Lumemäe nõid.
Tõsine jutt talurahva elust.

Eestikeelde toimetanud
Head sõbrad.

Trükitud M. Tõnisson 'i kuluga.


Lumemäe nõid
Tõsine jutt talurahwa elust

Eestikeelde toimetanud
Head sõbrad.



Trükitud M. Tõnisson'i kuluga.

Дозволено Цензурою. — Дерптъ, 16-го 1юня 1890 г.

Печатано въ Типограф!и Г. Матизена въ Ревелй, 1890.

Lurnemäe nõid.
Suuremal mõedul ei jooda Wa uimastawat
Wedelikku mujal kuskil, kui Kobara kõrtsis, Haseliugeuis. Seal on enamiste igal Päewal Palju
inimesi joomas ja oma kopikaid ning rublasid
kõrtsi papa kätte pakkumas, kõige rohkem aga
pühapäevadel peale kiriku teenistust. Niisugune
raswane saak on aga ka peremehe lihast pak­
suks ja raha poolest nõnda raskeks teinud, et
ta enese wäärilisi palju ei leia.
Ja ta on
uhke, kui oma Wiina Waatide ja ankrute hulka
särawail silmil Waatab, mis suures keldris,
soldatite lombel, rias seisawad, sest üksi temal
on kõikides Saksamaa jagudes kaswatatud Wiina.
Jah, õigust ütelda, ta Wõib seda — tal on
selleks küllalt jõudu — sest Haselingenis elawad
inimesed, kes ebausu ja rumaluse poolest kuulsad
on. Niisuguses kohas wõib kõrtsimees õitseda,
nagu meie Kobara papakese juures näeme. Wäga
arwa juhtub ettetulema, et t-ema leti esine üsna
tühi on, nii kui täna õhtupoolsel, kus temal
ainult kaks „tipsu Wõtjat" näikse olewat. Nende
Wälispidine olek, kui ka kõrtsimehe suur hoolsus
auustamises ning talitamises näitab selgeste,
et nad sealt nurga tähtjamad elanikud on.
Ja tõeste oli wanem Wõeras kõige rikkam
talupoeg ümberkaudu; Kirneri karjamõis oli
tubli rütlimõisa sarnane, ja kõik aasad, põllud
1*

4

—

ning metsad, mis silm üle Waadata suutis,
oliwad tema päralt. Kirner oli pika kaswuga
mees; ta oli juba seitsekümmend aastad Wana,
tema juuksed lumitvalged; ometi tunnistas terwise punas hiilgaw nägu, nagu ka kindel keha
hoidmine, et Weel küllalt jõudu tagawaraks on,
umbes tosin aastaid edasi elama. Tema oli
Wanapoiste liitis ja oli Lal üksainuke pärandaja,
nimelt tema surnud õe poeg, mölder Kaarel,
kelles meie teist Wöerast teretame, kes täna
Kobara kõrtsis on.
Kaarlit ei wõinud niisamati enam noorte
meeste hulka lugeda, sest tal oli juba täis
kuuskümmend aastad turja peal; tema keha
küirus hoidmine laskis teda aga palju Wanemaks
arwata. Tema oli pikk kuiwetu mees, tõsise,
peaaegu walju näujoontega, mille juurde tema
lühikesed sasis, halli ja musta salgulised juuksed
wäga heaste passisiwad.
Peale selle paistis
tema päikesest pruuniks põlenud näust lugupida­
misele sundiw olek, mille ette talupojad tahtma­
tult kummardasiwad. See wõiski põhjuseks olla,
et Kaarlit harilikult Krahwi-möldriks hüiti.
Tema oli niisama küla rikkamate meeste
seast, ehk tema Warandust Kirneri omaga küll
wõrrelda ei wõinud. Aasta eest oli ta oma
nelja paari kiwidega weskit uute masinate läbi
parandanud, misläbi tema aga mitmesuguse
mure sisse langes, sest et see ümbermuutmine
wäga palju raha nõudis. Krahwi- mölder oli

—

5

—

küll oma onu ainukene pärija, aga sest, et see
Wecl kaua Wõis elada ning enne surma kopikatki
wälja ei annud, siis ei olnud Kaarlil sellest
mingit kasu. Talupojad ei aimanud mitte tema
kitsikust, sest ta mõistis oma saladusi Warjata.
Tema oli talupoegade silmas nüid niisama suure
auu sees nagu ennegi, mis aga siis mitte ei
oleks sündinud, kui ta ennast sõprade wõi tuttawate kätte oleks usaldanud.
Mure, mis tema südant sagedaste rutemine
põksuma pani, ei astunud ialgi tema näu peale,
mis iga elumuutuse juures ühesuguseks jäi.
Üksnes tema hallid silmad näitasiwad Wahel tu­
medamad olema, aga ka ainult siis, kui ta
rendis, et keegi teda nägemas ei ole.
See sündis siis ka nüid, kui ta — käed
püksi laskus — Wöerastetua kaheksama akna ees
seisis, kuni onu kõrtsimehega lobises ja Glotteri

orus kaswatatud Wiina rüipas.
Krahwi-mölder wahtis üksisilmi aknast wälja,
siiski ei näinud ta maakoha ilu, sest mõtted,
mis tema rinnas liikusiwad, tegiwad temale
loori silme ette. Wiimaks tõmbas ta sügawaste
hinge, pööris ümber ja sammus laua juurde
tagasi, mille juures onu Kirner platsi oli Wõtnud.
„Istu siia ja joo," hüidis Wana karjamõisa
omanik, temale täidetud klaasi pakkudes. Kaa­
rel Wõttis pakkumise wastu. Tema silmad,
mis wähe aja eest nii kurblikult waatasiwad,
oliwad jälle endise kuju wõtnud, ning heal ei

—

6

—

Märisenud mitte Mähematki selle koorma all, mis
ta rinda litsus, kui La nüid ütles:
„Kas sa tõeste linna tahad minna, onu? . ..
Mina arwasin, et sull homseni aega oleks, siis
oleks ma sinuga ühes tulnud."
„Ei," Wastas Kirner, „täna lähen ma
linna ja sina tuled ühes."
Mölder kehitas õlasid ja wastas:
„Sa Lead, ma olen sinu heaks meeleks alati
Malmis, täna aga pian ma „ei" ütlema. Ma
ei Wõi koguniste kodust ära minna."
„Mikspärast ei Wõi?"
„Ma ootan pealinnast masinameistert tulema.
Weski rattawärk ei taha Heaste kokku sündida; ta
piab hoolega läbi waadatud ja praawitatud saama."
„Ma arwasin kohe, et see uus wärk suur
asi ei ole," pomises manamees, „ma hoiatasin
sind küll õigel ajal, aga noored inimesed ei
Wõta head nõuu kuulda. No jah, nüid piad
sa selle eest kibedust tundma."
„Noor" kuuekümne aastane mölder naeris
waljuste.
„Ära aja tühja lori, onu. Mis
Lead siis sina uutest masinatest!
Oma Prae­
guse weski wärgiga Wõin ma kahe aastaga enam
raha teenida kui enne kuue aastaga."
„Noh, soowin õnne," pajatas Kirner Pilkawalt: „Sull piab palju raha kottis olema,
et niisuguse kapitali Meskisse seisma Mõisid
Panna," lisas La terawat kõrwalist pilku sugu­
lase peale misates juurde.

7

—

Kaarli nägu muutus silmapilguks teise karwaliseks, sest ta tundis liig Heaste, et kawal
sugulane tema olekust enam teadis, kui temale
armas oli; siis tegi ta paha mängu juurde Hea
näu ja Wastas:
„Sull on üsna õigus, onu, rahast ei ole
minul puudu, — ja mull oleks teda kord üle­
liiagi, kui —"
„Kui minu silmad kinni oleks," täiendas
Kirner. „Jah muidugi — aga kas tead, praegu
ei mõtle ma Weel sugugi surma peale."
„Hoidku Jumal," Hüidis Kaarel elawalt.
„Ei, ei, onu, sa piad weel kaua oma elust
rõemustama.
Eks ole tõsi, kõrtsipapa?"
„Seda arwan mina ka," Wastas kõhukas
pead nikutades, „ja et see „piisake" nüid ärajoodud on, siis mõtlen mina, et meie Weel
keldrist toome ja onu terwiseks rüipame."
„Tubli!" hüidis Kirner naerdes, „ja sina
maksad Wiina, Kaarel. Mis need paar kopikut
nii rikka mehe kohta tähendawad, nagu sina oled!"
Mölder märkas pilkamist, aga ta nikutas
naeratades peaga, wiskas kõwa taalri laua Peale
ja hüidis kõrtsimehele käskiwalt:
„Tooge selle eest tops Glotteri-orulist!"
Paksust kehast lugupidamatalt kargas kõrtsi­
mees hirwe kombel minema ja tuli juba mõne
silmapilgu pärast wiinaga nähtawalle, kui ka
kangeste köhides, sest et kiire jooks tema hinge
kinni oli pannud.

—

8

—

Wiin awab inimeste südamed. Vähemalt
oli Kirneriga see lugu. Ta kraamis kõik sü­
dame pealt Mälja, mis ta tundis ja mõtles.
Iseenesest mõista saiwad ka Kaarel ja kõrtsi­
mees oma jau, sest esimesele Wiskas ta kerget
meelt ja teisele ihnust nina peale.
Mida enam manamees sõimas, seda enam
naersimad teised, ja miimaks naeris ta ise ka
ühes.
Lõppeks oli wiin otsas ning Kirner tõusis,
ehk küll juba natuke tuikudes, tooli pealt püsti.
„Ära unusta oma rahakotti," Hüidis Kaa­
rel, kui onu ukse poole hakkas sammuma.
Kirner Wõttis täidetud kaelatasku seina pialt
maha, kus ta teda rippuma oli pannud, ja
pajatas:
„Eks ole tõsi, sa tahaksid seda kõige täiega
omale? . . . Ja jah, köwad taalrid oleks sinu

rattawärgile üsna tarwilikud."
„Mina jahmatan ainult jahu," Wastas Kaa­
rel, „ja mitte hõbedat."
„So, so," lausus Manamees pilkama pil­
guga.
„Igaüks oma Miisi; minul on aga kõlisew metall armsam."
„Ja ometi miid sa selle ilusa summakese
linna ning lahutad enesest ära?" andis mölder
Mastuseks.
„Lobise nii palju kui sa tahad," hüidis
Kirner nüid pahaselt.
„Sa tead Mäga Heaste,
et ma raha linnas panka panen; seda ei Mõi

—

9

—

siin aga mitte igamees teha. Sina oled mui­
dugi rikas mees, õepoeg, aga siiasaadik ei ole
sa Weel mitte iga poole aasta tagast raha linna
Wõinud Wiia, nagu mina tänagi jälle Leen."
„Selles asjas on sull täieste õigus," kin­
nitas mölder kunstliku rahuga. Kui aga lugu
nõnda oleks, siis teeks ma asja hõlpsamalt ja
sõidaks linna, ega hakkaks sinu wiisi jala)
käima."
„Mina teeksin niisamati," Wõttis nüid kõrtsi­
mees sõna. Tee üle Lumemäe on järsk ja
ütlemata paha. Maantee on küll palju pikem,
sest et ta köweralt käib; tema peal ei ole aga
mitte nõnda kõigest ilmast kõrwal kui Lumemäe
metsatee peal. Seal ei tule Hiirtki Wastu,
Weel wähem õiget inimest, — olgu siis mõni
ümberhulkuja, noh, aga niisuguste eest hoiaks
ma täie rahakotiga parem kõrwale."
„Mina ei karda ühtegit inimest," Wastas
Wanamees kindlalt.
„Jumal on minule kaks
tugewat rusikat kinkinud, ja sellepärast ei an­
naks ma kellegille nõuu külge hakata."
Nende
sõnadega tõstis ta käed ülesse ja raputas rusi­
kaid, mill tema muidu lahked silmad metslikult
wälkusiwad.
„Peale selle," lisas ta ühte paela
otsas rippuwat tukatit nähtawalle tõmmates
juurde, „kannan ma seda amuletti rinna peal.
See on minu õntsa isa mälestus ja kaitseb mind
iga hädaohu eest."
„See on sulle hea," pajatas Kaarel, kes

