Armastus wõib imet teha,

ehk:

Üks histoorialik öö admiral
Nelsoni tegudelt.

ühe kuuldud jutu järele kirja pannud

J. M. K.

Tartus, 1876.
Trükitud H. Laakmanni juures.

Zenfuii poolest lubatud. Riias, 5. Webiuarll «876.

Kiri

s e urni

Arhiv.uamatukogu

^l?)

A

tlandi merelt purjutas J u u l i kuu wiimse
nädala hakatusel 1798 üks uhke sõalacwadesalk
Gibraltari mere-kitsuse läbi Wahe-mcrde ja wõttis siin oma jooksu Lõuna-Hommiku poole. Admiraal Nelson, Inglaste kuulus nicre-wägimees,
oli selle laewasalga komandant. Teda oli wälja
saadetud, et Prantsuse sõalaewadesalka ära wõidaks, kellega kindral Napoleon Bonaparte Egiptüse maale oli purjutanud. Nelson*) arwas
Prantslasi Egiptuse rändas leida ja tüüris tuhinal
senna poole. Järgmised pääwad pidiwad werist
otsust tooma. —
Inglaste salga esimeses reas oli üks tubli
laew, Lcander; wiiskümmend suurttükki kandis ta
omal põrmandnl. Wahwa kaptein Tomson, kes
j u enne mitmes palawas lahingis admiraal Ätelsoni all oli wõita aitnud — Nelson oli alati
wõidumecs — oli Leandri pääl käsuandja.
Kaptein Tomson sammus oma laewa tagunnse jau pääl edasi tagasi ja silmitses wahel loo<*) Waata „Kooli raamat^ feitsmeõ jagu, 341 lehel.

4
januneja Päikese, wahel söamundris seiswa titadrustc pääle, kes juttu westes esimese laewa-jau

pääl seisiwad.
Keskmasti ligidal seisis noor laewa-õpetaja,
Hindrik Roobin, üks kapteini kaugemalt sugulane,
kes hilja aja eest Lcandri pääle oli tulnud. Kaptein Tomson oli ju natukese aja eest tähele pannud, et noor õpetaja sügawaste mõtes oli, seepärast astus kaptein tema juure ja oma tugewat
kät tale Sla pääle pannes, küsis ta temalt:
„Hindrik! miks nii sügawaste motes?,,
Noor õpetaja pööris ennast ümber. „Möödaniku ajad, armas sugulane, sünniwad mind
kurwe mötid kujutama."
„See ei ole mitte hää," ütles kaptein. „kui
oma kurwa mõtetele liialt prii woli antakse, see
surutab waimu ja sünnitab Paha meelt; aga tule
lähme ininu kajutisse ja räägi sääl mulle ka,
mis sind kurwastab, sest mina tahaksin häämeclcga midagit teite perekonnast tääda; alatine
mcrelolek on mind teitcst kogoni lahutanud."
Ta astus ees minema, Roobin läks tale järele.
Kapteini kajut oli tagumises laewa jaus; senna
nünti patareist läbi, kusa suurem jagu kammid
seisiwad. Kaks tugewad kammid, tõine tõise lpool^,
kajuti ust, wahtisiwad musta - ammulise suudega
sisseastujate Pääle. Kajutisse astudes laskis kaptein üht pudelit joodawat wiina ja kaks klaasi
tuua, mida wiimseid ta täis walas. „Noh,
Hindrik," ütles tema, „räägi mulle! Sinu äi ja

5
rohtu isa oliwad Wennaksed, ja sinu isaga iiheö
saatsime omad armsad kooli aastad Aberdeenis
mööda; see on aga ka kõik, mis ma tcitest tean."
„Sinu kodupaik, onu, on meri," wastas
Roobin. „Ma saan aga sinu mõtid, oma lugu
rääkides, nende paikadesse wiima, mis sulle sinu
nooruseaja mälestustest tutwad saawad olema."
„Mrnu isa oli põllumeheks õpinud, ja ostis
omale, kui täie woli-aastadcssc oli jõudnud, J n werncssi ligidale üht weikest mõisat. See mõis,
oma sündsa ja ilusa koha pärast, oli minu isale
wäga meelejärgi. Kui tema mitme aastase töö
ja hoolekandmise läbi oma mõisatest hääkorrale oli
saatnud, siis heitis ta abielusse. Minu ema oli
üks jumalakartlik inimene ja n'ad armastasiwad
isaga hellaste töinctöist. Nende õnnelikus abielus
kinkis Jumal neile kolm last. Ma olen kõige
wanem, minu järgmine oli wend Eduard ja kõige
noorem oli meite õde Maria." Wärisewa häälega
rääkis noor õpetaja neid kaht wiimast nime wälja,
ja kätis mõlemate kätega omad silmad kinni.
„Ma kardan," ütles kaptein, „rõõmustawaid
lugusid ci ole sul mulle kül wist rääkida. Näägi
aga sellegi pärast edasi."
Õpetaja rääkis edasi: „Meie wend Eduard ja
mina, armastasime wäga oma õdct ja see niisama
ka meid, ehk kül meite soowimised enamiste alati
igalühel ise poole tallasiwad: Mina armastasin
wäga raamatuid, aga Eduard ei hoolinud neist
palju; metsas ja wäljal ümber käia, kõige kõrge-

6

mate puude ja kaljude otsa ronida, see oli temale
lustiks, ja tema ei hoolinud midagi sest, et mõnikord kustgi kukudes hää matsu sai. Siiski oli
ta ikka wanematcle sõnakuulelik ja hää laps, ja
kui ema teda ükskord tõsiselt maanitses ja tale
rääkis, kui suurt kahju ta selleläbi oma eestulewa
clupääwade ja suremata hingele wõida teha, kui
puude ja kaljude otsa ronimine öpimisest t'alc
ikka ülemaks asjaks jääma saaks, siis lubas teiua,
silmaweega emale suud andes, oma ümberronimist
maha jätta. Pärast seda õpis ta ka õieti ilusaste,
aga hele päikese paiste ja siniste mägede otsad
jäiwad teniale siiski armsamaks, kui raamatud.
Maria oli oma maimu poolest ka hästi tulise
Eduardi sarnane: ka tema tahtis hääl meelel
Eduardiga wäljal ja metsas käia, aga armastus
meite tasase ema wastu hoidis teda kodus. Nii
oli Maria oma maimu poolest minu ja Eduardi
wahel. I s a kindel ja tõsine meel hoidis meid
ja meite elu hääs korras ja ema armastus lautas
heledat päikese paistet meite weilese perekonna
üle.
„t\ht asja armastasime meie kõik ühel meelel.
— Meite maa rajas ühe hästi suure järwe wastu,
kusa meil ka kala püüdmise õigus oli. Midagit
polnud meil lastel armsam kuulda, kui, isast
ehk emast öeldud: Lähme järwele. Süda lapselikku rõõmu täis olime üks kaks kolm ju järwe
ääres. Kui lootsikusse saime, wõtis isa aerud
ja Eduard hoidis osawa käega tüüri, mina ja

7
Maria istusime ema juure kesk lootsikusse. K u i
' nool jooksis paat ülesse järwe Pääle, kelle ümberkaudseis randades metsad ja wanad kindluslosside
müürid sinasiwad. Kesk järwe jättis isa sõudmist
seisma ja rääkis meile nende ümber ranna Paistwate losside ehitamiscd, nende langemisest ja weel
wanema aja isamaa mälestustest, mida meie hingetömbanlata tähele pannes kuulatasime; ehk ema
ilus hääl laulis meile kaeblikuid „rah,walaulusid."
Seda kõik tähelepannes liikusiwad Maria pitkad
kollased juuksed tasases tuule õhus, ja mulle paistis
siin nagu üks ilus neitsi wanaist. aegust, kellest
ema laulusõnad rääkisiwad. K u i ilm ilus oli,
siis jäime sagedaste kunni õhtuni järwe pääle.
„ Sarnatsed pääwad oliwad iili ilusad ja armsad, aga weel ilusam oli meite õhtune tagasi soude, kuna kuuwalgel kõrged losside tornid nagu
Kalewi ja Sulcwi sugukonnad meite poole Waatsiwad ja wiimaks enamb ja cnamb järwepeegliöse
kadusiwad. S i l m i kodu poole pöördes kumas
meile säält rannast truust teendrist põlema süütatud tõrwakse walgus wastu, mis meid teelt
eksimast keelis!
„Sce elu oli wäga ilus; ta seisab, kui üks ammuaegne unenägu, weel praegu minu waimu ees!
„ Wiimaks tuli aeg, kes meite ilust ühes oldust
lõpetas ja meid laialisema, tõsisema ja liikuwama
elusse astuda laskis. M i n a tundsin omas südames alati seda soowimist, et ükskord Jumalasõna-õpetajaks saada, ja ema armsad hommiku

