Dr. Martin Lutheruse

Suur Katekismus.
1539.

Saksa keelest ümber pandud.

Riia linnas.
Trükitud W. F. Häcker'i juures.

1894.

367.

Als Manuscript vom Livländisch m Evangelisch-Lutherischen
Consistorio zum Druck verfügt.
Riga-Schloß, den 31. Januar 1894.

(U S.)

Fr. Hollmann, Vicepräses.

v. Villebois, Secretair.

.^S-S^-SS

Dr. Martin Lutheruse
kristlik, tulus ja tarwiline eeskõne ja truu ja tõsine maenitsus
kõigile ristiinimestele, iseäranis kõigile kirikuõpetajatele, et
nad igapäew katekismust, mis lühidelt terwe püha kirja ära
seletab, õieti pruugiksid ja seda truuiste kogudusele ette paneksid.

Et meie pärime p palume, et katekismust seda wiisi saab
pruugitud, seks on meil küll asja, sest meie näeme, et paraku
mitu kirikuõpetajat selle poolest wäga hooletumad on, ja põlgawad oma ammetit ja seda õpetust, mõned liia tarkuse, ja mõned
selge laiskuse ja peatoiduse mure pärast; need peawad ammetit,
otsegu oleksid nemad kõhu pärast õpetajad, ja poleks neil muud
tegemist, kui oma warast süüa, sest et nad elawad seda wiisi,
kuidas nad paawsti all olid wilunud. Ja ehk neil küll kõik,
mis nad peawad õpetama ja kuulutama, rohkeste ja selgeste
käes on nii mitme tulusa raamatu sees, ommeti ep ole nad
nii magad ja auusad, et nad neid ostaksid, ehk kui neil neid
on, neid peaksid läbikatsuma ja neist lugema. Oh neid halwu
kohuteenrid! Nad kõlbaksid ennemine sigade karjusteks ja
koera-poisteks, kui hingekarjasteks ja õpetajateks!
Oh peaksid nemad ommeti nii palju tegema, sest et nad
feji tühjast raskest lobisemisest, mis 7 korraks päewas oli sea­
tud, ja mis palveteenistuseks hüüti, lahti on, — et nad selle
asemel hommiku, lõuna ja õhtu katekismusest, palweraamatust,
Uuest testamentist ehk muidu piiblist ühe ehk kaks lehekülge
loeksid ja ühe „Issa meie palwe" enese ja oma koguduse eest
paluksid, seda wiisi Ewangeliumit tänades ja auustades, kelle
läbi nad ju mitmest koormast ja waewast on lahti saanud;
ay nad peaksid häbenema, et nad sigade ja koerte sarnased,
mitte enam Ewangeliumist ei ole õppinud, kuid aga niisugust
kahjutegewat, lihalikku wabadust. Sest suur rahwahulk muidugi
juba Ewangeliumit halwaks peab, nõnda et meie aga waewalt
edasi saame, olgu küll, et meie truuiste hoolt kanname; mis
peab siis weel sest tulema, kui meie hooletumad ja laisad
tahame olla, nagu meie paawsti walitsuse ajal oleme olnud?
1*

4
Senna juure tuleb weel see paha ja kahjutegew julgus
ja tüdimus, et mitu arwawad Katekismuses liig Halwa ja liht
õpetuse olewat, mis ruttu päha ja selgeks wõib õppida, ja
seda sellepärast nurka wiskawad ja otsegu häbenewad, selle
seest enam lugedes.
Pealegi on mõni nii rumal ja loll, nii ahne ja ihne, ka
mõisnikkude seast, kes ütlewad, et nüüd edaspidi enam tarwis
ei ole kirikuõpetajaid, sest et kõik nende õpetust raamatutest
wõib leida ja õppida. Sellepärast nad jätawad kirikukohad
julgeste tühjaks ja kus weel õpetajad on, rikuwad nende sisse­
tulemise ära ja need peawad nälga ja häda kannatama; seda
olgu hullu Sakslaste kohta häbiks öeldud, sest meie Saksa
rahwa hulgas on niisugusid häbemata inimesi, ja meie peame
sellega rahul olema.
Aga mina, et ma ka enesest räägin, olen ka üks Dr.
(doktor) ja õpetaja, mull on nii palju õpetust ja tundmist, kui
neil kõigil, kes nii jultund ja julged on, aga mina teen ikka
weel nagu laps, keda Katekismusele õpetatakse, ja loen iga
hommiku Katekismust sõna sõnalt läbi ja kui mull aega on,
10 käsku, usku, Jssa meie palwet ja Taweti laulud j. n. e. Ja
ma pean igapäew weel juure lugema ja õppima ja ei saa
sellega siiski weel mitte nii korda, kuida ma heal meelel
tahaksin, ja pean Katekismuse lapseks ja õppijaks jääma,
ja jään seks ka hea meelega.^ Ja need õrnad laisad loomad
tahawad pisku lugemise läbi õpetajate õpetajad olla, kõik ära
mõista, otsegu ei oleks neile ühtegi enam waja. Aga see
olgu tõsiseks märgiks, et nemad oma ammetit ja rahwa hinge­
sid, pealegi Jumalat ja tema sõna põlgawad, ja pole tarwis
langeda, waid nad on juba liig hirmsaste langenud; ja neile
kuluks ära, et nad lapseks saaksid ja ABD hakkaksid õppima,
mis nad eneste arwates juba ammu on ära õppinud.
Sellepärast ma palun niisugusid laisku ja julgid mehi
Jumala pärast, et nad annaksid endid pöörata, ja hakkaksid
uskuma, et nad tõeste mitte nii targad mehed ei ole, kuidas
nad arwawad, ja et nad ilmas ei mõtleks, et nad need tükid
juba on ära õppinud ja kõik küllalt teadwad, ehk nad küll
eneste arwates seda kõik liig hästi möistwad. Sest ehk nad
neid küll hästi teaksid ja mõistaksid (mis ju mitte wõimalik
ei ole sessinatses elus), ommeti saadab see palju kasu ja
wilja, kui seda iga päew mõttes ja kõnes tehakse ja pruugi­
takse, sest püha Waim on ju niisuguse lugemise ja kõnelemise
ja mõtlemise juures ligi ja annab ikka rohkem walgust ja osa-

5

wõtmist, et ta ikka magusamaks läheb suus, nagu Kristus ka
töutab Matteuse Ewang. 18: „Kus kaks ehk kolm minu
nimel üheskoos on, seal olen mina kesk nende seas."
Ja ükski asi ei aita nii wägewaste kurati, maailma ja
liha ja kõrge mottete wastu, kui et Jumala sõna hoolega
pruugitakse, sest räägitakse ja seda järele arwatakse, nõnda
kui 1. Taweti laul neid õndsaks kiidab, kes ööd kui päewad
Jumala käsuõpetusi järele uuriwad. Muidugi teada, ei saa
sõna wiiroki suitsuga mitte paremine kurati wastu, kui et sa
Jumala käsud ja sõna pruugid, neist räägid, laulad ja neid
järele arwad. See on muidugi see õige wiiroki suits, mis
eest ta põgeneb ja mis läbi ta ennast ka laseb ära peletada.
Siis peaksid sina ju selle pärast juba need tükid heal
meelel lugema, nende peale mõtlema ja neist rääkima, kui
sull ka muud kasu neist ei tuleks, kuid et sa nendega wõid
kurcttit ja oma kurja mõttid ära ajada. Sest tema ei wõi
Jumala sõna mitte kuulda ega sallida, ja Jumala sõna ei ole
mitte nagu muu tühi lori, waid nagu Paulus ütleb Rooma
r. 1.: „üks Jumala wägi". Jah tõeste on üks Jumala
wägi, mis kuratile kibedat häda teeb ja meid ülewäga kinni­
tab, trööstib ja aitab.
Ja mis ma weel palju pean ütlema? Kui ma kõik
kasu ja wilja tahaksin ülesarwata, mis Jumala sõna saadab,
kust ma wõtaksin nii palju paberit ja aega? Öeldakse kuratit
osata tuhat kawalust, — kas meie siis mitte suurt lugu ei pea
pidama Jumala sõnast, mis teda kõige tema wäe ja tarkusega
ära ajab ja kautab? Jah, Jumala sõna on muidugi enam,
kui sada tuhat kawaluse meest.
Ja meie, kes meie tahame õpetajad olla, peaksime nii­
suguse wäge, kasu, wõimust ja wilja nii kerglast wiisi põlgama?
Siis peaks meid söömata jäetama ja meid koertega ära
aetama, sest et meile seda kõik mitte üksi igapäew tarwis ei
lähe,, kui igapäewast leiba, waid et meie ka seda igapäew
tarwitame kurati igapäewaste kiusatuste ja tuhatkordse kawa­
luse wastu.
Ja kui meil sest maenitsusest weel küll ei saa, et kate­
kismusest igapäew loeme, siis peaks ommeti Jumala käsk
meid seks sundima, kes 5. Mosese raam. 6. p. käsib, et meie
tema käsusõna istudes, käies, seistes, pitkali maas olles, ülestõustes alati meeles peame pidama ja kui märki alati oma
silmade ees ja oma küttes peame pidama.
Muidugi teada, ei saa Jumal seda mitte asjata meie

6
käest nii tõsiselt pärima ja nõudma; Waid sest et ta teab meie
häda ja ohtu, ja kurati alalist, wihast tormijooksmist ja kiusa­
mist. Ta tahab meid selle wastu walmistada ja kinnitada
ja hoida, kui hea raudriidega nende tuliste noolte wastu ja
kui hea rohuga nende kurja kihwtiste pealeajamiste wastu.
Oh mis meeletumad narrid oleme meie, et meie niisu­
guste wägewa waenlaste seas elades oma sõjariistad tahame
põlata ja laisad olla neid tähele panema ehk nende peale
mõtlema!
Ja mis teewad niisugused tüdind ja jultund pühad
mehed, kes mitte igapäew ei taha Katekismusest lugeda ega
õppida, muud kui et nad arwawad ennast targemad olewat,
kui Jumal ise kõige tema pühade, inglite, prohwetite, apost­
lite ja kõige ristimimestega? Sest et Jumal ise ei häbene,
seda igapäew õpetades, sest et ta paremat ei tea õpetada ja
ikka sedasama üht õpetust õpetab ja mingisugust uudist ette
ei toota, ja kõik pühad paremat ega teist õpetust ei tea õppida
ja ei saa seda ära õppida — kas meie siis ei ole kõige
kentsakamad inimesed, et meie artoame, kui meie seda aga
üks ainus kord oleme lugenud ehk kuulnud, endid kõik teadwad,
ja et meile nüüd enam tarwis ei ole lugeda ega õppida, ja
wõime seda ühel tunnil kätte õppida, mis Jumal ise ei wõi
ära õpetada, ehk tema küll õpetab seda maailma algusest
tema otsani ja kõik prohwetid kõige pühadega selle kallal on
õppinud ja ikka alles õppijateks on jäänud ja seks ka peatoad
jääma.
Sest nii palju on ju ommeti teada, et, kes kümme
käsku selgeste ja täieste teab, tertoe püha kirja teab, et ta
toõib kõigis asjus ja juhtumistes nõuu anda, aidata, trööstida
ja aru teha ja kohut mõista, nii hästi waimuliku kui ,ilma­
liku asjade poolest, ja et ta toõib olla kõige õpetuse, seisuste,
toaimude, õiguste ja muu nende asjade üle, mis weel maa­
ilmas on, kohtumõistjaks. Ja mis peaks terwes Talveti
lauluraamatus olema, muud kui esimese käsu seletused ja
harjutused?
Mina ju tõeste tean, et need laisad kõhud ehk jultund
waimud mitte ühe Talveti laulu ei mõista, saadik siis terlvet
püha kirja, ja tahalvad Katekismust teada ja põlata, mis
ommeti tertoe püha kirja toälja- ja ärakiri on.
Sellepärast mina toeel ükskord palun kõiki ristiinimest,
iseäranis aga õpetajaid, et nad mitte liig wara ärgu artoagu
kõik teadwat, lvaid et igapäew seda truuiste pruugiksid ja

7

õpiksid, aga ka hoiaksid köik hoolega selle julguse eest, otsegu
teaksid nemad juba kõik, Waid et nad alati wõtaksid lugeda,
õpetada, õppida, mõtelda ja uurida ja ei mitte järele anda,
kuni nad tundwad ja selgeste teadwad, et nad kuratit on
surnuks õpetanud ja targemaks on saanud kui Jumal ise on
ja kõik tema pühad.
Kui nad seda hoolt kannawad, sns ma toutan nelle ja
nad ise peawad sest ka aru saama, et nad wilja saawad
näha ja mis peenikeseks inimeseks Jumal neid saab tegema,
et nemad ise aega mööda peawad tunnistama, et mida
kauemine nemad Katekismusest õpiwad, seda wähem nad sest
teawad, ja neile seda rohkem ikka tema seest õppida üle jääb;
ja siis saab neile näljastele ja janulistele seda õieti meele
järele olema, mis nad nüüd tüdimuse ja paljuse pärast mitte
ei taha silmaga näha. Seks andku Jumal oma armu. Amen.

Dr. Martin Lntheruse wäikene eeskõne.
Se jutlus on seks seatud ja tehtud, et ta oleks õpetuseks
lastele ja rahwale, sellepärast hüütakse seda ka Kreeka, keen
Katekismuseks, see on laste õpetuseks, mis iga ristiinimene
hädaste peab teadma, nõnda et teda, kes seda ei tea, mitte
ei sünni ristiinimeseks arwata ega sakramentide ligi lasta,
just nõnda kuida üks hantwärgi mees, kes oma hantwärgi
wiisi ja õigust ei tea, wälja heidetakse ja kõlbmatuks
mõistetakse.
Sellepärast peab selle eest hoolt kantama, et noored
inimesed need tükid, mis Katekismuses ülewel ehk laste õpe­
tuses ette tulewad, täiesti ja hästi õpiwad ja hoolega neid
pruugiwad.
Sellepärast on ka iga pereisa kohus, et ta koigewahemalt
üks kord nädalas oma lapsi ja peret loetab ses, mis nad
sest teadwad ja õpiwad, ja kui nad seda ei mõista, tõsise
meelega selle eest hoolt kannawad.
,
Sest mina mäletan küll seda aega ja nähakse seda weel
igapäew, et wann, elatand liht inimesi leitakse, kes sest sugugi
ei ole teadnud ega praegugi tea, ja ommeti nad kaiwad laual
ja pruugiwad kõik, mis ristiinimestele on seatud pruukida,
ehk küll need, kes laual käsivad, peaksid rohkem teadma ja
paremine aru saama ristiusu õpetusest, kui lapsed ja noored
õppijad.

8

Aga muidu lepime meie suure rahwa hulgale nende
kolme tükiga, mis wanaste ristirahwa seas on olnud, aga
pisut öiete on pruugitud ja öpetud, nii kaua kui nad neid
selgeste on kätte saanud, wanad nii hästi kui noored inimesed,
kõik, kes ristiinimese nime kandwad ja ristiinimesed tahtwad olla.
Ja need kolm tükki on järgmised:
I.

Jumala kümme käsku.
Sull ei pea mitte muid jumalaid olema minu körwas.
Sina ei pea Jumala nime mitte ilma asjata suhu wötma.
Sina pead pühapäewa pühitsema.
Sina pead isa ja ema auustama.
Sina ei pea mitte tapma.
Sina ei pea abielu mitte ära rikkuma.
Sina ei pea mitte warastama.
Sina ei pea mitte ülekohut tunnistama oma ligimese
wastu.
9. Sina ei pea mitte himustama oma ligimese koda.
10. Sina ei pea mitte himustama oma ligimese naest, sulast,
ümardajat, weiksid, ega muud, mis tema päralt on.
1.
2.
3.
4.
5.
6.
7.
8.

II.

Meie usu ülemad õpetused.
1. Mina usun Jumala Jssa, kõigewäelise taewa ja maa
Loja sisse.
2. Mina usun Jesuse Kristuse, Tema ainusündinud Poja,
meie Issanda sisse. Kes on saadud pühast Maimust.
Ilmale toodud neitsist Mariast. Kannatanud Pontsius
Pilatuse all, risti löödud, surnud ja maha maetud.
Alla läinud põrguhauda. Kolmandamal päewal üles
tõusnud surnuist. Üles läinud taewa. Istub Jumala,
oma kõigewäelise Jssa, paremal käel. Sealt tema tuleb
kohut mõistma elawate ja surnute peale.
3. Mina usun püha Maimu sisse, üht püha kristlikku kirikut,
pühade kogudust, pattude andeksandmist, liha ülestõusmist
ja igawest elu. Amen.

9
III.

Palwe ehk Issa meie, mis Kristus meid
on õpetanud.
Jssa meie, kes sa oled taewas.
Pühitsetud sagu sinu nimi.
Sinu riik tulgu.
Sinu tahtmine sündigu kui taewas, nõnda ka maa peal.
Meie igapäewast leiba anna meile tänapäew.
Ja anna meile andeks meie wölad, kui meie andeks
anname oma wõlglastele.
6. Ja ära saada meid mitte kiusatuse sisse.
7. Waid peasta meid ära kurjast. Amen.

1.
2.
3.
4.
5.

Need on need tarwilisemad tükid, mis meie peame
õppima sõna sõnalt lugema, ja peame oma lapsi seks õpetama,
igapäew, kui nad hommiku üles töusewad, sööma lähewad
ja õhtu magama heidawad, peast lugema, ja ei pea neile
mitte enne süüa ja juua andma, kui nad seda hoolsuste on
lugenud.
Nõndasamuti on iga pereisa kohus ja kord, sedawiisi
oma perega, sulaste ja ümardajatega teha, ja et tema kedagi
oma peresse ei salli, kes seda ei tea ja ei taha õppida.
Sest seda ei tohi meie mitte sallida, et keegi inimene nii
toores ja metsaline on, et seda kätte ei õpi, sest et nende
kolme tüki sees lihtlabaselt ja lühidelt on seletatud kõik, mis
meil pühas kirjas ülewel seisab.
Sest armsad pühad isad ja apostlid (ehk kes nad on
olnud) on seda wiisi kõik ühtekokku pannud ja seadnud, mis
ristiinimeste õpetus, elu, tarkus ja tundmine on, millest nad
räägiwad ja õpetawad ja miska nad ümber käiwad.
On need kolm tükki käes, siis on ka tarwis, et teame
rääkida oma Sakramentist (mis Kristus ise on seadnud),
ristimisest ja Kristuse pühast ihust ja werest, see on need
seadmise sõnad, mis Matteus (28, 19) ja Markus (16, 15)
oma Ewangeliumi lõpul on üles pannud, kuidas Kristus,
siit ilmast lahkudes, oma jüngritele oma Miimist seadust andis
ja neid selle waraga on wälja läkitanud.

10

Ristimisest.
Minge ja tehke jüngriks kõik rahwast neid ristides
Jumala Zssa, Poja ja Püha Maimu nimel. Kes usub ja
ekda ristitakse, see peab õndsaks saama.
Aga kes ei usu

mitte, teda paeb hukka mõistetama.

Nii palju on ühel liht inimesel tarwis teada ristimisest.
Nõndasamuti ka töisest saakramentist lühikeste liht sõnadega,
nimelt seda, mis Pauluse 1. Korintuse raam. 11, 23 seisab
lugeda.

Õhtusöömaajast.
Meie Issand Zesus Kristus, sell öösel, mill tema ära
anti, wöttis leiwa, tänas ja murdis ja andis oma jüngri­
tele ja ütles: „Wõtke ja sööge. See on minu ihu, mis
teie eest antakse. Seda tehke minu mälestuseks."
Sellsamal kombel wõttis tema ka karika pärast õhtusöömaaega ja ütles: „Seesinane karikas on uus seadus
minu meres, mis teie eest ära walatakse pattude andeks­
andmiseks. Seda tehke, nii mitu korda, kui teie sest joote,
minu mälestuseks."

Nõnda oleks siis terwe ristiusu õpetusel wiis tükki, mis
meie ikka peame pruukima ja sõna sõnalt õppima ja laste
käest pärima. Sest seda ära looda, et noored inimesed
ainuüksi jutlusest seda õppiwad ja meeles peawad.
Kui siis need tükid selged on, siis wõib pärast ka mõned
Taweti laulud ehk muud waimulikud laulud neile ette panna,
mis selle järele on tehtud, nende tükkide lisaks ja kinnitami­
seks ja wõib seda wiisi noort rahwast püha kirja sisse juha­
tada ja igapäew sellega edasi minna.
Aga sellega ärgem leppigem mitte, et noored inimesed
need tükid aga sõna sõnalt oskawad lugeda, waid noor rahwas
käigu ka kirikus, iseäranis sell ajal, millal Katekismust sele­
tatakse, et nad kuulwad selle seletust ja õpiksid mõistma, mis
iga tükk õiete tähendab, nõnda et nad seda ka wõiwad lugeda,
nagu nemad on kuulnud, ja õiete hästi kosta, kui nende käest
küsitakse, et jutlus ja kuulutamine mitte ilma kasuta ja wiljata
ei oleks.

—

11

—

Sest just selle eest kanname meie hoolt, Katekismust
sagedaste kuulutada ja seletada, et seda noore rahwale kätte
kinnitatakse, ei mitte kõrge tarkusega, Waid lühidelt ja liht
wiisi, et nad sest ka aru saaksid ja "seda meeles peaksid ja see
nende meele jääks.
Sellepärast tahame meie nüüd need nimetud tükid järestikku ette wõtta ja nii selgeste, kui wõimalik, neist rääkida,
nii palju kui tarwis läbeb.

I. jagu.

Efirrrene käsk.
„Süll ei pea mitte muid Jumalaid olema minu körwas".

See on: sina pead ainuüksi mind oma Jumalaks pidama.
Mis see tähendab ja kuida seda seletakse? Mis see on:
„meil on Jumal", ehk: „mis on Jumal?"
Wastus: Jumal on see, kellest kõik head wõib loota ja
kelle juure kõiges hädas sünnib põgeneda, nõnda et see sõna:
„meil on Jumal", muud ei ole, kui tema peale südamest lootma
ja tema sisse uskuma; nagu ma sagedaste olen ütelnud, et
aga südame usk ja lootus kumbagi teeb — Jumalat ja
ebajumalat. Kui usk ja lootus õiged, siis on ka sinu Jumal
õige, ja kus lootus õige ep ole, seal ka õiget Jumalat ei ole,
sest need kaks on lahmamata üheskoos, usk ja Jumal. Mis
poole su süda hoiab ja mis peale sa loodad, see on õiguse
poolest sinu Jumal.
Sellepärast pärib seesinane esimene käsk õiget südame
usku ja lootust, mis õige ainuwa Jumala poole käib ja
ainuüksi tema poole hoiab, kui ütleks ta: „Kanna selle eest
hoolt, et mina üksi sulle Jumalaks olen ja ära otsi ilmas
mitte muud Jumalat, see on nii palju kui: mis sull heast
puudub, seda looda minu käest saada ja otsi seda minu
juurest, ja kui sa õnnetust ja häda pead kannatama, siis poe
ja hoia minu poole. Mina, mina tahan sulle küll anda ja
sind kõigest hädast peasta, aga ära lase oma süda mitte muu
poole hoida ega muus hingada. Seda ma pean natuke
laiemalt seletama, et seda wõib mõista. Mõni on, kes
arwab enesel Jumala ja kõik rohkeste olewat, kui tal aga
raha ja wara on; selle peale tema toetab ja on suureline "ja
julge, ei hooli muust midagi. Maata, sellel on ka Jumal,
tema nimi on Mammon, see on raha ja wara, mis peale
ta kõik oma südame lootust paneb, — se on ka kõige tuttawam ebajumal maa peal. Kellel raha ja wara on, see on
julge ja rõõmus ja ei karda kedagi, otsegu istuks tema kesk

13
Paradisis. Aga kellel raha ja wara ei ole, see on arg
ja kahe wahel nagu ei teaks ta Jumalast ühtegi.
Neid tahab wäga pisut leida, kellel hea meel on, kes
kurwad ei ole ega kaeba, kui neil Mammonat ei ole. See
wiga on inimese loomuga üheskoos hauani.
Seesama lugu on selle inimesega, kes selle peale uhke
on ja trotsib, et temal suur osawus, tarkus ja meelewald,
suur suguselts ja au inimeste juures on. Temal on ka
Jumalat, aga mitte seda õiget ainust Jumalat. Seda wõib
selgeste sest äratunda, mis jultund, julged ja uhked nemad
nende waranduste peale on, ja mis arad nad on, kui neil
neid ei ole ehk nad neist ilma jääwad. Sellepärast ma
ütlen jälle, et see sõna: „meil on Jumal" muud ei ole kui:
meil on midagi, kelle peale süda wõib hoopis oma lootust
heita.
Pane aga tähele, mis meie seiamaale oma pimeduse sees
oleme teinud paawsti walitsuse all. Kui kellelgi hambawalu
oli, siis ta paastus püha Apollonia auuks; km keegi ennast
tahtis kaitsta tulekahju eest, siis ta palus püha Lauritset
appi; kui tal hirm oli katku eest, siis ta tõutas tõutust püha
Sebastianile ja weel palju muid niisugusid hirmsaid asju,
et igaüks omale püha mehe walitses, keda ta kummardas ja
appi hüüdis ahastuse päewal. Nende sekka sünnib ka neid
arwata, kes kuratiga seaduse teewad et tema neile raha ehk
armukese muretseb,'nende loome hoiab, kadunud asju kätte
muretseb j. n. e. need lausujad ja nõiad.
Sest nemad kõik lootwad südamega muu peale kui aga
selle peale, kes Jumal on, ei looda temalt saawat ega otsi
ka mitte tema juurest midagi head.
Sest saad sa wist hõlpsaste aru, mis asju ja kui palju
seesinane käsk pärib, see on: inimese terwe südame, et meie
ainuüksi Jumala peale peame lootma ja ei kellegi muu peale.
Sest sina ise juba wõid aru saada, et see sõna: „meil
on Jumal" mitte nii palju ei ole, kui Jumalat käega kat­
suma ehk kinni pidama ega nii palju kui kotti ehk kasti luku
taga panema. Aga kui süda Jumalat on kätte saanud ja
tema poole hoiab, see on siis nii palju, kui Jumalat ennast
kätte saama.
Südamega Jumala poole hoidma ei tähenda mitte
muud, kui taieste tema peale lootma. Sellepärast tahab
Tema meid kõigest neist asjust ära pöörata, mis mitte tema
seest ei ole ja tahab meid enese poole tõmmata, sest et Tema

14
see ainus igawene warandus on, otsegu peaks ta ütlema:
„mis sa enne püha inimeste juurest otsisid ehk mammona
ehk muu peale oled lootnud, seda oota aga kõik minu käest
saada ja usu kindluste, et mina niisugune olen, kes sind
tahab aidata ja kõige headusega rohkeste täita.
Maata, see just on see õige au ja jumalateenistus, mis
Jumala meele järele on, ja mis Tema käsib, et süda muud
troosti ja lootust ei tunne kui aga Teda, ja et süda ennast
ka mitte ei lase temast lahutada ega ära kiskuda, waid peab
kõik halwaks ja kahjuks, mis maa peal on.
Sina saad siis ka hõlpsaste näha ja tunda, et maailm
aga paljast Wale jumalateenistust peab. Sest niisugust hõelat
rahwast pole weel ilmas olnud maa peal, kellel mitte ei oleks
olnud jumalateenistust, mis ta oleks seadnud ja pidanud.
Igaüks tegi omale seda Jumalaks, kellest ta lootis, enesele
head, abi ja troosti tulewat.
Nõnda on need paganad, kes suurt wäge ja wöimust
taga nõudsid, omale Jupitri ülemaks jumalaks teinud; teised
himustasid rikkust, õnne, lusti ja häid päewi ja tegid omale
Herkulest, Merkuriust ja Menust Jumalaks; raskejalutsed wõtsid omale Jumalaks Dianat,. igaüks tegi enesele Jumala seda
mööda, kuida süda teda kutsus, nõnda et ka paganate arwates
see sõna: „meil on Jumal" seda tähendas: lootma ja uskuma.
Aga see'b nende nuga on, et nende lootus tühi ja wale on,
sest ta ei seisa mitte ainuwa Jumala peal, peale kelle Jumalat
ei ole, ei taewas ega maa peal.
Sest see ka tuleb, et paganad omale Jumalat teewad oma
mõtlete ja arwamiste järele,^ ja heidawad lootust tühja peale.
Nõnda on lugu iga wõõra jumala teenistusega; sest ega
see üksi wõõra jumala teenistus ei ole, et üks kuju seisma
pannakse ja seda kumardatakse, Waid ka see on wõõra jumala
teenistus, et süda taganeb ja abi ja troosti otsib loomade,
püha inimeste ehk kurati juurest, ja Jumalast lugu ei pea
ega nii palju tema peale ei looda, et ta tahab aidata; nii­
sugune süda ei usu ka mitte, et Jumalast on tulnud, mis
tema head näha saab.
Nõnda on see ka Wale jumala teenistus ja kõige ülem
ebajumala teenistus, mis seiemaale on saanud peetud ja ikka
weel maailmas liikumas on, et meie südametunnistus abi,
troosti ja õnnistust otsib häist tegudest, taewariiki tahab omale
teenida, Jumalat tahab sundida taewa õnnistust andma, ja
Jumalale ette arwab, kui palju ta on andi annud, paastu­

15
nud, kirikus käinud j. n. e., ja selle peale ta loodab ja on
suureline, ei taha Jumala käest ühtegi armu poolest saada,
Waid ise teenida ja üle aru head teha, nõnda et Jumal tema
wolglane peab olema. Mis see muud on, kui Jumalat eba­
jumalaks ja iseennast Jumalaks tegema? Aga see õpetus
tahab koolilastele liig raske olla.
Aga nii palju pidagu nemad meeles selle käsu juures,
et meie ainuüksi Jumala peale peame lootma, ja peame
ootama, Tema käest ainu head saawat, nagu on ihu, elu,
söömist, joomist, loidust, terwist, kaitsmist, rahu ja kõik tarwitust ajalikult ja igaweste: et tema pealegi meid hoiab õnne­
tuse eest ja kui meie hädas oleme, meid peastab ja awitab,
nõnda et Jumal ainuüksi see on, kelle käest kõik head saame
ja kelle läbi kõigest õnnetusest peaseme. Sellepärast hüüawad
ka Sakslased wanaste juba Jumalat sõna „hea" järele, sest
et Temast, otsegu hallikast, alati heldus wälja woolab meie
peale, ja sest et tema seest kõik need asjad tulewad, mis
head on.
Sest ehk meie ka küll palju head inimeste käest saame,
ommeti saame meie seda Jumala käest, sest tema käsu ja
seadmise järele saame meie seda kõik kätte. Sest meie wanemad ja ülemad ja kõik inimesed on käsu saanud, et nad meile
kõiksugu head peawad tegema, nõnda et meie seda mitte nende
käest ei saa, Waid nende läbi Jumala käest. Sest loomad
on aga Jumala käsi ja riist, kelle läbi meile kõik antakse,
nagu Tema emale rinnad ja piima annab, wäetima lapsele
anda, ja wilja ja kõiksugu taimed ja rohud laseb üleskaswada
torduseks, — ei need ükski inimene ise ei wõi teha eaa lasta
kaswada.

Sellepärast ei tohi ükski inimene midagi wõtta ega anda,
olgu siis, et Jumal seda oleks käskinud, et meie tunneme
seda Jumala andi olewat ja selle eest teda täname nagu
seesinane käsk seda nõuab. Sellepärast ei sünni põlata, kui
Jumal meile loomade läbi head teeb, ega ole õige liias julguses teist wiisi ja teist teed otsida, kui Jumal on seadnud.
Sest siis meie ei saaks seda mitte Jumala käest, maid olek­
sime ise seda otsinud.
Sns katsugu igaüks, et ta sest käsust õige suurt lugu
peaks ja seda naljamängiks ei teeks. Katsu oma südant
hoolega läbi, küllab sa juba saad näha, kas tema hoiab ainu­
üksi Jumala poole wõi mitte.

16

Kui sinu süda üksi Jumala käest head loodab tuletuat,
liiati häda ja wiletsuse ajal, ja kui su süda sest lahti lööb,
mis mitte Jumal ep ole, siis on sull ainus tõsine Jumal.
Aga kui su süda muu asja poole hoiab, ja sest loodab roh­
kem head ja abi saawat, kui Jumala käest, ja ei mitte Tema
juure ei rutta, Waid Tema eest ära põgeneb, kui kitsas käe
on, siis oled sa Jumalale wöõraks jäänud ja sull on üks
ebajumal.
Et meie tunneksime, et Jumal ei salli, et meie tema
õpetust tuulde ajame, Waid holega seda peame, seks on Tema
selle käsu juure lisanud ühe hirmsa ähwarduse ja siis ühe
kauni tõutuse; neid mõlemaid peame meie noore rahwa kätte
õpetama, et nad seda wastu wõtawad ja meeles peawad.

Esimese käsu lisa seletus.
„Sest mina, see Issand sinu Jumal, olen üks püha
wihaga Jumal, kes wanemate ülekohut nuhtleb laste kätte
kolmandamast ja neljandamast põlwest saadik, nende kätte, kes
mind wihkawad; ja kes heldust üles näitab mitme tuhandele,
neile, kes mind armastawad ju mu käskufid peawad.

Ehk küll need sõnad kõige kümne käsu kohta käiwad, nagu
pärast kuulda saame, siiski on nemad selle esimese ja ülema
käsu juure lisatud, sest et sellest kõige ülem lugu tuleb pidada,
et inimesel õlge pea on; kui pea õige on, siis peab ka terwe
elu oige olema. Opi siis neist sõnadest, mis wihane su
Jumal on nende peale, kes muu peale lootwad, kui Tema
peale, aga mis helde ja armuline Tema ka nende wastu on,
kes Tema peale kõigest südamest loodawad ja Teda usuwad,
nõnda et Tema wiha ei lõpe kolmandamast ja neljandamast
põlwest saadik, aga jälle Tema heldus ja arm endid ülesnäitawad mitme tuhandele; et meie mitte liig julgeste ei pea
elama, nagu toored hinged arwawad, et tarwis ei ole, sest
suurt lugu pidada.
Tema on niisugune Jumal, kes kätte tasumata ei jäta,
kui meie temast taganeme, ja kelle wiha ei lõpe neljandamast
põlwest saadik, kuni nemad soutumaks kantud on. Sellepärast
Ta tahab, et meie Teda peame kartma ja ei mitte teda
põlgama. Seda on tema ka tõeks teinud ja ülesnäitnud
sündinud lugude läbi, mis pühas kirjas ülewel, ja selle läbi,

17
mis meie ise igapäew näha saame. Tema on algusest saadik
kõik ebajumalateenistuse ära kautanud ja selle pärast nii hästi
paganad kui ka Juudid kautanud, nagu ta tänapäewgi weel
kõik walejumalateenistust rõhub ja lõhub, et wiimaks kõik,
kes selle sisse jääwad, peawad hukka minema. Sellepärast et
küll praegu uhkid, mägewaid ja rikkaid leida on, kes oma
mammona pärast suurelised on, kas wihastagu Jumal woi
naergu, ja kes arwawad Tema wiha wöiwat kanda, siiski ei
pea nemad sellega mitte korda saama, Waid peawad kõigega
hukka minema, mis peale nad on lootnud, nagu kõik muud
on hukka läinud, kes eneste arwates neist weel julgemad ja
wägewamad on olnud.
Ja just niisuguste köwa südamega inimeste pärast, kes
arwawad, et Jumal nende asju ei tea ega neist ei hooli, sest
et ta nendega kannatab, — peab Jumal sekka lööma ja neid
karistama, et nemad ja nende laste lapsed seda ei wöi ära
unustada, et igamees näeks, et Jumal mitte nalja ei tee.
Just nende kohta käib seesinane sõna: „kes mind wihkawad," see on, kes oma ülemeelt ja uhkust jääwad kinni pidama.
Mis neile räägitakse, ei taha nad kuulda; kui neid noomitakse,
et nad endid tunda saaksid ja meelt parandaksid, ennegu nuht­
lus nende peale tuleb, siis jääwad nad hulluks ja jõledaks,
nõnda et nad Jumala wiha täieste teeniwad, nagu meie seda
praegu igapäew piiskopidest ja würstidest näha saame.
Olgu need ähwardamise sõnad kuigi hirmsad, neist wägewam on selle tõutuse troost, et need, kes ainuüksi Jumala
poole hoiawad, selle peale wõiwad julged olla, et Tema neile
ja nende lastele tuhandest põlwest saadik heldust ja kõik head
tahab üles näidata.
See peaks meie südant ajama kõik lootust ainuüksi Jumala
peale heitma, kui meie himustame kõik head ajalikult ja igaweste saada, sest see on ju suur taewa kuningas, kes meile
seda pakub, nii kauniste meid meelitab ja nii rohkeste meile
lubab anda.
Sellepärast wõtku igamees need sõnad oma südamesse,
sest nad ei ole mitte inimese sõnad. Neist sõnust tuleb kas
igawene õnn, õnnistus ja õndsus, wöi kas igawene wiha,
õnnetus ja südame walu. Mis sa suuremat weel tahad ehk
himustad, kui et ta sulle nii Heldeste töutab, Ta tahta sinu
oma olla kõige heaga, sind kaitseda ja awitada kõige häda sees?
Aga paraku, sest on palju puudu, et maailm seda usub
ehk seda Jumala sõnaks wõtab, sest et ta näeb, et need, kes
2

18

Jumala peale lootwad ja ei mitte mammona peale, mure ja
häda all on, ja et kurat nende peale wiha kannab ja nette
häda teeb, nõnda et neil ep ole raha, auustust,, ega auu, ja
nemad peaaegu oma elust ilma jääwad; ja teiseks, et neil,
kes mammonat teeniwad, wäge, auustust, auu ja raha on ja
nende käsi maailmas hästi käib.. Sellepärast on kibeduste
tarwis, need sõnad õieti mõista ja selgeste teada, et nad ei
waleta ega peta, waid pearoad tõeks minema. Mõtle sina ise
järele ja kuula järele ja ütle mulle: Kes kõigest wäest selle
pärast on tööd teinud ja selle eest on hoolt kannud, et nad
palju raha ja wara saaksid kokku panna, mis nad sest on
saanud? Küllab sa näha saad, et nad oma rvaewast ja
tööst on ilma jäänud, ehk kui nad ka suurt wara said kor­
jata, et see ommeti tuule kätte läks, nõnda et neil enestel sest
warast mitte suurt rõõmu ei tulnud ja see ka mitte nende
laste laste kätte ei saanud. Waata aga järele, mis püha
kiri ja muud raamatud sulle sest räägiwad, ja mis ka wanad
mõistlikud inimesed sest teadwad rääkida, pane seda hoolega
tähele.
Saul oli üks suur kuningas, Jumalast enesest ära walitud,
ja oli ka üks waga mees. Aga kui tema süda hakkas hoidma
krooni ja wäe poole, siis pidi ta hukka minema kõigega, mis tal
oli, nõnda et ka ükski tema laste seast järele ei jäänud.
Tawet jälle oli waene põlatud mees, taga kiusatud ja
taga aetud, nõnda et ta kustkilt rahu ei leidnud, aga ommeti
pidi ta Sauli eest seisma jääma ja kuningaks saama. Sest
et need sõnad pidid jääma.,ja tõeks saama, sest et Jumal ei
wõi waletada ega petta. Ära lase ennast mitte kurati ja
maailma hiilgawa näu läbi petta, mis tükk aega kestab aga
wiimaks ära lõpeb.
Sellepärast mõtkem esimest käsku hoolega õppida, et meie
tunneksime, et Jumal seda ei salli, et meie muu asja peale
loodame, kui üksi Tema peale, ja et Tema suuremat asja
meilt ei nõua, kui et meie aga südamest loodame, et Tema
käest kõik head anded tulewad, ja et meie õiget teeb käime,
ja kõik audid, mis Jumal annab, pruugime kui majalised ja
wõõrad, ja et meie selle eest hoiame, et ükski nende andide
seast meile isandaks ehk ebajumalaks saab.
Nii palju esimesest käsust, mis meie mitme sõnadega oleme
suureks kiitnud, sest et selle käsu sees kõik wagadus warjul
seisab; sest kui süda Jumalaga õige järje peal on ja seda
käsku õiete peab, siis saawad need teised üheksa kõik peetud.

19

Teine käsk.
„Sina ei pea Jumala nime mitte ilmaasjata suhu wõtma."