10 —
niisamati minema hakkas.
„Ma soowin sinule
head teed ja mitte suurt janu, mis Wiina ja
päikese palawa läbi Wististe tulemata ei jäe."
„Kuule näid poisikest!" kisendas manamees.
„Kas siis sina arwad, et ma nii nõrk olen
nagu sina, kes midagit ära kannatada ei suuda?
. . . Tooge nüid, kõrtsimees, mulle Meel üks
mehine naps; ma tahan selle ninatargale näi­
data, et ma wiina ja päikese palamust kanda

jõuan."
„Olgu nõnda, nagu sa ise heaks arwad,"
lausus Kaarel, kui kõrtsimees jälle keldri tõt­
tas, „mina ütlen sulle aga „head päewa" ja
lähen koju."
Seda üteldes läks ta uksest Mälja.
Kirner Maatas temale mõttes läbi akna
järele ja pooris siis kõrtsimehe poole, kes wiina
pudeli ja klaasiga auupaklikult tema ette astus.
„Ma ei Wõi enam miina juua, tahtsin muidu
õepojale „Mingerpussi" mängida. Jooge see
Miin ise ära, ma tean et ta teile maitseb, sest
teil on alati janu. Siin on teil selle eest
raha." Nende sõnadega miskas ta ühe Hõbe
raha laua peale, surus õle kübara köwaste pähe
ja sammus uksest mälja.
Peagi oli küla tema selja taga, ja kui ta
paar minutit mööda maanteed edasi oli läinud,
pööris ta kõrwalise tee peale, mis otsekohe Lumemäele wiis.
Mäe jalal,

teest pisut kõrmal,

oli Kaarli

— 11 —
weske.
Suure Weeratta mühinat ei olnud täna
mitte kuulda, sest eesseiswa parandamise pärast

oli weski seismas.
„Masinakunstnik ei näita pealinnast Weel
mitte siia olema jõudnud/' ütles Kirner seisma
jäädes iseeneses.
„Wähemalt ei näe ma siin
mingit tõlda, ja jala käima nii suur Härra
ometi ei hakka."
Ta rändas^uueste edasi, jäi aga jälle seisma
ja pomises: „Õepojaga läheb mäest alla poole;
ta on ennast Wõlgade sisse annud, niipalju
näen ma nüid juba. Tema on uhke kõrgi mee­
lega mees, kes kõik paremine teada tahab ja
kellegile head sõna ei taha anda, kui ta abi
tarwitab.
Seekord piab ta aga ometi tulema
ja ennast minu ees alandama. Ma ei taha
teda mitte hädasse jätta, juba tema abikaasa,
Kadri pärast, kes tubli naine on.
Ja peale
selle lubasin ma oma õntsa õele, ta surma
woodi peal, tema poja eest hoolt kanda. Noh,
mina olen mees, kes sõna piab. Mina tahan
Lepoega Kaarlit tubli raha summaga jälle ja­
lale aidata, aga, nagu üeldud, piab ta ennast
enne alandama . . . Aga noh," ütles ta Häkitselt juttu poolele jättes, „kes see on siis,
kes kohutatud hirwe kombel Lumemäelt alla
jookseb? Ma arwan, see on wist nõdrameelne
Jokerle!"
Praegu nimetatud inimene jõudis Wähe aja
pärast Kirneri juurde. See oli kahekümne aas-

— 12 —
tarre nõdrameelne poiss,, kes kõigile küla rahwale märgilauaks oli. Üksnes Wana karjamõisa
omanik oli tema wastu lahke, mikspärast ta
siis ka truuiste selle poole hoidis. Tema pikad
juuksed rippusiwad säsiselt mõlemilt poolt pead
alla, aga madala otsa pealt tõusiwad nad Harjaste kombel püsti.
Nüid seisis ta lõõtsutades Kirneri ees, kes
ennast, tema jooksmise põhjust teada saada tah­
tes, ilmaaegu waewas.
Jokerle tegi paljalt
imelikku Healt, Wehkles kätega ja hakkas Wii-

maks naerma.
Kirner katsus nüid teist nõu; ta puistas
kukrust raha peu peale. See aitas kohe. Nii­
pea, kui Jokerle raha kõlinat kuulis, kargas ta

juurde ja kisendas:
„Ah, — ilus raha,

läikiw raha — anda

Maese Jokerlile, eks?"
„Muidugi annan," kostis Kirner, „aga enne
piad kõnelema, mikspärast sa nii wirgaste
jooksid."
„Oo! . . . oo!" Hüidis nõrgameelne. „Jokerl nõiamoori näinud . . . seal — sügawal,
sügawal sees!" Selle juures näitas ta metsa

poole, mis Lumemäe harjal kaswas.
Kirner Waatas imestades poisi Peale. —
Külas walitses manast saadik usk, et Lumemäel
üks nõiamoor elada, kes ennast aga üksnes siis
inimestele näidata, kui mõni õnnetus ligi olla.
Haselingeni küla rahwas teadis temast kohuta-

— 13 —
Maid lugusid kõnelda, mis ühest põlwest teise
kätte ulatas ja mille tõsidust igaüks kaljukind­
lalt uskus. Sellepärast Wõib Kirneri imestust
aimata, kui ta Jokerli suust kuulis, et see nõia-

moori olla näinud.
„Kas see aga ka tõeste tõsi on?" küsis ta
wiimaks pead raputades.
„Oli see ka tõeste
nõiamoor?"
„Nõid," kokutas nõdrameelne.
„Jokerl —
nõiamoori näha — metsas."
„Noh, ja missugused riided tal seljas oliwad?"
„Riided mustad — üsna mustad," kostis
Jokerl mürisedes.
„Terawa otsaga nuga käes
— aukusid kaewama maa sisse — huhu!"
Kirner kratsis körwatagust, siis küsis ta

uueste:
„Kus kohal sa teda nägid?"
„Risti juures."
„Risti juures?" kordas manamees uskmatalt.
„Ei, Jokerl, sa oled ennast petnud;
nõid kardab niisamati risti, nagu saatan isegi,

ega tule tema ligidalle."
Nõdrameelne raputas pead ja tähendas selle
läbi, et ta õigeste näinud olla.
„Nõid — risti ees — pikali. Kahin Põesas
— nõid kaduma — Waene Jokerle jooksma."
„Sellest saagu üks teine targaks," kisendas
Kirner. „Poiss lobiseb ühte ja teist kokku, ja
lõppeks on ta seda kõik paljalt unes näinud."
See süiandmine tegi nõdrameelse wihaseks;

14 —
ta tõmbas käed rusikasse, õetsus edasi ning ta­
gasi ja karjus, ühe jala pealt teise peale lam­
mutades: „Jokerl mitte und näha — ilmsi
— kõik nägema! Nõid metsas — huhu!"
„Noh, siis tahan ma ise teda waadata,"
ütles Kirner kindlalt.
„Minu tee läheb mui­
dugi läbi metsa.
Ma annan aga nõiale nõuu
kümme sammu minust eemalle jääda, sest mina
olen mees, kellel tugewad rusikad on ja kurja
naisega korda saab, kui see ka sadakorda nõi­
dade perekonnast oleks.
Sina aga, Jokerl,
katsu et sa koju saad ja esialgult suu ilusaste
kinni piad, kas mõistad? Sinu enneaegne jutt
Wõiks sulle hea nahatäie tuua, mitte minu,
Waid su oma sõprade käest külas.
Jumal
kaitsku sind!" Sellega andis ta nõdrameelsele
kerge patsu õla peale ja sammus nurgalt edasi.
Ta ei Waatanud mitte kordagi tagasi, nagu
Jokerle, kes seisma oli jäänud, lootis.
Wähe
aja pärast kadus toana mehe tugew kogu metsa
Warju; nõdrameelne aga kisendas metslikult
„huhu!" ja tormas noole kiirusel külasse.

Oli sellesama päewa õhtul.
Suures Kobara kõrtsis oli asi õige elatv.
Iga laua juures istusiwad purjutajad talupo­
jad ning piklikud neljanurgelised lauad ägasiWad õlle-, Weini- ja põletatud tviina-klaaside
all. Paks piibu suits täitis Luba, ja et kõiki

— 15 —
aknad — Mustmetslaste kombe järele — kinni
oliivad, siis Wõib arwata, kui halw õhk tuas oli.
Talupojad Lundsiwad niisuguse kortre aga
üsna hea olema ja suurem jagu suitsutas oma
kuiwatud lehti niisamasuguse isuga, nagu oleksiwad need kõige Peenem Türgi tubakas olnud.
Ülemise laua ääres istusiwad küla tähtsa­
mad mehed; kõige esimene oli Wali pürjermeistri
isand, tema pahemal pool nõukoja kirjutaja,
selle kerival köster koolmeistriga, siis karjamõisade omanikud järjestiku, ning Wiimane nendest
oli Krahwi-mõlder, kellel selleläbi auu oli kõrge
ametniku paremal käel istuda.
Kõne oli kaua
aega põlluasjandusest olnud, kui La Häkiselt ühe
uue juurde tulija läbi teise külge pööris.
Hiline tulija oli nõdrameelse Jokerli eest­
kostja.
„Mikspärast nii hilja, Grundeli pere­
mees?" hüidsiwad mitmed temale Wastu.
Tema Wõttis esiteks auujoogi Wastu, mida
Mustmetsas Wana kombe järele igale uue juur­
detulijale antakse, ja kui ta ennast sellega tubliste oli karastanud, wastas ta karedal toonil:
„Mull oli Jokerliga tublit tegemist.
Poi­
sil oli täna jälle halw tund ja lobises niisugust
lugu, mis juuksed peas püsti ajab."
„Siis jutusta ometi, Grundeli peremees,"
tungisiwad uudishimulised külalised Peale, Hunikusse kokku jookstes.
„Jokerl oli täna õhtupoole Lumemäe Peal,^

— 16 —
kõneles eestkostja, „ja tormas kui hull minu
õue. Muidugi tahtsin mina teada, mis teda
niitvaga kohutas, aga ta tühipaljas ei tahtnud
rääkida ja ütles, et Kirner teda olla keelanud

suud lahti teha."
„Noh," naeris üks talupoeg, „sinu pilliroo­
kepp tegi muidugi tema suu lahti."
„Ei koguni," kõlas pahane Wastus, —
„poiss läks weel pöörasemaks, ja kui mitte
minu naine teda maheda kõnedega ei oleks mee­
litanud, siis oleks ta wait jäänud nagu kala."
„Siis pihtis ta Wiimaks ometigi?" küsis
pürjermeister ja tvõttis oma puust tubakatoosist
tähtjalt ninatäie.
„Mis on siis olnud?"
„Aia tahaksin parem, et ma ei oleks kuul­
nudki," pomises Grundeli peremees.
Narr
tahab Lumemäel nõiamoori näinud olla!"
See teatus mõjus nagu elektri löök; üle­
mad ja alamad kargasiwad ühtlasi toolide pealt
püsti, panitvad käed kokku ja kisendasiwad:
„Nõiamoor? Taewas olgu meile
armuline, see toob õnnetust!"
Sellsamal silmapilgul tehti uks järsku lahti
ja nõdrameelne Jokerl tormas surnukahtvatanult sisse. Kõikide silmad pöörsiwad imestades
Wärisetva poisi poole, kes ehmatuse pärast muud
ei saanud ütelda kui:
„Nõiamoor . . .. Huhu!"
Selle järele tuli minuti pikkune

siis kisendas Grundeli peremees:

Waikus,

— 17 —
„Kuidas tohtisid sina siia tulla ja mis lo­
bised sa jälle nõiamoorist — kus ta on?"
„Seal . . . seal — !" sosistas Jokerl ja
näitis pimedasse ettekotta.
Ning tõeste ilmus
nüid ukse alla must kogu, kes liikumatult

seisma jäi.
Joomalaud, mis ukse ligi seisis, oli Häkiselt kõigist, igaõhtustest külalistest, maha jäe­
tud; need oliwad, niisama nagu teised talupo­
jad, kõrtsi tahapoole nurka põgenenud ja Maatasiwad hirmuga ukse all seisma kogu peale.
Krahwi-mölder oli ainukene külaline kes kartust
ei näitanud, sellemastu paistis tema silmist
wiha ja metslik olek; ta pigistas mokad kinni
ja tampis mitu korda kõwaste jalgadega.
Kole Waikus sai Wiimaks sügamast naisterahma healest murtud.
„Tere õhtust!" kõlas
Heal, ja ühtlasi astus arwatud Lumemäe nõid
ukse juurest pimedast täielise lambi Malguse
sisse.
„Kas mind siin enam keegi ei tunne?
Kas ma nii puru manaks olen jäänud, et minu

külles kõik muutnud on?"
Keegi kõrtsi wõerastest ei julgenud rääkida,
aga kõik sirutasimad uudishimulikult kaelad
Mälja, et Mõera nägu ligemalt tunnistada.
See oli Mana naine, kelle lumimalged juuk­
sed hädapärast ühest mustast rätikust kaetud
saimad. Kolkunud nägu oli kanawarmaid täis
ja kongjas nina oli ennast nagu mõidu rõemus
üle sisse langenud hammasteta suu painutanud.

— 18 —
Wanamoor waatas nagu teutawalt tuas
ümber, kuni ta silmad ühe koha peale seisma

jäiwad.
„Siis ei tunne mind keegi enam?" alustas
tema sellepeale uueste. „Ja ka sina mitte...
krahwi-mölder?" Pooris ta häkitselt selle poole,
sest tema oli see olnud, kelle peale eidekese
teraw pilk seisma oli jäänud.
Kaarli silmad
näitasiwad tuld purtfawat, ja palju ei puudu­
nud, siis oleks ta wõera kallale karganud ja
teda maha kiskunud.
Wanamoor aga ei kart­
nud tema wiha Waid astus ta juurde, lõi
temale õla peale ja hüidis pilkawal toonil:
„Noh, kudas on, kas sina mind ära tahad
salata, õemees?"
Üks Wande sõna tungis Kaarli huultest ja
imestuse hüie talupoegade suust.
„Jumal taewas !"
hüiti igast
küljest,

„Madli!"
„Ah," lausus Wanamoor pilkawalt ja ajas
ennast sirgeks, „siis ei ole teie oma noore
põlwe tuttawat Weel mitte unustanud! Ma
tänan teid selle truu meelespidamise eest."
„Kõrtsimees," pooris ta ennast selle Poole,
„mina tulen nagu wõeras kodumaale tagasi, ja
ei ole minul ega mu tütretütrel Weroonikal,
kes minuga ühes tuli, praegu peawarju. Kas
teie ei tahaks meid nõnda kaua oma juures
pidada, kuni meie mujale korterit oleme leidnud!"
Paks isand ei tahtnud teda mitte oma

— 19
juurde lubada, aga kartis seda ütelda; selle­
pärast jäi ta soola samma moodi seisma. Aga
kui Madli Lüki aja ootamise järele teda käskiwal toonil nõudis tuld Wõtma ja teda ma­
gamise kambri juhatama, nikutas ta ainult
peaga ja sammus ees õue, kus üks talupoja
riides imeilus kuueteistkümne aatane neiuke

seisis.
„Tule, Wroneli," hüidis Wanaema lapse­
lapsele, kõrtsiisand lubab meile ulualust. Head
ööd," hüidis ta siis kõrtsituppa, „magage ra­
huliste ja ärge nähke Lumemäe nõiast liiga
palju und!"
Nende sõnade järele läks ta Wroneliga
kõrtsimehe juhatust mööda trepist ülesse Pöningi
kambrisse. Wõeraste tuas jäi aga kõik Waikseks, ja kui kõrtsmik wiis minutit hiljem tagasi
pööris, leidis ta ainult tühjad toolid ja pin­
gid eest, — kõik talupojad oliwad jäljetuks
kadunud.
Ruttu kraamis ta sulase ja ümardaja abil
tühjad klaasid ja pudelid ära, pani ukse lukku,
kustutas tule ära ning ruttas sängi, kus ta teki
üle pea tõmbas. Päike oli Honnkul juba suu­
re l kõrgel, kui kõrtsimees higist märjalt ülesse
ärkas. Öösel oli mitukorda hirmulik ehmatuse
Hüidmine: „Mõrtsukatöö!" tema kõrtvu tungi­
nud; ometi ei teadnud ta mitte, kas see unes
Wõi ilmsi oli olnud.

