1

X

Unit l ^

лч» 9Vtß

wanad jutud.
I

and.

R a h w a kõnest

tirjapannud

3- A-

Tallinnas, 1883.
Trükitud N. V. Vrandt'i Raamatu kaupluse triikikojas

/e //V'
o

I- aud.

гожж;
3ia hlv a t ö n c st l i r j a p a n n u b :

?-4>#Ф-<

Tallinna.,, 1332.
Triltitlid Ä. V. Vraudt'i Naanlatu kaupluse trükikojas.

Tscnsuri poolest lubatud. —

Tallinnas, 1. SKKrtfU 1882.

ENSV ТА
Kirjan«
iseumi

Arhiiv

jkogu

ъчъ/о

I
.

Jmeteulised jutud.

/

!.

Sõidu tõrs.
Wanal ajal elanud Ecstiinaal ühes üksikus
talu kohaS lesk percnaene, kes igapääw seatud
ajal kodust ara olnud, aga keegi, põle teadnud
kus. Üinberkaudiscd rahwas pidasiwad nimetud
leske suureks nõiaks ja arwasiwad, et igapäine
pereeide kadumine muud olla ei wõi, kui — pereeit käib tulihännaks. — Lugejad ehk on kuulnud ju, et tulihänd säärane wana poisist saadetud
tulekera olla, kellel jooksu aegus pitk wle saba
ja tuua ka oma lihaliku peremehele kallist kasu
ja tulist tulu. Nõnda siis ka rahwa arwates
selle Eidele.
Sell' ajal, kui meie jutt alles puksata poisikese põlwcs hulkunud — olla ka kuulsal manamooril Hansu nimeline poiss olnud, kes teda juba
toist aastat teeninud. Et Hansul kül 2 aastat
marsi walwates mööda kippunud minema, —

«
5

siiski põle pisemat märki weel wanamoori saladusest aru saanud. — Oli Eidel argipääwal
kül tööd olnud — siis pidanud pühapääwal ikka
seda rohkem olema, ja et sell wiisil Eidel kodu
alati talitamist oli, siis ei leidnud sulane iialgi
üksi kodu oleku aega, siiski oli ta ju tähele jõudnud panna, et wanamoor ühe aida wõtit kangeste hoidis.
Igapääw käinud ta korra aitas ja säält tulles
pistnud wõtme jälle wanale peidu paigale, mis
Hans weel kõige suuremal tähelpanemisel näha
põle jõudnud. „ M s sääl aida sees ometi on?"
mõtles tihti Hans ja otsis nõu, kuda kawalusega
sisse wõiks saada. Ta teadis, et perenaene kül
tige — siiski kange tontide ja kodukäijate kartja
oli, ja katsus nüüd parajat aega oodata, mil
säält poolt tormi jooksmist käsile wõiks wõtta.
Suwel, ühel udusel pääwal istus Hans
kambris nuxtaš — feest walu pärast.
Perenaene oli aitas käinud ja tuli nüüd
wõtmetega tuppa, arwates, et Hans põllul on.
Warsi pani ta tõised wõtmed oma kohale ja ühte
käes hoides käis ta nüüd katseks — kas ta ka
tõeste üksi on, kõik tua nurgad läbi. Hans seda
nähes hoidis ennast õige kokku, tõmbas pea
kohal ripuwa kuue hõlma ka weel põigiti silme
ette ja ootas hirmuga otsust.
Perenaene käis kül Hansu lähedalt mööda
aga ei näinud, — sest weike puust klaasidega
aken muretses hoolega selle eest, et seegi weike

7

udust wangistud walgus wäljapoolc seina jäi.
Nüüd oli perenaese usk kindel, et wõerast wõltsimas ci leidnud ja läks õtse ahju suu ette,
wõttis säält weikese kiwi ahju otsast wälja, pistis
wõtme ilmunud hauku ja kiwi jälle ette. Las'
magab! —
Warsi läks nüüd perenaene tua taha kapsaid
kastma ja Hans pnges kassi käigil ka järele.
Perenaene arwas Hansu põllult tulema ja küsis
kohe: „Miks nii wara lõunele tulid?" „Jäin
haigeks," seletas sulane ohates. „Seest walutab
ja süda pööritab, et kül paar korda ju nii oksendanud olen et silin peas walge."
Wanamoor, kes Hansu kawaluscst midagi ei
märkanud, arwas haigust rawanduscks ja käskis
sängi pugeda; Hans kaebas nüüd wahet pidamata,
et walu minna ikka suuremaks ja häda hullemaks.
Et see just laubane pääw oli — katsus Hans
asja nii kaugele ajada, et pühapääw ait tema
päralt oleks. — Nüüd hoigas mehike öö üle,
kuni pühapääwa homikuni, siis ajas hädise häälega moorile peale, et see kiriku tema eest palwcle läheks; sest ta ci teäda, kas jõuab selle
pääwa üle elada wõi ci.
Perenaene tõrkus esiti küll wastu ja seletas,
et ta kiriku teedki ci teada, aga Hans oli tee
ära juhatanud, ja peale surina iga ööse kodukäija ja wanamoori kuulmata kägistada lubanud
— siis läks Eit hirmuga.
Waewalt oli aga kiriku mineja lähema metsa