Otsegu esimene käsk südant juhatas ja usku õpetas, nõnda
saadab see teine käsk meid wälja ja närtab, kuidas meie suu
ja keel Jumala ees peawad olema. Mis kõige esite südamest
wälja tuleb ja aroalikuks saab, on sõnad. Ja otsegu mrna
ülewel olen seletanud, mis see tähendab, „mull on ^umal",
nõnda on ka tarwis, et sina selle teise ja kõikide käskude
tähenduse kätte saaksid ja seletada oskaksid. Sellepärast km
sind küsitakse: Kuiva sa mõistad teist käsku? ja: Mrs see on.
Jumala nime ilma asjata suhu wõtma ehk kurjaste pruukrma?
siis wasta lühidelt: See on Jumala nime kurjaste pruukrma,
kui Jumalat Issandat nimetatakse milgi wiisil Wale ehk mingrsuguse muu ülekohtu katteks. Nõnda keelab see käsk, et mere
ei pea Jumala nime mitte Wale juures pruukima, ega teda
suhu wõtma, kui südame tunnistus teab, ehk peaks teadma,
asja hoopis teistwiisi olewat. Nagu kohtu asjades sagedaste
ette tuleb, et üks inimene Wale wandega teise õigust rusub.
Sest Jumala nimi saab Wale ja pettuse juures kõige
kurjemine pruugitud. See olgu selle käsu kõige lühem seletus.
Juba sest roõib igamees ise aru saada, kui mitmel wiisil ini­
mesed Jumala nime kurjaste pruugiwad, et küll ei ole wõimalik,
kõiki kurja pruukimise wiisisid üles lugeda. Ommeti tahame
paari sõnaga seletada, kuida maailma riiu asjades Jumala
nime sagedaste kurjaste pruugitakse, nimelt kui inrmesed raha,
wara ja auu pärast kas kohtus ehk turu peal wardlewad ja
siis Jumala nime juures Wale wannet wanduwad ehk Wale
tunnistust oma hinge peale tunnistawad. Weel sagedamine
tuleb asi kosimise 'juures ette, kus kaks salaja terne tersele
ennast lubawad ja siis pärast kohtu ees seda wandudes tagasi
ajawad. Aga kõige enam sünnib Jumala nime kuri pruuki­
mine waimulikus asjades, mis südame tunnistuse külge puuduwad, kui roale õpetajad üles tõusewad, kes oma Wale õpetust
Jumala sõnaks kiitwad. Waata, nõnda teewad inimesed, et
nemad Jumala nimega ennast kawalaste ehitawad ja oma
roale õigust kinnitawad, olgu ilmaliku riiu asjades ehk peene­
mates usu ja õpetuse asjades. Ja nende walelikkude sekka
ei tule arwata mitte üksnes neid, kes awalikult, kõikide teades
ja ilma kartuseta Jumala nime teutawad (need ei ole meie,
Waid kurati koolipoisid), Waid ka neid, kes tõtt ja Jumala
2*

20
sõrm awalikult pilkawad ja seda kurati sõnaks nimetawad.
Sest ei ole tarwis enam rääkida.
Õppigem siis ja tuletagem hoolega meele, kui suur wahe
on selle käsu pidamise ja üleastumise wahel, et kõigest wäest
endid hoiaksime iga Jumala püha nime kurja pruukimise eest,
mis kõige ülem awalikkudest pattudest. Sest Maletamine ja
petmine on iseeneses juba suured patud, aga nad kaswawad
weel palju suuremaks, kui meie neid tahame kinni katta male
wande läbi, ehk neid kinnitada Jumala nime läbi.
Nõnda sünnib, et ühest Malest kahe ehk mitmekordne Male
wälja tuleb. Sellepärast on Jumal selle käsu juure ka ühe
kange ähwardamise lisanud, mis nõnda käib: „Sest Jumal
ei jäta teda nuhtlemata, kes tema nime kurjaste pruugib."
See on, tema ei jäta niisugust teutamist kellegile maha, Maid
laseb tema peale rasked nuhtlused tulla. Ja otsegu Jumal
seda ei säta nuhtlemata, kui keegi südamega temast lahkub,
nõnda ei jäta tema seda nuhtlemata, kui keegi tema nimega
oma Malet tahab kinni katta.
Aga, oh sa elaw Jumal, kui hirmsaste on see äraneetud
Jumala nime teutamise pruuk inimeste südametes wõimust
wotnud, sest niisama Mähe on neid, kes Jumala püha nime
mitte kurjaste ei pruugi, et oma Malet ja kõiksugu ülekohut
kinnimatta, kui neid on, kes südamest ainu Jumala peale
loodawad.
Ema ihust saadik on meil kõikidel see paha Miis, kui meie
kurja oleme teinud, et meie seda häbi tahame kinni katta ja
ennast walgeks pesta, et keegi seda ei näeks ega teaks. Ükski
ei ole nii suureline ja iseenesest hoolimata, et tema tehtud
kurja tööga suurusteleb inimeste ees. Igaüks püüab pattu
salaja teha, et inimesed sest aru ei saaks. Ja kui siis , selle­
pärast saab tema peale käidud, siis peab Jumal oma nimega
kurja heaks ja häbi auuks muutma.
See on sedawiisi maailma mood, mis kõik maad katab
nagu Meeuputus. Sellepärast walatakse ka meie peale täie
mõõduga meie kurja töö ja teutamise palka, mis meie ise oleme
otsinud ja teeninud, katku, sõda, tuld, mett, kõlbmata naest,
lapsi, peret ja kõiksugu äpardust.^ Kust tuleks muidu kõik see
wiletsus, mida nii palju on? Tõeste, see on üks suur arm,
et maa meid ikka weel kannab ja toidab.
Sellepärast peab ka noor rahwas suure hoolega juhatud
ja õpetatud saama, et teist ja esimest käsku kalliks peaksid.
Nende üleastumised peawad waremalt wilsaga parandatud

21
ja see käsk neile silma ette pandud ja neile ühte puhku meele
tuletatud saama, nõnda et lapsed mitte üksnes kari ja witsaga,
waid ka Jumala kartuse ja auustamisele kaswatatud saaksid.
Nõnda tead sa nüüd, mis Jumala nime kurjaste pruuki­
mine on, nimelt (et meel kord lühidelt meele tuletan) kui
meie walet tahame Jumala nimega kinni katta; ehk kui meie
tema katte all teist pettes ütleme midagi olewat, mis mitte
nõnda ei ole; ehk kui meie tema nime juures neame, wannume,
lausume ja lühidelt, tema nime abiga kurja teeme.
Aga siin juures pead sina ka teadma, will wiisil Jumala
nimi oiete tahab pruukida. Nimelt nende sama sõnadega,
miska ta käsib: „Sina ei pea Jumala oma Issanda mme
mitte ilma asjata suhu wõtma," annab tema meile ka seda
mõista, et meie Jumala nime ka õiete wõime pruukida. Ega
tema muu asja pärast pole meile ilmutatud, kui aga seks, et
tema neile, kes teda pruugiwad, käsuline oleks. See on ju
iseenesest selge, et kui selle käsu läbi keeldakse, Jumala püha
nime waletades ehk muu ülekohtusel wiisil kurjaste pruukimast,
et meie siis teame enestele kästud olewat, et meie teda peame
pruukima tõe kinnitamiseks ja muu auusa asja juures. Nimelt
kui meie hästi wannet mandume, see on kui häda seda nõuab,
ehk kui ülemad seda käsiwad. Nõnda samuti ka kui armuõpetuse tõde saab õieti ja südamest kuulutatud. Ja weel, kui
meie Jumala nime häda sees appi hüüame, kiidame ja täname,
nagu seda leiame kokku pandud olewat ja kästud Taw. l. 50,15:
„Hüüa mind appi ahastuse päewal, siis tahan sina sind wäha
kiskuda, ja sina pead mind auustama." Kõikis neis asjus
pruugime meie Jumala nime õiete ja kasuga, ja nõnda saab
tema nimi pühitsetud, otsegu meie Jssa meie pakmes palume.
Nõnda on sull selle käsu täieline seletus käes. Seda
mõistes ei ole ka raske wastust leida küsimise peale, mis mitme
koolitud mehe mõistust on waewanud ja seganud: Mispärast
on Ewangeliumis mandumine ärakeelatud, kuna selge on, et
Kristus, Paulus ja töised pühad mehed sagedaste wandunud?
Lühikene wastus on see: Meie ei pea koguniste kurjaste
Manduma, see on Male juures, ega seal, kus käsuline ega
tarwiline ei ole. Aga hea asja juures ja ligimese kasuks
on meil luba Manduda. Sest see on üks Maga hea töö,
miska Jumalat kiidetakse, tõtt ja õigust kinnitatakse, walet
tõrjutakse, wastasid lepitakse, sõnakuulmist ülesehitakse ja
riidusid lõpetakse. Sest Jumal ise tuleb aru tegema ja
lahutab kohtu ülekohtust ja kurja heast ära.

22

Nii pea kui keegi Wale wannet toannub, on otsus tehtud,
ja tema ei saa oma trahwi eest põgeneda. Olgu küll, et
Jumal tükiks ajaks oma trahtoiga wiiwib, ega sellepärast tema
otsus ei saa muudetud, nõnda et, mis nemad male wande
läbi oma kasuks kogunud, nende kätte all äralõpeb, ja nemad
sest rõõmu ei tunne.
„ ,
Seda olen mina ise nähtawal wiisil sagedaste teada saanud,
kuida need, kes Wale wandega abielu lubamist tühjaks tegid,
mitte üht rõõmust tundi ega terwet päetoa ei ole tunda saanud,
Waid oma wara kautasid ja ihu ja hingega hukka läksid.
Seepärast ütlen ja maenitsen mina ikka ja ikka jälle
uueste, et lapsed saaksid aegsaste sõnaga kohutatud ja witsaga
hirmutatud, et nemad mitte ei õpi waletama, ega iialgi Jumala
nime ei pruugi ega nimeta tontet temaga kinnitades. Kus
lastel on luba nuhtlemata manduda, seal ei ole ka mingi­
sugust lootust, head toilja neist saada, kuida , nüüd näha on,
nõnda et, minu artoamise järele, maailm iialgi kurjem ja
toiiside poolest enam rikkutud ei ole olnud, kui praegu, sest
ei ole hea toalitsuse tähtegi leida, ei sõnakuulmist ega truutouse märkigi tunda, toaid kõik kubiseb toiletsaid inimest tars,
keda ühelgi toiisil talitseda ega toalitseda ei toõi, kelle peale
õpetus ega trahto ei mõju ja kelle teud kõige kurjemad on.
Need on ommeti kõige selgemad Jumala toiha ja nuhtluse
tunnistused, mis ta meie peale laseb tulla, et meie nii häbematalt ja julgeste selle käsu üle astume.
Teiselt poolt peatoad lapsed meelitatud ja õpetatud saama,
et nemad Jumala nime auustaksid ja ikka pruugiksid koikis,
mis iial juhtub ehk ette tuleb. Sest see on Jumala mme
õige pruukimine, et tema käest abi ja jahutamist kõiges hädas
ootame, ja teda sellepärast appi hüüame, nõnda et enne süda
(nagu ületoel ütlesime) oma usu läbi Jumalale auu annab
ja siis pärast suu oma auutunnistuse läbi sedasama teeb.
Niisugune Jumala nime appi hüüdmise toiis on ka toäga
hea ja käsuline, ja iseäranis toägeto kurati kiusatuste rvastu,
miska tema tige meid ikka toaetoab, ja igapidi toaetoab ja
wõrgutab, et tema meid saaks patu ja häbi, häda ja toiletsuse sisse saata. Sest toäga paha meelega kuuleb tema Jumala
nime appi hüüdmist, ja'ega ei toõi kaua senna toiitoida ega
jääda, kus hakatakse südamest püha Jumala poole krsendama.
Ja küll tuleksid meie peale sagedaste mitmesugused ja rasked
õnnetused, kui Jumal oma nime appi hüüdmise pärast merd
ei hoiaks.

23

Mina ise olen seda katsunud ja tõesti tunda saanud, kmda
sagedaste mõni äkiline ja hirmus häda ehk õnnetus kohe on
heaks muudetud ja kahjuta olnud, nii pea kui mina Jumala
nime appi hüüdsin. Et kuradit pahandaksime (ütlen ma),
peaksime ikka Jumala nime suus pidama, ei ta siis saaks
meile kahju teha ega meie peale tungida, nagu tema hea
meelega tahab.
Seks aitab ka, kui meie õpiksime tga paew iseennast ihu
ja hingega Jumala hoole alla andma, ja tema warju alla
panema naest, lapsi, peret ja kõik mis meil on. Sest on ra
tulnud palwe enne ja tänu pärast söömist ja hommgused ja
õhtused palwed. Pealegi weel laste wiis, et nemad risti
tähte eneste üle teemad ehk palwekest paluwad, kui nemad
koledat ehk hirmust asja kuulewad, öeldes: „Jumal Jssa
hoidku; aita, armas Issand Jesus" ehk seda sarnast. Nõnda
samuti ka, kui mõnel lootuse wastu midagi head juhtub, olgu
kõige wähem asi, öeldakse: „Jumal olgu kiidetud ja tänatud,
kes mulle seda armust kinkinud" j. n. e. Otsegu ennemuiste
õpetati lapsi, püha Nikolaust paastumisega auustama ehk
palwes appi hüüdma. Kui see sünniks, ütlen ma, see , oleks
Jumalale hoopis armsam ja enam meele pärast, km kork
munkade elu ja nende kiidetud pühitsus.
Maata, sell Musil saaksime noort rahwast lapselikul wnsil
ja otsegu mängides Jumala kartuses ja auustamrses kaswatada, et esimene ja teine käsk suure hoolega ühtepuhku pruugitawad oleksid. Sest wõiks loota mõnda head wilja ehk olekut
wälja tulewat ja suurt kasu sündiwat, et hea wili ja head
wiisid sigiksid nõnda et niisugused mehed kaswaksid, kellest
terwe maa abi saaks. Ja see alles oleks õige Mus lapsi
kaswatada, sest et nemad seda wiisi muidugi ju rõõmuga õpik­
sid. Sellest, mis sa üksi witsa ja löökidega sunmd, et kaswa
hea sugu üles, Waid häda waewalt niisugune rahwas , nns
pattu wihkab, nii kaua kui peksu ja witsa hirm nende silma
ja hinge ees on.
,
. ....
Aga niisugune kaswatamise wns ajab juured südame
sisse, et Jumalat enam kardetakse, kui witsa ja keppi.
seda ütlen mina noore rahwa pärast nii lihtlabasel wnstl,
ehk see tungib ommeti nende südamesse ja hakkab mõsuma.
Sest kui lapsi tahame õpetada, siis peame nendega ka lapse­
likul wiisil kõnelema. Nõnda oleme Jumala nime kurja pruuki­
mise keelnud ja õiget pruuki õpetanud, mis mitte üksnes
sõnadega, Waid teil ja eluga peab sündima, et meie teaksinie

24

seda wäga Jumala meelepärast olewat, kes niisugust õiget
pruuki nii samuti rohkeste õnnistab, kui tema oma nime
kurja pruukimist kangeste nuhtleb.

Kolmas käsk.
„Sina pead pühapäewa pühitsema."

Hingamise päewaks nimetatakse seda päewa Ebrea keele
sõna „Sabbat" järele, mis õiete tähendab, „tööst hingama".
Nüüd on Jumal Manas Testamentis seitsmendama nädalapäewa ära lahutanud hingamise päewaks ja käskinud seda
päewa teiste hulgast liiati pühaks pidada; Tema. on selle
mäljastpidise pühitsemise poolest aga Juutidele selle käsu armud,
et nad sel päewal, argipäewa tööd seisma jättes, waiksel
wiisil pidid hingama, et inimene ja loom uut jõudu wõtaksid
ja ei mitte alalise töö läbi ei saaks ära lõpetud. Juudid on
pärast poole selle käsule liig kitsad piirid tõmmanud ja käsku
sandiste pruukinud, nõnda et nad ka Kristuse tegusid, mis ta
pühapäewal tegi, laitsid ja hukka mõistsid, ja ei tahtnud sallida
niisugust tööd, mis nad isegi tegid, nagu Ewangeliumrs lugeda
on, otsegu saaks siis wast käsk täidetud, kui mingisugust wäljastpidist tööd ei saa tehtud; aga see ep olnud ju mitte Jumala
mõte ja tahtmine, Waid et nad hingamise päewa pidid pühit­
sema, nagu meie kuulda saame.
Selle wäljastpidise seletuse poolest ei puudu see käsk sns
ka mitte meisse ristiinimestesse, sest see on üks wäljastpidine
asi, nagu muud Mana Testamenti seadmised isemoodi olid
seatud ise inimestele, ise aegadele, ise paikadele, neid on Kristus
kõik lahti ja wabaks teinud.
Aga et meie rahwale kristlikul wiisil seletaksime, mrs
Jumal ses käsus meie käest nõuab, siis pane tähele, et meie
pühapäiwi peame, ei mitte mõistliku ja targa ristiinimeste
pärast, sest neile pole seda tarwis käskida, Waid ihuliku tarwituse pärast, mis loodus õpetab ja pärib, suure rahwa hulga,
sulaste ja ümardajate pärast, kes terwe nädal on tööd teinud,
et nad ühe päewa saaksid puhata ja hingata. Aga siis peame
ka sellepärast hingamise päewa, et sell päewal aega wotakstme
ja mahti saaksime Jumala - teenistust pidada (mmdu et oleks
seks aega leida), nõnda et meie hulgana kokku tuleme Jumala
sõna kuulma, mis kuulutatakse, ja siis Jumalat kiitma, tema

25

auuks laulma ja palwed tegema. Aga see ei ole mitte, nagu
Juudide juures, ise asja külge seutud, et üksi sell päewal aga
tohiksime Jumala-teenistuft pidada, sest üks päew ei ole teisest
sugugi parem; waid see peaks küll igapäew sündima. Aga sest
et rahwa hulk sellega toime ei saa, peame kõige wähemalt
ühe päewa nädalas seks ära walitsema. Ja sest et Manast
juba pühapäew seks on seatud, jäägu ta ka seks, et köik ühel
meelel ja ühte wiisi sünniks, et mitte keegi selle tühja uuenda­
mise läbi segadust ei teeks. Sellepärast on selle käsu tähen­
dus, et, nagu muid tähtpäiwi peetakse, pühapäew seks saab
peetud, et Jumala sõna õpime, nõnda et selle päewa päris
töö peab Ewangeliumi kuulutamise töö olema, noore rahwa
ja suure rahwa hulga pärast. Aga pühapäewa pühitsemise
piirid ärgu saagu mitte nii kitsaks tõmmatud, et tarwituse ja
häda tööd ei tohi teha.
Seepärast, kui küsitakse: mis tähendab: „sina pead püha­
päewa pühitsema?" siis kosta: see tähendab: „pühaks pidama."
Aga mis on: „püaks pidama?" Ei mitte muud, kui pühi
sõnu, tegusid ja elu pidama. Sest pühapäewal enesel ep ole
ju mitte pühitsemist tarwis, sest ta on pühaks loodud. Aga
Jumal tahab, et ta sulle püha olgu. Seepärast saab ta sinu
pärast pühaks ehk halwaks seda mööda, kuidas sina pühi ehk
mitte halbu tegusid sell päewal teed.
Kuidas sünnib niisugune pühitsemine? Ei mitte seda
moodi, et meie ahju taga istume ja argipäewa tööd ei tee,
ega seda moodi, et sa pärja päha ehk ilusad riided selga
paned, waid, nagu ütlesime, et Jumala sõnaga tegemist teeme
ja selle järele õpime elama.
Meie ristiinimesed peame igapäew niisugust pühapäewa
pidama, aina püha asjadega tegemist tegema, see on, igapäew
Jumala sõna pruukima ja seda suus ja südames kandma.
Aga sest et meil kõikidel mitte seks aega ei ole, peame nädalas
mõned tunnid noore rahwale ehk kõige wähemalt ühe päewa
suure rahwa hulgale seks pruukima, et ainuüksi Jumala sõnaga
tegemist teeme, ja kümme käsku, usku ja Jssa mere palwet
pruugime ja nõnda oma terwe elu Jumala sõna järele seame.
Mill päewal seda tehakse ja pruugitakse, stis peetakse õiget
pühapäewa, aga kui mitte, siis ei pea see päew mitte ristrrahwa pühapäewa nime kandma. Sest puhata ja tööta seista
oskawad ka need, kes mitte ristiinimesed ei ole, nõnda kui ka
katoliku usu preestrid mitte pühapäewa ei pühitse, ehk nad
küll kirikus seisawad, laulawad ja põlwi nõtkutawad, sest nemad

26
ei kuuluta mitte Jumala sõna, Waid õpetawad ja elawad
Jumala sõna wastu.
Sest Jumala sõna on üks püha asi, ja püham kui kõik
muud pühad asjad, pealegi ainus püha asi, mis meie risti­
inimesed teame ja mis meil on. Sest kui meil ka oleksid
hunnikus koos kõikide pühade luud, ehk kõik pühad ja pühitse­
tud riided, siiski ep oleks meil sest ühtegi kasu, sest need on
kõik surnud asjad, mis kedagi ei wõi pühaks teha.
Aga Jumala sõna on üks warandus, mis kõik asjad
pühaks teeb, ja Jumala sõna läbi on ju ka kõik need pühad
inimesed ja asjad pühaks saanud. Kui siis Jumala sõna
kuulutakse, kuuldakse, loetakse ehk järele uuritakse, siis saab
selle läbi inimene, päew ja tegu pühitsetud, ei mitte wäljastpooliste tegude pärast, Waid Jumala sõna pärast, mis meid
kõik pühaks teeb. Sellepärast mina ka igal ajal ütlen, et kõik
meie õpetus ja tegu Jumala sõna sees peawad olema, muidu
nad mitte Jumala meele pärast ega pühad ei ole.
Kus sedamoodi sünnib, seal täidetakse see käsk.
Aga kõik asjad ja leud, mis ilma Jumala sõnata sünniwad, ei ole pühad, paistku ja hiilgagu nad kuigi selgeste
silmi, nagu on isetehtud ja wälja arwatud waimulikud seisu­
sed, mis Jumala sõnast ei tea ja oma eneste tegude läbi
tahawad pühaks saada.
Sellepärast pane küll tähele, et selle käsu mägi ei seisa
mitte selle sees, et meie sell päewal hingame, Waid et meie
seda pühitseme, nõnda, et sell päewal ise püha toimetamine
on. Sest muud tööd ja teud ei kanna mitte nime „pühad
toimetused", olgu siis et inimene juba enne püha on. Aga
siin peab üks tegu sündima, kelle läbi inimene ise pühaks
saab, mis ainuüksi Jumala sõna läbi sünnib. Ja seks on
siis seatud paik, aeg, inimesed ja terwe Jumala-teenistus, et
seda ka awalikult peetakse ja pruugitakse.
Sest et nii palju tuleb Jumala sõnast lugu pidada, et
ilma selleta et saa pühapäewa pühitseda, siis peame meie
teadma, et Jumal tahab, et seda käsku hoolega peetakse, ja
et Jumal tahab nuhelda kõiki, kes tema sõna põlgawad, ja
ei taha seda kuulda ega õppida liiati sell ajal, mis seks on
seatud.
Sellepärast ei eksi selle käsu wastu mitte üksi need, kes
pühapäewa kurjaste rikuwad ja teutawad, raha ahnuse ehk
kerglase meele pärast Jumala sõna kuulmata jättes, ehk kõrtsi
paigas ennast täis lakkudes, waid ka need, kes Jumala sõna

27

kuuletoad nagu muud sõna ja aina korra ehk kombe pärast
kirikus käiwad ja kui aasta ümber, Jumala sõnast mitte
sugugi targemaks pole saanud. Sest enne arwasid inimesed
sest juba saawad, kui nad pühapäewal olid kuulnud lugewat
Ewangeliumi sõnad, aga Jumala sõnast ei hoolinud ükski ja
ükski ei õpetanud seda mitte
Aga nüüd, et meil Jumala
sõna seletust on, ei taha meie siiski mitte enestest äraheita
seda kõlwatumat wiisi, meile kuulutakse ja meid maenitsetakse,
aga meie kuuleme seda ilma hooleta ja tõsise meeleta.
Sellepärast pead sa teadma, et mitte üksi kuulmisest lugu
ei peeta, waid et peame ka Jumala sõna õppima ja meeles
pidama; ära arwa mitte, et sina sellega tohid teha kuida sa
tahad, ehk et sest suurt lugu ei peeta, Waid et see Jumala
käsk ou, kes saab su käest järele kuulama, kuidas sina tema
sõna oled kuulnud, õppinud ja auustanud.
Nõndasamuti tuleb neid tüdind inimesi noomida, kes kui
nad ühe ehk kaks jutlust on kuulnud, juba tüdinenud on ja
teewad, otsegu saaksid nemad ise hästi küll jutlust teha ja
poleks neil enam õpetajaid tarwis. Sest see'b just see patt on,
mis ennemuiste arwali pattude hulka, mis surmaks, ja tema
nimi on laiskus ehk tüdimus. See on üks kahju tegew katk,
miska kurat suure hulka südamid on petnud ja ära teinud —
sellega tahab ta meilt salaja Jumala sõna ära rvarastada.
Wöta seda õpetust weel kuulda! Kui sa ka Jumala sõna
üsna selgeste teaksid ja kui sull ka kõik tundmine oleks, ommeti
oled sa rgapäew kurati riigis, kes ööd kui päetoad sind toaritseb, et ta sinu südamesse põlema saaks süütada ebausku ja
kurjad mõtted selle käsu ja kõikide käskude wastu. Sellepärast
pead sa Jumala sõna alati südames, suus ja kõrwas pidama.
Aga kui üks süda tööta seisab ja Jumala sõna ei toota, siis
tungib ta südame sisse ja saadab suurt kahju, ennegu ise sest
aru saame. Aga Jumala sõnal on ka see toägi, kus seda
tõsise meelega tähele pannakse, kuuldakse ja selle järele tehakse,
et ta ilmas ilma toitjata ei jää, toaid ikka meile saadab uut
mõistust, himu ja tähelepanemist, südant ja mõttid puhtaks
teeb, sest need sõnad ei ole mitte pahad ega surnud, toaid
elatoad ja head. Ja kui meid ka muu häda ehk kasu ei peaks
ajama, siis ommeti peaks see asi igaüht taga kihutama, et
seda moodi kurat saab ärapeletud ja ära aetud, ja peale
selle, seesinane käsk saab peetud, mis armsam on Jumala
meelest kui kõik muud hiilgatoad teud, mis salalikul meelel
tehakse.

28

Neljas käsk.
Siit saadik oleme kolm esimest käsku õppinud, mis Jumala
kohta antud: Esiteks, et meie peame tema peale kõigest süda­
mest lootma, teda elu otsani kartma ja armastama. Teiseks,
et meie ei pea tema püha nime iialgi kurjaste pruukima,
temaga walet ehk mingisugust ülekohut kinnikattes, waid peame
seda Jumala kiituseks, ligimese ja oma enese kasuks tarwitama.
Kolmandaks, et pühapäewadel Jumala sõna hoolega kuuleme
ja õpime, nõnda et kõik meie elamine ja tegemine tema nöör:
järele seatud oleks. Nüüd tulewad seitse Miimist käsku, nns
ligimese kohta antud on, kellest esimene ja kõige ülem see on:
„Sina pead oma isa ja oma ema auustama."
Wanemate seisuse on Jumal see läbi kõige ülemaks teiste
seisuste seas, mis tema all on, seadnud, et tema käsib wanemaid ei mitte üksnes armastada, Waid ka auustada. Sest
wendade, õdede ja ligimese kohta ei käsi tema enam, kui et
neid armastatakse, nõnda et tema wanemad kõigist teistest
inimestest maa peal ära lahutab ja neid enese körwa seab.
Sest auu on palju kõrgem asi kui armastus, sest km stna
kedagi auustad, siis ei pea sull südames mitte üksi armastust
olema, Waid ka sõnakuulmist, alandust ja kartust, otsegu Jumala
enese wastu.
, ,
Jumal ei nõua mitte üksi, et meie lahkeste;a auustusega
wanematega räägime, waid kõige enam seda, et meie neid
südames jo kombetega suure auu sees peame ja Jumala
järele kõige ülemateks arwame. Kellele meie tahame auu
anda, ei mitte üksnes silmakirjaks, waid südamest, seda inimest
peame ka kõige ülemaks pidama.
Seks on just tarwis, noort rahwast õpetada, et oma
wanemaid nagu Jumalat auustaksid, ja ikka meeles peakstd,
et nad nende Jumalast seatud wanemad on, olgu nad küll
halwad, waesed, wigased ja weidrad. Ega nende puudused
ja wead nende auu ei riisu. Ara siis waata selle peale,
missugused nad on, waid Jumala tahtmise peale, kes seda
nõnda käsib ja seab. Muidu oleme küll kõik ühesugused
Jumala ees, aga meie ei saa maailmas üksteisega toime, kui
meil ei ole nnsugusid seatud ja kinnitatud wahesid. Selle­
pärast on ka Jumalast kästud, et laps peab oma isa sõna
kuulma, ja isa peab oma lapse üle walitsema.
Õpi siis, missugune see wanemate auustamme peab
olmea, mis see käsk nõuab, nimelt esiteks, et neid auusamaks

29
ja kallimaks kui kõiki muid asju ja kõige ülemaks toarcmduseks maa peal peetakse.
Teiseks, et meie ka sõnades alandlikud ja tasased nende
wastu oleksime, neid ei sõitle, nende wastu ei lurtsu ega
prassi, waid neile järele anname ja wait jääme, ka siis kui
nemad meile ülekohut teewad.
Kolmandaks peawad ka meie teud seda auu ülestunnistama, see on, et meie armastuses ihu ja warandusega neid
teenime, aitame ja nende eest hoolt kanname, kui nemad wanad,
haiged, wigased ehk waesed on. Ja seda kõik peame tegema,
ei mitte üksnes lahkeste ja hea meelega, waid kõige alanduse
ja auustamisega, otsegu Jumala wastu. Sest, kes aru on
saanud, mill wiisil wanemad peawad südamest auustatud
saama, see ei wõi neid jätta häda, nälja ja jänu kätte, waid
seab neid enese kõrwa, üsna enese ette ja jagab neile hea
meelega omast, nii palju kui tal on ja wõimalik on.
Siis waata ka ja pane tähele, mis suuri ja pühi tegusid
siin lastele kästakse. Aga, oh häda, neid põlatakse ja unustakse ja keegi ei pane tähele, et Jumal seda käskinud ja et see
Jumala sõnas ja pühas kirjas seatud on. Sest kui keegi neid
oleks seks pidanud, siis ta oleks hõlpsuste aru saanud, et need
inimesed pühad on, kes nende sõnade seadmise järele elawad.
Siis ei oleks ka munkade elu ja waimulikud seltsid üleswõetud; sest iga laps oleks selle käsu juure jäänud, oleks
wõinud head südame tunnistust Jumala ees hoida ja öelda:
Kui minu käest nõutakse häid ja pühi tegusid, siis mina ei
tea tõesti paremat, kui et auustamist ja sõnakuulmist toanemate wastu, sest Jumal ise on seda käskinud.
Mis Jumal iial on käskinud, peab palju parem ja auusam olema, kui kõik, mis meie omast peast seame. Ja selle­
pärast, et ei ole ülemat ja paremat koolmeistrit leida, kui
Jumal, ei ole ka paremat õpetust leida, kui tema õpetus on.
Ja ta õpetab küll täieste, mis meie peame tegema, kui meie
tahame tõeste häid tegusid teha. Just seeläbi, et tema käsib
neid teha, näitab tema selgeste, et need tema meelepärast. Et
siis Jumal ise see on, kes neid käsib teha ja paremaid ei tea
seada, ega siis minul ep ole lootust, iialgi paremaid seada.
Waata nõnda oleks üks toaga ^lapsukene õieti õpetud ja
kaswatud ja toanemate sõnakuulmises ja auustamises hoitud,
et pealetoaatajad temast head meelt ja rõõmu tunneksid. Aga
niisuguse mure ja hoolega ei ole Jumala käsk tänini mitte
kinnitatud, toaid on hoopis kõrtoale jäetud ehk nii pealiskaudu

30

—

ette pandud, et laps teda ei saanud südamesse wõtta, ward
jooksis selle järele mis meie oleme seadnud ilma Jumalat
küsimata ja temast hoolimata. Sellepärast wõtkem kord
Jumala nimel õppida, et lapsed kui nemad Jumala kasu
järele tõesti häid tegusid tahawad teha, mitte ühegi, muu asja
peale ei waataks, waid üksnes seda nõuaksid, mis isa ja ema
ehk nende asemikkude meele pärast on. Sest missugune laps
seda teab ja tahab, see wõib suure südame julguse ja rõõmuga
nende wastu kiideldes, kes ise ärawalitsetud tegudega ümberkäiwad, öelda: waata, see tegu on minu taewa Jumala
meelepärast, seda tean ma tõeste. Astugu nemad kõige oma
mitmesuguste suurte tülika ja raske tegudega wälja ja kndelgu
nemad, "saab näha, kas nemad saawad ühe ainsa teu ette
tuua, mis suurem ehk auusam oleks, kui sõnakuulmine wanemate wastu, mis Jumalast on seatud ja kästud kohe pärast
sõnakuulmist, mis Jumal enesele nõuab. Kui Jumala sõna
ja tahtmine sünnib (ja täidetakse), siis ei pea peale selle ühegr
tahtmine enam maksma, kui wanemate tahtmine ja sõna, ommetr
nõnda, et nende tahtmine ja sõna ikka Jumala sõnakuulmise
alla jääks ja mitte esimeste käskude wastu ei oleks.
Sellepärast pead sina tõeste südamest õiskama ja Juma­
lale tänu andma, et tema sind seks kutsunud ju wäärt arwanud, temale niisugusid kallid ja meelepäralisi tegusid tegema.
Waata aga, et nad küll inimestele näiwad kõige kergemad ja
alamad olema, et sina neist suurt lugu pead, ja mitte meie
kõlbduse pärast, mis kuhugi et kõlba, Waid sellepärast et nemad
kõige kallima ja pühama asja läbi, see on Jumala sõna labt,
kästud ja seatud on.
r „
.
Oh mis peaksid kõik mungad ja nunnad selle eest andma,
et nemad omas waimulikus elus üht tegu wõiksid nütdata,
mis Jumala käsu järele tehtud, ja tema püha silma ees
rõõmsa südamega wõiksid öelda: Nüüd mma tean, et see tegu
sinu meele pärast. Kuhu tahawad need waesed ja wiletsad
inimesed kord jääda, kui nemad Jumala ja kõige maailma
nähes suure häbiga ühe noore lapsukese ees saawad setsma,
tuis selle käsu järele elanud, ja tunnistama, et nemad kotge
onta eluwiiside ja tegudega et ole wäärt, tema kinga paelu
lahti peastma!
p
..
See on neile ka paras nende kuratiltku pettuse parast,
miska nemad Jumala käsku nii põlastawal wiisil jalgega tallawad, et nemad endid ilma asjata ise wäljaarwatud tegudega
piinawad ja selle eest muud palka et saa, kui häbt ja kahju.

31

Kas ei peaks nüüd inimese süda rõõmu pärast viskama
ja ülejooksma, kui tema kästud töö wastu ennast walmistab
ja seda teeb öeldes: Waata, see töö on parem kui kõik mun­
kade pühitsus, et nemad endid küll surnuks paastuwad ja
lõpmata põlwide peal Jumalat paluwad. Sest siin on temal
üks selge Jumala sõna tunnistus, et tema wanemate auustamist on käskinud, aga neist asjadest ei ole tema mitte üht
sõna lausunud. See'b see matima häda ja hirmus pimedus
on, et seda ükski ei usu, nõnda on kurat meid ärateinud
wale pühitsuse ja oma tegude kölbduse waga näu läbi.
Sellepärast soowiksin mina toaga (ütlen mina toeel kord),
et meie lahtise silma ja körtoaga ja tõsise südamega seda
tähele paneksime, muidu toõtab kurat meid Jumala selgest
sõnast ükskord körtoale saata ja oma toalega eksitada. Sell
toiisil toõiks ka sündida, et toanematel rohkem rõõmu, armas­
tust, sõbrust ja üht meelt majade sees oleks ja et lapsed
toanemate südamed äratoõidaksid.
Aga kus lapsed kangekaelsed on, ja üksnes toitja toaral
käsku täidawad, seal toihastatoad nemad Jumalat ja toanemaid, mis läbi nemad sellesinatse toarauduse ja südame rõõmu
kautatoad ja enestele aina õnnetust kogutoad.
Sellepärast on ka lugu maailmas nii kui nüüd igamees
kaebab, et niihästi toanad kui noored, toored ja talitsemata
ja ilma kartuseta ja auuta on, ühtegi ilma toitjata ei tee, ja
teise selja taga teetoad ja riisutoad, mis nad aga saatvad.
Selle eest nuhtleb Jumal neid ka mitmesuguste häda ja
toiletsusega.
Kuida sagedaste näeme, et toanemad ise midagi ei tea;
üks sõge juhatab teist, jv kuida toanemad elanud, nõnda elatoad ka lapsed taga järele.
See olgu (ütlen mina) esimene ja ülem asi, mis meid
selle käsu pidamisele peab kihutama, millepärast kui meil isa
ja ema ei oleks, meie peaksime sootoima, et Jumal meil puid
ja kiwa seaks, keda toanemateks peame ja nimetame. Kui
palju enam peaksime rõõmu pärast õiskama nüüd, kus meil
elatoad toanemad on, keda meie tohime auustava ja kelle sõna
meie toõime kuulda teades, seda Jumalale ja tema inglitele
toaga meelepärast, aga kuratile toastu meelt ja kõige ülema teu
oletoat, mis meie toõime teha pärast seda püha Jumala teenis­
tust, mis esimesed käsud nõuatoad, nõnda et toaeste annid ja
armastuse teud ligimese toastu selle teu sarnased koguniste
ei ole. Jumal on toanemate seisusele esimese koha seadnud

82

ja neid maa peal enese asemele pannud. Ja see Jumala
tahtmine ja soowimine peab meid kihutama ja üritama, hea
meele ja lustiga seda tegema, mis meie kord ja kohus.
Juba inimeste ees peaksime toanematele nende heatege­
mised tasuma, mis nemad meile teinud.
Aga selle asja poolest on walitsus maailmas jälle kurati
käes, lapsed unustawad wanemaid, just nõnda kui meie kõik
Jumalat unustame, ja meele ei tuleta, kuida meid Jumal
toidab, hoiab ja kaitseb ja nii palju head ihu ja hinge poolest
annab. Liiati weel siis, kui rasked tunnid tulewad, siis oleme
wihased ja nuriseme kannatamatu meelega ja unustame kõik
head, mis meie eluajani Jumala käest saanud. Just niisama­
sugused oleme ka wanemate toastu, ja ei ole last, mis toanemate waewa tema kaswatamise juures mõistab ja meeles
peab, kui Püha Waim temale seda armust ei ilmuta.
Seda põlastawat inimeste toiisi tunneb Jumal hästi,
sellepärast maenitseb ja sunnib tema neid käskude läbi, et nemad
meele tuletaksid, kui palju head nemad wanemate läbi saanud,
kes neile ihu ja elu annud ja pärast suurt muret ja waewa
nende toitmise ja kaswatamise juures näinud, muidu nemad
oleksid sada korda oma sita sees hukka läinud. Sellepärast
on see üks hea ja õige wana rahwa sõna: „Ei ole wõimalik
Jumalat, wanemaid ja koolmeistert iialgi küllalt tänada."
Kes need sõnad hoolega tähele paneb, see tootab wanematele
sündimata emu anda ja neid kätte peal kanda, kelle läbi
Jumal temale kõik head annab. Pealegi weel peab meid
selle käsu täitmisele kihutama, et Jumal tema juure tõutust
lisanud öeldes: „Et sina kaua elat seal maal, mis Jehowa
sinu Jumal sulle annab."
Nüüd sa näed ise, kui suurt lugu Jumal sest käsust peab,
et tema täitmine temale mitte üksnes rõõmuks ja lustiks ei
ole, waid ka meile kasu, waikist ja rahulist elu ja kõik head
saadab.
Sellepärast nimetab Apostel Paulus seda salmi ka
Ew. r. 6, 1. 2. öeldes: Lapsed, kuulge oma wanemate sõna
Issanda sees, sest see on õige. Auusta oma isa ja ema,
sest see on esimene käsusõna tõutusega: „Et sinu käsi wõiks
hästi käia, ja sina wõiksid kaua elada maa peal." Sest et
küll teistel käskudel ka oma tõutus on, siiski ei ole tema ühegi
juures nii selgeste nimetatud.
See on siis selle käsu toilt ja palk, et igaüks, kes temast
üle ei astu, häid päitoi, õnne ja õnnistust saab; ja see on jätte

