|| SELLEST
RAAMATUST

Noorusmaa populaarteaduslik kirjastik nr. 3

Boris Žitkov

Sellest raamatust
Vene keelest

Evald Stein

Tallinnas 1931
Eesti Õpetajate Liidu kirjastus

Tallinna Eesti Kirjastus-Ühisuse trükikoda, Pikk t. 2.

1931.

-KW3LAMA&csff 7,
f u^y*o&?*k " \/e£&$f~
KsOl&üZjJSZ^ü^ <x-«^
Jj*s£ , dCfr-^cCa^t.^_

oUsoa^

<^''r‘eit?*ff^~

, **~t.

, c/a+j~~ o~

~&^t. e,£t XcS'-a^

'ZžLaC^i p,

'mL4-«J?

.sTcd^tnY - '

'
*

<8

nj

ffa&A#t< U4Žyt*£**(
£^t? V-*«r '

■'*'

-gVarZSZr ZZ **t '-'■^jf<t

ffl <&£&. ' ZT4täe4C*lŽ<', Zrü^ila^.

3

w

Aga nüüd vaadake, kui kerge on lugeda: see
läheb juba trükitult.

KUIDAS OLI VANASTI.
Oli aeg, kus inimesed istusid ja muudkui
kirjutasid hanesulega pakse raamatumürakaid.
Aastate viisi kirjutasid. Päeva otsa istub ini­
mene, ja justkui kitib tähe tähe kõrvale. Jõuab
uue päätükini ja siis selgest rõõmust väänab
algustähe nii keerulise, et vaata ja imesta:
igasugused konksud, rõngad ja noolekesed.
Mõnikord muist isegi punast värvi.
Rutata pole nii kui nii kuhugi — aeganõu­
dev töö. Ja algustäht — see on nagu vahe­
jaam.
4

Joon. 1.
5

Mõni ümberkirjutaja joonistas algustäheks
terve pildi: tillukese, puhta ja täpsa. Joonis­
tas — ja uuesti teele: muudkui matka mööda
täheridu tuhandete verstade kaupa uue jaamani.
Olid suured meistrid! Vaatad mõnd lehe­
külge ja ei tahaks nagu uskudagi: egas see
kõik ometi pole tehtud käsitsi?
Nii puhtalt, justkui trükitult.
Aga pitsatit tundsid inimesed juba hallidel
aegadel. Need lõigati kalliskivvi — mingisu­
gune näopilt või elukas. Kivi paigutati sõr­
musesse ja kanti sõrmes. Kui oli vaja pitsee­
rida kirja kinni, tilgutati ümbrikule vaha ja
suruti pitsatiga selle pääle. Vahale jäi kumer,
reljeefne jälg — pitsat. Muidugi võib pitsa­
tisse lõigata ka tähti — siis saame vahale
nende jäljendid.
Nüüd ei pitseerita kirju enam vahaga, vaid
kirjalakiga. Ja pitsateid ei lõigata ka enam
kivvi, vaid vaske. Aga inimestel ei tulnud
hulgal ajal pähe teha pitsatile kumeraid, kõr­
gemaid tähti ja neid määrida värviga, nagu
nüüd tehakse näiteks postitemplitel.
Olid küll sellele kaunis lähedal* määrisid
sõrmed tindiga ja vajutasid paberile — see oli
siis allkirja asemel. Seepärast, et kirjaoska­
jaid oli kolevähe — võib olla ainult mingisu­
gused sekretäärid oskasid kirjutada.

Vene bojaarid, näiteks, ei osand üldse kir­
jutada, Vaja allkirja: lihtne asi. Määris sõrme
tindiga ja vajutas kirjale. Sellepärast üteldigi:
„Pani sellele kirjale käe alla. . .*
Aga vaat’ — tindise sõrme asemele kirja
alla vajutada väljalõigatud tähega — seda ei
tulnud hulgal ajal kellelegi pähe.

INIMENE TAIPAB.
Lõppeks üks sakslane, Gutenberg, mõtles
selle välja. Oli 500 aastat tagasi. Tema tegi
väljalõigatud tähed, säädis need ritta, et sõna
4
tuleks välja, määris vär­
vi paale ja surus pa­
beri neid vastu. Sõna
oli trükitud. Oli mees TÄHT
muidugi õnnelik, kui
esimesel korral õnnes­
tus.
Nüüd tehakse samajoon. 2.
sugused templid täht­
haaval. Need valatakse
erilisest seatina, antimoni ja inglistina sulatisest.
Tulevad niisugused neljakandilised postikesed (tähed). Otsal on neil täht (tähepilt). Nii
nagu pildil näha. Neid tehakse mitmes suu­
7

ruses. Suure ]a väikese trüki jaoks (just nagu
siingi on trükitud). Siin on teile näiteks
seitsmes erisuuruses:

