KARL RUMOR-AST

PALAVA PÄIKESE JA
FANAATILISE USU MAAL
I OSA. — TSEILON

K°/Ü. „L00DUSTARTUS

.

•••>

Karl Ast rikša kalessis.

Karl Rumor-Ast

Palava päikese ja
fanaatilise usu maal
Reisukirjad Tseilonist ja Indiast

I osa. — Tseilon

ef

I

fCU

K°/Ü. „Loodus“, Tartus

1930

K. Mattieseni trükikoda O/Ü., Tartus, 1930.

I. TEEL.

Märkisin oma päevaraamatusse: 2. märts 1930. a.
Täna lahkume Punasest merest. Süt peale läheb sõit
kagu suunas. Kuue päeva vältel peab laev võitma Adeni
lahe ja suure tüki India ookeanist, nimelt selle osa, mida
hüütakse Araabia mereks. Süs tervitab meid Tseiloni
rand.
Astudes hommiku vara laevalaele, leidsin vihmase
ilma ja tiheda udu. Haruldane on see sün ja tuletab
tahtmatult meelde septembriilmu Eestis. Aga õhk, mis
lööb näkku, ja tuul, mis libiseb kõrvust mööda, tuleks
otsekui palavast aurusaunast. Kraadiklaas keskmise lae
vaheseinal märgib 52° C. Rinnal on kitsas ja ta vajaks
rohkem ruumi. Värskenduseks ning tujutõstmiseks lä­
heks tarvis tugevat sõõmu külma, karastavat õhku. Sün
seda küll ei ole. Soe aur tungib kõikjalt inimese ole­
musse, ummistab ta hingamise, suigutab ja loiutab ta
tahte.
Sumadanid kabiinis olid hommikul kaetud tiheda
veepiserdusega. Pühkisin ja puhastasin neid, aga vist
oli see asjatu töö. Kui nende metall-osad seni pole rooste­
tanud, süs roostetavad nad nüüd. Villastele riietele ki­
pub hallitus külge. Hoidsin Londonis viit naela: ei
raatsinud osta metalliga vooderdatud sumadani, mis kait­
seb asju rõske õhuga kokku puutumast. Nüüd kahetsen.
Laevalaed, muidu nii piinlikult puhtad, kihisevad
täna väikestest rohelistest loomakestest: rohutirtsud!
Imestume käsi kokku lüües. Nad ronivad ja hüppavad
5

ning teevad asjatuid katseid lendu tõusta. Arvatavasti
algasid nad harilikku röövteekonda võrdlemisi lähedasest
Somali rannast, sattusid udu ja vihma kätte ning maabu­
sid elupäästmiseks laevalagedele. Nii sus: merihädalised
tundmatutest rohtlatest ja mägedest. Palava Aafrika
meeldetuletus külmalt põhjamaalt saabunud reisijatele.
Kehakaalult ja -pikkuselt ületavad nad ainult vähe meie
maa suuremaid rohutirtse, tiivad aga on nendel hästi are­
nenud ja lõualuud otsekui hobusel. Madrused ei tunne
nende vastu halastust: vehivad luudade ning harjadega,
püüdes tõrjuda omavolilisi külastajaid merre tagasi. Nad
põgenevad, lendlevad pisut ning laskuvad jälle. Kuhu
olekski neil minna mujale, kui surma, selles uduauruses,
läbipaistmatult hallis meres?
Pühapäev. Neljanda lae otsmisele rõdule ilmub val­
ges vestis madrus, haarab kellanööri ja hakkab helistama.
Pikkamisi, mõõdetud vaheaegadega. See on esimese klassi
madrus. Rõdu, kus ta seisab, asuks otsekui kahe maa­
ilma vahel: siin asjalik ning lihtne kolmas klass, seal
— luksuslikult möbleeritud salongid ja kabiinid esimese
klassi reisijatele. Pühapäeval lõhutakse üürikeseks ajaks
vahesein: palvetund inimeste rahuks ja Jumala kiituseks.
Kõik, kes vajavad oma hingele seda kosutust, kogunevad
nüüd saali. Õhtul mängib sealsamas tantsumuusika ja
pauguvad šampanjapudelite korgid, kuid see ei keela
härdumast neid, kelle süda loomu poolest juba sarnaneb
sula võiga.
Kellahelinale neljandalt laelt vastavad samasugused
aeglased löögid kolmanda klassi backboard’ilt. Kellalööjad
ei näe teineteist, vaid reguleerivad kokkukõla kuulmise
järele. Sün toon madalam, seal kõrgem: kokku annab
see soovitud illusiooni vaiksest maakirikust ja selle üksil­
dasest kellamehest, kes vahtides kaudu torniluukide näeb
juba kaugelt lähenevat jalakäijaid ning vankritelsõitjaid,
kõigil ühine siht. Kurb on see kuidagi, liiga pidemetu
ja abitu sel võhivõõral merel.
6

Vahepeal hakkavad udus paistma tumedad kühmud.
Nad ilmuvad korraga nii paremale kui vasemale käele.
Udupalakad rebenevad mitmeks tükiks. Maailm oleks
otsekui mitmekujulistest fragmentidest kokku liidetud.
Mööduvad teravad tipud, järsud kaljurahnud, äkilised
kiviseinad. Kõik see tunnistab Bab-el-Mandebi merekitsuse lähenemist. Paljad ning tühjad kaljuharjad, mis
reastuvad meist vasemal, on ristitud «kaheteistkümneks
apostliks". Seal ei asu inimesi: harvakult vaid randub
seal mõni kalameeste paat.
Merekitsus ise moodustub Perimi saare ja Aafrika
ranna vahelisest veekogust, mis umbes 15 km lai. Juba
mäetippude koonusetaoline kuju ja nende pruunikas värv
näitab, et niihästi Perimi saar kui ka lähem rannik
kuulub vulkaaniliste moodustiste hulka. Binokkel avas­
tab vaatele mitmed kustunud kraatrid. Saarel asub
raadiojaam ja seisab kümmekond kasarmuilmega hoonet.
Udu otsekui pühitakse minema. Adeni lahe vee­
väljale sõidame heledas päikesevalguses. Laeval algab
harilik argipäev. Esmajoones seatakse sporditarbed korda.
Reisijad on jagatud rühmadesse ja iga rühm võimleb
iseajal. Juhataja ja selle abi ei saagi muud, kui hüüda
ruuporisse võimlejate nimesid. Mind tüütab see. Kuhu
ka ei istuks, mida ei teeks — ikka pead kuulma mõnd
missi või misterit taga otsitavat.
Võimlemine ise koostub tühiseist lastemängudest, ai­
nult esimene klass omab korralikku tennisevälja. Meil
loobitakse rõngaid posti otsa ja ämbritesse, veeretatakse
rattaid mööda laevalage, pillutakse ümmargusi liivakotikesi nummerdatud laudadele, mängitakse käsipalli ja
muud säärast tühjatähja. Enamasti iga päev peetakse
rühmadevahelisi võistlusi, mille tulemus söögisaalis lõuna­
ajal teada antakse (ikka jälle ruupori abil). Inglane
on küllalt naiivne, et tunda selle üle rõõmu ja plaksu­
tada iga väljajagatava auhinna puhul käsi. Ikka:
„Cheety!“ ja „Cheexy!“ Kahtlemata pakub see pikal
7

meresõidul omajagu vaheldust; üldiselt poleks asja selle
vastu vaielda, kui sportimine teisi reisijaid ei segaks.
Meil aga kujunes lugu nii, et kõige parem ning avaram
lagi hommikust õhtuni sportlaste okupatsiooni pidi sal­
lima.
Muudest lõbudest, mida „Orient Line" oma reisi­
jatele püüab pakkuda, oleks nimetada tantsu, muusikat
ja kino. Alul oligi ainult tants. Aga mida soojemaks
muutus ilm, seda sahtlipoolsemaks jäi jalakeerutus. Mis
sa ikka tantsid, kui higi iseendast juba ojana ihu niisutab 1
Kord tehti ühislaulu ja ühismänge. Läksid igavalt ja
apaatselt. Mulle oli see siiski huvitav, sest polnud kunagi
varem kuulnud harilikke inglise rahvalaule. Nad õieti
sarnanevad saksa omadega. Ka Eestis tuntud viisikestel
lauldi mitu laulu. Omapäraseks inglise kombeks tuleb
lugeda rügihümni laulmist või mängimist iga olengu
lõpul. Ei ole mõeldav ükski teatrietendus ega ükski kinoseanss ilma selleta. Ka laeval peeti samast kombest
täpsalt kinni. Nii pea kui tants või ühismäng lõpul,
kõlas paratamatult „God save the king". Tundub küll
enamasti hümni profaneerimisena, aga mine tea: ehk
mõjub ometi kasvatavalt
Minule meeldis kino. Ekraan — lihtne pala puldanit
oli tõmmatud mastide vahele. Tuul hõljutab seda
edasi-tagasi, ilma et takistaks vaatamist. Ise lamad mu­
gaval leentoolil, suitsetad paberossi. Peas ei ole ühtki
mõtet. Öine õhk poeb mõnusalt põue. Taevas sädeleb
kümme tuhat tähte, üks kaunim kui teine. Unustad
paratamatult kõik rannad ning mandrid. Elad vaid silma­
pilgu suggestioonile. Ja kui sus lõppeks tõused ning
sammud muretult kabiini poole, — on rahu ja uni kind­
lustatud. Ei maksa kõik kassikuld mitte midagi Jumala
maailma kõrval. — —
Viimast ^ort^a nägime maad, kui lahkusime Ädeni
a est ja suundusime ookeani. Aafrika rand mustade
mägedega tuli oige lähedale. See on kuulus Guardafui
8

maanina: kooliraamatutest küllalt tuubitud, silmaga nägin
esmakordselt. Ei paku midagi iseäralikku: ikka tühi ja
paljas nagu kõik rannad sel teel. Alates Londonist,
oleme juba harjunud teadmisega, et iga maapala, mis
läheneb silmale, kujutab endast vaid kivimägesid. Eran­
diks oli palake Aafrika kallast Port-Saidi juures: seal
venib kõrvelagendik nii kaugele kui silmal püsi. Saared
läbisõidetud meredes tõusevad eranditult jõhker-kaljuselt ja kivi on ainus element, mis lisandub aeg-ajalf
mõõtmatuile veemassidele.
Nüüd haarab ookean meid oma hõlma. Ei ole enam
kajakaid ega ühtki muud lindu. Vesi ja taevas. Päike
tõuseb mikroskoopilisest veetolmust, veereb ikka kõrge­
male ning kõrgemale, rändab otse üle pea — suur
hõõguv tulipall — ja hakkab süs sama pikkamisi vajuma,
kadudes uuesti laudtasasesse vette. Harvakult tuleb vastu
mõni laev. Harva näeme sulpsavat mõnd kala. Kahel
puhul purskasid vaalad veejugasid taeva poole, näitasid
oma tumehahkjaid selgi ja kadusid. Süs jälle oleks kui
pisike torpeedo lõhkenud: hall vahusammas kerkib sini­
sele veele. Lähemal hetkel välgatab päikese käes suur
süstikukujuline loom meetrit poolteist merepinnast kõr­
gemal; kavatseks otsekui lendu tõusta, kuid vajub tagasi
märga voodisse. See on manitsus tähelepanu teritami­
seks, sest peatselt lõhkeb veel teisigi torpeedosid ning
iga veesamba kohale tõuseb tore, elastiline loom. Mad­
rused ütlevad, need olevat hulkuvad haid, aga ma ei ole
kindel, kas maksab seda juttu uskuda.
Õhtul võtab laevas flirtimine ülivõimu enda kätte.
Kõik kõrvalisemad kohad on küllalt head selleks, et
pigistada küljed kokku, kaelustada tundidekaupa ja su­
ruda huuled kokku suudlusteks. Inglased — pärit ena­
masti suurlinnadest, kui mitte otse Londonist — ei näe
suudluses veel suuremat kuritegu, kuigi see pealtvaata­
jate silma all sünniks. Kodus teevad nad samuti: kaelustavad igal pool — treppidel, pinkidel, kinodes, kirikus
9

ja trammideski. Kuidas võiksid nad olla suudlemata
laeval?!
Mõned preilid käivad sülest sülle: täna sakslane,
homme inglane, kolmandal päeval rumeenlane, sest tänu
taevale — mehi leidub meil igast rahvusest ja miks ei
peaks üks vapper plika kõiki neid läbi proovima. Nad
külastavad ka kabiine, sest võrgutajaid leidub kõikjal
— isegi paradiisis, miks süs mitte suures reisijatelaevas,
mis oma mõõtmetelt kahtlemata ületab kuulsusrikka Noa
laeva. Teised daamid vaatavad neile pisut viltu; vahest
on neil ka õigust selleks.
Kaasreisijate keskel äratab tähelepanu päratu pikk
sakslane, noor ja sihvakas, ametilt viiulikunstnik, kes
sõidab Austraaliasse looma endale tulevikku. Sain temaga
heaks tuttavaks ja tema kaudu ühe hispaania päritoluga
inglise prouaga, kes reisib, nagu minagi, Colombosse.
Omalt poolt tõmbasin tutvuskonda pikapatsilise eesti
preili, kes hoolimata noorusest ja vähestest kogemustest
— ehk võib-olla just selle tõttu — tahab kinnitada
saatuse Sydney sadamas. Püüame olla neljakesi head
sõbrad.
Õhtul võtab sakslane viiuli — on näha, kui väga
ta seda pilli armastab, — seab enda poosi ja mängib
meile sentimentaalseid saksa viise. Teame küll, et ta
kunst neil õhtutel kuulub vaid eksootilisele prouale, aga
keegi ei saa takistada meid istumast võõral reeserval
ning sõitmast kaasa. Ilus ja avatlev on see pealegi, kui
mõelda, et vasemal pool meist venivad Araabia mere
laiad palakad, paremal aga õõtsub ookean otsatult, ot­
satult. Kümned tuhanded kilomeetrid välivett, aga selle
keskel nõrk pähklikooruke, laev, ja — viiul, mis oma
igatsustega loob uue mere, uue unistuste maailma. Kunst
ongi selle poolest avatlev, et ta mitte millestki loob mi­
dagi, loob lõpmatu palju, loob lõpmatuid õhulosse.
Aja hilinedes lahkun reisisõpradest. Tahan olla üksi.
Flirti ja muusikat saab igal pool, ookeaniöid — vaid mõ10

tied korrad elus. Istun ülemisel lael, naudin liikumist.
Näib nagu ei sõidakski laev, vaid nagu hoovaks vesi
meist vahutades mööda. Eemal virvendab tähtede helk
mere süsimustas peeglis. Laeva taga pühib nõialuud
kulda ja hõbedat. Imelikud pallid, kord nagu tulikerad
kollaka kumaga, süs jälle nagu sinkjad leegid salapära­
selt lõukalt, keerlevad ning kummitavad, ilma et neid

korrakski kauemalt saaks jälgida. Järjest on nad liikvel,
muudavad silmapilkselt karva ning kuju. Neist kõrval
keerleb samal ajal heledaid laike, tõustes, vajudes, tärgates, kustudes. Viirastub ja viirastub alalõpmata; polekski
nagu ilmsi, polekski nagu reaalne. Uinudes ookean näeb
und ja suggereerib inimestelegi oma nägemusi.
Ülal, kuhu osutavad mastide tumedad tipud, asub
teine ookean, kummuli üle looduse. Seal sireleb Linnu­
tee nagu õrn siid. Tuhandete tähtede keskel köidab tähe­
lepanu nelja tähe kiirgav sagar, mida kutsutakse Lõuna
Ristiks. Kolm tähte kuuluvad heleduselt esmajärguliste
11

hulka, neljas on abitum ja tuhmim. Nende asetus vastab
tõesti risti neljale lütosale ning kristlane-reisija võib
kujutella, nagu sõidaks ta lunastava sümboli kaitse all.
Rahvad, kelle maadele ja meredele paistab see kum­
maline tähesagar, ei tunnusta kristlust ega näe risti­
märgis midagi pühalikku. Neil on teised sümbolid ja
teised kujutelmad. Kes ütleb, et halvemad meie oma­
dest? Öelda ju võiks, ent tõestada ealeski mitte. Elu
ei veetlekski enam, kui poleks tal tuhandet kuju ja
meeleolu; ookean polekski ookean, kui ta ei ulatuks
randadest randadeni — igal pool uued lained, uus tuul,
uus ilu.

12

II.

INDIA

HETKI

LINNULENNULT.

Seni kui tõuseb päike ookeanimadalikult ja rändab
hõõguva tulipallina üle taeva, seni kui sädelevad tähed
lõpmatu veevälja kohal, kuni jätkab laev oma igavat
teekonda läänest idasse, — katsume tutvuda nappide
joonte varal tolle maaga, mida kutsutakse Indiaks.
Juba see sõna ise äratab meis hulga ebaharilikke
kujutelmi. India — imedemaa. Fakiirid ja madudetaltsutajad. Euroopale tundmata kunstid ja nõidused.
Eksootiline maa ja salapärane rahvas. Ühel pool rikka­
likud looduseannid, teisel — kurikavalad ning karde­
tavad kiskjad. Templid valgete elevantidega ja preest­
rid nõiateadustega.
Kõik see on olemas, kuid ainult —- üleskruvitud
kujutluses. Tõelikult ei leia me seal vist rohkem ime­
sid, kui mujalgi maailmas. Imede ring jääb kahjuks
iga päevaga kitsamaks. Imede loomus sarnaneb lumega:
nagu lumi sulab päikeses, nii sulavad imed teaduse
valguses. Kuigi peaks leiduma veel asju, mis meile
kummitusena paistavad, süs tähendab see ainult seda,
et me pole läbenud nende asjadega lähemalt tutvuda.
Äga et India elunähted meie omadest nii mõneski
suhtes põhjalikult erinevad, et seal sunnitud oleme igal
sammul sääraste mõistete, eluviiside, kommete ja tali­
tustega kokku puutuma, mis meis võõrastust, arusaa­
matust ja üllatust äratavad, see on muidugi vastuvaid­
lematu tõde. See tuleb erinevast arenemisest, mis kest­
nud juba aastatuhandeid.
13

Nüüd, mil pikadki vahemaad on hõlpsasti ületa­
tavad, mil kõik rahvad on kistud rahvusvahelisse suht­
lemisse nii majanduslikult kui politiliselt, mil raadio
viib sekundi vältel tarvilikud teated ühelt maakera
servalt teisele, mil raamatute Ja ajalehtede varal toimub
alaline mõttevahetus lahusasuvate inimhulkade vahel, —
nüüd sammub inimkonna arenemine enam-vähem ühiste
eesmärkide poole Ja ühiste tähiste Juhtimisel.
Vanasti nõudis Juba lühike reis Tartust Rüga palju
vaeva Ja aega. Lüklemisvahendid olid viletsad, mõtete
vahetamine raskendatud. Loomulikult pidi noil ajul iga
nurk ning kolk arenema omal käel Ja omaette, sest
suhtlemine inimeste vahel piirdus lähema ümbruskon­
naga. Leiame praegugi oma kodumaal mõningaid saari
ja muid kolgataguseid, kus inimeste elujärg ja vaimline tasapind tunduvalt erinevad eesti keskmisest kultuurinivoost. Mis arvata süs Indiast või mõnest muust
kaugemast meretagusest maast 1
Aurulaevade leiutamiseni ja selle kannul kõndiva
sõjalise ning majandusliku pealetungini polnud Euroopa
ja India vahel õieti mingit suhtlemist. Kuigi rassiline
põlvnemine oleks olnud ühistelt ürgidudelt, nagu seda
indogermaani tõugude kohta oletada tohime, süs sündis
nende rahvaste vaimline ja majanduslik looming ometi
sedavõrt erinevates tingimustes, et ühistest saavutistesf
ainult kõige üldisemas mõttes juttu tohiks olla.
Ime ei ole mitte see, et meie usulised, kõlblised,
eetilised ja esteetilised mõisted suuresti erinevad, vaid
palju rohkem peaksime imestuma, et aineliste olu­
kordade kiuste — erinev kliima, erinev asetus — üldine
arenemisjoon siiski paljusid ühiseid kokkupuutepunkte
on suutnud säilitada. Isegi usulistes mõistetes, kui
vaadelda neid eelarvamusteta, avastub hulk ühiseid lähte­
kohti.
Sattudes võõrastesse maadesse ja olles asetatud
võõrastesse olukordadesse, ei tohi me neid kohapealseid
14

eluavaldusi, mis meile ebameeldivatena esinevad, mille
vastu meie harjumused ja tunded tõrguvad, üleolemise
ja hukkamõistmisega hinnata. Subjektiivne hinnang pole
üldse veel hinnang. Meie jõud peab kuluma asjade
tundmaõppimiseks ja nende mõistapüüdmiseks. Ainult
siis on tulu inimesele sellest suurest õnnest ja nau­
dingust, mida pakub kaugete maade külastamine.
India suhtes tuleb meil eeskätt varna heita see
üldiselt juurdunud arvamus, nagu kujutaks India enesest
mingit kultuurilist ja majanduslikku tervikut. Samuti
nagu pole ühist Euroopat, nii ei ole ka ühist Indiat.
Too maa, mida kutsutakse Indiaks, kujutab endast pige­
mini iseseisvat maailmaosa mitmekesise looduse, rahva
ja kultuuriga, kui teatud tervikut riiklikus ja rahvus­
kultuurilises mõttes. Politiliselt on küll India mahu­
tatud Briti suurriigi valitsemisvõimu alla, aga see asja­
olu ei märgi veel mingit seesmist ühtlust See on vaid
väline koor, mille kestuse kohta ei saa võtta keegi
jäädavat patenti.
Paradoksaalselt küll, ent ometi väga õieti lausub
Sir John Strachey: „Esimene asi, mida India puhul
peame õppima, on teadmine, et säärast maad olemaski
pole/* Ta tahab sellega öelda, et oleks lubamatu ning
asjatu India kohta üldistavaid arvamusi avaldada ja
kogu Indiat ühise mõõdupuuga mõõta. Kellelegi ei satu
pähe otsustada Euroopa üle mõne üksiku riigi järele,
aga India suhtes tehakse seda alatasa. Ometi on
Euroopa nii kultuuriliselt, majanduslikult, pindalaliselt
kui ka rahvuslikult palju ühtlasem, palju tervikulisem
kui India.
Kõige pealt tuletame meelde, et India maa-ala on
sama suur, kui Euroopagi oma ilma Venemaata. Ta
ulatub rohkesti üle kahekümne kaheksa laiuse- ja üle
neljakümne pikkusekraadi. Sel hiigla maa-alal asub
320 miljonit inimest mitmekesise kultuuri ning minevi­
kuga. Nad kõnelevad 130 erimurrakut, mis jagunevad
15

kuude täitsa iseseisvasse keelevalda. Samal maal ja
samade kirjude rahvaste peres kummardatakse kuut
suurt usku, mis omavahel noaterani riius. Paljude
sõdade ning teiste verevalamiste põhjustajaiks olid
peale majanduslikkude huvide just usulis-ideelised mo­
tiivid.
Sama mitmekesine, nagu ta elanikkude koosseis, on
ka India majanduselu. Leiame seal loendamatu ametilükide hulga — hiigla suure astmestiku elukutseid, mis
algavad nomaadist-karjakasvatajast ning röövlist-magimehest ja lõpevad kõrgema astronoomia ning abstrakt­
sema filosoofia õppetoolidega. Sel maal leidub inimesi,
kes oma arenemises inimahvist pole jõudnud palju kau­
gemale (näit. Tseiloni vedda’d); aga sealsamas paistavad
meile silma sedavõrt haritud pead, et vana Euroopa
sunnitud on kaua otsima, enne kui ta neile väärilise
vastu suudab seada. Ühel pool primitiivne amb ja sojanui, teisel — ülevamad tehnilised saavutised. Hindulane Djagadis Bose konstrueeris ajamõõtja, mis märgib
tuhandendik-sekundilise täpsuse. Kuid samal maal tarvi­
tatakse ikka veel primitiivseimat harkatra, mille ette
mõnes maanurgas rakendatakse orje; mõned mahajäänud
rahvakillukesed ei ole veel niigi kaugele jõudnud, et
tunda arvusid üle kümne.
Suurem osa inimesi Indias elatub põllutööst: nimelt
219 miljonit ehk 72o/0. Nad asuvad külades ja pisi­
kestes alevites. Osa neist harrastab kõrvaltööna käsi­
tööd, aga milline protsent — selle kohta ei anna statis­
tika vastust. Linnade poolest on India vaene. Tõsi küll,
ta idakaldas asub säärane hiiglane, kui Calcutta, mis
on suurimaid linnu Briti ilmariigis peale Londoni; ka
Bombay kuulub miljoni elanikuga linnade hulka, kuid
see ei muuda veel asja. Üldiselt on India õige vaene
linnade poolest Suurtööstus seisab alles arenemisjärgus;
ega siis Inglismaa asjata ei vea iga aasta Indiasse
ligi kolme miljoni kilomeetri pikkuselt puuvillakangaid,
16

kuigi puuvill, mida inglise vabrikud nende kangaste
jaoks tarvitavad, enamasti Indiast enesest tuleb.
Klümaliselt esitab India üldiselt väga palavat maad.
Kuid see ei ütle veel midagi tõelikkude klümaolude
kohta. Nagu kõiges muuski, nii valitseb ka siin otse
kujuteldamatu mitmekesidus. Võrreldes näiteks Ässami
ülivihmarikast kliimat Induse jõe taguste kõrvemaade
kliimaga, leiame ühel pool trüphooneliselt lämmatava
õhustiku, kuna teisal aastatekaupa tilka vihma ei nähta
ja hommikune kastegi imetlust äratab. Kuna Assamis,
Bengaalias ja paljudes mereäärsetes maakohtades loo­
dus ürgmetsi sigitab, milles puud ja liaanid läbipäästamatuteks müürideks põimuvad, valitseb kõrbedes ja suu­
remal osal Dekhani poolsaarel sigitamatu kivi, liiv ja
savipaagane kiltmaa. Assamis ja Bengaalias leidub paiku,
kus aastane sademetehulk tõuseb üle üheteistkümne m.
Djhatputis selle vastu ei ületa see kunagi 75 mm.
On ju päris arusaadav, et rahvaste kultuur sellisel
vastuoksuste maal ühise mustri järele ei saanud kujuneda.
Kui keegi katsuks näiteks Beludžistani piiriäärsete mä­
gede elukutselise röövli hingelaadi ja maailmasuhtumist
võrrelda TsellonI põlise kultuurrahva — singaleeside —
omaga, siis satuks ta oma targutamisega lausa rappa.
Nagu nimetatud, kõneldakse Indias 130 keelt. Üks
suurimaid keeli on siiski hindu oma. See valitseb viies
Briü-India provintsis ja kahes pärismaalaste riikide­
rühmas. Kesk-provintsides — Beraris ja teistes — kõnel­
dakse hindu keele kõrval veel kaheksat muud laialt­
levinud keelt. Assami Paabeli torn oleks võrreldav
suure džungliga. Bengali ning assami keele kõrval, mida
räägib elanikkude enamus, kodustusid seal aja jooksul
tervelt 98 mitmekesist pisemat keelt ning murrakut. Kuna
Euroopas keelte piirkond enam-vähemgi kas riiklikku­
dele või administratiivsetele piirjoontele vastab, on India
segakeel! kõnelevad rahvad paisatud enamasti ühisesse
patta. Siin ei suudeta parema tahtmisegi juures tõmmata
2 K. Ast. — Reisukirjad Tseilonist.