8
\a õhtu palwed kinnitasiwad mind ikka uueste selIrs nõus; ka isa oli wäga minu nõuga rahul.
Meite kodu koolmeister ütles mind minu õpimisega ju niikaugel olewat, et ühte kõrgema koolisse
wõida astuda, ja kui ükskord puulehed kõllatasiwad ja sügise udu mägede ja metsade üle lehwitas, siis fai minu reisikastissc ühte ja töist pakitud, mina pidin Edinburgissc kooli minema.
Meite isa tahtmine oli, et Eduard põllumeheks
pidi opima, aga wiimsel Polnud selle Pääle sugugi
lusti; tema tuline ja julge meel hüpas kõigist
weikesemalt asjust üle; üksi suur ja hädaohtlik
asi wõis teda oma külge tõmmata: Soldatiks
saada, see oli tema alatine soowimine. Kui aga
nüüd mind reisile walmistati, siis ci wõinud
Eduard ennast cnamb pidada; ta nutis ja palus
isa kaelas, kunni temale järele anti, et minuga
ühes Edinburgissc wõis minna ja ratsuliste rügemendisse astuda.
^Tõisel hommikul wara astusime oma armsa
isaga seltsis rcisiwankrisse; ema ja Maria andsiwad Jumalaga jättes meile palawa armastu-

sega suud. —
„Meie jõudsime <A>inburgissc; sääl läksin mina
Gümnasiummi kooli ja Eduard wõttis omale ratsulistc mundri selga. Iialgi pole ma ilusamat
soldatit näinud, kui Eduard oli. Tõisel pääwal
jättis isa meid Jumalaga ja sõitis kodu tagasi.
Meie Eduardiga nägime siin tõinetõist iga pääwi,
aga kodu järgi igatsus ei jäänud meile siiski

9
mitte tulemata. Eduard jäi esimestes pääwades
koguni nõrku ja rääkis alati kodusist mägedest ja
järwest. Aegamööda aga kadus meil kõik igatsus
meelest ära ja tegime oma tööd mõlemad tubliste edasi.
„Kolm aastad läksiwad ruttu mööda; mina
olin kooli läbi teinud ja Eduard ohwitsecriks saanud: Nüüd sõitsime esimest korda siit kodu kostile. Kewade oli praegu hakamas ja meite teekõnd seepärast rõõmulik ja ilus. Kodu jõudes
kargasime rõõmutuhinal wankrist ja tõttasime
omakstele armusunnil kät ja suud -andma; pääle

seda silmitsesime ennast wastastikku imetsemisega,
sest meie olime, (Eduard ja mina, kui ka õde
Maria,) ennast nende kolme aastade fees hästi
muutnud.
Maria oli meite äramineku ajal,
— kolm aastad tagasi, — weel õiete weikene,
seisis aga nüüd meie ees kui kiluetõistkümnc aastanc ilus neitsi. Nemad omalt poolt jälle ütlesiwad
meid Eduardiga nii suureks kaswanud olewad,
et pea enamb ei wõida ära tunda: muidugi tegi
fee ütclus meile suurt rõõmu.
„ Esimesed pääwad läksiwad tuhinal mööda;
kõik tuttawad platsid ja paigad pidiwad jälle üle
nähtud ja endised sõbrad teretatud saama; siis
wast weel saime aega, omast kolmeaastasest koolielust jutustada. Suure imestusega kuulas Maria, kui meie, — iseäranis Eduard — temale
päälinna liikuwast elust ja olust jutustasime: nüüd
oli tema palawam soowimine see, et seda, mis

10
oli kuulnud, ka isi warsti näha saaks. Ka ema
ütles end seda linna näha tahtwad, kusa tema
pöiad õpetust saiwad, ja wõeti kohe nõuks, kui
minu tagasiminemise aeg tuleks, kõik ühes senna
reisida.
„ Eduardile läks aga koduses, ükslases elus pea
aeg igawaks ja pböris suwe hakatusel oma kanu-

sonisse tagasi.

Mina jäin kunni sügiseni kodu

ja kinnitasin oma ihu ja waimu studerimise
wastu, mis ma sügisel Edinburgi suurekooli pääl
Pidin hakkama.
„ Septembri hakatuses reisisime Edinburgissc.
Eduardil oli siin palju tutwaid, ja tema muretses nüüd ka meile ühes ja töises kohas, teatris
ja muis seltsides tähelepanemisewäärt asju näha
ja kuulda: Tema läbi saime meie palju enamb
tutwaid ja sõbru kui muidu siin oleksime wõinud
loota, sest mina polnud möödaläinud kolme kooliaastades palju kedagit muud tundma saanud,
kui raamatuid, koolmeistrid ja kaasõpiaid.
„Ühel pääwal sõitsime ühe tutwa mõisniku
juure kostile, kelle mõisa ligi linna oli. Ohtueel pöörsime Edinburgissc tagasi sõitma; meie
istusime ncljakeste, isa, ema, mina ja Maria,
wankris, kuhu ette kaks tubli numa oliwad rakendatud, ja Eduard sõitis ratsa wankri kõrwas. Linna jõudes sõitsime üht kitsast uulitsat mööda edasi,
mis õtse alla mere poole wiis; kutsar hoidis koigest jõust ohju põnewillc, et tulised hobused mäest
alla ei hakaks lõhkuma.

11
^häkitselt kõlas töisest ulitsast, kuhu praegu
kutsar hobusid sisse pöörda tahtis, hirmus kära,
ja enne kui kutsar hobusid oleks wõinud seisma
jätta ehk ära pöörda, tormas meile, mitmest koerasi taga aetud, üks suur, wihastmässaja härg
wastu: Meie hobused hakasiwad kartma, taganesiwad ja käänsiwad selle uulitsasse tagasi, mis
mere poole läks. Kutsar ei jõudnud neid enamb
pidada, n'ad hakasiwad mere poote lõhkuum, kelle
laened all uulitsa otsas kõrge müüri wastu weeresiwad. Säält nmürist alla kukutatud saada,
see pidi nüüd pääsemata meile osaks saama! Kes
wõis meid päästa, kes tohtis ses häkises uulitsas
ennast lõhkuja hobustele kinnipidajaks wastu
wisata? Eduard oleks seda kül teinud, kui ta sääl
juures ka isi surmatud oleks saanud; aga see
uulits oli nii kitsas, et temal sugugi wõimalik
ci olnud, oma hobusega wankrist mööda saada!
Meid ootas all uulitsa otsas hirmus surm!
„Ometi tuli meile päästja. Ühest maja trepist kargas julgusega, mis meid weel siin imestaina pani, üks ilus noor mees kesk tee pääle.
Niipea kui hobused tema juurde oliwad'sõudnud,
lõi ta ennast kiireste kõrwale, tõmbas üht ohjaaru
katte, ja ehk ta kül ka isi hobustest edasi weetud
sai, jäi nende lõhkumine siiski mali samale; ka
töistele ininwstele tuli nüüd ju julgus appi rutata, ja õtse müüritud mere kaldale jäi wanker
seisma.
„Meie, puruks ehmatand, aga nüüd oma pääs-

12
mise üle rõõmsad, kargasime wankrist maha ja
waatsime oma Päästja järele; tema aga oli wankri kõrwale põlwili langenud, ja suurest otsaesisest
haawast jooksis tal mööda Päikesest pruunistatud
nägu weri; ta ei jõudnud ennast enamb jalgulc
toetada. Eduard, kes kohe, kui hobused seisma
oliwad jäänud, teda haawatud oli näinud, läks
rutustc tcnia juure ja aitis teda üleö tõusta;
Eduard tundis teda ka, et ta üks Sardiinia ohwitseer oli, sest n'ad oliwad tõinetõist ükskord ühes

sõbrade seltsis näinud.
„Saldagnu!" hüüdis Eduard, „Tcie olete
minu armsaid surmast päästnud." „Mil wiisil
jõuame Teid, aus wahwa noorherra tänada!"
ütles ruwste meitc haawatud Päästja juure tõtadcs isa; see tänataw aga, kelle pääd hobused raskeste kiwi müüri wastu oliwad pörkanud, kui ta
neid ohja arut pidi enese poole oli tõnzbanud —
nüs läbi ta omate ka selle haawa oli saanud —
ei saanud enamb sõnagi wastada, ja langes wõimatumalt isa ja Eduardi käte najale, kes teda,
kui tema korteri järele oliwad küsinud ja seda
taäda saanud, rutuste ära kandsiwad. Eduard oli
kohe tohtrit senna toonud, ja tohter, kui haawa oli
kinni sidunud, oli ütelnud, et see haaw wäga raske
ci olla; Pää olla kül kõwaste põrutatud, aga lootusejärgi ei olla wist mitte suurt kahju saanud.
„Mina wiisin cmat ja Mariat meitc korterisse,
kusa ennast toibutasiwad, sest nemad oliwad mole»
mad puruehmatand.

13
Meie, mina, Eduard ja isa, läksime töisel
hommikul — ja pärast iga pääw — oma päästjat Saldagut waadna, kes ehk kül weel haige
ja nõrk, ju jälle oma täit mõistust oli saanud.
Meite tänamise pääle wastas tema: „Ma palun,
jätke nii suurt tänamist! Mina olen teinud, mis iga
inimese kohus on, kui ligimest hädas näeb olewad."
„Ühc Šotlase käest, kes Saldagnuga ühes majas elas ja >tcmale truu sõber oli, kes ka Eduardilc ju enne natuke tutaw oli olnud, sai tema
Saldagnu üle lähemat täädust: Saldagnu oli
Turiinis sündinud ja oli, kui ohwitseer, Sardiinia mcrewäes teeninud. Tema tublidus ja wahwus oliwad teda rutustc nimepoolest tõstnud, aga
tenia tuline wain: oli teda õnnetusesse wiinud.
Ta oli ükskord oma kaptcinile wasta rääkinud,
pidand ennast aga seepärast teenistusest lahti wõtma — ta oli priitahtlikult teenimas —• mis tale
pärast kül suurt meelehaigust teinud, aga mis
sündind, ei wõinud cnamb keegi ümber muuta.
Paha meelega oli tema siis oma isamaad maha
jätnud ja scllesanla ülemal nimetatud sõbraga
Edinburgisse reisinud; siin elas ta omast kirjalikust tööst, mis teda ilusaste ülewel pidas, sest tal
oli selleks tööks'hästi osawust. Tema õpetatud
cluwiis, muusika tundnüne ja ilus laulu hääl
lubasiwad temale juureastet kõige õpetatud rahhoa

seltsidesse, tusa ta paljudest auustatud sai.

