Soldan ja vanapagan.

Üits´ soldan kõnd mõtsa veeren ja and esiendele käske. Sääl tuli põõsast üits´ vanamees´ välla ja ütle soldanile: „Mis´ sa /pag. 540/ siin ütsinda kõnnid, tule mulle sulaseks´.“ „Ma lään küll,“ ütel soldan, „aga mis´ sa mulle palgas´ annad?“ Vanapagan kost´(is´): „Kui sa mul mõni aasta ära teenid, siis´ saad sa tubli koti tävve raha, muud kui nii kaua kui sa minu mann oled ei või sa ennast mitte mõs´ke, ega enast kudagi moodu harida.“ Soldan oli ka kohe kaubaga valmis´ ja läits´ vanapaganaga üten põrguse. Sääl es ole tal midagi ras´kemat tetä, kui /pag. 541/ pidi aga tuld katla ala tegema, aga katlase vaadata oli vanapagan talle kangeste ära keelänn. Üits´ kõrd läits´ vanapagan kodust ära, ja nüüd es´ jõuua soldan enamb oma himu taltsuta, vaid tõst katla kaase üles´ ja vaadas üte kõrra sis´si. Edimelt ehmat ta koguni ära, sest katlan oliva inimese. Nende seltsin nägi tema ka oma endist ülemat, see võtt soldani käest kinni ja taht teda katlase tõmmata. /pag. 542/ Soldan rabel käest valla ja ütel: „Enne oli mina sinu valitsuse all, aga nüüd oled sina minu valitsuse all.“ Sõs pani ta kaase pääle ja tegi suure tule ala. Kui vanapagan kodu tuli, küsk ta: „Kas ta katlase kah vaadassid?“ Soldan ütel: „Vaadassi küll, sääl oli minu ülem ka sehen, see taht miu sis´si tõmmata, aga mia rabeli käest valla ja tei häste suure tule ala.“ Mõni aasta oli juba mööda minnu, kui soldan viimati kodu tahtma nakas. /pag. 543/ Vanapagan oli ka valmis lubama, ja and talle suure koti tävve raha, nõnda et soldan koti vaevalt kanda jõus´. Nüüd läits´ ta oma rahaga üte kõrtsi manu ja taht sinna öömajale jäia, aga kui kortsimees´ seda musta meest nägi, sõs es´ taha ta teda võtta. Soldan läits´ kurva meelega välla, vaadas´ oma raha pääle ja mõtel: „Mis´ kasu mull nüüd sellest rahast om, ei võeta enam öömajalegi.“ Kõrtsimees vaadas´ läbi akna ja nägi et soldanil pall'u raha oli ja mõtel, et selle /pag. 544/ käest võib ehk raha üle lüüa.“ Ta läits´ väll´ä ja kuts´ soldani sis´si öömajale. Ööse kui soldan magas´, läits´ kõrtsimees ja vott tema raha ära. Hommuku kui soldan aru sai, et raha ära oli võet, läits´ ta vanapagana manu tagasi ja kõnel sellele oma häda. Vana pagan and talle uue koti tävve raha. Soldan läits´ rahaga jälle sellesama kõrtsi manu. Kõrtsimees´ võtt teda lahkes´te vastu, aga ööse võtt ta jälle raha ära. Hommuku, kui soldan oma raha nägi ära võet ollev, läits´ ta /pag. 545/ jälle vanapagana manu. See and talle veel üte koti tävve raha, ja ütel: „Kui sa jälle kõrtsi manu lääd, sõs´ tõota kõrtsimeest põrguse tuua ja nõndasama mus´tas tetä, kui sa esi oled.“ Soldan tegi ka vanapagana nõuu järgi. Kui kõrtsimees´ seda kuuld´, sõs´ tõot ta enda eest kaits koti täit raha anda. Soldan ütel: „Se om küll miu oma raha, aga hää küll anna ta pääle siia, sõs´ saad priis´.“ Kõrtsimees´ and ruttu raha kätte ja soldan elab prilda (praegu) rõõmsaste ja õnnelikult.