—

33

tema trahw, et igaüks, kes wanemate sõna ei kuule, seda waremine hukka lähed sa omast elust rõõmu^ ei saa.. Sest „kaua
elama" ei nimeta püha, kiri mitte üksnes seda, kui keegi Manaks
elab, Maid seda, kui inimesel kõik on, mis pitka elu jauks
tarwis on, nimelt termist, naest ja last, peatoidust, rahu, head
walitsust j. n. e., ilma kelleta see elu mitte rõõmus ega pük
ei tobi olla.
.
Kui see sinul siis raske on, isa ja ema sõna kuulda ja
neist kastoatud saada, siis toota kepimeest kuulda, kui sa teda
ei taha kuulda, siis kuule surmm Seda teeb Jumal ilma
toasturääkimata; kui sina tema sõna kuuled, teda armastad
ja teenid, siis tasub tema sinule seda üle määra kõige heaga,
aga kui sina teda wihaskad, siis laseb tema sinu peale tulla
surma ja tühja.
,,
,
.
Wanemate sõna põlgamisest see tuleb, et nn Mitmed
kurjategijad on, keda igapäew köie ja mõõga, ratta ja tulega
ärahukatakse.
. ...
Kui nemad ei taha oma wanemate armulist noomumst
toastu tobtta, siis wõtab Jumal neid awalikult õnnetuse ja
miletsuse läbi nuhelda. Sest toäga artoaste sünnib, et nii­
sugused äraneetud inimesed õiget surma suretoad. Aga toagusid
ja sõnatoõtlikkusid õnnistab Jumal pitka, rahulise eluga ja
annab neile (nagu ületoel ütlesin) laste lapsi kolmandamast
ja neljandamast põltoest saadik näha.
Kui mõnes kohas toana, auusard sugusid on, kelle kast
hästi käib ja kellel rohkeste lapsi on, siis see tuleb rvrst sest,
et mõned nende seast hästi kastoatud olid ja oma toanemate
sõna kuulsid. Aga hõelatest on kirjutad Taw. 109. 13:
Tema sagatoõsa saaga pärast teda ära kaatatad, ja teises
põlwes saaga nende nimi ärakustutatud
.
Pane siis tähele, kai saart laga Jumal sõnakuulmisest
peab, mis temale kallis ja armas on ja tema käest saart palka
saab, aga sõnapolgajaid nahtleb tema raskeste ja halastamata.
Kõik seda räägin mina, et seda noore rahtoale hoolega
õpetakse. Sest keegi ei taha naljalt asknda, kai tarwrlme see
käsk on, mis tänini paatosti all altoaks poetad on ja õpeta­
mata jäänad.
.
Need on tühjad ja kerged sõnad, mõtleb igamees, seda
tean mina isegi; ja selle pärast ei hoolita neist, toaid ava­
takse teist ja ei nähta ja ei usta, et selle käsn põlgamisega
Jamalat nii raskeste toihastakse, aga- sõnakuulmise läbi temale
nii kallid ja meelepäralised tegusid tehakse.
3

34

Selle kasu äraseletamise juures ei tohi ka nimetamata
jääda sõnakuulmine ülemate wastu, kellel meelewald ja riigiwalitsus on.
Wanemate seisusest tulewad wälja kõik teised ülemad.
Sest kui üks isa oma poja kaswatamisega üksi toime ei saa,
siis wõtku tema omale koolmeistrit abiks, kes oma koolita­
meega poisi kangust murrab; on tema liig pehme, siis kutsub
isa sobrad ja naabrid appi. Sureb isa, siis tema annab
poist kaswatamist koolmeistrite ehk teiste ülewaatajate kätte,
keda seks seatakse.
Nõndasamuti peawad temal ka maja pidamiseks sulased
ja ümardajad olema, kelle üle tema walitseb, ja nõnda on
kõik, keda isandaks nimetakse, wanemate asemel ja saawad
nende käest walitsuse meelewalda ja wäge. Sellepärast nime­
tab püha Kiri neid ka pereisadeks, kellel isa amet ja isa süda
omaste wastu peab olema. Otsegu wanaste Rooma ja muu
rahwas herrat ja prouat pereisaks ja pereemaks, ja oma maa
würstr ehk ülemat walitsejat riigi isaks nimetasid, meile ristirahwale häbiks, kes meie neid nõnda ei taha nimetada ega
sell wiisil auustada. Mis nüüd lapse kord ja kohus on isa
ja ema wastu, seda peab kõik pere teadma. Sellepärast pea­
wad sulased ja ümardajad oma perewanemate sõna kuulma
ja neid auustama, otsegu oma isa ja ema, ei mitte sundimise
pärast ehk wastu meelt, waid hea meele ja rõõmuga, sest et
Jumal seda on käskinud ja nende sõnakuulmisest suurt rõõmu
tunneb.
Seks peaksid nemad weel isegi juure maksma ja rõõmu
pärast õiskama, kui nemad perewanemaid saawad, ja kui neil
nõnda üks rahuline südame tunnistus ja kuldsed, head leud
on. See on tänini jälle kõik unustud ja põlatud, selle asemel
on inimesed kurati nimel munkade elusse heitnud ja kõiksugu­
sed rändamised pattude andeksandmiseks ette wõtnud, mis
läbi neil aja, raha ja südametunnistuse poolest suur kahju
sündinud.
Kui see saaks waese rahwale ikka uueste meele tuletatud,
sns Works üks ümardaja lõpmata rõõmus olla, Jumalat kiita,
kanada, ja oma auusa tööga, mis eest ta muidu palka ja
ülespidamist saab, niisugust warandust korjada, mis ükski
nerst nälgi ei saa, keda kõige pühamateks nimetakse. Kas see
pole üks kallis kiitlemine, kui meie oma argipäewa töö juures
teame ja ütleme, teda parema olewat, kui munkade pühitsus
ja kare elu on? Senna juure tuleb weel tõutus, et see sulle

35
heaks ja kasuks peab olema. Kas sa wõid siis weel õnsam
olla ja weel pühamat elu tegude poolest elada?
Sest Jumala ees õigeks ja pühaks teeb meid üksnes usk,
kellega teda teenime, aga inimesi teenime tegudega.
Nõnda täidab ja hoiab sind Jumal oma heldusega, sull
on üks hea südametunnistus ja üks armuline Jumal, kes
sulle sada, sada korda lubab tasuda. Ei seda maksa palju
rääkida. Sa oled kõikide nähes õnnes, kui sina aga wagaduse ja sõnakuulmise sisse otsani jääd. Kui sa mitte ei jää,
siis sa saadad enese peale esiteks Jumala wiha ja waenu ja
pärast, kui südame rahu kadunud on, saad sa nuhtlust ja
õnnetust.
Keda nüüd need asjad ei sunni ega wagaks ei tee, teda
anname tühja ja surma kätte. Sellepärast mõtelgu igaüks
järele, kes weel õpetust wastu wõtab, et Jumal ei ole need
käsud mitte mängiks ehk nalja pärast annud, Waid nõnda
kõneleb tema ise sinuga ja nõuab sinu käest sõnakuulmist.
Täidad sina tema käsku, siis oled sina tema armas laps.
Põlgad sina seda, hea küll, aga siis wõta ka häbi, wiletsust
ja südame ahastust palgaks.
Nõndasamuti peame siin ka sõnakuulmist ilmaliku üle­
mate Wastu rääkima, kes kõik (nagu öeldud) isa seisuse alla
langewad ja oma walitsusega kõige kaugemale ulatawad.
Sest nemad ei ole mitte ühe perekonna isad, Waid nii mitme
isaks arwatakse walitsejat, kui palju linnarahwast ja alamaid
tema all on. Nagu wanemate läbi annab Jumal meile ka
nende läbi toidust, koda ja maja ja hoiab ja kaitseb meid.
Et neil see nimi ja amet kõige kõrgemaks kiituseks ja auuks
on, siis on ka meie kohus, neid auustada ja kõrge auuga
ehitada ja neid kõige kallimaks ja ülemaks waranduseks maa
peal pidada.
Kes sõnawõitlikul wiisil ja röõmsaste ülematele auu
Vab, see teab ennast Jumala meelepäralise teu tegewat ja
roomu ja õnne palgaks saawat. Kui tema seda armastuses
et taha teha, Waid ülemaid põlgab ja mässama hakkab, siis
teadku ka tema, et tema kõigest Jumala armust ja õnnistami­
sest uma jääb. Ja kui tema lootis oma sõnapõlgamise läbi
kulla tukki teenida, siis kautab tema teises kohas kümme kord
enam, ehk satub tühja kätte, sureb sõja, katku ja nälja läbi,
ei tunne roomu oma lastest, näeb perest, naabritest, sõbratest
ja waenlastest kahju ja ülekohut ja saab kätte, mis tema otsi­
nud ja wäärt on.
3*

36

Oh, et meie ommeti kord õpiksime ja usuksime, et niisugu­
sed leud Jumalale nii armsad on ja nii rohket palka saatwad, tõeste meil oleks lõpmata waranduse sees üks õnnelik
elu ja kõik mis inimese hing iial himustab. Tahad sina
Jumala sõna ja käsku alwaks pidada, nagu oleks seda üks
poisike rääkinud, siis näita, kas sina oled see mees, kes tema
wastu saab. Kas see peaks temal raske olema sinu kangust
murda?
Minu arwamise järele oleks see sulle kasulikum Jumalaga
rahu ja õnne sees elada, kui temaga waenus ja hädas olla.
Mis ja arwad, kust see tuleb, et maailm nüüd täis üle­
kohut, häbr, wiletsust ja tapmist on? Kas mitte sest, et nüüd
igamees tahab oma herra, prii ja oma käsuandja olla, ja
kedagi ei taha auustada ega karta, maid kõik teha, mis temale
passib. Sellepärast nuhtleb Jumal üht kelmi teise läbi.
Kui sina oma peremeest petad ehk põlgad, siis tuleb teine,
kes sinule sedasama kätte maksab, ja kodu saad sina naese,
laste ja pere läbi weel kümme korda enam kannatada.
Meie tunneme oma õnnetumat põlwe küll, nuriseme ja
kaebame tigeduse, wäewõimuse ja ülekohtu pärast, aga ei taha
näha, et meie ise kelmid oleme, kes rohkeste nuhtlust teeniwad, ja ei taha oma elu parandada. Meie ei taha armu
ja õnnistust saada, sellepärast on meil paras õnnetus ilma
halastuseta. Kusagil peawad ommeti weel wagad inimesed maa
peal olema, et Jumal meile weel nii palju head soowib.
Meie pärast et peaks meile mitte üks kopikas majas ja mitte
üks kõrs põllu peal olema..
Kõik seda olen mina pidanud nii mitme sõnaga seletama,
ehk mõni wõtab seda wiimaks ommeti südamesse, et meie pime­
dusest ja wiletsusest, mis sisse meie nii sügawaste sattunud,
peaseksime, Jumala sõna ja tahtmist tunneksime ja hoolega
wastawõtaksime. Sest õppiksime, kuida meie küllalt rõõmu,
õnne ja õnnistust ses ja teises elus saaksime.
Sell wiisil on see käsk meil kahesugused isad silma ette
pannud; teised were poolest, teised ammeti poolest: teised walitsewad majas, teised riigis. Pealegi on ka weel waimulikuid
isasid; aga mitte need, kes paawsti ajal endid küll on taht­
nud lasta nõnda nimetada, aga ei ole koguniste nagu isad
olnud; sest need on üksnes waimulikud isad, kes nieid Jumala
sõna läbi juhatawad ja walitsewad, otsegu püha Paulus ennast
kiidab isa olewat, 1. Kor. 4, 15: „Kristuse Jeesuse sees olen
mina teid sünnitanud armuõpetuse läbi". Et nemad nüüd

37
isad on, siis peame neile ka aun andma ja weel enam km
teistele. Aga siin leitakse seda kõige wähem; sest nõnda auustab maailm neid, et ta neid maast wälja ajab, neile mitte
üht lükki leiba ei soowi ja neid (nagu Paulus ütleb) otsegu
maailma pühkmeks ja kõikide rõistaks arwab. Sellepärast
on mäga tarwis alama rahwa meele tuletada, et need, kes
weel tahawad ristiinimesed olla, peawad, oma hinge hoole­
kandjaid kahekordse auu wäärt arwama, ja neid armastama
ja üles pidama; seks tahab Jumal neile ka nii rohkeste anda,
et neil puudust ei pea olema. Aga selle wastu seisab ja paneb
igamees, kartes, et tema kõht tühjaks jääb, ja meie et saa
nüüd üht ainust auusat õpetajat toita, kuna enne kumme
kampsakat täitsime. Seega teenime ka, et Jumal oma sõna
ja õnnistuse jälle meie käest ära wõtab ja meile uueste waleöpetajaid annab, kes meid kuradi juure saatwad ja meie higi
ja werd nahka panewad. Kes Jumala käsku ja tahtmist
kalliks peawad, neil on tõutus, et neil rohkeste tasutud saab
kõik, mis nemad lihaliku ja waimuliku isadele ohwerdawad
ja nende auu kaswatamiseks teewad, sest neil ei ole üheks
ehk kaheks aastaks leiba, riiet ja raha tõutud, Waid üks piit
elu, peatoidus ja rahu ja igawene õnnistus. Sellepärast
wõta sina aga teha, mis sinu kord ja kohus on, küll Jumal
muretseb selle eest, kuida tema sind toidab ja sulle küllalt
aunab. Kui tema seda tõutanud ja ei ole weel iialgi waletanud, ega tema sinu wastu ei waleta.
See kihutagu meid paigal ja andku meile südant, nns
sulab lusti ja armastuse sees nende wastu, kellele meie kohus
on auu anda, et meie rõõmsuste käed üles tõstaksime rumalat
tänades, kes meile niisugused tõutused annud, mis järele meie
maailma otsani peaksime jooksma. Sest kui küll kõik maailm
kokku tuleks, ei jõuaks tema meie elule üht tunnikest juure
lisada ega üht wilja terakest maast wälja saata. Aga ■jumal
wõib ja tahab sulle kõik üleliia rohkeste sinu südame ihalda­
mise järele anda. Kes nüüd seda põlgab ja alwaks paneb, see
ei ole wäärt, et üht Jumala sõna kuulda saaks. Seda oleme
nüüd üle määra neile öelnud, kes selle käsu all seiswad.
Siin körwas oleks ka tarwis wanemaid õpetada, Mis
nende kord ja kohus nende wastu, kelle üle nemad peawad
walitsema. Seda asja ei ole küll nimelt kümnest käsust leida,
aga püha kiri räägib sest mitmes kohas. Ja Jumal tahab,
et see just sellesama käsu juures saab meele tuletatud, kus
wanematest räägitakse. Sest Jumal ei taha seda ammetit ja

38

meelewalda mitte kelmide kurjategijate kätte anda, ei ehita
toanemard ka mitte seks auuga, s. o. wäe ja õigusega toalitseda, et nemad endid laseksid kummardada, Waid et nemad
meeles^ peaksid, et nemad Jumala sõnakuulmise all on ja oma
ammetrt südamest ja suure hoolega peaksid, oma lapsi, peret ja
alamard mitte üksnes toites ja ihu poolest üles pidades, Waid
kõige enam Jumala kiituseks ja auuks kaswataksid. Selle­
pärast ara mõtle, et sina oma tahtmise ja lusti järele wõid
teha, mis sina tahad, maid et Jumal seda köwaste käskinud
ja seadnud, kellele sina ka ükskord pead wastust andma. Aga
see^b seewiga on, et keegi seda ei mõista ega tähele ei pane,
Waid meie teeme, nagu annaks Jumal meile lapsed lusti ja
ajawiite pärast, pere töö tarwis nagu härja ja eesli, alamad
mängiasjadeks, laseme neid minna, nagu poleks meil tegemist
nende õppimise ja eluga. Keegi ei taha näha, et see kõige­
kõrgema Jumala käsk on, kes seda püha wihaga nõuab ja
kätte maksab, ja et nii toaga tartois on, noore rahtoa eest
hoolt kanda. Sest kui meie tahame ajaliku ja toaimuliku
toalitsuseks kõlbatoaid mehi saada, siis meie ei tohi tõeste
toaewa, mure ja raha kulu peale toaabata, et lapsed saaksid
Jumala ja inimeeste teenistuseks kastoatud, ja peame mitte
üksnes järele mõtlema, kuida meie neile raha ja toora korjame.
Jumal toõib neid ka ilma meie abita toita ja rikkaks teha.
Seks on Jumal meile lapsi annud, et meie neid tema taht­
mise järele kastoatame ja juhatame, ega temal nende isa ja
ema tarwis ei ole. Sellepärast teadku igamees, et tema kord
ja kohus on, kui tema ei taha Jumala armust ilma jääda,
lapsi Jumala kartuses ja tundmises kaswatada. Ja kui tema
neid leiab seks kõlbliku olewat, siis lasku tema neid peale
muu tarwilise tundmisele koolitada ja õpetada, et neid sün­
niks pruukida kus toaja on.
Kui seda tehakse, siis wõtaks Jumal meid ka rohkeste
õnnistada ja annaks meile armu inimesi kaswatada, kes maad
ja rahwast parandaksid. Niisugusest hoolsast püüdmisest tuleksid
lühida ajaga mõistlikud kõiblikud riigialamad ja kasinad ja
auusad naesed wälja, kes wagu lapsi ja peresid kaswataksid.
..
Mõtle siis ise järele, missugust tulist kahju sa teed, kui
sina selle asja sees hooleta oled ja oma lapsi mitte kõlblikuks
ja õnsaks inimeseks ei kaswata. Pealegi saadad sa enese
peale kõik patud ja Jumala wiha ja pead oma laste pärast
hukka mmema, et sa küll muidu püha ja toaga oleksid. Selle­
pärast, et neid asju põlatakse, toõtab Jumal inimesi nii hirm-

39
saste nuhelda, et ei ole seadust, walitsust ja rahu leida, mis
üle meie kõik kaebame ilma aru saamata, et see meie oma
süü on. Sest just nõnda kuidas meie neid kaswatame, nõnda
on meil ka üleannetumad ja ülekohtused lapsed ja alamad.
Sest saagu seekord küll maenitsuseks, teine kord räägin sest
laiemalt.

WiLes käsk.
„Sina ei pea mitte tapma."

Meie oleme nüüd seletanud nii hästi waimulikku, kui ka
ilmalikku walitsust, see on Jumala ja wanemate õigust, ja
sõnawõtmist. Aga selle käsuga läheme oma majast wälja
naabrite juure õppima, kuida meie isekeskis peame elama, iga­
üks oma ligimesega. Siis ei käi see käsk ka mitte Jumala
ja ülemate õiguse ja meelewalla kohta, ülekohtusid ära tappa.
Sest Jumal on oma õiguse, ülekohtusid tappa, ülemate kätte
wanemate asemele, annud, kes ennemuiste (nagu Mosese raama­
tus lugeda on) ise omad lapsed pidid kohtu ette panema, ja
nende peale surma nuhtlust mõistma. Seepärast ei käi ka
mitte see, mis sessinatses käsus keelatakse, ülemate, waid muu
inimeste kohta.
Wiies käsk on kerge seletada ja saab sagedaste seletud,
sest et iga aasta jutlust tehakse Matteuse Ewang. 5 peatüki
üle, kus Kristus ise käsku seletab, et meie mitte ei pea tapma
ei mitte käega, südamega, suuga, ei abi ega nöuuga. See­
pärast on käskus igaühele keelatud wihastamast, muud kui
neile mitte, kes Jumala asemel on, wanematele ja ülematele.
Sest Jumalal ja neil, kes Jumala käest selle ammeti on saa­
nud, on õigus, wihastada, noomida ja karistada neid, kes
üle selle ja "teiste käskude astuwad. Aga kibeduste tarwis
on sellepärast see käsk, et Jumal küll teab, mis kuri seesinane
maailm on ja et sell elul palju õnnetust on; sellepärast on
Jumal selle käsu ja muud käsud pannud hea ja kurja wahele
seisma. Ja otsegu mitmel moodi meid kiusatakse, käskude
wastu panema, nõnda on lugu ka siin, et meie peame elama
inimeste seas, kes meile liiga teewad, nõnda et meid seega
kiusatakse, et neid hakkame wihkama. Näituseks: kui sinu
naaber näeb, et sull parem koht on ja et sull rohkem wara
ja õnne Jumalast on, kui temal, siis ta pahandab sest, jääb
kadedaks sinu peale ja ei räägi ühtegi head sinust. — Seda

40
wiisi saad sa kurati üritamise läbi palju waenlasi, kes sulle
mingisugust head ei soowi, ei ihu ega hinge poolest. Kui meie
siis neid näeme, siis tahab süda jälle Merist wiha pidada ja
teisele kätte maksta. Siis hakkab jälle mandumine ja peks­
mine, ja sest tulewad wiletsus ja tapmine. Sinna wahele
tuleb nüüd Jumal kui helde Isa ja tahab riiule otsa teha,
et sest mitte õnnetus ei tule, ega üks teist hukka ei aja. Lühidelt ütelda, tahab Tema selle käsuga igaüht kaitsta, peasta
ja hoida teiste wägiwalla ja ülekohtu eest; see käsk peab müü­
riks ja kindluseks olema ligimesele, et tema ihule ühtegi häda
ega kahju ei tehta. Jumal siis pärib ses käsus, et ükski oma
ligimesele liiga ei tee, olgu ka et ta seda küllalt oleks teeni­
nud. Sest kui inimese tapmine on keelatud^ siis on ka kõik
need asjad keelatud, mille läbi tapmine Works tullcu Sest
mõni, kes ei tapa, neab ja wannub ja soowib teisele õnnetust
kaela. Ja sest et lihalikul inimesel niisugune meel on, et ta
ühtegi teisest ei taha kannatada, siis tahab Jumal selle paha
juure inimese seest kautada, kelle läbi süda ligimese wastu
wihaseks jääb. Ta tahab meid õpetada, alati seda käsku
meeles pidama ja kui peeglis endid tähele panema, Jumala
tahtmist tähele panema ja Tema hooleks andma, kindlaste
Tema peale lootes ja Tema nime appi hüüdes, seda ülekohut,
mis meie kannatame, nõnda et meie laseme waenlased meid
wihata niipalju kui tahawad ja suudawad. Seda moodi peab
inimene õppima oma wiha waigistama ja kannatlik ja tasane
olema iseäranis nende wastu, kes tema waenlased on.
Seepärast on ülem asi selle käsu juures, et rahwale üsna
selgeste seletatakse, mis see on: „sina ei pea mitte tapma".
See tähendab siis esiteks, et meie kellelegi häda ei tee käega
ega teuga; et meie oma keelt ei pruugi nõuu andma ehk
wahele rääkima, ja peale selle millgi kombel ei katsu oma
ligimesele liiga teha. Ja wiimaks, et süda kellegi peale
wiha ei kanna, ega wiha ja waenu pärast teisele kurja ei
soowi. Meie ihu ja hing ärgu teadku wihast selle wastu,
kes meile kurja teeb ehk soowib. Sest sellele kurja teha, kes
sulle head soowib, ei ole mitte inimese mood, waid kurati
wiis. Teiseks on selle käsu ees süüalune mitte üksi see, kes
kurja teeb, waid ka see, kes wõib ligimesele head teha, tema
ette jõuda, teda kaitsta, hoida ja peasta, et temale ühtegi
kurja ega kahju et sünni, ja et tee seda mitte
Kui sina
lased inimese äraminna, kes alasti on ja sa wõiksid temale
riidid anda, siis sina oled teda lasknud külma kätte surra.

41

Kui sa näed kellegil nälga olewat ja ei sööda teda mitte, siis
sina lased teda nälga surra. Kui sa näed kellegi ilmasüüta
inimese peale surma kohut mõistetawat ehk teda sarnase häda
all olewat, ja kui sa teda ei peasta, kui sull wõimalik on,
siis oled sina teda tapnud. Ja sest wabandamisest ei pea
sull abi olema, et sa ütled, et sina tema tapmise juures ei ole
abiks olnud ei nõuu ega teuga, sest sina pole temale mitte seda
armastust üles näidanud, kelle läbi ta oleks elusse jäänud.
Sellepärast nimetab ka Jumal kõiki neid inimesetapjaiks,
kes oma ligimest ei aita ega temale nõuu ei anna ihu ja elu
hädas ja kitsikuses; ja ta saab nende peale wiimsel päewal
hirmust kohut mõistma, nagu Kristus ise nimetab, üteldes
(Matth. 25, 42 . . .): „Mull on nälg olnud, ja teie ep
ole mulle süüa annud, mull on janu olnud, ja teie
ep ole mind jootnud; mina olen wõõras olnud ja
teie ep ole mind mitte koristanud; mina olen alasti
olnud, ja teie ep ole mind mitte katnud; mina olen
haige ja wang olnud, ja teie 'pole tulnud mind
katsuma." See on: Teie oleksite mind ja minu omaksid küll
lasknud nälga ja jänusse ja külma kätte surra, metselajate
roaks jääda, wangitornis ära mädaneda ja hädas hukka minna.
Mis see muud on, kui et ta neid inimese tapjaiks kutsub?
Sest ehk sa seda küll mitte teuga ep ole teinud, ommeti oled
sa teda õnnetuse kätte jätnud ja lasknud hukka minna.
See on seesama, kui peaksin mina nägema kedagi süga­
mas Mees surmaga wõitlewat ehk tulesse kukkunud olewat' ja
surmaga wõitlewat, mina wõiksin temale kätt anda ja teda
peasta, aga ei teeks seda mitte, — kas mitte kõik maailm
mind õigusega ei hüüaks inimese tapjaks ja kurjategijaks?
Sellepärast on see ka Jumala tahtmine ja mõte, et meie
kellegi inimesele ei lase häda sündida, Waid et meie temale
kõik head ja armastust üles näitame. See käsk räägib õieti
nendest, kes meie waenlased on. Sest et meie sõbradele head
teeme, see ei ole muud, kui üks tühi heategu, mis paganad
ka teemad, nagu Kristus Matteuse Ewangeliumis 5 pea­
tükis õpetab.
See on nüüd jälle Jumala sõna, miska Ta meid ajada
ja meelitada tahab, häid tegusid tegema, nagu on tasandust,
kannatust, armastust ja heategemist oma waenlaste wastu,
ja tahab ikka uuesti meie meele' tuletada, et meie esimese käsu
peale mõtleme, et Tema meie Jumal on, kes meid tahab
aidata ja kaitsta, et kättetasumise himu meie seest kauks.

42
Sest peaksime meie õpetama, ja seda selgeks seletama, siis
oleks meil küllalt teha häid tegusid. Aga see poleks mitte
munkade kasuks räägitud. Sest seda wiisi hakkaksid liht risti­
inimesed niisama palju pealegi hoopis enam maksma, kui
nemad. Aga sina pead teadma, et need just on need õiged,
pühad ja Jumala meelepäralised teud, aga et kõik inimeste
pühadus Tema ees pahaks haisuks on ja muud kui wiha ja
hukatust ei teeni.

A

Kuues kask.
„Sina et pea mitte abielu ära rikkuma."

Järeltulewad käsud on juba kerged mõista eelminewa
käsu äraseletamise järele. See on nimelt nende kõikide püüd­
mine, et meie hoiaksime endid ligimesele kahju ja ülekohut
tegemast. Aga nemad on sündsal wiisil üks teise järele sea­
tud. Esimene neist on seks antud, et meie ei pea oma ligi­
mese enesele ühtegi kahju tegema. Teine waatab selle inimese
ehk asja peale, mis temal kõige lähem, nimelt tema abikaasa
peale, kellega tema üheks ihuks ja üheks lihaks ühendatud on,
nõnda et ühegi muu asja poolest temale suuremat kahju ei
wõi sündida. Sellepärast öeldakse ka ses käskus iseäranis ja
selgeste, et meie ligimesele et pea häbi tegema, tema naest
häbisse saates. Ja just abielu ärarikkumisest räägib tema,
sest et Juuda rahwa seas nõnda seatud ja kästud oli, et iga
üks omale naest wõttes abielu sees pidi elama. Seks heitsid
noored mehed juba aegsaste abielusse, nõnda et Juutide juures
neitsi ja poismehe põlw ühtegi et maksnud. Ei olnud ka
näha ja et sallitud awalikusid hoora majasid, nagu tänapäewani meie juures pruugitav) on. Sellepärast oli abielu­
rikkumine nende juures kõige sagedam roojuse patt.
Aga et meie juures nii mitmesugused hirmsad ja ära­
neetud roojuse ja hooruse mudaaugud on, on see käsk ka kõikide
roppuse wiiside kohta antud, mis aga iial nimetada wõib.
Ei ole ka wäljastpidine töö üksi keelatud, waid iga himu ja
äristus, et süda, suu, silm, kõrw ja nõnda kõik ihu puhas ja
kasin oleks, ja ühtegi maad, abi ja nõuu roojusele ei annaks.
Ja ei mitte üksnes seda, Waid kästakse kõigest wäest neis
asjus wastu seista, nende eest hoida ja ette waadata, kus
karta tarwis on; aga teiselt poolt ligimest abi ja nõuuga
aidata, et temale aun poolest kahju ei sünniks, kui tema abi­

43
kaasa häbisse satub. Sest kui sina oma hooletuse läbi nii­
sugust asja lased sündida, mis wastu sa wõiksid seista, ehk
kui sina seda sallid silmi kinni pidades, nagu poleks sinul
sellega asja, siis ei ole sinul selle patu poolest wähemat süüd,
kui sellel, kes seda ise teeb. Seda siis nõuab, lühidelt öeldud,
see käsk meie käest, et igaüks kasinaste elaks, ja ka ligimesel
seks abiks oleks. Sest Jumal on tahtnud selle käsu läbi iga
ühe naest otsegu Malliga ümberpiirata ja hoida, et mitte
keegi kätt tema külge pistes abielurikkumisest süüaluseks ei jääks.
El nüüd see käsk silmanähes abielu kohta antud on, siis
tahame temast natukeste laiemalt rääkida, aga sina pane õiete
tähele ja katsu seda meeles pidada. Maata esiteks, kuida
Jumal abielu seisust ja põlwe rohkeste auustab ja kiidab, et
seda oma käsu läbi kinnitab ja teutamise eest hoiab. Ta kinni­
tab seda nimelt neljandamas käskus öeldes: „Sina pead oma
isa ja oma ema auustama". Aga ses kuuendamas laskus,
nagu öeldud on, paneb tema Malli tema ümber ja kaitseb
teda, et see oleks hoitud. Sellepärast nõuab tema ka meie
käest, et meie abielu auustame, kaitseme ja üheks jumalikuks
ja õndsaks põlweks peame, keda tema algusest saadik kõikide
teiste põlwede eel seadnud hoida, ja seks meest ja naest ise
olemisega loonud, mitte et nemad oma himu järele roojuses
ja lihalustis elaksid, Maid et nemad seatud Miisil ühteheites
sugu teeksid, lapsi sünnitaksid, toidaksid ja neid Jumala auuks
wagaste ja õiete kaswataksid.
Sellepärast on Jumal ka abielu põlwe enam kui kõik
muud nii suurte õnnistamistega ehitanud ja kõik, nii mitu
kui neid maa peal leida, tema kasuks seadnud ja tema tarwiduseks tema alla heitnud, aina seks, et see seisus hea korra
peal ja rohkeste õnnistatud oleks. Sest on kerge aru saada,
et abielu ei ole mitte üks lusti ehk nalja asi, maid suur ja
püha ja Jumala tahtmise järele seatud. Sest Jumal püüab
ommeti wäga kangeste, et saaksid inimesed kaswatud, kes
maailma tema, s. o. Jumala tundmisele ja õndsa ja auusa
elule saadaksid, tigeduse ja kurati wastu sõdides.
Sellepärast olen mma ikka jälle õpetanud, et see põli
mitte ei saaks põlatud ehk nagu naeru asi alwaks peetud,
mida põlastawat wiisi pimedast maailmast ja waleõpetajatest
tänini näinud oleme, aga meie peame temast lugu Jumala
sõna järele, kellest tema mitmel wiisil ehitatud ja pühitsetud
on, nõnda et tema suuruse ja auu poolest mitte üksnes teiste
seisuste sarnane ei ole, waid et kõik temast alamad on, olgu

44
nad ärawöitmata keisrid ehk purpuriga ehitatud würstid ehk
peaehtega kaetud piiskopid ehk muud sarnased. Sest mitme­
sugused iial waimulikud ehk ilmalikud seisused on, nad köik
peawad seda seisust auustama ja hoidma, mida pärast laie­
malt räägitakse. Sellepärast ei ole abielu mitte üheks iseära­
liseks seisuseks arwata, maid tema on üleüldine ja kõige õnd­
sam, keda kõige ristirahwa seas, jah kõiges maailmas pruugitakse.
Teiseks pead sina teadma, et see seisus ei ole mitte üks­
nes auus, Waid ka tarwiline ja et Jumal wäga kõwaste käsib,
et igas seisuses ja põlwes niihästi mehed kui naesed, nii mit­
med kui seks loodud on, abielus peawad elama, mahaarwatud
üksnes need, ja neid on wist wäga wähe, keda Jumal iseära­
lise nõuu pärast lahutanud, olgu et nad, wähem kõlblikud
abielu ikket kandma, ehk et tema neile kõrge ja looduse wastase
wabaduse armuande kinkinud, mis läbi nemad ilma abieluta,
elu puhtust hoides, kasinust wõiwad pidada. Sest kus loodud
wiis, nagu Jumal seda meie sisse istutanud, käib ja walitseb, seal ei ole wöimalik, et ilma abieluta kasinaste elatakse.
Otsegu liha ja weri oma olemist muuta ei wöi, nõnda astub
ka see loodud himu ja lihahimustus oma loodud teed edasi,
ilma et ükski asi ei wõiks wastu seista ja keelata. Selletarwis on Jumal abielu seadnud, et igaüks oma seatud abi­
kaasat tarwitaks ja temaga rahul olles elaks; et küll seda
Jumala armu weel tarwis on, et süda ka kasin oleks.
Sest wõid sina nüüd selgeste näha, kui meeletumal wiisil
paawsti selts, papid, mungad ja nunnad, selle Jumala sea­
duse ja käsu wastu seisawad, kes abielu põlgawad ja seda
ärakeelawad, kes suure südame julgusega lubawad ja tõutawad, ise ikka kasinad olla, ja nõdra hingesid kõlastawa, see
on pettise ja Wale sõnaga yäbematal wiisil eksitawad. , Sest
ei ükski ei wihka nõnda kasinust ja ei ole nii usin himude
peale, kui need, kes oma suures pühas olemises abielu pölgawad, ja nemad elawad kas awalikult ja häbematal wiisil
hoora elus ja himu tõwes, eht teewad salaja hoopis hirmsa­
maid asju, mis ei ole auusad nimetada, aga paraku wäga
sagedaste ette tulewad.
Ja lühidelt, kui nemad küll wäljaspidise teu eest endid
hoiawad, siiski põleb nende süda ropu mõtetega ja paha
himudega täidetud kanges himus, nõnda et neid otsegu igawesest tulest ja salajast haawast süüakse ja lõpetakse, mis eest
nemad abielusse heites kergeste hoitud saaksid. Sellepärast
on selle käsu läbi kõikide nende tõutused hukka mõistetud ja

45
tühjaks tehtud, kes ilma abieluta kasinaste tahtwad elada, ja
ka kõige wõrgutud ja wiletsa hingedele, kes oma kasinuse tõutustega hirmsaste petetud on, käsk antud, et nemad sest himukast
ja ropust põlwest lahkudes, abielusse heidaksid, selle mõttega,
et, kui muidu küll munkade elu jumalik oleks, siiski ühelgi
inimesel jõudu ei ole, kasinust pidada, ja, kui nemad wallalise põlwe sisse jääwad, et neid sunnitakse, ikka enam ja enam
himu läbi palawaks tehtud, üle selle käsu astuda.
Seda olen mina seks öelnud, et noor rahwas saaks
sageda maenitsuse läbi selle mõttesse juhatud, et tema hak­
kaks rõõmuga abielu peale waatama ja teaks, et, see üks
õnnis Jumala meelepäraline seisus on. Sell wiisil wõiks
pitkamisi sündida, et abielu oma endise auu jälle kätte saaks
ja see hirmus patu elu oma awaliku hooramise ja muu
kombega wähendud saaks, mis nüüd maailmas walitsemas
ja abrelu põlgamisest wälja tulnud on.' Sellepärast on ka
wanemate ja ülemate kord ja kohus, noore rahwa järele
waadata, et nemad kasinust ja auusat elu õpiksid ja kui nemad
täieks inimeseks saanud, aegsaste õnsa abielusse heidaksid,
mis asja Juural keelmata oma armu ja õnnistamise läbi
laseks hästi korda minna, et sest lust ja rõõm näha oleks.
Wiimaks olgu nende asjade juure lõpetuseks meel lisatud, et
see käsk mitte üksnes ei nõua, et igaüks teu, sõna ja mõttega
kasinaste elaks omas, see on kõigepealt abielu põlwes, ward
ka et tema oma Jumalast antud abikaasat kalliks peaks ja
armastaks. Sest kui meie tahame, et abielu kasinaste saaks
peetud, seal on kõige esmalt tarwis, et mees ja naene armas­
tuses ja ühes meeles koos elawad, ja südameliku helduse ja
truuwusega teine teisest kinni hakkawad. See on üks neist
peaasjadest, mis armastust kasinuse wastu ja hoolekandmist
tema eest äratab; kust seda leida on, seal tuleb kasinus ise­
enesest ilma käsuta wälja. Sellepärast maenitseb ka püha
Paulus neid, kes abielus elawad, nii suure hoolega,, et teine
teist armastaksid ja auustaksid. Siin on sull siis, jälle üks
wäga kallis töö, jah wäga mitmed ja armsad tööd, kellest
sina rõõmsa südamega kiita wõid ja keda sina kõikide waimuliku seisuste wastu saad seada, mis Jumala sõna käsu wastu
seatud ja ärawalitsetud on.

—

46

—

Seitsmes käsk.
„Sina ei pea mitte warastama."

