loode — lääs,
kuhu ükskord sammud toome,
kuni avaramal kaustal
jätkub ilmavaate areng,
mis on eostund ju varem,
— šveitsi mägestiku taustal
puhkeb nagu alpilill,
mida noppind Vilhelm Teil.
Pagulase petlik lootus
väljub Kautskyst. Uuest tõest
haarab, — jõulisem, mis eht:
Rosa Luxemburg, Liebknecht
— võitlusvennaks, mõtteõeks.
Peatse revolutsiooni ootus
tiivustab taas norumeelt,
kõlab pauk kui sõjastardiks,
maailm valmib mässumarsiks,
punalipp siis limpsab keelt,
koidik horisonti lakub:
vennastuse relva pakub...
53
VII.
Ei need ole keisripildid,
kirikute pühad „püksid“,
mida kanti sõjaalgul.
Need on plakatid ja sildid,
— lõppunõudvad tapatalgul:
vendlus lunastab vaid üksi..
„Ärka üles rõhut rahvas!"
mässusammul kõlab vahvast.
Nikolai ja Aleksandra
enam pole kätel kanda:
loosungites rahvas rühib,
miitingud on rindel, kõikjal,
kõrgel võidulipp, — kas näed?
hoidvad seda raudsed käed,
rongikäik kõik kaasa pühib.
Ainult kindral märal võikjal
morn, et lõppenud karjäär,
klassivahe — nüüd barjäär.
54
Nüüd on aeg, kus igaühel
selgub südames ja ajus,
kes on vastu, kes on poolt?
Milline tee võiduks lühem?!
Tuleb kanda ärksat hoolt,
et ei äparduks kõik rajus.
Kutsub erakond, partei,
õhku tõmmat sirge joon,
autor — vasem fraktsioon,
näeme nüüd: kas „ja“ või „ei“!
Näeme millisen nüüd suunan
sõidab välja koidukuunar?
milline nüüd tõukab puri?
millisesse jõutaks randa?
Lähtekohaks kui marksism,
kas siis sobib patriotism?!
Ilmavaatel tood kas uri?!
Siin Achilleuse kanda
näen, — on igal teatud nõrkus,
oma mõtte tugev kõrkus...
(Erakond vast kisub kaasa,
olgu t a b u 1 a see r a s a!)
VIII.
Ulm, näe! kuri
veereb üle Eesti:
Küünlakülmas kiivrid,
sõjamehe koormat turi
kollitamas järsku ...
õues pakane on, — seestki
külmaks võtab. Viivuks värsku
kuidas suleti kõik siibrid:
viimse mõtte „käsen“, „keelan“,
kugistades alla neelab...
Jälle vaja otsi redu,
tulvil vanglad. Saksa terror
parunite põlisarmust (!)
näitab ainult hoogsat edu.
Vähe leiba, vähe õhku,
peame tundma, kes me „Herr“ on.
56
Okupatsiooni rõhku
tagakiusajate karmust
meenutame — härga sarvest,
kõige olnu jooksvast arvest.
Kui nüüd enam pole survet,
kadunud meilt «ristirüütlid",
naerateleb iseseisvus,
— pääle ajaloo teht kurvet,
kel siin suuremad küll teened?!
trikoloor et vardas küütleb?
Olgu millised me veended,
ühtki ses ei valda leigus:
rahvariik peab saama teoks,
töö ja vabaduse eoks...
IX.
Vabariik vaid vajab kaitset:
seest ja väljast tuleb vormi,
et saaks hingata kord sõõmu.
Selleks Martnal õilsat maitset,
siirast ausust, kindlat tahet,
et kord pääle lõõtsund tormi
poleks rikka, vaese vahet,
et ka töömees riigirõõmu
tunneks. (Asjaolu pentsik:
võim on tagurluse tentsik!)
Koguvad pea uued rüngad:
pilved Idast, Kirdest, Lõunast
tumestavad horisonti,
kus on kõikjal kaitselüngad,
— piirid võõrastele lahti...
Vaevalt hammustand me õunast,
keelat viljast saanud mahti
maitsta mahla. — Sõjatonti
näeme uuest’ — vallutajaid,
riigi ümber kallutajaid.
56
Noh! kui Muhamed ei lähe
mäele vastu, — noh! siis mägi
ise nihkub, liigub paigast:
viisnurk läheneb meil vähe,
(lunastaja eel käib tähti!)...
E LIE L mis Soomes nägi,
kas meil sedasama nähti?!
Uute orjastaji kaigast
tööline taas tunneb turjal:
oma isandadki kurjad...
Kestab jälle edas sõitlus:
kes on murdja, kes on puret?!
Kaevikuist kes väljund, naasind,
näeb: kõik olnud klassivõitlus
— sõda vaesemehe arvel...
Juure aiva tulnud muret,
halli helki juustekarvul:
aeg on vintsutand ja laasind,
kodu ootab laostund — paljas,
toiduks — räim ja vesi haljas..
X.
Mis meil annud iseseisvus?!
kümme aastat võtad kokku,
saavutuste juures kahtled,
imestama paneb leidus:
uusi mõisnikke on soetet,
muistselt moonamees lööb lokku,
härraseid maa juurde poetet.
Hoopis rohkemat sa tahtled,
— üle habeme lääb vari:
saagi saab, kes põldu ei hari.
Kas me vabadusest viimaks
ei jää ainult vari, platsid?!
vastav mälestusesammas?
(kalmistule võidu matsid?!)
Kas me trikoloori gammas
must ei kipu ette — priimaks?!
Leigub paisund patriotism,
võidab ilmavaade vasem ...
Mis sind ähvardab, sest tasem!
— erakonna ostrakism...
60
Mõtted uusi oksi a’avad
vanast juurest, tuntud tüvest.
Revolutsiooni võsud
uuest’ roheliseks saavad,
kui marksistlik analüüs
näitab: „in hoc signo vinces!"
Imetlevad aegund kosud,
noorusjõud kui kätes, kintses,
haarad raugana noist hüvest,
mida erakond ehk müüs?
Koalitsiooni sõbrad
valitsusi moodustavad:
kes ministriks, kes saab abiks,
„hooldamiste“ suhtes nõdrad,
kodanlust vaid soodustavad,
tundes rõõmu sest, kui teisi
vastav võim vaid kinni nabiks...
opositsiooni reisi
— vanglast koju pidurdavad,
lubamatult vigurdavad ...
Vaadake siis kerkib kuju
hallipäine, kindlameelne,
tõde kuulutab tribüünilt,
— see, kes perivett ei uju,
süümet tunnustab vaid oma.
Mõte revolutsioonieelne
paindlikkuse vahel koma
asetab. Seks vaim kas küünid?
tõsta esile et ausa:
võitleja — honoris causa.
Vaadake! kuis leinalipud
langetet on norus hauda,
vaikselt seltsimehed mõttes,
pisar kiuste silma kipub,...
südamel on kitsas, valus,
katab muld kui kirstu lauda.
Ent su ilmavaate alus
pürgib noorte edastõttes:
vasem tiib
su ellu viib...
62
VÄHEMTUNTUD SÕNU
gamma — heliredel,
honoris causa — au pärast,
ibe — viljakandmatu maa liivamaa,
iidne — põline, muistne.
in hoc signo vinces — selle märgi all võidad.
jäik — kange, paindumatu, kalk, südametu.
kuhtuma — jõuetuks muutuma, raugema, nõrkema.
kulgema — edasi liikuma.
küütlema — värvi ja helki vaheldama.
laanima — orjalikult silitama.
laatuma — kokku valguma, ühte sulama.
lämblik — lämmatav.
lõit — meremeeste kõnetoru, sõjasarv.
ostrakism — killukohus (maalt väljasaatmine).
puistuma — vanuma, sasis olema.
pürgima — kuhugi püüdlema, edasi tunglema.
särg — hoonete kompleks.
sark — puusärk.
süüme — südametunnistus.
tabula rasa — valge leht.
taustal — tagaseinal, tagapõhjal.
ulm — unenägu.
vakatama — kuulama jääma, vaikselt kuulatama,
vohama — jõudsasti kasvama,
õõv —• suur hirm.
ürgima — alguse saama.
63
SAMALT AUTORILT
VAREM ILMUNUD:
FATA MORGANA, luuletuskogu — 1918 — (trükk läbi).
INIMENE & SFINKS, luuletuskogu — 1919 — (trükk läbi).
KATASTROOFID, luuletuskogu — 1920 — (trükk läbi).
KOLMNURK, valikkogu — 1921.
VAHEKORRAD, luuletuskogu — 1922.
GEOMEETRILINE INIMENE, luuletuskogu — 1924.
MULTIPLITSEERIT INIMENE, luuletuskogu — 1927.
MAAILM ON LAHTI, luuletuskogu — 1930.
E. V.-r., kogu värsse ja poeeme — 1932.
TULIPUNKT, luuletuskogu — 1934.
HORIZONTOJ, valik värsse esperanto tõlkes (tõlkija Hilda
Dresen) — 1931.
JAAN VAHTRA, monograafia tekst — 1934.
Vaata„KOIDU“ SELTSI
PÕHIKIRI
.
„K O I D U" SELTS...„KOIDU“ SELTSI
PÕHIKIRI
.
„K O I D U" SELTSI
PÕHIKIRI
«KOIDU* SELTSI KIRJASTUS,
VILJANDIS, 1937.
t--; t' fr. 1. Rfsaftwahü
Fa Joh. Nurmbergi trükk, Viljandis 1937
Siseministri 13. mail 1937. a. otsusel on
,.Koidu” seltsi Viljandis põhikirja muuda
tus kantud Siseministeeriumi üldosakonna
ühingute, seltside ja nende liitude regist
risse nr. V Pr. 59 — 1919. a. all.
„KOIDU“ SELTSI
PÕHIKIRI.
1.
Seltsi ülesanded ja õigused.
§ 1.
Koidu" seltsil Viljandi linnas on üles
andeks tõsta rahvaharidust, edendada kirjandust
ja kunsti, eriti näitemängu, laulu ja muusikat
ja kaasa aidata rahva sportlikule kasvatusele.
Seltsi tegevuspiirkonnaks on Viljandi linn
ja Viljandimaa.
§ 2.
Oma ülesannete täitmiseks on „Koidu“ selt
sil Õigus asutada raamatukogusid, lugemistuba,
näitelava ja muusemi, korraldada teaduslikke
ja kirjanduslikke Õhtuid ning koosolekuid kõne
dega teaduse ja kunsti mitmesugustelt aladelt.
Seltsil on õigus korraldada kursusi üldiste kui
ka eriteaduste ja kunstide, eriti laulu, muusika
ja näätemängu õppimiseks. Selts võib toime
panna kõiksuguseid pidusid, nagu: näitemängu
ja muusikalisi etendusi, laulu-, spordi- ja rahva
pidusid, näitemüüke, loteriisid, balle ja näokattepidusid.
3
§ 3.
,,Koidu" seltsil on õigus avada ja pidada
einelauda vastavalt aktsiisi- ja teiste selle
kohaste seaduste nõuetele.
§ 4.
„Koidu“ seltsil on juriidilise isiku õigused.
Muu seas on tal õigus omandada, pantida ja
võõrandada vallas- ja kinnisvara, sõlmida lepin
guid, kohtus nõuda ja kosta, välja anda kohus
tusi ja moodustada teiste samasihiliste ühingu
tega, seltsidega ja liitudega liite.
§ 5.
Seltsil on oma pitsat päälkirjaga — „Koidu"
selts Viljandis". — „Koidu" seltsil on õigus oma
lippu tarvitada.
§ 6.
Aja, millal „Koidu“ seltsi ruumid liikmetele
ja nende poolt kaasatoodud võõrastele avatud
on, määrab „Koidu“ seltsi üldkoosolek. Ruu
mide kasutamise lähem kord määratakse kind
laks seltsi üldkoosoleku poolt maksma pandud
kodukorras.
§ 7.
„Koidu“ seltsi ruumides on lubatud kõik
mängud, mis seaduse või üldkoosoleku poolt
keelatud ei ole.
2.
Seltsi liikmed, nende õigused ja
kohused.
§ 8.
„Koidu" seltsi liikmeiks võivad olla kõik
mõlemast soost kodanikud, kellele vastavad sea
4
dused selleks takistusi ei tee ja kes kohustuvad
täitma „Koidu“ seltsi põhikirja ja kodukorra
nõudeid.
§ 9Seltsi liikmed on:
1. harilikud,
2. eluaegsed,
3. taetajad-eluaegsed ja
4. auliikmed.
§ io.
Harilikkude kui ka eluaegsete ja toetajateeluaegsiete liikmete vastuvõtmine toimub kahe
„Koidu“ seltsi liikme soovitusel seltsi juhatuse
poolt koosolevate juhatusliikmete lihthäältesenamusega.
§
11.
Soovitatud liikme-kandidaadi nimi pannakse
vähemalt 14 päeva enne vastuvõtmist erilise
kuulutusena ,,Koidu" seltsi ruumidesse üles, et
seltsi liikmed võiksid soovikorral juhatusele
kandidaadi kohta oma arvamusi avaldada.
§ 12.
Eluaegseiks ja toetajaiks-eluaegseiks liik
meiks võetakse selle põhikirja §§ 10 ja 11 kor
ras vastu isikuid, kes esitavad seltsi juhatusele
vastava suulise või kirjaliku sooviavalduse ja
maksavad „Koidu“ seltsi kassasse seltsi üld
koosoleku poolt määratud eluaegse või toeta jaeluaegse liikme liikmemaksu.
Märkus: Liikmemaksu osakaupa tasumise
puhul omandavad käesolevas § tähendatud isikud
,,Koidu” seltsi eluaegse või toetaja-eluaegse liikme
õigused siis, kui nad on oma liikmemaksu tasunud
täielikult. Enne seda on neil vaid hariliku liikme
õigused.
5
§ 13.
Seltsi auliikmeiks võib valida isikuid, kel
lel on erilised teened „Koidu“ seltsi suhtes
tema sihtide ja ülesannete teostamisel või kes
omavad üldse silmapaistva koha aladel, mis on
märgitud „Koidu“ seltsi põhikirja § 1. nii üle
riigilises ulatuses kui ka eriti Viljandi linnas.
Auliikmed valitakse juhatuse ettepanekul
seltsi üldkoosoleku poolt kokkutulnud liikmete
kolme neljandiku (3/\) häältega.
Auliikmete valimise küsimus peab olema
võetud seltsi üldkoosoleku päevakorda erilise
päevakorra punktina.
§ 14.
Vastuvõetud liikmetele antakse liikmekaart
,,Koidü“ seltsi majja käimiseks. Seltsi liikmeil
ei ole õigust seda liikmekaarti kellelegi teisele
edasi anda.
§ 15.
„Koidu“ seltsi liikmemaksu suuruse ja selle
tasumise tähtaja määrab kindlaks seltsi üld
koosolek.
Auliikmed on liikmemaksust vabad.
§ 16.
Eluaegsed liikmed maksavad ühekordset
liikmemaksu üldkoosoleku poolt kindlaks mää
ratud summas.
Toetajad-eluaegsed liikmed
maksavad eluaegse liikmemaksu vähemalt kahe-?
kordses suuruses. Eluaegsed kui ka toetajadeluaegsed liikmed omavad kõik „Koidu“ seltsi
liikme õigused ja kohused eluajaks.
6
Üldkoosolek võib lubada tasuda eluaegset
liikmemaksu osade kaupa tema poolt määratud
tähtaegadeks.
§ 17.
Kui seltsi liige ei õienda oma liikmemaksu
üldkoosoleku poolt määratud tähtajaks, loetakse
ta seltsist lahkunuks.
§ 18.
Seltsi liikmeid, kes korduvalt toimivad
„Koidu“ seltsi põhikirja või kodukorra ja seltsi
huvide vastu, ei alistu seltsi üldkoosoleku sea
duslikele otsusile, saadavad korda kas ametlik
kude kohtute või seltsi vahekohtu poolt tõesta
tud seaduse- või auvastaseid tegusid, võib
„Koidu“ seltsi üldkoosolek seltsist välja heita
koosolekule kokkutulnud liikmete kolme nel
jandiku (3/\) häältega.
Märkus: Eluaegsete ja toetajate-eluaegsete
liikmete väljaheitmist saab otsustada siis, kui üld
koosolekule on ilmunud kaks kolmandikku 2/s
kõigist „Koidu” seltsi liikmeist (v. § 28).
§ 19.
„Koidu“ seltsi liige, kes soovib seltsist vaba
tahtlikult välja astuda, teatab sellest oma soo
vist seltsi juhatusele kas suuliselt või kirjali
kult. Juhatus kannab liikme teadaande oma
lähema koosoleku protokolli ja liige loetakse
seltsist lahkunuks sellest päevast, millal tema
lahkumisteadaanne sai teatavaks juhatusele.
Märkus: Eluaegsed ja toetajad-eluaegsed
liikmed, kes soovivad seltsist välja astuda, peavad
oma sellekohase sooviavalduse juhatusele esitama
kirjalikult. Samuti peavad auliikmed oma selt
sist lahkumise sooviavalduse juhatusele esitama
kirjalikult. Liikmeil ei ole õigust tagasi saada
nende poolt seltsile makstud liikmemakse.
7
§ 20.
Seltsi eluaegsetel, toetajatel-eluaegsetel ja
auliikmetel on tegelikkude kulude eest õigus
kasutada „Koidu“ seltsi ruume oma perekond
likkude pidude korraldamiseks ajal, millal selts
ise neid ruume ei vaja.
§ 21.
Igaüks seltsi liige võib seltsi ruumidesse
võõraid sisse tuua, kuid ta vastutab tema poolt
sissetoodud võõra käitumise eest.
§
22.
Igal seltsi liikmel on seltsi asjades õigus
juhatusele kirjalikke ettepanekuid teha. Neid
ettepanekuid arutab juhatus oma lähemal koos
olekul ja teatab oma otsusest ettepaneku esita
jale kas suuliselt või kirjalikult.
Iga ettepanek, millele on alla kirjutanud
vähemalt 1/5 (üks viiendik) seltsi liikmeist,
läheb kaalumiseks seltsi üldkoosolekule, kui
juhatus enese ei leia küllalt kompetentse olevat
tähendatud ettepaneku otsustamiseks.
Kui juhatus teeb eitava otsuse, on ettepaneku
esitajail õigus edastada üldkoosolekule.
3.
Seltsi asjade ajamine.
§ 23.
„Koidu“ seltsi asju otsustavad ja ajavad:
1. üldkoosolek,
2. juhatus ja
3. revisjonikomisjon.
8
A. ÜLDKOOSOLEK.
§ 24.
„Koidu“ seltsi üldkoosolekud on korralised
ja erakorralised. Korraline üldkoosolek pee
takse üks kord aastas mitte hiljem kolme (3)
kuud pärast aruande-aasta lõppu.
Erakorralisi koosolekuid peetakse tarviduse
järgi kas juhatuse vastava otsuse põhjal, revis
jonikomisjoni või ühe viiendiku (Vs) liikmete
kirjalikul nõudmisel.
§ 25.
Üldkoosolekud kutsub kokku juhatus, tea
tades sellest seltsi liikmeile vähemalt kolm (3)
päeva enne koosolekut.
Märkus: Juhatus on kohustatud kahe nä
dala jooksul erakorralise koosoleku kokku kut
suma, kui seda nõuavad revisjonikomisjon või
V5 liikmeist.
§ 26.
Üldkoosolek on otsusevõimeline, kui koos on
vähemalt üks viiendik (Vs) seltsi liikmeist. Kui
määratud ajaks ei saabu tarvilist arvu liikmeid,
siis peetakse säälsamas sama päevakorraga järg
mine üldkoosolek pool (V) tundi hiljem, mil
line koosolek on otsusevõimeline kokkutulnud
liikmete arvule vaatamata.
§ 27.
Üldkoosoleku avab seltsi esimees või tema
asemik, kes ka juhatab koosolekut, kui koosolek
ei leia tarviliku olevat erilist juhatajat valida.
9
§ 28.
Otsused üldkoosolekul tehakse liht-häälteenamusega. Põhikirja muutmiseks, kas terve
juhatuse või üksiku juhatusliikme ametist ta
gandamiseks, liikmete seltsist väljaheitmiseks,
auliikmete valimiseks ja kinnisvara omandami
seks ja võõrandamiseks on tarvis kolm neljan
dikku (3/4) kokkutulnud liikmete häältest. Elu
aegsete ja toetajate-eluaegs-ete liikmete välja
heitmiseks ja seltsi likvideerimiseks peab vähe
malt kaks kolmandikku (2/3) kõigist liikmeist
koos olema ja väljaheitmise kui ka likvideeri
mise otsus peab tehtama kolme neljandiku 04)
koosolevate liikmete häältega.
Märkus: üldkoosolekul arutusele tulevate
küsimuste kui ka kõikide teiste seltsi tegevusse
puutuvate üksikute asjade arutamise korra ja
hääletamise viisi määrab kindlaks üldkoosolek.
§ 29.
Üldkoosoleku võimkonda kuulub kõikide
seltsi tegevusse puutuvate küsimuste otsusta
mine, nagu: juhatuse, revisjonikomisjoni ja
vahekohtu liikmete valimine, auliikmete vali
mine, liikmete väljaheitmine, juhatuse poolt
koostatud kodukorra ja juhatuskirjade kinnita
mine, eelarvete ja aruannete kinnitamine, kin
nisvara omandamine, pantimine ja võõranda
mine, põhikirja muutmine, seltsi likvideerimine.
§ 30.
Üldkoosoleku käik kantakse protokolli, mil
lele kirjutavad alla koosoleku juhataja, proto
kollija ja vähemalt (3) sama üldkoosoleku poolt
selleks valitud liiget.
10
B. JUHATUS.
§ 31.
„Koidu“ seltsi tegelik asjaajamine põhikirja,
kodukorra ja üldkoosolekute otsuste kohaselt
on seltsi juhatuse ülesandeks. Juhatus on ilma
eriliste volitusteta „Koidu“ seltsi esindajaks
nii eraisikute ees kui ka era- ja ametiasutistes.
§ 32.
Juhatus koostub vähemalt seitsmest liik
mest, kes valitakse üldkoosoleku poolt kaheks
aastaks ja kes ise jaotavad ametid eneste vahel.
Esimesel aastal lahkuvad juhatusest pooled
liikmed liisu läbi, järgnevail aastail valimise
vanaduse järgi.
§ 33.
Juhatuse liikmeile valitakse üldkoosoleku
poolt vähemalt kolm (3) kandidaati,, kes tarbe
korral astuvad juhatusse: üldkoosoleku poolt
määratud järjekorras.
§ 34.
Juhatusele abiks võib üldkoosolek valida
mitmesuguseid komisjone. Komisjonide esin
dajad ja juhatuse poolt tarvilikuks tunnustatud
asjatundjad võivad juhatuse kutsel juhatuse
koosolekuist osa võtta nõuandva häälega.
§ 35.
Juhatuse koosolek on otsusevõimeline, kui
koos on vähemalt pool (54) juhatusliikmeist,.
11
nende hulgas esimees või üks tema abidest.
Otsused juhatuse koosolekul tehakse liht
häälteenamusega, kusjuures häälte poolekslangemisel on otsustav esimehe või tema asemiku
hääl.
Juhatuse koosolekuid peetakse: tarviduse
järgi, vähemalt kord kuus.
§ 36.
Juhatuse otsused protokollitakse ja kirjuta
takse alla kõikide koosolijate poolt.
§ 37.
„Koidu“ seltsi nimel kirjutavad alla kirja
dele vähemalt esimees ja sekretär või nende
abid, igasuguseile kohustusile, aktidele ja voli
kirjadele esimees ja sekretär või nende abid ja
vähemalt veel üks juhatusliige.
§ 38.
Seltsi kassa kui ka seltsi muu varanduse
eest vastutavad kõik juhatusliikmed, maha arva
tud juhud, kui seltsi varanduse raiskamine või
korravastane raha väljaandmine toimus isikli
kult mõne juhatusliikme poolt ilma teiste
teadmata ja nõusolekuta.
§ 39.
Juhatusliikmed võetakse üldkoosoleku poolt
vastutusele kas revisjonikomisjoni ettepanekul
või ühe viiendiku (V5) seltsi liikmete kirjali
kul nõudmisel.
§ 40.
Oma ametikohuste täitmisele asudes uued
juhatusliikmed juhatusest lahkuvate liikmete
12
juuresviibimisel vaatavad läbi seltsi rahasum
mad, dokumendid ja varanduse. Läbivaatamise
üle koostatakse protokoll, millele alla kirjuta
vad juuresolnud uued ja endised juhatusliikmed.
§ 41.
Juhatuse asukohaks on Viljandi linn.
C.
REVISJONIKOMISJON.
§ 42.
Revisjonikomisjon koosneb kolmest liikmest
ja valitakse üldkoosoleku poolt üheks aastaks
ühes tarvilise arvu asemikkudega. Ametid jao
tavad revisjonikomisjoni-liiikmed eneste vahel
ise.
Asemikkude
revisjonikomisjoni astumise
korra määrab kindlaks üldkoosolek.
§ 43.
Revisjojnikomisjon revideerib seltsi tege
vust ja teatab, revideerimise: tulemustest juha
tusele ja üldkoosolekule.
§ 44.
Revisjonikomisjon peab oma koosolekuid
tarviduse järgi,, vähemalt kord aastas. Koosole
kud on otsusevõimelised, kui koos on vähemalt
13
kaks liiget, nende hulgas esimees või tema
asemik.
4.
Seltsi varandus.
§ 45.
„Koidu“ seltsi sissetuleku moodustavad:
a) liikmemaksud, b) annetused ja toetused,
c) sissetulekud ettevõtteist, kinnisvaradest ja
igasugused muud tulud.
5.
Vahekohus.
§ 46.
KÕik tüliküsimused ja riiuasjad „Koidu“
seltsi liikmete kui ka seltsi ruumides viibivate
võõraste vahel õiendab võimalikult seltsi vahe
kohus. Selleks valib üldkoosolek tarvilise arvu
ametlikke vahekohtunikke. Vahekohtu asja
ajamise kord ja tema poolt päälepandud karis
tused määratakse kindlaks üldkoosoleku poolt
maksmapandud seltsi kodukorras.
6. Tegevuse lõpetamine.
§ 47.
„Koidu“ selts lõpetab oma tegevuse, kui
vastava otsuse teeb seltsi üldkoosolek, kuhu on
kokku tulnud vähemalt kaks kolmandikku (2/s)
kõigist seltsi liikmeist ja kui tegevuse lõpeta14
mine otsustatakse kolme neljandiku (24) kokku
tulnud liikmete häältega. Tegevuse lõpetamise
korral valib üldkoosolek viieliikmelise likvideerimise-komisjoni, kes seltsi varandused üle
annab Viljandi linnavalitsusele: laulu, muusika,
näitemängu ja eestikeelse kirjanduse arenda
miseks ja levitamiseks Viljandi linnas.
VaataSihtasutus
„E e s t i Raamatufondi
Põhikiri ja ko...Sihtasutus „E e s t i Raamatufondi
Põhikiri ja kodukord
TALLINNAS 1937
Trükikoda J. Roosileht & Ko.
Sihtasutuse „ Eesti Raamatufond” PÕHIKIRI. § 1. Sihtasutuse ,,Eesti Raamatufond“ eesmär giks on: 1) eesti kirjanduse ja teaduse, esijoones rah vuslikkude ning kodumaiste teaduste edendamine ja soodustamine auhindamiste, stipendiumide, töö tasude ja muude aineliste toetuste andmise näol; 2) kirjanduslikkude ja teaduslikkude teoste väljaandmise soodustamine ja nende propageeri mine kodumaal ja väliseestlaste seas, samuti maa ilmakirjanduse suurteoste tõlkimise soodustamine; 3) eesti raamatu tõlkimise soodustamine väiiskeeltesse ja eesti raamatu propageerimine välis mail; 4) eesti raamatu välimuse tõstmine. Eelnimetatud ülesannete ja terminite üksikasja lik tähendus määratakse tarbekorral kodukorras. § 2. Oma eesmärgi saavutamiseks sihtasutus määrab auhindu, stipendiume ja töötasusid kirja nikkudele, teadlastele, tõlkijaile, kunstnikkudele ja trükitehniliselt paremate raamatute eest raamatute valmistajaile, toetab voi annab välja teoseid, mis on vajalikud eesti omapärase kultuuri arengule, kuid mis ei tasu end aineliselt; valmistab ette eesti paremate raamatute tõlkeid võõrkeeltes; loob tar bekorral oma kirjastuse ning arendab muud selle kohast tegevust.
§ 3. Sihtasutuse alusvara moodustub Haridus ministri poolt Raamatuaasta fondist üleantavast 30.000 kr. suurusest summast, mida võidakse täien dada annetustega ja toetustega. § 4. Sihtasutuse tegevuse kulud kaetakse: 1) alusvara tuludest; 2) oma varade kasutamise ja oma ettevõtete tuludest; 3) seltskondlikkudest toe tustest ja annetustest; 4) kultuurkapitali toetustest; 5) riigi poolt määratud toetustest; 6) muudest tu ludest. § 5. Sihtasutusel on juriidilise isiku õigused. Ta võib omandada, võõrandada ja pantida kinnisja vallasvara, soimida lepinguid ja võtta enesele kohustusi, võtta vastu annetusi, asutada ettevõtteid oma eesmärgi saavutamiseks, esineda kohtus oma esindajate või volinikkude kaudu hagejana ja kost jana ning kasutada kõiki teisi juriidilise isiku õi gusi. § 6. Sihtasutusel on oma pitsat pealkirjaga ,,Eesti Raamatufond“. § 7. Sihtasutuse asukohaks on Tallinn. § 8. Sihtasutuse valitsemise organiteks on nõu kogu, juhatus ja revisjonikomisjon. § 9. Sihtasutuse patrooniks on Riigivanem, kui Riigivanem selleks avaldab oma nõusoleku. § 10. Sihtasutuse nõukokku kuuluvad Haridus minister või tema esindaja, kes on ühtlasi nõukogu esimees, ja järgmised asutused oma esindajaga: Haridusministeerium, Välisministeerium, Riikliku Propaganda Talitus, Tartu Ülikool, Eesti Vabariigi Tallinna Tehnikainstituut, Eesti Kirjanikkude Liit, Eesti Kirjanduse Selts, Kirjastajate ja Raamatukauplejate Ühing, Eesti Kultuurkapitali Kirjanduse sihtkapitali valitsus, Eesti Kultuurkapitali Kujuta
4
vate kunstide sihtkapitali valitsus, Trükitööstui-ite Ühing, iga isik või asutus, kes on annetanud fondi 5.000 või enam krooni või määranud perioodilise auhinna 2.500 krooni suuruses või enam, ja vähe mate summade annetajate poolt kokku 2 esindajat nende valimise järgi, mille juures isiklikud anneta jad või nende esindajad jäävad nõukokku kümneks aastaks. Kui Haridusminister ei leia võimalikuks võtta osa nõukogu juhtimisest ega määra ka oma esin dajat, siis valib nõukogu ise omale esimehe. Esindajad valib või määrab neid volitav asu tus või organisatsioon 2 aastaks. Kui mõni asutus või organisatsioon esindajat ei määra või viimane loobub osavõtust, ei takista see nõukogu tegevust. § 11. Nõukogu valib oma liikmete hulgast üheks aastaks abiesimehe. Nõukogu koosolekuid kutsub kokku ja juhatab neid esimees või tema äraolekul abiesimees. § 12. Nõukogu koosolek cn otsusevõimeline, kui koos on vähemalt pool nõukogu koosseisust, nende hulgas esimees või tema abi. Kui juhatuse esimees ei kuulu nõukogu koos seisu, siis tal on õigus võtta osa nõukogu koosole kuist sõnaõigusega. Koosoleku kutsed ühes päevakorraga saade takse nõukogu liikmetele hiljemalt nädal enne koosoleku päeva. § 13. Nõukogu ülesandeks on Sihtasutuse ül dine juhtimine, eriti: 1) asutuse tegevuskava, aasta-eelarvete ja -aruannete kinnitamine; 2) juha tuse ja revisjonikomisjoni valimine; 3) oma ja asu tuse teiste organite ja komisjonide kodukordade
5
kinnitamine; 4) kinnisvara omandamise, võõranda mise ja pantimise otsustamine. § 14. Nõukogu otsused tehakse lihthäälteena musega, väi ja arvatud otsused § 13 punkt 4 tähen datud aladel, milleks on tarvis vähemalt kahe kol mandiku koosolijate häälteenamus. § 1S. Sihtasutuse esindajaks ja täidesaatvaks organiks on kolmeliikmeline juhatus. Sihtasutuse nõukogu valib kaks juhatu sliiget, ühe nimetab Haridusminister, kalle poolt nimetatud liige on ühtlasi juhatuse esimeheks. Kui Haridus minister ei pea tarvilikuks määrata juhatuse esi meest, valib selle nõukogu. Juhatusliikmete ameti aeg kestab kaks aastat. §16. Juhatus töötab tema oma poolt koosta tud ja nõukogu poolt kinnitatud kodukorra alusel. Ta juhib Sihtasutuse tegevust, valitseb ning kasutab Sihtasutuse varasid ning ettevõtteid, valmistab iga aastase tegevuskava ja ettepanekud ning koostab aasta-eelarve ja aruande nõukogule, täidab nõu kogu otsused, paikab tarvilikud tööjõud, nende hul gas tarbekorral teadusliku sekretäri ja annab välja kohustusi ja volitusi nõukogu poolt kinnitatud ko dukorra alusel ja eelarve piirides. § 17. Sihtasutuse asjaajamist ja majanduslikku tegevust revideerib kolmeliikmeline revisjonikomis jon, kelle valib nõukogu oma liikmete hulgast üheks aastaks. § 18. Sihtasutuse nõukogu ja revisjonikomis jon töötavad tasuta. Juhatusliikmetele võidakse tasu maksta nõukogu otsusel. § 19. Sihtasutusel on järgmised auhindamise komisjonid: 1) ilukirjanduse; 2) teaduslikkude ja populaarteaduslikkude teoste, ning 3) raamatuil-
6
lustreerimise ning trükitehniliselt kaunima raamatu auhindamise jaoks. Need komisjonid töötavad siht asutuse nõukogu poolt vastuvõetud kodukorra jä rele. § 20. Kui Sihtasutusel puudub võimalus edasi töötamiseks, siis kuulub ta likvideerimisele. Siht asutuse varad lähevad likvideerimise puhul Hari dusministeeriumile. Sihtasutuse ,, Eesti Raamatufond“ põhikiri on kinnitatud Vabariigi Valitsuse otsusega 23. oktoob rist 1936 (prot. nr. 77 p. IV) ja kantud Sisemi nisteeriumis sihtasutuste registrisse nr. 39 all. Tallinnas, 30. oktoobril 1936. Nr. 15388. Siseministeeriumi Üldosakonna Juriidiliste Isikute Büroo juhataja E. A r o n. Käesolev põhikiri on avaldatud ,,Riigi Teataja Lisas“ nr. 93, 6. novembril 1936.
7
Sihtasutuse „Eesti Raamatufondi KODUKORD. i. Nõukogu.
§ 1. Nõukogu ülesandeks on Sihtasutuse üldine juhtimine, eriti: a) asutuse tegevuskava, aasta-eelarvete ja -aru annete kinnitamine; b) juhatuse ja revisjonikomisjoni valimine; c) oma ja asutuse teiste organite ja komisjo nide kodukordade kinnitamine; d) kinnisvara omandamise, võõrandamise ja pantimise otsustamine (Põhikirja § 13). § 2. Nõukogu koosolekuid kutsub kokku nõu kogu esimees või tema äraolekul abiesimees kas enese, Fondi juhatuse, revisjonikomisjoni või vähe malt 5 nõukogu liikme algatusel. § 3. Nõukogu koosolekud on korralised ja era korralised. Korralisi koosolekuid peetakse iga aasta jaanuarikuul. § 4. Nõukogu kosolek on otsusevõimeline, kui koos on vähemalt pool nõukogu koosseisust, nende hulgas esimees või abiesimees. Nõukogu koosole kuid juhatab esimees või tema äraolekul abiesi mees. Kui juhatuse esimees ei kuulu nõukogu koosseisu, siis on tal õigus võtta osa nõukogu koos olekust sõnaõigusega. Koosoleku kutsed ühes päe
9
vakorraga saadetakse nõukogu liikmetele kätte hil jemalt nädal enne koosoleku päeva (Pk. § 12). Märkus:
Nõukogu koosoleku kutsetele lisatakse juure päevakorra küsimustesse puutu vad materjalid. Nõukogu koosoleku protokolli ärakirjad saadetakse nõu kogu liigetele kätte hiljemalt 2 nädala jooksul pärast koosolekut.
§ 5. Korralisel koosolekul tulevad kinnitami sele Fondi eelmise aasta aruanne, revisjonikomis joni aruanne ning algava tegevusaasta eelarve. Sa mal koosoleku! valitakse ka põhikirja § 19 ette nähtud auhindamise komisjonid üheks aastaks ning teostatakse ka muud valimised. § 6. Nõukogu otsused tehakse lihthäälteenamu sega, välja arvatud kinnisvara omandamise, võõ randamise ja pantimise otsustamised, milleks on tarvis vähemalt kahe kolmandiku koosolijate hääl teenamus (§ 14). Hääletamisviisi määrab koosolek. § 7. Nõukogu koosoleku protokollid kantakse sellekohasesse nummerdatud lehekülgedega protokolliraamatusse. Protokollid kinnitab nõukogu esi mees. II. Juhatus.
§ 8. Sihtasutuse esindajaks ja täidesaatvaks or ganiks on kolmeliikmeline juhatus. Sihtasutuse nõukogu valib kaks juhatusliiget, ühe nimetab Haridusminister, kelle poolt nimeta tud liige on ühtlasi juhatuse esimeheks. Kui Ha
10
ridusminister ei pea tarvilikuks määrata juhatuse esimeest, valib selle nõukogu. Juhatusliikmete ame tiaeg kestab 2 aastat. (Pk. § 15). § 9. Juhatus töötab tema oma poolt koostatud ja nõukogu poolt kinnitatud kodukorra alusel. Ta juhib Sihtasutuse tegevust, valitseb ning kasutab Sihtasutuse varasid ning ettevõtteid, valmistab iga aastase tegevuskava ja ettepanekud ning koostab aastaeelarve ja aruande nõukogule, täidab nõu kogu otsused, paikab tarvilised tööjõud, nende hul gas tarbekorral teadusliku sekretäri ja annab välja kohustusi ja volitusi nõukogu poolt kinnitatud ko dukorra alusel ja eelarve piirides (Pk. § 16). § 10. Kaks nõukogu poolt valitud liiget jaga vad oma vahel abiesimees-laekuri ja sekretäri ko had. § 11. Juhatuse koosolekud kutsub kokku esi mees või abiesimees. § 12. Juhatuse koosolekud on otsusevõimelised, kui koos on kaks juhatusliiget ja kui viimasel juhul otsused on tehtud ühel häälel. § 13. Juhatuse koosoleku otsused protokolli takse sellekohasesse nummerdatud lehekülgedega protokolliraamatusse. Protokollid kinnitatakse koos olekust osavõtnud juhatusliigete allkirjadega. § 14. Sihtasutuse pitsat „Eesti Raamatufond“ on hoiul juhatuse esimehe käes. § 15. Fondi rahade hoidmise korra ja asutuse määrab juhatus. Fondi väljamaksu dokumendid peavad kandma juhatuse esimehe ja laekuri all kirja. § 16. Fondi
raamatupidamise
ja
asjaajamise
korra määrab juhatus.
11
III. Revis joniko misjon. § 17. Revisjonikomisjon valib oma hulgast esi mehe. Revisjonikomisjon revideerib Fondi asjaaja mist vähemalt üks kord aastas ja nimelt enne nõu kogu korralist aastakoosolekut. IV. Auhindaraiskomisjonid. § 18. Sihtasutusel ,,Eesti Raamatufond“ on järgmised auhindamiskomisjonid: a) ilukirjanduse, b) teaduslikkude ja populaarteaduslikkude teos te, ning c) raamatuillustreerimise ning trükitehniliselt kaunima raamatu auhindamise jaoks (Pk. § 19). § 19. Igasse auhindamiskomisjoni valib nõu kogu kuni 7 liiget ja kuni 3 asemikku. § 20. Kõikide auhindamiskomisjonide esime heks on ,,Raainatufondi“ juhatuse esimees või tema asemik. Auhinnakomisjoni lõppistangust võtavad sõna õigusega osa auhindade annetajate esindajad vas tava. auhinnaandja auhinna määramisel. Kõik ko misjoni otsused esitatakse Raamatufondi juhatuse kaudu Haridusministrile kinnitamiseks. Otsused, mis käivad Riigivanema auhindade kohta, kuuluvad Riigivanema kinnitamisele. Komisjonide kosolekud on kinnised ja otsused kuni nende kinnitamiseni ja ametliku avaldamiseni on salajased.
§ 21. Fondi auhindamise summad koosnevad: a) Riigivanema kirjanduslikud ja teaduslikud auhinnad; b) Raamatufondi auhinnad; c) asutuste, isikute ja organisatsioonide poolt annetatud perioodilised ja ühekordsed auhinnad. § 22. Auhinnad määratakse kord aastas, igal kevadel väärtuslikumaks tunnustatud: 1) ilukirjan duslikkude, 2) teaduslikkude ja populaarteaduslik kude teoste eest ja 3) kaunimalt illustreeritud ja trükitehniliselt paremini väljaantud raamatute eest. § 23. Raamatufondi juhatus teatab auhindamiskomisjonidele auhindade arvu ja summad, mis tulevad väljaandmisele. Komisjon võib vastava teose puudumisel teha ettepaneku Raamatufondi juhatusele jätta mõni auhind määramata, mille juures ülejääv summa re serveeritakse järgmise aasta auhindadeks. Raamatufondi juhatusel on õigus tarbekorral auhindade ühtlustamise mõttes kutsuda kokku ko misjonide üldkoosolekuid, et lahendada võimalikke arusaamatusi. § 24. Raamatufondi ilukirjandusliku, teadus likku ja populaarteadusliku ja raamatuillustreerimise ja trükitehniliselt kaunima raamatu auhindamiskornisjonid peavad aastas vähemalt kolm koos olekut: esimese hiljemalt veebruarikuus, teise hilje malt märtsikuu jooksul, lõppkoosoleku hiljemalt maikuul. § 25. Kutsed saadetakse komisjoniliikmetele kätte hiljemalt üks nädal enne koosoleku päeva. § 26. Komisjon valib enda seast protokollija. Protokoll kinnitatakse koosolekust osavõtnud liik mete allkirjadega.
13
§ 27. Aasta esimesel koosolekul valitakse refe rendid, kes järgmisel koosolekul tutvustavad komis joni auhindamisele tulevate teostega ja esinevad kirjalikkude, motiveeritud ettepanekutega võima like kandidaatide kohta auhinna saamiseks. § 28. Auhinnad määratakse: 1) kirjanikule, 2) teadlasele, 3) illustraatoriie ja trükitehniliselt parema raamatu tootjale ta üksiku teose või kogu toodangu eest, mis viimase kahe aasta jooksul on esmakordselt raamatuna või raamatus ilmunud. Teaduslikkude tööde hindamisel võetakse ar vesse ka ajakirjades ja teistes trükistes ilmunud tööd. Ilukirjanduse auhindamisel tulevad arvesse ai nult raamatutena ilmunud teosed. Kirjastuste, trükikodade, köitekodade ja pabe rivabrikute auhindamine sünnib medalite määrami sega. Auhindamismedalid on: 1) suur kuld-, 2) väike kuld-, 3) suur hõbe-, ja 4) väike hõbemedal. Medalite juure kuuluvad vastavad diplomid. § 29. Ettepanekute hääletamine toimub avali kult. § 30. Komisjoni koosolek on otsusevõimeline, kui koos on vähemalt kaks kolmandikku komisjoni liigetest. § 31. Kõik küsimused otsustatakse lihthäälte enamusega. Häälte poolenemisel loetakse ettepa nek tagasilükatuks. § 32. Komisjoni referendile ja liikmeile mää ratakse tasu ja maksetakse sõidu- ja päevarahad,
14
millised summad kaetakse Raamatufondi eelarves selleks ettenähtud krediidist. § 33. Komisjoni liikme toodang ei kuulu au hindamisele.
Käesolev kodukord on kinnitatud S/a „Eesti Raamatufond“ Nõukogu otsusega 29. jaanua ril 1937. (Protokoll nr. 2, punkt 5.)
VaataLASTEAIA ALBUM
»TÄHEKE«
Lastevanematele.
Tervit...LASTEAIA ALBUM
»TÄHEKE«
Lastevanematele. Tervituseks. Soovikene uueks aastaks. Kuusehaldjake. Linnukene talvel. Mu pojake . . Illustrioonid.
/
Wmdussj^
°)b'M 2
Armsad lastevanemad! Käesolev väikeste mudilaste albumi „Tähekese“ eelleheke tuleb kui väike tervitaja uueks aastaks teie ette ning palub ja soovib enesele lahket poolehoidu. See leheke vaid teatab, et tahab järgmistel kuudel lastealbumina ilmumist jatkata. Album on kavatsetud nimelt lasteaia ealis tele lastele 3—8 a. Palun lahkesti lastevanemaid oma tillukestele mudilastele lehega rõõmu val mistada, kuna leht ühtlasi võimaldab iga uue numbriga ka avaldada lehekaanel olevas tähekujus iga lehesõbra mudilase pilti, nõnda saa vad ka väikesed mudilased isekeskis sõpradeks. Ühtlasi saab ka tulevases lehe numbris ilmuma huvitav kirjutis lastekasvatamise üle noortele emadele. Lehetoimetaja palub lahkelt lehe tellimised ehk mõned erilised soovid lehes ilmuva sisu kohta avalda järgmisel aadressil: Uus t. 29—4, „Tähtela“ lasteaia juhatajale. Soovin väikestele mudilastele ning vanema tele õnnerikast uut aastat! Toimetaja ja väljaandja CAMILLA POKATZ.
Tervituseks. Lehvi väike ieheke, Mudilaste keskele, Vii neil jutupauna kaasa, Lase üle rõõmu aasa, Hõisata neil lauluviise! Tunda rinnus paradiise, Mis veel kestaks kaua, kaua, Kataks ajaviiteks laua! G. P. 3
Soovikene uueks aastaks. Mis teil, mu kallid lapsed, Ma võiksin soovida? Hääd aastat, hääd uut aastat, — Ei muud ei mõista ma. See kes maailma kannab, Kui kotka tiibadel, See juhtigu teid ikka, Siin eluradadel. Ta andku, et teist sirguks, Uks rahvas ülesse, Kes valguses käib rada Ja ehteks Eestile ! P. T. * * *
4
Kuusehaldjake. Kuusehaldjake ei saanud magada. Ta pöörles oma puusängikeses siia ja sinna ja kohendas küll kümnendat korda oma siidipehmet samblast pääpatja. Oli see aga täna üks laul ja helin selles öi ses metsas, sära helgimine, virvendus ja valgus. Üleval nägematul metsatiigikesel oli täna suur pidu, oh, kes küll sellest osa võttis? Kuusehaldjake tõusis sängi istukile. Ta kuu latas. Kuuse tihnikuni kostis muusika, ah, see kena viis. Nõnda võis ainult ööbikuemand vilis tada. Kuusehaldjake hakkas omas voodis muusika taktis ülesse ja alla hüplema, nõnda et puu, mil les ta elas siia ja sinna kõikus. Sellest ärkas emakuusk tema kõrval ülesse: „Laps, Ikkahaldjas, mis lärmi sa magamise ajal teed," manitses vana kuusk väsinult, „silmapilk sa heidad jälle maha!“ „Ah, emake" — palus Ikkahaldjas „lase ka mind pidule minna, mul on ometi uus kleit!" „Kas sa mulle jälle sellega tuled," ema rapu tas nii pahaselt oma haljast krooni, et haldjake ehmunult vait jäi. „Sa oled suursugu kuusk, niisugune ei sega end alama metsa rahvaga. Ma olen kindel, et koguni konnadel, kärnkonnadel ja teistel on tä nasele peole sissepääs võimaldatud. Sa jääd koju ja sellega on asi lõpetatud." Siis jäi emakuusk magama ja norskas nõnda valjusti, et tihane, kes tema oksadesse öömajale oli jäänud, hirmunult üles lendas. Ikkahaldjas aga viskas kangekaelselt oma kuldsed lokid tagasi. „ — jah, ma lähen siiski peole!" Ümises jonnakas kuusehaldjake, endamisi, kuulatas veel 5
silmapilgu hinge kinnipidades, kas ema tõesti magama on jäänud — ja hush, hush, — oli ta voodist väljas. — Tasa, Õige tasa tõmbas ta helerohelise gaasikleidikese, mis rikkalikult õrnade pitsidega kau nistatud oli selga, surus hiilgava tähekese oma juukstesse — tundemärgiks, et ta suursugune, aga mitte mõni harilik kuusehaldjas, ja pistis uksevõtme tasku. Varsti hõljus ta üle pehme metsasambla pidukohale. (Järgneb).
Mu pojake . . . Ta igatsus alles — Mu väikene sinisilm, Vast inglike kõrgel, Kus valguses tähtede ilm . . . Nii ammugi tunnen ma teda, Ja tean ta naeru ning seda, Et tilluke armas ta, Mu igatsus otsata . . . Camilla Pokkatz.
6
Linnukene talvel. Talvel näljas linnuke, Oksal külmas, tilluke Laps tal teri anna, Toitu õue kanna.
Näed, kus oksal ta, Ootab kannatlikult ka, Kes küll teri annab, Leivaraasukesi kannab.
Tulebki sääl väike Eha, Teab mis head linnul [teha, Taldrikul nii toitu toob, Rõõmust tuju linnul loob! Camilla Pokatz. 7
IffMI
Eesti Lasteaed
»TÄHTELA« Uus tän. 19, II korral
algab tegevust 11. jaanuarist alates.
il g
52
Avatud kella 9—V2^"nILastevanemad võivad igal ajal lapsi re gistreerima tulla. Lasteaia kavas on: voolimine/ joonistamine/ muusika, mängud rütm, võimlemine jne. Muusikaalsuse arendamiseks on laste orkester (löökinstrumendid) ja igalõunane puhketund.
li iš
Soovikorral klaveri ja rtoodiopefus (eri tasu). Kasvatus teostub kristlikul ilmavatel.
Erigrupis võetakse veel vastu arengus mahajäänud nõrku lapsi, püüdes neid psühhiliselt arendada. Võõrkeelte grupis oa soovikorral inglise ehk saksa keel.
»
Lasteaia juhataja lasteaednik Camilla Pokkatz. Tere tulemast ! Austusega JUHATAJA. ■unmiiiiäHuMMMttffdauasmiiiiti« * t ammik «nn
nmBUiiBlIIMBBnHfllllBIIRSaBlllBIRIIIIBHIIIIII
Trükikoda H. Lehtmets, Tallinn, Olevimägi 5, Jaanuar, 1937. a.
VaataTants
ja
Kaardimäng
Tiibetlaste kuraditants
...Tants
ja
Kaardimäng
Tiibetlaste kuraditants
Ka§ on see patt!
Keegi leeripoiss kirjutas koolist lahkudes oma
lauluraamatu viimasele leheküljele: „ Õpetaja ütles:
tantsida võib küll — see pole patt." Nii oli hinge
karjane annud oma lambukesele vabaduse, avanud
tee, mida oli sulgenud teadmatuse ja sisemiste
kahtluste küsimusmärk. Leeri lõpul võis täie julgu
sega minna pidule tantsima, mis sest kui mõned
vagatsejad ja arglik süda selle vastu sõdisid.
Aina on see küsimus noori ligidalt riivanud:
ons tantsimine patt? Kuid paratamatult on sunnitud
seisukohta võtma ka lastevanemad.
Mida peavad
nad tegema, ütlema, kui lapsed tulevad küsima: kas
me võime minna pidule tantsima? Kas lubada või
keelata?
Noored ei või ju elada nagu mõned mungad ja
nunnad. Nad peavad liikuma, olema elavad ja rõõm
sad. Me ei taha ju kasvatada surnumatjaid, vaid
elurõõmsaid inimesi. Miks siis keelata neil tantsi
mist meelelahutuse ja ajaviite abinõuna?
Seda ei peeta tänapäev kultuurseks inimesekski,
kes ei oska tantsida.
Viin ja tants ja kaardid —
need on nagu iseenesest mõistetavad asjad täna
päeva seltskindlikel olenguil, kuigi esimesi harrasta
vad juba metsrahvadki.
Teisalt näeme kuidas usklikes ringkonnis selle
vastu sõditakse ja sellepärast on noored nagu kahe
tule vahel. Kus on õigus? Pole imeks panna, et lee
rilapsed sarnase küsimuse üles tõstavad leeritunnis
1
ja ootavada õpetaja otsust.
Seda sama küsimust
kuuleme sageli ka noorte poolt esitatuna, kes on
usust mõjutatud ja ootavad selleski küsimuses tõ
sist selgust. Häda meile, kui anname vale nõu!
On palju vaimulikke, kes kõik sarnased asjad
asetavad neutraaltsooni. Nad ei ole patud, kui tee
me seda puhta südamega, kuid vaja piiri pi
dada, et kaugele ei läheks. Kes nõrgad on usus,
need muidugi ei pruugi seda teha.
Ja nii näeme paljuidki vaimulikke, kes ise pidu
del tantsust osa võtavad eeskujulikkude seltskonnainimestena.
Teine samalaadne küsimus esitatakse kaardi
mängu suhtes. „Kas mängime bridži? Ah, Teie ei
oska — mis inimene Teie siis olete!?" Nagu peaks
sellest järeldama, et iga haritud inimene polegi ha
ritud, kui ta seda ei oska. Ime veel, et kaardimängu
pole võetud teatud koolide õppekavasse.
Alljärgnevas kuuleme, mis ütlevad selle kohta
suured inimsoo armastajad tulihinged, kelle südamel
rohkem kui kellelgi teisel seisab meie noorte saatus.
Tants.
Suure Ameerika karskusmehe ja evangelisti dr.
Billy Sunday mõtteid tantsust:
Kui ikka kavatsed tantsimist jatkata, siis ütle
^Jumalaga" Jeesusele Kristusele. Ei tahaks teda ve
dada üles ja alla tantsusaalis.
Sa ütled, et noorsugu peab külvama „karukaeru". Kadugu sellised mädajutud! Pole võimalik
külvata pattu ja lõigata hüvesid.
Tants on päris
lihtsalt muusikasse sobitatud
kallistussüütis.
Kui olin aitamas dr. Champani New Yerseys,
2
ütles ühes koosolekus keegi noor naine mulle: „Seal
on üks tütarlaps, püüdke talle olla kuidagiviisi
abiks." See oli haruldaselt ilus ja tore tüdruk. Ta
oli põlvili ja nuttis. Küsisin talt: „Kuidas on Teie
seisukord?" Ta vastas: „Just neid asju mina nii
väga armastan teha, mille vastu Teie jutlustasite.
„Kuulge mind," ütlesin, „Te olete kuulnud Jeesuse
häält, tunnete, et tema on Teid oma juure tõmma
nud ja olete peaaegu vastuvõtmas ta oma Õnnis
tegijana ja ütlema: Tahan jätta kõik! — Siis kuulete
ka nõuannet valida omale seltsilist järgmiseks tant
suks ning ütlete: „Jumalaga, Jeesus, ma pean tant
sima selle väikese kekardiga."
Rohkem ei saanud
öelda, kui ta ju üles hüppas — nähtavasti haavununa — ja ruttas kiirelt uksest välja.
Seal oli väike jutlustaja, kes ei usaldanud jut
lustada lõbustuste vastu — ta pidas seda südame
tunnistuse asjaks — ja see vilets õpetaja tüüp rääkis
sellele tüdrukule. Mõne aja pärast reisis see neiu
BrooklynT Avades ühel hommikul ajalehe „NewYork World", nägin seal noore naise pildi ja luge
sin mehest, kes oli juhatajana tehases, kus see neiu
oli töötanud. Mehe naine oli reisinud Salamancasse.
N. J. ja nende mõlemad lapsed olid haigestunud
rõugesse ning viidud haiglasse. Tehase personaal
korraldas oma aastapeo ja see tüdruk oli ka tulnud
sinna peole. Mainitud mees ja see neiu olid väga
armunud ja nad otsustasid, et neiu tuleb tema koju
sellel ööl. Mehe korteris oli gaasipliit, kuid gaasitoru oli rikkis. Kella kolme ajal hommikupoole är
kas mees lämmatavas valus, mis teda piinas. Ta
tormas akna juure ja avas selle. Seal nägi üks po
litseinik teda; see murdis ukse lahti, tormas sisse ja
leidis tüdruku poolalasti lamamas toas. Politsei lo
histas ta akna juure. Kutsuti kohale kolm arsti, kes
pingutasid mitu tundi, et tüdrukut üles äratada.
Viimaks ärkas ta nii palju, et võis vaadata ümber
3
ja öelda: „Mu Jumal, mis ma olen teinud?!" Sellejärele vajus ta surnult tagasi.
See oli seesama tüdruk, keda püüdsin tuua pöörmisele Passaicl baptisti kirikus, N. J.
Neiud kuulgfe! Tantsimine on ebapuhas!
Iga hea mehe ja hea naise rinnas piiluvad samasu
gused võimalused kiredeks, mis on saanud oma
võimusse kõlvatud mehed ja naised. Sinu süda võib
niimoodi muutuda jätistekastiks ja sa peaksid olema
ettevaatlik selles suhtes, kuhu lähed ja mida teed,
et ei süttiks sinus kirede tuli. Karda seda kirede
vallapääsemist, mis hävitab su puhtuse, su mehisuse
või su naiselikkuse!
Neiu, kes sattub eksiteele ja kaotab oma puhta
nime, saab seda vaevalt veel tagasi. Naised on va
hest hundikarja taolised. Kui üks kukub teeääre,
peatuvad teised vaid niikaua, et saavad seda näinud
ja selle õnnetu tükkideks kiskunud.
Tants on paljudele noortele naistele toonud kõlblise surma suuremal määral kui mingi muu asi
maailmas.
Tants on ühiskonna mädapaise. Kordan veel,
et see on ebakõlbline. Keegi seltskonnadaam ütles
mulle, et tantsusaalis lubasid mehed omale selliseid
vabadusi tema suhtes, mida nad kusagil mujal teis
tes olukordades poleks teinud.
Kas tead. ka, et kolm neljandikku kõigist eba
kõlbluse teele sattunud noortest naistest on tants
meelitanud. Luba vaid noorel mehel, kelle loomus
teeks musta pleki isegi tõrvapapile, süleleda ja
tantsida su tütrega ja sa saad näha, milliseks te
magi iseloom muutub.
Inimesed tantsivad tango't, kõige inetumat, roojasemat ja vastikumat tantsu, mis kunagi on ilmu
nud hukatuse kuristikust.
Oled sa isa? Oled sa vend? Lähed võib-olla
oma tütre või õega seltsis tantsusaali ja näed, kui
4
das noored mehed — petised noored kergatsid —
tulevad ta juure ja paluvad, kas nad ei võiks te
maga tantsida järgmise tantsu — need noored kraadepoisid, kelledest tead, et nad elavad pattudes,
isikud, kelle nimed on sama tavalised nii lõbutüdru
kute kui sinugi tütre huulil. Kaks või kolm õhtut
sinu tütre seltsis kusagil lõbustuspaigas ja kaks või
kolm õhtut mõne hoora hõlmas.
Oled sa vast ema? Ehid tütart, saadad ta tantsu
saali ja püüad näidata teda igale abiellumisealisele
kergatsile; pää seljas istud ja vaatad kuidas esimene
meeshing, olgu ta kes tahes, tuleb ja põimib oma
käed su tütre piha ümber, viies ta tantsu pöörisesse
— ja ikka veel ütled, et tantsus pole midagi paha.
