MEINHARD ALEKSA

Tulease
Luuletisi

AUTORI

VÕRUN

KIRJASTUS

19

3

1

ENSV TA
Kirjandusmuuseumi

1431-/01g.

Arhiivraamatukogu
3058

TRÜKITUD S. SONGI TRÜKIKOJAN — VÕRUN.

ÖINE MELANKOOLIA

Melankoolne talveöö
On hilisöö, ju ammu uinund maja;
öö magab väljal nagu sügav haud.
Ma istun vaikselt nagu palvetaja:
ei leia und, et sulgeda saaks laud.
Külm maalib akendele hõbelilli,
nein sädeleden mängib kuu külm kiir.
Tuul iniseden ajab õuen pilli
ja kungi nurgan ragisteleb hiir.

Öö südamen külm praksateleb, kaikub;
siis kostab äkki üksik koera hund.
Taas ümber minu üksildus ja vaikus —
ma valvan üksinda, ei leia und.
5

Öö
Öö mustin rõivin tuleb taevatelki
ja mässib hämarusse põõsad, puud.
Täht üksik heidab värisevat helki.
Näen läbi kaseokste valget kuud.
Ju viimsed päevapakud ammu paland,
pea suletakse taeva ahjusuu.
Kuu kaame valgust nagu vihma valab,
ta valgel suigub talu, mets ja nurm,
vaid öökull kuuse otsan nutab, halab...

Vist luurab ligidal siin võigas surm.
Öö imbub verre, valulisse hinge,
teeb haigeks südame see vaikus, hurm.

Must mureämblik veab oma ringe
mu ümber, valunaaskel torkab mind.
Oo jätke mind, must muremõtted minge!
Hing kehan rabeleb kui puurin lind.
6

Kesköine
Kell kesköötundi raskelt tornin lööb,
kui võpatuden avan silmad, ärkan.
Mis oli see . . . mind hüüdis keegi?..
[Märkan:
öö süsisilmil aknast tuppa sööb.
Mu otsa nagu koolja, tulnud hauast,
kuu koltund nägu läbi akna kaeb;
ta jüle pilk mu südamesse saeb
kui terassaag, mis lõikab läbi rauast.

Kuu aknale mu veab, vaatan õue —
kuuvalgel liugleb üksik lind suur, must.
Ta kuhu rändab, kaob, tulnud kust? -—
Nii tekib küsimusi hinge, põue.
Mu elu samane, — kun selle algus?
Kui öine lind ma tulnud süngest ööst,
taas neelab pimedus, kui väsind tööst;
tean üht ma vaid: ma keskus pimedusen,
[valgus. .
7

Ma ligi oma südant olen kandnud
ju kaua olemiseküsimust.
Ei ava mulle keegi seda ust.
Tean üht ma vaid: vaim vangi kehha
[pandud.
Mind veetlend elu sünge, öine pale:
sest hing on pime, süda valus, kurb.
Kas olen tõeline, nii küsimuseurb
taas pakatab, või unenägu vale?...

Siis tõstan tähti poole nukrad silmad
ja hardan palven risti panen käed.
Oo Mõistmatu, kes avaruste ilmad
loond, kuule mind, mu ahastust kas näed ?
Miks elu mulle emaihhu andsid,
miks toitis piimal mind küll naiserind,
miks vaimu vangi inimihhu panid;
sa oleks võinud luua kiviks mind!..

Mu ahastusekisa kustub nagu seebimull,
sest keegi tend ei kuule. Aitab mis, et
[pärin
ma elumõtet, kui kõik lõppeks tühine ja
[null:
ma sellega vaid oma üdi, südant närin.
Vaid eemale siit varje riigist, mida loor
paks teadmatuse varjab. Ära siit mu sööst!
Siit tahaks kaduda kui meteoor
mis kukkus praegu helendaden ööst!
8

Ööl kõledal
Kild punast kilgendavat kuud
öö servalt tõuseb aegamisi taeva,
mis siniseks ja kõrgeks muutub aeva.
Härm mässib hõbenarmastesse puud.
Skeleti poodud klõbisevad luud
on oksad jäätund tuulen. Poodu vaeva
tuul iniseja meelestab, ja kaevab
öö tuhast tähti taeva ahjusuul.

Ööl sellasel kui Ahasveerus minna —
sest raske kanda südant kurba rinnan,
kuid kuhu põgened eest enda, läed? . .
Külm, kõle tuul kui oleks tulnud õuest
ja tõmmand läbi, jahutanud põue,
uks südame kui oleks lahti jäet.
9

To be or not to be!
„To be or not to be" mu hinge käristand
on kaheks nagu kaupmees riide, paela.
See Hamleti probleem nii südant väristand,
et tahaks nööri panna ümber kaela.
Mis
kui
kui
kui

on see elu väärt, kui temal mõtet pole,
juhib kõiki töid me loomusund,
pole midagi, mis õilis, püha! Kole,
kahtlen: on see ilmsi või näen und?