17

etnograafilisi piirjooni. Valitsemise hõlpsuse mõttes ja
erirahvuste ühispüüete halvamiseks on inglased pealegi
meelega püüdnud jagada suuremaid rahvaid administra­
tiivse kuuluvuse suhtes kahte ning kolme ossa. Vana
põhimõte: divide et imp era.
Politiline olukord ja suhe keskvõimuga on igas pro­
vintsis ja riigis enam-vähem isesugune. Peab olema asja­
tundja, et selles virr-varris vähegi orienteeruda. Nende
ridade autoril puudub kahjuks see asjatundlikkus, nagu
99%-l turistidest üldse. Ma ei mõtlegi, et suudaksin öelda
India kohta uue sõna. Mis mõistab keskpärane euroop­
lane sel kirjul maal? Kuidas jaksaks ta tungida keeli
oskamata ning olusid tundmata pärisrahvaste hingeolu
mõistmiseni? Kuidas saaks ta hinnata õiglaselt ja
erapooletult näiteks kastide mõtet ja kastivaimu?
Jäägu see katsegi kõrvale. Tahan vaid vaadelda
ja pajatada sellest, mis mulle kiirel läbisõidul maa väli­
sest kujust ning elust silma satub. Paratamatult kipub
siingi subjektiivne nägemisoskus, nägemisvõime esitata­
vat pilti moonutama, aga ma püüan jõudumööda objek­
tiivne ning õiglane olla.
Minu teekond viib mind kõige pealt Tseilonisse.
See saar asub teadupärast India lõunapoolseimas tipus,
ainult mõni kraad ekvaatorist põhja pool. Vaadates
kaardilt, näeme Tseilonit omavat suure pirni kuju: põhja­
poolne ots terav, lõunapoolne — lai ja ümmargune. Ei
ole mingit kahtlust, et ta kord kuulus Dekhani poolsaare
külge, ehkki singaleeside muinaslugu vastupidist tõendab.
Saare ühendus mandriga on veel praegugi jälgitav, nimelt
põhjas n. n. Aadama Silla juures. Seal on tarvis vaid
pisut kunstlikult kaasa aidata, ehitada mõned sillad,
täita mõned loigud, ning raudteeühendus Indiaga võib
toimuda takistamatult. Pisikeste saarte ja madalikkude
kett on otsekui kodunev vars, mille varal Tseiloni saar
ripub suure pirnina India küljes.
18

Politiliselt seisab Tseilon väljaspool üldist India
maade kompleksi. Ta ei kuulu n. n. India Kuningriigi
külge, vaid on jäänud algusest peale (1815) Inglise
„krooni maaks". Teda valitsetakse otseselt Londonist.
Kõrgeimaks riigivõimu kandjaks saarel on kuninga poolt
valitsuse ettepanekul määratud kuberner. Selle juures
asub nõuandev parlament, mille liikmed osalt määratud,
osalt valitavad. Niihästi määramise kui ka valimise
juures peetakse silmas rahvusi ja seisusi. Rahvaesin­
duseks ei ole see nõukogu mingil määral, ka ta võimupür on enam kui tühine, aga mingit häält ta vahete­
vahel siiski tõstab ja tema arvamusi pannakse Londonis
tähele.
Administratiivselt jaguneb saar kuude ossa (maa­
konda) ja iga osa eesotsas seisab keskvalitsuse agent,
alludes otseselt saare kubernerile. Peale selle on veel
kohapealsed omavalitsuseasutised pärismaalastest küla-,
alevi- ning ringkonnavanematega. Demokraatlik meelsus
tõstab saarel järjest enam pead, kuid demokraatlikku
korda tuleb veel kaua oodata. Vaadeldes kohapealseid
olusid ja pidades meeles saare minevikku, on kerge
jõuda äratundmisele, et Tseiloni saatus ei olene mitte
India mandri tulevikust. Tseilon sammub iseseisvat rada
ja loob iseenda ajalugu.
Looduslikult peetakse Tseiloni saart kauneimaks maa­
keral. Inglise kirjanikud nimetavad teda „kalliskiviks
kuninga kroonis". Saksa autor Guenther, samuti John
Hagenbeck (mõlemad on asunud pikemat aega saarel),
kutsuvad Tseilonit troopiliseks paradiisiks", millega ei
ole kõrvutada teist väärilist. Saar näib selle ülistuse
tõepoolest ära teenivat. Siin valitseb peaaegu aasta läbi
ühtlane pehme kliima. Vahe talise ja suvise tempe­
ratuuri vahel ei ületa 5° C. Sademed on jaotatud üht­
laselt, välja arvatud kõige põhjapoolsem saareosa, mis
kujutab endast džunglimadalikku ja kannatab kuivuse all.
Võrreldes India mandriga omab Tseilon kõiki mõel­
2!

19

davaid paremusi. Aasta läbi õitseb ning lokkab Tseiloni
loodus. Riis annab kaks, paiguti koguni kolm lõikust
aastas. Kookospalmid ulatavad oma vilja igal ajal ja
igal pool. Fruktide rohkus üllatab mitmekesiduse ning
maitsvusega. Majandusliku tähtsuse mõttes väärivad
nende keskel peamist hindamist kookospähklid, banaa­
nid, melonid ja leivapuu viljad. Peaks riis ebaõnnes­
tuma, mida Tseilonis küll väga harva juhtub, siis toidab
see jumalik saar oma lapsi puu- ja aedviljadega. Juba
metsikult kasvavate fruktide hulk on nii suur, et elani­
kud nälga ei jääks.
Saare ilu tõstab tema mägine maastik. Kogu Tseilon, välja arvatud mereäärsed ribad ja põhjapoolne
džungel, koostub loendamatuist mägedest ja orgudest,
kus vulisevad ojad, jõed, kärestikud ja kaskaadid. Kõr­
gemad ahelikud ning tipud koonduvad kesksaarel. Seal
tõuseb muu seas koonusekujuline Aadama mägi (Adam’s
Peak) oma pilvedesse peidetud peaga 7420 jalga üle
merepinna. See on pühamägi mitte üksnes Tseiloni rah­
vastele, vaid ka suurtele inimhulkadele India mandril.
Niihästi buddistid kui hinduusulised tunnevad müstilist
aukartust Aadama mäe ees.
Teine tipp, nimega Pidurutalagala, samas ümbrus­
konnas ületab kõrguse poolest Aadama mäe, kuid ei
oma säärast maalilist asetust ega ole nii järsk kui ta
kuulus naaber. Suurematest jõgedest, mis saavad alguse
neist mäestikest, oleks eriti nimetada Kalu Gangat,
Mahaveli Gangat ja Maha Oyat. Nad ratsutavad oma
vahutaval teekonnal üle järskude kaljude läbi kitsaste
kuristikkude, kaudu maaliliste orgude ja läbi mühavate
põlismetsade. Elevandid suplevad nende vetes ja papa­
goid ning ahvid tõstavad käredat kisa. Äga ka inimene
pesaleb sealsamas, juhib kosutavat vett riisipõldudele,
kogub puuvilju ja peab jõudeaegadel loomade peale jahti.
Turistile on Tseilon kättesaadavam kui troopilised
maad. Hulk raudteeliine läbib saare. Peale selle palis­
20

tavad mäekülg ning orgusid loendamatud maanteed, mis
võrdlemisi heas korras ja kus valitseb alaline autode
ja omnibuste liiklemine. Linnades ja suuremates alevi­
tes leidub ikka paar komforthotelli. Külades saab
ööbida valitsuse poolt asutatud puhkemajades (resthouse), kus mugavad ruumid ning rahuldav toit.
Nendele, kes esmakordselt külastavad troopikamaid,
on Tseilon otsekui loodud meelepäraseks ning parajaks
jõuprooviks. Seal näeb ürgmetsi, mägesid, madalikke
ja, nagu öeldud, ka džungleid. Kõik koondub kättesaa­
davasse raami. Kui mereäärsete madalikkude ja orgude
kuumus, mis vahel isegi 40° C. võib tõusta, harjumatu
reisija ära tüütab, siis põgeneb ta lihtsalt saare sise­
maadesse — mäestikesse. Pidurutalagala harja lähe­
duses leiab ta koguni Kesk-Euroopa sügiskuude kliima,
kus hommikuti hall murul ja jääkirme veel. Seal asub
Tseiloni suvisanatoorium, nimega Nuvara Eliya.
Kõigil loendatud asjaoludel otsustasin minagi alata
oma India-reisu Tseilonist. Loodan harjuda seal reisuiseärasustega ja koguda kogemusi India jaoks. Tseilon
väärib, et külastada ainuüksi teda. Kahjuks on aga
nende kirjade autori ainelised võimalused sedavõrt kit­
sad, et ta sunnitud oli Tseiloni külastamist siduma India
mandri külastamisega. Kaht korda ei saa ma seda kulu­
kat teekonda mitte ette võtta.
Lõppeks oleks veel nimetada Tseiloni linnu. Saare
läänerannikul asub kuulus Colombo hea sadamaga ja
ligilähedalt 250 tuhande elanikuga. Seda linna tunneb
iga merimees, kes külastab Hommikumaid. Colombos
peatuvad sütetagavara täiendamiseks kõik Austraaliasse,
Uuele Meremaale, Sundi saatele, Jaapanisse ning Hiinasse
minevad laevad.
Kesk-Tseiloni mägismaade suurimaid linnu (35 fuh.
elanikku) on Kandy — singaleeside riigi viimane pea­
linn. Mäejalal asuvad Ratnapura ja Badulla — umbes
21

meie Petseri suurused. Esimene neist on kuulus oma
grafüdikaevanduste ja kalliskivide poolest. Põhja-Tseiloni tähtsamaid linnu on Anuradhapura: vana pealinn.
Praegu asub seal vaid mõnisada elanikku. Linn väärib
ennem surnute kui elavate tunnustamist. Seal valitses
kord kõrge kultuur; seal oli buddismi häll Tsedoni
jaoks; nüüd imetellakse seal aina varemeid.

22

IIL COLOMBO.

„ühat’s my country1 Ceylon!" hüüdis singalees ja
viipas käega. See oli meeldiv härra: pruun nahk, suured
ümmargused silmad, sirge kasv ja alaline sõbralik naera­
tus pilgus. Tutvusin temaga laevas ja hakkasin tundma
ta vastu sümpaatiat. Seal ta nüüd seisis, poisike süles,
ja vahtis vaimustusega kaugusse.
„Teie juba lael? Tere hommikustastun ligi, puudu­
tan sõrmedega kaabuäärt. «Tahtsin täna esimene olla,
aga, nagu näha, teie jõudsite ette. Kuidas poisi tervis?"
„Oo, allright, allright\“ vastab. — Ta poiss on ni­
melt Euroopas sündinud ja kannatas teel köha käes. —
„Küll Tseiloni päike ajab tast kõik põhjamaised vim­
mad välja. Esimene ei võinud te täna juba sellepärast
olla, et ma kogu öö valvasin. Ei saanud silmagi kinni."
„Mina ka mitte," tunnustasin häbenemata.
Läksin õhtul selle teadmisega voodisse, et laev juba
kella seitsme paiku Colombosse jõuab. Nagu varemalt
tähele panime, ei jäänud ta kunagi lubatud ajast hilje­
maks. Tahtsin ilmtingimata kaasa elada kõiki saabumise
silmapilke. Olin liiga kaua ja palju unistanud sellest
päikesepaistelisest saarest, et lasta kaotsi minna kas
või ainustki hetke ta silmapürileilmumisel. Aga mit­
mele teiselegi, nagu näha, oli see hommik — 8. märts —
tähendusrikas, sest varsti seisis meid juba üsna kogu­
kas pere ülemisel lael, kus vaatlemisvõimalused kõige
soodsamad.
Hommik saabus apelsinkollase õhetusega taevas ja
23

lillaka virvendusega veel. Laeva kõrval ei liikunud
ainustki lainet. Meri oli täitsa rahustunud, peegeltasane, ehk nagu nimetavad inglased — calm. Tuule
ülitamist võis siiski aimata. Kust ta tuli ja kas tal
üldse suunda oli, sellest ei saanud aru. Äga kõrvade
ja silmade ümber ta ometi lehvendas, kerge ja pehme
justkui unetuul.
Idas joonistub taevakumerusse fatamorgaaniline nä­
gemus. Esimesel pilgul võiks pidada seda sulgpilvede
rüngastuseks, kuhu piserduvad vildakad kiired ikka veel
nähtamatult päikeselt. Kuid hetk hiljem omandab näge­
mus luustiku ning reaalsed piirjooned. Meie ees seisab
kõrge kuhelik mäeharju, toetudes otsekui tumedatele
sammastele, mille alumised otsad kaovad hämarusse.
Täienduseks taeva kollasele foonile värvuvad seljakute
ja kuristikkude palgeküljed roosakarvalisteks. Need
servikud aga, mis laskuvad varjupoolseisse orgudesse, ja
need järskseinad, mida ei haara kürtevalang, tumetavad
hahkjas-sügavalt otsekui suured koopasuud. Saar oma
loendamatute kühmudega, lagipealiste nukkidega, hammasharjadega ja torniliste tippudega esines meile kõiges
oma fantastilisuses ning värvikuses. Üks ainus tugev
hoog paiskab teda jõuliselt merest taevasse. Teiste tip­
pude vahel eraldub jumekalt nii oma kõrguse, esiplaanikuse kui ka teravuse ning kuju sümmeetrilikkuse
poolest hiiglane — Adam’s Peak, Tseiloni mägede müsti­
lise krooniga kuningas. Ta on imelikult üksildane, nagu
ei seisakski teisi tema ümber.
Mööduvad veel mõned minutid. Taevas muutub
apelsinikarvalisest ilmetult valgeks. Päike kerkib otse
Aadama mäe kohale. Nõiduslik vaatepilt sulab, laguneb
ja vajub kokku sama ruttu kui ilmuski. Valgus on
nagu peitekuppel, mis matab nägemuse oma alla; nagu
eesriie, mis langeb nähtamatult ja salaja. Pilt
nüüd­
sama veel äärmuseni selge, joonistatud ornamentide
üksikasjuni — kaob lõplikult. Järele jääb vaid pikk
24

kaldakumerik, mida varemalt ei pannud tähelegi. Tal
puudub perspektiiv. Näib, nagu asuks tema taga tühjus.
Hoolimata heledast päikesest ei ole ilm sugugi valge,
vaid pigemini hämar. Silmapiir on arusaamatuseni sule­
tud, liiga lähedane, kitsas. Õhk oleks otsekui lillade
kiirtega täidetud. Tulevad meelde kodumaised päikese­
varjutuse hetked. Hõõrud silmi ja hakkad end kahtlus­
tama lühinägevuses.
Laev jõuab sadama ette, mis asub kahekordsete
kaitsemuulide taga. Rannalähedases meres liuglevad mõ­
ned purjed, peaaegu lodevad tõukejõuetus tuules. Lootsi­
kud purjede all on kitsad ning pikad. Vaevalt maksabki
nimetada neid lootsikuteks, sest nad ei kujuta enesest
muud, kui jässakat puutüve kitsa, praotaolise õõnsu­
sega keskel, milles kükitavad pruuninahksed alasti
mehed, hoides pihus lookapaindunud pambuseritvu: nagu
näha — õngitsejad. Et säärane õõnestatud lootsik otse­
teed kummuli ei pöörduks, ühendab teda paar kõveraid
maiku teise — sagedasti sama jämeda, kuid lühema
— puutüvega, mille ülesandeks on tasakaalu hoidmine.
Ristlemiseks ja lainetaval merel liiklemiseks on see
omamoodi teravmeelse konstruktsiooniga sõiduriist kaht­
lemata väga abitu.
Tunnen järsku, et olen sattunud tuliuude, seninähta­
matusse, võhivõõrasse maailma. Kaldajoonele, mis kõverdub õhuliselt ja õrnalt, paiskab meri — olgugi ise
sile nagu peegel — vahutavaid lainetevalle. Nii kaugele
kui aga näeb, venib mets ja mets. Suured haralised
puud on asetatud rohelise müürina, aga nende üle ja
ees seisavad palmide ladvad nagu hügel-päevalillede
tormis lõhutud õied. Palmide valdamisele kuulubki õi­
gupoolest see rand. Nad seisavad kõikjal, längunud
enamasti ranna suunas, kuid vahel ka nöörsirgelt oma
imepikil värsil, justkui hügelükud lehvikute ja tutudega.
Olgu püstitatuma teiste puude keskele või moodusta­
vama erisalku ning saarestikke, ikka on nende ilu deko­
25

ratiivne, nende kuju monumentaalne ja teravapiirdeline, nende kasv iseseisvalt eralduv. Nad ei sula kunagi
üheks tervikuks, vaid unistavad ja meeleolutsevad iga­
üks omaette, peaaegu nagu väsinud, nagu tardunud liig­
ses rahus ja üksilduses.
Harva paistab ses troopikametsas ka mõni lampkatusega maja, mõni tornitaoline püstand või mõne
dagoba karakteriline kuppel. Alles süs, kui viibime juba
reidil, ümbritsetud pärismaalaste madalatest lotjades t,
näeme suuremat rühma euroopalisi maju. See on Co­
lombo ametiasutiste, äride, kontorite ja hotellide linna­
osa, nimega Fort. Selle ees, tungides poolenisti merre,
asetseb plekk-katusega pikk hoone: tollikontor, sadamapolitsei, lootsidejaam, rannasõidu-sillad. Ei mingeid
kraane, elevaatoreid ega vabrikukorstnaid. Laevade laadi­
mine ja tühjendamine sel maal toimub lihtsalt ini­
meste jõul.
Ka praegu näeme mitmeid kaubalaevu ja üht suurt
reisijateaurikut seisvat sadamas. Nende poole venivad
pikad vened, kubinal täis kolmveerand alasti „kulisid“.
Colombo argipäev — palav, higine, orjastav — on
alanud.

Maalemineku ajaks muutub päike palavaks. Ta
kiired ei soojenda üksnes, vaid nõelavad. Näiline häma­
rus ja mingi lilla värvideküllus õhus on kadunud. Kuid
valgus ise muutub sedavõrt pimestavaks, et ikkagi tunned
end suletud olevat kinnisesse ruumi, kus puuduvad põhja­
maadele omased kauged silmapiirid ning avarus.
Tollitoiming vältab ainult mõne minuti ja seisab
deklareerimises, et puuduvad maksustamisele kuuluvad
esemed. Mul on küll tervelt kolm kohvrit, üks nendest
pealegi kaunis mahukas, kuid ametnik ei pea tarvili­
26

kuks nende avamist. Üldse ei ole ma kuni Tseilonini
veel kordagi näidanud tollivõimudele oma pakkide sisu.
Prantsusmaal oli mul küll kirjutusmasinaga, mida lah­
tiselt käe otsas kannan, sekeldusi, kuid kohvrite ava­
miseni ei läinud ka seal lugu. See imestab mind en­
nastki, sest mõnedele reisijatele kiputakse taskute kal­
lale. Doveris pinnisid tolliametnikud üht austria pärit­
oluga umbkeelset härrat ligi kolmveerand tundi. Kui
ma ei eksi, ta jäigi rongist maha. Nähtavasti talitatakse
tollimajades rohkem silmamõõdu, kui eeskirjade järele.
Tseiloni toll on omamoodi väga kultuuriline. Mak­
sustamisele kuuluvad uhkusasjad ja kõik spirtuoosid.
Viimaste vastu ollakse koguni nii karm, et ei lubata
isegi vähesel mõõdul kölnivett kaasa vedada. Selle eest
on aga kõik vahendid, mis kuidagi kultuuri aitavad tõsta,
täitsa tollivabad, näit. paber, raamatud, igasugused tea­
duslikud instrumendid, õppevahendid, dünamod, aero­
plaanid ja nende osad. Samuti tollivabad on toitained,
peale konservitud fruktide. Villaseid kangaid ja südi
maksustatakse mõõdukalt, puuvillaseid üldse mitte.
Peagi viibime tänaval. Võõrastavalt mõjub see meie
silmale. Voorimeeste asemel ootavad reisijaid rikšad
väikeste kaarikutega. Nad püüavad üksteise võidu pak­
kuda oma teenistust, ülistades oma jõudu ja kiirust On
palju tegemist, enne kui pakikandjatega nende müürist
läbi murran autode juurde. Viin asjad võõrastemajja
ning tulen ise oma tuttavate seltsi tagasi, et viita nen­
dega veel viimast päeva pärast kolmenädalast meresõitu.
Mina jään süa, nemad jätkavad teekonda Austraalia
poole.
Olen lugenud rohkesti Tseiloni üle, tutvunud kirjeldiste kaudu ka Colomboga ja tunnen end selle tõttu
teatava piirini kodusena. Asun juhi ossa. Esimene ree­
gel: ära tee väljagi, kui sind tülitatakse. Ole rahulik,
lase kõik kõnetamiskatsed kõrvadest mööda ja talita nii,
nagu sulle endale meeldib. Pärismaalane hoidub au27

paklikus kauguses. Ealgi ei puuduta ta sind sõrme­
otsagagi.
Eurooplane on Tseilonis liiga suur härra. Ta ei
kõnni sün ealgi jalgsi — ehk olgu siis, et sportlikuks
otstarbeks sobivatel aastaaegadel ja pärast päikeselooja­
kut. Colombos, mis kuulub klümaliselt kõige pala­
vamate paikade hulka saarel, on jalakäimine harjumatu
eurooplase jaoks pealegi võimatu. Ta nõrkeb juba poole
tunni pärast, tundes kõrvetavat janu ning liigset südamepõksumist.
Seda teades, võtab meistki igaüks endale rikša.
Need on ülimalt tõmmud härrad, mustade juustega ja
suurepärase kehaehitusega. Ülemine osa kehast on alasti,
alumine puusadest saadik neljakandilise kangasse mäs­
situd, nii sarnanevad nad elavate pronkskujudega. Nende
nahk hülgab päikeses otsekui viksitud. Värv on neil
nagu hästi tumedal terasel või nagu värskelt valatud
malmil: mitte kollane, mitte ka pruun, vaid hõbekasmust. Rakendunud vankri ette, võib rikša tundidekaupa
sörkida, ilma et avaldaks väsimusetunnuseid. Sõidumäärustest peavad nad hästi kinni ja jätavad üldse
aruka, kuid orjastatud inimese mulje. Suurem hulk
neist oskab natuke inglise keelt ja võib tarbe korral
juhatust ning seletusi anda. Sõidutaks rikšade jaoks
on normitud igal pool ise viisi. Colombos makstakse
neile esimese tunni eest 50 tsenti, iga järgmise tunni pealt
— 10. Tseiloni tsent on Eesti sendist kolmandiku võrra
kallim. Rikša keskmine päevateenistus on umbes kaks
Eesti krooni. Magades tänaval ja toites end leivast, riisist
ning fruktidest, võib säärane mees kaks kolmandikku pal­
gast alles hoida, kui tal perekonda pole. Suurem hulk
rikšasid olevadki vallalised, mis seletatav osalt ka sellega,
et säärast hobuseametit üksnes noored inimesed jaksavad
pidada.
Rikšavanker ei põlvne Tseiloni enda päritolust. See
sõiduriist toodi süa Hiinast, nagu nimigi näitab, kuid
28

levis imekiiresti, ja sai kogu Lõuna-Indiale lühikese aja
jooksul omaseks. Rikša kohuseid täidavad kohapealsed
tamulid, peamiselt aga Indiast sisse rännanud kulid: hin­
dud ning mandril sündinud tamulid. Singaleese lei­
duvat rikšade hulgas vähe.

