ABIELUSEADUSED
ROOTSI ABIELUSEADUS 11. JUUNIST 1920. A.
SOOME ABIELUSEADUS 13. JUUNIST 1929. A.

TOIMETANUD:
OLINDE ILUS
VERÄ POSKA-GRÜNTAL
ÕIGUSTEADLASED

EESTI AKAD. NAISTE ÜHINGU KIRJASTUS
TARTU, 1930

Abieluseadused
Rootsi abieluseadus 11. juunist 1920. a.
Soome abieluseadus 13. juunist 1929. a.

T oimetanud:
Olinde Ilus
Vera Poska-Grüntal
õigusteadlased

Eesti Akad. Naiste ühingu kirjastus
Tartu, 1930.

Kõik õigused reserveeritud toimetajatele.

K. Mattieseni trükikoda O.-Ü., Tartus, 1930.

Eessõna.

1909. aastal moodustasid kolm Skandinaavia
riiki — Rootsi, Taani ja Norra — perekonnaõi-
guste reformi võimaluste uurimiseks ja selle
põhiprintsiipide väljatöötamiseks ühise juristide
komisjoni.
Komisjoni töö tulemusena ilmusid nimetatud
mail täiesti uuel, s. o. mehe ja naise üheõigus-
luse põhimõttel baseeruvad abieluseadused:
Rootsis 11. juunil 1920. a., mis jõusse astus
1. jaanuaril 1921. a., Taanis 30. juunil 1922. a.
ja 18. märtsil 1925. a. ja Norras 20. mail 1927. a.
Peale komisjonist osa võtnud riikide on komis­
joni töövilja põhiprintsiibid leidnud tunnustamist
veel Islandi uues 1928. aasta abieluseaduses
ja Soome 1929. a. 13. juuni abieluseaduses, mis
maksma hakkas 1. jaanuaril 1930. a.
Kõik nimetatud maad on abieluseadusis enam
või vähem muutnud ja omapärastanud seaduse
üksikasju ja tema tehnilist külge, jättes aga
püsima terves ulatuses komisjoni poolt välja
töötatud aluse ja põhimõtted.
Vaadeldes neid uusi põhjamaisi seadusi väli­
selt, s. o. seadustehniliselt, ei saa neid pidada
1*

3

ideaalseiks, kuid sisult on nad oludele vastava­
maid ja praegusaja tegelikule elule lähemaid, ja
et komisjon on perekonnaseaduseandluse alal
teinud monumentaalse töö, see on väljaspool
kahtlust.
Nimetatud seadused on meil veel vähe tun­
tud. Oleme püüdnud käesoleva tööga seda puu­
dust kõrvaldada ja neid seadusi laiematele hul­
kadele teha kättesaadavaks.
On võetud Rootsi seadus kui kõige vanem ja
Soome seadus kõige hilisemana, seega võib jäl­
gida teatud arengut seaduse välises küljes; ühed
ja samad põhimõtted on leidnud Soomes ots­
tarbekohasema ja lihtsama väljenduse.
Neist seadustest oleme ilmutanud need pea­
tükid, mis meil Eestis ei ole veel seaduseandlikul teel lõplikult korraldatud, ja jätsime välja
rea peatükke, mis käsitlevad abielu regist­
reerimist, naitumise tingimusi, abielulahutust,
kuna see osa perekonnaõigusest Eestis novellide
kaudu korraldatud.
Rootsi seadust käsitlevaist võõrkeelseist töist
oleksid tähtsamaid:
1) „Les lois suedoises sur le mariage", Redaction Roger Reau, Les Presses universitaires
de France, 49 Boulevard Saint Michel, Pa­
ris 1925.
2) Nyren, „Schwedisches Eherecht“.
3) Georg Stjernstedt, „Vära äktenskapslagar“.
Tartus, 23. oktoobril 1930.
Toimetajad.
4

Sissejuhatuseks.
Eessõnas mainitud riikidevaheline komisjon
leidis, et vanus abieluseadusis mehe eestkoste
võim on muutunud, eetika vaatepunktist vaada­
tuna, anomaaliaks. Komisjon seletas oma mo­
tiives, et kui mees on ainuüksi perekonna asjus
otsustaja, siis see ei garanteeri, et asi otsusta­
takse kõige paremini.
Sellega oli kõrvale heidetud vana seaduse
selgroog ja uue abieluseaduse aluseks sai põhi­
mõte — naine on abielus sama võimne kui
mees oma isiklikke ja perekonnahuvisid kaitsma,
ning sama korraldus- ja teovõimne kui valla­
line naine või mees.
Igal abikaasal on tunnustatud oma vabadus ja
iseseisvus tema õiguste sfääris.
Seadus eelistab perekonnahuve isiklikkudele.
Siit vaatepunktist lähtudes on piiratud abikaasade
isikuvabadust. Piiramine on nii mehe kui naise
suhtes võrdne. Nii alljärgnevaid seaduste tekste
lugedes näeme, et seadusis on tarvitatud igal
pool ainult sõnu: „abikaasad“ ja „abikaasa“ —
tegemata vahet, kas see on naine või mees, sest
kohustised ja õigused on mõlemil ühetaolised.
5

Abikaasade huvide ühtlus põhineb määrusil,
mis käsitlevad ühist kohustist perekonna ülal­
pidamisel, abikaasade ühist elustandarti ja naitumisosavara eest hoolitsemist.
Perekonna ülalpidamise kohustis lasub mehel
ja naisel võrdselt: „Abikaasad on kohustatud,
kumbki oma jõu kohaselt, rahaga, koduse tööga
või mingil muul viisil perekonda ülal pidama.“
Kodune töö, mis seotud majapidamisega või
lastekasvatusega, on perekonna ülalpidamise ar­
vestusel täielise hinnangu osaliseks saanud.
Abikaasad peavad andma teineteisele infor­
matsiooni oma vara ja tulude üle, mis perekonna
ülalpidamise kohuste määramisel vajalik. Ülal­
pidamise mõiste alla käivad ka kummagi abi­
kaasa isiklikud tarbed. Isiklikud tarbed leiavad
rahuldust perekonna ühisel nivool, selleks peab
toetust andma kumbki abikaasa oma jõu koha­
selt. Sellest loogiline järeldus — rikkam peab
andma ka vastavalt rohkem.
Abikaasade varasüsteemi sisu on lühidalt
järgmine: kumbki abikaasa omab ja valitseb
vara, mis tema abiellu toob või hiljem — abi­
elu kestel — soetab (soetamist tuleb mõista
kõige laiemas mõttes, nagu kink, pärandus jne.).
Abielu sõlmimise momendist kumbki abikaasa
omandab teatud õiguse teise abikaasa vara suh­
tes. õigus, mis rootsi keeles kannab nime
„giftorätt“, ei loo ühist vara, vaid sisaldab teatud
määral varaühisuse printsiipi. Vara, mille suhtes
teisel abikaasal on „giftorätt“, nimetatakse naitumisosavaraks.
6

Naitumisosavara jagatakse abielu lõppemi­
sel või varalahususe sisseseadmisel abikaasade
vahel ühtlaselt pooleks, nii et kumbki abikaasa
saab poole teise naitumisosavarast.
„Giftorätt’i“ tõttu on kumbki pool kohusta­
tud „hoolt kandma oma naitumisosavara eest,
nii et see ebakohaselt teise kahjuks ei vähene“.
Lõppeks „giftorätt“ annab ühele poolele teatud
võimu teise poole vara valitsemisest osa võtta.
Teatud asjade suhtes peab olema mõlema kokku­
lepe. Nii ei tohi üks abikaasa oma kinnisvara,
mille suhtes on „giftorätt“, teise nõusolekuta
võõrandada ega panditada. Sama määrus mak­
sab vallasvara suhtes, kui see koostub abikaa­
sade ühisest majakraamist või teise abikaasa
tööriistadest või on määratud laste isiklikuks
tarvituseks.
Võlgade eest vastutuse puhul maksab põhi­
mõte: kumbki abikaasa vastutab ise võla
eest, mis ta enne naitumist või abielu ajal
teeb. Ta vastutab sel puhul oma erivaraga ning
oma naitumisosavaraga. Võla eest, mis abikaasad
teevad ühiselt, vastutavad mõlemad solidaarselt.
Samuti on vastutus solidaarne, kui võlg on
tehtud majapidamise või lastekasvatuse ots­
tarbel.
Toimetajad.

7

Rootsi abieluseadus
Peatükk 5 1.
Üldmäärused abikaasade õiguslikkude suhete
kohta.
§ 1. Mees ja naine võlgnevad teineteisele
truudust ja abi; nad peavad ühiselt hoolitsema
perekonna heaolu eest.
§ 2. Abikaasad on kohustatud, kumbki oma
jõu kohaselt, rahaga, koduse tööga või mingil
muul viisil perekonda ülal pidama, nagu see,
abikaasade seisukorda arvestades, kohane näib
olevat. Perekonna ülalpidamiseks loetakse kõik,
mis ühiseks majapidamiseks, lastekasvatuseks ja
kummagi abikaasa eriliste tarvete rahuldamiseks
vajalik.
1 Peatükk 1: „Kihlusest“; peatükk 2: „Naitumise
takistustest11; peatükk 3: „Kuulutamisest“; pea­
tükk 4: „Laulatamisest“ — on välja jäetud.
9