Su süda peab siis küll olema kõva kui puu, tse
ment või marmor.
Ei taha nende vastu väita, kes ütlevad, et nad
on tantsinud, kuid ei ole siiski tunnud kirgede är
kamist. Kuid mina ütlen: „Täna Jumalat ja jäta
just nüüd, sest järgmisel korral võid juba tunda
kirgede põrgulist väge."
Tants on hooruse taimelava ja ilma kahtlemata
mõistan ta hukka. Tants on suurimaid ühiskondlikke
pahesid maailmas.
Võib olla ütled: „Tantsud, millest sa räägid ja
mida ma mõtlen, on kaks iseasja. Mõtlen kinniseid
tantsupidusid, kuid sina kõneled avalikest tantsu
saalidest, millised on kõigile avatud."
Sama asi. On avalikud tantsusaalid ses suhtes
veel paremadki, et seal on inimestel vähemalt roh
kem riideid seljas.
Olgu avalikud tantsusaalid ühisuste või üksikute
omad, kuid igal juhul on nad abielurikkujate ja
ebamoraalsete inimeste meeldivamaid paiku ja seal
on kolm neljandikku neist tüdrukuist, kes sattuvad
pahedesse ja häbiellu, teinud esimesi samme. Jah,
tants on igas suhtes hukkamõistetav asi.
5
Seitse miljonit noort naist on Ameerikas ühe
sajandi kestel läinud kõlbliselt hukka ja kolm nel
jandikku neist on langenud tantsu vahetalitusel.
New-Yorki politseiülem ütleb, et kolm neljandikku
selles linnas põhjavajunuist on tantsust meelitatud.
Kus sai joodik oma esimese pitsi? Seltskonnas!
Kus õppis hasartmängija mängima? Kusagil kodus!
Kus tundis prostituut esimest korda kiresid ärkavat
sees? Tantsusaali põrandal!
Ühendriiges on 500.000 avalikku naist. Nende
elu seesugusena kestab keskmiselt 3—5 aastat.
Kolmsada seitsekümmend viis tuhat neist on lange
nud tantsu mõjutusel. Sina, kes pooldad tantsimist,
kas oled sa kaitseks oma õele? Ei, kuulnud mu jut
lust, oled oma õe tapja. Oled vastutav nende lan
guses, sest sa oleksid võinud takistada nende lan
gemist sellesse neetud võrku.
Oled vastutav
iga langenud inimese suhtes, nii kaua
kui kaitsed tantsimist. Oled vastutav
iga alkoholi ohvri, oksendava joomari
suhtes, nii kaua kui hääletad kõrtside
poolt.
Korraldatakse piduõhtuid „häätegevaks otstar
beks".
Arvan, et need on suurimaid kõigeväelise
Jumala solvamisi.
Kas oled nii saastunud, et ei
või anda muidu krooni hääks otstarbeks, kui ei saa
võtta osa tantsust, mis edendab hooruse levikut ja
täidab lõbumaju?
Nõutakse piduriideid sellistele
olengutele; õigem nimetus oleks: ei mingit riiet.
Sul peab olema midagi riietuses, mis ärritab
ebamoraalsete meeste tunge. Hoorade leiutused on
need suure lõigetega õhukesed kleidid.
Just kired ja patused tungid on need, mis tee
vad tantsu nii meeldivaks. Tantsigu mehed mees
tega ja naised naistega, siis saate näha, et tants
kaob kahe nädala jooksul.
6
Samal määral kui sõdid tantsu vastu, hävitad
ka ebmoraalsuse pesi, sest tantsusaalidest need saa»
vad oma ohvreid.
Tantsu ajal sosistab tantsija mees meelitavaid
sõnu süütu noore neiu kõrvu, ja kui tüdruk langeb
ning saab ta armukeseks, hülgab see julmur ta,
enne purustades tüdruku noore elu. Ühiskond keel
dub aitamast ja tüdruk otsib peiduurgast kusagil
suurlinna nurgas, oodates seal oma surmatundi.
Tüdruku elu on kadunud. Kuid seltskondlikus elus
ollakse valmis rõõmuga vastu võtma ja ütlema tere
tulemast mehele, kes on langusele viinud tüdruku,
see mees, kes on kolmekordne koopia kuradi kujust.
Õige Jumal jälgib su samme. Ja kui põrgus on
kraadide vahet, asetatakse sind tulekivistki kuume
masse paika.
Oo, kui sa teaksid, kui palju kirju saan emadelt
ja arstidelt ning teistelt, kes on pidanud olema patu,
nüüdisaegsete tantsude tagajärgede tunnistajaiks —
kirju, milles tänatakse mind selle eest, et õiglaselt,
armuheitmatult paljastan neid patte kõigis ühiskonna
klassides!
Ma kõnelen veripunase veeneväe sunnil, selle
pärast, et hukkunud hingede hädakisa
kajab mu kõrvus. Jumal mõistab mu üle kohut,
kui ma mitte hüüdes ei hoiata nende pattude eest.
Kindralleitnant v. Viebahn jutustab: „Aastal
1906 istus S. linnas noor neiu ööl enne vastlapäeva
ööd õmmeldes omale ballikleiti, millega tahtis mas
kiballile minna lõbutsema. Vastu hommikut oli ta
valmis oma tööga, kui keegi ootamatu tantsija —
surm, — ta oma embusse võttis. Ta kiskus noore
elu ära kesk tühipäraste lõbu ja naudingute unel
maid. Ja seal lamas järgneval hommikul äsja nii
õitsev noor 19-aastane neiu oma valmis maskikostüümi kõrval põrandal. Ütle ometi, kuhu ta läks!
7
Ta ihu loomulikult sai hauda sängitatud, kuid ta
ise — kus veetis ta oma vastlaöö?
Keegi evangeeliumi kuulutaja jutlustas ühel pühapäeval Ristija Johannese surmast.
Muu hulgas
tähendas ta ka, et tants põhjustas Ristija Johannese
pea maharaiumise ja paljud inimesed selle tühise
lõbu pärast kaotavad mitte ükspäinis pea, vaid isegi
oma hinge hukka saadavad. Sellepärast manitses ta
tõsiselt hoiduda patusest seltskonnast ja lõbustusist,
eriti veel pühapäevadel.
August S. kuulas seda pealt. „Ma pean sarna
seid jutlusi ja manitsusi fanaatiliseks liialduseks,"
ütles ta teistele noormeestele.
Ja et näidata, kui
vähe puudutab teda selline manitsus, läksid nad
teistega seltsis sama päeva õhtul ühte võõrastemajja, kus oli ka tantsulokaal. Nad tormasid teiste
noorte tantsijate hulka. Need sellest ärritatud, sat
tusid ülalmainitud August S.-ga tülli, mis lõppes
sellega, et A. S. omale noaga hoobi pähe sai ja
hinge heitis. Tapja sai 18 aastaks kinni mõistetud.
Nii kurvalt läks täide jutlustaja manitsus ja üle
meelne noormees pidi maksma oma trotsi kalli hin
naga.
Kaardimäng,
Kuuleme, mis jutustab sellest Arvo Kääriä i n e n, usklik vabrikant Soomes, kes ise olnud
kirgline mängija:
„Kas oleme vist tuttavad?" küsib keegi proua
söögimaja esikus, kui läksime hommikueinele.
Lühike tutvustamine.
„01en S. talu tütar L.
Kas mäletad veel nii paljude aastate järele?" Jutle
mine elustub. Küsin talt mõningate endiste tuttavate
8
üle, kelledest polnud mitmel aastal enam palju kuul
nud. „Kuidas h-ra S. elab?" Kindlasti on tal hää
teenistus, sest oli ta ju andekas mees." Ei mingit
teenistust," oli vastus, millele järgnes arglik jutustus
selle mehe elust. Ta ei suutnud maha jätta kaardi
mängu.
Viimases teenistuskohas sai ta 3000 mk.
(umbes 255 kr.) kuus ja peale selle veel priikorter.
Sellest talle siiski ei aidanud — kõik läks mängides.
Mängides läks ka naise suur pärandus ja kõigele
lisaks veel ta hoole all olevast kassast summa võõ
rast raha. Vanglasse oleks otsemat teed läinud, kui
mitte vaene naine poleks saanud kokku hankida
kuidagiviisi peremehele mehe
poolt sissetehtud
summa."
Kõik oli siis maha mängitud ja puudus astus
armutult enne nii rikka kodu uksest sisse.
Jah, mis oli maha mängitud? Kodu õnn, naise
varandus, teenistuskoht, lapse tulevik ja asemele
saadud viletsus ja vaesus koduellu.
Kas oli mängukirg sellega kustunud?
Ei, see
nõudis veel enam! Mees pidi minema, kas või räba
lates, seda kirge söötma, käies paigast teise ja män
gides.
Naine ja laps pidid jääma puudust kannatama.
Küsisin siis, kus mu tuttav K. on.
„Vanglas," oli väga lühike vastus.
„Vanglas! Mispärast?"
„Ta omandas 60.000
mk. (üle 5000 kr.) selle ühisuse raha, kus ta tee
nistuses oli."
„Kuid tal oli ju hää palk, miks ta nii tegi?" —
„Ja, kui ta oli kõik maha mänginud, mis kodus oli,
siis tahtis ta veel õnne katsuda nende rahadega ja
võites panna selle summa tagasi. Kuid rahad läksid
mängides ja perekond jäi abitusse seisukorda ja
puudusse, kui isa viidi vanglasse."
9
Mälestused ärkavad.
Paljud möödunud aastad
veerevad mööda silme eest. Tuleb seal veel meele
keegi endine mängukaaslane. Mees, kellega olin oma
elu viimase kaardimängu mänginud. Ta oli jõukas,
noor, andekas ärimees. Kui ta kuulis, et olin saanud
usklikuks, tuli ta mu juure ja ütles pilgates: „Kas
sina oled usklikuks hakanud, kus su kaardid nüüd
on?" Olin sel hetkel väga maha rõhutud.
Sain
siiski öelda: „Need on ärapõletatud, ega tarvita neid
enam kunagi. Parem oleks kui sinagi astuks Issanda
teele."
Me teed läksid lahku. Mõne aasta pärast lähen
ta ärisse. Leti taga seisab sama mees. Kaup riiulitelt
on kokku kuivanud. Ainult tühje kaste, mõni pudel
ja pilt on veel riiulil ja letil veel vähe pudukaupa.
Polnud kogusummas niigi palju, et oleks võinud
oma jõuga pankrotist pääseda. Märkan, et ta wabiseb. Küsin, kuidas see nii on läinud. Kas veel käid
mängimas?
„Ma pean mängima, sest ei saa kuidagi lahti
sellest neetud mängust, kuigi olengi juba kõik kao
tanud."
Küsisin, kas mäletab veel, kuidas ta mind pil
kas, kui enam ei tulnud mängima? „Küll mäletan,
mäletan seda aina, kuigi mulle on nüüd kõik hilja.
Ei näe oma ees mingit muud lootust kui — enese
tappu. Püüdsin talle selgitada Jumala armu, kuid ta
vastas: „Hilja, hilja!"
Kes olid need mehed? Need olid kõik mu endi
sed mängukaaslased. Pisar veereb palgele. Kas ei
võinuks olla minu osa sama, sest olin ju neist veel
kirgiiseni mängija. Mängukirg! Kas on see ka häda
ohtlik? küsib ehk mõni. Olen olnud üle 10 aasta
selle kire armetu ori ja võin kinnitada, et see on
üks hirmsamaid ahelaid, millega saatan võib kinni
hoida oma ohvreid.
Üle 10 aasta oli mul sund
mängida, kas tahtsin seda või ei. Kõige mõtteilma
10
ja hingeelu keskpunktiks kujunes üks asi ja see oli
kaardimäng. Mäletan, kuidas istudes teatris, kirikus,
või seltskonnas, mõtted aina keerlesid mängu juures.
Samuti pidin öösel uneski mängima õhtust
hommikuni.
Kui vahest jäin üksi ja polnud mängusõpra, pi
din ka siis kaardid välja võtma ja hakkama mängi
ma n. n. Spasianssi, või, nagu soomlane ütleb, kuradimängu. Selles mängitakse päris üksi ja oletatatakse kuradit andvat kaartide kaudu vastuseid küsi
mustele. Ja kindlasti ongi kurat väga rahul, kui saab
mängida oma ohvriga rahus päris kahekesi.
See mänguviis võib muutuda niisuguseks kireks,
et vaevalt maldad magamagi minna. Kas meeldib
sulle selline seltsimine pimeduse vürstiga? Kas igat
sed sa seda nagu peigmees pruudi järele? Mängu
kirg laastab oma ohvri sama kindlasti nagu joominegi.
On vägagi tuntud tõsiasi, et paljud raha omastamised ja enesetapmised sünnivad just mängukire
tagajärjena. Joodik võib oma himu rahuldada näi
teks ühe pudeliga, mis maksab vast I krooni. Män
gijale see raha ei jätku isegi ^töörahaks", mille
tõttu on vaja teha võlgu või saada kust tahes suu
rem summa raha, enne kui saab alustada mängu.
Mäng lõpeb aina keskel: kui mängus võidad, tundub
nii paha lõpetada, kui „tuur" oli hää ja just nüüd
peab lõpetama;
oled mängus aga kaotanud, on
meel paha pooleli jätta, kuna tundub päris nii
moodi, et just nüüd, edasi mängides, oleks saanud
oma rahad tagasi ja võitnudki.
Kuid kas on rahata mäng, s. o. seltskondlik
kaardimäng ka hädaohtlik? Kõik need mehed, kel
lest jutustasin, olid alanud hariliku mänguga. Kas
oli see neile hädaohtlik? Kuid mängivad ju naisedki
ja neil pole sellest niiväga suurt hädaohtu. Armetu
pilt! Häbi on tunnistada seda tõsiasja, et leidub palju
11
naisi, kes kaarte mängivad. Nad on kõige suure
maks hädaohuks, sest neist tulevad ju emad, kes
peaksid oma eeskujuga juhtima lapsi paremasse
ellu. Kui lapsed näevad naisigi mängimas, kuidas
peaks see siis nende meelest olema paha? Mängulaua
taga istub õhtutel naisi, kes lauluraamat kaenlas,
väga vaga näoga sammusid enne lõunat kirikusse
või mõnda palvelasse. Milline kurblik eeskuju ja
aja märk!
Ja kui näed väikeseid lapsi mängivat „Must
Peetrit", Koronat, Fortuunat või midagi muud sar
nast? Kui küsid neilt, kust need olete saanud, siis
vastatakse: „Jõuluvana oli nii pai ja tõi need!"
Oi, vaene jõuluvana! Parem oleks, kui oleksid need
omale pidanud või tulle heitnud. Ja mis veel kõige
kurvem — seesugune jõuluvana on võõrsil käinud
ka neis perekondades, kus vanemad on elavad usk
likud.
Tõsiasi on siiski, et neist just sageli alguse
saab see mängukirg, mis viib vanglasse või enese
tapule! Õigustatakse sellega, et mängides terituvad
laste meelespidamine ja mõistus. Tõsi on siiski, et
kui keegi ei saa oma meelespidamisest ja närvidest
muidu lahti, siis kaardimänguga nad kõige kindla
mini üles ütlevad.
On tõsi, et meelespidamine mängides teatud
mõttes areneb, kuid vaid ühes asjas: mängimises.
Usun, et siiski usklikud vanemad sarnast arenemist
oma lastele ei soovi.
Kui usklikkude kodudes näed sarnaseid mänge
lastel, siis saad olla päris kindel, et selle kodu isa
ei ole kunagi olnud mängukire ohver. See, kes selle
kire needust on oma ihus ja hinges tunnud ning
sellest vabanenud, ei või näha lapsi isegi niisama
nalja pärast mängivat kaarte ja sellega kasvatavat
omas mängukirge.
12
Olen üks neid, kes selle kire alguse on omanud
naljamängust ja siis vähe suuremaks sirgudes sat
tunud pahasse seltskonda, kus see kirg on pääsnud
eriti võimule. Meie kodu küll mingisuguseid sarna
seid mänge ei sallitud, kuid ema siiski märkas hä
daohtu ja hoiatas sellepärast tõsiselt. Kui hoiatused
ei aidanud ja pidin minema teistega sauna või rehe
tuppa öösiks mängima, siis sageli peitis ta eest ära
kõik lambid ja küünlad või isegi tuletikud. Ei olnud
julgust minna neid vanalt emalt nõudma, vaid pi
din minema magama, kuigi nii kangesti oleksin taht
nud mängida. Mõnikord sai asi korraldatud peergusid valmistades või õnnestades naeresse augu, kuhu
sai pandud põletisainet ja riideribakene keskele,
millest siis saime lambi ja nii teistele tuld näidates
võisid need mängida.
Poisikesena, kui raha ei olnud mängimiseks,
või kui need olid juba maha mängitud, pidin rahul
olema teistele tulenäitamisega ja korraldadama seda
nagu mõnda püha ohvrialtarit.
Seda võin aga isiklikult tunnistada igale män
gukire ohvrile, et Jeesuse veres on võidujõud sellegi
hirmsa kire võitmiseks. Sellega ühenduses olen mär
ganud veel midagi. Kui usule tuleku järel mõnikord
peatusin, et vaadelda, kuis teised mängivad, siis
tundus kui see mäng oleks kaasa haaranud ja sel
lepärast ei ole kunagi enam jäänud mingisugust
mängu vaatama. Usun, et nii on iga patuga, et just
see patt, mis oli meile enne pöörmist armsaim,
kõige kergemini võib kaasa viia uuesti ja sellel
põhjusel karda kui katku seda endist armasaimat
pattu. Kas pole põhjus paljude usuteel seisma jää
mises, et nad Loti naisena tagasi vaatasid. Põgene
sellepärast nii kaugele endisest elust ja maailma
meelitusist, kui võid.
Käesolevaga on esitatud mõned iseloomustavad
jooned mängust, mida vaevalt kristlikus maailmas
13
patuks nimetataksegi, kuid mis siiski järjekindlalt
närib paljude elujuuri ja nõuab tuhandeid ja taas
tuhandeid ohvreid.
Ka meie usklikel on põhjust järele vaadata, kas
oleme oma kodus kõik teinud, et ei anna ainet oma
lastele selle kire sünnitamiseks.
Billy S u n d a y ütleb kaardimängust järgmist:
Mehed, kes on ohverdanud aega ja raha nende
asjade uurimiseks, ütlevad meile, et üheksakümmend
°/o kõigist mängijaist on kodus oma emadelt õppinud
kaardimängu. Sina külvad kaardimängu oma kodus
ja selle viljana saad hasartmängijaid. Sina külvad
tantsimist ja selle tagajärjena lõikad inimesi, kes on
kaotanud oma au ja lugupidamise. Sa külvad joovas
tavaid jooke ja lõikusena näed terve armee jooma
reid.
Kui sul on mängukaardid kodus, siis pead sa
nad tulle viskama, või vastasel korral heitma sinna
Piibli, sest neid kahte ei saa ühendada.
Arvan, et seda vana maalitud nõida või häbe
matut laiskuri, mis ripuvad Monte Carlo mängulaua
kohal, või allavajunud seiklejat, kes mängib kava
lalt mänguseltskonnas aina kella 3-ni öösel,
võib
enam austada, kui neid kirikuliikmeid või usku tun
nustajaid, kes lubavad kaardimängu oma kodudes.
The Chicago Cive Federation, mille olemasolu
osutus hädavajalikuks sellepärast, et Chicago linn
seal olnud maailmanäituse järel tuli hasartmängijate
Mekkaks, tõendas, et 3200 mängijast oli üheksakümnendikku õppinud kaardimängimise kodus ja et
iga kümnest kodust kaheksa oli ristiusku tunnustav.
Keegi metodistikirikusse kuuluv mees Chicagost
käis mööda maad vanglaid külastamas. Ta juure
tuli keegi naine ja ütles: „Võib olla ehk lähete ka
Auburni vanglasse. Kas tahaksite võtta selle ja anda
mu pojale?" Naine andis talle päevapildi, kuhu oli
kirjutatud ta nimi ning selle alla „Armastusega, su
14
ema." Kui see mees tuli vanglasse, läks ta selle noor
mehe juure, andis talle päevapildi ja ütles: „Teie
ema käis minu juures ja palus mind anda selle pildi
Teile." Ta vaatas sellele ja ütles: „See on ema. Ta
palged on kortsulised, sellised polnud nad, kui vii
mati teda nägin." — „Ja, Teie ema vananeb kii
resti." Selle järele ütles noormees: „Võtke see päe
vapilt kaasa ja andke tagasi mu emale. Ei soovi ega
looda teda kunagi enam näha. Tema õpetas mind
kaarte mängima ja mina tapsin kellegi mehe män
gulaua ääres ja vaevlen nüüd 15 aastat siin, et
maksta seda eksimust. Ja nüüd julgeb ta saata mulle
veel oma pildi, tema, kes saatis mind siia vangla
müüride vahele."
Naine, kes istub kodus kaarte mängides, on
sama avalik ja rikutud kui mängupõrgu mängijad.
Neid peaks panema vanglasse ühes teiste mängi
jatega.
Kaks teed:
1. Mõne meelest on tee õige, aga tema vii
mane ots on surmatee. Ka mängides valutab
süda ja tema viimane ots on see: rõõm läheb
meelehärmaks.
Õp. s. 14:12—13.
*
2. Sa oled mulle teada annud elu teerada:
rõõmu on rohkesti su palge ees, lõbusaid asju
su paremas käes lõpmata.
Taav. 1. 16:11.
Kumba neist valid?
..Külvaja*' trükk, Tallinn, Rataskaevu 6, tel. 450-67.
Äratussisuline traktaatleht „VÕTA JA LOEE
ilmub 12 numbrit aastas ja maksab postiga
saates 30 s. aastas. Toob alati huvitavaid ju
tustusi. Tellige omale ja oma sõpradele.
Väljaandja:
Peeter Sink, Päikese 5—7, Tallinn, tel. 446-22.
1937,
Vaata WALT DISNEY
MIKI-HIIR
TONDILOSSIS
K... WALT DISNEY
MIKI-HIIR
TONDILOSSIS
KIRJASTUS „MAALING", TALLINNAS
1936
Professorid jälgivad Miki pilti.
Peatükk 1.
SÕNUM MIKILE.
UUUuuuUUHHHIIIJuuu! Tuul
ulus igivana hoone müüride ümber
linna serval. Pime üksik hoone näis
olevat maha jäetud, kuid lossis,
laboratooriumis kaks kurja profes
sorit kavatsesid seada lõksu Mikile.
Ahnete pilkudega nad jälgisid
tema pilti ajalehes.
„Tema on just see tüüp, millist
vajame oma katseteks, professor
Kordne!" ütles üks vandenõulane.
„Kui see mõjub temale, siis mõjub
see igaühele!"
„õigus, professor Kahekordne!
4
MIKI-HI IR
Kui see mõjub, siis meie valitseme
maailma!" kajas professor Kordse
õõnes hääl vastu tornilaboratooriumi külmadelt kiviseintelt. Küünla
vilkuv tuli heitis seintele suured
imelikud varjud kahest ruumis liiku
vast mehest.
„Aga, kuidas saame Miki siia?"
küsis professor Kahekordne.
„Me saame ta siia!" tõotas pro
fessor Kordne. „Mina kirjutan talle
kirja, millele ta ei suuda vastu
seista."
Ta tigedad silmad hiilgasid paga
na kavalalt, kui ta kriipseldas pabe
rile kirja.
„Nii, isand Miki-Hiir! Homme
„Meie valitseme maailma!"
6
MIKI-HIIR
saad selle kirja ja siis — he-hehe-hee!"
Kuid kas Miki langeb nende
kahe pahareti poolt seatud lõksu?
Miki oli mõnusalt siruli suures
tugitoolis. Pitsu lamas ta ees
põrandal tukkudes, nohisedes ja
unistades tuhandest suurest kondist.
„Ooh, küll on tore olla kodus!"
ümises Miki õnnelikult.
„Pole
muret ega vaeva ega midagi!" Ta
pani raamatu, mida luges, kõrvale
ja hakkas unistama roosilisest tule
vikust, — ja just siis kõlises ukse
kell!
Kirjakandja ootas uksel. „Kiri
Miki unistab roosilisest tulevikust.
8
MIKI-HIIR
Miki-Hiirele!" ütles ta, hoides käes
ümbrikku.
„Oo, tänan!" hüüdis Miki.
Kirjas seisis:
„Aulik härra! Oleme ühe imeli
ku leiutise viimistlemise tipul, kuid
vajame Teie abi! Tulge täna õhtul
kell 10 Tondilossi. Me pöördume
Teie poole teaduse huvides. Ärge
jätke meid hätta! Professorid
Kordne, Kahekordne ja Kolmekordne."
Miki kiirustas näitama kirja
Suksu Rangipuule. „Mis sina teek
sid säärase sõnumiga?"
„Ma ei tea, Miki," vastas Suksu
nõutult. „Kes on professorid Kord-
„Kiri Miki-Hiirele."
10
MIKI-HIIR
ne, Kahekordne ja Kolmekordne?"
„Ma pole kordagi kuulnud
neist!" hüüdis Miki. „Mötlesin,
võibolla sina tunned neid! Ja mis
veel — ma mõtlesin, et Tondiloss
on tühi?!"
Miki säravad silmad said täis
muret oodates, kui Suksu luges
kirja uuesti.
Järsku Miki laksutas sõrmi ja
hüüdis: „Aa, nüüd ma tean, Suksu!
Kui olin ära, varandusejahil, siis
professorid vist rentisid lossi
endile!"
Suksu tõstis oma kulmud ja vaa
tas imestunult sõbrale otsa.
„Ei, Miki", ütles ta, „see mulle
„Loss on olnud ikka tühi.“
12
MIKI-HIIR
muret teebki. Olen olnud siin kogu
aja — kuid loss on olnud ikka
tühi!"
Nüüd oli Miki käes kord imes
tuda.
Samal ajal jälgisid professorid
Tondilossi laboratooriumis „Visivox"-aparaati, mille abil nad võisid
näha ja kuulda kõik, mis sündis
maailmas.
„Mis nad nüüd teevad, professor
Kordne?" küsis Kahekordne.
„Nad peavad aru meie kirja üle!
Kuulake!"
Aparaadist kostis Suksu Rangipuu hääl: „Asi paneb pea kumi
sema!"
Visivox näitab Suksut ja Mikit.
14
MIKI-HIIR
„Uuu! Mina pole argpüks!" naeris Miki,
„Võibolla nad tahavad sind, et
raha välja pressida!" vaidles Suksu.
Professorid urisesid ja surusid
end aparaadile lähemale.
„Aga, aga, võibolla nad vajavad
tõesti abi!“ ütles Miki. „Suksu, kui
teisiti ei saa, — lähen Tondilossi."
Kui Miki julged sõnad jõudsid
professoriteni, tõmbusid nende ine
tud näod vastikule naerule.
„He-he-he-heh!" kähistas profes
sor Kordne ja hõõrus oma kondiseid
käsi. „Kiri mõjus. Varsti on ta meie
peos!
„Varsti on ta meie peos!"
Peatükk 2.
MIKI TORMAB HÄDAOHTU.,
Asjata püüdis Suksu hoida Mikit:
tagasi Tondilossi minemast. Mikii
luges kirja aina uuesti.
„Ära tee seda, Miki! Ära mine!" 1
palus Suksu.i
„Aga Suksu", vastas Miki, „need
professorid on teadlased... ja kui
nad vajavad abi, siis ma lähen.
Kas mõistad?"
Kirja saladuslik võim mõjus.
Suksu Rangipuu vangutas kur
valt pead, ta kartis oma väikese
sõbra tervise pärast. Siis tärkas tal :
uus mõte, ja ta silmad lõid särama.
Suksn arutab Mikiga.
2
18
MIKI-HIIR
„Hüva, Miki", hüüdis ta, „ma ei
keela sind! Kuid sa vajad meest,
kes sind kaitseks, ja sellepärast
tulen ühes sinuga.
Professorid olid laboratooriumis
valvel.
„Suurepärane",
kihistas
Kordne, „kui Miki ei ela üle meie
katset, siis võime kasutada Rangipuud!"
Miki jälgis kella osuteid, kui
aeglaselt nad liikusid edasi. „Tubli,
ma mõtlen, et on aeg minna, kui
tahame kella kümneks pärale
jõuda", ütles ta lõpuks.
„Kas ütleme Minnile ja KlaaraVissile, kuhu läheme?" küsis Rangipuu kübarat pähe pannes.
Professorid on valvel.
20
MIKI-HIIR
„Ei!" turtsus Miki. „Mis on
sellest kasu? Nad hakkavad meie
pärast asjata muretsema!"
Avanud lahkumiseks ukse, ohka
sid nad mõlemad raskesti. Väljas
oli kottpime. Vihma nagu kallas
alla, ja valjust tuulest kihutatud
piisad piitsutasid kuulidena.
„Uu, küll aga tormab-!" piiksus
Miki.
Suksu pigistas silmad kinni, kui
vihmahoog lõi talle vastu nägu.
„Jah, neil professoreil seisab näh
tavasti ees tähtis töö!"
Nad sammusid mööda libedat
porist teed. Jalad vajusid üle laba
de mutta, ja peaaegu igal sammul
Jalad vajuvad üle labade mutta.
22
MIKI-HIIR
sulpsasid vahvad matkajad veeloi
kudes. Torm paisus aina tugevamaks, ja ööpimedust läbistasid vahe
tevahel silmipimestavalt heledad
välgusähvatused, millele järgnesid
kõrvulukustavad kõuekärgatused.
,,Professor Kordne, professor
Kahekordne, professor Kolmekordne!" arutas Miki. „Imestan, milles
võin mina neid küll aidata."
„Need professorid viskavad sulle
konksu", nohises Suksu, „ja pealegi,
sellise ilmaga ei aja hea peremees
koeragi toast välja. Kodus on
praegu meie paras koht, Miki. Pöör
dume tagasi!"
„Härrased ütlevad, et neil on
Torm paisub tugevamaks.
24
MIKI-HIIR
tähtis leiutis ja nad vajavad abi,"
kinnitas Miki. „Me ei või enam ta
gasi pöörduda!"
Suksu Rangipuu ohkas. „Hea
küll, Miki. Olen nõus. Aga, pea
meeles — halvem kui külm konks
on tuline konks! Ja need saksad
on tulised! Aga kui need saksad
viskavad konksu, — vaata ette!
Just, vaata ette!"
Suksu heitis valju pilgu Mikiie
ja ütles vahvasti: „Ära sellepärast
siis kartma löö. Midagi ei või juh
tuda, kui mina sind kaitsen!"
Ta ei saanud rohkem ütelda, sest
mingi iseäraline müdin kostis nende
taga teel. „Müttadi-mütt, müttadi-
„Midagi ei juhtu, kui mina sind kaitsen!"
26
MIKI-HIIR
mütt", lähenes nägematult keegi
kogu aeg!
„Tsss! Kuule!
sosistas Suksu.
Keegi
tuleb!"
Müdin lähenes ja paisus aina
suuremaks. Suksu Rangipuu ei suut
nud seda enam välja kannatada.
„Jookse, Miki. jookse oma elu
pärast!" hüüdis ta. Kõik ilusad
mõtted oma väikese sõbra kaitsmi
sest olid kadunud. Suksu pistis
mööda teed jooksma, nii et muda
lendas iga ilmakaare poole.
Kui Suksu oli ennast parajasti
puu otsa päästnud, pahvatas Miki
naerma !
Miki pahvatab naerma.
28
MIKI-HIIR
Jänes — väga arg jänes — tuli
joostes teel.
Suksu Rangipuu ei hoobelnud
enam kordagi oma julgusega. Nad
sööstsid edasi läbi tormi ja — äkit
selt, välguhelgi valgusel, seisis Tondiloss nende ees.
„Kuule, Miki", palus Suksu,
„veel on viimane võimalus tagasi
pöörduda. Tule, lähme koju!"
„Kas tunned professorite ees
hirmu?" küsis Miki.
„Ei, aga ma soovin, et oleksime
ütelnud jumalaga Klaara-Vissile ja
Minnile. Me ei saa neid enam ku
nagi näha!"
Nad lähenevad hoonele.
30
MIKI-HIIR
Professorid kihistasid kahju
rõõmsalt naerda Suksu sõnade üle.
Välk sähvatas jälle, kui nad lä
henesid hoonele.
„Kas Tondiloss?" lõgistas Miki.
„Oo, küll on aga suur ja vana
ehitus!"
Suksu langetas pea, ja terve oja
vett langes tema kõvakübara äär
telt.
„Vaata, Suksu", tähendas Miki,
„kõik luugid on kinni".
„Ja-ah! Näib, nagu ei elaks siin
keegi", vastas Suksu, sest maja oli
tõesti üksik ja mahajäetud.
„õudne! Kas pole?" kogeles
Suksu tuule vingumisse. Välgud
»Näib, nagu ei elaks siin keegi!"
32
MIKI-HIIR
sähvisid heledasti, valgustades vaa
tepiiri viirastuslikult roheliselt.
„Hea küll, tule, lähme koputame!" ütles Miki. „Lõppude lõpuks
on sees soojem ja kuivem kui
väljas !"
Professorid Kordne ja Kahe
kordne jälgisid visivoxist oma ohv
rite lähenemist.
„Soe — see on õige!" kõõrutas
professor Kordne ja haaras esiust
avava käepideme järele. „He-he-heheh! Me kütame teile kuuma sauna!“
Miki kogus kogu oma julguse ja
koputas valjusti uksele. Koputus
kajas läbi terve maja õudselt, nagu
oleks põrutatud puusärgi kaanele.
Miki läheneb uksele.
3
34
MIKI-HIIR
„Läheb kaua aega, enne kui saa
me teada, mis kiri tähendab", ütles
Rangipuu üleni värisedes. Ta seisis
hingetult, oodates kõike võimatut
—, ja kui ta oleks teadnud tõde —
siis, et jalga lasta.
Miki koputas uuesti.
„Ma arvan, et me poleks pidanud
tulema!“ alustas Suksu uuesti. „Ma
usun, need professorid on —". Kuid
Suksu Rangipuu ei saanud lõpetada,
mis ta mõtles professoritest, sest
samal silmapilgul avanes nende
kivist jalgealune ja nad langesid
läbi luugi.
„Auh! Mis s..!" oigas Suksu.
„Vaata ette, Suksu !" karjus Miki.
Miki koputab.
36
MIKI-HIIR
„Jumala pärast, ap-pii!" kisen
das Suksu.
Kuid ettevaatused ja appihüüded
olid asjatud, sest professorid Kord
ne ja Kahekordne selle lõksu neile
seadnud olidki.
Miki ja Suksu kukkusid läbi
avause alla ning prantsatasid valu
sasti kõvale kivipõrandale. Suur
langeuks nende peade kohal lõi
mürtsudes kinni. Nad olid vangid!
Mis oli neil veel varaks?
Kaks sõpra ajasid endid pikka
misi istukile ja vaatasid ringi. Nad
olid suures kivist ruumis Tondilossi
keldris. Imelik hämar valgus täitis
ruumi. Miki märkas, et ruum oli
Nad langevad läbi luugi.
38
MIKI-HIIR
paksu tolmuga kaetud ja täis ämbli
kuvõrke. Ühes seinas oli ukseavaus,
mille läbi paistis iilesviiv trepp.
„Siin nüüd olemegi!" ütles Miki
peapööritusega. „Mis nüüd?"
Vangid.
Peatükk 3.
HOIATAV TERVITUS.
„Tsss, Miki! See on neetud paik!"
sosistas Suksu Rangipuu värisedes.
Vaevaga tõusid sõbrad jalule ja
lõid endid tolmust puhtaks.
„Ja tead, nüüd hakkan kahtlema," tähendas Miki. „Uurime seda
kohta lähemalt."
Nad vaatasid veel kord ruumis
ümber ja liikusid trepikäigu poole.
Trepi jalal nad leidsid endid
pikas koridoris, niisama tolmuses,
hallitanus ja täis ämblikuvõrke kui
haisev keldergi.
„Uurime seda kohta lähemalt."
42
MIKI-HIIR
„Shhhh! Ma arvan, keegi ei tea,
et me oleme siin“, sosistas Miki, tip
pides koridoris Suksu järel.
Äkki nad otse hüppasid oma saa
bastest.
„Tere tulemast Tondilossi!" saa
gis metalline hääl peagu nende taga.
„K-ka-kas sa ku-kuulsid, M-m-miki?" kogeles Suksu.
„J-j-j-jah!" lõgistas Miki ham
baid. „Kes ü-ütles nii?"
Nüüd nad mõlemad olid juba
hirmul, ja rohkem kui enne. Nende
taga seina najal seisis vanaaegne
roostetanud raudriie. Piigi otsast
ja raudriide küljest rippusid paksud
tolmused ämblikuvõrgud.
Mõlemad on hirmul.
44
MIKI-HIIR
„Mina ütlesin nii!" kostis jälle
metalline hääl — rüütli raudriidest!
Suksu Rangipuu silmad olid
peast välja tungimas.
„Ke-ke-kes t-teie olete?" küsis
Miki, kui sai jälle sõna suhu.
„Mina olen teaduse edu vaim!"
saagis hääl ja vaikis.
Miki ja Suksu vahtisid raudrüü
ja siis üksteise otsa. Mis oli selle
roostetanud metallkogu sees?
Suksu tõstis Miki üles, nii et ta
sai avada rüü silmakatte ja vaadata
sisse.
„See on — see on tühi!" tuli Miki
suust vaevalt kuuldavalt.
Nad läksid edasi. Kogu vana
Nad vahivad raudrüü otsa.
46
MIKI-HIIR
koridor õhkas muinsusest. Igal
sammul, iga silmapilk nad ootasid
põranda langemist või et matavad
neid oma alla seinad.
Iga jalaastumine kajas vastu
koridori igast kandist, iga hinge
tõmme põrkas tagasi kümned kor
rad.
Tondiloss tervitas õudselt MikiHiirt ja Suksu Rangipuud.
„Kuhu me nüüd läheme?" küsis
Miki natukese aja pärast.
„Minge edasi mööda koridori ja
avage esimene uks vasakule!" puris
tas hääl nende kõrval.
Miki ja Suksu kargasid ümber.
Polnud näha kedagi. Ainult paksult
Õudne tervitus.
48
MIKI-HIIR
tolmunud vanamehe pilt rippus
seinal.
„Võin vanduda, et kuulsin pilti
seda ütlevat!" hüüdis Suksu ja
haaras pildi seinalt.
„Seda võiksin minagi!" kinnitas
Miki.
Vanamees tolmunud pildil vaatas
neile otsa ega ütelnud sõnagi.
Nad ei tahtnud hakata pildiga
vaidlema, sellepärast nad läksidki
mööda koridori edasi ja pöördusid
esimesest uksest vasakule. Sõpradele
avanes suur ruum ühes seinas ülesviiva trepiga.
„Astuge trepist üles!" käsutas
nende kohal rippuv pilt.
Suksu tahab ära sammuda.
4
50
MIKI-HIIR
Kuid see oli Suksu Rangipuule
liig. „Mina ei täida seda!" karjus
ta. „Iga pilt ei või mind käsutada!"
Ta pöördus ümber, et ära sam
muda.
„Pea!" hüüdis pilt käskivalt.
„Kui te mõlemad ei täida käsku,
siis — ma teile näitan!"
Samal silmapilgul kargas Suksu
ees lahmakas põrandat lahti.
„O-ooh! Luuk!" värises Suksu.
Suksu ja Miki põlvitasid põ
randa äärele ja vaatasid alla.
Nende all haigutas kõntsane rohe
line tiik, mis kees krokodillidest.
Rabelevad elajad, haistes toitu, aja
sid näljasel lõuad ammuli..
Nad põlvitavad põranda äärel.
52
MIKI-HIIR
Miki ja Suksu vaatasid korda
mööda tiiki ega raisanud enam het
kegi järgimast pildi korraldusi.
Nad läksid trepist üles ja jõudsid
uude ruumi.
„Lähme edasi, Suksu. See pole
küll õige koht,“ lõdises Miki.
Suur nahkhiir lendles nende
peade kohal.
„Seda minagi mõtlen," vastas
Suksu kähisedes. „Sovin, et olek
sime siit ära — ja elus!"
Sõbrad läksid kartlikult edasi,
kuhu kästi.
Professorid, kahtlemata, jälgisid
asjakäiku oma visivoxist.
„Soovin, et oleksime siit ära!"
54
MIKI-HIIR
„Nad on tublid, kuid nüüd kar
davad, professor Kahekordne!"
„õige, professor Kordne. Ja kui
saame nad järgmisse ruumi, siis nad
on meie omad! Hi-hi-hi-hii!"
Professorite tigedad silmad hel
kisid kurjusest, vaadates visivoxi,
kust nad jälgisid oma saagi ekslemisi kui kala rabelemist võrgus.
„Näe!" hüüdis Kordne põlevail
silmil. „Nad lähevad sinna! Las
käia 12
Ja tõesti, Miki ning Suksu rän
dasid pahaaimamata tühjas toas.
Professorid jälgivad oma saaki.
56
MIKI-HIIR
välja arvatud kerge redel, mille üle
mine ots ulatas läbi laeluugi.
„Ära muretse minu eest!" ütles
Suksu redelil üles ronides. „Ma ei
või jätta kasutamata head juhust!"
Kuid vaene Suksu Rangipuu väri
ses varsti argusest. Just, kui ta
jõudis redeli tippu ja oli pugemas
läbi luugi, — murdus redel pooleks,
redeli all avanes luuk, ja Suksu
ühes redeliga kadus silmapiirilt.
Suksu ronib üles.
58
MIKI-HIIR
„Aaai! Mis see... aaai!" kisen
das Suksu ja kadus põranda alla.
Ning põrand lõi jälle kinni.
„Suksu, kus sa oled?" ulus Miki.
Kuid vastust ei tulnud.
Suksu kadumine silmapiirilt.
Peatükk 4.
SUKSU UURIB SALADUST.
Miki-Hiir läks metsikuks, kui oli
kaotanud silmist oma sõbra —
Suksu Rangipuu. Ta asus luugi
kallale ja tagus seda pööraselt.
„Suksu! Tule tagasi! Kus sa
oled, Suksu?" kisendas ta.
Ei tulnud vähimatki vastust.
Miki oli jäetud üksi saatuslikku
redeliruumi. Professorid Kordne
ja Kahekordne olid lähedal oma
kohutava ja imeliku plaani täitu
misele.
Niipea kui Miki nägi, et ei suuda
luuki lahti lõhkuda ega aidata
r
Miki taob pööraselt.
62
MIKI-HIIR
sõpra, — pistis ta tagasi
keerulisi koridore.
mööda
„Ma pean ta leidma, ma pean!"
hüüdis ta enesele. „Just kohe pean!
Klaara-Vissi ei andesta mulle iialgi,
kui Suksuga peaks midagi juhtuma!"
Ta otse lendas piki ruume ja
hüüdis igal sammul: „Juu-huu!
Juu-huu! Suksu!" Kuid vastasid
vaid kõmisevad, naervad vastukajaosatused.
Aga sel ajal kui Miki otsis Suksut, Suksu oli täielikult professorite
Võimuses. Nad sidusid ta rihmadega
imeliku masina ees toolile.
Miki otse lendab piki ruume.
64
MIKI-HIIR
„Mis te minust tahate, mis? Ah?"
küsis Suksu.
„Ha-ha-haa! Te olete katsejäne
seks meie ennekuulmata tähtsal katsel!" naeris professor Kordne. „See
masin on suurim teaduse leiutis, mis
kunagi tehtud, — hüpnotiseerivad
kiired!!!"
Suksu väänles rihmades.
„Masin hüpnotiseerib inimesi
elektrilisel teel," jatkas professor
Kordne, „ja Teie — te Õnnelik ini
mene — omate au olla esimene
ohver!" Ta ümises rõõmsalt ja hõõ
rus käsi.
„Tänan, ma pole auahne," ütles
Suksu hirmust värisedes. „Olen
Suksu väänleb rihmades.
5
66
MIKI-HIIR
rõõmuga valmis loovutama selle au
kellelegi teisele".
Professor Kahekordne raputas
oma karvast pead. „Tahan tutvus
tada Teile masinat. Kõik, mis näete
või kuulete, tuleb kiirtest. Kõik
kiired moodustuvad mitmesuguse
pikkusega lainetest", kinnitas pro
fessor Kahekordne. „Kuid me arva
me, et oleme leiutanud masina, mil
lega valmistame lühimad lained,
mida inimene iial on tunnud. Kui
see on nii, siis maailm on meie
päralt, sest need lained on hüpnootilised. Kui need lained mõjuvad
Teisse, siis võime nende mõju laien
dada ja hüpnotiseerida igaühte
oO o
õ õ'
o
Kahekordne tutvustab masinat.
68
MIKI-HIIR
ning haarata terve maailma oma
võimusesse. Mõtelge ometi!"
„Ja-ah!" ütles Suksu nutuselt.
„Just seda ma mõtlengi!"
Professor Kahekordne jatkas:
„Pikemad on elektri- ja raadiolai
ned, siis edasi soojuse-, valguse-,
ultraviolett- ja lõpuks X-kiired, mis
on lühimad inimeste leiutatud
lained".
„Aga kuidas mõjuvad minusse
hüpnootilised lained?" küsis Suksu.
„Ha-ha-ha-hah! See ongi, mida
tahame teada saada!" kokutas pro
fessor Kordne. „Me juhime neid
veidi Teie ajusse, ja kui nad on
Teie aju hüpnotiseeritakse."
70
MIKI-HIIR
lühemad kui X-kiired, siis Teie aju
hüpnotiseerub".
„Aga kui seda ei sünni?" küsis
Suksu nõrgalt.
„Süs need on X-kiired. Ja Teie
aju hüpnotiseerumise asemele põleb
läbi".
Saanud kuulda tõe, hakkas vang
südantlõhestavalt uluma ja peksma
enda ümber. „Ei, te ei tee seda! Ei,
saksad, ärge tehke nii!" karjus
Suksu. „Laske mul minna! Aaa-uuu,
Miki! Appi! Appi!"
Professorid taganesid ja muiga
sid vihaselt, kuni Suksu väsis. Nad
teadsid, et Miki ei võinud kuulda
appihüüdeid.
Suksu peksab enda ümber.
72
MIKI-HIIR
Mõne aja pärast tuli Suksule
hing jälle sisse, ja ta istus oodates,
kui professorid askeldasid masina
seadmisel.
Suksu tundis kujutluses, kuidas
ennustatud põletavad kiired puurisid ta ajju, muutes selle tuhaks.
„Ei, härrad, laske mul minna!
Eks?" palus ta viimati.
Professorid vaid muigasid.
„Laske mind välja!" karjus Suk
su ja hakkas jälle rabelema.
Suksu rabeles ja karjus mis jak
sas, kuid siiski ei saanud ta tagasi
vabadust. Ehkki professorid olid
läinud eemale, ei lubanud aga hästi-
Professorid taganevad.
74
MIKI-HIIR
kinnitatud rihmad vangi põgeneda.
Lõpuks Suksu rahunes.
„Kuulake!" ütles ta. „Ma pole
hull, kuid ma lähen hulluks, kui te
mind ei vabasta!"
Professorid Kordne ja Kahekord
ne tulid lähemale.
„Ma tean, et lähete!" möirgas
professor Kordne. „Teil pole teist
valikut!"
Suksu vangutas oma kohutava
saatuse üle pead.
„Aga kuidas on lugu Miki-Hiirega?" küsis ta lootusrikkalt.
Professorid vaatasid üksteisele
otsa ja muigasid.
„Teil pole teist valikut!"
76
MIKI-HIIR
„Ta ei saa välja lossist!" ütles
professor Kordne. „Ja kui Teie ei
ela katset üle, — siis võtame tema.
Tõsi!"
Professor Kahekordne kukkus
naerma. „Ho-hoo-hoo, ha-ha-hah!
Ärge muretsega oma sõbra pärast!
Me oleme temaga ettevaatlikud!
Hi-hi-hii!"
„Siis võtame Teie sõbra."
Peatükk 5.
SUKSU TEKITAB ÄREVUST.
Vahepeal, kodus, vastas KlaaraVissi koputusele ja Minni tormas
rüsinal tuppa.
„Klaara-Vissi, ma olen hirmsasti
mures!" hüüdis Minni ärritatult.
„Miki on läinud, — kadunud!"
„Imelik, Suksu samuti!" ütles
Klaara-Vissi. „Seda pole ennemalt
juhtunud, et mõni neist läheks välja
kellelegi teatamata. Ma kardan, et
neile on midagi juhtunud."
„Mina kah!" ütles Minni. „Olen
päris hirmul!"
Minni tormab tuppa.
80
MIKI-HIIR
Tondilossis otsis Miki ikka veel
Suksu jälgi, kuid asjata. Tihti arvas
ta nägevat oma kadunud sõpra, kuid
alati ta pettus, sest sõbraks osutusid
vaid tumedad varjud ja jalaastumisteks ta omade sammude vastu
kaja.
„Kui siin oleks keegi, kes tahaks
peksa, — ma klopiksin ta vaese
omaks!" ütles ta. „Aga kiviseintega
võidelda on mõttetu."
Katsetega oldi alustamas. Mida
lähemale jõudis aeg, seda nõrge
maks jäi Suksu, ning professorid
sattusid üha rohkem ärevusse. Hüpnotiseerumine, hulluksjäämine või
surm ootasid vaese ohvri silme ees.
Miti otsib Suksut.
6
82
MIKI-HIIR
Järgnevail silmapilkudel pidi tulema
lõpp.
„Ha-ha-ha-haa! Nüüd rätik, ja
silmad kinni!" naeris professor
Kahekordne. „Valgus võib hävitada
ta silmad. He-he-he-hee!"
Professor Kordne astus ette tarvi
lise rätikuga.
„Soovitan Teile olla täiesti rahulik," ütles ta Suksu silmi kinni sidu
des.
„Mis tähendab rahulik? Ma väri
sen ja nõretan higist, et vääna kas
või välja,“ pomises Suksu.
Professorid kortsutasid nägu.
„Pidage meeles, maailma tulevik ole-
Katsetega alustatakse.
84
MIKI-HIIR
neb meie katse õnnestumisest või
ebaõnnestumisest!"
„Seda minagi mõtlen!" ütles
Suksu.
Kuid ta tund oli tulnud, ta oli
täielikult professorite võimuses, ta
pidi minema katse alla, ükskõik, kas
see talle meeldis või mitte.
Professor Kordne tõstis oma pika
kondise käe. „Valmis, professor
Kahekordne! Lülitage sisse!"
Kogu kontroll-laua taga astus
küürutades tegevusse. „Tehtud, pro
fessor Kordne!" hüüdis ta.
Silmapilguks valitses täieline vai
kus. Siis täitus ruum ebahariliku
surinaga. Dünamod undasid, sinised
„Lülitage sisse!"
86
MIKI-HIIR
sädemed praksusid ja hüplesid üm
ber masina. Lambid lõid põlma, ja
imelik värisev helk tungis masinst
välja.
„Kui see töötab, siis oleme juhid
— kuningad — imperaatorid! Maa
ilm on meie päralt!" lootis profes
sor Kordne.
Masinast tuleva väriseva helgi
mõjul hakkas Suksu sonima.
„Hüpnootilised lained", pobises
ta. „Ma imestan, kui — ma imes
tan — ma-ma-a-oohh!" ja jäi vait.
Koridoris kuulis Miki imelikku
surinat, kuid ei saanud kindlaks
määrata, kust see tuleb. Ja igal
juhtumil ta oleks jäänud hiljaks!
Suksu vaikib.
88
MIKI-HIIR
Linnas arenesid asjad omamoodi.
Minni ja Klaara-Vissi olid politseiametis.
„Jaa, šeriff, Miki ja Saksu mõlemad!" iitles Klaara-Vissi. „Teie
peate nad leidma!"
„Jaa — palun — me oleme hir
mul! Ärge laske neile õnnetust juh
tuda, eks?" palus Minni.
šeriff haaras telefonitoru: „Silmapilk iga ohvitser oma rajooni!
Kasutada politseiautosid! Aruanded
saata raadioteel! Käerauad kaasa!
Politseikoerad! Neid peab leitama!"
Veidi aja pärast kees kogu maa
Miki-Hiire ja Suksu Rangipuu otsi
misest.
Politseiametis.
90
MIKI-HIIR
Teated anti igasse linna, — ees
kirjad täideti täpselt, — otsijad
kihutasid igasse maakonda.
Raadio teatas vahetpidamata ot
singu käigust. „Võtta abiks kõik
sõidukid! Veel ei ühtegi niiti kadu
nuist! Kahekordistage oma jõud!
Neid peab leitama! Otsige piinli
kult! Arreteerige kõik kahtlased isi
kud! See on kõik !"
Minni ja Klaara-Vissi lõid araks
ja kartma, kui ei kuulnud oodatud
rõõmustavaid uudiseid.
„Kas pole veel uudist, šeriff?"
küsis Minni.
„Pean kahetsema!“ vastas ta.
Kogu maa keeb otsimisest.
92
MIKI-HIIR
„Me teatame teile, kui kuuleme
midagi!"
Ja kaks naist tormasid välja.
„See mühakas on nii tume kui
tökatipudel pimedal ööl!" hüüdis
Klaara-Vissi vihaselt.
„Kuid nad peavad kuski ometi
olema!" ütles Minni. „Ja kui tema
ei oska neid leida, — siis mina leian
nad!"
Mõned minutid istus Suksu kait
setult kohutavate hüpnootiliste kiir
te ees. Varsti ta oli nõrk ja peagu
elutu, ning vaid rihmad hoidsid te
da kukkumast toolilt.
Professorid jälgisid teda mureli
kult. Professor Kahekordne tegut-
Minni ja Klaara-Vissi löövad araks.
94
MIKI-HIIR
ses kontroll-laual, — ja kiired tun
gisid virvendades ja prõksudes Suksule otse pähe. Lõpuks koondus leek
väikese sõrme jämeduseks joaks.
„Ta peab alistuma hüpnootilistele kiirtele, professor Kahekord
ne!" hüüdis professor Kordne.
Miki jooksis metsikult kodades
ja saalides ümber, otsides ruumi,
kust kostis aparaadi surin.
Miki jookseb metsikult ümber.
Peatükk 6.
MIKI TEEB AVASTUSE.
Laboratooriumis pani professor
Kahekordne masina seisma.
„Oleme tagajärgede uurimiseks
valmis, professor Kordne!" ütles ta.
„Kõrvaldage silmaside!"
Rätik kõrvaldati Suksu silmadelt.
Suksu silmitses professoreid kahva
tult.
„Kes Te olete? Mis on Teie
nimi?" küsis professor Kordne koh
kunud ja silmi kissitavalt ohvrilt.
„Ma-ma ei mäleta!" kokutas
Suksu.
tor õ
o
Rätik kõrvaldatakse silmadelt.
7
•
a
98
MIKI-HIIR
„Kas ta on hüpnotiseeritud või
hull?" küsis professor Kahekordne.
„Pärige temalt midagi!"
„Hüva", ütles Kordne ja pöördus
Suksu poole, „kes oleme meie?"
„Teie olete minu isandad — ja
ainsad sõbrad!" kostis Suksu mehaa
niliselt. „Iga teine on minu vaen
lane ja peab surema!"
„Tore! Masin töötab! Ta on
hüpnotiseeritud!" hüüdis professor
Kordne.
„See on meie saavutus! Maailm
kuulub meile!" hõiskas Kahekordne.
Professorid hüppasid laboratoo
riumis kui hullumeelsed.
„Ta on hüpnotiseeritud!"
100
MIKI-HIIR
Samal ajal Miki oli teadmatuses,
mis sündis mujal. Ta otsis Tondi
lossi toad ja ruumid läbi, leidmata
vähimatki märki oma kadunud sõb
rast.
Kõik pildid ja rüütlirüüd terves
suures majas olid nüüd vait, ükski
neist ei annud talle enam käsku ega
korraldust, kuhu minna või mis
teha. Ta peatus ja toetus käega
vastu kiviseina. Mis pidi ta nüüd
tegema?
„Missugune korralagedus!" ütles
Miki-Hiir. „Suksu on kindlasti häda
ohus... ja ma ei saa teda aidata,
ma ei tea isegi, kus ta on! Olen tei
nud hulga asjatut tööd!"
Seinas kargab luuk lahti.
102
MIKI-HIIR
Ta oli vihane, näljane, väsinud
ja meeleheitel. Ainus asi teha oli:
otsida ja otsida Suksut. Miki surus
vastu seina ja karjatas kõvasti.
„Mis —?!"
Seinas kargas luuk lahti!
Miki lähenes avausele seinas.
Avauses oli käepide korrapäraste
pealkirjadega, vasakul: „Kinni" ja
paremal „Lahti".
„See on õnn!" hüüdis Miki. „Võibolla avab ta kuski mõne ukse!“
Ta tõmbas sügavasti hinge ja
pööras käepideme „Lahti" peale.
Samal ajal avanes põrand tema
taga.
Miki läks avatud põranda äärele
104
MIKI-HIIR
— ja kargas tagasi. All oli kõntsane tiik täis vingerdavaid, sibavaid
krokodille.
Laboratooriumis, kus oli hüpnotiseeritud Suksu, arenesid asjad
omasoodu. Professorid uurisid oma
vaest ohvrit, kelle silmad vaatasid
ei kellelegi ega ei kuhugi.
Hirmuäratav masin oli teinud,
mida selle loojad olid lootnud.
„Nüüd peame Suksu lossi lahti
laskma, et näha, mis ta teeb!" ütles
professor Kordne. „Põnevusega oo
tan kiirte tagasijõudmist maailma
servast. Mõtle rahvastele, keda me
võime hävitada!"
Masin on teinud oma töö.
106
MIKI-HIIR
„Jah, kevad on ilus aeg!" pomi
ses Suksu kahvatanult.
„Aga enne sunnime igaühe tooma
meile kulda ja kalliskive," tahendas
professor Kordne, „ning alles siis
hävitame nad!" Professorid lagista
sid naerda.
„Armastab, ei armasta... Oh, kui
hirmus!" jorutas Suksu mehaanili
selt. „Kui sina ja mina olime seitse
teist ja neli on kakskümmend üks!"
Professorid itsitasid. „Ta on hüpnotiseeritud. Tore! Laseme ta lossi
lahti ja vaatame, kas ta järgib meie
korraldusi.
Nad juhtisid ta ukse kaudu labo-
Viimane proov on teoksil.
108
MIKI-HIIR
ratooriumist välja ja saatsid piki
koridori minema.
Viimane proov oli teoksil.
Saksu lohistas ennast kojas eda
si, ta pea sumises pööritavalt.
„Tuul ulub vingelt paplipuus.
Kust sai augud šveitsi juust?" lällutas ta.
Käigu nurgal ta peatus, sest et
sattus silm silma vastu Miki-Hiirega.
„Suksu! Suksu!" hüüdis Miki
rõõmust särades.
Suksu silmad helkisid imelikult,
äkki ta möirgas: „Ahaa! Vaenlane
tuleb hävitada!"
Miki jäi imestusest keeletuks.
Sõbrad kohtuvad.
110
MIKI-HIIR
„Pane tagasi oma süda, ma käsin
neerusid, sa lihunik!" karjus Suksu
ja lõi rusikaga Miki vastu seina.
„Mis kombed need on?" küsis
Miki hingeldades.
„Sa oled mu vaenlane ja tuled
hävitada! Minu isandad õpetasid
nii!" jorutas Suksu.
„Sinu isandad?" imestas Miki.
„Jah, professor Kordne ja pro
fessor Kahekordne!"
„Jumal paraku! Suksu! Mis tegu
on sul nendega? Mis on nad sinuga
teinud?" kogeles Miki.
Suksu pööritas silmi. „Küsimused! Küsimused! Alati küsimused!"
ohkas ta. „Venemaal on elu raske,
„Mis on nad sinuga teinud?"
