KARL RUMOR-AST

PALAVA PÄIKESE JA
FANAATILISE USU MAAL
II OSA — TSEILON

K.o/Ü. „LOODUS", TARTUS

Karl Rumor-Ast

Palava päikese ja
fanaatilise usu maal
Reisukirjad Tseilonist ja Indiast.

II osa, — Tseilon (järg)

K.-Ü. «Loodu s“, Tartus
1 930

I §*t$V T* Sf. ?. Xf •u^wm4I

9tn.

l^7Z -. 71 01

K. Mattieseni trükikoda O/Ü., Tartus,

I. TEÄTER.

Olin jälle Colombos. Linn lõplikult tuttav. Vaatamis­
väärsed kohad kõik nähtud. Külastasin isegi Galle Face
Hotelli dancing’ut, kuigi ma pole tolle spordi harrasta­
jaid. Soovitan teistelegi vaadata tantsu, mis toimub
35-kraadilises palavuses. Vaesed, higistnõretavad inim­
lapsed seal! Häda ei anna häbeneda ja daamid ilmuvad
tantsusaali aluspesuta. Õhuke kleidirüe on varsti nagu
pesukatlast võetud ja keerdub liimipaberina ihule. Seis­
mine tundub pärast seda ebaesteetilisena, aga ka istu­
mine ei paku mõnu. Näib, nagu oleks neid mereõnnetus tabanud, kust pääsesid ujudes. Ainuke kuiv ese nende
läheduses on lehvik. Seda tarvitatakse meelsasti ning lae­
natakse vahete-vahel ka kavaleridele.
Härrad kannavad valget smokingit ja pehmet kraed,
sest tärgeldatud pesu muutub varsti lödiseks. Äga juhtub
sekka päris parüslikult noobleid isandaid, kes torganud
endale monokli silma ning riietunud üleni villasesse.
Ma ei tea, kas oli nende enesetunne fahrenheitlik või
celsiuslik, aga vanad kolombolased silmitsesid neid iga­
tahes kaastundega. Troopiline palavus ongi uustulnukatele
just sellepärast jubedust sisendav, et nad ei oska rõivastuda geograafianÕuete kohaselt.
Pärismaalastel tantsusaale ei ole. Teater peab neil
küll olema, nimelt singaleesidel. Inimene, kes mind mai­
nitud suhtes valgustas, julges pealegi kinnitada, et too
olevat väga hea „esimese järgu" asutis. Etendused lähe­
vad igal õhtul, kuid eriliselt nauditava programmiga
5

teisipäevadel. Siis esinevat kogu tegelaskond, laulu- ning
tantsurühm hulka arvatud.
Minu õnneks oligi just teisipäeva õhtu. Lasksin ukse­
hoidjat telefoni teel järele pärida, kuidas on lood ja kas
oleks veel võimalik piletit saada. Vastus rahuldas kõigiti.
Läheb rahvuslik ooper muusika ning trikkidega. Pile­
teid kassas maailm. Algus kell 9 õhtul. Palutakse lahkelt
ilmuda. Lugesin küsimuse sellega otsustatuks ning hak­
kasin ettevalmistusi tegema.
Tahtsin olla hästi noobel ja näidata singaleesidele
täit etikeülist lugupidamist. Rõivastusin õhtukohaselt
smokingisse nagu nood härrad, keda olin imetelnud Galle
Face Hotelli dancing’ul. Võtsin võõrastemajast boy kaasa
ning sõitsime süs kahel rikšal. Tänavad olid tühjad ja
pimedad nagu öösi enamasti. Ainult lahtiste esistega poo­
dides, kus müüakse ööbijatele betelit, teed ja söögipoolist,
helendasid tuled. Suur must pilv rippus York street’i kella­
torni kohal. Välgujoad sähvisid laias kaares üle taeva
ja pikne kõmises kuidagi rahulikult ning targalt.
Vaevalt olime jõudnud Tower Hall’i, kui hakkas plä­
distama sõredat vihma. Teatri kangialune täitus paari
hetkega tihedast rahvamurrust. Need ei olnud aga eten­
dusele tahtjad, vaid peavarju otsijad, kelle unele vihm
ootamatult uputuse kaela toonud. Boy läks pileteid han­
kima ja ma võisin hoone välimuse vaatlemisega aega viita.
Sain aru, et on tegemist suure kaubahoovi ümberehitami­
sega. Tänavapoolne külg moodustus laia-arkilisest võlvi­
alusest, kuhu avanesid neljad teatrisaali uksed, kõik
pärani lahti. Maja seesmus oli valgustatud, kuid tühi.
Polnud kuski fuajeed ega riidehoiukohta. Toolide ridu
paistis rohkesti.
Boy oli toonud endale kolmanda, minule — esimese
klassi pileti. Astusime teatrisse. Imepäraselt suur ruum,
korralda või hobustega võiduajamisi. Aluspõhjalt — pi­
kergune nelinurk. Seinad puupaljad. Ei mingit kaunisüst,
isegi lavaeesriidel mitte. Vastassein avaneb, nagu esikülje
6

omagi, mingisse võlvialusesse, kus asub puhvet. See tu­
letab oma seadeldisega külapoode meelde. Ikka need­
samad banaanid, hommikumaised maiused ja tee.
Isteplatsid algavad polsterdatud toolidega, millele
järgnevad lihttoolide read. Siis — tükk lahtist põrandat,
ei tea kas seismiseks või läbikäigu hõlbustamiseks. Ta­
gumine osa saalist tõuseb nagu saunalava trepp lae alla.
Seal istus ning kükitas juba rohkesti rahvast, mehi pea­
miselt, aga ka naisi. Mu smoking osutus ülimalt üle­
aruseks. Esimestel platsidel nägin ainult kolme härrat,
needki argipäevses riietuses: õlgade katteks küll kuub,
muidu tavalises seelikus. Istusid, toetades paljaid jalgu
vastasolevatele toolileenidele ning ajades mingipärast,
võib-olla ajaviiteks, varbaid harki. Hiljem lisandusid
esimese ja teise klassi platsidele veelgi mõned härrad,
ometi mitte nii rohkearvuliselt, et täita neljandikkugi
mahukast ruumist. Päris teatripublik — too nimetu mass,
kellele kõigil aegadel on püütud pakkuda tsirkust — asus
ikkagi vaid saali tagumise osa treppidel. Eurooplasi pol­
nud peale minu ühtki.
Nagu öeldud, lavastati tol õhtul suurt rahvuslikku
ooperit, mille tekst ning muusika pärismaalaste eneste
loodud. Lõpmatu hääletagavaraga mees seletas teatri tä­
navapoolses võlvistikus vihma alt põgenenud rahvahulgale
etendusel oleva tüki sisu. Siis anti trummidega märku
ning uksehoidjad sulgesid uksed. Kaks meest pikkades
patsides asusid orkestriruumi, mis on ära seletatud
— poolümmargune plekkvõre, mida ma alul pidasin suflöörikastiks. Hakkab helisema harmoonium trummi saatel
või ümberpöördult: trumm harmooniumi saatel; mul oli
raske seda täpsalt otsustada. Tänavamuusikaga oli kõrv
vahepeal juba harjunud; see sün on aga tuliuus oma
imelikkude helidega. Ei tahaks hästi uskudagi, et võimalik
oleks säärast motiivita motiivi nootidesse valada. Aga
ometi oli see avamäng ja pidi otsekui ühte fookusse koon­
dama pärajstise laulu ja mängu põhilisemad motiivid.
7

Eesriide kerkides, õigem, kahele poole laiali val­
gudes avaneb meile maantee, mille taga rikka valitseva
vürsti lossitornid, rüsiväljad ja templiõued. Paremal käel
seisab põline mets baniaanitüvestikuga esiplaanil. Pi­
sike poiss tuleb vingerdamisi maanteele, heidab seal pi­
kali, väherdab, ahastab ja jutustab lauldes oma-hädadest
Teda süüdistatakse mingis raskes kuriteos. Võib-olla pole
ta seal lähedalgi seisnud; võib-olla on ta selle ometi
korda saatnud, kuid siis kindlasti teiste mõjustusel ning
ebateadlikult. Ta laul on nagu šaakali ulgumine, nagu
raudades rebase kiunumine. Trummi põrin ja harmoo­
niumi vilistamine ei sula sellega ühiseks tervikuks, vaid
tahaks nagu poisile hoiatuseks ja hirmutuseks olla. Sil­
mapilk saabuvadki tagaajajad, nabivad poisi kinni ning
hakkavad teda lossi poole vedama.
Järgmises pildis näidatakse meile kõrget maharadžat, keda ümbritsevad salanõunikud ja õueteenrid. Too
rahvas pole enam igapäevse tamuli ning singaleesi kombel
riietatud kehvasse palakasse, vaid pikkadesse mantli­
tesse, mida kaunistavad väljaõmblused ja tikandid. Sel­
gub, et maharadža, küllastunud hiilgavast haaremist,
ihaldab lihtsat külatüdrukut, kes omakord armunud vae­
sesse tagaotsitavasse poisijõmpsikasse. Õuetimukas äh­
vardab poisi pea maha raiuda, kuna teised härrad endale
kohuseks võtavad tüdruku lossi tuua. Maharadža käsutab
moosekandid platsi. Äigab tants. Selleks saabuvad saali
kõik vürsti haaremi-iludused. Ka nemad liiguvad ja pai­
nutavad oma liikmeid maaniulatuvatesse palakatesse mässituna. Ainult esitantsijanna keerleb õhkutõusvates hil­
pudes, mis tükk-tükilt ta küljest lahti lendavad, kuni
ta lõplikus alastiolekus maharadžale kaela langeb. Jä­
reldus: viigileheta laval püsimine, mis Londonis kõvasti
keelatud, on Colombos vaba. Stseen lõpeb kinnipüütud
poisi saalipõrandale tõukamisega. Seal laulab ta ilmatu
pika ning haleda aaria — ikka tollesama näljase šaakali
ning rauus rebase häälega.
8

Hiljem järgnevates piltides näeme kohtupidamist
poisi üle, orjaturgu Dekhanis, vaese tüdruku hurtsikut
ja vanemaid, ohverdamist Kalile (vürst ja ta õukondla­
sed pole buddistid), jahiseltskonda elevantidel, maduvõlureid ja kunstimehi, vürsti seadusliku abikaasa sala­
sepitsusi mehe vastu, vürsti surma ja palju muud kirjut
ning mitmekesist. Pildid lendavad kinolise kiirusega.
Dekoratsioone vahetatakse otse mängu ajal nii lava taga­
seinas, kui selle külgedel. Näitlejad teotsevad enamasti
dekoratsioonide ees paljal põrandal, kus vaid vähesel
mõõdul ümberkorraldusi ette võetakse. See tähendab,
— täppis sündmustikukoht on kujutatud dekoratiivsetel
palakatel, kuna tegevus ise sellest teatud määrani lahus
areneb. Ei tahaks öelda, et see vaatamist tunduvalt se­
gaks või et see oleks maitsetu. Selliselt üksi ongi mõel­
dav lasta järgneda pilti pildile, ilma et katkestada sünd­
mustiku pinevust või panna vaatajaskonna kannatust kaa­
lule, ja ilma et teatril oleks kasutada pöörlava.
Püüan endale aru anda, millistest eeldustest ja lähte­
kohtadest asuda selle etenduse hindamisele, et otsus
õiglane tuleks. Võrreldes Euroopa teatritega on lavas­
tus nõrk ning algeline. Aga mäng ise on ometi tõsi-teaterlik ning kunstipärane. Näitlejad hääldavad hoopis pare­
mini kui meie keskmistes teatrites. (Singaleesid kõnelevad
üldse kõlava ning puhta diktsiooniga.) Miimika on alati
omal kohal ning mõjub vaatajatesse haaravalt. Muu seas
esines kaks koomilist tüüpi: kaupmees-afganistaanlane
ja vürsti õuenarr. Polnud sugugi vaja keelt osata, et
nende suurepärasest mängust end kaasakistuna tunda.
Iga liigutus, iga häälenüanss sädeles peenest huumorist
ja loomupärasest komismitundest. Kõik osad, peale nar­
ride oma, esitati lauldes. Selles mõttes oli too näidend
ikka tõeliselt ooper.
Lauldavate palade viisi kohta ei julge ma midagi
lausuda. Lihtsalt — ei taju seda muusikat. Mulle tuli
ette, nagu oleksid kõik kõõrutused ühesugused. Hääl
9

venib kõrges falsetis otsekui ilmatu pikk lint ikka üles
ja alla, vahel ka kõverdumisi, vingerdamisi, kukerpal­
litamisi või koguni vurrina keereldes. Teatri primadonna
— lopsakas noor naine vürsti abikaasa osas — jättis oma
lauluga kõige rohkem euroopaliku mulje. Kindlasti võiks
see andekas lavainimene ka Euroopa lavadel hea eduga
esineda. Nagu pärast kuulsin, olevatki ta Itaalias õppi­
nud ja just selle tõttu idamaisele kõõrutamisele teatud
määrani võõraks jäänud. Meeste hääled olid väga tuge­
vad, kuid minu kõrvadele võhivõõrad. Kui „Estonias“
keegi selliselt ulguma hakkaks, põgeneks publik kabu­
hirmus tänavale. Saan aru, et see on maitseküsimus, mille
üle vaielda ei kõlbavat. Võtan kogu oma tahtejõu kokku,
et tungida sellesse muusikasse: kõik asjatu. Ei jaksa ega
jaksa nautida. Jäingi sesse arvamusse, et singaleesid
pole laulu- ning muusikarahvas.
Ka tants jättis mu täitsa külmaks. On endastmõiste­
tav, et ma sün baleriinide esinemist ega modernset „paljasjalgsuse" plastikat ei oodanud. Aga mõnda omapä­
rast, ainuüksi Indiale tajutavat liigutust oleksin küll
näha soovinud. Ent just seda polnud. Tantsijannad tulid
tavalise tänavatrummelduse helidel lavale, tegid pas’sid
paremale ning vasemale, hõljutasid käsi ja pihtu ning
keerlesid ühisena grupina. Samad liigutused ning võtted
läbistavad ka Euroopa rahvaste tantse. Võib olla mistahes
arvamuses araabia naiste ropendavast kõhutantsust ja
neegrite ülierootilisest puusade ning piha vänderdamisest,
— selle omapärasust ja ainulaadsust ei saa ometi eitada.
Siin aga ei hakanud mu silma midagi originaalset. Veel
enam: puudus täielikult temperament. Ainult alasti tant­
sijanna, kelle osa sootuks eriotstarbeline, saavutas oma
kõhu ja piha nurgeliste väänetega erootilise pinge effekti.
Teistel alasti tantsijatel, kes ainult vahe te-vahel loorist
lahti koorusid, polnud sedagi pakkuda. Siit mu järeldus:
muusikas nõrk, singalees jääb tantsus veelgi nõrgemaks;
aga näitlemine on tal veres.
10

Mingipärast seisis kogu too õhtu mu meeles „esimese
eesti laulumängu" lavastamine Tartus „Handwerkervereini" aias. Mõtlen Änsomardi ja Müna Hermanni
„Murueide tütart". (Välislehtede sõnumis oli murueide
tütrest saanud romaanikeelte-kõlaline „Murlei de Lutar"l)
Muidugi ei saa neid etendusi võrrelda, aga mõningad
paralleelid kippusid ometi pähe. Nii siin kui seal äärmi­
selt primitiivne lavastus. Nii siin kui seal halemeelne
ja naiivne rahvaelu ülistamine. Kõiges muus aga põhjali­
kud lahkuminekud. Meil ainult t e h t i teatrit, sün on
tõelik teater suure hulga elukutseliste tegelastega. Meie
asjaarmastajatel näitlejatel puudus lavaline liikumise
oskus, miimika ja hääl. Neil sün on eeskujulik hääletehnika, sügavalt haarav miimika ja treneeritud lavalised
liigutused. Ühe sõnaga: neil on mäng. Selle põhjal
tohiks olla tõeksvõetav, et singaleesi teater praegu võrra­
tult kõrgemal astmel seisab kui eesti oma 25 aasta eest.
Tema tulevikku ei julge ennustada, kuigi usun, et Tseilonis kord väga kõrget teatrikultuuri võib imetella.
Tagasi pöördudes sisu juurde, pean uuesti selle naüvromanülist meelt ja lihtsustatud arengut mainima. Autor
tuleb kõigist olukordadest nii välja, nagu see talle
meeldib. Kui surmamõistetud poiss hukkamisele viiakse,
ilmub metsast kobra ja salvab mõlemad timukad surnuks.
Paugu pealt kukuvad nad maha ning heidavad hinge
issandale. Samal hoobil paistab puude tagant halli habe­
mega vanamees, umbes säärane, nagu meie jõuluvana, ja
võtab hirmunud poisi oma hoolde. Vürst langeb ise
neisse püünistesse, mis ta teiste jaoks üles seada lasknud.
Palgalised tapjad, kes ta naisele otsa pidid tegema, torka­
vad oma isanda voodite vahetamisest eksitusse veetuna
pükidega läbi. Lesest saab uue vürsti abikaasa (milline
patustamine India kommete vastu, kuna seal ometi kõik
lesknaised surmani leseks peavad jäämai). Armunud
poiss pärib oma voorusliku pruudi ja saab maharadža
kojas kõrgepalgalise koha. Headus võidab otse matemaa11

tilise paratamatusega, kuna kurjus niisama paratamatult
põhja kõrbeb.
Punkt veerand üks lõpeb etendus. Eesriide kokku
tõmbudes taob trumm veel õieti mehiselt ja ka harmoo­
nium näitab, mis iganes võimalik. Ühegi peatuseta läheb
see muusikaline kakofoonia rügihümnile üle: God save
the king. Algupärasemalt, kui siin, ei saaks seda pühalikpidulikku viisi enam mingil moel mängida. Rõdurahvas
tungib rüsinal uste poole. Ei ühtki käeplaksutust ega
muud meeleavaldust. Mängule elasid nad ometi südamest
kaasa. Seda tõendasid naerukihinad koomilistel kohtadel
ja nutuhood kurbade stseenide möödudes.
Teatri tänavapoolne võlvialune on rahvast tühjenenud,
sest vihm, mis hooga algas, lakkas sama järsult. Märg
leitsak lööb oueastujale näkku. Rikšad keerutavad pisi­
kesi vankreid, tungides üksteisest ette. Sajust on möödu­
nud ainult paar tundi, aga juba jätab maa kuiva mulje
ning tänavad on kohati täis magavate meeste kehi. Mitte
keegi ei seleta mulle rahuldavalt, miks magavad ainult
mehed tänaval. Naistest lubavad seda endale üksnes
kerjused ja kõige põhjakihistunumad prostitueerijad.

ii.

sääre

sisemääle.

Juba esimene sõit saare sisemaale näitas, et Tseiloni
raudtee, kuigi ta muidu mugavustega harjunud reisijaid
rahuldaks, täpsast sõiduajast kinni ei pea. Rong, mis
Colombo peavaksalist kell 7,55 teele pidi asuma, sai
hakkama selle ülesandega veerand tundi pärast kaheksat.
Reisijad olid juba ammu varem kohal. Nad saabusid
peaaegu eranditult jalgsi. Suurt pagasit nendel pole ja
sedagi natukest, mis neil on, kannavad nad pea peal.
Tamul ja singalees on liiga hellad selleks, et vaevata
käsi pakkide kandmisega.
„Milleks siis jumal inimesele pea on loonud, kui
seda ei kasutata?!4* arvavad nad ja žongleerivad nagu
liikuvad kraamirüulid vaksali viaduktil ning platvormidel.
Niisugusest mehest ja naisest tuleb hirmuga eemale hoi­
duda, sest kokkupõrge temaga võib kergesti katastroofi
esile kutsuda, hoolimata imestusväärsest tasakaalu hoid­
mise oskusest
Mul on ainult kaks väikest sumadani, millega ma
ise kergesti toime tulla oleksin võinud, kui seda aga
lubataks. Ent seda ei lubata! Vaevalt läbeb rikša vaksaliesisel peatuda, kui kümmekond pakikandjat meid sisse
piirab. Nii palju energiat ja käskimisoskust mul ei ole,
et suudaksin üht ainsat meest oma kraami kandma
sundida. Oh, ei kaugeltki! Üks tõmmunahkne haarab
ühe, teine teise kohvri endale pealaele. Kolmas on nii
krapsas, et lippab mu kirjutusmasinaga, mis ainult üheksa
naela kaalub, joostes minema. Ja nii sammun ma siis
13

meestekarjaga, nagu oleks mul jumal teab millised pagasivirnad kaasas.
Konduktor näeb seda eemalt ja ruttab omakord appi.
Tal on prillid ninal ja kiiver peas, aga jalad paljad. Teeb
näo, nagu oleks ta mu igivana tuttav ega mõelnudki
muule, kui minu vastuvõtule. Selle asemel, et hoolitseda
rongi ärasõidu eest, avab ta mitu rida uksi ja tutvustab
mind kupeede sisseseaduga. Olin naiivne olnud ja Cook’i
reisibüroo nõuandmisi arvestanud: võtnud esimese klassi
pileti. „Õige džentlmen sõidab Tseilonis ainult esimeses
klassis,“ tõendati Cook’i pool. Nüüd aga selgub, et teisi
esimese klassi reisijaid polegi. Saan endale hiigla apartemandi, milles mu kõhetu isik ja nigelad pakid ainult
ühe nurgakese täidavad.
„Ei tea, kas džentlmenide tõug Tseilonis otsa on
saanud?i“ mõtlen. Kuid hiljem, tehes rännaku naabervagunitesse, näen, et džentlmenid ja leedid end suurepä­
raselt teises klassis on mõistnud mugandada. Neil pole
seal põrmugi halvem kui minul, sest ka seal on kupeedesüsteem ning igale reisijale kuulub praegusel turismivaesel ajal omaette sohva. Talvekuudel on lugu muidugi
teine: süs ründavad saart loendamatud võõrastesalgad.
Kolmas klass Tseiloni raudteel sarnaneb meie suvitusrongiga. See tähendab: vagun ei jagune mitte kupee­
deks, vaid pingid reastuvad seinast seinani, läbikäik
keskel. Põrand laotakse korve ja kotte täis. Inimesed
kükitavad pinkidel, kiskudes jalad istmiku alla. Puhtust
ei suuda seal keegi pidada, sest sõitjad loevad enda
vooruseks banaanikoort ja muud ülearust põrandale loo­
pida. Reisijate eraldumist uskude, rahvuste ja kastide
järgi ei ole märgata. Nähtavasti on Tseilon nendest
eelarvamustest juba üle jõudmas.
Ebameeldivalt mõjub Tseiloni raudteel vagunite
madal lagi. Ometi pole vagunid ise madalamad ega
muidu väiksemad meie omadest Järele pärides selgub,
et tegemist on õieti kolme ülestikku asetatud laega,
14

mille vahel asub tühi ruum ventilatsiooniseadistega. Kui
katta vagun ainult ühe laega, siis köeb päike selle nüvört
kuumaks, et reisijad palavusest lämbuksid. Lisaks üldi­
sele ventilatsioonisüsteemile kinnitatakse iga kupee lakke
elektrijõul töötav propeller, mis õhus keerdtormi tõstab.
Tänu sellisele hoolitsemisele ei muutu isegi keskpäevane
palavus reisijatele liiga koormavaks.
Olles õiendanud pakikandjate vaevatasu ja kritseldanud taskuraamatusse mõne märkme, panen tähele, et
rong peaks juba sõitma. Reisijad aga jorutavad ning
lorutavad platvormil ega mõtlegi rutata. Ühed neist lama­
vad või kükitavad mõnusalt katusevilus, teised istuvad
pinkidel ning mäluvad betelit. Kui nad oma suu avavad,
lendab punane sülg üle platvormi ääre ja rööbaste kõrvale
tekib säärane loik, nagu oleks sinna kupusarv tühjen­
datud. Lamajate ja istujate vahel askeldavad õige mitmet
lüki kaubamehed, müütades banaane, betelit, limonaadi
ning maiustisi. Näib, nagu poleks sel rahvahulgal ajaga
mingit kaupa tehtud. Teda ei pahanda rongi hilinemine
ega ole ta üldse ilmunud süa sõiduplaan! kohaselt. Kel
tarvis reisida, läheb lihtsalt jaama ja vaatab seal, mis
aeg ja ilm toob. Isegi ööbimine ei valmista talle muret,
sest keha sirakile tõmbamiseks leidub kõikjal ruumi.
Alles pärast konduktori märguannet võtab ootajate hulk
vaevaks vagunitesse pugema hakata.
Nüüd, jumal tänatud, näib kõik olevat korras. Kuid
ikka veel oodatakse, ikka veel seistakse. Ei pääse liikvele.
Vist puudub mõni tähtis kaasareisija. Ning ennäe, eks
tulegi kolmekesi naised, hiiglasuured kandepuud õlal.
Nad vaterdavad omavahel nagu virgad tatraveskid, ja
suured korvilausakad, mis nööride abil kandepuu otstesse
riputatud, kõlguvad tühjalt sinna-tänna. Mulle näib, nagu
polekski need naised, vaid liikuva jalastikuga pannkaalud.
Konduktor hüüab nendele paar krõbedat sõna ning kaalud
pistavad jooksma. Korvid kõlguvad imeväärselt vintavänta.
15

Siis vile ning vagunid nõksatuvad. jaamaülem vahib
naistele muigava näoga järele: peale said tatraveskid!
Aga nad oleksid sama hästi ka maha jääda võinud, sest
ega nendelgi polnud sõiduaeg otsa ette kirjutatud. Aed­
vili, mille turule viisid, oli müüdud ja — aega homseni
maailm.
Enne linnast lahkumist sõidab rong üle Kelani Ganga.
Vesi on must nagu tõrv, ometi mitte sogane. Kuigi
praegu — hommikul kell pool üheksa — pole suplustund, kubiseb ganga kallas kirjust inimhulgast. Need on
peamiselt naised, kes siin veest ja soojusest mõnu tunne­
vad ja päikese käes pesu pleegitavad. Mehi on vähe,
needki ametis: pesevad pühvleid, parandavad lootsikuid
ja kongivad pikkade ritvadega jõepõhja — milleks, ei
tea. Minu tähelepanu köidab elevant, kellel kaks meest
kukil. Alul näib, nagu seisaks loom kolmveerandi korpu­
seni vees, jalad põhjas. Aga siis märkan, et vool kannab
hiiglast edasi. Mehed kahekesi kükitavad ta kaelal, küürides luuaga looma selga. Elevant ise puristab londiga
vett, nii et järjest uued ojad üle ta kõrvi kogu voolavad.
„See on ju liigutav kooperatsioon!“ mõtlen ma, ja nii
loom kui ka mehed võidavad mu sümpaatia. Veepinnal
püsimine ei sünnita elevandile nähtavasti mingit muret.
Igatahes ei ole näha, et ta oimugi liigutaks; aina kuulab
ja mõnuleb.
Pärast Kelani Gangat tuleb veel üks pisike oja.
Pange tähele: singaleesi keeles, mis õige lähedane muist­
sele sanskritile, hüütakse väheldast jõge nagu Eestiski — oya\ Kui rong tollest oya’st üle jõuab, jääb
Colombo oma kookospalmi-alleedega, oma sagiva rahva­
murruga ja ilupõõsastesse peidetud bungalow'dega lõpli­
kult maha. Parempoolsesse vaguniaknasse paistab päike.
Hoolimata sinisest klaasist, mis valgust sordiini all hoiab,
tungivad kiired läbi riiete ja nõelavad ihu. Ma ei tahaks
ometi kardinaid alla lasta, sest maastikud kummalgi
pool nõuavad tähelepanu.
16

Tööelevant.

Küla maanteel.

Budda mungad.

Tee, nagu märkan, on kaheröopaline. See ei tähenda
veel, et kõik Tseiloni raudteed säärased on. Enamik
neist jätab palju soovida, sest nad on kitsarööpalised.
See liin, mida mööda sõidan praegu ja mis viib saare
südamaistesse mägedesse, kus asub endine pealinn Kandy,
on kõige vanemaid ning korralikumaid. Ta avati juba
1860. aastal ning lõi Inglise valitsusele rohkesti poole'
hoidu saare rahva keskel. Äiul olid teemeistriteks, vedurijuhtideks ja konduktoriteks eurooplased, nüüd — eran­
ditult pärismaalased. Kuuldavasti saavat nad oma ülesan­
dega väga hästi toime, ainult teotsemistempo olevat neil
aeglane. Igatahes pidavat nad raudtee välistel ametitel
paremini kohanema kui valge tõu esindajad, sest viimas­
tele teeb liigne palavus kohusetäitmise raskeks.
Laiub ikka veel rannaeelne madalik, kus sõidame
praegu. Kookosed ei kasva enam metsana, vaid salgastuvad saartekaupa. Eriti rohkearvuliselt esineb pandaane.
See puu on kahtlemata lähedane sugulane palmidele
või ehk loetaksegi teda palmiks. Kasvult meetrit viis,
omab ta jändrikku tüve, mis tihtilugu juba maast mada­
last jaguneb mitmesse harru. Iga haru lõpeb pikalehelise
ladvatutiga. Ma ei saa päriselt aru, kas pidada teda
puuks või põõsaks. Igatahes on ta lai ja enam-vähem
alati nagu sasitud. Madalamatel kroonidel ulatuvad lehed
otstega porri. Kõrgemad kroonid on ebasümmeetrilised
ja omavad hulk kõdunevaid lehti. Ei saa öelda, et see
puu ilus oleks, küll aga iseäralik.
Ka väikeseleheliste puude pere muutub õieti tüübirikkaks. Nende keskel leidub rohkesti sääraseid, mille
lehed sarnanevad akaatsia ja pajuga. Põõsaste keskel
valitseb ülekaalukalt loorberi- ja mirdilehellste format­
sioon. Õitsvaid puid ja põõsaid on vähe. Selle eest aga
rohkesti värviliste lehtede esindajaid: peamiselt rooste­
karva punaseid ja kreemkollaseld. Elamute lähikonnas
kasvavad imelopsakad banaanid. Jaama õuedes õitsevad
2 K. Ast — Reisukirjad Tseilonist II.

17

punased, sinised ja lillad buganviiliad. Meie kodumaa
puudest ei paista ühtki silma.
„Nii siis — troopika 1“ mõtlen. Kahjuks ei vaimusta
pilt mind põrmugi. Kõik, mis näen, on kohutavalt argipäevne. NO pea kui mets ja põõsastik rebeneb, astub
vaate ette mülkane riisiväli. Seal rändavad alasti kulid,
poole kehani poris. Nende töö koostub mitmekesistest
mulle tundmatuist toiminguist. Mõned lohistavad traat­
võrguga muda. Teised töötavad labidatega, juhtides vett
ühest põlluosast teise. Kolmandad on tammide paranda­
misega ametis. Veetõstmist ja pumpamist ei esine siin,
sest maastik on madal, minu silmale lausa soine. Tõsiasi
on siiski, et kui kunstlikud mullavallid ära kaotada, ei
jääks vesi mitte peatuma; nüvõrt kallak on maapind
ometi.
Nagu selgub, on märtsikuu Tseilonis parimaid riisikülvi aegu. Sellepärast seisavadki kõik väljad vee all.
Ainult harva, kus peremees töödega liialt rutanud,
rohendab noor oras. Neli nädalat hiljem esineks sama
maastik sootuks silmirõõmustavamas rüüs. Üldine mulje
ei oleks kaugeltki enam nii savilörtsine ja laukane kui
praegu. Sellele mõeldes pean meelde tuletama kevadisi
künnivälju Eestis. Kas ei ole needki küllalt õudsed
ja porised? Kas ei mustenda nad täitsa lootusetult?
Kas ei ole neist otsekui rüüstang üle käinud? Aga
see on meile kõik tuttav, nähtud ja me ei pane seda
tähelegi.
Tahtes olla õiglane, pean tunnustama, et Tseiloni
väljad on palju rõõmsamad. Nende üle ei ripu pikaajalise
saju raskemeelne pilvitus. Õhku ei koorma jahedusega
läbi imbunud rõskus. Taevas helendab peegelselgelt.
Kuigi maastiku üldilme jätaks mällu kujutelma saviründelisest soost, kus metsad saarestuvad vaid kõrgematel
kohtadel, paistab selle soo üle ometi võrratu päike.
Igal rikkumatul maalapil, igas poldudevahelises sopis,
kus inimene vägivalda pole tarvitanud, ilmutab loodus
18

ürgjõulist sigitamisvõimet Massiivsed puud, sirutades
laiali jämedaid oksi, on põimunud tihedalt väätkasvudesse, nagu kuuluks neile ülesandeks vedada kaasa
oma pikal eluteel aplaid parasiite, mis ruttu kasvavad
ning täisealiseks saavad, kuid veelgi rutem närbuvad,
ülearuseks muutuvad ja kõdunevad. See ei ole nõrgemate
mahatallamine tugevamate poolt, vaid üldine elunälg,
elujoovastus, mis paneb pungad pragisema ja sunnib
vääte kramplikult kinni hoidma esimesest küüntesse sat­
tuvast esemest. Ei keegi saa seista siin üksi, omaette.
Elu on nagu tuhandekohaline meduus: kaisutab, lämma­
tab, ripub niidikese otsas ja keerdub köiena. Iga pea
sirutub päikese poole, ronib üles, rühib võistlejast ette.
Sellepärast ei näe siinne ppuhüglane õitsvamateski elu­
aastates päris värske välja: ikka koormavad teda mingid
vanad roguskid, ikka varnastuvad ta küljes kodunejate
laibad.
Majad rüsisoode ja metsatukkade vahel sarnanevad
kaugeltvaadatuna meie popsionnidega, kui need vanadu­
sest viltu vajuvad ja nende katus lagunemisajajärku
jõudnud. Ligi tulles näeme, et siin tegemist on omapä­
rase, kuigi primitiivse ehituskunstiga. Ei ole sugugi üks­
kõik, kuidas seinu savist üles päfsida ja neid palmilehtedega katta. Korralik mees ehitab majaesisele umbes
süllalaiuse lava. Ukseava tehakse tavaliselt fassaadi
paremasse külge ja nii lai, et see ühtlasi ka puuduvate
akende ning suitsumulgu aset täidaks. Sarika otsad maja
esiküljel jäetakse nii pikaks, et räästas ainult üle seinte
ei ulatuks, vaid ka majaeelset lava kataks. Sagedasti
valitakse seks otstarbeks kõverate latvadega palgid. Siis
näeb ehitis välja, nagu oleks tal nokaga müts peas.
Mitte kunagi ei seisa maja päris lageda taeva all,
vaid ikka kookospalmide vilus. Vaadeldes hulgakaupa
sääraseid elamuid, näeme alles, kuivõrt tseilonlane armas­
tab kookospalmi. Ta ei oskaks vist eladagi selle puuta.
Mõni mees laseb kaks ja enamgi palmi katusest läbi
2*