Rikša.

Raske oleks tunnistada rikša pisikest kalessi, mis
veereb võrdlemisi kõrgetel ratastel ning sunnib reisijat
kas kummargile ettepoole hoiduma voi raputavale selja­
toele laskuma, mugavaks sõiduriistaks; aga ta on väga
praktiline ja — mis peaasi — paratamatu. Autosõit on
Tseilonis umbes kolm kord kallim kui Eestis. Voorimehi
ei ole. Maal liiguvad neljakandilise katusega ning nelja
29

istmega härjakaarikud, mida bullock-carfideks kutsu­
takse. Linnadest on nende tarvitamine välja surutud.
Meie sõit läks, nagu säärastel puhkudel ikka, nime­
kamatesse linnaosadesse. Eeskätt külastasime pärismaa­
laste kaubalinna — Pettah’i. See on kirju ning eksoo­
tiline. Peatänav — Main Street — lõikab võrdlemisi
laiana läbi kitsastänavate murru. Seal valitseb tihedam
ning jalustrabavam inimmurd ning sõiduriistade rohkus,
kui Londoni Piccadilly’1. Trammivagunite kõrval liiguvad
hiiglasuured veokaarikud, millele palmilehtedest kumer
katus peale löödud ja mida veavad kaks küürus kaelaga
pühvlit, kuna malmikarvaline voorimees, enamasti Aa­
dama mundris, pühvlite vahelisel tiislipuul istub. Ta on
väga flegmaatilise iseloomuga, kuid karjub siiski vahet
pidamata loomadele: „Mek-mek-mek 1“
Neile suurtele sõidukitele seltsib lugematu hulk
edasi-tagasi siblivaid rikšavankreid. Viimastes istuvad ena­
masti eurooplased, katlataolised troopikaküvrid {topee’d)
peas ja sinised prillid ninal. Daamid hoiavad ühes käes
päevavarju, teise käega vüpsutavad lehvikuid. Murru kes­
kel trügivad kulid, kandes pealael korve ja kaste või ve­
dades enda järel kraamivankreid. Naised paljaste selga­
dega ja paljaste õlgadega kannavad süles alasti lapsi, kellel
kas banaan või pala kuivatatud kala näsimiseks näpu va­
hel. Trotuaaridel istutakse, kükitatakse, lamatakse, juu­
akse teed, aetakse habet. Poeustel seisavad paksu näoga
ja pikas rõivas afganistaanlased, väljaõmblused pikuti
üle rinna ja puusade, kirjud burnused peakatteks. Majad
on pisikesed, põiktänavad lõpmatu kitsad, kõikjal lääge
beteli lõhn ja imal higihais.
Mis selle tänava eriti kirjuks teeb, on pärismaalaste
värvirikas rõivastis. Seelikud (linad) puusade ümber on
enamasti kas valged, kollased või punasetriibulised, aga
esineb ka kõiki muid värve. Naiste rõivastises domineerib
valge ja must. Kõrgemast kastist singaleesi daamid käi­
vad lillades ja helesinistes südhõlmikutes ja jätavad sää­
30

rase mulje, nagu külastaks printsess juhuslikult laadarahvast. Budda preestrid ja mungad käivad üleni hele­
kollases rüüs, jalad sandaalides. Teised inimesed on eran­
ditult palja jalu, ka koketseimad singaleesi preilid hulka
arvatud.
Tüübilt jaguneb tänavarahvas peamiselt kahte ossa:
hästi tõmmud tamulid ja punase vase karva singaleesid.

Peatänav Pettah’is (Main Street).

Tõmmudel käivad üle otsaesise, kas pikuti või risti, val­
ged jooned. Peale selle kas valge, punane või kollane
sõõr keset otsa. Soengud ilmutavad omakord mitmekesidust. Ühtedel on pea täitsa paljaks aetud, teistel ainult
pool pead, kolmandad kasvatavad omale pika juukse,
mis mõnikord palmikus, mõnikord koonlataoliselt kuk­
las. Üsna sagedasti torgatakse juustesse kumerik kamm;
seejuures on suur tähtsus kammi kandmise viisil: kas on
ta asetatud otse või poolviltu. Kõik säärased üksikasjad
— juuksesoeng, otsakrüpsud, peapügamise viis, kammi
31

asetus — on kindla etiketiga määratud ja märgivad teatud
kasti ja teatud usulüki kuuluvust.
Kahe peatüübi kõrval esinevad mitmed vähese täht­
susega kõrvaltüübid, nagu bürgerid, maurid ja muud.
Need kannavad euroopalisi rõivaid, saapaid ja kübarat.
Nad ongi pool-eurooplased, pool-pärismaalased niihästi
tõuliselt kui ka oma sotsiaalse seisundi suhtes. Lõppeks
tabab pilk vahel ka punaseid fesse ja kaetud nägudega
islami naisi.
Kõik see haaratud ühte fookusse ja asetatud ühte
raami on kirjum ja fantastilisem, kui ükski karneval. Ta
liigub ja sädeleb silmade ees. Teda on nii palju, et ei
jää ruumi üksikesemete silmitsemiseks.
Teadagi, et me haihtuv reisiseltskond tervet päeva
Pettah’is ei viibinud. Külastasime Victoria aeda, muuse­
umi, Budda templeid. Ka poodides taheti käia. Õhtul
silmitsesime restorane, mis siin küll kolme penni eestki
huvitavat ei paku. Kell 12 saatsin oma sõbrad laevale.
Ise uskusin juba nii palju linna tundvat, et söandasin
jalgsi koju minna. Tänavad olid tühjad ja pimedad: neid
valgustatakse ainult suurematel platsidel ja ristetel. Tähtedeküllase taeva kumal mustendavad palmide lehvikladvad. Paiguti ripuvad õitekobarais oksad üle plankude.
Tugevad lille ja tsinnamomi lõhnad tungivad ninna. Vai­
kus kõikjal. Tänavanurkadel tummad politseinikud vint­
püssidega. Siin ja seal kuli pikuti jalgteel. Lahtises ak­
nas grammofon. Kuski aias trumm ja torupill. Üldiselt
surnud linn.
Õhk aga hõõgab rammetavat soojust. Seinad, tro­
tuaar ja aiad on kuumad päevasest lõõsast. Igatsed ja
naudid iga tuuleülikest. Oled uputatud ja mässitud min­
gisse joovastavasse sumedusse, leigusse. Märkad kor­
raga, et ei ole veel kunagi näinud Eestis säärast ööd — ei
võigi näha. Ja siis täitub süda suure rõõmuga. Ent ka
melanhoolia leiab endale meeltesse ligipääsu. Olen nüüd
lõplikult üksi.
32

Eesti laevas viibisin otsekui kodus, Londoni saatkon­
nas samuti. „Orontesel“ (minu Indiasse sõidu laev) võisin
vähemalt eesti keeles juttu ajada kodumaa neiuga, kes
reisis Austraaliasse. See oli kaudseks pidemeks omas­
tega. Nüüd aga katkes kõik. Viibin tundmatuna võhi­
võõral maal, ei ole siin enam ühtki omast hinge.

Järgmisel hommikul pean end juba põliseks kolombolaseks. Ühtlasi tahan murda eurooplaste igivana tra­
ditsiooni ja rännata jala. Lükkan kõik rikšade pakku­
mised energiliselt tagasi. Sammun väiksema vastupanu
suunas: laiemat tänavat mööda (York Street on ta nimi)
Forti osast välja. Tee viib üle silla, mis ehitatud linnavahelisele laguunile. Koht on lage ja päike paistab otse
pähe. Prospekt aga venib lõpmatuseni. Tunnen, kuidas
kuumuselained levivad üle ihu. Päike on sootuks teis­
sugune kui Euroopas: ta käest ei pääse kuhugi, ta on pea­
letungiv. Mul pole liiatigi veel topee’d (troopikaküvrit),
vaid panama. Hetkeks löön kahtlema: ehk on mu tegu
ometi meeletus?! Seisatun suure kollaseõielise akaatsia
all. See ei anna mingit varju. Lapiline valgus, mis
tuleb läbi lehtede, on veel kuumem kui tänavalõõsk, sest
käies tundub pea ümber tuulehingust. Jonni ei taha
jätta: lähen edasi.
Satun tüüpilisse väikemajade raiooni kesk kookospalme ja mitmekesiseid õitsevaid põõsaid. Õigupoolest
polegi need põõsad kõik õitsevad, vaid näivad seda ainult
oma värvilise lehestiku tõttu. Paika, kus viibin, kutsu­
takse Slave Island'iks — Orjade saareks. Vanasti ole­
vatki siin tõepoolest asunud orjade barakid. Nüüd aga
ähvardab tärgata siia Colombo uus kaubanduskeskus.
Kuskilt kõrvalisest tänavast, kitsast ja vähekäidavast,
kostub imelik muusika: trummi põrin ja niuksuvate ning
aietavate flöötide ühetooniline kädisemlne. Sean oma
3

K. Ast. — Reisukirjad Tseilonist.

33

sammud sinna. Pisikese savihüti ees, mille ukselävel
kükitavad paljad lapsed otsekui kanapojad, asub mängu­
meeste trupp palmikiududest punutud matil. Koht on
valitud meelega maja seina äärde, sest seal on vilu.
Mängumehi on neli. Üks neist, suure juuksekuhelikuga, aastatelt umbes kolmekümne ümber, otsaesine täis
valgeid kriipse, puhub vorstitaolist torupilli. Tema män­
guriist annabki muusikale põhiheli — absoluutselt ühe­
toonilise. Puhumiseks pole tarvis mingit oskust, liiatigi
et pill on varustatud vastava lõõtsaga õhutagavara jaoks.
Hääl, mis tollest vorstist tuleb, on umbes seesugune, kui
suure kirikukella kõmisemine löökide vaheaegadel. Nagu
sealsamas selgub, hüütakse seda torupilli golu nuiavaks.
Teine mees, puusadeni paljas, pool pead pöetud,
taob trummi. Põrin on võrdlemisi äge, vahel isegi vihane.
Trummimees ise on pea selga löönud, jalad istmiku alla
kerra kiskunud ja vahib tardunud ilmega kuhugi kau­
gusse. Vist ei kuule ta ega märka midagi. Trumm — de~
mala bere — kujutab enesest silgupütitaolist asja, millel
ühed vitsad pikuti, teised risti peale aetud. Otsi katab
pingulekistud nahk.
Suure töö tegijaks ja muusikale hingeandjaks osu­
tub poisikeseohtu noormees pöetud peaga. Ta õõtsub
istmikul edasi-tagasi ja puhub klarnetitaolist toru, mis
lõpeb jämeda vaskpeaga. Selle nimi on nalava; ta puhu­
mine on raske ja puhuja ülesanne vastutusrikas. Hääled
tulevad robinal, keerdsõlmiselt ja aietavalt. Mängumehe
nägu nõretab higist; ka üle selja ning rinna voolavad
ohtrad veejoad.
Neljas muusik on veel laps; tundub kääbusena teiste
keskel. Ta hoiab näppude vahel vaskplaadikesi, mis oma
kujult teetasse meelde tuletavad, ja lööb neid aeg-ajalt
tiltsudes kokku. Muusikale pole sellest enam ei sooja
ega külma. Lapse vaev võiks ka ära jääda ning plaadi­
keste — kaitalama’de — abitu tilksumine puududa.
Inimesi koguneb mängumeeste ümber ainult pisike
34

käputäis. Kuid rikšasid reastub terve karavan, mis sun­
nib arvama, et hiljem kuskilt võõrad saabuvad. Sõlmin
tutvuse ühe juuresvübiva härraga, kelle ehtis välimus vä­
hematki kahtlust ei jäta singaleeside rahvusse kuuluvuses,
ja saan teada, et mängumehed on tellitud pulmade pu­
huks pruudi vanemate maja ette kontserti andma. Ka
mänguriistade nimed annab mulle see lahke härra. (Pä-

Tänavamuusikandid Colombos.

rast kontrollisin neid muuseumis asjatundliku ametniku
juures.)
Peale ülalmainitud pillide kuulub täisorkestrisse veel
kõver sarv kohuva. Trummid on kolmetaolised: pikk
pütt (demala here), jäme lühike pütt (davula) ja pesukausitaoline trumm — rabana. Kõik need nimetused on
singaleesikeelsed, muusikamehed aga, kellest kõne, sa­
muti pruut, kelle auks anti seda kontserti, — tamulid.
Üldse asub Slave Island’i linnaosas rohkesti tamuleid.
Mu uus tuttav ei jäta, muidugi, ka mu rahvust ning
päritolu küsimata. Ta huvi tõuseb järsku ebaharilikult
y

35

suureks. Palub enda poole: asub siinsamas teispool täna­
vat. Maja on tal pisike, nagu kõigil keskmistkätt singaleesidel ja tamuleil. Esiuks on ühtlasi ka valguseallikaks.
Kaks tuba, mis järgnevad tänavapoolsele pearuumile, on
pimedad — ilma akendeta. Äga toolid ja paar lauda
teevad sisseseadu omamoodi mugavaks — euroopaliseks.
Singeri masina taga istub noor naine ja õmbleb. Minu
saabudes haarab ta põlvedele langenud lina, heidab kähku
üle vasema õla ja seob otsad puusal kokku. Need
naised oskavad rõivastuda ühe ainsa suure palakaga ja
näida ometi nii välja, nagu kannaksid nad üsna komplit­
seeritud kleiti. Selles on midagi graatsiliselt nägusat,
midagi roomalikku.
Ka kaks last on mu tuttavatel. Neid ei ole aga praegu
kodus: uudishimutsevad mängumeeste juures. Härra Ise
on võrdlemisi haritud mees. Töötab ühes suures inglise
magasinis. Amet nõuab euroopa rõivaste kandmist. Püha­
päeviti aga, nagu täna, rõivastub ta rahvusrüüsse. Ega
nendel enestel, buddistidel, polegi täna pühapäev. Nad
pühitsevad vaid mitmesuguseid usulisi tähtpäevi ja iga
täiskuud. Äga kui sa inglaste juures teenid, siis pead
tahes-tahtmata kristlaste pühapäeva kaasa pühitsema.
Varsti saabub veel teisigi mehi, sest majaperemees
peab iga tuttava kinni ja kutsub tuppa. Tal ju tähtis
külaline, kes pole enam ega vähem, kui parlamendiliige
ning ajakirjanik pealekauba. See on vähemalt niisama
suur härra, kui mõni põhjakäinud radža. Pean seletama
pikalt ning laialt oma kodumaast, nii palju kui puudulik
inglise keele oskus võimaldab. Mehed arvavad, et meie
maa olevat ikka alltight küll, kui jaksasime enda kaelast
kõik võõrad putukad maha raputada. Ega nemad isegi
teisiti talitaks, aga näe — käed on lühikesed ja Inglis­
maal kord kange.
Pakun neile paberossi, kuid mitte keegi ei suitseta.
Neil sootu teissugune ajaviide: beteli närimine. Juba
käivad suured rohelised lehed, umbes nagu meie varsa36

kabja lehed, ringi ja peremees ulatab külalistele nelja­
kandilise lauakese kõigi närimistarvetega. Seal on arekapähkli tuum, pipar ja mingi imal maitseaine, vist tsinnamom. Lehed on puhtad ja värsked, nii et mul suur kiu­
satus tuleb kaasa närida. Tean küll, et see hambad ja
suu punaseks värvib, kuid parata pole midagi. Keerutan
torbiku valmis. Meeste näod lähevad põnevaks: ei nemad
ole veel eluilmas näinud betelinärijat eurooplast!
Pean tunnustama, et too suutäis mulle siiski vähe
mõnu valmistas. Maik oli natuke kibe, kangesti imal ja
pani suu sülge jooksma. Ka ei teadnud ma, kas ham­
mustada või ainult imeda. Jahvatasin siiski kogu tolle
segu sodiks ja leidsin selle kleepiva ning sitke olevat.
Hea meelega oleksin neelanud selle alla, kui see mitte
suurt blamaaži poleks tähendanud. Kõige hullem oli, et
ma enam kõnelda ei saanud: suu tundus kuhjani täis
olevat. Harilik betelinärija sülitab üleliigse ila välja,
mina aga neelasin kõhtu. Selle tagajärjel muutus kurk
kibedaks ja hingelõõr oli täis toda iseloomulist imalust,
mida hakkasin tundma juba esimesil silmapilgel rikšade
higilõhnas. Viimaks pidin paluma vabandust ning süli­
tama oma suutäie läve taha. Pärast — koju minnes —
näis mulle siiski, nagu oleks närimine mind karastanud
ja nagu kardaksin nüüd vähem kuuma. Puhas enesepete
muidugi.
Istusin singaleesi pool tublisti tund aega. Kogu jutu
kestel jorises tänaval muusika. Pillimehed ei katkestanud
oma tööd ühekski hetkeks. Nagu nad endid hommikul
istuma olid asetanud, nii istusid nad edasi ja mängisid
lõpmata, alalõpmata. Tänaval seisis ikka seesama rahvas
ja needsamad rikšad. Mitte ühtki uut nähet ei tulnud
lisaks. Nagu oli — nii jäi. Ma ei jõudnudki selle tsere­
moonia edaspidist arenemist oodata. Arvan, et pillimehed
õhtuni mängisid; ilma puhkamata, ilma hinge tõmbamata,
ilma poosi muutmata.
37

Colombo on omapärasemaid ja vist ka ilusamaid
linnu maakeral. Linna süda — Fort, mille aluse panid
portugallased juba XVI sajandi alul, ei paku midagi. See
on oma ehitistelt ja tänavatelt harilik euroopa linn.
Üksnes elanikkond on võõras. Peale inglise kaubamajade
võtavad oma alla terveni viis tänavat hommikumaiste
kuriositeetide, südi, elevandiluu ja kalliskivide poed. Vii­
mased kuuluvad parsidele, afganistaanlasfele, armeen­
lastele ja türklastele; küllap seal hulgas leidub mõni iis­
raeli mees ning kreeklanegi. Iga möödamineja kistakse
hõlmapidi poodi ja sunnitakse tahtes või tahtmata kaupu
silmitsema. Osta on sealt väga raske: ainult luksusese­
med; teiseks ei tea ju ühegi artikli hinda. Et külalise
pead lõplikult sassi ajada, küsib kaupmees ühe asja eest
kahekümnekordse hinna, teise eest ainult kolmekordse.
Ma ei võtnud sealt nõelagi kaasa, kuigi silmahimu oli
suur.
Fertile järgneb otsekohe Pettah — pärismaalaste
kaubalinn, millisest kõnelesin peatüki alul. Süt kahele
poole, lõunasse ja põhja, venib piki merekallast hiigla
suur palmimets, mis sadade asfalteeritud tänavatega
tükeldatud. Ja see ongi päris Colombo ise veerand mil­
joni elanikuga. Pikkuselt umbes 15, laiuselt umbes 4 km.
Võid jalutada seal nii palju kui tahad ja sõita rikšaga
tundidekaupa, — ikka näed ainult kookospalmide laant
ja kõige mitmekesisemaid troopikapuid. Harvakutes pai­
kades tungivad majad seinaga tänavani. Muidu on nad
peidetud laiade banaanide, õitsvate akaatsiate ja buganviiliate, lokkavate põõsaste ning värviliste lehtedega ilu­
puude vahele. Põhjamaalase silmale päriselt paradiis. Et
aedlinna ning suvituspaiga ilmet kõigiti alles hoida,
pole majadele numbreidki antud; peab aitama üksnes
nimest
Eriti tore ja maaliline on kagupoolne osa linnast,
mis kannab Tsinnamomi aedade nime. Kõik ilmasõja­
eelsed autorid ülistavad Tsinnamomi aedade diskreetsust,
38

lõhnadeküllust ja üksildust. Kui nad aga nüüd Colombosse tuleksid, süs ei leiaks nad aedadest enam jälgegi.
Kõik tsinnamom on hävitatud, palmid asemele istutatud
ja maa-ala linnastunud. Seal asuvad suurepärastes bun­
galow's (nü hüütakse Tseilonis rikaste suvilaid) euroop­
lased ja tõusikud-singaleesid. Harva läbib neid alleid
auto; veel harvem pühvli-plaanvanker. Ainult rikšad,
kelle kerge kaarik jalgratta võrragi kahinat ei tõsta,
kihutavad vilksalt edasi-tagasi, vedades elegantseid daame
ning härrasid. Kui Colombo meeletult palav poleks, —
eriti aprilli- ja maikuul —, süs tuleksid siia vist kõik
maailma miljonärid kokku.
Vaesema rahva — lihtsurelikkudest singaleeside ja
tamulite — majad on koondunud rohkem linna põhjapoolsemaisse osadesse. Need on kas puust või savist
seintega onnid, enamasti kahe uksega, harva ka paari ak­
naga. Katus ikka punasest kivist, mõnedel juhtudel ka
plekist või palmilehtedest. Elamiseks on nad kitsad ja
kehvapoolsed, aga välimuselt sobivad nad palju rohkem
sellesse maastikku, kui uhked bungalow'd. Paradiisile on
loss ja kallis rõivastis ülearune. Palju rohkem sobivad
sinna alasti lapsed ja primitiivsed hurtsikud.
Üldiselt on Colombo puhas ning tervislik linn. Ainult
äärmises põhjas, kus voolab Kelani-nimeline jõgi, kus
asuvad mõned taimeõHvabrikud ja kus leidub rohkesti
kulide barakke, tungib räpasus nähtavale. Seal suplevad
õhtupoolikuti mehed, naised ja lapsed segamini ja sinna­
samasse tuuakse vahel ka elevante väherdama. Singaleesid, kes kõrgema ja puhtama tõu hulka kuuluvad, ei lähe
sinna naljalt.
Eriti paradiislik kohake on Mount Lavinia nimeline
mägirand, mõned kilomeetrid lõuna pool Colombot. Sinna
vüb asfalteeritud tänav, n. n. Galle Face Road. Ma sõit­
sin autobusega ja olin pärismaalaste imetlemisesemeks.
Puudus vähe, et mind jälle beteliga oleks kostitatud.
39