UUUUuüü
Aga kuulutuste jaoks on niisuguseid väge­
vaid tähekolakaid, et ei mahu poolt tähtegi
selle raamatu leheküljele. Vaadake paremale.
No, aga siiski, kuidas trükkida? Egas ometi
tule võtta igat tähte tinast saba pidi, torgata
värvi ja siis tonkida mööda paberit täht tähe
järele? Oleks lihtsalt surma igavus: olge lah­
ked, tonkige välja tähthaaval terve see raamat,
— ja lõppeks — püüa kui palju tahad, ikka
läheks kõik viltu ja põigiti. Parem juba liht­
salt võtta sulg kätte ja kirjutada — nagu raa­
matu alguses — läheks hoopis paremini. Aga
pääasi, pole ju tähtis see, et oleks trükitähte­
dega, aga see, et — et trükkida korraga tuhan­
deid raamatuid. Seda raamatut näiteks trüki­
takse 1000 tükki.
Trükikoja jõud seisab ses, et ta trükib teile
kas või 50.000 tükki ja teeb seda kähku.
Muidugi, keegi ei hakkagi tonkima tähthaaval,
aga koostatakse midagi templitaolist. Suur
tempel — terve lehekülg laotakse täht tähe
kõrvale, et tuleksid vajalised sõnad, ja nii —
8

rida realt — koostatakse terve lehekülg. Nüüd
jääb vaid määrida see tempel värviga ja . . .
ja siis? Virutame sellega paberile? Otsekohe
pudeneks see tempel tähtedeks laiali. Ja kui­
das saab seda üldse tõstagi üles? Muidugi
ei vajutata tähtedega paberile, vaid paber pan­
nakse tähtedele ja surutakse vastu neid.
Nii jääbki tempel paberile. Korraga terve
lehekülg. Muudkui määri jälle tähed värviga
— ja paber pääle. Lase aga käia leht lehe
järel.

RIVIK.
Aga jälle häda: hiigla-raske on sääda tähed
ritta, et tuleks välja ühetasaselt. Ja see pole
sugugi naljaasi. Konks ei seisa ainult värvis.
°lge lahked> katsuge 1uSeda seda- MuSav
mis? Ju3tkui mööda

mä‘Vd ia

Vm

seda °n ainuU

r*da. ^ga mis siis’ ku* o*eks ko“u raa"
“a* niiviisi?
Vaja mõtelda välja midagi, et tähed tuleks
ilusasti ritta. Selle jaoks ongi leiutatud rivik.
See on raudnurk (joon. 4). Esimest seina
sel ei ole. Sellesse laotaksegi tähed. Põhi on
rivikul sile nagu joonlaud. Tähed jäävad ta­
saseks ja sirgesse ritta.
Vasak külg on rivikul liikuv. Seda võib
liigutada edesi-tagasi ja kinnitada soovitud
10

RIVIK

Joon. 4.

kaugusel. Selle abil võib tähtede aluspinda
teha pikemaks või lühemaks. Kui lehekülg
on lai ja read peavad olema pikemad, tõm­
matakse ots kaugemale vasakule. Nüüd pole
muud, kui lao rivikusse tähtedest rida val­
mis. Tähti laovad spetsialistid — trükiladujad.
Vasakus käes hoiab laduja enda ees rivikut,
paremaga laob tähttüüpe.
Aga egas ometi igale tähele tule otsa vah­
tida, et teada, missugune ta on? Aga muidu
äkki, ole lahke, virutad B asemele R. Kas siis
tõesti tuleb uurida igat tähte, enne kui ase­
tada ta rivikusse. Oleks alles piin. Ja ladu­
mine veniks ka tigusammul. Eriti kui on pee­
ned tähed: kaotad silmaseletuse enne kui rida
valmis.
Tehakse vaat’ niiviisi.

TÄHEKAST.
Kõik tähed paigutatakse suure, madalasse
kasti (tähekasti), mis vaheseinaga jaotatud laht­
ritesse. Neid on tähekastis üle saja. Igas sahtlikeses oma täht. Üks lahter ainult A-dele, teine
B-dele jne. (Joon. 5.) Mingisuguseid päälkirju
lahtrikestel ei ole. Laduja teab tähekasti pääst.
Tema on juba niiviisi harjund — justkui käsi
ise veab vajalise lahtri poole.
12

A

B

L

M

E

D

C

P

O

N

F

G

Q

R

H

j

S
!

5

6
§

1

2

3

4

Ä

Õ

Ö

Ü *

Š

Õ

Ž

&

7

8
õ

9

0

-

s

J

11
X

t

u

w

1
k

h

<5

c

ž

J

b

i
y

r

s

š

»

ö

ä

V

m

i

n

0

a

poolkantlikud

e

d

u

X

Y

*

t

[

)

!

?

V

;

Z

-

z

lp. 2p
3p. 4p.

q
p

j

’

g

|

f

kantlikud
kvad­
raadid

Joon. 5.

Tähekast.
Ja vaadake — kõik osad tähekastis pole
ühesuurused.
Seepärast, et mõnd tähte peab olema roh­
kem tagavaraks. Lugege naljapärast kas või
kolmes reas tähed ära: kui palju siin on a-sid,
kui palju u-sid. Näete ise — a on kõige tar­
vitatavam täht.
Noh, hää küll. Ütleme, et laduja teab ilma
vaatamata, missuguse tähe võtab tähekastist.
Otsa vaadata pole vaja. Aga vaatamata võib
laduda tähe laudikusse jalad ülespidi. Nagu
praegu nniteks. Mis teha? Näib, et ilma vaa­
tamata ikka ei saa.
13

JJoon. 6.

