Ühe lahdi lasdud soldadi elu lugu

/pag. 374/ Üks mees oli kauva aega oma kunninga söa-vääs teenind. Viimaks lasdi-da koiju. Taal-es ole änam raha mette kut köigest kolm-gümmend kopiked. Ea küll. Ta akkas koijup poole minema. Aga vötap-ta pagan, taa-s tea änam mette, kus külges-ta kodune pidi olema. Pidga aaga oli köik ää unund. Kas? või /pag. 375/ mis? mötles mees ning akkas senna poole minema kus-da arvas koduse olad.
Ta läks, läks... vahel puhgas jalga ning jöudis öhdaks ühe medsa ääre. See oli irmus paks ja pime männa mets ning kohises ja mühises, et irmu aas peale. Medsa ääres oli üks suur elu maija. Selle maija ugse peale oli nönda kirjutud: Kessel viis-teisend kopiked on, see vöib sija sisse tulla ja keelmata öö-moad pidada, aga kessel pole mette, see ärga tulga, – muidu soab pea muha1 vöetud. Mees mötles et, mool-u kolm-gümmend kopiked; siis jääb ülegid veel. Ta läks sisse. Maijas oli köik asi ea ja ilus. Söömad joomad olid renni peal, pöhud olid moas. Muut-kut söö, joo ja eida kiha muha. Omingu maksis-ta viis-teisend kopiked ää ja pani jälle tulema.
Öhdaks jöudis-ta jusdamen´t´2 söhikse samma männa medsa ääre. Seal oli söhike maija koa. Maija ugse peale oli jälle kirjutud: Kessel viisteisend kopiked on, see vöib sisse /pag. 376/ tulla ja keelmata öö-moad pidada, aga kessel pole mette, – ärga tulga, – muidu soab pea muha vöetud. Mees mötles et, mool-u parasast veel viis-teisend kopiked, äh lihab3 sisse, kus-ma ometi öö-beale söhikse medsa rapiku sisse liha. Ta läks sisse ning puhgas öö üle. Omingu maksis-ta viis-teisend kopiked välja ning pani pätakad jälle laulma.
Öhda tuli-dale söhike samma männa mets jälle vasda. Medsa ääres oli jälle maija ning maija ugse kohda oli nönda samma jälle kirjutud: Kessel viis-teisend kopiked on, see vöib sija sisse tulla ja öö-moad pidada, aga kessel pole mette, ärga tulga, muidu soab pea muha vöetud. Nüid oli mehel peenike pöos. Taal-es ole mette aga rossi änam tasgus. Aga kus-sa lihad, nii kot´t´ pime mets ees, et irm tuleb peale. Mees mötles et, soaga mis soab vöi tulga mis tuleb, ma liha ikka sisse. Läks /pag. 377/ sisse ja puhgas öö rahulist üle. Omingu tahdis-ta jälle ää minna aga peremees küsis: Magsat-sa raha koa? Mees ütles et, mool pole mette rossi. Tehge mooga mis-de tahate. Peremees ütles siis et, sa oled-nüid vana roonu mees, mis soole sünnib-nüid teha? Elama jätame-sind küll, aga ää mee-b lase-sind mette. Sa jääd eluks aaks sija, ning kui-sa tahad, vöit-sa koa naise vötta. Mees sündis sellega. Kodust kohda paika taa-s tea änam selgest mette ja mis seal paramatkid oleks olnd. Ta jähi senna, oli selle pääva seal, – öhda tuli käde. Ta läks oetele magama ja vaata ullu! Taale toodi üks vana naise roisdu juure. See oli nii kurtsus ja kirdus, et mehe süda sihes läikima4 akkas. Oh sa viimne ligund veel! mötles mees; jää-ma änam sija mette.
Soand köik asi vaaks jäänd, saohgas-ta ugsest välja ning andis jalgadele tuld. Öö otsa tuli-da ning jöudis juba teine-boole medsa ääre. Koidu puhdel eitis-ta ennast ühe männa alla /pag. 378/ korra pöntsa muha. Taale tuli tukk5 peale ning ta jähi magama. Tüki aa-bärast ärkas ta üles, – ta oli jälle vana naise körvas oetel.