Mount Lavinia’s asub muu seas ka üks parematest Tseiloni hotellidest, selle juures suplusrand. Palmisagarikus,
kõrgel kivirünkal, istuvad võõrad marmorlaudade taga
ning joovad ingveri õlut, soodat viskiga või lihtsalt jaa­
tatud vett. All aga lipendavad primitiivsete tüvik-lootsikute purjed ja sagivad edasi-tagasi trikoos rannasaksad.
Lüvariba, kus aasta läbi väherdatakse ja kukerpallitatakse, ei ole küll pikk, aga lained, mis veerevad randa,
on sagedasti otsekui pisikesed mäed ja tõstavad omalt
poolt suplemise mõnu. Haisid, krokodille ja veemadusid
ei ole karta, sest rannaeelne meri on madal, liivase põh­
jaga. Pealegi liiguvad lootsikumehed vahet pidamata sup­
lejate taga.
Pärast kella nelja (ametiasutiste ja inglise poodide
sulgemise aeg) algab Mount Lavinia’sse viival Galle Face
Road'll kirju rahvasterändamine. Auto autos, rikša rikšas kinni, nagu lõpmatu kett. Rõivaste värvirikkus ja
heledus võistleb päikesesädelusega. Tänav ise kirendab
kollaseist, punaseist, triibulistest ja lilladest rõivaist, mo­
numentaalsetest meeste kehadest ja pruunidest naiste sel­
gadest ning käsivartest.
Majad salgastuvad paladekaupa. Nad ei ole kaugeltki
ühesugused, vaid esitavad kõiki sütmaa tüüpe: bungalow'sid, onne, lahtise esisega poode ja joomaputkasid. Kõige
selle üle, muidugi, palmiladvad, kõrged vihmapuud, lop­
sakad akaatsiad, lehvikute-kujulised ravenaalad, kollased
ja punased põõsad, lillad buganvüliad. Tänav kihab,
naerab, koketeerib, õilmitseb.
Tagasi sammun mööda merekallast. Päike vajub vette
nagu kollane tulikahi. Rannal mängivad veel lapsed.
Tuulemadud tõusevad kõrgemale kui palmid. Näen rõõ­
muga, et on ometi üks põlv, kes ei tunnusta kasüvahesid,
rahvuslikku uhkust ega muud inimpõlgavat eelarvamust:
eurooplasest kollanokad ja sasipäised maurid mängivad
koos tamuli ning singaleesi põngerjatega, käratsedes min40

gil idamaisel volapükil, kus segamini inglise, portugali,
tamuli ja singaleesi leksikoni varad. Kes teab, — ehk
loob see põlv kord uue Tseiloni, mis on demokraatlik,
vaba, üheõiguslik ja kümme korda loomisvõimeliseni,
kui praegune üleminekuajajärgu Tseilon. Vana Tseilon
on juba kindlasti surnud, uus siiski veel tulemata.
Palmide all — see on nimelt madal rand, umbes

Mount Lavinia rand (Colombo).

pool kilomeetrit Galle Face Road’l kirevast trafikist —
asuvad kalameeste onnid, sülda poolteist maast katuse-*
harjani. Meie kogemuste varal võiks neid pigemini viljarõukudeks, kui elamuteks pidada. Päästad ulatuvad pea­
aegu maani ja seinu pole sagedasti nähagi. Onni ees
asub keedulõugas ja selle ümber kükitavad naised lastega.
Mind peetakse kalakaupmeheks. Kui aga inglise keele
oskajate vahesobitusel eksitus selgub, antakse mulle sõb­
ralikult nõu Galle Road'\le tagasi minna, sest varsti saa­
bub pimedus ja ma võivat metsas ebameeldivate seik­
lustega kokku sattuda. Mõeldakse vist madusid ja kuri-

41

vaime. Tean küll, et sel kartusel alust pole — madu nä­
hakse siin kord kuus, — aga Road'iie lähen siiski.
Inimeste vool, mis varem Mount Lavinia poole liikus,
rändab nüüd Colombosse tagasi. Vilguvad laternad ja
sõidukite tuled.
Külastasin kõigil Colombos viibimise päevil korraks
Pettah’i. Äri ma seal küll ei ajanud, aga huvi leidsin
rohkesti. Eriti vilksad ning meeleolurikkad on õhtueelsed
tunnid. Süs saabuvad siia ajavütjad, keelepeksjad ja
tühjatuuletallajad. Kitsal tänavanurgal, varbad ja pöiad
turuliste tallata, istuvad kulid paljal kivil ja mängivad
vaskveeringutega „kulli ning kirja". Poisikesed vahivad
pinevil nägudega pealt ja heidavad sekka mõne sõna.
Siinsamas ulatatakse mängijatele tass kanget teed ja paar
tähniliseks kõdunenud banaani.
Samm edasi askeldab teine ajavütjate salk käetarga
juures. Seal ei ole lubatud liiaks suud pruukida: kui
tark kõneleb, peavad kõik teised vaikima. Ennustaja ame­
tis tohivad esineda niihästi mehed kui naised, aga ülekaal
on süski meeste käes. Mulle meeldis eriti üks rammumehelik vanamees, kelle suu oli otsekui küdev kamin —
beteli närimisest helepunane, hambad aga kõverad, osalt
tüügastunud, justkui vanad rehapulgad. Ta sülgas patsi­
endile pihu peale, hõõrudes hiljem kastetud kohta suure,
määrdinud lapiga. Oma ülesannet täitis ta hoolikalt ja
ennustused olid tal vist süngevõitu, sest harva tegi ta jutt
patsiendi meele rõõmsaks.
Kolmas salk seisab muusikameeste ümber. Mängivad
muidugi kerjused: kas kaks vanameest ja üks poisike,
või ümberpöördult. Poisike peab tingimata hulgas olema,
sest ta laulab torupillile ja trummile kaasa. Raha antakse
neile napilt — ainult peent vaske. Seadusetähe järele
on kerjamine Colombos keelatud, aga elu armastab sea­
dustest ja määrustest mööda minna. Lõppeks ei ole ühtki
42

Pettah’i tänavat ilma kerjusteta, kuigi nad kõik pille ei
kädista.
Suurimat inimhulka võluvad harilikult raamatukaup­
mehed. Neil on kandamil paar tosinat vaimuliku sisuga
brošüüre. Sellest tehakse suur number. Kaupmees seletab
iga müüdava eseme sisu üksikasjaliselt ja põhjalikult.
Loeb lehekülgedekaupa ette, luuletab omalt poolt roh-

Fruktidemüüja Pettah’is (Colombo).
kesti juurde ja püüab asja hästi põnevana kujutada.
Seletusteandmine toimub osalt jutlustamise, osalt laul­
mise varal. Teisiti ei peaks kaupmehe hääl vastugi: tuleb
tal ometi hommikust õhtuni kuulajaid rahuldada. Suurem
hulk pealtkuulajaid ei oska üldse lugeda. Kuid neile
nood tänavaloengud just pakuvadki huvi. Nad tutvuvad
seal pühameeste elulugudega ja rahvuskangelaste vägi­
tegudega. Teinekord saavad nad sealt ka terakese arsti­
teadust ja kübemekese looduslugu.
Kõige külastatavam paik Pettah’is on fruktide turg.
45

Sinna maksab tõesti minna. Sääraseid banaanide virnu,
kookospähklite kuhje, ananaste lavasid ja kürbiste, me­
lonite, kurkide ning muude suurepäraste saaduste külla,
kui siin, ei leidu naljalt mujal. Suurem hulk vilju on
eurooplasele nii näo kui nime poolest tundmatud. Seal
müüakse näiteks pikkade varte otsas tulipunaseid sibu­
laid, lillakaid pähkleid, rohelisi apelsine ja sidruneid,
imelikku juurvilja, mis pole ei peet ega porgand, aga süüa
kõlbab, raskeid ja krobelisi, otsekui sammaldanud leivapuupätse, paari naela raskusi tomatitaolisi mugulaid,
meetri-poolteise pikkusi kurke jne. Nagu kuulen, töötab
see turg aasta läbi ühetaolise vilkusega, ainult viljad
muutuvad aastaaegade järele. Kevadel näiteks ei ole
mangustani, kuid selle eest — külluslikult arekapalmi
pähklinäsarikke ja punast gamboo’d, mis oma hapukasterava maitsega kisub suunaha kipra.
Kalaturg Pettahds on ka rikas, kuid mitte eriti.
Suurematest kaladest väärib nimetamist seer, mis on vist
meie lõhe sugulane. Teda pakutakse kõigis restoranides,
kuigi mitte suitsutatult, vaid keedetult ja küpsetatult
Kindlasti võiks tarvitada seda samal kombel kui lõhet,
aga nähtavasti ei tunta sün lihtsat soolamiskunsti. Väik­
semate kalade, samuti merivähkide pere hülgab tüüpide
rohkusega. Muu seas võib näha siin virnadekaupa tinte
— samasuguseid nigelaid, kui Peipsi omadki. Kas nad
ka maitse poolest meie tindiga sarnanevad, ei tea tõen­
dada. Inglased kutsuvad neid kalu white bait'iks, kohan­
dades sellega Tseiloni kalale nimetuse, mis tõeliselt to­
hiks kuuluda ainult Põhjamere tinditaolisele narrikesele.
Too viimane esineb külluslikult Londoni kalaturul.
Tseiloni palavas kliimas ei ole võimalik hoida kala
värskelt. Sellest siis tuleb, et Pettah’i turg peamiselt
kuivatatud meriloomade rohkusest ägiseb. Kõrgele hõõ­
guva taeva alla tõusevad kopitamise ja vindumise aroo­
mid, levides sealt igasse külge laiali. Olen harjunud
selle pikantsusega juba poisikesest peast, nimelt Pihkva
44

järve mail. Loen peenimaks delikatessiks paraja mää­
rani rikkinenud ja hapraks kodunenud kala. Kui jumalik
oli venelaste n. n. „väljonaja rõba“! Ja Soome libe kalal
Ei või mõelda — suu jookseb vett. Äga nähes, kuidas
siinsed kalurid lausa tänavasillutisel kuivatavad oma kala,
ilma et seda kübemevõrtki soolataks, pean keelduma

Juuksur-habemeajaja Pettah’is (Colombo).

maitsmise naudingust ja leppima paljalt haistmismeelte
rahuldamisega.
Mitte kõik Pettah’i tänavad pole kaubatänavaiks. üsa
neist — võib-olla pooled — okupeerib tööstus. Leiate
seal näiteks rätsepate kvartali. Paljad seljad vimma tõm­
matud, jalad krõnksus istmiku all, õmblevad pruunid
mehed kirjudes seelikutes kuubi, pükse, pesu. Afganistaanlane seisab mõõdupuuga juures ning varitseb «kun­
desid" Igale möödaminejale pannakse südame peale,
et ta ka välimuse eest hoolitseks.
Järgmises tänavas töötavad samuti lageda taeva nähes

45

kingsepad, siis matipunujad, vaipadekudujad, kullassepad,
noateritajad. Kummalisemat pilti pakub juukselõikajate
tänav. Nii meister kui ta „kunde“ istuvad näod vasta­
kuti putka põrandal. Meister töötab pintsli ja noaga.
Kunde hoiab pead kannatlikult kuklas ega tohi muuta
oma poosi ka süs, kui päike talle otse näkku paistab.
Neil, kelle pea paljaks raseeritakse, peab jätkuma kanna­
tust vähemalt pooleks tunniks, sest siinne meister ei
rutta ealeski. Tal aega küll. Juhtub ka nii, et mööduv
tuttav meistrit käega viipab. Siis tõuseb meister püsti,
kuivatab käed seelikusse ja läheb tuttavaga teed jooma.
Teel seisatuvad nad hetkeks Budda kabeli ees, lasevad
tsendilise raha vastavasse avausse, teevad tibatillukese
palve ja hõõruvad otsaesist pühitsetud tuhaga. Lõppeks,
kui meister oma pikalt teekonnalt tagasi saabub, ei tee
pügatav talle vähematki etteheidet, vaid annab oma pea
tõrkumatult pintslimehe käsutusse. Vaevalt ta märkaski
meistri vahepealset puudumist, sest ta istus endises asen­
dis ja mõtles — noh, seda me juba ei tea, mida ta
mõtles.
Üldiselt on Pettah palju vaiksem, kui Oriendi kauba­
tänavad. Ei saa ligi Tuunise või Alžeeri turgudele. Afganistaanlased, pärsid ja armeenlased on ainsateks meele­
olu sünnitajateks. Kui mitte nemad oma oriendilise äge­
dusega, süs võiks Pettah’is jalutada sama tülitamatult,
kui mõnel Euroopa linna turul. Singalees on pika
meelega ning vaikse loomuga. Ta kõneleb tasa ning järelekaalutult. Talle sobib rohkem mõttetarga rahu, kui
kaupmehe kärsitus.

Reisijad kaebavad, et neid Colombos liiga palju tü­
litatakse: kerjused ja igasugu muu külgekleepuv rahvas
ei laskvat astuda ühtki sammu vabalt. Osalt on see õige.
Juba elukutselised juhid, kes reisibüroodes ja linnavalit­
46

suses registreeritud, moodustavad ümmarguselt kahesajapealise väe. Kõik nad tahavad teenida ning varitsevad
reisijaid jaamades, sadamas, võõrastemajades.
Peale selle leidub linnas mitusada registreerimata
logardit, kes samuti võõramaalaste varal endale ülalpidu
hangivad. Suurte laevade saabudes jookseb see poole­
nisti põhjakihi inimkari reisijatele tormi. Kuid võrreldes
Colombot PÕhja-Aafrika sadamalinnadega, leiame, et sün
võõraste vastu siiski palju tagasihoidlikum ollakse, kui
seal. Sütmaa pärisrahva iseloom on arg, tagasihoidlik,
pehme. Tarvitseb vaid tõsiselt käskida, siis kaovad tüli­
tajad nagu tuul.
Kõige visamad on õieti rikšad oma teenistust pak­
kuma. Nad ei saa lihtsalt aru, et ka eurooplane jalgsi
võiks käia. Nende maitset haavab see niisama, nagu üt­
leme meid — aluspesus tänavale ilmunud subjekt. On
süs arusaadav, kui nad karjana kõndijale kaasa tulevad.
Kuid ka neist saab lahti, tarvis ainult osata. Ei tohi
astuda kõnelussse, vaid peab tegema säärase näo, nagu
ei kuuleks ega näeks te midagi. Viimaks pöördute järsku
ümber ning hüüate: Go away — käi minema! Rahu on
lähemaks viieks minutiks kindlustatud.
Hotellide ees varitsevad enamasti ühed ja samad
rikšad. Need õpivad teid ja teie iseloomu peagi tundma.
Mehed teadsid, et kui ma sõita soovin, süs võtan ma
esimese rikša rea eesotsast Tahan ma aga kõndida,
süs ei sunni mind ükski vägi vankrisse astuma. Säärase
järjekindlusega läks mul isegi korda rikšasid teataval
määral enda kaitseks mobiliseerida: kui mõni juht või
teine sihuke subjekt mulle hotelli lävel läheneda püüdis,
süs kihutasid rikšad ta minema. Nad teadsid, et ma
pole inglane, ja leppisid mu iseärasustega.
Ka kerjuste poolest pole Colombo kaugeltki nii tüü­
tav, kui Oriendi linnad. Siin manguvad peamiselt vaid
lapsed pisikest meelehead. Harilik võte seisab selles,
et mõni kaheksa-üheksa-aastane poiss rikšavankriga kõrvu
47

hakkab kõndima, lauldes tasase, summutatud häälega:
Jt's long a way..." Ta usub, et see inglase südamele
ilmtingimata peab mõjuma. Ja mõjubki. Iseenesest kos­
tub see inglise lobalauluke lapse suus, kes ennem kõike
muud on kutsutud tegema, kui võõrastele ette laulma,
abitult, meeltnukrustavalt ja väga ebakohaselt.
Need, kes veel pole laulma õppinud, hüüavad tasakesti: „1 have no papa, 1 have no mama! Master, mas­
ter!“ Ealeski ei tõsta ta häält, nii et see kaugemale
kostuks, vaid püüab seda sulle otse kõrva sosistada.
„Master, master, one penceI" Ma ei saanud peaaegu
kunagi säärasele palujale ära öelda, kuigi teadsin, et
kaebus isa-ema puudumisest vaid kätteõpitud trafareet
on. Colombos on tõeliselt vaesed, samuti vanemateta
lapsed päris rahuldavalt kaitstud. Nad paigutatakse
korralikkudesse kasvatusmajadesse ja kerjama ei pääse
sealt neist keegi. Äbimangujaiks osutub peamiselt huligaanistunud element.
Vahel juhtub ka, et täiskasvanud mees või naine
teie poole käe sirutab. Seal peate juba välimuse järele
otsustama, kas anda paar penni või mitte. Kerjuste
kaasakõndimist ja häbematuks saamist ei esine sugugi.
Kui araabia või berbeeria kerjus võõrast nagu paras
teeröövel kõnetab, leides, et valge mees kohustatud on
talle bakšissi andma, süs tuleb siinne armupaluja palvelikult kokku pandud kätega, teeb sügava kummarduse
ega lausu ühtki sõna: pead mõistma ise, mida sult
soovitakse. Üldse on see rahvas liiga alandlik ja rõhu­
tud. Rikša ei võta ealeski raha ühe käega vastu, vaid
ikka kahega, pannes need nagu kaks kapslipoolt kokku.
Eurooplast kutsutakse ikka „mastev" (peremees), harvakult ka „sir" (isand). Valge mehe ilmudes tõuseb
teenijaskond poes, hotellides ja raudteejaamades kähku
püsti. Vastused küsimustele antakse lühidalt ja üle­
aruse aupaklikkusega. Ma ei usu, et see eurooplaste
poolt neile „sisse oleks tuubitud", vaid siin annab end
48

Budda tempel Colombos.

Vaimulik rongikäik.

K. Ast. — Reisukirjad Tseilonist.-

S'

tunda aasfatuhandetepikkune despotism, vali seisuslik
kord ja karm usk.
Praegu valitseb Tseilonis kindel õiguslik kord. Maa­
rahvas on riigivõimu ees üheõiguslik. Orjus on ammu
kadunud. Teenija vahekord peremehega baseerub lepin­
gul. Töökaitse on umbes samasugune, kui mahajäänu­
mates Euroopa riikides, aga orjusevaim pesitseb inimes­
tes. Alamast kastist mees kõnetab ülemasse kasti
kuuluvat (kuigi see samasugune teenija oleks) otsekui
oma ülemust. Linnas ei ole see nii märgatav, aga maal
küll. Kui ma sellest kahele singaleesi üliõpilasele rää­
kisin, siis ütles üks neist: „See on meie saatus!“ Kõige
rohkem põrutas mind, et ka Peradenyia põllutööinstituudi
õpilaste hulgas mehi leidus, kes mind lihtrahva kombel
„master“ nimetasid. Muidu on haritud singalees ikka
väga euroopalik nii seesmuselt kui välimuselt. Rahvusrõivaid ei kanna enam ükski haritlane. Emantsipeeru­
mine algab pükste jalgatõmbamisega. Sagedasti kõnelevad
nad omavahel ka inglise keelt. Kui mitte pruun nahk,
siis inglistuks haritud singalees juba esimesest põlvest
alates. Leidsin ka sihukesi subjekte, kes avalikult ütle­
sid, — nad sooviksid olla eurooplased ja põlgavad kõige
rohkem oma pruuni jumet. Kas leidub selliseid rahvusesalgajaid palju, seda ma ei tea. Härra Hagenbeck kinni­
tas, et oma südames on nad kõik säärased. Kui mõni
vastupidiselt tõendab, siis ainult sellepärast, et ta
eurooplane olla ei saa. Kulub kindlasti veel paar­
kümmend aastat, enne kui singalees ajab täie iseteadvusega
rinna ette. Et see aeg tuleb, — noh, seal ei ole vähe­
matki kahtlust.
Külastasin hindu templit. Õhtu oli ja metsikud
pillid hüürgasid metsikult. Ma võisin vahtida tol hetkel
ainult esiruumide läve tagant templi seesmusse. Kohu­
tavad maskid tõbraste ja fantastiliste peletiste nägudega
4 K. Ast. — Reisukirjad Tseilonist.

49

vahtisid vastu. Kuldmadud püstiseisangus ja kerratõmbunult asetsesid peletiste kõrval, osalt nende küljes,
nendega ühte kasvanud. Ka preestrid kandsid sigade,
krokodillide ning merimadude maske. See oli nimelt
Siva tempel. Ta mõjus masendavalt. Kogu see pühadus
oli justkui inimtunnete üle irvitav kaos.
Äga templi ees — trepiastmetel ning trotuaaridel —
lamasid alasti kulid. Õudne muusika rammestas nende
meeli.
Võtsin oma rikša ja sõitsin. Pimedusest ilmub
kümmekond last ja jookseb kaasa. Kähistavad surutud
häälel: „/ have no papa, 1 have no mama! Pühad
mehed olid mu peenest rahast lagedaks teinud, ja ma
ei saanud enam kellelegi midagi anda. Sõidan tänava,
sõidan teise. Vaakujate hulk jääb vähemaks. Mõned
üksikud jooksevad veel kaasa. Siis kaovad nemadki
öhe. Kuid keegi on ikka veel mu kõrval. Kuulen, kuidas
koputab sõrmega tasakesi vankri küljelaua pihta: .Mas­
ter! Master!" Polekski nagu inimese hääl, vaid varju
oma. Vaatan lähemalt: see ju templi teener. Kõik
teised saanud jootraha, tema jäänud ilma. Ikka veel
ei reageeri ma. Lõppeks vaikib ka koputamine. Var­
just üksi aiman, et ometi on ta veel mu kannul. Siis
peatan rikša ja palun, et ta minu arvel palujale kümme
tsenti annaks. Must kuju kummardub maani. Kes teab,
— ehk oli ka minu nägu ta meelest tol hetkel mõne
krokodilli või teise peletise maski taoline. Sel maal
nähakse ju paljusidki asju vaid maskis.
Koju minna on veel vara. Jalutan mere ääres. Täitsa
tühi rand ja — pime. Ent siiski: liivadüünides, mille
all mühavad lained, oleks nagu elu. Seal pikutavad
ja istuvad kulid. Ka naisi on nende keskel. Väga ise­
äralisi naisi. Taipan lõppeks tolle idülli mõtte. Siis
pannakse mindki tähele ja pimedusest ilmub küürutav
kogu.
„Radji, radji!" sosistab ta, vajudes veel enam küüru.
50

„1 know any private places... any beautiful places
Ta inglise keel on hirmus, ta ise nagu nägemus ööst.
„Radji! You might look at. Beautiful girls... nice
girls/"
Oleksin soovinud, et vähemalt seegi ilge ettepanekutegija kõneleks julmalt ja energiliselt. Aga ei. Ta küüni­
tab kõige alandlikumalt. Ta söandab ainult orjalikult
nõu anda. Ta ainult osutab — kas ehk radfi ise pole
sellele mõttele tulnud.
Heliseb jälle kõrvades masendav muusika. Tulevad
jälle meelde virildunud, trotslikud, irvitavad näod temp­
list. Ega nad asjata ei naera, asjata ei põlasta. Küllap
nad on suggereerinud sealt kogu rahvale argust, alandlik­
kust, isiksusetust. Hirmsad peletised, grimassid!

4!

51

IV. PEÄTÜKK

PÄLMIST

JÄ

TÖÖST.