19

kasvada* Puutüvi on sel juhul postamendiks, millesse
taotakse naelad asjade riputamiseks. Lage Tseiloni hurt­
sikutel ei ole, sest siinses kliimas hoolitseb iga mõistlik
ehitaja õhuavaruse eest. Samal põhjusel pannakse sarikad
nii paigale, et seina ja katuse vahele vähemalt jalalaiune
tühi ruum jääks.
Oleme linnapiiridest ainult üksteist kilomeetrit
eemale jõudnud, ent juba peatub rong kolmandat puhku.
Jaama hüütakse Ragama. Ma tunnen seda paika: käi­
sin sün läbisõidul omnibusega. Briti-Transvaali sõja ajal
interneeriti Ragamas buuri sõjavange. Tol ajal laskis
Inglise valitsus väljapoole paista, nagu oleks Tseilon
valitud humaansetel põhjustel buuride vangistamiseks:
saarel tervislik kliima ja eurooplastest elanikkude keskel
rohkesti hollandi keelt kõnelevaid suurnikke. Tõeline
põhjus seisis aga tolles, et orjapidamisest tüdinud plantaatorid katset tahtsid teha mustade tööjõu asemel val­
gete sunnitööliste rakendamisega kohvi- ning teeväljadel.
Muidugi ei pidanud buurid Tseiloni palava päikese all
põllutööle vastu ja hakkasid massiliselt surema. Nende
sundijaiks ja päikesepiste kätte tõukajaiks osutusid sugu­
vennad Hollandist. Näide, et veri mitte alati paksem
ei ole kui vesi.
Alles pärast ebaõnnestunud katsetust ehitati Ragamasse barakid ning koondati kõik Transvaali sõjavangid
ühte paika. Kuid tahtmatult tekib küsimus: miks osutus
tolleks paigaks just nimelt Ragama? Tseilonis leidub
tõesti paradiislikke paiku. Sõjavõimudel oleks tarvit­
senud ainult kaart võtta ja näidata näpuga mõnesse
mägisesse Tseiloni osasse (ütleme Kandy või NuvaraEliya läheduses, kuhu samuti raudtee juurde viib): siia
ehitatagu kasarmud. Aga ei! Vangide ülemkomissar valib
mingipärast Ragama. Colombo ümbrus on üldse väga
palav ja rõske, eriti aga lõunapoolses osas. Nagu nägime,
ümbritsevad Ragamat vesised riisiväljad, mille vahel
ainult napid metsatukad. Kasarmud ise istuvad peaaegu
20

paljal savipõndakuL Buuri sõja ajal valitses sün veel
malaaria; esineb praegugi sageli. Kas tõesti sõjavõimude
instinkti leeripaiga otsimisel juhtisid humaansed impul­
sid?! Statistika tõestas tagantjärele rekordset sõja­
vangide suremust
Muidugi on see lugu nüüd juba vana, ülekohus
ehk buuride südameski ununud, aga inimeste ja aegade
iseloomustamise huvides ei tahtnud ma sellest juhuslikult
avastatud faktist ometi vaikida. Sõda on kõigil aegadel
ja kõigi pikkuse- ning laiusekraadide all inimlaste vastu
taevanikarjuvalt ülekohtune. Kui sõja ajal kuulete hu­
maansusest kõneldavat, siis mõelge hotentoti moraalile.
Reklaami otstarbeline humaansus on viigileht julmusele.
Tänapäev kasutatakse buuri sõjavangide kasarmuid
immigreeritavate kulide barakkideks. Kuna kulide saa­
bumise kulminatsioon langeb veebruarikuule ja aprillis
need mehed juba estate'idesse laiali on veetud, süs leidsin
ma barakkidest ainult inimest viiskümmend. Nad olid
tulnud siia eranditult Madras! provintsist. Nagu jutuaja­
misest selgus, komplekteeritakse tööliste salgad turgudel.
Istandikkude omanikel on tööliste hankimiseks mingi
keskbüroo. Selle agendid lepivad tööletahtjaga palga
ning töö asjus kokku, ilma et tööline end kindla peremehe
või palgaga seoks. Kõik säärased üksikasjad selguvad
pärast paigalesaabumist. Hulk kulisid tuleb ka omal
jõul, kuid Tseilonis peavad nad ikkagi mõne salgaga
liituma, sest tööandjatel on kasulikum vahetalitaja abil
inimesi rekruteerida, kui üksikute kulidega lepinguvahekorda astuda.
Oli palav keskhommik. Kulid lamasid enamasti põ­
huga kaetud põrandail, sest õues ei leidunud nende
jaoks viludat paika. Koos tuulepuhangutega tuiskas lah­
tistesse väravatesse liiva ja prügi. Nagu Tseilonis kõikjal,
nü vedeles ka siin otse lademeina banaanikesti. Minu
meelest sarnanes see katusealune rohkem loomalaudaga,
kui inimelamuga, seda enam, et mehed lamasid padjata
21

ning tekita peaaegu paljal savil. Kuna nad ka ise abso­
luutselt alasti olid (mille üle küll Tseiloni kliimas
imestuda ei maksa), siis jättis pilt võrratult haletsemis­
väärse mulje. Ma teadsin väga hästi, et need mehed
oma kodus sugugi paremates tingimustes ei asu ja et
nad siinse olukorraga üsna meelsasti lepivad, kuid ikkagi
tegi nende vaatlemine südamele haiget.
„Kust te süüa saate?" pärisin.
Nende keskel leidus ainult paar meest, kes oskasid
kuidagi inglise keelt. Need näitasid näpuga ümber nurga
ja tulid teejuhina kaasa. Lao all asus viis keedulõugast,
millest kolm korras, kaks — lagunenud.
„Sün keedame/4 seletasid mehed. Toidumoon tuuakse
nendele agentide poolt kätte: riis, kuivatatud kala ja
juurvili. Kulud katab immigrantide büroo. Iga inimese
kohta arvestatavat päevas 20 tsenti, Eesti rahas —
38 senti. Ütleme, et estate'ides kuli toitmine sama palju
maksab (tõeliselt küll vähem) ja võtame kuli kesk­
miseks päevapalgaks 12 tsenti, siis teeb see pereme­
hele 32 tsenti kulu iga inimese pealt (Eesti rahas
45 senti). Ei saa kujutellagi madalamat päevapalka.
Ja ometi kaebavad farmerid „raskete aegade" üle, eriti
kummitööstustes. Millega seda seletada, ei jaksa mu
pea kuidagi kinni võtta.
Küsida seda kulidelt oleks muidugi mõttetu. Küll
aga pärisin ma neilt, kas on nad naisemehed ja kas
jäi neil koju lapsi. Leidus igasuguseid. Ülekaal näis
siiski olevat abielulistel. Kas olete kirjutanud, kas
olete saatnud enesest teadet? „Ei," raputavad pead.
Pole kirjaoskajadki. Tuleb välja, et perekonnad üldse
ei tea, mis meestega juhtunud. Läksid tööd otsima
ning
jäid. Kui palju hulgub selliselt vaeseid kulisidl
Igatahes on inimene sel maal hoopis kodutum kui nii
mõneski teises kohas. See mõte läbistas ka praegu mu
peaaju. Kulide baraki katus paistab vaksalisse. Kulid
ise olid tulnud rongi vaatama. Aga need olid sootuks
22

võõrad näod. Oma tuttavaid ma nende keskel ei näinud.
Ja nii jahvatab see immigratsiooniveski, kobrutades inimtolmu aastast aastasse.
Ragamast pöördub tee otsustavalt idasse. Maastik
muutub märgatavalt kuivemaks. Rüsipõllud jagunevad
kvadraatideks ning veehoiule pühendatakse palju vaeva.
Seni olin näinud ainult templilehmi, nüüd näen ka
esimest karja. Lehmad on väikesekasvulised ja lahjade
udaratega. Kahtlemata peab kari kuuluma mõnele suu­
remale istandikule, sest harilik Tseiloni talumees omab
ainult kaht-kolme pühvlit. Kui tal just parajasti sõit
või mõni vedu käsil pole, seotakse pühvel köiega põllule.
Viljade järjekord on ikkagi nii joonestatud, et paar
pisikest maalappi söödis seisaksid, sest heinamaid lei­
dub sün ainult kõrgetes mägedes. Aedade püstitamisele
ei mõtle Tseilonis keegi. Suurem osa maast näeb nii
välja, nagu poleks ta kellegi omandus, kuid ometi küki­
tavad kõikjal elamud.
Mida kaugemale rannast, seda silmapaistvamaks muu­
tub saare metsane iseloom. Juba järgmise jaama
Heneratgoda — ümbrus väärib rohkem aiandusena, kui
rüsimaana hindamist. Nähtavasti täidab riis ainult leiva
aset, kuna peamist tulu viljapuudest saadakse. Siin
kohtuvad kõik madalmaade kasutamiskõlblikud puuliigid,
nagu kummi, kork, leivapuu, papaia; kõige pealt aga
asendamatu kookos. Soodsa kliima tõttu on valitsuski
Heneratgodale erilise tähelepanu lasknud osaks saada
ja siia juba 1876. aastal botaanikaaia asutanud, mis nüüd
katse- ja kasvatusjaama ülesandeid täidab. Pärisrahva
elujärg jätab võõrale hea mulje. Majad on korralikult
kaetud, loomad prisked. Võõras võib vagunist välja
astumata heita pilgu elamute seesmusse, sest majad aset­
sevad lausa raudtee rööbaspaari kõrval, ukseavad pärani
lahti. Suure baniaani all, mis nii välja näeb, nagu oleks
püstitatud hulk poste ja kaetud rohelise katusega, seisis
23

umbes paarkümmend koolilast, tahvlid käes; nende kes­
kel õpetaja euroopa riietuses.
Umbes kolmveerandtunnilise sõidu järel hakkab maa
mägiseks muutuma. Rong sööstab tunnelisse. Kuna kok­
kuhoidlik raudteevalitsus üksnes kiirronge raatsib elekt­
riga varustada, viibin mõne hetke absoluutses pimedikus. Uue valguse saabudes näen kummalegi poole
teed tekkivat nurgelisi kivimürakaid. See pole graniit,
ka mitte paas, vaid kohvpruun formatsioon, arvatavasti
basalt. Üksikud mäemürakad ei moodusta siiski veel
mäestikku. Nad vaid segavad avarat väljavaadet ning
sunnivad raudteed abitult sinna-tänna keerlema.
Mulle näib, nagu oleks sün iga samm nauditav, nagu
vääriks iga vaksali ümbrus paaripäevalist peatust. Õige
Tseiloni ilu algab siiski paarsada meetrit kõrgemal õrnalt
helendavates lehtpuumetsades, mis laskuvad lainetena
künkalt künkale. Väliselt kujult polegi see eelmets, mille
kasvu juhib inimese hoolitsev käsi, liialt erinev LõunaEuroopa omast. Suurem osa puid võiks seista kõrvu meie
tammedega, pihlakatega ning jalakatega. Kuid imelikud
tuttladvad lehtladvastiku vahel, tumerohelistena ripne­
vad lisakasvud ja banaanitõuliste looklehikud lõiguvad
selle metsa eralduvateks paladeks. Metsa lähem joon
ei moodusta hetkekski tervikut; üksnes kaugus sulab
harmooniliselt kokku.
Paiguti on kirves halastamatult laastanud. Endisest
metsaküllusest annavad tunnistust vaid hõredalt püsima
jäetud suureksemplarid, mis seisavad nukrate valumees­
tena madala kultuurtaimestiku üle. Kuski lõikas rong
tihedasse kakaovõsastikku. Nii valkjasroheline ja mah­
lakas kui see väli näiski, ei asendanud ta minu meelest
ometi Tseiloni algupärase looduse vormirikkust. Veel
vähem rahuldavad silma teepõõsaste read.
Omamoodi rajapealseks jaamaks on Ambepussa jaam.
Selle taga viib tunnel Maha Oya kärestiku vetest niisuta­
tavasse orgu. Maastik muutub lõplikult mägiseks. Rong
24

sõidab vigurdamisi keerangute ja kitsuste kaudu, hoides
esimesel kahekümnel kilomeetril ühist suunda jõega.
Väljavaated vaguniakendest koostuvad kahest diamet­
raalselt vastupidisest panoraamist: ühel pool viljakas org,
teisel — rida mäeharju, mille keskel eraldub ilmekalt
Alagalla kahepäine tipp. Mägede alumised veerud tõu­
sevad enamasti trepiastmeliselt taevasse. Osalt on loodus
ise heaks arvanud selliselt modelleerida. Suurem hulk
terrasse kuulub aga inimeste loomingule, sest teisiti ei
oleks mõeldavgi seda libamisi laskuvat maad alandami­
seks kasutada. Kuna mäeharjadest rohkesti ojakesi alla
vuliseb, süs on suurematele terrassidele isegi hulk riisi­
põlde asutatud: töö, mis põrmugi kerge pole, kuid siinse
elulaadi juures — paratamatu.
Pärismaalased hüüavad Maha Oya orgu „surmavarju
oruks“ selle erandlikult ebaterve kliima pärast. Raud­
tee ehitamise ajal tõusis suremus tööliste hulgas nii
kohutavalt suureks, et saare kuberner valitsusele ette­
paneku tegi töid lõpetada. Siis läkitati Londonist arsti­
dest koostuv komisjon olukorda uurima. Kuid ka arstid
ise jäid haigeks ega osanud õhumürgistuse vastu mingit
abinõu soovitada. Viimaks tuldi heale nõule: tõmmati
rööpad Maha Oyani ja sõidutati töölised töövaheaegadeks Colombosse, nii et nad ainult päise päeva ajal karde­
tavas orus viibisid. Kohe langes haigestujate protsent ning
ehitus viidi lõpule. Ka praegu loetakse seda maakohta
niivõrt kardetavaks, et reisibürood ja reisijuhid võõras­
tele soovitavad Maha Oyast peatumatult mööda sõita
ning vaguniaknadki sel teel sulgeda.
Seal, kus surm peab alalist lõikust, valitseb vastu­
kaaluks rekordne sigimus. Nii ka Maha Oya mail.
Oleks asjatu mõelda, et inimesed süt kabuhirmus eemale
hoiduvad. Mul ei ole küll asustamise tiheduse kohta
statistilisi andmeid, kuid tõsiasi on, et viljarikas org
taludest ja küladest kubiseb. Nagu inimene Veesuvi jalal
otse podiseva laava kõrval viinamarjaaedu harib, nii töö25

tavad ka siin pärismaalased rohkearvulistes majapida­
mistes, seistes alaliselt pale palge vastu surmale. Banaani,
kakao, mango ja ananase saak ületab selles orus Tseiloni keskmise viljakuse. Pool tiinu maad võimaldab
kuuehingelisele perekonnale laheda elamise.
Kõige ilusam selles orus on Maha Oya ise, maetud
hiiglakasvulistesse bambusepõõsastesse, mille vahelt vil­
guvad kärestikujõe vahused veejoad. Vastandina kuivapoolsetele kõrgustikumaastikele lokkab siin kõikjal ro­
heline muru, kus kukerpallitavad päikese mõnul alasti
lastekarjad. Hoolimata krokodillidest, kes sün ööl ja
päeval ahnitsevalt luuravad, kubiseb jõgi neis paikades,
kus ta vesi madalikke moodustades laiali valgub, pärli­
püüdjatest. Need seisavad nagu kured poole tunni kaupa
ühel paigal ning sukelduvad ainult harva vette. Ka
kalliskive kannab voog mägedest alla. Nende korja­
miseks nõutakse vastavat luba, mis määrusest tegelikult
aga kinni ei peeta. Peale muu näib jõgi veel söödavate
kalade poolest rikas olevat. Järeldan seda kuivatatava
kala küllusest. Iga elamu juures venivad nöörid räästast
puuokstesse. Kalad riputatakse lõpuseid pidi nööri külge.
Seal nad siis kõlguvad ja pleegivad, ilma et vaja oleks
neid enne kuivatamist soolvees leotada.
Nü pea kui raudtee ühele suuremale ristkuristikule on jõudnud, algab tõus mäkke ja Maha Oya bambusetihnikud kaovad silmist. Enne aga seisame hulk aega
Rambukkana vaksalis, sest rong rakendatakse kahe uue
veduri vahele, millest üks veab, teine tõukab. Reisijad
kasutavad viivitust tee ja limonaadi joomiseks. Jaama­
hoone koostub, nagu Tseilonis enamasti, kolmest osast:
kahest otsmisest korpusest ja lahtisest katusealusest
nende vahel. Lauad kehakinnitajate jaoks asuvadki
jaama vahemises ruumis, kus jahe ning tuulne. Puhvetit
ja kelnereid ei ole. Kõik söödav-joodav ostetakse käsikaupmeestelt. Tee tuuakse jaama lähedalt rest-house*ist.
Hoolimata vedurite ähkimisest ning puhkimisest ede26

neb sõit nü aeglaselt, et lapsed meile valgeid templipuu õisi aknasse loobivad, mangudes selle lahkuse eest
jootraha. Kuristik muutub iga minutiga sügavamaks, sest
raudtee on nagu pael, mis laskub looklemisi mäeharja­
dest. Loendamatud pöörakud juhivad meid tunnelist tun­
nelisse. Maastik oleks täitsa Tirooli või Šveitsi laadi­
line, kui poleks võõraid lehtpuid ja eritõulisi palme,
alates sõnajalakujulistest ning lõppedes gigantsete talipoodidega. Madalmaa taimestiku asemele astub KeskTseiloni kirju floora. Kookosmetsad, millele kuulub rand,
kaovad lõplikult. Selle eest kasvab kõikjal imesirge
areka, kõhukas kituul ja veskitüvuline ravenaala. Õits­
vatest hiiglastest rõõmustab rändajat akaatsialehine Tseiloni meepuu, tõustes lillavärvilise püramiidina sülda ka­
heksa maapinnast kõrgele. Koomiliselt äbariku kujuga
üllatab vorstipuu. Ta omab pikki, vibalikke oksi, mis
umbes nagu meie männil ühisest kasvujätkust laiali sir­
guvad. Viljakandmiskuudel — märtsis ja aprillis — kao­
tab puu kõik oma lehed. Okstest ripnevad alla viini
vorsti taolised jubarikud. Kõige selle tagajärjel — lage
ning lehitu — ei tahakski seda naljavenda elavaks tai­
meks pidada, vaid vorstide kuivatamise kärbiseks. Ta
vili on maitsetu ning kasutamiskõlbmatu. Seistes kõrvuti
tumeroheliste leivapuudega ja lopsakalt heledate banaani­
dega, on ta nagu lihamaiguliseks lisanduseks Tseiloni
üldisele vegetariaanlikule põhilaadile.
Rong keerleb nüüd Alagalla mäe keskmistel veer­
gudel. Paiguti tõuseb vaguniakna ette järsk raudkivisein.
Sealsamas aga saabub ühetasane tükk terrassi, mis kae­
tud paksu huumusekihiga. Külamees valges linas kõnniskleb majaesisel ja vaatleb nähtava hea meelega oma
viljeldavat põldu. Ega leidugi mujal teist selle väärilist.
Mis seal kõik ei kasva! Kolmes astmestikus sigitab see
muld: all juurvili ja ananas, selle üle banaanid, lõp­
peks — papaia.
Siis tulevad uued kuristikud, uued kiviseinad ja
27

nende taga uus terrass täpsalt samasuguse pererahvaga
ning samasuguse põlluga. Majatagune osa terrassist kuu­
lub harilikult riisipõllule.
Jälle tunnel Pärast seda sild üle kitsa prao. Türa
ning viira sööstab kaskaad peadpööritavast kuristikust
otse rongi alla. Jooksen teisele vaguniküljele. Jõuan
visata ainult sajandiksekundilise pilgu aknasse: juba
möödas! Tuhatnelja tuiskas vesi kuristiku rahnudel, ka­
dudes sinetavasse tühjusse. Nüüd käriseb vastaskalda
kivisein kaheks kumeraks tornijalaks ning rong sõidab
nagu graniidist väravasse. Tolle taga avaneb jälle kuris­
tik. Vagunid lausa nagu ripuvad granütseina küljes. Ter­
rassid, mis veel paari tunni eest paistsid ülalt, asuvad
nüüd meie all Hoolimata käredast päikesest näib, nagu
oleks maailm täidetud sinise suitsuga või uduga. Selle
järele tahaks arvata, et me vähemalt nelja-vüesaja meetri
kõrgusel viibime. Kui süs veel paarist pisikesest tun­
nelist läbi sõidetud, peatub rong tühja vaksalihoone ees
ja abivedur viiakse minema. Nähtavasti ei ole meil enam
kavatsust kõrgemale sõita. KacLikamuva — loen jaama
sildilt.
Sün esineb loodus sootu teissugusena kui varem läbi­
tud maa-alades. Ei tahaks silmigi uskuda, sest viibime
kõrves: sinkjas ning sünkjas kivikõrves. Puud on kidu­
rad ja nagu murtud kontidega. Tuttavatest tunnen ära
valgeõielise templipuu, mis alati toetub lühikesele tüvejäntrikule, ajab pahkamatekaupa jämedaid oksi, sama
konarlikke nagu tüvi isegi. Kogu aeg ta muudkui sirutab
neid haralisi oksi-sõrmi — kondilisi, reumaatilisi sõrmi
— ei märka luua lehtigi, vaid kasvatab iga luuvaluse
sõrme otsa puhma valgeid Õisi, mis peaduimastavalt lõh­
navad. Rahvas kogub neid uimastavaid lilli ja kannab
templitesse Budda altarile. Sellepärast ongi vist Budda
alati unine, vahtides pilukil silmil pool mõtisklevalt,
pool magavalt maailma elule. Alul, kui see lõhn mulle
ninna tungis, arvasin jasmiini haistvat. Nüüd tean, et
28

jasmiin, mille imaluses rohkesti hapukat vürtsi, kau­
geltki nii oopiumiliselt peaajju ei tungi, kui templipuu
läbi ning läbi päikesepisteline lõhn.
Jaamas ruttab üks ainus reisija rongile: pronksikarvaline mees, kollakas päevavari pea kohal. Ta kannab
valget pintsakut paljal ihul ja triibulist lina puusadel.
Mehe kannul kõnnib koer, keel suus ripakil. Et ennast
mitte kraamikandmisega vaevata, on mees pambu koerale
selga sidunud. Vaksalis saab koer tänu asemel sõimata.
Talle näidatakse rusikat ja antakse mõista, et ta nüüd
koju peab sörkima. Loom pöörabki peremehele selja,
longib mõttetult sinna ja tänna, märkab siis tüki ning
poeb vette; ainult ninaots jääb tast paistma. On imelik
näha, kuidas siin kõik elavad olendid vette kipuvad.
Ainult kanad ei leota ennast.
Vahelduv on siin kõik. Ei kesta kõrvemaasükki palju
üle poole tunni; siis suubume põlismetsa. Meie pool
raiutakse raudtee ääred lagedaks. Tseilonis ei ole seda
kommet. Mets seisab nagu päratu müür tihedalt tee
kõrval. Ei näegi õigupärast muud kui jämedaid tüvesid,
mis mässitud roguskitaolistesse kuivanud kudedesse. Seda
kõrvalist ribu-räbu koguneb aegade jooksul nii palju, et
see iseenda raskuse all küüru vajub ning puujuurtele lan­
geb. Kujutlen, kuidas need kodunejad käijale tüütuks
võivad saada ja kui tõkkeline oleks rännak säärases
metsas.
Lehti ja latvu on vagunist raske vaadelda. Ainult
siis, kui pistan pea poolenisti aknast välja, näen, kuidas
längunud oksad taeva peaaegu kinni katavad ja kuidas
sealt rasked puntrad lehti ning vitsu kottidena alla rip­
nevad. Loomadest pole tervel sel teel silma juhtunud
muud kui koduloomi. Ka põlismets näib loomist tühi
olevat.
Äkitselt pistab vedur vilistama, — mitte üks ega
kaks korda, vaid nii pikalt ja tüütavalt, et näib, nagu
tahaks masinist katelt viletoru kaudu aurust tühjen29

dada. Peatselt selgub ka selle põhjus: kesk põlist metsa
läheb maantee üle raudtee. Lasipuid ja valvet ei ole.
Pikatoimeline maamees võib küll kaugelt rongimüdinat
kuulda, kuid arvatavasti viibib ta alaliselt nii sügavas
mõttes, et teda ainult suurtükipauk suudaks äratada.
Masinist tunneb muidugi oma kaasmaalaste mentaliteeti
ja teeb kõik, mis tema võimuses. Nagu näib, see polnudki
asjatu. Rongi möödudes seisis raudtee-ülekäigul katusvanker kahe hiiglapühvliga. Härj‘ad olid nii ligidale
aetud, et mees pidi neid ohjest kiskuma, vastasel korral
oleksid nende ninad rongirataste alla jäänud.
Imelikul kombel lõpeb mets samuti kui algaski —
ühe hoobiga. Jõudes lagedale, näen teda rohelise seinana
venivat mägedesse. On see kaitse-ala, et sinna kirvest
pole veel sisse pistetud? Kuuldavasti mitte. Ja nii toi­
mibki see saar: igal sammul üllatus. Edasi venib tüüpi­
line Tseiloni keskmaastik: sün lapike põldu, seal sagar
suuremaid puid, rühm palme, banaane, kakaod, aedviljad,
teepõõsad, süs org, mägi, küngas, pisike jõgi, äkiline
kivisein, kaljurahnud — uued põllud, lapike heinamaad
ja — mis peaasi — kõikjal elamud, härjavankrid, sup­
lejad, kulid, naised ja lastekarjad. Üldiselt palju tsivilisatsioonitunnuseid, kuid rahva töötamis- ja elamisviis
veel päriselt metsmehelik, vähemalt pealiskaudse vaat­
leja silmis. Vastuoksuste, osalt — kurioosumite maa.
Ilus ja värvirikas lõpmatuseni, kuid palav mitte vähe­
malgi määral. Päike — kõrvetav lõõsk; taevas — tuline
raud; aga tuuleiil puudutab karastavalt ning Õhk on kerge.
Kell üks päeval (umbes tunnise hilinemisega) jõuame
Peradeniya Junctioni: kolmas sõlmejaam sedapuhku.
Rong läheb Kandy’sse. Minu reisu eesmärgiks on aga
esialgu Peradeniya botaanikaaed. Too asub Peradeniya
uue vaksali (New Station) juures, kuhu umbes 7 miili
sõitu. Siderong on vahepeal muidugi ära läinud ja mul ei
jää muud üle, kui hakata teed jooma: Tseilonis juuakse
alati ning igal pool teed, see on kord juba šaare seadus.
30

Ka salkkond budda vaimulikke oli rongist maha jää­
nud. Nad jalutasid platvormil, pikad, kollased hõlmikud
seljas ning samavärvilised lehvikud käes. Meil on tuule lehvik koketse daami, Tseilonis — vaimuliku tunnuseks.
Liiga pikaks ei veninud see lõunane teetund ometi mitte:
tuli mootorvagun ja viis meid sihile. Arvatavasti mõjus
vaimulikkude meeste telefonikõne asja kiirustamiseks
kaasa. Budda preester on Tseilonis kahtlemata mõju­
kam mees kui pastor Eestimaal.

31

III. NÄDÄL PÄRÄDIISL

Peradeniya, see on luule ja idüll. Ei tea, kas lei­
dubki maakeral teist paika, kus kõik mitmekesidus ja
ilu, mis omane troopikale, oleks esitatud sellises täiuses
nagu siin. Palju räägitakse küll Buitenzorgi botaanika­
aiast Jaava saarel, kuid autoriteetide-asjatundjate hin­
nang on üksmeelne selles, et oma asetuse, maalirikkuse,
maastikulise võlu ja ka pindala suuruse poolest on Pera­
deniya Buitenzorgist kaugelt ees, kõnelemata tervest ning
pehmest kliimast, mis püsib siin aasta läbi ühtlasena:
keskmine aasta-temperatuur 24 C. Tähtsusetu kõrvale­
kaldumise toovad ainult Tseiloni palavaimad kuud —
märts ja aprill. Siis püsib päevane lõõsk harilikult 37. pü­
galal. Pilviseid ilmu ei tunne Peradeniya üldse, kuigi seal
aastas 195 päeval vihma sajab. Mitmesugustel põhjustel
külastavad seda taevast vihmapilved peamiselt öösi. Ai­
nult maikuul (see on Laäne-Tseiloni vihmaperiood) ko­
mistab taevataat päise päeva ajalgi, enamasti kella 5 ning
6 vahel. Vihma valab nagu oavarrest — tuuleta taevast
sorinal alla. Praksub ning paugub... Kolmveerand tunni
pärast kõik jälle vait, päike sädeleb endiselt ja õhk
küllastub aroomidest.
Aasta 10—15 eest peeti Buitenzorgi botaanikaaeda
taimeliikide rohkuse ja kunstikasvude eeskujuliku hool­
damise poolest täiuslikumaks kui Peradeniyat. Nüüd
on lugu sellegi poolest põhjalikult muutunud. Täiendu­
seks botaanikaaiale asutati Peradeniyasse juba kolme­
32

kümne aasta eest hiiglasuur katsejaam ning tulutoovate
taimede sordiparanduse kool. Mõlemad need ettevõtted
tõsteti viimase poolteisekümne aasta jooksul imetelda­
vale kõrgusele. Suur laboratoorium ja rikkalik muuseum
seisab teadusmeeste käsutuses, ükskõik mis maalt
nad siia ilmuvad. Töötingimused on hellitavas Peradeniyas võrdlematult paremad, kui ülipalavas Buitenzorgis. Kõigil neil põhjustel loetakse Peradeniyat täna­
päev loodusteadlaste paradiisiks. Ta on ainulaadne kogu
Aasias, võib-olla ka kogu maailmas.
Kürejooksuline Mahaveli Ganga on olnud neile orgu­
dele sama õnnistuslik kui Niilus Egiptusele. Veeretades
oma vett kõrgetest mägedest, silus ta aastatuhandete jook­
sul maapinna liigsest krobelusest, lammutas nurgelised
kaljupraod ja kitsused, laiendas järjest asumiskõlblikku
pinda ning kattis selle sigitava mudaga. Taimestik kerkis
nagu nõiaväel. Bambus sirutas kähiseva ladva taevasse,
ümbritsevad künkad ning mäed kattusid tiheda ürg­
metsaga. Rododendron ja teised väätlejad ning ronijad
venitavad oma kasvu tihti saja meetri pikkuseks.
Peradeniya kohal — 480 meetrit üle merepinna —
teeb Mahaveli Ganga peaaegu sõlmekujulise ringi, eral­
dades selliselt muust orust 150-aakrilise maapala, mis
laskub künkaliselt jõe poole. Vanasti seisis seal läbipäästamatu ürgtihnik. Ahvid pidasid omavahelist parti­
sanisõda ja hommiku saabudes kostus papagoide kõrvu­
lukustav krüskamine. Veel praegugi pesitseb siinsetes
põõsastes rohkesti metsloomi, alates gekost ja lõpeta­
des leopardiga. Lindude kisendus lakkab ainult kesk­
päeval. Sisalikud, siilid ja nahkhiired elavad inimes­
tega ühise katuse all. Rohutirtsude helin masendab
kuulmise. Kured karjuvad õhtupoolikust pimedikuni.
Konnade krooksumine vältab läbi öö. Päikese loojenedes keerlevad varestekarjad puulatvade kohal ja lendkoerad venivad pikkades voorides üle taeva.
Ometi ei kujuta Peradeniya endast ammugi enam
3

K. Ast — Reisukirjad Tseilonist II.

33

ürgorgu, kus üksnes elevantidele leidusid kindlad jalg­
rajad, vaid suurepärase maanteega ja kahe paari raudrööbastega varustatud kultuurasulat, kus töötab umbes
60 eriteadlast (botaanikut ja põllumajandustest), hulk
õpetatud aednikke, töölisi ja üliõpilasi. Siin peatuvad
tihti luksusautod, samuti lihtsad omnibused ja primi­
tiivsed kaarikud seebuhärgadega. Võõramaise päritoluga
külastajaid nähakse aasta jooksul umbes kolm tuhat
Ei ole kahtlust, et see arv lähemal aastakümnel kahe­
kordseks kasvab.
Esimene vagu botaanikaaia rajamiseks veeti Peradeniyas juba 1821. aastal. Nii võiks siis Peradeniya peat­
selt pühitseda saja kümnendat sünnipäeva, mis fakt su­
gugi ei tähenda, nagu oleks Peradeniya aed vanimaid
botaanikaaedu Tseilonis. Tseiloni soe ja vihmarikas
kliima, mis saare madalamates osades meie triiphoonete
leitsakuse ületab, oli niikuinii botaanikaaialise fauna sigi­
tanud, mida tarvitses vaid teiste maailmaosade taime­
dega täiendada. Praegused maavallutajad — inglased —
tõid oma udustelt saartelt muude kultuuritraditsioonide
hulgas ka aedade eest hoolitsemise traditsiooni kaasa.
Igal pool, kus nende eestvõttel heakorra eest hoolitseti,
pandi muu seas erilist rõhku aedade planeerimisele. Co­
lombos loodi 1810. aastal Slave Island’! leetseljakule tea­
duslikult kaaluteldud plaani järgi aed, mis nimetati Lon­
doni eeskujul Kew Garden’iks. Vanad singaleesi kunin­
gate aiad võeti erilisele hooldamisele. Kalutarasse rajati
põllumajanduslikkude taimede kasvatus. Suurte koge­
mustega William Kerr nimetati nende aedade ülemvalitsejaks. Temale arvatavasti kuulubki idee liita kõik
üksikud jõupingutused ühiseks suureks kordasaatmise
tahteks ja valida tulevase kesk-botaanikaaia kohaks para­
diislik Peradeniya.
Ei ole põhjust jälgida samm-sammult Peradeniya are­
nemislugu. Märgime ainult, et 1821. aasta detsembrikuul
otsustati viia nii Kalutarast kui Slave Is land’ist kõik
34

eksootilised taimed, mis sinna aja jooksul kogutud, Peradeniyasse. Ühtlasi hakati Lõuna-Ämeerikast, Austraa­
liast, Aafrikast ja Polüneesia ning India ookeani saar­
telt ekspeditsioonide abil hankima Peradeniya jaoks kõiki
puid ja põõsaid, mida Tseilonis eneses ei leidunud. Kahe­
kümne aasta jooksul umbes teostati see suur töö ja
aastal 1843 avati Peradeniya botaanikaaed kogu tema
praeguses maa-alas publikule. Äia teaduslikkude kogude
suurendamisel ning klassifitseerimisel oli pärastpoole eri­
lisi teeneid Dr. E. Twaistes'il, kes täitis kolmekümne
aasta jooksul peaaedniku kohuseid. Ta kutsus ellu mit­
med teaduslikud instituudid ja andis Peradeniyale üle­
maailmalise kuulsuse. Tänu Dr. Twaistes’i hoolele oli
botaanik Henry Trimenil hiljem võimalik koostada Tseiloni floora täiuslikku kataloogi, milline raamat sai pari­
maks käsiraamatuks troopikafloora jaoks üldse. Praegu
toimetatakse Peradeniyas väärtuslikke katseid igat lüki
troopiliste taimedega. Põllutöödepartemang asutas süa
botaanilise jaama, mille maa-ala asub teispool Mahaveli
Gangat, botaanikaaia vastas, ning ületab viimase umbes
kahe ja poole kordselt.
Aed ise jaguneb tänapäev nelja peaossa: põhjas vane­
mad puuliigid Tseiloni enda päritolust; läänes — harul­
dused, herbaarium ja muuseum; lõunas — palmid, koniferid ja veetaimed; idas — tulutaimed. Võhik muidugi
ei märka seda jaotust, sest tublid juhatajad on hoolit­
senud aia tervikliku ilme eest. Kõikjal kasvavad hiigla­
puud ning lopsakad liaanid. Mahaveli Ganga piirab aeda
kolmest küljest, jättes lahtiseks üksnes lõunapoolse osa,
kus seisab peavärav ja teenijate elamu. Jõekallastel
põõsastub ürgilmeline bambus, papüürus ja kõrkjad.
Külastajate jaoks leidub rohkesti intiimseid istekohti ja
mõned katusealused. Suurem osa puid ning põõsaid
on märgitud nimelauaga, mis hõlbustab võhikulegi orien­
teerumise. Oma üldilme poolest — lopsakas vegetatsioon,
liikide rohkus, palju õitsvaid puid ja põõsaid, lillede
3*

