EESTI

HARIDUSLIIT

ÖPIRINGI KAVA Nr. 5

Lavakunsti
õpiring
Koostanud Albert Üksip

' . -j
EESTI HÄRIDUSL1IDU KIRJASTUS
TÄLLINNÄS 1932

Firma J. Ratassepp'a trükk
Tallinnas

—

Lai t. 43

ENSV TA
Kirjandusmuuseumi

i ..y raamatukogu
Sibil

Sissejuhatus.
Näitekunst on kunstiharu, mis haarab laie­
maid rahvahulki palju võimsamal kujul kui
mingi teine kunstiharu, ja seda seepärast, et
vaatleja-kuulaja on tihedas kontaktis loova isi­
kuga: ta mitte ainult ei näe-kuule valmis kunsti­
tööd, vaid jälgib ka ise loomisprotsessi, vähe
sellest, ta võtab ise aktiivselt osa sest prot­
sessist, on tarviline lüli ses toimingus. Kuid
nagu ükski asi pole ainult talendi asi, nii ka
lavakunst nõuab peale kalduvuste ja eelduste
veel ka vastavaid oskusi. Näitekunsti, nagu
iga asja, peab õppima. Ja selleks on peale
praktilise „teaatritegemise“ veel väga mõju­
vaks abinõuks teaatrikunstisse puutuvate küsi­
muste arutamine omavahel õpiringides, kas või
alljärgneva kava järgi.
Ent mitte ainult „teaatritegijaile", näitlejaile,
ei tule kasuks niisugune õppimine, vaid ka
harilikele vaatlejaile. Vajaliselt ettevalmista­
tuna me suhtume hoopis teisiti pakutavale
lavalt kui ilma niisuguse selgitamiseta. Tähen­
dab, ka teaatritarvitajaile võivad niisugused
õppetunnid olla kasuks ja ergutuseks. Me are­
neme sedasi.

Kuidas üldse korraldada õpiringe, sellest
annab kujuka ja selge juhatuse E. Kubjase
raamat „Õpiringid“.
Meil puudub peagu täiesti teaatrisse puutuv
kirjandus. Peame seepärast leppima selle vähe­
sega, mis meil on. Põhiraarnatuks kõnealuse
õpiringi moodustamisel võiks olla minu „Teaatrikunsti aluseid",E. Venderi kirjastus, 1931, kuna
abiraamatuna võiks tarvitada J. Metua „Näitleja-asjaarmastaja käsiraamatut^ T. Mutsu kir­
jastus, 1927. Kes oskab võõraid keeli, võib
leida huvitavat materjaali lugemiseks ja õppi­
miseks minu raamatukeses mainitud biblio­
graafias. Kahjuks on enamik neist raama­
tuist kallid, kuid nende järkjärguline muretse­
mine seltside raamatukogudesse oleks väga
soovitav.
Siberi iikaip.

<

I.
Mis on kunst ? Kas iga osavusega seotud
oskust võime nimetada kunstiks? Kaunid kuns­
tid. Kunsti tekkimine ja eeldused selleks. Ilutunne ja selle avaldused.
II.
Ons sportlikud mängud sport? Teaatrikunstide koht teiste kunstide peres. Missuguseid
kunstiharusid tunneme veel? Mis on kunstis
tähtsam: kas sisu või vorm? Sisu, süžee, vorm.
Kirjandus: Albert Üksip — Teaatrikunsti
aluseidIhk. 11—14 ja 36—40 ja eessõna.
III.
Teaatrikunsti mõju rahvahulkadele. Näitleja
kunsti iseärasused. Teaatrikunsti tekkimine ja
arenemine: looduse nähtuste järeleaimamisest
ja omasuguste osatamisest. Leida mingi teine
seletus teaatrikunsti ja näitlemise tekkimisele.
IV.
Žest, miimika ja kõneand näitleja relvadena.
Kas oskab iga näitleja ühtviisi tarvitada neid
relvi ? Milline neist on tähtsaim ?
Kirjandus: Üksip, /. c. Ihk. 15—21.