Teise öhda toodi-dale jälle see vana-moor juure. Mees mötles et, täna ööse-ma kadsu jälle korra önne, ehg soa ikka ää pudgata. Ta läks öhdast poolt ööd välja ning andis jalgadele valu. Koidu aaks jöudis-ta teine-boole metsa. Ta isdus männa alla muha jalgo puhgama. Taale tuli pisike tukastus peale ning ta uinus magama. Kui-da üles ärkas, leidis-ta ennast jälle vanamoori körvast. Tuhat ja tuline vötga sind! mötles mees. Tuleva ööse-ma taha veel korra önne katsuda, kui-ma siis-ep pease mette, sis ma pea küll sija koerde auku jääma.
Öhda toodi-dale jälle vana-moor juure. Ta pani ööse jälle minema, läks öö otsa ning jöudis koidu puhdeks teine boole metsa. Taale tuli kange väsimus peale. Ta isdus /pag. 379/ korra muha ning mötles ise et, jää-ma nüid änam magama mette. Aga taale tuli söhike une rammastus peale. Ta aas küll silmi lahdi, aga viimaks vaosid silmad kinni; ta kukkus seliti maha ning magas, mis nina kärises peas. Kui-da üles ärkas, oli-da küll selle samma kuha peal alles, aga ta ümber oli körge raud pisdandi aid. Aidas oli pisike koobas ja koopas oeted. Mees vaatas ümber rinki, köikis oli rahuline asi, ta läks koopa ning eitis ennast oetele uijest magama.
Oli juba öhda esine aeg, kui üks ilus neitsi mehe üles-äratas. Neitsi akkas oort seda-viisi rääkima: Ma ole ühe kunninga tüdar ning ole nönda öö-maija pere-meisde kää vangis, kesse kääst saagid ää putgasid. Aga selle eest, ed-sa ää putgasid, pole-sul ead oodata mette. Nee pole inimesed mette, se-o vana kuri-vaim ise oma kahe poijaga. Naad vötvad nüid ennastele so selsi-meisde näo ja tulad kolm öhdad järge mööda küsima, miks sa vää-bealt oled ää karand. Sa /pag. 380/ ää vasdag nöndele musda äga valged. Ning tehga-nad mis- nad sooga teevad, lööga ehg pekska, saa kadsu aga suu pidada. Siis lihavad asjad veel eaks. Mee peaseme siis mölemad ää, aga kui-sa peaksid suud paotama, sis nad toovad-sind tagatsi, ning mee oleme siis nönde elu aeksed orjad.
Eakeine küll. Koi-valu kusdumise aega tuli mehe endine pealik ja kaks teist tuttavad soldati senna. Ühel soldadil oli pink, kää, teisel vidsa kimp. Pealik küsis mehe kääst, miks-ta vää-bealt ää karand on. Ta küsis teist ja kolmat korda aga mees oli vagusi nägu muuk.6 Pealik küsis esite eaga, siis kukkus kurjaks. Aga mees-es paota suutkid. Ta käsgis mehele naha tuliseks kütta. Teised vötsid mehe pingi-beale sirakile muha ja pegsid täda, nii-gauva kut viimsed vidsa tükid metsa lendsid. Siis lägsid-nad ää.