§ 3. Kui selgub, et sellest, mis abikaasa § 2
alusel andma peab, tema eriliste tarvete rahulda­
miseks ja perekonna ülalpidamise kuludeks abi­
kaasade majandusliku seisukorra kohaselt ei
jätku, on teine abikaasa kohustatud temale vas­
taval määral tarvilikku rahalist abi andma.
Säärase toetuse peale ei ole õigust abikaasal,
kes on vara valitsemises kõlbmatuks osutunud
või mõnel teisel erilisel põhjusel ei suuda oma
kulusid reguleerida.
§ 4. Mis abikaasa §§ 2 ja 3 põhjal teisele
tema eriliste tarvete rahulduseks on andnud, jääb
viimase omanduseks.
§ 5. Jätab abikaasa silmanähtavalt oma ülalpidamiskohustise hooletusse, võib teda teise abi­
kaasa nõudel kohtu teel kohustada toetust andma
ülalpidamiskuludeks, mille eest ta peab hoolit­
sema, või mida kohus, tutvudes asjaoludega,
leiab õiglase olevat tema kanda panna.
§ 6. On abikaasa kalendriaasta jooksul pere­
konna ülalpidamiseks kulutanud rohkem kui ta
on § 2 järele kohustatud, võib tema, kui vastu­
pidist kokkulepet ei ole või kui olukorrast ei
nähtu, et see on sihilik olnud, teiselt abikaasalt
tasu saada selle eest, mis küsimusesolevatest
kuludest viimase osale langeb.
§ 7. Elavad abikaasad kokkuleppimatuse tõttu
lahus, on kumbki abikaasa sellest hoolimata
10

kohustatud § 2-es määratud alustel aitama teist
abikaasat ülal pidada; juhul, kui abielulise koos­
elu lõppemises on süüdi peaasjalikult üks, ei
ole teine abikaasa kohustatud teda toetama, kui
seks ei ole kaaluvaid põhjusi.
Määrused laste ülalpidamise kohta esimeses
lõikes ette nähtud juhtudeks leiduvad abieluliste
laste seaduses.
§ 8. § 7. ette nähtud juhtudel võib üht abi­
kaasat, mõlemi elutingimusi arvestades, olukor­
rale vastavalt kohustada andma teisele abikaasale
tarvitada niisugust vallasvara, mis kuulus abi­
elulise kooselu lõppedes ühisele tarvitusele mää­
ratud majakraami või teise abikaasa tööriistade
hulka. Asja suhtes, mis ühele abikaasale kuu­
lub ja teisele kasutada antud, ei tohi omanik
sõlmida kolmanda isikuga kokkulepet, mis teise
kasutamisõigust piirab.
§ 9. Vaatamata sellele, et kohus juba on kord
§§ 5 ja 7 ette nähtud toetuse suhtes otsuse tei­
nud, peab kohus, kui üks abikaasa seda nõuab
ja olukorrad põhjalikult muutunud, uued korral­
dused tegema.
§ 10. Kokkulepet asjaoludes, mis §§ 2, 3, 7
või 8 ette nähtud, peab ühe abikaasa nõudel
muutma juhul, kui kokkulepe osutub sümanähtavalt ülekohtuseks või kui seda nõuab oluliselt
muutunud olukord.
11

§ 11. Abikaasad on vastastikku kohustatud
teineteisele oma majandusliku olukorra üle aru
andma, mis on nõutav ülalpidamiskulude kind­
laksmääramisel.
§ 12. Kumbki abikaasa võib perekonna ülal­
pidamise või lastekasvatuse otstarbeks teha —
ka teise abikaasa suhtes kohustuslikke — säära­
seid õiguslikke tehinguid, mis tavaliselt ülal­
nimetatud otstarbeks ette võetakse. Siin ole­
tatakse, et õiguslik tehing on ette võetud sihiga
ka teist abikaasat kohustada, kui olukorrast vastu­
pidist ei järeldu. Kuigi abikaasa on alaealine,
võib ta sellele vaatamata õiguslikke tehinguid
sooritada.
Õiguslik tehing, nagu see esimeses lõikes tä­
hendatud, ei ole teisele abikaasale kohustuslik,
kui isik, kellega see on sõlmitud, nägi või
nägema pidi, et see, mis õigusliku tehinguga on
nõutud, vajalik ei olnud.
Kui säärane õiguslik tehing on ette võetud
teovõimetu abikaasa poolt, ei ole see temale
kohustuslik.
Need määrused ei ole rakendatavad, kui abi­
kaasad kokkuleppimatuse tõttu lahus elavad.
§ 13. Tarvitab üks abikaasa § 12 ette nähtud
õigust kurjasti, võib kohus temalt teise abikaasa
nõudel selle õiguse ära võtta; on ta teovõimetu,
siis võib eestkostja nõudel selle õiguse ära võtta.
Selle otsuse võib kohus tühistada, kui abi­
kaasad, ja, juhul, kui see, kelle kohta otsus käib,
12

on teovõimetu, eestkostja seda pooldavad, või kui
tõestatakse, et olukord on muutunud.
Selles paragrahvis mainitud otsusest peab ko­
hus viibimata teatama abieluregistreerimise asu­
tisele ja selle üle kuulutuse avaldama ametlikus
ja ühes kohalikus lehes.
§ 19. Kui abikaasal eemalolemise või haiguse
tõttu pole võimalik oma asju ise korraldada ja
kui ta ei ole volinikku nimetanud ning kui te­
male ei ole eestkostjat või hooldajat määratud,
võib teine abikaasa teda asendada juhul, kui
asjatoimetust ei saa kahjuta edasi lükata ja
toimetus tema tulusid või omandust tõstab, ja
juhul, kui see perekonna ülalpidamise tarvete
soetamiseks tingimata tarviline, temale kuuluvat
vara võõrandada ja panditada. Kinnisvara min­
gil tingimusel võõrandada ega hüpoteegivõlgadega koormata ei või, ilma et kohus seda pole
lubanud peale seda kui üks riigis viibiv lähem
sugulane selleks oma nõusolu on avaldanud.
Need määrused ei ole kohaldatavad, kui abi­
kaasad kokkuleppimatuse tõttu lahus elavad.
§ 15. Abielunaine saab laulatuse kaudu mehe
perekonnanime; kuid tema võib oma nime ühen­
dada mehe nimega, kui ta sellest teatab vasta­
valt kuninga poolt antud määrustele.

13

Peatükk 6.
Abikaasade varast.
§ 1. Kummalgi abikaasal on naitumisosa vara
suhtes, mida teine abikaasa abielu sõlmimisel
omab või hüjem soetab, ja mis, vastavalt all­
pooltoodud määrustele, ei pea olema tema erivara.
Abikaasa vara, mille suhtes teisel on naitumis­
osa, nimetatakse tema naitumisosavaraks.
õiguse suhtes, mis pole üleantav või mis
muidu isiklikku laadi, maksavad naitumisosa
kohta käivad määrused ainult niivõrt, kuivõrt
nad pole vastuolus sellega, mis säärase õiguse
suhtes eraldi maksev.
§ 2. Kumbki abikaasa käsustab oma naitumisosavara ise kitsendustega, mis järgnevatest
§§ 3—6 nähtuvad.
Abielu lõppemise, varalahususe ja kodulahususe
puhul saab kumbki abikaasa või tema pärijad
poole järelejäänud naitumisosavarast niivõrt, kui­
võrt selle seadusega ei ole teisiti määratud.
§ 3. Abikaasa on kohustatud oma naitumisosavara nii valitsema, et see ebakohaselt teise
kahjuks ei vähene.
§ 4. Abikaasa ei tohi kinnisvara, mille suhtes
teisel abikaasal on naitumisosa, võõrandada või
14

hüpoteegiga koormata teise abikaasa kirjaliku,
kahe tunnistaja poolt tõestatud nõusoluta.
On teine abikaasa teovõimetu või viibib mujal,
annab eestkostja või hooldaja nimetatud nõus­
olu. Erilist nõusolu ei ole tarvis, kui abikaasa,
kes kõnesolevat tehingut tahab ette võtta, ise on
teise abikaasa eestkostja või hooldaja. On abi­
kaasa esimeses lõikes tähendatud tehingu nõu­
tava nõusoluta ette võtnud, siis on see maksvu­
seta, kui teine abikaasa, tema eestkostja või
hooldaja selle kohta tõstab vastuvaidluse. Hagi
tuleb esitada 3 kuu jooksul pärast tehingust
teadasaamist ja hiljemalt 1 aasta jooksul pärast
hüpoteegiga koormamise kohtulikku kinnitamist.
Mis selles paragrahvis kinnisvara kohta ette
kirjutatud, tuleb kohaldada ka päriliku hoonestusr
õiguse suhtes.
Teise lõike määrused kohtuliku kinnituse
suhtes maksavad ka kohtulikkude sissekannete
suhtes.
§ 5. Abikaasa ei tohi vallasvara, mille suhtes
teisel abikaasal on naitumisosa ja mis kujutab
enesest abikaasade ühisele tarvitusele määratud
majakraami või teisele abikaasale vajalikke töö­
riistu või on laste isiklikule tarvitusele määra, tud, teise abikaasa nõusoluta võõrandada või
panditada.
On teine abikaasa teovõimetu, peab siiski tema
isiklik nõusolu olema, kui ta pole vaimuhaige
või nõrgamõistuslik. On ta vaimuhaige või
nõrgamõistuslik või on tema arvamuse nõutamine
15

eriliste raskustega või ajakuluga seotud, siis
pole säärane nõusolu nõutav.
On abikaasa I lõikes tähendatud õigusliku
tehingu nõutava nõusoluta ette võtnud ja kui
see, kellega õiguslik tehing sõlmitud, ei olnud
heas usus, õiguslik tehing on maksvusetu, kui
teine abikaasa selle vastu vaidluse tõstab. Ta
peab aga hagi esitama 3 kuu jooksul õigus­
likust tehingust teadasaamisest ja hiljemalt 1 aasta
jooksul vara üleandmisest arvates.
§ 6. Keeldutakse §§ 4 v/õi 5 ette nähtud juh­
tudel nõusolu andmisest, võib kohus, kui keeldu­
miseks põhjusi ei ole, vastaval nõudel lubada
küsimusesoleva tehingu.

§ 7. On abikaasa teiselt abikaasalt kavatsetud
kuriteo läbi elu võtnud, või juhul, kui keegi teine
on ta sääraselt surmanud, roimast nii osa võtnud,
nagu see Kriminaalseaduse peatükk 3, §§ 1—6
ette nähtud, kaotab tema oma naitumisosa vara
suhtes, mis kuulus surnud abikaasale.
§ 8. Erivara on:
1) vara, mis abielulepinguga erivaraks on
nimetatud;
2) vara, mille üks abikaasa kolmandalt isikult,
samuti teiselt abikaasalt kingiks on saanud, tingi­
musega, et see tema erivaraks jääks, või mille
üks abikaasa on testamendi teel samal tingimusel
omandanud, või mille üks abikaasa on pärandina

16

saanud ja mille kohta pärandusejätja on nime­
tatud tingimuse üles seadnud.
3) vara, mis p. 1 ja p. 2 märgitud vara ase­
mele on astunud, kui õiguslikus tehingus, mille
järgi see vara erivaraks sai, teisiti ei ole määra­
tud.
Tulud ei ole selle paragrahvi õigusliku tehingu
alusel erivara, kui see õiguslikus tehingus eriti
ette nähtud pole.
§ 9. On abikaasad valmistanud nimistu varast,
mis kummalegi abikaasale või ühele neist kuulub
ja kui nimistu on nende allkirjadega au ja
südametunnistuse juures kinnitatud ja allkirjad ja
allakirjutuse kuupäev tunnistajate tõestusega on
varustatud, otsustab vaidluse korral nimistu, kui
ei tõestata või erilistest olukordadest oletada
ei tule, et see on ebaõige. Säärast õiguslikku
jõudu ei ole nimistul, kui arvamuste lahkuminek
tekib panditamisel, mis ette võetud 1 aasta
jooksul peale nimistu valmistamist, või konkursil,
mis- järgneb sama aja jooksul esitatud nõude
põhjal.
Peatükk 7.
Abikaasade võlasuhetest.
§ 1. Kumbki abikaasa vastutab oma naitumisosavaraga ja erivaraga võlgade eest, mis ta
enne abielu või abielu kestel teeb.
2