Ihu ja abikaasa järele on meie köigelähem asi ajalik
wara. Jumal tahab, et see saagu hoitud ja on käskinud,
et ükski ligimese oma ärgu wõtku ega wähendagu. Sest
„warastama" tähendab, teise wara ülekohtusel wiisil enese
kätte kiskuma, ja sinna juure tuleb arwata kõik kasu, mis iga­
sugu kauba juures ligimese kahjuks saab püütud. Seda kurja
tegu leitakse ülearu palju maa peal, ja sest patust saab wähe
hoolitud, nõnda et kui kõiki wargaid saaks ära poodud, maa­
ilm peaaegu tühjaks jääks. Sest ega seda üksi wõi Marguseks
nimetada, et kastid ja taskud tühjaks riisutakse, Waid ka seda,
et turul, poodides, kärnides, wiina- ja õllepoodides, wärktubades ja igal pool kus tööd tehakse ja kus kauba asju ehk
tööd raha eest ostetakse ehk müüakse, ülekohut tehakse.
Näituseks, et igaüks näeks, mis magad inimesed meie
oleme: kui sulane ehk ümmardaja mitte truuiste ei teeni ja
kahju teeb ehk kahju laseb sündida, mis ta oleks wõinud keelata,
ehk muidu laiskuse ehk tigeduse pärast, leiwa wanemate meele­
haiguseks ja pahanduseks meelega nende wara laseb hukka
minna (sest ma ei räägi, mis wastu tahtmist kahju sünnib),
siis wöib ta aastas üks rubla 30—40 ehk weel enam warastada, mispärast teine inimene, kes seda oleks muidu riisunud,
suure nuhtluse alla saab. Aga niisugust teenijat ei tohi ükski
wargaks nimetada, Waid ta on weel pealegi julge ja suureline.
Nõndasamuti ma räägin ka hantwärgidest, töö- ja teumeestest, kes truudust wallatuseks pöörawad ja ei tea, mis
liiga hinda ja palka nad inimeste käest peawad nõudma, ja
ommeti laisad on ja sandiste oma tööd teewad, kõik niisugused
on teiste waraste wargamad, keda ju luku taha wõib kinni
panna, et nad enam ei saa warastada. Aga nende eest ei
saa ükski hoida, ei tohi ka miite hapu näuga nende peale
waadata ega nende tööd Marguseks nimetada. Sest minu
omad naabred, head sõbrad, minu oma pere, kes mulle ju
head peaksid tegema, on esimesed mind petma.
Seesama lugu on turu peal ja igapäewase kaubaajamise
juures; seal petab üksteist awalikult sandi kaubaga, wale
mõõduga ja rahaga ja wale waekaussidega, seal kistakse teise
oma ära rutulise rahaarwamisega, nõndasamuti wõetakse kauba
eest liig suurt hinda ja koormatakse, petetakse ja waewatakse

47
ligimest üsna meelega oma kasuks ja tema kahjuks. Ja kes
wõib seda kõik ülesarwata ja rääkida? Jah, Margus on üks
igapäewaue ammet maa peal ja kui meie nüüd kõiki maailma
seisusi tähele paneme, siis peame ütlema, et maailm muud ei
ole, kui üks määratu suur laut täis suuri wargaid, kes suured
isandad ja auusad kodanikud on ja õiguse nimel riisuwad ja
warastawad.
Meie wõiksime üsna arwamata jätta halbu wargaid,
kui aga tahetakse nende suurte wägewaste waraste juurde
minna, kellega suurtsugu härrad ja würstid ümberkäiwad, kes
igapäew terwet Saksamaad rõõwiwad. Ei nimetamata küll
ei woi jääda kõige waraste pea ja kaitsja, Rooma linna
püha järg kõige oma seltsilastega, kes kõige maailma wara
Margusega enese poole on kiskunud ja tänapäewani meel
kinni peab.
Maailmas on lugu nii, et see, kes awalikult mõistab
warastada ja riisuda, nuhtlemata jääb ja Meel pärib, et teda
auustatakse. Wäikesed salajad Margad, keda ükskord saanud
kinni wõetud, peawad häbi ja nuhtlust kandma, ja suuri auusaiks mehiks tegema. Aga nad peaMad teadma, et nad Jumala
ees kõigeparemad Margad on, kes neid ka saab nuhtlema,
kuida nad wäärt ja teeninud on.
Sest et seesinane käsk nii kaugele ulatab, nagu näidatud
on, siis on ka kibedaste tarMis, seda rahwale ette panna ja
äraseletada ja neid mitte lasta nii julgeste elada, Waid nette
Jumala wiha silma ette pauna. Sest meie peame seda kuulu­
tama, kõige euamiste kaMala ja kurja inimestele, ja ei mitte
neile, kes tõeste ristiinimesed on; neile, kellele ennemine kohtu­
mõistjad ja kepimehed peaksid jutlust tegema. Sellepärast peab
igaüks teadma, et tema kohus ja kord on Jumala ees, mitte
üksi et ta ligimesele ei pea mingisugust kahju tegema, ega
tema kasu enesele kiskuma, ega teda petma kauba ja koutrahti
juures, Maid et ta ka tema wara peab truuiste hoidma, tema
kasu eest hoolt kandma, iseäranis siis, kui ta raha, palka ja
peatoidust selle eest saab. Kes seda meelega põlgab, wõib
küll timuka käest peaseda, aga Jumala wiha ja nuhtluse eest
tema ei pease mitte. Ja kui tema ka kaua trotslik ja suure­
line on, wiimaks jääb ta ommeti hulkujaks ja kerjajaks ja
satub kõige nuhtluse ja õnnetuse kätte. Sina peaksid oma
isanda ehk emanda wara hoidma, aga sa täidad seega oma
kurku ja kõhtu, wõtad oma palka kui waras ja lased ennast
auustaoa kui suurt isandat — oh neid on palju, kes oma

48
isandate wastu weel trotslikud on ja neid armastuse pärast
kahju eest koguniste ei toota hoida. Aga pane hoolega tähele,
mis kasu sulle sest tuleb! Kui sull oma pere on ja sa jalad
oma laua alla saad, siis saab Jumal koigesuguse äparduse
ja õnnetuse läbi aitama, et sina iga kopiku eest, mis sa ligi­
mesele kahju oled saatnud, pead 30 maksma.
Nõnda peab ka hanttoärkide ja teumeeste ja töömeeste
käsi käima, kellest inimesed palju üleannetust saatvad näha, et
igamees peab neile andma, kui palju nad^tahatoad. Lass'
neid aga teha, kui kaua nad tahttoad, ega Jumal oma käsku
ära ei unusta, tema saab neile maksma, nagu nemad on
teeninud, et nad eluajal edasi ega järje peale ei saa. Kui
üks hea toalitsus oleks igal pool, siis toõiks pea kautada nii­
sugust üleannetust, nagu toana!) Roomlased niisugust raske
nuhtlustega nuhtlesid teistele hirmutuseks.
Nõnda ei pea ka kõik teised inimesed mitte õnnelikumad
olema, kes turud röötoli aukudeks teetoad, kus toaestele igapäeto liiga ja toaetoa tehakse, hinnad ülearu kõrgeks tõste­
takse ja 'igaüks oma tahtmist mööda turu õigust toallatuseks
pöörab, otsegu oleks temal õigust, oma tautm asja nii kalli
hinnaga müüa, kui ta aga himustab, ja ükski ei tohi seda
keelata ega senna toahele rääkida. Lass' nad nülgida, kraapida
ja ahnitseda, aga lootkem Jumala peale, küllad tema teeb
õigust. Kui niisugune kaua küll on korjanud ja ahnitsenud,
siis saab Jumal selle eest muretsema, et tema toilt aitas,
õlu keldris, toeiksed laudas hukka lähetoad ja kui tema ühe
rubla toäärt on ligimest petnud, siis saab rooste kõik tema
raha ära sööma, et tema sest iial et saa rõõmustada.
Meie näeme seda igapäeto oma silma ees tõeks minetoat, et warastud ehk pettisel toiisil korjatud toata et sigine.
Oh mitu on neid, kes ööd kui päetoad korjatoad ja kraapitoad
ja ei saa ilmas mitte rikkamaks? Ja ehk nad küll niipalju
korjanud, peatoad nad niipalju toiletsust ja õnnetust nägema,
et nad sest rõõmu ei tunne, ega toõi seda raha oma lastele
päranduseks jätta. Aga sest et ükski sest palju et hooli ja
teeb otsegu poleks temal ühtegi sellega asja, sits peab Jumal
meid teistmoodi õpetama, — ta saadab meile wiljaikalduse
ehk laseb waenlased meid paljaks riisuda, meie maja ja
hoonid ära põletada ja ära hätoitada ja naese, lapsi teutada
ja ära tappa. Ühel hoobil tuleb ütelda: kui sina palju
toarastad, siis saab üks kord sinu käest seda enam toarastatud; ja kes toäetoöimusega teise käest riisumas käib ja kui

49

rööwel oma kasu nõuab, selle jäuks on juba inimene sundi­
nud, kes temale sedasama moodi saab tegema. Sest seda
kunsti mõistab Jumal maga hästi, et Tema üht warast terse
läbi karistab.
Kes siis tahab õpetust wõtta, see teadku, et see käsk Juma­
last on ja meie seda mitte ei tohi naljaks wõtta. Sest km
sa ka meid põlgad, petad, riisud ja meie käest warastad, strs
tahame meie seda kannatada ja sinu kõrkust kanda m „Issa
meie" sõna järele ka andeks anda ja sinu peale halastada,
sest meie teame, et wagadel ikka küll peab olema ja sina ise
enesele suuremat kahju teed, kui kellelegi muule. Aga selle
eest hoia, kui waesed inimesed (ja neid on palju) tulewad,
kes oma igapäewase kopikateenistusest peawad elama, sinu
käest ostma, et sa mitte neid ei peta ega nende käest luga
hinda ei toota; ja et sa mitte nende toastu suureline ja üle­
annetu ei ole, kellele sa midagi peaksid andma ja armu poolest
kinkima, — sest nemad lähetoad kurwa näuga ja tühja kõhuga
sinu juurest ära, ja sest et neil kedagi ei ole, kellele nad
toõikstd oma häda kaetoata, siis kisendab nende õhkamine
taetoa poole, — selle eest hoia, ütlen ma toeel üks kord, otsegu
kurja toaimu eest! Sest see õhkamine ja kisendamine ei ole
nalja asi, toaid sellel on toägi sees, mis sinu ja tertoe maa­
ilma üle käib. Sest see saab Selle kõrtoa ette minema, kes
toaeste kurtoastud hingede peale lubab halastada ja ülekohut
kätte maksta, mis neile tehtud. Aga kui sa seda põlgad ja
trotsid, siis toaata järele, keda sa enese toastu oled üritanud.
Kui siis sinu käsi toeel hästi peaks käima, siis toõid sa kõige
maailmale ütelda, et Jumal ja mina oleme toaletanud.
Meie oleme küllalt maenitsenud, noominud ja keelanud,
kes sest ei taha lugu pidada, see mingu peale, kuni ta seda
tunda saab. Aga noore rahtoale peame ikka jälle ütelma, et
nad hoiaksid ja mitte suure rahwa hulga järele er jookseks,
toaid Jumala käsku meeles peaksid, et mitte Jumala torha
ja nuhtlus nende peale ei tuleks. Meie kohus er ole muud,
kui Jumala sõnaga noomida ja õpetada. Aga nrrsugust üle­
annetust keelata ja kautada, seks on toürstisi ja ülemaid tartors,
kellel suu ja körwad on, seadusi anda ja pidada kõige kauba
ajamise ja töö juures, et rvaesi ei saaks koormatud ja pete­
tud, aga nad ise ei tohi endid mitte toõõra patuga koormata.
Sest saagu siis küll õpetuseks, mis sõna toarastama laremalt seletatud tähendab, nii palju kui meil ligimesega tege­
mist on. Lühidelt ütelda, saab sellega keelatud, lrgrmesele
4

50
kahju ja liiga tegemast (nagu on: tema wara ja peatoidust
temalt wõtma, mahendama ehk kinni pidama), ja seda ka
mitte sallimast ega seega leppimast, Waid keelama ja wahele
minema, ja saab' kästud, ligimese wara ja peatoidust aidata,
kaswatada ja hoida ja kui tal kitsas käe on, temale appi
minna, temale laenata ja jagada, olgu ta sõber ehk waenlane.
Kes nüüd otsib ja ihaldab häid tegusid, see wõib neid siin
küllalt leida, need on Jumala meele pärast ja tema meelest
armsad, pealegi lubab ta neid rohkeste õnnistada ja neile
tasuda, kes ligimese^, kasuks midagi teewad, nagu ka kuningas
Salomon õpetab (Õpet. sõn. 19, 17): kes kehwa peale
armu heidab, see laenab Jehowale, ja see tasub
tema kätte, mis ta head teinud, küll. Waata, seal
on sull üks rikas Issand, kellest sull wist küll saab ja kelle
juures sull häda ega puudust ei saa olema; nõnda wõid sa
rõõmsa südamega sada kord rohkem saada, kui et sa pettise
tööga ehk kawala kaubaga omale rikkust ahnitsed ja korjad.
Kes nüüd Jumala õnnistamist ei taha, see peab wiha ja
õnnetust küllalt leidma.

Kaheksas käsk.
„Sina ei pea mitte ülekohut tunnistama oma ligimese wastu."

Peale oma ihu, abikaasa ja ajaliku wara on meil weel
üks warandus, nimelt nime ja rikkumata emu selge tunnistus,
kellest meie ilma ei wõi olla. Sest see ei , maksa, paha nimega
inimeste seas elada, kui meie oleme awaliku häbi pärast kõiki­
dest tuntud ja põlatud. Seks tahab Jumal, et ligimese emu,
nimi ja õigus oleks niisamuti rikkumata ja wähendamata,
otsegu tema raha ja wara warastamata ja riisumata, et
tema, olgu naese ehk laste, ehk pere ehk naabrite ees paha
nime ei kannaks. Ja sellepärast on ka selle käsu õpetus,
nagu tema sõnad käiwad: „Sina ei pea oma ligimese wastu
ülekohut tunnistama" — esiteks awaliku kohtu asjade kohta
antud, kus ühe waese ja ilmasüüta mehe peale kaewatakse ja
teda tunnistajate läbr süüaluseks tehakse, nõnda et tema
trahwi kandes ihu, ehk wara ehk auu poolest kahju sisse satub.
Ja asi näib küll nõnda olema, nagu ei puutuks see
palju meie külge. Aga Juutide juures tuli asi wäga palju ja
sagedaste ette, sest see rahwas sai kõige parema käskude järele
juhatud. Ja kus tänapäew weel walitsus sell wiisil seatud

51
on, seal ei ole toõimalik, et see patt mitte aset ei leiaks. See
tuleb sest: Kus nimelt kohtu härrad, raeisandad, würstid ehk
muud ülemad kohut moistawad, seal ei ole toõimalik, et asjad
selle maailma wiisiks toõetud pruugi järele ei käi; ei ükski
ei toota hea meelega toagewamat pahandada, toaid igaüks
annab temale õigust ja räägib tema meelepärast, sunnitud
kas raha, kas lootuse, kas söbruse läbi. Sell toiisil sünnib,
et toaene mees saab hukka mõistetud ja maharõhutud, et ta
oma asja kautab ja trahtoi alla langeb. Ja on üks üle­
üldine häda äpardus maailmas, et toaga artoaste kohtu­
mõistjad on magad ja laitmata mehed.
Sest ega igaüks ei kõlba selle ammeti peale, toaid kõige
eesmalt on tartois, et kohtumõistja oleks üks toaga ja õiglane
mees, ja mitte üksnes õiglane, toaid ka tark, mõistlik ja julguse
ja südame toaprusega ehitatud. Niisamuti on ka toaga tartois,
et tunnistaja üks toaper ja laitmata mees elu toitside poolest
oleks. Sest, kes igas asjas ikka tahab õigust mõista, ja ei
salli, et õigusele saaks liiga ja kahju tehtud, see saab sage­
daste söbru, sugulasi, tuttoaid, naabrisid, toägetoaid ja rikkaid
pahandama ja" toihastama. Seks peab tema otsegu üsna
pime olema, et tema kinni peetud kõrtoade ja silmadega ühtegi
ei kuule ega näe, kuid seda, mis temale ette pannakse, ja
asjalikult kohut mõistab.
, Seda siis nõuab Jumal esiteks selle käsu andmise läbi,
et igaüks oma ligimesel tema õiguse hoidmises abiks oleks,
ja mitte tema toastu ei seisaks, ülekohtusel toiisil teda ise
maha ei rõhuks ega ka maharõhumist ei salliks, toaid teda
kõigest toäeft aitaks ja kaitseks, olgu ta kohtumõistja ehk
tunnistaja, ja olgu kohtu asi missugune tahes. Iseäranis
on kohtumõistjatel siin üks siht ette pandud, mis järele nemad
hoolega toaataksid, et kohtuasjad õigel toiisil ja täieste saaksid
seletatud, nõnda et õigeks jääb, mis õige on; ja teiselt poolt,
et nemad oma katoaluse ja kunstiga musta toalgeks ei muudaks
ja ülekohut kahtlaseks ei teeks, ehk toait olles sõna ei lausuks,
raha, toata, auu ja toäe peale waadates. See on üks tükk sest
käsust ja (lihtlabane) õpetus neist asjadest, mis kohtus seletakse.
Teiseks tuleb seda käsku ka seal tähele panna, kus toaimulikud asjad mõistetakse ja seletakse, kui see sünnib, et üks oma
ligimese toastu ülekohut tunnistab. Sest kus iial rahtoa seas
õiged ristiinimesed ja õpetajad elamas on, seal mõistetakse
neid hukka, nagu oleksid nemad toale õpetajad ja toale jüng­
rid, jah, neid nimetakse ja peetakse mässajateks ja kurjategi4*

52
jateks. Ja Jumala sõna ise peab kõige kurjemat ja walusamat
tagakiusamist kannatama, seda teutakse, tema peale mõistetakse
süüd, nagu waletaks tema, seda pööratakse kurjaste, ja pruugi­
takse siin ja seal walskusega. Aga jäägu see seks. Sest see
on pimeda maailma wiis, et tema tõtt ja Jumala lapsi üle­
kohtusel wiisil hukka mõistab ja kurjaste tagakiusab, ja seda
koguniste patuksgi ei arwa.
Kolmandamaks — ja see on meie kõikide kohta öeldud —
keelab see käsk kõik keele pattu, mis läbi ligimese auu teutada
ehk rikkuda wõime. Sest ülekohut tunnistada, on suu ja keele
too. Ja kõik kurja, mis iial ligimesele saab keelega tehtud,
keelab Jumal, olgu et see sünnib wale adwokati läbi, ehk
wale õpetuse ja teutamiste, ehk ülekohtuste tunnistajate ja
kohtumõistjate, ehk wale otsuse, ehk muu rahwa ees walede
ja keele kihwti läbi. Siin on esiteks nimetada see hirmus
põlastaw keelepeksmise ja kurja kõne tõstmise wiis, mis kurat
meie sekka külmanud ja meie sisse puhunud, millest palju
oleks rääkida. See on ju kahjutegew ja üleüldine häda, et
igaüks inimene kurja kui head oma ligimesest kuulda armastab.
Et meie küll ise nii kurjad oleme, et meie ei taha sallida,
kui keegi meitest kurja räägib, Waid soowime, et igaüks kõige
paremat, jah, kuldist meitest kuulutaks, siiski ei wõi meie
kuulda, kui teistest head räägitakse.
Seks õpigem, kui meie tahame selle kurja patu eest
hoida, et ühelegi ei ole luba antud, ligimest awalikult hukka
mõista ehk laita, et küll teda näeme pattu tegewat, kui meil
ei ole antud meelewald, tema peale kohut mõista ja teda
trahwida. Sest on suur wahe nende kahe asja wahel: patu
peale kohut mõista, ehk pattu teada. Teada wõib sull patt
olla, aga see ei ole sinu asi, tema peale kohut mõista. Ligi­
mese pattu ma wõin kuulda ja näha, aga mind ei ole kästud
seda teistele teada anda, tema pattu awaldades. Teise peale
kohut ja teda hukka mõistes teen mina suuremat ja raskemat
pattu, kui tema süü on. Kui sina nüüd teise kurja tööst tead,
siis ära tee muud, kui topi suud ja kõrwad kinni ja jäta
seda asja südamesse maetud, senni kui sinule kohtumõistja
ammel ja nuhtleja õigus saab antud.
Sest neid nimetakse keelepeksjateks ja asja suurendajateks,
kes ei ole rahul, kui nemad teiste ülekohut teadwad, waid endile
kohtumõistmise õigust wõtwad, ja kes, kui nemad midagi teisest
kuulda saanud, seda lautades iga nurgasse kandwad, naerawad
ja silitawad kässa teise üelkohtu pärast, otsegu sitane emis, kes

53
oma sitas pöörleb ja seda ninaga tõugub. See ei ole muud,
kui Jumala õigusesse ja ammetisse häbemata wiisil tungima ja
kõige raskemine kohut mõistma ja trahwima. Ei ükski kohtu­
mõistja ei wõi raskemat trahwi ühele mõista, kui öeldes:
See on üks roaras, tapja, äraandja. Sellepärast, kes omale
niisugust julgust wõtab, et ta ei karda oma ligimesest kurjaste
rääkida, see kisub oma kätte seda õigust, mis keisri härra ja
ülemad omale kohtlase arwawad olewat. Sest et sa küll
mõõga meelewalda oma kätte ei kisu, siiski tarwitad sina oma
waltsi, murdjat ja kihwtist keelt, keda liigutades sina oma
ligimese auule ikka mustad plekid sisse põletad.
Sellepärast keelab Jumal, et ükski ei tohi teist, kurja
hambaga närida, ega häbemata wiisil teda maha kiskuda,
olgu küll et teine süüalune on, ja tema tema asja hästi järele
kuulanud, ja weel wähem siis, kui tema tema asja ise ei tunne
ja seda üksnes teiste jutust kuulda saanud. Aga sina ütled:
Mikspärast pean ma wait olema, kui ma selgeste tean, et
asi tõsi on? Mina wastan: Mikspärast ei anna sina seda
seatud kohtumõistjale teada? Jah, ütled sina, mina ei saa
seda selge tunnistusega tõeks teha, ja on karta, et mina trahwi
alla langen, kui mina Wale kaebdust tema peale olen tõstnud.
See'p see asi on, mis sa kardad. Kui sull seda julgust ei
ole, asja seatud kohtumeeste ette kanda ja seda tõeks teha,
iis waata, et sina ka muu rahwa ees suud kinni pead. Tead
ma asja, siis olgu ta sull teada ja mitte teistel. Lautad
ma seda siiski laiale, otsegu oleks ta tõsi, siis sa ei ole muud
!ni üks häbemata walelik, kui sina seda tõeks ei saa teha;
pealegi teed sina äraneetud kurjategija ja ülesandija tööd,
Sest ühegi nimi ega auu ärgu saagu riisutud kawala roale
läbi, ennegu ta et ole awalikult kohtumõistja otsuse läbi hukka
mõistetud ja paljaks tehtud.
Siis on ülekohut tunnistama kõik rääkimine, km meie
ei saa, nagu kord ja kohus on, tõeks teha, mis teine teinud.
Sellepärast ära awalda ühelegi, mis sina selge tunnis­
tuse läbi ei saa tõeks teha, ja ära nimeta seda tõeks. Ja,
ühe sõnaga öeldes, mis salaja on, jäägu seks, ehk saagu
salaja, nagu kuuldud on, trahwitud. Sellepärast, kus sa iial
juhtud teütajaga kokku saama, kes ülekohtusel wiisil teise
sõnad ja teud laulab ja hähemata wiisil keelt peksab, siis
astu julgeste tema wastu, et tema häbi pärast punastab.
Nõnda saab sagedaste sündima, et mõni suud kinni peab,
kes muidu oma häbemata könnega üht waest inimest rahwa

54

suhu annab, niisugused märgid ja plekid tema sisse põletades,
mis häda waewalt ehk iialgi ei saa kustutud. Hea nime ja
rikkumata auu tunnistus on kerge teise käest riisuda, aga on
ta kord riisutud, siis ei ole nii kerge jälle tagasi anda.
Nõnda näed sina, et ülepea keeldud on, teisest mingi­
sugust kurja rääkida. Aga teine asi on ülemate, õpetajate
ja wanematega, sest ega see käsk seks ei ole antud, et kuri
peaks nuhtlemata jääma. Otsegu wiiendamas käskus käs­
takse, et meie ühelegi ei pea kurja tegema, aga ülemad, kui
nemad ammeti poolest nuheldes inimestele häda teewad,
ommeti mitte Jumala käsu üle ei astu. Sellepärast et
Jumal neile seks meelewalla annud — sest nuhtlemine on
tema käes, nagu esimene käsk õpetab — nõnda, et küll ükski
omalt poolt ei tohi teise peale kohut mõista ega teda trahwida,
teewad ka need, kellele seda kästakse, niisamuti pattu, kui nemad
hooletuse pärast seda jätwad tegemata, kui need, kes seda
ilma ammetita iseenesest teewad. Sest siin peab hädapärast
kurjast räägitud, kaebdus tõstetud, arutud, kohtu poolest järele
kuulatud ja tunnistusega kinnitatud saama. Lugu on nagu
tohtri juures, kes üht haiget parandada, seda wahest salajates kohtades peab waatama ja katsuma. Nõnda saawad ka
ülemad, wanemad, wennad ja õed, ka sõbrad sunnitud, kus
see käsuline ja tarwis on, kurja nuhelda. Ja see oleks õige
wiis kurja tööd trahwida, kui meie Ewangeliumis ette pandud
õpetust tähele paneksime, kus Kristus ütleb Matt. 18, 15:
„Kui sinu wend sinu wastu eksib, siis mine ja noomi teda
enese ja tema keskes üksipäinis." Siin on sull üks kallis
õpetus ette pandud, mis läbi sina saad keelt talitseda, mida
hoolega pead tähele panema^ kahjutegewa keelekandmise patu
ja ülekohtu wastu. Selle õpetuse sihi järele sea siis oma
elu, et sina ligimese auu mitte kohe rahwa ette ei kanna ja
teda kurjaste ja pahaste ei leuta, Waid noomi ja maenitse
teda salaja, et tema oma elu parandaks. Nõnda õpeta sina
ka teist tegema, kes sulle körwa sisse susib ja awaldab, mis
see ehk teine kurja teinud, et ta läheks ja ise teda noomiks,
kui tema midagi näinud; kui mitte, et tema suud peaks.
Seda wõid sina ka õppida igapäewasest majapidamise
korrast. Sest nõnda wõtab pereisa teha, kui ta näeb oma
sulast laisklewat, ehk mitte hoolega oma tööd tegewat, et
tema teda isekeskis noomib ja maenitseb. Aga kui tema nii
pöörane ja hull oleks ja jätaks wastast sulast kodu istuma,
käed süles, ja hakkaks, turu peale jookstes, sulase laiskuse

55

üle nabritele waljuste kaebama, küll ta sns tvtft saaks nerst
kuulda: Mis meile sellega tegemist, oh sina narr? Mis­
pärast sina ei ütle seda tema enesele? Maata, see oleks orge
wennalik wiis, et wead saaksid parandud ja sinu ligimese auu
jääks puhtaks ja rikkumata. Otsegu Kristus ise sealsamas
tunnistab, öeldes: „Kui tema sind kuuleb, siis oled sma oma
wenna kasuks saanud." Siis oled sina suurt ja kntuse wäart
teau teinud. Wõi arwad sina, et see üks kerge aston, wenda
kasuks saada? Lase ommeti kõik mungad ja pühad seltsid
kokku tulla ühte kohta, saab näha, kas nad wõtwad omale
kiitust teenida, et nemad oma tegudega üht ainustki wennakest
on kasuks saanud.
Sealsamas õpetab Kristus edasi: „Aga km tema sind
ei kuule, siis wöta weel üks ehk kaks enesega, et kork kahe
ehk kolme tunnistaja suus seisaks." Nõnda saagu asi rkka
sellega seletatud, kellesse ta puudub, ja ärgu saagu ette woetud, kui süüalune eemal on. Wiimaks, kui see kõik er arta,
ja ei saada wenna parandamist, siis anna seda kogudusele
teada, olgu waimuliku ehk ilmaliku kohtu ees. Sest nüüd er
ole sina enam üksi asja seletamas, Waid sinul on need kaks
tunnistajat ligi, kes sinu kaebdust tõeks teewad, mis peale
toetades, kohtumõistja julgeste wõib kohut mõista ja trahwrda.
Ja nõnda wõib seatud kohtu ja wiisi järele senna maale
jõuda, et kuri saab kas tagasi tõrjutud, kas parandud. Aga
kui teine saab kas ülekohtuse tunnistuse läbi ärateutatud, kas
kõikidest linna nurgatest läbi kantud, siis ei saa muud km
muda liigutud, aga ei saa keegi parandatud, ja wrrmaks, km
asi peab tunnistaja läbi tõeks saama tehtud, siis rgauks
salgab ära, seda ütelnud olewat. Sellepärast oleks kõrge
parem nõuu nende keele kandjate kohta kõige raskemat trahwr
nende talitsemata keele eest nende peale panna, et keelepeksmise ja teutamise tahtmist kautaksid; sest wõtaksid ka tersed
õpetust ja unustaksid keelekandmist ära. Kui sina seda,teeksid
ligimese parandamiseks ehk tõe armastuses, siis sina et kärks
salaja ja kawala kaebdusega ümber, ja ei kardaks et päewa
eaa päikest otsegu walguse põlgaja.
Seda kõik oleme siit saadik salajatest pattudest raakrnud.
Aga kus patt taieste awalik on, et tema et kohtumõistjale et
ühelegi enam teadmata ei ole, seal wõid sina, ilma et sa
pattu teed, ligimesest eemale hoida ja teda lasta nunna km
üht, kes oma auust ei hooli. Sest kus asi awalik on kotktde
ees, seal ei ole aset ei walekaebdusel ega Wale kohtumotst-

56
misel ega ülekohtuste! tunnistajatel. Otsegu meie nüüd Rooma
paawsti Kristuse wastaseks nimetame tema Wale õpetuse
pärast, mida tema wäljaantud raamatute läbi lautab ja
kinnitamata hingede kahjuks kõige maailma laseb õpetuse
läbi külwada. Sest, kus patt awalik on, seal nuheldakse seda
ei mitte ülekohtusel wiisil, Waid awaliku trahwiga, et igaüks
õpetust wõttes selle eest hoiaks.
Nõnda oleme nüüd selle käsu õpetust ja mõistust lühidelt ära seletanud, et keegi ei tohi oma ligimesele, olgu ta
sõber ehk waenlane, oma kurja keelepeksmise läbi kahju teha,
ega kurja temast rääkida, olgu asi tõsi ehk Wale, olgu siis,
et tema seda ammeti poolest teise kasuks ehk parandamiseks
teeb, waid igaüks peab oma keelt nõnda pruukima, et tema
oma ligimese auule kasu saadab ja seda hoiab, ja peab
kõikidest ja üksikutest auusaste rääkima, et tema nende patud
ja wead awalikult kinni katab, neid sõbralikul wiisil wabandab ja oma enese auuga ehitab. Seks peab meid kõige enam
sundima õpetus, mis Kristus ise Ewangeliumis annab, millesse
tema tahab kõik käsud ligimese kohta ühte kokku panna, öel­
des (Matt. 7, 12): „Kõik nüüd, mis teie iial tahate, et ini­
mesed teile peawad tegema, niisamuti tehke ka teie neile."
Seda õpetab ka loodus meie oma ihu juures, kui Paulus
1 Kor. 12, 22 ütleb: Palju enam on neid ihuliikmid tarwis,
mis näiwad nõdremad olewat.
Ja mis meie arwame
auutumad ihu küljes olewat, nende ümber paneme meie ülema
ehte ja meie ilutumail liikmil on köigeülem ehe. Nägu, silmi,
nina, suud ei kata keegi kinni, sest neill pole seda tarwis, et
neid kaetakse, sest nemad on iseenesest kõige auusamad liikmed,
mis meil on. Aga kõige nõdremad, kellest meie häbeneme,
kui neid nähakse, katame hoolega kinni, ja siin on käed,
silmad ja kõik ihu abiks, neid kinni katma ja warjama.
Nõndasamuti peame mete~ ka isekeskis seda, mis meie ligi­
mese juures auuta ja nõder on, hoolega ehitama, peame
kõigest mäest nõudma, et tema auu saaks hoitud, ja peame
teda aitama ja tema auu suurendama; aga teiselt poolt
hoolega ära tõrjuma, mis iial tema häbiks ja teatamiseks
on. Ja see on iseäranis kaunis ja hea kombe, kui meie
kõik, mis meie ligimesest kuuleme (kui see ei ole awa­
lik patt) heaks kääname, ja tema eest kostame kihwtise ja
kurja keelte wastu, kelle ainus püüdmine on, kui nemad
midagi kuulwad ja näewad, mis ligimese juures laita wõiwad, seda kõige kurjemal wiisil tähendada ehk pahaste pöörda,

57
kuida nüüd kõige enam Jumala sõna ja tema õpetajate kohta
ette tuleb.
Sellepärast on selle käsu sees küll wäga palju häid tegusid,
mis wäga Jumala meelepäralised on ja wäga rohkeste õnnis­
tust ja head saatwad, kui aga selle maailma armetu pimedus
ja need Wale pühad neid tunneksid. Sest ei ole terwe inimese
juures ühtegi leida, mis laiuse ja pitkuse poolest rohkem head,
aga ka enam kurja, nii waimulikkude kui ajalikkude asjade
poolest wõib saata, kui keel, et ta küll kõikidest liigetest kõigewähem ja nõdrem on.

Üheksas ja kümnes käsk.
„Sina ei pea mitte himustama oma ligimese koda."

„Sina ei pea mitte himustama oma ligimese naeft, sulast,
ümmardajat, weiksid, ega muud, mis tema päralt on."

Need mõlemad käsud on iseäranis Juutidele antud, ehk
nad küll osast ka meitesse puuduwad. Nemad ei tähendanud
neid mitte ropu elu ega warguse peale, sest et neist juba
räägitud on, ja arwasid ka neid pidanud olewat, kui nad
wäljaspidi need teud olid teinud ehk tegemata jätnud. Selle­
pärast on Jumal need kaks käsku weel juure lisanud, et meie
ka seda arwaksime pattu ja keelatud olewat, ligimese naest ja
wara himustada ja seda enese kätte kiskuda. Iseäranis ka
sellepärast, et Juutide juures sulased ja ümmardajad mitte,
nagu meie seas, wabad ei olnud, maid oma isandate päris
omad olid, nagu weiksed ja muu wara. Pealegi oli igamehel
meelewald, oma naest, lahutamise raamatu temale andes, ära
saata ja teist wõtta. Nüüd tuli karta, et, kui keegi oma ligi­
mese naese omale tahtis saada, tema ühe asja leidis, mis­
pärast ta oma naese ära saatis ja teise naest ära ahwateles,
et ta teda õiguse nimel enesele saaks. Seda ei arwatud
Juutide juures niisama wähe patuks, ega häbiks, kui meie
seas seda, et peremees oma sulase ehk ümmardaja ära saadab
ehk teise käest ära ahwateleb.
Sellepärast on nemad need käsud nõnda seletanud, nagu
ka õige on, ehk nende piirid küll laiemad on, et ükski teise
naest, peret, koda ja maja, põldusid, aasu ja weiksid enese
poole ei katsu kiskuda, olgu ka õiguse nimel, aga ligimese
kahjuks. Sest seitsmendamas käsus on ju keelatud, teise wara

58
enesele wõtmast. Aga siin saab ka keelatud, ligimese käest midagi
ära ahwatelemast, olgu ka maailma ees üsna auusal kombel,
nõnda et ükski sind ei wõi laita, ega su peale kaebdust tõsta,
otsegu oleksid sina seda ülekohtusel wiisil saanud.
Sest meie liha on selle peale usin, et ta kellelegi rohke­
mat ei soowi kui temal enesel on, ja et igaüks püüab enesele
kiskuda, nii palju kui saab, saagu ligrmesest, mis saab.
Pealegi tahame selle juures ka weel wagad olla, ja mõistame
endid koigeparemine ehitada ja oma kamalust ära peita, otsime
ja arwame ruttu wälja niisugusid tükka ja asju (nagu neid
praegu igapäew wälja arwatakse) mis seadustega näiwad
ühte minewat, ja nende peale oleme julged ja.trotslikud, ja
paneme pahaks, kui keegi neid kawaluseks hüüab,
Need
peawad tarkus ja ettewaatamine olema. Seks on abrks
adwokatid, kes seadusi nõnda pruugiwad ja käänawad, kuidas
meile paras on, ja käsu sõnadele liiga teewad, ilma õigusest
ja ligimese tarwidusest hoolimata. Kes neis asjus kõige
usinam ja targem on, sellel on käsu seadustest kõigerohkem
kasu, nagu öeldakse: „Walwsatele tulewad seadused appi."
Sellepärast ei ole need wiimsed käsud mitte neile, kes maa­
ilma ees kurjad inimesed on, Waid just wagadele antud, kes
kiitust himustawad ja auusad ja ustawad inimesed tahawad
olla, kes nõnda üle esimeste kaheksa käsu ei ole astunud, mahardused iseäranis Juntid tahtsid olla ja mitmed suured isandad
ja würstid. Sest suure rahwa hulgale maksab seitsmes käsk,
kes palju sest ei hooli, kuidas nemad oma wara auusaste ja
õigusega teeniwad.
Seda leitakse siis kõige rohkem asjade juures, mis kohtu
õiguse järele saawad toimetatud ja miska katsutakse ligimese
käest midagi ära wõtta oma kasuks. Näituseks^ kui riieldakse
suure päranduse ehk mõisa pärast; siis otsitakse kõiksugu õigust,
ehitatakse ja kinnitatakse seda suure hulga sõnadega, et õigus
peab temale jääma, ja pärandus jääb tema kätte nnsuguse
kindla õigusega, et ühelgi enam kaebdust ega õigust ei ole.
Nõndasamuti, kui keegi wäga himustab ühe lossi, linna, maa­
konda ehk mõne muu suurt asja ja hakab teist sobruse nimel
oma rahaga ehk muu asjaga aitama, nõnda et see wiimaks
teise käest wõetakse ja temale antakse, ja kinnitakse kirja ja
pitseriga, et tema seda auusaste ja õigusega on omale saanud.
Seesama lugu on ka kaubaajamise juures, kus üks teise
käest midagi kawalusega wõtab, ehk teda muidu petab ühe
asjaga, kellest temale suur kasu ja teisele suur kahju tuleb,

59
ja teine ei wõi seda häda ehk süü pärast mitte enesele pidada
ega ilma kahjuta lunastada. Ja ommeti ei tohi ükski ütelda,
et see ülekohtusel wiisil on wõetud ehk warastud, Waid see
peab auusaste ostetud olema. Siis öeldakse:, „Igaüks tehku
silmad lahti." Ja kes on nii tark, kõik wälja arwama, kus
mitmetmoodi õiguse nimel teise oma wõib enese poole kiskuda?
Et maailm seda mitte ülekohtuks ei arwa, ega taha näha,
et seega ligimesele kahju sünnib ja ta ühest asjast ilma jääb
oma kahjuks, sest wõib aru saada, et tegu õige ei ole.
Nõndasamuti on ennemuiste lugu olnud naestega; nende
juures nad pruukisid niisamasugusid lükka, oma ligimese naest
himustades. Mitmed wiisi ja mitmed moodi nad mõistsid
seda korda saata, et mees oma naest hakkas halwaks pidama,
ehk ka naest üritama, et ta mehe wastu nii sant oli, et ta
teda pidi ära saatma. Niisugused lahutamise raamatud on
wist palju pruugitud Juutide juures, nagu Ewangeliumis
loeme kuningast Heroodesest, et ta oma wenna naese, kes
alles elas, olla omale naeseks wõtnud; ja ommeti tahtis
Heroodes üks auus, roaga mees olla, nagu Markus (6, 20)
temast tunnistab. Aga ma loodan, et niisugust lugu ristirahwa seas ei leita, sest et Uues Testamentis abielu-rahwale
on keelatud lohutamast üks teisest, olgu siis et üks teise rikka
pruudi ära ahwateleb. Aga meie juurest leitakse seda sage­
daste, et üks teise sulast ehk ümmardajat ahwateleb, ehk
muidu libeda sõnadega enese poole meelitab.
Sündigu nüüd need asjad kuida tahes, meie peame seda
teadma, et Jumal seda ei taha, et sina ligimese omast midagi
nõnda enesele saadad, et temale kitsas kätte tuleb ja sina oma
ahnuse himu täidad, olgu ka et sa seda maailma ees auuga
wöid omale pidada, sest see on üks salaja kawalus ja petus.
Ja ehk sa küll oled, otsegu poleks sa kellelegi ülekohut teinud,
ommeti oled sa oma ligimesele liiga teinud, ja kui sa ka mitte
ei ole warastanud ega petnud, siiski oled sa ligimese toata
himustanud, fee on, sina oled seda püüdnud ja wastu tema
tahtmist tema käest ära ahwatelenud, — sa pole temale mitte
seda soowinud, mis Jumal temale on annud. Ja ehk küll
kohtumõistja ja muidu igamees seda sinu kätte peab jätma,
siiski Jumal seda sinu kätte ei saa jätma, sest ta näeb küll
sinu südame kamalust ja maailma petust, mis terwe käe wõtawad, kui neile aga sõrme ots pakutakse, nõnda et wiimaks
sinu ülekohus ka awalikuks saab tehtud.
Nende käskude seletus on siis, et kästakse, et meie ligi­

60

mese kahju ei himusta ega sellega nõuus ei ole, ega teistele
selle juures abiks ei heida, Waid et temale soowime ja tema
kätte jätame, mis tal on, pealegi teda aitame, et tema seda
enesele wõiks pidada, mis tal kasuks on, nagu tahame, et
teised meile peaksid tegema. Need käsud on siis iseäranis
antud kadeduse ja rahaahnuse wastu, et Jumal kõik seda
põhja juurt eest ära koristaks, kust need kurjad asjad wälja
kaswawad, miska ligimesele kahju tehakse. Selle tarwis on
Tema seda ka ütelnud selge sõnaga: „Sina ei pea mitte
himustama!" Sest kõige pealt Ta tahab, et süda puhas on,
ehk meie küll selle elu ajal mitte sinna ei wõi saada, nõnda
et nende käskudega seesama lugu on, mis kõige teistega on,
et nad alati meie peale süüdi tõstawad ja meile näitawad,
mis auusad ja magad meie Jumala ees oleme.

Kümne käsu lõpetus sõnad.
Kümne käsu läbi saame meie Jumalalt õpetust, mis
meie peame tegema, et kõik meie elu Jumala meele järele
oleks; ja saame hallikat teada, kust peawad wälja tulema ja
woolama kõik head teud, nõnda et ilma kümne käsuta ükski
asi ega tegu hea ja Jumala meelepärast ei wõi olla, olgu
ta maailma ees kuigi suur ja kallis. Saab näha, mis need
suured pühad mehed wõiwad kiidelda oma waimulikust seltsi­
dest ja suurist raskist tegudest, mis nad ise on wälja arwanud, ja on needsinatsed maha jätnud, otsegu oleks need liig
halwad ehk ammugi walmis tehtud.
Minu arwates on meil juba sellega küllalt tegemist, et
meie neid peame, nagu on, tasandus, kannatus ja armastus
wihameeste wastu, kasinus, heategemine j. n. e. ja mis nendega
üheskoos on. Aga niisugused teud ei hiilga mitte maailma
silma ees ja sellepärast nad ei maksa ka ühtegi, sest nad ei
ole mitte weidrad, aruldased ega toredad; nad ei ole ka mitte
istajaga, isepaigaga, isewiisiga kokku pandud, Waid igapäewane
töö ja toimetamine, mis üks naaber teise wastu wõib toime­
tada; waata, sellepärast neist lugu ei peeta.
Aga nemad ajawad silmad ja kõrwad pärani lahti ja
aitawad ist ka suure uhkusega, suure kuluga ja kalli hoonetega
ja ehitawad neid, et kõik peab hiilgama ja särama. Seal
suitsetatakse, seal lauldakse ja helistatakse kelladega ja seal
pannakse küünlad põlema, et nende asjade pärast muud midagi

61
ei ole kuulda ega näha. Seda hüütakse kalliks teguks, mis
mitte küllalt ei wõi kiita, et preester terwe päew kuldses riides
templis seisab ehk üks kiriklane terwe päew kirikus põlwili
maas on. Aga sest ei peeta ühtegi lugu, et üks waene tüdruk
wäetimaid lapsi hoiab ja seda truuiste teeb. Jah, mis mun­
gad ja nunnad muidu peaksid kloostrist otsima?
Aga waata, eks see ole nende pööraste pühade hirmus
julgus, et nad julgewad paremat ja ülemat elu Ja seisust leida,
kui kümme käsku õpetawad, et nad kinnitawad, et niisugune
elu aga suure rahwa hulgale passib, aga et nende elu püha­
dele ja täielikkudele passib. Need wiletsad pimedad inimesed
ei näe mitte, et ükski inimene sellega korda ei saa, et tema üht
neist kümnest käskudest nõnda peab, kuidas kohus ja kord on,
Waid et sinna juure weel peawad tulema usk ja „Issa meie
palwe" (nagu weel kuulda saame), miska meie seda otsime ja
palume ja igal ajal saame. Sellepärast maksab nende kiitlemine
niisama palju, kui peaksin mina ütlema: „Mull pole küll mitte
krossi hinge taga, aga 10 rubla Wotan küll maksta." Seda
ma räägin ja õpetan sellepärast, et meie peaksime lahti saama
sest wiletsast lugust, mis nii sügawaste on juurt wötnud ja
kellega enamiste igaühel weel tegemist on; ja peaksin õppima, maa
peale ainuüksi kümne käskude peale waatama ja neist hoolima.
Sest niisugust õpetust ja seisust ei saa meie ilmas leidma, mis
kümne käskude sarnane peaks olema, sest need on nii kõrged
ja suured, et ükski neid inimese wäega kätte ei saa, ja kes
neid on kätte saanud, see on üks taewalik inimene, inglite
sarnane, hoopis ülem, kui kõik maailma pühadus. Wõta
neid aga ette ja pane neid hoolega tähele kõige jõuu ja wäega,
siis saab sull nendega niipalju tegemist olema, et sa mingi­
sugust muud tegu ehk pühadust ei otsi ega muretse.
Niipalju olgu siis esimesest ristiöpetuse jaust räägitud,
mida tarwis on õpetamiseks ja maenitsemiseks. Aga lõpetu­
seks peame weel ükskord need sõnad meele tuletama, mis
siia mõöduwad ja mis meie juba esimese käsu seletuse juures
oleme tähele pannud, et meie õpiksime tundma, mis Jumal
meilt pärib, et meie need kümme käsku õiele õpime pruukima.
„Mina, Issand, sinu Jumal, olen püha wihaga Jumal,
kes wanemate pattu nuhtleb laste kätte kolmandamast ja
neljandamast põlwest saadik neile, kes mind wihkawad; aga
neile, kes mind armastawad ja minu käsud peawad, teen
mina head tuhandest põlwest saadik."