Teise-bääva tuli jälle neitsi mehe juure, käsgis meest kannata ning /pag. 381/ ütles, ed-nad tuleva ööse jälle tulle ja veel kangemine mehe peale aade. Ea küll. Naad tulit-ka teise ööse jälle ning aasid kangest mehe peale, miks-ta aga vää-bealt ää karand olle. Mees oli vagusi. Naad pegsid meest veel kauvemine, kut esimese öhda ja lägsid siis ää. Kolmandama pääva tuli neitsi jälle mehe juure ning ütles: Tuleva ööse on-sul köige kangem. Naad aavad sind siis läbi lipu. Kadsu siis kannata. Siis-u veel viimne öö. Kui-sa siis vasda pead, sis-me oleme mölemad peasdetud. Ta andis mehele ühe kuld muna. See oli valge rätiku sisse seotud. Ta ütles mehele: Kui seda muna veeretakse, siis annap-ta nii-bailu kulda välja, kut aga iganes tahetakse. Eakeine küll. Ööse tuli jälle vana kuri oma poegadega mehe endiste selsi-meisde näol mehe kallale Naad keisid kangest mehe peale, meelitasid eaga, ähvardasid kurjaga ja viimaks aasid läbi lipu. Mees jähi pool surnud muha jälle. Kui-da viimaks uimase peaga üles-ärkas oli pisdant-ta7 ümbert kadund. Koobas, see oli alles. Koopa akna peal oli rätik /pag. 382/ kuld munaga. Ta pisdis rätiku munaga tasgu ning akkas edetsi minema. Nüid oli-da möistus koa lahdi ning ta teadis, kus külge ta kodune oli. – Taal tuli üks suur jögi teel vasda. Teine-bool jöge oli üks linn. Ta kutsus poadimehi ja käsgis ennast üle jöe vija. Poadi-mehed ütlid et, mee viime ügsi neid inimesi üle kes meitid kuld rahaga vöivad ää maksa. Se-o üks kunninga linn ning sii korjatakse ampsest aast kulda. – Pole karta ütles mees külab mool kulda on. Ta asdus poati ning poadi-mehed söutsid. Mees isdus taga poadi ändas ning akkas seal oma kuld muna veeretama. Ta veeretas nii-gauva kut pool poati kulda täis oli. Kas sesd soab, küsis-ta poadi-meisde kääst. Seda-o üle-aru küll ütlid poadi-mehed, jäta aga nüid järge, muidu vaibume köige täävega pöhja.
Mees läks linna ühe rahdri peale kortri. Seal söi ning jöi-da mis süda aga soovis, sesd kulla puudust-es ole karta mette. /pag. 383/ Seal rahdri juures oli üks suur rohu aid. Seal aidas oli üks keldri luuk, kolm raud röngast peal.
Rahdri pere-mees ütles et, sii aidas vöit-sa küll keija aga ää mette seda luuki üles tösdag. Mees lubas, et-ta-p8 tösda mette. Aga kadsu järge! Nüit-ta9 teadis, et seal taga midagid saladust oli. Ta tösdis luugi üles, ning kohgus ää. Luugi all oli suur kelder ning keldri poari külge olid kolm meest keelt-pidi üles poodud. Mees läks tuba südame kinnituseks napsi vötma. Rahdri pere-mees nägi mehe näo jumest ää, et-tal10 midagid ise-äralikku oli juhdund. Ta küsis: Ehg tösdsit-sa aga selle luugi üles? – Jah! ütles mees ning küsis, miks-ne mehed senna üles poodud on. Rahdri peremees rääkis siis nönda: Poari oasta pärast viis kuri-vaim kunninga tütre vägise ää. Nee mehed lubasid kurja-vaimu vasda vöitlema minna, aga naad jähid viis menuti iljaks. Selle-bärast poodi-nad keelt-pidi üles. Naad ise tegid enne surma söhikse sea- duse, et muidu-p tohi-neid /pag. 384/ muha matta mette, kui nändel kuld kersdud ja risdid ning kullatud aavad pole mette. Et nii-bailu kulda sii linnas-es ole mette kut senna taris oleks läind, selle-bärast akati kulda korjama; aga mehed seisvad senni keldris. – Mees läks söna lausumata oma kambri ja akkas kuld muna veeretama. Ta veeretas nii-gauva kut pool kambrid kulda täis oli. Siis üidis-ta rahdri peremehe oatama ja küsis: Kas sesd kullast peaks soama? – Oh sa vennike! ütles rahdri peremees. Siit jääb ülegid veel. Nüid tehdi nende meisdele kuld kersdud ning risdid ja maeti-nad kergu aida muha.