8

tuka warju Hansu silmist kadunud, fui see nagu
kirp sängist wälja kargas ja otjc wõtme peidu
paiga poole punus; wõti oli peagi paigalt poetud ja ka aida uks lahti wõetud. Aga — kirudes jäi Hans aida läwelt wahtima; ta oli kõik
imet ja rikkust aidast näha lootnud, ja nnüd ci
paistnud muud silma kui wana knliinud tõrs
kesk aita.
Kartlikult astus ta aita. Torre sees silmas
ta weikest, pehme padjaga pinki ja kumbagil pool
ääre najal mõla. Tülk aega wahtis ta tõrt
ringi ja ümber, kutti wiiulaks nou tuli istme
pehmust istudes proowida. Naljapärast liigutas
mehike ka mõlasid ja kas sa kensakast kuuled —
tõrs hakkas liikuma! — Hans liigutas mõlasid
rutem ja warsi oli tõrs aida uksest ühes Hausuga wäljas.
Oli ta hulk aega taewa poole sõitnud, sääl
tuli nou, korraks ka üle ääre alla waadata.
Aga ehmatades leidis ta ennast juba nii kõrges,
et külad ja pered km weiksed täpikesed paistsiwad,
uictsad ja wäljad kokku kui suur kirjutea, kus

inimesed kui kärpsed ühest teisi rändasiwad.
Ülespidi waadates oli weel kõige hullem lugu,
sest iga pilwcrünk mis mõõda purjetas, ähwardas
mütsi ühes peaga ärawiia.
Hirmupärast ci julgenud ta mõlasid seisma
ka jätta, sc st ta arwas siis maha kukkumist karta
wõiwat. Kord katsus ta seda teha, ja — imeti
Tõrs et liikunud paigastki! Nüüd wõis küll natuke

9

puhata, aga süda tahtis lõhkeda kui selle peale
mõtles, kuda ükskord jälle maha saaks.
Wahe ajal oli pcrcnacne, kellel süda kirikus
rahu ci annud, kodu tulnud. Aida ust lahti
leides jooksis kohe sisse, aga see oli tühi. Kirudes tuli ta jälle aidast wälja, pani oma nõia
prillid nina peale ja wahtis ülespidi. Nüüd
maatas hirmuga wanamoor kus tõrs oli, ja
arwas csimise ehmatusega et kawal Hans läheb
tõrrcga kus seda ja teist. Pitkemalt mahtihes
märkas aga wanamoor, et Hans maha tulekuga
kimpus oli. Pahameelega ja elupoolt kiscndates
ja kätega tunnna keelt köncletcs hakkas ta oma
ametid ülesse Hansule õpetama käskes, et Hans
mõlasid tdincpidi ringi liigutaks.
Et maganc ilm oli ja wanamoor elupoolt
lõugas, siis kuulis Hans õpetuse sclgeste ja
katsus warsi järele. Ja maata onne — pitkalt
ja pehmelt langes tõrs jälle alla, kuni wiimals
aida uksest sisse.
Torre põhjast leiti 4 Tallinna wakka odrc,
mis puhtad oliwad kui pestud; saak wõcti poolcks, — nimelt sellepärast et Hans wargsi wiisi
foitlna oli läinud.
Hiljem oliwad niisugused lusti sõidud kõik
Hansu päralt, kes oma wana perenacsele nüüd
ustawaks sulaseks oli saanud. Et wanamooril
muid sugulasi ega söbru ci olnud kui Hans, siis
oli köit wara, mis ta teenis — tema oma.
Peale wanamoori surma elas Hans kaua

aega õnnelikult; et tal omal lapsi ei olnud, siis
kinkis ta wamil päiwil selle ime torre oma risti
pojale, kellel ühel palawal suwel majad põlema
läinumad ja tõrs põlenud ka ära.
Nüüd näete isegi, et jut õtsa lõppes, — sest
tuhk, mis tõrrest tule toimetusel sai, oli nagu
ikka tuhk on, millest meil uut juttu westa pole
lusti.

II.

Vaistlik ennemuistene jtttf.
Kuda 3tif«kiila rätsepp Rein Rakweres täis.
On teine wõi kolmas põlw tagasi arwata —
kui Maarja kihelkonnas 3tisukülas riiakas rätsepp
Rein elanud. — Et wõerasaga oma riiu himu
täis ei olla saanud, siis toimetanud seda oma
naesega iseäranis iga õhta edasi. Riiu alus w l nud tihti la ihnusest, kellega nimetud sikusõitja
suurt sõbrust alati sobinud. —
Olnud jälle ühel õhtal enne kuke laulu, kui
Rein ahju otsalt kolm peergu tõmbanud, ühte
põlema süüdates ja kahte korda ootama jättes
riidlcnud rohkest naesega peergude kuiwuse pärast,
ja läinud siis õue, ühe iga öhtase ameti pärast.
Mehike olnud püksata ja palja jalu, sest põhus