Tahan kõnelda palmist — kookospalmist. See on
geenius puude keskel, kauneim troopikasaavutis. Tema
dekoratiivsest ilust ja majesteetlikust kasvust olen rää­
kinud eelmise peatüki alul. Siin tahaksin pajatada ta
kasulikkusest. Ei leidu maakeral ühtki teist puud, mis
oleks inimestele nüvõrt tulukas, kui kookospalm.
Kõige pealt pähkel. Põhjamaal ei näe kunagi õiget
kookospähklit, sest sinna satub paremal juhul ainult
seesmine osa pähklist. Too hiigla vili, mida nähakse
Tseilonis kasvavat palmi käharpäise ladva vilus, on umbes
nii suur kui kümnetoobine ämber.
Ta koostub mitmest osast. Pealmise kihi moodustab
tihe kude, umbes kämmal läbimõõdus. Selle all on
kivikõva koorukesega pikergune pall — päris pähkel ise.
Saagides või raiudes koorukese puruks, leiame, et selle
seesmist külge katab umbes kahe sentimeetri paksune
valge liha, mahlakas ja puhas, maitselt umbes nagu
harilik pähkel. Palli õõnsust täidab rohekas mahl —
kookospüm.
Raske on kujutella midagi karastavamat ja meeldi­
vamat, kui see jook. Mulle pakuti seda esmakordselt
Läti konsuli mr. De MeTi kookospalmide istandikus Co­
lombos. Olin üllatatud ja jäin samast hetkest alates
igapäevseks pähklipiima tarvitajaks. Tseilonis on nimelt
väga halb vesi. Teda filtreeritakse ja keedetakse, enne
kui kõlbab joogiks. Sellepärast tarvitavad kõik võõrad
ning rändajad siin peamiselt soodavett ja ingveri õlut.
52

Mina aga leidsin, ja kuulsin seda hiljem teisteltki, et
kõige nauditavam jook on pähklijook. Mingipärast tun­
dub ta ikka jahe olevat, ka siis, kui vili juba varemalt
— eelmisel päeval — puust alla toodud.
Pärismaalane avab pähkli ütlemata osavalt. Alul
tehakse kesta ülemisse otsa, kus iseendast juba kolm
umbset avakohta, paras auk, mille kaudu, kummutades
pähklit, tühjendatakse selle vedelik. Siis purustatakse
osava löögiga kest ning tehakse selle killust pisike lusi­
kas, mille abil süüakse toitev seesmise poole kiht. Pähk­
leid võib saada igal pool ning igal ajal. Ei leidu säärast
küla, säärast jaama ega säärast elamut, kus ei võiks
5—10 tsendi eest osta ilusat pähklit. Farmerite pool
kostitatakse teid selle õnnistatud viljaga jumalamuidu.
Minu sisemaisil rännakud oli mitmeid päevi, kus ma
hommikul tubli pruukosti sõin, aga pärast kogu päeva
jooksul end ainult kookospähklist ja banaanidest toitsin.
Leidsin olevat selle küllaldase ning kosutava.
Kui pähkel küpseks muutub, siis kahaneb vedelik
poole võrra, muutudes ühtlasi värvilt valgeks. See on
kookospüm, mida antakse hinnatava kastmena toitude
juurde ja millest valmistatakse õlisid. Viimased pole
ka Euroopale suurepärase delikatessina tundmatud.
Saagopuder, mis muidu suurem asi pole, maitseb Tseilonis, tänu kookospümakas imele, lausa taevalikult. See
jääbki edaspidi mu ihaldatavamaks maitseroaks.
Muidugi ei mõelnud loodus inimese peale, kui ta
pikkadel arenemis-aastatuhandeil kookosvilja selliseks
kujundas. Piim pähkli sisemuses on määratud idanevale
palmile joogiks, ja kestaalune liha — toiduks. Ei pea
unustama, et kookospalm on ookeanirannikute puu. Küps
pähkel, pudenedes puust, pidi rändama vahel tuhandeid
kilomeetreid, kuni leidis endale uue ranna, millel kinnitudes algas idanemist. Vesi ümberringi oli soolane. Kui
noorel idukesel poleks kaasas olnud oma joogi- ning
toidutagavara, siis oleks ta enne juurte kasvamist pida­
53

nud surema janu ning nälja kurnatusse. Paks koekiht
aga, mis ümbritseb seesmist kesta, kaitseb lainetel uju­
vat vilja rikete kui ka hammustamishimuliste loomade
eest
Nüüd hoolitseb inimene ise palmide sigivuse eest.
Tseiloni rannikut kogu selle ulatuses katab tihe palmipuude mets, paiguti kuni kolmekümnekilomeetrilises
laiuses. Puude umbkaudsetki arvu ei teata tänapäev
nimetada; aga kui meeles pidada, et vabrikud õgivad
iga aasta üle miljardi pähkli ja et keskmine palm annab
aastas 50—60 pähklit, süs on iseenesest juba õigustatud
imestusega pead kõigutada. Tseiloni maa-ala on ainult
poole suurem Eesti vabariigi omast. Meil ei ole mände nii
palju, kui Tseilonis kookospalme.
Tutvusin mr. De Mel’i vabrikus kookospähklitööndusega. Kõik osad sellest puust kasutatakse eranditult.
Vilja ümbritsevast tihedast koest valmistatakse korve,
vaipu, nööri, odavat kotiriiet, porandaharju, pesunuustikuid ja palju muud. Enamalt osalt toimub see produkt­
sioon käsitsi, kuid mõned osad, nagu harjade ja riide
valmistamine, on mehhaniseeritud.
Pähklikoorest valmistatakse lusikaid, kamme, tuha­
toose ja mitmekesiseid toidu- ning jooginõusid. Ka seda
tööd tehakse jaolt kätega, jaolt masinatega. Mis mind
kõige rohkem üllatas, oli kookosesüsi. Seda tarvitatakse
eriti kuumade ääside jaoks. Too produktsioon on aga
pisike ega mängi saare majanduses nimetamisväärset osa.
Palmitüvi läheb kütte- ja ehituspuuks. Ka keppe, puunikerdusi ja mööblit valmistatakse sellest. Lehtedega
kaetakse katuseid ja härja vankreid. Ainult juured jää­
vad majanduslikult kasutamata. Kütteks nad siiski
kõlbavad.
Lõppeks oleks veel nimetada palmiviina — arakat,
mida saadakse selle kuningliku puu mahla käärimisest,
ja kookosjahu ning -tangu, mida segatakse riisiga
ülimalt omapärase toidu — curry — valmistamiseks.
54

Paljud tamulid ja singaleesid elavadki ainult kookospuude kasvatamisest. Esineb sääraseid rikkaid plantaatoreid, kes omavad üle saja tuhande puu.
Mr. De Mel’i tehased asuvad Colombos. Teda pee­
takse sün õigusega rikkaimaks härraks. Mul oli ta juurde
soovituskiri Läti saadikult härra Wesmanis’elt Londonist.
Läksin ühel vabal pärastlõunal. Härra De Mel oli otse­
kohe nõus näitama tehaseid ning tuli ise saatjana kaasa.
.Sõitsime aristokraatseimate „Tsinnamomi aedade" kaudu.
Härra Mel osutab toredaimale bungalow'le, sõnades: „Siin
asun ma ise." Vähese aja pärast: „Siin elab mu poeg.“
Süs jälle: „Äga siin asuvad mu vanemad ja selles majas
olen ma sündinud."
Nime järele võiks pidada teda jumal teab kelleks,
aga ta on ometi puhastverd singalees ja toonitab ka ise
seda teatud uhkusega: rikas mees võib olla mistahes;
ta ei tarvitse kadestada eurooplast. Buddismile on ta
ometi pööranud selja ning hakanud kristlaseks. Pojast
koolitas koguni katoliku preestri.
Äkitselt seisatub auto tüüpilises aedlinna tänavas
ilupõõsastega kaunistatud värava juures. Mis nüüd? Sel­
gub, et olemegi jõudnud tehastesse. Vastasoleva maja
seinalt paistab silt pealkirjaga: „Museum“. Seal tutvusta­
takse mind üksikasjaliselt kõigi Tseiloni tähtsamate
saadustega, alates riisist ning lõpetades kalliskividega.
Seletusi jagab härra De MeTi vabrikute juhataja —
Tseilonis sündinud inglane. Vahepeal ulatatakse, mui­
dugi, kruuk kookospähklipiimaga.
Siis veereb muuseumi ette imelik sõiduk: madal nagu
meie maa kivivedamise käru, aga varustatud istmetega
ja mootoriga. Sellega algab sõit mööda suurepäraseid
palmipuiesteid, mille ääres asuvad siin ja seal üksikud
vabrikuhooned. Ei oleks eales kujutelnud tehaseid sää­
rases ilumetsas. Majad on enamasti lahtised, moodustades
vaid katusealuse. Töötamine toimub vabas õhus ning
on ses mõttes, teadagi, palju tervislikum kui meie vab­
55

rikutes. Ainult mõned hooned, nagu katlamaja, on
seintega. Puhtus kõikjal eeskujulik; töötegijateks tamuli
ja singaleesi mehed ning naised. Punutakse vilkalt korve
ning matte, klopsitakse masinate abil harju ja luudi,
treitakse tooli- ning lauajalgu, pannakse mööblit kokku.
Kõik nagu Euroopaski, ainult töölised on kolmveerand
alasti ja ümbrus eksootiliselt omapärane.
Konsul De Mel pole üksnes palmiplantaator ja suur­
kaupmees, vaid ka grafiiditööstur. Grafüdi väljavedu
moodustab Tseiloni üldekspordis kookossaaduste, tee ja
kummi kõrval tähtsaima artikli. Muist hooneid palmimetsas kuuluvadki grafüditööstuse alla. Toores grafiit
veetakse süa vagunettides. Kõige pealt läheb ta lõhku­
misele; süs loobitakse ta hulgast välja graniidi- ja laterüditombud, umbes nagu põlevkivist paetükid.
Sääraselt ettevalmistatuna läheb saadus hakkimismasinasse, kus puruneb herneterasuurusteks tükkideks.
Kuid puhas pole ta veel kaugeltki; ikka leidub veel ta
hulgas võõrasaineid. Jahvatuskividesse peab aga minema
ehtsaimast ehtsam aine. Ei aita süs muu, kui mobiliseeritakse suur kari tütarlapsi, kes üksikute tükkide kaupa
sõrmitsevad läbi kogu purustamismasina toodangu. See
on äärmiselt tähelepanupingutav ja igav töö. Võõrasaine
on grafiidiga kokku puutudes muutunud värvilt samasugu­
seks läikivpruuniks kui grafiitki. Ainult terane silm
märkab vahe.
Tüdrukud istuvad või kükitavad tsementpõrandal;
noppides nina all asuvast sõmerahunnikust puhtaid
grafiidikillukesi sõelataolisse anumasse, loopides ühtlasi
kõlbmata ainete tükid kõrvale. Palka makstakse neile
töörohkuse järele.
On kurb ja kahju näha neid noori olendeid seal
vintslemas. Nad kannavad väikesi jakikesi, umbes nagu
meie naiste rinnahoidjad, ja musta mähist puusade ümber.
Puhtad on nad ülimalt, kuid see on grafüdi puhtus,
grafiidi läige. Ei seleta mu silm mingit värvivahet nende

50

piha ja sõelakogutud grafiidi vahel. Nad kummarduvad
oma töö juures kuidagi ääretu alistuvalt ja gratsiöösselt.
Ilusad on nad otsekui need luulelised, milliseid kirjuta­
vad head meistrid heal inspiratsiooni silmapilgul hea
pliiatsiga — grafiidiga. Võiks vaadelda neid tundidekaupa, kui see mitte nii nukker poleks.
Meie möödudes sirguvad nad põlvedele püsti, pane­
vad käed kokku, pihud vastamisi, ja teevad kerge kum­
marduse. See olevat tamulite tervitus.
Konsul De Mel on euroopaliselt haritud härra. Ta
veedab sagedasti oma jõudeaega Pariisis, Nizzas ja Biarritzis. Tal on uhke kodu ja mõnetuhandeköiteline
raamatukogu. Londonis olles olevat ta hr. Vesmanis’ele
hoobelnud, et ta on oma töölistele nagu isa. Naised
nutvat, kui ta lahkub, ja mehed olevat kurvad. Seda
suurema rõõmuga aga pidavat tervitama töölised teda
pärast — tagasitulekul. Pongikäiguga ning muusikaga
võetavat teda vastu. Ka minule ei mallanud isand De
Mel nimetamata jätta, et ta elab oma töölistega nagu üks
pere.
„Minu tööliste hulgas ei leidu ühtki sotsialisti ega
kommunistil" tõendas ta uhkeldavalt.
Ma usun ka, et tal on õigus. Klassiteadlikku prole­
taarlast ei leidu ta tehastes ja kaevandustes. Marx’i ja
Engels’i nimi on siin veel tundmatu. Aga mis puutub
tollesse absoluutsesse kodutahusse ja perekondlikkusse,
süs lubagu hr. De Mel mind natuke kahelda. Ma ei
hinda toda perekondlikkust liiga kõrgelt, sest olen harju­
nud endastmõistetavaks pidama, et perekonna piirides
valitseb enam-vähem ühesugune kultuur ning mugavus
kõigile. Vist vaatab ka tamul tolle kristlasest leivaisa
isalikkusele pisut kõõrdi. Nagu pärast kuulsin, ei ole
ka härra De MeTi vabrikud üle-indialise ametiühingute
liidu mõjuavaldusest päris vabad.
Järgmisel hommikul läks sõit pisut kaugemale, —
lõuna suunas Kurnagalasse. Seda tunnet mul siiski ei
57

olnud, et Colombo lõpeks ja kookospuude puiestik vähe­
neks. Järjest uued bungalow'd, savihütid ja toredad
asfaltteed. Veider on aga näha, et maapind paiguti
praguneb. Sügavad kraavid, otsekui mustad, prügised
verihaavad tungivad paiguti teeni. Süs näed sama musti
kulisid veeretavat kärudel pruune kivipaaku, mille nurgad
päikese käes sädelevad. Mind viiakse ühe sügava kaevusuu ette, mille küljed maraskised, mille põhi õudne.
Alt kostab kopsimine ja inimhääled. Õõtsuvad praamid
sõidavad lõhestikku mööda edasi ning tagasi. Viimaks
märkan veel, et kaevurakked trepikujuliseks on taotud
ning et seal grafiidikarva inimputukad siblivad. See ole­
vatki kaevandus.
Sõidame praamiga alla ja näeme taevast enda pea
kohal pihulaiuseks kahanevat. Õhk ei olegi enam õhk,
vaid umbne, tinaraske leitsak. Kopsud ei jaksa nii palju
neelata kui hinge seeshoidmiseks vaja läheks. Juba lühike
kallusklemine praamil mõjub peaajule ja annab end
nagu vasaralöökidega meelekohtadele tunda. Galeriidesse
ei pääse me üldse, sest need on määratud vaid ronimi­
seks ja lamamiseks. Pole meil rüdeidki, mis paneksid
vastu immitsevale grafüditolmule.
Ometi vingerdavad maapragudes inimesed. Nad mur­
ravad seal raudkõvu kihte ja lohistavad neid tükikaupa
avause poole. Need on kulid Louna-Indiast
inimesed,
kes poeksid silmusessegi, kui selle eest tasutakse. Need
on elavad pliiatsid, millega kirjutatakse higistnõretavaid
peatükke töö-ajaloosse. Kohalik tamul ei lähe maa alla.
Veel vähem teeb seda singalees. Aga „kulid“ lähevad.
Kui ma edaspidi veel pliiatsit peaksin tarvitama (harva
ma seda küll teen), süs pean ikka ning jälle mõtlema
neile töövägilasile, kui ka noile grafiidikarvalistele tütar­
lastele, kes saledalt ja imeõrnalt painduvad hiilgavate
sõmerakuhjade vahel.
Kulide barakke nägin ainult eemalt. Need on kitsad
ja pikad nagu kaubarong, muudkui ühest tükist. Katus
58

plekist, seinad laudadest. Ümberringi paljas maa ja pal­
mide tüvestik. Seal lamab neid mehi kõigis mõeldavais
poosides. Kas oskab ükski neist lugeda seda, mis kir­
jutatakse nende käsivarrest tulnud grafiidiga? Asjatu
küsimus. Vist kõik nad suhtuvad valgete inimeste maa­
ilmasse õige kriitiliselt, kuid ometi võitleb valge tööliskond ka nende tuleviku eest.
Töövõimaluste mõttes kujutab Tseilon enesest võrd­
lemisi õnnelikku nurgakest maailmas. Siin ei tunta töö­
puudust. Iga aasta tuleb umbes 50 tuhat tamulit India
sisemaalt (peamiselt Dekhanist) Tseilonisse hooajatööle.
Nad valguvad saarel laiali, — kes riisipõlde mulistama,
kes kummi- ja teeistandikkudesse, kes metsatööle, grafiidikaevandustesse jne. Kõiki neid hüütakse ühise
nimega kulideks, sest nemad osutusid selleks odavaks
tööjõuks, mis endised hiina sisserändajad maalt välja
võistles. Püsivat teenistust pakuvad kulidele linnad rikšameeste, koormakandjate ja tänavasillutajate ametite
näol.
Singalees ise, kui tal põldu ja palme pole, katsub
kergemat ja intelligentsemat tööd leida. Samuti pärismaalane-tamul. Nad on okupeerinud alamaastmelised ameti­
kohad, politseiteenistuse, raudtee ja ärid. Ka iseseisvad
väikeettevõtted, nagu pagari-, kingsepa- ja rätsepaärid
ning hulk muid on peaaegu eranditult nende käes. Suur­
äridest kuulub küll lõviosa inglastele, aga singaleeside
konkurents on selgi alal tugev. Üksnes võõrastemajad
ja laialdasemad istandikud kuuluvad peamiselt valge tõu
esindajaile. Palju vägevaid maahärrasid istub siin veel
Portugali ja Hollandi valitsemisaegadest saadik. Nad on
end rasvaseks nuumanud, aga viimasel ajal kipuvad lood
allamäge minema, eriti kummitöönduses.
Keerulisem, kui kehalise töö tegijate küsimus, on
haritud tööjõudude lugu. Tamulid ei hooli palju hari­
dusest, aga singalees ronib otsekui eht tõrvikumees ka
kõige kitsamaist oludest ning pilkasemast ööst usinalt
59

esile. Ta elab, nii tundub mulle, praegu oma tormi ja
tungi aega. Koolidevork katab tihedalt maad, kõrgemad
õppeasutised lasevad poolsadade-kaupa uusi lendusid
ilma. Kohtade hulk ei kasva põrmugi nii ruttu. Uustul­
nukate mahutamine osutub raskeks probleemiks. Pare­
matel kohtadel istuvad inglased juba endisest ajast ja
traditsioonide põhjal kanduvad need ametid uutele ing­
lastele edasi. Mida peavad tegema omad intelligendid?
Veel minu siinviibimise päevil tõsteti ägedat protesti
selle vastu, et inglise administratüvvõimud eelistavad
kohtade jagamisel eurooplasi (loe: inglasi). Pruuninahksel võivad suuremad kogemused olla, paremad
atestatsioonid, aga ette jõuab sagedasti nooruke Lon­
donist. Küsimust käsiteldi ka valitsusnõukogus (parla­
mendis). Seal läks asi üsna ägedate sõnavõtmisteni, mida
ajakirjandus põhjalikult refereeris. Muu seas heideti
valitsusele ette, et see kunstlikkude abinõudega takistavat
singaleeside ja tamulite kõrgema tehnilise hariduse oman­
damist Inglismaal. Tseiloni omi tehnikakoole ei peeta
küllalt headeks. Inglise kõrgematesse õppeasutistesse aga
võetakse tseilonlasi samadel kitsendavatel alustel, kui
näit. prantslasi ja itaallasi. Kas tseilonlane ei olegi Briti
riigi kodanik? küsiti kibedusega.
Kahtlemata pidid need hääled Londomssegi kostuma
ja seal mõtteid äratama.

00

V. MINEVIK JU TÄNÄPÄEV.

Tseiloni eluvormidesse on valanud rohkesti mitme­
kesisust see tähtis asjaolu, et saarel asub kaks suuremat
rahvast, kelle kultuur, usk, elukombed ja traditsioonid
põhjalikult erinevad: singaleesid ja tamulid.
Singaleesid on arvuliselt suures ülekaalus. Neid loe­
takse ümmarguselt kolm miljonit hinge. Tamuleid ainult
üks miljon. Selle juures peavad singaleesid end saare
põlisteks elanikkudeks, kuna tamuleid käsitatakse hili­
semate sissetungijatena. Singaleeside päritolu on aarialik, nende keel lähedane muistsele sanskritile. Tamulid
põlvnevad draavida tõugudest ja seisavad keeleliselt lähe­
dal teistele Lõuna-India rahvustele. Etnograafiline tüüp
kummalgi rahval omab rohkesti silmapaistvaid tõutunnuseid. Pole põrmugi tarvis olla asjatundja, et tamulit
juba välimuse järele eraldada singaleesist.
Ehk küll singaleesid end ise saare päriselanikkudeks
peavad, ei ole sellega veel mitte öeldud, et nad seda
ka tõeliselt oleksid. Tseiloni ürgajalugu katab paks udu.
Raske on otsida selle tihedusest tõtt. Teadusmehed jul­
gevad igatahes väita — ja neil on selleks vist küllalda­
selt põhjust —, et singaleesid, tulles India kaudu, tungisid
saarele umbes poolteist tuhat aastat enne praegust aja­
arvamist, hävitades ning surudes maha sealse ürgelanikkonna, kes pidi seisma veel ääretult madalal arenemis­
astmel.
Tseiloni viljakandev maapind ja hea kliima võimal­
dasid singaleesidel tugeva ühiskonna ning vägeva riigi
61

loomise. Kultuuriliselt oma aja rahvaste esirinda kuulu­
des, panid nad saarel oma korralduse ja oma rakendused
maksma. Nad lõid Põhja-Tseilonist eeskujuliku põllutöömaa Ja asutasid suure linna Anuradhapura, mis püsis
nende pealinnana ligi kaks aastatuhandet. Too oli suur
õitsenguaeg. Mitte üksnes saare kuivad kiltmaad ei muu­
detud kunstliku niisutuse abil saagirikasteks väljadeks,
vaid ka kunstid ja teadused arenesid ennenähtamatult.
Anuradhapura tolleaegsed ehitised on võrreldavad üksnes
Egiptuse püramiididega.
Loomulikult pidi singaleeside riigi rikkus põhjapool­
sete naabrite kadedust ning saagihimu äratama. Tamulite röövkäigud Dekhani poolsaarelt muutuvad järjest
sagedamaiks. Nende iseloom on rüüstav ja halastamatu.
Vallutatud kohtades tapetakse elanikud, hävitatakse kü­
lad. Lõppeks õnnestubki tamulitel singaleese Põhja-Tsei­
lonist välja suruda, milleks rohkesti kaasa aitavad vaimu­
likkude omavahelised tülid ja väepealikute äraandlikkus.
Õitsev kultuurimaa langeb barbarite saagiks. Ei mõtle
enam keegi nüsutamiskanalite korrashoiule ega hinnata
enam ajaloolisi ehitisi. Saare põhjapoolne osa muutub
uuesti kuivaks, kasutamiskõlbmatuks kõrvedžungliks,
Anuradhapura —- usu, kunsti ja teaduse linn
rohtub,
sammaldub, kõduneb.
Singaleesid rajavad endale saare mägisel keskmaal
uue pealinna Kandy. See ei tõuse küll kunagi Anuradha­
pura vääriliseks, on aga ometi suur ning vägev küllalt
Kindlasti võiks ta tamulitele edukalt vastu panna, neid
ehk väljagi peksta saare veergudelt, kuid despootilisele
riigile omased troonitülid salakavalate preestrite ning
munkade telgitagusel õhutusel nõrgestavad rahva vastu­
panu. Kojarevolutsioonid ja võimuhaarajate karmus ning
hoolimatus riisub usu ning lugupidamise riigivõimult. Maa
laguneb iseseisvaiks despootiaiks ja tamulid mängivad
järjest tähtsamat osa. Juba pääsevad Kandy troonilegi
tamuli tõugu mehed.
,
62

Samal ajal algab eurooplaste ekspansioon — kõige
kaugemategi meretaguste maade sõjaline ja äriline vallu­
tamine, Tseiloni kallastele ilmuvad esimesed eurooplaste
varustatud salgad XVI sajandi alul. Nimelt kinnitavad
portugallased 1507. a. oma kanna saare lõunarannikule.
Nad vallutavad muu seas Galle kindluse ja arendavad
omalt poolt selle muldvalle. Ka rajavad nad endale
uue kindlustatud seisupaiga praeguse Colombo kohale.
Eks sellest tulegi Colombo südalinna nimetus — Fort
Peale kõige muu asuvad portugallased „pimedaid
paganaid", kes oma enamikus budda usku tunnustavad,
kristliku „armuõpetuse“ juurde juhatama. Nagu teisiti
ollagi ei või, toimub see tule ja raua abil. Kogu rahvas
pöördub vihas nende vastu ja nad ei saagi muud, kui
pidada järjest verisemat võitlust Kandy kuningriik püsib
edasi; sissetungijatel ei õnnestu seda vallutada.
Poolteist aastasada hiljem tõuseb portugallastele kar­
detav konkurent hollandlaste näol. Need ei ole üksnes
sõjamehed, vaid ka diplomaadid. Fanaatilise usu ase­
mel pakuvad nad saare päriselanikkudele kõige reaal­
semat äri, kuid toetudes seejuures endastmõistetavalt
sõjariistade jõule. Õnn naeratabki neile ja 1656. a. lahku­
vad portugallased lõplikult Tseilonist. Äga ka uutel pere­
meestel — hollandlastel — ei ole kauaks asu: nad pea­
vad taganema maakera suurema äri- ning sõjajõu —
inglaste ees. 1796. a. võtavad inglased saare rannamaad,
mida vahelduvalt valitsenud portugallased ja hollandlased,
oma võimu alla. Mitmed ekspeditsioonid läkitatakse
sisemaale. Mehed surevad malaariasse ja teistesse tõbe­
desse. Iga kamaluke uuestivõidetud pinda maksab
hulk raha ja inimelusid. Kuid ometi õnnestub inglastel
see, mida hollandlased ja portugallased asjata olid
püüdnud: Kandy kuningriik alistub. Viimane Tseiloni
pärismaalastest valitseja Sri Wickrama Raja Simha lan­
ges ühes Kandy trooniga 1815. a. Tollest ajast peale
peab Tseilon korraldama oma elu sootuks uutel alustel.
65

Teadagi ei tulnud inglased siia maarahvast Õnnelikuks
tegema, ei püsi nad ka praegu sün mingeil ideelisil põhju­
sil, aga tõde peab siiski tunnustama: Tseilon on viimasel
kahel sajandil jõudsalt arenenud ja kultuuristunud. Rahva
rahulik areng oli uute — püsivate — peremeeste võimu
all kindlustatud. Saarele punuti tihe raudteedevõrk.
Maanteed ei ole mitte halvemas korras, kui Inglismaal
eneses. Sadamatest arendati eeskujulikule järjele Co­
lombo. Kõik see mõjus saare majanduse tõstmiseks ja
heakorra loomiseks kaasa.
Euroopalised kombed ja euroopaline arusaamine tun­
gib nü koolide kui suhtlemise laienemise kaudu järjest
sügavamatesse rahvakihtidesse. Kasüvaim, mis Tseilonis
vist kunagi nü tugev pole olnud kui India mandril, elab
kõigi tunnuste järele otsustades viimseid päevi. Riigi­
võim ei tee vahet kõrge ega madala kasti vahel. Nähes,
kuidas eurooplased igast kastist inimestega — ka kõige
põlatumad ning halvemad hulka arvatud — suhtlevad,
end mitte „määrida“ ning „roojastada“ ei karda, hakkab
pärismaalanegi kaotama püha aukartust kastide kõik­
võimsusse. See tähendab rahva demokratiseerumist, kõi­
kide üheõiguslust, ilma milleta ei saa olla edukat
kultuuriarendamist.
Kõige hinnatavam aga, mis praegused peremehed
maale alaliste kodusõdade ning vägivalla asemele tõid,
oli õiguslik kord. Varandus on igale mehele kindlusta­
tud. Ei või karistada kedagi muidu, kui kohtu läbi vasta­
vate seaduste põhjal. Mõteteavaldamine on vaba nü
sõnas kui trükis. Singaleesi teatris — Zower Hall Colom­
bos — pandi näiteks Mahatma Gandhi viimase rännaku
puhul suur meeleavaldusekoosolek toime, kus kõnelejad
kõige otsesemalt toonitasid, et Tseilon, samuti kui India,
täielikult iseseisvaks soovib saada. Administratiivvõim
ei keelanud neid avaldusi. Ma ei oska lugeda singaleesi
ja tamuli ajalehti, aga nagu mulle tõendati, käsitlevad
nad Briti riigist lahtilöömise küsimust enam-vähem igas
64

Äst. — Reisuldrjad 'fseiloništ.

