Дозволено цензурою. — Ревель, 8 Августа 1877.

6.

Welle Keisri pääkorter Plojeschtis ja Dratschas.
Enne kui Wene sõawäed Juuni kuu hakatuses s. a. üle
Doonau Bulgaaria maale pidiwad minema, tuliwad meie
kõrge Majesteet Keisri härra ja Auujärje pärija jälle
Moldawi maale oma mägede juure, et Nad neid üle Doonau
pidiwad saatma.
Nende pääkorter oli Plojeschti linnas, kus härra
Negulesko maja Keisri elamise tarwis enne pidi sisse jäe­
tama, ehk see kül üle selle linna kõige ilusam maja oli.
Härra Negulesko andis luba, kõik oma maja sees nõnda
jääda, kuida senatoor Baron Etienne (Ctjänn) Bellio, kes
Keisri Aleksandri kommissäriks oli nimetatut, seda tarwis
tundis olewad, kes ka selle maja wäga uhkeste wälja on
lasknud ehitada.
Nende tubade sissesääde on wäga liht wiisi. Esiti
wiiwad neli trepiastet, kelle üle linane katus on, eeskotta;
jäält pahemat kät on üks kämmer Keisri kannnerteenrile ja
paremat kät on Keisri Flügel- Adjutandi eluase. Eeskoja
keskmisest uksest lähäb Keisri wastuwõtmise saali; saalist
pahemal pool seisab Keisri magamise tuba, kus Tema liht
raud moodi pääl magab. Paremal pool saali kõrwas seisab
Keisri töö tuba, mis Flügel-Adjutandi toast ühe Türgi
wiisi ehitatut salongi läbi lahutatut on. Üks niisugune

40

Türgi kammer on iga Bojaari (säälse mõisniku sugu mehe)
maja sees. Kuna Rumeenia rikkamad ja suuremad mehed
endid kõikis Prantsuse wiisi sisse on säädnud, siis on see­
sugune tuba neil ommeti meel Türgi kombest järele jäänud.
Muidugi ka sellepärast, et üks niisugune Türgi kammer rahu­
liseks puhkamiseks kõige ladusam on. Selle tarwis saiwad
kõige ilusamad tekid ja kardinad muretsetut, kuna Wiini
linnast kõige uhkemad mööbled toodi, nõnda et Baron Bellio
sellest liht Bojaari majast kõige uhkema weikse palasti
wälja ehitas.
Sellega ei olnud kõik see töö ommetigi meel malmis,
kui sääl uraja juures õiget rohuaeda ei olnud. Muidu oli
kül aed olemas, aga see oli hoopis hooletuse pähä jäänud.
Selletarwis sai siis kaa see aed würstliku kärneri Knechtli
läbi nõnda kerraks ümber muudetut, et Keiser iga hornmiku
sääl jalutamas mõis käia.
Keisri pääkorteri ligi oli ka Auujärje pärija eluase
Dr. Kantili majasse sisse jäetut Selle korteri sissesääde on
otse niisama, kui Keisril, aga ta on palju wagusema koha
pääl, sest et ta mitte suure uulitsa ääres ei seisa. Siin
on ka aed juures, aga see teeb igapidi majaperemehe Dr.
Kantilile auu. See aed ei ole mitte suur, aga wüga ilu­
saste sisse jäetut, kus /roaga uhked thee- ja leinarooside
peenrad, wiinapuude warjuistmed, wäga ilusad muru platsid
ja suured marju andjad puud on. Nende kahe majade
nimed, Negulesko ja Kantili, saamad missist ükskord maa­
ilma lugude sees sagedaste nimetatut saama, sest et säält
seest kõige tähtsamad käsud wälja läkitatakse, mis Hommiku-Eiroopas sündima saamad.
Kui juba Wene mägi üle Doonau oli läinud, siis
asus Wene Keiserlik Majesteet oma pääkorteri Doonau lühi­
dale Dratscha mõisakese sisse. Härra Golesku elumaja on,

'
—

\

41

—

nagu kunagi mõned weiksed maa mõisate elumajad, pik,
madal ja ühekordne, kus waewalt niipalju tubasid sees on,
et Keiser oma poegadega sääl öömaja wõib leida. Aga
sellepärast on see koht kena, et sääl ilusad suured ja kallid
puud ümber kaswawad, ja nende alla on würstid ja grahwid,
kindralid ja ülemad päälikud, kui ka kõik keiserlikud ammetnikud ja sõa pääwalitsus omad telgid ja kanzelleid ülesse
löönud. Ühe laia warjawa puu alla on üks pik saelaudest
laud ja sellestsammast materialist pengid üles löödut; see
on Keisri söögi saal; ühe telgi al on tema töö tuba;
wõeraste wastuwõtte saali ei ole olemas, maid selle tarwis
on sinine taewas pää kohas ja rohilised puud seinteks, kus
Keiser oma ülematega nõuu peab. Ümberringi seisawad
Suurwürstide ja kindralite telgid, mis tarwis iga puu
plaani teinud, kuhu keegi telgi ülesse pidi lööma. Pruugitawad riistad telkides on kõik lihtkorralised; ommeti on
siin ja sääl ka toredust näha, mis silma paistab, ja mõni­
kord on ka niisugused maijuse asjad leida, keda siin mitte
ei oleks wõinud arwata. Ümberringi seisawad Tscherkessid
suures ringis laagres, .kes sõawalitsuse päämehe kaardiwäeks on, nõnda ka Keisri kaardi-wüe kassakad, keda nende
punastest odadest tuntakse.

7.

Doonau üleminek Galatzi kohast.
Kümnemal Juunil s. a., kuida telegrammid kuulutasiwad, on esimesed Wene wäe jaod Galatzist ja Sereti jõe
suu kohalt üle Doonau läinud, kus see üleminek ka küllalt
werine olnud. Sereti jões on üks ujuw pontonisild malmis
tehtut, mis pääl pool Galatzi, Gezedi kohas Doonau üle
z

42

tõmmatut, kust suurem jagu Wene mäge Dobrudscha üle
läinud, kuna Galatzist aga mõned jaod 13. ja 6. korpusest
üle Doonau saadetul.
Juba 9. Juunil oli 18. jala mäe diwisioni 1. brigade
kommandeerijale, kindral major Schukowile käsk antut,
Galatzist weikse paatide, lodjade ja sõiduriistade pääl üle
Doonau minna, ja Budschaka kõrgused, mis waenlaste käes,
ära wõtta. Öösel 9./10. Juuni püüle lüksiwad 10 kompagniid^) Rjüsani ja Rjäski rügementidest malmis seisma
paatidesse, ilma, et neil suurtükkisi ehk hobuse mäge wõimalik
oleks olnud ligi wõtta. Nõnda sõuawad nemad 14. korpuse
kommanderija, kindral leitinant Zimmermanni juhatuse al
pahemalt poolt Doonau kaldalt ära. Õnnelikult jõuawad
esiti 5 Rjäsani kompagniid Türgi poole kaldale, kus neid
kolm kord nii tugemast waenlasest, kellel ka suurtükid ja
hobuse mägi abiks oli, kange tulega ja kuulide sajuga wastu
sai wõetut. Ilma kartmata tormawad nemad aga edasi,
leitinant Elsner ja lipukandja Suschkow kõige ees, künni
ülesse patareide juure, kus suure kibedusega käsitsi raijuti,
künni Türklased omast marju kraamidest wälja pidiwad
minema. — Sääl näis asi ennast jälle pöörma. 3,000
Türklast oliwad endid jälle kokku kogunud, kuna meie 5
Rjäsani kompagniid alles üksipäini waenlase mutta pääl
seisiwad, ja nende pääle pöörab nüüd kõik see waenlaste
hulk, kuhu ka Türgi hobuse mägi selga tormab. Sellesamma silmapilgul jõuawad aga ka Rjäski kompagniid pare­
male poole Doonau kaldale ja tõttawad oma kitsikuses olema
*) Wene wäe kokkusäädmise aru on nõnda: Jalawäge on 48 diwisiooni,
iga diwisioon 12,000 meest, ühes dirvisioonis on 2 brigaade ehk brigaades
6,000 meest, ühes brigaades on 2 rügementi, rügementis 3,000 meest, ühes
rügementis on 3 (ka 4) pataljooni, siis on ühes pataljoonis 1,000 meest, ühes
pataljoonis on 5 kompagniid, ja nõnda on igas kompagniis 200 meest.

43

seltsimeestele appi, kus nemad Türgi hobuse mäe pääletuliku
õnnelikult tagasi lõõmad. — Kellu 7 hommiku tuleb Türgi
mäele abi; kaks suurtükki ja hobuse mägi pöörawad endid
jälle wiimiste Wene mäe järeltulijate pääle. Taplus on
wäga palaw, kus suure kibedusega käsiti raijutakse, künni
wiimaks Wene mägi, kellel suurtükka ega hobuse mäge abiks
ei olnud, pajonettidega Türgi hobuse mäe pääle langeb, —
ja nõnda kestab see weiksema hulga wõitlus suurema hulga
wastu, künni lõimeni edasi. Sääl jõuab wiimaks üks Wene
suurtük neile appi ja wõitlus pöörab teise külje: Türklased
jättawad oma tule andmise järele ja taganewad tagasi,
kuna Wenelased, kellele teised brigaade jaod järele jõudnud
(ühtekokku 6,000 meest), selle meriselt wõidetut Budschaka
kõrguse ära wõtawad.
' Kindral Shukomi tunnistuse järele olla need 10 Wene mäe
kompagniid selle kibeda tapluse sees 3,000 Türgi jala mehe,
300 hobuse mehe kui ka kahe suurtüki wastu wäga imelikult
wapraste wõidelnud. Pääle oobersti Schulgini, Schelkownikowi ja Michejewi olla ka weel ooberstleitinant Akinsijew
Rjäski rügemendist, kui ka kaptein Klotschenko ja leitinant
Jermolow wäga osawaste seda wõitlust sisse säädnud ja
wäga juhatanud. Kahetseda on aga, et see wõit kaunis
suure kahjuga lunastatut on; sest langenud on Rjäski
rügemendist leitinant Wassiljew ja Nikolski; Rjäsani rüge­
mendist sekonde-leitinant Wassiljew ja 41 soldatit; haawatut
Rjäsani rügemendist leitinant Elsner, ja Rjäski rügemendist
leitinant Atraschkewitsch ja 88 soldatit.
Öösel 10./11. Juunil käis kõrge Majesteet Keiser,
keiserliku kõrguste Suurewürsti Auujärje pärija ja Suurewürsti Wladimiri, Aleksei ja Sergei Aleksandrowitschiga
Galatzi hospitaalis haawatuid waatamas, ja armuliku
sõnadega neid trööstimas ja kinnitamas. Leitinant Elsnerile,

