Anton Suurkask

Pöialpoisid

No, siin on päris maru lahti —
Piks algab järsku konna jahti,
Ta tahab kõnne tabada
Ja reiest kinni rabada.
Ah Piks! ei saa neid kätte sina,
Nad näitawad sull' pikka nina.

<77

4 10. 3^0

^d--

Aks kaks kolm, ma takti löön. Nüüd ühekorraga!
Sirts sirts sirr, wint wint wint! Laul kõlab tuhande häälega.
Laulame lapsele, heale lapsele, kes tulnud murule.
Aks kaks kolm, sirts sirts sirrr. Warsti läeme metsa kurule.

Titadi Litadi tai tai taat Mehed läewad metsa mängima.
Rebasel Reinul on sünnipäew, sinna läewad päkapikud õnnesoowima.
Tuula, luuta, pirr põrr põmm .. . waslu kõlab mets ja nõmm.
Ih ah aa ja uh ah aa! Taklikindel meeste samm.

Waikne jõuluõhtu. Metsa tagant tõuseb kuu.
Tubades on jõulukuused ... laulab laste suu.
Wäsimatult aga jõuluwana kingitust weab.
Ees käib ingel, juhatab, — kõik head lapsed teab.

Kolm pöialpoisi siin on lille warjus koos,
Kui järsku kostab põrin, mardik lennu Hoos
Ta laskub kuldseil tiiwul halja murule,
Toob termitusi kaugest ilmast armsa Pikule.

Sügawa laane sees, warjatud tugewa puu tüwes
Pöialpoiste kirik, kuhu kutsutakse kokku kella lüües
Kõik wäikesed mehed, kui õhtu ja waikuse tund.
Siin näed uut elu, just nagu üht imelist und. . . .