|
Nr. 1692
LEMBITU TÜTAR
TAARALASE näidend-revüü
kolmes vaatuses proloogiga
TAVET MUTSU Teaterkirjastus Tallinn
Nr, 1692.
Lembitu tütar
Näidend-revüü kolmes vaatuses proloogiga
Taaralan e
TAVET MUTSU Teatrikirjastus, Tallinn.
Käesolewa pearaamatu wõi osade
ärakirjutamine on keelatud. Eksijad
wõetakse wastutusele. Mänguloa an
nab Tawet Mutsu teaterkirjastus
Tallinnas.
„Teaterkirjastuse" trükk S. Karja 21. Tallinnas. 1929.
TEGELASED.
Linda.
Laulik.
Mall.
Poolakas.
Tark.
Rootslane.
Ordumeister.
Venelane.
Frits.
Poisikene,
Franz.
Tütarlaps.
Jaan.
Murueide tütred.
Nõid.
Inimesed.
I. vaatus — Vabadusaja lõpp.
2. vaatus — Võõraste valitsus.
3. vaatus — Vabadusvõitlus ja iseseisvus.
PROLOOG.
Ma sinule, sa Eesti tõusev sugu,
Kes rõõmustad end jälle priiusest,
Siin tahan jutustada mõistulugu
Me möödaläinud, vanust aegadest —
Neist aegadest, mil alles hädakisa
Meil kostis ühelt vainult teisele,
Ja näidata, kuis Eesti vaim, nii visa,
Kord pääseb siiski viimaks võidule.
Nii — käies ajaraamatute rada —
Me muistseid pilte näeme silma ees,
Ja, mis on kestnud seitse aastasada,
Siin läbielame nüüd mõne tunni sees.
Siin kolmes pildis Eesti rahva saatus
Su silme eest kui lendes läbi läeb ...
Kuid — olgu sest — kui lõpeb
viimne vaatus,
Küll igaüks siis isegi ju näeb.
ESIMENE VAATUS.
Mets. Esiplaanil mõned kivid ja kännud. Tagapool
tulekuma. Videvik. Inimesed põgenevad kompsud
seljas ja süles.
I. inimen e. Oh, häda! Oh, häda!
2. inimene. Taara avita!
3. inimene. Raudmehed tulevad.
4. inimene. Põgeneme, põgeneme!
5. inimene. Aga kuhu? Aga kuhu?
6. inimen e. Soode ja rabade taha.
M all (kümne aastane tütarlaps, mähkmetes
laps süles, komistab). Võtke mind kaasa, võtke
mind kaasa!
6. inimene. Pole aega! Igaüks hoo
litsegu enese eest.
Mall. Ma ei suuda. Võtke vähemalt
see laps!
7. inimene.
päästa võib.
Päästku
igaüks,
mis
Mall. Oh, mu joud on otsas! (Kohendab
enese istuma, vaatab lapse peale ja laulab. Viis: Kus
on, kus on kurva kodu?)
Oh sa vaene, oh sa väeti,
Mahajäänud marjuke!
Kõigist sind nüüd maha jäeti,
Kuhu viin sind varjule?
6
Taaralane
Lembitu on sõjas langend,
Surma sülle suikunud;
Kõik ta kangelased raugend;
Sinu kodu hävitud!
Oh sa vaene, oh sa väeti!
Oled üksi, abita.
Kõikidest sind maha jäeti . . .
Taara ise avita!
Tark (vana, halli habemega ja pikkade juustega
mees, pikas mustas kuues).
Laps !
siin üksi pimedas metsas!?
Mis teed sa
M all
vanake?
Kes sa oled,
(tõuseb ehmudes üles).
Tark. Ära karda mind, lapsuke! Sa
tahad teada, kes ma olen? Seda ei tea ma
õieti isegi: olen nii vana, et oma nimegi
ei mäleta, — Ma elan seal kaugel metsa
põhjas ja inimesed nimetavad mind lihtsalt
vanaks targaks. (Rahutult, räägib rohkem ise
enesele.) Aga täna ei võinud ma koju jääda,
ma tunnen eneses imelikku rahutust...
mu kõrvus on kõiksugu hääli... ma kuu
len nagu sõjariistade kõlinat ja naiste ning
laste nuttu... mu süda ütleb mulle, et
midagi hirmsat on sündimas. Ma pidin
tulema ja vaatama, mis see tähendab. Ehk
võid sina mulle midagi seletada? Aga enne
ütle, kes oled sina?
Mall. Ma olen Mall, Lembitu kasu
tütar.
Tark. Lembitu kasutütar. Aga miks
oled sa siin?
Lembitu tütar
7
Mall. Vanaisake, kas sa siis midagi
ei tea? Et meie linn on maha põletatud,
külad hävitatud ja rüüstatud, raudmehed
riisuvad ja tapavad kõik, mis ette juhtub!
Tark (äärmiselt üllatatult). Kuidas? Linn
maha põletatud. . .raudmehed. .. Mis teeb
siis Lembitu ?
Mall. Ka sedagi ei tea sa veel! Noh,
siis ütlen ma sulle — Lembitut ei ole
enam — ta langes täna lahingus.
Tark (põrutatult). Lembitu
(Vajub kännu otsa, katab näo kätega.)
langenud!
Siis see
oligi mis mu süda nii valusalt aimas.
Lembitu, Lembitu! — miks pidid sa nii
noorelt langema ja just nüüd, kus sind
kõigerohkem tarvis on! Kes on nüüd veel
see mees, kelle sõjasarve hääl üle maa
ühest piirist teise kostaks, kelle sõna peale
terve rahvas, kui üks mees üles tõuseks.
Kas võisin ma aimata siis, kui sa alles
poisikesena mu põlvedel kiikusid ja mina
sulle esivanematest lugusid pidin jutustama
kas võisin ma aimata, et Taara mind
vanaspõlves niisugust õnnetust näha laseb.
Lembitu, Lembitu! Sa eestlaste au ja uhkus,
kelle vahvust ja tarkust, õiglust ja heldust
kõigil maal imestati, — kui sina langesid,
siis on kõik kadunud ... siis on kõik
kadunud . . . (Järsku.) Mall! Kus on Lembitu
naine?
Mall. Ta on surnud, Ta ei tahtnud
põgeneda, vaid julgustas viimse silma
pilguni teisi võitlusele. Ta ütles: „Kus
8
Taaralane
Lembitu on, seal olen ka mina.“ Raudmehed lõid ta oma ukselävel surnuks.
Ainult mina pääsesin selle lapsega tagaukse
kaudu põgenema. (Toimetab lapse juures.)
Tark (pühalikult). Rahu sulle, kallimeelne
naine! Aga mis laps sul seal on, Mall?
M all. See on Linda — Lembitu tütar.
Tark (tõuseb,) paljastab pea). Lembitu
tütar... Linda! Siis ometi ei ole Lembitu
sugu veel maapealt kadunud, siis ei ole
Taara meid veel täiesti maha jätnud. (Tõstab
käed üles.) Taara! Ma olen eluaja sind tee
ninud ja su salamõtteid uurinud, aga nüüd
näen ma, — et ma liig nõder olen neid
mõistma. (Laseb käed vajuda.) Mu silmad
kustuvad mu rahva õnnetust nähes —
Jäta mulle siis see viimane lootus, see
teadmine, et sa selle lapse — Lembitu
tütre — oma kaitse alla võtad, et sa seda
Eesti õrna taimekest ei lase hukka saada,
vaid et sa teda varjad ja lased tugevaks
kasvada tulevasteks õnne aegadeks, mida
minu vaimusilmad nagu kauget koidukuma
aimavad. (Tostab käed.) Taara! kui sa mind
kuuled, siis anna mulle märki! (Kõuemürin.)
Kuuled Mall! Taara on meie palvet kuulda
võtnud. Ära siis karda midagi, kõnni julgesti
oma teed ja kanna hoolt lapse eest, rohkem
isegi, kui enese eest, sest tea: — temas
peitub kõik Eesti tuleviku lootus, temas
elab edasi Lembitu vaim; praegu küll
vaevalt hingitsedes, nagu tuha all hõõguv
Lembitu
tütar
9
tulesäde, aga tuleb kord aeg, kui ta väge
vana lõkkena leekima lööb ja rahvale uut
õnne koitu kuulutab. (Õnnistades.) Ja sina,
Linda, Lembitu tütar! Sa oled küll kõik
kaotanud, mida inimesed oma õnneks
nimetavad, aga selle eest oled sa omale
ühe vägeva kaitsja leidnud. Sellepärast ära
sinagi karda! Sa saad küll viletsust ja
ohtu näha, vangipõlve ja ahelaid kanda,
aga ära lase kustuda oma hinges seda
vabaduse tuld, mis Lembitu sinule on
pärandanud. Ära kuula ei meelitusi ega
ähvardusi — jää truuks iseendale. Ka
kõigesuurem hädaoht ärgu hirmutagu sind,
vaid looda, et kord paremaid aegu näha
saad, sest seda on Taara mulle tõotanud.
Ja nüüd lähen ma ja viin Taarale oma
viimase ohvri. (Läheb.)
(Aegamööda on kuuvalgus tõusnud.)
Mall. Milline imelik vanamees, see
Tark. Taara ise vastas temale! Ja kui
julgelt tema sõnad kõlasid! Ma ei saanud
küll kõigist hästi aru, aga ometi on mu
süda nüüd palju rahulisem. (Võtab lapse jälle
sülle.) Noh, Lindakene, mis meie siis nüüd
kahekesi peale hakkame? Sa naeratad ja
vaatad nii armsalt mulle otsa, nagu ei
aimakski, missugune õnnetus sind on
tabanud. Ah, nüüd korraga teed niisuguse
kibeda näo! No jah, see on praegusel
korral igatahes kohasem. Ära sa aga häält
tee, siis oleme mõlemad kadunud. Pane
aga parem jälle silmad kinni ja jää magama.
lo
Taaralane
Mu oma silmad kipuvad vägisi kinni, aga
seda ei tohi, tahan ainult vähekese jõudu
koguda. Ja siis peame vaatama, kust enestele
peavarju ja toitu leiame. (Tuleb ettepoole, istub,
kiigutab last põlvedel.) Noh, mis On, — kas
sa ei taha ikka veel magada? Oota, ma
laulan sulle unelaulu:
Uinu, väikene Lindakene, äia, äia!