11

pöõnutamise pikü nõudmised olnud sell kuldsel
kurjal ajal nii.
Jalga üle läwe tõstes tulnud aga tuisates
ja tulise hooga üks must siga püksata ja mütsata
nõelatundja jalgewahele, et see kui ratsa hobuse
selga jäädes tuule kiirusel tundmata pimedusesse
sai wiidud.
,
Oli siku sõitja paar pilku ratasnina selgas
sõitnud, sääl nägi ta kuda seale nähtawalt tiiwad
kaswasiwad et warsi Reinu sõit koguni suure
kotka seljas oli. —
Kohisema tiiwadcga lendab must tahma koll
edasi, kuna puuladwad Reinu reisa kriimustasiwad. — Rakwere linna kohal keeranud koll oma
teekäigu ümber ja läinud Lebawcre kõrtsi hoowi
sisse, kus ta Reinu kõrtsmiku hobuse selga „Luupaineks" pannud ja ise ära kadunud. Rein tunnud ennast heina kuhja raskusega hobuse selga
wajuwat, kuna see kui pöörane inisema hakkanud.
Kõrtsmik kisa kuuldes wõtnud latrega tule ja
tulnud waatama. Rein wnnnd aga tule walget
halasti olles häbi ja roninud hirmuga ühe suure
töö wankri alla warjule; sest püksata wõeras
kohal hullu tempu teha oli kasikusõitjaleliig.—
Et kirtsupapa hoowis midagi wõõraliku ei
silmanud, tuli tal tuju uueste pesasse pugeda,
ja Rein külma tundes hakkas wäljast kiruma:
„Kes kurat mind seia tõi, see tuline kurat wiigu
ka!"— Waewalt saanud ща Rein oma sajatusega walmis, sääl kobinud must koll ette, nõela-

12

tundja roninud turjale ja - - paar pilku - - juba
Rein leidis ennast kodu. Tuppa astudes näeb
wa toist poolt uut peergu süütama, kes nüüd
omalt poolt taplust alustas, seletates, et kolm
peergu ju põlenud olla mida Rein ahju otsalt
riicldes tõmbanud.
Nii sõitis siis Risuküla rätsep Rein umbes
tunniga ja jälle umbes
- 7 0 wersta.

W.
"gtoia wäljad.
Kuda waimo inimned räägiwad - - müünud
kord üks Tallinnas särafeid waljaid, kelledega
hää olnud wigascid ja wanu hobuseid wahetada
ja müüa; sest waljastcl olnud färane imelik sundiw ja himu tekitaja wõi» sees, et igamees
nagu teisa kabja kandjaid ci näekski, kui't aga
üksi nimetud waljuste kandjaid. Ka olnud wäljad
õppinud silmadele tuttawad, sest üksi neil olnud
isemoodi rist lõua all. Säraste waljastega on
järgmine lugu juhtunud:
Terwe pääwa wahib wana Järwa Madis
Paide jõulu laadal et külm tahab wõtta. Ei
keegi himusta Madise halli täkku 75 rubla eest
osta,^— olla kallis ja see ja teine wiga.
Ohta ees tuleb Madise sõber Mihkel, wäljad

13

käe peal ja ütleb: tema olla täna juba 15'» hobuse
peremees olnud ja mõnegi rubla teeninud. —
Wanamees palub, ct Mihkel ka tema täku
70 rubla eest äramüüks, — mis üle jõuab saada
olgu waewa palkaks. — Mihkel paneb warst
hallile waljad pähe ja astub wahetajate hulka,
kuna waimmees ka järele tuleb, et kauba sobitust
pealt waadata. — Waewalt saab aga Mihkel
mönne sammu hobust talutanud, kui kaks Poltsamaa poissi järel wliwad ja küsisiwad: „Ons
hobune müüa, wai mis? Mis maksab?" —
Mihkel: „120 rubla!"
Poisid: „100 on kütt!"
Mihkel: „Ah minge! Waadake enne ikka ka
järele, kui hinda pakute!" — Üteldes tbštiš
Mihkel halli pea tugewalt poolde Paide pitka
tornini, »õi wccl wiis jalga peale poole pilwefid — ct kaup kenam näitaks. —
Nüüd töstsiwad poisid pakutust ja Mihkel
jättis, kuni 115 rublaga kaup koos oli. Warst
sai Madis 110 rubla ja, wiis jäi Mihklcle waewa palgaks.

Vanapoisi Kiylwedu.
Wanal hõbedasel ajal wedanud kord Hans wanapaganaga selle peale kihla, et ta püssiga walusam

14

lasta mõistab kui wana põrgu peremees ise. —
Et wanapoiss Hansust esiti wõitu ja pärast ka
wärsket lootis saawat — oli ta kaubaga rahul,
ja käskis Hansu tulewaseks neljapääwaks kaks
püssi täis laadida ja weel 4 kuuli ligiwõtta,
sest Hans pidada teda enne kolm korda laskma
ja tema siis Hansu. — Laskmise paik pidi
Kõpsta mäel kõwera kase juures olema.
Kodu minnes oli Hans mures, aga leidis
pea uue nõu — läks Alutaguse kuulsa targa
juure hääd nõu ja üwa abi küsima. — See
andis kolm kuuli Hansu püssi ja kolm ka wanapoisi püssi jauks üteldes; „Temale tee üks puust
umbse toruga püss ja anna need kolm kuuli et
ta ise püssi laadida wõib. Sinu jauks on siin
ka kolm kuuli, üks tina kuul, teine raudne ja
kolmas hõbedane. Tinaga lase kõige enne, siis
raud ja wiimaks hõbe kuuliga — mis wanapoisi tossu tapab." —
Tähendud neljapäewal, kui Hans püssidega
Kõpsta mäele läks, silmas ta wanapoifi kase
otsas kaksiti istuwat ja jalgu kiigutawat. Warsi
nõudis ta Hansult, kumba püssiga see lasta
tahaks ja Hans tähendas puu püssi. Wanamust
arwas selle paremaks püssiks kui teise, ja tahtis
nüüd tungiwalt just seda, mis Hans puust tema
tarwis teinud oli. —
Oli Hans paraja laskmise paiga omale ära
walitsenud, siis põmmutas ka esimise laengu
tina kuuliga wastu wana rindu, see aga wõttis