14

Õigus: tuleb vaadata. Ainult laduja ei vahi
silmadega, vaid sõrmedega. Igal tähtpulgal on
tehtud ühe külje sisse sälk (signatuur). Vaja
laduda tähed nii, et see sälk jääb ülespoole,
siis jääb ka täht otse, mitte jalad taevapoole.
Laduja võtab kastist tähe, katsub sõrmega,
kus signatuur ja asetab ta õieti rivikusse.
Nii ta laobki — täht tähe järele.
Sõna lõpeb — vaja alustada järgmist. Aga
see pole sugugi lihtne. Laod sõnad ühte —
keegi ei oskaks lugeda. Siinnäitekssõnavahesideiole. Jätad tühja koha — äärmine täht
vääratab viltu ja naabrid tema järele. Kogu
töö läheb sul untsu. Seda vahet on vaja millegiga täita — et tähed seisaksid kindlasti.

SULUR.
Selleks on erilised väikesed tinaliistakad. Neid
on mitmes paksuses: mõni nagu kuubik, mõni
aga õhuke killuke. Neid kutsutakse suluriteks
(vahedeks). Sulurid on madalad, madalamad
kui tähttüübid. Nende otsad vastu paberit ei
ulatu ja tekibki vahe.
Laduja püüab, et rida lõpeks alati hästi, kir­
javeata. Et ei tuleks nii: ühel pool rea lõpul AMja teise rea alul EERIKA. Siin tuleb laduda
sulureid, et ei kukuks rumalasti välja. Kord
on sõnad lähestikku, kord kaugemal.
Nagu
näiteks praegu siin.
15

Juhtub, et on vaja mingi sõna teistest eral­
dada. Siis paigutab Iaduja iga tähe kõrvale
suluri. Saame nõndanimetatud sõrenduse.
Mäletan, kui olin veel koolipoiss, meil üks
õpilane klassis seletas: „Kas teate, poisid, meie
Jürist on ajalehes kirjutatud, et ta on tola.
Päris õigus. Ma toon väljalõike. On kohe
suurte tähtedega trükitud.a

Joon. 7.

Ja ta näitab eemalt. Vaatame — õigus: temal
vihku kleebitud ajalehe väljalõige. Suurte trü­
kitähtedega :
„Teise klassi poiss Jüri Puu on tola.“
16

Justkui olekski õigus. Aga siiski nagu ei ole.
Ja äkki kõik panevad kisama: * Järele tehtud!
Tüssamine!*
Oli teine lõigand ajalehest tähed välja ja
kleepind vihku. Kolm rida tuli välja, aga ei
saand ikkagi poiss sääda sõnu kokku nii, kui­
das seda teeb laduja — sõnade vahed polnud
korralikud. Nii et isegi poisikesed märkasid
korrapäält. Ei, sulur polegi nii lihtne asi.
Võid ilma temata ilusasti kukkuda sisse.

JALAD ÜLESPIDI.
Nüüd laduja lõpetab rea. Kiilub kõik vahed
suluritega kinni. Rida on rivikus valmis.
Võib teise võtta välja ja asetada lauale. Ainult
ta ei jää seisma — pudeneb laiali. Ja rivi­
kus on päälegi veel ruumi. Võib sellele reale
laduda veel teise pääle. Niisuguseid ridu, nagu
need siin, mahub seitse tükki rivikusse üks­
teise pääle.
Aga asi kujuneb nii, et ülemine rida jääb
meil alla ja viimane rida — kõige pääle. Nii­
viisi peaks ju hakkama lehekülge lugema alt
ülespoole. Aga mis siis kui teha niiviisi: la­
duda kõik tähed jalad ülespidi, nii et signa­
tuurid jäävad allapoole. Ja pärast, kui ase­
tame lao lauale, jääbki esimene rida üles.
Vaat’, nii ongi vaja laduda.
2

17

qg pojmgnqg bggjG jgorae nejlgnqg ieg'
{fojixrgnqg LGg jgome {gibg bggjG*
gGG fGJUG Liqg on GsiracaG bggp
gGG anu on gsiixjgijg Liqg-

Aga lauale peame selle juba asetama nii
kuis vaja.
See siin on esimene rida.
See teine rida on esimese pääl.
Kolmanda rea laome teise pääle.
Ja kolmanda pääle laome neljanda rea.
Ainult ühe asjaga on häda.
Esimest rida on hää laduda; riviku põhi
on sile. Muret pole mingisugust — rida tu­
leb iseenesest sirge. Aga vaat teine ? See
võib kukkuda välja juba kõveram: siin ei tule
ladu enam tasasele alusele, vaid esimese rea
tähtede pääle. Võib kergesti minna viltu. . .
Ajad teise rea viltu — kolmas tuleb juba hoo­
pis kõverik.

JOONIK.
Siin paneb lugeja mängu teate millise viguri.
Laob esimese rea valmis ja katab selle päält
õhukese vaskplaadiga — joonikuga. Joonik on
sile, mitte sugugi halvem kui riviku põhi. Ja
teise rea laob laduja juba sellele vaskplaadile.
On rida valmis, tõmbab ta ettevaatlikult rea
18

alt jooniku välja ja asetab selle juba teise rea
pääle — kolmanda jaoks valmis. Lõpetab kol­
manda, jälle tõmbab vaskplaadi välja ja säeb
selle järgmise rea aluseks.
Rivik on täis. Nüüd tuleb kõige keeruli­
sem manööver. Vaja ladu rivikust võtta väl­
ja ja paigutada suurele raudplaadile („laudik“).
Siin peab olema juba päris taskukunstnik. Laduja haarab osavasti lao mõlemast otsast käte­
ga, surub sõrmede vahele ja paigutab ainsa
liigutusega
laudikule —
mitte ainuski
täht ei liigu
paigast ega
Joon. 8.
pudene.
Joonik.
Kui anda see töö teha meile teiega — kogu
lao puistaksime laiali. Otsekohe pillaksime
põrandale. Aga laduja viib selle triki läbi.
Ladu — ongi laudikul.
Aga kuidas sellega nüüd edesi saab ? Kui­
das alustada lehekülge?