Kõrgemasse kasti kuuluv singalees.

Roodia neiu Tseilonil.

numbris. Kindlasti tuleb inglastel see maa kord maha
jätta — muidugi vastava kokkuleppe põhjal, mitte veriste
löömingute tagajärjel, — kuid need väärtused, mis loodi
siin Inglise võimupäevil, jäävad püsima väärtusliku lisana
saare senistele saavutistele.
Tulles tagasi rahva juurde, vaatleme kõige pealt
singaleese. Neil on unistav hingelaad ja habras keha.
Ühel osal neist on pikk, peen kasv, mille juurde kuulub
kitsas nägu hästiarenenud, terava ninaga. Nad jätavad
intelligentse, teatava määrani isegi aristokraatliku mulje.
Juba laeval olles panin tähele, et mu singaleesist kaas­
reisijatel olid suured, unistavad silmad. Pärast nägin
sedasama igal sammul. Isegi teenijad võõrastemajades
ning test-house ides leiavad vahel mahti hetkeks seisatuda
ja vahtida endassesüvenenult kuhugi kaugele. Nende
kõnnak on enamasti aeglane ja tasakaalukas.
Teine osa singaleese, kes ehk enam puhast tõugu
ei esita, on kasvult tugevamad, näolt ümmargusemad ja
liigutustes kärsitumad. Nad jätavad argipäevse mulje
ja tunduvad vaimult maa küljes kinni olevat. Suurem
hulk neid, nii näib mulle, kuulub kammekandvatesse
kastidesse. Juuksekasv on neil tugev, vahel kähar. Nina
on neilgi hästi arenenud, kuid mitte terav.
Tamul erineb singaleesist juba nahavärvi poolest,
olles hästi pruun, peaaegu must. Kondid on neil tugevad,
lihased samuti. Nad on otsekui loodud raske töö jaoks.
Loomu poolest tuletab tamul meelde alalist askeldajat,
kellest aga alati öelda ei saa, et ta väga arukas oleks.
Valdav enamik tamuleid on lühipealised. Ninad paksud,
kuid lühikesevõitu. Kasv keskmine. Näed neid ikka
raskematel töödel, eriti riisipõldudel. Usun, et see on töö­
kas, arenemisvõimeline rahvas. Läbisaamine tamulite ja singaleeside vahel olevat, nagu tõendatakse, kõigiti sobiv ja
korralik. Ajaloolised vihavaenu põhjused ei saa tänapäev
enam osa mängida. Mõlemad rahvad loevad end Tseiloni
isamaalasteks ja tahavad oma kodumaa õitsenguks kaasa
5

K. Ast. — Reisukirjad Tseilonist.

65

töötada. See ei tohiks neil raskem olla, kui näiteks
soomlastel ja rootslastel meie naabervabarngis.
Praegune valitsev võim tunnistabki mõlemad rahvad
saare pärisrahvasteks. Kõik ametlikud teadaanded ilmu­
vad kolmes keeles. Ka tänavate nimelauad ja poesildid
esitavad kolme keelt. Colombos paigutatakse inglise keel
esikohale, mujal aga keskele. Teatrikuulutused ja muud
eralaadsed avaldised ilmuvad harilikult ühes keeles, vas­
tavalt rahvusele, kelle jaoks nad määratud. Ingliskeelsed
ajalehed avaldavad pikki ning põhjalikke artikleid päris­
maalaste seltskondlikust elust, mis peamiselt sellega sele­
tatav, et nü inglise lehtede kaastöölisteks kui ka lugeja­
teks on enamikus singaleesid ja tamulid, hoolimata nende
eneste arenenud ajakirjandusest. Sün ei julge isegi vana­
meelne „‘Cimes“ võtta India ja Tseiloni rahvusliku lii­
kumise vastu hukkamõistvat seisukohta.
Meeste rõivasüs on mõlematel rahvustel ühesugune:
lina puusade ümber, pintsak pealmise kehaosa katteks.
Tamulid tarvitavad vahel ka peamähist. Singaleeside pea
on alati katmata. Tamulid-töölised (võib-olla ka mõned
singaleesid) käivad enamasti ilma pintsakuta, see täh.
palja ülemise kehaga. Õieti ongi pintsak eurooplastelt
laenatud ning levinud sadamalinnade kaudu saare sise­
maale. Indiast tulnud kulid kui ka muidu raske töö
tegijad põldudel ja teedel ei kanna rõivaid. Nendele
piisab väikesest rätistki, mis seotakse jalgade vahelt läbi.
Sihuke mees on otsekui söesegusest vasest valatud.
Singaleesi naiste rõivastis koostub kahest iseseisvast
palast: pisike jakk, mida meie naised „taljeks“ hüüavad,
ja palakas värvilist riiet seeliku aseainena. Meie silmale
tundub säärane rõivastis kuidagi poolikuna, aga ilus ja
nauditav on ta ometi. Kuna käsivarred ja keskmine osa
pihast paljaks jäävad, sus tõstab see ülikond naiste kehavormi, mis singaleesidel ikka laitmatult sale, võluvalt
esile. Maal kahaneb jakk harilikult lihtsaks rinnahoid­
jaks, mis noorte neiude juures päris loomulikuna tundub,
66

vanemate naiste juures aga esteetilisi tundeid kipub
riivama.
Tamuli naised oskavad end katta ühe ainsa kirju
linaga, kuid näib siiski, nagu kannaksid nad hästi mo­

dernset pallikleiti. See lina laotatakse kõige pealt puu­
sade ümber ja heidetakse süs üks ots üle rinna ning
vasema õla seljale, kus kinnitatakse vöö kohale, kas
keset selga või pisut vasema puusa pool. Rõivastuja
oskusest oleneb anda oma välimusele soovikohast erinüanssl. Rind on ühel rohkem, teisel vähem kaetud.
Üks paneb rohkesti volte puusale, teine laseb riide sile­
5!

67

dalt ning õhuliselt langeda. Ikka avastad mõninga isiku­
lise joone. Rinnad jäävad selle katmisvüsi juures kum­
maltki küljelt nähtavaks, eriti kummardumise juures.
Noortele sobib see hästi ja maal käivadki nad peaaegu
katmata rinnaga. Üldiselt aga on tamuli naiste rinnad
suured ja kui nad vanemas eas lohakalt rippuma jäetakse,
ei aita see naise ilu tõsta, vaid vastuoksa — rikkuda.
Teine tamuli naiste rõivastumise defekt seisab liiga
küllases ehete kandmises. Ei aita sellest, et rõngastatakse hõbevõrudega käsivarred ning jalasääred; ka ninna
ja kõrva pistetakse tilgutid ja rõngad. See mõjub aafrika likult, tuletades tahtmatult meelde metsrahvaid. Tamuli
naiste rõivastis on siinses kliimas praktilisem singaleeside
omast ja sellepärast näemegi noori singaleesi naisi tihti
kasutavat tamuli kirjut palakat. Euroopa mood ei ole
veel sütmaa naiseni tunginud, ka kõrgemates ning rikka­
mates kihtides mitte. Ei suuda otsustada, kas on see
neile naistele kasuks voi kahjuks. Igatahes meeldib
meeste juures euroopa rõivastis mulle rohkem kui rah­
vuslik rüü.
Kehapuhtuse eest hoolitsemine seisab pärisrahvaste
juures kõrgemal, kui arvata võiks. Igapäevne pesemine
on üks paratamatuid toiminguid. Osalt nõuab seda juba
usk, kuid peamine põhjus seisab siiski kliimas ja harju­
muses. Kui ühtki suplemisvõimalust ei ole, siis loobitakse
endale kapaga jahedat vett kaela. Ka reisijaile võimal­
datakse see mõnu. Heades võõrastemajades on igal toal
oma vanniruum sooja ning külma veega. Keskpärastes
hotellides — eraldi paar vannituba. Erimaksu vannitarvitamise eest ei nõuta. Pesemist loetakse nüvort kohus­
tuslikuks, et kui sa ise ei taipa vanni minna, siis tuletab
teener sulle seda meelde. Ainult Kalutaras lõunarannik,
50 müli Colombost — ööbisin säärases hotellis, kus pere­
mees mulle soovitas minna jõkke; ta ise olevat sealt
poole tunni eest tulnud; vannituba neil ei olevat.
Rest-house'ides on igal toal vanniruum, aga ei ole
68

vanni. Seal peab kas püsti seistes endale vett kaela
uhtma või istuma lapsepesuvaagnas, misjuures vesi kraa­
nist kaela kukub. Mugav see just ei ole. Mööda minnes
olgu märgitud, et test-house’id on valitsuse poolt asutatud

Rikas singaleeslanna.

ja rest-house’i pidaja on valitsuse palgaline. Hinnad
kindlad, võrdlemisi mõõdukad.
Rännates maal kütkestab reisija tähelepanu koolilaste
rohkus. Näed neid raamatukandamitega vastu tulevat
või mõne suure puu all poolringis seisvat, tahvlid käes,
näod mõttes. Vahel seatakse nad ka nelinurka kükitama.
Süs seisab õpetaja ruudu keskel. Muidugi tehakse ka
koolimajades tööd, aga see pole küllalt mugav. Ruumid
69

on seal kitsad ja vaheseinad sedavõrt puudulikud, et
eraldumisest õieti juttugi pole. Õppekavadelt ja vaimult
on need head ilmlikud koolid. Ei ole sugugi võrrelda
Islami maade koraani tuupimise koolidega. Õpisundus
(kõigile lastele) maksab juba kaheksandat aastat. Varem
polnud sellele mõeldagi. Täiskasvanud pärismaalastest
on vaevalt pooled kirjaoskajad. Õppekeel rahvakoolides
on kas singaleesi voi tamuli oma, vahel ka molemaci.
Inglise keel on ainult üheks õppeaineks. Keskkoolides
aga minnakse inglise õppekeelele üle.
Minule valmistas lausa teravuseni tunduvat hea­
meelt nende vabaõhukoolide vaatlemine. „Seal on tule­
vane Tseiloni" mõtlesin ma: „Seal idaneb Euroopa seeme
igivanal idamaisel pinnal. Igal pool — ka sün
raja­
takse aluseid tulevaseks ühiseks inimkonnaks."
Tseiloni ürgrahvastest on säilinud meie päevini ainult
tibatilluke salk veddasid. Nende täpsat arvugi ei teata;
igatahes ei tõuse see palju üle tuhande. Nagu kuulda,
seisvat nad veel metsinimese astmel. Sinna nad vist
jäävadki. Küla-veddad, kelle õlult metsmehelikkus juba
maha heidetud, polegi veddad: nad räägivad tamuli keelt
ja sulavad tamuli rahvusse. Mina muidugi ei näinud ved­
dasid, nagu ei näe neid teisedki huvireisijad.
Mõned autorid arvavad ka roodiaid Tseiloni ürgrahvuste hulka, kuid see on käegakatsutav eksitus. Roodia
pole mitte rahvus, vaid kõige põlatum kast inimesi. Võib­
olla kujutavad nad Tseilonis sedasama, mis India mandril
chandala. Veel paarikümne aasta eest ei tohtinud roodia
naine katta oma rinda. Varem pidid nad käima sootuks
alasti. Teel pidi roodia vastutulijaile juba kaugelt hoia­
tuse karjuma ning ise padrikusse pugema ootama, kuni
teekäija möödub. Iga kokkupuude roodiaga, isegi kõnelus,
loeti roojastavaks. Vanul ajul oli roodia tapmine karista­
matu. Kuidas tekkis säärane põlatud kast, on raske
mõista. Arvatakse, et pakkuaetud kurjategijatest. Roodiate hulka täiendati iga aasta värske „sõnnikuga“: mõned
70

liigid kurjategijaid heideti roodia kasti. Muu seas karistati
selliselt abielurikkujaid naisi.
Inglise riigivõim vabastas need õnnetud olendid elavaltmaetute surnuaialt. Kuid jäädes truuks oma harju­
mustele, asuvad nad praegugi eraldatud külades, suhtlevad
ainult omataolistega ja abielluvad ainult omavahel. Nende
arv on suurem kui veddade oma: ümmarguselt kolm
tuhat.

71

VI. EUROOPLASED TSEILONIS.

Kaugetes ookeanitagustes maades, kus päriselanikkond moodustub värviliste rasside esindajaist, on isegi
turist huvitatud kokkupuutest eurooplastega. Minu või­
malused ses suhtes polnud kuigi suured, aga mõned
hinnatavad tutvused jäid ometi maha. Eriti kasulikuks
osutus mulle tutvus populaarse John Hagenbeck iga, kes
asub Colombos.
Arvatavasti on suurem hulk lugejaid kuulnud seda
nime — tänu Hagenbeck’ide eeskujulikule loomaaiale
Hamburgis. John Hagenbeck, kellest siin jutt, on Ham­
burgi Hagenbeck’i noorem vend. Ta asus juba poisikesena
Tseiloni elama ja on kodustunud sün lõplikult. Omab
laevamaakleri-kontorit Colombos ja varustab Euroopa
tsirkusi, loomaaedu kui ka teaduslikke asutisi kõige
mitmekesisemate neljajalgsete, roomajate ning lindudega
troopilistest maadest. Ta üksi on saatnud Euroopasse
rohkem elevante, ahve ja madusid, kui teised eksportöö­
rid kokku.
Ilmasõja lahti puhkedes tabas seda kummalise elu­
kutsega meest raske katastroof: inglased saatsid ta Tseilonist välja, ilma et oleksid andnud talle ühtki tundi aega
asjade ning äride likvideerimiseks. Tühjade taskutega
leidis ta end järsku Sumatra saarelt. Saksamaale jõudis
salaja pärast seiklusrikast põgenikuteekonda, saades
maitsta kibedusi ja riskeerides eluga. Ta ise jutustab sel­
lest oma raamatus: „Kakskümmend viis aastat Tseilonis .
Nimetatud teoses, mis huvitavalt ja asjatundlikult,
kuigi pealiskaudselt, kirjutatud, avaldub John Hagenbeck
72

tõelise Tseiloni patrioodina. Ta armastab ja ülistab seda
maad; suhtub soojalt nii inimestesse kui loodusse. Teos
lõpeb sõnadega: „Ma olin nüüd vaba; aga minust eemal
lamas lõpmatus kauguses mu purustatud õnn, mu troo­
piline paradiis — Tseilon.“ Raamat on ilmunud 1922. aas­
tal ja tundub jumalagajätuhüüdena Tseilonile.
Seda suurem oli mu üllatus leides autorit just sealt,
kuhu poole lendasid ta unistused — Colombost. Jälle
peab ta sün laevamaakleri-äri ning kaupleb väikselt ka
loomadega. Endisest rikkusest on säilinud vaid varemed.
Aga ta lööb sellele käega ja ütleb, et ei soovigi muud,
kui saata oma päevad rahulikult lõpule. Euroopa olevat
talle — liiga võõras.
Ma sain juhtumisi John HagenbeckT lähedaseks naab­
riks. Olin võtnud endale toa Forfi südames „Globe
HoteTis" ja võisin näha läbi söögisaali avatud akende
iga askeldust, mis toimus vastasolevas HagenbeckÜ kon­
toris, ka vanahärrat ennast, kes popsutas hommikust
õhtuni piipu, kohutavalt suur paberitevirn nina all. Vii­
sist, kuidas ta kõnetas inimesi ja kuidas inimesed talle
vastasid, tulin otsusele, et see peab olema lahtise peaga
vastutulelik härra, ning tegin talle visiidi. Tollest silma­
pilgust peale rändasin ma Tseilonis tema näpunäidete
järele ning tema soovituskirjadega. Avaldan nende rida­
dega talle tänu.
Üldine eurooplaste arv Tseilonis (lihtsuse pärast
arvan eurooplaste hulka ka buurid ning puhastverd hol­
landlased, kes tulnud süa Lõuna-Äafrikast) kõigub üheksa
ning kümne tuhande vahel. Kõige rohkem asub neid
Colombos. Maal kui ka väiksemates linnades on euroop­
lane võrdlemisi haruldane võõras. Teda armastatakse
silmitseda ja lapsed jooksevad talle järele. Seda uudis­
himu tingib küll peamiselt pärismaalaste naiivsus, sest
õigupoolest ei tohiks eurooplane siin enam mingiks imetlemisesemeks olla: liiga ammu juba on tulnud Tseilonil te­
gemist teha Euroopaga ning sallida Euroopa hegemooniat.
73

Kolmel alal teotseb eurooplane Tseilonis: riigiametni­
kuna, ärimehena ja kolonistina. Töölise ja käsitöölise
elukutse ei või arvesse tulla: seal konkureerib kohapealne
odav tööjõud kõige leplikuma ning osavamagi eurooplase
välja. Põllutööline — kuli — asub sün nii viletsates tingi­
mustes, et endine moonameeski Baltimaadel tema kõrval
härrana näiks.
Kulile makstakse 9 tsenti päevas, mis teeb kuu kohta
keskmiselt 2 ruupiat 50 tsenti, sest puhkepäevad ja
haigusepäevad arvatakse maha. Eesti rahas oleks see
3 kr. 40 s. Eurooplase käest võetakse restoranis ühe
ainsa lõuna eest sama palju. Toiduks saab kuli peamiselt
rüsi, harva ka kuivatatud kala ja veel harvem liha.
Viimase vastu ei tundvat ta huvigi. Jutt tollest, nagu
koguksid kulid Tseilonis endale raha ja algaksid Indiasse
tagasi jõudes iseseisvat elujärge, on puhas luule. Peakski
tal mõni penn peremehe käes hoiul olema, süs jätkub
sellest ainult tagasisõiduks ja paarikuuliseks elamiseks.
Kulide barakid on halvad ja inetud. Magatakse põ­
randal nagu silgud pütis. Süüakse toaläve ees primitüvseist puunõudest või kookospähklikoortest. Meie mõistete
järgi on kuli nõudlikkus peaaegu sama madal kui töö­
loomal. Ori ei ole ta ometi mitte: töölt võib ta lahkuda
ja ihunuhtlus kadus juba aastakümnete eest
Asundustest ehk, nagu inglased neid kutsuvad, estate’idest on eurooplaste omad peamiselt teeistandikud.
Kummitööndus seevastu on suuremalt osalt singaleeside
kätes. Teadagi leidub ka eurooplastest kummüstandikkude omanikke, kuid mitte silmapaistvas rohkuses. Pida­
des meeles portugallaste ja hollandlaste okupatsiooni, mis
ulatub otsaga XVI sajandisse, võiks arvata, et Tseiloni
eurooplasest plantaator esindab põlise põlvnemisega
isandamehe tüüpi, — orjaperemeest-aadlikku.
Lugu ei ole aga kaugeltki nii. Praegune plantaator
on enamasti esimese põlve tõusik. Külastasin kolme
tee- ja kaht kummüstandikku. Igal pool leidsin ehtsa
74

kapitalistliku majapidamise, liiga kauge patriarhaalsest
lihtsusest. Sissetulekud ja väljaminekud on kalkuleeritud
täpsalt, raamatupidamine korralikul alusel. Kapital, mis
mahutatud maaostusse ja sisseseadusse, on paljudel koor­
matud pangaprotsentidega. Niihästi tee kui kummi
ümbertöötamine tooresainest turulesaadetavaks poolfabrikaadiks nõuab rohkesti masinaid. Alla 600—700 tuhande
Ekr. ei ole midagi peale hakata. Istandikud on rännanud
käest kätte; põliseid peremehi leidub üksnes erandina.
Jutt, mida aetakse, ja unistused, mida unistatakse,
on kõigil ühesugused: eurooplastel Euroopa, buuridel —
Lõuna-Äafrika. Kõik ähvardavad minna tagasi, keegi ei
kavatse jääda süa. Siin ollakse valmis askeldama kulidega, leppima palavusega, loobuma kõigist kultuurimõnudest; siin peetakse jahti vaid rahale, igatsetakse lüüa
varandusi kokku, aga eesmärk on mujal: mugav villa
kuski Rivieras või Kapimaal.
Nähtavasti on eurooplasel ikkagi raske kohaneda
selles kliimas, võib-olla veel raskem selles vaimlises
nivoos. Linnades koonduvad eurooplased klubidesse.
Colombos on neil ka teater. Suhtlemine singaleesidega
toimub ainult ärilisel otstarbel ja seega kindlaksmääratud
raamides. Leidub küll ka segaklubisid, aga rohkem moe
ning nime pärast. Kummagi poole kultuur on sedavõrt
erinev ja iseseisev, et vastastikune arusaamine osutub
raskeks.
Tuleb meelde üks palav hommik Hattonis — kesksaarel, üsna Adam’s Peak’i veerul. Olin külastanud härra
Hagenbeck’i tuttavat teeistandiku omanikku sakslast. Tore
bungalow ümmargusel künkal. Akna all laialehelised
banaanid. Tubade sissesead — umbes nagu meie maal
mõnel hästiteenival arstil või advokaadil. Peremehe
aastad hakkavad juba kuuekümnesse jõudma. Juuksed
tublisti hallid. „Egas nad asjata ei luituf‘ ütleb: „01en
sün igasuguseid päevi näinud.“ Nüüd tal kaks poega
Saksamaal ülikoolis. Tütred aga istuvad siinsamas ega
75