17

§ 2. Kui abielus võlg on tehtud mõlema abi­
kaasa poolt, vastutavad mõlemad ühe eest ja
üks mõlemi eest, kui teisiti pole kokku lepitud.
Sama määrus maksab juhul, kui võlg on tehtud
ühe abikaasa poolt, mille eest 5. peatüki
12. §-i alusel ka teine abikaasa vastutab.
§ 3. Vastutavad mees ja naine koos võla
eest, mis on tekkinud 5. peatüki § 12 tähen­
datud õigusliku tehingu põhjal ja tahab võlastaja
naise käest võlga sisse nõuda, peab ta hagi esi­
tama 2 aasta jooksul, võla tekkimisest arvates;
lastakse see tähtpäev mööduda, on nõudeõigus
naise vastu aegunud.
Läheb naise vara konkurssi, ei ole tema kohus­
tatud varemtehtud võla eest, mis esimeses lõikes
tähendatud, vastutama selle varaga, mis tema
soetab konkursi ajal või peale seda.
§ 4. Peale varajagamist varalahususe, kodu­
lahususe või abielulahutuse tagajärjel vastutab
naine võlgade eest, mis § 3 ette nähtud, mis
enne varalahususe, kodulahususe või abielu­
lahutuse nõuet tehtud, erivara väärtuseni, mida
tema omas enne varalahususe sisseseadmist,
kodulahususe või abielulahutuse otsustamist, ja
selle vara väärtuseni, mis vara jagamisel temale
määrati. Ei leia aga kodulahususe või abielu­
lahutuse puhul varajagamine aset, vastutab tema
peale kodulahusust või abielulahutust eelnime­
tatud võlgade eest ainult vara väärtuseni, mida
18

tema omas kodulahususe otsustamisel või abielu
lõppemisel.
Juhul, kui vara, nagu esimeses lõikes öeldud,
hüpoteegi alusel, või muidu teiste võlgade eest
eriti vastutab, ei tule vastavat osa vara väärtu­
sest kaasa arvata.
§ 5- §§ 3 ja 4 (määrused ei ole kohaldatavad,
kui naine laiema maksukohustise on oma kanda
võtnud.
Peatükk 8.
Abielulepingust ja teistest abikaasade-vahelistest
õiguslikkudest tehingutest.
§ 1. Kihlatud või abikaasad võivad abielu­
lepinguga määrata, et vara, mis ühele neist
kuulub või osaks langeb ja mis muidu tema
naitumisosavara oleks, on tema erivara. Abielu­
lepinguga võib kokku leppida, et vara, mis
muidu ühe abikaasa erivara oleks, on tema
naitumisosavara, kui 6. peatüki § 8 vastupidist
ei järeldu.
Üle selle, mis siin määratud, ei tohi kihlatud
või abikaasad kokkuleppe teel ette võtta mingi­
suguseid kõrvalekaldumisi sellest, mis see seadus
abikaasade varade üle sisaldab.
§ 2. Tahab kihlatu teisele kihlatule vara anda,
mis abiellumisel sellele kuuluks, või tahab abi­
2’

19

kaasa oma abikaasale midagi anda, peab selle
kohta abieluleping sõlmitama. Säärane leping
ei ole nõutav siis, kui on tegemist tavaliste
kingitustega, mille väärtus on kokkukõlas andja
varalise seisukorraga.
Abikaasa poolt endale võetud kohustis abielu
kestel teisele abikaasale raha või midagi muud
anda, on jõuta juhul, kui vastutasu ei anta, ka
siis, kui esitatakse nõudmise kohta kirjalik
tõendus.
§ 3. Abikaasa, kes oma tuludest kalendriaasta
jooksul säästab, võib abielulepingu sõlmimiseta
enne järgneva aasta lõppu teisele vastutasuta
anda kuni pool säästisest. Säärane and on
võlastajate suhtes maksvusetu, kui mitte selle
üle ei esitata kirjalikku tunnistajate poolt tõesta­
tud tunnistust, kus on säästise suurus märgitud,
ja kui andja veel vara omas, mis nähtavalt tema
võlale vastas.
§
Kui abikaasad abielulepinguta omavahel
lepivad kokku vara üksteisele iile anda, saab üks
abikaasa seda kokkulepet võlastajate vastu
ainult siis maksma panna, kui tõestatakse või
oludest selgub, et kokkulepe ei ole laadilt selline,
et tema maksvuseks on vajalik abielulepingu
sõlmimine.
§ 5. On § 2. ette nähtud kinkimine olnud
ja kui ei ole tegemist sama seadusekoha esimese
lõike teises punktis ette nähtud juhuga, ei suuda
20

kinkija tasuda võlga, mille eest ta vastutas, kui
kinkimine § 12 alusel maksvuse omandas, vastu­
tab teine abikaasa selle eest, mis puudub, üle­
antud vara väärtuseni, kui tema ei suuda tões­
tada, et andjal jäi veel vara, mis ilmsesti tema
võlale vastas. On antud vastutasu, arvatakse see
üleantud vara väärtusest maha. On see täie­
likult või osalt kingisaaja süüta kaduma läinud,
peab teda vastavalt vastutusest vabastama.
Kui andja vara on konkurssi läinud, või selgub
panditamisel, et vahendeid võlakatteks ei ole, või
juhul, kui ta kaupmehena on oma maksmised
lõpetanud, või kui selgub, et tema vara seisu­
kord on nii halb, et esimeses lõikes ette nähtud
õigusepärane võlatasumine ei või järgneda, tuleb
teisel abikaasal võla eest nimetatud lõikes ette
nähtud määrani vastutada ka siis, kui ei ole
kindlaks tehtud, kui palju andjal puudub.
Juhul, kui hagi kingi tagasiandmise üle andja
konkursitombule esitatud, ei saa saaja vastutust
selle §-i järgi teostada.
§ 6. Toetab üks abikaasa teist tema tulu­
toovas töös, tuleb temale vastav tasu tema töö
eest arvata ka siis, kui kokkulepet tasu üle
ei ole, kui nähtub, arvestades töö liiki ja teisi
olukordi, et vastav tasu töö eest anda tuleb.
Kui eelmises lõikes ette nähtud tasunõudmise
hagi enne kalendriaasta lõppu, mille kestel töö
sooritatud, ei esitata, on hagi esitamise õigus
aegunud, kui selle kohta pole teist kokkulepet.

21

§ 7. On abikaasa oma vara teisele valitseda
andnud ja kui abikaasad on kokku leppinud või
nähtub olukorrast, et see, kes vara vastu võtab,
võib selle tulusid perekonna ülalpidamiseks tarvi­
tada, peab vaidluse korral selle üle, mil mää­
ral tulusid selleks on tarvitatud, viimase seletust
arvesse võtma, kui vastupidist ei tõestata ning
see asjaoludest ei järeldu.
On abikaasa, kes vara teisele valitseda andnud,
õigusest, seda ülesannet tagasi võtta, loobunud,
siis ei ole see siduv.
§ 8. Määrused kokkuleppe kohta ühe abikaasa
ülalpidamise kohustise suhtes ja teatud kokku­
lepete üle lahutuse ja abielu lõppemise kohta, sa­
muti kokkulepete üle, mis puutuvad varajagamisse
või viimasega ühenduses olevasse, leiduvad käes­
oleva seaduse 5., 11. ja 13. peatükis.
§ 9. Kihlatud või abikaasad võivad abielu­
lepingut ka teovõimetutena sõlmida. Kuid selleks
peab olema eestkostja nõusolu, kui ei ole tege­
mist säärase vara üleandmisega, mida teovõi­
metu ise käsustada võib.
Samad määrused maksavad § 3 ette nähtud
üleandmise kohta; nimetatud paragrahvi_ määrusi
üleandmise maksvuse eelduste kohta võlastajate
suhtes peab samuti rakendama üleandmise nõus­
olu saavutamisel eestkostjalt.
§ 10. Abieluleping peab olema kirjalik ja tun­
nistajate poolt tõestatud. Kui eestkostja nõusolu
22

on nõutav, peab see olema siin ette nähtud viisil
antud.
§ 11. Abieluleping esitatakse selle koha koh­
tule, kuhu mees kostjana nõudeasjas allub. Kui
mees ei ole kohustatud sääraseis nõudeasjus
Rootsi kohtu ette ilmuma, tuleb esitada leping
selle koha kohtule, kuhu naine kostjana allub.
Ei ole neid eeldusi asjakohasele kohtule allu­
miseks, tuleb abieluleping Stokholmi Linna­
kohtule esitada.
Kohus protokollib abielulepingu ja saadab sel­
lest viibimata ärakirja ühes kuupäeva märkimi­
sega, millal abieluleping kohtule esitatud, abieluregistreerimise asutisele.
§ 2 ette nähtud juhtudel tuleb kohtul kuulutus
avaldada selle üle ametlikus ja ühes kohalikus
lehes.
Ei sisalda abieluleping täielikke andmeid abi­
kaasade nime, seisuse ja elukoha üle, peab
kohus need andmed nõutama ja nad edasi
andma registreerimise asutisele.
Ei esitata kohtule abielulepingu tõestatud ära­
kirja, valmistab kohus ärakirja palve esitaja
kulul.
§ 12. Kihlatute vahel sõlmitud abieluleping
hakkab maksma abielusõlmimisega, kui ta esi­
tatakse kohtule linnades ühe kuu jooksul ja maal
hiljemalt esimesel kohtuistungil, mis aset leiab
ühe kuu möödudes abiellumisest arvates. Enne
kohtule esitamist ei ole ta maksev.
23

Peatükk 9.
Varalahususest.
§ 1. Abikaasal on õigus varalahusust nõuda:
1) kui teine abikaasa jätab hooletusse oma
majanduslikud asjad, oma naitumisosavara käsustamise õigust kurjasti tarvitades või muul viisil
otstarbetute toimingutega põhjustab märksa selle
vähenemist, või kutsub sellega esile hädaohu
selliseks vähenemiseks, ja
2) juhul, kui teise abikaasa vara läheb kon­
kurssi.
§ 2. Abikaasad võivad ühisel soovil varalahu­
sust nõuda.
§ 3. Vara, mis abikaasa peale varalahususe
nõude esitamist soetab, jääb varalahususe
otsustamise puhul tema erivaraks.
§
Varalahususe otsusele järgneb varajagapiine; mis seejuures ühele abikaasale langeb,
jääb tema erivaraks.
§ 5. Varajagamiseni on kumbki abikaasa õi­
gustatud niivõrt, kuivõrt see § 6 määrustele
vastu ei käi, oma naitumisosavara, mis temale
enne varalahususe nõude esitamist kuulus,
käsustama.
Abikaasa on kohustatud varajagamisel aru
andma oma vara valitsemise ja selle tulude üle.
24

§ 6. Kui varalahusust nõuab üks abikaasa ja
selleks mõjuva põhjuse esitab, tuleb ühe abi­
kaasa vastaval nõudel, kui see tema õiguse kind­
lustuseks tarvilik, naitumisosavara, mida teine
abikaasa § 5 vastavalt käsustab, väärtuseni, mis
sellest varast vara jagamisel esimesele abikaasale
osaks langeb, erilise hoolekande ja valitsuse
alla panna varalahususe nõude arutamiseni, kus
jaataval otsustamisel varaj agamine järgneb või
varalahususe nõue jäetakse rahuldamata.
Eraldamine teise abikaasa nõude puhul ei leia
aset, kui abikaasa esitab kohtu poolt heaks
kiidetud kindlustise osa suhtes, mis langeks varajagamisel abikaasale, kes eraldamist nõuab.
On varalahusus lubatud, on kumbki abikaasa
eelnimetatud viisil õigustatud nõudma, et naitu­
misosavara, mis on teise abikaasa valitsemisel,
varajagamiseni erilise hoolekande või valitsuse
alla pandaks.
Esimeses lõikes ette nähtud määruse andmi­
sel tuleb ka lähemalt määrata, kuidas seda vara
või selle tulusid perekonna ülalpidamiseks ja
muudeks vajalikeks kuludeks tarvitada.