Lindakene, lillekene, äia, äia!
Ei sul isa hoidemassa, äia, äia!
Ema armu aitamassa, äia, äia!
Ise sa, kanni, kasva kauniks, äia, äia!
Kasva kauniks, sirgu suureks, äia, äia!
Ehtigu sind murueite, äia, äia!
Taeva taati andku tarkust, äia, äia!
(Vajub kivi kõrvale maha, laps kaisus, ja jääb magama.)
M uru e id e tütred (tulevad heljudes, igaülel oksake käes, jäävad poolringis laste ümber seisma.
Laul. Viis: Hinge hellal igatsusel).
Vaiksel ööl siin puude vilus
Metsa põues sügavas
Puhkad, lapsukene ilus,
Uinud unes magusas.
Aga isa silm ei maga,
Sinu üle valvel ta.
Kui sa oled ikka vaga,
Siis ta sind ei unusta.
Usaldad end tema kätte,
Siis sind kaitsvad vaimuväed,
Ja sul teevad varju ette,
Et ei leiaks kurjad käed,
(Pistavad oksakesed püsti magajaile ümber.)
II
Lembitu tütar
Kindlalt kaitseb sind see vari;
Maga aga mureta.
Tulgu vaendlasi küll kari,
Ei nad sind ei puuduta.
(Kaovad. Sarvehääl, trummipõrin, sammude mürtsud,
relvade kõlin. Laul lava taga. Viis: Du bist verrückt,
mein Sohn.)
Raudmehed oleme
Ja tuleme nüüd Saksamaalt;
Me himust põleme,
Kõik hävitada Eesti raalt.
Hüüdkem siis valjemalt;
Las eestlased kuulevad:
:,: Et nüüd hoidke alt, et nüüd hoidke alt,
Kui raudmehed tulevad!:,:
Ordumeister (mõõgavennaste ordu riie
Siia, Frits ja Franz! Otsige see
metsaserv läbi! Kaugemale ta ei võinud
pääseda, sest mets on igast küljest ümber
piiratud.
tuses).
Franz. See on meie käes tühine asi,
muudkui hakkame peale. Tule Franz!
(Lähevad Malle ja Linda poole. Kõuemürin. Mehed
põrkavad tagasi. Donnerwetter!
Ordumeister
Maria!
(lööb
risti ette).
Sancta
Franz. Ja! Ära kohutas teine!
on üks nõiduse temp.
See
Ordumeister. Noh, miks te otsimise
järele jätsite? Laske edasi!
12
Taaralane
Fritz. Ei tea. .. aga mis tühjast siis
nii otsida — aastane lapseräbalas.
Franz. Jah, see nagu polekski täis
mehe töö — lapsega jännata.
Ordumeister. Juhmid olete küll
mõlemad. Kas teie siis aru ei saa, milline
hädaoht meid selle lapse poolt ähvardab?
Temast kasvab ju omal ajal inimene, ja
kui temal osagi oma vanemate vaimust on,
siis ei tohi meie siin maal kunagi julged
olla. Või kas olete unustanud, kuidas
Lembitu täna võitles, kuidas ta meie mehi
nagu loogu maha niitis, ja kuidas tema
nainegi kolm sakslast teise ilma saatis.
Ei, meie peame selle soo maapealt ära
hävitama, või vähemalt oma võimusesse
saama.
Fritz. Õige ta ju on: ma näeksin
kõigesuurema lõbuga, kuidas ta mul piigi
otsas siputab, aga kust teda siin pimedas
tead otsida.
Franz. Ja, see on ikka täbar küll.
Ordumeister. Modonna nimel, leid
ma ta peame. Ja kes ta leiab ja mulle
kätte toob, selle löön rüütliks.
Fritz. Ohoo, see juba tasuks vaeva.
Ordumeister. Olge aga siis kärmed!
Mina lähen vaatan, kas kõik oma kohal
on, (Ära.)
Lembitu tütar
13
Franz. Kerge öelda — olge kärmed.
Teised pidutsevad laagris ja meie peame
siin mööda metsi kolama.
Fritz. Seda minagi ütlen. Ja pealegi
veel tühja kõhuga. Ptüi!
Franz. Pea, siga, sa sülitad ju mulle
habemesse. (Tõukab.)
Fritz. Ära tõuka ! Vaata, et kisun su
habeme kõigi juurikatega välja. (Märkab
lambakintsu Franzu kaenlas, lahkelt.) Kuule, mis
sul seal kaenlas on?
Franz. Lambakints. Sain niigi palju
külast näpata; see on kõik mu sõjasaak,
Fritz. Oh, sa kuldne mees! Mis meil
nüüd viga!
Franz. Mida’s sina sellest nii rõõ
mustad?
Fritz. Kuidas siis, ega sa ometi seltsi
meest ilma jäta. Ega minugi suu pole
sarvest.
Franz. Mõni seltsimees sa mul oled:
jätad mu lahinguväljale uimaselt lamama
ja ise putkad ei tea kuhu.
Fritz. Mis sa
Anna juba!
sellest
veel
räägid.
Franz. Sul ju omal suur pundar puusa
peal, nähtavasti oled paremini varustatud
kui mina.
Fritz. Siin pole midagi söödavat, need
on rebase nahad.
14
Taaralane
Franz. Ohoh! Sellepärast siis sul oligi
nii kiire; oskasid aega kasulikult tarvitada.
Fritz. Igatahes. Ma võin selle kintsu
ära osta, kui sa nii kade oled. (Võtab vöölt
koti ja viskab Franzule mõned hõbetükid.) Ega
mul hõbeda puudust ei ole. So, anna nüüd
pool siia. (Võtab kintsu, hakkab lõikama.)
Fran z. Ja, jah, ma näen, sa oled ikka
külas päris vahva mees olnud; lahingus
hoidsid ikka rohkem minu selja taha.
Fritz. Oli su seljast niigi palju kasu.
Pagana vintske liha, ei saa teist pooleks.
Franz. Too siia, sa ei saa sellegagi
hakkama. (Lööb kintsu kännu otsas mõõgaga
pooleks.) Säh!
Fritz. Kohe näha, et sa oma vana
ametit veel unustanud pole. (Hakkab aplusega
sööma.)
Franz. Mis see sinu asi on! See on
jah minu amet: olen aus lihunikusell, ei
salga seda ja pole mulle sugugi tarvis seda
nii tihti nina peale visata. Mis sa siis
teeksid, kui mina sulle igapäev ette laulak
sin, mis asjamees sina enne olid.
Fritz. Katsu sa seda teha, siis ma su
kaela väänan.
Franz. Nojah, näib, et sinagi oma
vana ametit pole unustanud: ütle õige,
mitu kaela sa oma eluajal oled väänanud?
Fritz. Ära sa mõtle — saan sinu
omaga ka veel valmis.
Lembitu tütar
15
Franz. Ära ikka ole nii väga tragi.
Alles ikka Saksamaal pääsesid võllast,
juba hakkad siin jälle.
Fritz. Kuule, täna õnne, et meid
praegu keegi ei kuule — omavahel võib ju
rääkida, mis tahes — aga peaksid sa rüütli
ees sellest niiksatama, siis...
Franz. No mis sa temastki nii väga
häbened, ega‘s temagi alati nii püha mees
pole olnud.
Fritz. Kas sa tundsid teda juba
varemalt ?
Franz. Muidugi tundsin.
Fritz. Mis ta oli?
Franz. Harilik teeröövel.
Fritz. Oo — see on ju siis mulle
päris paras paarimees.
Franz. Seda küll. Aga mulle, õigust
öelda, terve see kupatus ei meeldi. Mõtlen,
et kogun siin natuke varandust ja pistan
Saksamaale tagasi.
Fritz. Miks siis üldse sealt ära tulid?
Franz. Eks ikka see rahaahnus, mis
muud.
Fritz. Aga minule meeldib küll siin
väga. Muidugi, need eestlaste sõjanuiad ei
meeldi ka minule sugugi, aga pruugib siis
minul just ette hüpata. Muidu aga — tapa
ja röövi niipalju kui süda kutsub ja oled
tubli mees veel pealegi. Vanad patud andis
piiskop andeks ja kui nüüd veel Lembitu
tütre leian, saan viimati rüütliks.
16
Taaralane
Franz. Kuule, juba rüütel tulebki ja
sina alles siin.
Frits. Oi, sa pagan!
(Jookseb ja komistab kännu otsa.)
Ruttu otsima!
Appi!
Ordumeister. Mis seal on? Kes
karjub ?
Fritz. Mina, Fritz. Sattusin vaenlas
tega kokku
Ordumeister. Vaenlased? Kus nad
on ?
Fritz. Põgenesid metsa.
Ordumeister. Taga ajada! Kinni võtta!
Aga ruttu !
Fritz. Kohe, kohe, rüütlihärra. (Läheb.)
Ordumeister. Franz, mida sina veel
ootad?
Franz. Midagi. Fritz luiskab, polnud
siin kedagi vaenlast.
Fritz (Tarka kaasa vedades). Mis sa vale
tad, Franz! Näe, üks on siin!
Ordumeister. Aa — tubli poiss,
Fritz. Aga kus on teised? Palju neid oli?
(Targale.) Tunnista, vanamees!
Tark. Ma ei tea, mis tunnistust sa
mult tahad?
Ordumeister. Mis sa hulgud siin
metsas ?
Tark. Käisin vaatamas sinu hävitus
tööd külas. Tagasi tulles kuulsin appihüüdu
ja tulin vaatama, kes tarvitab abi.
Lembitu tütar
17
Ordumeister. Tunneme juba nii
sugust juttu. (Fritzule.) See on väga hea, et
ta kinni püüdsid: see näib olevat pagana
usu preester. Temalt saame kindlasti teada,
kus on Lembitu tütar.
