Tekstistus | H II 32, 615/9 (62):

Metaandmed
/pag. 615/ Kui küsid: Mispärast ei peksa Lauritsa p. reht, jutustavad lou: „Toll ajal, kui Jumala Poeg siin maa peal oli elanud ja õpetanud, tulnud ta omil käikedel Peetrusega ühe talumehe poole just Lauritsa p. ja palunud öömaia, mida ka talumees lubanud. /pag. 616/ Neid saadetud magama. Jeesus heidanud taga poole, Peetrus ette poole ääre peale. Öösel tulnud rahvas rehele. Ka Jeesust ja Peetrust mintud rehele ajama, aga uni oli magus, nad ei tahtnud üles tulla. Üles ajaja annud Peetrusele, kes ääre peal oli, malka. Ei see aidanud midagi. Mees vemmeldanud tõine kord, kuid pidanud üksi ära minema, nad ei tulnud üles. Nüid ütelnud Jeesus Peetrusele: „Las’ ma heidan ääre peale, kui peksja tuleb, siis peksab mind ka ja sa jääd ilma.“ Nad vahetanud asemeid. Jälle tulnud üles ajaja ning hakanud peksma, aga nüüd tagumest, et ääre pealne ju oli saanud. Vaene Peetrus sai jälle oma kere täie. Jeesusel olnud Peetrust hale, ta läinud rehe ala /pag. 617/ pannud omad kintad värava posti sisse löödud vaja otsa ja lasknud rehe välja ajada. Nüüd võtnud ta tule kätte, läinud lademe juurde ja pistnud tule külge; ise ütelnud: „Tassa Laarts! Olõ’ eräle, agana’ eräle ja terä’ viil esi eräle!“ Ja ühe korraga muutunud see tema sõna järele: Õled läinud kõige pealt eraldi ühte nurka, aganad arendanud hendid tõiste nurka, puhtad terad aga jäänud veel ise äraldi põrandu peale. Nii kergesti oli see töö tehtud. Südame pohjast tänanud peremees ja pererahvas Jeesust selle aitamise eest, ise aga pidanuvad neid vägevaid sõnu meeles, et vahest ka ees pool kergitust leida. Jeesus Peetrusega läinuvad ära, aga kintad unustanuvad nad sinna vaja peale. /pag. 618/ Tõisel päeval tahtis peremees jälle ilma vaevata rehepeksmisega valmis saada. Ta kutsus rahva, laskis rehe välja ajada ja tegi ise nagu Jeesus: võtab tule, viskab vilja sisse üteldes: „Tasa Laarts, olõ eräle, agana’ eräle ja terä viil esi eräle!“ Lade hakkab leegis loitma. Mees vaatab, et ei lähe nõnda, kui mineval korral, tuli läheb suureks, keelab: „Tassa Laarts.“ Kordab neid sõnu ruttu tõine, kolmas kord; leek ei pane seda tähelegi. Mees lööb jalga maad vastu ja ütleb: „Tassa Laarts, tassa. Aga lõke veel lägineb suuremaks, tõuseb lainena ülespoole, sõlg-puuni. Viimaks karjuvad kõige perega: „Tassa, tassa Laarts, tassa! – Asi oli hukas – aga ei mõjunud midagi – juba loitis /pag. 619/ katus ühes lademega tule meres – peremees ise veel peasis vaevalt naese ja lastega välja. Õled, haganad, terad ja maja kõige kraamiga saivad tuha hunikuks. – Tõine aasta tulnud Jeesus jälle tagasi ja küsinud omi kintaid. Rahvas vastanud; et on vististi kõik ühes põlenud ja seletanuvad nüüd oma häda. Jeesus noominud neid, et nad katsunud järele teha. „Nagu teie muid imetegusid ei saa järele teha, nõnda ei saa ka seda...“ ütelnud ta, võtnud omad kindad posti kõrvalt vaja pealt, mis üksi oli järele jäänud ja midagi keegi muud ei näinud, kui Jeesus üksi ning läinud omma teed. – Et jälle niisugust õnnetust ei juhtuks ja mõni pea varjust ilma ei jääks, „ei olõvat hää Laartsa p. riiht pessä ja tuld ahjo panda.“