112
MIKI-HIIR
kuid ära joo, kui see on kuum! Ta
võib sind kõrvetada. Pea meeles...
tarkussõna on kohane põõsasse!"
Miki lahutas vaid käsi, kui sõber
vatras. „Ma ei tea, mis nad on sinu
ga teinud, Suksu; kuid mis see ka
ei olnud, — see on häbematu tegu!"
hüüdis Miki.
Suksu vaterdab.
8
Peatükk 7.
MINNI SATUB JÄLILE.
Klaara-Vissi ukse taga helistati
valjusti ja sisse lendas Minni, lehvi
tades käes paberilehte.
„Klaara-Vissi! Klaara-Vissi!" hüü
dis ta suures ärevuses. „Vaata, mis
ma leidsin... Miki paberikorvis!"
Klaara-Vissi ei raisanud aega, et
lugeda professorite kirja Mikile,
kus paluti ilmuda Tondilossi —
lõksu.
„Vaat sulle pirukast! Või see
ongi siis koht, kuhu nad läksid!"
hüüdis Klaara-Vissi kergendatult.
Sisse lendab Minni.
116
MIKI-HIIR
„Kas peame ütlema šeriffile?"
küsis Minni aralt.
„šeriff on tolm!" hüüdis Klaara-Vissi. „Ta on juba küllalt kaua
ümber kobanud! Me läheme uurima
isiklikult!"
Ta luges kirja uuesti, siis haaras
kübara.
Tondilossis püüdis Miki-Hiir Suksule selgeks teha, et nad on tutta
vad ja sõbrad.
„Suksu! Heldene aeg, mis on sinuga?" küsis ta aegajalt.
Suksu käed rippusid jõuetult
külgedel, ja ta vahtis juhmilt kau
gusse, lällutades mõttetusi. „Tõsi!
Piparklops on hea mustadele silma-
„Me uurime isiklikult."
118
MIKI-HIIR
dele, aga murel pole südant kaheks
löögikski mitte!"
„A-a-aga —" alustas Miki.
„Ära kirjuta alla millelegi, kui
sa pole ise seda lugenud!" pudrutas
Suksu. „Mis auku sa kaevad ja
kuidas sa elad?"
„Suksu! Palun, jää vait!" anus
ta väike sõber. „Kas sa ei tahaks
ütelda, kus oled olnud?"
„Toolidel on neli jalga, aga tege
likult mitte ühte põlve! Miks?" kü
sis Suksu. Ta naeratas, nagu oleks
avastanud sügava tõe. „Kell, mis
käib, seisab ikka paigal."
Miki lasi kurvalt pea langeda.
Suksu vahib juhmilt kaugusse.
120
MIKI-HIIR
Professorid olid teinud oma töö
hästi.
Vahepeal Klaara-Vissi ja Minni
olid täiesti valmis minekuks kallei
mate otsingule.
„Nüüd lähme otse professorite
juure, ja kui nad on Suksule ja Mikile midagi teinud, siis ma neile...
ma neile...“ ärritus Klaara-Vissi.
Kuid Minni polnud nii vägev kui
ta sõbratar ja kartis tuleviku pärast.
„J-jah, aga kui nad teevad meie
ga samuti?“ küsis ta.
Klaara-Vissi jäi seisma. „Oota
mind siin!" ütles ta. „Mul tuli hea
mõte!“ Ta jooksis teise tuppa.
Miki on täiesti abitu.
122
MIKI-HIIR
„Mis see tähedab?" küsis Minni.
„Ma ei armasta üllatusi... ei
armasta!" hüüdis Klaari-Vissi. „Relvastun igaks juhtumiks!" Ta tuli
tagasi, kuulipüss ühes ja tainarull
teises käes.
Aga mis tähendasid need lossis,
kus pildid kõnelesid ja redelid lan
gesid läbi põranda?
Samal ajal kaks kurivaimu, kes
hüpnotiseerisid Suksu, jälgisid ah
nete pilkudega oma saavutust.
„Meie hüpnootilised kiired teevad
meid ajaloo suurimaiks meesteks!"
kokutas professor Kordne.
Klaara-Vissi ja Minni on minekuks valmis.
124
MIKI-HIIR
„õige! Suuremaks kui Napoleon,
Washington ja Julius Caesar
kokku!"
„Teie kõrgus, õnnitlen teid!" üt
les Kordne, kummardades sügavasti,
teeseldud alandlikkusega.
„Ja teid, teie majesteet... Suud
len teie kätt!" kostis professor
Kahekordne.
„Me pöörame maailma kummuli
meie jalge ette! Me hakkame valit
sema raudse käega!" müristas pro
fessor Kordne ootamatult tähtsalt.
„Me saame kuningateks, impe
raatoriteks ja presidentideks oma
sulastele!" nõustus professor Kahe
kordne.
Klaara-Vissi raskes relvastuses.
126
MIKI-HIIR
„Ja kõigepealt, me võtame rah
vastelt nende kulla, ning siis hävi
tame nad!“ lisas teine.
Mõlemad puhkesid naerma.
Professorid kummardavad.
Peatükk 8.
MIKI SAAB SALADUSE TEADA.
Suksu oli ikka veel hüpnootiliste
kiirte mõju all. Ta hulkus lossis
ümber, pidas Mikit ei millekski ja
rääkis iseenesega.
„Aga Suksu! Kes õpetas sind sää
raselt rääkima?" küsis Miki.
„Professor Kordne ja profes
sor Kahekorde... minu isandad ja
ainsad sõbrad!" vastas Suksu juh
milt.
Miki pea vajus rinnale. Suksuga
oli lugu halb. Mis võis küll olla
selle põhjuseks?
Suksuga on lugu halb.
9
130
MIKI-HIIR
Kuid nüüd professor Kahekord
ne ise istus hüpnotiseerimismasina
kontroll-laua taha. Jälle liikusid
käepidemed, jälle lendlesid sädemed
prõgisedes ja praksudes. Aga sel
ajal Suksu ei olnud aparaadi kiirte
ees. Teatavasti oli ta lossi teises
otsas.
„Suksu Rangipuu... Teie ei ole
enam hüpnotiseeritud! Teie olete
jälle harilik! Alla Kazam!" sosistas
Kahekordne.
Ja kui Miki vaatles sõpra, sün
dis Suksuga imelik lugu. Suksu sul
ges silmad ja raputas jõuga oma
pead.
„Oohhh! Kus ma olen?" oigas ta.
Jälle suriseb masin.
132
MIKI-HIIR
Ta avas silmad ja vaatas enese üm
ber — ning märkas Mikit seismas
enda juures.
„Miki! Mikkii!
karjatas ta.
Päästa mind!"
„Mis sinuga ometi on?" kogeles
Miki.
„Palju on! Olin hüpnotiseeritud... vaat mis!" hüüdis Suksu
Rangipuu nõrgalt.
„Neil kahel professoril on ma
sin... nad seadsid mind selle ette
ja panid masina käima... See on
kõik, mis mäletan. See on... ma...
see on hirmus!" Suksu äigas käega
üle otsaesise.
„Nad tahavad hüpnotiseerida
„Päästa mind!"
134
MIKI-HIIR
igaühe maailmas, et keegi ei teaks
midagi peale nende. Ja siis... taha
vad ässitada inimesi üksteise vastu !"
„Oohh! Mis peame tegema?" so
sistas Miki.
„Tean, mis teen, — lähen hulluks!" ütles Suksu.
„Missugune see hüpnotiseerimismasin on?" küsis Miki.
„See on pikk riistapuu torudega,
traatidega, ja see pillub sädemeid!"
ütles Suksu. See paneb ehmatama,
kui seda vaatad!"
„Kuidas ta töötab?" küsis Miki.
„Oh, ma ei tea! Nad seavad ta
paigale, professor Kahekordne kee-
Suksu jutustab oma elamusist.
136
MIKI-HIIR
rab käepidemeid ja... Rohkem ma
ei tea midagi!"
„Aga kuidas ta käima pannakse?"
päris Miki edasi.
„Seal on tahvel, kus märgitud
mitmesugused lained. Ta asetab
osuti hüpnootilisele lainele, keerab
lülita jat, tõmbab käepidemest ja
keerab teist lülitajat. See näib kõik
kergena, kuid, oohh!.. Mis sa sel
lest pärid?" ütles Suksu.
„Tshh!" sosistas Miki. „Kui pro
fessorid lasevad masina alati käia,
siis ei tea keegi, mis võib juhtuda!"
„Ei, ja ma ei püüagi teada", ütles
Suksu.
9
Suksu selgitab masinat.
Peatükk 9.
ABIVÄGI.
Minni ja Klaara-Vissi, kes oli
relvastatud kuulipüssi ja tainarulliga, jõudsid lõpuks Tondilossini.
Vana ehitus ei olnud päevavalgel nii
viirastuslik kui õhtul pimedas, millal
saabusid Miki ja Suksu.
Kuid sellegipärast Minni värises
kergelt, kui koputas uksele.
Klaara-Vissi raputas tainarulli.
„Need professorid ärgu hakaku mi
nuga mängima", hüüdis ta, „või ma
neile —I" Ta ei saanud lõpetada,
sest vastuseks Minni koputusele ava-
178
•
•
78/5 •
Klaara-Vissi
ja
Minni...
jõuavad lossi.
TT
140
MIKI-HIIR
nes luuk nende all, ja nad lendasid
keldrisse.
„Halastaja, päästa meid!" kilja
tas Klaara-Vissi. Kuulipüss lendas
kukkumisel käest.
Lossis jutustasid Miki ja Suksu
üksteisele oma seiklustest.
„Sõnadest pole midagi kasul*
hüüdis Miki. „Me peame hüpnotiseerimismasina kuidagi kahjutuks
tegema!"
Suksu raputas energiliselt pead.
„Sa ei suuda seda teha, Miki!
Neil professoreil on abinõud. Kui
keegi läheks sinna ruumi, juhitaks
kiired temasse!"
Uued vangid.
142
MIKI-HIIR
Miki kortsutas kulme ja vaatas
ruumis ümber.
Äkitselt ta hüppas edasi ja kah
mas laualt mingisuguse eseme.
„Mis see on?" küsis Suksu.
Miki hiilgas rõõmust. „See on
vana inglistinast pott, see annab
mulle hiilgava mõtte. Inglistina on
peagu sama, mis seatina, ja tinast
ei tungi X-kiired läbi. Kas pole?"
„Mis siis?"
„Hüpnootilised kiired mõjusid su
ajusse, eks ole?" tähendas Miki.
„Ja kuidas veel!" hüüdis Suksu.
„Hüva!" ütles Miki. „Kui ma
nüüd saan sellest valmistada kiivri,
et kaitsta sellega oma peaaju, siis
„See pott annab mulle mõtte."
144
MIKI-HIIR
professorid ei saa mind hüpnotisee
rida. Kuuled?"
Ta haaras haamri ja tagus sanga
lahti.
„Nüüd olen niikaugel, et võin lõi
gata augud silmade jaoks, ja ma
olengi kaitstud!" Ta torkas kiivri
endale pähe. See istus hästi.
„Heldus küll!" imestas Suksu.
Lossi teises osas tammusid Minni
ja Klaara-Vissi vihaselt piki käike.
„Kena viis kohelda daame!" pa
handas Klaara-Vissi. „Loopida meid
luugist alla kui söekotte. Oodake,
professorid, küll me veel kokku
juhtume!"
„Oo! Madaam, teie ei kohtu nen-
Kiiver istub hästi.
10
146
MIKI-HIIR
dega!" kuuldus õrn metalline hääl
raudrüüst, millest nad olid möödu
mas.
„Kes teie olete?" kogeles KlaaraVissi, kuna Minni oli keeletu.
„Olen teaduse vaim!" ütles raud
rüü. „Ja ma võin tähendada, et tainarull on väga armetu relv!"
Klaara-Vissi viha kees. „Armetu
relv, ah"? sisistas ta ja põrutas rul
liga vastu raudrüüd. „Kuidas meel
dib sulle see, — ja see!"
„Naeran teie üle!" irvitas rüü,
kui tainarull lajatas vastu seda.
Klaara-Vissi virutas ikka tugeva
mini, kuni põrandale jäi lamama
vaid rauahunnik.
Klaara-Vissi ja Minni on kohkunud.
148
MIKI-HIIR
„Naeran ikka teie üle!" kuuldus
hääl rusuhunnikust.
Kogu aeg oli Miki kibedasti ame
tis oma kiivriga.
„Kuidas pääsen ruumi, kus on
masin, et see hävitada?" küsis ta
Suksult.
„Selles raskus seisabki", vastas
sõber. „Sa ei pääse sinna!"
„Mispärast?"
„Kuule, seal on vaid üks uks, ja
see on ehitatud nagu tulekindlal
varakambril. Peab olema aega, võt
med ja kõik".
Miki töötas edasi.
„Ja kuigi sa saaksid sinna, ei
tooks see sulle head", jatkas Suksu.
Hääl kuuldub rusuhunnikust.
150
MIKI-HIIR
„Ruum on otse krokodillide-tiigi
peal, ja masina ümber on salaluugid."
Miki jatkas silmaaukude tagu
mist tinapotisse.
„Ma ütlen, sellest pole kasu!
Need professorid on kurivaimud!"
hüüdis Suksu, püüdes vähendada
sõbra julgust.
„Võib olla," ütles Miki, „kuid
ma püüan minna, kuni olen hüpnotiseeritud või surnud".
Miki taob silmaauke.
Peatükk 10.
MASIN STREIGIB.
Professorid askeldasid ikka veel
laboratooriumis.
„Kas peame Suksu ümber hüpnotiseerima, professor Kahekordne?"
küsis Kordne.
„Jah, kuid silmitseme enne visivoxi ja vaatame, mis Suksu teeb",
nõudis professor Kahekordne.
Nende karvased madala otsaesi
sega pead silmitsesid imemasinat,
mille omasid ainult nemad.
„Vaata! Ta on Miki-Hiirega!“
urises professor Kordne vihaselt.
Professorid silmitsevad visivoxi.
154
MIKI-HIIR
„Ta on jõudnud vist juba jutustada
meie hüpnootilistest kiirtest."
„Mis sellest?" nohises Kahekord
ne, astudes hiiglasammudega masina
juure. „See on paras juhus".
„Mis te sellega mõtlete?"
„Kui inimene on hiipnotiseeritud,
siis ta ei mäleta muud kui vaid seda,
mida meie oleme talle rääkinud. Ja
nüüd võime hüpnotiseerida nad mõ
lemad", ütles professor Kahekordne.
„Siin on võimalus lüüa kaks kärbest
ühe hoobiga".
Professor
Kordne
noogutas
heakskiitvalt.
„Tore, professor Kahekordne!
Lülitage sisse!"
»Nüüd hüpnotiseerime mõlemad."
156
MIKI-HIIR
Teisal lossis näitas Miki Suksule
oma käsitööd.
„Kõik on hästi!" ütles ta. „Nüüd
panen selle pähe ja sina vaata, kui
das ma välja näen".
Ta tõstis raske tinapoti endale
pähe ja vaatas läbi aukude Suksule
otsa.
„Võibolla saan tulla sinuga selt
sis, — kes teab", ütles Miki Suksule,
kuid viimane oli juba jälle profes
sorite võimuses.
Kui hüpnotiseerimismasin labora
tooriumis seisatati, ronis professor
Kahekordne maha kontrollistmelt.
„Noh, professor Kordne", ümises
ta, „et läki kaema visivoxi, et näha,
Suksu on jälle hüpnoosi all.
158
MIKI-HIIR
kuidas meie ohvrite käsi käib, haha-haa !"
Needmine tungis nende suust, kui
nad vaatasid aparaati.
„Näe! Me pole saavutanud eesmärki!" möirgas Kordne. „Masin
pole mõjunud Miki-Hiirele!"
Pettumuse ilme hiilis nende ebameeldivaile nägudele.
Hulk aega puurisid kaks saatan
likku professorit silmadega visivoxi
vaateklaasi, mitte uskudes oma
silmi.
„Suksule ta on mõjunud, — aga
mispärast mitte Mikile?" urises pro
fessor Kordne.
Professor Kahekordne küünistas
A
ANS
„Näe!" möirgas Kordne.
160
MIKI-HIIR
oma õnnetut pead pulgasarnaste
painduvate sõrmedega. „Ma ei mõista!" turtsus ta vastuseks.
Nad astusid jälle hüpnotiseerimismasina juure.
„On meie hüpnootiliste! kiirtel
mõni puudus?" küsis professor Ka
hekordne.
„Ei, ei või olla! See on midagi
muud!" kostis Kordne.
„Kuid mis see on? No küll on
lops", sõnas professor Kahekordne.
„Jääb järele teha vaid ühte", tea
tas professor Kordne peale vähest
mõtlemist.
„Ja nimelt?"
Nad astuvad jälle masina juure.
11
162
MIKI-HIIR
„Peame kohe nõu pidama profes
sor Kolmekordsega".
Nad lahkusid laboratooriumist ja
lukustasid hoolikalt ukse endi järel.
Läbi pika tõmbava koridori nad läk
sid lossi südamesse. Viimaks pea
tuti raske ukse ees.
„Ma kardan sisse astuda", sosis
tas professor Kordne. „Kui temale
sellest teatame, lööb ta meid maha".
Professor Kahekordne arvas tei
siti. „Hea küll, aga kui me ei räägi
sellest temale, sünnib see ikkagi",
urises ta.
Professor Kordne ohkas raskelt.
„Hüva, siis lähme", sosistas ta lõdi
sedes.
Peatuti raske ukse ees.
164
MIKI-HIIR
Värisevate sõrmedega otsis ta
kellanuppu ja vajutas sellele. Sil
mapilkselt klõpsus lukk ja uks kar
gas lahti.
Lossi teises osas tõttasid Minni
ja Klaara-Vissi mööda käike.
„Võibolla oleks ikka pidanud
šerifi kaasa kutsuma“, tähendas
Minni.
„Olgu! Kui nad on Suksule ja
Mikile häda teinud, siis nad alles
näevad, mis saavad!" müristas
Klaara-Vissi.
Hoopis eraldi jampsis lossis
Suksu. „Te võite võtta mu vana
Minni ja Klaara-Vissi otsivad.
166
MIKI-HIIR
räpase keha, kuid mu hing tungib
edasi! Hõkk!"
„Temaga kui hüpnotiseerituga
ma leian professorid ja võtan jõuga,
mis vaja", mõtles Miki.
Professorid olid samal ajal hul
lumeelse, aga kõrgeauliku professor
Kolmekordse erilaboratooriumis.
„Professor Kolmekordne, me pa
lume teilt nõu“, hüüdsid Kordne ja
Kahekordne.
„Me tulime teatama, et meie kii
red on vaid pooltäiuslikud", lisas
Kordne.
„Ta mõjub Suksule, kuid mitte
Miki-Hiirele", täiendas Kahekordne.
Kõrgeaulik professor Kolmekordne.
168
MIKI-HIIR
„Tean! Tean kõik, mis juhtub!"
möirgas professor Kolmekordne.
Kordne ja Kahekordne vahetasid
lootusrikkaid pilke.
„Siis... miks ta ei mõju Mikile?"
küsis üks tasa.
„Tean kõik, mis juhtub!"
Peatükk 11.
NAISED TUNNEVAD HIRMU.
Miki võis pigem surra kui teada,
mis teha oma sõbra Suksuga. Miki
otsustas lossi läbi otsida ja hävitada
hüpnotiseerimismasina, kuid ta ei
võinud sõpra kaasa võtta ega ka
maha jätta, et teda mitte jälle kao
tada.
„Ma kuulen oma isandaid kutsuvat!" ütles Suksu äkki. „Nad vaja
vad mind".
„Ah jäta, Suksu! Ära mine!"
palus Miki. „Teada küll, mis nad
sust tahavad!"
Miki ei tea, mis teha sõbraga.
172
MIKI-HIIR
Suksu nägu tõmbus tõsiseks. „Ma
pean minema", hüüdis ta, „ja ka
sina pead tulema".
„Kes? Mina? Pole niisugust
asja!" ütles Miki kindlalt.
Suksu silmad leegitsesid. Ta
püüdis haarata Mikit.
„Kuule, Suksu! Jäta järele!
Palun!"
Kuid professorite tahe kihutas
Suksut ajama taga oma sõpra.
„Seisa, Suksu! Ma palun, ära
vii mind professorite kätte!" anus
Miki, joostes piki koridori, tinakiiver
kramplikult peos.
„Sa oled mu vaenlane!" kähistas
Suksu.
Suksu püüab Mikit.
174
MIKI-HIIR
Mööda naaberkoridori tõttasid
Klaara-Vissi ja Minni.
„Ma pole ealeski olnud nii rahutu", ütles Klaara-Vissi. „Oleme siin
lossis juba neli tundi ja pole näinud
veel inimesehingegi".
„Kuid nad ei või ju jääda kadu
nuks igavesti", ütles Minni.
Nad kiirustasid edasi.
„Usu mind, ma kas leian Miki ja
Suksu või suren vahvas võitluses!"
hüüdis Klaara-Vissi, vibutades tainarulli.
Nurga taga tormasid Miki ja
Suksu. Miki põgenes kõigest hingest
oma hüpnotiseeritud sõbra eest, aga
just koja käänakul ta komistas.
Miki komistab.
176
MIKI-HIIR
Tinakiiver, mida kandis Miki,
vääratas käest ja lendas mütsudes
ümber nurga Minni ja Klaara-Vissi
jalge ette.
„Auh! Mis see on?" kiljus Minni.
Tinakiiver silmaaukudega nägi
välja kui hüplev pealuu.
See oli Klaara-Vissile liig! Liialt
ehmunud, et karjuda, ta pöördus
ümber ja pani jooksu tagasi, Minni
tema kannul.
Miki oli kukkumisest liiga uima
ne, et oleks kuulnud Minni õrna hirmukiljatust, pealegi ei tulnud tal
mõttessegi, et Minni oleks võinud
olla siin. Mikil oli praegu lahendada
põlevamaid küsimusi, sest hüpnoti-
„Auh! Mis see on?"
12
178
MIKI-HIIR
seeritud ja professorite mõju all
olev Suksu oli tal kannul.
Niipea kui Miki toibus, vaatas ta
tagasi. Suksu oli temast just kinni
haaramas.
„Suksu! Palun, mine minust
eemale!" pahvatas Miki.
Kuid Suksu tuli lähemale. Ja
kui Miki pöördus, et põgeneda, nabis
Suksu ta kinni.
„Nüüd oled mul käes!" hüüdis
Suksu võidurõõmsalt.
Vaene Miki loobus võitlusest.
Tema oma sõber — tema parim
sõber — tahtis teda viia kurja plaa
nitsevate professorite kätte.
Suksu on Mikit kinni haaramas.
180
MIKI-HIIR
Äkki vabastas Suksu Miki ja
naeratas lollakalt.
„Häh! Sina oled!" kädistas ta
Mikile õlale patsutades. Seejärele
ta pöördus ümber ja jooksis tagasi.
„Nüüd püüa mind!" hüüdis ta.
Hullu professor Kolmekordse
laboratooriumis oli kurjasepitsejate
nõupidamine.
„Miks hüpnootilised kiired ei mõ
junud Mikile?" küsis professor
Kordne kartlikult
Professor Kolmekordne uuris
mikroskoopi. „Kummalgi on erineva
ehitusega peaaju, ja teie masin pole
küllalt hea", kinnitas ta. Seda peab
kohandama igat tüüpi ajule".
„Nüüd püüa mind!"
182
MIKI-HIIR
„M-mis peame siis tegema, meister?" küsis professor Kahekordne.
Professor Kolmekordne kallas
tintmusta vedelikku katseklaasi ning
jälgis selle keemist ja vahutamist.
„Teie peate uurima Miki ja Suksu
ajusid ning vaatama, milles nad erinevad!" põrutas ta.
„J-jah... aga, kuidas saame
nende ajud?" küsis Kahekordne.
Professor Kolmekordne ähkis, ja
ta silmad tõmbusid tigedaks.
„See on kerge! Heh-heh-heh-heh.^
Mina muretsen nad teile".
Prof. Kolmekordne uurib mikroskoopi.
Peatükk 12.
MIKI TUNGIB LABORA
TOORIUMI.
Miki ei kavatsenud hakata taga
ajama Suksut. Ta peamiseks mureks
oli tungida laboratooriumi ja hävi
tada masin.
Ta pöördus ümber ja jooksis
kohta, kus oli avastanud seinas
luugi. Kivi asetses vasakus seinas.
Ta astus lähemale.
„Suksu ütles, et hüpnotiseerimismasina ruumis on luuk krokodillidetiiki“, mõtles ta. „Ma ei tea luukidest rohkem kui et selle kaudu pää-
Miki surub kivi kõrvale.
186
MIKI-HIIR
seb ruumist välja, samuti siis ka
sisse".
Ta surus kivi kõrvale, haaras käe
pideme, tõmbas selle „Lahti" peale,
ja käik krokodillide-tiiki oli vaba.
Miki vahtis all limases vees ujuvaile suurtele soomuselistele kole
tistele.
„Esimeseks mureks on minna
luugini, mille kaudu pääseb labora
tooriumi. Kuid kindlasti ei ole need
professorid kirjutanud uksematile
„Tere tulemast" ", mõtles ta enda
misi.
Näljased elukad all, nähes Mikit,
vingerdasid tema kohale.
Miki vaatab koletisi.
188
MIKI-HIIR
„Mmm! Ärge nähke vaeva minu
parast !"
Miki astus põranda äärelt tagasi
ja hakkas plaanitsema.
Suksu heaks, kes kohutava hüp
noosi mõju all lossis ümber kolas,
tuli kiiresti midagi ette võtta. Miki
laskus rinnuli põranda äärele ja
silmitses alla.
„Luuk on arvatavasti seal", ümi
ses Miki. „Aga kuidas pääsen
sinna? See teeb muret“.
Ta ohkas sügavasti, siis haaras
tugevasti põranda äärest ja lasi
ennast
krokodillide-tiigi
kohale
rippu.
Miki rippumas.
190
MIKI-HIIR
„Heldus hoia!" hüüdis ta. „Näe,
seinte ääres jookseb karniis, vist
ümber ruumi".
Silmapilgu ta rippus nii ja nägi
end kujutluses tiiki kukkumas, kui
oli püüdnud hüpata karniisile. Tiiki
kukkumine tähendaks aga kindlat
surma.
„Nii, seda ma teen... seda teen
siiski!“ otsustas Miki. Ta kiigutas
tugevasti keha, lasi käed põrandast
lahti ja lendas läbi õhu otse karnii
sile!
Miki oli pannud surma vastu ühe
võimaluse ja võitis, kuid ta oli veel
kaugel pääsmisest. Hoidudes sel-
Ta nihutab ennast edasi.
192
MIKI-HIIR
jaga vastu seina, nihutas ta ennast
kitsal karniisil edasi.
,,Ainult üks vääratus ja — ma
olen kadunud," ohkas Miki.
All karniisi ääres kihasid elajad.
Suksu polnud enam ainus häda
ohus olija. Ka Miki maadles saatu
sega.
Pikamisi jõudis Miki tiigi äärel
edasi.
„Kui ma ei peaks leidma luuki,
võin igal ajal tagasi pöörduda",
lohutas ta ennast. „Ja kui lähen
tagasi, võin jõuda masinani ka teist
teed — kuid Suksu arvates on see
kindlam tee, mis ta teadis."
Miki karjatab.
13
194
MIKI-HIIR
Kiire lohisev krabin tegi lõpu
tema mõtetele. Ettevaatlikult pöör
dus ta ümber ning vaatas tagasi, —
ja karjatas!
Üks suur soomusene ilge põlevate
silmadega krokodill ronis hambaid
välgutades karniisi äärele ja hakkas
Mikile aeglaselt järele roomama.
Miki jatkas hirmuga oma tee
konda.
Äkitselt ta kohkus. Kitsas karniis, millel ta ennast krokodilli ees
edasi nihutas, lõppes peagu ta jalge
ees, kadudes müürisse.
„Ooh!" hüüatas Miki. „Mis ma
nüüd pean tegema?"
Miki jatkab teekonda.
196
MIKI-HIIR
Kuid Miki polnud määratud söö
daks krokodillidele, sest parajasti ta
vaatas üles ja nägi eemal tiigi kohal
laes luuki.
„Seal on luuk, mida otsin, aga
kuidas pääseda sinna?" imetles Miki.
Aga siin oli Mikil jälle õnnelik
väljapääs. Käe ulatuses seisis pikk
teivas, mida kasutati elukate toit
misel.
„Hüppan teibaga üle krokodillide!" hüüdis Miki. Imestun, kui..!
Ta haaras teiba ja proovis selle
tugevust. See paindus kohutavalt.
Kuid krokodill karniisil jõudis aina
lähemale, pärani avatud lõugadega.
„See on mü viimane pääsevõima-
Miki haarab teiba.
198
MIKI-HIIR
lus," ohkas Miki, „pean seda kasu
tama".
Ta haaras teiba tugevasti pihku,
astus tagasi ja hüppas. Just samal
momendil plaksatasid näljase kro
kodilli lõuad kohal, kus Miki oli
seisnud.
Ihukarvu püstiajavalt kaua seisis
Miki püstloodis otse tumerohelise
vee kohal. All ootasid näljased kro
kodillid avatud sui.
Miki vaatas alla. Värinad jook
sid üle ihu, — ja siis murdus teivas.
Sel silmapilgul laotas surmaingel
oma tiivad üle Miki-Hiire. Saaki
ahnitsedes hüppasid krokodillid
veest.
Teivas murdub.
200
MIKI-HIIR
Aga just siis, kui teivas murdus
kaheks, tegi Miki viimase meeleheit
liku tõuke ja haaras luugi käepide
mest Ning seal ta abitult rippuski.
Silmapilgul, kui ta väsimusest oli
langemas all rüselevate elukate
suhu, kaalus ta raskus lingi tagasi
ja luuk langes lahti. Tee laboratoo
riumi oli avatud.
Link avaneb.
Peatükk 13.
MIKI KEERAB LÜLITAJAID.
Suksu sammus alandlikult labo
ratooriumi, kus ootasid kõik kolm
professorit.
„Astuge aga sisse, Suksu!" kum
mardas professor Kordne juudasliku naeratusega.
„Jah, inimesed, kes elavad kristallpaleedes, ei loe kunagi üle oma
pojukesi, kuni lehmad tulevad koju!
Kuid selleks on ta kena päev!" sonis
Suksu.
Professor Kolmekordne uuris
Suksut saatanliku mõnuga. „Kena!"
Suksu sammub laboratooriumi.
204
MIKI-HIIR
krooksus ta. „Tema seisukord on
suurepärane. Jatkake katsetamist!**
Professorid juhtisid Suksu hüpnotiseerimismasina
ees
olevale
lauale.
„Igal asjal on kaks külge... eriti
vangimajadel!" tähendas Suksu sel
gesti.
Professor Kolmekordne jõllitas
vihaselt oma ohvri otsa. „Hüva!"
Pange ta lauale ja valmistage operatsiooniks!" käsutas ta oma abilisi.
Keegi ei märganud Mikit luugist
sisse pugemas.
„Just õigel ajal!" mõtles Miki.
„Nüüd annan professoreile nende
omi arstimeid! Kui ma vaid ei vigas-
Kolmekordne uurib Suksut.
206
MIKI-HIIR
taks neid hüpnotiseerimisel, — mul
on nendega parem kavatsus".
Keegi masina ees olijaist ei mär
ganud, kui Miki ronis kontroll-istmele. Ta tuletas meele, mis Suksu
oli rääkinud masina käsitsemisest.
„Nii. Läheb!" mõtles Miki kohu
tavalt. „Loodan, et ta töötab!"
Äkki hüpnotiseerimismasin hak
kas prõksuma ja sädemeid pilduma.
„Näe!" karjus professor Kord
ne, haarates revolvri. „Ta vallutab
meie hüpnootilised kiired !"
„Lase ta maha!" möirgas Kolme
kordne.
Miki vaatas neid mornilt. „Profes-
T
Tl
PW
Miki ronib kontroll-istmele.
208
MIKI-HIIR
sorid! Te olete hüpnotiseeritud!
Pange oma relvad maha!"
„Jah, isand! Täidame, mis iganes
soovite," vastasid kõik kolm.
See järele juhtis Miki kiired Suksule ja hüüdis: „Suksu, sa ei ole
enam hüpnotiseeritud!"
„Professorid tapavad su," kogeles
Suksu, hõõrudes oma pead. Üle Miki
näo laienes naeratus.
Äkki nägi Suksu enda lähedal
professoreid, ja painavad mälestused
välgatasid ta peas.
„Professorid, Miki!" sosistas ta.
„Ära lase mind kinni võtta."
Miki purskas naerma üle hulga
aja.»
n
VM
1
„Suksu,
14
sa pole hüpnotiseeritud!"
210
MIKI-HIIR
Kuna Suksu seisis hambaid lõgistades ja silmade tungides peast, haa
rasid kolm hirmuäratavat professo
rit üksteise kätest ja tegid ringmän
gu ümber Suksu.
Peatükk 14.
LÕPU ALGUS.
Lõpuks vabanes Suksu hüpnoosi
alt täielikult. Siis tema ja Miki aru
tasid, mis järgmiseks teha.
„Seiske vastu seina!“ käratas
Suksu professoreile. Need täitsid
käsu silmapilkselt.
„Ilus, Suksu,“ ütles Miki. „Me
võtsime üle masina ja hüpnotiseerisime professorid! Kuid, Suksu, mis
teeme nüüd?"
Suksu piilus kolme meest, kes
olid talle valmistanud õudseid silma
pilke ja pannud ta riskima eluga.
»Meie
hüpnotiseerisime nad."
214
MIKI-HIIR
„Tean, mis teeksin!" hüüdis ta
vihaselt. „Ma laseksin lossi õhku
ühes masinaga!"
„Aga mis teeme professoritega?"
küsis Miki.
„Ühes kõigega laseksin ka pro
fessorid õhku!" möirgas Suksu.
Professorid seisid reas ja jälgisid
Suksut liikumatult.
„Seda me ei tee," ütles Miki.
„Kõigepealt — tegelikult nad ei
tahtnud vigastada kedagi."
Suksu mõtles oma lõhkuvale aju
le ja tundidele, kui ta hulkus lossis
ümber nende kolme professori mõju
all.
„Võib olla, et nad tegelikult ei
„Ma laseks lossi õhku."
216
MIKI-HIIR
oleks vigastanud kedagi," jatkas
Suksu, „kuid kindlasti nad soovisid
seda!"
Professorid alustasid laulu „Me
kõnnime ümber moorusepõõsa," kuid
Suksu sundis nad kohe vaikima.
„Kuule, Suksu!" ütles Miki. „Kui
igaühte karistada selle eest, mida ta
on kavatsenud teha, siis istuks terve
maailm vanglas!"
„Arvan, et sul on Õigus," ütles
Suksu, „kuid me peame hävitama
masina, mis sunnib maailma näitama
oma teist külge!"
„Masina peame hävitama!" kinni
tas Miki. „Ja järelikult saame lahti
„Masina peame hävitama!"
218
MIKI-HIIR
ka lossist, kui teeme seda. Aga mis
teeme professoritega?"
Suksu jäi mõttesse.
„Hästi. Nüüd, kus nad on hüpnotiseeritud, võiks nad ehk vangi
panna," arvas ta.
„Ei... Ma mõtlen, mul on parem
idee!" hüüdis Miki.
„Ja mis see oleks?" küsis Suksu.
„Me saame neist lahti ka teisel teel,
see on kindel!"
„Selge, — aga, kui nad seni on
teinud palju halba, siis nüüd nad
võivad meelt parandada ja teha pal
ju head. Pane tähele!"
Miki pöördus ümber ja vaatas vii
vuks professoreid. Need omakorda
„Mul on parem idee!"
220
MIKI-HIIR
vaatasid teda kahvatanud ilmega
näol.
„Professorid!" ütles Miki tera
valt. „Te unustate nüüd kõik hüpnootilised kiired! Te pole iialgi kuul
nud sääraseist asjust. Kas mõistate?"
„Mis hüpnootilised kiired?" küsi
sid kolm professorit kui ühest suust.
„Teie olete meie isand, ja meie pole
kunagi enne kuulnud hüpnootilistest
kiirtest!"
„Nüüdsest jääb teie ülesandeks
töötada inimkonna kasuks!" rõhutas
Miki. „Head teha te võite kõik. Kas
mõistate?"
Miki räägib professoritega.
222
MIKI-HIIR
„Jah, isand!" nõustusid kõik
kolm.
„Näed, Suksu?" ütles Miki. „Võibolla nad leiutavad nüüd midagi, mis
teeb kogu maailma paremaks!"
„Oo, Miki, see on suurepärane.
Kui igaüks oleks sinu sarnane, siis
ei vajaks terve maailm enam para
nemist. Ta olekski juba hea."
„Aga kuidas hävitame masina ja
lossi?" küsis Miki.
„Seda peab mõtlema," ütles
Suksu.
„Teate, meister, kui..." algas pro
fessor Kordne.
„Kannatage üks minut!" hüüdis
Miki. „Nüüdsest peale pole mina
»00, Miki, see on suurepärane."
224
MIKI-HIIR
enam teie isand ega meister. Olen
Teie sõber!"
Kerge, mõnus naeratus libises äle
professorite nägude.
„Kas saite aru?" küsis Miki lah
kesti.
„Jah, härra Miki-Hiir,“ ütles pro
fessor Kordne viisakalt.
„Mida te tahtsite esiti ütelda?"
küsis Miki.
„Kui mind lubatakse hävitada
masin, nagu teie ja Suksu kõnelesite,
siis näitan, kuidas seda teha," ütles
professor Kordne.
Kuna Miki ja Suksu kuulasid
imestusega ja professorid heakskiit-
„Olen teie sõber!"
15
226
MIKI-HIIR
valt, juhtis professor Kordne Miki
laboratooriumi keldri ukseni.
„Mida te kavatsete?" küsis Miki
kahtlevalt.
Professor Kordne ei lausunud
midagi, kuid peatus raske ukse ees,
millel seisis kiri: „Kergesti plahva
tav. — Elukardetav."
Professor otsis taskust võtme ja
lõpuks oli lukk avatud. Miki jälgis
imestusega ukse avamise toimingut.
„Ah! Saan aru, mida mõtlete!"
hüüdis ta.
Ruumi oli laotud suur virn düna
miiti ja püssirohtu, tünnides, kasti
des ja rullides.
Professor Kordne lõi ühe tünni
Professor avab ukse.
228
MIKI-HIIR
lahti ja lasi püssirohu põrandale
joosta. Seejärele ta näitas käega
teistele lõhkeainetele.
„Ma seaksin masina „Soojuslainete" peale ning suunaksin ta püssi
rohule," ütles ta kavalalt.
Plahvatusainetest jatkus, et lõh
kuda Tondiloss pilbasteks.
„Kui juhin soojuslained sellele
kraamile, kas see siis tõesti plahvatab?" küsis Miki.
Professor
Kordne
noogutas.
„Kindlasti. Ja see sünnib umbes viie
minuti pärast."
„Leian, et see on tore plaan,"
tähendas Suksu, kes ka oli lähemale
astunud. „Tahaksin hävitada selle
Ruum oli täis lõhkeaineid.
230
MIKI-HIIR
hoone nii, et ta isegi mu mälestusest
kaoks !"
„Hästi!" ütles Miki. „See on ilus
mõte!"
Professor Kordne noogutas mee
litatult, kui Miki otsustas tarvitu
sele võtta tema kava. Teised kaks
noogutasid nõusolekuks pead.
„Viis minutit on päris paras aeg,"
ütles Miki, minnes hüpnotiseerimismasina juure. „Sellest jatkub meile,
et lahkuda lossist."
„Võibolla on see professorite
konks, et pääseda meie käest!" arvas
Suksu.
Kuid kõik kolm professorit rapu
tasid eitavalt pead.
„Kas see siis tõesti plahvatab?"
232
MIKI-HIIR
„Teeme siis kähku!" kiirustas
Miki.
la pööras masina ringi ning sih
tis kiirteheitja püssirohule. Siis ta
tõmbas paremast käepidemest, ja
kohe hakkas kohutavast masinast
lendama sädemeid. Peenike lainetav
valgusjuga helkis püssirohule.
„Lähme, poisid! Lossist välja!"
hüüdis Miki laboratooriumi ust lahti
tõugates.
Miki, Suksu ja kolm professorit
tormasid läbi käikude ja koridoride
esiuksest välja heledasse päevaval
gusse.
Miki pöörab masina ringi.
234
MIKI-HIIR
„Küll sai kuuma sauna!" hüüdis
Miki rõõmsalt. „Ja meil on veel aega
kaks minutit!"
Nad jooksid edasi mis jaksasid,
kuni olid ohutus kauguses Tondilos
sist. Määratu laadung lõhkemoona
pidi paiskama lossi silmapilkselt
taeva alla.
„Miki! Suksu!" hüüti äkki lossist.
Mõlemad pöördusid ümber kui
erilasest nõelatult. Ehmudes nägid
nad Minnit ja Klaara-Vissit lossi
katuse äärel kätega vehkimas.
„Taevas! nad lendavad Õhku!"
ahastas Suksu.
Kõik tormavad välja.
236
MIKI-HIIR
„Jooske lossist välja, nii ruttu kui
saate! Loss lendab õhku!" karjus
Miki kõigest jõust. „Ma päästan nad
või suren", ütles ta Suksule ja pistis
lossi poole jooksma.
Aga kui Miki-Hiir jõudis para
jasti Tondilossi ette, käis hirmus
raksatus ja sähvatasid pimestavad
tuleleegid.
Suured kivimürakad
sadasid ümber Miki, peagu riivates
ta pead.
Kui rusud ja tolm maha lange
sid, oli lossist jäänud järele vaid
kivist uksepiit ja raske uks.
lõpuks te oleksite võinud oodata,
kuni me oleksime avanud ukse!"
Tüdrukud olid päästetud.
„Oh sa poiss! Olen rõõmus, et
näen teid!" ütles Miki, joostes vastu
väljasirutatud kätega.
„Tore küll: et näha meid, lasete
meie alt maja puruks. Kena abinõu
meid näha!" nohises Klaara-Vissi.
„Aga mis juhtus teiega, Miki?"
küsis Minni meelitavalt. „Kas sina
ja Suksu olite ehk hädaohus?“
Miki naeratas ja raputas pead.
«Mitte väga... See pole kõne
väärtki.“
„Mis juhtus teiega, Miki?"
240
MIKI-HIIR
Suksu Rangipuu naeris vägevalt
Miki vastuse üle. Nad polnud nimetamisväärseski hädaohus?! Kuid
miks pääsid nad nii vaevu?!
„Ära usu teda, lapsuke!" ütles
Suksu. „Kui poleks olnud Mikit,
oleksime veel praegugi püsti hädas!"
Minni vaatas uhkusega Mikit ja
ütles: „Oo, räägi meile sellest!"
Miki punastas. „Tips, tule, lähme
koju!"
Ja koju nad läksidki.
Sel õhtul nad moodustasid õnne
liku perekondliku ringi. Pitsu lamas
siruli pehmel vaibal, pekstes sabaga
rõõmsalt vastu põrandat.
Miki raputab pead.
16
242
MIKI-HIIR
„... ja sellepärast me lasime lossi
õhku!" lõpetas Miki oma jutustuse
nende seiklusist.
„Aga mis sai
küsis Minni.
professoritest?"
„Ma panin nad unustama hüpnootilised kiired, ja nüüd nad on tublid
poisid!" vastas Miki.
„Kuhu nad läksid?" küsis Minni.
„Suure laboratooriumisse, kus
nad tegutsevad jälle leiutistega,...
kuid omakasu asemel nad töötavad
nüüd rahva kasuks!" tähendas Miki.
Suksu nõjatus mugavalt tagasi,
Miki jutustab.
244
MIKI-HIIR
silmad vajusid kinni, ja õnnelik naeratas mängles ta näol.
„Arvan, et see on kõik, mis jutustada," lausus Miki.
Ja nii oligi.
Lõpp.
Vaata MIKI-HIIR ESITAB JUTU
PEETER JA PEET
^4
... MIKI-HIIR ESITAB JUTU
PEETER JA PEET
^4
COPYRIGHT
WALT DISNEY
MICKEY MOUSE LTD
KIRJASTUS
MAALING
TALLINN,
1937
R. Tohver & Ko trükk. Tallinn, 1937.
99 944
I PÄÄTÜKK
Peeter Põngerjas ja Peet Põrnikas.
Peeter Põngerjas oli alati igatsenud näha laia maailma.
Ta oli küll väga väike poiss, aga see ei kohutanud teda
tagasi kavatsusest minna seiklusi otsima. Ja nii ta ehitaski
endale pähklikoorest tugeva paadi, millele meisterdas ilusast
tammelehest purje pääle.
Ning ühel ilusal päeval ta alustaski teekonda, et otsida
kuulsust ja au teiselpool merd. Emale, isale, vennale ja
õele ei lausunud ta sellest sõnagi. Kui suurt südamevalu
nad küll tunnevad, märgates, et väike Peeter on sõitnud
nende juurest ära laia, laia maailma!
7
Ja kuidas küll isa ja ema hakkavad ootama ja jumalat
paluma, et nende pojukene purjetaks ühel päeval tagasi
koju.
Kõike seda mõtles Peeter Põngerjas, kui tema tibatillu
kene sõiduk õõtsus lainetel üles ja alla. Aga taevas oli nii
sinine ja õhk selge, et teda valdas piiritu õnnetunne.
Kui ta mõtles eelolevaile suurtele seiklustele, paisus ta
rind uhkusest ja ta rõõmus ning muretu laul kajas üle
mere. Ta laulis:
„Peeter pähklikoore sees,
on üks tubli meremees!"
Kõik läks hästi ja Põngerjas purjetas üha edasi, kuni
kaotas igasuguse aja ja kauguse mõiste. Ta veetis tunde
lõbusat laulu lüües ja tulevikukavatsusi sepitsedes.
Aga õnnetus varitses kogu aja õhus. Suured mustad
pilved kerkisid ootamatult silmapiirile ja varjasid peagi
8
päikese. Tõusis kohutav torm, mis pani mere metsikult
keema. Ja Peetri väike laevuke kargles ringi nagu kerge
laastuke. Kui torm jäi vaiksemaks, paiskus ta paat suure
hooga tundmatu maa lähedale karile.
9
Hirmust värisedes kõndis vaene Peeter piki randa. Äkki
köitis ta tähelepanu nõrk suitsuvine, mis kerkis mäekünka
tagant, ja ta nina haistis meeldivat praelõhna.
Ta piilus ettevaatlikult üle põõsaste, ja mis ta nägi,
sundis teda naerma oma hirmu üle: lõkketule juures istus
sõbraliku välimusega hulgus ja keetis süüa. Peeter lähenes
talle rõõmsa tervitusega.
„Hei, noormees!" hüüdis hulgus. „Tule istu siia minu
kõrvale ja hakka sööma! Toit on soe ja aus!"
Peeter oli meelitatud teise seltsimehelikkusest.
„Tänan teid südamest," ütles ta. „01en tõesti näljas.
Põgenesin salaja kodunt ja eksisin tormiga teelt ning võtan
nüüd teie külalislahkuse suurima tänuga vastu."
10
Peeter istus tule
juure ja hakkas oma
uuele sõbrale jutus
tama kõigist oma
elamustest,
alates
lahkumisega kodunt,
et otsida laias maa
ilmas kuulsust ja
õnne. Vana hulgus
kuulas kannatlikult,
kuni Peeter oli lõpe
tanud. Siis ta sele
tas temale elutar
kust oma kogemuste
varal:
11
„Kuula mind, väike maantee-rüütel! Kui olin sama
sugune väike poiss kui sinagi, lahkusin samuti kodust. Mõtle
sin tol korral, et saavutan kuulsuse, kuid nüüd olen hulgus,
nagu näed. Minu nimi on vana Peet Põrnikas, ja kuulsus on
minust niisama kaugel kui siis, kui lahkusin kodunt. See oli
palju aastaid tagasi.
Vana Peet peatus hetkeks, et lasta oma sõnadel mõjuda.
„Ma tean, mis on õige," teatas ta siis, „ja ma tean ka, mis on
sulle kõige parem. Sellepärast ei taha ma enne puhata, kui
olen viinud su tagasi isa ja ema juure."
Vana Peet oli peaaegu unustanud prae. Nüüd pöördus ta
ruttu ümber ja hakkas liigutama toitu vanas raudpotis.
„Kõigepäält," ütles ta otsustavalt, „lase toidul hää
maitsta. See on tõepoolest suurepärane praad — valmista
tud maisitika keelest, mesilase põlvekondist, rohutirtsu trumminuiast ja hästi vürtsitatud värske kastega.“
12
Kaks sõpra istusid maha ja hakkasid ahnelt rooga hävi
tama — ikka kulbitäis kulbitäie järele, kuni kõik oli otsas.
Peetri kõht oli täis ja tuju palju parem, ning ta oli roh-
13
kem kui tänulik saatusele, mis oli teda paisanud vana sõbra
liku Peet Põrnika juure.
Ja nii, külg külje kõrval, heitsid vana hulgus ja noor
võrukael puhkama päevast väsimust.
14
II PÄÄTÜKK
Peetri ja Peedi seiklused.
Järgmisel hommikul õige vara oli Peet ülal ja askeldas
usinasti. Ta süütas tule, raputas Peetri unest, ning kahekesi
koos valmistasid nad maitsva eine.
Seejärele mähkis Peet oma väikese varanduse punasesse
siidtaskurätti ja sidus kompsu pika kepi otsa. Visanud selle
muretult õlale, teatas ta, et on nüüd reisivalmis. Ja sõbrad
asusid kahekesi teele, et otsida väikese Peetri vanemaid.
„Nii,“ tähendas Peet, kui nad sammusid edasi mööda tol
must maanteed. „Me käime läbi kasvõi kõik putukate linnad
15
kuni Peruuni — ikka otsejoones edasi, kuni kohtame kedagi,
kes sind tunneb."
Rännanud mõningad kilomeetrid, köitis äkki nende
tähelepanu silt, mis rippus ühe tomatijuurikast maja uksel.
Sildile oli trükitud: „Proua Sosoo — ennusta ja." Ja avatud
16
uksel seisis vanem naine, nähtavasti proua Sosoo ise. Nii
see oligi.
„Tere hommikust, lahked härrad," tervitas ta sõbraliku
päänoogutusega. „Kuidas käsi käib?"
1
2
17
Vana Peet ja väike Peeter kummardasid segaselt.
„Teataksin teile rõõmuga teie mineviku, oleviku ja tuleviku," jatkas proua Sosoo mahedalt. „Makske mulle ainult
natuke raha ja teie kuulete huvitavaid asju."
Vana Peet naeratas kahtlevalt, kuid võttis siiski taskust
paar raha ja ulatas naisele. „Arvasin, et olete fakiir," ütles
ta muheldes. „Laske kuulda oma ennustus ja teadke, et see
on mu viimne raha!"
Nad juhatati tillukesse majja ja paluti istuda laua taha,
kus proua Sosoo põrnitses kaua ja mõttesse-vajunult mingit
kristallkuuli. Lõpuks ta pöördus meeldiva naeratusega vana
Peedi poole. „Näen, et teie väikesest sõbrast saab kord väga
tähtis ja rikas mees ja et talle langeb osaks suur austus ja
lugupidamine," ütles ta. Seejärele vaatas ta veel kord läbi
tungivalt kristallkuuli, enne kui teatas kurva sõnumi.
„Aga ma ei saa kuidagi väita, et ta leiaks oma kodu.
Minu kristall näitab, et tal seisab ees pikk rännak ja suur töö."
Peeter ja Peet võpatasid kohkunult seda kibedat sõnumit
kuuldes, kuid Peet toibus peagi ja püüdis Peetrit lohutada.
18
»Sul pole midagi karta," rahustas ta oma väikest sõpra,
kui nad rändasid edasi. „Tule aga julgesti minuga kaasa ja
küll sa näed, et varsti läheb kõik hästi.“
19
Natukese aja pärast jõudsid nad Putukpilli linna. Nad
otsustasid ühe vana kübara juure maha istuda, et veidi jalgu
puhata. Asjatu oleks ütelda, et nad mõlemad olid hirmus
näljas, ehkki vana Peet ei lasknud sellest tuju langeda.
„Toidu muretsemiseks on palju teid ja võimalusi, millest
sul pole aimugi," seletas ta poisile. „Pea mind hästi silmas
ja sa näed, kuidas seda tehakse."
Vana Peet koputas ühe ilusa majakese uksele. Ta kum
mardas sügavasti naise ees, kes avas ukse. „Palun, proua,"
algas ta, „— mina ja mu väike sõber pole enam mitmel päeval
süüa saanud. Oleme väsinud ja näljased — võibolla leidub
teil midagi meie jaoks?"
Majaproua piilus kahtlustavalt Peeti, kes jatkas meeli
tava häälega: „Naine, kellel on nii ilusad lahked silmad kui
teil, niisugune armas naeratus ja sellised inglijuuksed — ei
keela kindlasti toitu vaestele hulgustele!"
Majaproua punastas häbelikult ja naeratas Peedi viima
20
seid sõnu kuuldes nii magusasti, et vana hulguse süda hüppas
rõõmsas lootuses.
»Jah," ütles majaproua viimaks, „Mul on tõesti midagi
teiejaoks — oodake, palun, veidi." Seda öeldes ruttas ta
majja tagasi.
21
Peet pöördus uhkelt Peetri poole ja irvitas. „Vaata, seda
ma juba oskan," kelkis ta.
„Naisi meelita aga veidi ja nad teevad kõik, mis sa
tahad!"
Samal silmapilgul jõudis aga majaproua tagasi ja ulatas
Peedile toidu asemel — kirve. „Annan teile süüa," teatas ta,
„kuid enne peate puid lõhkuma."
Ja kui Peeter ja Peet higistasid suures kuuris raskeid
puid lõhkudes, naeratas poiss vaikselt omaette. „Ka mina
olen midagi õppinud," ütles ta. „Nimelt seda, et töö on siiski
mõnusam kui laisklemine ja kerjamine."
22
III PÄÄTÜKK.
Peeter kohtab Siisi Sitikat.
Järgmised päevad olid Peetrile ja Peedile täis rahu ja
onne. Väike Putukpilli linnake pakkus neile kõiki rõõme ja
mõnususi.
Aga ühel päeval juhtus Peediga midagi äärmiselt ime
likku. Ta tuli tantsides koju nagu noor koolipoiss, silmis
unistav pilk ja suus lõbusalt sillerdav laul: „Oo tili-ali-tilili-lii!" laulis ta. „Kohtasin täna üht õrna ja magusat putukaneiut. Tema hääleke on kui helisev kelluke, huuled nagu
kaunid roosiõied, tema silmad on kõige ilusamad terves maa
ilmas ja ninake väike ja roosa!"
Peeter vaatas talle tüki aega imestunult otsa ja hüüdis
siis uskumatult:
23
„Ära aja mind naerma, vana! Sina — ja armunud?"
„Oh Peetrike!" hüüdis Peet vaimustatult. „Ta on nagu
turteltuvike!"
Peeter puhkes südamlikult naerma. Ta ei saanud sinna
midagi parata, sest vana hää Peedi välimus oli hirmus veider
ja naeruväärt. „01ed nagu vana merimees, Peet," luksus ta.
„Sa leiad endale igal pool uue armsaima."
Peet naeratas häätahtlikult. „Sa eksid, mu poiss," vaidles
ta vastu. „Eksid väga rängasti! Seekord on asi tõsine!
Tahaksin, et sa näeksid teda ainult! Võibolla palub ta meid
juba täna enda poole lõunale."
Ja enne veel kui Peeter Põngerjas jõudis midagi vastata,
haaras Peet tal käest ja rebis endaga tänavale. Ta ei lask
nud teda enne lahti, kui oli jõudnud väikese kollase maja
keseni, mida kattis erepunane katus. „Ahoi-huu!" hüüdis ta,
ja hetk hiljem ilmus ülemisele avatud aknale kaunis pääke.
24
„Teie maasikakreem lõhnab suurepäraselt!" meelitas
vana Peet mesimagusalt, osutades puude alla lauakesele
jahtuma pandud toiduvaagnale. „Tahaks loota, et palute
meid täna lõunale ja tulete ka ise alla meie juure."
25
„Tsss!" karjatas noor putukaneiu tasa ja tegi käega tõr
juva liigutuse. Ning meie väikeste sõprade suurimaks üllatu
seks löödi äkki uks all lahti ja hirmus tigeda välimusega
isand kargas säält välja, käes laskevalmis püss.
26
„Kasige minema, lurjused!" haukus ta.
„Põrgu! Temakese abikaasa!" sosistas Peeter hirmunult
Ja põgenes Peediga nii ruttu kui jalad kandsid. Seljatagant
kostis püssi ragin ja kuulisadu vihises üle nende pääde.
Nad ei peatanud enne, kui olid jõudnud rahuliku jõe kal
dale, kus istusid pikema mõtlemiseta vette, et jahutada higi
seid kehasid ja hirmutundeid.
Veidi aega hiljem jalutas Peeter üksi mööda jõekallast
ja talle juhtus seiklus, mis tõi täieliku pöörde tema senisesse
ellu.
Läbi vaikse kuuvalge õhtu kostis äkki naise karjatus.
Peeter tardus paigale meeleheitlikku appikarjet kuuldes,
kuid toibus kohe ja ruttas välgukiirusel hääle suunas.
Keset jõge rabeles metsikult noor tüdruk.
„Appi! olen hädas!" karjus ta. „Upun!"
27
Peeter Põngerjas ei vajanud aega mõtlemiseks. Ta kar
gas väikesesse paati, mis oli kinnitatud kalda külge.
Ta sõudis kõigest jõust, kuni jõudis neiuni — just viimsel
hetkel, et päästa teda jõe põhja vajumast.
28
„õnn oli, et viibisin lähedal ja jõudsin teid päästa,« naera
tas Peeter, kui aitas neiu paati. Viimane tänas teda südam
likult.
„Minu nimi on Siisi Sitikas," lisas ta tagasihoidliku
naeratusega. „Olen samast putukaliigist kui teiegi."
Nad kõndisid koos linna ja Peetri süda põksus üha kõve
mini. Äkki peatus Siisi väga ilusa siidsilindrist maja ees.
»Siin jätan teid jumalaga," ütles ta. Elan selles majas
■ minu toad on kõige kõrgemal korral."
Peeter vaatas maja imetluse ja aukartusega. Siisi peab
0 ema väga rikas tüdruk," mõtles ta. „Võibolla on ta isegi
tantsijanna."
»Loodan, et külastate mind õige pea," lisas neiu mahedalt.
»Kindlasti!" hüüdis Peeter õnnest särades: „kui teil pole
midagi selle vastu."
Kuid kodu poole kõndis vaene Peeter üsna murtud südaega ja jutustas Peedile kõik, mis ta vahepääl läbi elanud.
«Siisi on imetlusväärne tüdruk," lõpetas ta, „— aga kah
29
juks mitte minu jaoks. Sest lõppeks pole ma ju muud kui
vaene kodutu hulkur."
„Peeter," pöördus vana Peet kaastundlikult oma väikese
sõbra poole. „See vana maailm ei hooli vähematki sellest,
kuidas sa algad. Tähtis on, kui kaugele sa elus jõuad."
30
IV PÄÄTÜKK.
Sepikoda.
Mida sagedamini Peeter ja Siisi kohtusid, seda suure
maks kasvas Peetri armastus väikese putukaneiu vastu, ja
lõpuks ta ei teadnud enam, mis teha. Ta teadis hästi, et ei
tohi mõeldagi selle armsa tüdruku võitmisele seni, kui ta on
kodutu hulkur. Kuid julgustatud vana Peedi sõnadest, oli
ta siiski uuendanud oma tutvuse Putukpilli kaunitariga.
Ühel ilusal päeval, kui nad lonkisid koos läbi linna, tea
tas Siisi rõõmustava uudise:
„Jutustasin isale, et oled päästnud mu elu, Peeter," ütles
ta. „Isa arvas samuti, et see oli suur õnn, et viibisid nii lähe
dal, ja ta tahab sind isiklikult tänada."