15

kuuli ргща wastu ja ütles: „Haus wiska
uuesti!" —
Warsi oli ka raud kuul lendamas ja lõi
wanapoisi peu läbi, kellel nõu jälle kuuli peuga
kinni püüda olnud. Aietades karjus tema: Hans,
miks nii kõwasti wiskasid?" —
Oli aga Hans kolmat korda lasknud, siis
tnli wanapoiss nagu tuhakott plätsti kase otsast
maha ja wajus mäe sisse sinise suitsu näul,
kust ajast teda keegi Hans ega Mats hõbe ega
tina kuulidega lasta põle saanud. —

?.
ZlKs silm хоЩет.
Sell ajal, kui minu isa Wiljandi maal
Suures Jaanis leeris oli olnud, olnud sääl köster
Seits, kelle kambri üks uks poiste wppa käinud,
mille luku wõtme haugust siis poisid ikka salaja
wahtida püüdnud.
Üks ohtu wahiwad jälle poisid ukse taga, sääl
hüüab järsku köster, kes teisest uksest poiste selja
taha oli tulnud: „Poisid, ärge wahtige, — saate
üks silm rohkem!" — Luku haugust wahtiatel
oli nüüd häbi ja teised wahtisiwad küsides köstri
õtsa, et, mis ütelus tähendada. Köster lubas
nüüd poistele „ühest silmast" juttu rääkida, kui

nad naeru eest cndid hoiawad, — sest naer olla
külge hakkaja haigus ja kui 120 poissi naerma
hakkawad, siis wiiwitab säherdune toimetus jutu
pllhujal asjata aega. Poisid lubasiwad tõsised
olla ja jutt algas:
„Kord olnud Tallinlms ühel kingsepa meistril
fänr.ine sell, kes iga hommiku temal 12 vaari
walttiiütehwd saapaid tättc annud ja teise 12-e
paari nahad jälle wastu wöwud. Pääwa lakkunud uinutud sell kõrtsis ja iga ööse olnud töö
aeg. Töö tuba ofrntb koguni lörwalises kambris
ja uks alati lukkus. —
Ühel õpipoisil tuleb aga himu pimedas läbi
luku haugu wahtida, et näha saaks, kui ruttu
see ka oma liikmeid töö juures liigutab — \mi
ehk on koguni abisellisid.
Haugust wahtides näeb nüüd poiss, kuda 12
weikest mehikest ruttu ja kähku, igaüks oma
saapa paari kallal meisterdawad. Sell ise käib
tuas edasi ja tagasi, pitk raud kepp käes, ja
wilistab waljust. Järsku saab aga üks mehike
aega ringi wahtida, ja silmab ka ukse taga
wahtijat üteldes; „Üks silm rohkem! —"
Sell pistab oma raud kepiga, mida ka oraks
wõiks nimetada, ja kohe wõtme haugust läbi ja
— wahtija silma!
Muidugi jäi see nüüd wahtimise palgaks ühe
silmaga." —
Nii oli köstri lubatud jutt, ja poistel oli
häänieel, et see neid suurt naerma ei sundinud.

17

TL

Manapoiss Indu w$a*.
Tiit kes oma naesega kaunis rahus oli elanud,
oli surma woodi peäl ja kutsub naist lähemale
üteldes: „Mina suren nüüd ja sina jääd leseks.
Kui sull kord ka igawus minu järele tuleb, ja
sa soowid mind näha, siis tule aga üks neljapääwa ohta kolme tee aru pääle ja wilista —
kohe saan ma tulema ja su igawust waigistama.
— Tiidu wiimsed sõuad oliwad teda ka surmale
suigutanud. —
Peäle surma ja matuseid läks mõni nädal
rahuliste mööda, — sääl tuli lesel korraga
igatsemine kadund Tiitu uäha ja ka käe käiku
küsida. '— Läheb ta lähemal neljapääwa dhtul
tee arude pääle, wilistab ja — Xiii ongi sääl.—
Sedawiisi käidi nüüd paar neljapääwa õhtud
juttu ajamas. Kolmandamal korral kutsub naene
Tiitu kodu ja see tuleb ka.
Kodu otsib naene Tiidu pead ja leiab lagi
paikas firnre haugu, kust sinine wecwli wõi wiina
tuli wälja ohkab. —
„Mis hauk see siin on?" küsib naene, „kui
sa elasid siis oli su pea ju terwe!" — „Tiidu
nahka puuduncksa," wastab Tiit oige koledalt ja
jämeda mõnuga. Nüüd oli naene koguni ehmatan'd sest ta oli juba enne märkanud, et praegusel Tiidul koguni mustad kui raud hambad