LAUDIK.
Järgneb ju sellele laotükile, mille võtsime
rivikust, teine, kolmas jne. Nagu sein tellis­
kividest nii tuleb lehekülg neist tükkidest la­
duda kokku. Ja tükid peavad tingimata asu­
ma ühetasaselt.
2*

19

Joon. 9.

Muidu tuleb välja nii nagu siin.

Vaadake

auha läks viltu ja otsast on vajund valja.
Aga katsuge õiendada. Vaadake — kogu
ladu pudeneb teil pudruks ja hakka jälle ot­
sast pääle.
Hää oleks paigutada ladu mõnda karpi ja et
karp oleks sama suur nagu lehekülgki.
Midagi sellesarnast ongi olemas. Pole vaja
isegi karpi. Kahest küljest aitab. Jätkub
ühest nurgastki. Seda kutsutakse laudikuks.
See on sile raudplaat. Kahel küljel on tal kõr­
gem äär. (Joon. 9.) Sellesama nurga täidabki
laduja tükk tüki järele. Laudiku sees siledal
põhjal tulevad täiesti tasased leheküljed.
On lehekülg valmis, muudkui käi laudikust
välja. Vaja teha ruumi järgmisele.
Lehekülg seotakse nööriga kõvasti ümbert
kinni, nüüd võib teda vedada mööda siledat,
õlitatud plaati igasse kanti nagu kasti libedal
jääl.
Säädke teine laud alla ja võib ilma häda­
ohuta selle ladu nurgast välja tõmmata. Pä­
rast libista teist nagu kelku liumäel, kuhu aga
soovid.

VORM.
Arvate, et nüüd võib trükkida ? Määrime
värviga kokku ja muudkui vajuta paberile?
21

Aga muidugi. Katsume.
Näiteks see siin, mis meil praegu käsil, tuli
otse ladumisruumist. Väga hää. Kuidas ka
ei oleks püütud, paiguti on siiski läind viltu.
Siin, näete, on tähtedel Talad nlespoola. Sa­
mas jälle on ladujaunustand suluri vahele
panemata. Või võtnud jälle kastist vale pähe.
Võimalik, et p oli ka kogemata sattund tähekastis t lahtrisse. Või komma sattund vale
kohale. Tekivad trükivead.
Nii ei või ometi lasta. Kujutage ette, kui on
arvutusülesannete raamat näiteks — ja ei ole
õieti.
Koolipoiss arvutab ülesannet — mitte ei tule
välja. Vastuseks saab ikka, et perekond koos­
neb 9‘/n mehest ja
naisest. Kolm korda
arvab — ikka sama. Olge lahke...
Kutsub venna. See arvab kah. * Õigus,*
ütleb, „6/? naist ~~ täpselt nii tuleb välja.“
„Noh, sina oled ka lollpää,“ ütleb poiss. „Lähen isa juure.“
Isa higistab. Kuidagi ei taha alla anda.
Oleks häbi.
Aga tegelikult on trükitudki ülesandesse vi­
ga. Uks ainus number ei ole õige. Aga tema
pärast minnakse majas sõnelema — pisarateni.
Ema rahustab.
wNaine vist,* ütleb, „nagu näha, oli alles
plikakene — kuue aastane ja seitsmes pääl.
22

Joon. 10.
23

Noh, ja sai muidugi ka oma jao.
Aga süüdlane on ladu ja. Ehk mis temagi?
Kas masin või ? Ei või eksida ? Oli pandud
lihtsalt kastis number vale lahtrisse.
Aga kui põrutame trükikojast välja 20.000
niisugust raamatut ? Läheb lärmiks kõigis koo­
lides. 20.000 korda tüli ja pisaraid.
Tähendab, vaja vaadata, mida trükkida. Vaadataksegi. Proovitakse enne kui trükkimist
alustatakse.
Säetakse ladu lehekülg lehekülje järele ritta.
Kolm — neli lehekülge korraga. Määritakse
värviga kokku.
Muidugi mitte pintsliga ämbrist — nii võik­
sime kogu lao täis potsida, saaks söelaev neegri
meeskonnaga. Ei. Selle jaoks on rull. Rull
määritakse trükimustaga ja veeretatakse käe­
pidemest kinni hoides üle lao.
Siis kaetakse ladu paberiga ja — pressi alla.
(Joon. 10.)
Saame esimese äratõmbe. Seda ni­
metatakse vormiks.
Nüüd võime siis näha, kuidas laduja ladus.
Vigu, kus on trükivigu..!
Kas teate ka, et laduja laob tunnis 2000 täh­
te? Tähendab — 2 sekundit ja täht. Selle
aja jooksul peab jõudma sirutada käe tähekasti, katsuda, signatuuri, pöörda täht nii kuis
24