Nad peatusid Siisi isa aukartustäratava maja ees.
31
„Tule aga julgesti sisse," julgustas Siisi, „ta ootab meid
mõlemaid. See siin on tema büroo. Minu isa nimi on härra
Saul-Saamuel Sitikas ja ta on Putukpilli linnapää, nagu sil
dist isegi näed. Tule, ma teen teid tuttavaks. Ta on väga
kena mees."
32
„Oh!" sosistas Peeter peaaegu hingetult. „Linnapää?"
Ja enne veel, kui ta õieti toibus, leidis ta end linnapää
büroos Siisi isa vastast, kes haaras tal sõbralikult käest.
Linnapää Sitikas oli suure kasvuga, valju ja auväärt
välimusega vanahärra.
„Peeter, mu poiss," algas linnapää kõige lahkema tooniga,
„võlgnen sulle palju tänu ja lugupidamist. Aga sa tead isegi,
et ühele neiule minu tütre seisusest ei sobi kuidagi ümber
kolada töötu hulkuriga/*
Peetri süda langes saapasäärde, kui linnapää jatkas:
„Mehes, kes väärib minu Siisit, peab olema tuld ja auahnust.
Tal peab olema varandust ja kuulsust. Nii — ja minu arva
tes peaksid sa asuma tööle nii ruttu kui võimalik. Kasuta
kogu oma tahtejõudu, loo endale vastav elukutse ja tee
endast tubli mees. Ma ei kahtle silmapilkugi, et sa seda võid,
kui ainult tahad!"
Linnapää kõne äratas Peeter Põngerjas auahnust. Kui
külaskäik lõppes, raputas Süsi isa veel kord ta kätt.
„Järgmine kord, kui mind näete, on mul juba kindel elu
kutse!" tõotas poiss otsustavalt.
34
Teel koju mõtles Peeter huviga, mis ütleb küll vana Peet,
kui kuuleb tema kavatsusest tööle hakata. Tema suurimaks
imestuseks sattus Peet Põrnikas lausa vaimustusse sellest
mõttest.
„Tõepoolest!" hüüdis ta. „Sa pead saama kuulsamaks
kui mõni teine mees!"
Vaene Peeter mõtles endamisi, kas peaks see olema nii
sama kerge kui kõik muu.
„Mina, tõtt öelda, tunnen suurt vastikust töö vastu," jatkas vana Peet. „Aga sellegipärast tahan sind jalule aidata."
,,Millist tööd sa soovitad?" küsis Peeter põnevalt.
„Oh, valime midagi, mis sobiks sulle kõige paremini,“
seletas vana. „Kui sa alustad noorelt, leiad peagi õnne ja edu.
35
Sinust võiks saada habemeajaja, toapoiss, rätsep, pagar,
arst või ka merimees. Niisama hästi võiksid sa olla ka tule
tõrjuja või kirjanik — aga mina soovitaksin sepa-ametit."
36
„See on töö, milles olen kõige tumedam!" hüüdis poiss
vahele.
„Tule aga minuga kaasa," nõudis vana Peet. „Tahan
sulle õpetada, kuidas ehitada sepikoda."
Nad otsisid ümbruse risti ja põiki läbi, et leida materjali,
kuni vana Peet hõõrus viimaks rahuldusest käsi. Ta oli leid
nud otsitava asja, ja mõni minut hiljem asusid nad teele
kodu poole.
Vana Peet kandis paari lõõtsa ja Peeter vedas enda järele
vana piipu.
See oli raske ja väsitav töö, kuid nad olid otsustanud
viia need asjad koju, kus Peet asus kohe sepikoja ehitamisele.
37
Ta torkas piibuvarre lõõtsa sisse, ja peagi vuhises piibukausis lõõmav tuli. Seejärele käskis ta Peetrit hüpata lõõtsal
üles ja alla, ning leegid tõusid üha kõrgemale.
Peeter Põngerja sepikoda oli eeskujulik.
38
„Tööta, tõmba lõõtsa ja ära iial seisata!" laulis Peet
rõõmsalt. „Seda võib alles sepikojaks nimetada!"
39
Nii leidiski Peeter endale viimaks tegevuse. Milline meel
div üllatus saab see olema Siisi Sitikale ja linnapääle, tema
isale!
40
V PÄÄTÜKK
Lahkamine Peet Põrnikast.
Järgmistel päevadel kujunesid Peetri väljavaated ilusaks.
Ehkki sepaamet oli talle võõras, õppis ta vana Peedi valvsa
silma all osavasti oma äri ajama.
Ühel päeval, kui Peeter unistas õnnelikust tulevikust,
ilmus Peet ta juure veidra kõnega.
„Peeter, mu poiss,“ algas ta. „Ma olen väga uhke, et võin
sind nimetada oma parimaks sõbraks. Olen kindel, et sam
mud elus edu poole — ja sinust saab kord põhjatult rikas
mees."
Peeter vaatas talle imestunult otsa.
„Milleks räägid selliseid naljakaid sõnu?!“ hüüdis ta.
„Mis sa tahad sellega öelda?"
41
„Lähen ära," ütles Peet hetkegi kõhklemata.
See uudis tabas Peetrit nagu pomm. Ta polnud iialgi
mõelnud, et Peet võiks temast lahkuda, liiatigi nüüd, kus nad
olid seotud tööga.
42
„Lähed ära?" kogeles ta. „Aga miks, Peet? Kuule ometi
_ meie äri hakkab just hästi minema! Oleme raskustest üle
ja peame jatkama! Mis on sinuga juhtunud, sõber? Midagi
halba?“
Vana Peet naeratas nukralt ja raputas pääd. Isegi tema
komps oli juba kepi otsa seotud ja ta ise oli valmis astuma
avarale tolmusele maanteele. Ta pani käe õrnalt Peetri õlale.
„Ei, mu sõber," ütles ta vaikselt. „Midagi halba pole juh
tunud — ainult mu jalad sügelevad ja südames on suur igat
sus. Ma ei ole loodud ühes kohas istumiseks. Minu elu on
maanteel ja mitte linnamajas."
Peetrile tulid peaaegu pisarad silmi mõtte juures, et kao
tab oma parima sõbra.
43
„Aga Peet!" palus ta härdasti. „Lubasin Süsi Sitikale, et
jään süa linna ja töötan end üles."
„See on väga õige sinust," nõustus vana. „Sina peadki
süa jääma. Oled liig hää ja õrn, et elada hulguse-elu."
Nad jalutasid tiiki maad edasi, ja Peetri suureks kurvas
tuseks suundus Peet raudtee poole.
„01en juba liiga vana, et end muuta," seletas ta poisile
nukralt. Mind kutsuvad hädaohud, võõrad maad ja mered
ja kardan, et ma ei suuda iialgi saada töökaks meheks."
Peeter kaisutas teda kõvasti, suutmata nukrusest öelda
ainustki sõna. Rusutult ja pisarsilmil jälgis ta sõbra kadu
mist liikuvasse rongi.
„Ela hästi, Peeter!" vüpas Peet viimseks tervituseks.
„Lähen oma teed, kuid ühel päeval tulen tagasi sinu juure."
Peeter viipas taskurätikuga lahkuvale rongile, mis viis
ta vana hää sõbra tundmatusse kaugusse.
44
„Vana üliõnnelik Peet!" nuuksus ta tasa. „Miks ei või
nud sa siia jääda!“
45
VI PÄ ÄTÜKK.
Jalutuskäik Putukpilli parki.
Ainult üks olend terves maailmas võis Peetrit tema kur
buses lohutada, ja sellepärast suundus ta Siisi maja poole.
Neiu läheduses ei saanud ta end teisiti tunda kui ainult õnne
likuna.
„Siisi," ütles ta tervitades, „mõtlen, et väike jalutuskäik
Putukpilli parki oleks hääks vahelduseks. Sääl saab palju
nalja, ja kõik lähevad sinna!"
„Tulen häämeelega kaasa!“ hüüdis Siisi. „Oota, ma puuderdan veidi nina."
46
Siisi korraldas end põksuva südamega peegli ees, ja
natukese aja pärast istusid nad tillukesesse kergesse vank
risse, mille ette oli rakendatud kaks toredat hobust.
47
Otse pargi sissekäigu ees köitis nende tähelepanu mees,
kes karjus suure häälega:
48
„Halloo-halloo! Astuge ette ja lööge kella! Kui tulete
sellega toime, saate priipääsme igale poole, kuhu aga soovite!"
4
49
„Tee proovi, Peeter!" õhutas Siisi. „Sa oled ju hirmus
tugev!"
Just niisugust ergutamist Peeter vajaski. Ta haaras
raske vasara pihku ja vaatas arvestavalt kohutavalt suurt
kellatila.
50
„Usun, et suudan selle helisema panna,“ ütles ta lootus
rikkalt.
Ta tõstis suure vasara kerge vaevaga üles ja virutas
täiest jõust vastu kellatila. Kell hakkas valjusti ja selgesti
helisema.
51
„Siin on teie pääsmed," ulatati neile piletiraamatuke
kummardades kätte. „Olete palju tugevam kui võiks arvata!"
Peeter ja Siisi jalutasid käsikäes edasi, rõõmsad priipääsmete üle. Peetri uskumatu osavus ja jõud meeldisid
väga Siisile.
Mees värava juures aga viipas paljutähendavalt käega.
„Uskuge, need kaks on armunud," pomises ta muheldes.
„Annan oma pää selle eest!"
52
VII PÄ ÄTÜKK.
Peeter Põngerjas saab kindraliks.
Mitte kaua pärast Putukpilli pargi külastamist valmis
Peetril kindel kavatsus teha Siisile abieluettepanek. Ta mõt
les sellele terve päeva. Ta proovis oma tähtsat kõnet ühele
põlvele langedes; ja kui päevatöö oli tehtud, oli ta nii suures
ärevuses, et ei saanud süüagi.
„Olen veidi närviline," arutas ta endamisi. „Kuid vean
kihla, et ta ütleb „jah." Igatahes, küsimine ei tee halba."
Rutates armsaima maja poole, kordas ta kogu tee magu
said sõnu, mis ta kavatses Siisile sosistada kõrva — sõnu
armastusest ja tuliseid tõotusi, mis jääksid neiule igavesti
meele.
53
Põksuva südamega tõmbas ta hinge tagasi, kui läks
trepist üles ja tõmbas kella ukse taga.
54
«Loodetavasti on ta kodus," mõtles ta erutatult, üleliigne
oleks tähendada, et Siisi oli tõepoolest kodus. Isegi rohkem
näis, et ta ootas Peetri külaskäiku, sest ta kandis oma kõige
kaunimat, kirjumat ja õhulisemat kleiti.
Peeter mõtles, et ta pole teda veel iialgi näinud nii ilu
sana ja kaotas peaaegu täiesti julguse paluda seda armast
olevust endale naiseks. Ta pühkis närviliselt jalgu ja köha
tas hääle puhtaks.
«Tahaksin sinult midagi küsida, Siisi," julges ta viimaks
kogelda.
„Kas meie ei läheks välja aeda?" aitas Siisi tema abitust
kergendada. „Täna on haruldaselt ilus kuuvalge õhtu."
Alles väljas saavutas Peeter endise agaruse, julgustatud
sõbralikust kuust.
„Ma — see tähendab — noh —" pomises ta, „tahaksin
teada, kas oled nõus minuga abielluma?"
Siisi võpatas kergelt ja põrnitses Peetrit üllatunult, suut
mata imestusest ainustki sõna öelda. Ja siis äkki meenus
55
Peetrile osa ta ilusaid sõnu. Ta langes põlvili Siisi ette ja
sirutas käed tema poole.
„Kallis, minu süda — see nõrgub armastusest sinu
vastu!" hüüdis ta võimsalt.
56
„Oh, Peeter, armas!" sosistas Siisi õnnest värisedes.
„See on nü ootamata! Olen nü erutatud! Kuid kas ei oleks
parem, kui paluksid enne isalt mu kätt?"
Peeter kavatses naida Siisi, aga mitte tema isa ning oli
seetõttu täiesti unustanud selle tähtsa asja — linnapää
Sitika nõusoleku. Aga parata polnud midagi. Ta põlved lõid
nõrgaks ja käed hakkasid vabisema, kui ta seisatas linnapää
kabineti ukse taga.
„Mine aga kohe sisse," julgustas Siisi. „Ära karda
midagi. Sa tead, et arg süda ei võida iialgi armsaimat. Kui
isa ütleb „jah" — ütlen seda minagi."
Niisugusel kombel julgustatud, koputas Peeter uksele ja
astus südilt linnapää kabinetti. Siisi juuresolekul otsustas ta
igal tingimusel paista vahvana ja võita usaldust.
„Teie, kõrgeaulik härra linnapää!" algas ta pikema sisse
juhatuseta. „Tulin paluma teie lahket nõusolekut, et teha
Siisist proua Põngerjas."
57
„Hm-hm," tegi linnapää, olles väga ametlik. „Jahsoo!
Nii!"
Ta mõtles mõne minuti ja võttis siis Peetri käest kinni,
palus teda istuda laua taha.
58
„Tahan sulle midagi ütelda, poeg Peeter," ütles ta täht
salt. „Minu tütar on mulle olnud alati suureks rõõmuks, ja
kui ta abiellub, siis peab ta abielluma õigesti. Soovin süda
mest, et tema elu oleks mureta ja tema mees kuulus ja lugu-
59
peetud. Samuti peab tema mehel olema palju raha. Seepärast
näeksin kõige parema meelega, et ta abielluks sõjaväelasega."
Peetri niigi värisev süda langes neid sõnu kuuldes saapasäärde.
60
„Kui abiellun Peetriga," segas Siisi end ruttu vahele, „ei
teeks halba, kui ta oleks kindral sinu sõjaväes, isakene.
Ülenda ta kindraliks! Usu, sa ei kahetse seda iialgi, armas
isa 1"
61
„See on alles mõte!" hüüatas linnapää rõõmsalt. „Jumala
eest — seda ma teen !"
Peeter oli rabatud sellest Õnnelikust lahendusest. Ta ei
uskunud oma kõrvu, et saab nii tähtsa ameti.
„Mul polnud vähimatki lootust jõuda kunagi nii kõrgele
kohale," pomises ta segaselt. „Päälegi pole mul selleks vähimaidki teadmisi."
Vana linnapää aga naeratas Peetri viisakuse üle.
„Jäta kahtlused ja hirm!" hüüdis ta. „Sõda pole juba
aastaid olnud! Meie sõjavägi on väike ja meie soovime ainult
rahu. Järgmisel nädalal saad kindraliks!"
Peeter ja Siisi kallistasid teineteist õnnelikult.
62
VIII PÄÄTÜKK.
Pidustused Peeter Põngerja auks.
Peetrit valdas ülevoolav uhkus temale osaks langenud
austuse üle. Ta tegi kibedasti ettevalmistusi oma uuele
kohale asumiseks.
Niipea kui ta oli saanud linnapäält kindla lubaduse, et
ta ülendatakse kindraliks, ruttas ta kohe linna kõige kuul
sama rätsepa juure.
„Täna kell kolm ülendatakse mind kindraliks!" seletas
ta meistrile. „Ja ma vajan kõige paremat mundrit, mis üldse
võib saada!"
63
Ei läinudki kaua aega, kui Peeter Põngerjas kandis ette
kirjutuste kohast mütsi, kuube ja pükse. Ta säras ja hiilgas
mundri juure kuuluvais kullast ilustustes ja aumärkides.
i72b
64
„Kindral Peeter Põngerjas!" juubeldas ta võidurõõmsalt,
vaadeldes end peeglist „Jumala eest, mul on õnne!"
Aega raiskamata marssis ta Siisi poole, et näha, millist
mõju avaldab armsaimale tema uimastav välimus.
5
65
Süsi ja linnapää ootasid põnevusega tema tulekut.
„Oh, Peeter!" hüüdis Siisi rõõmust särades. „Sa oled
lihtsalt suurepärane! Peaksid kuulma, kuidas mu süda
peksab rõõmust!"
„Istu siia," ütles linnapää, näidates toolile, „— ja ma sel
gitan sulle su tööd."
Peeter istus sõnakuulelikult ja hoides õrnalt Siisi kätt,
kuulas ta aukartlikult vana linnapää seletust.
„Tõsine kindral," algas Siisi isa, „peab sõjaväes looma
kõva korra, viima läbi ajakohaseid uuendusi ja teraselt kuu
latama, kas ei kosta kusagilt suurtükipauke."
„Ta peab elama tagasihoidlikult," jatkas linnapää, „kuid
võitma oma alamate lugupidamise. Ja sõda ise peab näitama,
kui tubli on kindral."
66
Peeter naeratas kergendatult. „Kõik näib olevat väga
lihtne,“ mõtles ta.
67
„Ja nüüd," ütles linnapää, „mõtlen, et meil on aeg
minema hakata. Rahvas ootab väljas, et osa võtta sinu ame
tisse astumisest."
68
Tõepoolest, määratu rahvameri ootas uue kindral Peeter
Põngerja ilmumist nende ette. Nad seisid ringi ümber kõne
tooli ja tervitasid rõõmuhõisetega linnapääd ja tema kaas
lasi. Sellele kõnetoolile astusid härra Saul-Saamuel Sitikas,
69
tema tütar Siisi ja Peeter rahva mürisevate poolehoiuavalduste saatel.
Kõigepäält astus ette härra linnapää kui vilunud poliiti
line kõneleja kunagi ja täitis õhu oma võimsa häälega. Ta
kõneles rahvale:
„Lugupeetud daamid ja härrad! Siin ma nüüd seisan teie
ees, plah-plah-plah-plah-plah! Meie ausa ja kuulsa lipu nimel
plah-plah! Plah! Plah! Plah! Plah! Räägin Peeter Põn
gerja eest, kes peagi saab minu väimeheks ja plah-plah-plah,
ja kes tõotab kaitsta ja hoida meie kodumaad, plah-plah-plah !
Oled nüüd kindral, mu poeg, plah-plah-plah-plah-plah-plah!"
Südamliku käesurumisega andis linnapää ametlikult
Peetrile volitused üle, tehes viimase ausaks ja täieõiguslikuks
kindraliks.
„Hurraa! Elagu! Hip-hip-hurraa!" möirgas rahvas.
Peeter astus kõnetooli ja tervitas rahvast rahuliku naera
tusega.
1
70
„Olen nüüd kindral," ütles ta, — „kuid olen ka mees. Ma
tahan teha hääd nii palju kui seisab minu võimuses! Meie
soovime rahu! Aga sõja puhkedes tahame kaitsta oma armast
kodumaad viimse veretilgani!"
Tema lühike kõne võeti vastu vaimustusega ja tormilise
käteplaksutamisega. Rahvas hõiskas poolehoiust, ja oli tore
näha, et uus kindral võitis kohe kõikide linna elanikkude
südamed.
«Kindral Peeter Põngerjas!" hüüti. ,,Hurraa! Elagu
kindral sada aastat!"
Peeter oli liigutatud nii suurest südamlikkusest, ja ka
Siisi süda paisus uhkusest oma armsaima edu üle. Kui nad
sõitsid minema tillukeses vankris, vaatas Siisi Õnnelikult
Peetrile otsa.
„Oh, Peeter, sa oled võrratu!" hüüdis ta säravate silma
dega. „Sa oled kõige suurem kangelane!
Peeter muigas vastuseks.
71
„Kangelaseks olemisel on siiski üks pahe — see koht ei
ole püsiv,“ ütles ta paljutähendavalt.
Ja hoolimata oma kuulsusest otsustas Peeter saada tub
liks meheks.
72
IX P Ä ÄTÜKK.
Sõda on kuulutatud.
Kuna väike Peeter oli nüüd ametlikult ülendatud kindra
liks, ei takistanud enam mingi asi tema abiellumist Süsiga.
Nad olid väga õnnelkud, ja et kindral Peetri töö nõudis
nii vähe aega, veetis ta kõik päevad Siisi seltsis.
Nad tegid pikki jalutuskäike linnast välja maale, noppi
sid lilli ja unistasid ajast, millal neil endil on väike nägus
maamajake.
„Elu on nagu igavene kevad!" hõiskas Peeter. „Ja ma
olen nii õnnelik, et võiksin kogu aja ainult laulda!"
Nad ei võinud aimatagi, et kaugelt Lennuriigist lähenes
ähvardav keeris ja et Putukpilli linnake viibis juba selsamal
silmapilgul suures hädaohus.
73
Nad ei teadnud, et õhk täitus üha kiiremini lendurkärbestega ja et kaugel Lennuriigi päälinnas olid salajasel
koosolekul kohtunud kuningas ja valitsuse esindajad, et
otsustada Putukpilli saatust.
74
„Lennuriik on ülekoormatud!" teatas kuningas. „Peame
leidma väljapääsutee! Peame hankima kiires korras raha ja
uut maad! Kuulutame soja Putukpilli linnale! Kui nad ei
alistu hääga, hävitame nad viimseni!"
75
Samal ajal võtsid Peeter ja Siisi ette jalutussõidu maale
ja unistasid oma ilusast tulevikust. Äkki aga läbis õhku
ärev kellahelin, mis oli märguandeks, et Putukpilli elanikke
ootasid tähtsad uudised.
76
„Alarmkell!" hüüatas Peeter seisatades. „Kuule!"
„Mis on juhtunud?" ehmus Siisi. „Ega ometi midagi
halba?"
Kõik Putukpilli elanikud ruttasid välja oma majakestest
ja tormasid hirmunult raekoja ette, nägudel peegeldumas
küsiv segadus. Peeter ja Siisi ühinesid sagiva rahvaga, kes
tungles valitsushoone ees.
Salajases südamesopis lootsid nad kuulda mõnda rahus
tavat uudist ja olid keeletud ehmatusest, kui lugesid suuri
teadaandeid seintel, mis kõlasid järgmiselt:
TEADAANNE!
„Üldine mobilisatsioon! Kärbsed on kuulutanud sõja!"
Ei ole midagi imestada, et Peetri ja Süsi põlved lõid nõr
gaks. Nad teadsid väga hästi, et Putukpill peab valmistuma
vihatud kärbeste kallaletungi tagasilöömiseks. Ning mis
kõige halvem seejuures — Peeter, kes oli alles hiljuti saanud
77
kindraliks, pidi osa võtma kohutavaimast sõjast. Olukorra
tõsidus lasus raskelt Siisi südamel.
„Mis sa mõtled teha?" küsis ta meeleheitlikult. „Oled ju
nüüd kindral."
78
„Soovin, et ma ei oleks see,“ pomises Peeter abitult.
„Mul pole aimugi, kuidas koguda sõjaväge või juhtida lahin
guid. Vaevalt tean sedagi, kuidas kohelda vaenlasi!"
Teadaanne/
RLSED
KUULUTASID
79
Aga äkki tuli talle meele, et hädaoht varitseb lähedal ja
et iga kaotatud silmapilk võib tähendada õnnetust Putukpilli
linnale ja selle elanikkudele.
80
„Peame nõu pidama, mis kõigepäält teha!" hüüdis ta, ja
haarates Siisi käest, pistis jooksma. „Ruttu! Ruttu linnapää
juure, et temaga läbi rääkida!**
Ta lootis, et Siisi isa teab, mis teha.
Vahepääl aga valmistus kärbeste kuninga sõjavägi võim
saks rünnakuks.
Lõputuna näiv rida kartmatuid sõdureid, relvastatud
hambuni, marssis kindlal sammul Putukpilli linna poole
kavatsusega teha putukaile pikema jututa lühike lõpp.
Kärbeste kuninga lennukid startisid lugematul hulgal ja
lendasid üle mägede ja orgude. Ja otse Putukpilli linna süda
mes peitus hulk Lennuriigi salakuulajaid, kes kogusid täht
said andmeid!
Kõik kärbsed olid sõjaks hästi ette valmistatud. Juba
mittu kuud olid nad salaja muretsenud varustust ning olid
nüüd iga minut valmis pääle tungima.
Peeter jõudis jooksust hingetuna linnapää juure, et saada
temalt korraldusi, lootes salaja, et linnapää ise või keegi teine
6
81
võtab sõjavägede juhtimise enda kätte. Kuid ta leidis linnapää väga sõjakas meeleolus.
„Praegu ei ole enam aega kõhklemiseks!" karjus linnapää
Sitikas. „Peame valmistuma sõjaks — ja seda kiires korras!
82
Kõik mehed alluvad sulle ja täidavad sinu korraldusi. Meie
linna kaitse on sinu kätes!"
Neid sõnu kuuldes pidi vaene Peeter hirmust peaaegu
kokku varisema. Siisi oli samuti kohkunud, mõeldes ülesande
suurusele, mis oli pandud tema armsa Peetri õlgadele.
Aeg aga nõudis igalt mehelt tema parimat oskust. Peeter
kogus end ruttu ja tormas elu ja surma pääle väljas olles
sõjakava koostama. Sõda oli puhkenud!
83
X PÄÄTÜKK.
Peeter organiseerib oma alamaid.
Sellest hetkest alates oli töö Peetri ainsaks rõõmuks. Rah
vas vajas tema abi ja Siisi pidi olema esialgu unustatud.
Putukpill viibis kohutavas hädaohus ja tema elanikud vaata
sid abiotsivalt Peetrile, lootes, et ta päästab nad vaenlaste
käest.
Peeter tõmbus teadmatuses oma tuppa. Tal polnud vähi
matki aimu, mida peab tegema kindral sellises seisukorras.
Ta jalutas mööda tuba edasi-tagasi, edasi-tagasi ja tema
nägu katsid tumedad murepilved. Ta hakkas juba südamest
soovima, et Siisi isa poleks teda iialgi kindraliks ülendanud.
Ta nägi oma vaimusilma ees kardetavate kärbeste lähe
nemist, valgumist üle terve linna, hävitades ja rüüstates,
84
jättes järele vaid rususid ja varemeid. Ta mõtles, kui jõuetu
ta küll on lahingu puhkemise takistamiseks. Putukpilli väike
sõjavägi lüüakse ruttu laiali. Ette valmistamata, nagu nad
olid, pidid nad paratamatult kas alla andma või hukkuma.
85
Ilus Putukpill tallatakse vaenlase poolt varsti tolmuks.
Elanikud vangistatakse, ja väikesed lapsed ja naised lastakse
halastamatult maha. Isegi Siisi elu ähvardab hädaoht. Siisi
elu!
86
Mõte Siisile ergutas Peetri uuesti tegevusse.
Midagi peab ruttu ette võtma. Kärbeste kuningat ei saa
iialgi tagasi tõrjuda, kui Putukpill ei kogu kiires korras sõja
väge. Kindral Peeter andis mõttes tõotuse, et teeb kõik, mis
suudab, ja kui olukord läheb halvemaks, läheb ta ja võitleb
koos oma meestega.
Linnapää oli öelnud selge sõnaga, et iga mees allub sõna
kuulelikult tema korraldustele.
Ta peab kohe kõigile töö kätte juhatama!
See oli noore kindrali õnnelikumaid mõtteid. Miks mitte
lasta riigi kõrgemail ametnikel tegutseda omal alal, et häda
ohust üle saada? Et siis, kui Õige aeg käes, juhtida oma väe
osad kärbeste vastu. — Peeter naeratas rahulolles selle välja
vaate üle.
„Kõigepäält pean püüdma varjata oma viletsat oska
matust," mõtles ta edasi. „Kutsun kõik ministrid enda juure
ja lasen neil kanda osa raskusi. Ma jagan neile käske ja
87
korraldusi,
rite kohus.
Peeter
ja helistas
mis nad peavad täpselt täitma, sest see on minist
Kindral ainult juhib lahinguid."
uuris hoolikalt laual lebavat ministrite nimekirja
sekretäri, kes ilmus kohe ta kutsel.
88
„Saatke silmapilk mereväe ülema järele!" käsutas ta.
Mõne minuti pärast ilmus mereväe ülem Peetri ette. See
oli suur pikkade jalgadega noormees, kitsa terava ninaga. Ta
89
kandis hiilgavat admiralimütsi ja hiilgavat mundrit kuldsete
õlakutega.
Sisse astudes kummardas admiral aupaklikult ja jäi
ootama Peetri korraldusi.
„Mereväe ülemana," algas Peeter tähtsalt „peate muret
sema juure nii laevu kui ka lennukeid. Sada laeva — ja
tuhat lennukit! Ruttu! Aega pole raisata!"
Admiral näis kohkununa — ja seda ta tõepoolest oligi,
sest polnud kerge täita nii suurt ülesannet lühikese aja
jooksul.
Aga ta surus huuled kramplikult kokku ja ruttas vastu
vaidlemata toast välja, et teha kõik, mis teha annab. Käsk
on käsk, ja sõda on ukse ees!
Vaevalt oli ta jõudnud lahkuda, kui Peeter helistas uuesti
oma sekretärile ja käskis kutsuda teise ministri. Natukese
aja pärast koputati uksele, ja sisse astus teine tõsise väli
90
musega härra. Ta lõi kannad kokku ja tervitas sõjamehe
likult.
„Olen sõjaminister," teatas ta.
„Teie ülesandeks," seletas Peeter lühidalt, „on täiendada
91
sõjaväe varustust. Peate muretsema juure püsse, suurtükke,
mehi ja hobuseid!"
„Kuulen, härra kindral!" hüüdis sõjaminister ja ruttas
täitma Peetri korraldusi.
92
Asjad arenesid hästi. Kindral Peeter leidis, et kõik, mis
ta peab tegema, on jagada õigeid korraldusi ja sundida mehi
tegutsema. Tema amet kindralina polnudki lõppeks kõige
halvem.
Järgmine mees, kelle ta kutsus enda juure, oli siseminis
ter — tore, uhke härra suure lõikega vestis ja prillid ees.
Ta astus väga suursugusel sammul, ja Peeter oli tema
tähtsusest nii mõjutatud, et palus teda istuda.
„Siseministrina teie teate," algas Peeter „et peate meid
aitama ja meil pole võimalik enam oodata! Sõlmige ruttu
leping ämblikkudega — nad võivad meile suurt kasu tuua ja
on arvatavasti ka nõus seda tegema. Kärbsed ja mesilased
on ämblikkudele tervitatavad vastased, sest ämblikkude vaen
nende vastu on päritav."
Siseminister lahkus toast väga tähtsa ilmega, ja Peeter
nõjatus irvitades tooli leenile: „Kuidas nad kõik saavad selle
93
tööga hakkama, see pole esialgu minu asi,“ naeris ta kergen
datult.
94
XI P Ä ÄTÜKK.
Õhulahing.
Enne veel, kui järgmine päev jõudis õhtule, elas Putukpill läbi sõja puhkemise ja elanikud said teadlikuks sõja
koledusist.
Kaugel lõikasid kärbeste kuninga sõjaväe kiired lennu
kid õhku ja täitsid kogu ümbruse kõrvulukustava põrinaga.
Nad hõljusid kõrgel taeva all üle mägede ja orgude otse
edasi, kuni kerkis silmapiirile Putukpilli linn. Siis — andis
juhtlennuk signaali ja kõik järgnevad vajusid hirmsa müra
ga välgukiirusel alla. Näis, nagu puruneksid nad Putukpilli
kõrgemate majade vastu — kuid järgmisel hetkel tõusid nad
jälle nooltena üles õhku.
95
Peaaegu samal silmapilgul rappus Putukpilli linnake
hirmsa plahvatuse tagajärjel. Tänavaile tekkisid sügavad
lõhed ja majad hakkasid kõikuma. Kärbeste kuninga lennu-
96
kid pildusid alla punase pipra pomme, ja Putukpilli elanikud
põgenesid surmahirmus.
S-s-s-sip! Ping! Põmm! Pauh! kostis vihisevate pommide
undamine, kui lennukid laskusid üha uuesti, külvates maa
pääle oma surmatoovat laadungit.
Kindral Peeter kuulis päästaabis olles kohutavast rünna
kust ja tormas silmapilkugi kõhklemata välja. Kutsudes üles
vabatahtlikke oma sõdurite hulgast, juhatas ta nad suure
kuulipilduja juure.
See oli suur põhjata klaaspudel, korgiga kaetud. Pudeli
kõrval seisis mahukas kast laskemoonaga.
Kaks Peetri meest asus pudelilt korki kõrvaldama, kuna
teised kiirustasid laskemoona pudeli alla kandma.
Kui kork oli ära võetud, lendasid pommid läbi pudeli kär
beste kuninga lennukite poole.
Peagi täitus õhk tuhande lõhkeva kuuliga, mille märkisattumine tähendas vaenlase kindlat hukkumist. Ja juba
võiski märgata vastaste juures hirmu tundemärke.
7
97
„Lakake!" karjus üks neist. „See on juba liig!"
Teised ei raisanud aega palumisega. Nad põgenesid nii
ruttu kui jõudsid, ja natukese aja pärast olid vaenlase len
nukid silmapiirilt täiesti kadunud.
Peetri mehed juubeldasid. „Nad põgenesid! Hurraa!!"
karjuti rõõmust. „Meie võitsime!"
„Ärge rõõmustage liiga vara," manitses Peeter, ehkki ta
isegi oli rõõmus võidust vaenlase üle. „Kärbsed alles alus
tasid võitlust! Ja meie võime olla hävitatud veel enne, kui
suudame seda õieti ette kujutadagi!"
Peeter aimas, et kärbeste kuninga sõjaväed ei ole neist
kaugel. Ta kiirustas kaitse ettevalmistustega ja jagas käske
oma ohvitseridele. Äkki aga tormas tema juure üks erutatud
salakuulaja.
„Kiirusta, kindral Põngerjas!" hüüdis ta juba eemalt.
„Kärbsed tulevad! Määratu suur sõjavägi on lähenemas, ja
98
meie peame valmis olema võitluseks; vastasel korral hävineb
Putukpill veel täna õhtul täielikult!"
99
Peeter ruttas aega raiskamata oma sõdurite laagrisse.
„Kärbsed võivad iga silmapilk siin olla," teatas ta. „Kuid
ärge laske endid sellest veel tasakaalust välja viia! Saage
100
jagu hirmust ja ärevusest! Aeg nõuab vaprust ja külma
verd!"
Vähese aja pärast kihises terve riik usinasti töötavaist
muttidest, kes kündsid ninaga maad, ja putukaist, kes kae
vasid lusikaist labidatega kaitsekraave.
101
Niipea kui kaitsekraavid olid valmis, kutsus Peeter välja
ämblikkude salga, kes omakorda asusid kiiresti kuduma traataeda vaenlase sissetungi tõkestamiseks.
102
Ämblikud töötasid nii virgasti, et olid oma raske tööga
valmis naeruväärt lühikese ajaga. Nüüd siis oli kõik korras.
103
Kaitsekraavid olid küllalt sügavad ja avarad, et kaitsta ja
varjata tervet Putukpilli sõjaväge; ja kuni Peeter lõpetab
sõdurite organiseerimise, kaitseb tihe ämblikuvõrgust traat
aed vaenlaste pääletungi eest.
Kindral oli rahul ja meelitatud viisist, kuidas mehed
suhtusid tema korraldustele.
Ta kõndis uhkelt mööda kaitsekraave, tehes viimast üle
vaatust.
„Olete kõik tublid sõdurid," kiitis ta muheldes. „Teie
osavus on tõesti imeteldav. Võitke kärbsed, sest nüüd oleme
ka meie kindlustatud!"
Vaevalt oli ta jõudnud lõpetada, kui silmapiirile kerkis
suur tolmupilv, mida saatis marssivate sõdurite mürisev jal
gade trampimine, mis kuulutas kärbeste kuninga sõjaväe
rünnakut !
104
XII P Ä Ä TÜKK.
Lahing kärbestega.
Isegi kõige vapram Putukpilli sõdur ei suutnud alla
suruda hirmuvõbinaid, kui kärbeste kuninga relvastatud
sõdurid liginesid neile. Üha lähemale jõudsid nad — kisa ja
karjumine — väeosa väeosa järele, kuni terve ümbrus kihises
tugevaist mustadest olenditest. Nende arv näis olevat lõputu
— nende väesalgad lugematud.
Isegi kindral Peeter võpatas kergelt sellest vaatepildist.
Milline väljavaade võis olla Putukpilli väikesel sõjaväel nii
tugeva vastasega võideldes?
Peeter pani kõik lootused ämblikuvõrgust ehitatud traat
aiale.
105
Putukpilli väesalgad seisid valvel kaevikuis ja jälgisid
kärbeste tegevust. Niipea kui esimene vaenlaste rida jõudis
kohale, tervitas neid lajatav kogupauk Putukpilli kaitsekraa
videst. Osa kärbseid langes, kuid teised kargasid kohe ette,
106
et täita nende kohti. Nad tormasid tääkidega edasi, et alus
tada käsitsivõitlust. Kärbeste kuningas ise juhtis oma mehi,
keerutades mõõka kõrgel pää kohal.
Nad kihutasid hullumeelsetena Putukpilli kaitsekraavide
poole, kuid nende suureks ehmatuseks mähkis end ämbliku
võrgust traataed kõvasti nende ümber. Tüki aega rabelesid
ja siplesid nad endi vabastamiseks, tehes aga seisukorra
seega aina halvemaks.
Putukad, nähes kärbeste täbarat seisukorda, ei suutnud
varjata oma rõõmu. Paistis, et Peetri leidlikkus oli teinud
oma töö. Ja mõeldes, et kärbsed ei suuda endid vabastada,
viskasid mõned Putukpilli sõdurid oma relvad käest ja tant
sisid hõisates ringi.
Kuid nad olid kahjuks unustanud, et kärbsed oskavad
ka lennata. Kindral Peetergi unustanud selle väikese tõsi
asja ja hetk hiljem märkas ta oma suurimaks kohkumiseks, et
kärbsed võtsid äkki kõvasti hoogu, vabanesid võrgust ja las
kusid tiheda parvena kaitsekraavidesse.
107
Hirmsa viha ja kiirusega langesid vaenlased Putukpilli
sõdurite kallale; ja väike sõjavägi, kes alles hiljuti hõiskas
võidurõõmsalt, paisati äärmisesse segadusse.
Peeter nägi, et sõjaõnn oli pöördunud tema vastu.
108
Jäi veel ainus võimalus, kui ta tahtis oma alamaid päästa
kindlast surmast. Ta hüiids oma adjutandi.
„Käsk taganemiseks!" korraldas ta lühidalt. „Hädaoht
on liiga suur!"
Rat-tat-tat! ragises kuulipilduja lahinguplatsil, ja Putukpilli väesalgad põgenesid.
Üks kümne vastu — seisukord tundus täiesti lootuse
tuna. Peetri ootamatu taganemiskäsk oli paisanud mehed
segadusse ja nad pagesid üldises korratuses. Peetri ainus
lootus oli hoida distsipliini isegi taganemisel. Kuid vaata
mata tema hüüetele ja ähvardustele, jatkasid sõdurid põge
nemist surmahirmus.
„Armas taevas!“ mõtles väike kindral ahastades. „Kardan, et hukkume, kuigi minu sõdurid on vahvad. Pean midagi
tegema, et julgustada neid uuesti lahingusse astuma. Nad
peavad veel kord üles näitama südidust, vahvust ja kartmatust!"
109
Peeter kavatses kõik mängu panna, et pöörata sõjaõnne
enda kasuks.
„Käes!" karjus ta äkki. „Koguge laskursalk kokku! Ja
saatke mehed võimalikult ruttu siia !"
110
„Laskursalk" oli kartmatu väeüksus, kes tormas vaimustuskisa saatel lahingusse.
Peeter jagas meestele ruttu relvad kätte. Lõpuks haaras
ta ka ise püssi ja tormas oma meeste ees vaenlase vastu.
Püss ragises vahetpidamata tema käes ja osavasti sihitud
kuulid niitsid kärbseid lugematul hulgal. Nii pidev ja tihe oli
kuulirahe, et vaenlase agarus lõi kõikuma niisama kiiresti kui
oli alanud.
Nüüd oli kärbeste käes kord põgeneda. Nad tegid seda
samuti suures segaduses ja surmahirmus.
Isegi kärbeste kuningas sai rahutuks, kui üks vinguv kuul
vihises tema kõrva juurest mööda.
„Sõdurid!" karjus ta. „Peame endid peitma! Kaevake
ruttu kaitsekraavid ja pugege varju!"
Kärbsed tulid peidukohtadest välja ja kaevasid ruttu
kaevikuid. Peagi olid neil omad kaitsekraavid, mitte kaugel
Putukpilli väeüksuste asukohast, kus valitses rahulolu pääletungi tulemustega ja kus oldi valmis jatkama lahingut.
111
XIII PÄÄTÜKK.
Siisi otsustab appi tulla.
Vastaste väeosadel seisis ees meeleheitlik ja otsustav
võitlus.
Peeter oli rahul, et võis hoida oma seisukohta, teades, et
iga kaotuseta päev toob talle uusi võiduvõimalusi. Tema sõja
vägi oli järk-järgult kasvanud suuremaks ja päälegi lootis ta
kärbeste kuninga vastu astuda hästi väljaõpetatud ja karas
tatud sõduritega.
Kuna võitlused jatkusid päeval ja ööl, oli langenute arv
mõlemal pool suur.
Paljudki emad ja isad leinasid Putukpillis oma langenud
poegi.
112
Vahepääl aga oli Siisi, kindral Peetri armsaim, suures
ärevuses, kuid käitus siiski vapralt. Ühel päeval istus ta oma
isaga, linnapää Sitikaga ja luges Putukpilli langenud sõdu
rite nimekirja.
8
113
Tema isa oli sügavas leinas nii paljude surnute ja ras
kesti haavatute pärast. Pisarad täitsid tema vanu ausaid
silmi ja tilkusid alla vestile.
„Isa, armas isakene!" sosistis Siisi hellalt. „Sa näid täna
nii nukrana."
114
„Jah, tütreke," nuuksus vana mees. „Kõk need putukad
on saanud sõjas surma!"
Tema pää langes lauale, kui ta jatkas murtult: »Jaaniussikesed, sajajalgsed, põrnikad ja kirbud, kõrvahargid, rohu
tirtsud, kilgid ja liblikad, sipelgad... — terve Putukpilli
õitsev noorus — kõik kangelastena surnud.....
Tema hääl värises lohutamatust meeleheitest. Ka Siisi
nuuksus tasa nähes oma isa suurt valu. Aga ta oli kindel
vankumatus otsuses — lõpetada Putukpilli elanike suur kan
natus.
„Isakene, sooviksin olla kasulik sõjas!" ütles ta. »Lu a,
et asutan ambulantsi!"
Vana linnapää pää kerkis laualt järsku nõksuga. Ta
põrnitses tüki aega oma väkest tütart, imestusest keeletu.
Siisi näis nii väikesena ja abituna, seistes tema ees. Mis võis
selline tilluke ja õrn olend teha metsikus sõjas?
Ja siiski — milline imeteldav vaprus ja isamaa-armastus
väljendus tema kavatsuses — pakkuda oma abi õnnetuile!
115
Linnapää Sitikas pühkis peaaegu häbelikult pisarad sil
mist. Lõppeks — mis kasu oligi nutmisest nii raskes seisu
korras? Tegutsemine oli hädavajalik, ja siin seisis tema väike
tütar ja näitas, kui vahva peab olema. Ah! Siisi oli tõepoolest
õige Sitikas, selle sõna parimas mõttes.
Linnapää naeratas. Ta süütas sigari ja raputas tuhka
tuhatoosi, naeratades uhkelt oma tütre kangelaslikkuse üle.
Seejärele hakkas ta tõsisemalt mõtlema tütre kavatsuse üle.
„Tõsi küll, Süsi on noor ja väike," mõtles ta, „kuid olu
kord nõuab, et iga linna elanik peab aitama nii palju kui suu
dab ja andma oma osa."
„Sõdurid on väsinud sõja koledustest," seletas Siisi „kuid
mina tahan olla nende lohutaja — Punase Risti halastaja
õde !"
Tõepoolest, see osakond oli Putukpilli sõjaväes täiesti
hooletusse jäetud. Kõik putukad olid nii palavikulises tege
vuses vaenlase tagasitõrjumisega, et olid unustanud korral
116
dada vajaliku abi haigeile ja haavatuile. Ja väike Siisi oli
see, kes mõtles esimesena õnnetute abistamisele!
Kui poisid võitlusväljal kuulevad sellest kangelaslikku
sest, saavad nad kindlasti uut hoogu ja jõudu. Nad näevad,
et inimesed kaugel kodus mõtlevad nendele, olles valmis
117
nende eest hoolitsema haiguse või vigastuse puhul. See õnne
lik teadmine võib neid koguni õhutada vapramale võitlusele.
Kõik need mõtted libisesid linnapää Sitika pääst läbi, kui
ta organiseeris Punast Risti ja muretses Siisile vajalikku
tööd.
118
Mis puutub väikesesse Siisisse endasse, siis peab ütlema,
et ta ei raisanud asjatult aega. Ja varsti vaatles ta ennast
peeglist hiilgavas Punase Risti halastajaõe vormiriietuses.
Mõni päev hiljem algas ta oma ennastsalgavat tööd, juh
tides raskelt koormatud veoautot sõjaväljale.
119
XIV PÄÄTÜKK.
Punase Risti halastajaõde tuleb rindele.
Kärbeste kuninga ja kindral Peetri väeosad olid kurna
tud, ja võitluste vaheaegadel valitses Putukpilli rindel surma
vaikus.
Hilisõhtul laskus pehme kuuvalgus maa pääle ja meelitas
Peetri väsinud sõdureid kaitsekraavides magama. Ainult
mõned neist seisid erksatena valvepostil, valmis andma häiret
juhul, kui kärbsed tungivad ootamatult pääle.
Kuid kindralist oli uni ja puhkus kaugel. Teda oli haara
nud tõsine sõjavaimustus ja ta töötas väsimatult.
Sügaval maa all õpetas ta oma ohvitseridele, kuidas
korraldada tormijookse ja lüüa tagasi kärbeste rünnakuid.
120
Ta uuris oma abilistega tähelepanelikult maakaarti ja määras
kindlaks lahinguväljad.
121
„Kahjuks ei ole me siski küllalt hästi ette valmistatud,"
seletas ta. „Ja meie ainuke võiduvõimalus oleneb sellest, kas
suudame vastu panna seni, kuni meie abivägi on valmis võit
lusse astuma.
122
Ta toetus tähtsalt lauale.
„Praegu peame end ainult kaitsma," möirgas ta. „Pääletung oleks liiga kardetav!"
Ohvitserid kuulasid teda teraselt.
Vahepääl aga ei laiselnud ka kärbeste kuningas. Tema
jultunud mõistus plaanitses kogu aja Peetri vägede hävita
mist. Isegi sel silmapilgul sumisesid Lennuriigi alamad aga
ralt oma kaitsekraavides. Ja rindele oli asetatud suur karp
putukaid tapvat pulbrit. „Küllap nad juba kaovad!" põrutas
kärbeste kuningas. „Nad peavad alistuma või muidu —
pühime nad mürkgaasidega surnute riiki."
„Teie kõrgus! üks takistav asjaolu on meie vastu," tea
tas tema adjutant alandlikult. „Tuul puhub nimelt teises
suunas."
123
„Hommikuks pöördub tuul kindlasti," ütles kuningas.
„Ja siis peab neile kohe gaasi laskma!“
Ja sel ajal kui Putukpilli sõjavägi magas rahulikku und,
aimamata midagi halba, plaanitses vaenlane nende halasta-
124
matut hävitamist. Selline seisukord valitses rindel, kui väike
Siisi lähenes kaitsekraavidele, juhtides vapralt Punase Risti
autot. Tema esimeseks sammuks oli katsuda leida kindral
Peeter ja teatada talle oma kavatsusest.
Kui ta jõudis Putukpilli esimese väeosani, peatas teda
vahisõdur.
„Minu ülesandeks on abistada haavatuid," seletas Siisi.
„Oleksin teile väga tänulik, kui võiksite teatada, kus võib
kokku saada kindral Peeter Põngerjaga — või — või on ta
haavatud?"
„Oh ei!" vastas vahisõdur viisakalt. „Meie kindral on
parima tervise juures. Alles kümne minuti eest oli ta siin.
Leiate ta maa-alusest staabist, just keset kardetavaimat
lahinguvälja."
125
Süsi oli õnnelik kuuldes, et vähemalt Peeter oli seni vigas
tamata. Ta istus autosse ja hakkas edasi liikuma.
„Teie sõiduk on õigel teel," Õpetas vahisõdur. „Laske aga
otse edasi!u
126
Sõites edasi, hõiskas Siisi süda rõõmust, et näeb õige
varsti oma armsaimat.
Lahinguväljal vihisesid pommid ja granaadid. Vaenlase
väeosad olid alustanud võitlust juba õige vara hommikul.
127
Eriti kohutavaks läks sõjamöll siis, kui Siisi lähenes rindele.
Lugematu hulk pomme vihises temast mööda ja granaadid
lõhkesid kardetavas läheduses. Aga Siisi surus hambad
kokku ja kihutas vapralt edasi.
Mõne aja pärast jõudis ta rindele ja otsides varju kuu
lide eest, sõitis ta kaitsekraavi. Sõdurid olid imestusest kee
letud, nähes väikest Siisit. Siis aga puhkesid määratud
vaimustuseavaldused ja rõõmuhõisked.
Siisi ilmumine oli hädavajalik nende õhutamiseks. Juba
selle väikese vahva tüdruku nägemine kõige palavama heit
luse ajal andis sõduritele uut julgust võitlemiseks.
Talle anti täpseid juhatusi kindral Peetri päästaabi asu
kohast. Et sinna jõuda, pidi Siisi läbi sõitma suurema osa
kaitsekraave. Igal pool tervitati teda rõõmuhõisetega ja
sõdurid tormasid uue hooga lahingusse.
128
Viimaks ometi jõudis Siisi päästaabini, mille uksel ilutses
vaevalt märgatav silt: „kindral Peeter Põngerjas — erakabinett." Ukse ees seisis valvur.
„Kas ma võiksin kokku saada kindraliga?" küsis Siisi.
9
129
„Jah," vastas valvur aupaklikult. „Siin asub tema erakabinett. Kindral on praegu koosolekul, aga ärge laske
ennast sellest segada, mu armas!"
Valvur, kes tundis Siisit, teadis, et olgu kindralil ükskõik
kui kiire, Siisi jaoks leiab ta alati rõõmuga aega. Sellepärast
soovitaski ta Siisil otse sisse astuda.
Ja tõesti, kindral Peeter oli oma meestega kiires tege
vuses, koostades järgmise päeva kava. Siisi sisse astudes jäi
ta neiule hämmastunult üksisilmi otsa vaatama.
„Peeter, lemmik!" hüüdis Siisi, rutates oma armsaima
käte vahele. „Mu magus suhkrutükike!"
Kindral unustas kogu oma auväärsuse ja kallistas hellalt
oma armsaimat.
„Siisi, kallis varandus, südameke!" sosistas ta. „Olen nii
õnnelik, et tulid!"
Ta saatis ohvitserid toast välja, et olla Siisiga kahekesi,
ja neiu jutustas talle oma suurest mõttest. Siis jutustas Pee
ter omakorda oma lähemaist kavatsustest.
130
„Valmistume suureks pääletungiks," seletas ta, „kust nii
mõnigi meist ei pöördu enam elusalt tagasi. Ja kui see otsus
tav lahing on läbi, leidub Punase Risti halastajaõele külluses
tööd TK
131
XV PÄÄTÜKK.
Kindral Peetri pääletung.
Lõpuks oli sõda jõudnud punktini, kus kindral Peeter
tundis, et tema sõdurid on küllalt võimelised pääletungiks.
Tema otsus oli langetatud ja sõdurid asusid teele.
Putukpilli väeosades seati suurtükid laskevalmis ja veeti
kaitsekraavidest välja. Peetri enda leiutatud jõulised kuuli
pildujad veeretati sobivatesse paikadesse. Nende kuulid niit
sid vaenlasi hirmuärataval hulgal.
Sõdurid puhastasid ja määrisid püsse kõige kallima saapamäärdega. Raskekahurite kõrval seisid suured kastid laske
moonaga ja lõhkeainetega.
132
Peeter seisis oma sõdurite keskel ja jagas viimaseid käske
ning õpetusi. Laskeriistad laeti silmapilkselt. Siis — Peeter
astus mõne sammu tagasi, pani käed kõrvade ette ja andis
märku tulistamiseks! Järgnes kohutav kärin ja ragin, kui
133
suurtükid sülitasid vaenlaste poole oma surmavat saadetist.
Putukpilli sõdurid olid hästi välja õpetatud, ja lasud tabasid
kogu aja märki — kärbeste kaitsekraave.
134
Kuningas ise seisis rinde taga, ühe viimase kaitsekraavi
kaldal ja jälgis pikksilmaga lahingu käiku. Tema viha kas
vas iga minutiga üha suuremaks.
„Peetri mehed teeksid paremini, kui nad vaikiksid!" kar
jus ta rusikaid vibutades. „Vastasel korral on nende kindral
varsti ise vaikne kui lammas. Meie kättemaks on verine,
ja juba praegu ruttavad siia meie abiväed — kaheksa tugevat
väeüksust...!"
Parajasti sel silmapilgul lõhkes üks Peetri surmakülvavaist kuulidest üsna tema lähedal. Kostis kõrvulukustav
plahvatus, ja kui õhk oli suitsust selginud, põgenes kärbeste
kuningas vihmavarju najal longates.
„Ooh!" oigas ta nõrgalt. „õigem on vist siiski põgeneda.
See on meie meestele rängaks löögiks!"
Kindral Peetri väeüksuste ootamatu rünnak lõi kärbeste
võitlusread segamini ja sundis neid taganema kaugemaisse
kaitsekraavidesse — ja võit näis kalduvat Putukpilli poole.
135
„Sõdurid!" hüüdis Peeter. „Kes teist julgeks oma elu kaa
lule panna? Kutsun üles vabatahtlikke! Vajan nimelt kaht
ennastsalgavat meest, kes julgeksid tulla minuga luurekäigule!"
136
Ta vaatas arvustavalt oma mehi ja hüüdis häält kõven
dades.
„Need, kes on nõus minuga kaasa tulema, astugu kaks
sammu ette!"
Kõik mehed astusid minutitki kõhklemata ette. Igaüks
oli valmis seisma oma kindrali kõrval, ehkki nad teadsid, kui
suur hädaoht varitses piilureid.
Oli kuidas oli, Peeter igatahes valis nende seast välja
kaks julgemat meest, ja südaöises pimeduses hiilis väike
kolmeliikmeline salk vaenlase poole.
„Tss! Tasa!" hoiatas Peeter oma mehi. „Ärge tehke vähi
matki häält ja katsuge roomata võimalikult maa ligi hoi
dudes!"
Nad hiilisid vaikselt ja järjekindlalt edasi kuni jõudsid
peaaegu vaenlase kaitsekraavini.
Äkki aga selgines taevas ja pilve tagant tuli nähtavale
hele kuu. Terve ümbrus oli valge nagu päisepäeva ajal — ja
putukail polnud mingit võimalust endid peita või põgeneda,
137
sest särav kuupaiste reetis nad selgesti. Kui
kesi nõuetult seisatasid, andis iiks kärbeste
häire, karjudes ise täiest kõrist: „Avastasin
Salakuulajat!"
„Tuld anda!" käsutas kärbeste kuningas
138
nad siis kolme
sõduritest äkki
kolm vaenlast!
uue hooga.
XVI P ÄÄTÜKK
Kapten Vihmauss päästjana.
Vaesel Peetril ja tema kaaslastel kadus igasugune lootus
pääsmiseks. Vangistus või surm seisis neil silmade ees. Lage
dal väljal pakkusid nad suurepärase märklaua kärbeste
laskuritele. Kui neid poleks päästnud Peetri kiire toibumine,
oleks nad pühitud silmapilkselt maa päält.
„Poisid! Meid on nähtud — katsuge endid peita!" hüüdis
ta. „Pugege ruttu kuhugi auku või lõhesse varjule!"
Elu kaalule pannes pöördusid kolm piilurit ja põgenesid
nii ruttu kui jalad kandsid. Kuulid undasid nende pääde
kohal ja pommid lõhkesid ees ning taga. Kärbeste kuningas
märatses :
139
„Tulistage! Ärge laske neil põgeneda!" karjus ta.
Ta tahtis putukaile näidata, et tema maa-alale pole nii
kerge pääseda — isegi mitte ööpimeduse katte all.
140
Kuid Peetri mõistus töötas — vähemalt sel silmapilgul.
Just viimasel silmapilgul märkasid nad üht auku ja torma
sid ülepääkaela sellesse. Vaevalt jõudsid nad auku kaduda,
kui tohutu suur pomm vihises nende pääde kohal ja lõhkes
sääl, kus nad olid veidi aja eest seisnud. Peeter ja tema
141
mehed jälgisid hirmunud pilkudega kuulide lendu. Nad tegid
endid nii väikeseks kui võimalik ega julgenud liigatadagi.
„Nii, siin me nüüd oleme — ja õnnekombel alles elus ja
terved,“ ütles Peeter rahustades.
Vahepääl märatses kärbeste kuningas vihast, et saak oli
lipsanud tema käte vahelt. Ta kargles metsikult ringi, vibutades ähvardavalt rusikaid.
„Me hävitame nad siiski!" möirgas ta. „Küll te näete!
Raskekahurid välja tuua! ja tulistada kogu aeg!"
Vaesed luurajad võeti ägeda kuulirahe alla, mis undasid
ja vingusid üle lagendiku, lendasid tihedas parves Peetri ja
tema meeste päädest mööda ning lõhkesid hirmsa raginaga ja
suitsuga.
„Näib, et meie saatus on otsustatud!" sosistas Peeter kur
valt.
Aga eemal Petukpilli kaitsekraavides jälgisid Peetri sõdu
rid sündmuste arenemist ja nägid oma kindrali kardetavat
seisukorda.
142
Kapten Vihmauss ei kaotanud aega, vaid asus ruttu
kaitsekraavi seinasse auku puurima.
„Oodake siin rahulikult!" ütles ta külmavereliselt. „Ma
toon nad tagasi — kas elusalt või surnult!"
143
Järgmisel hetkel oli ta kadunud maa-alusesse käiku, mida
uuristas ninaga kogu aja sügavamale.
Kolme piiluri seisukord augus muutus aga üha lootusetu
maks. Vaenlased jõudsid iga minutiga järjest lähemale. „Kui
nad ei jäta kohe tulistamist, oleme kadunud hinged" hüüdis
Peeter.
Ja tõepoolest, kärbeste kuningas tegi kõik, mis võis, et
neid hävitada.
„Edasi!" karjus ta. „Laske nad pihuks ja põrmuks!"
Äkki valdas augusviibijaid kirjeldamatu rõõm. Üks sein
pragunes ja nähtavale ilmus kapten Vihmaussi sõbralik pää.
„Kaevasin käigu sügavale maa alla," teatas ta. „See tee on
kõige kindlam kaitsekraavi tagasiminemiseks.
Suure kiirusega ronisid putukad mööda vihmaussi kaeva
tud käiku oma meeste juure tagasi. Vaevalt jõudsid nad
kaduda maa alla, kui sajad kärbeste visatud käsigranaadid
lõhkesid augus, kus nad olid endid seni varjanud. Aga tänu
taevale — nad olid juba päästetud!
144
XVII PÄ ÄTÜKK.
Üllatusega rünnak.
Putukpilli vahvad putukad olid suutnud kärbsed tagasi
tõrjuda ja jõudsid nüüd veendumusele, et sõda ei saa võita
ainult enda kaitsmisega, vaid pääletungiga.
Järgmisel hommikul õige vara laskis Peeter väeosade
ülemad enda juure kokku kutsuda. Ta laotas suure maakaardi seinale ja võttis kätte terava otsaga pulga. „Palun,
astuge lähemale ja kuulake teraselt minu seletust, sest meid
ootab ees suur töö."