Mis jaoks ma olen, milleks elan, kuhu
[püüan,
kui sündimisest määrat meie tee.
Kui meie tahe, mõte, vaimgi pole vaba,
mis parem siis: to be or not to be !
10

Mu hing
Mu hing on virun nagu kaos, —
ei suuda hoida teda vaon,
sest nõder minu jõud.
Mu hing kui vesi katian keeb,
mind õnnetuks ja haigeks teeb,
mu hingen valu, õud.
Mu hingel ihu vangiraud,
ta päästab ainult kirstulaud,
ta lepitab vaid surm.
Kes suudaks keelda mõttemerd,
nii võimas ta, a ab keema verd
hing uhke, võimas, turm.

Mu hingen domineeriv koht
on kahtlusel, see minu oht
vastoluline ta.
Kord palvetab ta hardusen
kui preester pühakuju een,
säälsaman naerab ka.
11

Kui mõttemeren torm, see siis;
ent lakkab see, siis teine viis
mu hingen heliseb.
Siis tähti poole vaatab silm,
suur rahu hingen; vaikne ilm
taas järgnend tormile.

Taas heidab päike hinge tuld
ja hing sest särab nagu kuld,
mis tulest läbi käind.
Suur rahupäev, suur pidupäev
on hingen; lõpnud kurbus vaev.
Hing jumalat on näind.

12

Üksiolu
Täna on kuu
nii kollane suur.
Nii vaikne, täis und
on öö.
Suiguvad puud
rasken hõbehärman.
Korstnad kui vanamehed piipu popsivad,
Külmapoisid jäähaamritega seinu kopsivad.
Lamp ei põle.
Istun ja vaatlen
kuuvalge hõbedan
õitsvaid jääroose aknal
On üksik ja kõle.
13

TUULEKANNEL

Paani sügisviiulilt
Ei enam pikne halbu lapsi kärgi,
ei sõida pilvil välgu tulisaan.
Ja närtsuräbalaid kui üle maa
tuul piitsuteleb halle pilvi märgi.

Taas vahetet on rõivad: surisärgi
kuldkollase on ajand selga laas.
Käib, istub nukralt metsan kännul paan
ja punub lehekullast suvel’ hauapärgi.
Läind peremees, ei enam keegi vala
aolampi õli, sest ta’i enam pala;
ju närtsind õhtutaevan tulilill.
On sügis jahekivi vette heitnud
ja väljad kolletand ning paljaks niitnud,
kun kurba viisi mängib tuulepill.
17

Süküsilo
Ei kütetä nüüt inämb pääväahjo;
maailma lämmistäs vast mõni hüdsi,
mis järge jäänii suvõst. Peris kahjo,
et kaonu aig, kui päiv su nahka küdsi!

Ilm nigu sannakeres tossas, savvas,
pilvnärtsu’ katva taivaiho palla.
Maapõrmand muutunu om savihavvass —
kui uavarrõst tulõ vihma alla.

Om lännü tsirgu’, eski hani’, kurõ’!
Vaak pallalt varõs otsan rõuguroika.
Tuul kõoladvast viimsit lehti purõ
ja korstnamulgun mühises ja oigas.
Nüüt pestäs riihi, lindas tuulõn akan
ja koristetas uutsõvili salvõ.
Siss käüdäs kivil. Omma sälä takan
tüü, hää nink murõtu om uuta talvõ.
Joht karjatsilgi olõõi suurt vika:
hää tuliveeren küdsikartold süvvä
ja peesütä nink mängi „kulli“, „tsika“,
vai hüdsipüssä laska, laulu lüvvä.
18

Mis tuust, et tulõ üü ja kistus valgus,
et kollõtanu mõtsa’ süküsvilo!
Kui kõigen sen om vahtsõ elo algus,
siss eski koolmisen om sükäv ilo.

19

Lumelaul
Nüüd pilvevärav valla,
kust hõbesulgist lund
nii tasa liugleb alla
kui lapsesilmi und.
Kui laululinnu silin,
nii unistuslik, hell,
siis kuuldub õhun tilin,
kui helaks hõbekell.
Oo kuula! Vaevalt tajun
üht laulu imelist,
mis kõlab lumesajun:
nood talvehaldjad vist!
20

Kevadhelinaid

Maailm a’ab seljast jälle vana kuue
ja mõseb hoolsast’ puhtaks põsed, näo.
Saab kingiks kuue kevadelt ta uue,
tend vastu võtma saadab räästa, käo.
Taas värvitakse hoolsast’ taevaklaasi
ja puhtaks hõõrutakse päiksevask.
Maa-emake säeb lumelilled vaasi,
ta käsul hakkab mahla andma kask.
Maa-emake siis annab ohjad veele
ja pragiseden murdub jäine kaas.
Noort külvatakse rohtu mäele, teele
ja lilledega tikitakse aas.

II

Viind lumehanged kevadised tuuled,
jõen kivilt kivvi keerleb vesi, vaht.
Ja koiduajal läbi une kuuled
kuldnokka vilistavat uibul kaht.

Nüüd tulnud päevad imeliselt selged —
kui hiigla-ääs nii hõõgub päiksepall.
Kui lapse unistused puhtad, helged
nii heljuvad kuldpilved taeva all.

Muld must kui tõrv taas sigitab ja ärkab,
kask annab jälle mahla, lahti koor.
Ja aasal võidu rohtu, lilli tärkab —
suur kõikjal uuestsünd, saab vanast noor.