Pärast matmist lägsid köik kergu aast koju, ügsi mees jähi veel audade peale jälle. Äkist üidis üks mees aavast: Tule tiha!11 Mees läks aava juure ning ütles: Ma ole täsa. Mis tahate? Mees öijendas aavast ta käde ühe valge mee-vaha tüki ning ütles: Ma anna selle soole. Kui-sa seda piigistad, siis tuleb soo ede üks /pag. 385/ valge täkk. Sellel-u söa-risdad ümber koa. Mõlemis pool sadula tasgutes-u pudelid. Paramas pool pudelis-u söhike märg, mis rammu juure annab aga vassakus pool söhike, – mis seda rammu kahandab ja endise rammu jälle tagatsi annab. – Teine mees üidis jälle omast aavast: Tule tiha! Mees läks ning ütles: Ma ole täsa! Mis tahate? See mees öijendas aavast ühe musda mee-vaha tüki-da käde ning ütles: Ma kingi selle soole. Kui-sa seda piigistad tuleb soo ede üks musd täkk. Sellel-u söa-risdad ümber koa, ning mölemis pool sadulas tasgustes üks pudel. Kui-sa parama poolt pudelist jood, kasvab soo rammu, aga joot-sa vassakust poolt pudelist, siis kahaneb soo rammu ning endine rammu tuleb tagatsi. – Kolmas mees üidis omast aavast: Tule tiha! Mees läks ning ütles: Ma ole täsa. Mis tahate? See mees andis mehele ühe sini alli mee-vaha tüki ning ütles: Kui-sa seda piigistad tuleb soo ede üks sini al´l´ täkk, söa- risdad ümber, ning /pag. 386/ pudelid sadula tasgutes. Joot-sa paramast poolt pudelist, siis kasvab soo rammu, jood vassaku poolt, siis soad endise rammu jälle tagatsi. – Ea küll. Mees läks jälle rahdri peale tagatsi.
Poari pääva pärast läks linnas kisa ja kära lahdi. Kunninga tüdar oli kurja-vaimu kääst jälle ää peasnd ja koose tulnd. Nüid tahde kuri-vaim täda jälle uijest ää vija. Ta pidade jöest välja tulema. Köik linna rahvas valasid jöe ääre.
Rahdri peremees ütles mehele et oleks nüid nee kolm meest kää olad, kes kurja-vaimu vasda tahdsid vöitlema minna; aga naad magavad nüid moa muldas ning kedagid pole mette kes-da vasda lihaks. Mees mötles et, oot ma taha minna. Ta läks linna taha ning piigistas valged mee-vaha tükki. Ta ede tuli üks valge täkk, söa-risdad ümber. Ta kargas täku selga ning jöi parama pooltsest pudelist. Oort /pag. 387/ tundis-ta koa et-tale12 rammu juure tuli. Ta jöi veel ühe ea seemi ning läks üle-jala aades jöe ääre. Ometi tuleb üks-taga ikka vöitlema, ütlid rahvas.
Peagid löi-ga jögi kohisema ning jöest tuli kolme peaga kuri-vaim välja. Kuri-vaim küsis mehe kääst: Mis sa tahad? Mees ütles: Mis sinul sis tiha poole otsimist on? Tahat-sa pisdame rinnad korra kogu. Kukkusid kogu. Mees raijus möegaga, obu tampis jalgega – kurja-vaimu jöks löppes viimaks otsa. Mees andis-tale möegaga veel ühe kärvi,13 nönda et-ta änam teist-es taha mette, ning lükas-ta jöge. Ise läks-ta üle-jala aades jälle linna taga. Ta jöi vassaku pooltsest pudelist rammu vähändajad märga. Oort tundis-ta koa, et endine rammu jälle tagatsi tuli. Ta kargas obuse seljast muha ning obu kadi ää.
Aga kuri-vaim pidi teise-bääva koa veel tulema Kui-da poleks siis veel kunninga tüdart käde soand mette, sis-da oleks kolmandama pääva tulnd.