44

kes kõige esimene olnud, Türklaste tule ai Türgi poole
kaldale kargama, on Keiser säälsammas oma käega George
4. klassi ordu armud. Sellesamma ordu on meel kindral
major Shukow ja lipukandja Suschkow saanud; pääleseda on
ka soldatitele sõawüe ordud ja haawatutele raha abi lubatut.
11. Juunil oli kindral-leitinant Zimmermann kellu 3
pärast lõunat Keisri Majesteeti Barodiino rügemendiga
aurulaewade, parwede ja sõude sõiduriistade pääl Galtzist
wälja läinud, Matschini kindlust sisse wõtma. Matschini
kindlus olnud aga üsna tühi ja Türklastest maha jäetut,
et sissewõtmise juures mitte ühte pauku tarwis ei olnud teha.
Kristlikud linna rahwas ja papid tulnud pärgade, pühade
kujude ja lippudega meie mäele wastu ja laulnud Wene
keele kiriku laulu, misga nad Wene Keisrile pikka iga ja
õnne palunud; auusamad linna kodanikud toonud soola ja
leiba. Keisri Majesteeti rügement läks lehwija lippude ja
Keisri lauluga linna sisse. Pääle seda olla ka Türklased
põhjapoolsed Dobrudscha kindlused, Jsaktscha ja Tultscha,
tühjaks jätnud ja Küstendsche-Tschernawoda raudtee poole
taganenud, kus nad missist kõwaste wastu panna tahawad.
Nõnda on siis Galatzi ja Braila wahel Wene mägi
kolm püewa järestiku üle läinud, rrõnda et Dobrudscha
maakonda üksi ligi 70,000 meest Wene mäge saab, kes
warsti Dojani ja Hirsowa sisse peawad wõtma ja KüstendscheTschernawoda raudteed püüdma kätte saada. Türklastel
olla aga Dobrudscha maakonnas kõikis 15,000 meest, kellest
suur jagu Doonau ääres oma patareidega laiali on ja wiimne
tagawara Babadagis. Nende püä tugewud Dobrudschas on
Rustschuki, Silistria, Schumla ja Varna kindlused ja ka see
neljanurka tük maad, mis nende kindluste wahel on. Need
sinna kokku kogutut Türgi wäed ei jõua Wenelasi mitte
keelda, üle Doonau Dobrudscha maale sisse minemast, kui

45

nad ka awalikus lahingis Wenewäele wastu tuleksiwad, sest
et Wene wägi mitmest kohast üte Doonau saab minema.
Jsiüranis püüawad WeneLased seda maanteed, mis
Sistomast Adrianopeli lcchäb, oma kätte, sest et see kõige
lühem tee on, Doonau äärest üle Valtani mägede Türgi
maa südamesse saada. Sistowa juurest üle Doonau minnes,
ei puutu Wene mäed mitte kuulsa Rustichuk-Schumla-VarnaSilistria kindluste neljanurga sisse, maid lähäwad otsekohe
Gabrowo kohalt üle Balkani Kasanlyki. Nõnda lühäb Wene
wägi kiilu wiisi waenlaste kindluste wahelt läbi tükkides
maanteed mööda Aleksandropoli ja Sofiasse.
8.

Braila üleminek 11. Juunil.
Braila üleminekust kirjutatakse 11. Juunil: „Doonau
jõgi Braila kohas, kust Wenelased silla üle teinud, ei ole
mitte wäga lai, aga mõlemilt poolt kaldalt on mesi maga
laialt üle tõusnud, kelle üle niisamma silda peab tegema.
Rumeenia poolt küljest hakkab sild linna hommikupoolsest
otsast päüle, kuhu ka sadama ots ulatab. Teiselpool kaldal
seisawad ära põlenud Gezedi küla waremed. Et mõlemad
kaldad juba Wenelaste käes oliwad, siis hakati silda ühe­
korraga mõlemilt poolt küljest tegema, kus juures tarwilik
material aurulaewa , pääl Gezedi weeti. Ehituse juures
pruugiti palju Kreeka madrusid, kes kinnipandut Doonau
laewasõidu pärast palju ilma tööta oliwad ja 8 nädali
sees mitte ühte grossi ei olnud teeninud; neil oli nüüd
hää meel, kui nad oma ülespidamiseks midagi teenida sairvad.
Silla ehituse wiis on mõnesugune, kus seda tas jõele ehk
üleujutut maale pääle on tehtut. Üleujutut maa sild on

46

suure kange pukkide paate ehitatut, mis maa sisse rammi­
ta kse, kuhu palgid ja tugewad plangid paate pannakse, ja
raud klamrite kui ka köitega ühendatakse.
Jõe sild on aga parwedest kokku pandut, mis jürelseiswal miisil oliwad ehitatut. Kõige esiti oliwad 9 palki,
mis üle 14 sülda pikad ja 24 — 28 tolli jämedad oliwad.
Nende üle oliwad risti seitse palki pandut, mis kruwide ja
klamritega alumisi roaga kindluste kinnipidasiwad. Alumised
palgid oliwad nõnda säetut, et keskmine kõige pikemalt
roätja ulatas ja teised kumbkil pool kõrwas jürestiku lühemaks
jüiwad, mis, nagu laewa nina, wastuwoolawat wet lõhkuda
mõis. Ristipalkide püüle pandi meel kolm põigiti palki,
mis jälle tugewaste ristpalkide külgi kinni kruwiti. Üks
niisugune parw oli siis lühidelt öölda, kolmekordsest üksteise
püüle pandut palkidest kokkupandut. Niisugust parwesi oli
Galatzis 8 tlikki, kellega aga üksikult suurtükka ja hobusid
üle Doonau ja üleujutut kalda maa sõueti. Selletarwis
oliwad neile tugewad laudadest küetoed kõrwa tehtut, kaks
latert külgi säetut ja ka tugewad aerud malmis pandut, et
nad madalais kohtades wõisiwad edasi lükatut saada. Nii­
sugune ülewedamine oli aga üks raske tük tööd! —
Brailas oli neid parwesi 65 tükki, mis silla tarnis
nõnda jõkke oliwad ankrusse pandut, et nende terawad wöi
nina otsad wastu wet seisiwad, ja et iga kõige pikema
ninapalgi otsa wahe arwata 41/2 sülda lai oli. Nende
parwede püüle pandi nüüd ühest kaldast teise, silla aluspalgid
ja siis nende püüle päris silla põhja plangid. Kõige selle
silla mõlemil pool kõrwas oliwad tugewad köitest käepidemed,
mis parwede külgi kinnitatut postide ümber oliwad seotut.
Iga kuue panne taga oli weel üks later, ühtekokku 10 tükki,
mis öö ajal walgust pidiwad näitama. Nõnda oli see sild
paari püewaga malmis. — Silla kaitsmiseks oli püüle poole

47

roet üks ahelatega palkidest kokkupandut tõke tehtust mis teisest
kaldast teise poolwiltu läbi jõe tõmmatust et kõik asjad, mis
weewoolusega ülewelt poolt tulewad ja silda rikkuda wõiwad,
tõkkest wastu wõetud ja Rumeenia poole kaldasse juhitut
saamad, kust nad jälle wälja wõiwad kistut saada. Niisugune
sild on aga üksi jõe pääl; aga üleujutut maa pääl on
muist silda pukki wiisi ja muist mullast ja hagudest tehtut.
Selle Braila silla pikkus on enam kui üks kiilomeeter ehk
meie werst. Sammu kõndijad wäe jaod pruugiwad täieste
20 minutist enne kui nad ühest otsast teise jõuawad.
Pääleseda oliwad 8 wedämise laewa ujujaiks patareideks ,
sisse säetut, kellele kõrged parda seinad suurtükkide aukude
ja jalawäe laskmise kohtadega oliwad ehitatut.
Wiimaks oliwad md ülewedamise tarwis järgmised
Rumeenia Doonau kanoonipaadid, kui: „Stesan eel rncire",
„ Fulgerul", „Romaania", „ Rundimika", ja liht inimeste
käest palgatut aurulaewad „Zagradzdenje", „Foskolo",
„Foskoliino" ja 6 weikest Wene auru paati.
Kõik niisugused eesasutused oliwad tarwis, enne kui
üle Doonau minna mõtlema wõis hakata. Üleüldse rutustas '
wiimsel ajal nimelt üks asi Doonau üleminekut, ja see oli
wee alanemine; aga see oli koguni teise wiisi paale: Tänini
oli arwatut, et Wenelased suure igatsusega seda ootasiwad,
künni Doonau wesi õige madalaks pidi minema; aga see
oli eksi mõte. Just wee kõrgus sundis neid taga, md enne
oma eesasutuste lõpetust üle Doonau tõtata, sest et nemad
madala weega ei paatide, parwede, ega lootsikutega üleujutut
maast üle, ega ka jala läbi minna ei wõinud. Üle pää
ja kaela sai Galatzis ühe härra Pravatka wabrikus wiimaks
ööd ja päewad tööd tehtud, kus kõik see material pidi
muretsetut saama, mis Wene wäe üleminekuks tarwis oli.
9. Juunil läks üks Wene ohwitser 8 kassakaga Ga-

