Vanad jutud.


Vanal ajal elanud üks mees oma naisega õnnelikku ja rahulikku elu. Neid rõõmustas veel enam veikene tütrekene, keda Jumal neile oli kinkinud. Aga mehe ja tütrekese õnnetuseks suri ema ära. - Isa võttis uue naese, kes aga väga kuri oli. - Talle sündis selle veikse tütre isaga ka tütar. Kui lapsed ju suuremaks olivad saanud, saatis ema neid alla tiigi äärde vett tooma; oma tütrele andis ta mati ja võõrale sõgla ja ütles veel: "Kumb teist vee mäele toob, see saab võid-leiba, aga kes ei too, saab vitsu. - Lapsed läksivad. pag. 326 Võõras tütar oli kavalam, sest ta savitas sõgla põhja poriga kinni ja sel kombel tõi vee mäele, kuna ema oma tütar tühja lige matiga ema ette jõudis. Sääl süttis emaku viha põlema, et võõras tütar targem oli kui tema oma tütar, aga ta varjas viha ja käskis võõrast tütart aida juure minna kirstust võidleiba ära võtma. Tütar läks suure rõõmuga, sest ta ei olnud enne millaski võõra ema käest võidleiba saanud, aga emak läks salaja järele ja sel silmapilgul kui tütar pääd pidi kirstu kaane vahel oli ja kätt võileiva võtmiseks välja sirutas kargas emak vihaselt aita, litsus kõigest jõust kirstu kaane pääle, nõnda et pag. 327 vaene lapsuke suri. Säält võttis emak lapse surnukeha, keetis ta ära ja andis lapse isale ja vennale süüa, kes sellest midagi ei teadnud. Kui liha ära oli söödud, korjas sõsar tema luukesed kokku ja pani nad elaja jalajälje sisse, kust päike käo välja haudunud, kes ka kohe aiateibasse lennanud ja laulnud,


"Ema mu ära tap´pe, kukku,
Isa mu liha seie, kukku,
Veli mu vere imesi, kukku,
Sõsar mu luu lugesi, kukku." -

Pärast seda laulu saanud kõik oma palka kätte. Emale kukkunud tare päält veskekivi kaela. Isa saanud sellepärast et tema ei teadnud, suvikübara kingituseks, vend kaelaräti ja õde tänupalgaks et ta luud kokku korjas, helmekõrra kaela ümber.