Sääl

juures mõistis ta ennast ikka nii wiisi hoida, et
kellegi külge seutud ei olnud.

14
„ Paari nädala pärast sai tema haaw tubli
tohtri läbi- ju nii parandatud, ct ju jälle wäljas
wõis käia. Suurc waewaga saime, mina ja
Eduard, teda liigutada, et meile seda lubamist
andis ja ema ja Maria juures ennast näidata
lubas, sest need ci olnud oma elu päästmise eest
weel tale mingist tänu ütelda saanud.
„Tõisel pääwal tuli ta oma lubamist mööda,
üks õhukene side haawatud pää ümber, meite kambrisse. Maria läks t'ale kohe wastu, jäi aga
kartlikult talitsema ja laskis oma wäljasirutatud
kät jälle langeda, kuna tale sügaw puna, haawatud
nooremehe pääle waates, palgesse tõusis; õnneks
jõudis ema temale ette ja tänas silmaweega
wõerast, keda isa lõuna söögiks seia jääda palus,
mis ta ka, meie köigide suureks rõõmuks, lubas.
Maria jäi aga kartlikuks, kuni Soldagnu senna
wiibis.
„Sec kord jättis Saldagnu meid warsti Jumalaga; meie kõigide soowimise pääle lubas meid
pea jälle waatama tulla, mis ta ka pärast sagedaste tegi. Meie nägime teda alati taktlikult;
Maria wastu oli ta wiisakas, aga tagasihoidlik,
ja rääkis enamiste meite wanematega. Meie
isa leidis sest õpetatud ja wiisakast noorest mehest
suurt rõõmu ja iseäranis seepärast, ct tema hästi
palju ka -põllu tallitustest täädis; tema oli enne
oma merctecuistust ühe sugulase mõisa pääl neid
tundunsi õpinud.
„Lühikest aega enne Jõulu sõitsiwad meite wa-

15
nemad \a õde säält ära kodu minema. Eduard
ja Saldagnu sõitsiwad ratsul weel tükk maad
neid saatma, kuna isa Saldagnule kõwaste oli
kinnitanud, et neid tulewal suwel Inwernessi
waatma tuleks, mis fee ka teha oli lubanud.
Pärast wanemate ärareisimist sigines, meie kolme
wahel ustaw sõbrus. Saldagnu oli kolmkümmend
aastat wana ja sel mõõdul meist mõlemist hästi
wanem. Tema oli oma laialisema täadmise ja
elawa waimu läbi mitme asja juures meitele
saatjaks. Ta õpetas meid zeihkendama, ka Itaalia
keelt tundma ja tegi meid seeläbi oma isamaa
rikkaliku kirjawaraga tutwaks; tema peenike
ja wiisakas clukombe audis ka meitele usinust,
ja mitme armastamise wäärt perekonnaga tegi ta
meid Edinburgi tutwaks. Meie hakasimc teda
nagu wanemaks wennaks pidama, ja temast lahkuda, oleks meitele kurwastuseks olnud.
«Kewade hakatusel retsisin mina Saldagnuga
Inwernessi. Südameliku rõõnuiga wõeti meid
siin wastu. Maria silmad hiilgasiwad rõõmust,
ja mina märkisin, et ta weel cnamb Saldagnu,
kui minu tulemise üle rõõmustas. Meite wanemad pärisiwad minu käest kõik järgi, mis ma
neile Saldagnust täätada wõisin; et mina temast
ainu hääd täädsin, rõõmustas neid ülewäga, mina
aga märkisin kohe, et neil kindlad plaanisid määraiud oliwad. Saldagnu kiitis meie nlõisat
wäga ilusaks, kusa ta ennast warsti tutwustanud
oli; tema oli õpinud ratsuline. ka üks kütt, kelle

16
kuul alati trehwiS ja paati mõistis ta suure osawusega saata. Aga ka tõsisemate tööde ja tallituste eest ei põgenenud tema tõNvale ja säädis
mitmeid asju meitc mõisakeses parema korrale,
et isa, kui minu ärarcisimise aeg tuli, teda omale
abiks jääda Palus, et teda ühes protsessis aidata,
mida mcite naaber ülcssc oli wötnud; selle protfessi läbi tahtis meite naabri mõisnik seda kena
järwe üksinda enesele saada, mis aga enne mõlemate mõisate wahel ühisne oli olnud.
„Kui Saldagnu, kes ka kohtu asjades täädlik
mees oli, meite mõisa wanad põhjus-kirjad läbi
oli waatmid, kinnitas tema, et seda järwe meie
käest koguni ärawõtta mcite kiusakal naabril
wõimata olla.
„Mina reisisin üksinda Edinburgisse tagasi ja
olin üli rõõmus, et Saldagnu isa palwc pääle
Inwerneõsi jäi. J a mina olin jo annnugi näinud, et Maria Saldaguut esimese, sügawa tundmisega armastas, ja et ka Saldagnu ennast wäga
õnneliku tundis olewat, et ta nii hää südame ja
wiisaka toitsidega neitsit, kui seda Maria oli, wöis
walitscda. Ka meie, wennad, olime rõõmsad, et
sarnane, kõigi pidi kõlblik mees, Saldagnu, meie
kalli ja armsa õdclc meheks pidi saama. Meite
ootused läksiwad tõeks. Suwc lõpul saime isa
käest kirja, mis Maria ja Saldagnu kihlust meile
tääda andis ja Oktoobril meid pulmale kutsus.
Rõõmuga sõitsime nimetatud ajal kodu. Ühel
kenal sügisesel hommikul sõitis õpetaja meite mõi-

17
sakesse, et neid kahte armastajad kokku laulatak^.
Meite armsas isamajas olime altarit selle tarwis
üles ehitanud."
Roobini hääl wärises, kui neid sõnu wälja
rääkis, ja kaks palawad pisarad weeresiwad tal
palet mööda luaha, kui ta edasi rääkis: „Ilusam
paar, mis ma iial olen näinud, astus altari ette.
Saldagno oli keskmise suurusega mees, tema kena
nägu aus ja kindel, ja haawa arm tema otsaees
tuletas mulle seda hirmust juhtumist meelde, kuna
tema kiire, mehine meel meid surmast päästis.
Marial oli walge kleit seljas, üks mustakas rohiline pärg oli talle kollase lokidcsse seutud; tema
silmadest paistis sinine taewas, kelle waate mulle
ikka seda sinist järwe peeglit meele tuletas, kelle
ääres meie lapse põlwes wäga õnnelikud olime
ja kuhu tema — oh Jumal! — omale wara
märga hauda leidis!
„Meie, wennad, pöörsime kohe pärast seda
rõõmu pääwa Edinburgisse tagasi. Saldagnu ja
Maria jäiwad nüüd wanematele abiks.
Pärast ühe aasta jooksu kirjutas ema meile
kõrgel rõõmul, et ta üht ilust pojukest kätte pääl
hoida, kellega Jumal Saldagnu ja Maria abielu
õnnistanud. Nõnda näitas kõik täidetud olewad,
mis meite omakstcllc elu õnneks iial oleksime
wõinud soowida. Maailmas pole aga mingi õnn
jäädaw, ja meite perekonnale tuli hirmus õnnetus
järsku õnne järele. Mina hakasin märkima et
Maria kirjad, mis ta mulle sagedaste saatis, nagu
Almadtus wõib imet teha.

2

18
kurwemal tooni hakasiwad hoidma. Seda mööda
läks kül jälle üks aasta ära, aga Maria kirjad
oliwad wiimselt nii kurwal toonil, et minn südamest kõik rahu ära kadus; ma tundsin, et üks
raske salaja kurbtus tema südant koormas. W i i maks kutsus üks isast kirjutatud lühikene kiri mind
ruttu kodu. Muidugi mõista, ei wõinud ma
Eduardi eest seda häkilist kodu kutset salata, ja
mina palusin teda, Edinburgisse jääda, sest et
ma tema häkilisest ja talitsemata meelest paha
kartsin, kui tema ühes kodu tuleks, ja ma täädf i n , et kodu wistist üks salaja, wõi segane asi
biendata oli. Eduard ei jäänud aga milgi nõul
maha, ja meie reisisime ühes.
„Pea selsamal ajal, kui kahe aasta eest pulmad pidasime, jõudsime isa majasse. Kurwa
nägudega tulti meile siin wastu. Maria oli murelik ja kahwatanud, tema abikaas astus meile
kartlikult wastu, ja püüdis meie eest kõrwale hoida.
I s a , kelle juuksed jo mures! halliks oliwad läinud,
seletas meile seda kurwastuse lugu ära.
„ K u i Saldagnu meite isale wäimeheks sai, oli
isa seda eespool nimetatud protsessi koguni tema
hooleks jätnud, ja Saldagnu oli nõuks wõtnud,
et esiteks ilma kohtuta naabriga lepitust püüda
teha, mis temale ka korda oli läinud; meie isa
vli selle lepituse üle end wäga rõõmustanud ja
lootnud, et endisest pahast naabrist nüüd hää sober pidi saama.