— 20 —
Jutu käik nõuab, et meie natuke Madli ja
Kaarli minewiku peale Waatame, enne kui kõ­
nelemises edasi läheme.
Sellest ajast oli nüid just kolmkümmendkaheksa aastat, kui krahwi-mölder ühe Waese
talutüdrukuga abielusse heitis.
Tema noorel
naisel ei olnud, peale ühe Wanema õe, kedagit
sugulast ilma veal, sest isa ja ema puhkasiwad
juba ammugi kalmu künka all. Külas imestas
igaüks, et ahne Kaarel waese naise Wõttis, ega
mõistetud seda lugu mitte teisite seletada, kui
et Kadri õde noore Kaarlile nõiajooki olla annud. Madli waikne ja üksi olekut armastaja
loomus oli igaühe meelest kahtlane, ja et ta
natukene tohtri tuustist teadis ja arstirohtusid
Walmistada mõistis, siis arwati teda täitsa
nõiaks.
Kaarli abielu oli kõikide arwamist
Wastu õnnelik, ja kui Jumal selle paarile lapsi
oleks kinkinud, siis oleks maapealne elu mõlemile paradiisi eluks olnud. Noor abielu Paar
oli igas asjas ühes meeles, armastus Wälja
arwatud, mis Kadri oma õe wastu südames
kandis.
Kaarel pidas naise õe wastu kustu­
mata wiha; Wististe oli temale onu läbi nõmjoogi jutt kõrwu puutunud, mis tema kui eba­
usklik inime täieste uskus. Küll armastas tema
oma Kadrit ega kahetsenud ühte silmapilkugi
selle üle, et ta teda naiseks oli Wõtnud, teiselt
poolt aga pahandas teda, et ta Madli poolest
nagu Wande alla oli pandud.
Ja sest, et temal

— 21 —
hea jagu auuahnust oli, siis kaswas tema paha
meel naise õe Mastu ikka enam ja enam, kuni
see wiimaks heledas leekides Wälja purtsas ning
tema abielu rahu rikkus.
Siis tegi Madli
paha asjale selle läbi lõpetust, et ta — ainult
õe hea käekäigu peale mõteldes — maitselt
külast wälja, laia maailma sisse rändas. Kui
Madli jälle kodumaale tagasi tuli, oli ta
kolmkümmendkuus aastat wanemaks saanud. Ta
oli tõeste illma näinud, sest tema oli kaugeile
üle Saksamaa piiride jõudnud, ning Inglis-,
Schoti- ja Prantsniemaa ei olnud temale mitte
enam Mõerad nimed. Pariisis oli ta oma ilu­
sama aja elanud, sest seal sai tema ühe Maese
aga waimurikka muusikandile mehele.
Wirsteistkümmend aastat mättas tema abielu õnn,
— seal tuli surm ja kiskus armastatud mehe tema
kõrwalt ära. Lese Malu oli suur, aga ühe
tröösti oli Jumal temale jätnud — armsa,
ilusa tütrekese, kes ruttu neiuks sirgus ning
mõni aasta hiljem mehele sai. Madli leidis
nüid oma õnne tütres ja mäimehes, ning kui
Jumal neile ka tütrekese kinkis, oli tema rõem
ärarääkimata suur. Rõemude ja kurbtuste, loo­
tuste ja pettuste all kadus aeg, kuni weikese
Weroonika miieteistkümnemal sündimisepäewal
jällegi Malju saatuse hoop Mana eite trehMas;
tütar ja Mäimees surimad ühe katkutaulise Hai­
guse kätte, mis selles linnajaus möllas, kus ne­
mad elasiwad. Nüid oli Mana eit kõigist maha

_ _ 22 —
jäetud suures Pariisis.
Seal tõusis Waikne,
mägedest ümberpiiratud kodune külakene tema
waimu silma ees üles.
Wastuseismata Wägi
tõmbas teda sinna, kus ta esmalt ilma walgust oli näinud. Nii ütles ta oma „uinuma
armsatele" uhkes Seine-linnas head und ning
rändas Wroneliga kodusesse Mustmetsa mägestikku.
See, kuidas teda kodus wastu Wõeti, ei
olnud tema puhkusi tarwitawa südamele mitte
rahu toonud; palju enam oli sinna kibedust ko­
gunud, mida tema enne mitte ei olnud tunnud.
Madli oli järsku teiseks saanud ja Wroneli
waatas kartliku imestusega Wanaema peale, kui
La teisel homikul tema wastas istus ja neid
metslikka pilkusid nägi, mis Wana eide tume­
daist silmist Wälja wälkusiwad.
Madli istus
tooli peal, tõmbas aeg ajalt käed rusikasse ja
pomises ühtelugu iseeneses. Wroneli hüidis teda
mitmele korrale, aga asjata, tema ei kuulnud
ega näinud midagit, — nõnda oliwad tema
mõtted ametis.
Ukse peale koputadi.
Wroneli tõstis pea ülesse ja ütles:
„Wanaema, keegi tahab sisse tulla."
Aga Madli ei kuulnud neid sõnu ja wahtis

endist wiisi maha.
Teist korda koputadi, ja nüid kõwemalt kui
enne. Wroneli pani oma pehme käe Wanaema
õla peale ja lausus:

— 23 —
„Wanaema, ukse peale koputatakse, keegi on

wäljas!"
„Üks surnu — mis?" kähises nüid Madli,
kuna Wroneli ehmatades tagasi kargas, sest
wanaeide silmist õõgas salaline tuli.
„Tee
lahti! . . . Tee lahti!" Hüidis Madli tütar­
lapsele käskiwal toonil ja näitas luise käega
ukse poole, — „tee lahti!"
Nõnda ei olnud Wroneli Wanaemat ialgi
näinud, ta hakkas teda kartma ning pööris aralt
ukse poole, et tema käsku täita. Waewalt oli
ta aga riiwi eest ära lükkanud, kui uks Wäljast
poolt järsku lahti kisti ja üks sandarm mitme
talupojaga sisse tormas; kõige järel tuli meel
hirmunud kõrtsimees.
Wroneli kargas kohkudes tagasi, Wana eit
selle wastu seisis sirgelt, Wahelite pandud kä­
tega ja wäljakutsuwa waatega; kõigewähematki
kohmetust ei paistnud tema näust, ning näitis,
nagu oleks La selle waenliku tuleku peale ette-

Walmistatud olnud.
Madli rahuline, kindel olek mõjus talupoe­
gade peale, isegi sandarm jäi ukse kõrwale seisma.
„Mis on? Mis teie tahate?" käratas Madli
tema peale.
„Kuidas julgete teie ilma lubata
sellesse kambrisse tungida, mis praegu minu
päralt on?"
Seaduse teener ei mõistnud niisuguse jutu
peale wastust anda ja talupojad pomisesiwad

arusaamata sõnu habemesse.

— 24 —
„Kas ma saan ükskord Wastust?" nõudis
wana eit ettepoole astudes.
Politsei teener jäi Weel segasemaks. Wiimaks Wõttis Grundeli peremees, kes ka seal
oli, südame rindu ja ütles:
„Meie ligidal, Lumemäe peal metsas on
mõrtsuka töö tehtud."
„Jah, nõnda see küll on," kinnitasiwad tei­
sed talupojad, kellede julgus nüid kaswas.
„Noh — ja mis edasi?" küsis Wana eit
rahulikult ja kindlalt.
„Üks tubli, hea mees on seal häbematal
kombel — äratapetud," alustas Grundeli Pere­
mees uueste, ja sandarm julges nüid juurde
lisada: „Täna öösse leidsin mina tema surnu­
keha ülesse."
„Meie ei pruugi wististe mitte ütelda, et
Kirner see tapetud on," rääkis Grundeli Pere­
mees edasi, „ja et seda kurja tööd teie Peale
arwatakse. Meie oleme sellepärast tulnud teid

kinni Wõtma."
„Kinni wõtma," kordas sandarm,

—

„ja

Wangi Wiima!"
Wroneli kisendas Waljuste; ta tõttas wanaema juurde, kelle rinna peale ta langes; Wana
eit pani tütarlapse tasakeste tooli peale ja as­
tus üsna talupoegade ette:
„Teie olete mind oma rumala ebausuga
juba ammugi suureks nõiaks arwanud, olete
rääkinud, et mina nõia - jookisid mõistwat Wal-

— 25 —
mistada, mis inimeste tahtmise jõudu taltsutab

ja elajaid —"
„Ja fee on ka tõsi," ütlesiwad talupojad
wihaselt wahele. „Poleks teie ükskord Kaarlile
armu-jooki sisse annud, siis ei oleks ta teie õde
muidugi mitte WLtnud."
„Teie ebausklikud oinad!" Hüidis Madli ja
raputas nii ähwardawalt oma kuiwetanud rusi­
kaid, et sandarm ja talupojad tahtmatult tagasi
astusiwad ning paks kõrtsimees tulise kiirusega

rrepist alla põgenes.
„Mina arwasin," kõneles Madli äritatult
edasi, „et teie wiha minu wastu mu pika ära­
oleku ajal lahkunud on, aga nüid näen ma, et
teie endiseks olete jäänud. Teil ei ole sellest
weel mitte küllalt, et mind nõiaks olete tem­
beldanud, waid tahate nüid weel koguni mõrt­
sukaks teha!"
„Oh," pilkas Grundeli peremees, „ärge lootke,
et teie ilusad kõnekäänud meid eksitada jõuawad;
teie veale süi arwamiseks on põhjuseid küllalt!"
„Kas tõeste?" hüidis Madli põlewil silmil,
— „siis nimetage neid!"
„Seda ei ole meil waja teha," wastas
Grundeli peremees, „kohtu ees saate seda kül­
lalt kuulda. Nüid aga tulge meie järele!"
„Minul on pürjermeistri poolt käsk teid

wangi wiia," sõnas sandarm.
„Taewa pärast," palus Wroneli ülestõste­
tud kätega, kui Wana eite mitmest küljest kinni

— 26
tabati, „Halastage ometi! Mõtelge et see minu
Wanaema on, kelle peale teie kaebtust tõstate,
— minu Wanaema, kes ühegi loomale paha ei
tee, Weel wähem inimesele, kes temale pealegi
Wõeras on!"
„Hoia omad sõnad parem enesele, plika,"
käritas Grundeli peremees karedalt. „Meie tun­
neme sinu wanaema paremine kui sina; teame
ka, et tapetud Kirner temale sugugi Wõeras ei
olnud, waid et La teda wihkas, sest et see tema
nõiatempusid ja imejookisid tundis."
Madli wiskas põlastawa pilgu rääkija Peale,
siis hakkas ta waese Wronelile kaela ümber ja
ütles trööstides:
„Ära nuta, laps, ja ära muretse minu pä­
rast sugugi. Enne kui asi minu elu peale käib,
piab tunnistustega tõeks saama tehtud, et mina
tõeste seda kuritööd olen teinud, mis minu Peale
kaebatakse, — aga see saab kohtule raskeks
minema. Ole julge, tütar!"
Ja jälle Hiilgafiwad Madli silmad selles
salalises tules, mis kõiki juures olijaid Wärisema pani.
„Tulge, teie oinad!" hüidis ta siis talu­
poegadele, „Wiige mind Wangi; ärge usaldage
aga keegi mind enam puutuda, muidu pistan
ma nuaga —" tema parem käsi otsis kramp­
likult pealiskuue taskust pistnuga, mis sinna oli
peidetud, aga tasku oli tühi ja ahastuse kisa
kõlas Madli huultelt.

27 —
„Ahah, nüid oled sa meie käes," hüidis
sandarm.
„Sinu wanadusest nõder mälestus
on sulle halwa tükki mänginud!
Ja jah," kõ­
neles ta teutawalt edasi, kui ta Wana eite kahWatama nägi, „sina oled rutuga nua, mida
nüid otsid, Waese Kirneri rindu jätnud!" . . .
Talupojad Wõtsiwad nüid Madli küllest kinni
ja wedasiwad tema kamrist wälja.
Wroneli
sammus neile kurwalt järele.
Paks kõrtsimees seisis käed Laskus, ukse ees
ja Waatas hea meelega rongile järele, kes mäest
alla, pürjermeistri maja poole liikus.
Kui
wiimaks talupojad tema silmist ära kadufiwad,
keeras ta ümber, tegi ukse peale kolm risti ja
käskis tüdrukut seda tuba, kus Madli ja Wro­
neli oliwad maganud, kadakatega ära suitsutada, et mitte kõige wähematki nõiduse märki
maha ei jääks.