vaja ja paigutada ta rivikusse. Ja ‘ vahtida
kogu aja veel käsikirja. Aga mõnel'kirjanikii
on käekiri veel hullem kui minul. Väänab
sulle ritta mingisuguseid sitikajalgu. Ja selle
jaoks vaid 2 sekundit. Pole imegi, kui siin
luiskad.
Nüüd võtab asja käsile korrektor. Tema loeb
äratõmbe läbi, võrdleb seda käsikirjaga. Vead
märgib äratõmbe äärtele. See lehekülg ongi
esimene äratõmme. Näete — algavadki juba
korrektori märked.
'Y' Siin on täht sattun^ tagurpidi — näete missu­
gune konks on tehtud — laduja juba teab:
vaja täht paigutada nii kuis tarvis. Siin on
vaj^sõnad^iksteisest kaugemale tõsta — laduja
on unustand sulurid vahele panemata. Siin
on jäme kirjaviga. Korrektor teeb märgi teksii
ja samasuguse äärele — selle juures siis kir­
jutab, kuidas peaks olema õieti. Äkki on kus­
ki sulurpiles ronind. Peaks aga rahulikult
istuma kaVie sõna vahel ja neid lahutama, et
need ja ei vajuks laiali. Aga tema äkki tor­
kab oma Mnuy pää sama kõrgele kui tähedki,
määriti teine^värviga üle ja paberile tuligi must
ruut-tõusik.
Samas on jälle sõnad^^ üksteisest ^j^liig kau­
gele sattund — vaja need lähemale tõmmata.
Või on rida läind viltu.

KORREKTUUR.
L ix
Jyi
Ko^e^toril on suur v^mus ja tejFav silm. l*[c
J_ol Tema peab kõik märkama: kus halvasti laoffj tu$ või kus lihtsalt luisatud.
Korrektor teeb märkused, kus parandada.
Seda lehte märkustega nimetatakse esimeseks
korrektuuriks.
Laduja saab korrektuuri, võtab regaalist
laua laoga ja hakkab otsima, kus midagi pole
õieti. Vaadake
siin on kohe tähe ase­
mele laotud pähe. Vaja p asemele panna t.
Egas ometi tule kogu lehekülg lammutada, et
saada kätte tähttüüp? Siin pannakse naaskel
tööle.
Naaskliga haarab laduja p-st kinni, tirib laost
välja ja torkab tema asemele vajalise t.
Mis siin siis on? Vahe liig kitsas. Laduja
tõmbab õhukese suluri välja. Aga tema ase­
mele ei saa ometi suuremat sisse vajutada. Ei
mahu. Vaja olla kavalam.
Laduja otsib mööda rida, kuhu võiks veidi
kitsama suluri lüüa sisse, et teha sõnade lahu­
tamiseks ruumi. Niiviisi urgitseb laduja naask­
liga läbi kõik kohad, mis märkis korrektor:
siin pöörab tähe õiget pidi, sääl paneb komma
vahele.
„Parandab,“ nagu üteldakse.
26

Aga kas parandas ka hästi? Tehakse jällegi
äratõmme ja — uuesti korrektorile: teine kor­
rektuur. Niikaua, kuni ladu on täiesti puhas.
Aga muidugi — korrektorgi on inimene. Pil­
gutab silmi — ja libisebki veast mööda. Juhtub
harva, et raamat tuleb välja ainsagi trükiveata.
Ega suurt häda ka ei ole: kui juba korrektor­
gi ei märgand, siis lugeja ka ei pane tähele.

TÄIDIKUD.
Nüüd juba teate: kui on mingi erakordne
vahe — tähendab, midagi on löödud laosse
vahele. Ja nimelt midagi madalamat. Niisu­
gust, mis on lühem kui tähed ja ei ulatu pa­
berini. Ridade vahele on loomulikult pandud
liistud. Laduja laob rea rivikusse ja paneb
tema pääle liistu — kiilu.
«laotud kiiludel®.

See lehekülg on

Kiile on mitmesuguseid —

pakse ja õhukesi. Vaadake, kui paksud praegu
on löödud vahele.
Aga võib ajada veel laiemalegi.
Vaat nüüd — kas märkate missuguseks siin
read on muutund ?
Harvad read.

Sellel leheküljel nimelt ?

Õigus, eks?

Arvan et taipate

nüüd isegi, kuidas see on tehtud.
27

Kujutage enesele ette, et mul oleks vaja ehk
tuleks lihtsalt tuju: tahan et mulle veerand
leheküljele trükitaks keskpaika üksainus sõna:

Kapsas!

Ainult kuus häälikut. Kuus tähttüüpi. Kui­
das need siis peaks seisma lagedal alusel?
Millega need kinnitada või toetada ?
Aga vaat, toosama lage alus pole sugugi
tühi.
„Kapsas“ on ümber tugevasti kinni kiilutud
kuubikutega — täidikutega.
Need on madalamad kui tähttüübid ja ei
ulatu paberile välja.
Aga võib teha veel lõbusamaid asju. Võib
laduda tähtedest trepiastmeid,
*ga

ümb

er

°n

[äid

%ud.