Tark. Sa eksid, võoras, äraandmine
pole siin viisiks.
Ordumeiste r. Tühi jutt. Vasta siis,
kui sinult küsitakse! Kõigepealt, kes sa
oled?
Tark. Palju rohkem õigust oleks mul
küsida seda sinult: kes oled sina ja mis
õigusega sa siin talitad?
Ordumeister. Mina tulen püha
Rooma paavsti käsul tooma teile, paganatele,
õndsaks tegevat ristiusku ja püha kiriku
õnnistust ja võitma seda maad püha neitsi
Mariale.
Tark, Ma ei tunne ei sinu Rooma
paavsti ega neitsi Mariat. Tunnen ainult
sind, niipalju kui seda sinu tegudest näen;
ja mis su teod mulle näitavad, on hirmus.
Sa talitad siin hoopis teistsuguse õiguse
põhjal, ja see on rusikaõigus.
Ordumeister. Vastuhakkajatega ei
saa teisiti. Ags kes mulle sõnakuulelik on,
sellele tahan hea isand olla.
Tark. Kes on sind siia isandaks
pannud? Võin sulle ainult ühte öelda:
kuni leidub siin maal veel põlvekõrgune
poisikene, niikaua ei ole sa selle maa isand.
i8
Taaralane
Ordumeister. Vanamees, ära vihasta
mind! Parem ütle mulle, kus on Lembitu
tütar ja ma tasun sulle hästi. Ole minu
nõus, see on sulle palju kasulikum.
Tark. Ütlesin juba — ma ei ole äraandja.
Ordumeister. Mis äraandmine see
on? Ega ma talle midagi kurja ei tee, ma
kasvatan ta kristlikult üles ja kannan ta
eest isalikult hoolt, Teen seda kõik selgest
armastusest.
Tark. Su keelel on mesi, aga südames
mürk. Olen küllalt vana, et su sõnu mitte
uskuda. Mitte õnnistust ei tulnud sa tooma,
vaid tapma ja röövima; mitte armastus ei
kihutanud sind, vaid ahnus ja saagihimu.
Ordumeister (lööb mõõgaga). Säh
sulle, teotaja, see on su kangekaelsuse palk.
(Tark langeb. Metsas kuuldub
haldjate nuttu ja oigeid.)
marduste
kiljatusi,
Franz. Kui õudne siin on! Lähme
siit ära!
Ordumeister. Mis sa kardad! Üks
vastuhakkaja jälle vähem.
Fritz, Vastik vanamees. See oli talle
paras. Siiski — mina läheksin ka meeleldi
siit kaugemale.
Ordumeister. Võib ju ka minna.
Lembitu tütar meie käest ikkagi ei pääse.
(Lähevad.)
Lembitu
tütar
19
Laulik (kandlega. Viis: Kuu kumab kõrgelt
ülevalt).
Oh kellele nüüd kaeban ma,
Mu kurbust, mis nii lõpmata,
Et valust lõhkemas on rind
Ja nutust märg on mullapind!
Mis see
targa juure.)
oli? Nagu oigas keegi. (Läheb
Vana Tark! Mis sul viga on?
Tark, See oled sina, Vanemuise saadik.
Õnnistatud olgu sinu tulek, just sind
igatsesin ma enne surma veel näha.
Laulik. Mis on sinuga juhtunud?
Sa oled haavatud. Oota, ma kannan su
koju ja seon haava kinni.
Tark. Jäta! Sellest ei oleks kasu —
minu aeg on möödas. Hoolitse elavate eest!
Laulik. Tark, sa ei tohi surra; mis
saaks siis meist. Sinuga läheks hauda
kõik meie esivanemate kallis pärandus.
Tark. Tarkus ei sure.
Laulik. Aga kes õpetab meile ja meie
lastele teda tarkust, meie vanemate usku
ja kauneid kombeid —
Tark. Seda teed sina, laulik. Selleks
andis Vanemuine sulle selle kuldse kandle.
Sina maapeal ja Taara taevas — teie hoolde
jätan ma Eesti rahva hinge, Lembitu tütre.
(Tõuseb.) Taara, kaitse ja õnnista Lembitu
tütart! (Sureb. Laulik asetab ta maha ja suleb ta
silmad.)
20
Taaralane
Laulik.
Rahu
sulle,
Vana
Tark!
(Istub kivile, võtab kandli, — viis endine.)
Mu armus kannel, ole sa
Veel ainukene trööstija!
Sest algab meil nüüd raske töö
Ja Eestis pime orjaöö.
Eesriie.
TEINE VAATUS.
Avamäng.
Mets vähe harvem kui esimeses vaatuses. Aegamööda
läheb valgemaks. Tagaplaanil rüütliloss, mille kõrval
taluhurtsik.
Linda (noor neiu, eesti riides, köiega puu
või posti külge seotud).
Ordumeister. Tubli, Fritz! See
tüdruk, kes nii kaua meile muret tegi, on
nüüd kahjutuks tehtud. Selle teo eest
nimetan su paruniks ja kingin sulle selle
mõisa, kus sa senini opmanniks olid.
Fritz. Tänan, ordumeister!
Ordumeister. Sa pead aga valvel
olema, et ta kunagi teada ei saaks, kes ta
on; et ta uskuma jääks, et ta orjaks cn
loobud ja selleks peab jääma.
Fritz. Küll ma selle eest juba hoolt
kannan.
Ordumeister. Nii, nii. Ole aga siis
tubli ja vahva. Minu ja meie püha piiskopi
Õnnistus olgu sinuga. (Ära.)
Fritz. Kas kuulsid, Linda? Mina olen
nüüd siin peremees ja sa oled minu oma
ihu ja hingega.
Linda. Seda ma näen. Olen valmis
kõik tööd tegema, mis sa käsid.
Taaralane
22
Fritz. Mitte tööst üksi pole jutt. Ma
olen kuulnud, sul olla peigmees, talupoiss
Jaan. Aga minul, kui parunil on sinu kohta
suurem õigus. Sa pead kohe minuga mõisa
tulema,
Lin da. Ma ei mõista, mis õigusest sa
kõneled ja mis sa mult veel nõuad.
Fritz. Küll näed.
esimese öö õigus.
Minu õigus on —
Linda. Parun, ma hoiatan sind: —
täna on jüriöö.
Fritz. Mis see mulle korda
Tule. (Hakkab rebima.)
läheb.
Lin d a. Appi, appi!
Jaan. Eemale, kõlmatu!
Fritz.
ette, ori!
Mis see tähendab? Põlvili mu
Jaan. Tänasest peale pole enam orje.
Linda, sa oled vaba.
F ri tz. Siis sure, mässaja! (Tungib kallale.)
(Päästab Linda lahti.)
Jaan (haarab Fritzu sülitsi ja murrab ta maha.
Taga hüüded: Hõissa, jüriöö! Tulekahju kuma. Laul:
„Mõisad põlevad, saksad surevad jne.)
Fritz. Ordumeister, appi!
Ordumeister. Mis see on? Orjade
mäss! Madonna, kaitse meid ! (Tungib peale.
Jaan kargab talle vastu,
mõõgaga maha.)
kuid Ordumeister lööb ta
Fritz. Tänan, ordumeister, see oli abi
õigel ajal.
Lembitu tütar
23
Ordumeister. Jah, ma näen, sinul
oleks võinud halvasti minna — õnneks on
ta nüüd surnud. Aga peab ütlema, vahva
poiss oli.
Fritz. Häbemata oli ta, nagu nad
kõik. Pean nad raudu panema, et nii
kergesti lahti ei saaks.
Ordumeister. Tee seda. Mina pean
minema, mul on seal naabritega sekeldusi.
(Lähevad.)
Linda (kummardub nuttes Jaani üle).
Jaan. Linda!
Linda. Jaan, sa elad, sa ei ole surnud!
Jaan. Ei, ma ei ole surnud. Aga see
oli siiski raske löök. Peaaegu oleks see
mu elu maksnud. Kanna mind kuhugi
varjulisse paika, kus ma aega saan toibuda.
(Linda toetusel ära.)
Fritz (ahelatega). Kus see tüdruk nüüd
on? Ahah, tule aga siia, ei sa pääse mu
käest enam kuhugi. (Seob käed.) Sa pidasid
mu vastu kurja nõu, aga vaata, mis sest
välja tuli. Istu nüüd siin ja mõtle järele,
ehk saad siis targemaks.
Venelane (bojaarikuues,
tuleb luurates lähemale).
pika habemega,
Fritz. Noh vana livan, mis sina siin
luusid ?
Venelane. Mina vaatap jilus tjudruk.
Fritz. Kas sul Peipsi taga tüdrukuid
vähe ?
24
Taaralane
Venelane. Oo kjull. Mina tahan see ka.
Fritz. Kui sa end siit ei korista, siis
kutsun ordumeistri.
Venelan e. Oo — ei taha: ordumeister
paha mees, raibe mees. Juba mina Ijaks.
(Lindale.) Ei kardap, jeesti tjudruk — minul
Moskvas poig Pjotra — kjull tema sinu
võtap.
Fritz. Mine, mine ja ära enam siia
oma nägu näita! (Trügib venelase välja.)
Linda (laulab, iga salmirida
näiteseinte taga. Viis: Lätsi küiiä.)
kordab koor
Oh, seda ohtu orjapõlve, orjapõlve,
Oh seda pikka piinapõlve, piinapõlve.
Olen mina noori neitsikene, neitsikene,
Olen mina piiga peenikene, peenikene,
Kas minul süüdi sündidessa, sündidessa,
Kas tegin kurja kasvadessa, kasvadessa,
Et pean kandma kammitsaida, kammitsaida,
Olema orja ahelassa, ahelassa.
Ei mina oska ohkeid hoida, ohkeid hoida,
Ohkeid hoida, kaebtust köita, kaebtust köita.
Seni ma ohkan, kuni elan, kuni elan,
Seni ma nutan, kuni nõrken, kuni nõrken.
N Õid (inetu vanamoor, tuleb hiilides sisse,
räägib kähisedes).