latzist üle Doonau ühte Türgi külasse, mis Zaloka kutsu­
takse ja süült lõunahommiku poole mõõda üleujutut maad,
künni püssi laskmise kaugusele nende mägede ligi, mis Galatzi wästu Matschini ja Jsaktjcha wahel seisawad. Ühe
nende mäekinkude püül oli üks palkidest maja, kus üks weike
jagu Türgi soldatist sees oli; süült lasti wäga kibedaste
Wene salakuulajate püüle/ Ohwitser ei lasknud ennast aga
mitte eksitada, maid pööris üleujutuse mee püül mäekingust
hommiku poole ümber, seda kohta järele waatama, kust
kõige puremine tuimale maale wälja wöib minna. Kui see
oli korda läinud, siis alles pööris Wene salakuulajate selts
tagasi. Kaks Kassakast oliwad raskeste hawatut saanud,
aga tee oli ometi leitut.
9. Juunil tuli mustu õhtut üks terme brigaade Wene
mäge Galatzi hommikupoolse linna jao sisse. Kui juba
pimedaks oli läinud, saiwad nemad 32 parme ja 120
lootsikuga, kes just sedasamma teed lüksiwad ja tuliwad,
kui päew enne seda salakuulajad, üle Doonau miidut.
Kaheksa Bulgaaria meest, kes juba mõne nadali eest teiste
kristlastega Zizilast ära oliwad põgenenud, oliwad neile tee
juhiks. Parwed saiwad suurtükkidega aurulaewadest üle
Doonau tunni Zalokasse weetut; Zalokast saadik pidiwad
suurtüki mehed neid isi lattide abiga kaugemale maa poole
lükkama. EL see üleminek üks raske Lük sõa tööd on olnud,
on istgi mõista. Ommetigi oli neil, künni kellu kaks pärast
poolt ööd, 3,000 meest ja kaks suurtükki eesnimetatut kingul
kindla maa püül müksas, kus meel enne päema tõusu taplus
hakkas.
Türklased mürkasimad, et midagi süül pidi olema.
Wiimaks hakkasiwad nemad haa õnne püüle pimedasse
laskma. Wene mäe jaod ei pannud aga Türgi eeswahtide
lärtsutamisest midagi tähele, waid läksiwad otsekohe wastu

49

mäge ülesse. 10. Juunil kellu kolm homiku teretas neid
juba üks Türgi patarei esimeste paukudega. Wene kaks
suurtükki saeti ka warsti tuld andma. Wene jalawägi
tungis aga pikas roodudes edasi, ja nõnda sai künni kellu
11 enne lõuneni kibeduste tööd tehtut. Türklased taganesiwad esite Garbina poole, siis jälle Zizila poole tagasi.
Palju Türklasi sai sääl ümberpiiratut ja mangi wõetut.
Wiimaks ööldi: Türgi patarei pääl pool Zizilat on
tarwis tee päält eest ära kaotada! Ct paljast tule andmisest
mitte küllalt ei olnud, siis tomati pajonettidega sinna pääle.
See tormijoosk maksis suuri ohwrid, aga Türgi patarei sai
ära aetut, jaolt ära wõetut ja ka siin juures suurtükkisi
wõidetut. Sellepääle ei olnud Türklastel sugugi enam
peatust; hulga kaupa põgenesiwad nad õhtupoolse mäe külge
mööda Matschini poole. Taewa kõrgused tolmu pilwed
näitasiwad keskpäewa ajal meel seda teed, kuhu poole Türk­
lased põgenesiwad, nõnda et seda ka Galatzist ja Brailast
ära näha wõis.
Wenelased oliwad aga marsi Türklaste kannul ja asusiwad endid nende kõrguste pääle, mis Nakareni ja Zizila
wahel on, kust nemad omad eeswahid kaugele lõunapoole
Zizilat edasi saatsiwad. Sõdimise ajal tuli aega mööda
ka teine pool Wene brigaadest nende wõidetut kõrguste
pääle järele, nii kui ka kõik nende suurtükid, mis wõidule
isiäranis otsuse tõi. Need 6,000 meest ja 8 suurtükki
oliwad juba enam kui küllalt, Türklasi wastu lüüa ja Doonau
paremalt poolt kallast puhta hoida, kui Türklastel lusti
peaks olema nende pääle tulla; aga seda ei tulnud mitte
enam ette. Türklased, kes Matschinis oliwad, katsusiwad
aga, kui nad põgenema saiwad. Kassakate salgad wõisiwad
wastu õhtut ilma tülitamata, künni Matschinist saadik,
ümber luusida.
4

50

Kõik selle päewa otsa tõttasiwad Wene mäed, niihästi
silda mööda, fui ka lootsikutega üle Doonau jõe ja marssisiwad edasi Matschini poole. Wene suurtükki paadid sõitfiroab ühtepuhku Braila ja Matschini mähet edasi ja tagasi,
aga Hirsowa juures seiswad Türgi sõa laewad ei liigutanud
ennast mitte üks ainus. Kindral Zimmermann läks meel
sellelsammal päewal Matschini kindlust waatama ja sissemõtma, sest tema juhatuse al sai mägi Galatzis ja Brailas
üle Doonau saadetut.
11. Juunil tuli Keiser Aleksander Braila mäge ülewaatama, nõnda kui Ta seda Galatzis oli teinud. Kindral Zinrn
mermann oli Teda sääl teretamas, kus Keiser tema ümbert
kinni hakatas temale suud andis ja tema terwise wastu
mõttis. Keiser nähti mäga lahke olewat. Ilma ajawiitmata
sõitis Ta marsi raudtee hoowist tõllaga mäe laagrisse.
Laagri juures astus Ta tõllast wälja ja hobuse selga, et
Ta kõik oma mäe jaod läbi mõis waadata.
Laagrest läks Ta jälle tuhat nelja teine poole linna,
selle patarei juure, kelle kuulid esimese Türgi laewa „Lutsi
Dshelil" põhja oliwad lasknud. Seie jäi Keiser kellu 10
ja 20 minutist õhtu, künni kellu 11. Sellelsammal silma­
pilgul, kus Keiser patarei püäle jõudis, tõusis paremalt
poolt kaldalt ühe kingu püült üks suur suitsu sammas
ülesse, mis Wene mäed Keisri auuks ja teretuseks Türgi
maa püült oliwad saatnud. See näis aga ka ühes mõlemil
pool kaldal seisma mägedele märgiks olema; sest sellelsammal
silmapilgul nähti enam kui 100 soldatitega tüidetut paati
ja lootsikut kaldalt ära tõukama ja rutulise sõudmisega
Matschini kanalisse jõudma. Nõnda kui sõamäed maale
oliwad jõudnud, oli ka laatsaretti rong Braila silla pääl
üle minemas.
Nõnda tai siis üks jagu mäge 'Keisri oma silma al

51

üle Doonau saadetut, ehk kül suurem jagu juba öösel enne
seda üle oli läinud. Kellu 11 aeg tõusis jälle Matschinist
suitsu sammas ülesse; kui see nähtamale oli tõusnud, läks
Keiser Suurwürstihega nii kohe patareide päält ja ka Brailast ära ja pööris Plojeschti tagasi. Kellu 11 ja 5 minutit
oli Keiser, juba ära sõitnud.
Laatsaretil rong pidi sammu üle silla minema; tema
järel käisiwad kaks punase risti seltsi õde, kelle juures ka
üks seltsi saadik oli, kes oma halastuse tööd hawatute juures
pidiwad tegema, ja marsi nägime punase risti lipu Türgi
maa pääl lehwima.
Wene aurulaewad ja aurupaadid käisiwad ühtepuhku
Braila ja Matschina mähet, wedasiwad suurtükka, hobusid
ja toiduse wara üle, ja õhtul oli suurem jagu Wene mäge
Braila kohas Türgi pinna pääl. Kassakad, keda Avantgardeks (edasi tungijaiks) pruugitakse, sõitsiwad ratsa kaugele
maa sisse, otsisiwad kõik mäed läbi ja tegimad nõnda suure
ringi mäe ümber.
Wäe jaod, kes pärast lõunat Brailast üle jõe läksiwad,
laulsiwad ja oliwad rõõmsad, aga mõni nende seast oli
möga tõsine ja kurb. — Kui palju neist oma isamaad enam
näha ei saa!
Üks nende seast astus reast wälja, wajutas mulle —
nõnda ütleb kirja saatja — ühe kopiku peusse ja palus
mind, et ma seda selle kirikule peaks andma, kelle ees meie
just seisime, et tema eest üks palme taewa poole peaks
saadetama. Kõik, kes seda päält nägiwad, oliwad sügawalt
liigutatut.
Warsi kuulsime meie jälle rataste weeremist ja hobuse
jala astumist silla pääl, kui ka aurulaewade ähkimist mee
pinnal, ja kui meie õhtul Matschini poole waatsime, siis
oliwad Wene wäe roodud juba kaugel Türgi maa sees.
4*

52

Nõnda on siis esimene üleminek Wenelastel Galatz-Brailast
pääle hakatut ja taieste korda läinud.

9.

Wene Keisri kuulutus Bulgaaria rahwale.
Kui nüüd Wene mäed 10. ja 11. Juunil üle Doonau
Bulgaaria maale oliwad läinud, andis Wene Keiser Bul­
gaaria rahwale järgmise kuulutuse:
„Minu wäed, kes Doonau üle on tulnud, astuwad
täna Teie maa sisse, kus nemad juba enne mitukorda
kristliku Balkani poolsaare rahwa elu paranduse pärast on
wõidelnud. Minu Eelkäijad on neist manast mälestustest
ja mitme saea aastasest manast ühendusest, mis Neid selle
õigeusu rahwaga on ühendanud, truiste kinni pidanud ja
on ka Nende abi ja sõariistade läbi korda läinud, aeg ajalt
Serblaste ja Rumeenlaste elukorda kindlaks teha, sest et
Nad neid politiikalikus elus oma jalge pääle awitasiwad.
Aeg ja muud asjad ei ole Wene maa armastust oma Hom­
miku maa usuwendade wastu mitte wähändanud. See
samma armastus ja mure kõige selle Balkani poolsaare
suure kristliku sugukonna liikmete wastu, elab meie südames.
Mina olen oma mäele, keda Minu wend, Suurwürst Nikolai,
juhatama saab, selle töö kätte usaldanud, mis Teie rahwa
pühitsetut õigused peab kinnitama, mis pääl Teie kodanlik
elu kaswama ja kosuma saab. Teie ei ole neid õigusid
mitte sõariistadega ehitatut wastupaneku mäe läbi kätte
saanud, maid mitme saea aastase kannatuse ja nende martiride mere läbi, kellega Teie ja Teie wanemad saea aastade
kaupa oma isamaa pinda on kastnud.