Kui koosolek lõppes, olid Peetri kaaslased tublisti täien
danud oma teadmisi iga tähtsama koha tundmises. Samuti
otsustati alustada viimast ning otsustavat pääletungi.
10
145
Üle mägede ja küngaste ruttasid Putukpilli väeüksused
üldise häire pääle kohale. Üks salk teise järele hakkas mõr
varliku kisa saatel liikuma vaenlase poole. Kindral Peeter
sammus kõige ees ja ootas iga minut ägedat tulistamist kär
beste kaitsekraavidest. Aga tema suurimaks imestuseks ei
kostnud vaenlase liinilt kippu ega kõppu.
„Äärmiselt veider!" pomises kindral Peeter. „Kärbsed ei
tulistagi vastu!“
Järgmine üllatus tabas vahvaid putukaid, kui nad leidsid
Lennuriigi kaitsekraavid täiesti tühjadena. Ainustki kärbest
polnud kusagil leida. Määratu suur sõjavägi oli jäljetult
kadunud, nagu oleks ta maa alla vajunud.
Lõpuks, sorides ühe mahaunustatud kuue taskuid, leidis
kindral väikese sedeli.
Ta avas selle ja luges erutatult:
„Kingime teile oma kaitsekraavid — meie ise ei vaja neid
enam! Nad on teie! Kuid mida mõtlete nendega teha? Meid
146
teie niikuinii ei leia! Tervitusi ja suudlusi kärbeste kuningalt."
Peeter seisis mõne minuti paigal ja sügas mõtlikult pääd.
Mis võis kärbeste kuningal nüüd jälle ees olla?
„Tundub nii, et meid ähvardab uus hädaoht," mõtles ta.
„Tal on kindlasti midagi hirmsat teoksil — vean selle pääle
kasvõi kihla!
Äkki silmas ta üle välja kihutavat putukat. Ei olnud
kahtlust, et see tõi tähtsaid sõnumeid, sest ta peatas hingel
dades otse Peetri ees.
Kindral sai rahutuks ratsaniku kohkunud nägu nähes.
„Mis on juhtunud, käskjalg?" nõudis ta kärsitult.
„Jutusta! Räägi!"
„Kärbsed purjetavad Lootuse lahes!" hüüdis käskjalg
lõõtsutades. „Nad tungivad pääle merelt — ja meie mehed on
kõik siin! Putukpill on hädaohus ja kardan, et juba hävitatudki!"
147
XVIII PÄÄTÜKK.
Lennuriigi laevastik hävineb.
Kohutav uudis kärbeste ootamatust kallaletungist oli
sula-tõsi. Vaatamata Putukpilli sõjaväe agarusele, oli kaval
kärbeste kuningas muutnud oma esialgse sõjakava ja mõtles
nüüd vargsi, ööpimeduse katte all vallutada oma vastaste
päälinn.
Ja sel ajal kui Putukpilli sõjavägi valmistus viimaseks
võitluseks, oli ta oma meestega juba kaugel merel, kavatsedes
tungida kaitsetusse linna mööda mereteed ja tappa kõik linna
elanikud.
„Edasi, laevuke, edasi!" hõiskasid nad võidu. „Meie tore
lipp lehvib juba käesoleval nädalal Putukpilli tornides!
Hurraa!“
148
Putukpilli elanikud olid suures ärevuses. Nad sõelusid
tänavail edasi-tagasi, arutades põgenemisvõimalusi enne vaen
lase saabumist. Linnapää ringutas meeleheitlikult käsi.
149
„Meil pole ainustki kaitsjat!" oigas ta. „Ja muud ei jää
vist üle, kui lasta oma armas linn hukkuda! Palugem juma
lat, et kärbsed ei tapaks meid julmalt!"
150
Samal ajal aga lendas Peeter välgukiirusel oma kõige
kiiremal lennukil linna poole. Ta tormas ärevusest lõõtsuta
des linnapää juure.
„Kus on kärbsed?" karjus ta tervitamata. „Ruttu — kui
kaugel nad on praegu?"
„Nad on juba lahte jõudnud — mitte enam kaugel siit,"
vastas linnapää. „Oleme kadunud, kui neil läheb korda maan
duda!"
„See ei lähe neil iialgi korda! Uputan kõik nende lae
vad!" hüüdis Peeter kindlalt.
Linnaisade näod selginesid Peetrit nähes uues lootuses.
Kärbeste julm merevägi aga jõudis üha lähemale! Nad
olid kindlad, et Putukpill kuulub juba praegu neile.
Kuid kõigi suureks ehmatuseks vajus laevastiku viimane
sõjalaev äkki põhja nagu pliiats merre. Ja siis kohe teine ja
kolmas — ilma igasuguse nähtava põhjuseta! Kaotuse põh
jus oli enam kui selge — see oli kindral Peeter allveelaeval!
151
Istudes kilpkonna seljas kummuli pööratud veiniklaasi
all, kihutas Peeter vee all ümber ja hävitas halastamatult
lennuriigi laevastikku.
Kilpkonn tõukas igat vaenlase laeva ja need vajusid
põhja koos terve meeskonnaga.
152
„Ainult kärbeste kuninga laeva jätame alles!" hüüdis
Peeter rõõmsalt kilpkonnale, kes tõttas metsiku kiirusega
edasi. „Sõda on lõppenud — ja meie mõistus on võitnud!"
Peeter oli uputanud terve vaenlase suure laevastiku.
Järele oli jäänud ainult üks laev — kärbeste lipulaev.
Kärbeste kuningas nägi, et oli kaotanud lahingu ja kar
tis kõige halvemat. Tema närvid olid läbi ja suur meeleheide
valdas teda. Kartes, et ka tema laev uputatakse iga silma
pilk, tõmbas ta ruttu valge lipu masti!
Sõda oli läbi. Kärbeste kuningas unustas igaveseks kelki
mise, ja Peeter tahtis rõõmust lõhkeda. Ta tantsis ja hõiskas
kilpkonna seljas klaasi all, ehkki keegi ei näinud ega kuul
nud teda.
Kuuldes Peetri imetlusväärsest võidust, ruttasid kõik
Putukpilli elanikud lahe kaldale. Kui valge lipp kerkis vaen
lase ainukese laeva masti, tõusis vaimustuskisa.
153
Peeter kerkis kilpkonnaga vee pääle ja tõstis ühtlasi lipu
laeva oma allveelaevale — koos kärbeste kuningaga. Järele
jäänud kärbsed pakkusid haletsusväärset pilti, rippudes mee
leheitlikult oma hävitatud laeva küljes.
154
XIX PÄÄTÜKK
Peeter Põngerja kuulsus ja au.
Kui Peeter jõudis sadamasse, võeti kärbeste kuningas ja
ülejäänud vaenlased ruttu kinni ja viidi vanglasse.
Linnapää Sitikas haaras esimesena Peetri käe. „Oled
kõigi aegade suurim kangelane, mu poeg!" hüüdis ta. „Minu
süda on lõhkemas rõõmust sinu üle! See oli suurepärane võit
vaenlase üle!"
Siisi oli samuti kohal ja haaras omakorda Peetri käe.
Olles liiga ärritatud, et rääkida, avaldas ta oma tundeid tei
sel viisil, mis meeldis Peetrile eriti hästi.
Niipea kui noor päevakangelane vabanes austajaist, kes
tahtsid kõik ta kätt suruda, läks ta linnapääga raekotta, et
155
lähemalt läbi rääkida sõjariistade-rahu üle. Kärbeste kunin
gas toodi valvurite vahel tema ette.
„Mina võin teile nõuda kõige raskemat karistus," algas
Peeter, vaadeldes rahulikult värisevat kuningat, „— kuid ma
ei mõtlegi seda esialgu teha.
Teie käitumine sõjas oli alatu ja seadusevastane, aga
mina tahan teie vastu suuremeelne olla.
Me nõuame, et aitaksite meid üle saada teie poolt tekita
tud kahjust.
Me ei röövi ega varasta. Me nõuame ainult niipalju, kui suur
on kahju."
Kärbeste kuningas oli rohkem kui õnnelik nii kerge karis
tuse üle. Ta nägu lõi rõõmust särama.
„Nõustun meeleldi teie ettepanekuga," irvitas ta. „Ja siin
on minu mõõk — see kuulub nüüd teile, minu armas Peeter
Põngerjas. Teie võitsite ja meie kaotasime. Oleme kohusta
tud maksma sõjakahjud. Tasume oma võla veel täna — minu
sõna selleks!"
156
Vana linnapää ja teised kõrgemad ametnikud avaldasid
valjusti häämeelt viisi üle, kuidas Peeter lahendas olukorra.
Kärbeste kuningas tasus oma võla, ja peagi peeti terves
linnas metsikut pidu ja pillerkaari. Peetrit tervitati igal pool
157
päevakangelasena. Vaimustus ja hurraa-hüüded, tormilised
käesurumised ja soojad tervituskõned väikesele vahvale kind
ral Peetrile ei tahtnud ega tahtnudki lõppeda.
Kui kõik oli viimaks läbi, tundis Peeter suurt igatsust
jääda Siisiga ja tema isaga üksi.
„Peeter, mu poeg,“ ütles linnapää, „sul ei tule iialgi kahet
seda päeva, millal õpetasid meid endast lugu pidama. Putukpill jääb igavesti sinu suureks tänuvõlglaseks ja meie oleme
rahvas, kes ei unusta iialgi midagi. Anname sulle palju roh
kem kui ainult tänusõnu. Nimeta, mu poeg, mida sooviksid
kõige enam, ja meie ei puhka enne, kui oleme su soovid
täitnud."
„Armas linnapää, teie olete tõesti väga lahke," vastas
Peeter. „Minu südamesoovid on lihtsad, nagu isegi näete —
sõbralik käesurumine, naeratus ja sõnad: „õnn kaasa, Pee
ter!" Mõne aja eest lahkusin kodunt kindla kavatsusega
võidelda endale kätte austus ja lugupidamine ning teha kuul
saks oma nimi."
158
„Nüüd olen selle saavutanud," jatkas Peeter tagasihoidlikult. „Lähen tagasi ema ja isa juure; võin anda pää, et
nende rõõm on suur, nähes üle hulga aja oma kadunud
poega!“
159
Ta pöördus ja haaras oma armsaima käe.
„Ja ühel ilusal päeval," lisas ta õrnalt, „tulen tagasi
Siisi järele!"
„Loodan südamest, et see päev saabub varsti!" sosistas
väike Siisi pisarsilmil.
100-a. kalendri järele.
Üleüldised ettekuulutused:
Sõja ülemad hoidwad üks teise eest eemale ja
püüdwad üks teist teise wõrku ajada. Kaks suurt
walitsewat riiki teewad rahu.
Kewade on wihmane kuni aprillini, siis tuulene.
Suwel suur palawus müristamisega ja Mälguga;
külge hakkawad haigused. Lää lõikus, ilus sügise.
Talwel rohkesti ilusaid ilmi. Külmaga tuiskab,
aga rahwa seas on igal pool rahulolemine. Kõike
on käe küll.
Märkus: Lähemad ilmade ettekuulutused iga
kuu kohta kalendri kaane 3. küljel.
Päikese- ja kuuwarjutust
ei ole sel aastal meie juures näha.
2
1918
Nädalapäewad.
Teisip.
Keskn.
Reljap.
Reede
Laup.
Isanim Sl UöSri-ku«
Uus kalender.
1 Nääri p. 1918
2
. >
. t /y.
3
4
5
Pühap.
Esmap.
Teisip.
Keskn.
Reljap.
Reede
Laup.
6 Kolmekuu P.
7
8
9
10 Paawli päew
11
12
Pühap
Esmap.
Teisip.
Keskn.
Reljap.
Reede
Laup.
13 1. p. p. 3k. p.
14
15
16
17 Tõnise Päew
18 Kroouim. p.
19
Pühap.
Esmap.
Teisip.
Keskn.
Reljap.
Reede
Laup.
20 2. p. p. 3k. p.
21 sWaab.jaSeb.p.
22
23
24
25 Paawli ümberp.
26
Pühap.
Esmap.
Teisip.
Keskn.
Reljap.
27 KeiserWilhelmi
28
jssüunipäew
29
30
31
1918
Kuu
loom.
Wana kalender.
C
19 Detsember 1917
20
21
1 22
i 23
4. KriSt. tul. p.
1. Jõulu püha
S. Jõulu püha
S Jõulu püha
Süüta laste p.
M
24
25
26
27
28
29
30
)
31 Wana aasta õ.
1 Nääri p. 1918
2 •
3
4
5
6 Kolmekuu. p.
p. -
G
7 1. p.
3k. p.
8
9
10 Paawli päew
11
12
13
14 2. p. p. 3k. p.
15
sKorjuse p.
16
17 Tõnise päew
18
11 21. p. p. 3a. J. p.
12 sMartin Piiskop
13
14
15
16
17
13
1918 Mmber 31
Nädalapäewad.
Aus kalender.
Pühap.
Esmap.
Teisip.
Keskn.
Neljap.
Reede
Laup.
1 1. Krist. tui. p.
2
3
4
5
6 Nigula Päew
7
Pühap.
Esmap.
Teisip.
Keskn.
Neljap.
Reede
Laup.
8 2. Krist. tui. p.
9 sNigula-M. P.
10
11
12
13 Luutsina päew
14
Pühap.
Esmap.
Teisip.
Keskn.
Neljap.
Reede
Laup.
15 3. Krist. tui. p.
16
17
18
19
20
21 Tooma päew
Pühap.
Esmap.
Teisip.
Keskn.
Neljap.
Reede
Laup.
22
23
24
25
26
27
28
1918
ÄUJ
loom.
d
)
G
4. Krist. tul. p.
ssTalwe algus
Aadam ja Eewa
1. Jõulrr püha C
S. Jõuku Püha
Johannese p.
1
Süüta laste p. i
Pühap. I 29 P. p. Nulu p.
Esmap. 30
Teisip. i 31 Mana aasta o.
Mana kalender.
18
19
20
21
22
23
24
22. p. p. 3a. 3. P.
Liisabi Päew
Maria ohwri p.
Leemeti päew
25 Surnute püha
26
sKadri p.
27
28
29
30 Andrese Päew
1 Detsember
2 1. Krist. tul. p.
3
4
5
6 Nigula päew
7
8 Nigula-M. p.
9 2. Krist. tul. p.
10 ssTalrve algus
11
12
13 Luutsina päew
14
15
16 3. Krist. tul. P.
17
18
14
Wõrdlew tabel
ja Wsrre ra^aöd üU
Saare-, Hiiu- ja Muhumaa kuberneri käsu järele sest
24. detsembrist 1917 peawad Ida laenukassa laenuturnistused
(ober-osti raha) kõigi awalitkude kesade poolt, niisama ka
eraisikute poolt maksuks wastu wõeiud saama. NeeS tunnistused
vahetatakse Jda-Laenukassa tegevuse lõpetamise korral Saksa
riigi markade waStu ümber, kaks marka rubla eest arwates.
Laenukassa tunnistused on Saksa riigi rahaga ülemal tähen
datud wahekorra järele ühe wäärtuSlised ja makswod nendega
ühteviisi. Hinna wahekord on Saksa riigi poolt kindlustatud.
Seega maksab siis rublaline laenukassa laenutunnistus
2 marka Saksa riigi raha järele. Sõjaväe intendandi walitsuse korralduse põhjusel on Wene hõbe- ja paberiraha rubla
kurö nüüd 1 marga 50 penningu pMe määratud.
Selle järele oleks siiö Saksa ja Wene rahade wahekord
järgmine:
a) Saksa rahad Wene rubla järele:
Ober-osti raha.
Saksa riigi raha.
Wene raha.
— rbl. 1 kop. — mark. 2 penning. — rbl. 1 l/a kop
„
2 „
„
4
„
— „
23/s „
™
"
n
0
„
— „
4
„
ft
4 "
"
n
8
„
„
5l/3 „
n
5
ir
h
10
„
— „
62/3 „
n
6 „
'
12
„
— „
8
„
"
7 "
»
14
„
— „
91/s „
"
b „
„
16
„
— „ 102/3 „
"
0 „
— »
18
„
—- „ 12
„
" 10 ii
h
20
„
— „ 131 3 „
,/ 20 „
H
40
„
— „ 262^ „
"
30 „
— „
60
„
— „ 40
" 40 ,/
„
80
„
— „ 53 Va „
rr 50 „
1 „
„
— „ 662/3 „
" " 00 „
1 „
20
„
— „ 80
„
» 70 "
1 «
40
„
- „ 93’^ „
15
Ober-osti raha.
Saksa riigi raha.
— rbf. 80 kop.
1 mark. 60 penning.
— „ 90 „
1 „
80
„
9-1 ZZ
__
1 »
zz
,/
9" ZZ --- •>
4
__
* zz
//
3 II
//
6 ,/
/?
4 n "
ii
8 ii
h
10 „
„
5 zz """ n
12 „
„
0 #
M
14 „
~
„
7 n
’ „
16 „
„
8 „ — „
9 n
ii
18 „
„
10 „ — z)
20 „
„
16
Et kurs, mille järele Wene raha Saksa raha järele wõrreldakse, muutlik on, siis ei ole wõrdlewas tabelis tähendatud Wene
raha wäärtus mitte kindel ja wõib muudetud saada. — Pärast
selle lehe esimese külje trükkimist ilmunud korralduse läbi on 1 Wene
rubla 1. marga 25. penningu pääle määratud ja maksaks seega
62Va kop. ober-osti rahas. Sellesama määruse järele maksawad
Kerenski rahad ja Wene rahad alla 1 rbl. ainult 1 mark rubla eest.
Wene raha kursi summa 100 pääle jagades saame Wene
kopiku wäärtuse Saksa marga-rahas (penningutes) ja Wene rubla
(100 kop.) kursi summa pääle jagades saame Saksa marga-raha
penningu wäärtuse Wene rahas kätte. Kopikute ja penningute
wäärtuse järele on kerge rublade ja markade üks teise wahelist
wäärtust kätte saada. On Wene täie rubla kurs teine, kui rahadel
alla rubla, siis peab rublade kursi järele iseseiswalt wälja arwama.
Sellekohase korralduse järele peab omawahelises läbikäimises
niihästi Saksa kui ka Wene raha maksuks wastu wõtma.
Wördlewad arwud
Saksa- ja Wenemaa kaalude ning mõõtude üle.
1
1
1
1
1
1
1
1
1
1
1
1
1
1
1
1
1
1
1
a) Saksamaa kaalud ja mõõdud:
tonn:= 61 puuda 2 naela ehk 2442 naela.
zentner ----- 3 puuda 2 naela ehk 122 naela.
kilogramm ----- natukese wähem kui 24/2Wene naela (24419/ioooo naela)
gramm — natukese wähem kui Va solotnikku (2344/ioooo sol.)
Saksa nael (500 gramm) =117 solotnikku ehk 1 nael 7 loodi,
seega 1 lood wähem kui l1/4 Wene naela (l^/iooo naela.)
kilomeeter = wähe rohkem kui 9/io Wene wersta, seega pea
aegu niisama suur Wene werst (^/ioooo Wene wersta).
meeter = natuke wähem kui 31/8 jalga ehk P/Io küünart
(328centimeeter = natukese wähem kui 1/2 tolli (^Viopoo tolli).
liiter = wähe rohkem kui 3/4 toopi (813V10000 toopi).
b) Wene kaalud sa mõõdud:
puud ----- wähe rohkem kui Vs zentneri ehk natukse wähem kui
17 kilogrammi (168O/ioo kilogrammi).
toop ---- natukese wäiksem kui l4/a liitrit (l23t,/10000 liitrit).
Wene nael = natukese wähem kui 4/s Saksa naelast ehk wähe
rohkem kui 409 grammi (^/iqooo Saksa naela ehk
409512/loooo grammi).
werst == wähe pitkem kui 1 kilomeeter (106678/100000 kilomeetrit).
süld ---- wähe Pitkem kui 2 meetrit (2l336/inooo meetrit).
arssin ----- wähe Pitkem kui 3/4 meetrit (71118/iooooo meetril).
jalg ---- wähe pitkem kui xh meetrit (30479/iooooo meetrit).
toll = wähe pitkem kui 2Va centimeetrit (2M99/la009 centimeetrit).
küünar = wähe Pitkem kui 1/9 meetrit (^Aoooo meetrit).
toop --- natukese wähem kui P/4 liitrit (l239/ioooo liitrit).
Ilmade ettekuulutused iga kuu kohta.
Saanu a'r. 1. Kange läbipuhuw tuul, kange fülme,tamisega öösel. 14. Waikne, päikese paiste, wähe lund ja
keskmine külm. 20. Pimed pilwised ilmad.
Weeb r u a r. L Kõwa tati, , tuulerie; tormid, kül
metab kangesti,» selle järel tuleb tasane ilm, pilwine ja jahe.
19.—26? ilus ilm, selle järele kange läbipuhuw tuul.
Märts. 1. Pilwine, jahe; päikese paiste, 10.
Udune. 11.' Kange tuul? 12. -1§. külmetab. 20. on kange
külm; selle järele sula, päikese paiste. Kull lõpul on jälle .
ilus ilm.
April. 1. Torm, rahe. 6. Ilus ilm. • 12. Wiksma,
homikuti wähe külma kuni kuu lõpuni.
Mai. 1. Ilus ilm, ööd õn külmad. • 15. Wihmasadu, selle järele soe. 28. Päikese paiste wihmäsajllga.
Juuni. 1.—9. Tuul, rahe, pilwine. W.
Paras
kuiw. 22. ' Wihma pilwed. 26. Päikese paiste. 29. Kõue /
ilmad.
,
3 u*u l i. 1. Soe õhku tuul. 3, 5. ja 9. päikese
paiste, müristab. 10. Ilus ilm.
22, 23.
Tllulene ja '
wihmasaöu. 26.- 27. waikne kllni lõpuni.
August. 1. Pala, päikese paiste. 5. Kõll? ilmad.
11. Paras palawus. 14. Tuul. 15., 16. ja 17, kange kõue
wihm. 22. Waikne ilm. 24. ja-25. palawus .tuulega;
paha ilm.
.
September. 1, Torm tuulega. - 5. Waikne.
päikese paiste ja wihm. 7. Tuulene. 11. Wihmasadn. 24.,
26. ja 27. külm. 28. Tuul ja soe.
'Oktober. l.„ Päikese' paiste. 4. Tume ilm. 6.
ja 7. wihmane. 10. Öösel külmetab ja kuiw. -4.9. ia 22.
ilus tint, muutlik- lumepilwed.
Nowembe r. 2. Kültnetab, paha ilm, tuul, kowa
külm. 7. Waikne. 24. Päikese paiste, tuul, uhu, külm
ja märg.
Detsember. 1. Soe, pilwine.
9. Selge, siis
udune. 16. Waikne ilm ja lumesadu. 19. Ilus ilm 25. Külm
illlt kuni luu lõpuni.
,
Liiwimaa Kreditkassa
wastuwõtmise päewad
f
Kuresaares, lossis, 1918
(uue kalendri järele).
Jaanuar
18.,v28.
Weebruar 18., 28.
Märts
18., 30.
April
. 15., 1'6., 17.,, 18., 19., 20.,, 22., 23., 24., 25.,
26., 27., 29.
Mai
x
18., 28.
Juuni
18., 28:
*
Juuli
18., 29.
August / 19., 28/
September 18.,- 28.
Cftober
14.,15., 16., 1 7., 18., 19., 21., 22 , 23v 24.,
25., 26., 28.
Nowember 18., 28.
,
Detsember 18., 28.
Kassapidaja: x>.
juhtveesaapaid, kroomsäärikuid,
viite, kamasse, kroomkingi, šavrookingi, lakkkingi, töötuhvleid,
toakingi, sandaale, tenniskingi,
tänavkingi, töökingi, botikuid, kalosse, peokingi, suures valikus,
paljudes fassongides, kalleid ja
odavaid; sandalette, rannakingi,
toatuhvleid ja teisi jalanõusid
ning reisukohreid
Tuntud häädusus ja maddukata hindadega
Eritellimised täidetakse kii
relt ja korralikult, vilunud
meistri oskuslikul juhtimisel.
Kaubahoov nr. 38, t. 13-06
A. Vask’i
jalanõudetööstase ja kaupluse
10 aasta äritegevuse juubeli
KALENDER
1938.
& . 70,06 C
Sel aastal on 365 päeva.
lootel
Esimene aastak
A. VASK’1 JALANÕUDEKAUPLUSE KIRJASTUS, TARTUS.
Kalendris tarvitatavad märgid
O = noorkuu
G = täiskuu
£ = viimane veerand
Z = esimene veerand
Aastaajad.
Sügis algab 21, märtsil kell 9.
Kevadalgab 23. sept, kell 19.
Suvi algab 22. juunil kell 4.
Talv algab 22 dets. kell£14.
Päikese- ja kuuvarjutused.
Varjutustest on meil nähtav vaid üks täieline
kuuvarjutus. Selle poolvari algab 7. nov kell 21.39.
täisvarjutuse algus kell 23 45; keskmoment 8. nov. kell 0.26;
täisvarjutuse lõpp 8. nov. kell 108; poolvarju lõpp 8. nov.
kell 3.14.
Riiklikud pühad 1937. a.
Uusaasta 1. jaanuaril. Kolmekuninga päev 6. jaanuaril
Iseseisvuse päev 24. veebruaril. Palvepäev 9. märtsil. ,Suur
Reede 15. aprillil, Ülestõusmise pühad 17.—19. aprillini. Ke
vadpüha 1. mail. Taevaminemise püha 26. mail. Nelipühad
5. ja 6 juunil. Võidupüha 23. juunil. Jaanipäev 24. juunil.
Usupuhastuse püha 31. oktoobril. Surnutepüha 20. novembril.
Jõulupühad 25., 26. ja 27. detsembril.
Töö lõpetatakse kell 12 päeval: 1) Vaikse
laupäeval (16. aprillil) Nelipühi laupäeval (4 juunil). Võidu
püha laupäeval (22. juunil). Jõululaupäeval (24. dets.). Vanal
aastal (31. dets.). Põllumajanduses on täistööpäev.
Avalikud; ettekanded ja lõbustused on keelatud:
Palvepäeval, Suurel reedel, Ülestõusmise p. esimesel pühal,
Surnute pühal ja Jõulu* esim. pühal kogu päev.
Suurel neljap. alates kell 23. Vaiksel laup, ja jõululaup.
alates kell 18.
Pühapäevadel ja pühadel, välja arvatud Kevadpüha
(1. mai) on keelatud linnades kella 9.30—12 ja maal kella
10.30—13 igasugused avalikud ettekanded, lõbustused ja rong
käigud.
Sel aastal on 365 päeva.
Uue-aasta mõtteid.
Aasta uus, kuid vanad tõed need jäävad
ja vana sõprus, vana armastus;
Kõik päevad — igaviku teed nad laevad —
mis kõrge, hea, sellel ainult püsivus.
Ma tahan vanast tõest kinni hoida,
see tõde : õigus, ausus, töö.
Siis tõevalgus kõrgele meist loidab,
Kui mõte, eesmärk aus ja hää.
Meil tööd on tarvis teha kõiki kasuks,
jõud ühendada terve rahvaga.
Töövili meil jääb kõigile siis tasuks,
ja püsib, kosub armas kodumaa.
Mu ostjad, siin on minu sõbrakäsi —
siin uueaasta sooviavaldus,
ei vahva püüdja raskustes ka väsi,
kui tööd tal kroonib rahvaarmastus.
A.
VASK.
Jaanuar. — Näärikuu.
31 p.
Märkused
* * 1
L.
Uusaasta
G
P.t. 9.02
[t. 15.32.
S !P. !
3 E.
4 T.
5 K.
* * 6 N. Kolmekuninga p.
7 R.
8 L.
9 P.
10 E.
11 T.
13 K.
13 N.
14 R.
15 L.
16 P
17 E.
18 T.
19 K.
30 N.
31 R.
33 L.
Tegutseda pole nali
Kui on väljas kange tali
Seinad muudkui löövad praksu
Tee tööd ja maksa tulumaksu ?
Kui sul Vaskilt saapad toodud
Külap külm siis varsti möödub.
5
Juba käes on kena mai,
Kevad kukerpalli lõi
Kõik, kel Vask’i saapad, kingad
Jalas, need on rõõmsad, vilkad,
Sest üks kena king teeb tuju,
Kas või lausa õnnes uju.
8
juuni
Jaanikuu.
30 p.
Märkused
1
2
3
4
K.
N.
R.
«.
** 5 P.
** 6 E.
7 T.
8 K.
9 N
10 R.
11
12 P.
13 E.
14 T.
15 K.
16 N.
17 R.
18 L.
Ai, ai, ai, küll põrgu põhja —
Peedu kirus Vanatühja
Konnasilm teeb elu hapuks
Meeleheide tuleb lõpuks!
Kui su king on Vask’i juurest
Saabas tema ärist suurest
Ei siis konnasilmi ole !
Varvastest kaob valu kole.
No noh, sõber, kuhu tormad,
Mis nii kiiret on nüüd lahti ?
Näed küll, saapast väljas varbad
Tahtsin külastada Vaske Temal ju on juubelaasta
Alati müüb hea saapa!
Usupuhastamisep Z
Peokingad, lakid, samsid
Teadke neiud, noored daamid
Neid te saate ikka Vaselt
Neid tal hulgaviisi ladus.
Igal ühel jala järgi
Igaühe maitse järgi.
13
Oi, küll tükk, mul koju jäänud
Peegel, kamm ja puudritops
Peol nii kurtis tütarlaps.
Sellest hädast üle saame
Vaski lakid jalas mul
— Neid võin anda peegliks sul.
14
1. Jõulup.
2. Jõulup.
3. Jõulup. B. t. 9.02,
Süüta l. p.
[1. 15.26.
P. t. 9.02, l. 15.30.
Jõuluvana astus sisse
Vaski saapaärisse
Ütles, andke saapaid kingi
Mida võiksin lastel kinki
D
Endale mul sääresaabast
Andke üsna tugevat
Millega võiks talveteedest
Julgelt läbi rännata.
Soovid uueks aastaks.
Palju tänu sõpradele,
palju aastaid soovin ma,
et kõik jääksid eluteele
õnnerada rändama.
Minu äri edu, suurus
ripub ka mu sõpradest;
nende usaldus ja truudus
rõõmustab mind südamest.
Ühised on meie soovid,
selgelt paistvad tähised,
ühised me tööd ja vaated —
kindlalt käime eluteed.
Aeg see lendab, päevad läevad,.
töö peab kestma edasi,.
Kes siin sihti selgelt näevad
õnnelikud alati.
Oma tähist, enda sihti
ei me taha kaotada
elus raskusi on tihti —julgust tohi kaotada.
Tihti vaenulikud jutud
ligimesi salvavad.
Need keT südamel on patud.
külap need neid kardavad.
16
Aga õiget meest ei häiri
ükski klatsch ei salajutt
tema veedab oma päevi —
eesmärk töö ja tegevus.
Kõigile mu ostjatele
soovin õnne paremat
aastal uuel sõpradele
tulevikku toredat,
Ikka käsikäes me käime,
aastast, aasta elame —
teineteisest aru saame,
sõbrad ikka oleme,
A. VASK,
Edu kõikjal.
Tuli vastu mees ja nuttis:
„Tead, pruut mu maha jättis!“
Küsisin, et milleks nõnda,
Armastab ta teist siis mõnda ?
„Ei ma ise olen süüdi,
Ostsin kingad säält kus müüdi,
Odavat ja kehva kraami,
Nõnda pahandasin daami,
Astusin tal jala pääle
Pruut see karjus ära hääle.
Ei ma enam nõnda rumal —
Nüüd toon kingad VASK’ilt omal
Külap kõikjal siis mul edu
Iga puudi juures vedu !“
17
ALEKSANDER VASK.
Esimesel jaanuaril 1938 a. pühitseb Aleksander
Vask iseseisva äri asutamise 10 a. juubelit. Selle pu
hul ei oleks ülearune lühidalt meelde tuletada A. Vask’i
elukäiku.
Juubilar sündis 27. aug. 1889 a Tartus. Lõpe
tanud algkooli asus ta 15 aastase poisikesena õppima
kingsepaametit, esialgu meister Hampfi juures ja mu
jal. Kolmeaastane õppeaeg läbi, töötas ta veel neli
aastat mitmete meistrite juures, kuid asus siis tegevus
se iseseisva kingsepana. See oli 1909 aastal. Varsti
aga kutsuti teda sõjaväeteenistusse, kus ta teenis Si
beri kütipolgus kuni 1914 a. aprilli kuuni, mil ta sõ
javäest vabanes. Sõja aastatel töötas A. Vask Tartus
ja lühikest aega ka Tallinnas, tegutsedes iseseisva king
sepana ning tehes tööd ka suurematele äridele. Vahe
18
ajal omandas ta ka ostuteel kinnisvarad Tartus, Peetri
tänaval.
1918 a. Lakkas ta töötama J Mõistuse ärisse,
kaubahoov M 38. Et A Vask oli tubli töömees ning
näitas sääljuures ka ärimehelikke võimeid, siis tõusis
ta J. Mõistuse äris varsti ärijuhiks. Kui vanahärra
Mõistus ikka rohkem ja rohkem vananes, ning ise
enam ei suutnud äris kuigi palju kaasa töötada, soo
vitas ta A. Vasel äri täielikult üle võtta. Ning see
toimuski 1928. aastal. Aasta hiljem sulges J. Mõistus
oma silmad igaveseks ning tema sugulased lasksid
tema varandused müügile. A Vask omandas ostuteel
J. Mõistusele kuuluva äriruumi kaubahoovis M 38 _
sama kus ta juba aasta aega iseseisvalt tegutsenud
ning kus ta tegutseb ka tänapäevalgi.
Üle kolmekümne aasta tegutsemist ametalal, ligi
Kümme aastat pingutavat tööd ärijuhina ning kümme
aastat iseseisva äriomanikuna — seda ei usuks keegi
kes tõde ei tea, kes otsustab vaid A. Vaski väljanäge
mise järele. . . Ja selle järele otsustades ei võiks
keegi öelda, et juubilaril paari aasta pärast juba saab
50 turjale. Elu täis lakkamatut tööd ja tegevust ning
pingutav ärimehe elukutse ei ole suutnud jälgi vaju0
tada juubilarisse, see on temale saanud nagu igapäe
vaseks leivaks, ilma milleta polekski elu.
^616 kõik — ostjaskond ja ärisõbrad, tutvusring,
äriteenijad ja töölised, meie kõik loodame, et võime
veel mitmeid, mitmeid juubeleid pühitseda üheskoos
ning soovime palju edu ja õnne käesoleva, kümne
aasta äritegvuse juubeli puhul.
ÜKS KA UBA TARVITAJAID-
19
Austatud kaubatarvitajad ja ärisõbrad.
Kümme aastat pole kes-teab kui pikk aeg. Küm
ne aasta möödumist mõnikord ei märkagi, kui aastad,
kuud ja päevad voolavad rahulikult, kui ei toimu mi
dagi erakordset, kui kõik päevad on ühe-teise sarnased.
Põllumees saab saaki põllult üks kord aastas, ta
külvab, künnab ja lõikab igal aastal enamvähem ühel
ajal ning enamvähem ühesuuruseks jääb ka saak, kui
ei juhtu erakordselt häid või halbu ilmastikuolusid.
Põllumehe tegevus on küll raske ja vastutusrikas, tema
saagi suurusest, tema tööst ja vaevast oleneb rahva
hää käekäik — siiski ta on igal aastal enamvähem
ühte moodi ja seepärast kümme aastat ei loe põllu
mehe silmis veel midagi. Maa on igavene — kõige
algus ja kõige lõpp. Päev, kuu, aasta, inimigagi on
vaid täpe maa vanuse juures, seepärast põllumees ei
arvestagi aastatega, ta teeb seda inimpõlvedega.
Pisut teisiti aga on lugu ärielus. Üksainus päev
võib teinekord rohkem tähendada kui muul ametalal
aastakümme. Päeva, kuu, aasta jooksul võivad ärid
variseda, kui neid pole juhtimas oskuslikku kätt ja
selget pääd.
Iga äritegevus on tihedas seoses maailmaturu ja
selle hindadega. Iga pisem kui häire välismaailmas
võib mõjuda tõstvalt või langeta valt kaubahindadesse. Ärimees peab kõiki maailma sündmusi hoolega
jälgima, kui ta ei taha kahjusid kanda. Sõjad, kriisid,
viljaikaldused, valitsuste tegevuse suunamuutused ter
ves maailmas, kõiki neid peab ärimees jälgima, tähele
panema ja teatavaks võtma, et selle järele seada oma
äri tegevust. Ja kõik need sündmused on niisugused,
mis võivad toimuda ja muutuda üle öö.
20
Seepärast on kümme aastat äritegevust siiski mai
nimisväärne sündmus, seepärast võib teda pühitseda
juubelina.
Kui ma kümme aastat tagasi iseseisvat äritege
vust algasin, siis oli maailmas kõikjal n. n. kõrgekonjuktur. Elav kaubandus ja äritegevus, rahu valitses
maailmas; kõigil oli usku tulevikku. Kuid vaevalt
paar aastat möödus, siis olukord muutus põhjalikult.
Hinnad langesid, äritegevus soikus, põllumees pidi oma
saadused poolmuidu käest ära andma, kellelgi polnud
enam usku tulevikku. See oli kurikuulus kriisi aeg
millest me alles mõned aastad tagasi vabanesime. See
aeg oli raske nii talupidajaile, töölistele, ametnikele
kui ka ärimeestele. Kellel vähem tahet ja püsivust,
keilei vähem oskust ja annet, see paindus ja murdus
kriisi tondi luiste sõrmede vahel
Kellel aga jätkus
jõudu ja julgust, püsivust, jonni ja oskust, see suutis
vastu panna kriisile, üle elada see raske ajajärk.
Võibolla, et see nii kirutud kriis oli mõnes suh
tes isegi kasuks üldisele hüvele. Päälesõja aastatel
enne kriisi, kerkis ärisid, vabrikuid, tehaseid, ettevõt
teid, aktsiaseltse ja ühinguid nagu seeni pääle vihma
metsa alt. Igaüks lootis, et saab kerge vaevaga raha
kui roobiga kokku ajada. Kui aga ilmnesid esimesed
raskused, kui kriis hakkas ikka enam ja enam mõju
avaldama, siis kadusid elujõuetud ärid ja ettevõtted —
järele jäid vaid tugevamad ja kindlamad. Ke‘s oli
oma äri rajanud kindlale alusele, kes omas kül
lalt oskust ja ärimehelikku taipu ning kes ostjaskon
naga seisis usaldusele rajatud ausas vahekorras, selle
äri püsis ja võis edenedagi, vaatamata üldisele ostujõu
langusele ja halbadele tulevikuväljavaadetele.
Juba siis, kui ma kümme aastat tagasi avasin oma
iseseisva äri, veel ennem, juba siis, kui ma olin J Mõis
tuse, minu eelkäia äris juhatajaks, juba siis ma nägin
21
ära ja tegin otsuseks, et ainult aus ja soliidne äritege
vus võib rahuldada ja edule viia mõlemaid pooli —
ostjaid ja müüjat. Ma olin omas elus küllalt näinud
ja kogenud, et ärid kes jälgivad vaid suuri kasusid
ning kinni ei pea aususe põhimõtteist, varsti varisevad
ja kaotavad ostjaskonna. Ärid aga, kes algusest pääle
pakuvad rahvale vaid hääd ja vastupidavat kaupa, kes
peavad kinni põhimõttest: kaup kiidab ise ennast, kes
ei taha korraga suuri kasusid kokku ajada ning lepi
vad vaid väikese vahekasuga, et need ärid püsivad ka
rasketel aegadel, et nendel on edu, neid austab rahvas
ja ostjaskond.
Väike kasu ja suur läbimüük, hää kaup ja vas
tupidav töö, see olgu iga äri põhimõtteks — nii ma
mõtlesin ning nõnda tegutsesin.
Kümme aastat äritegevust on näidanud, et mu
mõtted olid õiged, et olen rajanud oma äri õigetele
alustele.
Päev päevalt ja aasta aastalt on suurenenud minu
äri ostjaskond ja läbikäik. Mida suurem on läbimüük,
seda vähema vahekasu ma võin võtta üksikult kauba
artiklilt, seda odavamalt ma võin müüa teda Suure
läbimüügi juures vähenevad ka ärikulud ning see omakord võimaldab ostjale kõige parematki kaupa pak
kuda vähema hinnaga.
Ostjad, äranähes, et ma pean silmas ka nende
huvisid ja ei aja taga asjatut kasu, aru saades minu
põhimõtetest ja eesmärkidest, on kümne aasta jooksul
osanud seda vääriliselt hinnata, külastades minu äri
päev-päevalt ikka suuremal hulgal. Ja nendel, kes kord
on tarvitanud minu kaupa, kes kord on külastanud
minu äri, pole põhjust enam mujale minna, sest minu
kaup kiidab ise ennast.
Tänavuse, kümne aasta ärijuubeli puhul saadan
ma austatud kaubatarvitajatele tänuks ja meeldetuletus
22
seks käesoleva kalendri ning lootes, et ka tulevikus
jätkub see usaldus ja soe läbisaamine meie vahel,
soovin kõigile, nii vanadele kui ka uutele kaubatarvitajatele ja ärisöpradele
hääd uut aastat.
A. VASK.
Leps Karla.
Elas külas Tepu Karla —
Sellist meest meil leidub harva :
Kõikjal tema esimene,
Ära kohe ligi mine.
Teised poisid peavad plaani:
„Täna külastame Maalit!“
Istvad ratastele selga,
Oodata ei keegi malda.
Aga Karla, oh sa ime,
Nähku see, kes pole pime,
Juba istub Maali juures,
Armastus käib kaares suures!
Imestavad teised poisid,
Küsivad, et kuidas käisid
Pika maa nii ruttu ära,
Ostsid omal traavel mära?
Vastab Karla: „Ütlen ära,
Ei mul pole traavel mära!
Mul on Vaski juurest saapad.
Sellepärast kiirelt saan ma
Sinna kuhu ihkab süda
Olgu tee ka tüma, mäda.
23
Laadad 1938. aastal.
Laupäewal, pühapäewal ja pühadel laat ei alga, waid järgnewal äripäewal.
Laadad jaanuari kuus.
2. Petseris, Tallinnas, — 3. Kallaste al., — 4. ManaIrboska al., — 5. Rootowas, — 7. Mõrus, Märjamaal, Haimre w.
8. Obnitsa k. Meremäe w., -- 10 Elwas, Tsirgulinnas, Laatres,
Tamsalus — 11. Tartus, Tõrwas. — 12. Koerus, Antslas. —
13. Jõgewa mõisas. — 14. Põltsamaal. — 15. Otepääl, Wõlupel,
Parsamaa w., Petseris, Kanepis, Rakweres 2 p. - 17. Mehikoor
ma al., Meeksi w, Mustwee al., Kolowere-Kalju w., Mustla al.
19. Wärskas. - 20. Misso wm. j., Irboska rdtj., -- 21. W.-Irboska
al., — 22. Weriora rdtj. j., Palal Jmawere w., Türil, — 23. Mal
gas, Nasinal, — 24. Paides, — 25. Wõõpsus, Laewas, — 28
Lullikatkul Torma w.
Kõik ostjad ja sõbrad.
Kõik ostjad ja sõbrad,
kes olete näinud
ja tunnud mind kaua,
mu kaupluses käinud, —
nüüd juubeli puhul
teid kõiki ma tänan
ja käsi teil surun
kes sõbrad mul eile ja täna.
Aeg kiiresti möödub,
täis aasta saab ruttu *
ning minevik veereb,
kaob aegade uttu.
2^
Kõik ununeb kiirest —
kõik maine ja väike,
kuid alati siiras
on sõprusepäike.
Neid aastaid on kümme,
mil tegutsenud olen,
mil rahvale kaupu
ma pakkunud olen.
Kõik teavad kuidas
ma töötanud olen —
kõik rahule jäänud,
kaup olnud on parim.
Ha loodan, et ikka
ka tulevik nõnda
läeb edasi pikka,
toob sõpru veel mõnda.
See töö mis on tehtud
ei asjatu ole,
see vaev mis on nähtud,
ka kasutu pole.
Ma loodan, see sõprus
mis seni meid köitnud,
see usaldus, ausus
mis oleme võitnud,
et edasi kestaks
veel kaua meil ta,
et mitte ei närtsiks
ta aegadega.
A. VASK.
30
Vanapoisi äpardusi.
Ülekohus oleks öelda, et Rein Vilepill oli vana
poiss. Selle tiitli sai ta alles siis, kui ähvardati kõi
gile poissmeestele pääle panna n. n. „vanapoiste maks.-1
Rein Vilepilli vihastas see kavatsus hirmsasti, ning ta
hakkas ametasutuses kus ta teenis prokuristina, ener
giliselt organiseerima ,, vanapoiste maksu vastu võit
lemise ühingut “ Kaasametnikud ristisid ta seetõttu
siis „Vanapoiste kuningaks“ millisest nimest ta ei saa
nudki lahti enne kui . Nojah, jutustame kõike ikka
iärjekorras, muidu jääb mõndagi arusaamatuks.
Rein Viiepill oli täpne ja korralik ametnik, pi
sut kahvatunäoline, pisut paljapääline, pisut vimma
kiskunud rühiga aastakümne pikkusest kantseleilaua
taga istumisest, kuid muidu veel päris kõbus vana
poolne noorehärra. Pääle kõige muu oli ta veel in
nukas õngespordi harrastaja. Tema kitsas poissmehekorter oli täis tuubitud kõiksugu õngesid, kahvu, võrke
ja muid kalapüügiriistu Seinu ilustasid õlimaalid ja
fotosuurendused mis kõik kujutasid hr. Rein Viiepilli
kaladega ja õngedega ning kalu ja õngi hr. Viiepilliga.
Mõne ülesvõtte suhtes avaldasid küll tigedad sõbrao
kahtlust, et kas nõnda suurt kala, nagu see pildil
näha, on võimalik nõnda väikese õngega kinni püüda
ja kas hr. Vilepillil tõesti sarnane sangaritegu on korda
läinud — kuid need olid kõik sihilikud laimujutud —
selgest kadedusest aetud . Armsatel ligimeste! on ju
nõnda hale süda sees, et nad mitte ei taha näha, kui
teistel hästi veab elus.
Noh, sellest kõigest Rein suuremat ei hoolinud ;
ta elas, töötas ja harrastas õngesporti ikka edasi,
kuni...
Kuid peame kinni järjekorrast.
Asi algas sellega, et Rein Viiepill sai ametpuhkust kõige ilusamal suvekuul — juulikuul. Ta valis
31
vastavalt oma iseloomule suvituskoha, kaugele lõbusa
test kuurortidest, kaugele linnakärast ja teistest suvi
tajatest, metsatallu, vaikse järve äärde, kus loodus nii
idülliue, õhk nii värske ja ümbrus nii vaikne, et puh
kus võis kujuneda täielikuks.
„Nüüd siis riided ja kingad vahetada leivakott
selga, õnged õlale ja kohe tänapäev maale. . .“ ütles
Rein endamisi, kui astus ühel hommikul välja ametasutusest, rõõmus nägu ees ja kuupalk taskus. Nii
libedalt see asi aga ei läinud, sest suvitama minek
pole sama lihtne kui huvisõit Taevaskotta või Elva,
et istu rongile pääle ja valmis. Tuhat pisiasja tuli
muretseda, õnged ja kongud korda sääda ja uuendada,
jalanõusid ja riideid juure muretseda ja kohendada.
Sellel aastal tahtis Rein proovida ka võrguga kala
püüda, milleks juba talvel oli hankinud vastava võrgu.
Veesaapaid oli vaja, reisukohvrit oli tarvis uut,
mõni paar kergemaid kingi oli yaja — kõiki neid ese
meid ta tahtis osta A. Vaski jalanõudeärist kauba
hoov nr. 38.
Õhtupoolikul leiamegi Rein Viiepilli A. Vask’i
ärist. Ta yaatab kingi ja saapaid, valib kohvrit, proo
vib saapaid jalga, kuid siiski tunneb, nagu oleks kõik
see vaid muuseas, nagu peaks tegema ja ütlema hoo
pis midagi muud ja seda nimelt sellele kenale preilile,
kes samas kaupluses, tema kõrval toolil istudes laseb
omale väikesi kingakesi jalga passida. See preili oli
just enne Reinu Vask’i juurde sisse astunud ning kin
gasid näha soovinud.
Kõrvu leti ääres seistes, oli Rein talle nagu võlutult otsa vahtinud, et preili oli punastanud ning
kähku esimesi kättejuhtuvaid kingi jalga proovima
hakkanud. Rein vaene oli aga esimesel pilgul nen
desse sügavsinistesse silmadesse ja võltsimata blond juukstesse kõrvuni armunud, nagu see juhtub vahe
dele inimestele.
Z2
Nagu ikka naised, nii ka see sinisilmne siin valis
ja valis omale kingi. Reinul olid veesaapad, toatuhvlid, suvekingad ja reisukohvrid juba ammugi valitud
ja ostetud, kuid ta ei tahtnud enne preilit poest lah
kuda, seepärast viivitas veel, ostis veel ühe paari toakingi ja laskis omale näidata kalosse olgugi, et oli
kesksuvine aeg ja suvitajal niisugust kraami vaevalt
vaja Viimaks ometi leidis Reinu võludaam omale
parajad kingad, maksis need kiirelt kinni ja väljus
kauplusest. Rein talle silmnäolt järele „Härra, härra,
pakid jätsite maha“, hüüti talle kauplusest järele.
Polnud midagi parata, pakid pidi ikka kaasa võtma.
Kui aga Rein kaubahoovi esisele jõudis, oli tema võlu
daam kadunud nagu tmatuhka.
„Vanapoisiks ma olen ikka loodud ja selleks ma
jään elulõpuni,“ konstateeris „ Vanapoiste kuningas“
ning astus kurvalt kodu poole.
See oli esimene äpardus Reinul sellel suvituskuul.
Ta oli mõru ja halvas tujus kui istus bussi, mis pidi
teda väljavalitud suvitustalu lähikonda viima.
„Noh, homme hommikul olen ennast maal juba
sisse seadnud ja võin järve ääres niikaua õngitseda
kuni kõik rasked mõtted ja asjatud igatsused pääst
välja lähevad 1“ ohkas Rein, nõjatas mugavasse bussipolstrisse, sulges silmad ja jäi tukkuma. Kuid kinnistegi silmade ees virvendasid Vask’i kaupluses kohatud
kena daami kontuurid, sinisilmed, juukselokid. . .
Buss porises ja põrutas, metsatukad, põllud, õit
sevad ristikuväljad ja niidud heinarugadega libisesid
mööda. Ühes maanteetolmuga tungis avatud aknast
sisse ka päikeses närbuva heina lõhna ning männi
metsa vaigust hõngu. Vikatiluiskamist kostis vahel
sekka mootorimürinale, hiliste lõode lõõritustki kostis
vahel sekka. Kui ilus, kui ilus on ikka loodus, oh
kas Rein ning jälgis pisemaidki möödalibiseva maas
tiku üksikasju.
33
Kuid mis see siis oli, et Rein enam neid tee
äärseid kohti ära ei tundnud, kust ta igal aastal on
bussiga mööda sõitnud ! Need ju puha esmakordselt
nähtud niidud ja nurmed; metsatukad, künkad ja kü
lad, sillad, ojad ja sood, mis bussiaknast mööda libi
sesid Ja siis Rein taipas : Ta oli oma võludaamist
unistades kogemata võõrasse bussi istunud ! „Pidage,
pidage, ma tahan maha, ma tahan tagasi!“ Terve
bussitäis rahvast vaatas Reinule üllatanult otsa.
Vaatamata autojuhi seletusele, et tal lõpujaamas
on mugavam oodata tagasiminevat bussi, jäi Rein
kangekaelselt kindlaks oma nõudele, et buss kohe pea
tataks ning teda maha lastaks, õlgu kehitades täitis
bussijuht ta soovi
Kimpsud, kompsud, õnged ja pambud riita lao
tud teepervele, nii seisis Rein maantee ääres nagu
seitse puuda õnnetust.
See oli tema teine äpardus puhkuse aja jooksul.
Kuid nüüd hakkasid asjad tõsisemat pööret võtma
Seni ilus suveõhtu taevas hakkas pilvedega kattuma.
Lõunakaarest ajas üles paks ja sinimust pilvemürakas
millele loojenev päike andis violetse läike, muutes ta
veel kohutavamaks ja müstilisemaks kui ta juba isegi
oli. Kange tümin muutus ikka tugevamaks ja tuge
vamaks, välgud sähvisid pilveservas nii tihedalt, et
paistis nagu põleks sääl lakkamatu elutuli. Tuul tõu
sis ja keerutas maanteetolmu Reinule vastu silmi.
Kuuekäisega silmi varjates, puutus ta kogemata kaa
buserva külge ning see, haaratuna tugevast tuuleiilist,
võttis õhu alla ning lendas kaugele, õitseva rukkinurme keskele. Mine ja otsi teda säält — saad veel
peksa päälegi, et sõtkud valmivat rukist! See oli Reinu
kolmas äpardus. Ja piksepilv aina ligines. . . Varsti
võis oodata esimesi piisku
„See vist ootab hommikust bussi,“ naeris kojuruttav karjatüdruk teisele, näidates pöidlaga üle õla
34
Reinule. Ligines jõuk inimesi, rehad ja hargid õlal..
Olid just jõudnud kuhjategemise lõpetada ning rut
tasid koju vihmavarju.
„Ega buss enne hommikut tule!“ lausus hääsüdamlik vanaperemees Reinule, jäädes viivuks tema
juurde seisma.
,,Ega siis kedagi, võtame kompsud ja lähme Orule
öömajale“, lausus, kui oli kuulnud Reinu äpardusloo,
,,eks hommiku vaatate mis teete.“ Oru peremees võt
tis muist pakke, Rein ise nõnda palju kui suutis, ning
nii hakkasidki minema vihmapilvega võidu Oru talu
poole.
Kuid pilv kerkis kiirelt. Tüdrukud ja poisid
panid kilgates jooksu, kui esimesed piisad, langesid
laubale. Rein ühes vanaperemebega said aga läbi
märjaks, enne kui jõudsid pakkidega koormatuina Oru
talu katuse alla.
Tuli põles koldes, söök auras laual — mugav ja
kodune oli Oru talu peretoas, liiategi vihmast läbiligunenud inimestele, nagu seda oli auväärt prokurist
Rein Viiepill.
„Eks härra vast maitse ka meie toitu", pakkus
perenaine lahkelt ning pühkis käterätikuga pingiotsa
kuhu Reinule lauaäärde koha näitas.
Rein oli kohmetu ja saamatu laua juures, ei jul
genud noortele tüdrukutele, suvilistele ja päevilistele,
kes istusid ja vahtisid teda nagu imelooma, ise itsita
des ja Lõkerdades, otsagi vaadata. Nad ju kõik olid
näinud Reinu halenaljakas olukorras maanteeääres seis
mas ja nüüd läbiligunenuna ja üksikud juuksekarvad
vihmaveest sorakile uhetud, võis ta välimus olla kõike
muud kui aukartustäratav või sümpaatne. Kõige hul
lem oli veel see, et vihmavalingus kodupoole rutates
olid Reinul prillid kukkunud ninalt ja mine sa otsi
neid ülesse voolavas vihmas ja poris.
35
Söönud viisakuse pärast mõned suutäied tõusis
Rein, tänas ja palus ennast kuhugi lakka juhatada,
kus saaks põhku pugeda ja puhata.
,.Lakka veel värskeid heinu ei ole toodud, sääl
tolmu sees halb magada. Meil ju ülevel ärklituba
sai ehitatud teine just suvitajate jaoks. .
Ja nõnda koliski Rein tilesse puhtasse ärklituppa
kus varsti ennast märgadest riietest vabastas ja ma
gama heitis.
Järgmisel hommikul oli ta varakult ülevel. Pidi
ta ju varajasele bussile minema, kui tahtis linna jõuda.
Trepist alla kobades all uksel juhtus aga järjekordne
äpardus : Lahtisest uksest tormas suure hooga sisse
mingi naisolevus ja otse Reinule käte vahele. Ilma
prillideta lühinägelik prokurist ei näinudki kes see sü 1lekukkuja oli, kas perenaine, mõni tüdrukuist, või kes.
„Vabandust“, lausus see olevus, astus paar sammu ta
gasi — ja nüüd pidi Rein kukkuma. . . Niisugune
naljakas magus uim lõi pähe, et kohe mitte enam
jalgadel ei suutnud seista. Ta istus, potsti, maha
pööningutrepi esimesele tuhvile ja jäi suu ammuli
vahtima seda olevust kes nii tormiliselt ta käte vahele
oli jooksnud. Tõsi mis tõsi, võta või jäta, see polnud
keegi muu kui toosama ,,võludaam“, kes Vask’i kaup
luses kingasid oli ostnud !
,,Ah siis ikkagi olete mind siiani jälginud !“ kur
justas preili poolpabaselt, omal naerulohk pale keskel.
„E-e-ei, vabandust, ma, ma. . .“
„Pole siin enam midagi vabandada, nüüd tulge
aga ruttu muidu teie eine jahtub ära.“
Ja astuski ,.Vanapoiste kuningas“ nagu vagane
lambatall Oru talu peretütre Eha järele tahatuppa, kus
soe piim, muna, või ja värske leib laual sööjat ootasid.
Ajalugu pole senini kindlaks suutnud teha, kas
laskis prokurist hr. Rein Viiepill kogemata või sihili
se
kult bussiaja mööduda, kuid kindel on see, et ta jäi
Orule veel selleks päevaks, järgmiseks ja veel palju
deks päevadeks — peaaegu kuni puhkuse lõpuni !
Siis aga ühel ilusal päeval nähti neid kaht —
Rein Vilepilli ja Oru peretütart Eha, astuvat sisse A.
Vask’i jalanõudekaupluse uksest. Neil olid õnnelikud
näod ja nad mõlemad olid pakkide ja pakikestega
koormatud, mis sisaldasid pruudiehteid Ehale ja muid
pulmadeks tarvisminevaid esemeid.
A. Vask’i juurest nad ostsid mõlemad omale
kingad peatse laulatuse puhuks ning rääkisid ka proua
Vaskile selle imelise loo, kuidas nad olid esmakordselt
siin kaupluses kohanud, siis üksteist silmist kaotanud
ja kuidas tujukas saatus siiski nad lõpuks oli kokku
viinud. See oli Rein Vilepilli, ,,Vanapoiste kuninga"
viimane äpardus I
Päevauudis.
Ajalehest: 20. skp. juhtus Võru teel, Valgekõrtsi
kohal omapärane liiklemisõnnetus, mis ainult juhuse
tõttu lõppes ilma inimohvriteta. Suure kiirusega järsku
kurvet võttes põrkusid kokku veoauto M C 5042 ning
jalgratas M 95. . .
Autol purunes täielikult juhiruum ja esirattad,
jalgrattast ei jäänud muud järele, kui raam ja peo
täis kodaraid.
Ei autojuh i ega jalgratturil polnud aga viga
midagi. Autojuht hakkas oma masinat parandama
ning jalgrattur võttis järelejäänud rattajäänused õlale
ning kõndis vilistades koju.
Nagu pärast juurdlusel selgus, võlgnesid sõidu
kite juhid oma elu eest tänu vaid A. Vask’i juurest
ostetud saabastele. Need olid põrkesilmapilgul suurema
hoobi vastu võtnud ning seega sõitjate elu päästnud.
37
Vask’i saapa ilmareia.
Ühel ööl suur sääresaabas
Numbrilt nelikümmendviis,
Astus riiuli päält maha,
Teistel kõne pidas siis:
„Armsad velled, väiksed kingad.
Trühvlid, vildid, botikud —
Peremehel kümme aastat
Täitub äri algusest.
Tänavu tal juubelaasta —
Meilgi selles osa on
Oleme ju meie — saapad
Tema kätetöö ju kõik.