Võib laduda tähtedest isegi ringe, sõnu risti
üksteisest läbi või mingisuguseid looklevaid
madusid koguni.
28

Kas olete näind, et raamatus päätüki lõppu
paigutatakse kriips? Seda kutsutakse lõpu­
jooneks. Valmis — ja kriips alla.

Niisugune joon on juba trükikojal varuks
olemas. Muudkui paiguta laosse ja kiilu täidikutega kinni.
Aga on veel keerulisemaid, lõbusamaidki
vigureid.
Ma lõpetan näiteks selle päätüki ja palun
trükikoda, et mulle paigutataks lõppu kõige
keerulisem keerutis, mis neil olemas (vinjett).

29

KLIŠEE.
ubli. Tuleb välja, et võime
panna isegi vinjette sisse, las­
ta tähti viltu ja laduda mit­
mesuguste tähtedega (šriftidega). Tühje kohti ja jooni
võime panna vahele... Aga
kas oleks võimalik laduda ka lehekülg minu
käekirjaga ?
Ehtsalt, just nii nagu ma kirjutan ? Kas nad
tõesti täpsalt niisugused tähed on valmistand?
Ma ju ometi kirjutan mitmet moodi. Vaadake
esimesele leheküljele: sääl pole mitte ainult
minu tähed, vaid täpsalt kõik, mis ma kritsel­
dasin — kuidas tegin äärtele tingiplärtsudest
sarvikuid — kõik nagu on. Minge küsige poes
teine niisugune raamat, — ja näete, et sääl
on kõik seesama esimesel leheküljel. Ja kõi­
gel tuhandel on niiviisi trükikud.
Trükitud — see on õigus. Ainult pole lao­
tud. Tähekastis sarvikuid ei ole. Ja mingi­
suguseid lõustu pole ammugi. Ei saa anda
edesi joonistust mitte mingisuguste joonte ega
täidikutega.
See on tehtud niiviisi.
Mina kirjutasin lehekülje. Kirjutasin ja mää­
risin ka sarvikud äärtele. Siis tehti sellest
30

leheküljest ülesvõte, nagu pildistatakse nägusidki. Klaasist fotoplaadil tuleb minu lehekülg
välja niiviisi: valge paber must ja tint valge.
Päevapildiplaadil tuleb see ikka tagurpidi —
hele tumedalt ja tume heledalt, päris läbipaist­
valt.
Seda kutsutakse negatiiviks.
Kui nüüd selle negatiiviga katta eriline tsink­
plaat, mis kaetud vajaliste ainetega, ja panna
päevavalgusse, saame vaat’ mis: kus on must,
säält valgus läbi ei lähe. Must koht varjab
nagu aknaluuk tsinki valguse eest. Säält aga,
kus on valge koht, tungib valgus läbi ja mõ­
jub tsinkplaadile. Mõjub niiviisi, et valgusta­
tud kohad võib sulatada hiljem happega õõn­
saks. Ainult need kohad, mis must valguse
eest varjab, jäävad püsima kui saared. Ja
kõik minu tähed, kõik sarvikud seisavad hapgega väljasulatatud kohtadest kõrgemal. Saa­
me reljeefi. Seda nimetatakse tsinkklišeeks,
32-sei leheküljel on niisuguse klišee kujutis»
See on tehtud lehekülg 14. pääle paigutatud
joonistuse järele.
Kui nüüd määrida klišee värviga ja suruda
siis paber selle vastu, saame äratõmbe, nagu
templijäljendi. Asi on valmis. Võib trükkida.
Klišee kinnitatakse puuklotsile, et ta oleks laoga
ühekõrgune.
31

Joon. 11.

32

Ma oleksin võind joonistada sarvikute ase­
mele midagi mõistlikumat, kui oskaksin. Sellel
leheküljel oleks siis tulnud joonistusest klišee.
Nii tehaksegi.
Kunstnik joonistab pildi. See päevapildistakse ja valmistatakse klišee.
Aga klišeed võib valmistada mitte ainult joo­
nistusest, vaid päevapildistki.

MASIN.
joonistused selles raa­
matus ongi nii tehtud.
Tsinkklišee kinnitatakse
laosse ja siis määrivad
rullid ta tähtedega ühes
värviga. Surutakse pa­
ber pääle — ja tulebki
pildiga lehekülg.
Kohe näete, kuidas
seda tehakse juba tõsi­
selt, mitte katseks või korrektuuriks.
Meil on ülesanne — trükkida tuhat raa­
matut, igaüks 44 lehekülge, piltidega, minu
käekirjaga, vinjettidega — ja selle kõik peame
tegema ruttu tähtajaks valmis. Ladu meil nagu
oleks juba. Tähtede vahele on kinnitatud täi3