19
„Inimeste mõtted ei ole aga mitte Jumala
mõtted! Selle protsessi tallitusest tuli meite perekonnale hirmus õnnetus.
„Sce mõisnik, O'Donok, oli Põhjatu rikas;
mitte üksi Inglise ja Sotti maal, waid ka I n dias oli tal mõisaid. Tema oli aga üks alatine
kaartide inängija; need oliwad temale, raha kõrwas, töiseks jumalaks. Tema, üks saadana teencr, oli oma meistrile, saadanale, truu abimees;
temale oli see korda läinud, minu armast sõpra
ja õemeest kaardi mängijaks teha!.*) — See
õnnetu lust walitses teda n i i , et ta enaulb
O'Donoki mõisas, kui oma kodu elas. Aegajalt
jättis tema omaksid ikka enamb maha. Meite
isa, kui ta kuulis, et Saldagnu kaardimäng!jaks olla saanud, ei tahtnud esite seda koguni
uskuda, kui aga ta seda tõeste tääda sai, siis
kurwastas tema ennast poolsurnuks. T a püüdis
*) Ka alama rähma seas on iaarblmängijald ja joodi'
luid Leiba, les aga halju! enamb wllnajoomlse. toi faardimätigimise läbi õnnetumad on; aga suuremat sugu rahwa ja ritta
rahaübtc seab — la nac^terahwa seas — oli hiljem möödaiäi.
nud aastasadadel laardimänglmlne — raha pääle — towabte
moodis, ja paljudele sai t a : „laartldemänssimisc haigusel»."
Varnane haigus laseb omi ohwrid milaua mängida. luuni neil
lõif liiluw ja liikumata warandutz otsab on, siis. ja, — mi»
wõib ühe niisuguse olnud rilla meel mõtelda, lellel hilja aja eest.
toast eile eht täna, weel tuhanded ja mlljunid warandust —
olnud? — Arwastr surcwad sarnatsed õiguse surma. See on
aga õiete imelik ime. et iif8 inimene, lellel aru ja mõistus pääs
on. nii r u m a l saab olla ja oma warandust niiwiist ärapillutaba. ise ennast ja omalsid õnnetusse lillata'. — Crniiefs on see
nüüd sel ajal pea lgalpool walllsusest ara leeltub, et raha pärast
laartisid mängida.

2*

20
oma waim eest isaliku manitsusega pöörda; meite
ema wiis teda ta lapse kätki juure, aga kõik oli
asjata. Maria ahastas ennast lõpmata mures,
aga ta litsus seda raskust üksi oma südamesse;
millalgi ei nurisenud ega kaebanud ta oma mehe
üle, aga tema nägu kahwatses ja silmad jäiwad
nutust tüuiedaks.
„ K u i kõik manitsused, Palwed ega silmapisarad ei aitnud,, oliwad meite wanemad nõuks wõinud, mind kodu kutsuda, et oma Zemehelc sääl
alati seltsiks oleksin ja teda selwiisil päästa püüaksin. Et aga Eduard ka kodu tulnud, see tegi
meile kartust, sest meie tundsime tema häkilist Meelt.
„ Kurblik oli see õhtu, mida omas kodumajas
seekord mööda saatsime, aga siiski saime omale
jälle pisut lootust, sest Saldagnu jäi täna kodu,
muidu oli ta iga õhtul ära naabri mõisa sõitnud.
„Töisel hommikul tuli ta meie juure ja püüdis
meiega rääkida; Eduard näitis ennast tema wastu
wäga külmalt: see pääle soowis Saldagnu meile
hääd hommikut ja astus wälja; meie nägime
teda järweäärse metsa poole minewat, kusa tema
nou järgi ühe Nladala heinamaa sisse kraawi lõigati. Maria oli õieti kurb; ta püüdis üksi olla,
wõttis aga wiimaks oma kübara ja läks wälja.
Meie nägime teda ka senna poole minewat, kuhu
Saldagnu natukest aega enne teda oli läinud.
Tüki aja pärast tuli Saldagnu tagasi ja laskis tecndrit ütelda, et tema ka lõunalauale saada
tulema. — Maria jäi aga wäga kauaks wälja.

21
ja meite küsimise pääle ütles Salbagnu, et ta
teda ci olla wäljas kusagil näinud. Meie saatsime ruttu üht tecndrit järweäärde, kes warsti
tagasi tuli ja ütles. Mariat mitte leidnud olla,
ka wäikest lootsikut ei olla järwe ääres näya, Uh
lega Maria wist üles järwe pääle olla sõudnud.
Saldagnu aga, neid sõnumid kuuldes, kähwatas
suruukarwaliscks, kargas istmest ja hüüdis: „Nllttu
pcamc Mariat taga otsima!" Ta kargas hobuse
selga, kutsus kõik.mõisa rahwast kokku, laskis
mittu tugewat meest suurt paati .sisse lükata ja
järwe Pääle sõuda; toisi rahwast käskis ta metsast
Mariat taga otsida; ise ajas ta kõigist ette tuhatnelja järweäärse metsasse.
„Mina olin puruks ehmatanud, ja keegi meist
ei saanud aru, miks Saldagnu niisugust ehmatuse
kära tegi; kui ma natukese olin toibunud, siis
jooksin ka järwe poole töiste setka.
„Ruttu jookstes. jõudsin nla töistest otsijatest
ette ja läksin metsa nukast läbi järwe äärde; ka
Eduard sõitis mulle ratsa järele. Meie waatsime
järwe pääle — mul läksiwad ehmatusest silmad
kirjuks — natuke maad äärest — ojus wee pääl
üks aer, kelle küljes Maria kübar oli.
„Ehmatuse kisaga andis Eduard oma hobusele
kannuksid. J a enne kui mina talle midagi ütelda
oleksin saanud, ajas ta tuhat nelja metsasse.
Uut õnnetust kartes, unustasin oma kurwastust
ja jooksin wenda taga otsima; tema oli aga nagu
maa alla kadunud ja mina jäin südant karista-

22
was ahastuses wiimaks seisma. — Maria!
Eduard! hüüdsin ma meele ära heitmisel. Wiimaks langesin oma põlwede pääle ja Palusin
palawa silniaweega Jumalat, et mind ja mo
armsaid wanemaid meele ja usu äraheitmise eest
hoiaks; tergitud südamega tõusin ma säält üles
ja läksin kodu.
.,Pitki silmi ootasime Eduard'! ja Saldagnut;
kumbagi ei tulnud. — Mina läksin jälle mitme
otsijaga wälja ja leidsime ^kaua otsimise järgi
Eduard'i surnukeha metsast. — Uks pistuli
kuul oli tema rinnust läbi lastud; Salbagno aga
jäi kogoni kadunuks. — Teisel pääwal kandsiwad
kalamehed ka Maria surnukeha meite majasse.
N'ad saiwad mõlemad ühtlaifi maetud. Kui haud
kinni oli aetud, langesimc meie nuttes senna pääle,
ema aga ütles: „ Issand! sina oled meitcle neid
annud ja jälle wõtnud, sinu uimi olgu kiidetud!"
„Igawene J u m a l ! hüüdis kaptein, kui mina
sinu õde ja wenna tapjat kätte saaksin! Ma laseksin teda suure tüki suu ette siduda ja isi tahaksin
ma laengut põlema süütada!" Suuril sammudel
sammus ta omas kajutis edasi tagasi, oma akna
juures jäi ta seisma ja wahtis kortsus kulnrnl
wahutawate lacnetesse. Kui kaptein ennast jälle
ümber pööris, oli Roobin kadunud, ja ta ei näinud teda cnamb enne, kui teisel hommikul, kuna
ta laewameestele palwet pidas; tema palwe oli
täna wäga liigutaw, aga ta isi oli kahwatand ja
rääkis Wärisewal häälel.

23
Pärast hommiku palwet wõttis kaptein noore
õpetaja käest kinni ja wiis teda oma kajutisse.
„Sina, armas sulane, jätsid eila õhtu oma rääkimise poolele. , Elawad sinu wanemad weel? J a
kas sa oled midagi sest mõrtsukast kuulnud?"
„Minu wanemad elawad," wastas Roobin,
„aga mure on neid jo ha Ui ts innud. Nende
ainus rõõm on Maria poisikene, kes nüüd jo ligi
kolme aastane on. Poole aasta eest käisin ma
kodus ja hoidsin teda sagedaste sülles, ta on wäga
oma ema näoline.
„Kui omastudccrimistolin lõpetanud, sain ma
ühe Londoni rügemendi õpetajaks. Sinu'palwe
pääle, armas onu, saadeti mind ülemate poolt seia,
Leandri pääle. J a Kaabiksin, kussa ma mõned
nädalad teite laewasalka võtsin, tutwustasa ennast
ühe Hollandlasega, kes mulle ükskord kogemata
Saldagno nime nimetas; mina pärisin tema käest
ligemalt järgi ja sain tääda, et temast — §oN
landlasest — nimetatud Saldagno wististe minu
õemees on. Tema olla ühe Prantsuse laewa pääl
ohwitseriks, ja selle laewa nimi olla L' Orient."
„L'Orienti pääl?" hüüdis kaptein häkitselt;
„Sce on jo Prantsuse salga Admiraallaew, keda
meie praegu taga otsime! Haa'. Ma tahan oma
põlwede pääl paluda, et Jumal meid pea Prantsuse laewadega kokku saadaks ja mind selle nimetatud laewale ligi aitaks, siis tahan ma Monsicur
Saldagnole wiiekümne suuretükidega üht kõnet
pidada, et tal kuulmine ja nägemine kaub!"