53

—

Bulgaaria maa rahwas! Wene maa eesmärk on üles
ehitada, aga mitte ära rikkuda. Jumala nõuu läbi on
Wene maa kutsutut, kõiki rahwa sugusid kui ka kõiki ususeltsisi waigistama ja lepitama, kus mitme sou ja usu rah­
was elawad. Siitsaadik kaitsewad Wene sõariistad iga
kristlast kõige wägiwalla töö eest; ükski ei wõi nuhtlemata
tema ega ta waranduse külgi puutuda; iga kuri töö saab
oma trahwi leidma; iga kristlase wabadus, auu ja omandus
saab ühtewiisi warjatut. See on otsekohene õigus^ mis
kõiki meie tööd saab juhatama, nõnda ka meie kindel taht­
mine, säädust ja õigust sääl korda saata, kus korratu olek
ja wägiwald walitsewad. — Aga teie, Bulgaaria Muha­
meedlased, teile panen ma ühe tõsise ja parandama maenitsuse ette. See on mul piinalik, kõikisugusi kurje tegusid
ja wägiwalla töösid meele tuletada. Mitmed teitest on
kristlaste wastu raske süüga koormatut. Neid hirmsaid
tegusid ei unustata mitte ära, aga Wene walitsus ei taha
mitte kõiki mõnede kurja tegude pärast wastutamise alla
tõmmata. Üks korrapäraline ja erapooletu kohus saab
ainult nuhtlemata jäänud kurjategijaid karistama. Tundke
täna Jumala õigust, mis teid praegu kätte saab ja kum­
mardage Tema tahtmise ees; heitke kõik omad õiged nõud­
mised Minu kohtute alla, keda igalepoole sisse säetakse, kus
Minu wäed ilmuwad; saage selle koguduse rahulikuiks kodanikudeks, kus teile teie elu tarwis hääd ja korralised säädused pakutakse. Teie usk jääb puutumata, teie elu, teie
warandused, teie sugukondade elu ja auu saamad meile pühad
olema.
Kristlikud Bulgaarlased! Teil on mälestuse wäärt
päewad käes. See tund on wiimaks tulnud, kus teie Mu­
hameedlaste mli ja wõimuse alt pääsete. Näitke maailma
ees oma kristliku armastust üles, unustage manad tülid,

54

pidage kangeste iga rahwa manust õigustest lugu ja pange
neid tähele, ühendage endid usuwennad ühes meeles ja
wennalikus armastuses, mis ühe ehituse kindel ja kestaw
põhi on. Koguge endid kindlaste Wene lipu marju alla
kokku, kelle wõidud juba nii mitu korda Doonau ääres ja
Balkani saare pääl on helisenud. Seda mööda, kuida Wene
mäed maa sisse edasi tungiwad, saab Türgi wüewalla ase­
mele üks korrapäraline walitsus faetut; rahwas saamad isi
marsi kutsutut, uue ülemate juhatuse al tegewalt sellest osa
wõtma. Bulgaaria soldatid saamad, kui kodune sõariistadega ehitatut mägi, selle üle walwama, et korrapäralik
olek ja rahwa rahu ülewel saamad peetut. Teie hool, oma
isamaad aun ja südame tunnistuse järele teenida ja see
erapooletu olek, misga Teie seda kõrget kohust täidate,
saamad maailmale tunnistama, et Teie selle wäärt olete, mis
Wene maa nii suurte ohwritega Teile ott walmistanud.
Kuulge Wene ammetnikude sõna; tehke truuiste nende säädtniste järele. Selle sees on Teie tugewus ja Teie õn.
Alanduses palun mitra Jumalat, et Ta meile kristlaste
waenlase üle wõitu annaks ja oma õnnistust meie õige ettewõtte püüle maha saadaks!
Aleksander."
, Sellestsinatsest Keisri Majesteeti kuulutusest saadik
hakkasiwad Wene mäed hoolega sügawamasse Bulgaaria maa
sisse minema ja üle Balkani mägede tungima. Rustschukist,
kes Doonau jõkke jooksma Lom jõe suus seisab, wiiwad
paate Varna raudtee üle Rasgradi ja Schumla, meel teised
teed Tirnowa ja Sofia. See raudtee, mis Rustschukist,
künni Varna sadamasse Musta mere ääre wiib, on ligi
214 wersta pik, kus järgmised 8 posti jaama seisawad,
kui: Wetotva, Rasgärd, mis 30 wersta selle nimelisest

linnast eemal ott, — Jschiklar, Scheitandschik, Schumla,
Prawody, üks kenaste^ ehitatut linn 70,000 inimesega,
Gjubedshe ja Varna, kus kõige parem Bulgaaria sadam
Mustamere ääres ja üks tugew kindlus on. Seitse wersta
Scheitandshikist lähäb raudtee sellest kiwiteest üle, mis Silistriast Schumla wiib. Peaaegu piki raudteed lähab üks
hää maantee Rasgradi ja Schumla ja säält edasi üle Enibasari künni Varna. Rustschuki ja Schumla mahe on ligi
100 wersta, Schumla ja Varna mahe 180 wersta. Üks
selle tee aru wiib Schumlast Tirnowa.
Kõige tähtsam maantee ott see, mis Rustschuki ja Tir­
nowa wahel ott, mis üle Trijawna, Balkanist läbikäidawa
orgu lähab. See ligi 135 wersta pik maantee lähäb 45
wersta künni Belasse, Jantra jõe kallast mööda edasi, kus
üks kaunis lage maa on. Kui see tee aga Jantra jõest
pahemale kaldale üle on läinud, — Bela juures käib üks
hää kiwi sild üle jõe — siis jookseb La piki seda jõge ühest
sigitawast ja kaunis hästi haritut maa joonest läbi. Tir­
nowa poole minnes lähäb maapind mägisemaks ja taimede
kasw wägewamaks. Teinepool Simowoda, kus üks kiwisild üle nondasamma nimetatut jõe wiib, lähäb see maan­
tee sügawasse Jantra orgir, kust ta Tirnowa, ühte suurde
Bulgaaria linna wiib, mis enne nende kuninga linn on
olnud. Tirnowast saadik on kõik see ümberkattdne maa
tihedalt Bulgaarlastega täidetut; säält edasi minnes tuleb
esiti Trattowa alew ja siis kaubalinn Trijawna wastu.
Siin lahkub tee hommiku poole Osmanbasari ja süült kau­
gemale Balkan-Kajani ja Jelena-Balkani. See tee, tuis
Sofiasse wiib, lähäb Belast, Plewnast, Asikowetzist, Orchattjest ja Urchanei mäe latwadest mööda ja on ligi 300 wersta
pik. — See tee ott Mid Hat Pascha töö, mis mõlemaid
Bulgaaria maa pää kattba linnast, Rustschuki ja Sosiat

56

ühendab, mis kauplemise ja põllu produktide pärast isiäranis tähtis on.
10

,

Üleminek Sistowa ja Simnitza kohalt.
10. Juunil oli Wene mäe üleminek Galatzi ja Braila
kohast õnnelikult korda läinud; palju raskem oli aga nende
üleminek pääl pool Doonau jooksu. Teiseks ülemineku kohaks
oli Suurwürst Nikolai esiti Nikopoli koha walitsenud, sest et
lõpmata suure üleujutuse mee pärast Simnitza kohas seda
mitte ette wõtta ei wõinud, ja selle järele pidiwad ka kõik
ettevalmistused säetut saama; ommeti oliwad sellel ettewõttel
kõiksugused raskused takistuseks ees. Esiti pidi kõik üle­
mineku material raudteega, mis wäga korratuma oleku sees
oli, juure muretsetut saama. Suurem jagu pontonisi saiwad
kõik Galatzis ja Slatinas ehitatut. Galatzis ehitatut pontonid saiwad raudteega künni Slatina toodut. Kõik üle­
mineku material sai sääl Olta jõkke lastut, et nad süült
Doonau jõge mööda Nikopoli kindluse alt läbi oma kohta
pidiwad wiidut saama. Muud nõuu ei jäänud sääl mitte
üle; sest pääle Olta jõe ei ole kedagi muud sõidetawat
jõge Sistowa ja Nikopoli wahel, mis Doonau jõkke jookseb.
Oleks ülemineku material lähema sõidetawa Ardshisi jõe
pääl ette walmistatut, siis oleks seda wastu wet weel kan­
gemast Rustschuki kindlusest pidand mööda wedama.
13. Juunil pidiwad sõawäed ülemineku kohal walmis
olema, aga silla pontonite juure wedu wõttis kolm püewa
rohkem aega, sest et need Wede jõe ääres lagunud raudtee
silla pärast nii kaua paigal on pidand seisma. Selle wahe
ajal pandi jõgi torpeedodega Türgi laewade eest kinni ja