Ähwardawad Pikse-Pilwed seisiwad mägestiku

kohal ja mustad jooned lääne kaares näitasiwad
selgeste, et seal juba sadas. Wiimane lapikene
sinist taewast kadus ja mägede wastukaja kan­
dis kaugelt müristamist kord korralt ligemalle.
Haselingi külas oli kõik nagu surnud; üm­
berringi ei olnud kedagit näha, peale pääsukeste, kes — halwa ilma kuulutades — maa­
pinna Ligidal lendasiwad. Kuskilgi ei olnud
ühte inimest näha — aga pia, seal maantee
peal liigub aeglase, pühaliku sammudega must

—

28

kogu.
See on surnurong.
Mustad rätikud
lehwitawad tuule käes ja peade peal kantakse
midagit; see on puusärk --------- tapetud Kirneri
wiimne kodu, keda täna maetakse.
Kõik külarahwas oli surnut saatmas; nad
oliwad kõik õiglast, hea südamega meest armas­
tanud. Puusärgi kannul käis ainukene päran­
daja krahwi - mölder.
Kaarli kurbtus näitis
rõemust, et ta nüid ülirikas mees oli, palju
suurem olewat, wähemalt tunnistas seda tema
wankuw käik, kahwatu nägu ja kurblikud sil­
mad. Ta pani sagedaste taskurätiku silmade
ette ja nuuksus Waljuste. Siiasaadik ei olnud
külas keegi Kaarlil nii pehmet südant arwanud
olewat ning arwati seda üleüldse Wõimatuks,
et tema ühte pisarat nutaks; nüid aga näitis
lugu teisiti olewat ja kõikide südamed saiwad
tema Wastu osawõtlikuks.
Pea jõuti surnuaiale, ja kui Kirneri puu­
särk hauda lasti, käis Hele Wälgu löök ning
selle järele wali pikse kärgatus, millest mäed
mühasiwad.
Suurepäraline looduse-wäe ilmumine algas,
ja sellega ühes matmine. Wihma Woolas nagu
ua warrest maha, tuul hulus tumeduste ja kaeb­
likult ning möllawad elementid käisiwad kirik­
härra healest üle, kes lahkunud Wennale Hauakõnet pidas. Suurem hulk kuulis läbi tormi
ainult üksikuid sõnu, nagu: „Leinaja õepoeg —
anus mees — mõrtsuka töö — kättemaksmine!"

— 29 —
Kui matmine möödas oli, sammusiwad ma­
tuselised kodu Poole. Kirikhärra pindis leina­
jat Kaarlit trööstida.
Selle aja sees läksiwad pilwed laiale ja
selge taewas sinas lõbusaste.
„Waadake üles, armas Kaarel." rääkis
Wana õpetaja uueste oma pihtilapse Wastu, „ja
nähke, kuidas Jumal kurwastuse järele jälle
rõemu saadab. Paha ilm, mis meid kohutas,
on möödas ja päikene waatab lahkelt naerata­
des meie peale alla. Kas ei ole inimeste elus
mitte niisamasugune lugu? Jumal saadab meile
sagedaste kurbtust ning katab meie hinged öö ja
pimeduse alla, aga Ta walgustab meid ka jälle
oma jumaliku rõemu kiirtega."
„Teil on täieste õigus," Wastas Krahwimölder tasase Healega, „aga ma ei suuda Weel
mitte selle mõttega ära harjuda, et minu ar­
mas, hea onu siit ilmast lahkunud on.
„Oh,"
lisas ta Waljuste luksudes juurde, „ma tahak­
sin, et ta alles elaks, mina waene, Weriwaene
mees oleksin!"
„See mõte ja tundmine teeb teie südamele
aun," wastas kirikhärra lahkeste ja pigistas
õrnalt Kaarli kätt.
Wäheaja Waikimise järele alustas ta uueste:
„Teil saab praegusel olekul raske olema Madli
ülekuulamise juures olla, kes üksi Waese Kirneri
surmast süidlane on. Mina soowisin küll, et
pürjermeister selle asja homseks jätaks, aga sest

— 30 —
et kohtu uurija juba Homikul kreisi linnast siia
on jõudnud, siis piab asi ikka täna toimetatud

saama."
Kaarel Waatas kohmetult kirikisanda otsa ja
pooris siis teisele. Häkitselt küsis La:
„Eks ole tõsi, seda süidi arwatakse Wana

Madli Peale?"
Jmestanult kostis kirikhärra: „Ma arwan,
et pürjermeister teile seda kõik teadustanud on."
„Jah on," tõendas Kaarel, „aga ma olen
seda oma kurbtusega ära unustanud." Ta oh­
kas sügawaste ja pajatas siis edasi: „Läheme
rutemine, kõrgeauuline, et ülekuulamise alustu­
seks sinna saame." Ja ilma wastuft ootamata
sammus ta kiiremalt edasi; natukese aja järele
jäi ta aga jälle seismu ja küsis: „Mis tegi
Madli, kui teda kinni Wöeti? Kas ta . . .
kas ta . . ." Et mölder lauset ei lõpetanud,
Waid Lummalt oma ette Wahtis, siis Wõttis
kirikhärra sõna ja ütles:
„Weel ei ole tema midagit tunnistanud, ehk
teda küll kitsikusesse aeti; ometi loodan mina, et
kohtu uurija püidel parem tagajärg on."
Kaarel langes sügawasse mõtetesse ja ei
rääkinud kõige Lee peal, kuni pürjermeistri ma­
jasse, ühtegi sõna enam.
Weikene kohLusaal oli pealtvaatajaid puu­
püsti täis, nõnda et kirikhärra ja mölder WaeWalt ruumi saiwad. Kaebtuse aluse pink oli
alles Lühi, selle wastu istus kohtu uurija rohe-

— 31 —
lise kohtulaua taga. Ta näitis koguni Wall
mees olewat; jah mõnegi Pealtwaataja meelest
oli, nagu kannaks ta üksnes sellepärast prillisid,
et tarwilikul korral teisele südamesse wõiks waadata. Tema ees laua peal oli protokoll, mis
pürjermeister nöukoja kirjutaja abiga Madli
esimise ülekuulamise peale oli kirjutanud. Õpe­

tatud härra tuetas kirja uurides küinarnukiga
laua peale ja keerutas otsapealist juuksesalka
tuustakuks kokku, ja kui ta sellega Walmis oli,
siis lõi ta käega protokolli peale ja andis selle­
läbi märki, et ülekuulamine alustab.
Kõikide silmad waatasiwad tema pealt ukse
poole, kust Madli sandarmide saadetusel sisse
tuli. Ta oli wäga kahwatu, siiski ei olnud
temal mingisugust hirmu tunda; ta astus kind­
lal sammul pingi juurde ja istus sinna peale.
Juba ennegi ei julgenud keegi Walju sõna
kõnelda, aga nüid Walitses otse pühalik Waikus ja iga üks pidas hinge kinni, kui kohtu
uurija pikalt ja pühalikult kaebtuse, kui ka
Madlikinniwõtmisesse puutuwad põhjused ette luges.
„Mis on teil sellepeale Wastata?" küsis ta
kaebtuse aluse käest, akti kõrwale lükates.
„Muud midagit kui seda, et ma, minu
peale aetud kurjategu mitte ei ole teinud,"
Wastas Madli kindla Healega.
„Siis tehke need, teie wastu tunnistawad
põhjused, tühjaks!" käskis kohtu uurija, mis
Madli lühidelt järgmiste sõnadega tegi:

— 32 —
„Iga mõistlik inimene saab aru, et, kui
ma sellel õnnetumal õhtupoole! kodumaale tagasi
tulin, mina kõige wähemaltki ei wõinud arwata
et Kirner sellsamal tunnil täie rahakotiga üle
Lumemäe rändas.
Juba see lugu piab mind
mõrtsukaks arwamise alt wabastama."
„Mitte koguni," Wastas kohtu uuria. „On
tõeks tehtud, et teie Kirnerit wihkasite, sest et
tema esimene oli, kes teid nõiaks nimetas.
Teie Wõisite selleläbi, et teda ära tapsite, oma
kättemaksmise himu Waigistada.
Teie tulite
oma tütretütrega ühes külasse, nagu mitmed
tunnistajad kinnitawad, kes teid on näinud;
ühtlasi on tõeks tehtud, et teie lühemat teed üle
lumemägede üksi olete tulnud ja alles siin pool
mäge jälle oma sugulasega kokku saanud."
„See on tõsi," lausus Madli.
„Mikspärast lahkusite teie oma lapselapsest
ära?" päris kohtu uurija edasi.
„Miks ei
tulnud teie temaga seltsis lühemat teed üle
lumemägestiku?"
„Et mu süda ikka enam liigutatud sai,
mida ligemalle ma kodule jõudsin," Wastas
Wana naisterahwas wärisewa Healega, — „et
ma tükikest aega oma mõtetega üksi tahtsin olla,
et metsas risti juures Jumalalt õnnistust
paluda, nagu ma ükskord tegin, kui ma kodu­
maalt ära läksin. Oma lapselapsele ei tohti­
nud ma oma pisaraid mitte näidata, mis teda
araks oleks teinud, sest et mina tema ainuke

tugi olin."

— 33 —
Kohtu uurija, kes oma Hiilgawa prillide läbi
üksisilmi Madli peale Wahtis, Wastas tüki aja
pärast: „Ma tahan teie sõnu uskuda; nüid
aga teine küsimine. Kas teie tahate salata, et
teil pistnuga, millele teie nime esimesed tähed
Pea sisse lõigatud, ühes oli?"
Madli raputas pead ja pajatas: „Kes nii
pikka teed on käinud, nagu mina oma lapse­
lapsega, pidi enesel muidugi mingisuguse sõja­
riista ühes pidama, sest et meie oleme nõrgad
naisterühmad, kellele igaüks oleks Wõinud külge
hakata."
„Selles annan mina teile täieste õigust,"
sõnus kohtu uurija.
„Aga," lisas ta Waljult
juurde, „kuidas sai see nuga Kirneri rindu?"
Madli kahwatanud paled õõgasiwad, kui
ta selle peale kostes hüidis: „Jumal üksi on
mu tunnismees, et mitte minu käsi see ei ol­
nud, kes Kirnerile surmahaawa pistis. Nuga
piab minu taskust Wälja kukkunud olema, kui
ma risti ees püsti tõusin."
Kohtu uurija rääkis edasi: „Tahetakse näh­
tud olla, et teie metsas nuaga mitmesse kohta
haukusid olete kaewanud; mis see tähendas? ...
Kas ehk mõtlesite Kirneri raha mulla sisse matta?"
See ootamata küsimine pani Madli koge­
lema. Weel mõned küsimised ja siis sai san­
darm käsu kaebtuse alust linna wiia, kus
Wannutatud mehed tema üle otsust Pidiwad
tegema.
2

— 34 —
Nüid sündis südant liigutaw etendus,

sest

Wroneli, kes ka seal oli, tormas Kanaema
juurde ning kisendas: „Mina ei lase sind enese
juurest ära — inimesed on halwad ja tahawad

sinule paha teha!"
Wana eit silitas tütarlapse kullakarwalisi
juuksid; ta püidis rääkida, aga sügaw Haledus
keelas seda tegemast. Wiimaks Lulitvad temale
pisarad silma, ühtlasi lainetas aga ka tema
rind üles ja alla ning heleda kisaga langes ta

hingetumalt maha.
„Teie olete minu Wanaema tapnud!" Lan­
ges Wroneli kisendates tema peale.
Selle wahel andis kohtuuurija sandarmile
salajat märki, et see minestanut ukse ees Walmis
seisivasse wankrisse wiiks. Juba Wõttis kohtu
teender mitme talupoja abiga Madli kullest
kinni, kui häkkitselt saali tagumisest nurgast
sõnad kostsiwad:
„Laske teda Wabaks — ta on ilmasüita!"

• Iseenesest mõista Pöörasiwad nüid kohtu
uurija nagu ka kõigi juures olijate pilgud selle
mehe poole, kes neid tähtjaid sõnu oli rääki­
nud, ja imestus kaswas Weel palju enam, kui
awalikuks sai, et keegi mu, kui krahwi-mölder,
wabaks tunnistaja oli.
Magades rändaja kombel ligines tema kohtu
uurijale ja rääkis edasi: „Minu onu häkiline surm
on mu pea natukene segamine ajanud. Nõnda

— 35 —
siis tuli, eL ma alles — nagu ka kiriku Härra
tunnistada Wõib — peale matmise siia tulles
mäletasin, et Madli — selle kurjateu pärast
kaebtuse all on.
Ja Weel praegu lõpetatud
toimetuse ajalgi käis mu pea ümber, kuni tüd­
ruku hädaline kisa mind meelemõistusele tõi.
Ja nõnda tunnistan ma siis, et Madli ilma
süita on, et tema seda --------- tegu mitte koguni
ei Wõi teinud olla, sest et tema sell ajal, kui
minu Waene onu
— hinge heitis,
mi­
nuga üsna mu weski ligi kokku juhtus.
Jah,
nõnda see on!" Hüidis ta metsliku Healega
kui talupoegade hullas imestuse hüided kuuldaWaks saiwad.
„Ja kui soowitakse, tahan ma
oma ütelust Wandega kinnitada!"
Nende sõnade järele tõusis saalis niisugune
sumin nagu mesipuus. Talupoegade imestusel
ei olnud enam piiri, sest suurem hulk oli salaja
selle üle rõemustanud, et Madli surmale saab
mõistetud. Aga nüid ei aitanud mingi asi —
möldri tunnistus andis Madlile priiuse tagasi.
Kui ta minestusest toibus ja kuulis, mis Wahe
ajal ette oli tulnud, pani La käed silma ette
ja hakkas kramplikult luksuma. Kohtu uurija
küsis mitmele korrale, mikspärast ta kohe alustuses ei tunnistanud, et tema Kirneri tapmise
ajal mujal oli olnud, aga Wana eit ei näinud
ega kuulnud midagit, ning sellega ei jäenud
seaduse tundjal muud midagit üle, kui ära sõita.
Talupojad läksiwad niisamati kohtukojast
2*