§ 7. Naitumisosavara, mida üks abikaasa § 5
alusel käsustab, võib, vaatamata varalahususe
nõudele või sellega ühenduses olevale otsusele,
tema võla eest panditada. On aga säärane vara
vastavalt § 6 erilise hoolekande või valitsuse
alla pandud, ei või seda tema võla eest pandi­
tada. Küll võib seda teha siis, kui teine abi­
25

kaasa ka võla eest vastutab või kui see vara kas
hüpoteegi alusel või muul viisil eriti selle eest
vastutab.
§ 8. Läheb abikaasa vara enne varajagamist
konkurssi, või on konkursi tagajärjel varajagamine tühistatud, tuleb naitumisosavara, mida see
abikaasa § 5 alusel käsustab, konkursivalitsuse
hoole alla panna, kuni varajagamisel kindlaks
tehakse, mis sellele abikaasale osaks tuleb,
Konkursivalitsus aga ei ole takistatud seda vara
tarbe korral võõrandama.
Konkursi puhul eraldamine § 6 alusel ei ole
maksev.
§ 9. Ei ole varalahususe nõude kohtuliku aru­
tuse kestel nõude esitamise aegse abikaasade
varandusliku seisu passiva ja aktiva nimistut
koostatud, tuleb seda pärast varalahususe otsus­
tamist teha. Varade nimistule peab abikaasa
vande all alla kirjutama ja ärakiri sellest esi­
tatakse kohtule.
Ei ole varanimistu ärakirja kolme kuu jook­
sul, varalahususe otsustamisest arvates, esitatud,
laseb kohus magistraadiliiget, provintsiaalprokuröri, kohtuteenijat või mõnd teist vastavat
isikut nimistu koostada.
Kumbki abikaasa peab vande all tõetruult oma
aktiva ja passiva üles andma. Ülesande täitja
saadab varanimistu ärakirja kohtule.
On nõutud varalahusust ja hagi esitatud ainult
ühe abikaasa poolt ühes kaaluvate põhjuste esita26

misega, tuleb kohtul ühe abikaasa nõudel eel­
nimetatud ettekirjutuste järgi kellelegi teha üles­
andeks koostada varanimistu.
Ülesande täitja annab kummalegi abikaasale
ühe varanimistu eksemplari ja saadab kohtule
selle ärakirja ühes kuupäeva märkimisega, mil
abikaasad varanimistu kätte said.
Esitatud varanimistu tõelikkust peavad abi­
kaasad kohtu ees vandega tõendama, kui seda
nõuab üks abikaasa või võlastaja, kelle nõue1
enne varajagamist tekkinud.
Peatükk 13 1.
Varajagamisest.
§ 1. Varajagamine, mis varalahususe, abielu
tühistamise, kodulahususe, abielulahutuse või ühe
abikaasa surma puhul aset leiab, toimetatakse
selles korras, mis päranduseseaduses päranduse
jagamise kohta ette nähtud, silmas pidades käes­
oleva peatüki määrusi.
Mis selles peatükis abikaasa suhtes ette nähtud,
maksab ka tema pärijate suhtes, kui abikaasa
surnud, sedavõrt, kuivõrt see teisiti ei ole
määratud.
1 Peatükk 10: „AbieIu tühistamisest; peat. 11:
„Kodulahususest ja abielulahutusest"; peatükk 12:
„Erimäärused abielu lõpetamise kohta abikaasa
surma tõttu" on välja jäetud,
27

§ 2. Vastutab abikaasa võla eest, mis on
tekkinud enne varalahususe nõude tõstmist, abi­
elu tühistamist, kodulahususe või abielulahutuse
saavutamist, või juhul, kui varajagamine leiab
aset ühe abikaasa surma tõttu, enne surma­
juhtu, tuleb võla eest vastutaja abikaasa naitumisosavarast temale tulev vara võla katteks,
või juhul, kui mõlemad abikaasad võla eest
vastutavad, selle osa võla katteks, mis temal
tasuda tuleb, maha arvata.
On võlg tekkinud enne abiellumist ja abielu
sõlmimisel vastutas erivara või 6. peatüki § 1
teises lõikes mõeldud vara, mis varajagamisele
ei lähe, kas hüpoteegi alusel või muul põhju­
sel eriti selle võla eest, või kui abikaasa enesele
võla saanud majanduslikkude toimingute hoole­
tussejätmise tagajärjel või mõne muu ebakohase
käitumisega kas kõnesoleva vara soetamisel või
suurendamisel, tuleb esimeses lõikes tähendatud
varast selle võla katteks ainult see osa maha
arvata, mis nimetatud varaga võlatasumisel
puudu jääb.
§ 3. On võlakohustiste katteks § 2 alusel
osad eraldatud, jagatakse abikaasade naitumisosavarade ülejääk abikaasade vahel ühesuurus­
teks osadeks, kuivõrt 6. peatüki § 7, 10. pea­
tüki § 5 või 9, 11. peatüki § 22 või 23 teise
lõike määrused või ka alljärgnevad määrused
§§ 4 kuni 12 teisiti ei määra.
§ Q. Jagamisel võib kumbki abikaasa või,
juhul, kui teine abikaasa surnud, ellujäänud abi­
28

kaasa temale kuuluvaid rõivaid ja teisi ese­
meid, mis ainuüksi tema isiklikuks tarvituseks
määratud olid, välja jätta, siiski aga mitte suure­
mas väärtuses, kui see abikaasade varanduslikku
olukorda arvestades kohane on.
§ 5. Läheb naitumisosavara § 2 alusel ühele
abikaasale võla katteks, on teisel abikaasal õigus
abikaasade naitumisosavarast kahjutasu saada.
§ 6. On abikaasa oma majanduslikud toimin­
gud hooletusse jätnud, oma naitumisosavara
käsustamise õigust kurjasti tarvitanud või muu
oma seisukorraga mitte kokkukõlas oleva käitu­
misega põhjustanud naitumisosavara olulist
vähenemist, on teisel abikaasal õigus abikaasade
naitumisosavarast kahjutasu saada. Kui sellest
ei piisa ja kahjutasuks kohustatud abikaasal on
erivara, tuleb poole puuduva vara vastutasu
võtta erivarast, mis peale võlgade katmist üle
jääb.
§ 7. § 6 ette nähtud kahjutasu õigus on
abikaasadel ka siis, kui teine abikaasa naitumis­
osavara on tarvitanud erivara soetamiseks või
suurendamiseks, või säärase vara, millest 6. pea­
tüki § 1 teises lõikes juttu ja mis varajagamisel
arvesse ei võeta, või võlgade katteks, mis enne
abiellumist tehtud, millest § 2 teises lõikes juttu.
§ 8. Abikaasa, kes on oma erivara oma
naitumisosavara suurendamiseks kulutanud, saab
naitumisosavarast vastavat tasu.

29

§ 9. Ei tasuta ühele abikaasale tulevat kahju­
tasu täielikult, siis pole temal puuduva osa
alusel teise abikaasa vastu nõudeõigust.
§ 10. 10. peatüki § 6 või 10 või 11. peatüki
§ 24 alusel makstav kahjutasu tuleb varajagamisel võtta säärasest teisele abikaasale tulevast
varast, mis viimase võlgade katteks ei lähe.
Sama määrus maksab toetuse kohta, mis abi­
kaasa teisele 11. peatüki § 26 alusel ühekordselt
maksma peab.

§ 11. Vastutavad abikaasad vastavalt § 2 soli­
daarselt võla eest, võib kumbki neist nõuda
emba-kumba, kas maksab teine nii suure osa
sellest võlast, mis temale tuleb, või annab esi­
mesele abikaasale maksu kindlustuse. Ei tehta
seda, tuleb nõude esitaja nõudel ja juhul, kui ta
ka ühtlasi võlatasumise kohta kindlustuse annab,
ülalnimetatud võlaosa katteks vara sellest varast
anda, mis varajagamisel teisele abikaasale pä­
rast teiste võlgade katmist üle jääb. Esimene
abikaasa on sel juhul üksi võla eest vastutav.
§ 12. Kui varajagamine järgneb ühe abikaasa
surma tõttu ja kui vara, mis siinjuures ellu­
jäänud abikaasale osaks saab, on tähtsusetu, tema
on õigustatud teise abikaasa naitumisosavarast
võtma tavalist vallasvara, tööriistu ja muud
vallasvara, mis tema kutse jätkamiseks vajalik,
kuigi seetõttu pärijate osa väheneks.
30