111
Päike veereb metsa taha,
palu taha.
Kase ladvan ripub kuu.
Vakatavad õhtutuuled,
õrnad tuuled.
Oieehtein õunapuu.
Sirama on hakand tähed,
vaiksed tähed.
Laulab võsastikun lind.
Minu unistuste tiivad
üles viivad
sinna, kun need tähed, mind.
22

Kaovad igatsused, valud.
Nagu palud,
hing sul hapraks, härdaks jääb.
Helisevad hingekeeled,
õrnad keeled.
Rahu südamesse läeb.

23

Kevad mägeden
I
Kui kevad keerab päik‘selambin tahti
Ja tukslema maa hakkab uinuv rind,
siis valdab alati mind rännuind,
et matkad mägedesse, kui vaid mahti.

Jääkattest mägijärved juba lahti
ja helendaden tervitavad mind.
Haug kudeneb ja pesiteleb lind;
kütt, kalur metsan, järvel peab jahti.

Veenired, ojakesed vulisevad
ja alla orgudesse ruttavad.
Mu kased lõunapäik‘sen nutavad,
sest mahlanired kappa sulisevad.
Ent mägijõelt, kärestikelt kostub üha
jääkilde kõlin, vete tume müha.
24

II

Meil’ mägedesse tuleb hilja kevad:
aprill ju käen, kuid lumme mattund teed,
kun libisevad kidiseden reed.
Mäeküljil hanged päik’sen sädelevad.
Ent siiski kevadest ju unelevad
Ja sala õõnestavad endil’ teed
all hangede ju kevadised veed,
mis varsti laulden sööstvad, mürisevad.

Ja üle lumen mägitippe lõõtsub
tuul kevadine, võimsalt puhub, õõtsub:
mäed talve tardumusest ärkavad.

Ka metsad värskeid tuuli märkavad:
taas talvekatte endilt virutavad
ja latvu päikse poole sirutavad.

25

Aian
Kuum päiv utt kuusõtüvest vaiku, tõrva
ja küdsä kirsse, sitikpuhman marju.
Musttuhat kärblast tükis nõnna, kõrva,
et kostki näide iist ei lövvä varju.
Täüs lõhnu mesitsit om häitsmin lilli’,
mis mehitsite petmisess kui luudu.
Ohk — ainus kummin, pirrin, summin, pilli’
nüüt küll vast egäl mehel vällä tuudu.

Põud
I
Uss tarõst vii kui ääsä-kütet sanna,
kon kuumamulgu omma tettü valla.
Päiv lõunat hiit, juusk higi kihhä müüdä
[alla
et võta viht ja muudkui pihta anna.

Ei ainust pilvelaiva olõ taivarannan,
tuuperäst hää nüüt haina tetä, palia.
Liiv tõtõst pallav tuhkhaud jalatalla
all, kohe kartold küdsämä võit panna.
Mõts upus sinitsehe suitsuvinna,
õhk virvendäs ja helkäs; kostki nõnna
lüü kõrvõn’t turbahaisu: mõtsa takan

vast tuli tegi inemistel’ hätä —
Ei olõ api taivavõlvil nätä:
vihm kongi kavvõn merepõhjan maka.
27

II

On ilma liialt jootnud põuanisa
ja liialt päiksetõrvik näitnud tuld.
Ju suurest janust lõhkeman on muld:
maa pole ammu näinud vihmapisa.
Ei tõuse pilv, vihm tulekuga visa,
vaid päike külvab üha sulatuld
ja õhtul loojeneb kui särav kuld.
On kurdid palvedele kõrvad jumal-isa.

Siis taevaalune läeb pimmeks, mustub
ja kaarna kraaksumine metsan kustub,
all akna tukub hääletumalt kask.
Vaid peni undab aoti kungi talun
ja öökull huikab võikalt Tõrvapalun,
kui hiiliks ringi nälja vari, mask.

28

Inne pikset
Om ilma liialt kütnü pääväahi,
sest lämmätäv-kuum kätte tulõ üü.
Man pedäjite juba välkü lüü,
kui kistutas üü päävälambin tahi.

Ma istu trepil, ütsisilmi vahi,
välk tulikerä kui üüst läbi süü.
Ja kottal Tõrvapalo musta rüü
Kats pilvesammast nigu tumma’ vahi’.
Ei kuulõ mürinät, viil pikne kavvõn,
õhk paks ja rassõ nigu kuuljahavvan,
ei liigu hainakõrs, ei lehtki puul.

Siss nigu kartold valatasi vakka:
tuu piksemürrin Tõrvapalo takan;
mõts kohisema nakkas, tõses tuul.
29

Üü tulek
Päiv mõtsa ladvul palanu om ammu,
tast pallalt tulõasõ järge jäänu,
kon leegitsäse hüdse’ muu kõik häönü.

Siss kostva mõtsast väega vaiksõ' sammu’:
üts nainõ tulõ, musta rõiva’ sälän —
tuu om vast üü, sest ilm lätt pümmess
[välän.
Kui hindäst avanõsõ taivaluugi’,
ja nätä nüüt om apar taivaaid,
täüs häitsmin moonilille vereväid,
mis paistva nigu tulõsilmä’ puugi.
Kui uma tarõussõ valla muugi,
näe: aknõ takan hele valgus sai —
suur päävälill kesk taiva hainamaid
om lännü häitsmä. Tuld nüüt läütä ’i
[pruugi.
30

TULEASE

Tule äären
Teen metsa äärde tule,
haorisu kokku vean.
Leek seltsiliseks mulle,
öö tuleb kätte pea.