— 36 —
Wälja; üks osa sammus urisedes koju, Leme
osa kõrtsi, et seal pahandust kõrist alla loputada.
Wiin pani aga meeste meeled Weel enam
kihama ja nad waidlesiwad ägedaste üksteisega,
kuni Wiimaks paks kõrtsipapa sõnasõale selle
läbi lõpetust tegi, et ta Prohwetliku Healega
ütles:
„Kas teie siis sugugi aru ei saa, kudas see
tuli, et Kaarel ivana nõia eest-kostjaks hak­
kas? .. Tema on lihtsalt pärast oma kurja
tööd Weski juures möldri Wastu läinud, teda
oma magnetliku wõimuga magama pannud ja
siis temale jooki fu(;ii kallanud, millel see mõju
oli, et ta pärast oma ärkamist kindlaste Madli
ilmasüitust uskus — haha, küll mina seda
Wanamoori tunnen!"
Kõik talupojad kisendasiwad ühest suust :
„Jah , kõrtsiperemehel on õigus, nõnda Wõib
see muidugi olla olnud!"
„Ma tahan teile weel midagit ütelda,"
alustas paks uueste, „Madli, kes nii ja nii
palju aastate eest wöerale maale rändas, ei
ole enam sugugi tagasi tulnud."
„Noh," pomises Grundeli peremees, „kes
peab siis see Wana naine olema, kes täna
kohtu ees oli?"
Kõrtsimees tegi salalise näu ja lausus sosistawalt: „Lumemäe nõid!"
Talupojad kargasiwad ehmatades ühest koost
laiale ning nende juures sai jälle tõeks, et

— 37 —
ebausu-rumalus usinaste wõitu saab. Kõik
jäitvad kõrtsimehe juttu uskuma ning õhtu koju
jõudes rääkisiwad nemad ka naiste ja lastele
seda lugu.
Et öösel, peale selle, Haselingeni
külas tvähe inimesi oli, kes rahuliste magada
saiwad, Wõib lugija kergeste arwata.

Lumemägi, mis meie jutu sees juba nii
mitu korda nimetud on, on Haselingeni küla
ümberkauduses kõige kõrgem koht, sest ta ulatas
nelituhat jalga üle mere pinna. Paks kuuse ja
männa mets kaswas tema harjal; ta saatis
inimesele niisugust hirmulikku tundmist, et toaga
artoaste mõni inimene sinna läks, sellest hooli­
mata, et teiselpool metsa Waatajale paradiis­
lik ilus maakoht silma paistis. Arwamata
hulk kaljukinkusid ja mäeahelikkusid lasksitvad
mõtelda, nagu oleks mõni hiiglane neid Wallatuse tujus maha külwanud. Kaugelt paistis
sinikas tviir, mis silmaringis piltoedega kokku
näis sulawat; need olitvad Wogeeseni mäed.
Nende ees sirutas ennast Keisri-tool tvälja,
siis tuliwad Kandeli- ja Feldbergi-mäed, kuna
üsna Waataja silma ees kolme naabri oru üm­
ber seiswad kalju rahnud torni kombel Ülesse
kerkisiwad. Weike maantee, mis wiimseid ühte
sidus, näitis Lumemäelt Waadates nagu kitsas
lint oletvat ja kadus wiimaks kalju seina Warju.
Üksikud talu hooned olitvad näha, jah, Pahe­
malt poolt paistis koguni ühe päikesest Helen-

— 38 —
dawa kiriku katus.
See kirik oli Wana kloostri
päralt, mis ühe mäekingu otsast koguni sõbra­
likult eemale Waatas.
Maakoha pildi esimene külg oli Lumemäe
aasadest ja põldudest ning ühest talumajast
kokku pandud, mis ainult paarsada sammu ala­
mal, parempoolsel küljel seisis.
Ja see hurtsik ongi, kuhu meie nüid oma
sammud pöörame.
Harimata litleaiakene, mis hurtsikut osalt
ümberpiiras, tühi koera onn, katkised aknaruutud, lühjad laudad — kõik näitasiwad selgeste,
et majakene tühjalt seisis. Ja siiski oliwad
kaks inimest madalas elutuas ning waatasiwad
läbi akna ilusat maakohta. Mõlemite käed
oliwad kokku pandud, ja noorema huultel kõlas
tasasel, kaeblikul Healel:
„Kodus ilus elada,
Mäe kõrge harjaka,
Häkilise kalju otsas.
Aasal rohelises metsas,
Kuhu kari sööma läeb :
Kodus silm mull rõemu näeb!"
Waewalt oli wiimane lause waikinud, kui
laulja wana eidele kaela ümber hakkas ja nuttes
Hüidis:
„OH, Wanaema, siin sinu kodumaal on
ilus — kui aga inimesed paremad oleksiwad!"
Madli silitas lapselapse palgeid ja püidis
teda trööstida, aga Wroneli raputas pead ja

— 39 —
Wastas: „Ei, Wanaema, siinsed inimesed on
tigedad ja Halwad. Kui ma sinuga peale kohtu
oleku külas ühe ukse eest teise ette hulkusin, et
öömaja paluda --------- kas ei aetud meid igast
kohast Walju sõnadega ära ja ei hüitud pilga­
tes järele: rünnake Lumemäe peale, seal on
nõia pesakonnale küllalt korterit!"
Wana eit õhkas sügawaste ja Wroneli rää­
kis edasi:
„Sina ei ole oma elu ajal Weel kellegile
inimesele paha teinud, ja siiski nimetawad ne­
mad sind mõrtsukaks ja nõiaks, sind, Hea Wa­
naema, kes minule headuse ja Wooruse ning
wiisakuse eeskujuks on olnud.
Waene Wana­
ema, sa piad palju kannatama!"
„Keda Jumal armastab, seda Tema karis­
tab," andis Madli rahulise, kindla Healega wastuseks, „ja minu rist, mis mull kanda antud,
on sule kergune selle Wastu, mis Issand oma
armsa Pojale peale pani.
Inimesed on meid
enestest ära tõukanud ja Lumemäele ajanud;
kas meil sellepärast midagit wiga on? — Kas
on maa peal weel ilusamat kohta kui siin?
Waata mägede, nende Kalewipoja sammaste
peale, mis õhutaewast kandma on määratud;
tõsta omad silmad üles nende poole, kust
meile abi tuleb — jah, ehk juba tulnud ongi,
sest meie oleme nüid wiimaks ometi kodupaika
leidnud, kesk paradiisi, kus Jumal hea meelega
wiiwib."

— 40 —
„Kui kauaks jäetakse meid siin ülemal rahule?"
pajatas Wroneli, — „kas ei hakka walju süda­
mena inimesed meid mitte uueste tagakiusama
ja fut ara ajama?"
„Ma ei usu seda," arwas wanaema, —
„siin hurtsikus ei taha ju ometi keegi elada, sest
et kõik Lumemäe nõida kardawad; nad arwawad, et see öösete siin majas oma wigurisi teha,
elajad laudas ära nõiduda ja Wilja põllul ära
kuiwatada."
„Oh rumalad, ebausulised inimesed!" Hüidis
Wroneli wihaselt naerdes.
„Kelle oma on aga
see majakene, wanaema?"
Madli kulm läks kortsu ja ta silmis pais­
tis jälle see salalik tuli, mis Wronelit Wiimasel
ajal nii wärisema oli pannud; nähtawalt Wastumeelt ütles ta Wiimaks:
„Krahwi-mölder on siin peremees."
„Seda pahem," lausus Wroneli; „tema wihkab sind, ehk ta küll kohtu ees sinu heaks rääkis,
— jah, üks sisemine heal ütleb mulle, et ta
mitte enne rahule ei jäe, kui ta sind hukka on

saatnud; sellepärast, wanaema, põgeneme parem
ära, Jumal on igas kohas ja Tema ilm on
suur; Tema saab meid muidugi kuskil paigakest
leida laskma, kus meie rahuliste elada Wõime."
„Ei, ei," Wastas Wana eit, „mina ei lähe

mitte siit ära!"
„Mikspärast?"
„Et minu süda siin üksi rahu Wõib leida,et ma

— 41 —
ootama pian, kuni—" Madli jättis jutu Poolele ja
.langes mõttesse. Häkitselt kuuldi mäljast hüidmift:
„Hei, Madli! Tule wälja, kellegil on sinuga
rääkimist!"
Madli läks õue; tükk maad majast eemal
seisis üks talupoiss.
„Viis on?" küsis Wana eit, — „mis teie
minust tahate?"
„Alina mitte midagit, — hoidku taewas
selle eest," wastas tölplane risti ette lüies;
„ma olen paljalt oma peremehe käsu Peal Wäljas!"
„Kes su peremees on?"
„Krahmi-mölder."
Madli kohkus seda nime kuuldes, poiss aga
rääkis edasi:
„Möldri kaasa on raskeste haige ja laseb
teid paluda, niipia kui Wõimalik tema juurde
tulla, sest et ta oma miimist tunnikest ruttu
liginema tunneb ja oma õde Meel kord näha
tahaks, enne kui surm silmad kinni paneb; need
on karma pealt tema sõnad."
„Ma tulen kohe sinna," kõlas Madli huul­
telt, mispeale poiss kiireste metsa marju kadus.
Wana naisterahmas jäi tükiks ajaks liikumatalt seisma; Miimaks häigas ta käega üle
silmade, mis pisaratest hiilgasiwad.
„Waene
Meikene Kata," sosistas ta, „nõnda on siis see
tund ka kätte jõudnud, millal sina siit ilmast lah­
kuma piad. Kudas igatses mu süda Mõeral maal sinu
järele, kudas põksus ta, kui ma sellel kohutamal

— 42 —
õhutupoolel Lumemäelt weske punast katust silma­
sin, tus sina perenaisena tallitasid!.. ." Siis läks
ta tuppa tagasi, kus Wroneli temale wastu tuli.
„Minu õde on raskeste Haige," alustas
Madli, „ja ma pian tema juurde minema."
„Siis läheme kahekesi, Wanaema," hüidis

Wroneli kartlikult.
„Mikspärast?"
„Et ma sind kaitseda Wõin, kui Krahwrmölder sinule halwa tahab teha."
„Ole rahul, mu laps, mina seisan Jumala
kaitse all, ja see tund on Weel kaugel, millal
mind tema poolest hädaoht ähwardab. Jäe aga
rahulikult koju!"
„Aga õhtutuleb kätte",lausus Wroneli arglikult.
„Ma olen peagi tagasi," wastas Madli,
litsus tütarlast õrnalt Wastu rindu ja ruttas
siis uksest wälja.
Kartliku südamega Waatis
Wroneli temale niikaua järele, kuni ta paksu
kuuskede Warju kadus. Siis läks ta pikkamööda
tuppa tagasi ja laskis akna ette põlwili, mägede
poole waadates, mille latwadel lahkuwa päikese
kiired hiilgasiwad. Kaua, kaua seisis Wroneli
akna all põlwili. Kuu oli juba ammugi ülesse
tõusnud ja hiilgas kõrgel taewa külles, isalikult
lapse peale alla waadates, kes nüid püsti tõu­
sis ja ukse juurde ruttas, sest ta oli Wanaema
liginewaid sammusid kuulnud. Wroneli tahtis
Wanaemale kaela ümber hakata, aga selle tõrjuw liigutus ehmatas teda tagasi.

— 43 —
„Wanaema, mis sull on?" hüidis tüdruku­
kene ehmatatult, kui ta Madli imelikku nägu nägi.
„Ära puutu mind nüid mitte," wastas

Wana eit Healetult.
„Mu Jumal, mis on sündinud?"
„Ei midagit," kõlas Madli lühike Wastus.
„Ja — sinu haige õde?" küsis Wroneli
kartlikult edasi.
„Ta on nüid õnnelik, sest et Jumal tema
wiletsa elule otsa on teinud."
„Tema on surnud?"
„Surnud," wastas Madli tumedalt. Tema
silmad waatasiwad wihaselt, ja siiski weeres
üks pisar mööda palet alla.
Wroneli süda läks ikka rohkemalt hirmu
täis ja ta ütles Wärisedes:
„Kas meie ei lähe mitte siit ära, Wanaema?
Kuu paistab nii heledaste ja näitab meile teed.
Tule, läheme rändama!"
„Ei," kostis Madli, „meie jäeme siia, ja
keegi ei tohi meid siit ära ajada, sest see majakene on nüid minu — ma olen teda oma Waese
õe käest pärandanud."
Wroneli waatas imestades Wanaema peale,
aga tema pilk ei leidnud wastamist, sest Wanaema oli sügawa mõtte sisse wajunud ja istus
suure pottahju kõrwal seiswa pingi peal. Wro­
neli küsis ühte ja teist, aga ei saanud mingit
wastust. Warssi kadus kuu ning sügaw pime­
dus walitses õues.