§ 13. Osade eraldamisel on kumbki abikaasa,
või, juhul, kui üks neist on surnud, ellujäänud
abikaasa õigustatud oma ossa saama tööriistu
ja muud vallasvara, mis temale ta kutse jätka­
miseks tarvilik. Peale selle on kummalgi abi­
kaasal õigus oma ossa saada seda, mis kuulus
tema naitumisosavara hulka. Tal on õigus saada
seda maatükki, mis tema naitumisosavara hulka
kuulus, samuti muud tema naitumisosavara hulka
kuuluvat vara, mille vastu tal erilistel põhjustel
huvi on, ka siis, kui see vara väärtuselt ületab
temale tuleva osa ja kui ta sularahas teisele
tema osa puudujäägi katab.
Kui ühe abikaasa erivara läheb teise abi­
kaasa vastutasu katteks, nagu see § 6 või § 7
ette nähtud, tuleb vastutasu võtta säärasest Va­
rast, mis abikaasa ise õigustatud üles andma.
Juhul, kui üks abikaasa surnud, on õigus, mis
esimeses lõikes ette nähtud, pärijatel ainult ala­
nevas joones; neil on säärane õigus ainult
maatüki suhtes, mis abikaasa otseliinis ülenevalt
sugulaselt või selle pärimisõigustatult on oman­
danud.
§ 14. Kui üks abikaasa varajagamisel on loo­
bunud sellest, mis käesoleva peatüki määruste
järele temale osaks saab ja kui ta ei suuda võlga,
mis enne varajagamist tehtud, tasuda, siis vastu­
tab puudujääva osa eest teine abikaasa selle
väärtuseni, mis tema selle tõttu enam sai, kui
ta ei suuda tõestada, et esimene abikaasa peale
varajagamist omas vara, mis ilmsesti tema tolle­
31

aegsetele võlgadele vastas. On loobuja abikaasa
konkurssi asetatud, või on panditamisel sel­
gunud, et tema ei omanud küllaldaselt aktivat
võla katteks või kaupmehena oma maksmised
lõpetanud või kui osutub nii maksujõuetuks, kus
võib oletada, et ta võlga, nagu esimeses lõikes,
ette nähtud, korrapäraselt õiendada ei suuda,
vastutab teine abikaasa võla puudujääva osa
eest väärtuseni, mis nimetatud lõikes ette
nähtud.
Kui on varajagamine toimunud ühe abikaasa
ja teise abikaasa pärijate vahel ja kui pärijad
on enam saanud, vastutavad nemad solidaarselt
maksukohustise eest, mis esimeses lõikes mõel­
dud.
§ 15. On vara jaotatud, võib kumbki abikaasa
selle üle tunnistuse kohtule esitada. Kohus peab
viibimata tunnistuse esitamisest ja esitamise kuu­
päevast abieluregistreerimise asutisele teatama,
samuti seda avaldama ametlikus ja ühes koha­
likus lehes. Kui abikaasa varajagamisel suurel
määral oma Õigusest loobunud ja kui tema vara
läheb nõude alusel, mis ühe aasta kestel pärast
varajagamise tunnistuse kohtule esitamist tõs­
tetud, konkurssi, tühistatakse varajagamine võlastajate nõudel, vastavalt konkursiseaduse mää­
rustele.
Kui üks abikaasa surnud ja tema pärijad on
loobunud, ei ole esimese lõike teise osa määru­
sed rakendatavad.
32

Peatükk

ii1.

Abikaasade lepitamisest.
§ 1. 11. peatüki § 2 esimeses lõikes ette näh­
tud juhul või mingisuguse abikaasadevahelise
tüli puhul, või kui nad ei jõua kokkuleppele
ülalpidamise kohustises või 8. peatüki § 6 või 7
ette nähtud küsimusis, võib üks abikaasa paluda
selle Rootsi koguduse õpetajat, kus abikaasad
hingekirjas, või üks neist hingekirjas, või sää­
rase võõra koguduse õpetajat, kelle vaimuli­
kud talitused lubatud ja kuhu hingekirja abikaa­
sad või üks neist kuulub, või selle koha, kus.
abikaasad või üks neist elavad, esimese astme
kohtu eesistuja poolt vahemeheks määratud isi­
kut, või koguduse poolt, kus abikaasadel või
ühel neist elukoht, § 2 alusel abikaasadevahe­
liste tülide puhul vahemeheks määratud isikut
neid lepitada.
§ 2. On kogudus otsustanud, et koguduses
tuleb abikaasadevahelise tüli asjus vahemehed
valida, või on muidu tarvidus säärase vahemehe
järgi, peab maal koguduse eestseisus, Stokholmis ja teistes linnades magistraat, või kus magistraati ei ole, linnavalitsus vähemalt ühe mehe
ja ühe naise valima. Vahemehed valitakse ka­
1 Peatükk 15: „Protsessimäärused“; peat. 16:
„Üldmäärused“ on välja jäetud.
3

33

heks kalendriaastaks. Paneb üks vahemees enne
seda aega, milleks ta valitud, oma ameti maha,
tuleb ülejäänud ajaks keegi teine nimetada.
§ 3. Vahemees kutsub abikaasad enda juurde.
Tal peavad abikaasade leppimatuse või tüli põh­
jused teada olema ja ta peab katsuma abikaasasid
lepitada.

34

Soome abieluseadus.
II osa.1
Abikaasade õiguslikud vahekorrad.
1. peatükk.
Üldmäärused.
§ 30. Kui abielu on sõlmitud, peavad mees ja
naine, teineteist toetades, ühel nõul toimima pere­
konna huvides.
§ 31. Abikaasad on omavahel üheõiguslikud,
kui mitte järgnevaga teisiti ei ole määratud.
Abikaasade eestkosteõiguste kohta oma laste
suhtes maksavad erimäärused.
§ 32. Naine saab näitudes mehe perekonna­
nime. Ta võib siiski, kui ta soovib ja sellest
enne laulatamist laulatajale teatab, tarvitada seda
1 I osa: „Abielu sõlmimine" on välja jäetud.
3'

35

nime, mis tal oli enne naitumiist, ja oma mehe
nime nõnda ühendatult, et tema nimi tuleb enne
mehe nime.
Abielus sündinud lapsed saavad oma isa pere­
konnanime.
§ 33. Abielu ei piira abikaasa lepingutetegemise võimet niivõrt, kuivõrt 2. peatükis teisiti
ei ole määratud, ega ka tema õigust esineda koh­
tus nõudjana ja kostjana.
Abikaasad võivad ka omavahel sõlmida le­
pinguid, arvesse võttes siiski 3. peatüki mää­
rusi.

2. peatükk.
Äbikaasade varandus.
§ 33. See varandus, mis abikaasa omab näitu­
des, kuulub ka edaspidi temale. Niisama on tema
varandus ka see, mis tema saab abielu ajal.
§ 35. Kummalgi abikaasal on naitumisosa
teise abikaasa varanduse suhtes. Selle põhjal
saavad varajagamisel ellujäänud abikaasa ja sur­
nud abikaasa pärijad või kumbki abikaasa poole
abikaasade varanduse puhasvarast sellekohaselt,
mis IV osas lähemalt määratakse.
Naitumisosa ei ole varanduse suhtes, mille
kohta abielulepingus või kingituseaktis või testa­
36

mendis on erimäärused, ega ka selle suhtes, mis
on tulnud niisuguse varanduse asemele. Kui on
peale selle määratud, et naitumisosa ei ole ka nii­
suguse varanduse tulude suhtes, siis tuleb ko­
haldada ka seda määrust.
Õiguse kohta, mida ei saa edasi anda või mis
iseloomult isiklik, tuleb naitumisossa puutuvaid
määrusi kohaldada ainult niivõrt, kuivõrt need ei
ole vastuolus niisuguse õiguse kohta eraldi maks­
vate määrustega.
Kui abikaasa varandus on läinud konkurssi,
siis ei ole kummalgi abikaasal naitumisosa teise
abikaasa varanduse suhtes, kui teine abikaasa
aasta jooksul, arvates konkursi algamisest, esi­
tab selle kohta kirjaliku nõude § 43. nimetatud
ametnikule. Kirjaliku nõude suhtes, millest siin
kõneldakse, tuleb kohaldada neid määrusi, mis
nimetatud paragrahvi teises lõikes on antud abi­
elulepingu kohta.
§ 36. Kumbki abikaasa valitseb oma näitumisosavara §§ 37.-39. määratud piirides.
§ 37. Abikaasa peab hoolitsema oma vara
eest, mille suhtes teisel abikaasal on naitumisosa,
nõnda et see vara põhjuseta ei väheneks teise
kahjuks.
§ 38. Abikaasa ei tohi võõrandada või võla
eest panditada kinnisvara, mille suhtes teisel
abikaasal on naitumisosa, kui viimasenamainitu
selleks pole andnud kirjalikku nõusolu.
37

Kui üks abikaasa teise nõusoluta on teinud
esimeses lõikes nimetatud tehingu, siis on see
tühine, kui teine abikaasa selle kohta esitab
nõude kuue kuu jooksul pärast seda, kui asjar
olud temale on saanud teatavaks. Kui abi­
kaasa sureb enne nõude esitamise aja möödu­
mist, siis on tema pärijatel samasugune õigus,
arvates tema surmast.
Käesoleva paragrahvi määrusi tuleb kohal­
dada ka niisuguse teise maa peal asuva ette­
võtte suhtes, mis maa valdamisõigust võib võõ­
randada kolmandatele isikutele maaomaniku ar­
vamust küsimata.
§ 39. Abikaasa ei tohi teise abikaasa nõus­
oluta võõrandada vallasvara, mille suhtes viimasenamainitud abikaasal on naitumisosa ja mis
kuulub abikaasade ühiselt tarvitatava korteri
vallasvara hulka või teise abikaasa tarvilikkude
tööriistade hulka või on määratud laste isiklikuks
tarvitamiseks. Kui teise abikaasa arvamust ei ole
võimalik nõutada või seda tuleks nõutada suurte
raskuste ja ajakuluga, siis ei oie tema nõusolu
tarvilik.
Kui esimeses lõikes nimetatud vara on võõ­
randatud määrustevastaselt ja omandaja ei ole
toiminud heas usus, siis on võõrandamine tühine,
kui teine abikaasa selle kohta hagi esitab kolme
kuu jooksul, arvates sellest, kui võõrandamine
temale teatavaks sai, või hiljemalt kuue kuu jook­
sul, arvates sellest, kui varandus oli omandajale
38

üle antud; nõudjal on õigus pidada mainitud
varandust oma hoole all nii kaua kui selle kohta
\õib kohaldada esimese lõike määrusi.
Käesolevas paragrahvis võõrandamise kohta
antud määrusi tuleb kohaldada ka panditamise
suhtes.
§ 30. Kui abikaasa §§ 88. või 39. mainitud
juhtudel keeldub nõusolu andmisest kinnisvara
kinnistamiseks või vallasvara võõrandamiseks või
panditamiseks, siis võib kohus nõudmise peale lu­
bada seda siiski, kui keeldumiseks ei leita olevat
mõjuvaid põhjusi.

8. peatükk.