24

II.
Esimese Augusti hommik 1798 tuli wälja.
Kaptein Tomson seisis, kuna esimesed päikese kiired kuldselt üle mere wirwendasiwad, suure masti
juures ja wahtis kannatumalt masti korwis seiswa
mehe poole ülesse, kes sääl wahet pidamata pitkasilnraga lõuna poole wahtis. Wiimaks tuli fee
oodetud hüüdus, kes näitas, et Egiptuse rand jo
näha oli.
Kä Admiraallaewa pääl oli üleskerkiwat
inaa serwa nähtud.
See mees masti korwis täätas ka üht purjulaewa Egiptuse ranna pool mere pääl, ja kaptein
Tõntson tundis klaasi läbi warsti ära, et see üks
Inglase laew „Zealous,"oli, keda Nelson täädustoojaks senna oli saatnud. Mõne wndide järgi
jõudis Zealous oma salga juure; kaptein Hoot,
kes tema käsuandja oli, astns ühe paadisse ja läks
Admiraallaewa pääle. Warsti pärast seda kutsus Nelson kõiki kaptcinisid oma juure, siin saiwad tääda, et Prantsuse sõalaewadc hulk ühe
wälja walitsetud kindla koha pääl Abutiire *)
juures ankrus olla.
Kohe wõttis Nelson nõuks, Prantslaste kallale
hakkada, ja et temal waenlaste salga scisuplaan
*j Üti wäikene linn M l i jõe pahempoolse aru suus.

nüüd ka selgeste tääda o l i , siis andis ta endast
wälja arwatud lahengiplaani kohe kõigile kapteinidele tääda, mis nendest rõõmuga teretatud sai.
Enne lõunat pöörsiwad iga kaptein oma laewale
tagasi ja walmistasiwad rutuste wõitluse wastu.
Suuredtükid saiwad laaditud; munitiooni *)
kastide eest saiwad raudsed lukud ära wõetud;
käsi-tuleriistad wiidi lae pääle ja jagati ära;
paadid kinnitati, nii palju kui wõimalik, oma
koha pääle.
Ikka kõrgemale kerkis rand ülesse, ja selgeste
wõis jo Prantsuse laewade mastisid ja lehwitawaid lipusid näha. Waenlase laewade silma ees
istusiwad Inglased oma laewade pääl lõunat
sööma; kõige paremat, mis aga toiduwara kambris leida oli, sai nüüd sõameestele ette toodud
— kui mitmele oli see söömaaeg wiimne.

Ohtu eel jõudsiwad Inglased Prantsuse salgale mõne tuhande sammu kaugusele ligi ja wõisiwad waenlaste kardetawat seisukohta nüüd üle
näha.
Prantslaste laewad seisiwad ranna ligidal
kindlas lähengi kondas ankrut. Nende pahempoolne
tiiw toetas ühc wäikese saare külge, kelle pääle
üks suur patarei oli tehtud. Nende kcskliini
kohal oliwad leeted ja kalju rünkad, kellesse waenlase laewad kinni ja puruks wõisiwad jooksta;
parem tiiw oli lähengi kõrra kunstliku ülessäetud
*)

Sõariistade laadimise lraam.

26
liinist, mis ühe tõmba lvinkli sarnatfelt seisis,
warjatud, ja pääle seda seisiwad tema ees suur
hulk suuretüki paatisid.
See kindel seisukoht,
mis päaletuleja wacnlasele hirmus kardetaw oli,
andis Prantslastele julgust, oma waenlast rahulikult ligi tulla laskuda; nendel oli kolmteistkümmend laewa 1190 suuretükiga ja 11,000 mehega;
Inglastel oli aga 1026 suurtükki.
S i i pidi kül üks wägemecs olema, nagu
Nelson, kes niisuguse koha pääl üht nii tugewat
waenlast wois külge hakata.
Natukest painutatud ringi lüües, tungis I n g laste salk taie purjudega waenlase poole, kes teda
rahuliste ootas. Prantslaste usaldus oma sündsa
seisukoha ja suurema jõu pääle oli wäga kindel,
ometi oliwad endid petnud, ja otse seda kohta,
mis n'ad omale kaitsjaks arwasiwad olewat,
pruukis Nelson'i meremehe mõistus ja julgus
neile hukatuseks.
Kaks inglise laewa alustasiwad lahengit;
nemad tungisiwad täie purjudejSul otse selle koha
poole, kusa Prantssuste pahem tiiw patareiga kinnitatud saarekese külge toetas.
Kohe saiwad
Prantslased aru, et Inglased säält kohalt nende
lähengi liinist läbi murda tahtsiwad.
Üks hirmus suuretükide mürin saarepatareist
ja sääl ligiseiswaist Prantsuse laewadest wõttis
wacnlaisi wastu ja püüdis nende üli julget edasitungimist tagasi lüüa. Aga ilma et üht pauku
oleksiwad wastanud, tungisiwad mõlemad Inglise

27
laewad edasi., kolm töist tungisiwad neile järele,
ja kõik wiis saiwad natukese aja järgi Prantslaste
seljataga — maa ja Prantssuse laewade wahele.
See manööwer sai Inglastest imestufewäärt
usinusega korda saadetud, ja waewalt saiwad
Prantslased oma mõteid koguda, sääl tormas
Nelson oma seitsme tõise laewaga nendele kallale.
Kahelt poolt hakasiwad nüüd Inglased tuld andma.
Prantslased wastasiwad neile wihase wahwusega.
Kella seitsme ajal õhtu langes esimene pauk,
ja nüüd hakasiwad 2216 rasket suurttütti üht
tuld ja müristamist, et Egiptuse rannakaudcl maa
wärises ja mere pääl ning luhwtis hirmsam kui
pitkse mürin kõmises. Prantslaste lugu oli kirju
küllalt, nende laewad saiwad kahelt, mõned weel
kolmelt poolt lastud, ja, jo lähengi hakatuses oli
nende kahju hästi suur.
Kesk Prantslaste lähengi liini oli nende suur
Admiraallaew, „L'Onent," 120 suuretükide ja
1100 mehega; tema ligi seisis, pea niisammoti
suur laew, «Franklin." Kesk nende tugewa wastaste wahele tungis surma põlastawa julgusega
kaptein Tomson oma Leandriga, kunni pistuli
laadi jooksu kaugusele ligistas ta ennast Prantsuse Admiraallaewale, ja siit laskis ta oma suuretükidega neid mõlemaid waenlase laewu hirmsaste.
L'Orient ja Franklin oliwad mõlemad Lcandrist palju kõrgemad, selle pärast läksiwad palju
Prantslaste kuulisid Inglis laewast üle, kuna
Leanderi kuulid jägeöte wastaste plankidcsse treh-

28

wasiwad ja nende seintest sülla suurusid tükisid
iga laengu ajal ära kiskusiwad.
I g a s kohas wõideldi juure wihaga, sest roole*
mil pool tääti, mis selle lähengi wõit ehk kauta-mine 7naksis.
Kohe pärast lähengi hakatust tuli öö. — Ühe
märgi andmise pääle tõmbasiwad Inglise laewad
-onii suuri laternaid ülesse et tõinctõist lähengi
segaduses ära tunda; peaaegu polnud seda tarwiski,
sest wahetpidamata wälgud suuretükide suust tegiwad ööd isegi pääwawalgeks.

Pärast lähengi hakatust üks tund oli jo üks
Prantsuse laew mastidest lage ja andis ennast
Inglastele ära, kümme minutid hiljem saiwad
weel neli Prantsuse laewa ära wõetud; juba oli
näha, et Inglased wõitjaks jääwad, siiski wõitlesiwad Prantslased suure wahwusega edasi.
Kõige palawamalt mässas wõitlus Prantslaste keskliini kohal. S i i n paistis nagu tahaksiwad nad seda tagasi wõtta, mis pahempoolse tiiwa
juures oliwad kautanud.
Allaheitmisest potnud siin juttugi; wihase wahwuse ja wiimase
jõuga taheti Inglastele nende wõit nii raskeks
teha kui wähegi wõis. Keegi Prantsuse lacwust
ei wõidelnud wahwamine nende Admiraallaewast,
kes kõige töistele wahwuse eesmärgiks oli. Pea
kellegi tõisel ei olnud ka nii raske seis kui temal,
sest tema wastane, LeaNder, näitis end tema
wastu järgi jätmata wahwuse tigeduses; kumbki

29
neist • ci tahtnud paigast liikuda, kunni tõine ehk
töine purustatud saaks olema.
Selle Prantsuse laewa komandant oli admiraal
B r u e i ; näost ja käest haawatud, surus ta siiski
oma walu ja kannatas; konlandosilla pääl seistes,
andis ta külma werega omi kindlaid käskusid,
kunni üks Inglase kuul teda puruks lõi. Selle
wahwa admiraali langemine pani Prantslaisi
LDrienti pääl kahtlema, endine kibe tuleandmine
jäi natukeseks ajaks järgi. Kaptein Tomson, kes
oma laewa pääl ka surma kartmata käskis ja oiendas, oli kohe Prantslaste kahtlust tähele pannud;
silmapilk laskis ta tugewamaid suuretükisid tuliste kuulidega laadida, ja mõne minuti pärast
lendasiwad need Prantsuse admiraallaewa plankidesse. — See oli natukest aega pärast kella üheksat — sääl wälkus L'Orienti tagumisest jaust
tulipunane joon läbi ööpimeduse, kelle Pääle —
surmawat wõitlust unustates — kõikide silmad
waatsiwad. — Esiteks kadus natukeseks ajaks see
joon, aga warsti ärkas ta weel kõrgemale, ja
nlõne minuti järele seisis kõik selle suure laewa
lagumine jagu lausa tules. — Ruttu jooksti weepumbade juure, need oliwad puruks lastud; toised tõnibasiwad tulekustutamise ämbrid kätte, ka
need oliwad kuulidest läbi augustatud! kahe kordse
surma ahastusega jooksiwad ehnlatanud sõamehed
ilma mingisuguse abinõuta tõinetõisest läbi! —
Aga weel sel hirmsal silmpilgul wõideldi waenlase wastu edasi.