57

waadati ka see kohi walmis, kust pää üleminek pidi sündima.
Kui Parapani kohal tee torpeedodega kinni oli pandut, et
Türgi monitoorid mitte paale poole Rustschuki ülesse ei
wõinud tulla, siis pidi ka see mahe, Parapanist künni Turnu,
kinni pandama. Nii kui hakatuses see plaan oli, et Nikopoli
kohast üle pidi mindama, siis oli tarwis Doonau jõge ka
päält poolt seda kindlust kinni panna, kui see jõgi esiti
Parapanist künni Nikopoli Türgi monitooridest puhtaks oli
tehtut. Seda ei wõinud aga mitte muidu korda saata, kui
et monitoorid kõik ära häwitatut pidiwad saama; see wõis
aga üksnes auru paatide abiga õnneliku kordamineku läbi
sündida. See aga ei juhtunud ka mitte korda minema ja
kaks monitoori jäiwad ometi Nikopoli alla.
12. Juunist saadik oli Türgi sõalaewade sõit keskmise
Doonau püül, Nikopolist kuuni Rustschuki, hoopis lõpetatut;
selle wahe püül olewad monitoorid jäiwad liigutamata Ni­
kopoli juure seisma. Oliwad nad wiga saanud, wõi ei
tohtinud nad wälja tulla, kes wõib seda tääda.
Selle wahe ajal 8.—12. Juunini käis Keiserlik Kõrgus
Suurwürst Nikolai oma nõuukogu ülemaga, kindral major
Lewitzky Plojeschtist salaja Doonau kallast Simnitzast tunni
Turnust saadik järele waatamas. Kui Keiserlik Kõrgus
kõik neid raskusi ja hädasid ära oli näinud, mis Nikopoli
kohast ülemineku ees oodata oliwad, kui ka seda tähele
pannud, et wee seisuse pärast Simnitza kohast üle wõis
minna, siis walitses ta wiimaks ülemineku koha natuke alt
poolt Sistowat. Ka pääkorteris ei täädnud keegi sellest,
kuhu ja mikspärast Keiserlik Kõrgus wälja oli reisinud.
Sellepäüle sai aga üksnes 8. korpuse kommandeerijale tääda
antut, kelle wäe jaod üleminekuga hakatust pidiwad tegema,
et Simnitza kohast üle pidi mindama. Mitmesuguse sõawägede liigutuse kui ka Nikopoli ja Rustschuki pombidega

laskmise läbi sa imad Türklased ülemineku kohalt ära ahwaldatut, et ülemineku asutusi ette mõis wõtta.
Simnitza kohast olla neli silda üle Doonau tehtut,
üks olnud pukkide ja kolm pontonite pääl. Esimene pontoni
sild seisnud 98 pontoni pääl, mis üksteisest ikka 10 sammu
eemal olnud; 29 pontoni olnud rauast ja 69 puust. Teine
sild seisnud 21 rauast pontoni pääl ja kolmandama silla
al olnud 72 pontoni; sildade laius oli ligi 3 sülda. Ehk
ma kül — ütleb kirjasaatja —- ühe Kassata rügemendiga
ühes üle silla läksin, ei tunnud ma silda siiski wankunm,
sest et need wäga kindlaste on ehitatut ja iga ponton kangeste ankrusse pandut.
Simnitzast wiib üks kõwerik tee läbi pehme mullase
ja tolmuse aasa maade. Niihästi need kui ka Doonau sees
olema saare päälsed teed saiwad Wenelastest hagudega
täidetut ja mullaga paalt tasaseks tehtut, mis läbi nad
endile ühe kindla tee saiwad, kust nad raskeid asju wõisiwad
üle wedada, ilma et need sisse oleksiwad wajunud.
Enne kui aga sildasi ehitama hakati, pidi kindral Richter
pontonite ja lootsikute pääl ühe jao mäega üle jõe minema,
mis 14./15. Juunil öösel sündis. Kellu 2 ajal ööse läks
esimene hulk mäge üle, ja need oliwad: Wolhpnia jalamäe
rügement, üks sotnija jalgwäe Kassakaid ja 60 Doni rüge­
mendi Kassakast, ja nendega ühes kindral major Jolschin.
Kellu 2 ja 45 minutit astusimad need mäe jaod Türgi
poole kaldale maale, kus nemad eeswahtidest üksikute püssi
paukudega wastu wõetut saanud, nõnda et nemad ilma
suure kahjuta seda kaunis kõrget kallast mööda ülesse on
saanud ronida. Järgmised üleminejad on aga juba wäga
kange püssi ja suurtükide tule al üle pidand minema; missist
oliwad Türgi mäe jaod endid Sistowast ja säält ümberkaudu
kokku kogunud. Ommeti läks ülminek pontonite pääl ilma

roahetpidamata edasi. Ülemineku ajal läks waenlafel omnteti
korda, 5 pmttoni oma suurtükkidega põhja lasta.
Kolmandama ülesõiduga läks kindral major Dragomiroro ka teine poole jõge ja hakkas isi wõitlust juhatama.
Suurwürsti Nikolai poeg. oli temale ülesaatmise juures abiks
antut; selle hooleks jättis ta nüüd 14 jalawüe diwisiooni
jaod meel üle saata, kes üle minemata oliwad; wiimastega
läks ka Suurwürsti Nikolai poeg teine poole kaldasse.
Kui kindral major Dragomiroro teine poole kaldale
jõudis, nägi ta, et Wene rongi, kes esimese kahe roooriga
üle jõe oli läinud, Türklasi juba rokis roersta kaldalt eemale
oli tunginud. Sellepärast käskis ta kindral major Petruscherosky brigaade, kes tema järele nt cm te tulirvad, otsekohe
Sistoroa püüle minna ja sääl pääle hakata; neljandama
küttide brigaadele, kes kõige roiimaks järele tuli, andis ta
käsu, et nemad selle mäe selja pääle pidiroad ronima, mis
pääl pool Sistoroat Doonau kallast mööda edasi lühäb.
See kange ja merine roõitlus kestis kellu 3 homunkust künni
lõuneni; roiimsed suurtüki paugud jüiroad kellu 2 pärast
lõunat roait. Türklased paniroad meele äraheitroa roaprusega
roastu; roast igast roarjupaigast pidiroad nemad pajonettidega
roälja aetut saama. Kahte Türgi suurtükki, kes Sistoroa
juures ühe kõrguse pääl seisiroad, ei olnud mitte roõimalik
roait jääma sundida, ehk kül mõned meie patareid Rumeenia
poolt kaldalt roahetpidamata nende pääle tuld andsiroad.
Wiimaks taganesiroad Türklased Tirnoroa ja Nikopoli poole
tagasi, kuna meie roäed Sistoroa ja säält ümberkaudsed
kõrgused eneste alla roõtsiroad.
Wene poolt ööldakse ühte kokku 821 meest langenud,
nimelt 302-surnud, kelle hulgas 9 ohroitseri, ja 466 haaroatut, kelle seas 22 ohroitseri, ja 53 hoopis kadunud, mis
roissist ära uppunud.

60

Kui mina — ütleb kirja saatja — pärast lahingi
lõpetust sõaplatsi pääle läksin, ei leidnud ma säält midagi
muud märki, kui sõkutut maapinda, ära rikutut wiinapuu
aedu ja katki murtut ja lõhutut õunapuid; üksnes linnast
ligi kahe tunni teed eemal näitab ühe koha püül üks haua
küngas seda kohta, kus sõa ohwrid oma wiimse rahuaseme
leidnud. Ehk kül Türklased 15. Juunist saadik säält oma
teed ott läinud, siiski on kõik kodune kauplemine seismas,
poed kinni ja majade uksed lukkus. Uste pääl nähikse risti
tähtä, ehk ka Wene keele kirjadega kirjutatut: „Bolgar",
ehk „Prawoslawnp Bolgar", mis nii palju tähendab, kui:
õige usuBuljaar. Bulgaarlased oliwad muidu ikka harjunud,
soldatitest kõiksugu kurja kannatama, mis ka Wene soldatitest
kardeti, ehk need kül oma kange malitsuse al kedagi ülekohut
teha ei tohi. Wahest tulewad kül weiksed nääklemised ette,
aga kui need ülesse antakse, siis tuleb niikohe süüdlasele kange
nuhtlus kätte, et wõitjad soldatid ka mitte oma kõrget meelt
näidata ei tohi. Kõik mis nad ostawad, peawad nad maks­
ma ja ei tohi ka mitte kingitusi wastu wõtta, et nad mitte
ei harju kingitusi nõudma.
Sistowa ära wõitmise ajal oli Majesteet Keiser Dratscha
külas Doonau ligidal korteris. Süül tuli kindralstabi ehk
ülema sõa nõuukogu päämehe Nepokoijschitzky käest täädus
Keisri pääkorteri: Sistowa on ära wõidetut! Keisri ümber
laagris on aga wäga palju ülemaid ja ohwitserisi: kõigile
neile antakse warsi käsk, et nemad endid nõuu kogu juure
peawad koguma. Kõik tõttawad Keisri korterisse. Ohwitserid seisawad ligidas ringis Keisri ümber ja Keisri ees
seisab Tema wend Suurwürst Nikolai. Keiser oli praegu
oma wennale teise klassi George ordu risti annud, tema
ümber hakanud ja temale suud annud. Teised Suurwürstid
tungiwad sõawäe ülema walitseja ligi, köit annawad temale

61

suud, ta wastab nende õnnesoowimised sügama liigutusega
ja hakkab siis kõikide kindralidele ümber kaela. Suure waimustusega wõtawad ohwitserid teda oma õlade pääle ja
wägewa hurraa! hüüdmise al toomad nad temale niisuguse
auustuse ja armastuse tunnistuse, kuida see südamelikum
ja toredam enam ei wõi olla. Waimustatut õiskamised
kõlasiwad ümberringi ja mitu korda hüüdsiwad Suurwürstid
ja kindralid Keisrile hurraa! Sellepäüle pööris Keiser kaardewäe poole. Tema tee läks Tscherkesside, kaardewäe ja
Kassakate laagrist mööda; need wõtsiwad Keisri Härrat nii­
suguse suure waimustuse ja rõõmuga wastu, et nad üles­
pidi hüppasiwad, oma mütsist tuulde wiskasiwad ja lõpmata
hurraa! õiskasiwad. Kassakate mängukoor oli enese ritta
säädnud ja mängis Keisri laulu; ruttu säädis ka üks laulu­
koor enese kokku, kes wõidu laulust laulis. Nõnda sai see
Wene sõawägede auupäew keiserlikus pääkorteris peetut.
Keiser läks säält edasi künni lipu seisu kohta, kus Ta
sõawäe lipu teretas ja lühikese kõne oma mäe ülematele
pidas, nende lipu aun kiites, kus Tema sõnad jälle, kui
tuli mõjusiwad. Soldatid hüüdsiwad lõpmata hurraa! kui
Keiser tagasi minnes nende telkidest mööda läks. Ommeti
peeti kõige selle wõidu rõõmu juures laagri säädus kangeste
ülewel. Kui öö pääle tuli, pidi kõik waiki ja rahule jääma,
sest et teisel hommikul wara pääkorter säält jälle edasi pidi
minema.
Selle pääle soowis ka kaardewäe ülema kommandeerija
asemik, kindral adjutant Baron Bistrom Peeterburgist, Keisri
Majestetile telegrahwi läbi õnne, et Tema wägi õnnelikult
üle Doonau saanud, mis pääle ka Keiser temale wastuseks
andis:
„ Ma tänan südamest Teid selle kuulsa ülemineku õnnesoowimise eest. Kaardewäe osad on minu usalduse täieste