Abielulepingud ja abikaasade-vahelised kingitused.
^ 31. Enne abielu või abielu ajal sõlmitud
abielulepingus võivad kihlatud või abikaasad
määrata, et naitumisosa ei ole niisuguse varan­
duse suhtes, mida üks või teine neist omab või
või mida tema hiljem saab. Samas korras võib
ka leppida kokku selle kohta, et abikaasal on
na.tumisosa varanduse suhtes, mille suhtes temal
varemsõlmitud abielulepingu järgi ei oleks olnud
niisugust õigust.
Peale siinnimetatud erandite ei tohi kihlatud
või abikaasad omavahelistes lepingutes teha
39

erandeid sellest, mis on määratud abikaasade
varanduslikkude vahekordade suhtes.
§ 92. Abieluleping tuleb sõlmida kirjalikult.
Teovõimetu isik peab muretsema selleks ka oma
eestkostja kirjaliku nõusoleku.
§ 93. Abieluleping tuleb esitada selle koha
kohtule, kus mehel on korter ja kodu, või kui ta
ei ole Soomes, siis Helsingi raekohtule (raastuvanoikeus).
Kohus kannab abielulepingu vastavasse proto­
kolli ja toimetab viibimata kuulutuse lepingu esi­
tamisest ametlikkudesse ajalehtedesse.
Kui kohus ei pea istungeid, siis võib abielu­
lepingu maal esitada kohtunikule, kes peab
hoolitsema selle eest, et selle §-i teise lõike mää­
rused täidetaks.
§ 99. Abieluleping, mille on sõlminud kihla­
tud, hakkab maksma abielu sõlmimisega, kui sae
esitatakse kohtule või § 43. kolmandas lõikas
mainitud juhtudel kohtunikule ühe kuu jooksul,
arvates päevast, mil abielu sõlmiti; muidu mak­
sab abieluleping sellest päevast, mil see on kan­
tud kohtuprotokolli.
§ 95. Kui kihlatu tahab teisele kihlatule k:nkida vara, mille viimasenamainitu saab abielu
sõlmimisel, siis tuleb kohaldada § 42. abielu­
lepingu kohta antud määrusi. Niisuguse kingi
suhtes tuleb kohaldada ka §§ 43. ja 44. mää­
40

rusi. Abielu ajal ei tohi üks abikaasa teisele vara
kinkida.
Eespoolöeldu ei maksa harilikkude kinkide
suhtes, mille väärtus on kokkukõlas kinkija seisu­
korraga.
Kui kihlatu on kohustunud abielu ajal vastu­
tasuta andma teisele abikaasale raha või muud
varandust, siis ei ole see kohustis siduv, kuigi
selle kohta on sõlmitud kirjalik leping.

4. peatükk.
Perekonna ülalpidamine.
§ 46. Abikaasad peavad oma võimete kohaselt
rahaga, koduse tegevusega või muul viisil võtma
osa perekonna ülalpidamisest.
Perekonna ülalpidamiseks loetakse seda, mida
vajatakse abikaasade seisukorra kohaselt ühise
majapidamise ja lastekasvatuse tarvis ja kum­
magi abikaasa eriliste tarvete rahuldamiseks.
§ 47. Kummalgi abikaasal on õigus hariliku
kombe kohaselt muretseda ühiseks majapidami­
seks ja lastekasvatamiseks tarvilikud vahendid;
seda, mida on tarvis abikaasa eriliste tarvete
rahuldamiseks, peab ta muretsema ise.
§ 48. Kui see, mida abikaasa perekonna ülal­
pidamiseks peab rahas andma, ei ole piisav
41

nendeks kuludeks, mille eest tema peab hoolit­
sema, siis on teine abikaasa kohustatud kohaste
summade näol andma tarvitamiseks vajalise raha.
§ 99. Kui abikaasa jätab silmanähtavalt hoo­
letusse oma kohustise perekonna ülalpidamisest
osa võtta või anda raha teise abikaasa tarvita­
miseks, siis võib kohus kohustada teda andma
teisele abikaasale iga kuu, iga nädal, või muul
sobival ajal raha nendeks ülalpidamiskuludeks,
mille eest ta peab hoolitsema, või mis kohus,
tutvudes olukorraga, leiab olevat põhjendatud
tema kanda usaldada.
Nõudja palvel võib niisuguses asjas, millest
kõneldakse esimeses lõikes, teha esialgse mää­
ruse, kuni asi on lahendatud kohtuotsusega.
§ 50. Nende kulude eest, mis abikaasal ka­
lendriaasta kestel on olnud perekonna ülalpida­
miseks üle nende kulude, mis tema oleks olnud
kohustatud tasuma, ei ole temal õigust nõuda tei­
selt abikaasalt nende kulude tasumist, välja arva­
tud need juhud, kus ülekulutused on olnud suured
ja nõudmine on õiglane olukorda arvestades.
Tasumise nõuet ei või esitada pärast ühe aasta
möödumist, arvates kalendriaasta lõpust.
§ 51. Ka sel juhul, kui abikaasad vahekordade
halvenemise tõttu elavad lahus, peab abikaasa
§ 46. määratud alustel osa võtma teise abikaasa
ja nende laste ülalpidamisest, kes on viimasenamainitud abikaasa hoolitsemisel; kui siiski üks
42

abikaasadest on peaasjalikult süüdi kooselu lõpe­
tamises, ei või teist abikaasat kohustada andma
temale ülalpidamisraha, kui seks ei ole eriliselt
kaaluvaid põhjusi. Abikaasat võib ka kohustada
andma teisele abikaasale tarvitamiseks niisugust
vara, mis kuulub nende ühiseks tarvitamiseks
määratud korteri vallasvara või teise abikaasa
tööriistade hulka või on määratud laste isikli­
kuks tarvitamiseks. Kui abikaasa vara on sel vii­
sil antud teisele abikaasale, siis ei piira leping,
mille omanik sõlmib selle varanduse kohta kol­
manda isikuga, mitte nimetatud tarvitamise õi­
gust.

5. peatükk.
Abikaasade võlad.
§ 52. Kumbki abikaasa vastutab üksinda
nende võlgade eest, mis ta teinud enne abi­
ellumist või selle ajal.
Võla eest, mille üks või teine abikaasa on tei­
nud perekonna ülalpidamiseks, vastutavad mõ­
lemad abikaasad solidaarselt.
Teise lõike määrusi ei tule kohaldada rahavõla suhtes, mille üks abikaasa on teinud, ega ka
siis, kui võiastaja teadis, et abikaasad vahe­
kordade halvenemise tõttu elavad lahus.
43

§ 53. Võla eest, mis mõlemad abikaasad tei­
nud abielu ajal, vastutavad mõlemad abikaasad
teineteise eest, kui ei ole teisiti kokku lepikud'.
§ 54. Kui võlastaja tahab ühelt abikaasalt
nõuda niisugust teise abikaasa poolt tehtud
võlga, millest kõneldakse § 52. teises lõikes, siis
peab ta nõude algatama kahe aasta jooksul,
arvates tähtpäevast, või kui võlg nõudmisel tasu­
tav, siis arvates võla algusest; nõudeõigus kus­
tub, kui nõuet selle aja jooksul ei ole esitatud.
§ 55. Kui abielu lõpetamisel leidub võlg, mis
tehtud mehe eriliste tarvete rahuldamiseks, siis
ei ole naine kohustatud vastutama selle eest nii­
suguse varaga, mille tema abielu lõpetamise järel
on oma tööga teeninud.
§ 56. Kui üks abikaasa kurjasti kasutab oma
õigust niisuguse võla tegemiseks, mille eest ka
teisel tuleb vastutada, siis võib kohus temalt
võtta nimetatud õiguse. Niisuguse otsuse võib
kohus tühistada, kui abikaasad selle kohta kokku
lepivad, või kui muutunud olukorrad annavad
selleks põhjust.
Kohtuotsus tuleb viibimata välja kuulutada nii,
nagu kuulutamise kohta on määratud juhtudel,
kus keegi määratakse eestkostmise alla. Kui
otsus tühistatakse, siis tuleb ka sellest kuulutada
samal viisil.

44

6. peatükk.

Erimäärused.
§ 57. Abikaasa saab oksjonil ja konkursil oma
võla eest, mis ta andnud teisele abikaasale, ra­
hulduse alles kõikide teiste võlastajate järel;
temal ei ole oma võla kohta ka pandiõigust või
eesõigusi ega ka arestiõigust teise abikaasa va­
randuse suhtes.
Ülalöeldu ei maksa siiski niisuguse võla suhtes,
mis on tekkinud ühe abikaasa poolt teise vastu
tehtud kuriteol, ega takista ka pandiõiguse tek­
kimist maksmata kaubahinna kohta ega piira
abikaasa konkursitombu õigust.
Kolmandatel isikutel, kellele ühe abikaasa võlg
teiselt abikaasalt üle läinud, ei ole ka suuremaid
õigusi, kui abikaasal enesel oli, kui ta teadis või
pidi teadma, et võlastajaks oli võlgniku abikaasa.
Siinöeldu ei maksa siiski võla suhtes, mis abi­
kaasa juures toimetatud sundtäitmisel või abi­
kaasa konkursi puhul on läinud kolmandatele
isikutele.
§ 58. Kui abikaasa võõrandab või panditab
abikaasa nõusolekuta sellele kuuluvat või ühist
vallasvara, siis on teisel abikaasal õigus seda
tagasi lunastada. Kui saaja ei ole toiminud heas
usus, või kui vastutasu ei ole antud, siis saab
abikaasa varanduse tagasi tasuta.
§ 59. Kui abikaasa on kriminaalse teoga põh­
45

justanud teise abikaasa surma, või võtnud osa
niisugusest kuriteost, siis ei saa tema naitumisosa põhjal varajagamisel osa kadunu naitumisosavarast. Kui kuritegu on väike, siis võib ko­
hus kaaluda, kas kuriteol peab olema niisugust
tagajärge.
§ 60. Abikaasal on õigus nõuda, et teine abi­
kaasa võtaks osa kummagi vallasvara nimistu
valmistamisest ja et, juhul, kui ühel või teisel
abikaasadest ei ole naitumisosa teatud varan­
duse suhtes, siis sellest tehtaks nimistusse mär­
kus. Kui seda nõuet ei täideta, siis määratakse
abikaasa palvel usaldusmees nimistu valmistami­
sel teist abikaasat esindama. Nimistu juurde
võib abikaasa hankida avaliku notari, politsei­
komissari või omavalitsuse esimehe tõenduse
selle kohta, mis päeval nimistu temale on esita­
tud. Kui varanduse kohta tekib tüli, siis lahen­
dab kohus, missugune tõestusjõud on nimistul.
§ 61. Kui abikaasa, täitmata jättes § 45. esi­
mese lõike määrusi, enne abielu on kinkinud va­
randust teisele abikaasale ja võlastaja hiljem
kinnitab, et varanduse kinkimist tuleb pidada
niisuguseks kingituseks, millest nimetatud lõikes
kõneldakse, siis peab abikaasa tõestama, et asi
ei ole nõnda.
Seda, mis eespool öeldud tõestamise kohus­
tise kohta, tuleb vastavalt kohaldada ka siis, kui
abikaasa abielu ajal on kinkinud varandust tei­
sele abikaasale.
46