Eakeine küll Teise-bääva valasid linna rahvas jöe ääre jälle vaatama. /pag. 388/ Mees läks jälle linna taha ning piigistas musda mee-vaha tükki. Ta ede tuli musd täkk. See oli oopis suurem ja söa-risdad olid koa poole suuremad kut eildised. Mees jöi rammu andjad märga ning tundis kudas rammu üsna kohinal juure tuli. Ta kargas täku selga ning läks-taga tuhat nelja jöe ääre. Jögi akkas oort kohisema ning kuri-vaim tuli vee sihest välja. Taal oli kuus pead otsas. Mees varus-tale vasda. Ta küsis oort mehe kääst: Noh, mis sinul taris on? Äi ühdid, ütles mees, aga mis sinul siis tihap poolt otsimist on? Ta aas suure jooniga kurja vaimu peale. Ta ise raijus möegaga ja obu tampis jälle jalgadega. Kurivaim oli küll tugev ja pani kangest vasda. Aga mees vöttis viimaks-ta inge ikka välja ning lükkas- ta jöge. Mees läks kihutes jälle linna taha. Sii jöi-da rammu vähändajad märga ning üppas seljast muha. Musd täkk kadi ää.
Kolmandama pääva pidi kurivaim jälle tulema. Rahvas valasid jöe ääre. Mees läks jälle linna taha. /pag. 389/ ning piigistas sini alli mee-vaha tükki. Ta ede tuli sini al´l´ täkk. See oli juba nii irmus suur ja körge, et mehele üsna irmu tegi. Möek oli söhike, et mees-es ole tiha tänini söhikest jurakad näintkid. Ta kargas selga ning jöi rammu andjad märga. Aga möek oli ikka veel rasge küll. Ta jöi teist ning kolmat korda. Aga äi paramad ühdid. Ta jöi teist ning kolmat korda. Aga äi paramad ühdid. Ta jöi pudeli niigauva kut viimse tilgani tühjaks. Siis oli möek tuitu14 kerge-da kää. Ta läks üle-jala aades jöe ääre. Jögi akkas kohisema ning vee sihest tuli kahe teistme peaga kuri-vaim välja. Ta ütles oort mehele et, mis-sa toll-vassikas peaksid ometi tahdma? Mo kaks poega pegsit-sa surnuks, aga kül-ma so enesele nüid koa näita, et minu suguse mehega nalja pole mette. Mees aas obusega ta peale ning akkas raijuma. Aga nee pead mis-da kurja-vaimul odsast ää löi, senna oort uijed jälle asemele kasusid. Nüid oli mees kurja-vaimu kää lemmis15. Küll obu tampis jalgadega ning ta ise raijus möegaga, aga kuri-vaim-es pane mette aga tähälegid. Mehel /pag. 390/ pidi jöks ää löppema. Veel vöttis-ta korra uut jooni ja sai nüid viimaks kurja-vaimu muha puruda. Kuri-vaim akkas paluma, et mees-ta ingega veel minema laseks ning lubas kunninga tütre rahule jätta. Mees lasi-da veel siis ingega minema. Ta läks nüid parasast söites linna taha. Ta kargas täku seljast muha ning-es joo rammu vähändajad märga ühdid änam. Täkk kadi jälle ää ning mees läks ise rahdri peale.
Aga inimesed ütlevad, et rammu olle rasge. See lugu oli-ga mehega. Ta oli nii irmus rasge, et ühegid oetedes talu-däda änam ülal mette. Köik lägsid nägu pilpad ta all katti. Selle-bärast lasi-da omale raud oeted teha. Ja kui-da nüid seal peal magas siis keisid ugsed ikka-lömps! lömps! lömps! lömps! – kinni ja lahdi: nii- gange inge öhg oli-dal.
Kunningas lasi nüid linnas järge pärida, kes söhike vahu mees peaks olnd olema, kes-da tütre ää päästnd on. Kedagid-es tea selle peale iid äga aad ütelda mette. Akati linna kauda /pag. 391/ otsima. Odsiti köik linna maijad läbi ning leiti mees rahdrist. Viidi-da kunninga lossi. See kunninga tüdar oli mehele juba tuttav. See oli see samma, kes öö-maijas kurja-vaimu kää vangis oli ja mehele kuld muna andis.
Eakeine küll. Mehe ja kunninga tütre pulmad peeti ää ning mees akkas poolt kunning riiki valitsema. Pärast vana kunninga surma sai-da terve kunning riigi omale ja valitses pöhjatuma ulga aega.