33

dikutega klišeed piltide jaoks. Tinasulatisest
vaiatud vinjetid algusse ja lõppu on kohal.
Kohati on isegi paigutatud päätükkidele kee­
rulised algustähed. See ladu kõik on jaotatud
lehekülgedeks.
Edesi on vaja kogu see ladu sääda masinas­
se. Las masin ise määrib ta värviga, võtab
paberigi ise ja surub vastu; las laob välja
trükitud leheküljed.
On niisuguseid masinaid.
Täpsalt jutustada, kuidas nad on ehitatud
— selleks tuleks kirjutada terve raamat. Mina
ütlen ainult, milles seisab asja mõte.
See on laud, mis võib sõita edesi-tagasi.
Kutsutakse seda plaadiks. Selle vastu on päält
surutud silinder, — aga silindri ümber on peened
rullid — valtsid — need määrivad värvi pääle.
Plaat liigub — silinder pöörleb ja temaga ühes
valtsid.
Silindri pääle tuleb panna leht paberit — ja
töö läheb. Leht veereb üle kogu lao, temale
jääb trükk kõigist tähtedest ja piltidest. Plaat
sõidab silindri alt läbi ja — leht on valmis.
Plaat sõidab tagasi — kähku uus paberileht
rullile — ega siin pole aega haigutada. Jälle
sõidab plaat rulli alla, see surub paberi ladu
vastu.
Paberit paneb pääle tööline — päälepanija.
On säetud nii, et rull haarab ise paberi
34

klappide vahele ja tõmbab alla, kui see ou
paigutatud õigesse kohta. Haarab nagu sõr­
medega ja tirib.
Päälepanija seisab alusel masina kõrval. Te­
ma kõrval on paberivirn. Ta laseb paberi
masinasse just momendil, kui plaat sõidab ta­
gasi ja rull nagu peatub sekundiks. Pääle­
panija ei tohi kõhelda — plaat juba ei oota
ja sõidab muidu tühjalt tagasi. Päälepanija
libistab väledalt lehe masinasse, rull haarab
lehe ja masin tõmbab ta rulli ja plaadi va­
helt läbi.
Teisest otsast laob masin välja trükitud lehed.
Vaadates tundub nagu masin oleks elus.
Haarab ise lehe, veeretab üle lao ja ise heidab
valmis lehed välja. Justkui oleksid tal sõr­
med. Kolm sekundit — ja leht. Samas plaadi
kohal on valtsid värviga — plaat veereb nen­
de alt läbi ja need määrivad laole värvi pääle.

TRÜKIPOOGEN.
Aga kuidas paigutada ladu plaadile? Missu­
gusesse järjekorda murda leheküljed?1)
Võite ise kohe otsustada. Võtke paberieht,
murdke pooleks, veel kord pooleks kokku —
ja saate kaheksaleheküljelise raamatu. Murdke
veel kord kokku — juba on raamatus kuusTrükikojas üteldakse — kuidas vorm sisse lasia.
3*

35

teist lehekülge. Nüüd nummerdage lehekül­
jed. Ärge ainult lahti lõigake. Pugege pliiat­
siga vahele.
Kas märkisite numbritega leheküljed. Nüüd
pöörge paberileht uuesti lahti. Vaadake, mis
saite:
ühel küljel
aga teisel:
. . 5. . . . . j 12 1 9 | 8
7__j 10 | 11 [ 6
4 | 13 j 16 j 1
2 | 15 j 14 { 3
Näete missugune puder. Kui aga see leht
uuesti murda raamatuks, õmmelda kokku nagu
vihk ja lõigata leheküljed lahti — selgub, et
pole mingisugust putru — lehekülgede numb­
rid lähevad õiges järjekorras.
Leheküljed paigutatakse plaadile ainult teises
järjekorras kui lahtipöördud paberilehel. —
Saetakse vaat’ nii:
ühele küljele:
8 | 9 [ 12 | 5
1 | 16 | 18 | 4

teisele küljele:
6 | 11 | 10 | 7
3 | 14 | 15 | 2

Lastakse masin käima, päälepanija ainult
laob paberit trummile. Trükitakse 1000 niisu­
gust poognat, igaüks kaheksa lehekülge. Esi­
teks muidugi trükitakse ühele küljele.
Siis trükitakse täis ka lehtede teised küljed.
Ainult ladu plaadil muudetakse. Trükitakse
teised kaheksa lehekülge (16 lehekülge on poog­
36

nas). Trükitakse üks külg, pöördakse poogen
ümber ja trükitakse teine.
Vaadelge seda raamatut hoolega. Näete, et
ta koosneb vihkudest. Need on kõik kokku­
pandud poognad. Kuusteist lehekülge igast
poognast. Vaadake: 17-dal leheküljel seisab
tilluke 2; see tähendab — algab teine poogen.
33-dai leheküljel seisab järelikult 3.
Trükitud poognaid murravad vihkudesse valisijad (trükikojas ei ütelda kokkupanijad, vaid
valtsijad). Seda tehakse äärmise osavusega...
Üks! — murrab ja tõmbab murru luupulgaga
tasaseks. Kaks! — jälle tõmbab siledaks. Iga
murre tuleb siluda üle. Ja tuleb teha väle­
dasti — pool tuhat trükipoognat valtsida päe­
vas. Päälegi veel väga hoolikalt, et üks lehe­
külg tuleks täpsalt teise pääle.