62

tõeks teinud; nad on enam iste pajonettidega pidand wõitlema ja on kui wägewad mehed endid üles näidanud.
Sellepärast on aga poolest jalawäe kompagniist, kes sellest
taplusest osa wõtsiwad, palju langenud. Flügel-adjutant
ooberst Oserow on jalast haawatut; kuida näha, ei ole see
haaw mitte wäga kardetaw. Mina leidsin teda kaunis
erga ja rõõmsa olewat. Nõndasammuti on ka leitinant
Polianow jalast haawatut, aga ta jäi weel roodu. Sekondeleitinant Türbert I. esimesest kaardewäe suurtüki brigaadest
on nelja soldatiga ära uppunud; nemad oliwad ühe parwega,
kelle pääl kaks mäe suurtükki oliwad, põhja waunud. Preobrashenski rügemendist on üks mees langenud ja tiks haa­
watut; Semenowi rügemendist üks langenud ja üks haawatut;
Jsmailowi rügemendist üks langenud ja üks haawatut;
Jäägri rügemendist kolm langenud; Moskau rügemendist
üks langenud ja üks haawatut; grenadeeri rügemendist üks
langenud ja üks haawatut; Pawlowi rügemendist kaks
haawatut; Soome rügemendist üks langenud ja kolm haa­
watut; Littawi rügemendist langenud üks ja haawatut wiis;
Austria rügemendist üks langenud; Preisi rügement on terwe;
Wolhiinia rügemendist üks langenud ja üks haawatut;
Küttide pataljonid ja kantsi tegijad on terwed. Pääle selle
saiwad haawatut, aga ei tulnud mitte roodust ära: Soome
rügemendis üks, Preisi rügemendis üks. Flügel-adjutandi
ooberst Oserowile olen ma kuld mõega „wapruse eest" annud;
Flügel-adjutant Kossatsch ja kaarde rügemendi leitinant
Polianow saiwad 4. klassi Wladimiri ordu mõekade ja pae­
laga; kaptein Mazkewitsch Preisi rügemendist sai Anna ordu
3. klassist mõekade ja paelaga; soldatitele olen ma üheksa
auumärki jaganud. Ma palun seda kõige rügementidele
täüda anda.
Aleksander."

63

Ka Wene wäe laatsaretid ja mis süül ette tuleb, on
tähelepaneku wäärt. Sistowa lahingi ajal oliwad kolm
laatsaretti siin pool ehk pahemal pool Doonau kaldal ülesse
faetut, ja lahingi ajal läks meel korpuse pääarst vr.'Kadatzkp teiste rügemendi arstide ja haige tallitajate soldatitega
pontonite pääl üle jõe, ja süüdis otse lahingi joone taha
neljandama laatsareti ülesse. Kõige nende nelja laatsareti
fees oliwad pärast Sistowa lahingit 360 haawatut. Enamiste oliwad kõik raskeste haawatut, kellel suuremalt jaolt
kõhus ja rinnus haawad oliwad, mis sellest tulnud, et sõdijad
wäga üksteise ligi on olnud. Mõned haawamised oliwad
isiäranis imelikud. Ühel oli kuul kuue, särgi ja püksi tüki
ühes sisse litsunud, mis nagu roosi nup ühes walja tõmmati.
Seda tuleb sagedaste ette, et mõnel kaks ja weel rohkem
haawa on, mis seda tunnistab, et sõdimine wäga kibe on
olnud, ja et mehed wäga wahwaste wastu on pannud ja palju
kannatanud. Üks soldat, kellel kuul käest läbi oli läinud,
pääsis ühe amuleti (püha kuju) läbi surma käest. Kuul trehwinud teda just rinna pihta ja oleks ta südamest läbi tunginud.
Tema kandis aga terme rongi metallist pühade kujusid riiete
al rinna pääl, ja kuul juhtunud just püha Nigula pihta,
ilma et see sellest Lugemast metallist läbi oleks tunginud.
Nüüd auustab see mees püha Nigulast, nagu oma kaitsjad,
ja kui Suurwürst Nikolai haawa tuid waatamas käis, näitis
haawatut soldat uhkusega Temale oma püha kaitsjat. Mina
oleksin seda muidu narrilikuks sõajutuks pidanud — ütleb
kirjasaatja — kui ma isi mitte seda meest ei oleks näinud.
Need laatsaretid oliwad 3000 haawatu tarwis sisse
süetut; nüüd on aga laatsareti walitsus õnnelik, et neid
aga 360 on. Surnute aru on aga ka 360, tulba seda
hiljemalt leitut. Pää hospitaal on Simnitzas, kus proh-

64

ivessor Dr. Bergmann*) ja prohwessor Dr. Korzenewski^
kui kõige kuulsamad Wene maa Chirurgid (lõikamise läbi
parandajad) tallitawad. Sääl laskis ka meel korpuse pääarst Dr. Piotrowski Tatarlaste laiad kummidega kibitkad
esimest korda laatsareti telkideks sisse sääda. Üks niisugune
kibitka makswad 40 rubla, olla kerge ümber wedada ja
muidu maga tugew; pääle seda andwat ta päewa, tuule ja
wihma wastu hääd marju, olla wõimalik wärsket õhku sisse
lasta ja olla kaheksa haigele sees ruumi. Esiteks olla 60
niisugust kibitkat selle tarwis malmis faetut.
Esimeses rippuwwoodis — ütleb kirja saatja — mis
minule Simnitza hospitaalis silma puutus, oli üks kena
noor madrus, kellel weike pruun habe moka pääl oli; tema
silmad hiilgasiwad palawiku tules; ta ajas oma tahtmist
ja palus ühtepuhku, et ta natuke wõiks istuda, mis tohter
temale aga mitte ei lubanud, maid ütles: „Ah kui kange­
kaelne sa aga oled! so haigus lähäb jo selle läbi pahemaks.
No noh, pane tähele. Homme tuleb Keiser jälle seie, siis
ma tahan Tale kaemata..." — „Noh, ma jään siis pikali,
jah jään. — Kus on õde? oh see õde**)..."
— „Mis sa karjud, oota ommeti, ta on ära läinud;
maata, sääl ta istub ja keedab sulle muna. Tema isi on
jo sääl, eks sa seda näe!" Seda üteldes pöörab see paks
madal lahke näoga tohter ühe paksu õunapuu oksad eest
kõrwale ja näitab selle jonnijate, kuida õde ühe tulekese
juures kükitab ja lusikaga kastrollis midagi ümber liigutab.
Kui mina selle madruse ligidale jõudsin, naeratas ta
ja palus tekki oma rinna päält natuke tagasi lüüa, ja näitis
silmadega oma uue George ordu risti pääle, mis tema
*) Praeguse Ruhja õpetaja poeg, kes Tartust sinna läks.
**) Oed nimetakse need naisterühmas, kes sinna haigete tallitajaks läinud.

65

hospitaali särgi külgi oli pistetut. „Tema Isi, Tema Isi
on selle mule kinkinud. Tema Isi on selle ka minu rinna
külgi pistnud," ütles ta ja naeratas. See haawatu oli uhke
oma risti üle, mis temale troostiks ja rõõmuks oli ja pidas
enesi järelejätmatu kohuseks, seda igale ühele uueste juure
tulijale näidata. — „No jah, sa oled üks miks mees,"
naljatas tohter; „sul põle muud midagi teha, kui ennast
ühe külje päält teise pääle pöörata! Tema on jo ommeti
Isi sinu oma kuuldes käsknud, et sa terweks pead saama."
„Kes on see haige," küsisin mina tohtri käest. „Semen Lopatin, madrus ja sõudja pontoni H 17 püäl,"
rvastas tohter. — Mina olin tema lugu juba hommiku
kuulnud, mis ma nüüd uueste järele kuulasin ja see oli
nõnda: JV- 17 ponton sõitis mäge ülewiies juba teistkorda
siitpoolt kaldast ära, enne kui walge kätte oli jõudnud.
Waewalt oli ta Doonau pääl ühe kuust walgustatut joone
pääle jõudnud, kui Türgi pataljoonid hirmsal wiisil tema
pääle tuld hakasiwad andma. 45. Minski rügemendi jalamehest ja 8. jõudjast ei olnud mõne minuti järel mitte enam
pooli mehi elus. Ponton sai ka selle wahel mee woolusest
ikka eemale ja kaugemale weetut, kuna Türklased oma lask­
mist mitte järele ei jätnud, nõnda, et meie mehed üksteise
järel kõik langesiwad; mõne silmapilgu järele oliwad 4 meest
meel hinges; pontoni ei wõinud mitte enam sõuda ja nõnda
ajas mesi teda otse kohe Türgi poole kaldasse. Sääl lange­
siwad weel 3 meest, et üksainus aga weel järele jäi; see
ei tahtnud ennast fa_ mitte elusalt Türklaste kätte anda,
waid kargas jõkke. Üks kuul lõi temale weel õla sisse ja
purustas tema kaela krantsluu. Ühe käega on raske ujuda,
aga ta ujus ommetigi, künni ta endal maa jalge al tundis
olewat. Wee woolus oli teda ülemineku kohast 5 wersta
alla poole ühe saare pääle wiinud. Kas nüüd Türklased
5

66

seda roeifeft märki wee pinna paal oliwad märganud wõi
oli see pimedast pääst umbes sündinud, ommeti lõi üks kuul,
kui ta waene mees maale oli jõudnud, ta teise käe paalt
poolt küünarnukku puruks. See oli see madrus Semen
Lopatin. 15. Juunil jõudis ta sinna saare paate ja alles
20. leidis teda säält üks mööda-sõudja Wene paat kogemata
üles, kust ta pääle wõeti ja Simnitza laatsaretti wiidi.
Kuus päewa üksteise järel oli Lopatin ilma toiduta; tema
haawad hakkasiwad kangeste mädanema, nõnda et ussid
sisse tekkisiwad, aga ta ei heitnud oma meelt mitte weel
ära. Iga hommiku roomas ta mette ja istus sääl kaelani
sees, mis teda wähä kosutas ja kus wee woolus tema haawu
puhastas. Tema jutustas, et ta wiimaks kõik oma lootuse
juba kaotanud (mis wiie päewa järel mitte ime ei ole.)
Tema olla teine pool kaldal kül liikuwaid punktist näinud,
ei olla aga mitte täädnud, kes need olnud, kas meie rahwas, wõi Türklased. Tema ei täädnud ka mitte, mis kõigest
sellest üleminekust oli saanud ja armas, et kõik tühja oli
läinud, mis teda kõige enam pahandas. Wiimaks wiiendamal päewal kuulnud ta Wene keele kõnelewat ja ka aerude
sobinat. „Mina waatan sinna poole," jutustas ta „ja
näen, — wõtku teid see ja teine — meie poisid. „ Michejew,
hei Michejew!" kisendasin mina__ — Michejew oli ka
õnnekohe selle wapra mehe häält kuulnud. Nad wõtsiwad
tema säält ülesse ja tõiwad laatsaretti. Keiser käis kohe
seda haiget waatamas, ja mis pääle selle sündinud, seda
tääme meie juba.
Ühe teise rippuwwoodi pääl istus üks jalawäe Kassat;
ta pidi istuma, sest et ta mitte enam pikali olla ei wõinud;
kuul oli temale sügawasse selja sisse tunginud ja seljaroo
ära rikkunud. Kõik tema alumine pool keha oli alwatut
ja ka päälmine pool keha oli temal toetuseks kinni mähitut.