62

See lisa, ehk see küll (nõnda kui ülewel kuulda oli) ise­
äranis esimese käsule on juure lisatud, on siiski kõige käskude
pärast seatud, sest et need kõik peawad siia jõudma ja selle
peale sihtima. Sellepärast olen mina ütelnud, et seda ka
peab noore rahwale ette seatud ja kätte kinnitatud saama, et
nemad seda õpiksid ja meeles peaksid, ja et oleks mõista,
mis meid niisuguste kümne käsu pidamisele peab ajama ja
sundima; ja ei pea keegi teist wiisi mõtlema, kui aga nõnda,
nagu oleks see tükk iseäranis igaühe käsu juure seatud nõnda,
et see neisse kõigisse puudub ja neist kõigist läbi käib.
Nüüd on (nõnda kui ülewel rääkisime) nende sõnade sees
üheskoos wihane ähwardamine ja helde tõutus, et meile hirmu
teha ja meid noomida, aga ka meid meelitada ja ajada, et meie
tema sõna wastu wötaksime, kui Jumala sõna, ja sest suurt
lugu peaksime, sest tema ei jäta seda nimetamata, kui palju
lugu tema sest peab ja kui wäga Tema tahab selle peale
waadata, see ott et Ta hirmsaste neid kõiki ähwardab nuhelda,
kes tema käskusid põlgawad ja nendest üle astuwad, ja teiseks,
kui rohkeste tema neile tahab maksta ja head teha, kes neid
peawad ja heal,meelel nende järele teemad ja elawad. Sellega
ta pärib, et kõik niisugusest südamest peab tulema, mis ainu­
üksi Jumalat kardab ja teda meeles peab, ja selle kartuse
pärast kõik maha jätab, mis tema tahtmise wastu on, et
meie teda mitte ei wihasta, aga ka tema peale ainuüksi
loodame ja teda armastades kõik teeme, mis tema tahab, sest
et Ta meie wastu nii helde kui Isa on ja meile kõik armu ja
head pakub.,
See'b just esimese ja kõige ülema käsu seletus on, mille
seest kõik muud käsud peawad wälja tulema, nõnda et see
sõna: „Süll ei pea mitte teisi jumalaid olema," mitte muud
ei ütle, kui seda, mis siin päritakse: sina pead mind kui oma
ainust tõsist Jumalat kartma, armastama ja minu peale
lootma. Sest kellel niisugune süda Jumala wastu on, see
on seda käsku ja kõiki teisi pidanud. Aga kes midagi muud
taewas ja maa peal kardab ja armastab, see ei pea seda
käsku ega teisi.
Nõnda ott terwe püha kiri igal pool selle käsu kuuluta­
nud ja ära seletanud ja kõik rajanud nende kahe tüki, Jumala
kartuse ja lootuse peale. Iseäranis on prohwet Tawet oma
laulu raamatus seda wiisi õpetanud, nagu ta ütleb (Laul
147, 11): Jehowal on meelehea neist, kes teda kardawad, kes tema helduse peale loodawad. See on, otsegu

63

oleks seesama käsk ühe salmiga seletud ja öeldud: Jehowal
on meelehea neist, kellel teisi jumalaid ei ole.
Nõnda peab siis esimene käsk paistma ja oma walgust
andma teistele. Sellepärast pead sa ka selle tüki laskma kõikidest
käskudest läbi minema, et ots ja hakatus kokku tuleksid ja
kõiki kokku hoiaks, et meie ikka uuesti seda meele tuletame ja
mitte ära ei unusta, et meie Jumalat peame kartma ja nagu
teises käsus on, tema nime mitte kurjaste ei pruugi, selle
juures Mandudes, Mäletades, pettes ehk muu eksitustega eksi­
des, maid et meie seda õieti pruugime, seda appi hüüdes,
paludes, kiites ja tänades. Nõndasamuti peab niisugune
kartus, armastus ja lootus meid ajama ja sundima, et meie
tema sõna ei põlga, Maid seda õpime, heal meelel kuuleme,
pühaks peame ja auustame.
Nõndasamuti maksab esimene käsk ka kõige nende käskude
juures, mis ligimese kohta käiwad; esimese käsu Mäega Mõime
meie kõik oma isa ja ema, isandaid ja ülemaid auustada,
nende alla heita ja nende sõna kuulda, ei mitte nende pärast,
Maid Jumala pärast. Sest sina ei tohi mitte isa ega ema
peale waadata, neid karta, nende pärast midagi teha ega
tegemata jätta, Maid pane tähele ja Maata järele, mis Jumal
sinu käest tahab ja sinult saab pärima. Kui sa sest ei hooli,
siis on sull Jumal Mihaseks waljuks kohtumõistjaks, aga kui
sa selle järele teed, siis on sull Jumal armuliseks isaks.
Nõndasamuti, et sa oma ligimesele mitte kurja ja kahju
ei tee, ega temale liiga ei tee, kas tema ihule, abikaasale,
Marale, auule ehk õigusele, olgu sull ka asja ja põhjust seda
teha ja et ükski inimene sind sellepärast ei wõiks nuhelda;
Maid sa pead igaühele head tegema, teda aitama ja hoidma,
kuida wiisi ja kus paigas sa seda Mõid teha, ainuüksi selle­
pärast, et sa Jumalat armastad ja tema meele järele tahad
teha, kindluste lootes, et Tema seda sulle rohkeste jälle tasub.
Nõnda sa näed, kuidas esimene käsk teiste käskude pea ja
hallikas on, kelle peal teised kõik seisMad ja kelle kulges nad
kinni on, nõnda et ots ja hakatus õieti hästi on kokku sõlmi­
tud ja teine teisega üheskoos.
Kasuks ja tarwis on, et seda ikka jälle noore rähmale
ette pannakse, meele tuletakse ja neid seega maenitsetakse, et
nad mitte et saa kaswatud kui lojuksed, kepiga ja sündmu­
sega, Maid Jumala kartuses ja Jumala auuks. Sest, kui
seda meeles peetakse, et need mitte inimeste mõtted ei ole,
Maid kõigekõrgema Jumala käsk, kes niisuguse suure hoolega

64

selle peale waatab, wihastab ja nuhtleb neid, kes neid põlgaroad, ja jälle neile tõukab ülearu tasuda, kes neid peawad:
siis sunnib ja ajab käsk ise inimest, heal meelel Jumala taht­
mise järele tegema. Sellepärast ei ole mitte ilmaasjata Mana
Testamentis kästud, et pidid kirjutama kümme käsku seinte ja
nurkade, pealegi riiete peale, ei mitte sellepärast, et nad senna
oleksid kirzutud silmakirjaks, nagu Juulid tegid, Waid et nad
alati silma ees seisaksid ja saaksid meeles peetud, meie üle
walitseksid kõige meie töö ja toimetamise juures ja et igaüks
igapäew seda pruugiks ja läbi katsuks, kõige kaubaajamise ja
tööde juures, otsegu oleks see igas paigas üles kirjutad, kuhu
ta oma silmad ka pöörab ja kus ta seisab ja käib. Nõnda
oleks siis asja küll, kümme käsku pruukida kodu kui ka
naabrite seas, nõnda et kellelgi tarwis ei oleks, kaugele seda
otsima minna.
Kõigest sest, mis oleme nimetanud, wõib selgeste küll
mõista, kui kõrgeks neidsinatsid kümme käsku peame tõstma ja
kui rotiga meie neid peame kiitma, enam kui ühtegi seisust, käsku
ja tegu, mis muidu õpetatakse ja tehakse. Sest siin wõime
meie julgeste ütelda: Tulgu kõik targad ja pühad hunnikusse
kokku, kas nad küll saaksid niisugust tegu teha, kui seesinane
käsk on, mis Jumal nii tõsise meelega meie käest pärib ja
meile käsib, oma wihaga ja nuhtlusega meid ähwardades, ja
nii kaunist tõutust sinna juure lisab, et ta meid tõutab täita
kõige wara ja õnnistamisega. Sellepärast peame meie neid
köigeesite õpetama, kalliks ja armsaks pidama kui köigeülemat
warandust, mis Jumal on annud.

IL jagu.

Pühast risti usust.
Nüüd oleme ära seletanud, risti usu õpetuse esimese tüki
ja tema seest näha saanud kõik mis Jumal meile käsib ja mis
ta meile keelab. Selle järele peab õigusega usk tulema, mis
meie ette paneb kõik, mis meie Jumala käest peame ootama
ja kätte saama, lühidelt ütelda, mis meid õpetab, teda täiesti
tundma. See peab seks hea olema, et meie sedasama tohime
teha, mis meie kümme käsu järele peame tegema. Sest meid
on nii kõrgeks tõstetud (nagu ülewel rääkisime), et kõikide ini­
meste jõud liig wäikene ja nõdruke on, seda kinni pidama.
Sellepärast on seda tükki niisama tarwis õppida kui teiste et
teada saame, kuidas seda kätte saame ja kust poolt selle jõuu
wõtame. Sest kui meie suudaksime omast wäest need kümme
käsku pidada, nagu neid tuleb pidada, siis poleks meile ühtegi
tarwis, ei usku ega Jssa meie palwet. Aga enne kui meie
laiemalt seletame usu kasu ja tarwidust, saab esiteks rumala
rahwale sest küll, et nad õpiwad usku mõistma ja kätte saama.
Seiamaale sai usuõpetus jagatud kaheteistkümne jakku, ehk
küll, kui kõik usu tükio, mis pühas kirjas ülewel ja usu juures
tarwis on, tahetakse üks haawal wõtta, hoopis rohkem tükka
Wälja tuleks, aga neid ei saa ka mitte nii lühidelt mõne sõnaga
selgeste nimetada. Aga et meie seda kergeste ja lihtlabaselt
wõiksime kätte saada, nagu lastele tuleb õpetada, tahame meie
terwet usku lühidelt kolmes õpetuses seletada selle järele, et
Jumal kolm on oma ainu olemise sees ja tema sees on kõik,
mis meie usume, üheskoos, nõnda et esimene õpetus, Jumalast
Jssast, meile ära seletab loomist, teine, Jumalast Pojast, meile
ära seletab äralunastamist, kolmas, Pühast Maimust, pühitse­
mist. Otsegu oleks usk lühidelt nende sõnadega kokku wöetud:
mina usun Jumala Jssa sisse, kes mind on loonud; mina usun
Jumala Poja sisse, kes mind on äralunastanud; mina usun
Püha Maimu sisse, kes mind pühaks teeb. Uks Jumal ja üks
usk, aga kolm oma ainu olemise sees, sellepärast ka kolm õpe­
tust ehk tunnistust. Mötkem siis neid sõnu lühidelt tähele paima.
5

66

I. Õpetus.
„Mina usun Zumala Issa, köigewägewa taewa ja maa

Looja sisse."

Nende sõnadega on kõige lühemalt ära maalitud, mis
Jumala Jssa olemine, tahtmine, tegemine ja töö on. Sest
et kümme käsku meile on ette pannud, et meil mitte rohkem
kui aga üht Jumalat ei pea olema, siis wõikfime ju nüüd
küsida: Kes on Jumal? mis ta teeb? kuidas wõib teda kiita,
äratähendada ehk seletada, et teda wöiks tunda? Sest andwad õpetust I. ja II. õpetus, nõnda et usk mitte muud ei
ole, kui aga ristiinimese wastus ja tunnistus esimese käsu
peale. Otsegu saaks ühe lapse käest küsitud: Armas laps, mis
Jumalat sull on, ehk mis sa temast tead? et tema siis wõiks
kosta: See on minu Jumal, see Jssa, kes taewa ja maa on
loonud, peale selle ei arwa ma mitte kedagi Jumala olewat,
sest teist tema sugust ei ole, kes wõiks taewast ja maad luua.
Aga koolitud targa meestele wõib neid õpetusi nii laialt
ära seletada ja neid nii mitme jakku jagada, kui sõnu usu­
õpetuses on. Aga koolilastele saab sest küll, et kõige tarwilisemad asjad ära seletakse, nagu ses esimeses usuõpetuses
loomist, nende sõnade järele: „taewa ja maa Looja".
Mis tähendawad need sõnad ehk mis arwad sina neist sõna­
dest: mina usun Jumala Jssa, köigewägewa taewa
ja maa Looja sisse? Wastus: Mina usun, et ma Jumala
loom olen, see on, et ta mulle on annud ja alati hoiab ihu,
hinge ja elu, wäikesed ja suured liikmed, kõik meeled, mõistuse,
nõndasamuti söömise ja joomise, riided, toiduse, naese ja lapsed,
pere ja maja j. n. e. Pealegi annab ta meile kõik loodud
asjad selle elu kasuks ja tarwiduseks pruukida, nagu on:
päikese, kuu ja taewa tähed, päewa ja öö, õhu, tule, wee,
maa ja mis tema peal kaswab, linnud, kalad, loomad, wilja
ja kõik kaswud; nõndasamuti, mis peale selle weel enam ihu­
likud ja ajalikud warandused on, nagu on: hea walitsus,
rahu, rahuline elu; nõnda et meie sest õpetusest õpime, et ei
ühelgi elu ega muud, mis sai nimetud ehk weel wõiks nime­
tada, mitte enesest ei ole ega seda enesele ei wõi hoida, olgu
ta suur ehk wäikene. Kõik need asjad on selle sõna „Looja"
sees üheskoos.
Siis meie tunnistame ka seda, et Jumal Jssa mitte üksi
seda kõik, mis meil on ja mis meie silmad näewad, meile

67
on armud, Waid et ta meid ka igapäew kõige kurja ja õnne­
tuse eest hoiab ja kaitseb, kõik häda ja ohtu meie pealt ära
pöörab; ja seda kõik teeb tema selgest armastusest ja heldu­
sest, kui üks helde Isa, kes meie eest muretseb, et meile häda
ei sünni, — ja seda ei ole meie mitte wäärt ega teeninud.
Aga sest räägime siis laiemalt, kui ära seletame selle tüki,
mis nõnda käib: „Kõigewägew Isa".
Sest nüüd, et Jumal meile igapäew kõik annab, mis
meie päralt on ja mis taewas ja maa peal on, ja pealegi
seda hoiab ja kaitseb, siis on muidugi mõista, et meie kohus
ja kord on, teda sellepärast ikka armastada, kiita ja tänada,
ühe sõnaga ütelda, teda seega täiesti teenida, nagu ta seda
kümnes käskus pärib ja on käskinud.
Siin sünniks palju rääkida sest, kui tahtmine on, kui
mitu neid on, kes seda ei usu. Sest meie kõik käime oma
teed, kuuleme seda ja räägime sest, aga meie ei näe ega mõtle
selle peale, mis need sõnad meile ütlewad. Sest kui meie
seda südamest usuksime, siis meie teeksime ka seda mööda, ja
ei oleks mitte nii uhked, trotslikud ega hooplejad, otsegu
oleksime meie enestest saanud elu, rikkust, mäge ja auu, et
meid saaks kardetud ja teenitud, nagu pöörane hukka mõiste­
tud maailm teeb, mis pimeduse sisse on ära uppunud ja kõik
Jumala andid ja warandused ainuüksi oma uhkuse, ahnuse,
himu ja auu pärast pruugib ja Jumala peale ei waatagi, et
ta temale tänu annaks ehk teda oma Issanda ja Looja
tunnistaks olewat.
Sellepärast peaks seesinane usu-õpetus meid kõiki alan­
dama ja meile hirmu tegema, kui seda usume. Sest meie
teeme igapäew pattu silmade, körwade, küttega, ihu ja hingega,
raha ja waraga, ja kõigega, mis meil on. Aga iseäranis
need teewad seda, kes Jumala sõna wastu sõdiwad. Aga
ristiinimestel on see kasu, et nad tunnistawad, oma kohuse
ja korra olewat, teda teenida ja tema sõna kuulda.
Sellepärast peame seda usu-õpetust igapäew pruukima,
meele tuletama ja mäletama kõige oma asja juures, mis
meie silmad näewad ja mis meie head saame näha, ja kui
meid hädast ja waewast peastetakse, et Jumal meile seda
kõik annab ja saadab, et meie sest tundma õpiksime tema
isalikku südant ja üliwäga suurt armastust meie wastu.
See teeks meie südant nii palju soojaks ja tuliseks, et
meie teda tänaksime ja neid andid Jumala auuks ja kiituseks
pruugiksime.
5*

68

Nõnda oleme siis lühidelt seletanud, mis seesinane usu­
õpetus lähendab, niipalju kui esiotsas rumalatel tarwis on
õppida, mis meie Jumala käest oleme saanud ja mis meile
Jumalast on antud, ja mis meie kohus ja kord on teha.
See on kallis hea tundmine, aga weel suurem warandus.
Sest meie näeme, kuida Isa ennast meile on annud, kõige
loomadega ja meie eest sell elu ajal wäga rohkeste muretseb.
Aga ta walab meie üle wälja weel ärarääkimata suured igawesed warandused oma Poja ja Püha Maimu läbi, nagu
meie sest weel kuulda saame.

II. Õpetus.
„Mina usun Jeesuse Kristuse, Jumala ainusündinud
Poja, meie Issanda sisse, kes on saanud Pühast Maimust.
Ilmale loodud neitsist Mariast, kannatanud Pontsius Pilatuse
all, ristilöödud, surnud ja mahamaetud. Alla läinud põrguhauda. Kolmandamal päewal üles tõusnud surnuist. Üles
läinud taewa.
Istub Jumala, oma köigewägewa Isa,
paremal käel.
Sealt tema tuleb kohut mõistma elawate
ja surnute peale."

Üks Jumal on, aga kolm tema ainu olemise sees; esimene
on Jumal Isa, kellest esimene usu-õpetus õpetab, ja teisest
räägitakse siin, et näeksime, mis Jumal meile peale ajaliku
andide on annud, et tema kõik meile on annud, mis temal
aga hinge taga oli, ja ühtegi enesele ei ole pidanud. Seesinane
usu-õpetus on wäga lai ja tuumakas, aga et meie ka seda
lühidelt ja lapselikult saaksime ära seletada, siis tahame meie
aga ühe sõna wälja wõtta ja selle järele terwe usu-õpetuse
ära seletada, et õpiksime tundma, kuidas meid on ära lunas­
tatud; need sõnad on: „mina usun Jeesuse Kristuse, meie
Issanda sisse".
Kui nüüd küsitakse: mis sa teises usu-õpetuses usud Jesusest Kristusest? siis kosta lühidelt: „mina usun, et Jesus
Kristus, tõsine Jumala Poeg, minu Issandaks on saanud."
Aga mis see on: Issandaks saama? See'b see on, et ta
mind on peastnud patust, kuratist, surmast ja kõigest õnnetu­
sest. Sest enne ei olnud mull mitte Issandat ega kuningat,
Waid olin kurati wõimuse all wangis, surmanuhtlus oli mu
peale mõistetud, ja ma olin patu ja pimeduse wangis.

69
Sest kui Jumal meid oli loonud ja meie taewa Isa
käest kõiksugu head olime saanud, siis tuli kurat ja saatis
meid sõnakuulmata lou, patu, surma ja kõige õnnetuse sisse,
nõnda et meie tema wiha ja nuhtluse all olime, igaweste
hukka mõistetud, nagu meie seda olime teeninud. Seal ei
olnud nõuu, abi ega troosti olemas, senni kui seesinane ainus
igawene Jumala Poeg meie wiletsuse ja häda peale halastas
oma suure helduse pärast ja taewast maha tuli, meid aitama. —
Nüüd on kõik need waljud waütsejad ja kepimehed ära aetud
ja nende asemele on tulnud Jesus Kristus, see elu, õiguse,
headuse ja õnnistuse Issand, ja on meid waesed ära kadu­
nud inimesed põrgu suust wälja kiskunud, meid peastnud ja
lunastanud ja meile saatnud Isa heldust ja armu, ja on
meid, kes tema oma oleme, oma kaitsmise ja marju alla
wõtnud, et tema meie üle walitseks oma õiguse, tarkuse, wäe,
elu ja õnnistusega.
Ülem asi selle usu-õpetuse juures on, et sõnakene Issand
nii palju, lühidelt ütelda, on, kui Lunastaja ehk Peastja, see
on, kes meid kurati juurest ära Jumala juure, surmast elu,
patust õiguse poole on wiinud ja selle juure hoiab. Ja kõik
need tükid, mis selle usu-õpetuse sees järjestikku ülewel on,
seletawad aga selle äralunastamise ära, kuida wiisi ja kelle
läbi see on sündinud, see on: mis kulu ta pidi kandma ja
mis waewa nägema, et ta meid lunastaks ja oma walitsuse
alla saaks, et tema on inimeseks saanud Pühast Maimust,
ja neitsist ilma patuta saadud ja ilmale toodud, et ta
pattude Issand pidi olema; siis on ta kannatanud, surnud ja
maha maetud, et ta minu Mölad ära maksaks, ei mitte kulla
ega hõbedaga, Maid oma püha kalli Merega. Ja seda kõik
on tema teinud, et ta minu Issandaks saaks, sest tema ene­
sele ei olnud seda mitte tarMis. Siis jälle ülestõusnud, on
ta surma ära neelanud ja Miimaks taewa tagasi läinud ja
walitsuse enese kätte wõtnud Isa paremal käel, nõnda et nüüd
kurat ja kõik wäed tema jalgade all peawad olema, kuni ta
meid siis wiimaks wiimsel paewal täiesti lahutab kurjast maa­
ilmast, kuratist, surmast, patust j. n. e.
Aga neid lükka üks haawal ära seletada, ei sünni mitte
siin lühikeses laste õpetuses, Waid seda seletakse terwe aasta
korras kiriku-jutluses, nagu on Kristuse sündimine, kannata­
mine, ülestõusmine, taewa minemine seatud ise ajal. Ka seisab
terwe Ewangelium, mis meie kuulutame, selle peal, et seda usu­
õpetust õieti seletakse ja mõistetakse, sest et tema peale kõik

70
meie õnn ja õnnistus on rajatud, ja see on nii tuumakas,
et meie küll sest wõime õppida.

III. Õpetus.
„Mina usun Püha Maimu sisse, üht püha ristikogu.
dust, pühade osasaamist, pattude andeksandmist, liha üles,
tõusmist ja igawest elu. Aamen."

Kõigeparem nimi, mis selle õpetusele sünniks panna on
pühitsemine, sest et Püha Waim ja tema ammel seega saab
ära seletatud, et tema pühaks teeb. Sellepärast rajame meie
endid ka sõna peale: „Püha Waim"; sest teist lühemat tähen­
dust ei ole mitte. Sest pühas kirjas on mitmesugused waimud,
nagu on inimese waim, taewa waimud ja kurjad waimud.
Aga Jumala Maimul on üksi nimi Püha Maim, see on, kes
meid on pühitsenud ja ikka weel pühitseb. Sest otsegu Isa
hüütakse Loojaks ja Poega Äralunastajaks, nõnda peame ka
Püha Maimu tema töö järele hüüdma Pühitsejaks ehk Pühaks.
Aga kuidas sünnib niisugune pühitsemine? Mastus: Otsegu
Poeg walitsuse, miska ta meid omale ostnud, oma sündimise,
surma ja ülestõusmise läbi saab, nõnda toimetab Püha Maim
pühitsemist järgmiste lükkide läbi — pühade osasaamise ehk
ristikoguduse, pattude andeksandmise, liha ülestõusmise ja
igawese elu läbi, see on, et ta meid esmalt wiib oma püha
koguduse sisse ja meid paneb ristikoguduse sülle, mille läbi
ta meid õpetab ja Kristuse juure saadab.
Ei mina ega sina teaks sugugi Kristust, ega wõiks tema
sisse uskuda ega teda Issandaks saada, kui seda mitte Püha
Maim meile armuõpetuse kuulutamise läbi ei pakuks ja muidu
kingiks. Töö on walmis tehtud. Kristus on meile waranduse teeninud ja saatnud oma kannatamise, surma ja üles­
tõusmise läbi j. n. e. Aga kui see töö katte alla jääks, et
ükski temast ei teaks, siis oleks ta asjata tehtud ja kadunud.
Aga et niisugune warandus mitte maetud ei jääks, waid
saaks pruugitud, seks on Jumal lasknud sõna kuulutada ja
meile selle läbi Püha Maimu anda, kes meile selle waranduse ja äralunastamise kätte muretseb ja annab. Sellepärast
ei ole pühitsemine mitte muud, kui Jesuse Kristuse juure
saatma, et selle anni kätte saame, mis meie eneste wäest
korda ei läheks.

71

Siis öpi seda õpetust selgeste mõistma. Kui küsitakse:
Mis sa tahad ütelda nende sõnadega: mina usun Püha
Maimu sisse? siis wdid sa kosta: mina usun, et Puha
Maim mind pühaks teeb, nagu tema nimi on. Aga nrrs
asjaga ta teeb seda ehk kurda wiisi teeb ta seda? Wastus:
Püha ristikoguduse läbi, pattude andeksandmise, liha ülestõus­
mise ja igawese elu läbi. Sest temal on iseäraline kogudus
maa peah see on ema, mis iga ristiinimese ilmale toob ja
kannab Jumala sõnaga, mis Jumal ilmutab ja õpetab, rniska
tema walgustab ja südame põlema süütab, et nad seda nrorstwad, wastu wõtwad, sest kinni peawad ja selle juure jäawad.
Sest kus tema seda ei lase kuulutada ja südamrd et
ärata, et seda kätte saamad, seal on asi hukas, nagu paawstr
all lugu oli, et usk üsna roata all seisis ja ükski enam Kristust
Issandaks ei pidanud ega Püha Maimu selleks, kes pühaks
teeb, see on, ükski ei uskunud, et Kristus meie Issand ptdr
olema, kes meile niisuguse waranduse on teeninud, ilma et
meie midagi oleksime teinud ehk seda teeninud, ja merd Jssa
meelepäraliseks on teinud. Aga mida oli siis puudu? Seda,
et Püha Maimu ei olnud, kes seda oleks lasknud ilmutada
ja kuulutada; Waid inimesed ja kurjad ro aimud olid seal, kes
meid on õpetanud oma tegude läbi õndsaks saama ja armu
leidma. Sellepärast ei ole see ka mitte enam kristlik kogudus.
Sest kus enam Kristust ei kuulutata, seal ei ole ka mitte
Püha Maimu, kes ristikogudust seab, kutsub ja kogub, ja
ilma selleta ei wõi ükski Issanda Kristuse juure saada. Nn
palju saagu siis sest usu-õpetusest. Aga sest et need tukid,
mis seal weel nimetatakse, rumalal rahwal weel mitte üsna
selged ei ole, siis tahame neid lühidelt seletada.
Usk nimetab püha ristikogudust pühade osasaamiseks;
mõlemad üheskoos täheudawad sedasama üht asja ära. Aga
ennemuiste ei olnud üks tükk mitte seal juures, ja pole ka
mitte õieti selgeste Eesti keele ümber pandud, see sõna:
pühade osasaamine. Kui meie selgeste tahame seda sele­
tava, siis peaksime teist moodi seda nimetama; sest sõna
ecclesia tähendab õieti niipalju kui „kogu". Aga meie oleme
õppinud pruukima sõna „kirik", mis lihtlabane rahwas mitte
ei pruugi rahwa hulgast, mis kokku tulnud, waid pühitsetud
hoonest ehk majast, ehk küll see hoone sellepärast aga ntme
„Urik" kannab, et rahwas sinna kokku tuleb. Sest mere, kes
kokku tuleme, rvalmistame omale ise ruumi ja anname temale
kokku tulnud rahwa hulga järele nime. Seepärast et tähenda

—

72

—

sõna „kirik" õiguse pärast mitte muub, kui üht kogu ja tuleb
see söua Kreeka keelest „Küria". Sellepärast peaks tema
nimi selges Eesti keeles olema „ristikogu" ehk „ristikogudus",
ehk kõige paremiue ja selgemine „püha ristirahwas".
Nõuda ei peaks ka sõna „osasaamine" mitte osasaami­
seks hüütama, Waid „koguduseks". Ja see sõna ei taha ühtegi
tähendada muud, kui aga näidata, mis ristikogudus on. Sest
tehti siis sõna pühade osasaamist, ehk küll Eesti keeles
seda wiisi ei räägita ega ükski seda ei mõista. Aga selges
Eesti keeles peaks ta olema „pühade kogudus", see on
üks kogudus, kus ainu pühad on olemas, ehk weel selgem
„üks püha kogudus". Seda ma ütlen sellepärast, et aru
saaks sõnast: „pühade osasaamine"; sest sellega oleme
juba nõnda õppinud, et meie faft mitte hõlpsaste enam ei
pease, ja arwatakse peaaegu juba waleusuks, kui üht sõna
muudetakse.
SeeM siis selle lisa-sõna seletus on: mina usun, et on
olemas püha hulgake ja selge usklikkude kogudus maa peal,
oma ainuma pea Kristuse all, Pühast Waimust kokku kutsu­
tud ühes uskus, meeles ja mõistuses, mitmesuguste annetega
ehitud, aga Ühes armastuse meeles, ilma eraseltsideta ja ilma
lahkumisteta. Selle koguduse liige olen ka mina, kõigist tema
warandustest on mull osa, Püha Waimu läbi olen sinna
saadetud ja sinna sisse istutatud, et ma Jumala sõna olen
kuulnud ja seda Meelgi kuulen, ja see'b see sinna sisse saa­
mise hakatus on. Sest ennegu meie sinna oleme saanud,
oleme täieste kurast päralt olnud, kes ühtegi ei Jumalast ega
Kristusest et teadnud. Nõnda jääb Püha Waim püha kogu­
duse ehk ristirahwa juure wiimse päewani, kelle läbi ta meid
ligi toob ja keda ta seks pruugib, et ta Jumala sõna kuulu­
taks, mis läbi tema pühitsemist saadab ja kaswatab, et ta
igapäew tugewamaks ja kindlamaks läheks usu ja tema Milja
poolest, mis tema kaunad.
Siis usume meie ka, et meil ristikoguduses on pattude
andeksandmine, mis püha sakramentide ja pattude andeks­
andmise kuulutuse läbi sünnib, ja peale selle meel terwe Ewangeliumi mitmesugused troosti sõnad ja salmid. Sellepärast
sünnib siin ka rääkida sest, mis sakramentidest tuleb kuulutada,
üleüldse terme Ewangelium ja ristirahwa ammetid, mis wäga
tarwilikud on, pruukida. Sest ehk küll Kristus meile Jumala
armu on teeninud ja Püha Waim meid pühaks teeb Jumala
sõna läbi selle Ühe püha ristikoguduse sees, siiski meie ilmas

73
oma liha pärast ilma patuta ei ole, mis meie weel oma
olade peal kanname.
Sellepärast on köik asjad ristirahwa seas seks seatud,
et meie igapäew selget pattude andeksandmist sõna ja tähtede
läbi enestele nõuame, et oma südametunnistust rõõmustada
ja kinnitada, nii kaua kui meie siin maa peal elame. Nõnda
teeb Püha Maim seda, et, ehk meil küll pattu on olemas, see
meile siiski mitte kahju ei wõi teha, sest et meie ristirahwa
seas oleme, kust selget pattude andeksandmist saame, see on,
et Jumal meile andeks annab ja meie teine teisele andeks
anname, teine teist kanname ja aitame.
Kus ristikogudust ei ole ja kus Ewangelium ei ole, seal
ei ole ka mitte pattude andeksandmist saada, ega seal ka
mitte pühitsust ei wõi olla. Sellepärast on need kõik ise endid
wälja heitnud ja on temast lahkunud, kes mitte Ewangeliumi
ja pattude andeksandmise läbi ei taha pühaks saada, waid
kes tegude läbi omale pühitsust tahtwad otsida ja teenida.
Aga sest et pühitsus on alganud ja igapäew kosub, siis
ootame meie, et meie liha saaks hukka mõistetud ja kõige
roojastusega maha maetud, aga jälle auuga ette tuleks ja üles
tõuseks uus ihu terweks täielikuks pühitsuseks uue igawese elu
sees. Sest nüüd, siin maa peal, oleme aga poolkaudu puh­
tad ja pühad, et Püha Waim ikka meie kallal oma tööd teeks
Jumala sõna läbi, ja meile igapäew pattude andeksandmist
wälja jagaks, kuni meie teise, igawese elu kätte saame, kus
enam pattude andeksandmist tarwis ei saa olema, waid meie
täiesti puhtad ja pühad inimesed oleme, täis wagadust ja
õigust, peastetud ja lahti patust, surmast ja kõigest õnnetusest,
uues suremata ja äraseletud ihus.
Waata, see'b siis kõik Püha Waimu ammet ja töö on,
et ta siin maa peal pühitsust alustab ja igapäew seda kosu­
tab, nende kahe asja läbi. Aga kui meie ära mädaneme,
siis saab ta seda ühel silmapilkmise ajal täiesti walmis tegema ja
meid selle juure igaweste hoidma nende kahe wiimse tüki läbi.
Et nüüd seisab lugeda „liha ülestõusmine", ei ole
ka mitte oiges Eesti keeles räägitud. Kui meie kuuleme sõna
„liha", siis mõtleme ikka liha kärni peale. Aga selges Eesti
keeles wõtaksime wist nõnda ütelda.- „Ihu ehk surnukeha
ülestõusmine". Aga sõnade pärast ei maksa riielda, kui
meie aga need sõnad õieti mõistame.
See'b nüüd see usu-õpetus on, kelle töö ikka peab edasi
minema ja jääma. Sest loomise kasu on meil ju käes, ja

74 —
äralunastamise töö on meile ka ju korda saadetud. Aga
Püha Waim teeb oma tööd alati ilma wäsimata wiimse
päewani ja on seks seadnud ühe koguduse maa peale, kelle
läbi tema kõik räägib ja toimetab. Sest tema pole weel mitte
oma ristirahwast kokku saanud, ega pattude andeksandmist
kõikidele woinud rotilja jagada. Sellepärast usume meie selle
sisse, kes meid igaptiew ligi toob oma sõna läbi, ja meile
usku annab, kaswatab ja kinnitab sellesama sõna ja pattude
andeksandmise läbi, et ta meid, kui ta seda kõik on malmis
teinud, ja meie selle juure jääme ja maailmale ja kõige õnne­
tusele ära sureme, wiimaks täiesti ja igaweste pühaks teeb;
seda ootame meie nüüd usuga sõna läbi.
Maata, siin on sulle terwe Jumala olemine, tahtmine ja
töö lühikeste ja ommeti tuumaka sõnadega selgeste ja peeneste
silma ette maalitud, nende sees seisab kõik meie tarkus, mis
ülem on, kui kõige inimeste tarkus, meeled ja mõistus. Sest
kõik maailm, ehk ta küll kõige hoolega on taga nõudnud ja
püüdnud mõista, kes ommeti Jumal peaks olema ja mis
meel tal on ja mis ta teeb, siiski ei ole ta ühtegi neist asjust
ilmas roõinud kätte saada. Aga siin on sull seda kõik kõige
rikkamal roiisil antud, sest Jumal ise on seda ilmutanud ja
lahti teinud oma isaliku südame ja ärarääkimata armastuse
kõige sügawama sügawuse otse neis kolmes usu-õpetuses. Sest
seks on tema meid loonud, et ta meid wõiks ära lunastada
ja pühitseda, ja peale selle, et ta meile kõik on armust annud
pruukida, mis taewa sees ja maa peal on, on tema meile ka
weel oma Poja ja Püha Maimu annud, et ta meid nende
läbi enese juure saaks saata. Sest meie ei wõiks, (nagu ülewel juba sest rääkisime) ilmas sinna saada, et meie Isa hel­
dust ja armu tunneme, ilma Issanda Jesuse Kristuseta, kes
Isa südame peegel on, ja ilma temata ei näe meie muud
kedagi, kui aga üht wihast hirmsat kohtumõistjat. Ja Kristu­
sest ei teaks meie ka mitte sugugi, kui meile teda mitte Püha
Maimu läbi ei oleks ilmutatud.
Sellepärast teewad need usu-õpetused wahe meie ristiinimeste ja muu inimeste roahel maa peal. Sest kes peale
ristirahwa on maa peal elamas, olgu nad paganad, Türk­
lased, Juudid ehk wale-ristiinimesed ja salalikud, olgu küll,
et nad ühe tõsise Jumala sisse usuwad ja teda kummardawad,
nemad ommeti et tea, mis meel temal nende wastu peaks
olema ja ei julge ka mitte loota, et tema käest neile midagi
head ja armastust tuleb, ja sellepärast jääroad nemad ka iga-

75
wese wiha alla ja igawese hukatuse sisse. Sest neil ei ole
Jesust Kristust, ega ole nemad mingisuguste Püha Maimu
annetega walgustud ega ehitatud.
Sest sa nüüd selgeste näed, et usk hoopis teistsugu õpe­
tus on, kui kümme käsku. Sest need andwad meile sest küll
õpetust, mis meie peame tegema, aga usk nimetab meile, mis
Jumal meile teeb ja annab. Kümme käsku on ka muidu
iga inimese südame sisse kirjutatud, aga usku ei wõi ühegi ini­
mese tarkus mõista ega kätte saada, waid Püha Maim peab
meile sest õpetust andma. Seepärast ei tee käsu õpetus ini­
mest weel mitte ristiinimeseks, sest Jumala wiha ja nuhtlus
jääb ikka meie peale, sest et meie seda ei wõi pidada, mis
Jumal meilt pärib, aga usu-õpetus saadab selget armu, teeb
meid wagaks ja Jumala meelepäraliseks. Sest selle tundmise
läbi hakkame himustama ja armastama kõiki Jumala käskusid,
sest et meie näeme, kuidas Jumal ennast täiesti ja kõigega,
mis tal on ja mis ta suudab teha, meile abiks annab, et
kümme käsku saame pidada; taewa Isa annab meile kõik,
mis tema on loonud, Kristus annab meile kõik oma teud,
ja Püha Maim kõrk oma annid.
Sest nüüd olgu küllalt räägitud usust, et rumalal rahwal oleks tundmise hakatus käes, mis neile mitte liiaks koor­
maks ei ole, et, kui nad seda mõistwad, ise pärast hakkawad
suuremat tundmist nõudma, ja mis nad siis pühast kirjast
õpiwad, seie juure panewad ja ikka rohkem mõistmise ja tund­
mise poolest kaswawad.
Sest meil on, nii kaua kui maa peal elame, ommeti igapäew küllalt weel sellest kuulutada ja õppida.
III. jagu.

P a l w u s e st.
Meie Zssa palwus.