— 44 —
Tuli kole öö. Tuul wilistas ümber maja,
— kaarnad ja harakad kädistasiwad. Tuas ei liigu­
tanud ennast keegi. Wroneli oli ühte nurka maha
istunud, Pea käe peale tuetanud ja nuttis; Madli
istus endist wiisi sügawas mõtetes pingi peal.
. . . Kiirelt Weereb ajaratas.
Mööda on
lilled ja päikese paistus, paljalt ja külmetades
seisawad lehteta puud, ning aasade ja põldude
roheline ilu on talwise lume alla maetud.
Wali külaline on tulnud ja rõhub kõik oma
jäese rusikaga maha.
Põldude peal seisab töö, aga seda elawamalt läheb lugu külas. Lustiliselt heliseb reh­
tedes kootide klipp-klapp, kuna majade ees Wanad
ja noored labidaid ja luudasid sunniwad, et
mitme jala kõrguseid hangesid ära ajada ning
teed lahti teha. Suur ahi, mis suwel tähelepanematalt tua nurkas seisis, on jälle oma Mana
auu kätte saanud ning suurtele ja Weikestele
kogumise paigaks saanud, iseäranis õhtu ajal,
kus majaelanikud tema ümber tikuwad ja noore­
mad Wanade jutustusi kuulatvad.
Niisugune tore sooja saatja oli ka Krahlvimöldri elutuas, ning pink tema juures oli koguni
poleeritud; ometi ei Wõtnud keegi lustilik selts­
kond tema peal platsi, ei kuuldud sealt lõbusat
kõnet ega lustilist naermist. Ainult ühte kuiWetanud kogu, nähti pika halli kuue sisse mähitult
ajuti selle pingi peal istuwat, aga ka isegi siis

— 45 —
wähe aega, sest rahutu Waim kihutas teda ühest
kohast teise, tuast weskisse, sealt keldri, Pööningille, lühidelt igale poole suure maja ruumi­
desse.
Mured ei Wõinud need mitte olla, mis
Kaarlit nüid rõhusiwad, sest Kirneri surmast
saadik oli ta rikkaks meheks saanud. Wana onu
oli ka üsna õigel ajal silmad kinni Pannud,
sest oleks tema ainult kaheksa päewa hiljemalt
igawikku läinud, siis oleks õepojal juba bankrott käes olnud. Rikas pärandus aga andis
Krahwi-möldrile Wõimust toimetust suurelt edasi
ajada, nagu ta seda ikka oli püidnud: kõik tema
soowid oliwad täidetud, ja sellegipärast ei näitanud ta rahul olema. Nukralt ja põrmitsedes
käis ta oma omaduses ümber, ühtegi sõbraliku
sõna ei tulnud tema huultelt, küll aga Wandeid
ja sõimusõnu, mis ta oma teendritele kinkis,
kes midagit tema tahtmise järele ei jõudnud
teha. Teendrid ei seisnud sellepärast tema juu­
res, Waid üks tuli, teine läks.
Ka muud ini­
mesed ei tahtnud temaga tegemist teha, olgu
siis kõrtsimees, kelle kukkur, tema läbi, nüid
üsna nähtawalt paisus. Kaarel oli kõrtsis õh­
tuti alati kõige hilisem Wõeras ja ei läinud
ialgi enne koju, kui ennast uimaseks oli joonud.
„Mina pian enesele sellwiisil und sigitama,"
ütles ta wabandades peremeestele, kes tema
rohke joomise üle päid raputasiwad, — „ma
ei saa muidu terwel ööl silma kinni.
Tühi
teab, kust see tuleb, aga ma näen lahtise silma­

— 46 —
dega tontisid, niisuguseid koledaid, mis mind
Wiimaks Meel hulluks teewad!"
See tunnistus ei sündinud koguni mitte tema
tahtmise järele, waid wiin tegi tema keele lahti;
ta pahandas teisel homikul Wäga niisuguse
awaliku seletuse üle ja Wõttis nõuks edespidi
oma mõtteid ainult enese teada pidada.
Tema aruldane olek pani kõiki imestama,
aga prohwetlik kõrtsimees mõistis ka seda sele­
tada; ta andis talupoegade küsimise peale järg­
mist Wastust:
„Kas wõibki siis lugu teisite olla, kui keegi
nõiutud on? Wõi olete teie unustanud, et Kaa­
rel Lumemäe nõia küifis on? Tuletage ometi
meelde, mis kõik juba sündinud on! On ju
Wanamoor Krahwi-möldri kitsidusestki Wõitu saa­
nud.
Kas ta terwe mõistuse juures oleks
Lumemäe jalal seiswat maja ära kinkinud? ..."
„Üleüldiselt wõib teil õigus olla," Wastas
Grundeli peremees, „teie Wiimane tähendus läheb
aga liiga kaugelle, sest teie unustate, et see
majakene Kadri oma oli, ning see teda Madlile, — oma õele — kinkis."
„Ärge rääkige mitte ikka Madlist," naeris
kõrtsmik, „see on ammugi surnud ja kõdunenud!"
Niisugused jutud kergitasiwad talupoegade
ebausku, ja peagi hoidis suurem hulk Kaarlist
eemalle, et ka mitte nõiutud ei saaks.
Krahwi-mölder pani seda wiimaks tähele,
ka oliwad mõned „head" sõbrad, kes tale selle

— 47 —
asja põhja seletasiwad.
See tegi teda pööra­
seks, Wihaseks, ja oli tema juba enne õel olnud,
siis ei saanud temaga nüid enam keegi läbi...
Kallid Jõulupühad oliwad ligi.
Talupoegadel oli kodus köikisuguseid Walmistusi, sellepärast oli kõrtsis täna õhtu koguni
Wahe Wõeraid.
Kaarel istus üksiku laua ääres; ta oli pea
käe peale tuetanud ja maalis parema käe esi­
mese sõrmega kõiksugusid Wigurisi laua peale.
Seda tegi tema aga paljalt sellepärast, et siis
tähele ei pandaks, kudas tema elawas jutus
olewaid talupoegi silmitses.
„Nagu ma Leile ütlen," tähendas üks neist,
kuna La oma sõnade kinnituseks rusikaga laua
peale lõi, „Jppelberger on oma kümnetaaldri-wekseli jälle tagasi saanud!"
Nimetatatud Hebrealane oli loomade kaup­
leja, kes maakonna linnas elas ja kadunud Kirneriga omal ajal palju „sehwti" oli teinud.
„Kudas tahab tema siis teada," küsis kõrtsi­
mees, „et see seesama weksel on, mis tema sel­
lel päewal, kui mõrtsuka töö sündis, tahab
Kirnerile olla armud?"
„Oh sa Warblase pea!" Wastas talupoeg
ägedalt, — „tema teab seda kartva pealt, sest
sest sellel Wekselil oli ülema paremapoolse nurga
küljest tükk ära, ning Kirner ei tahtnud teda
koguniste Wõtta, kuni Jppelberger oma nime
sinna peale kirjutas."

— 48 —
„Sellega ei ole aga ammugi Weel mitte sel­
geks tehtud, et see kümnetaaldri-weksel selle summa
külge puutub, mis Kirner enesega ühes kandis
ja mis tema käest rööwitud sai," pajatas kõrtsi­
mees vlasid kehitades.
„Kui sina mitte nii palju Wahele ei lobiseks,
Waid rahulikult ootaksid, kuni jutt otsa saab,"
lausus talupoeg; „sinu suu ei seisa ühte silma­
pilkugi kinni. Jppelberger oli selle Päewa lõuna
ajal, mill mõrtsuka töö sündis, Kirneri talus,
et tema käest kahteteistkümmend lammast osta.
Nemad tingisiwad kaua aega, kuni Wiimaks
kaubaga kokku saiwad. Et elajakaupmees Weel
selsamal õhtupoolel linna tagasi tahtis minna,
siis Wõttis Kirner nõuks ühes minna, sest et
ta, nagu alati, poole aasta korjandust panka
tahtis wiia. Ta tõi kõik üleliigse raha Wälja
ja lisas Jppelbergi käest saadud summa finna
juurde. Juudi silmade ees pani ta raha kaelkotti ning tahtis just temaga minema Hakata,
kui tema seal tuppa astus." Selle juures näitis ta Kaarli peale, kes, nagu nähti, sügawa
mõtete sisse oli wajunud.
„Temal oli Kirneriga kõnelemist ja nõnda reisis Jppelberger üksi
ära. So, nüid ei saa sull enam minu kõnele
wasturääkimist olema, kõrtsimees — Wõi ei ol­
nud Kirneril rahakott mitte ühes, kui ta tund
aega hiljem sinu juurde sisse astus, ennast tee

peale kinnitama?"
Paks-magu naeratas kahtlaselt ja raputas

— 49 —
pead; warssi peale selle tegi tema tähtsa näu
ja ütles: „Siis teadis Jppelberger, et Kirneril
raha ühes oli? Tema on koguni kawal, salalik
jõmpsikas — kes teab, kas mitte tema ise Mana­
meest ära ei nukitsenud!"
„Wõtku sind pagan kõige su rumala loriga!"
käritas talupoeg mihaselt.
„Sa oleks Malmis
meid kõiki mõrtsukateks luuletama. Jppelber­
ger on kawal Juut, kes peu sisse naerab, kui
ta meid kedagit petta saab, aga niisugust tegu,
nagu sina temale selga tahad ajada, ei tee
tema ialgi. Peale selle ei läinud tema mitte
metsa teed maid maanteed ja juhtus kohe teisel
pool küla lihunikuga kokku, kes niisamati linna
läks. Sa näed nüid, kui rmnal sinu lori —"

„Jätke ometi ükskord riidlemine järele!"
ütles üks teine talupoeg Mahele.
„Jääme pea
asja juurde! See Meksel on Mäga tähtjas ja
Mõib kergeste aidata, et kohus mõrtsukale jälge
peale tuleb."

„Hahaha!" kõlas selle laua äärest, kus
Krahml-mölder istus.
Talupojad kargasimad
kohkunult üles ja maatasimad sinnapoole; aga
Kaarel jäi endisesse olekusse ega liigutanud
ennast sugugi.
„See on jälle Miina täis," tähendas talu­
poeg, kes kõige Miimate oli kõnelenud, „kui ta
nõnda edasi teeb, siis on tema suur Marandus
peagi mokkas."

— 50 —
„Ja jah," sosistas kõrtsimees, „niisuguseks
on nõid teda teinud. Ma Wõin teile ütelda,
et mull tema eest alati hirm on ja et ma iga
kord rõemus olen, kui ta koju läheb. Ta is­
tub mõnikord süda ööseni laua ääres, joob ühe
klaasi täie teise järele ja räägib iseenesega."
„Noh, mis ta siis räägib?" küsisiwad
talupojad.
„Jah, kui ma ühest ainukesestki sõnast aru
saaksin," Wastas kõrtsmik pahaselt.
„Ma olen
küll mitu korda üsna tema ligi läinud, aga
asjata. Ma usun, ta räägib nõialadinakeelt."
„Kõrtsimees, Weel üks tops!" Hüidis KrahWi-mölder sellel silmapilgul, klaasiga kannatamatalt laua peale koputades.
„See on täna õhtu juba kuues," sosistas
paks oma Wõerastele, mis peale La Kaarli
juurde ruttas, tema tühja klaasi täitma . . .
Talupojad oliwad ammugi kõrtsist läinud,
kui Krahwi-mölder minema hakkas. Ta waatas suure Mustmetsa kella peale, mis praegu
homiku tundi kuulutas.
„Alles Wara homiku," ütles ta naljata­
des kõrtsimehele ja sirutas ennast.
„Öö on
kuuwalge, lumi hiilgab, et üsna lust näha.
Mull oleks tõeste himu weel weikest jalutus­
käiku Leha, enne kui magama heidan."
Neid sõnu rääkis Kaarel enam iseenesele, mispä­
rast kõrtsmik paremaks arwas temale mitte wastata.
Hiline külaline Wõttis oma laia äärtega kübara,

— 51 —
pani pähä ja läks, Jumalaga jätmata, uksest
Wälja.
Kõrtsimees Waatas minejale imestades järele.
„Tema pea sees ei wõi mitte kõik õiges korras olla,"
pomises ta iseeneses. „Jalutuskäik praegu! Kui ma
ometi teaksin kuhu ta tahab jalutada! Mina kar­
daks ennast surnuks, kui ma nüid Wäljas ümber
piaksin jooksma. Hu!" lisas ta Wärisedes juurde,
„kudas tuul ümber maja wilistab, — see läheb üsna
luust ja üdist läbi. Ei, parem on tõeste sängi minna."
Ja mõni minut hiljem lamas ta pehme
aseme peal. Krahwi-mölder aga sammus pikka­
mööda ja sügawas mõttes läbi küla tänawa.
„Ma pian omale rahu nõutama," pomises
ta iseeneses, maksku see mis tahte! Kõige pealt
on waja Wana nõid kõrwale toimetada. Aga
kudas? See on küsimine . . . Ja oma Perega
weskis on mull ka tarwis teist nõuu ette Wõtta;
poisid luuriwad mulle salaja järele, kuulawad
mind magadeski; alles minewal ööl nägin, kui
ma hirmutawast unest ärkasin, ühte kogu ruttu
tuast wälja lippama; aga ma tundsin teda —
see oli uus sulane Ruppert, keda ma Jppelbergi soowituse peale enese juurde Wõtsin. Ma
tean ka, et ta minule, kui ma wälja lähen,
hullu Jakobi järele saadab. Mikspärast teeb ta
kõik seda? Aga oota, küll ma sinuga nõuu leian!"
Kaarel jõudis koju.
Kui ta pimedasse
õue astus, märkas tema teraw silm ühte Walget kogu, kes ennast nurga warju litsus.

— 52 —
„He! kes seal on?" kisendas Kaarel ja
tõmbas tikust tuld.
„Mina olen," Wastas ennemalt nimetatud
Rupperti heal.
Kaarli nägu läks tumepunaseks, ja Wiha
pärast wärisewa healega tähises ta:
„Mis sa teed siin nii hilja? Sa piad en­
nast maja seaduse järele pidama, ja see kirju­
tab ette, et igaüks kella üheksa ajal sängis
on, et siis homiku kell neli jälle töösse saab.
Kui minu maja seadus aga sinule mitte ei
kõlba, siis Wõid oma teed minna! Kas mõistad!"