§ 62. Kui abikaasa, nõnda nagu § 45. esime­
ses lõikes öeldud, enne abielu on kingituseaktiga
andnud varandust teisele abikaasale ning hiljem
ei suuda tasuda võlga, mille eest ta kingituse
andmise ajal juba vastutas, või mille eest vastu­
tus tekkis ühe aasta kestel pärast seda, siis vas­
tutab teine abikaasa puuduva summa suhtes kin­
gituse väärtusega. Kui on saadud vastutasu, siis
tuleb see kingituse väärtusest maha arvata. Kui
kingitus kingitusesaaja süüta on hävinud täieli­
kult või osaliselt, siis väheneb tema vastutus
sellevõrra. Kui kingituseandja on konkursi
seisukorras, siis ei või nõuda temalt selgitust
selle kohta, kui palju andjal puudub.
§ 63. Kui abikaasa annab teise abikaasa valit­
semisele oma vara, siis on viimasenanimetatud
abikaasal, kui ei ole teisiti kokku lepitud, või
muud ei või pidada eeldatuks, õigus kasutada
varanduse tulu perekonna ülalpidamiseks aru­
andmise kohustiseta; ta peab siiski andma abi­
kaasale selle osa tuludest, mis silmanähtavalt ei
ole ülalpidamiseks kulunud.
Abikaasa võib igal ajal tühistada esimeses
lõikes nimetatud ülesande, kuigi teisiti oleks
kokku lepitud.
§ 64. Kui abikaasa aitab teist abikaasat tema
tulutoovas töös ja tahab selle eest saada tasu, siis
peab ta tõestama, et selle kohta oli lepitud kokku
või et tasumaksmine oli määratud või et tasu47

maksmist töö iseloomu ja teisi olukordi ar­
vestades võib pidada õiglaseks.
Kui tasu suhtes ei ole kokku lepitud, siis ei
või selle kohta esitada nõudmist hiljem, kui ühe
aasta möödumisel selle kalendriaasta lõpust, mille
kestel töö tehti. Niisugune tasu, mis hiljem tasu­
takse, loetakse kingituseks.
§ 65. Need tarvilikud esemed, mis abikaasa
oma isiklikuks tarvituseks on muretsenud selle
varandusega, mis teine abikaasa ülalpidamise
kohustise põhjal on temale andnud tarvitada,
on eelnimetatud abikaasa oma.
§ 66. Kingituseakt, kirjalik nõusolek, abielu­
leping ja nimistu, millest juttu § 35. teises lõikes
ja §§ 38., 42., 45. ja 60., peavad seaduslikkuse
omandamiseks olema varustatud kuupäevaga,
asjakohaselt olema alla kirjutatud ja kahe teovõimse isiku poolt õigeks tunnistatud.

48

IV osa.1
Vara

jagamine.

1. peatükk.
Üldmäärused.
§ 85. On abikaasa surnud või abielu lõppe­
nud kohtuotsuse põhjal, tuleb abikaasa või sur­
nud abikaasa pärijate nõudel vara jagamine ette
võtta, peale juhtude, kus kummalgi abikaasal ei
olnud naitumisosa teise vara suhtes.
Jagamine tähendab kummagi abikaasa naitu­
misosa õiguse teostamist; kui abikaasadel on
ühist vara, siis tuleb mõne asjaosalise nõudel
see vara samuti jagada.
§ 86. Abikaasa surma ja varajagamise vahe­
lisel ajal valitsevad surnud abikaasa varandust,
mille suhtes ellujäänud abikaasal on naitumisosa,
tema ja pärijad koos.
1 III osa: „Abielu lõpetamine" on välja jäetud.
4

49

Ellujäänud abikaasa on õigustatud nimetatud
ajal edasi valitsema ka niisugust vara, mille
suhtes teisel abikaasal oli naitumisosa; ta on
siiski kohustatud aru andma varajagamise
juures selle varanduse valitsemise kohta peale
surmajuhtu, niisama ka varanduse tulude kohta.
Kui abielu on lõpetatud kohtuotsusega, siis
tuleb teise lõike määrusi vastavalt kohaldada
kummagi abikaasa õiguse kohta oma varanduse
valitsemise suhtes.
§ 87. Enne kui kõik teadaolevad võlad, mille
eest vastutas surnud abikaasa, on makstud, või
nende maksmiseks tarvilised summad eriliselt
hoiule pandud, ei tohi toimetada jagamist, kui
mitte ellujäänud abikaasa ja kadunu pärijad selle
kohta üksmeelselt kokku ei lepi, või kadunu
varandus ei ole määratud konkursile.
§ 88. Kui abikaasadel oli ühist võlga, siis on
abikaasal või surnud abikaasa pärijatel õigus
jagamise juures nõuda, et sellest enne jaga­
mist tasutaks teise poole osa, või et selle tasu­
mise kohta antaks kindlustis.
Ühise võla eest, mis on tehtud perekonna,
ülalpidamiseks, loetakse abikaasad vastutavateks
sellises vahekorras, nagu nemad oleksid pida­
nud andma varandust ülalpidamiseks.

§ 89. Kui abikaasade varandust lahutades
mingi vallasvara eseme kohta olukordadest ei
50

selgu, ega pole ka võimalik tõestada, kumma
abikaasa varanduse hulka see ese kuulub või
et see on ühisvara, siis tuleb vaadata sellele,
nagu oleksid abikaasad selle saanud ühiselt ühe­
suguste õigustega.
§ 90. Jagamise juures, mis toimetatakse abi­
elu tühistamise puhul, tuleb seda vara, mis abi­
kaasal oli abielu sõlmides, või mille tema selle
järel on saanud pärandina, kingitusena või testa­
mendi põhjal, niisama ka seda, mis eelnimetatute
asemele on tulnud, pidada niisuguseks varandu­
seks, mille suhtes teisel abikaasal ei ole naitumisosa.
§ 91. Abikaasal on õigus enne jagamist
võtta enesele temale kuuluvad rõivad ja teisi ese­
meid, mis on määratud ainuüksi tema isiklikuks
tarvitamiseks, siiski mitte enam, kui abikaasale
olukorda arvestades võib pidada õiglaseks.
§ 92. Kui abikaasa on niisuguse vara suuren­
damiseks, mille suhtes teisel abikaasal on naitumisosa, tarvitanud oma muud varandust, siis saab
tema või tema pärijad vastutasu kõige esime­
sena mainitud varandusest.
§ 93. Kui abikaasa varanduse puhasvara § 99
põhjal kindlaksmääramisel selle väärtusest on
maha arvatud nimetatud paragrahvi 2—4 lõikes
nimetatud võlad, siis tuleb teisele abikaasale või
surnud abikaasa pärijatele anda vastutasu nii­
4*

51

suguse vara puhasvarast, mille suhtes ühel või
teisel abikaasal on naitumisosa.
§ 94L Kui abikaasa, oma majanduslikke asju
hoolimatult ajades, vara valitsemise õigust, mille
suhtes teisel abikaasal on naitumisosa, kurjasti
tarvitades, või mingi muu oma seisukorraga
mitte kokkukõlas oleva toiminguga on põhjusta­
nud niisuguse varanduse olulist vähenemist, siis
saab abikaasa või surnud abikaasa pärijad vastu­
tasu, mis vastab eelnimetatud asjaolude põh­
justatud varanduse puhasvara vähenemisele
nõnda, kui määratud § 93. Niisugust vastutasu
võetakse siiski mitte enam, kui pool sellest
vastutasuks kohustatud abikaasa varandusest,
mille suhtes ei ole naitumisosa niivõrt, kuivõrt
varandus ei lähe võla katteks.
§ 95. Vastutasu tuleb ka anda nõnda, kui
§ 94. määratud, kui abikaasa on tarvitanud va­
randust, mille suhtes teisel abikaasal on naitumis­
osa niisuguse varanduse muretsemiseks ja suu­
rendamiseks, mille suhtes ei ole naitumisosa või
niisuguse võla maksmiseks, millest on kõnel­
dud § 99. 2—4 lõikes.
§ 96. Vastutasuks, mida jagamisel ei ole suu­
detud tasuda, ei ole abikaasal või surnud abi­
kaasa pärijatel enam õigust.
§ 97. Kui abielu on lõpetatud kohtuotsusega,
tuleb enne jagamist ja kahe kuu jooksul arva­
52

tes sellest, kui kohtuotsus astub seadusejõusse,
abikaasade varandusest ja võlgadest koostada
nimistu, kui mitte § 82. määruste põhjal ni­
mistu juba varem ei ole koostatud.

2. peatükk.
Jagamise toimetamine.
§ 98. Jagamine tuleb toimetada selles kor­
ras, nagu on määratud päranduse jagamise
kohta, sellejuures täites ka käesoleva peatüki
määrusi.
§ 99. Pärast seda, kui abikaasade varandus
on eraldatud ja see vastutasu, mille abikaasa
§ 92. põhjal saab, on arvesse võetud, siis mää­
ratakse selle varanduse ülejääk, mille suhtes abi­
kaasadel on naitumisosa, eraldi kummagi abi­
kaasa varanduse osa suhtes nõnda, et varanduse
väärtusest arvatakse maha need abikaasa isik­
likud võlad, mis on tekkinud enne abielu lõpe­
tamist, ja nendest võlgadest, mille eest abi­
kaasad vastutavad kumbki teineteise eest, nii
palju kui tema osale langeb.
Kui varandus, mille suhtes ei ole naitumisosa,
abielu sõlmimisel või siis, kui see abielu ajal
abielulepinguga määrati või kingituseaktiga või
testamendiga abikaasale anti niisuguseks varam
duseks, oli panditamisega või muidu eriliselt võla
58

kindlustuseks, siis tuleb seda võlga esimeses lõi­
kes nimetatud väärtusest maha arvata ainult siis,
kui seda võlga ei suudeta tasuda sellest või selle
asemele tulnud varandusest. Sama määrus mak­
sab ka võlgade suhtes, mis abikaasa on teinud
niisuguse varanduse muretsemiseks või suuren­
damiseks, mille suhtes ei ole naitumisosa.
Kui võlg on tekkinud sellest, et abikaasa on
hoolimatult ajanud oma majanduslikke asju või
muidu toiminud oma olukorraga mitte kokku­
kõlas oleval viisil, siis võib seda võlga esimeses
lõikes nimetatud väärtusest katta ainult sel kor­
ral, kui seda võlga ei suudeta tasuda sellest
varandusest, mille suhtes ei ole naitumisosa.
Kui abielu kuulub tühistamisele, tuleb enne
abielu tekkinud võlad esimeses järjekorras katta
niisuguse varanduse väärtusest, mille suhtes tei­
sel abikaasal § 90. põhjal ei ole naitumisosa.
§ 100. Peale seda, kui on toimetatud § 99.
määratud korras ja § 91. lubatud eraldamine abi­
kaasa nõudmisel on sündinud, antakse kum­
malegi poolele, temale §§ 93., 94., või 95. põhjal
kuuluva vastutasu lisaks, pool sellest, mis on
järgi jäänud niisuguse varanduse väärtusest, mille
suhtes ühel või teisel abikaasal on naitumisosa,
niivõrt, kuivõrt § 59. või § 78. kolmanda lõike
määrused seda korda ei muuda, või kui teine
pool ei saa lisa §§ 101. ja 102. põhjal.
§ 101. Kui, nagu § 88. esimeses lõikes öel­
dakse, on esitatud nõudmine ühise võla tasumi­
54