Linda! (Vahe.) Linda, kas
üksi oled? (Tuleb lähemale.) Mis sa istud
siin pea norus ja laulad niisugust kurba
laulu ?
Linda. Pole rõõmustamiseks põhjust.
N õid. Ja mis põhjus on sul siis kur
vastamiseks ja peanorutamiseks ?
Lembitu tütar
25
Lind a. Seda ei maksa küsidagi.
N õid. Äh, äh, äh! Või nii — ei maksa
küsida. No ega ma siis küsigi. No ega ma
siis küsidagi. Aga vaat, mis ma sulle ülten :
kõik on su oma süü.
Linda. Mis sa mind kiusad, sa tige
nõid ?
N õid. Ah, äh, äh! Sõimaku küll mind
inimesed nõiaks või kelleks tahes — sina
ei peaks mitte nii ütlema; sinule olen ma
ainult head soovinud. Mis? Kas sa ei usu
seda? Jah! ja praegugi soovisin ma sulle
ainult head. Ja mina ütlen sulle otsekohe,
heast südamest: kõik on su oma süü. Kes
käsib sind nii turtsakas, nii kangekaelne
olla? Mis sa sellega arvad võitma? —
Mitte midagi. Ainult kahju teed omale.
Aga katsu vähe lahkem, vähe järelandlikum
olla — vaata — kohe hoopis teine asi.
(Saladuslikult.) Vaata, meie armuline parunihärra on niisuguse helde ja lahke südamega
härra ...ta kutsub sind mõisa ... No,
noh! Jää nüüd ikka rahule, ära ninna
karga... Nojah, et siis ära jälle nii rumal
ole, et vastu punnid. Mõtle, mis sul mõisas
viga elada: ei pruugi sul seal rasket tööd
teha, ei haganaleiba süüa. Ka neid kaltse
(Puudutab Linda käist.) ei pruugi sa kanda —
käi kas siidis ja sametis.
Linda. Ära puutu mu riideid! Tuhatkord ennem kannan ma neid kaltsusid,
nagu sina neid nimetad, kui et ma neid
26
Taaralane
sinu siidi ja sameti vastu vahetaksin. Nad
on mulle armsad, sest ka nemad seal
(Näitab välja.) kannavad niisuguseid riideid.
Nõid.
sead!
Nemad!... Päh!... talupoja
Linda. Häbene ometi minuga niimoodi
kõnelemast. Mina olen ju niisamasugune
kui nemadki.
Nõid. Nojah, nojah — seda minagi
ütlen, et kas see pole küllalt suur arm
meie parunihärra poolt, et ta sinusuguse
peale silma on heitnud.
Linda. Kuidas julged sa mulle nii
sugust juttu rääkida! Iga su sõna on
häbemata vale. Mõisahärra arm ja heldus...
Vaata ja kuula vähegi, mis seal väljas
sünnib, ja ütle siis, kas see on su mõisa
härra kiidetud arm ja heldus. Noh, kuula
ometi!
Hääled (kuuldub vankrite loginat, hobuste
puristamist, üks hääl jorutab).
Igav ja pikk oli linna tee,
Öö oli pime ja pilkane — nöö.
Jaani kell lõi — jõua, jõua,
Kaarli kell lõi — kliua, kläua.
Nõõ, saaks koidu ajaks linna!
Linda. See on mõisa killavoor, mis
läbiööd linna läheb. Mehed jorutavad laulu,
et uni peale ei tükiks, sest nad on mitu
ööd juba magamata.
.
Lembitu tütar
27
Hääl (jorutab).
Jiut, tiiut, tee oli viltu
Kõrtsinaine kõndis viltu
Valas aga viina mõõdu viltu ...
Linda (valusalt). Kuuled! Sellest ei ole
veel küllalt, et ta neid ihulikult orjaks tegi
— ta tahab ka nende vaimu orjastada —
ta õpetab neid seda põrgulaket, seda hirm
sat viina jooma, et selle abil iga inimlikku
tundmust nende südames hävitada... Ja
vaesed, õnnetud inimesed, kes ei oska
vahet teha hea ja kurja vahel, joovad, et
silmapilgukski oma eluviletsust unustada
ja ei märkagi, kuidas nad selle läbi ikka
sügavamale ja sügavamale viletsusse lan
gevad.
Nõid. Ah, sina tüdruk! Kes sind
õpetas nõnda rääkima!
Linda ja hääled. Kes õpetas! Kas
ma ise seda küllalt ei näe? Peaks pime
või kõlvatu olema, et seda mitte näha.
(Rehepeksu kolksud.) Kuule! Seal lõpetatakse
praegu mõisa rehepeksu, mis terve öö
kestis; nüüd lähevad nad põllule tööle;
terve päev voolab higi — kes ära nõrkeb,
viiakse talli juure.. . ja tuleval ööl kordub
seesama lugu . . . ikka kuni laupäevani ...
(Kaugel lõikajate laul: heleli, hele-ee! Ahah, —
veel pole valge väljas, aga juba nemad on
põllul tööl. Ja kubjas oma kepiga on järel...
(Piitsaplaks ja karjatus.) Ahh !! See oli opmanni
nahkpiits, mis jälle mõnele õnnetule verise
vorbi selga lõi! (Peidab näo käte vahele.)
28
Taaralane
Noid. No mis valu siis sinul sellest
on ?
Linda. Sa südameta inimene!
on ju minu vennad ja õed.
Nõid.
õdesid.
Nad
Lollus. Sul pole ju vendi ega
Linda. Nad on mu sugurahvas. Mina
ei salga oma sugurahvast nagu sina.
Nõid (tigedalt naerdes). Ah jaa... ma
ju unustasin, et sinu Jaan ka nende hulgas
on. Nojah — see on ju hoopis teine asi.
(Linda laseb pea norgu.) No vaata praegu, kui
rumal sa oled: seda Jaani, seda rumalat
talupoissi pead sa paremaks, kui armulist
parunihärrat. Kuidas võib ometi inimene
nii juhm olla. Mõtle ometi vähe: — mis
on Jaan! Üks talupoisi molkus, kellele
meie armuline parunihärra iga silmapilk
piitsa võib anda, sellepeale vaatamata, et
sel poisil karu jõud on. Ta on ikka üks
tööloom ja muud midagi. Vaata aga selle
vastu meie parunihärrat: kui ilus, kui
peenike, kui lahke ja helde...
Lin d a. Mine ja jäta mind rahule!
Nõid. Ah, või nii? . . Oh seda kangust,
seda kangust küll sel tüdrukul. See on sul
vist küll juba sinu vanematest... (Saab
sõna sabast kinni, lööb omale käe suu peale.)
Lin da (kargab üles). Nõid! Mis tead sa
minu vanematest? Räägi mulle minu
vanematest! •
Lembitu
tütar
29
Nõid (kohmetanult, siis häbematalt). Mis
ma neist siis pean teadma? Ena mul asja
kellest vaja teada. Eks nad olnud sama
sugused matsid kui need teisedki seal.
Või kes teab — olid ehk koguni mõned
kaabakad.
Linda (langeb kummuli kivi peale, pea käte
vahel).
N Õid (vähe pehmemalt). Ja mis Sa neist
ilmaaegu küsidki ... ükskõik kes nad olid.
Sa muretse aga parem eneses eest. Noh,
kuidas siis arvad selle asja kohta? Mis?
Kas sa midagi ei vasta? Ei? Oh seda
kangust, seda kangust!... Noh, hea siis
küll . ... ma võin ju ka ära minna, aga pea
sa mu sõnad meeles. (Minnes.) Kuuled sa,
Linda, pea meeles, mis ma sulle ütlesin.
(Ära.)
Laulik
(laulab. Viis: Mis sa nutad, mis sul
viga).
Kaste pisar koidu ajal
Langes lille äärele;
Seal ta kurval kaebekajal
Ohkas, nuttis ärdasti:
„Rändan üksi mööda ilma,
Väeti kastetilgake;
Parem, kui siin tunda külma,
Poeksin mulda varjule!
Aga päike kostis talle:
„Ära vala pisaraid!
Vaata ümber, kaugemalle —
Seal on neid veel tuhandeid.
Sinu isa — see on meri —
30
Taaralane
Ema — pilved taevateel;
Ehteks teid, kui kuldseid teri
Nopib päike enesel’
Sul on väge, võimu palju
Kõigis paigus looduses:
Sa võid murda kange kalju
Mässavates voogudes.
Sina joodad põllupinda
Karastava kastena,
Ehid ilul ema rinda
Kevadiste õitega.
(Astub lähemale.)
Neitsike, sa oled ise
Hiilgav kastetilgake:
Sa ei tea, mis imelise
Kuulutan sul sõnume.
Lin da (tõstab aegamööda pead, vaatab kui
võlutud lauliku otsa; sõnade juures „sinu isa" tõuseb
üles, astub vähehaaval ikka lähemale.) Kes sa oled?
Laulik. Ma olen laulik.
Linda. Kust said sa selle kandle?
Laulik. Vanemuine andis.
Lin d a. Kust võtsid sa need sõnad?
Laulik. Enese südamest. Vanemuine
on nad sinna istutanud.
Linda. Miks tulid sa siia?
Laulik. Vanemuine saatis mind.
Linda. See kõik on nii imelik...
nagu unenäos ... Niisugust laulu pole ma
iialgi kuulnud ja ometi oli ta mulle nii
Lembitu tütar
31
tuttav... iga sõna oli nagu minu enese
südamest, iga sõna tõi nagu uut elu mu
hingesse. Ja mul on aimdus, nagu oleksin
ma midagi sarnast ometi kord kuulnud ...
millalgi ammu, ammu, kauges lapsepõlves...
Ah! Miks ei tea ma midagi oma lapse
põlvest, oma vanematest!
Laulik. Seda tulin ma sulle ütlema,
Linda... et sa teaksid, kes sa oled.
Kuula siis: sa olid aastane laps, kui su
kasuõde raudmeeste eest põgenedes sind
siia metsa tõi. Murueide tütred kasvatasid
ja imetasid sind, kuni sa inimeseks said.