18

suus oliwad kelledest ta igakord hõlpsaste tuld
peeru õtsa saanud, — nüüd kuulis weel, et Tiidu
nahka nii palju puudunud, et wanapoifi pea
laele hauk jäänud. —
Pea otsimine jäi nüüd järele ja Tiit nõudis
tungiwalt, et täna naene teda saatma tuleks.
Naene seletas ilma asjata käiku kingate kulutuseks ja nimetas raha puudust uusa ostes. —
Tiit wiibis mõttes ja ütles siis:
„Tule siis tulewa neljapääwa õhtu jälle,
siis tahan sulle raha tuua et wõid kingi osta
ja teistel kordadel saatma tulla. —" Seda
üteldes läks Tiit jumalaga jätmata nagu alati
minema. —
Naene soowis, aqa nüüd Tiidust lahti saada
ja läks neljandamal õhtul ühe mehega seltsi,
kellel hõbedaga laetud püss ligi oli. —
Pääle kolme kordse wilistamist tuli Tiit
suure raha kotiga nähtawale, keda ta naese ette
maha panni ja nüüd wõerast silmas. Tundis
Tiit püssirohu haisu wõi aimas ta hõbelaengut,
aga — järsku hakkas ta taganema, ja taganes
kuni waatajate silmist kadus. —
Et Tiit rohkest raha oli toonud, siis wõis
naene rikkalt ja ilma igawufeta oma elu elada.—
Tiitu ci näinud aga keegi peale seda enam. —

19

ш
Froowitegija.
Ühes üksikus poes, kus suwel kauba ostjad
hoogleti käisiwad — sai poe sell üksi olles palju
mõttete rändamise aega. T a mõtles rahwa
wanadest jutudest ja mõnest muust, — kus juures
t'ale ka kuuldud jutu järele meele tuli, et poomise
juures wana poiss ennast alati abiks pakuda —
olgu kuda tahes. —
Mõtleb proowi teha, sest asi olla kahelt
poolt kasulik, — esiteks saada walu katsutud ja
teiseks wanapoiss nähtud. Peäle kauba weel —
rahwa jutust õiget aru. —
Leikttb nagu peenikese ohja nööri otsast tüki
ära, scub õtsa ümber kaela ja pingi peäl olles
teise õtsa lakke kinni, kuna siis põlwa sugu
uõtku lastes täit walu proowi wõtta tahab. —
Waewalt on sellike aga nõõri kanda, sääl lasknud
tuleb nurgast kauba pakkide wahelt weike koera
rakats wälja, jookseb pingi ümber ja kaub ise
jälle. Nüüd oli sellike salkus — jalad ei puutunud enam maha ja surm oli suu ääres. —
Järsku tuleb temale aga meele, et nuga nööri
lõikusest alles peus oli, — napsab nuaga korra
üle pea ja leiab lukkudes, et hinge toru jälle
wana wiisi wallali oli. —
Asi oli nüüd küll kaetud, aga mitte kerge
leitud. —

20

VlN.

&иЪа §ätn

foita saanud.

Oli üts sügisene porine püha pääwa õhtu,
kui Säru Mikk joobnud peaga kiriko kõrtsist mööda
metsa teed kodu sõitis. Metsa wahel, kus tee
kolme aruliseks läks, silmas Mikk ühte walget
inimese kujulist elukat ees.
Ligemale jõudes tundis Mikk, et kiwi otsas
istuja hiljuti surnud ja tutaw kõrtsi mamma oli.
Hobune jäi norskades seisma, mis Mik: südand
nii täitis, et walget kogu lehmaks ja seaks sõimama hakkas; lubas ka piitsaga wana eidele teed
tulla näitama kui see eest ennast ei koristaks.
Waewalt sai aga joodik oma ähwarduse lõpetanud,
ja piitsa hoobi ka tuulde sähmanud — kui juba
tundis kuda kõrtsimamnm hilpsti wankrisse kargas,
ja säält jälle kaksiti Miki kaela. Hobune pani
kui tuul punuma, kuna koolja Miki hinge kippus
kinni majutama. Oli Mikk' enne imeks pannes
wahtinud, kuda kommeti tegiad pea jalge wahele
wajutasiwad — siis oli tal praegu see lugu
omal hädaga käsil. —
Hirmuga tundis Mikk, kuda wanker kiwide ja
kändude otsas kerkides ümber ähwardas minna.
Järsku läks pragin suureks, hobune jäi seisma
ja wajutasa Miki turjalt kargas maha.
Pead üles tõstes kohendas Mikk jälle oina
nina wana paika ja nägi nüüd ehmatades ennast