„Jah," wastas sulane. „Ma lähen juba homme ära."
„Roemustab mind," naeris Kaarel wihaselt. „See
öö on sull aga weel minu käskude järele olla: siis nüid
ruttu sängi!"
Kaarel nähti trepist ülesse mõtlemat minna ja Ruppert läks pikkamööda sinna, kuhu kästi. Kui tema sam­
mud waikinud oliwad, läks mölder jälle õue ja keeras
ukse enese järelt kinni.
„Poisi molkus ajas mu une ära," pomises ta. „Nüid
pian ma ennast esiteks wäsinuks jooksma."
Ja uueste astus Kaarel oma öösise rändamisele.
Waewalt oli ta õuest wäljas, kui pööningi aknast
köis maha lasti, mida mööda, warssi selle peale, meesterahma kogu alla libises. Ta waatas ettemaatlikult
ümber, naeratas ja kadus sinnasama külge, kuhu Kaarel
oli läinud.
See tee ei olnud aga mitte muu, kui see, mis Lumemäele wiis ja mida mööda, õnnetumal õhtupoolel, Kir-

— 53 —

ner oli läinud. Kaarel astus teadmatalt tema peale,
sest juba tormasiwad tuhanded mõtted rahutuma Hingest
läbi ja lasksiwad unustada, mis tema ümber sündis.
Ikka wägewamalt möllas torm. Pilwed lendasiwad
kiirelt edasi, nagu tagaaetud kurjategijad, ja ruttu wahetaw kuuwalgus tuletas hirmust ning lootusest piinatud
südametunnistust meelde.
Krahwi-mölder oli just metsa äärde jõudnud, km
külas kell kaks lõi ja ööwahi heal helises, kes laulis:
„Kuulge minu hüiet! praegu
„On ju kella kahe aegu.
„Kes hulgub alles ümber weel,
„Käib julgelt kurja waimu teel,
„— Kui kurja töödele ta läeb,
„Küll taewa kohtumõistja näeb!"
Tahtmatalt takistas Kaarel oma sammusid ja jäi
seisma; tuul oli selgeste iga sõna tema kõrwu kannud.
Ta oli oma sügamast mõttest ärkanud ja waatas ümber.
Ehmatuse kisa tungis tema rinnust, sest ta seisis risti
ees, mille ligidal Kirner ära oli tapetud ja mis näid
kuupaistel hiilgas. Kaarel tuikus ja pidi ennast ühe
kuuse tüivi wastu tuetama. Aimamata hirm tuli tema
peale, ta wõttis kõik oma jõuu kokku ja tahtis koledast
kohast ära põgeneda, kui ta metsa äärest sammusid kuu­
lis. Ebausk asus ka tema hinges, ja hirm tontide eest
ajas teda, sest et salalik krabin tagasimineku tee kinni
oli pannud, sügawamalle metsa sisse, kust ta koertest
tagaaetud hirwe kombel läbi ruttas, kuni Madli maja­
kese juurde jõudis; seal jäi ta hingetult seisma. Kart­
likult kuulas ta, kas neid kohutawaid sammusid weel
kuulda oleks, aga ta ei kuulnud muud midagit kui tormi
lohisemist ja oma südame kange põksumist.
Ta nägi umbes saja sammu kauguselt tuld paistwat.
See säras Madli tuast, kus roana eite edasi ja tagasi
nähti kõndiwat. Häkitselt kustus tuli ja kohe sellepeale
tuli moor weikest laternat käes kandes tuast wälja. Kui

— 54 —

ta hoolega igale poole ümber oli waatanud, hakkas ta
mäest ülesse ronima, ja just selle koha poole, kus krahwimölder seisis. Ruttu astus see metsa tagasi ja peitis
ennast põesaste taha ära.
Madli oli sellest ajast saadik, kui meie teda wiimati
nägime, wäga manaks ja jõuetumaks jäenud. Ainult
suure waewaga jõudis ta kõrgemal seisma metsa juurde
ja lõõtsutas kaua aega, enne kui jälle toibus.
Krahmi-mölder nägi, et tal peale laterna meel labi­
das ühes oli; Madli pani laterni maha ja Hakkas Hoolsaste kuulama. Kui ta kuulis, et mingit kahtlast kahi­
nat ligidal ega kaugel kuulda ei olnud, hakkas tema
maa sisse auku kaewama. Kaarel maatles tema tööd ja
toimetust terawaste, kus juures temale kuu walgus, mil­
lel nüid enam kadeda pilmedega mõitlemist ei olnud,
tubliste abiks oli. Madli kaemas ilma puhkamata weerand tunni aega edasi, siis pani tema labida käest ära
ja kükitas maha. Ainult waewaga jõudis peidus oleja
Krahwi-mölder imestuse kisa tagasi tõrjuda, kui ta oma
naise õde rasket raha kasti august wälja wõtma nägi.
Madli tegi kasti kaane lahti ja kuu walgusel särasiwad
temale kuld ja hõbe rahad wastu. Kaarli ahned pilgud
näitasiwad ennast niisamati rahaga lahutawat, mis ää­
reni kasti täitis, ja nikutas peaga roana eide poole, kes
nüid ütles:
„Teie kuld ja hõbe rebased olete õige mõnusad as­
jad. Kellel teid on, sellel ei ole mitte roaja inimeste
käest armu andeid paluda. Mull on teist Hea meel,
siiski pian ma teitest paar tükki ära wõtma, sest teie
teate, et Jõulud ukse ees on ja Wroneli riideid ning
kingi tarwitab." Nende sõnadega wõttis ta kastist kaks
kuldtükki wälja, mis ta hoolega tasku peitis, siis pani
ta kasti oma koha peale tagasi ning hakkas mulda peale
ajama. Natukese aja pärast oli hauk jälle kinni, ja peale
selle, kui Madli mulla kõwaste oli ära tallanud ja lume
peale ajanud, läks ta pikkamisi ja rahulise näuga koju tagasi.

Alles siis, fui" tuli tuas nähtawalle tõusis, ustus
Krahmi-mölder peidupaigast wälja. Tema silmist pais­
tis metslik rõem ja ta huulte ümber mängis saadanlik
naeratus; mähe puudus, siis oleks ta waljuste naernud,
aga tema hoidis seda mägise tagasi, wiskas meel ühe
kahjurõemulise pilgu Madli walgustatud majakese akna
poole ning kadus siis öö ja metsa pimedusesse.
Kui tema jälle meski ette jõudis, laulis öömaht:
„Kuulge minu hüide heli!
„Kett on praegu löönud neli.
„Ju hiilgab ida-taewa wiir,
„Pea näha päikse kuldne kiir.
„Nüid üles, sest et otsas öö
„Ning ootamas on päematöö!"

Suur rõemu päew, püha Jõulu laupäema õhtu oli
wiimaks ometi kätte jõudnud. Haselingenis oleks küll
nii toredaste ehitatud jõulupuud, nagu linnades leida on,
asjata otsida wõinud; aga laste südamed oliwad siiski
rõemsad ja ootamine wärwis nende õitsemad näud meel
punasemaks.
Missugune taemalik anne rahuline meel
on, mõis küla noorukeste juures tähele panna. See oli
ju selgeste teada, et Jõulud mitte suurt kingitust ühes
ei toonud, ja siiski tuksusimad laste südamed õntsalikus
lootuses. . .
Oli kella nelja aegus peale lõunat, kui üks armsa
näuga tütarlaps, korw käewarres, Lumemäelt alla tuli,
et pagari, lihuniku ja kaupmehe käest pühade tarwitusi
osta. Kui ta tänamas mängija laste ligi sai, kiskusimad
suuremad weiksemaid tagasi ja kisendasimad:
„Kas teie Wronelit ei näe — wõi tahate, et ta teid
ära nõiub?"
Ja kui Wroneli liha karni sisse astus tuliwad ne­
mad ukse peale ning kisendasimad:

— 56 —

Meister, maadake ette, et teie kulla asemel kassikulda wastu ei wõta!"
Wroneli oli küll külas iga ühe suust teutust kuulma
harjunud, siiski tuliwad temale nüid pisarad silmi.
Kui piigakene kõik mis waja, ära oli ostnud, pühkis
tema silmad kuiwaks ja sammus rõemsa südamega Lumemäele^ Kellad, mis orus hüidma Hakkasimad ja kalli
Jõulu õhtu liginemist kuulutasiwad, saatsiwad onnist
tundmust Wroneli südamesse. Wiimaks jõudis ta koju.
Tua uks oli aga kinni pandud ja wanaema ei teinud ka
mitte lahti, waid hüidis seest:
„Mina ei wõi sind siin nüid mitte tarwitada, süda­
mekene, sest Jõululaps on siin ja tahab praegu kingi­
tusi andma hakata. Mine nüid kööki ja keeda söök ära;
ma olen seal juba kõik walmis pannud!"
„Toimetan kõik korrapärast," hüidis Wroneli lusti­
likult tagasi ja läks lauldes ukse tagant ära.
Madli oli parajaste jõulupuu ehitamist lõpetanud ja
ajas ennast sirgeks, kui ta weikeses eeskojas jalaasteid
ning ukse peale koputamist kuulis. Wana eit kuulatas
ja tundis nüid ka Wroneli healt, kes ehmatanult hüidis:
„Taewakene, mis seal siis jälle on?"
„Meil on sinu wanaemaga sõnakest kõnelda," kõlas
wastus. „Ta piab ruttu ukse lahti tegema."
Ühe silmapilgu seisis Madli nagu kiwistatud, siis
kraamis ta ruttu pühade kingitused laua pealt ära, ja
alles siis, kui ta neid kumutisse oli peitnud, astus ta
ukse juurde ja tegi seda lukust lahti.
Sisseastujaid oli mitu meest ja üks nendest käskis
Madlit tuld ülesse wõtta.
„Jah ütlesimad teised, „juba on widewik ja marsi
on kottpime."
Madli süitas lambi põlema ja mõis nüid oma Hiliseid külalisi tunda. Nad olimad: pürjermeister, kaks
sandarmi ja kohtu-uurija. Madli nägu läks küll teise

— 57 —

karwaliseks, aga ta ei lausunud sõnagi, waid ootas ra­
hulikult, mis tulema saab.
„Ah, siin on ju ka jõulupuu," ütles kohtu-uurija.
„Teeb mulle kahju, et puu ehitamine meie läbi takista­
tud saab! Aga seadus ja õigus käiwad iga lusti ees."
Selle paljutähendawa sissejuhatuse järele istus ta
ühe laua ääres seiswa tooli peale.
„See on wäga paha lugu, Madli, mis meid täna
õhtu teie majasse toob," alustas ta natukese aja pärast
uueste, „see on jälle Kirneri tapmise pärast. Muidugi
salgate teie ikka, et sellest osa olete wõtnud?"
Wana eit nikutas tummalt piaga.
„Seda ma arwasin," ütles seaduse tundja.
„Teie
wastuajamine ei saa teid aga seekord mitte palju aitama,
sest et kohtul tähtjaid tunnistusi on, mis teie süidi awalikuks teemad."
Madli seisis ikka alles mait, ometi nähti tema wärisemast käest, millega ta Wroneli pead silitas, tema sise­
mist liigutust.
„Terme küla," rääkis kohtu-uuriija edasi, „on teid
siitsaadik maeseks pidanud; nüid aga näitab, et teie rikas
olete. Teil on Ülemal Lumemäel õige ilus warandus
maha maetud, — — aha, see mõjus!" hüidis kohtu­
nik, sest et Madli lugemaste liigutas. „Aga olge üsna
rahulik, meie ei taha teie marandust koguni mitte ära
wõtta, kui see ------- õigusega saadud on, mis teie
muidugi tõeks tegema piate."
Nende sõnade järele tõusis ta püsti, läks teise san­
darmi juurde ja wõttis tema käest midagit ära, mis see
siiamaani sineli hõlma all oli hoidnud.
Madli kisendas ehmatusest, sest see oli tema raha kast,
mis kohtu-uurija nüid ettemaatlikult laua peale pani.
„Kas see on teie oma ehk mitte?" küsis ta karedal
toonil manaeide käest, kes ainult peaga nikutada mõis.
„Hea, siis ütelge, kust teie seda saite."