seks või selle kohta kindlustise andmiseks, kui
see ei sünni, siis tuleb anda, kui abikaasa võtab
kogu võla oma vastutusele ja selle kohta annab
kindlustise või, kui pärijad seda teevad, temale,
või nendele selle eest, mis jagamisel muidu oleks
langenud vastaspoolele niisuguse varanduse li­
saks, mis ei lähe teiste võlgade katteks, või
nimetatud poole muu varanduse ülejäägist nii­
palju, mis vastaks nimetatud poolele võlaosale.
§ 102. Kahjutasu, mille abikaasa abielu lõpeta­
mise puhul on kohustatud tasuma teisele abikaa­
sale, tuleb sedamööda, kui selle peale õigus
tekib jagamisel, tasuda niivõrt, kuivõrt sellest
langeb kahjutasu maksma kohustatud abikaasale
või niivõrt, kuivõrt temal muidu on varandust,
mis ei lähe võla katteks. Sama määrus maksab
ka teisele abikaasale tasutava ülalpidamisabiraha
suhtes, mille peale on tekkinud õigus.
§ 103. Abikaasa, kes jagamisel peab varan­
dust ära andma, võib ise otsustada, mida tema
soovib ära anda. Kui ta seda ei tee, siis otsusta­
vad seda jaotamist toimetajad. Niisuguse varan­
duse asemel, mida ta tahab jätta enesele, võib
ta anda raha, varanduse jaotamisel tema kind­
laksmääratud väärtuse kohaselt.
Kui abikaasa peab saama varandust teiselt
poolelt, siis on temal õigus, vaatamata esimese
lõike määrustele, omale saada töövahendeid ja
muud vallasvara, mida temal on tarvis oma kutse
55

jätkamiseks, niivõrt, kuivõrt see võib sündida
ilma tunduva kahjuta teisele poolele.
Esimese lõike määrusi tuleb kohaldada ka sur­
nud abikaasa pärijate suhtes niivõrt, kuivõrt
abikaasale teise lõike põhjal antud erilisest ees­
õigusest muud ei järgne.

3.

peatükk.

Erimäärused.
§ 104. Kui abikaasa jagamise juures on loo­
bunud sellest, mis temale oleks osaks langenud,
ja hiljem ei suuda tasuda enne jagamist tekkinud
võlga, siis vastutavad surnud abikaasa pärijad,
igaüks iseenese ja üksteise eest, või teine abi­
kaasa selle osa eest, mis puudub, tema poolt
üleliia saadud varanduse väärtusega. Kui abi­
kaasa on konkursi seisukorras, siis ei või nõuda
selgitust selle kohta, kui palju temal puudub.
Esimese lõike määrusi ei kohaldata, kui ja­
gamine on toimunud abikaasa surma puhul, nii­
suguse võla suhtes, mille eest vastutas surnud
abikaasa.
§ 105. Kui jagamine on toimetatud, siis an­
navad abikaasa ja surnud abikaasa pärijad selle
kohta koostatud protokolli kohtule; protokolli
sisseandmisest ja sisseandmise tähtpäevast tuleb
viibimata kuulutada ametlikkudes ajalehtedes.

§ 106. Kui abikaasa või surnud abikaasa pä­
rijad ei ole rahul jaotamisega, siis maksab mää­
rus, mis on antud päranduse jagamisega mitterahulolemise puhuks.
§ 107. Kui kummalgi abikaasal ei ole olnud
naitumisosa teise abikaasa vara suhtes, siis on
abikaasal või surnud abikaasa pärijatel, kes
muidu § 85. põhjal võiksid nõuda jagamise toi­
metamist, õigus nõuda, et abikaasade varandus
tuleb eraldada §§ 104., 105. ja 106. määratud
tagajärgedega, ja tuleb siis ka kohaldada § 85.
määrusi ühise varanduse jagamise kohta, nii­
sama ka arvesse võtta §§ 89., 97., 101. ja 102.
vastavaid osi.

57

V osa.
Ühised määrused.
1. peatükk.
Ülalpidamisõiguse kindlustamine.
§ 108. Kui abikaasa, kes on kohustatud või
kes ülalpidamiskohustise täitmiseks on kirjalikus,
tunnistajate poolt alla kirjutatud lepingus kohustunud andma varandust teise abikaasa kasutami­
seks või teise abikaasa ja laste ülalpidamiseks,
on jätnud täitmata oma kohustise ja nõude peale
ei ole andnud kindlustust selle kohustise täitmi­
seks, siis võib kohus ülalpidamise kindlusta­
miseks otsustada, et määratud osa abikaasa pal­
gast, selle järele, kuidas see sisse tuleb, maks­
taks teisele abikaasale. Määrust niisuguse palga
kinnipidamise kohta ei või siiski anda niisuguse
maksu tasumiseks, mille kohta on õigus tekki­
nud rohkem kui aasta tagasi, arvates kinnipida­
mise palve esitamisest.
Kui maksukchuslik abikaasa on oma laste
58

hooldaja või on kohustatud ülal pidama väl­
jaspool abielu sündinud last, siis ei või palgast
kinni pidada rohkem, kui nii palju, et tal võima­
lus jääb täita oma ülalpidamiskohustist ta laste
vastu.
§ 109. Määrust palga kinnipidamiseks tuleb
paluda abikaasal, palvele juurde lisades kohtu­
otsuse või teise dokumendi, millega on määratud
maksukohustis, kohtutäiturilt, kes peab, kui ta
on nõus palvega, viibimata oma otsusest kirja­
likult teatama niihästi asjaomasele tööandjale või
sellele ametnikule, kes maksab palka, kui ka
maksukohuslikule abikaasale. Kohtutäituri mää­
rust, mida loetakse sundtäitmiseks, tuleb kohe
täita, kuigi selle kohta edasi kaevatakse.
Tööandja on kohustatud nõudmisel esitama
kohtutäiturile määruse andmiseks vajalikke tea­
teid.
§ 110. Kui palgast kinnipeetud summa maks­
takse kellelegi teisele peale selle abikaasa, kes on
õigustatud seda saama, siis võib mainitud
summa välja nõuda tööandjalt või sellelt ametni­
kult, kelle ülesandeks on palgamaksmine.
§ 111. Kohtutäituril on õigus tema poolt välja
antud palga kinnipidamise määrust muuta, kui
selleks tekib põhjus.
Kui abikaasa on tasunud tähtajalise maksu ja
andnud kindlustise oma ülalpidamiskohustise
edaspidise täitmise suhtes, või kui teistel põh­
59

justel ei ole tarvilik määrust enam maksma jätta,
siis kohtutäitur peab määruse tühistama.
§ 112. Palgasummast, mis on peetud kinni
juhul, kui abikaasad elavad lahus oma vahe­
kordade halvenemise tõttu, ei või välja nõuda
ülalpidamiskohusliku abikaasa teisi võlgu, välja
arvatud juhud, kus võlastaja muidu ei võiks
kätte saada temale kuuluvat summat ning kui
teise abikaasa ja laste ülalpidamine ei olene
sellest palgast. Samu määrusi tuleb kohaldada
vastavalt ka palgasumma suhtes, mis abielu lõp­
pedes on kinni peetud abikaasa nende laste
ülalpidamiseks, kes on teise abikaasa hoole all.
Kui abikaasa varandus on antud konkurssi,
siis ei tule konkursi ajal palka, mis kuulub konkursitombule, kinni pidada teise abikaasa või
laste heaks.
§ 113. Eespool palga kinnipidamise kohta an­
tud määrused maksavad ka abikaasale makstava
pensioni ja kinnitussummade kohta.

2. pe a t ü k k.

Erimäärused.
§ 114. Kohus võib, vaatamata sellele, mida
ta on otsustanud abikaasa ülalpidamiskohustise
kohta või õiguse kohta kasutada teisele abikaa­
sale kuuluvat vallasvara, ühe või teise abikaasa
60

nõudmisel oma määrust muuta, kui seda nõua­
vad täielikult muutunud olukorrad.
Otsust, millest kõneldakse § 49. teises lõikes
ja § 81., võib tühistada, kui olukord annab
selleks põhjust.
§ 115. Lepingu, mille abikaasad on sõlminud
perekonna või teise abikaasa ja laste ülalpida­
mise kohta, või abikaasa õiguse kohta kasutada
teisele abikaasale kuuluvat vallasvara, võib kohus
abikaasa nõudmisel muuta, kui ta leiab, et leping
on silmanähtavalt ebaõiglane või kui muutunud
olukorrad annavad selleks põhjust.
Samad määrused on maksvad ka siis, kui
kahjutasu ja varanduse jaotamise kohta abielu
lõppemise puhuks tehtud leping on silmanähta­
valt ebaõiglane.
§ 116. Kohtuotsuse laste hooldamise või abi­
kaasa ülalpidamiskohustise kohta võib kohe täita,
nagu oleks ta astunud seadusejõusse, kuigi selle
kohta edasi kaevatakse. Sama määrus maksab
ka otsuse kohta, mis puudutab abikaasa õigust
kasutada teisele abikaasale kuuluvat vallasvara,
või abikaasalt võlgade tegemise õiguse võtmist,
mille eest vastutab ka teine abikaasa.
Kui abikaasa ülalpidamiskohustist puudutav
otsus hiljem muudetakse või otsus tühistatakse,
siis otsustab kohus, kas abikaasa saab tagasi
kõik selle, mida ta juba maksnud, või osa sellest.

61

Sisukord.
Lk.
Eessõna..........................................................
Sissejuhatuseks...................................................... 5
Rootsi abieluseadus..................................
Üldmäärused abikaasade õiguslikkude su­
hete kohta...................................................... 9
Abikaasade varast.......................................... 14
Abikaasade võlasuhetest................................17
Abielulepingust ja teistest abikaasade-vahe­
listest õiguslikkudest tehingutest ... 19
Varalahususest.................................................... 24
Vara j ägamisest................................................27
Abikaasade lepitamisest.................................33
Soome abieluseadus...........................................35
Abikaasade õiguslikud vahekor­
rad ................................................................... 35
Üldmäärused.....................................................35
Abikaasade varandus......................................36
Abielulepingud ja abikaasade-vahelised kin­
gitused ..................................................
63

3
9

39

Lk.
Perekonna ülalpidamine.................................41
Abikaasade võlad............................................... 43
Erimäärused.................................................... 45
Vara jagamine...........................................49
Üldmäärused.................................................... 49
Jagamise toimetamine......................................53
Erimäärused.................................................... 56
Ühised määrused......................................58
Ülalpidamisõiguse kindlustamine .... 58
Erimäärused.................................................... 60

64

HIND 1 KROON.

Köidetud. 6.aug.l981.