30
Kaptein Tomson laskis rutuste oma laewa
ankrut üles winnata ja tõttas oma põlewa wastase
juurest kaugemale, kelle ligidus nüüd kardetaw oli.
Leandcr, ehk kül ju palju wigastatud, tungis nüüd
oma töise wasiasele, Franklinile, ligemale ja hakkas sellele kahekordsel jõul tuld andma.
M i s kristlik usk, ligimeste armastus ja arasmeel wõib teha, seda nähti siin noorest õpetajast,
H. Roobinist: ta kandis wõitlejatelc kinnitust
juure, roaatas haawatutc järgi, aitas'nende haawu
siduda, trööstis oigajaid ja palus surejatega Iuma-»
lat. Kui Issanda truu sulane, ei arwanud ta
oma elu mikski, kui ta aga wöitlejaid, haawatuid
ja surejaid teenida wois. Inrcstateö waatis kaptcin Tomson mittu korda tema poole, kui ta kartmata, nagu mõni hallikslainud sõdija, kõige tihkcmas kuuliderahcs oma San»ariitilise tööd tegi.
Sagedaste oli Roobin suuretükide tulewalgusel waenlase laewa poole silmitanud, kusa ta oma
õe ja wcnna mõrtsukat täädis olewad; kui aga
nüüd tuleleegid kõigile neile, kes L'Oricndi pääl
vliwad, hirmust surma ähwardasiwad tuua: siis
loppis Roobini südamest kõik wiha Saldagnu
wastu. — Nad oliwad tõinetõift enne ka ju südamest armastanud.
L'Orient põles ju enamiste kõige üle lausatules. Punastaw tulekuma tegi ööd pääwawalgeks
ja wärwis merd ja Egiptuse randa weripunafcks.
Ikka kõrgemale tõusis tulukene L'Oricnde Pääl,
kuna wiimaks ehmatanud ja woitlusest wäsinud

31
sõamehed ahastawalt päältuulfe laewaotfa pääle
põgenesiwad; mõningad ajasiwad paatisid meresse,
et nende pääl randa ehk töiste laewade Pääle
püüda minna; aga oh häda! ka need oliwad kuuIibest läbilastud ja langesiwad põhja. — Wiimaks,
kella kümne ajal õhtul, läks tuli püssirohu kambrisse! — Hirmsa pauguga lendas see wägew,
uhke laew 120 suuretüki, 1100 mehe ja oma
rikka sõakaSsaga wastu taewast — muud kui söetanud, suitscwad riismed langesiwad' — inimestega — ülewelr tagasi meresse. Koledaste oli
püssirohu jõud merd säält ümbertkaudu mässama
pannud; aga kesk mässawate laenete ja riismetesse söudsiwad julgeste Inglaste paadid, sest inimeste armastaja admiraal Nelson oli käskinud,
nii palju, kui wähegi wõimalik, upujaid waenlaisi
päästa. Ehk kül rutuste appi oli rutatud, ei
saanud aga siiski cnamb kui seitsekümmend päästeind, kõik töised oliwad surma leidnud, r— L'Orienfci ja tema sõameeste hukatust nähes, jäeti mölcmilt poolt silmapilguks wõitlust seislna, warsti
hakasiwad aga suuredtükid jälle müristama ja
lahing uue wihaga möllama.
Ka Leandri päält oli üks suur paat upujatele päästmiseks wälja läinud. Natukese ajajärgi
tuli see paat 20 päästetud waenlastega tagasi,
kes enamiste kõik raskeste haawatud oliwad.
Nutuste saiwad haawatud Leandri laele kantud,
kusa tohter nende haawu hakas siduma; ka noor
õpetaja tõtas haawatud Prantslaste juure ja waa-

32
tis igale ühele silmadesse, keda laele toodi. —
Wiimaks, tui üht noort Prantsuse ohwitseri
praegu laele oli toodud, hüüdis Roobin kahwatult: „Saldagnu!" Seesama ohwitseer, pool surnud ja üleüldse werine, oli ennast täädmatalt
kanda lasknud, kui ta aga sest häälest oma nime
hüüdwad kuulis, siis püüdis ta ennast wärisedes
jalgule toetata; aga ta langes woimatumalt oma
põlwede pääle tagasi; segaselt püüdis tema ümberseisjatele silmadesse waadata: Wiimaks tundis ta
töiste hulgast Roobinit, sirutas paludes omi werisid käsi ülesse ja hüüdis kurwal, madalal häälel:
„Jumal on õige! Halastust, Hindrik!"
Aga just selsamal silmapilgul kargas kaptein
Tomson komandusillast maha, kus ta seda kõik
oli näinud, ja hüüdis wihaselt oma madrustele:
„ Wõtke seda mõrtsukat! siduge teda winna külge
ja las' teda sääl ripuda!"
Mitmed käed sirutasiwad ennast wangi poole;
aga noor õpetaja astns teniale kaitsjaks ja hüüdis Pahaselt kapteinia: „£>n see Ingliste sõameeste wiis, et üht haawatud, sõariistata waenlast pünate?"
Imestates waatis kaptein õpetaja ja haawatud Pääle, ümistas mõne arusaamata sõna ja
pööris ruttu kardetawa silla pääle tagasi.
Roobin laskis Saldagnut oma wäikese kajutisse kanda ja palus arsti, tema järgi hoolega waadata; tenm ist tõttas jälle oma endise tööle, sest see
hirmus lahingi wõitlus mässas jätmata weel edasi.

33
Natukest aega enne kella kuut homikul tõusis päikene, walgustas seda koledat lahingi paika
ja lõpetas tapmist. Wiis Prantslaste laewa oliwad Inglaste kätte langenud; ühe laewaga saiwad Prantslased rannale põgeneda, kus nad teda,
kui ifc maale oliwad pääsnud, põlema paniwad;
üks laew langes, Inglaste kuulidest läbi laotud,
merepõhja; üks suur liinilaew jooksis kalju õtsa
kinni ja sai Inglastest põlema pantnd. Franklin, kes, kui L'Orient õtsa oli saanud, nüüd Ütsi
Leandri wastu pidi wõitlema, mässis oma lippu,
ja andis ennast kaptein Tomsonile ära. Kui
Franklin alla oli heitnud, siis tegiwad weel töist
kolm Prantsuse laewa warsti sedasamma.
Bonapardi uhkest laewasalgast oliwad aga wiis
raskeste rikkutud laewa weel Prantslaste katte
jäänud, kes, kui nägiwad et kauem wõitlemine
Inglaste wõitu weel rohkemaks teeks, rutuste
omi ankruid üles winnasiwad ja plagama paniwad; Inglased tormasiwad neile kül weel järele,
aga ei saanud neid enamb kätte.
Selle hirmsa ja tänini kuulsa merelahingi
läbi Abukiire juures tegi Admiraal Nelson
Bonapardi wõidud Egiptuses tühjaks ja kaitses
oma isamaad Prantslaste sissetungimise eest.
Kõige Inglise laewadest polnud keegi nii wahwaste wõidelnud, kui Leander, kes Prantsuse Admiraallaewa ärapõletanud ja Franklini allaheitma
oli sundinud: Seepärast anti kaptein Tomsonile
Alma»tu8 wõib imet teha.

3

34

see auuStato käsk osaks, ct fcda suurt WSidu fö*
nunnt Euroopasse wiia.
Seda käsku korda saata polnud aga just
mitte kerge, sest Leander kandis fügawaid lähengi
arrnisid onia küljes ja enne kui oma reisi ette lvõtta
wõis, pidiwad roähcmalt tema suuremad wigad
parandatud saama, mida wiibiniata ette wöeti.
Waiknc ja selge oli 2. Augusti homikul.
— Tasane, karastaw tuuleõhk puhus üle mere
peegli; kes elu ja tcrwiscga sest surmawast lahingist oli pääsnud, see wõis nüüd ennast rahulikult
toimetada. — Üks wcristc tähtedega suur öö ja
üks kuulus lahingi paik oliwad Histoorikassc
töiste inimese tapmise lugudele juure kirjutada.
Hindrik Roobin oli kaua laewalael nlõtetcs
seisnud ja mitte oma kajutisse läinud. — See
mõte, et oma õe ja wenna mõrtsukat jälle näha
saaks, wõitlcs tema südames jälle selle armastusega, mis neid endisel ajal töinetõisega oli sidunud. — „Inimcse laps, anna andeks! Jumal
on nuhtleja!" helises tema südametunnistuses:
ta astus wiimaks ema kajutisse.