Mõtlesin küll mitu mõtet
Mitu nõu pääst läbi käis
Et mis toome Vask’il kingiks
Mis tal sobivam küll näiks.
Täna kuulsin, et Vask tahtvat
Trükki juubelkalendrit
Seda tema kätte saatvat
Tänutäheks rahval siis.
Et tal endal pole aega
Sõita mööda ilmamaad
Näha maid ja rahvaid kaeda
Vaevalt praegu tema saab.
Aga et kalendrilauluks
Andmeid vaja koguda
Siis ma otsustasin lõpuks
Üheks ööks siit pageda.
38
Lähen reisin mööda ilma
Kogun muljeid, uudiseid
Vaatan hädaohtel silma
Sammun kardetavaid teid.
Hiljem siis need muljed lauluks
Lasen kokku klappida
Et võiks rahvas oma lõbuks
Kalendrist neid lugeda.
Siis kui raatus kesköötundi
Kõmatama hakkab sääl
Siis mul tuleb elu sisse
Reisule siis kohe läe’n.
Aga vast ehk kaasa tulla
Mõni teist kolleegidest
Tahab mulle seltsiks olla,
Saada osa ohtudest ?
Ei mul selle vastu pole
Öelda mitte midagi
Eks ta ikka seltsem ole
Kui on kaasas kedagi “
,,Mina, mina, tahan minna ^
Karjusid kõik kooris sääl
Pistsid karbist välja nina
Seisid kontsa serya pääl.
Kõige kõvemini karjus
Sääl üks väike balliking
Ise suuremate varjus
Nägu kleenuke, kui ting.
■Sääresaabas vaatas kõõrdi
Kopsatas kord tallaga
39
Korraga kõik karbid kinni
Klõpsatasid hirmuga.
,,Ballikinga võtan ühes
Tema väle nagu nirk
Teda kannan enda sehes
Kui on hädaohtlik värk.
Aga kui on rada ilus
Pole pori, karisid
Siis ta minu kõrval lidub
Tallab ilma radasid.11
Teised kingad, saapad, vildid
Nurisesid kadedalt
Ütlesid, miks saabas pidi
Valima nii tobedalt.
Mis on ballikingast kasu
Seiklusreisul sarnasel
Kas on õrnakesel asu
Ilmal halval, tormisel.
,,Kulla sõbrad, see ei sobi
Et nii lähte reisile
Saabas noormees, king on neiu
— Häbiks see on ärile !
Mina, botik — vana tante,
Peaks kaasa minema
Oleksin teil seltsidaamiks
Jutte ei saaks olema 1“
Saabas kratsis kõrvatagust
Sügas nina läikivat
Mõtles, vot nüüd kehv on lugu
Hakka kandma botikut 1
40
Aga eks tal õigus olnud —
Nii ei sobi reisida
King on neiu noorukene
Saabas tugev, täitsamees.
Kui on kolmandaks veel botik
Vanatädi — kaitsjavaim
Külap reis siis hästi sobib
Vaibub kõikjal klatš ja laim.
„Olgu,“ nõustus saabas viimaks,
„ Tehke naised ruttu siis
Kell on yarsti kaksteist löömas
Kohe algamas on reis!“
Kõpsti, king siis hüppas karbist
Asus saapa kõrvale
Botik ka sääl trügis varmalt
Nende kahe vahele,
Pimm ja põmm lõi kell nüüd tornis
Kätte jõudnud kesköö tund
Reisulised täies vormis
Soovsid teistele hääd und.
Vuhhti — olid nad siis läinud,
Tartu kaugel maha jäi —
Kiirelt lendasid kui vaimud
Näis mis nendest nüüd siis sai I
*
*
*
Otsejoones reis läks põhja
Paistis Oleviste torn
Päälinn magas unerahus
Merel möllas sügistorm.
Üle kihutati lahest —
Juba paistis Soome rand
41.
„Eks me Helsinkis ka vahest
Näha võime uudist mõnd.
Ilus linn ja sirge tänav
Parlamendihoone suur
Öölokaales kole kära.
„ Viru valge “ võim on siin.
Helsinkist nad pisut itta
Käänasivad suuna siis
Imatral nad endid ritta
Seadsid kalju pääle siin.
Aga polnud kuskil koske
Saima laine suletud
Kaldal tehased ja veskid
Ümbrus upub tuledes.
Sääl nüüd on elektrijaamad
Vabrikud ja korstna-mets
Suurtes saalides turbinid
Kasutavad kose vett.
Imatralt läks reis nüüd põhja
Kus ju praksus käre külm
Botik võttis kinga ahta —
Soendas teda vildist hõlm.
Virmalised vehksid taevas
Lendas üksik lumekull
Kaugel Vene õhulaevad
Tegid drilli nii mis hull.
Lapimaale jõudes nendel
Tulekut vist oodatud
Sõitsid luua seljas nõiad
Näod mustaks võõbatud.
Õhku täitis kole vurin —
Saapal ligi litsus king
Igast kandist tõusis kohin
Nõidest täitus tundrapind.
Neid sääl oli vanu, noori
Luua seljas sõitsid kõik
Oli sääl küll mehi, moore
Tõesti vaade oli võik.
Põhjavalgus taevakaari
Müstiliselt valgustas
Pidasid sääl pillerkaari
Nõiad karvavammustes.
„Aga nüüd on sellest küllalt,"
Tõstis saabas oma häält
„Vaatame, mis toimub mujal
. Suure, laia ilma pääl.“
Lumeonnid, põdrakarjad,
Tundrad, kaljud, lumemäed
Kaugel paistsid kõrged harjad
Sääl ju Norra, Rootsi mäed.
Üle neist läks reis kui vuhin,
Ju Zofooti saarestik
Sääl siis ühe lahe sehes
Meie heeringlaevastik.
Hei, o-hoi, näe Vaski saabas
Lendab kõrgel üleval
Tema kõrval king ja botik
Kõik nad tujul paremal!"
Nõnda karjuti säält laevalt,
Millel lehvis Eesti lipp,
Nähes reisumebi laevalt;
Siis kuid kadus masti tipp.
,, Küllalt juba põhjamaadest,“
Lausus saabas teistele.
43
Vaatame, et rutem saame
Alla lõuna randele.“
,,Aga sää! ju möllab sõda I“
Piuksus kingakene arg,
„Viimaks teevad meilgi häda
Hirmus, kui pomm tabab kord !"
,,Pole viga, külap saame
Õnnelikult üle säält —
Pisut aega sõda kaeme,
Ainult ärme teeme bäält.“
Reis läks piki Norra randa
Üle saarte, skääride
Vaalaskalu nägid mõnda
Üle mere lainete.
Taani saared, Kopenhagen,
Holland, Haag ja Amsterdam
,,Kes sääl lendab, wolt’ ich fragen“
Hüüti Saksa piiril neid.
Piirivalvur pruunis särgis
Käskis peatada neil
Vaadata mis kenad värgid
Lendavad siin öisel teil.
Sellest kimbust saivad lahti
Varsti meie jalanõud
Ainult nimetada Vaske —
Sellel nimel salajõud.
Pisut käidud sai Berliinis
Staadioni vaadatud
Sõidetud sai üle Viinist
Praagast, Budapestist ka
Roomas nägid Vatikani
Paavsti kuldse rüüga sääl
44
Kõnetoolil Mussolini
Karjus omal ära häält.
Vahemere ääres juba
Ohk on soe ja siidine
Sõda aga möllab juba
Vaevaks, tüliks kõigile.
Room, Milano ja Venedig
Alt nüüd mööda libisid
Merel sõitsid miinipaadid
Rannal vahti pidasid.
Kaugel mere taga mürsud
Plahvatasid põmm ja praks
Kuulid vastu Vask’i saabast
Lömaks läksid pliks ja plaks.
„ Ei siin ole palju teha,
Midagi siin pole hääd
Siin ei astugi me maha
Viimaks veel meil kehvast lä’eb!“
Tüürisidki Vask’i saapad
Üle siit Hispaaniast,
Kõikjal mornid hauakääpad —
Kodusõda laastamas.
Üle siis Gibraltarist nad
Lõunapoole lendasid
Siis Marokko ja Sahaara
Kõrved all ju laiusid.
Ida poole võtsid kursi
Niilust, Kairot nägivad
Palestiinas, oh sa ime
Juudid kõvast sagivad.
Sääl araablased on teinud
Neile kõva madinat
45
Kõikjal Mubameedi ilmas
Nüüd on kõva kärinat.
Kaeme kord kuis elu läheb
õige Abessiinas F‘
Lendasid siis üle lahe
Üle Punamere rahnude.
Aga järsku saabas püüdis
Telegrammi õhust sääl:
,,Tulge koju ! Vask neil hüüdis
Raadios nii kostis hääl.
,,Ostjaist tulvil on nüüd letid
Käes on jõulueelne aeg
Jätame nüüd ilmareisid
Maid las mõni teine kaeb.
Külap tulevasel aastal
Oma retke jatkate
Siis on aega, külap saate,
Jälle minna matkale.4*
Oi küll ohkas, puhkis saabas
Nutma puhkes väike king
Ah mis tühja, see me saatus
Parata ei ole siin.
Koju poole purjetades
Rõõmsamaks läks veidi meel.
Sest, eks tulevalgi aastal
Seisa elu kõigil ees.
46
Sügisel,
talvel ja
kevadel
võite ainult siis terved olla ja terveks
jääda, kui kannate jalas y i 1 t e
trupi, liu
viliitoostiis V. Schvalbe
J
W
R
1
Raekoja tn. nr. 80.
müüb suurel ja väikesel arvul iga
suguseid vildist jalanõusid, nahka
dega ja ilma, kodumaa ja välismaa
villast
Tööstus vahetab villa viltide
vastu ning teeb toodud villast vilti.
H
spinni !
1
. Suulu vilditoostuse saatel
on müügil ka
i A. Yask’i jalanõndeäris.
47
Kõik kaubaartiklid, mis mahuvad
jalanõude mõiste alla on müügil
A. VASK’i
jalanõudetööstuses -kaupluses
Kaubahoov nr. 38, tel. 13-06
Suur läbimüük tagab odava
hinna — seepärast keegi ei
või nuriseda A, VASK’i hin
dade üle.
A. V A S K’i kaupluses on
alati laos suurel arvul igasu
guseid jalanõusid:
veesaapast, peenema ballikingani
töötnhylist, nägusama kingani.
Kaupluse juures asub ka parandustö.ökoda, kus tehakse
igasugu parandusi kiirelt ja
odavalt.
A. VASK valmistab jalanõusid
ka tellimise pääle parima meistri
juhatusel.
Hermanni trükikoja trükk, Tartus 1937 a.
Miks ostame
IIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIM
Oma jalanõud ainult
A. Vask 1 kauplusest
Kaubahoov nr. 38, tel. 13-06
Illllllliilllllililllllllllllllllillllllilllllllllllllilllilllliiilliiiilllllllllllllllllllllillllllllll
Seepärast, et A. Vaskl jalanõud
on vastupidavad ja tugevad.
Seepärast, et A. Vaskl jalanõud
on ilusad ja nägusad.
Seepärast, et A. Vaskl jalanõude
äris on väga suur valik naiste- ja mees
te kingi, saapaid, kamasse, säärikuid,
botikuid, vilte, kalosse, lastekingi ja
saapaid, võimlemiskingi, toakingi, tenniskingi, sandaale, sandalette jne.
Seepärast, et A. Vaskl tööd on
tehtud parimast materjalist, parimate
meistrite poolt.
Ja lõpuks seepärast, et A. Vaskl
äris on hinnad alati mõõdukad
Seepärat, et kaupluse omanik
A Vask on ka ise väljaõppinud meis
ter ja asjatundja sellel alal, ning see
pärast võib tema töid kõigiti usaldada.
IIIIIIIIIIIIIIIIINIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIN
Niisuguse täpsuse ja hoolsusega
valmivad A. VASK’i tööstuses jalanõud.
Vilunud ja parima meistri juhatusel.
Jalanõu olgu valmistatud täpselt, paremast materjalist,
paremate mudelite järele. Ta olgu nägus, [ hästiistuv
ja hinnalt mõõdukas.
See on A. VASK i jalanõudetööstuse ja
kaupluse põhimõtteks olnud 10 aastat.*
See on võimalik vaid siis, kui omanik ise on^väljaõppinud meister ja kui ka tööde juhataTja;ks
on osav ja vilunud meister.*^^
naistele
tänavkingi, töökingi, botikuid, kalosse, peokingi, suures valikus,
paljudes fassongides, kalleid ja
odavaid ; sandalette, rannakingi,
toatuhvleid ja teisi jalanõusid
ning reisukohvreid.
Zuntud hääõnses ja mõõdukate hindadega
Eritellimised täidetakse kii
relt ja korralikult, vilunud
meistri oskuslikul juhtimisel.
Kaubahoov nr. 38, t. 13-06
A. VASK !
KALENDER
1939.
^ 40.O^J
V^MATUKO^X
Sel aastal on 365 päeva.
^srv«X
Xui ma möödund aastal esmakordselt astusin
ostjatega vahetusse ühendusse ärijuubeli puhul
kalendri kaudu, siis käesoleval aastal teen seda
juba ilma igasuguse juubelita, kavatsedes ka
edaspidi igal aastal ostjaskonnale tänutäheks
saata selle raamatukese.
A. VASK
Teine aastakäik.
A. VASK’1 JALANÕUDEKAUPLUSE KIRJASTUS, TARTUS.
Kalendris tariitatayad märgid
^ — noorkuu
K — esimene veerand
® — täiskuu
T — viimane veerand
Eestis on maksev Ida-Euroopa kellaaeg, mis Greenwichi
ajast 2 tundi ees.
Aastaajad.
, „ . Kevad algab 21. märtsil kell 14.
Suvi algab 22. juunil
kell 10. Sügis algab 24. septembril kell 1. Talv algab 22 det
sembril kell 20.
S
Liikuvad pühad.
Palvepäev — 1. märtsil. Palmipuude püha — 2 aprillil
Suur Neljapäev - 6. aprillil. Suur Reede — 7. aprillil. 1. Ke
vadpüha — 9. aprillil. Taevaminemise püha — 18. mail. 1 Suvistepüha — 28. mail.
Riiklikud pühad.
Uus aasta 1. jaanuaril. Kolmekuninga päev 6. jaanuaril
Iseseisvuse päev 24. veebruaril. Palvepäev 1. märtsil.
Suur
Reede 7. aprillil. Ülestõusmise pühad 9.-11. aprillini ‘ Kevadpüha 1, maik taevaminemise püha 18. mail. Nelipühad 28 ia
29. mail. Võidupüha 23. juunil. Jaanipäev 24. juunil Usu
puhastuse püha 31. oktoobril.
Surnutepüha 20. novembril
Jõulupühad 25., 26. ja 27. detsembril.
novemoru.
Töö lõpetatakse kell 12 päeval:
1) Vaik
sel laupäeval (8. aprillil). Nelipühi laupäeval (27 mail) Või
dupüha laupäeval (22. juunil).
Jõululaupäeval (24. dets.).
Vanal aastal (31. dets.). Põllumajanduses on täistööpäev.
Päikese- ja kuuvarjutused 1938. a.
1. Ringikujul. päikesevarjut. on 19. aprillil. Meil vae
valt näha. Varjutus algab kell 19.10 Tartus ja kell 19.8 Tal
linnas.
2. Osaline (peaaegu täieline) kuuvarjutus on 28 okt
On meil näha. Pool varju algus kell 5.42; Täisvarju algus kell
6^54; keskmoment 8.36; Täisvarju lõpp kell 10.18 ; pool varju
lõpp kell 11.31; Varjutuse keskmomendil on 99,2 OM kuu läbimõõdust varjatud.
Sel aastal on 365 päeva.
Uuel aastal.
Uuel aastal uue jõuga
Eluvõitlust jätkame —
Raskusteni võime jõuda,
Aga kas neid pelgame!
Aasta algab, aasta lõpeb,
Elu läheb edasi —
Inimene elab, õpib,
Töötab kuni surmani»
Päike veereb metsa taha —
Seda meie muuta’i saa*
Elu nagu pehme vaha
Saatusel on käskida.
Ühel õnne, teisel mitte,
Kolmandal on kõike küll.
Õnn on rabe, mitte sitke.
Vahel haihtub nagu seebimull.
Ainult tahet, teorõõmu
Kaotada ei tohi me —
Igast päevast õnnesõõmu
Otsime ja rüüpame.
Paawlipäew
P.t. 8,55, l. 15.47.
C 15.10
Korjusepäew.
Tõnisepäew.
O 15.27
P. t 8.42, l. 16.07.
$ 17.00
P. t. 8.22, l 16.32
Kaotab laualt leiva, saia.
Uuel aastal pea silmas
Kõiki õnnetähiseid:
Vask sul müüb neid imehästi
Ilusaid ja tugevaid ;
Näiteks ära sina ilmas
Kanna vanu jalatseid.
Siis võid julgesti sa astu
See toob õnnetuse majja, Uueaasta radasid.
12 Pühap.
13 Esmasp.
14 Teisip.
15 Kolmap.
16 Neljap.
17 Reede
18 Laupäew
19 Pühap.
E. Päästekomitee I. 1918. D
20 Esmasp. P. t. 7.35, l. 17.20. [10.28
21 Teisip
Wasilap.
22 Kolmap. Tuhap.
23 Neljap.
* * 24 Reede
Jseseisw. p.
Madise p.
25 Laupäew Wõinädal
Wõinädal
26 Pühap.
27 Esmasp.
28 Teisip.
D
5 26
Vares seisab lumel, karjub :
Vaak ja vaak mul jalal külm !
Ikka üht ja teist ta tõstab,
Suled turris, pungis silm.
Inimene aga teab
Kuidas parandada vea:
Vaski juurde sisse astub,
Sooja jalanõu säält ostab.
5
Varsti käes on leeriajad,
Mõnel vast ka pulmarajad;
-4rge kallist aega viitke,
Vaski juurest kingad viige,
Et ei saaks need poriga,
Katke kalossidega.
6
Aprill.
—
30 p
Jürikuu.
Märkused
*
3
4
5
6
** y
8
Laupäew | P. t. 5.43, l. 18.53,
Pühap.
&Sma^p.
Teifip.
Kolmap.
Neljap.
- Reede
ILaupäew
Lähed sõber suvitama
Pühajärve, mujale,
Pead sellest huvituma,
Et king jalas kenake.
Kust saad kõiki jalatseid —
Eks sa ammu seda tea:
Kaubahoovis Vask neid müüb —
Paras aeg just osta nüüd.
Küll lahkesti naeratab päikene,
Ja rõõmustab suur, kui ka väikene,
Et suvi on jällegi käes
Ning kuumalt ju kõrvetab päev.
Kui sa jalgu tahad säästa
Vaski juurest kingad osta.
10
Rõuk see tõuseb rõugu kõrva Astub julgelt üle välja —
Viljaväljal ülesse —
Kraavist, porist ei tee välja
Ule rukkipõllu serva
Jalas tal ju Vaski säärik —
Kõnnib taluisake —
Neid nüüd põlluporis proovib.
11
September. —
30 p.
Märkused
1
2
Reede
Laupäew
3 Pühap.
4 Esmasp
5 Teisip.
C 22.24
6 Kolmap.
7 Neljap.
8 Reede
U s s i-M a a r j a p.
9 Laupäew sP. t. 5.25, s. 18.55
10 Pühast.
11 Esmasst.
12 Teisip.
13 Kolmap.
14 Neljap.
15 Reede
16 Laupäew
Juba käes on Mihklikuu —
Kuldseis lehis seisab puu;
Koolid juurde lähevad Lastel päevad tulevad ;
Sellepärast iga mees
Seisab Vaski leti ees —
Otsib paari kingi välja,
Müüjatega viskab nalja.
29 Pühap. | sP. t. 7.17, l. 16.35.
30 | Esmasp.
* *31 | Teisip. | Usupuhastamisest.
Ei ole meeldiv sügise —
Tee põhjatu ja porine;
Puud seisvad raagus, leinates
Ja pilved nagu silmavees.
Kuid kõikjal peetaks pidusi —
Neid iga päev on sadasi ;
Nüüd läheb vaja lakk ja shams,
Et sujuvalt sul läheks tants.
Pühap.
1. Kr. t. p. P. t. 8.26,
Esmasp.
[1. 15.34.
Teifip.
Kolmap.
Neljap. | n b r e f e
Kui kulumas on põhjatuul,
Siis tuju kaob sel sügiskuul
Ja mõtled mis mu’st järgi jääb,
Kui külm veel kõvemaks siin läeb!
Kui varvas väga pinde aab
Ja reuma aina hoogu saab,
Siis Vaski juurde rutta sa
Ja botikuid too kotiga.
14
1. Jõulup.
2. Jõulup.
G 13.28
3. Jõulup. P. t. 9.20,
Süüta l. p.
[1.15.26.
P. t. 9.02, I. 15.FO.
Vaski saapaärist välja
Eile suure rutuga,
Läks me tuntud Jõuluvana
Lapsi üles otsima.
Määratu kott oli seljas,
Käes suur kuuse malakas.
Habemes tal hõbehärma,
Suu kuid lahkelt naeratas.
Väiksed kingad, toatuhvlid,
Botikud ja palju muud ;
Peokingad nagu vahvlid,
Säärik nagu särav kuu.
Võtke vastu armsad lapsed
Jõuluvana rõõmuga
Vaski äri tema kaudu
Tervitab teid rõõmuga.
15
Uue-aasta mõtteid.
Kui palju, kui palju on päevi
Ju voolanud aegade jões /
Kui palju, kui palju veel näeme
Kui elame edasi tões /
Kõik edeneb ilmas ja muutub
Kaob mägi ja merest saab maa :
Võibolla, et päike kord kustub —
Uus aga vast parem veel saab.
On nähtud, et surevad rahvad,
Kuid kändudest areneb uus;
On nähtud, et hävivad linnad
Ja külast saab pealinn suur.
Puult sügisel langevad lehed,
Kuid kevadel õisi ta täis;
Küll sõdades langevad mehed,
Kuid elu taas edasi käib.
Kõik edeneb, kasvab ja sirgub,
Kõik muutub ja nõuab vaid uut;
Kes maha jääb, hiljemalt virgub,
Ei edu see loota või suurt.
Kõik muutub, kuid tõde see elab,
Ja ikka jääb endiseks vaim ;
Ta õnnistust igale valab,
Teed juhatab, kõrval meil käib
Vaim, õiglane tahe ja ausus,
Need edule sammasteks on /
Neid omada igale kasuks —
Töös, tahtes vaid pesitseb õnn.
Mu sõbrad, ka tuleval aastal
Meid juhtigu tõde ja töö,
Ja õiglus käigu meil kaasas
Nii hommikul, päeval kui öök
A. VASK
16
Austatud kaubataruttajad.
On möödunud aasta sellest, kui viimast korda
kalendri eessõnas ostjaskonna poole pöörasin. On möö
dunud aasta täis tööd ja tegevust, rõõmu ja muret,
õnne ja õnnetust, edu ja kaotust — nii kuidas kellegil.
Möödunud aasta jooksul korduvalt kerkisid silmapiirile
ähvardavad sõjapilved, mis meiegi armast kodumaad
oleksid võinud riivata. Kui need read Teie kätte jõua
vad, armsad ostjad ja ärisõbrad, selleks ajaks on vast
paljudel meelest läinud need hirmu ja ärevuse silma
pilgud mida meiegi rahvas üle elas ärevate sõjajuttude
iga päevaga tõsisema kuju võttes. Nii mõnigi inimene
ruttas sõjahirmust aetuna tarbeaineid kokku ostma,
kartes, ja seda põhjendatult, mitmesuguste ainete hinna
tõusu, Nii mõnigi vastutustundeta ärimees ruttas seda
kartlikkude inimeste ostutuhinat ära kasutama kauba
hindu märgatavalt tõstes. Soliidne ja aus ärimees ei
tee niisugust asja kunagi ning meiegi kaupmeeskonna
kiituseks peab ütlema, et suurem enamus ei lasknud
sellisele ülekohtusele kasusaamise teele.
Ühtegi hääd asja ei toimu ilma halvata ega halba
ilma hääta. Sõjakartus ja ettevalmistused sõjaks lääne
Euroopas tekitasid suurenenud nõudmise mitmesuguste
kaupade järele. Kõige enam tõusid aga hinnas kõik
põllusaadused, vili, või, liha, munad ja muud. Nii
mitmedki riigid ostsid neid esmajärgulist tarbeaineid
ladudesse, oodates kõige halvemat.
Põllumajandus
likud riigid, nende hulgas ka meie, võisime sellest
ainult rõõmu tunda sest hinnatõus maailmaturul võib
meile vaid kasu tuua. Et sellele lisaks ka hää viljaaasta oli, vaatamata paigutisele põuale, siis põllumees
ei tohiks nuriseda tänavu ei suve üle ega ka sõja üle
mis käimas mitmel pool laias maailmas.
Juba rida aastaid on meie kodumaal ilmnenud
nähe mida keegi ennem oodatagi ei teadnud. Kui
17
ennem ikka riik pidi välja andma suuri summasid
töötatööliste ülevalpidamiseks ja töömuretsemiseks, siis
paaril viimasel aastal on ilmnenud hoopis vastupidine
nähe — tööliste puudus. Ka siin, nagu kõikjal mu
jalgi läheb tõeks vanasõna, et ega hääd pole ilma hal
vata. Kui ühest küljest riik pääseb tohutute summade
maksmisest tööpuuduse vähendamiseks, kui töötava
kihi majanduslik tase tõuseb, siis põllumehe seisukorda
ähvardab see asjaolu kahju tuua.
Tööpaikade tõus
ähvardab ära neelata kõik selle kasu mis põllusaaduste
hindade tõusust võis loota.
Kuid küllap sellestki raskusest saadakse üle nagu
kõigist eelmistestki, sest meie rahvas on olnud ikka
visa vastupanu jõuga ning on seda ka edaspidi. Elu
on kord juba võitlus ning võitjaks jääb see, kellel on
rohkem tahet, rohkem jõudu tööks ja rohkem kanna
tust.
Hulk tööd, hulk tahet ja pidevat kannatust nõuab
elu ka igalt ärimehelt. Kaupmees, kes oma ostjas
konda tahab ausalt ja ajakohaselt teenida, peab oma
ma väga palju oskust, et mitte vahele jääda võistlus»
rattale. Nõnda nagu tänapäeval kõigil aladel, nõnda
ka ärialal võib edasi jõuda ainult see, kes omab loo
mulikke omadusi ärialal tegutsemiseks.
Ainult väärt
kaup ja esmajärguline töö leiab pidevalt ostjaskonna,
seepärast olen ka mina juba enam kui 10-ne aasia
jooksul võtnud enda teenistusse vaid esmajärgulist tööjõudusid, kes oskusliku ja kauaaegse meistri juhtimisel
ja kontrolli all, ning teadlikult valitud materjalist val
mistavad vaid esmajärgulist kaupa. Ka kõige lihtsamadki kaubaartiklid, mis minu ärist ostjatele müüakse
on valmistatud võimalikult paremast materjalist ning
paremate tööjõudude poolt. Et niisugusel viisil valmis
tatud jalanõudelt kasuprolsent väga väikeseks jääb,
sellest ei või hoolida, kui tahad säilitada ja suurendada
ostjaskonda. Vähene kasu ja suur läbimüük, see on
18
ikka olnud soliidsemate äride põhimõtteks ja seda
minagi taotlen.
Suur ja lai ostjaskond, vilunud meistrid ja tööli
sed, väsimata töö ja hool ning hääd sidemed toor
materjali ostmisel võimaldavad minul ka tulevalgi aas
tal samuti nagu senini ostjatele vaid kõige paremat
kaupa pakkuda kõige vastuvõetavama hinnaga.
Sõbralik ja soe vahekord kõigi ostjatega ning ärisõpradega tiivustab mind ikka rohkem ja rohkem nende
huvisid silmas pidama, sest midagi pole halvemat, kui
lahkhelid ärimehe ja ostjaskonna vahel. Kui puudub
usaldus, siis pole sõprust ja kui puudub sõprus siis
kaob usaldus.
Üle kümne aasta iseseisva äriomanikuna, ning
täpselt kolmkümmend aastat kutsetööd, on mind õpe*
tanud, et sõprus ja usaldus peab valitsema kõikjal, nii
laias maailmas, kui ka üksikinimese elus, nii töölise
ja tööandja, kui ka kaupmehe ja ostja vahel.
Et senine soe vahekord meie vahel, austatud
kaubatarvitajad, ka tuleval aastalgi edasi kestaks ja
süveneks, soovin kõigile hääd ja ilusat, ning õnne- ja
edurikast uut aastat.
VASK
Soove uuel aastal.
Aastal uuel, armsad ostjad,
Teid siinkohal tervitan!
Õnn, et seda teha võime
Rahuingli tiiva all.
Mõnelgi pool möödund aastal
Mässas sõda laastas maad —
Loodame, et uuel aastal
Rahu valitsema saab.
19
Sõpruses ja armastuses
Tahame üksteisega
Aastal tulevasel jälle
Käsikäes kõndida.
Inimkond kord seda mõistku :
Vaen ei vii meid õnnele —
Kadedus ja rumal viha
Jäägu kaugel eemale !
Soovime, et vaen ja viha
Vendi vahelt ära kaob,
Kõik mis hinge rõhub koormab
Minevikku merre vaob.
Meie nurmed kandku vilja —
Rõõmu olgu lõikajal —
Olgu jõudu vara hilja
Igal higis töötajal!
Meie kaubandus ja tööstus
Olgu edurikas, aus —
Vende vahel olgu möödas
Võõras vaim ja tige laim.
Töölisele kõrvus olgu
Eesti au ja tulevik —
Ja ta rakkus käed need loogu
Õnnelikuks olevik
Vennad, õed, teil kõikjal olgu
Rõõmus, õitsev elutee —
Takistuseta see viigu
Väljavalit sihile!
Meie riigil, meie rahval,
Meie kallil isamaal,
Olgu õnne igal vahval,
Püüdjal, hoolsal töötajal
Saagu aasta tulev parem,
Nõnda on me kõigi soov —
20
Tuiga edu, õnn meil varem,
Olgu tegevuseks hoog !
A. Vask ikka teie sõber —
Soojalt kätt teil raputab —
Omi vanu, uusi ostjaid
Uuel aastal tervitab.
A. VASK.
PÄEVAUUDIS.
Ajalehest: Möödunud neljapäeval kui A. Valla K talu
peremees P. linnast koju sõitis, tungisid talle V. metsa vahel
kaks näokattes meest kallale ning röövisid ta paljaks, viies ära
kõik linnast ostetud kraami ning ülejäänud raha samuti. P.
teatas küll loost politseile ning korraldati haarang metsas, kuid
kõik otsimised jäid tagajärjetuks. Järgmisel pühapäeval sõitis
P. surnuaia pühale, olles peaaegu unustanud pahandava loo.
Vaadeldes peateel saalivat noorrahvast, jäi peremehe pilk pea
tuma ühel noormehel, kes alatasa igal sammul oma uusi sää
rikuid silmitses. Ligemal vaatlusel osutusid need P-lt röövi
tud saabasteks ning kohalekutsutud konstaabel areteeris mehe.
Ülekuulamisel seletas röövel, et ta poleks muidu ilmaski sisse
kukkunud, kuid röövitud uued kroomnahast säärikud on talle
nõnda meeldima hakanud, et mitte pole tähtinud neid ühes
teise kraamiga maha müüa, tahtes nendega surnuaiapühal veidi
uhkustada. Säärikud olnud nõnda ilusad, et ta ise neid ala
tasa kõndides vahtinud. Sellest saabastesse armumisest juhtu
nudki hale sissekukkumine.
Nagu kahjukannataja hiljem seletas, ostnud ta saatus=
likud säärikud A. Vaski juurest Kaubahoov N° 38.
LONDONI ANEKDOOT.
Keegi lord kiitles, et on Inglismaa parim portveinitundja
ja avaldas hiljuti nõusolekut kihlveoks, et võib määrata kinni
seotud silmadega iga portveini liigi, päritolu ja vanaduse,
maitse ja lõhna järele. Kihlvedu teostati Kui lord juba igas
punktis õige otsuse oli annud, anti talle lõpuks aukartlikus
vaikuses klaas värsket kaevuvett. Ta võtis lonksu, sülitas
selle kohe jälle ehmunult välja ja seletas: „Seda sorti ma ei
tunne. Kindlasti ei ole see portvein. Ehk on see mingisugu
ne hirmus vedelik, millega puhastatakse hambaid!"
21
Laadad 1839 aastal.
Laupäewal, pühapäewal ja pühadel
newal äripäewal.
KOOLILAPSE KIRJATÖÖST.
„Inimene“. Inimese kehast käib läbi varras, mis kutsu
takse selgrooks.
Tema ühes otsas istub pea, aga teise otsa
peal istume meie ise “
26
Mõõdud ja kaalud.
1. Pikkusemõõdud:
1
1
1
1
1
1
1
1
1
1
kilomeeter (km) — 1000 m = 0,9374 wersta
meeter (nt) = 100 sentim. (sm) = 0,4687 sülda.
„
= 1000 millim. (mm) = 1,4061 arssin.
„
— 3,2809 jalga
„
= 39,3704 tolli
küünar = 12 werss. = 0,533 m
maamõõtja küünar — 0,607 m
süld = 2,1336 m
arssin — 0,711 nt
toll = 0,0254 m
1
1
1
1
1
1
1
1
tonn (tn) = 1000 kg = 61,0459 puuda
kilogramm (kg) = 1000 grammi — 2,4418 naela
gramm (g) = 1000 milligrammi (mg) = 0,2344 solotn.
doppeltsentner = 2 tsentneri = 100 kg
puud = 16,3811 kg
nael = 0,4095 kg
leisik — 20 naela — 8,19 kg
kwintal — 100 kg.
1
1
1
1
1
L
1
1
1
1
1
1
1
hektaar (ha) = 10,000 m? = 2,09 Riia wakam.
„
= 100 aari — 0,9153 dessatini
aar (a) = 100 m8 — 0,01 ha = 21,97 ruutsülda
ruutmeeter (m8) = 0,2197 ruutsülda
„
— 1,9771 ruutarssinat
„
= 10,7641 ruutjalga
ruutsentimeeter (Jm8) = 0,1550 ruuttolli
ruutwerst — 113,804 ha
dessatin = 2,94 Riia wakam. = 1,0925 ha
Riia wakam. = 2,04 Tallinna wakam. — 0,37 ha
Tallinna wakamaa wõrdub 4000 ruutsülda — 0,18 ha
tündrimaa 1,4 Riia wakam. — 0,54 ha
ruutjalg = 0,0929 m8
POLE UUDISHIMULIK.
„Minu naine on kahjuks liig uudishimulik.44
„Minu oma aga sugugi mitte, ta pole veel kunagi küsi
nud, kust ma raha võtan tema tualettideks."
KOMPLIMENT.
„Teie väikesel pojal on täiesti politikamehe pea."
Ema (vabandades): „Jah, teate, ta kukkus korra kuue
kuusena lapsevankrist välja"
28
ÜKS VAIKNE PÜHAPÄEV.
lllillllllllllllllllllllflIIIIIIIIIIIIIIHIIIIN
»Tere '«
»Tere, tere, kas juba kingad läbi, möödunud nä
dalal alles ostsite !«
»Ei, sellest täna veel häda ei ole, tulin niisama
pisut juttu vestma — kas noorehärra ise kah poes on ?«
See oli pangaametnik Peeter Koutoste kes ühel
laupäeval Vaski kauplusesse astus ja Vaskiga juttu
ajada tahtis, olles tema kauaaegne kaubatarvitaja.
»Noh, kas pank lõhki aetud, et nõnda mõru
nägu peas — noor sõber?« küsis Vask trepist alla
tulles ning Kontostele kätt ulatades.
»Eks ta või pikapeale lõhki ka minna kui alati
nii palju rabelemist on kui viimasel ajal.«
»No noh, suve aeg ja palju tegemist, kuidas see
kokku klapib ?«
»Miks ei klapi, pooled inimesed suvitamas ja tööd
sinult pisut vähem. Ja see kuumus, puhh, hinge
tahab välja võtta — preili, on Teil üks klaas vett käe
pärast. .. ?
Vesi joodud, pajatas Kontoste edasi: »Jah, näete
härra Vask, noorevõitu mees olen veel, naist ei ole
mureks kaelas, lapsi ka mitte, aga näete, töö võtab
närvid ära!
Nii nahka sööb, et sügiseks on ainult
kontsud järel.«
»Võtke naine, võtke naine, küll siis närvid korda
saavad !« soovitab Vask.
»Taga paremaks, see sööks jupidki nahka!«
»No mis me siis teeme Teiega? Minge sõitke
pühapäevaks mõnda kuurorti, lõbutsege hästi, kurameerige, tantsige, tehke sada imet, rahapakkide otsas
ju istute, ega Teil sellest purust puudus pole!«
»Pähh, kõik proovitud puha. Kui kevadel puh
kusel olin, sai kõik suvituskohad läbi käidud, kuid
29
kusagil ei saanud rahu. Kõikjal lärm ja rahvast tuh
vil iga põõsatagune, liivaluide ja lainevahe. Ei saa
istu ega astu.«
»No aga minge korraks maale, tallu, kuhugi vaik
sesse nurka kus valitseb jumalik rahu ja hingekosutav
vaikus.» Annab Vask nõu.
»Vot, õigus, seda ma kogu aja isegi mõtlesin,
kuid on ikka kindlam kui keegi sulle ütleb, et tee
nõnda ja nõnda — nagu pool vastutust langeks enese
õlgadelt ära — nojah, head aega siis, ühe rahuliku
pühapäeva tahan veeta, mul on hirmus vähe aega,,
rong läheb kell pool neli ja praegu on juba kolm.
Ah jah, preili, kas Te ei näitaks mulle üks paras
kohver — nii pühapäevaseks maale sõiduks, teate küll!«
»Miks mitte, näete siin ongi just täpselt sobiv I«
»Tänan väga, aga mul oli veel midagi vaja, kuid
nagu pääst võeti ära, mitte ei mäleta enam, mis see
oli.«
»Vast mõned pehmed tuhvlid või sandaletid, mil
lega hää pehmel murul jalutada ?« tuletab meelde
müüja.
»Just, just, näete seda ma just tahtsin, aga see
linna õhk mõjub nii halvasti mälule, et mitte ei mäle
tanud. Andke M 42 jalale, proovima ma ei hakkagi,
aega on vähe. Nii, tänan väga, kui palju maksab ? —
Soo, soo, siin palun, hääd aega !®
Ja oligi läinud härra Kontoste, vaid tolm keerles
ta taga ringpoodide sammaste vahel.
Kontoste vennal Juhanil oli väike talu nii paari
tunni raudteesõidu kaugusel linnast. Väike järvesilm
oli just sauna taga, mets ümberringi, niidud, heina
maad, põllud, koplid, kari, koer, kass poegadega, vesiroosid, taevas, pilved, puud ja pehme muru. Selge
30
paradiis — mõtles Kontoste, kai astus karjatanumit
pidi maja poole — silu ma saan ometi veeta ühe
Vaikse pühapäeva.
Päike hakkas parajasti vajuma silmapiiri taha.
Ohtu oli soe ja vaikne. Kusagilt heinamaalt kuuldus
vikatiluiskamist, kusagil ammus lehm — muidu oli
aga nii vaikne ja õhk nii selge, et oleks võinud kuulda
ja näha rohu kasvamist. Kusagil õige, õige kaugel
hakkas lööma kiriku hingekell: pimm . . . põmm,
pimm . . . põmm! Nii pikk oli nende pimmide ja
pommide vahe, et järgmist oodates oleks tõesti võinud
ära surra.
»Vetšernõi svon, vetšernõi svon«, hakaas Kontoste
tasapisi enese ette ümisema kuid samas lakkas, sest
teeäärses talus, kust ta parajasti möödus, hakkas keegi
laulma : »Õhtu õhud sõudvad sala, lepa lehti libistes. . .« Hääl oli mahe ja pehme, sugugi mitte tava
line kooritiiskandi kriiskamine. Oleks päris huvitav
kuidas niisuguse hääle omanik ka välja peaks nägema,
.mõtles Peeter, pööras teelt kõrvale ning hakkas liiku
ma hääle suunas. Ja etsanäe, samas uibuaia taga
kraavipervel asuski ööbik . . Tiibu tal just ei olnud,
kuid sells eest oivaliselt vormitud pruunid käsivarred
ja võluvad puhvvarukad. Sääl ta kõõrutas ja riibus
ise heinu kraavipervelt — vist õhtuks kojutulevale
karjale etteandmiseks. Peeter istus kopliaiale ning
Vaatas võlutult oivalist näitsikut. Nägu ta ei näinud,
sedagi ei näinud, kas oli noor või vana, kuid tema
ettekujutuses oli ta kindlasti noor ja ilus ja jumal teab
kõik mis veel kokku. Eks ettekujutuses ole iga asi
oivaline. Ja milline idüll: õhtuvaikus, närbuva heina
aroomid, kauguses kirikukell ja kõige selle pildi täien
duseks veel võluv näitsik. . .
Ohates tõusis Peeter kopliaialt ning astus edasi.
Polnudki enam kaugel vend Juhani talu. Samast
tükkinurme vahelist teerada alla ja oldigi päral.
31
Vend võttis Peetri vastu suure hallooga. Veel
suuremaga aga tema taskus leiduva märjukesepudeli.
»Näed, just lõuna ajal mõtlesin, näiteks, et küll
istuks täna pääle sauna üks väike naps ja muhe jutt
ja siin on mõlemad nagu viis kopikut, näiteks !« sõnas
Juhan, »aga nüüd ruttu rõivad näiteks maha ja sauna !«
Saunas käidud ja järves külma veega karastatud
mindi kambri kus laual ootas värske karask ja äsja
kokkulöödud või. No mis sa hing veel paremat võid
tahta: kere saunas kuumaks löödud, muhe roidumus
kontides, soe tuba ja lahke pererahvas — naps ka
veel pealekauba I
Ega polnudki suur see Juhani pere.
Ise ta oli
sulane ja peremees, naine oli tüdruk, teenija ja pere
naine, kaheaastane põngerjas, Eevi aga nende kõigi
käskija. Ja rohkem rahvast polnudki.
»Hea, et sa vennas tulid selle mõttele siia sõita.
Näed tahtsime homme minna surnuaia pühale ja pärast
veidi külla naisevanemate poole. Sina nagu kutsutud
kohe tuled koduhoidjaks. Kahu sa ju tulid otsima,
eks sa nüüd saa niisuguse rahuliku pühapäeva nagu
huuaski harva saab. Latse võtame kaasa ja näiteks
sigadele paneme söögi valmis, ainult vala ette, lehmi
tuleb lüpsma näiteks naabriperenaine. Sina muudkui
põõnuta näiteks metsa all ehk järve ääres nii kuidas
kondile on parem näiteks «
Hommikul vaevalt päikese olles serva välja pist
nud metsaviiru tagant, hüppas Peeter asemelt välja
ning jäi juhmilt unise pääga ringi vahtima. Hirmus
kisa ja kära oli teda magusamast unest ülesse ehma
tanud. Ribinal-robinal riided selga ja lakast alla. Tuli
vist lahti, mõtles ning tormas õuele. Sääl aga vend
naisega askeldavad rahulikult ringi. Väike Eevi ripub
ema undruku küljes ja karjub niisuguse meeleheitliku
häälega nagu kõrvetaks teda mõni alatasa tagant tulise
oraga. Sealauda ukse varvade vahelt aga on pooltosi
32
nat kärssninasid väljas ning igaüks röögib nagu oleks
tal pesunäpits keele küljes. Sinna sekka veel kanade
hüsteerilist kaagutamist, kuke manitsevat kokutamist
ja lehmade kutsuvat ammumist Kõik kokku andis
niisuguse jubeda kontserdi, mis Peetri harjumata kõr
vus, tõesti võis esile manada kujutluse mõnest suure
mast õnnetusest, näiteks ilmaotsast, veeuputusest ehk
millegist sarnasest.
»Noh, tema kah juba nii vara üleval, kas maga
da enam ei tahtnud ?«
»Tahtnud ? Hm, tahtnud?! Eks ma oleks ikka
tahtnud kah, aga näe . . . hm, . . jah, vaata . . .
päevad kah juba kukesammu lühemad ja . . . ja. . .
uni läks kah ära.«
»Nojah, eks sa pea näiteks kasutama iga tundi
mis säält linna põrguhärast väljas oled. . . Aga kui
sa, seesamanegi näiteks, juba üleval oled, siis lähme
ja yaatame veidi ringi, et sa ka tead missugused varan
dused sinu meelevalda näiteks jäävad.
Kahavirtsahvti, seesamanegi, sa oled eluaja õppi
nud, aga näiteks nüüd tule õpi veidike ütleme taluvirtsahvti.
Siin, näiteks on lehm, õieti on neid kolm aga
kaks on praegu, seesamanegi, kusagil eraasjade ajami
sel lauda sisemuses, kuhu me, ütleme, praegu ei suvatse
astuda, arvestades näiteks asjaoluga, et su kingad pea
vad vastu pidama vähemalt ütleme homseni. . .«
»Pole viga, mul kingad Vaski juurest ostetud, et
näiteks kas või üle põlvi võid sõnnikus trampida aga
terveks jäävad ikka. . .«
»Noh siiski jätame ja jätkame näiteks selle virb
sahvti õppimist. Lehm nii siis. Mõnikord teda iüpsetakse kasvõi, teinekord aetakse koplisse näiteks ehk
üleüldse niisugusesse kohta, kus tal, ütleme, natuke
nosimist oleks. Seda esimest näiteks, s. o. lüpsmist sa
ei oska ja ei õpigi kasvõi eluajal ära, seda teist, see
33
on koplisse laskmist sa võid ütleme proovida. Esiteks
sa lased laudaukse lahti näiteks ja tuled siis ise kau
gemale, et lehmad su ütleme lihvitud ehk näiteks kui
das seda öeldakse indellingendset nägu nähes näiteks
kõhuvalu ei saaks. Siis kui kõik loomad, ütleme väl
jas, võtad pika vitsa, vilistad läbi hammaste, hüppad
kahe jalaga õhku ja karjud ohoi. . .
Lambad on kraad vähemad näiteks lehmast.
Need lähevad iseenesest lehmadele järele. Hobust sul
ei ole, ütleme, sest sellega sõidame ära. Sead, näiteks
on laudalatris ja suurem nendest on peaaegu sinu
pikune ütleme. Nendele annad päeva jooksul kolm
korda süüa ütleme nagu sulle endalegi — igale üks
pangi täis.
Kanad, arusaadav, on väiksemad olendid, hari
likult näiteks nad munevad aga kui nad just ei mune,
siis katsuvad lennata üle aia ning sõstrapõõsad tühjaks
noppida. Seda sellepärast, et rukis pole veel valmis,
nisu alles õitseb. Siis nad tikuvad näiteks sinna.
Nüüd on sinu hooleks hoida neid põõsastest ütleme
eemale.
Veel vähemad, ütleme, olendid on mesilased.
Tavaliselt, näiteks nad on puus, aga kui peret heida
vad, siis tulevad näiteks välja. Sina pead nad vasta
vasse kasti ajama, kui seda juhtub see on näiteks sääl
puu all, . .«
Ja nii edasi ja nii edasi käis see õpetlik seletus
kuni Peetril pea otsas kumisema hakkas ja kõrvad
peaaegu oleks kinni jäänud. Paistis, et »vaikse pühapäeva« aktsiad hakkasid tublisti langema.
Viimaks ometi oldi niikaugel, .et võidi hobune
vankri etta panna ja sõit läks lahti.
»Nüüd ometi on tükiks ajaks rahul? ohkas
Peeter ja viskas õunapuu alla selili. Kari oli kopli
lastud, sead söödetud, kanad luusisid õuel ja reheall
ringi, kalad lõid järves lupsu, mesilased sumisesid —
34
selge idüll . . . kuid, mis see siis oli, kes sääl õues
jorjenite seas kahistas ? Pruun ja kaunis suur jura
kas, ega karu viimaks, sähvas Peetril läbi pää. Vahva
nagu ta oli haaras kohe aiaäärest malaka ja hiilis
värisevi põlvi ligemale — karta polnud veel midagi,
aed lahutas ju neid. . .
Oh sa põrguline, see ju vaid vasikas, kes lauta
konutama oli jäänud, kui teised loomad välja aeti !
Peeter tegi koplivärava lahti, hirmutas vasikat
malakaga, hüppas õhku nagu kästud ja katsus läbi
hammaste vilistada. Ainult mingi sisin tuli kuulda
vale. Proovis veel kord — ikka sisin. Vasikas juba
vahtis talle otsa ja vibutas sabaga aga ei liikunud.
Peeter sisistas veel kord ja hüppas kabe jalaga õhku.
Ah sa mu meie kus siis vasikal tuli elu sisse I Saba
seljas, silmad pungis, tormas ta koplisse karja hulka. . .
Peetril omal hea meel, et sai vasikale jalad alla, visistas ikka edasi ja naeris heameelest kui nägi, kuidas
seni rahulikult rohtu nosivad lehmad ka sabad selga
tõstsid ja koplit pidi ringi lasksid. Aga siis leidsid
järsku avatud õuevärava, tormasid säält sisse ja otse
lauta kõige tagumisse nurka.
»No mis neil nüüd põrguliste! sisse tükkis,« mõt
les Peeter. Küll vilistas ja hüples laudauksel, kuid
loomad enam välja ei tulnud.
»Põrgu nendega, kui enam süüa ei taha eks siis
olgu laudas,® mõtles ja viskas jällegi pikali õunapuu
alla.
Juba hakkas pisut uni silmi tulema, mesilased
sumisesid, päike paistis, kalad lõid järves lupsu —
idüll lihtsalt, jumalik olemine kõige pääle vaatamata. . .
Kuid, kuid, mis see siis on, mis veider undamine säält
ülevelt kostab ... ja taevas läheb tumedaks . . . kas
pikset tuleb? Kuid undamine läks ikka kõvemaks ja
kõvemaks, taevas uibulatvade vahel ikka mustemaks
ja mustemaks. . . »Mesilased!« turgatas korraga Peet35
riie pähe. »No nüüd on lugu lahti.® Nagu pilv oli
neid aia kohal, vahel tõmbusid koomale, vahel läksid
laiali.
»Kast!« meenus Peetrile. Kast küll, aga kuidas
sa neid sinna sisse saad? Kusagil loetust meenus
talle, et mesilastele peab vett viskama ja müra tege
ma, siis tõmbuvad kobarasse, mõtlevad et pikne on
ülevel ja laskuvad maha. Rabinal, robinal jooksis
Peeter toa juurde ning kohe tagasi pangi vee ja paari
praepanniga, pildus kopsikuga vett ja kolistas panni
dega. . .
Suts, käis järsku Peetril kibe valujuga läbi kõige
õrnema koha. Aias oli ju teisi mesipuid ka ja ega
rahulikult töötavad loomakesed niisugust kärategijat ei
salli oma ukseesisel. . .
Peeter vehkis oma ümbert kallaletükkivaid mesi
lasi veekopsikuga ja katsus, et aiast välja saab. Samal
ajal aga tõusis lennupere ikka kõrgemale ja kõrgemale
ja võttis viimaks suuna teise talu poole. Peeter järele
tulisejalu ja valu kõik keha täis. Ise ikka veel tagus
kahte praepanni üksteise vastu ning ei pannud tähe
legi, et oli jõudnud naabritalu aia taha.
»Mis läinud, see läinud, ega jooksmine enam ei
aita I« kõlas järsku hääl aiaheki tagant.
Üllatudes lõi Peeter silmad ülesse. Heki vahel
pruune käsivarsi aiale toetudes, nõjatas võluv näoke
ning naeris talle vastu.
Pannid kukkusid kolisedes Peetril käest. No oli
tal tarvis end narriks teha nii võluva näitsiku nähes.
Põrgu kõik vaiksed pühapäevad jäädavalt, kirus Peeter
seespidi, välispidi tegi aga lahke näo, naeratas, vaban
das, pööras ümber ja kadus kiirelt kodu poole. Muidu
ehk oleks kena tütarlapsega tutvust sobitanud, kuid
niisuguses koomilises ja häbiväärses olukorras, ei,
kohe praegu paneb kolid kokku ja sõidab kohe linna,
36
las jäävad lehmad ja mesilased kus see ja teine, mis
see tema asi!
Õue jõudes istus Peeter raiepaku otsa, võttis pea
kahe käe vahele ning jäi morni mõtiskellu: no oli
tal tarvis siia omi konte vedada — võinuks lesida
päeva läbi Emajõe luhal, oleks ometi rahu olnud, aga
nüüd, aga nüüd. . . Kuid mis asi see siis oli, tuttav
heli nagu kostis toast — hurraa-aa, pidulised vist
tagasi võidutses Peeter. Saladuslikud hääled kambris
aga muutusid järjest tugevamaks ning Peetri süda
kiskus krampi. Halb aimdus läbis välguna kõik nahapoorid ning ajas külma judina pääle. Ettevaatlikult
majale liginedes katsus ta omale kümnekordselt kinni
tada, et niisugune asi ei ole võimalik, ei tohi võimalik
olla. . ! Oh, kuid siiski see oli tõsi. Väike Eevi oli
kogemata maha unustatud. . ! Oli askeldamise ajaks
magama pandud, et poleks risuks ees ja nii unustatudkimaha.
Peeter seisis nõutult toa uksel ja vahtis väikest
olevust kes oma pisarais kümbles ja samal ajal voodi
võrgust külge pidi ülesse tahtis ronida.
Peeter tegi mis selles olukorras loomulikuna näis,
ta tõstis väikese inimesehakatuse voodist välja põran
dale. Tuli see nüüd sellest, et Peetril vennaga suur
sarnasus oli, ehk sellest, et tal venna vanad riided
seljas olid, kuid laps sirutas käed tema poole ja karjus
ikka, et »isa, isa võta tülle!«
»Kulla laps, sellest süüst ma olen küll prii aga
sülle ma võin sind ju võtta kui nii väga tahad !«
Laps jäi tasapisi vagasemaks, naerataski vahel,
urgitses Peetri vestitaskus uuri kallal kuid nimetas teda
ikka isaks edasi, nii et päris piinlik hakkas kohe. Kui
ametijuubeliks saadud kuldmonogrammidega taskukell
oli välispidi läbi uuritud, tuli avada kapslikaan ja
näidata sisemust. Just siis leidis Eevi paraja aja kella
enda kätte võtta. . . Ja kus sa niisugusele põngerjale
37
midagi keelad, anna või hing ära. Vaatas, vaatas tüki
aega, küsis ja pudistas omas keeles ja kui mingit vas
tust ei saanud, siis prauhti lendas kallis ese uksest
välja.
»No tüdruk, hoia oma nahk,« tegi Peeter kurja
häältv Nagu Eevi kurja nägu nägi nii temagi näoke
hakkas virilaks kiskuma, näitas käega välja ja karjus ;
»Ema ja ema.«
»No nüüd on hull tükk, isaks võiks veel kuidagi
olla, aga emaks kuidagi mitte,« pobises Peeter ja viis
lapse välja ning pani murule. »Küll ema tuleb varsti !«
trööstis ise.
Esite lehmad, siis vasikas, mesilased, laps ja. . .
»Kõss, kõss,« karjus Eevi, plaksutas käsi kokku
ja taterdas lahtise aiavärava poole. . .
Nojah, muidugi, kanakari terves koosseisus nokita
ses sõstrapõõsaste kallal, kukel aga jätkus häbematust
istuda kõige kõrgema aiaposti otsas, lehvitada tiibu ja
võidukalt kireda!
Peeter tormas aeda, Eevi kilgates järel. Kuid
kanadel on õnnetuseks käna pead otsas — aja neid
kuidas tahad, kuid ega nad seda mulku aias kunagi
ülesse leia kust nad sisse tulnud. Koleda kisaga põ
genesid nad Peetri ees, lendlesid vastu põõsaid ja oksi,
mesipuid ja aeda, kuid välja ei saanud. Sulgi oli
varsti terve maailm täis.
Mesipuudest kuuldus aga kahtlast suminat. Mee
nutades endisi kogemusi jättis Peeter kanad sinna
paika, haaras rõõmust kiikava Eevi kaenla ja tormas
aiast välja, õuest läbi — mööda teerada ikka edasi ja
edasi. . .
Kes teab kui kaugele ta oleks tormanud, kui
rukkinurme otsa kohal poleks peaaegu sülitsi kokku
jooksnud inimesega, kes põrkest sama palju ehmuskui Peeter isegi.
38
»No noh, kas tuli lahti ?« lausus sama meloodi
line hääl mida Peeter maal olles juba kolmandat korda
kuulis. Samas riietuses mis eilegi, pääs rätt ning sel
jas puhvvarrukatega kleit, käes aga läikiv piimaämber,
seisis eilne ööbik kraavi pervel Peetri ees . .
»Tuli just mitte. . .« sai Peeter midagi kogeleda
ja siis hoogu sattudes jutustas tütarlapsele kogu oma
häda ja viletsuse.
See põrguline aga, Vaike oli ta nimi ja osutus
naabritalu perenaise õeks, kuulas Peetri juttu niisuguse
haavava naeruvinega näol, et mees järsku jutu lõpetas,
ümber pööras ning koju poole hakkas sammuma.
»Pidage’nd veidi, ma lähen ka kaasa, pidingi just
Teile minema lehmi lüpsma. . !«
»Ah nii, siis Teie see oletegi kes pidi tulema ?«
»Õde küll õieti, kuid ma võtsin selle vaeva oma
peale — temal isegi tööd kodus «
»Aga kui Te lehmad ära lüpsate, kas lähete siis
kohe koju ?« küsis Peeter hirmuga.
»Nojaa, oleneb, oleneb . . sellest — jah mui
dugi lähen koju !«
»Aga mõtelgi ometi, kanad on aedapidi laiali,
mesilased lennus, kari kiinis, laps ristiks kaelas mul —
olge ometi inimlik !«
»Ma ei tea, eks me vaata — kui meeldib siis
jään abiks. . .«
Kui Juhan oma naisega õhtul koju tuli, leidsid
nad lapse korralikult magamast ja majapidamise oiva
lises korras, kuid Peetrit polnud teps mitte leida. Suure
hüüdmise ja karjumise peale ilmus ta viimaks järve
äärsest kaasikust, Vaike käevangus rippumas. . .
Kas Peeter Kontoste jäi oma »vaikse pühapäe
vaga* rahule ehk mitte, seda otsustagu iga lugeja ise.
„Inimene, no see oli kaabakas kes Teil habet ajas ! Teie
nägu on. ju üleni verine. “
,
„Ärge^lubage omale jämedusi, ma ajan ise omal habet.
89
ABIMEES ALATI.
Kui ilma nuhtleb külmataat
Ja näpistab su kõrva,
Siis pole elu palju väärt,
Sa kasvõi ära kärva.
Tuul puhub läbi mantlikrae,
On märg ja vilu, vinge,
Siis väga hoolsalt ette kae,
Et külm ei võtaks hinge.
Kui jalatsid sul nii ja naa,
Ning jalas suvekingad,
Siis haigusi on parvena
See pole nali mingi.
Talv, sügis nõuab jalatsit,
Kalossi, botikut,
Mis oleks hästi valitud
Ning sooja pidavgi.
Niisugust ainult Vask sul müüb,
Seepärast siuna mine —
Kaup olgu hää, see tema hüüd —
Ses veenduda võib pime.
On jalas botik Vase mant,
Ja king sääl sees kui pilt —
Võid näkku naerda pakasel
Sind kaitseb villa vilt.
*
*
*
Kui
Või
Sul
Siis
40
tuleb tähtis sügis-ball,
muidu suurem pidu,
aga puudub kaunis king,
jälle siia lidu.
Sest Vask on ikka abimees,
Kui mõnel kingahäda;
Tal kingi ikka laos sees,
Et tulgu kasvõi sõda.