35

küllus ning väätkasvude virr-varr — sarnaneb Peradeniya
tolle idüllilise kujutelmaga, mida oleme loonud endale
lapselikus naiivsuses paradüsiaiasf.
Minu teadmed botaanika alal ei ületa koolilapse
omi. Loomulikult ei või ma saada Peradeniyas seda
naudingut, mis kõditab siin eriteadlast. Kuid ometi oli
mullegi New Station’ist väljumise moment pidulikuks
reisihetkeks. Päikesepalang täitis taevast ning maad pi­
mestava valgusega. Kuumuse rõhumine tundus mitmevõrdseks paljundatud atmosfäärina lasuvat kõikjal. Aga
ennäe — hingamine oli kerge ja tuuleiil jahendav. Selles
seisabki Kandy ja Peradeniya paremus, võrreldes ranna­
äärsete madalikkudega. Ei iialgi ummista siin saunaleilitaoline leitsakus kopse ja nahapoore. Mägede õhk
on puhas ning karge, vaba ülearusest veeaurust. Haih­
tumine toimub kiires tempos ja põhjustab jahedusetunde.
Veel järgmisel nädalalgi, kui ma Hattonist Peradeniyasse
tagasi tulin, leidsin siinse õhu olevat nauditavama kui
kuski teisal Tseilonis.
Vaksaliesine oli tühi. Preestrid — mu juhuslikud
reisikaaslased — hakkasid nagu kollased viirastused piki
maanteed edasi hõljuma. Ma oleksin tahtnud kas rikšat või hackery’d võtta, kuid sel ebaharilikul tunnil,
mil ei teatud saabuvat ühtki rongi, polnud sõidukite
omanikel põhjust valvata. Viimaks leidsin noorepoolse
boy, kes nõus oli mu sumadane endale pähe laduma.
Rest-house pidi asuma umbes poole miili taga.
Kummalgi pool päratu laia maanteed kasvavad monu­
mentaalsed guankod. Nende lehestik on hoopis tihe­
dam, kui harilikkudel troopikapuudel, pakkudes päris
põhjamaist päikesevilu. Kasvult võiks guankosid võr­
relda meie hõbepajudega: samad laiad kroonid ning
allapidi ripnevad oksad; sama heleroheline jume hõbekal
põhitoonil. Aga lehed narmendavad akaatsialehtedena
ja puu pikkus ületab Euroopa kõige kõrgemad paplid,
kuused ning saared. Pärismaalased kutsuvad guankosid
36

vihmapuudeks, samuti inglasedki — raintree. Lugu on
lihtne: guanko lehed keerduvad öösi rulli, koguvad en­
dasse hommikuse kaste ning öise vihma ja puistavad
selle päikesetõusu ajal, mil lehed jälle avanevad, sorinal
alla. Võõramaalane, sattudes esmakordselt selle vihma
kätte, ei suuda küllalt imestuda. Talle näib, nagu oleks
sel suurel puul varaks sama suur lein ning nagu valaks
ta lehed ohtraid pisaraid. Oleks minu teha, — ristiksin
guanko nutupuuks.
Varsti jõuame poodide ritta. Poisikesed pakuvad
suhkrupillirookimpe ja pähklitaolisi, kirjukarvalisi mugu­
laid, tõendades — mugulad olevat suurimaks haruldu­
seks Peradeniya aias. Sihukesi ei kasvavatki rohkem,
kui ühes ainsas puus, mis nüüd juba kuivanud. Tean,
et võin noppida kõike pakutavat, kui seda vaja peaks
olema, oma käega, ega osta midagi.
Tee pöördub paremale. Kuna ühel pool veel mingid
ehitised, peenrad ja aedviljad silma paistavad, sirgub
teisele käele põlismetsane lehesükumüür, klammerdatud
rododendronite ummistavasse kaisutusse. See ongi bo­
taanikaaed ise oma lõunapoolse küljega. Tee, mis mu
jalge all, viib Madde Ela nimelise oja luhta mööda
Kandysse. Varsti sammume üle silla. Raudjas-tume Mahaveli Ganga veevoog kahiseb kuski kuristikus, kaetud
uudishimulikkude pilkude eest lookapaindunud bambuste
Iadvastikuga. Mõnedkümned süllad madalamal läikneb
ta juba laiana jõena, pahempoolne külg liivlauskne ning
madal, parem — äkiline, sügav ja keerdneeluline. Ümber­
ringi» kuhu iganes vaatad, mägede tipud, mets, raies-*
mikud ja pärismaalaste hurtsikud. Süs — üks avaram
plats, hästi kruusatatud, hästi prügitatud, ja selle küljel
aia peavärav, just säärane, nagu olin teda endale Co­
lombos pildi järgi kujutelnud.
Poiss viib mu muidugi rest-house’i, mis asub siin­
samas: sammu viiskümmend aia peaväravast puiestatud
õues teispool maanteed. Ka siin oleks mulle kõik nagu
37

ammustest aegadest tuttav. Lugesin mõne aasta eest
saksa botaaniku Guentheri kirjeldust ning armusin sesse
vaiksesse majja. Seal ta nüüd seisiski: vana ja vähe­
nõudlik, aga värskelt võõbatud ning remonditud. Ma­
dalal verandal, mille üle laiub veelgi madalam katus,
jõid mõned euroopalikult rõivastatud singaleesi härrad
teed. Pruunide silmadega boy, aastat kolmkümmend vana,
haarab asjad oma hoiule ja toob mullegi suurätikuga
kaetud kandmikul kolm kannu: ühes vesi, teises tee,
kolmandas piim. Kuuldes, et ma pikemalt peatuda kavat­
sen, muutub ta ülisõbralikuks ja lubab ise botaanika­
aia direktori juurde joosta elamisluba tooma. Äga
naljakas on see boy: rabeleb alatasa ja teeb säärast
miimikat, nagu oleks ta mõne tähtsa asja ära unustanud.
Tseilonis peaks säärast meest kullaga kaaluma: ta on
võõrale isiklikuks teenijaks-jooksupoisiks, tubadekoristajaks ning kokaks. Kõige selle juures loetakse teda
valitsuse ametnikuks ja ta vastutab majakorra eest. Ena­
masti on kõik rest-house'i boy'd sihukesed.
Majas endas leidub väheste võõrastehulga kohta, mil­
leks ta mõeldud, ruumi rohkesti. Kõige pealt pikk ve­
randa üle terve esikülje. Süs suur saal — ühtlasi söögi­
tuba. Sellest uks kinnisele verandale, mis on määratud
lugemiseks ja kirjutamiseks. Saali vastas üle koridori
asub ruumikas võõrastetuba laia voodiga, moskütovõrguga, sohvaga ning paari lihtsa tooliga. Teised toad,
arvult kolm, asuvad maja aiapoolses osas. Lage neil
ruumidel ei ole. Katus seisab, nagu külaonnidelgi, kõr­
getel sarikatel ning tuul puhub räästa alt vabalt tuppa.
Aknad ja uksed seisavad ööl kui päeval lahti. Vargusi
ei esinevat kunagi.
Kaks elutuba nelja hulgast on määratud teadusmees­
tele, kuid botaanikaaia direktor võib neid ka teistele
võõrastele kasutamiseks lubada. Minule antigi üks neist
ruumest, nimelt tänavapoolne. Teine jäi kogu selleks
ajaks tühjaks. Harilikkudest võõrastetubadest valdas
38

ruumikamat mingi teetöönduse instruktor või agent, kuna
teist tuba juhuslikud külalised kasutasid. Peale selle
peatus rest-house*is rohkesti läbisõitjaid, kes seal teed
jõid, jalgu puhkasid ning vahel ka lõunastasid. Elu oli
vaikne, võiks öelda — idülliline. Äiaga tutvusin juba
esimesel päeval, rännates tundi neli mööda suursuguseid
alleid.
Tuledesüütamise ajaks valmistas boy õhtusöögi. Kot­
letid olid kõvad nagu pähklid, aga kala, mida püütakse
siitsamast Mahaveli Gangast, maitses suurepäraselt. Sööma­
aja haripunktiks on sel maal ainulaadne toit, teatava
määrani Tseiloni monopolne gastronoomia saavutis, nimelt
curry. Ka mujal maailmas antakse curry*t, kuid see ei
vääri Tseiloni oma. Eriti maitsetu on curry kontinentaal­
ses Indias. Tseiloni curry koostub umbes tosinast eriroast,
mis segatakse pudruks. Äius pannakse veega keedetud
riisist. Siis hakatakse lusikatäite-kaupa nõristama kolme­
suguseid kastmeid, mis kõik valmistatud curry aluspõhjal.
Curry ise on kibe taim, peaaegu nagu sinep. Kastmed
valmistatakse lihast, kalast ja tomatist. Lisaks kastmeile
ja riisile segatakse toidu hulka kookospähkli kuivatatud
ning peeneksrüvitud tuuma, kituulipalmi rohekat puusäsi
ja rüsileiba, mis pliidil pruuniks kõrvetatud. Lõppeks
kastetakse segu kookospümaga. Maitsmismeeltele mõjub
see toit nagu sümfooniaorkester kuulmisorganitele. Ime­
väärsete lõhnade ja vürtsimaikude kaudu tungib piprataoline teravus keele- ja kurgukudedesse. Suu hõõgab
ning sädeleb nagu palavaid süsi neelates. Isu tõuseb, nii
et ei märka enam lauast ära minna.
Seda kummalist toitu süüakse sün kaks korda päevas,
sest ta on kuulsamaid Tseiloni rahvusroogi, pidavat ergu­
tama seedimist ja desinfitseerima magu. Toitlustamine
rest-house*ides käib sama korra järele nagu võõrastemajadeski: hommikul tee ja fruktid; kell 9 eine, kell 1 lõuna,
kell 5 uuesti tee kuivikute ja marmelaadiga, kell 8
Õhtusöök. Kõik see ühes korteriga maksis Peradeniyas
39

6 ruupiat (Eesti rahas 8 kr. 40 snt): sellega siis 50 o/o
odavam kui võõrastemajades. Loodusteadlased, kes Peradeniyas uurimise või õppimise otstarbel viibivad, maksa­
vad ainult neli ruupiat. Rest-house'ide. peamiseks pare­
museks tuleb lugeda nende vaikset, kodust õhkkonda.
Pole seal riietumise küsimust ega teenijaid, kes meeleolu
rikuvad.
Jõudes troopikasse, on Euroopa suurlinnade elanikki
sunnitud kinni pidama tervislikust öö ning päeva jaotu­
sest. Colombo võõrastemajades leidub muidugi härrasid,
kes enne teist einet toast välja ei saanud, kuid enamik
reisijaid võttis kohalikud kombed otsekohe omaks: kell
6 voodist välja ning hiljemalt kell 10 magama. Õhtul
ei ole siin mingisugust kiusatust kurnata end hilise
jalulpüsimisega: puuduvad kõrtsid, varieteed. Päikese­
loojakuga lakkab elu iseenesest. Hommikul on maailm
nii rõõmus ja hele, et mõrudam pessimistki hardumusega
oma loojat meelde tuletab.
Minu päevad Peradeniyas veeresid nagu heledad kaste­
piisad. Enne veel, kui boy teega tuppa jõudis, olin
juba jalutamas. Hommik algab meeleolurikka linnulau­
luga. Ärge uskuge valetajaid, kui nad teile tõendada
katsuvad, nagu oleksid froopikalinnud kidakeelsed. Pera­
deniyas heliseb õhk otsekui kellukeste sajust ja flöötide
valsist. Päike tõuseb karmünkollaselt. Ühes sellega algab
lõhnade karneval, mis kestab umbes kella kaheksani;
pärast seda ei tunne tõesti enam muid aroome, kui
templipuu õite oma ja vastikut kärbsepüüdjate lillede
laibalagunemise haisu. Kultiveeritud õite hulgas leidub,
muidugi, nelgi-, reseeda- ja roosilõhnalisi, mis aroomitsevad kogu aeg. Äga Tseiloni enda lilled lõhnavad pea­
miselt hommikuti. Turistile, kes külastab vaid linnu,
jääb see tõsiasi katsetamata.
Astume aeda. Peaallee, alates väravast, lõikab selle
miniatüürse paradiisi umbes pooleks. Puude all valitseb
pühalik sumedus. Inimestest hakkab harvakult keegi
40

silma: siin-seal aednik kääridega, kulid labidatega või
mõni naine raudrehaga. Kõrvalised teed, mis pöörduvad
peaalleest vasakule ja paremale, on veelgi tühjemad.
Eemalt hakkab paistma lage väli nagu raiesmik metsas.
Jõudnud selleni, leiate suure, ümmarguse muru täis lillepõõsaid ning klumpe. Raamiks sellele — igivana mets,
koostuv põhjamaadele tundmatuist puuhiiglasist. Edasi
avastuvad vaatele pikad palmide alleed. Suurem ja väge­
vam neist kuulub n. n. kuningapalmile. Väiksemad —
palmürale, kapsaspalmile ja talipoodile. Ei saa oma sil­
maga nägemata kujutellagi säärast masendavat kõrgust,
vormide täiuslikku sümmeetriat ja tüvede reastikkude
monumentaalset tõusu, mis iseloomustab neid alleid.
Palmide taga jääb park hõredaks, sarnanedes planee­
ringult inglise parkidega. Puud kasvavad sagaratena,
vahel ka üksi. Rohi on madal, nagu karjatataks seal
lambaid. Põõsaste paigutamisele — palju kollast, lillat
ja punast — on püütud anda juhuslikkuse ilme. Teed
muutuvad kitsaks; ja kuna päike neid sün kiirtevalanguga
takistamatult üle ujutab, siis lõikab nende kohvpruun
värv, mis tingitud laterüdi sisaldusest, eriti silma.
Veel mõned sammud ning — oletegi jõudnud jõekal­
dale. Seal peate seisma ja imetlema. Sädeleva veelindi
taga tõusevad mäed ja künkad. Nende külgi katavad
vaheldumisi teeistandikud, kakaoväljad, kummipuude
read, banaaniaiad, südiussi põõsad ja palju muid kultuurkasvude alla planeeritud vööte. On seletamatagi selge, et
need haruldased põllud kuuluvad põllutöö departemangu
katsejaamale. Pärismaalased oma majapidamisega pole
sealt siiski minema litsutud. Nende elamud, mis siin
savi asemel pilliroost seintega, hoiduvad perve äkilisele
kallakule, kaetud peaaegu nägematuseni kookospalmidesse ja vihmapuudesse. Pruunid lapsed lasevad kaldalibastikul liugu ja solistavad kõrkjatevahelises vees. Kro­
kodillid, nagu kuulda, ei roni mereäärseist madalikest
41

palju kõrgemale. Sellepärast ongi mudilastel nii palju
vaprust ja vabadust.
Nüüd oleks otstarbekohane sammuda tagasi mööda
jõekallast — vastu voolule, mis virvendab paremal käel.
Looklev tee viib teid läbi fiikuste pere, mille tõud on
esindatud siin täiuslikus mitmekesisuses. Teiste pühade
puude keskel kasvab vana baniaan, moodustades üksi­
päini väikese metsa. Ripnevad juured on kudunud paiguti
tiheda võrgustiku, mida kasutavad humalataolised niidistujad ronimiseks. Ka boo-puudelt ripnevad õhujuured
nagu niidid ja te peate kummarduma ning pugema läbi
koesüku.
Sootuks eriline floora avaneb teile, kui olete jõudnud
tiigini. Tutvute siin Tseiloni ja teiste troopiliste maade
rikkaliku veetaimestikuga. Võite istuda vägevate bam­
buste all ja imetella vikfooria roosi muinasjutulikku
oit ning imeväärseid lehti, mis ujuvad otsekui sõõrikujulised vannid, umbes poolteist meetrit läbimõõdult. Tiigi
pervedel kasvavad koomilised mangroovid, just nagu üks
ainus narruseni kõverdunud pundar juuri, millest osa
maasse kinnitunud, osa laskunud vette. Mõõtude ja vor­
mide poolest pole sel taimestikul enam mingit sarnasust
meie omaga. Ta mõjub liialdusena ning groteskselt.
Tiigi tagant viivad mitmed teed mitmes kaares ning
mitmes erisuunas läbi võrdlemisi tiheda metsa, kus pea­
mist tähelepanu pälvivad talipoodid ja ravenaalad, tagasi
peavärava juurde. Mõtlevale ja meelisklevale vaatlejale
kulub rännakuks umbes kaks tundi. See ei tohiks veel
kedagi väsitada. Jalutuskäik jätkugu nüüd aia idapoolset
külge mööda, ikka jälle jõekaldal, ainult vastupidises
suunas: enne põhjast lõunasse, nüüd lõunast põhja. Jõud­
nud lehestikutihedast metsast ja liaanide ning epifüüdiliste parasiitide meelevallast pisut avaramale maa-alale,
seisatute üllatunult igivanade kummipuude ees ega tea,
kas avaldada kaastunnet või imetella hinge sees hoidmise
visadust, mis omane kõigile elavatele olenditele. Need
42

puud siin peaksid ammu juba surema. Igavene suvi on
kasvatanud neile raske puumassi. Nad seisavad otsekui
liigliha koormad. Tuul on maha murdnud ladvad, pilbastanud oksi. Juured tõusevad poolenisti Õhku, nagu paljad,
krobelised plangud, mille all hulk kahtlasi õõnsusi. Teie
lähenedes põgenevad sinna rohelised sisalikud. Näib,
nagu põlvneksid need laastatud hiiglased oma kohmaka
kasvuga ning tuimuseni pehkinud tüvedega sootuks vane­
mast maakera epohhist, kui praegune. Ometi idanevad
kodunevais okstes noored võsukesed ja hiiglaste hing
püsib ikka veel surevas ihus.
Jõe ja kõnnitee vaheline maariba on võetud kaunaüste taimede alla. Siin näete veel häid kohvipõõsaid,
mis muidu Tseilonis lõplikult välja surnud. Äga te pole
majandusmees, ka mitte loodusteadlane: te vaatlete nagu
laps. Ja sellepärast loomulikult kiindub te tähelepanu
imelikkudesse puudesse, mis reastuvad otsekui ilmatu
kõrged mastid. Nende laitmatu tüvi, jalga kaheksa kuni
kümme ringmõõdus, tikksirge, ühtlane ja sile, on kaetud
valgesüdameliste, roosakate õitega, mis ripnevad elavate
kellukestena ülitihedalt ta küljes. See imeväärne
õiskate ulatub maast üsna mitme meetri kõrguseni. Siis
alles algavad puuoksad: lühikesed, räbused vibalikud.
Aga veel okstegi vaheline tüvi kasvatab loendamatuid
Õisi. Nende vahelt paistavad suured ümmargused pallid:
selle kummalise puu omapärane vili. Kukkudes arendab
pall kardetava kiiruse ja mürtsatab vastu maad nagu
kahurikuul. Inglased, kelle fantaasia liigub nagu raskepä­
rane tank, ongi ristinud selle puu tema löögivalmis
vilja pärast „kahurikuuli-puuks“: cannon-ball tree. Tea­
duslik nimetus, mis viipab Lõuna-Ameerika poole, õleks:
couroupita Guianensis.
Küllastunud kahurpuu vaatlemisest, kavatsete edasi
minna, kui teile järsku vänge laibalehk ninna tungib. Ei
ole kuidagi usutav raibete vedelemine ses paradiislikus
aias. Oma silm on kuningas: vaadake järele. Lükates
43

kõrvale mõned ülearused oksad, leiate lihava põõsa,
mille kasv sobiks pigemini vee-, kui kuivamaa-taimele.
Lehtedest ripnevad alla pümakannutaolised, valged õied.
Õite seesmus kihiseb kärblastest, keda kõdunemise hais
sinna meelitanud. Õiekee seesmisi külgi katavad pikad
ohakad, ladvaga allapidi. Need takistavad putukaid välja
ronimast. Surnud loom muutub toiduks salakavalale põõ­
sale. Selgub käegakatsutavalt, et inimene on konstrueeri­
nud kärblaste püüdmise klaasi nende õite järele.
Palju muidki üllatavaid hetki valmistab teile rännak
aia idapoolsel küljel. Ei läbe õieti märgatagi, kui leiate
end uuesti Mahaveli Ganga kaldal teispool palmialleesid. Esimene ringkäik on sellega läbi. Te võisite oman­
dada pealiskaudse ülevaate aia iseloomust ja maa-alast
ning teate nüüd, milliste osade vaatlemiseks ja nautimi­
seks pühendada lähemad päevad. Varsti muutub teie
kiindumus aiasse lausa armumiseks ja te ei mõista enam
neid veidraid inimesi, kes saabuvad siia otsekui aevastama,
kihutavad autol mööda alleesid, silmitsevad korraks läbi
lornjeti ja kihutavad edasi, puine ning tühine ilme näos.
Veel enam: te hakkate nurisema aia administratsiooni
üle — miks lubatakse aias autodega kihutamist, kuna
see ometi loomi heidutab ja neile külastajaile, kes soovik­
sid loodusega intiimses üksiolekus viibida, tüli teeb.
Ametliku kataloogi viskate vihaga paberikorvi, sest seal
on just nagu kuritegevusele õhutamiseks lausutud, et aia
pealiskaudseks silmitsemiseks piisavat kahetunnisest
autosõidust. Minule ei jätkunud seitsmest päevastki. Tei­
le, kes omate suuremat püsivust, kuluks vähemalt kuu
aega.
Armastasin istuda aia tipsemas tagapõhjas, seal, kus
Mahaveli Ganga teeb äkilise keeru läänest idasse. Suurte
leivapuude all paoskleb pisike „laube“, vana küll juba,
ent mugavate pinkidega. Rohtunud rada läks kaldast
alla. Harvakult kõndisid naised, kas korv või kandepuu
kukil. Üldiselt valitses vaikus ja üksildus. Tänu sellele
44

julgesid loomad siin vabamalt ringi tallata, kui mujal.
Kõige rohkem siblis murul sisalikke. Nad on vist väga
arad ja liiguvad üksnes päeval. Suuruselt on neid mitme­
suguseid ning ka värvilt ei saa neid kõiki ühe pliiatsi
alla panna. Hiiglasuured eksemplarid — neid hüütakse
varanus’teks — ei esine aias. Suurim sisalik, mida siin
nägin, oli umbes 10—15 tolli pikk.
Peradeniya vilkamaid ning temperamendikamaid loo­
mi on kahtlemata geko. Ma pidasin teda alul oravaks:
sarnasus ongi väga suur. Alles pikapeale selgusid vahed.
Orav jookseb hüpates, geko vadib nagu hiir. Orav heidab
end sirges joones ühelt puult teisele, geko vedrutab ja
lendab süs loogeldes. Oraval on pikk, karvane saba,
gekol polegi õiget saba, vaid ta keha venib peeneks ning
pikaks nagu piits: selles mõttes sisaliku poolvend. Muidu
jätab geko kõigiti orava mulje: askeldab palju ja teeb
lakkamatult väikesi narritempe.
Viibides esmakordselt aiataguses „laubes“, äratasid
mu tähelepanu imelikud hääled. Keegi just kui ähkis või
puristas. Hääled tulid pilliroo tagant, mis kasvavad jõe
aiapoolses kaldas. Silmitsenud lähemalt jõge, panin tähe­
le, kuidas mingi raudjas laik vees vaheldumisi kasvas
ning kahanes. Üllatuseks sirgub veest hiiglavorst püsti,
kõverdub ja pritsib vett. Nüüd polnud mul enam aega
mõtlemiseks, vaid vadisin kandade välkudes jalgrajast
alla: jões püherdasid elevandid. Kolm tükki oli neid.
Kaks neist kõnnisklesid niisama — aegavütvalt ning arupidavalt; kolmas lamas ja ähkis. See tähendab, mulle
näis, nagu ähiks ta. Tõeliselt lamas loom üleni vees.
Äeg-ajalt pistis londi nagu periskoobi veepinnale ja imes
õhku.
Varsti hakkasid teised loomad lamajale kolli tegema:
nii pea kui see õhku soovis võtta, puristasid kolleegid
vett, — temp, mis kõneleb haruldasest intelligentsist
ning taibust, aga ka suurest huumoritundest. Lamaja
vihane kogu kerkib nagu mägi veest üles. Ta pea ja
45

lont tõusevad ootamatult kõrgele. Mõtlesin, et nüüd
alles algab sõda. Kuid nähtavasti ei ole need loomad
tigedad. Londi tõstmine ei tähendanud muud kui kaaritavat veejuga rahurikkujatele näkku. Üldse armastavad
need suured loomad mängida. Neil on üksteisega palju
tegemist, kuid ikka heasüdamliku nalja alusel.
Jões asub kaks pikergust lii vaseljakut. Seal uperkuuditavad lapsed ja naised, kellel Tseilonis rohkem
aega näib olevat, kui meie maal. Korralikku pesupäeva
sün vist ei tunta. See, mis kellelgi seljas, pestakse
lihtsalt jões. Naised ronivad täisrüetuses vette, koorivad
siis end lahti ja loputavad kattelina. Pärast heidetakse
pestud palakas murule kuivama või riputatakse kuhugi
tuule kätte. Meeste juuresolek siinseid Eevasid ei šokeeri. Kuid mõningaist häbenemisreegleist peetakse ometi
kinni. Nii asuvad pärastlõunasel üldisel suplusel, mida
peetakse kella neljast alates, mehed ühele, naised teisele
lüvaseljakule. Lahtirõivastumine sünnib küll kõigi silma
all, aga vette minnakse lahus. Ainult Negombos, kus
asuvad suured kalameeste külad ja rahva väline elujärg
veel üpris primitiivne, suplesid mehed ja naised segamini.
Igal maal on inimestel mõni lemmikloom. Tseilonis
täidab selle osa elevant. Ma ei tea, kui palju leidub
saarel õieti taltsutatud kihvakandjaid. Mahaveli Gangas suplesid iga päev ainult need kolm, kellest jutusta­
sin. Aga oleks väärt näha, kuidas neid inimesed kohtlevad.
Lapsed vahivad armunud pilkudega iga looma liigutust.
Täiskasvanud toovad maiustusi, kaabivad, puhastavad,
sügavad ja silitavad loomi. Ükski supleja ei malda ele­
vandist külmalt mööda minna. Loomad ise aimavad
seda, sallivad suurmeelselt inimeste nokkimist ja oskavad
noobli naljaga endale tähelepanu tõmmata.
Teine intiimne paik aias on idapoolse külje jõeäärne
nurk. Kahjuks ei leidu seal ühtki pinki, kõnelemata
katusealusest. Ma kasutasin istumiseks ümmargust kivi,
millel oli pealegi see hea omadus, et bambuse oksad ta
46

peaaegu kinni katsid. Lõuna paiku tulid süa papagoid,
vist jõetagustest mägedest. Neid linde ei ole nende ara
ja ettevaatliku loomuse tõttu sugugi kerge näha. Alles
pärast pikaajalist vaikset istumist näete vilksatavat põõ­
sastes harakalikult salakavalat luurajat. Kui ta nuuskiv
nina midagi kahtlast ei märka, siis kostub eht vargalik
vilistus ning peatselt saabub terve kari krüskav-rohelisi
rüütleid. Kasvult ületavad neist ainult isased hariliku
tuvi. Sääraseid kullikerega papagoisid, kui meie linnu­
puurides, esineb Tseilonis vaid erandlikult. Ma ei tea,
mida papagoid siin varastasid, aga selge oli, et neid
köitsid üksnes majanduslikud huvid botaanikaaiaga.
Rüütlimeelt sel linnul ei ole. Ta tarvitab alatasa jõudu ja
tõstab tühja asja pärast kisa. Seal, kus neid hulk koos,
algavad ulakused. Ei ole sugugi soovitav istuda põõsa
all, kus pidutsevad papagoid, sest nad saadavad alatasa
märjapoolist kaela.
Põhjalik vastand papagoidele on lendkoer. Neidki
leidub Peradeniyas mõni hea kümme. Päeval ei liiguta
see imelik olend oimugi. Ta poeb mõne ülikõrge puu
otsa ja ripneb selle oksas nagu kott. Võid karjuda,
käsi plaksutada, püssi lasta — magaja unerahu on igaks
juhuks kindlustatud. Põhjamaalane, kes esmakordselt
külastab troopikamaid, ei leia mingi hinna eest lendkoera
peidupaika.
Kui ta märkabki imelikku mügarat puu­
ladvas, peab ta seda tuulepesataoliseks liigkasvude koonlaks. Minu tähelepanu teritasid lendkoerte suhtes poisi­
kesed. „See, master!" hüüdsid nad: „Look at
dogs,
dogs, fly dogs!" Poisid ongi Peradeniyas parimaid reisi­
juhte. Nad näitasid mulle ka termiitide pesa — katsejaama-taguses metsas. Ei pea aga neid vilkaid reisijuhte
liigse hellitamisega rikkuma: kergem on pigist lahti pää­
seda, kui sõbrustavast singaleesi või tamuli poisist
Õhtul lähenevad lendkoerad rännakuile. Nende pi­
kad killavoorid venivad päikeseloojaku ajal nagu eksinud
aeroplanide read üle taeva. Peab olema palju salapärast
47

selle looma eluviisides, sest mitte keegi ei mõistnud mulle
rahuldavalt seletada, kuhu nad nii lendavad ja milleks
lendavad. Minu arvates on nad lihtsalt suured nahk­
hiired, kes armastavad öid mägedes veeta. Koerteks hüü­
takse neid koerataolise näo ning kõrvade pärast. Nahk
olevat kasutamiskõlblik.
Ühel õhtul, kui ma parajasti aiast tulin, rändas veel
teinegi džentlmen sama teed. Ma kasutasin väravat, too
aga luges nooblimaks ronida üle plangu. Keha oli tal
umbes kolme meetri pikkune, hästi painduv ja looklev.
Pole sugugi imestuda äkilist külmajudinat, mis käis mul
üle selja. Esimene mõte oli: kust nüüd hea kaika
saaks! Siis aga panin tähele, et tänaval olevad inimesed
ronijasse sugugi vaenlikult ei suhtunud. Nende meelest
oli asi kõigiti korras, kui madu end üle muru vinnas,
mõnikümmend sammu mööda teed edasi roomas ja siis
põllutöökooli aeda kadus. Jälgisin teda samm-sammult
kooli väravani, pannes tähele, et tal oli kollakas-kirju
nahk ruskete vöötidega. Pead ei a janud loom mitte püsti,
vaid tõukas otsekui süstikut enda ees. Kaela hoidis ta
tihedalt maa ligi, kuna rõngastuv keskkeha nobedalt
üles ning alla väänles.
«Väikesekasvuline pütoon,“ otsustasin, kuid boy testhouse’is vaidles vastu ja ütles, et — rotimadu. Noobel
loom pidi põllutöökoolile kuuluma, kuid külastas väga
tihti ka test-house’i aeda, koguni majakatust. Kurja ei
tegevat ta kellelegi, mürgihambaid tal ei ole. Elatub
rottidest, konnadest ja teistest väiksematest loomadest.
Peaks ta aga maiaks minema ja kanu tülitama, siis ei
aita enam ükski manitsemine; võta püss ja kõmmuta
maha.
Kiskjaid loomi pole Peradeniyas karta. Need vähe­
sedki leopardid ja mäekarud, mis siin öösiti luusivad,
põgenevad inimese lähenedes sama kabuhirmunult kui
jänesed. Selle poolest on rännakud ümbruskonnas täitsa
hädaohutud. Mäed kummalgi pool Mahaveli Gangat avat48

Hambatempel ehk Dalada Maligava.

Õhtu Kandy järvel.

Palmide allee Peradeniyas.

Bambused Mahaveli Ganga kaldal.

levad ligi astuma. Nende alumised veerud on suuremalt
osalt kultiveeritud; kõrgematel ja järsumatel kohtadel
aga lokkab põline mets. Väikesed jalgrajad võimaldavad
jalutuskäike. Selle juures peab ikka meeles pidama, et
puudest tihtilugu okkalised väädid alla ripnevad, mis
ettevaatamatule inimesele väga hädaohtlikuks võivad osu­
tuda. Kui väät teist kinni on haaranud, süs peate seisatuma ning nõelaja endast ülirahulikult lahti kiskuma.
Vastasel korral hakkab terve see võrgustik kiikuma ja
uued väädid suruvad oma nõelad teie lihastesse. Paljud
inimesed olevat end selliselt haletsemisväärselt veriseks
kiskunud.
Hantanni-nimelises küngastikus tungib lateriidisegune
kaljupind Mahaveli Gangani. Peale selle nõriseb seal
kuivadel kuudelgi oja, mis tublisti uuristamistööd tei­
nud. Üksikud palad mäekülgedel on päikesekiirtest sedavõrt palavaks köetud, et kuumus läbi nahktaldadegi tun­
gib. Võib-olla just selle tõttu pidutsevad seal loen­
damatud sisalikud. Maa otse kihiseb neist. Inimese
lähenedes muudavad nad karva — tuhkjasruskest hele­
punaseks — ja otsivad peiduurgast või põgenevad puu
otsa. Ühel liigil on pea alati punane, silmad päevalgi
fosforiläikega. Ma pidasin neid alul kameeleonideks,
kuid kuulsin pärast aednikult, et Peradeniyas kameeleone
üldse polevat. Suurepärase vaatemängu osaliseks saab
see, kes pikemat aega liikumatult ühel kohal püsib ja
siis äkilise hüppega peiduurkast välja ilmub. Sisalik­
kude kari paiskub laiali, muutudes jooksul helendaväiks
värvinirekesteks.
Pikkuselt ületavad siinsed sisalikud neli ja viis korda
meie omi. Esineb ka päris suuri eksemplare. Nii nägin
üht punapäist isandat, kelle pikkus vähemalt tubli arssina
välja tegi. Kui loom ise juba juurikate alla oli puge­
nud, tolknes ta saba ikka veel maapinnal. Hädaohu kor­
ral võivat ta selle saba pikema kaalumiseta ohverdada.
Hiiglasuuri varanus i, kelle kasv krokodilli omaga võistleb
4

K. Ast — Reisukirjad Tseilonist II.

49

(kolm ja rohkemgi meetrit), ei õnnestunud näha. Nende
pere hakkavat välja surema.
Tseiloni haruldastest liblikatest olin kuulnud ja luge­
nud. Näha ei õnnestunud neid mujal, kui surnutena
muuseumis. Need liblikad, kes lendlesid botaanikaaias ja
Mahaveli kallastel, olid enamasti kas pruunid või kolla­
sed, ega erinenud tunduvalt Kesk-Euroopa omadest. Üks
eesti päritoluga härra (vist Võrust, nime poolest Beick)
pidi asuma liblikate korjamise ning kollektsioneerimise
otstarbel Kandys. Hoolimata kõigest otsimisest ei õnnes­
tunud avastada tema aadressi. Vist oli ta oma asjaar­
mastusliku elukutsega kuivale jäänud ja teisale kolinud.
Oli poolpilvine õhtupoolik. Ma rändasin jälle Hantanni küngastes. Päike paistis läbi uduauruse hahkjuse.
Möödunud ööl sadas vihma ning ähvardas eelseisvalgi
sadada. Imelikult libe ning leitsakane tuul täitis taeva­
laotust. Ma ei tundnudki erilist palavust, aga rõivad olid
nagu vette kastetud. Katsejaamani jäi siit tublisti viis
kilomeetrit ja sealt veel poolteist kilomeetrit koju. Õigupärast oleksin pidanud juba minema. Kuid ma seisin ikka
veel ojakese kaldal ja vahtisin mitmekesist pisielu, mis
seal liigatas. Karvased vesiämblikud püüdsid putukaid.
Suured tigud hõljutasid vaevalt-vaevalt sarvi — laisad ja
jõuetud liigutama oma lubjast keha. Mingisugused limu­
kad, rohelised ja hallid, ujusid tahtetult ning teadvusetult
veelaukas. Väikesed mage vee kilpkonnad paterdasid pool
ujudes, pool ronimisi põhjamudas. Tahtes ronida kaldale,
kukkusid nad ikka vette tagasi. Võib-olla sündis see nii
meelega. Pisut eemal seisis kaks iibisetaolist lindu. Kal­
lutanud pea ühe kõrva poole, vahtisid nad teraselt enda
ette. Vahete-vahel hüppas konn üle kivide. Vanadel puujuurikatel roomasklesid sisalikud. Ilm oli muidu imeväär­
selt vaikne, kuid Mahaveli luhtadelt ja võsastikest kostus
kurgede kurluutamine. Mu pea üle lendlesid hulgana
linnud.
Siis tundsin järsku, et troopilistel maadelgi on suur
50

ilu. Seni olin selles kahelnud. Ma ei mõistnud veel
sellele loodusele läheneda, ei tundnud tema meeleolusid.
Tol tunnil sündis pööre. Kõige enam meeldis mulle
elu, mida siin nii palju. Ja ma mõtlesin austusega buddismile, sest ta kaitseb väikseimaidki olendeid, mõistes
hukka tapmise. Kõik loodud väärivad ühetaolist elamisõigust. Võib-olla vaatleb keegi ka meid — õnnetuid inim­
lapsi — ja mõtleb: neilgi on õigus elada.
Päike vajus sakiliste mägede taha. Koju minnes oli
mu süda imelikult hajameelne ja ma ei tea isegi, kuidas
ma teed leidsin kättejõudnud pimedikus. Igatahes unus­
tasin tol korral kõik harilikud ettevaatusereeglid: sammu­
sin umbkaudu, komistasin kividel ja pugesin läbi põõ­
saste. Katsejaama taga algasid kruusatatud teed. Esi­
mene neist, mille otsa üles leidsin, viis läbi kummipuude
istandiku. Vahetpidamatult sähvisid pea ümber nahk­
hiired, sest mu valge kiiver oli neile suureks kiusatuseks.
Äga nad olid siiski osavad taipama ning põikasid õigel
ajal kõrvale. Paaril korral vaid riivas nende tiib kübarat
Viimaks tänav. Puude taga vilguvad tuled. Minnes
mööda mingist laudehitisest, kuulen, kuidas pühvel nors­
kab, ähib ja rohib nagu suur, unine siga. Võib-olla nägi
ta und, võib-olla muljusid teda luupainajad. Esimesi ini­
mesi kohtasin alles siis, kui algasid poed. Päeval on
inimesed kas pruunid või mustad, öösi — lumivalged.
Hõlma all vilkus neil latern. Neid oligi seal ainult mõni
üksik ja nad kadusid ruttu. Majadest, mida ma ei näinud,
kostus võõrastav muusika ja keegi laulis kõõrutades nii
iseäraliku häälega, nagu oleks ta kurgus savipillid. Maan­
tee saabus kahe logiseva härjavankriga. Voorimees oli
enda härgade vahele ära peitnud. Ta hääl kõlas otsekui
vankri alt: „Mek-mekl Mek-mek!“ Vahtisin talle —
ei tea miks — kaua järele.
Uest-house is vaatles boy mind etteheitva pilguga,
aga ei lausunud sõnagi. Ta oli hoidnud toitu ja soojen­
danud uuesti teed. Ma pidin enne kõike vahetama riided
4*