Nad käivad ka praegugi igal ööl su palgeid
punaga ja su juukseid kullaga ehtimas. Taara
ise valas su pähemõistust ja su südamesse
julgust, sest tea Linda — sa oled kuning
likku sugu, sa oled Lembitu tütar!
Linda. Ah! kui see tõsi oleks!
Laulik. See on tõsi. Ma nägin, et
meeleheitmine su üle võimust võtab, ma
teadsin, et surmamõtted su südames pesit
sevad, ja sellepärast tulin ma sulle ütlema.
Elu on ilus, Linda, ja sinu elu on alles
ees, sinu päike on alles tõusmata, aga ta
tõuseb kord ja sa näed, kui kaunis on elu.
Ainult oota ja kannata!
Linda. Siis on ometi see tõsi, mis
minu vaimusilma ees vahest nagu une
näos heljus; mis ma oma südames arg
selt aimasin, aga ei oskanud sõnades
Taaralane
32
avaldada. Seda kõik oled sina mulle ütelnud,
laulik; ole sa õnnistatud!
Laulik. Olgu õnnistatud, Taara!
Li nda. Ja mis pean ma nüüd tegema?
Laulik. Ma ütlesin: oota ja kannata.
Lin d a. Kui kaua?
Laulik. Kuni saabub aeg. Praegu
pole veel aeg. Ja nüüd pean ma minema.
Linda. Ära mine, laulik!
räägi veel!
Jää veel,
Laulik. Ei ole veel aeg, mil ma vabalt
võin rääkida: siin maal on võõrad, need
ei salli mind. Ma tohin ainult ööpimeduses
mööda hurtsikuid käia ja, kus mure ja
ahastus lämmatama kipuvad hinge, seal
kõlab minu kannel julgustavalt ja lohuta
valt. Siis siluvad kortsud näol ja silmis
vilguvad sädemed. Aga kadedate võõraste
pilgu eest pean ma end peitma. Ja ka sina
peida need sõnad oma südamesse ja ära
ilmuta neid kellelegi. Küll tuleb aeg. Ja
kui aeg käes, siis tulen ma jälle. (Käega
õnnistades ära.)
Fritz (ratsapiits käes). Aa! siin sa oledki.
Väga hea! Ma tahan sinuga mõne sõna
juttu puhuda.
Linda. Isandal
juttu puhuda.
Fritz.
Ära ole
pole orjaga midagi
ikka nii
pirtsakas!
Lembitu tütar
Kuula enne, mis
mul
33
sulle ütelda on.
(Laulab. Viis: Sealt Läänemere kalda pealt.)
Mind vaata, kena neiuke,
Kas pole poiss ma peenike,
Mind vaata igast küljest sa,
Ja ikka leiad laitmata.
Nüüd tähel pannud olen ma,
Et väga ilus neiu sa.
Ja armust põksub minu rind...
Kas tahad armastada mind?
Noh, mis sa ütled selle peale? Kas ma
vastust ei saagi?
Linda. Kui mu käed vabad oleksid,
siis saaksid sa niisuguse vastuse, nagu sa
seda just väärt oled.
Fritz. Haa! Ma näen, et väga hästi
tegin, kui su käed raudu panin. Sa oled
nüüdki juba ninakas küllalt, mis veel siis,
kui sa vaba oleksid.
Linda. Kui lugu nii on, mis vastust
sa siis veel ootad? Hakka aga siis pikka
mööda minema pealegi!
Fritz. Häbemata tüdruk! Mis su arus
on, et sa minuga, oma isanda ja paruniga,
niimoodi julged kõneleda. Põlvili peaksid
sa mu ette langema, mu käele peaksid sa
suud andma. Ära unusta, kes sa oled: alatu
orjatüdruk, keda ma iga silmapilk ...
Linda (kähvatades sirgeks). Mina tean
väga hästi, kes ma olen. Aga sinule ei
pruugi ma seda nina peale kirjutada. Mõtle
parem järele, kes sa ise oled.
34
Taar alane
F ritz. Mis sa sellega tahad ütelda!
Linda. Ei midagi. Ainult seda, et minu
vanemad olid vähemalt ausad inimesed,
kuna sina...
Fritz. Noh, noh, — ütle välja!
Linda. Tead seda isegi. Küllalt sellest,
kui näed, et see minugi ees saladus pole.
Fritz.
kahetsema.
Haa, tüdruk!
(Tahab
üles
Seda
tõstetud
sa pead
piitsaga kallale
tormata.)
Poolakas (tema kaasas Poola tantsu grupp
Poola rahvuslises ülikonnas). Pea! Milline toores
inimene — pruugib kaitseta naisterahva
vastu piitsa! Niisuguseid kombeid Poola
maal ei tunta.
Fritz. Mis õigusega sa ennast minu
asjadesse segad? Mis õigusega sa siin
peremeest mängid ?
Poolakas. Just sellesama õigusega,
mis ordumeistergi.
Fritz. Oota, küll ordumeister su mine
ma kihutab.
Poola kas. Ordumeister on viimasel
hingetõmbusel. Tänasest peale on sul
tegemist ainult minuga. Mine ja valva, et
keegi meid segama ei tule, sest va „Hirmus
livan ‘ on siin lähedal luusimasFritz. Ah, mu härra, palun väga
vabändust. Ma ei teadnud seda. Mis aga
neisse orjadesse puutub, siis on nad nii
sugused kangekaelsed, et nendega ilma
Lembitu
tütar
35
piitsata midagi teha ei ole. Ja ega nad seda
pahaks ei panegi Veel kord vabandage.
(Minnes.) Neetud poolakas tuli parajal ajal
segama. Noh, pole viga — eks me veel
näe, kuidas asjad arenevad. (Ära.)
Poolakas
(Laulab. Viis: Siis istume me
sääl).
Ma ennast tutvustan:
Ma olen Poola pan.
Ja sind, mu neiu, mina tervitan.
Sest sinu ilu, see
Mul võitnud südame,
Mu ülikena eesti neiuke!
Ma olen poola pan;
Sind siiski armastan,
Sest kõike kaunist mina kummardan,
Mu väike puurilind,
Ma tahan kaitsta sind,
Et rõhutult ei ohkaks sinu rind.
(Poola tants.)
Nii siis, mu armas ... tule mu kaenlasse !.
Linda. Mul on nälg ja haigus vapustab
mu ihu. Palju mõistlikum oleks, kui vaa
taksid, kuidas nälg ja katk ümberringi
möllavad, (On kuulda oigeid.)
Poolakas. See mind praegusel korral
ei huvita ja pole mul selleks ka aega:
pean naabreid valvama. Nojah, mis ma
ütlesin — juba üks siin. (Rootslane tuleb.)
Rootslane! No, mis tuul sind mere tagant
siia ajas?
Taaralane
36
Rootslane. Arvan, et mul siin sama
sugune õigus on olla kui sinulgi Ma sind
ei sega, meil on siin ruumi mõlemil.
Poolakas. Ei, sinuga ei soovi ma
midagi tegemist teha. Sina oled teist usku
kui mina. — Küll me sinuga veel siiski
kitsal teel kohtame. (Läheb.)
Rootslane
(Rahvuslisesriides, laulab. Viis:
Jõua ju kaugelta.)
Oh, tere, eesti
Tulin kord ka
Mõndagi sust
Tahtsin näha
neid.
vaatama teid.
kuulnud ma;
silmaga.
Nüüd näen, et küll on vist
Kanda sul siin raske rist.
Tahaksin sind aidata,
Kui mu omaks saaksid sa.
Linda
(laulab).
Jää terveks, võõras mees,
Näen, et süda sul on sees.
Ainus viga on sul see:
Sa ei ole eestlane.
(Tagapool on näha, kuidas venelane ja Fritz millegi
üle tingivad ja lõpuks kokku lepivad.)
Venelane (must kaftan seljas, selle all
punane särk, punased püksid, lakk- ehk värvilised
saapad, müts punase voodriga, lõõtspill kaenlas).
Eks ma ütle: juba Roots roal, ei Vene
lane vaene teagi.
Rootslane. Jah, see on juba kord
sinu saatus, ikka hiljaks jääda.
Lembitu tütar
37
Venelane. Aga nüüd otsustame ruttu,
kes meist siin üleliigne on, kas sina, või
mina.
Rootslane. Muidugi sina, sest mina
olin ju enne siin.
Venelane. Noh, seda otsustab alles
jõud. Tule välja, vaatame järele. (Fritzule.)
Tsuska siis sa ka sekka!
Rootslane. Ah, see häbemata ära
andjal See on sulle küll paras seltsimees.
Noh, kui nii, siis targem annab järele.
Head tervist, neiu Linda. Kahjuks suutsin
sinu heaks küll väga vähe ära teha. Las
vähemalt jäävad need raamatud Eesti
lastele mälestuseks, (Paneb raamatu maha.)
et Rootsi onu nende hariduse eest hoolt
kannud.
Linda ja rootslane
(duett).
Jää terveks igavest!
Ütlen sulle südamest.'
Armsalt sind ma mäletan,
Ikka meele tuletan.
Venelane. Päh! Kas see ka mõni laul
on? Vaat’ kui mina alles... (Laulab. Viis:
Stenjka Rasin.)
Venemaa on suur ja vägev,
Venemaa on lai ja pikk.
Vene mees on tark ja tugev,
Venernaine õnnelik.
Ennast küta ma ei taha;
Asi kõik mul oleks hea,
38
Taaralane
Aga see on ainult paha:
Viin mul tihti segab pea.
Tule Linda, naiseks mulle,
Sea mul majasse üks kord,
Siis truu mees ma olen sulle,
Tasun sulle tuhatvõrd.
Vaata Linda, kas ma ei ole üks mõnus
mees! Mis mul hinge peal, see on ka keele
peal, salata ega varjata pole mul midagi —
ühesõnaga — duschaa-tshelovek. Minuga
saab sul tore elu olema. Anna mulle oma
käsi ja kaup on koos.
Linda. Sa näed ju, et mu käed alles
ahelas on.
Venelane (kratsib kõrvatagust). Oige
küll! Paha lugu ... päästaks su käed lahti,
aga... oota, ma lähen enne, küsin parunilt
nõu.