Lakk-king, šavroo ja kroom või muu,
Kõik nagu unelmad,
Nii kaunid, et sul lahti suu
Jääb imestusega.
Küll lastele, küll naistele,
Küll täitsa meestele
On kingi, saapaid igale,
Neid jätkub terve rahvale.
*
Kui abiellud naisega,
Kel’ seltskond A ja 0 —
See ühe paari kingiga
Ei iial olla saa.
Uus päev ja jällegi uus king
Sest nõnda see on moes —
Mees kirub küll, et põrgueit,
Nii palju polegi ju poes!
Küll naine teab, et Vaskil on
Ju uusi kingi küllalt:
Küll rohelist, küll punast on,
Küll hõbedast, küll kullast.
Siin lühikese kontsaga,
Siin jälle pikk kui torn;
Siin lakaga, siin nööbiga —
Neid nähes kaob tuju morn.
*
Kui lähvad ilmad soojemaks,
Ning kevad kätte jõuab,
Siis mees ja naine, igaüks
Ka kevadkingi nõuab.
Noh, näita Vask, mis suveks sul
On pakkuda meil uut?
Siin rannaking, mil’ kummid all —
Kas seitset — kolmkümmet kuut,
41
Või suurt ehk vähemat läeb Teil ?
Siin mustriga, siin moodne ruut.
Siin õmmeldud on tald, siin peil,
Fassonge vanasid ja uut.
Siin kergemad, siin raskemad,
Siin rannasaabas tugev;
Sandaal siin, samas sandalett,
Veesaabas kõrval vägev.
Ükskõik mis vaja kellegil,
Neil kõigil abiks Vask.
On kingi, saapaid lettidel —
Sääl voolab nagu kosk.
*
*
*
Kui kevad käes, siis ikka nii.
Et naisevõtt läeb lahti,
Sest nüüdsel ajal iga neid
Ju poistel peab jahti.
Kui pruudil puudub pulmaking
Mis nagu inglisõrm ;
Ja ihkab kinga tema hing,
Mis unelmana õrn.
Siis jällegi on Vask see mees.
Kes abistamas olgu:
Tal kraami palju kaupluses,
Küll katta ta võib jalgu!
Kas olgu pulm või leeriaeg,
Või kihlus, ristsed, matus,
Ehk tavaline argiaeg —
Küll ikka kingi jätkub!
Kui mõnel daamil õnnetus,
Et Jumal jala loonud
On suurema kui tahetud
Ning seega muret toonud,
42
Siis jällegi Vask olgu see
Kes abistamas olgu;
Tal kingasid, mis suured seest
Kuid väljast väiksed olgu!
*
Kui amet sul, kus käimist on
Nii päris kaunis palju,
Siis varsti läbi kulub konts
Ja taldki ei tee nalja.
On olemas üks muinasjutt,
Kus seitsme-versta saabas
Viib kõikjale, kui suur on rutt,,
Kui oled viimses hädas.
Nüüd Vaskil võetud on patent —
Neid saapaid teeb nüüd tema !
Neis astud, kõnd on nagu lend
Ja välimus on kena.
*
*
*
Kui lapsi sul on rügement,
Kes alles koolis käivad,
Siis kallis sinul iga sent,
Mis kokku hoida jõuad.
Seepärast ikka igamees
Ka Vaski juurest ostab —
Ta teab, et siis kopik sees
Ka rahakotil seisab.
Hääst materjalist jalats kui
On igal lapsel jalas,
Siis käia võib ta talv ja sui.
Kas paistab päev või sajab.
Lastekingi igat sorti
Vask sul jälle soovitab —
Odavat ja kõva värki
Jalga meile proovitab.
*
*
*
43
Kui sügispäevil pori
On külavahel paks,
Siis pole kingast abi —
See muutub räbalaks.
Kui kaugel elab Manni,
Marus ja, poolatar,
Saad mitu tublit vanni,
Kui lähed kingaga
Vask sulle selleks puhuks
On varund säärikuid —
Kui pori neidki uhub
Nad jäävad väärikaks.
*
*
Kui isamaa sind kutsub,
Ja lähed sõduriks,
Siis „Vana jobu“ sõimab
Sind kohe „joonapiks“.
Kuid lahti saada nimest
Nii alandavast võid,
Kui kroonusaapad jalast
Sa kohe ära lõid.
Ning Vaski juurest omal
Säärsaapad kenad tõid.
Kui need sul ikka jalas
Siis uhke olla võid.
*
*
Nii ikka igal ajal
On Vask sul abimees —
Ei ole iial vaja
Sul kõndi jalad vees.
Tal igat nummert, sorti
On saapaid, kingasid —
Neid võid sääl jalga torki
Ja otsi parajaid.
44
Sündmusi A. Vask1 saapakaupluse ostjate ringist.
I
Pruutpaar kihlas ennast Tartus,.
Sõitis Volti külasse,
Et seal vanemate juures
Kinnitaksid kihluse.
Pruudi isa vaatab noori —
Vaatab, kaua silmitseb,
Ohates end käänab ringi,
Endamisi kõneleb:
„Noortel pole mingit maitset,
Kuidas riietada end —
Nendel sihiks nähtavasti
Tiivarips ja armulend,“
Siis ta kutsub noored ligi
Nagu kõue kärgatab:
„Minge sinna nurka seisma,
Küll siis selgub mis vast saab.
Olen tütrel küllalt öelnud
Vaski juurest kingad too !
Lapse east manitsenud :
-ara armust purju joo !
Kas on õige, teie kingad
Mujalt välja valitud?
Jalad näivad nagu singid,
Kottadena botikud 1“
Alandlikult peigmees ütleb:
„Jah, mu äiataadike —
Valisime mujalt jalga
Kingad, saapad endile.
Külap vist me kahekesi
Armust segi olime.
Ei me näind mis meil anti
Kuhu sisse läksime.
45
Külap Vaskilt uued toome
Pulmapeoks muidugi.
Küll siis rahule me jääme
Igavesti nendega.“
„Uued küll, kuid terve päeva,
Nüüd te nurgas seisate,
Mis te mõtlematult lääde,
Kingi ostma mujale!
Vask, näe siin kalendri pannud
Hulka salme ilusaid,
Õppige need nurgas pähe,
Nii et meeles seisavad !“
Terve päeva andis tuupi
Noortel Vask’i salmisid
Ega’s võinud neid nii uupi
Lugeda kui juttusid.
Alles õhtu eel nad vaesed
Tööga valmis jõudsivad
Ütlid „ Vana, nüüd on pää sees !“
Nurgast välja tulivad.
Kui kõik salmid üles öeldud
Iga rida tip ja top,
Said ka viinad välja toodud
Kosjaviinad joodud, vot I
Ja kui pulmad viimaks jõudsid,
Vask’i juurest toodud kaup
Pidu peeti, nagu nõudsid,
Komme, jõukus rahakott.
(Järg 1940. a. kalendris.)
KUNSTNIKU PARADIIS.
„Noh, kuidas elab kunstnik P. oma noore naisega ?“
„Nad elavad nagu paradiisis
„Nii õnnelikult ?“
„Ei! Pole midagi selga panna.“
46
Sügisel, talvel ja kevadel
võite ainult siis terved olla ja terveks
jääda, kui kannate jalas vilte
VI&BITÖÖSTUS
V. 8CHVALBE
RAEKOJA TM. NK, 80
müüb suurel ja väikesel arvul igasugu
seid vildist jalanõusid, nahkadega ja
ilma, kodumaa ja välismaa villast.
Tööstus vahetab villa viltide vastu ning
teeb toodud villast vilti.
V. SCHV ALBE
vilditööstuse
saadusi
on müügil ka j alanõudeäris
A. V A S K
47
Kõik kaubaartiklid, mis mahuvad
jalanõude mõiste alla on müügil
j alanoudetöö stuses — kaupluses
Kaubahoov nr. 38, telefon 13-06.
Suur läbimüük tagab odaya hinna — seepärast
keegi ei või nuriseda A+ VASK’i hindade
üle. 8 A+ VASK’i kaupluses on alati
laos suurel arvul igasuguseid
jalanõusid: veesaapast, pee-
nema lakini, töötu hvlist,
nägusama kingani.
' Billis
Kaupluse juures asub ka parandustöökoda, kus
tehakse igasugu parandusi kiirelt ja odavalt.
A. VASK valmistab jalanõusid ka tellimise peale
parima meistri juhatusel.
M. Hermann’i trükk, Tartus 1938.
Miks ostame
Oma jalanõud ainult A. Vaskl kauplusest
KAUB4HOOV NR. 3S, TELEF. 13-06.
IIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIII iiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiniiiiiHiiiiniiiniiiiiiHiiiiiiiiH
Seepärast, et A. Vask’i jalanõud on
vastupidavad ja tugevad.
Seepärast, et A. Vask’i jalanõud on
ilusad ja nägusad.
Seepärast, et A. Vask’i jalanõude äris
on väga suur valik naiste- ja meeste kingi,
saapaid, kamasse, säärikuid, botikuid, vilte,
kalosse, lastekingi ja saapaid, võimlemiskingi, toakingi, tenniskingi, sandaale, sandalette jne.
Seepärast, et A. Vaskl tööd on tehtud
parimast materjalist, parimate meistrite poolt.
.Ja lõpuks seepärast, et A. Vaskl
äris on hinnad alati mõõdukad.
Seepärast, et kaupluse omanik A. Vask
ou ka ise väljaõppinud meister ja asjatundja
ning seepärast võib tema töid sellel alal,
kõigiti usaldada.
Kalendri laatade teadetes on juhtunud mõningaid
ebatäpsusi, millised siinkohal parandan. Alljärgnevad
laadad peetakse järgmistel kuupäevadel:
Tartus: 10. jaanuaril, 4. juulil ja 26. septembril.
Petseris: 27. veebr., 3. apr., 17. apr, 19. mail, 25. juu
nil, 15. augustil. Mustvees: 4. mail, 24. oktoobril.
Rõugus: 20. märtsil. Võõpsus : 20. aprillil, 20. juulil.
Kõik teised laadad peetakse nendel kuupäevadel na
gu minu kalendri laadateadetes on märgitud.
Niisuguse täpsuse ja hoolsusega
valmivad A. VASK! tööstuses jalanõud,
vilunud ja parima meistri juhatusel
Jalanõu olgu valmistatud täpselt, 'paremast
materjalist, paremate mudelite järele. Ta
olgu nägus, hästiistuv ja hinnalt mõõdukas
See on A. VASKI jalanõudetööstuse ja
kaupluse põhimõtteks olnud 10 aastat
See on võimalik vaid siis, kui omanik ise
on väljaõppinud meister ja kui ka tööde
juhatajaks on osav ja vilunud meister.
A. Vask i äris on see nõnda.
IIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIHIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIW
'tänavkingi, töökingi, botikuid, kalosse, ; peokingi suures valikus,
paljudes fassongides, kalleid ja
odavaid; sandalette, rannakingi,
toatühyleid ja teisi jalanõusid
hing reisukohvreid.
Tantad häädusea ja mõõdukate hindadega.
Eritellimised täidetakse kii
relt ja korralikult, vilunud
meistri oskuslikul juhtimisel.
Kaubahoov nr. 38, t. 33-06.
Aastaajad»
Kevad algab 21. märtsil. Suvi algab 22. juunil.
algab 24. septembril.
Talv algab 22. detsembril.
Sügis
Liikuvad pühad.
Palvepäev — 14. veebr. Palmipuude püha — 17. märts
Suur Neljapäev — 21. märts. Suur Reede — 22. märts. Ke
vadpüha — 24. märtsil. Taevaminemise püha — 2. mail.
Suvisteüha — 12. mail.
Riiklikud pühad.
Uus aasta 1. jaanuaril.
Kolmekuningapäev 6. jaanuaril.
Iseseisvuse päev 24. veebruaril. Palvepäev 14. veebr. Suur
Reede 22. märts. Ülestõusmise pühad 24—26 märtsil. Kevad
püha 1. mail. Taevaminemise püha 2. mail. Nelipühad 12 ja
13. mail. Võidupüha 23. juunil. Jaanipäev 24. juunil. Usu
puhastuse püha 31. oktoobril. Surnutepüha 17. novembril.
Jõulupühad 25., 26. ja 27. detsembril.
Töö lõpetatakse kell 12 päeval: 1) Vaik
sel laupäeval. 2) Jõululaupäeval ja 3) vanalaastal. Nelipühi
laupäeval ja Võidupüha laupäeval lõpetatakse töö samuti
kell 12 päeval, väljaarvatud põllumajandus, kus on täistööpäev.
Sel aastal on 366 päeva.
2
o o t j & b.
Seekord sellel kohal, kallid
Ostjad, teile ei saa rääkida
See, kes sellega on harjund,
Keda kõik te tundsite
Teda saatus murdis maha
Paremates aastates.
Tema põhimõtteid aga
Mina kannan edasi.
Tema soovil teile ostjad
Tervitusi hüüan ma
Olgugi, et pisarsilmil
Pean seda tegema,
Olgu kauplemises ausus
Esikohal alati.
Ilmas, elus ikka õiglus
Valitsegu hauani.
Nii see oli tema tahe
Kuni elu lõpuni
Teisiti ka me ei tohi —
Siis me saame edasi.
Armsad ostjad, toogu teile
Edu, õnne aasta uus
Mingu mööda sõjal aine,
Valitsegu rahu aus.
E. Vask.
3
jaanuar. —
** £
2
3
4
5
6
Näärikuu.
Esmasp. Uus aasta
P. t. 9.02
Teifip.
C
[1.15.30.
Kolmap.
Neljap.
Reede
Laupäew Kolmekuningap.
7
8
9
10
11
12
13
Pühap.
Esmasp.
Teifip.
Kolmap. Paawlipäew
Neljap.
Pt. 8.55, l. 15.47.
Reede
Laupäew
1. Ülest. püha
Pühap.
Esmasp. 2. Mest. p.
Teisip.
3. Ülest. p.
Kolmap.
Neljap.
Reede
Laupäew
Pühap. j
Seitset sorti saapaid Simun
Proovis läbi aastaga
Ikka parajaid ei leidnud
Simun otsis asjata.
Viimaks Vaski juurde tõttas
Saapad sealt jalga võttis
Nägu nüüd tal rõõmul särab
Jalastki ei võta ära.
Pühap.
Esmasp. P. t. 3.36, l. 20.44.
Teisip.
Kolmap.
Neljap.
Reede
Laupäew
26 Pühap.
27 Esmasp.
28 Teisip.
29 Kolmap.
30 Neljap
31 Reede
$ t. 3.19, l. 21.03
Kui on koolis kehvad päevad
Eksamid ja muiduvaevad
Siis ei ole paremat
Kui on kingad parajad.
See teeb meele rõõmsamaks,
8
S
00
S
Ä
5
&
I
S
S
5
Z_ ____
Klassitänai
„ sus
.. .kaks
,
massitööst ei saa
Ülesanne laheneb
Kooliaeg ka lüheneb.
Kui on kingad Vask’i mant
kus sul lõikab iga kant.
Tere sõber, tere, tere
Mis on uudist, kuidas läeb.
Mis seal uudist, palju pole
Näed, ilm vihma poole säeb.
Kindral Franko mehed, kuuldub
Miks nad võitsid, tead mis ?
5
N
Asi lihtne, nendel saapad
Samast nahast valmistet
Millest Vask’i juures meile,
Tehakse kõik jalanõud.
Tohoh pergel! Kas see tõsi ?
Kohe omal toon ka säält
28 Pühap.
39 Esmasp. P. t. 3.58, 1.20.39
30 Teisip.
31 Kolmap.
Kui maailm sõjas rabeleb
Ja lennuk viskab pommi,
Siis sellel õnn kel’ saapad hääd
Ei pomm löö teda lommi
Ta putket panna kiirelt saab,
Kas läbi pori sügava.
Ehk okastraadi terava.
10
pugust. —
Lõikusekuu.
31 p.
Märkused
1 Neljap.
2 Reede
3 Laupäew
G
4 Pühap.
5 Esmasp
6 Teisip.
7 Kolmap.
8 sleljap.
9 Reede
P. t. 4.19, l. 20.16
10 Laupäew Lauritsapäew.
Z
Pühast.
Esmasp. P. t. 4.42, l. 19.51.
Teisip.
Kolmap.
Neljap.
Reede
Laupäew Pärtlipüew.
2Z
26
27
28
29
30
31
Pühap.
Esmasp.
C
Teisip.
Kolmap.
Neljap.
P. t. 5.04, l. 19.23.
Reede
Laupäew
Kui tahad olla kavaleer,
Siis olgu õige kontsaveer
King igatpidi tipp ja topp
Ja passigu kui püssitropp.
Kui ostad korra Vask’i mant.
Siis oled ikka šikk, šarmant.
11
Pühap.
Esmasp. Sügise algus kell 7
Teisip.
Kolmap.
Neljap.
Reede
Laupäew P. t. 6.09, l. 19.58
29
30
Pühap.
Mihklipäew.
Esmasp.
£
Konnasilm ja kõver varvas
Seda teab kõikjal rahvas,
Tuleb halvast jalanõust.
Mitte aga rahvatõust.
King ja saabas Vask’i juurest
Vabastab sind vaevast, suurest.
12
Oktoober. —
Wiinakuu.
Märkused
1 Temp.
2 Kolrnap.
3 Neljap.
4 Reede
5 Laupäew
•
6 Pühap.
7 Esmasp.
8 Teisip.
P. t 6.31, l. 17,29. ^
9 Kolmap.
10 Neljap.
11 Reede
12 Laupäew
13
14
15
16
17
18
19
Pühap.
Esmasp. Simuna päew.
Teisip.
lP. t. 7.17, l. 16.35.
Kolmap.
Neljap.
Usupuhastamisepüha G
Kui diplomaatidel kõigil
Kes määravad rahvaste teid
Ka oleksid jalas need kingad
Mis Vask meil alati müüb.
Siis parem neil oleks ka tuju,
Nad jätaksid kakluse, sõja.
13
November. —
Taiwekuu.
30 p.
Märkused
__________________
1 Reede j Hingedepäew
2 Laupäew
3
4
5
6
7
8
9
Pühap.
Esmasp
Teisip.
Kolmap.
Neljap.
P. t. 7.41, l. 16.12,
Reede
Laupäew
1 Jõulupüha
2. Jõulupüha
3. Jõulupüha P. t. 9.20
G [1. 15.26.
Pühap.
Esmasp.
P. t. 9.02, l. 15.30.
Teisip.
Kui sa tuled too mul lilli
Laulis ennem neiu õrn.
Nüüd on neiu abielus —
Lilled tema silmis põrm
Nüüd ta ütleb: Too mul kingi
Vaski juurest ruttu sa
Lill ei paku muljet mingit
Kui ma Vaski kingi ei saa.
15
^. Faski mälestuseks.
Eks meie kõikide Looja
Kutsu meid siis kui on aeg —
Palveid tal peame tooma,
Kui meil on. kurbus ja vaev.
Saatuse käsi Sind tabas —
Katkestas karmilt Su töö.
Palju Sul sõpru jäi maha
Kellel veel ees elutee /
Aastaid nii mitu, nii mitu
Võinuks Sa elada veel /
Sõprade ridades astu
Tundmatul saatuse teel /
Elu täis tegevust, töökust
Möödus kui ainuke päev ; —
Elu täis soove ja lootust —
Töötada polnud Sul vaev.
Südamlik sõprus ja ausus
Olid Sul juhtimas teed —
Tegudes sätendas õiglus,
Teistele tahtsid vaid hääd
Eks tormihoog ikka murra
Metsa seest kõrgemad puud;
Taevane tuligi taba
Kergemalt kõrgemat puud
Sinagi olid ju üle
Tahtelt ja töökuselt meist;
Ega siis muidu ju edu
Krooninud elu Sul maist
Kurbusse jätsid meid maha —
Pisaraist märg on Su kalm ;
See oli saatuse tahe
Puhaku rahus Su põrm.
16
Alehssyöep ^as^
Austatud kaubatarvitajad ja ärisõbrad. Viimase
paari aasta jooksul olete harjunud käesolevat kalendrit
sirvides ja lugedes mõtlema selle väljaandjale, äriomanikule A. Vask’ile, keda Te kõik rea aastate jooksul
olete tundnud vastutuleliku ärimehena, ning sõbraliku
ja tagasihoidliku inimesena.
Ka tänavune kalender jõuab Teie kätte harilikul
ajal, ainult selle vahega, et A. Vask’i, minu unusta
matut meest ei ole enam elavate kirjas. 1939. aasta
21. mail lahkus ta elavate kirjast, jättes oma elutöö,
kaupluse, minu ning oma ainukese poja valdusse ja
valitsemisele.
21. mai 1939 aasta oli leinapäevaks mitte üksi
minule ja pojale, vaid ka paljudele töölistele, äriteeni
jatele, samuti isiklikele sõpradele, kes teda tundsid
väärtusliku sõbrana ning parima peremehena.
Töö ja raugemata edasipüüdmisetahe olid selle
elu alus ning sisu, valgustatud ja soojendatud südam
liku sõpruse ning ääretu heatahtlikkuse heledatest kiir
test.
Minu kadunud armsa mehe mälestuseks toon siin
kohal lühikese kirjelduse tema eluloost:
Aleksander Vask sündis 27. augustil 1889 a.
Tartus, vaeses voorimehe perekonnas. Seitsme aasta
sena kaotas ta isa ning oli sunnitud oma nelja venna
■seltsis iseenesele leivateenistust hankima.
Hakkajat poissi ei heidutanud eluraskused. Suvi
suve järele ta teenis Tartu ümbruse taludes karjasena,
kuid talved veetis eneseharimisel ja ametiõppimisel.
Ilma igasuguse tutvuseta ja kõrvalise abita läks tal
17
korda leida omale õpipoisikoht kingsepmeister Hampfr
juures. Kolmeaastane õppeaeg läbi, töötas ta veel neli
aastat mitmete meistrite juures, kuid asus siis töötama
iseseisva kingsepana. Varsti aga kutsuti ta sõjaväe
teenistusse, mis tollel korral oli küllalt raskeks elamu
seks, sest ajateenistus kestis ligi neli aastat. A. Vask
määrati aega teenima Siberi kütipolku.
1914 aasta aprillikuul vabanes ta ajateenistusest
ning seepärast, olles alles äsja vabanenud sõjaväest,
ei kuulunud ta puhkeva maailmasõja puhul väljakuu
lu ta tava mobilisatsiooni alla.
Sõjaaastatel töötas A. Vask iseseisva kingsepana
Tartus ja lühemat aega ka Tallinnas tehes ühtlasi tööd
ka suurematele äridele.
Kt sõjaaastatel tööliste puuduse tõttu kingsepa
töö nagu iga teinegi töö võrdlemisi hästitasuvaks kuju
nes, siis A. Vask il, kui hoolsal töömehel avanes varsti
võimalus soetada mõningad kinnisvarad _ nimelt
Tartusse, Peetri tänavale.
1918 aastal hakkas ta töötama J. Mõistuse saapaärisse, Kaubahoov nr. 38.
J. Mõistusega kujunes Vask’il juba varsti väga
sõbralik ja südamlik vahekord. Aasta, aasta kõrval
töötas A. Vask hoolega ning omakasupüüdmatult, ja
see ei jäänud vanahärra Mõistuse poolt mitte tähele
panemata. Nii mõnelgi korral oli A. Vask’il võimalus
teeneid ülesnäidata J. Mõistusele. Oli ju J. Mõistus
vana mees ning vajas hädapärast toetajat ning sõpra.
Aasta aastalt muutus J. Mõistusel ikka raskemaks ja
raskemaks äripidamine, ning seepärast ta tegi A. Vaskile korduvalt ettepanekuid äri üle võtta, ning iseseis
valt kauplema hakata. 1928 a. Vask võttiski Mõistuse
saapaäri üle.
. . A. Vask, kes algas eluvõitlust kaheksaaastase
poisikesena, ning tegi sellest ajast alates rasket tööd,
võis oma 40 aasta sünnipäeval 1929 aastal tagasi vaadasa pikale ja raskele aastate reale, mis järkjärgult —
18
tänu piiramatule töötahtele ning järjekindlusele, oli
viinud teda ikka paremale ja paremale järjele.
Kaheksa aastat lapsepõlve kehvades — võib öelda
väga kehvades oludes. Siis mitmed pikad aastad karjaskäimist suviti, ning kooli- ja ametiõppus talviti. Küm
me aastat tööd õpipoisina ning sellina, ligi neli aastat
rasket väeteenistust Vene sõjaväes. Siis jällegi 4 aas
tat iseseisva kingsepana, ning lõpuks kümme aastat
töötajana J. Mõistuse juures.
Lakkamatu töö üle
kolmekümne aasta — oleks patt olnud, kui seda harul
dast vastupidavust poleks krooninud edu.
Oma perekonna soetamise peale polnud A. Vask'il
ennem aega mõelda, kui 1921 aastal, millal ta abiellus
minuga.
Alates 1928 aastast, mil ta sai iseseisvaks äriomanikuks, kuni surmani oli A. Vask omas äris hommi
kul esimeseks ja õhtul viimaseks Tema polnud nende
peremeeste hulgast kes ütlevad alluvatele : »minge« ja
»tehke«. Tema oli nende hulgast, kes ütlevad: »lähme« ja »teeme«.
Tänu tema hoolele ja vaevale võisid kõik konstateeri, et endine küllaltki kuulus J. Mõistuse saapaäri, A Vask’i valduses olles aasta aastalt ikka rohkem
ja rohkem sõpru ning poolehoidjaid kogus.
Hoolimata majanduslikust edust, jäi A. Vask
äärmiselt tagasihoidlikuks ja vähenõudlikuks. Kaeble
mine ja hädaldamine, mida võime kuulda suurema osa
inimeste juures ka pisemategi raskuste puhul — see
oli A. Vaskhle tundmatu. Enese raskustest ja häda
dest ta ei armastanud rääkida kellelegi, sest neid ta
oli harjunud kandma ja ületama iseseisvalt juba vara
jasest lapsepõlvest alates.
Isegi nõnda kaugele läks tema tagasihoidlikkus,
et isegi haigevoodis olles, mõni päev enne kadumist
igavikku, ta ei tülitanud põetajaid ühegi oigega, olgugi
et kannatas suurte sisemiste valude all. Ning enne
haiglasse minekut, juba paari aasta jooksul, kuigi ta
19
sageli pidi tundma valusid. Ta ei rääkinud nendest
kuigi palju, isegi oma ligimistele mitte.
21. mail 1939. aastal pühapäeva varahommikul
sulges minu unustamatu hää mees, silmad igavesele
unele. Paar tundi enne kadumist igavikku, kui istu
sin ta juures ning katsusin trööstimisega leevendada
tema valusid, naeratas ta ning juhtis jutulõnga enese
haiguselt ära teistele asjadele, ärile ning talus toimu
vatele ehitustöödele. Ta ei uskunudki, et teda, vints
ket töömeest võib tabada surmavikat. Viimase minu
tini ta lootis, et võib lõpule viia oma eluaegse unis
tuse, millele ta lapsepõlvest peale oli lakkamatult
mõelnud: omada talu maal, maalapikest mis kuulub
vastuvaidlematult sinule. Paar aastat tagasi ta sai
selle, kuid tänavu pidid lõpule viidama seal hoonete
ehitustööd.
Kuid polnud saatuse tahe, et ta oleks näinud
oma eluunistust, oma talu, valmis ehitatuna. Ta ei
näinud oma vaeva, oma edu vilja valmina. . .
Paar nädalat enne haigestumist valiti A. Vask
Tartu Peetri koguduse 2. pihtkonna kirikuvanemäks.
11. juunil pidi toimuma tema ametisse õnnistamine
kuid surm jõudis ette ka sellestki üritusest.
Käesoleva aasta 27. augustil oleks A. Vask või
nud pühitseda oma 50. aastast sünnipäeva, kuid kolm
kuud enne seda tähtsat juubelit ta pidi lahkuma omaste
ning sõprade keskelt, sulgedes silmad igavesele unele.
Meelde tuletades tema viimast teekonda Tartu
Maarja kalmistule, pean kõigepäält tänutundega pööra
ma kõikide poole, kes tema põrmu viimsesse rabupaika
saatmisega ning südamlikkude sõnade järelhüüdmisega
austasid.
Austatud ostjad ja ärisõbrad. Kuigi A. Vask’e
ei ole enam, tema elutöö, tema äri elab edasi.
Vastavalt A. Vask’i viimasele soovile juhin mina,
tema naine, äri ja tööstust edasi, ning loodan et see
mulle ülesaamatuid raskusi ei valmista. Ajast, millal
20
A. Vask oli äriomanikuks, 1928 a. alates, olen tema
kõrval töötades tundnud nii rõõme, kui ka muresid
ning äritegevuse keerukad tehingud oleme ikka lahen
danud üksteist toetades ja nõu ning jõuga üksteisele
abiks olnud.
Seepärast ma loodan, et ostjaskond minule sama
suurt usaldust ja poolehoidu osutab kui siiamaani
minu mehele.
Üleliigne on toonitada, et mina, äri juhtimisele
asudes, saan ikka ja alati kinni pidama samadest põhi
mõtetest, mis juba äri alguses A. Vask’i poolt ülesse
säetud: ausus, usaldus ja sõprus valitsegu kaupmehe
ja ostja vahel, siis ei tule ootamatusi ega häireid,
pahandusi ega halba vahekorda.
Veelkord soovin kõigile õnnelikku elu uuel aastal,
ning loodan, et võin Teile kõigil, nii vanadel kui ka
uutel ostjatel, tuleval aastal soojalt kätt suruda.
Austusega
E. VASK.
KAPTEN JA TÜÜRIMEES.
Ookeani aurik sõidab sadamast välja Sadama suudmes,,
just keset suurt laevasõiduteed, ristleb pisike rannasõidu lodi.
Ookeani hiiglane ei pääse lodjast kuidagi mööda.
„Kaduge oma loguga teelt, muidu ajame alla!“ karjutakse
aurikult.
„Kes te olete ?" küsitakse lodjalt vastu
„01en esimene tüürimees" vastatakse.
„Siis hoidke oma keel hammaste taga, sest siin räägib
selle sõiduki kapten!“ karjub lodjamees ja purjetab rahulikult
hiiglase nina ees edasi.
KOMPLIMENT.
„On aga preilil ilusad väikesed käekesed. Kuidas saate
küll haigutada, kui pole, mida panna suu ette ?“
21
LÕPUTU IGAVIK.
Laksuvad saatuse lained
Künnavad elutee merd,
Uhuvad auklikuks kaldaid
Puruneb kaljune perv
Saatuse kätes me elud
Lainete möllus maailm.
Väikesed temale valud
— Suured nad meile kui pilv.
Igavik määratu laiub
Haarab ilma ja meid
Riikke ja rahvaid ta tallab,
Elusid halbu ja häid.
Igavik kõigest on üle
Igavik lai on ja suur;
Päike ja tähed ta süles —
Lõpmatu sügaval juur.
Inimelu ja tunded
Kannatus, kurbus ja piin
Meile ta lõputu tundub —
Kaugele ulatub piir.
Inimelu kui täpe
Lõputu looduse sees ;
Vaevalt ta suurem kui läte
Maailma merede vees.
Seepärast alluge talle
Temale — Saatusele.
Inimest pillub kui palli
Vastu ta tundmatule.
Peame meeles, et meie
Mure ja häda vaid tolm.
Suur ja sügav mis meile —
Lõputus saatuses põrm.
22
Laadad 1940, aastal
Laupäewal, pühapäewal ja pühadel laat ei alga, waid järgnewal äripäewal.
EKSITUS.
„Olete oma hiromandi ameti jätnud ?“
„Jah, ma kukkusin sisse. Üks daam küsis minult mitu
last tal on, ja ma ütlesin kolm. Sellega oli ta väga nõus, kuid
säälsamas küsis üks härra sedasama ja ma ütlesin kuus. Selle
eest andis ta mulle kõrvakiilu."
,.Miks nii siis ?“
„See härra oli tolle daami mees.1*
27
Mõõdud ja kaalud.
1. Pikkusemõõdud:
kilomeeter (km) = 1000 m = 0,9374 wersta.
meeter (m) — 100 sentim. (sm) — 0,4687 sülda.
„ = 1000 millim. (mm) = 1,4061 arssin.
„ = 3,2809 jalga
„ = 39,3704 tolli
küünar — 12 werss. — 0,533 m
maamõõtja küünar — 0,607 m
süld — 2,1336 m
arssin = 0,711 nt
toll = 0,0254 m
2. Raskusemõõdud.
tonn (tn) — 1000 kg — 61,0459 puuda
kilogramm (kg) — 1000 grammi = 2,4418 naela
gramm (g) — 1000 milligrammi (mg) = 0,2344 solotn.
doppeltsentner = 2 tsentneri = 100 kg
puud = 16,3811 kg
nael = 0,4095 kg
leisik — 20 naela — 8,19 kg
kwintal = 100 kg.
3. Pinnamõõdud.
hektaar (Ha) — 10,000 m2 — 2,09 Riia wakam.
= 100 aari — 0,9153 dessatini
aar (a) = 100 m2 = 0,01 ha = 21,97 ruutsülda
ruutmeeter (m2) = 0,2197 ruutsülda
„
— 1,9771 ruutarssinat
„
— 10,7641 ruutjalga
ruutsentimeeter (fm2) — 0,1550 ruuttolli
ruutwerst = 113,804 ha
dessatin — 2,94 Riia wakam. — 1,0925 ha
Riia wakam. — 2,04 Tallinna wakam. — 0,37 ha
Tallinna wakamaa wõrdub 4000 ruutsülda = 0,18 ha
tündrimaa 1,4 Riia wakam. — 0,54 ha
ruutjalg = 0,0929 m2
Keegi arst, kes kuulus oma ekstravagantsete lugudega
kirurgia alalt, jutustab:
,,Mõelge ometi, milline lugu sündis eile: keegi haige oli
konna alla neelanud ja nüüd kujutleb ta, et on kilpkonn.“
Teine kolleeg vastab:
„See pole veel midagi, kuid minul on üks patsient, kes
väidab, et ta võib kulda teha. Pika uurimise pääle avastasin,
et ta oli oma kuld hambaplombi alla neelanud.“
29
Filmidiiva kaotatud
K1NG Alk
Kuulus ja kadestatud filmidiiva Marlene Sigfrid
(õiget nime ta ei lubanud meil siinkohal avaldada) oli
võtnud aastase puhkuse ning kasutas selle reisuks
ümber ilma.
Lähtudes Hollywoodist, läbis Ameerika konti
nendi, ületas Atlandi ookeani, ning siirdus Euroopasse
kus ta sõitis riigist riiki, tutvudes kõigi maakohtade
ning rahvaste omapäraga. Suurema osa puhkuseajast
ta kavatseski Euroopas veeta, sest on ju vana tõde, et
ameeriklasele, on vana kultuurhäll Euroopa rohkem
huvipakkuv kui ükskõik milline eksootiline maa.
Need, kes pole reisinud, need, kes vaevalt oma
kodulinna piiridest eluea jooksul on välja saanud,
mõtlevad, et reisimine on huyitav ja vaheldusrikas
tegevus. Tegelikult kujuneb sga asi nõnda, et juba
mõninga kuu järele tuleb tülpimus ja igavus, sest õige
on nende sõna, kes ütlevad, et ei leiduvat midagi uut
päikese all.
Seda koges ka kuulus filmidiiva Marlene oma
puhkusreisul, ning et mitte surra igavusse ning kat
kestada puhkust, ta leiutas huvitava tegevuse reisul
mida kasutas igas pisemaski läbisõidetud linnas.
Juba lapsepõlvest omas Marlene kire koguda
kingi. Hollywoodis, oma pisikeses palees oli tal reser
veeritud suur saal kingade-kogu jaoks. Seal olid isegi
mõned pisikesed tuhvlikesed, mida ta ütles kandnud
olema, kui ta esimesi samme õppis. Seal oli kingi,
mis olid tunnistajaiks tema esimestel käikudel Holly
woodis, kui ta ilmus sinna tundmatu ja tunnustamatu
kaunitarina ning algas ringkäiku ateljeedes ning angašeerimisekohvikuis. Seal seisid aukohal roosade tuttu dega kaunistatud õrnad brokaatkingad, mida ta oli
kandnud oma esimeses revüüfilmis, kus tal oli osa
30
noorima revüüliikmena. Kuid siis olid seal veel kristalivitriinis kingad, mis olid tal jalas olnud esimest
iseseisvat osa mängides, filmis »Provintsi kaunitar«.
Nüüd, ilmareisul olles, ta tuli ideele, täiendada
oma kingade kogu algupärasel viisil. Igakord uude
linna jõudes ta laskis oma sekretäril panna kohalikku
ajalehte järgmise kuulutuse :
»Sõidul jaamast hotelli on Marlene Sigfried
kaotanud kingad nr. 35. Ausat leidjat palu
takse ära tuua kingad isiklikult — hotelli
kella 8—10 hommikul.«
Jõudis kätte see unustamatu päev, mil kuulus
filmidiiva suvatses läbisõidul peatuda meie kodulinnas.
Linnarahvale, iseäranis seiklushimulisele meesnoorsoole ning tudengirahvale oli see juhus suursünd
museks. Parvena noorimehi teklites ja ilma, napsuauru all ja ilma, oli tulnud jaama perroonile kinoiludusele auavaldusi tegema. Talle kingiti punaseid roose
ning imetlevaid pilke. Linnanäitajaleks pakkujaid oli
musttuhat.
Järgmisel hommikul aga plahvatas pomm. Ilmus
kuulutus kohalikus ajalehes, et filmidiiva on kaotanud
kingad ja võtab »ausaid leidjaid« vastu isiklikult jne.
Aare Pilbaskael, hellitatud professoripoeg, kes
esimest aastat tallas ülikooli raskeltkäidavat rada, oli
filmidiivasse kohe esimesest pilgust armunud. Jaamas
ta polnud ligilähedalegi saanud kuulsusele ; vaid kau
gelt oli vaeneke saanud imetleda paljukiidetud võlusid,
sest vanemad ja hakkajamad kaasvõitlejad olid ehita
nud läbitungimatu müüri ümber võluvalt naeratava
filmidiiva. Terve õhtu ja terve öö oli Aare Pilbas
kael kõndinud umber hotelli, kuhu diiva oli puhkama
paigutatud peale väsitavat ja pikale veninud vastu
võttu ühes tähtsamas seltsi klubis. Vaene Aare aga
lontis asjatus lootuses ümber hotelli, et kas-või näha
oma südameunistuse varjugi mõnel kardinast kaetud
aknal. Hommikukoidul alles lahkus Pilbaskael oma
3L
vahipostilt, ning hakkas külmast võbisevate liigetega
koju poole ruttama.
Sellest siis tuligi, et Aare Pilbaskael ärkas omas
voodis kange peavaluga ja veel suurema südamevaluga
alles kell kolmveerand 12 eellõunat.
Nüüd, hommikvalguse heledas kainuses paistis
eilne õhtu ja öö narrusena, mida vist teistkordselt
enam ette võtta ei maksa.
»Tühja, ta polegi midagi väärt kui ligidalt teda
näha,« lõi Aare käega ning hüppas voodist ülesse, et
kirjakastist värsket ajalehte tuua.
Vaevalt saanud silma heita ajalehe esiküljele.
Aare nagu visati voodist välja Kuidas? See on ju
suurepärane võimalus, see on ju oivaline juhus!
Ta oli lugenud filmidiiva kuulutust kaotatud
kingade kohta. . .
Ribinal, robinal riided selga, mõningad karvaudemed lõuaotsast maha, uus lips ette ja lakirovkad
jalga ning juba ta lippas linna poole, et valida võlu
vaid daamikingi nr. 35 ja siis pakk kaenlas minna
Vastu galantsele ja paljutõotavale seiklusele.
Hingeldades tormas ta esimesse saapakauplusse:
/Tere, palun andke üks paar paremaid daamikingi
nr. 35k
»Vast soovite nr. 37, neid on meil kõiksuguseid,
samsi, lakki, brokaati, seemisnahkseid, õhtukingi ja
tänavakingi, rannakingi ja ballikingi. . . !«
»Ei, nr. 35 palun!«
»Seda numbrit kahjuks enam ei ole, sest taga
vara on läbi. Noormees kes teile vastu tuli lävel, viis
viimased — juhtnahka poolkõrge kontsaga. . .«
Juba oligi Aare väljas tänaval, ning samal mo
mendil ka järgmises kaupluses sees.
»Kingi! Kingi nr. 35 palun k hingeldas ta.
»Mis ! Otsas ! Jumalaga!«
Järgmises kaupluses paluti teda pool tundi oodata,
sest just praegu oli antud töölistele käsk hakata kiires
32
korras vorpima kingi nr. 35
Paugatades lõi Aare
ukse kinni ning tormas välja. Nõutult jäi ta Barklai
platsi juures peatuma ning pisut järele mõtlema.
»Idioot!« Laksatades lõi ta omale vastu otsa»
esist. »Kuidas ma ometi ennem sellele ei tulnud, et
Vask’i juurde minna! Temal kindlasti saab olema
nõutavaid kingi.«
Ja juba ta oligi jooksnud üle tänava ning torma
nud mööda ringpoodide sammaskäiku Vask’i kauplu
seni. Seal uksel aga rebis keegi ta kuuevarukatpidi
tagasi. Siis haaras teda veel mitu kätt ning pandi
peale päris korralik tagasikäik kuni ringpoodide nur»
gani, enne veel kui ta jõudis hinge tagasi tõmmata
ehk kümneni lugeda. Nüüd alles taipas milles asi sei
sis. Vask’i kaupluse ukse taga seisis pikk rida noorimehi ning sabaots ulatus kuni endise Maakonnavalit
suse majani.
»Ah nõnda on lood!« ning alles nüüd taipas
Aare Pilbaskael, et mitte tema üksi polnud tulnud
heale ideele, osta filmidiivale kaotatud kingi lihtsalt
kauplusest. Nagu ta kuulis armsatelt kaasvõitlejatelt
ning kaassabasseisjatelt, olla juba kella kümne ajal
hommikul kõik linna saapakauplused tühjaks tehtud
daamikingadest nr. 35. Vaid Vask’i eaapakaupluses
olla nõnda suur ladu, et seal hommikust saadik müü
akse, ning loodetavasti jõutavat ostjaid rahuldada kuni
lõunani.
Vaevalt tunniga oli saanud Aaregi oma kingad
Vask’i juurest kätte, ning tutvuse ja enese hea maitse
kaasabil ta oli saanud tõesti kenad ja võluvad kingakesed, millised vägagi hästi võinuks asendada filmi
diiva kaotatud kingi.
Filmidiiva hotellis oli palgatud kaks ekspressi,
kaotatud kingi vastu võtma, ning Aaregi pidi südame
valuga käest andma nii suure vaevaga saadud kingad,
ilma et oleks saanud silmagagi näha võluvat daami.
Trööstiks öeldi, et armuline daam on parajasti ametis
33
toodud kingade läbivaatamisega, sest niisuguse suure
hulga seast olla ju raske leida oma kaotatud eset. . .
Igal noormehel kästi juurde lisada oma nimi ja aad
ress — külap siis armuline daam teatab kelle toodud
kingad osutusid tema omadeks.
Möödus paar pingutavat päeva mille kestel linna
noormehed pea eranditult olid ootusepalavikus: kas
naeratab õnn temale ehk teistele? Sõlmiti kihlvedu
sid ja arutledi asja igast kandist.
Ning siis saabus otsustav päev. Armuline preili
oli valinud välja ühe paari, mis temale kõige rohkem
meeldinud, sest oma kaotatud kingi ta polla toodute
seast üldse leidnud. Nõnda ta teatas seda Aare Pilbaskaelale, kes oli ostnud kingad Vask’i juurest. Hulga
kingade seast oli toimunud valik, sest palju kingi oli
Vask’i ärist ostetud, ning seepärast oli ta loosiga vali
nud ja võitjaks oli osutunud Aare Pilbaskael. .
Millise hüvituse võluv filmidiiva andis võitjale,
sellest vaikib ajalugu, kuid nagu hulk kadedaid võist
lejaid jälgimisel saadud andmete najal võisid tõendada,
nähtud armulist daami sageli jalutamas Aare Pilbaskaela käevangus, ning mõlematel olnud väga õnneli
kud näod.
NALJU.
„Mida sa seal nii hoolega loed ?"
„Arst kirjutas mulle tilke, mida ma pean\yeiniga sisse
võtma.“
„Ah nii! Ja nüüd loed veel hoolega õpetuse läbi ?“
„0h ei! Ma loen veinikaarti."
Mööduja õngitsejale:
„Kas siin on ka hea kalavesi ?“
„Näib küll sedamoodi olema — ainuski kalapoeg ei taha
välja tulla."
— Kust said sa õieti retsepti selle koogi küpsetamiseks ?
„Ringhäälingu keedukursuselt.“
„Noh muidugi, sellepärast ta teeb hamba all niisugust
krõgisevat häält!“
„Nii siis tehtud, Miina, te saate 15 krooni kuus ja igal
järgmisel pühapäeval võite välja minna. Loodetavasti jääte
õige kauaks.“
„Selles suhtes olge päris mureta, ma ei tule kunagi koju
enne kella viit hommikul “
Chikagos lasti üks rikas ärimees röövlite poolt maha.
Kohalik leht lõpetas selle roima kirjelduse järgmiste
sõnadega :
„Õnneks polnud tapetul raha taskus. Nii ei saanud ta
siis vähemalt ainelist kahju.“
„Palun andke mulle kiires korras putukapulbrit!"
„Kas karbis või pakis ?“
„Kumbagi! Raputage samasse kraevahele !“
Isa (vihaselt): „Teie tahate minu tütrega abielluda ?
Minu tütar on küllalt niipalju tark, et ta oma elupäevi ei pruu
gi mööda saata lollpeaga !'‘
Kosilane : ,,Just sellepärast ta tahabki minuga abielluda."
Proua Vislapuu: „Sinu mees olla kõnelenud kõrtsis, et
sina ei sobivat talle sugugi “
Proua Apfelbaum : „Mu mees on idioot ja ma kõlban
talle väga hästi."
„Ah Karl, ma tegin just praegu ebameeldiva leiutise.
Mõtle ometi, naabrinaisel on just täpselt samasugune kübar
kui mul.“
„See tähendab, sa tahad osta uue kübara ?"
„Ma mõtlen küll, sest see tuleb ikkagi odavam kui, et
koliksime uude korteri."
„Noh, härra Kringel, kas teie ei kavatsegi sellel suvel
puhkust võtta ?‘
„Ja kuidas veel !
Ma saadan oma naise kuuks ajaks
maale."
35
Välgu vigurdusi.
Ometi kord üle pika vaheaja näis päevases tae
vas pilvesagaraid, see oli nii hommikul kella kümne
paigu, kuid raekoja kellaosutid näidates keskpäeva,
taganesid needki pilvejupikesed ning taevas läks jäl
legi selgeks, selgemaks veel kui kunagi ennem viimaste
pikkade põuakuude jooksul.
Ohkasid turult koju pöördujad talueided ja taadid.
Ohkasid aednikud ja ohkasid harilikud linnakodanikudki, sest neileg itegi pidev kuivus juba liiga. Autod
ja bobusõidukid keerutasid tänavalt ülesse tolmu ning
see tungis tubadesse, see kattis haljad puulehedki halli
tolmukorraga ning iluplatsid nägid välja kui jaanipäe
vased tuleasemed.
Siis aga, keset kuumemat kõrvetust kostis idast
mingi tume kõmin. Seda oli vaevalt kuulda keset
linnamürinaid ja needki kes seda kuulsid laususid pool
naljatades: »vist venelane teeb laskeharjutusi piiri
taga!« Kuid siis kuuldus veelkord tümin ja seekord
juba ligemalt.
»0h egas pilv meieni jõua — sajab tühjaks ju
mal teab kuskohal!« lõid inimesed käega, sest polnud
usku vihma tulekusse.
Kuid kiirelt ja kiirelt kogus pilvesagaraid. Nad
ilmusid järsku, keset selgeimat taevast ning tõttasid
ühinema idast ligineva pilvemassiga. See aga purje
tas omas majesteetlikus sinas ikka ligemale ja ligemale
ning varsti oli kadunud päikegi temasse. Veel enne
kui keegi jõudis kartmagi hakata, langesid esimesed
piisad kuumale asfaldile, kus nad sedamaid muutusid
auruks.
Nüüd algas ribin-rabin linna tänavail saaliva rahva
hulgas. Kes otsis varju võõras trepikojas, kes hüppas
omnibussi, kes autosse. Kellel kergem riie seljas ja
Vaski juurest toodud kingad jalas, see pani vaid kon
tidele auru juurde ning katsus jala koju jõuda — kui.
36
teebki pisut märjaks mis see loeb, sest Vaski king ei
lagune pisikese vee pärast ning riided nagu nii tagasi
hoidlikult seljas
Ringpoodide sammaskäik aga kubises vihmavarju
otsijatest. Ja juba läkski lahti äge sadu Naudin
guga vaatasid varjulolijad pladisevat vihma ja vulise
vaid ojakesi rentslis.
A. Vaski saapakauplusse, kaubahoov ^ 38 olid
peatuma jäänud mõned viimased ostjad ning hiljem
oli nendele lisanenud veel mõningad, kelle alaline ostu
koht see oli ja kes nüüd kasutasid tutvust, et mugava
mat vihmavarju leida. Seal oli mitmesugust rahvast
kokku kogunenud. Seal oli juustukaupmees ja meier,
väike mees krimpsus näoga ja kurgitaolise ninaga.
Seal oli taluperemees kusagilt Vesneri kandist, kes oli
tulnud säärikuid ostma ning tema eit, tüsedavõitu, hea
tahtliku näoga ning jutukas. Seal oli keegi preili, vist
kusagilt kontorist kirjutusmasina tagant äsja tulnud,
sest lakitud küüntega sõrmeotsad olid praegu veel kupeer-sinisega koos. Seal oli hallihabemeline venelane,
lotjur või puukaupmees, seal mingi ametniku proua,
viieaastane poeg käekõrval. Seal oli peretütar linnaligiaast talust, kes koormaga turul olnud, ning nüüd
kasutas juhust, et valida välja paari kingi oma garde
roobi täiendamiseks. Seal oli inimesi maalt ja linnast,
vaeseid ja rikkaid.
Ning lahtisest uksest sissekostva vihmapladina,
välgusähvatuste ning piksemürina miljöös arenes ka
vastav jutuaine, millest üksikud pärlid oleme siinkohal
lasknud kirja panna. ,,Jah, eks ta ole !“ hakkas paja
tama pikk kuivetanud talutaat, ise proovides õrrel rip
puva sääresaapa naha pehmust. ,,Eks ta ole vaja seda
vihmakest hädaste, tules ta aga enne ilma mürina,
välguta. Näe mul naabrimiis, kellega sai üten leerin
käidu ja üten kroonu pääle mintu ja üten Jaapani
sõjangi oltu. Näe, nigu ta omal uvve maja üles saap,
37
kümme tagasi lõi omal uvve lauda üles. Vaevalt sai
paari pääle, kui ajas pikne üles ja nigu lauda kottale
sai, säuhti, pirrdi ja oligi laudake tulen. Kustutiga
küll aga kes taevase tule vasta jõvvap . . .
Noh, mineval aastal hakkas elumaja ehitama.
Ajas juba ütte-aiga vundamendiga piksevarda pisti, et
las uhab sinna sisse kui tuleb. Noh, maja sai pea
yalmis kui ajas üles koletu pilvemüraka Siuhh ja
säuhh käisivä välgu siia ja sinna ja nigu jõudse pilv
maja kottale, kos käis maailmatu mürrin ja kaevust
lõi vett ja porri välla ning salve langesiva viimaseni
sisse. Eks ta olnu piksevarda traadi kaevu juhtinu
aga näe, mis tegi — kaevu lahkse ärä kui majja es
saa lüvvä . . .“
,,Jah, lahtisesse kaevu ta armastab lüüa sageli,“
võttis nüüd
üks üleajateenija sõna.
„[se oma
silmaga nägin pealt kui välk lõi kaevu mu isatalus.
Niisamasugune põuane suvi oli kui tänavunegi aga
kui siis jaanipäeva paigu hakkas pikset tegema, polnud
enam vahet. Iga päev nii kella kolme paigu ajas
pilve ülesse ja muudkui hakkas müristama. Ega pol
nud kella talus vajagi. Kui kuulsid tüminat oli kell
pool kolm ja pidid katsuma kuhu saad varju. Eks
pere pidanud parajasti lõunat kui jälle hakkas müris
tama. ,,Ot ma lähä õige tõmba piima kaevust vällä,
muidu pärast ei saa enam kätte,“ sõnas ema ning
läkski välja, et kaevu jahtuma pandud lõunast lüpsi
sisse tuua perele andmiseks. Nagu ta vaevalt sai
välja uksest, kui kostis hirmus kiljatus, tuld oli maa
ilm täis ja mürin kõrvulukustav. Tormasime kõik rü
sinal uksele, arvates et nüüd on emaga midagi juhtu
nud. Emal polnud aga midagi viga — ainult ehma
tusest oli kange ja seisis kui soolasammas keset muru.
Kaevukaas aga oli pilbasteks purunenud ning mitme
meetri raadiusel kaevu ümber oli porilade. Piimanõu
kaevu põhjas oli vormituks tombuks sulanud — ometi
veel rippus sangapidi köie otsas. Piim muidugi kõik.
38
kaevu valgunud ning vesi rikutud mitmeks ajaks.
Ometi oli sellest välgust ka midagi kasu : oli süven
danud kaevu ligi meetri võrra — teinud töö, mida isa
kavatses juba kevadest saadik.“
„Eks ta jumalavits ole, see välgukene — issand
kaitsku I“ pani käed kokku eidekene ukse ligidal ja
nihutas ennast pisut sissepoole. ,,Eks ma ole pika
eluea jooksul küllalt kuulu-nännu, et välk lüüp patu
seid ja karistab uskmatuid. Näe oli vana jumalasalgaja va’ Salu-Mihkli. Ega ta oma rikkustki õigel tiil
kokku saanu. Kui suu päält mõni ainakuhi kadunu,
siis kõigil teada, et eks Salu-Mihkli poja Talinna vedanu. Kui mõteast palgi kadunu, küll siis igaüts tea
dis et siingi Salu-Mihkli käsi mängun. Kätte es saa
tedä teo päält kunagi, aga ega issanda silma iist mi
dagi varjule jää. Va’ Mihkli — olgu ta engekesel
kerge kanda põrgutuld — läits viimate nii ülbes, et
lausa röövli kombe tulliva külge Eks meil ollu usk
likel ehitedu ammust aega palvemajake, kes pandse
kopika, kes kümme, kes tõi palgijupi, kes kivikamaka
kui ehitime. Tost jo hulga aiga müüda. Eks maja
viimasel ajal nakanu lagunema. Vanemba venna-õe
kõik kadunu, nooremba ei hooli palvest. Noh, SaluMihkli sis juutse-süütse vallaesäsit niikavva kui annivagi määruse vällä, et palvemaja tuleb maha lahku,
et inetu silmal kaia ja puha. Mihkli siss liitre viina
iist sai palgi omale mahalahkmise tasus. Vedäsi siss
viimase pilpa Salule ja nakas ehitama uhket lauta.
Vundamendi kivigi vedäsi minema. Aga eks issand
näe ja ole pikä meelega, laskse viimase kivi palve
maja vundamendist vällä kangutada aga siss sai mõõt
täis. Kui Mihkli oma kivivooriga läits mõtsavaheteed
Salu poole — ilm oli selge ja kuiv nigu kullatükk —
ajas sula selgest taevast pilveraasu üles, Salu mõtsa
kohal sähvätas veidike ja siruli oligi Mihkli — issand
olgu ta engele armuline! Sulane, kes temä kõrval
istse ja hobene vankri iin jäivä terves. Aga Mihkli
39
oli palvemaja kivide otsan nigu titse tükk. Näost must
ja liikme kange. Es viävägi poja noid kivve inämb
kodu. Visassiva sinnasamma mõtsa viirde tii kõrvale
maha, kos na tänapäevani saisva.“
,,Nii siis ei jole õige jutt1“ pahandus hallihabemeline venelane. ,,Meil kjülas ka kjüllalt välgut ol
nut. Ja sjee kes kõige robkemp pallup, sjeda tema
kõige robkemp kjülge ljööp. A vot olji meil Ivan ja
Njadja Mõlembat sjuured pällujad. Kui juks jättis,
siis teine nakkis. Ivan vot ristilöömisest käsi nii jära
väsinud, et tööd teha, vot, enam ei jõua. Temal väike
maja, vot, vee ligidal. Vaeselt jelab ja jommalat pallub. No vot oli temal laps nelja kuune, kui tuli pik
set järve kohal ja suur tormit. Mina Ijodja pääl olema
ja mõtlema, et viimane tunnike Ijigidal — mina vana
patune, ega ta mulle ei jäta andmata jüks särakas.
A vot mis tjegi I Ljäks Ivani väikse maja sisse korstna
august. Vjingerdas nigu. siug Ijäbi õhu, käis ikona
juures nurgas aga sjeda ei putu. Tuleb siis laua pääle
ja teeb lambi puruks, sjis ronib jalgapidi alla ja kohe
jälle üles lakke. Sjis tuleb sjealt ja kohe Ijapse pääle
ema sjüles! A vot nüüd Ivanil saap hinget täis
,,K tšortu“ kjäratab, jätab ristilöömise ja viskab vjälgule pingiga. Nu ladna, mõtleb, nüüd kjõik otsas.
A tutki, ei olnud otsas. Käis juks väike plaks nagu
pljaksuga komvekil ja oligi Ijäinud ära.“ Kõik nae
ravad koomilist venelast, kes kogu aeg on oma jutus
tusele elava kätevehkimisega kaasa aidanud.
Kuid juba ongi pilv kadunud ja vihm lakanud.
Veel üksikuid ribasid uidab suvises taevas. Päike kõr
vetab jällegi ning kuivatab kiirelt märjad tänavakivid.
Üksteise järele lahkuvad Vaski poest vihmavarjulised,
et jatkata oma igapäevaseid toiminguid.
ALLES ÜLIKOOLIS ÕPPIS. . .
Üliõpilane oma väiksele õele: »Häbene ometi
Liisi, — suur tüdruk juba aga ei oska veel noa ja
kahvliga süüa L
Liisi: »Jira sina seleta kedagi, papa ütles veel
täna, et sa joomise alles ülikoolis ära õppisid !«
LAPSESUU.
»Tead sa ka, väike mees, kes ma olen ?«
»Miks ei tea, sa oled minu õe viimane lootus «
* , *
AUKÕRGENDUS.
Kontori õef tuleb esmaspäeva hommikul pühaliku
näoga kontorisse, läheb ühe oma vanema ametniku
juurde ja sõnab suure paatosega: $ Armas Paalberg,
täna saab kolmkümmend aastat täis sellest kui astusite
meie kontorisse teenima. Kuna te selle ajajooksul
olete end laitmatult üleval pidanud ja oma töö korra
likult teinud, siis tuleva kuu esimesest päevast arvates
saate — saate olema härra Paalberg, mitte enam liht
salt Paalberg.
*
RASKE ÖELDA.
»Mis preili see Leida õieti on? Kas vanamoeline
või moodne ?«
»Seda on väga raske öelda. Ta kannab möödu
nud aasta kübarat. Sõidab tänavuaastases autos ja
ja elab tuleva aastasest sissetulekust.«
41
TABAV.
Plikake (nutvalt): *Ah, armas tädipoeg, too maja
sääl üle tänava avaldab minule kummalist mõju.<
Tädipoeg: »Aga see on ju üsna loomulik, seal
teisel korral daamide moeäri peal elab hüpnotisöör!«
IKKA VIISAKAS.
»Teie lähete päev-päevalt ilusamaks, mu preilit
»Sedasama ütlesite kord ka minu sõbrannale.<
»Üsna õige — aga siis olid päevad pikemad $
KIRBUD.