67

Tema oli surma paate haawatut, sellepärast et ole ka enam
kuuli tema ihust wälja kistut, mis temale ilmaasjata meel
walu oleks teinud. Üks halastaja õde hallis riides ja walge
tanu pääs, istub tema juures ja loeb temale magusa hää­
lega midagi ette. Kassak kuulab tähelepannes päält, saab
aga waewalt meel midagi aru — tema tuhnid silmad hal­
kamad korraga ühe koha pääle wahtima, alumine lõug kukub
maha__ ja ongi mees surnud!
Päike pöörab õhtu poole, marjud muudawad oma kohta
ja mõne rippuwwoodi pääle hakkab päike paistma. Haigete
tallitajad tulewad ftmtaA wõtawad ettewaatlikult arstide ülewaatmise al moodi kandmistest kinni ja säewad neid nõnda,
kuida nad peawad olema. Sääl lühidal seisab üks toppeltelk, sääl puhastakse ja pühitakse põrmandut, kuhu pääle
pärast haljad lehed puistatakse. Warsi on õhtu käes ja
siis saamad kõik haigete woodid haigetega sinna kantut.
Mina läksin — ütleb kirja saatja — rõõmsa südame
tundmisega säält sõalatsaretist ära. Rahu täidab igaühe
hinge, kui ta näeb, kui hästi meie wapra wõitlejate eest
muretsetakse. Mina usun, et ka haawatute terwed seltsi­
mehed, kes keelmata neid wõiwad waatamas käia, niisamma
rahuliku tundmise säält ligi wõtawad. Kui nemad seda
hääd tallitust ja korraliku säädet näewad, siis ei wõi see
mõte neid iialgi hirmutada, et neil ka niisamma sugune
lugu kätte wõib tulla — sest surma ei karda nemad mui­
dugi mitte...
Kui nüüd Wene mägedel Doonau üleminek õnnelikult
korda oli läinud, andis Majesteet Keiser 17. Juunil järelseiswa käsu wälja:
„Ma olen kõiki ülema sõawae kommandeerija mägede
säädmisi kinnitatut kohtade paat sõa hakkatusest saadik elama
osawõttega tähele pannud ja tmmud, kuida kõik nende lii­
5*

—

68

kumised korra paal on, ja kui suurt hoolt mägede terwise
ja ülespidamise eest kantakse, ja kui osawalt neid selle taieste
korda läinud Doonau ülemineku juures on juhatatut, misga
14. korpuse jaod Galatzi ja Braila juures kõige esite hakatust
teinud, ja suurem jagu mäge Simnitza juures seda lõpetand.
Et Ma Oma silmaga näinud, kui ütlemata tegewad meie
. suurtüki mehed, ja kui wäsimata ja kartmata meie kantside
tegijad ja sildade säüdjad on olnud, kui julgeid tegusid
meie mäe juures olewad meremehed üles on näitnud ja
wiimaks, kui ütlemata wapraste ja wahwaste meie mäe
jaod 10. Juunil Budshaka ja 15. Juunil Sistowa juures
on sõdinud, — siis on see Mule tõsiseks rahuloleka rõõmuks,
selle läbi Keiserliku Kõrguse, ülema kommandeerijale, Tema
ligemate abimeestele ja Шиш wahwa mägedele, kes endid
uue auu ja kuulsusega ehitanud, kilesse tunnistada, kui süda­
mest ja sügamalt Ma nende tööst lugu pean. — Seesinane
päewakäsk peab kõigis kompagniides, eskadroonides, sotnides,
patareides ja kommandudes, niihästi tegema mäe hulgas
kui ka ülepüä kõiges kaarde-, maa- ja meremäe jagudes
ette loetut saama. (Pääkirja alla on Majesteet Keiser isi
oma käega kirjutanud:)
Aleksander."
11.

Rumeenia mägede Doonau üleminek.
Kui Wene mäed Sistowa kohalt üle Doonau oliwad
läinud, siis läksiwad selle järel ka Rumeenia mäed üle
Doonau Türgi maa sisse. Kõige esiti on 2000 meest
Avantgarde mäge, arwata 15 wersta päält poolt KalasatWidini, Tschetate juures üle Doonau saadetut, et nad

69

Florentiini paate pibtroab minema kus üks kindel Türgi
mäe seisukoht on. Paa ülemineku koht saab meel kaugemal
ülemel pool Gruja juures olema, kus Dimoko jõgi Doonau
sisse jookseb; sääl olla üks pontoni sild käsile mõetut ehi­
tada. Würst Kaarl ja miniister Bratjanu on Bukarestist
Turn-Seemerini läinud, mäe üleminekut päält maatama.
Rumeenia mäe üleminek et ole mitte kerge, nimelt, kui nad
ilma Serbia piiri puutumata, hommiku poolt Dimoku jõge
üle Doonau peaksimad tungima. Nentad mõiksimad saal juu­
res mäga kergeste Osman Pascha küüsi langeda, kellel Widinas 30—38,000 meest otemat, kes neid Doonau ja Dimoko
suu mahel nurka mõiks litsuda. Sellepärast armatakse, et
Rumeenlased missist üle Serbia nurga saamad minema ja et
mürsk Kaarl omad sõamaed pahemalt poolt Dimoko jõe kallast
mööda, künni Bregama kohta saab miima, enne kui ta Bulgaa­
ria maa sisse lähäb. Muidugi on see plaan mürsk Kaarli ja
mürst Milani mahel nende miimse kousoleku juures maha tehtut.
12.

Türklaste taganemisest Dobrudscha maakonnas.
Juba enne Wenelaste üle Doonau minekut kirjutatakse
Türklaste sõalaagrist: „Nüüd on mul see asi selge, et Türk­
lased oma Doonau äärse mäega Wenelasi, kelle mägi hästi
korra pääl on, mitte üle jõe ei jõua keelda minemast. Neil
ei ole mitte üksi tormilisest mäest, maid ka tublidest ohmitseridest puudus, kes kindlaste mõistamad mastu panna ja
juhatada. Sääl juures lõpeb ka nende kõige suurem kihutus,
see kallis usuhullustuse kaup otsa. Kes isi sõas ott olnud,
see tääb, kui ruttu liht mehe juures isamaa armastus ja'
priitahtlik ohmerdus sõa raskuse ja maema al ära kaomad,

70

et muub üle ei jäe, kui Üksnes see püüdmine, et ta aga
oma paljast elu weel wõiks ülewel pidada. Üks hästi
haritut ja õpetut mägi wõib aga siiski weel ühe tubli juha­
taja al oma kohust täita. Nõnda ei mõtte mina ka sugugi
kaksipidi, et Türgi soldat ka ilma tubli juhatajata oma
sõariistade auuft lugu mõistab pidada; sest Türgi õpetatut
soldatid on mast kõige truimad oma kohust täitma, kui kellegi
muu riigi sõamehed; aga bmmeti tuleb ka liht soldatil aega
mööda see tundmine, et tema kohuse truudus teda mitte
enam wõidule, waid aga ainult auufa surmale wõib wiia.
Nuhtluse määrt hooletusega olla sõa ministeerium kõik kind­
lused tarwilise kinnituseta jätnud, ehk kül sõda kuude kaupa
kaela pääl ähwardamas olnud__
Türgi soldatitel, kes
nmidn wäga tublid mehed on, puuduwad sõa kunsti pääle
õpetatut unterohmitserid hoopis; nõnda on ka nende kommandeerijad Paschad hirmus hooletumad ja rumalad, kes
oma mägesid nõnda ei mõista sääda, kuidas kohus on.
Siis ei ole mitte ime, kui nemad isi oma nõdrust ära
hakkawad tundma ja eest ära taganema, kui seda järgmises
ridades näha saame.
14. Juunil kirjutab üks sõnumi saatja Küstendschest:
Kibeda ratsa sõiduga olen ma praegu Hirfowast seie jõud­
nud, aga ma ei wõi iial seda unustada, mis sugust häda,
alastust ja waesust minu silmad selle tee pääl on näinud.
Eile õhtu sai Türgi wäe ülemale, kelle korpusega mina
ühes olin, täädns antut, et Wenelased meie järele tulemas
etemat. Tema andis warsti käsu, et telgid pidiwad kokku
toõetut, kõik sisse pakitut ja edasimineku tarwis malmis
säetut olema. Kaua aega seisimad soldatid meel sõnalau­
sumata laagre tulede ääres ja ootasimad edasimineku käsku,
kuna kuu oma täie malgusega meie pääle maha paistis ja meie
kardetamat ja meele äraheitmat olekut oma maikusega md