21

ühes hobuse ja wankriga köigehullemas rägastikus
olcwat. St palja käega wankert miski nõuga
päästa ei wõinild, siis wöttis ta hobuse lahti,
kargas selga ja nüüd wankrest pool kubu õlgi
ka wcel kaenlasse kell'est wankre juure juhatajaid
kõrsa üks aawal maha poetades wosasi wälja
katsus saada.
Warsi leidis ta üksiku pere, kus öö üle puhkas
ja teisel pääwal wangert wälja raiduma läks.
Wöfandikust arwati aga 3 wersta sinna tee
ristide kohta kust Säru sõit oli alganud. —
Seesama Mikk olla ka tihti kodukäijatega
kodumail wõidclnud. Igakord, kui Mikk wõitlemisel kuu pool juhtunud olema, siis olnud tema
wöit, ja kui jälle kodukäija kuu pool — siis selle
ivoit. Mitil olnud aga siis alati kitsik käes, sest
walgcl paganal olnud siis suur himu Mikki
kägistada.
Munaks tahtnud Mikk moitlcmist lõpetada
ja hakkanud oma wastast hundale pakkuma. See
aga wastanud iga Mikki hüüdmise peale: „Ise
hundale."
Wiimaks tulnud ometi hundid ja löimnud
walge lipaku sinist suitsu järel jättes nahka, —
muidugi oli Mikk siis jälle päästetud.
IX,

Mandujate nägemata sõber.
T. linnas olnud muiste päiwil üks manduja

22

töömees, kes muidu üht sula sõnagi pole mõistnud rääkida, kui sääl juures jälle koledat waudumist kuulda pole olnud.
Ühel õhtul pidanud teda kibe töö kinni nii,
et koduminnes oma korterisse enam põle saanud;
temal olnud üüritud kammer, ja et hoowi peält
sisse käik oli, siis pidi ta alati õigel ajal, see
on: kel 10 kodu olema. Sest linna paikus ei
öölda sugugi tulusaks olema, kui hoowi wärawad
ööfe lahti jääwad.
Selsamal mõttel oliwad
nad ka nüüd kinni pandud.
Kül põrutas mehike mandudes, aga lahtitegijad ei tulnud kuskilt. Wiimaks wiskas ennast
wihaselt ühe lähedal olewa kiwi trepi peale pitkali, et unesõrki alustada. Alles silmad kinni
minemata — sääl tuleb tale üks kõige suurem
sõber, kelle nime ta aga ära oli unustanud ja
kutsub lähemasse kõrtsi, kus weel hulk lustilisi
seltsimehi koos olla.
Töömees tõrgub esite wastu, aga wiimaks
läheb ometi sõber, kelle nime ta kõigesuuremal
meeletuletusel ei jõua kätte saada — ostab kohe
poole toopi piiritust, rüüpab ise ja pakub töömehele ka, — see aga ei wõta wastu sest ta
oli kõrtsiliste, ja ka oma sõbra jalgu tähele pannud, kelledel kõigil hobuse kabjade moodi jalad
oliwad. Mõned keerutasiwad tantsida nii et kiwi
põrand jalge all tuld lõi. —
Asja üle zfymatanub, puges ta ühte kõrwalise
nurka ja hakkas nüüd oma ainukest palwet, mis

23

ta lapse põlwes witsa hirmul emalt pidanud
õppima, see on: „Meie isa" palwet — lugema.—
Waewalt oli ta üle oma uulte seda sõna
„päästa meid ära sest kurjast" lasknud, kui
järsku nii suur kärgatus oli, kui oleks terwe
püssirohu wabrik wastu taewast lastud. Kõrts
oli kõige joodikutega järsku kadunud ja pime oli
igal pool.

Endisete libedate sõbrade asemel oli tal nüüd
külm ja kare tuule õhk ümber keeritamas. Ialge
all oli küll kiwi aga ringi katsudes leidis, et
wesi igalt poolt kiwi ümber piiras. Sügawust
katsudes leidis ta ka, et jalad sugugi, põhja ei
ulatanud, kuna laened weiksest tuulest tõugatud
kiwile kargasiwad ja selle wiisil õnnetu mehe
külle alust märjaks tegiwad. —
Murest ja ahastusest uimaselt langes ta wiimaks kiwile ja jäi noorskama. — Hommiku,
kui sojad päikese kiired wahu kübemeid magaja
silmilt kuiwatama hakkas, härkas see kipitust
tundes ülesse ja nägi nüüd ehmatades et koguni
linnast hulk maad eemal, mere peäl ühe madala
kiwi otsas oli, kes siis kui meri suurelt laenetämä hakkas — puhtalt kadunuks saaks jääma.
Ta wõttis rätiku kaelast ja hakkas lehwitawa.—
Warsi oli ttma lippu randa nähtud, ja mõne
minuti pärast oli ju üks mees lootsikuga sääl.
Sellewiisiga sai ta siis jälle linna tagasi.
Linnas nägi ta kuda üks mees paksu pori
sisse maha kukkus, ja ise kuradit nimetas. Sääl

tull töömehele Ы heilse sõbra nime meele, nns
ta just praegu mahakukkujalt oli kuulnud.
Peäle seda jättis mehike mandumise, kõrtsis
käimise ja kõik pahad asjad maha, ja hoidis
hoolega selle eest, et enam kodu tulekuga hiljaks
ei jääks. —