J. Metua — Näitleja-asjaarmastaja
raamat, Ihk. 14—17.

käsi­

V.
Kes on näitleja? Talendi määramine. Impro­
visatsioon. Pantomiim. Stsenaarium. Näidend
tänapäevases mõttes.
VI.
Kuidas suhtuvad improvisatsioon ja näidend?
Teaater ja kirjandus. Nende kooselu head ja
halvad küljed. Kas on teaalrikunst internat­
sionaalne või rahvuslik? Kas mäng või sõna?
Kirjandus: Üksip, l. c., Ihk. 21—26, 40—43,
44—45, 69—71.
VII.
Näitleja käsitöö. Miks võivad teaatris töö­
tulemus ja edu saabuda ruttu, kiiremini kui
teistel kunstialadel ? Selle nähtuse hea ja halb
külg. Kas on võimalik õppida teaatrikunsti ?
Äutosuggestioon ja suggestioon.
VIII.
Teaalrikunst kui kollektiivne kunst. Dist­
sipliin teaatris Millisena tahame näha head
näitlejat? Kas näitleja peab olema haritud
inimene või piisab tal ta oskusest ja andest?
6

Kirjandus: Üksip, L c., Ihk. 19—25, 27—36,
40- 41, 44, 57—60, 63—68.
Metua, l. c., lluk. 41—46.
IX.
Näitleja ja näitejuht. Kas on näitejuht teaatris hädatarviline? Milline on hea näitejuht?
Lavastamine. Lavaseadeldis. Liikumine laval.
Miks liigutakse laval enam kui elus? Elutõde
ja lavatõde.
X.
Lavatöö. Näidendite kärpimine. Milleks on
teaatris vaheajad? Pausid. Osa õppimine. Proo­
vid. Kuipalju peab tegema proove ? Meele­
olu loomine laval: teatud meeleolust tekkinud
näidend peab looma publikus teatud meeleolu.
Kirjandus: Üksip, l. c., Ihk. 45—58, 60,
65—68.
Metua, l. c., Ihk. 5—13, 17—38, 41—44,
47—56.
Lõppsõna.
Miimika ja grimmi kohta puuduvad meil seni
kahjuks raamatud, milledest võiks ammutada
algelisimaidki teadmisi nende tähtsate harude
üle. Kuid on lootusi, et lähemal ajal sel alal
midagi ilmub.
7

Hääldamise ja lavakõne kohta on ilmunud seni:
K. Otto (R. Engelbergi aineil) „Hääldamise
ja ilulugemise õpetus", E. Venderi kirjastus,
1931, mida võiks tarvitada põhiraamatuna õpi­
ringides hääldamise õppimiseks.
Hääldamise kohta peale mainitud teoste vaata
veel: Üksip, 1. c., Ihk. 40—41, 60—62. Metua,
1. c., Ihk. 26 — 37, 40.
Hääldamisharjutusi võiks õpiringides ühen­
dada vaidlustega teaatrikunsti üldküsimuste üle,
nii et iga õpiringi koosolek algaks harjutustega
ja sellele järgneks pärast lühikest vaheaega
vaidlusõhtu õpiringi kava kohaselt. Niisuguseil
kombineeritud koosolekuil oleks see paremus,
et neis otsene praktiline töö oleks seotud
sisuka ajaviitega, puhkusega.
Sääraseist vaidlusõhtuist osavõtmine osu­
tub kasuks mitte ainult teistele, vaid eeskätt
just korraldajale, juhatajale ja referendile, ergu­
tades teda eriti energilisele mõtlemisele. Hästi
organiseeritud ja juhitud vaidlusist, arvamiste
kokkupõrkest, purskab, prantsuse vanasõna
järgi, tõde. Õpetades õpime kõigepealt ise!

8