Jääb vakka metsan kahin,
sest ümber kasvab öö.
Ma istun kännul, vahin
kuis tuli lõkkel’ lööb.

Suits tulelt üles sirgub,
öön lendleb sädemeid.
Meel unelmaten virgub
ja seirab kadund teid.
Poeb tuli tuha alla,
leek harva näitab vaid
kui muinasjutun sala
ööl’ keeli verevaid.
Kuid pea kustub seegi —
Söed, põlend muld ja tuhk
vaid jäänud kustund leegist,
mis loitis öön kord puhk.
33

Mäletüs
Ma pelgä üüse väega vanna matust,
tuuperäst timäst kavvõst müüda lää.
Kui olõ müüdä saanu, om nii hää,
kui õndsal hingel, kes om pääsnü patust.

Luukambre vana hirmu tege mullõ,
sest vanakurat esi eläs sääl
ja kolistas sääl kooljakirstõ’ pääl —
Nii selet imä, kui tek hirmu mullõ.
Kui
vai
siss
kes

üüse unnas pini Mõtsa talon
Nogopalon uigas kullisuu,
ütel imä: „Tuu om kuuljaluu,
rüük sääl müürü takan suurõn valon."

Es julgu inämb üüse vällä minnä,
tuuperäst imä üten kutsut sai.
A timä tii es egäkõrd joht pai,
kui riksõ unõ täl ma kutsõn sinnä.
Kui saijõ vanõmbass, siss hirmgi kattõ:
siss eski Nogopallo karja ai,
kon mõtsavahilt tõrõlda ka sai,
kui saijõ mino karja palost kätte.
34

Ka varastime Nogopalost lattõ,
kui esä rehetarõ katust lei —
Või olla, et siss mii küll pattu tei,
et kodo minnen tii käest ärä kattõ.
Siss julksi üle matusaia läve
jo astu ütsindä. Kon kääpa all
mu vanaesä havvan puhkas hall,
sääl ütsindä ma unistaman käve.
Ma
kes
ma
Ma

kuulsõ ütskõrd vanaimä juttu,
ütel: „Vanaesäl havvan hää,
pia tälle sinnä järge lää!“
ütli siss: „Är’ mingo õi nii ruttu!"

Ja tõtõst vanaimä haigõss jäije
nink ütel: „Aig jo minnä tulnu siist!"
Mu silmä’ tsilksõva siss ikuviist,
kui patja tälle pähütsille säije.
Käe kuijonu pää pääle mulle pandsõ
ja ütel: „Mis sa ikõt vannu luid,
aig hauda minnä, kon jo sõpru muid
om pallo iin!" Siss mullõ muso andsõ.

Kui tõõsõn tarõn kell kesküüd jo leije,
siss kistu timä elolambin taht.
Ma istsõ kõik üü timä man kui vaht
ja tõistõga tä sängüst lautsi veije.
35

Siss vanaimä külmä hauda kanti
ja aeti tälle pääle rassõ maa.
Ei inämb kunagi täd nätä saa!..
Puust ristikene pähütsille panti.

Säält viimas kodo juuma, süüma minti.
„Kas kuulot, Ann, tuu kapist siijä viin,
et unõtõtus saagu lein ja piin!"
Nii ütel esä, kes oll jäänu vinti.
„Üts haud om jälki rohkõmb Nogopalon,
nii mõtõl mino vässüv latsõpää.
„Vast vanaimäl havvan olla hää,
vai parembki, kui koton esätalon! . .“
Tull kevväi — tälle pallo lille veije,
näist vanaesä kadonukõ osa sai,
sest mõlõmba nä olli mullõ pai’.
Ma imäga näil' kääpä’ üles teije.

„Meil kõigil tulõ ütskõrd minnä sinnä,
kon vanaimä!" ütel imä Ann.
Ma esi mõtli siss sääl havva man:
„Parhilla taha õi viil kuigi minnä!"

36

Sann
Sa saisat alan lohon, lumbi veeren,
mii küürüvaonu, laonu vana sann.
Mo latsõmeelest nigu mere veeren,
kui üsän sanna velje ima Ann.
Ma
kui
siss
ma

pelksi sinno, toda joht ei salga,
olli nuur, või olla aastat kolm,
egäkõrd säält püüdse laska jalga
tarõ mano nigu tuhk ja tolm.

Es miildü mullõ siss nuu sannapäävä’
sest sannan mõnikord oll väega kuum.
Ma tahtsõ sanna siss, kui poisi käävä,
kui tossu täüs es olõ sannaruum.

Nii saijõ minost
kel miildümä jo
Siss mõsksõ ma
es vii mo sanna

tillo poisimolu,
nakas inämb sann.
jo poisto seltsin kolu,
inämb imä Ann.

Siss sannan kävven saijõ pallo nalja,
kui soputime, loputime viin.
Ka lumpi suvõl joosi, kindsu palja’,
kon kaalani ma olli jahen viin.
37

Ka
kui
ma
vai

mõnikord sääl vihakandsu saijõ,
midägi sääl kurja, koerust tei:
puhta hammõ kuuma vette aijõ,
seebi kereselle kuuma vei.