71

enam näis kaswatama. Kellu pool üheksa sõitis üks major
ratsa natukese maad eemale, et ta waenlaste tulekut pidi
tähele panema; waewalt oli ta mõni sada sammu laagrest
eemale jõudnud, kui ta selle hüüdmisega: „Wenelased tulewad!" jälle tagasi kihutas. Nüüd jooksis üks hulk mehi
wälja, kes marsi küllalt aru saiwad, et Wenelased nende
kannul oliwad ja neid peaaegu sisse nähti piiranud olewat.
Üleüldine ehmatus tuli kõikide pääle; wastupaneku pääle
ei mõtelnud ükski, maid aga üksnes, kuida ta ennast päästa
mõis. Telgid oliwad silmapilgul kokku palitut, niisamma
silmapilgul oliwad ka kõik sadulas, kes ratsa mehed oliwad
ja tomati tuhatnelja edasi, aga kuhu! seda ei täädnud
wist ükski meitest. Terwed maa inimeste moorid, manad,
nõdrad, abita jäetut inimesed ja naised wäetima imema
lastega täitsiwad igal poole teesid, nõnda et edasiminek palju
raskem ja kardetawam oli, kui et meie sinna poole oleksime
tagasi pöörnud, kust Wenelased meile kaela tulla ähwardasiwad. Aeg ajalt kuulsime meie Kassakate trumpeeti hääli,
mis meid ikka ja ikka rutulisema põgenemisele kihutasiwad,
künni meie wiimaks sinna jõudsime, kus meie praegu oleme
(see on Küstendsches.)
Simnitzast kirjutatakse: Siit saamad Wene mäed wäga
ruttu edasi saadetut. Neli brigaade hobuse mäge on juba
Varna wastu saadetut, üks brigaade Kubani Kassakaid
Nikopoli ja kolm brigaade Tirnowa poole. Wiimsed on
juba kaugele edasi jõudnud. Wene mägede sissesääde, edasi­
mineku tarwis, saab järgmisel wiisil olema: Suurwürst
Nikolai lähäb 8. ja 9. korpusega üle Tirnowa ja Sliwno
oru Balkani pääle; 11. ja 12. korpus saawat Suurwürsti
Auujärje pärija käsu al Rustschuki ümberpiirama, ja kindral
Zimmermann 4. ja 14. korpusega Dobrudscha maa sees
edasi tungima, kus tema Silistria linna ümber peab piirama.

72

Kui Türklased Balkani juures mitte rohkem wastu ei pane,
kui Doonau ääres, siis saamad Wenelased ühe kuu pärast
Adrianoopelis olema, mast enne meel, kui Silistria, Varna,
Rustschuki ja Schumla kindlused Wenelaste kätte on lan­
genud. Wenelastel on mehi küllalt, et nad ühel ajal ühe
mäe aruga edasi tungiwad ja kolm linna sisse piirata
wõiwad. Kui Wenelased ikka nõnda edasi lähäwad, siis ei
saa see sõda mitte kauemine kui Septembri ehk Oktobri
kuuni kestma.
13.

Türklaste ja Bulgaariaste wastastiku waen Bulgaarias.
Nii kuida Wenelased Türgi maal edasi tungiwad ja
Türklased nende eest taganewad, nii häwitawad ka Türk­
lased eht Türgi moodi kõik need kohad paljaks, kust nemad
wälja peawad minema, nagu Dobrudschast kirjutatakse: Kõik
Dobrudscha maa on kõrbeks ümber muudetut; Doonau
kallast mööda Matschinist kuni Rassowa ja säält edasi künni
Küstendsche Musta mere ääre ei ole enam ühte ainust terwet küla. Suurem jagu neist on kõik maha põletatut, ära
rikutut ja tühjaks jäetut. Siin ja sääl leitakse üksikuid,
pool nälginud Bulgaariaste sugukonde, kelle käest Tscherkessi ja Tatari rööwlid, kes Türgi teenistuses, kõik ära
on riisunud. Waewnlt oli Wenelaste Doonau üleminek
nende kõrwu puutunud, kui Türgi Tscherkessid ja Tatarlased
oma koledat tööd pääle hakkasiwad. 200 ja 400 meest
ühes koos, läksiwad nad külade pääle ja riisusiwad esiti
kõik elajad ja ära kannetawad asjad ära. Mis mitte ei
mõinud ligi wõetut saada, see lõhuti puruks ja pandi wiimaks tuli otsa. Inimesed, kes wastu paniwad ehk oma

73

raha mitte wälja ei armud, saiwad hirmsal miisil ara tapetut,
mikspärast iga lähema küla rahmas, kuhu need mõrtsukad
ja röömlid puutusirvad, kõik ära põgenesiwad. Kui need mõrt­
sukad miimaks meel Medschidje ära olimad riisunud ja
hämitanud, läksimad nad oma riisutut karjadega Varna poole
edasi, kus nad igal poole oma teed niisuguste hirmsa tegu­
dega täitsimad. Üks suur jagu neist riisutut elajaist pidi
tee pääl mee puuduse pärast hukka minema. Kolme päise
Medschidje riisumise ajal oli nende kommandeerija Pascha
ja Tultscha kohtu ülem neil juures, aga nad ei keelanud neid
röömlid kõige mähem oma röömimise tööd tegemast maid
maatasimad rahulikult päält, kuida inimeste elumajad ja
keldred ära lõhuti ja puhtaks riisuti; ka siiski ei liigutanud
nemad endid, kui juba päris soldatid riisuma hakkasimad.
Bulgaarlaste kirikus on niisugused jäledad ja hirmsad teod
tehtut, keda sulg ei roõt üles kirjutada.
Niisamma peamad Türklased Wenelaste eest tagane­
des ka Balkani mägedes tegema. Ammetliku tääda anduste
järele olla Tscherkessid Herpalikis 60 kristlast ära tapnud,
ja kes tapmisest ära pääsnud, need olemat surma eest põge­
nedes ühe jäme sisse ära uppunud. Meie Keisri Härra
olemad ühe Inglise oobersti Wellesleyga Simnitzas ühte
Bulgaarlast maatamas käinud, kellel Türklased pärast pal­
jaks riisumist pääluu risti ja põigiti lõhki olemat raijunud.
Nõnda on päris sõa kõrmal Balkani poolsaare pääl
meel üks kodune hämituse sõda maenliku rahmaste mahel
lahti läinud, kus tänini ühed teiste malitsejad ja teised
esimeste orjad on pidand olema. Muhameedlaste moscheed
saamad Bulgaarlastest ära riisutut ja Bulgaarlaste kirikud
Muhameedlastest ära teotatut, tuleleegid lõõmad niihästi
Türklaste kui kristlaste katustest mälja ja mõrtsukate seltsid
mõllamad niihästi tänise malitsejate kui orjade sugukondade

74

seas. Tänise sõa sees langenud surnute ja haawatute hulk
kaob hoopis nende surnu kehade hunnikute niastu ära, mis
lahti pääsnud wiha waen nüüd kuhja ajab. See on aga
praegu meel üks weike tük maad, mis sõaplatsi sisse puu­
tub, kus rahwa sõda nüüd omal koledamal näol möllab;
õhta pool Bulgaarias ja lõuna pool Balkani on selle wastu
weel kaunis rahuline asi, ehk ei ole üksikud surmamised
meel mitte üleüldiseks saanud. See lugu saab sõa edasi­
minekul ka weel teiseks saama. Kuna sõawäed endid laiali
laotawad ja merised lahingid löödut saamad, sennis peawad
maa waenlased igas külas, igas alewis ja linnas isieneste
wahel elu ja surma pääle kodusõda, et peaks wõitu saama
ja teist allasuruma, kus mingi sõa saadust ega armuandmist
ei ole. Aastasadade kaupa mana päritut waenluse juure
tuleb weel allasurutawa merine wihkamine, kes alles orja
piitsa juttisi oma selja pääl tunneb olewat, kui ka see kibe­
dus, mis ta isi oma surujate uhkuse al on pidand kanna­
tama, nõnda ka kättemaksmise janu, mis ühe wägewa
päästja mäe ligi olek tema sees ülesse äratab. Türklane
paneb omalt poolt ka oma mana uhkuse ja wägiwallaga
wastu, et tema walitsus mitte käest ei pea kaduma, ja sääl
tuleb siis silm silma wastu ja hammas hamba wastu!___
Ükski ei wõinud uskuda, et se sõda, mis neljasaea aastast
wägiwalla walitsust pidi lõpetama, kõiki wiha nõnda pidi
ülesse kihutama. Kaua aega oli selle asja ettewõttega wiidetut, ja selle ajawiite põhi oli ainult see tundmine, et paremat
elukorda Balkani poolsaare pääl sisse sääda, üks hirmus raske
tük tööd on, ja et kõige Hommikumaa pind enne merega kas­
tetut peab saama, enne kui säält uued ja paremad säädused
wälja wõiwad kaswada. Meil on alles esimene sõa hakatuse
ots waewalt selja taga, aga selle aja sees on ka kodune waen
ennast juba hirmsal wiisil üles näitnud. Need koledad loud,

75

mis ajalugu meil Türklaste tegudest Austria maal kõneleb,
fünnimb nüüd Türgi omal maal. Üksikud hädakarjumised
saamad üleüldise segaduse sees ära lämmatatut; ajalou
kirjutaja kirjutab kül need koledad sündused ülesse, aga
waesed inimesed peawad kõik seda hirmust häda ligi kanna­
tama. Need asjad, mis nüüd meie päiwil sünniwad, tule*
tawad kül 16. aastasaea häda ja wiletsust meele, kus isr
sõas maha langeb, ema nälja surma sureb ja waesed lapsed
rohtu sööma peawad minema. Hommiku maa säädus ja
rahwa elukord, oleks kül teisel wiisil wõinud korda saadetut
saada, aga usuhullustajad siin ja sääl ei ole seda mitte
tahtnud ja grahw Beakonsfieldi wõi Disraeli luurija leo­
pardi politiik on wiimaks kõik rahulikud püüdmised ära
kihwtitanud ja alwanud. —

Järg jää tulema ja saab Nikopoli, Tirnowa ja Plewna lahingitest, kui ka Balkani üleminekust jutustama.

:
Л;и

‘СИ

;оьлт ?алл

;litol • r.r..

л.?С

žvD?

dfnirr •

•

с/

1

1 ii il cdi.id :L*■;!

1

.

■
Cn.

•

: -i:

j. V

-Ло

.

;

.

l.r f•

:,■ .

.

:

il
,;K ;■ ;•

: : ..

•

,

;f .

• ,