Meie oleme nüüd kuulnud, mis meie peame tegema ja
uskuma, ja et nende asjade sees köigeparem ja õndsam elu
seisab. Nüüd tuleb kolmas tükk, kuida wnsi peame paluma.
Sest et meiega ju see lugu on, et ükski inimene need kümme
käsku täiesti ei saa pidada, ehk ta küll on hakkanud uskuma;
ja et kurat kõigest wäest ja maailm ja meie oma liha selle
wastu panewad, siis ei ole ühtegi asja nii kibedaste tarwis,

76
kui et meie alati Jumala kõrwu ära täidame, see on teda
appi hüüame ja palume, et ta meile annaks usku ja käsu
täitmist, ja seda meile hoiaks ja kaswataks, ja et tema kõik,
mis meid selle poolest wöiks segada ja keelata, ära kantaks.
Aga et meie teaksime, mis ja mill wiisil meie peame palwet
tegema, seks on Issand Jesus Kristus ise meile õpetanud
wiisi ja sõnu, nagu näha saame.
Aga erinegu Meie Jssa palwet seletame, on wist kibedaste tarwis, rahwast maenitseda ja äratada palwele, nagu
ka Kristus ja apostlid on teinud. Ja esimene asi olgu, et
meie teame, et Jumala käsu pärast meie kohus ja kord on
palwet teha. Sest nõnda oleme meie kuulnud teises käskus:
„Sina et pea Jumala nime mitte ilma asjata suhu
wõtma," ja et need sõnad päriwad, et meie tema püha nime
kiidame ja kõige häda sees appi hüüame ja palume. Sest
„appi hüüdma," ep ole muud kui paluma, nõnda et seda
kangeste on kästud, nagu muud Jumala käsud, et meil teisi
jumalaid et pea olema, et meie et pea tapma, ega warastama j. n. e. Ükski siis ärgu arwagu, et fee üks puhas,
kas paluda wõi palumata, nagu mõned harimata inimesed
niisuguses mõttes elawad: Mikspärast mina peaksin paluma?
Kes teab, kas Jumal mu palwest hoolib ehk seda tahab
kuulda? Kui mina ei palu, siis palub keegi muu. Ja aega­
mööda öppiwad sellega, et nad ilmaski enam et palu ja
wabandawad endid seega, otsegu meie peaksime ütlema ja
õpetama, et et pea ega tohi paluda, sest et meie tühjad ja
salalikud palwed ära põlgame.
Aga fee on küll tõsi, et need palwed, mis seiamaale
kirikus on tehtud ja lobisetud, mitte palwed ei ole olnud; sest
niisugune wäljaspidine asi, kui seda õieti tehakse, wõib küll
noorte lastele, koolipoistele ja rumala inimestele paras olla,
olgu ta lauldud ehk loetud, aga seda ep ole mitte palutud.
Aga fee on palwe, nagu teine käsk õpetab, Jumalat appi
hüüdma kõige häda fees. Seda ta tahab meilt ja et
jäta feda mitte meie hooleks, Waid meie peame paluma, kui
tahame ristiinimefed olla, nõndafamuti kui meie peame isa ja
ema ja ülemate form wõtma. Sest appi hüüdes ja paludes
auustame meie ja pruugime õieti Jumala nime. Seda pead
fa kõige pealt tähele panema, et sedawiisi niisugused mõtted
faawad surutud ja waigistatud, mis meid sest tahawad ärakeelata ja meile hirmu steha. Sest otsegu see ühtegi et maksa,
et poeg isa wastu ütleks: mis lugu on minu sönawõtmisest?

77

Mina tahan minna ja teha, mis ma suudan, see on ommeti
köik üks; Waid seal seisab ülewel Jumala käsk: sina pead
seda tegema; nõndasamuti ei ole see ka mitte meie tooli alla
antud, seda teha ehk tegemata jätta, toaid meie peame paluma,
muidu meie saadame Jumala wiha eneste peale.
Seda tuleb siis kõige enamiste tähele panna, et meie
seda moodi ära kautame need mõtted, mis meid keelatoad
palumast, otsegu poleksgi suur lugu sest, kas palume toõi
mitte, ehk otsegu oleksid palwed nende peale pandud, kes püha­
mad ehk Jumalaga enam sõbrad on, kui meie; nagu ülepea
inimese lihalik süda nii pöörane ja wastune on, et ta ikka
Jumala eest põgeneb, ja artoab, et Jumal ei taha ega himusta
meie paltoid, sest et meie patused oleme ja muud ei ole teeni­
nud, kui nuhtlust. Niisuguste mõtete toastu peame meie seda
käsku pruukima ja Jumala poole pöörma, et meie teda, sõna­
kuulmata olles, mitte toeel enam ei toihasta. Sest selle käsu
läbi annab tema meile selgeste küll teada, et ta meid mitte
ei taha enese juurest ära lükata ega ära ajada, ehk meie küll
patused oleme, toaid ennemine meid tahab enese juure tõm­
mata, et meie endid tema ette alandame, oma häda ja toiletsust temale kaebame, ja armu abi palume. Nõnda loeme ka
pühast kirjast, et tema toihastab nende peale, kes oma patu
pärast peksa saatvad, et nad mitte jälle tema poole ei pöörnud ja palme läbi tema toiha ei ole toaigistanud ja tema
armu otsinud.
Sest et nii kangeste on kästud paluda, pead sa nüüd
mõistma ja artoama, et hoidku igaüks palwet põlgamast, maid
pidagu „sest suurt lugu, ja toötku omale õpetust teistest käsku­
dest. Üks laps ei pea ümas mitte põlgama isa ja ema sõna
kuulmast, lvaid peab ikka mõtlema: See on sõnawõtmise tegu,
ja mis ma teen, ei tee ma mitte muu asja pärast, kui et ma
Jumala käsu alla heites lähen; selle peale toöin ma toetada
ja sest suurt lugu pidada, ei mitte sellepärast, et mina seda
toäärt olen, toaid käsu pärast. Nõnda on lugu ka siin; mis
meie iial palume, peame nõnda paluma, otsegu oleks Jumal
seda meilt pärinud, ja nõnda mõtlema: Minu pärast ei maksaks
paltoe ühtegi, aga selle pärast peab ta maksma, et Jumal
seda on käskinud. Nõnda peab igaüks, kellel midagi palumist
on, üks köik, mis see on, ikka Jumala ette astuma, selle käsu
sõna kuuldes ja toõttes.
Sellepärast palume ja maenitseme meie igaüht, et tema
seda südamesse toõtaks ja ei miilgi kombel palwet ei wõtaks

78
põlata. Sest siit saadik on seda wiisi Õpetatud kurati nimel,
et ükski sest ei ole lugu pidanud, waid on arwanud, et sest
saab, kui aga tegu on tehtud, kas kuulgu Jumal seda roõi
mitte. Niisugune palwe on tuule katte loetud ja on sellepärast
ka üks tühi kadunud palwe. Sest niisuguste arwamiste läbi
laseme meie endid eksitada fa ära hirmutada: mina ep ole
mitte püha küll: kui ma nii püha ja wäärt oleksin, kui Püha
Peetrus ehk Paulus, siis tahaksin paluda. Aga niisugused
mõtted taganegu kaugele ära. Sest seesama käsk, mis Pauluse
kohta käib, käib ka minu kohta, ja teine käsk on nii hästi
minu pärast antud kui tema pärast, nõnda et tema mitte pare­
mast ehk pühamast käsust ei wÕinud kiidelda.
Seepärast pead sa nõnda ütlema: Minu palwe, mis ma
loen, on ju niisama kallis, püha ja Jumala meelepärast, kui
püha Pauluse ja muu püha inimeste palwe. Sest mina lepin
küll seega, et tema oma olemise poolest püham on olnud
mind, aga käsu poolest ei ole ta mitte püham olnud, sest et
Jumal mitte palwe peale ei waata inimese pärast, waid oma
sõna ja meie sõnakuulmise pärast. Sest Jumala käsu peale
rajan ka mina, kõige pühadega, oma palwed, ja palun just
sedasama, mis nemad on palunud ehk paluwad; seepärast
kulub mulle palwe nõndasamuti ehk weel enam ära, kui neile
pühadele.
See olgu siis esimene ja tarwilisem asi, et kõik meie pal­
wed endid rajawad ja peawad seisma Jumala sõna wõtmise
peal, ilma meist lugu pidamata, kas olgu meie patused,
wõi wagad, seda wäärt ehk olemata. Ja peame teadma, et
Jumal mitte sellega nalja ei tee, waid tahab wihastada ja
karistada, kui meie mitte ei palu, just nagu ta kõik sõnakuul­
mata lugu nuhtleb. Ja siis teiseks, et tema mitte ei taha,
et meie palwed tühjaks peawad minema ehk kadunud olema.
Sest kui tema sinu palwed ei tahaks kuulda, siis ei annaks
tema mitte käsku paluda ja ep oleks seda ka mitte nii kangeste käskinud.
Teiseks peab see meid seda enam ajama ja sundima, et
Jumal ta ühe tÕutuse sinna juure on lisanud ja ütelnud, et
see peab „Jah" ja „tõesti" olema, mis meie palume, nagu
ta ütleb 50. Taweti laulus: Hüüa mind appi ahastuse
päewal, siis tahan mina sind sest wälja kiskuda, ja
sina pead mind auustama. Ja Kristus ütleb Matteuse
Ewang. 7: Paluge, siis peab teile antama j. n. e.
Sest igaüks, kes palub, see saab. Niisugused tõmused

79
peaksid ju meie südame äratama ja meile lusti ja himu tegema
palwele, sest tema ju tunnistab oma sõnas, et meie palwe
tema meelest armas on ja et ta seda tahab kuulda ja seda
mööda teha, et meie mitte ei peaks seda põlgama ega tuule
kätte ajama ega otsegu kotis paluma. Ja seda wõid sina
temale ette panna ja ütelda: armas isa, siin ma tulen ja
palun, ei mitte oma tahtmise järele ega sellepärast, et mina
seda wäärt oleksin, Waid sinu käsu ja tõutuse peale, mis mind
ei wöi eksitada ega petta. Kes nüüd niisuguse Jumala tõu­
tuse peale uskuma ei jää, see peab jälle teadma, et ta Jumalat
wihastab, sest et ta Jumala auu maha kisub ja teda walelikuks teeb.
Peale selle peab ka see meid meelitama ja tõmbama
palwele, et Jumal peale käsu ja tõutuse meie ette jõuab, ja
ise wiisi ja sõnad seab ja meie suhu paneb, kuidas ja mis
asja meie peame paluma, et meie näeksime, kuidas tema süda­
mest meie häda peale halastab, ja ei pea mitte kahe wahel
olema, kas palwe ka tema meele järele on, ja et seda tõesti
kuuldakse, — ja see on küll suur kasu muu palwe kohta, mis
meie wast omast peast loeme. Sest nende juures wõiks südame
tunnistus ikka kahe wahel olla ja ütelda: Mina olen palu­
nud, aga kes teab, kas see ka tema meele järele on, ehk kas
ma ka olen õigel wiisil lugenud. Sellepärast maa peal sündsa­
mat palwet ei ole, kui igapäewane Meie Jssa palwe, sest
temal on niisugune kaunis tunnistus juures, et Jumal seda
hea meelega lubab kuulda; selle wastu meie küll mitte terwe
maailma wara ei peaks wahetama.
Ja sellepärast on seda nõnda ette kirjutatud, et meie
näeme ja meeles peaksime häda, mis meid peab ajama ja
sundima alati paluma. Kes tahab paluda, see peab midagi
tooma, ette panema ja nimetama, mis ta himustab; aga kui
ta seda ei tee, siis et sünni seda palweks nimetada.
Sellepärast oleme meie ka õigusega munkade ja preestrite
palwed tühjaks mõistnud, kes ööd kui päewad kangeste huluwad ja ürmsewad; aga ükski nende seast ei mõtle sugugi palwe
peale, ja kui kõik kirikud ja nende preestrid kokku wõtaksime,
siis nad peaksid tunnistama, et nad weel elades ei ole süda­
mest Jumalalt tilka wiina palunud. Sest. ükski nende seast
ei ole sellepärast palunud, et ta Jumala sõna alla heidab ja
tema tõutust usub, ja ei pole ka mitte teadnud, seda tarwis
olewat, Waid on arwanud (kui ta aga hästi oli ümisenud)
ühe heateu teinud olewat, miska Jumalale wõib ära maksta,

80

mis wolgu on; nemad ei tahtnud mitte Jumala käest midagi
wõtta, maid temale anda.
Aga kus õieti palwet loetakse, seal peab ka tõsine meel
olema, et inimene oma häda tunneb, mis meid waewab ja
ajab appi hüüdma ja kisendama. Siis läheb palwe enesest
juba õieti hästi, nagu ta peab minema, et õpetamist tarwis
ei ole, kuidas selle wastu peab walmistama ja seda õieti
lugema. Aga sest hädast, mis meil enestel ehk teiste pärast
peab olema, õpetab Meie Jssa palwe sind küllalt. Selle­
pärast peab ta meile seks abiks olema, et meie selle seest oma
häda õpime meele tuletama ja tähele panema ja südamesse
tootma, et meie laisaks ei jää paltoele. Sest meil kõigil on
küllalt puudu, aga see on meie toiga, et meie seda puudust
ei tunne ega näe. Sellepärast ka Jumal tahab, et sina oma
häda ja tarwidust kaebad ja nimetad; temal ju seda teadmata
ei ole, aga sina pead oma südant seda toiisi põlema süütma,
ikka rohkemine paluma Jumala käest, et sulle muud tartois
ei lää, kui aga mõlema käega rohkeste wõtta.
Sellepärast oleks toaga hea, et meie õpiksime lapsest
saadik igapäeto paluma oma häda eest, mis meie tunda
saame, ja teiste inimeste häda eest, kelle seas meie elame,
nagu on õpetajad, ülemad, naabred, pere, ja ikka Jumalale
nimetama tema käsku ja tõutust, ja meeles pidama, et tema
ei taha, et seda saaks põlatud. Seda ma ütlen sellepärast,
et ma sootoin, et inimesed jälle õplksitoad õieti paluma ja ei
mitte nii toore ja külma südamega oma elupäitoi edasi ei
ajaks, sest sedatoiisi jäätoad nad igapäeto enam kõlwaturnaks
palwele, mis just kurat tahab ja kõigest toäest püüab korda
saata, sest tema teab küll, mis häda ja kahju temale sest
tuleb, kui palwe õieti pruugitawaks saab. Sest seda peame
meie teadma, et kõik meie wari ja kaitsmine palwes seisab.
Sest meie oleme kuraki ja tema mäe ja wöimuse wastu liig
nõdrad, nemad wõiksid meid küll jalgadega tallata. Selle­
pärast peame seda meeles pidama ja sõjariistad kätte tootma,
miska ristiinimesed peawad ehitatud olema, kurati wastu
seisma
Sest mis sa artoad? mis see on olnud, mis seiemaale nii suured asjad on korda saatnud, meie toaenlaste
nõuud, tapmise ja mässamise on ära wostnud ja lämmata­
nud, miska kurat meid ja Ewangeliumi on tahtnud kautada?
Mõne toaga inimeste palwe on kui raud müür meie wahele
tulnud ja meie eest sõdinud. Muidu nad oleksid hoopis teist
lugu näinud, et kurat terme Saksamaa wiimse were tilgani

81

oleks ära rikkunud. Aga nüüd nad wõiwad seda naerda ja
pilkada. Aga meie tahame need waenlased ainuüksi palwega
ära wõita, kui meie aga jääme palwesse ja mitte laisaks ei
jää. Sest kus iial üks waga ristiinimene paludes loeb:
„Armas Jssa, sündigu ommeti sinu tahtmine," seal ütleb
Jumal ülewel taewas: „Jah, armas laps, see peab nõnda
olema ja sündima, kuratile ja kõige maailmale pahanduseks."
Nn palju olgu siis maenitsuseks öeldud, et meie kõige
pealt õpiksime palwetamist suureks ja kalliks pidama, ja möistaksime õiget wahet pidada lobisemise ja palwe wahel. Sest
meie millgi kombel palwet tühjaks asjaks ei arwa, Waid aga
seda tühja hulumist ja ümisemist, nagu ka Kristus pitka lorisemist tühjaks arwab ja keelab.
Nüüd wõtkem Meie Jssa palwet selgeste ja lühidelt sele­
tada. Seal on siis seitsmes palwes järgi mööda kõik häda
läbi wõetud, mis meile wöiks sündida, ja iga häda on nii
suur, et juba see meid peaks ajama, terwel elu ajal seda ikka
uuesti jälle paluma ja lugema.

I. Palwe.
„Pühitsetud saagu sinu nimi."

Need sõnad ei ole mitte üsna selged, sest meie oma ema­
keeles loeksime nõnda: Taewane Jssa, aita, et aga sinu nimi
peaks püha olema. Mis siis see palwe õieti on, et tema
nimi saagu pühitsetud? Kas ta ei ole enne juba püha?
Wastus: Jah, tema on igal ajal püha isieneses, see on oma
olemise poolest, aga meie ei pruugi seda mitte pühaste. Sest
Jumala nime on meile antud, sest et meie ristiinimeseks oleme
saanud ja ristitud oleme, et meie peame olema Jumala lapsed
ja et meil sakramentid käes peawad olema, miska tema ennast
meiega ühendab, nõnda, et kõik, mis Jumala päralt, meie
pruukida on antud.
Siis peab see meie kõige ülem mure olema, et Jumala
nimele auu antakse, et seda pühaks saaks peetud, kui meie
kõigeülem püha warandus, mis meil on; ja et meie, kui tema
wagad lapsed, sellepärast palume, et tema nimi, mis muidu
küll taewas püha on, ka maa peal meie juures ja kõige ini­
meste juures püha oleks ja seks ka jääks.
Aga kuida wiisi saab tema nimi meie juures pühaks?
Kõigeselgem wastus on see: Kui mõlemad, meie õpetus ja
6

82

elu, kristlikud ja jumalikud on. Sest et meie sessinatses
palwes Jumalat Jssaks kutsume, siis on meie kohus ja kord,
et meie igapigi oleme ja elame kui Jumala lapsed, et temale
wertest mitte häbi ei tule, Waid auu ja kiitus.
Nüüd saab Jumala nimi meist kas sõnade ehk tegu­
dega teatatud. (Sest mis meie maa peal teeme, peab olema
sõna ehk tegu, rääkimine ehk tegemine.) Esiteks saab Jumala
nime seda wiisi teutatud, et meie kuulutame, õpetame ehk
räägime Jumala nimel, mis wale ja eksitaw on, nõnda et
tema nimi meie waled peab ehitama ja katma. Sedawiisi
saadetakse Jumala nimele kõige suuremat häbi ja teutust.
Teiseks teutatakse ka Jumala nime, kui meie seda püha nime
pruugime kurjuse katteks, Mandudes, needes, lausudes j. n. e.
Kolmandaks awaliku kurja elu ja tegudega, kui need, kes
rrstirmmese ja Jumala rahwa nime kandwad, abielu rikkujad
joodrkud, raha ahned, kadedad ja keelepeksjad on. Siis saab
jälle Jumala auu nimi meie pärast häbi sisse ja teutatud.
Sest otsegu lihasel isal häbi on ühe tigeda ärakadunud lapse
parast, mis sõna ja teuga tema wastu hakkab, ja tema pärast
teutatud saab, nõnda on see ka Jumalale teutuseks, kui meie,
kes tema nime^ kanname ja kelle käe tema mitmesugune wara
on, teist wiisi õpetame, räägime ja elame, kui wagad taewalikud lapsed, et ta peab seda kuulma, et meitest saab öeldud,
et meie mitte Jumala lapsed ei ole, Waid kurati lapsed oleme.
Siis sa ju mõistad, et meie esimeses palwes sedasama
palume, mis Jumal teises käskus pärib, et meie tema
nime mitte kürjaste ei pruugi, wandudes, needes, waletades,
pettes j. n. e., Waid kasulikult pruugime Jumala kiituseks
ja auuks. Sest kes Jumala nime ühe kurja asja pärast
pruugib, see teutab seda püha nime, nagu ennemuiste arwati
kirik teutatud olewat, kui seal inimene oli saanud tapetud
ehk muud suurt ülekohut oli rehtud. Siis on sest tükist kerge
aru saada, kui meie aga õieti seda seletame, et pühitsema nii
palju tähendab, kui kiitma, tänama ja auustama niihästi
sõnade kui ka tegudega.
Maata nüüd ise, kui kibeduste tarwis niisugune palwe
on. Sest meie näeme, kui palju liigusku ja waleöpetajaid
maailmas on, kes kõik Jumala püha nime pruugiwad oma
kurati õpetuse katteks, siis peaksime alati kisendama ja appi
hüüdma kõige. nende wastu, kes Wale õpetust õpetawad ja
usuwad, ja mis meie Ewangeliumi ja puhta õpetuse wastu
on, seda tagakiusab ja tahab ära kautada, nagu piiskopid,

83
ülekohtused ja liigusulised j. n. e. Aga see palwe kulub ka
meile waestele kibedaste ära, kellel Jumala sõna käes on,
aga kes mitte selle eest Jumalale tänu ei anna ega seda mööda
ei ela, nagu meie peaksime elama. Kui sina siis südamest
seda palwet palud, siis wõid sa selle peale julge olla, et see
Jumala meele järele on, sest armsamat asja ei woi ta kuulda,
kui et tema auu ja kiitust üle kõige asjade tõstetakse, tema
sõna puhtaste kuulutatakse ja armsaks ja kalliks peetakse.

II. Palwe.
„Sinu riik tulgu."

Nagu meie esimeses palwes oleme palunud, mis Jumala
auule ja nimele möödub, et Jumal wõtku keelda, et maailm
mitte oma tigedust ja walet sellega ei kataks ega ehitaks,
waid seda pühaks peaks õpetuse ja eluga, et ta meie kohta
saaks kiidetud ja auustatud, nõnda palume ka siin, et ka
tema riik peaks tulema. Aga otsegu Jumala nimi iseenesest
püha on, ja meie siiski palume, et ta meie juures peab püha
olema, nõnda tuleb ka tema riik ilma meie palweta isegi;
aga ommeti meie palume, et see meie juure tuleks, see on,
meie seas ja meie juures liikumas oleks, nõnda et ka meie
nende seast oleksime, kelle juures tema nimi saab pühitsetud
ja kelle juure tema riik tuleb.
Mis tähendab nüüd seesinane „Jumala riik?" Wastus:
mitte muud, kui seda, mis meie ülewel uskus kuulsime, et
Jumal oma Poja, Kristuse meie Issanda, maailma sisse on
läkitanud, meid peastma ja lunastama kurati wöimuse alt ja
enese juure saatma ja meie üle walitsema kui õiguse, elu ja
önsuse kuningas patu, surma ja kurja südametunnistuse wastu.
Seks on tema ka oma Püha Waimu annud, kes meile seda
kõik peab kätte muretsema, oma püha sõna ja oma wäega
uskus walgustama ja kinnitama.
Sellepärast palume meie nüüd siin esiteks, et, mis Kristus
meile on saatnud, meie juures wägewaks saaks, ja et tema
nimi Jumala sõna ja kristliku elu läbi nõnda saaks kiidetud,
et meie, kes seda oleme wastu wõtnud, selle juure jääksime
ja igapäew selle sees kaswaksime, ja et teised inimesed seda
ka wõtaksid ja et ta wägewaste maailmas walitseks, et neid
rohkeste oleks, kes Jumala armuriiki saawad, äralunastami6*

84
sest osa saanud Püha Waimu abiga, nõnda et meie kõik
sesse ühte kuningriiki, mis nüüd alganud on, igaweste jääme.
Sest Jumala riik tuleb kahesugusel wiisil meie juure:
esiteks siin ajalikult sõna ja usu läbi, teiseks igaweste awalikuks saamise läbi. Nüüd palume meie kumbagi, et see tuleks
neile, kes weel mitte selle sees ei ole, ja meile, kes juba seda
oleme kätte saanud, igapäewase kaswamise läbi, ja eespool
igaweses elus.
Kõik need asjad ei tähenda mitte muud, kui oleks öel­
dud: Armas Jssa, meie palume, anna meile esite oma sõna,
et Ewangelium saaks õieti kuulutud terwes maailmas; teiseks,
et seda ka saaks usu läbi wastu wõetud, meie sees tööd teeks
ja elaks, et nõnda sinu riik meie seas walitseks sõna ja Püha
Waimu wäe läbi, ja kurati riik saaks ära wöidetud, et temal
õigust ega meelewalda meie üle ei oleks, kuni see täiesti saab
rikutud ja patt, surm ja põrguhaud kautud, et meie igaweste
wõime elada täielikus õiguses ja õnsuses.
Sellest sa näed, et meie siin mitte leiba ega muud ajalikku
kaduwat wara ei palu, Waid üht igawest ära arwamata kallist
warandust. Lühidelt palume meie seda loik, mis Jumala
päralt on, mis hoopis suurem on, kui et ühegi inimese süda
seda tohiks himustada, kui mitte tema ise meid poleks käski­
nud seda paluda. Aga sest et tema on Jumal, siis tahab
Ta ka seda anu omale saada, et Ta hoopis rohkem annab,
ku keegi wõib mõista, otsegu üks igawene kadumata hallikas^
mis seda rohkem wett annab, mida rohkem tema seest wälja
jookseb. Ja Jumal meilt suuremat ei päri, kui et meie palju
ja, suuri asju temalt palume, ja saab selle pärast wihaseks,
kui meie mitte julgeste ei palu ega päri.
Sest otsegu peaks kõige rikkam wägew keiser ühe waese
sandi käskima paluma, mis tema aga iial himustab, ja walmis
oleks, suurt keiserlikku andi andma, ja see jõle mees mitte
muud ei peaks omale paluma, kui aga ohwa leent; eks teda
ei saaks kelmiks ja kurjategijaks arwatud, kes keisri käsku
teutab ja pilkab, nõnda et tema wäärt et ole, tema silma
ette tulema. Nõnda ka saadame Jumala peale suurt teutust
ja häbi, kui meie, kellele tema nii ära rääkimata palju wara
pakub ja tõukab anda, seda põlgame ehk ei julge wastu wõtta,
ja waewalt aga kannikat leiba julgeme paluda.
Jah, see tuleb kõik sest hirmsast uskumata meelest, mis
mitte ei looda, Jumala käest nii palju head wõiwat saada,
et ta kõhtu täidab, olgu rääkimata, et tema niisugused igawesed

85

warandused peaks ilma kaksipidi mõtlemata Jumala käest
ootama saawat. Sellepärast peame meie endid selle wastu
kinnitama ja seda kõige esmalt paluma, siis peawad kõik
muud asjad meil ka rohkeste olema, nagu Kristus õpetab
(Matt. 6. 33): Nõudke esite Jumala riiki ja tema
õlguft, siis peab teile seda kõik pealegi antama.
Sest kuis peaks meil ihulikust asjust puudu olema, kui tema
meile töutab anda igawesed ja taewalikud asjad?

III. PaLwe.
„Sinu tahtmine sündigu kui taewas, nõnda ka maa peal."

Seiamaale oleme meie palunud, et tema nimi meie juures
saaks pühitsetud ja tema riik meie seas walitseks. Neis kahes
on kõik Jumala auu ja meie õnsus koos, nõnda et meie
Jumalat ja kõik tema warandused omaks saame. Aga nüüd
on hädaste tarwis, et meie seda kõik kinni peame ja ei lase
endid sealt ära kiskuda. Sest otsegu ühes riigiä hea seadus­
tega nutte üksi neid ei pea olema, kes ehitawad ja hästi
walitsewad, Waid ka neid, kes kaitsewad, hoidwad ja selle
peale waatawad, et seadusi peetakse, nõnda on lugu ka siin.
Kui meie küll oleme kõige rängema häda wastu palunud
Ewangeliumi, usku ja Püha Maimu, et tema meie üle walitseks
ja kurati wõimu alt peastaks, siis peame ka paluma, et tema
laseks oma tahtmist sündida. Sest meie saaksime wäga imeks
panema, nende kahe esimesega leppides, kui palju kõik need
inimesed merd tagakiusaksid ja meile hoopa annaksid, kes
julgewad nende kahe tüki wastu hakata ja neid keelata.
Sest ükski ei taha uskuda, et kurat kõigest wäest selle
wastu sõdib, kes ei wöi sallida, et keegi õiget õpetust õpetab
ehk usub; ja see saadab temale suurt roolil, et ta peab laskma
awalikuks saama oma waled ja hirmsad asjad, mis Jumala
nime katte all puusaks kiideti, ja et neid südamest wälja
aetakse ja sedawiisi tema riigile kahju ja häda tehakse. See­
pärast tema ka kui wihane waenlane turtsub ja möllab kõi­
gest wäest ja jõuust; peale selle wõtab ta kõik oma sõjamäed
kokku ja palub omale appi maailma ja meie oma liha. Sest
meie liha on iseenesest laisk ja kurja peale walmis, olgu küll,
et meie Jumala sõna oleme wastu wötnud ja usume; aga
maailm on tige ja kuri. Siis ta ässitab, siis ta puhub ja
üritab, et ta meid aga saaks keelata, tagasi ajada, rõhuda

86
ja jälle oma tooli alla panna. See'b tema tahtmine, tema
meel ja mõtted on, seda ta nõuab ööd kui püewad taga ja
katsub kõik oma kunsti, tigedust, katoalust, wiisid ja teed, mis
tema aga iial saab toälja artoata.
Sellepärast peame meie, kes ristiinimesed tahame olla,
seda teadma ja meeles pidama, et kurat kõige oma inglitega
ja tertoe maailm meie toaenlased on, kes meile kõik õnnetust
ja südame kurtoastust püüdtoad saata. Sest kus Jumala
sõna saab kuulutud, toastu toõetud ehk ustud ja kasu saadab
ja toilja kannab, sealt ei pea armas püha rist ka mitte ära
olema. Ja ärgu artoagu ükski, et temal rahu saab olema,
toaid ta peab kõigist lahti lööma, mis tal maa peal on,
toarast, auust, kojast ja majast, naesest ja lapsest, ihust ja elust.
See teeb meie lihale ja toana Aadamale toalu, sest meie peame
tugetoaste kinni pidama ja kannatlikult kannatama, kui meie
peale tullakse, ja peame ka käest ära andma, mis meilt ära
toõetakse.
Seepärast on ka siin kibedaste tartois, alati paluda:
Armas Jssa, sinu tahtmine sündigu, ei mitte kurati ega meie
toaenlaste ega kõige nende tahtmine, kes sinu püha sõna tahttoad taga kiusata ja rikkuda ehk sinu riiki keelata tulemast;
ja anna meile, et meie kõik, mis selle pärast peame kannatama,
kannatlikult kanname ja ära toõidame, ja et meie toaese liha
nõdruse ega laiskuse pärast ei tagane ega sind maha ei jäta.
Waata, nõnda oleme neis kolmes paltoes liht toiisil
tartoituse seletanud, mis Jumala enese kohta käib, aga kõik
meie pärast, sest kõik, mis meie palume, maksab üksi meie
kohta, et, nagu öeldud, ka meie sees sünniks, mis muidu ikka
peab sündima.
Sest otsegu ilma meie palweta tema nimi peab saama
pühitsetud ja tema riik peab tulema, nõnda peab ka tema
tahtmine sündima ja tõeks minema, mõllagu, toihastagu ja
lurtsugu ka kurat ja tema abilised selle toastu kui palju tahes
ja püüdku tema ka Etoangeliumi soutumaks ära kautada.
Aga meie eneste pärast peame meie paluma, et tema taht­
mine ka meie seas nende möllamise toastu ikka sünniks, et
nad ühtegi ei wõiks teha ja et meie kõige selle toäe ja tagakiusa­
mise juures kindlaste seisma jääksime ja heameelega seda
Jumala tahtmist laseksime sündima.
Seesugune paltoe peab nüüd meile toarjuks ja sõjariis­
taks olema, rniska meie tagasi lööme ja ära toõidame kõik,
mis kurat, paatost, piiskopid, ülekohtused toalitsejad ja liia-

87
usulised meie Ewangeliumi wastu teewad. Las' nad wihased
olla ja oma wäge katsuda ja nõuu pidada, kuidas nad 'meid
saaksid lämmatada ja kautada, et nende tahtmine ja nõu
sünniks. Nende wastu peab üks ehk kaks ristiinimest selle
ühe palwega meile müüriks olema, mille wastu nad jooksewad ja oma pead puruks lööwad. Seda troosti ja trotsi
meil on, et kurati ja kõige meie waenlaste tahtmine ja nõu
peawad hukka minema ja kaduma, kui uhked, julged ja wägewad nad endid arwawad olewat. Sest kui nende tahtmist ei
saaks murtud ega keelatud, siis ei wõiks Jumala riik mitte
maa peale jääda ega tema nimi saada pühitsetud.

IV. Palwe.
„Meie igapäewast leiba anna meile tänapäew."

Siin tuletame meie nüüd eneste meele oma waest leiwa
kotti, oma ihu ja ajaliku elu tarwidust. See on küll uks
lühikene sõna, aga ta ulatab wäga kaugele. Sest kui sa iga­
päewast leiba palud ja nimetad,' siis sa palud ühtlasi seega
kõik, mis igapäewase leiwa kohta tarwis läheb, ja siis jälle
palud sa kõige selle wastu, mis igapäewast leiba wõiks ära
keelata. Sellepärast pead sina oma mõtted hästi laiale ajama
ja wälja lautama, mitte üksi leiwa-ahju ja jahukasti poole,
Waid wäljade ja terwe maa peale, mis igapäewast leiba ja kõik­
sugu toidust kannab ja meile annab. Sest kui Jumal seda ei
laseks kaswada, seda ei õnnistaks ja põllu peal ei hoiaks, siis ei
oleks meil iialgi leiba ahjust wõtta ega laua peale panna.
Lühidelt ütelda on sellefinatse palwe sees kõik üheskoos,
mis kõige sellesiuatse maailma elu jauks tarwis on, sest et
meil aga sellepärast igapäewane leib peab olema. Aga eluks
ep ole mitte üksipäinis seda tarwis, et meie ihu toitu, katet
ja muud tarwidust saame, Waid ka seda, et meie inimestega,
kelle seas meie elame ja kõnnime, igapäewases töös ja kaubaajamises ja toimetamises rahuga läbi saame, see on siis: kõik
mis kodakondlikus, naabrikondlikus ehk riigikondlikus elus on.
Sest kui neid takistatakse, et nad edasi ei lähe, nagu nad
peaksid minema, siis takistatakse ka meie elu tarwidust, nõnda
et elu wiimaks otsa lõpeb. Küll on siis kibedaste tarwis,
ilmliku nuhtluse ja ülemate eest paluda, sest et Jumal meile
nende läbi kõige rohkemine hoiab meie igapäewast leiba ja
selle elu tarwidust. Sest ehk meie küll Jumalast kõik Waran-

88

dused ülearu oleksime saanud, ommeti ei tobiks meie mitte
ühte ainust neist omale pidada, ega julgeste ja rõõmsaste
pruukida, kui tema meile mitte ei anna head rahunõudjat
walitsust. Sest kus riid, rahutu lugu ja sõda on, seal on
igapäewane leib juba tobetud ehk takistub.
Sellepärast sünniks küll iga waga toürsti kilbi sisse märgiks
panna üht leiwa kakku lõukoera ehk muu tähe eest, ehk ka tema
raha peale seda kuju lüüa, temale ja alamatele meeletuletami­
seks, et meie nende ammeti läbi rahu ja toarju all too ime
elada, ja ilma nendeta oma igapäetoast leiba ei tobiks süüa
ega enesele pidada. Sellepärast on nemad ka kõige auu toäärt,
et meie neile heameelega seda kõik anname, mis meie kohus
ja kord on, neile anda, kui neile, kelle läbi meie kõik, mis
meil on, rahuga tooime pruukida, ja ilma kelleta meile mitte
üks kross järele ei jääks. Sellepärast peame ka nende eest
Jumalat paluma, et Jumal seda rohkemine head ja õnnista­
mist nende läbi meile toöiks anda.
Nõnda olgu siis lühidelt näidatud ja seletatud, kui kaugele
seesinane paltoe ulatab kõige sellesinatse elu töö ja toimetamise
juures. Neist asjust toõib nüüd küll mõni toeel pitka paltoet teha
ja mitme sõnaga nimetada kõiki asju, mis sinna puudutoad, nagu
on et palume, et Jumal meile annaks söömise ja joomise, riided,
koja ja maja ja tertoise, pealegi toitja kastou põllu peal, siis ka
kodu aitaks hästi ja õieti maja pidada; et ta annaks ja hoiaks
meile toaga abikaasat, toagu lapsi ja toaga peret, et ta õnnis­
taks ja laseks hästi korda minna meie töö, hanttoärgi ehk
mis meile muidu teha on, et ta meile annaks armust truutoid
naabred ja head sõbrad j. n. e. Nõndasamuti et tema tar­
kust, toäge ja õnne annaks meie maa ülema toalitsejale, kõige
tema nõuuandjatele, toalitsejatele ja isandatele, et nemad õieti
häste walitsust peaksid ja kõige waenlaste peale toõimust saaksid,
et Jumal annaks alamatele ja rahtoale sõnakuulmises, rahus
ja ühesmeeles üheskoos elada. Ja nõndasamuti, et Tema
meid hoiaks ja kaitseks köigesuguse ihu ja peatoiduse kahju
eest, müristamise, rahe, tulekahju, toeehäda, kihtoti, inimeste
ja looma katku, sõja ja toeretoalamise, kalli aja, kahju tegetoa
elajate, kurja inimeste eest j. n. e. See on hea, et seda kõik
saab rumala inimestele kätte kinnitub, et Jumal seda ja kõik
muud asjad peab andma ja et meie neid temalt peame paluma.
Aga seda paltoet on Jumal iseäranis annud meile paluda
kõige ülema toaenlase, kurati wastu. Sest selle peal seisab
kõik tema mõtlemine ja himu, meilt kõik seda ära toõtta ja

89
meile keelata, mis meile Jumalast on antud, ja tema ei lepi
mitte seega, et tema waimuliku walitsust takistab ja rikub,
hinged oma walega eksitades, ja oma wõimuse alla saates,
Waid ta seisab ka selle wastu ja keelab, et ükski walitsus ega
auus rahuline elu maa peal aset ei pea leidma. Tema tõstab
niipalju riidu, tapmist, mässamist ja sõda, nõndasamuti müris­
tamist, rahet, et wilja ja weiksid ära rikkuda, õhku pahaks
teha j. n. e. Temal on kahju sest, et kellegil Jumalast üks
kannikas leiba on, mis ta rahuga wõib süüa. Kui temal
wõimalik oleks ja meie palwe mitte seda ei keelaks, siis ei
jääks meile mitte kõrs põllu peale seisma, mitte kross majasse,
pealegi meie ei jääks mitte ühte tundi elusse, iseäranis siis,
kui meil Jumala sõna on ja meie hea meelega tahame risti­
inimesed olla. ~
Waata, nõnda tahab Jumal meile näidata, kuidas tema
meie tarwiduste eest muretseb ja truuiste meie ajaliku toidu
eest hoolt kannab. Ja ehk ta seda kõik küll rohkeste annab
ja hoiab, ka hõelatele ja kurja inimestele, ommeti ta tahab,
et meie seda temalt palume, et meie peame tundma, kõik tema
käest tulnud olewat, ja et meie seda wiisi tema isalikust heldu­
sest meie wastu aru saame. Sest kui tema oma käega ei aita,
siis ei wöi ükski asi kosuda ega jääda, nagu seda igapäew
wõid näha. Mis häda teeb praegu ju üksi raha; nõndasamuti
igapäewane waewamine ja petmine kauba ajamise, ostmise ja
nende töö juures, kes oma wallatuse ja üleannetuse järel
waesi rõhuwad ja nende käest igapäewast leiba ära riismvad?
Seda peame meie küll kannatama, aga nemad waadaku küll
ette, et nad mitte sest palwest ilma ei jää, ja hoidku selle
eest, et mitte „Issa meie" neljas palwe nende wastu ei hakka.