Nüüt ammu müüdä armsa’ ao’ lännü’
om pallalt mäletüs noist päivist häist!
Ma olõ joba pallo sannu nännü,
kuid rahuldust ei olõ tundnu näist.
Kui tulõ suvi, saa ma jälki kodo,
siss kiitä sinno jälki, vana sann.
Tuu halja viha hindäl' mõtsast kodo,
tuu ao seen sanna vii vii imä Ann.

Sa hoia uma’ saina’ seeni pistü,
ka katust visakoi viil ärä päält!
Mis tuust, et sammõl sainu vahelt kistu:
tuu noorõlt suitsuhädän võetu säält!

38

Sonett Munamäele
So mõtlik kogo mino otsa kaije
jo siss, kui olli tillokõnõ nigu vuun.
So nimi sakõst oll mo vaiko suun,
ma mõttõn suka sakõst juttu aije.
So otsa sakõst ummi sammõ säije,
nii hää siin hullata oll ütenkuun.
Siist kavvõdale näije, otsast puu
ka edimäne kõrd siist liina näije.
Nüüd latsõpõlvõ ao’ ammu lännü',
ma pallo liinu, pallo mäki nännü,
joht ütski näist es olõ mul nii hää.

So mõtsa rassõmiilne kohin vaonu
om mino hinge, säält tä ‘i olõ kaonu.
Jääs alati so perält mino süä!
39

Kodukäija
Tare akna taga väljan
öö nii koletu ja must
valvab. Nagu peni näljän
ulub tuul ja kraabib ust.
Õuen vihiseden veerleb,
lumehangi loob ja sööb
tuisk. Julm tormikotkas keerleb,
vihan tiibu peksab, lööb.

Pimedusse jäänud tuba,
lamp ei põle; kustunud
tuli ammu koldel, juba
söedki tuhan mustunud.
Puhkavad ju ema, isa
rasken unen päevatööst.
Unelauluks — tormikisa
raju metsik võitlus, sööst
Imelik, miks täna tuulen
kostvad oiged, õudne viis!
Alati, kui seda kuulen,
süda raskemaks läeb siis.
Kas ehk kodukäija õuen,
kellel kannul kümme sutt,
või hirm tontide eest põuen —
nagu räägib muistne jutt.
40

Äkki hirm mu südant salvab:
taren ahjul tuleviik.
Paneb tarretama, halvab
musta kassi silmist pilk.
Rehetarest peni urin,
niutsumine, metsik hund
kostab. Siis taas kolin, mürin
parsilt — Käen vist vaimutund

Prantsataden lahti ukse
virutab siis salajõud.
Kuulda südame on tukse,
silmin hirm ja põuen õud.
Meelemärketa siis vajun
põrandale, sulen laud
surmahirmun. Vaevalt tajun:
kodukäija hüljand haud!..

Külmast väriseden ärkan,
hõõrun silmist võigast und.
Uksest pärani, siis märkan,
keeruteleb sisse lund.
Siin vist õudsel kesköötunnil
lumm või sünge koolja käind,
kes siit hirmul salasunnil
kukelaulu ajal läind.

41

Roima vanne
Ballaad

Kesk metsi sügavaid järv üksik puhkab,
tend ümbritsevad laukalised sood.
Ja suve päikseleili külma uhk’vad
ta mürgised ja pigimustad vood.

Järv ligipääsmatu, kurg ainult vaotab
soo kamarat, mis varjab sügavust.
Kui kaame maski lainetesse paotab
kuu, näha võidavat altilma ust.

Soo laugastesse vanal ajal ajand
ja tapnud paljuid vägivaldselt raud.
Sääl inimeste hädakisa kajand
on võikalt, neeland kui neid mülgashaud.
Too olnud sünge aeg: vend tapnud velle
ja tihti seisnud isa kõrin, luun
siis poja nuga. Liigub kohta selle
legende imelisi rahvasuun.
Öökulli kisa kooljad unest hõikab,
kui saabub Hingedeöö südatund.
Siis nende hädakisa võikalt lõikab
öö pimedusse, kesk haudvaikust, und.
42

Ja igal Hingedeöö südatunnil
soon kordub taas see verepuim, julm mäng.
Ent laulab kukk, siis kaob kõik salasunnil
ja veretöö taas varjab samblasäng.
Aeg lennand mööda kiirelt nagu tuvi,
ent ununend veel pole sünge turm.
Sool, järvel lasub vanne talv kui suvi,
soo laukaist piilub pigisilmne surm.

Soo pinnal kasvavad vaid vaevakased,
jändrikud männid, kõhnad nagu luud.
Soon õitsval elul pole enam aset:
tall’ hingab külmalt mürki hallasuu.

Ei ela järve sügavusen kala,
soo laukail harva krooksub konnakoor,
vaid ilgeid siuge piilub mättal sala,
et tülgastusen pöördub vana, noor.
Soo koriseb ja sookoll köhib, ilgub
sääl igal udutseval sügisööl.
Soon virvatulukesi liigub, vilgub,
kui oleks tuhat hunti murdmistööl.