51

ja pesu. Selle juures leidsin suka ja püksisääre olevat
mitmelaiguliselt verise. Ettevaatamatu seismine ojalombil
maksis end kaani kaudu kätte. Neid verejanulisi vinger­
dajaid leidub Peradeniya pinnas kõikjal, kuid mitte kui­
val märtsikuul. Ma istusin tihtigi maa peal ning kivide
otsas, kuid ikka seiklusteta. Seepärast ei osanud kartagi.
Arvatavasti oli aga ojaäärne maa küllalt niiske, et vin­
gerdaja hinge sees hoida. Kaebasin oma häda boy'le. Ta
vaatas mu otsa veelgi etteheitvamalt ning avas lõppeks
suu: „Järgmine kord võib teil kobra hammustus sääres
ollal“ Kuri ei olnud see inimene siiski mitte. Kuni ma
kirju kirjutasin ja päevikusse märkmeid tegin, ravis ta
mu jalga: võidis mingisuguste salvidega ja masseeris.
Tänu sellele ei olnud mu säär hommikul mitte paiste­
tanud.
Öösi sadas ränka vihma. Välgud sähvisid vahetpida­
matult ja kõuekärgatused ähvardasid lammutada katust.
Ma sulgesin õhtul akna, kartes, et madu naaberõuest
võiks tuppa pugeda. Nüüd põristas vihm vastu ruute.
Mu uni läbi saju, piksemürina ja pooliku ärkveloleku oli
pikk, pikk, pikk.
Sellega võiks panna punkti Peradeniyale — para­
diisile. Aga ma oleksin ometi ülekohtune, kui ei jutus­
taks paari sõnaga sealsetest sõpradest, nimelt põllutöö­
kooli õpilastest. Kaks neist otsisid mu ise üles, õigem
— tulid aias juurde, algasid vestlust ja tegid end tutta­
vaks. Ühe nimi oli Ratnayaka, teist hüüti Kuruppu’ks.
Mõlemad 21-aastased. Näo poolest ei suutnud ma neid
kuidagi meeles pidada ega vahet teha — kumb oli Kuruppu, kumb Ratnayaka. Äga et üks neist kõneles otsatu
palju, teine enamasti vaikis, siis teadsin ma alati, kum­
maga mul tegemist.
Nad olid jõukate farmerite pojad; õppisid selleks,
et pärast headeks farml-peremeesteks hakata. Poisid
külastasid mind paaril korral rest-house'ls ja näitasid
52

mulle oma kooli. Jutuajamisel nägin, kui naiivsed on
siinsed haritud noormehed. Nad teadsid ühte ja teist
Euroopast, kuid kujutlesid endale seda maad mingisuguse
unistuste või ideaalide maana.
«Imelik on mõelda, et Euroopas kõik töötavad..."
sõnas jutukas Ratnayaka.
«Kuidas nii?"
„Meil töötavad ainult kulid ja madalast kastist ini­
mesed. Eurooplased korraldavad, õpetavad ja käsivad."
„Korraldamine ja käskimine on ka töö," vastasin ma.
„Meie vaatame sellele, kui tööjaotusele, ega tahaks hin­
damisel mingit vahet teha töölise ja peremehe vahel. Mui­
dugi on ka meil palju laisklejaid, kuid üldiselt oleme
sunnitud kõik töötama."
„Jaa, see tuleb sellest, et teie olete demokraadid."
Ma mõistsin väga hästi seda mentaliteeti. Nad pol­
nud veel ealgi näinud käsualust eurooplast. Ja kui nad
nüüd endale kujutlesid, et valge mees Euroopas saapaid
viksib, kelnerina töötab, koguni peldikuid puhastab, mis
amet Indias on lubatud üksnes paariatele, siis arvasid
nad, et see on demokraatia teene. Üldse oli sõna «demo­
kraatia** (democracy) neile mingi müstilise kõrvalmaiguga
ja mõiste ise tumedavõitu ning raskelt tajutav. Niisama
nagu meie ei saa aru India kastidest, ei suuda nemad
mõista demokraatiat.
Tol ajal oli parajasti Gandhi rännaku kulminatsioon.
Tseilonis pandi seda küll tähele, aga mingit vaimustust
see seal ei sünnitanud. Singaleesi teatris Colombo Tower
HalTis korraldati koosolek Gandhile poolehoiu avalda­
miseks, kuid see toimus unises meeleolus ja näitas ainult,
et väin, mis eraldab Tseiloni saart India mandrist, üksnes
geograafiline nähtus pole, vaid ka kultuurilise eraldumise
tunnus. Tseiloni haritud kihid euroopastuvad imeväärselt
ruttu. Ka mu Peradeniya tuttavad näisid tahtvat vaimult
kõige pealt eurooplased olla. Unistasid Londonist, Pa53

riisist, Berliinist. Äga vähe sellestki: kogu maailma olek­
sid nad soovinud kaissu võtta. Pärisid mult, kas oleks
mõeldav sõita Euroopasse raudteel — Afganistani, Araa­
bia poolsaare ja Väike-Aasia kaudu — ja palju säärane
reis maksma läheks.
Tseiloni iseseisvust pooldasid nad tuliselt, nagu tei­
sedki singaleesi haritlased. Selles mõttes sümpatiseerisid
nad kaudselt ka Gandhi liikumisele, kuid too usulisfilosoofiline arusaamine, mis tiivustab Gandhi liikumist,
puudus neil täielikult Tseiloni iseseisvust kujutlesid nad
Euroopa mustri järele ja kui ma õieti neist aru sain,
siis pidid nad arvamusel olema, nagu aitaks iseseisvus
maksma panna toda udust ning raskelt-tajutavat asja,
mille nimeks —■ demokraatia.
Ainult ühes asjas ei olnud mu sõbrad Peradeniyas
veel eurooplasteks saanud, nimelt usu küsimuses. Kui
nad kuulsid, et ma ise ja mu perekond mingit religiooni
ei tunnusta ja ühessegi usutunnistuslikku kogudusse ei
kuulu, siis näis see neid hämmastavat. „Kas on palju
sääraseid perekondi?" pärisid nad, ühtlasi märkides, et
nad sellest kuidagi ei suuda aru saada. Nende näost
lugesin ma: „Noh, tunneksid sa buddismi, küllap kuuluk­
sid süs kogudussegü" Tuttav arst Kalutaras ütles ava­
meelselt: «Ateistlik liikumine Euroopas on väga arusaa­
dav, sest teil pole korralikku usku. Mina ei suudaks ka
kristlane olla, aga buddist olen meelsasti." Üldse võis
tähele panna, et buddistid, kes teiste uskude dogmasid
ja tõekspidamisi tunnevad, suurima lugupidamisega suh­
tuvad buddismi filosoofiasse. Fanaatikud nad ei ole, küll
aga kõigutamatud oma veendumusis. Teistesse usku­
desse suhtuvad sallivalt.
Põllutöökooli vaatlemine sündis hommikul kella
kuuest alates, sest kella kaheksa ajal pidid mu sõbrad
loengutele minema; pärast lõunat polnud mina vaba.
Meile võib imelikuna näida, et kooli personaal koostub
54

ainult 24 üliõpilasest ja 12 professorist: sellega iga pro­
fessori kohta ainult kaks õpilast. Kooli iseloomu ja
õppekava määravad, muidugi, Tseiloni kliimalised, pind­
alalised ja majanduslikud iseärasused. Teoreetilistes tun­
dides käsitellakse peamiselt botaanikat ja hüdrotehnikat.
Praktilised tööd söövad suurema osa õppeajast ning
toimuvad põllutöö-departemangu katsejaamas, osalt
botaanikaaias. Veetöödega tutvustatakse õpilasi ekskur­
sioonidel, milleks kulutatakse igal õppeaastal kaks kuud.
Kursus kestab kolm aastat vaheaegadeta. Üliõpilasi las­
takse lühiajalisele puhkusele kahe- ja kolmekaupa kor­
raga. Ka professorid, kelle hulgas neli inglast, kaks saks­
last ja kuus singaleesi, puhkavad vaheldumisi. Rektoriks
on inglane. Õpilased elavad ühisruumides (kolmekesi koos)
ning saavad koolilt täieliku ülalpeo. Majandusülemal, kes
mitte ei kuulu õppepersonaali hulka, on abilisteks kaks
õpilaste ja üks professorite esindaja valiku järele. Sellega
on vähemalt koolis teostatud demokraatia.
Kõige imponeerivam osa koolis on eeskujulik labo­
ratoorium ja taimetõbede ning söödikute vastu võitlemise
laatsareti Iga kultuurtaime põduruse põhjust ja selle
ravimist uuritakse katseliselt. Muidugi on koolil ka karjandusosakond, koguni mesila, aga seda rohkem nagu
naljaviluks. Kolm lehma, kaks vasikat, üks pull. Hoopis
suurem on sulgloomade aed. Kool tahab kaasa mõjuda
praeguste naeruväärselt pisikeste kanade väljatõrjumisele
maalt. Arvatakse nimelt, et kanadepidamine Tseilonis
tulutoovaks majandusharuks võiks kujuneda. Mis puutub
mesilastesse, siis on need Tseilonis parajad paarimehed
eesti kärblasele. Vastavalt enda ihulisele mannetusele
ehitavad nad tibatillukese kärje ja koguvad aastas ainult
mõne naela mett. Mesipuud on nagu Lutheri kübarakartongid ja seisavad ridva otsas. Ka kool pole mõistnud
midagi paremat välja mõelda. Vist puudub mesilastepidamisel Tseilonis tulevik; katsed Euroopa mesilasi saa­
rele immigreerida luhtusid täielikult
55

Üldiselt jäi koolist mulje, et seal tõsiselt ning andu­
musega töötatakse. Ma kirjutasin neile võõrasteraamatusse järgmised eestikeelsed sõnad: „Külastades Teie
kooli ja hinnates siintehtavat tööd, jõudsin üllatusega
veendumusele, et Ida ei asugi Läänest nii kaugel, kui
harilikult arvatakse. Soovin Teile suurimat edu.“ Tõl­
kisin teksti suusõnal inglise keelde ja üks õpilastest
pani selle sealsamas kirja.
Käepigistus ning lahkumine.

56

IV. KÄNDY.

See linn on singaleeside rahvusriikliku omapära vii­
maseid hoidjaid. Arusaadav siis see huvi, millega lähenesin
ta kuulsusrikkale maa-alale. Ei ole ma küll põrmugi
ajaloolane, ei taju hästi seda veetlust, mis öeldakse ole­
vat muinsusel. Ei tunne ma ka muistse kunsti ja kir­
janduse vastu nimetamisväärset pieteeti. Äga olles tutvu­
nud ühe rahva tänapäevaga, olles leidnud ta iseloomus
rohkesti meelepäraseid jooni ja olles teatava määrani
hardunud ta tänapäeva rakenduste vaatlemisest, tahaks
ometi natukegi mõista ta minevikku.
Kahjuks ei paku Kandy rändajale selles mõttes enam
palju. Laastavad sõjakäigud on selle põdura riigi niikui­
nii kahvatu päranduse lõplikult ilmetuks muutnud. Võit­
lustes Portugali, Hollandi ja Inglise pealetungijatega hävi­
sid enamasti kõik tähtsamad hooned. Enam kui üks
kord muudeti linn tuhahunnikuks. Ime kombel jäi pü­
sima muistne tempel ja osa kuninglikust lossist. Kuid
ei leidu sealgi enam puhast ning õilsat rahvuspära. Esi­
teks olid Kandy kuningriigi viimased valitsejad tamuli
päritoluga türannid; teiseks hoolitses Inglise võim lähe­
matel aastakümnetel pärast maa vallutamist selle eest,
et muinsuse jäljed liiga silma ei paistaks. Kuninga loss
restaureeriti, võõbati ja maaliti tuliuueks ning muudeti
kuberneri residentsiks. Püsima on jäänud ainult arhi­
tektuuri väline laad ja troonisaali puusammastik, mis
ilma esialgsete ilustisteta tundub hoopis luuleta ja vai­
57

mutu. Säärast sammastikku võib näha kõigis hindu temp­
lites, kuid mitmevõrdselt suuremas mõõtkavas ning oma­
päras. Eks ole toogi fakt liigseks tunnistuseks, et lagu­
nev Kandy riik nüvõrt singaleeside loovast vaimust ei
elanud, kuivõrt hindu kultuuri laenudest. Degenereeruv
riik vaid parasiteerus rahva kulul, jõuetu vaimselt pead
püsti hoidma. See tõde selgub eriti veenvalt, kui võr­
relda Kandyt Anuradjapuraga.
Tahtsin leida pilte ja seinamaale, mis lubaksid heita
pilku muistse Kandy elusse-olusse, vähemalt ta kuninga­
koja omassegi, kuid ei leidnud peaaegu midagi. Kolm
kuninga portreed, millest üks Dalada Maligava templis,
näitavad meile ainult purpuris härra büsti. Need võik­
sid kuuluda ükskõik milliste idamaiste türannirügikeste
isemeelsetele hirmuvalitsejatele. Eriti tüüpiline on selle
poolest viimase kuninga Sri Wickrama Raja Simha ku­
jutis. Näeme habemikku härrat sümboolse krooniga. Ta
pealuu vorm tuletab kuidagi Nikolai II oma meelde. Ta
ilmetutest silmadest võiks lugeda ainult umbusku ja kar­
tust. Äga ta huuled tiheda habeme all on kuidagi ära­
andlikult ja võrratu valitsemishimuliselt kokku pigistatud.
Raamatukogus leidsin ühe vana maali — peaaegu
realistliku, kuid äärmiselt stiliseeritud tagapõhjaga. Ku­
ningas, mitmesarveline kroon peas, istub pilvedesse ja
viirukisse tõstetud toolil. Ta jalge ees laskub kolm trepi­
astet. Põrandal lamab käsist ning jalust seotud mees,
kelle nahavärv ja kehaehitis võiks kuuluda kõige tõenäo­
lisemalt tamuli alama kasti esindajale — kulile, nagu
öeldaks tänapäev. Kaks koja teenrit või timukaabilist pek­
savad lamajat bambuskeppidega. See pidavat kujutama
hooletu maksukohuslase karistamist. Ei tahaks uskuda,
et see pilt just eriti tüüpiline oleks muistsele Kandyle,
kuid üht osa tema tõelikkusest paljastab ta kahtlemata.
Kui me sooviksime ühekülgsed olla, võiksime selles maa­
lis koguni Kandy kuningriigi valitsemise idee sümbo­
liseerimist näha.
58

Praegune Kandy on ligilähedalt Tartu suurune linn
32 tuhande elanikuga. Asub künklikul järve kallastikul,
rohkesti 500 meetrit üle merepinna. Mahaveli Ganga
piirab teda peaaegu nagu Peradeniya botaanikaaedagi
loogakujulises ringis. Ometi on ring sün võrratult suu­
rem kui Peradeniya juures ning jõgi ei tungi kuski linna
rajani. Lähenedes KandyTe lääne poolt, kus asub raudteevaksal, avaneb vaatele metsarikas mäestiku luht. Põ­
lised lehtpuud, lausa aukartust äratavad oma lopsakuse
ning liikide rohkuse poolest, tõusevad ürgmetsana mäe­
harjadesse. Ei saa arugi, kus võiks asuda sün linn.
Alles pärast seda, kui kerkib nähtavale järve hõbeläikeline pind, hakkame nägema inimeste kätetööd. Järve
kallast palistab punasest kivist müür, venides lainetamisi veekõverikul. Sakkide ühetaoline asetus, nende ka­
rakterite kumerus ja primitiivne sümmeetria tuletavad
mingit varemnähtut meelde. Eks see ole templikuplite
ning pagoodide stiil. Tõesti! Vaevalt oleme läbenud
heita pilgu järve vastaskaldalt paistvale vanale püha­
kojale, kui veendume vähemagi kahtluseta, et kaldakindlustajad kopeerisid oma müüri jaoks vaid muistse templi
katuseid ning võlve.
Templit ennast mainitakse ajalookirjades juba XIV
sajandil. Järv ja selle müür põlvnevad aga viimase ku­
ninga valitsemise ajast, nii siis XVIII sajandist. Kui Sri
Wickrama aegsetel ehitusmeistritel loominguline luule­
lend puudus, siis võib ometi kiiduga mainida, et nad
vähemalt vanast oskasid lugu pidada ja stiiliühtluse vastu
ei patustanud. Sellest märkusest tohiks juba arusaadav
olla Kandy järve sünnisaladus: järv ei kuulu mitte loo­
mulikkude moodustiste hulka, vaid võlgneb oma vee­
koguga tänu inimeste kätetööle. Lastes sulgeda pisikese
oja, mis läbib sün orgu, kinkis viimane kuningas Kandyle
— oma valulapsele — ilusaima ehte: hõbeselge veelausaku. Ilma selleta poleks Kandyl pooltki ta praegu­
sest ilust.
59

Ühtlasi oli kuningas Sri Wickrama Raja Simha too­
nud tolle teoga omapoolse tunnustuse muistsete singaleesi
kuningate traditsioonidele. Sest ka Anuradjapura valit­
sejad põlistasid end järeletulijate mälus paljude kunst­
likkude järvedega mitte vähem kui oma suurte ehitistegagi. Rohkem ei olnud Sri Wickramal oma riigile
ja alamatele anda. Teda peetakse ju üldiselt andetuks
valitsejaks. Riigikassa sulas preestrite näpu vahel. Kunin­
gas favoreeris koja intriigi huvides kord üht, kord teist
kloostrimeeste kliket. Varandused, mis kord juba kon­
fiskeeritud ja edasi antud, konfiskeeriti veel teist ning
kolmandat korda — ja kingiti jälle. Koda ei ümbritsenud
enam riigimehed, vaid omakasu taotlevad õnnekütid. Pol­
nud meest, kelle kätte usaldada sõjavägede juhtimist;
polnud mingit sise- ega välispolitikat. Selle tõttu lan­
geski Kandy troon vähemategi tingimusteta, kuna ometi
Dekhani poolsaarel hoopis nõrgemadki riigid suutsid val­
lutajatega lepinguvahekorda astuda.
Kas oli sellest Tseilonile kasu või kahju, jäägu otsus­
tamata. Hoolimata kõigest andetusest ja nõrkusest oli
Sri Wickrama Raja Simha ometi kuningas — pealegi
viimane, kelle nime tunneb Tseiloni ajalugu — ja selle­
pärast ei keela kaasmaalased talle oma täit austust. Ta
on tõstetud teatava määrani pühakute hulka ja ta ku­
jutis sobib templiseinale koos teiste puuslikkudega. Rahva
hinge salajasemad sopid on ju sama tumedad nagu mere­
sügavuste omadki.
Kasutasin ilusat ilma ja tegin jalutuskäigu ümber
järve. Ta on umbes poolteist kilomeetrit pikk ja veidi
vähem lai. Haruldaselt maalirikkaid väljavaateid pakub
läänepoolne kallas. Nagu õhuline pits venib punane müür
oma sakkidega, sulades selles kirjeldamata valges päi­
keses ühiseks viirastuslikuks lindiks veesädelusega. Taga­
pool valendab üksikuid maju värviliste põõsaste keskel.
Ka needki on nagu päikeselt pudenenud, imekerged ja
tikandilised. Veel pisut edasi, siis tumendab mets, põhi­
60

toonilt roheline, kuid ometi nagu maha längutatud koor­
mavast valgusest, mille keskel mustadki esemed võivad
pimestada silmi kürgavusega. Siinne päev ei olegi päev,
vaid kohutav valgusepall, mis lakkamatult kummub ning
kaaritab üle pea.
Alalisest käimisest ei või olla juttugi, sest tundub,
nagu ei jõuaks üldse edasi. Parem on seista ja mõelda,
et oled asetatud kõige valguse tsentrumi. Siis hakkad ka
lõppeks mõistma, miks on siinsed inimesed nagu tardunud
oma mentaliteediga peaaegu tuhandepõlvesesse arenguseisakusse. Ma usun, need pruunid inimrühmad seisid
muistsete kuningate valitsemise päevil sama endassesüvenult templimüüride ääres nagu tänagi. Kahtlemata ujusid
järves ja templitiigis samasugused kilpkonnad ja sama
üksisilmi vaatlesid neid inimesed. Kõik, mis vahepeal
uut juhtus, on toodud siia võõramaalastelt ega saa kunagi
päriselt selle maa omaks. Siin valitseb järjest päike
ning muudab kõik värvid, vormid ja toonid ühesuguseks
silmiuimastavaks lõõsaks. Ometi kord maailm, mis, hül­
jates dünaamika, rahuldub staatilisest eneseteostusest.
Päris Kandy — võrdlemisi kitsaste kauba- ning
käsitöö-tänavatega linn — asub järve kagupoolsel küljel.
Tal on palju sarnasust Colombo Pettah’i linnaosaga,
kuid teadagi pole ta nii rahvarikas. Puuduvad trammi­
vagunid, autod ja omnibused. Ka rahvatüüp on siin
rahulikum kui Pettah’is. Keskpäeval lakkab elu peaaegu
täielikult. Sattusin jalutades ühele risttänavale, mis oli
täis kiilutud hiiglasuuri härjavankreid. Loomad mälet­
sesid seistes. Kulid ise magasid vankrite all, peopesa
põse ning kivi vahel. Nähtavasti ei ole vankrialune
neile ainult lõunauinaku pidamiseks, vaid ka öömajaks,
sest paljude vankrite alla olid seotud nöörkiiged lamamiseks. Suur mees peab seal köötsakil ning käätsakil vä­
herdama, kuid arvatavasti ei tee ta sellest küsimustki:
ta keha lepib iga asendiga, nii loomuvastane kui see
näibki.
61

Templi vaatamise, mis on üks paratamatuid ette­
võtteid igale Kandyt külastavale turistile, jätsin meelega
pärastlõunaks. Harilikult varustatakse end seks otstar­
beks juhiga. Ma lootsin teisiti toime tulevat. Tormasin
otsemat teed uksest sisse ja palusin vastusattuvat preest­
rit templi tutvustamiseks kaasa aidata. Tegin seda kind­
las veendumuses, et buddist oma kiiduväärses sallivuses
teiste uskude vastu mitte ei keeldu võimalikul korral
avastamast oma parimat. Ja nii see oligi. Kuuldes mu
kaugemaalist päritolu ja kirjanduslikku elukutset, prees­
ter osutus ülilahkeks.
„Sün käib palju turiste, kes moe pärast ja reisi­
büroode soovitusel tarvilikuks loevad templisse astuda.
Harilikult pole neil aega ega huvi. Kui teie aga tõesti
soovite templi tundmaõppimiseks paar tundi raisata, siis
oleksin ma valmis teid saatma/'
Tänasin lahket vaimulikku, lisandades, et pealiskaud­
seks silmaheitmiseks ma üldse poleks teda tülitada taht­
nud. Ja nü siis läksime: tema seletades, mina tasku­
raamatusse märkmeid tehes.
„Kõige pealt templi vanadus," algas preester. „On
andmeid, mis lasevad oletada, et esimesed alusmüürid
pandi sellele hoonele juba XIV sajandil. Ühenduses sel­
lega räägitakse mitmeid üksikasju; seal oleks aga väga
raske otsustada, mida võtta ajaloolise tõena, mida muinas­
jutuna. Kindel on ainult, et juba 1542. aastal asus sün
tempel. Tol aastal kolis nimelt kuningas Vira Wickrama
Kandysse elama, kuigi linn ise selle tõttu veel pealin­
naks ei muutunud. Nii jutustab Mahavansa kroonika.
Kuningas ütles: „Tempel peab jääma kõigi elavate kait­
seks, nagu oli tema asutajate soov." Ja kuningas käskis
ehitada endale templi juurde lossi, et seista alalises kok­
kupuutes Budda vaimuga. Tolleaegne tempel on aga
hulga ümberehitamisi ja täiendusi üle elanud. Praegune
sild ja oktogoon on pärit Kandy kuningriigi langemise
aastatest."
62

Me sammume sel ajal läbi tänavapoolse koridori
ning läheneme suurele uksepoognale, mille kaudu pääseb
templi eelhoovi. Seinad ja võlvialune kirendavad pilti­
dest, mis näivad moodustada tahtvat mingit jutlustavat
panoraami. „Budda elukäik/* seletab saatja. See algab
muretu noorpõlvega, siirdub elurõõmudesse, lunastub
ilmutuse kaudu boo-puu all ja mõtlemise ning paastu
kaudu, jõudes täiuse tipule mitte midagi tahtvas medi­
tatsioonis, nagu näeme seda suurt õpetajat poollamavana
esitatavat kõigis altarikujudes. Kahjuks on need pildid,
mis mõeldud realistlikena sisult, saanud kunstniku ku­
jutluses müstilisteks ja sümboolseteks. Ei läbista neid
ükski tõelik argipäevaelu stseen. Seda võiks neist siiski
järeldada, et inimtüüp on olnud piltide maalimise ajal
just samasugune nagu tänapäevalgi Kandy tänavatel, ning
ka Budda ise tuletab pigemini meelde Tseiloni kitsa
näoga singaleesi, kui põhjapoolsemate maade tüsedama
tõu esindajat. Aga kes teab, kas ongi neis piides säili­
nud esialgseid pintslitõmbeid. Igatahes restaureeritakse
neid hoolega, mida tõendab ka nende liiga laitmatu
värvkate.
Sootu teised motiivid algavad, kui oleme jõudnud
eelõuest ning sammaskoridorist templi seesmistesse ruu­
midesse. Paiskuvad näkku keskaegse katoliku kiriku
hirmu ning õuduse puhangud. Paarikümnel tuhmuval
maalil kujutatakse langenud hingede piinu pärast ajaliku
elu lõppu. Kuna primitiivse inimese kujutluses ükski
valu ei näi ületavat tulistamise piinu, süs leegitsevad
buddistide põrguski kristliku kiriku ajaloost tuntud tule­
riidad ning tõrvakatlad. Joodikutele ja oopiumisuitseta­
jatele topivad pahad vaimud põlevaid tunglaid suhu.
Tapjad, röövlid, samuti loomade vere valajad on hei­
detud söödaks kiskjatele. Käsu vastu eksijatelt ja sõna­
kuulmatutelt naistelt nokivad papagoid liha. Abielurik­
kujad ripuvad puutüvedele seotuna, tulepann jalge all
ning piitsavorbid ihus. Venitatakse keeltest, kantakse orgi
63

otsas, kistakse ja pigistatakse koguni suguosadest. Nagu
näha, töötab inimese fantaasia kõigil laiusekraadidel ühe­
suguse jubedusega.
„Need pildid on mulle ristiusu kirikust hästi tuntud,"
lausun.
Preester vaatab arusaavalt, noogutab peadki, kuid
ei ava suud vastamiseks. Ma mõistan: need põrgukujutised pole tema usulistele veenetele vastuvõetavad. Nad
pole üldse sündinud Budda vaimust, vaid rahvapärase
hinduismi mõjustustest. Maalimisviisis eneses ilmneb sa­
muti hinduismile omane primitiivne ekspressionism, aga
ka ürgjõuline väljendamise julgus. Ei tohiks see kui­
dagi sobida Budda filosoofiliste õpetustega; kõige pealt
mitte tema humaanse ellusuhtumisega. Aga nähtavasti
on kõigi uskude areng enam-vähem ühesugune: mõtte
peenutsemiselt kultuse labastatud konservatismi ja ini­
mese isiku mahatallamisse valimatute abinõudega. Lühi­
dalt: usu juurest süngesse ebausku.
Ka selleski, oma filosoofiliste tõekspidamiste poo­
lest parimas kirikus roomavad palvetajad põlvili vasest,
kullast ja elevandiluust nikerdatud kujude poole. Templi
seesmuses leidub kümmekond väiksemat kapelli, kus hoi­
takse kallihinnalisi Budda kujusid. Mõned neist öel­
dakse olevat miljoneid ruupiaid väärt. Seda võib ka
uskuda, arvestades suuri teemante ja teisi kalliskive,
mis kiirgavad puuslikkude peas ning rõivais.
„Teie kirikut kutsutakse Hambatempliks?" osatan
küsimusega preestrit.
„Ja, Dalada Maligava, see tähendab pühale hambale
pühendatud/' mõõnas preester. „Meie kirikul on õpetaja
Budda suurim mälestis."
Ja siis jutustab ta mulle hamba loo: kuidas see
äraarvamata hinnaline ese toodud Sri Meghavana valitse­
mise päevil (umbes 300. a. p. Kr. sünd.) Indiast Tseilonisse. Teekond oli pikk ja seiklusrikas. Tänu printsess
Kalinga leidlikkusele hammas jäi rüüstajatest avastamata,
64

olles peidetud tolle targa ning jumalakartliku naise juukselokkidesse. Äga rohkesti kaheksa sajandit hiljem läks
uskmatutel tamulitel, kes laastasid sõjaliste röövkäikudega singaleeside maad, korda hammast röövida ning
saagina Indiasse viia. Kurvastus täitis buddistide süda­
meid. Kui hakkas kustuma juba lootuski ainulaadset
varandust röövijate käest päästa, ilmutati kuningas Parakrama Bahu III unenäos hamba peidupaik. Suurte pidus­
tuste ning pühalikkusega kanti Budda iganematu pärandus
Kotte templisse.
Vahepeal jõudsid saare polifilised olud põhjalikule
pöördele: esimesed eurooplaste salgad tungisid portugal­
laste juhtimisel maale. Olles ise fanaatilisi usumehi ning
omades Kristuse ristinaelte ja muude muuseumiartiklite
näol mitte väiksema väärtusega pühi jäänuseid kui Budda
lõualuu maine ülejääk, pidid portugallased kõige pealt
tollele paganlikule hambakultusele otsa tegema. Nad kuu­
lutasid hamba saatana kihvaks, mis tuleks hävitada. Ning
— tskae: aastal 1560 läkski portugallastel korda hammast
enda vallutamisele võita. Too sündis saare tipsemas põhjanukis, kus praegu asub Jaffna-nimeline linn, kuulus
parimate mangoviljade poolest. Paganuse jõle attribuut
toodi Don Constantine de Braganza korraldusel Goasse,
kus põletati tuleriidal peapiiskopi ja asekuninga ning
selle hoovkonna juuresolekul. Nüüd võis ometi loota,
et hambalool lõppeks ots käes.
Aga mis on loogiline ja endastmõistetav inimestele,
ei tarvitse olla sedasama jumalatele. Varsti pärast portu­
gallaste lahkumist teatasid budda kiriklikud võimud, et
Goas hävitatud hammas polnud üldse Budda oma, vaid
selle väärtusetu jäljend. Õige ese ise leiutati uuesti
salapärasest paost ja toodi Kandysse. Tänu inglaste era­
pooletule suhtumisele ei ähvarda buddistide õilsaimat
varandust praegu vähimgi hädaoht; ja nii saigi Kandy
templist „Püha Hamba Temper.
Preester talutab mind mitmekesiste sammaskäikude
5

K. Ast — Reisukirjad Tseilonist II.

65

kaudu templi seesmisse õue. Seal seisab kahejärguline
varakamber — omamoodi käsitööoskuse meistrisaavutis.
Üleni mahagoni ja elevandiluu nikerdistes, kaetud kribukrabulise mosaiikornamendistusega, vase ja kulla gravüü­
ridega, tundub see hooneke ületavat oma idamaises aardelisuses tuhande ja ühe öö muinasjutte. Kitsast uksest
sisse astudes ning veelgi kitsamat treppi mööda üles
minnes tuleb meil näoli lamavatest palvetajatest ette­
vaatlikult jalgu üle tõsta. Kullatud läbikäik, mille laest
ripnevad elevandiluu-kaunisüsed, viib meid pronksukse
ette. Seal oleme sunnitud seisatuma. Läbi võre näeme
kalliskividest ning väärismetallest ehitatud altaris lamavat
hõbedasel laual briljandisäralist karbikest „Karanduvat“,
milles puhkabki paljuseigelnud prohvetihammas. Keegi
ei tohi näha ega puudutada teda peale ülempreestri, kes
avab kord aastas karbi vastava etiketi korras.
Minule näidatakse hiljem ainult hamba päevapilti
ja elevandiluust valmistatud koopiat. Inimese hammas
ei tohiks see küll olla, ennem mõne verejanulise looma
kihv: kõver, terava otsaga ning umbes kaks tolli pikk.
Võrdluseks nägin umbes kuu aega hiljem apostel Tooma
hammast. Too oli veelgi suurem, veelgi iseäralikuni. Jääb
üle tunnustada koos usumeestega: usk ei ole mõistuseasi.
Oleks vist ülearune katsuda kirjeldada templi üksi­
kuid kambrikesi. Kes näinud üht neist, see võib ka
teisi kujutella. Üldiselt erineb Dalada Maligava tempel
põhjalikult teistest Budda templitest Tseilonis. Colombo
peatempel näiteks on modern-ehitis, muidugi tüüpilises
Taga- ning LÕuna-India stiilis. Teda ümbritseb ilus aed
kruusatud teedega. Templi ruumid jätavad valguseküllase ning õhurikka mulje. Kõikjal eeskujulik puhtus.
Peaaltaril lamab suur prohvet lõhnavate lillede keskel.
Paik tundub jumalavallatulegi pühana.
Dalada Maligava seevastu jätab sünge mulje. Ruumid
on täis kulda, kalliskive ning elevandiluud. Äga mis
siin puudub, see on päike, rahu ja suursugusus. Esma66

kordsel budda templi külastamisel tundus mulle, et olin
sattunud tõelikult suure õpetaja vaimu majja. Siin aga
tundsin viibivat ennast tüüpilises fanatismihoones, kus
valitsevad inimideaalide asemel masendavalt karmid elusalgamise ja patukahetsemise meeleolud. Kirik on olnud
mulle ikka õudne; see siin mitte vähem, kui mõni
katoliku kapell verise Kristusega inimtundeid haavaval
ristipuul.
Nendele, kes tunnevad huvi ehituskunsti ja muinsuse
vastu, pakub Hambatempel teadagi omajagu nauditavat.
Ta on buddismi suurtemplite kõrval väiksemaid vendi,
kuid ometi vanim vend. Välimuselt pitoreskne, kirju
ning stiilisegune. See oleneb mitmekordsest ümber- ja
juurdeehitamisest. Teised Tseiloni templid on ehituslaa­
dilt ühtlasemad, kuid samal hoobil ka tänapäevsemad.
Dalada Maligava istub oma müüridega hallis minevikus.
Kui olin küllalt juba rännanud ses uimastavas majas
ja hinganud endasse templi seesmisel õuel ohverdatavate
lillede mürki, viis preester mind veel ühte küljekuplisse
(oktogooni ehk pattirivasse) vanu manuskripte vaatama.
Tseiloni ja singaleeside ajalugu on ju üks vanimaid,
kuigi mitte Idamaa rahvaste keskel. Euroopa lühiealiselt
riikluselt vaadates tunneme ta vastu, õigemini, tema pika
mineviku vastu paratamatut aukartust. Siis, kui Eesti
nimegi veel ei olnud, olid singaleesidel juba põhjalikud
ajaloo raudvarad hoida. Need koostuvad peamiselt kol­
mest suurest kroonikast:
1) Mahavansa, raamatute raamat, mille lõplik
redaktsioon koostati pali keeles viiendal sajandil p. Kr.
sündi. Töötegijaks oli kuninglikust soost preester, nime­
ga Mahanama. Nüüd on suurem hulk neid ürgallikaidki,
millele toetus Mahanama, jäädavalt kadunud. Sisult pa­
kub Mahavansa-nimeline kroonikaraamat singaleesi rah­
vuse poolmüütilist, pool-teadusliktäpsat vaimse ja riikliku
arengu kirjeldist. Absoluutse kindlusega ei saa keegi
öelda, mis on selles raamatus kontrollitud tõde, mis
5:

