Jäätmaa nõmm. 1963. käisin seal esimest korda Oli sõja ajal põlenud mets. Piksest. Olid juba esimesed noored männitaimed tärganud, aga palju kände, musti. See oli siis tühi paik, ei saanud sealt seent ega marja. Tasapisi ilmusid mõlemad. Nüüd on heal aastal palju pohli, ohtralt kukeseeni ja männirii[...] < Järva-Madise khk. - Age-Li Liivak (20.08.1997)
Jäätmaa nõmm. 1963. käisin seal esimest korda Oli sõja ajal põlenud mets. Piksest. Olid juba esimesed noored männitaimed tärganud, aga palju kände, musti. See oli siis tühi paik, ei saanud sealt seent ega marja. Tasapisi ilmusid mõlemad. Nüüd on heal aastal palju pohli, ohtralt kukeseeni ja männiriisikaid, kitsemampleid (mida õnneks korjavad vähesed), mõned pilvikud ja kärbseseened, põdramokad... Ja minu jaoks oluline verkjas vöödik. Sellega saab lõngale punast tooni. Verevat vöödikut, mis on palju kangem, pole leidnud. Korilasi käib seal palju suve läbi, kuna metsaservades ju mustikaid, naabruses Hallikivi rabas jõhvikaid.