43

Süküsõdang tarõn
Pääl kuivi sassõ rehetarõn lammõ,
kui vällän peenüt vihma maha vala.
Kiits tuulõn värät, unõtõttu valla —
Seen lämmi, tükis higi läbi hammõ:

Om kongi krõbinat ja kergit sammõ —
vast kass käü roitman kambre otsan sala.
Ma piibust savvu lasõ lae alla,
ei viisi liiguta, nii kihä rammõ.
Ma vaivalt läbi hämärüse näe,
et aho tuhan, ääsä kartold küdsi
kon, unitsõlt viil vilgus mõni hüdsi.
Ots kirjõ unõn pini — makav kerä,
vai satas parsilt alla mõni terä —
hää kullõlda, et olõ ’i vihma käen.
44

Kodumetsan
Taas olen kodun maal,
taas olen endaga,
taas hulgun mägiteil ja metsara’al.
Kui parim vend aga
mul saatjaks vana peni truu.
On vaikne metsa all,
siin kuulda pole muud,
kui orav näsib käbi kuusen üleval
või kungi toksib puud
rähn kirju. Aoti murdub oks

mu jala all. Ja lind
harv tõuseb vurinal
siis pesalt äkki jahmataden mind.
Mu peni urinal
ja heledasti haukuden,
et lajateleb laas,
on järel tal kui tuul.
On nõelapuru, paatund lehti maan,
mis varistanud puu,
kui sügis kõndis metsa all.
45

Ja lõhnab vaigust mänd,
on uimastav see lõhn.
Ma istun, istmeks hääks mul pehkind känd.
Kui tiisikhaige kõhn
nii ahnelt metsaõhku, tuult
ma neelan. Olla hää
mul üksinda on siin.
Ja kergeks süda, lahedaks lä’eb pää
ning hajub viimne piin —
Siin nagu väike laps ma taas.

46

Pühapäevahommik metsatalun
Taas pühapäevahommik metsatalun:
suur rahu kõikjal, vaikne harras tund!
Mu meel on nukher, süda nagu valus.
Nii tasa, tasa tuleb pehmet lund.

Ma sammun metsan: tee viib künkast üles,
daal vana kuuse na ale surun paa.
Kui lapsepõlven õndsa ema sülen
mul olla nii on imeline hää.
47

Kala
Lä’ en läbi kastest märja rohu paljajalu
ma vara, veel ei värvi pilvi koit —
jäi hommikuttu maha unen talu.

Plekkkarp mul käen, kun vaglad, pettetoit
ja õngevibu õlal. Kui näen järve
ju kuldab metsaparrast tõusva päik‘se loit.
Külm tuulehingus järvelt karastab mu närve
ja paneb kergelt lõdisema mind,
kui heidan kivilt kalasööda järve.

Mul kergen ärevusen kergib, vajub rind
ja närvid pingul nagu kandlekeeled,
mind oma nõiavõrku mässib ind,
et töntsid ümbrusele silmad, meeled.
Kork kadund?.. kala otsan?., silmapett?..
taas näen, pilk nagu kullil puurib korki
[veele...
Järsk tõmme paneb laksatama vett:
suur otsan hõbesoomusline kala,
kel lõuge vahelt tilgub verist vett.
48

Käed rõõmsan ärevusen päästvad kala valla
ja säädvad õngeotsa vakla uut,
taas õngeluide kiirelt vetehauda alla.

Ma ootama jään kaldal püüki suurt.

49

Sinuga ja sinuta
Nüüd, kui oled kaugel minust,
üha unistan vaid sinust:
kuidas lähen sinu juure,
räägin armastusest suurest
kauneid sõnu sinu vastu,
sinu vastu.
See nii unistuste retkel,
teisiti ma tegin hetkel,
käed kui ümber kaela heitsin,
südame ja suu su leidsin,
joobuden su ligiolust,
ligiolust.

Polnud mingisugust mõnu
rääkida sull’ kauneid sõnu.
Tundusid mull’ tühistena
ilusõnad pühistena.
Süda ainult südant ihkas,
südant ihkas.
50.

Ah, et igavesti kestaks
tunnid need ja mulle vestaks
armust, õnnest! hardalt palun.
Peatse loobumise valu
vaikselt südant kurba loorib,
südant loorib.

51

Sügisekell
Kuule, kuis taob
sügisekell
kumedalt,
tumedalt!
Nukker ja hell
südamel.
Kahju, et kaob
päikene taas!
Teretab veretav
sügistund laas,
koltund aas.
Alla öö vaob
pime ja külm.
Udune,
nutune
taevasilm,
sompund ilm.
Sügise raob
südant, mil mant
kukub kild.
Hukkub pilt
südamen kant:
hing ei —- sant.
52

Hingedekuu ööl
Ma vähkren voodin, ei maga
ööl pimedal hingedekuu.
Vihm rabiseb akende taga,
tuul oigab korstnasuul.

Mu süda nii sünge ja kole
kui ümber minu öö,
kun ainustki valguskiirt pole,
ja mida valu sööb.
Kord oli mull’ elu kaunis,
kui olid mu loht ja usk
Sa läksid — kõik sinuga jaunis,
jäi mulle vaid sõnatu tusk.