67

rahva suus liikuvate legendide pärand. Suur ja mitme­
külgne pidavat ta olema ning andma singaleeside riik­
likkudele ja usulistele üritustele igakülgse põhjenduse.
2) Dipavansa: üldine saare ajalugu, alates tuhat
aastat enne praegust ajaarvamist. Tärkamiselt ja koosta­
miselt märksa vanem kui Mahavansa. Kahtlemata leidub
selleski kroonikas hulk küsitavaid fakte, mida praegused
ajaloolased enam tõestatuks ei taha pidada, kuid üldiselt
olevat Dipavansa ometi parimaid ning usaldusväärsemaid
ajalooraamatuid.
3) Suluvansa: maksualuste, valitsetavate ja ma­
dalamate rahvakihtide eri-ajalugu. Neile kolmele põlissambale toetub Tseiloni uusim ajalooline kirjandus.
Hambatempli raamatukogus (pattirivas) hoitakse alal
üksikuid algmanuskripte nii Mahavansa, Dipavansa, kui
ka Suluvansa kroonikatest, peale selle veel hulk muud
igivana kirjavara. Vaht avab pühalikus tõsiduses kahe­
kordsete seintega terassahtleid, esitades luitunud lehti,
mille kiri siiski hästi loetav. Egiptlased tarvitasid oma
kroonikate jaoks papüüruselehti. Siin on selleks ots­
tarbeks veelgi parem lõuend, nimelt talipoodipalmi leht.
Igivanad märkmed ongi kritseldatud üksikutele lehtedele.
Hilisemad kroonikad kannavad raamatu kuju, sisaldades
kaustikusse poogitud lehekülgi.
Preester demonstreerib mulle ka kroonikameistrite
kirjutamistehnikat. Selleks torkab ta terava metallpulga
oma vasaku pöidla küünes paistvasse õõnsusse. Samas
käes hoiab ta veel pikergust talipoodilehe lõiku, pigis­
tades seda poolenisti peopessa. Nüüd hakkab parem
käsi pöidlaküünesse torgatud pulgaga peent kirja kritsel­
dama. Leht pihus liigub sõrmede osaval lükkel vahet­
pidamatult edasi. Eriti kiire too protseduur küll pole,
aga mitte ka liiga palju aeglasem meie harilikust sulega
kirjutamisest. Kiri ise paistab alul vaevalt pärgamendipinnal silma. Tarvitseb teda aga mingi värvilise määrdega
kasta ning tähed astuvad drastiliselt esile. Tõin preestri
68

poolt kritseldatud tähekese, mis täidetud singaleesi- ning
ingliskeelse tekstiga, endale mälestiseks kaasa. Seda vaa­
deldes mõistan nüüd, kui vaevarikas on olnud inimese
kirjatarkuse arenemine tumedast vanaajast meie päevini.
Raske öelda: kes on meist ausam ja õiglasem mõtleja
kas raudpulgaga kroonik või modernne ajalehemees, kes
dikteerib oma mõtted sagedasti otse parlograafi, kust
masinaladuja nad tinatähtedeks valab ning enne jahtumist juba rotatsiooni alla toimetab.
„Mis teid siin kõige rohkem huvitas?" päris preester
mu lahkumisel. Pidin kehitama õlgu: ei tea. Ise tundsin,
et miski jäi nagu poolikuks.
Välisel sillal, mis viib üle templiesise tiigi, seisatusin.
Hakkas kätte jõudma buddistide püha — kuu kulminat­
sioon. Selleks puhuks saabusid kõikjalt palverändajad
Dalada Maligavasse, kust suurem osa neist Aadama mäe
poole edasi rändab. Juba katsidki palverändajate hulgad
templi ümbrust. Kõik vaene rahvas. Jalad rändamisest
rakkus. Keha kuiv ning kurnatud. Vahivad hardumuses
templi poole, oodates teiste väljatulemist, et ise asemele
minna. Tiigis aga ujuvad kilpkonnad, täitnud vee otse
kubinal. Palvetajad heidavad neile oma piskutest taga­
varadest toitu. Päike on juba kustunud. Mägede kohal
väriseb veel pisut ta õhetist. Templist kostub motiivita
muusika. Sinkjas pilv uimastavat ohvrisuitsu hõljub
arkide kohal. Ei tea, ei tea, miks valutab süda.
Sammun piki järvekallast. Eile oli siin veel võrdle­
misi rahulik kõndida, aga täna õhtul riisuvad tülitajad
meeleolu vähesegi ülejäägi. Koos palverändajatega olid
saabunud kerjustehulgad. Siin nad nüüd reastusid pika
ahelana. Püüan silmitseda üksikuid tüüpe. Vanamees
kasimatu habemega ning korratult tolknevate juustega
toetub puu najale, hoides käsi selja taga. Paistab, nagu
oleks tal mõnus seal seista. Ent siis märkan, et ta ei
saa üldse liigutada käsi: need on ju selja taga sõlmes.
Poisike, kellel konnaga kahetsusväärselt suur sarnasus,
69

istub seasongermaa-taolises lohus, mõlemad jalad nagu
kuivanud kepid kasvatatud kukla taha. Kätega, mis tun­
duvad üliloomulikult pikkadena, teeb ta idiootlikult nur­
gelisi liigutusi. Keegi seisab, suu ammuli. Lähemalt vaa­
dates näen, et ta lõug on ju üpris ära kuivanud; ta ei
saa kunagi oma suud kokku. Ei räägi ühtki sõna,
muudkui joriseb. Üldse on palju neid, kes ei räägi, sest
on andnud vaikimise tõotuse. Kuid on ka vastupidiseid,
kes järjest räägivad, alalõpmata räägivad, ometi mitte
juttu, vaid üksikuid sõnu: Mahinda, Mahinda, Mahindal
Naine lamab, hoides alasti last paljaste põlvede vahel.
Näib, nagu oleks ta selle just praegu sünnitanud. Teine
samasugune lamaja toetub küünarnukkidele, mis ongi
ta ainsaiks püstihoidjaiks ning edasivüjaiks. Keha ise
lohiseb ülearuse roguskina väntade kombel töötavaile
küünarnukele järele. Ei oska mina kõike seda kirjeldada,
ei oska nähagi kõike.
Tänavate hakul, kus seisavad päeval omnibused ja
autod, peetakse nüüd suurt laata. Kunstimehed ja madudetaltsutajad demonstreerivad seal oma osavust ja rahvas
ringleb elava võruna nende ümber. Ka raamatukaup­
mehed ajavad vilkalt äri, jutustades ning lauldes vaheldu­
misi oma kauba headusest. Koguni karussell on püstita­
tud päeva jooksul platsile. Öeldagu süs veel, et kuufaa­
sidel pole mõju inimeste toiminguile: kõik see kirju elu
lokkab siin ju ainult palvepäevade lähenemise tõttu.
Niihästi usk kui uskmatus, nii palve kui sajatus on nüüd
ühetaoliselt teretulnud.
Korraga näib mulle, et olen küllastunud nii neist
tänavaist, kui ka sellest rahvast. Tahan rahu, ihkan
koju. Olen lõpmata, lõpmata väsinud. Seangi siis sam­
mud pimedasse öhe: pean minema uuesti ümber järve,
sest mu võõrastemaja — Hotel Suisse — asub vastas­
kaldal, sootu lahus pärismaalaste linnast. Enne aga kipun
oma hajameelsuses mingisse sõjaväeasutisse astuma ega
taha põrmugi rahul olla, et sõdur mind väravast tagasi
70

tõrjub. Alles pärast, kui märkan eksitust, kaon kures
korras naaberväravasse.
,
Õhtusöök serveeritakse võõrastemaja katusel. Kandy s
asub ainult 400 eurooplast. Sööma ilmub umbes 80
inimest. Sellest järeldan, et osa euroopalise päritoluga
alalisi elanikke käib hotellis kehakinnitust võtmas:
võõrastemaja öeldi ju päris tühi olevat, sest palava
märtsi saabudes ei rända enam turiste. Mängib laitmatu
salongorkester. Kui ta hetkeks vaikib, kostuvad järve
tagant maduvõlurite flöödihääled. Toite tuuakse kaheksa
rooga järjestikku. Seltskond, kes vajab säärast küllust
ja omab säärast rekordilist isu, koostub peamiselt vane­
matest härradest ning lopsaka ehitusega daamidest. Jälle
pean ma tundma: küll olen üksi, küll olen üksi täna1.
Linna poolt paistavad tuled. Ka järve mustas peeglis
virvendab heike. Öö on kottpime, hoolimata tähtedest
ning täiskuu nähtavalekerkimisest Joovastav soojus täi­
dab maailma. Aga mis kasu, küsin eneselt, - mis kasu
on kõigest sellest ilust, kõigest kunstist, kõigest eksooti­
kast, kui inimene ise pole ilus, kui inimene oma
viletsusega, inetusega ning armetusega seisab peletisena
lill 66S?1
Tahtsin kirjutada kõigest sellest pika kirja inimesele,
kellega ikka olen kõnelnud üksildusetundidel. Aga istu­
nud kirjutuslaua ette, leian, et käsi ei jaksa vedada
enam sulgegi. Mõtted rändavad kaugele, haaravad het­
keks kogu maakera, et siis jälle tagasi tulla tänaste sünd­
muste raami. Elan veel korraks läbi oma rännaku. Mingi­
pärast peatun pikalt ja üksikasjaliselt Hambatempli nä­
hetel. Ju nad ikka lõikusid mulle nii mällu, ehkki ma ei
kohanud seal midagi erakordset ega tõeliselt üllatavat.
Magamamineku eel märkisin reisipäevikusse: „Kuidas võiksin ma tunnustada üht usutunnistuslikku kiri­
kut, kui kuulun ise ometi kõige suuremasse kirikusse:
inimkonda/'
71

V.

BUDDÄ JÄLGEDES.

Poleks uskunudki: rikša laulab. Voorimees-berber,
voorimees-araablane, võib-olla ka egiptlane ümiseb ala­
tasa. Ta suu ei seisagi kinni muidu kui ehk tolm sunnib
teda huuli kokku pigistama. Siis ümiseb ta läbi nina. Rikša
seevastu on alati vait. Kõnelebki ainult hädatarvilisel
puhul. Keegi ei või kahtlustada teda muusikalistes kal­
duvustes. Ja näe — ometi ta laulis.
Too ime juhtus mu lahkumisel Kandy’st. Lasksin
kutsuda endale rikša vaksalisse sõitmiseks. Kuuldes, et
ma kaugemale ei kavatsegi minna, kui Peradeniyasse,
hakkas mees teel kõvasti agitatsiooni tegema: sõitku ma
temaga! Ei kõlbavatki suurele isandale raudteesõit. Istu
seal, neela tolmu ja higista. Hoopis teine lugu on vankris:
pane pabeross suhu ja naudi loodust. Taevas su ümber
puha lahti. Inimesed tulevad vastu ja teretavad. Noobel!
Ta palus nii härdalt ja rääkis nii veenvalt, et ma
lõppeks nõusse jäin. See maksis mulle ainult üks ruu­
pia rohkem, kui raudteel. Ja aega — noh, toda mul oli.
Lasksime tugevas traavis Madde Ela orgu. Selle nimega
hüütakse üht pisikest oja, mis tuleb mägedest ja suu­
bub Mahaveli Gangasse. Tee on tsemendiga laudtasa­
seks tehtud ja vanker veereb iseenesest; katsu ainult,
kuidas sa ta eest ära jaksad joosta. Pisikesed pärismaa­
laste onnid vahivad avali suul maanteele. Mustad naised
istuvad läveesisel ja imetavad sama musti lapsi. Mehed
nokitsevad aedades ja riisipõldudel. Ilm on tulipalav,
72

taevas pilvita. Tee, mis venib lookleva kangana, on vihma"
puu varjudest nagu puruks lõigatud.
Saabume sillale. Tänu omaaegseile tee-ehitajaile, kes
siit liiva kärutanud, moodustab jõgi kummalgi pool silda
laia loigu, mida kasutavad nüüd naised, poisikesed ja
tüdrukud suplemiseks. Rikša peatub, pühib otsaesiselt
higi ja palub naisi, et need talle juua tooksid. Tuleb
siis aasta viieteistkümnene või kahekümnene plika (väga
raske on välimuse järgi siit maa naissoo vanadust mää­
riteIla), hoides paremas käes kookosekesta veega ning
litsudes samal ajal vasema käe peopesa tollele paigale,
mis juba piiblis määratud vügilehe kandmiseks. Judi­
nad mu seljas ei jookse sugugi nalja pärast, nähes,
kuidas rikša tõepoolest surub pähklikoore huultele ning
tühjendab nõu ühe ainsa 'sõõmuga. Vesi oli võetud siit­
samast loigust, mis täidetud kuivalt inimkehadega. Tõu­
seb aukartus mehe vastu, kes ei oma üksnes hobusejõudu, vaid ka veskikivideväärset seedimist.
Plika vahib talle otse näkku, nõus tarbe korral uut
kapatäit tooma. Kuid seal hüüavad naised tüdrukule paar
lauset, saates sõnu valgete hammaste läigatusega. Kostub
üldine naerukihin. Vist käis öeldu minu pihta, sest plika
haarab kruusi, heidab mu poole paar veepüska ja hüp­
pab nagu tuulispask kallakust alla. „Leidub ikka veel
maailmas paradiislikke kombeid, mõtlen. „Kuid nähta­
vasti ei saa paradüsiski olla koketeerimata.
Org muutub järjest maalilisemaks. Läbi lehtede rohe­
luse pistab siin ning seal pruunikas kalju oma terava
nuki nähtavale. Suured rododendronid roomasklevad
mööda mäeselgi, aga seal, kus leidub lapike tasast pinda,
tõusevad areekapalmid tikksirgelt taeva poole. Mulle näib
korraga, et sellist rokokood joontes ja sellist mosaiiki
värvide asetuses pole ma veel nägema juhtunud. Tahaks
nautida ruttamatult neid maastikke. On ju teada, et teisal
seda enam ei näe, ka Tseilonis mitte, sest siin on igal
maalapil oma nägu ja meeleolu.
73

„Sõitke tasa, käige päris sammu/' soovitan rikšale.
Aga too on ju lausa virk hobune. Alles pärast mõnekordset manitsemist hakkab ta vastu tahtmist kiirust kahan­
dama. Lõppeks alistub ning sammub rututa. Äga ma näen,
kui vastumeelt on see talle, kui igavana tundub mehele
selline lonkimine. Ja seal siis sündiski ime: rikša lõi
pea kuklasse ja hakkas laulma.
Jumal üksi teab, millised tunded ja kujutelmad val­
dasid ta pead tol hetkel. Võib-olla nägi ta vaimus Dekhani saviseid kiltmaid, kus suve saabudes lakkab elu,
kus põuaajal pole niigi palju vett, et piisaks faasanile
nokakastmiseks. Võib-olla oskas ta tolle lootusetult põ­
leva maailma raamis näha äsja silma puutunud tütar­
last veeanumaga. Igatahes ei võinud sündida laul, mis
venib telegraafitraadina lõpmatusse, kitsas maa-alas ja
müüridega piiratud tänavas, vaid ainuüksi mõõtmatute
väljade vahel, kus inimene asjata otsib varju kõrvetavast
päikesest põgenemiseks.
Olen kuulnud sireenide hullgamist, mis nagu ei ta­
hakski vaikida. Rikša laul oli veelgi venitatum ja hädatsevam. Olen näinud suuri suitsujuge vabrikukorstnaist.
Rikša laul oli põlevam ja pikem. Ei saanud aru ühestki
sõnast, aga viis jubestas. Laulda selliselt ja ometi mitte
langeda minestusse on imeasi. Moonutada oma hing
kõrvagakuuldavaks ulgumiseks, kuid püsida siiski veel
hinges — see on teistele tajumata.
„Rikša, oled sa õppinud selle laulu või ulud nii­
sama?" pärin talt.
„See on karjaste laul," vastab mees. „Kas ta meeldib
teile, sir?"
„Oo, jaa, ta meeldib mulle väga... Laula veel,"
julgustan.
Ta kummutab oma pea hoopis kuklasse ja algab uue
jõuga ulgumist. Äga ma olen nüüd ta vastu kahklevaks
muutunud. Ma ei usu enam, et ta lauldes kurb on. Pige­
mini ehk edev: tahab võib-olla mind oma lauluga võluda,
74

et siis seda suuremat jootraha tuleks. Ta ütleb, ta olevat
loomakarjas õppinud laulma. Aga kes vastutab, et ta
huntide karjas ulgumist ei õppinud? Mis tean ma nendest
inimestest? Võib-olla on neil kõri asemel vile ja huilgamine ei valmista neile vähematki vaeva. Tahan olla
edaspidi ettevaatlikum ega võta enam iga hädaldamist
hädana.
Lauldes [jõuamegi Peradeniyasse. Boy paneb rest-hou­
se’is käe silmile varjuks ja tuleb õue vaatama, mis pulm
siis nüüd peaks lähenema. Mu tuba on vahepeal uuele
võõrale antud. Aga sest pole ka suuremat kahju, kuna
kavatsen ööbida ainult üheks korraks. Olgu nüüd lahku­
mise tusas või muidu, igatahes näis Peradeniya mulle
tol õhtul eriti veetlev. Jalutasin kaua aias, nautides
bambuse rohelust, kärestiku kerget kahinat ja lindude
vaikset lendu.
Varsti pärast päikeseloojakut kerkis vasekarvaline
kuu taevasse. Ma ei teadnud sugugi, et ta ka neil mail
võib olla tubli tõrrepõhja suurune ning punane peale­
kauba.
,,Master, kas teie ei leia, et kuu on jõudnud täiuse
tippu?" küsib boy. Sellega tahab ta mulle meelde tule­
tada, et pidin sõitma palverändajate hooajaks Aadama
mäele. Asjata hoolitsemine tema poolt. Teadsin isegi,
mis mul teha, ning olin juba ammu otsustanud sõita.
Homme hommikul varase valgega läheb lahti.
Aadama mägi — Adam's Peak-, ikka toosama silindrikujuline mürakas, mida nägin merelt juba esimesel saa­
rele lähenemise hetkel tõusvat majesteetlikult ning pü­
halikult üle kõigi teiste Tseiloni mägede. Hiljem võisin
heita pilku ta tumedale tipule juhuslikkudel rännakutel
Kandy ümbruskonna mäestikes. Ikka avatles ning mee­
litas ta läbi päikeseküllase kauguse. Võib-olla mõjus sel­
leks kaasa mäe eriline kuulsus, mis ulatub üle suurema
osa Aasia mandri.
Juba 150 aastat enne praeguse ajaarvamise algust
75

mainitakse Mahavansa kroonika algallikates Samanala
mäge, mis pole muud, kui ikka seesama Tseiloni kuning­
likkude tippude õilis esindaja, nüüdse ingliskeelse nimega
Adam’s Peak. Tol ajal asus mäe kivisel kantsil aaria
rahvaste kaitse- ning valvejumal Saman. Hiljem — ae­
gade, inimeste ja jumalate muutudes — sai Samanalast
buddistlikult mõtlevate ja tundvate inimmiljonite pühit­
setud altar. Igal täiskuul saabuvad mäele tuhanded har­
dunud usurändajad kummardama vaimus ja lihas suure
prohveti mälestist, eriti aga kevadise pööripäeva aegse
täiskuu paistel. Siis ei külasta mäge üksnes Tseiloni
ja Dekhani rahvatõugude esindajad, vaid palverändajad
Hiinast, Taga-Indiast ja Jaapanistki. Sest kirjutatud on:
Sina pead kõndima valguse näitaja jäl­
gedes.
Buddismi igivanad legendid jutustavad ühest rahesajusest kõueilmast, mil päike läks pimedaks, aga taevas
helendas välgujugadest Tormi, müristamise ja kõuekärgatuste keskel saabus (prohvet, kelle nimeks oli
jumalik
Budda 'Gautama,
Suddhotana
poeg, Tseiloni mägisele saarele selleks, et kuulutada
siin Nirvaana evangeeliumi elu tühisusest ja keeldumuse
tarkusest. Ta astub võitlusse saatana võimudega, kelle
valdamisele kuulus saar, ning uputab pahategelised vai­
mud meresügavusse. Pärast seda suvatseb jumalik
asuda saarele elama ning õpetada ta rahvastele suurimat
endassesüvenemise õndsust. Häda sulle, kes sa ripud oma
südamega maiste viljade küljes. Jää inimeseks, kuid
saa jumalataoliseks. õpi elama soovideta, et surra
kahetsuseta ning kartuseta.
Mõtlikult kuulab singaleesi rahvas inimeseks saanud
jumala manitsusi ja näeb end oma pahedega otsekui alasti
seisvat kohtumõistja palge ees. Buddism muutub saare
ainutunnustatavaks religiooniks. Hoolimata looduslikust
rikkusest ja ilust, mis võõramaalaste silmis võrdub para­
diisiga, otsustavad saare elanikud edaspidi keelduda
76

tühistest maistest mõnudest ja rõõmudest ning talitada
prohveti manitsussõnade järgi. Lahkudes jäädavalt ning
laskudes tagasi oma ülimaise suuruse juurde, pärandab
jumalik austajatele rahvahulkadele kimbukese lokke
oma valgustatud peast Rahvas põlvitab. Aga elutark
kuningas-rauk astub teiste ette ning hüüab: «Jumalik,
põlista meie jaoks oma mälestis neis mägedes 1“
Kuninga palve võetakse kuuldavaks: prohvet lahkub,
aga ta viimasest jalaastest jääb sügav jälg granütkaljusse.
Too jälg — „sripada“, nagu hüüavad seda singaleesid —
tähistabki muistse Samanala, praeguse Aadama mäe
tippu. Kui ammu juba hakkasid rändama süa palvelised inimhulgad, see tõestub muu seas veneetsialase
Marco Polo kirjadest. Marco Polo külastas Tseiloni
saart 1293. a. Ta ei saanud küll ise Aadama mäele, aga
ütleb näinud olevat rahvahulki, kes sinna rändasid. Ka
kuulus araabia ajaloolane Ibn Batuta jutustab Aadama
mäest Ta käis koguni ise a. 1340 mäe tipus. Kirjel­
dades rasket teekonda, mainib ta muu seas, et mäe
tipsemas osas olid raiutud astmed graniidisse ja kinni­
tatud ketid, mille abil end üles kisti. Vähese külastajatehulga jaoks ei oleks ometi mõtet olnud säärast vaeva­
rikast hoolitsemist ette võtta.
Inimene, sündinud maakamarast ja laisk lendu
tõusma maiste meelte vallast, tahaks võita endale kõik
aarded — nii ainelised kui vaimsedki. Meie ei kadesta
üksnes ligimese vara ja naist, vaid ihkame tihti oman­
dada ka ta vaimuväärtusi. Võõrad jumaladki võivad
näida meile valdamisväärsetena. Sellepärast pole sugugi
imestuda, et teised rahvadki singaleeside kõrval ja teised
usutunnistused buddismi kannul tõttavad Aadama mäe
tipus leiduva jalajälje peale kontsessiooni nõutama. Nii
ütlevad hindu bramanismi poolehoidjad, jet „sripada“
sugugi mitte Buddale ei kuulu, vaid hinduismi kaksikjumalale — suurele hävitajale ning suurele loojale Šivale.
Kevadisel palvetajate suurrännul saabuvad lisaks buddist77

tikkudele hulkadele veel bramanistide hulgad, kuigi mäe
tipus nende usutunnistuse jaoks ühtki kabelit ega alta­
rit ei leidu. Nad võivad rahulikult sooritada oma palve­
rännaku, sest, nagu öeldud, buddiste iseloomustab äär­
mine sallivus teiste uskude vastu. Buddistlikkudel pal­
vetajatel ja budda preestritel pole vähematki muret, et
uskmatud nende prohveti jälje ees oma põlvi painutavad.
Islam, mille levimine laviini kasvamist meelde tule­
tab, ei võinud ka Aadama mäest mütsi kergitamata
mööda minna. Teadvus kuulsast mäest ja „sripada’st“
ta tipul toodi muhamedi maadesse araabia kaupmeeste
poolt, kes juba keskaja algaastail sagedasti külastasid
Tseilonit, tänu saare kalliskividele ja muudele rikkus­
tele. Arvati, kaaluti ja — leiti, et kummaline jälg
kellelegi muule ei või kuuluda, kui meie ühisele esiisale
Aadamale. Islami õpetus võtab ju paljude muude piibli
tõekspidamiste kõrval ka Aadama esiisaliku isiku ning
kogu pattulangemise loo omaks. Legend räägib, et kui
esimesed inimesed tulise mõõgaga paradiisist minema
kihutati, võttis ingel Aadama oma kaitsele, viies ta Tseilonisse Samanala mäele. Jälg tekkinud Aadama esime­
sest jalapuutest maisel pinnal. Sellest araabia legendist
tulebki kahtlemata otsida endise Samanala praeguse nime
saladust. Kaupmehed on paljudele teistelegi kuulsatele
paikadele ristiisaks olnud. Suurt huvi ei näi muhamedi
maailm kuulsa mäe vastu siiski avaldavat, sest Mekka
ning Medina hiilgus varjutab paratamatult Aadama
legendi võlu.
Hiinas suhtutakse Tseiloni „sripada’sse“ kahel kom­
bel: buddistid — buddistlikult, teised aga rohkem araabialikult Võetakse nimelt tõeks, et jälg kaljus on küll esiisa
oma, kuid hiinlased ei tunnista esimeseks inimeseks mitte
Aadamat, vaid pisut vanemat härrat Tvan-Koo’d. Patu­
langemise lugu piibli versioonis on hiinlastele tajumata.
Nad ei saa aru, kuidas võis jumal suhtuda säärase suurprovokaatorina tema enda loodud olendisse.
78

Pärslased, kes enamikus kuuluvad Zoroasfri kõrgete
ning paleuslikkude õpetuste järelekäijaiks (või vähemalt
kuulusid), ei pea mõeldavaks jumala füüsilise isiku
tajumist ühelgi näol, ka mitte märkide ja tähendussõnade
mahajätmise kaudu, ning lükkavad kõik usulised legendid
kategooriliselt tagasi. Aga jälje erakordset tähtsust
tunnustavad nad ometi. Ajalooliste tõsiasjade kiuste väidavad nad, et Aleksander Suur oma sõjakäikudel Tseilonis olevat peatunud ning kannaga korraks Samanala
püstandile toetunud. Nii siis: „sripada“
graniidist
pitseriase suure sõduri saapatallast.
Kõige hilisemateks pretendentideks Aadama mäe
aardele osutusid kristlased ja seda, teadagi, portugallaste
ekstravagantsest usumehelikust nupust. Nad tegid esi­
teks pühaisade ekspertiisi ja teiseks garnisonide päeva­
käsu abil vastuvaidlematult selgeks, et ainult apostel
Toomas — too sum: uskmatu mees, kes isegi oma õpeta­
jaga sattus vaidlusse — võis omada sedavort kindlat
sammu, et muljuda kivvigi jalajäljed. Kavatseti ehitada
mäejalale püha Tooma nimeline kirik ja mäe otsa
kabel. Buddistide õnneks nurjus see kavatsus, sest
jumalakartlikkude portugallaste eneste kand ei osutunud
Tseilonis kuigi vastupidavaks. Üldse on portugallased
neil mail apostel Tooma nimega omavoliliselt ümber
käinud, kuid sellest kavatsen kõnelda pikemalt oma
reisikirjade kolmandas osas.
Nagu esitatud kokkuvõttest näha, ümbritseb Adam’s
Peak'l õige lopsakas legendidevanik ja tihe müstikapilv. Mägi on tõesti seda väärt. Kõrguselt küll 297
meetrit madalam saare ülimast tipust Pidurutalagalast,
kuid kuju 'poolest — majesteet majesteetide keskel. Õnne­
lik asetus võimaldab talle paista täitsa erakuna. Tõustes
mustjas-sinisena vastu helesinist taevast, tõmbab ta endale
tihti laia pilvedekaabu üle otsaesise ja näib siis süngeid
ning sügavaid mõtteid mõlgutavat.
Aadama mäele sõidetakse kas Hattoni või Ratnapura
79

kaudu. Mõlemad nimetatud linnakesed asuvad KesteTseilonis, Kandy’st mõne tunni tee lõuna pool. Minule
sobis sõit Hattoni kaudu, sest sinna läheb Peradeniyast
otseühenduse rong. Palverändajate salgad saabuvad pea­
miselt Ratnapura poolt, kuhu sõidetakse Colombost
kitsarööpalisel raudteel.
Järgmine päev kujunes mu jaoks pisut õnnetult.
Alates varasest hommikust valitses lausa nõrgestav pala­
vus. Pärast hakkas vihma sadama. Kõik mägede kraa­
vid ja ojakesed täitusid kuhjani veega. Selle üle pole
palju imestuda, sest sõita tuli läbi vihmarikkama saareosa. Peradeniyast laskub raudtee Mahaveli Ganga orgu,
kuid keerab sealt hiljem saare keskmäestikku. Kuna
sõit ikka kõrgemale ning kõrgemale viib, kaovad paari
tunni pärast palmid ning riisiväljad. Asemele astub ehtis
mäestikufloora. Suurema tähelepanu osaliseks osutuvad
hiiglasuured sõnajalad ja putkpuud. Üldiselt valitseb
sün lagedus, sest endised põlismetsad on olnud sunnitud
taganema teepõõsaste võidukäigu ees.
Kuna Tseiloni mägesid harilikult laineline pehmus ja
vormide sulavus iseloomustab, kipub sün järskus ning
nurgelisus ülekaalu enda kätte kiskuma. Üksikud maastikupalad on otsekui Tiroolist toodud. Jõudes Pidurutalagala lähedusse, paistab ühel pool mäestiku hari,
teisel — sügav Mahaveli luht, mille üle võib visata pilgu
peaaegu mereni. Rong peab alatasa sildadest üle sõitma;
all aga mühisevad kaskaadid ja kosed. Vihma valab
nagu ämbrist. Hetkedel, mil käriseb sünkjas pilvekangas, astub mäestiku lõunapoolsest ringist Ädam s
Peak nähtavale. Ta tippu varjutab õudne aurusammas.
Kas on mõeldav sellise ilmaga ülesronimine?
Hattonis, kuhu jõuan lõunaks, paistab jälle päike —
märg ja palav. Linnake ise ei paku midagi vaatamis­
väärset Litsutud kuristikku ja klammerdatud igast kül­
jest raudkivi harjadega, omab ta õigupärast üht ainsat
pikka kaubatänavat Sealt venivad teed orgudesse ja
80

Pilved ja udu Aadama mäel.

Baniaanipuu, millest tänav läbi raiutud (Kalutaras),

Kalurite

onnid

mereäärses

metsas

Kalutara

Singaleesi kool Kalutaras.

lähedal.

mägedesse. Mul oli kavatsus külastada üht teeistandikku
linna lähedal, mäkkeronimine jätta aga ööks. Nii toimi­
vad enamasti kõik turistid, kui nad üldse vaevaks
võtavad kuulsat jälge üles otsida. Päeval muudab kuumendav päike vaevarikka teekonna mitmevõrdselt vaeva­
rikkaks. Öösi seevastu puhub jahendav tuul ning roni­
mine tõrvikute valgusel võivat isegi meeldivana näida.
Kõige pealt lähen võõrastemajja, mis sün — nagu
teisiti mõeldavgi poleks — kannab Adam’s Peak'i nime.
Võõrastemaja omanik korraldab muu seas ka ekskur­
sioone Aadama mäele. Pärin ta käest üksikasju: kunas
ja kuidas?
„Näete isegi, mis ta teeb!" vastab mees, laiutades
käsi. „Kogu need päevad aina pilvede rännang. Ma ei
usu, et võimalik oleks öösi ronida. Iseasi, kui riskeerite
päeval. Teil tuleks võtta vähemalt kolm meest tõrvi­
kutega, varustuda keedu- ja sööginõudega ja telgiga/'
„Palju see maksma läheks?"
„Noh...“ mees sügab kukalt ning kalkuleerib: „Koos
automaksuga vähemalt viiskümmend ruupiat."
Ma pidin keeletuks jääma: peab ta mind hulluks?!
Hagenbeck tõendas Colombos, et võib minna jumala
üksi. Võõrastemaja omanik aga võtab sõrmedel arvu­
sid kokku. Auto üksi maksvat 40 ruupiat, sest taks on
kaks ruupiat miililt. Tehes eelarve ümmarguselt 50
peale, ei jäävatki suurt meeste palgaks. Tänan härrat
selle lahkuse eest ja otsustan omapead läbi ajada. Ainult
niipalju on selge, et teekond tuleb sooritada päeval.
Allatulek mind ei kohuta.
Varsti leiangi turult mehe, kes nõus on mind kahe
ruupia eest edasi-tagasi saatma. Ka auto muretseb ta
mulle alandatud hinnaga: üks ots 10 ruupiat. Tagasi
kavatseme tulla järgmisel päeval omnibusega, mis käib
kaks korda päevas. Veerand tunni pärast sööstame juba
tuututades kuristikku, kus keerleb vahune oja pruunide
kivide vahel. Maantee sirgeldab oja ning kaljuseina vahel
6

K.

Ast — Reisukirjad Tseilonist II.