— 58 —
Pikka iseenesega mõitlemise järele kostis Madli wiimaks: „Ja mikspärast pian ma seda tegema?"
„Sellepärast, et seda tapetud Kirneri rahaks armatakse," wastas kohtu-uurija, iga sõna rõhudes..
„Jumalale tänu," hüidis Madli sügawaste hinge
tõmmates, „et see süiksajamine mitte minu külge ei puutu
ja ma tunnistada wõin, kudas ma selle weikese waranduse sain." Ta häigas käega üle silmade ja alustas:
„Kui Haselingeni talupoegade ebausk mind nii ja nii
mitme aasta eest kodumaad mahajätma ja wõeralle maale
minema sundis, ei teadnud ma mitte, mill wiisil ma
omale, ausal kombel, elu ülespidamist pidin muretsema.
Seal tahtis saatus, et ma omal reisil, ümberrändawate
muusikantidega kokku juhtusin, kes mind mitte üksnes
eneste hulka wastu ei wõtnud, waid mind ka kannelt ja
wiiulit mängima õpetasiwad. See kunst sai minule
sellest saadik leiwateenistuseks. Ma rändasin mööda ilma
ümber, kuni wiimaks enesele Pariisis kodupaika leidsin."
Madli jutustas nüid oma elu-lu'u ära, nagu meie
teda tunneme, ja lõpetas järgmiste sõnadega: „Minu
mees ja wäimees olimad jõukad inimesed, nõnda et minul
mitte maja ei olnud oma weikest summakest puutuda,
mis ma aja jooksul olin kogunud. Et ta kasu peale
wälja oli antud, siis kaswas ta wiimaks kaunis suureks,
nagu ta praegu kasti sees on. Ma teadsin, et mu raha
üle siin kadedust saaks tuntama, pealegi teda ära rööwida püitaks, sellepärast matsin teda maa sisse. Minu
ettewaatus ei ole aga midagi aitnud," lisas ta kibedalt
juurde, „inimesed piawad minust wäga palju asja ning
tulewad wiimaks kõigi minu tegemistele jälgedele."
„Seda teewad nad muidugi," kinnitas kohtu uurija,
kuna ta pilkusid ähwardawalt Madli poole pööras.
„Teie olete mulle ilusa jutu kõnelenud, kahju aga, et ta
mitte tõsi ei wõi olla." Nende sõnade järele wõttis ta
kastist ühe paela otsa pandud raha, hoidis selle mana

— 59 —

eide silme ees ja küsis: „Mis ütlete teie selle raha kohta,
mis? . .
Madli waatas teda ja wastas:
„Mis ma pian ütlema? See on mulle koguni
tundmata."
„Mina nõuan tõelikult, et teie salgamist järele jä­
tate," hüidis kohtu uurija wihaselt. „Teie teate liig
Heaste, et tapetud Kirner seda raha kaelas kandis. Selle­
pärast peitsite tema ilma silmade eest ära maa sisse."
Madli silmad hiilgasiwad ja wälkusiwad, ta wõttis
kätega kramplikult juukstest kinni ja kisendas:
„Halastaja Jumal! See ei ole mitte tõsi!"
Wroneli püidis wanaemat trööstida; ta tuletas
temale seda Piibli salmi meelde, mis ütleb, et ilma Ju­
mala tahtmata warblanegi katukselt maha ei lange.
„Õige, mu laps piab siin maa peal palju kanna­
tama," kostis wanaema. „Mõtle ainult Õnnistegija
peale, kes oma risti Kolgatalle kandis. Tema oli täieste
ilmasüita ja langes oma waenlastele ohwriks." Siis
pööris ta ennast jälle kohtu uurija poole ja rääkis haledalt:
„Mina olen teie meelewallas, siiski palun, et mulle üt­
leksite, kes teile seda paika juhatas, kus minu Warandus
ära peidetud oli!"
„Mull ei oleks küll waja teile wastata," kostis
kohtunik, „siiski tahan ma seda headuse pärast teha ...
Eile õhtu saime meie kirja, et Lumemäe lõunapoolsel
jalal teie rahakast maha maetud olla. Siiasaadik olla
teid waeseks arwatud, ja sellepärast wõida nüid mõtelda,
et teie seda warandust õigusega ei olla saanud. Koht
oli wäga selgeste ülesse antud. Ma tulin nende amet­
liku tunnismeestega siia, — ja waata, meie ei leidnud
mitte üksnes raha kasti, waid ka Kirneri kaelas kantama
raha seal sees. Teie saate nüid aru, et meil täielik õi­
gus on teid walju wastutamise alla wõtta.
„Täieste," lausus Madli pead nikutades, „ja ma

— 60 —

tänan teid selle teadustuse eest, kohtu härra. Nüid ai­
nult weel niipalju: kes oli selle kirja saatja?"
„Seda ei wõi ma mitte Üelda," wastas seaduse
tundja, kirjal ei olnud nime all."
„Seda ma arwasin," ohkas Madli. „Näidake mulle
seda kirja!"
Kui wana eit ühe ainsa pilgu kirja peale oli wisanud, langes ta kisendades: „OH, minu aimamine . . .
see oli Krahwi-mölder" maha. Warssi aga kogus ta
ennast jälle ja ütles:
„Mina nõuan, et Kaarel minuga suu suud wastu
saaks seatud!"
Seaduse tundja oli niisuguse nõudmise üle pahane,
andis aga siiski ühe sandarmile käsku Kaarlit sinna tuua.
Tund aega läks mööda, enne kui saadik Krahwimöldriga tagasi tuli.
Wiimase kahwatanud näust paistis niisugune olek
wälja, mis selgeste tunda andis, et ta midagit ei tun­
nista. Nõnda tuli siis, et suure waewaga alles teada
saadi, et tema kohtule oli kirjutanud.
„Ja teie usute, et Madli seda kurja tööd on teinud?"
küsis kohtu uurija.
See wältas tüki aega, enne kui Kaarel wastas; teda
nähti kangeste iseenesega wõitlewat, ja nii sagedaste kui
ta ka silmad Madli poolt ära pööris, jälle keeras ta
neid sinna tagasi. Wiimaks ütles ta:
„Tõsi piab tõeks jääma ja nõnda wastan ma siis: ja."
„Kaarel!" kisendas Madli.
„Ah, pia omad lõuad," karjus Krahwi-mölder. Ma
tunnistan, kohtu härra, et ma wanamoori kurjast teust
juba alustuses teadsin, aga minu naine — tema õde —
sundis mind wait olema."
„Kaarel!" kisendas Madli jällegi meeleheitwalt. „Ära
aja mind nii kaugelle, et ma wannet murran!"
Kohtu uurija waatas kord Kaarli kord Madli peale
ja ütles wiimaks jälle Madli poole pöördes:

— 61 —

„Andke mulle selle sõna üle seletust!"
Madli rind tõusis ja wajus ning tema silmist pais­
tis seestpidine wõitlus wälja, aga ta suu jäi kinni.
„Madli," manitses kohtunik, „minule näitab, nagu
wõiksite teie tähtjat sõna ütelda, kui aga tahate. Ma
nõuan teid tungiwalt, seda teha!"
Ei ikka weel wastust.
„Aeg läheb ruttu edasi," tungis kohtunik uueste
peale. — „Ma nõuan teid weel wiimast korda ülesse!
Seletage wande murdmisest!"
„Ei, ei, ei!" kisendas roana eit, „ma ei wõi — ei
tohi! ... Jumal üksi piab kohut mõistma!"
„Noh, kudas ise tahate," kostis kohtunik õlasid kehi­
tades. „Teie sunnite mind siis kurwa kohut täitma
ning teid Kirneri mõrtsukana kinni tabama."
Wastupanematalt sirutas Madli oma käed sandarmide kätte siduda, ja juba hakkasiwad seaduse teendrid
oma ametit täitma, kui uks lahti läks ja üks passi Heal
käskiwalt hüidis:
„Pidage kinni! Siiasaadik ja mitte edasi!"
See häkiline toon ehmatas kõiki, kõige enam Krahwimöldrit, kes kramplikult kokku langes.
Uued juurdetulijad oliwad sulane Ruppert ja elaja
kaupleja Jppelberger.
„Kohtu uurija härra," alustas Ruppert, „laske
Madli esiotsa wabaks ja lubage mulle, et ma tähtjat
asja tunnistada wõin!"
„Sinu tunnistus ei maksa midagit," hüidis Krahwimölder, „see on roale! Sina mõtled mulle kättetasuda,
sellepärast, et ma sind teenistusest ära ajasin!"
„Rahu!" käskis kohtu uurija ning sundis Ruppertit rääkima, mis ta teab. See alustas:
„Mina olin mõne nabalt eest möldri teenistusse
astunud, aga paljalt selle tarwis, et tema tehtud kurja
teule jälge veale tulla."
„Walelik!" kisendas Kaarel ja tahtis Rupperti ka!-

— 62 —
lale tormata, sai aga sandarmitest weel õigel ajal kinni
tabatud, kes teda nüid sellest silmapilgust saadik enam
lahti ei lasknud.
„Räägi edasi!" käskis kohtu uurija möldri sulast,
aga elaja kaupleja tuli sellele ette.
„Lubage, auus kohtuherr," ütles ta. „Piab, mina
enne reegib paar sena, enne kui Ruppert edasi keneleb."
Ja nüid hakkas tema sellest wekselist rääkima, millest
meie ennegi kuulsime.
„Nehkeb, auus Herr, saab minu oleb see meksel
Kaarli käest, -------- ati wai, mull neitab, tema minu
Hammusteda tahta! Nehkeb, kudas tema plaksab Hammad, herr kohtusaks, — oleb teil heldus minu kaitsma
temast!"
Kohtu uurija lubas seda teha, mis peale siis Juut
tunnistas, et ta Kaarli käest mekslit saades kohe süidi
selle peale arwanud, aga et asjale selgust saaks, siis oma
sugulase Nupperti tema teenistusse soowitanud ning tale
käsku annud hoolega peremeest tähele panna.
Sellepeale kõneles Ruppert, et tema öösite luurides
mitu korda kuulnud, kudas mölder kahtlasi sõnu pomi­
senud. Siis rääkis Ruppert ka sellest öösisest jalutus­
käigust ning tuli ilmsiks, et need,tema sammud olimad,
mille krabin Kaarlit põgenema oli ajanud.
„Kaarel läks sellel ööl weel kord lumemäele, ja mina,
nagu tema wari, tale järele. Ma nägin, kudas ta kasti
wälja kaemas, lahti tegi ning kaela-tukati sisse poni, et
sellel wiisil süi kahtlust enese pealt ära heita. — Mis
ma rääkinud, on tõsi ja ma olen malmis seda mandega
kinnitama."
Osamal kohtu uurijal ei olnud nüid raske Kaarlit
amaliku tunnistusele sundida. Waewalt oli see sündinud,
kui Madli põlmile langes, kokku pandud käed taema
poole tõstis ja Hüidis:
„Issand, ma tänan sind! Nüid mõin ma kõneleda,
ilma et wannet rikuksin!"

— 63 —

Juuresolijad saiwad näib kuulda, et Madli ilma
tahtmata selle pealtwaataja oli olnud, kui Kaarel oma
onu tappis. Lugeja saab mäletama, et naisterahwas,
kes sellel päewal risti ees palwetas, liginema sammude
eest ära oli põgenenud. Ühe põesa taga seistes nägi ta
Kaarlit, kes niisamati peidupaika näis otsiwat ja seda
ka risti ligidal leidis. Mõne minuti pärast ilmus Kirner, ja waewalt oli ta risti juurde jõudnud, kui Krahwimölder peidust wälja kargas ja temale selja tagasi sisse
pistis. Madli ei jõudnud ehmatuse kisa tagasi tõrjuda;
Kaarel kargas ruttu tema peidukoha ligi, siiski läks wana
naisterahwal korda mõrtsuka käest, kes teda niisamati
ära oleks tapnud, ära põgeneda. Niipalju aga teadis
Madli, et teda ära oli tuntud, ja et kurjategija kõik
saaks tegema, et teda hukka saata.
„Miks ei ole teie sellest kohe kohtule teatanud?"
ütles kohtunik tema jutu wahele.
„Oh härra, ärge nuhelge mind sellepärast!" palus
Madli. Ma mõtlesin ju oma õe peale, keda ma üle
kõigi armastasin! — Kas ma wõisin seda häbi tema
maja peale saata, ilma et mull tema hingerahu ja elu
pärast karta oleks olnud? . . . Ja kui ma pärast tema
juurde sain kutsutud, leidsin ma teda surma moodi pealt.
Kaarel oli oma unes rääkimise läbi temale seda koledat
saladust amaldanud ja tale sellega surmahoobi annud.
Nõnda rääkisin mina temale oma kaasteadmist ja ei
wõinud mitte tagasi hoida, et ta mind manduda laskis
Kaarli kurjategu saladuseks pidada. Ma tegin seda, sest
ma teadsin, et mu waene õde üksi siis hauas rahu saaks
leidma. Nüid aga olen ma wandest lahti ja olen rõemus, et amalikult tunnistada wõisin."
Kohtu uurija andis wana eidele kätt ja ütles tasakeste.

„Teile on suurt ülekohut tehtud ja teie olete palju
kannatama pidanud! Piaks Jumal teile paremaid päiwi
saatma!"

— 64 —

Nende sõnade järele andis ta sandarmidele märki,
Kaarlit ära wiia ja läks neile järele.
Wroneli aga langes nuttes Madli rinnale ja hüidis
oma terwe tundliku südamega:
„Waene, hea wanaema!"
*
*
*
Krahwi - mölder on kurjatöö palgaks wangihoones.
Kuningas on, oma armu läbi, wannutatud meeste otsust
„surm timmuka käe läbi" eluaegseks wangipõlweks
muutnud.
Wana Madli käest on Haselingeni rahwas andeks
palunud ja oma ülekohut wanaema ning tütretütre wastu
armastuse ja sõbrusega heaks püidnud teha. Kaarli
rikast pärandust ei ole Madli mitte wastu wõtnud, sest
ta usub, et ülekohtuga saadud warandusel õnnistust ei ole.
See, mis kasti sees, ulatab isegi nii pikale, et tema
ja Wroneli rahulikult ja mureta elada wõiwad.
Rahuliste ja waikselt lähewad wana eide päewad
edasi; Lumemäe majakeses on kõik nagu surnud, — ai­
nult õhtute tungiwad sealt muusiku Healed kuulaja kõrwa.
Talupojad kuulawad hea meelega neid imelikka wiisisid,
sest nad teawad, et riist, mida Madli mängib, mitte
mõni „pärgeli" leidus ei ole, waid auus kannel; ja ka
Wroneli laulu kuulawad nemad hea meelega, ehk küll
sõnad wõeralt kõlawad — nad teawad, et need Prant»
suse rahwalaulud on.
Ühte asja aga teawad nemad weel peale selle: nimelt,
et paks kõrtsimees ebausklik lollpea on, ja et mäe waimusid ega nõidasid ei ole. Sellega lõppes ka nende
muinasjutt ja lapsikud arwamised Lumemäe nõiast.

Uued juturaamatud.

1.
2.
8.
4.
5.
6.
7.
8.

Wali äiataat. Hind 20 kop.
Suured saladused. Hind 20 kop.
Nõia-wesle. Hind 15 kop.
Elusalt maetud. Hind 15 kop.
Hella. Hind 10 kop.
Lossi maim. Hind 1 5 kop.
Merest leitud. Hind 10 kop.
Wandra jutumees. Hind 20 kop.

Hind 15 lop.

es-

-LO