TOIMETUS.
Noh, näib, et minu töö on tehtud: kirjuta­
sin sellest raamatust. Nüüd vaja minna kirjastusärri ja sääl ütelda :
„Näete, kirjutasin. Trükkige. Räägin sula
õigust: On hää raamat.®
Nii, — arvate, et otsekohe rebivad käest,
rõõmustuvad ja tormavad üle pää-kaela trüki­
kotta: laduge! Korraldage! Torgake masinas­
se! Ja tehke kiiremini!
37

E-ei sugugi.. .
Nüüd kirjutan teile, kuidas käisin kirjastusäris.
Oli vaat’ kuidas.
Mingisugune preilikene tuhnis paberites. Sel­
lele ma ütlesingi:
„Näete mina kirjutasin raamatukese.^
Ja ulatan temale käsikirja.
Ta ei vaadandki minu poole.
„Millest see teil on kirjutatud?
^Raamatust," seletan, — laste jaoks. .. On
hästi kirjutatud.
Tahtsin isegi kiita oma tööd.
Aga tema nähvab vastu. „Mis te käite ilma
küsimata ? Viige laste osakonna toimetusse.
Siin on korrektori ruum. Arvan, et see on
uksele kirjutatud!“
Hüppasin välja. Koridoris hakkasin pärima
kus see asub.
„ Kolmas kord, tuba 28.
Mina kolmandale korrale. Ongi nr. 28. —
Toimetus.
Istub kolm onkut. Mina jällegi:
„Näete — trükkige, kui tohin paluda. Võib
olla...
Üks — prillidega, puhtaks kraabitud lõuaga.
Võttis minu käsikirja. Pööris kaks-kolm lehe­
külge.
38

„Ei,Ä ütleb, „Mu armas mees, nii ei lähe.
Kirjutage kõik masinal ümber. Meil ei ole ae­
ga uurida teie varesejalgu.
Pole parata» Viisin masinakirjuta­
ja preilile. Tippis ra%ule kogu raa matu masinal ümber. Hakkasin lugema.
Ja neid vigu„ Oi-oi, sina. Kõik^lugesin läbi. Parandasin ettevaatlikult
sulega*
Toon jällegi toimetusse. (JalleWõtseesama, prillidega.
v
Tõ&tis prillid otsaette ja hakkas
lugema oma ette. Ühe lehekülje £g5&läbi, siis keskpaigast t(^e.
ummardas madalale paberile,peaaegu
ninaga vedas mööda ridu.

Minul langes süda kohe saapasääre — saa­
pasääres! varba vahele. Varbast — õigele
kohale tagasi.
Justkui eksamil.
Tema aga uriseb. „Igavavõitu näib.“ Ja
torkab teisele pihku. „Säh loe.“
Teine oli noorem, ägedam. Metsiku välimu­
sega. Pistis käsikirja otse portfelli.
,.Tulge,“ ütleb, „nädala pärast tagasi, ma
vaatan läbi.44
„Sääl on ju44, seletan, „kõik nagu vaja. Ma
ju tean, ise kirjutasin/4
„Teie teate, aga meie ei tea. Meie ei või
trükkida mis aga juhtub. Meie vastutame iga
39

raamatu eest. Võib olla, et teile paistab, et
on hää, aga meie leiame, et ei kõlba kuhugi.
Ja ärge segage meid, meil on kiire töö.“
Tulen nädala pärast.
Noorem otsib mu raamatu välja. Mina vaa­
tan — sääl on äärtel märkusi, küll küsimus­
märke, küll hüüdmärke, küll maha tõmmatud
ja alla kriipsutatud. Ääred puha täis kriipsu­
tatud. Naljakad konksud mingisugused...
Noorem pöörab lehekülje lahti ja torkab sõr­
mega :
„Siin on teil, näiteks. Mis on siin kirjuta­
tud ?“
Päälepanek käib .käsitsi. Tähendab, et päälepanija töötab käega. Ta sirutab selle ruttu
masinasse. Silinder haarab ta kinni ja masin
veab silindri ja plaadi vahele.“
Hakkasin juba kartma.
— Aga mis ? — sosistan mina. — Nojah...
masin veab.
— Mille, mille veab ? — Teil tuleb välja et
käe. Tuhat kätt on vaja päälepanijale selle töö
lõpetamiseks? Saate aru?
— Paberi. .. Kirjutasin et paberi.. .
Toimetaja veab aga sõrmega mööda rida ja
loeb:
— „ töötab käega. . . Sirutab selle ruttu ma­
sinasse.. . Mis „Selle“? Tuleb välja, et käe.
40

Teisiti ei saa mõista. Palju on teil siin nii­
sugust.
— Tähendab, ei kõlba?
— Võtke kaasa, parandage ära ja tooge ta­
gasi. Siis selgub. Tulin koju ja hakkasin pa­
randama. Algusest pääle.
Parandasin kõik. Viisin uuesti tagasi.
Vaatas see prillidega mees ja ütles:
— Ei saa praegu midagi otsustada. Vaja
anda lugeda asjatundjale. Võib olla, et on vi­
gu tehnilise külje kirjelduses. Teatame siis
teile. Kas teil telefon on?
Aga ise kogu aja veab silmadega mööda ri­
du ja satub just sinna kohta, kus kirjutatud
päälepanijast. Aga selles kohas juba, kus mi­
nul masin vigastas päälepanijat, oli paranda­
tud. Parandasin ise sulega pääle:
„Tema libistab poogna masinasse. Silinder
haarab selle poogna, ja masin tõmbab paberi
silindri ja plaadi vahelt läbi.“
Nüüd anti raamat spetsialistidele-trükitöölistele. Mis need küll ütlevad?
Jaa, nüüd ma juba tean, mis tähendab toi­
metus.
Aga nüüd algage teie, lugejad. Ja mis ütlete
veel teie?

3a

41

Hind 50 senti