81

fantastilisi kõverjooni. Kuristik muutub peagi laie­
maks; vilksatab üürikeselt Kelani Ganga. Sõidame üle
silla, siis veel mõned kilomeetrid hästi laia ning voolitud
tsementteed mööda ja olemegi Laxapana-nimelises
mägedekülas. Auto läheb sealt tagasi, meie rännak jätkub
jalgsi. Enne aga joome poeletilt teed ja pistame mõned
seltersipudelid tasku.
Juht heidab mu palitu endale üle õla ja kannab
käes toidupakikest. Mina kõnnin vaba härrana, vilis­
tades ja keppi vibutades. Vihm on lakanud. Aurusest
taevast paistab kahvatu päike, otsekui uppumissurmast
üles tõusnud. Higi voolab vahetpidamatult üle selja ning
näo. Aga see on nii paratamatu siinses kliimas, et teisiti
endale kujutellagi ei oska.
Kõnnime kesk lõpmatuid teepõõsaid. Tee on kõver
ning viib meid ühe hurtsiku juurest teise juurde. Selles
orus asuvad peamiselt tibatillukeste teeistandikkude
omanikud. Sellega on seletatav ka siinsete ehitiste eri­
nev laad. Kuna põline Tseiloni talunik, see täh. rnsiväljade ning kookospalmide omanik, isaisade kombel
savionnis elutseb, on väikeettevõtjatel nähtavasti rohkem
initsiatiivi ning püüdlikkust. Ta Klõpsib oma majakese
laudadest, värvib seinad kas punaseks või pruuniks ja
istutab õue hulk ilupõõsaid. Mina võrdlesin mõtetes neia
majakesi linnupuuridega.
„Ma mäletan, kui sün veel läbipäästamatu mets oli,
lausub juht
„Kas tõesti? Nüüd ei saaks siit korralikku keppigi
lõigata."
„Jah, nü see on küll. Meil ütlevad kõik, et kui see
hävitamine nii edasi kestab, siis on varsti kogu Tseilon lage."
„Seal, kust mina tulen, kaevatakse sedasama..."
seletan ma talle trööstiks. „Xnimesed ei või käsi rüppe
panna. Tee ja kummi kasvatamine on kahtlemata palju
tulusam kui metsamajandus."
82

Südames olin ma aga juhiga ühel nõul. Alati, kui
näen reastuvat tikerberipõõsataolisi tesvõsusid, kahetsen,
et inimene on suur taastaja. Mõeldes vaid oma lühikeste
elupäevade korraldamisele, ei küsi ta vähematki sellest
kuriteost, mis annab ennast tunda sadu ja tuhandeid
aastaid tagantjärele. Tol päeval, mil hävib viimane põlis­
mets, pole meil enam põhjust Tseiloni ilu ülistada. Laas­
tatud loodus laastab omakord inimeste karakteri. Kui
kaovad krokodillid järvedest ja jõgedest, kui kaob ele­
vant padrikutest, šaakal mägedest, ahv puuladvast, —
süs kaob ka romantika ning inimene muutub lõplikult
tööautomaadiks, rehkendamismasinaks. Aga see on sää­
rane eluvõõras ja tarbetu arusaamine, mis kellelegi kasu
ei too. Parem heita käega ja küta kaasa: „Vaat, kus
tublid mehed: lõhuvad nii mis suitseb 1 Andke pihta,
moonamehed 1 Leib tuleb."
Mida kaugemale jõuame, seda kitsamaks ja vaevasemaks muutub tee. Meie ees seisab õieti kolmnurk,
moodustatud mäeahelikest. Paremal käel tuleb kalju­
sein jalgteele üsna ligi. Siis näeme suuri raudkivimürakaid ripnevat kõrgusest alla. Vasemal käel vuliseb Sita
Gangula oja — kitsas pragu vähese veega. Paaril korral
peame mööda nagisevaid laudu temast üle minema, kuid
tuleme jälle vanale kaldale tagasi. Juba kohtuvad mitmepäised piligrimidesalgad.
Adam’s Peak ise seisab teisel pool oja, peaaegu
mäestiku kolmnurga põhjas. Näen teda nüüd täies suu­
ruses. Otsekui muinasjutuline suhkrupea tõuseb ta kohu­
tavuseni järsult üle mäeahelikkude. Umbes kolm nel­
jandikku ta pikast kasvust on kaetud metsaga. Ülemine
neljandik moodustub aga paljast graniidist. Vahete­
vahel tulevad hallid pilvetombud ning mässivad hiiglase
keerlevatesse kangastesse. Nii pea aga, kui tuul need
laiali paiskab, peegelduvad koonuse kivisest tipust hele­
dad päikesekiired.
Pärast kolmetunnist rännakut jäävad teekasvafajate
6*

83

majakesed meist maha. Jalgrada siirdub võsastikku.
Ühtlasi näeme esimesi piligrimidebarakke. Mingipärast
ei ole saadud või tahetud neile korralikke seinu ehi­
tada. Müür ulatub vaevalt rinnani. Katus ei toetu otse­
malt müürile, vaid selle najale püstitatud postidele.
Möödaminejatele paistab laoaluse põrand üleni silma.
Inimesed lamavad mingisugusel kahtlasel ning pudedaks
hõõrdunud põhul. Sealsamas vedeleb ka nende koli:
natuke rõivaid ja söögikraami. Voodipesu, tekki ja patja
ei näi kellelgi olevat. Igaüks heidab end seal pikali,
kus parajasti ruumi juhtub olema. Ainuke korraldus,
mis maksma pandud, on see, et suurem barakkidest on
määratud meestele ja poisikestele, kuna väiksemas nai­
sed ning lapsed asuvad. Praegu — vihma möödudes
eelistavad inimesed rohkem muru kui musta katusealust.
Püüan silmitseda seda hulka. Iga mees ja naine on
omaette tüüp, kuid kõik nad kokku moodustavad mingi
halli, pauperiseerunud, roidunud, vigastunud ja lames­
tunud massi. Näod kaotavad isikulise ilme, muutudes
mingiks üldnäoks — maskiks. Ei ole ka märgata, et
neid inimesi suur usuline hardumus valdaks. Nad näivad
olevat tuimad ja jätavad mulje, nagu ei rändakski nad
vabatahtlikult, vaid käsutatava karjana. Eriti imelik on
näha lastega naisi. Nende rõivastis on nn puudulik, et
katab ainult kasinalt keha keskkohta. Kui laps kõndida
jaksab, siis veetakse teda kättpidi kaasa. Muidu aga
istub ta ratsa ema kaelal, paljas nagu porgand, mustad
juuksed sorakil üle silmade, aga vaade ometi terane
ning uudishimulik. Paljud lapsed kiunuvad, pirisevad
ja nutavad. Kui mõni neist käpuli heidab ja tõusta ei
taha, siis istub ema ta kõrvale, räägib, manitseb ja meeli­
tab, kuni keerdub ka ise murule ning jääb silmapilkselt
tukkuma. Laste peksmist ei juhtunud ma nägema.
Mu juht oli kõigiti sobiv inimene, aga armu ta mulle
ei heitnud: ruttas, nagu oleks tal tuli takus. Piligrimid
aga sammuvad aeglaselt. Näed nende pikka rida enese
84

ees. Kaasas kõndida ma nendega ei saa, vaid pean
jooksma kõigist ette. Selle juures märkan üht õige ise­
äralikku lastekandmise kommet. Poisike või tüdruk istub
nagu konn ema puusa küljes, keerutanud oma jalad
ema kõhu ümber. Naine ise vajub teise külje poole
looka ja upitab lapsepoolse puusa võimalikult ette.
Pärast nägin — India mandril — kantavat samal kombel
täidetud veeastjat. Juht tõendabki mulle, et naised puu­
sal kantavate lastega olevat hindud Dekhanist. Seda
tõestab ka nende punane puusalina. Ööbimiseks kat­
suvad hindud kindlustada endale eri barakki. Sellise
laoaluse võib värviliste rüderäbalate rohkuse tõttu juba
kaugelt ära tunda.
Rõhuva enamiku palverändajate peres loovad mehed.
Naiste hulk moodustab umbes kolmandiku üldarvust.
Päris vanu inimesi on vähe. Noori, välja arvatud lapsed
kümne-kaheteistkümne aastani, ka mitte palju, üheksa­
kümmend protsenti kõigist neist jõukudest koostuvad elatunud inimestest. Keskmine naiste vanadus näib pisut
madalam olevat meeste omast. See on seletatav ehk
lesknaiste kindlustamata seisukorraga. Olles seltskon­
nast peaaegu hüljatud, ei jäägi neile muud tröösti, kui
anduda palvetamisele.
Arvasin siit rekordilise kerjuste hulga eest leidvat,
kuid lugu polnud sinnapoolegi. Peamisteks norijateks
osutusid mungad korjanduskarpidega. Too või teine
palverändajatest sirutab ka käe, sest olin iu ainuke
eurooplane selles idamaises rohutirtsude peres, kuid hari­
likku kutseliste kerjuste rünnakut, mis muidu nii para­
tamatu kõigile usulistele rahvakogunemistele, polnud siin
nimetamise võrragi märgata. Lugu seisab vist selles, et
piligrimid ise ei jaksa almust anda; kõrvaline publik aga
puudub, kuna lähikonnas ei leidu ühtki elamut peale
barakkide. Teiseks on elukutselised kerjused enamasti
kehaliste vigadega; nad lihtsalt ei suuda mäerännakut
kaasa teha.
83

Laoalustega leeriplatse leidus kolmes või neljas pai­
gas. Teadagi ei mahu neisse kõik rändajate jõugud. Selle­
pärast ööbitakse sobiva ilmaga lageda taeva all. Peaks
aga taevataat vihma läkitama, nagu neil päevil, siis poe­
vad peavarjuta subjektid ripnevate kaljude alla. Nad
pole seal küll kaitstud tuule eest, aga veevalangud vuhi­
sevad mööda. Mürkmadude pärast võib olla siin üpris
muretu: need loomad armastavad palavust ega roni kunagi
800—900 meetrist kõrgemale.
OH umbes kell 4, kui jõudsime lõppeks mäejalale.
Sun leidus veel üks barakk. Puhkame pisut jalgu,
sööme kaasavõetud toidupoolist ning jätkame uue ener­
giaga teed. Tuleb ronida otse mäkke. Jalgrada muutub
laiaks — kas sõida või vankril. Kuid konarlik on ta ja
kive täis. Piligrimidehulgad jäävad hõredaks: enne­
lõunane vihm takistas neid teele asumast; nüüd ei lähe
nad sellepärast, et ülal ööbimise võimalused puuduvad.
Vastutulijaid on kolm korda rohkem, kui kaasatultj aid.
Mõned noorte inimeste salgad tulevad laia jutuga
ning rõõmsa tujuga. Juba kaugelt kostuvad nende hüü­
ded: „Karnavaij! KarnavaijT Allolijad vastavad sellesamaga. Hindud karjuvad: „Aurohhraa!“ Üks noor naine
röökis nagu hull: „Mahindal Mahindal“ Ta oli sammu
kakskümmend meist kõrgemal. Mu teejuht vahtis silmi
pööramata neid iseäralikke väljavaateid, mis avanesid
ronimisel naise palaka alt, ja ütles küünilise rõhuga:
„Vaat, kellele oleks vaja...“ — mida nimelt, selle mai­
nimine ei kannata hästi trükimusta.
„Kas teie ei ole usklik ?“ küsisin.
„Usklik? Ehk olen ka. Ega sellepärast röökida
maksa..
Mina isiklikult ei leidnud nende rändjõukude sibli­
mises midagi pühalikku. Kõik oli uskumata argipäevne,
must ja räpane. Needsamad pildid oleksid võinud traagilistena näida, kui veeuputus, tulepurskumine või sõda
sellised inimhulgad oleks päratuid maid sõtkuma sundi­
86

nud. Aga nad rändasid vabatahtlikult ja ma ei saanud
aru, milleks nad rändasid. Isegi süs, kui nad allikast
vett võtsid, hakates juba kaugelt põlvedel roomama ning
heites vee juures näoli maha, ei saanud ma aru, et neid
inimesi suur pühadusetunne oleks võlunud. Nad toimu­
sid puht-automaatselt, sest teised enne seda olid täpsalt
samuti toiminud.
Allikas asub mäe keskkohal. Pärast paradüsiaiast
lahkumist olevat Aadam sel kohal, leinates kadunud õnd­
sust, valanud kibedaid pisaraid. Tollest saadik nõriseb
vesi alalõpmata ega kuiva enne, kui saavad otsa kõik
inimlikud mured. Kes allikast joonud, suhtub maailmaellu üleolevalt ja kannatab rõõmuga maised valud.
„Miks peavad buddlstid seda vett pühaks?" pärisin
teejuhilt. „Teie ei põlvne ometi Aadamast?"
„Äadamast mitte," kostab mees pärast vähest järele­
mõtlemist, „aga ometi ühisest isast. See on õnneallikas.
Üks läheneb ühe, teine teise usuga, kuid kõik loodavad
üht ning sama."
Seletus oli lihtsam, kui ma oodata teadsin; koguni
nü lihtne ja arusaadav, et ma isegi hea meelega lonksu
vett oleksin joonud. Takistuseks osutus vaid mu kange­
kaelsus; ei tahtnud põlvitada, ei tahtnud roomata. Minna
lihtsalt ja juua, see tundus ebasobivana, sest see oleks
võinud haavata teiste tundeid. Ärusaajamad oleksid
muidugi mõelnud: „Ta läheneb omamoodi, aga vajab
sedasama, mis meiegi." Kuid ma ei teadnud, kas põlvita­
vate hulgas leidus arusaajaid.
Istusime kivil ja suitsetasime. See tähendab: mina
suitsetasin, juht näris betelit. Ümberringi lokkas põline
mets. See on sün sootu teissugune kui madalmaadel ja
mäestiku keskmistel veergudel. Õieti ei tahakski nime­
tada seda metsaks, vaid tihnikuks. Šveitsis tõusevad
kuused ja lärsid umbes kahe tuhande meetri kõrguseni,
omades seal sama tugevat kasvu nagu orgudeski. Ka
meie viibisime praegu tublisti kaks tuhat meetrit üle
87

merepinna* Äga ma ei tea, miks tõrguvad siinsed puuhüglased mäkke tulemast Nende kasvupürkond lõpeb
umbes 1500 meetril. Sealt edasi ronivad üksnes eritõud, millest mõningaid üldse ei leidu orgudes. Säärane
on osalt sõnajalapalm. Nägin teda esmakordselt Aadama
mäe teekonnal. Silmitsedes üksikasjaliselt ümbritsevat
tihnikut, panen tähele, et see koostubki peamiselt sõnajalgsetest Üks lük seda taime püstitab jämeda tüve,
mis ladva poole sugugi peenemaks ei muutu. Tõusnud
nelja-vüe meetri kõrguseni, heidab tüvetulp endast laia,
ülikerge ning rohelise krooni loogastuvaid lehti sirakile.
Teine lük ei kasvatagi tüve, paisates oma lehed otse
maapinnast lehtrikujulises kaares igasse külge laiali. See
ongi mu meelest ainuõige sõnajalg. Kas ta jaanipäeva
ööl õitseb, ei tea öelda, aga kui, — siis peab ta õis küll
tulisambana õhku tõusma, sest lehed ise on meie sõnajalalehtedega võrreldes nagu hiiglased härjapõlvlaste kõr­
val. Ei usu, et õnn mulle oleks naeratanud suurimat
puhmas-sõnajalga näha, aga needki, mis nägin, tuletasid
kasvult bambusi meelde. Üksikud lehed lasevad mõõta
oma pikkust umbes vüe meetriga.
Peale sõnajalgsete sigivad ses ürgtihnikus mitme­
kesised väiksemad põõsad ja puud. Ronijatest — parata­
matu rododendron. See keerdub ja kõverdub, ronib ja
lamaskleb, kasvab ja kõduneb, ajab järjest uusi lehti
ja värsi ning mäandab vanu — kõik ühe hoobiga. Tüütu
olend oma rammusa ja jõhkra vitaliteedi poolest. Kuna
pead nägema kõikjal ta jäänuseid ja kuna ka sõnajalapalmide tüved on krobelised ning narmalised, siis jätab
tihnik raugastanud mulje. Tundub, nagu oleks ta süda
mäda, ta eluramm haiglane. Lehtede kriiskav rohelus
ja ablas mahlakus on nagu kahekümneaastase taltsuta­
matu kirg üheksakümneaastases ihus. Ei ole võimalik
astuda ühtki sammu teest kõrvale, sest väädid ja lehed
ulatuvad rüsinal vastu. Tee ise tungib sirgelt üles, mitte
looklemisi, nagu harilikud mäeteed. Ainult siis, kui
88

tulevad vastu sutured kivid, põikab jalgrada kõrvale,
niriseb läbi põõsaaluste just kui salajane oja; ent juba
lähemal hetkel muutub ta uuesti avaraks ning sirutub
taeva poole.
Käia on ütlemata raske. Juurikad ja kivid libas­
tuvad jalgade all. Mõningad trepitaolised astmed, mis
süa kunagi tehtud, on aja jooksul purunenud. Nendest
ei ole enam mingit tulu, ennem on nad takistuseks.
Komistume alatasa, paratamatult. Möödume inimestest,
kes on pannud ronimisse viimase jõu ja lamavad nüüd
nagu tapetud. Päikeseloojakuks jõuame tihnikust välja —
sinna, kus algab mäe paljas graniidist latv. Pole enam
kaugel: võib-olla sada meetrit Jalgrada lõpeb otsa.
Koonus tõuseb müürina. Sinna on raiutud auke, paiguti
treppe, jalatoetuseks. Peamiseks toeks, milleta üldse ei
pääseks lihtsal moel edasi, tahavad olla raudvarvad
raudkeppide küljes. Küllap neistsamust kirjutabki Ibn
Batuta oma kroonikas.
Võitnud senise raskuse, sooviksid rändajad enne vii­
mast kümnendikku hinge tagasi tõmmata. Paik ongi
otsekui loodud puhkuseks: ahtake platoo või riiul, mille
külgedel hulk kivialuseid koopaid. Äga ka laoalune
võrdlemisi korralikkude seintega leidub sün. Too polegi
lihtne „ambalama“, nagu hüütakse piligrimide barakke,
vaid päriselt võõrastemaja. Sissekäigu kohal ripub tõr­
vaga kirjutatud silt: „Adam’s Hotel". Seal leiame teeleti ja koguni frukte. Lauda ja tooli küll ei olnud.
Lagi tõuseb ainult leti kohal nii kõrgele, et vabalt püsti
võib seista, muidu laskub libamisi ning nõuab kummargil
käimist. Ööbimine maksab seal 50 tsenti. Magada tuleb
ühisel laval, mis kaetud matiga. Vastandina „ambalamadele“ valitseb seal puhtus ja kord. Jõime kumbki klaasi
teed, mille juurde anti kaks tibatillukest, kivikõva leivaratast.
Mäe lõpu võitsime umbes kahekümne minutiga.
Hakkas parajasti hämarduma, kui tulime üles. Ilm oli
89

jahe ning tuulne. Leidsime peale eneste veel paar palve­
rändajat ülevalt ning —■ budda preestri Viimane tuli
sõbraliku käeteretusega vastu. Ta oli meie rännakut juba
ülevalt jälginud ning vist huvi tundnud eurooplasest
piligrimi vastu.
„Tere õhtust, tere õhtust!" lausus ta. „Tulete vist
kaugelt? Kas oli väsitav?"
Katsun nalja heita, et taevatee on ikka raske: buddistidel nähtavasti mitte kergem, kui meil — kristlastel.
Preester naeratab ning noogutab pead. Tal on lai nägu
ja avameelsed silmad. Oma suurt pead, mis otsekui
kooritud kaalikas absoluutselt paljas ning lage, hoiab
ta juttu puhudes ettepoole längu. Ka ta keha on län­
gunud ning koomiline, sest lisaks preestri rõivastisele on
ta endale villase teki ümber tõmmanud, mida nüüd
kummagi käega rinna kohalt kinni hoiab.
„Jahe on teil üleval..." laususin.
Preester väristab õlgu, nagu oleks talle külma vett
kaela valatud: ,,‘Cevrible! Eriti nüüd — vihma ajal.
Nü pea kui päike looja läheb, süs hakka või turnima."
Kõigest ta viisist, häälest ning suhtumisest järeldan,
et see peab üsna ilmliku meelega inimene olema.
„Kas viibite kaua üleval?"
„Sedapuhku kolmandat kuud," seletab ta. „01eme
kahekesi kolleegiga. Varsti saab meie aeg täis, süs tuleb
uus paar asemele. Meid vahetatakse iga kolme kuu
tagant. Üldiselt valvan ma sün juba kaheksandat aastat."
Vahepeal oleme asunud pühapaiga vaatlemisele.
Pindala mäetipus ei ole suurem kui tublil söögitoa
põrandal (täpsalt 150 ruutjalga). Seda piirab igast küljest
rinnakõrgune kivimüür. Astudes tuleb valida hoolega
kohta, sest kõikjal põlevad väikesed tulelõkked õlist
ja ohverdatavatest lilledest Keset põrandat ehk platood
tõuseb kaljunukk pool-libamisi tublisti inimese kõrgu­
seni, olles kaetud baldahhünikujulise katusega. Sinna
viivad üksikud trepiastmed. Parajasti põlvitavad kolm
90

meest baldahhiini all. Kogu ümbrus on tublisti nõgistunud alalisest ohvrisuitsust. Eriti paks kord kleepuvat
tahma katab maad. Ometi tuleb paljastada jalad, enne
kui tohin astuda trepist üles. Kivi, imenud endasse
päevaseid kiiri, on soe, peaaegu kuum.
„Sripada", mille ees põlvitavad palujad, tohtides
puudutada otsaesisega kivi, oli kaetud märja linaga.
Preester kergitas selle minu jaoks parajal määral üles
ja ma võisin tõesti näha granüdisse muljutud jalajälge,
mis võiks suuruselt kuuluda mõnele ülihüglasele —
inimesele, kelle tõug ei mahuks asuma maakeral. Kanna
ja suure varba ase on hästi selge, teiste varvaste oma
märksa tuhmim. Hagenbeck arvab, et seal on tublisti
peitliga kaasa aidatud; mina ei tahaks seda küll tõendada.
üldse püüan ma olla täna hästi usklik. Kujutlen
prohvetit seismas mäe otsas. Ta näeb enda all kaljuharju, orge, kuristikke, madalikke ja kiltmaid. Kõikjal
asub inimene, otsides eksivana jumalat. Mida oleks
anda prohvetil tolle tõu jaoks? Ei muud, kui mõningaid
sümboleid meelekinnituseks ja lootuseks. Tohtigu nad
vähemalt kummarduda ta jalajäljele; prohveti vaimu
väärseteks ei tõuse nad niikuinii.
„Teie ei ole inglane?" küsis preester kõrgustikult
allatulekul.
„Tõesü mitte."
Ta mõõdab mind veel kord pilkudega ja hakkab
saksa keelt kõnelema. Nüüd läheb jutt pisut ladusamalt.
Pärin, kas eurooplased tihti nende mäge külastavad.
Ütleb, et mäe all neid ikka nähakse, aga mäe otsas
hoopis harukordadel. Paari sakslast olevat ta varemaltki
juba vastu võtnud.
„Mina ei ole sakslane."
„Ei ole? Kes te siis olete?"
Osatab juttu prantsuse, hispaania ja itaalia keeles,
kuid saab ikka vastuseks pearaputuse. Aga polüglott
oli too mees, seda peab ütlema! Lõppeks esitab mulle
91

paar küsimust säärastes keeltes, mida ma absoluutselt
ei tundnud.
„Hm...“ ümiseb ta ja näib midagi taipavat: Skandi­
naavia keeli ma ei oska.“
„Teie olete enam-vähem õigeil jälil,“ õrritan teda,
„aga skandinaavlane pole ma siiski/*
„Russki?l“ hüüab preester ja teeb säärase näo, nagu
oleks ma talle teretulnud harjukas.
„Ka mitte; eestlane olen.“
„Noh, siis ometi Vene naaber.“
Mu imestusel pole otsa ega aru. Esiteks ei leidu
siin naljalt inimest, kes peale inglise keele oskaks veel
muid euroopa keeli. Teiseks teadis see mees Eestit.
Juhtus varemaltki, et mõni proovireisija-taoline isand
ennast hästi laiaks teeb ja kogu maailma arvab tundvat.
Eesti nimi ingliskeelses transkriptsioonis — Estonia —
on mingi ladinapärase üldkõlaga; just nagu Libeeria
või kavaleeria. Seetõttu tuleb inimestele ette, nagu
oleksid nad seda kuulnud. Hakkad aga lähemalt pärima,
süs näed, et neil aimugi pole. Enamasti mõtlevad nad
selle juures Kesk- ja Lõuna-Ameerikale. Preester aga
näis täpsalt teadvat. Ta pingutab oma mälu ja loeb
sõrmedel: „Finland, Estonia, Lethuania, Lithuania/*
Jutt omandab uue pöörde. Selle asemel, et lasta
ennast usutella, hakkab preester mind usutlema. Pärib
teateid meie maa ja rahva kohta. Tahab teada, milline
on meie ja Vene vahekord. Selle juures märkan, et ta
midagi otsib, midagi meelde tuletab. Ta mälu pidi olema
suure riiuli taoline, kus hulk raamatuid. Sealt ta süs
valib neid, otsides tarvilikku köidet ja tarvilikku lehe­
külge. Viimaks ongi see tal pöidla all. Mees otsekui
pressib või masseerib oma peaaju ning lausub aeglase,
ühetasase häälega:
„Meie üsa, kes siina oled taeevas...“ viimase sõna
rõhk „e“ tähel. Jääb ise ootama, mis ma nüüd lausun.
Kuid selle triki peale pole mul üldse enam midagi
92

lausuda. Näen, et olen sattunud kokku mitte just pea
peale kukkunud uunikumiga.
„Üks Rooma paavst olevat osanud 72 keelt...“
tähendan.
„Täitsa võimalik, aga ülearune/* arvab preester.
„Kui palju oskate teie?“
„Ma olen spetsialiseerunud peamiselt surnud keel­
tele. Elavatest tunnen ainult suuremaid/* Ja otsekui
tahtes oma sõnu kinnitada, lisab juurde: „Ja govorju
nemnoško porusski.**
Venekeelsest jutuajamisest ei saanud ometi asja, kuid
jutu teemaks jäi Venemaa. Pidin seletama üsna laialt,
mis ma sealsetest oludest tean. Teda huvitab eriti, mis
ma usu tagakiusamisest arvan: kas ei peitu selle taga
mõni uus ususünd?
„Ei, see on kommunistliku korra vägivaldne maksma­
panek. Kui teie ükskõik millist haaravat ideed, ükskõik
millist fanaatilist veendumust usuks nimetate, siis on
muidugi seal tegemist uue religiooni sisendamisega.**
„Ei. Ma mõtlen usku jumalasse/* täpsustas preester.
„Jumal ise võiks olla milline tahtes.**
,,Säärasel juhul võin ma teile küll kindlasti öelda,
et Venemaal tegemist ei ole uue usu loomisega, vaid vana
usu lammutamisega. Kommunistliku ilmavaate poolda­
mine eeldab puhtmaterialistlikku maailmasuhtumist. Üliloomulikule elemendile ei jää seal vähematki paika.**
„Soo!“ õhkas preester. „Süs on ajalehemeestel ometi
õigus.**
Mulle näis, — tal oli kahju, et vana usu hävitamise
taga uue usu sünd ei seisnud.
Vahepeal oli öö ja pimedik võimu omale võtnud.
Maailm ümberringi mustendas nagu põhjatu kaev. All
orus Sita Gangula taga sädelesid piligrimide õitsituled.
Preester ütles, et minul ja mu saatjal muud üle ei
jäävat, kui „Äadama hotelli** minna. Üleval polnud
mingit peavarju võimalust. Ta ise asus pisikeses vahi93

kongis, kus kasinalt ühele inimesele ruumi. Sealsamas
lasus ka raamatute virn. Teejuht süütas tõrviku. Selle
valgusel komberdasime kuidagi alla. Magasin täies
mundris mitme teise ööbija kõrval. Väljas vilistas tuul
ja krabistasid vihmahood.
Hommikul külastasin veel kord mäelatva. Äga õnne
mul ei olnud: umbne pilvekott mattis kõik enda alla.
Preester oli vist nohu saanud. Kuulsin teda kongis ala­
tasa köhivat. Oleksin hea meelega pigistanud ta kätt,
kuid ei söandanud koputada uksele. Algas rännak tuldud
rada mööda tagasi. „Äadama hotellis" kinnitati meid
kuuma teega. Vesi selleks toodavat pühast allikast
Arvatavasti kaotab see keetmise tagajärjel oma imetegeva
mõju, sest ma ei leia, et maailma elu minu jaoks nüüd
muretum oleks, kui enne seda.

94

VI.

K Ä L u GHNGÄ JÕEL.

Kakskümmend seitse miili Colombost lotina pool asub
ookeani kaldal Kalu Ganga jõe suudmes üks võluvamaid
Tseiloni väikelinnu — Kalutara. On üsna ükskõik, kuidas
sinna sõita: kas rongiga või omnibusega. Ikka helendab
paremal käel mõõtmatu veelagendik, kaaritavad üle pea
pikad kookosed ja vilguvad silma ees loendamatud päris­
maalaste väikeelamud. Rannariba täidavad hallid puulootsikud, otsekui oleks meri neid kuivale loopinud.
Elanikkude ametiks on peale kookose kasvatamise kala­
püük.
Enne linna jõudmist sõidetakse üle jõe. Sillakaared
lasuvad kaheteistkümnel kivisambal. Kogupikkus 1200
jalga. Sellega siis suurimaid sildu saarel. Jõgi mustab,
just kui ei veeretakskl ta vett, vaid tinti. Paarkümmend
sülda sillast ülemal asub põlismetsane saar. Kaldad
kaovad kaugusse, põimunud läbipäästamatu padrikuga.
Kõige selle tõttu tunneb võõras end Kalutaras hoopis
teisiti kui üheski teises linnas: ta on peaaegu valmis
uskuma, et vähesed tänavad, mis ta silma puutuvad,
on ainult ajutiselt ja kogemata süa sattunud, kuna selle
paiga pärisosa Tseiloni ürgsele loodusele kuulub.
Ma saabusin Kalutarasse õhtul ning läksin otsemat
teed võõrastemajja. Too asutis on vaksalist tulijale kahe
minutiga käepärast ja reklameerib end kõlava nimega —
Grand Hotel. Mugavuse poolest jätab ta aga palju
soovida. Toad on pisikesed ja nende aknad lähevad
95

poolpimedasse koridori. Lage muidugi ei ole ja ka
vahesein tõuseb parajasti nii kõrgele, et kui naaber
kõrvaltoas paberossi süütab, siis sõuavad suitsupilvekesed
üle plangu. Minu kambrist läks liiatigi räästarentsel
läbi, sest hiljutise juurdeehituse tagajärjel oli seal kaks
katuseäärt kokku sattunud. Nii pea kui süütan virila
tahtlambi, algab seintel ja rentslis kihisev elu: kõik
maja on täis sisalikke.
Viimase asjaolu üle ei maksa küll sugugi pahanduda,
sest isegi Colombo paremates võõrastemajades — kõnele­
mata küla rest-house'dest — ronivad õhtul sisalikud kir­
jutuslauale. Hoopis halvem oli lugu selle poolest, et
majas muud pesemisvõimalust ei leidunud, kui harilik
pesuliud. Peremees, keskealine hollandlane, kes mind
ise vastu võttis ning tuppa juhatas, vastas järelepäri­
misele, et nende pool supeldakse jões. Söögiks toodi
mulle kahtlast liha ja mitte kuhugi kõlbavat curry t.
Järgmisel päeval sain tuttavatega kokku, kelle tõttu ma
õieti sõitsingi siia, ja nad juhatasid mu rest-house i, mis
asus siinsamas teispool tänavat. Seal valitses üsna ees­
kujulik kord, ainult valgust oleksin soovinud rohkem.
Kartes päikest, ehitatakse siinsed majad enamasti ikka
selliselt, et aknad koridori avaneksid. Minu meelest
ei saada sellest mingit tulu, sest kuumus ei tule mitte
aknast, vaid katusest. Koridori avanevatel akendel on
pealegi see halb omadus, et nad küllaldaselt värske
õhu juurdevoolu ei võimalda.
Esimene huvitavam käik linnas oli kohalikku haige­
majja. Mind vüs sinna tuttav arst Dr. Sivalingoem
rahvuselt tamul, usult buddist, hariduselt eurooplane.
Ta hoiatas ette ning ütles, et ma nende hospidali üle
mitte Euroopa mõõdupuu järele ei pea otsustama. Siinne
haigemaja olevat liiatigi kaunis vana ja ammugi mitte
parimaid Tseilonis. Jõudes pärale, nägin, et lugu pole
sugugi nii halb, kui sissejuhatuse järgi arvata võis. Maja
seisab tänava ääres, aga ometi puude keskel. Peamine
96

korpus kujutab endast pikka kivihoonet, mis jagatud
lahtise katusealusega kaheks iseseisvaks osaks. Ühes
otsas elavad nais-, teises meeshaiged. Tol korral leidus
kummaski palatis inimest kakskümmend. Külgehakkavaid
tõbiseid sinna ei võeta.
Voodid on asetatud peatsiga seina poole, kummaski
küljes tükki viisteist reastikku. Kesk põrandat asub
ühine söögilaud nendele tõbistele, kes alaliselt lamada
ei tarvitse. Teistele tuuakse toit väikestel taburettidel.
Puhtus ning kord jätavad rahuldava mulje. Hoone
põrand on küll paljast savist, aga iga voodi kõrval lamab
väike juurikamatt. Seina ning katuse vahe on, muidugi,
lahtine. Ukse avanedes vuhistab tuul ruumis.
„Kas see ei ole haigetele kardetav, eriti palaviku
korral ?" pärin arstilt.
„Meie ei ole seda märganud. Eurooplased kardavad
tõmbetuult, aga meie inimesed ei oska selleta eladagi
Kui haige soovib vastupidavalt terveks saada, siis peab
ta paranemine sündima võimalikult igapäevsetes oludes."
Maja tagumine külg moodustub verandast, mis venib
üle terve kivikorpuse. Seal näen mõningaid lamamistoole paranejatele. Veranda vastas, ühendatud pea­
hoonega laudsilla abil, seisab veel üks maja. Tolles
asub operatsiooniruum ja arstide toad — õieti kantseleikambrid. Dr. Sivaligoem ei kuulu haigemaja personaali
hulka. Ta on n. n. „sanitaroh vitser", kuid ka tema
kontor asub sealsamas. Saar on jagatud kaheteistkümneks
sanitari aiooniks, mille eesotsas seisab „sanitarohvitser"
kahe velskeriga ning halastajaõdedega. Ratnapura raioon,
mille alla kuulub ka Kalutara, on suur ning rahvarikas;
selle tõttu jaguneb ta kaheks distriktiks, kummalgi oma
, .ohvitser".
„Milles seisavad teie ülesanded?" küsin.
„Ma olen valitsuse ametnik ja pean hoolitsema tervis­
hoiu eest. Rasketel haigusejuhtudel olen ma kohustatud
maksuta tõbise poole sõitma ja abi andma. Kui mu
7

K. Ast — Reisukirjad Tseilonist II.

97

distriktis taud peaks tärkama, süs teen ma korraldusi
haigete isoleerimiseks ja koguni liiklemise lõpetamiseks.
Minu ettekirjutusel peab haigemaja vaeseid tõbiseid
maksuta ravimisele võtma. Minu valve all töötavad veiskerid ja halastajaõed, andes abi ja juhatust nii kodus
kui ambulatooriumis. Ma ise suudan ainult raskemaid
haigeid vastu võtta. Muidugi ei ole see ideaalne kord,
kuid esialgu ei saa meie sellele veel mõeldagi, et igale
abitahtjale oleks kindlustatud diplomeeritud arsti abi.
Mu velskerid on ometi väga osavad mehed ja ületavad
kogemuste poolest iga algava arsti."
„Nü on süs haigemajad riigi, mitte kogukonna omad?"
„Colombol ja Kandyl on ka kogukondlikud ravilad.
Mujal ainult riigi omad. Ravimine on põhimõtteliselt
maksuline, kuid tegelikult peaaegu maksuta."
Vaatlesime kantseleid. Ruumid on kitsad, aga läbi
peab kuidagi saama. Seintel ripuvad kaardid ja dia­
grammid. Nagu selgub viimastest, veel enam aga arsti
lahketest seletustest, möllab saarel lakkamatult malaaria.
Ligilähedalt pool kõigist registreeritud haigusejuhtudest
langeb sellele kurnavale tõvele. Ometi näitavad võrdle­
vad andmed taudi järjekindlat langust. Suguhaigused ei
mängi haigestumises silmapaistvat osa. Tiisikus seevastu,
nii imelik kui see näibki, on levinud õige ohtralt ning
näitab pealegi tõusutendentsi. Leeprat tuntakse ainult
üksikjuhtudena. Hirmsam ning kardetavam teistest on
mustad rõuged ja tüüfus. Rõugetõvest loodetakse lähe­
matel aastatel võitu saada, aga tüüfus paneb visalt vastu,
hoolimata sunduslikust haigete eraldamisest. Lastetõbedest on kõige tähtsam leetrid. Nad ei suuda kaugeltki
kõiki leetrijuhtusid registreerida ja arst arvab, et Tseilonis kõik lapsed, peale rikaste vanemate omade, leetreid
põevad.
„Ma ei ole asjatundja ning arvud ei tõenda mulle
midagi,“ tunnustan avameelselt „Milline on saare tervis98

lik seisukord, võrreldes Euroopa oludega? Pahem või
parem ?“
„Halb,“ vastab arst tõsiselt „Meie seisukord on
umbes niisugune, kui Inglismaal viiekümne aasta eest,
pluss malaaria* Malaaria vastu võitlemine ei ole nüvõrt
tervishoiu, kui üldise kultuurilise arengu küsimus* Teadu­
pärast soodustavad seisvad veed malaariasääse sigimist.
Mida enam haritakse ja kulvatatakse maad, seda vähem
pinda malaariale. Täielikult ei või me kunagi seisvat
vett ära kaotada, sest süs tuleks teha lõpp ka rüsiväljadele. Kuid siin peaks kultuur ja tehnika palju kaasa
aitama. Sääse sigimiseks kõlbab ainult teatava tempera­
tuuriga vesi. Kraad maksimumist üle või miinimumist
allapoole muudab sääse sigimise võimatuks. Rüsipõldude
veesoojus oleneb veesügavusest ning pinna suurusest.
Madal vesi suure pindalaga võimaldab intensiivset aurumist, mille tagajärjel veehulk jaheneb. Väike rüsipõld
sügava veega muutub seevastu tubliks keedukatlaks.
Oleks tarvis kõik meie rüsiväljad teaduslikul alusel
ümber planeerida: emba-kumba, kas tõstes või kahan­
dades veesoojust See töö osutub aga nii kulukaks ja
suureks, et mööduvad mitmekümned aastad, enne kui
me sellega hakkama saame. Esialgu on meie püüdmine
suunatud reovete kõrvaldamisele. Teiseks võitleme tüü­
fuse ja rõugete vastu. Nende haiguste levimist ei põhjusta
nüvõrt kliima, kui ebakultuurilised olud. Olete muidugi
tähele pannud, et meie maarahvas ikka veel väga suures
mustuses elab.“
Viimase väitega ei tahaks ma isiklikult nõus olla.
Külastades Tseiloni talumaju, tuli mulle ette, et nendes
mitte suurem mustus ei valitse, kui näiteks paljudes
Läänemaa või Harjumaa muldpõrandaga hurtsikutes. Kui
veel arvesse võtta, et Tseiloni elamud aasta läbi vabalt
tuulduvad ning et päike siin kümme korda käredam on
meie päikesest, süs ei tohiks mustus kuidagi peamiseks
tõbede põhjustajaks olla. Suurem süü langeb sün vist
7*

99

elanikkude kokkukuhjamisele kitsastes ruumides ja fruk­
tide rohkusele, kuna neid süüakse toorelt ning pesemata.
„Kuidas on lugu sünnitamlsabiga?“ pärisin arstilt.
„Meie naine on enamasti veel nii terve, et mingit
sünnitamisabi ei vaja. Kui aga mõni ometi enda eest
eriliselt hoolitseda tahaks lasta, siis on tal võimalik odava
maksu eest meilt õde palgata. Linnades praktiseerib
rohkesti eraarste ka naishaiguste alal, aga neid tarvitavad
üksnes rikkad kihid. Rasketel ja keerulistel juhtudel
anname meie oma haigemajas sünnitajatele abi. Operatsiooniruum, mida nägite, on ühtlasi ka sünnitamistoaks. Seda juhtub muidugi harva." •
Meie vestlus ja ringkäik haigemajas algas kell pool
seitse hommikul. Poole kaheksa ajal hakati arsti nii
telefoni teel kui kaasteenijate jutulekippumisega tülitama.
Ma pidin minema. Lahkudes oli mul tunne, et aeg,
mille siin viitsin, mitte kasuta ei kadunud.