Auda waenemees Kord uued
wenesaapad saanud.
Wanemad inimesed räägiwad et kollased wene
saapad kui nad allcs määrimata ja õlga sisse
pandud ou — õige sojad jalawarjud olla. Mina
neid küll weel aega proowida pole saanud, siiski
arwan, et lugu tõe põhjapeal on. —
S u i , ühel sojal pääwal muretses üks waene
saunamees Linna mäe otsas küllcli olles — kuda
ka omale uued wenesaapad talweks saaks. —
Päike paistis palawaste ja, warsi jäi mees
ühes oma muredega magama.
Noh, oli ju ka pühapane pääw ja mehel
oma 30 wersta pitkune kiriku tee ka ära käidud.
Las' magab! —
Unes näeb a^a, et ta mööda Linna mäe
külge käib. Sääl leiab ta järsku ühe suure
wärawa suguse haugu müe küttest, mille ette ta

25

imeks ршшсЗ seisma jäi; sest säärast polnud ta
enne meel säält leidnud. —
Wahib o.ttes laia silmadega, sääl tuleb mäe
hangust meile Mehike wälja, teretab saunameest
lahkest ja kutsus wärawast sisse. Mees tõrkus
kütt masta, siiski laskis wiinurks ennast halli

meelitusel sisse wiia. —
Nüüd nagi ia kahel pool tee ääres uhked
linnamajad ja tihti torodaste kaubaga täidetud
poed, milledel uksed pärani lahti oliwad ja lahked kaup'.nehed saunaincest sisse kutsnsiwad. I l u
oli otsata näha, siiski pani saunamees imeks et
peale tcda ja halli manameest ühtegi hinge uulitsal
liikumas näha põlnnd.
Hall manamees wiis aga saunameest ikka
kättpidi edasi, knni ühe suure ja ilusa poe ctte
seisma jäi.' Wanainccs koputas, marsi langestroad ukse rauad loginal maha ja paludes kutsus
ta nüüd saunameest sisse.
Pood oli kõiksugu kaupa rohkestc täis, ja
mis kõige enne waese mehe silma paistfiwad —
olimad uued ja haljad wene saapad.
Mehele anti kohe suur hulk ette, et omale
kõigeparcmad mälja' nwis walitseda. See otsis
ja segas ka, et kollased käes kobisesiwad, kus
juures teda hall kaupmees osawalt ligi aitas, —
kuni minnaks ühed kõigeparcmad leitud arwati
olewat.
Parajaste, kui saunamees saapaid hakkas
kaenlasse mõtina ja mist tiihjast taskutest ka raha

26

oleks wõtta katsunud — näris üks kuue jalgne
kuriloom tal körwataga. Mees kolli küüntega
kötistama, aga õnnetust! ärkas ülesse.
„Oh! kahju, et see unes oli," mõtles mees
ja tõusis istukile. Tõustes kuuleb aga oma kõrwal jälle kallist kollaste kobinat, waatab kõrwale
ja — oh sa kitse kinsuke! kuda nüüd waese mehe
nina rõõmust läikis nagu küti püssi rohu sarw
— sest maas oliwad just need samad uued ja
haljad jalawarjud, keda ta unes oli walitsenud.
Hulk aega katsus ja laperdas ta saabaste
kallal ja püüdis täit otsust kätte saada, kas see
lugu kõik tõeste ka ilmsi wõi ehk jälle mõni ilus
unenägu. Aga saapad jäiwad ikka saabasteks ja
mees läks rõõmuga kodu. Saabaste murest oli
nüüd waenemees lahti saanud, ja räägitakse, et
isale kingitud saapad poja põlweni iganud. Töö
olnud tugew ja kulumine igaw.

п.
MalzaKad zutud.

L
M a t s össemeister,
ehl: „Kes korra joob —
See lohe lööb!"

Künka Mats, kes kusagil jõe ligidal weikscte
põllll täpikeste peremees oli, oli nõukas mees
oma weikse wara ja pisut mõistuse juures. Tema
naene Mall, oli ka kui maja luud wai lukk
muistegi.
Wana ea sees, kui Matsil juba pleekinud
habe lõua otsas tolknes — anti tale ülewalt
poolt ka luba — korraks esimifi warruseid pidada. Kes oli nüüd rõõmsam kui wana Mats?
— Ta wõttis kohe nõuks olle märjukest walmistada ja siis ühte pääwa ka pidulikult ära
pidada.
Linnakfeid, keda hää losikond oli jo waiast
mitte wähem kui wiis matti — saiwad jahwatud ja ka muud tarwilised tenibud äratehtud,
kunni nii kaugel oli, et wirde käima wõis panna.