tea, kuhu peita käsk Igav on neil kahtlemata. Ja mingi­
sugused unistused näivad käärivat peas.
„Kas olete käinud Euroopas?" küsin.
Raputatakse pead: ei õlel Nägu selle juurde tehakse,
nagu oleksid nad kõige õnnetumad olendid maailmas ja
nagu oleks Euroopa too Eldoraado. Pariisi moelehed
lamavad otsekui reliikviad klaverikaanel. Ma usun, neid
silmitsetakse päevas enam kui üks kord. Klaver ise
heliseb ehk kord kuus.
Kiidan saart. Ütlen, et olen vaimustatud loodusest
ja lahketest inimestest. Aiman muigeid näos. Teile, tu­
ristile, on siin paradiis. Äga elage aastaid ja kümneid
aastaid — — süs jääb sellest paradiisist vähe järele.
Erand on muidugi Hagenbeck, kelle üle - nagu näen
ka natuke muiatakse. Ei, ei, sellele rahvale on Tseilon
nähtavasti koormaks südamele.
Kas nad kohalikke keeli oskavad? Jälle muigamine
ning pearaputus. Ei nemad oska ega vajagi seda. Hagen­
beck oskab nü singaleesi kui tamuli keelt. Tema — noh,
otsekui teisest maailmast. Nü palju kui kuli käskimiseks
tarvis, aitavat inglise keelestki. Haritud singalees rääkivat
ka meelsamini inglise keelt kui emakeelt. Nü siis: oma
kolle — oma pisike maailm. Kõik, mis väljaspool seda,
on võõras, peab aitama ainult rikastumiseks.
Pärast (läksin jalgsi Hattonisse) seisin, vaatasin ta­
gasi. Tee oli toonud mu kõrgele mäeküljele, millelt
avanes vaade bungalow’le ja teda ümbritsevaile teeväljule. Kõik oli siin lage, otsekui niidetud. Mäed paistsid
paiguti pruunidena, paiguti punasema. Tuhanded roheli­
sed teepõõsad, mis reastusid seal, ei suutnud katta krobe­
list mulda. Ei olnud nad ka muidu mingiks dekoratsioo­
niks neile janus kõrbevaile künkaile. Liiga madalad on
nad, liiga ühetaolised, liiga sümmeetrilise asetusega.
Õhku täitis palavus. Otse mu all nõrises natuke
mäestikuvett sügavas praos. Selle ette oli ehitatud tamm.
Vesi kolmenurgelises tiigis sädeles otsekui kastetilk
76

närbunud lehel. Pühvlid olid pugenud sinna päikesevarju.
Paistsid ainult nende sarved ja ninad. Ka elevant lamas
suure seana, tõmmates aeg-ajalt londi õhku täis ning
tühjendades selle purinal vette. Ainult kulid, kes pidasid
parajasti ennelõunast puhketund!, ei läinud tüki, vaid
loopisid omale ämbriga vett kaela.
Siin ja seal kesk teevälju seisid mõned hiiglapuud
jämedate okstega. Nad ei heida mingit varju; joonistavad
ainult tumedaid kriipse pruunile pinnale. Bungalow üm­
ber seisavad banaanid; nende laiad lehed ei värise ega
liigu. Nad on otsekui surnud teravas päikeselõõsas. Maja
ise valendab, nii et valus ta poole vaadata. Kivikatusel
kirgavad ei tea kas klaasitükid või kivid ise.
Mõtlen; seal all istuvad inimesed. Neil ei ole kuhugi
minna. Nende peade kohal hõljub imelik lehvik — tuuletegija. Kuli teisel pool seina liigutab seda nööri abil
hommikust õhtuni. Üheksa pensi eest võib seda lõbu
endale lubada. Igavus haigutab nägudel. Harvakult sõi­
davad need inimesed Colombosse. Seal näevad nad teisi
omataolisi. Külastavad halba kinot ja veel halvemat
teatrit. Muusikat ei kuule kogu saarel, peale trummi ja
torupilli. Seetõttu hürgab kõikjal grammofon. Tema
viisid korduvad päevast päeva, muutudes lõppeks tüü­
tavaks nagu hambavalu.
Mulle näib, et ma hakkan nende inimeste meeleolust
aru saama. Nende jaoks ei ole see saar tõesti mingi
paradiis. Kui ma endalt küsin, kas tahaksin siia jääda,
siis imestun isegi: vastus on eitav. Ei taha. Kaks aastat
elaksin — selleks, et arstida end lõplikult päibesejanust.
Süs läheksin tagasi.
Jah, — too päike. Meie omal maal ei teagi, mis
tähendab päike. Siin tungivad kiired kogu olemusse.
Öösigi veel hõõguvad majad, tänavad, mäed ja väljad
tema lõõsast. Troopikaküver on ometi kord raske ja
ebamugav peakate. Eestis ei tahaks mingi hinna eest
kanda seda. Siin aga on see suureks kergenduseks, sest
77

ta kahekordne korkpõhi ja tollipaksused ääred surmavad
neid kiiri, mis muidu torgiksid otsekui palavad nõelad.
Viimastel aastakümnetel rändab rohkesti tseilonlasi
üliõpilastena Euroopasse. Selle tagajärjel on hakanud
tekkima segaabielud. Huvitav on, et Tseilonis eneses
peaaegu sugugi ei juhtu, et eurooplanna singaleesile või
tamulile naiseks läheks, aga Londonist, Pariisist ja Ber­
liinist rändavad naised meelsasti oma värvilise mehega
kaasa. See on ka arusaadav: sün nähakse ja hinnatakse
kogu ümbrust, seal — ainult üksikut isikut.
Minule näib, et säärane abiellumine on suurim eksi­
tus. Tunnen kaheksat sellist paari. Puudub põhjus kades­
tamiseks. Naised satuvad sün võõrastesse oludesse ja
muutuvad otsekui vangiks. Juba rahva ning kommetega
harjumine nõuab tublisti aega. Pärismaalaste seltskonda
ei hakka nad kunagi kuuluma. Äga ka eurooplastega
muutub suhtlemine raskeks. Jääb üle perekond, mis
pikapeale tüütab ja väsitab.
Ameeriklanna miss Mayo kirjutab jubestavaid lugu­
sid India naise seisukorrast. Võib-olla ta suurendab, kuid
palju tõtt on ta kirjades ometi. Tseilonis ei ole naine
kunagi nü maha surutud olnud, kui India mandril. Juba
Budda usk üksi aitas kaitsta naise isikut, kõnelemata
muudest teguritest. Aga osa idamaist käsitust ja aru­
saamist põlistus siin ometi. Võiks öelda, et naine on
küll seltskonnas sallitav, aga mitte veel seltskonda kuuluv.
Abielude sõlmimine toimub häbemata lihtsalt. Veel liht­
sam on abielu lahutus, mis oleneb pärismaalaste juures
üksnes mehe tahtest.
Euroopa haridusega mehed on peale muude mõistete
ka euroopalisi abielumoisteid õppinud. Aga see ei aita
palju, sest inimene on ikkagi inimene ning allub tuhan­
deile mõjudele. Veri on paksem kui vesi. Tahtes või
tahtmata litsutakse ka euroopa naine üldise mustri alla.
Kõnelesin selle küsimuse üle õige pikalt ühe sakslan­
naga, kes juba üle kümne aasta singaleesil naiseks. Ta
78

pihtis avameelselt pettumusi ja ütles, et teistega polevat
lugu sugugi parem.
Laevas tutvusin inglise daamiga, kes sõitis kolme
lapsega (kenad mauri mudilased) oma mehele järele.
Külastasin teda hiljem ühes Lõuna-Tseiloni väikelinnas.
Sealsamas asub ka too saksa proua, keda nimetasin va­
rem. Ei tundnud enam ära elurõõmsat naist. Imelik
õhkkond valitses majas. Kui ma naisega rääkisin, kadus
härra jalamaid; ja vastuoksa — kui mees minuga vestles,
haihtus naine. OÜd mitmed väljasõidukavafsused, kuid
kõik need jäid teostamata. Pererahvas ei andnud mulle
kodus süüa, vaid viisid mu restorani. Üksikult olid mu
vastu väga lahked, aga koos ei sobinud. Hakkasin järg­
misel päeval kokkupuutest hoiduma (elasin rest-house'is).
Alles sakslannalt kuulsin loo õige põhjuse: majas
asus kaks naist: lisaks inglannale tamuli naine. Viimase
olemasolust ei teadnud inglanna päralesaabumiseni mi­
dagi. Nüüd käis mehe ja naise vahel äge võitlus. Väga
võimalik, et see lõpeb inglanna tagasisõiduga.
. Mind imestas saksa proua asjalikkus kogu tolle loo
puhul. Ta ei avaldanud mingit hukkamõistmist ega püüd­
nud ka tavalise retsepti järele moraliseerida. Nimetas
asju, nü nagu need olid. Ta ütles:
„Inglanna on veel liiaks vilumatu. Ma saan ta häm­
mastusest aru. Mees oleks pidanud teda hoiatama. Võiks
ju lõppeks leppida teise naisegagi majas, kui see mitte
nü ebasobiv poleks. Nad ei saa ühtki sõna rääkida. Ja
inetu on see tamuli noorik. Prouale ei ole sellest sun­
nitud kaaslannast mingit seltsi, ainult tüli. Tagasi soita
siiski ei maksaks. Parem vaadaku ja pidagu veel aru.
Katsuge ka teie teda mõjustada/*
Võib-olla oli kõneleja ise kord samasugused päevad
üle elanud. Minul jäi siiski inglannaga jutt tolle teema
üle pidamata: oma armetu keeleoskusega ei saanud ma
avatella teda südamlikkusele.
79

VII. MÄOD.

Minu peakorteriks Tseiloni rännakutel oli Colombo.
Külastasin teda neli korda. Peatusin ikka „Globe Hotekis", kus seisid mu reisikohvrid. Kaasa vedasin ainult
üht väikest sumadani.
Kord hommikul läkitas John Hagenbeck mu järele
tamuli; palus kontorisse tulla: olevat huvitavaid esemeid.
Tamul tõlkis kutse väga omapärasesse ning veidrasse
inglise keelde: „Master Hagenbeck and you. Please
come. Very interesting ones."
Läksin viibimata. Kontori eeskojas (maja teisel kor­
ral) istusid veidrad mehed katkistes ning määrdinud puusamähistes. Harilikult tõusevad pärismaalased eurooplase
ilmudes püsti, need aga jäid istuma — põlved krõnksus
ja pruunid seljad küürus. Vanematel neist, nagu mär­
kasin, oli pikk, sasis habe. Üldiselt jätsid nad võõra
mulje. Võis kohe öelda, et need mehed kas mägismailt
või džunglist Colombosse olid tulnud. Sedasama tõen­
dasid ka pikad pambusekepid, mis olid toetatud seina
najale. Harilikult ei kanna pärismaalane keppi, ka mä­
gedes mitte. Nahavärvilt olid võõrad heledamad hari­
likest tamuleist ning singaleesidestki. Neid võis pidada
peaaegu mauriseguks.
Kontorisse pääsemiseks pidin ronima üle võõraste
koli. Seal oli neljanurgelisi kaste, ümmargusi korve ja
pooltühje kotte kookospalmi kiududest. Näis, nagu rän­
daksid võõrad mehed pikki maid, varandus pampudega
kaasas. Emba-kumba: kas värskelt saabunud immigrandid
või teeletõttavad emigrandid.
80

Madudevõlurid.

Maanteel (maja palmide keskel).

t. Ast. — Reisikirjad fseilonist.

Härra Hagenbeck tõusis muhelevana laua tagant
püsti, püp paratamatult suunurgas.
„Noh, kas nägite?" küsis.
„Nägin küll, aga ei saanud midagi aru."
Avas ukse, hüüdis paar sõna eeskotta. Küünitavad
kogud tõusid energiliselt püsti ja nihutasld oma pagasi
esile. Igas kastis — väänlevad madud, igas korvis ning
kotis samuti. Tseilonis pole nende vedu keelatud. Seo
kas või nööriga kimpu, heida õlale ja astu vagunisse.
Nagu selgub, tulevad kummalised mehed põhjadžunglisf: seal ju madude paradiis. Neil on mitmeid võimalusi
ja lootusi oma kallist kaubast lahti saada, aga esimene
visiit tehakse siiski Hagenbeck’ile, niiöelda — suurkaupmehele. Mehed ise ongi elukutselised madudepüüdjad,
kuid mitte taltsutajad ega võlurid.
Kardetavad loomad võetakse kuklast kinni ja tiri­
takse päevavalgele. Nagu näeme, on need enamasti kob­
rad ja tikpalongad, aga ei puudu ka mitmed teised tõud
mürgiseid vingerdajaid. Nad on keskmiselt paar meetrit
pikad ja parajasti nii jämedad, et pihuga kinni saab
haarata. Püüdjad käsitsevad neid karmilt ja hoolimatult.
Looma lõualuud pigistatakse näppudega praokile ja kangutatakse süs taskunoaga pärani. Äigab asjatundlik ham­
maste hindamine ning vanaduse kindlaksmääramine. Va­
nadel madudel hoiduvat hambad liiaks krõnksu ja olevat
sagedasti poolmurdunud.
Hagenbeck vajab ainult häid ja noori loomi, la
koputab madule pliiatsiga kurgulakke ja teeb põlastava
näo: sihukesi nüridaid invaliide ei maksa talle sugugi pak­
kuda. Mehed oma poolt laseksid kas või sealsamas mao
ta kallale, et näidata, kui krapsalt see veel hammustab
ja — kus mürgi tagavara alles 1 Nad venitavad oma loomi
süllapikkuseks, kiidavad nende värvi ja sunnivad veel
ning veel kord suhu vaatama. Apelleeritakse ka minu
poole ja kutsutakse kõigi pühade nimel tunnistajaks,
et teravamaid hambaid pole veel ühelgi kobral nähtud.
C K. Ast. — Reisukirjad Tseilonist.

81

Ei tähenda midagi, et ma kogu toda toimingut lollaka
näoga kaasa olen elanud ja täna esmakordselt mürgisele
maole suhu vaatan.
Viimaks, kui kõik loomad mitmet ja setmet puhku
läbi on uuritud ja kogu kollektsioon — umbes kuusküm­
mend pead — liikidesse jaotatud, algab äge hinnatingimine. Mehed teesklevad hämmastust, arusaamatust, kuul­
matut jubestust. Sihukest mõnitavat hinda polevat neile
veel ealeski pakutud. Iga tänavapoiss, kõnelemata nõi­
dadest ja kunstimeestest, maksvat neile viis korda enam.
Kui nad meister Hagenbeck’i poole pöörduvad, süs ainult
vana tutvuse ja sõpruse põhjal. Talle müüvad nad ka
poole hinna eest, aga ei või ometi nõuda, et nad kogu
saagi jumalamuidu käest annaksid. Milles seisab viga?
Kas master Hagenbeck ei tunne enam loomi? Kas ta
tõesti ei jaksa enam sisaliku ja mao vahel vahet teha?
Veel kord pistetakse madudele nuga lõugadesse, näi­
datakse veel kord, kuidas jubedad vingerdajad käte ja
keha ümber põimuvad, kuidas nad hammustama kipu­
vad. Lastakse purra puud ja kistakse see vägisi lõuga­
dest lahti, et tõestada selliselt kihvade vastupidavust.
Nähku ometi kogu maailm, et ehtsamaid mürgilõpuseid ei
saa ollagi
Viimaks tullakse kaubale: Hagenbeck ostab suurema
osa loomadest, makstes tükist 4—5 ruupiat. Ülejäänuid
pakutakse mulle poole hinna eest. Aga ma olen sunnitud
kasulikust kaubast loobuma; taganen nii palju kui ruum
lubab ja tõrjun lahkeid härrasid enesest eemale. Ei ne­
mad suuda mõista sihukese keeldumise põhjust! Mil­
leks tulla Tseilonisse, kui niivõrt hiilgavast äristki lahti
öeldakse?!
Huvitav oli too teater mulle kahtlemata. Ei saa olla
imetlemata mehi, kes käsitsevad mürgiseid kobrasid ja
tikpalongasid sama külmavereliselt ja hoolimatult, kui
meie nööripuntraid. Kobra hammustamine surmab ini­
mese ja looma umbes paarikümne minuti vältel. Hoo82

limata kindlaist võtteist, millega madudepüüdjad oma
vangide kallale asuvad, oleks madudel ometi küllalt või­
malusi lüüa nendele hambad käsivarde. Äga nähtavasti
on loomad, veendudes lõplikult vabaduse kaotamises,
muutunud loiuks. Pealegi kägistatakse neid nii tihti ja
nii julmalt, et imestu aina, kuidas nad veel pole ära
lämbunud.
Hr. Hagenbeck tõendas mulle, et madudepüüdjatel
olevat vastumürk hammustamise juhuks. Nad ei surevat
kunagi maohammustusse. Ma pärisin selle kohta tuttava
arsti arvamust; jutt on nimelt arstist-tamulist, kes Inglis­
maal ülikooli lõpetanud. Ta kinnitas sedasama, lisades
juurde, et arstidel ei ole seni korda läinud tolle imerohu
saladust avastada. Ta ise toimetavat ka pritsimist, samuti
ta kolleegid, kuid tolle mõju on võrdlemisi väike. Nagu
öeldud, sureb inimene paarikümne minuti kestel. Arst
saabub paratamatult hilja. Seerumi puudulikkus seisab
ka veel selles, et ta kõlbab ainult värskest peast kasuta­
miseks. Juba mõne päevaga lahtub segu. Seepärast loe­
takse kõige mõjuvamaks vastuabinõuks haava silmapilkne
põletamine või selle väljalõikamine. Tubli organismiga
inimene jäävat sellisel puhul enamasti ellu. Ka ei olevat
mao mürk alati ühetaoliselt tugev. Imetlust väärib, et
lapsed enamasti tugevamad on hammustusele vastu pa­
nema, kui vanad. Tseilonis hukkuvat maohammustusse
umbes paarsada inimest aastas. Murdjate loomade kätte
— vaevalt neljandik sellest.
Kobra ehk prillmadu kasvab umbes kahe meetri
pikkuseks. Tseilonis asub ta kõikjal. Ei ole isegi linna­
tänavad ja majad kaitstud ta eest lõplikult. Colombos,
tänu ta aedlinnalikule iseloomule, nähakse tihti kobrasid.
Elanikud peavad teatama sellest politseile. Buddist aga,
samuti hindu, tõrgub selle vastu. Ta peab kobrat pühaks
loomaks: ei tapa ise ega soovi tapmisele kaasa aidata.
Nüüd hakkab küll too eelarvamus haihtuma, kuid mitte
veel lihtrahva hulgas.
6

83

Värvlit ja painduvuselt on kobra ütlemata tore loom.
Kui ta oma pea püsti ajab, läheb ta kukal laiaks ja ku­
meraks, tuletades kujult meelde neid tassitaolisi konna­
karpe, mida meie juures tuhatoosidena kasutatakse. Kumeriku ülemisele küljele joonistuvad kaks pisikest ron­
gast, mis omavahel loogakujulise kriipsuga ühendatud.
Paistab, nagu kannaks madu prille. Tollest nimetuski —
prillmadu.
Kobra ei hammusta ealeski inimest muidu kui enese­
kaitseks või ehmatuse puhul. Sellepärast tarvitavadki
madudevõlurid eranditult kobrat. Vihase kobra eest on
pealegi hõlpus põgeneda, sest ta hammustab pikaldase
ettevalmistuse järel: ajab enne kaela õieli ja pea püsti,
— süs alles avanevad surmatoovad lõpused.
Sootuks kardetavam on teine mürkmadu, tikpalonga.
Kasvult sama suur kui kobra, ületab ta viimase oma
suurepärase nahamustriga: kollane põhitoon pruunide rõngastega, mis ahelduvad üle terve keha. Tikpalonga ham­
mustab järsku ning saab isegi selle häbematusega hak­
kama, et rahulikult kõndivale inimesele puu otsast ham­
bad kuklasse lööb. Mõlemad maod ronivad osavalt oksalt
oksale, aga magama poevad ometi kas juurikate alla või
termiitide pessa. Ka ujumiskunst on neil hästi kätte
õpitud. Mispärast hindud ja tseilonlased just kobrat
pühaks loomaks peavad, mitte aga ükpalongat, selle kohta
on raske rahuldavat oletust püstitada. Võib-olla mõjus
sün omajagu kaasa kobra intelligentne iseloom ja uhke
kaelakee.
Peale nende kuulsate madude leidub Tseiloni saarel
veel hulk teisi mürksiuge, kelle hammustamine toob
surma. Ka Hagenbeck’i sõpradel olid mõned vähemtäht­
sad vingerdajad kaasas. Üks tõug neist näib lähedases
suguluses seisvat meie rästikuga, kasvab aga rästikust
kaks korda suuremaks. Mulle meeldis pikk, peen uss
terava peaga ja õrnalt sinetava nahaga. Pärast selgus,
et see polegi mürkmadu ning et teda võib lapski endale
84

kaela siduda. Ei suutnud panna kiusatusele vastu ning
lasksin anda endale selle nägusa looma. Ta keha oli
külm nagu konnal; pead aga püüdis peita rüdevolüdesse.
Kui kord juba mürgita madudest jutt, siis ei saa
jätta nimetamata püütonit. See on Tseiloni põlismetsade
laisaveoline roomaja. Täissöönult pidavat ta kujutama
endast parajat palki seinapanemiseks. Armastab logelda
puutüvedel ja jämedates okstes, kus varitseb saaki. Nii
pea kui mõni loom ettevaatamatult liiga lähedale poetub,
pigistab püüton oma painduva kehaga ta puutüve vastu
ja hakkab pikkamisi lõunarooga maitsma, — neelates ikka
tervelt, ei kunagi mäludes. Inimesele ei olevat püüton
kardetav. Mul ei tarvitsegi vist juurde lisada, et too ha­
ruldane loom, kelle pere kultuuri levimisega järjest ka­
haneb, minust nägemata jäi.
Aga ma nägin Tseiloni teist suuremat madu, kellele
Euroopas väärilist vastast pole nimetada. See on poole­
nisti koduloom ja elatub rottidest. Teda kutsutaksegi
rottide maoks. Peradenyia põllutöökooli õpilastel oli
selline roomaja lemmikloomaks. Ma asusin kooli kõrval
rest-house*is. Madu armastas õhtuti meie aeda ronida,
sealt puu otsa minna ja puu pealt — majakatusele.
Rahvas ütles: varitsevat seal rotte. Minu meelest polnud
seal mingisuguseid rotte, vaid päike oli katuse palavaks
paistnud ja maole meeldis seal mõnutseda. Ta oli umbes
süld pikk ja tublisti käsivarrejämedune. Mul polnud
ta vastu vähematki vihavaenu, aga ma ei soovinud ometi,
et see loom lollist peast mu tuppa roniks ja mind eh­
mataks. Seepärast lasksin ma õhtul aknaeesrüded alla,
mida muidu ainult päikesekiirte vastu praktiseeritakse.
Hommikul rändas madu botaanikaaeda ja mitte keegi
ei teadnud, kus ta seal õieti pesitses. Aga nii pea kui
päike horisondile hakkas lähenema, ronis ta jälle rahu­
likult üle tee, — omnibused ja härjavankrid pidid oo­
tama, kuni ta vaevaks võtab oma kere ära koristada.
Hiljem algas ta rännak naabermaja katustel. Üldse rän­
85

davad maod peamiselt öösi. Ei ole tikpalongat ning
kobratki päeval naljalt karta.
Singaleesid ja tamulid tulevad pärast päikeselooja­
kut ainult tõrvikutega tänavale. Mõnel juhul on see päris
paratamatu. Nägin vahel väikestes jaamades, kuidas ini­
mesed mööda kitsast jalgrada rongile ruttavad. Mets
moodustub küll peamiselt palmidest, aga selle all kasvab
nii palju põõsaid ning väätkasve, et tunned end otsekui
ürglaanes viibivat. Kergesti võib seal mürgise varitseja
hammaste alla sattuda. Tuli aga peletab loomad aegsasti
eemale. Ammu enne kui inimesed ise nähtavale ilmusid,
võis näha nende tõrvikuid tihnikus vilkuvat. See pakub
ütlemata ilusat ning idüllilist vaadet.
Mul polnud taskulaternatki kaasas. Õhtusi jalutuskäike armastasin ometi ülimalt. Teadagi, et oleksin või­
nud laenata rest-house'ist lambi. Need on seal eriti
head rännakute jaoks: valgustsuurendava sukaga, nagu
meie gaasilambid. Neis põletatakse arekapalmi õli. Kah­
juks ei sobinud mulle valgus, sest ma poleks siis enam
ühtki öölooma näinud. Nüüd aga lendasid nahkhiired
mulle vastu kübarat ja pisikesed fosforliblikad mänglesid
otse nina ees. Ettevaatuse mõttes hoidusin ainult põõsas­
test ja tihedatest puudest eemale.
Kõige vastikumad on Tseilonis veemaod. Põlg nende
vastu oli nii suur, et kogu saarel viibimise ajal ainult
üks kord suplemas käisin. Mageda vee maod — nad
asuvad järvedes ja jõgedes — ei ole mürgised, aga jälkust
sisendavad ometi, eriti võõrale, kellel raske on vahet
teha tikpalonga ning süütu ussi vahel.
Tseiloni ranna lähedases meres asub kolm tõugu
mürkmadusid. Nende hammustamine olevat sama kar­
detav kui maamadudegi oma. Tuttavad tõendasid mulle,
et meremadu kunagi madalikule ei tule, vaid ainult süga­
vas vees elutseb. Ma ei taha seda hästi uskuda, sest
liiga suures sügavuses on elamistingimused maogi jaoks
86

vist küllalt halvad. Parajast sügavusest võib aga laine
siuglooma hõlpsasti madalikule heita.
Igatahes panin ma tähele, et Tseiloni põliselanikud
veekartust põevad. Nad suplevad harva ning ainult
hästikaitstud kohtades; sealgi hulgana koos. Mitte kunagi
ei näe siin mererannal või jões üksildast ujujat.
Küllap selleks mõjuvad põhjused peavad leiduma.
Siseveed — järved ning jõed — kubisevad tänapäevgi
krokodillidest. Ka idapoolne merekallas pidavat olema
suur krokodillide lava. Meres ja suuremate jõgede suudmeis varitsevad haid. See jultunud loom ei jätvat ku­
nagi kallale tungimata. On loomulik, et vesi säärastel
eeldustel elanikesse umbusku sisendab. Selle asemel et
vette minna, loobitakse endale märga kaela. Hea meelega
teeks seda turistki, kui oleks võimalusi.