Linda. Kui tema nõu oodata, siis
peavad nad küll igavesti ahelasse jääma.
Venelane. Ma usun, sul on õigus.
Noh, ükskõik, — teen oma vastutuse peale;
silmapilk — (Võtab ahelad kätest, viskab minema.
Läheb valgemaks.) So! — Sa oled prii nagu
lind.
Linda. Tänan sind! See oli suure
meelne tegu, seda ei unusta ma iial. Kuule
kuidas sinule Taara mäel kiitust lauldakse.
(Laul: Mu kõige kallim laulu hääl on minu keisrile.
Võiks ka lauljate rong üle lava minna kõige ees
„Pernu Postimees“, nagu ta lehe esiküljel kujutatud
oli.)
Lembitu tütar
Venelane.
rahul?
39
Nii et sa oled minuga
Linda. Ja. Ma tunnen, kuidas uut
jõudu mu liikmetesse voolama hakkab.
Ometi kord võin ma vabalt liikuda, kuigi
ma võõrana pean elama oma maal, mis
sakslane mu vanematelt röövis.
Venelane. Jaa ... maa... vaata, see
on juba hoopis teine asi . . . Parun on siin
juba mõnda aega peremees ja ma ei tahaks
teda meeleldi pahandada... Aga, kas tead
mis? — Sülita parem selle maa peale:
mõni asi see maa nüüd — va kartulimaa!
Vaata, kus ikka minul on maa — kasvatab
sibulaid ja kurke kui puru. Kas sul seal
ruumi vähe on.
Linda. Ei, ma tänan. Olgugi siin
ainult, — nagu sina seda mõnitades nime
tasid — kartulimaa, aga ta on ometi mu
vanemate maa ja on mulle palju armsam,
kui kõik sinu Sarmaatia lagendikud.
Venelane. Ei, selles asjas ei või ma
midagi parata — parun on minu hea sõber,
ja ma ei taha temaga tüli norida, muidu
võib ta kergesti vaenlaseks saada. Ja õigust
öelda — ma teda natuke kardangi, sest tal
on vägev suguvõsa.
Linda. Noh, siis on meie jutt ka
otsas.
Venelane. Mine ikka! Meie jutt
alles algab. Oota, kui ma sulle kõik ära
räägin, kuidas meie elama hakkame, siis sa
40
Taaralane
alles näed, kus ikka elu on. Kõigepealt
kingin sulle ilusa uue sarafani ja viltsaapad ;
need hilbud viskame kus seda ja teist.
Siis hakkan sulle vene keelt õpetama, sest
meie lapsed tohivad ainult vene keelt
rääkida. Ja vaata, mõne aja pärast oled sa
ise juba päris vene „baaba“. Eks ole tore.
Suurt tööd sul ka ei ole, ainult kaksteist
korda päevas pead mulle samavari panema.
Muidu võid päevad otsa päevalille seemneid
nosida.
Linda. Ei. Niisugune elu mind ei
meelita.
Venelane. Tohoo, hullu! Missugust
elu siis sina veel tahad. Või ei meeldi ma
ise sulle? No siis tunned sa mind alles
vähe. Oota, ma näitan sulle, mis mees
õieti olen ja mis ma kõik oskan. (Vene tants.)
Noh, kas polnud vahva, mis? Tule, ma
õpetan sulle ka!
Linda. Minul oleks raske sinu pilli
järele tantsida ja pole selleks ka tuju. Õpeta
parem parunit!
Venelane. Oo — ei see parun vene
pilli järele tantsi. Temal on saksa pill,
mille järele tema tantsib. Kuule! (Laul:
Die Waht am Rein, selle sekka kauged kahurimürtsud.)
Saksakeelne laul. Nähtavasti paruni semlakid. (Vaatab.) Ja ronivad üle minu aiamulgu.
No see on juba hoopis käest ära. Oot’ oot’
küll ma nad varssi minema kupatan. (Läheb
mängides lõõtspilliga: „Mnoogi leeta, mnoogi leeta,
pravoslavnõi russki tsar“.
Eesriie.
KOLMAS VAATUS.
Avamäng: vabalt.
Lava seesama. Tagaseinal lossi asemel varemed,
hurtsiku asemel ilus talu, mõlemad alul valgustamata.
Üldiselt koiduvalgus. Kaugel veel mõned kahuripaugud. Linda Istub ja nopib karikakra õit.
V e n e 1 a n e (jookseb hingeldades). Ma sain
kolki, ma sain haledasti kolki, mind aetakse
taga! Oi, kui palav mul on! (Teeb nööbid
lahti.) Pea! Mul tuli tore mõte: teen enese
päris tundmatuks, otsigu siis — (Kisub
kaftani seljast, viskab minema, jääb punase särgi ja
pükstega.)
Linda. Ja mis sa siis nüüd õieti teed?
Venelane (tähtsalt). Ma teen
luutsiat.
Lin d a. Niisama lihtsalt?
revo-
Venelane. Minu käes käib kõik
lihtsalt. Mis sa siis veel tahab? (Võtab mütsi,
pöörab punase voodripoole peale,
üleni punane on.) Näed, mis
nii
et ta
nüüd
enne must oli,
on nüüd punane.
Linda. Ja mis sellest kasu on?
Venelane. Oo — kasu on palju.
Kõigepealt: näed, kas sakslased julgevad
veel mulle järele tulla — ehee — ei julge.
Teiseks on ju niimoodi palju lahedam
elada — ma ei saa isegi aru, kuidas ma
seda vana kuube nii kaua kannatasin.
42
Taaralane
Ma olen nüüd hoopis naga teine inimene,
nagu uuesti sündinud. Ja mis peaasi, kui
kena, kui moodne! Eks ole, Linda, nii
meeldin ma sulle palju rohkem?
Linda Ei tea esiotsa veel suurt kiita.
Venelane. No miks ei tea — ikka
kohe hoopis teine mees. Vanast pole mär
kigi järel. Vanasti sundisin sind omale
naiseks tulema, aga nüüd annan sulle vaba
voli — vali keda tahad. Aga kui sa peaksid
julgema kedagi teist valida peale minu —
no siis hoia oma nahk!
Linda. Ikka seesama vana laul.
Venelane. Oh ei — ka laulud on
mul .nüüd aina tuliuued. Oota, ma laulan
sulle üks väga tore ja moodne laul: (Laulab
Marseillaise viisil.)
Ma olen üks eht proletaarlane
Ja tapan maha pursuid.
Linda (hakkab valjusti naerma).
Venelane. No, mis sa naerad? Kas
polnud vahva laul?
Linda. Viis oli väga ilus, aga sõnad
olid küll vist su oma tehtud.
V enelan e. Iseenesestki mõista. Sellest
võid sa näha, kui tark mees ma olen. Ma
ei armasta üldse teistest eeskuju võtta, sest
mina olen see mees, kes teistele eeskuju
näitab. Kas hakkad nüüd aru saama, et
minu sarnast teist meest maailmas ei ole,
et ma kõigetargem, kõigetugevam ja, mis
Lembitu tütar
43
peaasi, kõige edumeelsem (revolutsiooni
lisem) olen. Ma toon sulle paradiisi maa
peale, ma viin sind õnnemaale, kus pudru
mäed ja piimajõed on ja kus praetud põr
sad kahvlid seljas mööda tänavaid jookse
vad. Kas sa nüüd veel ütled, et mind ei
taha ? (Linda naerab.) Aga mis sa jälle naerad?
Linda. Ära pane pahaks, aga kui ma
sind nii vaatan, siis tuleb mulle vägisi üks
lugu meele, mis vanaisa Kröloff mulle kord
jutustas.
Venelane. Käigu põrgu vanaisa —
mina ei . tunnista mingit vanaisa .., ma
võin ise oma vanaisa olla kui tahan. Aga
huvitav oleks siiski kuulda, mis see vana
päevavaras sulle rääkis.
Linda. See lugu on väga lihine —
madu ütles mehele: „Vana kesta a’asin
maha, nüüd ma enam ei tee paha, heitkem
sõbraks, vennike!" Mees tal kostis, malga
tõi: „Ehk küll ussil kest on uus, kuri kihvt
tal siiski suus.“ Ning siis ussi surnuks lõi.
Venelane. See on pilkamine, see on
teotus, see on kontrrevolutsioon. Seda ma
sulle ei kingi. Tule, läheme tribunaali —
küll seal sind õpetakse, mis tähendab saboteerima. (Hakkab Lindat kättpidi tirima; korraga
kuuldub viis: „Deutchsland, über alles“ — jääb kätt
silmadele varjuks pannes kaugusesse vahtima; laseb
käest lahti.) Aga kes sealt siis tuleb? Oh, sa
pagan — see on ju parun oma semlakkidega. See mait on jälle ühe äraandmisega
hakkama saanud, ta tuleb muidugi mind
44
Taaralane
siit välja ajama. Oh sa tuline pirakas küll —
usu nüüd veel kodanlast! Aga keda ma
süüdistan — ma ju ise lubasin teda siin
omapead talitada. Vott sulle nüüd ilma
annektsioonideta ja kontributsioonideta. (Põ
rutab jalaga.) Hei! Kõik proletaarlased siia
— näitame sellele valgekaardile! Keegi ei
tule — mu tribunaalid on kõik sääred
teinud. Pole minulgi muud, kui lase jalga.
(Lindale.) Aga oota, tüdruk! Ega see veel
sellega pole jäänud: ma varitsen ainult
paraja aja ja küll ma siis i sind veel
kägistan. (Ära.)
Jaan (Manisfestiga, jookeb hõisates sisse).
Lembitu tütar! Sa oled vaba. Eesti sa'
seisad lootusrikka tuleviku ees.
(Hele valgus — tagaseinas paistab Eesti talu.)
Linda. Jaan ! Vaata seal tõuseb praegu
päike,., see on meie õnnepäike. Ta valgastab meie kodu! Päike, päike, kui ilus
oled sa! (Näiteseinte taga koorilaul: Linda veime
vakka valmib kalli kaasale.) Aga vaata, juba tuleb
must pilv läänest ja varjab ta ära. (Valgus
muutub tumedamaks.)