Ma nutan, kuid mitte ta pärast,
sest pole ta seda väärt,
vaid inimtundmuste pärast,
mil polevat otsa, ei äärt.
Mul kahju, et nooruseuned
kui lehed sügisekuul,
mis lendlevad kui suled,
kui rebib puult neid tuul.
53

Öön keegi nutab ja halab —
Mu unekujud sääl
vist, vaimudega sala
on nutman välja pääl.

54

AVARAD TEED

Poeet — kirurg — lihunik
Nagu kirurg koed
inimkeha lahastab,
nõnda avastab
oma mõttenoaga poeet
südamekambrid —
need hinge teraskapid.
Nagu lihunik, kes poob
tapet looma pidi perasõrgu
konksu külge,
et veri nõrguks,
saaks puhas ja valge liha —
Nõnda poeedil, kes loob
tuleb teha
vaimukehaga.
57

Epigramme naisest
I
Kui ütleb naine —
„Mu kallis, ma armastan sind!"
jää kaineks
ja uhkelt löö ette rind.
Ning teda hiilga,
või pahemal juhul
tall’ näkku sülga.
Sest tea — sel puhul
on naine ärimees nagu juut
ja armastus kaubaasi.
Ja see, kes pakub ta eest hinda suurt
on tõesti suur vasik.
II

Nagu tolm maanteel,
mida iga sõiduk või tuul
üles kihutab,
on naise tundmused, meel.
Kes ennast vaid lähemale nihutab,
on päralt selle tema punahuul.
58

III

Nagu võõrastemaja õu,
mille väratist iga sõiduk
sisse võib sõita —
on naise hing.
Ja jõud,
millega teda võita
ei peitu mitte targan nõun,
vaid häbematusen turman,
milline omadus mehe
naist alati hurmand,
ollen ta silmin suurim mehe ehe.

59

Öine ise
Mu vana maja keset metsa, ööd
kui kärbes ämblikvõrku mässit roosteuttu.
Öön, majan hääled tummund, keegi ei tee
[tööd,
vaid kuulda aoti tuule sosisklusi, nuttu.

Vaid minu aknast hõõgub kollast tuld
ööpimedusse nagu silmist paagi.
Mu hinge varakastid avat: muld ja kuld
mu een kui vargal, kes on kallal saagi.
Mu hing on kurb kui Griegi sügislaul,
täis paani viiulite sulni nuttu.
Ma ise nagu kurjast vaevat Saul
Taaveti kandlemängu, kuulan vaikusjuttu.

Öö kõneleb... Kui uhke kotkas hing
maast vallandub ja tõuseb pilvi alla.
Ei taba teda ükski relv ei ling,
sest kõigest maisest rämpsust on ta valla.
60

Poeet ja pilved
Pilved, miks nii tõttate,
kust te tulete, kuhu te lähete
Kas mind kaasa võtate? —
Keskusteleme nüüd väheke.

Oleme sihitud matkajad,
kodu kõikjal ja ei kungi meil.
Tuulte teede jatkajad
võivad vaid rännata meie teil.

Taeva sinise lageda
rändurid, minagi ihkan tuult
värsket; ihk laevaga pageda
kodutul merele sadamasuult.

Ühen ei siiski saa tulla
meiega, kes me lapsi kõrguse.
Jalust sa külge mulla
seot kui kala oled võrgusse.
Rändurid mõlemad oleme
nagu kodutud mustlased need.
Kaaslased siiski pole me:
pilv käib oma, ma oma teed.
61

Torm
Kui välja pääsnud metsik pull,
kes vihast, härgitusest pääst on hull
nii möirgab tormikeel.
Torm irvitaden lendab, sööb
ja võimsalt murrab, sodiks peksab, lööb
kõik vallid, tõkked teel.

Külm majaseinan laksahtab
kui püss, siis hoone katus praksahtab,
taas kuule: murdub puu.
Tuul aknaluuki kiitsutab,
jääteri vastu klaasi piitsutab
ja hundab korstnan: huul
Kui märatseman loodusväed,
siis abitud ja väetid inimkäed
ja nõuta tahte õõts.
Mu süda hirmust käriseb,
kui külmatõven ihu väriseb,
sest puhub põrgu lõõts.
62

Vedur
Rattad raovad, rattad taovad
siine siledaid kui laud.
Rattad taovad, rattad raovad,
rataste all kõmab raud.

Rongi juba kaugelt tähib
suitsu-nõepilv taeva all,
mida vedur üha köhib
korstnast välja pahinal.
Tuliseks teeb, hõõrub siinid
oma sööstal raudne ruun.
Tormata hää raudset liini
mööda, een kui kindel suund.

Tulevad ja jälle kaovad
metsad, külad, linnad, veed.
Rattad sööstvad, rattad raovad
mööda rutul oma teed.
Vedur norskab, vedur lõõtsub —
Äkki nagu valge luik
tossupilv ta kohal õõtsub:
lõikub õhku hele huik
63

Väsinuna puhib, ähib,
lõõtsutab, et rappub maa.
Jaama tossupilve mähib,
tuhka, nõge välja a’ab.

Kustutand kui oma nälja
veega, sütega, taas raob
ratas rauda, sööstab välja,
nagu kiskjas puurist kaob.