»Palun, kutsuge ometi oma koer ära! Tunnen
juba kuidas üks kirp mul jalga mööda üles ronib !«
»Janki, tule ära, sel härral on kirbud !<
*
*
TROOST.
»See ülikond on täiesti kitsas.«
Meister: »Rahustage end, varsti tuleb ametnik^
kude palgakärpimine, küll näete, et ülikond siis istub
kui selga valatud !«
MEREL
Suurärimees Hipmann purjetab pühapäeva hom
mikul paadiga merele ühes oma prouaga Järsk tuule
iil paiskab paadi ümber ja mõlemad kukuvad vette.
»Kas suudad ennast veel vee pääl hoida ?< hõi*
kab pr. Hipmann oma mehele.
»Sind ei paranda surm ka mitte, ikka sa lobised
sääl äriasjust kus seda tarvis pole!«
42
Kevadel.
Ju ööbik laulu laksutab,
Ka kuldnokk sekka plaksutab,
ja lõoke lahkelt lõõritab, —
ka kanagi — kuis kõõritab:
Neil kõigil löönud südame —
nüüd käes on kena kevade!
Kukk laulab, teder kudrutab,
sikk metsatukas mökitab,
Kuid varblane, see särtsu lööb,
ja põllult külvi seemet sööb —
Must vares vaagub põllu pea),
Ka temagi end toidab seal;
„Nõõ, vagu!“ kündjad hüüavad —
heaks põldu teha püüavad.
Suvel.
Küll lahkesti naeratab päikene,
ja rõõmustab suur, kui ka väikene,
et suveilu meil jällegi käes —
kõik õitseb ja lokkab siin võimsamas väes,
Näe tuule käes hõljuvad viljakad väljad,
Kuis haljad kõik aasad ja mägede seljad,
ning luhas on kõlamas vikati hääl — •
ju rukkis on valminud kinkude peal.
Nii õitsma lööb majandus kodumaa rajal,
Õnn naeratab töötajal suvisel ajal.
Kes virgasti kündis ja külvas ja orjas —
see varandust talveks nii hoolega korjas.
Ja sügisel müüb, mis üle ta tarve,
43-
Siis perega ta peab nõu ja teeb arve :
Ja leiab, et osta võib ühte kui teist,
Ei pruugigi müüa veel paremat veist,
Sest Vaskil on hinnad ju parajad küll
Seal kaupa ka antakse paremat sul.
Sügisel.
Rõuk see tõuseb rõugu kõrva
Viljaväljal ülesse;
üle rukipõllu sõrva
kõnnib taluisake
Uue külvi nõu ta peab —
Küntud põllul itskmeid veab.
Rukikott tee ääres ootab,
Külvimatt saab töötama,
taliviljast palju loodab
iga põllupidaja:
Hoolas töö peab saaki andma,
leiba, liha tallu kandma.
Samuti ka linnarajal
hool ja töö peab kandma vilja;
töötama peab vara, hilja —
läbi saab ka kitsal ajal.
Talvel.
Siis kui tuisk ja maru möllab,
Külmapoiss lööb tantsu jääl;
Inimesed kiirelt käivad,
Hoidvad käsi kõrva pääl.
Metsas härmatanud põõsad,
Koplis lepp on lehitu ;
Pragunevad aiateibad,
Maa kui kivi, tahutu
Korstnast tõuseb sooja suitsu,
Katus lumitand ja külm;
44
Varblas’parv on korstnaäärel —
Soojust annab suitsupilv.
Metsateedel regi kriuksub
Hobul sõõrmed härmatand.
Kuusevõsas käblik piiksub:
Seemned, toit, kõik külmetand
Ree peal aga istub noorpaar
Küla poole kihutab.
Mõlemil on rõõmus, meel hää :
Külm ei tungi kehasse.
Linnast, Vask’i juurest äsja
Koju poole pöörnud nad
Ree peal sada tarbeasja
Saapad soojapidavad.
■•«■ s !►
Kes on ^Püha «liiri66 ?
Kolmanda sajandi lõpul p. Kr. elas Rooma
riigi vahva kangelane ja imetegija Georgius.
Kord tuli lohe ehk lendav madu rahvast hävita
ma ja neelama. Kõik põgenesid kabuhirmus
Georgius istus ratsule, pikk piik peos, tungis
koletisele kallale ja tappis ta. Ristiusu vaenlased
aga ei hoolinud ta vägiteost, ta anti kohtu kätte
ja surmati 23 aprillil 303. a. Sest ajast saadik
pühitsetakse 23. aprilli Georgiuse ehk ^Püha
Jüri« auks. Eesti muinasusu järele on »Püha
Jüris käsutuses kõik hundid. Need pühajüri
kutsikad — hundid — on kõigesuuremad vaen
lased vanakurjale ehk tondile. Kus aga kohta
45
vad, kisuvad need kahesarvekandjad pihuks ja
põrmuks.
Tsaari Vene vapis leiame F. Jüri
kujutuse.
Kelle otiks peetakse mardipäeva*
Meie rahva seas on arvamine levinud, et
Mardipäev peetakse Martin Lutheri auks. Mardi
päeva pidamine on aga palju vanem kui Lutherus. Oma alguse sai Mardikultus Prantsusmaalt
Toursi piiskopist Saint Martinist, kes suri Tours’is
400 a p. Kr. Katoliiklased peavad Tours’i piis
koppi karjakaitsjaks pühakuks ja pühitsevad ta
surmapäeva 11. novembril. Lutherus on aga tea
tavasti sündinud 10. novembril 1483 a. ja taile
pandi püha ToursT piiskopi järele ristimisel ni
meks Martin. Nii pühitseme meie Mardipäeva
rohkem vana Tours’i piiskopi auks.
HARULDUS.
Tormab päevapiltnik toimetusse ja pahvatab ärritatud
häälel: „Mul õnnestus pildistada kunstnik V. purujoobnus
olekus!“
, See on kerge asi,“ lööb toimetaja käega „Kuid katsuge
seda meest korra tabada siis kui ta kaine on.“
UUS TEENISTUS.
„Kuidas meeldib su mehele uus teenistuskoht viina
vabrikus ?“
„Ei tea, ta ei ole tulnud kahe nädala jooksul meele
märkusele."
46
Sügisel, talvel ja kevadel
võite ainult siis terved olla ja ter
veks jääda, kui kannate jalas vilte
VILDITÖÖSTUS
V. Schvalbe
RAEKOJA TN. NR. 80.
müüb suurel ja väikesel arvul igasugu
seid vildist jalanõusid, nahkadega ja
ilma, kodumaa ja välismaa villast.
Tööstus vahetab villa viltide vastu ning
teeb toodud villast vilti.
V. Schvalbe vilditööstuse
saadusi on müügil ka jalanõudeäris A. VASK
47
Kõik kaubaartiklid, mis mahuvad
jalanõude mõiste alla on müügil
A. Viskel
jalanõudetööstusesk supluses, Kaubahoov 38
telefon 33 06
Suur läbimüük tagab odava hinna —
seepärast keegi ei või nuriseda Alek
sander Vask’i hindade üle. A. Vask’i
kaupluses on alati laos suurel arvul
igasuguseid jalanõusid: veesaapast,
peenema
lakini, töötuhvlist, nägusama
Kaupluse juures asub ka
kus tehakse igasugu
parandusi kiirelt ja odavalt.
A. VASK valmistab jalanõusid ka tel
limise peale parima meistri juhatusel.
kingani.
parandustöökoda,
M. HERMANNI TRÜKK TARTUS 1939
Miks ostame
oma jalanõud ainult
A. VASK’i kauplusest
KAUBAHOOV 38,
TEL. 33 06.
Seepärast, et A. Vask’i jalanõud
on vastupidavad ja tugevad.
Seepärast, et A. Vask’i jalanõud
on ilusad ja nägusad.
Seepärast, et A. Vask’i jalanõude
äris on väga suur valik naiste- ja
meeste kingi, saapaid, kamasse, sääri
kuid, botikuid, viite, kalosse, lastekingi ja saapaid, võimlemiskingi, tenniskingi, sandaale, sandalette jne.
Seepärast, et A. Vask’i tööd on
tehtud parimast materjalist, parimate
meistrite poolt.
Ja lõpuks seepärast, et A.
Vaskl äris on hinnad alati
moodukad.
Niisuguse täpsuse
ja hoolsusega
valmivad A.VAS K? i tööstuse jalanõud,
viinud ja parima meistri juhatusel
Jalanõu olgu valmistatud täpselt, paremast
materjalist paremate mudelite järele. Ta
olgu nägus, hästiistuv ja hinnalt mõõdukas.
See on A. VASK1 jalanõudetööstuse ja
kaupluse põhimõtteks olnud 10 aastat.
See on võimalik vaid siis, kui tööde juha
tajaks on osav ja vilunud meister.
A. VASK'1 äris
on see nõnda
IIIIIIIHilllllllllllllllllllllllllllllllW
Eraprogümnaasiumi ÕPILASE TEATEVIHK klassi õpilane
19
./......... õppeaasr1
ÕPILASE TEATEVIHK on ühendavaks sidemeks kooli ja kodu vahel. Siia märgib klassijuhataja,, mis. tal on teatada õpilase va nematele või hooldajatele; samuti märgivad siia õpi lase vanemad või hooldajad, mis neil tarvis on tea tada oma hoole all oleva õpilase kohta kooli. Koolist saadud teadetele, mis kannavad klassijuhataja või õpetajate allkirja, kirjutab alla õpilase isa, ema või hooldaja; õpilase kodust saadud teadetele, mis kanna vad omakorda õpilase vanemate või hooldajate allkir ja, kirjutab alla klassijuhataja. Sissekirjutatud teated peab õpilane ette näitama kiires korras (võimalikult samal päeval) teatesaajale. See teatevihk peab olema õpilasel alati nii koolis kui kodus käepärast, et seda esitada tarbe korral klas sijuhatajale, õpetajatele, vanematele või hooldajale.
Tunniplaan. Kella
aeg
Esmaspäev
Teisipäev
Kolmapäev
Neljapäev
Reede
Laupäev
Tunniplaan. Kellaaeg
Esmaspäev
Teisipäev
Kolmapäev
Neljapäev
Reede
Laupäev
Teated puuduliku või nõrga edasijõudmise kohta. I. veerand
Õppeained
Eesti keel
....
Usuõpetus
....
Aritmeetika .
.
.
.
Geomeetria .... Loodusõp. ja tervish. Füüsika
....................
Maateadus.................... Ajalugu ja kodanikuõp. Inglise keel .... Saksa keel
....
Riigikaitsel, õp. . Tööõpetus Laulmine
.
.... ....
Joonistamine Võimlemine
.
.
•
....
Käitumine .... Hoolsus.........................
Klassijuhat. allkiri:
Lapsevanema või hooldaja allkiri:
4
3. veerand
ÕPILASE KODUKORD I ÜLDKQRRALDUSED ÕPILASTE KOHTA. T. Õpilased on kohustatud koolis ja väljaspool kooli käituma nii, et õpilase isiku, samuti ka õppesautise au ja hää nimi kuidagi ei kannataks. 2. Õpilane olgu tagasihoidlik ja tähelepanelik, esinemi ses aupaklik ja sõnakuulelik oma vanemate, õpetajate ja kõigi teiste inimeste vastu ning kohelgu häätahtlikult ja vas tutulelikult oma kaasõpilasi. Õpilane on kohustatud tervi tama esimesena kõiki oma kooli õpetajaid ja kooli külastavaid võõraid. 3. Õpilane peab olema rõivastatud puhtalt ja korralikult. Ehteasjade kandmine, küünte lakkimine, lokkimine jne. on keelatud. 4. Suitsetamine ja alkoholi tarvitamine on keelatud. 5. Kooliajal on õpilane kohustatud kandma koolis ja avalikes kohtades koolivormi. Koolitöö vaheaegadel on vor mirõivastuse kandmine vabatahtlik. Talvel külmaga võib vor mimütsi asemel kanda soojemat pääkatet. 6. Tundidest puudumine ja tundi hilinemine on vaban datavad ainult mõjuvad põhjusil: õpilase haigus, surmajuh tum perekonnas jne. Õpilase puudumisel koolist enam kui 2 päeva on ta vanemad või hooldajad kohustatud teatama koo lile puudumise põhjusest kirjalikult, suuliselt või telefoni teel. 7. Kooli ilmumisel toob õpilane oma vanemailt või hool dajaid teatevihikus kirjaliku seletuse puudumise või hilinemise kohta. 8. Koduste ülesannete tegemata jätmist võivad vaban dada ainult kaaluvad põhjused, mille kohta tuleb tunni algul esitada aineõpetajale teatevihikusse märgitud vanemate või hooldajate kirjalik seletus. 9. Oma elukoha muutmisest peab õpilane viivitamata teatama klassijuhatajale. Õpilane, kes ei ela oma vanemate juures, võib kostikohas elada ainult kooli nõusolekul ja vane mate poolt määratud hooldaja järelvalvel. Iseseisvalt oma korteri pidamine on keelatud. 10. Õpilane, kes on õppeaasta kestes puudunud rohkem tunde, kui see õppenõukogu arvamisel mõeldav, peab enne kooliaasta lõppu õiendama eksamid kõigis õppeaineis.
5
11. Õpilane pöördugu nõuandmise või kaasabi vajamisel julgesti ja täie usaldusega õpetajate, eeskätt klassijuhataja poole. Juhul, kui asi klassijuhataja tegevuspiirkonda ei kuulu, pöördugu õpilane otseselt koolijuhataja poole. II KORRALDUSED ÕPILASE KOHTA KOOLIS. 12. Õpilased ilmugu kooli mitte hiljem kui 5 minutit enne õppetöö algust. T3. Kooli jõudnud, puhastavad õpilased jalad, riputavad ülirõivad selleks määratud kohale, viivad õppevahendid klassi ja lahkuvad klassist. 14. Pärast kella helisemist rivistuvad õpilased klassides palvusele minekuks ja lähevad määratud korras vaikselt saali. Samuti lahkuvad nad palvuselt. 15. Vahetunniks lahkuvad õpilased klassist; klassi jäävad korralduste tegemiseks klassikorrapidajad. Vahetunnis jaluta vad õpilased koridoris kahekaupa, ilusa ilmaga on õpilased õues. Seintele, akendele, trepikäsipuudele toetumine, üksteise tõuklemine, lärmitsemine ja jooksmine on keelatud. 16. Juturaamatute ning ajakirjade lugemine ja õppimine vahetunnis pole lubatud. 17. Vahetunnid lõppenud, lähevad õpilased kohe klassi desse oma kohtadele, seavad valmis tunniks vajalikud õppe vahendid ja jäävad vaikselt ootama õpetajat. 18. Õpetaja klassi ilmumisel tõusevad õpilased püsti ja istuvad alles siis, kui õpetaja annab selleks märku. Õpetaja väljumisel tõusevad õpilased samuti püsti. Kui tunni ajal keegi õpetajaist või mõni võõras isik ilmub klassi, tõusevad õpilased püsti, kusjuures nad astuvad pinkidest välja ja asu vad korralikult pinkide vahele ritta, sama teevad nad lahku misel; ka tõusevad õpilased püsti teiste ruumides õpetaja või võõra isiku ilmumisel. 19. Pingis istuvad õpilased sirgelt, selg' toetatud vastu pingi seljatuge ja käed laual. 20. Õpilaste omavaheline kõnelemine, kõrvaline tegele mine jne. tunnis on lubamatu. Eriti on keelatud etteütlemine ja mahakirjutamine. 21. Õpilane vastab klassile kuuldavalt. Klassi ette ilmu des ja säält lahkudes teeb ta kummarduse õpetaja või klassis viibiva külalise poole. Sama teeb ta ka siis, kui võtab midagi vastu õpetajalt või vanemalt inimeselt. Õpilane tõuseb püsti, kui õpetaja või klassis viibiv külaline kontrollib, vaatab tema vihikut, õpperaamatut. 22. Kui on tarvis tunni ajal kas klasside kaupa või üksi kult ruumist teise minna, siis liiguvad õpilased võimalikult tasa, et ei segaks tööd teistes klassides. 23. Koolist ei tohi õpilane õppetundide ajal loata lah kuda. Samuti ei tohi õpilane vaheajal lahkuda kooli piirkon nast ilma korrapidaja õpetaja loata.
6
24. Õpilasel peab koolis alati kaasas olema teatevihik ja õpilase isikutunnistus. 25. Kooli võtku õpilane kaasa kõik selleks päevaks vaja likud õppevahendid, mittetarvilikkude asjade kooli kaasatoomine pole lubatud. Kõigil raamatuil peab ümber olema paber, samuti kõigil vihikud; raamatud ja vihikud pidagu õpilane puhtad ja korras. Õppevahendid olgu varustatud õpilase nimega. 26. Õpilased peavad pidama puhtust. Paberitükke ega mingisugust muud prügi ei tohi pilduda klassi, koridori ega koolimaja ümbrusse, ka tänavatele mitte. Pingid ja lauasaht lid olgu puhtad. Kooli ruumidesse tulles pühitagu jalad hoo lega. Iga õpilane vastutab oma pingi ja selle ümbruse puh tuse eest. Õpilased on kohustatud säilitama kooli ruumes valitsevat puhtust ja korda. Nende kohus on hoida korras ja rikkumata klassi ja kooli sisseseade, seinad, aknad, kooli õppevahendid jne. Koolile kui ka kaasõpilasele kuuluvate asjade rikkumise korral on kahjutekitava õpilane või klass kohustatud sellest kohe teatama klassijuhatajale või korrapidajale õpetajale ja tasuma koolile või kaasõpilasele tehtud kahju. 27. Asjade kadumisest teatatagu viivitamata klassi- või koolijuhatajale. Leitud asjad peab kohe ära andma nende omanikule või nende mitteteadmisel kooliteenijale. Kool ei vastuta kooli jäetud unustatud asjade eest, välja arvatud as jad, mille jätmine kooli ruumesse on lubatud. 28. Kooli ruumidest lahkuvad õpilased 10 minuti jook sul pärast õppetööd ja lähevad viivitamata koju. Kui õpilastel on tarvis jääda pärast tundide lõppu kooli ruumidesse või tulla sinna mõnel muul ajal mingiks koosolekuks jne., siis peab selleks olema koolijuhataja luba. Koosoleku korraldajad on vastutavad koosolekust osavõtjate korra eest nii koosolekukohas kui ka kooliruumes üldse. 29. Koolis tegelevad organisatsioonid esitavad iga pool aasta algul koolijuhatajale oma juhatuse ja liikmete nimes tiku. 30. Organisatsioonest ja nende üritusist võib õpilane osa võtta ainult kooli erilisel loal, mille andmise eeltingimu seks on õpilase käitumine. III. KORRALDUSED ÕPILASTE KOHTA VÄLJASPOOL KOOLI. 31. Õpilane võib osa võtta seltskondlikust tegevusest ja avalikult esineda ainult koolijuhataja loaga. 32. Õpilased peavad tänaval liikuma viisakalt, kärata, käima kõnniteel ja mitte hulgakesi koos, andma teed möödujaile, tervitama viisakalt õpetajaid, tuttavaid ja kaaslasi. 33. Ka liiklemisvahendeis olgu õpilane viisakas, pakkugu istekoha puudumisel oma istet vanemaile isikuile; käitumine olgu laitmatu.
7
34. Kinos, kohvikus, teatris, pidudel käimine ja tantsi mine, viibimine restoranides ja kohtades, kus müüakse alkoholilisi jooke, on õpilastel keelatud. Koolipidudel käimine on võimalik koolijuhataja loaga. 35. Vanemateta või hooldajateta tänavail liikuda on lu batud algkooli õpilasil kella 2T-ni ja prog\ õpilasil kella 22-ni. IV.
KORRAPIDAJATE ÕPILASTE KOHUSED, a) Klassikorrapidajate kohustused.
36. Kiassikorrapidajaid on kaks, oma kohustusi täidavad nad ühe päeva kestes. 37. Klassikorrapidajad ilmuvad kooli enne õppetöö al gust neile määratud ajal. Seavad klassi korda, enne tunde toovad ja pärast viivad päevaramaatu, millesse märgivd oma nimed, jälgivad klassi ja klassimööbli korrasolekut ning tea tavad korratusist klassijuhatajale (selle äraolekul korrapida jale õpetajale) ja klassivanemale. 38. Tunni alates seisab üks klassikorrapidaja klassi ees, nimetab puuduvate õpilaste nimed, ulatab õpetajale sulepää päevaraamatusse kirjutamiseks. 39. Korrapidajad avavad aknad kohe pääle tunni lõppu, muretsevad kohale igaks tunniks, kui õpetaja ei ole selleks erikorrildusi teinud, vajalikud õppevahendid ja viivad need tagasi endisele kohale, teatavad klassisolevate asjade või .tünnis tarvitatud õppevahendite rikkumisest ja kadumisest kohe korrapidajale õpetajale, hoolitsevad klassi puhtuse eest. Nõuavad järjekindlalt klassiõpilasilt vahetunniks klassist lah kumist ja pärast tunnile helistamist korralikult ja rahulikult kohtadel istumist. 40. Teevad korratusi tekitavade õpilasile vajaduse kor ral märkusi. Ei allu õpilane nende korraldusile, lahendavad nad küsimuse koos klasivanemaga. Tõrgub õpilane siiski nende nõudmist täitmast, siis teatavad sellest õpetajale. 41. Vahetundide ajal vähemalt üks seisab koridoris oma klassi ukse juures.
kiassikorrapidajaid
42. Korrapidamise vahetusel annavad korrapidajad vii mase tunni lõppedes täiesti korras klassi üle järgmise päeva korrapidajaile ja klassivanemale, kes võib keelduda vastu võtmast karratuses olevat klassi. Õpilaste poolt klassi unus tatud asjad korrapidajad viivad kooliteenija kätte. Pärast klassi üleandmist kustutavad klassis tuled. 43. Korrapidajad õpilased on vastutavad oma klassi korra eest. Jälgivad ja nõuavad kaasõpilasilt kooli kodukorra ning- õppenõukogu poolt ülesseatud nõuete täitmist.
8
b) Üldkorrapidajate õpilaste kohustused. 44. Üldkorrapidajad õpilased on progümnaasiumi IV, V klassist. Neid on iga päev 2.
III,
45. Üldkorrapidajad õpilased on kohustatud tulema kooli neile määratud ajaks. Üks neist peab korda I, teine II korral. 46. I korral olev korrapidaja jälgib õpilaste korralikku jalgade puhastamist, ülirõivaste õigele kohale riputamist, õpi laste omavoliliselt koolimajast lahkumist, treppidel liiklemist, I korral viibimne on õpilasele lubatud ainult tarbekorral. 47. II korra üldkorrapidaja õpilane jälgib ning korraldab õpilaste korralikku ja vaikset jalutamist, hoolitseb koridori puhtuse eest, valvab õpilaste korralikku käitumist einelauas. 48. Igasugu korrarikkumisest koridoris, treppidel, eine lauas teatavad üldkorrapidajad õpilased kohe korrapidajale õpetajale. 49. Annavad juhatusi kooli külastavaile võõraile, kus juures käituvad eeskujulikult. 50. Teatavad korrapidajale õpetajale võõraste isikute il mumisest kooli ruumidesse. 51. Korrapidajad õpilased on korrapidajate õpetajate abid, kõik kaasõpilased on kohustatud alistuma nende kor raldusile ja nõudeile. 52. Pärast õppetöö lõppu lahkuvad üldkorrapidajad õpi lased viimaste õpilastena koolist, andes enne üle kooli ruumid korrapidajale õpetajale. V KLASSIJUHATUSE KOHUSTUSED. 53. Klassijuhatus valitakse üheks õppeaastaks ja on 5-liikmeline: klassivanem, klassivanema-abi, kirjatoimetaja, kirjatoimetaja-abi ja laekur. 54. Klassijuhatus valitakse klassi poolt lahtisel või kinni sel hääletusel klassijuhataja poolt hääkskiidetud kandidaatide hulgast. Märkus: Klassijuhatuse ametid on auametid, mispärast nendel kohtadel võib olla õpilane väga hää käitumisega ja vähemalt rahuldava edasijõudmisega. 55. Klassivanem esindab klassi klassijuhataja teadmisel koolijuhataja, klassijuhataja, õpetajate, õpilaskonna ees ja mujal; juhatab tarbekorral klassi koosolekuid. 56. Koos korrapidajatega vastutab klassivanem klassi korra eest ja valvab kooli kodukorra täitmise järele. 57. Klassivanem annab klassile edasi klassijuhataja ja õpetajate korraldused ning valvab nende täitmise järele.
9
•
58. Klassivanem jälgib kooli kuulutustahvlile välja pan dud teateid ja teeb need teatavaks klassile. 59. Kui õpetaja ei ole ilmunud klassi 5 minuti jooksul pärast tunni algust, siis klassivanem teatab sellest koolijuha tajale või tema äraolekul mõnele õpetajale. 60. Korduvalt korda rikkunud õpilaste nimed klassiva nem teatab klassijuhatajale. 6T. Klassivanem koostab üldkorrapidajate õpilaste ni mestiku. 62. Klassivanema-abi aitab klassivanemat kõigis asjus ja puudumisel asendab klassivanemat üks klassijuhatuse liik meist. 63. Kirjatoimetaja peab klassipäevikut; protokollib klassi koosolekuid ja peab vajaduse korral klassi kirjavahetust. 64. Kirjatoimetaja-abi aitab kirjatoimetajat kõigis asjus ja asendab teda puudumisel; mõlemate puudumisel asendab teda teine juhatuse liige. 65. Laekur ajab klassi rahalisi asju, puudumise korral asendab teda klassivanem. 66. Kõik õpilased on kohustatud austavalt kohtlema oma klassi juhatust eesotsas klassivanemaga ega tohi astuda nen dega sõnavahetusse korralekutsumise puhul. 67. Klassijuhatajal on õigus tagandada ametist klassi juhatuse liikmeid, kui nad oma käitumisega on kaotanud poolehoiu ja lugupidamise õpilaste seas ja kui nad on eksi nud kooli kodukarra vastu. VI
KORRALDUSED VANEMATE Või HOOLDAJATE KOHTA JA NENDE KOHUSTUSED.
68. Õpilase vanemad või hooldajad võtavad õpilase koolipaigutamisega endile kohustuse luua kooli poolt tarvili kuks peetud tingimused, et õpilane saaks oma õpitööd kor ralikult teha ja võiks kasvatuslikult areneda. Siia kuuluvad esijoones korraliku korteri ja toitmise eest hoolitsemine, va jalikkude õppevahendite, korralikkude rõivaste ning puhta pesuga varustamine; valvelolek, et õpilane ei satuks soovima tusse ümbrusse jne. Üldse vanemad või hooldajad peavad hoolitsema selle eest, et õpilane saaks teha edukalt ja takis tamata õpitööd. 69. Kool jätab enesele õiguse nõuda vanematelt või hooldajatelt korteri muutmist, kui õpilase korter on kooli seisukohalt vastuvõetamatu. 70. Vanemate või hooldajate kohus ei ole üksi kaasa aidata koolile tema kasvatuslikkude ülesannete teostamisel, vaid hoolitseda ka selle eest, et kooli majanduslikud nõuded õppemaksu näol leiaksid õigel ajal täitmist.
10
71. Vanemad või hooldajad on kohustatud tasuma õppe maksu vastavail tähtaegadel. Õppemaksust vabastamist soo vijail tuleb esitada koolijuhatajale vastaval tähtajal sellekokohane põhjendatud palve vanema või hooldaja allkirjaga, juurde lisades tõendavad dokumendid varandusliku seisukorra kohta. 72. Õpilased, kelle õppemaks on tähtajaks tasumata, kas täiesti või osaliselt, kaotavad õiguse kooli tulla, kui neile pole antud koolijuhatajalt pikendust sellekohasel vanemate või hooldajate palvel. 73. Vanemad ja hooldajad on kohustatud hoolitsema selle eest, et õpilane pääle kooli vaheaegasid õigel ajal kooli ilmuks. Hilinemise puhul on vanemad või hooldajad kohus tatud saatma koolijuhatajale vastava seletuse. Vastasel kor ral kustutatakse õpilane õpilate nimekirjast ja ta kaotab oma koha koolis. Samasugune korraldus on maksev ka eksamite ja järeleksamite puhul. 74. On väga soovitav, et vanemad või hooldajad vähe malt kord poolaastas päriksid järele klassijuahtajalt õpilase edasijõudmise ja käitumise üle. 75. Kõigil neil õpilasil, kes elavad vanematest eraldi, peab olema hooldaja, kes toetab kooli tema kasvatuslikkude ülesannete täitmisel. Kooliaasta algul peavad õpilased tea tama, kes on nende korteri hooldaja. 76. Hooldaja on õpilasele kooliajal vanemate asetäitjaks. Sellepärast on ta kohustatud teadma kooli korda ja käima nende ettekirjutuste ja nõuete järele, mis kool tarvilikuks peab õpilase suhtes. 77. Koolikorra teadmist tõendavad vanemad või hool daja oma allkirjaga. Koolijuhataja.
Käesolevaga palutakse Teid ilmuda lastevanemate koosolekule, mis peetakse ................................... päeval ......... ".............................. s. a. kell .......... kooli ruumes alljärgneva päevakorraga: 1.
2. 3. 4. 5.
6. 7.
8. 77
" ........................
............... 19........... a.
(koolijuhataja)
(lapsevanem)
18
Kutse lastevanemate koosolekule.
Käesolevaga palutakse Teid ilmuda lastevanemate koosolekule, mis peetakse ................................... päeval ,,..........u.................... ......... s. a. kell .......... kooli ruumes alljärgneva päevakorraga: 1.
2. 5.
4. 5.
6. 7.
8.
(koolijuhataja)
(lapsevanem)
19
Kutse lastevanemate koosolekule.
Käesolevaga palutakse Teid ilmuda lastevanemate koosolekule, mis peetakse ................................... päeval
VaataVIRU
KALENDER
1923
A. Reemanni trükk, Narma...VIRU
KALENDER
1923
A. Reemanni trükk, Narmas.
A-s. A. Le Coq’i
Õlle Ladn Narmas, Turu t. nr. 6.
Soovitab tuntud maitsewaid
õllefi: Märtseni, Müncheni,
Satseri, Pilseni maalides ja
pudelites, niisama tuntud Hea:: duses oma walmistatud ::
MHBBäL JOOKISID
SUUREM
ILUWÄRWIMISE VABRIK EESTIS.
WASTUWÖTM1NE:
Narmas, 7 Peetri täil. 16 -2i. Kõnerr. 161.
Rakweres, P-. Püss, Pikk tän. 17.
Jõhmis, A. Jürgensoni kaupl.
Skamsas, P. Ljubomudrow.
Püssi, $. Küllo.
Gesti auru-iluwärwrwife
— wabrik N«rwas. —
Kraasimine, ketramine, w anutamine, wärwimine, shäärimine, worsimule, pressimiue ja
dekateerimine.
:-: Hinnad äärmiselt mõõdukad. :-:
Kalender
1923.
Sel aastal on 365 päewa
^pdUMD^
^jo.^f
706 /32
A. Seemenni Irükk, Narwas.
Märkide ja aegade seletused.
• noor luu
G täis kuu
j
1
€ esimene weerand
J wiimne weerand
Z.^kell; m.— minut; p. päew; e.l. — enne lõunat
ja tähendab aega kella 12-nest ööst kuni kella 12-ni päewal; p. l. ^pärast lõunat ja tähendab aega kella 12-nest
päeval kuni kella 12=ni ööst. Tähtraamatusse üles pandud
aeg Lähendab Ida-Euroopa aega.
Aastaajad.
Kewade algab 21. märtsil kl. 5,29 m. p.l.
Suwi algab 23. juunil kl. 1,02 m. e.l.
Sügis algab 24. sept. kl. 4,02 m. p.l.
Talw algab 23. dets. kl. 10,52 m. p.l.
Päikese ja kau warjutufed.
1923. aastal on 2. päikese ja kuu warsutust.
1) Osaline kuu warjutus 3. märtsil. Algus kl. 4.28 m.
e.l., lõpp kl. 6,36 m. e.l. On Eestis näha
2) Ningkujuline päikese warjutus 17. märtsil. Algus kl.
11,50 m. e.L, lõpp kl. 5,39 m. P.l. Näha Atlandi
okeaanis ja 2üuna-Aafrikas.
3) Osaline kuu warjutus 26. aug. Algus kl. 11,52 m. e.l.,
lõpp kl. 1,27 m. p.l. Ei ole Eestis näha.
41 Täieline päikese warjutus 10.—11. sept. Algus 10-mal
kl. 8,14 m. p.l., lõpp 11-mal kl. 1,20 m. e.l. War
jutus on näha Ameerikas.
Määrus pühade ja puhkepäewade kohta.
(„R. Seat." nr. 67/68—1920 a.).
Täielikkudeks pühadeks loetakse järgmised päewad, mil
tööd ei tehta:
1) Uus-aasta (1. jaanuar), 2) Kolmekuninga-päew
(6. jaanuar), 3) E. W. riigi iseseiswuse püew (24. weebruar). 4) Palwepäew. 5) Suur Neljapäevi, 6) Suur
Reede, 7, Ülestõusmise pühad, 3 Päeiva, 8) Esimese mai
püha (1. mai), Ristipäew (taewamin. püha), 10) Nelipühi,
3 päeiva, 11) Jaanipäevi (24 juuni), 12) Mardipäev, (10.
rrorv). 13) Jõulupühad 3 päewa.
Töö lõpetatakse kell 12 Päewal:
1) Suurel laupäeval, 2) Nelipühi laupLewal,
jõulu laupäewal, 4) W inal->aastal (31. detsembril).
Soorvitan omast kauplusest suures wäljawalikus kõiksugu moodsaid meeste,
naiste ja laste saapaid; lak, samsh, shawro sa kroom kingi, sandale ja
m ilt botikuid igas suuruses.
Linnad ajakohased.
Austusega K ^itsi.
LaadadJaanuar. 2. Krüüdneri W., Pusu kõrtsi juures —7. Tartus, aastalaat. 3 nad.; Orgilal, Marjamaal; Mõrus
—12. Weinjärwe w. Wahu k.—15. Laekmeres, Simuna
kihelk.-17. Koluweres, Kullamaa kihelk.—21. Mehikoormas, Meeksi w. 22. Jmawere w., end. Paia kõrtsi juures
—23. Haapsalus; Walgas; Rasiual, Wõnnu kihelk. —- 24.
Paides; Jõelehtmes.
Weebruar. 2. Raplas; Hallistes. 4. Võrus—5. ALikre
w., Oisul, harivaimat; Torma alewis; Keblaste M.,
Mihkli kihelk.; — 6. Narmas — 9. Pärnus; Rakmeres —
10. Raasikul, Harjumaal; Räpinas; Antslas — 11. Põlt
samaal — 12 Tapal — 15. Lähtrus, Läänemaal; nägema
alewis; Baltiskis — 16. Wiljandis, 8 P. —|17. Tartus—
18. Nina külas — 19. Paides—20. Rimilas, Kose külas,
Harjumaal; Wasknarwas — 21. Muhu-Suure vallamaja
juures; Walgas — 25. Wõrus, 8, p. — 25. Lihulas —
36. Wõöbsus — 28. Wiljandis; — Audrus, reedel enne
wastlapäewa.
Märts. 1. Piirsalu W., Risti jaama juures; Jögewal — 3. Jõhmis — 4. Kiwiloos, Peningi w. — 5.
Kirbla w., Läänemaal — 6. Petseris — 8. Iisaku m.,
Virumaal; Kurista w., end. Aidu kõrtsi juures; TumalaS,
Uuemõisa w.— 9. Jakobi kiriku juures; Wiru-Jakobi kihelk.;
Emmaste W., Hiiumaal; Kohila w., Hageri kiriku juures
— 10. Kõo M., Wiljandimaal; Suurejõel, Uue:WändraS;
Watlas, Karuse kihelk., Walgjärme w., end. Kitse kõrtsi
juures; Puhjas — 12. Ellamaal; Ardu külas, Triigi w.;
Ambla W.; Wõrus — 13. Riidaja m., Wiljandimaal —
14. Kodijärwe w., Kambja kihelk,; Waimastmere wallamaja juures, Laiuse kihelk.; Mustjala wallamaja juures,
Jmawere w., Käsukonna m., Pilisiwere kihelk.; Mõisa
külas — 15. Raplas — 16. Rannu w., end. Kulli kar
jamõisas; Rannakülas, Saaremaal — 18. Wõhmuta W.;
Iärma-Jaani kihelk.; Keilas; Kastnas, Tõstamaa kihelk^
Sangaste kiriku juures; Kallaste külas, Kodawere kihelk.—
30. Taewere w., Wiljandimaal; Kuresaares; Märjamaal;
Jüri kiriku juured, Rae w. — 21. Ulita w., end. MLike
Miila m. — 22. Ä bn wallamaja juures, JärmamaE —
23. Varujas; Walgas; Leisi alewis — 24. Laetweres,
Simuna tirelt.; Laiuse ro., Mõra m. -— 25. Voldis
25. Sulbi alewis, Kärgula w.; Wahastu w.; Järwamaal;
Wõlla-Kihlepas, Pärnumaal; Wana-Pranglis, Sambia
Ühelt. — 28. Kellamäe kõrtsi juures, Saaremaal; Kase-pere poe juures, Kloostri w.; Paides; Walguta M.. Pritsu
jaama juures — 31. Mustwees — Põltsamaal, reede enne
15. märtsi.
Aprill. 1. Juurus. Harjumaal; Pindi w., Leewi M..
Rõuge kihelk. — 2. Alajõel, Wirumaal; Antslas; Põlgaste w., Võrumaal — 8. Pärsamaa w., Roopata
Saaremaal; Waiwaras; Kastre-Wõnnu w., end. Suitsu
kõrtsi juures — 9. Udernas, Elwa jaama juures — 10.
Ellamaal, Sooniste w., Petseris; Loona wallamaja juures;
Saaremaal; — 12. Wõrus — 14. Nina külas; Hummulis,
Soe kõrtsi juures; Wastse-Kuuste w, Koorwere külas —
15. Tapal; Saru wallamaja juures, Võrumaal — 16.
Wolweti-Keremal — 18. Tarwastu w., Mustla alewis;
Wigala kiriku juures, Läänemaal; Rahu külas, Saare
maal; Weinjärwe W., Wahu külas —19. Kilingi-Nõmmes,
Wiitnal, Kadrina kihelk.; Rogosr w.. Luutniku m. — 20.
Lihulas; Tartus; Alawere w., Alawere mõisa juures; Kuresaares; Selis, Tõstamaa kihelk. — 21. Mälke-Maar;as
23. Orajõel — Kublis, Pärnumaal; Wasulas, Tartu lä
hedal „ 24. Lohusuu w. Lohusuu k.; Vastseliina walla
maja juures, Wõrumaal; Petseris — 25. Peri W., WõruMaal; Narwas; Roosikus' Zooru W., Wõrumaal; Kõiguste
kõrtsi juures, Saaremaal; Koonga wallamaja juures^
Pärnumaal; Saulepi W., Varbla kihelk.; Märjamaal 26. Isaemal — 27. Saare w., Maarja-Magdaleena kihelk.
— 28. Taewere w., Viljandimaal; Käru w., Lauri raudt«jaama juures; Rakweres; Krüüdneri w., Sulaoja kõrtsi
juurek; Abja-Paluojal, Pärnumaal — 29. Valgas; AhjaKärsal, Võnnu kihelk.; Stolbowa k., Pamkowttschl w.;
Kolga W., Liiwal; Wõtikwere w., Waiatu kõrtsi juures30. Wastse-Nõu m., Oõu kihelk.; Haanjas, Võrumaal —
Wiljandis. neljopäewal P. Lihawõtte pühi; Põltsamaal,
reedel enne Jüripäewa.
Mai. 1. Kergu alewis; Nissis, Riisipere w.—Tõrwa
alewis; Vändra alewis; Waikna w., Päri mõisa juures;
Roelas, end. Torma jaama juures; Alamustes, Kölliste
w. — 3. Karvastu w., Koosa k.; Lille-Hiiekõnnus; Nuus
taku alewis; Soodla-, Anija W.; Kaarepere w., Pikjärwe
kõrtsi juures — 4. Pärnus — Haapsalus; Palal, Kodawere
kihelk. — 6. Järwatandis — 7. Pölwa kiriku juures, Peri
w. — 8. Tahkurannas, Mõiste kõrifi juures — 9. UueAntsla wallamaja juures; Häädemeeste!—10. Wana-Roosa
wallam. juures; Uduweres, Jakobi kihelk.; Kuiwajõel, Harjumaal — 11. Reolas, Tartumaal — 12. Patastel, Maarja-Magdaleena tihelk.; Mõrus; Antslas — 14. Karilatsi
w , end. Karilatsi kõrtsi juures; Holftre wallamaja juures,
Miljandimaal — 15. Kuresaares — 16. Paides — 18.
Sangaste kiriku juures—19. Mehikoormas—20. Haiba poe
juures, Kirna-Kohatu w. — 22. Wõõbsus — 23. Walgak;
Mätjaküla karjamaal, Pärsamaa w. — 26. Petseris.
Jaani. 5. Wiljandis — 12. Paides — 13. Woltweti-Keremal — 14. Wastse-Kuuste w., Lootwina k. —
15. Märjamaal — 16. Tapal — 20. Mõhmuta W., J.Jaanis; Mustmees — 21. Mõrus — 26. Wiljandis; Laiksaare-Urilaarel, Pärnumaal; Piirsalu W., Risti jaama
juures — 27. Põltsamaal — 28. Rakmeres.
Juuli. 1. Malgas; Haapsalus — 3. Palmse w.,
Miitna kõrtsi juures; Paides — 4. Tartus — 7. Petseris
— 8. Taagepere wallamaja juures — 10. Tarwastu w.,
Mustla alewis— 14. Leisi alewis, Saaremaal, 8 p. (neete
laat) — 15. Karksis, Pärnumaal — 18. Tõrwa alewis
— 20. Pärnus — 23. Kuresaares, 23./VII — 5./1I1V
(riiete laat).
August. 1. Paides — 2. Pärnus, 3 näd. — 10.
Kuresaares — 12. Wana-Wõidu wallamaja juures, Miljandimaal — 15. Tuhalaane wallamaja juures; Wiljandimaal — 18. Loodi w., Miljandimaal — 21. LaiksaareUrisaarel, Pärnumaal — 23. Malgas — 25. Mõrus;
Naroowa-Jõesuus — 26. Paides; Mõisaküla alewis; Kaarli
m., Mil' ndimaal — 28. Petferis; holftre wallamaja
juures, Miljandimaal — 30. Rakneres — 31. Helnle m.;
Häädemeeste!: Suurejkel, Uue-Wändras.
September. 2. Taewere w., Suure-Jaani kihelk. —
3. Selts, Tssramaa kihelk.; Narwas — 5. Wiljandis — 6.
Meeri w., Wastse-Nõu m.; WoobsuÄ; Wastemõisa komi
juures, Wiljandimaal — 7. Hummuli w., Soe kõrtsi juured:
Wana-Kariste wallamaja juures — 8. Olustwere raud
teejaama juures; Peningi wallamaja juures. Harjumaal;
Hallistes — 9. Puiatu m., Wiljandimaal — 10. KilingiRõmmes; Tapal; Kärstna m., Wiljandimaal; Ellamaal,
Saaremaal; Puhjas — 11. Lelle-Hiiekõnnul — 12. Maast
w., Tageroerel; Kose W., Kriusha k.; Mehikoormas — 13.
Jsaku mõisas; Walgas; Soosaare w., Kolga-Jaani kiriku
juures — 14. Wiitina wallam. juures; Alliku w., Oisusi
Kuresaares: Nina külas — 15. Iõgewat; Abja-Palu-ojak;
Tammistes, Pärnu kihelk.; Saulept w., Warbla kihelk.—
17. Uduweres, Jakobi kihelk.; Räpinas; llasna m., Wil
jandimaal — 18. Sindis; Sangaste kiriku juures; AlaW-Te w., Alawere m.; Kaarepera W., end. Pikjärwe kõrtsi
juures — 19. Kergus, Jakobi kch.: Kogula W., Kallikülas
—20. Pindi w., Leewil, Wõrumaal: Wigala kiriku juures
21. Rõuge kiriku juures, Wõrumaal; Tahema wallamaja
Wahastn W., Järwamaal; Pärsamaa w., Wölupe kõrtsi
juures; Orajõel-Kablil — 22. Kastnas, Tõstamaa kihelk— 23. Paides; Holvre mõisas, Helme kihelk,; Iärwakandis; Sürgawere mõisas, Wiljandimaal — 24. WöraS;
Kirbla w.—25. Tartus; Antslas; Loona wallamaja juured,
Saaremaal; Wõlla Kihlepas, Pärnumaal; Paatsalu w. —
26. Pööraweres, Jakobi kihelk.; Tallinnas — 27. Pölwa
kiriku juures, Wõrumaal — 28. Põltsamaal; Kuresaares;
Tori alewis — 29. Ambla alewis; Ksiepis, Rõngu kihelk.;
Keblaste m. — 30. Haanja mõisas, Wõrumaal.
Oktoober. 1 Audrus; Waikna w., Perl m. juures;
Rasinal, Wõnnu kihelk.; Uuemõisa m., Mehamäel; Kolga
w. Liiwal — 2. Roelas, end. Torma jaama juures;
Tõrwa alewis; Märjamaal — 3. Wändra alewis; Lindo
ral, Loosi w.; Laanemetsal, Suure kõrtsi juures, Wõru
maal; Narwas; Kawastu w.. Koosa k. — 4. Kuiwajõel;
Baltiiskis; Rõuge u., end. Sanna kõrtsi juures; Palmses.
Wiitnal, Kadrina kihelk.; Reolas, Kambja kihelk. — 5.
Roosikul, Zooru w.; Lihulas — 6. Tapal; Jõhwi alewis;
Ratastel, Maarja-Magdaleena kihelk. — 7. Wiljandis;
Hageris, Kohila w, — 8. Mustjala mõisa juures, Saa
remaal; Pukal, Sangaste kihelk. — 10. Ämawere w.;
Walgas; Suurmõisa w., Hiiumaal — 11. Kilinge-Nommed *— 12. Leewi alewis; Keilas; Jõukal, Kuremaal:
Tartus; Pärnus; Vastseliina wallamaja juures,— 13.
Kurista W., end. Aidu kõrist juures; Rakweres; Mõrus ^14. Albu wallamaja juures. Järwamaal; Petseris — 15.
Raplas; Kolowere mõisas; Rannu W.. Kulli karjamõisa
juures; Saru wallam. juures, Wõrumaal — 16. MuhuSuure walla magafiaida juures, Saaremaal — 17. Nuus
takul: Koonga wallamaja juures, Pärnumaal—18. WäikeMaarjas; Lohusuus; Wõõbsus; Kuresaares; Taewere W.,
Suures-Jaanis; Suumaste külas, Hiiumaal — 19. Tarwastu w., Mustlas; Rogost w., Lutsniku m.; Põlgaste
w., Puuskarul; Jõelehtmes; Wastse-Knuste W., Lootmina
m. — 20. Kõlliste W., Trllel; Wana-Roosa wallamaja
juures; Weinjärwe w., Wahu k.; Uue Antsla wallamaja
juures — 21. Haapsalus; Loost W., end. Holsta kõrtsi
juures; Kastre-Wönnu w., end. Suitsu kõrtsi juures—22.
Kärgula w., Sulbi alewis — 23. Kõo M., Wiljandimaal;
Morsekutsi alewis; Kasepere kõrtsi juures, Kloostri w.;
Wasulas, Tartu lähedal; Sooniste W., Ellamaa kõrtsi juu
res — 24. Krootuse m., Kõlliste w.; Laatre W., Sangaste
kihelk. — 27. Saare wallas, Maarja-Magdal. kihelk.;
Laekweres, Simuna kihelk. — 28. Woltweti-Keremaal;
Wõhmuta W., J.-Jaauis; Puurmanni W., Piknurme k.;
Krüüdneri w ., Pusu kõrtst juures; Taageperas — 29.
Lhja-Karsal, Wõnnu kihelk.; Stolbowo k., Panikowitshi
w.; Wõtikwere W., Waiatu k. — 31. Mõniste wallamaja
juures; Sindis.
Nowember. 1. Jakobi kiriku juures, Wiru-Jakobi
kihelk.; Pärsamaa W., Mätjakülas — 2. Laiuse W., Mära
m.; Paides; Suurejõel, Uue-Wändras; Palal, Kodawere
kihelk. — 4. Nissis, Riisepere w.— 5. Antslas; Missi
kõrtsi juures, Kambja kihelk. — 6. Kaarepere w., Kassi,
nurmes; Rõuge w., end. Alakõrtst juures — 7. Malgas;
Elwas — 10. Jõgewal; 8ähtru w. — 11. Mõrus; Wiljandis — 12. Karilatsi w., end. Karilatst kõrtst juures,
Kuresaares; Ardu külas, Triigi w. — 14. Tartus; Käru
W., Lauri jaama juures — 20. Piirsalu W., Risti jaama
juures; Haibas, Kirna-Kohatu w. — 23. Paides; Mustwees — 25. Raasikul, Harjumaal — 26. Walqjärwe W.,
end. Kitse kõrtsi juures — 28. Woltwetis; Põltsamaal;
Keilas - 29. Kovakowos, Panikowitshi W^ Mõrus—30.
Wi^ala w., end. Poti kõrtsi juures.
Detsember. 1. 'Tapal — 2. Juurus — 3. Alasõel,
Wirumaal; Walgas; Jögrwal — 5. Amblas — 7. Kallastel
— 8- RakwereS; Wiljandis — 10. Jüri kiriku juures^
SRac w. — 11. Narmas, 3 p. -- 12. WändraS; Martna
kiriku juures; Wõhmatu W., Iärwa-Jaanis — 14. Nina
külas; Antslas; Pärnus — 15. Mõrus: Kohilas, Harju
maal — 17. Moisekatst w., end. Kauksi tõrtfi juures —
18. PöSraweres, Jakobi kihelk.; Paides — 19. Jõhwi alewis — 20. Wõõbsus; Märjamaal — 22 Mustmees—23.
Sulaojal, Krüüdneri w. — 28. Warnjas; Walgas — 29.
Wasknarwas — Lille-Hiiekönnus. eSmaspäemal pärast 2.
Kristuse tulemise püha — Põltsamaal, reedel enne 15.
detsembrit.
Kui laadapaew lauväema peale langeb, fiis peetakse
laat järgmise! töö- ehk esmaspäcwal ära.
Kuulaatu peetakse: Petseris — iga kuu 1. ja 15.
päewal, Isborskis — iga kuu 21. Päewal, Laura alemis
—iga kuu 20. päewal. Värskas, Slabodka w, — iga kuu
10. päewal.
Hobuste laata peetakse Tallinnas kaks
— pühapäemadel peale 1. ja 15. kuupäewa.
Me kuus
Asi lehed puudest lsugewad...
Tõnu Küla.
l.
Lõrkawal naerulaginal tulid nad mulle Peetri turu
nukkal wastu. Neid oli folnr. mees luitnud frentshis, kurguall kolme nööbikesega — kaks naisterahwast — teine
jeise käeotsas. Üks naisist kandis Helepunast, koetud, willast
taM — mille taskusse oli surut rusikas olem käsi, teisel
Helbendas lahtiselt suur, willane rätik õlgul. Mehe käes
oli pooltoobiline pudel, mille kaelast ta oma pahema käega
nägis kramplikult kinni hoidwat — paremaga lõi aga
wastu pudeli põhja ja lällutas:
„Täna täis kui sitikas: homme joome jälle!.."
Naised naersid kaasa ja teine kriiskas:
^Aui siis pea ei parane: üle homme jättel./
Hoogu saades trallitusest, lasksid kõik kolm kooris:
„Aui siis pea ei parane — ülehomme — jättel./
Mees naisi wahel, kui Kristus kahe kurjategija
wahel, laskis oma lõdwa, kaelaotsas wõnkuwat pead ühe,
kui teise naise poole ja lällutas — filmi kinni pigistades
mamit sõnu edasi.
^Näe Karl, fiin ma olen! Mis aitab sind su moraal,
fu kombeõpetus!.. Mina olen elu — ma tahan elada!..
Mu soontes jookseb Joosepi aga mitte Jüri weri! Maha
foifi Ära kõik — mis oli mul püha!.. Llama peame
Juku, mul on weel raha, meie wõime juua — Karl on
rikas; temal on kõige parem talukoht terwes wallas — ta
on wallakirjutaja... Ta armastab mind... oo Juku —kudas
ta mind armastab — nii õrnalt, nii hellalt — suutleb
mul käsi, kaela, kõrwu, rindu — kui ma käsiks — ka mu
jalawarbaidki... Aga — mis see tähendab? Kas see on
elu -7- kas on see õige mühaw, mässaw, määratsew elu —
mida ma otsin?.. Li ole mitte!.. Juku: sinuga on elul
Sing mõistad mind!.. Lähme!..
Punafe sakiline kiskus Jukut käisest.
„2Hii, miisu nüüd plämad siin?.. Aer keese sa oled?..
Mehe naine?!.. Mina sinuga mitte, ei, ei tule.'.. Wallakirjutaja, ütled sa?.. Vallakirjutaja, ei mina ei tule... ei
tule — mine, mine minust!..
Ja frenthsis olew isik lükkab tõesti punajakilist oma
käeotsast eemale.
^Ah, mis! Ei ole siin wallakirjutajat, ei ole tema
naist! Siin on ^uuli ja Maali, — siin on raha ja juua!
Juku, lähme!..
Mees jollis mõlemi otsa nähtawa kahklusega. Ta
ei taipanud: kus oli, ehk mis tuli. Vaheldamisi oli nagu
poolest suunurgast tulewat öö, öö, öö — öö, öö, öö kuulda
olnud. Siis wajus ta punajakilise poole, kaotades enese
tasakaalu ja surudes teda wastu aiaplanke, kus juures:
jorutos:
mina mõtlesin, et mul on rkka ausate nemdega
tegemist, nüüd leian end aga keset autuid naisi!.. WaKa»
kirjutaja, oi see on ju suurmees — suurem kui mina ja
tema naine: Kes on siin tema naine?!.. Ütelge mulle, ehk
muidu teen kõrwad tuliseks??.. Kes on, kes on — «alla*
kirjutaja naine?!..*
II.
„Isa, mul on kõht tühi?.. 3fa, kus ema on?.. Kas
ta ikka nii kaua Nalwas käib — kas ta ükskord ju koju
ei tule?.." päris wäike, 5— ^ aastane, walgelokiliste juus
tega poisikene, raputades lana taga istuwat wallakirjutajat pükstest.
Kirjutaja heitis wiltu waate wäikse poole ja ei
reastanud sõnagi; ehk mis pidigi ta wastama: oli jn kõik
oma tarkuse tagawara sellele wäikesele nii mitmele korrale
mälja puistanud.
„3fa, kas ema ka Nalwast saia toob?.. Miks iaoma talmekübals ka kaasa mõttis: üks pani pähe jü teine
kaldonkaga?.. Kas Nalwas nii külm on?..."
Kirjutaja pani sule käest ja tõstis wäikese põimele.
„GH sa nii walulaps! Just kui tema suust maha
kudunud: need huuled, need posked, need silmad sa suugi
— ja juuks — oh need juuksed?!.."
Sügamasti ohates majutus ta märkest oma tugemast!
tuksuma rinnale.
- „
„, „ . _ /
^3fa kes on suust maha kukkunud? Kelle suust?..
Tormiliselt suutles kirjutaja wäikese poisi, otsaesist,
kaela, õlgu."■
Wargse pühkis ta oma palgele weerewat pisara.Mul on nii igaw; ei ole midagi siin teha — sa
Mati küürutad oma töölaua taga, ei pane mind tähelegi
--------- linnas on nii hea, on nii palju sõpru, lõbus olla
Kn la^sea^
õuuli targutanud mitte ühele, maid küm
nele korrale.
.
.
nii oli La lubanud pahatihti oma noorelelinnast wõetud ilusale õ^lile, linna sõita, et seal lõbul
sain olla. Ia Juuli oli omi sõpru sealt eest leidnud — oli
leidnud niisugufid — kellede poole ja peale ta ennem cl
põlastusega waadanud — kuid Käo lllaali
feDe^ la
enam lahti ei saanud! Vaalil oli suur korter' kaks tu^a,
üks köök. Ta elas laialt ja tõmbas kui noodagv noon
kui wanu mehi oma hõlma.
Seda kõik oli kirjutaja paju teada saanud; oli malta
sõrmitsenud, oma Juulile seda ka ette wisanud — imb
Iuuli — tema nii pühendatud Duuli naeris nüüd talle
.Istu oma laua taga sa kasivata omale kuuru sieign — mina olen aga noor ja nõuan elu, nõan lõbu...
ta nõudis.
Rohkem aasta maitses seda nädalate kuude karpa.
Aur üsna räbalasti läks, tuli isegi paju juure tagasi —
algas nagu poleks midagit olnud jälle oma tööle, keetma
küpsetama.
_ -.,
Paju ei öelnud talle millalgi halba.
Mi wenisid päervad, kuud, aastad.
IIL
„Auhu kural on need naised nüüd jäänud? Kus on
Juuli, kus Maali?!.. Tuba tühi, ükski lahti...'
Lcööpe kurgu all kandew isand ajas end woodi serwalr istukile.
Ta waatas uudistades enese ünrber.
^Hm, ilus tuba! Ilus woodi kah, wedrutabki roeel!..
Aga kus kurat need lidud fiis on?.. Mis ma Lkst siin
teen?.. Kas sellepärast wiisfada neile andsin, et mõni
lonks wiina ja pudel õlut juua?!..
Mees waikis.
Ta oleks nagu kõrwal toas tasast juttu kuulnud.
Jah, seal kõneldi.
Aga mis?
^Sina Juuli pead tema juure minema; kuule juba
woodi nagiseb, tõuseb ülesse ja leiab tühja woodi!.."
„EH, mina ei lähe — ma olen kolmat nädalat juba
Haige... ei wõi... on walus!.."
^Nablewat! Alis walus? Mis ei wõi?!.. Hambad
kokku ja ......Tas neid kuradid fiis rohitseda kasenna
rohtudega — ärgu ajagu meid taga!..*
Maali oli üles tõusnud, käed puusa pannud ja sundis
Juulit woodi minema.
^Mu Jumal — ma ei wõi, ei jäksa; olen mitu
päewa söömata!.. Oh Jumal, Juural — mis on minust
saanud?!.. Oh Karl, Karl — kui sa teaksid kus ja mis
on su inglist, su mesimagus Juulist saanud?!.."
Ta wajus põlwili pliidi kõrwale. Tõstis käed üles
ja palwetas:
„Maali, Maali — wabasta mind seekord — ära
sunni mind mitte — ole hea inimene — mine temaga, sina
1* wõid, sa oled ju nii tugew, nii rammus, nii raswane —
peasta mind seekord?!.."
"G Rasked pisarad weerefid õnnetu põskilt alla; silmad
keerlesid abiotfides üheasja pealt teise peale köögis ümber.
^Mu Karl, mu Juku — elage hästi — ärge wanduge... needke oma õnnetut... oma armast...
Tume mütsatas ja kõik jäi wakka.
lisid, graveerimise töösid,
juubeli ja teisi märkisid,
sitoonisid jne.
• ::
j
sassiMAA
] Töõsksejs KaOllMsePsM
H
HABWA JAOSKOID Rüütli tän. 2^.
C-—o
Telefon 69.
TOIMETAB KÕIKI PANGA OPERATSIOONE,
^-— -
nagu:
—^—7-
veksli diskont,
laenude andmine,
raha saatmine sise- ja
väljamaale,
välisvaluuta müümine,
inkasso j. n. e.
Wõiab raha hoiule ja maksab 5—8°/o,
Üürib wälja tulekindlad kapid.
N
Wõiab wastu tule, transporti
ja wäärtuste kinnitused.j