Jaan. Kuid see hetk oli ometi ilus,
kuigi ta nii üürike oli. See ei unune kunagi,
sellest ammutame jõudu tulevasteks võit
lusteks.
Linda. Ja, seda läheb tarvis ja vist
õige pea.
Jaan. Oleksin kohe valmis sinu eest
kellega tahes võitlusesse astuma.
Lembitu
tütar
45
Linda. Ei, Jaan, sa oled alles nõrk
ja relvatu. Mine puhka veel, kogu jõudu.
Jaan. Puhkamisest pole juttugi, aga
jõudu koguda tahan küll. (Ära.)
Fritz. Haa! Eks ma ole jällegi siin.
Kas näed nüüd, et minu vastu ükski võim
ei aita? Üks tuleb, teine läheb, aga mina
olen siin põline ja häda igaühele, kes mind
julgeb puutuda Kas näed, kes mul siin on,
(Näitab sõdurit.) tema juba ei lase kedagi
võõrast oma jalga siia tõsta. Eks ole tõsi,
Franz? (Patsutab sõdurile õla peale. Tuleb Linda
lähedale.) Noh, mu tibukene! Mis siis muidu
teie pool ka head kuulda? Oled muidugi
selle aja sees targemaks saanud, oled roh
kem järele mõtelnud!? Nüüd oled valmis
mind kahe käega vastu võtma, mis?
Linda. Ei!
Fritz. Ei? Tohoo, põrgu! Kas ikka
veel nii kangekaelne? Ah soo! sul ju nüüd
käed vabad, sellepärast sa nii uhke oledki.
No olgu peale — kahjuks ei saa ma neid
enam siduda; pole enam need ajad. Aga
siiski — näe mis ma veel teha võin: ilma
minu näpupassita ei tohi sa paigast liikuda.
Kas on nii, Franz?
Franz. Jah, mina keelan.
Fritz. Ja, jah! ära sa mõtle ühtegi...
venelane tõi sulle küll revolutsiooni, aga
mina toon okkupatsiooni.
46
Taaralane
Noid. Linda, Linda! Mis sul arus on,
et sa niisuguse mehe tahad tagasi lükata.
Kas ma sulle ammu juba ei öelnud, et
ega meie armulise parunihärra vastu ikka
keegi ei saa, ja näed nüüd, kui tuline õigus
mul oli. Sa olid küll tema vastu häbemata,
aga veel pole hilja seda heaks teha. Kui
sa nüüd teda ilusasti palud ja tema käele
suud annad .. .
Linda. Mine minust eemale sa kõlvatu 1
Nõid (parunile). Jah, jah, parunihärra
ta ütleb, et on nõus.
F r i t z. Hea küll. Selle üle on meilveel aega küllalt rääkida: meie jääme ju
nüüd päriseks siia. Aga nüüd kõige pealt,
Linda, too meile süüa: meie oleme näljased
kui hundid. Too kõik, mis sul on: leiba,
liha, võid, mune, piima, kartuleid, pekki...
Franz. Mina käsin.
Nõid.
toob. (Toob
Ja, jah, parunihärra,
küll ta
leiva ja või-püti, annab Franzule teine
teise kaendlasse.)
Fritz. Vaat nii! Siin maal maksab
ikka elada. Senini olin ainult parun, nüüd
saan varsti herzogiks. Peaks ma ainult
selle Jaani nüüd kätte saama, sest nagu
ma kuulen, pole see mässaja veel surnud
ja voiks mulle takistusi taha. (Marseillaise
helid. Franz ehmub, läheb vaatama.) Mis pagana
kära seal lahti on? Fui! mis halb musiik.
See paneb mul ikka kõhu valutama.
Lembitu tütar
47
Poisike (läheb üle lava, mängib nõela otsa
kinnitatud paberist tuuleveskiga, seda keerlema puhu
des).
Fritz. Hei, poiss, tule siia! Ütle mulle,
mis maja see on. (Osutab talu.)
Poisike. See on Jaani talu.
Fritz. Või nii? Minu maa peal! Ütle
talle, ta tehku aga aegsasti rattad alla, või,
kui tal omal ei ole, siis ma võin talle
need rattad kinkida.
Poisike. Suur tänu soovimast. Mina
võiksin parunihärrale ka midagi kinkida,
olge head! (Annab veski.)
F r i t z .(mõtlemata
võtab vastu).
Mis see on?
Poisik e. Propeller.
Fritz. Ah, sina nadikael . . .
Franz. Baron, komm, komm ! Vaterland
ganz kaput!
Fritz (vaatab). Donnerwetter! Katsume,
et minema saame! (Jooksevad ära, hoiab tead
vusetult veski nii, et see keerlema hakkab.)
Nõid (ähkides järele). Ach, mein Gott,
ah, mein Gott, parunihärra, mis nüüd saab!
Linda. Head teed sulle, parunihärra!
Laulik. Õnn sulle, Lembitu tütar!
Linda. Ole tervitatud, Laulik! Kus sa
nii kaua viibisid?
Laulik. Aeg on saabunud ja ma tulin
nagu lubasin. Vabalt ja julgelt võib nüüd
48
Taaralane
kõlada laul üle maa, sest täitunud on kõik,
millest enne vaevalt unistada julgesin.
Vaata seda maad oma ümber, seda maad,
mis Peipsi rannalt käib Läänemere rannani
ja Munamäe metsalt murult käib lahke
Soome laheni; vaata neid mühavaid män
nikuid, neid muistseid Taara tammikuid,
neid kasesalkusid, mis sinivetes peegel
duvad. See on sinu vanemate maa, — see
on sinu maa, sina ja su rahvas on vabad,
vabal maal!
Tütarlaps. Lembitu tütar! Tahtsin
sutle selle lillekimbukese tuua. (Ulatab lille
kimbu.) Need on esimesed kevadlilled meie
aasalt. Ma sooviksin, et meie Eesti tütred
oma isamaale niisamuti ehteks oleksid, kui
need lilled meie aasale.
Linda (suudleb tütarlast). Tänan sind,
väike armas virvekene! Kes sind õpetas
nõnda kõnelema?
Tütarlaps. Laulik. Tema on mulle
nii palju ilusaid lugusid jutustanud ja
õpetanud mind oma isamaad armastama.
Poisikene. Ka minule on ta palju
jutustanud, eriti sinu isast Lembitust ja
teistest kangelastest. Kuidas ma tahaksin
nende sarnaseks saada!
Linda. Tubli, mu noor kangelane.
Niikaua kui meil sarnasetd mehepoegi
kasvamas, on meie kodu hästi kaitstud.
Võib olla, et ma sinu abi õige varssi vajan.
Lembitu tütar
49-
Poisike. Lembitu tütar, sinu kaitseks
olen valmis oma elu jätma.
Laulik. Süda läheb härdaks, kui neid
noorukesi kuuled ja vaatad.
Linda. Tänu sulle, laulik, see on sinu
töö vili.
Laulik. Jah, tänu Taevaisale, — ei
või olla ülimat õnne, kui näha oma töö
vilja. Vaata neid noori: kas see ei ole tuli,
mis nende silmist särab, kas see ei ole
leek, mis nende südamest tõuseb, kas see
ei ole valgus, mis nende peade ümber
kumab? See on priiuse tuli, see on teaduse
valgus, see on armastuse leek — armastus
isamaa vastu, armastus sinu vastu, Lembi
tu tütar! See on see leek, mis Kalevipoja
käed kaljukammitsast päästab, et ta võib
tulla oma rahvale õnne tooma — Eesti
põlve uueks looma.
Poisike. Idast läheneb vaenlane nagu
kohutav rahepilv. Ma lähen talle vastu.
Laulik. Oota tulipea! Kus on Jaan,
tema peab meid juhtima. Tulge, seame
endid valmis ja siis — löögu kõik peerud
kahel otsal lõkendama. (Ära.)
Linda
(laulab. Viisil: Vennad võtke vahvast
laulda).
Eesti pind! sa ööde vilu
Küllalt kaua tunda said.
Nüüd, kui näind sa päikse ilu,
Ärkab elu sedamaid.
Taaralane
50
Usun nüüd su saatusesse:
Tulgu küll, mis tuleb ka,
Ei sind enam orjusesse
Keegi suruda nüüd saa.
(Internatsionaali helid.)
Venelane (sessamas ülikonnas, kuid ham
buni sõjariistus: püstolid, kinsaalid, mõõk, käsigranaadid, padrunirihmad ümber keha, hiilib sisse).
Ahaa, sakslane on läinud, see on hea, nüüd
on paras aeg. Noh, tüdruk! Nüüd oled sa
mul käes, — nüüd ma su kõri pigistan.
(Läheneb Lindale.)
Linda. Oh, kui hirmus!
(Taganeb. Vene
lane haarab ta viimati kinni.)
Jaan (astub äkitselt vahele). Käed küljest,
Sa punane koletis! (Mõlemad tõmbavad mõõgad.)
Venelane. Mis sina, kirp, minust
tahad ?
Jaan. Muud midagi, kui et sa ennast
silmapilk siit koristad! Siin on meie maa
ja sinul pole siit midagi otsida.
Venelane. Pea lõuad, neetud valge
kaartlane! Või teie maa? Ma vilistan selle
peale — kui see mulle meeldib, siis on
ta minu maa. Aga kõigepealt tahan ma
seda ninatarka plikat seal õpetada. Eest
ära. (Tungib peale.)
Jaan. Elu või surm!
mõõkadega. Tagapool
pragin. Jaan taganeb.)
kuuldub
(Algab kahevõitius
sõjakära ja püssi-
Lin da (põlvitab. Sel silmapilgul kostavad
korraga Porilaste marssi helid, ühtlasi kostavad lahin
gukära sekka ka suurtüki mürtsud. Venelane hakkab
aegajalt taganema; Jaan tungib peale.)
Lembitu tütar
51
Fritz (hiilib sisse, tal on nüüd rohkem kaa
baka välimus; ta tõmbab saapasäärest noa ja tahab
Jaanile selga torgata.)