29

Et \lu% heina kuiwatuse ilm oli, siis walitses
Mats olle käimise kohaks wastu päikest küllata
kalda, ja laks ise sauna — päikese eest warjule. —
Kukk oli oma naeste karjaga Matsi torre
lähemale söömisega tulnud ja sündis nüüd wirbe
tõrrest keele kastet täpata. Waewalt sai kutt
Matsi torre äärele karates oma lauluga poole
peale kui tõrs ümber pahwatas ja õlut mööda
kallast jõkke leikas. —
Mats ladinat kuuldes kargas õue ja nägi
nüüd kuda kallis olle märjuke kaldalt weel tilkus.
Warsi oli jälle olle nOu jõest täidetud, aga Mats
arwas weel sugu puuduwat. Jättis jõest saadud
olle sinna paika ja pani jookstes weega wõidu,
kuni Wardja weski tammini, kus wesi kõige hullem mahutas ja rabas säält weel korra suuga —
lootes olle olema, rüübata.
Jõest tagasi saadud õlut jooma ja pidu pidama kutsuti ka mõisa oppman. —
See maitses õlut, ja selle ise loomu äratundis, ütles ta Matsile kellega nad wastastiku
laua ääres istusiwad: „Kuule Mats, see on ju
wesi!" Mats ei kuulnud wiimast sõna õieti ja
ütles: „Mesi, mesi, kulla isand!" — Uuesti
ütles oppman, et Mats õieti ei kuulnud! „Kulla
Mats, see on ju wesi!" — „Mesi, mesi," kontias Mats ja pani kannu rohkem weel kollast
märjukest. —
Nüüd tõusis oppmanni kops üle maksa, lõikas
Matsile paar portsu wastu pead ja läks õue.

30

Matsi naene, kes selle aja nurkas oli kükitattud, tuli nüüd sõrmega wehtides Matsikese nina
ette ja' ütles: „Waata Mats! Eks ma üt'sin —
uha wett! Waata nüüd, kes korra jõi fee kohe
lõi!" —

EL

Kuda keegi kord surma pidanud saama.
See lugu on n'a wanal ajal juhtunud, ja
wist sellsamal aastal kui kilplased kuiwatud
soolast hääd lõikust ootasiwad — kui ühel mehel
tuju tulnud poomist käsile wõtta. Wõlla postiks
walitsenud ta metsas ühe kähara männi, ja sidus
ühe jämedama oksa peäl istudes peenema külge
köie õtsa kinni; sest ta oli kuulnud, et jämeda
puu kullest sõlm ikka lahti minna ja felwiisil
wõib siis kukkudes haiget ka saada. Oks aga,
kui ta koit sidus — oli päris kodu ja mäda,
tui't koor aga peäl. —
Nagu fee wiis wist säärastel meestel ikka olla,
nõnda ka temal — et teine köie ots kaela nänistuseks allapoole lõuga ja kukalt kinnita.,.'. —
Warsi oli asi nii kaugel, et rippumise
ametid käsile wõis wõtta, aga, waata kolli!
Parajaste, kui köis alles hakkab mehikese tuule
toru pigistama — sääl läheb mädand oks katki
ja proowi tegija kukub kolinal alla.
Tuigerdades ronib mehike metsast wälja, kuna
tal meelegi ei tulnud köit kaelast ära kiskuda.
Muidugi märkasiwad nüüd wastu tulijad ja

küsisiwad, mis äpardus tal juhtunud. — „Küsid
weel, mis mul juhtunud," wastas köie kandja,
„eks ta ole — ega õnnetus kiwa ega kända
kaudu ei käi, — läksin ennast korraks ka üles
pooma, aga oks tuli puust wälja ja mina kukkusin
nii kõwasti wastu maad et pidin surma saama,
— sääl tuli weel wälja tulnud oksa tõmmik
wasta pääd et aina kajatas. — "

Mee oks.
Kewade, jää mineku aeg äpardas joodil
kõrtsist tulles kitsa purde pealt kolinal wette. —
Õnnetuses olla aga wahel õle kõrrest ka suurt
abi, ja iseäranis uppujatel olla terawad küüned
wahel tühjast asjast abi otsides, — nõnda ka
sellel napsi armastajal. Ta sai wees ühest puu
juurest, mis wesi kaldast wälja oli loputanud,
kinni ja kirus: „Kurat wõtku, üeldakfe ikka,
„weel ci ole oksa," — mis asi see nüüd on mis
mul peus on?" —

Joodiku äyatbu*.
Kõrtsist koju tulles ja naisega riieldcs ähwardas joodik wihatujul ennast alati ülesse puua.

32

Selle tarwis oli ta kord la juba tüki uut koit
oma woodi päitfcla ära warjanud.
Naisel oli
aga ka köie pcidu koht teäda ja oli uue köie ära
wahetanud.
Ühel õhtul, fui wana napsi plasku jälle, oma
küljeluuga tubliste riidu oli läinud, tõmbas ta
wandudcs köie woodi paitseft ja lubas ennast
üles puua. Läks reia alla ja ronis uwöda
redelid ülesse, nn heaste fui joonud pea lubas,
köitis köie penni külge ja teise õtsa ümber kaela.
Siis kulutas euuast tuaotsalt maha. Aga
köis läks kukkudes katki ja mees tuli kukerpalli
rcia-alusc põrandale. Siin fatfuÕ ta ennast siit
ja säält ja finiš:,, Kuralt wõtku poomise weel!
Tapa ise cnuast sinna juure ä'ä!" —

V,
Setukad kirikus.
Kaks Setukast läinumad kirikusse ja laulu aeg
laulnuwad sääl õige üsna wõidu. Üks setukas
oluud aga hää häälega ja laulus igapidi töisest
täieste üle. Sääl saanud teise süda csimise üle
NN täis, et löikanud teisele ühe hää wiilaku
wastu filmi üteldes: „Laula mis sa laulad,
aga ära haka teist mees tüssama!" —

t

Hind: 8 nov.
i

0