Vedur lendab, vedur rühib —
Raudsein soonten raudne ramm
siine kuumaks kütab, nühib,
nii et rapub raudteetamm.
Rattad raovad, rattad taovad,
raudseist sõõrmeist suits ja tuhk
lendab. Kergivad ja kaovad
pildid uued vaid üks puhk.
See on elu paigalpüsiv,
vihkav kõike võõrast, uut,
Ent ei vedur rahu küsi
nagu igavene juut.

Üha kaugustest ta joobub,
ent kui saavutand vaid need,
hülgab, kõigest vabalt loobub,
een taas uued sihid, teed.
64

Rattad raovad, rattad taovad
läbi päevast, läbi ööst.
Lagendikud, linnad kaovad —
mööda neist viib raudne sööst.

65

Lainete mäss
Poeem

Ju mitu päeva ja ööd
torm teind kihutustööd
merel voogude sülen,
kutsuden üles
ründama kaldaid,
vallutama uusi piire ja maid.
Ja lõppeks on siiski nii kaugele saad:
kui tormihäire lõikub öhe,
vood peavad valvel olema ja töhe
kõik ühiselt sööstma, et vallata maad
veel enne, kui vastu panna ta saab . . .
Mühinal, mürinal rannale vaovad
mere päält vahused lainetemäed.
Kaljud neid tagasi paiskavad. Kaovad
haavatult merele mässu eelväed.
Kaljusid värvib vaid lainete veri,
kelle korjused neeland meri.
Ja see on vaht —
Mürtsub ja kohiseb laht
tormi-kahuri paukudest.
66

Kihiseden, vihiseden vihased siud kui ööst
veerevad, lahingu sööstvad.
[nad
Kohku ei ükski, et olgugi hukuvad
tuhanded jäljetult upuvad,
kaljudelt merre
paisatakse taas,
oda, et verre
pistab kalda paas . . .
Otsekui tuhanded müürit käed
vabadust ihkavad,
müürisid vihkavad
lainete-vasarad uuesti taovad
vangiahelaid, kaljusid raovad.

Torm õõtsub ja möirgab,
ja lainete turjal,
näol vihasel, hurjal
ta metsikult tantsib,
neid armutult piitsutab, vantsib.
Ta vihased käed
päästavad lahti
sügavuse julmimad väed,
mis kui norskavad sõjatäkud kihutavad,
üleni vahun.
Üle laipade langenute haudade
.peavad jatkama rünnakut, jahti.
Ent vangiraudade,
kaljude suud naeravad
hääletut naeru.

67

Mis sest, et vannuvad, neavad
neid lainete vahupäised harjad!
Sest teawad:
lainete hullund leegionid, musttuhanded
[karjad,
tormist ässitet ja taga aet,
on mannetud, jõuetud
kaljude vastu
pidavate vahti,
vaatavate tummalt seda metsikut jahti.

Ei iial oma piirest välja saa
vood mässavad ja trotsivad,
teed väljapääsu otsivad.
Een kõikjal piirid, kaljulised kaldad,
ent iialgi ei valda
sööst lainte neid.
Nad võivad hullunult vihan
ja vabaduse ihan
vaid massaten taguden
vast killu neilt raguda.
Ent lõppeks siiski saatusele alistuma
[peavad
nad, ehkki hambaid kiristavad, neavad
ja käima rahun kindlaks määrat teid.

68

Sisu
Lhk.

ÖINE MELANKOOLIA:
Melankoolne talveöö............................ 5
Öö.............................................................6
Kesköine.................................................. 7
Ööl kõledal............................................ 9
To be or not tobe!........................... 10
Mu hing................................................ 11
Üksiolu................................................ 13
TUULEKANNEL:

Paani sügisviiulilt
17
Süküsilo................................................ 18
Lumelaul................................................ 20
Kevadhelinaid I................................ 21
II................................21
„
III................................22
Kevad mägeden I
.......................... 24
„
„
II........................... 25
Aian.......................................................... 26
Põud I................................................ 27
„ II................................................ 28
Inne pikset.......................................... 29
Üü tulek................................................ 30

69

TULEASE:
Tule äären.......................................... 33
Mäletüs34
Sann..................................................... 37
Sonett Munamäele............................... 39
Kodukäija................................................40
Roima vanne.......................................... 42
Süküsõdang tarõn............................... 44
Kodumetsan.......................................... 45
Pühapäevahommik metsatalun . . 47
Kala..................................................... 48
Sinuga ja sinuta................................ 50
Sügisekell................................................ 52
Hingedekuu ööl
....... 53

AVARAD TEED:
Poeet — kirurg — lihunik. . . 57
Epigramme naisest I.......................... 58
II.......................... 58
3
9,
”„
„ III59
Öine ise................................................ 60
Poeet ja pilved..................................... 61
Torm..................................................... 62
Vedur..................................................... 63
Lainete mäss.......................................... 66

Kaanejoonistis Albert Ivask‘ilt.

70

Eksitavamaid trükivigu:
Ihk. 13 6 rida alt Külmapoisid pro kiilmapoisid
„ 13 2 „ „ aknal pro aknal.
„
29 7 „ „ Kats pro kats
„
44 4 „ ülalt hammõ: pro hammõ.
„
44 3 „ alt kirjo pro kirpõ
„
47 3 „ ülalt nukher pro nukker
„ 49 2 „ alt õngeluide pro õngeheide

71

HIND 1 KR.