V. Palwe.
„Ja anna meile andeks meie wõlad, kui meie andeks anname
oma wölglastele."

See palwe käib meie waese, wiletsa elu kohta, mis meie
ilma patuta ei saa elatud, ehk meil küll Jumala sõna käes
on, ehk meie küll usume, tema tahtmise järele teeme ja kanna­
tame, ja Jumala annist ja õnnistamisest endid toidame; sest
meie komistame weel igapäew ja teeme liiga, sest et meie
maailmas elame inimeste seas, kes meile palju liiga teewad

90 —

ja meid kiusawad kannatamata meele, wiha ja kätte maks­
misega. Pealegi on kurat meie selja taga seismas, kes iga­
pidi meie kallale kipub ja kõige nende endiste palwete wastu
paneb (nagu kuulsime), nõnda et meie koguniste sessinatses
wõitlemises igal ajal ei wöi seisma jääda.
Sellepärast on ka siin jälle kibedaste tarwis paluda ja
kisendada: Armas Jssa, anna meile andeks meie wõlad.
Tema annab küll ilma meie palweta, ju enne kui meie palu­
sime, pattu andeks (sest tema on meile Ewangeliumi armust
annud, kus selge pattude andeksandmine sees on, enne kui
meie seda palusime ehk see meie meelegi tuli). Aga selle
pärast peame meie paluma, et meie seda pattude andeksand­
mist tunneksime ja wastu wõtaksime. Sest et meie liha, feite
sees meie igapäew elame, niisugune on, et ta Jumalat ei usu
ega tema peale ei looda ja alati wintsutatakse kurja ihaldamiste
ja himudega, nõnda et meie igapäew pattu teeme sõnade ja
tegudega, nõnda et südame rahu kaub ja meie Jumala wiha
ja nuhtlust kardame ja sedawiisi Ewangeliumi troosti ja usu
julgust maha jätame, siis on alati tarwis, et meie seie jookseme,
omale troosti ja armu wõtma, et süda jälle kinnitust saaks.
Aga see peab meid sinna saatma, et Jumal meie suure­
list meelt saaks murda ja meid alanduses hoida.. Kui keegi
tahaks oma wagadusest kiitelda ja teisi pölgada, siis waadaku
ta enese peale ja wõtku selle palme enese ette, küllad ta siis
leiab, et ta niisama toaga on, kui need teised, ja et meie kõik
Jumala ees oma uhkuse peame maha jätma ja rõõmsad
olema, et meie pattude andeksandmise kätte saame. Ärgu
artoagu ükski, nii kaua kui ta maa peal elab, sinna saarvat,
et ttale seda pattude andeksandmist enam tartois ei ole. Kui
mitte Jumal alati andeks ei anna, siis oleme meie hukas.
Siis palume meie sessinatses paltoes, et Jumal ei tahaks
mitte toaadata meie pattude peale ega meile ette panna, mis
meie igapäew teenime, Waid tahaks armuga meiega teha, ja
meile andeks anda nagu ta on tõutanud, see on, meile rõõmsa
südametunnistuse anda tema ees seisma ja paluma. Sest kui
süda mitte Jumalaga weel õigeks ei ole saanud ja julgeste
meel ei wõi loota, siis ei tohi ta ilmas mitte julgeda paluma.
Seesugune usulootus ja rõõmus süda ei wõi majalt kuskilt
tulla, kui sest, et ta teab, et temale patud on andeks antud.
Aga sinna juure on tarwiliseks ja tulusaks lisaks pandud
need sõnad: Kui meie andeks anname oma wõlglastele. Tema on meile tõutanud, et meie selle peale wõime

91

julged olla, et meile kõik on andeks antud ja kingitud, aga
selle tingimisega, et meie ka oma ligimesele tema patud andeks
anname. Sest nagu meie igapäew Jumala wastu palju
pattu teeme ja tema ommeti kõik armust andeks annab, nõnda
peame ka meie oma ligimesele ikka jälle andeks andma, kes
meile kahju, häda ja ülekohut teeb ja kurja kawalust meie
wastu peab j. n. e. Kui sina mitte andeks ei anna, siis ära
mõtle ka mitte, et Jumal sulle peaks andeks andma; aga kui
sa andeks annad, siis on sull seda troosti ja julgust, et ka
sulle taewas saab andeks antud, aga ei mitte sinu andeks­
andmise pärast, (sest tema teeb seda ilma, aina armust, sest
et ta seda on tõutanud, nagu Ewangelium õpetab,) Waid ta
paneb seda meile märgiks ja kinnituseks selle tõutuse körwa,
mis selle palwega ühte läheb Luk. 6.: Andke andeks, siis
antakse teile andeks. Sellepärast paneb Kristus need
sõnad warsi pärast Meie Jssa palwe sõnu ja ütleb Matt. 6:
„Sest kui teie inimestele nende eksitused andeks
annate, siis annab ka teie taewane Jssa teile andeks."
Jumal on sellepärast need sõnad palwe juure lisanud, et,
kui meie seda loeme, meie peame meele tuletama, seda tema
tõutust ja nõnda mõtlema: Armas Jssa, sellepärast mina
tulen sind paluma, et sa mulle andeks annaksid minu patud,
ei mitte seepärast, et mina tegudega wöiksin tasuda ehk midagi
teenida, Waid et sina seda oled tõutanud ja oma pitseri mär­
giga kinnitanud, et see peab nii kindel olema, otsegu oleksid
sina ise oma suuga mulle pattude andeksandmise sõnad luge­
nud. Sest niipalju, kui ristimise ja altari sakrament wöiwad korda saata, niisama palju wõib ka see märk meie südame
tunnistust kinnitada ja rõõmsaks teha, ja on sellepärast üles­
pandud, et meie seda iga tund wõiksime pruukida kui üht
asja, mis meil alati käe pärast on.

VI. Palwe.
„Ja ära saada meid mitte kiusatuse sisse."

Meie oleme nüüd kuulnud, mis tööd ja waewa see meile
teeb, et meie seda kõik, mis palume, kätte saame ja selle juure
jääme, ja et meie ilma wigata ja komistamata ei pease. Sest,
ehk meie küll pattude andeksandmise ja head südame tunnis­
tuse oleme saanud ja meid täiesti on lahti mõistetud, ommeti

92
on meie eluga see wilets lugu, et täna seisame ja homme
langeme. Sellepärast peame meie jälle paluma, ehk küll oleme
wagad ja woime hea südame tunnistusega Jumala ees seista,
et Tema meid mitte ei laseks tagasi wajuda ega kiusatuste
eest taganeda.
Aga kiusatus on kolmesugune: liha, maailma ja kurati
kiusatus. Sest liha sees elame meie ja kanname wana Adamat enesega, see liigub meie sees ja äritab meid igapäew
roojusele, laiskusele, liiasöömisele ja liiajoomisele, rahaahnu­
sele ja petmisele, ligimest petma ja temale kahju tegema, ja
koigesuguse kurja himudele, mis meie liha sisse istutatud on,
ja mis pealegi teiste inimeste seltsi ja nende eeskuju läbi
kuulmise je nägemise teel tõusewad, millega sagedaste ka üks
puhas hing saab haawatud ja põlema süüdatud.
Siis on maailm, mis meile sõnade ja tegudega liiga teeb
ja meid wihaseks ja kannatamataks teeb. Seal pole muud,
kui wiha ja kadedust, waenu, wägiwalda ja ülekohut, kawalust,
kätte maksmist, Mandumist, sõimamist, taga rääkimist, elukõrkust ja uhkust, tühja ehetega, auu, kiitlemise ja wõimusega,
kus ükski ei taha kõige wähem olla, Maid tahab ülema paika
istuda, et igaüks teda näeks.
Sinna juure tuleb nüüd kurat, ässitab ja äritab igal
pool. Aga iseäranis käib tema südame tunnistuse ja waimuliku asjade peale, et meie ommeti peaksime Jumala sõna ja
tegu põlgama ja metsa ajama, et ta meid usust, lootusest ja
armastusest lahti teeks ja meid saadaks ebausu, kaksipidi
mõtlemiste, liiajulguse ja südame köwaduse sisse ehk jälle
meele äraheitmise, Jumala ärasalgamise ja teutamise ja mitme
muu hirmsa asja sisse. Need on köied ja wõrgud, jah, need
päris tulised nooled, mis mitte liha ja weri, Waid kurat ise
kõige kihwtisemal wiisil südame sisse laseb.
Need on tõeste suured ja rasked ohud ja kiusatused, mis
iga ristiinimene peab tunda saama, olgu ka et tal aga ühe
ainsaga neist peaks tegemist olema. Needsamad peawad meid
ajama, iga tund kisendama ja paluma, sest et meie alles
sessinatses kurjas elus oleme, kus meid igalt poolt aetakse ja
sunnitakse, et Jumal meid ei laseks nõrgaks saada, ära wäsida
ega jälle patu, häbi ja ebausu sisse tagasi wajuda. Sest
muidu ei wõi meie mitte kõige wähemat kiusatust ära wõita.
Aga see tähendab: „ei mitte kiusatuse sisse saatma," kui
tema meile wäe ja jõuu annab, wastu panna, kui ka kiusatus

93
ärawõtmata ehk kautamata jääb. Sest ükski et wõi kiusatu­
sest ja üritamisest peaseda, sest^et meie lihas elame ja kurat
meie ümber on. Kas tahtku wõi tahtmata, meie peame kiusa­
tust kannatama ja seal sees elama. Aga selle wastu meie
palume, et kiusatus meid ei langeta ja meie kiusatuse kätte
hukka ei lähe. Seepärast on wahe wahel, kas meie kiusatust
tunneme wõi kas kiusatusega lepime. Meie kõik saame seda
tunda, kui ka mitte kõik ühtewiisi, maid mõned raskemine ja
rohkemine, nagu noorel rahwal iseäranis liha kiusatusega tege­
mist on, wanal täiskaswanud inimestel maailmaga, aga teistel
tugewail ristiinimestel, kes waimuliku asjadega tegemist tee­
mad, kuratiga.
Aga et meie need kiusatused oma südames tunneme, see
ei wõi meile häda teha, sest et nad meie wastu tahtmist meie
sees on ja meie neist hea meelega lahti oleksime. Sest kui
meie neid oma südames ei tunneks, siis ei sünniks neid mitte
kiusatuseks nimetada. Aga kui meie neile kõik luba anname,
mitte nende wastu ei pane ega palu, siis lepime nendega ühte.
Sellepärast peame meie ristiinimesed selle wastu walmistud olema ja igapäew ootama, et meid alati kiusatakse, et
ükski nii julgeste ja hoolimata ei elaks, otsegu oleks kurat
kaugel meist ära, Waid meie peame igalt poolt ootama tema
hoobid ja tubliste temale wastu andma. Sest ehk mina küll
praegu kasin, kannatlik, helde olen ja kindlaste uskus seisan,
siiski wõib kurat weel selsamal tunnil ühe noole südame sisse
lasta; et ma waewalt aga seisma jään. Sest tema on niisugune
waenlane, kes ilmas järele ei anna ega ära et wäsi, nõnda et kui
üks kiusatus otsa lõpeb, kohe teised ja uued asemele tulewad.
Sellepärast ei ole muud neun ega troosti, kui seia jooksta,
et „Meie Jssa" palwest kinni hakkame ja südamest Jumalaga
kõneleme nõnda: „Armas Jssa, sina oled mind käskinud
paluma, ära lase mind mitte kiusatuse läbi tagasi langeda,"
küllab sa näha saad, et ta sinust peab taganema, ja sina seda
wõid ära wõita. Muidu, kui sa julged oma mõtetega ja
nõuuga ise ennast aidata, teed sina lugu weel pahemaks ja
annad kuratile weel enam maad. Sest temal on ju mau-pea,
mis igast praust, mis ta aga iial leiab, läbi peaseb, nõnda
et tema terwe ihu keelmata järele tuleb. Aga palwe wõib
teda keelata ja tagasi ajada.

94

VII. ja wiimne palwe.
„Waid peasta meid ära kurjast.

Amen."

Kreeka keeli on lugeda: Peasta ehk hoia meid tigeda eest.
See on, otsegu oleks aga kuratist juttu, ja tahaks kõik kurja
selle ühe tigeda sees kokku wõtta, ja käiksid kõik palwed selle
ühe — peawaenlase kohta. Sest tema on see, kes kõik, mis
meie palume, keelab, nagu on Jumala nime ehk emu, Jumala
riiki ja tahtmist, igapäewast leiba, hea rõõmust südametun­
nistust j. n. e.
Sellepärast toetame meie toiimaks seda kõik kokku ja
ütleme: „Armas Jssa, oh aita, et meie kõigest õnnetusest
lahti saame." Aga muidugi on sellega ühtlasi ka kõik nime­
tud, mis meile kurja toõib sündida kurati riigis, toaesus,
häbi, surm ja lühidelt ütelda kõik toiletsus ja südame toalu,
mida maa peal äraartoamata palju on. Sest kurat on toalelik ja inimesetapja ja püüab alati meie elu ära toõtta, ja
rõõmustab sest toäga, kui ta meile ihu poolest äpardust ja
kahju toõib saata. Sellest see ka tuleb, et ta mõne kaela ka
murrab ehk tema meelt segaseks teeb, mõned toette ära uputab
ja mitmed sinna ajab, et nemad ise enestele otsa peale teetoad
ja muud niisugused hirmsad asjad. Sellepärast pole meil
maa peal muud tegemist, kui aga alati selle peawaenlase
toastu paluda; sest kui mitte Jumal meid ei hoiaks, ei toõiks
meie mitte ühte tundi julgeste elada.
Sest näed sa nüüd jälle, et Jumal tahab, et meie temalt
kõik, ka seda mis meie ihusse puudub, peame paluma, et meie
majalt kuskilt omale abi ei lähe otsima, kui aga ainuüksi
tema juurest. Aga seda on ta lõpetuseks seadinud, sest kui
meie kõigest kurjast tahame peaseda, siis peab enne tema nimi
saama pühitsetud, tema riik meie juures olema ja tema taht­
mine meie juures sündima. Siis wast tahab tema meid patu
ja häbi eest hoida ja kõige selle eest, mis meile toalu teeb ja
kahju saadab.
Nõnda on Jumal meile lühidelt ette pannud kõik häda,
mis aga iial meie peale toõiks tulla, nõnda et meil mingi­
sugust wabandamist ei ole, kui meie mitte ei palu. Aga selle
sees seisab kõige palwe wägi, et meie ka õpime sinna juure
ütlema: „Amen", see on, mitte kaksipidi mõtlema, et meie
palwe tõeste saab kuuldud ja et see peab nõnda sündima,
kuidas meie palume. Sest see ep ole muud, kui ühe kindla
usu sõna, kes mitte teadmata ega umbes ei palu, Waid teab,

95
et Jumal temale ei Maleta, sest et tema seda on töutanud
meile anda. Kus niisugust usku ei ole, seal ei wõi ka mitte
palwe oige olla.
Sellepärast on see neil üks kahjutegew ohtlik mõte, kes
nõnda palwet loewad, et nad ei julge südamest „jah" sinna
juure lisada ja kindluste ei usu, et Jumal neid kuuleb, Waid
kes jääwad kaksipidi, mõtlema ja ütlewad: Kuis ma tohiksin
nii julge olla ja kiitelda, et Jumal minu palwet kuuleb?
Eks ma olen waene patune j. n. e. See tuleb sest, et nad
mitte ei maata Jumale tõutuse peale, Waid waatawad oma
teu ja wäärtolemise peale. Aga sellega nad põlgawad Jumalat
ja teewad teda walelikuks ja jääwad sellepärast ka kõigest
ilma, nagu püha Jakobus ütleb (1, 6.): Aga ta palugu
usus, ja ärgu olgu mitte kahe rnahel; sest kes kahe
mahel on, see on merelaenete sarnane, mis tuulest
aetakse ja kaksipidi heidetakse. Seesugune inimene
ärgu mõtelgu, et ta midagi Issanda käest saab.
Waata, nii palju peab Jumal sest lugu, et meie peame kindla
meele peal olema, et meie asjata ei palu, ja et meie milgi
kombel oma palwet ei saa halwaks pidada.

iv. jagu.

MLstinrisest.
Meie oleme nüüd tähele pannud need kolm üleüldse
kristliku õpetuse peatükki. Aga peale nende on weel rääki­
mist meie kahest sakramentist, mis Kristus ise on seadnud ja
kellest iga ristiinimene lühidelt peab liht õpetust saama; sest
kes neist sugugi ei tea, see ei wõi ka mitte ristiinimene olla,
ehk küll seiamaale paraku midagi sest ei ole õpetatud. Esime­
seks wõtame meie ristimist^ seletada, sest selle läbi sai meid
ristikoguduse sisse wastu wõetud. Et meie seda õiete mõistaksime, tahame seda hoolega ära seletada ja just niipalju, kui
meile tarwis on teada. Sest kuida wiisi meie ristimist liiausuliste wastu peame kaitsma, seda jätame suureste koolitud
meeste hooleks. Kõige esite peame need sõnad selgeste teadma,
mille peal ristimine rajatud on ja kuhu poole kõik weab, mis
muidu sest rääkida on, nagu Issand Kristus ütleb Matt.
Ewangeliumi wiimses peatükis:
Minge kõige maailma, tehke jüngriks kõik rahWad, neid ristides Jumala Jssa ja Poja ja Püha
Maimu nimel. Nõndasamuti Markuse Ewangeliumi wiim­
ses peat.: „Kes usub ja keda ristitakse, see peab õnd­
saks saama; Aga kes ei usu mitte, teda peab hukka
mõistetuma." Nende sõnade juures pead sa esiteks tähele
panema, et siin ülewel on Jumala käsk ja seadmine, et meie
mitte kahe wahel ei oleks, et ristimine üks Jumala asi on,
ei mitte inimestest wälja arwatud ega üles wõetud. Sest
nagu ma wõin ütelda: „kümme käsku, usku ja Meie Jssa ei
ole ükski inimene oma peast wõtnud, Waid need on Jumalast
enesest, ilmutud ja antud," nõnda ma wõin ka kiitelda, et
ristimine mitte inimestest ei ole, Waid Jumalast enesest sea­
tud ja kangeste kästud, et meie endid peame laskma ristida,
muidu meie ei pea mitte õndsaks saama, et meie mitte ei
pea artvama, et ta niisama tühi asi on, kui uue kuue selga
panemine. Sest tuleb kõige enam lugu pidada, et meie risti-

97
mist heaks, kauniks ja kõrgeks asjaks peame. Sellepärast on
meil ka niipalju waidlernistfa sõdimist, sest et maailmas praegu
nii palju liiausulisi on, kes kisendawad ja ütlewad, et risti­
mine paljas wäljastpidine asi peab olema, ja et wäljastpidisest asjast ju kasu ei ole. Aga olgu ta wäsiastpidine asi, kui
palju tahtes, siin seisab aga Jumala sõna ja käsk, mis risti­
mist seab, rajab ja kinnitab. Aga mis Jumal seab ja käsib, see
ei wõi mitte tühine asi olla, maid peab selge kallis asi olema,
olgu ka et tal pealt waadates halwem nägu on kui õlekõrrel.
Kui meie seiemaale nii suurt lugu oleme pidanud sest, kui paawst
oma kirjade ja raamatute läbi pattude andeks andmist wälja
jagas, altarid ja kirikud kinnitas, palja kirjade ja pitserimärgi
pärast, siis peame ristimist hoopis kaunimaks ja ülemaks
pidama, sest et Jumal seda on käskinud ja et fee tema nimel
sünnib; sest nõnda käiwad need sõnad: Minge, ristige, aga
mitte oma nimel, Waid Jumala nimel. —■ Sest Jumala
nimel ristima ei ole mitte inimestest, Waid on Jumalast ene­
sest ristitud olema. Ehk see küll inimese käega sünnib, siiski
on ta Jumala oma tegu. Sest wõib igaüks ise mõista, et risti­
mine hoopis ülem tegu on, kui ükski inimese ehk püha mehe
tegu. Sest mis suuremat tegu wõib teha, kui Jumala tegu?
Aga siin katsub kurat kõigest wäest meid Wale näuga
petta ja meie silmad Jumala teuft ära pöörata meie teu
peale. Sest sellel näib hoopis kaunim nägu olewat, et üks
munk palju suuri tegusid teeb, ja kõik peawad sest hoopis enam
lugu, mis meie ise teeme ja teenime. Aga püha kiri õpetab
nõnda: kui saaks kõige munkade teud ühte hunnikusse pandud,
olgu neil kuigi kaunis hiilgaw nägu, siis ei oleks nad weel
ammu mitte nii head ja kallid, kui üks õlekõrs, mis Jumal
ülestõstab. Mispärast? Sellepärast, et Jumal ülem ja auusam on. Siin ei pea meie mitte tegijast lugu pidama tegude
järele, Waid tegudest tegija järele, kelle läbi nad auusaks saa­
tvad. Aga seda ei taha hulluks läinud mõistus mitte tähele
panna, ja sest et tal hiilgawat nägu ei ole, nagu tegudel,
mis meie teeme, ei pea fee ka ühtegi maksma.
Neist nimetatud asjust õpi nüüd õiete feda mõistma, ja
kostma selle küsimise peale: mis ristimine on, — et ta mitte
ei ole paljas wesi, waid üks West, mis Jumala käskus ja
sõnas on seatud ja selle läbi pühitsetud, et fee West muud ei
ole kui üks Jumala wesi, ei mitte seda wiisi, et wesi eneses
parem oleks kui muu wesi, waid et Jumala sõna ja käsk
sinna juure tuleb.

98
Sellepärast on see ka püsti koerus ja kurati pilkamine,
et praegu meie uued maimud ristimist teutawad, Jumala
sõna ja seadmist körwale jätawad ja muu peale ei waata, kui
aga wee peale, mis ju kaemust üles winnatakse, ja siis hakkawad lobisema ja ütlema: „Mis kasu küll peaks üks peu täis
wett saatma?" Jah, armas hing, kes siis seda ei peaks
teadma, et mesi on mesi? Aga kuidas sina siis tohid nõnda
Jumala sedamisesse puutuda ja kõige paremat warandust
temast ära kiskuda, miska Jumal seda on ühte pannud ja
kokku seadnud ja mis mitte ei sünni temast ära lahutada?
Sest tuum wee sees on Jumala sõna ehk käsk ja Jumala
nimi, ja see marandus on taewast ja maast ülem.
Nõnda pea siis Mähet, et hoopis teine asi on ristimine,
kui kõik muu Mesi, ei mitte loomu poolest, waid sest et siin
midagi kallimat sinna juure tuleb, sest et Jumal ise seda oma
nimega auustab ja oma Mäega kinnitab. Seepärast ei ole
ta mitte üksi üks loomulik Mesi, Waid üks jumalik, taewane,
püha ja õnnis^ West selle sõna pärast, mis on üks taewast
tulnud püha sõna, mis ükski küllalt ei wõi kiita, sest sellel
on kõik ja see suudab kõik teha, mis Jumala päralt on.
Sellepärast on ta ka seda olemist, et ta sakrament on, nagu
ka Augustinus on õpetanud ja ütelnud: „Sõna tuleb wee
juure ja teeb seda sakramentiks," see on, kui sõna selle loomu­
liku asja juure tuleb, siis saab sest üks sakrament, see on
üks püha Jumala asi ja täht.
Sellepärast õpetame meie igal ajal, et meie mitte ei pea
sakramenti ja muu wäljastpidiste asjade peale, mis Jumal
seab, waatama nende. suure wäljastpoolse näu järele, nagu
pähkle koort näeme, Waid seda wiisi peame nende peale waatama,
et Jumala sõna nende sees warjul on. Sest nõnda räägime
ka isa ema seisusest ja ülematest; kui tahetakse waadata nende
ninade, silmade, naha ja hiukste, liha ja luude peale, siis on
nad Türklaste ja paganate sarnased, ja wõiks mõni ka ütelda:
„Miks ma neist pean suuremat lugu pidama, kui teistest?"
Aga sest et Jumala käsk sinna juure tuleb, mis käib: „Sina
pead isa ja ema auustama", siis ma näen hoopis teistsugu
meest, see on ehitud ja kaunistud Jumala auuga. Jumala
käsk on otsegu kuld keed tema kaela ümber ja kui kroon tema
peas, mis mulle näitawad, kuida wiisi ja mispärast seda
liha ja werd peab auustatama.
Nõnda ju seda enam pead sa ristimist auustama ja
kalliks pidama selle sõna pärast, sest tema ise on seda auus-

99
tanud sõnade ja tegudega ja kinnitanud imetegude läbi taewast.
Sest kas sa arwad, et see nalja asi oli, et taewad lahti läksid,
kui Kristust ristiti, Püha Maim nähtawal kombel alla tuli ja
oli paljast Jumala auu ja auustust näha?
Sellepärast ma maenitsen weel ükskord, et sa paigastki
ei lahuta sõna meest. Sest kui sõna mee küljest ära wõetakse, siis pole ta muud, kui niisamasugune West kui see, mis
katlas keedetakse; aga kui ta on sõnaga ühte pandud, nagu
Jumal seda on seadnud, siis on ta sakrament ja hüütakse
Kristuse ristimiseks. See olgu siis esimene tükk sest, mis
püha sakrament on ja mis ta maksab.
Sest et meie nüüd teame, mis ristimine on ja kuida
wiisi meie seda peame pidama, siis peame ka õppima, mispärast
seda on seatud, see on, mis ta annab, korda saadab ja mis
kasu tast on. Sest ei saa paremine aru, kui Kristuse sõna­
dest, mis meie ülewel nimetasime: „Kes usub ja keda
ristitakse, see peab õndsaks saama!" Siis mõistad
sa kõigeparemine, et ristimise wägi, tegu, kasu, wili ja ots
on, et ta õndsaks teeb. Sest kedagi ei saa sellepärast risti­
tud, et tema würstiks saab, waid, nagu sõnad tunnistawad, et
ta õndsaks saab. Aga „õndsaks saama," muidugi teada, ei
tähenda mitte muud, kui patust, surmast, kuratist peastetud,
Kristuse riiki saama ja temaga igaweste elama.
Sest sa jälle näed, mis kalliks ja armsaks meie ristimist
peame pidama, sest et meie tema läbi niisuguse ära rääki­
mata suure waranduse kätte saame. Kas see mitte ei peaks
meile näitama, et ristimine mitte paljas West ei woi olla?
Sest paljas West ei wöiks seda mitte teha, aga sõna teeb
seda, ja et sõna sees Jumala nimi on. Aga kus Jumala
nimi on, seal peab ka olema elu ja õnnistus, nõnda et seda
küll sünnib nimetada Jumalikuks, õndsaks, wiljakandjaks ja
armurikkaks weeks. Sest sõna läbi saab ta wäge, et ta üks
uuesündimise pesemine on, nagu püha Paulus seda ka nimetab
Tituse raam. 3 p. Aga selle peale, mis meie targad, need
uued waimud, ütlewad: „Usk üksi teeb õndsaks, aga teud ja
wäljastpidised asjad ei tee ühtegi," wastame meie et muidugi
ükski muu asi meile õnnistust ei saada, kui aga usk, nagu
meie warst weel kuulda saame. Aga seda ei taha need sõge­
dad tee juhatajad mitte näha, et usul ka midagi asja peab
olema, mis ta usub, see on kellest ta kinni hakkab, kelle peal
ta seisab ja kelle peale ta toetab. Nõnda ripub siis usk wee
külges ja usub, et see üks ristimine on, kus selge elu ja õnd­
7*

100
sus on, ei mitte wee läbi (nagu küllalt seletud), waid see
läbi, et ta on Jumala sõna ja seadmisega ühte pandud ja
tema nimi selle küljes kinni on. Kui mina siis seda usun,
mis ma siis muud usun, kui Jumala sisse, kes oma sõna
selle ristimise juure on annud ja selle sisse istutanud ja meile
seda wäljastpidist asja ette paneb, kelle sees meie seda warandust wõiksime kätte saada?
Nüüd on nemad niipalju peast rumalaks läinud, et nad
üksteisest lahutawad usku ja seda asja, mille külge usk on
kinnipandud, olgu ta küll üks wäljastpidine asi. Ja see peab
ka wäljastpidi olema, et meie seba oma meeltega saaksime
wastu wõtta ja mõista ja südamesse saata, nagu ju terwe
Ewangelium üks wäljastpidine suuga kuulutamine on. Ühe
sõnaga ütelda: mis Jumal meie sees teeb ja korda saadab,
seda tahab tema niisuguse wäljastpidise seadmise läbi korda
saata. Kus tema iial räägib ja kelle kohta ja kelle läbi ta
räägib, sinna peab usk waatama ja sest kinni pidama. Nüüd
on meil siin need sõnad: „Kes usub ja keda ristitakse,
see peab õndsaks saama. Kelle kohta need muidu on räägi­
tud, kui ristimise kohta, see on wee kohta, mis Jumala käskus on seatud? Sest tuleb ka, et, kes ristimist halwaks
paneb, see paneb Jumala sõna, usku ja Kristust halwaks,
kes meid sinna poole juhatab ja ristimise külge kinni paneb.
Kolmandaks, sest et meil teada on ristimise suur kasu
ja wägi, siis waadakem järele, kes see on, kes seda saab, mis
ristimise läbi korda saadetakse. Seda on selgeste tähendatud
nende sõnadega: „Kes usub ja keda ristitakse, see peab
õndsaks saama." See on: Usk aga teeb inimest kõlblikuks,
seda tulusat Jumala wett kasuga wastu wötma. Sest et seda
meile saab ette pandud ja tõutatud sõnadega, mis weega ja
wee juures, siis ei wõi meie seda mitte teistwiisi wastu wõtta,
kui et seda südamest usume. Ilma usuta ep ole tast kasu
ühtegi, ehk ta küll üks ära arwamata kallis Jumala warandus on. Sellepärast suudab see ainus sõna (kes usub) nii
palju teha, et ta tühjaks teeb ja ära ajab kõik teud, mis
meie wõime teha selle mõttega, otsegu wõiksime seega õnd­
saks saada ehk õndsust teenida. Sest nõnda on seatud, et
mis mitte usk ei ole, ühtegi sinna juure ei wõi teha ega
ühtegi wõi saada.
Aga kui nad oma wiisi järele ütlewad: „Ristimine ise
on ju ka üks tegu, ja sina ütled, et teud ei maksa ühtegi
õndsuse juures, kus jääb siis usk?" Wastus: „Jah, meie

101

teud ei tee ühtegi õndsuseks, aga ristimine ep ole mitte meie
tegu, Waid Jumala tegu (sest sa pead ju suurt wahet pidama
ristimise ja muu pesemise wahel), aga Jumala teud on tulu­
sad ja õndsuseks tarwis, ja ei heida usku mitte ära, Waid
nõudwad usku, sest ilma usuta ei wöiks neid mitte kätte saada.
Sest seega, et sa lased wett enese üle kallata, ei ole sa weel
mitte ristimist saanud, et sul sest kasu oleks. Aga siis saadab
ta sulle kasu, kui sa ennast selle mõttega lased ristida, et see
sünnib Jumala käsu ja seadmise peale ja pealegi Jumala
nimel, et sa seda õndsust, mis tou talub on wee sees anda,
kätte saaksid. Aga seda ei wõi rusikas ega ihu teha, waid
süda peab seda uskuma. — Siis sa ju selgeste näed, et seal
mitte ei ole tegu, mis meie teeme, waid üks warandus, mis
tema meile annab ja usk wastu wõtab: nii hästi kui Issand
Kristus risti peal mitte üks tegu ei ole, waid üks warandus
Jumala sõnaga ühte pandud ja meile ette pandud ja usu
läbi wastu wõetud. Sellepärast teewad nemad meile liiga,
et nad meie wastu kisendawad, otsegu räägiksime meie usu
wastu, ehk meie küll ikka jälle kinnitame, et usku aga seks
tarwis läheb, ja et ilma usuta seda koguni kätte ei wõi saada.
Nõnda on meil siis kolm tükki, mis meie sest sakramentist
peame teadma, iseäranis, et meie Jumala seadmist peame
auustama. Sellest üksi peaks meile juba saama, ehk ta küll
aga üks wäljastpidine asi on; nagu käsk: Sina pead oma
isa ja ema auustama, üksi ihuliku liha ja were kohta käib,
aga selle sees meie ei toaata mitte liha ja were, waid Jumala
käsu peale, miska seda on ühte pandud ja mispärast liha
hüütakse isaks ja emaks, nõnda ka siin: kui meil mitte muud
ep oleks, kui needsinatsed sõnad: minge ja ristige j. n. e.,
siiski peaksime seda wastu tootma ja selle järele tegema, kui
Jumala seadmise järele. Aga nüüd ep ole siin mitte üksi
käsk ja seadmine, toaid ka tõutus, sellepärast on ta hoopis
anusam, kui kõik, mis muidu Jumal on käskinud ja seadnud,
ta on nii täis troosti ja armu, et taetoas ja maa seda ei
wõi mõista. Aga sinna on tarkust tarwis, seda uskuda, sest
warandnseft pole ühtegi puudu, aga sest on puudu, et meie
seda wastu wõtame ja kinni peame.
Sellepärast on igal ristiinimesel terwe elu aja küllalt
õppimist, et ta oma ristimist õieti pruugib, sest tal on alati
seega tegemist, et ta kindluste usub seda, mis ta tõntab ja
annab: kurati ja surma ärawõitmist, pattude andeksandmist,
Jumala armu, terwet Kristust ja Püha Maimu tema annetega.

102
Seda kõik on nii üliwäga palju, et, kui meie liha seda suudaks ära arwata, ta hakkaks wist kaksipidi mõtlema, kas see
ka peaks tõsi olema. Sest arwa ise: Kui kuskil niisugust
arsti oleks, kes seda kunsti teaks, et inimesed ei sure, ehk
kui nad surewad, neid jälle elawaks teeks ja nemad siis igamesti elaksid, oh kuis laseks maailm raha sadada tema peale,
nõnda et rikkuste pärast ükski enam tema ligi ei saaks. Aga
nüüd tuuakse ristimises igaühele ilma maksuta ukse ette nii­
sugust warandust ja rohtu, mis surma ära neelab ja kõik
rahwast elusse hoiab.
Nõnda peame siis ristimise peale toaatama ja seda
pruukima, et meie endid sellega kinnitame, ja trööstime, kui
meie patt ja süda meile waewa teewad ja peame ütlema:
Mind on ristitud; aga kui mind on ristitud, siis on mulle
ka tõutud, et ma pean õndsaks ja igawese elu saama ihu ja
hinge poolest. Sest sellepärast sünniwad need kaks asja risti­
mises, et ihu kastetakse, mis muud ei tool toastu wõtta, kui
aga toett, ja sinna juure sõna räägitakse, et hing seda toastu
toõtaks. Sest et mõlemad ühes, mesi ja sõna, ristimine on,
siis peatoad ka ihu ja hing õndsaks saama ja igatoeste elama:
hing sõna läbi, mis ta usub, aga ihu, et ta hingega on ühte
pandud ja ka ristimist toastu toõtab, seda moodi, kuida ta
seda saab toastu toõtta. Sellepärast pole meil ihu ja hinge
taga mitte suuremat warandust, sest selle läbi saame meie ju
pühaks ja õndsaks, mis muidu ükski elu ega tegu maa peal
ei toõi kätte saada.
Niipalju olgu siis räägitud ristimise olust, kasust ja
pruugist, kui merle tartois läheb; sest saagu meile siis seks
korraks küll.

Laste ristimisest.
Siin peame ühest küsimisest rääkima, miska kurat liiausuliste läbi maailma ära segab, see onulaste ristimisest,
kas lapsed ka uskutoad ja õigeste saatoad ristitud? Selle
peale anname meie lühidelt toastust ja ütleme: kes liht aruga
inimene on, see heitku seda küsimist enesest ära ja jätku seda
õpetud meeste hooleks. Aga kui sa tahad lõastada, siis kosta
nõnda: Et laste ristimine Kristuse meele järele on, seda
näitab tema oma tegu, et Jumal palju lapsi pühaks teeb ja
neile Püha Waimu on annud, keda nõnda on saanud risti­
tud, ja et tänapäeto toeel neid palju on, kellest toõib selgeste

103

tunda, et neil Püha Waim on, õpetuse ja elu pärast; nõnda
kurda Jumal armust meilegi on annud, et meie ju wöime
kirja ära seletada ja Kristust tunda, mis ilma Püha Maimuta
ei woi sündida. Aga kui Jumal, laste ristimist mitte ei
peaks wastu tootma, siis ei annaks ta toist mitte üheainsale
Püha Waimu, ja ammust ajast tänini ei oleks ükski inimene
maa peal ristiinimene. Sest et Jumal ristimist on kinnita­
nud, Püha Waimu andes, nagu seda mitme toaga inimeste
juures on tunda olnud, kes lapse põlwes on saanud ristitud,
ja püha ristikogudus maailma otsani mitte ära ei lõpe, siis
nad peawad ju'tunnistama, et niisugune laste ristimine toist
Jumala meele pärast on. Sest tema et toõi ju mitte ise
enese wastu hakata, ega waletada ega oma armu ja Waimu
toalele anda. See'b peaaegu kõige parem ja tugetoam tunnis­
tus on koolitamata liht inimestele. Sest seda usu-tükki et saa
meilt ära toõtta, mis käib: mina usun üht püha risti­
kogudust, pühade osasaamist.
Siis ütleme edasi, et meie sest mitte kõige ülemat lugu ei
pea, kas fee, keda saab ristitud, usub toõi kas ta uskumata on,
sest sellepärast ei jää ristimine mitte toaleks; toaid Jumala
sõnast ja käsust peetakse aga lugu. See on nüüd küll natuke
toali sõna, aga see seisab fee peal, et ma olen ütelnud, et
ristimine muud et ole, kui toest ja Jumala sõna üks teise
juures, see on, kui sõna toee juures on, siis on ristimine
õige, ehk küll usk mitte sinna juure et tule. Sest minu usk
et tee mitte ristimist, toaid saab ristimise. Aga sellepärast
ei jää ristimine mitte tühjaks ega maleks, ehk seda küll mitte
õieti et saa wastu wõetud ega pruugitud, sest ta pole mitte
meie usuga, Waid on Jumala sõnaga ühte pandud.
Sest kui täna üks Juut kawalusega ehk kurjuse pärast
ristimisele tuleks ja meie teda ristime, siis peame ikka ütlema,
et ristimine on õige olnud. Sest seal on West Jumala sõnaga,
ehk ta neid küll mitte õieti wastu ei wõta; otsegu need, kes
kõlwatumal wiisil laual käiwad, tõesti sakramenti saawad,
olgu nad küll uskumata.
Sellest sa näed, et liiausuliste wasturääkimine ühtegi ei
kõlba. Sest kui ka lapsed ei usuks, mida ommeti ei ole
(nagu nüüd näidatud), ommeti oleks ristimine õige; ja ükski
ei pea neid weel üks kord ristima, nagu sakramenti küljest
ühtegi ei saa ära wõetud, kui ka keegi kurjuse pärast ligi
tuleb, ja ei seda wõi mitte sallida, et ta selle kõlwatuma wiisi
pärast kohe seda teine kord tahaks Wõtta, otsegu poleks

104

ta mitte õiget sakramertti saanud. Sest seda wiisi saaks
sakrament teutud ja tühjaks tehtud. Kuidas meie wõime
arwata, et Jumala sõna ja seadmine sellepärast õiged ei ole
ega maksa, sest et meie seda sandiste pruugime? — Sellepärast
ma ütlen: kui sa weel ei ole uskunud, siis usu nüüd weel
ja ütle nõnda: Ristimine oli küll õige, aga mina ei ole seda
mitte õieti wastu wõtnud. Sest ka mina ise ja kõik ristitud
inimesed, meie peame Jumala ees nõnda ütlema: Mina tulen
seia oma usuga ja teiste usuga, aga mina selle peale weel
julge ei ole, et mina usun ja et teised minu eest paluwad,
ward selle peale olen julge, et see on sinu käsk ja sõna; nagu
ma laual käin, ei mitte oma usu peale, waid Kristuse sõna
peale; kas olen tugew ehk nõder, see jäägu Jumala hooleks.
Aga seda ma tean, et tema mind käsib minna, süüa ja juua,
ja et ta mulle oma ihu ja werd kingib; ega see mind saa
petma ega Maletama.
Nõndasamuti teeme meie ka laste ristimisega: Meie
toome last ligi selle mõte ja lootusega, et tema usub, ja
palume, et Jumal tale usku wõtaks anda; aga selle peale
meie teda ei risti, waid ainuüksi selle peale, et Jumal seda
on käskinud. Miks nii? Sellepärast, et meie teame, et Jumal
ei waleta. Mina ja minu ligimene ja kõik inimesed wõiwad
küll eksida ja petta, aga Jumala sõna ei wõi mitte petta ega
tühja minna.
Sellepärast on need ikka ülbed lütlid ja eksinud waimud,
kes nõnda räägiwad: „Kui usk mitte õige ei ole, siis ei wõi
ristimine ka mitte õige olla," just nagu tahaksin mina ütelda:
„Kui mina ei usu, siis pole Kristus ühtegi," ehk nõnda:
„kui mina sõnawõtlik ei ole, siis ei ole isa, ema ja ülemad
ühtegi." Kas see on õieti räägitud, et sellepärast üksi asi
ühtegi wäärt et ole ega maksa, kui keegi seda ei tee, mis
tema peab tegema? Armas hing, pööra asja ümber ja ütle
nõnda: Just sellepärast maksab ristimine ja on õige, et mõned
inimesed seda mitte õieti pole wastu wõtnud. Sest kui risti­
mine eneses õige ei ole, siis ei wöiks seda ju mitte kurjaste
pruukida ega sellega pattu, teha. Waid nõnda on lugu:
Kuri pruukimine ei wõtta mitte seda asja ära, waid kinnitab
seda. Kuld jääb kullaks, kas kandku ka üks pattune naene
seda patu ja häbiga. Sellepärast jääb lugu seks, et risti­
mine igal ajal õige on ja oma olemise sisse jääb, kui ka
aga üks inimene saaks ristitud kes siiski õieti ei usuks. Sest
Jumala seadust ja sõna ei wõi inimesed mitte pöörata ega

105
muuta. Aga need liiausulised on nii palju sõgedad, et nad
Jumala sõna ja käsku ei näe ja ristimisest mitte enam lugu
ei pea, kui weest jões ehk ämbris, ja sest et neil usku ega
sõnawõtmist ei ole, et pea see ka mitte iseenesest kõlbama.
Seal on üks salaja mässaja kurat, kes hea meelega ülemate
käest tahaks krooni ära kiskuda, et seda pärast toõib jalga­
dega tallata, ja kõik Jumala teud ja seadmised teiseti pöörata
ja tühjaks teha. Sellepärast peame meie waprad ja wahwad
olema ja ei pea mitte Jumala sõnast taganema ega laskma
endid ära pöörata, et ristimine mitte meie meelest paljaks
wäljastpidiseks märgiks ei saa, nagu liiausulised tahtwad.