See, kes äri- või ametiasjus tuleb paariks tunniks
Kalutarase, näeb siin ainult üht pikka tänavat, mis algab
jõe äärest ja venib paralleelselt raudteega lõunasse.
Esimene ots tänavast kuulub poodidele ja asutistele,
teine — bungalow'dele. Muu seas kasvab selles tänavas
noor baniaanipuu, mis siiski juba nii suur, et maantee on
tulnud ta hulgaarvulistest tüvedest läbi raiuda. Ülejäänud
tüvedest ja okstest moodustub teele elav kangialuneauvärav.
Parem osa linnast jääb juhuslikule võõrale nägemata,
sest too asub teispool jõge põlismetsas. Sinna on raja­
tud hulk kruusatud teid, millele tulevad jalgrajakesed
puude vahele peidetud majadest. Öösi valgustavad mõ­
ningad elektrilaternad metsaalust. Kui Colombo väärib
õigusega aedlinna nime, siis on Kalutara põlismetsa linn.
Kliima on siin ütlemata terve ja rahva asumisvüs
100

idülline. Mererand pakub suurepärast võimalust mõnule­
miseks. Sügisel ja talvel saabuvadki siia kolombolased
puhkusele. Leidub küllalt neid rikkaid, kes peavad enda
jaoks Kalu taras alalist suvilat Minu sealviibimine langes
märtsi teisele poolele. Too on palavamaid aastaaegu
sel rannal ja kõik, kel võimalik, põgenevad nendeks
nädalateks mägedesse. Seepärast oli mereäärne õhtutel
täitsa tühi, kuna alalised elanikud jalutamiseks jõe­
kallast eelistavad.
Linnaäärset jõenõlvakut ei tähista mingi looduslik
ilu. Näeme harilikku tallatud muru kasina liivaraamiga.
Aga seal tohib muretult supelda. Haide eest kaitsevad
jõge mitmerealised liivadüünid, mis tekkinud vee uhtmise
tagajärjel. Krokodillid, kelle pere olevat Kalu Gangas
mõnetuhande-pealine, peatuvad vaiade taga. Juba varasel
hommikul algab jões kirju elu. Kõige pealt saabuvad
pesupesijad. Nad tulevad suurte pampudega, mis seotud
härgade selga. Linad, kuued ja muu määrdinud sitskaup
loobitakse vette, kust õngitsetakse pärast üksikute palade
kaupa ning taotakse vastu kive vaese omaks. Puhas
pesu laotatakse siiasamasse murule kuivama. Pesijatega
seltsivad varsti suplejad ning loomade ujutajad. Ka
lapsed paterdavad hulgakesi nagu pruunid pardid mada­
las vees. Kõige lisaks lameskleb murul igasuguseid
tegevuseta subjekte, viites aega ning uudishimutsedes.
Mängitakse pisikeste summade peale kaarte ja jorutatakse laulu. Alles lõuna paiku, mil päike enam ühelegi
elavale olendile armu ei heida, tühjeneb muru. Mitte
kauaks siiski, sest pärast kella nelja algab üldine suplus.
Tuleb Grand Hotell omanikki, käterätik käsivarrel.
Seltskondliku elu harrastajatele on Kalutara muidugi
igav. Minu tuttav oma prouaga veetis õhtul oma paar
tundi arstide klubis. Seal kuulatakse raadiot ja veste­
takse kohalikke päevauudiseid. Seltskond on ikka üks
ning seesama. Maja ise asub sügavas metsas ega olegi
seal rohkem ruumi, kui puhvetituba ja lahtine veranda.
101

Ühel õhtul istusin ka mina nende seltsis. Vaevalt olime
saanud viskiklaasi jääga täita, kui ilmus arsti teener
teatega rutulise abi vajadusest: maanteel Kalutara ning
lähema alevi Panadura vahel olevat madu hammustanud
meest. Õnnetu viibivat kuski onnis miili viis Kalutarast.
Teine mees, kes lugu pealt vaadanud, tulnud linna sellest
teatama.
„Mis võin mina enam parata? 1“ hüüdis dr. Sivalingoem. „Kuni mees linna tuli ja kuni ma sinna jõuan, on
haavatu ammugi surnud. Miks ei läinud ta doktor ***
poole ?“
Nimetatu pidi olema parim asjatundja maohammustuste ravimises.
„Ta käis seal, aga doktor*** (jälle too võõras nimi,
mis mu peaajust haihtunud!) puudub auto. Ta laseb
paluda, et teie ta oma autoga kohale toimetaksile."
Kohustus ei anna parata ja dr. Sivalingoemil ei jäänud
muud üle, kui sõiduk vurisema vändata. Olukordade iseloo­
mustuseks võiks nimetada, et riigi poolt on sanitar-arstile
auto antud, kuid juhtima peab seda arst ise. Minu tut­
tav oligi lisaks ülikoolile lõpetanud autojuhtide kur­
suse. Saatsin tohtriproua koju, ise läksin jalutama.
Mõtlesin, et poen ikka sügavamale ning sügavamale
laande. Kuid äkitselt jõudsin kõrgele liivakünkale, mille
taga mürisesid lained. Tee oli, nagu näha, suure ringi
keerutanud ja mind vastu kõiki ootusi merele toonud.
Seisin seal hulk aega, nautides karastavat tuult.
Polnud kuulda kihku ega kahku peale veelagina. Siinsed
kalastajad ei lähe pimedikus merele. Kuu, mis kõndis
nüüd juba kahanevat teed, heitis veeväljale hõbetsevaid
kiiri. Lootsin näha mõnd suurt kilpkonna, kes öösi
randa armastavad ronida, kuid süs tuli meelde, et pärast
päikeseloojakut krokodillid kardetavaks muutuvad, ning
otsustasin tagasi minna. Kaugel mäestikus sähvisid väl­
gud. Õhk oli üleliia vesine, otsekui ennustades sadu.
Metsaalune kiirgas tibaüllukestest tulekübemetest.
102

Paiguti lendlesid need vaid paarikaupa ja mõnekesi, aga
kui ma neid jälgida tahtsin ning pilgu kaugemale puuri­
sin, nägin uusi tüve- ning põõsaaluseid, mis lausa nagu
sädemete vihmas virvendasid. Äeg-ajalt tõusevad nad
kõrgemale ja hõljuvad puulatvades. Võib-olla on see
nende armumäng, sest kui lähenen jõele, sätivad bam­
buste kohal päris tulekuhelikud, kõikudes üles ning alla,
otse nagu sääskede summad kodumaisel soojal suve­
õhtul.
Jälle läbistab rõõm südame, ehkki olin olnud
natukese aja eest kurb. Loodus, mõtlen, on kui suur
emissioonipank: pillab kõikjal elu. Sigitab usinalt viiekümnekrooniseid väärttähü, laseb käiku miljonilisi
kohustuskirju, aga lööb ka hoolega peent vahetusraha,
vaske ning niklit, nagu tolmu. Küllap ikka vanajumala
majapidamises kõike seda vaja läheb.
Milleks kurvastub ja vaevleb inimlaps? Kas ei ole
kõik tunnid ja minutid külvatud ühetaoliselt tuulde?
Täna seiklused — homme seikleme jälle; ega maailma
elu meie jaoks enne kustu, kui sureme. Õnnetu maksaks
olla ainult jumalataolisel, sest tema jaoks puudub üksikhetkedel veetlus.
Mees, keda hammustas madu, suri. Dr. Sivalingoem
jutustas sellest lühidalt Mehed tulnud Panadurast Kalutarasse. Teel tahtnud nad omnibusesse asuda, aga see
olnud nüvõrt täis, et neid kaasa võtta ei saanud. Sam­
musid teineteise jälgedes läbi pimeda metsa. Järsku
karjatas tagatulija: madu oli hammustanud teda otse
paljasse jalakanda. Võte piiblist tuntud. Eelkäija ei
märganud kõige vähematki. Vist ronis mürgine loom
parajasti üle tee ning ärritus juba esimese mehe möödu­
des. Teisest haaras ta kinni. Mehed jooksid lähema
onnini, kuid seal polnud loomulikult mingit vastuabinõu
käepärast Haav pesti puhtaks, ajades sellega mürgituse
103

veelgi sügavamale, ning seoti ülevaltpoolt põlve kinni.
Kui arstid kohale jõudsid, oli haige juba meelemärkuse
kaotanud. Talle pritsiti seerumit ja valati piiritust kurku,
kuid see tuli kõik liiga hilja. Paari tunni pärast heitis
õnnetu hinge.
«Kõige tavalisem lugu..." lisas arst juttu lõpetades.
«Pärijatele antakse sündmuse kohta vastav tunnistus ja
rük maksab neile selle ettenäitamisel 20 naela. Suuremat
toetust ei suudeta anda ja rohkem pole meie maal
inimese elu võib-olla ka väärt.“
«Andke nõu väljaspool oma eriala," ütlesin talle.
«Kuidas saaks näha krokodille?"
«Kas olete jahimees?"
„Ei, seda küll mitte, aga näha sooviksin."
«Asi laseb end lihtsalt korraldada: võtke paadimees
ja sõitke jõgemööda üles."
Talitades selle näpunäite järgi, tulin silla juurde,
kus seisab alati hulk lootsikuid. Kauba tegin ühe tüseda
ning hakkaja vanamehega. Ta kombineeris mulle paadininna pehme istepaiga, mida ma ometi kasutada ei saa­
nud, sest õõnestatud tüvik oli kitsas ja muljus mind
kummaltki küljelt. Pärismaalased ise istuvad, nagu panin
tähele, lootsiku pardal. Too poos osutus ka mulle
kõige mugavamaks. Vanamees tahtis, maksku mis mak­
sab, tuulega sõita, Äga oli keskpäev ning valitses abso­
luutne vaikus. Viimaks pidi mees ikkagi mõla võtma.
Ja nüüd nägin ma, kui osavalt ta oma ametit tundis.
Seisab lootsikupäras, nagu poleks asjagi, ja liigutab
vähekesi aeru. Paat aga, hoolimata kõigest kohmaku­
sest, hoolimata malkadest, mis tasakaalustavad teda
kõrvalujuva paku abil, kuulab sõna ning ujub pikkamisi
vastu voolu. Kaldad taganevad, jõgi kõverdub, sild kaob
silmist.
Varsti ei saa ma enam arugi, et võiks leiduda maa­
ilmas veel muud peale selle jõe. Oleme suletud vee
ning roheluse raami. Rasked oksad painduvad üle
104

lootsiku. Jõepind kiirgab nagu liikuv elavhõbe. Sõidame
täitsa rohelise võlvistiku all. Hakkab palav, lämmastavait palav. Kust see tuleb, — kas kõrvetab päike, kas
on vesi tuline või on õhk täidetud nähtamatu põle­
misega, see ei huvita mind enam. Tunnen ainult, et istun
kuumas potis, kus ei maksa liigutada oimugi.
Nii vältab sõit umbes tund aega. Süs kõverdub jõgi
jälle ja ta vasem kallas paindub lüvanõguselt metsast
eemale. Mitmed pruunid kivid lamavad vee ääres.
Lootsikumees vahib teravalt kaugusse, surub näpu huul­
tele ja annab märku tähelepanuks.
„Mis on?“ pärin uudishimulikult.
„Pstl See, master, crocodiles!"
Vaevalt-vaevalt tunduvate mõlalügutustega juhib ta
lootsiku kaldale, kus peatume tiheda lehestiku varjus.
Ma pingutan silmateri, aga ei näe midagi, — muudkui
vesi ja kallas. Kiirte virvendus jõel kisub pisarad silmi.
Äga ometi — ruskete kivide all, peaaegu punases liivas
eralduvad mingid tumedad täpid ja need on tõepoolest
väga kahtlased. Varustudes binokliga tungin kõigi üksik­
asjade jälile. Jõerihval lamavad krokodillid, peaga kui­
val, sabadega vees. Alul arvan ainult paari tugevat
poissi nägevat, kuid siis selgub, et neid on seal terve
perekond, võib-olla paarkümmend pead. Liikumatud on
nad, otsekui surnud.
Katsume lähemale aerutada. Lootsik hiilib jõe vastas­
kalda vilus kuulmatult, peaaegu nähtamatultki. Nüüd
on lamajad paraja kuuli kauguses. Võin vaadelda neid
varastamata silmaga. Kolmekesi lamavad sootuks kuival,
teised poolenisti vees. Nende pead on nagu tömbid adraninad, toetatud raskelt liivahunnikule. Äga ka keha on
raske ning hoidub tihedalt vastu maad. Turja sakid on
nagu lagunemise muhud, mida puudutadagi jälk. Minu
meelest ongi see vaid kari raipeid, kogum laipu.
Kuid äkki algab laipade peres veider ärevus. Mõned
lamajaist oleksid nagu pead kergitanud ja nende pikad
105

kehad keerduvad looklemisi küljeli. Paari hetkega sukel­
dub kari vette. Nad ei hüppa ega põgene hooga, vaid
kaovad kuidagi lapiti, vajudes ühe külje poole. Pärast
sirgeldasid nad vees, omandanud äkki väleduse ning
painduvuse. Enamiku põgenemissuunda aimame kahele
poole keerduvate veevagude järgu Teised ujuvad pruu­
nide selgade paistes nagu suured, kummulikeeratud kau­
nad. Pikkuselt oli neid mitmesuguseid, alates ehk meetristest ja lõpetades neljameetristega. Säärast kasvu
omavad sün üksnes magevee-krokodillid; mere omad
pidavat pool väiksemad olema.
Sõudsime jõekumerikust mööda ja valisime endale
uue varjulise paiga pealpool voolu. Lootsime, et laibataoliste lamajate seltskond tagasi tuleb. Vahel vilksataski
tõepoolest mustjas küür üle vee, kuid rihvale ei ilmu­
nud enam kedagi. Ometi armastab krokodill palaval
päeval selga paista. Ta jaoks ei leiduvat suuremat mõnu,
kui imeda endasse lõõskavaid kiiri, — mida palavamad,
seda paremad. Lootsikumees arvas, et loomad pole meid
üldse silmist kaotanud, mispärast keelduvadki kaldale
tulemast.
„Kui nüüd vette hüpata, mis siis?"
„Kisuvad puruks," kinnitab mees.
Ma siiski kahtlen, et see nii oleks. Kogenud inimeste
kinnitamise järgi tungivat krokodill ainult lastele kallale.
Juhtuvat ka, et ta pesupesija säärtpidi lõugadesse haarab,
kuid seda ikkagi salaja. Avalikust võitlusest inimesega
hoiduvat see salakaval loom eemale. Selles mõttes on
haikala krokodillist hoopis kardetavam. Ta ei jätvat
ealeski peale tungimata, nii pea kui selleks võimalus
avaneb. Heites end selili, tungib ta nagu nool läbi vee
ja salvab teravad hambad inimese lihastesse. Haavad
olevat enamasti nii rasked, et kuigi õgimisest pääseda,
ometi surmast ei pääse. Jõgedes ei esine haikalu.
Tuuleta jõel valitseb ka meeleoludes tuuletus. Mu
jalad vajuvad ning rammetuvad. Liigutades neid, tunnen,
106

nagu oleksid sääred täis pinde või linaluid. Otsustan
siiski paigal püsida ja oodata. Paadimees on pea
põlvedele toetanud ja tukub. Äkitselt kostub pea kohal
võpatus. Oleks kui tükk rasket mulda heidetud puuraagudesse. Samal ajal painduvad oksad alla ja meie
kõrva ääres karjatatakse nii metsikult, et veri soontes
tundub tarduvat. Oleme mõlemad instinktiivselt püsti
hüpanud. Väike pärdik, hoides kramplikult okstest kinni,
pea õlgade vahele kistud, suu kõrvuni ammuli ja silmad
täis verekarvalist lõõska, karjub ning hädaldab kriiskava
kurguhäälega, otsekui oleks talle puss makku pistetud.
Teised ahvid hüplevad tigeda näoga oksalt oksale ja
on täis säärast jboogu, nagu kavatseksid nad kabuhirmunud pärdikut puruks lõhkuda. Paadimees vannub
minule arusaamatus keeles ja rabab mõlaga paar hoopi
puuokstesse. Sellest ehmunud, paiskub kisajate kari
momentaanselt laiali. Näeme ainult, kuidas hahkjaspruunid koonlad puust puusse kargavad ning metsa
kaovad. Kõige hirmunum oli võib-olla tagaaetav pärdik
ise.
Pärast seda on meile selge, et krokodillide ootamine
oleks asjatu. Otsustame tagasi sõita. Pärivett läheb
see ruttu ning kerge vaevaga.
Tseiloni suursuguseim palm on talipoot Ja seda
kõigis suhetes. Nagu juba teame, on singaleeside aja­
lugu kirjutatud selle kuningliku puu lehtedele. Talipoot
eraldub teistest puudest ja teistest palmidest nagu majes­
teet lihtsurelikkudest. Ta tüvi tõuseb ühtlasena ja otse­
kui voolituna 30—40 meetri kõrgusse. Lehtede kuju
sarnaneb hüglalehvikuga; nende keskmine pikkus on viis
meetrit. Kui säärane leht vaiadele asetada, süs pakuks
ta neljale inimesele vihmavarju. Seisku talipoot üksi
või moodustagu metsa, ikka sunnib ta end imetlema.
Ei tarvitse sugugi olla erandlik loodusesõber, et sattuda
107

vaimustusse, kui näed ta lehtede rohelist kuhja helesinise
taeva foonil. Jõud ning suursugusus hoovavad sellest
hiiglasest.
Talipoot kasvab keskmiselt üheksakümmend aastat,
ajades ikka uusi lehti, mille varrehakkudest moodustub
pikkamisi tüvi. Siis alles — rauga eas, kui kõrvutada ta
aastaid inimese omadega — jõuab puu täiseasusse ning
kasvatab esimese õie. Kuid too on ühtlasi ta viimaseid
õisi. Majesteedi täiseasus langeb ühte ta surma-aastaga.
Lehtede kuhja otsa tõuseb noolsirge õiekobar, kujult
korrapärane koonus, kõrguselt kuni kaks meetrit. Too
helendab kollakas-valkjana paar kuud ning hakkab siis
pudenema. Tuul vüb seemned laiali. Ühtlasi närbuvad
võimsad lehed ja — hiiglane sureb. Oma õitsengusse ja
elu vastsünni müsteeriumi kulutab talipoot viimase
rammu.
Peradeniyas oli umbes kakssada talipootpalmi, kuid
mitte ainustki õitsvat. Ka mujal ei sattunud ma nägema
õitsvat taüpooti. Hakkasin juba lootust kaotama ja mõtle­
sin, et peab jäämagi nägemata see õilsaim Tseiloni
saavutis. Äga nagu Kalutara mulle osutus mitmes muuski
suhtes huvitavaks ja kasulikuks, nii ka tolle puuhüglase
imetlemiseks. Viisteist miili Kalutarast ida pool teati
just praegu seisvat parimas õitsmise ajas vägevat talipooti. Nimetasin oma soovi Dr. Sivalingoemile, kes otse­
kohe ettepaneku tegi autoga kohale sõita: juhiks ikka
doktor ise. Tee viis meid Tebuvana-nimelisse külla, kust
kohalikkude elanikkude juhatuse järgi sõitsime kitsast
orgu mööda mõne miili ida poole. Pärast kõndisime paar
müli jala ning olimegi otsitud paigas.
Talipoot asus künka jalal, piiratud pärismaalaste
onnidega, noorte talipootidega ja vihmapuudega. Vägevad
lehed, mis eelistavad muidu horisontaalset asetust, olid
vajunud tublisti längu, ometi mitte veel närbunud. Õis
ise, pikendades tugevat tüve ja kroonides lehtedekuhelikku, tõusis otsekui omaette puu. Me saaksime tast
108

kaunis lähedase aimu, kui kujutleksime kastaniõit paarisajakordses suurenduses. Kas ta ilus oli, seda ei jaksa
ma otsustada, aga mõju avaldas ta küll. Vaatlesin, imetle­
sin ja mõtlesin:
«Millist vormitäiust armastab loodus mõnikord 1 See
hiiglane kasvab ja kroonib oma elu suurima õiega. Miks
ei võiks tõusta inimese elupäevadki sama sirgelt ja
sambataoliselt ning olla kroonitud tunnete õilsa kuhjaga?
Miks on antud meile osaks mitmed õitsengud, kui ükski
neist pole täiuslik? Kas ei sümboliseeri see ilus Tseiloni
puu kogu vahelduva elu ainukest mõtet: elada selleks,
et anda elu, mida pärisime eelmistelt põlvedelt, uutele
põlvedele edasi? Milleks taotleb inimene olla surematu
ja pälvida igavest elu, kui loodus ise sootuks teistele
põhimõtetele on rajatud: elu edasikestmisele küll, kuid
eeldades indiviidi surma?“

109

VII.

KOLM VÄIKELINNÄ.

Kui on kõneldud Kalutarast, siis peab kõnelema
veel teistestki Tseiloni väikelinnadest. Tõstan esikohale
Galle, mis asub saare lõunatipus. Kalutarast on enam
kui kerge Gallesse sõita: rong viib teid kolme tunniga
pärale. Sõit osutub huvitavaks, sest siin avanevad sootuks
omapärased maastikud. Madal, mülkane rand. Eriti Kosgoda- ja Ambalangoda-nimelise jaama vahel. Ilmatud
laukad tungivad ookeanist mandrisse, moodustades
madalvee järvi, mis kubisevad loendamatuist krokodilli­
dest. Vaguniaknast ei või muidugi loomi näha, küll aga
hiiglakasvuga mangroovpuid ja -põõsaid, mis palistavad
järve kaldaid ja saari. Juba Peradeniyas imetlesin neid,
kuid seal olid nad vaevalised ja viletsad ega suutnud
anda sellest omapärasest taimest tarvilikku aimu. Siinne
mangroov tõuseb oma kõverduva juurestikuga ning tüvepundardega otsekui pisike mägi mättalisel maak Peaks
loopima mitu tuhat kobramadu hunnikusse, et saada üht
mangroovpõõsa-taolist kuhelikku. Ilu ei ole tol juurikatepüramüdil mingisugust, aga veider kuju äratab tähele­
panu ning sunnib imetlema.
Kuidas inimese jalgealune Tseilonis ahtakeseks on
jäänud, seda näeme soode asustamisest. Pikad peakanalid
venivad paralleelseina merre. Nende vahel kriipseldavad
ristkraavid rohelise veelögaga. Maapind langeb kuivata­
mise tagajärjel tublisti alla, aga päriselt asumiskõlblikuks
ei muutu ta kunagi. Suurem osa pärismaalaste maju on
110

ehitatud kas mullakÕrgustikule või koguni vaiadele.
Kookospalmid reastuvad kraavikallastel. Kasvult ei saa
võrrelda neid kuiva maa palmidega, aga nähtavasti anna­
vad nad ometi nii palju saaki, et kultiveerimine end
tasub. Palmide vahel leidub rohkesti riisipõlde, kuid
ka need on silmanähtavalt kidurad. Rahva elujärg jätab
mahajäetuse ning pikaldase virelemise mulje. Lapsed on
suurte kõhtudega ja enamasti kõverate jalgadega, mis
muidu Tseilonis nähtamatuid asju. Naisedki on sün näo­
tud: madala kasvuga, kandiliste puusadega ning nurgeliste
liigutustega. Elav näide, kuidas ebasoodus kliima ja
asumiskõlbmatu maapind ka aristokraatliku singaleeside
tõu põdurdab.
Paiguti tõusevad laukamaal lüvaründed. Nähtavasti
on loksunud sün muistsel ajal meri, moodustades rannaesiseid düüne. Kõik säärased kõrgemad paigad kattuvad
tihedalt palmidega ja banaanidega, moodustades oaase.
Inimeste elamud kuhjuvad seal lausa üksteise otsa. Aga
õhk on mürgine, kibe, sest otse majade kõrval asuvad
kopraleotised — tiigid. Soos sigib musttuhat sääski.
Elanikud ei ole veel kultuuriliselt ja majanduslikult nii
kõrgele tõusnud, et tarvitada tüütajate eemalhoidmiseks
moskütovõrke. Isaisadelt päritud primitiivne sääskede
peletamise abinõu on käepärasem ning odavam: riputa­
takse majalävele kusega leotatud juurikavaip, mis lehkab
otse südantpööritavalt Selgub, et sääse puhtusetunne on
tugevam kui inimese oma.
Galle ise, mis avaneb sealpool soid ja laukaid, on
vanemaid Tseiloni linnu. Juba portugallaste saarele
saabumise päevil asus seal pärismaalaste kindlus. Vanul
ajul, mil puudus veel Colombo sadam oma lainetemurdjatega, oli just Galle tolleks kohaks, kus peatusid kõik
Euroopast ning Punase mere mailt saabuvad kaubalaevad.
Siinpool Araabia lahte Aden, sealpool — Galle, need olid
punktid, mille kaudu toimus veel XVIII sajandil suhtle­
mine nii Tseiloni endaga, kui ka Taga-Indiaga. Aga nagu
111

kaotas Aden aegade jooksul igasuguse tähtsuse, nii ei
vääri ka Galle tänapäeval rahvusvahelise suhtlemise mõt­
tes enam mingit tähelepanu. Turist tuleb siia ainult
ajaloolise huvi tõttu, kaupmees ei tule üldse. Ometi
asub Galles praegu, nagu tõestas viimane rahvalugemine,
nelikümmend tuhat elanikku. Sellega siis suuruselt kol­
mas linn Tseilonis. Võõral jääb vaid imestudes käsi
kokku lüüa: ta ei taju parima tahtmise juureski, millest
elatuvad need tuhanded. Puudub tööndus, kaubandus;
puudub peaaegu igasugune majanduslik tegevus. Üksnes
äärmiselt madala elatistasapinna juures on mõeldav
säärane inimeste kokkukuhjumine.
Astudes rongist vaksaliesisele, leiate seisvat end
lageda muru ääres. Selle taga venib kohvpruun linna­
müür, mille väravasse viib maantee ja hulk jalgradu.
Nagu selgub, asub linn madalal poolsaarel, piiratud igast
küljest merega. Ainult peavärava juures moodustab
poolsaare kael mõnekümne sülla laiuse kuiva maa riba.
Tolle kaudu toimubki kogu liiklemine. Keskpäeval on
seda nü vähe, et Gallet surnud linnaks hakkad pidama.
Liigub harvakult mõni härjavanker, sörgivad aeg-ajalt
rikšad ja sammuvad alasti kulid segamini päevavarju
kandvate budda munkadega. Viimaste küllus iseloomus­
tab Gallet võib-olla rohkemgi kui Kandyt. Linnakeses
leidub hulk templeid ning kloostreid. Elanikkond koostub
otse eranditult buddistidest, mida tõestab seegi asja­
olu, et hinduismi pooldajate jumalakoda — Siva tempel
oli päeval suletud: puuduvad külastajad.
Kuna kõik teised Tseiloni linnad puude ülikülluses
upuvad või koguni põlismetsa keskele on peidetud, sarna­
neb Galle suure karbistikuga, kus majad külg küljega
koos ja tänavad — kivikoridorid. Ei ole mingit mõtet
kõndida tolles hirmsas kõrves, kus seinad, katused ja
uulitsapind hõõguvad palavusest. Üks kivikarp on tapsalt teise sarnane ja kõik nad on, otsekui leivaküpsetamise
ahjud, köetud tuliseks. Eurooplane nõrkeb ja närbub siin.
112

Kummipuud pannakse mahla nõristama.

Kalurite paat.

Üks vanemaid dagoobasid, ehitatud umb. 100 a. enne Kr. s.

Ainuke paik, kus ta pisut hinge tagasi tõmbab, on New
Orient Hotell rõdu oma kunstliku jahedusega. Äga ka
seal ei anta talle rahu, sest iga reisija kohta tuleb vähe­
malt kolm käsikaupmeest, kes, hoolimata keelust ja
tagasitõrjumisest, kogu oma poe su jalge ette kannavad.
Nende pealetikkuvus ületab meie tajumisvõime. Müües
päeva jooksul ainult ühe tühise puunikerdise või paar
koralltopsikest, kükitab ta ometi hommikust õhtuni, varit­
sedes eurooplase varju. Ta ei palugi muud, kui ole hea
ja vaata. Meie inimene läheks säärase ametiga hulluks.
Hoolimata üldisest ebamugavusest, võimaldab Gallegi
suure naudingu. Seda nimelt oma ringikujulisel vallil.
Ookean venib sini- ja rohekalaigulisena lõpmatusse.
Tundub, nagu poleks veel kunagi näinud sellist vee­
välja. Ta ei sädele, ei ilmuta ühtki elumärki. Ta ainult
venib ja kaob käest, otsekui paratamata saatus. Valli
lõunapoolsel nukil asub tulitorn. Selle ees kerkib merest
väike korallisaar, dekoreeritud paari palmiga. Pilt on
tüüpiliselt palavmaine ja otsekui kipuks oma eksootikaga
lõuendile. Kohtan siin ühtlasi oma esimest tõeliselt
palavat reisipäeva, mil kraadiklaas tõuseb vist tublisti
üle neljakümne. Ometi võisin jalutada mitu tundi järge­
mööda ja istuda vallikividel, kõlgutades mere poole jalgu
ning vahtides kalastajaid. Räägitakse, et siinne meri
olevat vahel kubinal täidetud räimetaoliste kaladega.
Siis ei tarvitse muud, kui loopida järjest õnge, küsimata,
kas selle otsas ka sööta leidub.
On raske öelda, kui palju varjab praegune müür
endas veel muistsete singaleeside kätetööd. Linna enda
kohta lausub Ibn Batuta XIV sajandil, et see olevat
pisike mereäärne kindlus. Kui ta tänapäev veel sama
sajandi silmaga Gallet võiks vaadata, siis tuleks otsus
sootuks vastupidine: „Suur, vägev kindlus Galle 1“ hüüaks
ta. Vall on rajatud punasest kivist voodri vahele ning
tõuseb paiguti meetrit kolmkümmend üle mere. Ta läbi­
mõõtu tuleks arvata keskmiselt viieteistkümnele meet8 K. Ast — Reisukirjad Tseilonist II.