Saldagnu oli rahulikult omal asemel olnud;
tema haawad oliwad tohtrist hoolega scutud, ja
pärast seda oli ta natukest maganud, mis läbi
ihu jõud tal niipalju kinnitatud oli saanud, ct ta
omast olekust jo sclgcstc aru wõis saada. Tema
meele tuli nüüd see minewa ööne lahing, ka see
hirmus silmapilk ja see kole pauk, mis teda kadund

35
mõistel lacnctcsse oli wiskanud, kust Inglise madrused teda oliwad päästnud.
Ka see tuli talle meelde, et tema Noobinit
siin oli näinud iq.see teda oma kajutisse oli
kanda lasknud, kusa ta ennast Praegu täädis olctoad. Kaunis helcdaste walgustas wäikene akan
seda kajüti. Saldagnu waatas omalt asemelt
ümberringi: Häkitselt nägi tema üht Pilti, mis
seina küljes ripus. Ta sirutas oma kät senna
poole: „Maria! Oh mu kallis Maria!" hüüdis
ta nõrgal häälel, kuna Palawad pisarad- tema
silmawaatu pimestasiwad.
Sääl läks uks tasakeste lahti, ja Roobin astus sisse. Pisaraid Saldagnu kahwatand palge
pääl nähes, sulas kõik wiha Roobini leplikus
meeles, ja ta langes sügawaste liigutatud haawatud kõrwale põlwili.
„Sina tuled minu juure! Hindrik! J a sinu
silmadest loen ma, et sa mitte kui kättemaksja,
mitte kui kohtumõistja minu juure tuled!" Hindrik andis temale sõnalausumata kät, keda haawatud oma mõlematega wastu wõtis ja kiuui hoidis.
Pitkamisi rääkis Saldagnu: „Mis mina
nende wiimse paari aasta sees kannatanud olen,
Hindrik, seda ci jõua sõnad wälja ütelda! ja
oiueti tahaksin weel cnamb kannatada, kui ma
oma ülekohut selle ingli wastu" — ta näitas
Maria pildi poole — „wcel wõiksin lepitada!"
Hindrik wastas kurwalt: „ I g a mõrtsuka töö
waewab raskeste süüdlase südant, aga palju cnamb

3*

36
weel siis, t u i süüdlane oma enese ilmasüüta abikaasat on tapnud!" Wiimseid sõnu üteldes tahtis Roobin oma kät Saldagnu kätte wahelt tagasi
tõmmata, see hoidis aga Hindriku kät kõwemine
kinni: Sügaw, murelik walu maalis ennast Saldagnu näu pääle, aga ta waatas kindlaste ja
rahulikult Roobinile silmadesse: „ M i n a olen seda
wäärt," ütles tema, „et teie sarnast hirmust süüd
minu pääle olete arwanud; aga, Hindrik! M i n a
ei ole mitte Maria mõrtsukas!"
Pool uskmatalt, aga siiski ühest waewabast
murest natukest priistatud, waatas Roobin Saldagnu pääle.
„ Oleks see wõimalik! Saldagnu? oh räägi!
Midagi ci taha nia rutemalt kuulda, kui seda,
et mu õemees, keda meie mõrtsukaks arwasime,
seda mitte ci ole!
Nõrgal häälel ja sagedaste puhkades, rääkis
Saldagnu Hindrikule, mis tema endast täädis.
Selle pääwa õhtul, kuna teie Eduardiga
Edinburgist kodu tulite, tundsin ma hirmust rasket piina oma südames. M a wihkasin iseennast,
kui oma pöörase mängihimu pääle mõtlesin, mis
läbi ma iseennast ja omaksid õnnetumaks tegin.
Tuskawal meelel läksin nia järwe äärde, astusin
lootsikusse ja sõudsin kaugele rannast ära. M i n u
süda läks ikka rahutumaks ja ma arwasin elu
omale koormaks olewad ja mõtlesin teda enesest
ärawisata; aga see mõtte hoidis mind tagasi, et
ma enne ei wõinud surra, kui oma ülekohut

37
Maria wastu oleksin wõinud andeks teenida. Sel
ööl, järwe pääl olles, wõtsin ma kindlat nõu, et
oma paha clu maha jätta.
. Nimetatud hääd mõted südames, hakasin ma
tagasi sõudma; pimedas ei näinud ma aga sugugi
randa, ma mõtlesin ennast weel kaugel järwe pääl

olewad ja sõudsin kõigest jõust: Häkitselt jooksis
aga lootsik ühe ranna serwas olewa kiwi pääle ja
tõukas ühtlaise ka nii kõwaste kalda wastu, et
mina sõudepingilt ülepäid lootsikusse kukusin.
* Sääl mõtlesin ma kohe, et lootsik üht auku põhja
oli saanud, ma tõmbasin teda kahe puutrulli pääl
weest natukest wälja ja mõtlesin teda homme
parandata lasta; õnnetuseks unustasin aga seda
tegemata, ja sina wõid nüüd arwata, kuida ma
äraehmatasin, kui seda täädust toodi, et Maria
lootsikuga ühes kadunud olla. K u i üks meeletu
jooksin ma jarweäärist metsa mööda ümber ja
otsisin kõiki armsaid kohte läbi, kes enne meite
' õnnetunnistajad oliwad olnud: tuhat korda hüüdsin ma Maria mme, aga kõik oli asjata! Oh
kui kallis oleks mulle sääl see otsitaw wastuhüüdus olnud! Sel hirmsal tunnil tundsin omal
jälle jõudu olewad, et iialgi enamb oma Mariale
meelehaigust ei oleksin teinud, kui teda mulle
nüüd weel tagasi oleks antud.
Aga Jumal tahtis minu pattu weel raskemine karistada; weel sügawamasse õnnetusse laskis ta mind langeda.

38
Sääl metsas leidis mind Eduard — ta kargas oma hobuse seljast maha ja niuietas nund
oma õe mõrtsukaks; siis wiskas mulle üht pustulit katte ja hüüdis: „Tõme meist peab surema!"
Mina tõrkusin seda püstulitc-wõitlust wastll wvttcs: Tema tõstis aga oma ratsapiitsa ja ähwardas, kui mina temale mitte püstuliga wastil ei
tahta seista, mind surnuks piitsutada: see ajas
ka mind wihale; ma olin kül pahaste elanud,
aga ula täädsin, et ma siiski'mõrtsukas ei olnud,
ja ennast piitsutada lasta, seda ei wõinud ma ka kannatada. Ma tõstsin püstulit üles ja säädstn
ennast tale wastu ning käsksin teda esiteks lasta,
mis ta ka kohe tegi; oma wihatujus ei sihtinnd
tema hästi: tenia kuul lendas minust uiööda!
— Nüüd tõstsin mina oma püstulit ja lasksin
ilma Eduardi poole waatmata — aga ilma tahtmata — oli imnu kuul trehwinud ja Eduardi
rinnust läbi jooksnud. — „Jumal! anna mnllc
seda tapmist andeks — ma ei ole seda nutte
tahtnud!" hüüdsin mina, ennast Eduardi kõrwale
Põlwili laskes; waewalt olin neid sõnu ütelnud,
siis wajusiwad Eduardi silmad kinni — igaweste!
Ta oli minu jälge ees maas! — unna olin
tema tapja!
Nüüd põgenesin ma — kui üks kurjategija,
peitsin ennast metsadesse; näljast, janust ja raskest hinge koormast piinatud, jõudsin ma wiimaks
Londonisse ja säält Prantsuse maale. Kohe astusin ma Prantsuse merewäe teenistusse; ma otsi-

39
sin omale surma: Surma asemel leidsin aga
omale auu ja ülendust, kunni eile Jumala õige
kohus mind leidis, mis kül nüüd mu clupääwi
lõpetama saab."
Surnuks wäsinud lõpetas haawatud oma rääkinüst ja surus sihiteid kinni. Roobin oli tähele
paimud, et haawa-tõmbus Scilcacmiuc tuimas oli,
sest tema weresooned petsiwad kangeste. SügaWaste liigutatud astus Roobin kajutist wälja
ja saatis tohtrit Saldagnu juure alla; ist
ruttas ta kaptein Tomsoni juure. Kui Roobin
temale kõik oli jutustanud, mis ta praegu Saldagnu käest oli kuulnud, kahetses kaptein wäga,
et ennast omast wihast nii oli wõita lasknud ja
wäest haawatud, tui Roobin ci oleks keclnnd,
ilma süüta oleks piinlikult surmata lasknud.
Oma endist ülekohut püüdis ta seeläbi natukest
parandada, et tohtrit Saldagnu üle iseäraliku hoo-lega palus waadata. Sarnatse palwe täitmine
polnud tohtril siin kül mitte kerge, sest kõik laewaruumid oliwad surejate ja raskeste haawatudega täidetud. Kuus sada sõameest oli Leandri
pääl enne lahingit olnud, nüüd oliwad aga kuuskümmend weel terwed', tõised kõik, enamb ehk wahem, raskeste haawatud. Ka töiste Inglaste
laewade Pääl ei olnud parem lugu.
Pärast lõunat läks kaptein Tomson weel Admiraallacwa pääle, et säält kaaskirju tuua. Ohtu
eel tuli ta tagasi, ja natukest aega enne pääwaloodet laintas Lcander omi pnrjusid, mis tale

40
weel lahengist üle jäänud oliwad ja
Põhja-Õhtu poole.