Elagu Landeswehr!
Hurraa!
Jaan
.
(ühtlasi ennast venelase vastu kaitsedes
annab tagasikätt löögi. Fritz langeb maha, kuid ajab
ennast veel üles ja püüab jalust kinni haarata. Jaan
pistab mõõgaga. Fritz jääb lamama. Kogu aeg kestab
võitlus venelase ja Jaani vahel edasi).
Fritz. Sa võitsid, Jaan. Mis saab nüüd
minu lastest?
Jaan. Sinu lapsed võtan oma hoolde.
Neil ei pea midagi viga olema.
Lind a (aitab Fritzu välja).
Venelane (on kulissideni surutud; laseb
väsinult mõõga langeda; hingeldades). Dovolno,
dovolno, tavaristsch! Nitsevoo, ne naado
bolsche!
Jaan. Mis tovaristsch sa mulle oled!
Kõrilõikaja! (Vaheajal on sõjakära vaikinud.)
Venelane. Laadna, laadna! nitsevoo...
pole viga! Lepime ära!
Jaan. So! Või nüüd tahad leppida?
Aga teinekord tuled jälle siia meid kollitama.
Venelane. Ei tule, jumala eest, ei
tule.
Jaan. Leppimise vastu pole mul mi
dagi. Aga enne peaksid end mu mõrsja ees
vabandama.
Venelane. Linda, ära pane pahaks.
Küll ikka on molodets, see sinu Jaan.
Ära tahtis minu tappa.
52
Taaralane
Jaan. Ja. Ega meie pool nalja mõisteta.
Venelane. Ja nüüd mina ütlen: anna
käsi ja oleme aõbrad; mina jätan sind
rahule, sina jäta mind rahule.
Jaan. Ega ma pole su kallale tulnudki
Venelane. No ja — ükskõik — ei
ole. Mina kogemata tulin, aga.,, lepime
ära. Tule, ma annan sinu pruudile üks
ilus kingitus!
Jaan. Pea veel natuke. Enne pead
meile pühalikult tõotama, et sa enam üle
selle piiri ei astu.
Venelane. Nu, vot tehe jei Bogu.
(Lööb risti ette. Enesele.) Tfu! kodanline eel
arvamine
Jaan. Olgu siis. (Annab kätt.) Meest
sõnast, härga sarvist.
Venelane. Tot, vot: meest sõnast,
venelast sarvist. (Läheb ära.)
Jaan (vaatab naeratades venelasele järele).
Näib, et sa kogemata tõtt ütlesid. Aga noh,
ega ma sind ka rohkem ei usu kui silmaga
näen. (Pistab mõõga tuppe.)
Lin da. Minu elupäästja. Kuidas peak
sin ma sind tänama. Võta aupalgaks see
lill! rohkem mul anda ei ole.
Jaan. Milline ülendav silmapilk! Viim
ne orjuse pitser on me pealt ärapestud,
mineviku ülekohus on lepitatud. Sa oled
jälle vaba ja ma seisan iga silmapilk valvel,
et meie iseseisvust mingi hädaoht ei äh
vardaks. Kui nüüd ometi Lembitu veel
Lembitu tütar
53
korrakski hauast võiks tõusta ja näha, et
tema ohver mitte asjata ei olnud. Aga ma
tean: tema vaim valvab praegugi meie üle
ja õnnistab meie kätetööd.
(Laul: Eesti vaprad vanemad jne.)
Lin da. Sealt tulevad juba meie rahva
vanemad.
(Rahvas, sõdurid, põllumehed, kalurid, poisike käsi
töölised, naised jne. tulevad hüüetega: „Õnn Lembitu
tütrele! Ole tervitatud vaba Eesti esimene kodanik,
Jaan ! )
Linda
(jagab lilli).
Jaan. Tänan teid, mu tublid kodanikud!
Mis võib kaunimat olla, kui see, et terve
rahvas nagu üks mees oma kodu ehitami
seks ja kaitseks kokku astub.
Linda. Kus on nüüd laulik, kes üt
leks sõnad, mis praegusel silmapilgul ko
hased.
Laulik. Need sõnad on teie kõikide
sudames. Laske nad vabalt voolata, siis
tekid laul, mis kostab üle Eesti. (Laul: „Mu
isamaa, mu õnn ja rõõm." Loomulikult tõuseb publik
püsti. Kui aga laul publikut kaasa tõmbab, siis pöör
duvad näitlejad publiku poole ja ühinevad temaga
üheks kooriks.
Eesriie.
Lopp.
REKVISIIDID.
Esimene vaatus.
Põgenejad: kompsudega.
Mall: mähkmetes laps.
Murueide tütred: oksad.
Franz: lambakints, mõõk.
Fritz: rahakott, hõberaha.
Laulik: kannel.
Teine vaatus.
Fritz: ahelad, ratsapiits.
Venelane: lõõtspill.
Kolmas vaatus.
Linda: karikakra õied, lilled.
Jaan: mõõk.
N õid: leib, võipütt.
Poisike: paberist tuuleveski.
Tütarlaps: lillekimp.
Fritz: puss.
LAULUDE VIISID.
Esimene vaatus.
Avamäng: vaba valiku järele.
Oh, sa vaene, oh, sa väeti. Viis: „Kus on, kus on,
kurva koduu ehk „Nagu pääsu, päevalindu"
M. Hermann. Laulmise õpetus koolidele I anne
Nr. g, Ihk. 20. Ka M. Hermann. Laulmise
õpetus koolidele I Nr. 66. Ka VI Eesti üldise
laulupidu meestekoorid Nr. 7, Ihk. 7. Ka
Tamman. Kooli lugemise raamat jne.
Uinu, väike Lindakene. Leelutus. Motiive võib
leida M. Saare, J, Aaviku j. t. lastelauludes,
ka mardilauludes jne.
Vaiksel ööl siin puude vilus. Viis: Hinge hellal...
Dr. K. A. Hermann. Eesti rahvalaulud sega
kooridele I vihk Nr, 37, Ihk. 68. Ka Rahva
laulukoorid I Nr. 20. Ka Tamman. Kooli L. R.
sõnadega: Tähekene, miks sa vilgud.
Raudmehed oleme . . . Marss „Rändan ma rõõm
sasti." I. M. Sommer. Naljakad laulud Eesti
meestekooridele. Lõpposa ,,Naljakast segalaulust“ Nr. 3. (6 viimast takti lõpust välja jätta.
Oh, kellele nüüd kaeban ma. Viis: Kuu kumab
kõrgelt. Dr. K. H. Hermann. Eesti rahvalaulud
segakooridele I vihk Nr. 8, Ihk. 18. Ka „Rahva
laulukoorid" II vihk Nr. 32.
Teine vaatus.
Avamäng: vabalt.
Oh seda ohtu-orjapõlve. Viis: „Lätsi külla." Tuleb
laulda aeglases tempos ja veidi teisendatult
laulu sõnade rütmile vastavalt. Leidub erinoodina. Üldiselt tuntud.
Lõpe, lõpe, põllukene. Dr. K. A. Hermann. Eesti
rahvalaulud segakooridele I vihk. Nr. 7. Ka
A. Lemba. 5 laulu segak. Nr. 5. Ka Tamman
kooli L. R.
Kaste pisar. Viis: Mis sa nutab, mis sul viga.
Dr. K. A. Hermann. 'Eesti rahvalaulud sega
kooridele I vihk. Nr. 36, Ihk. 67.
Mind vaata, kena neiuke. Viis: Sealt Läänemere
kalda pealt. Kuhlbars. Rooli kannel. Nr. 135,
Ihk. loo. Ka Kuhlbars. Vanemuine ehk 4.
kordne laululõng. Nr. 8.
Ma ennast tutvustan. Allegretto „Naljakast segalaulust." Nr. 3, sõnadega: Siis istume me sääl.
I. M. Sommer. Naljakad laulud Eesti meeste
kooridele.
Oh, tere, Eesti neid. Viis: Jõua ju kaugelta.
M. Vares. Kalevala konts, laulud II anne Nr. 38.
Venemaa on suur ja vägev. Viis: Stenjka Rasin
— Volga, Volga, matj rodnaja. Üldiselt tuntud.
Leidub erinoodina.
Mu kõige kallim lauluhääl. Dr. K. A. Hermann.
Koori ja kooli kannel II anne Nr. 26. Ka C.
F. Kok. Vaimulikud ja ilmalikud laulud Nr. 24.
Die Wacht am Rhein. Leidub enamasti kõigis
Saksamaal ilmunud klaverikoolides. Selle ase
mel võib aga ka mõni teine tuntud saksa laul
olla, näit. Deutschland, über alles.
Mnogi leta, pravoslavnõi russki zar. Preobrashenski
marss. Kuhtbars. Skoljnõja gusselki Nr. 60,
Ihk. 40.
Kolmas vaatus.
Avamäng: vabalt.
Linda veimevakka valmib. 2 salm laulust „Vaprad vennad, kallid kaimud." Üldiselt tuntud.
Viis leidub Uues kiriku lauluraamatu viisiraamatus lisas sõnadega „Vennad, vaata, lippu
tõstab."
Marseillaise. Rahva laulukoorid II vihk. Nr. 23.
Ka erinoodina.
Eesti pind, sa ööde vilu. Viis: Vennad, võtkem
vahvast laulda. Kuhlbars. Kooli kannel. Nr. 138.
Ka Grenzstein. Kooli laulum. rmt. III j. Nr. 22.
Internatsionaal, Nüüd üles, keda needus rõhub.
Tööliste seas üldiselt tuntud.
Porilaste marss. M. Hermann. Laulmise õpetus
koolidele 1. Nr. 48. Ihk. 78. Ka erinoodina.
Üldiselt tuntud.
Eesti vaprad vanemad. 3 salm laulust ,,Eestimaa,
mu isamaa. Kuhlbars. Kooli kannel Nr. 128.
Ka Rahva laulukoorid III v. Nr. 63. Ka Grenz
stein. Kooli laulum. raamat. V jagu. Nr. 10.
Mu isamaa, mu õnu ja rõõm.
|