113

rile. Vanade bastionide alused laienevad nagu mäekühmad. Ränipüssikandjaile ja ammumeestele oli see
müür muidugi võitmatu. Äga kahurid naerataksid, kui
neil selle pudeda ehitisega tuleks tegemist teha. Ei ole
see meie aja mõiste järgi enam mingi kindlus, vaid kurioo­
sum. Seal, kus vanasti löödi veriseid lahinguid, karjata­
takse nüüd kitsi ja zeebusid. Vaevalt saan paar minutit
vaikselt seista, kui karjased jootraha tulevad nuruma.
Sellega algab ainuke ataak, mida siin veel harrastatakse
ja mis riisub veerand tunniks hingerahu. Pärast võin
istuda ja unistada, nii palju kui iganes hinge mahub; ei
kellelgi ole minuga asja.
Majad-karbid, mis mahutatud valli keskele, ei esita
veel tervet Gallet. Eemal poolsaarest, sealpool raudteed,
tõuseb mitmeid palmirikkaid künkaid. Uus linn oma
modernsete ehitistega, suurepärase budda templiga ja
„Kõigi Pühakute Kirikuga", mis on üks ruumikamaid
ristiusu ehitisi Tseilonis, ongi kolinud küngastele, heal
hingab rind natuke avaramalt, seal leidub aedades
päikesevilu. Kuid merd ei maksa sealt enam vaadelda:
tänu mingisugusele optilisele pettele ei näi veepind lausi­
kult kaugusse venivat, vaid tõusvat peaaegu müürina
taevasse. Selle asemel, et sisendada avarusetunnet, litsub
veevälja sinine müür vaate hoopis kinni. Tõendasin
pärast oma tuttavatele, et Galles on perspektiivid seda
sügavamad, mida kitsamast vinklist neisse suhtuda.
Galle nimi on tuletatud singaleesikeelsest galla, see
tähendab — kalju. Portugallased ja viimaste järgi ka
hollandlased arvasid aga, et see pole midagi muud, kui
ladinakeelne gallus (kukk). Et oma keeletarkusest ka
pärastistele põlvedele mälestist jätta, andsid nad Gallele
kükekujutisega vapi. See ongi vist ainsaid märke, mis
portugallaste valitsemisest tänini säilinud. Hollandlaste
käsi käis märksa paremini Nad põlistasid saarel mitmeti
Hollandi omapära. Farmerite keskel moodustab hollandi
element toekama ning akklimatiseerunuma osa. Galle
114

peab mälestama Hollandi okupatsiooni, kui antud talle
elupäevi, sest kindlusevall, millest siin kõnelesin, on enitatud Hollandi sõjavõimude sundimisel. Arvati nimelt,
et kui suudetakse olla võitmatu rannal, siis alistuvad
pikapeale saare mägised sisemaadki. Saatus määras ometi
teisiti.
Mõeldes tagantjärele Galles viidetud kahekümne nel­
jale tunnile, leian üllatuseks, et olen kaasa toonud kõige
püsivama mulje sealse kivimurru külastamisest. Mitte
selle suuruse, mitte töötajate hulga poolest, vaid tänu
tapvatele töötingimustele. Inimjõud on veel nii odav, et
insenerid tarvilikuks ei pea kihtide murdmiseks lõhke­
ainet raisata Granüdipankadesse puuritakse primitiiv­
sete oherditega augud, märkides selliselt vajatava murdumisjoone. Ülejääva töö teevad kulid peitlite ja kangide
abil. Oletatavasti sündis kivimurdmine juba vaaraodeaegses Egiptuses sama meetodi järgi.
Kohutav päike, absoluutne õhuseisak sügavates mur­
dudes ja uimastav kuumus graniidis eneses,
kõik see
muudab kulide töö põrgulikuks vaevlemiseks. Et kait­
seda end vähegi põletavate kiirte vastu, on nad endale
palmilehed selga sidunud. Kangide tõustes ja vajudes
ning meeste kummardudes painduvad lehed üles ja alla
otsekui tuules. Naised, kes prügi kärutamisega ametis, ei
saa kasutada palmilehte päikesekaitseks. Aga ka rõivastumine oleks väljakannatamatu. Seetõttu katavad nad
end neljanurgelise riidetükiga, millel ümmargune auk
keskel. Pistes pea auku ja laotades rõiva õlgadele, saa­
vutavad nad tarviliku kaitse kiirte vastu, ilma et oleks
tunda rüet ihu ligi ja ilma et takistada naha otsest
kokkupuudet õhuga.
Üliinimlik, metsik orjus.
Negombo, — täielik vastand Gallele. Linn minevikuta
ja arvatavasti ka silmapaistva tulevikuta. Asub mere­
rannas Colombost põhja pool. Peatänav — räpane ja
r

115

must. Teisi tänavaid polegi. Majad asuvad metsas, kuhu
viivad jalgrajad. Elanikke ümmarguselt viis tuhat. Maha
Oya moodustab merre suubudes mitmeharulise suudmeala.
Must vesi lõikab fjordidena põlisesse metsa. Elanikud har­
rastavad kalapüüki ja lootsikute rohkus on nii suur, et
näib, nagu ei käidaks siin kunagi jalgsi. Fjordideäärsed
elamud kujutavad endast sageli vaiadele püstitatud pöö­
ninguid. Neisse ronitakse kitsaste redelite abil. Rahva
eluviis piirdub äärmise primitiivsusega. Tunned viibivat
end peaaegu kultuurist puutumatute looduslaste juures.
Äga näe, — ometi on seal post, autokuur, kool ja valju­
hääldajalt ajalehemüüja. Kahtlemata tuntakse siingi
maailmasündmuste vastu huvi ega olda sugugi muust
ühiskonnast nü võõrdunud, nagu pealiskaudsel vaatle­
misel arvata võiks.
Hulgun sihitult sinna-tänna. Eksin nagisevatel silda­
del ja kaotan lõplikult orienteerumisvõime. Kuski sõidu­
tatakse mind tüvilootsikuga üle fjordi. Kuski manguvad
lapsed jootraha. Kuski joon kookospüma ja söön ba­
naane. Kuski kaetakse katust ja töölised nuruvad, et
ostaks neile toddy. Imeväärne suhtumine sel rahval võõ­
rasse: ikka tahetakse sinult midagi saada; kui mitte otse
raha, siis vähemalt muud meelehead. Suur poisivolakas
hakkab visalt kaasa kõndima. Teeb näo, nagu oleks tal
minuga ühine tee. Aga kui jään seisma, seisab ka tema.
Lõppeks sirutab avameelselt käe ja mangub raha. Sõi­
man, aga ta ei pane seda miskiks. Süs sirutan ka mina
käe ja ütlen, et anna sa mulle. Poiss naerab totralt, kuid
jätab mu ometi rahule.
Mets jääb hõredaks. Kookostüvede vahelt paistab
lüvarannik ning raudjas vesi päikese kilgenduses. Arvan,
et olen sattunud mere äärde. Ometi on see vaid üks pal­
judest fjordidest, vahest supelfjord. Näib, nagu oleks
pool Negombot siin koos. Mehed ja naised sagivad ihu­
alasti ühes trobikonnas. Ei satu kellelegi neist pähe
häbeneda. Vette minnakse rõivastatult, aga välja tul116

lakse alasti. Kuni kuivab lina puuoksal, luusivad suple"
jad rannikul või kükitavad, vahtides üksisilmi vette.
Kilkamist ja käsitsi kiskumist tuleb ainult harukorril ette.
On päris kindel, et nad üldse oma alastiolekut ei märka.
Ja see juba meeldib mulle, see on paradiis. Ise ei taha
ometi liituda tollesse seltskonda. Vesi on kahtlane, vist
mudase põhjaga. Ei sobiks mu nahavärvgi siia. Muutun
niikuinii tähelepanuesemeks ja loen paremaks lahkuda.
Imelik maitse: poevad ligasesse fjordi, kuna mererannik Negombos ometi suurimat mõnu tohiks võimal­
dada. Mitmete kilomeetrite kaupa venib sirge lüvariba
madala veejoonega. See ületab kõik meie Piritad ja Jõe­
suud. Aga näe, — inimesi ei ole. Inimesed poevad mudaga
ning puujuurikatega täidetud fjordi. Jalutasin kaua.
Söandasin võtta kübaragi peast, sest päike hakkas juba
horisondile lähenema. Valitses absoluutne vaikus. Ooke­
ani hoog oli muutnud suuna ning randa veeresid ainult
pehmed lainevoldikesed. Väikestele krabidele — nendele
koomilistele koopaelanikkudele
valmistasid mu sam­
mud hirmu. Nad põgenesid, ja kogu rannik näis neist
kihisevat. Leidsin hulk ilusaid konnakarpe, pärlmutriliselt läbipaistvaid ning õrnu. Tõin neid mälestiseks
kaasa.
Kaks ütlemata ilusat rannapartüd on Tseiloni saarel:
Negombos ja Panaduras. Mount Laviniya, mis tahab
olla Tseiloni Floridaks, ei küüni oma iluga nendeni.
Turist, kes kavatseb külastada Negombot, tulgu siia hom­
mikul ning lahkugu õhtul, sest kohalik hotell ja rsstfiouse on allpool iga kriitikat.
Saare sisemaistest väikelinnadest on tähtsamaid Sabaragamuva-nimelise kubermangu esilinn Ratnapura. Pilla­
tud künklikule maa-alale ja varustatud vana fordiga,
millesse viivad laiad trepiastmed, jätab linn maaliliselt
veetleva mulje. Kohati avanevad suurepärased vaated
117

mäestiku keskahelale — Adams Peak*ile ja Pidurutalagalale. Siledad asfalt-teed viivad miniatuursete orgude
ning kuristikkude kaudu küngastele, kus asuvad rikaste
pärismaalaste bungalow’d. Kõikjal jõukus ning küllus;
koguni väikese mehe hurtsikuski. Oo jaa, Ratnapura!
Mis seal viga nupukal mehel rikas olla?! Ojad ei jookse
küll mett ning piima, mäed ei koostu suhkrust ja siiru­
pist, kuid kulda ja kalliskive — neid seal on. Neljakümnemiljoniruupialisest kalliskivide väljaveost (selline
oli läinud aasta toodang) langeb üle poole Ratnapura
raioonile. Ratna-pura tähendabki — aardelinn. Juba
Pärsia muistsed kuningad olid teadlikud siinsest rikku­
sest ning hankisid oma koja jaoks Ratnapura aardeid.
Küllap mõjustas portugallaste ning hollandlastegi ligitungi kalliskivide sära.
Ratnapura peamisteks väärtkivideks loetakse safiire
ja topaase. Asjatundjate seletuse järgi olevat siinne tume­
sinine safiir ainulaadne terves maailmas. Kuna see kivi
harilikult mingit läbipaistvust ei oma, pidavat siinsed
eksemplarid sädelema ning seesmise kiirgavuse tõttu otse
õõnsatena näima. Linn on muidugi täis kalliskivide kaup­
lusi ja ka võõrastemajja kantakse neid rikkalikult, kuid
osta ei tarvitse süt penni eestki. Hind esemetele ei
valmi mitte kohal, vaid määratakse kindlaks Ameerika
ning Inglise juveliiride suurkauplustes. Paremad eksemp­
larid ei näe üldse enne New Yorki päevavalgust. Kõik,
mis müüakse kohal, on kõlbmatu kaup — määratud lol­
lide pügamiseks. Tänaval peatatakse teid enam-vähem
igal sammul. Kahtlane subjekt, kel pole ehk paari ruupiatki taskus, pakub kamaluga siniseid safüriterakesi.
Võib-olla on see klaasipuru, võib-olla midagi veel
tühisemat.
Imelikul kombel ei ole väliskapitalil korda läinud
murda endale teed Ratnapura rikkusteni. Kalliskividetööndus seisab eranditult pärismaalaste — singaleeside
ja tamulite — käes. Mul ei olnud siinsete magnaatide jaoks
118

ühtki soovituskirja; selle tõttu ei pääsenud ma ka ühtegi
töökotta ega kaevandusse. Käisin aga küll Ratnapura
lähemas naabruses kummüstandikku vaatamas. Tolle
peremeheks oli üks Hagenbecki „vanu sõpru” — heasüdameline, raskekaaluline vanahärra van Royen LõunaÄafrikast Ta kummiplantatsioon — Galkadua estate —
olevat üks suurimaid Tseilonis. Kui ma seda vana­
härrale ütlen, tunneb ta end väga meelitatuna ning muhe­
leb muiates.
Bungalow — suur hoone ringverandaga — asub pea­
aegu lagedal künkal. Umbes kilomeetri kaugusel läheb
tast Colombo-Ratnapura vaheline postmaantee mööda.
Sealt keerdub külavaheline kruusatee estate'i. Kummalgi
pool reastuvad lõpmatud väljad sihvakaid kummipuid
pooliti kooritud tüvedega. Maa puude all on krobelissavine, inetu. Kõige pealt jõuan tõllakuuri juurde, kus
keeratakse parajasti autot käima. Sealsamas kohtun
valitsejaga, kes juhatab mu bungalow'sse. Estate'i töönduslikud hooned ja teenijate barakk paistavad bungalow’
tagant. Künkalt avaneb vaade õige kaugele, kuid peale
ühetooniliste kummipuude pole seal midagi näha. Mulle
on selle elamise ja olemise mõte ühe pilguga päevselge:
ei siin küsita ilust ega mugavusest; mõõtuandev on ainult
majanduslik tulu. Kui kord juba kummi, siis lõplikult
ning ainuõigustatult Hävigu kõik muu, kasvagu ainult
mahlane tüvedesammastik.
Van Royen jätab nii kasvu kui näo poolest Peeter
Suure mulje: kulide kuningas. Äga ka midagi argentiinalikku hoovab ta kogust ning liigutustest. Hagen­
becki soovituskiri paneb ta lahkusest sulama, kui liiatigi
kuuleb, et olen ajakirjanik ning parlamendimees. Vestab
laiakaareliselt juttu, kuid ikka teatud üleolekuga ja sees­
mise irooniaga. Laseb katta teelaua, kostitab suupäraste
roogadega, aga nii kaugele ei saa, et tõuseks ometi kord
püsti ja viiks oma farmi vaatama. Alles pärast pikka
ning tühist juttu teeme väikese ringkäigu bungalow’ taga.
119

4

Galkadua estateilc kuulub üle kümne tuhande puu.
Aakri kohta tuleb neid keskmiselt 120 tükki. Iga tüvi
annab 6—12 naela kummimahla. See töötatakse kolmes
erihoones poolvalmiks fabrikaadiks, mis läheb kummitöösturite enda keskühingu vahetalitusel Euroopa turgu­
dele. Praegu valitseb Lõuna-Ameerika konkurentsi tõttu
kohutav hinnalangus. Paranemist polevat oodata. Vana­
härra teeb õige mõruda näo ja kinnitab, et olevat juba
asunud oma tööstuse likvideerimisele.
„Müün kõik maha ja sõidan Kapimaale 1“
See ei ole paljas ähvardus, vaid üldine jutt, mida
aetakse siin praegu tõelise häda sunnil. Näib, nagu oleks
Tseiloni majandus uue hävitava kriisi lävele jõudnud.
Kuuekümne aasta eest hävis teetööndus; nüüd ähvardab
sama saatus kummitööndust, olgugi hoopis teistel põh­
justel. Galkadua peremees on ümmarguselt nelisada tuhat
ruupiat oma ettevõttesse investeerinud. Kui ta sellelt
vähemalt 6 o/o ei teeni, siis on vesi ahjus, hoolimata oda­
vast tööjõust. Kaubanduskoja esimehelt Colombos kuul­
sin, et ligilähedalt 20% kõigist kummitööstustest olevat
juba haamri all. Galkadua estate’is oli minu sealviibi­
mise ajal ainult 22 palgalist ametis. Juba see asjaolu üksi
viitab ebanormaalsele olukorrale.
„Tööd seisavad praegu,“ seletas peremees. „Kuumade
kuude saabudes jääb mahl kinni. Vabrikus oleks tööd
maailm, aga milleks kuradiks peaksin ma parkima kum­
mit, kui sellest ometi lahti ei saa?f‘
Väline töö, mis lasub peamiselt naiste õlul, näib
kummiistandikes kõigiti terve ning puhas olevat, kuigi
ühekülgne. Puutüvesse lõigatakse sakiline haav, millest
nõrgub mahla nagu verd. Haava alla kinnitatakse savitops. Naised rändavad mööda metsaalust ning koguvad
mahla astjasse. Täidetud tõrred veetakse autoga vabri­
kusse. Mahl aurutatakse ja „pargitakse" vintskeks mas­
siks. Viimane osa tööst on õige vastik ja küllaldaselt
120

must. Alaline kokkupuude kleepiva kummiga kisub naha
kipra ning tekitab paiseid.
Lootsin, et laiakaareline jutumees van Royen mu
autoga Ratnapurasse saadab. Ta isegi osatas jutu kestel
seda võimalust. Äga kui ma tagasihoidlikult tähendasin,
et ei ole raske teel mõnd Colombost tulevat autobust
tabada, süs oli ta sellega jalamaid nõus ning saatis oma
külalise jalgväravasse. „01ed ikka va kitsipung 1“ mõt­
lesin ning ulatasin lahkumiseks käe.
Vaevalt sain fännist lahkuda, kui algas Ratnapura
igapäevne, pärastlõunane mürgel. Aimamata, kuidas või
kust, plahvatas taevas äikesepilvede püroksülün. Rak­
satus raksatuse kannul. Sirati ning sorati laiad välgujoad. Vihm ummistab pladinal taeva ja maa. Jõudsin
läbi häda lähemasse hütti, kus seisin läve-eelses laoaluses. Rõivad olid läbimärjad ja ma ei söandanud
nõjatuda nendega ühelegi esemele, veel vähem istuda,
sest nad oleksid kogu tolle tolmu ning nõe, mis täitis
elamut, kaasa võtnud.
„Oh oleks sind, tõhku!" manasin mõtetes Galkad.ua
peremeest: „Kui sa ei raatsinud autot anda, siis oleksid
võinud vähemalt vihma eest hoiatada."
Tund või poolteist hiljem olin juba Ratnapuras. Rii­
ded kuivasid iseendast. Aga sukad olid märjad ja saapad
vett täis. Andsin need rest-house'is boy kätte. Ise läksin
palja jalu tänavale. Kui teised seda võivad, miks ei
võiks süs mina? Süüdati parajasti tulesid. Turul seisis
suur inimkogu, kuulates rändmunga jutlust. Kahetsesin
sada seitsmekümnendat korda, et ma ei oska koha­
likku keelt.
Järgmisel hommikul algas sõit postiomnibusega Panadurasse (mereäärne alev Colombo ning Kalutara vahel).
Autojuht on ühtlasi ka postipoisiks. Iga paari miili taga
peatub ta: võtab ja annab kirju. Peale selle on tee täis
121

koolilapsi; neid peab järjest peale noppima ja niisama
tihti omnibusest maha laskma. Nagu oma üllatuseks kuu­
len ja näen, on koolilaste sõit postiautol absoluutselt hin­
nata. Ei tea, kas meie maa peaks kord sama kaugele
jõudma?
Katnapura ja Panadura vaheline maa-ala üllatab rän­
durit vegetatsiooni lopsakusega. Langegu mäed järsult,
ikka katab neid tihe ürgmets. Kalu Ganga jõgi, paiguti
kärestikuline, paiguti lai ning rahulik, hoidub meie vase­
male käele. Inimelamute arv ei ole siin kasinam kui mere
ääres; aga nad ei paista silma. Alles siis, kui komistad
ninuli majaseina, lähevad silmad lahti: Tohoo, peletised,
igal pool te ees! Asumise poolest on tseilonlane tõesti
eeskujulikumaid metsmehi. Harrastab kultuuri ja tungib
haridusele, aga elab kesk põliseid laasi ning padrikuid.
Olen märkinud sellelt teekonnalt reisipäevikusse
lõbusa vahejuhtumuse. Nagu eurooplased ikka, istusin
ma ka tol korral juhi kõrval. Äga ka üks pärismaalasest
koolipoiss mahtus sinnasamasse. Minnes posti hankima,
jättis autojuht mootorile käigu sisse. Poiss, kes kogu
aeg hoolega juhtimist oli jälginud, teeb paar otsustavat
liigutust. Omnibus hüppab nagu konn ühest teeäärest
teise ja surub siis sarved eemaloleva maja seintesse.
Kostub raksatus ning klaaside klirin. Edasi toimub kõik
tulise kiiruga: sõitjad hüppavad maha, majaperemees
karjub ja autojuht tuleb tuhatnelja katastroofikohale.
Äga kes kadunud, kellest pole näha enam jälgegi, on
muidugi insenerikalduvustega nooruk. Autojuhidiplomit
ta oma vägiteo eest küll ei saa, aga kogemuste poolest
on ta nüüd kahtlemata rikkam.

122

VIIL

ÄNURHD JÄPURÄ.

Hiilgav minevik, hall tänapäevi See on mõte ja
tunne, mis masendab sün meelt. Tõepoolest, — mida
kujutab endast Änuradjapura nüüdsel ajal? Aeglase
tuiksoonega tamuli alevit. Luuletaja on piltlikult lausu­
nud: „Ja varemetel tärkab elu uus.“ Änuradjapura
kohta ei saa sedagi öelda. Elu, mis hingitseb miinide
ümber, ei põlvne mingil määral muistsest hiilgusest Pole
tal ühtki traditsiooni ega mälestist, peale kivihiiglaste,
suurest vaimsest renessansist ja murrangust, mis toimus
sün kord. Ajaloost kuulemegi, et Änuradjapura — kunsti,
teaduse ja usu linn — langes kõdunemisse, kattus ürg­
metsaga, vaibus pimedusse ja unustusse, lakkas eksistee­
rimast. Tuliuus põlv, kes liigutab sün nüüd oma siblivaid koibi, kuulub üksnes tänapäevale, olles veel üpris
värskeid ning tüüpilisi asunikke, nagu kohtad neid kõik­
jal Tseilonis.
Pilk tagasi!
Tseiloni ürgelanikeks olid, nagu nägime juba selle
raamatu esimeses osas, veddad. Keegi ei või öelda, mil­
lal asusid nad saarele: tõenäoliselt juba süs, kui praegune
Tseilon moodustas veel ühise terviku India mandriga.
Asustades padrikuid ja laasi, ei tõusnud veddad primitiiv­
seimast metsmehelikkusest hetkekski kõrgemale. Muinas­
jutud ning vanad kroonikad ei tea kübemevõrragi jutus­
tada nende vastupanust aarialaste pealetungile. Too rah­
vas oli ning jäi ajaloota rahvaks. Vedda taganes ning
123

taganeb veel praegugi — järjest sügavamasse padrikusse.
Näib, nagu valdaks teda paaniline hirm saada kuidagi­
viisi kultuuriliseks või ajalooliseks teguriks. Nimetu
kadumine ja kustumine on vist ta ainsaid ideaale. Selli­
selt pole süs sugugi imestuda, et Tseiloni mineviku vooru­
sed ning pahed langevad ainuüksi singaleeside ja tamulite
pealaele.
Umbes tuhat aastat enne praegust ajaarvamist — nii
jutustavad kroonikate algallikad
asus Dekhani pool­
saarel vägev aarialaste kuningriik Lalha. Tolle elanikud
hüüdsid end „lõvitõulasteks“. Kuninga vanem poeg Vidhaja, kangekaelse ning võimuahne iseloomuga noormees,
oli sattunud troonitülidesse ja pidi maalt lahkuma.
Kogunud enda ümber seitsesada mässulist sõdurit, asus
ta laevadega meresõidule ning jõudis pärast seiklusrikast
teekonda, mis osutus ühtlasi ta meeleparanduse tee­
konnaks, Lankha saarele — praegune Tseilon. Pidades
meeles oma ,,lõvilikku“ päritolu, ristis ta saare Singhalaks: singha tähendab singaleesi keeles lõvi. Uus­
tulnukate suurimaks teeneks saarel osutus pealinna Anuradjapura ehitamine. Toetudes sõjalisele ning kultuuri­
lisele jõule, valitsevad Vidhaja järeletulijad rohkesti
tuhat aastat Singhala rüki. Anuradjapura muutub hiilga­
vaks hoovkonna ja kirikuvõimude kantsiks. Täi kavad
templid Brahmale, Šivale ja Višnule. Sigib kanalite võrk
ja hakkavad sädelema päikeses suured veereservuaarid —
järved.
Praegu oleks varajane öelda, kui palju leidub Anuradjapuras Vidhaja ning ta järeletulijate põlvel ehitatud
hoonete jäänuseid, sest kaevamistööd ootavad alles järge.
Need püramüditaolised mürakad, mida imetellakse seal
tänapäev, põlvnevad buddistlikust renessansiajast, osalt
hilisemast buddismi õitsengust. Buddism sündis küll ürg­
sel India mullal ja on nii usufilosoofiliselt kui paljudelt
välistelt tunnusteltki seotud hindu usuliste kujutelma­
dega, kuid ta arenemiseks osutus eriti soodsaks Tseiloni
124

isoleeritud maa-ala, kus polnud säärast vahenditut hmduismi pealerõhumist kui Dekhani poolsaarel.
Legend jutustab vaimurikkalt ning pildikalt esime­
sest buddismi läkitusest saarele. Äeg — teine sajand
enne Kr. sündimist. „Lõvitõulaste“ riiki valitses noil päe­
vil kuulus kuningas Devanapiya Tissa, kelle nime järgi
hüütakse praegugi Änuradjapura järve Tissavevaks.
Järv — veva singaleesi keeles. Tuleb võtta ajalooliselt
tõestatud faktina, et Anurdjapura järv tõeliselt kroonib
kuningas Tissa mitmekülgset loomingut
Kord läinud kuningas ümbruskonna mägedesse jahile.
Džungli tihnikutes valitsenud vaikus. Kuninga saatjas­
kond tukkus telkides ega märganud oma valitseja kadu­
mist. Kihutatud saagihimust ja rahutusest, kõndis kunin­
gas ikka kaugemale ning kaugemale. Äkitselt ilmus
tihnikust noor hirv, seisatudes julgelt ning arukalt. Kunin­
gas kahmas ammu ja noole järele; kuid ennäe,
hirv
oli muutunud inimeseks, noormeheks, kes sirutas kuninga
poole käe, hüüdes:
„Sina ei pea tapma! Kõik olendid väärivad kaitset
ja on õigustatud elama. Kas sa ei tea, et elu on ring,
mida ei suuda purustada inimese vägi?"
„Kes oled sina, et kõneled kuningaga säärasel too­
nil?** hüüdis Tissa üllatatult
„01en Mahinda, kuningas Äsokha poeg, tõe ja õig­
luse ori, kes tuleb prohveti nimel ja koputab inimeste
südametunnistusele. Toon tervitusi isalt-kuningalt ja
tahan olla sinu ja su rahva alandlikke äratajaid."
Tissa oli kuulnud kuningas Äsokha vägevusest ning
voorustest, pidas selle sõprust endale hinnatavaks ning
laskis noormehe saada hiilgava vastuvõtu osaliseks.
Mahindale anti vabadus kuulutada uut usku ja rajada
templeid ning kloostreid. Süt peale algab Änuradjapuras ületamatu ehitamishooaeg. Oleksid Änuradjapura
125

varemed maailmale rohkem tuntud, siis ei imetleks me
enam selliselt Egiptuse püramiide.
Võhikule jätab Anuradjapura üldvaade segase ning
rahutu mulje. Imelikud kühmad ja künkad tõusevad
nagu muinasjutulise muti tuhnikud kesk viljeldavaid
rüsivälju, aedu ning tiike. Teed keerlevad kõverjooneliselt ega vii ealeski sinna, kuhu soovid. Maastikul puu­
dub plaan ja perspektiiv. Alles pärast seda, kui oled
veendunud, et mõttetult upituvad mäed ja künkad ei ole
asetatud oma kohtadele looduse kapriislikul tahtel, vaid
inimeste käte rammul, hakkad tajuma selles sünges korra­
lageduses teatud mõõtu ning otstarbekust. Vee ja kivikuhelikkude jaotuses tundub teadlik suhtelisus. See sel­
gub eriti, kui olen tõusnud vana dagooba 150 meetri
kõrgusele harjale ja näinud enda all kogu maastikku
lausa kui kaardile joonistatuna. Suurepärane, kuid
süngevõitu vaatepilt: lähemas ümbruses halli- ning ruske
segune kühmastik, lagunevate sammastega, mõresklevate
treppidega, luituvate seinaliustikkudega ja pehkivate por­
taalidega; eemal aga — sinine džungel, tõustes ning vaju­
des laineliselt, kuni kaob allalaskuva taeva tühjuses.
Budda tempel, ka kõige pisem, koostub vähemalt
kahest ehitisest: templist enesest, kus leidub lahtine
eeskoda, sammassaal ja altar prohveükujuga, ning kuplitaolisest (kõrvalhoonest, mida kutsutakse dagoobaks.
Dagooba on õieti kinnine ruum, kuhu pääseb ainult
koopataolise, enamasti maskeeritud ukse kaudu. Pühitsematu jalg ei tohi astuda üle selle läve, sest dagoobas
hoitakse templile kuuluvat aaret — mõnd juuksekarvakest Budda peast, prohveti kinga või midagi muud selle­
sarnast. Igapäevne usklik — harilik koguduselüge
ei
näe kunagi eset ennast: ta rahuldub teadmisest, et see on
ning püsib. Selliselt jääb aare müstiliselt kaugeks ning
salapäraseks.
Ka Anuradjapura vanad templid koostuvad kahest
osast. Tänapäeval ehitatakse suure templi kõrvale pisike
12<5

dagooba. Vanasti toimiti vastuoksa: tempel oli tihtilugu
ainult lisandiks ilmatu suurele dagoobale. Seeüle ei tar­
vitse imestuda, sest siis oli usk alles „elav ja pühakulised esemed esmajärgulise väärtusega. Nii näiteks hoiti
Anuradjapuras prohveti ristluud, maksa ja todasama
kihvakujulist hammast, mis asub praegu Kandy Dalada
Maligava’s. Suuremad dagoobad
kuni 150 ^meetrit
kõrguselt ja kaks korda sama palju jala läbimõõdult
erinevad Egiptuse püramiididest ainult ehitusviisi ja
välise kuju poolest. Püramiid kujutab enesest nelja­
nurgelist kuhikut terava tipuga; need siin
ümmargust
kuplit. Püramiid tõuseb enamasti trepiastmeliselt, da­
gooba — siledalt ja sihvakalt. Praegu on võrdlemisi raske
nende geomeetrilisest joonestusest täpsat käsitust saada,
sest suurem osa dagoobasid on kattunud aja jooksul
palmidega ja põõsastega. Üldiselt näevad nad välja,
nagu suured kummulikeeratud kohvitassid.
Vaaraod ehitasid püramiide teadupärast endale vii­
maseks puhkepaigaks. Mida pikem kuninga valitsemisiga,
seda suurem püramiid. Egiptlaste usk hauatagusesse ellu
oli lihtne ja kõigutamatu. Arvati, et inimene teispool
meeltega tajutavat maailma vajab enam-vähem samu
mugavusi, mis maiseski elus. Püramiid pidi kindlus­
tama valitseja laiba puutumatuse ja võimaldama surnule
hauataguses elus sama keskuse, mis ümbritses teda reaal­
ses maailmaski. Tänu säärasele utilitarismile osutusid
püramiidid hiljem parimaiks allikaiks muistse Egiptuse
olustiku uurimisel.
Dagoobade ja templite ehitamise mõte oli sootu teine:
neid ei rajatud inimestele, vaid jumalale. Buddist ei
usu hauatagust elu, aga ta ei usu ka surma. Talle on elu
suur filosoofiline ring alguse ja lõputa. Üksikindiviid on
pahestumise produkt Ta ei tohi saada eesmärgiks ise­
eneses ega taotella püsivust Ta on väärnähe ning kõrvale­
kaldumine suurest filosoofilisest tervikust Hingestumise, moraalse täienemise, endassesüvenemise ning loo-

bumise ja kõiksuse tajumise kaudu saavutab isik Nir­
vana — see tähendab: lõpliku rahu ja „mina“ hävimise.
Ta on siis jälle isikuliste omadusteta osake suurest filo­
soofilisest „ei millestki" — jumalast. Jumal ei ole isik.
Jumal ei mõtle, jumal ei soovi, jumal ei teotse. Järe­
likult ei ole süs templidki ning dagoobad sõna otseses
mõttes «jumalakojad", vaid sümbolid, mis juhivad me
mõtte maisest ülimaisele. Neid ehitatakse selleks, et
tasakaalustada argipäeva askeldust moraalse loomingu
idealismiga. Mida suurem ja kõrgem dagooba, seda kau­
gemale teda nähakse, seda masendavamalt mõjub ta inimmeeltele.
Ajavaimu maksmapanemise mõttes ei ole muidugi
sisulist vahet vaaraode loomingu ja Singhala riigi valit­
sejate loomingu vahel. Kandes endas kaduvuse aimust
ning nähes sugupõlvede kokkuvarisemist, tahtis inimene
põlistada vähemalt mälestise endast. Lihtsamaid vahen­
deid selle saavutamiseks oli arhitektuuriliste monumen­
tide püstitamine. Loomulikult ei tulnud seejuures niivõrt
küsimusse kunsti ja ilu taotlemine, kuivõrt ehitise vastu­
pidavus ajahambale ja selle dimensioonid: rekordiks loeti
võimalikult suurt materjalihulga kokkukuhjamist
Änuradjapura usinamateks ehitajateks olid kuningad
Devanapiya Tissa (3. sajand e. Kr. s.), Tuttha Gamani
(161—137 e. Kr. s.) ja pärast teiskordset Singhala rügi
restaureerimist — Barakrama Bahu (1164—1197). Üle saja
templi ja dagooba tunnistavad tänapäev nende valitsejate
ehitamisalalist püüdlikkust
Kuhu minna ja millele pühendada siin peamine
tähelepanu? Varemeid on nii palju ja nende kuulsus
nii rabav, et ei jaksa orienteeruda. Olen võhik sel pühit­
setud pinnal, kuhu muistsete mälestiste elustudes on
hakanud saabuma uuesti piligrimide tuhanded, nagu see
sündis arvatavasti ka usinate ehitajate eneste elupäevil.
Inglise administratsiooni hoolikal korraldusel on kõik
128

muinsusjäänused kergesti külastatavad. Kaks tuliuut ring­
teed Inner Circular Road ja Outer Circular Road veni­
vad nagu traageldusniidid ehitiselt ehitisele. Ma ei teinud
vist halvasti, et külastasin kõige pealt n. n. Abhayagiri
dagoobat. Too mürakas on ehitatud kuningas Valagam
Bahu valitsemise ajal 100 aastat e. Kr. s. ja ületab suu­
ruselt kõik Egiptuse püramiidid peale Cheopsi (Cize)
püramiidi Kairo lähedal. Insenerid arvavad, et kui meie
päevil tahetaks püstitada säärast monumentaalset kup­
lit, siis kuluks selleks, kasutades kõiki modernseid abinõusid, seitse aastat, misjuures jätkuks tööd 500 töölisele
keskmiselt kümme tundi päevas. Kui kaua töötasid Vala­
gam Bahu orjad selle ülesande kallal, ei ole kroonikakirjutajatel teada. Arvatakse vaid, et töö on täide viidud
tamuli sõjavangide jõul, samuti nagu ehitise enda käsilevõtmist põhjustas tähtis sõjaline võit, mille saavutas
Valagam Bahu maaletunginud tamuli vägede üle. Käes­
oleva sajandi aluks oli see dagoobade dagooba jõudnud
kokkuvarisemise easse. Ähvardavad praod seintes ning
augud kupli ülemistes võlvides kuulutasid ehitise peat­
set lõppu. Ja imelik küll: polnud see enam buddistlik
võim, kes asus muinsusmälestise päästmisele, vaid maale­
tunginud kristlaste oma: kuulus dagooba paigati ja paran­
dati inglaste initsiatiivil ning Inglise riigikassa kuludega.
Singhala loomisvõimeliste põlvede järeletulija — pisike
käsitööline ja kuli — varitseb ainult võimalust käe välja­
sirutamiseks, et manguda samalt eurooplaselt jootraha.
Ajaloolasele pakub Änuradjapura ruiinide pesa aasta­
teks uurimisainet. Ka turist leiab siin palju huvitavat
ning nauditavat. Võiks rännata päevadekaupa tolles sur­
nute linnas, vaadeldes graniidist elevante, millele toetu­
vad templite pudenevad poognad. Võiks hardumuses
imetella kummalisi kirju ning bareljeefe luituvatel por­
taalidel. Võiks otsida kogu selle nähtekujustiku varjatud
mõtet. Võiks joobuda melanhoolsetest õhtutest, mil sum­
buv päike heidab džungli sinkjusse vahakat kuma ja
9

K. Ast — Reisukirjad Tseilonist II.

129

mäestiku piirded idas tõmbuvad pinguli otsekui viiuli­
keeled. Kuid inimene, elav inimene selles surnute lin­
nas on häbematuseni tüütu. Ta ei anna teile hetkekski
mahti endasse süveneda. Ikka piriseb ja kiunub keegi
nagu sääsk teie hinge kallal, ikka riisutakse teie naudingu
rõõm ebadiskreetse ligikippumisega. Peaks omama nähtamatuks-tegevat kübarat, et külastada neid ruiine.
Minu mälestis Anuradjapurast on ähmane. Milleks
see üliinimlik vaev? Ons inimesel tarvis hoolitseda ajakoide lõunalaua külluse eest? Minutid-õgijad, minutidnärijad mäluvad selle ometi kord tolmuks. Kahtlemata
on tänapäeva looming — vähemalt meile enestele — võr­
ratult tajutavam ja vastuvõetavam, kuigi ta ei pretendeeri
igavikule. Aga — see on juba tõeotsimise küsimus, järe­
likult viljatu. Võib-olla on inimpõlvede eksimused, nagu
ahelalülid, kõik parajal kohal. Kõige kaudsem, kaugem
ja pikem tee olevat tee enesetundmisele. Peab koputama
tuhandetele ustele, enne kui avaneb õige uks — kui ta
üldse avaneb.
Rahutu ja painajalik oli mu viimane öö Tseilonis.
Juba ette hoiatati, et ei pea õhtul õue astuma, sest Anuradjapura on malaariakardetavamaid kohti saarel. Ma
jalutasin siiski tundi paar pärast päikseloojakut Tissaveva kõveral tammil. Kuusirp seisis nagu üksildane nagi
hallis taevas. Kaubatänavatel vilkusid tuled ja mõningad
valged kogud läksid laternatest mööda. Nägin neid ainult
vilksatamisi valgusesõõris. Ka järvekaldal seisis paarisajaküünlane latern. Seisatusin hetkeks ta all. „Niiüd
nähti sind eemalt..." mõtlesin. „Kes oled sina? Pimedikust tulija — pimedikku sööstja. Paljas unenägu,
viirastus."
Sama unenäoline on kõik muugi siin ilmas. Näeme
seda vaid ajaliku valguse ahtakeses raamis. Kust see
tuleb ja kuhu kaob — ära küsi.
Tuba võõrastemajas oli palav. Propeller laes levi130

tas küll tuult, aga ometi litsus õhk hingematvalt Magama
pidin pugema moskütovõrgu alla. Närvetav higi immit­
ses ihul ning voodigi tundus märjana. Väljas klõbistas
öövaht gongi. Läbi unevirvete nägin ikka veel dagoobade
kumeraid kühmi ja templite tömbijalgseid elevante. Äga
nüüd ei seisnud need enam paigal, vaid liikusid otse­
kui karusselli põrandale asetatuna Inner Circular ja
Outer Circular Road — kõik üks puder.

SISU :
I. Teater.................................................................................

5

II. Saare sisemaale........................................................................13
III. Nädal paradiisi........................................................................32
IV. Kandy.......................................................................................57
V. Budda jälgedes........................................................................72
VI. Kalu Ganga jõel........................................................................95
VII.
VIII.

Kolm väikelinna.....................................................................HO
Anuradjapura

..................................................................... 123

K. Ast-Rumori reisukirjade III osa on pühendatud India
lõunapoolsetele maadele — Dekhani poolsaarele.

HIND 1 KR. 90 S