Purjutas

M i s temale selleks reisiks tarwis o l i , seda
oli — niihästi kui fee nüüd korda läks — ärawõidetud Prantsuse lacwult kokku kraamitud; aga
endise tubli Leandri lugu oli siiski nii kõhnakiranc,
et kaptein Tomson rahutumalt Põhja-Homiku
pool taewascrwas paistwaid pilwcrünkaid silmitses.
Suurt tormi polnud kül mitte karta; aga ka
parajalt kõwaste lacnetaw meri oli selle raskeste
rikutud laewale wäga kardetaw.

ni.
Õö oli möödas; pilwine hommik oli käes. —
Leander oli ju kaugele mere pääle jõudnud; aga
ta tungis waewaga läbi laenete, mis ikka kõrgemale tõusiwad.
Hindrik Roobin istus omas kajutis sissetruuwitud tooli pääl. Sel ööl oli tema Saldagnuga
ühes woodis maganud, kes omas raskes haawatõmbuses suurt walu kannatas. Mõlemad käewarred oliwad tal haawatud; kõige suurem haaw
aga oli tal kaela pääl, mis tale hirmust walu
tegi ja teda nüüd jampsirna pani. Wiimaks jäi
ta magama. See ei tuurinud aga kuigi kaua,
siis ärkas ta jälle üles, ütles aga oma walu na-

41
tulest tagasi jäänud olewad! ta oli rahuliste woodis ja waatas Hindriku poole, kes tema juure
oli astunud.
• „Hindrik," ütles tema nõrgal häälel, „ma
tean, minu surmatund ei ole enamb kaugel; aga
ma wõin rõõmuga surra! Sinu andcksandlik
meel on mulle usku südamesse walanud: M a
usun, oh! kui õnnis on see usk! Jumal annab
— nii kuida sa mulle nüüd alati ütled — oma
Pöia Jeesuse pärast mulle kõik andeks! J a
kuida sina mulle oled andeks annud, niisamuti,
ma usun, saawad ka nleite armsad wanemad
tegema, kui nad sinu läbi tääda saawad, et mina
seda hirmust süüd ei ole teinud, mis teie kõik,
täädmatausust sunnitud, minu pääle olite arwanud."
„Meite wanemad," wastas taie Hindrik,
„rääkisiwad sinu üle ikka enamb kurbtllse ja waluga, kui wihaga, ja nad saawad kõik andeks
andma ja unustama; neile saab aga ka suur
koorem ja mure südamest kaduma, kui nad kõik
tääda saawad mis ma sinu käest olen kuulnud.
Ehk annab wast aga Jumal, et wõimc weel molemad senna armsa wanematemajasse astuda."
Saldagnu wäristas uskmatalt pääd: „Mina ei
saa seda armast maja mitte enamb nägema, kusa
ma ükskord nii õnnelik olin; aga ma ei nurise,
sest Jumal on mulle sind saatnud, ja sinu wennalik käsi ja trööstimine on, kuida ma sulle jo
rääkisin, põlewat walu minu südamest ära wõtnud!
Üksainus svowimine on mul weel: Kui see woits

42
sündida, tahaksin ma weel üks ainns kord oma
last mo südame wastu suruda ja tema sügawa,
puhta silmadesse waadata, kelledes ma ikka Maria
silmi olin näinud! — Sina oled mo last näinud, Hindrik, kas ta ei faa oma isa süüst midagi tääda?"
„See poisikene nimetab mind wennaks,"
wastas Hindrik, „omist wanemist ei tea tema
midagist,"
Üht silmapilku jäi Saldagnu wait, siis sirutas ta oma kät Maria pildi poole wälja. „Hindrik," palus tema, anna mulle seda pilti!
Sõnalausumata wõttis Noobin pilti seina päält
ja andis temale katte.
Seletatud silmil waatas Saldagnu selle pildi
pääle. „Maria," sobistas tema tasa, „sina nacrad jälle! Jah,' ka sina oled mulle andeks annud!
Met tulen ka sinu juure!" Wärisewate kätega
surus ta pilti oma rinna wastu, kima tema silmad kinni wajusiwad. Noobin nägi teda magama
uinuwat; tasa tegi ta kajüti ust lahti ja astus
üles laele.
Juba tüki aja eest oli tema üht müdistamist
laewas kuulnud; tema ei wõinud aga, et meri
kangeste laenctas, mitte aru saada, ftist see müdin
tuli. Laele saies märkas ta aga, et laewa aluinises ruumis prnnbadega tööd tehti. — Siin
leidis tema kapteini, kes kortsils kulmul tuule
poole wahtis ja wahest terawaste paadide poole

silmitses, mis keskmasti kõrwal lael seisiwad.

43
„Ilm on wäga alwaks läinud, onu," ütles
temale Roobin. „Meic peame kõige wastu, mis
tuleb, walmis olema," wastas kaptein, „ja kui
tuul weel natukest kangemaks lähab, siis ei jää
see kõige paheur lugu meile mitte tulemata." Neid
sõnu üteldes astus tema alla laewasse minema,
Roobin jäi laele seisma.
Ei läinud aga kuigi palju aega,- siis tuli kaptein ruttates ja kortsus kulmul tagasi, ja tema
kannul tuliwad ka kõik inadrused ja ohwitserid,
kes weel terwed oliwad; Pumbad seisiwad.
^Hindrik!" hüüdis kaptein, „otsi omad paberid, ja mis sa muud weel ühes wõtia tahad,
kokku! Lcandriga on asi otsas. Mitte kaht tundi
ei seisa tema enamb wee pääl, sest wesi on all
ruumis jo nii kõrgele tõusnud, et kõik pumpamiue asjata on ja tõuseb iga minutiga kõrgemale. Meie peame ruttu paatisid wälja h\ima
ja silmapilk minema, muidu langeme kõik temaga
ühes põhja. Jõuame meie enne õhtut Kandia
saarele, siis oleme pääsnud, tuleb aga öö kõrgel
mere pääl kätte, siis oleme kõik otsas; mitte üht
silmapilku ci tohi meie enamb wiibida!"
,,Mis aga saab neist kolmest saast haawatutest, kes siin" laewas on?" küsis Roobiu.
Kaptein wastas kurwalt: „Iumal wõtku
nende pääle halastada, mina ci wõi neid kuidagi
wiisi Päästa." Nuttu pööris tema ennast madnlstc poole, kes oma jõudu kokku wõtsiwad, et
paatisid meresse laska. Noor õpetaja astus oma

44
kajutisse; natukese aja pärast tuli tema laele tagasi,
kuna paadid wälja lastud ja kõik jo minckiks
walmis paatides oliwad; üksi kaptew ja kaks töist
ohwitsceri seisiwad weel Leandri lael. « R u t t u ! "
hüüdis kaptein Roobinille; „iga minuti wüwitus
wöib meite köigide elu maksta!"
Hindrik Roobin aga andis kapteini kätte
üht Paberit. „ O n u ! " ütles ta liigutult, „ w i i
seda kirja ja neid tõisi paberid minu wanematcle;
räägi neile ka, mis sa Saldagnust kuulsid! Mina
jään laewa pääle."
„ M i s mõtte sul o n ! " hüüdis kaptein, „wõib
sinu seiajääk Leandrit wee pääl hoida?"
„ O n u ! " wastas õpetaja rahuliku, kindla hää«
lega; „sinu kohus lõpeb Leandri pääl praegu otsa,
aga minu oma mitte. Kolmsada haawatud jääksiwad seia hirmsa surma ahastusesse, kui nad
aru saawad, et kõik laewalt on põgenenud ja neid
maha jätnud. Jään aga mina üksigi nende juure,
siis ootawad nad rahulikult oma upumiscsurma,
ja neid roaesid mceleäraheitmise eest hoida, on
minu kohus; ma ei taha mitte asjata Issanda
teendriks hüütud saada, kes oma elu kõigide eest
on jätnud."
Kaptein Tomson'i pruuni näu Pääl paistis,
neid sõnu kuuldes, sügaw liigutus; tema silmad
hiilgasiwad.
„ S i n u kirja wiin ma isi so wanematcle,
seks annan ma sulle oma sõna!" T a hakkas weel
südamelikult noore õpetaja ümber ja andsiwad töine-

45
tõisele suud, siis kargas tema, kõigewiimne, paadissc.
„ I u m a l olgu sinuga!" hüüdis ta weel paadist tagasi. „ I u m a l õnnistagu Teid!" hüüdsiwad ka madrused, kuna nad käsi oma õpetaja
poole Jumalaga jätmiseks üles tõstsiwad. „ I u mal olgu teiega!" wastas õpetaja liigutult. —
Ruttu kandsiwad laened paatisid laewa juurest
ära, ja nad jõudsiwad õnnelikult Kandia saarele.
Kaptein Tomson pidas oma sõna.
Noor õpetaja astus alla laewasse; tema läks
ühe aige juurest tõise juure; ta trööstis ja aitas;
armastawalt ja rahul, kuida tema ikka oli olnud,
saatis tema korda, misscks tema seia oli jäänud:
Need waesed haawatud, kes iga silmapilk laewa
allawaumist ootsiwad, nägiwad omal weel üht
trööstijat, kes armastusest. Jumala ja tema sõna
teenistusest aetud nendega ühes priitahtlikult upumisesurma oli walitscnud.
Wast ligi kaks tundi oli noor õpetaja, pärast
kapteini ja töiste põgenemist, oma püha kohut
täites, wiibinud. — Siis, kuna ta wet laewas
ikka kõrgemale kuulis tõuswat, läks ta alla oma
kajutisse, kusa Saldagnu, rahuliste magades,
Maria pilti rinna pääl hoidis.
Tema woodi kõrwale langes noor õpetaja .põlwili ja sirutas Palwes käsi ülesse.
Sel silmapilgul ärkas magaja ülesse; tema
silmad hiilgasiwad. „Hindrik," ütles tema wäga
nõrgal häälel: „ M a olen Mariat unes näinud.

46
Meie Peame lahkuma! Kaduw — — Hindrik
— meie elu siin — on wilets — ja kuri —
ja kaduw! Hingetõmbamine teeb mulle hinnus
walu — — rindus! Wii meite wanematele
— — ja — minu — armsa — pojale
Hindrik! — Jumalaga!" Nende sõnadega andis
ta oma kät Hindrikule, tõnlbas paar korda weel
hinge ja oli surnud.
Selsammal silmapilgul jõudis üks suur Prantsuse sõalaew „Le Genercux" Lcandrile juurde,
kes jo peaaegu allawaumas oli ja päästis kõiki,
kes weel elus oliwad. Waewalt oliwad Prantslased haawatuid ja enamiste kõik muud kraami,
mis wõtta wõis, oma laewasse kannud, siis langes Leandcr raskeste tõise külje pääle ja wajus
põhja.