Aga wiimseks peame ka teadma, mis ristimine tähendab
ja mispärast just niisugust wäljastpidist märki ja tähte sakramentiks on seatud, nutte läbi meid wast ristirahwa hulka
saab wõetud. Aga tegu ehk märk on see, et meid mee sisse
waiutakse, mis meie kehast üle läheb, ja et meid siis jälle
weest wälja tõmmatakse. Need kaks asja tähendawad risti­
mise wäge ja tegu, mis mitte muud et ole, kui ivana Adama
suretamine ja siis uue inimese ülestõusmine, ja need kaks
peawad meie terwe eluaja meie sees olema, nõnda et üks
kristlik elu muub ei ole, kui igapäevane ristimine, ükskord
alustad ja siis edasi selle sees käidud. Sest meie peame alati
eneste seest wälja pühkima ivana Adamat, et tooiks ette tulla
see uus inimene. Aga mis on ivana inimene? See on see­
sama, kes meile Adamast on tulnud, wihane, waenuline,
kade, ropp, ahne, laisk, suureline, pealegi uskumata, kõige
kurjusega täidetud, ja pole tal mingisugust head. Kui meie
siis Kristuse riiki saame, siis peawad need asjad igapäew
kaduma, et meie aegamööda paremaks, kannallikumaks, tasase­
maks saame, ja peame ikka enam ära surema ebausule, raha
ahnusele, wihawaennle, kadedusele ja elutarkusele.
See'b on ristirahwa seas ristimise õige prunk, ära tähen­
datud wee-ristimise läbi. Aga kui keegi seda moodi ei tee,
waid oma ivana inimesele mahti annab, et ta ikka kangemaks
jääb, siis ta ei pruugi mitte õieti ristimist, waid paneb risti­
mise Vastu. Sest kes ilma Kristuseta on, need peawad iga­
päew pahemaks minema, nagu toana tõe sõna käib: „mida
kauem seda kurjem". Ons keegi aasta ees uhke ja ahne
olnud, siis on ta tänatou hoopis uhkemaks ja ahnemaks läinud,
nõnda et kurjus lapsest saadik temaga kasivab ja edasi läheb.

106

Wäetima lapse juures ei ole mingisugust kurja näha, aga kui ta
suuremaks kaswab, siis läheb ta ropuks, ja saab ta mehe ea
sisse, siis kaswawad kurjad leud ikka rohkemaks ja kurjemaks.
Sellepärast läheb wana inimene oma olemise poolest
ilma peatuseta edasi, kui teda ei keelata ega lämmatata risti­
mise wäega. Aga kui keegi ristiinimeseks on saanud, siis
jääb see wana inimene igapäew nõdremaks kuni ta hukka
läheb. Niisugune inimene on õieti ristimise sisse põgenenud
ja igapäew jälle wälja pugenenud. Seda wäljaspidist nähtawat asja on siis sellepärast meile ette pandud, et ta mitte
üksipäinis midagi peab korda saatma, Waid ka midagi ära
tähendama. Kus siis usk oma wiljaga liikumas on, seal ei
ole ristimine mitte paljas tähendamine, Waid on tegu, mis
liha ära tapab; aga kus usku ei ole, seal pole muud, kui
üks tühi paljas märk järele jäämas.
Ja siin sa näed, et ristimise wäe ja tähendamise sees
ju meeleparandamine warjul seisab, mis muud ei ole kui risti­
mine. Sest mis on siis meeleparandamine muud kui tõsise
meelega wana inimese kallale minemine ja uue elu sisse astu­
mine? Seepärast, kui sa igapäewases patustpöörmises elad,
siis elad sa ristimises, mis niisugust uut elu mitte üksi ei
tähenda, Waid ka korda saadab, alustab ja edendab. Sest
tema läbi antakse armu, waimu ja wõimust, wana inimest
suruda, et uus ette tuleb ja kangeks saab. Sellepärast jääb
ristimine ikka seisma, ja ehk küll keegi sest taganeb ja pattu
teeb, wõib ta siiski sinna ligi ikka minna, et ta wana inimese
enese alla heidab. Aga meega pole meid enam tarwis kasta,
sest lasku keegi ennast ka sada korda wee alla Majutada, tal
et ole rohkem, kui aga üks ristimine. Muidugi aga jääwad
tegu ja tähendamine seks, mis nad on. Siis ei ole patustpöörmine ja meeleparandamine muud, kui ristimise juure
minemine, et meie seda jälle teeme, mis meie enne olime alus­
tanud, aga pärast maha jätnud.
Seda ma ütlen sellepärast, et meie mitte et peaks arwama,
et ristimine on tühjaks läinud ja meil sest enam kasu ei ole,
kui meie jälle pattu oleme teinud. See tuleb sest, et meie
aga ristimise tegu tähele paneme, mis on tehtud; ja on ka
sest tulnud, et püha Hieronymus on kirjutanud: „Meeleparan­
damine olla teine laud, kelle peal niete peame wälja ujuma,
kui laew on hukka läinud, et ristikoguduse sisse saame." Seda
wiisi on ristimise pruuk paraku ära wõetud, et tast meile kasu
et ole. Sellepärast et ole see ka mitte õige, sest laew ei lähe

107
ju mitte hukka, sest see on Jumala seadmine ja mitte meie
töö, aga see sünnib küll, et meie komistame ja langeme; aga
kui keegi laewa seest kukub, see waadaku järele, et ta jälle
ligi saab ja laewast kinni hakab, kuni ta jälle laewa sisse
saab nagu enne.
Sest näeme, mis kallis asi ristimine on, mis meid kurati
küüsist wälja kisub, Jumala omaks teeb, patu ära wõtab ja
lämmatab, siis igapäew uut inimest kinnitab ja ikka kestab
ja jääb, kuni meie sest hädaorust anu sisse saame. Sellepärast
peab igaüks ristimist igapäewases kuueks pidama, mis ta
alati toöib kanda, et tema seest oleks leida usk ja usu wili
ja et ta wana inimest suruks ja uue inimese poolest kaswaks.
Sest kui meie tahame ristiinimesed olla, siis peame ristimise
tööd tegema; selle järele hüütakse meid ristiinimesteks. Aga
kui keegi sest taganeb, siis tulgu ta jälle sinna ligi. Sest
otsegu Kristus, see armu järg, mitte meist ei lahku, et meie
küll pattu teeme, ega meid ei keela jälle tema juure tulemast,
nõnda jääb ka kõik tema and ja warandus. Kui sa ükskord
ristimises pattude andeksandmist oled saanud, siis see jääb
sulle igapäew, nii kaua kui sa elad, see on, nii kaua kui sul
toana inimest alles kaelas kanda on.

V. jagu.

Altari sakramentist.
Nagu meie pühast ristimisest oleme kuulnud, nõnda peame
ka teisest sakramentist rääkima, iseäranis kolm tükki: 1) mis
see on, 2) mis kasu ta saadab, 3) ja kes seda peab saama.
Ja seda kõik teotame neist sõnadest, miska Kristus sakramenti
on seadnud, ja mis iga ristiinimene peab teadma, kes armu­
laual käib. Sest meil pole mitte seda nõuu, neid armulauale
teõtta ega neile Jumala armu anda, kellel teadmata on, mis
nad sealt peatead otsima ehk mispärast nad peawad käima.
Need sõnad on järgmised:
Meie Issand Jesus Kristus sell ööl, mill teda ära anti,
wõttis leiwa, tänas ja murdis ja andis oma jüngritele ja
ütles: Wotke, sööge. See on minu ihu, mis teie eest antakse.
Seda tehke minu mälestuseks.
Sellsamal kombel wõttis tema ka karika pärast öhtusöömaaega, tänas ja andis neile ja ütles: Wõtke ja jooge

kõik sealt seest. Seesinane karikas on uus lepping minu were
sees, mis teie eest ära walatakse pattude andeksandmiseks.
Seda tehke, nii mitu korda kui teie seest joote, minu mälestuseks.

Siin ei taha meie mitte riielda ega teaielda nendega, kes
seda sakramenti teutatead ja halteaks panetead, teaid esite
õppida, kus pool selle sakramenti mägi seisab (nagu meie ka
ristimise juures tegime), see on, et kõige ülem asi sakramenüs
on Jumala sõna ja seadmine ehk käsk; sest seda ei ole ükski
inimene teälja arteanud, ega üles wõtnud, teaid Kristus ise
on seda seadnud, ilma kellegi käest nõuu küsimata. Just
nagu kümme käsku, Meie Jssa palteus ja usuöpetused oma
olemise ja auu sisse jäätead, kui ka sina neid ilmas ei peaks
pidama, lugema ega uskuma, nõnda jääb ka seesinane kallis
sakrament liikumata seisma, ja ei saa temast ühtegi ära teõetud ega ära murtud, kui ka meie seda ei pruugi. Kas sa
arwad, et Jumal peaks järele kuulama meie usku ja teud,

109

ja sellepärast laskma oma seadmist muuta? Juba ilmalikud
asjad jääwad kõik seks, kuidas Jumal neid on loonud ja sead­
nud, üks puhas kuidas meie neid pruugime ja nendega ümber
käime. Seda peame meie ikka meeles pidama, sest sedawiisi
wõime meie peaaegu kõikide liiausuliste nääklemist ja wastupanemist ära wõita, sest nemad arwawad sakramentid ilma
Jumala sõnata olewat, otsegu asja, mis meie ise teeme.
Mis on altari sakrament?

Kostus: „See on meie Issanda Jesuse Kristuse
tõsine ihu ja weri, leiwa ja wiina all meile ristirahwale süüa ja juua Kristusest enesest seatud."
Ja otsegu meie ristimisest ütlesime, et ta mitte paljas wesi
ei ole, nõnda ütleme meie ka siin: Sakrament on leib ja miin,
aga mitte paljas leib ja wiin, Waid niisugune leib ja wiin, mis
Jumala sõnaga on ühte pandud ja Jumala sõnas on seatud.
Seepärast teeb Jumala sõna seda sakramentiks, ja saadab
seda korda, et see mitte paljas leib ja wiin ei ole, Waid
on Kristuse ihu ja weri. Sest meie wõtame Augustinuse sõna
omaks ja ütleme: Kui Jumala sõna wäljaspidise asja juure
tuleb, siis ta saab sakramentiks. See on nii selge ja kaunis
sõna, et Augustinus wist paremat pole rääkinud. Jumala
sõna peab leiba ja wiina sakramentiks tegema; kui seda ei
ole, siis nad jääwad leiwaks ja wiinaks. Aga see ei ole
mitte ühe würsti ehk keisri, Waid köigewägewa Jumala sõna
ja seadmine; selle eest peawad kõik inimese loomad tema ette
põlweli heitma ja ütlema, et see nõnda on, kuidas tema ütleb
ja seda kõige auustamise, kartuse ja alandusega wastu wõtma.
Selle sõnaga wõid sina oma südant waigistada ja ütelda:
Kui ka tuhanded kurasid ja kõik liiausulised ühe suuga peaksid
pilkades ütlema: kuidas wöib leib ja wiin Kristuse leib ja
wiin olla? siiski mina tean, et kõik waimud ja targad inimesed
ühtekokku weel mitte nii targad ei ole, kui köigewägewa Jumala
wäikene sõna. Nüüd seisab siin ülewel Kristuse sõna: Wötke,
sööge, see on minu ihu. Jooge kõik sealt seest, see
on uus lepping minu were sees j. n. e. Selle juure
tahame meie jääda, ja tahame neid ommeti näha saada, kes
peaksid julgema oma tarkusega teist moodi õpetada kui Kristus
on õpetanud ja teiseti pöörata, mis tema on rääkinud. See
on küll tõsi, kui sa Jumala sõna ära wõtad ehk seda ilma
sõnata tähele paned, siis pole sull muud ühtegi kui paljas
leib ja wiin; aga kui nad sõna juure jääwad, nagu nende

110

kohus ja kord on, siis ta on tõeste Kristuse ihu ja weri.
Sest kuidas Kristuse suu räägib ja ütleb, nõnda ta ka on,
sest tema ei wõi mitte waletada ega petta.
Siis on nüüd kerge wastust anda kõigesuguste küsimiste
otsa, miska inimesed endid nüüd waewawad, nagu on: „kas
wõib ka üks jumalakartmata preester sakramenti pühitseda
ja wälja jagada" ja mis muud niisugused küsimised on.
Selle peale ütleme meie: Kui ka üks hõel sakramenti wõtab
ehk jagab, siis wõtab tema tõeste sakramenti, see on Kristuse
ihu ja werd, nagu see, kes seda auusal wiisil wõtab ehk
jagab. Sest ta er ole mitte rajatud inimese pühaduse, maid
Jumala sõna peale. Ja otsegu ükski püha inimene maa
peal ega ükski ingel taewas leiba ja wiina Kristuse ihuks
ja wereks ei wõi teha, nõnda ei wõi ka ükski seda teiseks
teha ega muuta, olgu küll, et seda kurjaste pruugitakse. Sest
uskumata inimese pärast ei saa sõna mitte waleks tehtud,
mille läbi sakrament sai seatud. Sest tema ei ütle mitte:
„Kui teie usute ja seda wäärt olete, siis on teil minu ihu
ja weri," Waid ta ütleb: „Wõtke, sööge ja jooge, see on minu
ihu ja weri." Nõndasamuti ta ka ütleb: „Seda tehke (see
on, mis mina nüüd teen, sean, annan ja käsin wõtta)."
See tähendab nii palju: Andku Jumal, kas sa oled seda
wäärt wõi olemata, siis on sull siin tema ihu ja weri nende
sõnade läbi, mis leiwa ja wiina juure tulewad. Seda pane
tähele ja pea hästi meeles, sest nende sõnade peal seisab kõik
meie olus, wari ja wägi kõige eksituse ja eksitamise wastu,
mis iial on tulnud ehk edaspidi weel Wõiwad tulla.
See?b siis lühidelt on esimene tükk, mis seesinane sakra­
ment on. Nüüd pane edasi tähele wäge ja kasu, mispärast
seda sakramenti on seatud, mis ka köigetarwilisem tükk on,
et meil teada on, mis meie selle seest tahame otsida ja
saada. Seda näitwad meile hõlpsaste ja selgeste needsinatsed sõnad: „See on minu ihu ja weri, teie eest
antud ja ärawalatud pattude andeksandmiseks.
Need sõnad tähendawad lühidelt seda: Sellepärast käime
meie armulaual, et meie sealt saame niisugust warandust,
kelle läbi ja kelle sees meie saame pattude andeksandmist.
Mispärast? Sellepärast, et need sõnad seal seisivad ja meile
seda andwad, sest sellepärast ta käsib mind sööma ja jooma,
et see minu oma oleks ja mulle kasu saadaks, kui selge pant
ja märk ja kui seesama asi, mis mulle on seatud patu, surma
ja kõige õnnetuse wastu.

111
Sellepärast hüütakse seda õigusega hinge Loiduseks, mis
uut inimest toidab ja kinnitab. Sest ristimise läbi sünnime
meie (nagu öeldud on) uuesti, aga seegipärast jääb ikka wana
nahk liha ja tv ere sees wana inimesele. Tema pärast saatwad
kurat ja maailm meile nii palju takistusi ja kiusatusi, et meie
sagedaste ära wäsime ja nõdraks saame ja mõni kord ka
komistame. Sellepärast on seesinane sakrament antud igapäewaseks Loiduseks meile, et usk toibuks ja tugewamaks
läheks, et ta sellesinase wöitlemise juures mitte et tagane,
Waid ikka kangemaks ja kangemaks saaks. Sest uue eluga
peab ikka see lugu olema, et ta alati kaswab. Aga ta peab
ka selle wastu palju kannatama. Sest kurat on niisugune
wihane waenlane, kui ta näeb, et tema wastu hakkatakse ja
wana inimese kallale minnakse ja tema meid mitte oma suure
wäega ei saa ära wõita, siis ta luusib igal pool meie ümber
ringi, katsub kõik oma tükka ja ei anna' järele, kuni ta meid
wiimaks ära wäsitanud, et meie ehk usku maha jätame ehk
kannatamataks saame ja meie sõja himu ära kaub. Selle
wastu on siis seda troosti antud, kui süda seda tunneb, et
see temale liiaks tahab minna, et ta siit omale uut jõudu ja
jahutamist pärib.
Aga siin segatakse tarku inimesi nende suure kunsti ja
tarkusega, nad tõstwad healt ja kisendades küsiwad: „Kuidas
wõiwad leib ja wiin patud andeks anda ehk usku kinnitada?"
ehk nad küll kuulwad ja teadwad, et meie seda ei ütle leiwast
ega wiinast, mis leib ja wiin on, Waid ütleme seda niisugu­
sest leiwast ja wiinast, mis Kristuse ihu ja meri on ja kellel
Jumala sõna juures on. See on ju see warandus ja ükski
muu, miska niisugust pattude andeksandmist on teenitud.
Aga nüüd ei saa meie seda mitte teist wiisi kätte kui aga
nende sõnade läbi (teie eest antud ja ära walatud), sest
nende sees on sull mõlemad asjad, esiteks, et fee on Kristuse
ihu ja weri, ja teiseks, et fee sinu päralt on kui warandus
ja kingitus. Aga Kristuse ihu et wöi mitte olla tühi wiljakandmata asi, mis ühtegi kasu et saada. Aga olgu waran­
dus ise kuigi suur, ommett peab ta Jumala sõnaga ühendatud
olema ja nõnda wiisi meile antama, muidu et wõiks meie
seda mitte teada ega otsida.
Seepärast on see üks täis tühi waidlemine, mis nad
räägiwad, et Kristuse ihu ja werd mitte meie eest ei ole ära
antud ega ära walatud pühas õhtusööma ajas, sellepärast ei
wöi meile ka mitte olla sakramentis pattude andeksandmine.

112
Sest ehk küll seda tegu on tehtud risti peal ja pattude andeks­
andmist on teenitud,' ommeti ei wõi see mitte teist wiisi, kui
aga sõna läbi meie juure tulla. Sest mis meie muidu teak­
sime sest, et see on sündinud ehk meile saanud kingitud, kui
seda meile ei saaks mitte ette pandud jutluse läbi ehk suusõnaga? Kust nad seda teadwad ehk kuidas nad Wõiwad
pattude andeksandmist wastu wõtta, kui nad mitte ei hoia
püha kirja ja Ewangeliumi poole ega seda ei usu? Aga
nüüd on ju terwe Ewangelium ja kõik usu-õpetused, nagu
on: „Mina usun üht püha ristikogudust, pattude andeksand­
mist j. n. e." sõna läbi selle sakrament; sisse pandud ja meile
ette seatud. Miks meie siis peaksime laskma eneste käest
kiskuda seda warandust sakramenti seest? kui nemad ommeti
peawad tunnistama, et need on needsamad sõnad, mis meie
igal pool Ewangeliumist kuuleme, ja ei wõi ütelda, et need
sõnad sakramentis tühjad on, niisama wähe kui nad tohiwad
ütelda, et terwe Ewangelium ehk Jumala sõna ilma sakramentita ühtegi wäärt ei ole.
Nõnda on meil siis terwe sakrament, mis ta on ja mis
ta saadab ja annab. Nüüd tuleb weel järele waadata, kes
need on, kes seda wäge ja kasu kätte saawad. ~ Nagu enne
ristimisest ja muidu sagedaste oleme ütelnud, nõnda ütleme
ka siin lühidelt: kes seda usub, sellel on, mis need sõnad
tunnistawad ja andwad. Sest need ei ole mitte kiwi ega
puud wastu räägitud ehk kuulutud, Waid neile, kes neid
kuulewad, kelle wastu ta ütleb: „Wõtke ja sööge j. t. s."
Ja et tema pattude andeksandmist pakub ja töutab, seda ei
wõi meie ka mitte muidu, kui usu läbi kätte saada. Nii­
sugust usku pärib ta ise nende sõnade sees, kui ta ütleb:
„Teie eest antud ja teie eest ära walatud," otsegu
peaks ta ütlema: sellepärast annan mina seda ja käsin seda
süüa ja juua, et teie seda peate wastu tootma ja sööma ja
jooma. Kes nüüd seda toetab kuulda ja uskuda, et see tõsi
on, see saab seda wissiste kätte. Aga kes ei usu mitte, sellel
ei ole ühtegi, nagu sellel, kes asjata Jumala sõna laseb
kuulutada ja mitte ei taha wõtta seda tulusat warandust.
Warandus on küll lahti ja iga ühe ukse ette, pealegi laua
peale pandud; aga sinna on ka tarwis, et sa seda wastu
wõtad ja kindlaste selle peale uskuma jääd, kuidas need
sõnad sind õpetawad.
See'b siis terwe kristlik walmistamine on, et seda sakra­
menti õieti wastu wöetakse. Sest et seda warandust meile

113
nende sõnade sees saab ette pandud, siis ei wöi meie seda ka
mitte teist wiisi wastu wötta, kui aga südamega. Sest kätega
ei saa küll mitte niisugust warandust ja igawest kingitust
wötta. Paastumine ja palwe wõib küll üks wäljastpidine
Walmistamine ja laste õpetus olla, et ihu kasin ja auupaklik
Kristuse ihu ja were wastu on, aga seda, mis seega meile
antakse, ei wõi mitte meie ihu kinni pidada, ega enesele wötta.
Sest saagu meile küll, nii palju kui tarwis läheb õpetust sest
sakramentist, sest mis weel laiemalt sest tuleks rääkida, jäägu
pärast poole.
El meile nüüd on seletatud sakrament: õpetus ja uns
ta õieti tähendab, siis on wiimaks ka weel tarwis üht maenitsuse sõna, et meie mitte maha ei jäta seda suurt warandust,
mis igapäew ristirahwa seas pruugitakse ja jagatakse, ega
seda lase tühjalt mööda minna, see on, et need, kes tahtwad
ristiinimesed olla, endid walmistaksid tihti armulaual kätma.
Sest meie näeme, et mitmed laisad ja hooletumad selle poolest
on, ja et suur rahwa hulk kuuleb küll Ewangeliumit, aga
laseb kaks ehk kolm ja rohkem aastaid mööda minna ilma
laual käimata, otsegu oleksid nad nii tugewad ristiinimesed,
et neile seda tarwis' ei lähe; see tuleb sest, et paawst: walitsus
otsas on ja meie tema sunnist ja käsust oleme lahti saanud.
Teised laskwad endid see läbi keelata laual käimast, et meie
oleme õpetanud, et ükski ärgu tulgu armulauale, olgu siis,
et tal nälg ja jänu selle järele on, mis teda peab ajama.
Teised jälle ütlewad, et see nende woli all seisab ja et seda
nutte tarwis ei pea olema, ja et sest juba saab, et nad muidu
usuwad; suurem hulk nende seast jääb üsna tooreks ja põlgab
Wiimaks nii hästi sakramenti, kui ka Jumala sõna.
See on ju tõsi, mis meie oleme ütelnud, meie ei pea
kedagi ajama ega sundima, laual käima, et meie jälle hingesi
ei saaks tapetud. Aga seda peame meie ka teadma, et need
immesed mitte õiged ristiinimesed enam et ole, kes Eaua aega
altari sakramentist eemale hoidwad ja laual käimata jäawad.
Sest Kristus pole seda sakramenti mitte seadnud näite-mängiks, Waid on käskinud, et ristiinimesed seda soöwad ja joo­
mad ja teda selle juures meele tuletawad.
,
Kes õiged ristiinimesed on ja sakramenti kalliks ja auusaks pidawad, need ajawad ja sunniwad ise endid laual kätma.
Aga et rumalaid ja nõdru, kes ka hea meelega õiged rtsttimmesed tahaksid olla, seda enam saaks meelitud, põhja ja
tarwitust meele tuletama, et nad laual käiksid, siis tahame >
8

114
sest weel natukest rääkida. Sest otsegu usu, armastuse ja
kannatuse juures sest weel ei saa, et õpetakse ja räägitakse,
Waid ka et igapäew maenitsetakse, nõnda on ka siin tarwis
alati kuulutada, et meie mitte laisaks ega hooletumaks ei lähe,
teades ja tundes, kuidas kurat ikka niisuguse kristliku elu ja
wiisi wastu paneb ja nii palju kui ta iial saab, selle wastu
üritab ja seda ära keelab.
Esiteks on meile ju seda selgeste öeldud Kristuse sõnade
sees: Seda tehke minu mälestuseks. Need sõnad käskiwad neid, kes ristiinimesed tahtwad olla, armulaual käia.
Kes siis Kristuse jünger tahab olla, ja nendega tema siin ju
räägib, see kandku ka selle eest hoolt, et need sõnad tema süda­
messe jääwad ja tema nende järele teeb, ei mitte wäekombel
inimestest sunnitud, Waid Issanda Kristuse sõna alla heites
ja tema meele pärast olles. Aga kui sa ütled: Seal ju seisab
lugeda: ,,nii mitu korda, kui teie seda teete," seal tema
ju kedagit ei sunni, Waid jätab seda meie woli alla; siis on
wastus see: See on tõsi, aga seda ta ei ütle mitte, et meie
seda ilmas ei pea tegema, ja on sellepärast juure lisatud, et
ta tahab sakramenti lahti teha ise-aegadest, nagu Juutide
Paasatalle söömisele aga üks aeg igas aastas oli, ja mis
nad pidid just kewade esimese täie kuu neljateistkümnema päewa
õhtul sööma, ja mitte üks päew hiljem. Otsegu tahaks ta
meile seega ütelda: Mina sean teile ka Paasatalle söömise,
ehk püha õhtusöömaaeg«, mis teie mitte just sell õhtul üks
kord aastas peate sööma, Waid sagedaste, millal ja kus
paigas teie tahate, nõnda kui teile tarwis läheb, ja seda ma
ei ole seadnud ise-paiga ega ise-aja peale. Paawst on seda
seadmist pärast küll teiseti pöörnud ja on sest jälle üht Juutide
püha teinud.
Sellest sa ka näed, et meile mitte luba ei ole antud, seda
sakramenti põlgada. Sest seda arwatakse põlgamiseks, kui
keegi nii palju aega laseb mööda minna ja ei käi armulaual
ilma et tal asja oleks käimata jääda. Tahad sa niisugust
priiust, siis wõta omale weel rohkem priiust, et sa ka ristiinimeste seltsist wälja astud, et sa , enam ei usu ega palwet
ei tee; sest see on just nõndasamuti Kristuse käsk, kui teine.
Aga kui sa tahad ristiinimene olla, siis pead sa selle käsu alla
heitma ja seda mööda tegema. Sest seesinane käsk peaks sind
ajama, ennast läbi katsuma ja mõtlema: Maata, mis ristiini­
mene mina ka olen? Kui ma ristiinimene oleksin, siis mull oleks
ka igatsemist seda teha, mis minu Issand on käskinud teha.

115
Ja sest, et meie nii laisad ja wõõrad selle sakramenti
wastu oleme, on ka tunda, mähärdused need ristiinimesed
paawsti all on olnud; nad on paljalt inimese käsu kartuse ja
sündmuse pärast laual käinud, ilma himuta ja armastuseta,
ja pole Kristuse käsust mitte hoolinud. Aga meie ei sunui
kedagit ega käi wägisi kellegi peale, et ta laual peab käima;
ega pea ka ükski seda tegema nagu oleks see meie meele järele
ehk meie käsu peale tehtud. Aga see peab sind ajama ja
sundima, et Kristus seda tahab ja et temal sest hea meel on.
Inimestele seda luba ei ole antud, et nad meid sundiwad
usule ehk ühe hea tegule. Meie ei tee mitte muud, kui et
meie ütleme ja maenitseme, mis sa pead tegema, mitte meie
pärast, Waid sinu pärast. Tema meelitab ja kutsub sind; kui
sa seda tahad põlgada, siis wasta ise selle eest.
See olgu siis esimene asi, et nad eneste peale mötlewad
ja endid äratawad; see käib iseäranis külmade ja hooletumate
kohta. Sest see on tõeste tõsi, nagu ma ise seda olen tunnud ja igaüks seda enese juures wõib ära tunda, kui meie
õhtusöömaajast eemale hoiame, siis jääme, päew päewalt
ikka tooredamaks ja külmemaks, kuuni meie wiimaks seda
üsna maha jätame. Sellepärast peame meie oma südant
läbi katsuma ja järele kuulama, nagu inimene, kes Juma­
laga tahaks õige järje peal olla. Mida tihimine meie seda
teeme, seda soojemaks läheb meie süda, et ta enam külmaks
ei jää.
Aga kui sa ütled: Mis siis, kui ma tunnen, et ma mitte
ei kõlba lauale? Wastus: Just sedasama wiisi kiusatakse
unud ka; see tuleb sest wanast paawsti wiisist; siis waewasime meie endid seega, et meie pidime puhtad olema ja et
Jumal mingisugust wiga ega kortsu meie küljest ei pidanud
leidma; see'tegi meid nii araks, et kohe igaüks hirmu täis
on küsinud: „Paraku, sina pole ju mitte seda wäärt!" Sest
siis hakkawad meie liha ja mõistus ära kaaluma meie wäärtolemist ja seda suurt kallist warandust, ja siis oleme meie
kui pime laternas selge päewa, ehk kui sõnnik kalli kiwi wastu;
ju sest et liha seda näeb, ei taha ta mitte ligi astuda ja
ootab, kuni ta auusaks saab, et üks nädal teise järele, ja
üks pool aasta teise järele mööda läinud. Aga kui sa selle
peale tahad waadata, kui waga ja puhas sa oled, ja selle
eest hoolt kanda, et sinu südametunnistus sinu peale enam
mingisugust kaebdust ei tõsta, siis ei tohi sa mitte millasgi
lauale tullcn

116
Sellepärast peame selle poolest wahet tegema inimeste
wahele. Kes jultund ja toored metsalised on, neile pead
ütlema, et nad armu lauale ei pea tulema, sest nad ei ole
mitte walmis, pattude andeksandmist wastu tootma, nemad
ju seda ei himusta ja ei taha toagad olla. Aga teised, kes
mitte ei ole toored ja metsalised ja hea meelega toagad
oleksid, ei pea sest mitte eemale hoidma, olgu nad küll muidu
nõdrad ja toiletsad, nagu Hilarius on ütelnud: „Kus nii­
sugust pattu on tehtud, mispärast ei sünni inimest kogudusest
toälja heita ja paganaks artoata, siis ei pea tema mitte sakramentist eemale hoidma, et ta mitte elust ilma ei jää." Sinna
küll ükski ei jõua, et tal mitte küllalt igapäetoast pattu liha
ja toere sisse ei jääks. Sellepärast peatoad inimesed õppima
tundma, et see'b see kõige ülem kunst on, et nad teadtoad, et
meie sakrament mitte ei seisa selle peal, et meie seda wäärt
oleme. Sest meie ei lase endid mitte ristida kui pühad ja
ilma patuta, ega tule ka mitte pihile kui puhtad ja selged,
toait) kui toaesed toiletsad inimesed, sest et meie mitte toäärt
et ole, olgu siis, et niisugune lauale tuleb, kes koguni et
himusta armu ja pattude andeksandmist, ega tahagi meelt
parandada.
Aga kes hea meelega tahaks armu ja troosti saada, see
peab ise ennast taga ajama ja mitte laskma ennast teiste
läbi hirmutada, ega keelata, ja peab nõnda ütlema: Mina
tahaksin küll toäärt olla, aga ma tulen, ei mitte sellepärast,
et ma seda toäärt olen, toait) sinu sõna peale, et sina seda
oled käskinud, sest et ma hea meelega sinu jünger tahaksin
olla, jäägu minu toäärtolemine kuhu tahtes.
Aga see on raske, sest see seisab ikka meie tee peal ees
ja keelab meid, et meie rohkem eneste peale toaatame, kui
Kristuse sõna ja suu peale. Sest liha tahab ikka sedatoiisi
teha, et ta julgeste enese peal toõib seista ja toetada, ja kui
see mitte et lähe, siis ta ei taha sellega tegemist teha. Nii­
palju olgu räägitud esimesest tükist.
Teiseks on selle käsule ka tõutust antud, nagu meie ees­
pool kuulsime, mis meid kangeste peab ajama ja sundima.
Seal on need kaunid helded sõnad: See on minu ihu, teie
eest antud. See on minu toeri, teie eest ara toalatud pattude andeksandmiseks. Need sõnad ei ole mitte
mõne kepile ehk kiwile kuulutud, toait) minule ja sinule, sest
muidu oleks ta ka toõinud oma suu kinni pidada ja ei mitte
> sakramenti seada. Sellepärast katsu, et ka sinu peale mõel­

117
dakse, kui need sõnad „teie eest" pruugitakse, et tema mitte
ilma asjata sinuga ei räägi.
Sest siin ta pakub meile kõige waranduse kätte, mis ta
meile taewast on saatnud, ja meelitab meid ka, seda wastu
tootma, nagu ta ütleb Matt. Etoang. 11: „Tulge minu
juure kõik, kes teietoaetoatud ja koormatud olete,
mina tahan teile hingamist saata." See oleks ju
selge patt ja häbi, kui meie, keda tema nii truui südamega
tellib ja maenitseb, seda kõige ülemat toata tootma, tema
toastu toõõraks lööme ja niikaua oma teed käime, künni meie
täiesti külmad ja kõmad oleme, et meil enam lusti ega armas­
tust selle toastu ei ole. Seda sakramenti ei pea ükski mitte
artoama kahjutegetoa asja oletoat, et selle eest peaksime ära
jooksma, toaid pead seda toõtma üheks tulusaks, käsuliseks
rohuks, mis sind aitab ja sulle elu annab ihu ja hinge poolest.
Sest kui hing on tertoeks saanud, siis on ka ihu aidatud.
Mispärast meie siis sellega ümber käime, otsegu oleks ta
üks surmarohi, mis meile surma saadab? See on küll tõsi,
et need, kes seda pölgatoad ja pagana moodi elatoad, seda
enestele kahjuks ja hukatuseks toõtwad, sest niisugustele ei pea
ükski asi tulus ja hea olema, otsegu haige inimesele, kes
meelega seda sööb ja joob, mis arst on kangeste ära keela­
nud. ' Aga need, kes oma nõdrust tundtoad ja hea meelega
sest lahti saaksid ja abi otsimad, ei pea seda mitte teist toiisi
pruukima, kui üht kallist rohtu kihtoti toastu, mis nad eneste
sisse on neelanud. Sest siin pead sa sakramentis Kristust
suust saama pattude andeksandmist, mille sees on ja mis
saadab Jumala armu ja Püha Maimu kõige tema annetega,
mis saadab toatju, kaitsmist ja abi surma, kurati ja kõige
õnnetuse toastu.
Nõnda on sull Jumala poolt Issanda Kristuse käsk ja
tõutus. Peale selle peab sind su oma häda ajama, mis
sull kaela peal on, ja mille pärast just sind kästakse,
meelitakse ja sulle tõutust antakse. Sest tema ise ütleb
Matt. Etoang. 9, 12: „Neile, kes tertoed on, ep ole arsti
tartois, waid haigetele," see on neile kõigile, kes patu
ja surma hirmu, ' liha ja kurati kiusatusega waetoatud ja
koormatud on.
Oled sina nüüd koormatud ja tunned oma nõdrust, siis
mitte rõõmsuste ja lase ennast jahutada, rõõmustada ja kinni­
tada. Sest kui sa nii kaua tahad oodata, kuni sa sest lahti
oled, et sa puhtaste ja toäärt armulauale tuled, siis pead sa

118

igatoeste sest eemale jääma. Sest siis ta ütleb sinu wastu:
„Oled sa puhas ja toaga, siis pole mind sulle tartois, ja
mulle ka sind mitte." Sellepärast üksipäinis need ei ole mitte
toäärt, kes oma toiga ei tunne ega taha oma patu pärast
süüalused olla.
Aga kui sa ütled: mis ma pean siis tegema, kui ma
sedasugust häda ei tunne ega mull nälga ja janu sakramenti
järele "ei ole? Wastus: Neile ei tea mina mitte paremat
nõuu anda, kui et nad endid hoolega läbi katsuksid ja järele
toaataksid, kas neil ka liha ja toeri on. Kui sa siis seda
enese seest leiad, siis mine, enese.kasuks ja heaks, toaatama,
mis püha Paulus Kalatia rahtoale kirjutab 5, 19 ja kuule,
mis toitja seltsist sinu liha õieti on. Ta ütleb: „Atoalikud
on liha teud, mis on needsinatsed: abielu rikkumine,
hõõrus, roojus, kiimalus, toõöra jumala teenistus,
nõidus toaen, riiud, kade toiha, toihastelemised,
riidlemised, löhkumised, segased õpetused, kade­
dus, tapmised, liig joomine, prassimine ja mis
nende sarnased on." Kui sa seda mitte ei tunne, siis usu
ommeti püha kirja, ega see siud ei saa petma, ja tema tunneb
sinu liha paremine, kui sa ise. Püha Paulus ütleb Rooma
rahtoale kirjutatud raamatus 7, 18: „Sest ma tean, et
minu sees, see on: mu liha sees, ei ela mitte head."
Kui Paulus seda toiisi omast lihast toõib rääkida, ega meie
siis temast paremad ega pühamad ei taha olla. Aga et meie
seda ei tunne, see tuleb sest, et meie liha pidalitõbiseks on
läinud, sellepärast meie ka Ühtegi enam ei tunne; aga pidali­
tõbi möllab ja sööb edasi. Aga nagu juba ütlesime, kui sa
oled täieste surnud, siis usu ommeti püha kirja, mis sinu peale
kohut mõistab. Mida toähem sa oma pattu ja toiga tunned,
seda rohkem asja on sull minna, abi ja rohtu otsima.
Teiseks toa ata ringi, kas sa ka oled maailmas, ehk kui
sa seda ei tea, siis küsi seda oma naabrite käest järele. Kui
sa maailmas oled, siis ära artoa mitte, et sulle pattudest ja
hädast puudu saab olema. Sest hakka aga peale ja tee,
otsegu tahaksid sina toagaks saada ja Etoangeliumi külge
jääda, ja maata siis järele, kas sind ükski ei peaks hakkama
toihkama, sulle liiga, ülekohut ja kurja tegema ja sind patu
ja kurjaga kiusama. Kui sa ise seda ei ole tunnud, siis saab
püha kiri sulle seda ütlema, mis igal pool maailmast seda
toiisi tunnistust annab.

119
Peale selle saab ka kurat sinu ümber olema, ja seda ei
saa sa mitte täiesti jalgade alla tallata, sest et meie Issand
Kristus ka mitte ilma ei ole läbi saanud. Mis on siis kurat?
Mitte muud, kui seesama, kelleks püha kiri teda kutsub, üks
walelik ja inimese tapja.
Üks walelik sellepärast, et ta
südant Jumala söna poolt ära eksitab ja meie silmad kinni
matab, et meie oma häda ei tunne, ega Kristuse juure ei
roõt saada. Üks inimese tapja on ta, kes sulle mitte ühte
tundi ei soowi elada. Kui sa peaksid nägema, mitu nuga,
oda ja noolt ta iga silmapilk sinu peale sihib, siis oleksid
sa wist rõõmus, et sa tohid laual käia nii mitu korda
kui sa himustad. Aga et meie nii julgeste ja hooletu­
mast peast elame, see tuleb sest, et meie mitte ei mõtle ega
usu, et meie liha ja kurja maailma sees elame ehk kurati
riigi all oleme.
Sellepärast katsu ise ennast läbi ja pruugi seda hoolega
ja waata natukest ringi ja hoia ainuüksi püha kirja poole.
Kui sa siis ka mitte midagi ei tunne, siis läheb sulle hädaste
tarwis Jumalale ja oma ligimesele oma Miletsust kaebada.
Palu neilt abi ja et nad sinu eest paluksid, ja ära anna
järele, künni kiwi su südame pealt on ära weeretatud. Küllab
sa siis oma häda saad leidma, ja küllab sa siis aru saad,
et sa sügawamine oled langenud, kui mõni muu waene patune,
ja et sulle kibedaste ära kulub laual käia selle wiletsuse pärast,
mis sa paraku ei näe, et Jumal wahest armu heidab su peale,
et sa seda paremine ära tunneksid ja et sa seda suuremat
nälja selle järele saad, sest et kurat nii wäga kangeste su
peale käib ja alati katsub sind kinni püüda ja sind hinge ja
ihu poolest ära tappa, nõnda et sa mitte ühte tundi tema
eest julge ei wõi olla, et ta mitte su kallale ei tule. Oh kui
ruttu wõib ta sind äkiste wiletsuse ja häda sisse lükata, kui
sa koguni selle peale ei ole mõtlenud!

Seda kõik olgu siis maenitsuseks öeldud, ei mitte üksi
meile Manadele ja täiskaswanud inimestele, maid ka noorele
rahwale, keda meie kristlikus õpetuses ja mõistuses peame
kaswatama. ~ Sest seda moodi wöiks wähema waewaga noore
rahwa kätte õpetada kümme käsku, usku ja Meie Jssa palwuft,
et nad seda rõõmsa, aga ka tõsise meelega wastu wõtaksid
ja nõnda noorest saadik pruugiksid. Sest nüüd on ju ka lugu
Manadega nõnda sandiks läinud, et seda kõik ei saa teist

—

120

—

roiifi ülespidada ja hoida, kui et meie kaswatame need ini­
mesed, kes pärast meid peawad tulema ja meie ammeti ja
töö enesele wõtma, et nemad ka omad lapsed õieti kaswataksid, et Jumala sõna ja ristrkogudust saaks ülewel hoitud.
Sellepärast teadku iga majaisa, et Jumala käsu ja seadmise
järele tema kohus ja kord on, oma laste kätte seda õpetada
ja selle eest hoolt kanda, et nad seda öpiwad, mis nad pea­
wad mõistma. Sest et nao ristitud on ja ristikoguduse sekka
on wõetud, siis peawad nemad ka sest sakramentist osa saama,
et nad meid wõiwad teenida ja meile kasulikud olla; sest
nemad kõik peawad ju meid aitama uskuda, armastada,
paluda ja kurati wastu sõdida.

<8