87

VIIL PILTE RÄNNÄKUILT.

„Hallo, boy! Hackery!"
Siin kutsutakse kõigi teenijaid, olgu see kelner, resthouse'i rentnik, pakikandja või autojuht, eranditult
„boy’ks“. Ainult rikšavankri vedajat hüütakse rikšaks.
Hackery aga on pisike härjakaarik, mida veab küürakas
seebu.
Seisan pisikesel küla-teemaja sissekäigul ja põlen
kannatamatusest. Aega on kulunud rohkem kui tarvis ja
väsinud olen pealekauba. Märkan, kuidas omandan pik­
kamisi kõik halvad kombed, muu seas ka kombe käreda
häälega inimestele näkku karjuda. Otsustan parandada
meelt ja mitte enam ahvida inglastele järele.
Nurga tagant kostub kuljusekõlin. Sekund hiljem
veereb sealt nähtavale imetlusväärne sõiduk. Tal on kaks
kõrget ratast, nende üle aga — kõik, mis soovid kuju­
tella. Kõige pealt kolm pinki; kaks neist asetatud külge­
dele, kolmas — risti vankri esisele. Igast neljast alusraami nurgast tõuseb vai, millele tugineb baldahhiinikujuline katus. Sealt võib soovi korral eesriided alla
lasta. Päraosa vankrist on lahtine, sest sealt viib kahe­
astmeline trepp vankri põhjatavale.
Mu sumadan visatakse pinkide vahele. Ma ise ronin
talle järele ja võtan istet külgpingil. „Boy“ asub nagu
kuningas otsmisel laudil, toetanud jalad aisadele. Ja süs
läheb sõit lahti. Viskan veel ühe pilgu mahajäeta vale
teemajäle. Ta lahtine, letipoolne külg on kuhjani kaupa
täis. Laest ripuvad hiigla banaanikobarad justkui varre
külge õmmeldud vorstid. Põrandal seisavad kuhjad koo­
88

kospähkleid. Letil on leibu, küpsiseid, imelikke kan­
dilisi kompvekke, mille kallal kari kärbseid, pudeleid
kõiksugu magusate jookidega ning õlidega, teemasin, tee­
kannud ning hulk plekist tasse.

Väikelinna tänaval.

Leti ees, otse räästaaluses rentslis, reastuvad roguskist kotid, mille lahtistest suudest paistavad kuivatatud
kalad, — ühed suured ja pudenenud, otsekui oleks neid
varem saapataldadeks tarvitatud, teised vastuoksa tiba­
tillukesed, kiskunud täitsa kerra ning uppunud oma isi­
kuga mannetusse. Ka mingid punased kaunad, mitte vä­
hem kuivanud ja vähem kerrakiskunud kui tindidki, on
mahutatud kalakottide vahele. Kaupmees ise seisab leti

kõrval, määrdinud vest seljas ja ruuduline seelik — lina
— jalgade ümber. Temaga vestlevad ta kaubatarvitajad
ning sõbrad, poolenisti alasti mehed, kuid merivaigust
kammidega pealael. Ka paar kuli, mustad nagu korstna­
pühkijad, kuulavad teiste juttu.
Mu silmis on see kõik mingipärast must ja inetu.
Kuid õigupolest võiks see kõik väga korralikuna näida.
Hakkan otsima võõrastuse põhjust. Küllap seal on suur
süü kaupade asetusel. Taipaks ometi poodnik igale kau­
bale korraliku koha kätte näidata. Peaks ta mitte pai­
gutama kalu ja pähkleid segamini. Tõstaks ta olipudelid
kompvekkide ning leibade keskelt riiulile. Võtaks teemasinale ja -tassidele erilaua. Kataks muistki toitaineid
kinni. Kindlasti näeks ta pood siis sootuks teisiti välja.
Aga ei — kaupmehel on oma arusaamine, nagu kaubatarvitajailgi. Ta hoolitseb ainult selle eest, et kõik müü­
dav hästi nähtaval seisaks, justkui poleks inimestel suud,
et küsida, mis neile vaja läheb.
Letist eemal, ruumi tagapõhjas, asub kaupmees ise
oma perekonnaga. Seal on matte ja pütte ja mitmesugust
muud elamiskoli. Ka lõugas on seal. Seda köetakse küll
harva, aga neilgi harvadel kordadel valgub suits poe
kaudu tänavale. Räästad ja seinad tahmuvad. Korstnani
pole keskmine Tseiloni elanik veel kasvanud, ega kasvagi
selles kliimas lähema kahekümne aasta jooksul. Majad
ehitatakse madalad. Nende välimust ei tingi ükski arhitek­
tuuriline kaalutlus, vaid põlvest põlve kestev harjumus.
Kui ma need mõtted oma ajus ära seedin, siis saab
mulle järsku selgeks, et tegemist ei ole mitte mustusega,
mitte räpasuse ja roppusega, vaid säärase korraga, mis
meie silmale tundub suurima korratusena. Ei ole mul pärast
seda enam mingit südamemuret nende teetasside pärast,
mis tühjendasin kaubaleti ees. Nad ei tee mulle mingit
häda, ei pööra mu kõhtu koolerakrampides pahupidi.
Sõit läheb edasi. Tee on tasane nagu laud, aga van­
ker vabiseb. Miks ei peakski ta vabisema, olles ehita90

tud otsekui tuulele? Küürakas härgloom, kasvult umbes
meie aastase mullika suurune, teeb imet: sörgib kogu aeg,
sörgib vahet pidamata. Samm on tal lühike justkui
kaheksajalgsel putukal. Aga see ei puutu asjassegi: pea­
asi — ta ruttab. Lõppeks ruttavad kõik sel maal, kuid
. jõuavad aeglaselt edasi.
Hobust ei ole ma veel näinud ja — Jumal tänatud —
eeslit ka mitte. Küll aga tuleb autosid vastu ning sõi­
dab mööda. Iga vähegi elujõuline istandik omab autot.
Linnade ja alevite vahel liiguvad omnibused. Nende arv
ei kasva üksnes aastatega, vaid iga tunniga. Juba hakkab
omnibus raudteelükumist suretama. Nähtavasti peabki
see maa otsemas joones astuma primitiivseima rikšavankri ja hackery tarvitamiselt mootorite meelevalda.
Nü palju kui võisin tähele panna, on singalees ja tamul
päris eeskujulikke autojuhte: külmavereline ning täppis.
Hasarti ta ei armasta. Sõidab aeglaselt, asjatundlikult
ning peab sõidumäärustest täpsalt kinni. Saare ajalehed
ei saa tuua ühtki sõnumit autoõnnetustest Ja ometi on
siinsed teed kõverad nagu puntrassetõmbunud ussid.
Nende suund viib järjest mäkke ja mäest alla, ühel käel
kuristik, teisel — kaljusein.
Hackery’Qa sõitmiseks võivad need teed väga mugavad
näida, kui ollakse õppinud idamaist pikka meelt ning
kannatust. Mina ei saa sellega hoobelda ja nü näib
mulle varstigi, nagu seisaksime paigal. Härg vankri ees
muutub mu silmis pisikeseks, otsekui kääbus. Aga ta
jalad on harkis, siblivad imekiiresti ja kogu ta keha
rapleb ning tuikab omapärasest hasardist.
Algab mets. Ikka vanad tuttavad — kookospalmid.
Ent siin ei seisa nad enam üksi. Tüvestik ei tuleta
meelde sammastikku, ei avasta vaateid, mis helendaksid
päikeselaikudest. Suured baddydell’id sirutavad võim­
said oksi ja ajavad oma harkis lehed palmikroonide alla.
91

Otse üle tee kummardub võlvistik hiigla vihmapuid. Liaa­
nid põimuvad nende ümber, keereldes ja veereldes otse­
kui surnud maod. Teiste vahel aga sirguvad ületamatult
sihvakad arekad sümmeetriliselt ümmarguse ladvatutiga.
Kui tee uuesti keerab, ripub meie peade kohal juuri­
kate ürgkude. Nende tagant paistavad jämedad oksad
nagu talad. Kattena taladele toetuvad väätkasvude sari­
kad ja nende üle tihe katus rohelistest lehtedest. Eemaltvaadatuna see polekski nagu mets, vaid igivana kindlusemüür mahajäetuse mantli all.
Pisikesed majad hallide savimüüridega ja krobelise
lehtkatusega kükitavad puude all. Nende mustad suud
avanevad teele. Läveesisel näed vedelevat mõnd pika­
varrelist kirvest või kõblast. Inimestest puutub silma vaid
vanaeit kahe-kolme lapsega, kellest üks takjana ta kaelas
kinni, kuna teine kummulikeerdununa, toetades põske
peopesale, õndsas unes viibib. Meespere ja nooremad
naised töötavad päeval riisipõldudel või jnopivad tee­
lehti lähemas istandikus.
Vaikne, nukrustavalt vaikne on siin kõik. Aga kuu­
lates terasemalt, püüab kõrv ometi mõningaid hääli. Kuski
lööks otsekui pisike haamer helisevale vaadile. Kolksud
kostuvad mõõdetud vaheaegade järel — kord siinsamas,
kord kaugemal. Nad ei lakka hetkekski, tulevad ikka
kaasa, järjest kaasa. Oleks kui kellad puude otsas ja
nende nöörid vankrirataste küljes. Selliselt helistab hom­
mikust õhtuni mingi salapärane lind. Ei näe kunagi teda,
ainult kuuled. Ent peatades vankri ja seistes üsna vagusi,
võid pikapeale meelitada mõne neist ometi enda lähe­
dusse. Süs kostub hääl siinsamas lehestiku taga ja igava
ning ühetoonilise häälitseja pruun saba kõigub silmade
ees üles ja alla.
Teispool teed vilistab vihmakass. Ta hääl on kriiskav,
justkui appihüüdev. Harva vastab talle teine — sama­
sugune hädaldav ning abipaluv kiunuja. Siis saabub
järsku noolisklev hulk tihasefaolisi olendeid. Nad karg­
92

levad ja robistavad väätkasvude pundardes, tülitsevad
putukate pärast ja tõstavad umbes säärast kisa, nagu
varblased haohunnikus. Sekka huugab keegi pikalt ja
lamedalt. Hääl kostuks otsekui vaadist ega taotleks mi­
dagi muud kui mõnitamist. Jääte üsna vakka: ootate
kordumist. Vahepeal teeb orav — tsiki-tsiki! Tal on
terav nina nagu hiirel, keha aga ja käpad sarnanevad
sisaliku omadega. Saba pikk, kuid mitte karvane. Ta
polegi orav; ta ongi pool hiirt, pool sisalikku, aga ütle­
mata lõbus ning uudishimulik. Silmitsete teda kuni kos­
tub uuesti ühetooniline, mõnitav huugamine — palju kõ­
ledam ja jubedam kui meie öökulli oma.
Põhitoon aga, millel viirastuvad kõik need üksikhääled, jääbki teile märkamata, sest see on otsekui kas­
vanud kuulmisse, muutunud õhuks, saanud üheks osaks
— tähtsamaks osaks vaikusest enesest: tuhandete ja mil­
jonite rohutirtsude sädistamine. See kostub läbi öö ja
läbi päeva, sel pole tõusu ega mõõna, seda nagu poleks
enam olemas. Seda märkate vaid harukordadel suurima
hämmastusega. Soo, või nemadki järjest ärkvel 1 Polegi
uinunud, nautides päikest!
„Mek-mek-mek!“ hüüab voorimees. Kas oli see hääl
unes või ilmsi? Kogu aeg ta vaikis. Ei andnud endast
vähimatki elumärki. Ja nüüd korraga — temalgi on hääl,
temagi tuletab ennast meelde. Või oli see üks neist
sadadest häälitsusist, mis kostuvad metsast? Ei. Vanker
hakkab liikuma, härg on käsu kuuldavaks võtnud. Oo­
tamatu hääl tuli ikka tõesti voorimehe suust. Seal on ta
ka ise: kiskunud mõlemad jalad lühikesele lauajupile.
Ei liiguta, ei pilguta silmi. Imelik olend, kes võib püsida
tundidekaupa ühes asendis.
Üle silla läheb tee. Suured kivid, nagu mägedest
veerenud hiiglased, täidavad orupõhja. Napilt nõriseb
vesi nende vahel. Ei ole mägedelgi pillata seda kuu93

musekuul. Palav, peaaegu praetud näib olevat liiv rihvikul. Harvakult puud. Nende jämedad oksad on loen­
datavad üksikult ning jälgitavad algusest lõpuni, sest le­
hestik on hõre ja läbipaistev. Üksnes pambused põõsastuvad elujõuliselt — suured, taeva poole laienevad leht­
rid tiheda lehestikuga ja sihvakalt kaarduvate tüvedega.
Maaliline on see, kipub iseenesest lõuendile, kuid rõ­
hub meelt oma liigse abstraktsuse ning üksildusega. Üle­
tanud silla, keerab tee vasemale. Paistab nagu seeni kää­
naku tagant pisikesi maju. Vaikne on sealgi, sest vintsutav keskpäev litsub inimaskeldused lamedaks. Tolmu­
sele tänavale tekivad kahelt realt lahtiste lettidega poed.
Jälle alev. Sel maal ei ole külasid nagu meil. Siin on
üksikelamud iga põõsa all, aga seal, kus rohkem maju
koos, asuvad poed külg külje kõrval ja käsitöökojad
otsekui kammitsaga üksteise küljes.
Kostub tiksimine-täksimine. Sõnatult ja loiult töö­
tavad meistrid. Ei nad tõsta pead võõraste möödudeski.
Kaupmehed istuvad letiesisel tänaval, vahivad mõttetult
hallile maanteele ja on kui kivinenud oma ametis. Lap­
sedki vaikivad, koormatud üldisest sõnatusest. Alasti
kukerpallitades, on osa neist lausa nagu maaga kokku
kasvanud. Teistel kõhud nagu trummid ees, keerlevad
laisalt kannalt kannale, tuletades meelde sulita kana­
poegi. Pisikesed plekitükid naba all, on nad otsekui
märgitud nimelaudadega, et iga vanem leiaks tarbe kor­
ral oma.
Pole naistelgi tööd sel unisel tunnil. Võideldes roi­
dumusega, istuvad nad hulgana seinavilus ja otsivad aja­
viiteks täisid üksteise peast. Sarnanevad elavate puuslikkudega imelikus rõivastises. Must ja läikiv nagu teras
on nende piht Käsivarred nagu elastilised vändad metal­
list masinatel. Kirendavad helmed kaelas. Punasest kivist
on neid, vasest ja hõbedast. Kõrvades ja ninasõõrmetes
kullakarva rõngad sädelevate klaasidega. Varvasteski
94

vaskketikesi ning rõngaid. Jalasäärtes, käsivartes — kõik­
jal kaunistisi, mis peavad meelitama silma.
Äkitselt tõuseb unisel tänaval ebaharilik kihin-kahin.
Kaupmehed tõusevad püsti, käsitöölised teritavad kuul­
mist, naised kohendavad lina puusade ja õla üle. Laste­
kari — see plagab juba maanteed mööda alevist välja.
On kuuldud hääli ja aimatud tunnuseid, mis rõõmustavad
südameid. Kostub trummipõrin, vilistab flööt ja huugab
bassihäälega golu nalava.
Tolmupilv on tekkinud maanteele, läheneb pikkamisi.
Hakkavad õõtsuma üles-alla baldahhünidetaolised õlakandamid. Nende keskel suur kandam — kõrge baldah­
hiiniga. Toda kannavad kaheksa meest, ihult higised, aga
sammult sitked. Rongikäik. Pühad astuvad alevisse. Ikka
kiunuvamalt huilgab flööt, ikka ägedamalt mürtsuvad
trummid. Virguvad viimased tukkujad, peletatakse lõp­
likult keskpäevne rammestus. Klõbisevad pudelid kaup­
meeste pihus ja kannud laste käes. Tuleb inimkari, tahab
juua. Äri ja hingeõnnistus. Palve ja raha. Oh, oleks
seda iga päev!
Juba nad saabuvad. Kõige ees kaks kaupmeest, rõivastiselt nagu kulid, ehetelt otsekui kuningad. Esimene
neist taganeb ja vehib kepiga, taganeb ja vehib. Teine
tungib peale, raiub kepiga õhku, teeb kurjustavat nägu.
Põrkavad siis kokku, löövad lahinguid ja jälle taganeb
too, kelle osaks taganemine. Vaevaselt pääseb inimhulk
edasi. Liigub minutis vaid mõne sammu. Oleneb kepimeestest, kas lasta neid edasi või pidada kinni. Alevis
ei ole ruttu, alevis peab teater olema täiuslik.
Kerjused sirutavad topsid poodide poole, manguvad
ümberolijate kallal. Vaimulikud veavad pikki sabu enda
kannul, piirates ning kaitstes truult keskmist baldahhiini.
Rahvas valgub poodidesse. Süüakse palju banaane ja
loobitakse koorehunnikud tänavale. Juuakse palju vett
ja palju limonaadi ning vahetatakse hulk vaskraha.
Kunstimehed lasevad maod lahti ja tantsitavad nööri ot95

šaS pisikesi kanu — hoopis pisikesi, otsekui kängunud
kasvuga tuvikesi. Kobrad susisevad, ahvid löövad tantsu,
inimesed ohverdavad penne.
Lõbus on alevis, palju elu korraga. Hääled sumi­
sevad ja rõkatavad, pillid karjuvad nende hulka. Sün
ja seal murduvad inimsalgad põlvedele, tõstavad käed
otsmikule ja kummarduvad maani. Torupill joriseb, puu­
rib oma hääle südameni, hinge salajasemate soppideni.
„Äorohhraal“ hüüab keegi põriseval häälel ja inimhulk
vastab ühest suust rõkatades: „Äorohhraaf£ See on pü­
halik tervitus, mis peab kostuma suust suhu.
Süs hakkab baldahhiin uuesti liikuma. Kepimehed
asuvad etteotsa, paiskavad lööke vasemale ja paremale.
Sõdivad enda ja teiste eest. Preestrite seelikud lohisevad
jälle kandamite ümber. Muusikandid tantsivad, pain­
duvad, vaaruvad, ajavad pillidesse pühapäevse hinge.
Kaasakõndijatest laotavad paljud musta rätiku endale
üle näo. Kaupmehed kasseerivad viimaseid penne. San­
did näuvad ja ökitavad viimast. Kunstimehed pakivad
kobrad ümmargustesse korvidesse, topivad kanad kotti
ja — rongikäik läheb omateed.
Läheneb õhtu. Ümberringi muliseb vesi rüsipõldudel.
Miski käärib seal ligases põhjas, mingid hingeaurud tõu­
sevad sealt mürgiseina õhku. See on kopra — kookos­
pähkli lõimne kest, mida leotatakse samuti kui lina.
Teedeäärsed põllud on uue külvi ootel muudetud kopraleotuspaikadeks. Terav ning lämmatav aur tungib sün
ninasõõrmeisse.
Äga kulid, kaelani ligases tiigis, loobivad nätskeid
koonlaid loigu äärele. Veel ei ole saabunud nende puhke­
tund, veel on aega pimedikuni. Hakkan südamest armas­
tama neid inimesi — nende vaeva pärast. Tunnen, et
ma pole enam objektiivne, ei mõista enam mõelda kainelt.
Vihkan preestreid, vihkan kunstimehi, vihkan sante.
96

Jah, santegi vihkan. Neid on kirjeldamatuid oma
kretünlikkuses. Ühtedel kasvatatud mõlemad jalad kukla
taha, teistel kõveralt kaenla alla. Nad hüppavad käte
abil nagu konnad. Kolmandad näitavad kuivanud käsi,
võttes vastu raha varvaste abil. Kõik nad loevad end
pühaks, paremaks, kui töökas kuli. Nad on õigustatud
kerjama. Nendele ei meeldigi peen vask, nad vajaksid
hõbedat ja — kulda koguni. Kõik nad on süt maalt,
selle maa kasvatuse ja traditsioonidega. Ei saa olla
minu — võõra — asi neid kiita või mõista hukka.
Armastan siiski kuli. Harimatu on ta. Lihtne süda­
melt. Peab end alatuks, sest keegi ei hinda teda. Ei
tunne veel oma väärtust — see kuli. Kullatükk on ta.
Ausaim ja kasulikem inimene sel maal. Hindamisväärseim olend teiste olendite keskel. Kaelani mürgises
mudas — see on ta saatus. Äga ei ole ilmas igavene
ükski olukord; ei saa olla igavene seegi saatus.
Mingi pruun roostetis sädeleb mülkaveel. Karp karbi
kõrval — suured neljakandilised tiigid; nii venib see
kummaline põld loojenevas päikeses. Raamiks talle pal­
mide längunud tüvestik ja suured sulekujulised lehed
otsekui tuuleveskite segiloobitud tiivad. Eemal mägede
sikksakk, punapäised tipud ja mõned narmendavad pilvekiud taevas. Sääraselt läheneb see päev mahakaaluvas
rahus õhtule.
Viimaks, kui saabub pimedik, hakkavad mäeveerudelt
paistma tulelõõmad. Seal kõrvetatakse vanu raiesmaid
uute istandikkude jaoks. Ka hurtsikutes vilksatub tule­
sid. Harvakult liigub maanteel mõni ruttav kogu. Öö
on soe nagu pott ja rohutirtsude helin — lausa kõrvu­
lukustav. Majade taga rohib pühvel muinasjutulise seana.
Võib-olla näeb ta und. Siis läheneb pikkamisi must
kogu. Nagu mägi veereb ta meie ette. See on elevant.
Kolm meest kukil. Vist ei anta temalegi enne puhkust,
kui matab pimedik maailma.
7

K. Ast. — Reisukirjad Tseilonist.

97

JÄRELSÕNA ESIMESELE OSALE.

Olen kirjutanud selle raamatu hotellides, raudteel,
vaksalites. Olen näinud enda ümber imetlevaid nägusid,
kui klõbises kirjutusmasin ja venisid read paberile.
Olen koguni pahandanud teisi inimesi oma „tippimisega".
Kahtlemata avaldas see raamatu sisule tunduvat
mõju. Autor ei taha end sellega vabandada, vaid konsta­
teerib fakti. Kui mul võimalus oleks korrektuuri lu­
geda, siis saaks osa puudusi kõrvaldada. Aga raamat
ilmub trükist enne minu tagasi jõudmist. Nii jääb mulle
ainult üks võimalus: parandada oma töö põhjalikult
teise trüki jaoks. Arvan igatahes, et teine trükk kunagi
ilmub.
Tseiloni reisukirjad täidavad ka teise raamatu. Viin
lugejad saare sisemaale: rüsipõldudele, tee- ja kummiistandikkudesse, buddistide pühale mäele Adam’s Peak'Iie
(käisin seal koos palverändajatega), Kandy’sse ja muist­
sesse pealinna Änuradhapurasse.
India mandri kirjeldused algavad kolmanda osaga.
Madras, 7. apr. 1930. a.
K. A.

98

TSEILON

N C

NO R^ T H

NORTH
WESTERN

PROVI

E

SISU
I. Teel
.................................................................• • •
5
II. India hetki linnulennult.....................................................13
III. Colombo...........................................................................23

IV. Peatükk palmist ja tööst......................................................52
V. Minevik ja tänapäev............................... .... • • • 61
VI. Eurooplased Tseilonis.....................................................72
VII. Maod ............................................................• • 80
VIII. Pilte rännakuilt............................................................. 88
Järelsõna esimesele osale.........................................................98
Tseiloni kaart.......................................................................... 99

HIND 1 KB. 40 S.